Pr Kristina Kallas
Haridus- ja teadusminister
21. september 2026.a.
KIRJALIK KÜSIMUS
Õppeprotsessi korraldamisest Ida-Viru Kutsehariduskeskuses

Lugupeetud minister!

Minu poole pöördus 16-aastase Ida-Viru Kutsehariduskeskuse õpilase ema, kes on mures õppeprotsessi korralduse, õppekoormuse ja õppekava sisu pärast.
Mulle vaatamiseks esitatud teabe kohaselt on tema laps tõestanud eesti keele valdamist B1-tasemel ja õpib rühmas koos eesti keele emakeelekõnelejatega. Seejuures puudub sisuliselt edasine eesmärgipärane eesti keele õpe, mis oleks suunatud näiteks B2-taseme saavutamisele.
Selle asemel lisatakse tunniplaani täiendavaid võõrkeelte tunde. Lisaks inglise keelele on õpilastele hakatud õpetama itaalia keelt ning vanematele on teatatud võimalusest, et edaspidi võib lisanduda ka prantsuse keel.
Sellega seoses tekib küsimus kutsehariduse prioriteetidest. Õpilased astuvad kutseõppeasutusse eelkõige selleks, et omandada eriala — keevitaja, automehaaniku, koka, IT-spetsialisti jne. Nende edasiseks õppimiseks ja edukaks tööturule sisenemiseks Eestis on ilmselge praktiline tähtsus erialastel oskustel ja piisaval eesti keele valdamisel.
Vähemalt sama tõsiseid küsimusi tekitab tunniplaani korraldus. Vanema sõnul kestavad teatud päevadel tunnid kella 8:15-st kuni 17:00-ni ja hõlmavad viit paari. Seejuures väljub õpilastele korraldatud buss Jõhvist juba kell 16:00.
Teistel päevadel näib olukord veelgi kummalisem: õpilastel on esimene ja teine paar, seejärel kolmas ja neljas puuduvad, misjärel tuleb neil jääda õppeasutusse viienda paari pärast, näiteks itaalia keele tunni tõttu. Väljaspool kooli asukohta elavatele õpilastele tekitab selline tunniplaan tõsiseid raskusi koju jõudmisel.
Lisaks esineb vanemate väitel, et osa õpilasi võtab õppeaasta jooksul dokumendid välja ja katkestab õpingud. Mõned neist ei lähe üle teistesse õppeasutustesse, vaid lähevad lihtsalt tööturule, omandamata eriala. Kui see on tõesti süsteemse iseloomuga, tekib küsimus, kuivõrd ametlikud eestikeelsele kutseharidusele ülemineku näitajad peegeldavad reformi tegelikku tulemust.
Eeltoodu põhjal palun Teil vastata järgmistele küsimustele:
1. Kas kirjeldatud õppeprotsessi korraldus Ida-Viru Kutsehariduskeskuses vastab Haridus- ja Teadusministeeriumi nõuetele ning kinnitatud õppekavadele?
2. Kas ministeerium peab otstarbekaks täiendavate võõrkeelte õpetamist õpilastele, kes ei ole veel saavutanud eesti keeles B2-taset?
3. Miks ei kasutata neid tunde riigikeele edasiseks täiendamiseks?
4. Kui palju tunde nädalas saavad vastavate erialade õpilased Ida-Viru Kutsehariduskeskuses otseselt erialaste ainete ja praktika raames ning kuidas on see osakaal muutunud võrreldes varasemate õppeaastatega?
5. Milliste õigusnormidega reguleeritakse 16-aastaste kutseõppeasutuste õpilaste õppepäeva maksimaalset pikkust? Kas tundide korrapärane toimumine kella 8:15-st kuni 17:00-ni on lubatav?
6. Kes vastutab tunniplaani koostamise eest ja miks ei ole seda kooskõlastatud õpilastele korraldatud transpordi graafikuga? Kas ministeerium peab normaalseks olukorda, kus buss väljub kell 16:00, kuid tunnid lõpevad kell 17:00?
7. Kas ministeerium peab mõistlikuks tunniplaani, mille kohaselt on õpilastel pärast teist paari kahe paari pikkune vaheaeg, misjärel nad peavad jääma kooli ühe päeva lõpus toimuva tunni pärast?
8. Kui palju õpilasi astus Ida-Viru Kutsehariduskeskusesse õppeaastatel 2023/24, 2024/25 ja 2025/26 ning kui palju neist katkestas õpingud enne eriala omandamist? Palun esitada andmed eraldi iga õppeaasta ja võimaluse korral õppekavade kaupa.
9. Kas ministeeriumile on teada, kui palju õpingud katkestanud õpilasi jätkas haridusteed teistes õppeasutustes ja kui palju langes täielikult haridussüsteemist välja?
10. Kuidas on muutunud Ida-Viru Kutsehariduskeskuse õpilaste väljalangevuse näitaja pärast kutsehariduse üleminekut eestikeelsele õppele?
11. Kas ministeerium on viimase kahe aasta jooksul kontrollinud õppe kvaliteeti ja õppeprotsessi korraldust Ida-Viru Kutsehariduskeskuses? Kui jah, siis millised puudused tuvastati ja millised ettekirjutused tehti õppeasutuse juhtkonnale?
12. Kuidas kontrollib ministeerium, et üleminek eestikeelsele haridusele ei tooks kaasa olukorda, kus formaalselt täidetakse reformi nõudeid, kuid tegelikult saavad õpilased vähem erialaseid teadmisi ning osa noori lahkub üldse haridussüsteemist ilma erialata?

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)
Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige

Pr Kristina Kallas
Haridus- ja teadusminister
21. september 2026.a.
KIRJALIK KÜSIMUS
Õppeprotsessi korraldamisest Ida-Viru Kutsehariduskeskuses

Lugupeetud minister!

Minu poole pöördus 16-aastase Ida-Viru Kutsehariduskeskuse õpilase ema, kes on mures õppeprotsessi korralduse, õppekoormuse ja õppekava sisu pärast.
Mulle vaatamiseks esitatud teabe kohaselt on tema laps tõestanud eesti keele valdamist B1-tasemel ja õpib rühmas koos eesti keele emakeelekõnelejatega. Seejuures puudub sisuliselt edasine eesmärgipärane eesti keele õpe, mis oleks suunatud näiteks B2-taseme saavutamisele.
Selle asemel lisatakse tunniplaani täiendavaid võõrkeelte tunde. Lisaks inglise keelele on õpilastele hakatud õpetama itaalia keelt ning vanematele on teatatud võimalusest, et edaspidi võib lisanduda ka prantsuse keel.
Sellega seoses tekib küsimus kutsehariduse prioriteetidest. Õpilased astuvad kutseõppeasutusse eelkõige selleks, et omandada eriala — keevitaja, automehaaniku, koka, IT-spetsialisti jne. Nende edasiseks õppimiseks ja edukaks tööturule sisenemiseks Eestis on ilmselge praktiline tähtsus erialastel oskustel ja piisaval eesti keele valdamisel.
Vähemalt sama tõsiseid küsimusi tekitab tunniplaani korraldus. Vanema sõnul kestavad teatud päevadel tunnid kella 8:15-st kuni 17:00-ni ja hõlmavad viit paari. Seejuures väljub õpilastele korraldatud buss Jõhvist juba kell 16:00.
Teistel päevadel näib olukord veelgi kummalisem: õpilastel on esimene ja teine paar, seejärel kolmas ja neljas puuduvad, misjärel tuleb neil jääda õppeasutusse viienda paari pärast, näiteks itaalia keele tunni tõttu. Väljaspool kooli asukohta elavatele õpilastele tekitab selline tunniplaan tõsiseid raskusi koju jõudmisel.
Lisaks esineb vanemate väitel, et osa õpilasi võtab õppeaasta jooksul dokumendid välja ja katkestab õpingud. Mõned neist ei lähe üle teistesse õppeasutustesse, vaid lähevad lihtsalt tööturule, omandamata eriala. Kui see on tõesti süsteemse iseloomuga, tekib küsimus, kuivõrd ametlikud eestikeelsele kutseharidusele ülemineku näitajad peegeldavad reformi tegelikku tulemust.
Eeltoodu põhjal palun Teil vastata järgmistele küsimustele:
1. Kas kirjeldatud õppeprotsessi korraldus Ida-Viru Kutsehariduskeskuses vastab Haridus- ja Teadusministeeriumi nõuetele ning kinnitatud õppekavadele?
2. Kas ministeerium peab otstarbekaks täiendavate võõrkeelte õpetamist õpilastele, kes ei ole veel saavutanud eesti keeles B2-taset?
3. Miks ei kasutata neid tunde riigikeele edasiseks täiendamiseks?
4. Kui palju tunde nädalas saavad vastavate erialade õpilased Ida-Viru Kutsehariduskeskuses otseselt erialaste ainete ja praktika raames ning kuidas on see osakaal muutunud võrreldes varasemate õppeaastatega?
5. Milliste õigusnormidega reguleeritakse 16-aastaste kutseõppeasutuste õpilaste õppepäeva maksimaalset pikkust? Kas tundide korrapärane toimumine kella 8:15-st kuni 17:00-ni on lubatav?
6. Kes vastutab tunniplaani koostamise eest ja miks ei ole seda kooskõlastatud õpilastele korraldatud transpordi graafikuga? Kas ministeerium peab normaalseks olukorda, kus buss väljub kell 16:00, kuid tunnid lõpevad kell 17:00?
7. Kas ministeerium peab mõistlikuks tunniplaani, mille kohaselt on õpilastel pärast teist paari kahe paari pikkune vaheaeg, misjärel nad peavad jääma kooli ühe päeva lõpus toimuva tunni pärast?
8. Kui palju õpilasi astus Ida-Viru Kutsehariduskeskusesse õppeaastatel 2023/24, 2024/25 ja 2025/26 ning kui palju neist katkestas õpingud enne eriala omandamist? Palun esitada andmed eraldi iga õppeaasta ja võimaluse korral õppekavade kaupa.
9. Kas ministeeriumile on teada, kui palju õpingud katkestanud õpilasi jätkas haridusteed teistes õppeasutustes ja kui palju langes täielikult haridussüsteemist välja?
10. Kuidas on muutunud Ida-Viru Kutsehariduskeskuse õpilaste väljalangevuse näitaja pärast kutsehariduse üleminekut eestikeelsele õppele?
11. Kas ministeerium on viimase kahe aasta jooksul kontrollinud õppe kvaliteeti ja õppeprotsessi korraldust Ida-Viru Kutsehariduskeskuses? Kui jah, siis millised puudused tuvastati ja millised ettekirjutused tehti õppeasutuse juhtkonnale?
12. Kuidas kontrollib ministeerium, et üleminek eestikeelsele haridusele ei tooks kaasa olukorda, kus formaalselt täidetakse reformi nõudeid, kuid tegelikult saavad õpilased vähem erialaseid teadmisi ning osa noori lahkub üldse haridussüsteemist ilma erialata?

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)
Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige

Pr Kristina Kallas
Haridus- ja teadusminister
21. september 2026.a.
KIRJALIK KÜSIMUS
Õppeprotsessi korraldamisest Ida-Viru Kutsehariduskeskuses

Lugupeetud minister!

Minu poole pöördus 16-aastase Ida-Viru Kutsehariduskeskuse õpilase ema, kes on mures õppeprotsessi korralduse, õppekoormuse ja õppekava sisu pärast.
Mulle vaatamiseks esitatud teabe kohaselt on tema laps tõestanud eesti keele valdamist B1-tasemel ja õpib rühmas koos eesti keele emakeelekõnelejatega. Seejuures puudub sisuliselt edasine eesmärgipärane eesti keele õpe, mis oleks suunatud näiteks B2-taseme saavutamisele.
Selle asemel lisatakse tunniplaani täiendavaid võõrkeelte tunde. Lisaks inglise keelele on õpilastele hakatud õpetama itaalia keelt ning vanematele on teatatud võimalusest, et edaspidi võib lisanduda ka prantsuse keel.
Sellega seoses tekib küsimus kutsehariduse prioriteetidest. Õpilased astuvad kutseõppeasutusse eelkõige selleks, et omandada eriala — keevitaja, automehaaniku, koka, IT-spetsialisti jne. Nende edasiseks õppimiseks ja edukaks tööturule sisenemiseks Eestis on ilmselge praktiline tähtsus erialastel oskustel ja piisaval eesti keele valdamisel.
Vähemalt sama tõsiseid küsimusi tekitab tunniplaani korraldus. Vanema sõnul kestavad teatud päevadel tunnid kella 8:15-st kuni 17:00-ni ja hõlmavad viit paari. Seejuures väljub õpilastele korraldatud buss Jõhvist juba kell 16:00.
Teistel päevadel näib olukord veelgi kummalisem: õpilastel on esimene ja teine paar, seejärel kolmas ja neljas puuduvad, misjärel tuleb neil jääda õppeasutusse viienda paari pärast, näiteks itaalia keele tunni tõttu. Väljaspool kooli asukohta elavatele õpilastele tekitab selline tunniplaan tõsiseid raskusi koju jõudmisel.
Lisaks esineb vanemate väitel, et osa õpilasi võtab õppeaasta jooksul dokumendid välja ja katkestab õpingud. Mõned neist ei lähe üle teistesse õppeasutustesse, vaid lähevad lihtsalt tööturule, omandamata eriala. Kui see on tõesti süsteemse iseloomuga, tekib küsimus, kuivõrd ametlikud eestikeelsele kutseharidusele ülemineku näitajad peegeldavad reformi tegelikku tulemust.
Eeltoodu põhjal palun Teil vastata järgmistele küsimustele:
1. Kas kirjeldatud õppeprotsessi korraldus Ida-Viru Kutsehariduskeskuses vastab Haridus- ja Teadusministeeriumi nõuetele ning kinnitatud õppekavadele?
2. Kas ministeerium peab otstarbekaks täiendavate võõrkeelte õpetamist õpilastele, kes ei ole veel saavutanud eesti keeles B2-taset?
3. Miks ei kasutata neid tunde riigikeele edasiseks täiendamiseks?
4. Kui palju tunde nädalas saavad vastavate erialade õpilased Ida-Viru Kutsehariduskeskuses otseselt erialaste ainete ja praktika raames ning kuidas on see osakaal muutunud võrreldes varasemate õppeaastatega?
5. Milliste õigusnormidega reguleeritakse 16-aastaste kutseõppeasutuste õpilaste õppepäeva maksimaalset pikkust? Kas tundide korrapärane toimumine kella 8:15-st kuni 17:00-ni on lubatav?
6. Kes vastutab tunniplaani koostamise eest ja miks ei ole seda kooskõlastatud õpilastele korraldatud transpordi graafikuga? Kas ministeerium peab normaalseks olukorda, kus buss väljub kell 16:00, kuid tunnid lõpevad kell 17:00?
7. Kas ministeerium peab mõistlikuks tunniplaani, mille kohaselt on õpilastel pärast teist paari kahe paari pikkune vaheaeg, misjärel nad peavad jääma kooli ühe päeva lõpus toimuva tunni pärast?
8. Kui palju õpilasi astus Ida-Viru Kutsehariduskeskusesse õppeaastatel 2023/24, 2024/25 ja 2025/26 ning kui palju neist katkestas õpingud enne eriala omandamist? Palun esitada andmed eraldi iga õppeaasta ja võimaluse korral õppekavade kaupa.
9. Kas ministeeriumile on teada, kui palju õpingud katkestanud õpilasi jätkas haridusteed teistes õppeasutustes ja kui palju langes täielikult haridussüsteemist välja?
10. Kuidas on muutunud Ida-Viru Kutsehariduskeskuse õpilaste väljalangevuse näitaja pärast kutsehariduse üleminekut eestikeelsele õppele?
11. Kas ministeerium on viimase kahe aasta jooksul kontrollinud õppe kvaliteeti ja õppeprotsessi korraldust Ida-Viru Kutsehariduskeskuses? Kui jah, siis millised puudused tuvastati ja millised ettekirjutused tehti õppeasutuse juhtkonnale?
12. Kuidas kontrollib ministeerium, et üleminek eestikeelsele haridusele ei tooks kaasa olukorda, kus formaalselt täidetakse reformi nõudeid, kuid tegelikult saavad õpilased vähem erialaseid teadmisi ning osa noori lahkub üldse haridussüsteemist ilma erialata?

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)
Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige