| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 22.09.2026 |
| Sünkroonitud | 11.10.2026 |
| Liik | Protokoll |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Komisjoni istung esmaspäev, 14.09.2026 kell 11.15 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Riigikogu põhiseaduskomisjoni
istungi protokoll nr 176
Tallinn, Toompea Esmaspäev, 14. september 2026
Algus 11.15, lõpp 12.34
Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)
Protokollija: Markus Veia (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Lauri
Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel
Tein, Jaak Valge
Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),
Karin Tuulik (nõunik)
Puudus: Kalle Laanet
Kutsutud: kaitseminister Hanno Pevkur; Kaitseministeeriumi õiguse ja halduse asekantsler
Margit Gross; Välisluureameti esindaja ja riigi julgeoleku volitatud esindaja (2.
päevakorrapunkt); majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ning Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi võrdsuspoliitika osakonna võrdsete võimaluste poliitika juht
Käthlin Sander (3. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja
sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
3. Vabariigi Valitsuse algatatud võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt
teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (948 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
4. Info ja muud küsimused
1. Nädala töökava kinnitamine
Lauri Läänemets tegi ettepaneku täiendada komisjoni päevakorda. Ta märkis, et päevakorras
võiks arutada Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamise eelnõu (985 OE), mis käsitleb
kaitsevaldkonnaga seotud küsimusi.
Ants Frosch tegi ettepaneku võtta eelnõu arutelu järgmise teisipäeva päevakorda. Ettepanek
leidis L. Läänemetsa toetuse.
Ando Kiviberg tegi ettepaneku kinnitada nädala töökava järgmiselt:
2
Riigikogu põhiseaduskomisjoni nädala (14.09.2026-18.09.2026) töökava
Komisjoni istung esmaspäev, 14.09.2026 kell 11.15
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja
sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
3. Vabariigi Valitsuse algatatud võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt
teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (948 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
4. Info ja muud küsimused
Komisjoni istung teisipäev, 15.09.2026 kell 14.00
1. Õiguskantsleri ülevaade Riigikogule õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja
muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest ajavahemikus 1. september
2025 – 31. august 2026 - tutvustus ja arutelu
2. 22 Riigikogu liikme algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise
seaduse eelnõu (904 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
3. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine
4. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Ester Karuse, Tanel Kiige ja Andre Hanimägi
esitatud „Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine kaitsevaldkonna finantsjuhtimise,
lepinguliste kohustuste ja riigivara haldamise asjaolude uurimiseks“ otsuse eelnõu (985 OE)
esimese lugemise ettevalmistamine
5. Info ja muud küsimused
Otsustati:
1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia
Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor
Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
2. Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise
ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning andis eelnõu tutvustamiseks sõna kaitseminister Hanno
Pevkurile.
Hanno Pevkur selgitas, et eelnõu eesmärk on korrastada ja täpsustada riigisaladuse ja
salastatud välisteabe kaitset puudutavat õigusraamistikku. Eelnõuga ühtlustatakse erinevate
riigiasutuste regulatsioone ning täpsustatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe
käitlemisega seotud mõisteid ja ülesandeid. Samuti luuakse ühtsemad alused salastatud teabe
kaitse korraldamiseks ja järelevalve tegemiseks. Luurekeskuse puhul täpsustatakse
välisriikide partnerteenistustega suhtlemise regulatsiooni. Muudatus ei laienda luurekeskuse
sisulisi volitusi, vaid loob selgema õigusliku aluse rahvusvaheliseks koostööks ning
riigisaladuse ja salastatud välisteabe käitlemiseks suhtluses välispartneritega. Eelnõuga
täpsustatakse ka Euroopa Liidu, NATO ja Euroopa Kosmoseagentuuri salastatud teabe
käitlemisega seotud regulatsiooni. Seaduses luuakse alus vastutavate asutuste määramiseks, et
tagada rahvusvaheliste organisatsioonide nõuete täitmine ja teabe kaitse korraldamine.
Eelnõus täpsustatakse riigi julgeoleku volitatud esindaja ülesandeid. Lisaks välisteabe kaitsele
sätestatakse selgemalt tema roll riigisaladuse kaitse korraldamisel ja kontrollimisel
olukordades, kus teavet edastatakse välispartneritele. Küberturvalisusega seotud mõisted ja
3
regulatsioonid viiakse kooskõlla senise praktikaga. Samuti ühtlustatakse erinevates seadustes
kasutatavad mõisted, et vältida tõlgendamisprobleeme ning tagada õigusselgus. Ta märkis, et
eelnõuga täpsustatakse salastatud välisteabe kaitse korda. Salastatud välisteavet kaitstakse
riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse alusel juhul, kui see tuleneb välislepingust või
pädeva asutuse tehtud otsusest. Muudel juhtudel käsitatakse sellist teavet asutusesiseseks
kasutamiseks tunnistatud teabena. Eelnõuga luuakse õiguslik alus keelduda salastatud
välisteabele juurdepääsu andmisest isikule, kes ei nõustu talle kaitsenõuete tutvustamisega või
ei anna selle kohta nõutavat kinnitust. Samuti täpsustatakse julgeolekukontrolli läbiviimise
tingimusi ja juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluseid.
H. Pevkur selgitas, et riigisaladusele juurdepääsuluba võib jääda andmata muu hulgas juhul,
kui isik ei ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viis aastat, tal on teavitamiskohustusega
välisriigi kodakondsus või tal on seaduses nimetatud sidemed välisriigis elavate lähedastega.
Muudatuste eesmärk on suurendada õigusselgust ning sätestada keeldumise alused seaduses
senisest täpsemalt. Täpsustatakse ka andmetele juurdepääsu piiramise regulatsiooni.
Üldreeglina piiratakse juurdepääsu viieks aastaks ning vajaduse korral on võimalik piirangut
pikendada veel viieks aastaks. Piirang võib kehtida ka kauem, kui riigisaladuse kaitse vajadus
ei ole lõppenud. Muudatused puudutavad ka Eesti Panka, kohtuid, Riigikontrolli, Riigikogu,
Vabariigi Valitsust ja õiguskantslerit. Nende puhul sätestatakse kohustus tutvustada enne
salastatud välisteabele juurdepääsu andmist kaitsenõudeid ning võtta selle kohta kinnitus, kui
see tuleneb välislepingust või rahvusvahelistest kohustustest. Eelnõu põhineb praktikas
ilmnenud probleemide ja kitsaskohtade analüüsil. Muudatused on välja töötatud praktikute
ettepanekute ning rahvusvaheliste partnerite nõuete alusel.
Ando Kiviberg andis sõna komisjoni liikmetele küsimuste esitamiseks.
Lauri Läänemets küsis, millised tagajärjed kaasnevad juhul, kui näiteks Riigikogu liige ei
anna salastatud välisteabele juurdepääsu saamiseks nõutavat kinnitust, kuid juurdepääs
teabele on vajalik tema tööülesannete täitmiseks, sealhulgas komisjoni töös osalemiseks.
Hanno Pevkur vastas, et Riigikogu liikmel on seadusest tulenev õigus saada Eesti-sisest
salastatud teavet. Salastatud välisteabele juurdepääsu puhul kehtivad aga eraldi nõuded. Ta
selgitas, et salastatud välisteabele juurdepääsu saamiseks peab isik nõustuma vastavate
kaitsenõuete täitmisega. Kui isik nende nõuetega ei nõustu, siis salastatud välisteabele
juurdepääsu ei võimaldata.
Margit Gross täiendas, et nõue tutvustada salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta selle
kohta kinnitus tuleneb muu hulgas näiteks NATO personalidirektiivist. Eelnõuga viiakse
vastav nõue sõnaselgelt Eesti õigusesse, et välistada võimalikud tõlgendamisvaidlused selle
üle, kas kinnitus tuleb anda või mitte. Sisuliselt on nõue olemas ka kehtivas praktikas, kuid
selle kohaldamisel on tekkinud tõlgendamisküsimusi. Muudatuse eesmärk on tagada
õigusselgus ning täpsustada praktikas juba kehtivaid nõudeid.
Lauri Läänemets küsis, millistel kaalutlustel nähakse eelnõus ette võimalus jätta
julgeolekukontrolli taotlus läbi vaatamata või juurdepääsuluba andmata juhul, kui taotleja ei
ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat. Ta märkis, et mõistab muudatuse
üldist loogikat, kuid palus täpsemalt selgitada selle tausta ja eesmärki. Ta tundis huvi, kas
regulatsioon on seotud mõne konkreetse riikide ringiga või kohaldub see sõltumata sellest,
4
millises riigis isik on varem elanud. Samuti tõi ta näitena olukorra, kus isik on pikemat aega
töötanud välisriigis, näiteks Ameerika Ühendriikides või mõnes muus riigis, ning naaseb
Eestisse olulisele ametikohale kandideerima. Ta küsis, kuidas sellistel juhtudel muudatust
praktikas rakendataks.
Margit Gross selgitas, et viieaastase Eestis elamise nõue puudutab vahetult loataotluse
esitamisele eelnenud perioodi. Säte ei kohaldu olukorras, kus inimene on varem pikemat aega
välisriigis elanud või töötanud, kuid on seejärel vähemalt viis aastat Eestis elanud. Tegemist
on kaalutlusõigust võimaldava normiga, mitte automaatse keeldumise alusega. Juhul kui isik
on enne loataotluse esitamist viimased viis aastat välisriigis elanud, ei tähenda see
automaatselt juurdepääsuloa andmisest keeldumist. Regulatsiooni eesmärk on võimaldada
hinnata, kas esineb asjaolusid, mis võivad ohustada riigisaladuse või salastatud välisteabe
kaitstust. Hindamisel võetakse arvesse, kas isiku tausta ja tegevuse kohta on võimalik saada
piisavat ning usaldusväärset teavet. Ta selgitas, et mõne välisriigi puhul võib vajaliku
taustainfo hankimine olla keeruline või isegi võimatu. Samas ei sõltu hinnang üksnes sellest,
millises riigis isik on viibinud. Kui vajalik teave on kättesaadav või kui isik ise aitab kaasa
nõutava teabe esitamisele, siis ei pruugi olla alust juurdepääsuloa andmisest keeldumiseks.
Muudatuse eesmärk on tagada võimalus teha põhjendatud julgeolekuhinnang olukordades,
kus isik on vahetult enne loa taotlemist pikema aja vältel elanud või töötanud
teavitamiskohustusega välisriigis.
Välisluureameti esindaja selgitas, et muudatuse ettepaneku algatas Kaitsepolitseiamet.
Praktikas on esinenud juhtumeid, kus julgeolekukontrolli läbiviimiseks ei ole välisriikidest
võimalik saada vajalikke andmeid või saadakse neid puudulikult. Julgeolekukontrolli
läbiviimisel küsitakse vajalikku teavet teistelt riikidelt, kuid kõik riigid ei edasta soovitud
andmeid. Mõnel juhul on teabe saamine keeruline või ei saada vastuseid üldse. Esindaja
märkis, et isik saab kontrollimenetlusele kaasa aidata, esitades ise vajalikke andmeid ja
dokumente. Kui vajalik teave on võimalik koguda kas välisriikidelt või isiku kaasabil, on
võimalik julgeolekukontroll edukalt läbi viia. Probleem tekib olukorras, kus vajalikke
andmeid ei ole võimalik saada. Sellisel juhul ei ole võimalik anda piisavat hinnangut isiku
usaldusväärsuse kohta ning julgeolekukontroll ei pruugi lõppeda positiivse otsusega.
Muudatuse eesmärk on anda selliste olukordade lahendamiseks selgem õiguslik alus.
Ando Kiviberg küsis, kas eelnõuga lahendatakse ka probleem, mis on seotud asutusesiseseks
kasutamiseks mõeldud teabe liigse kasutamisega. Ta märkis, et oli kuulnud tulevaselt
kaitseministrikandidaadilt seisukohta, mille kohaselt võivad bürokraatlikud piirangud
takistada teabe ja andmete liikumist ametkondade või Kaitseväe sees. Sellistes olukordades ei
pruugi vajalik informatsioon jõuda piisava kiirusega asjaomaste isikuteni. Ta tundis huvi, kas
eelnõus sisalduvad muudatused aitavad seda probleemi lahendada või ei käsitle eelnõu seda
küsimust.
Hanno Pevkur vastas, et küsimus asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe ning
salastatud teabe käitlemise paindlikkuse kohta on olnud arutelul erinevate ministeeriumide ja
asutuste vahel. Kehtivad nõuded on mõnel juhul liiga jäigad ning võivad takistada kiiret ja
tõhusat infovahetust. Ta tõi näitena olukorra, kus Kaitseväe juhatajale on vaja kiireloomuliselt
edastada salastatud teavet. Tema hinnangul oleks võimalik tagada teabe turvalisus ka
väljaspool spetsiaalselt selleks ette nähtud ruume, kuid kehtiv regulatsioon sellist võimalust
ette ei näe. Praegu tuleb salastatud teavet käidelda üksnes selleks ettenähtud tingimustes, mis
5
ei pruugi olla ajakriitilistes olukordades otstarbekas. Tema hinnangul on praktikas veel teisigi
juhtumeid, kus kehtivad nõuded osutuvad liigselt piiravaks. Ta tõi näiteks olukorra, kus
sõjalise operatsiooni kavandamisega seotud teave on algselt salastatud, kuid operatsiooni
käivitamise järel ei pruugi selle salastatuse vajadus enam samal määral püsida. Samas näeb
kehtiv kord ette dokumentide pikaajalise kaitse ka sellistes olukordades. Ukraina sõjast
saadud kogemused on juhtinud tähelepanu vajadusele hinnata olemasolevate reeglite praktilist
toimivust. Tema sõnul tuleb leida mõistlik tasakaal teabe kaitse ja riigi toimimiseks vajaliku
paindlikkuse vahel, vältides samal ajal võimalikke kuritarvitusi. Vastutus salastatud teabe
nõuetekohase käitlemise eest peab jääma nii teabe kasutajale kui ka selle edastajale.
Salastatud dokumentide liikumine erinevate asutuste vahel on võimalik ka praegu, kui
järgitakse kehtestatud turvanõudeid. Ta vastas kokkuvõttes, et kõnealune eelnõu neid
küsimusi ei lahenda ning asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe ja salastatud teabe
käitlemise paindlikkusega seotud teemad jäävad edasiste arutelude objektiks.
Margit Gross lisas, et kriisiaegse riigisaladuse käitlemise nõuete ning võimalike erisuste
küsimusega tegeletakse eraldi. Kaitseministeerium on koostöös Siseministeeriumiga
moodustanud töörühma, mille ülesanne on analüüsida kehtivaid nõudeid ning töötada välja
ettepanekud riigisaladuse käitlemise korraldamiseks kriisiolukorras. Töörühm koostab praegu
vastavaid ettepanekuid ning nende eesmärk on pakkuda lahendusi küsimustele, mis
puudutavad salastatud teabe töötlemise nõuete kohaldamist kriisi ajal. Ettepanekutega on
kavas välja tulla pärast töörühma töö tulemuste valmimist.
Ando Kiviberg täpsustas, et tema küsimus ei puudutanud riigisaladust, vaid asutusesiseseks
kasutamiseks mõeldud teavet.
Hanno Pevkur vastas, et sisuliselt on tegemist sama probleemiga sõltumata sellest, kas teave
on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks või sellele on kehtestatud muu
juurdepääsupiirang.
Helir-Valdor Seeder küsis, kas salastatud välisteabele juurdepääsu nõuded ning laiemalt
riigisaladusele juurdepääsu tingimused laienevad ka Vabariigi Presidendile. Ta täpsustas, et
peab silmas eelkõige NATO salastatud teabele juurdepääsuga seotud nõudeid ja küsis,
millistel põhjustel ei pruugi need nõuded presidendile laieneda, kui see nii on.
Riigi julgeoleku volitatud esindaja selgitas, et Vabariigi Presidendi suhtes ei kohaldata
julgeolekukontrolli nõuet. Selline lähenemine tuleneb rahvusvahelisest praktikast ning NATO
ei näe ette kohustust teha presidendile julgeolekukontrolli. Samasugune põhimõte kehtib ka
Euroopa Liidus, kus küsimus on jäetud liikmesriikide otsustada. Esindaja sõnul ei tehta
enamikus NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikides presidentidele julgeolekukontrolli. Kuigi
presidendid ei läbi julgeolekukontrolli, peavad nad läbima vastava väljaõppe ning kinnitama,
et on teadlikud salastatud teabe käitlemisega seotud õigustest, kohustustest ja vastutusest.
Hanno Pevkur lisas, et salastatud teabe kasutamiseks mõeldud teabe käitlemise põhinõuded
on kõigile ühesugused. Ka Vabariigi President peab salastatud välisteabega tutvumisel
järgima samu käitlemisreegleid nagu teised isikud, kellele on antud juurdepääs näiteks NATO
salastatud teabele.
Evelin Poolamets küsis, kas salastatud välisteabele juurdepääsu tingimused määravad
6
rahvusvahelised organisatsioonid. Ta tundis huvi, millistel alustel hinnatakse, kas Eesti
Vabariigi Riigikogu liige vastab nendele tingimustele. Ta küsis samuti, kuidas toimuks otsuste
tegemine olukorras, kus ükski Riigikogu liige ei vastaks salastatud välisteabele juurdepääsuks
kehtestatud nõuetele.
Hanno Pevkur vastas, et Riigikogu liikmel on seadusest tulenev juurdepääs Eesti
riigisaladusele. Salastatud välisteabe puhul erandeid ei tehta ning juurdepääs eeldab vastavate
nõuete täitmist. Riigikogu liikme staatuse seaduse kohaselt peavad riigikaitsekomisjoni ja
väliskomisjoni liikmed omama NATO ja Euroopa Liidu salastatud teabele juurdepääsu luba.
Teiste Riigikogu liikmete puhul sellist nõuet ei ole ning seetõttu puudub neil ka juurdepääs
vastavale teabele. Juurdepääsuloa olemasolu ei anna iseenesest õigust tutvuda kogu salastatud
teabega. Selleks peab isikul olema ka teadmisvajadus, milleta juurdepääsu ei võimaldata.
Margit Gross täiendas, et salastatud välisteabele juurdepääsu konkreetsed nõuded sõltuvad
sellest, millise rahvusvahelise organisatsiooni või välisriigi teabega on tegemist. NATO ja
Euroopa Liidu teabele juurdepääsu tingimused tulenevad vastavatest reeglitest, kuid teiste
riikide puhul võivad nõuded olla kehtestatud välislepingutega.
Evelin Poolamets märkis, et tema arusaama järgi annab Riigikogu liikme staatuse seaduse §
19 Riigikogu liikmele õiguse pääseda ligi ka salastatud välisteabele. Ta viitas Riigikogu
liikme tegevuse tagatisi, õigusi ja kohustusi reguleerivale sättele ning palus täpsustada, kuidas
see õigus suhestub salastatud välisteabele juurdepääsuks kehtestatud nõuetega.
Riigi julgeoleku volitatud esindaja vastas, et välisriikide riigisaladusele pääseb ligi
riigisaladusele antud juurdepääsuõiguse alusel. Kui Riigikogu liikmel on ametikohast tulenev
juurdepääsuõigus, laieneb see ka välisriikide riigisaladusele. NATO salastatud teabe puhul
kehtivad eraldi reeglid. Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide teabekaitse kokkulepe artikkel 3
järgi peab isik enne juurdepääsu saamist läbima julgeolekukontrolli. Eestis järgitakse seda
põhimõtet ning NATO salastatud teabele juurdepääsu saamiseks peavad kõik isikud läbima
julgeolekukontrolli.
Evelin Poolamets küsis, kas eelnõu tulemusena peavad edaspidi kõik Riigikogu liikmed
läbima julgeolekukontrolli ja saama NATO salastatud teabele juurdepääsu loa.
Hanno Pevkur vastas, et eelnõuga ei muudeta kehtivat korda ning kõigile Riigikogu
liikmetele NATO salastatud teabele juurdepääsu loa nõuet ei kehtestata. Sellise otsuse saab
teha üksnes Riigikogu ise, kuid praegu vastavat ettepanekut ega regulatsiooni ei ole.
Varasemates aruteludes käsitleti küsimust, milliste komisjonide liikmed peaksid läbima
julgeolekukontrolli ja omama juurdepääsu NATO ning Euroopa Liidu salastatud teabele. Ta
märkis, et arutelu all olid muu hulgas väliskomisjon, riigikaitsekomisjon, Euroopa Liidu
asjade komisjon ja julgeolekuasutuste järelevalve komisjon. Tema hinnangul peaksid nende
nelja komisjoni liikmed läbima julgeolekukontrolli, kuid tegemist on Riigikogu
enesekorraldusõiguse küsimusega ning eelnõu seda ei reguleeri.
H. Pevkurkommenteeris varasemat ettepanekut võtta eelnõu arutelu päevakorda 14.
oktoobril. Ettepanek lähtus tema tollasest töögraafikust, kuhu olid kavandatud muu hulgas
välisvisiidid ja rahvusvahelised kohtumised. Eelnõu võimalikult kiire menetlemine aitaks
kaasa sellele, et muudatused jõustuksid 1. jaanuaril. Ta avaldas arvamust, et eelnõu võiks
7
võtta Riigikogu päevakorda juba järgmisel nädalal ning vajaduse korral saaks uus
kaitseminister eelnõu tutvustamiseks vajaliku ettevalmistuse. Menetluse edasilükkamiseks ei
ole sisulist põhjust. Ta tegi komisjonile ettepaneku määrata eelnõu arutelu järgmise nädala
päevakorda.
Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.
Otsustati:
2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23.09.2026 (konsensus: Ants Frosch,
Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Lauri Läänemets, Evelin
Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Anastassia
Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 1:
Evelin Poolamets; erapooletuid 0; ei hääletanud 4: Ants Frosch, Lauri Läänemets,
Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge).
2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg
(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,
Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov,
Tanel Tein, Jaak Valge).
Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99
lõikele 1 on 10 tööpäeva.
3. Vabariigi Valitsuse algatatud võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (948 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Ando Kiviberg andis eelnõu tutvustamiseks sõna majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole.
Erkki Keldo sõnas, et eelnõu eesmärk on võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu
võrdõigusasutuste direktiivid. Direktiivid kehtestavad võrdõigusasutustele siduvad
miinimumstandardid ning Eestis puudutavad need soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse
kohtlemise volinikku ning tema kantseleid. Eelnõuga tugevdatakse voliniku sõltumatust,
täpsustatakse tema pädevust ning parandatakse voliniku teenuste kättesaadavust. Volinik saab
selgema õiguse nõustada nii õigustatud kui ka kohustatud isikuid. Samuti täpsustatakse
voliniku poole pöördujate menetluslikke õigusi ning sätestatakse teenuste ligipääsetavuse
nõuded, et tagada vaidluspooltele kiirem ja tõhusam abi. Voliniku arvamused ei ole
õiguslikult siduvad ning volinik ei asenda kohut ega töövaidluskomisjoni. Kui vaidlus
lahendust ei leia, on võimalik pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse. Ta selgitas, et
volinikule antakse õigus osaleda töövaidluskomisjoni, haldusorgani või kohtu menetluses
diskrimineerimise ohvriks langenud isiku esindajana või toetajana. Samuti saab volinik
esitada menetlustes arvamusi ja tähelepanekuid ning osaleda lepitamismenetlustes. Eelnõuga
tugevdatakse voliniku rolli diskrimineerimise ennetamisel ning võrdse kohtlemise
edendamisel. Volinikul on senisest suurem roll teadlikkuse suurendamisel, nõustamisel ja
poliitika kujundamises. Euroopa Liidu direktiivide kohaselt tuleb paremini tagada ka voliniku
sõltumatus ning seetõttu täpsustatakse voliniku valimise ja ametisse nimetamise korda.
Voliniku ametisse nimetamise pädevus viiakse ministrilt Vabariigi Valitsusele ning
valikuprotsessi kaasatakse Riigikogu põhiseaduskomisjon. Samuti keelatakse sekkumine
voliniku tööalasesse tegevusse ning tugevdatakse eelarve stabiilsuse ja piisavuse põhimõtet.
8
Volinikule kehtestatakse erakondlikus tegevuses osalemise keeld ning huvide deklareerimise
kohustus. Muudatuste eesmärk on suurendada voliniku sõltumatust, läbipaistvust ja
usaldusväärsust. Ta märkis, et voliniku tegevuse läbipaistvuse suurendamiseks peab volinik
avalikustama nelja-aastase tööprogrammi, koostama iga-aastase tegevuskava ning esitama
tegevusaruande nii avalikkusele kui ka Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Eelnõu tulemusena
paraneb inimeste juurdepääs nõustamisele ja õiguskaitsele. Samuti suureneb ettevõtjate ja
asutuste võimalus saada ennetavat nõustamist võrdse kohtlemise küsimustes. Riik ja avalikkus
saavad voliniku tegevusest senisest parema ülevaate.
Ando Kiviberg küsis, kas eelnõuga antakse võrdse kohtlemise volinikule uus õigus esindada
isikuid kohtumenetluses ning kas selline õigus tuleneb Euroopa Liidu direktiividest. Ta palus
selgitada muudatuse eesmärki ja praktilist rakendamist.
Erkki Keldo vastas, et eelnõu eesmärk on muu hulgas võimaldada diskrimineerimisvaidlusi
lahendada kohtuväliselt. Selline menetlus saab toimuda üksnes juhul, kui mõlemad vaidluse
pooled on sellega nõus. Voliniku roll on sellisel juhul tegutseda sõltumatu eksperdi ja
nõustajana, kes aitab osapooltel lahenduseni jõuda. Muudatuse eesmärk on vähendada kohtute
ja töövaidluskomisjonide koormust ning pakkuda vaidluste lahendamiseks kiiremat võimalust.
Osalemine kohtuvälises menetluses on vabatahtlik ning mõlemal poolel on võimalik
menetlusest igal ajal loobuda. Kui kokkulepet ei saavutata, jääb osapooltele alles õigus
pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse.
Ando Kiviberg märkis, et sellisel juhul tekib küsimus voliniku erapooletuse kohta, sest isikut
esindades asuks volinik ühe menetlusosalise poolele. Ta küsis, kuidas on selline roll
kooskõlas voliniku senise ülesandega tegutseda sõltumatu nõustaja ja vaidluste lahendamisele
kaasaaitajana.
Käthlin Sander vastas, et eelnõuga antakse volinikule võimalus teatud juhtudel isikut
kohtumenetluses esindada. Volinik saab seda teha juhul, kui ta leiab, et tegemist on olulise
diskrimineerimisjuhtumiga ning isik vajab menetluses täiendavat tuge. Volinik ei pea alati
isikut esindama ning sõltuvalt asjaoludest võib ta piirduda ka isiku toetamise või eksperdina
arvamuse andmisega. Otsus sõltub konkreetse juhtumi olulisusest ja vajadustest. Muudatus ei
kaota teiste esindajate või õigusabi vajadust. Voliniku võimalik esindusõigus puudutab üksnes
võrdse kohtlemise seaduse ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaldamisega seotud
diskrimineerimisjuhtumeid. Euroopa Liidu direktiivid näevad võrdõigusasutustele ette mitu
võimalikku rolli ning liikmesriigid saavad nende vahel valida. Eesti on valinud lahenduse, mis
võimaldab volinikul vajaduse korral isikuid menetlustes toetada või esindada. Eestis jõuab
diskrimineerimisvaidlusi kohtusse vähe. Tema hinnangul ei pruugi see tähendada, et
diskrimineerimisjuhtumeid esineb vähe, vaid pigem seda, et inimesed ei julge või ei suuda
oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Muudatuse eesmärk on parandada diskrimineerimise
ohvrite ligipääsu õiguskaitsele.
Evelin Poolamets küsis, milline on eelnõu mõju riigieelarvele. Samuti palus ta
kommenteerida õiguskantsleri esitatud seisukohti, mis puudutavad tema sõltumatust ja
eelnõus kavandatud muudatuste mõju sellele.
Erkki Keldo vastas, et eelnõul ei ole mõju riigieelarvele, kuna vajalikud muudatused
kaetakse olemasolevate vahendite arvelt. Täiendavaid vahendeid ei taotleta ning vajalikud
9
kulud kaetakse ministeeriumi sisemiste ümberkorralduste kaudu. Võrdse kohtlemise volinik
on juhtinud tähelepanu täiendava ressursivajaduse olemasolule. Samas leidis ta, et sarnaselt
teistele riigiasutustele tuleb ka voliniku institutsioonil uute ülesannetega toime tulla
olemasolevate vahendite piires. Ministeeriumi hinnangul on võimalik eelnõust tulenevad
ülesanded täita efektiivsema töökorralduse ja olemasolevate ressursside ümberjaotamise abil.
Käthlin Sander vastas, et ministeeriumile teadaolevalt ei ole õiguskantsleriga eelnõu osas
lahtisi küsimusi.
Evelin Poolamets märkis, et õiguskantsler on 2025. aasta 22. novembri arvamuses juhtinud
tähelepanu võimalikule probleemile seoses õiguskantsleri sõltumatusega. Ta viitas
seisukohale, mille kohaselt võib volinikule õiguskantslerile ettekirjutuste tegemise õiguse
andmine seada kahtluse alla õiguskantsleri sõltumatuse.
Käthlin Sander vastas, et eelnõu kohaselt ei saa volinik teha õiguskantslerile ettekirjutusi.
Volinikul ei ole sellist õigust kehtiva õiguse alusel ja ka eelnõuga ei nähta seda ette. Küsimus
võib olla seotud Euroopa Liidu direktiivides sisalduva nõudega, mille kohaselt peab
võrdõigusasutusel olema võimalik anda arvamusi või teha märkusi diskrimineerimisasjade
lahendamisel osalevatele institutsioonidele. Õiguskantsleri tagasiside põhjal muudeti eelnõu
lahendust. Selle kohaselt võib volinik anda diskrimineerimisasjades läbiviidavate
lepitusmenetluste kohta oma arvamuse või eksperdihinnangu üksnes juhul, kui õiguskantsler
seda temalt küsib. Õiguskantslerile jääb õigus otsustada, millistes diskrimineerimisasjades ja
millisel juhul ta peab vajalikuks voliniku arvamust või eksperdihinnangut küsida.
Helir-Valdor Seeder küsis, kas ta on õigesti aru saanud, et eelnõuga kavandatav võimalus
anda võrdse kohtlemise volinikule õigus esindada isikut diskrimineerimisvaidlustes on Eesti
enda valik. Tema arusaama järgi annavad Euroopa Liidu direktiivid liikmesriikidele selleks
võimaluse, kuid ei kohusta seda lahendust kasutama. Ta viitas algatajate varasemale
selgitusele, et direktiiv võimaldab valida erinevate lahenduste vahel, ning küsis, kas Eesti on
teadlikult otsustanud just selle võimaluse kasuks. Tema arusaama järgi põhjendatakse valikut
sellega, et diskrimineerimisvaidlusi jõuab kohtusse vähe ning inimestel ei pruugi olla piisavalt
võimalusi või ressursse oma õiguste kaitsmiseks.
Käthlin Sander selgitas, et Euroopa Liidu direktiiv näeb ette kohustuse tagada
võrdõigusasutusele õigus osaleda kohtumenetluses vähemalt ühel kolmest võimalikust viisist.
Direktiivide kohaselt võib võrdõigusasutusel olla õigus algatada kohtumenetlus ühe või
mitme diskrimineerimise ohvri nimel, osaleda kohtumenetluses ühe või mitme ohvri toetuseks
või algatada kohtumenetlus avalike huvide kaitseks enda nimel. Eesti ei ole valinud võimalust
anda volinikule õigust algatada kohtumenetlusi avalike huvide kaitseks enda nimel. Eesti on
otsustanud võimaldada volinikul vajaduse korral esindada diskrimineerimise ohvrit
kohtumenetluses või osaleda menetluses tema toetuseks. Selline lahendus on kooskõlas
kehtiva menetlusõigusega ning seetõttu peeti mõistlikuks need õigused ka sõnaselgelt
voliniku pädevuste hulka lisada.
Helir-Valdor Seeder märkis, et direktiivis on ette nähtud kolm võimalikku lahendust ning
Eesti on otsustanud neist kaks valida. Ta küsis, miks peeti vajalikuks anda volinikule nii õigus
esindada diskrimineerimise ohvrit kohtumenetluses kui ka õigus osaleda menetluses tema
toetuseks, selle asemel et valida üksnes üks võimalikest lahendustest.
10
Käthlin Sander selgitas, et direktiivid ei võimaldanud jätta kõiki menetluses osalemise
võimalusi valimata, vaid vähemalt üks direktiivides nimetatud võimalustest tuli üle võtta.
Eesti otsustas valida kaks võimalust, kuna kehtiv menetlusõigus võimaldab sisuliselt juba
praegu volinikul osaleda kohtumenetluses isiku esindajana või tema toetajana. Samas ei olnud
need võimalused voliniku pädevust reguleerivates sätetes sõnaselgelt välja toodud, mistõttu
on praktikas esinenud erinevaid tõlgendusi selle kohta, milline võib olla voliniku roll
kohtumenetluses. Eelnõu ei loo volinikule eraldiseisvat uut esindusõigust, vaid täpsustab tema
pädevust kehtiva menetlusõiguse raamides. Kohtus saab isikut esindada õigusharidusega isik.
Kui volinikul on õigusharidus, võib ta ise esindajana tegutseda. Kui volinikul õigusharidust ei
ole, saab esindajaks olla voliniku kantseleis töötav õigusharidusega isik või vajaduse korral
võib vastava teenuse sisse osta. Volinik kasutaks esindamisvõimalust üksnes üksikutel
juhtudel, kui ta on veendunud, et tegemist on olulise diskrimineerimisjuhtumiga ning tema
eksperditeadmised võivad aidata isiku õiguste kaitsele kaasa.
Helir-Valdor Seeder küsis, kuidas tuleb mõista direktiivides sätestatud nõuet tagada
võrdõigusasutusele piisavad ressursid ja teenuste kättesaadavus. Direktiivid kehtestavad
liikmesriikidele siduvad miinimumstandardid. Ta palus selgitada, kas ja millisel määral
nähakse ette konkreetseid nõudeid ressursside, töötajate arvu või teenuste korralduse kohta.
Ta küsis, mida tähendab direktiivides kasutatud mõiste „piisavad ressursid“ ning kas Euroopa
Liidu õigusest tulenevad selles osas liikmesriikidele konkreetsed kohustused või mõõdetavad
nõuded. Samuti tundis ta huvi, kuidas on määratletud volinikuteenuse kättesaadavuse nõue ja
millises ulatuses see liikmesriike kohustab.
Käthlin Sander vastas, et direktiivid ei sätesta konkreetseid nõudeid töötajate arvu,
ametikohtade hulga ega organisatsiooni suuruse kohta. Direktiivid näevad ette üldise
kohustuse tagada võrdõigusasutusele piisavad personali-, tehnilised ja rahalised ressursid.
Liikmesriigid peavad seda tegema kooskõlas oma riiklike eelarvemenetlustega. Ta lisas, et
direktiivide kohaselt peavad liikmesriigid tagama võrdõigusasutusele sellised vahendid, mis
võimaldavad täita kõiki seadusest tulenevaid ülesandeid ning teostada oma pädevusi
tulemuslikult.
Erkki Keldo lisas, et direktiivid ei määra, milline peab olema võrdse kohtlemise voliniku
käsutuses olevate ressursside täpne maht. Küsimus, milliseid ressursse peetakse piisavaks,
jääb liikmesriigi otsustada. Eelnõu rakendamiseks ei taotleta täiendavaid vahendeid
riigieelarvest. Vajalikud ressursid leitakse ministeeriumi olemasolevate vahendite
ümberjaotamise teel. Volinik on pidanud vajalikuks suuremat rahastust, kuid ministeeriumi
hinnangul tuleb arvestada riigi keerulist eelarveolukorda. Esimesel aastal on kavandatud
eraldada täiendavalt 35 000 eurot ning järgnevatel aastatel 50 000 eurot. Direktiivid ei näe ette
konkreetseid summasid ega muid mõõdetavaid nõudeid ressursside suurusele, mistõttu tuleb
nende piisavust hinnata riigisiseselt.
Anastassia Kovalenko-Kõlvart viitas seletuskirjas sisalduvale eelnõu § 1 punkti 5
selgitusele, mille kohaselt peab riik volinikule uute ülesannete andmise korral suurendama
voliniku ja tema kantselei eelarvet. Samuti on seletuskirjas märgitud, et lisaülesannete
andmine ilma täiendavate vahenditeta võib halvendada olemasolevate ülesannete täitmist ning
seada kahtluse alla uute ülesannete täitmise tõhususe. Ta küsis, kuidas tuleb seda seisukohta
mõista olukorras, kus eelnõu koostajad on samal ajal rõhutanud, et riigieelarvest täiendavaid
11
vahendeid ei taotleta. Riigikogu liikmed peavad eelnõu menetlemisel arvestama ka
seletuskirjas esitatud põhjendustega ning ta tundis huvi, kas eelnõu vastuvõtmisega võetakse
sisuliselt kohustus tagada volinikule tulevikus täiendavad ressursid. Seletuskirjas on viidatud
võimalusele kasutada uute ülesannete täitmiseks näiteks teenuste sisseostmist ning muid
lahendusi, mis võivad kaasa tuua täiendavaid kulusid. Ta küsis, kuidas on kavas tagada uute
ülesannete täitmine olukorras, kus täiendavat rahastust ei ole ette nähtud.
Erkki Keldo märkis, et tulenevalt direktiividest on volinik pidanud vajalikuks suuremat
rahastust, kuid ministeeriumi hinnangul ei võimalda riigi eelarveolukord täiendavaid
vahendeid eraldada. Eelnõust tulenevate uute ülesannete täitmiseks nähakse ette täiendavad
vahendid ministeeriumi olemasolevate ressursside ümberjaotamise kaudu. Esimesel aastal on
selleks kavandatud 35 000 eurot ning järgnevatel aastatel 50 000 eurot. Täiendavaid
vahendeid riigieelarvest ei taotleta ning kavandatud rahastus tuleb ministeeriumi sisemistest
ümberkorraldustest. Hinnang sellele, kas selline rahastus on kõigi uute ülesannete täitmiseks
piisav, võib olla erinev, kuid ministeeriumi seisukoht on, et rohkem vahendeid praegu ette
näha ei ole võimalik.
Ando Kiviberg küsis, kas eelnõus sätestatav kohustus tagada võrdse kohtlemise volinikule
piisavad ressursid võib tekitada vastuolu olukorras, kus tegelikud eelarvevõimalused on
piiratud. Arutelus on korduvalt rõhutatud nii piisavate vahendite tagamise kohustust kui ka
asjaolu, et rahastamine sõltub olemasolevatest eelarvevõimalustest. Ta tundis huvi, kas selline
regulatsioon võib viia olukorrani, kus seaduses sätestatud nõuet ei ole võimalik täielikult täita
ning kas see ei tekita ebavõrdset kohtlemist võrreldes teiste sõltumatute riiklike
institutsioonidega, kellele on samuti aastate jooksul lisatud ülesandeid, kuid kelle rahastamine
ei ole samas tempos suurenenud. Ta tõi näitena õiguskantsleri institutsiooni ning küsis, kas
õiguskantsleri tegevust reguleerivates õigusaktides on olemas samalaadne säte piisavate
ressursside tagamise kohta.
Käthlin Sander vastas, et küsimus piisavate ressursside tagamisest on eelnõu
ettevalmistamisel korduvalt arutelu all olnud. Erinevalt paljudest teistest riiklikest
institutsioonidest tuleneb sellise põhimõtte sätestamise vajadus Euroopa Liidu direktiividest,
mis näeb ette nõude tagada võrdõigusasutusele tema ülesannete täitmiseks vajalikud ressursid.
Seetõttu tuuakse vastav põhimõte ka Eesti õigusesse. Sätte eesmärk on anda volinikule selge
õiguslik alus pöörduda vajaduse korral valitsuse ja Riigikogu poole täiendavate vahendite
taotlusega. Sätte olemasolu ei tähenda automaatset õigust saada täiendavat rahastust. Otsus
lisavahendite eraldamise kohta jääb ka edaspidi valitsuse ja Riigikogu pädevusse. Oluline on
näidata, et direktiivist tulenev põhimõte on Eesti õigusesse üle võetud ning et volinikul on
võimalus ressursivajadust põhjendada. Samuti peavad valitsus ja Riigikogu tema taotlusi
sisuliselt kaaluma. Ta lisas, et põhiseaduskomisjonil on selles küsimuses oluline roll. Volinik
esitab regulaarselt ülevaate oma tegevusest ja ülesannete täitmisest ning see annab
komisjonile võimaluse hinnata, kas olemasolevad ressursid on piisavad või on põhjendatud
vajadus täiendavate vahendite järele.
Evelin Poolamets küsis, kas eelnõuga antakse volinikule sisuliselt õigus lahendada
diskrimineerimisvaidlusi kohtuväliselt. Ta viitas eelnõu § 1 punktile 13, mille kohaselt võib
volinik anda tema poole ühiselt pöördunud vaidluspooltele võimaliku diskrimineerimise aset
leidmise kohta siduva arvamuse. E. Poolamets märkis, et tema hinnangul tähendab siduv
arvamus sisuliselt otsust selle kohta, kummal poolel on õigus. Ta küsis, kuidas tuleb mõista
12
mõistet „siduv arvamus“ ning kas selle regulatsiooni tulemusena hakkab volinik kohtuväliselt
õigust mõistma.
Erkki Keldo sõnas, et volinik saab anda siduva arvamuse üksnes juhul, kui mõlemad
vaidluspooled on selleks oma nõusoleku andnud ja soovivad vaidluse sellisel viisil lahendada.
Diskrimineerimisjuhtumid võivad tuleneda ka teadmatusest või kogemuste puudumisest ning
sellistel juhtudel võivad pooled olla huvitatud kiirest ja mõlemale poolele vastuvõetavast
lahendusest. Voliniku roll on sellises menetluses aidata pooli nõustamise ja vahendamise
kaudu lahenduseni jõuda. Kui pooled ei soovi vaidlust voliniku juures lahendada, ei ole
volinikul võimalik siduvat arvamust anda. Samuti märkis ta, et volinik ei muutu eelnõu
tulemusena kohtuks ega hakka õigust mõistma.
Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et teda paneb imestama eelnõu seletuskirjas sisalduv
järgnev põhjendus: “riigieelarve üldise kärpimise korral võib vähendada ka voliniku eelarvet,
kuid kärbe ei või olla proportsioonilt suurem kui teistel asutustel. Direktiivide rakendamise
seisukohast on lubamatu voliniku eelarvevahendite kärpimine näiteks seetõttu, et ametis olev
valitsus ei pea tema pädevusse jäävaid tegevusi oluliseks, samuti otsese või kaudse n-ö
kättemaksuna voliniku ebameeldivate otsuste, soovituste või muude tegevuste eest.” Ta
märkis, et selline põhjendus jätab mulje nagu soovitaks juba ette ennetada võimalikke
poliitilisi vaidlusi voliniku tegevuse või rahastamise üle. Ta küsis, kuidas selline sõnastus
seletuskirja jõudis ning millist probleemi või riski selle käsitlemisega silmas peeti.
Käthlin Sander vastas, et seletuskirjas toodud käsitlus ei lähtu tingimata Eesti praktikast ega
Eestis esinenud probleemidest. Eelnõu eesmärk on võtta üle Euroopa Liidu direktiivide
nõuded ning seetõttu tuginevad seletuskirjas esitatud selgitused direktiivide läbirääkimistel
käsitletud teemadele, direktiivide põhjendustele ja nende rakendamise kohta antud suunistele.
Kõnealused näited on seletuskirja lisatud selleks, et illustreerida, milliseid olukordi peetakse
võrdõigusasutuse sõltumatuse seisukohast lubatavaks ja milliseid mitte.
Erkki Keldo lisas, et võrdse kohtlemise voliniku kantselei suhtes on rakendatud samu
kokkuhoiumeetmeid nagu teistegi riigiasutuste puhul. Direktiivide eesmärk on tagada
võrdõigusasutuse võimalikult suur sõltumatus ja autonoomia. Seletuskirjas käsitletud
põhimõtete eesmärk on tagada, et volinik saaks oma tegevusprioriteedid ja ressursivajadused
ise määratleda ning et tema tegevuse sisu ei oleks mõjutatud väljastpoolt institutsiooni.
Küsimus seletuskirja sõnastuse sobivusest või selle tõlgendamisest on eraldi arutelu teema.
Tema sõnul on kõnealuse käsitluse eesmärk rõhutada võrdõigusasutuse sõltumatuse
põhimõtet, mitte luua erandit üldistest eelarvepõhimõtetest. Ka võrdse kohtlemise voliniku
kantselei on saanud kärpeülesande nagu teisedki asutused ning tulevikus ei saa välistada
vajadust teha täiendavaid kokkuhoiutoiminguid.
Ando Kiviberg kommenteeris, et arutelu käigus on tema hinnangul tekkinud küsimus
võimaliku ebavõrdse kohtlemise kohta võrreldes teiste riiklike institutsioonidega. Kui
seaduses sätestatakse kohustus tagada ühele institutsioonile piisavad vahendid, võib tekkida
küsimus, kuidas see suhestub teiste sõltumatute institutsioonide rahastamisega.
Erkki Keldo vastas, et Euroopa Liidu õiguses peetakse diskrimineerimise vastast võitlust
väga oluliseks ning seetõttu on võrdõigusasutuste sõltumatusele ja autonoomiale pööratud
direktiivides suurt tähelepanu. Nendes on selgelt määratletud nõuded, mis tuleb
13
liikmesriikidel üle võtta. Tema sõnul tulenevad eelnõus sisalduvad sõltumatuse ja ressursside
tagamise põhimõtted just nendest Euroopa Liidu õigusaktidest. Kui leitakse, et eelnõuga on
mõni direktiivinõue Eesti õigusesse üle võetud ulatuslikumalt, kui direktiiv tegelikult nõuab,
siis on võimalik seda menetluse käigus arutada ja vajaduse korral muudatusettepanekuid teha.
Ta rõhutas siiski, et direktiivide ülevõtmata jätmine või nende nõuete eiramine tooks kaasa
vaidluse Euroopa Komisjoniga. Direktiivid võeti vastu juba enam kui kaks aastat tagasi ning
nende üle peetavad põhimõttelised vaidlused oleks tulnud lahendada direktiivide
väljatöötamise etapis.
Ando Kiviberg lausus, et mõistab esitatud selgitusi ja nende tausta. Samas märkis ta, et tema
hinnangul võib tekkida küsimus, kas võrdse kohtlemise voliniku sõltumatuse tugevdamise
eesmärgil ei looda samal ajal siseriiklikult ebavõrdset kohtlemist võrreldes teiste sõltumatute
institutsioonidega.
Helir-Valdor Seeder küsis, kui paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on kõnealused direktiivid
oma siseriiklikku õigusesse juba üle võtnud.
Erkki Keldo vastas, et direktiivid võeti vastu juba enam kui kaks aastat tagasi ning nende
ülevõtmise tähtaeg saabus tänavu juunis. Eesti on direktiivi ülevõtmisel pigem liikmesriikide
viimaste hulgas ning Eesti suhtes on direktiivi tähtajaks üle võtmata jätmise tõttu algatatud
rikkumismenetlus. Ta lisas, et tal ei ole hetkel täpset ülevaadet sellest, kui paljud liikmesriigid
on direktiivi oma siseriiklikku õigusesse üle võtnud. Ta lubas soovi korral selle kohta täpsema
teabe komisjonile kirjalikult edastada.
Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et võrdne kohtlemine ja diskrimineerimise
vähendamine on olulised eesmärgid, mille vajalikkuses ei ole põhjust kahelda. Samas leidis
ta, et kõnealuste direktiividega on Euroopa Liit läinud liikmesriikide siseriikliku õiguse
reguleerimisel liiga kaugele. Tema hinnangul piiravad direktiividest tulenevad nõuded
liikmesriikide otsustusvabadust sellistes küsimustes nagu eelarveliste prioriteetide seadmine,
institutsioonide rahastamine ning võrdse kohtlemise voliniku ametisse nimetamise kord.
Tegemist on valdkondadega, mis peaksid jääma liikmesriigi enda otsustada. Ta juhtis
tähelepanu ka sellele, et eelnõul on tema hinnangul mõju riigieelarvele. Täiendavate
ülesannete andmine eeldab täiendavate ressursside kasutamist sõltumata sellest, kas vahendid
leitakse riigieelarvest juurde või olemasolevate vahendite ümberjaotamise teel. Uute õiguste
ja kohustuste andmine võrdse kohtlemise volinikule toob paratamatult kaasa kulusid ning
mõjutab seetõttu riigi ressursside kasutamist. Ta tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel
tagasi lükata.
Erkki Keldo lisas, et diskrimineerimisega tuleb tegeleda sõltumata sellest, kas tegemist on
vanuse, soo, puude või mõne muu tunnuse alusel aset leidva diskrimineerimisega. Tema sõnul
on selline kohtlemine lubamatu ning selle ennetamine ja vähendamine on oluline eesmärk.
Võrdse kohtlemise voliniku kantselei eelarve on Eesti riigi kontekstis suhteliselt tagasihoidlik.
Eesti riigiasutused tegutsevad üldiselt piiratud ressurssidega ning täidavad oma ülesandeid
võrreldes paljude teiste riikidega väiksema rahastuse juures. Ka võrdse kohtlemise voliniku
institutsioon peab suutma oma ülesandeid täita tõhusalt ja olemasolevaid ressursse mõistlikult
kasutades.
Ando Kiviberg leidis, et eelnõu tagasilükkamise asemel võiks kaaluda selle edasi
14
menetlemist ning vajaduse korral muudatusettepanekute tegemist. Komisjonil on võimalik
arutada, millised direktiivist tulenevad lahendused on Eesti õiguskorras sobivad ning
kujundada eelnõu menetluse käigus Eesti oludele paremini vastavaks. Ta avaldas arvamust, et
tagasilükkamine oleks küll lihtne lahendus, kuid ei aitaks sisulist probleemi lahendada. Ta
viitas asjaolule, et direktiivi ülevõtmise tähtaeg on möödunud ning Eesti suhtes on algatatud
rikkumismenetlus.
Helir-Valdor Seeder vastas, et peab komisjoni esimehe mõtet iseenesest heaks, kuid tema
hinnangul peaks eelnõu sisulise täiendamisega tegelema eelkõige selle algataja. Riigikogusse
jõudev eelnõu peaks olema põhjalikumalt ette valmistatud. Täitevvõimu käsutuses on rohkem
vastava valdkonna eksperte ja spetsialiste kui Riigikogu põhiseaduskomisjonil. Tema sõnul on
ministeeriumidel ja nende ametnikel paremad võimalused eelnõu sisuliseks viimistlemiseks
ning võimalike puuduste kõrvaldamiseks. Eelnõu kvaliteedi parandamine peaks toimuma
eelkõige selle ettevalmistamise etapis. Tema hinnangul võimaldaks see Riigikogul
keskenduda menetluses rohkem sisulisele arutelule ning vähendaks vajadust komisjonis
ulatuslikke parandusi teha.
Evelin Poolamets toetas H.-V. Seederi seisukohta. Eelnõuga kaasnevad tema hinnangul
täiendavad kulud sõltumata sellest, kas need kaetakse riigieelarvest või ministeeriumi
olemasolevate vahendite ümberjaotamise kaudu. Ta juhtis tähelepanu sellele, et volinikule
antavad uued ülesanded, sealhulgas võimalik osalemine kohtumenetlustes, võivad kaasa tuua
täiendava ressursivajaduse. Eelnõus on samuti endiselt õhus mitmeid küsimusi ning avaldas
arvamust, et direktiivi ülevõtmisel tuleks piirduda võimalikult vähese sekkumisega Eesti
õiguskorda. Samuti märkis ta, et direktiivi on tema sõnul seni üle võtnud vaid viis liikmesriiki
ning seetõttu ei pea ta vajalikuks menetlusega kiirustada.
Ando Kiviberg pani hääletusele Helir-Valdor Seederi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel
tagasi lükata (poolt 5: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Evelin Poolamets,
Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Lauri
Läänemets, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; erapooletuid 0). Ettepanek ei
leidnud toetust.
A. Kiviberg tegi ettepaneku teha järgmised menetlusotsused.
Otsustati:
3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 30.09.2026 (konsensus: Ants Frosch,
Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Lauri Läänemets, Evelin
Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
3.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe,
Lauri Läänemets, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 5: Ants Frosch,
Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge;
erapooletuid 0).
3.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann
(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,
Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov,
Tanel Tein, Jaak Valge).
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 on muudatusettepanekute
esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.
15
4. Info ja muud küsimused
Infot ja muid küsimusi ei olnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Ando Kiviberg
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Markus Veia
protokollija
Riigikogu põhiseaduskomisjoni
istungi protokoll nr 176
Tallinn, Toompea Esmaspäev, 14. september 2026
Algus 11.15, lõpp 12.34
Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)
Protokollija: Markus Veia (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Lauri
Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel
Tein, Jaak Valge
Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),
Karin Tuulik (nõunik)
Puudus: Kalle Laanet
Kutsutud: kaitseminister Hanno Pevkur; Kaitseministeeriumi õiguse ja halduse asekantsler
Margit Gross; Välisluureameti esindaja ja riigi julgeoleku volitatud esindaja (2.
päevakorrapunkt); majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ning Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi võrdsuspoliitika osakonna võrdsete võimaluste poliitika juht
Käthlin Sander (3. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja
sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
3. Vabariigi Valitsuse algatatud võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt
teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (948 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
4. Info ja muud küsimused
1. Nädala töökava kinnitamine
Lauri Läänemets tegi ettepaneku täiendada komisjoni päevakorda. Ta märkis, et päevakorras
võiks arutada Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamise eelnõu (985 OE), mis käsitleb
kaitsevaldkonnaga seotud küsimusi.
Ants Frosch tegi ettepaneku võtta eelnõu arutelu järgmise teisipäeva päevakorda. Ettepanek
leidis L. Läänemetsa toetuse.
Ando Kiviberg tegi ettepaneku kinnitada nädala töökava järgmiselt:
2
Riigikogu põhiseaduskomisjoni nädala (14.09.2026-18.09.2026) töökava
Komisjoni istung esmaspäev, 14.09.2026 kell 11.15
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja
sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
3. Vabariigi Valitsuse algatatud võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt
teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (948 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
4. Info ja muud küsimused
Komisjoni istung teisipäev, 15.09.2026 kell 14.00
1. Õiguskantsleri ülevaade Riigikogule õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja
muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest ajavahemikus 1. september
2025 – 31. august 2026 - tutvustus ja arutelu
2. 22 Riigikogu liikme algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise
seaduse eelnõu (904 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
3. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine
4. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Ester Karuse, Tanel Kiige ja Andre Hanimägi
esitatud „Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine kaitsevaldkonna finantsjuhtimise,
lepinguliste kohustuste ja riigivara haldamise asjaolude uurimiseks“ otsuse eelnõu (985 OE)
esimese lugemise ettevalmistamine
5. Info ja muud küsimused
Otsustati:
1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia
Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor
Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
2. Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise
ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning andis eelnõu tutvustamiseks sõna kaitseminister Hanno
Pevkurile.
Hanno Pevkur selgitas, et eelnõu eesmärk on korrastada ja täpsustada riigisaladuse ja
salastatud välisteabe kaitset puudutavat õigusraamistikku. Eelnõuga ühtlustatakse erinevate
riigiasutuste regulatsioone ning täpsustatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe
käitlemisega seotud mõisteid ja ülesandeid. Samuti luuakse ühtsemad alused salastatud teabe
kaitse korraldamiseks ja järelevalve tegemiseks. Luurekeskuse puhul täpsustatakse
välisriikide partnerteenistustega suhtlemise regulatsiooni. Muudatus ei laienda luurekeskuse
sisulisi volitusi, vaid loob selgema õigusliku aluse rahvusvaheliseks koostööks ning
riigisaladuse ja salastatud välisteabe käitlemiseks suhtluses välispartneritega. Eelnõuga
täpsustatakse ka Euroopa Liidu, NATO ja Euroopa Kosmoseagentuuri salastatud teabe
käitlemisega seotud regulatsiooni. Seaduses luuakse alus vastutavate asutuste määramiseks, et
tagada rahvusvaheliste organisatsioonide nõuete täitmine ja teabe kaitse korraldamine.
Eelnõus täpsustatakse riigi julgeoleku volitatud esindaja ülesandeid. Lisaks välisteabe kaitsele
sätestatakse selgemalt tema roll riigisaladuse kaitse korraldamisel ja kontrollimisel
olukordades, kus teavet edastatakse välispartneritele. Küberturvalisusega seotud mõisted ja
3
regulatsioonid viiakse kooskõlla senise praktikaga. Samuti ühtlustatakse erinevates seadustes
kasutatavad mõisted, et vältida tõlgendamisprobleeme ning tagada õigusselgus. Ta märkis, et
eelnõuga täpsustatakse salastatud välisteabe kaitse korda. Salastatud välisteavet kaitstakse
riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse alusel juhul, kui see tuleneb välislepingust või
pädeva asutuse tehtud otsusest. Muudel juhtudel käsitatakse sellist teavet asutusesiseseks
kasutamiseks tunnistatud teabena. Eelnõuga luuakse õiguslik alus keelduda salastatud
välisteabele juurdepääsu andmisest isikule, kes ei nõustu talle kaitsenõuete tutvustamisega või
ei anna selle kohta nõutavat kinnitust. Samuti täpsustatakse julgeolekukontrolli läbiviimise
tingimusi ja juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluseid.
H. Pevkur selgitas, et riigisaladusele juurdepääsuluba võib jääda andmata muu hulgas juhul,
kui isik ei ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viis aastat, tal on teavitamiskohustusega
välisriigi kodakondsus või tal on seaduses nimetatud sidemed välisriigis elavate lähedastega.
Muudatuste eesmärk on suurendada õigusselgust ning sätestada keeldumise alused seaduses
senisest täpsemalt. Täpsustatakse ka andmetele juurdepääsu piiramise regulatsiooni.
Üldreeglina piiratakse juurdepääsu viieks aastaks ning vajaduse korral on võimalik piirangut
pikendada veel viieks aastaks. Piirang võib kehtida ka kauem, kui riigisaladuse kaitse vajadus
ei ole lõppenud. Muudatused puudutavad ka Eesti Panka, kohtuid, Riigikontrolli, Riigikogu,
Vabariigi Valitsust ja õiguskantslerit. Nende puhul sätestatakse kohustus tutvustada enne
salastatud välisteabele juurdepääsu andmist kaitsenõudeid ning võtta selle kohta kinnitus, kui
see tuleneb välislepingust või rahvusvahelistest kohustustest. Eelnõu põhineb praktikas
ilmnenud probleemide ja kitsaskohtade analüüsil. Muudatused on välja töötatud praktikute
ettepanekute ning rahvusvaheliste partnerite nõuete alusel.
Ando Kiviberg andis sõna komisjoni liikmetele küsimuste esitamiseks.
Lauri Läänemets küsis, millised tagajärjed kaasnevad juhul, kui näiteks Riigikogu liige ei
anna salastatud välisteabele juurdepääsu saamiseks nõutavat kinnitust, kuid juurdepääs
teabele on vajalik tema tööülesannete täitmiseks, sealhulgas komisjoni töös osalemiseks.
Hanno Pevkur vastas, et Riigikogu liikmel on seadusest tulenev õigus saada Eesti-sisest
salastatud teavet. Salastatud välisteabele juurdepääsu puhul kehtivad aga eraldi nõuded. Ta
selgitas, et salastatud välisteabele juurdepääsu saamiseks peab isik nõustuma vastavate
kaitsenõuete täitmisega. Kui isik nende nõuetega ei nõustu, siis salastatud välisteabele
juurdepääsu ei võimaldata.
Margit Gross täiendas, et nõue tutvustada salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta selle
kohta kinnitus tuleneb muu hulgas näiteks NATO personalidirektiivist. Eelnõuga viiakse
vastav nõue sõnaselgelt Eesti õigusesse, et välistada võimalikud tõlgendamisvaidlused selle
üle, kas kinnitus tuleb anda või mitte. Sisuliselt on nõue olemas ka kehtivas praktikas, kuid
selle kohaldamisel on tekkinud tõlgendamisküsimusi. Muudatuse eesmärk on tagada
õigusselgus ning täpsustada praktikas juba kehtivaid nõudeid.
Lauri Läänemets küsis, millistel kaalutlustel nähakse eelnõus ette võimalus jätta
julgeolekukontrolli taotlus läbi vaatamata või juurdepääsuluba andmata juhul, kui taotleja ei
ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat. Ta märkis, et mõistab muudatuse
üldist loogikat, kuid palus täpsemalt selgitada selle tausta ja eesmärki. Ta tundis huvi, kas
regulatsioon on seotud mõne konkreetse riikide ringiga või kohaldub see sõltumata sellest,
4
millises riigis isik on varem elanud. Samuti tõi ta näitena olukorra, kus isik on pikemat aega
töötanud välisriigis, näiteks Ameerika Ühendriikides või mõnes muus riigis, ning naaseb
Eestisse olulisele ametikohale kandideerima. Ta küsis, kuidas sellistel juhtudel muudatust
praktikas rakendataks.
Margit Gross selgitas, et viieaastase Eestis elamise nõue puudutab vahetult loataotluse
esitamisele eelnenud perioodi. Säte ei kohaldu olukorras, kus inimene on varem pikemat aega
välisriigis elanud või töötanud, kuid on seejärel vähemalt viis aastat Eestis elanud. Tegemist
on kaalutlusõigust võimaldava normiga, mitte automaatse keeldumise alusega. Juhul kui isik
on enne loataotluse esitamist viimased viis aastat välisriigis elanud, ei tähenda see
automaatselt juurdepääsuloa andmisest keeldumist. Regulatsiooni eesmärk on võimaldada
hinnata, kas esineb asjaolusid, mis võivad ohustada riigisaladuse või salastatud välisteabe
kaitstust. Hindamisel võetakse arvesse, kas isiku tausta ja tegevuse kohta on võimalik saada
piisavat ning usaldusväärset teavet. Ta selgitas, et mõne välisriigi puhul võib vajaliku
taustainfo hankimine olla keeruline või isegi võimatu. Samas ei sõltu hinnang üksnes sellest,
millises riigis isik on viibinud. Kui vajalik teave on kättesaadav või kui isik ise aitab kaasa
nõutava teabe esitamisele, siis ei pruugi olla alust juurdepääsuloa andmisest keeldumiseks.
Muudatuse eesmärk on tagada võimalus teha põhjendatud julgeolekuhinnang olukordades,
kus isik on vahetult enne loa taotlemist pikema aja vältel elanud või töötanud
teavitamiskohustusega välisriigis.
Välisluureameti esindaja selgitas, et muudatuse ettepaneku algatas Kaitsepolitseiamet.
Praktikas on esinenud juhtumeid, kus julgeolekukontrolli läbiviimiseks ei ole välisriikidest
võimalik saada vajalikke andmeid või saadakse neid puudulikult. Julgeolekukontrolli
läbiviimisel küsitakse vajalikku teavet teistelt riikidelt, kuid kõik riigid ei edasta soovitud
andmeid. Mõnel juhul on teabe saamine keeruline või ei saada vastuseid üldse. Esindaja
märkis, et isik saab kontrollimenetlusele kaasa aidata, esitades ise vajalikke andmeid ja
dokumente. Kui vajalik teave on võimalik koguda kas välisriikidelt või isiku kaasabil, on
võimalik julgeolekukontroll edukalt läbi viia. Probleem tekib olukorras, kus vajalikke
andmeid ei ole võimalik saada. Sellisel juhul ei ole võimalik anda piisavat hinnangut isiku
usaldusväärsuse kohta ning julgeolekukontroll ei pruugi lõppeda positiivse otsusega.
Muudatuse eesmärk on anda selliste olukordade lahendamiseks selgem õiguslik alus.
Ando Kiviberg küsis, kas eelnõuga lahendatakse ka probleem, mis on seotud asutusesiseseks
kasutamiseks mõeldud teabe liigse kasutamisega. Ta märkis, et oli kuulnud tulevaselt
kaitseministrikandidaadilt seisukohta, mille kohaselt võivad bürokraatlikud piirangud
takistada teabe ja andmete liikumist ametkondade või Kaitseväe sees. Sellistes olukordades ei
pruugi vajalik informatsioon jõuda piisava kiirusega asjaomaste isikuteni. Ta tundis huvi, kas
eelnõus sisalduvad muudatused aitavad seda probleemi lahendada või ei käsitle eelnõu seda
küsimust.
Hanno Pevkur vastas, et küsimus asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe ning
salastatud teabe käitlemise paindlikkuse kohta on olnud arutelul erinevate ministeeriumide ja
asutuste vahel. Kehtivad nõuded on mõnel juhul liiga jäigad ning võivad takistada kiiret ja
tõhusat infovahetust. Ta tõi näitena olukorra, kus Kaitseväe juhatajale on vaja kiireloomuliselt
edastada salastatud teavet. Tema hinnangul oleks võimalik tagada teabe turvalisus ka
väljaspool spetsiaalselt selleks ette nähtud ruume, kuid kehtiv regulatsioon sellist võimalust
ette ei näe. Praegu tuleb salastatud teavet käidelda üksnes selleks ettenähtud tingimustes, mis
5
ei pruugi olla ajakriitilistes olukordades otstarbekas. Tema hinnangul on praktikas veel teisigi
juhtumeid, kus kehtivad nõuded osutuvad liigselt piiravaks. Ta tõi näiteks olukorra, kus
sõjalise operatsiooni kavandamisega seotud teave on algselt salastatud, kuid operatsiooni
käivitamise järel ei pruugi selle salastatuse vajadus enam samal määral püsida. Samas näeb
kehtiv kord ette dokumentide pikaajalise kaitse ka sellistes olukordades. Ukraina sõjast
saadud kogemused on juhtinud tähelepanu vajadusele hinnata olemasolevate reeglite praktilist
toimivust. Tema sõnul tuleb leida mõistlik tasakaal teabe kaitse ja riigi toimimiseks vajaliku
paindlikkuse vahel, vältides samal ajal võimalikke kuritarvitusi. Vastutus salastatud teabe
nõuetekohase käitlemise eest peab jääma nii teabe kasutajale kui ka selle edastajale.
Salastatud dokumentide liikumine erinevate asutuste vahel on võimalik ka praegu, kui
järgitakse kehtestatud turvanõudeid. Ta vastas kokkuvõttes, et kõnealune eelnõu neid
küsimusi ei lahenda ning asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe ja salastatud teabe
käitlemise paindlikkusega seotud teemad jäävad edasiste arutelude objektiks.
Margit Gross lisas, et kriisiaegse riigisaladuse käitlemise nõuete ning võimalike erisuste
küsimusega tegeletakse eraldi. Kaitseministeerium on koostöös Siseministeeriumiga
moodustanud töörühma, mille ülesanne on analüüsida kehtivaid nõudeid ning töötada välja
ettepanekud riigisaladuse käitlemise korraldamiseks kriisiolukorras. Töörühm koostab praegu
vastavaid ettepanekuid ning nende eesmärk on pakkuda lahendusi küsimustele, mis
puudutavad salastatud teabe töötlemise nõuete kohaldamist kriisi ajal. Ettepanekutega on
kavas välja tulla pärast töörühma töö tulemuste valmimist.
Ando Kiviberg täpsustas, et tema küsimus ei puudutanud riigisaladust, vaid asutusesiseseks
kasutamiseks mõeldud teavet.
Hanno Pevkur vastas, et sisuliselt on tegemist sama probleemiga sõltumata sellest, kas teave
on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks või sellele on kehtestatud muu
juurdepääsupiirang.
Helir-Valdor Seeder küsis, kas salastatud välisteabele juurdepääsu nõuded ning laiemalt
riigisaladusele juurdepääsu tingimused laienevad ka Vabariigi Presidendile. Ta täpsustas, et
peab silmas eelkõige NATO salastatud teabele juurdepääsuga seotud nõudeid ja küsis,
millistel põhjustel ei pruugi need nõuded presidendile laieneda, kui see nii on.
Riigi julgeoleku volitatud esindaja selgitas, et Vabariigi Presidendi suhtes ei kohaldata
julgeolekukontrolli nõuet. Selline lähenemine tuleneb rahvusvahelisest praktikast ning NATO
ei näe ette kohustust teha presidendile julgeolekukontrolli. Samasugune põhimõte kehtib ka
Euroopa Liidus, kus küsimus on jäetud liikmesriikide otsustada. Esindaja sõnul ei tehta
enamikus NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikides presidentidele julgeolekukontrolli. Kuigi
presidendid ei läbi julgeolekukontrolli, peavad nad läbima vastava väljaõppe ning kinnitama,
et on teadlikud salastatud teabe käitlemisega seotud õigustest, kohustustest ja vastutusest.
Hanno Pevkur lisas, et salastatud teabe kasutamiseks mõeldud teabe käitlemise põhinõuded
on kõigile ühesugused. Ka Vabariigi President peab salastatud välisteabega tutvumisel
järgima samu käitlemisreegleid nagu teised isikud, kellele on antud juurdepääs näiteks NATO
salastatud teabele.
Evelin Poolamets küsis, kas salastatud välisteabele juurdepääsu tingimused määravad
6
rahvusvahelised organisatsioonid. Ta tundis huvi, millistel alustel hinnatakse, kas Eesti
Vabariigi Riigikogu liige vastab nendele tingimustele. Ta küsis samuti, kuidas toimuks otsuste
tegemine olukorras, kus ükski Riigikogu liige ei vastaks salastatud välisteabele juurdepääsuks
kehtestatud nõuetele.
Hanno Pevkur vastas, et Riigikogu liikmel on seadusest tulenev juurdepääs Eesti
riigisaladusele. Salastatud välisteabe puhul erandeid ei tehta ning juurdepääs eeldab vastavate
nõuete täitmist. Riigikogu liikme staatuse seaduse kohaselt peavad riigikaitsekomisjoni ja
väliskomisjoni liikmed omama NATO ja Euroopa Liidu salastatud teabele juurdepääsu luba.
Teiste Riigikogu liikmete puhul sellist nõuet ei ole ning seetõttu puudub neil ka juurdepääs
vastavale teabele. Juurdepääsuloa olemasolu ei anna iseenesest õigust tutvuda kogu salastatud
teabega. Selleks peab isikul olema ka teadmisvajadus, milleta juurdepääsu ei võimaldata.
Margit Gross täiendas, et salastatud välisteabele juurdepääsu konkreetsed nõuded sõltuvad
sellest, millise rahvusvahelise organisatsiooni või välisriigi teabega on tegemist. NATO ja
Euroopa Liidu teabele juurdepääsu tingimused tulenevad vastavatest reeglitest, kuid teiste
riikide puhul võivad nõuded olla kehtestatud välislepingutega.
Evelin Poolamets märkis, et tema arusaama järgi annab Riigikogu liikme staatuse seaduse §
19 Riigikogu liikmele õiguse pääseda ligi ka salastatud välisteabele. Ta viitas Riigikogu
liikme tegevuse tagatisi, õigusi ja kohustusi reguleerivale sättele ning palus täpsustada, kuidas
see õigus suhestub salastatud välisteabele juurdepääsuks kehtestatud nõuetega.
Riigi julgeoleku volitatud esindaja vastas, et välisriikide riigisaladusele pääseb ligi
riigisaladusele antud juurdepääsuõiguse alusel. Kui Riigikogu liikmel on ametikohast tulenev
juurdepääsuõigus, laieneb see ka välisriikide riigisaladusele. NATO salastatud teabe puhul
kehtivad eraldi reeglid. Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide teabekaitse kokkulepe artikkel 3
järgi peab isik enne juurdepääsu saamist läbima julgeolekukontrolli. Eestis järgitakse seda
põhimõtet ning NATO salastatud teabele juurdepääsu saamiseks peavad kõik isikud läbima
julgeolekukontrolli.
Evelin Poolamets küsis, kas eelnõu tulemusena peavad edaspidi kõik Riigikogu liikmed
läbima julgeolekukontrolli ja saama NATO salastatud teabele juurdepääsu loa.
Hanno Pevkur vastas, et eelnõuga ei muudeta kehtivat korda ning kõigile Riigikogu
liikmetele NATO salastatud teabele juurdepääsu loa nõuet ei kehtestata. Sellise otsuse saab
teha üksnes Riigikogu ise, kuid praegu vastavat ettepanekut ega regulatsiooni ei ole.
Varasemates aruteludes käsitleti küsimust, milliste komisjonide liikmed peaksid läbima
julgeolekukontrolli ja omama juurdepääsu NATO ning Euroopa Liidu salastatud teabele. Ta
märkis, et arutelu all olid muu hulgas väliskomisjon, riigikaitsekomisjon, Euroopa Liidu
asjade komisjon ja julgeolekuasutuste järelevalve komisjon. Tema hinnangul peaksid nende
nelja komisjoni liikmed läbima julgeolekukontrolli, kuid tegemist on Riigikogu
enesekorraldusõiguse küsimusega ning eelnõu seda ei reguleeri.
H. Pevkurkommenteeris varasemat ettepanekut võtta eelnõu arutelu päevakorda 14.
oktoobril. Ettepanek lähtus tema tollasest töögraafikust, kuhu olid kavandatud muu hulgas
välisvisiidid ja rahvusvahelised kohtumised. Eelnõu võimalikult kiire menetlemine aitaks
kaasa sellele, et muudatused jõustuksid 1. jaanuaril. Ta avaldas arvamust, et eelnõu võiks
7
võtta Riigikogu päevakorda juba järgmisel nädalal ning vajaduse korral saaks uus
kaitseminister eelnõu tutvustamiseks vajaliku ettevalmistuse. Menetluse edasilükkamiseks ei
ole sisulist põhjust. Ta tegi komisjonile ettepaneku määrata eelnõu arutelu järgmise nädala
päevakorda.
Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.
Otsustati:
2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23.09.2026 (konsensus: Ants Frosch,
Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Lauri Läänemets, Evelin
Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Anastassia
Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 1:
Evelin Poolamets; erapooletuid 0; ei hääletanud 4: Ants Frosch, Lauri Läänemets,
Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge).
2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg
(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,
Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov,
Tanel Tein, Jaak Valge).
Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99
lõikele 1 on 10 tööpäeva.
3. Vabariigi Valitsuse algatatud võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega
seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (948 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Ando Kiviberg andis eelnõu tutvustamiseks sõna majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole.
Erkki Keldo sõnas, et eelnõu eesmärk on võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu
võrdõigusasutuste direktiivid. Direktiivid kehtestavad võrdõigusasutustele siduvad
miinimumstandardid ning Eestis puudutavad need soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse
kohtlemise volinikku ning tema kantseleid. Eelnõuga tugevdatakse voliniku sõltumatust,
täpsustatakse tema pädevust ning parandatakse voliniku teenuste kättesaadavust. Volinik saab
selgema õiguse nõustada nii õigustatud kui ka kohustatud isikuid. Samuti täpsustatakse
voliniku poole pöördujate menetluslikke õigusi ning sätestatakse teenuste ligipääsetavuse
nõuded, et tagada vaidluspooltele kiirem ja tõhusam abi. Voliniku arvamused ei ole
õiguslikult siduvad ning volinik ei asenda kohut ega töövaidluskomisjoni. Kui vaidlus
lahendust ei leia, on võimalik pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse. Ta selgitas, et
volinikule antakse õigus osaleda töövaidluskomisjoni, haldusorgani või kohtu menetluses
diskrimineerimise ohvriks langenud isiku esindajana või toetajana. Samuti saab volinik
esitada menetlustes arvamusi ja tähelepanekuid ning osaleda lepitamismenetlustes. Eelnõuga
tugevdatakse voliniku rolli diskrimineerimise ennetamisel ning võrdse kohtlemise
edendamisel. Volinikul on senisest suurem roll teadlikkuse suurendamisel, nõustamisel ja
poliitika kujundamises. Euroopa Liidu direktiivide kohaselt tuleb paremini tagada ka voliniku
sõltumatus ning seetõttu täpsustatakse voliniku valimise ja ametisse nimetamise korda.
Voliniku ametisse nimetamise pädevus viiakse ministrilt Vabariigi Valitsusele ning
valikuprotsessi kaasatakse Riigikogu põhiseaduskomisjon. Samuti keelatakse sekkumine
voliniku tööalasesse tegevusse ning tugevdatakse eelarve stabiilsuse ja piisavuse põhimõtet.
8
Volinikule kehtestatakse erakondlikus tegevuses osalemise keeld ning huvide deklareerimise
kohustus. Muudatuste eesmärk on suurendada voliniku sõltumatust, läbipaistvust ja
usaldusväärsust. Ta märkis, et voliniku tegevuse läbipaistvuse suurendamiseks peab volinik
avalikustama nelja-aastase tööprogrammi, koostama iga-aastase tegevuskava ning esitama
tegevusaruande nii avalikkusele kui ka Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Eelnõu tulemusena
paraneb inimeste juurdepääs nõustamisele ja õiguskaitsele. Samuti suureneb ettevõtjate ja
asutuste võimalus saada ennetavat nõustamist võrdse kohtlemise küsimustes. Riik ja avalikkus
saavad voliniku tegevusest senisest parema ülevaate.
Ando Kiviberg küsis, kas eelnõuga antakse võrdse kohtlemise volinikule uus õigus esindada
isikuid kohtumenetluses ning kas selline õigus tuleneb Euroopa Liidu direktiividest. Ta palus
selgitada muudatuse eesmärki ja praktilist rakendamist.
Erkki Keldo vastas, et eelnõu eesmärk on muu hulgas võimaldada diskrimineerimisvaidlusi
lahendada kohtuväliselt. Selline menetlus saab toimuda üksnes juhul, kui mõlemad vaidluse
pooled on sellega nõus. Voliniku roll on sellisel juhul tegutseda sõltumatu eksperdi ja
nõustajana, kes aitab osapooltel lahenduseni jõuda. Muudatuse eesmärk on vähendada kohtute
ja töövaidluskomisjonide koormust ning pakkuda vaidluste lahendamiseks kiiremat võimalust.
Osalemine kohtuvälises menetluses on vabatahtlik ning mõlemal poolel on võimalik
menetlusest igal ajal loobuda. Kui kokkulepet ei saavutata, jääb osapooltele alles õigus
pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse.
Ando Kiviberg märkis, et sellisel juhul tekib küsimus voliniku erapooletuse kohta, sest isikut
esindades asuks volinik ühe menetlusosalise poolele. Ta küsis, kuidas on selline roll
kooskõlas voliniku senise ülesandega tegutseda sõltumatu nõustaja ja vaidluste lahendamisele
kaasaaitajana.
Käthlin Sander vastas, et eelnõuga antakse volinikule võimalus teatud juhtudel isikut
kohtumenetluses esindada. Volinik saab seda teha juhul, kui ta leiab, et tegemist on olulise
diskrimineerimisjuhtumiga ning isik vajab menetluses täiendavat tuge. Volinik ei pea alati
isikut esindama ning sõltuvalt asjaoludest võib ta piirduda ka isiku toetamise või eksperdina
arvamuse andmisega. Otsus sõltub konkreetse juhtumi olulisusest ja vajadustest. Muudatus ei
kaota teiste esindajate või õigusabi vajadust. Voliniku võimalik esindusõigus puudutab üksnes
võrdse kohtlemise seaduse ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaldamisega seotud
diskrimineerimisjuhtumeid. Euroopa Liidu direktiivid näevad võrdõigusasutustele ette mitu
võimalikku rolli ning liikmesriigid saavad nende vahel valida. Eesti on valinud lahenduse, mis
võimaldab volinikul vajaduse korral isikuid menetlustes toetada või esindada. Eestis jõuab
diskrimineerimisvaidlusi kohtusse vähe. Tema hinnangul ei pruugi see tähendada, et
diskrimineerimisjuhtumeid esineb vähe, vaid pigem seda, et inimesed ei julge või ei suuda
oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Muudatuse eesmärk on parandada diskrimineerimise
ohvrite ligipääsu õiguskaitsele.
Evelin Poolamets küsis, milline on eelnõu mõju riigieelarvele. Samuti palus ta
kommenteerida õiguskantsleri esitatud seisukohti, mis puudutavad tema sõltumatust ja
eelnõus kavandatud muudatuste mõju sellele.
Erkki Keldo vastas, et eelnõul ei ole mõju riigieelarvele, kuna vajalikud muudatused
kaetakse olemasolevate vahendite arvelt. Täiendavaid vahendeid ei taotleta ning vajalikud
9
kulud kaetakse ministeeriumi sisemiste ümberkorralduste kaudu. Võrdse kohtlemise volinik
on juhtinud tähelepanu täiendava ressursivajaduse olemasolule. Samas leidis ta, et sarnaselt
teistele riigiasutustele tuleb ka voliniku institutsioonil uute ülesannetega toime tulla
olemasolevate vahendite piires. Ministeeriumi hinnangul on võimalik eelnõust tulenevad
ülesanded täita efektiivsema töökorralduse ja olemasolevate ressursside ümberjaotamise abil.
Käthlin Sander vastas, et ministeeriumile teadaolevalt ei ole õiguskantsleriga eelnõu osas
lahtisi küsimusi.
Evelin Poolamets märkis, et õiguskantsler on 2025. aasta 22. novembri arvamuses juhtinud
tähelepanu võimalikule probleemile seoses õiguskantsleri sõltumatusega. Ta viitas
seisukohale, mille kohaselt võib volinikule õiguskantslerile ettekirjutuste tegemise õiguse
andmine seada kahtluse alla õiguskantsleri sõltumatuse.
Käthlin Sander vastas, et eelnõu kohaselt ei saa volinik teha õiguskantslerile ettekirjutusi.
Volinikul ei ole sellist õigust kehtiva õiguse alusel ja ka eelnõuga ei nähta seda ette. Küsimus
võib olla seotud Euroopa Liidu direktiivides sisalduva nõudega, mille kohaselt peab
võrdõigusasutusel olema võimalik anda arvamusi või teha märkusi diskrimineerimisasjade
lahendamisel osalevatele institutsioonidele. Õiguskantsleri tagasiside põhjal muudeti eelnõu
lahendust. Selle kohaselt võib volinik anda diskrimineerimisasjades läbiviidavate
lepitusmenetluste kohta oma arvamuse või eksperdihinnangu üksnes juhul, kui õiguskantsler
seda temalt küsib. Õiguskantslerile jääb õigus otsustada, millistes diskrimineerimisasjades ja
millisel juhul ta peab vajalikuks voliniku arvamust või eksperdihinnangut küsida.
Helir-Valdor Seeder küsis, kas ta on õigesti aru saanud, et eelnõuga kavandatav võimalus
anda võrdse kohtlemise volinikule õigus esindada isikut diskrimineerimisvaidlustes on Eesti
enda valik. Tema arusaama järgi annavad Euroopa Liidu direktiivid liikmesriikidele selleks
võimaluse, kuid ei kohusta seda lahendust kasutama. Ta viitas algatajate varasemale
selgitusele, et direktiiv võimaldab valida erinevate lahenduste vahel, ning küsis, kas Eesti on
teadlikult otsustanud just selle võimaluse kasuks. Tema arusaama järgi põhjendatakse valikut
sellega, et diskrimineerimisvaidlusi jõuab kohtusse vähe ning inimestel ei pruugi olla piisavalt
võimalusi või ressursse oma õiguste kaitsmiseks.
Käthlin Sander selgitas, et Euroopa Liidu direktiiv näeb ette kohustuse tagada
võrdõigusasutusele õigus osaleda kohtumenetluses vähemalt ühel kolmest võimalikust viisist.
Direktiivide kohaselt võib võrdõigusasutusel olla õigus algatada kohtumenetlus ühe või
mitme diskrimineerimise ohvri nimel, osaleda kohtumenetluses ühe või mitme ohvri toetuseks
või algatada kohtumenetlus avalike huvide kaitseks enda nimel. Eesti ei ole valinud võimalust
anda volinikule õigust algatada kohtumenetlusi avalike huvide kaitseks enda nimel. Eesti on
otsustanud võimaldada volinikul vajaduse korral esindada diskrimineerimise ohvrit
kohtumenetluses või osaleda menetluses tema toetuseks. Selline lahendus on kooskõlas
kehtiva menetlusõigusega ning seetõttu peeti mõistlikuks need õigused ka sõnaselgelt
voliniku pädevuste hulka lisada.
Helir-Valdor Seeder märkis, et direktiivis on ette nähtud kolm võimalikku lahendust ning
Eesti on otsustanud neist kaks valida. Ta küsis, miks peeti vajalikuks anda volinikule nii õigus
esindada diskrimineerimise ohvrit kohtumenetluses kui ka õigus osaleda menetluses tema
toetuseks, selle asemel et valida üksnes üks võimalikest lahendustest.
10
Käthlin Sander selgitas, et direktiivid ei võimaldanud jätta kõiki menetluses osalemise
võimalusi valimata, vaid vähemalt üks direktiivides nimetatud võimalustest tuli üle võtta.
Eesti otsustas valida kaks võimalust, kuna kehtiv menetlusõigus võimaldab sisuliselt juba
praegu volinikul osaleda kohtumenetluses isiku esindajana või tema toetajana. Samas ei olnud
need võimalused voliniku pädevust reguleerivates sätetes sõnaselgelt välja toodud, mistõttu
on praktikas esinenud erinevaid tõlgendusi selle kohta, milline võib olla voliniku roll
kohtumenetluses. Eelnõu ei loo volinikule eraldiseisvat uut esindusõigust, vaid täpsustab tema
pädevust kehtiva menetlusõiguse raamides. Kohtus saab isikut esindada õigusharidusega isik.
Kui volinikul on õigusharidus, võib ta ise esindajana tegutseda. Kui volinikul õigusharidust ei
ole, saab esindajaks olla voliniku kantseleis töötav õigusharidusega isik või vajaduse korral
võib vastava teenuse sisse osta. Volinik kasutaks esindamisvõimalust üksnes üksikutel
juhtudel, kui ta on veendunud, et tegemist on olulise diskrimineerimisjuhtumiga ning tema
eksperditeadmised võivad aidata isiku õiguste kaitsele kaasa.
Helir-Valdor Seeder küsis, kuidas tuleb mõista direktiivides sätestatud nõuet tagada
võrdõigusasutusele piisavad ressursid ja teenuste kättesaadavus. Direktiivid kehtestavad
liikmesriikidele siduvad miinimumstandardid. Ta palus selgitada, kas ja millisel määral
nähakse ette konkreetseid nõudeid ressursside, töötajate arvu või teenuste korralduse kohta.
Ta küsis, mida tähendab direktiivides kasutatud mõiste „piisavad ressursid“ ning kas Euroopa
Liidu õigusest tulenevad selles osas liikmesriikidele konkreetsed kohustused või mõõdetavad
nõuded. Samuti tundis ta huvi, kuidas on määratletud volinikuteenuse kättesaadavuse nõue ja
millises ulatuses see liikmesriike kohustab.
Käthlin Sander vastas, et direktiivid ei sätesta konkreetseid nõudeid töötajate arvu,
ametikohtade hulga ega organisatsiooni suuruse kohta. Direktiivid näevad ette üldise
kohustuse tagada võrdõigusasutusele piisavad personali-, tehnilised ja rahalised ressursid.
Liikmesriigid peavad seda tegema kooskõlas oma riiklike eelarvemenetlustega. Ta lisas, et
direktiivide kohaselt peavad liikmesriigid tagama võrdõigusasutusele sellised vahendid, mis
võimaldavad täita kõiki seadusest tulenevaid ülesandeid ning teostada oma pädevusi
tulemuslikult.
Erkki Keldo lisas, et direktiivid ei määra, milline peab olema võrdse kohtlemise voliniku
käsutuses olevate ressursside täpne maht. Küsimus, milliseid ressursse peetakse piisavaks,
jääb liikmesriigi otsustada. Eelnõu rakendamiseks ei taotleta täiendavaid vahendeid
riigieelarvest. Vajalikud ressursid leitakse ministeeriumi olemasolevate vahendite
ümberjaotamise teel. Volinik on pidanud vajalikuks suuremat rahastust, kuid ministeeriumi
hinnangul tuleb arvestada riigi keerulist eelarveolukorda. Esimesel aastal on kavandatud
eraldada täiendavalt 35 000 eurot ning järgnevatel aastatel 50 000 eurot. Direktiivid ei näe ette
konkreetseid summasid ega muid mõõdetavaid nõudeid ressursside suurusele, mistõttu tuleb
nende piisavust hinnata riigisiseselt.
Anastassia Kovalenko-Kõlvart viitas seletuskirjas sisalduvale eelnõu § 1 punkti 5
selgitusele, mille kohaselt peab riik volinikule uute ülesannete andmise korral suurendama
voliniku ja tema kantselei eelarvet. Samuti on seletuskirjas märgitud, et lisaülesannete
andmine ilma täiendavate vahenditeta võib halvendada olemasolevate ülesannete täitmist ning
seada kahtluse alla uute ülesannete täitmise tõhususe. Ta küsis, kuidas tuleb seda seisukohta
mõista olukorras, kus eelnõu koostajad on samal ajal rõhutanud, et riigieelarvest täiendavaid
11
vahendeid ei taotleta. Riigikogu liikmed peavad eelnõu menetlemisel arvestama ka
seletuskirjas esitatud põhjendustega ning ta tundis huvi, kas eelnõu vastuvõtmisega võetakse
sisuliselt kohustus tagada volinikule tulevikus täiendavad ressursid. Seletuskirjas on viidatud
võimalusele kasutada uute ülesannete täitmiseks näiteks teenuste sisseostmist ning muid
lahendusi, mis võivad kaasa tuua täiendavaid kulusid. Ta küsis, kuidas on kavas tagada uute
ülesannete täitmine olukorras, kus täiendavat rahastust ei ole ette nähtud.
Erkki Keldo märkis, et tulenevalt direktiividest on volinik pidanud vajalikuks suuremat
rahastust, kuid ministeeriumi hinnangul ei võimalda riigi eelarveolukord täiendavaid
vahendeid eraldada. Eelnõust tulenevate uute ülesannete täitmiseks nähakse ette täiendavad
vahendid ministeeriumi olemasolevate ressursside ümberjaotamise kaudu. Esimesel aastal on
selleks kavandatud 35 000 eurot ning järgnevatel aastatel 50 000 eurot. Täiendavaid
vahendeid riigieelarvest ei taotleta ning kavandatud rahastus tuleb ministeeriumi sisemistest
ümberkorraldustest. Hinnang sellele, kas selline rahastus on kõigi uute ülesannete täitmiseks
piisav, võib olla erinev, kuid ministeeriumi seisukoht on, et rohkem vahendeid praegu ette
näha ei ole võimalik.
Ando Kiviberg küsis, kas eelnõus sätestatav kohustus tagada võrdse kohtlemise volinikule
piisavad ressursid võib tekitada vastuolu olukorras, kus tegelikud eelarvevõimalused on
piiratud. Arutelus on korduvalt rõhutatud nii piisavate vahendite tagamise kohustust kui ka
asjaolu, et rahastamine sõltub olemasolevatest eelarvevõimalustest. Ta tundis huvi, kas selline
regulatsioon võib viia olukorrani, kus seaduses sätestatud nõuet ei ole võimalik täielikult täita
ning kas see ei tekita ebavõrdset kohtlemist võrreldes teiste sõltumatute riiklike
institutsioonidega, kellele on samuti aastate jooksul lisatud ülesandeid, kuid kelle rahastamine
ei ole samas tempos suurenenud. Ta tõi näitena õiguskantsleri institutsiooni ning küsis, kas
õiguskantsleri tegevust reguleerivates õigusaktides on olemas samalaadne säte piisavate
ressursside tagamise kohta.
Käthlin Sander vastas, et küsimus piisavate ressursside tagamisest on eelnõu
ettevalmistamisel korduvalt arutelu all olnud. Erinevalt paljudest teistest riiklikest
institutsioonidest tuleneb sellise põhimõtte sätestamise vajadus Euroopa Liidu direktiividest,
mis näeb ette nõude tagada võrdõigusasutusele tema ülesannete täitmiseks vajalikud ressursid.
Seetõttu tuuakse vastav põhimõte ka Eesti õigusesse. Sätte eesmärk on anda volinikule selge
õiguslik alus pöörduda vajaduse korral valitsuse ja Riigikogu poole täiendavate vahendite
taotlusega. Sätte olemasolu ei tähenda automaatset õigust saada täiendavat rahastust. Otsus
lisavahendite eraldamise kohta jääb ka edaspidi valitsuse ja Riigikogu pädevusse. Oluline on
näidata, et direktiivist tulenev põhimõte on Eesti õigusesse üle võetud ning et volinikul on
võimalus ressursivajadust põhjendada. Samuti peavad valitsus ja Riigikogu tema taotlusi
sisuliselt kaaluma. Ta lisas, et põhiseaduskomisjonil on selles küsimuses oluline roll. Volinik
esitab regulaarselt ülevaate oma tegevusest ja ülesannete täitmisest ning see annab
komisjonile võimaluse hinnata, kas olemasolevad ressursid on piisavad või on põhjendatud
vajadus täiendavate vahendite järele.
Evelin Poolamets küsis, kas eelnõuga antakse volinikule sisuliselt õigus lahendada
diskrimineerimisvaidlusi kohtuväliselt. Ta viitas eelnõu § 1 punktile 13, mille kohaselt võib
volinik anda tema poole ühiselt pöördunud vaidluspooltele võimaliku diskrimineerimise aset
leidmise kohta siduva arvamuse. E. Poolamets märkis, et tema hinnangul tähendab siduv
arvamus sisuliselt otsust selle kohta, kummal poolel on õigus. Ta küsis, kuidas tuleb mõista
12
mõistet „siduv arvamus“ ning kas selle regulatsiooni tulemusena hakkab volinik kohtuväliselt
õigust mõistma.
Erkki Keldo sõnas, et volinik saab anda siduva arvamuse üksnes juhul, kui mõlemad
vaidluspooled on selleks oma nõusoleku andnud ja soovivad vaidluse sellisel viisil lahendada.
Diskrimineerimisjuhtumid võivad tuleneda ka teadmatusest või kogemuste puudumisest ning
sellistel juhtudel võivad pooled olla huvitatud kiirest ja mõlemale poolele vastuvõetavast
lahendusest. Voliniku roll on sellises menetluses aidata pooli nõustamise ja vahendamise
kaudu lahenduseni jõuda. Kui pooled ei soovi vaidlust voliniku juures lahendada, ei ole
volinikul võimalik siduvat arvamust anda. Samuti märkis ta, et volinik ei muutu eelnõu
tulemusena kohtuks ega hakka õigust mõistma.
Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et teda paneb imestama eelnõu seletuskirjas sisalduv
järgnev põhjendus: “riigieelarve üldise kärpimise korral võib vähendada ka voliniku eelarvet,
kuid kärbe ei või olla proportsioonilt suurem kui teistel asutustel. Direktiivide rakendamise
seisukohast on lubamatu voliniku eelarvevahendite kärpimine näiteks seetõttu, et ametis olev
valitsus ei pea tema pädevusse jäävaid tegevusi oluliseks, samuti otsese või kaudse n-ö
kättemaksuna voliniku ebameeldivate otsuste, soovituste või muude tegevuste eest.” Ta
märkis, et selline põhjendus jätab mulje nagu soovitaks juba ette ennetada võimalikke
poliitilisi vaidlusi voliniku tegevuse või rahastamise üle. Ta küsis, kuidas selline sõnastus
seletuskirja jõudis ning millist probleemi või riski selle käsitlemisega silmas peeti.
Käthlin Sander vastas, et seletuskirjas toodud käsitlus ei lähtu tingimata Eesti praktikast ega
Eestis esinenud probleemidest. Eelnõu eesmärk on võtta üle Euroopa Liidu direktiivide
nõuded ning seetõttu tuginevad seletuskirjas esitatud selgitused direktiivide läbirääkimistel
käsitletud teemadele, direktiivide põhjendustele ja nende rakendamise kohta antud suunistele.
Kõnealused näited on seletuskirja lisatud selleks, et illustreerida, milliseid olukordi peetakse
võrdõigusasutuse sõltumatuse seisukohast lubatavaks ja milliseid mitte.
Erkki Keldo lisas, et võrdse kohtlemise voliniku kantselei suhtes on rakendatud samu
kokkuhoiumeetmeid nagu teistegi riigiasutuste puhul. Direktiivide eesmärk on tagada
võrdõigusasutuse võimalikult suur sõltumatus ja autonoomia. Seletuskirjas käsitletud
põhimõtete eesmärk on tagada, et volinik saaks oma tegevusprioriteedid ja ressursivajadused
ise määratleda ning et tema tegevuse sisu ei oleks mõjutatud väljastpoolt institutsiooni.
Küsimus seletuskirja sõnastuse sobivusest või selle tõlgendamisest on eraldi arutelu teema.
Tema sõnul on kõnealuse käsitluse eesmärk rõhutada võrdõigusasutuse sõltumatuse
põhimõtet, mitte luua erandit üldistest eelarvepõhimõtetest. Ka võrdse kohtlemise voliniku
kantselei on saanud kärpeülesande nagu teisedki asutused ning tulevikus ei saa välistada
vajadust teha täiendavaid kokkuhoiutoiminguid.
Ando Kiviberg kommenteeris, et arutelu käigus on tema hinnangul tekkinud küsimus
võimaliku ebavõrdse kohtlemise kohta võrreldes teiste riiklike institutsioonidega. Kui
seaduses sätestatakse kohustus tagada ühele institutsioonile piisavad vahendid, võib tekkida
küsimus, kuidas see suhestub teiste sõltumatute institutsioonide rahastamisega.
Erkki Keldo vastas, et Euroopa Liidu õiguses peetakse diskrimineerimise vastast võitlust
väga oluliseks ning seetõttu on võrdõigusasutuste sõltumatusele ja autonoomiale pööratud
direktiivides suurt tähelepanu. Nendes on selgelt määratletud nõuded, mis tuleb
13
liikmesriikidel üle võtta. Tema sõnul tulenevad eelnõus sisalduvad sõltumatuse ja ressursside
tagamise põhimõtted just nendest Euroopa Liidu õigusaktidest. Kui leitakse, et eelnõuga on
mõni direktiivinõue Eesti õigusesse üle võetud ulatuslikumalt, kui direktiiv tegelikult nõuab,
siis on võimalik seda menetluse käigus arutada ja vajaduse korral muudatusettepanekuid teha.
Ta rõhutas siiski, et direktiivide ülevõtmata jätmine või nende nõuete eiramine tooks kaasa
vaidluse Euroopa Komisjoniga. Direktiivid võeti vastu juba enam kui kaks aastat tagasi ning
nende üle peetavad põhimõttelised vaidlused oleks tulnud lahendada direktiivide
väljatöötamise etapis.
Ando Kiviberg lausus, et mõistab esitatud selgitusi ja nende tausta. Samas märkis ta, et tema
hinnangul võib tekkida küsimus, kas võrdse kohtlemise voliniku sõltumatuse tugevdamise
eesmärgil ei looda samal ajal siseriiklikult ebavõrdset kohtlemist võrreldes teiste sõltumatute
institutsioonidega.
Helir-Valdor Seeder küsis, kui paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on kõnealused direktiivid
oma siseriiklikku õigusesse juba üle võtnud.
Erkki Keldo vastas, et direktiivid võeti vastu juba enam kui kaks aastat tagasi ning nende
ülevõtmise tähtaeg saabus tänavu juunis. Eesti on direktiivi ülevõtmisel pigem liikmesriikide
viimaste hulgas ning Eesti suhtes on direktiivi tähtajaks üle võtmata jätmise tõttu algatatud
rikkumismenetlus. Ta lisas, et tal ei ole hetkel täpset ülevaadet sellest, kui paljud liikmesriigid
on direktiivi oma siseriiklikku õigusesse üle võtnud. Ta lubas soovi korral selle kohta täpsema
teabe komisjonile kirjalikult edastada.
Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et võrdne kohtlemine ja diskrimineerimise
vähendamine on olulised eesmärgid, mille vajalikkuses ei ole põhjust kahelda. Samas leidis
ta, et kõnealuste direktiividega on Euroopa Liit läinud liikmesriikide siseriikliku õiguse
reguleerimisel liiga kaugele. Tema hinnangul piiravad direktiividest tulenevad nõuded
liikmesriikide otsustusvabadust sellistes küsimustes nagu eelarveliste prioriteetide seadmine,
institutsioonide rahastamine ning võrdse kohtlemise voliniku ametisse nimetamise kord.
Tegemist on valdkondadega, mis peaksid jääma liikmesriigi enda otsustada. Ta juhtis
tähelepanu ka sellele, et eelnõul on tema hinnangul mõju riigieelarvele. Täiendavate
ülesannete andmine eeldab täiendavate ressursside kasutamist sõltumata sellest, kas vahendid
leitakse riigieelarvest juurde või olemasolevate vahendite ümberjaotamise teel. Uute õiguste
ja kohustuste andmine võrdse kohtlemise volinikule toob paratamatult kaasa kulusid ning
mõjutab seetõttu riigi ressursside kasutamist. Ta tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel
tagasi lükata.
Erkki Keldo lisas, et diskrimineerimisega tuleb tegeleda sõltumata sellest, kas tegemist on
vanuse, soo, puude või mõne muu tunnuse alusel aset leidva diskrimineerimisega. Tema sõnul
on selline kohtlemine lubamatu ning selle ennetamine ja vähendamine on oluline eesmärk.
Võrdse kohtlemise voliniku kantselei eelarve on Eesti riigi kontekstis suhteliselt tagasihoidlik.
Eesti riigiasutused tegutsevad üldiselt piiratud ressurssidega ning täidavad oma ülesandeid
võrreldes paljude teiste riikidega väiksema rahastuse juures. Ka võrdse kohtlemise voliniku
institutsioon peab suutma oma ülesandeid täita tõhusalt ja olemasolevaid ressursse mõistlikult
kasutades.
Ando Kiviberg leidis, et eelnõu tagasilükkamise asemel võiks kaaluda selle edasi
14
menetlemist ning vajaduse korral muudatusettepanekute tegemist. Komisjonil on võimalik
arutada, millised direktiivist tulenevad lahendused on Eesti õiguskorras sobivad ning
kujundada eelnõu menetluse käigus Eesti oludele paremini vastavaks. Ta avaldas arvamust, et
tagasilükkamine oleks küll lihtne lahendus, kuid ei aitaks sisulist probleemi lahendada. Ta
viitas asjaolule, et direktiivi ülevõtmise tähtaeg on möödunud ning Eesti suhtes on algatatud
rikkumismenetlus.
Helir-Valdor Seeder vastas, et peab komisjoni esimehe mõtet iseenesest heaks, kuid tema
hinnangul peaks eelnõu sisulise täiendamisega tegelema eelkõige selle algataja. Riigikogusse
jõudev eelnõu peaks olema põhjalikumalt ette valmistatud. Täitevvõimu käsutuses on rohkem
vastava valdkonna eksperte ja spetsialiste kui Riigikogu põhiseaduskomisjonil. Tema sõnul on
ministeeriumidel ja nende ametnikel paremad võimalused eelnõu sisuliseks viimistlemiseks
ning võimalike puuduste kõrvaldamiseks. Eelnõu kvaliteedi parandamine peaks toimuma
eelkõige selle ettevalmistamise etapis. Tema hinnangul võimaldaks see Riigikogul
keskenduda menetluses rohkem sisulisele arutelule ning vähendaks vajadust komisjonis
ulatuslikke parandusi teha.
Evelin Poolamets toetas H.-V. Seederi seisukohta. Eelnõuga kaasnevad tema hinnangul
täiendavad kulud sõltumata sellest, kas need kaetakse riigieelarvest või ministeeriumi
olemasolevate vahendite ümberjaotamise kaudu. Ta juhtis tähelepanu sellele, et volinikule
antavad uued ülesanded, sealhulgas võimalik osalemine kohtumenetlustes, võivad kaasa tuua
täiendava ressursivajaduse. Eelnõus on samuti endiselt õhus mitmeid küsimusi ning avaldas
arvamust, et direktiivi ülevõtmisel tuleks piirduda võimalikult vähese sekkumisega Eesti
õiguskorda. Samuti märkis ta, et direktiivi on tema sõnul seni üle võtnud vaid viis liikmesriiki
ning seetõttu ei pea ta vajalikuks menetlusega kiirustada.
Ando Kiviberg pani hääletusele Helir-Valdor Seederi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel
tagasi lükata (poolt 5: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Evelin Poolamets,
Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Lauri
Läänemets, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; erapooletuid 0). Ettepanek ei
leidnud toetust.
A. Kiviberg tegi ettepaneku teha järgmised menetlusotsused.
Otsustati:
3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 30.09.2026 (konsensus: Ants Frosch,
Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Lauri Läänemets, Evelin
Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).
3.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe,
Lauri Läänemets, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 5: Ants Frosch,
Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge;
erapooletuid 0).
3.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann
(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,
Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov,
Tanel Tein, Jaak Valge).
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 on muudatusettepanekute
esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.
15
4. Info ja muud küsimused
Infot ja muid küsimusi ei olnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Ando Kiviberg
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Markus Veia
protokollija