Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Riigikogu

Teie: 28.08.2026 nr 2-3/15-597

Meie: 09.09.2026 nr 1-9/1906-2

Vastus kirjalikule küsimusele

Austatud Riigikogu esimees

Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin pöördus 28.08.2026 siseministri poole kirjaliku

küsimusega, mis puudutab Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamist. Vastuseks

esitatud küsimustele selgitame järgmist.

Esmalt märgime, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 15 lõige 2 sätestab, et kelleltki ei saa

tema kodakondsust või kodakondsuse muutmise õigust meelevaldselt ära võtta. Niisiis ei tohiks

riik üldjuhul takistada inimesel kodakondsusest loobumist, kui selleks pole asjakohast põhjust,

kuna inimesel on õigus kodakondsust vahetada. Seega, kui mõni riik teeb oma kodakondsusest

vabastamise põhimõtteliselt võimatuks või ei vabasta inimest meelevaldselt kodakondsusest,

siis on selle riigi tegevus inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatuga vastuolus. Kui küsimuse

koostaja leiab, et Venemaa Föderatsiooni tegevus on vastuolus inimõiguste

ülddeklaratsiooniga, siis soovitame küsijal pöörduda täiendavalt ka Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni Eesti suursaadiku või Eesti Vabariigi ÜRO alalise esinduse poole.

Iga riik kehtestab kodakondsusest vabastamise nõuded ja riigilõivud ise ning Eesti riik ei saa

hinnata, kas need on asjakohased ja mõistlikud. Eesti riik ei saa inimest teise riigi

kodakondsusest vabastada, samuti ei saa isik ise ühepoolselt kodakondsusest loobuda. Üksnes

inimese kodakondsusjärgne riik saab teda kodakondsusest vabastada. Selleks peab isik

pöörduma oma kodakondsusjärgse riigi vastava asutuse või kodakondsusjärgse riigi saatkonna

poole ning esitama vastava taotluse. Milliseid dokumente peab esitama, sõltub iga konkreetse

riigi nõuetest ja neid peab küsima vastava saatkonna käest.

Kirjalikus küsimuses esitatud küsimused ja meie vastused:

1. Kas ministeeriumile on teada, mitu Eesti kodanikku omavad samaaegselt ka Vene

Föderatsiooni kodakondsust ja kui paljud neist pöörduvad igal aastal Venemaa

kodakondsusest loobumiseks?

Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) info kohaselt on käesoleval hetkel ca 900 kuni 21-

aastast Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) ja Eesti topeltkodanikku, kes peavad loobuma VF

kodakondsusest, et säilitada Eesti kodakondsus.

2 (3)

2. Kuidas hindab ministeerium olukorda, kus Eesti kodakondsuse säilitamine võib nõuda

noorelt inimeselt märkimisväärseid rahalisi kulutusi teise riigi kodakondsusest loobumise

menetlusele?

3. Kas Eestis on ette nähtud mingeid toetusi, hüvitisi või muid rahalisi toetusvorme

kodanikele, kes on kohustatud loobuma välisriigi kodakondsusest, kuid kellel puudub

võimalus sellega seotud kulusid ise katta?

4. Kui sellist toetust täna ei ole, kas ministeerium kaalub selle kehtestamise võimalust –

eelkõige alaealiste, noorte, vähekindlustatud perede jaoks?

5. Kas on võimalik luua mehhanism välisriigi kodakondsusest loobumise kulude

täielikuks või osaliseks hüvitamiseks juhtudel, kui see on vajalik just Eesti Vabariigi

kodakondsuse säilitamiseks?

Vastuseks neile küsimusele selgitame, et selliseid toetusi ette nähtud ei ole ja neid ei ole kavas

ka teha, sest Eesti riigil ei ole võimalik hakata inimeste eest maksma teistele riikidele riigilõive

seal tehtavate toimingute ja menetluste eest. Lisaks ei saa sellist soodustust teha üksnes VF

kodanikele, vaid sellisel juhul peaks Eesti riik tasuma ka kõikide teiste riikide kodanike

muudest kodakondsustest vabastamise taotlemisel nõutavad riigilõivud, kuna vastasel juhul

oleks tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Samuti on inimesel võimalik

pöörduda selle riigi poole, mille kodakondsusest ta soovib loobuda, ning uurida, kas seal riigis

on ette nähtud riigilõivust täielikult või osaliselt vabastamine või soodsamad riigilõivud teatud

isikute gruppidele (nt alaealised, pensionärid, puuetega inimesed, majanduslikult kehval järjel

olevad isikud vms). Nt Eesti on sellised erisused oma riigilõivu seaduses ette näinud.

6. Kuidas peaks toimima Eesti kodanik, kui ta alustas õigeaegselt välisriigi

kodakondsusest loobumise menetlust, kuid temast mitteolenevatel põhjustel (nt pikk

järjekord konsulaadis) ei ole menetlus seadusega kehtestatud tähtajaks lõppenud? Kas

see võib kaasa tuua tema jaoks negatiivseid õiguslikke tagajärgi?

7. Kas Politsei- ja Piirivalveamet võtab selliste juhtumite käsitlemisel arvesse

dokumentaalselt tõendatud asjaolu, et isik on juba esitanud avalduse või registreerinud

end menetlusele, kuid välisriigi otsust veel ei ole?

Selgitame, et kui inimene asub teise riigi kodakondsusest loobuma ja teavitab sellest PPA-d

(esitab ka vastavad tõendid, kirjavahetuse jms), siis PPA pikendab menetlust, kuni vaja. Seega

soovitame inimestel hoida PPA-ga aktiivselt kontakti ning anda teada, mida nad on teinud, et

teise riigi kodakondsusest vabastust saada ning millises staadiumis see menetlus on. Sellisel

juhul ei loe PPA inimest Eesti kodakondsuse kaotanuks, vaid annab aega, kuni vaja. Praktikas

on juhtumeid, kus teisest kodakondsusest vabastamine võtab aega aastaid ning PPA on

pikendanud menetlust nii kaua, kui vaja. Inimene peab PPA-d oma menetluse seisuga kursis

hoidma, siis on võimalik PPA menetlejatel ka vastavalt reageerida.

8. Kas täna on olemas ametlikke juhendeid või nõustamismaterjale noortele Eesti

kodanikele, kes on sattunud sarnasesse olukorda? Kui jah, siis kus need on avaldatud ja

kuidas riik neist kodanikke teavitab?

9. Kas ministeerium peab otstarbekaks luua ühtne nõustamismehhanism Eesti kodanikele

välisriigi kodakondsusest loobumise küsimustes, et inimestel ei oleks vaja iseseisvalt

välisriigi konsulaatide ja erinevate ametiasutuste menetlusi selgeks teha?

10. Milliseid muudatusi õigusaktides või riigipoliitikas peab ministeerium võimalikuks, et

Eesti kodanik, kes soovib säilitada oma riigi kodakondsust, ei satuks rahaliste või

bürokraatlike takistuste ette, mis tegelikult temast ei sõltu?

Selliseid juhendeid ja nõustamist Eesti riigi ametiasutused teha ei saa. Eesti riigil ei ole pädevust

jagada informatsiooni teise riigi seadustes sätestatud normide kohta. Oma riigi seaduste ja

3 (3)

nõuete kohta pädeva ja asjakohase informatsiooni andmine on iga riigi enda pädevuses. Samuti

märgime, et ametlikult on maailmas ligi 200 riiki (195). Seega on lisaks pädevuse puudumisele

ka praktiliselt võimatu, et Eesti riik omab pidevalt ajakohast ja õiget infot kõikide riikide

seaduses sätestatud nõuete, riigilõivude jm kohta.

Lisaks märgime, et riigid võivad inimest oma kodakondsusest mitte vabastada, kui tal on

näiteks täitmata kohustused riigi ees. Seetõttu ei saa pidada õigusaktidega vastuolus olevaks

seda, kui teisest kodakondsusest vabastamise riigilõiv on mõnes riigis kõrgem, kui see oli

varem. Sellist olukorda pole alust pidada võimatuks või ilmselgelt perspektiivituks. Seetõttu ei

ole põhjust nõuda, et Venemaa Föderatsiooni kodanikele tehtaks teisest kodakondsusest

vabastamise nõude suhtes erandeid.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Riigikogu

Teie: 28.08.2026 nr 2-3/15-597

Meie: 09.09.2026 nr 1-9/1906-2

Vastus kirjalikule küsimusele

Austatud Riigikogu esimees

Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin pöördus 28.08.2026 siseministri poole kirjaliku

küsimusega, mis puudutab Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamist. Vastuseks

esitatud küsimustele selgitame järgmist.

Esmalt märgime, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 15 lõige 2 sätestab, et kelleltki ei saa

tema kodakondsust või kodakondsuse muutmise õigust meelevaldselt ära võtta. Niisiis ei tohiks

riik üldjuhul takistada inimesel kodakondsusest loobumist, kui selleks pole asjakohast põhjust,

kuna inimesel on õigus kodakondsust vahetada. Seega, kui mõni riik teeb oma kodakondsusest

vabastamise põhimõtteliselt võimatuks või ei vabasta inimest meelevaldselt kodakondsusest,

siis on selle riigi tegevus inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatuga vastuolus. Kui küsimuse

koostaja leiab, et Venemaa Föderatsiooni tegevus on vastuolus inimõiguste

ülddeklaratsiooniga, siis soovitame küsijal pöörduda täiendavalt ka Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni Eesti suursaadiku või Eesti Vabariigi ÜRO alalise esinduse poole.

Iga riik kehtestab kodakondsusest vabastamise nõuded ja riigilõivud ise ning Eesti riik ei saa

hinnata, kas need on asjakohased ja mõistlikud. Eesti riik ei saa inimest teise riigi

kodakondsusest vabastada, samuti ei saa isik ise ühepoolselt kodakondsusest loobuda. Üksnes

inimese kodakondsusjärgne riik saab teda kodakondsusest vabastada. Selleks peab isik

pöörduma oma kodakondsusjärgse riigi vastava asutuse või kodakondsusjärgse riigi saatkonna

poole ning esitama vastava taotluse. Milliseid dokumente peab esitama, sõltub iga konkreetse

riigi nõuetest ja neid peab küsima vastava saatkonna käest.

Kirjalikus küsimuses esitatud küsimused ja meie vastused:

1. Kas ministeeriumile on teada, mitu Eesti kodanikku omavad samaaegselt ka Vene

Föderatsiooni kodakondsust ja kui paljud neist pöörduvad igal aastal Venemaa

kodakondsusest loobumiseks?

Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) info kohaselt on käesoleval hetkel ca 900 kuni 21-

aastast Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) ja Eesti topeltkodanikku, kes peavad loobuma VF

kodakondsusest, et säilitada Eesti kodakondsus.

2 (3)

2. Kuidas hindab ministeerium olukorda, kus Eesti kodakondsuse säilitamine võib nõuda

noorelt inimeselt märkimisväärseid rahalisi kulutusi teise riigi kodakondsusest loobumise

menetlusele?

3. Kas Eestis on ette nähtud mingeid toetusi, hüvitisi või muid rahalisi toetusvorme

kodanikele, kes on kohustatud loobuma välisriigi kodakondsusest, kuid kellel puudub

võimalus sellega seotud kulusid ise katta?

4. Kui sellist toetust täna ei ole, kas ministeerium kaalub selle kehtestamise võimalust –

eelkõige alaealiste, noorte, vähekindlustatud perede jaoks?

5. Kas on võimalik luua mehhanism välisriigi kodakondsusest loobumise kulude

täielikuks või osaliseks hüvitamiseks juhtudel, kui see on vajalik just Eesti Vabariigi

kodakondsuse säilitamiseks?

Vastuseks neile küsimusele selgitame, et selliseid toetusi ette nähtud ei ole ja neid ei ole kavas

ka teha, sest Eesti riigil ei ole võimalik hakata inimeste eest maksma teistele riikidele riigilõive

seal tehtavate toimingute ja menetluste eest. Lisaks ei saa sellist soodustust teha üksnes VF

kodanikele, vaid sellisel juhul peaks Eesti riik tasuma ka kõikide teiste riikide kodanike

muudest kodakondsustest vabastamise taotlemisel nõutavad riigilõivud, kuna vastasel juhul

oleks tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Samuti on inimesel võimalik

pöörduda selle riigi poole, mille kodakondsusest ta soovib loobuda, ning uurida, kas seal riigis

on ette nähtud riigilõivust täielikult või osaliselt vabastamine või soodsamad riigilõivud teatud

isikute gruppidele (nt alaealised, pensionärid, puuetega inimesed, majanduslikult kehval järjel

olevad isikud vms). Nt Eesti on sellised erisused oma riigilõivu seaduses ette näinud.

6. Kuidas peaks toimima Eesti kodanik, kui ta alustas õigeaegselt välisriigi

kodakondsusest loobumise menetlust, kuid temast mitteolenevatel põhjustel (nt pikk

järjekord konsulaadis) ei ole menetlus seadusega kehtestatud tähtajaks lõppenud? Kas

see võib kaasa tuua tema jaoks negatiivseid õiguslikke tagajärgi?

7. Kas Politsei- ja Piirivalveamet võtab selliste juhtumite käsitlemisel arvesse

dokumentaalselt tõendatud asjaolu, et isik on juba esitanud avalduse või registreerinud

end menetlusele, kuid välisriigi otsust veel ei ole?

Selgitame, et kui inimene asub teise riigi kodakondsusest loobuma ja teavitab sellest PPA-d

(esitab ka vastavad tõendid, kirjavahetuse jms), siis PPA pikendab menetlust, kuni vaja. Seega

soovitame inimestel hoida PPA-ga aktiivselt kontakti ning anda teada, mida nad on teinud, et

teise riigi kodakondsusest vabastust saada ning millises staadiumis see menetlus on. Sellisel

juhul ei loe PPA inimest Eesti kodakondsuse kaotanuks, vaid annab aega, kuni vaja. Praktikas

on juhtumeid, kus teisest kodakondsusest vabastamine võtab aega aastaid ning PPA on

pikendanud menetlust nii kaua, kui vaja. Inimene peab PPA-d oma menetluse seisuga kursis

hoidma, siis on võimalik PPA menetlejatel ka vastavalt reageerida.

8. Kas täna on olemas ametlikke juhendeid või nõustamismaterjale noortele Eesti

kodanikele, kes on sattunud sarnasesse olukorda? Kui jah, siis kus need on avaldatud ja

kuidas riik neist kodanikke teavitab?

9. Kas ministeerium peab otstarbekaks luua ühtne nõustamismehhanism Eesti kodanikele

välisriigi kodakondsusest loobumise küsimustes, et inimestel ei oleks vaja iseseisvalt

välisriigi konsulaatide ja erinevate ametiasutuste menetlusi selgeks teha?

10. Milliseid muudatusi õigusaktides või riigipoliitikas peab ministeerium võimalikuks, et

Eesti kodanik, kes soovib säilitada oma riigi kodakondsust, ei satuks rahaliste või

bürokraatlike takistuste ette, mis tegelikult temast ei sõltu?

Selliseid juhendeid ja nõustamist Eesti riigi ametiasutused teha ei saa. Eesti riigil ei ole pädevust

jagada informatsiooni teise riigi seadustes sätestatud normide kohta. Oma riigi seaduste ja

3 (3)

nõuete kohta pädeva ja asjakohase informatsiooni andmine on iga riigi enda pädevuses. Samuti

märgime, et ametlikult on maailmas ligi 200 riiki (195). Seega on lisaks pädevuse puudumisele

ka praktiliselt võimatu, et Eesti riik omab pidevalt ajakohast ja õiget infot kõikide riikide

seaduses sätestatud nõuete, riigilõivude jm kohta.

Lisaks märgime, et riigid võivad inimest oma kodakondsusest mitte vabastada, kui tal on

näiteks täitmata kohustused riigi ees. Seetõttu ei saa pidada õigusaktidega vastuolus olevaks

seda, kui teisest kodakondsusest vabastamise riigilõiv on mõnes riigis kõrgem, kui see oli

varem. Sellist olukorda pole alust pidada võimatuks või ilmselgelt perspektiivituks. Seetõttu ei

ole põhjust nõuda, et Venemaa Föderatsiooni kodanikele tehtaks teisest kodakondsusest

vabastamise nõude suhtes erandeid.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister