Toompuiestee 10, Tallinn 10137

registrikood 80014660

a/a EE10 0520 3058 4000 SEB pank

tel. 6616629

e-post: [email protected]

Kodulehekülg: www.epikoda.ee

Riigikogu Sotsiaalkomisjon

[email protected] Meie: 09.10.2026 nr 87

Eesti Puuetega Inimeste Koja täiendav tagasiside rahvatervishoiu seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (998 SE)

Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) on sõltumatu ja professionaalne puude ja krooniliste

haiguste valdkonna poliitika ning ühiskonna arvamuse kujundaja, koondades

katusorganisatsioonina enam kui 50 ühingut ja liitu üle Eesti. Meie missiooniks on puudega

inimeste ja krooniliste haigete elukvaliteedi, ühiskonda kaasatuse ning eneseteostuse

võimaluste tõstmine läbi huvikaitse ja koostöö.

EPIKoda toetab jätkuvalt reformi põhieesmärki muuta rehabilitatsioon inimese tegelikust

vajadusest lähtuvaks, vähendada tervise- ja sotsiaalvaldkonna killustatust ning lihtsustada

inimese teekonda vajaliku abini. Eesti Puuetega Inimeste Koda on rehabilitatsioonireformi

ettevalmistamisel rõhutanud vajadust mh tagada inimese vajadusest lähtuv

rehabilitatsioon, teenuseosutaja valiku võimalus ning puudespetsiifilise kompetentsi

säilimine.

Pärast eelnõu Riigikogu menetlusse jõudmist on toimunud koostöiseid arutelusid

Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa esindajatega, kuid lahenduseta on jäänud mitu

küsimust, mis EPIKoja seisukohast on reformi õnnestumiseks määrava tähtsusega.

Palume sotsiaalkomisjonil pöörata eelnõu edasisel menetlemisel tähelepanu allolevatele

küsimustele ning tagada, et tõstatatud probleemid saaksid enne reformi vastuvõtmist

sisulise lahenduse eelnõus ja selle rakendusaktides.

2

1. Spetsialiseeritud rehabilitatsioonile tuleb luua selle teenusega sisuga

arvestav lepingumudel

Ministeerium on kinnitanud, et väikestel ja spetsialiseeritud teenuseosutajatel on võimalik uues

süsteemis jätkata ning et nende olemasolevat kompetentsi soovitakse säilitada. Samas nähtub,

et iseseisva Tervisekassa lepingupartnerina saavad nad jätkata, kui neil on sobiv

tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ja nõutud meeskond ning osalevad eraldi

hankemenetluses. Kui neid tingimusi ei täideta, jääb võimaluseks tegutseda mõne suurema

Tervisekassa lepingupartneri koostööpartnerina. EPIKoja hinnangul ei lahenda see

puudespetsiifilise ja spetsialiseerinud rehabilitatsiooniasutuste kompetentsi säilimise

küsimust.

Reform peab arvestama, et rehabilitatsiooniteenuste turul tegutsevad asutused on väga erineva

profiiliga. Lisaks suurematele tervishoiuasutustele on aastate jooksul kujunenud

spetsialiseerunud rehabilitatsioonikeskused ja puudespetsiifilised organisatsioonid, kelle

pädevus on suunatud kindla sihtrühma vajadustele. Nende tugevus seisneb terviklikus

teadmises konkreetse puude või funktsioonipiiranguga inimese igapäevaelust, õppimisest,

töötamisest, suhtlemisest, liikumisest, abivahendite kasutamisest ning ühiskonnaelus

osalemisest. Nägemispuudega inimese puhul võib rehabilitatsioon tähendada näiteks

orienteerumis- ja liikumisõpet, punktkirja õpet, ekraanilugeri või muu tehnoloogia kasutamise

õpet, uue abivahendi kasutama õppimist või oskuste taastamist pärast elukeskkonna muutust.

Sellises olukorras ei ole põhjendatud käsitleda puudespetsiifilist rehabilitatsioonikeskust

üksnes suurema tervishoiuasutuse alltöövõtjana.

Mitmed EPIKoja võrgustikuliikmed on välja toonud, et kui spetsialiseeritud teenuse osutamine

sõltub üksnes Tervisekassa lepingupartneri otsusest, kas ja millises mahus ta puudespetsiifilist

organisatsiooni kaasab, tekib oluline risk, et tänane kompetents süsteemist järk-järgult kaob.

Seletuskiri tunnistab, et lastega töötavate vaimse tervise spetsialistide, füsioterapeutide,

logopeedide ja taastusraviarstide piiratud kättesaadavus mõjutab teenuse tegelikku mahtu ja

piirkondlikku kättesaadavust ning et poliitikamuudatus võib rakenduslike probleemide korral

tuua kaasa ajutisi häireid ja regionaalset ebavõrdsust. Väiksemates maakondades (Hiiu, Lääne,

Jõgeva) on spetsialistide arv juba praegu väga piiratud ning inimesed sõltuvad

naabermaakondade teenusest. Kui väiksemad teenuseosutajad peavad uute nõuete või kasvava

halduskoormuse tõttu tegevuse lõpetama, halveneb teenuste kättesaadavus veelgi või kaob

3

sootuks, katkeb inimese jaoks oluline ravisuhe senise teenusepakkujaga ning väheneb

valikuvabadus. Samuti on küsimus, millistel alustel hoiab spetsialiseeritud organisatsioon

püsivalt töös meeskonda ja arendab oma kompetentsi, kui tal puudub rahastajaga otsene

lepinguline suhe, nt olukorras, kus ta peab olema piirkondliku haigla alltöövõtja.

Seisukoht: Spetsialiseeritud rehabilitatsioonikeskustel peab olema võimalik olla

Tervisekassaga otseses lepingulises suhtes. Nõuded peavad tagama teenuse kvaliteedi,

aga ei pea olema samad tervishoiuasutusele esitatavate nõuetega, kui konkreetse

rehabilitatsiooniteenuse sisu seda ei eelda.

2. Inimesel peab säilima võimalus jõuda spetsialiseeritud rehabilitatsiooni

ilma ebavajaliku vahesuunamiseta

EPIKoda peab oluliseks, et reform ei looks rehabilitatsioonini jõudmiseks täiendavaid

administratiivseid astmeid. See on ka ju üks reformi eesmärke, et kõikide osapoolte

halduskoormust vähendada, sh abivajava inimese oma.

Kui rehabilitatsioonivajaduse sisuline hindamine toimub rehabilitatsiooniasutuses, ei ole alati

kohustuslik nõuda, et inimene peab enne läbima perearsti, eriarsti või muu tervishoiutöötaja

kaudu formaalse suunamise.

Seisukoht: Spetsialiseeritud rehabilitatsiooni puhul peab säilima võimalus pöörduda otse

vastava rehabilitatsiooniasutuse poole. Vajadusel võib teenuseosutaja ise korraldada

Tervisekassalt suunamise või rahastamise kinnitamise. Selline lahendus on inimese jaoks

lihtsam ning vähendab esmatasandi tervishoiu asjaajamiskoormust.

Otsepöördumise võimalus ei pea olema piiramatu ega tähenda automaatset õigust

rehabilitatsiooniteenusele. Lihtsustatud ligipääsu saab teha näiteks inimestele, kelle

puhul on juba varem tuvastatud oluline ja pikaajaline funktsioonipiirang või suur

abivajadus, näiteks raske või sügava puude, puuduva töövõime, varasema või korduva

rehabilitatsioonivajaduse või selgelt puudespetsiifilise rehabilitatsioonivajaduse korral.

Oluline on arvestada ka inimestega, kellel on puude, keelebarjääri või muu põhjuse tõttu

keeruline ise süsteemis orienteeruda. Selline lahendus vähendaks ka olukordi, kus riik on ühes

menetluses juba tuvastanud inimese ulatusliku ja pikaajalise funktsioonipiirangu, kuid inimene

peab rehabilitatsioonivajaduse hindamiseni jõudmiseks läbima veel ühe formaalse

4

tervishoiutöötaja suunamisetapi. Reform peaks toetama lahendusi, kus tervishoiusüsteem

ja spetsialiseeritud rehabilitatsioonikeskus saavad inimese vajaduse tuvastamisel ka ise

koostööd alustada.

3. Suunamise ja hindamise selgus

Eelnõu ja selle seletuste vahel vajab täpsustamist rehabilitatsioonivajaduse tuvastamise

pädevus. Eelnõu § 22² lg 5 kohaselt tuvastab rehabilitatsiooniteenuse vajaduse perearst, muu

eriarst või õde, samas on eelnõu seletamisel märgitud, et tervishoiutöötaja tuvastab võimaliku

rehabilitatsioonivajaduse ning sisulise rehabilitatsioonivajaduse ja teenuse mahu hindab

rehabilitatsioonimeeskond. Seega on sisuliselt arusaamatu, kes tegelikult inimese

rehabilitatsioonivajadust hindab. Kui perearsti hindamine tähendab ühte lühikest

küsimustikku (mida on siiani osapooltele esitletud), siis tegemist on sõelumisega, mitte

hindamisega.

Seisukoht: Palume seaduses ja rakendusaktides rollid üheselt eristada. Kui

rehabilitatsioonivajaduse hindamine toimub perearsti, -õe või eriarsti juures, tuleb

arvestada, et hindamiseks on vaja pädevust, aega ja tööriistu. Perearst peab tundma ära

nt nii nägemispuude, afaasia, harvikhaiguse kui ka psüühikahäire mõju igapäevaelule.

Samuti peab hindamise roll olema tasustatud. Seletuskirjas on tunnistatud, et e-

konsultatsioonidele vastamine tekitab rehabilitatsiooniteenuse osutajatele töökoormuse

ning selle korraldus vajab täpsustamist.

Lisaks puudub seaduses selgus, kes ja millise tähtaja jooksul peab menetlema

enesehinnanguvormi ning kuidas saab e-konsultatsiooni õigusega suunaja üldse infot, et

inimene on vormi täitnud. Kuna osapooltele ei ole pandud ajalisi kohustusi reageerida, on oht,

et inimesed kukuvad teenuselt välja või venib abi saamine. Praktikas tähendab see inimesele

tervise halvenemist sellisel määral, et hilisem abi peab olema intensiivsem ja kallim.

Seisukoht: Palume enne reformi rakendumist kõik menetlustähtajad selgelt sätestada, et

vältida olukorda, kus inimene kukub teenuselt välja või abi saamine venib põhjendamatult.

5

4. Rehabilitatsioonivajaduse kohta tehtud otsus peab olema selge,

põhjendatud ja vaidlustatav

Ministeerium on kinnitanud, et juhul kui rehabilitatsiooniteenuse osutaja leiab e-

konsultatsiooni käigus, et rehabilitatsiooniteenus ei ole inimesele asjakohane, peab ta seda

põhjendama ning vastus dokumenteeritakse tervise infosüsteemis. Samas ei ole ministeeriumi

vastusest jätkuvalt selge, milline on inimese õiguslik võimalus sellist otsust vaidlustada.

Teenuseosutajalt selgituse küsimine, uue e-konsultatsiooni tegemine, teise teenuseosutaja

poole pöördumine või Tervisekassa poole pöördumine ei asenda vaidlustamisõigust. See

tähendab, et planeeritav süsteemi muutus vähendab võrreldes kehtiva süsteemiga oluliselt

inimeste õiguste kaitset. See ei saa ega tohi olla ühegi reformi kõrval- ega järelmõju.

Ministeeriumi poolt antud täiendavad selgitused, mille kohaselt inimene peaks hakkama

perearstikeskusega töökorralduslikul tasandil probleeme lahendama, ei toeta ühelgi moel

inimese halduskoormuse vähendamist ega õiguskindlust ega õigusselgust.

Seisukoht: Kui inimesele rehabilitatsiooniteenust ei võimaldata, teenuse mahtu

piiratakse või leitakse, et tema vajadus ei vasta rehabilitatsiooniteenuse tingimustele,

peab inimene saama selle kohta põhjendatud otsuse. Otsuse peale peab olema võimalik

esitada vaie, sh peab seadusest nähtuma, millises korras ja kellele vaidlustus esitatakse.

Peame vaidlustamisõigust oluliseks lisaks konkreetse inimese õiguste kaitsele ka reformi

tulemuste hindamise seisukohast. Suuremahulise süsteemimuudatuse puhul peab riigil

olema võimalik edaspidi analüüsida, millised inimesed ja sihtrühmad jõudsid uues

süsteemis rehabilitatsioonini ning millised mitte, millistel põhjustel teenusest keelduti

ning milliseid otsuseid inimesed vaidlustasid.

Vaidlustatud otsuste arv, põhjused ja tulemused võivad anda olulist infot selle kohta, kas

mõne sihtrühma puhul on teenusele jõudmise kriteeriumid osutunud liiga kitsaks või

praktika ebaühtlaseks.

5. Lepingumahu korraldus peab võimaldama reageerida inimese tegelikule

ja spetsialiseeritud rehabilitatsioonivajadusele

Lepingumaht ei tohi määrata seda, kas inimene saab talle vajalikku rehabilitatsiooni või millise

teenuseosutaja juurde ta pääseb. Inimese jaoks peab säilima tegelik võimalus kasutada tema

6

vajadustele vastava kompetentsiga teenuseosutajat. Eriti oluline on vältida olukorda, kus

inimesel on formaalselt õigus valida Tervisekassa lepingupartnerite vahel, kuid praktikas saab

ta valida ainult selle asutuse, kellel on parasjagu vaba lepingumahtu.

Seisukoht: Rahastamise korralduses peab olema mehhanism olukordadeks, kus inimese

vajadusele vastava teenuseosutaja lepingumaht on täitunud või konkreetne kompetents

on olemas ainult vähestel teenuseosutajatel. Mehhanism võib seisneda näiteks

lepingumahtude perioodisisese ümberjaotamise võimaluses või eraldi reservina

harvaesineva kompetentsi ja tavapärasest suurema rehabilitatsioonivajaduse katmiseks.

6. Perearstide, eriarstide ja õdede teadlikkus ning valmisolek tuleb tagada

enne reformi jõustumist

Kavandatav teenusele jõudmise mudel eeldab, et perearstid, eriarstid ja õed oskavad märgata

võimalikku rehabilitatsioonivajadust ning suunata inimese õigel ajal

rehabilitatsioonimeeskonna hindamisele. Sellest tulenevalt sõltub inimese tegelik juurdepääs

rehabilitatsioonile olulisel määral tervishoiutöötajate teadlikkusest, oskustest ja valmisolekust.

Olemasoleva baas- ja erialaõppe pinnalt ei saa eeldada, et kõik uues süsteemis

suunamisrolli saavad tervishoiutöötajad tunnevad ühetaoliselt rehabilitatsiooniteenuse

sisu, sihtrühmi ja suunamiskriteeriume. Näiteks võib kuulmispuudega inimese probleem

avalduda tööalases suhtlemises, nägemispuudega inimese vajadus uues keskkonnas

orienteerumises, autismispektris inimese vajadus sensoorse keskkonna või tegevuste

struktureerimises ning intellektipuudega inimese vajadus igapäevaoskuste ja iseseisva

toimetuleku arendamises.

Seisukoht: Enne reformi jõustumist peavad olema suunamisrollis tervishoiutöötajad ette

valmistatud ühetaoliselt, sh milliste tunnuste põhjal võimalikku

rehabilitatsioonivajadust märgata; millal tuleb inimene rehabilitatsioonimeeskonna

hindamisele suunata; millised rehabilitatsiooniliigid ja spetsialiseeritud teenused uues

süsteemis olemas on; kuidas eristada rehabilitatsioonivajadust tavapärasest ravi-,

taastusravi- või sotsiaalteenuse vajadusest jne.

7

7. Laste rehabilitatsiooni seos haridussüsteemi tugiteenustega

Lapse abivajadus võib avalduda samaaegselt tervishoius, rehabilitatsioonis ja

haridussüsteemis või kohaliku omavalitsuse laste heaolu süsteemis ning eelnõu põhjal ei ole

selge, kuidas nende süsteemide piirid praktikas kujunevad. Eelkõige vajab täpsustamist,

millal käsitletakse lapse vajadust hariduse tugiteenuse vajadusena ning millal

rehabilitatsioonivajadusena, sh ka abivajava lapse rehabilitatsiooniteenus. Samuti peab

olema selge, kes ja millises etapis vastutab selle eest, et laps jõuaks õige teenuseni

olukorras, kus tema raskused ilmnevad esimesena lasteaias või koolis. Näiteks võib laps

vajada logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi või tegevusterapeudi tuge. Samalaadseid

spetsialiste võib laps kohata nii haridussüsteemis, tervishoius kui rehabilitatsioonis, kuid nende

teenuste eesmärk, sisu ja rahastus on erinevad. Lapsevanema jaoks peab olema selge, millise

süsteemi kaudu tuleb abi taotleda ning kes vastutab juhul, kui ühe süsteemi teenus ei ole

tegelikult kättesaadav.

Seisukoht: Palume kirjeldada selgelt laste teenuseteekond ning rehabilitatsiooni,

tervishoiuteenuste ja hariduse tugiteenuste omavahelised piirid ja vastutus.

8. Puude raskusastme, töövõime hindamise ja rehabilitatsiooni vahel tuleb

vähendada dubleerimist

Puude raskusastme hindamine, töövõime hindamine ja rehabilitatsioon jäävad jätkuvalt eraldi

menetlusteks, kus kõigis hinnatakse vähemalt osaliselt inimese funktsioneerimist ja igapäevast

toimetulekut.

Seisukoht: Palume reformi edasises rakendamises tagada, et rehabilitatsioonimeeskonna

koostatud hinnanguid ja rehabilitatsiooniprotsessis kogutud funktsioneerimisandmeid

oleks inimese nõusolekul võimalik kasutada ka puude raskusastme ja töövõime

hindamisel.Inimeselt ei tohi nõuda sama funktsioneerimispiirangu korduvat tõendamist

eri süsteemides, kui vajalik usaldusväärne info on riigil juba olemas.

9. Rakendusvalmidus ja mõju hindamine

Tunnustame eelnõusse lisatud automaatse saatekirja üleminekulahendust. Samas peab

enne reformi jõustumist olema tagatud tegelik teenusevõrk, piisavad lepingumahud,

8

spetsialiseeritud teenuste olemasolu ja tervishoiutöötajate valmisolek, et automaatne

saatekiri tähendaks inimese jaoks ka tegelikku võimalust teenust saada.

Samuti tuleb enne rakendumist kokku leppida reformi mõju mõõdikud ning alustada seiret

kohe uue süsteemi käivitumisel. Jälgida tuleb vähemalt teenusele jõudmise aega, teenusele

mittejõudmise põhjuseid, teenuse katkemisi ning piirkondlikke ja sihtrühmapõhiseid erinevusi.

Reformi jõustumine ei tohi kaasa tuua pooleliolevate rehabilitatsiooniteenuste katkemist ega

olukorda, kus inimene jääb ajutiselt vajaliku teenuseta põhjusel, et uus teenusevõrk või

suunamiskorraldus ei ole veel valmis. Seetõttu peab üleminekuperioodiks olema ette nähtud

selge lahendus juhuks, kui mõni uue süsteemi vajalik osa ei ole reformi jõustumise hetkeks

täielikult rakendunud.

EPIKoda palub sotsiaalkomisjonil kindlustada, et eelpool toodud küsimused

lahendatakse koostöös ministeeriumi, Tervisekassa, puuetega inimeste

organisatsioonide, teenuseosutajate ja erialaühingutega ning kirjutatakse eelnõusse või

selle rakendusaktidesse enne reformi eelnõu vastuvõtmist.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Sama:

Sotsiaalministeerium

Kristi Kähär

[email protected]

Tuuli Seinberg

[email protected]