Vastuvõtmise kuupäev : 09/10/2026

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

09/10/26

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

E-mail : [email protected] Euroopa Liidu Kohus

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu Kantselei

L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1385846.6 DE

Eelotsuse asi C-973/26

Oberstleutnant

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Bundesverwaltungsgericht - Saksamaa)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Kohtuasjade menetlemine – Euroopa Kohus – Menetlust reguleerivad õigusaktid“, ning esitatud

kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette

nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte

viidata oma seisukohtades või märkustes isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele.

Sellised andmed tuleb ka kustutada esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest.

Fabien Cathagne

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 09/10/2026

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

09/10/26

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

E-mail : [email protected] Euroopa Liidu Kohus

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu Kantselei

L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1385846.6 DE

Eelotsuse asi C-973/26

Oberstleutnant

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Bundesverwaltungsgericht - Saksamaa)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Kohtuasjade menetlemine – Euroopa Kohus – Menetlust reguleerivad õigusaktid“, ning esitatud

kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette

nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte

viidata oma seisukohtades või märkustes isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele.

Sellised andmed tuleb ka kustutada esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest.

Fabien Cathagne

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 09/10/2026

Tõlge C-973/26 – 1

Kohtuasi C-973/26

Eelotsusetaotlus

Saabumise kuupäev:

1. september 2026

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim

halduskohus)

Eelotsusetaotluse esitamise kuupäev:

29. aprill 2026

Taotleja:

Kolonelleitnant

Teine pool:

Bundeswehrdisziplinaranwaltschaft beim

Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeima

halduskohtu juures asuv Saksamaa relvajõudude

distsiplinaarprokuratuur)

KOHTUMÄÄRUS

BVerwG 1 WB 27.25

Sõjaväeteenistusega seotud kaebemenetluses, mille algatamist taotles

kolonelleitnant […],

[…]

tegi Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus)

1. sõjaväeteenistusega seotud kaebusi lahendav kohtukolleegium 29. aprilli

2026. aasta kohtuistungil esitatut arvestades […]

29. aprillil 2026 järgmise kohtumääruse:

Menetlus peatatakse.

ET

EELOTSUSETAOTLUS 29.4.2026 – KOHTUASI C-973/26

2

Euroopa Liidu Kohtule esitatakse ELTL artikli 267 alusel järgmised

eelotsuse küsimused:

1. Kas 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1158, milles käsitletakse

lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL (töö- ja eraelu

ühitamise direktiiv, edaspidi ka „direktiiv“), artikli 8 lõige 2 on piisavalt

täpne ja sisu poolest tingimusteta, et seda saaks vahetult kohaldada juhtudel,

kus liikmesriik ise on õigustatud isiku tööandja ega ole kasutanud võimalust

määrata vastutavaks kolmas isik?

2. Kas liikmesriigid – nagu Saksamaa Liitvabariik – võivad kombineerida

direktiivi artikli 20 lõigetes 6 ja 7 sätestatud erandeid nii, et isapuhkuse

pikkust puudutavate nõuete (direktiivi artikli 4 lõige 1) täitmisel tuginetakse

direktiivi artikli 20 lõikele 6 ning tasu või hüvitise saamise õiguse puhul

(direktiivi artikli 8 lõige 2) samal ajal direktiivi artikli 20 lõikele 7?

3. Kas liikmesriik võib tugineda sellele, et ta võimaldab vähemalt kuue

kuu pikkust vanemapuhkust, mille jooksul makstakse tasu või hüvitist

vähemalt 65% ulatuses töötaja netopalgast vastavalt direktiivi artikli 20

lõikele 7, kui teatavatel juhtudel – eelkõige eriti suure sissetuleku või

kahekuulisest miinimumperioodist lühema puhkuse korral – ei ole

riigisisestes õigusnormides isadele tasu või hüvitist ette nähtud?

4. Kas direktiivi artikli 20 lõikes 7 ette nähtud õigus „otsustada sellist

süsteemi säilitada“ võimaldab liikmesriikidel täielikult vältida isapuhkuse

eest eraldi tasu või hüvitise kehtestamist või üksnes kehtestada väiksem tasu

või hüvitis, kui on ette nähtud direktiivi artikli 8 lõikes 2?

P õ h j e n d u s e d:

I

1 Taotleja on kutselise sõjaväelasena Saksamaa Liitvabariigiga teenistussuhtes.

Pärast tütre S. sündi 10. jaanuaril 2024 taotles ta direktiivi artikli 4 lõikele 1

viidates kümme päeva isapuhkust koos töötasu säilitamisega ning seejärel kaks

päeva põhipuhkust või teise võimalusena 12 päeva põhipuhkust alates

11. jaanuarist 2024. Talle anti seejärel 12 päeva põhipuhkust. Tema taotlused

isapuhkuse saamiseks ja tagantjärele paranduste tegemiseks jäeti 29. jaanuari

2024. aasta ja 27. märtsi 2024. aasta otsustega rahuldamata. Tema kaebus jäeti

15. augusti 2024. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Isapuhkuse

arvestamiseks puudub õiguslik alus. Direktiiv on riigisisesesse õigusesse üle

võetud 24. detsembri 2022. aasta seadusega. Vanemahüvitist ja vanemapuhkust

reguleerivate õigusnormide tõttu ei olnud isapuhkuse ülevõtmine selle jaoks

vajalik.

2 Pärast uue kaebuse esitamist, mis jäeti rahuldamata, pöördus taotleja otsuse

saamiseks Bundesverwaltungsgerichti (kõrgeim halduskohus) poole. Direktiivi

OBERSTLEUTNANT

3

artikli 4 lõikega 1 tagatakse eri liiki puhkus, mis võimaldab isadel luua lapse

esimestel elupäevadel teise vanemaga võrdväärse isa-lapse vahelise sideme.

Isapuhkuse ajal on õigus saada regulaarset hüvitist. Kuna Saksamaa Liitvabariik ei

ole töö- ja eraelu ühitamise direktiivi tähtaegselt üle võtnud, on see direktiiv

vahetult kohaldatav. Nimelt tagab see talle kui avalikule teenistujale õiguse nõuda

riigilt isapuhkuse võimaldamist. See on ette nähtud kümme päeva pärast lapse

sündi ja on seega piisavalt täpselt määratletud. Seega tuleb talle anda eripuhkus ja

kasutatud põhipuhkusepäevad taastada või teise võimalusena rahaliselt hüvitada.

3 Saksamaa Liitvabariigi relvajõudude peainspektor esitas taotluse koos arvamusega

ja märkis, et ta on andnud korralduse anda taotlejale tagasiulatuvalt üks päev

eripuhkust koos töötasu säilitamisega. Ulatuslikumat õigust kaebajal ei ole.

Vanemapuhkust ja vanemahüvitist käsitlevate riigisiseste õigusnormide tõttu on

Saksamaa Liitvabariik direktiivi artikli 20 lõigete 6 ja 7 kohaselt vabastatud

kohustusest reguleerida eraldi isapuhkust. Lisaks ei ole direktiivi artiklid 4 ja 8

sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed, mistõttu ei ole nende vahetu

kohaldatavuse tingimused täidetud.

4 Taotleja väidab nüüd, et tal on õigus saada veel üheksa päeva eripuhkust koos

töötasu säilitamisega ja selleks kasutatud üheksa põhipuhkusepäeva taastamisele.

Ta kordab ja täpsustab oma kaebuses esitatud väiteid. Eelkõige tugineb ta sellele,

et direktiivi artiklite 4 ja 8 kohast isapuhkust ei ole ette nähtud tähtaja jooksul

riigisisesesse õigusesse üle võetud. Saksamaa Liitvabariik ei ole direktiivi

artikli 20 lõigetes 6 ja 7 ette nähtud vanemapuhkust ja vanemahüvitist käsitlevate

sätete tõttu ülevõtmise kohustusest vabastatud. Direktiivi artikkel 4 ning artikli 8

lõiked 1 ja 2 on vahetult kohaldatavad, eelkõige on need sisu poolest tingimusteta

ja piisavalt täpsed. Teise võimalusena esineb liidu õiguse alusel riigivastutuse

nõue, mille eesmärk on olukorra taastamine.

II

5 Menetlus tuleb peatada ja Euroopa Liidu Kohtule (edaspidi „Euroopa Kohus“)

tuleb esitada ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel käesoleva kohtumääruse

resolutsioonis sõnastatud eelotsuse küsimused. Need küsimused puudutavad töö-

ja eraelu ühildamise direktiivi tõlgendamist. Kuna tegemist on liidu õiguse

tõlgendamisega, kuulub see Euroopa Kohtu pädevusse. Direktiivi artikli 8 lõike 2

ning artikli 20 lõigete 6 ja 7 tõlgendus ei ole niivõrd ilmne, et ei jääks ruumi

põhjendatud kahtlustele ning et võiks asuda seisukohale, et teiste Euroopa Liidu

liikmesriikide kohtute jaoks on tõlgendus niisama ilmselge (vt Euroopa Kohtu

suurkoja 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio, C-561/19,

ECLI:EU:C:2021:799, punkt 40).

6 1. Nende küsimuste selgitamine on kohtuasja lahendamiseks vajalik.

7 […] [Taotluse vastuvõetavus]

8 Taotlus ei ole riigisisese õiguse kohaselt põhjendatud. Sellega tagatakse isaks

saanud sõjaväelasele lapse sünni korral SG § 28 lõigete 3 ja 4 kohaselt koostoimes

EELOTSUSETAOTLUS 29.4.2026 – KOHTUASI C-973/26

4

SUV § 9 ja SUrlV § 21 lõike 1 punktiga 1 ainult üks puhkusepäev koos töötasu

säilitamisega. SUrlV § 21 lõike 1 või § 22 lõike 2 laiendavat või analoogia alusel

kohaldamist kooskõlas liidu õigusega takistab nende sätete ühemõtteline sõnastus

või analoogia vastu rääkiv erandlik iseloom. Sõjaväelane võib siiski taotleda

kümne tööpäeva pikkust vabastust seoses oma lapse sünniga SG § 28 lõike 7

alusel koostoimes EltZSoldV § 1 lõigetega 1 ja 2 ning BEEG §-ga 15. Erinevalt

selle asemel kasutatud põhipuhkusest, mille tasaarvestamist taotletakse, ei saa ta

selle eest aga mingit tasu.

9 Seetõttu oleks taotlus põhjendatud ainult direktiivi artikli 4 lõike 1 ja artikli 8

lõigete 1 ja 2 vahetu kohaldatavuse või – teise võimalusena – liidu õigusest

tuleneva riigivastutuse nõude alusel, mis on suunatud olukorra taastamisele.

Resolutsioonis sõnastatud küsimused puudutavad seega eespool viidatud sätete

vahetu kohaldatavuse tingimusi ja direktiivi artikli 20 lõigetes 6 ja 7 ette nähtud

isapuhkust käsitlevate ülevõtmissätete tõlgendamist.

10 2. Lapse sünni ajal 2024. aasta jaanuaris kehtinud riigisisene õigus on sõnastatud

järgmiselt:

a) Sõjaväelaste õiguslikku seisundit reguleeriv seadus (Gesetz über die

Rechtsstellung der Soldaten, edaspidi „SG“ – väljavõte)

㤠28 Puhkus

(…)

(3) Sõjaväelasele võib anda puhkust ka erijuhtudel.

(4) Puhkuse andmine ja kestus on sätestatud määrusega. Selles on

määratud kindlaks, kas ja millises ulatuses säilitatakse erijuhtudel antud

puhkuse ajal rahalisi ja mitterahalisi hüvitisi.

(…)

(7) Sõjaväelastel on õigus vanemapuhkusele, mille ajal peatatakse rahaliste

ja mitterahaliste hüvitiste andmine, välja arvatud tasuta sõjaväearstiabi.

Täpsemad üksikasjad sätestatakse määrusega, milles võetakse arvesse

sõjaväeteenistuse laadi.“

b) Sõjaväelaste puhkust reguleeriv määrus (Verordnung über den Urlaub der

Soldatinnen und Soldaten, edaspidi „SUV“ – väljavõte)

„§ 9 Föderaalametnike suhtes kehtivate sätete kohaldamine

Sõjaväelaste eripuhkuse suhtes kohaldatakse mutatis mutandis

föderaalametnike suhtes kohaldatavaid sätteid, kui järgnevatest sätetest ei

tulene teisiti.“

OBERSTLEUTNANT

5

c) Föderaalametnike ja föderaalkohtunike eripuhkuste määrus (Verordnung

über den Sonderurlaub für Bundesbeamtinnen und Bundesbeamte sowie für

Richterinnen und Richter des Bundes, edaspidi „SUrlV“ – väljavõte)

„§ 21 Eripuhkus isiklikel põhjustel

(1) Eripuhkust töötasu säilitamisega antakse järgmiselt:

Põhjus Puhkuse kestus

1. Abikaasa, elukaaslase või

ametnikuga abielulises või

tsiviilpartnerlusega sarnases

kooselus elava elukaaslase

sünnitus

üks tööpäev

(…)

§ 22 Muudel juhtudel antav eripuhkus

(…)

(2) Saksamaa Liitvabariigi siseministeeriumi nõusolekul võib olulistel

isiklikel põhjustel võimaldatavat eripuhkust anda ka töötasu säilitamisega.“

d) Sõjaväelaste vanemapuhkust reguleeriv määrus (Verordnung über die

Elternzeit für Soldatinnen und Soldaten, edaspidi „EltZSoldV“ – väljavõte)

„§ 1 Õiguse tekkimine ja lõppemine

(1) Sõjaväelastel on vanemahüvitise ja vanemapuhkuse seaduse

(Bundeselterngeld- und Elternzeitgesetz) § 15 lõike 1 või 1a kohaselt õigus

vanemapuhkusele, mille ajal peatatakse rahaliste ja mitterahaliste hüvitiste

andmine, välja arvatud tasuta sõjaväearstiabi, ning ilma toimetuleku

tagamise seaduse (Unterhaltssicherungsgesetz) kohaste hüvitisteta.

(2) Vanemapuhkust on õigus saada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni;

lapse täisajaga hooldusperes olemise või lapsendamise puhul kuni kolme

aasta jooksul alates lapse võtmisest õigustatud isiku juurde, kuid mitte

kauem kui lapse kaheksa-aastaseks saamiseni. (…)

(3) Vanemapuhkust antakse mõlemale vanemale; nad võivad seda, ka

osade kaupa, kasutada kas eraldi või ühiselt. (…)“

e) Vanemahüvitise ja vanemapuhkuse seadus (Gesetz zum Elterngeld und zur

Elternzeit, edaspidi „BEEG“ – väljavõte)

EELOTSUSETAOTLUS 29.4.2026 – KOHTUASI C-973/26

6

„§ 1 Õigustatud isik

(1) Vanemahüvitist on õigus saada isikul,

1. kelle elukoht või harilik viibimiskoht on Saksamaal,

2. kes elab oma lapsega koos,

3. hooldab ja kasvatab seda last ise ning

4. ei tööta või ei tööta täistööajaga.

(…)

(8) Vanemahüvitist ei ole õigust saada juhul, kui õigustatud isik on lapse

sünnile eelnenud viimasel lõppenud maksustamisperioodil saanud

tulumaksuseaduse (Einkommenssteuergesetz) § 2 lõike 5 kohaselt

maksustatavat tulu rohkem kui 250 000 eurot. (…).

§ 2 Vanemahüvitise suurus

(1) Vanemahüvitist makstakse 67% ulatuses enne lapse sündi

kutsetegevusest saadud tulust. Seda makstakse kuni 1800 euro suuruses

kuumääras täiskuude eest, mille jooksul õigustatud isik ei ole saanud

kutsetegevusest tulenevat sissetulekut. Paragrahvide 2c–2f kohaselt

arvutatakse kutsetegevusest saadud tulu maksude ja

sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamise võrra vähendatud positiivsete

tulude summa alusel, mis on saadud:

1. tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz) § 2 lõike 1 esimese lause

punktis 4 nimetatud palgatööst ja

2. tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz) § 2 lõike 1 esimese lause

punktides 1–3 nimetatud põllumajandusest, metsandusest, äritegevusest ja

füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisest,

mis on maksustatav Saksamaal ja mida õigustatud isik saab §-s 2b nimetatud

arvestusperioodi jooksul kuus keskmiselt või § 2 lõikes 3 nimetatud hüvitise

saamise perioodi kuude jooksul.

(2) Kui enne lapse sündi kutsetegevusest saadud sissetulek oli väiksem kui

1000 eurot, suurendatakse 67%-list määra 0,1 protsendipunkti võrra iga

2 euro kohta sissetuleku ja 1000 euro vahesumma ulatuses ja seda kuni

100%-ni. Kui enne lapse sündi kutsetegevusest saadud sissetulek oli suurem

kui 1200 eurot, vähendatakse 67%-list määra 0,1 protsendipunkti võrra iga

2 euro kohta sissetuleku ja 1200 euro vahesumma ulatuses ja seda kuni

65%-ni. (…)

§ 4 Hüvitise saamise periood, õiguse ulatus

OBERSTLEUTNANT

7

(1) Vanemahüvitist makstakse põhihüvitise või lisahüvitisena. Seda on

võimalik saada alates lapse sündimise päevast. Põhihüvitist on võimalik

saada kuni lapse 14. elukuu lõpuni. (…)

(2) Vanemahüvitist makstakse igakuiste summadena vastavalt lapse

vanusele kuudes. Hüvitise saamise õigus lõpeb selle kuu lõppedes, mil

vähemalt üks hüvitise saamise tingimus ei ole enam täidetud.

(3) Vanematel on ühiselt õigus saada põhihüvitist 12 kalendrikuu eest. Kui

ühe vanema kutsetegevusest saadud tulu on kahe kuu jooksul vähenenud, on

vanematel ühiselt õigus saada vanemahüvitist veel kaks kuud (nn ühise

vanemahüvitise kuud). (…)

(4) Ühel vanemal on õigus saada põhihüvitist kuni 12 kuu eest, millele

lisandub § 4b kohane lisamakse kuni nelja kuu eest. Ühel vanemal on õigus

vanemahüvitisele ainult siis, kui ta taotleb seda vähemalt kaheks kuuks. (…)

(…)

§ 5 Õiguste kattumine

(1) Kui mõlemad vanemad vastavad hüvitise saamise tingimustele,

otsustavad nad ise, kumb neist saab igakuist hüvitist ja milliste lapse

elukuude eest.

(2) Kui mõlemad vanemad taotlevad hüvitist kokku rohkem, kui neil on

õigus saada § 4 lõike 3 ja § 4b kohaselt või § 4 lõike 3 ja § 4b kohaselt

koostoimes §-ga 4d, jääb täies ulatuses kehtima selle vanema osa, kelle

taotlus ei ületa poolt igakuistest maksetest, millele tal on õigus; teise vanema

osa vähendatakse hüvitismaksete kogusummast allesjäänud igakuiste

makseteni. Kui kumbki vanem taotleb rohkem kui poolt igakuistest

maksetest, millele tal on õigus, on kummalgi vanemal õigus saada pool

igakuiste hüvitismaksete kogusummast.

(…)

§ 12 Pädevus; Meetmete finantseerimine

(…)

(3) Vanemahüvitise väljamakseid rahastab liitvabariik. (…)

(…)

§ 15 Vanemapuhkuse saamise õigus

(1) Töötajal on õigus vanemapuhkusele, kui ta elab koos

1. a) oma lapsega,

EELOTSUSETAOTLUS 29.4.2026 – KOHTUASI C-973/26

8

b) lapsega, kelle puhul ta vastab § 1 lõigetes 3 või 4 ette nähtud

tingimustele, või

c) lapsega, kellele ta on hoolduspere täisajaga sotsiaalseadustiku

(Sozialgesetzbuch) kaheksanda raamatu § 33 kohaselt

ning

2. hooldab ja kasvatab seda last ise.

Vanemal, kellel ei ole hooldusõigust, ja isikul, kellel on õigus saada

vanemapuhkust esimese lause punkti 1 alapunktide b ja c alusel, peab olema

hooldusõigust omava vanema nõusolek.

(…)

(2) Vanemapuhkust on õigus saada lapse kolmeaastaseks saamiseni. (…)

(3) Vanemapuhkust võib, ka osade kaupa, kasutada kumbki vanem üksi

või mõlemad vanemad ühiselt. (…)

(…)“

11 3. On vaja, et Euroopa Kohus eelotsuse küsimusi selgitaks.

12 a) Esimene küsimus puudutab direktiivi artikli 8 lõike 2 vahetut õigusmõju.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas isapuhkuse eest makstavat hüvitist

käsitlevad õigusnormid on vastutava isiku suhtes sisu poolest tingimusteta ja

piisavalt täpsed.

13 Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole nimetatud tingimus täidetud, kui

liikmesriikidel on kaalutlusõigus seoses küsimusega, kes on nõude eest vastutav

isik, ja kui riigiasutuste vastutavaks määramine on vaid üks mitmest

rahastamisvõimalusest. Selle kohaselt ei saa liikmesriiki pidada vastutavaks

isikuks üksnes seetõttu, et ta ei ole direktiivi ettenähtud tähtaja jooksul üle võtnud

(vt Euroopa Kohtu 19. novembri 1991. aasta kohtuotsus C-6/90 Francovich,

ECLI:EU:C:1991:428, punkt 25 jj). Töö- ja eraelu ühitamise direktiiv jätab

liikmesriikide otsustada töölt eemal oldud aja rahalise hüvitamise korra seoses

küsimusega, kas nad kohustavad tööandjaid säilitama töötasu või kehtestavad

sotsiaaltoetuse või riikliku hüvitise („tasu või hüvitis“). Samuti oleks võimalik

luua hüvitusfond, millest võiks rahastada isapuhkuse eest makstavat tasu või

hüvitist.

14 Käesoleva juhtumi puhul esineb siiski selline eripära, et esiteks on liitvabariik

kaebaja tööandja ja peab seetõttu haiguse korral maksma hüvitist piiramatu aja

jooksul ja täies ulatuses. Teiseks reguleerib liitvabariik kõiki vanematoetuse ja

vanemahüvitise seaduses (Gesetz zum Elterngeld und zur Elternzeit) ette nähtud

hüvitisi. Vanemahüvitis kujutab endast asendussissetulekus seisnevat hüvitist,

OBERSTLEUTNANT

9

mida BEEG § 12 lõike 3 esimese lause kohaselt rahastab täies ulatuses

liitvabariik.

15 Nimetatud sätte kohaselt võib küll teoreetiliselt olla võimalik teha isapuhkuse tasu

või hüvitise rahastamine ülesandeks mõnele muule kui riiklikule asutusele.

Arvestades liitvabariigi rahalist vastutust sõjaväe ja vanemahüvitise eest, on see

praktikas siiski äärmiselt ebatõenäoline. Kehtivate õigusnormide kohaselt on

liitvabariigi kaalutlusõigus sedavõrd piiratud, et direktiivi artikli 8 lõikes 2 ette

nähtud õigus saada isapuhkuse korral tasu või hüvitist, on vastutava isiku suhtes

sisu poolest piisavalt täpne ja tingimusteta, nagu ka emapuhkuse puhul (vt

Euroopa Kohtu 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus C-194/08 Gassmayr,

ECLI:EU:C:2010:386, punkt 48 jj).

16 b) Järgmine küsimus puudutab isapuhkuse ülevõtmist riigisisesesse õigusesse.

Saksamaa Liitvabariik ei ole oma riigisiseses õiguses kehtestanud isapuhkuse

mõistet ega loonud selleks eraldi rahastamiskorda. Ta väidab, et direktiivi

artikli 20 lõigetes 6 ja 7 ette nähtud erandite tõttu ei ole ta kohustatud seda tegema

ning et neid sätteid võib kohaldada teineteisega kombineeritult. Seda silmas

pidades käsitleb teine küsimus direktiivi artikli 20 lõigete 6 ja 7 süstemaatilist

seost.

17 aa) Küsimus, kas kahe erandit käsitleva sätte kombineerimine on lubatud, on

kohtuasja lahendamise seisukohast määrava tähtsusega. Eraldi vaadelduna ei vasta

riigisisene regulatiivne lähenemisviis direktiivi artikli 20 lõike 6 nõuetele.

Nimetatud sätet on selgitatud direktiivi põhjenduses 49. Selle kohaselt vabastab

direktiivi artikli 20 lõige 6 liikmesriigid vajadusest isapuhkust riigisiseses õiguses

sõnaselgelt nimetada ja reguleerida, tingimusel et selle puhkuse miinimumnõuded

on täidetud teiste perekonnaga seotud puhkuse liikide suhtes kehtivate

kohustuslikest nõuetest rangemate sätetega.

18 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole kahtlust selles, et direktiivi artikli 20

lõike 6 kohaldamise tingimused on seoses töölt eemal olemise ajaga täidetud.

Seda põhjusel, et sõjaväelase võib lapse sünniga seoses vabastada

teenistusülesannete täitmisest kuni kümneks tööpäevaks, ilma et ta peaks selleks

põhipuhkust kasutama. Lisaks ühepäevasele eripuhkusele, mis on ette nähtud SG

§ 28 lõigetes 3 ja 4, SUV §-s 9 ja SUrlV § 21 lõike 1 punktis 1, on olemas ka

võimalus saada vabastust kõigi kümne tööpäeva ulatuses SG § 28 lõike 7,

EltZSoldV § 1 ja BEEG § 15 lõike 1 alusel. Vanemapuhkust võib anda kuni kolm

aastat, seda võib võtta osade kaupa ja määrata kindlaks päevade kaupa. Seega ei

mõjuta see ka vanemapuhkuse neljakuulist miinimumpikkust (direktiivi

artikkel 5), kuna Saksamaal antakse vanemapuhkust kuni kolm aastat (BEEG

§ 15).

19 Rahalist hüvitist saamata jäänud töötasu eest ei ole aga ette nähtud siis, kui pärast

lapse sündi antakse ainult üheksa või kümme päeva vanemapuhkust. SG § 28

lõigete 3 ja 4, SUV § 9 ja SUrlV § 21 lõike 1 punkti 1 kohase ühepäevase

eripuhkuse puhul säilitatakse töötasu siiski täies ulatuses. BEEG § 15 alusel

EELOTSUSETAOTLUS 29.4.2026 – KOHTUASI C-973/26

10

antava vabastuse järgnevate päevade eest ei ole töötasu säilitamist ette nähtud,

samuti ei ole sõjaväelastel võimalik saada vanemahüvitist kümnepäevase

eraldiseisva vabastuse eest, kuna BEEG § 4 lõike 4 teise lause kohaselt on hüvitise

saamise miinimumperiood kaks kuud. Seega ei maksta isapuhkuse kõigi kümne

päeva eest direktiivi artikli 8 lõikes 2 ette nähtud tasu või hüvitist, mis oleks

samaväärne töötasu säilitamisega haiguse korral.

20 Seega on Saksamaa Liitvabariigi regulatiivne mudel töö- ja eraelu ühitamise

direktiiviga kooskõlas üksnes siis, kui lisaks kohaldatakse direktiivi artikli 20

lõikes 7 sätestatud erandit hüvitise miinimumsuuruse kohta.

Direktiivi artikli 20 lõige 7 muudab isapuhkuse eest makstava tasu või hüvitise

miinimumnõudeid siis, kui liikmesriigis kehtivad vanemapuhkuse ja selle eest

makstava tasu või hüvitise suhtes miinimumstandardit oluliselt ületavad eeskirjad.

Saksamaa Liitvabariik väidab, et tema puhul ongi tegemist sellise olukorraga.

21 bb) Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et mõlema erandi kumulatiivne

kohaldamine on lubatav, kuna direktiivi artikli 20 lõiked 6 ja 7 on nii

kohaldamisala kui ka õiguslike tagajärgede poolest omavahel tihedas

süstemaatilises seoses. Direktiivi artikli 20 lõikes 6 käsitletakse nõudeid, mis

kehtivad kõigi perekondlikel põhjustel töölt eemal olemise vormide –

vanemapuhkus, isapuhkus ja hooldaja puhkus – suhtes ning kõiki direktiivi

artiklis 8 sätestatud nõudeid nende töölt eemal olemise vormide hüvitamise ja

tasustamise kohta. Direktiivi artikli 20 lõikes 7 käsitletakse seevastu üht osa

eelmise lõike kohaldamisalast, nimelt artikli 8 lõiget 2 – ja seega ainult

isapuhkuse tasu või hüvitise maksmise nõudeid – ning nähakse ette nendest

nõuetest kõrvalekaldumise tingimused. Nii direktiivi artikli 20 lõige 6 kui ka

lõige 7 võimaldavad liikmesriikidel kõrvale kalduda kohustusest viia riigisisene

õigus vastavusse töö- ja eraelu ühitamise direktiivi nõuetega. Mõlemates

sisalduvad õigusliku tagajärjena erandid ülevõtmiskohustusest, mis võimaldavad

liikmesriikidel riigisiseste kaitseklauslitena säilitada olemasolevad erisätted.

Seetõttu tõlgendab eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivi artikli 20 lõiget 7

nii, et see laiendab kaalutlusruumi, mis on liikmesriikidele direktiivi artikli 20

lõikega 6 isapuhkuse tasu või hüvitise maksmist puudutava osa ülevõtmisel antud.

22 Normi sõnastuse põhjal ei ole aga välistatud ka selline tõlgendus, mille kohaselt

on direktiivi artikli 20 lõigetes 6 ja 7 ette nähtud erineva ulatusega erandid, mida

saab kasutada üksnes alternatiivselt. Selle kohaselt oleks isapuhkuse

reguleerimisest võimalik loobuda ainult nendel liikmesriikidel, kes täidavad

täielikult kõiki selle puhkuse miinimumnõudeid. Sellest tulenevalt võib

liikmesriik otsustada kohaldada direktiivi artikli 20 lõike 7 kohast madalamat

tasustamistaset üksnes juhul, kui ta on isapuhkust oma riigisiseses õiguses

reguleerinud. Nende kahe erandi käsitlemine teineteisest lahus raskendaks aga

liikmesriikidel oma eeskirjade säilitamist ja läheks vastuollu direktiivi artikli 20

lõigetega 6 ja 7 taotletava lihtsustamise eesmärgiga.

OBERSTLEUTNANT

11

23 c) Kolmas küsimus puudutab direktiivi artikli 20 lõike 7 kohaldamise tingimuste,

eelkõige mõiste „tagama“ tõlgendamist.

24 Isapuhkuse tasu või hüvitise maksmisest tehtava erandi eeldus on, et liikmesriigid

tagavad kummalegi vanemale vähemalt kuus kuud tasustatud vanemapuhkust,

mille jooksul makstakse vähemalt 65% netosissetulekust, mille puhul võidakse

kohaldada ülempiiri. Seejuures peaks piisama sellest, kui liikmesriik pakub

riigisiseses õiguses nii isadele kui ka emadele võrdset võimalust saada taotluse

alusel kuus kuud vanemahüvitist kirjeldatud ulatuses. Nagu nähtub direktiivi

põhjendusest 26, on töö- ja eraelu ühitamise direktiivi eesmärk julgustada rohkem

isasid võtma pikemat vanemapuhkust, ning jätkata asjaomaseid riigisiseses

õiguses ette nähtud süsteeme ja neid eelistada, tingimusel et need vastavad

teatavatele miinimumkriteeriumidele.

25 Tekib küsimus, kas kõnealuste erandi tegemise tingimuste kontrollimisel tuleb

riigisiseseid õigusnorme analüüsida üldistavalt ja tavapärasest olukorrast lähtudes

või kas iga riigisiseses õiguses sätestatud üksikjuhtumipõhine hüvitise piirang on

direktiivi artikli 20 lõike 7 kohaldamisega vastuolus.

26 aa) See küsimus on otsuse tegemisel oluline. Seda põhjusel, et üldistava

lähenemise korral on Saksamaa Liitvabariigi puhul nõuded täidetud.

27 Saksa õiguses on BEEG § 2 lõigetega 1 ja 2 tagatud vanemapuhkuse eest hüvitis,

mis ei või olla väiksem kui 65% töölt eemal viibiva vanema netosissetulekust.

BEEG § 2 lõike 1 teises lauses on kasutatud võimalust kehtestada ülempiir. BEEG

§ 4 lõigetes 3 ja 4 antakse mõlemale vanemale, seega ka isale omaette

nõudeõigus. BEEG § 4 lõike 3 kohaselt seisneb see vanemahüvitise põhiosas,

mida on kokku võimalik saada 12 kuud, millest kummalegi vanemale on ette

nähtud minimaalselt kuus kuud, millele lisandub paljudel juhtudel kaks kuud ühist

vanemahüvitist. Lisaks on BEEG § 5 lõikega 2 tagatud, et isale määratakse

taotluse alusel pool kogu hüvitise saamise õigusest.

28 BEEG-s nähakse siiski ette täiendavad hüvitise saamise tingimused, mille tõttu

võivad isad teatavatel juhtudel jääda vanemapuhkuse kasutamise korral

vanemahüvitisest ilma. Käesoleval juhul, kus vanemapuhkust kasutatakse üksnes

kümme päeva, kohaldub BEEG § 4 lõike 4 teine lause, milles nähakse

kohustuslikuna ette vähemalt kahekuuline hüvitise saamise periood. Kuigi

käesoleva juhtumi puhul ei ole see asjakohane, võivad teised isad jääda

vanemahüvitise saamise õigusest ilma sel põhjusel, et BEEG § 1 lõikes 8 on

sätestatud vanemahüvitise saamise kohta sissetuleku ülempiirid. Ülejäänud

piirangud on seotud lapsega koos elamise ja tema hooldusõiguse nõudega.

Käesoleval juhul täidetud ja seetõttu asja lahendamise seisukohast ebaolulised

nõuded kirjeldavad siiski üksnes faktilisi ja õiguslikke tingimusi, mis peavad

olema täidetud lapse eest hoolitsemiseks, mis ongi vanemapuhkuse eesmärk.

29 bb) Eelotsusetaotluse esitanud kohus kaldub siiski toetama mõiste „tagama“ laia

tõlgendust, mille kohaselt piisab sellest, kui asjaomane õigus on riigisiseses

EELOTSUSETAOTLUS 29.4.2026 – KOHTUASI C-973/26

12

õiguses põhimõtteliselt ette nähtud. Nimelt on direktiivi olemusega kooskõlas, et

liikmesriigi seadusandja võib reguleerida täiendavaid üksikasju ja seada õigused

sõltuvusse täiendavatest tingimustest põhjustel, mis on direktiivi eesmärkidega

kooskõlas. Liikmesriik võib sellega seoses näiteks reguleerida lapse hooldamise ja

tema eest hoolitsemise tingimusi ning vanemahüvitise andmist hooldusõiguse

vaidluste korral. Lisaks ei ole vanemahüvitise kui meetme tõhususe seisukohast

kohustuslik tagada rahaline hüvitis ka kõrgepalgalistele töötajatele, kes ei vaja

seda rahuldava elatustaseme tagamiseks direktiivi põhjenduse 31 tähenduses.

Vanemapuhkuse vähemalt kahekuulise pikkuse kehtestamine hüvitise saamise

tingimusena on kooskõlas ka vanemapuhkuse eesmärgiga vabastada naissoost

töötajad töö ja perekonnaga seotud kohustuste kahekordsest koormusest ning

hõlbustada neil tööturule naasmist vanemapuhkuse kasutamisega isade poolt

(direktiivi põhjendused 9–12). Lühem vanemapuhkus ei avaldaks nimelt nende

eesmärkide saavutamisele püsivat mõju.

30 Direktiivi artikli 20 lõike 7 sõnastusega oleks aga kooskõlas ka kitsam tõlgendus,

mille kohaselt peab selleks, et tugineda direktiivi artikli 20 lõikele 7, olema

eranditult igal isal võimalik selles sättes ette nähtud miinimumõigust tõhusalt

kasutada. Selle toetuseks võib esile tuua vanemahüvitise ergutava funktsiooni,

mida on nimetatud direktiivi põhjenduses 11 ja põhjendustes 29–31.

31 d) Neljas küsimus puudutab direktiivi artikli 20 lõikes 7 sätestatud erandi

õiguslikke tagajärgi. Kui liikmesriigi puhul on täidetud tingimus, et ta võimaldab

eriti pikka vanemapuhkust ja vanematoetust piisavalt kõrgel rahalisel tasemel,

võib ta otsustada „säilitada sellise süsteemi“, selle asemel et näha ette artikli 8

lõikes 2 osutatud tasu või hüvitise maksmine.

32 Niisugust õiguslikku tagajärge võib tõlgendada kitsalt selles tähenduses, et

liikmesriik võib säilitada üksnes sellise süsteemi, millega on isapuhkuse ajal ette

nähtud direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatuga võrreldes madalam tasu või hüvitis.

Seda võib aga tõlgendada ka laialt, millisel juhul ei pea liikmesriik üldse

kehtestama eraldi õigusnorme isapuhkuse tasustamise ulatuse kohta, vaid üksnes

säilitama vanemapuhkuse hüvitise või tasu maksmist käsitleva korra.

33 aa) See küsimus on kohtuasja lahendamise seisukohast oluline, sest Saksamaa

Liitvabariik ei ole kehtestanud kümnepäevase isapuhkuse jaoks eraldi tasu ja

hüvitise maksmise korda. Kui direktiivi artikli 20 lõike 7 kohaselt on lubatud

isapuhkuse tasu või hüvitise suurust üksnes vähendada, ei ole töö- ja eraelu

ühitamise direktiiv nõuetekohaselt üle võetud. Kui aga direktiivi artikli 20 lõige 7

võimaldab isapuhkuse tasustamise süsteemist loobuda ja jätkata üksnes

miinimumnõuetele vastava vanemahüvitise süsteemiga, ei ole täiendavad

ülevõtmissätted nõutavad.

34 bb) Direktiivi artikli 20 lõike 7 sõnastuse kohaselt ei ole õigusliku tagajärje kitsas

tõlgendamine välistatud. Nimelt on esimese lauseosa keskmes tasu või hüvitise

maksmine 65% ulatuses netosissetulekust ja teises lauseosas nähakse ette vabastus

direktiivi artikli 8 lõikes 2 kindlaks määratud tasu või hüvitise kõrgemast määrast.

OBERSTLEUTNANT

13

Seetõttu väidetakse, et viimases lauseosas kasutatud väljendiga „selline süsteem“

peetakse samuti silmas üksnes hüvitise suuruse kindlaksmääramist. Direktiivi

artikli 20 lõige 7 just nimelt ei näe ette vabastust direktiivi artikli 8 lõikes 1

sätestatud kohustusest maksta isapuhkuse eest tasu või hüvitist. Kitsa tõlgenduse

toetuseks tuuakse esile ka direktiivi põhjendused 11, 19 ja 29. Suur tähtsus, mida

neis omistatakse sünnijärgsele kümnepäevasele isapuhkusele vanema ja lapse

vahelise sideme loomisel, ning oodatav ergutav mõju, mida isapuhkuse

kasutamise eest makstav piisav hüvitis peaks avaldama selle kasutamisele,

toetavad samuti seisukohta, et direktiiv lubab vaid hüvitise vähendamist.

35 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on kaitseklausli lai tõlgendus siiski

loogilisem. See ei ole tingitud asjaolust, et Saksamaa Liitvabariik on

sisedokumentide esitamisel väitnud, et direktiivi artikli 20 lõikes 7 ette nähtud

erand lisati sinna tema läbirääkijate nõudmisel, pidades silmas Saksamaa

õiguslikku olukorda. Sellest ei tulene mingit teavet direktiiviga taotletud erandi

ulatuse kohta. Seda toetab eelkõige direktiivi põhjendus 26. Selles luuakse seos

vanemapuhkuse ja isapuhkuse vahel. Selles selgitatakse isapuhkuse tasu või

hüvitise maksmise võimalikku alternatiivi ja tuuakse esile, kui oluline on isade

pikem vanemapuhkus emade tööhõive määra suurendamise eesmärgi

saavutamiseks. Selle teises lauses räägitakse võimalusest „lubada selliste

süsteemide jätkumist“ kui alternatiivist („selle asemel“) isaduspuhkuse tasu või

hüvitise maksmisele. Direktiivi põhjenduse 26 sõnastus viitab sellele, et

direktiiviga soovitakse isapuhkuse tasustamise eraldi süsteemist loobumise kaudu

võimaldada riigisisese õiguse kohase pikema ja piisavalt rahastatud

vanemapuhkuse säilitamist. Kui direktiivi põhjenduses 26 räägitakse selliste

süsteemide jätkumisest, toetab kontekst laia tõlgendust, mille kohaselt võivad

liikmesriigid tervikuna jätkata miinimumkriteeriumidele vastavaid riiklikke

vanemapuhkuse ja vanemahüvitise süsteeme ega pea kehtestama eraldi korda

isapuhkuse tasu või hüvitise kohta.

36 Niisugune lai tõlgendus on paremini kooskõlas ka direktiivi artikli 20 lõike 7

sõnastusega. Sõnasõnalise tähenduse kohaselt tähendab „jätkumine“ seda, et

asjaomaseid muudatusi ei pea riigisiseses õiguses tegema. Sõnasõnalist tõlgendust

toetavad ka teised veelgi ühemõttelisemad keeleversioonid. „Maintain such

system rather than provide for the payment or allowance referred to in Article 8

(2)“ ja „maintenir ce regime plutot que de prevoir la remuneration ou l’allocation

visees a l’article 8, paragraphe 2“ väljendavad sõnadega „maintain“ ja

„maintenir“ – nagu ka saksakeelne „weiterführen“ (jätkumine) –, et kehtivat

õigust ei ole vaja muuta. Sõnade „such system“ või „ce system“ kasutusest nähtub

veelgi selgemalt kui saksakeelsest versioonist „diese Regelung“ (selline süsteem),

et säilitamine ei puuduta mitte ainult üksikuid õigusnorme, vaid omavahel seotud

normidest koosnevat regulatiivset süsteemi, seega vanemapuhkust käsitlevaid

sätteid nende kogumis. Mõlemad keeleversioonid väljendavad ühtviisi selgelt, et

miinimumnõuetele vastava vanemapuhkuse ja vanemahüvitise süsteemi

säilitamine on kavandatud alternatiivina direktiivi artikli 8 lõike 2 nõuetele

vastava isapuhkuse tasustamissüsteemi kehtestamisele.

EELOTSUSETAOTLUS 29.4.2026 – KOHTUASI C-973/26

14

37 Lõpuks toob Saksamaa valitsus esile, et isa pikem vanemapuhkus aitab eriti kaasa

isa ja lapse vahelise suhte tugevdamisele ning seetõttu tuleb seda ka direktiivi

artikli 8 eesmärgi seisukohast pidada täieõiguslikuks alternatiiviks.

[...]