Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.fin.ee

Registrikood 70000272

Kliimaministeerium

[email protected]

Teie 09.07.2026 nr 1-4/26/2629 ,

KLIM/26-0806/-1K

Meie 12.10.2026 nr 1.1-11/2941-3

Pakendiseaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu kooskõlastamine

Lugupeetud härra Sutt

Rahandusministeerium kooskõlastab pakendiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu tingimuslikult. EL pakendimääruse kontseptsioon eelnevalt kehtinud

direktiivi põhimõtetega võrreldes sedavõrd muutunud, et pakendiaktsiisi seadust ei ole võimalik uue

määruse kontseptsiooniga kohandada. Seetõttu kooskõlastame eelnõu tingimusel, et

Kliimaministeerium teeb eelnõu ja seletuskirja sõnastustes vajalikud muudatused, arvestades et

pakendiaktsiisi seadus tunnistatakse kehtetuks. Soovitavalt võiks kehtetuks tunnistamise otsus liikuda

koos eelnõuga.

Kontseptsioonide sobimatus tuleneb järgnevast. EL uus pakendimäärus kohustab kolme liiki pakendit

arvesse võtma nende tühjana müümise momendil. Aktsiisikohustus põhineb jäätmeks muutunud

pakendi ringlussevõtu sihtarvude saavutamisel ja seda ei saa laiendada tühjale pakendile. Tühja pakendi

müümisel ei ole teada, kas pakend suunatakse täidetuna müüki Eestisse või mõnda muusse riiki,

teadmata on ka, millisel perioodil see täidetuna müüakse ja kuidas võetakse arvesse korduskasutatud

kogused. Seetõttu ei ole võimalik aktsiisikontseptsiooni ühendada EL pakendimääruse

kontseptsiooniga, kahe paralleelse ja osaliselt kattuva regulatsiooni eksisteerimine turul oleks aga

ettevõtjate jaoks koormav ja segadust tekitav.

Ühtlasi juhime tähelepanu järgmistele puudustele esitatud eelnõus, selle seletuskirjas ja

pakendiseaduses.

1. Seletuskirja sissejuhatavas osas on märgitud, et ettevõtjate halduskoormus väheneb seoses tootja

mõiste kasutuselevõtuga, kus halduskoormusest vabanevad väiketootjad ja kohvikud. Toodud väide on

tõene vaid vähesel arvul juhtudest. Võib eeldada, et ettevõtjad, kes seni pidid registrisse esitama andmed

vaid serveerimispakendi kohta, saavad oma aruandluskohustust vähendada. Samas, kui need ettevõtjad

suunavad turule ka muid pakendiliike (nt kilekotte, joogipudeleid, karpe, saabunud kauba

hulgipakendeid jne), tuleb ettevõttel nende pakendiliikide kohta ikkagi aruanne esitada. Seetõttu ei saa

eeldada, et kõikidel väikestel kohvikutel kaob Pakendiregistrisse andmete esitamise kohustus tervikuna

ja et Pakendiregistris olevate isikute arv väheneb väga oluliselt.

Lisaks, arvestades, et pakendit saab osta nii Eesti kui ka muude riikide ettevõtjatelt ja muudest riikidest

soetamise korral jääb tootjavastutus pakendi ostjale, tekib ettevõtjatel paljudel juhtudel kohustust pidada

kahte paralleelset arvestust. Nimelt, sellelt pakendiosalt, mille eest ostja tootjavastutus kehtib, saab ta

2

arvesse võtta ka korduskasutust, Eestist ostetud pakendilt aga mitte. Eestis kohalikule ostjale müüdud

pakendi osas saaks korduskasutuse võrra mahaarvamise teha tühja pakendi müüja, kuid temal puuduvad

andmed korduskasutuse mahu kohta. Seega seab EL määruses muutunud tootja mõiste halvemasse

olukorda tühja pakendi müüjad, kes müüvad pakendit oma riigi isikutele. Tühja pakendi ostjate

kahekordne arvepidamine ei lihtsusta aga mitte kuidagi ettevõtjate arvepidamist, vaid muudab selle

keerulisemaks. Samuti muutub keerulisemaks järelevalve, kus ei saa enam lähtuda registri andmetest,

vaid tuleb pöörduda ettevõttes olevate detailandmete poole. Seetõttu ei vähene meie hinnangul ei

ettevõtjate ega järelevalveasutuste halduskoormus.

2. Seletuskirja peatükis 2.1 väidetakse, et „ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus soodustab

korduskasutus- ja taastäitelahenduste laiemat kasutuselevõttu, eelkõige veopakendite, joogipakendite ja

teatavate serveerimispakendite puhul /…/“. See seletuskirjas toodud väide ei vasta tõele. Nimetatud

kolme pakendiliigi kohta esitasid seni andmed Pakendiregistrisse ettevõtjad, kes saatsid turule

pakendatud kauba. Neil oli arvestus ja ülevaade, millistes kogustes ja millisel perioodil pakendatud kaup

turule suunati, kas kogu pakend kasutati selle tühjana ostnud isiku poolt või müüdi sellest osa edasi Eesti

või välisriigi isikule ning kui suures osas korduskasutati transpordipakendit. Määruse muudatusega

saavad kohustatud isikuteks tühja pakendi müüjad, kellel nimetatud andmeid ei ole. Samuti puuduvad

kõnealused andmed tootjavastutusorganisatsioonidel. Seetõttu, edaspidi on ringlussevõtu arvestamise

aluseks võimalik võtta vaid ebatäpsed maksimaalset võimalikku maksukohustust näitavad andmed,

tegelikku maksukohustust ei ole enam võimalik arvestada. Seetõttu ei pea paika toodud väide, et määrus

soodustab korduskasutust.

3. Eelnõuga kavandatud § 24 lõigete 5 ja 6 muudatusega struktureeritakse registrile esitatavate andmete

koosseis. Seletuskirjas selgitatakse, kuidas süsteem muutub ühtseks ja oluliselt kiiremaks ja paremaks.

Muudatus korrastab küll andmete struktuuri, kuid on ebapiisav ja ei korrasta vastutusahelaid. Andmed

esitatakse endiselt Pakendiregistrisse pika viitajaga ja vahendaja (TVO) kaudu. Vahendaja kaudu

andmete esitamine on probleemne, kuna vigade korral andmetes ei ole selge, kes vastutab pakendi kohta

esitatud andmete õigsuse ja täielikkuse eest. Seega on pakutud lahendus ebapiisav, et tagada selged

vastutusahelad. Eeldame, et uues probleemtoodete registris seda puudust enam ei esine.

4. Kavandatava § 24 uus lõige 61 käsitleb digiplatvormi poolt andmete esitamist ja kohustab

digiplatvormi esitama aasta kohta andmed kauplejate kohta. Eelnõu koostaja väitel aitab see parandada

järelevalvet. Kuna digiplatvormil müüke teostavad ettevõtted ei ole enamasti asutatud Eestis, puuduvad

Eesti järelevalveasutustel hoovad nende menetlemiseks. Seetõttu, muudatus tagab küll info saamise

võimaluse, kuid ei muuda tõhusamaks ja võimekamaks järelevalvet ega võimalda rakendada kolmandate

riikide ettevõtjate suhtes sanktsioone või panna neid täitma EL-s kehtivaid tootjavastutusnõudeid.

Seetõttu ei ole korrektne seletuskirjas toodud väide, et info muudab järelevalve tõhusamaks.

5. Paragrahvi 25 lõike 5 toodud selgitustes on viidatud ka Maksu- ja Tolliametile. See viide tuleb

eelnõust välja jätta. Samuti tuleks vaadata üle kogu seaduse tekst ja eemaldada sealt Maksu- ja

Tolliameti järelevalvelased kohustused.

6. Paragrahvi 33 plaanitakse täiendada lõikega 7, millega soovitakse pikendada §-des 29 ja 306 sätestatud

väärtegude aegumistähtaega seniselt kahelt aastalt neljale aastale. Põhjendatud on seda kolmekuise

turule suunatud pakendi andmete esitamise viitajaga, millele lisandub audiitorkontrolliks ette nähtud

viiekuine tähtaeg. Esmalt, arvestades seda, et turule suunatud pakendi kogused on ettevõtjatele teada iga

kuu ja kvartali lõpus, saaksid ettevõtjad need otse igakuiselt või kvartaalselt registrisse esitada järgmise

perioodi jooksul. Kliimaministeerium on ise valinud andmete esitamise pika viitajaga ja

tootjavastutusorganisatsioonide vahendusel. Seda perioodi oleks objektiivselt võimalik oluliselt

lühendada. Teiseks, audiitorkontroll rakendub vaid vähestele ettevõtjatele (seda hulka plaanitakse

sellesama eelnõuga veelgi vähendada), kõigis muudes tootjavastutusega ettevõtetes ei toimu nende viie

kuu jooksul mingeid toiminguid, mis kontrollimist takistaksid. Kolmandaks, audiitorkontroll ei saa

kuidagi takistada ka paralleelset järelevalveasutuste kontrolli, kuna audiitor ei muuda ettevõtte poolt

esitatud andmeid. Ta annab vaid hinnangu arvepidamisele: kas arvestus on kontrollitav ja usaldusväärne.

Seetõttu ei ole toodud põhjused, miks väärtegude aegumise tähtaega tuleks pikendada, veenvad. Meie

hinnangul oleks vaja järelevalve protsessi korrastada ja lühendada, mitte pikendada väärteo aegumise

tähtaega.

3

7. Paragrahvi 1196 lõiget 1 soovitakse täiendada punktiga 5, millega laiendatakse tootjate ühenduste

audiitorkontrolli ulatust eesmärgiga tagada uuringu metoodika ja tulemuste põhjendatus. Punkt ei

selgita, kes võib vastavat audiitorkontrolli läbi viia, kuidas tagatakse audiitori piisav pädevus. See tuleks

meie hinnangul samuti välja tuua või vähemalt seletuskirjas lahti kirjutada. Punktiga 6 soovitakse

sätestada teenustasu õigsuse kontroll. Kuna teenustasu on erasektoris kasutatav tasu, mis kujuneb

vastavalt turunõudlusele ja -pakkumisele, ei ole olemas õiget tasu suurust. Seega ei saa ka väita, et tasu

oleks kehtestatud ebaõigena. Vastav punkt tuleks meie hinnangul eelnõust välja jätta.

8. Seletuskirja peatükis 8 on kirjeldatud mitmeid täiendavaid kulusid riigile, sealhulgas Keskkonnaameti

ja Keskkonnaagentuuri lisapersonalivajadust, uue infosüsteemi arendamist (hinnanguliselt ligi 1 mln

eurot aastatel 2027–2029) ning süsteemi edasisi ülalpidamiskulusid. Samas ei käsitle seletuskiri nende

kulude katteallikaid. Palume seletuskirja täiendada ja tuua välja, kuidas on kavandatud tekkivad kulud

katta. Juhul, kui on vajalik leida täiendavaid vahendeid siis lisada seletuskirja järgmine lõik:

„Täiendavaid kulusid menetletakse riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessis. Juhul kui

täiendavaid vahendeid ei eraldata, kaetakse kulud valitsemisala olemasoleva eelarve piires.“

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Virge Aasa 5885 1493

[email protected]

Velda Buldas 611 3622

[email protected]

Rando Kängsepp 5982 5053

[email protected]