EELNÕU

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (kriminaaltulu

tuvastamise ja konfiskeerimise direktiivi ülevõtmine)

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 832 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Mõistes isiku süüdi majandusliku kasu saamise eesmärgil toime pandud kuriteos, võib kohus

konfiskeerida osa kuriteo toimepanija varast või kogu vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal

toimepanijale ja kui kuriteo olemus, erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või

elatustaseme vahel või muu põhjus annab aluse eeldada, et isik on saanud vara kuriteo

toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel (edaspidi kuriteoga saadud vara).

Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud

varaga.“;

2) seadust täiendatakse §-dega 833 ja 834 järgmises sõnastuses:

„§ 833. Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine

(1) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhtudel konfiskeerida vara, mille

konfiskeerimine oleks käesoleva seadustiku §-de 83 või 831 kohaselt süüdimõistva otsuse korral

lubatav, kui see vara on saadud selgelt ülekaaluka tõenäosusega selle kuriteo tulemusena või on

selle kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt, kuid kahtlustatava või süüdistatava

süüküsimust ei ole võimalik lahendada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud põhjusel.

(2) Kohus võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõiget 1, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud ühel

järgmistest alustest:

1) kahtlustatav või süüdistatav on parandamatult haigestunud ega ole seetõttu võimeline

kriminaalmenetluses osalema ja karistust kandma;

2) kahtlustatav või süüdistatav on surnud või juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav on

lõppenud;

3) kahtlustatav hoidub menetlusest kõrvale ja kriminaalasja ei ole võimalik lahendada ilma tema

osavõtuta;

4) kuriteo aegumistähtaeg on alla viieteistkümne aasta ja see aeg on pärast kriminaalmenetluse

alustamist möödunud.

(3) Käesoleva paragrahvi alusel võib konfiskeerida vara, kui see on selgelt ülekaaluka

tõenäosusega saadud käesoleva seadustiku §-des 931, 133, 1331, 1332 või 1381, § 141 lõike 2

punktis 1, § 1411 lõike 2 punktis 1, §-s 145, §-des 175 või 178, § 183 lõikes 2, §-des 184, 185,

188 või 189, § 199 lõikes 2, §-des 200–202, § 206 lõikes 2, § 207 lõikes 2, §-des 209, 2091, 210–

2

214 või 2161, § 217 lõikes 2, §-des 231, 232, 234, 2342, 237, 2371, 2372, 2373, 2375, 2376, 255,

256, 268, 294, 296 või 298, § 333 lõikes 2, §-des 3331, 334, 375, 376, 3761 või 3762, § 3891

lõikes 2, §-des 391, 394, 398, 3981, 4023, 4024, 414, 415, 4182, 4211, 4212 või 4213 sätestatud

kuriteoga või on selle kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt.

(4) Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise korral kohaldatakse käesoleva seadustiku §-des

83 ja 831 sätestatut, sealhulgas neis sätestatud eeldusi sellise vara konfiskeerimiseks, mis kuulub

isikule, kes ei olnud konfiskeerimisele eelnevas kriminaalmenetluses kahtlustatav ega

süüdistatav, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.

§ 834. Seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine

(1) Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse muul kui käesoleva seadustiku § 833 lõikes 2 nimetatud

alusel, võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel konfiskeerida osa varast või

kogu vara, kui erinevuse tõttu isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme

vahel või muu põhjuse tõttu on selgelt ülekaalukas tõenäosus, et vara on saadud kuriteoga või on

selle kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt.

(2) Käesoleva paragrahvi alusel võib konfiskeerida vara, kui see on selgelt ülekaaluka

tõenäosusega saadud käesoleva seadustiku § 931 lõike 2 punkti 1, § 133 lõike 2 punkti 7, §-i 175,

§ 184 lõike 2 punkti 1, § 185 lõike 2 punkti 1, § 188 lõike 2 punkti 1, § 199 lõike 2 punkti 7, §

200 lõike 2 punkti 7, § 201 lõike 2 punkti 4, § 206 lõike 2 punkti 2, § 207 lõike 2 punkti 2, § 209

lõike 2 punkti 4, §-i 2091, §-i 210, §-i 211, §-i 212, § 213 lõike 2 punkti 4, § 214 lõike 2 punkti 4,

§-de 231, 232, 234, 2342, 237, 2371, 2372, 2373, 2375, 2376, 255, 256, 268, § 294 lõike 2 punkti 3,

§-i 296, § 298 lõike 2 punkti 2, § 394 lõike 2, § 4182 lõike 2 punkti 2, § 4211 lõike 2 punkti 1, §

4212 lõike 2 punkti 1 või § 4213 lõike 2 punkti 1 kohaselt kvalifitseeritava grupis või kuritegeliku

ühenduse tegevuse raames toime pandud kuriteo tulemusena või on selle kuriteo toimepanemise

vahend või vahetu objekt.

(3) Seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise korral kohaldatakse käesoleva seadustiku §-des

83 ja 831 sätestatut, sealhulgas neis sätestatud eeldusi sellise vara konfiskeerimiseks, mis kuulub

isikule, kes ei olnud eelnevas kriminaalmenetluses kahtlustatav ega süüdistatav, arvestades

käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.“;

3) paragrahvi 84 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kohus võib konfiskeerimise asendamisena välja mõista ka summa, mis vastab käesoleva

seadustiku §-des 833 või 834 alusel konfiskeeritava vara väärtusele.“;

4) paragrahvi 931 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 118 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 133 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 1331 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

3

8) paragrahvi 1332 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 1381 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 141 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 1411 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 145 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 1451 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 175 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 178 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 183 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 184 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

18) paragrahvi 184 lõike 5 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

19) paragrahvi 185 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

20) paragrahvi 185 lõike 4 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 188 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 189 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

23) paragrahvi 200 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

24) paragrahvi 201 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 202 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

26) paragrahvi 206 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

27) paragrahvi 207 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvi 209 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

29) paragrahvi 210 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

4

30) paragrahvi 213 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

31) paragrahvi 214 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

32) paragrahvi 2161 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 217 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

34) paragrahvi 231 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

35) paragrahvi 232 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

36) paragrahvi 234 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

37) paragrahvi 2342 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

38) paragrahvi 237 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

39) paragrahvi 2371 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

40) paragrahvi 2372 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

41) paragrahvi 2373 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

42) paragrahvi 2375 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

43) paragrahvi 2376 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

44) paragrahvi 255 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

45) paragrahvi 255 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

46) paragrahvi 256 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

47) paragrahvi 256 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

48) paragrahvi 268 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

49) paragrahvi 268 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

5

50) paragrahvi 294 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

51) paragrahvi 298 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

52) paragrahvi 333 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

53) paragrahvi 3331 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

54) paragrahvi 334 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

55) paragrahvi 375 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

56) paragrahvi 376 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

57) paragrahvi 3761 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

58) paragrahvi 3762 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

59) paragrahvi 3891 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

60) paragrahvi 391 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

61) paragrahvi 394 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

62) paragrahvi 398 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

63) paragrahvi 3981 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

64) paragrahvi 4023 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

65) paragrahvi 4024 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

66) paragrahvi 414 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

67) paragrahvi 414 lõike 5 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

68) paragrahvi 415 lõike 3 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

69) paragrahvi 415 lõike 3 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

70) paragrahvi 4182 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

71) paragrahvi 4211 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

6

72) paragrahvi 4212 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

73) paragrahvi 4213 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

74) seadustiku normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise

kohta Euroopa Liidus (ELT L 127, 29.04.2014, lk 39–50)“;

75) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist (ELT L,

2024/1260, 02.05.2024)“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 126 lõiked 21 ja 22 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 126 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „lõikeid 1–3“ tekstiosaga „lõikeid 1, 2 ja 3“;

3) paragrahvi 1262 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „seadustiku 161.“ tekstiosaga

„või 162.“;

4) paragrahvi 1262 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „teavet kuriteo“ tekstiosaga „ja

konfiskeeritava vara“;

5) paragrahvi 1262 lõike 3 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „punktis 3“ tekstiosaga „ja 4 “;

6) seadust täiendatakse §-ga 1415 järgmises sõnastuses:

„§ 1415. Vara käsutamise ajutine piiramine

(1) Uurimisasutus võib edasilükkamatul juhul otsustada vara käsutamise ajutise piiramise, kui see

on vajalik varalise nõude tagamise eesmärgil ja sama eesmärki ei ole võimalik saavutada muu

varalise nõude tagamise abinõuga.

(2) Vara käsutamise ajutine piiramine otsustatakse uurimisasutuse määrusega. Määruses tuleb

põhjendada, miks ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada muu varalise nõude tagamise

abinõuga.

(3) Uurimisasutus edastab vara käsutamise ajutise piiramise määruse viivitamata täitmiseks

isikule või asutusele, kelle pädevuses on vara käsutamist takistada. Määruse saanud isik või

asutus rakendab määruses sätestatud piirangut viivitamata.

(4) Vara käsutamise ajutisest piiramisest teavitatakse viivitamata isikut, kelle vara või õigusi

piirang puudutab. Teavitamise võib edasi lükata, kui see on vältimatult vajalik, et ära hoida

kriminaalmenetluse olulist kahjustamist.

7

(5) Vara käsutamise ajutise piiramise määrusest tuleb viivitamata, kuid mitte hiljem kui 24 tunni

pärast teavitada prokuratuuri. Kui uurimisasutus ei teavita prokuratuuri ettenähtud aja jooksul

määruse tegemisest, tuleb vara käsutamise ajutine piiramine kohe lõpetada.

(6) Prokuratuur hindab pärast lõikes 5 nimetatud teate saamist viivitamata vara käsutamise ajutise

piiramise põhjendatust. Kui vara käsutamise ajutine piiramine on prokuratuuri hinnangul

jätkuvalt vajalik, esitab prokuratuur viivitamata eeluurimiskohtunikule taotluse vara arestimiseks

või muu vara tagamise abinõu kohaldamiseks.

(7) Vara käsutamise ajutist piirangut kohaldatakse üksnes nii kaua, kui see on vara säilitamiseks

vajalik, kuid mitte kauem kui seitse tööpäeva. Piirang lõpetatakse viivitamata, kui selle

kohaldamise alus langeb ära või vara suhtes kohaldatakse arestimist või muud varalise nõude

tagamise meedet.“;

7) paragrahvi 142 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Vara arestimist taotledes hinnatakse vara väärtust, selle väärtuse säilimist ning vara

hoidmise, hooldamise ja haldamise eeldatavaid kulusid. Vara, mille hoidmise, hooldamise või

haldamise eeldatavad kulud ei ole selle väärtust ja eeldatavat väärtuse muutust arvestades

mõistlikud, arestitakse üksnes juhul, kui see on vara arestimise eesmärki arvestades

põhjendatud.“;

8) seadust täiendatakse §-ga 1421 järgmises sõnastuses:

§ 1421. Arestitud vara võõrandamine kriminaalmenetluse ajal

(1) Konfiskeerimise ja rahalise või varalise karistuse tagamiseks arestitud vara võib võõrandada

omaniku ja prokuratuuri nõusolekul. Avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestitud vara

võib võõrandada omaniku ja avalik-õigusliku nõudeavalduse esitaja nõusolekul.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara võõrandatakse kohtumenetluse poole taotlusel

ja eeluurimiskohtuniku loal, kui:

1) vara hoidmise kulu on ebamõistlikult suur;

2) see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine;

3) vara hoidmiseks on vaja selliseid eritingimusi või eksperditeadmisi, mis ei ole mõistlikult

kättesaadavad.

(3) Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara võõrandamisel enne tsiviilhagi lahendamist lähtutakse

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust.

(4) Arestitud vara võõrandamisest saadud raha arestitakse ning seda hoitakse ja sellelt makstakse

intressi vastavalt käesoleva seadustiku § 126 lõike 7 alusel kehtestatud korrale.

(5) Konfiskeerimise tagamiseks arestitud väärtusetu või väheväärtusliku asja, piraatkauba,

võltsitud või muu kauba, mida ei ole võimalik käesoleva paragrahvi alusel võõrandada, võib

omaniku nõusolekuta hävitada, anda avaliku huviga kasutusse või seaduses sätestatud juhul

ümber töötada prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse alusel, kui sellise asja või

8

kauba hoidmise kulu on ebamõistlikult suur või selle hoidmiseks on vaja selliseid eritingimusi ja

eksperditeadmisi, mis ei ole mõistlikult kättesaadavad.

(6) Vara võõrandamise taotluse võib esitada koos vara arestimise taotlusega.

(7) Kohus võib anda tingimusliku loa võõrandada vara ilma omaniku nõusolekuta, määrates

konkreetsed tingimused, mille täidetuse korral on selline võõrandamine lubatud. Niisuguseks

tingimuseks võib seada arestitud vara väärtuse vähenemise kindlaksmääratud protsendi võrra,

vara hoidmise kulu kasvamise kindlaksmääratud protsendi võrra vara väärtusest või muu kohtu

hinnangul olulise asjaolu.

(8) Eeluurimiskohtuniku või kohtu määrus, millega lahendatakse taotlus arestitud vara

võõrandamiseks, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

9) paragrahvi 1871 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „menetluskulud süüdimõistetu“

tekstiosaga „ ja iseseisvas konfiskeerimismenetluses kolmas isik“;

10) paragrahvi 193 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kriminaalmenetluse alustamisel sellise kuriteo kohta, mis võib tõenäoliselt tuua suurt

varalist kasu, kavandab uurimisasutus prokuratuuri juhtimisel kuriteoga saadud vara jälitamiseks

ja tuvastamiseks ning kriminaalmenetluses esitatavate varaliste nõuete tagamiseks vajalikud

menetlustoimingud ning asub neid läbi viima.“;

11) paragrahvi 221 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§ 832“ tekstiosaga „§-de 832, 833 või 834“;

12) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Konfiskeerimismenetluse eraldamisest võib jätta kahtlustatava või kolmanda isiku

teavitamata, kui teavitamine võib oluliselt kahjustada konfiskeerimismenetluse eesmärki.

Teavitamata jätmise aluse äralangemise korral ja hiljemalt vara arestides või muu varalise nõude

tagamise abinõu kohaldades tuleb isikut teavitada.“;

13) paragrahvi 4036 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks.

14) paragrahvi 4038 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 4038. Määrusega lahendatavad küsimused konfiskeerimismenetluses“;

15) paragrahvi 4038 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „nõupidamistoas tehtud“;

16) paragrahvi 4038 lõiget 2 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) kas konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetav summa tasutakse korraga või ositi,

ning võib pikendada selle tasumise tähtaega kuni kahe aasta võrra või määrata ositi tasumise

kindlaksmääratud tähtpäevadel, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumise

väljavaateid;“;

17) paragrahvi 4038 lõiget 2 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

9

„41) kas ja millises ulatuses rahuldada isiku taotlus hüvitada talle süüteomenetluses tekitatud

kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt;“;

18) paragrahvi 4039 lõike 1 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa „nõupidamistoas“;

19) paragrahvi 4039 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Määrus edastatakse süüdimõistetule ja kolmandale isikule.“;

20) paragrahvi 40310 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

21) seadust täiendatakse 162. peatükiga järgmises sõnastuses:

„162. peatükk

ISESEISVA KONFISKEERIMISE MENETLUS

§ 40311. Iseseisva konfiskeerimise menetluse alustamine

(1) Prokuratuur võib alustada karistusseadustiku §-de 833 ja 834 alusel vara konfiskeerimise

menetlust vastavalt käesoleva peatüki sätetele.

(2) Taotlus konfiskeerimise otsustamiseks esitatakse kohtule kahe aasta jooksul arvates iseseisva

konfiskeerimise menetlusele eelnenud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumisest.

(3) Iseseisva konfiskeerimise menetluse alustamine ei ole lubatud, kui jõustunud on lahend

samadel faktilistel asjaoludel sama vara konfiskeerimise küsimuses.

§ 40312. Tõendamiseseme asjaolud iseseisva konfiskeerimise menetluses

Iseseisva konfiskeerimise menetluses on tõendamiseseme asjaolud karistusseadustiku §-des 833

või 834 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavad asjaolud.

§ 40313. Kohtueelne menetlus iseseisvas konfiskeerimise menetluses

(1) Kohtueelse menetluse läbiviimisel iseseisva konfiskeerimise menetluses järgitakse käesoleva

seadustiku sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti.

(2) Iseseisva konfiskeerimise menetluse tagamiseks on keelatud kohaldada tõkendit.

§ 40314. Uurimisasutuse toimingud kohtueelse menetluse lõpuleviimisel iseseisva

konfiskeerimise menetluses

(1) Kui uurimisasutuse ametnik on veendunud, et iseseisva konfiskeerimise menetluses on vajalik

tõendusteave kogutud, edastab ta toimiku koos tõenditega prokuratuurile.

(2) Prokuratuuri korraldusel esitab uurimisasutuse ametnik prokuratuurile iseseisva

konfiskeerimise menetluse kokkuvõtte järgmiste andmetega:

1) kolmanda isiku nimi, elu- või asukoht ja aadress, isikukood või selle puudumisel sünniaeg;

2) viide konfiskeerimisega seotud kriminaalasja lõpetamise määrusele ja varasema kriminaalasja

number;

10

3) andmed konfiskeeritava vara suhtes kohaldatud arestimise ja teiste konfiskeerimist või selle

asendamist tagavate abinõude kohta;

4) konfiskeeritava vara kirjeldus ja asukoht;

5) tõendite loetelu.

§ 40315. Prokuratuuri toimingud iseseisva konfiskeerimise menetluse toimiku saamisel

Iseseisva konfiskeerimise menetluse toimiku saanud prokuratuur koostab konfiskeerimistaotluse,

kohustab uurimisasutust tegema lisatoiminguid või lõpetab konfiskeerimise aluse puudumise või

konfiskeerimise võimatuse tõttu määrusega konfiskeerimismenetluse käesoleva seadustiku § 206

lõikes 1 sätestatud korras.

§ 40316. Iseseisva konfiskeerimise taotluse kohtusse saatmine

(1) Iseseisva konfiskeerimise taotluses esitatakse järgmised andmed:

1) kolmanda isiku nimi, elu- või asukoht ja aadress, isikukood või selle puudumisel sünniaeg;

2) viide konfiskeerimisega seotud kriminaalasja lõpetamise määrusele ja varasema kriminaalasja

number;

3) andmed konfiskeeritava vara arestimise ja teiste konfiskeerimist või selle asendamist tagavate

abinõude kohta;

4) konfiskeeritava vara kirjeldus ja asukoht;

5) teave, kas taotletakse konfiskeerimise asendamist vastavalt karistusseadustiku §-le 84;

6) tõendite loetelu.

(2) Taotluse koopia saadetakse kolmandale isikule ja tema esindajale e-toimiku kaudu ning

taotlus edastatakse kohtule.

(3) Vajaduse korral teeb prokuratuur kokkuleppemenetluse kohaldamiseks käesoleva seadustiku

§-s 240 sätestatud toiminguid, arvestades iseseisva konfiskeerimise menetluse erisusi.

Kokkuleppemenetluse kohaldamiseks peab kolmas isik andma oma nõusoleku käesoleva

seadustiku §-s 243 sätestatud korras. Kui prokuratuur ja kolmas isik jõuavad kokkuleppele

konfiskeeritava vara suuruses, saadetakse kohtule kokkulepe.

§ 40317. Iseseisva konfiskeerimise menetlus kohtus

(1) Konfiskeerimise otsustab prokuratuuri taotlusel kohus määrusega.

(2) Kohtuistungile kutsutakse prokurör ja kolmas isik ning tema esindaja. Kolmanda isiku

ilmumata jäämisel korral lähtutakse käesoleva seadustiku §-s 269 sätestatust.

(3) Kohtulikul arutamisel järgitakse käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao või 10. peatüki sätteid,

arvestades iseseisva konfiskeerimise menetluse erisusi.

(4) Kui kolmas isik esitab prokuratuurile või kohtule kirjaliku avalduse, et tal ei ole tema vara

konfiskeerimise suhtes vastuväiteid, siis ei takista tema ilmumata jäämine taotluse läbivaatamist.

Sellisel juhul on kohtul õigus lahendada iseseisva konfiskeerimise taotlus kirjalikus menetluses.

§ 40318. Kohtu määrusega lahendatavad küsimused iseseisva konfiskeerimise menetluses

11

Määrust tehes peab kohus otsustama:

1) kas vara, mille konfiskeerimist taotletakse, on karistusseadustiku §-des 833 või 834 sätestatud

tingimustel konfiskeeritav;

2) kas ja millisele osale varast konfiskeerimist kohaldada;

3) kuidas toimida äravõetud varaga ja varaga, millele on kohaldatud varalise nõude tagamise

abinõusid;

4) kas konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetav summa tasutakse korraga või ositi, ning

võib pikendada selle tervikuna või ositi tasumise tähtaega kuni kahe aasta võrra või määrata ositi

tasumise kindlaksmääratud tähtpäevadel, arvestades kolmanda isiku varalist seisundit ja muid

olulisi asjaolusid;

5) kas ja millises ulatuses rahuldada isiku taotlus hüvitada talle süüteomenetluses tekitatud kahju

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt;

6) millised on konfiskeerimismenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

§ 40319. Kohtulahend iseseisva konfiskeerimise menetluses

(1) Kohus teeb iseseisva konfiskeerimise menetluses ühe järgnevatest lahenditest:

1) rahuldab taotluse osaliselt või täielikult ja konfiskeerib kolmandale isikule kuuluva vara, või

2) jätab iseseisva konfiskeerimise taotluse rahuldamata.

(2) Määruse koopia edastatakse kolmandale isikule.

§ 40320. Iseseisva konfiskeerimise määruse vaidlustamine

Määrus, millega kohus lahendab iseseisva konfiskeerimise taotluse, on vaidlustatav

määruskaebuse korras.“;

22) seadust täiendatakse §-ga 4221 järgmises sõnastuses:

„§ 4221. Arestitud vallasasja tagastamine täitemenetluse läbiviimise ebaõnnestumise korral

(1) Kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik võib otsustada arestitud vallasasjad

omanikule või seaduslikule valdajale tagastada vallasasju hoidva riigiasutuse taotlusel, kui

vallasasjad on arestitud kriminaalmenetluses rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks ja vastavad vähemalt ühele järgmistest tingimustest:

1) nende müügist saadud rahast eeldatavasti ei jätku täitekulude katteks või jätkub üksnes

täitekulude katteks;

2) nende suhtes ei ole täitemenetlust alustatud kuue kuu jooksul;

3) neid ei ole õnnestunud täitemenetluses müüa aasta jooksul.

(2) Kui omanik või seaduslik valdaja ei ole 60 päeva jooksul arvates päevast, kui ta sai või pidi

saama teada vallasasjade tagastamise otsusest, asju ära viinud või leppinud vallasasjade hoidjaga

kokku nende teisaldamist mõistliku aja jooksul, võib vallasasjade hoidja need harilikust

väärtusest odavamalt või tasuta võõrandada või võimalikult odavalt ja keskkonnasäästlikult

12

hävitada. Vallasasjade võõrandamisest või hävitamisest saadud tulust arvatakse maha

võõrandamise või hävitamise kulu ning ülejäänud summa arvatakse riigivara hulka.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlus peab sisaldama arestimise aluseks olevat

kohtulahendit ning vallasasjade hoidja põhjendustega hinnangut käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud vallasasjade tagastamise tingimuste täidetuse kohta.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlus ei vasta lõikes 3 sätestatud nõuetele, jätab

kohtunik selle määrusega käiguta ja annab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Nõuetekohase

taotluse lahendab kohus määrusega. Kohus võib taotluse lahendada kirjalikus menetluses.

Kohtumäärus võib olla vormistatud pealdisena kohtule esitatud põhjendatud taotlusel. Käesolevas

lõikes sätestatud määruse peale ei saa esitada määruskaebust. Määrus toimetatakse vallasasjade

omanikule või seaduslikule valdajale kätte käesoleva seadustiku §-s 165 sätestatud korras.“;

23) seaduse 19. peatüki 8. jagu täiendatakse 14. jaotisega järgmises sõnastuses:

„14. jaotis

Koostöö Euroopa Liidu liikmesriikidega kuriteoga seotud vara tuvastamisel

1. alljaotis

Üldsätted

§ 48956. Kohaldamisala ja pädevad asutused

(1) Käesolevat jaotist kohaldatakse Euroopa Liidu liikmesriikidega tehtavale koostööle kuriteoga

seotud vara tuvastamisel ja vara käsutamise ajutisel piiramisel vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivile (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist

(ELT L 2024/1260, 02.05.2024, lk 1-24).

(2) Kuriteoga seotud vara käesoleva jaotise tähenduses on direktiivi (EL) 2024/1260 artikli 3

punktides 1–3 nimetatud kuriteoga saadud vara, kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt,

mille kohta on tehtud või võidakse teha vara arestimise või konfiskeerimise otsus.

(3) Käesolevas jaotises sätestatud koostööks pädevad asutused Eestis on Politsei- ja

Piirivalveamet ning prokuratuur.

(4) Käesoleva jaotise alusel toimuva teabevahetuse korraldusele, teabevahetuskanalile ja

edastatava teabe ulatusele kohaldatakse käesoleva peatüki 8. jao 10. jaotises sätestatut niivõrd,

kuivõrd käesolev jaotis ei sätesta teisiti.

2. alljaotis

Teabevahetuse taotlus ja selle täitmine

§ 48957. Kuriteoga saadud või seotud vara tuvastamist võimaldava teabevahetuse taotlus

13

(1) Pädev asutus võib teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva asutuse taotluse alusel edastada

talle kättesaadavat teavet, mida teavet taotlev liikmesriik vajab kuriteoga saadud või seotud vara

tuvastamisega seotud uurimisteks.

(2) Teave on käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses pädevale asutusele kättesaadav, kui

pädeval asutusel on:

1) sellele otsene ja viivitamatu juurdepääs; või

2) õigus seda teistelt asutustelt seaduse alusel saada.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid:

1) taotluse ese;

2) taotluse põhjendused;

3) menetluse laad;

4) kuriteo liik, millega taotlus on seotud;

5) menetluse seos taotluse saanud liikmesriigiga;

6) üksikasjalik teave jälgitava või otsitava vara kohta;

7) andmed taotlusega seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute kohta ulatuses, milles need on nende

identifitseerimiseks vajalikud;

8) vajaduse korral taotluse kiireloomulisuse põhjendused.

§ 48958. Taotluse täitmisest keeldumise alused

(1) Taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus peab taotluse täitmisest ja teabe andmisest

keelduma, kui:

1) taotletav teave hõlmaks muid isikuandmed kui need, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit

(Europol) (ELT L 135, 24.05.2016, lk 53–114) II lisa B osa lõikes 2, välja arvatud II lisa B osa

lõike 2 punkti c alapunktis v loetletud ekspertiisi abil isiku tuvastamiseks kasutatav teave;

2) taotluse saanud pädeval asutusel ei ole taotletud andmetele juurdepääsu ega õigust taotletavaid

andmeid teistelt asutustelt nõuda;

3) taotluse aluseks olev tegu ei ole karistusseadustiku järgi kuriteona karistatav vähemalt

üheaastase vangistusega.

(2) Taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus võib taotluse täitmisest ja teabe andmisest

keelduda, kui on alus eeldada, et teabe andmine tooks kaasa vähemalt ühe järgmistest

tagajärgedest:

1) kahjustaks taotluse saanud liikmesriigi peamisi riiklikke julgeolekuhuve;

2) ohustaks pooleliolevat kriminaalmenetlust või seaks otseselt ohtu isiku elu või kehalise

puutumatuse;

3) on seda eesmärki silmas pidades, milleks teavet on taotletud, ilmselgelt ebaproportsionaalne

või ebaoluline.

14

(3) Pädev asutus võib taotluse rahuldamata jätta ka juhul, kui taotlus ei vasta käesoleva

seadustiku § 489⁵⁷ lõikes 3 sätestatud nõuetele.

(4) Enne taotluse rahuldamata jätmist konsulteerib pädev asutus taotluse esitanud asutusega.

Taotluse rahuldamata jätmise põhjused tuleb taotluse esitanud asutusele teatavaks teha.

§ 48959. Taotluse täitmise tähtajad

(1) Pädev asutus täidab käesoleva seadustiku § 489⁵⁷ lõikes 1 nimetatud taotluse viivitamata, kuid

mitte hiljem kui:

1) seitsme päeva jooksul, kui taotlus ei ole kiireloomuline;

2) kaheksa tunni jooksul, kui kiireloomuline taotlus puudutab teavet, millele pädeval asutusel on

otsene juurdepääs käesoleva seadustiku § 489⁵⁷ lõike 2 punkti 1 tähenduses;

3) kolme päeva jooksul, kui kiireloomuline taotlus puudutab teavet, mida pädev asutus peab

päringu alusel taotlema käesoleva seadustiku § 489⁵⁷ lõike 2 punkti 2 tähenduses.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega võib pikendada, kui:

1) taotluse täitmine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 või 3 sätestatud tähtaja jooksul on

ebamõistlikult koormav või

2) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave ei ole vahetult kättesaadav.

(3) Tähtaja pikendamisest ja selle põhjusest teavitab pädev asutus taotluse esitanud asutust

viivitamata. Pikendatud tähtaja jooksul edastatakse teave niipea kui võimalik, kuid hiljemalt:

1) seitsme päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud tähtaja möödumisest;

või

2) kolme päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 või 3 sätestatud tähtaja

möödumisest.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaegade kulgemine algab taotluse kättesaamise

hetkel.

§ 48960. Vara käsutamise ajutine piiramine rahvusvahelises koostöös

Käesoleva seadustiku § 489⁵⁷ lõike 1 alusel esitatud taotluse täitmise käigus tuvastatud vara

käsutamist võib käesoleva seadustiku §-s 141⁵ sätestatud korras ajutiselt piirata ka siis, kui Eestis

ei toimu kriminaalmenetlust, eeldusel et esineb vara kadumise vahetu oht ja on alus eeldada, et

vara suhtes esitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1805 alusel

arestimistunnistus.

§ 48961. Omaalgatuslik teabeedastus

(1) Pädev asutus võib ilma taotluseta edastada direktiivi (EL) 2024/1260 artikli 5 alusel määratud

teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädevale asutusele talle teadaolevat teavet kuriteoga saadud või

seotud vara kohta, kui pädeval asutusel on alus arvata, et see teave on vajalik teise liikmesriigi

pädeva asutuse direktiivi (EL) 2024/1260 artiklist 5 tulenevate ülesannete täitmiseks.

15

(2) Pädev asutus ei edasta käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel teavet, kui esineb käesoleva

seadustiku § 489⁵⁸ lõikes 1 sätestatud alus. Pädev asutus võib jätta teabe edastamata, kui esineb

käesoleva seadustiku § 489⁵⁸ lõikes 2 sätestatud alus.

(3) Teavet edastades märgib pädev asutus ära põhjused, mille tõttu ta teabe edastamist vajalikuks

peab.

§ 48962. Edastatava teabe kasutamise piirang

(1) Käesoleva seadustiku § 48957 lõike 1 või 48961 alusel teabe edastamisel võib pädev asutus

märkida, et edastatud teavet ei tohi kohtumenetluses tõendina kasutada või et selle kasutamine on

lubatud üksnes märkes nimetatud tingimustel.

(2) Kui edastatav teave puudutab Eestis toimuvat kriminaalmenetlust, otsustab käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud märke tegemise prokuratuur.

3. alljaotis

Teabevahetuse taotluse esitamine

§ 48963. Kriminaaltulu tuvastamist võimaldava teabevahetuse taotluse esitamine

(1) Pädev asutus võib esitada direktiivi (EL) 2024/1260 artikli 5 alusel määratud teise Euroopa

Liidu liikmesriigi pädevale asutusele taotluse teabe, sealhulgas isikuandmete saamiseks sellise

vara jälitamise ja kindlakstegemise eesmärgil, mille suhtes on võimalik Eesti õiguse alusel

kohaldada vara tagamise abinõu või esitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2018/1805 alusel arestimistunnistus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitamise korral kohaldatakse käesoleva

seadustiku § 489⁵⁷ lõike 3 sätteid.

§ 48964. Saadud teabe kasutamise piirang

Käesoleva seadustiku § 48963 kohaselt direktiivi (EL) 2024/1260 alusel saadud teavet kasutades

järgitakse teabe edastanud liikmesriigi pädeva asutuse seatud kasutuspiiranguid ja tingimusi.“;

24) seadustiku normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise

kohta Euroopa Liidus (ELT L 127, 29.04.2014, lk 39–50)“;

25) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist (ELT L,

2024/1260, 02.05.2024)“.

§ 3. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine

Seadust täiendatakse §-ga 2511 järgmises sõnastuses:

16

„§ 2511. Kriminaalmenetluse seadustiku § 4221 rakendamise erisused

Kriminaalmenetluse seadustiku § 4221 lõikes 1 nimetatud tähtaegade kulgemist arvestatakse

jõustunud kohtuotsuse või alustatud täitemenetluse korral käesoleva paragrahvi jõustumisest

arvates.“.

§ 4. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine

Politsei ja piirivalve seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 41 järgmises sõnastuses:

„§ 41. Kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesannete täitmine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet täidab kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesandeid selleks

määratud struktuuriüksuse kaudu.

(2) Kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesandeid täites Politsei- ja Piirivalveamet:

1) toetab uurimisasutusi ja prokuratuuri kuriteo toimepanemise sellise vahendi, kuriteo vahetu

objekti ning kuriteoga saadud või muu vara tuvastamisel, mille suhtes võib teha arestimis- või

konfiskeerimisotsuse;

2) tuvastab kuriteo toimepanemise vahendi, kuriteo vahetu objekti ja kuriteoga saadud või muud

vara, mille suhtes teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädev asutus on teinud või võib teha arestimis-

või konfiskeerimisotsuse;

3) tuvastab piiriüleses juhtumis kuriteo toimepanemise vahendi, kuriteo vahetu objekti ning

kuriteoga saadud või muu vara, mis on või võib muutuda teise Euroopa Liidu liikmesriigi

kriminaalasjades kannatanule hüvitise maksmise või vara tagastamise otsuse objektiks;

4) riikliku pädeva asutuse taotlusel tuvastab Euroopa Liidu piiravate meetmete subjektiks oleva

isiku või üksuse vara, kui esineb põhjendatud alus arvata, et toime on pandud Euroopa Liidu

piirava meetme rikkumisega seotud kuritegu;

5) teeb oma pädevuse piires koostööd ja vahetab teavet teiste Euroopa Liidu liikmesriikide

kriminaaltulu tuvastamise üksuste ja Euroopa Prokuratuuriga ning teeb kohaldatava

õigusraamistiku kohaselt koostööd Europoli, Eurojusti ja kolmandate riikide asjaomaste

asutustega;

6) täidab muid seadusest, Euroopa Liidu õigusaktist või välislepingust tulenevaid kriminaaltulu

tuvastamise üksuse ülesandeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmiseks võib Politsei- ja Piirivalveamet

taotleda asjaomaselt pädevalt asutuselt koostööd. Teabe saamine, juurdepääs andmekogudele ja

muu koostöö toimub seaduses sätestatud alustel ja korras.

17

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei piira Politsei- ja Piirivalveameti teiste struktuuriüksuste

ega teiste uurimisasutuste või pädevate asutuste seadusest tulenevaid ülesandeid ja pädevust

kuriteoga seotud vara tuvastamisel ning selle vara arestimise, konfiskeerimise, kannatanule

tagastamise või hüvitamise tagamisel.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 42 järgmises sõnastuses:

„§ 42. Kriminaaltulu haldamise üksuse ülesannete täitmine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet täidab kriminaaltulu haldamise üksuse ülesandeid, pakkudes

teistele uurimisasutustele ja prokuratuurile tuge ning eksperditeadmisi arestitud ja konfiskeeritud

vara tõhusaks haldamiseks ning haldamise planeerimiseks.

(2) Lõikes 1 nimetatud ülesandeid täites teeb Politsei- ja Piirivalveamet koostööd vara jälitamise,

tuvastamise, arestimise ja konfiskeerimise eest vastutavate uurimisasutuste ja prokuratuuriga ning

teiste vara haldamise eest vastutavate asutustega ning piiriülestel juhtudel ka rahvusvaheliste

pädevate asutustega.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei pane Politsei- ja Piirivalveametile teiste uurimisasutuste

vastutusalas oleva vara haldamisega seotud ülesandeid ega piira teiste uurimisasutuste seadusest

tulenevat pädevust ja vastutust.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 11921 järgmises sõnastuses:

„§ 11921 Kriminaaltulu haldamise üksuse ülesannete ajutine täitmine

Politsei- ja Piirivalveamet täidab käesoleva seaduse §-s 4² sätestatud kriminaaltulu haldamise

üksuse ülesandeid kuni 2028. aasta 31. detsembrini.“;

4) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist (ELT L,

2024/1260, 02.05.2024)“.

§ 5. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse muutmine

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõike 1 punkti 5 täiendatakse pärast tekstiosa „vara arestimise“ tekstiosaga „, selle

käsutamise ajutise piiramise“;

2) paragrahvi 5 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „vara arestides“ tekstiosaga „või selle

käsutamist ajutiselt piirates“;

3) paragrahvi 10 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

18

„(1) Käesoleva seaduse §-de 5 või 6 alusel hüvitatakse pangakonto arestimise või raha arestimise

või äravõtmisega, sealhulgas arestitud vara võõrandamisest saadud raha arestimise või

äravõtmisega tekitatud kahju maksimaalselt summas, mis vastab arestitud või äravõetud

rahasummalt arvestatud intressile kuus protsenti aastas. Sama piirmäära kohaldatakse juhul, kui

kahju on tekitatud vara käsutamise ajutise piiramisega või kui tagastatakse rahatrahvi või rahalise

või varalise karistusena tasutud või sissenõutud rahasumma.“;

4) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu

tuvastamist ja konfiskeerimist (ELT L, 2024/1260, 02.05.2024)“.

Riigikogu esimees

Tallinn 2026

Algatab Vabariigi Valitsus

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaaltulu

tuvastamise ja konfiskeerimise direktiivi ülevõtmine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Karistamise kõrval on kuritegevuse ohjamisel võtmetähtsusega, et kuritegevus ei tasuks end ära.

Selleks on oluline, et kuritegevusest saadud tulu õnnestuks üles leida ja konfiskeerida. Nii Eestis

kui Euroopa Liidus laiemalt on leitud, et kehtiv õigus ei võimalda kuritegevust piisavalt tõhusalt

varaliselt mõjutada ning konfiskeerida suudetakse vaid küllalt väike osa Eesti kuritegelikust

käibest.

Sageli algavad probleemid sellest, et uurimisel keskendutakse vaid süüküsimuse lahendamisele

ning kuritegelikul teel saadud vara tuvastamisele ja varaliste nõuete tagamisele ei pöörata piisavalt

tähelepanu. Ka vara tuvastamise korral ei võimalda kehtivad abinõud alati seda piisavalt kiiresti

riigi kontrolli alla saada. Pangakontol olev raha võib liikuda edasi mõne hetkega ning olla

arestimismääruse saamise ajaks juba kadunud.

Lisaks on konfiskeerimise võimalused piiratud juhtudel, kui kriminaalmenetlus tuleb kahtlustatava

või süüdistatava surma või raske haiguse tõttu lõpetada, kui kahtlustatav hoiab menetlusest kõrvale

või kuritegu aegub. Samuti võib näiteks kurjategijate grupi poolt toime pandud kelmuse puhul olla

selge, et kontodele liikunud raha saadi kuriteoga, kuid kuna kurjategijad on eri riikides laiali ja

kasutatakse variisikuid, ei ole võimalik kogu gruppi vastutusele võtta või süüdimõistmiseks

vajaliku kindlusega ära tõendada konkreetsete isikute rolli petuskeemis. Sellisel juhul võib ka

kuritegeliku päritoluga vara jääda konfiskeerimata.

Praktikas on ka muret teinud arestitud vara hoidmise ja haldamisega seonduv: esinenud on

piinlikke juhtumeid, kus vara küll arestitakse, kuid see riigi hoiul olles jõuab rikneda, selle

hoidmise kulud märgatavalt ületavad arestitud vara enda väärtuse või on vara puudulikud

hoiutingimused ja halb haldamine toonud riigile lõpus kaasa märkimisväärseid kulusid.1

Nende probleemide lahendamiseks kujundatakse eelnõuga senisest terviklikum kuritegevuse

varalise mõjutamise raamistik, mis hõlmab vara jälitamist ja tuvastamist ning selle kiiret säilitamist

ajutise käsutuspiirangu näol. Ka laiendatakse kuritegevusega seotud vara konfiskeerimise

1 Valik ajakirjanduses kajastatud juhtumeid:

Hubert Hirve luksusliku Bentley arestimine lõppes riigile ligi 60 000eurose arvega - Eesti Ekspress;

Linnud roojasid Lamborghini täis, rotid tegi Mercedesesse pesa. Riik maksis röögatu kahjutasu - Eesti Ekspress;

Korruptantide luksussõidukid viidi politseisse hoiule, millest tekkis riigile üle 440 000 euro kahju - Eesti Ekspress.

2

võimalusi, parandatakse uurimisasutuste ja prokuratuuri tegutsemisvõimalusi ning täpsustatakse

kriminaaltulu tuvastamise ja vara haldamisega seotud asutuste ülesandeid.

Eelnõuga tehtavad muudatused viivad Eesti seadused ka vastavusse Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist2

(edaspidi ka kriminaaltulu direktiiv).

Olulisemad muudatused on järgmised:

 Kuritegeliku vara peitmisele reageeritakse kiiremini ja süsteemsemalt. Uurimisasutus

saab edasilükkamatul juhul piirata vara käsutamist ajutiselt kuni seitse tööpäeva ning peab

juba kriminaalmenetluse alustamisel kavandama suurt varalist kasu toova kuriteoga seotud

vara jälitamiseks, tuvastamiseks ja tagasisaamiseks vajalikud toimingud.

 Lisandub iseseisev konfiskeerimine. Vara saab teatud juhtudel konfiskeerida ka

süüdimõistva kohtuotsuseta, st kui menetlust ei saa jätkata isiku surma, haiguse,

menetlusest kõrvalehoidumise või aegumise tõttu, samuti seletamatu päritoluga vara puhul.

Viimane võimaldab konfiskeerida näiteks grupis toime pandud telefonikelmustega saadud

vara ka juhul, kui selle seost konkreetse kelmusepisoodi või kannatanuga või iga skeemis

osalenud isiku täpset rolli ei ole võimalik tõendada.

 Laiendatud konfiskeerimise kohaldamisala muutub eesmärgipõhiseks. Senise

ammendava kuritegude loetelu asemel nähakse ette võimalus kohaldada laiendatud

konfiskeerimist juhul, kui kuritegu, milles isik süüdi tunnistatakse, on toime pandud

majandusliku kasu saamise eesmärgil. Tegemist on asjaoluga, mida tuleb prokuratuuril

igakordselt põhjendada.

 Arestitud vara väärtust säilitatakse ja ebamõistlikke halduskulusid välditakse. Juba

vara arestides tuleb hinnata arestimise majanduslikku põhjendatust. Vara saab menetluse

ajal paindlikumalt võõrandada, sealhulgas omaniku ja prokuratuuri või avalik-õigusliku

nõudeavalduse esitaja nõusolekul ilma kohtu loata või kohtu eelneva tingimusliku loa

alusel.

 Rahvusvaheline koostöö ja asutuste rollid muutuvad selgemaks. Sätestatakse täpsem

kord Euroopa Liidu liikmesriikide vaheliseks kriminaaltulualaseks teabevahetuseks,

määrates Politsei- ja Piirivalveameti kriminaaltulu tuvastamise üksuseks ja ajutiselt vara

haldamise üksuse ülesannete täitjaks.

Eelnõu sisaldab Eesti enda kriminaalpoliitilisi valikuid, mis on läbi arutatud Eesti

õiguskaitseasutustega ja langevad suuresti kokku kriminaaltulu direktiivi nõuetega. Olulisemad

direktiivi miinimumnõuetest intensiivsemad meetmed puudutavad seletamatu päritoluga vara

konfiskeerimise kohaldamisala, kuritegeliku kahtlusega vara käsutamise ajutist piiramist ning

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist

(ELT L, 2024/1260, 2.5.2024, lk 1–28).

3

arestitud vara võõrandamist kriminaalmenetluse ajal. Eesti valikute ja direktiivi nõudmiste

suhestumist kajastab seletuskirja 5. peatüki „Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele“ tabel.

Eelnõu koostamisel on lisaks kriminaaltulu direktiivile arvestatud ka 2024. aasta kuritegevuse

varalise mõjutamise töörühma raportis3 tehtud asjakohaste ettepanekutega. Raporti ettepanekutele

tuginevate muudatuste juures on seletuskirjas esitatud vastav viide. Eelnõus on eelkõige arvestatud

nende ettepanekutega, mis on sisuliselt seotud direktiivi ülevõtmiseks kavandatavate

muudatustega. Raporti ülejäänud ettepanekute rakendamist jätkatakse eraldi tegevuste, sealhulgas

riikliku strateegia, arestitud ja konfiskeeritud vara keskse haldusüksuse ja statistika ning andmete

kättesaadavuse parendamise raames.

Eelnõu osaks on ka kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) muudatused, mis võimaldavad

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõude tagamiseks arestitud raskesti realiseeritavad vallasasjad

omanikule tagastada või arvata riigi varade hulka. Muudatuse eesmärk on vähendada arestitud vara

hoiustamisele tehtavaid tarbetuid kulutusi ning hoida seeläbi kokku riigi ressursse. Kõnesolevad

muudatused on juba korra kooskõlastusringi läbinud.4

Eelnõuga kavandatavad sätted jõustuvad üldises korras.

Eelnõule ei kohaldu halduskoormuse tasakaalustamise kohustus, sest eelnõuga ei nähta ette

halduskoormust suurendavaid muudatusi. Eelnõu seondub avalik-õiguslike rahaliste kohustustega,

mis ei ole käsitletavad halduskoormusena (HÕNTE § 1 punkt 42).

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika

osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Anna Leena Neering

([email protected], 5887 0758). Kriminaaltulu direktiivist tulenevad rahvusvahelise

koostöö peatüki muudatused on ette valmistanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalkoostöö

ja õigusloome talituse nõunik Aare Pere ([email protected], 508 9527). Kriminaalmenetluse

seadustiku muudatused, mis on seotud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeõiguse tagamiseks

arestitud vallasasjade teisaldamisega, on koostanud karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik

Martin Ziehr ([email protected], 620 8118). Seletuskirja mõjuanalüüsi peatüki on

koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna arenduse ja

kriminaalstatistika talituse nõunik Karl-Hendrik Pallo ([email protected], 5193

1969). Eelnõu ja seletuskirja on aidanud ette valmistada ka karistusõiguse ja menetluse talituse

juhataja Andreas Kangur. Valdkonna eest vastutab Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika

3 Ombler, M., 2024. Kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raport. Siseministeerium. Töörühmas osalesid ja

raporti sisustamisele aitasid kaasa eksperdid Harju Maakohtust, Justiitsministeeriumist, Kaitsepolitseiametist,

Keskkonnaametist, Kliimaministeeriumist, Maksu- ja Tolliametist, Politsei- ja Piirivalveametist, Prokuratuurist,

Rahandusministeeriumist, Rahapesu Andmebüroost, Sisekaitseakadeemiast ning Siseministeeriumist.

Siseministeerium saatis asutustele tutvumiseks kuritegevuse varalise mõjutamise ettepanekud | Siseministeerium 4 Kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seadus (arestitud

vallasasja tagastamine). EIS eelnõu toimiku number: 24-0595. Kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku rakendamise seaduse muutmise seadus (arestitud vallasasja tagastamine – EIS

4

osakonna asekantsleri kohusetäitja Mari-Liis Sööt. Eelnõu on keeletoimetanud õiguspoliitika

osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]).

1.3. Märkused

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri“ (HÕNTE) § 1 lõike 2 punktile 2 ei eelnenud eelnõu koostamisele

väljatöötamiskavatsust, sest eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ja eelnõu aluseks

oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt lähtutud sama paragrahvi lõikes 1

sätestatud nõuetest. Asjaomane avalik konsultatsioon ja sellega seotud mõjude hindamine toimusid

Euroopa Liidu tasandil5 ning Riigikogu kiitis Eesti seisukohad vara tagasivõitmise ja

konfiskeerimise direktiivi ettepaneku kohta heaks 9. novembril 20226. Eelnõu ei ole seotud muu

menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Sellega kavandatakse üle võtta

kriminaaltulu direktiiv, millega asendatakse liikmesriikide jaoks, kelle suhtes uus direktiiv on

siduv, järgmised Euroopa Liidu õigusaktid:

 ühismeede 98/699/JSK, mille nõukogu on vastu võtnud Euroopa Liidu lepingu artikli K.3

alusel ja mis käsitleb rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu

kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist (EÜT L 333,

09.12.1998, lk 1–3);

 nõukogu raamotsus 2001/500/JSK, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja

kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja

konfiskeerimist (EÜT L 182, 05.07.2001, lk 1–2);

 nõukogu raamotsus 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu,

kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist (ELT L 68, 15.03.2005, lk 49–51);

 nõukogu otsus 2007/845/JSK, mis käsitleb kriminaaltulu jälitamise talituste vahelist

koostööd kuritegelikul teel saadud tulu või kuritegevusega seotud muu vara jälitamise ja

tuvastamise valdkonnas (ELT L 332, 18.12.2007, lk 103–105);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu

arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus (ELT L 127, 29.04.2014, lk 39–50).

Eelnõu on seotud Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 vahel 24. märtsil 2025. aastal

sõlmitud koalitsioonileppe7 ja Vabariigi Valitsuse 2025.–2027. aasta tegevusprogrammi

punktidega 277 ja 617. Eelnõu pole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga.

5 Komisjoni ettepanek (sh mõjuhinnang) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi vara tagasivõitmise ja

konfiskeerimise kohta - SEC(2022) 245, SWD(2022) 245, SWD(2022) 246, COM(2022) 245. Dokumendiviit

Riigikogu dokumendiregistris: 1-2/22-344. 6 Riigikogu seisukoht vara tagasivõitmise ja konfiskeerimise direktiivi eelnõu kohta – COM(2022) 245. Dokumendiviit

Riigikogu dokumendiregistris: 1-2/22-344/5. 7 57. Tõhustame kuritegeliku tulu arestimise, konfiskeerimise ja haldamise seadusandlust ning võimekusi. Sealhulgas

võimaldame PPA-l arestitud ja konfiskeeritud vara kiiremat võõrandamist, tsiviilhagi tagamiseks vara hoiustamise

lõpetamist ning leidude käitlemise üle andmist. Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu alusleping

| Eesti Vabariigi Valitsus

5

Eelnõus kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) karistusseadustiku redaktsioon avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 29 (jõustub 01.01.2027);

2) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon avaldamismärkega RT I, 11.07.2026, 79 (jõustub

01.11.2026);

3) kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse redaktsioon avaldamismärkega RT I,

11.07.2026, 144 (jõustub 01.01.2027);

4) politsei ja piirivalve seaduse redaktsioon avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 70 (jõustus

19.07.2026);

5) süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse redaktsioon avaldamismärkega RT I,

11.03.2023, 12 (jõustus 01.11.2023).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104 lg 2

p 14). Direktiivi ülevõtmise tähtajast (23. november 2026) tingituna on kõnesoleva eelnõu menetlus

kiireloomuline.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärgiks on saavutada tõhusam kuritegevuse varaline mõjutamine, milleks on omakorda

kolm peamist suunda:

1) tõhustada kriminaaltulu ja muu konfiskeeritava vara tuvastamist ja jälitamist ning selleks

vajalike asutuste koostööd;

2) suurendada vara arestimise ja konfiskeerimise tulemuslikkust ning laiendada kuritegevusest

saadud vara äravõtmise võimalusi;

3) kindlustada varalise nõude tagamiseks arestitud vara tõhus, ent põhiõigusi austav haldamine ja

hallatava vara väärtuse võimalikult ulatuslik säilimine.

Lisaks nähakse kriminaalmenetluse seadustikus ette võimalused tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks arestitud vallasasjade riigi hoiukohtadest teisaldamiseks (sh omanikule

või valdajale tagastamiseks), võõrandamiseks või hävitamiseks, kui arestitud vara realiseerida ei

ole võimalik. Selle muudatuse eesmärk on hoida kokku riigi ressursse.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb viiest paragrahvist.

Paragrahviga 1 muudetakse karistusseadustikku.

Paragrahv koosneb 75 punktist.

Eelnõu § 1 punkt 1.

Kehtiva õiguse kohaselt saab laiendatud konfiskeerimist kohaldada ainult nende kuritegude puhul,

kus laiendatud konfiskeerimise võimalus on karistusseadustiku eriosas ette nähtud. Selline

6

lahendus pole osutunud piisavalt paindlikuks, sest kuritegevuse vormid ja kuritegeliku tulu

teenimise viisid muutuvad kiiremini, kui seadusandja on võimeline eriosa kataloogi ajakohastama.

Praktikas on mitmeid kuritegusid, mis küll on selgelt varalise kasu saamise eesmärgist kantud, kuid

laiendatud konfiskeerimist karistusseadustik ei võimalda; teisalt on aga kuritegusid, mille

majanduslik eesmärk on küsitav, kuid laiendatud konfiskeerimise võimalus on seaduses sätestatud

(mõnel juhul seetõttu, et kohustus laiendatud konfiskeerimist võimaldada tuleneb Euroopa Liidu

õigusaktist). Näiteks ei ole praegu võimalik laiendatud konfiskeerimist kohaldada investeerimis-

ja kindlustuskelmuse (KarS §-d 211 ja 212) toimepanemisel, aga see on võimalik alaealise

vägistamise (aga üksnes alaealise) puhul (KarS § 141 lg 2 p 1).

Lahendus, mille kohaselt laiendatud konfiskeerimise kohaldamise võimalus hakkab sõltuma

sellest, kas isik mõistetakse süüdi majandusliku kasu saamise eesmärgil toime pandud kuriteos,

tagab paindlikkuse ja väldib põhjendamatut õigusloomelist koormust kuriteokataloogi pidevalt

ajakohastada. Ka vastab lahendus paremini laiendatud konfiskeerimise olemusele. Kuriteoga

saadud vara laiendatud konfiskeerimine on põhjendatud eeskätt olukorras, kus majandusliku kasu

eesmärgil toimepandud kuriteos süüdimõistetul või KarS § 83² lõikes 2 sätestatud eeldustel

kolmandal isikul on vara, mis ei ole proportsioonis süüdimõistetu seadusliku sissetulekuga ja seega

saab eeldada, et vara on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Eelduse

aluseks on kuriteo olemus ning see, et isik ei suuda tõendada, et tegemist ei ole kuriteoga saadud

varaga.

Laiendatud konfiskeerimist taotledes peab prokuratuur lisaks KarS §-s 83² sätestatud üldistele

eeldustele edaspidi põhjendama ka uue sisulise eelduse täidetust: kuritegu, milles isik süüdi

tunnistatakse, peab olema toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Laiendatud

konfiskeerimise kuritegude kataloogi kaotamine võimaldab ühelt poolt seega paindlikkust, aga

teisalt suurendab riigi tõendamiskoormust: seda, et kuritegu, milles isik süüdi tunnistatakse, pandi

konkreetsel juhul toime majandusliku kasu saamise eesmärgil, tuleb prokuratuuril igal üksikjuhul

eraldi põhjendada.

Majandusliku kasu saamise eesmärk ei tähenda sama, mis karistusseadustiku eriosas kasutatav

varalise kasu saamise eesmärk. Varalise kasu saamise eesmärk viitab eeskätt konkreetse teo

vahetule eesmärgile saada varalist hüve või vältida varalist kohustust. Majandusliku kasu saamise

eesmärki tuleb laiendatud konfiskeerimise kontekstis mõista laiemalt: see viitab tulu teenimisele

suunatud kuritegelikule tegevusele, mis võib oma laadi, korduvuse, organiseerituse või muu

tegevusega seotuse tõttu näidata, et kuritegevus on süüdimõistetu jaoks ebaseadusliku sissetuleku

teenimise allikas ja põhineb püsival tegevusmudelil. Näiteks võib juhuslik vargus olla kantud

varalise kasu saamise eesmärgist, kui toimepanija soovib teo abil katta ajutist rahavajadust. See ei

tähenda aga, et vargus oleks toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil laiendatud

konfiskeerimise tähenduses. Seevastu varguste korduv ja süsteemne toimepanemine, eriti juhul,

kui vargal on sissetöötatud kanalid varastatu edasimüümiseks, võib viidata sellele, et varguste

toimepanemine ja varastatu realiseerimine on kujunenud inimesele majandustegevusetsj apüsivaks

tulu teenimise allikaks.

Eelnõu § 1 punkt 2.

7

Muudatuse eesmärk on laiendada võimalust kuritegelikult saadud vara konfiskeerimiseks

olukordadele, kus vara kuritegelik päritolu on küll tõendatav, kuid seda konfiskeerida ei saaks nn

põhimenetluses tekkinud menetlustakistuse tõttu. Sellega viiakse karistusseadustiku

konfiskeerimise materiaalõiguslikud alused kooskõlla ka kriminaaltulu direktiivi nõudega isiku

süüküsimuse lahendamisest sõltumatute konfiskeerimise (iseseisva konfiskeerimise) aluste

olemasoluks. Eelnõuga lisanduvad kaks iseseisva konfiskeerimise alust: KarS §-s 833 sätestatakse

süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine ja §-s 834 seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine.

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine (eelnõuga lisanduv KarS § 833)

Artikli 15 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et konfiskeerida saab kuriteovahendid, tulu

või vara, nagu on osutatud artiklis 12, või tulu või vara, mis on üle antud kolmandatele isikutele,

nagu on osutatud artiklis 13, juhtudel, kus kriminaalmenetlus on algatatud, kuid menetlust ei ole

võimalik jätkata ühel või mitmel järgmisel põhjusel:

a) kahtlustatava või süüdistatava haigus;

b) kahtlustatava või süüdistatava menetlusest kõrvalehoidumine;

c) kahtlustatava või süüdistatava surm;

d) riigisiseses õiguses on asjaomase kuriteo aegumistähtaeg alla 15 aasta ja see aeg on möödunud.

Sama artikli lõikes 2 on nimetatud kaitsemeetmed, mis peaksid süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimise piiritlema ja võimalikku põhiõiguste riivet leevendama. Lõike 2 kohaselt piirdub

süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine juhtudega, mille puhul lõikes 1 sätestatud asjaolude

puudumise korral oleks asjaomase kriminaalmenetluse tulemuseks võinud olla süüdimõistev otsus,

seda vähemalt kuritegude puhul, mis võivad tuua otseselt või kaudselt märkimisväärset

majanduslikku kasu, ning juhul kui liikmesriigi kohus on veendunud, et konfiskeeritavad

kuriteovahendid, tulu või vara on saadud asjaomase kuriteoga või on sellega otseselt või kaudselt

seotud.

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise kohustus nähti ette juba varasemas kriminaaltulu

direktiivis 2014/42/EL, mille artikli 4 lõike 2 kohaselt pidid liikmesriigid tagama süüdimõistva

kohtuotsuseta konfiskeerimise haiguse ja menetlusest kõrvalehoidumise korral. Sõnaselget

väljendit süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine sooviti aga varasemas direktiivis vältida8 ja

ka varasema direktiivi põhjenduspunktis 15 täpsustati, et artikli 4 lõike 2 nõuded loetakse täidetuks,

kui liikmesriigis on võimalik toimetada tagaseljamenetlust haiguse või menetlusest

kõrvalehoidumise korral. Nimetatud võimalust kasutati ka varasema direktiivi Eesti õigusesse

ülevõtmisel, sätestades KrMS § 269 lõike 2 punktis 2, et kriminaalasja võib erandlikult arutada

süüdistatava osavõtuta, kui ta on:

 kohtukutse kätte saanud,

 tema asukohta ei suudeta tuvastada,

8 Chasing Criminal Money. Challenges and Perspectives On Asset Recovery in the EU. Ed. Katalin Ligeti, Michele

Simonato. Part I. Introduction. Lk 25–26.

8

 on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale,

 tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ja

 ilma temata on kohtulik arutamine võimalik.

Samuti oli varasemas direktiivi artikli 4 lõikes 2 sätestatud kohustus täidetud KrMS § 269 lõike 2

punktis 6 antud võimalusega arutada kriminaalasja süüdistatava osavõtuta, kui ta:

 ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu,

 teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast,

 ta on nõus asja arutamisega tema osavõtuta ja kaitsja osalemisel ja

 kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta tema osavõtuta kohtulikust

arutamisest.

Kui varasema direktiivi puhul piisas tagaseljamenetluse võimalusest, siis kriminaaltulu direktiivi

artikli 15 kohaselt nõutakse eraldi süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise alust.

Seetõttu nähakse eelnõuga ette KarS § 833, mille lõigete 1 ja 2 kohaselt võib kohus konfiskeerida

vara, mille konfiskeerimine oleks KarS § 83 või § 831 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral

lubatav, kui see vara on saadud selgelt ülekaaluka tõenäosusega selle kuriteo tulemusena või

seotud selle kuriteo toimepanemisega, milles kahtlustatava või süüdistatava süüküsimuse

lahendamine ei ole võimalik kahtlustatava või süüdistatava haigestumise (§ 833 lg 2 p 1), surma (lg

2 p 2) või kahtlustatava9 menetlusest kõrvalehoidumise tõttu (lg 2 p 3) või lühema kui

viieteistaastase aegumistähtajaga kuriteo aegumise tõttu, kui kuritegu aegus pärast

kriminaalmenetluse alustamist (lg 2 p 4).

KarS § 83³ lõike 1 alusel saab konfiskeerida üksnes vara, mis on selgelt ülekaaluka tõenäosusega

saadud lõikes 3 nimetatud kuriteost või mis on sellise kuriteo toimepanemise vahend või vahetu

objekt. Kavandatav KarS § 833 lõige 3 sätestab seega ammendava kataloogi kuritegudest, mille

puhul on võimalik KarS §-s 833 sätestatud süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist kohaldada.

Kataloogi on valitud eelkõige kuriteod, mille toimepanemisega võib kaasneda märkimisväärne

varaline kasu. Kataloog põhineb valdavalt kuritegudel, mille puhul on kehtiva õiguse järgi võimalik

kohaldada laiendatud konfiskeerimist, kuid seda on täiendatud ka seni põhjendamatult kataloogist

välja jäänud suure varalise kasu saamise potentsiaaliga kuritegudega, milleks on kvalifitseeritud

tunnustel vargus (KarS § 199 lg 2), hankekelmus Euroopa Liidu finantshuve kahjustades (KarS §

2091), investeerimis- ja kindlustuskelmus (KarS §-d 211 ja 212), altkäemaksu vahendamine (KarS

§ 296). Samuti on osa koosseisude puhul laiendatud kohaldamisala, näiteks kelmuse puhul oli

laiendatud konfiskeerimine võimalik vaid ametiisiku poolt või suures ulatuses toime pandud

9 Selles punktis ei ole erinevalt direktiivist käsitletud süüdistatava menetlusest kõrvale hoidumist, sest süüdistatava

menetlusest kõrvale hoidumise korral lahendatakse süüküsimus KrMS § 269 lg 2 alusel tagaseljaotsusega või lükatakse

asja arutamine ajutiselt edasi. Seetõttu ei ole süüdistatava menetlusest kõrvale hoidumist nimetatud ka ühegi

kriminaalmenetluse lõpetamise aluse juures. Kahtlustatava menetlusest kõrvale hoidumise all on eelkõige mõeldud 1.

novembril 2026 jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni § 204 lg 1 p-s 6 nimetatud olukorda, kus Eestis

teise astme kuriteo oletatavasti toime pannud isik elab alaliselt välisriigis ja menetluse jätkamine on perspektiivitu või

vähest avalikku menetlushuvi arvestades ebaproportsionaalselt ressursimahukas.

9

kelmuse puhul (KarS § 209 lg 2 p-d 2 ja 3), kuid süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise

kataloogi pandi KarS § 209 lõikes 2 sätestatud raskendavad asjaolud tervikuna.

Lõikes 4 täpsustatakse KarS §-des 83 ja 83¹ sätestatud konfiskeerimise reeglite kohaldamist

süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise menetluses. Kuna selleks ajaks on varasem

kriminaalmenetlus lõpetatud, ei ole isik enam kahtlustatav või süüdistatav ning vara omanikku ei

saa käsitada kolmanda isikuna selle tavapärases menetluslikus tähenduses. KarS §-des 83 ja 83¹

kasutatud isikute eristusest saab siiski lähtuda tinglikult, et määrata kindlaks vara konfiskeerimise

eeldused. Seega kohaldatakse varasema kahtlustatava või süüdistatava vara suhtes toimepanijalt

konfiskeerimise reegleid ning muu isiku vara suhtes kolmandalt isikult konfiskeerimise reegleid.

Viimasel juhul peab vara konfiskeerimiseks olema täidetud mõni KarS § 83 lõikes 3 või § 83¹

lõikes 2 sätestatud alus. Selline lahendus tagab ühtlasi direktiivi artikli 15 lõike 1 nõude täitmise,

mille kohaselt peab süüdimõistva kohtuotsuseta olema võimalik konfiskeerida ka direktiivi artiklis

13 nimetatud kolmandale isikule üle antud vara.

Nagu eespool selgitatud, peab süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise kohaldamisel olema

tõendatud selgelt ülekaaluka tõenäosusega, et vara on saadud nn kataloogikuriteo toimepanemise

tulemusena või on selle toimepanemise vahend või vahetu objekt. Mainitud tõendamisstandard

erineb isiku süüküsimuse lahendamisel ja sellega seotud konfiskeerimisotsuse langetamisel

kasutatavast tõendamisstandardist, milleks on tõendamine väljaspool mõistlikku kõrvaldamata

kahtlust. (vt nt RKKK 1-23-2872/116, p 26).

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise korral ei lahenda kohus isiku süüküsimust ega tohigi

seda hakata lahendama. Samuti ei pea konfiskeerimise eeldused olema tõendatud sama suure

kindlusega, nagu nõutakse isiku süüdioleku tuvastamisel. Samas ei piisa konfiskeerimiseks pelgast

kuriteokahtlusest ega üksnes sellest, et vara kuritegelik päritolu on tõenäolisem kui selle

õiguspärane päritolu. Kuna konfiskeerimine riivab intensiivselt omandiõigust, peab vara

kuritegelik päritolu või seos asjaomase kuriteoga olema tõendite kogumi põhjal tuvastatav selgelt

ülekaaluka tõenäosusega. See tähendab, et kohus peab pidama vara kuritegelikku päritolu või

kuriteoga seotust tõendite kogumi põhjal selgelt ja veenvalt tõenäoliseks, ehkki kõiki võimalikke

alternatiive ja kahtlusi täie kindlusega kummutada ei ole võimalik.

Tõendamisstandardite erinevust konfiskeerimise liikide kaupa on näidatud alloleval graafikul.

Graafik on illustratiivne ega muuda tõendamisstandardite sisulist õiguslikku tähendust.

Tõendamisstandardid ei ole praktiliselt matemaatiliselt määratletavad ning need kirjeldavad seda,

millise kindlustundega kohtunik peaks tehtavasse otsusse suhtuma. Seetõttu sõltub nende

kohaldamine alati mõnevõrra ka konkreetsest kohtunikust. Seetõttu tuleb ka graafikul esitatud

protsendilisi tähiseid käsitada üksnes ligikaudse abivahendina, mis aitab kohtul ja menetlusosalistel

mõtestada eri standardite suhtelist rangust.

10

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika

kohaselt lubatav, kui selle kohaldamisel järgitakse asjakohaseid kaitsemeetmeid ja otsuses ei

käsitata isikut kuriteos süüdiolevana.

Põhiseaduse §-st 22 ja EIÕK artikli 6 lõikest 2 tuleneva süütuse presumptsiooni järgi ei tohi kedagi

käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Süütuse presumptsioon peab muuhulgas tagama, et isikud, kes on kriminaalsüüdistuses õigeks

mõistetud või kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, on kaitstud selle eest, et riik ei kohtleks

neid selliselt, nagu oleks nad neile ette heidetud kuriteos süüdi. Sellises olukorras on süütuse

presumptsioon juba täitnud kriminaalmenetluses oma esmase ülesande, tagades menetluslike

nõuete kaudu, et isikut ei mõistetaks ebaõiglaselt süüdi. Kui õigeksmõistva kohtuotsuse või

menetluse lõpetamise otsuse austamine ei oleks tagatud ka teistes menetlustes, tekiks oht, et EIÕK

artikli 6 lõikest 2 tulenevad õiglase kohtumenetluse tagatised jäävad üksnes teoreetiliseks ja

illusoorseks.10

EIK praktikas on leitud, et sõltumata sellest, kas kriminaalmenetlus lõppes isiku suhtes

õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamisega, on järgnevates menetlustes tegemist EIÕK

artikli 6 lõike 2 rikkumisega juhul, kui kohus põhjendab oma otsust isikule kriminaalvastutust

omistaval viisil. Isikule kriminaalvastutuse omistamine tähendab seisukohta, mille kohaselt on isik

süüdi kuriteo toimepanemises, andes seeläbi mõista, et kriminaalmenetlus oleks tulnud lahendada

teisiti.11 Sellest tulenevalt on EIK leidnud, et kohus peab kriminaalmenetluse lõppemisele

järgnevas konfiskeerimismenetluses oma põhjendusi väga hoolikalt valima.12 Kui kohus piirdub

konfiskeerimisküsimuse lahendamisel vara päritolu hindamisega, andmata otsest või kaudset

10 EIK 19.12.2024, Episcopo and Bassani v. Italy, p 122. 11 EIK 11.06.2024, Nealon and Hallam v. UK, p 168–169. 12 EIK 8.10.2024, Cosovan v. Moldova, p 36.

0%

50%

100%

KarS § 83 ja 83¹ KarS § 83² KarS § 83³ ja 83⁴Selgelt ülekaalukas

tõenäosus ja

väljaspool mõistlikku

kahtlust

Selgelt ülekaalukas

tõenäosus

Mõistlik alus eeldada

Konfiskeerimise tõendamisstandardid

11

hinnangut isiku süüküsimusele, ei ole konfiskeerimisotsus vastuolus konventsiooni nõuetega

süütuse presumptsiooni kohta.13

Kaitsemeetmed, mille olulisust on EIK seoses süüdimõistva kohtuotsuseta, sh kriminaalmenetluses

kolmandalt isikult konfiskeerimisega rõhutanud, on järgmised.

Isikule tuleb tagada tõhus võimalus konfiskeerimisotsust vaidlustada ja oma õigusi kaitsta.

Üldjuhul peab isik, kelle vara konfiskeerimist taotletakse, olema menetlusse kaasatud.14 Kui seda

ei ole tehtud, peab isikul olema siiski tegelik, mõistlik ja piisav võimalus oma huve kaitsta15,

näiteks vara arestimise korral16 või selliste menetlusosaliste kaudu, kellel oli õigus

konfiskeerimistaotlusele vastu vaielda17. Samas võib isik loobuda oma õigusest menetluses

osaleda.18

Esimese astme kohtumenetluses tuleb isikule üldjuhul tagada avalik ja suuline kohtuistung,

eelkõige juhul, kui poolte vahel on vaidlus faktiliste asjaolude üle, näiteks vara päritolu,

omandiõiguse või tunnistajate usaldusväärsuse küsimuses.19 Apellatsioonimenetluse läbiviimine

kinnisel istungil või kirjalikus menetluses võib olla lubatav juhul, kui isikul oli varasemas

menetlusastmes võimalus osaleda avalikul ja suulisel istungil ning teda esindas kaitsja või

esindaja.20

Lisaks peab isikule olema tagatud kaitseõigus. See hõlmab muu hulgas õigust valida endale

esindaja või kaitsja, esitada vastuväiteid, osaleda menetluses ning esitada tõendeid.21

Kohtu otsustus vara kuritegeliku päritolu kohta ei tohi olla meelevaldne.22 Kohus peab sisuliselt

hindama mõlema poole esitatud tõendeid selle kohta, kas vara päritolu on õiguspärane või

õigusvastane, ning põhjendama, miks ta peab vara konfiskeerimisele kuuluvaks.23 Piisav ei ole

pelgalt prokuratuuri seisukohtade refereerimine või nendega nõustumine ilma iseseisva kohtuliku

hinnanguta.24

Samuti peab konfiskeerimismenetlus toimuma mõistliku aja jooksul. Konfiskeerimismenetluse

ebamõistlik kestus võib kaasa tuua EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.25

Seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine (KarS § 834)

13 Vt ka Johan Boucht, „Non-conviction based confiscation and the second aspect of the presumption of innocence

under Article 6(2) ECHR, New Journal of European Criminal Law 16(4) (2025), lk 447. 14 EIK 10.04.2012, Silickienė v. Leedu, p 50. 15 EIK 15.01.2015, Veits v. Eesti, p-d 58–59. 16 Silickienė, p 48. 17 Silickienė, p 49 ja Veits, p-d 58–59. 18 EIK 12.05.2015, Gogitidze and others v. Georgia, p 122. 19 EIK 12.02.2013, Krastev v. Bulgaria, p 60 ja 63. 20 EIK 4.09.2001, Riela v. Italy, p 2. 21 Riela, p 2. 22 Gogitidze jt, p-d 108–113 ja 122. 23 EIK 15.01.2015, Rummi v. Estonia, p-d 84–86. 24 EIK 12.02.2013, Krastev v. Bulgaria, p 64. 25 EIK 22.02.1994, Raimondo v. Italy, p 44.

12

Kriminaaltulu direktiivi artikli 16 järgi tuleb luua kuritegeliku käitumisega seostatava seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise võimalus, mis olemuslikult vastab süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimise tunnustele, kuid mille kohaldamise alused erinevad artiklis 15 kirjeldatud

konfiskeerimise alustest.

Tegemist on konfiskeerimisalusega, mida peab olema võimalik kohaldada juhul, kui direktiivi

artiklites 12–15 ette nähtud konfiskeerimismeetmeid ei saa riigisisese õiguse alusel kohaldada.

Artikli 16 lõige 2 annab teatavad suunised, millest nn seletamatu päritoluga vara konfiskeerimisel

juhinduda saab, kuid tegemist ei ole ammendava loeteluga. Arvesse tuleb võtta kõiki juhtumi

asjaolusid, sealhulgas olemasolevaid tõendeid ja konkreetseid fakte, mis võivad muu hulgas

hõlmata seda, et:

a) vara väärtus on märkimisväärselt ebaproportsionaalne puudutatud isiku seadusliku

sissetulekuga;

b) puudub vara usutav seaduslik allikas;

c) puudutatud isik on seotud kuritegeliku ühendusega seotud isikutega.

Artikli 16 lõiked 4 ja 5 täpsustavad seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise kohaldamisala.

Lõike 4 järgi hõlmab mõiste kuritegu artikli 16 tähenduses üksnes direktiivi artikli 2 lõigetes 1–3

nimetatud kuritegusid, mille eest mõistetava karistuse ülemmäär on vähemalt nelja-aastane

vabadusekaotus. Seega on seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine piiratud raskemate

kuritegudega.

Lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid näha ette lisapiirangu, mille järgi on seletamatu päritoluga

vara konfiskeerimine lubatav üksnes juhul, kui konfiskeeritav vara on enne arestitud kuritegeliku

ühenduse raames toime pandud kuriteo uurimise käigus. Tegemist on võimaluse, mitte

kohustusega, mistõttu sõltub selle piirangu kehtestamine riigi õiguspoliitilisest valikust.

Eelnõukohase seaduse järgi võetakse seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise kohustus üle

KarS §-s 834 sätestatava uue konfiskeerimise alusega.

Sätte kohaselt võib kohus konfiskeerida vara järgmistel tingimustel:

 kriminaalmenetlus lõpetatakse muul kui KarS § 833 lõikes 2 nimetatud alusel;

 erinevuse tõttu isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel või

muu põhjuse tõttu selgelt ülekaalukas tõenäosus, et vara on saadud kuriteoga või on selle

kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt;

 see kuritegu on toime pandud grupis või kuritegeliku ühenduse tegevuse raames ja

sätestatud KarS § 834 lõike 2 loetelus.

Direktiivi artikli 16 kohaselt võivad liikmesriigid piirata seletamatu päritoluga vara

konfiskeerimise kohaldamisala kuritegeliku ühenduse raames toime pandud kuritegeliku

käitumisega. Kavandatud KarS § 834 võimaldab piiritletud juhtudel konfiskeerida lisaks

kuritegeliku ühenduse tegevuse raames toime pandud kuriteoga saadud varale ka grupis toime

pandud kuriteoga saadud vara, kui vara kuritegelik päritolu on tõendatud selgelt ülekaaluka

13

tõenäosusega. Sellise valiku põhjus seisneb asjaolus, et praktikas ei tegutseta kuritegeliku kasu

saamiseks alati püsiva ja kuritegeliku ühenduse tunnustele vastava organiseerituse tasemel.

Kuritegevus võib olla projektipõhine ning selles osalevate isikute ülesanded ja omavahelised

suhted võivad muutuda. Samuti võib olla küll võimalik tõendada kuritegude toimepanekut grupis,

kuid grupi vastamist kuritegeliku ühenduse tunnustele ei ole võimalik ega praktiline kindlaks teha

näiteks seetõttu, et osa kurjategijatest tegutseb riikides, mis Eestiga kriminaalasjades koostööd ei

tee.

Eesti kontekstis ongi seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine vajalik eelkõige grupis toime

pandud kelmuste puhul, kus kannatanute petmise ja väljapetetud raha varjamisega tegelevad

kooskõlastatult erinevad inimesed. Kus ühe ülesanne võib olla kannatanu petmine, võib teine

tegeleda väljapetetud raha vastuvõtmise, edasikandmise või peitmisega ning kolmas olla kogu

petuskeemi korraldaja ja suurim kasusaaja. Raha võib seejuures liikuda mitme pangakonto,

sularaha väljavõtja ja kulleri kaudu ning jõuda lõpuks isikuni, kelle tegelikku rolli skeemis on

keeruline kindlaks teha.

Kriminaalmenetluses võib olla võimalik tuvastada raha kuritegelik päritolu ja selle liikumine

kannatanute pangakontodelt skeemis osalevate isikuteni, kuid tõendamata võivad jääda raha seos

konkreetsete kelmusepisoodide või kannatanutega ning skeemis osalenud isikute täpsed rollid.

Sellisel juhul ei pruugi olla piisavalt tõendeid süüditunnistamiseks, kuid tõendite kogum näitab

selgelt ülekaaluka tõenäosusega, et raha on saadud grupis toime pandud kelmusega. Seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise eesmärk on sellisel juhul kõrvaldada kuritegelikku päritolu vara

legaalsest käibest.

Üksnes kuritegeliku ühenduse tegevuse raames toime pandud kuritegudega piirduv regulatsioon

jätaks eelkirjeldatud vara põhjendamatult konfiskeerimise kohaldamisalast välja. Grupis toime

pandud kuritegude hõlmamine võimaldab sellisele varale reageerida, kuid piiritleb meetme siiski

raskemate ja mitme isiku kooskõlastatud tegevusega seotud juhtudega.

Vajadus seletamatu päritoluga vara konfiskeerimiseks võib tekkida ka muude raskesti jälgitavate

ja piiriüleste kuriteoskeemide puhul. Näiteks võib Eestis alustatud kriminaalmenetluses tuvastada

siin asuva kinnisasja või muu väärtusliku vara, mis kuulub välisriigis viibivale isikule, kuid

rahvusvahelise koostöö käigus ei õnnestu saada piisavalt tõendeid isiku süüküsimuse

lahendamiseks. Vara tegelik kasutamine, selle omandamiseks kasutatud raha liikumine, omaniku

seosed kuritegeliku tegevusega või tehingutes kasutatud esindajad võivad aga koostoimes muude

tõenditega selgelt näidata, et vara on soetatud kuritegeliku tulu eest.

Eelnõuga ei võimaldata seletamatu päritoluga vara konfiskeerimist kohaldada kõigi kuritegude

puhul. KarS § 834 lõikes 2 sätestatakse ammendav kuritegude loetelu, kuhu on valitud raskemad

kuriteod, millega võib nende olemuse või toimepanemise viisi tõttu kaasneda märkimisväärne

majanduslik kasu. Loetellu kuuluvad varavastased kuriteod, sealhulgas raskemad kelmused,

narkootilise aine käitlemisega seotud kuriteod, majandusalased kuriteod, korruptsiooni- ja

rahapesukuriteod, terrorismi- ja riigivastased kuriteod ning kuritegeliku ühenduse, relvade ja

lõhkeainete ebaseadusliku käitlemisega seotud kuriteod. Nende kuritegude puhul võib tulu

pärineda paljudest eri tegudest, liikuda mitme isiku ja riigi kaudu ning seguneda seadusliku varaga,

14

mistõttu ei ole alati võimalik tõendada vara seost ühe konkreetse, ajas ja ruumis piiritletud

kuriteoepisoodiga.

Eelnõuga ei võeta üle ka direktiivis ette nähtud valikulist piirangut, mille kohaselt võib seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise eelduseks seada, et vara on varem kuriteo uurimisel arestitud.

Selline nõue võiks panna uurimisasutustele ja prokuratuurile põhjendamatu surve taotleda varalise

nõude tagamise abinõu kohaldamist ennetavalt, eelkõige hilisema konfiskeerimise võimaluse

säilitamiseks, mitte seetõttu, et vara arestimine on konkreetsel juhul päriselt vajalik ja

proportsionaalne. Samuti võiks varasema arestimise nõue välistada konfiskeerimise juhul, kui vara

kuritegelik päritolu või selle asukoht selgub alles menetluse hilisemas etapis.

Kuna seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine toimub isikut kuriteos süüdi tunnistamata, tuleb

ka KarS § 834 alusel konfiskeerides järgida EIK praktikas süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimise kohta kujundatud põhimõtteid. Arvestada tuleb sedagi, et süüdimõistva

kohtuotsuseta konfiskeerimine – nii KarS §-s 833 kui ka §-s 834 nimetatud juhul – on kohtu

kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb hinnata proportsionaalsust, sh seda, kui pikk aeg on

möödunud väidetavast kuritegelikust tegevusest. Konfiskeerimismenetluse viibimise korral on

vara omanikul aja möödudes järjest keerulisem vara seaduslikku päritolu tõendada. Samuti tuleb

hinnata, milline on vara ja kuritegeliku tegevuse vaheline seos ning kas konfiskeerimine asetaks

isikule konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalse või ülemäärase koormuse.26

Sarnaselt kavandatava KarS § 83³ lõikega 4 näeb ka KarS § 834 lõige 3 ette, et seletamatu päritoluga

vara konfiskeerimise korral kohaldatakse KarS §-des 83 ja 831 sätestatut, arvestades seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise paragrahvist tulenevate erisustega. Seletamatu päritoluga vara

konfiskeerimise nõuet ei saa enam suunata kahtlustatava või süüdistatava vastu, kuna vastav

menetlusseisund on süüküsimuses tehtud menetlusotsusega lõppenud. Seetõttu on põhjendatud

rääkida üksnes endisest kahtlustatavast või süüdistatavast. Kuigi menetluslikult on seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise nõude adressaadiks alati kolmas isik, ei välista see KarS §-des 83

ja 83¹ sätestatud eelduste kohaldamisel arvestamast, milline oli selle isiku menetlusseisund

konfiskeerimismenetlusele eelnenud kriminaalmenetluses, st kas tegemist oli endise kahtlustatava,

süüdistatava või kolmanda isikuga.

Selgitatava paragrahvi alusel võib vara konfiskeerida üksnes juhul, kui vaatamata

kriminaalmenetluse seadustiku §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse läbiviimise kohustuse

täitmisele ja selleks vajalike menetlustoimingute tegemisele ei ole võimalik kuriteo asjaolusid või

isiku süüküsimust kriminaalmenetluses nõutaval määral tuvastada või lahendada. Kuriteo tunnuste

ilmnemisel tuleb alustada kriminaalmenetlust ja riik ei tohi kriminaalmenetluse läbiviimist

mugavusest lahendada üksnes seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise menetlusega.

Eelnõu § 1 punkt 3.

Muudatuse eesmärk on ka uute iseseisva konfiskeerimise aluste (süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimine (KarS § 833) ja seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine (KarS § 834) puhul

26 Vt ka Isaia and others v. Italy, p 92.

15

näha ette võimalus konfiskeerimise asendamiseks. Asendamise korras mõistetakse välja

konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele vastav summa, kui iseseisva konfiskeerimise objektiks

olev vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või

otstarbekas.

Eelnõu § 1 punktid 4–73.

Muudatused on seotud eelnõu § 1 punktis 1 selgitatud laiendatud konfiskeerimise kohaldamisala

muudatusega. Kuna laiendatud konfiskeerimise kohaldamine ei sõltu enam karistusseadustiku

eriosas sätestatud kuritegude kataloogist, tunnistatakse vastavad viited laiendatud

konfiskeerimiseleeriosa paragrahvide juures kehtetuks ning sätted, mis näevad lisaks ette varalise

karistuse kohaldamise, sõnastatakse seetõttu ümber.

Eelnõu § 1 punktid 74 ja 75.

Muudatustega täiendatakse karistusseadustiku normitehnilist märkust viitega kriminaaltulu

direktiivile ning jäetakse välja viide direktiivile, mis uue direktiiviga asendatakse.

Paragrahviga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku.

Paragrahv koosneb 25 punktist.

Eelnõu § 2 punkt 1.

Muudatusega tunnistatakse kehtetuks KrMS § 126 lõiked 21 ja 22, sest neis sätestatud arestitud vara

võõrandamise, hävitamise ja ümbertöötamise regulatsioon viiakse täiendatud kujul üle eelnõuga

kavandatud §-i 1421, mis sätestab nõuded arestitud vara võõrandamiseks kriminaalmenetluse ajal,

sh eeldused selle hävitamiseks, ümbertöötamiseks või avalikku kasutusse andmiseks, kui

võõrandamine ei ole võimalik.

Eelnõu § 2 punkt 2.

Muudatus on tehniline ja tuleneb KrMS § 126 lõigete 2¹ ja 2² kehtetuks tunnistamisest. Viide

„lõigetele 1–3“ asendatakse viitega „lõigetele 1, 2 ja 3“, et viide ei hõlmaks kehtetuks

tunnistatavaid lõikeid 2¹ ja 2².

Eelnõu § 2 punkt 3.

Muudatuse eesmärk on võimaldada jälitustoimingu tegemist ka eelnõuga lisanduvas iseseisva

konfiskeerimise menetluses, mis sätestatakse kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 162.

Nimetatud menetluses lahendatakse taotlus vara konfiskeerimiseks kavandatavate KarS §-de 833

ja 834 alusel. Muudatus ei laienda jälitustoimingute tegemise sisulisi eeldusi, vaid täpsustab nende

kohaldatavust iseseisva konfiskeerimise menetluses.

Eelnõu § 2 punktid 4 ja 5.

Muudatuste eesmärk on kõrvaldada võimalikud küsitavused selles, kas jälitustoimingu võib teha

ka üksnes eesmärgiga koguda teavet või tõendeid konfiskeeritava vara kohta. Täpsustatakse sedagi,

16

et jälitustoimingut on lubatud teha isiku suhtes, kellele kuulub konfiskeerimismenetluse objektiks

olev vara või kes seda valdab nii süüküsimusega kõrvuti lahendatavas konfiskeerimismenetluses

kui ka KrMS peatükkides 161 ja 162 nimetatud süüküsimuse lahendamisest eraldiseisvas

konfiskeerimise menetluses ja eelnõuga kavandatud uues iseseisvas konfiskeerimismenetluses.

Siseministeeriumi 2024. aastal koostatud „Kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raportis“

tehti ettepanek täiendada KrMS § 126² lõike 1 punkti 4 nii, et sättest nähtuks sõnaselgelt võimalus

koguda jälitustoiminguga teavet ka konfiskeerimisnõude suuruse ja konfiskeeritava vara kohta.

Selle eesmärk on võimaldada välja selgitada, kes ja millises ulatuses on menetletava kuriteo

tulemusel rikastunud ning millise varaga saab konfiskeerimisnõuet tagada. Raportis soovitati

sõnastada punkt järgmiselt: „vajadus koguda kriminaalmenetluses teavet kuriteo,

konfiskeerimisnõude suuruse ja konfiskeeritava vara kohta“ (ettepanek 27). Raporti põhjenduste

kohaselt muudaks täiendus sätte üheselt mõistetavaks ning aitaks senisest tõhusamalt leida ja

konfiskeerida kuritegelikul teel saadud vara.

Eelnõus on raporti ettepanekut arvestatud. KrMS § 126² lõike 1 punkti 4 täiendatakse viitega

konfiskeeritavale varale, et sättest nähtuks sõnaselgelt võimalus teha jälitustoimingut ka juhul, kui

selle eesmärk on konfiskeeritava vara väljaselgitamine. Töörühma ettepanekus soovitati täiendada

kõnealust punkti viitega nii konfiskeerimisnõude suurusele kui ka konfiskeeritavale varale.

Eelnõus piirdutakse mõistega „konfiskeeritav vara“, sest konfiskeerimisnõude suuruse

kindlakstegemine ei ole konfiskeeritava vara tuvastamisest eraldiseisev tegevus. Samas on

muudatusel üksnes täpsustav tähendus. Ka kehtiva õiguse kohaselt võib teavet kuriteo kohta mõista

nii, et see hõlmab teavet kuriteoga saadud vara, kuriteo toimepanemise vahendi või kuriteo vahetu

objekti kohta. Sõnaselge viide konfiskeeritavale varale kõrvaldab siiski tõlgenduslikud lahkhelid

ning kinnitab, et jälitustoimingu tegemiseks võib luba taotleda ka üksnes konfiskeeritava vara

väljaselgitamise eesmärgil.

Samuti täiendatakse eelnõuga KrMS § 1262 lg 3 punkti 3, võimaldades jälitustoimingut teha isiku

suhtes, kellele kuulub konfiskeerimismenetluse objektiks olev vara või kes seda valdab nii

KrMS 161 peatüki alusel toimuvas kriminaalmenetluses kui ka siis, kui konfiskeerimine

lahendatakse ühes menetluses isiku süüküsimuse lahendamisega.

Raportis tehti ka ettepanek võimaldada jälitustoiminguid isikute suhtes, kes osalevad kuritegelikul

teel saadud vara kasutamises, käsutamises või haldamises. Isikute ringi selline laiendamine ei ole

siiski põhjendatud. KrMS § 126² lõike 3 punkt 3 võimaldab teha jälitustoimingu konfiskeeritava

vara omaniku ja valdaja suhtes. Lisaks võib KrMS § 126² lõike 4 alusel teha jälitustoimingu isiku

suhtes, kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et ta suhtleb lõike 3 punktides 2–4 nimetatud

isikuga, vahendab talle teavet, osutab talle kaasabi või võimaldab tal kasutada oma sidevahendit,

kui jälitustoiming võib anda selle eesmärgi saavutamiseks vajalikke andmeid. Seega hõlmab kehtiv

regulatsioon juba piisavalt isikuid, kelle tegevus võib olla seotud konfiskeeritava vara kasutamise,

käsutamise või haldamisega, mistõttu ei ole jälitustoimingule allutatavate isikute ringi täiendav

laiendamine vajalik.

Eelnõu § 2 punkt 6.

17

Muudatusega täiendatakse karistusseadustiku varalise nõude tagamise abinõusid uue

uurimisasutuste poolt rakendatava vara käsutamise ajutise piiramise meetmega. Kehtiva õiguse

kohaselt eeldab vara arestimine üldjuhul kohtu luba ning üksnes kiireloomulisel juhul võib vara

ajutiselt arestida prokuratuuri loal (KrMS § 142 lg 3). Praktikas liigutavad kurjategijad vara

erinevate pangakontode vahel väga kiiresti ning iga viivitus raha liikumise seiskamisel võib

tähendada, et tuvastatud kriminaaltulu kantakse riiki, kust Eesti võimud seda enam kätte ei saa.

Kriminaaltulu direktiivi artikli 11 lõige 1 nimetab kahte liiki arestimismeetmeid, milleks on

arestimisotsused ja viivitamatud meetmed. Uudsena tutvustatud viivitamatute meetmete

kohustuslikkus on sätestatud kahel juhul ja peab olema võimalik minimaalselt kuritegude puhul,

mis on karistatavad vähemalt üheaastase vangistusega (artikli 2 lg 4).

Artikli 11 lõige 2 sätestab, et viivitamatuid meetmeid tuleb võtta vajaduse korral, et säilitada vara

kuni arestimisotsuse tegemiseni. Viivitamatute meetmete kohaldamise pädevus peab direktiivi

järgi olema liikmesriikide kriminaaltulu tuvastamise üksustel (ARO ehk asset recovery office)

vähemalt rahvusvahelise koostöö raames. See tähendab, et viivitamatuid meetmeid peab saama

võtta vähemalt juhtudel, kui on jälitatud ja tehtud kindlaks kuriteovahendid, tulu või vara, mille

kohta teise liikmesriigi pädev asutus on teinud või võib teha arestimis- või konfiskeerimisotsuse,

ja kui esineb vahetu oht, et kaob vara, mille ARO on kriminaaltulu jälitamisel kindlaks teinud.

Selliste viivitamatute meetmete kehtivusaeg ei tohi ületada seitset tööpäeva (artikli 11 lg 3).

Direktiivi artikli 11 lõikes 3 ette nähtud viivitamatu meede avardab seega oluliselt võimalusi

kriminaalmenetluses vara käsutamist ilma kohtu loata piirata. Seda aga üksnes eeldusel, et muu

varalise nõude tagamise meetmega ei ole võimalik saavutada sama eesmärki. Selline vara

käsutamise piiramine on olemuslikult ajutine ja õigustatud üksnes juhtudel, kus viivitus võiks

muuta hilisema arestimise või konfiskeerimise võimatuks.

Direktiivi artikli 11 lg-st 3 tulenev kohustus anda ARO-le õigus viivitamatult vara käsutamist

piirata on teatud mõttes sarnane RahaPTS §-iga 57, mis näeb ette, et RAB võib rahapesu kahtluse

korral peatada tehingu või seada varale käsutuspiirang 30 päevaks (lg 1), 60 päevaks (lg 3) ja üheks

aastaks (lg 6). Lähitulevikus muutuvad aga Euroopa Liidu õiguse mõjul need tähtajad. Nimelt näeb

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1640, mis käsitleb mehhanisme, mille

liikmesriigid peavad kehtestama, et tõkestada finantssüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi

rahastamise eesmärgil, millega muudetakse direktiivi (EL) 2019/1937 ning muudetakse direktiivi

(EL) 2015/849 ja tunnistatakse see kehtetuks (edaspidi AML6 direktiiv) artikli 24 ette, et rahapesu

andmebüroo analüütilise töö tarvis kohaldatav peatamise või tehingu keelu pikkus ei või kesta üle

kümne tööpäeva (lg 1) ning konto või ärisuhte kasutamise peatamine üle viie tööpäeva (lg 2).

Pikema tähtaja võib liikmesriik ette näha juhul, kui rahapesu andmebüroo täidab riigisisese õiguse

kohaselt ka kuritegeliku vara jälitamise, arestimise, külmutamise või konfiskeerimise ülesandeid

ning tagatud on võimalus vaidlustada see peatamine kohtus.

Viivitamatute meetmete eesmärk on võimaldada pädeval asutusel vara kiireloomulises olukorras

ajutiselt säilitada, et vältida selle kõrvaldamist, varjamist või muul viisil kättesaamatuks muutmist

enne arestimisotsuse tegemist. Kui seni on sellist operatiivset sekkumist võimaldanud eelkõige

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise sätted, siis kriminaaltulu direktiiv näeb võrreldava

18

kiireloomulise meetme ette kriminaalmenetluses. Seejuures kohalduvad uuele meetmele

kriminaalmenetlusele omased rangemad nõuded. Esiteks võib vara käsutamist piirata üksnes

konkreetse kriminaalmenetluse või rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö vajaduse tõttu,

mitte üldise haldusliku analüüsi või järelevalve eesmärgil. Teiseks peab esinema edasilükkamatu

vajadus vara säilitamiseks ning piirangut ei või kohaldada, kui sama eesmärki on võimalik

saavutada muu varalise nõude tagamise abinõuga. Kolmandaks on meede lühiajaline ja olemuselt

sillaks tavapärase kohtuliku arestimisotsuse tegemiseni: prokuratuuri tuleb korraldusest

viivitamata teavitada, prokuratuur kontrollib piirangu jätkamise põhjendatust ning edasiseks vara

arestimiseks või muu tagamisabinõu kohaldamiseks tuleb pöörduda eeluurimiskohtuniku poole.

Neljandaks kohalduvad puudutatud isikule kriminaalmenetluse üldised kaitseõigused. Need

kaitseõigused realiseeruvad eelkõige edasises arestimismenetluses, kus isikul on võimalik esitada

vastuväiteid ja tõendeid ning taotleda kohtulikku kontrolli, samuti hilisemat kahju hüvitamist

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel.

Direktiivi artikli 11 lg-s 3 nimetatud viivitamatud meetmed võetakse Eesti õigusesse üle uue

kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 1415 pealkirjaga „Vara käsutamise ajutine piiramine“.

Sätte lõike 1 kohaselt võib uurimisasutus edasilükkamatul juhul otsustada vara käsutamise ajutise

piiramise, kui see on vajalik varalise nõude tagamise eesmärgil ja sama eesmärki ei ole võimalik

saavutada muu varalise nõude tagamise abinõuga. Eestis alustatud kriminaalmenetlustes on sätte

kohaldamiseks pädevad asutused seega KrMS § 31 lg-s 1 nimetatud Politsei- ja Piirivalveamet,

Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Sõjaväepolitsei, Keskkonnaamet ning Justiits- ja

Digiministeeriumi vanglate osakond ja vangla. See, milline ametiisik on konkreetses

uurimisasutuses pädev sellist otsust tegema, määratakse kindlaks asjaomase asutuse sisemise

töökorraldusega. Arvestades seda, millised uurimisasutused tegelevad praktikas vara arestimisega,

on eeldatav, et vara käsutamise ajutisi piiranguid hakkavad eelkõige seadma Politsei- ja

Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Maksu- ja Tolliamet ning kriminaaltulu uurimise võimekuse

paranemisel ka Keskkonnaamet. Asutusesiseselt hakkavad seda pädevust eelduslikult teostama

kriminaaltulu tuvastamise ja jälitamise ülesandeid täitvad ametnikud.

Koostöös Euroopa Liidu liikmesriikidega on vara käsutamise ajutiseks piiramiseks pädev asutus

Politsei- ja Piirivalveamet ning sellisel juhul on selle meetme kohaldamise täiendavad eeldused

sätestatud eelnõuga kavandatud kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 8. jao jaotises 14:

„Koostöö Euroopa Liidu liikmesriikidega kuriteoga seotud vara tuvastamisel“.

Lõikes 2 sätestatakse, et vara käsutamise ajutine piiramine otsustatakse uurimisasutuse määrusega,

mis peab vastama KrMS §-s 145 sätestatud nõuetele. Lisaks tuleb määruses põhjendada, miks ei

ole sama eesmärki võimalik saavutada teiste varalise nõude tagamise abinõudega, eelkõige vara

arestimise või muu KrMS-is ette nähtud tagamisabinõu kohaldamisega. Nõue tagab, et vara

käsutamise ajutist piiramist kasutatakse subsidiaarse meetmena, mitte tavapäraste tagamisabinõude

asemel.

Lõige 3 reguleerib määruse täitmist. Uurimisasutus edastab määruse viivitamata isikule või

asutusele, kelle pädevuses on vara käsutamist takistada. Määruse saaja peab piirangu viivitamata

rakendama, et vältida vara kõrvaldamist või muul viisil kättesaamatuks muutmist. Määruse võib

19

edastada selle täitjale nii elektronpostiga kui ka tulevikus automatiseeritud lahenduse tekkimisel

läbi selleks mõeldud süsteemi (näiteks, kui läbi täitmisregistri või muu taolise lahenduse peaks

saama tulevikus võimalikuks vara ajutise käsutamise piiramise taotluse esitamine).

Lõike 4 kohaselt teavitatakse piirangust põhjendamatu viivituseta isikut, kelle vara või õigusi see

puudutab. Teavitamise võib edasi lükata, kui see on vajalik kriminaalmenetluse kahjustamise

vältimiseks. Samal alusel võib uurimisasutus keelata määruse täitjal (näiteks krediidi- või

makseasutusel) puudutatud isikut piirangu kohaldamisest teavitada. Isikut teavitatakse viivitamata,

kui teavitamise edasilükkamise alus on ära langenud.

Lõige 5 näeb ette uurimisasutuse kohustuse teavitada piirangust prokuratuuri viivitamata, kuid

hiljemalt 24 tunni jooksul. Tähtaja järgimata jätmisel tuleb piirang kohe lõpetada.

Lõike 6 kohaselt hindab prokuratuur viivitamata piirangu põhjendatust. Kui piirangu jätkamine on

vajalik, esitab prokuratuur eeluurimiskohtunikule taotluse vara arestimiseks või muu varalise

nõude tagamise abinõu kohaldamiseks. Seega ei asenda ajutine piirang kohtuliku loaga

kohaldatavat tagamisabinõu, vaid võimaldab vara säilitada kuni selle abinõu kohaldamise

otsustamiseni. Tulenevalt novembris jõustuvatest kriminaalmenetluse seadustiku muudatustest,

saab kohus lahendada prokuratuuri vara arestimise taotluse pealdisena või viitega lahendatavale

taotlusele, milles sisalduvad andmed ja põhjendused loetakse määruse osaks, kui määrusest ei

tulene teisiti (KrMS § 145 lg 4). See võimalus ei vähenda kohtuliku kontrolli ega määruse

põhjendamise nõudeid. Kui kohus saab näiteks kahtlustatava või kolmanda isiku ärakuulamisel

taotlusele lisanduvat teavet, peab vajalikuks taotluse põhjendusi täiendada või ei nõustu nendega

täielikult, võib olla otstarbekas vormistada määrus eraldi dokumendina.

Lõikes 7 sätestatakse, et piirangut võib kohaldada üksnes nii kaua, kui see on vara säilitamiseks

vajalik, kuid mitte kauem kui seitse tööpäeva. Kui eeluurimiskohtunik ei ole selle aja jooksul

tagamisabinõu kohaldamist lubanud, tuleb piirang kohe lõpetada. Seitsme tööpäeva pikkune

ülempiir tuleneb direktiivi artikli 11 lõikest 3 ja kehtib ka juhul, kui piirangut kohaldatakse teise

liikmesriigi taotlusel. Sellisel juhul tuleb selle tähtaja jooksul lahendada ka arestimistunnistuse

tunnustamine. Tähtaja järgimine eeldab taotleva ja täitva riigi pädevate asutuste kiiret ja

koordineeritud koostööd.

Eelnõu § 2 punkt 7.

Muudatusega täiendatakse KrMS §-i 142 uue lõikega 61, mille kohaselt tuleb vara arestimise

taotlemisel hinnata vara väärtust, selle väärtuse säilimist ning vara hoidmise, hooldamise ja

haldamise eeldatavaid kulusid. Vara, mille hoidmise, hooldamise või haldamise eeldatavad kulud

ei ole selle väärtust või eeldatavat väärtuse muutust arvestades mõistlikud, arestitakse üksnes juhul,

kui see on vara arestimise eesmärki arvestades põhjendatud.

Sätte eesmärk on tagada, et vara arestimise otsustamisel hinnataks lisaks arestimise õiguslikele

eeldustele ka meetme majanduslikku otstarbekust. Eelkõige tuleb vältida olukorda, kus arestimise

tulemusena väheneb vara väärtus oluliselt või selle hoidmise, hooldamise ja haldamise kulud

moodustavad ebaproportsionaalse osa vara väärtusest või ületavad selle. Sellisel juhul võib vara

20

jätkuv aresti all hoidmine kahjustada nii riigi kui ka vara omaniku huve ning vähendada vara

arestimisega tagatava nõude tegelikku katet.

Ebamõistlike kuludega vara arestimine võib siiski olla põhjendatud juhul, kui arestimise eesmärk

on tagada näiteks konkreetse kuriteovahendi või kuriteo vahetu objekti konfiskeerimine. Näiteks

võib narkokuriteo toimepanemise vahendina olla kasutatud spetsiaalset peidikutega sõidukit.

Sellise sõiduki arestimine võib olla põhjendatud ka juhul, kui selle turuväärtus on väike ja hoidmise

kulud on vara väärtusega võrreldes suured. Arestimine võib sellisel juhul olla vajalik, et vältida

eseme võõrandamist või uuesti kuriteo toimepanemiseks kasutamist. Seevastu üksnes varalise

nõude tagamiseks ei ole sellise vara arestimine üldjuhul põhjendatud.

Vara väärtuse ja selle säilitamisega kaasnevate kulude hindamine enne arestimist võimaldab

menetlejal valida vara arestimise eesmärgi saavutamiseks sobiv ja proportsionaalne lahendus. Kui

vara väärtus ajas kiiresti väheneb või selle säilitamine on ebamõistlikult kulukas, tuleb muu hulgas

hinnata, kas sama eesmärki on võimalik saavutada muu vara arestimisega või arestitud vara

võõrandamisega enne kohtuotsuse jõustumist ja võõrandamisest saadud summa arestimisega.

Ka Siseministeeriumi eestvedamisel kohtunud töörühm on juhtinud tähelepanu arestitud vara

pikaajalise hoiustamisega kaasnevale väärtuse vähenemisele ning ebaproportsionaalsetele hoiu-,

hooldamis- ja haldamiskuludele. Töörühma hinnangul võivad kriminaalmenetlused kesta aastaid

ja selle aja jooksul väheneb eelkõige sõidukite ja muu vallasvara väärtus, samal ajal kui nende

parkimise, hoiustamise, transpordi, kindlustamise ja hooldamise kulud kuhjuvad. Sellised kulud

jäävad sageli menetlusasutuse kanda ning võivad moodustada olulise osa vara väärtusest või selle

ületada.27

Seega ei ole tegemist üksnes direktiivi ülevõtmisest tuleneva vajadusega, vaid Eestis juba mõnda

aega probleemseks peetud küsimusega, millele on juhtinud tähelepanu nii menetlusasutused kui ka

kuritegevuse varalise mõjutamise töörühm. KrMS § 142 lõige 61 kohustab selgemalt hindama juba

vara arestimise (ja varalise nõude tagamise) taotlemisel arestimise otstarbekust, mitte alles siis, kui

kulud on juba tekkinud või vara väärtus on juba oluliselt vähenenud.

Selliselt võetakse osaliselt üle kriminaaltulu direktiivi artikli 20 lõigetes 3 ja 4 sätestatud kohustus

tagada vara tõhus haldamine, minimeerida hinnangulisi halduskulusid ning säilitada vara väärtus

kuni selle võõrandamiseni. Direktiivi nõude täitmisele aitavad kaasa ka kriminaalmenetluse ajal

arestitud vara võõrandamist käsitlevad muudatused (vt allpool). KrMS § 142 lõige 61 ja eelnõuga

kavandatud § 1421, milles on sätestatud kriminaalmenetluse ajal arestitud vara võõrandamise

kriteeriumid, moodustavad seejuures terviku: esimeses etapis hinnatakse vara arestimise ja

haldamise majanduslikku põhjendatust ning teises etapis võimaldatakse vajaduse korral vältida

vara väärtuse vähenemist ja ebamõistlike kulude kuhjumist vara võõrandamise kaudu.

Eelnõu § 2 punkt 8.

27Kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raport (juuni 2024), peatükk 6.3.1.2 „Vara võõrandamine enne

kohtuotsust“.

21

Muudatusega koondatakse kriminaalmenetluse ajal arestitud vara võõrandamist ning

võõrandamiseks kõlbmatu vara hävitamist, avaliku huviga vara kasutusse andmist ja ümber

töötamist käsitlevad sätted KrMS §-i 1421. Sättega võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artiklis 21

sätestatud nõuded arestitud vara müümiseks enne lõplikku konfiskeerimisotsuse tegemist.

Kui varasem kriminaaltulu direktiiv28 nägi ette üksnes väga üldise kohustuse kriminaalmenetluse

ajal vara võõrandamiseks, siis uus direktiiv ütleb selgelt, et arestitud vara peab olema võimalik üle

anda või müüa enne lõpliku konfiskeerimisotsuse tegemist, kui esineb üks või mitu järgmist

asjaolu:

a) arestitud vara on kiiresti riknev või selle väärtus kahaneb kiiresti;

b) vara säilitamis- või hoolduskulud ei ole proportsionaalsed vara turuväärtusega;

c) vara haldamiseks on vaja eritingimusi ja eksperditeadmisi, mis ei ole hõlpsasti kättesaadavad.

Kehtiv õigus on nende nõuetega juba valdavas osas kooskõlas. Nimelt võimaldab KrMS § 126

lõige 21 võõrandada konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara prokuratuuri taotlusel ja omaniku

nõusolekul ning eeluurimiskohtuniku määruse alusel. Kui omanik võõrandamiseks nõusolekut ei

anna, siis võib vara siiski võõrandada, kui selle hoidmise kulu on ebamõistlikult suur või kui see

on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine. Sellega on juba sisuliselt täidetud

kriminaaltulu direktiivi artikli 21 lg 1 punktides 1 ja 2 sätestatud nõudmised. Direktiivist tulenevalt

lisanduks olemasolevasse korda üksnes artikli 21 lg 1 punktis 3 nimetatud alus võõrandada

arestitud vara enne lõplikku konfiskeerimisotsust ka juhul, kui vara haldamiseks on vaja

eritingimusi ja eksperditeadmisi, mis ei ole hõlpsasti kättesaadavad.

Täiendavalt direktiivile on aga Siseministeeriumi kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma

raportis tehtud ettepanek kaaluda KrMS § 126 lõike 21 sõnastuse täiendamist viisil, mis looks

avaramad võimalused senisele omaniku nõusolekuta vara võõrandamisele enne kohtuotsust. Selle

Põhjendusena on raportis välja toodud, et praktikas on valdav, et omanikud ei ole nõus arestimise

faasis vara müümiseks nõusolekut andma ja seetõttu tuleb taotleda kohtult luba vara

võõrandamiseks. Sõnastust vara väärtuse vähenemisest tuleks avardada, sest senine sõnastus „kui

selle hoidmise kulu on ebamõistlikult suur või kui see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel

määral vähenemine“ ei ole andnud toimivaid võimalusi võõrandamiseks. Võõrandamine ei tohiks

kohalduda omaniku nõusolekuta esemele, mis on emotsionaalse väärtusega, mälestusese, auhind,

haruldane, uunikum.

Eelnõu ettevalmistamisele eelnenud aruteludes prokuratuuri, kohtute, advokatuuri ja õiguskantsleri

kantselei esindajatega mööndi sarnaselt raportile probleemi olemasolu, kuid jõuti järeldusele, et

probleemi lahendus ei paikne arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamise aluste „kui selle

hoidmise kulu on ebamõistlikult suur või kui see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel

määral vähenemine“ muutmises.

28 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/42/EL, 3. aprill 2014, kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise

ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus, artikli 10 lõiked 1 ja 2.

22

Riigikohus on käsitlenud arestitud vara võõrandamist enne lõpliku konfiskeerimisotsuse tegemist

vaid ühes lahendis, mis pärineb aastast 201329. Samuti on selle lahendi käsitlus seotud KrMS § 126

lõike 2¹ redaktsiooniga, mis võimaldas vara omaniku nõusolekuta võõrandada üksnes juhul, kui

see oli vajalik vara väärtuse olulisel määral vähenemise ärahoidmiseks. Praegu kehtiv täiendav

alus, mille kohaselt võib vara võõrandada ka selle ebamõistlikult suurte hoidmiskulude tõttu, lisati

seadusesse alles 2014. aastal. Seetõttu ei saa Riigikohtu lahendist teha järeldust, et ka kehtiva

õiguse kohaseid võõrandamise aluseid tuleks sisustada sama kitsalt või et omaniku nõusolekuta

võõrandamine oleks lubatav üksnes kiiresti rikneva või hõlpsasti asendatava vara puhul.

Riigikohus rõhutas siiski, et arestitud vara võõrandamine omaniku nõusolekuta on erandlik meede,

millega kaasneb intensiivne omandipõhiõiguse riive. Seetõttu tuleb võõrandamise üle otsustamisel

kaaluda ühelt poolt vara väärtuse eeldatavat vähenemist ja menetluse kestel tekkivaid kulusid ning

teiselt poolt omaniku huvi säilitada konkreetne ese. Selleks tuleb muu hulgas hinnata vara

asendatavust, omaniku nõusoleku andmisest keeldumise põhjuseid ja eeldatavat aega, mis võib

kuluda vara saatuse lõpliku otsustamiseni. Prokuratuur peab esitama kohtule põhistatud hinnangu

nii menetluse eeldatava kestuse kui ka selle jooksul tekkiva väärtuse vähenemise ja kulude kohta.

Omanikule tuleb tagada võimalus esitada taotlusele vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid.

Hilisem eeluurimiskohtunike praktika30 näitab, et vara võõrandamise taotluste rahuldamata jätmise

põhjuseks ei ole olnud niivõrd seaduses sätestatud aluste puudulikkus, kuivõrd ebapiisavalt

põhjendatud hinnang menetluse eeldatavale kestusele, vara väärtuse vähenemisele ja

hoidmiskulude kujunemisele. Kohtud ei ole pidanud piisavaks üldist tõdemust, et sõiduki väärtus

aja jooksul väheneb või selle hoidmisega kaasnevad kulud, vaid on nõudnud konkreetse vara ja

menetluse asjaoludel põhinevat prognoosi.

Seetõttu ei muudeta eelnõuga omaniku nõusolekuta võõrandamise sisulisi aluseid viisil, mis

võimaldaks arestitud vara müüa leebematel tingimustel. Praktikas ilmnenud probleemi

lahendamiseks nähakse eelnõuga ette võimalus anda arestitud vara võõrandamiseks tingimuslik

luba, mida on prokuratuuril võimalik taotleda juba koos vara arestimisega. Kohus saab arestitud

vara võõrandamise lubatavust hinnata juba vara arestimise ajal ja määrata kindlaks tingimused,

mille täitumisel võib vara müüa. Selliseks tingimuseks võib olla näiteks vara väärtuse vähenemine

või hoidmiskulude jõudmine kohtu määratud tasemeni. Lahendus võimaldab reageerida õigel ajal,

kuid säilitab kohtuliku kontrolli ning nõude arvestada omaniku huve ja vara eripäradega.

Arestitud vara võõrandamist enne lõpliku konfiskeerimisotsuse tegemist lihtsustatakse sellega, et

kohtu luba ei ole enam vaja, kui võõrandamisega nõustuvad nii vara omanik kui ka prokuratuur või

avalik-õigusliku nõudeavalduse esitaja. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb kohtu luba taotleda ka juhul,

kui vara võõrandamise üle vaidlust ei ole. Lisaks võimaldatakse enne lõpliku otsuse tegemist

võõrandada peale konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara ka rahalise või varalise karistuse või

avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestitud vara.

Täpsemad eelnõu § 2 punktiga 8 tehtavad muudatused on järgmised.

29 RKKK 3.10.2013, 3-1-1-74-13. 30 Tegemist ei ole avalike lahenditega, mistõttu ei ole võimalik neile kohtuasjadele viidata.

23

KrMS § 1421 lõikes 1 nähakse ette arestitud vara võõrandamine poolte kokkuleppel.

Konfiskeerimise ja rahalise või varalise karistuse tagamiseks arestitud vara võib võõrandada

omaniku ja prokuratuuri nõusolekul. Avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestitud vara

võõrandamiseks on vajalik omaniku ja nõudeavalduse esitaja nõusolek. Lõige 1 ei kohaldu

tsiviilhagi tagamiseks arestitud varale, mille võõrandamist reguleerib lõige 3.

Erinevalt kehtivast KrMS § 126 lõikest 2¹ ei ole sellisel juhul vaja eeluurimiskohtuniku luba.

Eelnõuga loobutakse kohtulikust kontrollist olukorras, kus vara omanik on võõrandamisega nõus

ning prokuratuur või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitaja leiab, et võõrandamine ei kahjusta

varalise nõude tagamise eesmärki. Kui võõrandamise üle vaidlus puudub, ei ole kohtu kaasamine

üksnes kokkuleppe kinnitamiseks põhjendatud.

Lõikes 2 sätestatakse arestitud vara võõrandamise kord juhul, kui lõikes 1 nimetatud nõusolekuid

ei ole. Sellisel juhul võõrandatakse vara kohtumenetluse poole taotlusel ja eeluurimiskohtuniku

loal, kui esineb vähemalt üks punktides 1–3 nimetatud alus.

Võrreldes kehtiva KrMS § 126 lõikega 2¹ muudetakse kohtu otsustuspädevuse ulatust. Kehtiva

sätte kohaselt „võib“ vara omaniku nõusolekuta võõrandada, kui selle hoidmise kulu on

ebamõistlikult suur või see on vajalik vara väärtuse olulisel määral vähenemise ärahoidmiseks.

Eelnõu kohaselt vara „võõrandatakse“, kui vähemalt üks lõikes 2 sätestatud alus on tuvastatud. Kui

võõrandamise eeldused on täidetud, puudub kohtul kaalutlusõigus jätta luba andmata üksnes

põhjusel, et ta peab eelistatavaks vara senisel kujul säilitamist. Samas peab eeluurimiskohtunik

kontrollima, kas võõrandamine on põhjendatud ja vajalik ning kas puuduvad võõrandamist

välistavad asjaolud. Arvestada tuleb vara omaniku ja teiste puudutatud isikute huve, eelkõige vara

asendatavust, omaniku huvi konkreetse eseme säilimise vastu ning võimalust saada võõrandamisel

vara väärtusele vastav hind.

Punktides 1 ja 2 säilitatakse kehtivad võõrandamise alused: vara hoidmise ebamõistlikult suur kulu

ning vajadus hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine. Neid aluseid ei muudeta, sest

need võimaldavad arvestada konkreetse vara väärtust, eeldatavat hoidmise aega ja kulu, väärtuse

prognoositavat vähenemist ning omaniku huvi vara säilimise vastu. Praktikas ilmnenud probleemid

on seotud eelkõige võõrandamistaotluste ebapiisava põhjendamise ning kehtivate aluste kitsa

tõlgendamisega, mille puhul on lähtutud enam kui kümne aasta tagusest Riigikohtu lahendist, mis

käsitles praegusest erinevat regulatsiooni.

Punktiga 3 lisatakse uus võõrandamise alus, mille kohaselt võib vara võõrandada, kui selle

hoidmiseks on vaja eritingimusi või eksperditeadmisi, mis ei ole hõlpsasti kättesaadavad. Sellega

võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artikli 21 lõike 1 punkt c.

Lõike 3 kohaselt lähtutakse tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara võõrandamisel enne tsiviilhagi

lahendamist tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Eelkõige on sellisel juhul asjakohane TsMS § 389

lõige 5, mille kohaselt võib kohus hageja või kostja avalduse alusel määrata arestitud eseme müügi

ja müügist saadud raha hoiustamise selleks ettenähtud kontol, kui eseme väärtus võib oluliselt

langeda või kui eseme hoidmine põhjustaks ülemääraseid kulutusi.

24

Lõike 4 kohaselt arestitakse vara võõrandamisest saadud rahasumma. Võõrandamisega muutub

üksnes aresti ese: võõrandatud vara asemel jääb sama nõuet tagama selle eest saadud raha. Raha

hoitakse ja sellelt makstakse intressi Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004. a määruses nr 263

„Konfiskeeritud vara üleandmise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule

valdajale tagastamise, asitõendite arvele võtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise

ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord“

sätestatud korras. Märgitud määruse ajakohastamine on kavandatud paralleelselt käesoleva eelnõu

menetlemisega. Määruse muutmise eelnõu koostatakse pärast käesoleva eelnõu avalikku

kooskõlastamist, kuna määruse muutmise menetlus on seaduseelnõu menetlusest kiirem.

Lõikesse 5 koondatakse kehtiva KrMS § 126 lõikes 22 sisalduv regulatsioon väärtusetu või

väheväärtusliku asja, piraatkauba, võltsitud kauba ning muu võõrandamiseks kõlbmatu kauba

kohta. Kehtiva õigusega võrreldes lisatakse võimalus anda vara avaliku huviga kasutusse ning

laiendatakse sätte kohaldamise aluseid juhtudele, kus vara hoidmiseks vajalikud eritingimused või

eksperditeadmised ei ole mõistlikult kättesaadavad.

Vara hävitamine on põhjendatud eelkõige juhul, kui seda ei ole võimalik õiguspäraselt võõrandada,

ümber töötada ega avaliku huviga kasutusse anda. Avaliku huviga kasutusse andmine eeldab, et

vara kasutamine on seadusega kooskõlas ega kahjusta arestimise ega kriminaalmenetluse eesmärki.

Näiteks võib kaaluda arestitud sõiduki andmist uurimisasutusele kasutamiseks koolitusel või

jälitustegevuses, kui selline kasutamine on vara omadusi ja seisukorda arvestades sobiv.

Lõige 6 võimaldab esitada vara võõrandamise taotluse koos vara arestimise taotlusega. See

võimaldab otsustada vara edasise käitlemise kohe, kui võõrandamise vajadus on vara omaduste või

eeldatava hoidmisaja tõttu nähtav juba arestimise taotlemisel.

Vara arestimise ja võõrandamise eeldusi tuleb ühises taotluses põhjendada eraldi. Vara arestimise

lubatavusest ei tulene automaatselt selle võõrandamise lubatavus. Taotleja peab näitama, milline

lõikes 2 nimetatud alus esineb, ning esitama selle kontrollimiseks vajalikud andmed. Taotluste koos

esitamine ei vähenda kohtuliku kontrolli ulatust ega vara omaniku õigust vastuväiteid esitada.

Lõige 7 võimaldab kohtul anda vara omaniku nõusolekuta võõrandamiseks tingimusliku loa. Seda

saab teha juhul, kui vara koheseks võõrandamiseks ei ole veel alust, kuid olemasolevate andmete

põhjal saab kindlaks määrata asjaolu, mille saabumisel muutub võõrandamine vajalikuks.

Tingimusliku loa eesmärk on vältida samas küsimuses uut kohtusse pöördumist pärast varem

prognoositud asjaolu saabumist ja vähendada seeläbi kohtunike ja prokuröride kohtueelse

menetluse töökoormust.

Tingimuslikku luba andes peab kohus hindama võõrandamise vajalikkust ja omaniku huve samas

ulatuses nagu kohese võõrandamise korral. Edaspidiseks võib jätta üksnes objektiivselt

kontrollitava tingimuse täitumise, mitte võõrandamise põhjendatuse sisulise hindamise.

Lõike 8 järgi võib eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse peale, millega lahendatakse arestitud

vara võõrandamise taotlus, esitada määruskaebuse.

Eelnõu § 2 punkt 9.

25

Muudatusega nähakse ette, et iseseisvas konfiskeerimismenetluses kannab menetluskulud

konfiskeerimistaotluse rahuldamisel kolmas isik. Sellega tagatakse, et ka KrMS 162 peatükis

toimuvas menetluses on võimalik jaotada menetluskulud lähtuvalt menetluse tulemusest.

Eelnõu § 2 punkt 10.

Muudatusega täiendatakse kriminaalmenetluse alustamisele kohalduvaid nõudeid uue lõikega,

milles sõnastatakse sõnaselge kohustus planeerida alates kriminaalmenetluse alustamisest

kuriteoga saadud vara tuvastamiseks ja kriminaalmenetluses esitatavate nõuete tagamiseks

vajalikud menetlustoimingud ning asuda neid viivitamata läbi viima.

Sätte eesmärk on täita kriminaaltulu direktiivi artikli 4 lõikes 3 ettenähtud kohustus. Osutatud lõige

näeb ette, et kui on algatatud kuriteo uurimine, mis tõenäoliselt toob märkimisväärset

majanduslikku kasu, alustavad pädevad asutused kohe lõike 1 kohaseid kriminaaltulu

jälitamisega31 seotud uurimisi.

Kuigi direktiiv võimaldab liikmesriigil piirata nimetatud kohustuse kohaldamisala selliste

kuritegude uurimisega, mis võivad olla toime pandud kuritegeliku ühenduse raames, ei kasutata

eelnõuga seda võimalust. Riik on seadnud eesmärgiks suurendada kuritegevuse varalist mõjutamist

ning tuvastada kuritegelikul teel saadud vara võimalikult varajases menetlusetapis. Selle

eesmärgiga ei oleks kooskõlas piirata vara tuvastamise kohustust üksnes juhtudega, mil menetletav

tegu vastab KarS §-des 255 või 256 sätestatud kuritegude tunnustele.

KarS §-des 255 ja 256 sätestatud kuriteokoosseisude kohaldamine eeldab kuritegelikku ühendust

iseloomustavate tunnuste tõendamist. Kohtupraktikas nende koosseisude sisustamiseks kujundatud

nõudeid arvestades32, ei pruugi kuritegeliku ühenduse tunnused olla kriminaalmenetluse

alustamisel veel piisavalt selgelt tuvastatavad. Vara jälitamisega seotud menetlustoimingud tuleks

aga kavandada menetluse alguses viivitamata. Vastupidisel juhul võib kuriteoga saadud vara

peitmine, võõrandamine või muul viisil menetlusest kõrvale toimetamine raskendada selle

hilisemat tuvastamist ja varalise nõude tagamist. Kohustuse sidumine kuritegeliku ühenduse

tunnuste varajase tuvastamise või sellekohase õigusliku kvalifikatsiooniga võiks seetõttu takistada

sätte eesmärgi saavutamist.

Samuti võivad märkimisväärset majanduslikku kasu tuua kuriteod, mis ei ole toime pandud

kuritegeliku ühenduse raames või mille puhul ei ole võimalik kuritegeliku ühenduse koosseisu

tunnuseid tõendada. Vara tuvastamiseks vajalike tegevuste planeerimise vajadus tuleneb sellistel

juhtudel eelkõige kuriteoga saadava võimaliku majandusliku kasu suurusest ja vajadusest vältida

kuritegelikku päritolu vara jäämist majanduslikku käibesse.

Seetõttu piiritletakse sätte kohaldamisala direktiivis kasutatud sisulise kriteeriumi alusel. Kohustus

tekib juhul, kui menetletav kuritegu võib tõenäoliselt tuua suurt varalist kasu ehk KarS § 121 p 2

tähenduses kasu, mis ületab 40 000 eurot.

31 Ingl k asset-tracing, st siin ei ole mõeldud kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 31 sätestatud jälitustoiminguid

vaid üldisemalt vara leidmiseks vajalikke toiminguid. 32 Vt ka RKKK 14.03.2025 1-19-705/1769, p-d 180–189.

26

Eelnõu § 2 punkt 11.

Muudatusega täiendatakse KrMS §-i 221 võimalusega nõuda kohtutäiturilt süüdimõistva

kohtuotsuseta ja seletamatu päritoluga vara konfiskeerimisega seotud täiendavaid andmeid.

Kehtiva sätte esimese lõike kohaselt saab uurimisasutus panna kohtutäiturile kohustuse koguda

laiendatud konfiskeerimiseks vajalikke andmeid. Sama sätte teise lõike kohaselt võivad

prokuratuur ja kohus vajaduse korral nõuda laiendatud konfiskeerimise kohta täiendavaid andmeid.

Ka iseseisva konfiskeerimise menetluses võib konfiskeerimise eelduste kontrollimiseks ning

konfiskeeritava vara ulatuse kindlaksmääramiseks olla vaja kohtutäituri valduses olevaid

täiendavaid andmeid. Seetõttu laiendatakse senist andmete nõudmise võimalust ka KarS §-des 833

ja 834 sätestatud konfiskeerimisaluste kohaldamisele.

Eelnõu § 2 punkt 12.

Muudatusega täiendatakse KrMS 161 peatükis sätestatud konfiskeerimismenetluse korda

võimalusega jätta kahtlustatav või kolmas isik konfiskeerimismenetluse eraldamisest ajutiselt

teavitamata, kui teavitamine võib oluliselt kahjustada konfiskeerimismenetluse eesmärgi

saavutamist. Isikut tuleb teavitada viivitamata pärast teavitamata jätmise aluse äralangemist, kuid

hiljemalt tema vara arestimisel või muu konfiskeerimist või selle asendamist tagava abinõu

kohaldamisel.

KrMS § 4031 lõike 2 kohaselt eraldatakse konfiskeerimismenetlus uude toimikusse prokuratuuri

määrusega ning eraldamise määruse koopia lisatakse uude toimikusse. Sama põhimõte tuleneb

üldnormina KrMS § 216 lõikest 6. Kehtiv seadus ei sätesta sõnaselgelt, kas ja millal tuleb

eraldamise määrus kahtlustatavale või kolmandale isikule kätte toimetada või neid menetluse

eraldamisest muul viisil teavitada. Teavitamiskohustus võib siiski tuleneda KrMS § 34 lõike 1

punktis 1 sätestatud kahtlustatava õigusest saada teavet menetluse üldise käigu kohta. KrMS § 40²

lõike 2 kohaselt on see õigus konfiskeerimise erisusi arvestades ka kolmandal isikul, kelle vara

konfiskeerimise üle menetluses otsustatakse. KrMS § 34 lõike 1 punkt 1 annab kahtlustatavale

sõnaselgelt õiguse saada teavet menetluse üldise käigu kohta ning KrMS § 40² lõige 2 laiendab

selle õiguse kolmandale isikule, kelle vara konfiskeerimist otsustatakse.

Teatud juhtudel võib kohene teavitamine siiski kahjustada konfiskeerimismenetluse eesmärki.

Menetluse eraldamisest teada saades võib isik asuda vara varjama, võõrandama või muul viisil

menetleja eest kõrvale toimetama. See võib raskendada nii konfiskeerimisele kuuluva vara ja selle

asukoha väljaselgitamist kui ka konfiskeerimisnõude tagamist. Seetõttu võimaldab muudatus

teavitamist edasi lükata üksnes juhul, kui kohene teavitamine võib menetluse eesmärki oluliselt

kahjustada.

Muudatuse vajadusele on osutanud ka kuritegevuse varalise mõjutamise töörühm. Töörühma

raportis tehti ettepanek võimaldada jätta isik konfiskeerimismenetluse eraldamisest ja alustamisest

teavitamata ning teavitada teda hiljemalt vara suhtes piirangu kohaldamisel või muu tema osalust

eeldava menetlustoimingu tegemisel. Raportis seostati muudatust eesmärgiga parandada

kuritegeliku vara leidmise ja konfiskeerimise tulemuslikkust.

27

Teavitamise edasilükkamine on ajutine. Kui teavitamata jätmise alus langeb ära, tuleb isikut

viivitamata teavitada. Igal juhul tuleb seda teha hiljemalt vara arestimisel või muu varalise nõude

tagamise abinõu kohaldamisel, sest sellest hetkest alates mõjutab menetlus vahetult isiku õigusi

ning talle peab olema tagatud võimalus abinõu vaidlustada.

Eelnõu § 2 punktid 13–20.

Muudatustega ajakohastatakse KrMS 161 peatükis sätestatud konfiskeerimismenetluse korda ning

ühtlustatakse see KrMS 162 peatükis sätestatava iseseisva konfiskeerimise menetlusega ja

kriminaalmenetluse seadustiku vahepealsete muudatustega, sealhulgas 1. novembril 2026

jõustuvate määruste tegemise ja vormistamise üldreeglitega. Vajadus sätteid ajakohastada tuleneb

muu hulgas sellest, et mitu 161 peatüki sätet pärinevad 2007. aastast ja neid ei ole hiljem muudetud.

Punkt 13. KrMS § 4036 lõikest 2 jäetakse välja nõue edastada konfiskeerimistaotlus kohtule ka

elektrooniliselt. KrMS § 160² lõike 1 kohaselt edastatakse digitaalsed menetlusdokumendid

üldjuhul e-toimiku süsteemi või muu selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu ning KrMS § 1601

lõige 4 võimaldab pidada kriminaal- ja kohtutoimikut digitaalselt. Seetõttu ei ole

konfiskeerimistaotluse elektroonilise edastamise nõuet vaja erisättes korrata.

Punktid 14 ja 15. KrMS § 4038 pealkirjast ja sisulisest osast jäetakse välja nõue, et kohus peab

tegema konfiskeerimismenetluse määruse nõupidamistoas. Nõupidamistuppa siirdumine ei ole

määruse tegemiseks vajalik ning muudatus võimaldab kohtul menetlust paindlikumalt korraldada.

Punktid 16 ja 17. Paragrahvi 4038 lõiget 2 täiendatakse küsimustega, mille kohus peab

konfiskeerimismenetluses tehtavas määruses lahendama. Kohus peab sarnaselt KrMS § 306 lg-s 1

sätestatud kohtuotsuse tegemisel lahendatavatele küsimustele otsustama, kas konfiskeerimise

asendamise korras väljamõistetav summa tuleb tasuda korraga või ositi ning kas süüdimõistetu

varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid arvestades on põhjendatud summa tasumise

tähtaja ajatamine kuni kaheks aastaks või selle tasumine osade kaupa. Samuti peab kohus

lahendama isiku taotluse hüvitada talle süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel.

Punkt 18. KrMS § 4039 lõike 1 muudatusega jäetakse välja sättes sisalduv määruse tegemise vormi

käsitlev eriregulatsioon. Konfiskeerimismenetluses tehtava määruse koostamisele ja

vormistamisele kohaldatakse KrMS §-s 145 sätestatud üldreegleid, mistõttu ei ole nende

kordamine selles paragrahvis vajalik.

Punkt 19. KrMS § 4039 lõikes 2 asendatakse määruse koopia üleandmine selle edastamisega.

Muudatus muudab sätte tehnoloogianeutraalseks ja arvestab sellega, et menetlusdokumente võib

edastada elektrooniliselt.

Punkt 20. KrMS § 40310 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna määrusekaebuse lahendamise, sh

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise kord on sätestatud KrMS 15. peatükis.

Eelnõu § 2 punkt 21.

28

Muudatusega täiendatakse KrMS-i uue erimenetluse peatükiga 162, milles sätestatakse

süüdimõistva kohtuotsuseta ja seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise menetluskord. Kuna

erinevalt KrMS-i 161. peatükis sätestatud konfiskeerimismenetlusest ei sõltu uue menetluse

lõpptulemus isiku süüküsimuse lahendamisest, nimetatakse uus erimenetlus iseseisva

konfiskeerimise menetluseks.

Menetlussätted põhinevad suuresti KrMS-i 161. peatükis sätestatud konfiskeerimismenetluse

korral, kuid arvestavad sellega, et iseseisva konfiskeerimise menetluses ei ole kahtlustatavat ega

süüdistatavat. Isikut, kelle vara konfiskeerimist taotletakse, käsitatakse menetluses kolmanda

isikuna. Menetluse esemeks on üksnes selle kindlakstegemine, kas vara vastab KarS §-s 833 või

834 sätestatud konfiskeerimise eeldustele.

§ 40311. Iseseisva konfiskeerimise menetluse alustamine

Paragrahvi lõige 1 annab prokuratuurile pädevuse alustada KarS §-des 83³ ja 83⁴ sätestatud alustel

vara konfiskeerimiseks iseseisva konfiskeerimise menetlust. Menetlust võib alustada, kui lõpetatud

kriminaalmenetluses kogutud andmed annavad alust arvata, et vara suhtes võivad olla täidetud

süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise või seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise

eeldused.

Lõikes 2 sätestatakse, et konfiskeerimistaotlus tuleb esitada kohtule hiljemalt kahe aasta jooksul

eelnenud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. Tähtaeg piirab pärast

kriminaalmenetluse lõpetamist kestvat õiguslikku ebakindlust ning aitab tagada

konfiskeerimisküsimuse lahendamise mõistliku aja jooksul. Pikem tähtaeg ei oleks põhjendatud,

sest pärast süüküsimuse lahendamisele suunatud kriminaalmenetluse lõpetamist on isikul

õigustatud ootus õigusrahu saabumisele. Kaheaastane tähtaeg puudutab üksnes

konfiskeerimistaotluse esitamist kohtule. Sellele lisandub taotluse kohtulikuks lahendamiseks ja

võimaliku määruskaebuse läbivaatamiseks kuluv aeg.

Ka iseseisva konfiskeerimise menetlus tervikuna tuleb läbi viia mõistliku aja jooksul. Kaheaastase

tähtaja järgimine ei tähenda seega iseenesest, et menetluse mõistliku aja nõue on täidetud.

Seejuures saab iseseisva konfiskeerimise menetlusaja mõistlikkuse hindamisel teatud mööndustega

arvestada ka erimenetlusele eelnenud lõpetatud kriminaalmenetluse kestust ja sealset riigivõimu

käitumist.

Lõige 3 välistab iseseisva konfiskeerimise menetluse korduva alustamise, kui sama vara

konfiskeerimise küsimus on samadel faktilistel asjaoludel juba jõustunud kohtulahendiga

lahendatud. Piirang kohaldub olenemata sellest, kas varasem lahend tehti süüküsimuse

lahendamisele suunatud kriminaalmenetluses või iseseisva konfiskeerimise menetluses ning kas

vara konfiskeeriti või jäeti konfiskeerimata. Säte ei takista menetluse alustamist muu vara suhtes

ega uutel faktilistel asjaoludel, kui selle vara konfiskeerimise küsimust ei ole varem sisuliselt

lahendatud.

Põhiseaduse (PS) § 23 lõike 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo

eest, milles ta on vastavalt seadusele mõistetud lõplikult süüdi või õigeks (ne bis in idem-

põhimõte). Ne bis in idem-põhimõte on mh sõnastatud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

29

kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23

lõike 3 tõlgendamisel arvestada.

EIK praktika kohaselt ei pruugi topeltmenetlemise keeld iseseisvale konfiskeerimismenetlusele

kohalduda. Seda juhul, kui menetlus ja selle raames kohaldatav konfiskeerimine ei ole inimõiguste

ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) autonoomses tähenduses kriminaalse ega karistusliku

iseloomuga. EIK on kohtuasjas Garofalo and others v. Italy hinnanud Itaalia preventiivset

konfiskeerimist ne bis in idem-põhimõttekontekstis. EIK pidas määravaks eelkõige seda, et

konfiskeerimine oli suunatud vara, mitte isiku vastu ja piirdus eelduslikult kuritegelikust tegevusest

saadud tuluga ning selle peamine eesmärk oli kõrvaldada ebaseaduslik rikastumine, mitte isikut

toimepandud teo eest karistada. Seetõttu käsitas EIK meedet olemuselt taastava, mitte

karistuslikuna ja leidis, et see ei olnud konventsiooni autonoomses tähenduses karistus. Sellest

lähtudes ei kujutanud asjaomane menetlus endast ka kriminaalsüüdistuse lahendamist ning isikut

ei olnud selles menetluses EIÕK lisaprotokolli nr 7 artikli 4 tähenduses uuesti kriminaalmenetluses

kohtu alla antud ega karistatud. EIK tunnistas seetõttu ne bis in idem põhimõttele tugineva kaebuse

tõttu vastuvõetamatuks.33

Lõikes 3 sätestatakse seega täiendav menetluslik garantii, mis võib pakkuda EIÕK-st tulenevast

kaitsest ulatuslikumat kaitset. Piiranguga välditakse sama konfiskeerimisküsimuse korduvat

lahendamist ning tagatakse jõustunud kohtulahendi siduvus ja õiguskindlus.

§ 40312. Tõendamiseseme asjaolud iseseisva konfiskeerimise menetluses

Paragrahv määrab kindlaks iseseisva konfiskeerimise menetluse tõendamiseseme. Menetluses

tuleb tuvastada KarS §-s 83³ või 83⁴ sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavad asjaolud.

Menetluses ei lahendata isiku süüküsimust ega otsustata tema kriminaalvastutust.

Tõendamiseseme täpne ulatus sõltub konfiskeerimise materiaalõiguslikust alusest. KarS § 83³

kohaldamisel tuleb muu hulgas hinnata vara seost konkreetse kuriteoga ja kriminaalmenetluse

lõpetamise alust. KarS § 83⁴ kohaldamisel tuleb hinnata tõendeid ja muid asjaolusid, mis näitavad

vara kuritegelikku päritolu, ilma et vara seostamine ühe konkreetse kuriteoepisoodiga oleks

tingimata võimalik.

§ 40313. Kohtueelne menetlus iseseisvas konfiskeerimise menetluses

Lõike 1 kohaselt kohaldatakse iseseisva konfiskeerimise kohtueelses menetluses KrMS-i

üldsätteid, kui 16². peatükis ei ole sätestatud teisiti. Seega võib konfiskeerimise eelduste

kontrollimiseks ja tõendite kogumiseks teha KrMS-is ette nähtud kohtueelse menetluse toiminguid,

sealhulgas nõuda välja andmeid ja dokumente, kuulata üle isikuid, korraldada läbiotsimist ning

teha ekspertiise. Samuti võib teha jälitustoiminguid, kui konkreetse jälitustoimingu tegemiseks on

täidetud KrMS-is sätestatud eeldused. Eelnõuga täpsustatakse eraldi, et jälitustoiminguga võib

koguda teavet ka konfiskeeritava vara kohta ning jälitustoimingut võib teha iseseisva

konfiskeerimise menetluses. Viide KrMS-i üldsätetele ei muuda ühegi menetlustoimingu tegemise

33 EIK 21.01.2025 Garofalo and others v. Italy, p-d 93–140 ja 145–151.

30

sisulisi eeldusi ega selleks nõutava loa korda. Samuti võib menetluses kohaldada konfiskeerimise

või selle asendamise tagamiseks varalise nõude tagamise abinõusid.

Lõige 2 välistab tõkendi kohaldamise. Tõkend on suunatud kahtlustatava või süüdistatava

menetlusest kõrvalehoidumise või uute kuritegude toimepaneku ärahoidmisele. Iseseisva

konfiskeerimise menetluses ei lahendata isiku süüküsimust ja menetluse ese on vara

konfiskeerimine, mistõttu ei ole tõkendi kohaldamine põhjendatud. Keeld ei välista vara suhtes

varalise nõude tagamise abinõude kohaldamist.

§ 40314. Uurimisasutuse toimingud kohtueelse menetluse lõpuleviimisel

Paragrahv reguleerib uurimisasutuse tegevust pärast vajaliku tõendusteabe kogumist.

Uurimisasutus edastab toimiku koos tõenditega prokuratuurile, kes otsustab menetluse edasise

käigu.

Prokuratuuri korraldusel koostatavas menetluse kokkuvõttes esitatakse konfiskeerimistaotluse

koostamiseks vajalikud põhiandmed. Kokkuvõte annab prokuratuurile ülevaate isikust, kelle vara

konfiskeerimist võidakse taotleda, menetluse seosest varem lõpetatud kriminaalmenetlusega,

konfiskeeritavast varast, selle suhtes kohaldatud tagamisabinõudest ning kogutud tõenditest.

Kokkuvõte koostatakse üksnes prokuratuuri korraldusel.

§ 40315. Prokuratuuri toimingud iseseisva konfiskeerimise menetluse toimiku saamisel

Paragrahv sätestab prokuratuuri otsustusvõimalused pärast toimiku saamist. Prokuratuur koostab

konfiskeerimistaotluse, kohustab uurimisasutust tegema lisatoiminguid või lõpetab menetluse

konfiskeerimise aluse puudumise või konfiskeerimise võimatuse tõttu. Menetluse lõpetamine

vormistatakse määrusega KrMS § 206 lõikes 1 sätestatud korras.

§ 40316. Iseseisva konfiskeerimise taotluse kohtusse saatmine

Lõikes 1 sätestatakse konfiskeerimistaotluse kohustuslik sisu. Taotluses tuleb määratleda isik, kelle

vara konfiskeerimist taotletakse, kirjeldada konfiskeeritavat vara ja selle asukohta, esitada andmed

kohaldatud tagamisabinõude kohta ning märkida, kas taotletakse konfiskeerimise asendamist.

Samuti peab taotlusest nähtuma selle seos lõpetatud kriminaalmenetlusega ja tõendid, millele

prokuratuur tugineb.

Lõike 2 kohaselt saadetakse taotluse koopia kolmandale isikule ja tema esindajale e-toimiku

vahendusel. Sellega tagatakse isikule võimalus tutvuda taotluse sisu ja ulatusega ning valmistada

ette oma seisukoht.

Lõige 3 võimaldab kohaldada kokkuleppemenetluse sätteid iseseisva konfiskeerimise menetluse

erisusi arvestades. Selleks peab kolmas isik andma KrMS §-s 243 sätestatud korras nõusoleku. Kui

prokuratuur ja kolmas isik jõuavad kokkuleppele konfiskeeritava vara suuruses, saadetakse

kokkulepe kohtule. Kokkulepe ei asenda kohtu otsustust, vaid kohus kontrollib konfiskeerimise

seaduslike eelduste täidetust.

§ 40317. Iseseisva konfiskeerimise menetlus kohtus

31

Paragrahv sätestab iseseisva konfiskeerimise kohtuliku menetlemise põhikorra. Konfiskeerimise

otsustab prokuratuuri taotlusel maakohtunik ning lahend vormistatakse määrusena.

Üldjuhul arutatakse taotlust kohtuistungil, kuhu kutsutakse prokurör, kolmas isik ja tema esindaja.

Kolmanda isiku ilmumata jäämisel lähtutakse KrMS §-st 269. Kohtulikul arutamisel kohaldatakse

vastavalt üld- või kokkuleppemenetluse sätteid, arvestades iseseisva konfiskeerimise menetluse

erisusi.

Taotluse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kolmas isik on kirjalikult kinnitanud, et tal ei

ole tema vara konfiskeerimise suhtes vastuväiteid. Kirjaliku menetluse kasutamine on kohtu õigus,

mitte kohustus. Ka vastuväidete puudumisel peab kohus kontrollima konfiskeerimise seaduslike

eelduste täidetust.

§ 40318. Kohtu määrusega lahendatavad küsimused iseseisva konfiskeerimise menetluses

Paragrahv sätestab küsimused, mille kohus peab konfiskeerimistaotluse lahendamisel otsustama.

Kohus hindab, kas vara suhtes on täidetud KarS §-s 83³ või 83⁴ sätestatud konfiskeerimise eeldused

ning kas ja millises ulatuses tuleb vara konfiskeerida.

Lisaks lahendab kohus äravõetud vara ja selle suhtes kohaldatud tagamisabinõude edasise saatuse,

konfiskeerimise asendamise korral väljamõistetava summa tasumise korra, võimaliku kahju

hüvitamise taotluse ning menetluskulude jaotuse. Kui konfiskeerimise asendamise summa korraga

tasumine oleks isiku varalist seisundit arvestades ebamõistlikult koormav, võib kohus selle

tasumise ajatada või lubada tasumist osade kaupa.

§ 40319. Kohtulahend iseseisva konfiskeerimise menetluses

Paragrahv määrab kindlaks võimalikud kohtulahendid. Kohus konfiskeerib vara või jätab

konfiskeerimistaotluse rahuldamata. Määrus edastatakse kolmandale isikule.

§ 40320. Iseseisva konfiskeerimise määruse vaidlustamine

Paragrahv annab prokurörile ja kolmandale isikule õiguse esitada määruskaebuse nii iseseisvat

konfiskeerimist lubava määruse kui ka konfiskeerimistaotluse rahuldamata jätmise määruse peale.

Määruskaebus esitatakse ja lahendatakse KrMS 15. peatükis sätestatud korras.

Eelnõu § 2 punkt 22.

Muudatuse eesmärk on luua selge õiguslik alus, et vabastada tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks kohtu poolt arestitud vallasasjad aresti alt, et tagastada need omanikule

või seaduslikule valdajale või selle ebaõnnestumisel arvata need riigivara hulka.

KrMS § 313 lg 1 punkt 10 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas otsus

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamise kohta ja meetmed tsiviilhagi või

avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks. Eelnev tähendab, et vara arestimine nõude tagamiseks

on osa kohtuotsusest, mis on vara hoidjale siduv.

Kuniks vara on aresti all, puudub vara hoidjal (nt PPA-l) seaduslik alus ilma uue vastava

kohtulahendita arestitud vara omanikule tagastada. Olukord on probleemne, sest riigiasutuste

32

(eelkõige PPA) laod ja parklad on täis asju (sh sõidukeid), millega ei ole midagi kasulikku ette

võtta, kuid mida ei saa ka omanikele tagastada ega hävitada.

Kui probleemi lähemalt vaadelda, siis selgub, et KrMS ei näe selget alust ette ka kohtuotsusega

arestitud vara suhtes uue sisulise lahendi tegemiseks ning uurimisasutused on sunnitud ootama

tagatava nõude aegumist. KrMS § 422 lõige 1 näeb küll ette aluse asjade tagastamiseks ja vara

aresti alt vabastamiseks nendeks juhtudeks, kui isik mõistetakse õigeks või kui tema suhtes on

kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid mitte süüdimõistva otsuse korral. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on sedastanud, et jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla

jäetud vara ei saa aresti alt vabastada ka kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise

korras (KrMS §-d 431–432)34. Selle põhjuseks on asjaolu, et eelviidatud kohtulahendi täitmisel

tekkivate küsimuste lahendamise regulatsioon ei võimalda muuta juba jõustunud kohtulahendist

tulenevaid õiguslikke järelmeid, vaid võimaldab lahendada üksnes kohtulahendi täitmisel

ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi35. Samuti ei saa nimetatud probleeme kõrvaldada KrMS § 306

lõike 5 alusel, kuna see säte võimaldab parandada üksnes ilmseid ebatäpsusi ega tohi mõjutada

otsuse sisu36.

Kuigi täitemenetluse seadustiku § 77 kohaselt on ka kohtutäituril õigus vara aresti alt vabastada37,

on sätte kohaldamise eeltingimuseks täitemenetluse alustamine. Kuna eelnõu skoopi mahuvad ka

juhtumid, mil kehtiva õiguse pinnalt ei ole võimalik täitemenetlust üldse alustadagi (eelnõu § 4221

lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud juhud), ei ole võimalik õiguslikku lünka TMS abil ületada.

Eelnevast nähtub, et vara aresti alt vabastamiseks (või valdaja muutmiseks38) on vaja luua

eraldiseisev õiguslik alus.

Paragrahvi lõige 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt võib kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu

täitmiskohtunik vallasasju hoidva riigiasutuse või kohtutäituri taotlusel otsustada asja tagastamise

omanikule või seaduslikule valdajale. Säte võimaldab riigiasutusel, kes asju ajutiselt valdab,

vabaneda vara hoidmise kohustusest selliste vallasasjade korral, mille hoiustamisele kulub

märkimisväärselt ressurssi. Sellisteks asjadeks võivad olla nt vanad viletsas seisukorras autod,

mille vastu puudub inimestel igasugune ostuhuvi, kuid mis võtavad parklas ruumi ning nõuavad

seisukorra säilitamiseks regulaarselt tähelepanu, aga ka vallasasjad, mida tuleb hoiustada

siseruumides. Oluline on märgata, et sätte reguleerimisala piirdub üksnes vallasasjadega, kuna

eelnõuga lahendatavaks probleemiks on just vallasasjade (sh liiklusvahendite) pikaajaline

hoiustamine PPA jt riigiasutuste ruumides ja territooriumil. Lisaks eeltoodule väärib märkimist, et

kõnesoleva normi sõnastuses on läbivalt viidatud vallasasjadele (või asjadele) mitmuses. Selline

valik on taotluslik, kuna norm mitte ainult ei võimalda (ühe taotlusega) taotleda ning (ühe

määrusega) lahendada mitme vallasasja korraga aresti alt vabastamist, vaid koguni julgustab normi

rakendajat selliselt toimima. Iga eseme kohta eraldi taotluse esitamine ning eraldi määruse

koostamine oleks väga ebapraktiline ning ressurssi raiskav lahendus, millest tuleks hoiduda. Ühe

34 RKKK 3-1-1-26-16, p 11. 35 RKKK 1-22-1608, p 8 koos selles sisalduvate viidetega. 36 RKKK 1-22-454 p 8. 37 Kehtib ka juhtudel, mil vara on arestinud kohus, mitte täitur ise, vt RKKK 3-1-1-43-13, p 42. 38 Kohtulahendiga jäetakse menetluses varem arestitud vara aresti alla eelneva valdaja, eelkõige PPA juurde.

33

soovitusliku võimalusena võiks koondada ühte taotlusse nt asjad, mis on arestitud ühes ja samas

kohtuasjas.

Eelnõus on taotluse esitamise õigusega isikuna selgelt käsitletud just riigiasutusest asja hoidjat.

Valitud sõnastuse mõte on välistada taotluseõigusega isikute ringist eelkõige eraõiguslikud isikud,

kellele on võimalik KrMS § 142 lõike 7 alusel anda asi hoiulepinguga vastutavale hoiule.

Kohtule on võimalik taotlus esitada neljal juhul – kui kriminaalmenetluses rahuldatud tsiviilhagi

või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks on arestitud:

1) vallasasjad, mille müügist saadud rahast ei jätku eeldatavasti täitekulude katteks või jätkub

üksnes täitekulude katteks, või

2) vallasasjad, mille suhtes ei ole täitemenetlust alustatud 6 kuu jooksul, või

3) vallasasjad, mida ei ole õnnestunud realiseerida aasta jooksul.

Punktis 1 sätestatud kaks alternatiivi aitavad aresti alt vabastada vara, mida tegelikkuses ei oleks

üldsegi pidanud hilisema täitemenetluse läbiviimise võimatuse või ebaõnnestumise tõttu arestima

või mis on võrreldes arestimise aja seisuga märgatavalt väärtust kaotanud. Nimelt sisaldub TMS §

53 lõikes 2 keeld, mille kohaselt ei arestita vara, kui võib eeldada, et arestitavate esemete müügist

saadud rahast jätkub üksnes täitekulude katteks (või isegi mitte selleks). Taoliste esemete

arestimine on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega ning riivab tugevalt (või koguni rikub)

omandiõigust, kuna isik jäetakse varast sunniviisiliselt ilma vastusoorituseta ilma (isiku vastu

suunatud rahaline nõue isegi eseme müügi tulemusel ei väheneks).

Punkt 2 on mõeldud juhtudeks, mil täitemenetlust ei ole alustatud kuue kuu jooksul vastava

kohtuotsuse jõustumisest. Kehtiva täitemenetluse regulatsiooni kohaselt viib kohtutäitur

täitemenetluse üldreeglina läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel (TMS § 23 lg 1 ls 1).

See tähendab, et täitemenetluse algatamiseks on sissenõudja kohustatud pöörduma vastava

avaldusega kohtutäituri poole ning selleks ei ole ette nähtud tähtaega. Kui sissenõudja initsiatiivi

üles ei näita, tekib õiguslik vaakum, kus kohus on vara tsiviilhagi tagamiseks arestinud, kuid

täitemenetlust läbi viia ei saa. Samuti ei saa vara tagastada ega hävitada. Selline olukord tähendab

tarbetut ressursikulu asutusele, kes vara oma valduses hoiab. Kõnesoleva klausli seadusesse

lisamise järel on vara hoidjal võimalik tekkinud patiseisu lahendamiseks pöörduda kohtu poole

vara aresti alt vabastamise taotlusega.

Punkt 3 hõlmab olukordi, kus arestitud vara täitemenetluses realiseerimine ei ole õnnestunud aasta

jooksul täitemenetluse alustamisest. Vastavalt eelnõule on võimalik vara hoidjal sel juhul esitada

kohtule taotlus vara aresti alt vabastamiseks. Muudatusega on võimalik hoida kokku ressurssi, mis

kulub asja hoiustamisele, arvestades, et asja müük ei ole õnnestunud pika aja jooksul ega pruugi

õnnestuda ka tulevikus. Kuigi mõnede asjade puhul (eelkõige kinnisasjad) võib eeldada keskmisest

pikemat müügiaega, ei ole aastane täitemenetlus põhjendatav kõigi asjade (eriti eelnõu objektiks

olevate vallasasjade) puhul ning seadus peaks nägema asja hoidvale riigiasutusele ette võimaluse

asja hoiustamise kohustusest vabaneda.

34

Kohus võib taotluse rahuldada, aga ka rahuldamata jätta, kui leiab hüvede kaalumisel, et vara aresti

alt vabastamine võib võlausaldaja nõuete rahuldamise ohtu seada. Sellise otsuse võib tingida nt

juhtum, mil arestitud asja väärtus on ekslikult määratud tegelikust väiksemaks (st tegemist ei ole

mitterealiseeritava varaga TMS § 53 lg 2 tähenduses) või kui täitemenetlust ei ole alustatud

mõjuval põhjusel (nt sissenõudjat pole täitedokumendist korrektselt teavitatud). Mõistagi peaks

kohus taotluse rahuldamisest keeldumise esmase tingimusena leidma, et vara aresti all hoidmine

on jätkuvalt põhjendatud.

Kui omanik või seaduslik valdaja ei ole vara 60 päeva jooksul alates asja tagastamise otsusest ära

viinud või leppinud asja hoidjaga kokku asja teisaldamist mõistliku aja jooksul, võib vara hoidja

selle harilikust väärtusest odavamalt võõrandada või võimalikult odavalt ja keskkonnasäästlikult

hävitada. Eelnev tähendab, et kui vara ei õnnestu täitemenetluse käigus realiseerida ja asja omanik

ega seaduslik valdaja ei tunne eseme vastu enam huvi (st pole esemele järele tulnud ega ära viimist

kokku leppinud), võib vara hoidja selle võõrandada väljaspool täitemenetluslikku formaati (nt

oksjoni asemel viia eseme vanametalli kokkuostu) ja harilikust väärtusest odavamalt või isegi

tasuta. Viimase abinõuna võidakse asi hävitada, kui selle muul otstarbel realiseerimine pole

mõistlikult võimalik. Siinjuures tuleks lähtuda loogikast, et tasuta võõrandamine tuleb kõne alla

siis, kui asja raha eest võõrandada ei õnnestunud või kui see pole otstarbekas. Hävitamisele tuleks

aga eelistada tasuta võõrandamist, nt annetada võimalusel (ja sõltuvalt eseme tüübist)

heategevuseks vms. Oluline on ka see, et omanikku või seaduslikku valdajat oleks eelnevalt

teavitatud võimalusest ese tagasi saada. Teavitamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluses kutse

kättetoimetamise standardist (KrMS § 165, vt täpsemalt kõnesoleva paragrahvi lg 4 selgitust) ning

tähtaja arvestamisel toimida analoogselt KrMS-is sätestatud määruskaebemenetlusega (vt KrMS §

387).

Kui isikut ei ole tagastamisotsusest nõuetekohaselt teavitatud või talle on varaga toimetades muul

viisil õigusvastaselt tekitatud kahju (nt vara võõrandatakse põhjendamatult enne 60-päevase

ooteperioodi lõppu), võib kõne alla tulla kahju hüvitamine riigivastutuse seaduses või

haldusmenetluse seaduse §-s 109 sätestatu alusel ning korras.

Vara võõrandamisest või hävitamisest saadud tulust kaetakse selle võõrandamise või hävitamise

kulud ning ülejäänud summa arvatakse riigivara hulka.

Paragrahvi lõige 4 sätestab kohtule esitatava taotluse nõuded: taotlus peab sisaldama arestimise

aluseks olevat kohtuotsust ja asja hoidja põhjendustega hinnangut lõikes 1 esitatud asja tagastamise

tingimuste täidetuse kohta. Normi eesmärk on garanteerida, et kohtuniku ette jõuab vajaliku

informatsiooni ja asjakohaste põhjendustega taotlus, kus on selgelt näidatud, miks varem nõude

tagamiseks arestitud vara tuleks aresti alt vabastada. Selliselt toimides ei pea kohus ise asuma välja

selgitama asja väärtust või muid varaga seotud asjaolusid (nt millal on vara arestitud või millal

täitemenetlust alustati), vaid taotleja peab näitama, et esineb vähemalt üks eespool nimetatud

neljast taotluse rahuldamise alusest (sätestatud lõikes 1).

Kohtul on võimalik lahendada taotlus kahel viisil. Kohus võib taotluse rahuldada ja vara aresti alt

vabastada või jätta taotluse rahuldamata, kui vara arestist vabastamise eeldused ei ole täietud. Enne

35

asja sisulist lahendamist on kohtul võimalik anda taotluse esitajale ka tähtaeg taotluse puuduste

kõrvaldamiseks.

Lõike 4 kohaselt lahendab kohus taotluse määrusega. Menetlusökonoomia tagamiseks nähakse

seaduses ette võimalus kõnealust taotlust lahendada kirjalikus menetluses. Arvestades, et tegemist

on juba arestitud varaga, ei ole suulise istungi korraldamine asjas tingimata vajalik, kuna kohtu

otsusega ei raskendata vara omaniku olukorda (need küsimused on lahendatud vara (esmase)

arestimise ja/või nõude tagamise otsustamise käigus). Normi eesmärki silmas pidades on

tõenäoline hoopis isiku olukorra kergendamine – vara võidakse otsustada omanikule tagastada.

Eelnimetatud põhjustel pole määrus selle lõike kohaselt vaidlustatav.

Lõige 4 annab ühtlasi kohtule õiguse lahendada taotlus pealdisena. Sellise lahenduse eelduseks on

mõistagi, et taotlus on vormistatud nõuetekohaselt (eeskätt sisaldab asja kirjeldust ja andmeid asja

väärtuse, omaniku, seotud kriminaalasja, võlausaldaja ja eelnenud täitemenetluse kohta). Lõike

kohaselt toimetatakse määrus vallasasja omanikule või seaduslikule valdajale kätte KrMS §-s 165

sätestatud korras, mis reguleerib kutse kättetoimetamist. Valik on tehtud lähtuvalt asjaolust, et

mõned arestitud vallasasjad on hoiul juba aastaid ning puudub kindlus, et määruse lisamine e-

toimikusse vastava kriminaalasja juurde isiku teavitamise garanteeriks. Samas ei võta säte kohtult

siiski võimalust isikut elektrooniliselt või e-toimiku kaudu teavitada (lõiked 4 ja 41), kui pole

kahtlust, et isiku teavitamine sel viisil õnnestub.

Täitekulude arvestuses eelnõu tulemusel põhjapanevaid erisusi üldisest TMS-i loogikast ei teki:

kui eseme suhtes täitetoiminguid tehtud ei ole, siis täitekulude nõudmise või mahaarvamise õigus

puudub39. Kui täitemenetlust on alustatud, kuid kohus vabastab arestitud vara aresti alt, sest täituril

ei ole õnnestunud vara realiseerida aasta jooksul, tuleb endiselt lähtuda TMS § 38 lg-s 1 sätestatud

üldreeglist, mille kohaselt tasub täitekulud võlgnik. Selle põhjuseks on asjaolu, et mingi konkreetse

vallasasja aresti alt vabastamine ei tähenda, et isiku suhtes alustatud täitemenetlus lõpetatakse –

nõue võidakse täita isiku muu vara arvelt.

Eelnõu § 2 punkt 23.

Muudatusega luuakse kriminaalmenetluse seadustikku eraldi jaotis Euroopa Liidu liikmesriikide

vaheliseks koostööks kuriteoga seotud vara tuvastamisel, selleks vajaliku teabe vahetamisel ning

vara käsutamise ajutisel piiramisel.

§ 48956. Kohaldamisala ja pädevad asutused

Lõige 1 piiritleb jaotise kohaldamisala, milleks on koostöö Euroopa Liidu liikmesriikidega

kuriteoga seotud vara tuvastamisel ja vara käsutamise ajutisel piiramisel kriminaaltulu direktiivi

alusel.

Lõige 2 määratleb kuriteoga seotud vara mõiste. Kriminaaltulu direktiivi artikli 3 punktides 1–3

kasutatud mõisted tulu, vara ja kuriteovahend on üle kantud Eesti karistusõiguse terminoloogiasse.

Kuriteoga saadud vara, kuriteo toimepanemise vahend ja vahetu objekt vastavad karistusseadustiku

39 RKTK 3-2-1-78-03 p 14.

36

§-des 83 ja 83¹ kasutatavatele mõistetele, mis koos direktiivi mõistete viitega tagab kooskõla nii

direktiivi kui ka Eesti karistusõigusega. Piirang „mille kohta on tehtud või võidakse teha vara

arestimise või konfiskeerimise otsus" tuleneb direktiivi artikli 9 lõike 1 esimesest lõigust ja piiritleb

teabevahetuse eseme. Otsuse olemasolu teabevahetuse hetkel ei ole nõutav, vaid hõlmatud on ka

vara, mille suhtes arestimise või konfiskeerimise otsus alles võidakse teha.

Lõige 3 määrab pädevateks asutusteks Politsei- ja Piirivalveameti ja prokuratuuri. Kriminaaltulu

direktiivi artikli 5 lõige 1 nõuab vähemalt ühe kriminaaltulu tuvastamise üksuse määramist ega

piira üksuste arvu. Piisab sellest, kui määratud asutused katavad ülesanded koos. Politsei- ja

Piirivalveamet täidab teabevahetuse ülesandeid, olles ühtlasi 10. jaotise kohane ühtne kontaktpunkt

ning prokuratuur annab loa teabe tõendina kasutamiseks (§ 48962) ja teostab järelevalvet vara

käsutamise ajutise piiramise üle (§ 48960 koostoimes §-ga 1415).

Lõige 4 näeb ette, et teabevahetuse korraldus, kasutatav kanal ja edastatava teabe ulatus lähtuvad

üldjuhul 10. jaotisest, millega on üle võetud direktiiv (EL) 2023/977. Säte võtab üle direktiivi

artikli 9 lõike 5, mille kohaselt toimub kriminaaltulu tuvastamise üksuste vaheline teabevahetus

turvalise teabevahetusvõrgu SIENA kaudu. Kuna Politsei- ja Piirivalveamet on koostööks pädev

asutus nii käesoleva jaotise kui ka 10. jaotise tähenduses, kasutatakse mõlemaks infovahetuseks

SIENAt.

§ 48957. Kuriteoga seotud vara tuvastamise teabevahetuse taotlus

Lõige 1 võtab üle kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõike 1 esimese lõike, mille kohaselt pädev

asutus võib teise liikmesriigi pädeva asutuse taotlusel edastada kättesaadavat teavet, mida taotlev

liikmesriik vajab kuriteoga seotud vara tuvastamisega seotud uurimiste läbiviimisel.

Lõige 2 määratleb teabe kättesaadavuse kahe kategooria kaudu, milleks on otsene ja viivitamatu

juurdepääs ning õigus saada teavet teistelt asutustelt seaduse alusel. Kategooriad peegeldavad

direktiivi artikli 6 ülesehitust, mis eristab teavet, millele üksustel peab olema kohene ja otsene

juurdepääs, ning teavet, millele juurdepääs võib toimuda ka taotluse alusel. Kohese ja otsese

juurdepääsuga teabe hulka kuuluvad artikli 6 lõike 2 kohaselt kinnistusraamat, rahvastikuregister,

sõidukite register, äriregister, tegelike kasusaajate register ja pangakontode register. Taotluse alusel

kättesaadav teave hõlmab artikli 6 lõike 3 kohaselt muu hulgas maksuandmeid,

sotsiaalkindlustusandmeid, tolliandmeid ning teavet hüpoteekide, ülekannete ja kontojääkide

kohta. Samuti on selline jaotus kooskõlas KrMS 10. jaotise § 508⁸⁸ jaotusega otse ja kaudselt

juurdepääsetava teabe vahel.

Lõige 3 võtab üle kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõike 2, loetledes taotluse kohustuslikud andmed

kaheksas punktis. Need hõlmavad taotluse eset, põhjendusi, menetluse laadi, kuriteo liiki, seost

taotluse saanud liikmesriigiga, vara üksikasju, isikute identifitseerimiseks vajalikke andmeid ja

kiireloomulisuse põhjendusi. Kui taotlus ei vasta nendele kriteeriumidele, ei too see kaasa

automaatset rahuldamata jätmist. § 489⁵⁸ lõike 3 kohaselt on tegemist valikulise keeldumise

alusega, millele peab eelnema konsultatsioon § 489⁵⁸ lõike 4 alusel, et taotluse esitanud asutus

saaks puudused kõrvaldada ja taotlust täiendada.

§ 48958. Taotluse täitmisest keeldumise alused

37

Paragrahv eristab kohustuslikke (lõige 1) ja valikulisi (lõiked 2 ja 3) keeldumise aluseid, järgides

kriminaaltulu direktiivi struktuuri, kus osa piiranguid on sõnastatud teabe edastamise lubatavuse

absoluutsete keeldudena (artikli 9 lõike 1 teine lause, artikli 2 lõige 4) ja osa liikmesriigi

kaalutlusõigusena (artikli 9 lõige 6).

Lõike 1 punkt 1 võtab üle direktiivi artikli 9 lõike 1 teise lause. Edastada tohib üksnes Europoli

määruse (EL) 2016/794 II lisa B osa lõikes 2 loetletud kategooriatesse kuuluvaid isikuandmeid,

mis hõlmavad kahtlustatavate ja seotud isikute identifitseerimisandmeid, kontaktandmeid,

majandus- ja finantsandmeid ning muid Europoli analüüsitööks lubatud kategooriaid. Sellest

loetelust on välistatud ekspertiisi abil isiku tuvastamiseks kasutatav teave (II lisa B osa lõike 2

alapunkti c alapunkt v), näiteks sõrmejäljed, DNA-profiilid ja hääleprofiil. Sätte konstruktsioon

tähendab, et keelduda tuleb nii siis, kui taotletakse loetelust väljapoole jäävaid isikuandmeid, kui

ka siis, kui taotletakse biomeetrilisi andmeid. Piirangu eesmärk on tagada, et teabevahetus toimuks

Europoli määrusega kooskõlas olevas andmekaitseraamistikus. Biomeetriliste ja muude eriliigiliste

identifitseerimisandmete vahetamine toimub teiste instrumentide alusel.

Lõike 1 punkt 2 tuleneb direktiivi artikli 9 lõike 1 esimesest lõikest ning sätestab, et kui pädeval

asutusel ei ole taotletud andmetele juurdepääsu ega õigust neid teistelt asutustelt saada, ei ole teave

§ 489⁵⁷ lõike 2 tähenduses kättesaadav ning selle edastamine ei ole võimalik. Alus hõlmab ka

olukorda, kus riigisisesest õigusest tulenev kasutuspiirang või andmata jäetud luba välistab teabe

edastamise.

Lõike 1 punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 2 lõikest 4 tulenev kohaldamisala piirang.

Teabevahetus toimub üksnes selliste kuritegude suhtes, mis on karistatavad vähemalt üheaastase

vangistusega. Karistatavust hinnatakse Eesti õiguse järgi ning taotluse aluseks olev tegu peab

olema karistusseadustiku kohaselt kuriteona karistatav vähemalt üheaastase vangistusega; taotleva

riigi karistusmäär ei ole oluline.

Lõikega 2 võetakse üle direktiivi artikli 9 lõike 6 kaalutlusõiguslikud keeldumise alused. Täitev

riik võib taotluse täitmisest keelduda, kui see kahjustaks Eesti peamisi riiklikke julgeolekuhuve,

ohustaks pooleliolevat kriminaalmenetlust, seaks otseselt ohtu isiku elu või kehalise puutumatuse

või oleks taotluse eesmärki arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne või ebaoluline. Pädev asutus

kaalub keeldumise põhjendatust igal üksikjuhtumil, arvestades ohu tõsidust ja teabevahetuse

eesmärki.

Lõige 3 võimaldab taotluse rahuldamata jätta sisunõuetele mittevastavuse tõttu. Tegemist on

kaalutlusõigusliku alusega ning pädev asutus võib puuduliku taotluse täita, kui puudus sisulist

menetlemist ei takista, või paluda konsultatsiooni käigus taotluse täiendamist.

Lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikli 9 lõige 7, mille kohaselt konsulteeritakse enne taotluse

rahuldamata jätmist taotluse esitanud asutusega ning tehakse talle teatavaks keeldumise põhjused.

Kui keeldumise alus esineb üksnes taotluse osa puhul, tuleb ka keelduda üksnes osaliselt ning

ülejäänud osas taotlus täita.

§ 48959. Taotluse täitmise tähtajad

38

Paragrahviga võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artikli 10, millega kehtestatakse teabevahetusele

siduvad tähtajad, mis on direktiivi üks keskseid uuendusi võrreldes senise õigusraamistikuga.

Lõikes 1 eristatakse kolme olukorda. Taotlus, mis ei ole kiireloomuline, täidetakse seitsme päeva

jooksul. Kiireloomulise taotluse tähtaeg sõltub teabe liigist ning on kaheksa tundi, kui taotlus

puudutab teavet, millele pädeval asutusel on otsene juurdepääs, ja kolm päeva, kui taotlus puudutab

teavet, mida pädev asutus taotleb teistelt asutustelt päringu alusel. Kaheksatunnine tähtaeg vastab

direktiivi artikli 10 lõike 1 punktile b, mis seob selle andmebaasides ja registrites hoitava

otsejuurdepääsuga teabega. Tähtaja lühidus on põhjendatud sellega, et sellise teabe väljastamine ei

eelda teiste asutuste kaasamist. Taotluse kiireloomulisuse määrab ja seda põhjendab taotluse

esitanud asutus § 489⁵⁷ lõike 3 punkti 8 alusel. Näiteks kui reede õhtul saabub kiireloomuline

taotlus kahtlustatava Eestis asuva kinnisvara ja sõidukite kohta põhjendusega, et taotlevas riigis

otsustatakse esmaspäeval vara arestimine, tuleb registritest nähtuv teave edastada kaheksa tunni

jooksul olenemata nädalapäevast.

Lõigetega 2 ja 3 võetakse üle direktiivi artikli 10 lõikes 2 sätestatud tähtaja pikendamise

mehhanism. Tähtaega võib pikendada, kui taotluse täitmine seitsme- või kolmepäevase tähtaja

jooksul on ebamõistlikult koormav või kui kaheksatunnise tähtajaga taotluse esemeks olev teave

ei ole vahetult kättesaadav (nt kui vastav andmebaas ei ole mingil põhjusel ajutiselt kättesaadav).

Pikendamisest ja selle põhjusest teavitatakse taotluse esitanud asutust viivitamata ning teave

edastatakse hiljemalt seitsme päeva jooksul esialgse seitsmepäevase tähtaja möödumisest või

kolme päeva jooksul esialgse kaheksatunnise või kolmepäevase tähtaja möödumisest. Näiteks kui

kolmepäevase tähtajaga taotlus hõlmab suurt hulka äriühinguid, mille kõigi kohta päringute

tegemine ettenähtud aja jooksul on ebamõistlikult koormav, teavitab pädev asutus taotlejat

pikendamisest ja edastab teabe hiljemalt kolme päeva jooksul esialgse tähtaja möödumisest.

Kriminaaltulu direktiivi artikli 10 lõike 2 sõnastus ei ole kolmepäevase tähtaja pikendamise osas

järjekindel. Lõike esimese lause kohaselt võib pädev asutus teabe andmisega viivitada kahel juhul.

Esimene puudutab lõike 1 punktis b nimetatud kaheksatunnise tähtajaga taotlust, mille esemeks

olev teave ei ole vahetult kättesaadav. Teine puudutab lõike 1 punktis a nimetatud seitsmepäevase

tähtajaga taotlust, mille täitmine on ebaproportsionaalselt koormav. Lõike teine lause näeb

pikendatud tähtaja sõnaselgelt ette ka lõike 1 punktis c nimetatud kolmepäevase tähtaja puhul.

Seega ei ole direktiivi sõnastusest selge, millist pikendamise alust on mõeldud kolmepäevase

tähtaja puhul.

Teise lause viitest punktile c järeldub, et direktiiv kolmepäevase tähtaja pikendamist ei välista.

Vastupidine tõlgendus jätaks punkti c jaoks ette nähtud pikendatud tähtaja rakendusalata. Esimeses

lauses nimetatud kahest tingimusest saab punkti c puhul kohalduda üksnes ebamõistliku koormuse

alus, sest punktis c peetakse silmas just sellist teavet, millele pädeval asutusel otsest juurdepääsu

ei ole ja mis ei ole seetõttu kunagi vahetult kättesaadav. Kui pikendamine sõltuks sellest

tingimusest, oleks see alati lubatud ja kolmepäevane tähtaeg kaotaks mõtte. Koormuse

ebaproportsionaalsuse hindamine eeldab seevastu igal üksikjuhtumil eraldi kaalumist.

Kolmepäevane tähtaeg puudutab kiireloomulisi taotlusi, mille täitmiseks tuleb teavet küsida teistelt

asutustelt. Just nende puhul võib täitmine ettenähtud aja jooksul osutuda ebamõistlikult

39

koormavaks. Seetõttu võib eelnõu kohaselt pikendada ka kolmepäevast tähtaega, kui taotluse

täitmine selle jooksul on ebamõistlikult koormav. Pikendamine ei ole automaatne ega vabasta

pädevat asutust kohustusest edastada teave niipea kui võimalik.

Lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikli 10 lõige 3, mille kohaselt tähtaja kulgemine algab taotluse

kättesaamisest. Kuna teabevahetus toimub SIENA kaudu, on kättesaamise hetk tehniliselt

tuvastatav. Kaheksatunnise tähtaja järgimine eeldab, et pädeva asutuse teabevahetusvõimekus on

tagatud ka väljaspool tavapärast tööaega, sama nõue kehtib ka KrMS 10. jaotise ühtsele

kontaktpunktile.

§ 48960. Vara käsutamise ajutine piiramine rahvusvahelises koostöös

Paragrahviga võetakse koostoimes §-ga 141⁵ üle kriminaaltulu direktiivi artikli 11 lõige 3, mille

kohaselt peab kriminaaltulu tuvastamise üksustel olema õigus võtta viivitamatuid meetmeid, kui

esineb vahetu oht, et jälitatud ja kindlakstehtud vara kaob enne, kui teine liikmesriik jõuab esitada

määruse (EL) 2018/1805 alusel arestimistunnistuse. Meetme otstarve on kõrvaldada ajaline lünk

vara tuvastamise ja arestimisotsuse tunnustamise vahel, mille kestel vara omanik võib uurimisest

teada saades vara võõrandada või kõrvaldada. Direktiivi põhjenduspunktis 23 on seda olukorda

kirjeldatud eelkõige kiiresti kaduva vara, näiteks krüptovara näitel, ja juhtumina, kus taotluse

saanud liikmesriigi pädevad asutused ei saa viivitamata meetmeid võtta, kuna selles riigis

kriminaalmenetlust ei toimu.

Säte on üles ehitatud viitena §-le 141⁵ ning lisab üksnes rahvusvahelise koostöö eritingimused.

Piirata võib üksnes sellise vara käsutamist, mis on tuvastatud § 489⁵⁷ lõike 1 alusel esitatud taotluse

täitmise käigus. Meede ei ole iseseisev volitus, vaid teabevahetuse tagajärg. Pädev asutus saab

piirangut kohaldada vara suhtes, mille ta on teise liikmesriigi taotlust täites üles leidnud.

Kommenteeritava sätte alusel saab KrMS § 141⁵ meedet kohaldada ka siis, kui Eestis

kriminaalmenetlust ei toimu. See on piiriülese menetluse olemuslik tunnus ja ühtlasi põhjus, miks

§ 141⁵ üldnormist ei piisa.

Piirangu kohaldamine eeldab, et on alust eeldada arestimistunnistuse esitamist Eestile määruse

(EL) 2018/1805 alusel. Tingimus on direktiivi sõnastusega võrreldes täiendav ja põhjendatud

proportsionaalsuse põhimõttega. Vara käsutamise piiramine riivab omandipõhiõigust (põhiseaduse

§ 32, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17) olukorras, kus Eestis kriminaalmenetlust ei toimu,

mistõttu tugineb riive õigustus üksnes teise liikmesriigi menetluse perspektiivile. Meetme mõte on

säilitada vara lühikeses ajaaknas välismaise uurimise teatavakssaamise ja arestimistunnistuse

tunnustamise vahel. Kui arestimistunnistuse esitamine ei ole tõenäoline, puudub riivel legitiimne

eesmärk ning meedet kohaldada ei tohi.

Eeldatavuse hindamisel ei saa selles menetlusstaadiumis nõuda määruse (EL) 2018/1805

kohaldamise tingimuste täielikku kontrolli, kuna arestimistunnistust ja selles sisalduvaid andmeid

veel ei ole. Hinnang antakse teabevahetuse käigus edastatud andmete ja muul viisil saadud teabe

põhjal. Alus eeldada arestimistunnistuse esitamist on olemas eelkõige siis, kui taotlev riik on

tunnistuse esitamisest teatanud, kuid ka siis, kui muud asjaolud viitavad tunnistuse esitamisele,

40

näiteks kui taotlusest nähtub, et taotlevas riigis on arestimisotsuse tegemine ettevalmistamisel, või

kui taotlev riik on teatanud kavatsusest vara arestida. Vastupidi ei ole alust eeldada tunnistuse

esitamist, kui taotlusest nähtuvalt on tegemist üksnes vara kaardistamisega ilma varavastase

meetme väljavaateta või kui taotlev riik on teatanud, et arestimist ei kavandata.

§ 48961. Omaalgatuslik teabeedastus

Paragrahviga võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõige 3, mille kohaselt peab pädeval

asutusel olema võimalik edastada teisele liikmesriigile kuriteoga saadud või seotud vara

puudutavat teavet ka omal algatusel. Omaalgatuslik teabeedastus on mõeldud olukordadeks, kus

pädevale asutusele on tema ülesannete täitmisel saanud teatavaks teave, mis võib olla vajalik teise

liikmesriigi kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesannete täitmiseks. Sellisel juhul ei pea Eesti

pädev asutus ootama teise liikmesriigi taotlust, vaid võib asjakohase teabe edastada omal algatusel.

Lõikes 1 sätestatakse omaalgatusliku teabeedastuse eeldused. Edastada võib üksnes pädevale

asutusele teadaolevat teavet kuriteoga seotud vara kohta ning seda juhul, kui on alust arvata, et

teave on vajalik teise liikmesriigi direktiivi artikli 5 alusel määratud pädeva asutuse ülesannete

täitmiseks. Säte ei pane pädevale asutusele kohustust hakata omaalgatusliku edastamise eesmärgil

teavet täiendavalt koguma, vaid võimaldab edastada teavet, mis on tal juba olemas.

Omaalgatusliku edastamise ese on seetõttu kitsam kui taotluse alusel toimuva teabevahetuse ese.

Taotluse alusel võib edastada ka teavet, mis on pädevale asutusele kättesaadav § 489⁵⁷ lõike 2

tähenduses, sealhulgas teavet, mida pädev asutus saab seaduse alusel küsida teistelt asutustelt.

Omaalgatuslikult edastatakse seevastu teavet, mis on pädevale asutusele juba teada.

Kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõige 3 kohustab liikmesriiki looma õigusliku võimaluse

omaalgatuslikuks teabeedastuseks, kuid ei kohusta pädevat asutust igal juhul teavet edastama.

Pädev asutus peab igal üksikjuhtumil hindama, kas teave on vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse

ülesannete täitmiseks vajalik ja kas edastamine on kooskõlas käesolevas jaotises sätestatud

piirangutega.

Lõikes 2 nähakse ette, et omaalgatuslikule teabeedastusele kohaldatakse § 489⁵⁸ lõigetes 1 ja 2

sätestatud keeldumise aluseid. See tähendab, et kohustuslikud piirangud, sealhulgas isikuandmete

kategooriate piirang, teabe kättesaadavuse nõue ja karistatavuse künnis, kehtivad ka

omaalgatusliku edastamise korral. Samuti võib pädev asutus jätta teabe edastamata, kui esineb

mõni § 489⁵⁸ lõikes 2 sätestatud kaalutlusõiguslik alus, näiteks kui edastamine kahjustaks Eesti

peamisi riiklikke julgeolekuhuve, ohustaks pooleliolevat kriminaalmenetlust või seaks otseselt

ohtu isiku elu või kehalise puutumatuse.

Lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 9 lõike 3 teine lause, mille kohaselt tuleb omaalgatusliku

teabeedastuse korral märkida põhjused, miks teavet peetakse vastuvõtvale pädevale asutusele

vajalikuks. Põhjendamiskohustus aitab vastuvõtval asutusel hinnata teabe asjakohasust ja

kasutatavust ning tagab, et omaalgatuslik edastamine põhineb konkreetsel vajadusel, mitte üldisel

või piiritlemata teabekogumisel.

§ 48962. Edastatava teabe kasutamise piirang

41

Paragrahviga võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõige 4 Eesti kui teabe edastaja poolelt.

Kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõike 4 kohaselt võib artikli 9 lõike 1 või 3 alusel edastatud teavet

kasutada tõendina teabe saanud liikmesriigi kohtus või pädevas asutuses, kui teavet andev

kriminaaltulu tuvastamise üksus ei ole märkinud teisiti. Tõendite lubatavuse üle otsustatakse teabe

saanud liikmesriigi menetlusõiguse kohaselt.

Teabe tõendina kasutamise üle otsustab teabe saanud liikmesriik oma õiguse alusel, mille üks osa

on ka ülevõetud direktiivi artikli 9 lõige 4. Eesti norm sätestab seetõttu üksnes selle, millal ja millise

sisuga võib pädev asutus seada edastatavale teabele kasutuspiirangu. Direktiivi vaikereeglit (teabe

kasutatavust tõendina vastupidise märke puudumisel) sätte tekstis ei korrata, kuna see ei ole Eesti

õiguse reguleerimisese. Rakendamisel tähendab see, et märke tegemata jätmisel ei sea Eesti teabe

kasutamisele takistusi ning tõendina kasutamine sõltub teabe saanud liikmesriigi menetlusõigusest.

Lõikes 1 sätestatakse pädeva asutuse õigus märkida teabe edastamisel, et edastatud teavet ei tohi

kohtumenetluses tõendina kasutada või et selle kasutamine on lubatud üksnes märkes nimetatud

tingimustel. Säte hõlmab nii taotluse alusel edastatavat teavet (§ 48957 lõige 1) kui ka

omaalgatuslikult edastatavat teavet (§ 48961), mis vastab direktiivi artikli 9 lõike 4 kohaldamisalale.

Märke tegemine võib olla põhjendatud näiteks juhtudel, kui teave pärineb kolmandalt riigilt,

rahvusvaheliselt organisatsioonilt või muult allikalt, kelle seatud kasutustingimused ei võimalda

teabe tõendina kasutamist. Samuti võib märke tegemine olla põhjendatud juhul, kui teabe

avaldamine kohtumenetluses ohustaks isiku turvalisust või kahjustaks Eestis toimuvat

kriminaalmenetlust.

Lõikes 2 sätestatakse prokuratuuri pädevus juhtudeks, kus edastatav teave puudutab Eestis

toimuvat kriminaalmenetlust. Sellisel juhul võib teabe tõendina kasutamine teises liikmesriigis

mõjutada Eestis pooleliolevat menetlust, sealhulgas selle taktikalist käiku, tõendite kogumise

järjekorda ja menetluse varjatust. Kuna kohtueelset menetlust juhib ja seal kogutud tõendite

avaldamise üle otsustab prokuratuur, on põhjendatud, et neil juhtudel otsustab märke tegemise

prokuratuur.

Muudel juhtudel otsustab märke tegemise pädev asutus ise. Pädevusjaotus järgib § 489⁵⁶ lõike 3

loogikat, mille kohaselt täidab Politsei- ja Piirivalveamet teabevahetusega seotud ülesandeid ning

prokuratuur ülesandeid, millel on seos kriminaalmenetlusega.

§ 48963. Kriminaaltulu tuvastamise teabevahetuse ja kindlakstegemise taotluse esitamine

Paragrahv reguleerib olukorda, kus Eesti pädev asutus esitab teise liikmesriigi pädevale asutusele

taotluse kuriteoga saadud või seotud vara jälitamiseks ja kindlakstegemiseks vajaliku teabe

saamiseks. Sättega rakendatakse kriminaaltulu direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti c ja artikli 9 lõiget

1 Eesti kui taotleva liikmesriigi vaates ning luuakse alus kasutada käesoleva jaotise

teabevahetusmehhanismi ka Eesti menetluste huvides.

Lõige 1 määrab kindlaks taotluse esitamise põhilised eeldused. Esiteks esitatakse taotlus üksnes

teise liikmesriigi sellisele pädevale asutusele, mis on määratud kriminaaltulu direktiivi artikli 5

alusel. Sellega tagatakse, et käesoleva jaotise alusel toimub teabevahetus kriminaaltulu tuvastamise

42

üksuste vahel ning muud liiki rahvusvaheline koostöö toimub selleks ette nähtud õiguslike

instrumentide alusel. Teiseks võib taotluse esemeks olla teave, sealhulgas isikuandmed, mida on

vaja kuriteoga seotud vara jälitamiseks ja kindlakstegemiseks. Kolmandaks peab taotlus olema

seotud varaga, mille suhtes on Eesti õiguse järgi võimalik kohaldada tagamisabinõu või mille kohta

võib olla võimalik esitada määruse (EL) 2018/1805 alusel arestimistunnistus.

Selline perspektiivinõue seob teabevahetuse konkreetse menetlusliku vajadusega ja välistab

piiritlemata teabekogumise. Samuti vastab see § 489⁵⁶ lõike 2 loogikale, mille kohaselt puudutab

teabevahetus üksnes vara, mille suhtes on tehtud või võidakse teha vara arestimise või

konfiskeerimise otsus. Näiteks on taotluse esitamine lubatud juhul, kui Eesti kriminaalmenetluses

tekib põhjendatud kahtlus, et kriminaaltulu on paigutatud teises liikmesriigis asuvasse

kinnisvarasse ja selle vara suhtes võib olla vajalik esitada arestimistunnistus konfiskeerimise

tagamiseks.

Taotluse esitab pädev asutus. Kui vara jälitamise või kindlakstegemise vajadus tekib muul

menetlusasutusel, pöördub ta pädeva asutuse poole riigisisese töökorralduse kohaselt. Taotlus

edastatakse SIENA kaudu, mille kasutamise tagab Politsei- ja Piirivalveamet § 489⁵⁶ lõike 4 alusel.

Lõige 2 näeb ette, et Eesti esitatavale taotlusele kohaldatakse samu sisunõudeid, mis kehtivad

Eestile esitatava taotluse puhul.

§ 48964. Saadud teabe kasutamise piirang

Paragrahv annab Eestis siduva õigusliku toime kasutuspiirangule, mille on teabe edastamisel

seadnud teise liikmesriigi pädev asutus. Sellega rakendatakse kriminaaltulu direktiivi artikli 9

lõiget 4 Eesti kui teavet saava liikmesriigi vaates.

Direktiivi artikli 9 lõige 4 lähtub kahest põhimõttest. Kui teabe edastanud kriminaaltulu

tuvastamise üksus ei ole märkinud teisiti, võib saadud teavet kasutada tõendina teabe saanud

liikmesriigi kohtus või pädevas asutuses selle liikmesriigi menetlusõiguse kohaselt. Kui edastav

asutus on teabe kasutamisele seadnud piirangu või tingimused, tuleb neid järgida.

Kasutuspiirangu puudumisel saab teabe tõendina kasutamise üle otsustada Eesti menetlusõiguse

üldiste reeglite alusel ning seda ei ole vaja seaduses eraldi sätestada. Kriminaalmenetluse

seadustiku üldnormid reguleerivad tõendi lubatavust ja tõendite hindamist ning kohus hindab

tõendeid kogumis oma siseveendumuse järgi.

Kui edastav asutus on teabe kasutamisele seadnud piirangu, tuleb selle järgimiseks ette näha selge

riigisisene alus. Sellise piirangu siduvus ei tulene Eesti kehtivast kriminaalmenetlusõigusest

automaatselt. Ilma käesoleva paragrahvita puuduks selge alus, mis kohustaks menetlusasutust

järgima välisriigi pädeva asutuse seatud kasutuspiirangut. Paragrahv loob selle aluse ning tagab, et

teavet kasutatakse Eestis edastanud liikmesriigi seatud raamides.

Kasutuspiirang võib puudutada eelkõige teabe tõendina kasutamist või seada teabe kasutamisele

konkreetseid tingimusi. Kui edastav asutus keelab teabe kasutamise tõendina, tuleb tõendamist

vajavad asjaolud kindlaks teha muude tõenditega, näiteks Euroopa uurimismääruse alusel kogutud

dokumentidega. Selline piirang ei välista siiski teabe kasutamist uurimise suunamiseks, täiendavate

43

järelepärimiste tegemiseks või tagamisabinõude ettevalmistamiseks, kui edastav asutus ei ole

seadnud laiemat kasutuskeeldu. Piirang puudutab sellisel juhul teabe kasutamist tõendina, mitte

teabe kasutamist üldiselt.

Edastav asutus võib kasutamisele seada ka muid tingimusi, näiteks lubada teabe kasutamise üksnes

taotluse aluseks olnud menetluses või nõuda enne teabe tõendina kasutamist eelnevat teavitamist

või nõusolekut. Sellised tingimused on Eesti menetlusasutusele siduvad. Kui edastav asutus

piirangu hiljem kõrvaldab või annab teabe tõendina kasutamiseks nõusoleku, ei ole enam takistust,

mida käesoleva paragrahvi alusel järgida. Nõusoleku taotlemist paragrahv eraldi ei reguleeri, sest

see toimub teabevahetuse tavakorras sama kanali kaudu, mille kaudu teave saadi.

Eelnõu § 2 punktid 24 ja 25.

Muudatustega täiendatakse kriminaalmenetluse seadustiku normitehnilist märkust viitega

kriminaaltulu direktiivile ning jäetakse välja viide direktiivile, mis uue direktiiviga asendatakse.

Paragrahviga 3 muudetakse kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadust.

Paragrahv koosneb ühest punktist.

Muudatusega täiendatakse KrMSRS-i §-ga 2511, mille kohaselt arvestatakse KrMS § 4221 lg-s 1

sätestatud tähtaegade kulgemist alates kõnesoleva rakendussätte jõustumisest (eeldusel, et

muudatuste jõustumise ajaks on juba jõustunud kohtuotsus, mille alusel saaks täitemenetlust läbi

viia, või on alustatud mingi eseme suhtes täitemenetlusega). Normi eesmärk on anda selged

tähtajad, mille täitumisel on võimalik vallasasjad tagastada või neist muul viisil vabaneda.

Paragrahviga 4 muudetakse politsei ja piirivalve seadust.

Paragrahv koosneb neljast punktist.

Eelnõu § 4 punkt 1.

Muudatusega sätestatakse Politsei- ja Piirivalveameti ülesanded kriminaaltulu tuvastamise

üksusena. Säte võimaldab üheselt näidata, et Eesti on täitnud direktiivist tuleneva kohustuse

määrata kriminaaltulu tuvastamise üksus, ning annab neid ülesandeid täitvatele ametnikele selge

õigusliku aluse oma tegevuses sättele tugineda. Paragrahv määrab kindlaks üksuse korraldusliku

paiknemise ja põhiülesanded ning reguleerib koostööd teiste pädevate asutustega. Säte ei muuda

uurimisasutuste senist pädevusjaotust ega anna kuriteoga seotud vara tuvastamist Politsei- ja

Piirivalveameti ainupädevusse.

Lõike 1 kohaselt täidab Politsei- ja Piirivalveamet kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesandeid

selleks määratud struktuuriüksuse kaudu. Säte võimaldab määrata ülesandeid täitva

struktuuriüksuse ameti sisemise töökorraldusega.

Lõikes 2 loetletakse Politsei- ja Piirivalveameti peamised ülesanded kriminaaltulu tuvastamise

üksusena. Punktid 1 ja 2 võtavad üle direktiivi artikli 5 lõike 2 punktides a ja b sätestatud vara

tuvastamise ülesanded. Punkt 3 põhineb direktiivi artikli 18 lõikel 3, punkt 4 artikli 5 lõikel 4 ning

punkt 5 artikli 5 lõike 2 punktil c ja artiklitel 30–31. Punkti 6 kohaselt täidab Politsei- ja

44

Piirivalveamet ka muid seadusest, Euroopa Liidu õigusaktist või välislepingust tulenevaid

kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesandeid, mistõttu ei ole loetelu ammendav. Sätte eesmärk ei

ole korrata Politsei- ja Piirivalveameti üldist pädevust süütegude menetlemisel, vaid määratleda

ülesanded, mis tulenevad kriminaaltulu tuvastamise üksuse rollist.

Kolmas lõige võimaldab Politsei- ja Piirivalveametil taotleda lõikes 2 nimetatud ülesande

täitmiseks koostööd asjaomaselt pädevalt asutuselt. Koostöö võib seisneda muu hulgas vajaliku

teabe edastamises või asjaomase asutuse pädevusse kuuluva toimingu tegemises. Lõige ei anna

Politsei- ja Piirivalveametile iseseisvat alust piiratud juurdepääsuga teabe saamiseks. Teabe

saamine, andmekogudele juurdepääs ja muu koostöö toimub selleks seaduses sätestatud alustel ja

korras.

Sätte viimases lõikes täpsustatakse, et paragrahv ei piira Politsei- ja Piirivalveameti teiste

struktuuriüksuste ega teiste uurimisasutuste või pädevate asutuste seadusest tulenevaid ülesandeid.

Kuriteoga seotud vara tuvastamine ning selle arestimise, konfiskeerimise, kannatanule tagastamise

või hüvitamise tagamine ei muutu kriminaaltulu tuvastamise üksuse ainupädevuseks. Lõike

eesmärk on säilitada senine pädevusjaotus ja vältida vastupidist tõlgendust.

Eelnõu § 4 punkt 2.

Muudatusega sätestatakse Politsei- ja Piirivalveameti ülesanded kriminaaltulu haldamise üksuse

ülesannete ajutise täitjana. Sellega võetakse üle direktiivi artiklist 22 tulenev kohustus määrata

vähemalt üks pädev asutus, kes täidab arestitud ja konfiskeeritud vara haldamisega seotud

kriminaaltulu haldamise üksuse ülesandeid kuni vara võõrandamiseni lõpliku konfiskeerimisotsuse

alusel. Direktiivi kohaselt võib kriminaaltulu haldamise üksus hallata vara ise või tagada selle

tõhusa haldamise, pakkudes tuge ja eksperditeadmisi vara haldamise eest vastutavatele pädevatele

asutustele. Eelnõuga valitakse viimane lahendus.

Politsei- ja Piirivalveamet määratakse ajutiselt tuge ja eksperditeadmisi pakkuvaks üksuseks, kuid

talle ei anta teiste asutuste vastutusalas oleva vara vahetu haldamise ülesandeid. Ajutine lahendus

on vajalik, sest direktiiv tuleb Eesti õigusesse üle võtta 23. novembriks 2026, kuid Justiits- ja

Digiministeeriumi juhitav arestitud ja konfiskeeritud vara keskse haldusüksuse loomise projekt on

alles ettevalmistamisel. Projekti ajakava kohaselt valmistatakse 2027. aastal ette üksuse esialgne

käivitamine ning 2029. aastal on kavandatud üksuse ja IT-lahenduse täiemahuline rakendamine.

Kavandatud säte ei muuda arestitud ja konfiskeeritud vara haldamise senist pädevus- ega

vastutusjaotust. Vara vahetu haldamise eest vastutab ka edaspidi asutus, kelle pädevuses see

kehtiva õiguse kohaselt on. Politsei- ja Piirivalveameti ülesanne piirdub teiste uurimisasutuste ja

prokuratuuri toetamise ning neile eksperditeadmiste pakkumisega. Selliselt ei panda Politsei- ja

Piirivalveametile uusi ülesandeid, sest juba kehtiva õiguse alusel jagab Politsei- ja Piirivalveameti

juures tegutsev kriminaaltulu tuvastamise büroo oma eksperditeadmisi keerulisema vara

arestimisel (nt krüptovara) ja logistikabüroo pakub teistele uurimisasutustele tuge konfiskeeritud

varade müümisel. Kriminaaltulu haldamise üksuse ülesannete täitmise ulatus ja prioriteedid

määratakse Politsei- ja Piirivalveameti olemasolevat ressurssi arvestades. See võib teatud juhtudel

45

tähendada ka ressursi puudumise tõttu vara haldamisega seotud toe ja eksperditeadmiste jagamisest

keeldumist.

Lõike 1 kohaselt täidab Politsei- ja Piirivalveamet kriminaaltulu haldamise üksuse ülesandeid,

pakkudes teistele uurimisasutustele ja prokuratuurile tuge ja eksperditeadmisi arestitud ja

konfiskeeritud vara tõhusaks haldamiseks ning selle planeerimiseks. Tugi võib seisneda eelkõige

vara säilitamiseks, hoiustamiseks, hindamiseks, võõrandamiseks või muu sobiva haldamisviisi

valimiseks vajalike teadmiste ja senise praktilise kogemuse jagamises.

Lõikega 2 võetakse üle direktiivi artikli 22 lõike 2 punktides b ja c sätestatud koostöökohustus.

Politsei- ja Piirivalveamet teeb kriminaaltulu haldamise üksuse ülesannete täitmisel koostööd vara

jälitamise, tuvastamise, arestimise ja konfiskeerimise eest vastutavate uurimisasutuste ja

prokuratuuriga ning teiste vara haldamise eest vastutavate asutustega. Piiriülestes juhtumites

hõlmab see koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ja kolmandate riikide pädevate

asutustega, sh teiste vara haldamise kesküksuse kontaktpunktiks määratud asutustega. Samas ei

tähenda see, et kogu rahvusvaheline koostöö peaks toimuma läbi Politsei- ja Piirivalveameti, ka

teistel vara haldamisega tegelevatel uurimisasutustel (eelkõige Maksu- ja Tolliamet,

Kaitsepolitseiamet ja Keskkonnaamet) säilib kohustus ja võimalus suhelda enda

koostööpartneritega otse ilma Politsei- ja Piirivalveametit kaasamata.

Lõige 3 piiritleb Politsei- ja Piirivalveameti vastutuse. Paragrahv ei pane ametile teiste

uurimisasutuste vastutusalas oleva vara hoidmise, hooldamise, väärtuse säilitamise, realiseerimise

ega muu vahetu haldamise kohustust. Samuti ei piira säte teiste uurimisasutuste seadusest tulenevat

pädevust ega vastutust nende menetlustes arestitud või konfiskeeritud vara suhtes. Seega jääb iga

asutus vastutama tema pädevuses oleva vara kohta otsuste tegemise ja nende täitmise eest. Selline

piiritlemine tagab, et ajutise lahendusega ei kaasne Politsei- ja Piirivalveametile vaikimisi uusi vara

vahetu haldamise kohustusi, millega kaasneks täiendav ressursikulu.

Eelnõu § 4 punkt 3.

Muudatusega nähakse ette rakendussäte, mis ütleb, et Politsei- ja Piirivalveamet täidab PPVS §-

s 4² sätestatud kriminaaltulu haldamise üksuse ülesandeid ajutiselt kuni 2028. aasta

31. detsembrini. Ajutine lahendus võimaldab täita direktiivi artiklist 22 tuleneva kohustuse,

määramata Politsei- ja Piirivalveametit püsivaks kriminaaltulu haldamise üksuseks.

Ajutiseks tähtajaks määratud 31. detsember 2028 lähtub sellest, et Justiits- ja Digiministeeriumi

juhtimisel käivitatakse tõenäoliselt selleks ajaks arestitud ja konfiskeeritud vara keskne

haldusüksus (AMO), kellele Politsei- ja Piirivalveameti ajutiselt täidetavad ülesanded edaspidi üle

antakse. Kui AMO alustab tegevust enne 2028. aasta 31. detsembrit, tunnistatakse PPVS § 4²

kehtetuks ja ülesanded antakse AMO-le üle enne rakendussättes nimetatud tähtpäeva.

AMO lõplik asukoht, töökorraldus, ülesannete täpne ulatus ja rahastamismudel otsustatakse eraldi

Justiits- ja Digiministeeriumi Danske Banki projekti tulemusel. Projektis võrreldakse muu hulgas

kesküksuse loomist prokuratuuri, Politsei- ja Piirivalveameti, Riigi Tugiteenuste Keskuse või muu

asutuse juurde ning iseseisva üksuse ja erasektorit kaasava hübriidmudeli võimalusi.

46

Eelnõu § 4 punkt 4.

Muudatusega täiendatakse politsei ja piirivalve seaduse normitehnilist märkust viitega

kriminaaltulu direktiivile.

Paragrahviga 5 muudetaksesüüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadust.

Paragrahv koosneb neljast punktist.

Punktidega 1 ja 2 täiendatakse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lõike 1

punkti 5 ja lõiget 5, et seaduses sätestatud alustel hüvitataks ka vara käsutamise ajutise piiramisega

tekitatud kahju. Muudatus on vajalik, kuna eelnõuga nähakse ette uus kriminaalmenetluse tagamise

vahend, mille kohaldamisega võib isikule tekkida hüvitatav kahju.

Punktiga 3 täpsustatakse seaduse § 10 lõikes 1 varalise kahju hüvitamise piirmäära.

Kuueprotsendilist aastast intressimäära kohaldatakse ka arestitud vara võõrandamisest saadud

rahasumma arestimisega ning vara käsutamise ajutise piiramisega tekitatud kahju hüvitamisel.

Punktiga 4 täiendatakse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse normitehnilist

märkust viitega kriminaaltulu direktiivile.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu kohaselt võetakse kasutusele järgmised terminid.

Iseseisev konfiskeerimine. See on kasutatav katustermin konfiskeerimismeetmete kohta, mille

kohaldamise eelduseks ei ole isiku süüditunnistamine kuriteos. Siia alla kuuluvad KarS §-s 833

sätestatud süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine ja KarS §-s 834 sätestatud seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimine. Iseseisev konfiskeerimine erineb seega KarS §-des 83 ja 831

sätestatud konfiskeerimisest, mis eeldavad, et keegi oleks süüdi tunnistatud selles kuriteos, millest

konfiskeeritav vara pärineb. Samuti erineb see KarS §-s 832 sätestatud laiendatud

konfiskeerimisest, mille kohaldamise eelduseks on isiku süüditunnistamine majandusliku kasu

saamise eesmärgil toimepandud kuriteos. Iseseisva konfiskeerimise menetlus toimub eelnõu

kohaselt KrMS-i lisatavas 162. peatükis sätestatud korras.

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine. Süüdimõistva otsuseta konfiskeerimise all

mõistetakse kriminaaltulu direktiivi artiklile 15 vastavat konfiskeerimismeedet. Kuigi ingliskeelset

terminit non-conviction-based confiscation kasutatakse laiemalt ka süüdimõistmisest sõltumatu

konfiskeerimise üldnimetusena, kasutatakse seda eelnõus kitsamas tähenduses artikli 15

kohaldamisala tähistamiseks. Direktiivi artikkel 15 näeb ette konfiskeerimise olukorras, kus

alustatud kriminaalmenetlust ei ole võimalik jätkata kahtlustatava või süüdistatava haiguse, surma,

menetlusest kõrvalehoidumise tõttu või juhul, kui alla viieteistaastane aegumistähtaeg möödub

pärast kriminaalmenetluse alustamist. Eelnõu kohaselt saab süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimist kohaldada KarS § 833 alusel.

47

Seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine. Termin tähistab eelnõukohases KarS §-s 834

sätestatud konfiskeerimismeedet, millega võetakse üle direktiivi artiklis 16 sätestatud meede

confiscation of unexplained wealth linked to criminal conduct. Direktiivi järgi kohaldub see meede

olukorras, kus artiklites 12–15 sätestatud konfiskeerimismeetmeid ei saa riigisisese õiguse kohaselt

kohaldada. Konfiskeerimise esemeks võib olla kuriteo uurimise käigus tuvastatud vara, kui kohus

on veendunud, et vara pärineb kuritegeliku ühenduse raames toime pandud kuritegelikust

tegevusest, mis võib otseselt või kaudselt anda olulist majanduslikku kasu. Eelnõu kohaselt on

seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine võimalik KarS § 834 alusel ka muude seaduses

sätestatud tingimustele vastavate kuritegude puhul. Meetme kohaldamise eelduseks on, et asjaolud

annavad selgelt ülekaaluka tõenäosuse järelduseks, et vara on saadud kuritegeliku tegevuse

tulemusena.

Vara käsutamise ajutine piiramine. See on uus edasilükkamatul juhul kohaldatav menetlusabinõu,

mis võimaldab uurimisasutusel ajutiselt keelata vara käsutamise, kui see on vajalik varalise nõude

tagamiseks ja sama eesmärki ei ole võimalik saavutada muu tagamisabinõuga. Abinõu on ajaliselt

rangelt piiratud ja allutatud prokuratuuri kontrollile: prokuratuuri tuleb korraldusest viivitamata

teavitada ning prokuratuur otsustab, kas käsutuspiirangu kohaldamist jätkata ja esitada

eeluurimiskohtunikule taotlus vara arestida või muu vara tagamise abinõu kohaldada. Kui

kohtulikku luba seitsme tööpäeva jooksul ei anta, tuleb vara käsutamise piiramine lõpetada.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on vahetult seotud Euroopa Liidu õigusega. Eelnõuga viiakse Eesti õigus kooskõlla uue

kriminaaltulu direktiivi nõuetega. Seletuskirjale on lisatud kriminaaltulu direktiivi ja Eesti

õigusaktide vastavustabel (lisa 1).

Kriminaaltulu direktiivi ülevõtmisel on lähtutud minimaalsuse põhimõttest. Laiemad lahendused

on kavandatud üksnes juhul, kui need on eelnõu koostamisse kaasatud uurimisasutuste,

prokuratuuri ja kohtute esindajate hinnangul Eesti oludes vältimatult vajalikud ja proportsionaalsed

kuritegevuse tasuvuse vähendamiseks või selleks, et direktiivis ette kirjutatud lahendused

haakuksid loogiliselt Eesti õiguskorraga.

Alljärgnevas tabelis on esitatud meetmed, mis eelnõu kohaselt ületaksid direktiivi kohaselt

minimaalselt nõutavat.

Valdkond Eesti valik Direktiivi nõue Põhjendus

Seletamatu

päritoluga vara

konfiskeerimine

Seletamatu päritoluga

vara saab konfiskeerida

seaduses piiritletud

kuritegude puhul, mis on

toime pandud grupi poolt,

kuritegeliku ühenduse

tuvastamist KarS mõistes

ei nõuta

Direktiiv võimaldab

sätestada, et seletamatu

päritoluga vara

konfiskeeritakse üksnes

juhul, kui:

 see vara on

saadud

kuritegeliku

ühenduse raames

toime pandud

kuritegeliku

Kuritegeliku vara

saamiseks ei tegutseta

alati püsiva ja selgelt

määratletud kuritegeliku

ühendusena. Näiteks

kelmuste puhul võivad eri

isikud tegutseda

kooskõlastatult, jagades

omavahel kannatanute

petmise, raha

vastuvõtmise,

48

käitumise

tulemusena;

 kui selline

käitumine võib

otseselt või

kaudselt tuua

märkimisväärset

majanduslikku

kasu;

kui see vara on eelnevalt

arestitud kuritegeliku

ühenduse raames toime

pandud kuriteo uurimise

käigus.

edasikandmise ja

varjamise ülesandeid,

ilma et nende koostöö

vastaks kõigile

kuritegeliku ühenduse

tunnustele. Seetõttu

võimaldab eelnõu

seletamatu päritoluga vara

konfiskeerida ka seaduses

ammendavalt loetletud

raskemate kuritegude

puhul, kui kuritegu on

toime pandud grupis.

Laiendatud

konfiskeerimine

Eelnõuga loobutakse

senisest kitsast kuritegude

loetelust, mille puhul saab

laiendatud

konfiskeerimist kohaldada

ja nähakse ette, et see on

KarS § 832 eeldustel

võimalik kõigi

majandusliku kasu

saamise eesmärgil toime

pandud kuritegude puhul.

Direktiiv nõuab

laiendatud

konfiskeerimise võimalust

kuritegude puhul, mis

kuuluvad direktiivi

kohaldamisalasse ja mille

eest ettenähtud karistuse

ülemmäär on vähemalt 4-

aastane vangistus.

Senine kataloog oli

ebatäielik ja loogiliste

vastuoludega.

Eesmärgipõhine lahendus

võimaldab arvestada

kuritegevuse muutuvate

vormidega ja konkreetse

kuriteo tegeliku

majandusliku kasu

saamise eesmärgiga.

Eesmärgi tõendamise

kohustus on prokuratuuril.

Vara käsutamise

ajutine piiramine

Eelnõuga antakse

uurimisasutustele vara

käsutamise ajutise

piiramise õigus, allutades

meetme 24 tunni jooksul

kohustuslikule

prokuratuuri kontrollile.

Direktiiv nõuab

kriminaaltulu tuvastamise

üksusele viivitamatu

meetme kohaldamise

võimalust vähemalt

piiriüleses koostöös vara

säilitamiseks kuni

arestimisotsuse

tegemiseni.

Tegemist on olulise uue

meetmega, mis võimaldab

uurimisasutusel kiirelt

reageerida sekunditega

kaduda võiva kuritegeliku

vara peitmisele. Direktiivi

kohaselt on selline meede

kohustuslik teise

liikmesriigi alustatud

menetluses, kuid sama

meedet on vaja ka Eesti

kriminaalmenetlustes.

Meede on erandlik ja

ajutine: seda võib

kasutada vaid

edasilükkamatul juhul, kui

sama eesmärki ei saa

saavutada muu

tagamisabinõuga. Samuti

allub piirang juba 24 tunni

jooksul prokuratuuri

kontrollile, kes peab

piirangut jätkates

49

valmistama ette

arestimistaotluse.

Arestitud vara

võõrandamine

kriminaalmenetluse

ajal

Eelnõu võimaldab

võõrandada arestitud vara

kohtu loal enne

konfiskeerimist ning

omaniku ja prokuratuuri

või avalik-õigusliku

nõudeavalduse esitaja

nõusolekul ilma kohtu

loata. Kohus võib vara

arestimisel anda vara

võõrandamiseks ette

tingimuslik luba.

Direktiiv nõuab võimalust

võõrandada arestitud vara

enne lõplikku

konfiskeerimist, kui vara

väärtus võib kiiresti

väheneda, selle hoidmise

kulu on

ebaproportsionaalne või

vara säilitamiseks on

vajalikud eritingimused

või eksperditeadmisi.

Lahendus võimaldab

vältida korduvat kohtusse

pöördumist ning

reageerida õigel ajal vara

väärtuse vähenemisele või

hoiukulude kasvule.

Omaniku nõusolekuta

võõrandamine eeldab

kohtu luba, kohtu määrus

on vaidlustatav ning

võõrandamisest saadud

raha arestitakse vara

asemel.

6. Seaduse mõjud

6.1 Eelnõu mõjudest üldiselt ja taust

Käesoleva eelnõu peamine eesmärk on tõhustada kriminaaltulu tuvastamist, arestimist ja

konfiskeerimist. Muudatuste mõju avaldub riigivalitsemise, siseturvalisuse ja rahvusvahelise

koostöö valdkonnas. Muudatused puudutavad kõigi kriminaalmenetluste läbiviimist, kuid iseäranis

tugevalt varalise kasu saamise eesmärgil toimepandud kuritegude menetlemist. Eelnõuga võetakse

Eesti õigusesse üle EL kriminaaltulu direktiiv

Eelnõu peamised sihtrühmad on uurimisasutused (eelkõige Politsei- ja Piirivalveamet,

Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Keskkonnaamet), prokuratuur, kohtud, arestitud ja

konfiskeeritud vara haldavad riigiasutused (eelkõige PPA, aga ka MTA, KeA, KAPO) ning isikud,

kelle vara suhtes kohaldatakse konfiskeerimist. Kõige suurem arestitud ja konfiskeeritud varade

haldaja on PPA, kelle värskeima ülevaate (2020-2025) järgi kulus kriminaalmenetluses ära võetud

vara haldamisele ning hoiustamisele selles ajavahemikus ligikaudu 6 miljonit eurot. Kaudsed

sihtrühmad on kuriteos kannatanud ja äriühingud, keda mõjutab kuritegeliku kapitali liikumine

seaduslikku majandusse.

Muudatuste mõju ulatus on sihtrühmade lõikes erinev. Uusi konfiskeerimisaluseid rakendatakse

piiratud arvus kriminaalmenetlustes, kuid konkreetsele isikule võib mõju olla ulatuslik, kuna

konfiskeerimisega kaasneb omandiõiguse kaotamine. Uurimisasutustele, prokuratuurile ja

kohtutele avaldub mõju eelkõige uue menetluspraktika kujundamise, tõendite hindamise ning

koolitusvajaduse kaudu. Samuti ka võimaliku töökoormuse kasvu näol nt rahvusvahelises

koostööst tulenevate päringute arvu suurenemise näol.

Kuritegevuse aastaraamatu andmetel arestiti 2025. aastal 163 kriminaalasjas kokku vara

24 419 359€ väärtuses. Suurem osa nendest kriminaalasjadest (135) saatis prokuratuuri Politsei- ja

50

Piirivalveamet.40 Justiits- ja Digiministeeriumi 2025. aastal tehtud analüüs41, kus mh viidi läbi

ekspertintervjuud praktikutega (Harju Maakohus, Riigiprokuratuur, Keskkriminaalpolitsei

koosseisu kuuluv kriminaaltulu tuvastamise büroo, Rahapesu Andmebüroo) leidis, et 2024. aastal

jäi umbes pool (55%) arestitud varast konfiskeerimata ning suur osa (76%) konfiskeeritud

kriminaaltulust oli seotud narkokuritegudega. Kuigi vara arestimise üldpilt oli mitmekesisem, siis

kolmandikul (36%) juhtudest arestiti/konfiskeeriti ainult sularaha.

Umbes viiendikul (19,5%) juhtudest andis arestitud vara liik tunnistust, et kriminaalasjas on tehtud

(enne avalikke toiminguid) sihipäraseid toiminguid vara tuvastamiseks: kinnisvarale seatud

hüpoteegid, nõudeõigused või muud sellised esemed/õigused, mida kindlasti ei ole võimalik

tuvastada läbiotsimise käigus või tavapärase pangapäringuga. See tähendab viiest juhtumist neljal

piirduti kuritegeliku vara tuvastamisel üksnes pealiskaudse analüüsi ja üldiste menetlustoimingute

läbiviimisega.

Joonis 1. Arestitud ja konfiskeeritud vara väärtus Eestis aastatel 2016–2025, mln eurodes.42

Suurem arestimise väärtus 2024. aastal oli seotud ühe suuremahulise kriminaalasjaga.

Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu43 kohaselt on organiseeritud kuritegevus muutunud üheks

olulisemaks julgeolekuohuks Euroopa Liidus. Kuritegelikud ühendused tegutsevad üha enam

40 Kuritegevus 2025 (2026). Allikas: Kriminaalmenetlus | Kuritegevus 2025, vaadatud 15.09.2026 41 Neering, A. L., Pallo, K.-H., 2025. Kriminaaltulu jälitamise, tuvastamise, arestimise ja konfiskeerimise analüüs.

Justiits- ja Digiministeerium. 42 Andmed pärinevad: Ombler, M., 2024. Kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raport. Siseministeerium. lk

38. Kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raport.pdf , Kuritegevuse statistika (2023-2025). Allikas:

https://www.justdigi.ee/kuritegevuse-statistika , vaadatud 15.09.2026, Prokuratuuri aastaraamat. Allikas:

https://aastaraamat.prokuratuur.ee/index.php/ , vaadatud 15.09.2026 43 Euroopa Komisjoni rände ja siseasjade peadirektoraat (2022). Allikas: EUR-Lex - 52022SC0245 - EN - EUR-Lex,

vaadatud 14.09.2026

51

piiriüleselt, kasutavad keerukaid äri- ja finantsskeeme ning varjavad kuritegelikku vara lähedaste

isikute, varifirmade ja rahvusvaheliste rahavoogude kaudu. Organiseeritud kuritegevuse peamine

ajend on majanduslik kasu, mis ulatub aastase tulu lõikes vähemalt 139 miljardi euroni.

Mõjuhinnang järeldas sellest, et kehtiv Euroopa Liidu raamistik pole olnud piisavalt tõhus, et võtta

kuritegelikelt ühendustelt ära nende rahalist ressurssi.

Mõjuhinnang tõi välja kolm peamist probleemi, mille kõrvaldamine on direktiivi eesmärgiks:

 Esiteks ei suuda õiguskaitseasutused sageli kuritegelikku vara piisavalt kiiresti tuvastada ja

arestida. Finantsuurimisi ei alustata kõigis liikmesriikides süsteemselt ning uurimisel

keskendutakse sageli süüteo tõendamisele, mitte kuritegeliku vara leidmisele.

 Teiseks on vara haldamise süsteemid killustatud ja ebaühtlased, mistõttu arestitud vara

kaotab menetluse kestel väärtust ning selle säilitamine muutub kulukaks.

 Kolmandaks ei võimalda täna kehtivad konfiskeerimise võimalused piisavalt tõhusalt

reageerida organiseeritud kuritegevuse skeemidele, kus vara peidetakse kolmandate isikute

kaudu, kuritegelikku päritolu varjatakse või kuritegelik tegevus kestab pika aja vältel.

Justiits- ja Digiministeeriumi ekspertintervjuud praktikutega kinnitasid, et samad väljakutsed on

täna olemas ka Eestis.

Direktiiviga soovitakse seega ajakohastada kehtivat õigusraamistikku, et muuta lihtsamaks ja

tagada tulemuslik kriminaaltulu tuvastamine ja konfiskeerimine kogu liidus. Samuti on direktiivi

eesmärgiks tugevdada piiriülest koostööd, et pädevad asutused saaksid vajalike ressursside ja

volituste abil kiiresti reageerida teiste liikmesriikide asutustelt tulnud taotlustele. Seega on

direktiivi poolt nähtud mõju liikmesriikidele positiivne.

6.2 Eelnõu suurima mõjuga muudatused

Eelnõuga lisanduvad suurema mõjuga muudatused on seotud iseseisva konfiskeerimise liikidega

(süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine ja seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine), vara

käsutamise ajutise piiramise võimaluse andmisega uurimisasutustele, liikmesriikide koostöös

toimuvale teabevahetusele seatud tähtaegadega. Samuti kaasneb ulatuslik mõju laiendatud

konfiskeerimise kohaldamise võimaluse laienemisega kõikidele kuritegudele, mis on toime pandud

majandusliku kasu saamise eesmärgil (kehtiv õigus näeb ette kuriteokataloogi, mille puhul on selle

meetme kohaldamine lubatud). Eraldi on hinnatud ka raskesti realiseeritava arestitud vara

tagastamise võimalusega kaasnevaid mõjusid.

Laiendatud konfiskeerimise muudatused

Muudatuse eesmärk on võimaldada laiendatud konfiskeerimist kõigi selliste kuritegude puhul,

mille toimepanemise eesmärk on majandusliku kasu saamine, sõltumata sellest, kas kuritegu

kuulub seaduses sätestatud kataloogi. See suurendab kuritegevuse varalise mõjutamise süsteemi

paindlikkust ning vähendab vajadust kohaldamisala laiendamiseks seadust iga uue kuriteoliigi

lisandumisel muuta.

Riigivalitsemise valdkonnas võib muudatus mõningal määral suurendada uurimisasutuste,

prokuratuuri ja kohtute töökoormust, sest laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks tuleb kohtul

52

tuvastada ja põhjendada, et kuritegu pandi toime majandusliku kasu saamise eesmärgil. Samas ei

ole põhjust eeldada olulist täiendavat koormust, kuna vastavad asjaolud on üldjuhul juba kuriteo

asjaolude ja motiivi tuvastamise käigus menetluses käsitletavad.

Muudatus mõjutab eelkõige uurimisasutusi ja prokuratuuri, kuna vara tuvastamise ja

finantsuurimise küsimused võivad senisest sagedamini tõusetuda menetlustes, kus laiendatud

konfiskeerimise kohaldamine ei olnud varem võimalik. Seetõttu võib suureneda vajadus

finantsuurimise alaste teadmiste ja koolituste järele. Samas Justiits- ja Digiministeeriumi poolt läbi

viidud ekspertintervjuudes nähti ka praktikute endi poolt vajadust laiendatud konfiskeerimise

kohaldamisala suurendamiseks.

Iseseisev konfiskeerimine

Iseseisva konfiskeerimise eesmärk on vältida olukordi, kus kuritegelik vara jääb konfiskeerimata

kriminaalmenetluse lahendamise võimatuse tõttu. Direktiiv näeb sellise võimaluse ette

kahtlustatava või süüdistatava surma, haigestumise, menetlusest kõrvalehoidumise või aegumise

puhul, nimetades seda süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimiseks ja samuti ka juhul, kui isikul

on seletamatu päritoluga vara, mis on saadud kuritegeliku ühenduse raames toime pandud

kuritegeliku käitumise tulemusena ja kui selline käitumine võib otseselt või kaudselt tuua

märkimisväärset majanduslikku kasu.

Iseseisva konfiskeerimise nõuded (ingl k non-conviction based confiscation või independent

confiscation) on Euroopa Liidus üha laiemalt kasutusel ning meede on oluline vahend

organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses. Selle kasutuselevõttu on soovitanud 2003. aastal

ÜRO, 2011. aastal Maailmapank, 2014. aastal EL ja OECD, 2021. aastal G20 ning 2023. aastal

rahapesuvastane töökond FATF.44

Riigivalitsemisele avaldab muudatus olulist mõju. Uurimisasutustel, prokuratuuril ja kohtutel tuleb

kujundada uus menetluspraktika ning hinnata vara kuritegelikku päritolu olukordades, kus

süüdimõistvat otsust ei tehta. Samuti võib tekkida vajadus täiendavate juhendite ja koolituste järele,

et tagada ühetaoline praktika.

Siseturvalisuse valdkonnas suurendab muudatus võimalusi kõrvaldada käibelt kuritegevusest

saadud vara olukordades, kus kriminaalmenetlust isiku süüküsimuse lahendamise kohta ei ole

võimalik lõpule viia. See suurendab kuritegevuse varalise mõjutamise tõhusust ning vähendab

võimalust, et tõendatult kuritegeliku päritoluga vara jääb menetluse lõppemise tõttu isiku või

temaga seotud isikute käsutusse. Muudatus aitab kindlustada avalikkuse õiglustunnet ja usaldust

õigussüsteemi vastu, kuna vähendab olukordi, kus kuritegeliku päritoluga vara jääb menetlusliku

takistuse tõttu konfiskeerimata.

Vara käsutamise ajutise piiramise muudatused

Vara käsutamise ajutise piiramise eesmärk on võimaldada uurimisasutusel kiireloomulises

olukorras ajutiselt säilitada vara kuni tavapärase arestimismenetluse läbiviimiseni. Probleemi

44 Ombler, M., 2024. Kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raport. Siseministeerium. lk 80-81. Kuritegevuse

varalise mõjutamise töörühma raport.pdf

53

olemasolu toodi välja nii Siseministeeriumi kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raportis

kui ka Justiits- ja Digiministeeriumi analüüsis.

Muudatuse peamine mõju avaldub siseturvalisusele. Praktikas aitab uus abinõu vähendada riski, et

kuriteoga seotud vara võõrandatakse, peidetakse või tehakse muul viisil kättesaamatuks ajal, mis

jääb vara tuvastamise ning prokuratuuri või kohtu vara arestimise määruse vahele. Seeläbi

suureneb tõenäosus, et kriminaalmenetluses tuvastatud vara on võimalik hiljem kasutada

konfiskeerimise või muude varaliste nõuete tagamiseks. Mõju on eriti oluline kiiresti liigutatava

vara, näiteks panga- või makseasutuse kontol oleva raha või krüptovara puhul.

Riigivalitsemise seisukohast mõjutab muudatus eeskätt uurimisasutuste ja prokuratuuri

töökorraldust. Uurimisasutused saavad uue võimaluse vara säilitamiseks, kuid sellega kaasneb ka

vastutus ja kohustus põhjendada abinõu vältimatut vajalikkust ning teavitada prokuratuuri hiljemalt

24 tunni jooksul. Samas ei asenda uus meede kohtulikke varalise nõude tagamise abinõusid sest

piirangu jätkamiseks tuleb pöörduda eeluurimiskohtuniku poole ning piirang kehtib maksimaalselt

seitse tööpäeva. Muudatuste rakendamine eeldab, et uurimisasutustel on piisav võimekus

finantsuurimise läbiviimiseks ning kuritegeliku vara tuvastamiseks. Seetõttu suureneb vajadus

koolituste, juhendmaterjalide ja valdkondliku kompetentsi arendamise järele.

Samal ajal aitab võimaluse laienemine uurimisasutustele vähendada olukordi, kus varaküsimused

jäävad menetluses teisejärguliseks või vara tuvastamist alustatakse liiga hilja. See toetab eesmärki

käsitleda kuritegevuse varalist mõjutamist kriminaalmenetluse loomuliku osana sõltumata

menetletava kuriteo liigist.

Kriminaalmenetluse ajal arestitud vara võõrandamise muudatused

Arestitud vara võõrandamise eesmärk on tagada arestitud vara väärtuse säilimine keerukate ja

pikemate45 kriminaalmenetluste vältel ning vältida olukordi, kus vara pikaajaline hoidmine

põhjustab vara väärtuse olulist vähenemist või ebamõistlikult suuri kulusid.

Omaniku nõusolekuta arestitud vara võõrandamise sisulisi aluseid täiendatakse minimaalselt. Nagu

kehtiva õiguse järgi, on ka edaspidi võimalik vara võõrandada eelkõige juhul, kui selle hoidmise

kulud on ebamõistlikult suured või kui see on vajalik vara väärtuse olulise vähenemise vältimiseks.

Direktiivi ülevõtmisel lisatakse täiendava alusena võimalus võõrandada vara ka juhul, kui selle

hoidmine eeldab eritingimusi või eksperditeadmisi, mis ei ole hõlpsasti kättesaadavad.

Peamine sisuline muudatus seisneb võimaluses anda vara võõrandamiseks tingimuslik kohtulik

luba juba arestimise otsustamisel. Kohus saab hinnata võõrandamise eeldusi ette ning määrata

kindlaks objektiivselt kontrollitavad tingimused, mille saabumisel võib vara võõrandada. Näiteks

võib kohus ette näha, et vara võib võõrandada juhul, kui selle väärtus langeb teatud tasemeni või

hoiustamiskulud ületavad kindlaksmääratud piiri. Selline lahendus võimaldab reageerida õigel ajal

45 JDMi kuritegevuse aastaraamatu andmetel oli üldmenetluse menetlusaja mediaan 2025. aastal 203 päeva ja

kokkuleppemenetluses 23 päeva. Pikim 2025. aastal lõppenud kriminaalmenetlus kohtu I astmes oli aga

kokkuleppemenetlus, mis kestis 2652 päeva

54

olukordades, kus vara väärtuse vähenemine on ette nähtav, säilitades samal ajal kohtuliku kontrolli

ning kohustuse arvestada omaniku huvidega.

Riigivalitsemises avaldab muudatus mõju vähendades kohtute ja prokuratuuri töökoormust. Kui

kohus on vara võõrandamise lubatavust juba arestimise menetluses hinnanud ja andnud selleks

tingimusliku loa, ei ole hiljem vaja sama küsimuse lahendamiseks uuesti kohtusse pöörduda.

Samuti kaob vajadus eeluurimiskohtuniku loa järele juhtudel, kus vara võõrandamiseks on

omaniku luba.

Kriminaaltulu tuvastamise üksuste teabevahetuse tähtaegade muudatused

Muudatusega kehtestatakse Euroopa Liidu liikmesriikide vahelisele kriminaaltulu alasele

teabevahetusele siduvad tähtajad. Mõju avaldub eelkõige Politsei- ja Piirivalveametile ja

prokuratuurile, kellel tuleb tagada võimekus reageerida kiireloomulistele teabenõuetele ka

väljaspool tavapärast tööaega. Eelkõige puudutab see kaheksatunnise tähtajaga taotlusi, mille

täitmist on vaja tagada õhtuti, nädalavahetustel või riigipühadel.

Riigivalitsemise seisukohast võib muudatus nõuda töökorralduse kohandamist, vajadusel

valvekorra või muude operatiivsete lahenduste kasutamist ning täiendavate juhiste väljatöötamist.

Samas aitab kiirem teabevahetus vältida olukordi, kus vara viiakse enne arestimist teise

jurisdiktsiooni, võõrandatakse või peidetakse. Seetõttu on muudatuse mõju siseturvalisusele ning

rahvusvahelisele koostööle positiivne ning see toetab oluliselt ka piiriüleste finantsuurimiste

tulemuslikkust.

Mõju riigi välissuhetele on positiivne eelkõige Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise praktilise

koostöö usaldusväärsuse ja õigeaegsuse paranemise kaudu. Ühtlustatum Euroopa Liidu

õigusraamistik aitab vähendada olukordi, kus liikmesriikide erinevad menetlusnormid või asutuste

volitused takistavad kuritegeliku vara kiiret tuvastamist ja hilisemat konfiskeerimist. Muudatus

toetab seeläbi piiriülest kriminaalmenetlusalast koostööd, tugevdab Eesti võimekust täita teiste

liikmesriikide taotlusi ning parandab Eesti võimalusi taotleda abi teistes liikmesriikides asuva

kuritegeliku vara leidmiseks ja säilitamiseks.

Arestitud vallasasja tagastamine

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4221 ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise

seaduse (KrMSRS) § 2511 muudatuste eesmärk on parandada arestitud vara haldamise praktilist

korraldust. Muudatused aitavad vältida olukordi, kus arestitud vara säilitamine tekitab

põhjendamatuid kulusid või kus vara tagamise meetmete rakendamine ei ole piisavalt paindlik.

Selle muudatuse mõju avaldub peamiselt riigivalitsemises ja vara haldavatel riigiasutustel.

Muudatuse jõustumise järel on riigiasutustel võimalik selgel õiguslikul alusel vabaneda vara

hoidmise kohustusest ja sellega seotud kuludest juhtudel, mil vara realiseerimine ei ole

perspektiivikas või on juba ebaõnnestunud. Mõju on positiivne, sest muudatus võimaldab

vabastada siseruume ja välisterritooriumi esemetest, mille vastu puudub praktiline huvi nii turul

kui mõnel juhul ka omanikul endal.

55

Muudatusel on teatav mõju ka riigiasutuste töökorraldusele, kuna vara hoidmise kohustusest

vabastamiseks tuleb kohtule esitada asjakohaselt põhjendatud taotlus. Sellega võib seaduse

jõustumise järel kaasneda ajutine töökoormuse kasv, kuid mõju ei ole püsiv. Aastate jooksul

kogunenud vallasasjade hulk väheneb järk-järgult ning ühe taotlusega on võimalik käsitleda mitut

eset korraga. Regulatsioon jätab vara valdajale ka ulatusliku kaalutlusruumi, võimaldades

otsustada, millises tempos ja milliste esemete suhtes taotlusi esitada. Seetõttu on muudatuse

kogumõju riigiasutuste korraldusele pigem mõõdukas ning seda tasakaalustab vara hoiustamisega

seotud töökoormuse ja kulude vähenemine.

6.3 Mõjud halduskoormusele

Eelnõu mõju ettevõtjate ja elanike halduskoormusele on hinnatud väheseks. Eelnõuga ei kehtestata

uusi üldisi aruandlus-, registreerimis-, loa taotlemise ega muid regulaarseid teabe esitamise

kohustusi ettevõtjatele või füüsilistele isikutele. Muudatused puudutavad peamiselt

kriminaalmenetluse läbiviimist, uurimisasutuste, prokuratuuri ja kohtute pädevusi ning

rahvusvahelist koostööd. Üksikjuhtudel võivad menetlusosalistele kaasneda menetlusega seotud

kohustused tõendite või selgituste esitamisel, kuid need on kriminaalmenetlusele allutamisega

kaasuvad ega ole käsitatavad halduskoormusena halduskoormuse tasakaalustamise reegli

tähenduses.

6.4 Mõju ettevõtluskeskkonnale

Muudatustel on mõju ettevõtluskeskkonnale. Kaudselt aitavad muudatused vähendada olukordi,

kus kuritegelik vara või kuritegevusest saadud kapital liigub läbi seotud äriühingute ja varifirmade

seaduslikku majandusse. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang rõhutab, et organiseeritud kuritegevus

kasutab seaduslikke ettevõtteid ja omandistruktuure kuritegeliku vara varjamiseks ning legaalsesse

majandusse paigutamiseks. Seetõttu toetavad muudatused ausat konkurentsi ja vähendavad

kuritegeliku kapitali mõju turul. Samuti toetavad muudatused Eesti majanduskeskkonna

usaldusväärsust ja läbipaistvust, kuivõrd tõhus kuritegeliku vara konfiskeerimise süsteem on üks

rahvusvaheliselt hinnatavaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid. FATFi

soovitused näevad muu hulgas ette võimaluse kuritegeliku vara konfiskeerimiseks ka ilma

süüdimõistva kohtuotsuseta

6.5 Mõju põhiõigustele

Kokkuvõte

Eelnõuga laiendatakse konfiskeerimisvõimalusi ning täiendatakse vara arestimise ja

konfiskeerimise regulatsiooni. Eelnõus sisalduvad meetmed riivavad eelkõige põhiseaduse §-s 32

sätestatud omandipõhiõigust, sest võimaldavad vara arestida, selle käsutamist piirata või vara

lõplikult konfiskeerida. Osade meetmete puhul, eeskätt iseseisva konfiskeerimise korral, puudutab

regulatsioon ka põhiseaduse §-st 22 tulenevat süütuse presumptsiooni, kuna konfiskeerimine võib

toimuda olukorras, kus isiku suhtes ei tehta süüdimõistvat kohtuotsust. Riived teenivad olulist

avalikku huvi, milleks on kuritegevuse tasuvuse vähendamine, kuritegeliku vara eemaldamine

legaalsest majandusest ja kannatanute huvide parem kaitse. Meetmed on eesmärkide saavutamiseks

sobivad ja vajalikud ning nende rakendamist tasakaalustavad ulatuslikud menetluslikud tagatised:

56

kohtulik kontroll, õigus olla ära kuulatud, õigus esitada tõendeid, kaebeõigus, piirangute ajutisus

ning kahju hüvitamise võimalus. Seetõttu on eelnõu koostajate hinnangul eelnõus sisalduvad

põhiõiguste piirangud kooskõlas põhiseaduse §-ga 11 ning eelnõu tervikuna põhiseaduspärane.

Suurima mõjuga muudatused

Laiendatud konfiskeerimise muudatused

Muudatus riivab põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust selles ulatuses, milles see

laiendab nende kuritegude ringi, mille korral tuleb kõne alla laiendatud konfiskeerimine. Samas ei

muudeta laiendatud konfiskeerimise sisulisi eeldusi ega tõendamisstandardeid. Ka edaspidi peab

kohus tuvastama seaduses sätestatud eeldused ning hindama konkreetse vara seotust kuritegeliku

tegevusega.

Muudatus on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Senine kataloogikuritegudel põhinev

süsteem on viinud olukorrani, kus sisuliselt samaväärseid majandusliku kasu saamise eesmärgil

toime pandud kuritegusid koheldakse erinevalt üksnes põhjusel, et üks kuritegu kuulub seaduses

sätestatud loetellu ja teine mitte. Majandusliku kasu saamise eesmärgile keskenduv regulatsioon

võimaldab siduda laiendatud konfiskeerimise kohaldamise kuriteo tegeliku olemuse, mitte

formaalse kuriteokataloogiga. See võimaldab paremini saavutada seadusandja tegeliku tahte ja

eesmärgi laiendatud konfiskeerimise võimaluse kehtestamisel.

Riive mõõdukust toetab asjaolu, et majandusliku kasu saamise eesmärgi olemasolu ei eeldata, nagu

kataloogisüsteemi puhul praegu, vaid see tuleb igas kriminaalasjas eraldi tuvastada ja põhjendada.

Seetõttu ei muutu laiendatud konfiskeerimise kohaldamine automaatseks ega sõltu üksnes

menetleja hinnangust. Vastupidi, kohtul lasub kohustus põhjendada, millistele asjaoludele

tuginedes järeldatakse, et kuritegu pandi toime majandusliku kasu saamise eesmärgil. Eeltoodust

tulenevalt on muudatus kooskõlas põhiseaduse § 11-ga.

Iseseisva konfiskeerimise menetlus ja omandipõhiõigus

Kõige intensiivsem põhiõigusriive kaasneb eelnõuga loodavate süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimise ja seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise alustega. Nende meetmete puhul

võib isik kaotada vara ilma, et tema suhtes tehtaks süüdimõistvat kohtuotsust. Seetõttu kujutavad

need endast PS § 32 kaitsealasse kuuluva omandiõiguse intensiivset piirangut kui ka põhiseaduse

§ 22 ehk süütuse presumptsiooni riivet.

Riive eesmärk on vältida olukordi, kus kuritegeliku päritoluga vara jääb isiku käsutusse üksnes

seetõttu, et kriminaalmenetlust ei ole võimalik lõpule viia või vara seost konkreetse

kuriteoepisoodiga ei ole võimalik tavapärases kriminaalmenetluses nõutaval tasemel tõendada.

Tegemist on õiguskorra kaitse ja raske kuritegevuse vastase võitluse seisukohalt olulise

eesmärgiga. Meetmed on eesmärgi saavutamiseks sobivad, sest võimaldavad kõrvaldada

kuritegeliku päritoluga vara seaduslikust majandusest ka juhtudel, mil senised

konfiskeerimisvõimalused ei töötaks.

Meetmete mõõdukust toetavad mitmed kaitsemehhanismid. Vara konfiskeerimise otsustab kohus.

Kohus ei lahenda isiku süüküsimust, vaid hindab üksnes vara kuritegelikku päritolu (rohkem on

57

analüüsitud seda seletuskirja peatükis 3 „eelnõu § 1 punkt 2“). Vara konfiskeerimiseks peab kohus

olema veendunud, et vara kuritegelik päritolu või seos kuriteoga on tõendatud selgelt ülekaaluka

tõenäosusega. Isikule tagatakse õigus olla menetlusse kaasatud, kasutada esindajat, esitada

tõendeid, esitada vastuväiteid ja vaidlustada kohtulahend.

Eelnõu koostamisel on arvestatud ning põhjalikult käsitletud (peatükis 3 „eelnõu § 1 punkt 2“) ka

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat, mille kohaselt ei ole süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimine vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lõikes 2 sätestatud

süütuse presumptsiooniga, kui menetluses on tagatud piisavad menetluslikud kaitsemeetmed ning

kohus ei käsita isikut kuriteos süüdiolevana ei otsese ega kaudse hinnangu läbi.

Eeltoodust tulenevalt täidab omandipõhiõiguse riive eelnõu eesmärke ning ette nähtud

kaitsemeetmeid arvestades on see proportsionaalne.

Vara käsutamise ajutine piiramine

Vara käsutamise ajutise piiramise meede riivab omandipõhiõigust, sest piirab isiku võimalust oma

vara kasutada ja käsutada enne kohtuliku arestimismääruse tegemist. Muudatusega võib kaasneda

suurem omandipõhiõiguse riive, sest laiendatakse oluliselt asutuste nimekirja, millel on võimalus

vara käsutamist piirata.

Riive eesmärk on vältida vara peitmist, võõrandamist või hävitamist ajavahemikus, mis jääb vara

tuvastamise ja kohtuliku tagamisabinõu kohaldamise vahele. Eriti oluline on see kiiresti liigutatava

vara, näiteks pangakontol oleva raha või krüptovara puhul, aga tänaste vahenditega on võimalik

kiiresti võõrandada ka näiteks kinnisvara. Meede on seega eesmärgi saavutamiseks sobiv.

Meede on vajalik, sest tavapärane kohtulik arestimismenetlus ei pruugi kiireloomulistes

olukordades võimaldada vara säilitamist. Vähem piiravad abinõud ei pruugi sellistel juhtudel

tagada vara säilimist.

Meetme mõõdukust tagavad selle ajutine iseloom ja mitmetasandiline kontroll. Piirang kehtib

maksimaalselt seitse tööpäeva, uurimisasutus peab teavitama prokuratuuri hiljemalt 24 tunni

jooksul ning piirangu jätkamiseks tuleb pöörduda kohtusse. Kui kohtulikku luba ei saada, tuleb

piirang lõpetada. Samuti on võimalik nõuda õigusvastase piirangu tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud

ja tulud

Käesoleva eelnõu rakendamisega ei kaasne märkimisväärseid lisanduvaid kulusid seoses

uurimisasutuste, prokuratuuri ja kohtute võimekuse suurendamisega kriminaaltulu tuvastamisel,

arestimisel ja konfiskeerimisel.

Vastav võimekuste parendamine on tähtajaliselt seotud Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahelise

finantskuritegevuse vastase koostöö kokkuleppe raames eraldatud vahenditest (nn Danske Banki

rahad), mille maht on ligikaudu 49 miljonit eurot (38,7 miljonit on 2026. a septembri seisuga juba

eraldatud). Pärast projektirahastuse lõppemist on võimalik eraldi hinnata, kas ja millises ulatuses

on vajalik täiendav püsiv rahastus.

58

Danske Banki vahenditest on juba tugevdatud õiguskaitseasutuste võimekust kuritegelikku vara

tuvastada, arestida ja konfiskeerida. Sealhulgas on:

 eraldatud uurimisasutustele ja prokuratuurile ajutised rahalised vahendid uute kriminaaltulu

uurijate ja kriminaaltulule spetsialiseerunud prokuröride ametikohtade loomiseks, mis on

ka eelnõu koostamise ajal juba täidetud;

 eraldatud Justiits- ja Digiministeeriumile rahalised vahendid, mille abil valitakse Eesti

jaoks välja kõige sobivam arestitud ja konfiskeeritud vara keskse haldamise mudel, millega

seotud vara haldamise kesküksuse käivitamine on kavandatud juba 2027. aasta teise poolde

ja lõplikult peab üksus oma tegevust alustama hiljemalt 2029. aasta lõpus;

 eraldatud vahendid tehniliste lahenduste arendamiseks, et tõhustada kriminaaltulu

tuvastamist, finantsandmete analüüsimist ja tõendite töötlemist. Kohtunikele ja

kohtuteenistujatele luuakse spetsiaalne töövaade, mis võimaldab mahukate

finantskuritegude menetlemisel analüüsida finantskirja ja digitõendeid senisest tõhusamalt.

Samuti arendatakse uurimisasutuste ja prokuratuuri analüüsilahendusi, mis toetavad

menetlusandmete töötlemist, seoste tuvastamist ning rahvusvahelise ja organiseeritud

kuritegevusega seotud juhtumite menetlemist.

 eraldatud vahendid tugevdamaks Maksu- ja Tolliameti krüptovarade analüüsivõimekust

ning Finantsinspektsiooni tehnoloogilisi ja riskipõhiseid järelevalvevõimekusi

finantskuritegude tõkestamisel.

Rahastusega toetatakse ka teadmiste ja koolitusvõimekuse arendamist. Sisekaitseakadeemias

luuakse püsiv koolitusmudel uurijatele, prokuröridele ja kohtunikele kriminaaltulu tuvastamise

ning majanduskuritegude menetlemise valdkonnas. Samuti arendatakse korruptsiooni ja

finantspettuste ennetamise võimekust. Nende tegevuste tulemusel suureneb nii õiguskaitseasutuste

menetlusvõimekus kui ka riigi üldine suutlikkus ennetada ja avastada finantskuritegevust.

Kui pärast Danske Banki vahenditest rahastatavate tegevuste lõppemist ilmneb eelnõust tulenevate

eesmärkide täitmiseks täiendav ressursivajadus, tuleb selle põhjendatust, ulatust ja katmise

võimalusi hinnata tavapärase riigi eelarve planeerimise protsessi käigus.

Eelnõuga kaasnev võimalik tulu avaldub kaudselt kuritegeliku vara tõhusama tuvastamise ja

konfiskeerimise kaudu. Kuna konfiskeerimise maht sõltub menetletavate kriminaalasjade arvust,

kuritegude liigist ning konkreetsete juhtumite asjaoludest, ei ole võimalik täiendavat

konfiskeeritava vara mahtu ega sellest tulenevat riigitulu usaldusväärselt prognoosida. Samas on

Europol välja toonud, et Euroopa Liidus arestitakse vaid 2% kriminaaltulust ja konfiskeeritakse

1%46. Ka Justiits- ja Digiministeeriumi analüüs leidis, et ca 55% arestitud varast jäi aasta 2024

põhjal konfiskeerimata. See viitab sellele, et nii Euroopa Liidus tervikuna kui ka Eestis võib

kuritegevusest pärineda märkimisväärses ulatuses vara, mida ei tuvastata või mis ei jõua erinevatel

põhjustel konfiskeerimiseni. Eelnõu peamine eesmärk ei ole aga riigitulu suurendamine, vaid

46 Europol, Does Crime Still Pay? Criminal Asset Recovery in the EU (The Hague: Europol, 2016), 15,

https://www.europol.europa.eu/sites/default/files/documents/criminal_asset_recovery_in_the_eu_web_version_0.pdf

59

kuritegevuse tasuvuse vähendamine ning kuritegelikust tegevusest saadud vara äravõtmise

tulemuslikkuse parandamine.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks täiendatakse kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadust

rakendussättega, mis reguleerib KrMS § 4221 lõikes 1 sätestatud tähtaegade kohaldamist

pooleliolevate täitemenetluste ja enne muudatuse jõustumist jõustunud kohtuotsuste korral.

Samuti täiendatakse politsei ja piirivalve seadust rakendussättega, mille kohaselt täidab Politsei- ja

Piirivalveamet PPVS §-s 42 sätestatud kriminaaltulu haldamise üksuse ülesandeid kuni 2028. aasta

31. detsembrini. Rakendussäte sätestab lahenduse ajutise iseloomu ja võimaldab täita direktiivi

artiklist 22 tuleneva kohustuse. Ajutise tähtaja määramisel on lähtutud Justiits- ja

Digiministeeriumi Danske Banki projekti raames loodava arestitud ja konfiskeeritud vara keskse

haldusüksuse (AMO) käivitamise ajakavast. Pärast AMO käivitamist antakse talle üle Politsei- ja

Piirivalveameti ajutiselt täidetavad ülesanded. Kui AMO alustab tegevust enne 2028. aasta

31. detsembrit, tunnistatakse PPVS § 4² kehtetuks enne rakendussättes nimetatud kuupäeva.

Eelnõuga seotud muudatuste rakendamiseks on kavas muuta ka KrMS § 126 lõigete 6 ja 7 ja § 4211

lõike 3 ning väärteomenetluse seadustiku § 206 lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

määrust „Konfiskeeritud vara üleandmise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule

valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise

ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord“.

Määruse muutmise eelnõu koostatakse pärast käesoleva eelnõu avalikku kooskõlastamist.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõuga kavandatavad sätted jõustuvad üldises korras.

Seaduse võimalikult kiire jõustumine on oluline, kuna kriminaaltulu direktiivi riigisisesesse

õigusesse ülevõtmise tähtaeg on 23. november 2026. Kui eelnõukohase seadusega kehtestatavad

sätted peaksid jõustuma pärast seda tähtaega, võib Euroopa Komisjon algatada direktiivi

mitteõigeaegse ülevõtmise tõttu rikkumismenetluse.

10. Kooskõlastamine ja kaasamine

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks

ministeeriumidele, kohtutele, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile,

Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Politsei- ja Piirivalveametile, Maksu- ja Tolliametile ning

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Meie 12.10.2026 nr 8-1/7378-1

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaaltulu direktiiv) eelnõu Edastame ministeeriumidele kooskõlastamiseks ning kohtutele, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Õiguskantsleri Kantseleile, Politsei- ja Piirivalveametile, Maksu- ja Tolliametile ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille peamine eesmärk on tõhustada kuritegevuse varalist mõjutamist, võttes üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist. Palume Teie kooskõlastust või arvamust 15 tööpäeva jooksul arvates eelnõu avaldamisest eelnõude infosüsteemis. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

2. Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri 3. Kriminaaltulu direktiivi ja Eesti seaduste vastavustabel

Anna Leena Neering 58870758 [email protected]

2

Lisaadressaadid: Harju Maakohus

Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Riigiprokuratuur Eesti Advokatuur Tartu Ülikool Õiguskantsleri Kantselei Politsei- ja Piirivalveamet Maksu- ja Tolliamet Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaaltulu tuvastamise ja konfiskeerimise

direktiivi ülevõtmine)

eelnõu seletuskirja lisa 1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1260 (kriminaaltulu direktiivi) ja Eesti õigusaktide vastavustabel

ELi

õigus

akti

norm

ELi

õigusakti

normi

ülevõtmis

e

kohustus

ELi õigusakti normi sisuliseks

rakendamiseks kehtestatavad

riigisisesed normid

Kommentaarid

Artik

kel,

lõige,

punkt

Jah, ei,

valikuline

Paragrahv, lõige, punkt

Art 1 Ei Artikkel sätestab direktiivi reguleerimiseseme ning selle artikli sisuliseks rakendamiseks

eraldiseisvat õigusnormi kehtestada vaja ei ole.

Art 2 Ei Artikkel sätestab kohaldamisala ning selle artikli sisuliseks rakendamiseks eraldiseisvat

õigusnormi kehtestada vaja ei ole.

Art 3

p 1 ja

2

Jah KarS § 831 lg-d 1-12 - süüteoga

saadud vara konfiskeerimine

KarS § 832 lg-d 1 ja 11 - kuriteoga

saadud vara laiendatud

konfiskeerimine

Kuna kehtiv vara mõiste on lai ja hõlmab sisuliselt kõiki esemeid (sh krüptovara)

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 48 järgi, ei tingi osaliselt täienenud direktiivi

tulu ja vara mõisted kehtiva seaduse muutmist.

2

Art 3

p 3

Jah KarS § 83 lg-d 1 ja 2 – Süüteo

toimepanemise vahendi ja vahetu

objekti konfiskeerimine

Vahendi ja objekti definitsiooni seadus täpsemalt ei sätesta, kuid tegemist on laiade

mõistetega. Konfiskeerimise objektiks saavad seejuures põhimõtteliselt olla kõik TsÜS §-

s 48 nimetatud esemed ehk asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks

(RKÜKm 30.04.2013, nr 3-1-2-3-12, p 53). Alates 2017. aastast on KarS § 83 lg-s 1

ühemõtteliselt täpsustatud, et võimalik on konfiskeerida ka vahend, mida kavatseti

kasutada kuriteo toimepanemiseks.

Art 3

p 4

Jah KrMS § 211 lg 1 – kohtueelse

menetluse eesmärk

KrMS 3. peatükk –

tõendamisvahendid

KrMS § 193 lg 4 – vara jälitamise,

tuvastamise ja nõuete tagamise

planeerimise kohustuslikkus

KrMS § 1262 lg 1 p-d 3 ja 4 –

jälitustoimingu tegemise alused

KrMS § 193 lg 4 kohustab planeerima kohe kriminaalmenetluse alustamisel kuritegeliku

vara tuvastamise ja konfiskeerimisnõude tagamisega seotud tegevused.

KrMS § 211 lg 1 järgi on kohtueelse menetluse eesmärk koguda tõendusteavet ja luua

kohtumenetluseks muud tingimused. Kuritegeliku vara jälitamine ja kindlakstegemine

toimub kriminaalmenetluse raames. Tõendamisel on võimalik kasutada kõiki KrMS 3.

peatüki tõendamisvahendeid.

Lisaks võimaldavad KrMS § 1262 lg 1 p-d 3 ja 4 teha ka jälitustoiminguid, et tuvastada

kuriteoga saadud vara, kuriteo toimepanemise vahetu objekt ja vahend ja/või viia läbi

KarS 161 peatükis sätestatud konfiskeerimismenetlus.

Art 3

p 5

Jah KrMS § 1414 lg 1 – Konfiskeerimise,

selle asendamise, tsiviilhagi ja

varalise karistuse tagamine

KrMS § 142 lg 1 – Vara arestimine

KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle

asendamise ja varalise karistuse tagamine. Lisaks arestimisele on KrMS § 1414 lg 1

kohaselt võimalik kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud

hagi tagamise abinõusid.

Art 3

p 6

Jah KarS § 85 lg 1 – Konfiskeerimise

toime

KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises

lepingus sätestatud juhtudel tagasi.

3

Art 3

p 7

Jah KarS § 255 lg 1 – Kuritegelik ühendus KarS § 255 lg 1 annab kuritegeliku ühenduse mõiste, mida täpsustab kohtupraktika.

Kohtupraktikas on leitud, et raamotsuse 2008/841/JSK kuritegeliku ühenduse mõiste on

võrdlemisi avar ja üldsõnaline. Liikmesriigi õiguses mõiste täpsustamisel tuleb järgida

raamotsuse üldisi eesmärke.1

Art 3

p 8

Jah KrMS § 37 lg 1 – Kannatanu KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on

tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult

kahjustatud. Kahju mõiste hõlmab vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju

(nt RKKK 3-1-1-12-16, p 14).

Art 3

p 9

Jah RahaPTS § 9 – tegelik kasusaaja

RahaPTS § 77 jj – tegeliku kasusaaja

kohta andmete esitamine

Tegelik kasusaaja on RahaPTS § 9 lg 1 järgi füüsiline isik, kellel on omandi või muul

viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise isiku või juriidilise isiku üle või

kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse. RahaPTS § 9 lg-d 2 ja 4

täpsustavad lõiget 1 juhul, kui tegelikku kasusaajat ei ole võimalik nimetatud viisil

kindlaks määrata. Lisaks on RahaPTS-is ette nähtud tegelike kasusaajate register, mis on

osa avalikust äriregistrist.

Art 3

p 10

Jah KrMS § 401 lg 1 – kolmas isik

KrMS § 402 lg 2 – kolmanda isiku

õigused tema vara konfiskeerimisel

KrMS § 401 lg 1 mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga

isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle

subjektiivsete õiguste üle võidakse KrMS § 142 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel

otsustada (vt ka RKÜK 3-1-2-3-12, p 58, RKKK 3-1-1-89-11, p 19.3 ja 3-1-1-53-12, p

13). Lähtuvalt KrMS § 401 lg 1 mõttest ja PS § 32 lg-test 1 ja 2 taandub menetleja

kaalutlusõigus nullini, kui menetlustoiminguga oluliselt piiratakse kolmanda isiku

põhiõigusi. Sellisel juhul tuleb kolmas isik vahetult või esindaja kaudu viivitamatult

menetlusse kaasata (RKKK 3-1-1-62-13, p 13). Kui isikut kolmanda isikuna kaasatud ei

ole, pole võimalik tema vara konfiskeerimise üle otsustada (RKKK 3-1-1-89-11, p 19.3).

KrMS § 402 lg 2 tagab kolmandale isikule tema vara konfiskeerimisel kahtlustatava

õigused, sh õiguse esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi.

1 Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2019.a otsus asjas nr 1-16-9978, p 199.

4

Kolmanda isiku mõistega on kaetud kõik direktiivi art 3 p 10 alapunktides nimetatud

isikud. Eelkõige on kolmas isik arestimis- ja konfiskeerimismenetluses vara omanik (b),

kuid mõeldavad on ka juhud, kui kolmas isik on isik, kelle suhtes on väljastatud arestimis-

või konfiskeerimisotsus (a) – seda juhul, kui omandiõiguse üle toimub vaidlus. Teatud

juhtudel võib kolmandaks isikuks olla ka isik, kelle õigusi seoses varaga, mis on arestimis-

või konfiskeerimisotsuse objektiks, otsusega vahetult ja otseselt piiratakse (c). Direktiivi

artikkel 3 punkt 10 alapunktis d nimetatud isik kattub Eesti õiguse kontekstis alapunktides

a, b ja c nimetatud isikutega.

Art 4

lg 1

Jah KrMS 19. peatüki 8. jao 14 jaotis –

koostöö Euroopa Liidu

liikmesriikidega kuriteoga seotud

vara tuvastamisel

KrMS-i rahvusvahelise koostöö peatükk sätestab Euroopa Liidu liikmesriikidega tehtava

koostöö alused kuriteoga seotud vara tuvastamisel. Jaotise kohaldamisalasse kuulub

kriminaaltulu direktiivi artikkel 3 punktides 1–3 nimetatud

kuriteoga saadud vara, kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt, mille kohta on

tehtud või võidakse teha vara arestimise või konfiskeerimise otsus. Rahvusvaheliseks

koostööks pädevad asutused on Politsei- ja Piirivalveamet ja prokuratuur. Kavandatav

regulatsioon võimaldab teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva asutuse taotlusel edastada

kuriteoga seotud vara tuvastamiseks vajalikku kättesaadavat teavet ning määrab kindlaks

taotluse sisu, täitmise korra, täitmisest keeldumise alused ja omaalgatusliku teabeedastuse

võimaluse.

Art 4

lg 2

Jah KrMS § 48956 lg 2 – kuriteoga seotud

vara tuvastamise kohaldamisala

KarS § 83 – Süüteo toimepanemise

vahendi ja vahetu objekti

konfiskeerimine

KarS § 831 – süüteoga saadud vara

konfiskeerimine

KarS § 832 – kuriteoga saadud vara

laiendatud konfiskeerimine

KarS § 833 – süüdimõistva

kohtuotsuseta konfiskeerimine

KarS § 834 – seletamatu päritoluga

vara konfiskeerimine

Rahvusvahelist sanktsiooni rikkuva kuriteo toimepanemisel on võimalik kohaldada kõiki

konfiskeerimise aluseid. Eelnõuga lisanduv KrMS § 48956 tagab täiendavalt läbi otseviite

kriminaaltulu direktiivile, et liikmesriikide vahelises kriminaaltulu tuvastamise

teabevahetuses on võimalik jälitada ja kindlaks teha selline vara, mis on hõlmatud

direktiivi artikkel 3 p-des 1–3 sätestatud mõistetega. Sealhulgas ka liidu piiravate

meetmete rikkumisega saadud tulu või rikkumise toimepanemise vahendid või vahetud

objektid.

5

Art 4

lg 3

Jah KrMS § 193 lg 4 – vara tuvastamise

ja nõuete tagamise planeerimise

kohustuslikkus

KrMS § 193 lg 4 kohaselt tuleb planeerida tõenäoliselt suurt varalist kasu toova kuriteo

suhtes kriminaalmenetluse alustamisel viivitamata kuriteoga saadud vara tuvastamiseks ja

kriminaalmenetluses esitatavate nõuete tagamiseks vajalikud menetlustoimingud. On

kohustuslik asuda neid viivitamata läbi viima.

Art 5

lg 1

Jah KrMS § 48956 lg 3 – kuriteoga seotud

vara tuvastamiseks pädevad asutused

rahvusvahelises koostöös

PPVS § 41 – kriminaaltulu üksuse

ülesannete täitmine

Kriminaaltulu tuvastamise üksuse (ARO – asset recovery office) loomise kohustus tulenes

liikmesriikidele juba otsusest 2007/845/JSK ning Eestis täidab ARO funktsiooni Politsei-

ja Piirivalveamet. Eelnõuga täpsustatakse KrMS § 48956 lg-s 3, et piiriüleseks koostööks

pädevad asutused on Politsei- ja Piirivalveamet ja prokuratuur. Prokuratuur on ära

märgitud tulenevalt sellest, et prokuratuuril on KrMS § 213 lg 2 kohaselt uurimisasutuse

õigused. Täpsemad Politsei- ja Piirivalveameti ülesanded kriminaaltulu tuvastamise

üksuse ülesannete täitmisel on sätestatud PPVS §-s 41.

Art 5

lg 2 p

a

Jah PPVS § 41 lg 2 p 1– kriminaaltulu

üksuse ülesannete täitmine

KrMS § 30 lg 3 – Euroopa

Prokuratuuri õiguste võrdsustamine

prokuratuuri õigustega

Eestis täidab kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesandeid Politsei- ja Piirivalveameti

koosseisus tegutsev kriminaaltulu tuvastamise büroo. Euroopa Prokuratuuri toetamine on

tagatud KrMS § 30 lg 3 kaudu, mille kohaselt on Euroopa Prokuratuuri volitatud

prokuröril kriminaalmenetluses prokuratuuri õigused, kui Euroopa Liidu õigusaktist ei

tulene teisiti.

Art 5

lg 2 p

b

Jah PPVS § 41 lg 2 p 2 - kriminaaltulu

üksuse ülesannete täitmine

PPVS § 41 lg 2 p 2 kohaselt otsib ja tuvastab Politsei- ja Piirivalveamet kuriteo

toimepanemise vahendi, kuriteo vahetu objekti ning kuriteoga saadud või muu vara, mille

suhtes teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädev asutus on teinud või võib teha arestimis- või

konfiskeerimisotsuse.

6

Art 5

lg 2 p

c

Jah PPVS § 41 lg 2 p 5 - kriminaaltulu

üksuse ülesannete täitmine

PPVS § 41 lg 2 p 5 kohaselt teeb Politsei- ja Piirivalveamet oma pädevuse piires koostööd

ja vahetab teavet teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kriminaaltulu tuvastamise üksuste ja

Euroopa Prokuratuuriga ning teeb kohaldatava õigusraamistiku kohaselt koostööd

Europoli, Eurojusti ja kolmandate riikide vastavate asutustega.

Art 5

lg 3

Jah KrMS § 32 lg 2 – uurimisasutuse

õigus nõuda dokumendi või vajalike

andmete esitamist

KrMS § 215 lg 1 – uurimisasutuse ja

prokuratuuri määruse ja nõude

kohustuslikkus

KrMS § 215 lg 2 – uurimisasutuse

õigus taotleda teiselt uurimisasutuselt

abi

Kriminaaltulu tuvastamise büroo kuulub Politsei- ja Piirivalveameti koosseisu, mistõttu

on sellel KrMS § 31 lg-st 1 tulenevalt uurimisasutuse õigused. Seetõttu saab büroo

kuriteoga seotud vara tuvastamisel kasutada uurimisasutusele ette nähtud üldisi volitusi,

sealhulgas nõuda KrMS § 32 lg 2 alusel dokumendi või vajalike andmete esitamist. KrMS

§ 215 lg 1 kohaselt on uurimisasutuse ja prokuratuuri määrused ning nõuded täitmiseks

kohustuslikud, mis tagab büroo päringutele ja nõuetele õigusliku siduvuse. Lisaks

võimaldab KrMS § 215 lg 2 taotleda teiselt uurimisasutuselt abi üksikute

menetlustoimingute tegemiseks.

Art 5

lg 4

Jah KrMS § 193 lg 4 – vara tuvastamise

ja nõuete tagamise planeerimise

kohustuslikkus

PPVS § 41 lg 2 p 1– kriminaaltulu

üksuse ülesannete täitmine

KrMS § 32 lg 2 – uurimisasutuse

õigus nõuda dokumendi või vajalike

andmete esitamist

KrMS § 1262 lg 1 p-d 3 ja 4 –

jälitustoimingu tegemise alused

KarS § 931 – rahvusvahelise

sanktsiooni rikkumine

Eesti õiguses on rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine kriminaliseeritud KarS §-s 931.

KrMS § 193 lg 4 kohustab planeerima tõenäoliselt suurt varalist kasu toova kuriteo suhtes

kriminaalmenetluse alustamisel viivitamata kuriteoga saadud vara tuvastamiseks ja

kriminaalmenetluses esitatavate nõuete tagamiseks vajalikud menetlustoimingud. On

kohustuslik asuda neid viivitamata läbi viima. Politsei- ja Piirivalveamet saab PPVS § 41

lg 2 p 1 alusel abistada uurimisasutust ja prokuratuuri kuriteoga saadud vara, kuriteo

toimepanemise vahendi ja vahetu objekti tuvastamisel, sealhulgas rahvusvahelise

sanktsiooni rikkumisega seotud vara tuvastamisel. Vajaduse korral saab kasutada

uurimisasutuse üldisi volitusi, sh KrMS § 32 lg 2 alusel dokumendi või vajalike andmete

nõudmist, ning KrMS § 1262 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud alustel jälitustoiminguid kuriteoga

saadud vara, kuriteo toimepanemise vahendi või vahetu objekti tuvastamiseks või

konfiskeerimismenetluse läbiviimiseks.

7

Art 6

lg 1

Jah PPVS § 41 lg 3 – kriminaaltulu üksuse

ülesannete täitmine

KrMS § 433 lg 3 – rahvusvahelise

koostöö üldpõhimõtted

Artikkel 6 lg 1 sätestab üldise juurdepääsu kohustuse, mille täidetust tuleb hinnata

kooskõlast sama artikli lõigetes 2 ja 3 loetletud konkreetsete andmekategooriatega.

Kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesanded ning õigus teha nende täitmiseks koostööd

teiste pädevate asutustega sätestatakse PPVS §-s 4¹, mille lõige 3 sätestab, et teabe

saamine, andmekogudele juurdepääs ja muu koostöö toimub seaduses sätestatud alustel ja

korras. Konkreetsemad õiguslikud alused on toodud artikkel 6 lõigete 2 ja 3 juures.

Ka KrMS 19. peatüki 8. jao 14 alusel toimuvas menetluses („Koostöö Euroopa Liidu

liikmesriikidega kuriteoga seotud vara tuvastamisel“) kohaldatakse samaväärseid

võimalusi nagu riigisiseses menetluses. KrMS § 433 lg 3 sätestab, et rahvusvahelises

kriminaalmenetlusalases koostöös lähtutakse kriminaalmenetluse seadustiku teistes

peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus rahvusvahelise koostöö

peatükis sätestatuga.

Art 6

lg 2 p

a

Jah AÕS § 55 lg 1 – kinnistusraamatu

avalikkus

KRS § 74 - kinnistusraamatu

avalikkus

Asjaõigusseaduse § 55 lg 1 järgi on kinnistusraamat avalik. Igaühel on õigus tutvuda

kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras.

Kinnistusraamatu seaduse § 74 täpsustab, milliseid andmeid võib kinnistusraamatu kaudu

pärida.

Art 6

lg 2 p

b

Jah RRS § 44 lg 1 p 2 – rahvastikuregistri

andmetele juurdepääsu õigus

Rahvastikuregistri seaduse § 44 lõike 1 punkti 2 kohaselt võimaldatakse riigi- ja kohaliku

omavalitsuse asutusel juurdepääs rahvastikuregistri andmetele talle seadusega või seaduse

alusel pandud avaliku ülesande täitmiseks. Politsei- ja Piirivalveametil on oma ülesannete

täitmiseks rahvastikuregistrile otsene juurdepääs.

Art 6

lg 2 p

c

Jah LS § 184 lg-d 3 ja 5 – juurdepääs

liiklusregistrisse kantud andmetele

LennS § 191 – juurdepääs

õhusõidukite registrisse kantud

andmetele LaevaRS § 77 lg 31 ja § 90

– laevakinnistusraamatu pidamise

kord

Andmed sõidukite, õhusõidukite ja laevade ning nendega seotud isikute kohta on

kättesaadavad liiklusregistrist, õhusõidukite registrist ja laevakinnistusraamatust.

Registritesse kantud andmed on seaduses sätestatud ulatuses avalikud või Politsei- ja

Piirivalveametile tema seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks kättesaadavad.

8

AvTS § 438 – andmekogu avalikkus

Art 6

lg 2 p

d

Jah ÄRS § 30 – äriregistri avalikkus Äriregistri seaduse § 30 kohaselt on igaühel õigus tutvuda äriregistri registrikaardi ning

avaliku toimiku andmete ja dokumentidega.

Art 6

lg 2 p

e

Jah RahaPTS § 78 – tegeliku kasusaaja

andmete avalikustamine

ÄRS § 30 – äriregistri avalikkus

Tegelike kasusaajate andmekogu

põhimääruse § 10 lg 2

Rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse § 78 lg 1 järgi avalikustatakse tegeliku

kasusaaja andmed ja nende kohta tehtud märked äriregistri infosüsteemis ning sama

paragrahvi lõike 3 kohaselt väljastatakse andmed valitsusasutusele tasuta. Politsei- ja

Piirivalveametil on juurdepääs tegelike kasusaajate andmetele äriregistri infosüsteemi

kaudu. Juurdepääsu täpsem kord tuleneb tegelike kasusaajate andmekogu põhimääruse §

10 lõikest 2.

Art 6

lg 2 p

f

Jah KAS § 88 lg 5 p 2 – pangasaladuse

avaldamine

Krediidiasutuste seaduse § 88 lõike 5 punkt 2 kohustab krediidiasutust avaldama

pangasaladust uurimisasutusele seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks. Säte võimaldab

Politsei- ja Piirivalveametil saada pangasaladusele juurdepääs Eestis alustatud

kriminaalmenetluses, sealhulgas välislepingus sätestatud korras välisriigist saabunud

õigusabi taotluse alusel või Euroopa Liidu õiguses sätestatud kohustuse täitmiseks

rahvusvahelise konventsiooni või muu välislepingu või politsei või muu sellesarnase

pädeva asutuse koostöölepingu täitmiseks. Päringute tegemine toimub läbi täitmisregistri.

Art 6

lg 3 p

a

Jah MKS § 29 p 1 – maksusaladust

sisaldava teabe avaldamine

Maksukorralduse seaduse järgi võib maksuhaldur avaldada maksusaladust sisaldavat

teavet uurijale ja prokurörile kuriteo tõkestamiseks ning avastamiseks, kurjategija

tabamiseks, kriminaalmenetluses oleva asja uurimiseks, menetlemiseks, asja kohtuliku

arutamise ettevalmistamiseks, samuti julgeolekuasutusele julgeolekukontrolli

läbiviimiseks ja muude julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks.

9

Otsene juurdepääs on deklareeritud tulude kohta ja sotsiaalmaksuga maksustatavale tulule,

muu teabe puhul on Politsei- ja Piirivalveametil võimalik esitada taotlus.

Art 6

lg 3 p

b

Jah KrMS § 32 lg 2 – uurimisasutuse

õigus nõuda dokumendi või vajalike

andmete esitamist

KrMS § 215 lg 1 – uurimisasutuse ja

prokuratuuri määruse ja nõude

kohustuslikkus

KAS § 88 lg 5 p 2 – pangasaladuse

avaldamine

Riikliku sotsiaalkindlustuse andmed on sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 38 alusel

peetavas sotsiaalkaitse infosüsteemis hoitavad andmed isikule riigi või kohaliku

omavalitsuse poolt makstavate toetuste kohta. Politsei- ja Piirivalveametil on küll KrMS

§ 32 lg 2 ja § 215 lg-st 1 tulenev üldine õigus nende andmete pärimiseks, kuid praktikas

kontrollitakse toetuste laekumist läbi pangakonto väljavõtete (väljavõttelt nähtub toetuste

laekumine), millele on uurimisasutusel KAS § 88 lg 5 p 2 alusel läbi täitmisregistri

ligipääs. Seega ei ole Politsei- ja Piirivalveametil tehtud eraldi ligipääsu sotsiaalkaitse

infosüsteemile, kuid sotsiaalkindlustuse andmetega seonduv teave on täitmisregistri

päringu abil kättesaadav.

Art 6

lg 3 p

c

Jah Politsei andmekogu põhimääruse § 19

lg 2 p 1 – infosüsteemile juurdepääs

Kriminaalmenetlusega seotud andmeid hoitakse infosüsteemis POLIS. Politsei

andmekogu põhimääruse § 19 lõike 2 punkti 1 alusel on Politsei- ja Piirivalveametil

juurdepääs infosüsteemi POLIS andmetele talle pandud ülesannete täitmiseks.

Art 6

lg 3 p

d

Jah AÕS § 55 lg 1 ja KRS § 74 lg 1 –

kinnistusraamatu avalikkus

(hüpoteegid) KAS § 88 lg 5 p 2 –

pangasaladuse avaldamine (laenud

pankades)

Kinnisvarale seatud hüpoteekide andmed on AÕS § 55 lõike 1 ja KRS § 74 lõike 1 kohaselt

kinnistusraamatust avalikult kättesaadavad, krediidiasutuste väljastatud laenude kohta

saab Politsei- ja Piirivalveamet teavet KAS § 88 lõike 5 punkti 2 alusel pangasaladuse

avaldamiseks tehtava järelepärimisega.

Art 6

lg 3 p

e

Jah KrMS § 32 lg 2 – uurimisasutuse

õigus nõuda dokumendi või vajalike

andmete esitamist

KrMS § 215 lg 1 – uurimisasutuse ja

prokuratuuri määruse ja nõude

kohustuslikkus

Direktiivi artikkel 6 lõige 4 sätestab, et kui sama artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud teavet ei

hoita riigiasutuste hallatavates tsentraliseeritud või omavahel ühendatud andmebaasides

või registrites, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et kriminaaltulu

tuvastamise üksused saavad selle teabe asjaomastelt institutsioonidelt muul moel kiiresti

ning ühtlustatud ja standardsel viisil. Eestis puudub riiklik valuuta- ja valuutavahetuse

andmebaas, mistõttu tuleb kõnealuse teabe saamiseks esitada teenuseosutajatele taotlus.

10

Art 6

lg 3 p

f

Jah EVKS § 7 lg 1 ja lg 3 p 5 – registri

avalikkus

Teave väärtpaberite kohta on koondunud Eesti väärtpaberite registrisse, mille andmed on

osaliselt avalikud ja mitteavalikus osas võib kriminaalasjas eeluurimist teostav asutus

andmetega tutvuda, neist väljavõtteid saada või nende kohta registripidajaga kokkulepitud

andmeturvameetmetel ning arvutivõrgul põhineva andmevahetussüsteemi abil päringuid

teha.

Art 6

lg 3 p

g

Jah TS § 13 lg 2

Maksukohustuslaste registri

põhimääruse § 62 lg 3 p 5

E-tolli andmekogu andmed ei ole tolliseaduse § 13 lg 2 kohaselt avalikud, välja arvatud

Eesti tollitariifistiku avalikud andmed. Maksukohustuslaste registri põhimääruses

sätestatakse valitsusasutused, kellele antakse nende ülesannete täitmiseks juurdepääs

andmekogu andmetele. Maksukohustuslaste registri põhimääruse § 62 lg 3 p 5 alusel on

uurimisasutusel kriminaalmenetluses juurdepääs e-tolli andmetele.

Art 6

lg 3 p

h

Jah ÄRS § 30 – äriregistri avalikkus Äriregistri andmed on avalikud ja seal avalikustatakse ka äriühingute raamatupidamise

aastaaruannetega seonduv teave.

Art 6

lg 3 p i

Jah KrMS § 32 lg 2 – uurimisasutuse

õigus nõuda dokumendi või vajalike

andmete esitamist

KrMS § 215 lg 1 – uurimisasutuse ja

prokuratuuri määruse ja nõude

kohustuslikkus

Teave elektrooniliste ülekannete ja kontode saldode kohta ei ole Eesti õiguse alusel

hõlmatud finantssaladusega ja see on uurimisasutustele, sh Politsei- ja Piirivalveametile

kriminaalmenetluses üldistel alustel taotluse esitamisel kättesaadav. Riigikohtu praktika

kohaselt saab KrMS § 32 lg-le 2 ja § 215 lg-le 1 toetudes nõuda teavet siis, kui selle teabe

nõudmist (ega väljastamist) ei piira muud õigusaktid (RKKK 1-22-7314/268, p 22).

11

Art 6

lg 3 p j

Jah KrMS § 32 lg 2 – uurimisasutuse

õigus nõuda dokumendi või vajalike

andmete esitamist

KrMS § 215 lg 1 – uurimisasutuse ja

prokuratuuri määruse ja nõude

kohustuslikkus

Teave Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1113 artiklis 3 määratletud

krüptovarakontode ja krüptovaraülekannete kohta ei ole Eesti õiguse alusel hõlmatud

finantssaladusega ja see on uurimisasutustele, sh Politsei- ja Piirivalveametile

kriminaalmenetluses üldistel alustel taotluse esitamisel kättesaadav. Riigikohtu praktika

kohaselt saab KrMS § 32 lg-le 2 ja § 215 lg-le 1 toetudes nõuda teavet siis, kui selle teabe

nõudmist (ega väljastamist) ei piira muud õigusaktid (RKKK 1-22-7314/268, p 22).

Art 6

lg 3 p

k

Jah KrMS § 126²¹ – Euroopa Liidu

infosüsteemide andmete töötlemine

KarRS § 30 lg 1 ja 11 – Päringu

tegemine teise liikmesriigi registrist

ja vastamine teisest liikmesriigist,

Eurojustist, Europolist ja Euroopa

Prokuratuurist esitatud päringule

(ECRIS-TCN)

KrMS § 12621 lõike 1 kohaselt võib menetleja teha kriminaalmenetluse eesmärgil päringu

riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi, Schengeni infosüsteemi, Euroopa reisiinfo

ja -lubade süsteemi või viisainfosüsteemi kesksele juurdepääsupunktile. Nende

infosüsteemide andmeid võib töödelda KrMS § 12621 lõikes 2 nimetatud kuritegude

menetlemisel ja kooskõlas asjaomast infosüsteemi reguleeriva Euroopa Liidu õigusega.

ECRIS-TCN-i andmete saamiseks tehakse päring KarRS § 30 lõigete 1 ja 11 alusel

karistusregistri volitatud töötleja kui keskasutuse kaudu.

Andmetele juurdepääsu võimalused rakenduvad pärast nende lõplikku kasutuselevõttu.

Art 6

lg 4

Ei Tegemist ei ole ülevõetava sättega, vaid ülejäänud artikkel 6 lõigetest erisusi võimaldava

normiga.

Art 6

lg 5

Ei Tegemist ei ole ülevõetava sättega, vaid ülejäänud artikkel 6 lõigetest erisusi võimaldava

normiga.

12

Art 6

lg 6

Ei Tegemist ei ole ülevõetava sättega, vaid ülejäänud artikkel 6 lõikeid täpsustava normiga.

Politsei- ja Piirivalveametil ei ole artikkel 6 lõigetes 2 ja 3 sätestatud andmekategooriatele

ligipääsuks kohtu luba vaja.

Art 7

lg 1

Jah IKS § 14 – isikuandmete töötlemise

põhimõtted

IKS § 15 – isikuandmete töötlemise

seaduslikkus

Isikuandmete kaitse seaduse §-st 14 tulenevate eesmärgikohasuse ja minimaalsuse

põhimõtete kohaselt peavad töödeldavad andmed olema eesmärki arvestades asjakohased

ja piisavad ega tohi olla ülemäärased. Seega hinnatakse teabele juurdepääsu vajalikkust ja

ulatust konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes. IKS § 15 kohaselt võib õiguskaitseasutus

isikuandmeid töödelda seaduse alusel üksnes juhul, kui töötlemine on vajalik süüteo

tõkestamise, avastamise või menetlemise või karistuse täideviimise eesmärgist tuleneva

ülesande täitmiseks.

Art 7

lg 2

Jah AvTS § 35 – piiratud juurdepääsuga

teave

AvTS § 38–43 – asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabe

kasutamine ja juurdepääs.

IKS 4. peatükk – õiguskaitseasutuste

andmetöötlus

ATS § 51 lg 1 – ametniku kohustus

täita teenistusülesandeid

asjatundlikult

ATS § 31 – ametniku koolitamise ja

selleks ressursside eraldamise

kohustus

KarS § 157 – isikuandmete

ebaseaduslik avaldamine

AvTS § 35 ja §-d 38–43 reguleerivad piiratud juurdepääsuga ning asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabe kaitset ja kasutamist. IKS 4. peatükk sätestab

õiguskaitseasutuste andmetöötluse nõuded, sealhulgas isikuandmete töötlemise

lubatavuse ja kaitse. KarS § 157 näeb ette vastutuse kutse- või ametitegevuses teatavaks

saanud isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. Ametnike erialase pädevuse ja

ülesannete tulemusliku täitmise tagavad ATS § 51 lg 1 järgi ametniku kohustus täita

teenistusülesandeid asjatundlikult ning ATS § 31 alusel asutuse kohustus võimaldada

ametnike koolitamist.

Art 7

lg 3

Jah AvTS § 431–4310 - andmekogud Tegemist on andmekogude korraldusliku ja tehnilise nõudega, mille täitmine on tagatud

IKS-ist, AvTS-ist ja andmekogude põhimäärustest tulenevate põhimõtete alusel.

13

Art 8 Jah IKS § 36 IKS § 36 kohaselt tuleb õiguskaitseasutuste andmetöötlustoimingute kohta pidada logisid,

sh andmetega tutvumise ja otsingute tegemise kohta. Seega peab ka kriminaaltulu

tuvastamise büroo andmekogudes päringuid tehes ja andmetega tutvudes tagama vastavate

toimingute logimise, mis võimaldab kontrollida juurdepääsu õiguspärasust ja

andmetöötluse nõuetekohasust. Õiguskaitseasutused tagavad, et nende infosüsteemide

logimisreeglid vastavad kõnealustele nõuetele ning on teinud vastavad infotehnoloogilised

arendused ära seoses direktiivi 2016/680 ülevõtmisega.

Art 9

lg 1

Jah KrMS § 48957 lg-d 1 ja 2 – teabe

edastamine teise liikmesriigi taotlusel

ja teabe kättesaadavus

KrMS § 48958 lg 1 p-d 1 ja 2 –

edastatavate isikuandmete

kategooriate ja kättesaadavuse

piirangud

KrMS § 48957 lõike 1 kohaselt võib pädev asutus teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva

asutuse taotlusel edastada talle kättesaadavat teavet, mida taotlev liikmesriik vajab

kuriteoga seotud vara tuvastamisega seotud uurimise läbiviimiseks. Sama paragrahvi lõike

2 kohaselt loetakse teave kättesaadavaks, kui pädeval asutusel on sellele otsene ja

viivitamatu juurdepääs või kui tal on seadusest tulenev õigus saada teavet teiselt asutuselt.

KrMS § 48958 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel tuleb teabe andmisest keelduda, kui taotletavad

isikuandmed ei kuulu määruse (EL) 2016/794 II lisa B osa lõikes 2 nimetatud

kategooriatesse, kui tegemist on direktiivis välistatud ekspertiisi abil isiku tuvastamiseks

kasutatava teabega või kui pädeval asutusel puudub teabele juurdepääs ja õigus seda teiselt

asutuselt saada. Edastatavate isikuandmete vajalikkust ja ulatust hinnatakse taotluse

eesmärgist lähtudes ning teavet edastatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik kuriteoga

seotud vara tuvastamiseks.

Art 9

lg 2

Jah KrMS § 48957 lg 3 – teabevahetuse

taotluse kohustuslikud andmed

KrMS § 48963 lg 2 – Eesti pädeva

asutuse taotlusele kohalduvad nõuded

KrMS § 48957 lõikes 3 sätestatakse teabevahetuse taotluse kohustuslikud andmed.

Taotluses tuleb märkida selle ese ja põhjendused, menetluse laad, taotlusega seotud

kuriteo liik, menetluse seos taotluse saanud liikmesriigiga, üksikasjalik teave jälgitava või

otsitava vara kohta, füüsiliste ja juriidiliste isikute identifitseerimiseks vajalikud andmed

ning vajaduse korral taotluse kiireloomulisuse põhjendused. KrMS § 48963 lõike 2

kohaselt kohaldatakse samu nõudeid ka siis, kui teabe saamise taotluse esitab Eesti pädev

asutus teise liikmesriigi kriminaaltulu tuvastamise üksusele.

14

Art 9

lg 3

Jah KrMS § 48961 – omaalgatuslik

teabeedastus

KrMS § 48961 lõike 1 kohaselt võib pädev asutus edastada teise liikmesriigi kriminaaltulu

tuvastamise üksusele ilma taotluseta talle teadaolevat teavet kuriteoga seotud vara kohta,

kui on alust arvata, et teave on vajalik selle üksuse direktiivi artiklist 5 tulenevate

ülesannete täitmiseks. Omaalgatuslikule teabeedastusele kohaldatakse KrMS § 48958

lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuslikke ja kaalutlusõiguslikke piiranguid. Teabe

edastamisel tuleb märkida põhjused, mille tõttu peetakse teavet teise liikmesriigi pädeva

asutuse ülesannete täitmiseks vajalikuks.

Art 9

lg 4

Jah KrMS § 48962 – edastatava teabe

kasutamise piirang

KrMS § 48964 – saadud teabe

kasutamise piirang

KrMS § 48962 lõike 1 kohaselt võib pädev asutus märkida taotluse alusel või

omaalgatuslikult teavet edastades, et teavet ei tohi kohtumenetluses tõendina kasutada või

et selle kasutamine on lubatud üksnes märkes nimetatud tingimustel. Kui edastatav teave

puudutab Eestis toimuvat kriminaalmenetlust, otsustab kasutuspiirangu seadmise KrMS §

48962 lõike 2 kohaselt prokuratuur. Kui Eesti pädev asutus saab teabe teiselt liikmesriigilt,

tuleb KrMS § 48964 kohaselt järgida teabe edastanud liikmesriigi seatud kasutuspiiranguid

ja tingimusi. Teabe tõendina kasutamise lubatavus otsustatakse seda kasutava liikmesriigi

menetlusõiguse kohaselt.

Art 9

lg 5

Jah KrMS § 48956 lg 4 – teabevahetuse

korraldusele ja kanalile kohalduvad

normid

KrMS § 19. peatüki 8. jao 10. jaotis

„Teabevahetus Euroopa Liidu

liikmesriikide vahel ja Europoliga“

KrMS § 48956 lõike 4 kohaselt kohaldatakse kriminaaltulu tuvastamise üksuste vahelise

teabevahetuse korraldusele, teabevahetuskanalile ja edastatava teabe ulatusele KrMS 19.

peatüki 8. jao 10. jaotises sätestatut, kui kriminaaltulu tuvastamise üksuste koostöö

jaotises ei ole ette nähtud teisiti. Selle regulatsiooni kohaselt toimub teabevahetus SIENA

kaudu või erakorralisel juhul muu turvalise teabevahetuskanali kaudu. Politsei- ja

Piirivalveamet kasutab kriminaaltulu tuvastamise üksuste teabevahetuseks SIENA-s

selleks ette nähtud välju.

Art 9

lg 6

Jah KrMS § 48958 lg 2 – taotluse

täitmisest ja teabe andmisest

keeldumine

KrMS § 48958 lõike 2 kohaselt võib pädev asutus keelduda taotluse täitmisest ja teabe

andmisest, kui teabe andmine kahjustaks Eesti peamisi riiklikke julgeolekuhuve, ohustaks

pooleliolevat kriminaalmenetlust, seaks otseselt ohtu isiku elu või kehalise puutumatuse

või oleks taotluse eesmärki arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne või ebaoluline.

15

Art 9

lg 7

Jah KrMS § 48958 lg 4 – konsultatsioonid

ja keeldumise põhjendamise kohustus

KrMS § 48958 lõike 4 kohaselt konsulteerib pädev asutus enne taotluse rahuldamata

jätmist taotluse esitanud asutusega ning teeb talle teatavaks taotluse rahuldamata jätmise

põhjused. Kui keeldumise alus puudutab üksnes osa taotletud teabest, tuleb teabe

andmisest keelduda ainult selles osas ja ülejäänud taotletud teave edastada.

Art 10

lg 1

Jah KrMS § 48959 lg 1 – taotluse täitmise

tähtajad

KrMS § 48959 lg 1 järgi tuleb Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva asutuse taotlusele vastata

viivitamatult ning hiljemalt direktiivis ette nähtud tähtaegade jooksul. Säte eristab

tavapäraseid taotlusi, kiireloomulisi taotlusi, mis puudutavad teavet, millele kriminaaltulu

tuvastamise bürool on otsene juurdepääs, ning kiireloomulisi taotlusi, mis puudutavad

teavet, mida tuleb päringu alusel eraldi taotleda. Selliselt võetakse üle direktiivi nõue

vastata mittekiireloomulistele taotlustele seitsme kalendripäeva jooksul (lg 1 p 1), otsese

juurdepääsuga andmebaaside teavet puudutavatele kiireloomulistele taotlustele kaheksa

tunni jooksul (lg 1 p 2) ning muudele kiireloomulistele taotlustele kolme kalendripäeva

jooksul (lg 1 p 3).

Art 10

lg 2

Jah KrMS § 48959 lg-d 2 ja 3 – taotluse

täitmise tähtaja pikendamine

KrMS § 48959 lõike 2 kohaselt võib taotluse täitmise tähtaega pikendada, kui

mittekiireloomulise taotluse täitmine algse tähtaja jooksul on ebamõistlikult koormav või

kui kiireloomulises taotluses küsitud otsese juurdepääsuga teave ei ole vahetult

kättesaadav. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt teavitab pädev asutus tähtaja pikendamisest

ja selle põhjusest taotluse esitanud asutust viivitamata ning edastab teabe nii kiiresti kui

võimalik, kuid hiljemalt seitsme päeva jooksul mittekiireloomulise taotluse algse tähtaja

möödumisest või kolme päeva jooksul kiireloomulise taotluse algse tähtaja möödumisest.

Art 10

lg 3

Jah KrMS § 48959 lg 4 – taotluse tähtaja

kulgemise algus

KrMS § 48959 lõike 4 kohaselt algab taotluse täitmise tähtaja kulgemine teabetaotluse

kättesaamise hetkest. Kuna teabevahetus toimub turvalise teabevahetuskanali kaudu, on

taotluse kättesaamise hetk elektrooniliselt tuvastatav.

16

Art 11

lg 1

Jah

KrMS § 142 – vara arestimine

KrMS § 1414 – varalise nõude

tagamine

KrMS § 1415 – vara käsutamise

ajutine piiramine

KrMS § 142 lõige 1 võimaldab vara arestida konfiskeerimise ja selle asendamise

tagamiseks. KrMS § 1414 lõike 1 kohaselt võib konfiskeerimise või selle asendamise

tagamiseks kohaldada lisaks vara arestimisele ka muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. KrMS § 1415 sätestab vara käsutamise ajutise

piiramise, mida võib rakendada edasilükkamatul juhul vara säilitamiseks enne kohtuliku

loa alusel kohaldatava tagamisabinõu otsustamist.

Art 11

lg 2

Jah KrMS § 1415 lg 1 – vara käsutamise

ajutise piiramise alused

KrMS § 1415 lg-d 5–7 – prokuratuuri

teavitamine ja kontroll ning meetme

kestus

KrMS § 1415 lõike 1 kohaselt võib uurimisasutus edasilükkamatul juhul vara käsutamist

ajutiselt piirata, kui see on vajalik varalise nõude tagamiseks ja sama eesmärki ei ole

võimalik saavutada muu varalise nõude tagamise abinõuga. Uurimisasutus peab meetmest

viivitamata, kuid hiljemalt 24 tunni jooksul prokuratuuri teavitama. Prokuratuur hindab

viivitamata meetme põhjendatust ning esitab piirangu jätkuva vajalikkuse korral

eeluurimiskohtunikule taotluse vara arestimiseks või muu tagamisabinõu kohaldamiseks.

Vara käsutamise ajutine piirang kehtib üksnes nii kaua, kui see on vara säilitamiseks

vajalik, kuid mitte kauem kui seitse tööpäeva.

Art 11

lg 3

Jah KrMS § 1415 lg 1 – uurimisasutuse

õigus vara käsutamist ajutiselt piirata

KrMS § 1415 lg 7 – vara käsutamise

ajutise piirangu kestus

KrMS § 48956 lg 3 – rahvusvaheliseks

koostööks pädevad asutused

KrMS § 48960 – vara käsutamise

ajutine piiramine rahvusvahelises

koostöös

KrMS § 48956 lõike 3 kohaselt on kuriteoga seotud vara tuvastamise alases

rahvusvahelises koostöös pädevad asutused Politsei- ja Piirivalveamet ja prokuratuur.

KrMS § 48960 võimaldab pädeval asutusel teise liikmesriigi taotluse täitmise käigus

tuvastatud vara käsutamist KrMS §-s 1415 sätestatud korras ajutiselt piirata ka juhul, kui

Eestis kriminaalmenetlust ei toimu. Meetme kohaldamine eeldab vahetut ohtu vara

kadumiseks ja alust arvata, et vara suhtes esitatakse määruse (EL) 2018/1805 alusel

arestimistunnistus. KrMS § 1415 lõike 7 kohaselt võib ajutine piirang kehtida üksnes nii

kaua, kui see on vara säilitamiseks vajalik, kuid mitte kauem kui seitse tööpäeva.

Art 11

lg 4

Jah KrMS § 142 lg 2 ja 3 – vara

arestimiseks pädevad asutused

KrMS § 145 – määrus, selle

põhjendamise kohustus

KrMS § 1415 lg 1 – vara käsutamise

ajutiseks piiramiseks pädev asutus

KrMS § 142 lg-te 2 ja 3 kohaselt toimub vara arestimine üldjuhul prokuratuuri taotlusel

eeluurimiskohtuniku loa alusel. Edasilükkamatutel juhtudel võib vara arestida

prokuratuuri määruse alusel. Sellisel juhul tuleb eeluurimiskohtunikule vara arestimisest

teatada arestimisest alates 24 tunni jooksul ning eeluurimiskohtunik otsustab määrusega

loa andmise või sellest keeldumise viivitamata, kuid mitte hiljem kui 72 tundi pärast

arestimisest teadasaamist. Eelnõuga lisandub ka KrMS § 1415, mille lõike 1 järgi on vara

käsutamise ajutise piiramise otsustamiseks pädev uurimisasutus. Sama paragrahvi lõike 2

17

KrMS § 1415 lg 2 – vara käsutamise

ajutine piiramise

põhjendamiskohustus

kohaselt otsustatakse piiramine määrusega, mis peab vastama KrMS §-s 145 sätestatud

nõuetele. Kuigi KrMS § 145 näeb ette, et määruse võib teha põhjendusteta, kui

menetlusosaline seda eraldi ei nõua, siis on KrMS § 1415 lg-s 2 nähtud ette sellest erand,

mille kohaselt peab vara ajutise käsutamise piiramine sisaldama alati põhjendust, miks ei

ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada muu varalise nõude tagamise abinõuga.

Art 11

lg 5

Jah KrMS § 142 lg 11 – arestitud vara

vabastamine

KrMS § 1415 lg 7 – vara käsutamise

ajutise piirangu lõpetamine

KrMS § 142 lõike 11 kohaselt vabastatakse vara arestist, kui vara arestimise alus on ära

langenud. KrMS § 141⁵ lõike 7 kohaselt kohaldatakse vara käsutamise ajutist piirangut

üksnes nii kaua, kui see on vara säilitamiseks vajalik, kuid mitte kauem kui seitse

tööpäeva. Piirang lõpetatakse viivitamata, kui selle kohaldamise alus langeb ära või vara

suhtes kohaldatakse arestimist või muud varalise nõude tagamise abinõu.

Art 12

lg 1

Jah KarS § 83 lg-d 1, 2, 31 ja 4 – süüteo

toimepanemise vahendi ja vahetu

objekti konfiskeerimine

KarS § 831 lg 1 – süüteoga saadud

vara konfiskeerimine

KarS § 83 lg-d 1 ja 2 võimaldavad nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteo vahetu

objekti konfiskeerimist. Lisaks on KarS § 83 lg 31 kohaselt võimalik konfiskeerida asja

kasutamislepingust tulenevaid õigusi. KarS § 831 regulatsiooni kohaselt on võimalik

konfiskeerida süüteoga saadud vara. KarS § 84 võimaldab kuriteoga saadud vara

konfiskeerimise asendamist. Võimalus on ka kuriteo toimepanemise vahendi ning kuriteo

vahetu objekti konfiskeerimise asendamiseks.

Art 12

lg 2

Jah

KarS § 84 – konfiskeerimise

asendamine

Konfiskeerimise asendamise korral mõistab kohus välja summa, mis vastab

konfiskeerimisele kuuluva vara (süüteoga saadud vara, süüteoga saadud laiendatud vara,

süüteo vahetu objekt või vahend) väärtusele.

Art 13

lg 1

Jah KarS § 831 lg 2 – süüteoga saadud

vara konfiskeerimine kolmandalt

isikult

KarS § 832 lg 2 – kuriteoga saadud

vara laiendatud konfiskeerimine

kolmandalt isikult

KarS § 84 – konfiskeerimise

asendamine

KarS § 831 lõige 2 võimaldab konfiskeerida kolmandalt isikult süüteoga saadud vara, mille

ta on omandanud toimepanija arvel, kingitusena või turuhinnast oluliselt soodsamalt või

mille puhul ta teadis, et vara anti talle üle konfiskeerimise vältimiseks. KarS § 832 lõige 2

võimaldab samadel alustel konfiskeerida kolmandalt isikult ka kuriteoga saadud vara

laiendatud konfiskeerimise korras. Kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära

tarvitatud või selle äravõtmine ei ole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võimaldab

KarS § 84 mõista välja konfiskeeritava vara väärtusele vastava summa.

18

Lisaks võimaldab KarS § 83 lg 2 konfiskeerida kolmandalt isikult ka kuriteo

toimepanemise vahendi või vahetu objekti.

Art 13

lg 2

Jah KarS § 831 lg 3 ja KarS § 832 lg 4 –

konfiskeerimise proportsionaalsuse

nõue

Lisaks eeltoodud kriteeriumitele kolmandalt isikult konfiskeerimiseks kaitseb kolmandaid

isikuid täiendavalt ka KarS § 83¹ lg-s 3 ja § 83² lg-s 4 sisalduv põhimõte, mille kohaselt

jäetakse isikult vara osaliselt või täielikult konfiskeerimata, kui konfiskeerimine oleks

juhtumi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

Art 14

lg 1 ja

2

Jah KarS § 832 lg 1 – kuriteoga saadud

vara laiendatud konfiskeerimine

KarS § 83² lõike 1 kohaselt võib kohus majandusliku kasu saamise eesmärgil toime

pandud kuriteos süüdi mõistetud isikult konfiskeerida osa tema varast või kogu vara, kui

kuriteo olemus, erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme

vahel või muu põhjus annab aluse eeldada, et vara on saadud kuriteo toimepanemise

tulemusena või sellise vara arvel.

Selleks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis

annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga,

on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel.

Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on

piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks,

välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu

õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et

kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo

toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo

olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus

või 3) muu põhjus. (Vt RKKK 14.12.2023, 1-23-4049/16, p 16.)

19

Art 14

lg 3

Jah KarS § 832 lg 1 – kuriteoga saadud

vara laiendatud konfiskeerimine

KarS § 83² lõike 1 kohaselt võib laiendatud konfiskeerimist kohaldada majandusliku kasu

saamise eesmärgil toime pandud kuriteos süüdimõistmise korral. Sellega on hõlmatud

vähemalt direktiivi artikli 2 lõigetes 1–3 nimetatud kuriteod, mille eest on ette nähtud

vähemalt neljaaastase vangistuse ülemmäär. Laiendatud konfiskeerimise kohaldamine ei

ole piiratud kuritegude loeteluga, vaid sõltub sellest, kas kuritegu, milles isik süüdi

tunnistatakse, on pandud toime majandusliku kasu saamise eesmärgil.

Art 15

lg 1

Jah KarS § 833 lg-d 1–4 – süüdimõistva

kohtuotsuseta konfiskeerimine

KrMS 162. peatükk – iseseisva

konfiskeerimise menetlus

KarS § 833 võimaldab süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerida vara, mille

konfiskeerimine oleks KarS § 83 või § 831 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral

lubatav, kui kahtlustatava või süüdistatava süüküsimust ei ole võimalik lahendada tema

parandamatu haiguse, surma, menetlusest kõrvalehoidumise või pärast

kriminaalmenetluse alustamist saabunud aegumise tõttu. Konfiskeerimise eelduseks on, et

vara pärineb selgelt ülekaaluka tõenäosusega KarS § 833 lg-s 3 sätestatud kuriteost. KarS

§ 833 lõige 4 võimaldab konfiskeerida ka vara, mis on üle antud isikule, kes ei olnud

eelnenud kriminaalmenetluses kahtlustatav ega süüdistatav, kui on täidetud KarS §-s 83

või §-s 831 sätestatud kolmandalt isikult konfiskeerimise eeldused. Konfiskeerimine

otsustatakse KrMS 162. peatükis sätestatud iseseisva konfiskeerimise menetluses.

Art 15

lg 1 p

a

Jah KarS § 833 lg 1 ja lg 2 p 1 –

süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimine haiguse korral

KarS § 833 lg-d 3 ja 4 – kohaldamisala

KarS § 833 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist

kohaldada, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud seetõttu, et kahtlustatav või süüdistatav on

parandamatult haigestunud ega ole seetõttu võimeline kriminaalmenetluses osalema ja

karistust kandma.

Art 15

lg 1 p

b

Jah KrMS § 269 lg 2 p 2 – kriminaalasja

arutamine ilma süüdistatava

osavõtuta

KarS § 833 lg 2 p 3 – süüdimõistva

kohtuotsuseta konfiskeerimine

kahtlustatava menetlusest

kõrvalehoidumise korral

Olukorras, kus isik hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale, ei ole tegemist olukorraga, kus

kriminaalmenetlus tuleb lõpetada. Kohtuliku arutamise võimalus on süüdistatava

osavõtuta, kui ta hoiab menetlusest kõrvale, on sätestatud KrMS § 269 lg 2 p-s 2.

Süüdistatava osavõtuta menetluses on võimalik teha ka konfiskeerimisotsus.

Kui kahtlustatav või süüdistatav hoiab menetlusest kõrvale ja kriminaalasja ei ole

võimalik tema osavõtuta lahendada, võimaldab KarS § 83³ lõike 2 punkt 3 pärast

kriminaalmenetluse lõpetamist kohaldada süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist.

20

Seega kohaldatakse KarS § 833 menetlusest kõrvalehoidumise korral subsidiaarselt, kui

süüküsimust ei ole võimalik tagaselja lahendada.

Art 15

lg 1 p

c

Jah KarS § 833 lg 1 ja lg 2 p 2 –

süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimine surma korral

KarS § 83³ lõike 2 punkti 2 kohaselt võib süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist

kohaldada, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud kahtlustatava või süüdistatava surma tõttu.

Samas punktis on täiendavalt hõlmatud juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava

lõppemine.

Art 15

lg 1 p

d

Jah KarS § 833 lg 1 ja lg 2 p 4 –

süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimine aegumise korral

KarS § 833 lõike 2 punkti 4 kohaselt võib süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist

kohaldada, kui asjaomase kuriteo aegumistähtaeg on alla viieteistkümne aasta ning see

tähtaeg on möödunud pärast kriminaalmenetluse alustamist.

Art 15

lg 2

Jah KarS § 833 lg-d 1 ja 3 – süüdimõistva

kohtuotsuseta konfiskeerimise

materiaalsed eeldused ja kuritegude

loetelu

KrMS § 40312 – tõendamiseseme

asjaolud iseseisva konfiskeerimise

menetluses

KrMS § 40317 lg 1 – konfiskeerimise

otsustamine kohtu poolt

KrMS § 40318 p-d 1 ja 2 –

konfiskeerimise eelduste ja ulatuse

otsustamine

KarS § 833 alusel võib konfiskeerida üksnes vara, mis on selgelt ülekaaluka tõenäosusega

saadud sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kuriteo tulemusena või on selle kuriteo

toimepanemise vahend või vahetu objekt. Konfiskeerimise otsustab kohus iseseisva

konfiskeerimise menetluses, kontrollides KarS §-s 833 sätestatud eelduste täidetust ning

otsustades, kas ja millises ulatuses vara konfiskeerida. KarS § 833 lõikes 3 sätestatud

loetellu on hõlmatud eelkõige kuriteod, millega võib kaasneda märkimisväärne

majanduslik kasu.

21

Art 16

lg 1

Jah KarS § 834 – seletamatu päritoluga

vara konfiskeerimine

KrMS 162. peatükk – iseseisva

konfiskeerimise menetlus

KarS § 834 võimaldab pärast kriminaalmenetluse lõpetamist konfiskeerida vara, mille

puhul on selgelt ülekaalukas tõenäosus, et see on saadud grupis või kuritegeliku ühenduse

tegevuse raames toime pandud kuriteoga või on selle kuriteo toimepanemise vahend või

vahetu objekt. Konfiskeerimine otsustatakse KrMS 162 peatükis sätestatud iseseisva

konfiskeerimise menetluses.

Art 16

lg 2

Jah KarS § 834 lg 1 – seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise

eeldused

Vara kuritegeliku päritolu hindamisel arvestatakse muu hulgas erinevust isiku legaalse

tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel. Säte võimaldab arvestada ka muid

vara kuritegelikule päritolule viitavaid asjaolusid.

Art 16

lg 3

Jah KarS § 834 lg 3 koostoimes §-dega 83

ja 831 – seletamatu päritoluga vara

konfiskeerimine kolmandatelt

isikutelt

Heausksete kolmandate isikute õigused on kaitstud KarS §-des 83 ja 831 sätestatud

tingimustega. Kolmandale isikule kuuluva vara konfiskeerimisel tuleb järgida nimetatud

sätetes ette nähtud eeldusi.

Art 16

lg 4

Jah KarS § 834 lg 2 – seletamatu

päritoluga vara kuriteokataloog

KarS § 834 lõikes 2 on sätestatud ammendav loetelu kuritegudest, mille puhul võib

seletamatu päritoluga vara konfiskeerida. Konfiskeerimine eeldab, et vara on selgelt

ülekaaluka tõenäosusega saadud nimetatud kuriteo tulemusena või on selle kuriteo

toimepanemise vahend või vahetu objekt ning kuritegu on toime pandud grupis või

kuritegeliku ühenduse tegevuse raames.

Art 16

lg 5

Valikuline Võimalust kitsendada sätte kohaldamisala eelnevalt kuriteo uurimise käigus arestitud varaga ei võeta üle.

22

Art 17

lg 1

Jah TMS § 2 lg 1 p 3 – täitedokumendid

TMS § 26 – teabe nõudmise õigus

TMS § 28 – ruumide, maatüki ja

võlgniku läbiotsimine

TMS § 59 – võlgniku kohustus anda

oma vara kohta teavet

TMS § 64 lg 4 – võlgniku valduses

olevate asjade arestimine

Jõustunud kohtuotsuse või -määruse täitmine toimub täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras. Kui jõustunud lahend sisaldab rahalist konfiskeerimisotsust või on rahasumma

välja mõistetud konfiskeerimise asendamise korras, on kohtutäituril võimalik selle nõude

tagamiseks vara otsida ja arestida.

Art 17

lg 2

Jah TMS § 26 – teabe nõudmise õigus

TMS § 28 – ruumide, maatüki ja

võlgniku läbiotsimine

TMS § 59 – võlgniku kohustus anda

oma vara kohta teavet

TMS § 64 lg 4 – võlgniku valduses

olevate asjade arestimine

KarS § 281 lg 1 – ebaõigete andmete

esitamine kohtutäiturile

KarS § 385 – vara varjamine

täitemenetluses

Kohtutäituril on TMS § 26 alusel õigus nõuda võlgnikult ja kolmandatelt isikutelt

täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet ning dokumente. Teabe nõudmise

võimalus on oma eesmärgilt ja siduvuselt võrreldav KrMS § 32 lõikes 2 ja § 215 lõikes 1

sätestatud kriminaalmenetluses andmete nõudmise võimalusega. Kolmas isik on

kohustatud teabe esitama, välja arvatud juhul, kui tal on seadusest tulenev alus teabe

andmisest keelduda. TMS § 26 lõige 3 annab kohtutäiturile eraldi õiguse nõuda

krediidiasutuselt andmeid võlgniku kontode, hoiuste ja muude krediidiasutuse poolt

võlgnikule pakutavate teenuste kasutamise kohta ning väärtpaberite keskregistri pidajalt

andmeid võlgniku väärtpaberikontode kohta. TMS § 28 alusel on kohtutäituril õigus läbi

otsida võlgniku valduses olevaid ruume ja maatükki ning võlgnikku, et leida vara, millele

saab jõustunud konfiskeerimisnõude täitmiseks sissenõude pöörata.

TMS § 59 alusel võib kohtutäitur kohustada võlgnikku esitama oma vara kohta teavet ja

vara nimekirja. Võlgniku suhtes kohustatud isikutelt ja isikutelt, kelle valduses on

võlgniku vara, võib kohtutäitur nõuda täitemenetluseks vajalikku teavet TMS § 26 alusel.

Kohtutäiturile teadvalt ebaõigete andmete esitamine on KarS § 281 lõike 1 kohaselt

karistatav rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega. Täitemenetluses vara

olulises ulatuses varjamine on karistatav KarS § 385 alusel.

TMS § 64 võimaldab arestida võlgniku valduses oleva vallasasja. Sama paragrahvi lõike

4 kohaselt võib arestida ka kolmanda isiku valduses oleva asja, kui asja kolmandale isikule

andmise eesmärk oli arestimist vältida.

23

Art 17

lg 3

Ei Tegemist ei ole õigusloomelist kohustust ettenägeva sättega. Säte annab liikmesriikidele võimaluse leppida omavahel kokku

arestimis- ja konfiskeerimisotsuste täitmise kulude jagamises.

Art 18

lg 1

Jah KarS § 85 lg 2 KarS § 85 lg 2 kohaselt jäävad kolmanda isiku – sh kannatanu – õigused konfiskeerimisel

püsima. Riigikohus on leidnud, et kui konfiskeerimisotsustuse adressaadile kuuluv vara

on omandatud asjaoludel, mis annavad kannatanule või muule kolmandale isikule

konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu rikutud õiguste heastamisele suunatud nõude, on

sellisel nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees. Konfiskeerimise kahjustava

toime eest ei pea kaitstud olema mitte üksnes kolmanda isiku asjaõiguslikud või

võlaõiguslikud õigused konfiskeerimise objektile, vaid teatud juhtudel ka tema huvi, et

konfiskeerimise tagajärjel ei muutuks nõudeõigus otsustuse adressaadist võlgniku vastu

viimase maksejõuetuse tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks (RKKK 3-1-1-97-10 p-d

34–36).

Art 18

lg 2

Jah KrMS § 32 lg 2 – uurimisasutus

kriminaalmenetluses

KrMS § 215 lg 1 – uurimisasutuse ja

prokuratuuri määruste ning nõuete

kohustuslikkus

KrMS § 213 – prokuratuur

kohtueelses menetluses

PPVS § 41 lg 2 p 1 ja lg 3 –

kriminaaltulu tuvastamise üksuse

ülesanded ja koostöö pädevate

asutustega

Kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesandeid täidab Politsei- ja Piirivalveamet, kes toetab

uurimisasutusi ja prokuratuuri kuriteoga seotud vara otsimisel ja tuvastamisel. PPVS § 41

lõike 3 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet nende ülesannete täitmiseks taotleda

asjaomaselt pädevalt asutuselt koostööd ning teabe saamine ja muu koostöö toimub

seaduses sätestatud alustel ja korras. Kuna kriminaaltulu tuvastamise üksus tegutseb

Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus uurimisasutusena, toimub tuvastatud vara kohta

teabe edastamine kriminaalmenetluse raames uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu vahel.

Tuvastatud vara kohta kogutud teave lisatakse kriminaalasja materjalidele ning seda saab

kasutada kannatanu vara tagastamise või hüvitisnõude lahendamisel ja täitmisel.

24

Art 18

lg 3

Jah PPVS § 41 lg 2 p 3 – kannatanule

hüvitiseks või tagastamiseks mõeldud

vara otsimine ja tuvastamine

KrMS § 48956 – rahvusvaheliseks

koostööks pädevad asutused

KrMS § 48957 lg-d 1 ja 2 –

teabevahetuse taotlus

PPVS § 41 lõike 2 punkti 3 kohaselt otsib ja tuvastab Politsei- ja Piirivalveamet

kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesannete täitmisel piiriüleses juhtumis kuriteo

toimepanemise vahendi, kuriteo vahetu objekti ning kuriteoga saadud või muu vara, mis

on või võib muutuda teise Euroopa Liidu liikmesriigi kriminaalasjas kannatanule hüvitise

maksmise või vara tagastamise otsuse objektiks. KrMS § 48956 lõike 3 kohaselt on

kuriteoga seotud vara tuvastamise alases rahvusvahelises koostöös pädevad asutused

Politsei- ja Piirivalveamet ning prokuratuur. KrMS § 48957 võimaldab teise liikmesriigi

pädeva asutuse taotlusel edastada talle kättesaadavat teavet, mida ta vajab kuriteoga seotud

vara tuvastamiseks.

Art 18

lg 4

Jah KrMS § 38 – kannatanu õigused ja

kohustused

KrMS § 126 lg 3 ja 5 – asitõendi ja

konfiskeeritava vara suhtes võetavad

meetmed

Kriminaalmenetluses äravõetud vara tagastatakse selle omanikule või seaduslikule

valdajale, kui vara edasine hoidmine ei ole kriminaalmenetluse huvides vajalik ja vara

tagastamiseks puudub seadusest tulenev takistus. KrMS §-s 126 sätestatud asitõendi

suhtes võetavaid meetmeid kohaldatakse ka kriminaalmenetluses äravõetud objektile, mis

ei ole asitõend. Kannatanul on õigus esitada taotlusi ja tõendeid ning taotleda talle kuuluva

vara tagastamist.

Art 18

lg 5

Jah KarS § 85 lg 2 Kannatanul on nn konfiskeerimispandiõigus, mis kaitseb teda juhul, kui

konfiskeerimisotsustuse adressaat muutub konfiskeerimise tõttu maksejõuetuks ega suuda

enam täita õigustatud isiku nõuet. Sellisel juhul on kannatanu nõuetel riigi

konfiskeerimisotsuse ees prioriteet.

Art 19

lg 1

Valikuline KarS § 85 lg 1 – konfiskeerimise

toime

RVS § 33 lg 1 p-d 1–6 – tasuta või alla

hariliku väärtuse võõrandamine

RVS § 8 lg 1 – riigivara valitsemise

põhimõtted

Direktiivi art 19 lg 1 on valikuline säte, mis võimaldab liikmesriikidel näha ette

konfiskeeritud vara kasutamise avalikes huvides või sotsiaalsetel eesmärkidel. Võimalus

anda konfiskeeritud vara avalikes huvides või sotsiaalsetel eesmärkidel kasutusse on ette

nähtud riigivaraseaduse (RVS) § 33 lg 1 p-des 1–6. Kui konfiskeeritud vara on KarS § 85

lg 1 alusel läinud riigi omandisse, võib seda riigivarana anda kasutamiseks näiteks

riigiasutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele, avalik-õiguslikule juriidilisele isikule või

muule isikule seaduses sätestatud tingimustel, kui see on põhjendatud avaliku ülesande

täitmise, avaliku huvi või sotsiaalse eesmärgiga.

Praktikas võib see tähendada näiteks konfiskeeritud sõiduki andmist riigiasutuse või

kohaliku omavalitsuse kasutusse avalike teenuste osutamiseks, kinnisasja kasutusse

andmist avaliku teenuse, sotsiaalhoolekande, haridus- või kogukonnategevuse jaoks või

25

muu vara kasutusse andmist asutusele, kellel on seda vaja seadusest tuleneva ülesande

täitmiseks. Vara kasutusse andmisel tuleb lähtuda riigivaraseaduse üldpõhimõtetest, sh

riigivara eesmärgipärase, otstarbeka, säästliku ja heaperemeheliku kasutamise nõudest.

Art 19

lg 2

Valikuline KarS § 85 lg 1 – konfiskeerimise

toime

RVS § 33 lg 1 p-d 5 ja 6 - tasuta või

alla hariliku väärtuse võõrandamine

RVS § 33 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel on võimalik anda riigivara üle seoses rahvusvahelises

koostöös osalemisega või arengukoostööprojekti elluviimiseks. Samuti on see lubatud

humanitaarabi osutamiseks.

Art 20

lg 1

Jah KrMS § 1414 lg 1 – varalise nõude

tagamine

TsMS § 378 lg 4 – hagi tagamise

abinõud

TsMS § 2 – tsiviilkohtumenetluse

ülesanne

TsÜS § 661 – ettevõtte mõiste

Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Majandusüksus on sisuliselt isikule

kuuluv varakogum (RKKK 1-18-158/266, p 99). Ettevõtte vara suhtes kohaldatud

konfiskeerimise tagamise abinõud omavad otsest või kaudset mõju majandusüksuse

majandustegevusele, sh selle jätkumisele kriminaalmenetluse ajal ja peale seda.

Kriminaalmenetluses kohaldatav põhiõiguse piirang ei tohi kahjustada kaitstud õigust

rohkem kui see on vajalik kriminaalmenetluse tagamise vahendi legitiimse eesmärgi

saavutamiseks (RKKK 3-1-1-1-12, p 17 koos viidetega). Tagamisabinõu kohaldamisega

ei või kaasneda olukorda, kus ettevõtte majandustegevus seiskub, kui sama eesmärki on

võimalik saavutada vähem piiravate vahenditega. Kohtupraktikas on leitud, et suuremate

nõuete puhul ja eriti majandustegevusega tegelevate isikute puhul tuleb võimalusel

eelistada käibevahendite kasutamist vähem piiravaid tagamise vahendeid (nt kohtuliku

hüpoteegi seadmist) ja konto arestida üksnes juhul, kui alternatiivset mõistlikku võimalust

ei ole ja hagi tagamata jätmisega võib kaasneda oluline oht kohtulahendi täitmisele

(RKTK 2-16-15386/57, p 16 koos viitega 3-2-1-30-11, p 11).

Art 20

lg 2

Valikuline Sätet ei võeta üle, kuivõrd praktikas puuduvad selle vältimiseks mehhanismid.

26

Art 20

lg 3

Jah Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004

määrus nr 2632 § 11¹ – arestitud vara

hoidmine

KrMS § 1421– arestitud vara

võõrandamine kriminaalmenetluse

ajal

KarS § 85 lg 1 – konfiskeerimise

toime

RVS § 8 lg 1 – riigivara valitsemise

põhimõtted

Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004. a määruse nr 263 § 11¹ lõike 1 kohaselt tuleb arestitud

vara hoida viisil, mis tagab vara säilimise. Kui selliselt hoidmine ei ole võimalik,

võõrandatakse vara väärtuse säilimise tagamiseks KrMS §-s 1421 sätestatud alustel.

Konfiskeeritud vara läheb KarS § 85 lõike 1 alusel riigi omandisse ning seda valitsetakse

riigivarana eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult.

Art 20

lg 4

Jah KrMS § 142 lg 61 – vara väärtuse ja

haldamiskulude hindamine vara

arestimisel

KrMS § 1421 lg-d 2, 6 ja 7 – arestitud

vara võõrandamine

kriminaalmenetluse ajal

KrMS § 142 lõike 61 kohaselt hinnatakse vara arestimise taotlemisel vara väärtust, selle

väärtuse säilimist ning vara hoidmise, hooldamise ja haldamise eeldatavaid kulusid. Vara,

mille hoidmise, hooldamise või haldamise eeldatavad kulud ei ole selle väärtust ja

eeldatavat väärtuse muutust arvestades mõistlikud, arestitakse üksnes juhul, kui see on

arestimise eesmärki arvestades põhjendatud. Hindamine toimub seega arestimise

ettevalmistamisel. KrMS § 1421 võimaldab hindamise tulemust arvestades taotleda koos

vara arestimise taotlusega ka vara võõrandamist või tingimuslikku luba selle hilisemaks

võõrandamiseks, et vältida vara väärtuse olulist vähenemist ja ebamõistlikke

halduskulusid.

Art 20

lg 5

Valikuline KrMS § 175 lg 1 p 7 – menetluskulud

KrMS § 1871 lg 1 – menetluskulude

hüvitamine

konfiskeerimismenetluses

KrMS § 175 lg 1 p 7 järgi on menetluskulud mh konfiskeeritud vara hoiu-, võõrandamis-

ning hävitamiskulud. Kui konfiskeerimistaotlus rahuldatakse, jäävad need kulud KrMS §

1871 lg 1 kohaselt süüdimõistetu kanda või osalisel rahuldamisel osaliselt tema kanda.

Iseseisva konfiskeerimise puhul kannab menetluskulud konfiskeerimistaotluse

rahuldamisel kolmas isik.

2 KrMS § 126 lõigete 6 ja 7 ja § 4211 lõike 3 ning VTMS § 206 lg 3 alusel kehtestatud „Konfiskeeritud vara üleandmise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale

tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise

kord“

27

Art 21

lg 1

Jah KrMS § 1421 lg 1 – vara

võõrandamine omaniku nõusolekul

KrMS § 1421 lg 2 – vara

võõrandamine omaniku nõusolekuta

KrMS § 1421 lg 1 järgi võib konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara võõrandada, kui

omanik ja prokuratuur on sellega nõus. Kui omanik või prokuratuur vaidleb vara

võõrandamisele vastu, saab taotleda kohtult luba arestitud vara võõrandamiseks enne

lõplikku konfiskeerimisotsust. Sellise otsuse alused on järgmised: selle hoidmise kulu on

ebamõistlikult suur (lg 2 p 1), see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral

vähenemine (lg 2 p 2) ja selle hoidmiseks on vaja eritingimusi või ekspertteadmisi, mis ei

ole mõistlikult kättesaadavad (lg 2 p 3).

Art 21

lg 2

Jah KrMS § 1421 lg 2 – vara

võõrandamine omaniku nõusolekuta

Kohtupraktikas on rõhutatud omaniku huvide kaitsmist vara võõrandamisel enne lõplikku

otsust. Riigikohus on leidnud, et vara võõrandamine omaniku nõusolekuta on erandlik

meede, millega kaasneb intensiivne omandipõhiõiguse riive, ning selle kohaldamisel tuleb

kaaluda vara väärtuse vähenemise ja hoidmisega kaasnevate kulude kõrval ka omaniku

põhjendatud huvi konkreetse eseme säilitamiseks, sealhulgas vara asendatavust ja

omaniku vastuväiteid (RKKK 3-1-1-74-13).

KrMS § 142¹ lähtub nendest põhimõtetest: omaniku nõusolekuta võõrandamine jääb kohtu

loal kohaldatavaks erandlikuks abinõuks ning võõrandamise üle otsustamisel tuleb hinnata

konkreetse vara ja menetluse asjaolusid.

Art 21

lg 3

Jah KrMS § 1421 lg 4 – vara

võõrandamisest saadud rahasumma

arestimine

Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004

määrus nr 263 § 111 lg 2 – arestitud

vara võõrandamisest saadud

rahasumma hoidmine

KrMS § 1421 lõike 4 kohaselt arestitakse vara võõrandamisest saadud rahasumma.

Võõrandamisega muutub üksnes aresti ese: võõrandatud vara asemel jääb sama nõuet

tagama selle eest saadud raha. Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004. a määruse nr 263 § 111

lõike 2 kohaselt hoitakse arestitud vara võõrandamisest saadud rahasummat

Rahandusministeeriumi vastaval arvelduskontol.

Art 22

lg 1

Jah PPVS § 42 – kriminaaltulu haldamise

üksuse ülesannete täitmine

PPVS § 4² lõike 1 kohaselt täidab kriminaaltulu haldamise üksuse ülesandeid Politsei- ja

Piirivalveamet, pakkudes teistele uurimisasutustele ja prokuratuurile tuge ja

eksperditeadmisi arestitud ja konfiskeeritud vara tõhusaks haldamiseks ning selle

planeerimiseks.

28

Art 22

lg 2

Jah PPVS § 42 lg 2 – kriminaaltulu

haldamise üksuse ülesanded

PPVS § 42 lõike 2 kohaselt teeb Politsei- ja Piirivalveamet kriminaaltulu haldamise üksuse

ülesannete täitmisel koostööd vara jälitamise, tuvastamise, arestimise ja konfiskeerimise

eest vastutavate uurimisasutuste ja prokuratuuriga ning teiste vara haldamise eest

vastutavate asutustega, sealhulgas piiriülestes juhtumites teiste Euroopa Liidu

liikmesriikide pädevate asutustega. Koostoimes PPVS § 42 lõikega 1 tagab säte, et

Politsei- ja Piirivalveamet pakub vara vahetu haldamise eest vastutavatele asutustele

arestitud ja konfiskeeritud vara tõhusaks haldamiseks ning selle planeerimiseks vajalikku

tuge ja ekspertteadmisi.

Art 23 Jah KrMS § 401 lg 1 – kolmas isik

KrMS § 402 lg 2 – kolmanda isiku

õigused tema vara konfiskeerimisel

KrMS § 142 lg 5 – vara arestimise

määruse teatavakstegemine

KrMS § 1414 lg 1 – konfiskeerimise,

selle asendamise, tsiviilhagi ja

varalise karistuse tagamine

KrMS § 1414 lg 5 – varalise nõude

tagamise abinõu kohaldamise või

sellest keeldumise vaidlustamine

KrMS § 1415 lg 4 – vara käsutamise

ajutisest piiramisest isiku teavitamine

Eesti õiguses tagatakse puudutatud isiku teavitamine eeskätt KrMS § 401 lg 1, § 402 lg 2

ja § 142 lg 5 kaudu. Kui vara arestimise või konfiskeerimisega võidakse otsustada isiku

seadusega kaitstud õiguste üle, tuleb ta kaasata kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna.

Kohtupraktika kohaselt taandub menetleja kaalutlusõigus nullini, kui menetlustoiminguga

oluliselt piiratakse kolmanda isiku põhiõigusi, ning sellisel juhul tuleb kolmas isik vahetult

või esindaja kaudu viivitamatult menetlusse kaasata (RKKK 3-1-1-62-13, p 13). Kui isikut

kolmanda isikuna kaasatud ei ole, pole võimalik tema vara konfiskeerimise üle otsustada

(RKKK 3-1-1-89-11, p 19.3).

Vara arestimise määrus peab olema põhjendatud ja selles tuleb näidata arestimise õiguslik

ning faktiline alus. KrMS § 142 lg 5 järgi tehakse vara arestimise määrus viivitamata

teatavaks isikule, kelle vara arestitakse, ning määruse peale saab esitada määruskaebuse

(KrMS § 1414 lg 5). Konfiskeerimise otsustamine toimub kohtuotsuses või -määruses,

mille põhjendustes tuleb käsitleda konfiskeerimise alust ja ulatust ning mis on

menetlusosalisele vaidlustatav kriminaalmenetluses ette nähtud korras. KrMS § 402 lg 2

tagab kolmandale isikule tema vara konfiskeerimisel kahtlustatava õigused, sh õiguse

esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi.

Vara ajutise käsutamise piiramise puhul teavitatakse KrMS § 1415 lõike 4 kohaselt isikut,

kelle vara või õigusi vara käsutamise ajutine piiramine puudutab, viivitamata piirangu

seadmisest. Teavitamise võib edasi lükata üksnes juhul, kui see on vajalik

kriminaalmenetluse kahjustamise vältimiseks.

29

Art 24

lg 1

Jah Artikkel 24 on üldine säte, mille kohaselt peab direktiivis sätestatud meetmetest

puudutatud isikutel olema tõhusad õiguskaitsevahendid ja õigus õiglasele

kohtumenetlusele. Sellised õiguskaitsevahendid ja õigus õiglasele kohtumenetlusele on

tagatud ning need väljenduvad sama artikli järgmistes selgitustes.

Art 24

lg 2

Jah KrMS § 34 lg 1 – kahtlustatava

õigused ja kohustused

KrMS § 341 – kahtlustatava õigus

tutvuda kriminaaltoimiku

materjalidega

KrMS § 35 lg 2 – süüdistatava

õigused

KrMS § 402 – kolmanda isiku õigused

ja kohustused

KrMS § 45 – kaitsja osavõtt

kriminaalmenetlusest

KrMS § 47 – kaitsja õigused ja

kohustused

KrMS § 161 – tõlk

KrMS § 224 – kriminaaltoimiku

esitamine tutvumiseks

Kahtlustatavale ja süüdistatavale on tagatud õigus teada kahtlustuse või süüdistuse sisu,

esitada tõendeid, taotlusi, vastuväiteid ja kaebusi, tutvuda menetlusmaterjalidega ning

kasutada kaitsja abi. Isikule, kes ei valda eesti keelt, tagatakse suuline tõlge ning seaduses

sätestatud juhtudel oluliste menetlusdokumentide kirjalik tõlge. KrMS § 402 tagab

kolmandale isikule õiguse esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi ning tutvuda tema õigusi

puudutavate menetlusmaterjalidega. Kui menetluses otsustatakse kolmanda isiku vara

konfiskeerimine, antakse talle konfiskeerimise erisusi arvestades ka KrMS § 34 lõikes 1

nimetatud kahtlustatava õigused. Need õigused võimaldavad puudutatud isikul esitada

seisukohti nii konfiskeerimise õiguslike kui ka faktiliste asjaolude kohta.

Art 24

lg 3

Jah KrMS § 1414 lg 5 – varalise nõude

tagamise abinõu vaidlustamine3

KrMS § 384 lg 1 – määruskaebuse

esitamise õigus

KrMS § 228 – uurimisasutuse ja

prokuratuuri tegevuse peale

kaebamine

KrMS § 1414 lõike 5 kohaselt võib kohtumääruse, millega kohaldatakse vara arestimist

või muud varalise nõude tagamise abinõu või keeldutakse selle kohaldamisest, vaidlustada

määruskaebuse korras. Maakohtu määruse (antud juhul arestimismääruse) peale

määruskaebuse esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul,

kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Juhul, kui mingil

põhjusel ei ole isikut, kelle õigusi vara arestimine puudutab, menetlusse kaasatud, on tal

võimalik esitada hagi vara arestist vabastamiseks TMS § 222 järgi (RKKKm 31.10.2013,

nr 3-1-1-94-13, p 10).

3 Siin on arvestatud 1. novembril 2026 jõustuvaid kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi.

30

KrMS § 230 – kaebuse esitamine

eeluurimiskohtunikule

KrMS § 1415 lg-d 5–7 – vara

käsutamise ajutise piiramise kontroll

ja kestus

KrMS § 141⁵ alusel uurimisasutuse kohaldatud vara käsutamise ajutisest piirangust tuleb

viivitamata teavitada prokuratuuri, kes kontrollib piirangu põhjendatust. Kui piirangu

jätkamine on vajalik, esitab prokuratuur eeluurimiskohtunikule taotluse vara arestimiseks

või muu varalise nõude tagamise abinõu kohaldamiseks. Uurimisasutuse ja prokuratuuri

tegevuse peale saab esitada kaebuse KrMS §-des 228 ja 230 sätestatud korras. Seega on

nii kohtulikult kohaldatud arest kui ka enne seda uurimisasutuse rakendatud ajutine

piirang allutatud kontrollile.

Art 24

lg 4

Jah KrMS § 269 lg 1 – süüdistatava

osavõtt kohtulikust arutamisest

KrMS § 269 lg 2 p 2 – kriminaalasja

arutamine menetlusest kõrvale hoidva

süüdistatava osavõtuta

KrMS § 269 lg 22 – süüdistatava

eelnev teavitamine tagaselja

arutamise võimalusest

KrMS § 269 lg 3 – süüdistuse

eraldamine ja arutamise

edasilükkamine süüdistatava

tabamiseni

KrMS § 269 lõike 1 kohaselt arutatakse kriminaalasja üldjuhul süüdistatava osavõtul ning

tema ilmumata jäämise korral lükatakse kohtulik arutamine edasi. Menetlusest kõrvale

hoidva süüdistatava osavõtuta võib kriminaalasja arutada üksnes erandlikult, kui

kohtuistungil osaleb tema kaitsja, kohus peab asja arutamist süüdistatava kohalviibimiseta

võimalikuks ja avalike huvidega kooskõlas olevaks, süüdistatava leidmiseks on tehtud

mõistlikke pingutusi ning süüdistatavat on eelnevalt teavitatud võimalusest arutada

kriminaalasja ja teha kohtuotsus tema osavõtuta. Sellega tagatakse, et menetlusest

kõrvalehoidumise tõttu tagaselja tehtav konfiskeerimisotsustus ei piiraks põhjendamatult

isiku kaitseõigust.

Kui kriminaalasja ei ole võimalik KrMS § 269 lõikes 2 sätestatud tingimustel süüdistatava

osavõtuta arutada, võib kohus sama paragrahvi lõike 3 alusel eraldada tema süüdistuse

ning lükata eraldatud süüdistuse arutamise edasi kuni süüdistatava tabamiseni.

Art 24

lg 5

Jah KrMS § 318 – apellatsiooniõigus

KrMS § 339 lg 1 p 7 – kohtuotsuse

põhjenduste puudumine

kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena

KrMS § 344 – kassatsiooniõigus

KrMS § 366 p 10 – teistmise alus vara

konfiskeerimisel menetlusse

kaasamata isikult

KrMS § 40310 –

Kohtuotsus (sh konfiskeerimise osas) peab olema põhjendatud. KrMS § 339 lg 1 p 7

kohaselt on kohtuotsuses põhjenduste puudumine kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine. Kohtuotsust saab vaidlustada nii süüdistatav kui ka kolmas isik (KrMS § 318

lg 1 ja 21). Isik võib esitada apellatsiooni ka siis, kui leiab, et ta oleks pidanud olema

kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Sellisel juhul otsustab

ringkonnakohus eelmenetluses määrusega, kas isik tuleb kannatanu või kolmanda isikuna

kaasata menetlusse (KrMS § 318 lg 22). Täiendavalt on kohtuotsuse teistmise aluseks see,

kui vara on konfiskeeritud isikult, keda ei olnud kriminaalmenetlusse kaasatud (KrMS §

366 p 10). Ka kassatsioonis saab vaidlustada ringkonnakohtu otsuses sisalduva

konfiskeerimisotsuse.

31

konfiskeerimismääruse

vaidlustamine

KrMS § 40320 – iseseisva

konfiskeerimise määruse

vaidlustamine

Süüdimõistva otsuse tegemisest eraldatud konfiskeerimismäärus on KrMS § 40310 alusel

vaidlustatav nii süüdistatava kui ka kolmanda isiku poolt. Iseseisva konfiskeerimise

menetluses tehtud määrus on KrMS § 40320 alusel vaidlustatav kolmanda isiku poolt.

Määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse kohtuotsuse apellatsiooni

ja kassatsiooni korras vaidlustamise kohta sätestatut.

Art 24

lg 6

Jah KrMS § 142¹ lg 8 – arestitud vara

võõrandamise taotluse lahendamise

määruse vaidlustamine

KrMS § 384 lg 1 – määruskaebuse

esitamise õigus

KrMS § 392 – vaidlustatud määruse

täitmise peatamine

KrMS § 1421 lõike 8 kohaselt võib eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse peale, millega

lahendatakse arestitud vara võõrandamise taotlus, esitada määruskaebuse.

Vaidlustamisõigus hõlmab nii vara võõrandamise lubamist kui ka sellest keeldumist.

Määruskaebust lahendav kohus võib peatada vaidlustatud kohtumääruse täitmise. See

võimaldab peatada vara müügi kuni kaebuse lahendamiseni, kui müügiga võiks

puudutatud isikule tekkida kahju, mida ei ole hiljem võimalik piisavalt heastada.

Art 24

lg 7

Jah KrMS § 402 – kolmanda isiku õigused

ja kohustused

KrMS § 318 lg 22 – apellatsiooniõigus

KrMS § 366 p 10 – teistmise alused

Isik, kes ei ole kahtlustatav, kuid kellele kuuluvat vara soovitakse konfiskeerida, tuleb

kaasata kolmanda isikuna. Sellisel juhul on tal kõik võimalused vaidlustada vara

konfiskeerimist ning selgitada, et tema on vara omanik. Isegi juhul, kui isikut ei ole

kaasatud, on tal apellatsiooni- ja teistmisõigus (KrMS § 318 lg 22 ja KrMS § 366 p 10).

Samuti on isikul sellisel juhul võimalik taotleda vara vabastamist aresti alt TMS § 222

järgi.

Art 24

lg 8

Jah KrMS § 34 lg 1 p 3 – kahtlustatava

õigused ja kohustused

KrMS § 351 – kahtlustatava ja

süüdistatava õiguste tutvustamine

KrMS § 402 lg 2 – kolmanda isiku

õigused ja kohustused

KrMS § 41 lg 1 – kannatanu esindaja,

tsiviilkostja esindaja ja kolmanda

isiku esindaja

KrMS § 34 lg 1 p 3 kohaselt on kahtlustataval õigus kaitsja abile (sh riigi õigusabile).

KrMS § 351 sätestab kahtlustatavale tema õiguste tutvustamise kohustuse. KrMS § 402 lg

2 sätestab, et kui kriminaalmenetluses otsustatakse kolmanda isiku vara konfiskeerimine,

on kolmandal isikul kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lõike 1 punktides 1, 2 ja 5

sätestatud kahtlustatava õigused, arvestades konfiskeerimise erisustega. Viidatud KrMS §

34 lg 1 p 5 sätestab õiguse olla kaitsja juuresolekul üle kuulatud, osaleda vastastamisel,

ütluste seostamisel olustikuga ja tema äratundmiseks esitamisel. KrMS § 41 lg 1 sätestab

kolmanda isiku õiguse osaleda menetluses esindaja kaudu. Kolmanda isiku ülekuulamisel

selgitatakse temale tema õigusi (KrMS § 401 lg 3, viitega KrMS § 39 lg 3, viitega KrMS

§ 68 lg 1).

32

Art 25 Ei puuduta õigusloomet.

Art 26 Ei puuduta õigusloomet.

Art 27

lg 1

Jah KrMS § 210 lg-d 1 ja 2 – e-toimiku

süsteem

Vabariigi Valitsuse 3. juuli 2008. a

määruse nr 1114 §-d 1–3 – e-toimiku

eesmärk, ülesehitus ja andmete

esitamine

E-toimiku süsteemis töödeldakse kriminaalmenetluse andmeid ning kajastatakse

menetluste käigus tehtud toiminguid. Süsteemi üheks eesmärgiks on võimaldada

menetlejate ja teiste pädevate asutuste töö korraldamist ning kriminaal- ja õiguspoliitiliste

otsuste tegemiseks vajaliku statistika ja analüüsi koostamist.

Art 27

lg 2

Jah Vabariigi Valitsuse 3. juuli 2008. a

määruse nr 111 lisa 2

„Kriminaalmenetluses e-toimiku

süsteemi kantavad andmed“

E-toimiku süsteemi kantakse kriminaalasja ja kriminaalmenetluse üldandmed, sealhulgas

kriminaalasja number ja nimetus (määruse nr 111 lisa 2 punkt 1). Samuti kantakse

süsteemi andmed kriminaalasja kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku ning

temaga seotud objektide kohta (lisa 2 punktid 2.2 ja 2.3), mis võimaldavad seostada vara

selle omaniku või muu asjasse puutuva isikuga. Kriminaalasjaga seotud objekti kohta

kantakse süsteemi selle liiki ja identifitseerimist võimaldavad andmed ning konfiskeeritud

objekti või konfiskeerimise asendamisel väljamõistetava rahasumma väärtus (lisa 2 punkt

5.2). Tegeliku kasusaaja andmed kajastuvad süsteemis juhul, kui tegelik kasusaaja on

menetluses tuvastatud ja vastava isiku või objektiga seotud. Seega võimaldavad e-

toimikusse kantavad andmed saada teavet vara, selle väärtuse, vara omaniku või

teadaoleva tegeliku kasusaaja ning varaga seotud riigisisese menetlustoimiku viitenumbri

kohta.

4 KrMS § 210 lg 3, VTMS § 811 lõike 3 ja TSMS § 601 lõike 3 alusel kehtestatud „E-toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärus“.

33

Art 27

lg 3

Valikuline säte arestitud ja konfiskeeritud vara registri kohta.

Art 27

lg 4

Valikuline säte arestitud ja konfiskeeritud vara registri kohta.

Art 27

lg 5

Valikuline säte arestitud ja konfiskeeritud vara registri kohta.

Art 27

lg 6

Valikuline säte arestitud ja konfiskeeritud vara registri kohta.

Art 28 Ei puuduta õigusloomet.

34

Art 29 Ei puuduta õigusloomet.

Art 30

lg 1

Jah PPVS § 41 lg 2 p 5 – koostöö Euroopa

Prokuratuuriga

KrMS § 30 lg 3 – Euroopa

Prokuratuuri õigused

PPVS § 41 lõike 2 punkti 5 kohaselt teeb Politsei- ja Piirivalveamet kriminaaltulu

tuvastamise üksuse ülesannete täitmisel oma pädevuse piires koostööd ja vahetab teavet

Euroopa Prokuratuuriga. KrMS § 30 lõike 3 kohaselt on Euroopa prokuröril ja Euroopa

delegaatprokuröril samad õigused, mis on prokuratuuril kriminaalmenetluse seadustiku

kohaselt.

Art 30

lg 2

Jah PPVS § 41 lg 2 p 5 – koostöö Europoli

ja Eurojustiga

PPVS § 42 lg 2 – kriminaaltulu

haldamise üksuse koostöö riigisiseste

ja rahvusvaheliste pädevate

asutustega

KrMS § 4891 – koostöö Eurojustiga

KrMS 19. peatüki 8. jao 10. jaotis

„Teabevahetus Euroopa Liidu ja

Europoliga“

PPVS § 41 lg 2 p 5 kohaselt teeb Politsei- ja Piirivalveamet kriminaaltulu tuvastamise

üksuse ülesannete täitmisel kohaldatava õigusraamistiku kohaselt koostööd Europoli ja

Eurojustiga. PPVS § 42 lõike 2 kohaselt teeb Politsei- ja Piirivalveamet kriminaaltulu

haldamise üksuse ülesannete täitmisel koostööd vara jälitamise, tuvastamise, arestimise,

konfiskeerimise ja haldamise eest vastutavate asutustega ning piiriülestel juhtudel

rahvusvaheliste pädevate asutustega. Teabevahetusele Europoliga kohaldatakse

täiendavalt KrMS 19. peatüki 8. jao 10. jaotises sätestatud korda. Kriminaalmenetlusalase

koostöö põhimõtted Eurojustiga on sätestatud KrMS §-s 4891.

Art 31

lg 1

Jah PPVS § 42 lg 2 p 5 – koostöö

kolmandate riikide vastavate

asutustega

PPVS § 4² lg 2 p 5 kohaselt teeb Politsei- ja Piirivalveamet kriminaaltulu tuvastamise

üksuse ülesannete täitmisel kohaldatava õigusraamistiku kohaselt koostööd kolmandate

riikide vastavate asutustega. Kriminaaltulu tuvastamise alasele koostööle kolmandate

riikidega kohaldatakse üldist kriminaalmenetluse seadustiku rahvusvahelise koostöö

korda, mis on sätestatud KrMS 19. peatükis.

Art 31

lg 2

Jah PPVS § 42 lg-d 1 ja 2 – kriminaaltulu

haldamise üksuse ülesanded ja

rahvusvaheline koostöö

PPVS § 42 lõigete 1 ja 2 kohaselt täidab Politsei- ja Piirivalveamet kriminaaltulu haldamise

üksuse ülesandeid, pakkudes tuge ja eksperditeadmisi arestitud ja konfiskeeritud vara

tõhusaks haldamiseks ning selle planeerimiseks. Nende ülesannete täitmisel teeb Politsei-

ja Piirivalveamet piiriülestes juhtumites koostööd rahvusvaheliste pädevate asutustega.

35

Art 32 Ei puuduta õigusloomet.

Art 33 Ei puuduta õigusloomet. Direktiivile viidatakse kooskõlas HÕNTE § 27 lg-ga 3, mille kohaselt, kui seaduseelnõu koostatakse Euroopa Liidu

õiguse ülevõtmiseks, tehakse selle kohta seadusesse normitehniline märkus.

Art 34 Ei puuduta õigusloomet.

Art 35 Ei puuduta õigusloomet.

Art 36 Ei puuduta õigusloomet.

36

Art 37 Ei puuduta õigusloomet.

Art 38 Ei puuduta õigusloomet.

EELNÕU

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (kriminaaltulu

tuvastamise ja konfiskeerimise direktiivi ülevõtmine)

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 832 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Mõistes isiku süüdi majandusliku kasu saamise eesmärgil toime pandud kuriteos, võib kohus

konfiskeerida osa kuriteo toimepanija varast või kogu vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal

toimepanijale ja kui kuriteo olemus, erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või

elatustaseme vahel või muu põhjus annab aluse eeldada, et isik on saanud vara kuriteo

toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel (edaspidi kuriteoga saadud vara).

Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud

varaga.“;

2) seadust täiendatakse §-dega 833 ja 834 järgmises sõnastuses:

„§ 833. Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine

(1) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhtudel konfiskeerida vara, mille

konfiskeerimine oleks käesoleva seadustiku §-de 83 või 831 kohaselt süüdimõistva otsuse korral

lubatav, kui see vara on saadud selgelt ülekaaluka tõenäosusega selle kuriteo tulemusena või on

selle kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt, kuid kahtlustatava või süüdistatava

süüküsimust ei ole võimalik lahendada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud põhjusel.

(2) Kohus võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõiget 1, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud ühel

järgmistest alustest:

1) kahtlustatav või süüdistatav on parandamatult haigestunud ega ole seetõttu võimeline

kriminaalmenetluses osalema ja karistust kandma;

2) kahtlustatav või süüdistatav on surnud või juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav on

lõppenud;

3) kahtlustatav hoidub menetlusest kõrvale ja kriminaalasja ei ole võimalik lahendada ilma tema

osavõtuta;

4) kuriteo aegumistähtaeg on alla viieteistkümne aasta ja see aeg on pärast kriminaalmenetluse

alustamist möödunud.

(3) Käesoleva paragrahvi alusel võib konfiskeerida vara, kui see on selgelt ülekaaluka

tõenäosusega saadud käesoleva seadustiku §-des 931, 133, 1331, 1332 või 1381, § 141 lõike 2

punktis 1, § 1411 lõike 2 punktis 1, §-s 145, §-des 175 või 178, § 183 lõikes 2, §-des 184, 185,

188 või 189, § 199 lõikes 2, §-des 200–202, § 206 lõikes 2, § 207 lõikes 2, §-des 209, 2091, 210–

2

214 või 2161, § 217 lõikes 2, §-des 231, 232, 234, 2342, 237, 2371, 2372, 2373, 2375, 2376, 255,

256, 268, 294, 296 või 298, § 333 lõikes 2, §-des 3331, 334, 375, 376, 3761 või 3762, § 3891

lõikes 2, §-des 391, 394, 398, 3981, 4023, 4024, 414, 415, 4182, 4211, 4212 või 4213 sätestatud

kuriteoga või on selle kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt.

(4) Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise korral kohaldatakse käesoleva seadustiku §-des

83 ja 831 sätestatut, sealhulgas neis sätestatud eeldusi sellise vara konfiskeerimiseks, mis kuulub

isikule, kes ei olnud konfiskeerimisele eelnevas kriminaalmenetluses kahtlustatav ega

süüdistatav, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.

§ 834. Seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine

(1) Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse muul kui käesoleva seadustiku § 833 lõikes 2 nimetatud

alusel, võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel konfiskeerida osa varast või

kogu vara, kui erinevuse tõttu isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme

vahel või muu põhjuse tõttu on selgelt ülekaalukas tõenäosus, et vara on saadud kuriteoga või on

selle kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt.

(2) Käesoleva paragrahvi alusel võib konfiskeerida vara, kui see on selgelt ülekaaluka

tõenäosusega saadud käesoleva seadustiku § 931 lõike 2 punkti 1, § 133 lõike 2 punkti 7, §-i 175,

§ 184 lõike 2 punkti 1, § 185 lõike 2 punkti 1, § 188 lõike 2 punkti 1, § 199 lõike 2 punkti 7, §

200 lõike 2 punkti 7, § 201 lõike 2 punkti 4, § 206 lõike 2 punkti 2, § 207 lõike 2 punkti 2, § 209

lõike 2 punkti 4, §-i 2091, §-i 210, §-i 211, §-i 212, § 213 lõike 2 punkti 4, § 214 lõike 2 punkti 4,

§-de 231, 232, 234, 2342, 237, 2371, 2372, 2373, 2375, 2376, 255, 256, 268, § 294 lõike 2 punkti 3,

§-i 296, § 298 lõike 2 punkti 2, § 394 lõike 2, § 4182 lõike 2 punkti 2, § 4211 lõike 2 punkti 1, §

4212 lõike 2 punkti 1 või § 4213 lõike 2 punkti 1 kohaselt kvalifitseeritava grupis või kuritegeliku

ühenduse tegevuse raames toime pandud kuriteo tulemusena või on selle kuriteo toimepanemise

vahend või vahetu objekt.

(3) Seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise korral kohaldatakse käesoleva seadustiku §-des

83 ja 831 sätestatut, sealhulgas neis sätestatud eeldusi sellise vara konfiskeerimiseks, mis kuulub

isikule, kes ei olnud eelnevas kriminaalmenetluses kahtlustatav ega süüdistatav, arvestades

käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.“;

3) paragrahvi 84 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kohus võib konfiskeerimise asendamisena välja mõista ka summa, mis vastab käesoleva

seadustiku §-des 833 või 834 alusel konfiskeeritava vara väärtusele.“;

4) paragrahvi 931 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 118 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 133 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 1331 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

3

8) paragrahvi 1332 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 1381 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 141 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 1411 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 145 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 1451 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 175 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 178 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 183 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 184 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

18) paragrahvi 184 lõike 5 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

19) paragrahvi 185 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

20) paragrahvi 185 lõike 4 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 188 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 189 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

23) paragrahvi 200 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

24) paragrahvi 201 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 202 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

26) paragrahvi 206 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

27) paragrahvi 207 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvi 209 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

29) paragrahvi 210 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

4

30) paragrahvi 213 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

31) paragrahvi 214 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

32) paragrahvi 2161 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 217 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

34) paragrahvi 231 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

35) paragrahvi 232 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

36) paragrahvi 234 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

37) paragrahvi 2342 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

38) paragrahvi 237 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

39) paragrahvi 2371 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

40) paragrahvi 2372 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

41) paragrahvi 2373 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

42) paragrahvi 2375 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

43) paragrahvi 2376 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

44) paragrahvi 255 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

45) paragrahvi 255 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

46) paragrahvi 256 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

47) paragrahvi 256 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

48) paragrahvi 268 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

49) paragrahvi 268 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

5

50) paragrahvi 294 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

51) paragrahvi 298 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

52) paragrahvi 333 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

53) paragrahvi 3331 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

54) paragrahvi 334 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

55) paragrahvi 375 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

56) paragrahvi 376 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

57) paragrahvi 3761 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

58) paragrahvi 3762 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

59) paragrahvi 3891 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

60) paragrahvi 391 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

61) paragrahvi 394 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

62) paragrahvi 398 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

63) paragrahvi 3981 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

64) paragrahvi 4023 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

65) paragrahvi 4024 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

66) paragrahvi 414 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

67) paragrahvi 414 lõike 5 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

68) paragrahvi 415 lõike 3 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) võib kohus kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53

sätestatule;“;

69) paragrahvi 415 lõike 3 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

70) paragrahvi 4182 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

71) paragrahvi 4211 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

6

72) paragrahvi 4212 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

73) paragrahvi 4213 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

74) seadustiku normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise

kohta Euroopa Liidus (ELT L 127, 29.04.2014, lk 39–50)“;

75) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist (ELT L,

2024/1260, 02.05.2024)“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 126 lõiked 21 ja 22 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 126 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „lõikeid 1–3“ tekstiosaga „lõikeid 1, 2 ja 3“;

3) paragrahvi 1262 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „seadustiku 161.“ tekstiosaga

„või 162.“;

4) paragrahvi 1262 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „teavet kuriteo“ tekstiosaga „ja

konfiskeeritava vara“;

5) paragrahvi 1262 lõike 3 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „punktis 3“ tekstiosaga „ja 4 “;

6) seadust täiendatakse §-ga 1415 järgmises sõnastuses:

„§ 1415. Vara käsutamise ajutine piiramine

(1) Uurimisasutus võib edasilükkamatul juhul otsustada vara käsutamise ajutise piiramise, kui see

on vajalik varalise nõude tagamise eesmärgil ja sama eesmärki ei ole võimalik saavutada muu

varalise nõude tagamise abinõuga.

(2) Vara käsutamise ajutine piiramine otsustatakse uurimisasutuse määrusega. Määruses tuleb

põhjendada, miks ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada muu varalise nõude tagamise

abinõuga.

(3) Uurimisasutus edastab vara käsutamise ajutise piiramise määruse viivitamata täitmiseks

isikule või asutusele, kelle pädevuses on vara käsutamist takistada. Määruse saanud isik või

asutus rakendab määruses sätestatud piirangut viivitamata.

(4) Vara käsutamise ajutisest piiramisest teavitatakse viivitamata isikut, kelle vara või õigusi

piirang puudutab. Teavitamise võib edasi lükata, kui see on vältimatult vajalik, et ära hoida

kriminaalmenetluse olulist kahjustamist.

7

(5) Vara käsutamise ajutise piiramise määrusest tuleb viivitamata, kuid mitte hiljem kui 24 tunni

pärast teavitada prokuratuuri. Kui uurimisasutus ei teavita prokuratuuri ettenähtud aja jooksul

määruse tegemisest, tuleb vara käsutamise ajutine piiramine kohe lõpetada.

(6) Prokuratuur hindab pärast lõikes 5 nimetatud teate saamist viivitamata vara käsutamise ajutise

piiramise põhjendatust. Kui vara käsutamise ajutine piiramine on prokuratuuri hinnangul

jätkuvalt vajalik, esitab prokuratuur viivitamata eeluurimiskohtunikule taotluse vara arestimiseks

või muu vara tagamise abinõu kohaldamiseks.

(7) Vara käsutamise ajutist piirangut kohaldatakse üksnes nii kaua, kui see on vara säilitamiseks

vajalik, kuid mitte kauem kui seitse tööpäeva. Piirang lõpetatakse viivitamata, kui selle

kohaldamise alus langeb ära või vara suhtes kohaldatakse arestimist või muud varalise nõude

tagamise meedet.“;

7) paragrahvi 142 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Vara arestimist taotledes hinnatakse vara väärtust, selle väärtuse säilimist ning vara

hoidmise, hooldamise ja haldamise eeldatavaid kulusid. Vara, mille hoidmise, hooldamise või

haldamise eeldatavad kulud ei ole selle väärtust ja eeldatavat väärtuse muutust arvestades

mõistlikud, arestitakse üksnes juhul, kui see on vara arestimise eesmärki arvestades

põhjendatud.“;

8) seadust täiendatakse §-ga 1421 järgmises sõnastuses:

§ 1421. Arestitud vara võõrandamine kriminaalmenetluse ajal

(1) Konfiskeerimise ja rahalise või varalise karistuse tagamiseks arestitud vara võib võõrandada

omaniku ja prokuratuuri nõusolekul. Avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestitud vara

võib võõrandada omaniku ja avalik-õigusliku nõudeavalduse esitaja nõusolekul.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara võõrandatakse kohtumenetluse poole taotlusel

ja eeluurimiskohtuniku loal, kui:

1) vara hoidmise kulu on ebamõistlikult suur;

2) see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine;

3) vara hoidmiseks on vaja selliseid eritingimusi või eksperditeadmisi, mis ei ole mõistlikult

kättesaadavad.

(3) Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara võõrandamisel enne tsiviilhagi lahendamist lähtutakse

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust.

(4) Arestitud vara võõrandamisest saadud raha arestitakse ning seda hoitakse ja sellelt makstakse

intressi vastavalt käesoleva seadustiku § 126 lõike 7 alusel kehtestatud korrale.

(5) Konfiskeerimise tagamiseks arestitud väärtusetu või väheväärtusliku asja, piraatkauba,

võltsitud või muu kauba, mida ei ole võimalik käesoleva paragrahvi alusel võõrandada, võib

omaniku nõusolekuta hävitada, anda avaliku huviga kasutusse või seaduses sätestatud juhul

ümber töötada prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse alusel, kui sellise asja või

8

kauba hoidmise kulu on ebamõistlikult suur või selle hoidmiseks on vaja selliseid eritingimusi ja

eksperditeadmisi, mis ei ole mõistlikult kättesaadavad.

(6) Vara võõrandamise taotluse võib esitada koos vara arestimise taotlusega.

(7) Kohus võib anda tingimusliku loa võõrandada vara ilma omaniku nõusolekuta, määrates

konkreetsed tingimused, mille täidetuse korral on selline võõrandamine lubatud. Niisuguseks

tingimuseks võib seada arestitud vara väärtuse vähenemise kindlaksmääratud protsendi võrra,

vara hoidmise kulu kasvamise kindlaksmääratud protsendi võrra vara väärtusest või muu kohtu

hinnangul olulise asjaolu.

(8) Eeluurimiskohtuniku või kohtu määrus, millega lahendatakse taotlus arestitud vara

võõrandamiseks, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

9) paragrahvi 1871 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „menetluskulud süüdimõistetu“

tekstiosaga „ ja iseseisvas konfiskeerimismenetluses kolmas isik“;

10) paragrahvi 193 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kriminaalmenetluse alustamisel sellise kuriteo kohta, mis võib tõenäoliselt tuua suurt

varalist kasu, kavandab uurimisasutus prokuratuuri juhtimisel kuriteoga saadud vara jälitamiseks

ja tuvastamiseks ning kriminaalmenetluses esitatavate varaliste nõuete tagamiseks vajalikud

menetlustoimingud ning asub neid läbi viima.“;

11) paragrahvi 221 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§ 832“ tekstiosaga „§-de 832, 833 või 834“;

12) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Konfiskeerimismenetluse eraldamisest võib jätta kahtlustatava või kolmanda isiku

teavitamata, kui teavitamine võib oluliselt kahjustada konfiskeerimismenetluse eesmärki.

Teavitamata jätmise aluse äralangemise korral ja hiljemalt vara arestides või muu varalise nõude

tagamise abinõu kohaldades tuleb isikut teavitada.“;

13) paragrahvi 4036 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks.

14) paragrahvi 4038 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 4038. Määrusega lahendatavad küsimused konfiskeerimismenetluses“;

15) paragrahvi 4038 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „nõupidamistoas tehtud“;

16) paragrahvi 4038 lõiget 2 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) kas konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetav summa tasutakse korraga või ositi,

ning võib pikendada selle tasumise tähtaega kuni kahe aasta võrra või määrata ositi tasumise

kindlaksmääratud tähtpäevadel, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumise

väljavaateid;“;

17) paragrahvi 4038 lõiget 2 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

9

„41) kas ja millises ulatuses rahuldada isiku taotlus hüvitada talle süüteomenetluses tekitatud

kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt;“;

18) paragrahvi 4039 lõike 1 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa „nõupidamistoas“;

19) paragrahvi 4039 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Määrus edastatakse süüdimõistetule ja kolmandale isikule.“;

20) paragrahvi 40310 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

21) seadust täiendatakse 162. peatükiga järgmises sõnastuses:

„162. peatükk

ISESEISVA KONFISKEERIMISE MENETLUS

§ 40311. Iseseisva konfiskeerimise menetluse alustamine

(1) Prokuratuur võib alustada karistusseadustiku §-de 833 ja 834 alusel vara konfiskeerimise

menetlust vastavalt käesoleva peatüki sätetele.

(2) Taotlus konfiskeerimise otsustamiseks esitatakse kohtule kahe aasta jooksul arvates iseseisva

konfiskeerimise menetlusele eelnenud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumisest.

(3) Iseseisva konfiskeerimise menetluse alustamine ei ole lubatud, kui jõustunud on lahend

samadel faktilistel asjaoludel sama vara konfiskeerimise küsimuses.

§ 40312. Tõendamiseseme asjaolud iseseisva konfiskeerimise menetluses

Iseseisva konfiskeerimise menetluses on tõendamiseseme asjaolud karistusseadustiku §-des 833

või 834 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavad asjaolud.

§ 40313. Kohtueelne menetlus iseseisvas konfiskeerimise menetluses

(1) Kohtueelse menetluse läbiviimisel iseseisva konfiskeerimise menetluses järgitakse käesoleva

seadustiku sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti.

(2) Iseseisva konfiskeerimise menetluse tagamiseks on keelatud kohaldada tõkendit.

§ 40314. Uurimisasutuse toimingud kohtueelse menetluse lõpuleviimisel iseseisva

konfiskeerimise menetluses

(1) Kui uurimisasutuse ametnik on veendunud, et iseseisva konfiskeerimise menetluses on vajalik

tõendusteave kogutud, edastab ta toimiku koos tõenditega prokuratuurile.

(2) Prokuratuuri korraldusel esitab uurimisasutuse ametnik prokuratuurile iseseisva

konfiskeerimise menetluse kokkuvõtte järgmiste andmetega:

1) kolmanda isiku nimi, elu- või asukoht ja aadress, isikukood või selle puudumisel sünniaeg;

2) viide konfiskeerimisega seotud kriminaalasja lõpetamise määrusele ja varasema kriminaalasja

number;

10

3) andmed konfiskeeritava vara suhtes kohaldatud arestimise ja teiste konfiskeerimist või selle

asendamist tagavate abinõude kohta;

4) konfiskeeritava vara kirjeldus ja asukoht;

5) tõendite loetelu.

§ 40315. Prokuratuuri toimingud iseseisva konfiskeerimise menetluse toimiku saamisel

Iseseisva konfiskeerimise menetluse toimiku saanud prokuratuur koostab konfiskeerimistaotluse,

kohustab uurimisasutust tegema lisatoiminguid või lõpetab konfiskeerimise aluse puudumise või

konfiskeerimise võimatuse tõttu määrusega konfiskeerimismenetluse käesoleva seadustiku § 206

lõikes 1 sätestatud korras.

§ 40316. Iseseisva konfiskeerimise taotluse kohtusse saatmine

(1) Iseseisva konfiskeerimise taotluses esitatakse järgmised andmed:

1) kolmanda isiku nimi, elu- või asukoht ja aadress, isikukood või selle puudumisel sünniaeg;

2) viide konfiskeerimisega seotud kriminaalasja lõpetamise määrusele ja varasema kriminaalasja

number;

3) andmed konfiskeeritava vara arestimise ja teiste konfiskeerimist või selle asendamist tagavate

abinõude kohta;

4) konfiskeeritava vara kirjeldus ja asukoht;

5) teave, kas taotletakse konfiskeerimise asendamist vastavalt karistusseadustiku §-le 84;

6) tõendite loetelu.

(2) Taotluse koopia saadetakse kolmandale isikule ja tema esindajale e-toimiku kaudu ning

taotlus edastatakse kohtule.

(3) Vajaduse korral teeb prokuratuur kokkuleppemenetluse kohaldamiseks käesoleva seadustiku

§-s 240 sätestatud toiminguid, arvestades iseseisva konfiskeerimise menetluse erisusi.

Kokkuleppemenetluse kohaldamiseks peab kolmas isik andma oma nõusoleku käesoleva

seadustiku §-s 243 sätestatud korras. Kui prokuratuur ja kolmas isik jõuavad kokkuleppele

konfiskeeritava vara suuruses, saadetakse kohtule kokkulepe.

§ 40317. Iseseisva konfiskeerimise menetlus kohtus

(1) Konfiskeerimise otsustab prokuratuuri taotlusel kohus määrusega.

(2) Kohtuistungile kutsutakse prokurör ja kolmas isik ning tema esindaja. Kolmanda isiku

ilmumata jäämisel korral lähtutakse käesoleva seadustiku §-s 269 sätestatust.

(3) Kohtulikul arutamisel järgitakse käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao või 10. peatüki sätteid,

arvestades iseseisva konfiskeerimise menetluse erisusi.

(4) Kui kolmas isik esitab prokuratuurile või kohtule kirjaliku avalduse, et tal ei ole tema vara

konfiskeerimise suhtes vastuväiteid, siis ei takista tema ilmumata jäämine taotluse läbivaatamist.

Sellisel juhul on kohtul õigus lahendada iseseisva konfiskeerimise taotlus kirjalikus menetluses.

§ 40318. Kohtu määrusega lahendatavad küsimused iseseisva konfiskeerimise menetluses

11

Määrust tehes peab kohus otsustama:

1) kas vara, mille konfiskeerimist taotletakse, on karistusseadustiku §-des 833 või 834 sätestatud

tingimustel konfiskeeritav;

2) kas ja millisele osale varast konfiskeerimist kohaldada;

3) kuidas toimida äravõetud varaga ja varaga, millele on kohaldatud varalise nõude tagamise

abinõusid;

4) kas konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetav summa tasutakse korraga või ositi, ning

võib pikendada selle tervikuna või ositi tasumise tähtaega kuni kahe aasta võrra või määrata ositi

tasumise kindlaksmääratud tähtpäevadel, arvestades kolmanda isiku varalist seisundit ja muid

olulisi asjaolusid;

5) kas ja millises ulatuses rahuldada isiku taotlus hüvitada talle süüteomenetluses tekitatud kahju

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt;

6) millised on konfiskeerimismenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

§ 40319. Kohtulahend iseseisva konfiskeerimise menetluses

(1) Kohus teeb iseseisva konfiskeerimise menetluses ühe järgnevatest lahenditest:

1) rahuldab taotluse osaliselt või täielikult ja konfiskeerib kolmandale isikule kuuluva vara, või

2) jätab iseseisva konfiskeerimise taotluse rahuldamata.

(2) Määruse koopia edastatakse kolmandale isikule.

§ 40320. Iseseisva konfiskeerimise määruse vaidlustamine

Määrus, millega kohus lahendab iseseisva konfiskeerimise taotluse, on vaidlustatav

määruskaebuse korras.“;

22) seadust täiendatakse §-ga 4221 järgmises sõnastuses:

„§ 4221. Arestitud vallasasja tagastamine täitemenetluse läbiviimise ebaõnnestumise korral

(1) Kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik võib otsustada arestitud vallasasjad

omanikule või seaduslikule valdajale tagastada vallasasju hoidva riigiasutuse taotlusel, kui

vallasasjad on arestitud kriminaalmenetluses rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks ja vastavad vähemalt ühele järgmistest tingimustest:

1) nende müügist saadud rahast eeldatavasti ei jätku täitekulude katteks või jätkub üksnes

täitekulude katteks;

2) nende suhtes ei ole täitemenetlust alustatud kuue kuu jooksul;

3) neid ei ole õnnestunud täitemenetluses müüa aasta jooksul.

(2) Kui omanik või seaduslik valdaja ei ole 60 päeva jooksul arvates päevast, kui ta sai või pidi

saama teada vallasasjade tagastamise otsusest, asju ära viinud või leppinud vallasasjade hoidjaga

kokku nende teisaldamist mõistliku aja jooksul, võib vallasasjade hoidja need harilikust

väärtusest odavamalt või tasuta võõrandada või võimalikult odavalt ja keskkonnasäästlikult

12

hävitada. Vallasasjade võõrandamisest või hävitamisest saadud tulust arvatakse maha

võõrandamise või hävitamise kulu ning ülejäänud summa arvatakse riigivara hulka.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlus peab sisaldama arestimise aluseks olevat

kohtulahendit ning vallasasjade hoidja põhjendustega hinnangut käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud vallasasjade tagastamise tingimuste täidetuse kohta.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlus ei vasta lõikes 3 sätestatud nõuetele, jätab

kohtunik selle määrusega käiguta ja annab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Nõuetekohase

taotluse lahendab kohus määrusega. Kohus võib taotluse lahendada kirjalikus menetluses.

Kohtumäärus võib olla vormistatud pealdisena kohtule esitatud põhjendatud taotlusel. Käesolevas

lõikes sätestatud määruse peale ei saa esitada määruskaebust. Määrus toimetatakse vallasasjade

omanikule või seaduslikule valdajale kätte käesoleva seadustiku §-s 165 sätestatud korras.“;

23) seaduse 19. peatüki 8. jagu täiendatakse 14. jaotisega järgmises sõnastuses:

„14. jaotis

Koostöö Euroopa Liidu liikmesriikidega kuriteoga seotud vara tuvastamisel

1. alljaotis

Üldsätted

§ 48956. Kohaldamisala ja pädevad asutused

(1) Käesolevat jaotist kohaldatakse Euroopa Liidu liikmesriikidega tehtavale koostööle kuriteoga

seotud vara tuvastamisel ja vara käsutamise ajutisel piiramisel vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivile (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist

(ELT L 2024/1260, 02.05.2024, lk 1-24).

(2) Kuriteoga seotud vara käesoleva jaotise tähenduses on direktiivi (EL) 2024/1260 artikli 3

punktides 1–3 nimetatud kuriteoga saadud vara, kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt,

mille kohta on tehtud või võidakse teha vara arestimise või konfiskeerimise otsus.

(3) Käesolevas jaotises sätestatud koostööks pädevad asutused Eestis on Politsei- ja

Piirivalveamet ning prokuratuur.

(4) Käesoleva jaotise alusel toimuva teabevahetuse korraldusele, teabevahetuskanalile ja

edastatava teabe ulatusele kohaldatakse käesoleva peatüki 8. jao 10. jaotises sätestatut niivõrd,

kuivõrd käesolev jaotis ei sätesta teisiti.

2. alljaotis

Teabevahetuse taotlus ja selle täitmine

§ 48957. Kuriteoga saadud või seotud vara tuvastamist võimaldava teabevahetuse taotlus

13

(1) Pädev asutus võib teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva asutuse taotluse alusel edastada

talle kättesaadavat teavet, mida teavet taotlev liikmesriik vajab kuriteoga saadud või seotud vara

tuvastamisega seotud uurimisteks.

(2) Teave on käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses pädevale asutusele kättesaadav, kui

pädeval asutusel on:

1) sellele otsene ja viivitamatu juurdepääs; või

2) õigus seda teistelt asutustelt seaduse alusel saada.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid:

1) taotluse ese;

2) taotluse põhjendused;

3) menetluse laad;

4) kuriteo liik, millega taotlus on seotud;

5) menetluse seos taotluse saanud liikmesriigiga;

6) üksikasjalik teave jälgitava või otsitava vara kohta;

7) andmed taotlusega seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute kohta ulatuses, milles need on nende

identifitseerimiseks vajalikud;

8) vajaduse korral taotluse kiireloomulisuse põhjendused.

§ 48958. Taotluse täitmisest keeldumise alused

(1) Taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus peab taotluse täitmisest ja teabe andmisest

keelduma, kui:

1) taotletav teave hõlmaks muid isikuandmed kui need, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit

(Europol) (ELT L 135, 24.05.2016, lk 53–114) II lisa B osa lõikes 2, välja arvatud II lisa B osa

lõike 2 punkti c alapunktis v loetletud ekspertiisi abil isiku tuvastamiseks kasutatav teave;

2) taotluse saanud pädeval asutusel ei ole taotletud andmetele juurdepääsu ega õigust taotletavaid

andmeid teistelt asutustelt nõuda;

3) taotluse aluseks olev tegu ei ole karistusseadustiku järgi kuriteona karistatav vähemalt

üheaastase vangistusega.

(2) Taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus võib taotluse täitmisest ja teabe andmisest

keelduda, kui on alus eeldada, et teabe andmine tooks kaasa vähemalt ühe järgmistest

tagajärgedest:

1) kahjustaks taotluse saanud liikmesriigi peamisi riiklikke julgeolekuhuve;

2) ohustaks pooleliolevat kriminaalmenetlust või seaks otseselt ohtu isiku elu või kehalise

puutumatuse;

3) on seda eesmärki silmas pidades, milleks teavet on taotletud, ilmselgelt ebaproportsionaalne

või ebaoluline.

14

(3) Pädev asutus võib taotluse rahuldamata jätta ka juhul, kui taotlus ei vasta käesoleva

seadustiku § 489⁵⁷ lõikes 3 sätestatud nõuetele.

(4) Enne taotluse rahuldamata jätmist konsulteerib pädev asutus taotluse esitanud asutusega.

Taotluse rahuldamata jätmise põhjused tuleb taotluse esitanud asutusele teatavaks teha.

§ 48959. Taotluse täitmise tähtajad

(1) Pädev asutus täidab käesoleva seadustiku § 489⁵⁷ lõikes 1 nimetatud taotluse viivitamata, kuid

mitte hiljem kui:

1) seitsme päeva jooksul, kui taotlus ei ole kiireloomuline;

2) kaheksa tunni jooksul, kui kiireloomuline taotlus puudutab teavet, millele pädeval asutusel on

otsene juurdepääs käesoleva seadustiku § 489⁵⁷ lõike 2 punkti 1 tähenduses;

3) kolme päeva jooksul, kui kiireloomuline taotlus puudutab teavet, mida pädev asutus peab

päringu alusel taotlema käesoleva seadustiku § 489⁵⁷ lõike 2 punkti 2 tähenduses.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega võib pikendada, kui:

1) taotluse täitmine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 või 3 sätestatud tähtaja jooksul on

ebamõistlikult koormav või

2) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teave ei ole vahetult kättesaadav.

(3) Tähtaja pikendamisest ja selle põhjusest teavitab pädev asutus taotluse esitanud asutust

viivitamata. Pikendatud tähtaja jooksul edastatakse teave niipea kui võimalik, kuid hiljemalt:

1) seitsme päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud tähtaja möödumisest;

või

2) kolme päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 või 3 sätestatud tähtaja

möödumisest.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaegade kulgemine algab taotluse kättesaamise

hetkel.

§ 48960. Vara käsutamise ajutine piiramine rahvusvahelises koostöös

Käesoleva seadustiku § 489⁵⁷ lõike 1 alusel esitatud taotluse täitmise käigus tuvastatud vara

käsutamist võib käesoleva seadustiku §-s 141⁵ sätestatud korras ajutiselt piirata ka siis, kui Eestis

ei toimu kriminaalmenetlust, eeldusel et esineb vara kadumise vahetu oht ja on alus eeldada, et

vara suhtes esitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1805 alusel

arestimistunnistus.

§ 48961. Omaalgatuslik teabeedastus

(1) Pädev asutus võib ilma taotluseta edastada direktiivi (EL) 2024/1260 artikli 5 alusel määratud

teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädevale asutusele talle teadaolevat teavet kuriteoga saadud või

seotud vara kohta, kui pädeval asutusel on alus arvata, et see teave on vajalik teise liikmesriigi

pädeva asutuse direktiivi (EL) 2024/1260 artiklist 5 tulenevate ülesannete täitmiseks.

15

(2) Pädev asutus ei edasta käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel teavet, kui esineb käesoleva

seadustiku § 489⁵⁸ lõikes 1 sätestatud alus. Pädev asutus võib jätta teabe edastamata, kui esineb

käesoleva seadustiku § 489⁵⁸ lõikes 2 sätestatud alus.

(3) Teavet edastades märgib pädev asutus ära põhjused, mille tõttu ta teabe edastamist vajalikuks

peab.

§ 48962. Edastatava teabe kasutamise piirang

(1) Käesoleva seadustiku § 48957 lõike 1 või 48961 alusel teabe edastamisel võib pädev asutus

märkida, et edastatud teavet ei tohi kohtumenetluses tõendina kasutada või et selle kasutamine on

lubatud üksnes märkes nimetatud tingimustel.

(2) Kui edastatav teave puudutab Eestis toimuvat kriminaalmenetlust, otsustab käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud märke tegemise prokuratuur.

3. alljaotis

Teabevahetuse taotluse esitamine

§ 48963. Kriminaaltulu tuvastamist võimaldava teabevahetuse taotluse esitamine

(1) Pädev asutus võib esitada direktiivi (EL) 2024/1260 artikli 5 alusel määratud teise Euroopa

Liidu liikmesriigi pädevale asutusele taotluse teabe, sealhulgas isikuandmete saamiseks sellise

vara jälitamise ja kindlakstegemise eesmärgil, mille suhtes on võimalik Eesti õiguse alusel

kohaldada vara tagamise abinõu või esitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2018/1805 alusel arestimistunnistus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitamise korral kohaldatakse käesoleva

seadustiku § 489⁵⁷ lõike 3 sätteid.

§ 48964. Saadud teabe kasutamise piirang

Käesoleva seadustiku § 48963 kohaselt direktiivi (EL) 2024/1260 alusel saadud teavet kasutades

järgitakse teabe edastanud liikmesriigi pädeva asutuse seatud kasutuspiiranguid ja tingimusi.“;

24) seadustiku normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise

kohta Euroopa Liidus (ELT L 127, 29.04.2014, lk 39–50)“;

25) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist (ELT L,

2024/1260, 02.05.2024)“.

§ 3. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine

Seadust täiendatakse §-ga 2511 järgmises sõnastuses:

16

„§ 2511. Kriminaalmenetluse seadustiku § 4221 rakendamise erisused

Kriminaalmenetluse seadustiku § 4221 lõikes 1 nimetatud tähtaegade kulgemist arvestatakse

jõustunud kohtuotsuse või alustatud täitemenetluse korral käesoleva paragrahvi jõustumisest

arvates.“.

§ 4. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine

Politsei ja piirivalve seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 41 järgmises sõnastuses:

„§ 41. Kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesannete täitmine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet täidab kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesandeid selleks

määratud struktuuriüksuse kaudu.

(2) Kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesandeid täites Politsei- ja Piirivalveamet:

1) toetab uurimisasutusi ja prokuratuuri kuriteo toimepanemise sellise vahendi, kuriteo vahetu

objekti ning kuriteoga saadud või muu vara tuvastamisel, mille suhtes võib teha arestimis- või

konfiskeerimisotsuse;

2) tuvastab kuriteo toimepanemise vahendi, kuriteo vahetu objekti ja kuriteoga saadud või muud

vara, mille suhtes teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädev asutus on teinud või võib teha arestimis-

või konfiskeerimisotsuse;

3) tuvastab piiriüleses juhtumis kuriteo toimepanemise vahendi, kuriteo vahetu objekti ning

kuriteoga saadud või muu vara, mis on või võib muutuda teise Euroopa Liidu liikmesriigi

kriminaalasjades kannatanule hüvitise maksmise või vara tagastamise otsuse objektiks;

4) riikliku pädeva asutuse taotlusel tuvastab Euroopa Liidu piiravate meetmete subjektiks oleva

isiku või üksuse vara, kui esineb põhjendatud alus arvata, et toime on pandud Euroopa Liidu

piirava meetme rikkumisega seotud kuritegu;

5) teeb oma pädevuse piires koostööd ja vahetab teavet teiste Euroopa Liidu liikmesriikide

kriminaaltulu tuvastamise üksuste ja Euroopa Prokuratuuriga ning teeb kohaldatava

õigusraamistiku kohaselt koostööd Europoli, Eurojusti ja kolmandate riikide asjaomaste

asutustega;

6) täidab muid seadusest, Euroopa Liidu õigusaktist või välislepingust tulenevaid kriminaaltulu

tuvastamise üksuse ülesandeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmiseks võib Politsei- ja Piirivalveamet

taotleda asjaomaselt pädevalt asutuselt koostööd. Teabe saamine, juurdepääs andmekogudele ja

muu koostöö toimub seaduses sätestatud alustel ja korras.

17

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei piira Politsei- ja Piirivalveameti teiste struktuuriüksuste

ega teiste uurimisasutuste või pädevate asutuste seadusest tulenevaid ülesandeid ja pädevust

kuriteoga seotud vara tuvastamisel ning selle vara arestimise, konfiskeerimise, kannatanule

tagastamise või hüvitamise tagamisel.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 42 järgmises sõnastuses:

„§ 42. Kriminaaltulu haldamise üksuse ülesannete täitmine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet täidab kriminaaltulu haldamise üksuse ülesandeid, pakkudes

teistele uurimisasutustele ja prokuratuurile tuge ning eksperditeadmisi arestitud ja konfiskeeritud

vara tõhusaks haldamiseks ning haldamise planeerimiseks.

(2) Lõikes 1 nimetatud ülesandeid täites teeb Politsei- ja Piirivalveamet koostööd vara jälitamise,

tuvastamise, arestimise ja konfiskeerimise eest vastutavate uurimisasutuste ja prokuratuuriga ning

teiste vara haldamise eest vastutavate asutustega ning piiriülestel juhtudel ka rahvusvaheliste

pädevate asutustega.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei pane Politsei- ja Piirivalveametile teiste uurimisasutuste

vastutusalas oleva vara haldamisega seotud ülesandeid ega piira teiste uurimisasutuste seadusest

tulenevat pädevust ja vastutust.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 11921 järgmises sõnastuses:

„§ 11921 Kriminaaltulu haldamise üksuse ülesannete ajutine täitmine

Politsei- ja Piirivalveamet täidab käesoleva seaduse §-s 4² sätestatud kriminaaltulu haldamise

üksuse ülesandeid kuni 2028. aasta 31. detsembrini.“;

4) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist (ELT L,

2024/1260, 02.05.2024)“.

§ 5. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse muutmine

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõike 1 punkti 5 täiendatakse pärast tekstiosa „vara arestimise“ tekstiosaga „, selle

käsutamise ajutise piiramise“;

2) paragrahvi 5 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „vara arestides“ tekstiosaga „või selle

käsutamist ajutiselt piirates“;

3) paragrahvi 10 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

18

„(1) Käesoleva seaduse §-de 5 või 6 alusel hüvitatakse pangakonto arestimise või raha arestimise

või äravõtmisega, sealhulgas arestitud vara võõrandamisest saadud raha arestimise või

äravõtmisega tekitatud kahju maksimaalselt summas, mis vastab arestitud või äravõetud

rahasummalt arvestatud intressile kuus protsenti aastas. Sama piirmäära kohaldatakse juhul, kui

kahju on tekitatud vara käsutamise ajutise piiramisega või kui tagastatakse rahatrahvi või rahalise

või varalise karistusena tasutud või sissenõutud rahasumma.“;

4) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu

tuvastamist ja konfiskeerimist (ELT L, 2024/1260, 02.05.2024)“.

Riigikogu esimees

Tallinn 2026

Algatab Vabariigi Valitsus

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaaltulu

tuvastamise ja konfiskeerimise direktiivi ülevõtmine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Karistamise kõrval on kuritegevuse ohjamisel võtmetähtsusega, et kuritegevus ei tasuks end ära.

Selleks on oluline, et kuritegevusest saadud tulu õnnestuks üles leida ja konfiskeerida. Nii Eestis

kui Euroopa Liidus laiemalt on leitud, et kehtiv õigus ei võimalda kuritegevust piisavalt tõhusalt

varaliselt mõjutada ning konfiskeerida suudetakse vaid küllalt väike osa Eesti kuritegelikust

käibest.

Sageli algavad probleemid sellest, et uurimisel keskendutakse vaid süüküsimuse lahendamisele

ning kuritegelikul teel saadud vara tuvastamisele ja varaliste nõuete tagamisele ei pöörata piisavalt

tähelepanu. Ka vara tuvastamise korral ei võimalda kehtivad abinõud alati seda piisavalt kiiresti

riigi kontrolli alla saada. Pangakontol olev raha võib liikuda edasi mõne hetkega ning olla

arestimismääruse saamise ajaks juba kadunud.

Lisaks on konfiskeerimise võimalused piiratud juhtudel, kui kriminaalmenetlus tuleb kahtlustatava

või süüdistatava surma või raske haiguse tõttu lõpetada, kui kahtlustatav hoiab menetlusest kõrvale

või kuritegu aegub. Samuti võib näiteks kurjategijate grupi poolt toime pandud kelmuse puhul olla

selge, et kontodele liikunud raha saadi kuriteoga, kuid kuna kurjategijad on eri riikides laiali ja

kasutatakse variisikuid, ei ole võimalik kogu gruppi vastutusele võtta või süüdimõistmiseks

vajaliku kindlusega ära tõendada konkreetsete isikute rolli petuskeemis. Sellisel juhul võib ka

kuritegeliku päritoluga vara jääda konfiskeerimata.

Praktikas on ka muret teinud arestitud vara hoidmise ja haldamisega seonduv: esinenud on

piinlikke juhtumeid, kus vara küll arestitakse, kuid see riigi hoiul olles jõuab rikneda, selle

hoidmise kulud märgatavalt ületavad arestitud vara enda väärtuse või on vara puudulikud

hoiutingimused ja halb haldamine toonud riigile lõpus kaasa märkimisväärseid kulusid.1

Nende probleemide lahendamiseks kujundatakse eelnõuga senisest terviklikum kuritegevuse

varalise mõjutamise raamistik, mis hõlmab vara jälitamist ja tuvastamist ning selle kiiret säilitamist

ajutise käsutuspiirangu näol. Ka laiendatakse kuritegevusega seotud vara konfiskeerimise

1 Valik ajakirjanduses kajastatud juhtumeid:

Hubert Hirve luksusliku Bentley arestimine lõppes riigile ligi 60 000eurose arvega - Eesti Ekspress;

Linnud roojasid Lamborghini täis, rotid tegi Mercedesesse pesa. Riik maksis röögatu kahjutasu - Eesti Ekspress;

Korruptantide luksussõidukid viidi politseisse hoiule, millest tekkis riigile üle 440 000 euro kahju - Eesti Ekspress.

2

võimalusi, parandatakse uurimisasutuste ja prokuratuuri tegutsemisvõimalusi ning täpsustatakse

kriminaaltulu tuvastamise ja vara haldamisega seotud asutuste ülesandeid.

Eelnõuga tehtavad muudatused viivad Eesti seadused ka vastavusse Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist2

(edaspidi ka kriminaaltulu direktiiv).

Olulisemad muudatused on järgmised:

 Kuritegeliku vara peitmisele reageeritakse kiiremini ja süsteemsemalt. Uurimisasutus

saab edasilükkamatul juhul piirata vara käsutamist ajutiselt kuni seitse tööpäeva ning peab

juba kriminaalmenetluse alustamisel kavandama suurt varalist kasu toova kuriteoga seotud

vara jälitamiseks, tuvastamiseks ja tagasisaamiseks vajalikud toimingud.

 Lisandub iseseisev konfiskeerimine. Vara saab teatud juhtudel konfiskeerida ka

süüdimõistva kohtuotsuseta, st kui menetlust ei saa jätkata isiku surma, haiguse,

menetlusest kõrvalehoidumise või aegumise tõttu, samuti seletamatu päritoluga vara puhul.

Viimane võimaldab konfiskeerida näiteks grupis toime pandud telefonikelmustega saadud

vara ka juhul, kui selle seost konkreetse kelmusepisoodi või kannatanuga või iga skeemis

osalenud isiku täpset rolli ei ole võimalik tõendada.

 Laiendatud konfiskeerimise kohaldamisala muutub eesmärgipõhiseks. Senise

ammendava kuritegude loetelu asemel nähakse ette võimalus kohaldada laiendatud

konfiskeerimist juhul, kui kuritegu, milles isik süüdi tunnistatakse, on toime pandud

majandusliku kasu saamise eesmärgil. Tegemist on asjaoluga, mida tuleb prokuratuuril

igakordselt põhjendada.

 Arestitud vara väärtust säilitatakse ja ebamõistlikke halduskulusid välditakse. Juba

vara arestides tuleb hinnata arestimise majanduslikku põhjendatust. Vara saab menetluse

ajal paindlikumalt võõrandada, sealhulgas omaniku ja prokuratuuri või avalik-õigusliku

nõudeavalduse esitaja nõusolekul ilma kohtu loata või kohtu eelneva tingimusliku loa

alusel.

 Rahvusvaheline koostöö ja asutuste rollid muutuvad selgemaks. Sätestatakse täpsem

kord Euroopa Liidu liikmesriikide vaheliseks kriminaaltulualaseks teabevahetuseks,

määrates Politsei- ja Piirivalveameti kriminaaltulu tuvastamise üksuseks ja ajutiselt vara

haldamise üksuse ülesannete täitjaks.

Eelnõu sisaldab Eesti enda kriminaalpoliitilisi valikuid, mis on läbi arutatud Eesti

õiguskaitseasutustega ja langevad suuresti kokku kriminaaltulu direktiivi nõuetega. Olulisemad

direktiivi miinimumnõuetest intensiivsemad meetmed puudutavad seletamatu päritoluga vara

konfiskeerimise kohaldamisala, kuritegeliku kahtlusega vara käsutamise ajutist piiramist ning

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist

(ELT L, 2024/1260, 2.5.2024, lk 1–28).

3

arestitud vara võõrandamist kriminaalmenetluse ajal. Eesti valikute ja direktiivi nõudmiste

suhestumist kajastab seletuskirja 5. peatüki „Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele“ tabel.

Eelnõu koostamisel on lisaks kriminaaltulu direktiivile arvestatud ka 2024. aasta kuritegevuse

varalise mõjutamise töörühma raportis3 tehtud asjakohaste ettepanekutega. Raporti ettepanekutele

tuginevate muudatuste juures on seletuskirjas esitatud vastav viide. Eelnõus on eelkõige arvestatud

nende ettepanekutega, mis on sisuliselt seotud direktiivi ülevõtmiseks kavandatavate

muudatustega. Raporti ülejäänud ettepanekute rakendamist jätkatakse eraldi tegevuste, sealhulgas

riikliku strateegia, arestitud ja konfiskeeritud vara keskse haldusüksuse ja statistika ning andmete

kättesaadavuse parendamise raames.

Eelnõu osaks on ka kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) muudatused, mis võimaldavad

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõude tagamiseks arestitud raskesti realiseeritavad vallasasjad

omanikule tagastada või arvata riigi varade hulka. Muudatuse eesmärk on vähendada arestitud vara

hoiustamisele tehtavaid tarbetuid kulutusi ning hoida seeläbi kokku riigi ressursse. Kõnesolevad

muudatused on juba korra kooskõlastusringi läbinud.4

Eelnõuga kavandatavad sätted jõustuvad üldises korras.

Eelnõule ei kohaldu halduskoormuse tasakaalustamise kohustus, sest eelnõuga ei nähta ette

halduskoormust suurendavaid muudatusi. Eelnõu seondub avalik-õiguslike rahaliste kohustustega,

mis ei ole käsitletavad halduskoormusena (HÕNTE § 1 punkt 42).

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika

osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Anna Leena Neering

([email protected], 5887 0758). Kriminaaltulu direktiivist tulenevad rahvusvahelise

koostöö peatüki muudatused on ette valmistanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalkoostöö

ja õigusloome talituse nõunik Aare Pere ([email protected], 508 9527). Kriminaalmenetluse

seadustiku muudatused, mis on seotud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeõiguse tagamiseks

arestitud vallasasjade teisaldamisega, on koostanud karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik

Martin Ziehr ([email protected], 620 8118). Seletuskirja mõjuanalüüsi peatüki on

koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna arenduse ja

kriminaalstatistika talituse nõunik Karl-Hendrik Pallo ([email protected], 5193

1969). Eelnõu ja seletuskirja on aidanud ette valmistada ka karistusõiguse ja menetluse talituse

juhataja Andreas Kangur. Valdkonna eest vastutab Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika

3 Ombler, M., 2024. Kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raport. Siseministeerium. Töörühmas osalesid ja

raporti sisustamisele aitasid kaasa eksperdid Harju Maakohtust, Justiitsministeeriumist, Kaitsepolitseiametist,

Keskkonnaametist, Kliimaministeeriumist, Maksu- ja Tolliametist, Politsei- ja Piirivalveametist, Prokuratuurist,

Rahandusministeeriumist, Rahapesu Andmebüroost, Sisekaitseakadeemiast ning Siseministeeriumist.

Siseministeerium saatis asutustele tutvumiseks kuritegevuse varalise mõjutamise ettepanekud | Siseministeerium 4 Kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seadus (arestitud

vallasasja tagastamine). EIS eelnõu toimiku number: 24-0595. Kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku rakendamise seaduse muutmise seadus (arestitud vallasasja tagastamine – EIS

4

osakonna asekantsleri kohusetäitja Mari-Liis Sööt. Eelnõu on keeletoimetanud õiguspoliitika

osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]).

1.3. Märkused

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri“ (HÕNTE) § 1 lõike 2 punktile 2 ei eelnenud eelnõu koostamisele

väljatöötamiskavatsust, sest eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ja eelnõu aluseks

oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt lähtutud sama paragrahvi lõikes 1

sätestatud nõuetest. Asjaomane avalik konsultatsioon ja sellega seotud mõjude hindamine toimusid

Euroopa Liidu tasandil5 ning Riigikogu kiitis Eesti seisukohad vara tagasivõitmise ja

konfiskeerimise direktiivi ettepaneku kohta heaks 9. novembril 20226. Eelnõu ei ole seotud muu

menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Sellega kavandatakse üle võtta

kriminaaltulu direktiiv, millega asendatakse liikmesriikide jaoks, kelle suhtes uus direktiiv on

siduv, järgmised Euroopa Liidu õigusaktid:

 ühismeede 98/699/JSK, mille nõukogu on vastu võtnud Euroopa Liidu lepingu artikli K.3

alusel ja mis käsitleb rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu

kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist (EÜT L 333,

09.12.1998, lk 1–3);

 nõukogu raamotsus 2001/500/JSK, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja

kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja

konfiskeerimist (EÜT L 182, 05.07.2001, lk 1–2);

 nõukogu raamotsus 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu,

kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist (ELT L 68, 15.03.2005, lk 49–51);

 nõukogu otsus 2007/845/JSK, mis käsitleb kriminaaltulu jälitamise talituste vahelist

koostööd kuritegelikul teel saadud tulu või kuritegevusega seotud muu vara jälitamise ja

tuvastamise valdkonnas (ELT L 332, 18.12.2007, lk 103–105);

 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu

arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus (ELT L 127, 29.04.2014, lk 39–50).

Eelnõu on seotud Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 vahel 24. märtsil 2025. aastal

sõlmitud koalitsioonileppe7 ja Vabariigi Valitsuse 2025.–2027. aasta tegevusprogrammi

punktidega 277 ja 617. Eelnõu pole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga.

5 Komisjoni ettepanek (sh mõjuhinnang) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi vara tagasivõitmise ja

konfiskeerimise kohta - SEC(2022) 245, SWD(2022) 245, SWD(2022) 246, COM(2022) 245. Dokumendiviit

Riigikogu dokumendiregistris: 1-2/22-344. 6 Riigikogu seisukoht vara tagasivõitmise ja konfiskeerimise direktiivi eelnõu kohta – COM(2022) 245. Dokumendiviit

Riigikogu dokumendiregistris: 1-2/22-344/5. 7 57. Tõhustame kuritegeliku tulu arestimise, konfiskeerimise ja haldamise seadusandlust ning võimekusi. Sealhulgas

võimaldame PPA-l arestitud ja konfiskeeritud vara kiiremat võõrandamist, tsiviilhagi tagamiseks vara hoiustamise

lõpetamist ning leidude käitlemise üle andmist. Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu alusleping

| Eesti Vabariigi Valitsus

5

Eelnõus kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) karistusseadustiku redaktsioon avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 29 (jõustub 01.01.2027);

2) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon avaldamismärkega RT I, 11.07.2026, 79 (jõustub

01.11.2026);

3) kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse redaktsioon avaldamismärkega RT I,

11.07.2026, 144 (jõustub 01.01.2027);

4) politsei ja piirivalve seaduse redaktsioon avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 70 (jõustus

19.07.2026);

5) süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse redaktsioon avaldamismärkega RT I,

11.03.2023, 12 (jõustus 01.11.2023).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104 lg 2

p 14). Direktiivi ülevõtmise tähtajast (23. november 2026) tingituna on kõnesoleva eelnõu menetlus

kiireloomuline.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu eesmärgiks on saavutada tõhusam kuritegevuse varaline mõjutamine, milleks on omakorda

kolm peamist suunda:

1) tõhustada kriminaaltulu ja muu konfiskeeritava vara tuvastamist ja jälitamist ning selleks

vajalike asutuste koostööd;

2) suurendada vara arestimise ja konfiskeerimise tulemuslikkust ning laiendada kuritegevusest

saadud vara äravõtmise võimalusi;

3) kindlustada varalise nõude tagamiseks arestitud vara tõhus, ent põhiõigusi austav haldamine ja

hallatava vara väärtuse võimalikult ulatuslik säilimine.

Lisaks nähakse kriminaalmenetluse seadustikus ette võimalused tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks arestitud vallasasjade riigi hoiukohtadest teisaldamiseks (sh omanikule

või valdajale tagastamiseks), võõrandamiseks või hävitamiseks, kui arestitud vara realiseerida ei

ole võimalik. Selle muudatuse eesmärk on hoida kokku riigi ressursse.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb viiest paragrahvist.

Paragrahviga 1 muudetakse karistusseadustikku.

Paragrahv koosneb 75 punktist.

Eelnõu § 1 punkt 1.

Kehtiva õiguse kohaselt saab laiendatud konfiskeerimist kohaldada ainult nende kuritegude puhul,

kus laiendatud konfiskeerimise võimalus on karistusseadustiku eriosas ette nähtud. Selline

6

lahendus pole osutunud piisavalt paindlikuks, sest kuritegevuse vormid ja kuritegeliku tulu

teenimise viisid muutuvad kiiremini, kui seadusandja on võimeline eriosa kataloogi ajakohastama.

Praktikas on mitmeid kuritegusid, mis küll on selgelt varalise kasu saamise eesmärgist kantud, kuid

laiendatud konfiskeerimist karistusseadustik ei võimalda; teisalt on aga kuritegusid, mille

majanduslik eesmärk on küsitav, kuid laiendatud konfiskeerimise võimalus on seaduses sätestatud

(mõnel juhul seetõttu, et kohustus laiendatud konfiskeerimist võimaldada tuleneb Euroopa Liidu

õigusaktist). Näiteks ei ole praegu võimalik laiendatud konfiskeerimist kohaldada investeerimis-

ja kindlustuskelmuse (KarS §-d 211 ja 212) toimepanemisel, aga see on võimalik alaealise

vägistamise (aga üksnes alaealise) puhul (KarS § 141 lg 2 p 1).

Lahendus, mille kohaselt laiendatud konfiskeerimise kohaldamise võimalus hakkab sõltuma

sellest, kas isik mõistetakse süüdi majandusliku kasu saamise eesmärgil toime pandud kuriteos,

tagab paindlikkuse ja väldib põhjendamatut õigusloomelist koormust kuriteokataloogi pidevalt

ajakohastada. Ka vastab lahendus paremini laiendatud konfiskeerimise olemusele. Kuriteoga

saadud vara laiendatud konfiskeerimine on põhjendatud eeskätt olukorras, kus majandusliku kasu

eesmärgil toimepandud kuriteos süüdimõistetul või KarS § 83² lõikes 2 sätestatud eeldustel

kolmandal isikul on vara, mis ei ole proportsioonis süüdimõistetu seadusliku sissetulekuga ja seega

saab eeldada, et vara on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Eelduse

aluseks on kuriteo olemus ning see, et isik ei suuda tõendada, et tegemist ei ole kuriteoga saadud

varaga.

Laiendatud konfiskeerimist taotledes peab prokuratuur lisaks KarS §-s 83² sätestatud üldistele

eeldustele edaspidi põhjendama ka uue sisulise eelduse täidetust: kuritegu, milles isik süüdi

tunnistatakse, peab olema toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Laiendatud

konfiskeerimise kuritegude kataloogi kaotamine võimaldab ühelt poolt seega paindlikkust, aga

teisalt suurendab riigi tõendamiskoormust: seda, et kuritegu, milles isik süüdi tunnistatakse, pandi

konkreetsel juhul toime majandusliku kasu saamise eesmärgil, tuleb prokuratuuril igal üksikjuhul

eraldi põhjendada.

Majandusliku kasu saamise eesmärk ei tähenda sama, mis karistusseadustiku eriosas kasutatav

varalise kasu saamise eesmärk. Varalise kasu saamise eesmärk viitab eeskätt konkreetse teo

vahetule eesmärgile saada varalist hüve või vältida varalist kohustust. Majandusliku kasu saamise

eesmärki tuleb laiendatud konfiskeerimise kontekstis mõista laiemalt: see viitab tulu teenimisele

suunatud kuritegelikule tegevusele, mis võib oma laadi, korduvuse, organiseerituse või muu

tegevusega seotuse tõttu näidata, et kuritegevus on süüdimõistetu jaoks ebaseadusliku sissetuleku

teenimise allikas ja põhineb püsival tegevusmudelil. Näiteks võib juhuslik vargus olla kantud

varalise kasu saamise eesmärgist, kui toimepanija soovib teo abil katta ajutist rahavajadust. See ei

tähenda aga, et vargus oleks toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil laiendatud

konfiskeerimise tähenduses. Seevastu varguste korduv ja süsteemne toimepanemine, eriti juhul,

kui vargal on sissetöötatud kanalid varastatu edasimüümiseks, võib viidata sellele, et varguste

toimepanemine ja varastatu realiseerimine on kujunenud inimesele majandustegevusetsj apüsivaks

tulu teenimise allikaks.

Eelnõu § 1 punkt 2.

7

Muudatuse eesmärk on laiendada võimalust kuritegelikult saadud vara konfiskeerimiseks

olukordadele, kus vara kuritegelik päritolu on küll tõendatav, kuid seda konfiskeerida ei saaks nn

põhimenetluses tekkinud menetlustakistuse tõttu. Sellega viiakse karistusseadustiku

konfiskeerimise materiaalõiguslikud alused kooskõlla ka kriminaaltulu direktiivi nõudega isiku

süüküsimuse lahendamisest sõltumatute konfiskeerimise (iseseisva konfiskeerimise) aluste

olemasoluks. Eelnõuga lisanduvad kaks iseseisva konfiskeerimise alust: KarS §-s 833 sätestatakse

süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine ja §-s 834 seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine.

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine (eelnõuga lisanduv KarS § 833)

Artikli 15 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et konfiskeerida saab kuriteovahendid, tulu

või vara, nagu on osutatud artiklis 12, või tulu või vara, mis on üle antud kolmandatele isikutele,

nagu on osutatud artiklis 13, juhtudel, kus kriminaalmenetlus on algatatud, kuid menetlust ei ole

võimalik jätkata ühel või mitmel järgmisel põhjusel:

a) kahtlustatava või süüdistatava haigus;

b) kahtlustatava või süüdistatava menetlusest kõrvalehoidumine;

c) kahtlustatava või süüdistatava surm;

d) riigisiseses õiguses on asjaomase kuriteo aegumistähtaeg alla 15 aasta ja see aeg on möödunud.

Sama artikli lõikes 2 on nimetatud kaitsemeetmed, mis peaksid süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimise piiritlema ja võimalikku põhiõiguste riivet leevendama. Lõike 2 kohaselt piirdub

süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine juhtudega, mille puhul lõikes 1 sätestatud asjaolude

puudumise korral oleks asjaomase kriminaalmenetluse tulemuseks võinud olla süüdimõistev otsus,

seda vähemalt kuritegude puhul, mis võivad tuua otseselt või kaudselt märkimisväärset

majanduslikku kasu, ning juhul kui liikmesriigi kohus on veendunud, et konfiskeeritavad

kuriteovahendid, tulu või vara on saadud asjaomase kuriteoga või on sellega otseselt või kaudselt

seotud.

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise kohustus nähti ette juba varasemas kriminaaltulu

direktiivis 2014/42/EL, mille artikli 4 lõike 2 kohaselt pidid liikmesriigid tagama süüdimõistva

kohtuotsuseta konfiskeerimise haiguse ja menetlusest kõrvalehoidumise korral. Sõnaselget

väljendit süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine sooviti aga varasemas direktiivis vältida8 ja

ka varasema direktiivi põhjenduspunktis 15 täpsustati, et artikli 4 lõike 2 nõuded loetakse täidetuks,

kui liikmesriigis on võimalik toimetada tagaseljamenetlust haiguse või menetlusest

kõrvalehoidumise korral. Nimetatud võimalust kasutati ka varasema direktiivi Eesti õigusesse

ülevõtmisel, sätestades KrMS § 269 lõike 2 punktis 2, et kriminaalasja võib erandlikult arutada

süüdistatava osavõtuta, kui ta on:

 kohtukutse kätte saanud,

 tema asukohta ei suudeta tuvastada,

8 Chasing Criminal Money. Challenges and Perspectives On Asset Recovery in the EU. Ed. Katalin Ligeti, Michele

Simonato. Part I. Introduction. Lk 25–26.

8

 on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale,

 tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ja

 ilma temata on kohtulik arutamine võimalik.

Samuti oli varasemas direktiivi artikli 4 lõikes 2 sätestatud kohustus täidetud KrMS § 269 lõike 2

punktis 6 antud võimalusega arutada kriminaalasja süüdistatava osavõtuta, kui ta:

 ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu,

 teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast,

 ta on nõus asja arutamisega tema osavõtuta ja kaitsja osalemisel ja

 kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta tema osavõtuta kohtulikust

arutamisest.

Kui varasema direktiivi puhul piisas tagaseljamenetluse võimalusest, siis kriminaaltulu direktiivi

artikli 15 kohaselt nõutakse eraldi süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise alust.

Seetõttu nähakse eelnõuga ette KarS § 833, mille lõigete 1 ja 2 kohaselt võib kohus konfiskeerida

vara, mille konfiskeerimine oleks KarS § 83 või § 831 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral

lubatav, kui see vara on saadud selgelt ülekaaluka tõenäosusega selle kuriteo tulemusena või

seotud selle kuriteo toimepanemisega, milles kahtlustatava või süüdistatava süüküsimuse

lahendamine ei ole võimalik kahtlustatava või süüdistatava haigestumise (§ 833 lg 2 p 1), surma (lg

2 p 2) või kahtlustatava9 menetlusest kõrvalehoidumise tõttu (lg 2 p 3) või lühema kui

viieteistaastase aegumistähtajaga kuriteo aegumise tõttu, kui kuritegu aegus pärast

kriminaalmenetluse alustamist (lg 2 p 4).

KarS § 83³ lõike 1 alusel saab konfiskeerida üksnes vara, mis on selgelt ülekaaluka tõenäosusega

saadud lõikes 3 nimetatud kuriteost või mis on sellise kuriteo toimepanemise vahend või vahetu

objekt. Kavandatav KarS § 833 lõige 3 sätestab seega ammendava kataloogi kuritegudest, mille

puhul on võimalik KarS §-s 833 sätestatud süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist kohaldada.

Kataloogi on valitud eelkõige kuriteod, mille toimepanemisega võib kaasneda märkimisväärne

varaline kasu. Kataloog põhineb valdavalt kuritegudel, mille puhul on kehtiva õiguse järgi võimalik

kohaldada laiendatud konfiskeerimist, kuid seda on täiendatud ka seni põhjendamatult kataloogist

välja jäänud suure varalise kasu saamise potentsiaaliga kuritegudega, milleks on kvalifitseeritud

tunnustel vargus (KarS § 199 lg 2), hankekelmus Euroopa Liidu finantshuve kahjustades (KarS §

2091), investeerimis- ja kindlustuskelmus (KarS §-d 211 ja 212), altkäemaksu vahendamine (KarS

§ 296). Samuti on osa koosseisude puhul laiendatud kohaldamisala, näiteks kelmuse puhul oli

laiendatud konfiskeerimine võimalik vaid ametiisiku poolt või suures ulatuses toime pandud

9 Selles punktis ei ole erinevalt direktiivist käsitletud süüdistatava menetlusest kõrvale hoidumist, sest süüdistatava

menetlusest kõrvale hoidumise korral lahendatakse süüküsimus KrMS § 269 lg 2 alusel tagaseljaotsusega või lükatakse

asja arutamine ajutiselt edasi. Seetõttu ei ole süüdistatava menetlusest kõrvale hoidumist nimetatud ka ühegi

kriminaalmenetluse lõpetamise aluse juures. Kahtlustatava menetlusest kõrvale hoidumise all on eelkõige mõeldud 1.

novembril 2026 jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni § 204 lg 1 p-s 6 nimetatud olukorda, kus Eestis

teise astme kuriteo oletatavasti toime pannud isik elab alaliselt välisriigis ja menetluse jätkamine on perspektiivitu või

vähest avalikku menetlushuvi arvestades ebaproportsionaalselt ressursimahukas.

9

kelmuse puhul (KarS § 209 lg 2 p-d 2 ja 3), kuid süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise

kataloogi pandi KarS § 209 lõikes 2 sätestatud raskendavad asjaolud tervikuna.

Lõikes 4 täpsustatakse KarS §-des 83 ja 83¹ sätestatud konfiskeerimise reeglite kohaldamist

süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise menetluses. Kuna selleks ajaks on varasem

kriminaalmenetlus lõpetatud, ei ole isik enam kahtlustatav või süüdistatav ning vara omanikku ei

saa käsitada kolmanda isikuna selle tavapärases menetluslikus tähenduses. KarS §-des 83 ja 83¹

kasutatud isikute eristusest saab siiski lähtuda tinglikult, et määrata kindlaks vara konfiskeerimise

eeldused. Seega kohaldatakse varasema kahtlustatava või süüdistatava vara suhtes toimepanijalt

konfiskeerimise reegleid ning muu isiku vara suhtes kolmandalt isikult konfiskeerimise reegleid.

Viimasel juhul peab vara konfiskeerimiseks olema täidetud mõni KarS § 83 lõikes 3 või § 83¹

lõikes 2 sätestatud alus. Selline lahendus tagab ühtlasi direktiivi artikli 15 lõike 1 nõude täitmise,

mille kohaselt peab süüdimõistva kohtuotsuseta olema võimalik konfiskeerida ka direktiivi artiklis

13 nimetatud kolmandale isikule üle antud vara.

Nagu eespool selgitatud, peab süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise kohaldamisel olema

tõendatud selgelt ülekaaluka tõenäosusega, et vara on saadud nn kataloogikuriteo toimepanemise

tulemusena või on selle toimepanemise vahend või vahetu objekt. Mainitud tõendamisstandard

erineb isiku süüküsimuse lahendamisel ja sellega seotud konfiskeerimisotsuse langetamisel

kasutatavast tõendamisstandardist, milleks on tõendamine väljaspool mõistlikku kõrvaldamata

kahtlust. (vt nt RKKK 1-23-2872/116, p 26).

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise korral ei lahenda kohus isiku süüküsimust ega tohigi

seda hakata lahendama. Samuti ei pea konfiskeerimise eeldused olema tõendatud sama suure

kindlusega, nagu nõutakse isiku süüdioleku tuvastamisel. Samas ei piisa konfiskeerimiseks pelgast

kuriteokahtlusest ega üksnes sellest, et vara kuritegelik päritolu on tõenäolisem kui selle

õiguspärane päritolu. Kuna konfiskeerimine riivab intensiivselt omandiõigust, peab vara

kuritegelik päritolu või seos asjaomase kuriteoga olema tõendite kogumi põhjal tuvastatav selgelt

ülekaaluka tõenäosusega. See tähendab, et kohus peab pidama vara kuritegelikku päritolu või

kuriteoga seotust tõendite kogumi põhjal selgelt ja veenvalt tõenäoliseks, ehkki kõiki võimalikke

alternatiive ja kahtlusi täie kindlusega kummutada ei ole võimalik.

Tõendamisstandardite erinevust konfiskeerimise liikide kaupa on näidatud alloleval graafikul.

Graafik on illustratiivne ega muuda tõendamisstandardite sisulist õiguslikku tähendust.

Tõendamisstandardid ei ole praktiliselt matemaatiliselt määratletavad ning need kirjeldavad seda,

millise kindlustundega kohtunik peaks tehtavasse otsusse suhtuma. Seetõttu sõltub nende

kohaldamine alati mõnevõrra ka konkreetsest kohtunikust. Seetõttu tuleb ka graafikul esitatud

protsendilisi tähiseid käsitada üksnes ligikaudse abivahendina, mis aitab kohtul ja menetlusosalistel

mõtestada eri standardite suhtelist rangust.

10

Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika

kohaselt lubatav, kui selle kohaldamisel järgitakse asjakohaseid kaitsemeetmeid ja otsuses ei

käsitata isikut kuriteos süüdiolevana.

Põhiseaduse §-st 22 ja EIÕK artikli 6 lõikest 2 tuleneva süütuse presumptsiooni järgi ei tohi kedagi

käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Süütuse presumptsioon peab muuhulgas tagama, et isikud, kes on kriminaalsüüdistuses õigeks

mõistetud või kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, on kaitstud selle eest, et riik ei kohtleks

neid selliselt, nagu oleks nad neile ette heidetud kuriteos süüdi. Sellises olukorras on süütuse

presumptsioon juba täitnud kriminaalmenetluses oma esmase ülesande, tagades menetluslike

nõuete kaudu, et isikut ei mõistetaks ebaõiglaselt süüdi. Kui õigeksmõistva kohtuotsuse või

menetluse lõpetamise otsuse austamine ei oleks tagatud ka teistes menetlustes, tekiks oht, et EIÕK

artikli 6 lõikest 2 tulenevad õiglase kohtumenetluse tagatised jäävad üksnes teoreetiliseks ja

illusoorseks.10

EIK praktikas on leitud, et sõltumata sellest, kas kriminaalmenetlus lõppes isiku suhtes

õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamisega, on järgnevates menetlustes tegemist EIÕK

artikli 6 lõike 2 rikkumisega juhul, kui kohus põhjendab oma otsust isikule kriminaalvastutust

omistaval viisil. Isikule kriminaalvastutuse omistamine tähendab seisukohta, mille kohaselt on isik

süüdi kuriteo toimepanemises, andes seeläbi mõista, et kriminaalmenetlus oleks tulnud lahendada

teisiti.11 Sellest tulenevalt on EIK leidnud, et kohus peab kriminaalmenetluse lõppemisele

järgnevas konfiskeerimismenetluses oma põhjendusi väga hoolikalt valima.12 Kui kohus piirdub

konfiskeerimisküsimuse lahendamisel vara päritolu hindamisega, andmata otsest või kaudset

10 EIK 19.12.2024, Episcopo and Bassani v. Italy, p 122. 11 EIK 11.06.2024, Nealon and Hallam v. UK, p 168–169. 12 EIK 8.10.2024, Cosovan v. Moldova, p 36.

0%

50%

100%

KarS § 83 ja 83¹ KarS § 83² KarS § 83³ ja 83⁴Selgelt ülekaalukas

tõenäosus ja

väljaspool mõistlikku

kahtlust

Selgelt ülekaalukas

tõenäosus

Mõistlik alus eeldada

Konfiskeerimise tõendamisstandardid

11

hinnangut isiku süüküsimusele, ei ole konfiskeerimisotsus vastuolus konventsiooni nõuetega

süütuse presumptsiooni kohta.13

Kaitsemeetmed, mille olulisust on EIK seoses süüdimõistva kohtuotsuseta, sh kriminaalmenetluses

kolmandalt isikult konfiskeerimisega rõhutanud, on järgmised.

Isikule tuleb tagada tõhus võimalus konfiskeerimisotsust vaidlustada ja oma õigusi kaitsta.

Üldjuhul peab isik, kelle vara konfiskeerimist taotletakse, olema menetlusse kaasatud.14 Kui seda

ei ole tehtud, peab isikul olema siiski tegelik, mõistlik ja piisav võimalus oma huve kaitsta15,

näiteks vara arestimise korral16 või selliste menetlusosaliste kaudu, kellel oli õigus

konfiskeerimistaotlusele vastu vaielda17. Samas võib isik loobuda oma õigusest menetluses

osaleda.18

Esimese astme kohtumenetluses tuleb isikule üldjuhul tagada avalik ja suuline kohtuistung,

eelkõige juhul, kui poolte vahel on vaidlus faktiliste asjaolude üle, näiteks vara päritolu,

omandiõiguse või tunnistajate usaldusväärsuse küsimuses.19 Apellatsioonimenetluse läbiviimine

kinnisel istungil või kirjalikus menetluses võib olla lubatav juhul, kui isikul oli varasemas

menetlusastmes võimalus osaleda avalikul ja suulisel istungil ning teda esindas kaitsja või

esindaja.20

Lisaks peab isikule olema tagatud kaitseõigus. See hõlmab muu hulgas õigust valida endale

esindaja või kaitsja, esitada vastuväiteid, osaleda menetluses ning esitada tõendeid.21

Kohtu otsustus vara kuritegeliku päritolu kohta ei tohi olla meelevaldne.22 Kohus peab sisuliselt

hindama mõlema poole esitatud tõendeid selle kohta, kas vara päritolu on õiguspärane või

õigusvastane, ning põhjendama, miks ta peab vara konfiskeerimisele kuuluvaks.23 Piisav ei ole

pelgalt prokuratuuri seisukohtade refereerimine või nendega nõustumine ilma iseseisva kohtuliku

hinnanguta.24

Samuti peab konfiskeerimismenetlus toimuma mõistliku aja jooksul. Konfiskeerimismenetluse

ebamõistlik kestus võib kaasa tuua EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.25

Seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine (KarS § 834)

13 Vt ka Johan Boucht, „Non-conviction based confiscation and the second aspect of the presumption of innocence

under Article 6(2) ECHR, New Journal of European Criminal Law 16(4) (2025), lk 447. 14 EIK 10.04.2012, Silickienė v. Leedu, p 50. 15 EIK 15.01.2015, Veits v. Eesti, p-d 58–59. 16 Silickienė, p 48. 17 Silickienė, p 49 ja Veits, p-d 58–59. 18 EIK 12.05.2015, Gogitidze and others v. Georgia, p 122. 19 EIK 12.02.2013, Krastev v. Bulgaria, p 60 ja 63. 20 EIK 4.09.2001, Riela v. Italy, p 2. 21 Riela, p 2. 22 Gogitidze jt, p-d 108–113 ja 122. 23 EIK 15.01.2015, Rummi v. Estonia, p-d 84–86. 24 EIK 12.02.2013, Krastev v. Bulgaria, p 64. 25 EIK 22.02.1994, Raimondo v. Italy, p 44.

12

Kriminaaltulu direktiivi artikli 16 järgi tuleb luua kuritegeliku käitumisega seostatava seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise võimalus, mis olemuslikult vastab süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimise tunnustele, kuid mille kohaldamise alused erinevad artiklis 15 kirjeldatud

konfiskeerimise alustest.

Tegemist on konfiskeerimisalusega, mida peab olema võimalik kohaldada juhul, kui direktiivi

artiklites 12–15 ette nähtud konfiskeerimismeetmeid ei saa riigisisese õiguse alusel kohaldada.

Artikli 16 lõige 2 annab teatavad suunised, millest nn seletamatu päritoluga vara konfiskeerimisel

juhinduda saab, kuid tegemist ei ole ammendava loeteluga. Arvesse tuleb võtta kõiki juhtumi

asjaolusid, sealhulgas olemasolevaid tõendeid ja konkreetseid fakte, mis võivad muu hulgas

hõlmata seda, et:

a) vara väärtus on märkimisväärselt ebaproportsionaalne puudutatud isiku seadusliku

sissetulekuga;

b) puudub vara usutav seaduslik allikas;

c) puudutatud isik on seotud kuritegeliku ühendusega seotud isikutega.

Artikli 16 lõiked 4 ja 5 täpsustavad seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise kohaldamisala.

Lõike 4 järgi hõlmab mõiste kuritegu artikli 16 tähenduses üksnes direktiivi artikli 2 lõigetes 1–3

nimetatud kuritegusid, mille eest mõistetava karistuse ülemmäär on vähemalt nelja-aastane

vabadusekaotus. Seega on seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine piiratud raskemate

kuritegudega.

Lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid näha ette lisapiirangu, mille järgi on seletamatu päritoluga

vara konfiskeerimine lubatav üksnes juhul, kui konfiskeeritav vara on enne arestitud kuritegeliku

ühenduse raames toime pandud kuriteo uurimise käigus. Tegemist on võimaluse, mitte

kohustusega, mistõttu sõltub selle piirangu kehtestamine riigi õiguspoliitilisest valikust.

Eelnõukohase seaduse järgi võetakse seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise kohustus üle

KarS §-s 834 sätestatava uue konfiskeerimise alusega.

Sätte kohaselt võib kohus konfiskeerida vara järgmistel tingimustel:

 kriminaalmenetlus lõpetatakse muul kui KarS § 833 lõikes 2 nimetatud alusel;

 erinevuse tõttu isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel või

muu põhjuse tõttu selgelt ülekaalukas tõenäosus, et vara on saadud kuriteoga või on selle

kuriteo toimepanemise vahend või vahetu objekt;

 see kuritegu on toime pandud grupis või kuritegeliku ühenduse tegevuse raames ja

sätestatud KarS § 834 lõike 2 loetelus.

Direktiivi artikli 16 kohaselt võivad liikmesriigid piirata seletamatu päritoluga vara

konfiskeerimise kohaldamisala kuritegeliku ühenduse raames toime pandud kuritegeliku

käitumisega. Kavandatud KarS § 834 võimaldab piiritletud juhtudel konfiskeerida lisaks

kuritegeliku ühenduse tegevuse raames toime pandud kuriteoga saadud varale ka grupis toime

pandud kuriteoga saadud vara, kui vara kuritegelik päritolu on tõendatud selgelt ülekaaluka

13

tõenäosusega. Sellise valiku põhjus seisneb asjaolus, et praktikas ei tegutseta kuritegeliku kasu

saamiseks alati püsiva ja kuritegeliku ühenduse tunnustele vastava organiseerituse tasemel.

Kuritegevus võib olla projektipõhine ning selles osalevate isikute ülesanded ja omavahelised

suhted võivad muutuda. Samuti võib olla küll võimalik tõendada kuritegude toimepanekut grupis,

kuid grupi vastamist kuritegeliku ühenduse tunnustele ei ole võimalik ega praktiline kindlaks teha

näiteks seetõttu, et osa kurjategijatest tegutseb riikides, mis Eestiga kriminaalasjades koostööd ei

tee.

Eesti kontekstis ongi seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine vajalik eelkõige grupis toime

pandud kelmuste puhul, kus kannatanute petmise ja väljapetetud raha varjamisega tegelevad

kooskõlastatult erinevad inimesed. Kus ühe ülesanne võib olla kannatanu petmine, võib teine

tegeleda väljapetetud raha vastuvõtmise, edasikandmise või peitmisega ning kolmas olla kogu

petuskeemi korraldaja ja suurim kasusaaja. Raha võib seejuures liikuda mitme pangakonto,

sularaha väljavõtja ja kulleri kaudu ning jõuda lõpuks isikuni, kelle tegelikku rolli skeemis on

keeruline kindlaks teha.

Kriminaalmenetluses võib olla võimalik tuvastada raha kuritegelik päritolu ja selle liikumine

kannatanute pangakontodelt skeemis osalevate isikuteni, kuid tõendamata võivad jääda raha seos

konkreetsete kelmusepisoodide või kannatanutega ning skeemis osalenud isikute täpsed rollid.

Sellisel juhul ei pruugi olla piisavalt tõendeid süüditunnistamiseks, kuid tõendite kogum näitab

selgelt ülekaaluka tõenäosusega, et raha on saadud grupis toime pandud kelmusega. Seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise eesmärk on sellisel juhul kõrvaldada kuritegelikku päritolu vara

legaalsest käibest.

Üksnes kuritegeliku ühenduse tegevuse raames toime pandud kuritegudega piirduv regulatsioon

jätaks eelkirjeldatud vara põhjendamatult konfiskeerimise kohaldamisalast välja. Grupis toime

pandud kuritegude hõlmamine võimaldab sellisele varale reageerida, kuid piiritleb meetme siiski

raskemate ja mitme isiku kooskõlastatud tegevusega seotud juhtudega.

Vajadus seletamatu päritoluga vara konfiskeerimiseks võib tekkida ka muude raskesti jälgitavate

ja piiriüleste kuriteoskeemide puhul. Näiteks võib Eestis alustatud kriminaalmenetluses tuvastada

siin asuva kinnisasja või muu väärtusliku vara, mis kuulub välisriigis viibivale isikule, kuid

rahvusvahelise koostöö käigus ei õnnestu saada piisavalt tõendeid isiku süüküsimuse

lahendamiseks. Vara tegelik kasutamine, selle omandamiseks kasutatud raha liikumine, omaniku

seosed kuritegeliku tegevusega või tehingutes kasutatud esindajad võivad aga koostoimes muude

tõenditega selgelt näidata, et vara on soetatud kuritegeliku tulu eest.

Eelnõuga ei võimaldata seletamatu päritoluga vara konfiskeerimist kohaldada kõigi kuritegude

puhul. KarS § 834 lõikes 2 sätestatakse ammendav kuritegude loetelu, kuhu on valitud raskemad

kuriteod, millega võib nende olemuse või toimepanemise viisi tõttu kaasneda märkimisväärne

majanduslik kasu. Loetellu kuuluvad varavastased kuriteod, sealhulgas raskemad kelmused,

narkootilise aine käitlemisega seotud kuriteod, majandusalased kuriteod, korruptsiooni- ja

rahapesukuriteod, terrorismi- ja riigivastased kuriteod ning kuritegeliku ühenduse, relvade ja

lõhkeainete ebaseadusliku käitlemisega seotud kuriteod. Nende kuritegude puhul võib tulu

pärineda paljudest eri tegudest, liikuda mitme isiku ja riigi kaudu ning seguneda seadusliku varaga,

14

mistõttu ei ole alati võimalik tõendada vara seost ühe konkreetse, ajas ja ruumis piiritletud

kuriteoepisoodiga.

Eelnõuga ei võeta üle ka direktiivis ette nähtud valikulist piirangut, mille kohaselt võib seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise eelduseks seada, et vara on varem kuriteo uurimisel arestitud.

Selline nõue võiks panna uurimisasutustele ja prokuratuurile põhjendamatu surve taotleda varalise

nõude tagamise abinõu kohaldamist ennetavalt, eelkõige hilisema konfiskeerimise võimaluse

säilitamiseks, mitte seetõttu, et vara arestimine on konkreetsel juhul päriselt vajalik ja

proportsionaalne. Samuti võiks varasema arestimise nõue välistada konfiskeerimise juhul, kui vara

kuritegelik päritolu või selle asukoht selgub alles menetluse hilisemas etapis.

Kuna seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine toimub isikut kuriteos süüdi tunnistamata, tuleb

ka KarS § 834 alusel konfiskeerides järgida EIK praktikas süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimise kohta kujundatud põhimõtteid. Arvestada tuleb sedagi, et süüdimõistva

kohtuotsuseta konfiskeerimine – nii KarS §-s 833 kui ka §-s 834 nimetatud juhul – on kohtu

kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb hinnata proportsionaalsust, sh seda, kui pikk aeg on

möödunud väidetavast kuritegelikust tegevusest. Konfiskeerimismenetluse viibimise korral on

vara omanikul aja möödudes järjest keerulisem vara seaduslikku päritolu tõendada. Samuti tuleb

hinnata, milline on vara ja kuritegeliku tegevuse vaheline seos ning kas konfiskeerimine asetaks

isikule konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalse või ülemäärase koormuse.26

Sarnaselt kavandatava KarS § 83³ lõikega 4 näeb ka KarS § 834 lõige 3 ette, et seletamatu päritoluga

vara konfiskeerimise korral kohaldatakse KarS §-des 83 ja 831 sätestatut, arvestades seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise paragrahvist tulenevate erisustega. Seletamatu päritoluga vara

konfiskeerimise nõuet ei saa enam suunata kahtlustatava või süüdistatava vastu, kuna vastav

menetlusseisund on süüküsimuses tehtud menetlusotsusega lõppenud. Seetõttu on põhjendatud

rääkida üksnes endisest kahtlustatavast või süüdistatavast. Kuigi menetluslikult on seletamatu

päritoluga vara konfiskeerimise nõude adressaadiks alati kolmas isik, ei välista see KarS §-des 83

ja 83¹ sätestatud eelduste kohaldamisel arvestamast, milline oli selle isiku menetlusseisund

konfiskeerimismenetlusele eelnenud kriminaalmenetluses, st kas tegemist oli endise kahtlustatava,

süüdistatava või kolmanda isikuga.

Selgitatava paragrahvi alusel võib vara konfiskeerida üksnes juhul, kui vaatamata

kriminaalmenetluse seadustiku §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse läbiviimise kohustuse

täitmisele ja selleks vajalike menetlustoimingute tegemisele ei ole võimalik kuriteo asjaolusid või

isiku süüküsimust kriminaalmenetluses nõutaval määral tuvastada või lahendada. Kuriteo tunnuste

ilmnemisel tuleb alustada kriminaalmenetlust ja riik ei tohi kriminaalmenetluse läbiviimist

mugavusest lahendada üksnes seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise menetlusega.

Eelnõu § 1 punkt 3.

Muudatuse eesmärk on ka uute iseseisva konfiskeerimise aluste (süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimine (KarS § 833) ja seletamatu päritoluga vara konfiskeerimine (KarS § 834) puhul

26 Vt ka Isaia and others v. Italy, p 92.

15

näha ette võimalus konfiskeerimise asendamiseks. Asendamise korras mõistetakse välja

konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele vastav summa, kui iseseisva konfiskeerimise objektiks

olev vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või

otstarbekas.

Eelnõu § 1 punktid 4–73.

Muudatused on seotud eelnõu § 1 punktis 1 selgitatud laiendatud konfiskeerimise kohaldamisala

muudatusega. Kuna laiendatud konfiskeerimise kohaldamine ei sõltu enam karistusseadustiku

eriosas sätestatud kuritegude kataloogist, tunnistatakse vastavad viited laiendatud

konfiskeerimiseleeriosa paragrahvide juures kehtetuks ning sätted, mis näevad lisaks ette varalise

karistuse kohaldamise, sõnastatakse seetõttu ümber.

Eelnõu § 1 punktid 74 ja 75.

Muudatustega täiendatakse karistusseadustiku normitehnilist märkust viitega kriminaaltulu

direktiivile ning jäetakse välja viide direktiivile, mis uue direktiiviga asendatakse.

Paragrahviga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku.

Paragrahv koosneb 25 punktist.

Eelnõu § 2 punkt 1.

Muudatusega tunnistatakse kehtetuks KrMS § 126 lõiked 21 ja 22, sest neis sätestatud arestitud vara

võõrandamise, hävitamise ja ümbertöötamise regulatsioon viiakse täiendatud kujul üle eelnõuga

kavandatud §-i 1421, mis sätestab nõuded arestitud vara võõrandamiseks kriminaalmenetluse ajal,

sh eeldused selle hävitamiseks, ümbertöötamiseks või avalikku kasutusse andmiseks, kui

võõrandamine ei ole võimalik.

Eelnõu § 2 punkt 2.

Muudatus on tehniline ja tuleneb KrMS § 126 lõigete 2¹ ja 2² kehtetuks tunnistamisest. Viide

„lõigetele 1–3“ asendatakse viitega „lõigetele 1, 2 ja 3“, et viide ei hõlmaks kehtetuks

tunnistatavaid lõikeid 2¹ ja 2².

Eelnõu § 2 punkt 3.

Muudatuse eesmärk on võimaldada jälitustoimingu tegemist ka eelnõuga lisanduvas iseseisva

konfiskeerimise menetluses, mis sätestatakse kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 162.

Nimetatud menetluses lahendatakse taotlus vara konfiskeerimiseks kavandatavate KarS §-de 833

ja 834 alusel. Muudatus ei laienda jälitustoimingute tegemise sisulisi eeldusi, vaid täpsustab nende

kohaldatavust iseseisva konfiskeerimise menetluses.

Eelnõu § 2 punktid 4 ja 5.

Muudatuste eesmärk on kõrvaldada võimalikud küsitavused selles, kas jälitustoimingu võib teha

ka üksnes eesmärgiga koguda teavet või tõendeid konfiskeeritava vara kohta. Täpsustatakse sedagi,

16

et jälitustoimingut on lubatud teha isiku suhtes, kellele kuulub konfiskeerimismenetluse objektiks

olev vara või kes seda valdab nii süüküsimusega kõrvuti lahendatavas konfiskeerimismenetluses

kui ka KrMS peatükkides 161 ja 162 nimetatud süüküsimuse lahendamisest eraldiseisvas

konfiskeerimise menetluses ja eelnõuga kavandatud uues iseseisvas konfiskeerimismenetluses.

Siseministeeriumi 2024. aastal koostatud „Kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raportis“

tehti ettepanek täiendada KrMS § 126² lõike 1 punkti 4 nii, et sättest nähtuks sõnaselgelt võimalus

koguda jälitustoiminguga teavet ka konfiskeerimisnõude suuruse ja konfiskeeritava vara kohta.

Selle eesmärk on võimaldada välja selgitada, kes ja millises ulatuses on menetletava kuriteo

tulemusel rikastunud ning millise varaga saab konfiskeerimisnõuet tagada. Raportis soovitati

sõnastada punkt järgmiselt: „vajadus koguda kriminaalmenetluses teavet kuriteo,

konfiskeerimisnõude suuruse ja konfiskeeritava vara kohta“ (ettepanek 27). Raporti põhjenduste

kohaselt muudaks täiendus sätte üheselt mõistetavaks ning aitaks senisest tõhusamalt leida ja

konfiskeerida kuritegelikul teel saadud vara.

Eelnõus on raporti ettepanekut arvestatud. KrMS § 126² lõike 1 punkti 4 täiendatakse viitega

konfiskeeritavale varale, et sättest nähtuks sõnaselgelt võimalus teha jälitustoimingut ka juhul, kui

selle eesmärk on konfiskeeritava vara väljaselgitamine. Töörühma ettepanekus soovitati täiendada

kõnealust punkti viitega nii konfiskeerimisnõude suurusele kui ka konfiskeeritavale varale.

Eelnõus piirdutakse mõistega „konfiskeeritav vara“, sest konfiskeerimisnõude suuruse

kindlakstegemine ei ole konfiskeeritava vara tuvastamisest eraldiseisev tegevus. Samas on

muudatusel üksnes täpsustav tähendus. Ka kehtiva õiguse kohaselt võib teavet kuriteo kohta mõista

nii, et see hõlmab teavet kuriteoga saadud vara, kuriteo toimepanemise vahendi või kuriteo vahetu

objekti kohta. Sõnaselge viide konfiskeeritavale varale kõrvaldab siiski tõlgenduslikud lahkhelid

ning kinnitab, et jälitustoimingu tegemiseks võib luba taotleda ka üksnes konfiskeeritava vara

väljaselgitamise eesmärgil.

Samuti täiendatakse eelnõuga KrMS § 1262 lg 3 punkti 3, võimaldades jälitustoimingut teha isiku

suhtes, kellele kuulub konfiskeerimismenetluse objektiks olev vara või kes seda valdab nii

KrMS 161 peatüki alusel toimuvas kriminaalmenetluses kui ka siis, kui konfiskeerimine

lahendatakse ühes menetluses isiku süüküsimuse lahendamisega.

Raportis tehti ka ettepanek võimaldada jälitustoiminguid isikute suhtes, kes osalevad kuritegelikul

teel saadud vara kasutamises, käsutamises või haldamises. Isikute ringi selline laiendamine ei ole

siiski põhjendatud. KrMS § 126² lõike 3 punkt 3 võimaldab teha jälitustoimingu konfiskeeritava

vara omaniku ja valdaja suhtes. Lisaks võib KrMS § 126² lõike 4 alusel teha jälitustoimingu isiku

suhtes, kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et ta suhtleb lõike 3 punktides 2–4 nimetatud

isikuga, vahendab talle teavet, osutab talle kaasabi või võimaldab tal kasutada oma sidevahendit,

kui jälitustoiming võib anda selle eesmärgi saavutamiseks vajalikke andmeid. Seega hõlmab kehtiv

regulatsioon juba piisavalt isikuid, kelle tegevus võib olla seotud konfiskeeritava vara kasutamise,

käsutamise või haldamisega, mistõttu ei ole jälitustoimingule allutatavate isikute ringi täiendav

laiendamine vajalik.

Eelnõu § 2 punkt 6.

17

Muudatusega täiendatakse karistusseadustiku varalise nõude tagamise abinõusid uue

uurimisasutuste poolt rakendatava vara käsutamise ajutise piiramise meetmega. Kehtiva õiguse

kohaselt eeldab vara arestimine üldjuhul kohtu luba ning üksnes kiireloomulisel juhul võib vara

ajutiselt arestida prokuratuuri loal (KrMS § 142 lg 3). Praktikas liigutavad kurjategijad vara

erinevate pangakontode vahel väga kiiresti ning iga viivitus raha liikumise seiskamisel võib

tähendada, et tuvastatud kriminaaltulu kantakse riiki, kust Eesti võimud seda enam kätte ei saa.

Kriminaaltulu direktiivi artikli 11 lõige 1 nimetab kahte liiki arestimismeetmeid, milleks on

arestimisotsused ja viivitamatud meetmed. Uudsena tutvustatud viivitamatute meetmete

kohustuslikkus on sätestatud kahel juhul ja peab olema võimalik minimaalselt kuritegude puhul,

mis on karistatavad vähemalt üheaastase vangistusega (artikli 2 lg 4).

Artikli 11 lõige 2 sätestab, et viivitamatuid meetmeid tuleb võtta vajaduse korral, et säilitada vara

kuni arestimisotsuse tegemiseni. Viivitamatute meetmete kohaldamise pädevus peab direktiivi

järgi olema liikmesriikide kriminaaltulu tuvastamise üksustel (ARO ehk asset recovery office)

vähemalt rahvusvahelise koostöö raames. See tähendab, et viivitamatuid meetmeid peab saama

võtta vähemalt juhtudel, kui on jälitatud ja tehtud kindlaks kuriteovahendid, tulu või vara, mille

kohta teise liikmesriigi pädev asutus on teinud või võib teha arestimis- või konfiskeerimisotsuse,

ja kui esineb vahetu oht, et kaob vara, mille ARO on kriminaaltulu jälitamisel kindlaks teinud.

Selliste viivitamatute meetmete kehtivusaeg ei tohi ületada seitset tööpäeva (artikli 11 lg 3).

Direktiivi artikli 11 lõikes 3 ette nähtud viivitamatu meede avardab seega oluliselt võimalusi

kriminaalmenetluses vara käsutamist ilma kohtu loata piirata. Seda aga üksnes eeldusel, et muu

varalise nõude tagamise meetmega ei ole võimalik saavutada sama eesmärki. Selline vara

käsutamise piiramine on olemuslikult ajutine ja õigustatud üksnes juhtudel, kus viivitus võiks

muuta hilisema arestimise või konfiskeerimise võimatuks.

Direktiivi artikli 11 lg-st 3 tulenev kohustus anda ARO-le õigus viivitamatult vara käsutamist

piirata on teatud mõttes sarnane RahaPTS §-iga 57, mis näeb ette, et RAB võib rahapesu kahtluse

korral peatada tehingu või seada varale käsutuspiirang 30 päevaks (lg 1), 60 päevaks (lg 3) ja üheks

aastaks (lg 6). Lähitulevikus muutuvad aga Euroopa Liidu õiguse mõjul need tähtajad. Nimelt näeb

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1640, mis käsitleb mehhanisme, mille

liikmesriigid peavad kehtestama, et tõkestada finantssüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi

rahastamise eesmärgil, millega muudetakse direktiivi (EL) 2019/1937 ning muudetakse direktiivi

(EL) 2015/849 ja tunnistatakse see kehtetuks (edaspidi AML6 direktiiv) artikli 24 ette, et rahapesu

andmebüroo analüütilise töö tarvis kohaldatav peatamise või tehingu keelu pikkus ei või kesta üle

kümne tööpäeva (lg 1) ning konto või ärisuhte kasutamise peatamine üle viie tööpäeva (lg 2).

Pikema tähtaja võib liikmesriik ette näha juhul, kui rahapesu andmebüroo täidab riigisisese õiguse

kohaselt ka kuritegeliku vara jälitamise, arestimise, külmutamise või konfiskeerimise ülesandeid

ning tagatud on võimalus vaidlustada see peatamine kohtus.

Viivitamatute meetmete eesmärk on võimaldada pädeval asutusel vara kiireloomulises olukorras

ajutiselt säilitada, et vältida selle kõrvaldamist, varjamist või muul viisil kättesaamatuks muutmist

enne arestimisotsuse tegemist. Kui seni on sellist operatiivset sekkumist võimaldanud eelkõige

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise sätted, siis kriminaaltulu direktiiv näeb võrreldava

18

kiireloomulise meetme ette kriminaalmenetluses. Seejuures kohalduvad uuele meetmele

kriminaalmenetlusele omased rangemad nõuded. Esiteks võib vara käsutamist piirata üksnes

konkreetse kriminaalmenetluse või rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö vajaduse tõttu,

mitte üldise haldusliku analüüsi või järelevalve eesmärgil. Teiseks peab esinema edasilükkamatu

vajadus vara säilitamiseks ning piirangut ei või kohaldada, kui sama eesmärki on võimalik

saavutada muu varalise nõude tagamise abinõuga. Kolmandaks on meede lühiajaline ja olemuselt

sillaks tavapärase kohtuliku arestimisotsuse tegemiseni: prokuratuuri tuleb korraldusest

viivitamata teavitada, prokuratuur kontrollib piirangu jätkamise põhjendatust ning edasiseks vara

arestimiseks või muu tagamisabinõu kohaldamiseks tuleb pöörduda eeluurimiskohtuniku poole.

Neljandaks kohalduvad puudutatud isikule kriminaalmenetluse üldised kaitseõigused. Need

kaitseõigused realiseeruvad eelkõige edasises arestimismenetluses, kus isikul on võimalik esitada

vastuväiteid ja tõendeid ning taotleda kohtulikku kontrolli, samuti hilisemat kahju hüvitamist

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel.

Direktiivi artikli 11 lg-s 3 nimetatud viivitamatud meetmed võetakse Eesti õigusesse üle uue

kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 1415 pealkirjaga „Vara käsutamise ajutine piiramine“.

Sätte lõike 1 kohaselt võib uurimisasutus edasilükkamatul juhul otsustada vara käsutamise ajutise

piiramise, kui see on vajalik varalise nõude tagamise eesmärgil ja sama eesmärki ei ole võimalik

saavutada muu varalise nõude tagamise abinõuga. Eestis alustatud kriminaalmenetlustes on sätte

kohaldamiseks pädevad asutused seega KrMS § 31 lg-s 1 nimetatud Politsei- ja Piirivalveamet,

Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Sõjaväepolitsei, Keskkonnaamet ning Justiits- ja

Digiministeeriumi vanglate osakond ja vangla. See, milline ametiisik on konkreetses

uurimisasutuses pädev sellist otsust tegema, määratakse kindlaks asjaomase asutuse sisemise

töökorraldusega. Arvestades seda, millised uurimisasutused tegelevad praktikas vara arestimisega,

on eeldatav, et vara käsutamise ajutisi piiranguid hakkavad eelkõige seadma Politsei- ja

Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Maksu- ja Tolliamet ning kriminaaltulu uurimise võimekuse

paranemisel ka Keskkonnaamet. Asutusesiseselt hakkavad seda pädevust eelduslikult teostama

kriminaaltulu tuvastamise ja jälitamise ülesandeid täitvad ametnikud.

Koostöös Euroopa Liidu liikmesriikidega on vara käsutamise ajutiseks piiramiseks pädev asutus

Politsei- ja Piirivalveamet ning sellisel juhul on selle meetme kohaldamise täiendavad eeldused

sätestatud eelnõuga kavandatud kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 8. jao jaotises 14:

„Koostöö Euroopa Liidu liikmesriikidega kuriteoga seotud vara tuvastamisel“.

Lõikes 2 sätestatakse, et vara käsutamise ajutine piiramine otsustatakse uurimisasutuse määrusega,

mis peab vastama KrMS §-s 145 sätestatud nõuetele. Lisaks tuleb määruses põhjendada, miks ei

ole sama eesmärki võimalik saavutada teiste varalise nõude tagamise abinõudega, eelkõige vara

arestimise või muu KrMS-is ette nähtud tagamisabinõu kohaldamisega. Nõue tagab, et vara

käsutamise ajutist piiramist kasutatakse subsidiaarse meetmena, mitte tavapäraste tagamisabinõude

asemel.

Lõige 3 reguleerib määruse täitmist. Uurimisasutus edastab määruse viivitamata isikule või

asutusele, kelle pädevuses on vara käsutamist takistada. Määruse saaja peab piirangu viivitamata

rakendama, et vältida vara kõrvaldamist või muul viisil kättesaamatuks muutmist. Määruse võib

19

edastada selle täitjale nii elektronpostiga kui ka tulevikus automatiseeritud lahenduse tekkimisel

läbi selleks mõeldud süsteemi (näiteks, kui läbi täitmisregistri või muu taolise lahenduse peaks

saama tulevikus võimalikuks vara ajutise käsutamise piiramise taotluse esitamine).

Lõike 4 kohaselt teavitatakse piirangust põhjendamatu viivituseta isikut, kelle vara või õigusi see

puudutab. Teavitamise võib edasi lükata, kui see on vajalik kriminaalmenetluse kahjustamise

vältimiseks. Samal alusel võib uurimisasutus keelata määruse täitjal (näiteks krediidi- või

makseasutusel) puudutatud isikut piirangu kohaldamisest teavitada. Isikut teavitatakse viivitamata,

kui teavitamise edasilükkamise alus on ära langenud.

Lõige 5 näeb ette uurimisasutuse kohustuse teavitada piirangust prokuratuuri viivitamata, kuid

hiljemalt 24 tunni jooksul. Tähtaja järgimata jätmisel tuleb piirang kohe lõpetada.

Lõike 6 kohaselt hindab prokuratuur viivitamata piirangu põhjendatust. Kui piirangu jätkamine on

vajalik, esitab prokuratuur eeluurimiskohtunikule taotluse vara arestimiseks või muu varalise

nõude tagamise abinõu kohaldamiseks. Seega ei asenda ajutine piirang kohtuliku loaga

kohaldatavat tagamisabinõu, vaid võimaldab vara säilitada kuni selle abinõu kohaldamise

otsustamiseni. Tulenevalt novembris jõustuvatest kriminaalmenetluse seadustiku muudatustest,

saab kohus lahendada prokuratuuri vara arestimise taotluse pealdisena või viitega lahendatavale

taotlusele, milles sisalduvad andmed ja põhjendused loetakse määruse osaks, kui määrusest ei

tulene teisiti (KrMS § 145 lg 4). See võimalus ei vähenda kohtuliku kontrolli ega määruse

põhjendamise nõudeid. Kui kohus saab näiteks kahtlustatava või kolmanda isiku ärakuulamisel

taotlusele lisanduvat teavet, peab vajalikuks taotluse põhjendusi täiendada või ei nõustu nendega

täielikult, võib olla otstarbekas vormistada määrus eraldi dokumendina.

Lõikes 7 sätestatakse, et piirangut võib kohaldada üksnes nii kaua, kui see on vara säilitamiseks

vajalik, kuid mitte kauem kui seitse tööpäeva. Kui eeluurimiskohtunik ei ole selle aja jooksul

tagamisabinõu kohaldamist lubanud, tuleb piirang kohe lõpetada. Seitsme tööpäeva pikkune

ülempiir tuleneb direktiivi artikli 11 lõikest 3 ja kehtib ka juhul, kui piirangut kohaldatakse teise

liikmesriigi taotlusel. Sellisel juhul tuleb selle tähtaja jooksul lahendada ka arestimistunnistuse

tunnustamine. Tähtaja järgimine eeldab taotleva ja täitva riigi pädevate asutuste kiiret ja

koordineeritud koostööd.

Eelnõu § 2 punkt 7.

Muudatusega täiendatakse KrMS §-i 142 uue lõikega 61, mille kohaselt tuleb vara arestimise

taotlemisel hinnata vara väärtust, selle väärtuse säilimist ning vara hoidmise, hooldamise ja

haldamise eeldatavaid kulusid. Vara, mille hoidmise, hooldamise või haldamise eeldatavad kulud

ei ole selle väärtust või eeldatavat väärtuse muutust arvestades mõistlikud, arestitakse üksnes juhul,

kui see on vara arestimise eesmärki arvestades põhjendatud.

Sätte eesmärk on tagada, et vara arestimise otsustamisel hinnataks lisaks arestimise õiguslikele

eeldustele ka meetme majanduslikku otstarbekust. Eelkõige tuleb vältida olukorda, kus arestimise

tulemusena väheneb vara väärtus oluliselt või selle hoidmise, hooldamise ja haldamise kulud

moodustavad ebaproportsionaalse osa vara väärtusest või ületavad selle. Sellisel juhul võib vara

20

jätkuv aresti all hoidmine kahjustada nii riigi kui ka vara omaniku huve ning vähendada vara

arestimisega tagatava nõude tegelikku katet.

Ebamõistlike kuludega vara arestimine võib siiski olla põhjendatud juhul, kui arestimise eesmärk

on tagada näiteks konkreetse kuriteovahendi või kuriteo vahetu objekti konfiskeerimine. Näiteks

võib narkokuriteo toimepanemise vahendina olla kasutatud spetsiaalset peidikutega sõidukit.

Sellise sõiduki arestimine võib olla põhjendatud ka juhul, kui selle turuväärtus on väike ja hoidmise

kulud on vara väärtusega võrreldes suured. Arestimine võib sellisel juhul olla vajalik, et vältida

eseme võõrandamist või uuesti kuriteo toimepanemiseks kasutamist. Seevastu üksnes varalise

nõude tagamiseks ei ole sellise vara arestimine üldjuhul põhjendatud.

Vara väärtuse ja selle säilitamisega kaasnevate kulude hindamine enne arestimist võimaldab

menetlejal valida vara arestimise eesmärgi saavutamiseks sobiv ja proportsionaalne lahendus. Kui

vara väärtus ajas kiiresti väheneb või selle säilitamine on ebamõistlikult kulukas, tuleb muu hulgas

hinnata, kas sama eesmärki on võimalik saavutada muu vara arestimisega või arestitud vara

võõrandamisega enne kohtuotsuse jõustumist ja võõrandamisest saadud summa arestimisega.

Ka Siseministeeriumi eestvedamisel kohtunud töörühm on juhtinud tähelepanu arestitud vara

pikaajalise hoiustamisega kaasnevale väärtuse vähenemisele ning ebaproportsionaalsetele hoiu-,

hooldamis- ja haldamiskuludele. Töörühma hinnangul võivad kriminaalmenetlused kesta aastaid

ja selle aja jooksul väheneb eelkõige sõidukite ja muu vallasvara väärtus, samal ajal kui nende

parkimise, hoiustamise, transpordi, kindlustamise ja hooldamise kulud kuhjuvad. Sellised kulud

jäävad sageli menetlusasutuse kanda ning võivad moodustada olulise osa vara väärtusest või selle

ületada.27

Seega ei ole tegemist üksnes direktiivi ülevõtmisest tuleneva vajadusega, vaid Eestis juba mõnda

aega probleemseks peetud küsimusega, millele on juhtinud tähelepanu nii menetlusasutused kui ka

kuritegevuse varalise mõjutamise töörühm. KrMS § 142 lõige 61 kohustab selgemalt hindama juba

vara arestimise (ja varalise nõude tagamise) taotlemisel arestimise otstarbekust, mitte alles siis, kui

kulud on juba tekkinud või vara väärtus on juba oluliselt vähenenud.

Selliselt võetakse osaliselt üle kriminaaltulu direktiivi artikli 20 lõigetes 3 ja 4 sätestatud kohustus

tagada vara tõhus haldamine, minimeerida hinnangulisi halduskulusid ning säilitada vara väärtus

kuni selle võõrandamiseni. Direktiivi nõude täitmisele aitavad kaasa ka kriminaalmenetluse ajal

arestitud vara võõrandamist käsitlevad muudatused (vt allpool). KrMS § 142 lõige 61 ja eelnõuga

kavandatud § 1421, milles on sätestatud kriminaalmenetluse ajal arestitud vara võõrandamise

kriteeriumid, moodustavad seejuures terviku: esimeses etapis hinnatakse vara arestimise ja

haldamise majanduslikku põhjendatust ning teises etapis võimaldatakse vajaduse korral vältida

vara väärtuse vähenemist ja ebamõistlike kulude kuhjumist vara võõrandamise kaudu.

Eelnõu § 2 punkt 8.

27Kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma raport (juuni 2024), peatükk 6.3.1.2 „Vara võõrandamine enne

kohtuotsust“.

21

Muudatusega koondatakse kriminaalmenetluse ajal arestitud vara võõrandamist ning

võõrandamiseks kõlbmatu vara hävitamist, avaliku huviga vara kasutusse andmist ja ümber

töötamist käsitlevad sätted KrMS §-i 1421. Sättega võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artiklis 21

sätestatud nõuded arestitud vara müümiseks enne lõplikku konfiskeerimisotsuse tegemist.

Kui varasem kriminaaltulu direktiiv28 nägi ette üksnes väga üldise kohustuse kriminaalmenetluse

ajal vara võõrandamiseks, siis uus direktiiv ütleb selgelt, et arestitud vara peab olema võimalik üle

anda või müüa enne lõpliku konfiskeerimisotsuse tegemist, kui esineb üks või mitu järgmist

asjaolu:

a) arestitud vara on kiiresti riknev või selle väärtus kahaneb kiiresti;

b) vara säilitamis- või hoolduskulud ei ole proportsionaalsed vara turuväärtusega;

c) vara haldamiseks on vaja eritingimusi ja eksperditeadmisi, mis ei ole hõlpsasti kättesaadavad.

Kehtiv õigus on nende nõuetega juba valdavas osas kooskõlas. Nimelt võimaldab KrMS § 126

lõige 21 võõrandada konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara prokuratuuri taotlusel ja omaniku

nõusolekul ning eeluurimiskohtuniku määruse alusel. Kui omanik võõrandamiseks nõusolekut ei

anna, siis võib vara siiski võõrandada, kui selle hoidmise kulu on ebamõistlikult suur või kui see

on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine. Sellega on juba sisuliselt täidetud

kriminaaltulu direktiivi artikli 21 lg 1 punktides 1 ja 2 sätestatud nõudmised. Direktiivist tulenevalt

lisanduks olemasolevasse korda üksnes artikli 21 lg 1 punktis 3 nimetatud alus võõrandada

arestitud vara enne lõplikku konfiskeerimisotsust ka juhul, kui vara haldamiseks on vaja

eritingimusi ja eksperditeadmisi, mis ei ole hõlpsasti kättesaadavad.

Täiendavalt direktiivile on aga Siseministeeriumi kuritegevuse varalise mõjutamise töörühma

raportis tehtud ettepanek kaaluda KrMS § 126 lõike 21 sõnastuse täiendamist viisil, mis looks

avaramad võimalused senisele omaniku nõusolekuta vara võõrandamisele enne kohtuotsust. Selle

Põhjendusena on raportis välja toodud, et praktikas on valdav, et omanikud ei ole nõus arestimise

faasis vara müümiseks nõusolekut andma ja seetõttu tuleb taotleda kohtult luba vara

võõrandamiseks. Sõnastust vara väärtuse vähenemisest tuleks avardada, sest senine sõnastus „kui

selle hoidmise kulu on ebamõistlikult suur või kui see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel

määral vähenemine“ ei ole andnud toimivaid võimalusi võõrandamiseks. Võõrandamine ei tohiks

kohalduda omaniku nõusolekuta esemele, mis on emotsionaalse väärtusega, mälestusese, auhind,

haruldane, uunikum.

Eelnõu ettevalmistamisele eelnenud aruteludes prokuratuuri, kohtute, advokatuuri ja õiguskantsleri

kantselei esindajatega mööndi sarnaselt raportile probleemi olemasolu, kuid jõuti järeldusele, et

probleemi lahendus ei paikne arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamise aluste „kui selle

hoidmise kulu on ebamõistlikult suur või kui see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel

määral vähenemine“ muutmises.

28 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/42/EL, 3. aprill 2014, kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise

ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus, artikli 10 lõiked 1 ja 2.

22

Riigikohus on käsitlenud arestitud vara võõrandamist enne lõpliku konfiskeerimisotsuse tegemist

vaid ühes lahendis, mis pärineb aastast 201329. Samuti on selle lahendi käsitlus seotud KrMS § 126

lõike 2¹ redaktsiooniga, mis võimaldas vara omaniku nõusolekuta võõrandada üksnes juhul, kui

see oli vajalik vara väärtuse olulisel määral vähenemise ärahoidmiseks. Praegu kehtiv täiendav

alus, mille kohaselt võib vara võõrandada ka selle ebamõistlikult suurte hoidmiskulude tõttu, lisati

seadusesse alles 2014. aastal. Seetõttu ei saa Riigikohtu lahendist teha järeldust, et ka kehtiva

õiguse kohaseid võõrandamise aluseid tuleks sisustada sama kitsalt või et omaniku nõusolekuta

võõrandamine oleks lubatav üksnes kiiresti rikneva või hõlpsasti asendatava vara puhul.

Riigikohus rõhutas siiski, et arestitud vara võõrandamine omaniku nõusolekuta on erandlik meede,

millega kaasneb intensiivne omandipõhiõiguse riive. Seetõttu tuleb võõrandamise üle otsustamisel

kaaluda ühelt poolt vara väärtuse eeldatavat vähenemist ja menetluse kestel tekkivaid kulusid ning

teiselt poolt omaniku huvi säilitada konkreetne ese. Selleks tuleb muu hulgas hinnata vara

asendatavust, omaniku nõusoleku andmisest keeldumise põhjuseid ja eeldatavat aega, mis võib

kuluda vara saatuse lõpliku otsustamiseni. Prokuratuur peab esitama kohtule põhistatud hinnangu

nii menetluse eeldatava kestuse kui ka selle jooksul tekkiva väärtuse vähenemise ja kulude kohta.

Omanikule tuleb tagada võimalus esitada taotlusele vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid.

Hilisem eeluurimiskohtunike praktika30 näitab, et vara võõrandamise taotluste rahuldamata jätmise

põhjuseks ei ole olnud niivõrd seaduses sätestatud aluste puudulikkus, kuivõrd ebapiisavalt

põhjendatud hinnang menetluse eeldatavale kestusele, vara väärtuse vähenemisele ja

hoidmiskulude kujunemisele. Kohtud ei ole pidanud piisavaks üldist tõdemust, et sõiduki väärtus

aja jooksul väheneb või selle hoidmisega kaasnevad kulud, vaid on nõudnud konkreetse vara ja

menetluse asjaoludel põhinevat prognoosi.

Seetõttu ei muudeta eelnõuga omaniku nõusolekuta võõrandamise sisulisi aluseid viisil, mis

võimaldaks arestitud vara müüa leebematel tingimustel. Praktikas ilmnenud probleemi

lahendamiseks nähakse eelnõuga ette võimalus anda arestitud vara võõrandamiseks tingimuslik

luba, mida on prokuratuuril võimalik taotleda juba koos vara arestimisega. Kohus saab arestitud

vara võõrandamise lubatavust hinnata juba vara arestimise ajal ja määrata kindlaks tingimused,

mille täitumisel võib vara müüa. Selliseks tingimuseks võib olla näiteks vara väärtuse vähenemine

või hoidmiskulude jõudmine kohtu määratud tasemeni. Lahendus võimaldab reageerida õigel ajal,

kuid säilitab kohtuliku kontrolli ning nõude arvestada omaniku huve ja vara eripäradega.

Arestitud vara võõrandamist enne lõpliku konfiskeerimisotsuse tegemist lihtsustatakse sellega, et

kohtu luba ei ole enam vaja, kui võõrandamisega nõustuvad nii vara omanik kui ka prokuratuur või

avalik-õigusliku nõudeavalduse esitaja. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb kohtu luba taotleda ka juhul,

kui vara võõrandamise üle vaidlust ei ole. Lisaks võimaldatakse enne lõpliku otsuse tegemist

võõrandada peale konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara ka rahalise või varalise karistuse või

avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestitud vara.

Täpsemad eelnõu § 2 punktiga 8 tehtavad muudatused on järgmised.

29 RKKK 3.10.2013, 3-1-1-74-13. 30 Tegemist ei ole avalike lahenditega, mistõttu ei ole võimalik neile kohtuasjadele viidata.

23

KrMS § 1421 lõikes 1 nähakse ette arestitud vara võõrandamine poolte kokkuleppel.

Konfiskeerimise ja rahalise või varalise karistuse tagamiseks arestitud vara võib võõrandada

omaniku ja prokuratuuri nõusolekul. Avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestitud vara

võõrandamiseks on vajalik omaniku ja nõudeavalduse esitaja nõusolek. Lõige 1 ei kohaldu

tsiviilhagi tagamiseks arestitud varale, mille võõrandamist reguleerib lõige 3.

Erinevalt kehtivast KrMS § 126 lõikest 2¹ ei ole sellisel juhul vaja eeluurimiskohtuniku luba.

Eelnõuga loobutakse kohtulikust kontrollist olukorras, kus vara omanik on võõrandamisega nõus

ning prokuratuur või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitaja leiab, et võõrandamine ei kahjusta

varalise nõude tagamise eesmärki. Kui võõrandamise üle vaidlus puudub, ei ole kohtu kaasamine

üksnes kokkuleppe kinnitamiseks põhjendatud.

Lõikes 2 sätestatakse arestitud vara võõrandamise kord juhul, kui lõikes 1 nimetatud nõusolekuid

ei ole. Sellisel juhul võõrandatakse vara kohtumenetluse poole taotlusel ja eeluurimiskohtuniku

loal, kui esineb vähemalt üks punktides 1–3 nimetatud alus.

Võrreldes kehtiva KrMS § 126 lõikega 2¹ muudetakse kohtu otsustuspädevuse ulatust. Kehtiva

sätte kohaselt „võib“ vara omaniku nõusolekuta võõrandada, kui selle hoidmise kulu on

ebamõistlikult suur või see on vajalik vara väärtuse olulisel määral vähenemise ärahoidmiseks.

Eelnõu kohaselt vara „võõrandatakse“, kui vähemalt üks lõikes 2 sätestatud alus on tuvastatud. Kui

võõrandamise eeldused on täidetud, puudub kohtul kaalutlusõigus jätta luba andmata üksnes

põhjusel, et ta peab eelistatavaks vara senisel kujul säilitamist. Samas peab eeluurimiskohtunik

kontrollima, kas võõrandamine on põhjendatud ja vajalik ning kas puuduvad võõrandamist

välistavad asjaolud. Arvestada tuleb vara omaniku ja teiste puudutatud isikute huve, eelkõige vara

asendatavust, omaniku huvi konkreetse eseme säilimise vastu ning võimalust saada võõrandamisel

vara väärtusele vastav hind.

Punktides 1 ja 2 säilitatakse kehtivad võõrandamise alused: vara hoidmise ebamõistlikult suur kulu

ning vajadus hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine. Neid aluseid ei muudeta, sest

need võimaldavad arvestada konkreetse vara väärtust, eeldatavat hoidmise aega ja kulu, väärtuse

prognoositavat vähenemist ning omaniku huvi vara säilimise vastu. Praktikas ilmnenud probleemid

on seotud eelkõige võõrandamistaotluste ebapiisava põhjendamise ning kehtivate aluste kitsa

tõlgendamisega, mille puhul on lähtutud enam kui kümne aasta tagusest Riigikohtu lahendist, mis

käsitles praegusest erinevat regulatsiooni.

Punktiga 3 lisatakse uus võõrandamise alus, mille kohaselt võib vara võõrandada, kui selle

hoidmiseks on vaja eritingimusi või eksperditeadmisi, mis ei ole hõlpsasti kättesaadavad. Sellega

võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artikli 21 lõike 1 punkt c.

Lõike 3 kohaselt lähtutakse tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara võõrandamisel enne tsiviilhagi

lahendamist tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Eelkõige on sellisel juhul asjakohane TsMS § 389

lõige 5, mille kohaselt võib kohus hageja või kostja avalduse alusel määrata arestitud eseme müügi

ja müügist saadud raha hoiustamise selleks ettenähtud kontol, kui eseme väärtus võib oluliselt

langeda või kui eseme hoidmine põhjustaks ülemääraseid kulutusi.

24

Lõike 4 kohaselt arestitakse vara võõrandamisest saadud rahasumma. Võõrandamisega muutub

üksnes aresti ese: võõrandatud vara asemel jääb sama nõuet tagama selle eest saadud raha. Raha

hoitakse ja sellelt makstakse intressi Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004. a määruses nr 263

„Konfiskeeritud vara üleandmise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule

valdajale tagastamise, asitõendite arvele võtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise

ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord“

sätestatud korras. Märgitud määruse ajakohastamine on kavandatud paralleelselt käesoleva eelnõu

menetlemisega. Määruse muutmise eelnõu koostatakse pärast käesoleva eelnõu avalikku

kooskõlastamist, kuna määruse muutmise menetlus on seaduseelnõu menetlusest kiirem.

Lõikesse 5 koondatakse kehtiva KrMS § 126 lõikes 22 sisalduv regulatsioon väärtusetu või

väheväärtusliku asja, piraatkauba, võltsitud kauba ning muu võõrandamiseks kõlbmatu kauba

kohta. Kehtiva õigusega võrreldes lisatakse võimalus anda vara avaliku huviga kasutusse ning

laiendatakse sätte kohaldamise aluseid juhtudele, kus vara hoidmiseks vajalikud eritingimused või

eksperditeadmised ei ole mõistlikult kättesaadavad.

Vara hävitamine on põhjendatud eelkõige juhul, kui seda ei ole võimalik õiguspäraselt võõrandada,

ümber töötada ega avaliku huviga kasutusse anda. Avaliku huviga kasutusse andmine eeldab, et

vara kasutamine on seadusega kooskõlas ega kahjusta arestimise ega kriminaalmenetluse eesmärki.

Näiteks võib kaaluda arestitud sõiduki andmist uurimisasutusele kasutamiseks koolitusel või

jälitustegevuses, kui selline kasutamine on vara omadusi ja seisukorda arvestades sobiv.

Lõige 6 võimaldab esitada vara võõrandamise taotluse koos vara arestimise taotlusega. See

võimaldab otsustada vara edasise käitlemise kohe, kui võõrandamise vajadus on vara omaduste või

eeldatava hoidmisaja tõttu nähtav juba arestimise taotlemisel.

Vara arestimise ja võõrandamise eeldusi tuleb ühises taotluses põhjendada eraldi. Vara arestimise

lubatavusest ei tulene automaatselt selle võõrandamise lubatavus. Taotleja peab näitama, milline

lõikes 2 nimetatud alus esineb, ning esitama selle kontrollimiseks vajalikud andmed. Taotluste koos

esitamine ei vähenda kohtuliku kontrolli ulatust ega vara omaniku õigust vastuväiteid esitada.

Lõige 7 võimaldab kohtul anda vara omaniku nõusolekuta võõrandamiseks tingimusliku loa. Seda

saab teha juhul, kui vara koheseks võõrandamiseks ei ole veel alust, kuid olemasolevate andmete

põhjal saab kindlaks määrata asjaolu, mille saabumisel muutub võõrandamine vajalikuks.

Tingimusliku loa eesmärk on vältida samas küsimuses uut kohtusse pöördumist pärast varem

prognoositud asjaolu saabumist ja vähendada seeläbi kohtunike ja prokuröride kohtueelse

menetluse töökoormust.

Tingimuslikku luba andes peab kohus hindama võõrandamise vajalikkust ja omaniku huve samas

ulatuses nagu kohese võõrandamise korral. Edaspidiseks võib jätta üksnes objektiivselt

kontrollitava tingimuse täitumise, mitte võõrandamise põhjendatuse sisulise hindamise.

Lõike 8 järgi võib eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse peale, millega lahendatakse arestitud

vara võõrandamise taotlus, esitada määruskaebuse.

Eelnõu § 2 punkt 9.

25

Muudatusega nähakse ette, et iseseisvas konfiskeerimismenetluses kannab menetluskulud

konfiskeerimistaotluse rahuldamisel kolmas isik. Sellega tagatakse, et ka KrMS 162 peatükis

toimuvas menetluses on võimalik jaotada menetluskulud lähtuvalt menetluse tulemusest.

Eelnõu § 2 punkt 10.

Muudatusega täiendatakse kriminaalmenetluse alustamisele kohalduvaid nõudeid uue lõikega,

milles sõnastatakse sõnaselge kohustus planeerida alates kriminaalmenetluse alustamisest

kuriteoga saadud vara tuvastamiseks ja kriminaalmenetluses esitatavate nõuete tagamiseks

vajalikud menetlustoimingud ning asuda neid viivitamata läbi viima.

Sätte eesmärk on täita kriminaaltulu direktiivi artikli 4 lõikes 3 ettenähtud kohustus. Osutatud lõige

näeb ette, et kui on algatatud kuriteo uurimine, mis tõenäoliselt toob märkimisväärset

majanduslikku kasu, alustavad pädevad asutused kohe lõike 1 kohaseid kriminaaltulu

jälitamisega31 seotud uurimisi.

Kuigi direktiiv võimaldab liikmesriigil piirata nimetatud kohustuse kohaldamisala selliste

kuritegude uurimisega, mis võivad olla toime pandud kuritegeliku ühenduse raames, ei kasutata

eelnõuga seda võimalust. Riik on seadnud eesmärgiks suurendada kuritegevuse varalist mõjutamist

ning tuvastada kuritegelikul teel saadud vara võimalikult varajases menetlusetapis. Selle

eesmärgiga ei oleks kooskõlas piirata vara tuvastamise kohustust üksnes juhtudega, mil menetletav

tegu vastab KarS §-des 255 või 256 sätestatud kuritegude tunnustele.

KarS §-des 255 ja 256 sätestatud kuriteokoosseisude kohaldamine eeldab kuritegelikku ühendust

iseloomustavate tunnuste tõendamist. Kohtupraktikas nende koosseisude sisustamiseks kujundatud

nõudeid arvestades32, ei pruugi kuritegeliku ühenduse tunnused olla kriminaalmenetluse

alustamisel veel piisavalt selgelt tuvastatavad. Vara jälitamisega seotud menetlustoimingud tuleks

aga kavandada menetluse alguses viivitamata. Vastupidisel juhul võib kuriteoga saadud vara

peitmine, võõrandamine või muul viisil menetlusest kõrvale toimetamine raskendada selle

hilisemat tuvastamist ja varalise nõude tagamist. Kohustuse sidumine kuritegeliku ühenduse

tunnuste varajase tuvastamise või sellekohase õigusliku kvalifikatsiooniga võiks seetõttu takistada

sätte eesmärgi saavutamist.

Samuti võivad märkimisväärset majanduslikku kasu tuua kuriteod, mis ei ole toime pandud

kuritegeliku ühenduse raames või mille puhul ei ole võimalik kuritegeliku ühenduse koosseisu

tunnuseid tõendada. Vara tuvastamiseks vajalike tegevuste planeerimise vajadus tuleneb sellistel

juhtudel eelkõige kuriteoga saadava võimaliku majandusliku kasu suurusest ja vajadusest vältida

kuritegelikku päritolu vara jäämist majanduslikku käibesse.

Seetõttu piiritletakse sätte kohaldamisala direktiivis kasutatud sisulise kriteeriumi alusel. Kohustus

tekib juhul, kui menetletav kuritegu võib tõenäoliselt tuua suurt varalist kasu ehk KarS § 121 p 2

tähenduses kasu, mis ületab 40 000 eurot.

31 Ingl k asset-tracing, st siin ei ole mõeldud kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 31 sätestatud jälitustoiminguid

vaid üldisemalt vara leidmiseks vajalikke toiminguid. 32 Vt ka RKKK 14.03.2025 1-19-705/1769, p-d 180–189.

26

Eelnõu § 2 punkt 11.

Muudatusega täiendatakse KrMS §-i 221 võimalusega nõuda kohtutäiturilt süüdimõistva

kohtuotsuseta ja seletamatu päritoluga vara konfiskeerimisega seotud täiendavaid andmeid.

Kehtiva sätte esimese lõike kohaselt saab uurimisasutus panna kohtutäiturile kohustuse koguda

laiendatud konfiskeerimiseks vajalikke andmeid. Sama sätte teise lõike kohaselt võivad

prokuratuur ja kohus vajaduse korral nõuda laiendatud konfiskeerimise kohta täiendavaid andmeid.

Ka iseseisva konfiskeerimise menetluses võib konfiskeerimise eelduste kontrollimiseks ning

konfiskeeritava vara ulatuse kindlaksmääramiseks olla vaja kohtutäituri valduses olevaid

täiendavaid andmeid. Seetõttu laiendatakse senist andmete nõudmise võimalust ka KarS §-des 833

ja 834 sätestatud konfiskeerimisaluste kohaldamisele.

Eelnõu § 2 punkt 12.

Muudatusega täiendatakse KrMS 161 peatükis sätestatud konfiskeerimismenetluse korda

võimalusega jätta kahtlustatav või kolmas isik konfiskeerimismenetluse eraldamisest ajutiselt

teavitamata, kui teavitamine võib oluliselt kahjustada konfiskeerimismenetluse eesmärgi

saavutamist. Isikut tuleb teavitada viivitamata pärast teavitamata jätmise aluse äralangemist, kuid

hiljemalt tema vara arestimisel või muu konfiskeerimist või selle asendamist tagava abinõu

kohaldamisel.

KrMS § 4031 lõike 2 kohaselt eraldatakse konfiskeerimismenetlus uude toimikusse prokuratuuri

määrusega ning eraldamise määruse koopia lisatakse uude toimikusse. Sama põhimõte tuleneb

üldnormina KrMS § 216 lõikest 6. Kehtiv seadus ei sätesta sõnaselgelt, kas ja millal tuleb

eraldamise määrus kahtlustatavale või kolmandale isikule kätte toimetada või neid menetluse

eraldamisest muul viisil teavitada. Teavitamiskohustus võib siiski tuleneda KrMS § 34 lõike 1

punktis 1 sätestatud kahtlustatava õigusest saada teavet menetluse üldise käigu kohta. KrMS § 40²

lõike 2 kohaselt on see õigus konfiskeerimise erisusi arvestades ka kolmandal isikul, kelle vara

konfiskeerimise üle menetluses otsustatakse. KrMS § 34 lõike 1 punkt 1 annab kahtlustatavale

sõnaselgelt õiguse saada teavet menetluse üldise käigu kohta ning KrMS § 40² lõige 2 laiendab

selle õiguse kolmandale isikule, kelle vara konfiskeerimist otsustatakse.

Teatud juhtudel võib kohene teavitamine siiski kahjustada konfiskeerimismenetluse eesmärki.

Menetluse eraldamisest teada saades võib isik asuda vara varjama, võõrandama või muul viisil

menetleja eest kõrvale toimetama. See võib raskendada nii konfiskeerimisele kuuluva vara ja selle

asukoha väljaselgitamist kui ka konfiskeerimisnõude tagamist. Seetõttu võimaldab muudatus

teavitamist edasi lükata üksnes juhul, kui kohene teavitamine võib menetluse eesmärki oluliselt

kahjustada.

Muudatuse vajadusele on osutanud ka kuritegevuse varalise mõjutamise töörühm. Töörühma

raportis tehti ettepanek võimaldada jätta isik konfiskeerimismenetluse eraldamisest ja alustamisest

teavitamata ning teavitada teda hiljemalt vara suhtes piirangu kohaldamisel või muu tema osalust

eeldava menetlustoimingu tegemisel. Raportis seostati muudatust eesmärgiga parandada

kuritegeliku vara leidmise ja konfiskeerimise tulemuslikkust.

27

Teavitamise edasilükkamine on ajutine. Kui teavitamata jätmise alus langeb ära, tuleb isikut

viivitamata teavitada. Igal juhul tuleb seda teha hiljemalt vara arestimisel või muu varalise nõude

tagamise abinõu kohaldamisel, sest sellest hetkest alates mõjutab menetlus vahetult isiku õigusi

ning talle peab olema tagatud võimalus abinõu vaidlustada.

Eelnõu § 2 punktid 13–20.

Muudatustega ajakohastatakse KrMS 161 peatükis sätestatud konfiskeerimismenetluse korda ning

ühtlustatakse see KrMS 162 peatükis sätestatava iseseisva konfiskeerimise menetlusega ja

kriminaalmenetluse seadustiku vahepealsete muudatustega, sealhulgas 1. novembril 2026

jõustuvate määruste tegemise ja vormistamise üldreeglitega. Vajadus sätteid ajakohastada tuleneb

muu hulgas sellest, et mitu 161 peatüki sätet pärinevad 2007. aastast ja neid ei ole hiljem muudetud.

Punkt 13. KrMS § 4036 lõikest 2 jäetakse välja nõue edastada konfiskeerimistaotlus kohtule ka

elektrooniliselt. KrMS § 160² lõike 1 kohaselt edastatakse digitaalsed menetlusdokumendid

üldjuhul e-toimiku süsteemi või muu selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu ning KrMS § 1601

lõige 4 võimaldab pidada kriminaal- ja kohtutoimikut digitaalselt. Seetõttu ei ole

konfiskeerimistaotluse elektroonilise edastamise nõuet vaja erisättes korrata.

Punktid 14 ja 15. KrMS § 4038 pealkirjast ja sisulisest osast jäetakse välja nõue, et kohus peab

tegema konfiskeerimismenetluse määruse nõupidamistoas. Nõupidamistuppa siirdumine ei ole

määruse tegemiseks vajalik ning muudatus võimaldab kohtul menetlust paindlikumalt korraldada.

Punktid 16 ja 17. Paragrahvi 4038 lõiget 2 täiendatakse küsimustega, mille kohus peab

konfiskeerimismenetluses tehtavas määruses lahendama. Kohus peab sarnaselt KrMS § 306 lg-s 1

sätestatud kohtuotsuse tegemisel lahendatavatele küsimustele otsustama, kas konfiskeerimise

asendamise korras väljamõistetav summa tuleb tasuda korraga või ositi ning kas süüdimõistetu

varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid arvestades on põhjendatud summa tasumise

tähtaja ajatamine kuni kaheks aastaks või selle tasumine osade kaupa. Samuti peab kohus

lahendama isiku taotluse hüvitada talle süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel.

Punkt 18. KrMS § 4039 lõike 1 muudatusega jäetakse välja sättes sisalduv määruse tegemise vormi

käsitlev eriregulatsioon. Konfiskeerimismenetluses tehtava määruse koostamisele ja

vormistamisele kohaldatakse KrMS §-s 145 sätestatud üldreegleid, mistõttu ei ole nende

kordamine selles paragrahvis vajalik.

Punkt 19. KrMS § 4039 lõikes 2 asendatakse määruse koopia üleandmine selle edastamisega.

Muudatus muudab sätte tehnoloogianeutraalseks ja arvestab sellega, et menetlusdokumente võib

edastada elektrooniliselt.

Punkt 20. KrMS § 40310 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna määrusekaebuse lahendamise, sh

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise kord on sätestatud KrMS 15. peatükis.

Eelnõu § 2 punkt 21.

28

Muudatusega täiendatakse KrMS-i uue erimenetluse peatükiga 162, milles sätestatakse

süüdimõistva kohtuotsuseta ja seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise menetluskord. Kuna

erinevalt KrMS-i 161. peatükis sätestatud konfiskeerimismenetlusest ei sõltu uue menetluse

lõpptulemus isiku süüküsimuse lahendamisest, nimetatakse uus erimenetlus iseseisva

konfiskeerimise menetluseks.

Menetlussätted põhinevad suuresti KrMS-i 161. peatükis sätestatud konfiskeerimismenetluse

korral, kuid arvestavad sellega, et iseseisva konfiskeerimise menetluses ei ole kahtlustatavat ega

süüdistatavat. Isikut, kelle vara konfiskeerimist taotletakse, käsitatakse menetluses kolmanda

isikuna. Menetluse esemeks on üksnes selle kindlakstegemine, kas vara vastab KarS §-s 833 või

834 sätestatud konfiskeerimise eeldustele.

§ 40311. Iseseisva konfiskeerimise menetluse alustamine

Paragrahvi lõige 1 annab prokuratuurile pädevuse alustada KarS §-des 83³ ja 83⁴ sätestatud alustel

vara konfiskeerimiseks iseseisva konfiskeerimise menetlust. Menetlust võib alustada, kui lõpetatud

kriminaalmenetluses kogutud andmed annavad alust arvata, et vara suhtes võivad olla täidetud

süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise või seletamatu päritoluga vara konfiskeerimise

eeldused.

Lõikes 2 sätestatakse, et konfiskeerimistaotlus tuleb esitada kohtule hiljemalt kahe aasta jooksul

eelnenud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. Tähtaeg piirab pärast

kriminaalmenetluse lõpetamist kestvat õiguslikku ebakindlust ning aitab tagada

konfiskeerimisküsimuse lahendamise mõistliku aja jooksul. Pikem tähtaeg ei oleks põhjendatud,

sest pärast süüküsimuse lahendamisele suunatud kriminaalmenetluse lõpetamist on isikul

õigustatud ootus õigusrahu saabumisele. Kaheaastane tähtaeg puudutab üksnes

konfiskeerimistaotluse esitamist kohtule. Sellele lisandub taotluse kohtulikuks lahendamiseks ja

võimaliku määruskaebuse läbivaatamiseks kuluv aeg.

Ka iseseisva konfiskeerimise menetlus tervikuna tuleb läbi viia mõistliku aja jooksul. Kaheaastase

tähtaja järgimine ei tähenda seega iseenesest, et menetluse mõistliku aja nõue on täidetud.

Seejuures saab iseseisva konfiskeerimise menetlusaja mõistlikkuse hindamisel teatud mööndustega

arvestada ka erimenetlusele eelnenud lõpetatud kriminaalmenetluse kestust ja sealset riigivõimu

käitumist.

Lõige 3 välistab iseseisva konfiskeerimise menetluse korduva alustamise, kui sama vara

konfiskeerimise küsimus on samadel faktilistel asjaoludel juba jõustunud kohtulahendiga

lahendatud. Piirang kohaldub olenemata sellest, kas varasem lahend tehti süüküsimuse

lahendamisele suunatud kriminaalmenetluses või iseseisva konfiskeerimise menetluses ning kas

vara konfiskeeriti või jäeti konfiskeerimata. Säte ei takista menetluse alustamist muu vara suhtes

ega uutel faktilistel asjaoludel, kui selle vara konfiskeerimise küsimust ei ole varem sisuliselt

lahendatud.

Põhiseaduse (PS) § 23 lõike 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo

eest, milles ta on vastavalt seadusele mõistetud lõplikult süüdi või õigeks (ne bis in idem-

põhimõte). Ne bis in idem-põhimõte on mh sõnastatud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

29

kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23

lõike 3 tõlgendamisel arvestada.

EIK praktika kohaselt ei pruugi topeltmenetlemise keeld iseseisvale konfiskeerimismenetlusele

kohalduda. Seda juhul, kui menetlus ja selle raames kohaldatav konfiskeerimine ei ole inimõiguste

ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) autonoomses tähenduses kriminaalse ega karistusliku

iseloomuga. EIK on kohtuasjas Garofalo and others v. Italy hinnanud Itaalia preventiivset

konfiskeerimist ne bis in idem-põhimõttekontekstis. EIK pidas määravaks eelkõige seda, et

konfiskeerimine oli suunatud vara, mitte isiku vastu ja piirdus eelduslikult kuritegelikust tegevusest

saadud tuluga ning selle peamine eesmärk oli kõrvaldada ebaseaduslik rikastumine, mitte isikut

toimepandud teo eest karistada. Seetõttu käsitas EIK meedet olemuselt taastava, mitte

karistuslikuna ja leidis, et see ei olnud konventsiooni autonoomses tähenduses karistus. Sellest

lähtudes ei kujutanud asjaomane menetlus endast ka kriminaalsüüdistuse lahendamist ning isikut

ei olnud selles menetluses EIÕK lisaprotokolli nr 7 artikli 4 tähenduses uuesti kriminaalmenetluses

kohtu alla antud ega karistatud. EIK tunnistas seetõttu ne bis in idem põhimõttele tugineva kaebuse

tõttu vastuvõetamatuks.33

Lõikes 3 sätestatakse seega täiendav menetluslik garantii, mis võib pakkuda EIÕK-st tulenevast

kaitsest ulatuslikumat kaitset. Piiranguga välditakse sama konfiskeerimisküsimuse korduvat

lahendamist ning tagatakse jõustunud kohtulahendi siduvus ja õiguskindlus.

§ 40312. Tõendamiseseme asjaolud iseseisva konfiskeerimise menetluses

Paragrahv määrab kindlaks iseseisva konfiskeerimise menetluse tõendamiseseme. Menetluses

tuleb tuvastada KarS §-s 83³ või 83⁴ sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavad asjaolud.

Menetluses ei lahendata isiku süüküsimust ega otsustata tema kriminaalvastutust.

Tõendamiseseme täpne ulatus sõltub konfiskeerimise materiaalõiguslikust alusest. KarS § 83³

kohaldamisel tuleb muu hulgas hinnata vara seost konkreetse kuriteoga ja kriminaalmenetluse

lõpetamise alust. KarS § 83⁴ kohaldamisel tuleb hinnata tõendeid ja muid asjaolusid, mis näitavad

vara kuritegelikku päritolu, ilma et vara seostamine ühe konkreetse kuriteoepisoodiga oleks

tingimata võimalik.

§ 40313. Kohtueelne menetlus iseseisvas konfiskeerimise menetluses

Lõike 1 kohaselt kohaldatakse iseseisva konfiskeerimise kohtueelses menetluses KrMS-i

üldsätteid, kui 16². peatükis ei ole sätestatud teisiti. Seega võib konfiskeerimise eelduste

kontrollimiseks ja tõendite kogumiseks teha KrMS-is ette nähtud kohtueelse menetluse toiminguid,

sealhulgas nõuda välja andmeid ja dokumente, kuulata üle isikuid, korraldada läbiotsimist ning

teha ekspertiise. Samuti võib teha jälitustoiminguid, kui konkreetse jälitustoimingu tegemiseks on

täidetud KrMS-is sätestatud eeldused. Eelnõuga täpsustatakse eraldi, et jälitustoiminguga võib

koguda teavet ka konfiskeeritava vara kohta ning jälitustoimingut võib teha iseseisva

konfiskeerimise menetluses. Viide KrMS-i üldsätetele ei muuda ühegi menetlustoimingu tegemise

33 EIK 21.01.2025 Garofalo and others v. Italy, p-d 93–140 ja 145–151.

30

sisulisi eeldusi ega selleks nõutava loa korda. Samuti võib menetluses kohaldada konfiskeerimise

või selle asendamise tagamiseks varalise nõude tagamise abinõusid.

Lõige 2 välistab tõkendi kohaldamise. Tõkend on suunatud kahtlustatava või süüdistatava

menetlusest kõrvalehoidumise või uute kuritegude toimepaneku ärahoidmisele. Iseseisva

konfiskeerimise menetluses ei lahendata isiku süüküsimust ja menetluse ese on vara

konfiskeerimine, mistõttu ei ole tõkendi kohaldamine põhjendatud. Keeld ei välista vara suhtes

varalise nõude tagamise abinõude kohaldamist.

§ 40314. Uurimisasutuse toimingud kohtueelse menetluse lõpuleviimisel

Paragrahv reguleerib uurimisasutuse tegevust pärast vajaliku tõendusteabe kogumist.

Uurimisasutus edastab toimiku koos tõenditega prokuratuurile, kes otsustab menetluse edasise

käigu.

Prokuratuuri korraldusel koostatavas menetluse kokkuvõttes esitatakse konfiskeerimistaotluse

koostamiseks vajalikud põhiandmed. Kokkuvõte annab prokuratuurile ülevaate isikust, kelle vara

konfiskeerimist võidakse taotleda, menetluse seosest varem lõpetatud kriminaalmenetlusega,

konfiskeeritavast varast, selle suhtes kohaldatud tagamisabinõudest ning kogutud tõenditest.

Kokkuvõte koostatakse üksnes prokuratuuri korraldusel.

§ 40315. Prokuratuuri toimingud iseseisva konfiskeerimise menetluse toimiku saamisel

Paragrahv sätestab prokuratuuri otsustusvõimalused pärast toimiku saamist. Prokuratuur koostab

konfiskeerimistaotluse, kohustab uurimisasutust tegema lisatoiminguid või lõpetab menetluse

konfiskeerimise aluse puudumise või konfiskeerimise võimatuse tõttu. Menetluse lõpetamine

vormistatakse määrusega KrMS § 206 lõikes 1 sätestatud korras.

§ 40316. Iseseisva konfiskeerimise taotluse kohtusse saatmine

Lõikes 1 sätestatakse konfiskeerimistaotluse kohustuslik sisu. Taotluses tuleb määratleda isik, kelle

vara konfiskeerimist taotletakse, kirjeldada konfiskeeritavat vara ja selle asukohta, esitada andmed

kohaldatud tagamisabinõude kohta ning märkida, kas taotletakse konfiskeerimise asendamist.

Samuti peab taotlusest nähtuma selle seos lõpetatud kriminaalmenetlusega ja tõendid, millele

prokuratuur tugineb.

Lõike 2 kohaselt saadetakse taotluse koopia kolmandale isikule ja tema esindajale e-toimiku

vahendusel. Sellega tagatakse isikule võimalus tutvuda taotluse sisu ja ulatusega ning valmistada

ette oma seisukoht.

Lõige 3 võimaldab kohaldada kokkuleppemenetluse sätteid iseseisva konfiskeerimise menetluse

erisusi arvestades. Selleks peab kolmas isik andma KrMS §-s 243 sätestatud korras nõusoleku. Kui

prokuratuur ja kolmas isik jõuavad kokkuleppele konfiskeeritava vara suuruses, saadetakse

kokkulepe kohtule. Kokkulepe ei asenda kohtu otsustust, vaid kohus kontrollib konfiskeerimise

seaduslike eelduste täidetust.

§ 40317. Iseseisva konfiskeerimise menetlus kohtus

31

Paragrahv sätestab iseseisva konfiskeerimise kohtuliku menetlemise põhikorra. Konfiskeerimise

otsustab prokuratuuri taotlusel maakohtunik ning lahend vormistatakse määrusena.

Üldjuhul arutatakse taotlust kohtuistungil, kuhu kutsutakse prokurör, kolmas isik ja tema esindaja.

Kolmanda isiku ilmumata jäämisel lähtutakse KrMS §-st 269. Kohtulikul arutamisel kohaldatakse

vastavalt üld- või kokkuleppemenetluse sätteid, arvestades iseseisva konfiskeerimise menetluse

erisusi.

Taotluse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kolmas isik on kirjalikult kinnitanud, et tal ei

ole tema vara konfiskeerimise suhtes vastuväiteid. Kirjaliku menetluse kasutamine on kohtu õigus,

mitte kohustus. Ka vastuväidete puudumisel peab kohus kontrollima konfiskeerimise seaduslike

eelduste täidetust.

§ 40318. Kohtu määrusega lahendatavad küsimused iseseisva konfiskeerimise menetluses

Paragrahv sätestab küsimused, mille kohus peab konfiskeerimistaotluse lahendamisel otsustama.

Kohus hindab, kas vara suhtes on täidetud KarS §-s 83³ või 83⁴ sätestatud konfiskeerimise eeldused

ning kas ja millises ulatuses tuleb vara konfiskeerida.

Lisaks lahendab kohus äravõetud vara ja selle suhtes kohaldatud tagamisabinõude edasise saatuse,

konfiskeerimise asendamise korral väljamõistetava summa tasumise korra, võimaliku kahju

hüvitamise taotluse ning menetluskulude jaotuse. Kui konfiskeerimise asendamise summa korraga

tasumine oleks isiku varalist seisundit arvestades ebamõistlikult koormav, võib kohus selle

tasumise ajatada või lubada tasumist osade kaupa.

§ 40319. Kohtulahend iseseisva konfiskeerimise menetluses

Paragrahv määrab kindlaks võimalikud kohtulahendid. Kohus konfiskeerib vara või jätab

konfiskeerimistaotluse rahuldamata. Määrus edastatakse kolmandale isikule.

§ 40320. Iseseisva konfiskeerimise määruse vaidlustamine

Paragrahv annab prokurörile ja kolmandale isikule õiguse esitada määruskaebuse nii iseseisvat

konfiskeerimist lubava määruse kui ka konfiskeerimistaotluse rahuldamata jätmise määruse peale.

Määruskaebus esitatakse ja lahendatakse KrMS 15. peatükis sätestatud korras.

Eelnõu § 2 punkt 22.

Muudatuse eesmärk on luua selge õiguslik alus, et vabastada tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks kohtu poolt arestitud vallasasjad aresti alt, et tagastada need omanikule

või seaduslikule valdajale või selle ebaõnnestumisel arvata need riigivara hulka.

KrMS § 313 lg 1 punkt 10 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas otsus

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamise kohta ja meetmed tsiviilhagi või

avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks. Eelnev tähendab, et vara arestimine nõude tagamiseks

on osa kohtuotsusest, mis on vara hoidjale siduv.

Kuniks vara on aresti all, puudub vara hoidjal (nt PPA-l) seaduslik alus ilma uue vastava

kohtulahendita arestitud vara omanikule tagastada. Olukord on probleemne, sest riigiasutuste

32

(eelkõige PPA) laod ja parklad on täis asju (sh sõidukeid), millega ei ole midagi kasulikku ette

võtta, kuid mida ei saa ka omanikele tagastada ega hävitada.

Kui probleemi lähemalt vaadelda, siis selgub, et KrMS ei näe selget alust ette ka kohtuotsusega

arestitud vara suhtes uue sisulise lahendi tegemiseks ning uurimisasutused on sunnitud ootama

tagatava nõude aegumist. KrMS § 422 lõige 1 näeb küll ette aluse asjade tagastamiseks ja vara

aresti alt vabastamiseks nendeks juhtudeks, kui isik mõistetakse õigeks või kui tema suhtes on

kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid mitte süüdimõistva otsuse korral. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on sedastanud, et jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla

jäetud vara ei saa aresti alt vabastada ka kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise

korras (KrMS §-d 431–432)34. Selle põhjuseks on asjaolu, et eelviidatud kohtulahendi täitmisel

tekkivate küsimuste lahendamise regulatsioon ei võimalda muuta juba jõustunud kohtulahendist

tulenevaid õiguslikke järelmeid, vaid võimaldab lahendada üksnes kohtulahendi täitmisel

ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi35. Samuti ei saa nimetatud probleeme kõrvaldada KrMS § 306

lõike 5 alusel, kuna see säte võimaldab parandada üksnes ilmseid ebatäpsusi ega tohi mõjutada

otsuse sisu36.

Kuigi täitemenetluse seadustiku § 77 kohaselt on ka kohtutäituril õigus vara aresti alt vabastada37,

on sätte kohaldamise eeltingimuseks täitemenetluse alustamine. Kuna eelnõu skoopi mahuvad ka

juhtumid, mil kehtiva õiguse pinnalt ei ole võimalik täitemenetlust üldse alustadagi (eelnõu § 4221

lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud juhud), ei ole võimalik õiguslikku lünka TMS abil ületada.

Eelnevast nähtub, et vara aresti alt vabastamiseks (või valdaja muutmiseks38) on vaja luua

eraldiseisev õiguslik alus.

Paragrahvi lõige 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt võib kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu

täitmiskohtunik vallasasju hoidva riigiasutuse või kohtutäituri taotlusel otsustada asja tagastamise

omanikule või seaduslikule valdajale. Säte võimaldab riigiasutusel, kes asju ajutiselt valdab,

vabaneda vara hoidmise kohustusest selliste vallasasjade korral, mille hoiustamisele kulub

märkimisväärselt ressurssi. Sellisteks asjadeks võivad olla nt vanad viletsas seisukorras autod,

mille vastu puudub inimestel igasugune ostuhuvi, kuid mis võtavad parklas ruumi ning nõuavad

seisukorra säilitamiseks regulaarselt tähelepanu, aga ka vallasasjad, mida tuleb hoiustada

siseruumides. Oluline on märgata, et sätte reguleerimisala piirdub üksnes vallasasjadega, kuna

eelnõuga lahendatavaks probleemiks on just vallasasjade (sh liiklusvahendite) pikaajaline

hoiustamine PPA jt riigiasutuste ruumides ja territooriumil. Lisaks eeltoodule väärib märkimist, et

kõnesoleva normi sõnastuses on läbivalt viidatud vallasasjadele (või asjadele) mitmuses. Selline

valik on taotluslik, kuna norm mitte ainult ei võimalda (ühe taotlusega) taotleda ning (ühe

määrusega) lahendada mitme vallasasja korraga aresti alt vabastamist, vaid koguni julgustab normi

rakendajat selliselt toimima. Iga eseme kohta eraldi taotluse esitamine ning eraldi määruse

koostamine oleks väga ebapraktiline ning ressurssi raiskav lahendus, millest tuleks hoiduda. Ühe

34 RKKK 3-1-1-26-16, p 11. 35 RKKK 1-22-1608, p 8 koos selles sisalduvate viidetega. 36 RKKK 1-22-454 p 8. 37 Kehtib ka juhtudel, mil vara on arestinud kohus, mitte täitur ise, vt RKKK 3-1-1-43-13, p 42. 38 Kohtulahendiga jäetakse menetluses varem arestitud vara aresti alla eelneva valdaja, eelkõige PPA juurde.

33

soovitusliku võimalusena võiks koondada ühte taotlusse nt asjad, mis on arestitud ühes ja samas

kohtuasjas.

Eelnõus on taotluse esitamise õigusega isikuna selgelt käsitletud just riigiasutusest asja hoidjat.

Valitud sõnastuse mõte on välistada taotluseõigusega isikute ringist eelkõige eraõiguslikud isikud,

kellele on võimalik KrMS § 142 lõike 7 alusel anda asi hoiulepinguga vastutavale hoiule.

Kohtule on võimalik taotlus esitada neljal juhul – kui kriminaalmenetluses rahuldatud tsiviilhagi

või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks on arestitud:

1) vallasasjad, mille müügist saadud rahast ei jätku eeldatavasti täitekulude katteks või jätkub

üksnes täitekulude katteks, või

2) vallasasjad, mille suhtes ei ole täitemenetlust alustatud 6 kuu jooksul, või

3) vallasasjad, mida ei ole õnnestunud realiseerida aasta jooksul.

Punktis 1 sätestatud kaks alternatiivi aitavad aresti alt vabastada vara, mida tegelikkuses ei oleks

üldsegi pidanud hilisema täitemenetluse läbiviimise võimatuse või ebaõnnestumise tõttu arestima

või mis on võrreldes arestimise aja seisuga märgatavalt väärtust kaotanud. Nimelt sisaldub TMS §

53 lõikes 2 keeld, mille kohaselt ei arestita vara, kui võib eeldada, et arestitavate esemete müügist

saadud rahast jätkub üksnes täitekulude katteks (või isegi mitte selleks). Taoliste esemete

arestimine on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega ning riivab tugevalt (või koguni rikub)

omandiõigust, kuna isik jäetakse varast sunniviisiliselt ilma vastusoorituseta ilma (isiku vastu

suunatud rahaline nõue isegi eseme müügi tulemusel ei väheneks).

Punkt 2 on mõeldud juhtudeks, mil täitemenetlust ei ole alustatud kuue kuu jooksul vastava

kohtuotsuse jõustumisest. Kehtiva täitemenetluse regulatsiooni kohaselt viib kohtutäitur

täitemenetluse üldreeglina läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel (TMS § 23 lg 1 ls 1).

See tähendab, et täitemenetluse algatamiseks on sissenõudja kohustatud pöörduma vastava

avaldusega kohtutäituri poole ning selleks ei ole ette nähtud tähtaega. Kui sissenõudja initsiatiivi

üles ei näita, tekib õiguslik vaakum, kus kohus on vara tsiviilhagi tagamiseks arestinud, kuid

täitemenetlust läbi viia ei saa. Samuti ei saa vara tagastada ega hävitada. Selline olukord tähendab

tarbetut ressursikulu asutusele, kes vara oma valduses hoiab. Kõnesoleva klausli seadusesse

lisamise järel on vara hoidjal võimalik tekkinud patiseisu lahendamiseks pöörduda kohtu poole

vara aresti alt vabastamise taotlusega.

Punkt 3 hõlmab olukordi, kus arestitud vara täitemenetluses realiseerimine ei ole õnnestunud aasta

jooksul täitemenetluse alustamisest. Vastavalt eelnõule on võimalik vara hoidjal sel juhul esitada

kohtule taotlus vara aresti alt vabastamiseks. Muudatusega on võimalik hoida kokku ressurssi, mis

kulub asja hoiustamisele, arvestades, et asja müük ei ole õnnestunud pika aja jooksul ega pruugi

õnnestuda ka tulevikus. Kuigi mõnede asjade puhul (eelkõige kinnisasjad) võib eeldada keskmisest

pikemat müügiaega, ei ole aastane täitemenetlus põhjendatav kõigi asjade (eriti eelnõu objektiks

olevate vallasasjade) puhul ning seadus peaks nägema asja hoidvale riigiasutusele ette võimaluse

asja hoiustamise kohustusest vabaneda.

34

Kohus võib taotluse rahuldada, aga ka rahuldamata jätta, kui leiab hüvede kaalumisel, et vara aresti

alt vabastamine võib võlausaldaja nõuete rahuldamise ohtu seada. Sellise otsuse võib tingida nt

juhtum, mil arestitud asja väärtus on ekslikult määratud tegelikust väiksemaks (st tegemist ei ole

mitterealiseeritava varaga TMS § 53 lg 2 tähenduses) või kui täitemenetlust ei ole alustatud

mõjuval põhjusel (nt sissenõudjat pole täitedokumendist korrektselt teavitatud). Mõistagi peaks

kohus taotluse rahuldamisest keeldumise esmase tingimusena leidma, et vara aresti all hoidmine

on jätkuvalt põhjendatud.

Kui omanik või seaduslik valdaja ei ole vara 60 päeva jooksul alates asja tagastamise otsusest ära

viinud või leppinud asja hoidjaga kokku asja teisaldamist mõistliku aja jooksul, võib vara hoidja

selle harilikust väärtusest odavamalt võõrandada või võimalikult odavalt ja keskkonnasäästlikult

hävitada. Eelnev tähendab, et kui vara ei õnnestu täitemenetluse käigus realiseerida ja asja omanik

ega seaduslik valdaja ei tunne eseme vastu enam huvi (st pole esemele järele tulnud ega ära viimist

kokku leppinud), võib vara hoidja selle võõrandada väljaspool täitemenetluslikku formaati (nt

oksjoni asemel viia eseme vanametalli kokkuostu) ja harilikust väärtusest odavamalt või isegi

tasuta. Viimase abinõuna võidakse asi hävitada, kui selle muul otstarbel realiseerimine pole

mõistlikult võimalik. Siinjuures tuleks lähtuda loogikast, et tasuta võõrandamine tuleb kõne alla

siis, kui asja raha eest võõrandada ei õnnestunud või kui see pole otstarbekas. Hävitamisele tuleks

aga eelistada tasuta võõrandamist, nt annetada võimalusel (ja sõltuvalt eseme tüübist)

heategevuseks vms. Oluline on ka see, et omanikku või seaduslikku valdajat oleks eelnevalt

teavitatud võimalusest ese tagasi saada. Teavitamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluses kutse

kättetoimetamise standardist (KrMS § 165, vt täpsemalt kõnesoleva paragrahvi lg 4 selgitust) ning

tähtaja arvestamisel toimida analoogselt KrMS-is sätestatud määruskaebemenetlusega (vt KrMS §

387).

Kui isikut ei ole tagastamisotsusest nõuetekohaselt teavitatud või talle on varaga toimetades muul

viisil õigusvastaselt tekitatud kahju (nt vara võõrandatakse põhjendamatult enne 60-päevase

ooteperioodi lõppu), võib kõne alla tulla kahju hüvitamine riigivastutuse seaduses või

haldusmenetluse seaduse §-s 109 sätestatu alusel ning korras.

Vara võõrandamisest või hävitamisest saadud tulust kaetakse selle võõrandamise või hävitamise

kulud ning ülejäänud summa arvatakse riigivara hulka.

Paragrahvi lõige 4 sätestab kohtule esitatava taotluse nõuded: taotlus peab sisaldama arestimise

aluseks olevat kohtuotsust ja asja hoidja põhjendustega hinnangut lõikes 1 esitatud asja tagastamise

tingimuste täidetuse kohta. Normi eesmärk on garanteerida, et kohtuniku ette jõuab vajaliku

informatsiooni ja asjakohaste põhjendustega taotlus, kus on selgelt näidatud, miks varem nõude

tagamiseks arestitud vara tuleks aresti alt vabastada. Selliselt toimides ei pea kohus ise asuma välja

selgitama asja väärtust või muid varaga seotud asjaolusid (nt millal on vara arestitud või millal

täitemenetlust alustati), vaid taotleja peab näitama, et esineb vähemalt üks eespool nimetatud

neljast taotluse rahuldamise alusest (sätestatud lõikes 1).

Kohtul on võimalik lahendada taotlus kahel viisil. Kohus võib taotluse rahuldada ja vara aresti alt

vabastada või jätta taotluse rahuldamata, kui vara arestist vabastamise eeldused ei ole täietud. Enne

35

asja sisulist lahendamist on kohtul võimalik anda taotluse esitajale ka tähtaeg taotluse puuduste

kõrvaldamiseks.

Lõike 4 kohaselt lahendab kohus taotluse määrusega. Menetlusökonoomia tagamiseks nähakse

seaduses ette võimalus kõnealust taotlust lahendada kirjalikus menetluses. Arvestades, et tegemist

on juba arestitud varaga, ei ole suulise istungi korraldamine asjas tingimata vajalik, kuna kohtu

otsusega ei raskendata vara omaniku olukorda (need küsimused on lahendatud vara (esmase)

arestimise ja/või nõude tagamise otsustamise käigus). Normi eesmärki silmas pidades on

tõenäoline hoopis isiku olukorra kergendamine – vara võidakse otsustada omanikule tagastada.

Eelnimetatud põhjustel pole määrus selle lõike kohaselt vaidlustatav.

Lõige 4 annab ühtlasi kohtule õiguse lahendada taotlus pealdisena. Sellise lahenduse eelduseks on

mõistagi, et taotlus on vormistatud nõuetekohaselt (eeskätt sisaldab asja kirjeldust ja andmeid asja

väärtuse, omaniku, seotud kriminaalasja, võlausaldaja ja eelnenud täitemenetluse kohta). Lõike

kohaselt toimetatakse määrus vallasasja omanikule või seaduslikule valdajale kätte KrMS §-s 165

sätestatud korras, mis reguleerib kutse kättetoimetamist. Valik on tehtud lähtuvalt asjaolust, et

mõned arestitud vallasasjad on hoiul juba aastaid ning puudub kindlus, et määruse lisamine e-

toimikusse vastava kriminaalasja juurde isiku teavitamise garanteeriks. Samas ei võta säte kohtult

siiski võimalust isikut elektrooniliselt või e-toimiku kaudu teavitada (lõiked 4 ja 41), kui pole

kahtlust, et isiku teavitamine sel viisil õnnestub.

Täitekulude arvestuses eelnõu tulemusel põhjapanevaid erisusi üldisest TMS-i loogikast ei teki:

kui eseme suhtes täitetoiminguid tehtud ei ole, siis täitekulude nõudmise või mahaarvamise õigus

puudub39. Kui täitemenetlust on alustatud, kuid kohus vabastab arestitud vara aresti alt, sest täituril

ei ole õnnestunud vara realiseerida aasta jooksul, tuleb endiselt lähtuda TMS § 38 lg-s 1 sätestatud

üldreeglist, mille kohaselt tasub täitekulud võlgnik. Selle põhjuseks on asjaolu, et mingi konkreetse

vallasasja aresti alt vabastamine ei tähenda, et isiku suhtes alustatud täitemenetlus lõpetatakse –

nõue võidakse täita isiku muu vara arvelt.

Eelnõu § 2 punkt 23.

Muudatusega luuakse kriminaalmenetluse seadustikku eraldi jaotis Euroopa Liidu liikmesriikide

vaheliseks koostööks kuriteoga seotud vara tuvastamisel, selleks vajaliku teabe vahetamisel ning

vara käsutamise ajutisel piiramisel.

§ 48956. Kohaldamisala ja pädevad asutused

Lõige 1 piiritleb jaotise kohaldamisala, milleks on koostöö Euroopa Liidu liikmesriikidega

kuriteoga seotud vara tuvastamisel ja vara käsutamise ajutisel piiramisel kriminaaltulu direktiivi

alusel.

Lõige 2 määratleb kuriteoga seotud vara mõiste. Kriminaaltulu direktiivi artikli 3 punktides 1–3

kasutatud mõisted tulu, vara ja kuriteovahend on üle kantud Eesti karistusõiguse terminoloogiasse.

Kuriteoga saadud vara, kuriteo toimepanemise vahend ja vahetu objekt vastavad karistusseadustiku

39 RKTK 3-2-1-78-03 p 14.

36

§-des 83 ja 83¹ kasutatavatele mõistetele, mis koos direktiivi mõistete viitega tagab kooskõla nii

direktiivi kui ka Eesti karistusõigusega. Piirang „mille kohta on tehtud või võidakse teha vara

arestimise või konfiskeerimise otsus" tuleneb direktiivi artikli 9 lõike 1 esimesest lõigust ja piiritleb

teabevahetuse eseme. Otsuse olemasolu teabevahetuse hetkel ei ole nõutav, vaid hõlmatud on ka

vara, mille suhtes arestimise või konfiskeerimise otsus alles võidakse teha.

Lõige 3 määrab pädevateks asutusteks Politsei- ja Piirivalveameti ja prokuratuuri. Kriminaaltulu

direktiivi artikli 5 lõige 1 nõuab vähemalt ühe kriminaaltulu tuvastamise üksuse määramist ega

piira üksuste arvu. Piisab sellest, kui määratud asutused katavad ülesanded koos. Politsei- ja

Piirivalveamet täidab teabevahetuse ülesandeid, olles ühtlasi 10. jaotise kohane ühtne kontaktpunkt

ning prokuratuur annab loa teabe tõendina kasutamiseks (§ 48962) ja teostab järelevalvet vara

käsutamise ajutise piiramise üle (§ 48960 koostoimes §-ga 1415).

Lõige 4 näeb ette, et teabevahetuse korraldus, kasutatav kanal ja edastatava teabe ulatus lähtuvad

üldjuhul 10. jaotisest, millega on üle võetud direktiiv (EL) 2023/977. Säte võtab üle direktiivi

artikli 9 lõike 5, mille kohaselt toimub kriminaaltulu tuvastamise üksuste vaheline teabevahetus

turvalise teabevahetusvõrgu SIENA kaudu. Kuna Politsei- ja Piirivalveamet on koostööks pädev

asutus nii käesoleva jaotise kui ka 10. jaotise tähenduses, kasutatakse mõlemaks infovahetuseks

SIENAt.

§ 48957. Kuriteoga seotud vara tuvastamise teabevahetuse taotlus

Lõige 1 võtab üle kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõike 1 esimese lõike, mille kohaselt pädev

asutus võib teise liikmesriigi pädeva asutuse taotlusel edastada kättesaadavat teavet, mida taotlev

liikmesriik vajab kuriteoga seotud vara tuvastamisega seotud uurimiste läbiviimisel.

Lõige 2 määratleb teabe kättesaadavuse kahe kategooria kaudu, milleks on otsene ja viivitamatu

juurdepääs ning õigus saada teavet teistelt asutustelt seaduse alusel. Kategooriad peegeldavad

direktiivi artikli 6 ülesehitust, mis eristab teavet, millele üksustel peab olema kohene ja otsene

juurdepääs, ning teavet, millele juurdepääs võib toimuda ka taotluse alusel. Kohese ja otsese

juurdepääsuga teabe hulka kuuluvad artikli 6 lõike 2 kohaselt kinnistusraamat, rahvastikuregister,

sõidukite register, äriregister, tegelike kasusaajate register ja pangakontode register. Taotluse alusel

kättesaadav teave hõlmab artikli 6 lõike 3 kohaselt muu hulgas maksuandmeid,

sotsiaalkindlustusandmeid, tolliandmeid ning teavet hüpoteekide, ülekannete ja kontojääkide

kohta. Samuti on selline jaotus kooskõlas KrMS 10. jaotise § 508⁸⁸ jaotusega otse ja kaudselt

juurdepääsetava teabe vahel.

Lõige 3 võtab üle kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõike 2, loetledes taotluse kohustuslikud andmed

kaheksas punktis. Need hõlmavad taotluse eset, põhjendusi, menetluse laadi, kuriteo liiki, seost

taotluse saanud liikmesriigiga, vara üksikasju, isikute identifitseerimiseks vajalikke andmeid ja

kiireloomulisuse põhjendusi. Kui taotlus ei vasta nendele kriteeriumidele, ei too see kaasa

automaatset rahuldamata jätmist. § 489⁵⁸ lõike 3 kohaselt on tegemist valikulise keeldumise

alusega, millele peab eelnema konsultatsioon § 489⁵⁸ lõike 4 alusel, et taotluse esitanud asutus

saaks puudused kõrvaldada ja taotlust täiendada.

§ 48958. Taotluse täitmisest keeldumise alused

37

Paragrahv eristab kohustuslikke (lõige 1) ja valikulisi (lõiked 2 ja 3) keeldumise aluseid, järgides

kriminaaltulu direktiivi struktuuri, kus osa piiranguid on sõnastatud teabe edastamise lubatavuse

absoluutsete keeldudena (artikli 9 lõike 1 teine lause, artikli 2 lõige 4) ja osa liikmesriigi

kaalutlusõigusena (artikli 9 lõige 6).

Lõike 1 punkt 1 võtab üle direktiivi artikli 9 lõike 1 teise lause. Edastada tohib üksnes Europoli

määruse (EL) 2016/794 II lisa B osa lõikes 2 loetletud kategooriatesse kuuluvaid isikuandmeid,

mis hõlmavad kahtlustatavate ja seotud isikute identifitseerimisandmeid, kontaktandmeid,

majandus- ja finantsandmeid ning muid Europoli analüüsitööks lubatud kategooriaid. Sellest

loetelust on välistatud ekspertiisi abil isiku tuvastamiseks kasutatav teave (II lisa B osa lõike 2

alapunkti c alapunkt v), näiteks sõrmejäljed, DNA-profiilid ja hääleprofiil. Sätte konstruktsioon

tähendab, et keelduda tuleb nii siis, kui taotletakse loetelust väljapoole jäävaid isikuandmeid, kui

ka siis, kui taotletakse biomeetrilisi andmeid. Piirangu eesmärk on tagada, et teabevahetus toimuks

Europoli määrusega kooskõlas olevas andmekaitseraamistikus. Biomeetriliste ja muude eriliigiliste

identifitseerimisandmete vahetamine toimub teiste instrumentide alusel.

Lõike 1 punkt 2 tuleneb direktiivi artikli 9 lõike 1 esimesest lõikest ning sätestab, et kui pädeval

asutusel ei ole taotletud andmetele juurdepääsu ega õigust neid teistelt asutustelt saada, ei ole teave

§ 489⁵⁷ lõike 2 tähenduses kättesaadav ning selle edastamine ei ole võimalik. Alus hõlmab ka

olukorda, kus riigisisesest õigusest tulenev kasutuspiirang või andmata jäetud luba välistab teabe

edastamise.

Lõike 1 punktiga 3 võetakse üle direktiivi artikli 2 lõikest 4 tulenev kohaldamisala piirang.

Teabevahetus toimub üksnes selliste kuritegude suhtes, mis on karistatavad vähemalt üheaastase

vangistusega. Karistatavust hinnatakse Eesti õiguse järgi ning taotluse aluseks olev tegu peab

olema karistusseadustiku kohaselt kuriteona karistatav vähemalt üheaastase vangistusega; taotleva

riigi karistusmäär ei ole oluline.

Lõikega 2 võetakse üle direktiivi artikli 9 lõike 6 kaalutlusõiguslikud keeldumise alused. Täitev

riik võib taotluse täitmisest keelduda, kui see kahjustaks Eesti peamisi riiklikke julgeolekuhuve,

ohustaks pooleliolevat kriminaalmenetlust, seaks otseselt ohtu isiku elu või kehalise puutumatuse

või oleks taotluse eesmärki arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne või ebaoluline. Pädev asutus

kaalub keeldumise põhjendatust igal üksikjuhtumil, arvestades ohu tõsidust ja teabevahetuse

eesmärki.

Lõige 3 võimaldab taotluse rahuldamata jätta sisunõuetele mittevastavuse tõttu. Tegemist on

kaalutlusõigusliku alusega ning pädev asutus võib puuduliku taotluse täita, kui puudus sisulist

menetlemist ei takista, või paluda konsultatsiooni käigus taotluse täiendamist.

Lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikli 9 lõige 7, mille kohaselt konsulteeritakse enne taotluse

rahuldamata jätmist taotluse esitanud asutusega ning tehakse talle teatavaks keeldumise põhjused.

Kui keeldumise alus esineb üksnes taotluse osa puhul, tuleb ka keelduda üksnes osaliselt ning

ülejäänud osas taotlus täita.

§ 48959. Taotluse täitmise tähtajad

38

Paragrahviga võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artikli 10, millega kehtestatakse teabevahetusele

siduvad tähtajad, mis on direktiivi üks keskseid uuendusi võrreldes senise õigusraamistikuga.

Lõikes 1 eristatakse kolme olukorda. Taotlus, mis ei ole kiireloomuline, täidetakse seitsme päeva

jooksul. Kiireloomulise taotluse tähtaeg sõltub teabe liigist ning on kaheksa tundi, kui taotlus

puudutab teavet, millele pädeval asutusel on otsene juurdepääs, ja kolm päeva, kui taotlus puudutab

teavet, mida pädev asutus taotleb teistelt asutustelt päringu alusel. Kaheksatunnine tähtaeg vastab

direktiivi artikli 10 lõike 1 punktile b, mis seob selle andmebaasides ja registrites hoitava

otsejuurdepääsuga teabega. Tähtaja lühidus on põhjendatud sellega, et sellise teabe väljastamine ei

eelda teiste asutuste kaasamist. Taotluse kiireloomulisuse määrab ja seda põhjendab taotluse

esitanud asutus § 489⁵⁷ lõike 3 punkti 8 alusel. Näiteks kui reede õhtul saabub kiireloomuline

taotlus kahtlustatava Eestis asuva kinnisvara ja sõidukite kohta põhjendusega, et taotlevas riigis

otsustatakse esmaspäeval vara arestimine, tuleb registritest nähtuv teave edastada kaheksa tunni

jooksul olenemata nädalapäevast.

Lõigetega 2 ja 3 võetakse üle direktiivi artikli 10 lõikes 2 sätestatud tähtaja pikendamise

mehhanism. Tähtaega võib pikendada, kui taotluse täitmine seitsme- või kolmepäevase tähtaja

jooksul on ebamõistlikult koormav või kui kaheksatunnise tähtajaga taotluse esemeks olev teave

ei ole vahetult kättesaadav (nt kui vastav andmebaas ei ole mingil põhjusel ajutiselt kättesaadav).

Pikendamisest ja selle põhjusest teavitatakse taotluse esitanud asutust viivitamata ning teave

edastatakse hiljemalt seitsme päeva jooksul esialgse seitsmepäevase tähtaja möödumisest või

kolme päeva jooksul esialgse kaheksatunnise või kolmepäevase tähtaja möödumisest. Näiteks kui

kolmepäevase tähtajaga taotlus hõlmab suurt hulka äriühinguid, mille kõigi kohta päringute

tegemine ettenähtud aja jooksul on ebamõistlikult koormav, teavitab pädev asutus taotlejat

pikendamisest ja edastab teabe hiljemalt kolme päeva jooksul esialgse tähtaja möödumisest.

Kriminaaltulu direktiivi artikli 10 lõike 2 sõnastus ei ole kolmepäevase tähtaja pikendamise osas

järjekindel. Lõike esimese lause kohaselt võib pädev asutus teabe andmisega viivitada kahel juhul.

Esimene puudutab lõike 1 punktis b nimetatud kaheksatunnise tähtajaga taotlust, mille esemeks

olev teave ei ole vahetult kättesaadav. Teine puudutab lõike 1 punktis a nimetatud seitsmepäevase

tähtajaga taotlust, mille täitmine on ebaproportsionaalselt koormav. Lõike teine lause näeb

pikendatud tähtaja sõnaselgelt ette ka lõike 1 punktis c nimetatud kolmepäevase tähtaja puhul.

Seega ei ole direktiivi sõnastusest selge, millist pikendamise alust on mõeldud kolmepäevase

tähtaja puhul.

Teise lause viitest punktile c järeldub, et direktiiv kolmepäevase tähtaja pikendamist ei välista.

Vastupidine tõlgendus jätaks punkti c jaoks ette nähtud pikendatud tähtaja rakendusalata. Esimeses

lauses nimetatud kahest tingimusest saab punkti c puhul kohalduda üksnes ebamõistliku koormuse

alus, sest punktis c peetakse silmas just sellist teavet, millele pädeval asutusel otsest juurdepääsu

ei ole ja mis ei ole seetõttu kunagi vahetult kättesaadav. Kui pikendamine sõltuks sellest

tingimusest, oleks see alati lubatud ja kolmepäevane tähtaeg kaotaks mõtte. Koormuse

ebaproportsionaalsuse hindamine eeldab seevastu igal üksikjuhtumil eraldi kaalumist.

Kolmepäevane tähtaeg puudutab kiireloomulisi taotlusi, mille täitmiseks tuleb teavet küsida teistelt

asutustelt. Just nende puhul võib täitmine ettenähtud aja jooksul osutuda ebamõistlikult

39

koormavaks. Seetõttu võib eelnõu kohaselt pikendada ka kolmepäevast tähtaega, kui taotluse

täitmine selle jooksul on ebamõistlikult koormav. Pikendamine ei ole automaatne ega vabasta

pädevat asutust kohustusest edastada teave niipea kui võimalik.

Lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikli 10 lõige 3, mille kohaselt tähtaja kulgemine algab taotluse

kättesaamisest. Kuna teabevahetus toimub SIENA kaudu, on kättesaamise hetk tehniliselt

tuvastatav. Kaheksatunnise tähtaja järgimine eeldab, et pädeva asutuse teabevahetusvõimekus on

tagatud ka väljaspool tavapärast tööaega, sama nõue kehtib ka KrMS 10. jaotise ühtsele

kontaktpunktile.

§ 48960. Vara käsutamise ajutine piiramine rahvusvahelises koostöös

Paragrahviga võetakse koostoimes §-ga 141⁵ üle kriminaaltulu direktiivi artikli 11 lõige 3, mille

kohaselt peab kriminaaltulu tuvastamise üksustel olema õigus võtta viivitamatuid meetmeid, kui

esineb vahetu oht, et jälitatud ja kindlakstehtud vara kaob enne, kui teine liikmesriik jõuab esitada

määruse (EL) 2018/1805 alusel arestimistunnistuse. Meetme otstarve on kõrvaldada ajaline lünk

vara tuvastamise ja arestimisotsuse tunnustamise vahel, mille kestel vara omanik võib uurimisest

teada saades vara võõrandada või kõrvaldada. Direktiivi põhjenduspunktis 23 on seda olukorda

kirjeldatud eelkõige kiiresti kaduva vara, näiteks krüptovara näitel, ja juhtumina, kus taotluse

saanud liikmesriigi pädevad asutused ei saa viivitamata meetmeid võtta, kuna selles riigis

kriminaalmenetlust ei toimu.

Säte on üles ehitatud viitena §-le 141⁵ ning lisab üksnes rahvusvahelise koostöö eritingimused.

Piirata võib üksnes sellise vara käsutamist, mis on tuvastatud § 489⁵⁷ lõike 1 alusel esitatud taotluse

täitmise käigus. Meede ei ole iseseisev volitus, vaid teabevahetuse tagajärg. Pädev asutus saab

piirangut kohaldada vara suhtes, mille ta on teise liikmesriigi taotlust täites üles leidnud.

Kommenteeritava sätte alusel saab KrMS § 141⁵ meedet kohaldada ka siis, kui Eestis

kriminaalmenetlust ei toimu. See on piiriülese menetluse olemuslik tunnus ja ühtlasi põhjus, miks

§ 141⁵ üldnormist ei piisa.

Piirangu kohaldamine eeldab, et on alust eeldada arestimistunnistuse esitamist Eestile määruse

(EL) 2018/1805 alusel. Tingimus on direktiivi sõnastusega võrreldes täiendav ja põhjendatud

proportsionaalsuse põhimõttega. Vara käsutamise piiramine riivab omandipõhiõigust (põhiseaduse

§ 32, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17) olukorras, kus Eestis kriminaalmenetlust ei toimu,

mistõttu tugineb riive õigustus üksnes teise liikmesriigi menetluse perspektiivile. Meetme mõte on

säilitada vara lühikeses ajaaknas välismaise uurimise teatavakssaamise ja arestimistunnistuse

tunnustamise vahel. Kui arestimistunnistuse esitamine ei ole tõenäoline, puudub riivel legitiimne

eesmärk ning meedet kohaldada ei tohi.

Eeldatavuse hindamisel ei saa selles menetlusstaadiumis nõuda määruse (EL) 2018/1805

kohaldamise tingimuste täielikku kontrolli, kuna arestimistunnistust ja selles sisalduvaid andmeid

veel ei ole. Hinnang antakse teabevahetuse käigus edastatud andmete ja muul viisil saadud teabe

põhjal. Alus eeldada arestimistunnistuse esitamist on olemas eelkõige siis, kui taotlev riik on

tunnistuse esitamisest teatanud, kuid ka siis, kui muud asjaolud viitavad tunnistuse esitamisele,

40

näiteks kui taotlusest nähtub, et taotlevas riigis on arestimisotsuse tegemine ettevalmistamisel, või

kui taotlev riik on teatanud kavatsusest vara arestida. Vastupidi ei ole alust eeldada tunnistuse

esitamist, kui taotlusest nähtuvalt on tegemist üksnes vara kaardistamisega ilma varavastase

meetme väljavaateta või kui taotlev riik on teatanud, et arestimist ei kavandata.

§ 48961. Omaalgatuslik teabeedastus

Paragrahviga võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõige 3, mille kohaselt peab pädeval

asutusel olema võimalik edastada teisele liikmesriigile kuriteoga saadud või seotud vara

puudutavat teavet ka omal algatusel. Omaalgatuslik teabeedastus on mõeldud olukordadeks, kus

pädevale asutusele on tema ülesannete täitmisel saanud teatavaks teave, mis võib olla vajalik teise

liikmesriigi kriminaaltulu tuvastamise üksuse ülesannete täitmiseks. Sellisel juhul ei pea Eesti

pädev asutus ootama teise liikmesriigi taotlust, vaid võib asjakohase teabe edastada omal algatusel.

Lõikes 1 sätestatakse omaalgatusliku teabeedastuse eeldused. Edastada võib üksnes pädevale

asutusele teadaolevat teavet kuriteoga seotud vara kohta ning seda juhul, kui on alust arvata, et

teave on vajalik teise liikmesriigi direktiivi artikli 5 alusel määratud pädeva asutuse ülesannete

täitmiseks. Säte ei pane pädevale asutusele kohustust hakata omaalgatusliku edastamise eesmärgil

teavet täiendavalt koguma, vaid võimaldab edastada teavet, mis on tal juba olemas.

Omaalgatusliku edastamise ese on seetõttu kitsam kui taotluse alusel toimuva teabevahetuse ese.

Taotluse alusel võib edastada ka teavet, mis on pädevale asutusele kättesaadav § 489⁵⁷ lõike 2

tähenduses, sealhulgas teavet, mida pädev asutus saab seaduse alusel küsida teistelt asutustelt.

Omaalgatuslikult edastatakse seevastu teavet, mis on pädevale asutusele juba teada.

Kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõige 3 kohustab liikmesriiki looma õigusliku võimaluse

omaalgatuslikuks teabeedastuseks, kuid ei kohusta pädevat asutust igal juhul teavet edastama.

Pädev asutus peab igal üksikjuhtumil hindama, kas teave on vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse

ülesannete täitmiseks vajalik ja kas edastamine on kooskõlas käesolevas jaotises sätestatud

piirangutega.

Lõikes 2 nähakse ette, et omaalgatuslikule teabeedastusele kohaldatakse § 489⁵⁸ lõigetes 1 ja 2

sätestatud keeldumise aluseid. See tähendab, et kohustuslikud piirangud, sealhulgas isikuandmete

kategooriate piirang, teabe kättesaadavuse nõue ja karistatavuse künnis, kehtivad ka

omaalgatusliku edastamise korral. Samuti võib pädev asutus jätta teabe edastamata, kui esineb

mõni § 489⁵⁸ lõikes 2 sätestatud kaalutlusõiguslik alus, näiteks kui edastamine kahjustaks Eesti

peamisi riiklikke julgeolekuhuve, ohustaks pooleliolevat kriminaalmenetlust või seaks otseselt

ohtu isiku elu või kehalise puutumatuse.

Lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 9 lõike 3 teine lause, mille kohaselt tuleb omaalgatusliku

teabeedastuse korral märkida põhjused, miks teavet peetakse vastuvõtvale pädevale asutusele

vajalikuks. Põhjendamiskohustus aitab vastuvõtval asutusel hinnata teabe asjakohasust ja

kasutatavust ning tagab, et omaalgatuslik edastamine põhineb konkreetsel vajadusel, mitte üldisel

või piiritlemata teabekogumisel.

§ 48962. Edastatava teabe kasutamise piirang

41

Paragrahviga võetakse üle kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõige 4 Eesti kui teabe edastaja poolelt.

Kriminaaltulu direktiivi artikli 9 lõike 4 kohaselt võib artikli 9 lõike 1 või 3 alusel edastatud teavet

kasutada tõendina teabe saanud liikmesriigi kohtus või pädevas asutuses, kui teavet andev

kriminaaltulu tuvastamise üksus ei ole märkinud teisiti. Tõendite lubatavuse üle otsustatakse teabe

saanud liikmesriigi menetlusõiguse kohaselt.

Teabe tõendina kasutamise üle otsustab teabe saanud liikmesriik oma õiguse alusel, mille üks osa

on ka ülevõetud direktiivi artikli 9 lõige 4. Eesti norm sätestab seetõttu üksnes selle, millal ja millise

sisuga võib pädev asutus seada edastatavale teabele kasutuspiirangu. Direktiivi vaikereeglit (teabe