Hr Erkki Keldo
Energeetika- ja keskkonnaminister
12.10.2026
Kirjalik küsimus maaomanike õiguste tagamise ja RMK tegevuse kohta riigile vajalike maade omandamisel
Lugupeetud minister!
Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omaniku nõusolekuta võib omandit võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ning kohese hüvituse eest. Põhiseaduse § 12 sätestab võrdse kohtlemise põhimõtte ning § 14 kohustab riigivõimu tagama isikute õigused ja vabadused. Need kohustused kehtivad ka riigile vajaliku piiri- ja kaitsetaristu rajamisel.
Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus (KAHOS) näeb ette erinevaid viise, kuidas maaomanikule kinnisasja kaotus kompenseerida, sealhulgas kinnisasjade vahetamise võimaluse. Seaduse § 26 lõike 1 kohaselt tuleb omandamise menetluses välja selgitada omaniku soov ja menetluse läbiviija võimalused pakkuda alternatiive. Arvestades, et sundvõõrandamine kujutab endast äärmiselt intensiivset riivet omandiõigusele, tuleks KAHOS-e alusel läbiviidavas menetluses eelistada alati seda hüvitamisviisi, mida maaomanik soovib. Ainult nii on võimalik tagada, et maaomanik saab oma õiguste riive eest õiglase hüvitise.
Kirjaliku küsimuse ajendiks on OÜ Tava Mets juhtum, mille puhul teavitas Siseministeerium ettevõtet hiljuti sundvõõrandamise menetluse alustamisest kahe Setomaa vallas Verhulitsa külas asuva Piiririba katastriüksuse suhtes. Maad vajatakse idapiiri taristu väljaehitamiseks ja hooldamiseks.
Maaomanik toetab igati piiritaristu rajamist ning on väljendanud valmisolekut loovutada riigile vajalik maa kinnisasjade vahetamise teel. Samuti on ta pakkunud välja erinevaid kinnisasju, mille vastu oleks ta valmis oma maad loovutama. PPA on maaomaniku soovitud kinnisasjade vahetamisest keeldunud. Siseministeerium põhjendab sundvõõrandamise menetlusele üleminekut muu hulgas sellega, et soovitud vahetusmaad on teise riigivara valitseja (RMK) valitsemisel ning Siseministeeriumil ja PPA-l puudub nende üle otsustuspädevus.
Eesti praeguses julgeolekuolukorras peab idapiiri taristu kiire väljaehitamine olema riigi esmatähtis ülesanne. RMK sisemiste strateegiate järgimine ja majanduslike eesmärkide saavutamine ei tohi kujuneda põhjendamatuks takistuseks selle ülesande täitmisel. Kui maaomanik on valmis riigile vajalikku maad sobivate kinnisasjade vastu loovutama, peab riik otsima aktiivselt seaduspärast kokkulepet. Riigiasutuste erimeelsused ei tohi põhjendamatult viivitada piiritaristu valmimisega ega viia sundvõõrandamiseni olukorras, kus riigi kui terviku võimalusi arvestades oleks saavutatav mõlemale poolele sobiv kokkulepe.
Maaomaniku vaates on tema kinnisasjade omandaja Eesti Vabariik. Riik peab tegutsema ühtselt ning kaaluma oma vara kasutamist riigi kui terviku huvidest lähtudes. Asjaolu, et maaomaniku soovitud vahetusmaa on teise riigivara valitseja valitsemisel, ei saa takistada kinnisasjade vahetamist olukorras, kus KAHOS-e § 24 lõikest 3 tulenevad tingimused kinnisasjade vahetamiseks on täidetud.
Maaomaniku selgituste kohaselt muutis RMK 2025. aastal oma maakasutuse põhimõtteid ja maade vahetamise praktikat, piirates omanike soovidega arvestamist. Samuti väidab maaomanik, et uusi põhimõtteid on rakendatud valikuliselt. Need asjaolud vajavad kontrollimist. Kui sarnases olukorras võimaldatakse ühele maaomanikule sobiv kinnisasjade vahetus, kuid teise suhtes alustatakse sundvõõrandamist, peab riik näitama, millised objektiivsed asjaolud erinevat kohtlemist põhjendavad.
Seadus on RMK sisemiste dokumentide suhtes ülimuslik. RMK strateegia, juhend või juhtkonna otsus ei saa muuta seadust ega vabastada RMK-d seaduste täitmisest. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seetõttu ei saa kinnisasjade vahetamisest keeldumist põhjendada üksnes RMK sisemiste põhimõtetega: keeldumine peab tuginema seaduspärasele, konkreetse juhtumi asjaolusid ja osapoolte põhjendatud huve arvestavale kaalumisele.
Keeldumise põhjendused peavad olema maaomanikule kontrollitavad. Kui RMK tugineb maakasutusstrateegiale, peab omanikul olema võimalik sellega tutvuda. Üldsõnalised viited metsamajandamise efektiivsusele või investeeringute tasuvusele ei selgita, milline kahju konkreetse vahetusega kaasneks ja miks kaalub see üles kokkuleppe saavutamisega seotud eelised riigile ja maaomanikule.
Eeltoodu tekitab kahtluse, kas maaomanike õigused, sealhulgas omandipõhiõigus ja õigus võrdsele kohtlemisele, on KAHOS-e alusel läbiviidavates kinnisasjade omandamise menetlustes piisavalt kaitstud.
Oluline on märkida, et riigikaitseliste eesmärkide kõrval on oluline hinnata igakülgselt ka õiguslikke aspekte, sest Nursipalu harjutusväljaku laiendamise korraldused on kohus õigusvastaseks tunnistanud.
Lähtudes ülaltoodust ja Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 147, palun vastata järgmistele küsimustele:
1. Kuidas tagate, et RMK sisemised põhimõtted ei piiraks KAHOS-e rakendamist?
Kuidas kontrollib Kliimaministeerium, et RMK strateegiad, juhendid ja juhtkonna otsused ei asendaks maaomaniku kinnisasjade vahetamise ettepaneku sisulist kaalumist? Kas peate õiguspäraseks kinnisasjade vahetamisest keeldumist üksnes põhjendusega, et soovitud lahendus ei vasta RMK sisemistele põhimõtetele?
2. Milliseid kinnisasjade vahetamise põhimõtteid muutis RMK 2025. aastal?
Palun nimetage muudatuste aluseks olevad otsused, nende vastuvõtjad, jõustumise aeg ja õiguslik alus. Kas ministeerium hindas muudatuste mõju maaomanike õigustele ja riigile vajaliku taristu rajamisele? Kas muudetud maakasutusstrateegia ja kinnisasjade vahetamise põhimõtted on avalikult kättesaadavad? Kui ei, siis mis alusel on nende kättesaadavust piiratud ning kuidas saab maaomanik tutvuda tema suhtes tehtud keeldumise aluseks olevate põhimõtetega?
3. Miks välistati OÜ Tava Mets soovitud RMK hallatavad vahetusmaad?
Palun selgitage eraldi Elva metskond 14 ja Aakre metskond 20 kinnisasjadest äralõigete moodustamisest keeldumise põhjuseid. Millised konkreetsed õiguslikud või faktilised takistused välistasid nende kinnisasjade kasutamise vahetusmaana ning milliste analüüsidega on nende olemasolu tõendatud?
4. Kuidas sisustab RMK KAHOS-e § 24 lõike 3 punktis 2 sätestatud sarnase turupiirkonna mõistet?
Kas vahetusmaa sobivust piiratakse valla või maakonna piiridega? Kui jah, siis millisel õiguslikul ja turuandmetel põhineval alusel ning kuidas tagatakse selle kriteeriumi ühetaoline rakendamine?
5. Kuidas kaalutakse RMK majanduslikke huve koos riigi julgeolekuhuvide ja maaomaniku õigustega?
Milline konkreetne majanduslik kahju kaasneks OÜ Tava Mets soovitud kinnisasjade vahetusega ning millised arvutused või analüüsid seda kinnitavad? Kas hinnatud on nii vahetusmaa tulevast tulu kui ka selle majandamise kulusid? Kuidas võrreldakse neid mõjusid rahalise hüvitisega omandamise, sundvõõrandamise, võimaliku kohtuvaidluse ja taristuprojekti viivituse kuludega riigile tervikuna?
6. Kas peate õigeks, et olukorras, kus riigi rahaline olukord on kehv, eelistavad menetlejad ja RMK omandada kinnisasju rahalise hüvitise ja sellele lisanduva motivatsioonitasu eest selle asemel, et kasutada kinnisasjade vahetamist kui riigile soodsamat alternatiivi?
7. Kuidas tagate, et riigiasutuste erimeelsused ei takistaks idapiiri väljaehitamist?
Milline otsustuskord tagab, et RMK hallatavate maade kasutamist hinnatakse riigi kui terviku julgeolekuhuve ja maaomanike õigusi arvestades? Kas OÜ Tava Mets juhtumis on hinnatud RMK keeldumise mõju piiritaristu valmimisele ning milliseid samme astute, et võimalik kokkulepe ei jääks saavutamata riigi sisemise tööjaotuse või RMK sisemiste põhimõtete tõttu? Kas sobiva vahetusmaa leidmiseks kaalutakse ka teiste riigivara valitsejate maid või vahetusmaa omandamist kokkuleppel eraomanikult ning kes otsustab selliste võimaluste kasutamise?
8. Kuidas on tagatud maaomanike võrdne kohtlemine pärast RMK praktika muutmist?
Kas 2025. ja 2026. aastal on võimaldatud Nursipalu harjutusvälja laiendamise või teiste riiklike taristuprojektide jaoks vahetusmaade moodustamist Elva metskond 14 ja Aakre metskond 20 kinnisasjadest? Kui jah, siis millised asjaolud eristavad neid vahetusi OÜ Tava Mets juhtumist ning põhjendavad erinevat kohtlemist? Kas RMK uutest põhimõtetest on tehtud erandeid, kes on need otsustanud ja millistel alustel? Kui mitmel korral on RMK 2025. ja 2026. aastal andnud nõusoleku tema valitsemisel olevate kinnisasjade või nendest tehtavate äralõigete üleandmiseks menetlejale selleks, et neid saaks vahetada eramaaomanikelt omandatavate maade vastu?
9. Kas OÜ Tava Mets juhtumis on riik teinud piisavalt võimaliku kokkuleppe saavutamiseks?
Siseministeeriumi teate järgi jääb maaomanik sundvõõrandamise korral ilma 5347,20 euro suurusest kokkuleppe saavutamisega seotud täiendavast hüvitisest. Milliste konkreetsete asjaolude põhjal peate vahetusvõimaluste senist kaalumist piisavaks? Kas enne sundvõõrandamise otsustamist kontrollitakse, et kokkuleppe saavutamata jäämine ei tulene riigi enda lahendamata erimeelsustest või põhjendamatult piiravast kinnisasjade vahetamise praktikast?
10. Milliseid samme astute probleemi lahendamiseks ja RMK praktika õiguspärasuse kontrollimiseks?
Kas algatate kontrolli, mis hõlmab alates 2025. aastast riigile vajalike maade omandamise menetlustes RMK keeldumisi kinnisasjade vahetamisest ja erandina lubatud vahetusi, et hinnata põhjenduste õiguspärasust ning maaomanike võrdset kohtlemist? Kas hindate koostöös siseministriga uuesti OÜ Tava Mets vahetusvõimalusi? Palun nimetage kavandatavad meetmed, vastutajad ja tähtajad.

Austusega,


Priit Sibul
Riigikogu liige


Hr Erkki Keldo
Energeetika- ja keskkonnaminister
12.10.2026
Kirjalik küsimus maaomanike õiguste tagamise ja RMK tegevuse kohta riigile vajalike maade omandamisel
Lugupeetud minister!
Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omaniku nõusolekuta võib omandit võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ning kohese hüvituse eest. Põhiseaduse § 12 sätestab võrdse kohtlemise põhimõtte ning § 14 kohustab riigivõimu tagama isikute õigused ja vabadused. Need kohustused kehtivad ka riigile vajaliku piiri- ja kaitsetaristu rajamisel.
Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus (KAHOS) näeb ette erinevaid viise, kuidas maaomanikule kinnisasja kaotus kompenseerida, sealhulgas kinnisasjade vahetamise võimaluse. Seaduse § 26 lõike 1 kohaselt tuleb omandamise menetluses välja selgitada omaniku soov ja menetluse läbiviija võimalused pakkuda alternatiive. Arvestades, et sundvõõrandamine kujutab endast äärmiselt intensiivset riivet omandiõigusele, tuleks KAHOS-e alusel läbiviidavas menetluses eelistada alati seda hüvitamisviisi, mida maaomanik soovib. Ainult nii on võimalik tagada, et maaomanik saab oma õiguste riive eest õiglase hüvitise.
Kirjaliku küsimuse ajendiks on OÜ Tava Mets juhtum, mille puhul teavitas Siseministeerium ettevõtet hiljuti sundvõõrandamise menetluse alustamisest kahe Setomaa vallas Verhulitsa külas asuva Piiririba katastriüksuse suhtes. Maad vajatakse idapiiri taristu väljaehitamiseks ja hooldamiseks.
Maaomanik toetab igati piiritaristu rajamist ning on väljendanud valmisolekut loovutada riigile vajalik maa kinnisasjade vahetamise teel. Samuti on ta pakkunud välja erinevaid kinnisasju, mille vastu oleks ta valmis oma maad loovutama. PPA on maaomaniku soovitud kinnisasjade vahetamisest keeldunud. Siseministeerium põhjendab sundvõõrandamise menetlusele üleminekut muu hulgas sellega, et soovitud vahetusmaad on teise riigivara valitseja (RMK) valitsemisel ning Siseministeeriumil ja PPA-l puudub nende üle otsustuspädevus.
Eesti praeguses julgeolekuolukorras peab idapiiri taristu kiire väljaehitamine olema riigi esmatähtis ülesanne. RMK sisemiste strateegiate järgimine ja majanduslike eesmärkide saavutamine ei tohi kujuneda põhjendamatuks takistuseks selle ülesande täitmisel. Kui maaomanik on valmis riigile vajalikku maad sobivate kinnisasjade vastu loovutama, peab riik otsima aktiivselt seaduspärast kokkulepet. Riigiasutuste erimeelsused ei tohi põhjendamatult viivitada piiritaristu valmimisega ega viia sundvõõrandamiseni olukorras, kus riigi kui terviku võimalusi arvestades oleks saavutatav mõlemale poolele sobiv kokkulepe.
Maaomaniku vaates on tema kinnisasjade omandaja Eesti Vabariik. Riik peab tegutsema ühtselt ning kaaluma oma vara kasutamist riigi kui terviku huvidest lähtudes. Asjaolu, et maaomaniku soovitud vahetusmaa on teise riigivara valitseja valitsemisel, ei saa takistada kinnisasjade vahetamist olukorras, kus KAHOS-e § 24 lõikest 3 tulenevad tingimused kinnisasjade vahetamiseks on täidetud.
Maaomaniku selgituste kohaselt muutis RMK 2025. aastal oma maakasutuse põhimõtteid ja maade vahetamise praktikat, piirates omanike soovidega arvestamist. Samuti väidab maaomanik, et uusi põhimõtteid on rakendatud valikuliselt. Need asjaolud vajavad kontrollimist. Kui sarnases olukorras võimaldatakse ühele maaomanikule sobiv kinnisasjade vahetus, kuid teise suhtes alustatakse sundvõõrandamist, peab riik näitama, millised objektiivsed asjaolud erinevat kohtlemist põhjendavad.
Seadus on RMK sisemiste dokumentide suhtes ülimuslik. RMK strateegia, juhend või juhtkonna otsus ei saa muuta seadust ega vabastada RMK-d seaduste täitmisest. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seetõttu ei saa kinnisasjade vahetamisest keeldumist põhjendada üksnes RMK sisemiste põhimõtetega: keeldumine peab tuginema seaduspärasele, konkreetse juhtumi asjaolusid ja osapoolte põhjendatud huve arvestavale kaalumisele.
Keeldumise põhjendused peavad olema maaomanikule kontrollitavad. Kui RMK tugineb maakasutusstrateegiale, peab omanikul olema võimalik sellega tutvuda. Üldsõnalised viited metsamajandamise efektiivsusele või investeeringute tasuvusele ei selgita, milline kahju konkreetse vahetusega kaasneks ja miks kaalub see üles kokkuleppe saavutamisega seotud eelised riigile ja maaomanikule.
Eeltoodu tekitab kahtluse, kas maaomanike õigused, sealhulgas omandipõhiõigus ja õigus võrdsele kohtlemisele, on KAHOS-e alusel läbiviidavates kinnisasjade omandamise menetlustes piisavalt kaitstud.
Oluline on märkida, et riigikaitseliste eesmärkide kõrval on oluline hinnata igakülgselt ka õiguslikke aspekte, sest Nursipalu harjutusväljaku laiendamise korraldused on kohus õigusvastaseks tunnistanud.
Lähtudes ülaltoodust ja Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 147, palun vastata järgmistele küsimustele:
1. Kuidas tagate, et RMK sisemised põhimõtted ei piiraks KAHOS-e rakendamist?
Kuidas kontrollib Kliimaministeerium, et RMK strateegiad, juhendid ja juhtkonna otsused ei asendaks maaomaniku kinnisasjade vahetamise ettepaneku sisulist kaalumist? Kas peate õiguspäraseks kinnisasjade vahetamisest keeldumist üksnes põhjendusega, et soovitud lahendus ei vasta RMK sisemistele põhimõtetele?
2. Milliseid kinnisasjade vahetamise põhimõtteid muutis RMK 2025. aastal?
Palun nimetage muudatuste aluseks olevad otsused, nende vastuvõtjad, jõustumise aeg ja õiguslik alus. Kas ministeerium hindas muudatuste mõju maaomanike õigustele ja riigile vajaliku taristu rajamisele? Kas muudetud maakasutusstrateegia ja kinnisasjade vahetamise põhimõtted on avalikult kättesaadavad? Kui ei, siis mis alusel on nende kättesaadavust piiratud ning kuidas saab maaomanik tutvuda tema suhtes tehtud keeldumise aluseks olevate põhimõtetega?
3. Miks välistati OÜ Tava Mets soovitud RMK hallatavad vahetusmaad?
Palun selgitage eraldi Elva metskond 14 ja Aakre metskond 20 kinnisasjadest äralõigete moodustamisest keeldumise põhjuseid. Millised konkreetsed õiguslikud või faktilised takistused välistasid nende kinnisasjade kasutamise vahetusmaana ning milliste analüüsidega on nende olemasolu tõendatud?
4. Kuidas sisustab RMK KAHOS-e § 24 lõike 3 punktis 2 sätestatud sarnase turupiirkonna mõistet?
Kas vahetusmaa sobivust piiratakse valla või maakonna piiridega? Kui jah, siis millisel õiguslikul ja turuandmetel põhineval alusel ning kuidas tagatakse selle kriteeriumi ühetaoline rakendamine?
5. Kuidas kaalutakse RMK majanduslikke huve koos riigi julgeolekuhuvide ja maaomaniku õigustega?
Milline konkreetne majanduslik kahju kaasneks OÜ Tava Mets soovitud kinnisasjade vahetusega ning millised arvutused või analüüsid seda kinnitavad? Kas hinnatud on nii vahetusmaa tulevast tulu kui ka selle majandamise kulusid? Kuidas võrreldakse neid mõjusid rahalise hüvitisega omandamise, sundvõõrandamise, võimaliku kohtuvaidluse ja taristuprojekti viivituse kuludega riigile tervikuna?
6. Kas peate õigeks, et olukorras, kus riigi rahaline olukord on kehv, eelistavad menetlejad ja RMK omandada kinnisasju rahalise hüvitise ja sellele lisanduva motivatsioonitasu eest selle asemel, et kasutada kinnisasjade vahetamist kui riigile soodsamat alternatiivi?
7. Kuidas tagate, et riigiasutuste erimeelsused ei takistaks idapiiri väljaehitamist?
Milline otsustuskord tagab, et RMK hallatavate maade kasutamist hinnatakse riigi kui terviku julgeolekuhuve ja maaomanike õigusi arvestades? Kas OÜ Tava Mets juhtumis on hinnatud RMK keeldumise mõju piiritaristu valmimisele ning milliseid samme astute, et võimalik kokkulepe ei jääks saavutamata riigi sisemise tööjaotuse või RMK sisemiste põhimõtete tõttu? Kas sobiva vahetusmaa leidmiseks kaalutakse ka teiste riigivara valitsejate maid või vahetusmaa omandamist kokkuleppel eraomanikult ning kes otsustab selliste võimaluste kasutamise?
8. Kuidas on tagatud maaomanike võrdne kohtlemine pärast RMK praktika muutmist?
Kas 2025. ja 2026. aastal on võimaldatud Nursipalu harjutusvälja laiendamise või teiste riiklike taristuprojektide jaoks vahetusmaade moodustamist Elva metskond 14 ja Aakre metskond 20 kinnisasjadest? Kui jah, siis millised asjaolud eristavad neid vahetusi OÜ Tava Mets juhtumist ning põhjendavad erinevat kohtlemist? Kas RMK uutest põhimõtetest on tehtud erandeid, kes on need otsustanud ja millistel alustel? Kui mitmel korral on RMK 2025. ja 2026. aastal andnud nõusoleku tema valitsemisel olevate kinnisasjade või nendest tehtavate äralõigete üleandmiseks menetlejale selleks, et neid saaks vahetada eramaaomanikelt omandatavate maade vastu?
9. Kas OÜ Tava Mets juhtumis on riik teinud piisavalt võimaliku kokkuleppe saavutamiseks?
Siseministeeriumi teate järgi jääb maaomanik sundvõõrandamise korral ilma 5347,20 euro suurusest kokkuleppe saavutamisega seotud täiendavast hüvitisest. Milliste konkreetsete asjaolude põhjal peate vahetusvõimaluste senist kaalumist piisavaks? Kas enne sundvõõrandamise otsustamist kontrollitakse, et kokkuleppe saavutamata jäämine ei tulene riigi enda lahendamata erimeelsustest või põhjendamatult piiravast kinnisasjade vahetamise praktikast?
10. Milliseid samme astute probleemi lahendamiseks ja RMK praktika õiguspärasuse kontrollimiseks?
Kas algatate kontrolli, mis hõlmab alates 2025. aastast riigile vajalike maade omandamise menetlustes RMK keeldumisi kinnisasjade vahetamisest ja erandina lubatud vahetusi, et hinnata põhjenduste õiguspärasust ning maaomanike võrdset kohtlemist? Kas hindate koostöös siseministriga uuesti OÜ Tava Mets vahetusvõimalusi? Palun nimetage kavandatavad meetmed, vastutajad ja tähtajad.

Austusega,


Priit Sibul
Riigikogu liige