Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus   Meie: 15.10.2026 nr 2-6/26-02047-1

      Seaduseelnõu algatamine

  Vabariigi Valitsus algatab Eesti Vabariigi ning Suurbritannia  ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi  vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise  ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse  eelnõu, mis oli arutusel Vabariigi Valitsuse 15. oktoobri 2026. a istungil.   Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister.     Lugupidamisega     (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik     Lisad:  1. Seaduseelnõu ühel lehel (PDF- ja DOCX-failid)  2. Leping ja selle juurde kuuluv protokoll (eesti keeles) parandustega 29 lehel (PDF- ja DOCX- failid)  3. Leping ja selle juurde kuuluv protokoll (inglise keeles) parandustega 31 lehel (PDF- ja  DOCX-failid) 4, Leping ja selle juurde kuuluv protokoll (eesti keeles) allkirjadega 29 lehel (PDF-fail)  5. Leping ja selle juurde kuuluv protokoll (inglise keeles) allkirjadega 32 lehel (PDF-fail) 6. Seletuskiri 18 lehel (PDF- ja DOCX-failid)    Heili Tõnisson [email protected]

.

EESTI VABARIIGI

NING

SUURBRITANNIA JA PÕHJA-IIRI ÜHENDKUNINGRIIGI

VAHELINE

TULU- JA KAPITALIMAKSUDEGA TOPELTMAKSUSTAMISE VÄLTIMISE NING

MAKSUDEST HOIDUMISE JA MAKSUPETTUSTE TÕKESTAMISE LEPING

Eesti Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik,

soovides edasi arendada majandussuhteid ja edendada maksukoostööd,

kavatsedes sõlmida tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu, ilma et

see tooks kaasa võimalusi tulu maksustamata jätmiseks või maksusumma vähendamiseks

maksupettuste või maksudest hoidumise kaudu (sealhulgas soodsaima maksulepingu

otsimisega, mille eesmärk on kolmandate jurisdiktsioonide residentidele selles lepingus

sätestatud soodustuste võimaldamine),

on kokku leppinud järgmises.

ARTIKKEL 1

Lepingu subjekt

1. Lepingut kohaldatakse sellele isikule, kes on ühe või mõlema lepinguosalise riigi

resident.

2. Lepingus loetakse lepinguosalise riigi maksuseaduste alusel täielikult või osaliselt

maksustamise mõttes läbipaistva üksuse tulu või kasu või sellise üksuse kaudu saadud tulu või

kasu lepinguosalise riigi residendi tuluks või kasuks vaid ulatuses, milles seda tulu või kasu

käsitatakse selle riigi poolt maksustamise eesmärgil selle riigi residendi tulu või kasuna.

3. Leping ei mõjuta lepinguosalise riigi poolt oma residentide maksustamist, välja arvatud

artikli 7 lõikes 3, artikli 9 lõikes 2 ning artiklites 18, 19, 21, 22, 23 ja 26 sätestatud soodustuste

puhul.

ARTIKKEL 2

Lepingu ese

1. Lepingut kohaldatakse lepinguosalise riigi või selle haldusüksuse või kohaliku

omavalitsuse üksuse kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele, sõltumata nende kogumise viisist.

2. Tulu- ja kapitalimaksuna käsitatakse tulult või selle osalt, sealhulgas vallas- või

kinnisvara võõrandamisest saadavalt kasult võetavat maksu.

3. Maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse, on:

a) Eestis tulumaks;

(edaspidi Eesti maks);

b) Ühendkuningriigis:

i) tulumaks;

ii) ettevõtte tulumaks ja

iii) vara võõrandamisel saadava kasu maks;

(edaspidi Ühendkuningriigi maks).

4. Lepingut kohaldatakse ka samasele või sama laadi maksule, mis kehtestatakse

olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Lepinguosaliste

riikide pädevad ametiisikud teavitavad üksteist kõigist asjaomaste maksuseaduste olulistest

muudatustest.

ARTIKKEL 3

Põhimõisted

1. Kui kontekst ei nõua teisiti, kasutatakse lepingus järgmisi mõisteid:

a) Eesti tähendab Eesti Vabariiki ning geograafilises mõttes Eesti territooriumi ja

Eesti territoriaalmerega külgnevaid alasid, sealhulgas merepõhja, maapõue ja nende

loodusvarasid, mille suhtes Eesti teostab suveräänseid õigusi ja jurisdiktsiooni

riigisisese ja rahvusvahelise õiguse kohaselt;

b) Ühendkuningriik tähendab Suurbritanniat ja Põhja-Iirimaad, kuid geograafilises

mõttes Ühendkuningriigi territooriumi ja territoriaalmerd ning territoriaalmerega

külgnevaid alasid, mille suhtes Ühendkuningriik teostab suveräänseid õigusi või

jurisdiktsiooni riigisisese ja rahvusvahelise õiguse kohaselt;

c) isik hõlmab füüsilist isikut, äriühingut ja muud isikute ühendust;

d) äriühing on juriidiline isik või muu üksus, mida maksustatakse kui juriidilist

isikut;

e) ettevõtja mõistetkohaldatakse mis tahes äritegevuse suhtes;

f) lepinguosalise riigi ettevõtja ja teise lepinguosalise riigi ettevõtja tähendab

kontekstist olenevalt ühe või teise lepinguosalise riigi residendi ettevõtlust;

g) rahvusvaheline vedu on mere- või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui mere- või

õhuvedu toimub ainult ühes lepinguosalises riigis ja laeva või õhusõidukit käitav

ettevõtja ei ole selle riigi ettevõtja;

h) pädev ametiisik on:

i) Eestis rahandusminister või tema volitatud esindaja ja

ii) Ühendkuningriigis Maksu- ja Tolliamet (Commissioners for His

Majesty's Revenue and Customs) või selle volitatud esindaja;

i) kodanik on

i) Eesti puhul lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik ja

juriidiline isik, ühing või ühendus, mis on asutatud selles lepinguosalises riigis

kehtivate seaduste alusel;

ii) Ühendkuningriigi puhul Briti kodanik või Briti subjekt, kellel ei ole

mõne muu Rahvaste Ühenduse riigi või territooriumi kodakondsust, tingimusel

et tal on õigus elada Ühendkuningriigis; ja juriidiline isik, ühing või ühendus,

kelle staatus on määratletud Ühendkuningriigis kehtivate seadustega;

j) äritegevus hõlmab kutsetegevust ja muud ettevõtlust;

k) pensionifond tähendab plaani, skeemi, fondi, sihtasutust, usaldushaldust või

muud lepinguosalises riigis rajatud süsteemi, mis:

i) on selles riigis reguleeritud;

ii) tavaliselt tulumaksust vabastatud ja

iii) mida peamiselt kasutatakse pensionimaksete või pensionihüvitiste

haldamiseks või maksmiseks või pensioniskeemidele tulu teenimiseks.

2. Kui lepinguosaline riik kasutab lepingut kohaldades selles määratlemata terminit ja kui

kontekstist ei tulene teisiti või pädevad ametiisikud ei ole artikli 23 kohaselt kokku leppinud

mõiste erinevas tähenduses, lähtub ta lepingus käsitletud maksudega seotud terminit

tõlgendades selle riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest; maksuseadustes määratletud

terminid on ülimuslikud teistes seadustes määratletud terminite suhtes.

ARTIKKEL 4

Resident

1. Selles lepingus tähendab termin lepinguosalise riigi resident isikut, kes on selle riigi

seaduste kohaselt maksukohustuslane oma elu- või asukoha, juhtimise koha, asutamise koha

või muu samalaadse kriteeriumi tõttu; termin hõlmab ka seda riiki, selle kohaliku omavalitsuse

üksust või muud haldusüksust. Termin ei hõlma isikut, kes on selle riigi maksukohustuslane

üksnes seetõttu, et tema tuluallikas või vara asub selles riigis.

2. Kui lõike 1 kohaselt on füüsiline isik mõlema lepinguosalise riigi resident, määratakse

tema staatus järgmiselt:

a) ta loetakse ainult selle riigi residendiks, kus tal on kodu; kui tal on kodu mõlemas

riigis, siis on ta üksnes selle riigi resident, millega tal on tihedamad isiklikud ja

majanduslikud sidemed (eluliste huvide keskus);

b) kui eluliste huvide keskust ei ole võimalik kindlaks määrata või kui tal ei ole

alalist elukohta kummaski riigis, siis on ta selle riigi resident, kus ta tavaliselt viibib;

c) kui isik viibib tavaliselt mõlemas riigis või kui ta ei viibi tavaliselt kummaski

neist, siis on ta selle riigi resident, mille kodanik ta on;

d) kui ta on mõlema riigi kodanik või kui ta ei ole kummagi riigi kodanik,

lahendavad lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud küsimuse vastastikusel

kokkuleppel.

3. Kui isik on lõike 1 kohaselt mõlema lepinguosalise riigi resident, püüavad

lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vastastikusel kokkuleppel kindlaks määrata, millise

lepinguosalise riigi residendina isikut lepingu tähenduses käsitatakse, võttes arvesse isiku

kõrgeima juhtkonna asukohta, asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud

asjaomast tegurit; see ei kehti füüsilise isiku kohta. Kui kokkuleppele ei jõuta, ei anta sellele

isikule lepingus ettenähtud maksusoodustusi või -vabastusi, välja arvatud ulatuses ja viisil,

milles lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad kokku leppida.

ARTIKKEL 5

Püsiv tegevuskoht

1. Selles lepingus tähendab püsiv tegevuskoht äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu

toimub täielikult või osaliselt ettevõtja äritegevus.

2. Püsivaks tegevuskohaks peetakse esmajoones:

a) juhtkonna asukohta;

b) filiaali;

c) kontorit;

d) tehast;

e) töökoda ja

f) kaevandust, nafta- või gaasipuurauku, karjääri või muud loodusvarade

kaevandamise kohta.

3. Ehitusplatsi ja ehitus- või seadmestamistöid käsitatakse püsiva tegevuskohana üksnes

juhul, kui seal tegutsetakse või selliseid töid tehakse üle 12 kuu.

4. Eelmistest lõigetest olenemata ei peeta püsivaks tegevuskohaks järgmist:

a) ehitise kasutamist üksnes ettevõtjale kuuluva kauba ladustamiseks,

väljapanekuks või kohaletoimetamiseks;

b) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes ladustamiseks, väljapanekuks

või kohaletoimetamiseks;

c) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes selleks, et seda teisele

ettevõtjale töötlemiseks anda;

d) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes ettevõtjale kauba ostmiseks või teabe

kogumiseks;

e) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes ettevõtja jaoks muude ettevalmistava

või abistava iseloomuga tegevuste tegemiseks;

f) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes mitme punktides a−e nimetatud

tegevuse jaoks tingimusel, et selliste tegevuste kogum on ettevalmistava või abistava

iseloomuga.

5. Lõiget 4 ei kohaldata ettevõtja kasutuses olevale äritegevuse kindlale kohale, kui selle

ettevõtja või tihedalt seotud ettevõtja äritegevus toimub samas kohas või teises kohas samas

lepinguosalises riigis ja

a) seda kohta või teist kohta käsitatakse selle artikli kohaselt ettevõtja või tihedalt

seotud ettevõtja püsiva tegevuskohana või

b) kahe ettevõtja samas kohas toimuv tegevus või ettevõtja või tihedalt seotud

ettevõtjate kahes kohas toimuv tegevus ei ole kogumis ettevalmistava või abistava

iseloomuga,

tingimusel et kahe ettevõtja samas kohas toimuv äritegevus või ettevõtja või tihedalt seotud

ettevõtjate kahes kohas toimuv äritegevus on ühtset majandustegevust täiendav tegevus.

6. Lõike 5 tähenduses on ettevõtja tihedalt seotud ettevõtjaga, kui kõikide asjaolude põhjal

on ühel kontroll teise üle või mõlemat kontrollivad samad isikud või ettevõtjad. Igal juhul on

ettevõtja tihedalt seotud ettevõtjaga, kui ühel on enam kui 50-protsendiline otsene või kaudne

osalus teises (või äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade

hääleõigustest ja väärtusest või osalusest äriühingu omakapitalis) või kui isikul või teisel

ettevõtjal on enam kui 50-protsendiline otsene või kaudne osalus kahes ettevõtjas (või äriühingu

puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest või

osalusest äriühingu omakapitalis).

7. Kui isik tegutseb ettevõtja nimel ning on volitatud sõlmima ja tavaliselt sõlmib

lepinguosalise riigi ettevõtja nimel lepinguid, siis lõigetest 1 ja 2 olenemata on ettevõtjal selles

lepinguosalises riigis püsiv tegevuskoht nende tehingute kaudu, mis on teinud tema nimel

tegutsev isik; sätet ei kohaldata, kui sellise isiku tegevus piirdub lõikes 4 loetletud eesmärkidel

tehtavate toimingutega, mis ei muuda äritegevuse kindla koha kaudu toimuvat tegevust selle

lõike tähenduses püsivas tegevuskohas toimuvaks; see lõige ei kehti lõikes 8 nimetatud

sõltumatute vahendajate kohta.

8. Ettevõtjal ei ole lepinguosalises riigis püsivat tegevuskohta, kui tema äritegevus selles

riigis toimub ainult maakleri, komisjonäri või muu sõltumatu vahendaja kaudu ja selle isiku

tegevust võib käsitada tema tavapärase äritegevusena.

9. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing kontrollib või teda kontrollitakse teise

lepinguosalise riigi residendist äriühingu poolt või kui äriühingu tegevus toimub püsiva

tegevuskoha kaudu või muul viisil teises lepinguosalises riigis, ei anna see alust käsitada üht

äriühingut teise äriühingu püsiva tegevuskohana.

ARTIKKEL 6

Kinnisvaratulu

1. Tulu (sealhulgas põllumajandusest või metsandusest saadud tulu), mida lepinguosalise

riigi resident saab teises lepinguosalises riigis asuvast kinnisvarast, võib maksustada see teine

riik.

2. Mõiste kinnisvara määratletakse selle lepinguosalise riigi seaduste alusel, kus vara asub.

Mõiste hõlmab igal juhul kinnisasja päraldist, põllumajanduses ja metsanduses kasutatavat

seadet ja eluskarja, maaomandit käsitleva seadusega sätestatud õigust, kinnisvara

kasutusvaldust ning õigust saada muutuvat või kindlat tasu maavara leiukoha ja loodusvara

kasutamise või kasutusõiguse eest või muud kinnisvaraga seotud õigust. Kinnisvarana ei

käsitata laeva ega õhusõidukit.

3. Lõiget 1 kohaldatakse kinnisvara otsesest kasutamisest, rendile- või üürileandmisest või

muul viisil kasutamisest saadud tulule.

4. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse ka ettevõtluses kasutatavast kinnisvarast saadud tulule.

ARTIKKEL 7

Ärikasum

1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumi maksustab ainult see riik. Kui ettevõtja tegutseb

püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, võib seal maksustada kasumiosa, mida

saab omistada püsivale tegevuskohale lõike 2 kohaselt.

2. Selles artiklis ja artiklis 21 käsitatakse lepinguosalises riigis lõikes 1 nimetatud püsivale

tegevuskohale omistatava kasumina seda kasumit, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks,

eeskätt tema tehingutest ettevõtja teiste osadega, kui ta oleks eraldiseisev ja sõltumatu ettevõtja,

kes tegutseb samadel või sama laadi tingimustel samal või sama laadi tegevusalal, võttes

arvesse ettevõtja püsiva tegevuskoha ja ettevõtja teiste osade kaudu täidetud funktsioone,

kasutatud varasid ja võetud riske.

3. Kui lepinguosaline riik korrigeerib lõike 2 kohaselt ühe lepinguosalise riigi püsivale

tegevuskohale omistatavat kasumit ja asjakohaselt maksustab ettevõtja kasumi, mida on

maksustatud teises lepinguosalises riigis, korrigeerib see teine lepinguosaline riik

topeltmaksustamise vältimiseks vajalikus ulatuses kasumilt tasutavat maksusummat.

Maksusummat korrigeerides peavad lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vajaduse

korral teineteisega nõu.

4. See artikkel ei mõjuta lepingu teiste artiklite kohaldamist, kui kasum hõlmab nendes

teistes artiklites käsitletud tulu või kasu.

ARTIKKEL 8

Rahvusvaheline mere- ja õhuvedu

1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumit laeva või õhusõiduki käitamisest rahvusvahelistes

vedudes maksustab ainult see riik.

2. Selles artiklis hõlmab rahvusvahelistes vedudes laeva või õhusõiduki käitamisest

saadud kasum:

a) kasumit laevade või õhusõidukite prahtimisest ilma meeskonnata ja

b) kaubaveoks kasutatavate konteinerite (sealhulgas konteinerite veoks mõeldud

treilerite ja seotud seadmete) kasutamisest, hooldamisest või rentimisest saadud

kasumit,

kui selline prahtimine või kasutamine, hooldus või rentimine kaasneb laevade või

õhusõidukite käitamisega rahvusvahelistes vedudes.

3. Lõiget 1 kohaldatakse ka kasumile, mis on saadud osalusest puulis või muud liiki ühises

äritegevuses või rahvusvahelises transpordiagentuuris.

ARTIKKEL 9

Seotud ettevõtjad

1. Kui

a) lepinguosalise riigi ettevõtja osaleb otseselt või kaudselt teise lepinguosalise

riigi ettevõtja juhtimises, kontrollib ettevõtjat või kui tal on osalus ettevõtja osa- või

aktsiakapitalis või

b) samad isikud osalevad otseselt või kaudselt mõlema lepinguosalise riigi

ettevõtja juhtimises, kontrollivad ettevõtjaid või kui neil on osalus mõlema ettevõtja

osa- või aktsiakapitalis

ning kui ettevõtjad järgivad omavahelistes äri- ja rahandussuhetes sõltumatute ettevõtjate vahel

kokkulepitust erinevaid tingimusi, mille tõttu jääb ettevõtja kasum eeldatavast väiksemaks,

loetakse ettevõtja kasumiks eeldatav kasum ja see maksustatakse asjakohaselt.

2. Kui lepinguosaline riik arvab oma ettevõtja kasumi hulka ja asjakohaselt maksustab

tulu, mida on teises lepinguosalises riigis maksustatud selle lepinguosalise riigi ettevõtja

kasumina ja mille oleks saanud esimesena nimetatud riigi ettevõtja, kui ettevõtjad oleksid

omavahelistes suhetes järginud sama laadi tingimusi nagu sõltumatud ettevõtjad, korrigeerib

see teine riik kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides arvestatakse

lepingu teisi sätteid ja lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud peavad vajaduse korral

teineteisega nõu.

ARTIKKEL 10

Dividendid

1. Dividendi, mida lepinguosalise riigi residendist äriühing maksab teise lepinguosalise

riigi residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Dividendi võib oma seaduste kohaselt maksustada ka lepinguosaline riik, kus dividendi

maksev äriühing on resident, aga kui dividendi saaja on teise lepinguosalise riigi resident:

a) ei maksusta nimetatud dividendi lepinguosaline riik, kus dividendi maksev

äriühing on resident, kui punktides b ja c ei ole sätestatud teisiti;

b) kui dividendi makstakse artikli 6 tähenduses otseselt või kaudselt kinnisvarast

saadud tulust (sealhulgas kasust) investeerimisüksuse poolt, mis jaotab suurema osa

tulust iga-aastaselt ja mille kinnisvarast saadud tulu on maksuvaba, ei või

lepinguosalises riigis, kus dividendi maksev äriühing on resident, dividendilt võetava

maksu määr ületada 15 protsenti dividendide brutosummast; see ei kehti, kui dividendi

saaja on teises lepinguosalises riigis asutatud pensionifond, mille puhul kohaldatakse

punktis a sätestatud maksuvabastust;

c) kui dividendi saaja on füüsiline isik, ei tohi dividendi maksumäär riigis, kus

dividendi maksev äriühing on resident, ületada 10 protsenti dividendi brutosummast.

Lõiget ei kohaldata äriühingu selle kasumi maksustamisele, millest dividende makstakse.

3. Selles artiklis käsitatakse dividendina tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest,

mis ei ole võlanõue, ning muud tulu, mida maksustatakse kasumit jaotava äriühingu

residendiriigi maksuseaduste kohaselt nagu osalusest saadud tulu.

4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist dividendisaaja äritegevus

toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, mille resident dividendi maksev

äriühing on, ning ta saab dividendi seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega.

Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

5. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing saab tulu teisest lepinguosalisest riigist, ei

või see teine riik maksustada äriühingu makstavat dividendi ega jaotamata kasumit, kuigi need

sisaldavad tulu, mis on tekkinud selles teises riigis; see ei kehti teise lepinguosalise riigi

residendile makstava dividendi kohta ega selliselt osaluselt makstavate dividendide kohta, mis

on seotud selles teises riigis asuva püsiva tegevuskohaga.

ARTIKKEL 11

Intress

1. Intressi, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi

residendile, maksustab ainult see teine riik.

2. Lõikest 1 olenemata võib lepinguosalises riigis tekkivat intressi oma seaduste kohaselt

maksustada ka see riik, kus intress tekib, aga kui intressi saaja on teise lepinguosalise riigi

residendist füüsiline isik, ei või intressilt võetava maksu määr ületada 10 protsenti intressi

brutosummast.

3. Selles artiklis käsitatakse intressina tulu võlanõudest, olenemata sellest, kas nõue on

hüpoteegiga tagatud, ja sellest, kas nõue annab õiguse võlgniku kasumile, ja eelkõige tulu

valitsuse väärtpaberitest või muudest võlakohustustest ning nendega seotud maksetest. Mõiste

intress ei hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu.

4. Lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist intressisaaja äritegevus

toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus intress tekib ja kus ta saab

intressi püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega seotud võlanõudelt. Sel juhul

kohaldatakse artiklit 7.

5. Intress on tekkinud lepinguosalises riigis, kui intressi maksab selle riigi resident. Kui

võlgnevus, millelt intressi makstakse, on seotud püsiva tegevuskohaga ning intressikulu kannab

püsiv tegevuskoht, on intress tekkinud püsiva tegevuskoha riigis, olenemata sellest, kas intressi

maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte.

6. Kui intressi maksja ja saaja või nende mõlema ning muu isiku vahelise erisuhte tõttu

ületab võlanõude eest makstava intressi summa seda summat, milles oleksid maksja ja saaja

kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud

summale. Enammakstud intress maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,

arvestades selle lepingu teisi sätteid.

ARTIKKEL 12

Litsentsitasu

1. Litsentsitasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mille saaja on teise lepinguosalise riigi

resident, maksustab ainult see teine riik.

2. Selles artiklis käsitatakse litsentsitasuna makset, mida saadakse kirjandus- või

kunstiteose või teadustöö autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, disaini või mudeli, plaani, salajase

valemi või protsessi kasutamise või kasutamise õiguse eest või tööstusliku, kaubandusliku või

teadusalase oskusteabe eest.

3. Lõiget 1 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist litsentsitasu saaja äritegevus

toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus litsentsitasu tekib ja kus ta

saab litsentsitasu püsiva tegevuskoha kaudu toimuvas äritegevuses kasutatavast õigusest või

varast. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

4. Litsentsitasu on tekkinud lepinguosalises riigis, kui maksja on selle riigi resident. Kui

litsentsitasu maksmise kohustus on seotud püsivas tegevuskohas toimuva äritegevusega ning

litsentsitasu kulu kannab püsiv tegevuskoht, on litsentsitasu tekkinud püsiva tegevuskoha riigis,

olenemata sellest, kas litsentsitasu maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte.

5. Kui litsentsitasu maksja ja saaja või nende mõlema ning muu isiku vahelise erisuhte

tõttu ületab eseme kasutamise, kasutamise õiguse või oskusteabe eest makstav litsentsitasu seda

summat, milles oleksid maksja ja saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda

artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud litsentsitasu maksustatakse kummagi

lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades selle lepingu teisi sätteid.

ARTIKKEL 13

Kasu vara võõrandamisest

1. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab artiklis 6 nimetatud ja teises

lepinguosalises riigis asuva kinnisvara võõrandamisest, võib maksustada see teine riik.

2. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise vallasvara võõrandamisest, mida

ta kasutab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses, või püsiva tegevuskoha

(eraldi või koos ettevõtjaga) võõrandamisest, võib maksustada see teine riik.

3. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise laeva või õhusõiduki

võõrandamisest, mida ta käitab rahvusvahelistes vedudes, või sellise laeva või õhusõiduki

käitamisega seotud vallasvara võõrandamisest, maksustab ainult see riik.

4. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab osaluse võõrandamisest äriühingus või

muu seda laadi osaluse võõrandamisest, näiteks seltsingu, usaldushalduse või muu üksuse

osaluse võõrandamise eest, mille väärtus tuleneb vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või

kaudselt teises lepinguosalises riigis asuvast artiklis 6 määratletud kinnisvarast, võib

maksustada see teine riik.

5. Eelmistes lõigetes käsitlemata vara võõrandamisest saadava kasu maksustab ainult

lepinguosaline riik, mille resident on vara võõrandaja.

ARTIKKEL 14

Palgatulu

1. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu maksustab ainult

see riik, arvestades artikleid 15, 17 ja 18, välja arvatud juhul, kui tööd tehakse teises

lepinguosalises riigis. Kui lepinguosalise riigi resident on töötanud ka teises lepinguosalises

riigis, võib selles teises riigis teenitud tasu maksustada see teine riik.

2. Lõikest 1 olenemata maksustab lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises

riigis töösuhtest saadud tasu ainult esimesena nimetatud riik, kui kõik järgnevad tingimused on

täidetud:

a) tasu saaja viibib teises lepinguosalises riigis kokku kuni 183 päeva asjaomasel

majandusaastal algava või lõppeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul;

b) tasu maksab tööandja või tasu makstakse tööandja nimel, kes ei ole teise riigi

resident;

c) tasu ei maksta tööandja teises lepinguosalises riigis asuva püsiva tegevuskoha

kaudu või selle püsiva tegevuskoha arvel.

3. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata võib lepinguosalise riigi ettevõtja

rahvusvahelistel vedudel käitataval laeval või õhusõidukil töötamise eest saadud tasu

maksustada see riik.

ARTIKKEL 15

Juhatuse liikme tasu

Juhatuse liikme tasu ja muud seda laadi maksed, mida lepinguosalise riigi resident saab

teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmena,

võib maksustada see teine riik.

ARTIKKEL 16

Meelelahutajad ja sportlased

1. Artiklist 14 olenemata võib lepinguosalise riigi residendi tulu, mida ta saab teises

lepinguosalises riigis meelelahutajana teatris, filmis, raadios, televisioonis või mujal esinemise

eest või muusiku või sportlasena tegutsedes, maksustada see teine riik.

2. Artiklitega 7 ja 14 ei ole vastuolus, kui meelelahutaja või sportlase tulu, mis laekub tema

asemel mõnele teisele isikule, maksustab lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane

tegutses.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata meelelahutaja või sportlase tulule, mille ta saab tegevuse

eest lepinguosalises riigis, kui tema külastust sellesse riiki rahastatakse peamiselt ühe või

mõlema lepinguosalise riigi või selle kohaliku omavalitsuse üksuse vahenditest. Sel juhul

maksustab tulu ainult see lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane on resident.

ARTIKKEL 17

Pension

Lepinguosalise riigi residendile makstud pensioni ja muud seda laadi tasu maksustab ainult see

riik, arvestades artikli 18 lõiget 2.

ARTIKKEL 18

Avalik teenistus

1. a) Palka ja muud tasu, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus

või muu haldusüksus maksab isikule riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu

haldusüksuse heaks töötamise eest, maksustab ainult see riik.

b) Sellist palka ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui isik on

töötanud selles riigis ja ta on selle riigi resident, kes:

i) on selle riigi kodanik või

ii) tema residentsus tuleneb ka muust asjaolust kui töötamine

ja kelle palka või muud tasu maksustatakse selles riigis.

2. a) Pensioni ja muud tasu, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse

üksus või muu haldusüksus maksab või mida nende loodud fondidest makstakse isikule

töötamise eest selle riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või haldusüksuse heaks,

maksustab lõikest 1 olenemata ainult see riik.

b) Sellist pensioni ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui

pensioni saaja on teise riigi resident ja kodanik.

3. Lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse

äritegevusega seotud töö eest saadud palgale, pensionile ja muule tasule kohaldatakse

artikleid 14, 15, 16 ja 17.

ARTIKKEL 19

Üliõpilased

Lepinguosaline riik ei maksusta tema territooriumil üksnes õpingutel või praktikal

viibiva üliõpilase või praktikandi ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks tehtavaid

väljamakseid, kui isik on teise lepinguosalise riigi resident või oli seda vahetult enne õppima

või praktikale asumist ja väljamakse tehakse väljaspool õppimis- või praktikakoha riiki asuvast

allikast.

ARTIKKEL 20

Muu tulu

1. Lepinguosalise riigi residendi tulu, mida lepingu eelmistes artiklites ei ole käsitletud,

maksustab olenemata tulu tekkimise kohast ainult see riik.

2. Lõikest 1 olenemata, kui tulu makstakse lepinguosalise riigi residendile tulust, mille on

saanud usaldushaldur või surnud isiku pärandi haldaja, kes on teise lepinguosalise riigi resident,

käsitatakse seda tulu kui samadest allikatest ja samas proportsioonis saadud tulu, millest

usaldushaldur või pärandi haldaja seda tulu saavad. Maksu, mille usaldushaldur või pärandi

haldaja on maksnud soodustatud isikule makstud tulu eest, käsitatakse nii, nagu oleks seda

maksnud soodustatud isik ise.

3. Lõiget 1 ei kohaldata sellele tulule, mida lepinguosalise riigi resident saab teises

lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu tegutsedes, kui õigused või vara, millest tulu

on tekkinud, on seotud püsiva tegevuskohaga; lõiget ei kohaldata artikli 6 lõikes 2 määratletud

kinnisvarast saadud tulule. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

4. Kui lõikes 1 nimetatud residendi ja muu isiku või nende mõlema ning muu kolmanda

isiku vahelise erisuhte tõttu ületab lõikes 1 nimetatud tulu summa seda summat (kui on), milles

nad oleksid omavahel kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult

viimati nimetatud summale. Enammakstud tulu maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi

seaduste kohaselt, arvestades selle lepingu teisi sätteid.

ARTIKKEL 21

Topeltmaksustamise vältimine

1. Eestis välditakse topeltmaksustamist kooskõlas Eesti seadustega ja arvestades nendes

seadustes nimetatud piirangutega (mida võidakse aeg-ajalt muuta muutmata üldpõhimõtet)

järgmiselt:

a) kui Eesti resident saab tulu või kasu, mida selle lepingu kohaselt on maksustatud

Ühendkuningriigis, vabastab Eesti selle tulu maksust, võttes arvesse punkte b ja c;

b) kui Eesti resident saab tulu, mida artikli 10 lõike 2, artikli 11 lõike 3 või artikli 16

lõigete 1 ja 2 kohaselt võib maksustada Ühendkuningriik, lubab Eesti residendi

tulumaksust maha arvata summa, mis võrdub Ühendkuningriigis tasutud maksuga.

Mahaarvatav summa ei ületa tulumaksu seda osa, mis on arvutatud enne

maksukohustuse vähendamist tulult, mida võib maksustada Ühendkuningriigis;

c) kui Eesti residendi tulu või kasu on lepingu kohaselt Eestis maksust vabastatud, võib

Eesti selle residendi maksukohustuse arvutamisel siiski arvesse võtta maksust

vabastatud summat.

2. Arvestades Ühendkuningriigi õiguse sätteid, mis käsitlevad väljaspool Ühendkuningriiki

asuval territooriumil tasumisele kuuluva maksu mahaarvamist Ühendkuningriigi maksust või,

olenevalt olukorrast, väljaspool Ühendkuningriiki asuval territooriumil tekkivate dividendide

või väljaspool Ühendkuningriiki asuva püsiva tegevuskoha kasumi vabastamist

Ühendkuningriigi maksust (mis ei mõjuta üldpõhimõtet):

a) Eesti seaduste ja selle lepingu alusel otse või mahaarvamise teel Eestist saadud

kasumilt, tulult või kasult makstava Eesti maksu võib maha arvata Ühendkuningriigi

maksust, mis arvutatakse samalt kasumilt, tulult või kasult, mille alusel arvutatakse

Eesti maks (see ei kehti kasumi maksustamisele, millest dividendi makstakse);

b) Eesti residendist äriühingu Ühendkuningriigi residendist äriühingule makstavad

dividendid vabastatakse Ühendkuningriigi maksust, kui maksuvabastus on kohaldatav

ja Ühendkuningriigi seaduste kohased maksuvabastuse tingimused on täidetud;

c) Ühendkuningriigi residendist äriühingu Eestis asuva püsiva tegevuskoha kasum

vabastatakse Ühendkuningriigi maksust, kui maksuvabastus on kohaldatav ja

Ühendkuningriigi seaduste kohased maksuvabastuse tingimused on täidetud;

d) punkti b alusel maksust mitte vabastatud dividendid, mida Eesti residendist

äriühing maksab Ühendkuningriigi residendist äriühingule, kes kontrollib otseselt või

kaudselt vähemalt 10 protsenti hääleõigusest dividendi maksvas äriühingus, võetakse

punktis a nimetatud mahaarvamisel arvesse ka Eesti maksu, mida äriühing tasub

dividendide maksmise aluseks olevalt kasumiosalt.

3. Lõike 2 sätteid ei kohaldata juhul, kui Eesti maksu tasumine on kooskõlas selle

lepinguga üksnes seetõttu, et kõnealuses lõikes nimetatud tulu, kasum või kasu on ka Eesti

residendi saadud tulu.

4. Selle artikli lõigete 1 ja 2 tähenduses loetakse tulu, kasum ja kasu, mis kuulub

lepinguosalise riigi residendile ja mida võib vastavalt sellele lepingule maksustada teine

lepinguosaline riik, tekkinuks selles teises riigis.

ARTIKKEL 22

Võrdne kohtlemine

1. Lepinguosaline riik maksustab teise lepinguosalise riigi kodanikku ja kohaldab talle

maksustamisega kaasnevaid nõudeid samamoodi nagu oma kodanikule samadel asjaoludel,

eelkõige residentsusega seoses.

2. Lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis asuvat püsivat tegevuskohta

maksustatakse samadel alustel kui teise lepinguosalise riigi samal tegevusalal tegutsevat

ettevõtjat.

3. Lepinguosalise riigi ettevõtja võib maksustatavat kasumit arvestades sellest maha arvata

teise lepinguosalise riigi residendile makstud intressi, litsentsitasu ja muu väljamakse samadel

alustel nagu oma riigi residendile tehtud makse korral; sätet ei kohaldata artikli 9 lõikes 1,

artikli 11 lõikes 6, artikli 12 lõikes 5 ega artikli 20 lõikes 4 nimetatud juhtudel.

4. Lepinguosalise riigi ettevõtjat, mida kontrollib otse või kaudselt teise lepinguosalise

riigi resident või milles teise lepinguosalise riigi residendil on otsene või kaudne osalus, ei

maksustata kõrgemalt ega esitata talle maksustamisega seotud lisanõudeid võrreldes esimesena

nimetatud lepinguosalise riigi samalaadse ettevõtjaga.

5. Seda artiklit ei tõlgendata kui lepinguosalise riigi kohustust võimaldada füüsilisele

isikule, kes ei ole selle riigi resident, samasugust maksusoodustust, -vabastust või -vähendust,

mida antakse oma residentidele või kodanikele.

ARTIKKEL 23

Vastastikuse kokkuleppe menetlus

1. Kui isik arvab, et lepinguosalise riigi tegevus põhjustab või võib põhjustada tema sellist

maksustamist, mis ei ole lepinguga kooskõlas, võib ta lepinguosaliste riikide õigusaktidest

sõltumata esitada kaebuse kummagi lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule. Kaebus tuleb

esitada kolme aasta jooksul alates päevast, mil teatati lepingut rikkuvat maksustamist

põhjustavast tegevusest.

2. Kui kaebus on pädeva ametiisiku arvates õigustatud ja ta ei leia rahuldavat lahendust,

püüab ametiisik kaebuse lahendada vastastikusel kokkuleppel teise lepinguosalise riigi pädeva

ametiisikuga, järgides põhimõtet, et lepingut rikkuvat maksustamist tuleb vältida. Kokkulepe

täidetakse lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata.

3. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad lepingu tõlgendamisel ja

kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Topeltmaksustamise

vältimiseks võivad nad teineteisega nõu pidada ka lepingus käsitlemata juhtudel.

4. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad eelmistes lõigetes käsitletud

kokkuleppele jõudmiseks suhelda teineteisega vahetult.

5. Kui

a) isik on lõike 1 kohaselt esitanud lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule

kaebuse ühe või mõlema lepinguosalise riigi tegevuse kohta, mis põhjustas

maksustamist, mis ei olnud lepinguga kooskõlas, ja

b) pädevad ametiisikud ei suuda lõike 2 alusel kokkuleppele jõuda kahe aasta

jooksul alates kogu nõutud teabe mõlemale pädevale ametiisikule esitamise

kuupäevast,

esitatakse lahendamata küsimused isiku kirjalikul nõudmisel vahekohtule. Lahendamata

küsimusi ei esitata vahekohtule, kui samas asjas on ühes neist riikidest olemas kohtu- või

kohtueelse vaidlusorgani otsus. Vahekohtu otsus on siduv mõlemale lepinguosalisele riigile ja

see täidetakse nende lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata,

välja arvatud juhul, kui asjasse otseselt puutuv isik ei nõustu vahekohtu otsuse rakendamiseks

sõlmitud vastastikuse kokkuleppega. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepivad selle

lõike kohaldamise viisi kokku vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

ARTIKKEL 24

Teabevahetus

1. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vahetavad lepingu täitmiseks või riigisiseste

õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohast teavet lepinguosalises riigis, selle kohaliku

omavalitsuse üksuses või muus haldusüksuses kehtestatud maksude kohta tingimusel, et

maksustamine ei ole lepinguga vastuolus. Artiklid 1 ja 2 teabevahetust ei piira. Seda artiklit ei

kohaldata käibemaksu ja tollimakse puudutavale teabevahetusele.

2. Lepinguosaline riik käsitab lõike 1 alusel saadud teavet salajasena samamoodi nagu oma

õigusaktide alusel saadud teavet ja avaldab seda üksnes isikule ja asutusele (sealhulgas kohtud

ja haldusasutused), kes lõikes 1 nimetatud makse määrab, kogub või sisse nõuab või maksudega

seotud kaebusi lahendab või eeltoodu üle järelevalvet teostab. Selline isik või asutus kasutab

teavet ainult nimetatud eesmärkidel. Ta võib avaldada teavet avalikes kohtumenetlustes või

kohtuotsustes. Eelnevast olenemata võib lepinguosaline riik saadud teavet kasutada teistel

eesmärkidel, kui seda lubavad mõlema lepinguosalise riigi õigusaktid ja teavet edastava

lepinguosalise riigi pädev ametiisik annab selleks nõusoleku.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena:

a) rakendada haldusmeetmeid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja

halduspraktikaga;

b) anda teavet, mis ei ole lepinguosaliste riikide seaduste alusel või tavapärases

haldusmenetluses kättesaadav;

c) anda teavet, mis sisaldab äri-, tööstus- või ametisaladust või käsitleb

kaubavahetust, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.

4. Kui lepinguosaline riik on selle artikli kohaselt taotlenud teavet, siis teine

lepinguosaline riik võtab teabe saamiseks meetmeid ka juhul, kui see teine riik ei vaja sellist

maksualast teavet enda tarbeks. Eelmises lauses sätestatud kohustus on piiratud lõikega 3, kuid

neid piiranguid ei või ühelgi juhul tõlgendada kui lepinguosalise riigi õigust keelduda teabe

andmisest ainult riigisisese huvi puudumise tõttu.

5. Lõiget 3 ei tõlgendata lepinguosalise riigi võimalusena keelduda teabe andmisest ainult

seetõttu, et teabe valdaja on pank, muu finantsasutus, esindajakonto omanik, esindaja või

usaldusisik või teave puudutab osalust isikus.

ARTIKKEL 25

Abi maksude sissenõudmisel

1. Lepinguosalised riigid abistavad teineteist maksunõuete täitmisele pööramisel. Artiklid

1 ja 2 abi osutamist ei piira. Seda artiklit ei kohaldata käibemaksu, tollimaksu ja aktsiise

puudutavatele nõuetele. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad selle artikli

kohaldamise korras omavahel kokku leppida.

2. Selles artiklis tähendab maksunõue lepinguosalises riigis, selle kohaliku omavalitsuse

üksuses või muus haldusüksuses kehtestatud maksudena tasutavat summat (välja arvatud

käibemaks, tollimaks ja aktsiisid), tingimusel et maksustamine ei ole vastuolus lepingu ega muu

dokumendiga, mille pooled on lepinguosalised riigid, samuti selle summaga seotud intressi ja

trahvi ning maksu kogumise või võlgniku vara säilitamise kulusid.

3. Kui lepinguosalise riigi maksunõue on selle riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav

ja maksukohustuslane ei saa sel ajal selle riigi seaduste kohaselt maksunõude täitmisele

pööramist ära hoida, võtab teise lepinguosalise riigi pädev ametiisik esimesena nimetatud riigi

pädeva ametiisiku taotlusel maksunõude täitmisele pööramise üle. Teine lepinguosaline riik

kogub maksunõude summa kooskõlas oma maksude sundsissenõudmist ja kogumist käsitlevate

seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega.

4. Kui lepinguosaline riik võib maksunõude täitmisele pööramise tagamiseks oma õiguse

kohaselt rakendada võlgniku vara säilitamise abinõusid, võtab teise lepinguosalise riigi pädev

ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva ametiisiku taotlusel maksunõude üle, et rakendada

võlgniku vara säilitamise abinõusid. Teine lepinguosaline riik rakendab maksukohustuslase

vara säilitamise abinõusid kooskõlas oma seadustega, nagu oleks tegu tema enda

maksunõudega, isegi kui nende abinõude rakendamise ajal ei ole maksunõue esimesena

nimetatud lepinguosalises riigis täitmisele pööratav või on maksukohustuslasel õigus ära hoida

selle täitmine.

5. Kui lepinguosaline riik on lõigetes 3 ja 4 nimetatud eesmärkidel maksunõude üle

võtnud, ei kohaldata neist lõigetest olenemata selles riigis selle nõude suhtes ajapiiranguid ega

eeliseid, mida kohaldatakse maksunõude suhtes selle riigi seaduste kohaselt. Lisaks ei ole

lõigete 3 ja 4 eesmärgil ülevõetud maksunõudel lepinguosalises riigis eelist, mis on sellel

maksunõudel teise lepinguosalise riigi seaduste kohaselt.

6. Lepinguosalise riigi maksunõude olemasolu, selle kehtivuse ja summa üle peetavaid

vaidlusi ei menetleta teise lepinguosalise riigi kohtus ega haldusasutuses.

7. Kui lepinguosalise riigi lõike 3 või 4 kohase taotluse esitamise ja teise lepinguosalise

riigi poolt summa kogumise ja selle esimesena nimetatud riigile ülekandmise vahelisel ajal

maksunõue lakkab olemast:

a) lõikes 3 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mis on

selle riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja mille täitmisele pööramist

maksukohustuslane ei saa sellel ajal selle riigi seaduste kohaselt ära hoida, või

b) lõikes 4 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mille

suhtes see riik võib oma seaduste kohaselt rakendada maksukohustuslase vara

säilitamise abinõusid, et tagada selle täitmine,

teatab esimesena nimetatud riigi pädev ametiisik sellest viivitamata teise riigi pädevale

ametiisikule ja teise riigi valikul esimesena nimetatud riik kas peatab oma taotluse või võtab

selle tagasi.

8. Seda artiklit ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena:

a) rakendada haldusmeetmeid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja

halduspraktikaga;

b) võtta meetmeid, mis on vastuolus avaliku korraga;

c) osutada abi, kui teine lepinguosaline riik ei ole võtnud kõiki oma seaduste ja

halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid kogumis- või säilitamismeetmeid;

d) osutada abi juhul, kui see tekitaks sellele riigile halduskoormust, mis on

ilmselgelt ebaproportsionaalne teise lepinguosalise riigi saadava kasuga.

ARTIKKEL 26

Diplomaatilise esinduse

ja konsulaarasutuse töötaja

Lepingut ei kohaldata diplomaatilise esinduse ega konsulaarasutuse töötaja rahalistele

soodustustele, mis on ette nähtud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja

erikokkulepete alusel.

ARTIKKEL 27

Soodustuste piiramine

1. Olenemata selle lepingu teistest sätetest, ei anta lepingus tulu või kasu suhtes ettenähtud

soodustust, kui kõikide asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et soodustuse saamine oli

otseselt või kaudselt selle soodustuse saamiseni viinud tehingu üks peamistest eesmärkidest;

see ei kehti juhul, kui nendel asjaoludel soodustuse andmine vastab lepingu asjakohaste sätete

eesmärgile.

2. Kui lõike 1 alusel on keeldutud isikule selles lepingus ettenähtud soodustuse andmisest,

võib lepinguosalise riigi pädev ametiisik, kes oleks selle soodustuse andnud, sellegipoolest

isiku taotlusel käsitleda teda selle või muu konkreetse tululiigi või kasu soodustuse saajana, kui

pädev ametiisik teeb pärast asjaolude kaalumist kindlaks, et see isik oleks selle soodustuse

saanud lõikes 1 nimetatud tehingu puudumisel. Taotluse saanud lepinguosalise riigi pädev

ametiisik peab enne teise riigi residendi selle lõike alusel tehtud taotluse tagasilükkamist nõu

teise riigi lepinguosalise riigi pädeva ametiisikuga.

3. Kui selle lepingu alusel on tulu lepinguosalises riigis maksust vabastatud ja teine

lepinguosaline riik maksustab oma riigis kehtiva seaduse kohaselt isiku tulu ulatuses, mis on

üle kantud või saadud selles teises lepinguosalises riigis, mitte kogusummas, siis kohaldab

esimesena nimetatud lepinguosaline riik maksuvabastust ainult sellele osale tulust, mis on teises

lepinguosalises riigis maksustatud.

ARTIKKEL 28

Lepingu jõustumine

1. Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele diplomaatiliste kanalite kaudu teate

lepingu jõustumiseks vajaliku riigisiseses õiguses ettenähtud menetluse lõpetamise kohta.

Leping jõustub hilisema teate kuupäeval ja lepingut kohaldatakse:

a) Eestis:

(i) lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult

kinnipeetava maksu suhtes;

(ii) lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem algaval

maksustamisperioodil tasutava muu tulumaksu suhtes ja

b) Ühendkuningriigis:

i) lepingu jõustumise kuupäevale järgneva teise kuu esimesel päeval või

hiljem makstud või krediteeritud summadelt kinnipeetava maksu suhtes;

ii) lepingu jõustumise kuupäevale järgneva aprilli 6. kuupäeval või hiljem

algava maksustamisaasta tulumaksu või vara võõrandamisel saadud kasult

võetava maksu suhtes;

iii) lepingu jõustumise kuupäevale järgneva aprilli 1. kuupäeval või hiljem

algava majandusaasta ettevõtte tulumaksu suhtes.

2. Lõikest 1 olenemata kohaldatakse artikleid 24, 25 ja 26 lepingu jõustumise kuupäevast,

olenemata sellest, millise maksustamisperioodiga on tegemist.

3. Eesti Vabariigi Valitsuse ning Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi

Valitsuse vahelist tulu- ja kapitali juurdekasvu maksuga topeltmaksustamise vältimise ning

maksudest hoidumise tõkestamise lepingut, mis allkirjastati Londonis 12. mail 1994, ei

kohaldata mis tahes maksu suhtes alates kuupäevast, mil hakatakse kohaldama käesolevat

lepingut vastavalt artiklile 1, ning see lõpeb viimasel sellisel kuupäeval.

ARTIKKEL 29

Lepingu lõpetamine

Leping on jõus, kuni üks lepinguosaline riik selle lõpetab. Kumbki lepinguosaline riik

võib lepingu lõpetada, teatades sellest teisele lepinguosalisele riigile diplomaatiliste kanalite

kaudu hiljemalt kalendriaasta 30. juunil, kuid mitte enne, kui lepingu jõustumisest on

möödunud viis aastat. Sel juhul kaotab leping kehtivuse:

a) Eestis:

i) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult

kinnipeetava maksu suhtes;

ii) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem algaval

maksustamisperioodil tasutava muu tulumaksu suhtes ja

b) Ühendkuningriigis:

i) teate edastamise kuupäevale järgneva kuue kuu möödumisel või hiljem

makstud või krediteeritud summadelt kinnipeetava maksu suhtes;

ii) teate edastamise kuupäevale järgneva aprilli 6. kuupäeval või hiljem

algava maksustamisaasta tulumaksu või vara võõrandamisel saadud kasult

võetava maksu suhtes;

iii) teate edastamise kuupäevale järgneva aprilli 1. kuupäeval või hiljem

algava majandusaasta ettevõtte tulumaksu suhtes.

Selle kinnituseks on valitsuste volitatud isikud lepingule alla kirjutanud.

Koostatud 28. augustil 2026. aastal Tallinnas kahes eksemplaris eesti ja inglise keeles,

mõlemad tekstid on võrdselt autentsed. Erinevuste korral lähtutakse ingliskeelsest tekstist.

Sven Sakkov Joanne Lomas

Eesti Vabariigi Suurbritannia ja Põhja-Iiri

nimel Ühendkuningriigi nimel

PROTOKOLL

Eesti Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise tulu- ja

kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste

tõkestamise lepingu (edaspidi leping) allakirjutamisel on Eesti ja Ühendkuningriik leppinud

kokku järgmises, mis moodustab lepingu lahutamatu osa.

Artikli 4 (Resident) suhtes

1. Selle lepingu kohaldamisel käsitatakse residendina:

a) pensionifondi;

b) organisatsiooni, mis on asutatud ja tegutseb üksnes usulistel, heategevuslikel,

teaduslikel, kultuurilistel või hariduslikel eesmärkidel (või rohkem kui ühel neist

eesmärkidest) ja mis on selle riigi seaduste kohaselt selle riigi resident, olenemata

sellest, et kogu tema tulu või kasu või osa sellest võib olla selle riigi õiguse

kohaselt maksuvaba;

c) investeerimisfondi, mis vastab ühele järgmistest kirjeldustest:

i) Ühendkuningriigi puhul Ühendkuningriigis moodustatud tegevusloaga

investeerimisfond, tegevusloata investeerimisfond ja avatud

investeerimisühing;

ii) Eesti puhul Eestis moodustatud juriidiline isik või varakogum, mis on

moodustatud lepingulise fondina või asutatud aktsiaseltsina või määratud

väljamaksetega tööandja pensionifondina;

iii) mis tahes muu üksus või süsteem, milles pädevad ametiisikud võivad kokku

leppida.

Artikli 24 (Teabevahetus) ja 25 (Abi maksude sissenõudmisel) suhtes

2. Mõisted käibemaks, tollimaks ja aktsiisid on määratletud käibemaksu valdkonnas

halduskoostöö tegemist ja maksupettuste tõkestamist ning maksude ja tollimaksudega seotud

nõuete sissenõudmisel antavat vastastikust abi käsitleva protokolli artiklis PVAT.3 ja

tollimaksudega seotud teabevahetus on hõlmatud ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa

Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi

vahelise kaubandus- ja koostöölepingu lisas oleva protokolliga vastastikuse haldusabi kohta

tolliküsimustes.

Selle kinnituseks on valitsuste volitatud isikud protokollile alla kirjutanud.

Koostatud 28. augustil 2026. aastal Tallinnas kahes eksemplaris eesti ja inglise keeles,

mõlemad tekstid on võrdselt autentsed. Erinevuste korral lähtutakse ingliskeelsest tekstist.

Sven SakkovJoanne Lomas

Eesti Vabariigi Suurbritannia ja Põhja-Iiri

nimel Ühendkuningriigi nimel

CONVENTION BETWEEN

THE REPUBLIC OF ESTONIA AND THE UNITED KINGDOM OF GREAT

BRITAIN AND NORTHERN IRELAND

FOR THE ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION WITH RESPECT TO TAXES

ON INCOME AND ON CAPITAL AND THE PREVENTION OF TAX EVASION

AND AVOIDANCE

The Republic of Estonia and the United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland,

Desiring to further develop their economic relationship and to enhance their cooperation in tax

matters,

Intending to conclude a Convention for the elimination of double taxation with respect to taxes

on income and on capital without creating opportunities for non-taxation or reduced taxation

through tax evasion or avoidance (including through treaty-shopping arrangements aimed at

obtaining reliefs provided in this Convention for the indirect benefit of residents of third

jurisdictions),

Have agreed as follows:

ARTICLE 1

Persons covered

1. This Convention shall apply to persons who are residents of one or both of the

Contracting States.

2. For the purposes of this Convention, income or gains derived by or through an entity or

arrangement that is treated as wholly or partly fiscally transparent under the tax law of either

Contracting State shall be considered to be income or gains of a resident of a Contracting State

but only to the extent that the income or gain is treated, for purposes of taxation by that State,

as the income or gain of a resident of that State.

3. This Convention shall not affect the taxation, by a Contracting State, of its residents

except with respect to the benefits granted underparagraph 3 of Article 7, paragraph 2 of Article

9 and Articles 18, 19, 21, 22, 23 and 26.

ARTICLE 2

Taxes covered

1. This Convention shall apply to taxes on income and on capital imposed on behalf of a

Contracting State or of its political subdivisions or local authorities, irrespective of the manner

in which they are levied.

2. There shall be regarded as taxes on income and on capital all taxes imposed on total

income, or on elements of income, including taxes on gains from the alienation of movable or

immovable property.

3. The existing taxes to which the Convention shall apply are in particular:

a) in Estonia, income tax;

(hereinafter referred to as “Estonian tax”);

b) in the United Kingdom:

(i) income tax;

(ii) corporation tax; and

(iii) capital gains tax;

(hereinafter referred to as “United Kingdom tax”).

4. The Convention shall apply also to any identical or substantially similar taxes that are

imposed after the date of signature of the Convention in addition to, or in place of, the existing

taxes. The competent authorities of the Contracting States shall notify each other of any

significant changes that have been made in their respective taxation laws.

ARTICLE 3

General definitions

1. For the purposes of this Convention, unless the context otherwise requires:

a) the term “Estonia” means the Republic of Estonia and, when used in the

geographical sense, the territory of Estonia and any area beyond the territorial sea,

including the seabed, subsoil and their natural resources, over which Estonia exercises

sovereign rights and jurisdiction in accordance with both national and international law;

b) the term "United Kingdom" means Great Britain and Northern Ireland but, when

used in a geographical sense, means the territory and territorial sea of the United

Kingdom and the areas beyond that territorial sea over which the United Kingdom

exercises sovereign rights or jurisdiction in accordance with both its domestic law and

international law;

c) the term “person” includes an individual, a company and any other body of

persons;

d) the term “company” means any body corporate or any entity that is treated as a

body corporate for tax purposes;

e) the term “enterprise” applies to the carrying on of any business;

f) the terms “enterprise of a Contracting State” and “enterprise of the other

Contracting State” mean respectively an enterprise carried on by a resident of a

Contracting State and an enterprise carried on by a resident of the other Contracting

State;

g) the term “international traffic” means any transport by a ship or aircraft, except

when the ship or aircraft is operated solely between places in a Contracting State and

the enterprise that operates the ship or aircraft is not an enterprise of that State;

h) the term “competent authority” means:

(i) in Estonia, the Minister of Finance or his authorised representative;

(ii) in the United Kingdom, the Commissioners for His Majesty’s Revenue

and Customs or their authorised representative;

i) the term “national” means:

(i) in relation to Estonia, any individual possessing the nationality of a

Contracting State; and any legal person, partnership or association deriving its

status as such from the laws of the Contracting State;

(ii) in relation to the United Kingdom, any British citizen, or any British

subject not possessing the citizenship of any other Commonwealth country or

territory, provided he has the right of abode in the United Kingdom; and any

legal person, partnership or association deriving its status as such from the laws

in force in the United Kingdom;

j) the term “business” includes the performance of professional services and of

other activities of an independent character;

k) the term pension fund means any plan, scheme, fund, foundation, trust or other

arrangement established in a Contracting State which is:

(i) regulated by that State;

(ii) generally exempt from income taxation; and

(iii) operated principally to administer or provide pension or retirement

benefits or to earn income for the benefit of one or more such schemes.

2. As regards the application of the Convention at any time by a Contracting State, any

term not defined therein shall, unless the context otherwise requires or the competent authorities

agree to a different meaning pursuant to the provisions of Article 23, have the meaning that it

has at that time under the law of that State for the purposes of the taxes to which the Convention

applies, any meaning under the applicable tax laws of that State prevailing over a meaning given

to the term under other laws of that State.

ARTICLE 4

Resident

1. For the purposes of this Convention, the term “resident of a Contracting State” means

any person who, under the laws of that State, is liable to tax therein by reason of his domicile,

residence, place of management, place of incorporation or any other criterion of a similar nature,

and also includes that State and any political subdivision or local authority thereof. This term,

however, does not include any person who is liable to tax in that State in respect only of income

or capital gains from sources in that State.

2. Where by reason of the provisions of paragraph 1 an individual is a resident of both

Contracting States, then his status shall be determined as follows:

a) he shall be deemed to be a resident only of the State in which he has a permanent

home available to him; if he has a permanent home available to him in both States, he

shall be deemed to be a resident only of the State with which his personal and economic

relations are closer (centre of vital interests);

b) if the State in which he has his centre of vital interests cannot be determined, or

if he doesnothave a permanent home available to him in either State, he shall be deemed

to be a resident only of the State in which he has an habitual abode;

c) if he has an habitual abode in both States or in neither of them, he shall be

deemed to be a resident only of the State of which he is a national;

d) if he is a national of both States or of neither of them, the competent authorities

of the Contracting States shall settle the question by mutual agreement.

3. Where by reason of the provisions of paragraph 1 a person other than an individual is a

resident of both Contracting States, the competent authorities of the Contracting States shall

endeavour to determine by mutual agreement the Contracting State of which such person shall

be deemed to be a resident for the purposes of the Convention, having regard to its place of

effective management, the place where it is incorporated or otherwise constituted and any other

relevant factors. In the absence of such agreement, such person shall not be entitled to any relief

or exemption from tax provided by this Convention, except to the extent and in such manner as

may be agreed upon by the competent authorities of the Contracting States.

ARTICLE 5

Permanent establishment

1. For the purposes of this Convention, the term “permanent establishment” means a fixed

place of business through which the business of an enterprise is wholly or partly carried on.

2. The term “permanent establishment” includes especially:

a) a place of management;

b) a branch;

c) an office;

d) a factory;

e) a workshop; and

f) a mine, an oil or gas well, a quarry or any other place of extraction of natural

resources.

3. A building site or construction or installation project constitutes a permanent

establishment only if it lasts more than twelve months.

4. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, the term “permanent

establishment” shall be deemed not to include:

a) the use of facilities solely for the purpose of storage, display or delivery of goods

or merchandise belonging to the enterprise;

b) the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the enterprise

solely for the purpose of storage, display or delivery;

c) the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the enterprise

solely for the purpose of processing by another enterprise;

d) the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of purchasing

goods or merchandise, or of collecting information, for the enterprise;

e) the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of carrying

on, for the enterprise, any other activity of a preparatory or auxiliary character;

f) the maintenance of a fixed place of business solely for any combination of

activities mentioned in sub-paragraphs a) to e), provided that the overall activity of the

fixed place of business resulting from this combination is of a preparatory or auxiliary

character.

5. Paragraph 4 shall not apply to a fixed place of business that is used or maintained by an

enterprise if the same enterprise or a closely related enterprise carries on business activities at

the same place or at another place in the same Contracting State and

a) that place or other place constitutes a permanent establishment for the enterprise

or the closely related enterprise under the provisions of this Article, or

b) the overall activity resulting from the combination of the activities carried on by

the two enterprises at the same place, or by the same enterprise or closely related

enterprises at the two places, is not of a preparatory or auxiliary character,

provided that the business activities carried on by the two enterprises at the same place, or by

the same enterprise or closely related enterprises at the two places, constitute complementary

functions that are part of a cohesive business operation.

6. For the purposes of paragraph 5, an enterprise is closely related to an enterprise if, based

on all the relevant facts and circumstances, one has control of the other or both are under the

control of the same persons or enterprises. In any case, anenterprise shall be considered to be

closely related to an enterprise if one possesses directly or indirectly more than 50 per cent of

the beneficial interest in the other (or, in the case of a company, more than 50 per cent of the

aggregate vote and value of the company’s shares or of the beneficial equity interest in the

company) or if a person or another enterprise possesses directly or indirectly more than 50 per

cent of the beneficial interest (or, in the case of a company, more than 50 per cent of the

aggregate vote and value of the company’s shares or of the beneficial equity interest in the

company) in the two enterprises.

7. Notwithstanding the provisions of paragraphs 1 and 2, where a person - other than an

agent of an independent status to whom paragraph 8 applies - is acting on behalf of an enterprise

and has, and habitually exercises, in a Contracting State an authority to conclude contracts on

behalf of the enterprise, that enterprise shall be deemed to have a permanent establishment in

that State in respect of any activities which that person undertakes for the enterprise, unless the

activities of such person are limited to those mentioned in paragraph 4 which, if exercised

through a fixed place of business, would not make this fixed place of business a permanent

establishment under the provisions of that paragraph.

8. An enterprise shall not be deemed to have a permanent establishment in a Contracting

State merely because it carries on business in that State through a broker, general commission

agent or any other agent of an independent status, provided that such persons are acting in the

ordinary course of their business.

9. The fact that a company which is a resident of a Contracting State controls or is

controlled by a company which is a resident of the other Contracting State, or which carries on

business in that other State (whether through a permanent establishment or otherwise), shall not

of itself constitute either company a permanent establishment of the other.

ARTICLE 6

Income from immovable property

1. Income derived by a resident of a Contracting State from immovable property (including

income from agriculture or forestry) situated in the other Contracting State may be taxed in that

other State.

2. The term “immovable property” shall have the meaning which it has under the law of

the Contracting State in which the property in question is situated. The term shall in any case

include property accessory to immovable property, livestock and equipment used in agriculture

and forestry, rights to which the provisions of general law respecting landed property apply,

usufruct of immovable property and rights to variable or fixed payments as consideration for

the working of, or the right to work, mineral deposits, sources and other natural resources or

any other rights in connection with immovable property. Ships and aircraft shall not be regarded

as immovable property.

3. The provisions of paragraph 1 shall apply to income derived from the direct use, letting,

or use in any other form of immovable property.

4. The provisions of paragraphs 1 and 3 shall also apply to the income from immovable

property of an enterprise.

ARTICLE 7

Business profits

1. Profits of an enterprise of a Contracting State shall be taxable only in that State unless

the enterprise carries on business in the other Contracting State through a permanent

establishment situated therein. If the enterprise carries on business as aforesaid, the profits that

are attributable to the permanent establishment in accordance with the provisions of paragraph

2 may be taxed in that other State.

2. For the purposes of this Article and Article 21, the profits that are attributable in each

Contracting State to the permanent establishment referred to in paragraph 1 are the profits it

might be expected to make, in particular in its dealings with other parts of the enterprise, if it

were a separate and independent enterprise engaged in the same or similar activities under the

same or similar conditions, taking into account the functions performed, assets used and risks

assumed by the enterprise through the permanent establishment and through the other parts of

the enterprise.

3. Where, in accordance with paragraph 2, a Contracting State adjusts the profits that are

attributable to a permanent establishment of an enterprise of one of the Contracting States and

taxes accordingly profits of the enterprise that have been charged to tax in the other State, the

other State shall, to the extent necessary to eliminate double taxation on these profits, make an

appropriate adjustment to the amount of the tax charged on those profits. In determining such

adjustment, the competent authorities of the Contracting States shall if necessary consult each

other.

4. Where profits include items of income or gains which are dealt with separately in other

Articles of this Convention, then the provisions of those Articles shall not be affected by the

provisions of this Article.

ARTICLE 8

International shipping and air transport

1. Profits of an enterprise of a Contracting State from the operation of ships or aircraft in

international traffic shall be taxable only in that State.

2. For the purposes of this Article, profits from the operation of ships or aircraft in

international traffic include:

a) profits from the rental on a bareboat basis of ships or aircraft; and

b) profits from the use, maintenance or rental of containers (including trailers and

related equipment for the transport of containers) used for the transport of goods or

merchandise;

where such rental or such use, maintenance or rental, as the case may be, is incidental

to the operation of ships or aircraft in international traffic.

3. The provisions of paragraph 1 shall also apply to profits from the participation in a pool,

a joint business or an international operating agency.

ARTICLE 9

Associated enterprises

1. Where

a) an enterprise of a Contracting State participates directly or indirectly in the

management, control or capital of an enterprise of the other Contracting State, or

b) the same persons participate directly or indirectly in the management, control or

capital of an enterprise of a Contracting State and an enterprise of the other Contracting

State,

and in either case conditions are made or imposed between the two enterprises in their

commercial or financial relations which differ from those which would be made between

independent enterprises, then any profits which would, but for those conditions, have accrued

to one of the enterprises, but, by reason of those conditions, have not so accrued, may be

included in the profits of that enterprise and taxed accordingly.

2. Where a Contracting State includes in the profits of an enterprise of that State – and

taxes accordingly – profits on which an enterprise of the other Contracting State has been

charged to tax in that other State and the profits so included are profits which would have

accrued to the enterprise of the first-mentioned State if the conditions made between the two

enterprises had been those which would have been made between independent enterprises, then

that other State shall make an appropriate adjustment to the amount of the tax charged therein

on those profits. In determining such adjustment, due regard shall be had to the other provisions

of this Convention and the competent authorities of the Contracting States shall if necessary

consult each other.

ARTICLE 10

Dividends

1. Dividends paid by a company which is a resident of a Contracting State to a resident of

the other Contracting State may be taxed in that other State.

2. However, dividends paid by a company which is a resident of a Contracting State may

also be taxed in that State and according to the laws of that State, but if the beneficial owner of

the dividends is a resident of the other Contracting State:

a) except as provided in sub-paragraphs b) and c), such dividends shall be exempt

from tax in the Contracting State of which the company paying the dividends is a

resident;

b) where dividends are paid out of income (including gains) derived directly or

indirectly from immovable property within the meaning of Article 6 by an investment

vehicle which distributes most of this income annually and whose income from such

immovable property is exempted from tax, the tax charged by the Contracting State of

which the company paying the dividends is a resident shall not exceed 15 per cent of

the gross amount of the dividends other than where the beneficial owner of the dividends

is a pension fund established in the other Contracting State, where the exemption

provided in sub-paragraph a) shall apply;

c) where the beneficial owner is an individual the tax charged in the Contracting

State of which the company paying the dividends is a resident shall not exceed 10 per

cent of the gross amount of the dividends.

This paragraph shall not affect the taxation of the company in respect of the profits out of which

the dividends are paid.

3. The term "dividends" as used in this Article means income from shares or other rights,

not being debt-claims, participating in profits, as well as anything which is treatedas income

from shares by the tax laws of the Contracting State of which the company making the

distribution is a resident.

4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the

dividends, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting

State of which the company paying the dividends is a resident through a permanent

establishment situated therein and the holding in respect of which the dividends are paid is

effectively connected with such permanent establishment. In such case the provisions of Article

7 shall apply.

5. Where a company which is a resident of a Contracting State derives profits or income

from the other Contracting State, that other State may not impose any tax on the dividends paid

by the company, except insofar as such dividends are paid to a resident of that other State or

insofar as the holding in respect of which the dividends are paid is effectively connected with a

permanent establishment situated in that other State, nor subject the company's undistributed

profits to a tax on the company's undistributed profits, even if the dividends paid or the

undistributed profits consist wholly or partly of profits or income arising in that other State.

ARTICLE 11

Interest

1. Interest arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting

State shall be taxable only in that other State.

2. Notwithstanding paragraph 1, interest arising in a Contracting State may also be taxed

in that State according to the laws of that State if the beneficial owner of the interest is an

individual who is a resident of the other Contracting State, but the tax so charged shall not

exceed 10 per cent of the gross amount of the interest.

3. The term "interest" as used in this Article means income from debt-claims of every kind,

whether or not secured by mortgage and whether or not carrying a right to participate in the

debtor's profits, and in particular, income from government securities and income from bonds

or debentures. The term "interest" shall not include any income, which is treated as a dividend

under the provisions of Article 10.

4. The provisions of paragraphs 1, 2 and 3 shall not apply if the beneficial owner of the

interest, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting

State in which the interest arises, through a permanent establishment situated therein and the

debt-claim in respect of which the interest is paid is effectively connected with such permanent

establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply.

5. Interest shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident of

that State. Where, however, the person paying the interest, whether he is a resident of a

Contracting State or not, has in a Contracting State a permanent establishment in connection

with which the indebtedness on which the interest is paid was incurred, and such interest is

borne by such permanent establishment, then such interest shall be deemed to arise in the State

in which the permanent establishment is situated.

6. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner

or between both of them and some other person, the amount of the interest paid, exceeds, for

whatever reason, the amount which would have been agreed upon by the payer and the

beneficial owner in the absence of such relationship, the provisions of this Article shall apply

only to the last-mentioned amount. In such case, the excess part of the payments shall remain

taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to the other

provisions of this Convention.

ARTICLE 12

Royalties

1. Royalties arising in a Contracting State and beneficially owned by a resident of the other

Contracting State shall be taxable only in that other State.

2. The term “royalties” as used in this Article means payments of any kind received as a

consideration for the use of, or the right to use, any copyright of literary, artistic or scientific

work, any patent, trade mark, design or model, plan, secret formula or process, or for

information (know-how) concerning industrial, commercial or scientific experience.

3. The provisions of paragraph 1shall not apply if the beneficial owner of the royalties,

being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State in

which the royalties arise through a permanent establishment situated therein and the right or

property in respect of which the royalties are paid is effectively connected with such permanent

establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply.

4. Royalties shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident of

that State. Where, however, the person paying the royalties, whether he is a resident of a

Contracting State or not, has in a Contracting State a permanent establishment in connection

with which the liability to pay the royalties was incurred, and such royalties are borne by such

permanent establishment, then such royalties shall be deemed to arise in the State in which the

permanent establishment is situated.

5. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner

or between both of them and some other person, the amount of the royalties paid exceeds, for

whatever reason, the amount which would have been agreed upon by the payer and the

beneficial owner in the absence of such relationship, the provisions of this Article shall apply

only to the last-mentioned amount. In such case, the excess part of the payments shall remain

taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to the other

provisions of this Convention.

ARTICLE 13

Capital gains

1. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of immovable

property referred to in Article 6 and situated in the other Contracting State may be taxed in that

other State.

2. Gains from the alienation of movable property forming part of the business property of

a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the other

Contracting State, including such gains from the alienation of such a permanent establishment

(alone or with the whole enterprise), may be taxed in that other State.

3. Gains that an enterprise of a Contracting State that operates ships or aircraft in

international traffic derives from the alienation of such ships or aircraft, or of movable property

pertaining to the operation of such ships or aircraft, shall be taxable only in that State.

4. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of shares or

comparable interests, such as interests in, a partnership, trust or other entity deriving more than

50 per cent of their value directly or indirectly from immovable property, as defined in Article

6, situated in the other Contracting State may be taxed in that other State.

5. Gains from the alienation of any property, other than that referred to in the preceding

paragraphs shall be taxable only in the Contracting State of which the alienator is a resident.

ARTICLE 14

Income from employment

1. Subject to the provisions of Articles 15, 17 and 18, salaries, wages and other similar

remuneration derived by a resident of a Contracting State in respect of an employment shall be

taxable only in that State unless the employment is exercised in the other Contracting State. If

the employment is so exercised, such remuneration as is derived therefrom may be taxed in that

other State.

2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, remuneration derived by a resident of a

Contracting State in respect of an employment exercised in the other Contracting State shall be

taxable only in the first-mentioned State if all the following conditions are met:

a) the recipient is present in the other State for a period or periods not exceeding in

the aggregate 183 days in any twelve month period commencing or ending in the fiscal

year concerned;

b) the remuneration is paid by, or on behalf of, an employer who is not a resident

of the other State;

c) the remuneration is not borne by a permanent establishment which the employer

has in the other State.

3. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, remuneration derived in

respect of an employment exercised aboard a ship or aircraft operated in international traffic by

an enterprise of a Contracting State, may be taxed in that State.

ARTICLE 15

Directors’ fees

Directors’ fees and other similar payments derived by a resident of a Contracting State

in his capacity as a member of the board of directors or any other similar organ of a company

which is a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State.

ARTICLE 16

Entertainers and sportspersons

1. Notwithstanding the provisions of Article 14, income derived by a resident of a

Contracting State as an entertainer, such as a theatre, motion picture, radio or television artiste,

or a musician, or as a sportsperson, from that resident’s personal activities as such exercised in

the other Contracting State, may be taxed in that other State.

2. Where income in respect of personal activities exercised by an entertainer or a

sportsperson acting as such accrues not to the entertainer or sportsperson but to another person,

that income may, notwithstanding the provisions of Articles 7 and 14, be taxed in the

Contracting State in which the activities of the entertainer or sportsperson are exercised.

3. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply to income derived from activities

exercised in a Contracting State by an entertainer or a sportsperson if the visit to that State is

mainly financed by one or both of the Contracting States or local authorities thereof. In such

case, the income shall be taxable only in the Contracting State of which the entertainer or a

sportsperson is a resident.

ARTICLE 17

Pensions

Subject to the provisions of paragraph 2 of Article 18, pensions and other similar remuneration

paid to a resident of a Contracting State shall be taxable only in that State.

ARTICLE 18

Government service

1. a) Salaries, wages and other similar remuneration, paid by a Contracting State or a

political subdivision or a local authority thereof to an individual in respect of services

rendered to that State or subdivision or authority, shall be taxable only in that State.

b) However, such salaries, wages and other similar remuneration shall be taxable

only in the other Contracting State if the services are rendered in that State and the

individual is a resident of that State who:

(i)is a national of that State; or

(ii) did not become a resident of that State solely for the purpose of rendering

the services;

and is subject to tax in that State on such salaries, wages and other similar remuneration.

2. a) Notwithstanding the provisions of paragraph 1, pensions and other similar

remuneration paid by, or out of funds created by, a Contracting State or a political

subdivision or a local authority thereof to an individual in respect of services rendered

to that State or subdivision or authority shall be taxable only in that State.

b) However, such pensions and other similar remuneration shall be taxable only in

the other Contracting State if the individual is a resident of, and a national of, that State.

3. The provisions of Articles 14, 15, 16 and 17shall apply to salaries, wages, pensions,

and other similar remuneration in respect of services rendered in connection with a business

carried on by a Contracting State or a political subdivision or a local authority thereof.

ARTICLE 19

Students

Payments which a student or trainee or business apprentice who is or was immediately

before visiting a Contracting State a resident of the other Contracting State and who is present

in the first-mentioned State solely for the purpose of his education or training receives for the

purpose of his maintenance, education or training shall not be taxed in that State, provided that

such payments arise from sources outside that State.

ARTICLE 20

Other income

1. Items of income beneficially owned by a resident of a Contracting State, wherever

arising, not dealt with in the foregoing Articles of this Convention shall be taxable only in that

State.

2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, where an amount of income is paid to a

resident of a Contracting State out of income received by trustees or personal representatives

administering the estates of deceased persons and those trustees or personal representatives are

residents of the other Contracting State, that amount shall be treated as arising from the same

sources, and in the same proportions, as the income received by the trustees or personal

representatives out of which that amount is paid. Any tax paid by the trustees or personal

representatives in respect of the income paid to the beneficiary shall be treated as if it had been

paid by the beneficiary.

3. The provisions of paragraph 1 shall not apply to income, other than income from

immovable property as defined in paragraph 2 of Article 6, if the beneficial owner of such

income, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting

State through a permanent establishment situated therein and the right or property in respect of

which the income is paid is effectively connected with such permanent establishment. In such

case the provisions of Article 7 shall apply.

4. Where, by reason of a special relationship between the resident referred to in

paragraph 1 and some other person, or between both of them and some third person, the amount

of the income referred to in that paragraph exceeds the amount (if any) which would have been

agreed upon between them in the absence of such a relationship, the provisions of this Article

shall apply only to the last-mentioned amount. In such a case, the excess part of the income

shall remain taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to

the other applicable provisions of this Convention.

ARTICLE 21

Elimination of double taxation

1. In Estonia, double taxation shall be avoided in accordance with the provisions and

subject to the limitations of the laws of Estonia (as it may be amended from time to time without

changing the general principle hereof), as follows:

a) where a resident of Estonia derives income or gains which, in accordance with the

provisions of this Convention, has been taxed in the United Kingdom, Estonia shall,

subject to the provisions of subparagraphs b) and c), exempt such income from tax;

b) where a resident of Estonia derives income which in accordance with paragraph 2

of Article 10, paragraph 3 of Article 11 or paragraphs 1 and 2 of Article 16 may be

taxed in the United Kingdom, Estonia shall allow as a deduction from the tax on the

income of that resident an amount equal to the tax paid in the United Kingdom. Such

deduction shall not, however, exceed that part of the income tax, as computed before

the deduction is given, which is attributable to the income which may be taxed in

the United Kingdom.

c) where in accordance with any provision of the Convention income or gains derived

by a resident of Estonia is exempt from tax in Estonia, Estonia may nevertheless, in

calculating the tax liability of such resident, take into account the exempted amount.

2. Subject to the provisions of the law of the United Kingdom regarding the allowance as a

credit against United Kingdom tax of tax payable in a territory outside the United Kingdom or,

as the case may be, regarding the exemption from United Kingdom tax of a dividend arising in

a territory outside the United Kingdom or of the profits of a permanent establishment situated

in a territory outside the United Kingdom (which shall not affect the general principle hereof):

a) Estonian tax payable under the laws of Estonia and in accordance with this

Convention, whether directly or by deduction, on profits, income or gains from sources

within Estonia (excluding in the case of a dividend tax payable in respect of the profits

out of which the dividend is paid) shall be allowed as a credit against any United

Kingdom tax computed by reference to the same profits, income or gains by reference

to which the Estonian tax is computed;

b) a dividend which is paid by a company which is a resident of Estonia to a

company which is a resident of the United Kingdom shall be exempted from United

Kingdom tax when the exemption is applicable and the conditions for exemption under

the law of the United Kingdom are met;

c) the profits of a permanent establishment in Estonia of a company which is a

resident of the United Kingdom shall be exempted from United Kingdom tax when the

exemption is applicable and the conditions for exemption under the law of the United

Kingdom are met;

d) in the case of a dividend not exempted from tax under sub-paragraph b) above

which is paid by a company which is a resident of Estonia to a company which is a

resident of the United Kingdom and which controls directly or indirectly at least 10 per

cent of the voting power in the company paying the dividend, the credit mentioned in

sub-paragraph a) above shall also take into account the Estonian tax payable by the

company in respect of its profits out of which such dividend is paid.

3. The provisions of paragraph 2 shall not apply where the Estonian tax payable is in

accordance with the provisions of this Convention solely because the income, profits or gains

referred to in that paragraph is also income derived by a resident of Estonia.

4. For the purposes of paragraphs 1 and 2 of this Article, income, profits and gains owned

by a resident of the Contracting State which may be taxed in the other Contracting State in

accordance with this Convention, shall be deemed to arise from sources in that other

Contracting State.

ARTICLE 22

Non-discrimination

1. Nationals of a Contracting State shall not be subjected in the other Contracting State to

any taxation or any requirement connected therewith, which is other or more burdensome than

the taxation and connected requirements to which nationals of that other State in the same

circumstances, in particular with respect to residence, are or may be subjected.

2. The taxation on a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State

has in the other Contracting State shall not be less favourably levied in that other State than the

taxation levied on enterprises of that other State carrying on the same activities.

3. Except where the provisions of paragraph 1 of Article 9, paragraph 6 of Article 11,

paragraph 5 of Article 12 or paragraph 4 of Article 20 apply, interest, royalties and other

disbursements paid by an enterprise of a Contracting State to a resident of the other Contracting

State shall, for the purpose of determining the taxable profits of such enterprise, be deductible

under the same conditions as if they had been paid to a resident of the first-mentioned State.

4. Enterprises of a Contracting State, the capital of which is wholly or partly owned or

controlled, directly or indirectly, by one or more residents of the other Contracting State, shall

not be subjected in the first-mentioned State to any taxation or any requirement connected

therewith which is other or more burdensome than the taxation and connected requirements to

which other similar enterprises of the first-mentioned State are or may be subjected.

5. Nothing contained in this Article shall be construed as obliging either Contracting State

to grant to individuals not resident in that State any of the personal allowances, reliefs and

reductions for tax purposes which are granted to individuals so resident or to its nationals.

ARTICLE 23

Mutual agreement procedure

1. Where a person considers that the actions of one or both of the Contracting States result

or will result for him in taxation not in accordance with the provisions of this Convention, he

may, irrespective of the remedies provided by the domestic law of those States, present his case

to the competent authority of either Contracting State. The case must be presented within three

years from the first notification of the action resulting in taxation not in accordance with the

provisions of the Convention.

2. The competent authority shall endeavour, if the objection appears to it to be justified

and if it is not itself able to arrive at a satisfactory solution, to resolve the case by mutual

agreement with the competent authority of the other Contracting State, with a view to the

avoidance of taxation which is not in accordance with the Convention. Any agreement reached

shall be implemented notwithstanding any time limits in the domestic law of the Contracting

States.

3. The competent authorities of the Contracting States shall endeavour to resolve by

mutual agreement any difficulties or doubts arising as to the interpretation or application of the

Convention. They may also consult together for the elimination of double taxation in cases not

provided for in the Convention.

4. The competent authorities of the Contracting States may communicate with each other

directly for the purpose of reaching an agreement in the sense of the preceding paragraphs.

5. Where,

a) under paragraph 1, a person has presented a case to the competent authority of a

Contracting State on the basis that the actions of one or both of the Contracting

States have resulted for that person in taxation not in accordance with the

provisions of this Convention, and

b) the competent authorities are unable to reach an agreement to resolve that case

pursuant to paragraph 2 within two years from the date when all the information

required by the competent authorities in order to address the case has been

provided to both competent authorities,

any unresolved issues arising from the case shall be submitted to arbitration if the person so

requests in writing. These unresolved issues shall not, however, be submitted to arbitration if a

decision on these issues has already been rendered by a court or administrative tribunal of either

State. Unless a person directly affected by the case does not accept the mutual agreement that

implements the arbitration decision, that decision shall be binding on both Contracting States

and shall be implemented notwithstanding any time limits in the domestic laws of these States.

The competent authorities of the Contracting States shall by mutual agreement settle the mode

of application of this paragraph.

ARTICLE 24

Exchange of information

1. The competent authorities of the Contracting States shall exchange such information as is

foreseeably relevant for carrying out the provisions of this Convention or to the administration

or enforcement of the domestic laws concerning taxes of every kind and description imposed

on behalf of the Contracting States, or of their political subdivisions or local authorities, insofar

as the taxation thereunder is not contrary to the Convention. The exchange of information is not

restricted by Articles 1 and 2. However, the exchange of information in relation to VAT and

customs duties shall be excluded from the scope of this Article.

2. Any information received under paragraph 1 by a Contracting State shall be treated as

secret in the same manner as information obtained under the domestic laws of that State and

shall be disclosed only to persons or authorities (including courts and administrative bodies)

concerned with the assessment or collection of, the enforcement or prosecution in respect of,

the determination of appeals in relation to the taxes referred to in paragraph 1, or the oversight

of the above. Such persons or authorities shall use the information only for such purposes. They

may disclose the information in public court proceedings or in judicial decisions.

Notwithstanding the foregoing, information received by a Contracting State may be used for

other purposes when such information may be used for such other purposes under the laws of

both States and the competent authority of the supplying State authorises such use.

3. In no case shall the provisions of paragraphs 1 and 2 be construed so as to impose on a

Contracting State the obligation:

a) to carry out administrative measures at variance with the laws and administrative

practice of that or of the other Contracting State;

b) to supply information which is not obtainable under the laws or in the normal

course of the administration of that or of the other Contracting State;

c) to supply information which would disclose any trade, business, industrial,

commercial or professional secret or trade process, or information, the disclosure of

which would be contrary to public policy (ordre public).

4. If information is requested by a Contracting State in accordance with this Article, the

other Contracting State shall use its information gathering measures to obtain the requested

information, even though that other State may not need such information for its own tax

purposes. The obligation contained in the preceding sentence is subject to the limitations of

paragraph 3 but in no case shall such limitations be construed to permit a Contracting State to

decline to supply information solely because it has no domestic interest in such information.

5. In no case shall the provisions of paragraph 3 be construed to permit a Contracting State

to decline to supply information solely because the information is held by a bank, other financial

institution, nominee or person acting in an agency or a fiduciary capacity or because it relates

to ownership interests in a person.

ARTICLE 25

Assistance in the collection of taxes

1. The Contracting States shall lend assistance to each other in the collection of revenue

claims. This assistance is not restricted by Articles 1 and 2. However, claims related to VAT,

customs duties and excise duties shall be excluded from the scope of this Article. The

competent authorities of the Contracting States may by mutual agreement settle the mode of

application of this Article.

2. The term “revenue claim” as used in this Article means an amount owed in respect of

taxes of every kind and description (other than VAT, customs duties and excise duties) imposed

on behalf of the Contracting States, or of their political subdivisions orlocal authorities, insofar

as the taxation thereunder is not contrary to this Convention or any other instrument to which

the Contracting States are parties, as well as interest, administrative penalties and costs of

collection or conservancy related to such amount.

3. When a revenue claim of a Contracting State is enforceable under the laws of that State

and is owed by a person who, at that time, cannot, under the laws of that State, prevent its

collection, that revenue claim shall, at the request of the competent authority of that State, be

accepted for purposes of collection by the competent authority of the other Contracting State.

That revenue claim shall be collected by that other State in accordance with the provisions of

its laws applicable to the enforcement and collection of its own taxes as if the revenue claim

were a revenue claim of that other State.

4. When a revenue claim of a Contracting State is a claim in respect of which that State

may, under its law, take measures of conservancy with a view to ensure its collection, that

revenue claim shall, at the request of the competent authority of that State, be accepted for

purposes of taking measures of conservancy by the competent authority of the other Contracting

State. That other State shall take measures of conservancy in respect of that revenue claim in

accordance with the provisions of its laws as if the revenue claim were a revenue claim of that

other State even if, at the time when such measures are applied, the revenue claim is not

enforceable in the first-mentioned State or is owed by a person who has a right to prevent its

collection.

5. Notwithstanding the provisions of paragraphs 3 and 4, a revenue claim accepted by a

Contracting State for purposes of paragraph 3 or 4 shall not, in that State, be subject to the time

limits or accorded any priority applicable to a revenue claim under the laws of that State by

reason of its nature as such. In addition, a revenue claim accepted by a Contracting State for the

purposes of paragraph 3 or 4 shall not, in that State, have any priority applicable to that revenue

claim under the laws of the other Contracting State.

6. Proceedings with respect to the existence, validity or the amount of a revenue claim of

a Contracting State shall not be brought before the courts or administrative bodies of the other

Contracting State.

7. Where, at any time after a request has been made by a Contracting State under paragraph

3 or 4 and before the other Contracting State has collected and remitted the relevant revenue

claim to the first-mentioned State, the relevant revenue claim ceases to be:

a) in the case of a request under paragraph 3, a revenue claim of the first-mentioned

State that is enforceable under the laws of that State and is owed by a person who, at

that time, cannot, under the laws of that State, prevent its collection, or

b) in the case of a request under paragraph 4, a revenue claim of the first-mentioned

State in respect of which that State may, under its laws, take measures of conservancy

with a view to ensure its collection

the competent authority of the first-mentioned State shall promptly notify the competent

authority of the other State of that fact and, at the option of the other State, the first-mentioned

State shall either suspend or withdraw its request.

8. In no case shall the provisions of this Article be construed so as to impose on a

Contracting State the obligation:

a) to carry out administrative measures at variance with the laws and administrative

practice of that or of the other Contracting State;

b) to carry out measures which would be contrary to public policy (ordre public);

c) to provide assistance if the other Contracting State has not pursued all reasonable

measures of collection or conservancy, as the case may be, available under its laws or

administrative practice;

d) to provide assistance in those cases where the administrative burden for that

State is clearly disproportionate to the benefit to be derived by the other Contracting

State.

ARTICLE 26

Members of diplomatic missions

and consular posts

Nothing in this Convention shall affect the fiscal privileges of members of diplomatic

missions or consular posts under the general rules of international law or under the provisions

of special agreements.

ARTICLE 27

Limitation of benefits

1. Notwithstanding the other provisions of this Convention, a benefit under this

Convention shall not be granted in respect of an item of income or a capital gain if it is

reasonable to conclude, having regard to all relevant facts and circumstances, that obtaining

that benefit was one of the principal purposes of any arrangement or transaction that resulted

directly or indirectly in that benefit, unless it is established that granting that benefit in these

circumstances would be in accordance with the object and purpose of the relevant provisions

of this Convention.

2. Where a benefit under this Convention is denied to a person under paragraph 1, the

competent authority of the Contracting State that would otherwise have granted this benefit

shall nevertheless treat that person as being entitled to this benefit, or to different benefits with

respect to a specific item of income or a capital gain, if such competent authority, upon request

from that person and after consideration of the relevant facts and circumstances, determines

that such benefits would have been granted to that person in the absence of the transaction or

arrangement referred to in paragraph 1. The competent authority of the Contracting State to

which the request has been made will consult with the competent authority of the other State

before rejecting a request made under this paragraph by a resident of that other State.

3. Where under any provision of this Convention any income is relieved from tax in a

Contracting State and, under the law in force in the other Contracting State a person, in respect

of that income, is subject to tax by reference to the amount thereof which is remitted to or

received in that other Contracting State and not by reference to the full amount thereof, then the

relief to be allowed under this Convention in the first—mentioned Contracting State shall apply

only to so much of the income as is taxed in the other Contracting State.

ARTICLE 28

Entry into force

1. Each of the Contracting States shall notify the other, through diplomatic channels, of

the completion of the procedures required by its law for the bringing into force of this

Convention. This Convention shall enter into force on the date of the later of these notifications

and shall thereupon have effect:

a) in Estonia:

(i) in respect of taxes withheld at source, on income derived on or after 1st

January next following the year in which this Convention enters into

force;

(ii) in respect of other taxes on income, on taxes chargeable for any taxation

period beginning on or after 1st January next following the year in which

this Convention enters into force; and

b) in the United Kingdom:

(i) in respect of taxes withheld at source, for amounts paid or credited on or

after the first day of the second month next following the date on which this

Convention enters into force;

(ii) in respect of income tax and capital gains tax, for any year of assessment

beginning on or after 6th April next following the date on which this Convention

enters into force;

(iii) in respect of corporation tax, for any financial year beginning on or after

1st April next following the date on which this Convention enters into force.

2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, the provisions of Articles 24, 25 and 26

shall have effect from the date of entry into force of this Convention, without regard to the

taxable period to which the matter relates.

3. The Convention between the Government of the Republic of Estonia and the

Government of the United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland for the Avoidance

of Double Taxation and Prevention of Fiscal Evasion with respect to Taxes on Income and on

Capital Gains, signed at London on 12 May 1994, shall cease to have effect in respect of any

tax with effect from the date upon which this Convention has effect in respect of that tax in

accordance with the provisions of paragraph 1 of this Article and shall terminate on the last

such date.

ARTICLE 29

Termination

This Convention shall remain in force until terminated by one of the Contracting States.

Either Contracting State may terminate the Convention by giving notice, through diplomatic

channels, not later than 30th June of any calendar year beginning after the expiry of five years

from thedate of entry into force of the Convention. In such event, the Convention shall cease

to have effect:

a) in Estonia:

(i) in respect of taxes withheld at source, on income derived on or after 1st January

next following the year in which the notice is given;

(ii) in respect of other taxes on income, on taxes chargeable for any taxation period

beginning on or after 1st January next following the year in which the notice is

given; and

b) in the United Kingdom:

(i) in respect of taxes withheld at source, for amounts paid or credited after

the date that is six months after the date on which the notice is given;

(ii) in respect of income tax and capital gains tax, for any year of assessment

beginning on or after 6th April next following the date on which the notice is

given;

(iii) in respect of corporation tax, for any financial year beginning on or after

1st April next following the date on which the notice is given.

IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorised thereto by their respective

Governments, have signed this Convention.

DONE in duplicate at Tallinn this 28th day of August 2026 in the Estonian and English

languages, both texts being equally authoritative.In case of any divergence, the English text

shall prevail.

Sven Sakkov Joanne Lomas

For the Republic For the United Kingdom of

of Estonia Great Britain and Northern Ireland

PROTOCOL

At the signing of the Convention between the Republic of Estonia and the United Kingdom of

Great Britain and Northern Ireland for the Elimination of Double Taxation with respect to Taxes

on Income and on Capital and the Prevention of Tax Evasion and Avoidance (hereinafter

referred to as “the Convention”), Estonia and the United Kingdom have agreed upon the

following provisions, which shall form an integral part of the Convention:

With reference to Article 4 (Resident)

1. It is understood for the purpose of this Convention the following are considered to be resident:

a) a pension fund;

b) an organisation that is established and is operated exclusively for religious,

charitable, scientific, cultural, or educational purposes (or for more than one of

those purposes) and that is a resident of that State according to its laws,

notwithstanding that all or part of its income or gains may be exempt from tax

under the domestic law of that State;

c) a collective investment vehicle meeting one of the following descriptions:

(i) in the case of the United Kingdom authorised unit trusts, unauthorised unit trusts

and open ended investment companies established in the United Kingdom;

(ii) in the case of Estonia legal entities or pools of assets established as common

funds or founded as public limited companies or defined-benefit occupational

pension funds established in Estonia;

(iii) any other entity or arrangement as may be agreed by the competent authorities.

With reference to Articles 24 (Exchange of information) and 25 (Assistance in the

collection of taxes)

2. The terms “VAT”, “customs duties” and “excise duties” are as defined by Article PVAT.3

of the Protocol on administrative cooperation and combating fraud in the field of value added

tax and on mutual assistance for the recovery of claims relating to taxes and duties and the

exchange of information for customs duties is covered by the Protocol on mutual administrative

assistance in customs matters, attached to the Trade and Cooperation Agreement between the

European Union and the European Atomic Energy Community, of the one part, and the United

Kingdom of Great Britain and Northern Ireland, of the other part.

IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorised thereto by their respective

Governments, have signed this Protocol.

DONE in duplicate at Tallinn this 28th day of August 2026 in the Estonian and English

languages, both texts being equally authoritative.In case of any divergence, the English text

shall prevail.

Sven SakkovJoanne Lomas

For the Republic For the United Kingdom of

of Estonia Great Britain and Northern Ireland

EELNÕU

Eesti Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri

Ühendkuningriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja

maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva

protokolli ratifitseerimise seadus

Ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi

vaheline tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise

ja maksupettuste tõkestamise leping ja selle juurde kuuluv protokoll, mis on alla kirjutatud

2026. aasta 28. augustil Tallinnas.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 19. oktoobril 2026. a nr 2-6/26-02047

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

1

Eesti Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi

vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning

maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle

juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Seadusega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise tulu-

ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste

tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli eelnõu (edaspidi leping).

Ühendkuningriigiga sõlmitud uue lepingu tekstis lepiti kokku 24. augustil 2023. a Tallinnas. Hiljem tehti

lepingusse mõningaid muudatusi kirja teel. Kehtiv topeltmaksustamise leping kahe riigi vahel kirjutati alla

12. mail 1994 ning see jõustus sama aasta 19. detsembril. Uue lepingu läbirääkimiste ajendiks oli mõlema

poole soov kaasajastada lepingu teksti ning lepingu jõustumisel hakkab see asendama kehtivat

maksulepingut. Uus leping muudab maksustamisõigusi (nt sätestab senisest soodsamaid kinnipeetava

tulumaksu määrasid) ning viib lepingu vastavusse rahvusvaheliselt kokkulepitud maksulepingute

väärkasutamise vältimise miinimumstandardiga (lepingusse on sisse viidud nn peamise eesmärgi test).

Uus leping sisaldab ka maksunõuete sissenõudmisel antava abi artiklit, mida kehtiv leping ei reguleeri.

Vabariigi Valitsus kiitis uue lepingu eelnõu heaks 19. märtsi 2026. aasta istungil. Lepingule kirjutasid

Tallinnas alla Eesti suursaadik Ühendkuningriigis Sven Sakkov ja Ühendkuningriigi suursaadik Eestis

Joanne Lomas 28. augustil 2026. a.

Ka uus Eesti ja Ühendkuningriigi vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu

Organisatsiooni (ingl k Organisation for Economic Co-operation and Development, edaspidi OECD)

koostatud tüüplepingut. Seisuga 1. september 2026. a on Eestil kehtivaid topeltmaksustamise vältimise

lepingud 66 riigiga1. Pärast lepingule alla kirjutamist juhtis Ühendkuningriik tähelepanu mõnele lepingu

ingliskeelse teksti tehnilisele ebatäpsusele (viiteviga artikli 22 lõikes 3, grammatiline ebatäpsus artikli 21

lõike 1 punktis a ja puuduv sõna protokolli lõike 1 punktis c). Parandused tehti välissuhtlemisseaduse § 18¹

alusel ning need ei muuda lepingu sisu, eesmärki ega poolte õigusi ja kohustusi. Muudatuste eesmärk on

viia lepingu tekst kooskõlla lepingu tegeliku mõtte ja poolte algse tahtega.

Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada investeeringuid lepinguosaliste riikide

vahel. Leping kui rahvusvaheline õigusakt annab investoritele võrreldes riigisisese õigusaktiga suurema

õiguskindluse lepinguga reguleeritud maksusüsteemi elementide suhtes, kuna kahepoolse rahvusvahelise

lepingu muutmine nõuab üldjuhul rohkem aega kui riigisisese õigusakti muutmine. Eesmärgi saavutamiseks

piirab leping tulumakse, mida tuluallikariik teise riigi residentide tulule võib kehtestada, tagab isikute võrdse

kohtlemise ning kõrvaldab võimaliku topeltmaksustamise. Lepingus sätestatud vastastikuse teabevahetuse

kohustus loob lisavõimalusi maksupettuste tõkestamiseks.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

1 Sõlmitud lepingute nimekiri on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebiaadressilt

https://www.rahandusministeerium.ee/et/topeltmaksustamise-valtimise-lepingud

2

Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika

osakonna peaspetsialist Tiina Hansson (tel 5885 1480, [email protected]). Seaduse eelnõu ning

seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna

õigusloome valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493, [email protected]). Lepingu tõlkis vandetõlk

Mariliis Soomäe (Dussani vandetõlgid, tel 551 2071, [email protected]), tõlget on toimetanud Tiina

Hansson. Välisministeeriumis on lepingu materjalid üle vaadanud juriidilise osakonna jurist Maarja

Naagel (tel 637 7436, [email protected]).

1.3 Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga, Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ega

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika

eeskiriˮ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust.

Leping tuleb ratifitseerida Riigikogus ning ratifitseerimise aluseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 113

väljendatud seadusereservatsiooni põhimõte, mille kohaselt tuleb maksuküsimused kehtestada seadusega.

Seaduse vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus.

Tulenevalt Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel kokku lepitud

välislepingute lihtsustatud menetlemise korrast lisati kooskõlastusringil olevale lepingu heakskiitmise

korralduse eelnõu seletuskirjale ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse eelnõu

seletuskiri koostati seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

reegleid järgides. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati ministeeriumidele kooskõlastamiseks

koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga ning esitatakse nüüd otse Vabariigi Valitsusele.

2. Seaduse eesmärk

Seadusega ratifitseeritakse leping ning luuakse võimalus selle kohaldamiseks.

Eesti sõlmib topeltmaksustamise vältimise lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii välismaistele

ettevõtjatele, kes investeerivad Eestisse kui ka Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust

välisturgudele. Kahes või enamas riigis tegutsemise tagajärjel on isik tavaliselt allutatud vähemalt kahe riigi

maksuseadustele, mille kohaldamise tulemusena võib tekkida juriidiline topeltmaksustamine.

„Rahvusvaheline juriidiline topeltmaksustamine“ on maksuõiguse termin, millega tähistatakse olukorda,

kus kaks riiki maksustavad samalaadsete maksudega ühe ja sama maksumaksja tulu. Juriidilise

topeltmaksustamise kõrval eksisteerib majanduslik topeltmaksustamine, mis tähendab, et sama tulu

maksustatakse kahe erineva maksumaksja tuluna.

Topeltmaksustamise kahjulik mõju rahvusvahelisele majandustegevusele on ilmne ning

topeltmaksustamise vältimise lepingute peamine eesmärk ongi juriidilise topeltmaksustamise

kõrvaldamine. Topeltmaksustamise ennetamiseks jagab leping maksustamisõigusi riikide vahel eri

tululiikide kaupa. Selline jagamine toimub ühe riigi maksustamisõiguse piiramisena teise riigi kasuks ja

vastupidi. Lisaks topeltmaksustamise kõrvaldamisele on välisinvestorile oluline, et teda ei maksustataks

investeeringu sihtkohariigis koormavamalt kui kohalikke ettevõtjaid. Leping sätestabki teatud piirides

maksumaksjate võrdse kohtlemise kohustuse.

3

Kuna mitmes riigis tegutsemisel võib eri riikide maksuseaduste kohaldamise tulemusena tekkida ka

topeltmittemaksustamine ja suureneda võimalus muul viisil maksukohustuse täitmisest

kõrvalehoidumiseks, sätestab leping võimaluse ja kohustuse maksualase teabe vahetuseks lepinguosaliste

riikide pädevate ametiisikute vahel. Pädevateks ametiisikuteks on üldjuhul maksuhaldurid (st Eestis Maksu-

ja Tolliamet).

Leping võib luua maksumaksjatele riigisisese õigusega võrreldes vaid soodsamad tingimused, kuna leping

riigile uusi maksustamisõigusi ei anna. Kui lepingus on antud ühele lepinguosalisele riigile teatud liiki tulu

maksustamise õigus, kuid riigisisese seaduse kohaselt sellist tulu seal ei maksustata, siis ei teki riigil lepingu

alusel õigust maksu võtta. Kui näiteks tulumaksuseaduse (edaspidi ka TuMS) alusel mitteresidendile

makstavat dividendi ei maksustata, pole Eestil õigust lepingus sätestatud määras dividendilt tulumaksu

kinni pidada.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Seaduse eelnõu koosneb ühest lausest, millega ratifitseeritakse leping ja selle juurde kuuluv protokoll.

Eesti ja Ühendkuningriigi vaheline leping koosneb 29 artiklist ja lepingu juurde kuuluvast protokollist.

Lepingu esimesed 5 artiklit käsitlevad lepingu kohaldamisala ja mõisteid.

Artikkel 1

Lepingut kohaldatakse lepinguosaliste riikide residentidele. Residendi mõiste on määratletud viitega

riigisisesele õigusele lepingu artiklis 4. Eesti tulumaksuseaduses on residendi mõiste sätestatud §-s 6.

Teatud lepingu sätted kohalduvad isikutele, kes ei pruugi olla kummagi riigi residendid. Näiteks artikkel 18

(avalik teenistus) võib kohalduda Eesti või Ühendkuningriigi avalikule teenistujale, kes pole kummagi riigi

resident. Artikli 25 (teabevahetus) kohaselt võivad riigid teavet vahetada ka kolmandate riikide residentide

kohta.

Maksustamise mõttes läbipaistvate üksuste tulu loetakse residendi tuluks vaid ulatuses, mille osas

lepinguosaline riik ise käsitleb sellist tulu oma residendi tuluna. Läbipaistvateks üksusteks loetakse selliseid

üksuseid, mille kogutulu või tuluosa maksustatakse lepinguosalise riigi seaduste alusel isikute tasandil, kel

on sellises üksuses osa või osalus, mitte aga üksuse enda tasandil. Näiteks on maksustamise mõttes

läbipaistvad üksused seltsingud ja usaldushaldused (inglise keeles trust). Viimased on levinud Inglise

õigussüsteemi riikides ning lihtsustatult võib öelda, et tegemist on õigussuhtega, kus üks isik valitseb vara

teise isiku kasuks.

Artikkel 2

Lepingu artiklis 2 sätestatakse lepingu ese- maksud, millele lepingut kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse

Eestis ja Ühendkuningriigis kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele sõltumata nende kogumise viisist.

Artikli 2 lõikes 2 on sätestatud tulu- ja kapitalimaksu määratlus ning lõikes 3 on nimetatud kummaski riigis

kehtestatud maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse ka samastele või sama

laadi maksudele, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu

allakirjutamist. Pädevatel ametiisikutel lasub kohustus maksuseaduste olulisematest muudatustest teineteist

teavitada.

Teabevahetuse artikli (artikkel 25) kohaldumisala on laiem. Teavet vahetatakse kõigi maksude kohta, mille

lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus on kehtestanud.

Artikkel 3

4

Mõistete juures tuleb tähele panna, kas määratlus on antud viitega riigisisesele õigusele või on määratlus

riigisiseses õiguses kasutatud samalaadsetest mõistetest sõltumatu. Artikkel 3 koondab mitmeid lepingus

kasutatavaid mõisteid, kuid artiklid 4 ja 5 on pühendatud ühe mõiste selgitamisele. Mõistete ja terminite

määratlusi võib siiski leida ka lepingu teistest artiklitest, kuid sellisel juhul omab termin tähendust ainult

konkreetse artikli kohaldamisel.

Artikli 3 lõige 2 sätestab üldreegli lepingus määratlemata mõistete tõlgendamiseks. Kui kontekstist ei tulene

teisiti, lähtub lepinguosaline riik lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle

lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest, pidades silmas, et maksuseadustes

määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. Nimetatud sätte

kohaldamisel tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklites 31, 32

ja 33 sätestatud rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise üldreegleid.

Artikkel 4

Lepingu artikkel 4 määratleb termini lepinguosalise riigi resident lepingu teiste sätete kohaldamiseks

ning sätestab reeglid lepinguresidentsuse määramiseks, kui lepinguosaliste riikide seaduste koosmõjus

tekib topeltresidentsus. Lepingu kohaselt on isik resident, kui ta on resident lepinguosalise riigi õiguse

alusel ning kui ta on selles riigis maksukohustuslane. Siin peetakse üldiselt silmas piiramatut

maksukohustust maailmatulult, mitte maksukohustust ainult sellest riigist saadud tulult. Samas ei välista

see säte oma kohaldamisalast territoriaalse maksusüsteemiga riikide2 residente. Residendina lepingu

mõistes käsitatakse ka seda riiki ennast, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ehk

siis selliseid üksuseid, kes lepingus sätestatud üldiste reeglite alusel residendiks ei kvalifitseeruks (ei ole

isikud artikkel 3 lõige 1 punkt d kohaselt ega ka tulumaksukohustuslased), kuid kellele peetakse

vajalikuks lepingut kohaldada, kui nad näiteks teisest riigist tulu saavad.

Protokollis on täpsustatud, et lisaks eelloetletud isikutele ja üksustele käsitatakse selles lepingus

residendina ka investeerimis- ja pensionifonde ning üksnes usulistel, heategevuslikel, teaduslikelt,

kultuurilistel või hariduslikel eesmärkidel asutatud organisatsioone. Investeerimisfondide sõnaselge

määratlemine residendina tähendab seda, et Eestis asutatud lepingulisel investeerimisfondil on võimalus

saada selle lepingu alusel maksuhalduri käest residentsustõend, mille esitamisel saab Ühendkuningriigis

lepingu kohaldamist taotleda. Lisaks sellele, et investeerimisfondi käsitatakse residendina, loetakse ta

ka tema arvele laekuvate väljamaksete saajaks, sest allikariigil on kohustus dividendilt kinnipeetavat

maksu lepingus sätestatud määrani vähendada ainult juhul, kui isik või üksus, kelle arvele väljamakse

laekub, on ka selle tulu saaja.

Kui füüsiline isik on residendi määratluse kohaselt nii Eesti kui ka Ühendkuningriigi resident, siis

lepingu artikli 4 lõike 2 kohaselt määratakse isiku residentsus eelnimetatud artiklis toodud kriteeriume

järgides, andes eelisõiguse isikuga lähemalt seotud riigile.

Muude isikute, kelleks on peamiselt äriühingud, topeltresidentsuse tekkimisel lahendatakse küsimus Eesti

ja Ühendkuningriigi pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta,

isiku asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit. Kui pädevad ametiisikud

kokkuleppele ei jõua, siis lepingus ettenähtud soodustusi ei anta kui maksuhaldurid ei ole omavahel kokku

leppinud teisiti.

Kõrgeima juhtimisorgani asukoht (inglise keeles place of effective management) on Eesti õigussüsteemis

tundmatu termin, kuid paljudes teistes riikides on see juriidiliste isikute ja muude üksuste residentsuse

kindlaksmääramise kriteeriumina kasutusel. Eesti ei ole siiani nõustunud kasutama kõrgeima juhtimisorgani

asukoha kriteeriumi residentsuse määramisel otsustavana, kuid on olnud valmis mainima seda ühe

2 Riigid, kes oma residentide välisriigist saadud tulu ei maksusta.

5

otsustamist mõjutava tunnusena. OECD 2014. aasta tüüplepingu kommentaar nr 24 artikli 4 lõikele 3

selgitas, mida kõrgeima juhtimisorgani asukoht lepingu kontekstis ja rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt

tähendab: „Kõrgeima juhtimisorgani asukoht on koht, kus võetakse sisuliselt vastu kõige olulisemaid

otsuseid üksuse kui terviku juhtimise ja majandustegevuse kohta. Kõrgeima juhtimisorgani asukoha

kindlaksmääramiseks tuleb uurida kõiki olulisi asjaolusid. Üksusel võib olla mitu juhtimiskohta, kuid samal

ajal saab tal olla ainult üks kõrgeima juhtimisorgani asukoht.“

Artikkel 5

Püsiva tegevuskoha tekkimise tingimused on kindlaks määratud lepingu artiklis 5. Artikli 5 lõige 1 sätestab

püsiva tegevuskoha tekkimise üldreegli. Lõikes 2 on toodud tüüpiliste püsivate tegevuskohtade näited.

Toodud loetelu täiendab lõiget 1, kuid püsiv tegevuskoht tekib vaid siis, kui see vastab lõikes 1 nimetatud

tingimustele.

Püsiv tegevuskoht lepingu mõistes on reeglina äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt

toimub ettevõtja äritegevus. Selleks, et mitteresidendil tekiks teises riigis püsiv tegevuskoht, peab tema

käsutuses olema koht äritegevuseks (näiteks kontor, tehas, ehitusplats, töökoht kellegi teise kontoris).

Siinkohal pole oluline, kas see koht on ainuüksi mitteresidendi kasutuses või millisel õiguslikul alusel

mitteresident kohta kasutab, määrav on asjaolu, et mitteresidendil on võimalus konkreetset kohta oma

ettevõtluse jaoks kasutada. Teine oluline tingimus on, et koht peab olema püsiv ning moodustama

majandusliku ja geograafilise terviku. Sõna ’püsiv’ tähendab püsiva tegevuskoha puhul nii geograafilist kui

ka ajalist püsivust ning eeldab tõlgendamisel teatud paindlikkust ja konkreetsele äritegevusele iseloomulike

asjaolude arvestamist. Kolmas tingimus on, et mitteresidendist ettevõtja majandustegevus peab toimuma

eelnimetatud koha kaudu, mis reeglina tähendab seda, et ettevõtja ise või tema heaks töötavad isikud peavad

põhiliselt tegutsema selles kohas.

Püsiva tegevuskoha enamlevinud vormid on välisriigi juriidilise isiku filiaal ja välisriigi ettevõtja käsundi

alusel tegutsevad nii-öelda sõltuvad esindajad, kellel on õigus ettevõtja nimel lepinguid sõlmida (lõige 7).

Kui esindajat saab käsitada ettevõtjast majanduslikult ja õiguslikult sõltumatuna, siis selline esindaja

ettevõtjale püsivat tegevuskohta ei tekita (lõige 8).

Lepingus käsitatakse ehitusplatsi ja ehitus- või seadmestamistöid püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui

selline tegevus kestab üle 12 kuu. Perioodi arvestatakse töö alustamisest (sh igasugune ettevalmistav töö)

kuni lõpetamiseni, ajutisi (nt ilmast, materjali või tööjõu puudumisest sõltuvaid) tööseisakuid maha ei

arvestata.

Olenemata püsiva tegevuskoha tekkimise võimalikkusest artikli 5 lõikes 1 loetletud tunnuste alusel, ei teki

ettevõtjal teises riigis püsivat tegevuskohta juhul, kui tema tegevus teises lepinguosalises riigis piirdub

ettevalmistavat või abistavat laadi tegevusega (lõige 4).

Artikkel täpsustab ka, et äriühingute omavaheline seotus ei anna ainuüksi põhjust käsitada ühte äriühingut

teise püsiva tegevuskohana.

Järgnevates artiklites käsitletakse tulu maksustamist, mille kohta sätestatakse järgmised põhimõtted.

Artikkel 6

Kinnisvaratulu ja kinnisvara võõrandamisest saadud kasu (vt ka artikli 13 seletus) võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus vara asub. Kinnisvara mõiste on lepingus laiem kui Eesti riigisiseses õiguses,

näiteks hõlmab see lepingus ka kinnisvara päraldisi, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses

kasutatavaid seadmeid, õigusi tasule maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest

ning muid kinnisvaraga seotud õigusi. Kinnisvara asukohariigil on piiramatu õigus maksustada kinnisvarast

saadud tulu ka juhul, kui kinnisvara on seotud teise lepinguosalise riigi residendi äritegevusega.

6

Kuigi näiteks Eesti kinnisvara asukohariigina lubab teise riigi residendil lisada kinnisvaratulu püsiva

tegevuskoha muude tulude hulka ja maksustab seda artikli 7 alusel, kindlustab artikkel 6 kinnisvara

asukohariigi maksustamisõiguse ka juhul, kui isikul, kes kinnisvaratulu saab, ei ole kinnisvara asukohariigis

püsivat tegevuskohta.

Artikkel 7

Ärikasumit, mida ettevõtja saab teises lepinguosalises riigis toimuvast äritegevusest, võib maksustada

teises lepinguosalises riigis ainult juhul, kui ettevõtja äritegevus toimub seal asuva püsiva tegevuskoha

kaudu. Kasumit, mis on omistatav püsivale tegevuskohale, võib maksustada püsiva tegevuskoha

asukohariigis.Kuigi püsivtegevuskoht ei ole iseseisev isik vaid majandusüksus, mille kaudu ettevõtja

tegutseb, käsitletakse püsivat tegevuskohta suhetes selle ettevõtjaga, kelle püsiv tegevuskoht ta on,

eraldiseisva isikuna. Sellest põhimõttest lähtudes omistavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale

kasumi, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, kui ta tegutseks iseseisvalt samal tegevusalal kui see

ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht ta on. Kasumi omistamine toimub riigisisese õiguse alusel ehk leping

üldiselt ei sätesta, milliste reeglite alusel püsivale tegevuskohale kasumit omistada tuleb. Võrdse

kohtlemise artiklist tuleneb siiski põhimõte, et mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises

lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu ei tohi maksustada koormavamalt, kui selle riigi

residendist ettevõtjat.

Kasumi omistamisel analüüsitakse püsiva tegevuskoha majanduslikult olulisi tegevusi ja võetud kohustusi

kogu ettevõtte tegevuse kontekstis. Tegevusanalüüsis võrreldakse osapoolte täidetud ülesandeid, võttes

arvesse kasutatud vara ning võetud riske.

Kui püsivale tegevuskohale omistatav kasum on kooskõlas lõikega 2 kindlaks tehtud, siis selle kasumi

maksustamine sõltub iga lepinguosalise riigi õigusaktides sätestatud reeglitest. Selle lõikega ei sätestata

näiteks seda, milliseid kulusid võib ettevõtja maksustatavast tulust maha arvata. Siiski on oluline tähele

panna, et võrdse kohtlemise artiklist tuleneb põhimõte, mille kohaselt mitteresidendist ettevõtjat, kes

tegutseb teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu, ei tohi maksustada koormavamalt kui selle

riigi residendist ettevõtjat. Paraku on selle võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamine riigiti väga erinev

ning väljaspool Euroopa Liitu asuvad riigid kohtlevad püsivat tegevuskohta võrreldes oma residentidega

siiski ebasoodsamalt. Selline ebavõrdne kohtlemine avaldub sageli just maksubaasi arvestamise reeglite

erinevuses, mida põhjendatakse asjaoluga, et püsiv tegevuskoht on mitteresidendist ettevõtja

struktuuriüksus mitte eraldiseisev juriidiline isik ja seega pole absoluutselt võrdne kohtlemine võimalik.

Kui maksumaksja ei ole püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit kindlaks teinud kooskõlas lõikega 2,

siis võib lepingupool korrigeerida püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit. Säte on põhijoontelt sarnane

artikli 9 lõikega 2. Omistatava kasumi korrigeerimist võib teha nii see riik, kus asub püsiv tegevuskoht kui

ka see riik, kus asub ettevõtja. Topeltmaksustamise vältimiseks teeb teine lepinguosaline riik

vastukorrigeerimise, kui ta leiab, et algne korrigeerimine oli õigustatud ning korrigeeritud kasum peegeldab

õigesti kasumit, mida püsiv tegevuskoht oleks teeninud kui tehingud oleksid tehtud turuhinnas.

Artikli 7 viimane lõige paneb paika artikkel 7 vahekorra teiste artiklitega. Kui ettevõtja kasumi hulgas

on lepingu teistes artiklites käsitletud tulu, siis ei takista artikkel 7 teistele tulu liikidele teiste asjakohaste

sätete kohaldamist. Kuigi nii mõnedki teised artiklid viitavad püsiva tegevuskoha kasumi maksustamise

osas omakorda tagasi artiklile 7, on artikli 7 viimane lõige üldreegel teiste artiklite suhtes, millele teised

artiklid on teatud tulu liigi osas kehtestanud erandid.

Artiklit 7 kohaldatakse tulule, mida tulumaksuseaduse alusel maksustatakse paragrahvide 49-53 alusel.

7

Artikkel 8

Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse veoettevõtja residendiriigis.

Rahvusvahelise veo mõiste on määratletud artiklis 3 ning selle kohaselt käsitatakse rahvusvahelise veona

lepinguosalise riigi ettevõtja mere-või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui selline tegevus toimub ainult ühes

lepinguosalises riigis ja laeva või õhusõiduki käitaja ei ole selle riigi ettevõtja.

Artikkel 8 on erand artikli 7 suhtes. Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse

lepinguosalises riigis, kus veoettevõtja on resident, ka siis, kui kasum on omistatav ettevõtja teises

lepinguosalises riigis olevale püsivale tegevuskohale.

Lõike 2 kohaselt maksustatakse veoettevõtja residendiriigis ka kasum, mis on saadud laeva või õhusõiduki

käitamisest seoses osalusega puulis või muud liiki ühises äritegevuses. Puuli jaoks ei ole olemas ühtset

mudelit, esineb erinevaid koostöövorme. Üldjuhul tegutsetakse puulis puulilepingute alusel, mis määravad

kindlaks, kuidas ühisest äritegevusest saadud tulu või kasumit jagatakse3. Näiteks mereveopuul hõlmab

teatavat arvu sarnaseid laevu, mis kuuluvad erinevatele omanikele, kuid mida hallatakse ühiselt.

Artikkel 9

Lepingu artikkel 9 käsitleb maksustatava kasumi jaotamist seotud ettevõtjate vahel ehk teisisõnu sätestab

aluse siirdehindade4 korrigeerimiseks. Selles artiklis on maksustatava kasumi kindlaksmääramise reeglid

juhuks, kui ühe lepinguosalise riigi ettevõtja otseselt või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja

osa- või aktsiakapitalis või juhtimises. Kui seotud isikute vahel tehtud tehingu hind ei vasta turuhinnale ja

ettevõtja kasum jääb seetõttu väiksemaks kui ta oleks olnud siis, kui tehingud oleksid tehtud turuhinnaga,

on ettevõtja residendiriigil õigus ettevõtja kasumit korrigeerida. Kui üks riik on ühe tehingupoole kasumit

korrigeerinud, peaks teise tehingupoole kasumit ka vastavalt allapoole korrigeerima, et ei tekiks

topeltmaksustamist. Artikkel sätestab ka sellise teises riigis tasutava maksusumma korrigeerimise

kohustuse, kuid OECD tüüplepingu kommentaare lugedes selgub, et teine riik on kohustatud oma

residendist ettevõtja (või seal asuva püsiva tegevuskoha) maksusummat korrigeerima ainult juhul, kui ta

teise riigi korrektuuriga nõus on. Praktikas tähendab see seda, et riigid püüavad vastastikkuse kokkuleppe

menetluse teel üksmeelele jõuda seotud isikute vahel tehtud tehingute turuhinnas, millest tulenevalt siis

korrigeeritakse seotud ettevõtjate kasumit ühes riigis alla- ja teises ülespoole.

Võrreldes Eesti tulumaksuseaduse §-ga 8 on ettevõtjate seotuse määramise kriteeriumid lepingus väga

üldiselt sätestatud.

Artikkel 10

Väljamakstavat dividendi võib maksustada nii see lepinguosaline riik, kus dividendimaksja on resident kui

ka see lepinguosaline riik, kus dividendisaaja on resident. Dividendimaksja kasumit maksustab

lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident ja kui äriühingul on välisriigis püsiv

tegevuskoht, siis ka see riik, kus püsiv tegevuskoht asub. Selline kasum maksustatakse artikli 7 kohaselt

ning saadud dividend artikli 10 alusel, üldjuhul väljamakstavalt dividendilt tulumaksu kinnipidamise teel.

Nii kehtiv kui uus leping annab tuluallikariigile5 dividendi piiratud maksustamisõiguse, kuid erinevates

ülemmäärades. Kehtivas lepingus on kinnipeetava maksu ülempiiriks 5% dividendi brutosummast kui

dividendi saaja on äriühing, kellele kuulub vähemalt 25% dividendi maksva äriühingu hääleõigustest ning

15% kõigil muudel juhtudel. Uue lepinguga ei tohi teise riigi residendist füüsilisele isikule makstud

dividendi puhul maksumäär olla kõrgem kui 10% dividendi brutosummast ja 15% ülempiir kehtib

kinnisvaratulust makstavale dividendile, mida maksab investeerimisüksus, mis jaotab suurema osa tulust

3 OECD (2017) tüüplepingu kommentaar nr 23 artiklile 8, lk 224 http://www.oecd.org/berlin/publikationen/43324465.pdf 4 Siirdehind – seotud isikute (nt ema- ja tütarettevõtja) vahel tehtud tehingu hind. 5 Lepinguosaline riik, mille residendist äriühing dividendi maksab

8

iga-aastaselt ja mille kinnisvarast saadud tulu on maksuvaba. Muudel juhtudel on tuluallikariigis dividend

tulumaksust vabastatud.

Leping sätestab ka dividendi mõiste viitega riigisisesele õigusele. Dividend lepingu mõistes on igasugune

tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest (mis ei ole võlanõue) ning teistest õigustest saadav

tulu, mida riigisisese õiguse alusel maksustatakse nagu dividendi või muud kasumijaotist.

Artikkel 10 lõige 5 ei luba riigil maksustada teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu makstavaid

dividende ega selle äriühingu jaotamata kasumit, olenemata sellest, et see kasum võib olla tekkinud

esimesena mainitud riigis. See reegel ei kehti juhul, kui dividendi makstakse esimesena mainitud riigi

residendile ja siis kui osalus, millelt dividendi makstakse on seotud selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

äritegevusega. Ehk siis riik võib maksustada teise riigi residendi makstud dividendi kui dividendi saaja

residendiriik või kui püsiva tegevuskoha allikariik, aga mitte kui dividendi allikariik.

Eesti tulumaksuseaduse alusel mitteresidendile makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, seega

leping ei mõjuta dividendide maksustamist.

Artikkel 11

Lepingu kohaselt ei või teise riigi residendist füüsilisele isikule makstavalt intressilt kinnipeetava maksu

määr ületada10 protsenti intressi brutosummast. Muudel juhtudel tuluallikariigis tulumaksu lepingu

kohaselt kinni pidada ei saa. Kehtiva lepingu kohaselt on tuluallikariigil õigus kinni pidada 10% tulumaksu

intressi brutosummas olenemata sellest, kes on intressi saaja teises lepinguosalises riigis. Sama määr kehtib

ka muuhulgas juhul, kui intressi saaja on äriühing.

Termin intress on lepingus määratletud kui tulu igasuguselt võlanõudelt. Leping täpsustab, et termin ei

hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu ning hilinenud makse eest võetavat viivist. Intressi

määratlus lepingu mõistes ei sõltu riigisiseses õiguses kasutuselolevast intressi määratlusest ehk siis tulu,

mis riigisisese õiguse alusel võib olla käsitletav intressina, kuid pole seda lepingu mõistes,

maksustatakse mõne teise selle tulu olemusega sobiva lepingu artikli kohaselt või muu tulu maksustamist

käsitleva artikli alusel.

Artiklis sätestatud tuluallikariigi maksustamisõiguse piirang ei kehti olukorras, kus väljamakse tegija ja tulu

saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa selle

summa, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud

intressi osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.

Tulumaksuseaduse kohaselt on turuväärtust ületav intressi osa maksustatav siirdehinna reeglite alusel

(olenevalt väljamaksja isikust kas TuMS § 14 lõige 7, TuMS § 50 lõige 4 või § 53 lõige 46).

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 7 kohaselt maksustatakse teatud tingimustel tulumaksuga intress, mida

mitteresident sai seoses osalusega lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis, kui tema

varast intressi maksmise ajal või kahe aasta jooksul enne seda moodustasid otse või kaudselt üle 50%

Eestis asuvad kinnisasjad. Sellise fondi arvel osakuomanikule tehtud väljamakse aluseks pole võlanõue.

Kuna lepingu määratluse kohaselt on intress tulu võlanõudelt, siis TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksulepingu mõistes intressiks ei liigitu. Selle lepingu kohaselt on TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksustatav artikli 6 (kinnisvaratulu) alusel.

Artikkel 12

Eesti – Ühendkuningriigi uue lepingu kohaselt maksustatakse litsentsitasu vaid litsentsitasu saaja

residendiriigis. Tuluallikariigil ei ole ka kehtiva lepingu kohaselt õigus maksustada teise riigi residendile

makstavat litsentsitasu alates 16. oktoobris 2015. Sellest kuupäevast jõustus lepingu enamsoodustusrežiimi

klausel (inglise keeles most-favoured nation clause, MFN) seoses Eesti ja Šveitsi vahelise

9

topeltmaksustamise vältimise lepingu muutmise protokolli jõustumisega, mis muutis kehtivas lepingus

sätestatud maksustamisõigusi. Enne seda kuupäeva võis tuluallikariik teise riigi residendile makstavat

litsentsitasu brutosummat maksustada sõltuvalt litsentsitasu liigist kas 5% või 10% määraga.

Leping käsitab litsentsitasuna makseid teadustöö, kirjandus- või kunstiteose autoriõiguse eest; patendi,

kaubamärgi, kasuliku mudeli ja tööstusdisainilahenduse, salajase valemi või tehnoloogia eest ning

tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe kasutamise eest.

Sarnaselt intressi artikliga on litsentsitasu artiklisse lisatud täpsustus, et tuluallikariigil on maksustamisõigus

olukorras, kus litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab

litsentsitasu selle summa, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise

suhteta. Enammakstud litsentsitasu osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,

arvestades lepingu teisi sätteid.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 6 punkt 4, § 41 punkt 8 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele

makstavalt litsentsitasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Lepingu mõjul ei saa Eesti

mitteresidendile makstava litsentsitasu puhul maksu kinni pidada, välja arvatud juhul, kui tegemist on

eelmises lõikes mainitud enammakstud litsentsitasuga. Viimasel juhul võime oma tulumaksuseadust

enammakstud litsentsitasu osale piiranguteta kohaldada ehk pidada kinni 10 protsenti tulumaksu.

Artikkel 13

Kasu vara võõrandamisest maksustatakse üldjuhul vara võõrandaja residendiriigis. Terminil

võõrandamine (alienation) on lepingu kontekstis võimalikult lai tähendus hõlmates igasugust vara

üleandmist teisele isikule, sealhulgas müüki, vahetust, sundvõõrandamist, mitterahalist sissemakset

äriühingusse, kinget ja vara üleminekut surma korral. Tuluallikariigil on õigus maksustada kasu, mida teise

riigi resident saab selles riigis asuva kinnisvara võõrandamisest ja selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

enda või püsiva tegevuskoha tegevusega seotud vara võõrandamisest.

Artikkel 13 lõike 3 kohaselt võib kasu rahvusvahelises veos kasutatava laeva või õhusõiduki või nende

kasutamisega seotud vallasvara võõrandamisest maksustada ainult see riik, mille resident laeva või

õhusõiduki käitaja on. See lõige on kooskõlas artiklis 8 sätestatud põhimõttega, et rahvusvahelistest

vedudest saadud kasum maksustatakse ainult sõiduki käitaja residendiriigis.

Artikli 13 lõige 4 võrdsustab kinnisvara võõrandamisega ka osaluse võõrandamise sellises äriühingus

või muus üksuses, mille väärtus tuleneb vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt kinnisvarast.

Sellise osaluse võõrandamisest saadud kasu võib esmajärjekorras maksustada see riik, kus kinnisvara asub.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 4 punkt 5 piirab mõnevõrra artikkel 13 lõike 4 kohaldamist, kuna lubab

mitteresidendi kasu osaluse võõrandamisest maksustada ainult juhul, kui mitteresidendil oli äriühingus või

varakogumis võõrandamise ajal vähemalt 10protsendine osalus. Teise tingimusena tuleb TuMSi kohaselt

hinnata kinnisasjade osakaalu võõrandamisele eelnenud 2-aastasel perioodil.

Lepingu kohaldamisel tuleb arvestada seda, et kui lepingu tähenduses võõrandamistehingutest saadud

kasu maksustatakse TuMS § 50 alusel, siis tähendab see seda, et Eesti käsitab seda tulu ärikasumina ja

kohaldab sellele artiklit 7. Kui tulule kohaldub TuMS § 15, siis kohaldub artikkel 13. Terminid

’ärikasum’ ja ’kasu vara võõrandamisest’ ei ole lepingus määratletud ja seega sisustatakse need artikli 3

lõikest 2 kohaselt lepingut kohaldava riigi (maksu)õigusest lähtuvalt. Näitena võib siinkohal tuua

äriühingu likvideerimisel osanikule või aktsionärile tehtavad väljamaksed, mida erinevate riikide

õigusest tulenevalt võidakse maksustada kolme erineva artikli alusel. Osad riigid käsitavad

likvideerimisel tehtavaid väljamakseid dividendina, teised kasuna vara võõrandamisest ja kolmandad

ärikasumina. Eesti maksustab residendist äriühingu makstava likvideerimisjaotise esmajärjekorras

äriühingu tasandil TuMS § 50 lõike 2 kohaselt ning vajadusel osa likvideerimisjaotisest § 15 lõike 3

10

alusel saaja tuluna. Paragrahv 50 lõige 2 alusel maksustatavale osale kohaldub lepingu artikkel 7 ja §

15 lõige 3 alusel maksustatavale osale artikkel 13.

Artikkel 14

Töötamise eest saadud tulu maksustatakse lepingus sätestatud tingimustel kas lepinguosalises riigis, kus

maksumaksja on resident, või riigis, kus on toimunud töötamine.

Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu on teisel lepinguosalisel riigil õigus

maksustada vaid eeldusel, et töötamine toimub selles teises lepinguosalises riigis. Kui lepinguosalise riigi

residendi töötamine toimub küll teises lepinguosalises riigis, kuid see ei kesta enam kui 183 päeva ning

töötamisega seotud tasu ei maksa teise lepinguosalise riigi resident või teises lepinguosalises riigis asuv

mitteresidendi püsiv tegevuskoht, on maksustamise õigus vaid töötaja residendiriigil.

Artikkel sätestab ka erireeglid rahvusvahelistes vedudes kasutatavatel laevadel või õhusõidukitel töötamise

eest saadud tasu maksustamiseks. Artikli ülejäänud sätetest olenemata on nimetatud tasu maksustamise

esmane õigus laevu või õhusõidukeid rahvusvahelistes vedudes käitava ettevõtja residendiriigil.

Mitteresidendist füüsilise isiku Eestis töötamise eest saadud tasu maksustamist reguleerib TuMS § 29 lõige

1, § 41 punkt 2 ja § 43 lõige 1 punkt 1.

Artikkel 15

Tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või

muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada selle äriühingu residendiriigis. Samalaadse organina

käsitatakse Eestis näiteks äriühingu nõukogu. Erinevalt palgatöö eest saadava tasu maksustamise

põhimõtetest ei olene juhatuse liikme tasu maksustamine sellest, kus ülesandeid täidetakse. Äriühingu

juhatuse või muu samalaadse organi liikmeks olemise eest saadava tasu maksustamise õigus on äriühingu

residendiriigil ka juhul, kui juhatuse liikme kohustusi täidetakse väljaspool seda riiki.

Eestis maksustatakse mitteresidendi juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud tulumaksuseaduse § 29 lõike

2, § 41 punkti 2 ja § 43 lõike 1 punkti 1 alusel.

Artikkel 16

Meelelahutajate ja sportlaste teises lepinguosalises riigis toimunud tegevusest saadud tulu võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus nende tegevus toimus. Kui meelelahutaja ja või sportlase tulu laekub mõnele

teisele isikule, ei takista artiklid 7 ja 14 lepinguosalisel riigil seda tulu artikli 16 alusel selle teise isiku kätes

maksustamast. Eraldi on sätestatud residendiriigi maksustamise ainuõigus tulule, mida saavad sellised

isikud, kelle tegevust rahastatakse riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku

vahenditest. Viimatinimetatud erandi alla lähevad näiteks erinevate rahvakultuuri tutvustavate esinejate

külastused teise riiki, mida riik või kohalik omavalitsus toetanud on. Sellise külastuse käigus toimunud

esinemiste eest ei maksta esinejatele ka tavaliselt tasu.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 10 kohaselt maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses

tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu. Tulumaks peetakse kinni

väljamakse tegemisel ning maksumäär on 10% (TuMS § 41 punkt 9 ja § 43 lõige 1 punkt 2).

Artikkel 17

Pensioni ja muud seda laadi tasu maksustamise õigus on lepingu kohaselt reeglina ainult pensionisaaja

residendiriigil. Avaliku teenistuja pensioni maksustamist reguleerib artikli 18 lõige 2.

11

Artikkel 18

Avaliku teenistuja töötasu maksustab üldjuhul see riik, kelle teenistuses või kelle kohaliku omavalitsuse

üksuse või muu haldusüksuse teenistuses isik töötab. Kui lepinguosalise riigi avalik teenistuja töötab teises

lepinguosalises riigis ning on selle teise riigi resident ja kodanik, on sellise tasu maksustamise õigus isiku

residendiriigil.

Pensioni, mida maksab isikule lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus,

või pensioni, mida makstakse eelnimetatute asutatud fondidest eelneva töötamise eest selle riigi,

haldusüksuse või omavalitsusüksuse asutuses, võib maksustada ainult väljamakseid tegev riik eeldusel, et

pensioni saaja ei ole teise riigi resident ega kodanik. Näiteks kui endine Ühendkuningriigi avalik teenistuja

on pensioni saamise ajal nii Eesti resident kui ka kodanik, siis võib temale Ühendkuningriigi teenistuses

oldud aja eest makstavat pensioni maksustada ainult Eesti. Kuna Eestis ei tehta vahet avalikus teenistuses

töötatud aja eest teenitud pensionil ja erasektoris töötatud aja eest teenitud pensionil, siis maksustatakse

kõik Eestis makstud pensionid artikli 17 alusel.

Artikkel 19

Väljamaksed, mida tehakse lepinguosalises riigis viibivatele üliõpilastele või praktikantidele

ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks, on õpingute asukohamaal maksust vabastatud tingimusel, et neid

saadakse väljaspool seda riiki asuvatest allikatest ja isik on või oli vahetult enne õppima või praktikale

asumist teise lepinguosalise riigi resident.

Artikkel 20

Lepingus eraldi nimetamata muu tulu maksustatakse tulu saaja residendiriigis olenemata tulu tekkimise

kohast. See tähendab, et artikkel kohaldub ka tulule, mis on tekkinud kolmandas riigis. Näiteks kui Eesti ja

Ühendkuningriik mõlemad loevad isikut artikli 4 lõike 1 alusel oma residendiks ning topeltresidentsuse

küsimuse lahendamisel lepingu artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel loetakse isik Eesti residendiks, siis

Ühendkuningriik ei või maksustada kolmandates riikides tekkinud tulu isegi siis, kui Ühendkuningriigi

õigusaktide kohaselt loeb ta isikut oma residendiks.

Artikkel 21

Topeltmaksustamise vältimise artikkel on oluline siis, kui mõlemal lepinguosalisel riigil säilib õigus tulu

maksustada. Sel juhul välditakse topeltmaksustamist maksumaksja residendiriigis kas vabastus- või

tasaarvestusmeetodi abil.

Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti sõltuvalt tululiigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Kui

Eesti resident saab tulu või kasu, mida on maksustatud Ühendkuningriigis, vabastab Eesti selle tulu maksust.

Dividendi, intressi ning meelelahutaja ja sportlase tulu puhul kasutab Eesti topeltmaksustamise vältimiseks

tasaarvestusmeetodit. See tähendab seda, et kui Eesti resident saab Ühendkuningriigist eelpool nimetatud

tulu, mida lepingu kohaselt on seal juba maksustatud, võib Eesti resident oma tulumaksukohustust arvutades

lahutada Eestis tasutavast tulumaksust Ühendkuningriigis tasutud maksu summa. Kui Ühendkuningriigis

tasutud tulumaksusumma on suurem kui maksusumma, mida Eesti resident on kohustatud Eesti seaduste

kohaselt tasuma, siis seda vahet ei hüvitata. Kui aga Ühendkuningriigis tasutud tulumaksusumma on

väiksem kui Eestis tasutav maksusumma, peab Eesti resident tasuma selle tulumaksu vahe.

Ühendkuningriik kasutab samuti topeltmaksustamise kõrvaldamiseks sõltuvalt tululiigist vabastus- või

tasaarvestusmeetodit.

Artikkel 22

See artikkel sätestab lepinguosalistele riikidele kohustuse kõrvaldada maksumaksjate ebavõrdne

kohtlemine konkreetsetel artiklis nimetatud juhtudel. Kõik riigid kohtlevad maksumaksjaid teatud

tunnustest lähtuvalt erinevalt (näiteks arvestatakse maksustamisel isiku maksevõimet ja residentsusest

12

tulenevat maksukohustuse ulatust), kuid selle artikli eesmärk on eristada põhjendamatut

diskrimineerimist põhjendatult erinevast kohtlemisest.

Artikli esimene lõige sätestab kohustuse kõrvaldada ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel, mis

tähendab seda, et lepinguosaline riik ei tohi teise riigi kodanikku maksustada koormavamalt kui

võrreldavas olukorras oma riigi kodanikku. Lepingu artikli 3 kohaselt on kodanik lepinguosalise riigi

kodakondsusega füüsiline isik ja juriidiline isik või muu isikute ühendus, mis on asutatud lepinguosalise

riigi seaduste alusel. See säte ei keela maksumaksjate eristamist residentsuse alusel. Ebavõrdse kohtlemise

põhjuseks ei tohi olla kodakondsus.

Lõige 2 kohustab teise lepinguosalise riigi ettevõtja püsivat tegevuskohta kohtlema samamoodi, kui selle

riigi ettevõtjaid, kes tegutsevad samal alal.

Teise lepinguosalise riigi residendile tehtud makseid peab residendist ettevõtjal lubama kasumit arvestades

maha arvata samadel tingimustel kui residendist ettevõtjale tehtud samasuguseid makseid (lõige 3). Eelnev

kohustus ei kehti juhul, kui maksed on tehtud seotud isikutele turuhinnast kõrgema hinnaga.

Lõige 4 keelab ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise nende osanike või muul viisil nende üle valitsevat mõju

omavate isikute residentsuse alusel, kuid ei kohusta oma residentidega sarnaselt kohtlema ettevõtja

mitteresidendist osanikke.

Lõige 5 täpsustab, et lepinguosaline riik ei ole kohustatud teise riigi residendist füüsilisele isikule andma

samasuguseid isiklikke maksusoodustusi nagu riik annab oma residendile. Vastasel juhul võib füüsiline

isik saada maksusoodustusi topelt – nii selles riigis, kus ta on resident, kui ka selles riigis, kus tal on püsiv

tegevuskoht.

Artikkel 23

Lepinguga vastuolus olevast maksustamisest tekkida võivate maksuvaidluste lahendamise kord on

sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse artiklis ning selle kohaselt püüavad lepinguosaliste

riikide pädevadametiisikud lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada

vastastikusel kokkuleppel. Lisaks konkreetsete maksumaksja algatatud vaidluste lahendamisele, on

pädevatele ametiisikutele antud õigus ka üldistes lepingu tõlgendamise ja kohaldamise küsimuste

vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus suhelda.

Kui pädevad ametiisikud ei suuda kahe aasta jooksul arvates isiku kaebuse esitamisest kokkuleppele jõuda

ning samas maksuasjas ei ole Eesti ega Ühendkuningriigi kohtueelne vaidlusorgan ega kohus teinud otsust,

esitatakse juhtum isiku nõudmisel arutamiseks vahekohtule. Kui asjassepuutuv isik vahekohtu otsust ei

vaidlusta, on see siduv mõlema riigi jaoks. Vahekohtumenetluse detailid lepitakse kokku selles samas

artiklis sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

Vahekohtumenetluse säte annab ka maksumaksjale kindluse, et tema maksuvaidlus saab mõistliku aja

jooksul lahenduse ning motiveerib riike kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudma, et kulukat

vahekohtumenetlust vältida.

Artikkel 24

Lepingu teabevahetuse artikkel annab lepinguosaliste riikide pädevateleametiisikutele võimaluse

vahetada lepingu ja lepinguosaliste riikide seaduste täitmiseks teavet tingimusel, et maksustamine, mille

jaoks teavet kogutakse, ei ole lepinguga vastuolus.

13

Teisest riigist saadud teavet tuleb hoida saladuses samamoodi ehk sarnaseid turvameetmeid kasutades kui

oma riigist saadud teavet ning seda tohib avaldada ainult lepingus loetletud isikutele ja asutustele. Kuna

maksukorralduse seaduses on maksuhalduri teabe edastamise õigused ja kohustused tunduvalt laiemad kui

lepingus, tuleb lepingu alusel saadud teavet hoida maksukorralduse seaduse alusel saadud teabest eraldi, et

vältida juhuslikku teabe edastamist isikutele, kel seda lepingu alusel õigus saada ei ole. Leping annab siiski

võimaluse lepingu alusel edastatud teavet ka lepingus nimetamata isikutele edastada, kuid selleks peab

olema täidetud kaks tingimust: sellist edastamist peavad lubama mõlema lepingupartneri õigusaktid ja teine

lepingupartner peab selle heaks kiitma.

Teabevahetus ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega,

kuid välistatud on käibemaksu ja tollimakse puudutav teabevahetus maksulepingu alusel. Põhjuseks on

see, et Euroopa Liit ja Ühendkuningriik on sõlminud vastavad nõuete sissenõudmist ning vastastikust

haldusabi käsitlevad protokollid (vt protokolli punkti 2).

Eesti – Ühendkuningriigi lepingu kohaselt ei või riik teabevahetusest keelduda ainuüksi seetõttu, et tal

enda tarbeks sellist maksualast teavet vaja ei ole. Samuti ei või riik keelduda teabe andmisest ainult

seetõttu, et teabe valdaja on krediidiasutus, mõni muu finantsasutus, esindaja, usaldusisik, varahaldur

või teave puudutab osalust isikus.

Kui teabe andmine eeldab selliseid haldustoiminguid, mis on vastuolus lepinguosalise riigi seaduste ja

halduspraktikaga või kui teave ei ole lepinguosalise riigi seaduste alusel või tavapärases

haldusmenetluses kättesaadav, võib lepinguosaline riik teabe andmisest keelduda. Samuti ei tõlgendata

artikli sätteid lepinguosalise riigi kohustusena anda teavet, mis sisaldab äri- või kutsesaladust või

tootmisprotsessi käsitlevaid salajasi andmeid, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.

Artikkel 25

Eesti ja Ühendkuningriigi vaheline leping sätestab ka maksuhaldurite koostöö põhimõtted maksunõuete

sissenõudmisel. Maksunõuete sissenõudmine ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega

lepingus nimetatud maksudega, kuid artikli kohaldamisalast on väljas käibemaksu, tollimaksu ja aktsiise

puudutavad maksunõuded. Protokolli punktis 2 on välja toodud Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahel

sõlmitud protokoll, mis selliseks koostööks aluse annab.

Leping kohustab lepinguosalist riiki teise riigi maksunõuet sisse nõudma kooskõlas oma maksude

sissenõudmist ja kogumist käsitlevate õigusaktidega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega. Riigid

võivad kooskõlas oma seadustega rakendada teise riigi eest ka võlgniku vara säilitamise abinõusid.

Lepinguosaline riik ei ole kohustatud teist riiki abistama maksunõuete täitmisele pööramisel kui

rakendatavad haldusabinõud on vastuolus seaduse, halduspraktika või avaliku korraga. Samuti võib abi

osutamisest keelduda, kui teine riik ei ole võtnud oma riigis maksunõude täitmise tagamiseks kõiki

meetmeid või abi osutamine põhjustaks ebaproportsionaalset halduskoormust.

Artikkel 26 kinnitatakse, et lepinguga ei mõjutata diplomaatide maksusoodustusi.

Artikkel 27

Artiklis 27 sätestatakse nn peamise eesmärgi test (inglise keeles principal purpose test), mis piirab kogu

lepingu ulatuses lepingus tululiigile ettenähtud soodustuse andmise, kui kõikide asjaolude põhjal on

mõistlik järeldada, et selle soodustuse saamine oli tehingu üks peamistest eesmärkidest ning nendel

asjaoludel soodustuse andmine ei vasta lepingu sätete eesmärgile. Seega tuleb sätet lugeda kogu lepingu,

sealhulgas selle preambuli kontekstis.

14

Peamise eesmärgi testi klausel lisati OECD tüüplepingusse 2017. aastal pärast maksubaasi kahandamise

ja kasumi ümberpaigutamise (ingl k Base Erosion and Profit Shifting, edaspidi BEPS) vastase projekti

tegevuskavade6 valmimist. BEPSi tegevuskava nr 6 (maksulepingust tulenevate soodustuste andmisest

keeldumine) kohaselt on selle sättega võimalik oma maksulepingud maksulepingute väärkasutamise

vältimise miinimumstandardiga vastavusse viia. OECD tüüplepingu uue artikli 29 lõike 9

kommentaarides on erinevate näidete toel selgitatud, millistel juhtudel on peamise eesmärgi testi

rakendamine kohane ja millistel mitte.

Kui lepinguga ettenähtud soodustus jäeti lõike 1 alusel andmata, võib maksuhaldur seda siiski isiku

taotlusel otsustada anda juhul, kui isik oleks soodustuse ilma selle tehinguta saanud. Enne lõpliku

keeldumist peavad maksuhaldurid teineteisega nõu pidama (lõige 2).

Artikkel 28

Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse

lõpetamise kohta ning leping jõustub hilisema teate kuupäeval. Lepingu sätteid rakendatakse Eestis lepingu

jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist ning Ühendkuningriigis jõustumisele järgneva teise kuu esimesel

päeval või hiljem makstud või krediteeritud kinnipeetava maksu suhtes, aprilli 6. kuupäeval või hiljem

algava maksustamisaasta tulumaksu või vara võõrandamisel saadud kasult võetava maksu suhtes ning

aprilli 1. kuupäeval või hiljem algava majandusaasta ettevõtte tulumaksu suhtes. Erandina hakatakse

artikleid 24, 25 ja 26 kohaldama lepingu jõustumise kuupäevast. Ühendkuningriigiga sõlmitud kehtivat

maksulepingut ei kohaldata mis tahes maksu suhtes kui kohaldama hakatakse uut lepingut.

Artikkel 29

Lepingu võivad lõpetada mõlemad lepinguosalised riigid sellest diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt

kalendriaasta 30. juunil ette teatades. Lepingut ei saa lõpetada enne, kui selle jõustumisest on möödunud 5

aastat. Sel juhul ei kohaldata lepingut Eestis teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuarist ning

Ühendkuningriigis teate edastamise kuupäevale järgneva kuue kuu möödumisel või hiljem makstud või

krediteeritud summadelt kinnipeetava maksu suhtes, aprilli 6. kuupäeval või hiljem algava

maksustamisaasta tulumaksu või vara võõrandamisel saadud kasult võetava maksu suhtes ning aprilli 1.

kuupäeval või hiljem algava majandusaasta ettevõtte tulumaksu suhtes

Protokoll moodustab lepingu lahutamatu osa ja selles täpsustakse lepingu kohaldamise asjaolusid.

Protokolli punktiga 1 sätestatakse, et lepingu kohaldamisel käsitatakse residendina ka pensionifondi,

usulistel, heategevuslikel, teaduslikel, kultuurilistel või hariduslikel eesmärkidel tegutsevat organisatsiooni

ning investeerimisfondi.

Protokolli punkt 2 täpsustab, et teabevahetuse ning maksunõuete sissenõudmisel antavat abi

puudutavates artiklites nimetatud mõisted käibemaks, tollimaks ja aktsiisid on määratletud Euroopa

Liidu ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitud halduskoostööd puudutavates protokollides.

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja tulumaksuseadusega.

Leping tuleb Riigikogus ratifitseerida tulenevalt põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni

põhimõttest. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja

sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõige 3 loetleb maksuõigussuhte

kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Üksikute elementide osas otsustusõiguse

6 Teave OECD BEPS projekti kohta OECD veebilehel: https://www.oecd.org/tax/beps/beps-actions.htm

15

delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu

põhiseadusvastane.7 Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning

maksusoodustused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide

kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest

seadusest võivad erineda ka maksuobjektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb

leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine Vabariigi Valitsuse korralduse alusel tähendaks

sisuliselt maksuõigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks

vastuolus põhiseadusega.

Välislepingute ülimuslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse §-s 123, mille kohaselt ei sõlmi Eesti

Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on

vastuolus Riigikogus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut. Tulumaksuseaduses

reguleerib välislepingu ja seaduse vahekorda § 6 lõige 5, mis sätestab, et kui välislepingu alusel määratud

residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui lepingus on tulu maksustamisel ette

nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid.

4. Eelnõu terminoloogia

Seaduse eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid.

Lepingu tõlkimisel on võimaluse korral lähtutud eelkõige tulumaksuseaduses, kuid ka muudes Eesti

õigusaktides kasutatud mõistetest ning arvestatud on keelenõustajate soovitusi.

Lähemat selgitust vajavad kaks lepingus kasutatud mõistet, mis on selle lepinguga sarnaste lepingute

kooskõlastamisel tõstatanud küsimusi nende kasutamise õigsuse kohta.

Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet „juhtkondˮ. Mõiste „juhtkondˮ on

lepingu tähenduses laiem kui mõiste „juhtorganˮ tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganid

juhatus ja nõukogu. Lepingu tähenduses on aga juhtkond igasugune isik või organ, kes äriühingu või

selle osa (ettevõtte) majandustegevust juhib. Juhtkonnaks lepingu tähenduses võivad olla ka filiaali

juhataja ja väljaspool äriühingu residendiriiki asuva tehase juhtimise eest vastutavad isikud.

Artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet „koduˮ, mis on tõlge ingliskeelsest mõistest „permanent

homeˮ. Topeltmaksustamise lepingute kooskõlastamisel on Rahandusministeeriumile tehtud

ettepanekuid asendada sõna „koduˮ väljendiga „alaline elukohtˮ, mis oli varem kasutusel väljendi

„permanent homeˮtõlkena. Rahandusministeerium ei pea topeltmaksustamise vältimise lepingu

kontekstis õigeks väljendi „alaline elukohtˮ kasutamist väljendi „permanent homeˮ eestikeelse vastena

järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb ka eesti keeles teha vahet lepingu artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõistel

„residenceˮ ja artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatud mõistel „permanent homeˮ. Ingliskeelne sõna

„residenceˮ on lepingu eestikeelses tekstis tõlgitud kui „elukohtˮ. Teiseks aitab mõiste „koduˮ

kasutamine vältida olukorda, kus lepingu tõlgendamisel sisustatakse mõiste „permanent homeˮviitega

kas tsiviilseadustiku üldosa seaduses määratletud mõistele „elukohtˮ või mõnes muus õigusaktis

kasutatud mõistele „alaline elukohtˮ, mis selle mõiste tõlgendamisel oleks vale, kuna rahvusvaheliste

lepingute tõlgendamise põhimõtted, mis sisalduvad rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini

konventsiooni (edaspidi RLÕVK) artiklites 31–32, sätestavad, et lepingute tõlgendamisel võib kasutada

7 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (2017), kättesaadav veebiaadressilt

https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=124&p=113 , § 113 kommentaar nr 5.

16

materjale, mille mõlemad pooled on heaks kiitnud või millega mõlemal poolel on olnud võimalik lepingu

sõlmimisele eelnevalt või läbirääkimiste ajal tutvuda. Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 3

lõikes 2 sisalduv nn ühepoolne tõlgendamisreegel tuleb kasutusele siis, kui RLÕVK võimalused on

ammendatud. Mõistet „koduˮ (permanent home) aitavad sisustada näiteks OECD tüüplepingu

kommentaarid ja artikli 4 tõlgendamise kohta avaldatud kirjandus, mille kohaselt tuleb vältida artikli 4

lõike 2 asümmeetrilist tõlgendamist, mis tuleneb ühe lepinguosalise riigisisese õiguse määratluste

kasutamisest.

Kuna leping põhineb suures osas OECD tüüplepingul, saab lepingu tõlgendamisel kasutada OECD

tüüplepingu kommentaare, mida OECD liikmesriigid (liikmesriikide täidesaatev võim) on moraalselt

kohustatud järgima.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Leping määrab kindlaks maksustamisvõimalused, mis viiakse ellu riigi maksuseaduste kaudu juhul, kui

selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Seega sõltub lepingu kohaldamine riigisisesest õigusest,

mis on ELi õigusega juba kooskõlla viidud.

6. Mõjud

Lepingu jõustumisel on ette näha mõju maksumaksjatele, majandusele ning riigiasutuste töö

korraldusele. Kuna Eestil on juba Ühendkuningriigiga kehtiv maksuleping, siis uue lepingu mõju on

pigem väike. Puudub mõju keskkonnale, regionaalarengule ja riigi julgeolekule ning muudele

valdkondadele.

Lepingu jõustumisega kaasnevad võimalikud mõjud sihtrühmade lõikes:

Mõju maksumaksjale

Lepingu jõustumine avaldab positiivset mõju neile Eesti maksumaksjatele, kes saavad

Ühendkuningriigist tulu, mida maksulepingu puudumisel maksustataks mõlemas riigis. Lepingu

peamine eesmärk on juriidilise topeltmaksustamise vältimine. Leping keelab tuluallikariigil teatud

tululiike maksustada, kehtestab tavapärasest madalama maksumäära või nõuab residendiriigil

maksuvabastuste või mahaarvamiste kehtestamist. Samuti kehtestab leping reeglid topeltresidentsuse

lahendamiseks, mida riigisiseste õigusaktidega ei saagi lahendada.

Kuna Eestil on juba Ühendkuningriigiga kehtiv maksuleping, siis sihtrühma suurus uue lepingu

jõustumisel tõenäoliselt oluliselt ei kasva.

Leping aitab ära hoida ka lepinguosaliste riikide kodanike, residentide ja äriühingute diskrimineerimist,

sätestades võrdse kohtlemise reeglid. Lepingu olemasolu annab maksumaksjale kindluse teise riiki

investeerimisel ja seal tegutsemisel, et teda seal õiglaselt koheldakse ning vajadusel saab ta

maksuvaidluse lahendamiseks pöörduda oma riigi maksuhalduri poole teise riigi pädeva asutusega

vastastikuse kokkuleppe saavutamiseks.

Võrreldes kehtiva maksulepinguga on uues lepingus dividendide ja intresside puhul kokku lepitud

soodsamad kinnipeetava tulumaksu määrad. Dividendilt võib kehtiva lepingu kohaselt tuluallikariik

kinni pidada kuni 5% tulumaksu, kui dividendi saaja on teise riigi äriühing, kellele kuulub dividendi

maksvas äriühingus 25% hääleõigustest ning 15% muudel juhtudel. Uues lepingus on teise riigi

äriühingule ja pensionifondile makstav dividend maksuvaba ning füüsilisele isikule makstava dividendi

17

maksumäär ei või ületada 10% dividendi brutosummast. Kui investeerimisüksus maksab dividendi

kinnisvarast saadud tulust, siis on tuluallikariigis dividendilt võetava maksu ülempiir 15%. Intressi puhul

võib uue lepingu kohaselt tuluallikariik maksustada vaid teise riigi füüsilisele isikule makstavat intressi

kuni 10% määraga. Kehtivas lepingus kohaldub 10% maksumäär ka äriühingule makstava intressi puhul.

Litsentsitasu puhul on tänu alates 16.10.2015 rakendunud MFN- sättele litsentsitasu maksustamisõigus

vaid residendiriigil nii kehtiva kui ka uue lepingu alusel.

Mõju majandusele

Maksulepingud vähendavad topeltmaksustamise riski ning seeläbi võivad anda tõuke välisinvesteeringute

kasvuks. Kuna Eestil on juba Ühendkuningriigiga kehtiv maksuleping, siis uue lepingu mõju majandusele

on tõenäoliselt pigem tagasihoidlik. Uue lepinguga piiratakse teatud puhkudel tuluallikariigi

maksustamisõigust enam kui kehtivas lepingus. See võib vähendada tuluallikariigi maksutulu

mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt. Maksutulu vähenemise suurus sõltub kapitaliinvesteeringute

mahust ja sellest, kas riigisisese õiguse kohaselt konkreetset tululiiku üldse maksustatakse. Näiteks nii Eesti

kui Ühendkuningriik oma seaduse alusel mitteresidendile makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei pea.

Seetõttu ei mõjuta uues lepingus tuluallikariigile sätestatud füüsilisele isikule makstavalt dividendilt

võetava maksu ülempiir maksutulusid kuniks riigisisese õiguse alusel selline kinnipeetav maks on

kehtestatud.

Mõju riigiasutuste korraldusele

Lepingu jõustumine võib avaldada vähest mõju Maksu- ja Tolliametile. Lepingu rakendamisega seotud

küsimusi lahendab Maksu- ja Tolliamet vastavalt vajadusele, seega võib, kuid ei pruugi suureneda

maksuhalduri töökoormus. Välislepingutega võetud maksualaste kohustuste täitmise tagamine on üks

Maksu- ja Tolliameti põhimäärusega kinnitatud ülesannetest ning selleks pädeva asutusena on

maksuhaldur juba 66 kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingu rakendajaks (seisuga 1. september

2026). Kuivõrd maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul ning on oma sisult sarnased, siis uue

lepingu jõustumisega ei kaasne vajadust maksuhalduri senist töökorraldust muuta.

Lepingus kindlaks määratud teabevahetuse, maksunõuete sissenõudmise ja vastastikuse kokkuleppe

menetluse reeglid hõlbustavad lepinguosaliste riikide maksuhaldurite koostööd. Leping võimaldab

maksuhalduril paremini maksude tasumisest hoidumist takistada ning seeläbi kaitsta oma riigi maksutulu,

kui maksumaksja üritab seda teha näiteks kapitali välisriiki paigutamisega, välisriigi tulu deklareerimata

jätmisega või maksude vältimise skeemide kasutamisega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja

tulud

Seaduse rakendamine ei too Eestile kaasa otseseid varalisi kohustusi, kuid topeltmaksustamise vältimise

kaudu võib Eestile varalisi kohustusi siiski tekkida – lepingu jõustumisel tuleb Eestil lepingus sätestatud

juhtudel loobuda teatud tulu liikide maksustamisest. Samas peab arvestama ka sellega, et lepingus

ettenähtud juhtudel loobub Ühendkuningriik omakorda Eesti residentide teatud tulu liikide

maksustamisest Eesti kasuks.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude ega tulude suurust võimalik ette hinnata.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja rakendusakte kehtestada.

18

9. Seaduse ja lepingu jõustumine

Seadus jõustub üldkorras.

Leping tuleb seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja 3. osa).

Artikli 29 kohaselt jõustub leping selle jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta

edastatava hilisema teate kuupäeval. Lepingut kohaldatakse Eestis selle jõustumisele järgneva aasta 1.

jaanuarist ning Ühendkuningriigis i) lepingu jõustumise kuupäevale järgneva teise kuu esimesel päeval või

hiljem makstud või krediteeritud summadelt kinnipeetava maksu suhtes; ii) lepingu jõustumise kuupäevale

järgneva aprilli 6. kuupäeval või hiljem algava maksustamisaasta tulumaksu või vara võõrandamisel saadud

kasult võetava maksu suhtes; ning iii) lepingu jõustumise kuupäevale järgneva aprilli 1. kuupäeval või

hiljem algava majandusaasta ettevõtte tulumaksu suhtes. Sellele vastavalt lõpeb seni kehtiva lepingu

rakendamine samadel kuupäevadel.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand esitati koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga eelnõude

infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks 25-1062/01.

Algatab Vabariigi Valitsus 19. oktoobril 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik