Estella Põllu
Rahandusministeerium
[email protected] kuupäev digiallkirjas nr KA-JUH-13/241



Eesti Energia AS-i seisukoht Euroopa Liidu riigihangete õigusraamistiku reformi kohta 


Täname võimaluse eest esitada seisukoht Euroopa Liidu riigihangete õigusraamistiku reformi kohta. 
Eesti Energia toetab regulatsiooni lihtsustamist, digitaliseerimist ja halduskoormuse vähendamist. Meie hinnangul võiks siiski eelistada senise direktiivipõhise regulatsioonimudeli säilitamist, kuna see võimaldab liikmesriikidel arvestada oma majandus- ja õiguskeskkonna ning erinevate sektorite eripäradega. 
Praegune määruse eelnõu on suures osas üles ehitatud kehtivate direktiivide regulatsioonile, kuid sisaldab jätkuvalt üldsõnalisi sätteid, mille praktiline kohaldamine ei ole üheselt selge. Vahetult kohalduva määruse puhul peaks regulatsioon olema oluliselt selgem, täpsem ja ühetaolisemalt rakendatav kui praeguses eelnõus. 
Oleme aru saanud, et ka määruse kehtestamisel võib liikmesriikidele jääda võimalus reguleerida siseriiklikult alla rahvusvaheliste piirmäärade jäävaid hankeid. Kui see nii on, tekib küsimus, millist sisulist lisaväärtust annab direktiivide asendamine määrusega. Kui oluline osa hangetest jääb jätkuvalt siseriiklikult reguleeritavaks, tundub direktiivipõhine lahendus paindlikum ja põhjendatum. 
 
Võrgustikusektor peab säilima eraldi 
Võrgustikusektori regulatsioon peab ka tulevikus säilima selgelt eristatavana. Võrgustikusektori hankijaid ei tohiks käsitleda klassikalise sektori hankijate ja kontsessioonidega ühetaoliselt. 
Võrgustikusektori hankijad on sageli äriühingud, mis tegutsevad avatud turul, peavad olema majanduslikult efektiivsed ning teenima omanikule tulu, sealhulgas dividende. Samal ajal konkureerivad nad ettevõtetega, kellele riigihangete regulatsioon ei kohaldu. 
Eesti Energia jaoks on see eelkõige võrdsete konkurentsitingimuste küsimus. Hankijaks olemisega kaasnevad piirangud hankimise kiiruses, läbirääkimiste paindlikkuses, tarnijate valikus, otsustusprotsessis, vaidlustusriskis ja äriliselt tundliku teabe konfidentsiaalsuses. 
Sõltumata sellest, kui efektiivseks hankemenetlus kujundada, jääb hankereegleid järgiv äriühing kiiruses ja menetluskulus ebasoodsamasse olukorda võrreldes konkurendiga, kes samu reegleid järgima ei pea. ELi regulatsioon ei tohiks asetada avatud turul tegutsevat riigi osalusega äriühingut üksnes tema omandistruktuuri või hankijastaatuse tõttu konkurentidest halvemasse olukorda. 

Erasektori hinnapakkumuse küsimise loogika on tervitatav 
Positiivse muudatusena näeme eelnõus erasektori hinnapakkumuse küsimise loogikale sarnaneva paindlikuma hankemudeli kasutamist, mis võimaldab küsida turult pakkumusi, pidada pakkujatega sisulisi läbirääkimisi ning kujundada lõplik lahendus koostöös turuosalistega. 
Selline lähenemine on eriti vajalik tehniliselt keerukate, innovaatiliste ja kiiresti muutuva turuga hangete puhul, kus hankija ei pruugi menetluse alguses olla võimeline lõplikku lahendust ammendavalt kirjeldama. 
Kui otsustatakse määrust mitte kehtestada ja jätkata direktiivipõhise regulatsiooniga, soovitame kaaluda paindliku hinnapakkumuse küsimise põhise hankemudeli lisamist ka direktiivi. See aitaks muuta hankimise kiiremaks ja turupõhisemaks, säilitades samal ajal konkurentsi, läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise. 

Konkurentsile avatud tegevuste vabastamine 
Oluline on säilitada ja lihtsustada võimalust vabastada hankekohustusest tegevused, mis toimuvad reaalselt avatud ja konkurentsipõhisel turul. 
Uue määruse artiklites 19–20 ette nähtud vabastamise protsess peaks olema võimalikult lihtne. Kui tegevus toimub avatud turul, turulepääs on vaba ja tegelik konkurents on olemas, peaks sellest piisama hankekohustusest vabastamise alusena. 
Täiendavad põhjendused ja menetluslikud nõuded olukorras, kus toimiva konkurentsi olemasolu on juba tuvastatud, tekitavad halduskoormust ega anna sisulist lisaväärtust. 
Eesti Energia eesmärk on saada hankekohustusest võimalikult ulatuslik vabastus nendele kontserni tegevustele, mille puhul on tagatud vaba turulepääs ja tegelik konkurents. Sama põhimõte sisaldub praegu RHS §-s 154. 

Kontsernisisesed sisetehingud 
Samuti võiks regulatsioon võimaldada kontsernisiseste ressursside paindlikumat kasutamist olukorras, kus kontserni kuuluv ettevõte suudab täita valdava osa tellimusest, kuid terviklahenduse valmimiseks on vaja osta piiratud mahus täiendavaid töid, asju või teenuseid väljastpoolt kontserni. 
Näiteks võib kontserni ettevõte olla võimeline projekteerima, tarnima ja paigaldama elektriautode laadimislahenduse, kuid vajada terviklahenduse lõpetamiseks väliselt ettevõtjalt üksnes asfalteerimistööd. Kui kontsernisiseselt on võimalik täita näiteks vähemalt 80-90% terviklahendusest ja väljast ostetav osa moodustab üksnes toetava või lahutamatult seotud kõrvalosa, ei peaks selle piiratud osa ostmiseks olema vajalik eraldi hankemenetluse korraldamine. 
Selline erand peaks olema selgelt piiritletud ning kohalduma juhul, kui väljast ostetav osa on kontsernisisese tehingu põhiesemega otseselt seotud ja vajalik terviklahenduse valmimiseks. Erandit ei tohiks kasutada eesmärgiga anda olulise mahuga iseseisvaid töid või teenuseid hankemenetluseta kolmandatele isikutele. Kaaluda ka riigile kuuluvate äriühingute vahel sisetehingute lubamist. 
 
Elutähtsa teenuse osutajatele suurem paindlikkus 
Sõltumata sellest, kas ELi hankeregulatsioon jääb direktiivipõhiseks või viiakse üle määruse vormi, tuleks elutähtsa teenuse osutajatele (ETO) luua paindlikum hankerežiim. 
ETO puhul peab esmane eesmärk olema elutähtsa teenuse toimepidevuse ja varustuskindluse tagamine. ETO-del peaks olema suurem paindlikkus hankemenetluse liigi valikul ja läbirääkimiste pidamisel ning võimalus teha kiireloomulisi ja toimepidevuse tagamiseks vajalikke oste paindlikumalt. 
Samuti peaks ETO-l olema võimalik sõlmida sama asja või teenuse kohta paralleelselt hankelepinguid mitme tarnijaga, kui see on vajalik varustuskindluse tagamiseks, ühest tarnijast sõltuvuse vähendamiseks või tarneriski hajutamiseks. 

Dünaamilise hankesüsteemi säilitamine 
Me ei pea põhjendatuks dünaamilise hankesüsteemi (DHS) kaotamist sellisel kujul, nagu see praegu toimib. DHS on paindlik lahendus korduvate ostude tegemiseks ning võimaldab uutel kvalifitseeruvatel pakkujatel süsteemiga liituda kogu selle kehtivusaja jooksul. 
DHS-i kaotamise asemel tuleks olemasolev lahendus säilitada ja vajaduse korral seda lihtsustada. Eriti võrgustikusektoris ja ETO-de puhul on oluline säilitada hankevahendid, mis võimaldavad korduvate vajaduste puhul kiiresti konkurentsi tekitada, hoida tarnijate ringi avatuna ning vältida iga ostuvajaduse puhul uue tervikliku hankemenetluse alustamist. 


Raamlepingute pikkus 
Võrgustikusektori puhul tuleks säilitada võimalus sõlmida raamlepinguid kuni kaheksaks aastaks. Võrgustikusektori investeeringud, pikaajalised hooldusvajadused, seadmete elutsükkel ja varuosade kättesaadavus erinevad sageli klassikalise sektori tavapärastest ostudest. 
Lühem raamlepingu periood võib suurendada korduvate hankemenetluste arvu, halduskoormust ja tarneriske. Seetõttu soovime võrgustikusektorile erandit, mille kohaselt säiliks raamlepingute maksimaalse kestusena kaheksa aastat, välja arvatud juhul, kui pikem kestus on raamlepingu eset arvestades objektiivselt põhjendatud. 

Digitaliseerimine ja „once only“ põhimõte 
Näeme eelnõus ette nähtud digitaliseerimises olulist positiivset muutust. „Once only“ ehk andmete ühekordse esitamise põhimõte on õige suund, sest ettevõtjatelt ei peaks korduvalt küsima andmeid, mis on avaliku sektori süsteemides juba olemas. 
Samas on liikmesriikide digitaliseerituse tase väga erinev. Üleminek ühtsele digitaalsele andmevahetusele võib olla kulukas ja aeganõudev eriti riikides, kus hanke- ja haldusprotsessid toimivad veel suuremas ulatuses paberil või infosüsteemid ei ole omavahel integreeritud. 
Uue lähenemise rakendamine eeldab investeeringuid infosüsteemidesse, andmevahetuslahendustesse, andmekvaliteeti ja töötajate koolitamisse. Seetõttu tuleb arvestada liikmesriikide erineva lähtepositsiooniga ning näha ette piisav üleminekuaeg. 

Kolmandad riigid ja päritolu kontroll 
Mõistame Euroopa strateegilise autonoomia, varustuskindluse ja kolmandatest riikidest sõltuvuse vähendamise eesmärke. Samas muudab ettevõtjate, kaupade, teenuste ja nende komponentide päritolu kontroll hankemenetluse oluliselt keerukamaks ja ajamahukamaks. 
Keerukate seadmete ja tehnoloogiliste lahenduste tarneahelad võivad hõlmata mitut riiki, tootjat ja allhankijat. Seetõttu tuleb enne päritolukontrolli kohustuste kehtestamist selgelt kindlaks määrata: 
• milliseid andmeid tuleb koguda ja kontrollida; 
• kes vastutab esitatud päritoluandmete õigsuse eest; 
• kas tõendamiskohustus lasub pakkujal, hankijal või mõlemal; 
• millises ulatuses peab hankija kontrollima pakkuja ja tema tarneahela andmeid; 
• milline on kontrollimisega kaasnev halduskoormus ja kulu; 
• kas kavandatud kontrollimehhanism annab tegelikult tulemuse, mida regulatsiooniga soovitakse saavutada. 
Päritolukontroll ei tohiks muutuda hankija jaoks ebaproportsionaalseks tarneahela auditeerimise kohustuseks ega piirata põhjendamatult võimalust valida majanduslikult ja tehniliselt sobivaim lahendus. 

Kokkuvõte 
Eesti Energia hinnangul võiks Eesti ELi tasandi läbirääkimistel lähtuda järgmistest põhimõtetest: 
1. eelistada direktiivipõhise regulatsioonimudeli säilitamist; 
2. hinnata, millist lisaväärtust annab määrus, kui alla rahvusvaheliste piirmäärade jäävad hanked on jätkuvalt siseriiklikult reguleeritavad; 
3. säilitada võrgustikusektori selge eristaatus; 
4. tagada avatud turul tegutsevatele võrgustikusektori äriühingutele võimalikult võrdsed konkurentsitingimused; 
5. säilitada määruses kavandatud paindlik hinnapakkumuse küsimise loogika või määrusest loobumisel lisada vastav võimalus direktiivi; 
6. lihtsustada konkurentsile avatud tegevuste hankekohustusest vabastamist; 
7. võimaldada piiratud ulatuses kontsernivälise kõrvalosa ostmist ilma eraldi hankemenetluseta, kui valdav osa terviklahendusest täidetakse kontsernisiseselt; 
8. luua ETO-dele paindlikum hankerežiim ning võimaldada sama asja või teenuse puhul kasutada paralleelselt mitut tarnijat; 
9. säilitada DHS ja keskenduda selle lihtsustamisele, mitte kaotamisele; 
10. säilitada võrgustikusektori raamlepingute maksimaalse kestusena kaheksa aastat; 
11. toetada „once only“ põhimõtet, arvestades liikmesriikide erineva digitaalse valmisoleku ja investeeringuvajadusega; 
12. hinnata põhjalikult kolmandate riikide ja päritolukontrolliga kaasnevat halduskoormust, vastutust ja tegelikku mõju; 
13. määruse kasuks otsustamisel muuta regulatsioon oluliselt selgemaks ja täpsemaks ning sätestada võrgustikusektori erisused sõnaselgelt. 
Kavandatav määrus on väga mahukas ning selle potentsiaalne mõju ulatuslik. Sellise õigusakti sisuline hindamine nõuab põhjalikku õiguslikku, majanduslikku ja rakenduslikku analüüsi. Arvamuse esitamiseks antud ajaraamistik on olnud sellise mahuga muudatuse põhjalikuks läbitöötamiseks piirav. 
Seetõttu soovitame anda liikmesriikidele eelnõu analüüsimiseks ja seisukohtade kujundamiseks täiendavat aega ning korraldada enne regulatsiooni lõplikku kujundamist arutelusid eri liikmesriikide hankijate, pädevate asutuste ja teiste regulatsioonist otseselt mõjutatud osapooltega. 
Kokkuvõttes ei ole praegune määruse eelnõu meie hinnangul veel piisavalt selge ja tasakaalustatud, et põhjendada direktiivipõhiselt regulatsioonilt üleminekut ühele vahetult kohalduvale määrusele. Regulatsiooni vormist olulisem on lõpptulemus: uus raamistik peab vähendama bürokraatiat, toetama digitaliseerimist ja toimepidevust, arvestama tegeliku turukonkurentsiga ning mitte kahjustama avatud turul tegutsevate võrgustikusektori ettevõtete konkurentsivõimet. 
 



Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)
Kaarle Karp
Kontserni hangete ja ostujuht
Eesti Energia AS