Soojuse piirhinna arvutamise metoodika kujundamise aluspõhimõtted on vajalik sätestada seaduses, sest soojuse hinna kooskõlastamine mõjutab vahetult nii soojusettevõtja ettevõtlusvabadust, kui ka tarbijate kohustust tasuda monopoolses võrgupiirkonnas osutatava elutähtsa teenuse eest. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimesest lausest tulenev parlamendireservatsiooni e olulisuse põhimõte nõuab, et kõik riigielus olulised küsimused otsustab Riigikogu. Põhiseadus ei keela Riigikogu pädevuses olevate küsimuste delegeerimist täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused.
Praegu on fikseeritud, millistest meetoditest lähtub Konkurentsiamet kulude põhjendatuse hindamisel, milliseid kulusid ei arvestata soojuse piirhinda, mida ei arvestata põhivara hulka, kuidas arvutatakse põhjendatud tulukust, jne vaid Konkurentsiameti koostatud metoodikas, mitte seaduses. See ei ole kooskõlas parlamendireservatsiooni põhimõttega, sest Konkurentsiametile KKütS-iga antud üldisest pädevusest kooskõlastada soojuse piirhind, ei saa tuletada piiramatut õigust otsustada metoodika tasandil kõiki hinna kujunemist mõjutavaid materiaalõiguslikke küsimusi. Seadusandja peab määrama hinnakujunduse olulised põhimõtted ning andma Konkurentsiametile volitusnormi kehtestada metoodikaga nende põhimõtete rakendamiseks vajalike elementide üksikasjalik regulatsioon.
Juhime tähelepanu, et tegemist ei ole Eesti hinnaregulatsioonis lahendamata või uudse küsimusega. Elektri-, gaasi- ja veesektoris on seadusandja pidanud vajalikuks sätestada hinnakujunduse olulised alused seaduse tasandil ning jätta Konkurentsiametile nende rakendamise ja täpsustamise ülesanne.
Kaugküttes on vastav seadusandlik töö seevastu sisuliselt lõpule viimata. Küsimused, mille otsustamine peaks nende olulisuse tõttu kuuluma seadusandjale, on jäetud suures osas Konkurentsiameti enda koostatud metoodika reguleerida. Selline erinevus ei ole põhjendatav üksnes kaugküttesektori eripäraga. Pigem osutab see KKütS-i regulatsiooni puudulikule arengule võrreldes teiste reguleeritud sektoritega. Seadusandjal tuleb see lünk kõrvaldada ning sätestada KKütS-is vähemalt hinnakujunduse materiaalõiguslikud põhialused, volitades Konkurentsiametit reguleerima üksnes nende rakendamiseks vajalikke tehnilisi ja metoodilisi üksikasju. Hinnakujunduse metoodika oluliste põhimõtete seaduse tasandil sätestamata jätmine ei tekita üksnes õiguslikku ebaselgust, vaid toob kaasa ka ebamõistliku ressursikulu.
Riigi eesmärk vähendada valitsemiskulusid ja suurendada tehisintellekti kasutamise kaudu avaliku sektori tõhusust eeldab lisaks tööprotsesside optimeerimisele ka õigusraamistiku enda kriitilist hindamist. Tehisintellekti kasutamine võib vähendada rutiinset halduskoormust, kuid see ei kõrvalda puudulikust või ebaselgest regulatsioonist tulenevat sisulist menetluskoormust. Kui ameti tasandil kasutatavad võimalused töö tõhustamiseks on ammendatud, tuleb seadusandjal tagada, et regulatsiooni selgus ja detailsus oleksid vastavuses ülesande täitmiseks tegelikult kasutada oleva ressursiga. Vastasel juhul tekib olukord, kus ühelt poolt vähendatakse hinnaregulatsiooni teostamiseks vajalikku haldusressurssi, kuid teiselt poolt säilitatakse õigusraamistik, mis nõuab selle rakendamiseks ebaproportsionaalselt suurt menetlus- ja selgitustööd. See võib lõppastmes seada ohtu Konkurentsiametile seadusega pandud hinnaregulatsiooni ülesannete sisulise ja nõuetekohase täitmise.
Hinnaregulatsiooni alla kuuluvate sektorite ettevõtjate käive, arv ja Konkurentsiameti tööjõuressurss (2026) hinnamenetluste läbiviimiseks vt joonis 1:

Joonis 1
Hinnaregulatsiooni seadusandlust, metoodikat või hinnakujundust puudutavate päringute/selgitustaotluste hulk, mis on vajanud täiendavat sisulist selgitust tarbijatele, avalikkusele ja kolmandatele osapooltele, on aastatel 2024-2026 (seisuga 15.10.2026) energiasektorite kaupa olnud järgmine1:
 
kaugküte
elekter
gaas
2024
65
1
10
2025
66
7
0
2026
54
8
20*
*Gaasivõrk AS-i üleminek püsi- ja muutuvtasust koosnevale hinnastruktuurile on toonud kaasa tavapärasest suurema päringute ja selgitustaotluste hulga. Analoogne olukord võib kujuneda kaugküttes, kui suureneb soojusettevõtjate taotluste arv mitmekomponendilise hinna kooskõlastamiseks, kuid samal ajal jääb puudulikuks soojusettevõtjate kohustus selgitada tarbijatele arusaadavalt hinna kujunemise põhimõtteid ja selle komponente.
Konkurentsiameti hinnangul ei saa kaugkütte hinnaregulatsiooni seadusandliku raamistiku puudulikkust kompenseerida ka nt menetlustähtaegade pikendamisega. Pikem menetlustähtaeg ei muuda hinnakujunduse õiguslikke aluseid selgemaks ega vähenda nende rakendamiseks vajalikku ressursikulu. Seetõttu tuleks esmalt kõrvaldada probleemi põhjus ja sätestada hinnaregulatsiooni metoodika olulised aluspõhimõtted seaduses, mitte leevendada puuduliku regulatsiooni tagajärgi hinnamenetluseks ette nähtud aja pikendamise kaudu.
Hinnamenetluste läbiviimise menetlustähtajad eriseadustes on:
Post 30+30= kuni 60 päeva
Gaas 30+30= kuni 60 päeva
Kaugküte 30+60 = kuni 90 päeva
Veeteenus 30+60 = kuni 90 päeva
Elekter 90+90 = kuni 180 päeva