| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 20.10.2026 |
| Sünkroonitud | 21.10.2026 |
| Liik | Protokoll |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Komisjoni istung teisipäev, 13.10.2026 kell 14.00 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Riigikogu sotsiaalkomisjoni
istungi protokoll nr 192
Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 13. oktoober 2026
Algus 14.00, lõpp 16.00
Juhataja: Signe Riisalo (esimees)
Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero
Merilind
Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),
Helgi Kundla (nõunik)
Puudusid: Jaanus Karilaid, Õnne Pillak ja Aleksandr Tšaplõgin
Kutsutud: Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna vaimse tervise poliitika juht Minni
Timberg ja kogukonnatoe koordinaator Kaidy Aljama, Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia
professor Kirsti Akkermann, Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse juhatajad Ere Vasli ja
Kerstin Kõiva ning Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse esinaine Karmen Maikalu (1.
päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna nõunik Liidia
Soontak (2. päevakorrapunkt); Riigikogu liige Züleyxa Izmailova
Päevakord:
1. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“
ettevalmistamine
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Ester Karuse, Tanel Kiige, Züleyxa Izmailova
algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise ja
sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu (represseeritute ja tuumakatastroofi
tagajärgede likvideerijate toetuse suurendamine) (980 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu „Ettepaneku
tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte vaimse tervise abi
kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks nutiseadmete ja
sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise ettevalmistamine
4. Info ja muud küsimused
1. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“
ettevalmistamine
Signe Riisalo rääkis päevakorrapunkti sissejuhatuseks, et komisjon valmistab Tanel Kiige
ettepanekul ja komisjoni heakskiidul ette olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste vaimse
2
tervise olukord ja arengusuunad“ arutelu Riigikogu täiskogus. Komisjon käsitleb laste vaimse
tervise teemat selles tsüklis teist korda. Eelmisel istungil anti ülevaade laste vaimse tervise
uuringust ja Sotsiaalministeeriumi (SOM) valitsemisalas tehtavast. Käesoleval istungil palus
ta SOMi esindajatel tutvustada laste vaimse tervise parandamise ettepanekuid ja järeltegevusi,
Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse (LVTK) esindajatel kirjeldada diagnoosimise ja ravi
olukorda, prof Kirsti Akkermannil käsitleda laste ja noorte vaimse tervise võimalikke
arengusuundi ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu (EKPÜ) esindajal anda ülevaate
koolipsühholoogide vaatest.
Minni Timberg andis slaidide (lisa 1) abil ülevaate laste vaimse tervise parandamise
ettepanekutest ja järeltegevustest. Vaimse tervise tegevuskavas 2023–2026 nähti ette
riigiasutuste tõhus ja koordineeritud koostöö laste ja noorte vaimse tervise edendamisel,
probleemide ennetamisel ning eneseabi toetamisel. Vabariigi Valitsus seadis ülesandeks
töötada valdkondade koostöös välja lahendused laste ja noorte vaimse tervise parandamiseks
ning valdkonnaülese ennetuse nõukogu tegi ülesandeks moodustada kõigi ministeeriumide
esindajatest töörühm. Töörühm ühendas teaduskirjanduse ja andmete analüüsi, olemasolevate
tegevuste kaardistamise ning ekspertide, partnerite ja noorte kaasamise. Töö tulemusena
valmis 2024. aastal laste ja noorte vaimse tervise parandamise ettepanekute raport.
Raport keskendub eelkõige laste heaolu mõjutavatele keskkonnateguritele ning võimalustele
ennetada vaimse tervise probleeme parema füüsilise ja sotsiaalse keskkonna kaudu. Raporti
eesmärk ei olnud hõlmata terviklikult kõiki teenuseid ja sekkumisi, sest mitmes valdkonnas
on olulised arendused juba käimas. Ettepanekud jaotati kaheksasse valdkonda: lapse heaolu,
arengut ja vaimset tervist toetav elukeskkond; lapse heaolu ja arengut toetav õpikeskkond;
lapsest lähtuv, kvaliteetne ja kättesaadav lastehoid ja alusharidus; üldharidus; noored
kutsehariduses; huviharidus, huvitegevus ja noorsootöö; kogukonna tugi ning digiühiskond.
M. Timberg märkis, et raportiga sooviti koondada eri valdkondades kavandatud tegevused,
millel on mõju vaimsele tervisele. Ta rõhutas, et laste vaimne tervis kujuneb peres, koolis,
huvitegevuses, digikeskkonnas, avalikus ruumis ja kogukonnas ning lahendused peavad
sündima samades keskkondades. Raporti soovitusi ei viida ellu eraldiseisva plaani või kavana,
vaid eri valdkondade olemasolevate või uute tegevuskavade kaudu. Soovituste järgimise ja
laste vaimse tervise näitajatega seoste nähtavaks muutmiseks on loodud seiremetoodika, mida
katsetatakse esmalt huvihariduse, huvitegevuse ja noorsootöö valdkonnas. Soovitused
seotakse eestvedajate, olemasolevate tegevuste ja jälgitavate tulemustega ning aasta lõpuks
valmib katsetamise tulemuste ja metoodika rakendatavuse analüüs. Eesmärk on leida lahendus
laste vaimset tervist toetavate keskkondade arengu seiramiseks, et eri valdkondade probleeme
ja vajadusi kiiremini tuvastada. Raporti järelduste kohaselt tuleb kõigis valdkondades oluliste
poliitika- ja eelarveotsuste tegemisel arvestada nende mõju laste heaolule ja vaimsele
tervisele. Olulisematele tegevustele tuleb määrata selge eestvedaja ja panustajad, leppida
kokku järgmised sammud ning tagada jätkusuutlik ressurss ja jälgitavad tulemused.
Signe Riisalo andis sõna LVTK esindajatele.
Ere Vasli kirjeldas slaidide (lisa 2) abil lastepsühhiaatrite peamisi probleeme ja võimalikke
lahendusi. Rahvusvaheliste levimusuuringute järgi esineb psüühikahäire ligikaudu 15,5% 5–
18-aastastest. Psüühikahäire korral on lapse toimetulek häiritud ning ta vajab psühhiaatrilist
või esmatasandi meditsiiniabi. Eestis ei ole vastavat levimusuuringut tehtud, kuid abi vajavate
laste ja noorte arv ning pöördumiste hulk on kasvanud. Suurem teadlikkus ja probleemide
parem märkamine on positiivsed, kuid tööjõud ja laste abistamise võimalused ei ole samas
tempos suurenenud. Eestis võib psüühikahäire esineda ligikaudu 33 000 lapsel ja noorel.
Lastepsühhiaatreid töötab Eestis umbes 30 nii Tervisekassa rahastatud süsteemis, erasektoris
kui ka mujal, kuid eriala arengukava järgi oleks vaja ligikaudu 100 täiskoormusega
lastepsühhiaatrit. Tema sõnul on märgatavalt sagenenud suitsidaalsus ja
emotsiooniregulatsiooni raskused. Tema hinnangul on aasta jooksul suitsiidile mõelnud
ligikaudu 30% tüdrukutest ning 14% poistest. Tahtliku enesekahjustamise tõttu ravi vajanud
juhtude arv on alates 2016. aastast enam kui kahekordistunud. 2023. aastal moodustasid
suitsiidid 26,3% kõigist 10–19-aastaste surmadest. E. Vasli rõhutas, et osa
emotsiooniregulatsiooni häireid on võimalik ennetada. Suitsiidi tõttu sureb aastas siiski umbes
3
kümme alaealist. See on üks Euroopa kõrgemaid näitajaid ega ole viimastel aastatel langenud.
Vähenenud töövõimega inimestest on ligikaudu 42% põhidiagnoosiks psüühika- või
käitumishäire. Olulist osa neist juhtudest oleks samuti võimalik ära hoida ennetustegevuse,
varase märkamise ja õigeaegse raviga.
E. Vasli kirjeldas ka vaimse tervise abi püramiidi. Selle tipus on statsionaarne ja
ambulatoorne psühhiaatriline eriarstiabi, sellest allpool esmatasandi ravi ning kõige laiemas
osas kogukonnatugi, mitteametlikud tugitegevused, enesehoid ja eneseabi. Eestis leidub
teenuseid igal tasandil, kuid neid on vähe ja need on killustunud. Ta rõhutas, et mida vähem
on alumiste tasandite teenuseid, seda rohkem jõuab patsiente kallisse ja piiratud võimekusega
eriarstiabisse. Kõik püramiidi tasemed peavad toimima ka raske psüühikahäirega lapse puhul,
sest eriarstiabi üksi ei taga lapse ja pere terviklikku toetamist.
Kerstin Kõiva selgitas, et lastepsühhiaatrilist abi osutatakse Tartu Ülikooli Kliinikumis ning
Viljandis, Pärnus ja Tallinnas. Tallinnas pakuvad abi kolm keskust, kuid suur osa piirkonna
lastepsühhiaatritest töötab erasektoris. Tervisekassa süsteemis töötavate arstide töökoormus ja
patsientide surve on väga suur, samal ajal kui töötingimused ja töötasu erinevad erasektori
omadest. Lastepsühhiaatri väljaõpe kestab üksteist aastat, mistõttu ei ole võimalik
spetsialistide puudust kiiresti uute arstide koolitamisega leevendada. Seetõttu tuleb hoida
olemasolevaid arste Tervisekassa süsteemis ja luua väljaõppes olevatele kolleegidele
tingimused, mis motiveerivad neid sinna jääma.
Ere Vasli rääkis, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus töötab üks, Marienthali
keskuses kaks ja LVTKs kuus lastepsühhiaatrit. Tervisekassa süsteemis geograafilisi piire ei
ole ning keskusesse jõuab lapsi kogu Eestist. Harjumaal võib vaimse tervise ja psühhiaatrilist
abi vajada ligikaudu 20 000 last ja noort. Neist ligikaudu 7900 vajab spetsialiseeritud
kõrgema etapi vaimse tervise abi, kuid see vajadus ületab olemasolevat võimekust. LVTK ei
saa vastu võtta kerge toimetulekuhäirega patsiente, kuigi õigeaegse ravita võivad nende
probleemid kuhjuda. Kuus lastepsühhiaatrit teenindavad kolme statsionaarset osakonda:
noorukite, söömishäirete ja väikelaste osakonda. Põhja-Eestis puudub 7–12-aastaste laste
statsionaarne osakond. Seetõttu ei ole näiteks agressiivselt käituvale või raske koolitõrkega 8–
11-aastasele lapsele sageli sobivat ravikohta. Võimaluse korral ravitakse last ambulatoorselt
või suunatakse ta Tartusse või Viljandisse, kuid Põhja-Eesti elanike arvu arvestades ei ole see
piisav lahendus.
Kerstin Kõiva sõnul toimib Tervisekassa ja perearstidega koostöös välja töötatud e-
konsultatsiooni süsteem hästi. See võimaldab teha triaaži, leida eriarstiabi vajavad lapsed ning
suunata teised sobivale abitasandile. Kui laps vajab ravimravi või põhjalikumat diagnostikat,
ei saa konsultatsioon siiski asendada arsti vastuvõttu ja ravi. Alates 1. aprillist 2025 oli
Tervisekassaga kokku lepitud mahupiirang 400 e-konsultatsiooni aastas, kuid 2025. aastal
laekus Tallinna Lastehaiglale 1847 e-konsultatsiooni ning ravile võeti ligikaudu 600 patsienti.
Suur osa e-konsultatsioonidest vastatakse õhtuti ja nädalavahetustel, sest tavapärase tööaja
sisse see töömaht ei mahu. Rahastus on ebastabiilne ja e-konsultatsiooni hinnamudel on
ülevaatamisel. Kogu raviteekond peab olema püsivalt rahastatud ning kõik teenused
ennetusest ambulatoorse ja statsionaarse haiglaravini peavad toimima koos. Projektipõhised
üksiklahendused terviklikku süsteemi ei loo. K. Kõiva rõhutas, et isegi väga hea ennetuse ja
esmase sekkumise korral jäävad alles rasked psüühikahäired, mida ei saa ennetada ning mis
vajavad eriarstiabi.
Ere Vasli lisas, et õigeaegse ravi korral võib ka raske häirega inimene edaspidi hästi toime
tulla ja säilitada oma töövõime.
Kerstin Kõiva selgitas, et ühe võimaliku lahendusena näeb Tallinna Lastehaigla LVTK
laiendamist kahe korruse võrra. See võimaldaks suurendada ambulatoorse diagnostika ja ravi
mahtu ning vastata rohkematele e-konsultatsioonidele. Samuti on vaja luua 7–12-aastaste laste
statsionaarne osakond, milleks on tarvis sobivaid ruume, lisapersonali ja püsivat rahastust.
Ere Vasli lisas, et see oleks üldise mõjuga muutus, kui Põhja-Eestis suudetaks adekvaatset abi
pakkuda. Leidub noori spetsialiste, kes oleksid valmis süsteemi jääma, kui neil oleks selge
ülevaade valdkonna arengusuunast ja töötingimuste paranemisest.
Signe Riisalo andis sõna Kirsti Akkermannile.
4
Kirsti Akkermann käsitles slaidide (lisa 3) abil vaimset tervist laiemalt. Ta toetas põhimõtet,
et vajalikud on kõik vaimse tervise püramiidi tasandid ja ainult eriarstiabi tugevdamisest ei
piisa. Vaimne tervis ja heaolu puudutavad kõiki inimesi ja igaühe vaimne heaolu võib aeg-
ajalt halveneda. Inimesel on ka vaimne kapital, mis kujuneb kogu elukaare jooksul ja mille
oluline alus pannakse lapse- ja noorukieas. Vaimne kapital hõlmab emotsionaalseid ja
kognitiivseid ressursse, säilenõtkust, õppimisvõimet ning eneseregulatsiooni. Nende
kahjustumine vähendab vaimset heaolu ja võib osal inimestel põhjustada vaimse tervise
probleeme.
Parimate olemasolevate teadmiste järgi kujuneb ligikaudu 30% vaimse tervise häiretest enne
14. eluaastat, 50% enne 18. eluaastat ning 60% enne 25. eluaastat. Depressiooni ning ärevus-
ja sõltuvushäirete kujunemisel on keskkonnateguritel järjest suurem roll. Häired tekivad
bioloogiliste, sotsiaalsete, individuaalsete ja keskkonnategurite koosmõjus. Seetõttu
soovitatakse teaduskirjanduses käsitleda noori vaimse tervise teenustes kuni 25. eluaastani.
Praegu lõpevad paljud teenused 18. eluaastal ja noor ei pruugi jõuda täiskasvanute
psühhiaatria või muu abi süsteemi. Abi järjepidevuse tagamisel tuleb arvestada, et paljud
noored õpivad üld-, kutse- või kõrghariduses ja nende küpsemine jätkub kuni 25. eluaastani.
Ta rõhutas, et lapse arengut toetavad hooliv ja stabiilne vanemlik kohalolu, autoriteetne
kasvatusstiil, toimiv koolielu, eakaaslaste tugi, kindlad rutiinid ja rituaalid, selged piirid,
eneseregulatsioon ning hea kehaline tervis. Pädev vanemlus ja autoriteetne kasvatusstiil,
milles nõudmised on tasakaalus emotsionaalse soojusega, on õpitavad. Kui vanemal ei ole
olnud head eeskuju, vajab ta nende oskuste arendamisel rohkem tuge.
Riski suurendavad väärkohtlemine, ebastabiilne vanemlus, perevägivald, kiusamine ja
küberkiusamine, tõrjutus, vähene kuuluvustunne, diskrimineerimine, vaesus, ebaturvaline
kasvukeskkond, stigmatiseerimine ning piiratud juurdepääs huvitegevusele ja teenustele.
Riskiteguri olemasolu ei tähenda siiski, et häire kujuneb vältimatult, sest kaitsetegurid võivad
selle mõju leevendada. Seetõttu tuleb sekkumistes arvestada korraga nii riski- kui ka
kaitsetegureid.
Igal arenguetapil on oma keskne ülesanne. Esimestel eluaastatel on olulised turvalise
kiindumussuhte kujunemine, eneseregulatsiooni õppimine ja eakohane kognitiivne areng.
Ennetustegevuses tuleb tegeleda perevägivallaga, toetada vaimse tervise probleemidega
vanemaid, vähendada finantsstressi ning rakendada vanemlusprogramme, näiteks programmi
„Imelised aastad“, võimaluse korral kõigis kohalikes omavalitsustes (KOV). Eelkooli- ja
algkoolieas on keskne sotsiaalsete oskuste, õppimisoskuse ning enesekontrolli ja -
regulatsiooni kujunemine. Siin on oluline vanemate poolne juhendamine ja koostöö kooliga.
Vaja on märgata ning hinnata kõne- ja neuroarengulisi raskusi, pakkuda käitumisraskuste
korral varajast abi, et ennetada nende kujunemist antisotsiaalseks käitumiseks ja sekkuda
kiusamisse varakult. Selles etapis sekkumine toob muutusi.
Hilises lapseeas, 10–14-aastaselt, on keskne sõprussuhete loomine ja sotsiaalse pädevuse
kujunemine. Koolikeskkond peab vähendama tõrjutust ja toetama sotsiaal-emotsionaalseid
oskusi, päris suhteid ja vanemate koostööd kooliga. Noorukieas, mida võib käsitleda 15.–24.
eluaastani, kujundab inimene autonoomiat ning identiteeti. Noorukiea loomulik osa on riskide
võtmine, kuid keskkond peab vähendama võimalikke kahjusid. Olulised on väheintensiivne
vaimse tervise abi, psühhoaktiivsete ainete kättesaadavuse piiramine, enesevigastamise ja
suitsidaalsuse varajane märkamine ja noore kaasamine teda puudutavatesse otsustesse. K.
Akkermann rõhutas, et vaimse tervise poliitika ei piirdu diagnoosiga, vaid loob tingimused,
milles inimesed elavad, õpivad, töötavad ja vananevad. Teaduskirjandus rõhutab, et rahastus
tuleb viia inimesteni. Rahvusvaheline suund on vähendada sõltuvust suurtest institutsioonidest
ja tugevdada tõenduspõhiseid teenuseid kohalikul ja regionaalsel tasandil. Eriarstiabi on
vajalik, kuid rahastusmudel peaks toetama ka ambulatoorset intensiivravi ja päevaravi. Hilise
sekkumise asemel tuleb liikuda varajase sekkumise poole. Ennetus, varajane abi, ravi ja
taastusravi peavad moodustama ühe lõimitud teenusraja. Praegu on need sageli eraldi ja
inimesed langevad teenuste vahelt välja. Kui eriarstiabi rahastamise kõrval ei tugevdata
süsteemset ennetust, sotsiaalkaitset ja lastekaitset, ei too lisaraha oodatud muutust. Ennetus
jaguneb universaalseks, selektiivseks ja näidustatud ennetuseks ning peab olema
tõenduspõhine. Iga tegevuse puhul tuleb määrata, millist probleemi soovitakse mõjutada ja
5
millise mehhanismi kaudu.
Välditavate riskide hulka kuuluvad psühhoaktiivsete ainete ja nikotiini tarvitamine. Samal ajal
tuleb tugevdada turvalist pere- ja koolikeskkonda, märgata võimalikult varakult püsivat
distressi ja tagada tõenduspõhine abi. WHO teenusejuhiste ja UNICEFi raamistike järgi
peavad vaimse tervise valdkonda panustama tervishoid, haridus, sotsiaalkaitse ja kohaliku
omavalitsuse tasand. KOV vastutab muu hulgas ligipääsu eest huviharidusele, noorte
kaasamisele ja kogukonnatoele; sotsiaalkaitse peab vähendama perekoormust, vägivalda ja
vaesusriski ning tervishoid tagama kvaliteedistandardile vastava ravi.
Vaimse tervise teenused tuleb lõimida esmatasandiga, sest seal on võimalik probleeme kõige
varem märgata ja inimest nõustada. Arutada tuleb nii koolitervishoiu kui ka perearstisüsteemi
rolli. Ka kehaliste haigustega tegelevates meditsiinivaldkondades tuleb märgata vaimse
tervise probleeme, sest need kaasnevad sageli somaatiliste kaebustega. Pärast ravi peab
inimesel olema võimalik naasta toetavasse kogukonda. Selleks on vaja sotsiaal- ja
rehabilitatsiooniteenuseid ning tihedat koostööd, et laps ja pere ei jääks abita.
Abi tuleb pakkuda sobiva intensiivsusega. Esmase kontakti, hindamise ja üldsekkumiste järel
tuleb eriarstiabi suunata neile, kes seda tõesti vajavad, välja arvatud ägedad kriisid,
psühhootilised häired ja agressiooni ohjamine, mis eeldavad kiiret eriarstiabi. Teenuste
kavandamisel tuleb vältida ebavõrdsust. Programmid jätavad sageli tähelepanuta
maapiirkondade noored, hooldajatest eraldatud lapsed, puudega ja neuroeripäraga noored,
vähemusrühmad ja traumakogemusega noored. Nende rühmade puhul tuleb mõju eraldi
hinnata.
Ta rõhutas, et vaimse tervise abi ei saa põhineda ühekordsetel projektidel, vaid peab toimima
lõimitud ja õppiva süsteemina. Igal Eestisse toodaval ennetus- või raviprogrammil peab olema
selge teoreetiline alus ja tõendus selle kohta, millist mehhanismi programm mõjutab.
Ressursside strateegiliseks jaotamiseks on vaja paremaid pseudonüümitud andmeid vaimse
tervise probleemide, riski- ja kaitsetegurite ning abi kättesaadavuse kohta.
Kokkuvõtteks ütles ta, et iga laps vajab juba varases eas turvalist suhet, toetavat lasteaeda ja
kooli ning turvalist elukeskkonda. Riskide kuhjumisel peab abi saabuma kiiresti ning häire
kujunemisel tuleb tagada katkestusteta ja lapse arengutasemele sobiv ravi.
Karmen Maikalu tutvustas slaidide (lisa 4) abil koolipsühholoogide vaadet. Eestis töötab
ligikaudu 300 koolipsühholoogi, mis katab umbes poole vajadusest. Teenus on olemas 53%
koolidest, kuigi seaduse järgi peab see olema tagatud kõigis koolides. Koolipsühholoogiline
abi peaks olema esmatasandi kogukonnateenus, mis võimaldab paljusid juhtumeid lahendada
enne eriarstiabi vajaduse tekkimist. Psühholoogiharidusega inimesi jätkub, kuid kool ei ole
noortele spetsialistidele piisavalt atraktiivne tööandja. Paljud alustavad koolis, omandavad
kogemusi ja siirduvad seejärel erapraksisesse.
Laste ja noorte vaimne tervis peegeldab laiemalt ühiskonnas toimuvat. Neid mõjutavad sõda,
majanduskriis, COVID-19 pandeemia ja kliimaärevus. Koolis sõltub lapse heaolu suhetest
õpetajate ja kaasõpilastega, kiusamisest, kuuluvustundest, õpikoormusest ning õppimisega
toimetulekust. Õpetajate ülekoormus vähendab nende võimet lapsi toetada. Uuringute järgi
kogeb ligikaudu 20% lastest pidevat kiusamist. Paljud lapsed peavad õpikoormust suureks,
kuigi õppekavu on korduvalt üle vaadatud.
Pere on lapse esmane kiindumus- ja kasvukeskkond. Last ei saa käsitleda perest eraldi ega
lähtuda arusaamast, et üksnes laps tuleb „korda teha“. Senisest enam tuleb toetada peresid ja
vanemaid. Rehabilitatsioonisüsteemi arendamisel tuleks üle vaadata pereterapeutide roll, sest
kavandatavates rehabilitatsioonimeeskondades ei ole neile piisavalt kohta, kuigi ka eelnevates
ettekannetes rõhutati peresuhete tähtsust.
Noored seavad endale väga kõrgeid eesmärke ja tajuvad vanemate ootuste survet. Edu ei
tähenda neile enam head toimetulekut, vaid soovi olla parim. See suurendab läbipõlemise
riski. Riigieksamite ajal vajavad mõned noored ärevuse tõttu isegi kiirabi.
Enesevigastamist esineb praegu märksa rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Vaimset
tervist kahjustavad ka vähene liikumine ja uni, ebatervislik toitumine ning liigne passiivne
ekraaniaeg.
Üksnes digioskuste õpetamisest ei piisa. Liigne ekraanikasutus seostub keskendumisraskuste,
lühikeste tekstide ja videote eelistamise, pikaajalise tähelepanu hoidmise raskuste ning näost
6
näkku suhtlemise oskuse nõrgenemisega. Digikeskkond suurendab ärevuse, depressiooni,
küberkiusamise ja väärkohtlemise riski. Kiusamine ei lõpe koolipäeva lõppedes, vaid jõuab
lapsega koju. Sotsiaalmeedia mõjutab minapilti ka siis, kui noor teab, et fotod on töödeldud.
K. Maikalu sõnul on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud ka toitumishäiretega noorte arv.
Lisaks puutuvad noored veebis kokku radikaliseeriva sisu ja mõjutajatega, kes kujundavad
nende väärtusi ja hoiakuid.
K. Maikalu esitas kuus ettepanekut. Esiteks tuleb toetada peresuhteid, asendades lapse
„parandamise“ keskse lähenemise vanemahariduse, pereteraapia ning töö- ja pereelu parema
ühildamisega. Teiseks tuleb toetada õpetajaid, sest ülekoormatud õpetajal on raske õpilaste
heaolu hoida. Kolmandaks tuleb parandada vaimse tervise abi kättesaadavust ja tagada
koolipsühholoogiline teenus kõigis koolides. Alates 2021. aastast tegutseb
koolipsühholoogide tasuta nõuandeliin 1226, mis on mõeldud eeskätt inimestele, kelle koolis
psühholoogi ei ole. Koolipsühholoog nõustab õpilaste kõrval ka lapsevanemaid, õpetajaid ja
kogu kooliperet. Praegu töötab nõuandeliin annetuste toel ning järgmiseks aastaks puudub
püsirahastus. Kui koolis psühholoogi ei ole, peab kool lapsele vajaliku teenuse tagama ja selle
eest tasuma; lapsevanem ei pea teenust ise rahastama. Neljandaks tuleb muuta eluoskuste ning
sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamine kõigis koolides süsteemseks. Viiendaks tuleb
säilitada laste ja noorte regulaarse huvitegevuse ja noorsootöö võimalused. Huvitegevus
suurendab kuuluvustunnet ja eduelamust ning seostub vaimse tervise probleemide,
riskikäitumise ja õigusrikkumiste väiksema esinemisega. Kuuendaks tuleb seada laste
ekraanikasutusele põhjendatud piirid. Eesmärk ei ole täielik keeld, vaid eakohased piirangud
ja vanemate toetamine nende rakendamisel.
Signe Riisalo nõustus, et kavandatavad sekkumised peavad olema tõenduspõhised. Tervise
Arengu Instituudil on kujunenud võimekus hinnata sekkumiste tõenduspõhisust, kuid seda
tuleb edasi arendada. S. Riisalo jagas ka hinnangut, et vaimse tervise püramiidi alumiste
astmete puudulikkus suurendab eriarstiabi koormust. SOM tegeleb probleemiga ja KOVidele
on seadusega ette nähtud esmane ressurss kogukonnatoe pakkumiseks. Valitsus kavatseb saata
Riigikogule astmelist abi reguleeriva eelnõu, et luua alus tõenduspõhiste psühholoogiliste
sekkumiste ja teraapiate rakendamiseks ning rahastamiseks.
S. Riisalo märkis, et vaesuse kõrval räägitakse üha enam ilmajäetusest. Ka väikese
sissetulekuga pere võib vanemlike oskuste ja hea toimetuleku abil tagada lapsele vajalikud
võimalused, nii et laps ei koge ilmajäetust. Seetõttu tuleb sissetuleku kõrval hinnata ka lapse
tegelikku ligipääsu arenguks vajalikele tingimustele. Seejärel andis ta komisjoni liikmetele
küsimusteks sõna.
Kalle Grünthal märkis, et ravi eesmärk peaks olema probleemide algpõhjuste kõrvaldamine,
mitte üksnes sümptomite leevendamine. Ta rääkis sellest, et pärast 2020. aastal alanud
COVID-19 pandeemiat ja ühiskonna sulgemist järgnes Ukraina sõda ja avalikus infoväljas on
jätkuvalt palju sõjaohu ning kliimamuutustega seotud ärevust. K. Grünthal küsis, kas laste
vaimse tervise halvenemist võib seostada meedias leviva sõjaohu, kliimamurede ja muu
negatiivse infoga. Isegi kui laps ei mõista kõiki sündmusi, jõuavad vanemate pinged ja hirmud
temani. Ta soovis teada, kas negatiivse teabe ja propaganda jõudmist lasteni võiks
vähendada.
Kirsti Akkermann vastas, et vaimse tervise probleemid sagenesid maailmas juba enne
COVID-19 pandeemiat ja sellel on palju põhjuseid. Üks mõjutegur on majanduslik
ebakindlus. Inimesed taluvad määramatust erinevalt: osa on selle suhtes väga tundlikud,
teistel aitavad varasemad kogemused paremini toime tulla. Pandeemia ajal selgus, et
vanemaealised tulid sageli toime paremini kui noored täiskasvanud, sest neil oli rohkem
elukogemust. Sõjapropaganda mõju hindamiseks tuleb uurida konkreetseid mehhanisme,
näiteks selle seost määramatuse talumise, suhete või agressiivsuse tasemega. Praegu ei ole
seda mõju veel piisavalt uuritud.
Irja Lutsar küsis lastepsühhiaatrite väljaõppe kohta. Eestis töötab ligikaudu 30
lastepsühhiaatrit, kuid vajaduseks on hinnatud 90–100. Ta soovis teada, millel see hinnang
põhineb, kas residentuuri vastuvõttu tuleks suurendada ning kui palju residente võiks vastu
võtta, ilma et tulevikus tekiks spetsialistide ülepakkumine.
7
Ere Vasli vastas, et hinnang tugineb eriala arengukavale ning Põhjamaade ja
Ühendkuningriigi andmetele. Residentide arvu ei saa piiramatult suurendada, sest
olemasolevad lastepsühhiaatrid peavad neid põhitöö kõrvalt juhendama. Arvestada tuleb ka
sellega, kui paljud lõpetajad jäävad tööle Tervisekassa rahastatud süsteemi.
Kerstin Kõiva lisas, et erasektoris on töö sageli lihtsam, samal ajal kui avalikus süsteemis
tuleb ravida raskemaid ja erakorralisipatsiente. Kuna madalamate abitasandite teenuseid
napib, jõuavad koolikiusamise, pereprobleemide ja muude muredega lapsed sageli
eriarstiabisse ka siis, kui nad vajaksid eelkõige koolipsühholoogi, pereteraapiat või muud
kogukonnateenust.
Minni Timberg lisas, et lastepsühhiaatria residentuurikohtade arvu on suurendatud, kuid
ajalooliselt on erialal olnud nii kohti täitmata kui ka residentuuri lõpetanute osakaal väike.
Vaimse tervise valdkonda on pikka aega peetud teistest meditsiinierialadest vähem
atraktiivseks, mis on vähendanud eriala mainet. Kriiside järel on huvi siiski kasvanud ja
viimati õnnestus kõik vastuvõtukohad täita. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et sündimuse
vähenemisest hoolimata on 10–19-aastaste arv märgatavalt kasvanud, kuid kriitiliste teenuste
kavandamisel ei ole seda alati arvestatud.
Irja Lutsar küsis, kas aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoosimist ja ravi võiks
senisest enam suunata lastearstidele või perearstidele, et vabastada lastepsühhiaatrite ressurssi
raskemate patsientide jaoks.
Ere Vasli selgitas, et ATH on lastepsühhiaatriline häire, mille peab diagnoosima ja mille ravi
alustama lastepsühhiaater, kuid edasist ravi saab jätkata perearst. Kuna keskendumisraskused
võivad kaasneda paljude vaimse tervise häiretega, tuleb ATHd teistest seisunditest eristada.
Diagnoosiks ja ravi alustamiseks piisaks sageli kahest lastepsühhiaatri vastuvõtust, kuid
praegu napib nii spetsialiste kui ka vastuvõturuume.
Helmen Kütt tänas istungi külalisi põhjalike ettekannete ja pühendunud töö eest. Ta küsis
koolipsühholoogide nõuandeliini aastase rahavajaduse kohta. Samuti soovis ta teada, kas
koolipsühholoogide tööd oleks otstarbekam korraldada koolipõhiselt või KOVi ühise
keskusena. Näiteks kasutatakse koolipsühholooge erinevates koolides või ka lasteaedades
asendusõpetajatena põhiõpetaja haigestumise korral. Ta soovis teada, kumb lahendus toimib
paremini.
Karmen Maikalu vastas, et nõuandeliini aastane rahavajadus on 35 000–40 000 eurot. KOVi
ühine keskus sobib eelkõige piirkondadesse, kus on palju väikeseid koole ja üks kool ei suuda
täiskohaga spetsialisti palgata. Ka keskuse mudeli korral peaks koolipsühholoog töötama
suure osa ajast koolis kohapeal. K. Maikalu sõnul kasutatakse koolipsühholooge
asendusõpetajatena üha harvem ning levinud arusaam selle praktika ulatusest on liialdatud,
sest nii spetsialistide kui ka koolijuhtide teadlikkus koolipsühholoogi ülesannetest on
paranenud.
Helmen Kütt täpsustas, et Viljandis kasutatakse keskuse mudelit ka suurte koolide puhul ja
psühholoogid töötavad samuti lasteaedades, et alustada probleemide märkamist ja
lahendamist võimalikult vara.
Kirsti Akkermann lisas, et tugispetsialistideta koolides võivad olla mõjusad väljastpoolt
tellitud tõenduspõhised ennetusprogrammid. Ta rõhutas, et ülimalt oluline on spetsialistide
kvalifikatsioon: laste ja noortega töötaval psühholoogil peaks olema vähemalt psühholoogia
magistrikraad, sest üldine sotsiaalteaduslik ettevalmistus ei ole psühholoogi töö tegemiseks
piisav.
Karmen Maikalu märkis, et osa koole võtab nõuetele mittevastavaid inimesi tööle muu
ametinimetuse, näiteks õpilasnõustaja või psühholoogilise nõustajana, kuid annab neile
sisuliselt koolipsühholoogi ülesanded. Haridus- ja Teadusministeeriumi töörühm tegeleb
praegu kvalifikatsiooninõuetega.
Mihkel Lees küsis, millist abi said need lapsed, keda 2025. aastal ligi 1850 e-konsultatsiooni
järel ravile ei võetud. Ta soovis teada ka seda, kuidas saaks vaimse tervise õdede,
psühholoogide ja perearstide olemasolevat ressurssi paremini kasutada, et vähendada
lastepsühhiaatrite tipukoormust.
Kerstin Kõiva selgitas, et e-konsultatsioon on mõeldud eriarstilt nõu saamiseks. Selle kaudu
saab eriarst korrigeerida ravimravi, anda perearstile soovitusi, suunata laps sobivale teenusele
8
või selgitada, et laps ei vaja lastepsühhiaatrilist ravi. Ravile võetakse need lapsed, kes vajavad
diagnostikat ja eriarstiabi. E-konsultatsiooni tulemuslikkus sõltub perearstilt saadud teabe
sisukusest.
Ere Vasli lisas, et LVTKs töötavad lastepsühhiaatrite kõrval kliinilised psühholoogid ja teised
meeskonnaliikmed, kuid diagnoosi panemise ja ravi määramise eest vastutab lastepsühhiaater.
Osas perearstikeskustes töötavad vaimse tervise õed, kuid neid on veel vähe. E-
konsultatsioonides soovitatakse sageli suunata laps vaimse tervise õe juurde või
pereteraapiasse.
Kerstin Kõiva rõhutas, et praegu ei ole võimalik vastu võtta kõiki kergemate
psüühikahäiretega lapsi, kuigi õigeaegne diagnoos (näiteks ATH korral) ja ravi võiks
ennetada haridusprobleeme, võimalikke õigusrikkumisi ning muid hilisemaid raskusi.
Ere Vasli lisas, et LVTK tegeleb aktiivselt töö tõhustamisega, kasutades muu hulgas
transkribeerimise lahendusi ja otsides võimalusi venekeelsete patsientide abistamiseks
olukorras, kus venekeelseid spetsialiste on vähe.
Tanel Kiik küsis e-konsultatsioonide hinnamudeli kavandatava muudatuse ja Tervisekassa
süsteemis töötavate lastepsühhiaatrite motiveerimise kohta. Ta soovis teada, kas hinnakirja
korrastamise ja teenuse mahu suurendamise asemel kavandab Tervisekassa rahastuse
vähendamist.
Kerstin Kõiva vastas, et hinnamudeli ülevaatamisel on kaalutud e-konsultatsiooni hinna
olulist vähendamist juhul, kui patsient võetakse eriarsti ravile. LVTK ei pea seda
põhjendatuks, sest e-konsultatsioon on mahukas töö, mis sisaldab sageli lasteaia- ja
koolipsühholoogide, Rajaleidja ja teiste spetsialistide teabe läbivaatamist. Tervisekassa vaatab
kogu hinnakirja koostöös eriala esindajatega üle.
Tanel Kiik küsis K. Akkermannilt, kui suur osa enne 25. eluaastat kujunevatest
psüühikahäiretest oleks ennetatav. Ta soovis teada, millised häired on bioloogilise või
geneetilise tausta tõttu vältimatud ning milliseid probleeme saaks parema kodu- ja
koolikeskkonnaga ennetada.
Kirsti Akkermann vastas, et neuroarengulisi häireid ei ole võimalik ennetada ja ka
psühhootilistel häiretel on suur bioloogiline komponent. Depressiooni, ärevus-, sõltuvus- ja
käitumishäireid on aga võimalik suurel määral ennetada. Ka pärast esimest haigusjuhtu tuleb
ennetada kordumist. Depressiooni korral saab adekvaatset ravi hinnanguliselt vaid üks
inimene viiest ja ravimata või ebapiisavalt ravitud häire võib korduda ja krooniliseks
muutuda. K. Akkermann rõhutas, et õigem on rääkida kergetest ja rasketest seisunditest, mitte
kergetest ja rasketest häiretest, sest ka depressioon võib olla väga raske ja korduv. Samuti
tekib neist ühiskonnale väga suur majanduslik kahju. K. Akkermann hindas, et ligikaudu 4%
elanikkonnast esinevad neuroarengulised ja umbes 1% psühhootilised häired, mida ei saa
ennetada. Õigeaegse ja sobival tasemel ennetusega võiks siiski ära hoida ligikaudu 40% enne
25. eluaastat kujunevatest psüühikahäiretest.
Ere Vasli lisas, et ennetus mõjutab oluliselt ka neuroarenguliste häiretega laste edasist
elukäiku ja seda, kui suureks kujuneb häire mõju inimese elule.
Eero Merilind küsis, milline mõju oleks psühhiaatria e-konsultatsiooni kohustuslikuks
muutmisel olukorras, kus astmelise vaimse tervise abi teenused ei ole piisavalt kättesaadavad.
Ta osutas ohule, et perearst ja eriarst suunavad patsiendi teineteise juurde, kuid laps ei saa
lõpuks vajalikku abi.
Kerstin Kõiva vastas, et LVTK on viimased neli aastat võtnud esmaseid patsiente vastu
üksnes e-konsultatsiooni kaudu, välja arvatud erakorralised juhud. Seetõttu ei muudaks
kohustuslik e-konsultatsioon LVTK töökorraldust oluliselt. Probleem tekib siis, kui laps ei saa
madalamatel abitasanditel vajalikku tuge, sest sel juhul suureneb erakorraliste patsientide
arv.
Irja Lutsar küsis probleemide põhjuste kohta. Ta soovis teada, mida ütleb teaduskirjandus
vabakasvatuse ja kaasava hariduse mõju kohta. Ta märkis, et õpetajad kirjeldavad sageli
raskusi kaasava hariduse rakendamisel.
Kirsti Akkermann selgitas, et autoriteetne kasvatusstiil ei tähenda vabakasvatust. See
hõlmab lapsele realistlike nõudmiste ja piiride seadmist ning samal ajal emotsionaalset
9
kättesaadavust. Nooruki arenguline ülesanne on piire katsetada, mistõttu vajab ta vanemaid,
õpetajaid ja treenereid, kes aitavad piire kehtestada. Nii kujuneb lapse
eneseregulatsioonivõime. Vabakasvatus võib mõnikord tähendada ka lapse hooletusse jätmist
või talle liigse vastutuse andmist. K. Akkermanni sõnul võib ärevuse ja depressiooni
sagenemine olla seotud eneseregulatsioonivõime nõrgenemisega ja tähelepanu pideva
ümberlülitamisega meedia ja päriselu keskkondade vahel. Kaasava hariduse mõte on hea, kuid
õpetajatel ei ole alati oskusi laste käitumise juhtimiseks.
Karmen Maikalu lisas, et kaasavat haridust on paljudes koolides tõlgendatud nii, et
erivajadusega laps pannakse tavaklassi ja õpetaja peab ilma lisatoeta toime tulema. Kaasava
hariduse tegelik eesmärk on leida üldhariduskoolis neile lastele sobiv õpikeskkond ja sobivad
õpitingimused. Vajaduse korral tähendab see abiõpetajat, väikeklassi või individuaalõpet,
mitte üksnes lapse paigutamist tavaklassi.
Signe Riisalo tänas külalisi põhjalike ettekannete ja sisuka arutelu eest.
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Ester Karuse, Tanel Kiige, Züleyxa
Izmailova algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise
ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu (represseeritute ja
tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijate toetuse suurendamine) (980 SE) esimese
lugemise ettevalmistamine
Helmen Kütt andis ülevaate eelnõust 980 SE, mille eesmärk on suurendada represseeritutele
ja represseeritutega võrdsustatud isikutele, samuti Eestist sunniviisiliselt tuumakatastroofi
tagajärgede likvideerimisele saadetud isikutele makstavat toetust 292 eurolt 350 euroni
kalendriaastas. H. Kütt selgitas, et kõik represseeritud, kellel on represseeritu tunnistus,
saavad represseeritu toetust ning toetust saavate isikute hulk väheneb igal aastal. SKA
andmetel maksti 2025. aastal represseeritu toetust ja tuumakatastroofi tagajärgede likvideerija
toetust kokku 7503 inimesele. Represseeritu toetust maksti 7065 inimesele ja Tšornobõli
tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijate sotsiaaltoetust 438 inimesele. Toetuse suurus 292
eurot kehtib alates 2023. aasta 1. jaanuarist.
H. Kütt selgitas, et eelnõu esitamine oli ajendatud vajadusest toetada represseerituid. Tema
sõnul oli selleks varem ette nähtud 90 000 eurot, mida ühingud jagasid represseeritutele
sanatoorse ravi ja ravimite soetamise toetuseks. Ta märkis, et kaitseminister H. Pevkur oli
põhjendanud nimetatud vahendite suunamist kaitsevõime tugevdamisse seoses Ukrainas
toimuvaga. Represseeritud olid sellega nõustunud, mõistes riigi kaitsmise vajadust ning olles
ise kogenud sõjakoledusi. H. Kütt märkis, et kõnealuse toetuse maksmine on peatunud ning
toetuse saajad ootavad, et riik neid meeles peaks. Ta rõhutas vajadust pöörata tähelepanu
represseeritutele, viidates nende panusele Eesti taasiseseisvumisse. Ta lisas, et kui eelnõu
esimesel lugemisel tagasi ei lükata, on võimalik esitada muudatusettepanekuid kümne
tööpäeva jooksul.
Liidia Soontak tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta. Ta märkis, et valitsus otsustas
eelnõu mitte toetada. Valitsus väärtustab eelnõus käsitletud isikuid, kuid leiab, et toetuse
suurendamist tuleb hinnata koos riigieelarve võimalustega. Kavandatav toetuse suurendamine
tooks riigieelarvele kaasa täiendava püsikulu, mille katmiseks ei ole riigieelarves ega riigi
eelarvestrateegias vahendeid ette nähtud. Ka eelnõu seletuskirjas ei ole lisakulu rahastamiseks
konkreetset katteallikat esitatud. Seetõttu leidis valitsus, et toetuse suurendamist ja sellest
tulenevate täiendavate rahaliste kohustuste võtmist tuleb hinnata riigi eelarvestrateegia ja
riigieelarve koostamise käigus koos teiste sotsiaalvaldkonna vajaduste ja prioriteetidega.
Signe Riisalo tänas ettekandjaid ja pani menetluslikud otsused hääletusele.
Otsustati:
2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Kalle Grünthal,
Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).
2.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 4: Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind,
10
Signe Riisalo; vastu 3: Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt; erapooletuid 0).
2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo (konsensus: Kalle Grünthal, Tanel
Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).
Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on
muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.
3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu
„Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte
vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks
nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Helmen Kütt andis ülevaate otsuse eelnõust 977 OE, millega tehakse valitsusele ettepanek
töötada välja tegevuskava laste ja noorte vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamiseks
ning lapsevanemate toetamiseks laste nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel.
H. Kütt märkis, et ka tänase sotsiaalkomisjoni istungi 1. päevakorrapunkti arutelu näitas, et
otsuse eelnõus 977 OE käsitletav teema on aktuaalne. Ta lisas, et valitsusel oleks võimalik
koostada kahe kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest tegevuskava, mis jääks järgmisele
valitsusele ja mida uus koosseis saaks vajaduse korral muuta. Probleemide lahendamisega
tuleks alustada kohe, mitte jätta seda järgmise valitsuse ülesandeks. Tegevuskava koostamine
näitaks, et probleemi ja selle tõsidust teadvustatakse.
Irja Lutsar märkis, et pooldab tegevuskava koostamist, kuid senine praktika on näidanud, et
sageli jäetakse eelmise valitsuse koostatud tegevuskava kõrvale ja alustatakse uue koostamist.
Ta leidis, et uus valitsus peaks tegevuskava koostama kohe ametiaja alguses ja asuma seda
ellu viima. Praegu ei pruugi tegevuskava koostamiseks enam aega jääda.
Helmen Kütt rõhutas järjepidevuse olulisust ning märkis, et tegevuskavad ja plaanid on
olulised, et jätkuks tegevus mingisugustel kokkulepitud tingimustel. Ta leidis, et praegune
valitsus on oma nelja-aastase töökogemuse põhjal kõige pädevam seda tegevuskava
koostama. Uus valitsus saab tegevuskava vajaduse korral täiendada ja muuta. Ta märkis, et
ametisse asuvad uue valitsuse liikmed ja uued Riigikogu liikmed vajavad sisseelamiseks aega.
Seetõttu võib juhtuda, et terviklahenduste valmimist jäädakse taas ootama. Samal ajal vaimse
tervise probleemid püsivad ja vajavad lahendust.
Kalle Grünthal ei nõustunud I. Lutsari seisukohaga. Ta märkis, et koostöö annab alati
parema ja ulatuslikuma tulemuse. Ta leidis, et kui praegune valitsus soovib jätkuvalt teha
Riigikogus tööd kooskõlas ametivandega lubatuga, ei ole tegevuskava ettevalmistamine
üksnes palve, vaid valitsuse kohustus.
Helmen Kütt märkis, et esimese päevakorrapunkti arutelul ei selgunud, millised on edasised
plaanid seoses vaimse tervise tegevuskavaga 2023–2026 ja kas valmistatakse ette uut
tegevuskava. Ta lisas, et sama küsimus puudutab ka arutlusel olevat tegevuskava. Kui
tegevuskava koostamist praegu ei alustata, on uus valitsus samas olukorras ja peab alustama
selle koostamist. Juba ettevalmistatud materjalid toetaksid töö jätkamist.
Signe Riisalo lausus, et vaimse tervise, eelkõige laste vaimse tervise tegevuskava osas
eriarvamusi ei ole. Ministeerium koostab tegevuskavad sõltumata sellest, kas ja mida
Riigikogu otsustab. Riigikogu suunised annavad valitsusliikmetele ja ministeeriumile
täiendavaid juhiseid tegevuskavade sisu kohta. Ta lisas, et peaminister on kokku kutsunud
ekspertide kogu, kes esitab novembri lõpuks sotsiaalmeediat puudutavad seisukohad ja
tõenduspõhised tegevussuunised.
S. Riisalo juhtis tähelepanu, et otsuse eelnõu 977 OE vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu
koosseisu häälteenamus (vähemalt 51 poolthäält). Seejärel pani ta menetluslikud otsused
hääletusele.
11
Otsustati:
3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 21.10.2026
(konsensus: Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero
Merilind, Signe Riisalo).
3.2. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mihkel Lees (konsensus: Kalle Grünthal, Tanel Kiik,
Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).
4. Info ja muud küsimused
4.1.1. Lähetada Irja Lutsar Belgia Kuningriiki Brüsselisse Euroopa Parlamendi rahvatervise
komisjoni korraldatavale kohtumisele koroonapandeemia õppetundide teemal
10.-11.11.2026 (konsensus: Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja
Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).
4.1.2. Lähetusega seotud kulud katta sotsiaalkomisjoni välislähetuste eelarvest (konsensus:
Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe
Riisalo).
(allkirjastatud digitaalselt)
Signe Riisalo
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Terle Kask
protokollija
(allkirjastatud digitaalselt)
Riin Lindpere
protokollija
Riigikogu sotsiaalkomisjoni
istungi protokoll nr 192
Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 13. oktoober 2026
Algus 14.00, lõpp 16.00
Juhataja: Signe Riisalo (esimees)
Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero
Merilind
Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),
Helgi Kundla (nõunik)
Puudusid: Jaanus Karilaid, Õnne Pillak ja Aleksandr Tšaplõgin
Kutsutud: Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna vaimse tervise poliitika juht Minni
Timberg ja kogukonnatoe koordinaator Kaidy Aljama, Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia
professor Kirsti Akkermann, Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse juhatajad Ere Vasli ja
Kerstin Kõiva ning Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse esinaine Karmen Maikalu (1.
päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna nõunik Liidia
Soontak (2. päevakorrapunkt); Riigikogu liige Züleyxa Izmailova
Päevakord:
1. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“
ettevalmistamine
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Ester Karuse, Tanel Kiige, Züleyxa Izmailova
algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise ja
sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu (represseeritute ja tuumakatastroofi
tagajärgede likvideerijate toetuse suurendamine) (980 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu „Ettepaneku
tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte vaimse tervise abi
kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks nutiseadmete ja
sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise ettevalmistamine
4. Info ja muud küsimused
1. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“
ettevalmistamine
Signe Riisalo rääkis päevakorrapunkti sissejuhatuseks, et komisjon valmistab Tanel Kiige
ettepanekul ja komisjoni heakskiidul ette olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste vaimse
2
tervise olukord ja arengusuunad“ arutelu Riigikogu täiskogus. Komisjon käsitleb laste vaimse
tervise teemat selles tsüklis teist korda. Eelmisel istungil anti ülevaade laste vaimse tervise
uuringust ja Sotsiaalministeeriumi (SOM) valitsemisalas tehtavast. Käesoleval istungil palus
ta SOMi esindajatel tutvustada laste vaimse tervise parandamise ettepanekuid ja järeltegevusi,
Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse (LVTK) esindajatel kirjeldada diagnoosimise ja ravi
olukorda, prof Kirsti Akkermannil käsitleda laste ja noorte vaimse tervise võimalikke
arengusuundi ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu (EKPÜ) esindajal anda ülevaate
koolipsühholoogide vaatest.
Minni Timberg andis slaidide (lisa 1) abil ülevaate laste vaimse tervise parandamise
ettepanekutest ja järeltegevustest. Vaimse tervise tegevuskavas 2023–2026 nähti ette
riigiasutuste tõhus ja koordineeritud koostöö laste ja noorte vaimse tervise edendamisel,
probleemide ennetamisel ning eneseabi toetamisel. Vabariigi Valitsus seadis ülesandeks
töötada valdkondade koostöös välja lahendused laste ja noorte vaimse tervise parandamiseks
ning valdkonnaülese ennetuse nõukogu tegi ülesandeks moodustada kõigi ministeeriumide
esindajatest töörühm. Töörühm ühendas teaduskirjanduse ja andmete analüüsi, olemasolevate
tegevuste kaardistamise ning ekspertide, partnerite ja noorte kaasamise. Töö tulemusena
valmis 2024. aastal laste ja noorte vaimse tervise parandamise ettepanekute raport.
Raport keskendub eelkõige laste heaolu mõjutavatele keskkonnateguritele ning võimalustele
ennetada vaimse tervise probleeme parema füüsilise ja sotsiaalse keskkonna kaudu. Raporti
eesmärk ei olnud hõlmata terviklikult kõiki teenuseid ja sekkumisi, sest mitmes valdkonnas
on olulised arendused juba käimas. Ettepanekud jaotati kaheksasse valdkonda: lapse heaolu,
arengut ja vaimset tervist toetav elukeskkond; lapse heaolu ja arengut toetav õpikeskkond;
lapsest lähtuv, kvaliteetne ja kättesaadav lastehoid ja alusharidus; üldharidus; noored
kutsehariduses; huviharidus, huvitegevus ja noorsootöö; kogukonna tugi ning digiühiskond.
M. Timberg märkis, et raportiga sooviti koondada eri valdkondades kavandatud tegevused,
millel on mõju vaimsele tervisele. Ta rõhutas, et laste vaimne tervis kujuneb peres, koolis,
huvitegevuses, digikeskkonnas, avalikus ruumis ja kogukonnas ning lahendused peavad
sündima samades keskkondades. Raporti soovitusi ei viida ellu eraldiseisva plaani või kavana,
vaid eri valdkondade olemasolevate või uute tegevuskavade kaudu. Soovituste järgimise ja
laste vaimse tervise näitajatega seoste nähtavaks muutmiseks on loodud seiremetoodika, mida
katsetatakse esmalt huvihariduse, huvitegevuse ja noorsootöö valdkonnas. Soovitused
seotakse eestvedajate, olemasolevate tegevuste ja jälgitavate tulemustega ning aasta lõpuks
valmib katsetamise tulemuste ja metoodika rakendatavuse analüüs. Eesmärk on leida lahendus
laste vaimset tervist toetavate keskkondade arengu seiramiseks, et eri valdkondade probleeme
ja vajadusi kiiremini tuvastada. Raporti järelduste kohaselt tuleb kõigis valdkondades oluliste
poliitika- ja eelarveotsuste tegemisel arvestada nende mõju laste heaolule ja vaimsele
tervisele. Olulisematele tegevustele tuleb määrata selge eestvedaja ja panustajad, leppida
kokku järgmised sammud ning tagada jätkusuutlik ressurss ja jälgitavad tulemused.
Signe Riisalo andis sõna LVTK esindajatele.
Ere Vasli kirjeldas slaidide (lisa 2) abil lastepsühhiaatrite peamisi probleeme ja võimalikke
lahendusi. Rahvusvaheliste levimusuuringute järgi esineb psüühikahäire ligikaudu 15,5% 5–
18-aastastest. Psüühikahäire korral on lapse toimetulek häiritud ning ta vajab psühhiaatrilist
või esmatasandi meditsiiniabi. Eestis ei ole vastavat levimusuuringut tehtud, kuid abi vajavate
laste ja noorte arv ning pöördumiste hulk on kasvanud. Suurem teadlikkus ja probleemide
parem märkamine on positiivsed, kuid tööjõud ja laste abistamise võimalused ei ole samas
tempos suurenenud. Eestis võib psüühikahäire esineda ligikaudu 33 000 lapsel ja noorel.
Lastepsühhiaatreid töötab Eestis umbes 30 nii Tervisekassa rahastatud süsteemis, erasektoris
kui ka mujal, kuid eriala arengukava järgi oleks vaja ligikaudu 100 täiskoormusega
lastepsühhiaatrit. Tema sõnul on märgatavalt sagenenud suitsidaalsus ja
emotsiooniregulatsiooni raskused. Tema hinnangul on aasta jooksul suitsiidile mõelnud
ligikaudu 30% tüdrukutest ning 14% poistest. Tahtliku enesekahjustamise tõttu ravi vajanud
juhtude arv on alates 2016. aastast enam kui kahekordistunud. 2023. aastal moodustasid
suitsiidid 26,3% kõigist 10–19-aastaste surmadest. E. Vasli rõhutas, et osa
emotsiooniregulatsiooni häireid on võimalik ennetada. Suitsiidi tõttu sureb aastas siiski umbes
3
kümme alaealist. See on üks Euroopa kõrgemaid näitajaid ega ole viimastel aastatel langenud.
Vähenenud töövõimega inimestest on ligikaudu 42% põhidiagnoosiks psüühika- või
käitumishäire. Olulist osa neist juhtudest oleks samuti võimalik ära hoida ennetustegevuse,
varase märkamise ja õigeaegse raviga.
E. Vasli kirjeldas ka vaimse tervise abi püramiidi. Selle tipus on statsionaarne ja
ambulatoorne psühhiaatriline eriarstiabi, sellest allpool esmatasandi ravi ning kõige laiemas
osas kogukonnatugi, mitteametlikud tugitegevused, enesehoid ja eneseabi. Eestis leidub
teenuseid igal tasandil, kuid neid on vähe ja need on killustunud. Ta rõhutas, et mida vähem
on alumiste tasandite teenuseid, seda rohkem jõuab patsiente kallisse ja piiratud võimekusega
eriarstiabisse. Kõik püramiidi tasemed peavad toimima ka raske psüühikahäirega lapse puhul,
sest eriarstiabi üksi ei taga lapse ja pere terviklikku toetamist.
Kerstin Kõiva selgitas, et lastepsühhiaatrilist abi osutatakse Tartu Ülikooli Kliinikumis ning
Viljandis, Pärnus ja Tallinnas. Tallinnas pakuvad abi kolm keskust, kuid suur osa piirkonna
lastepsühhiaatritest töötab erasektoris. Tervisekassa süsteemis töötavate arstide töökoormus ja
patsientide surve on väga suur, samal ajal kui töötingimused ja töötasu erinevad erasektori
omadest. Lastepsühhiaatri väljaõpe kestab üksteist aastat, mistõttu ei ole võimalik
spetsialistide puudust kiiresti uute arstide koolitamisega leevendada. Seetõttu tuleb hoida
olemasolevaid arste Tervisekassa süsteemis ja luua väljaõppes olevatele kolleegidele
tingimused, mis motiveerivad neid sinna jääma.
Ere Vasli rääkis, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus töötab üks, Marienthali
keskuses kaks ja LVTKs kuus lastepsühhiaatrit. Tervisekassa süsteemis geograafilisi piire ei
ole ning keskusesse jõuab lapsi kogu Eestist. Harjumaal võib vaimse tervise ja psühhiaatrilist
abi vajada ligikaudu 20 000 last ja noort. Neist ligikaudu 7900 vajab spetsialiseeritud
kõrgema etapi vaimse tervise abi, kuid see vajadus ületab olemasolevat võimekust. LVTK ei
saa vastu võtta kerge toimetulekuhäirega patsiente, kuigi õigeaegse ravita võivad nende
probleemid kuhjuda. Kuus lastepsühhiaatrit teenindavad kolme statsionaarset osakonda:
noorukite, söömishäirete ja väikelaste osakonda. Põhja-Eestis puudub 7–12-aastaste laste
statsionaarne osakond. Seetõttu ei ole näiteks agressiivselt käituvale või raske koolitõrkega 8–
11-aastasele lapsele sageli sobivat ravikohta. Võimaluse korral ravitakse last ambulatoorselt
või suunatakse ta Tartusse või Viljandisse, kuid Põhja-Eesti elanike arvu arvestades ei ole see
piisav lahendus.
Kerstin Kõiva sõnul toimib Tervisekassa ja perearstidega koostöös välja töötatud e-
konsultatsiooni süsteem hästi. See võimaldab teha triaaži, leida eriarstiabi vajavad lapsed ning
suunata teised sobivale abitasandile. Kui laps vajab ravimravi või põhjalikumat diagnostikat,
ei saa konsultatsioon siiski asendada arsti vastuvõttu ja ravi. Alates 1. aprillist 2025 oli
Tervisekassaga kokku lepitud mahupiirang 400 e-konsultatsiooni aastas, kuid 2025. aastal
laekus Tallinna Lastehaiglale 1847 e-konsultatsiooni ning ravile võeti ligikaudu 600 patsienti.
Suur osa e-konsultatsioonidest vastatakse õhtuti ja nädalavahetustel, sest tavapärase tööaja
sisse see töömaht ei mahu. Rahastus on ebastabiilne ja e-konsultatsiooni hinnamudel on
ülevaatamisel. Kogu raviteekond peab olema püsivalt rahastatud ning kõik teenused
ennetusest ambulatoorse ja statsionaarse haiglaravini peavad toimima koos. Projektipõhised
üksiklahendused terviklikku süsteemi ei loo. K. Kõiva rõhutas, et isegi väga hea ennetuse ja
esmase sekkumise korral jäävad alles rasked psüühikahäired, mida ei saa ennetada ning mis
vajavad eriarstiabi.
Ere Vasli lisas, et õigeaegse ravi korral võib ka raske häirega inimene edaspidi hästi toime
tulla ja säilitada oma töövõime.
Kerstin Kõiva selgitas, et ühe võimaliku lahendusena näeb Tallinna Lastehaigla LVTK
laiendamist kahe korruse võrra. See võimaldaks suurendada ambulatoorse diagnostika ja ravi
mahtu ning vastata rohkematele e-konsultatsioonidele. Samuti on vaja luua 7–12-aastaste laste
statsionaarne osakond, milleks on tarvis sobivaid ruume, lisapersonali ja püsivat rahastust.
Ere Vasli lisas, et see oleks üldise mõjuga muutus, kui Põhja-Eestis suudetaks adekvaatset abi
pakkuda. Leidub noori spetsialiste, kes oleksid valmis süsteemi jääma, kui neil oleks selge
ülevaade valdkonna arengusuunast ja töötingimuste paranemisest.
Signe Riisalo andis sõna Kirsti Akkermannile.
4
Kirsti Akkermann käsitles slaidide (lisa 3) abil vaimset tervist laiemalt. Ta toetas põhimõtet,
et vajalikud on kõik vaimse tervise püramiidi tasandid ja ainult eriarstiabi tugevdamisest ei
piisa. Vaimne tervis ja heaolu puudutavad kõiki inimesi ja igaühe vaimne heaolu võib aeg-
ajalt halveneda. Inimesel on ka vaimne kapital, mis kujuneb kogu elukaare jooksul ja mille
oluline alus pannakse lapse- ja noorukieas. Vaimne kapital hõlmab emotsionaalseid ja
kognitiivseid ressursse, säilenõtkust, õppimisvõimet ning eneseregulatsiooni. Nende
kahjustumine vähendab vaimset heaolu ja võib osal inimestel põhjustada vaimse tervise
probleeme.
Parimate olemasolevate teadmiste järgi kujuneb ligikaudu 30% vaimse tervise häiretest enne
14. eluaastat, 50% enne 18. eluaastat ning 60% enne 25. eluaastat. Depressiooni ning ärevus-
ja sõltuvushäirete kujunemisel on keskkonnateguritel järjest suurem roll. Häired tekivad
bioloogiliste, sotsiaalsete, individuaalsete ja keskkonnategurite koosmõjus. Seetõttu
soovitatakse teaduskirjanduses käsitleda noori vaimse tervise teenustes kuni 25. eluaastani.
Praegu lõpevad paljud teenused 18. eluaastal ja noor ei pruugi jõuda täiskasvanute
psühhiaatria või muu abi süsteemi. Abi järjepidevuse tagamisel tuleb arvestada, et paljud
noored õpivad üld-, kutse- või kõrghariduses ja nende küpsemine jätkub kuni 25. eluaastani.
Ta rõhutas, et lapse arengut toetavad hooliv ja stabiilne vanemlik kohalolu, autoriteetne
kasvatusstiil, toimiv koolielu, eakaaslaste tugi, kindlad rutiinid ja rituaalid, selged piirid,
eneseregulatsioon ning hea kehaline tervis. Pädev vanemlus ja autoriteetne kasvatusstiil,
milles nõudmised on tasakaalus emotsionaalse soojusega, on õpitavad. Kui vanemal ei ole
olnud head eeskuju, vajab ta nende oskuste arendamisel rohkem tuge.
Riski suurendavad väärkohtlemine, ebastabiilne vanemlus, perevägivald, kiusamine ja
küberkiusamine, tõrjutus, vähene kuuluvustunne, diskrimineerimine, vaesus, ebaturvaline
kasvukeskkond, stigmatiseerimine ning piiratud juurdepääs huvitegevusele ja teenustele.
Riskiteguri olemasolu ei tähenda siiski, et häire kujuneb vältimatult, sest kaitsetegurid võivad
selle mõju leevendada. Seetõttu tuleb sekkumistes arvestada korraga nii riski- kui ka
kaitsetegureid.
Igal arenguetapil on oma keskne ülesanne. Esimestel eluaastatel on olulised turvalise
kiindumussuhte kujunemine, eneseregulatsiooni õppimine ja eakohane kognitiivne areng.
Ennetustegevuses tuleb tegeleda perevägivallaga, toetada vaimse tervise probleemidega
vanemaid, vähendada finantsstressi ning rakendada vanemlusprogramme, näiteks programmi
„Imelised aastad“, võimaluse korral kõigis kohalikes omavalitsustes (KOV). Eelkooli- ja
algkoolieas on keskne sotsiaalsete oskuste, õppimisoskuse ning enesekontrolli ja -
regulatsiooni kujunemine. Siin on oluline vanemate poolne juhendamine ja koostöö kooliga.
Vaja on märgata ning hinnata kõne- ja neuroarengulisi raskusi, pakkuda käitumisraskuste
korral varajast abi, et ennetada nende kujunemist antisotsiaalseks käitumiseks ja sekkuda
kiusamisse varakult. Selles etapis sekkumine toob muutusi.
Hilises lapseeas, 10–14-aastaselt, on keskne sõprussuhete loomine ja sotsiaalse pädevuse
kujunemine. Koolikeskkond peab vähendama tõrjutust ja toetama sotsiaal-emotsionaalseid
oskusi, päris suhteid ja vanemate koostööd kooliga. Noorukieas, mida võib käsitleda 15.–24.
eluaastani, kujundab inimene autonoomiat ning identiteeti. Noorukiea loomulik osa on riskide
võtmine, kuid keskkond peab vähendama võimalikke kahjusid. Olulised on väheintensiivne
vaimse tervise abi, psühhoaktiivsete ainete kättesaadavuse piiramine, enesevigastamise ja
suitsidaalsuse varajane märkamine ja noore kaasamine teda puudutavatesse otsustesse. K.
Akkermann rõhutas, et vaimse tervise poliitika ei piirdu diagnoosiga, vaid loob tingimused,
milles inimesed elavad, õpivad, töötavad ja vananevad. Teaduskirjandus rõhutab, et rahastus
tuleb viia inimesteni. Rahvusvaheline suund on vähendada sõltuvust suurtest institutsioonidest
ja tugevdada tõenduspõhiseid teenuseid kohalikul ja regionaalsel tasandil. Eriarstiabi on
vajalik, kuid rahastusmudel peaks toetama ka ambulatoorset intensiivravi ja päevaravi. Hilise
sekkumise asemel tuleb liikuda varajase sekkumise poole. Ennetus, varajane abi, ravi ja
taastusravi peavad moodustama ühe lõimitud teenusraja. Praegu on need sageli eraldi ja
inimesed langevad teenuste vahelt välja. Kui eriarstiabi rahastamise kõrval ei tugevdata
süsteemset ennetust, sotsiaalkaitset ja lastekaitset, ei too lisaraha oodatud muutust. Ennetus
jaguneb universaalseks, selektiivseks ja näidustatud ennetuseks ning peab olema
tõenduspõhine. Iga tegevuse puhul tuleb määrata, millist probleemi soovitakse mõjutada ja
5
millise mehhanismi kaudu.
Välditavate riskide hulka kuuluvad psühhoaktiivsete ainete ja nikotiini tarvitamine. Samal ajal
tuleb tugevdada turvalist pere- ja koolikeskkonda, märgata võimalikult varakult püsivat
distressi ja tagada tõenduspõhine abi. WHO teenusejuhiste ja UNICEFi raamistike järgi
peavad vaimse tervise valdkonda panustama tervishoid, haridus, sotsiaalkaitse ja kohaliku
omavalitsuse tasand. KOV vastutab muu hulgas ligipääsu eest huviharidusele, noorte
kaasamisele ja kogukonnatoele; sotsiaalkaitse peab vähendama perekoormust, vägivalda ja
vaesusriski ning tervishoid tagama kvaliteedistandardile vastava ravi.
Vaimse tervise teenused tuleb lõimida esmatasandiga, sest seal on võimalik probleeme kõige
varem märgata ja inimest nõustada. Arutada tuleb nii koolitervishoiu kui ka perearstisüsteemi
rolli. Ka kehaliste haigustega tegelevates meditsiinivaldkondades tuleb märgata vaimse
tervise probleeme, sest need kaasnevad sageli somaatiliste kaebustega. Pärast ravi peab
inimesel olema võimalik naasta toetavasse kogukonda. Selleks on vaja sotsiaal- ja
rehabilitatsiooniteenuseid ning tihedat koostööd, et laps ja pere ei jääks abita.
Abi tuleb pakkuda sobiva intensiivsusega. Esmase kontakti, hindamise ja üldsekkumiste järel
tuleb eriarstiabi suunata neile, kes seda tõesti vajavad, välja arvatud ägedad kriisid,
psühhootilised häired ja agressiooni ohjamine, mis eeldavad kiiret eriarstiabi. Teenuste
kavandamisel tuleb vältida ebavõrdsust. Programmid jätavad sageli tähelepanuta
maapiirkondade noored, hooldajatest eraldatud lapsed, puudega ja neuroeripäraga noored,
vähemusrühmad ja traumakogemusega noored. Nende rühmade puhul tuleb mõju eraldi
hinnata.
Ta rõhutas, et vaimse tervise abi ei saa põhineda ühekordsetel projektidel, vaid peab toimima
lõimitud ja õppiva süsteemina. Igal Eestisse toodaval ennetus- või raviprogrammil peab olema
selge teoreetiline alus ja tõendus selle kohta, millist mehhanismi programm mõjutab.
Ressursside strateegiliseks jaotamiseks on vaja paremaid pseudonüümitud andmeid vaimse
tervise probleemide, riski- ja kaitsetegurite ning abi kättesaadavuse kohta.
Kokkuvõtteks ütles ta, et iga laps vajab juba varases eas turvalist suhet, toetavat lasteaeda ja
kooli ning turvalist elukeskkonda. Riskide kuhjumisel peab abi saabuma kiiresti ning häire
kujunemisel tuleb tagada katkestusteta ja lapse arengutasemele sobiv ravi.
Karmen Maikalu tutvustas slaidide (lisa 4) abil koolipsühholoogide vaadet. Eestis töötab
ligikaudu 300 koolipsühholoogi, mis katab umbes poole vajadusest. Teenus on olemas 53%
koolidest, kuigi seaduse järgi peab see olema tagatud kõigis koolides. Koolipsühholoogiline
abi peaks olema esmatasandi kogukonnateenus, mis võimaldab paljusid juhtumeid lahendada
enne eriarstiabi vajaduse tekkimist. Psühholoogiharidusega inimesi jätkub, kuid kool ei ole
noortele spetsialistidele piisavalt atraktiivne tööandja. Paljud alustavad koolis, omandavad
kogemusi ja siirduvad seejärel erapraksisesse.
Laste ja noorte vaimne tervis peegeldab laiemalt ühiskonnas toimuvat. Neid mõjutavad sõda,
majanduskriis, COVID-19 pandeemia ja kliimaärevus. Koolis sõltub lapse heaolu suhetest
õpetajate ja kaasõpilastega, kiusamisest, kuuluvustundest, õpikoormusest ning õppimisega
toimetulekust. Õpetajate ülekoormus vähendab nende võimet lapsi toetada. Uuringute järgi
kogeb ligikaudu 20% lastest pidevat kiusamist. Paljud lapsed peavad õpikoormust suureks,
kuigi õppekavu on korduvalt üle vaadatud.
Pere on lapse esmane kiindumus- ja kasvukeskkond. Last ei saa käsitleda perest eraldi ega
lähtuda arusaamast, et üksnes laps tuleb „korda teha“. Senisest enam tuleb toetada peresid ja
vanemaid. Rehabilitatsioonisüsteemi arendamisel tuleks üle vaadata pereterapeutide roll, sest
kavandatavates rehabilitatsioonimeeskondades ei ole neile piisavalt kohta, kuigi ka eelnevates
ettekannetes rõhutati peresuhete tähtsust.
Noored seavad endale väga kõrgeid eesmärke ja tajuvad vanemate ootuste survet. Edu ei
tähenda neile enam head toimetulekut, vaid soovi olla parim. See suurendab läbipõlemise
riski. Riigieksamite ajal vajavad mõned noored ärevuse tõttu isegi kiirabi.
Enesevigastamist esineb praegu märksa rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Vaimset
tervist kahjustavad ka vähene liikumine ja uni, ebatervislik toitumine ning liigne passiivne
ekraaniaeg.
Üksnes digioskuste õpetamisest ei piisa. Liigne ekraanikasutus seostub keskendumisraskuste,
lühikeste tekstide ja videote eelistamise, pikaajalise tähelepanu hoidmise raskuste ning näost
6
näkku suhtlemise oskuse nõrgenemisega. Digikeskkond suurendab ärevuse, depressiooni,
küberkiusamise ja väärkohtlemise riski. Kiusamine ei lõpe koolipäeva lõppedes, vaid jõuab
lapsega koju. Sotsiaalmeedia mõjutab minapilti ka siis, kui noor teab, et fotod on töödeldud.
K. Maikalu sõnul on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud ka toitumishäiretega noorte arv.
Lisaks puutuvad noored veebis kokku radikaliseeriva sisu ja mõjutajatega, kes kujundavad
nende väärtusi ja hoiakuid.
K. Maikalu esitas kuus ettepanekut. Esiteks tuleb toetada peresuhteid, asendades lapse
„parandamise“ keskse lähenemise vanemahariduse, pereteraapia ning töö- ja pereelu parema
ühildamisega. Teiseks tuleb toetada õpetajaid, sest ülekoormatud õpetajal on raske õpilaste
heaolu hoida. Kolmandaks tuleb parandada vaimse tervise abi kättesaadavust ja tagada
koolipsühholoogiline teenus kõigis koolides. Alates 2021. aastast tegutseb
koolipsühholoogide tasuta nõuandeliin 1226, mis on mõeldud eeskätt inimestele, kelle koolis
psühholoogi ei ole. Koolipsühholoog nõustab õpilaste kõrval ka lapsevanemaid, õpetajaid ja
kogu kooliperet. Praegu töötab nõuandeliin annetuste toel ning järgmiseks aastaks puudub
püsirahastus. Kui koolis psühholoogi ei ole, peab kool lapsele vajaliku teenuse tagama ja selle
eest tasuma; lapsevanem ei pea teenust ise rahastama. Neljandaks tuleb muuta eluoskuste ning
sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamine kõigis koolides süsteemseks. Viiendaks tuleb
säilitada laste ja noorte regulaarse huvitegevuse ja noorsootöö võimalused. Huvitegevus
suurendab kuuluvustunnet ja eduelamust ning seostub vaimse tervise probleemide,
riskikäitumise ja õigusrikkumiste väiksema esinemisega. Kuuendaks tuleb seada laste
ekraanikasutusele põhjendatud piirid. Eesmärk ei ole täielik keeld, vaid eakohased piirangud
ja vanemate toetamine nende rakendamisel.
Signe Riisalo nõustus, et kavandatavad sekkumised peavad olema tõenduspõhised. Tervise
Arengu Instituudil on kujunenud võimekus hinnata sekkumiste tõenduspõhisust, kuid seda
tuleb edasi arendada. S. Riisalo jagas ka hinnangut, et vaimse tervise püramiidi alumiste
astmete puudulikkus suurendab eriarstiabi koormust. SOM tegeleb probleemiga ja KOVidele
on seadusega ette nähtud esmane ressurss kogukonnatoe pakkumiseks. Valitsus kavatseb saata
Riigikogule astmelist abi reguleeriva eelnõu, et luua alus tõenduspõhiste psühholoogiliste
sekkumiste ja teraapiate rakendamiseks ning rahastamiseks.
S. Riisalo märkis, et vaesuse kõrval räägitakse üha enam ilmajäetusest. Ka väikese
sissetulekuga pere võib vanemlike oskuste ja hea toimetuleku abil tagada lapsele vajalikud
võimalused, nii et laps ei koge ilmajäetust. Seetõttu tuleb sissetuleku kõrval hinnata ka lapse
tegelikku ligipääsu arenguks vajalikele tingimustele. Seejärel andis ta komisjoni liikmetele
küsimusteks sõna.
Kalle Grünthal märkis, et ravi eesmärk peaks olema probleemide algpõhjuste kõrvaldamine,
mitte üksnes sümptomite leevendamine. Ta rääkis sellest, et pärast 2020. aastal alanud
COVID-19 pandeemiat ja ühiskonna sulgemist järgnes Ukraina sõda ja avalikus infoväljas on
jätkuvalt palju sõjaohu ning kliimamuutustega seotud ärevust. K. Grünthal küsis, kas laste
vaimse tervise halvenemist võib seostada meedias leviva sõjaohu, kliimamurede ja muu
negatiivse infoga. Isegi kui laps ei mõista kõiki sündmusi, jõuavad vanemate pinged ja hirmud
temani. Ta soovis teada, kas negatiivse teabe ja propaganda jõudmist lasteni võiks
vähendada.
Kirsti Akkermann vastas, et vaimse tervise probleemid sagenesid maailmas juba enne
COVID-19 pandeemiat ja sellel on palju põhjuseid. Üks mõjutegur on majanduslik
ebakindlus. Inimesed taluvad määramatust erinevalt: osa on selle suhtes väga tundlikud,
teistel aitavad varasemad kogemused paremini toime tulla. Pandeemia ajal selgus, et
vanemaealised tulid sageli toime paremini kui noored täiskasvanud, sest neil oli rohkem
elukogemust. Sõjapropaganda mõju hindamiseks tuleb uurida konkreetseid mehhanisme,
näiteks selle seost määramatuse talumise, suhete või agressiivsuse tasemega. Praegu ei ole
seda mõju veel piisavalt uuritud.
Irja Lutsar küsis lastepsühhiaatrite väljaõppe kohta. Eestis töötab ligikaudu 30
lastepsühhiaatrit, kuid vajaduseks on hinnatud 90–100. Ta soovis teada, millel see hinnang
põhineb, kas residentuuri vastuvõttu tuleks suurendada ning kui palju residente võiks vastu
võtta, ilma et tulevikus tekiks spetsialistide ülepakkumine.
7
Ere Vasli vastas, et hinnang tugineb eriala arengukavale ning Põhjamaade ja
Ühendkuningriigi andmetele. Residentide arvu ei saa piiramatult suurendada, sest
olemasolevad lastepsühhiaatrid peavad neid põhitöö kõrvalt juhendama. Arvestada tuleb ka
sellega, kui paljud lõpetajad jäävad tööle Tervisekassa rahastatud süsteemi.
Kerstin Kõiva lisas, et erasektoris on töö sageli lihtsam, samal ajal kui avalikus süsteemis
tuleb ravida raskemaid ja erakorralisipatsiente. Kuna madalamate abitasandite teenuseid
napib, jõuavad koolikiusamise, pereprobleemide ja muude muredega lapsed sageli
eriarstiabisse ka siis, kui nad vajaksid eelkõige koolipsühholoogi, pereteraapiat või muud
kogukonnateenust.
Minni Timberg lisas, et lastepsühhiaatria residentuurikohtade arvu on suurendatud, kuid
ajalooliselt on erialal olnud nii kohti täitmata kui ka residentuuri lõpetanute osakaal väike.
Vaimse tervise valdkonda on pikka aega peetud teistest meditsiinierialadest vähem
atraktiivseks, mis on vähendanud eriala mainet. Kriiside järel on huvi siiski kasvanud ja
viimati õnnestus kõik vastuvõtukohad täita. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et sündimuse
vähenemisest hoolimata on 10–19-aastaste arv märgatavalt kasvanud, kuid kriitiliste teenuste
kavandamisel ei ole seda alati arvestatud.
Irja Lutsar küsis, kas aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoosimist ja ravi võiks
senisest enam suunata lastearstidele või perearstidele, et vabastada lastepsühhiaatrite ressurssi
raskemate patsientide jaoks.
Ere Vasli selgitas, et ATH on lastepsühhiaatriline häire, mille peab diagnoosima ja mille ravi
alustama lastepsühhiaater, kuid edasist ravi saab jätkata perearst. Kuna keskendumisraskused
võivad kaasneda paljude vaimse tervise häiretega, tuleb ATHd teistest seisunditest eristada.
Diagnoosiks ja ravi alustamiseks piisaks sageli kahest lastepsühhiaatri vastuvõtust, kuid
praegu napib nii spetsialiste kui ka vastuvõturuume.
Helmen Kütt tänas istungi külalisi põhjalike ettekannete ja pühendunud töö eest. Ta küsis
koolipsühholoogide nõuandeliini aastase rahavajaduse kohta. Samuti soovis ta teada, kas
koolipsühholoogide tööd oleks otstarbekam korraldada koolipõhiselt või KOVi ühise
keskusena. Näiteks kasutatakse koolipsühholooge erinevates koolides või ka lasteaedades
asendusõpetajatena põhiõpetaja haigestumise korral. Ta soovis teada, kumb lahendus toimib
paremini.
Karmen Maikalu vastas, et nõuandeliini aastane rahavajadus on 35 000–40 000 eurot. KOVi
ühine keskus sobib eelkõige piirkondadesse, kus on palju väikeseid koole ja üks kool ei suuda
täiskohaga spetsialisti palgata. Ka keskuse mudeli korral peaks koolipsühholoog töötama
suure osa ajast koolis kohapeal. K. Maikalu sõnul kasutatakse koolipsühholooge
asendusõpetajatena üha harvem ning levinud arusaam selle praktika ulatusest on liialdatud,
sest nii spetsialistide kui ka koolijuhtide teadlikkus koolipsühholoogi ülesannetest on
paranenud.
Helmen Kütt täpsustas, et Viljandis kasutatakse keskuse mudelit ka suurte koolide puhul ja
psühholoogid töötavad samuti lasteaedades, et alustada probleemide märkamist ja
lahendamist võimalikult vara.
Kirsti Akkermann lisas, et tugispetsialistideta koolides võivad olla mõjusad väljastpoolt
tellitud tõenduspõhised ennetusprogrammid. Ta rõhutas, et ülimalt oluline on spetsialistide
kvalifikatsioon: laste ja noortega töötaval psühholoogil peaks olema vähemalt psühholoogia
magistrikraad, sest üldine sotsiaalteaduslik ettevalmistus ei ole psühholoogi töö tegemiseks
piisav.
Karmen Maikalu märkis, et osa koole võtab nõuetele mittevastavaid inimesi tööle muu
ametinimetuse, näiteks õpilasnõustaja või psühholoogilise nõustajana, kuid annab neile
sisuliselt koolipsühholoogi ülesanded. Haridus- ja Teadusministeeriumi töörühm tegeleb
praegu kvalifikatsiooninõuetega.
Mihkel Lees küsis, millist abi said need lapsed, keda 2025. aastal ligi 1850 e-konsultatsiooni
järel ravile ei võetud. Ta soovis teada ka seda, kuidas saaks vaimse tervise õdede,
psühholoogide ja perearstide olemasolevat ressurssi paremini kasutada, et vähendada
lastepsühhiaatrite tipukoormust.
Kerstin Kõiva selgitas, et e-konsultatsioon on mõeldud eriarstilt nõu saamiseks. Selle kaudu
saab eriarst korrigeerida ravimravi, anda perearstile soovitusi, suunata laps sobivale teenusele
8
või selgitada, et laps ei vaja lastepsühhiaatrilist ravi. Ravile võetakse need lapsed, kes vajavad
diagnostikat ja eriarstiabi. E-konsultatsiooni tulemuslikkus sõltub perearstilt saadud teabe
sisukusest.
Ere Vasli lisas, et LVTKs töötavad lastepsühhiaatrite kõrval kliinilised psühholoogid ja teised
meeskonnaliikmed, kuid diagnoosi panemise ja ravi määramise eest vastutab lastepsühhiaater.
Osas perearstikeskustes töötavad vaimse tervise õed, kuid neid on veel vähe. E-
konsultatsioonides soovitatakse sageli suunata laps vaimse tervise õe juurde või
pereteraapiasse.
Kerstin Kõiva rõhutas, et praegu ei ole võimalik vastu võtta kõiki kergemate
psüühikahäiretega lapsi, kuigi õigeaegne diagnoos (näiteks ATH korral) ja ravi võiks
ennetada haridusprobleeme, võimalikke õigusrikkumisi ning muid hilisemaid raskusi.
Ere Vasli lisas, et LVTK tegeleb aktiivselt töö tõhustamisega, kasutades muu hulgas
transkribeerimise lahendusi ja otsides võimalusi venekeelsete patsientide abistamiseks
olukorras, kus venekeelseid spetsialiste on vähe.
Tanel Kiik küsis e-konsultatsioonide hinnamudeli kavandatava muudatuse ja Tervisekassa
süsteemis töötavate lastepsühhiaatrite motiveerimise kohta. Ta soovis teada, kas hinnakirja
korrastamise ja teenuse mahu suurendamise asemel kavandab Tervisekassa rahastuse
vähendamist.
Kerstin Kõiva vastas, et hinnamudeli ülevaatamisel on kaalutud e-konsultatsiooni hinna
olulist vähendamist juhul, kui patsient võetakse eriarsti ravile. LVTK ei pea seda
põhjendatuks, sest e-konsultatsioon on mahukas töö, mis sisaldab sageli lasteaia- ja
koolipsühholoogide, Rajaleidja ja teiste spetsialistide teabe läbivaatamist. Tervisekassa vaatab
kogu hinnakirja koostöös eriala esindajatega üle.
Tanel Kiik küsis K. Akkermannilt, kui suur osa enne 25. eluaastat kujunevatest
psüühikahäiretest oleks ennetatav. Ta soovis teada, millised häired on bioloogilise või
geneetilise tausta tõttu vältimatud ning milliseid probleeme saaks parema kodu- ja
koolikeskkonnaga ennetada.
Kirsti Akkermann vastas, et neuroarengulisi häireid ei ole võimalik ennetada ja ka
psühhootilistel häiretel on suur bioloogiline komponent. Depressiooni, ärevus-, sõltuvus- ja
käitumishäireid on aga võimalik suurel määral ennetada. Ka pärast esimest haigusjuhtu tuleb
ennetada kordumist. Depressiooni korral saab adekvaatset ravi hinnanguliselt vaid üks
inimene viiest ja ravimata või ebapiisavalt ravitud häire võib korduda ja krooniliseks
muutuda. K. Akkermann rõhutas, et õigem on rääkida kergetest ja rasketest seisunditest, mitte
kergetest ja rasketest häiretest, sest ka depressioon võib olla väga raske ja korduv. Samuti
tekib neist ühiskonnale väga suur majanduslik kahju. K. Akkermann hindas, et ligikaudu 4%
elanikkonnast esinevad neuroarengulised ja umbes 1% psühhootilised häired, mida ei saa
ennetada. Õigeaegse ja sobival tasemel ennetusega võiks siiski ära hoida ligikaudu 40% enne
25. eluaastat kujunevatest psüühikahäiretest.
Ere Vasli lisas, et ennetus mõjutab oluliselt ka neuroarenguliste häiretega laste edasist
elukäiku ja seda, kui suureks kujuneb häire mõju inimese elule.
Eero Merilind küsis, milline mõju oleks psühhiaatria e-konsultatsiooni kohustuslikuks
muutmisel olukorras, kus astmelise vaimse tervise abi teenused ei ole piisavalt kättesaadavad.
Ta osutas ohule, et perearst ja eriarst suunavad patsiendi teineteise juurde, kuid laps ei saa
lõpuks vajalikku abi.
Kerstin Kõiva vastas, et LVTK on viimased neli aastat võtnud esmaseid patsiente vastu
üksnes e-konsultatsiooni kaudu, välja arvatud erakorralised juhud. Seetõttu ei muudaks
kohustuslik e-konsultatsioon LVTK töökorraldust oluliselt. Probleem tekib siis, kui laps ei saa
madalamatel abitasanditel vajalikku tuge, sest sel juhul suureneb erakorraliste patsientide
arv.
Irja Lutsar küsis probleemide põhjuste kohta. Ta soovis teada, mida ütleb teaduskirjandus
vabakasvatuse ja kaasava hariduse mõju kohta. Ta märkis, et õpetajad kirjeldavad sageli
raskusi kaasava hariduse rakendamisel.
Kirsti Akkermann selgitas, et autoriteetne kasvatusstiil ei tähenda vabakasvatust. See
hõlmab lapsele realistlike nõudmiste ja piiride seadmist ning samal ajal emotsionaalset
9
kättesaadavust. Nooruki arenguline ülesanne on piire katsetada, mistõttu vajab ta vanemaid,
õpetajaid ja treenereid, kes aitavad piire kehtestada. Nii kujuneb lapse
eneseregulatsioonivõime. Vabakasvatus võib mõnikord tähendada ka lapse hooletusse jätmist
või talle liigse vastutuse andmist. K. Akkermanni sõnul võib ärevuse ja depressiooni
sagenemine olla seotud eneseregulatsioonivõime nõrgenemisega ja tähelepanu pideva
ümberlülitamisega meedia ja päriselu keskkondade vahel. Kaasava hariduse mõte on hea, kuid
õpetajatel ei ole alati oskusi laste käitumise juhtimiseks.
Karmen Maikalu lisas, et kaasavat haridust on paljudes koolides tõlgendatud nii, et
erivajadusega laps pannakse tavaklassi ja õpetaja peab ilma lisatoeta toime tulema. Kaasava
hariduse tegelik eesmärk on leida üldhariduskoolis neile lastele sobiv õpikeskkond ja sobivad
õpitingimused. Vajaduse korral tähendab see abiõpetajat, väikeklassi või individuaalõpet,
mitte üksnes lapse paigutamist tavaklassi.
Signe Riisalo tänas külalisi põhjalike ettekannete ja sisuka arutelu eest.
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Ester Karuse, Tanel Kiige, Züleyxa
Izmailova algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise
ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu (represseeritute ja
tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijate toetuse suurendamine) (980 SE) esimese
lugemise ettevalmistamine
Helmen Kütt andis ülevaate eelnõust 980 SE, mille eesmärk on suurendada represseeritutele
ja represseeritutega võrdsustatud isikutele, samuti Eestist sunniviisiliselt tuumakatastroofi
tagajärgede likvideerimisele saadetud isikutele makstavat toetust 292 eurolt 350 euroni
kalendriaastas. H. Kütt selgitas, et kõik represseeritud, kellel on represseeritu tunnistus,
saavad represseeritu toetust ning toetust saavate isikute hulk väheneb igal aastal. SKA
andmetel maksti 2025. aastal represseeritu toetust ja tuumakatastroofi tagajärgede likvideerija
toetust kokku 7503 inimesele. Represseeritu toetust maksti 7065 inimesele ja Tšornobõli
tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijate sotsiaaltoetust 438 inimesele. Toetuse suurus 292
eurot kehtib alates 2023. aasta 1. jaanuarist.
H. Kütt selgitas, et eelnõu esitamine oli ajendatud vajadusest toetada represseerituid. Tema
sõnul oli selleks varem ette nähtud 90 000 eurot, mida ühingud jagasid represseeritutele
sanatoorse ravi ja ravimite soetamise toetuseks. Ta märkis, et kaitseminister H. Pevkur oli
põhjendanud nimetatud vahendite suunamist kaitsevõime tugevdamisse seoses Ukrainas
toimuvaga. Represseeritud olid sellega nõustunud, mõistes riigi kaitsmise vajadust ning olles
ise kogenud sõjakoledusi. H. Kütt märkis, et kõnealuse toetuse maksmine on peatunud ning
toetuse saajad ootavad, et riik neid meeles peaks. Ta rõhutas vajadust pöörata tähelepanu
represseeritutele, viidates nende panusele Eesti taasiseseisvumisse. Ta lisas, et kui eelnõu
esimesel lugemisel tagasi ei lükata, on võimalik esitada muudatusettepanekuid kümne
tööpäeva jooksul.
Liidia Soontak tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta. Ta märkis, et valitsus otsustas
eelnõu mitte toetada. Valitsus väärtustab eelnõus käsitletud isikuid, kuid leiab, et toetuse
suurendamist tuleb hinnata koos riigieelarve võimalustega. Kavandatav toetuse suurendamine
tooks riigieelarvele kaasa täiendava püsikulu, mille katmiseks ei ole riigieelarves ega riigi
eelarvestrateegias vahendeid ette nähtud. Ka eelnõu seletuskirjas ei ole lisakulu rahastamiseks
konkreetset katteallikat esitatud. Seetõttu leidis valitsus, et toetuse suurendamist ja sellest
tulenevate täiendavate rahaliste kohustuste võtmist tuleb hinnata riigi eelarvestrateegia ja
riigieelarve koostamise käigus koos teiste sotsiaalvaldkonna vajaduste ja prioriteetidega.
Signe Riisalo tänas ettekandjaid ja pani menetluslikud otsused hääletusele.
Otsustati:
2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Kalle Grünthal,
Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).
2.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 4: Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind,
10
Signe Riisalo; vastu 3: Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt; erapooletuid 0).
2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo (konsensus: Kalle Grünthal, Tanel
Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).
Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on
muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.
3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu
„Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte
vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks
nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Helmen Kütt andis ülevaate otsuse eelnõust 977 OE, millega tehakse valitsusele ettepanek
töötada välja tegevuskava laste ja noorte vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamiseks
ning lapsevanemate toetamiseks laste nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel.
H. Kütt märkis, et ka tänase sotsiaalkomisjoni istungi 1. päevakorrapunkti arutelu näitas, et
otsuse eelnõus 977 OE käsitletav teema on aktuaalne. Ta lisas, et valitsusel oleks võimalik
koostada kahe kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest tegevuskava, mis jääks järgmisele
valitsusele ja mida uus koosseis saaks vajaduse korral muuta. Probleemide lahendamisega
tuleks alustada kohe, mitte jätta seda järgmise valitsuse ülesandeks. Tegevuskava koostamine
näitaks, et probleemi ja selle tõsidust teadvustatakse.
Irja Lutsar märkis, et pooldab tegevuskava koostamist, kuid senine praktika on näidanud, et
sageli jäetakse eelmise valitsuse koostatud tegevuskava kõrvale ja alustatakse uue koostamist.
Ta leidis, et uus valitsus peaks tegevuskava koostama kohe ametiaja alguses ja asuma seda
ellu viima. Praegu ei pruugi tegevuskava koostamiseks enam aega jääda.
Helmen Kütt rõhutas järjepidevuse olulisust ning märkis, et tegevuskavad ja plaanid on
olulised, et jätkuks tegevus mingisugustel kokkulepitud tingimustel. Ta leidis, et praegune
valitsus on oma nelja-aastase töökogemuse põhjal kõige pädevam seda tegevuskava
koostama. Uus valitsus saab tegevuskava vajaduse korral täiendada ja muuta. Ta märkis, et
ametisse asuvad uue valitsuse liikmed ja uued Riigikogu liikmed vajavad sisseelamiseks aega.
Seetõttu võib juhtuda, et terviklahenduste valmimist jäädakse taas ootama. Samal ajal vaimse
tervise probleemid püsivad ja vajavad lahendust.
Kalle Grünthal ei nõustunud I. Lutsari seisukohaga. Ta märkis, et koostöö annab alati
parema ja ulatuslikuma tulemuse. Ta leidis, et kui praegune valitsus soovib jätkuvalt teha
Riigikogus tööd kooskõlas ametivandega lubatuga, ei ole tegevuskava ettevalmistamine
üksnes palve, vaid valitsuse kohustus.
Helmen Kütt märkis, et esimese päevakorrapunkti arutelul ei selgunud, millised on edasised
plaanid seoses vaimse tervise tegevuskavaga 2023–2026 ja kas valmistatakse ette uut
tegevuskava. Ta lisas, et sama küsimus puudutab ka arutlusel olevat tegevuskava. Kui
tegevuskava koostamist praegu ei alustata, on uus valitsus samas olukorras ja peab alustama
selle koostamist. Juba ettevalmistatud materjalid toetaksid töö jätkamist.
Signe Riisalo lausus, et vaimse tervise, eelkõige laste vaimse tervise tegevuskava osas
eriarvamusi ei ole. Ministeerium koostab tegevuskavad sõltumata sellest, kas ja mida
Riigikogu otsustab. Riigikogu suunised annavad valitsusliikmetele ja ministeeriumile
täiendavaid juhiseid tegevuskavade sisu kohta. Ta lisas, et peaminister on kokku kutsunud
ekspertide kogu, kes esitab novembri lõpuks sotsiaalmeediat puudutavad seisukohad ja
tõenduspõhised tegevussuunised.
S. Riisalo juhtis tähelepanu, et otsuse eelnõu 977 OE vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu
koosseisu häälteenamus (vähemalt 51 poolthäält). Seejärel pani ta menetluslikud otsused
hääletusele.
11
Otsustati:
3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 21.10.2026
(konsensus: Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero
Merilind, Signe Riisalo).
3.2. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mihkel Lees (konsensus: Kalle Grünthal, Tanel Kiik,
Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).
4. Info ja muud küsimused
4.1.1. Lähetada Irja Lutsar Belgia Kuningriiki Brüsselisse Euroopa Parlamendi rahvatervise
komisjoni korraldatavale kohtumisele koroonapandeemia õppetundide teemal
10.-11.11.2026 (konsensus: Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja
Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).
4.1.2. Lähetusega seotud kulud katta sotsiaalkomisjoni välislähetuste eelarvest (konsensus:
Kalle Grünthal, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe
Riisalo).
(allkirjastatud digitaalselt)
Signe Riisalo
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Terle Kask
protokollija
(allkirjastatud digitaalselt)
Riin Lindpere
protokollija