Riigikogu maaelukomisjoni

istungi protokoll nr 170

Tallinn, Toompea Teisipäev, 13. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 15.38

Juhataja: Urmas Kruuse (esimees)

Protokollija: Jaanika Lokk (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Anti Allas, Siim Pohlak, Maido Ruusmann, Andrus Seeme

Komisjoni ametnikud: Marin Daniel (nõunik-sekretariaadijuhataja), Merle Kruusimägi

(nõunik)

Puudus: Kalev Stoicescu

Kutsutud: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Tarvo

Järve ja õigusosakonna nõunik Katrin Pööra; Transpordiameti õigusosakonna

lennundusõiguse jurist Dain Maano Muru (1. päevakorrapunkt); Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna nõunik Kadri Kabel ja õigusosakonna

nõunik Katrin Tuula (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (919 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (918 SE) teise lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (919 SE)

teise lugemise ettevalmistamine

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu ning märkis, et eelnõu 919 SE kohta

saatis oma arvamuse Transpordiamet. Ta palus Transpordiameti esindajal tutvustada ameti

seisukohti.

Dain Maano Muru tutvustas Transpordiameti ettepanekut. Ta selgitas, et kehtiva seaduse

kohaselt on keelatud taimekaitsevahendite pritsimine õhusõidukitelt. Praktikas on ette tulnud

juhtumeid, kus inimene soovib registreerida õhusõiduki, millel on suured paagid. Sellist

õhusõidukit saaks kasutada ka pritsimiseks, kuigi omanik seda ei tunnista. Põllumehed on

märkinud, et õhusõidukitelt pritsimise lubamine oleks tervitatav. Ameti konkreetne ettepanek

puudutab kavandatud sõnastust, mille kohaselt on taimekaitsevahendite kasutamine lennukilt

või kopterilt keelatud. Murekohaks on terminid „lennuk“ ja „kopter“. Täna kehtib lauskeeld

2

ning kehtivas regulatsioonis kasutatakse terminit „õhusõiduk“, mis tuleneb nii

lennundusseadusest kui ka lennunduse baasmäärusest. Tegemist on konkreetse õigusmõistega.

Ameti ettepanek on mitte loetleda õhusõidukeid, millelt ei tohi pritsida taimekaitsevahendeid,

vaid sätestada, et pritsida tohib ainult mehitamata õhusõidukitelt. Peale lennukite ja kopterite

on olemas ka näiteks purilennukid ning moodsad õhusõidukid, milles on üksnes reisija. Seega

on ettepanek sätestada, et taimekaitsevahendit tohib pritsida üksnes mehitamata õhusõidukilt.

Tarvo Järve andis ülevaateRegionaal- ja Põllumajandusministeeriumi (REM) seisukohast

Transpordiameti esitatud ettepaneku kohta. Ta märkis, et eelnõuga kavandatavale

muudatusele eelnes põhjalik analüüs. Euroopa Liidu (EL) õigusnormide kohaselt võib õhust

pritsimiseks teha erandeid üksnes teatud tingimustel. Eesti ei ole seda erandisüsteemi seni üle

võtnud. Samas tunneb sektor huvi taimekaitsevahendite pritsimise vastu droonidelt. REM on

seisukohal, et eelnõus pakutud lahendus on piisav: drooni puhul on erandi tingimused

täidetud, teised õhusõidukid neile kriteeriumidele ei vasta. Kõige olulisem on tooteluba, mis

määrab, kas vahendit võib kasutada droonilt pritsimiseks. Põllumajandus- ja Toiduamet

(PTA) peab hindama droonilt pritsimiseks ettenähtud toodet ning tegema selle kohta otsuse.

REM ei pidanud Transpordiameti pakutud muudatust vajalikuks. Taimekaitseseadus

reguleerib üksnes taimekaitsevahendite turustamist ja kasutamist. Lennundusseadusest

tulenevaid nõudeid selle eelnõuga ei muudeta ning drooni lennutamisel tuleb täita kõiki

lennundusseadusest tulenevaid nõudeid. Seega peab droonilt taimekaitsetööde tegemiseks

olema nii lennutamise luba kui ka taimekaitsetunnistus. REM ei pidanud vajalikuks

asutustevahelise suhtluse reguleerimist seaduse tasandil.

Katrin Pööre lisas, et muudatuse eesmärk ei ole lennundusseadusesse erandite kirjutamine.

Taimekaitseseadus reguleerib üksnes taimekaitsevahendite kasutamist ning selle kaudu ei

tehta erandeid lennundusseaduses. Võimalus õhust pritsida on sätestatud juba 2009. aastal

vastu võetud direktiivis, kuid seni puudus tehniline võimekus täita õhust pritsimise nõudeid.

Seetõttu ei ole seda võimalust varem ka seadusesse lisatud. Lennuki ja kopteri suhtes kehtiv

keeld tuleneb direktiivist. Ta juhtis tähelepanu, et täna ega pärast seaduse jõustumist ei ole

Eestis veel taimekaitsevahendit, mida oleks lubatud õhust pritsida. REM hindab

Transpordiameti tähelepanekuid. Seletuskirjas on märgitud, et taimekaitsevahendit võib

kasutada professionaalne kasutaja, kellel on taimekaitsetunnistus. Lisaks peab tal olema luba

drooni lennutamiseks.

Dain Maano Muru märkis, et eelnõuga kavandatava regulatsiooni üle ei ole suurt vaidlust.

Küsimus on peamiselt terminites. Ta leidis, et taimekaitseseaduse § 78 lõikes 7 ei peaks

loetlema õhusõidukeid, millelt pritsimine on keelatud, vaid sätestama, milliselt õhusõidukilt

on see lubatud. Praeguse sõnastuse korral võivad tekkida teenusepakkujad, kes soovivad

taimekaitsevahendeid pritsida mõnelt muult õhusõidukilt, nt purilennukilt. Seetõttu võiks

sätestada lubava sõnastuse, mille kohaselt tohib pritsida üksnes mehitamata õhusõidukilt.

Urmas Kruuse küsis, kas Transpordiameti tõstatatud küsimus mõjutab eelnõu edasist

menetlemist. Arvesse tuleb võtta, et täna ei ole veel õhust pritsimiseks sobivat

taimekaitsevahendit ning vaidlus puudutab peamiselt terminikasutust.

Katrin Pööre rõhutas, et taimekaitsevahendi kasutamisel tuleb järgida loas sätestatud

tingimusi. Tegemist on täppispritsimisega ning täna nähakse esimese praktilise vahendina

mehitamata õhusõidukit.

Urmas Kruuse hinnangul ei ole helikopteriga võimalik täppispritsimist teha. Ka droonilt

pritsimisel tuleb arvestada nt tuule tugevuse ja suunaga. Põllumehe huvi on kasutada

taimekaitsevahendit säästlikult. Ta küsis, kas Transpordiamet nõustub eelnõu praeguse

sõnastusega. Ameti tõstatatud küsimuse juurde saab tagasi tulla, kui selleks tekib praktiline

vajadus.

Dain Maano Muru märkis, et tõstatatud küsimus ei ole nii terav, et eelnõu menetlemisega ei

saaks jätkata. Transpordiamet juhtis teemale tähelepanu. Lennunduse seisukohalt tundus

loogilisem kasutada lubavat sõnastust. Amet ei saa hinnata, kas lennukilt pritsides on võimalik

3

täita kõiki taimekaitsenõudeid. Seda hindavad vastava valdkonna eksperdid. Ametis tekkis

küsimus, kas arvestades Eesti maastikku ja lennupiiranguid on üldse võimalik õhusõidukit

lennutada piisavalt madalalt ja ohutult. Selles suhtes jäi amet mõnevõrra kahtlevale

seisukohale.

Tarvo Järve kommenteeris õhust pritsimise praktilist poolt. Ta selgitas, et

taimekaitsevahendit on võimalik pritsida nii lennukilt kui ka helikopterilt. Helikoptereid

kasutatakse eelkõige mäenõlvadel asuvates viinamarjaistandustes. Selleks kasutatakse

spetsiaalseid helikoptereid, mille tekitatud õhuvool suunab pritsimisvihu lehtede alla.

Helikopter võimaldab lennukist paremini manööverdada, sest lennuk vajab pöördeks

suuremat ala ja selle kõrvalekalle on suurem. Eestis ei ole seni seaduses erandeid ette nähtud,

sest siinsetes loodusoludes ei ole olnud võimalik vajalikke tingimusi täita ega selleks ole

olnud praktilist vajadust. Droone saab teoreetiliselt kasutada ka vedelväetise pritsimiseks,

kuid kasutamist piirab nende kandevõime. Droon ei asenda taimekaitses tavapritsi, vaid sobib

eelkõige täppistöötluseks.

Dain Maano Muru küsis, kas taimekaitsevahendite all mõeldakse ka pestitsiide ja

fungitsiide.

Tarvo Järve vastas, et mõiste „pestitsiid“ hõlmab nii taimekaitsevahendeid kui ka biotsiide.

Biotsiidid kuuluvad Sotsiaalministeeriumi valdkonda. Taimekaitsevahendi mõiste ei ole

määratletud taimekaitseseaduses, vaid kasutuseesmärgi kaudu ELi määruses.

Taimekaitsevahendeid kasutatakse ebasoovitavate organismide tõrjumiseks või kasvatatava

kultuuri kaitsmiseks. Fungitsiidid, herbitsiidid ja insektitsiidid erinevad oma toime poolest,

kuid kõik need kuuluvad taimekaitsevahendite hulka.

Anti Allas küsis, miks ei ole Eestis seni taimekaitsevahendeid, mida saaks õhust pritsida.

Tarvo Järve vastas, et kuna selline kasutusviis ei ole täna lubatud, ei ole tootjatel ega

turuletoojatel huvi neid tooteid Eestisse tuua.

Anti Allas märkis, et sel juhul võib Eesti põllumees konkurentsivõimes maha jääda.

Tarvo Järve vastas, et droonide kasutamist ei saa otseselt konkurentsivõimega võrdsustada,

sest kasutusala on üsna spetsiifiline. Eestis ei kasvatata viinamarju nt mäenõlvadel, kus on

õhusõiduki kasutamine õigustatud. Küll aga on probleem taimekaitsevahendite üldine turule

jõudmine ja valiku piiratus.

Urmas Kruuse tegi ettepaneku jääda REM-i pakutud sõnastuse juurde. Kui tulevikus tekib

vajadus, saab seadusandja sellele reageerida. Ta tänas Transpordiametit erinevatele

aspektidele tähelepanu juhtimise ja sisuka arutelu eest.

Urmas Kruuse märkis, et Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõule 919

SE muudatusettepanekuid ei esitanud. Eelnõu algataja koostöös juhtivkomisjoniga on ette

valmistanud ühe muudatusettepaneku.

Vaadati läbi eelnõu algataja esitatud muudatusettepaneku.

Tarvo Järve selgitas, et muudatusettepaneku kohaselt jõustuksid taimekaitsekoolitust

käsitlevad muudatused hiljem. See võimaldab praegustel koolitajatel oma tegevuse sujuvalt

uute nõuetega kooskõlla viia. Kui muudatused jõustuksid üldises korras, peaksid koolitajad

alanud õppeaastal ja käimasolevate koolituste ajal kohe hindama, kas ning kuidas tuleb nende

tegevust seaduse nõuete täitmiseks muuta. Samuti võiks koolitusprogramme kinnitavale

ametile korraga laekuda tavapärasest rohkem programme. Kuigi koolitusasutusi ei ole palju,

võimaldab hilisem jõustumine muudatused sujuvamalt rakendada.

1. Lugeda eelnõu olemasolev tekst §-ks 1 ja täiendada eelnõu §-ga 2 järgmises

sõnastuses:

„§ 2. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 16‒18, 21‒22 ja 24 jõustuvad 2027. aasta 1. juunil.“.

4

Selgitus: Taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga taimekaitsekoolituse ja -tunnistuse

regulatsiooni ajakohastavate sätete jõustumine on kavandatud 2027. aasta 1. juunile. Hilisem

jõustumisaeg on vajalik, et kõigil muudatustega seotud isikutel – koolitusasutustel,

taimekaitsevahendi turustajatel, professionaalsetel kasutajatel ja nõustajatel – oleks piisavalt

aega uute normidega tutvuda ning teha oma töös vajalikud ümberkorraldused. Kavandatud

jõustumisaeg võimaldab koolitusasutustel oma tegevuse sujuvalt ümber korraldada,

taimekaitsekoolituse programme uuendada ning koostada eksami ülesehituse ja läbiviimise

korra. Eelnõust lähtudes võivad koolitusasutused esitada Põllumajandus- ja Toiduametile

heakskiitmiseks kokku kuni 30 taimekaitsekoolituse programmi ning eksami ülesehituse ja

läbiviimise korda. Põllumajandus- ja Toiduametile võib muudatuste jõustumisel kaasneda

täiendav töökoormus eelkõige esitatud dokumentide hindamise, teavitamise ja juhendamisega.

Muudatustega ei kaasne eeldatavalt püsivat olulist halduskoormuse kasvu.

Maaelukomisjon (Eelnõu algataja ettepanek)

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Anti Allas, Urmas Kruuse,

Siim Pohlak, Maido Ruusmann, Andrus Seeme)

Arutati eelnõu edasist menetlemist.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus)

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus)

1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 28.10.2026 (konsensus)

Kõik otsused olid konsensuslikud: Anti Allas, Urmas Kruuse, Siim Pohlak, Maido Ruusmann,

Andrus Seeme.

2. Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (918 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu ning märkis, et Riigikogu liikmed,

fraktsioonid ega komisjonid eelnõule 918 SE muudatusettepanekuid ei esitanud. Eelnõu

algataja koostöös juhtivkomisjoniga on ette valmistanud 12 muudatusettepanekut.

Urmas Kruuse tegi ettepaneku, et komisjoni liikmed saavad pärast iga muudatusettepaneku

tutvustamist esitada küsimusi, misjärel teeb komisjon otsuse muudatusettepaneku kohta.

Siim Pohlak märkis, et ta ei osale muudatusettepanekute hääletamisel.

Vaadati läbi eelnõu algataja esitatud muudatusettepanekud.

Kadri Kabel tutvustas esimest muudatusettepanekut, mis koosneb kahest punktist ja käsitleb

põllumajanduslooma mõiste määratlemist. Esialgu kavandati mõiste „põllumajandusloom“

kasutuselevõtmine veterinaarseaduse § 2 lõikes 4, kuid nakkushaiguste ennetamise ja tõrje

seadusega tunnistatakse see säte kehtetuks. Seetõttu viiakse mõiste muudatusettepaneku

punktiga 1.2 veterinaarseaduse § 30 lõikesse 6.

1. Teha eelnõus järgmised muudatused:

1.1. Jätta välja eelnõu § 1 punkt 2.

Väljajäetav tekst:

2) paragrahvi 2 lõige 4muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Tavapäraselt loomse saaduse ja loomse paljundusmaterjali saamise eesmärgil peetava

maismaalooma ja hobuslase (edaspidi põllumajandusloom) pidamisel ning loomse saaduse,

välja arvatud loomne kõrvalsaadus, käitlemisel osaleva isiku tervisekontrolli suhtes

kohaldatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust.“;

Selgitus: Sätte eelnõust välja jätmine on vajalik, sest 17. juunil 2026. aastal vastu võetud

nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega (RT I, 11.07.2026, 6) on veterinaarseaduse § 2

5

lõige 4 kehtetuks tunnistatud alates 1. jaanuarist 2028. Põllumajanduslooma pidamisel ja

loomse saaduse, sealhulgas loomse kõrvalsaaduse käitlemisel osaleva isiku tervisekontrolli

puhul tuleb edaspidi lähtuda töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS-ist).

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega eraldi nõudeid tervisekontrollile enam ei

seata.

Seoses veterinaarseaduse § 2 lõike 4 kehtetuks tunnistamisega ei ole asjakohane kavandada

nimetatud sättes termini „põllumajandusloom“ määratluse esitamist. Eelnõus on sobivam

kavandada põllumajanduslooma mõiste määratlemine pikema sõnaühendina jätkuvalt

veterinaarseaduse §-s 30, täpsemalt veterinaarseaduse § 30 lõikes 6 (eelnõu § 1 punktis 18),

kus samuti kasutatakse terminit põllumajandusloom. Tegemist on vormilise muudatusega,

muudetakse üksnes mõiste määratluse asukohta veterinaarseaduses.

1.2. Muuta eelnõu § 1 punkt 18 ja sõnastada järgmiselt:

„18) paragrahvi 30 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Tavapäraselt loomse saaduse ja loomse paljundusmaterjali saamise eesmärgil peetava

maismaalooma ja hobuslase (edaspidi põllumajandusloom) märgistamisel kasutatava

identifitseerimisvahendi väljastajaga käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud halduslepingu

sõlmimiseks kuulutab Põllumajandus- ja Toiduamet välja konkursi. Põllumajandus- ja

Toiduamet avaldab konkursi kuulutuse oma veebilehel.“;“

Selgitus: Põllumajanduslooma määratlus on esitatud kehtiva seaduse § 30 lõikes 4, mida

eelnõu kohaselt muudetakse ja mis sõnastatakse uuesti. Eelnõu kohaselt kasutatakse terminit

„põllumajandusloom“ veterinaarseaduse § 30 lõikes 6. Termin „põllumajandusloom“ on

veterinaarseaduses ja selle rakendusaktides läbivalt kasutuses ning seetõttu on vajalik mõiste

määratleda pikema sõnaühendina. Seoses sellega asendatakse veterinaarseaduse § 30 lõikes

6 sõna „põllumajandusloom” tekstiosaga „Tavapäraselt loomse saaduse ja loomse

paljundusmaterjali saamise eesmärgil peetava maismaalooma ja hobuslase“, täpsustades, et

edaspidi kasutatakse seaduses selle pika sõnaühendi kordamise asemel lühendina terminit

„põllumajandusloom“. Tegemist on vormilise muudatusega, mis on vajalik õigusselguse

tagamiseks.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel tutvustas teist muudatusettepanekut, mis on seotud ELi õiguse ülevõtmise ja

lemmikloomadega reisimisega. Muudatusettepanekuga ajakohastatakse veterinaarseaduse

reguleerimisalas viide lemmikloomade mittekaubanduslikku liikumist käsitlevale ELi

õigusaktile. Samuti täpsustatakse reguleerimisala: lisaks lemmikloomade liikumisele Euroopa

Liidu liikmesriikide vahel hõlmab see ka nende sisenemist Euroopa Liitu kolmandatest

riikidest. 2. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 2, muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises

sõnastuses:

„2) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) lemmikloomade liikumist Euroopa Liidu liikmesriikide (edaspidi liikmesriigid) vahel ning

liikumist Eestisse väljaspool Euroopa Liidu tolliterritooriumi asuvast riigist ja territooriumilt,

täpsustades ja täiendades Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/429 ning

komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2026/131, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrust (EL) 2016/429 seoses lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes

kohaldatavate loomatervisenõuetega (ELT L, 2026/131, 27.03.2026);“;“

6

Selgitus: Veterinaarseaduse § 1 lõike 1 punktis 4 täpsustatakse seaduse reguleerimisala sätteid.

Muudatusega parandatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 576/2013

lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks määrus

(EÜ) nr 998/2003 (ELT L 178, 28.06.2013, lk 1–26) ja asendatakse see viitega uuele komisjoni

delegeeritud määrusele (EL) 2026/131, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrust (EL) 2016/429 seoses lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes

kohaldatavate loomatervisenõuetega (ELT L, 2026/131, 27.03.2026). Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) nr 576/2013 tunnistati määruse (EL) 2016/429 artikli 270 lõikega 2

kehtetuks alates 21. aprillist 2021, kuid tulenevalt artiklist 277 jätkati määruse (EL) nr 576/2013

kohaldamist lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise osas kuni 21. aprillini 2026. Uut

komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2026/131 kohaldatakse alates 22. aprillist 2026 ning see on

tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Veterinaarseaduses

reguleeritakse muu hulgas komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 rakendamiseks

vajalikke nõudeid.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel andis ülevaate kolmandast muudatusettepanekust. Ta selgitas, et sellega

täpsustatakse veterinaarseaduse eelnõu punkti, mis on seotud lemmikloomadega reisimist

reguleeriva ELi õiguse muudatusega. Eelnõu punkt sõnastati algul delegeeritud määruse

kavandi põhjal. Nüüdseks on määrus avaldatud ja sellesse on tehtud parandused, mistõttu

tuleb ka eelnõu täpsustada. Tegemist on tehnilise muudatusega.

3. Muuta eelnõu § 1 punktis 4 kavandatud veterinaarseaduse § 9 punkti 2 ja sõnastada see

järgmiselt:

„2) komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2122 tähenduses, välja arvatud sama määruse

artikli 11 punktides 1 ja 4, artiklis 11a ning artikli 11b lõike 1 punktis c sätestatud juhtudel, kui

pädev asutus on Maksu- ja Tolliamet;“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 9 punktis 2 parandatakse viited komisjoni delegeeritud määruse

(EL) 2019/2122 sätetele, sest seaduseelnõu väljatöötamise ajal ei olnud nimetatud delegeeritud

määruse muudatused veel vastu võetud ja avaldatud. Komisjoni delegeeritud määrust (EL)

2019/2122 muudeti komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2026/273, mis avaldati 13. aprillil

2026 (ELT L, 2026/273, 13.04.2026) ja mida kohaldatakse alates 22. aprillist 2026. Avaldatud

tekstis on muudetud sätete numeratsiooni ja seoses sellega on vaja teha täpsustused ka eelnõus.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel märkis, et neljas muudatusettepanek on seotud Riigikogus menetletava

loomakaitseseaduse eelnõuga. Muudatusettepanekuga ühtlustatakse veterinaarseaduse ja

loomakaitseseaduse terminoloogia. Veterinaarseaduse eelnõus kasutatakse varjupaiga mõistet,

kuid loomakaitseseaduse eelnõus on see määratletud laiemalt ning varjupaiga pidaja tegevus

jaguneb kolmeks erinevaks tegevusalaks. Seetõttu täpsustatakse veterinaarseaduse eelnõu

sõnastust, et see oleks kooskõlas loomakaitseseaduse eelnõu terminoloogiaga. 4. Muuta eelnõu § 1 punktis 22 kavandatud veterinaarseaduse § 32 lõiget 5 ja sõnastada

see järgmiselt:

„(5) Käesoleva seaduse § 37 lõigete 2 ja 4 tähenduses omanikuta või loomapidaja juurest lahti

pääsenud loomade (edaspidi hulkuvad loomad) pidamisega tegelev ettevõtja, hulkuvate loomade

7

hoiukodudesse paigutamisega tegelev ettevõtja ning komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2019/2035 artikli 9 punktis b nimetatud tegevusalal tegutsev ettevõtja esitavad andmed enda

ning hulkuvate loomade pidamiseks ettenähtud varjupaigas ja hoiukodus (edaspidi koos

varjupaik) loomakaitseseaduse § 5 lõikes 2 nimetatud ajavahemikul peetava koera, kassi ja

valgetuhkru ning käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud looma kohta loomade registrisse

kandmiseks.“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 32 lõikes 5 täpsustatakse termineid ja viiakse see paremini

kooskõlla loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõus 899 SE

kavandatud muudatustega, mille jõustumine on kavandatud 2027. aasta 1. jaanuaril. Nimetatud

eelnõu 899 SE kohaselt eristatakse kolme tüüpi varjupaiku. Esimene varjupaiga tüüp on

traditsiooniline ehitisega ehk hoone või rajatisega varjupaik. Teine varjupaiga tüüp on selline

varjupaik, kus tegeletakse hulkuvate loomade hoiukodudesse paigutamisega. Kolmas varjupaiga

tüüp on selline varjupaik, kus tegeletakse koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki

viimisega ehk tegutsetakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 9 punktis b

nimetatud tegevusalal. Seetõttu on vaja ühese arusaadavuse tagamiseks käesolevas eelnõus

täpsustada, et kõikides eelnimetatud erinevates varjupaikades tegutsevad ettevõtjad peavad

esitama andmed enda ning varjupaigas või hoiukodus peetavate loomade kohta loomade

registrisse kandmiseks.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel tutvustas viiendat muudatusettepanekut, mis on seotud lemmikloomadega

reisimist käsitleva ELi õiguse ülevõtmisega. Muudatusettepanekuga lisatakse

veterinaarseadusesse viited ELi õigusaktidele, mis reguleerivad lemmikloomapassi

väljaandmist ja täitmist. Kehtiva korra kohaselt võivad lemmikloomapassi väljastada

kutsetegevusloaga veterinaararstid ning seda praktikat jätkatakse. Samuti lisatakse lõige, mis

selgitab, keda käsitatakse õigusaktides volitatud veterinaararstina. Seadusega antakse

lemmikloomapassi väljastamise õigus kõigile kutsetegevusloaga veterinaararstidele, et vältida

segadust veterinaarseaduses kasutatava volitatud veterinaararsti mõistega. 5. Teha eelnõus järgmised muudatused:

5.1. Täiendada eelnõu § 1 punktidega 25 ja 26, muutes järgnevate punktide numeratsiooni,

järgmises sõnastuses:

„25) paragrahvi 33 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Veterinaararst väljastab nõuetekohaselt täidetud komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2026/131 artikli 11 lõikes 1 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71 lõikes

1 nimetatud identifitseerimisdokumendi (edaspidi lemmikloomapass) koera, kassi või

valgetuhkru pidajale komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71a kohaselt.“;“.

26) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud veterinaararst on lemmikloomapassi väljastamise

ülesande täitmisel volitatud veterinaararst komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli

2 punkti 1 alapunkti a tähenduses. Veterinaararstil on õigus lemmikloomapassi väljastada tema

kutsetegevuse loa kehtivuse ajal.“;“.

Selgitus: Veterinaarseaduse § 33 lõikes 6 täpsustatakse lemmikloomapassi väljastamise

nõudeid. Viide kehtetule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 576/2013 asendatakse

viidetega kehtivatele määrustele:

1) komisjoni delegeeritud määrusele (EL) 2026/131, mida kohaldatakse alates 22. aprillist 2026,

ja

8

2) komisjoni delegeeritud määrusele (EL) 2019/2035, milles tehtud muudatusi kohaldatakse

samuti alates 22. aprillist 2026. Täpsustatud sõnastuse kohaselt täidab veterinaararst

nõuetekohaselt ära komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 11 lõikes 1 ja

komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71 lõikes 1 nimetatud

identifitseerimisdokumendi (edaspidi lemmikloomapass) ja väljastab selle koera, kassi või

valgetuhkru pidajale, kelleks võib olla koeri, kasse ja valgetuhkruid pidav ettevõtja või

lemmikloomaomanik, komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71a kohaselt.

Veterinaarseaduse § 33 lõikes 6¹ täpsustatakse, et veterinaararst, kellel on lemmikloomapassi

väljastamise ülesanne, on selle ülesande täitmisel volitatud veterinaararst komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 2 punkti 1 alapunkti a tähenduses. Samuti

täpsustatakse lemmikloomapassi väljastamise õiguse ajalist ulatust ning nähakse ette, et

veterinaararstil on õigus lemmikloomapassi väljastada tema kutsetegevuse loa kehtivuse ajal.

Lemmikloomapassi väljastamise õigus on siiani olnud veterinaarseaduse alusel

veterinaararstidele antud ja tegu on rutiinse tegevusega veterinaarpraksises. Oluline on jätkata

ettevõtjatest koera, kassi või valgetuhkru pidajatele ja lemmikloomapidajatele

lemmikloomapasside väljastamisega viisil, mis oleks kättesaadav ja ei raskendaks

lemmikloomapassi saamise protsessi. Seega on oluline jätkata kehtiva praktikaga, mille kohaselt

kõigil kutsetegevusluba omavatel veterinaararstidel on õigus lemmikloomapassi väljastada.

Täpsustused muudavad selgemini arusaadavaks, et lemmikloomapassi väljastamine on

seadusega veterinaararstile antud kutsealane ülesanne, mille täitmist kontrollitakse

kutsetegevuse loa ja järelevalve kaudu. Tegemist ei ole konkreetse haldusülesande individuaalse

volitamisega nagu on reguleeritud veterinaarseaduse §-s 78.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel märkis, et kuues muudatusettepanek on samuti seotud lemmikloomadega

reisimisega ning sellega täpsustatakse numeratsiooni. Kuna eelmise muudatusettepanekuga

lisatakse lõige 61, tuleb muuta sellele järgneva lõike numeratsiooni.

6. Muuta eelnõu § 1 punkti 25 (uue numeratsiooni järgi punkti 27) ja sõnastada see

järgmiselt:

„27) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 62 järgmises sõnastuses:

„(62) Veterinaararst lisab lemmikloomapassi väljastamisel oma allkirjale kutsetegevuse loa

numbri ning kannab lemmikloomapassiga seotud andmed loomade registrisse käesolevas

seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud korras.“;“

Selgitus: Kuna eelmise muudatusettepaneku kohaselt lisandus veterinaarseadusesse § 33 lõige

61, siis eelnõu § 1 punktis 25 (uue numeratsiooni järgi punktis 28) tuleb parandada täiendava

lõike numbrit, milleks on uue numeratsiooni järgi § 33 lõige 62.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel andis ülevaate seitsmendast muudatusettepanekust. Ta märkis, et ka see

ettepanek on seotud lemmikloomadega reisimise ja ELi õiguse ülevõtmisega. Ettepanekuga

täpsustatakse, milliseid andmeid peab veterinaararst ELi lemmikloomapassi väljaandmisel ja

täitmisel säilitama. Andmete säilitamise kohustus kehtib veterinaararstidele ka praegu. Nõuet

leevendatakse osaliselt: edaspidi ei pea passi väljastanud veterinaararst säilitama enda

andmeid. See kohustus tuleneb juba veterinaarseaduse rakendusaktist. Üldiselt jätkatakse

9

senise praktikaga. Lisandub ELi õigusaktis nimetatud punkt i, mille kohaselt tuleb säilitada

ka passi väljaandmise kuupäev.

7. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 26 (muudetud tekstis punkt 28), muutes järgnevate

punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„28) paragrahvi 33 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Lemmikloomapassi väljastav veterinaararst säilitab komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2019/2035 artikli 71 lõikes 3 ning V lisa punktides a–f ja i nimetatud andmeid vähemalt kümme

aastat lemmikloomapassi väljastamisest arvates.“;“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 33 lõikes 7 parandatakse viited kehtetule Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusele (EL) nr 576/2013 ning need asendatakse viidetega komisjoni delegeeritud

määruse (EL) 2019/2035 sätetele, mida kohaldatakse alates 22. aprillist 2026. Sel viisil

sätestatakse lemmikloomapasse väljastavale veterinaararstile täpsustatud nõuded andmete

säilitamise kohta. Võrreldes kehtivate nõuetega on uue sõnastuse puhul täiendatud säilitatavate

andmete koosseisu andmetega lemmikloomapassi väljastamise kuupäeva kohta (määruse (EL)

2019/2035 V lisa punkt i). Täiendus on seotud loodavasse riigi lemmikloomaregistrisse

esitatavate andmetega. Nimelt on vaja alates 1. juunist 2027 väljastatud lemmikloomapasside

kohta esitada andmed ka nimetatud registrisse. Andmete õigsuses veendumiseks on oluline, et

registrisse esitatud andmete kohta säilitab veterinaararst andmed ka enda arvestuses.

Säilitatavate andmete koosseisust on välja jäetud ettevõtja või lemmikloomaomaniku allkirja

säilitamise nõue (määruse (EL) 2019/2035 V lisa punkt h). Ettevõtjast loomapidaja või

lemmikloomaomaniku muid andmeid (nimi ja kontaktandmed) peab veterinaararst endiselt

säilitama. Säilitatavate andmete hulgast on välja jäetud passi väljastanud või täitnud

veterinaararsti nimi, kontaktandmed ja allkiri (määruse (EL) 2019/2035 V lisa punkt g), sest

veterinaararstil on juba kohustus pidada enda väljastatud lemmikloomapasside kohta arvestust

veterinaarteenuse osutamise kohta peetava arvestuse hulgas. Muudatused on kooskõlas

komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71a lõike 3 nõuetega, mille kohaselt

artikli 71 lõikes 1 osutatud passi väljastamisel säilitavad lõikes 1 osutatud veterinaararstid

artikli 71 lõikes 3 ja V lisa punktides a–f osutatud teavet pädeva asutuse määratud

miinimumperioodi jooksul, mis ei ole lühem kui kolm aastat.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel selgitas, et lemmikloomaregistri andmete usaldusväärsuse tagamiseks kavandati

esialgu, et loomapidaja saab esitada andmeid sünnikuupäeva või teises riigis registreeritud

ettevõtja tunnuse alusel. Veterinaarseaduse kohaselt peab loomapidaja olema registreeritud

rahvastikuregistri andmete põhjal. Seetõttu jäetakse sünnikuupäev välja ning selle alusel

registreerida enam ei saa. Registreerimiseks on vaja Eesti isikukoodi, mille saab

rahvastikuregistrisse kantud isik. Sama põhimõte kehtib äriregistri puhul: juriidiliste isikute ja

füüsilisest isikust ettevõtjate andmed saadakse äriregistrist. Nii välditakse ebausaldusväärsete

andmete esitamist ning kasutatakse riigi andmekogudesse kantud andmeid.

8. Teha eelnõus järgmised muudatused:

8.1. Muuta eelnõu § 1 punkti 32 (uue numeratsiooni järgi punktis 35) sõnastust ja jätta

kavandatud veterinaarseaduse § 35 lõike 1 punktist 7 välja sõnad „või selle puudumise korral

sünniaeg“.

8.2. Muuta eelnõu § 1 punkti 32 (uue numeratsiooni järgi punkti 35) sõnastust ja jätta

kavandatud veterinaarseaduse § 35 lõike 1 punktist 8 välja sõnad „või selle puudumise korral

asjakohane identifitseerimistunnus“.

10

Selgitus: Veterinaarseaduse § 35 lõike 1 punktis 7 ja 8 täpsustatakse loomade registrisse

kantavate andmete koosseisu ning koosseisust jäetakse välja füüsilisest isikust

lemmikloomapidaja puhul isikukoodi puudumise korral sünniaeg ning juriidilisest isikust ja

füüsilisest isikust ettevõtjast loomapidaja puhul registrikoodi puudumise korral asjakohane

identifitseerimistunnus. Lähtudes veterinaarseaduse § 32 lõikest 2 (eelnõu § 1 punkt 22, uue

numeratsiooni järgi punkt 23), on kavandatavas loomade registris lemmiklooma registreerimise

kohustus seotud isiku elama asumisega Eestis ning enda elukoha andmete registreerimisega

rahvastikuregistris ja sellisel puhul saab füüsiline isik Eesti isikukoodi. Sünniaja andmete alusel

loomapidaja andmete registreerimist ei ole planeeritud. Juriidiliste isikute ja füüsilisest isikust

ettevõtjate puhul ei ole kavandatavas loomade registris planeeritud muud võimalust kui

äriregistrist andmete pärimine, sest äriregister juba koondab kõigi Eestis registreeritud

juriidiliste isikute ja füüsilisest isikust ettevõtjate andmeid.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel märkis, et ka üheksas muudatusettepanek käsitleb lemmikloomadega reisimist

ja ELi õiguse ülevõtmist. Lisaks parandatakse viiteid õigusaktidele. Muudatus puudutab

piiripunkte, kust võib siseneda lemmikloomaga kolmandast riigist Euroopa Liitu. Lisaks on

kehtestatud eritingimused teenistuskoerte (nt sõjaväe- ja pommikoerte) Eestisse toomiseks

kolmandast riigist või Euroopa Liidu liikmesriigist. Kriisiolukorras saab nende puhul

rakendada lihtsustatud korda. Selleks tuleb taotleda PTA-lt luba ja esitada vajalikud tõendid.

PTA kontrollib loomade dokumentide nõuetekohasust ning korraldab menetluse oma korra

järgi. 9. Täiendada eelnõu § 1 punktidega 36 ja 37 (muudetud tekstis punktid 39 ja 40), muutes

järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„39) paragrahvi 46 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine Eestisse väljaspool Euroopa Liidu

tolliterritooriumi asuvast riigist ja territooriumilt, mida ei ole nimetatud komisjoni delegeeritud

määruse (EL) 2026/131 artikli 17 lõike 1 punktis a või artiklis 28 osutatud loetelus, toimub

riigipiiri seaduse alusel Euroopa Liidu välispiiril asuva rahvusvaheliseks liikluseks, sealhulgas

reisijatele, avatud piiripunkti kaudu.

(2) Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artiklis 9 nimetatud lemmikloomade

mittekaubanduslik liikumine Eestisse on lubatud sama määruse artikli 9 punktides a ja b

sätestatud tingimustel.“;

40) paragrahvi 46 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punktis b nimetatud

lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine Eestisse on lubatud sama punkti alapunktides i ja ii

sätestatud tingimustel.

(4) Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punkti b alapunktis i nimetatud isik

või üksus esitab samas alapunktis nimetatud loa saamiseks taotluse Põllumajandus- ja

Toiduametile.“;“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 46 lõigetes 1 ja 2 täpsustatakse lemmikloomade

mittekaubandusliku liikumise tingimusi ning parandatakse viited kehtetule Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määrusele (EL) nr 576/2013. Nimetatud viited asendatakse viidetega komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2026/131 sätetele, mida kohaldatakse alates 22. aprillist 2026.

Täpsustatud § 46 lõike 1 sõnastuse kohaselt toimub lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine

Eestisse väljaspool Euroopa Liidu tolliterritooriumi asuvast riigist ja territooriumilt, mida ei ole

nimetatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 17 lõike 1 punktis a või artiklis

28 osutatud loetelus, riigipiiri seaduse alusel Euroopa Liidu välispiiril asuva rahvusvaheliseks

11

liikluseks, sealhulgas reisijatele, avatud piiripunkti kaudu. See tähendab, et kassid, koerad,

valgetuhkrud ja lemmiklinnud, kes liiguvad Eestisse samaväärse staatusega ühendusevälistest

riikidest (nt AD, CH, FO, GI, GL, IS, LI, MC, SM, VA) võivad siseneda igalt poolt, mitte ainult

riigipiiri seaduse alusel Euroopa Liidu välispiiril asuva rahvusvaheliseks liikluseks, sealhulgas

reisijatele, avatud piiripunkti kaudu. Veterinaarseaduse § 46 lõikes 2 parandatakse viited

kehtetule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 576/2013 ning uues sõnastuses

sätestatakse erisus noorte lemmikloomade puhul, mis on sarnaselt reguleeritud kehtivas

veterinaarseaduses. Nähakse ette, et komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artiklis 9

nimetatud lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine Eestisse on lubatud sama määruse artikli

9 punktides a ja b sätestatud tingimustel. Veterinaarseaduse § 46 lõikes 3 sätestatakse

täiendavalt erisus uue komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punktis b

sätestatud korra rakendamiseks. Võrreldes kehtiva veterinaarseadusega on selline erisus uus.

Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punktis b on sätestatud eritingimused

juhuks, kui lemmikloomadena peetavaid koeri toovad sõjaväelased, õiguskaitseasutuste töötajad

või otsingu- ja päästemeeskonnad mis tahes kolmandast riigist või territooriumilt. Sellisel juhul

peab lemmikloomaomanik, vastutav isik või vastutav üksus taotlema luba selle liikmesriigi

pädevalt asutuselt, kus loom siseneb Euroopa Liitu. Veterinaarseaduse § 46 täiendatakse lõikega

4, milles nähakse ette, et komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punkti b

alapunktis i nimetatud isik või üksus esitab samas alapunktis nimetatud loa saamiseks taotluse

Põllumajandus- ja Toiduametile. Kõnealune koer peab läbima dokumentide kontrolli ja

identsuskontrolli Põllumajandus- ja Toiduameti antud loas määratud kohas ja sätestatud korra

kohaselt. Korra nimetatud loa saamiseks kehtestab ja teeb teatavaks Põllumajandus- ja

Toiduamet. Veterinaarseadusega seda ei kehtestata.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel andis ülevaate kümnendast muudatusettepanekust. Ta märkis, et ka see

ettepanek on seotud ELi õiguse ja lemmikloomadega reisimisega. Muudatus puudutab

eelkõige koertele, kassidele ja valgetuhkrutele paigaldatavaid mikrokiipe. Alates 1. jaanuarist

2028 tuleb nimetatud lemmikloomadele paigaldada riigikoodiga mikrokiip. Muudatuse

eesmärk on vältida olukorda, kus loom kiibistatakse pärast 1. jaanuari 2028 riigikoodita

kiibiga ning tuleb hiljem näiteks välismaale kolimisel lemmikloomapassi saamiseks uuesti

kiibistada. Seetõttu peavad alates sellest kuupäevast kõigi koerte, kasside ja valgetuhkrute

kiibid sisaldama riigikoodi ning vastama lemmikloomapassi väljastamise nõuetele.

Urmas Kruuse küsis, kas PTA kiidab heaks teatud tüüpi mikrokiibid. Ta märkis, et

komisjonis peeti oluliseks kiipide valikuvõimalust. Heakskiidetud kiipe ja nende tootjaid peab

olema mitu, et vältida monopoli tekkimist ning säilitada hinnakonkurents. Siiski peavad kõik

kiibid vastama seaduses sätestatud nõuetele.

Kadri Kabel selgitas, et PTA soovis õigusaktist tulenevat tuge võimalike probleemide ja

vaidluste vältimiseks. Ta kinnitas, et seadus ei näe ette konkurentsipiiranguid ega soosi

monopoli. Kõigil mikrokiipide maaletoojatel on võimalik lasta oma kiibid heaks kiita ning

müüa neid veterinaararstidele ja kliinikutele. Mikrokiipide turustajatele piiranguid ei

kehtestata.

10. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 41 (muudetud tekstis punkt 46), muutes järgnevate

punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„46) paragrahvi 111 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõigetega 2 ja 3

järgmises sõnastuses:

12

„(2) Enne 2028. aasta 1. jaanuari kehtinud nõuetele vastava ning Põllumajandus- ja Toiduameti

heaks kiidetud mikrokiibi võib koerale, kassile ja valgetuhkrule paigaldada kuni 2027. aasta 31.

detsembrini.

(3) Alates 2028. aasta 1. jaanuarist võib koerale, kassile ja valgetuhkrule paigaldada üksnes

sellise Põllumajandus- ja Toiduameti heaks kiidetud mikrokiibi, mille identifitseerimiskood

vastab komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 70a punkti b alapunktis ii

sätestatud nõuetele.“;“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 111 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse kahe

üleminekusättega, mis tagavad kooskõlas komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 6 (7)

artikli 70a punkti b alapunktis ii sätestatud uute nõuetega sujuva ülemineku riigikoodiga

mikrokiipide kasutamisele koera, kassi ja valgetuhkru puhul. Komisjoni delegeeritud määruse

(EL) 2019/2035 artikli 70a punkti b alapunktis ii sätestatud nõuete kohaselt peavad peetavate

koerte, kasside ja valgetuhkrute identifitseerimiseks kasutatavad süstitavad transponderid (ehk

mikrokiibid) näitama individuaalset, kordumatut identifitseerimiskoodi, mida ei saa ümber

programmeerida ja mis alates 1. jaanuarist 2028 algab riigikoodiga vastavalt ISO standardile

3166, viidates riigile, kus peetavad koerad, kassid ja valgetuhkrud algselt identifitseeriti. See

tähendab, et enne 2028. aasta 1. jaanuari kehtinud nõuetele vastava ning Põllumajandus- ja

Toiduameti heaks kiidetud mikrokiibi võib koerale, kassile ja valgetuhkrule paigaldada kuni

2027. aasta 31. detsembrini. Kuid alates 2028. aasta 1. jaanuarist võib koerale, kassile ja

valgetuhkrule paigaldada üksnes sellise Põllumajandus- ja Toiduameti heaks kiidetud

mikrokiibi, mille identifitseerimiskood vastab komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035

artikli 70a punkti b alapunktis ii sätestatud nõuetele. Üleminekusätete lisamine tagab, et 2028.

aasta 1. jaanuarist alates on iga koer, kass ja valgetuhkur märgistatud sellise mikrokiibiga, mis

võimaldab väljastada ettevõtjast koera, kassi ja valgetuhkru pidajale või lemmikloomapidajale

lemmikloomapassi, ilma loomale uut mikrokiipi paigaldamata. Kuigi alates 1. jaanuarist 2028

kohalduv riigikoodiga mikrokiipide kasutamise nõue on seotud lemmikloomapassi väljastamise

nõudega, laiendatakse üleminekusätetega sellise mikrokiibi kasutamise nõuet kõigi koerte,

kasside ja valgetuhkrute identifitseerimisel ka siis, kui loomale ei väljastata mikrokiibi

paigaldamise ajal lemmikloomapassi. Kuna nimetatud liiki loomadega EL liikmesriikide

vaheliseks liikumiseks on vajalik lemmikloomapass ning vajadus selle dokumendi saamiseks võib

loomapidajal tekkida looma eluea vältel, on nii looma enda kui loomapidaja huvides, et loom

märgistatakse kohe sellise mikrokiibiga, mis võimaldab ilma täiendava nõuetekohase kiibi

paigaldamiseta väljastada loomale lemmikloomapassi. Kui mikrokiip on loomale paigaldatud

hiljemalt 31. detsembril 2027, on võimalik lemmikloomapassi väljastada ilma, et loomal oleks

paigaldatud riigikoodiga mikrokiip. Tänu loodavale riigi lemmikloomaregistrile, kuhu

märgitakse mikrokiibi paigaldamise kuupäev, on võimalik veterinaararstidel kontrollida, millisel

kuupäeval on koerale, kassile või valgetuhkrule mikrokiip paigaldatud ning tänu sellele on neil

võimalik veenduda, et nad täidavad neile kehtestatud nõudeid lemmikloomapassi väljastades.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel märkis, et üheteistkümnes muudatusettepanek on seotud loomakaitseseaduse

eelnõuga ning sellega täpsustatakse varjupaiga mõistet. Lisaks täpsustatakse

riigilõivuvabastust. Mittetulundusühingust varjupaik on looma esmasel registreerimisel

riigilõivust vabastatud. Vabastus kehtib ka juhul, kui varjupaik võtab looma üle teiselt

loomapidajalt. Seega ei pea varjupaik tasuma riigilõivu ka loomapidaja vahetumise tõttu

registriandmete muutmise eest. Kuna see ei tulnud senisest sõnastusest piisavalt selgelt välja,

lisati vastav täpsustus.

13

11. Muuta eelnõu § 4 punktis 1 kavandatud riigilõivuseaduse § 514 lõiget 2 ja sõnastada see

järgmiselt:

„(2) Veterinaarseaduse § 37 lõigete 2 ja 4 tähenduses omanikuta või loomapidaja juurest lahti

pääsenud loomade pidamisega tegelev mittetulundusühing, nende loomade hoiukodudesse

paigutamisega tegelev mittetulundusühing ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035

artikli 9 punktis b nimetatud tegevusalal tegutsev mittetulundusühing on loomade registris

mikrokiibiga märgistatud koera, kassi, valgetuhkru ja veterinaarseaduse § 32 lõikes 3 nimetatud

lemmiklooma registreerimise eest ning loomapidaja või lemmikloomapidaja vahetumise korral

andmete muutmise eest riigilõivu tasumisest vabastatud.“

Selgitus: Riigilõivuseaduse § 514 lõikes 2 täpsustatakse riigilõivu tasumisest vabastamist

käsitlevat sätet. Kooskõlas loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõus

899 SE kasutatava terminoloogiaga täpsustatakse, et kõnealuse riigilõivu tasumisest vabastamist

kohaldatakse nii hulkuvate loomade pidamisega tegeleva mittetulundusühingu, hulkuvate

loomade hoiukodudesse paigutamisega tegeleva mittetulundusühingu kui ka komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 9 punktis b nimetatud tegevusalal tegutseva

mittetulundusühingu suhtes. Muudatus on seotud asjaoluga, et eelnõu 899 SE kohaselt

eristatakse kolme tüüpi varjupaiku. Lisaks täpsustatakse, et riigilõivu tasumisest vabastus kehtib

nii lemmiklooma registreerimise toimingu kui loomapidaja või lemmikloomapidaja vahetumise

korral andmete muutmise toimingu korral. On oluline, et mittetulundusühingutest varjupaigad

oleksid riigilõivu tasumisest vabastatud nii loomade esmakordsel registreerimisel kui ka

loomapidaja vahetumise registreerimisel juhul, kui mittetulundusühingust varjupaik saab

loomapidajaks. Selline olukord võib esineda juhul, kui isik loovutab oma peetava ja juba

registreeritud looma varjupaigale. Kuna mittetulundusühingutest varjupaigad tegutsevad suures

osas annetustest ja osaliselt ka avalikust rahast (kohalike omavalitsuste lepingupartnerid) ning

nende eesmärk ei ole tulu teenimine, on asjakohane vabastada nad riigilõivu tasumisest.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel selgitas kaheteistkümnendat muudatusettepanekut. Ta märkis, et ettepanekuga

parandatakse viiteid eelnõu punktidele, mis jõustuvad 1. juunil 2027 ja käsitlevad

lemmikloomade kiibistamist ning registreerimist. 12. Muuta eelnõu § 7 lõiget 2 ja sõnastada see järgmiselt:

„(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 3, 13–18, 22–24, 27, 30–38, 47 ja 48 ning §-d 2–6

jõustuvad 2027. aasta 1. juunil.“

Selgitus: Seoses eelnevate muudatusettepanekutega tuleb muuta eelnõu numeratsiooni ja

seetõttu on vaja parandada veterinaarseaduse sätete loetelu, mille jõustumine on eelnõu

kohaselt kavandatud 2027. aasta 1. juunil.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Anti Allas küsis, mida katab 12 euro suurune riigilõiv.

Kadri Kabel vastas, et riigilõiv on arvutatud lemmikloomaregistri pidamiskulude katmise

alusel. Riigilõivu arvutuses kasutati avalikke andmeid ja varjupaikadelt saadud teavet

loomapidajate vahetumiste kohta. Samuti arvestati kennelliidu registrisse kantud uute

loomade arvu. Lisaks hinnati, kui palju lemmikloomi tuuakse Eestisse kaubandusliku

14

liikumise kaudu. Aluseks võeti viie aasta andmed, mille põhjal prognoositi ühe aasta

registritoimingute arv. Registri eeldatav hoolduskulu jagati loomade esmase registreerimise ja

loomapidaja vahetumise toimingute arvuga. Tulemuseks saadi ligikaudu 11,5 eurot, mis

ümardati 12 euroni. Prognoosi kohaselt peaks see summa katma täielikult registri kulud.

Seletuskirjas on märgitud, et kui registreerimisprotsess kolme kuni viie aasta jooksul

stabiliseerub, saab tegelike kulude ja toimingute arvu põhjal riigilõivu uuesti üle vaadata ja

vajaduse korral korrigeerida. Oluline on, et riigilõiv ei oleks ebamõistlikult koormav ega

takistaks inimestel lemmikloomi pidada.

Siim Pohlak küsis, mis saab neist loomaomanikest, kes jätavad oma lemmiklooma

registreerimata ega tasu 12 euro suurust riigilõivu.

Kadri Kabel vastas, et PTA teeb lemmikloomade pidamise üle järelevalvet vihjete alusel.

Vihjeid võivad esitada loomakaitseorganisatsioonid ja elanikud, kes märkavad kahtlast

tegevust. Laus- ega riskipõhiseid kontrolle lemmikloomapidajate üle ei kavandata. Rikkumise

tuvastamisel hinnatakse selle raskust ning vajaduse korral tehakse ettekirjutus koos sunniraha

hoiatuse ja rikkumise kõrvaldamise tähtajaga. PTA-l ei ole kavas järelevalvet senisest

rangemaks muuta. Oluline on anda inimestele aega uue nõudega harjumiseks. Seetõttu

kohaldub juba praegu peetavate lemmikloomade kiibistamise kohustus 1. jaanuarist 2029,

mitte 1. juunist 2027.

Anti Allas märkis, et kiibistamisest on kasu siis, kui seda tehakse võimalikult laialdaselt.

Probleeme ja ühiskonnale kulusid põhjustavad eelkõige need loomaomanikud, kes nõudeid ei

täida. Ta tundis huvi sunniraha rakendamise vastu.

Katrin Tuula selgitas, et PTA rakendab järelevalvemeetmeid järk-järgult. Esmalt tehakse

ettekirjutus, millega kaasneb tavaliselt ka sunniraha hoiatus. Sunniraha rakendamisel

lähtutakse asendustäitmise ja sunniraha seadusest. Loomakaitseseadus võimaldab

jälgitavusnõuete rikkumise eest määrata ka trahvi, kuid trahvimine ei ole esimene meede.

Esmalt püütakse rikkumine kõrvaldada võimalikult leebel viisil.

Urmas Kruuse märkis, et eelnõuga tehakse oluline muudatus: kohalike omavalitsuste

erinevad registrid korrastatakse ja ühildatakse. See võimaldab tuvastada loomi ka riikide

vahel. Ta rõhutas, et eesmärk ei ole karistamine, vaid kultuurimuutus ja loomade heaolu

parandamine. PTA ei hakka tegema lauskontrolle, vaid reageerib vihjetele ja konkreetsetele

juhtumitele ning saab vajaduse korral kaasata kohaliku omavalitsuse ja politsei.

Siim Pohlak kirjeldas olukorda, kus loomaomanikul võib olla mitu kassi, kellel sünnivad

pojad. Ta märkis, et inimesel võib tekkida märkimisväärne kiibistamise ja registreerimise

kulu. Ta oli seisukohal, et selliseid praktilisi olukordi ei ole eelnõu raames piisavalt läbi

mõeldud. See võib tekitada ühiskonnas pahameelt.

Kadri Kabel nõustus eelkirjeldatud olukorraga, kuid selle lahendamiseks rakendavad PTA ja

kohalikud omavalitsused juba praegu praktilisi meetmeid koostöös

loomakaitseorganisatsioonidega. Vajaduse korral saavad annetustel tegutsevad varjupaigad ja

organisatsioonid aidata loomaomanikke, kes ei suuda katta loomade ravi-, kiibistamis- või

registreerimiskulusid. Ta lisas, et kiibistamine ja registreerimine peaks vähendama

varjupaikade ning kohalike omavalitsuste kulusid. Vabanevaid vahendeid saaks kasutada

kehvemas majanduslikus olukorras loomaomanike ja nende kodus elavate loomade

toetamiseks.

Urmas Kruuse märkis, et kui inimene võtab endale üle jõu käiva arvu lemmikloomi, vajab ta

eelkõige nõustamist ning loomakaitseorganisatsioonide ja varjupaikade abi.

Anti Allas oli seisukohal, et hulkuvaid ja abivajavaid loomi peaks ühiskonnas olema

võimalikult vähe.

Siim Pohlak oli seisukohal, et eelnõuga ei lahendata eelkirjeldatud probleeme. Ta kahtles, kas

üleriigilise registri loomine ja 12 euro suuruse registreerimistasu kehtestamine on

15

põhjendatud. Ta leidis, et kohalikel omavalitsustel on oma elanike kohta parem ülevaade ja

nad võiksid jätkata registrite pidamist.

Urmas Kruuse märkis, et eelnõuga tuleb riik kohalikele omavalitsustele appi, koondades

registrite haldamise ja vähendades kulusid. Täna kasutavad omavalitsused ja veterinaararstid

erinevaid süsteeme, mistõttu puudub riigil usaldusväärne ülevaade lemmikloomade arvust.

Siim Pohlak leidis, et kui riik soovib üleriigilist registrit luua, ei peaks selle käivitamise kulu

jääma loomaomanike kanda. Tema hinnangul tasuvad lõivu peamiselt kohusetundlikud

loomaomanikud, samal ajal kui nõudeid eiravad inimesed võivad maksmist vältida. Ta jäi

eelnõu suhtes eriarvamusele.

Anti Allas uuris, kui palju maksab mikrokiibi paigaldamine.

Kadri Kabel vastas, et mikrokiibi paigaldamine veterinaararsti juures maksab ligikaudu

10–15 eurot ning üldjuhul sama palju ka registreerimine. Omanik saab lemmiklooma

registreerida ka ise, siis on see tasuta. Eesti Loomaarstide Koja registris maksab

registreerimine 25 eurot. Lisaks tuleb arvestada veterinaararsti visiiditasuga, mis sõltub

kliinikust.

Urmas Kruuse märkis, et ühiskond peab jõudma arusaamani, et lemmiklooma võtmisega

kaasneb vastutus, sh ka teatud kulud.

Marin Daniel lisas, et üleriigilise registri üks eesmärk on võimaldada kaduma läinud

lemmikloomi tuvastada sõltumata sellest, millise kohaliku omavalitsuse territooriumil nad

leitakse. Kohalike registrite puhul ei pruugi ühes omavalitsuses registreeritud loom olla teises

omavalitsuses tuvastatav. Seetõttu on üleriigilise registri loomine oluline.

Urmas Kruuse küsis, miks tuleb lemmikloomana registreerida ka valgetuhkur.

Kadri Kabel vastas, et valgetuhkur kuulub kohustuslikult registreeritavate liikide hulka

seetõttu, et looma marutaudivastane vaktsineerimine on kohustuslik. Registriandmete põhjal

saab hinnata valgetuhkrute arvu ja vaktsineerimiskohustuse täitmist.

Anti Allas tundis huvi Vabariigi Valitsuse algatatud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse

muutmise seaduse eelnõu 899 SE vastu ja soovis esitada selle kohta küsimusi. Ta märkis, et

eelnõu arutelude käigus on tekkinud kahtlus, et hoiukodudes koheldakse loomi mitte

nõuetekohaselt. Ta tundis huvi hoiukodudele kavandatava loakohustuse vastu.

Kadri Kabel vastas, et loakohustus kehtib üksnes varjupaikadele. Varjupaik peab arvestust

oma hoiukodude asukoha, arvu ja seal peetavate loomade üle.

Katrin Tuula lisas, et hoiukodudele endile majandustegevuse nõudeid ei kehtestata.

Tegevusluba peab olema hoiukodude kaudu tegutseval varjupaigapidajal.

Anti Allas küsis, kas tegevusluba peavad taotlema üksnes mitme hoiukodu kaudu tegutsevad

varjupaigapidajad. Ta soovis teada, kui palju probleeme on esinenud hoiukodude kaudu

tegutsevate ettevõtjatega.

Urmas Kruuse märkis, et küsimus ei puuduta üksnes tegevuse nõuetekohasust, vaid ka

hoiukodude arvu ja loomapidamistingimuste sobivust, aga ka haiguste ning taudide leviku

tõkestamist. Vaidlusi on tekitanud kindla veterinaararsti nõue. Nõuet on tõlgendatud nii, et

varjupaigal peaks olema üks kindel veterinaararst, kuid tegelikult see nii ei ole ning

varjupaik/hoiukodu võib kasutada ka teiste veterinaararstide teenuseid. Täna ei täideta

teavitamiskohustust, mistõttu puudub ülevaade varjupaikadest. Selline ülevaade on vajalik

eelkõige haiguste võimaliku leviku tõkestamiseks. Samuti on väidetud, et loomi võidakse

eutaneerida enne ettenähtud tähtaja möödumist, kuid statistika seda väidet ei kinnita.

Anti Allas küsis, kas ja kui palju on olnud hoiukodudega probleeme.

Kadri Kabel vastas, et ta ei ole eelnõuga 899 SE otseselt tegelenud, kuid riigil puudub praegu

täielik ülevaade organisatsioonidest, kes pakuvad lemmikloomadele varjupaika. Seetõttu

puudub ka teave selle kohta, kas, kui palju ja milliseid probleeme on esinenud. PTA teeb

kontrolle vihje alusel.

16

Anti Allas kahtles, kas tegevusloa nõue aitab seda olukorda parandada.

Kadri Kabel selgitas, et tegevusloa nõue on seotud ka veterinaarseaduse ja kavandatava

lemmikloomaregistriga. Alates registri kasutuselevõtust 1. juunil saavad sellele juurdepääsu

tegevusloaga varjupaigad. Ka hoiukodude võrgustiku kaudu tegutsev varjupaik peab

veterinaarseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks taotlema tegevusloa. Varjupaigast uuele

omanikule antav koer, kass või valgetuhkur peab olema kiibistatud ning loomapidaja

vahetumine tuleb kajastada registris. See motiveerib varjupaiku tegevusluba taotlema ja tagab

nende tegevuse vastavuse veterinaarseaduse nõuetele. Ta lisas, et PTA praktikas määratakse

sunniraha üldjuhul veidi suuremas summas kui nõuete täitmise kulu, et rikkumise

kõrvaldamine oleks soodsam kui sunniraha tasumine. Sunniraha peab siiski olema

proportsionaalne. Loomakaitseseaduse rakendusaktiga kavandatakse ka nõue, et varjupaigast

uuele omanikule antav loom oleks üldjuhul steriliseeritud, et vähendada soovimatute

pesakondade arvu.

Anti Allase sõnul tuleks eelnõu 899 SE võtta ajutiselt menetlusest tagasi, et tekkinud

küsimused põhjalikult läbi arutada. Ta leidis, et enne täiskogus menetluse jätkamist tuleks ära

kuulata erinevad osapooled. Tema hinnangul ei pruugi juba nõudeid täitvate

varjupaigapidajate puhul olla põhjendatud kohustus määrata kindel vastutav veterinaararst,

millega kaasnevad püsikulud. Ta pidas ebaõiglaseks lisakohustuste panemist nõuetekohaselt

tegutsevatele ja ühiskonda panustavatele hoiukodudele. Nõudeid rikkuvate pidajate suhtes

tuleks rakendada järelevalvemeetmeid ja sanktsioone, kuid korralikult tegutsevaid

hoiukodusid ei tohiks põhjendamatult koormata. Ta lisas, et mitmed temale teada olevad

hoiukodud teevad väga head tööd ning nende tegevuses ei ole probleeme esinenud.

Urmas Kruuse juhtis tähelepanu, et eelnõu 899 SE aruteludes on kujunenud kaks erinevat

poolt: Eestimaa Loomakaitse Liit ja Eesti Loomakaitse Selts. Ta märkis, et Eesti Loomakaitse

Selts on eelnõu lahendusi toetanud. Eelnõu menetluse raames on toimunud kaks

kaasamisistungit. Eestimaa Loomakaitse Liit ei teavitanud kaasamisistungitest Cats Help

MTÜ-d, kuigi see kuulub liitu.

Anti Allas märkis, et kodutute ja abivajavate loomade suur arv on ühiskonnas oluline

probleem. Ta tõstatas steriliseerimise küsimuse ja märkis, et ministeeriumi ametnikud on

teatud juhtudel seda lahendust toetanud. Tema hinnangul peaks probleemsetes olukordades,

kus loomapidaja ei suuda loomade paljunemist kontrollida, olema võimalik loomi

steriliseerida, et vältida nende arvu jätkuvat kasvu. Ta leidis, et loomakaitseseaduse eesmärk

peaks olema abivajavate loomade arvu vähendamine ning üksnes kiibistamisest selleks ei

piisa. Ta küsis, miks on steriliseerimise teema eelnõu arutelust välja jäetud.

Katrin Tuula vastas, et varjupaikade puhul on rakendusakti kavandis sätestatud, et

varjupaigast uuele omanikule antav loom on üldjuhul steriliseeritud.

Anti Allas leidis, et ära tuleks kuulata mõlemad osapooled ning kutsuda arutelule vähemalt

üks varjupaiga- või hoiukoduteenuse osutaja esindaja. Ta lisas, et osapoolte hinnangul tuleks

astuda täiendavaid samme hulkuvate ja abivajavate loomade arvu vähendamiseks.

Urmas Kruuse märkis, et samalaadseid seisukohti on komisjonile esitanud Eestimaa

Loomakaitse Liit.

Katrin Tuula selgitas teavitamis- ja loakohustuse erinevust. Teavitamiskohustuse korral võib

ettevõtja tegevust alustada enne teate esitamist või kohe pärast selle esitamist. Loakohustuse

puhul kontrollitakse aga enne tegevuse alustamist majandustegevuse nõuete täitmist.

Eelkontroll on vajalik avaliku huvi kaitseks, sest hulkuvate loomade terviseseisund on sageli

teadmata ning nende pidamisega kaasneb loomatervise ja taudide leviku risk. Loakohustus

võimaldab PTA-l enne tegevuse alustamist kontrollida, kas hoiukodude võrgustiku kaudu

tegutseval ettevõtjal on olemas karantiiniruum ja kokkulepe veterinaararstiga, kes nõustab

loomade hoiukodudesse paigutamise tingimuste küsimustes.

Anti Allas nõustus, et varjupaik peab vastama teatud nõuetele, kuid murekohaks on

veterinaararsti kaasamise kohustus, mis muudab tegevuse märkimisväärselt kallimaks.

17

Urmas Kruuse selgitas, et tegemist ei ole varjupaigas alaliselt töötava või palgal oleva

veterinaararstiga.

Anti Allas leidis, et nõuetele vastavust saab kontrollida PTA. Ta nõustus tegevusloa nõudega,

kuid jäi kriitiliseks tegevusloaga kaasneva vastutava veterinaararsti kohustuse suhtes.

Katrin Tuula märkis, et vastutava veterinaararsti olemasolu ei välista teiste veterinaararstide

teenuste kasutamist.

Urmas Kruuse selgitas, et veterinaararst kui ekspert hindab, kas loomade pidamise koht ja

tingimused vastavad peetavate liikide vajadustele ning võimaldavad karantiinimeetmete abil

tõkestada taudide levikut.

Anti Allas oli seisukohal, et ettevõtja saaks tegevusloa saamiseks tellida veterinaararstilt

nõustamise või eksperdihinnangu ning PTA kontrolliks nõuete täitmist. Tema hinnangul võib

kindla veterinaararsti vastutus olla varjupaigale kulukas.

Kadri Kabel vastas, et veterinaararsti ülesanne ei ole varjupaigas pidevalt viibida ega

igapäevase tegevuse eest vastutada, vaid täita tugifunktsiooni: hinnata konkreetse varjupaiga

riske ja nõustada varjupaigapidajat nende maandamisel. Veterinaararsti kaasamine on oluline

ka bioturvalisuse kava koostamisel, et riskid ja nende maandamise meetmed oleksid

kirjalikult fikseeritud ning töötajatele ja hoiukodude pidajatele kättesaadavad. Tema hinnangul

ei pruugi sellise nõustamise kulu oluliselt erineda ühekordse eksperdihinnangu tellimise

kulust.

Anti Allas märkis, et veterinaararst võtab endale vastutuse, mis tema hinnangul on pidev ja

eeldab, et nõuded oleksid täidetud iga päev.

Urmas Kruuse selgitas, et komisjoni varasemal istungil kirjeldati veterinaararsti ülesandena

hinnata konkreetse hoiukoha ruume, loomade arvu ja pidamistingimusi. Selleks on vaja

veterinaarvaldkonna asjatundjat. Kui seaduse rakendamisel ilmnevad praktilised kitsaskohad,

saab seadusandja neile hiljem seaduse muutmisega reageerida.

Anti Allas väljendas muret, et nõuete kehtestamise järel võib hoiukodude arv väheneda, kuigi

nende eesmärk on aidata loomadel jõuda püsivatesse kodudesse. Ta nõustus, et

pidamistingimused peavad vastama nõuetele, kuid varjupaigal ei peaks olema ühte vastutavat

veterinaararsti, sest sellega kaasnevad kulud.

Kadri Kabel märkis, et loomade tervise hindamise pädevus on veterinaararstil.

Anti Allas nõustus tegevusloa nõudega, kuid mitte kindla veterinaararsti kohustusega.

Urmas Kruuse küsis, kes hindaks sellisel juhul bioturvalisust.

Anti Allas leidis, et eristada tuleb ühekordset ekspertiisi konkreetse nõude täitmise

hindamiseks ja veterinaararsti pidevat vastutust.

Urmas Kruuse selgitas, et veterinaararst ei pea olema varjupaigas alaliselt tööl. Loomade

ravimiseks võib kasutada erinevaid veterinaararste, kuid hoiukoha ruumid, loomade arv ja

pidamistingimused tuleb üle vaadata ning veterinaararst annab nende kohta hinnangu.

Urmas Kruuse lisas, et looma uus omanik peab saama kindluse, et looma tausta on

kontrollitud, sh, et vajalikud vaktsineerimised ja muud toimingud on tehtud.

Arutati eelnõu 918 SE edasist menetlemist.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus).

2.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus).

2.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 28.10.2026 14:00 (konsensus)

Kõik otsused olid konsensuslikud: Anti Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus

Seeme.

18

3. Info ja muud küsimused

Anti Allas tegi ettepaneku võtta tagasi täiskogu päevakorrast Vabariigi Valitsuse algatatud

loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduseeelnõu 899 SE. Ta soovis kutsuda

maaelukomisjoni istungile osapooled, kes on pöördunud maaelukomisjoni poole. Pärast

arutelu saaks jätkata eelnõu menetlemisega täiskogus. Tema hinnangul aitaks see vähendada

ühiskonnas tekkinud pingeid ja tagada, et osapooled saavad oma küsimustele vastused.

Marin Daniel selgitas, et Riigikogu kinnitas täiskogu päevakorra esmaspäeval. Ta lisas, et

tagasivõtmise ettepanek tulnuks esitada esmaspäeval enne päevakorra kinnitamist täiskogus.

Urmas Kruuse märkis, et täiskogus kinnitatud päevakorramuutmine ei ole kehtiva korraga

kooskõlas.

(allkirjastatud digitaalselt)

Urmas Kruuse

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Jaanika Lokk

protokollija

Riigikogu maaelukomisjoni

istungi protokoll nr 170

Tallinn, Toompea Teisipäev, 13. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 15.38

Juhataja: Urmas Kruuse (esimees)

Protokollija: Jaanika Lokk (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Anti Allas, Siim Pohlak, Maido Ruusmann, Andrus Seeme

Komisjoni ametnikud: Marin Daniel (nõunik-sekretariaadijuhataja), Merle Kruusimägi

(nõunik)

Puudus: Kalev Stoicescu

Kutsutud: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Tarvo

Järve ja õigusosakonna nõunik Katrin Pööra; Transpordiameti õigusosakonna

lennundusõiguse jurist Dain Maano Muru (1. päevakorrapunkt); Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna nõunik Kadri Kabel ja õigusosakonna

nõunik Katrin Tuula (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (919 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (918 SE) teise lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (919 SE)

teise lugemise ettevalmistamine

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu ning märkis, et eelnõu 919 SE kohta

saatis oma arvamuse Transpordiamet. Ta palus Transpordiameti esindajal tutvustada ameti

seisukohti.

Dain Maano Muru tutvustas Transpordiameti ettepanekut. Ta selgitas, et kehtiva seaduse

kohaselt on keelatud taimekaitsevahendite pritsimine õhusõidukitelt. Praktikas on ette tulnud

juhtumeid, kus inimene soovib registreerida õhusõiduki, millel on suured paagid. Sellist

õhusõidukit saaks kasutada ka pritsimiseks, kuigi omanik seda ei tunnista. Põllumehed on

märkinud, et õhusõidukitelt pritsimise lubamine oleks tervitatav. Ameti konkreetne ettepanek

puudutab kavandatud sõnastust, mille kohaselt on taimekaitsevahendite kasutamine lennukilt

või kopterilt keelatud. Murekohaks on terminid „lennuk“ ja „kopter“. Täna kehtib lauskeeld

2

ning kehtivas regulatsioonis kasutatakse terminit „õhusõiduk“, mis tuleneb nii

lennundusseadusest kui ka lennunduse baasmäärusest. Tegemist on konkreetse õigusmõistega.

Ameti ettepanek on mitte loetleda õhusõidukeid, millelt ei tohi pritsida taimekaitsevahendeid,

vaid sätestada, et pritsida tohib ainult mehitamata õhusõidukitelt. Peale lennukite ja kopterite

on olemas ka näiteks purilennukid ning moodsad õhusõidukid, milles on üksnes reisija. Seega

on ettepanek sätestada, et taimekaitsevahendit tohib pritsida üksnes mehitamata õhusõidukilt.

Tarvo Järve andis ülevaateRegionaal- ja Põllumajandusministeeriumi (REM) seisukohast

Transpordiameti esitatud ettepaneku kohta. Ta märkis, et eelnõuga kavandatavale

muudatusele eelnes põhjalik analüüs. Euroopa Liidu (EL) õigusnormide kohaselt võib õhust

pritsimiseks teha erandeid üksnes teatud tingimustel. Eesti ei ole seda erandisüsteemi seni üle

võtnud. Samas tunneb sektor huvi taimekaitsevahendite pritsimise vastu droonidelt. REM on

seisukohal, et eelnõus pakutud lahendus on piisav: drooni puhul on erandi tingimused

täidetud, teised õhusõidukid neile kriteeriumidele ei vasta. Kõige olulisem on tooteluba, mis

määrab, kas vahendit võib kasutada droonilt pritsimiseks. Põllumajandus- ja Toiduamet

(PTA) peab hindama droonilt pritsimiseks ettenähtud toodet ning tegema selle kohta otsuse.

REM ei pidanud Transpordiameti pakutud muudatust vajalikuks. Taimekaitseseadus

reguleerib üksnes taimekaitsevahendite turustamist ja kasutamist. Lennundusseadusest

tulenevaid nõudeid selle eelnõuga ei muudeta ning drooni lennutamisel tuleb täita kõiki

lennundusseadusest tulenevaid nõudeid. Seega peab droonilt taimekaitsetööde tegemiseks

olema nii lennutamise luba kui ka taimekaitsetunnistus. REM ei pidanud vajalikuks

asutustevahelise suhtluse reguleerimist seaduse tasandil.

Katrin Pööre lisas, et muudatuse eesmärk ei ole lennundusseadusesse erandite kirjutamine.

Taimekaitseseadus reguleerib üksnes taimekaitsevahendite kasutamist ning selle kaudu ei

tehta erandeid lennundusseaduses. Võimalus õhust pritsida on sätestatud juba 2009. aastal

vastu võetud direktiivis, kuid seni puudus tehniline võimekus täita õhust pritsimise nõudeid.

Seetõttu ei ole seda võimalust varem ka seadusesse lisatud. Lennuki ja kopteri suhtes kehtiv

keeld tuleneb direktiivist. Ta juhtis tähelepanu, et täna ega pärast seaduse jõustumist ei ole

Eestis veel taimekaitsevahendit, mida oleks lubatud õhust pritsida. REM hindab

Transpordiameti tähelepanekuid. Seletuskirjas on märgitud, et taimekaitsevahendit võib

kasutada professionaalne kasutaja, kellel on taimekaitsetunnistus. Lisaks peab tal olema luba

drooni lennutamiseks.

Dain Maano Muru märkis, et eelnõuga kavandatava regulatsiooni üle ei ole suurt vaidlust.

Küsimus on peamiselt terminites. Ta leidis, et taimekaitseseaduse § 78 lõikes 7 ei peaks

loetlema õhusõidukeid, millelt pritsimine on keelatud, vaid sätestama, milliselt õhusõidukilt

on see lubatud. Praeguse sõnastuse korral võivad tekkida teenusepakkujad, kes soovivad

taimekaitsevahendeid pritsida mõnelt muult õhusõidukilt, nt purilennukilt. Seetõttu võiks

sätestada lubava sõnastuse, mille kohaselt tohib pritsida üksnes mehitamata õhusõidukilt.

Urmas Kruuse küsis, kas Transpordiameti tõstatatud küsimus mõjutab eelnõu edasist

menetlemist. Arvesse tuleb võtta, et täna ei ole veel õhust pritsimiseks sobivat

taimekaitsevahendit ning vaidlus puudutab peamiselt terminikasutust.

Katrin Pööre rõhutas, et taimekaitsevahendi kasutamisel tuleb järgida loas sätestatud

tingimusi. Tegemist on täppispritsimisega ning täna nähakse esimese praktilise vahendina

mehitamata õhusõidukit.

Urmas Kruuse hinnangul ei ole helikopteriga võimalik täppispritsimist teha. Ka droonilt

pritsimisel tuleb arvestada nt tuule tugevuse ja suunaga. Põllumehe huvi on kasutada

taimekaitsevahendit säästlikult. Ta küsis, kas Transpordiamet nõustub eelnõu praeguse

sõnastusega. Ameti tõstatatud küsimuse juurde saab tagasi tulla, kui selleks tekib praktiline

vajadus.

Dain Maano Muru märkis, et tõstatatud küsimus ei ole nii terav, et eelnõu menetlemisega ei

saaks jätkata. Transpordiamet juhtis teemale tähelepanu. Lennunduse seisukohalt tundus

loogilisem kasutada lubavat sõnastust. Amet ei saa hinnata, kas lennukilt pritsides on võimalik

3

täita kõiki taimekaitsenõudeid. Seda hindavad vastava valdkonna eksperdid. Ametis tekkis

küsimus, kas arvestades Eesti maastikku ja lennupiiranguid on üldse võimalik õhusõidukit

lennutada piisavalt madalalt ja ohutult. Selles suhtes jäi amet mõnevõrra kahtlevale

seisukohale.

Tarvo Järve kommenteeris õhust pritsimise praktilist poolt. Ta selgitas, et

taimekaitsevahendit on võimalik pritsida nii lennukilt kui ka helikopterilt. Helikoptereid

kasutatakse eelkõige mäenõlvadel asuvates viinamarjaistandustes. Selleks kasutatakse

spetsiaalseid helikoptereid, mille tekitatud õhuvool suunab pritsimisvihu lehtede alla.

Helikopter võimaldab lennukist paremini manööverdada, sest lennuk vajab pöördeks

suuremat ala ja selle kõrvalekalle on suurem. Eestis ei ole seni seaduses erandeid ette nähtud,

sest siinsetes loodusoludes ei ole olnud võimalik vajalikke tingimusi täita ega selleks ole

olnud praktilist vajadust. Droone saab teoreetiliselt kasutada ka vedelväetise pritsimiseks,

kuid kasutamist piirab nende kandevõime. Droon ei asenda taimekaitses tavapritsi, vaid sobib

eelkõige täppistöötluseks.

Dain Maano Muru küsis, kas taimekaitsevahendite all mõeldakse ka pestitsiide ja

fungitsiide.

Tarvo Järve vastas, et mõiste „pestitsiid“ hõlmab nii taimekaitsevahendeid kui ka biotsiide.

Biotsiidid kuuluvad Sotsiaalministeeriumi valdkonda. Taimekaitsevahendi mõiste ei ole

määratletud taimekaitseseaduses, vaid kasutuseesmärgi kaudu ELi määruses.

Taimekaitsevahendeid kasutatakse ebasoovitavate organismide tõrjumiseks või kasvatatava

kultuuri kaitsmiseks. Fungitsiidid, herbitsiidid ja insektitsiidid erinevad oma toime poolest,

kuid kõik need kuuluvad taimekaitsevahendite hulka.

Anti Allas küsis, miks ei ole Eestis seni taimekaitsevahendeid, mida saaks õhust pritsida.

Tarvo Järve vastas, et kuna selline kasutusviis ei ole täna lubatud, ei ole tootjatel ega

turuletoojatel huvi neid tooteid Eestisse tuua.

Anti Allas märkis, et sel juhul võib Eesti põllumees konkurentsivõimes maha jääda.

Tarvo Järve vastas, et droonide kasutamist ei saa otseselt konkurentsivõimega võrdsustada,

sest kasutusala on üsna spetsiifiline. Eestis ei kasvatata viinamarju nt mäenõlvadel, kus on

õhusõiduki kasutamine õigustatud. Küll aga on probleem taimekaitsevahendite üldine turule

jõudmine ja valiku piiratus.

Urmas Kruuse tegi ettepaneku jääda REM-i pakutud sõnastuse juurde. Kui tulevikus tekib

vajadus, saab seadusandja sellele reageerida. Ta tänas Transpordiametit erinevatele

aspektidele tähelepanu juhtimise ja sisuka arutelu eest.

Urmas Kruuse märkis, et Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõule 919

SE muudatusettepanekuid ei esitanud. Eelnõu algataja koostöös juhtivkomisjoniga on ette

valmistanud ühe muudatusettepaneku.

Vaadati läbi eelnõu algataja esitatud muudatusettepaneku.

Tarvo Järve selgitas, et muudatusettepaneku kohaselt jõustuksid taimekaitsekoolitust

käsitlevad muudatused hiljem. See võimaldab praegustel koolitajatel oma tegevuse sujuvalt

uute nõuetega kooskõlla viia. Kui muudatused jõustuksid üldises korras, peaksid koolitajad

alanud õppeaastal ja käimasolevate koolituste ajal kohe hindama, kas ning kuidas tuleb nende

tegevust seaduse nõuete täitmiseks muuta. Samuti võiks koolitusprogramme kinnitavale

ametile korraga laekuda tavapärasest rohkem programme. Kuigi koolitusasutusi ei ole palju,

võimaldab hilisem jõustumine muudatused sujuvamalt rakendada.

1. Lugeda eelnõu olemasolev tekst §-ks 1 ja täiendada eelnõu §-ga 2 järgmises

sõnastuses:

„§ 2. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 16‒18, 21‒22 ja 24 jõustuvad 2027. aasta 1. juunil.“.

4

Selgitus: Taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga taimekaitsekoolituse ja -tunnistuse

regulatsiooni ajakohastavate sätete jõustumine on kavandatud 2027. aasta 1. juunile. Hilisem

jõustumisaeg on vajalik, et kõigil muudatustega seotud isikutel – koolitusasutustel,

taimekaitsevahendi turustajatel, professionaalsetel kasutajatel ja nõustajatel – oleks piisavalt

aega uute normidega tutvuda ning teha oma töös vajalikud ümberkorraldused. Kavandatud

jõustumisaeg võimaldab koolitusasutustel oma tegevuse sujuvalt ümber korraldada,

taimekaitsekoolituse programme uuendada ning koostada eksami ülesehituse ja läbiviimise

korra. Eelnõust lähtudes võivad koolitusasutused esitada Põllumajandus- ja Toiduametile

heakskiitmiseks kokku kuni 30 taimekaitsekoolituse programmi ning eksami ülesehituse ja

läbiviimise korda. Põllumajandus- ja Toiduametile võib muudatuste jõustumisel kaasneda

täiendav töökoormus eelkõige esitatud dokumentide hindamise, teavitamise ja juhendamisega.

Muudatustega ei kaasne eeldatavalt püsivat olulist halduskoormuse kasvu.

Maaelukomisjon (Eelnõu algataja ettepanek)

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Anti Allas, Urmas Kruuse,

Siim Pohlak, Maido Ruusmann, Andrus Seeme)

Arutati eelnõu edasist menetlemist.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus)

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus)

1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 28.10.2026 (konsensus)

Kõik otsused olid konsensuslikud: Anti Allas, Urmas Kruuse, Siim Pohlak, Maido Ruusmann,

Andrus Seeme.

2. Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (918 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu ning märkis, et Riigikogu liikmed,

fraktsioonid ega komisjonid eelnõule 918 SE muudatusettepanekuid ei esitanud. Eelnõu

algataja koostöös juhtivkomisjoniga on ette valmistanud 12 muudatusettepanekut.

Urmas Kruuse tegi ettepaneku, et komisjoni liikmed saavad pärast iga muudatusettepaneku

tutvustamist esitada küsimusi, misjärel teeb komisjon otsuse muudatusettepaneku kohta.

Siim Pohlak märkis, et ta ei osale muudatusettepanekute hääletamisel.

Vaadati läbi eelnõu algataja esitatud muudatusettepanekud.

Kadri Kabel tutvustas esimest muudatusettepanekut, mis koosneb kahest punktist ja käsitleb

põllumajanduslooma mõiste määratlemist. Esialgu kavandati mõiste „põllumajandusloom“

kasutuselevõtmine veterinaarseaduse § 2 lõikes 4, kuid nakkushaiguste ennetamise ja tõrje

seadusega tunnistatakse see säte kehtetuks. Seetõttu viiakse mõiste muudatusettepaneku

punktiga 1.2 veterinaarseaduse § 30 lõikesse 6.

1. Teha eelnõus järgmised muudatused:

1.1. Jätta välja eelnõu § 1 punkt 2.

Väljajäetav tekst:

2) paragrahvi 2 lõige 4muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Tavapäraselt loomse saaduse ja loomse paljundusmaterjali saamise eesmärgil peetava

maismaalooma ja hobuslase (edaspidi põllumajandusloom) pidamisel ning loomse saaduse,

välja arvatud loomne kõrvalsaadus, käitlemisel osaleva isiku tervisekontrolli suhtes

kohaldatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust.“;

Selgitus: Sätte eelnõust välja jätmine on vajalik, sest 17. juunil 2026. aastal vastu võetud

nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega (RT I, 11.07.2026, 6) on veterinaarseaduse § 2

5

lõige 4 kehtetuks tunnistatud alates 1. jaanuarist 2028. Põllumajanduslooma pidamisel ja

loomse saaduse, sealhulgas loomse kõrvalsaaduse käitlemisel osaleva isiku tervisekontrolli

puhul tuleb edaspidi lähtuda töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS-ist).

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega eraldi nõudeid tervisekontrollile enam ei

seata.

Seoses veterinaarseaduse § 2 lõike 4 kehtetuks tunnistamisega ei ole asjakohane kavandada

nimetatud sättes termini „põllumajandusloom“ määratluse esitamist. Eelnõus on sobivam

kavandada põllumajanduslooma mõiste määratlemine pikema sõnaühendina jätkuvalt

veterinaarseaduse §-s 30, täpsemalt veterinaarseaduse § 30 lõikes 6 (eelnõu § 1 punktis 18),

kus samuti kasutatakse terminit põllumajandusloom. Tegemist on vormilise muudatusega,

muudetakse üksnes mõiste määratluse asukohta veterinaarseaduses.

1.2. Muuta eelnõu § 1 punkt 18 ja sõnastada järgmiselt:

„18) paragrahvi 30 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Tavapäraselt loomse saaduse ja loomse paljundusmaterjali saamise eesmärgil peetava

maismaalooma ja hobuslase (edaspidi põllumajandusloom) märgistamisel kasutatava

identifitseerimisvahendi väljastajaga käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud halduslepingu

sõlmimiseks kuulutab Põllumajandus- ja Toiduamet välja konkursi. Põllumajandus- ja

Toiduamet avaldab konkursi kuulutuse oma veebilehel.“;“

Selgitus: Põllumajanduslooma määratlus on esitatud kehtiva seaduse § 30 lõikes 4, mida

eelnõu kohaselt muudetakse ja mis sõnastatakse uuesti. Eelnõu kohaselt kasutatakse terminit

„põllumajandusloom“ veterinaarseaduse § 30 lõikes 6. Termin „põllumajandusloom“ on

veterinaarseaduses ja selle rakendusaktides läbivalt kasutuses ning seetõttu on vajalik mõiste

määratleda pikema sõnaühendina. Seoses sellega asendatakse veterinaarseaduse § 30 lõikes

6 sõna „põllumajandusloom” tekstiosaga „Tavapäraselt loomse saaduse ja loomse

paljundusmaterjali saamise eesmärgil peetava maismaalooma ja hobuslase“, täpsustades, et

edaspidi kasutatakse seaduses selle pika sõnaühendi kordamise asemel lühendina terminit

„põllumajandusloom“. Tegemist on vormilise muudatusega, mis on vajalik õigusselguse

tagamiseks.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel tutvustas teist muudatusettepanekut, mis on seotud ELi õiguse ülevõtmise ja

lemmikloomadega reisimisega. Muudatusettepanekuga ajakohastatakse veterinaarseaduse

reguleerimisalas viide lemmikloomade mittekaubanduslikku liikumist käsitlevale ELi

õigusaktile. Samuti täpsustatakse reguleerimisala: lisaks lemmikloomade liikumisele Euroopa

Liidu liikmesriikide vahel hõlmab see ka nende sisenemist Euroopa Liitu kolmandatest

riikidest. 2. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 2, muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises

sõnastuses:

„2) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) lemmikloomade liikumist Euroopa Liidu liikmesriikide (edaspidi liikmesriigid) vahel ning

liikumist Eestisse väljaspool Euroopa Liidu tolliterritooriumi asuvast riigist ja territooriumilt,

täpsustades ja täiendades Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/429 ning

komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2026/131, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrust (EL) 2016/429 seoses lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes

kohaldatavate loomatervisenõuetega (ELT L, 2026/131, 27.03.2026);“;“

6

Selgitus: Veterinaarseaduse § 1 lõike 1 punktis 4 täpsustatakse seaduse reguleerimisala sätteid.

Muudatusega parandatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 576/2013

lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks määrus

(EÜ) nr 998/2003 (ELT L 178, 28.06.2013, lk 1–26) ja asendatakse see viitega uuele komisjoni

delegeeritud määrusele (EL) 2026/131, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrust (EL) 2016/429 seoses lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes

kohaldatavate loomatervisenõuetega (ELT L, 2026/131, 27.03.2026). Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) nr 576/2013 tunnistati määruse (EL) 2016/429 artikli 270 lõikega 2

kehtetuks alates 21. aprillist 2021, kuid tulenevalt artiklist 277 jätkati määruse (EL) nr 576/2013

kohaldamist lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise osas kuni 21. aprillini 2026. Uut

komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2026/131 kohaldatakse alates 22. aprillist 2026 ning see on

tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Veterinaarseaduses

reguleeritakse muu hulgas komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 rakendamiseks

vajalikke nõudeid.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel andis ülevaate kolmandast muudatusettepanekust. Ta selgitas, et sellega

täpsustatakse veterinaarseaduse eelnõu punkti, mis on seotud lemmikloomadega reisimist

reguleeriva ELi õiguse muudatusega. Eelnõu punkt sõnastati algul delegeeritud määruse

kavandi põhjal. Nüüdseks on määrus avaldatud ja sellesse on tehtud parandused, mistõttu

tuleb ka eelnõu täpsustada. Tegemist on tehnilise muudatusega.

3. Muuta eelnõu § 1 punktis 4 kavandatud veterinaarseaduse § 9 punkti 2 ja sõnastada see

järgmiselt:

„2) komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2122 tähenduses, välja arvatud sama määruse

artikli 11 punktides 1 ja 4, artiklis 11a ning artikli 11b lõike 1 punktis c sätestatud juhtudel, kui

pädev asutus on Maksu- ja Tolliamet;“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 9 punktis 2 parandatakse viited komisjoni delegeeritud määruse

(EL) 2019/2122 sätetele, sest seaduseelnõu väljatöötamise ajal ei olnud nimetatud delegeeritud

määruse muudatused veel vastu võetud ja avaldatud. Komisjoni delegeeritud määrust (EL)

2019/2122 muudeti komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2026/273, mis avaldati 13. aprillil

2026 (ELT L, 2026/273, 13.04.2026) ja mida kohaldatakse alates 22. aprillist 2026. Avaldatud

tekstis on muudetud sätete numeratsiooni ja seoses sellega on vaja teha täpsustused ka eelnõus.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel märkis, et neljas muudatusettepanek on seotud Riigikogus menetletava

loomakaitseseaduse eelnõuga. Muudatusettepanekuga ühtlustatakse veterinaarseaduse ja

loomakaitseseaduse terminoloogia. Veterinaarseaduse eelnõus kasutatakse varjupaiga mõistet,

kuid loomakaitseseaduse eelnõus on see määratletud laiemalt ning varjupaiga pidaja tegevus

jaguneb kolmeks erinevaks tegevusalaks. Seetõttu täpsustatakse veterinaarseaduse eelnõu

sõnastust, et see oleks kooskõlas loomakaitseseaduse eelnõu terminoloogiaga. 4. Muuta eelnõu § 1 punktis 22 kavandatud veterinaarseaduse § 32 lõiget 5 ja sõnastada

see järgmiselt:

„(5) Käesoleva seaduse § 37 lõigete 2 ja 4 tähenduses omanikuta või loomapidaja juurest lahti

pääsenud loomade (edaspidi hulkuvad loomad) pidamisega tegelev ettevõtja, hulkuvate loomade

7

hoiukodudesse paigutamisega tegelev ettevõtja ning komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2019/2035 artikli 9 punktis b nimetatud tegevusalal tegutsev ettevõtja esitavad andmed enda

ning hulkuvate loomade pidamiseks ettenähtud varjupaigas ja hoiukodus (edaspidi koos

varjupaik) loomakaitseseaduse § 5 lõikes 2 nimetatud ajavahemikul peetava koera, kassi ja

valgetuhkru ning käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud looma kohta loomade registrisse

kandmiseks.“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 32 lõikes 5 täpsustatakse termineid ja viiakse see paremini

kooskõlla loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõus 899 SE

kavandatud muudatustega, mille jõustumine on kavandatud 2027. aasta 1. jaanuaril. Nimetatud

eelnõu 899 SE kohaselt eristatakse kolme tüüpi varjupaiku. Esimene varjupaiga tüüp on

traditsiooniline ehitisega ehk hoone või rajatisega varjupaik. Teine varjupaiga tüüp on selline

varjupaik, kus tegeletakse hulkuvate loomade hoiukodudesse paigutamisega. Kolmas varjupaiga

tüüp on selline varjupaik, kus tegeletakse koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki

viimisega ehk tegutsetakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 9 punktis b

nimetatud tegevusalal. Seetõttu on vaja ühese arusaadavuse tagamiseks käesolevas eelnõus

täpsustada, et kõikides eelnimetatud erinevates varjupaikades tegutsevad ettevõtjad peavad

esitama andmed enda ning varjupaigas või hoiukodus peetavate loomade kohta loomade

registrisse kandmiseks.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel tutvustas viiendat muudatusettepanekut, mis on seotud lemmikloomadega

reisimist käsitleva ELi õiguse ülevõtmisega. Muudatusettepanekuga lisatakse

veterinaarseadusesse viited ELi õigusaktidele, mis reguleerivad lemmikloomapassi

väljaandmist ja täitmist. Kehtiva korra kohaselt võivad lemmikloomapassi väljastada

kutsetegevusloaga veterinaararstid ning seda praktikat jätkatakse. Samuti lisatakse lõige, mis

selgitab, keda käsitatakse õigusaktides volitatud veterinaararstina. Seadusega antakse

lemmikloomapassi väljastamise õigus kõigile kutsetegevusloaga veterinaararstidele, et vältida

segadust veterinaarseaduses kasutatava volitatud veterinaararsti mõistega. 5. Teha eelnõus järgmised muudatused:

5.1. Täiendada eelnõu § 1 punktidega 25 ja 26, muutes järgnevate punktide numeratsiooni,

järgmises sõnastuses:

„25) paragrahvi 33 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Veterinaararst väljastab nõuetekohaselt täidetud komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2026/131 artikli 11 lõikes 1 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71 lõikes

1 nimetatud identifitseerimisdokumendi (edaspidi lemmikloomapass) koera, kassi või

valgetuhkru pidajale komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71a kohaselt.“;“.

26) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud veterinaararst on lemmikloomapassi väljastamise

ülesande täitmisel volitatud veterinaararst komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli

2 punkti 1 alapunkti a tähenduses. Veterinaararstil on õigus lemmikloomapassi väljastada tema

kutsetegevuse loa kehtivuse ajal.“;“.

Selgitus: Veterinaarseaduse § 33 lõikes 6 täpsustatakse lemmikloomapassi väljastamise

nõudeid. Viide kehtetule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 576/2013 asendatakse

viidetega kehtivatele määrustele:

1) komisjoni delegeeritud määrusele (EL) 2026/131, mida kohaldatakse alates 22. aprillist 2026,

ja

8

2) komisjoni delegeeritud määrusele (EL) 2019/2035, milles tehtud muudatusi kohaldatakse

samuti alates 22. aprillist 2026. Täpsustatud sõnastuse kohaselt täidab veterinaararst

nõuetekohaselt ära komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 11 lõikes 1 ja

komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71 lõikes 1 nimetatud

identifitseerimisdokumendi (edaspidi lemmikloomapass) ja väljastab selle koera, kassi või

valgetuhkru pidajale, kelleks võib olla koeri, kasse ja valgetuhkruid pidav ettevõtja või

lemmikloomaomanik, komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71a kohaselt.

Veterinaarseaduse § 33 lõikes 6¹ täpsustatakse, et veterinaararst, kellel on lemmikloomapassi

väljastamise ülesanne, on selle ülesande täitmisel volitatud veterinaararst komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 2 punkti 1 alapunkti a tähenduses. Samuti

täpsustatakse lemmikloomapassi väljastamise õiguse ajalist ulatust ning nähakse ette, et

veterinaararstil on õigus lemmikloomapassi väljastada tema kutsetegevuse loa kehtivuse ajal.

Lemmikloomapassi väljastamise õigus on siiani olnud veterinaarseaduse alusel

veterinaararstidele antud ja tegu on rutiinse tegevusega veterinaarpraksises. Oluline on jätkata

ettevõtjatest koera, kassi või valgetuhkru pidajatele ja lemmikloomapidajatele

lemmikloomapasside väljastamisega viisil, mis oleks kättesaadav ja ei raskendaks

lemmikloomapassi saamise protsessi. Seega on oluline jätkata kehtiva praktikaga, mille kohaselt

kõigil kutsetegevusluba omavatel veterinaararstidel on õigus lemmikloomapassi väljastada.

Täpsustused muudavad selgemini arusaadavaks, et lemmikloomapassi väljastamine on

seadusega veterinaararstile antud kutsealane ülesanne, mille täitmist kontrollitakse

kutsetegevuse loa ja järelevalve kaudu. Tegemist ei ole konkreetse haldusülesande individuaalse

volitamisega nagu on reguleeritud veterinaarseaduse §-s 78.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel märkis, et kuues muudatusettepanek on samuti seotud lemmikloomadega

reisimisega ning sellega täpsustatakse numeratsiooni. Kuna eelmise muudatusettepanekuga

lisatakse lõige 61, tuleb muuta sellele järgneva lõike numeratsiooni.

6. Muuta eelnõu § 1 punkti 25 (uue numeratsiooni järgi punkti 27) ja sõnastada see

järgmiselt:

„27) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 62 järgmises sõnastuses:

„(62) Veterinaararst lisab lemmikloomapassi väljastamisel oma allkirjale kutsetegevuse loa

numbri ning kannab lemmikloomapassiga seotud andmed loomade registrisse käesolevas

seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud korras.“;“

Selgitus: Kuna eelmise muudatusettepaneku kohaselt lisandus veterinaarseadusesse § 33 lõige

61, siis eelnõu § 1 punktis 25 (uue numeratsiooni järgi punktis 28) tuleb parandada täiendava

lõike numbrit, milleks on uue numeratsiooni järgi § 33 lõige 62.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel andis ülevaate seitsmendast muudatusettepanekust. Ta märkis, et ka see

ettepanek on seotud lemmikloomadega reisimise ja ELi õiguse ülevõtmisega. Ettepanekuga

täpsustatakse, milliseid andmeid peab veterinaararst ELi lemmikloomapassi väljaandmisel ja

täitmisel säilitama. Andmete säilitamise kohustus kehtib veterinaararstidele ka praegu. Nõuet

leevendatakse osaliselt: edaspidi ei pea passi väljastanud veterinaararst säilitama enda

andmeid. See kohustus tuleneb juba veterinaarseaduse rakendusaktist. Üldiselt jätkatakse

9

senise praktikaga. Lisandub ELi õigusaktis nimetatud punkt i, mille kohaselt tuleb säilitada

ka passi väljaandmise kuupäev.

7. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 26 (muudetud tekstis punkt 28), muutes järgnevate

punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„28) paragrahvi 33 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Lemmikloomapassi väljastav veterinaararst säilitab komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2019/2035 artikli 71 lõikes 3 ning V lisa punktides a–f ja i nimetatud andmeid vähemalt kümme

aastat lemmikloomapassi väljastamisest arvates.“;“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 33 lõikes 7 parandatakse viited kehtetule Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusele (EL) nr 576/2013 ning need asendatakse viidetega komisjoni delegeeritud

määruse (EL) 2019/2035 sätetele, mida kohaldatakse alates 22. aprillist 2026. Sel viisil

sätestatakse lemmikloomapasse väljastavale veterinaararstile täpsustatud nõuded andmete

säilitamise kohta. Võrreldes kehtivate nõuetega on uue sõnastuse puhul täiendatud säilitatavate

andmete koosseisu andmetega lemmikloomapassi väljastamise kuupäeva kohta (määruse (EL)

2019/2035 V lisa punkt i). Täiendus on seotud loodavasse riigi lemmikloomaregistrisse

esitatavate andmetega. Nimelt on vaja alates 1. juunist 2027 väljastatud lemmikloomapasside

kohta esitada andmed ka nimetatud registrisse. Andmete õigsuses veendumiseks on oluline, et

registrisse esitatud andmete kohta säilitab veterinaararst andmed ka enda arvestuses.

Säilitatavate andmete koosseisust on välja jäetud ettevõtja või lemmikloomaomaniku allkirja

säilitamise nõue (määruse (EL) 2019/2035 V lisa punkt h). Ettevõtjast loomapidaja või

lemmikloomaomaniku muid andmeid (nimi ja kontaktandmed) peab veterinaararst endiselt

säilitama. Säilitatavate andmete hulgast on välja jäetud passi väljastanud või täitnud

veterinaararsti nimi, kontaktandmed ja allkiri (määruse (EL) 2019/2035 V lisa punkt g), sest

veterinaararstil on juba kohustus pidada enda väljastatud lemmikloomapasside kohta arvestust

veterinaarteenuse osutamise kohta peetava arvestuse hulgas. Muudatused on kooskõlas

komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 71a lõike 3 nõuetega, mille kohaselt

artikli 71 lõikes 1 osutatud passi väljastamisel säilitavad lõikes 1 osutatud veterinaararstid

artikli 71 lõikes 3 ja V lisa punktides a–f osutatud teavet pädeva asutuse määratud

miinimumperioodi jooksul, mis ei ole lühem kui kolm aastat.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel selgitas, et lemmikloomaregistri andmete usaldusväärsuse tagamiseks kavandati

esialgu, et loomapidaja saab esitada andmeid sünnikuupäeva või teises riigis registreeritud

ettevõtja tunnuse alusel. Veterinaarseaduse kohaselt peab loomapidaja olema registreeritud

rahvastikuregistri andmete põhjal. Seetõttu jäetakse sünnikuupäev välja ning selle alusel

registreerida enam ei saa. Registreerimiseks on vaja Eesti isikukoodi, mille saab

rahvastikuregistrisse kantud isik. Sama põhimõte kehtib äriregistri puhul: juriidiliste isikute ja

füüsilisest isikust ettevõtjate andmed saadakse äriregistrist. Nii välditakse ebausaldusväärsete

andmete esitamist ning kasutatakse riigi andmekogudesse kantud andmeid.

8. Teha eelnõus järgmised muudatused:

8.1. Muuta eelnõu § 1 punkti 32 (uue numeratsiooni järgi punktis 35) sõnastust ja jätta

kavandatud veterinaarseaduse § 35 lõike 1 punktist 7 välja sõnad „või selle puudumise korral

sünniaeg“.

8.2. Muuta eelnõu § 1 punkti 32 (uue numeratsiooni järgi punkti 35) sõnastust ja jätta

kavandatud veterinaarseaduse § 35 lõike 1 punktist 8 välja sõnad „või selle puudumise korral

asjakohane identifitseerimistunnus“.

10

Selgitus: Veterinaarseaduse § 35 lõike 1 punktis 7 ja 8 täpsustatakse loomade registrisse

kantavate andmete koosseisu ning koosseisust jäetakse välja füüsilisest isikust

lemmikloomapidaja puhul isikukoodi puudumise korral sünniaeg ning juriidilisest isikust ja

füüsilisest isikust ettevõtjast loomapidaja puhul registrikoodi puudumise korral asjakohane

identifitseerimistunnus. Lähtudes veterinaarseaduse § 32 lõikest 2 (eelnõu § 1 punkt 22, uue

numeratsiooni järgi punkt 23), on kavandatavas loomade registris lemmiklooma registreerimise

kohustus seotud isiku elama asumisega Eestis ning enda elukoha andmete registreerimisega

rahvastikuregistris ja sellisel puhul saab füüsiline isik Eesti isikukoodi. Sünniaja andmete alusel

loomapidaja andmete registreerimist ei ole planeeritud. Juriidiliste isikute ja füüsilisest isikust

ettevõtjate puhul ei ole kavandatavas loomade registris planeeritud muud võimalust kui

äriregistrist andmete pärimine, sest äriregister juba koondab kõigi Eestis registreeritud

juriidiliste isikute ja füüsilisest isikust ettevõtjate andmeid.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel märkis, et ka üheksas muudatusettepanek käsitleb lemmikloomadega reisimist

ja ELi õiguse ülevõtmist. Lisaks parandatakse viiteid õigusaktidele. Muudatus puudutab

piiripunkte, kust võib siseneda lemmikloomaga kolmandast riigist Euroopa Liitu. Lisaks on

kehtestatud eritingimused teenistuskoerte (nt sõjaväe- ja pommikoerte) Eestisse toomiseks

kolmandast riigist või Euroopa Liidu liikmesriigist. Kriisiolukorras saab nende puhul

rakendada lihtsustatud korda. Selleks tuleb taotleda PTA-lt luba ja esitada vajalikud tõendid.

PTA kontrollib loomade dokumentide nõuetekohasust ning korraldab menetluse oma korra

järgi. 9. Täiendada eelnõu § 1 punktidega 36 ja 37 (muudetud tekstis punktid 39 ja 40), muutes

järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„39) paragrahvi 46 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine Eestisse väljaspool Euroopa Liidu

tolliterritooriumi asuvast riigist ja territooriumilt, mida ei ole nimetatud komisjoni delegeeritud

määruse (EL) 2026/131 artikli 17 lõike 1 punktis a või artiklis 28 osutatud loetelus, toimub

riigipiiri seaduse alusel Euroopa Liidu välispiiril asuva rahvusvaheliseks liikluseks, sealhulgas

reisijatele, avatud piiripunkti kaudu.

(2) Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artiklis 9 nimetatud lemmikloomade

mittekaubanduslik liikumine Eestisse on lubatud sama määruse artikli 9 punktides a ja b

sätestatud tingimustel.“;

40) paragrahvi 46 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punktis b nimetatud

lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine Eestisse on lubatud sama punkti alapunktides i ja ii

sätestatud tingimustel.

(4) Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punkti b alapunktis i nimetatud isik

või üksus esitab samas alapunktis nimetatud loa saamiseks taotluse Põllumajandus- ja

Toiduametile.“;“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 46 lõigetes 1 ja 2 täpsustatakse lemmikloomade

mittekaubandusliku liikumise tingimusi ning parandatakse viited kehtetule Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määrusele (EL) nr 576/2013. Nimetatud viited asendatakse viidetega komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2026/131 sätetele, mida kohaldatakse alates 22. aprillist 2026.

Täpsustatud § 46 lõike 1 sõnastuse kohaselt toimub lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine

Eestisse väljaspool Euroopa Liidu tolliterritooriumi asuvast riigist ja territooriumilt, mida ei ole

nimetatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 17 lõike 1 punktis a või artiklis

28 osutatud loetelus, riigipiiri seaduse alusel Euroopa Liidu välispiiril asuva rahvusvaheliseks

11

liikluseks, sealhulgas reisijatele, avatud piiripunkti kaudu. See tähendab, et kassid, koerad,

valgetuhkrud ja lemmiklinnud, kes liiguvad Eestisse samaväärse staatusega ühendusevälistest

riikidest (nt AD, CH, FO, GI, GL, IS, LI, MC, SM, VA) võivad siseneda igalt poolt, mitte ainult

riigipiiri seaduse alusel Euroopa Liidu välispiiril asuva rahvusvaheliseks liikluseks, sealhulgas

reisijatele, avatud piiripunkti kaudu. Veterinaarseaduse § 46 lõikes 2 parandatakse viited

kehtetule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 576/2013 ning uues sõnastuses

sätestatakse erisus noorte lemmikloomade puhul, mis on sarnaselt reguleeritud kehtivas

veterinaarseaduses. Nähakse ette, et komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artiklis 9

nimetatud lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine Eestisse on lubatud sama määruse artikli

9 punktides a ja b sätestatud tingimustel. Veterinaarseaduse § 46 lõikes 3 sätestatakse

täiendavalt erisus uue komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punktis b

sätestatud korra rakendamiseks. Võrreldes kehtiva veterinaarseadusega on selline erisus uus.

Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punktis b on sätestatud eritingimused

juhuks, kui lemmikloomadena peetavaid koeri toovad sõjaväelased, õiguskaitseasutuste töötajad

või otsingu- ja päästemeeskonnad mis tahes kolmandast riigist või territooriumilt. Sellisel juhul

peab lemmikloomaomanik, vastutav isik või vastutav üksus taotlema luba selle liikmesriigi

pädevalt asutuselt, kus loom siseneb Euroopa Liitu. Veterinaarseaduse § 46 täiendatakse lõikega

4, milles nähakse ette, et komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2026/131 artikli 15 punkti b

alapunktis i nimetatud isik või üksus esitab samas alapunktis nimetatud loa saamiseks taotluse

Põllumajandus- ja Toiduametile. Kõnealune koer peab läbima dokumentide kontrolli ja

identsuskontrolli Põllumajandus- ja Toiduameti antud loas määratud kohas ja sätestatud korra

kohaselt. Korra nimetatud loa saamiseks kehtestab ja teeb teatavaks Põllumajandus- ja

Toiduamet. Veterinaarseadusega seda ei kehtestata.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel andis ülevaate kümnendast muudatusettepanekust. Ta märkis, et ka see

ettepanek on seotud ELi õiguse ja lemmikloomadega reisimisega. Muudatus puudutab

eelkõige koertele, kassidele ja valgetuhkrutele paigaldatavaid mikrokiipe. Alates 1. jaanuarist

2028 tuleb nimetatud lemmikloomadele paigaldada riigikoodiga mikrokiip. Muudatuse

eesmärk on vältida olukorda, kus loom kiibistatakse pärast 1. jaanuari 2028 riigikoodita

kiibiga ning tuleb hiljem näiteks välismaale kolimisel lemmikloomapassi saamiseks uuesti

kiibistada. Seetõttu peavad alates sellest kuupäevast kõigi koerte, kasside ja valgetuhkrute

kiibid sisaldama riigikoodi ning vastama lemmikloomapassi väljastamise nõuetele.

Urmas Kruuse küsis, kas PTA kiidab heaks teatud tüüpi mikrokiibid. Ta märkis, et

komisjonis peeti oluliseks kiipide valikuvõimalust. Heakskiidetud kiipe ja nende tootjaid peab

olema mitu, et vältida monopoli tekkimist ning säilitada hinnakonkurents. Siiski peavad kõik

kiibid vastama seaduses sätestatud nõuetele.

Kadri Kabel selgitas, et PTA soovis õigusaktist tulenevat tuge võimalike probleemide ja

vaidluste vältimiseks. Ta kinnitas, et seadus ei näe ette konkurentsipiiranguid ega soosi

monopoli. Kõigil mikrokiipide maaletoojatel on võimalik lasta oma kiibid heaks kiita ning

müüa neid veterinaararstidele ja kliinikutele. Mikrokiipide turustajatele piiranguid ei

kehtestata.

10. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 41 (muudetud tekstis punkt 46), muutes järgnevate

punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„46) paragrahvi 111 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõigetega 2 ja 3

järgmises sõnastuses:

12

„(2) Enne 2028. aasta 1. jaanuari kehtinud nõuetele vastava ning Põllumajandus- ja Toiduameti

heaks kiidetud mikrokiibi võib koerale, kassile ja valgetuhkrule paigaldada kuni 2027. aasta 31.

detsembrini.

(3) Alates 2028. aasta 1. jaanuarist võib koerale, kassile ja valgetuhkrule paigaldada üksnes

sellise Põllumajandus- ja Toiduameti heaks kiidetud mikrokiibi, mille identifitseerimiskood

vastab komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 70a punkti b alapunktis ii

sätestatud nõuetele.“;“

Selgitus: Veterinaarseaduse § 111 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse kahe

üleminekusättega, mis tagavad kooskõlas komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 6 (7)

artikli 70a punkti b alapunktis ii sätestatud uute nõuetega sujuva ülemineku riigikoodiga

mikrokiipide kasutamisele koera, kassi ja valgetuhkru puhul. Komisjoni delegeeritud määruse

(EL) 2019/2035 artikli 70a punkti b alapunktis ii sätestatud nõuete kohaselt peavad peetavate

koerte, kasside ja valgetuhkrute identifitseerimiseks kasutatavad süstitavad transponderid (ehk

mikrokiibid) näitama individuaalset, kordumatut identifitseerimiskoodi, mida ei saa ümber

programmeerida ja mis alates 1. jaanuarist 2028 algab riigikoodiga vastavalt ISO standardile

3166, viidates riigile, kus peetavad koerad, kassid ja valgetuhkrud algselt identifitseeriti. See

tähendab, et enne 2028. aasta 1. jaanuari kehtinud nõuetele vastava ning Põllumajandus- ja

Toiduameti heaks kiidetud mikrokiibi võib koerale, kassile ja valgetuhkrule paigaldada kuni

2027. aasta 31. detsembrini. Kuid alates 2028. aasta 1. jaanuarist võib koerale, kassile ja

valgetuhkrule paigaldada üksnes sellise Põllumajandus- ja Toiduameti heaks kiidetud

mikrokiibi, mille identifitseerimiskood vastab komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035

artikli 70a punkti b alapunktis ii sätestatud nõuetele. Üleminekusätete lisamine tagab, et 2028.

aasta 1. jaanuarist alates on iga koer, kass ja valgetuhkur märgistatud sellise mikrokiibiga, mis

võimaldab väljastada ettevõtjast koera, kassi ja valgetuhkru pidajale või lemmikloomapidajale

lemmikloomapassi, ilma loomale uut mikrokiipi paigaldamata. Kuigi alates 1. jaanuarist 2028

kohalduv riigikoodiga mikrokiipide kasutamise nõue on seotud lemmikloomapassi väljastamise

nõudega, laiendatakse üleminekusätetega sellise mikrokiibi kasutamise nõuet kõigi koerte,

kasside ja valgetuhkrute identifitseerimisel ka siis, kui loomale ei väljastata mikrokiibi

paigaldamise ajal lemmikloomapassi. Kuna nimetatud liiki loomadega EL liikmesriikide

vaheliseks liikumiseks on vajalik lemmikloomapass ning vajadus selle dokumendi saamiseks võib

loomapidajal tekkida looma eluea vältel, on nii looma enda kui loomapidaja huvides, et loom

märgistatakse kohe sellise mikrokiibiga, mis võimaldab ilma täiendava nõuetekohase kiibi

paigaldamiseta väljastada loomale lemmikloomapassi. Kui mikrokiip on loomale paigaldatud

hiljemalt 31. detsembril 2027, on võimalik lemmikloomapassi väljastada ilma, et loomal oleks

paigaldatud riigikoodiga mikrokiip. Tänu loodavale riigi lemmikloomaregistrile, kuhu

märgitakse mikrokiibi paigaldamise kuupäev, on võimalik veterinaararstidel kontrollida, millisel

kuupäeval on koerale, kassile või valgetuhkrule mikrokiip paigaldatud ning tänu sellele on neil

võimalik veenduda, et nad täidavad neile kehtestatud nõudeid lemmikloomapassi väljastades.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel märkis, et üheteistkümnes muudatusettepanek on seotud loomakaitseseaduse

eelnõuga ning sellega täpsustatakse varjupaiga mõistet. Lisaks täpsustatakse

riigilõivuvabastust. Mittetulundusühingust varjupaik on looma esmasel registreerimisel

riigilõivust vabastatud. Vabastus kehtib ka juhul, kui varjupaik võtab looma üle teiselt

loomapidajalt. Seega ei pea varjupaik tasuma riigilõivu ka loomapidaja vahetumise tõttu

registriandmete muutmise eest. Kuna see ei tulnud senisest sõnastusest piisavalt selgelt välja,

lisati vastav täpsustus.

13

11. Muuta eelnõu § 4 punktis 1 kavandatud riigilõivuseaduse § 514 lõiget 2 ja sõnastada see

järgmiselt:

„(2) Veterinaarseaduse § 37 lõigete 2 ja 4 tähenduses omanikuta või loomapidaja juurest lahti

pääsenud loomade pidamisega tegelev mittetulundusühing, nende loomade hoiukodudesse

paigutamisega tegelev mittetulundusühing ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035

artikli 9 punktis b nimetatud tegevusalal tegutsev mittetulundusühing on loomade registris

mikrokiibiga märgistatud koera, kassi, valgetuhkru ja veterinaarseaduse § 32 lõikes 3 nimetatud

lemmiklooma registreerimise eest ning loomapidaja või lemmikloomapidaja vahetumise korral

andmete muutmise eest riigilõivu tasumisest vabastatud.“

Selgitus: Riigilõivuseaduse § 514 lõikes 2 täpsustatakse riigilõivu tasumisest vabastamist

käsitlevat sätet. Kooskõlas loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõus

899 SE kasutatava terminoloogiaga täpsustatakse, et kõnealuse riigilõivu tasumisest vabastamist

kohaldatakse nii hulkuvate loomade pidamisega tegeleva mittetulundusühingu, hulkuvate

loomade hoiukodudesse paigutamisega tegeleva mittetulundusühingu kui ka komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 9 punktis b nimetatud tegevusalal tegutseva

mittetulundusühingu suhtes. Muudatus on seotud asjaoluga, et eelnõu 899 SE kohaselt

eristatakse kolme tüüpi varjupaiku. Lisaks täpsustatakse, et riigilõivu tasumisest vabastus kehtib

nii lemmiklooma registreerimise toimingu kui loomapidaja või lemmikloomapidaja vahetumise

korral andmete muutmise toimingu korral. On oluline, et mittetulundusühingutest varjupaigad

oleksid riigilõivu tasumisest vabastatud nii loomade esmakordsel registreerimisel kui ka

loomapidaja vahetumise registreerimisel juhul, kui mittetulundusühingust varjupaik saab

loomapidajaks. Selline olukord võib esineda juhul, kui isik loovutab oma peetava ja juba

registreeritud looma varjupaigale. Kuna mittetulundusühingutest varjupaigad tegutsevad suures

osas annetustest ja osaliselt ka avalikust rahast (kohalike omavalitsuste lepingupartnerid) ning

nende eesmärk ei ole tulu teenimine, on asjakohane vabastada nad riigilõivu tasumisest.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Kadri Kabel selgitas kaheteistkümnendat muudatusettepanekut. Ta märkis, et ettepanekuga

parandatakse viiteid eelnõu punktidele, mis jõustuvad 1. juunil 2027 ja käsitlevad

lemmikloomade kiibistamist ning registreerimist. 12. Muuta eelnõu § 7 lõiget 2 ja sõnastada see järgmiselt:

„(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 3, 13–18, 22–24, 27, 30–38, 47 ja 48 ning §-d 2–6

jõustuvad 2027. aasta 1. juunil.“

Selgitus: Seoses eelnevate muudatusettepanekutega tuleb muuta eelnõu numeratsiooni ja

seetõttu on vaja parandada veterinaarseaduse sätete loetelu, mille jõustumine on eelnõu

kohaselt kavandatud 2027. aasta 1. juunil.

Maaelukomisjon Eelnõu algataja ettepanek

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 4: Anti

Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus Seeme; vastu 0; erapooletuid 0)

Anti Allas küsis, mida katab 12 euro suurune riigilõiv.

Kadri Kabel vastas, et riigilõiv on arvutatud lemmikloomaregistri pidamiskulude katmise

alusel. Riigilõivu arvutuses kasutati avalikke andmeid ja varjupaikadelt saadud teavet

loomapidajate vahetumiste kohta. Samuti arvestati kennelliidu registrisse kantud uute

loomade arvu. Lisaks hinnati, kui palju lemmikloomi tuuakse Eestisse kaubandusliku

14

liikumise kaudu. Aluseks võeti viie aasta andmed, mille põhjal prognoositi ühe aasta

registritoimingute arv. Registri eeldatav hoolduskulu jagati loomade esmase registreerimise ja

loomapidaja vahetumise toimingute arvuga. Tulemuseks saadi ligikaudu 11,5 eurot, mis

ümardati 12 euroni. Prognoosi kohaselt peaks see summa katma täielikult registri kulud.

Seletuskirjas on märgitud, et kui registreerimisprotsess kolme kuni viie aasta jooksul

stabiliseerub, saab tegelike kulude ja toimingute arvu põhjal riigilõivu uuesti üle vaadata ja

vajaduse korral korrigeerida. Oluline on, et riigilõiv ei oleks ebamõistlikult koormav ega

takistaks inimestel lemmikloomi pidada.

Siim Pohlak küsis, mis saab neist loomaomanikest, kes jätavad oma lemmiklooma

registreerimata ega tasu 12 euro suurust riigilõivu.

Kadri Kabel vastas, et PTA teeb lemmikloomade pidamise üle järelevalvet vihjete alusel.

Vihjeid võivad esitada loomakaitseorganisatsioonid ja elanikud, kes märkavad kahtlast

tegevust. Laus- ega riskipõhiseid kontrolle lemmikloomapidajate üle ei kavandata. Rikkumise

tuvastamisel hinnatakse selle raskust ning vajaduse korral tehakse ettekirjutus koos sunniraha

hoiatuse ja rikkumise kõrvaldamise tähtajaga. PTA-l ei ole kavas järelevalvet senisest

rangemaks muuta. Oluline on anda inimestele aega uue nõudega harjumiseks. Seetõttu

kohaldub juba praegu peetavate lemmikloomade kiibistamise kohustus 1. jaanuarist 2029,

mitte 1. juunist 2027.

Anti Allas märkis, et kiibistamisest on kasu siis, kui seda tehakse võimalikult laialdaselt.

Probleeme ja ühiskonnale kulusid põhjustavad eelkõige need loomaomanikud, kes nõudeid ei

täida. Ta tundis huvi sunniraha rakendamise vastu.

Katrin Tuula selgitas, et PTA rakendab järelevalvemeetmeid järk-järgult. Esmalt tehakse

ettekirjutus, millega kaasneb tavaliselt ka sunniraha hoiatus. Sunniraha rakendamisel

lähtutakse asendustäitmise ja sunniraha seadusest. Loomakaitseseadus võimaldab

jälgitavusnõuete rikkumise eest määrata ka trahvi, kuid trahvimine ei ole esimene meede.

Esmalt püütakse rikkumine kõrvaldada võimalikult leebel viisil.

Urmas Kruuse märkis, et eelnõuga tehakse oluline muudatus: kohalike omavalitsuste

erinevad registrid korrastatakse ja ühildatakse. See võimaldab tuvastada loomi ka riikide

vahel. Ta rõhutas, et eesmärk ei ole karistamine, vaid kultuurimuutus ja loomade heaolu

parandamine. PTA ei hakka tegema lauskontrolle, vaid reageerib vihjetele ja konkreetsetele

juhtumitele ning saab vajaduse korral kaasata kohaliku omavalitsuse ja politsei.

Siim Pohlak kirjeldas olukorda, kus loomaomanikul võib olla mitu kassi, kellel sünnivad

pojad. Ta märkis, et inimesel võib tekkida märkimisväärne kiibistamise ja registreerimise

kulu. Ta oli seisukohal, et selliseid praktilisi olukordi ei ole eelnõu raames piisavalt läbi

mõeldud. See võib tekitada ühiskonnas pahameelt.

Kadri Kabel nõustus eelkirjeldatud olukorraga, kuid selle lahendamiseks rakendavad PTA ja

kohalikud omavalitsused juba praegu praktilisi meetmeid koostöös

loomakaitseorganisatsioonidega. Vajaduse korral saavad annetustel tegutsevad varjupaigad ja

organisatsioonid aidata loomaomanikke, kes ei suuda katta loomade ravi-, kiibistamis- või

registreerimiskulusid. Ta lisas, et kiibistamine ja registreerimine peaks vähendama

varjupaikade ning kohalike omavalitsuste kulusid. Vabanevaid vahendeid saaks kasutada

kehvemas majanduslikus olukorras loomaomanike ja nende kodus elavate loomade

toetamiseks.

Urmas Kruuse märkis, et kui inimene võtab endale üle jõu käiva arvu lemmikloomi, vajab ta

eelkõige nõustamist ning loomakaitseorganisatsioonide ja varjupaikade abi.

Anti Allas oli seisukohal, et hulkuvaid ja abivajavaid loomi peaks ühiskonnas olema

võimalikult vähe.

Siim Pohlak oli seisukohal, et eelnõuga ei lahendata eelkirjeldatud probleeme. Ta kahtles, kas

üleriigilise registri loomine ja 12 euro suuruse registreerimistasu kehtestamine on

15

põhjendatud. Ta leidis, et kohalikel omavalitsustel on oma elanike kohta parem ülevaade ja

nad võiksid jätkata registrite pidamist.

Urmas Kruuse märkis, et eelnõuga tuleb riik kohalikele omavalitsustele appi, koondades

registrite haldamise ja vähendades kulusid. Täna kasutavad omavalitsused ja veterinaararstid

erinevaid süsteeme, mistõttu puudub riigil usaldusväärne ülevaade lemmikloomade arvust.

Siim Pohlak leidis, et kui riik soovib üleriigilist registrit luua, ei peaks selle käivitamise kulu

jääma loomaomanike kanda. Tema hinnangul tasuvad lõivu peamiselt kohusetundlikud

loomaomanikud, samal ajal kui nõudeid eiravad inimesed võivad maksmist vältida. Ta jäi

eelnõu suhtes eriarvamusele.

Anti Allas uuris, kui palju maksab mikrokiibi paigaldamine.

Kadri Kabel vastas, et mikrokiibi paigaldamine veterinaararsti juures maksab ligikaudu

10–15 eurot ning üldjuhul sama palju ka registreerimine. Omanik saab lemmiklooma

registreerida ka ise, siis on see tasuta. Eesti Loomaarstide Koja registris maksab

registreerimine 25 eurot. Lisaks tuleb arvestada veterinaararsti visiiditasuga, mis sõltub

kliinikust.

Urmas Kruuse märkis, et ühiskond peab jõudma arusaamani, et lemmiklooma võtmisega

kaasneb vastutus, sh ka teatud kulud.

Marin Daniel lisas, et üleriigilise registri üks eesmärk on võimaldada kaduma läinud

lemmikloomi tuvastada sõltumata sellest, millise kohaliku omavalitsuse territooriumil nad

leitakse. Kohalike registrite puhul ei pruugi ühes omavalitsuses registreeritud loom olla teises

omavalitsuses tuvastatav. Seetõttu on üleriigilise registri loomine oluline.

Urmas Kruuse küsis, miks tuleb lemmikloomana registreerida ka valgetuhkur.

Kadri Kabel vastas, et valgetuhkur kuulub kohustuslikult registreeritavate liikide hulka

seetõttu, et looma marutaudivastane vaktsineerimine on kohustuslik. Registriandmete põhjal

saab hinnata valgetuhkrute arvu ja vaktsineerimiskohustuse täitmist.

Anti Allas tundis huvi Vabariigi Valitsuse algatatud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse

muutmise seaduse eelnõu 899 SE vastu ja soovis esitada selle kohta küsimusi. Ta märkis, et

eelnõu arutelude käigus on tekkinud kahtlus, et hoiukodudes koheldakse loomi mitte

nõuetekohaselt. Ta tundis huvi hoiukodudele kavandatava loakohustuse vastu.

Kadri Kabel vastas, et loakohustus kehtib üksnes varjupaikadele. Varjupaik peab arvestust

oma hoiukodude asukoha, arvu ja seal peetavate loomade üle.

Katrin Tuula lisas, et hoiukodudele endile majandustegevuse nõudeid ei kehtestata.

Tegevusluba peab olema hoiukodude kaudu tegutseval varjupaigapidajal.

Anti Allas küsis, kas tegevusluba peavad taotlema üksnes mitme hoiukodu kaudu tegutsevad

varjupaigapidajad. Ta soovis teada, kui palju probleeme on esinenud hoiukodude kaudu

tegutsevate ettevõtjatega.

Urmas Kruuse märkis, et küsimus ei puuduta üksnes tegevuse nõuetekohasust, vaid ka

hoiukodude arvu ja loomapidamistingimuste sobivust, aga ka haiguste ning taudide leviku

tõkestamist. Vaidlusi on tekitanud kindla veterinaararsti nõue. Nõuet on tõlgendatud nii, et

varjupaigal peaks olema üks kindel veterinaararst, kuid tegelikult see nii ei ole ning

varjupaik/hoiukodu võib kasutada ka teiste veterinaararstide teenuseid. Täna ei täideta

teavitamiskohustust, mistõttu puudub ülevaade varjupaikadest. Selline ülevaade on vajalik

eelkõige haiguste võimaliku leviku tõkestamiseks. Samuti on väidetud, et loomi võidakse

eutaneerida enne ettenähtud tähtaja möödumist, kuid statistika seda väidet ei kinnita.

Anti Allas küsis, kas ja kui palju on olnud hoiukodudega probleeme.

Kadri Kabel vastas, et ta ei ole eelnõuga 899 SE otseselt tegelenud, kuid riigil puudub praegu

täielik ülevaade organisatsioonidest, kes pakuvad lemmikloomadele varjupaika. Seetõttu

puudub ka teave selle kohta, kas, kui palju ja milliseid probleeme on esinenud. PTA teeb

kontrolle vihje alusel.

16

Anti Allas kahtles, kas tegevusloa nõue aitab seda olukorda parandada.

Kadri Kabel selgitas, et tegevusloa nõue on seotud ka veterinaarseaduse ja kavandatava

lemmikloomaregistriga. Alates registri kasutuselevõtust 1. juunil saavad sellele juurdepääsu

tegevusloaga varjupaigad. Ka hoiukodude võrgustiku kaudu tegutsev varjupaik peab

veterinaarseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks taotlema tegevusloa. Varjupaigast uuele

omanikule antav koer, kass või valgetuhkur peab olema kiibistatud ning loomapidaja

vahetumine tuleb kajastada registris. See motiveerib varjupaiku tegevusluba taotlema ja tagab

nende tegevuse vastavuse veterinaarseaduse nõuetele. Ta lisas, et PTA praktikas määratakse

sunniraha üldjuhul veidi suuremas summas kui nõuete täitmise kulu, et rikkumise

kõrvaldamine oleks soodsam kui sunniraha tasumine. Sunniraha peab siiski olema

proportsionaalne. Loomakaitseseaduse rakendusaktiga kavandatakse ka nõue, et varjupaigast

uuele omanikule antav loom oleks üldjuhul steriliseeritud, et vähendada soovimatute

pesakondade arvu.

Anti Allase sõnul tuleks eelnõu 899 SE võtta ajutiselt menetlusest tagasi, et tekkinud

küsimused põhjalikult läbi arutada. Ta leidis, et enne täiskogus menetluse jätkamist tuleks ära

kuulata erinevad osapooled. Tema hinnangul ei pruugi juba nõudeid täitvate

varjupaigapidajate puhul olla põhjendatud kohustus määrata kindel vastutav veterinaararst,

millega kaasnevad püsikulud. Ta pidas ebaõiglaseks lisakohustuste panemist nõuetekohaselt

tegutsevatele ja ühiskonda panustavatele hoiukodudele. Nõudeid rikkuvate pidajate suhtes

tuleks rakendada järelevalvemeetmeid ja sanktsioone, kuid korralikult tegutsevaid

hoiukodusid ei tohiks põhjendamatult koormata. Ta lisas, et mitmed temale teada olevad

hoiukodud teevad väga head tööd ning nende tegevuses ei ole probleeme esinenud.

Urmas Kruuse juhtis tähelepanu, et eelnõu 899 SE aruteludes on kujunenud kaks erinevat

poolt: Eestimaa Loomakaitse Liit ja Eesti Loomakaitse Selts. Ta märkis, et Eesti Loomakaitse

Selts on eelnõu lahendusi toetanud. Eelnõu menetluse raames on toimunud kaks

kaasamisistungit. Eestimaa Loomakaitse Liit ei teavitanud kaasamisistungitest Cats Help

MTÜ-d, kuigi see kuulub liitu.

Anti Allas märkis, et kodutute ja abivajavate loomade suur arv on ühiskonnas oluline

probleem. Ta tõstatas steriliseerimise küsimuse ja märkis, et ministeeriumi ametnikud on

teatud juhtudel seda lahendust toetanud. Tema hinnangul peaks probleemsetes olukordades,

kus loomapidaja ei suuda loomade paljunemist kontrollida, olema võimalik loomi

steriliseerida, et vältida nende arvu jätkuvat kasvu. Ta leidis, et loomakaitseseaduse eesmärk

peaks olema abivajavate loomade arvu vähendamine ning üksnes kiibistamisest selleks ei

piisa. Ta küsis, miks on steriliseerimise teema eelnõu arutelust välja jäetud.

Katrin Tuula vastas, et varjupaikade puhul on rakendusakti kavandis sätestatud, et

varjupaigast uuele omanikule antav loom on üldjuhul steriliseeritud.

Anti Allas leidis, et ära tuleks kuulata mõlemad osapooled ning kutsuda arutelule vähemalt

üks varjupaiga- või hoiukoduteenuse osutaja esindaja. Ta lisas, et osapoolte hinnangul tuleks

astuda täiendavaid samme hulkuvate ja abivajavate loomade arvu vähendamiseks.

Urmas Kruuse märkis, et samalaadseid seisukohti on komisjonile esitanud Eestimaa

Loomakaitse Liit.

Katrin Tuula selgitas teavitamis- ja loakohustuse erinevust. Teavitamiskohustuse korral võib

ettevõtja tegevust alustada enne teate esitamist või kohe pärast selle esitamist. Loakohustuse

puhul kontrollitakse aga enne tegevuse alustamist majandustegevuse nõuete täitmist.

Eelkontroll on vajalik avaliku huvi kaitseks, sest hulkuvate loomade terviseseisund on sageli

teadmata ning nende pidamisega kaasneb loomatervise ja taudide leviku risk. Loakohustus

võimaldab PTA-l enne tegevuse alustamist kontrollida, kas hoiukodude võrgustiku kaudu

tegutseval ettevõtjal on olemas karantiiniruum ja kokkulepe veterinaararstiga, kes nõustab

loomade hoiukodudesse paigutamise tingimuste küsimustes.

Anti Allas nõustus, et varjupaik peab vastama teatud nõuetele, kuid murekohaks on

veterinaararsti kaasamise kohustus, mis muudab tegevuse märkimisväärselt kallimaks.

17

Urmas Kruuse selgitas, et tegemist ei ole varjupaigas alaliselt töötava või palgal oleva

veterinaararstiga.

Anti Allas leidis, et nõuetele vastavust saab kontrollida PTA. Ta nõustus tegevusloa nõudega,

kuid jäi kriitiliseks tegevusloaga kaasneva vastutava veterinaararsti kohustuse suhtes.

Katrin Tuula märkis, et vastutava veterinaararsti olemasolu ei välista teiste veterinaararstide

teenuste kasutamist.

Urmas Kruuse selgitas, et veterinaararst kui ekspert hindab, kas loomade pidamise koht ja

tingimused vastavad peetavate liikide vajadustele ning võimaldavad karantiinimeetmete abil

tõkestada taudide levikut.

Anti Allas oli seisukohal, et ettevõtja saaks tegevusloa saamiseks tellida veterinaararstilt

nõustamise või eksperdihinnangu ning PTA kontrolliks nõuete täitmist. Tema hinnangul võib

kindla veterinaararsti vastutus olla varjupaigale kulukas.

Kadri Kabel vastas, et veterinaararsti ülesanne ei ole varjupaigas pidevalt viibida ega

igapäevase tegevuse eest vastutada, vaid täita tugifunktsiooni: hinnata konkreetse varjupaiga

riske ja nõustada varjupaigapidajat nende maandamisel. Veterinaararsti kaasamine on oluline

ka bioturvalisuse kava koostamisel, et riskid ja nende maandamise meetmed oleksid

kirjalikult fikseeritud ning töötajatele ja hoiukodude pidajatele kättesaadavad. Tema hinnangul

ei pruugi sellise nõustamise kulu oluliselt erineda ühekordse eksperdihinnangu tellimise

kulust.

Anti Allas märkis, et veterinaararst võtab endale vastutuse, mis tema hinnangul on pidev ja

eeldab, et nõuded oleksid täidetud iga päev.

Urmas Kruuse selgitas, et komisjoni varasemal istungil kirjeldati veterinaararsti ülesandena

hinnata konkreetse hoiukoha ruume, loomade arvu ja pidamistingimusi. Selleks on vaja

veterinaarvaldkonna asjatundjat. Kui seaduse rakendamisel ilmnevad praktilised kitsaskohad,

saab seadusandja neile hiljem seaduse muutmisega reageerida.

Anti Allas väljendas muret, et nõuete kehtestamise järel võib hoiukodude arv väheneda, kuigi

nende eesmärk on aidata loomadel jõuda püsivatesse kodudesse. Ta nõustus, et

pidamistingimused peavad vastama nõuetele, kuid varjupaigal ei peaks olema ühte vastutavat

veterinaararsti, sest sellega kaasnevad kulud.

Kadri Kabel märkis, et loomade tervise hindamise pädevus on veterinaararstil.

Anti Allas nõustus tegevusloa nõudega, kuid mitte kindla veterinaararsti kohustusega.

Urmas Kruuse küsis, kes hindaks sellisel juhul bioturvalisust.

Anti Allas leidis, et eristada tuleb ühekordset ekspertiisi konkreetse nõude täitmise

hindamiseks ja veterinaararsti pidevat vastutust.

Urmas Kruuse selgitas, et veterinaararst ei pea olema varjupaigas alaliselt tööl. Loomade

ravimiseks võib kasutada erinevaid veterinaararste, kuid hoiukoha ruumid, loomade arv ja

pidamistingimused tuleb üle vaadata ning veterinaararst annab nende kohta hinnangu.

Urmas Kruuse lisas, et looma uus omanik peab saama kindluse, et looma tausta on

kontrollitud, sh, et vajalikud vaktsineerimised ja muud toimingud on tehtud.

Arutati eelnõu 918 SE edasist menetlemist.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus).

2.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus).

2.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 28.10.2026 14:00 (konsensus)

Kõik otsused olid konsensuslikud: Anti Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann, Andrus

Seeme.

18

3. Info ja muud küsimused

Anti Allas tegi ettepaneku võtta tagasi täiskogu päevakorrast Vabariigi Valitsuse algatatud

loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduseeelnõu 899 SE. Ta soovis kutsuda

maaelukomisjoni istungile osapooled, kes on pöördunud maaelukomisjoni poole. Pärast

arutelu saaks jätkata eelnõu menetlemisega täiskogus. Tema hinnangul aitaks see vähendada

ühiskonnas tekkinud pingeid ja tagada, et osapooled saavad oma küsimustele vastused.

Marin Daniel selgitas, et Riigikogu kinnitas täiskogu päevakorra esmaspäeval. Ta lisas, et

tagasivõtmise ettepanek tulnuks esitada esmaspäeval enne päevakorra kinnitamist täiskogus.

Urmas Kruuse märkis, et täiskogus kinnitatud päevakorramuutmine ei ole kehtiva korraga

kooskõlas.

(allkirjastatud digitaalselt)

Urmas Kruuse

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Jaanika Lokk

protokollija