Kuldar Leis
Taristuminister .10.2026


Kirjalik küsimus raudteetaristu ja jalakäijate ohutuse kohta


Austatud taristuminister


11. septembril 2026 hukkus Tallinnas taas rongi ette jäänud inimene. Tegemist pole kahjuks üksikjuhtumiga. Eesti raudteedel on ka varem toimunud jalakäijatega raskeid ja surmaga lõppenud õnnetusi.

Vaatamata ohutuskampaaniatele ja ülekäigukohtade ümbruses tehtud muudatustele on paljud jalakäijatele mõeldud raudteeületuskohad endiselt ebaturvalised. Mitmel pool kasutatakse torutõkkeid, mille läbimine nõuab täiendavat manööverdamist ning võtab liikleja aega ja tähelepanu. Eriti keeruline on selliseid ülekäike kasutada eakatel, liikumisraskustega inimestel, ratastooli või muu abivahendi kasutajatel, lapsevankriga liikujatel ja jalgratturitel ning vaegkuuljatel.

Torutõke võib küll sundida inimest enne rööbasteele jõudmist tempot vähendama, kuid see ei anna selget märguannet lähenevast rongist. Halvasti kavandatud lahendus võib hoopis koondada inimese tähelepanu tõkkest läbipääsemisele ning pikendada ohtlikus piirkonnas viibimise aega.

Suure liikluskoormusega autoteede raudteeülesõitudel kasutatakse tavapäraselt automaatseid tõkkepuid ning heli- ja valgussignalisatsiooni. Jalakäijate ülekäikudel piirdutakse aga sageli passiivsete torutõkete ja liiklusmärkidega. Seetõttu tuleb hinnata, kas suure kasutuskoormusega jalakäijate ületuskohtades peaksid torutõkked asendama automaatsed tõkkepuusüsteemid, mis annavad lähenevast rongist selge heli- ja valgusmärguande.

Avalikkuses on viidatud ka Eesti Raudtee kohustusele muuta raudteeülekäigud lähiaastatel ligipääsetavaks erivajadustega inimestele. Kui ületuskohti tuleb selleks nagunii ümber ehitada, siis on mõistlik teha tööd terviklikult ning parandada samal ajal nii ligipääsetavust kui ka ohutust.

Arupärijate hinnangul ei ole vastuvõetav olukord, kus pärast järjekordset rasket õnnetust piirdutakse taas üksnes üleskutsega olla tähelepanelikum. Ohutu liikluskeskkond peab arvestama inimlike eksimuste, erineva liikumiskiiruse ja piiratud liikumisvõimega. Riigile kuuluva Eesti Raudtee ning selle omaniku esindaja ülesanne on ennetada õnnetusi ka taristulahendustega.
Lähtudes eeltoodust tulenevalt palun Teilt vastuseid Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel järgmistele küsimustele:
1. Millised konkreetsed järeldused on ministeerium teinud 11. septembril Nõmmel toimunud surmaga lõppenud rongiõnnetusest? Kas Nõmme ja Hiiu jaama vaheliste jalakäijate liikumisteede ning raudteeületuskohtade kohta tehakse erakorraline ohutushindamine?
2. Kui palju on Eesti Raudtee taristul jalakäijatele mõeldud samatasandilisi raudteeülekäike? Kui paljudel neist kasutatakse ainult torutõkkeid ning kui paljud on varustatud heli- ja valgussignalisatsiooni või automaatsete tõkkepuudega?
3. Kui palju inimesi on viimase liiklusohutusprogrammi perioodi jooksul Eesti Raudtee taristul toimunud õnnetustes hukkunud või vigastada saanud? Kui paljud neist juhtumitest on toimunud ametlikel jalakäijate ülekäigukohtadel?
4. Miks pole Eesti Raudtee korduvatele surmaga lõppenud juhtumitele vaatamata jalakäijate raudteeülekäikude probleemiga seni süsteemselt tegelenud? Mis on takistanud tervikliku ohutusplaani koostamist ja elluviimist: raha, tehnilised nõuded, hanked või poliitilise prioriteedi puudumine?
5. Kas Eesti Raudtee on hinnanud torutõketega ülekäikude kasutatavust eakate, liikumispuudega inimeste, ratastoolikasutajate, vaegkuuljate, vaegnägijate, lapsevankriga liikujate ja jalgratturite jaoks? Millised olid hindamise tulemused ning kui palju ülekäike ei vasta praegu ligipääsetavuse nõuetele?
6. Millisest õigusaktist või investeeringukavast tuleneb Eesti Raudtee kohustus muuta raudteeülekäigud ligipääsetavaks ka erivajadustega inimestele?
7. Kas ministeerium ja Eesti Raudtee on valmis paigaldama suure kasutuskoormuse ja kõrgema riskiga jalakäijate ülekäikudele automaatsed tõkkepuud koos heli- ja valgussignalisatsiooniga?
8. Kui palju maksaks Eesti Raudtee esialgsel hinnangul suurema kasutuskoormusega jalakäijate ülekäikude varustamine automaatsete tõkkepuusüsteemidega? Kas vastavad investeeringud on kavandatud 2027. aasta riigieelarvesse või Eesti Raudtee lähiaastate investeerimisplaani?
9. Milliseid tulemusi on andnud Eesti Raudtee ja Tallinna linna koostöö raudteeületuskohtade ohutumaks muutmisel? Millised konkreetsed otsused on tehtud ning milliste ületuskohtade ümberehitamine on kokku lepitud?
10. Millised konkreetsed omanikupoolsed ootused on taristuminister Eesti Raudteele jalakäijate ohutuse parandamiseks seadnud?


Palume vastata kirjalikule küsimusele Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seaduses sätestatud tähtajal ja korras.




Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)

Züleyxa Izmailova

Riigikogu liige

Kuldar Leis
Taristuminister .10.2026


Kirjalik küsimus raudteetaristu ja jalakäijate ohutuse kohta


Austatud taristuminister


11. septembril 2026 hukkus Tallinnas taas rongi ette jäänud inimene. Tegemist pole kahjuks üksikjuhtumiga. Eesti raudteedel on ka varem toimunud jalakäijatega raskeid ja surmaga lõppenud õnnetusi.

Vaatamata ohutuskampaaniatele ja ülekäigukohtade ümbruses tehtud muudatustele on paljud jalakäijatele mõeldud raudteeületuskohad endiselt ebaturvalised. Mitmel pool kasutatakse torutõkkeid, mille läbimine nõuab täiendavat manööverdamist ning võtab liikleja aega ja tähelepanu. Eriti keeruline on selliseid ülekäike kasutada eakatel, liikumisraskustega inimestel, ratastooli või muu abivahendi kasutajatel, lapsevankriga liikujatel ja jalgratturitel ning vaegkuuljatel.

Torutõke võib küll sundida inimest enne rööbasteele jõudmist tempot vähendama, kuid see ei anna selget märguannet lähenevast rongist. Halvasti kavandatud lahendus võib hoopis koondada inimese tähelepanu tõkkest läbipääsemisele ning pikendada ohtlikus piirkonnas viibimise aega.

Suure liikluskoormusega autoteede raudteeülesõitudel kasutatakse tavapäraselt automaatseid tõkkepuid ning heli- ja valgussignalisatsiooni. Jalakäijate ülekäikudel piirdutakse aga sageli passiivsete torutõkete ja liiklusmärkidega. Seetõttu tuleb hinnata, kas suure kasutuskoormusega jalakäijate ületuskohtades peaksid torutõkked asendama automaatsed tõkkepuusüsteemid, mis annavad lähenevast rongist selge heli- ja valgusmärguande.

Avalikkuses on viidatud ka Eesti Raudtee kohustusele muuta raudteeülekäigud lähiaastatel ligipääsetavaks erivajadustega inimestele. Kui ületuskohti tuleb selleks nagunii ümber ehitada, siis on mõistlik teha tööd terviklikult ning parandada samal ajal nii ligipääsetavust kui ka ohutust.

Arupärijate hinnangul ei ole vastuvõetav olukord, kus pärast järjekordset rasket õnnetust piirdutakse taas üksnes üleskutsega olla tähelepanelikum. Ohutu liikluskeskkond peab arvestama inimlike eksimuste, erineva liikumiskiiruse ja piiratud liikumisvõimega. Riigile kuuluva Eesti Raudtee ning selle omaniku esindaja ülesanne on ennetada õnnetusi ka taristulahendustega.
Lähtudes eeltoodust tulenevalt palun Teilt vastuseid Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel järgmistele küsimustele:
1. Millised konkreetsed järeldused on ministeerium teinud 11. septembril Nõmmel toimunud surmaga lõppenud rongiõnnetusest? Kas Nõmme ja Hiiu jaama vaheliste jalakäijate liikumisteede ning raudteeületuskohtade kohta tehakse erakorraline ohutushindamine?
2. Kui palju on Eesti Raudtee taristul jalakäijatele mõeldud samatasandilisi raudteeülekäike? Kui paljudel neist kasutatakse ainult torutõkkeid ning kui paljud on varustatud heli- ja valgussignalisatsiooni või automaatsete tõkkepuudega?
3. Kui palju inimesi on viimase liiklusohutusprogrammi perioodi jooksul Eesti Raudtee taristul toimunud õnnetustes hukkunud või vigastada saanud? Kui paljud neist juhtumitest on toimunud ametlikel jalakäijate ülekäigukohtadel?
4. Miks pole Eesti Raudtee korduvatele surmaga lõppenud juhtumitele vaatamata jalakäijate raudteeülekäikude probleemiga seni süsteemselt tegelenud? Mis on takistanud tervikliku ohutusplaani koostamist ja elluviimist: raha, tehnilised nõuded, hanked või poliitilise prioriteedi puudumine?
5. Kas Eesti Raudtee on hinnanud torutõketega ülekäikude kasutatavust eakate, liikumispuudega inimeste, ratastoolikasutajate, vaegkuuljate, vaegnägijate, lapsevankriga liikujate ja jalgratturite jaoks? Millised olid hindamise tulemused ning kui palju ülekäike ei vasta praegu ligipääsetavuse nõuetele?
6. Millisest õigusaktist või investeeringukavast tuleneb Eesti Raudtee kohustus muuta raudteeülekäigud ligipääsetavaks ka erivajadustega inimestele?
7. Kas ministeerium ja Eesti Raudtee on valmis paigaldama suure kasutuskoormuse ja kõrgema riskiga jalakäijate ülekäikudele automaatsed tõkkepuud koos heli- ja valgussignalisatsiooniga?
8. Kui palju maksaks Eesti Raudtee esialgsel hinnangul suurema kasutuskoormusega jalakäijate ülekäikude varustamine automaatsete tõkkepuusüsteemidega? Kas vastavad investeeringud on kavandatud 2027. aasta riigieelarvesse või Eesti Raudtee lähiaastate investeerimisplaani?
9. Milliseid tulemusi on andnud Eesti Raudtee ja Tallinna linna koostöö raudteeületuskohtade ohutumaks muutmisel? Millised konkreetsed otsused on tehtud ning milliste ületuskohtade ümberehitamine on kokku lepitud?
10. Millised konkreetsed omanikupoolsed ootused on taristuminister Eesti Raudteele jalakäijate ohutuse parandamiseks seadnud?


Palume vastata kirjalikule küsimusele Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seaduses sätestatud tähtajal ja korras.




Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)

Züleyxa Izmailova

Riigikogu liige

Kuldar Leis
Taristuminister .10.2026


Kirjalik küsimus raudteetaristu ja jalakäijate ohutuse kohta


Austatud taristuminister


11. septembril 2026 hukkus Tallinnas taas rongi ette jäänud inimene. Tegemist pole kahjuks üksikjuhtumiga. Eesti raudteedel on ka varem toimunud jalakäijatega raskeid ja surmaga lõppenud õnnetusi.

Vaatamata ohutuskampaaniatele ja ülekäigukohtade ümbruses tehtud muudatustele on paljud jalakäijatele mõeldud raudteeületuskohad endiselt ebaturvalised. Mitmel pool kasutatakse torutõkkeid, mille läbimine nõuab täiendavat manööverdamist ning võtab liikleja aega ja tähelepanu. Eriti keeruline on selliseid ülekäike kasutada eakatel, liikumisraskustega inimestel, ratastooli või muu abivahendi kasutajatel, lapsevankriga liikujatel ja jalgratturitel ning vaegkuuljatel.

Torutõke võib küll sundida inimest enne rööbasteele jõudmist tempot vähendama, kuid see ei anna selget märguannet lähenevast rongist. Halvasti kavandatud lahendus võib hoopis koondada inimese tähelepanu tõkkest läbipääsemisele ning pikendada ohtlikus piirkonnas viibimise aega.

Suure liikluskoormusega autoteede raudteeülesõitudel kasutatakse tavapäraselt automaatseid tõkkepuid ning heli- ja valgussignalisatsiooni. Jalakäijate ülekäikudel piirdutakse aga sageli passiivsete torutõkete ja liiklusmärkidega. Seetõttu tuleb hinnata, kas suure kasutuskoormusega jalakäijate ületuskohtades peaksid torutõkked asendama automaatsed tõkkepuusüsteemid, mis annavad lähenevast rongist selge heli- ja valgusmärguande.

Avalikkuses on viidatud ka Eesti Raudtee kohustusele muuta raudteeülekäigud lähiaastatel ligipääsetavaks erivajadustega inimestele. Kui ületuskohti tuleb selleks nagunii ümber ehitada, siis on mõistlik teha tööd terviklikult ning parandada samal ajal nii ligipääsetavust kui ka ohutust.

Arupärijate hinnangul ei ole vastuvõetav olukord, kus pärast järjekordset rasket õnnetust piirdutakse taas üksnes üleskutsega olla tähelepanelikum. Ohutu liikluskeskkond peab arvestama inimlike eksimuste, erineva liikumiskiiruse ja piiratud liikumisvõimega. Riigile kuuluva Eesti Raudtee ning selle omaniku esindaja ülesanne on ennetada õnnetusi ka taristulahendustega.
Lähtudes eeltoodust tulenevalt palun Teilt vastuseid Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel järgmistele küsimustele:
1. Millised konkreetsed järeldused on ministeerium teinud 11. septembril Nõmmel toimunud surmaga lõppenud rongiõnnetusest? Kas Nõmme ja Hiiu jaama vaheliste jalakäijate liikumisteede ning raudteeületuskohtade kohta tehakse erakorraline ohutushindamine?
2. Kui palju on Eesti Raudtee taristul jalakäijatele mõeldud samatasandilisi raudteeülekäike? Kui paljudel neist kasutatakse ainult torutõkkeid ning kui paljud on varustatud heli- ja valgussignalisatsiooni või automaatsete tõkkepuudega?
3. Kui palju inimesi on viimase liiklusohutusprogrammi perioodi jooksul Eesti Raudtee taristul toimunud õnnetustes hukkunud või vigastada saanud? Kui paljud neist juhtumitest on toimunud ametlikel jalakäijate ülekäigukohtadel?
4. Miks pole Eesti Raudtee korduvatele surmaga lõppenud juhtumitele vaatamata jalakäijate raudteeülekäikude probleemiga seni süsteemselt tegelenud? Mis on takistanud tervikliku ohutusplaani koostamist ja elluviimist: raha, tehnilised nõuded, hanked või poliitilise prioriteedi puudumine?
5. Kas Eesti Raudtee on hinnanud torutõketega ülekäikude kasutatavust eakate, liikumispuudega inimeste, ratastoolikasutajate, vaegkuuljate, vaegnägijate, lapsevankriga liikujate ja jalgratturite jaoks? Millised olid hindamise tulemused ning kui palju ülekäike ei vasta praegu ligipääsetavuse nõuetele?
6. Millisest õigusaktist või investeeringukavast tuleneb Eesti Raudtee kohustus muuta raudteeülekäigud ligipääsetavaks ka erivajadustega inimestele?
7. Kas ministeerium ja Eesti Raudtee on valmis paigaldama suure kasutuskoormuse ja kõrgema riskiga jalakäijate ülekäikudele automaatsed tõkkepuud koos heli- ja valgussignalisatsiooniga?
8. Kui palju maksaks Eesti Raudtee esialgsel hinnangul suurema kasutuskoormusega jalakäijate ülekäikude varustamine automaatsete tõkkepuusüsteemidega? Kas vastavad investeeringud on kavandatud 2027. aasta riigieelarvesse või Eesti Raudtee lähiaastate investeerimisplaani?
9. Milliseid tulemusi on andnud Eesti Raudtee ja Tallinna linna koostöö raudteeületuskohtade ohutumaks muutmisel? Millised konkreetsed otsused on tehtud ning milliste ületuskohtade ümberehitamine on kokku lepitud?
10. Millised konkreetsed omanikupoolsed ootused on taristuminister Eesti Raudteele jalakäijate ohutuse parandamiseks seadnud?


Palume vastata kirjalikule küsimusele Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seaduses sätestatud tähtajal ja korras.




Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)

Züleyxa Izmailova

Riigikogu liige