| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 19.10.2026 |
| Sünkroonitud | 21.10.2026 |
| Liik | Protokoll |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Komisjoni istung esmaspäev, 12.10.2026 kell 11.10 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Riigikogu maaelukomisjoni
istungi protokoll nr 169
Tallinn, Toompea ja videosild Esmaspäev, 12. oktoober 2026
Algus 11.10, lõpp 13.03
Juhataja: Urmas Kruuse (esimees)
Protokollija: Jaanika Lokk (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Anti Allas, Maido Ruusmann, Andrus Seeme, Kalev Stoicescu
Komisjoni ametnikud: Marin Daniel (nõunik-sekretariaadijuhataja), Merle Kruusimägi
(nõunik)
Puudus: Siim Pohlak
Kutsutud: Euroopa Kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus (2. päevakorrapunkt); Eesti
Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi direktor Aret Vooremäe
Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse juhataja Priit Pramann, vanemteadur Ave
Kikas ja peaspetsialist Peeter Laurson, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi teadus- ja
arendusosakonna juhataja Liis Sipelgas (3. päevakorrapunkt); Riigikogu infonõunik Maiki
Vaikla (2.–3. päevakorrapunkt); Anti Allase töövarjud Sander Lepp, Kerttu Hallist,
Karl-Martin Oja (1.–3. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Ülevaade Euroopa Kontrollikoja eriraportist „Tootjaorganisatsioonid puu- ja
köögiviljasektoris: potentsiaalselt viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks“
3. Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse
rahastamine
4. Info ja muud küsimused
1. Nädala töökava kinnitamine
Vaadati läbi 4. töönädala (12.–18.10.2026) töökava
Komisjoni istung esmaspäev, 12.10.2026 kell 11.10
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Ülevaade Euroopa Kontrollikoja eriraportist "Tootjaorganisatsioonid puu- ja
köögiviljasektoris: potentsiaalselt viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks"
3. Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse
rahastamine
4. Info ja muud küsimused
2
Komisjoni istung teisipäev, 13.10.2026 kell 14.00
1. Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (919 SE) teise
lugemise ettevalmistamine
2. Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu (918 SE) teise lugemise ettevalmistamine
3. Info ja muud küsimused
Otsustati:
1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Anti Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann,
Andrus Seeme, Kalev Stoicescu).
2. Ülevaade Euroopa Kontrollikoja eriraportist „Tootjaorganisatsioonid puu- ja
köögiviljasektoris: potentsiaalselt viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks“
Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu ning andis sõna Euroopa Kontrollikoja
esindajale.
Keit Pentus-Rosimannus andis ülevaate eriraporti ajenditest, läbiviimisest ja tulemustest
(lisa 1). Ta märkis, et hiljuti avalikustatud eriraport käsitleb Euroopa Liidu (EL) puu- ja
köögiviljasektori tootjaorganisatsioone. EL-i poliitika eesmärk on tugevdada eelkõige
väiksemate puu- ja köögiviljakasvatajate konkurentsivõimet. Selleks makstakse sektorile
toetust EL-i eelarvest ligikaudu miljard eurot aastas. 2024. aastal tegutses EL-is 1482
tunnustatud tootjaorganisatsiooni ning nende kaudu jõudis turule 42% puu- ja
köögiviljasektori toodangust. Raporti koostamise käigus külastas auditimeeskond Hispaaniat,
Prantsusmaad, Itaaliat ja Poolat, et hinnata EL-i poliitika toimimist, kaardistada probleeme
ning kuulata tootjaorganisatsioonide seisukohti. Kohapeal külastati 19 tootjaorganisatsiooni
ning vaadati läbi 57 organisatsiooni ja viie liidu rakenduskavad. Lisaks uuriti liikmesriikide
reegleid ja hindamisaruandeid. Kõneleja selgitas tootjaorganisatsioonide toimimist, andis
ülevaate tootjate koostöö võimalustest ja tutvustas raporti tulemusi. Ta märkis, et
tootjaorganisatsiooni peamine ülesanne on korraldada ühismüüki. Väiksemate tootjate puhul
tuuakse sageli probleemina välja ebastabiilne kaubapakkumine. Tootjaorganisatsioonid
aitavad seda probleemi lahendada ning tootjate koondamine loob suurema stabiilsuse. Toetuse
saamise aluseks on rakenduskava. Poliitika eesmärk on suurendada konkurentsivõimet,
tugevdada tootjate positsiooni ja tõhustada tootmist. Toetatakse investeeringuid seadmetesse
(sh automatiseerimisse), tootmise ajakohastamist, taastuvenergia kasutuselevõttu ja
energiasäästu. Raporti koostamise käigus tõid tootjad esile, et nõuete täitmine on kohati
keeruline. Väiksemad tootjad soovivad keskenduda eelkõige tootmisele, mitte niivõrd oma
toodete turundusele. Viimast aitavad korraldada tootjaorganisatsioonid. Raportis jõuti
järeldusele, et kuigi tootjaorganisatsiooniga liitumine on kasulik, väheneb nende
organisatsioonide atraktiivsus ja liikmete arv. Tootjate positsioon on suurte jaekettidega
võrreldes endiselt nõrgem. Poliitika rakendamine erineb liikmesriigiti. Mõned liikmesriigid
teevad tootjaorganisatsioonidega tihedat koostööd ning nõustavad neid, teised vähem. Näiteks
Poolas on riigi lähenemine pigem kontrolliv kui nõustav.
Keit Pentus-Rosimannus andis ülevaate tootjaorganisatsioonide liikmete arvust ja
organiseerituse tasemest ning toetustest liikmesriikide kaupa (lisa 1). Ta märkis, et kõige
enam saavad toetust Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa tootjaorganisatsioonid. Hispaania ja
Itaalia on võtnud selge suuna toetada tootjaorganisatsioone lisaks rahastamisele ka aktiivse
nõustamisega. Raporti esimesel tutvustusringil tõstatati küsimus, kas tootjaorganisatsioon
peab tegutsema ainult ühes liikmesriigis või võib see koondada mitme liikmesriigi tootjaid.
Kõneleja kinnitas, et piiriüleste tootjaorganisatsioonide loomine on võimalik. Samuti võivad
tootjad liituda teises liikmesriigis tunnustatud piiriülese tootjaorganisatsiooniga. Määravad on
ühine ärihuvi ja organisatsiooni tingimused. Ta tõi näiteid piiriülesest koostööst ning andis
ülevaate Euroopa Kontrollikoja soovitustest. Kõneleja nentis, et täna puudub EL-i tasandil hea
3
ülevaade sellest, kuidas poliitika toimib eri liikmesriikides. Ta pidas sellise analüüsi
koostamist vajalikuks. Lisaks soovitatakse enam pöörata tähelepanu tootjaorganisatsioonide
atraktiivsuse suurendamisele ja kaasrahastamise määradele. Analüüs näitas, et kuigi
liikmesriikidele kehtib 85% kaasrahastamise määr, ei soovita seda sageli kasutada, sest
sellega kaasneb mitu bürokraatlikku nõuet. Kontrollikoda soovitas kaasrahastamise määrad
üle vaadata ja kogu süsteemi lihtsustada, kuid Euroopa Komisjon ei kiitnud seda heaks, sest
eriraporti avaldamise ajaks oli komisjon juba esitanud EL-i järgmise eelarve ettepaneku.
Urmas Kruuse märkis, et EL eraldab tootjaorganisatsioonidele miljard eurot aastas. Ta küsis,
kas toetuse osakaal sõltub liikmesriigile eraldatud ühise põllumajanduspoliitika vahendite
mahust.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et miljardi euro jagunemine liikmesriikide vahel sõltub
tootjaorganisatsioonide olemasolust ja tegevusest. Erinevalt mahepõllumajandustoetusest,
mille suurus ei ole toodangu mahuga seotud, sõltub tootjaorganisatsioonide toetus toodangu
mahust.
Urmas Kruuse küsis, kas tootjaorganisatsioonide toetuseks mõeldud miljard eurot jagatakse
liikmesriikide vahel ära või sõltub raha jaotus tootjaorganisatsioonide olemasolust ja
tegevusest.
Keit Pentus-Rosimannus selgitas, et raha ei jagata liikmesriikide vahel ette kindlaks
määratud summadena. Toetuse jaotus sõltub tootjaorganisatsioonide olemasolust ja
tegevusest. Kui liikmesriigis tootjaorganisatsioone ei ole, ei saa riik seda raha muul otstarbel
kasutada.
Anti Allas küsis, kui võrreldav on tootjaorganisatsioonide poliitika rakendamine
liikmesriikides.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et liikmesriigid määravad ise tootjaorganisatsioonide
tunnustamise tingimused. Tunnustus on toetuse saamise eelduseks. Näiteks Poolas on nõuded
tootjaorganisatsioonidele ranged, samas Hispaanias ja Itaalias paindlikumad. Itaalias
kasutatakse toetust muu hulgas turunduseks ja tootjate taastuvenergia investeeringuteks,
Poolas aga tootmise automatiseerimiseks. Seega ei ole liikmesriikides toetuse ühtset
rakendusviisi.
Anti Allas küsis, kui võrreldav on liikmesriikide põllumajanduspoliitika rakendamine.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et raportis seda küsimust ei käsitletud.
Tootjaorganisatsioonide toetus tuleb EL-i eelarvest, kuid liikmesriigil on suur otsustusruum
selle üle, millistele kriteeriumidele peavad tootjaorganisatsioonid vastama. Seetõttu on
keeruline liikmesriike võrrelda EL-i poliitika rakendamisel. Samas on vaja ülevaadet
tootjaorganisatsioonide toetuse rakendamise kohta. Kuna kolm-neli liikmesriiki saavad
meetmest lõviosa, peaks Euroopa Komisjon analüüsima, kuidas tagada liikmesriikide
võrdsem kohtlemine.
Urmas Kruuse märkis, et aiandusele ja köögiviljakasvatusele makstavate toetuste maht on
kasvanud. Samas on olnud juhtumeid, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid jätab saagi
koristamata.
Kalev Stoicescu küsis, kas tootjate arvu vähenemine on omane ka teistele toidutootmise
valdkondadele ning kuidas mõjutab see EL-i toidujulgeolekut ja valmisolekut kriisideks.
Keit Pentus-Rosimannus kommenteeris esmalt Urmas Kruuse märkust. Ta nõustus, et
mahepõllumajanduses on juhtumeid, kus saak jäetakse koristamata, sest reeglid ei nõuagi
saagi koristamist. Puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide toetuse puhul sellist
olukorda tekkida ei saa, sest toetuse suurus sõltub toodangu mahust. Eriraportis ei analüüsitud
toidujulgeolekut ja põllumajandustootjate üldist olukorda. Peatselt on ilmumas raport
põlvkondade vahetumise kohta põllumajandussektoris. Üldiselt tuleb uusi
põllumajandustootjaid juurde vähem ning tootjate koguarv väheneb.
4
Andrus Seeme küsis, miks on liikmesriikide vahelisi tootjaorganisatsioone nii vähe.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et ajalooliselt ei ole sellist koostööd varem soositud. Riigid
kaitsevad oma turgu ega ole aktiivselt otsinud liikmeid teistest liikmesriikidest. Koostööd
raskendavad ka turgude ja tootmishooaegade erinevused ning transpordivajadus. Piiriülesed
tootjaorganisatsioonid on uus võimalus, millest paljud ei ole teadlikud. Seda võimalust ei ole
piisavalt tutvustatud ega innustatud tootjaid piiriülestesse organisatsioonidesse koonduma.
Urmas Kruuse märkis, et tootjaorganisatsioonide tugevus sõltub võimest tagada ühtlane
kvaliteet, piisav kogus, st tarnekindlus. Turujõudu võivad mõjutada ka liikmesriikide erinevad
ausa kauplemise reeglid. Eesti puhul on probleemiks, et suurematel tootjatel puudub
motivatsioon teha koostööd väiksematega. Koostööd võivad piirata erinevad turutõkked. Ta
nentis, et Eestis on keeruline luua tootjaorganisatsioone ka teistes põllumajandussektorites (nt
seakasvatuses). Kvaliteedikavad võiksid anda eelise riigihangetel ja avalikus toitlustamises.
Eesti toidutööstustel on keeruline EL-i kesksetest fondidest vahendeid taotleda kõrgete
lävendite tõttu.
Keit Pentus-Rosimannus märkis, et eriraporti üks eesmärk oli suurendada teadlikkust
tootjaorganisatsioonidele mõeldud toetusest. Kuna tegemist on EL-i ühise poliitikaga, ei
peaks toetuse põhiosa jõudma vaid mõnda liikmesriiki. Ta rõhutas, et rahvusvaheliste
jaekettidega läbirääkimisel aitab tootjate koondumine nende positsiooni tugevdada. Edaspidi
tuleb analüüsida, miks poliitika mõnes liikmesriigis toimib, kuid teises mitte.
Urmas Kruuse tänas külalist eriraportist ülevaate andmise ja küsimustele vastamise eest.
3. Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse
rahastamine
Aret Vooremäe andis ülevaate puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside
säilitamise ning sordiaretuse rahastamisega seotud kitsaskohtadest (lisa 2). Ta märkis, et
põllumajanduskultuuride geneetiline ressurss hõlmab aretussorte, rahvaselektsiooni sorte ning
looduslikest kasvukohtadest pärinevaid liike, mida säilitatakse erinevate meetoditega ja
kasutatakse sordiaretuses. Ta selgitas, et geneetiliste ressursside säilitamine on oluline, sest
need on toiduga kindlustatuse bioloogiline alus ning toetavad otseselt või kaudselt inimeste
toiduga varustatust. Põllumajanduskultuuride geneetiline ressurss võimaldab aretada
kliimamuutustele, uutele haigustele ja kahjuritele vastupidavaid sorte. Geneetiliste ressursside
säilitamine on rahvusvaheline tegevus. Eesti riik on võtnud selleks rahvusvahelisi kohustusi
ning ühinenud mitme geneetilise materjali kogumist käsitleva konventsiooni ja leppega.
Pärast 1940. aasta katastroofilist talve hävis kolmveerand kogu Eesti viljapuudest. Seejärel
hakati kampaania korras koguma säilinud viljapuude geneetilist materjali. Pollis alustati
geneetilise materjali kogumist 1945. aastal. Järgneva paarikümne aasta jooksul taastati Eestis
puuvilja- ja marjakultuuride ressurss ning loodi tugev alus Eesti kliimatingimustesse sobivate
viljapuusortide arendamiseks. Kollektsioone täiendatakse ka tänapäeval. Puuvilja- ja
marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamine erineb oluliselt teravilja, rapsi või rüpsi
säilitamisest. Teravilja ja mitme muu kultuuri geneetilist ressurssi saab säilitada lihtsalt, kuid
puuvilja- ja marjasordid ei säilita seemnest kasvatades oma sordiomadusi. Seetõttu tuleb
viljapuid säilitada aedades ning nende hooldus nõuab suurt käsitööd. Taimi tuleb uuendada,
võrasid lõigata ning haiged istikud asendada tervega. Sortide puhtuse säilitamiseks on vajalik
katkematu vegetatiivne paljundamine ja taimede kasvatamine sordi kordusena avamaa
kollektsioonistandikes. Avamaa kollektsioonid on pidevalt loodusjõudude, näiteks
külmakahjustuste ja tormide meelevallas. Üha enam teevad kahju ka ulukid, sealhulgas kitsed,
põdrad ja karud. Seetõttu tuleb rajada uusi tarasid ja muud vajalikku taristut. Ohtlike
karantiinihaiguste ennetamine nõuab pidevat professionaalset monitooringut ja laboriproovide
võtmist. Üks haiguspuhang võib hävitada aastakümnete pikkuse töö. Ühe sordi aretamine võib
võtta 30–40 aastat või kauem. Kõneleja andis ülevaate sortide tervena hoidmise meetmetest
(termoteraapia, meristeempaljundus, in vitro kollektsioon, putukakindlad kasvuhooned). Polli
5
Aiandusuuringute keskuses säilitatakse eluskollektsioonidena üle 850 puuvilja- ja
marjakultuuri sordi 16 liigist, mida säilitatakse mitmes korduses aedade eluskollektsioonides.
Aret Vooremäe andis ülevaate Polli keskuse aasta eelarve vajadusest (lisa 2). Ta märkis, et
sordiaretusprogramm ja geneetiliste ressursside säilitamise programm loodi 20 aastat tagasi.
Kõneleja hinnangul on sordiaretus ning geneetiliste ressursside paljundamine, hoidmine ja
väärindamine olnud kogu selle aja tugevalt alarahastatud. Aastane eelarvevajadus on
ligikaudu 900 000 eurot. Geneetiliste ressursside säilitamise programmist saadakse ligikaudu
125 000 eurot, millest rahastatakse 3,5 täistöökohta ning aedade hooldust ja rajamist. Suur osa
tööst tehakse teiste ressursside arvelt. Geneetiliste ressursside säilitamiseks ei ole piisavalt
raha. Sordiaretusprogrammi ja geneetiliste ressursside säilitamise programmi rahastus kokku
on üle 350 000 euro. See ei moodusta isegi poolt tegelikust aastasest vajadusest. Kokkuvõttes
rõhutas ta, et geenivaramu hoidmine ja täiendamine ei ole ainult teadustöö, vaid Eesti riigi
toidujulgeoleku ja bioloogilise mitmekesisuse tagamine ning rahvusvaheliste õiguslike
kohustuste täitmine. Ülikool täidab palju laiemat ülesannet kui üksnes teadus- ja õppetöö ning
soovib seda teha kvaliteetselt. Riik on lepinguliselt kohustunud tagama pikaajalise ressursi,
mis võimaldaks neid eesmärke täita. Ebakindel rahastus seab ohtu aastakümnete pikkuse töö
eluskollektsioonide säilitamisel. Ta lisas, et ükski teine riik ei võta kohustuseks Eestis aretatud
sorte hoida, säilitada ega aretada Eesti tootjate vajadustele ja kliimatingimustele sobivaid
sorte. Kõneleja märkis, et tuleviku suhtes ollakse ebakindlad ning sordiaretuse programmi ja
geneetiliste ressursside säilitamise programmi tulevik on ebaselge.
Urmas Kruuse küsis, kuivõrd erineb Pollis säilitatav geneetiline ressurss erasektori kogudest
ning kuivõrd on vaja säilitada materjali, mida tootjatel ja kasvatajatel endal ei ole või mida
nad praegu ei vaja. Samuti soovis ta teada, mil määral saaks erakogudes olevat materjali
kasutada kollektsioonide taastamiseks näiteks suurte külmakahjustuste järel.
Aret Vooremäe vastas, et Polli kogudes on geneetilist materjali kordades rohkem kui
erakätes. Erasektor paljundab peamiselt sorte, mille järele on nõudlus turul. Pollis säilitatakse
aga ka sordiaretuse materjali, millest ei ole veel sorti kujundatud, kuid mida on võimalik
kasutada teatud omaduste, kvaliteedinäitajate ja haiguskindluse edasiandmiseks. Ta lisas, et
ettevõtjate vajadused võivad kiiresti muutuda. Näiteks võib tekkida nõudlus siidriõunte järele,
kuid ühe õunasordi aretamine võtab aega mitukümmend aastat. Sobivat sorti ei ole võimalik
kohe pakkuda, kuid olemasolevast geneetilisest ressursist saab valida sobivate omadustega
materjali ja seda ettevõtjate vajaduste järgi edasi aretada. Olemasolev geneetiline materjal
võimaldab uutele vajadustele reageerida. Nullist alustades ei jõuaks aretus ettevõtjate
huvidega sammu pidada.
Peeter Laurson lisas, et uue sordi aretamine võtab keskmiselt 20–30 aastat. Pollis on üle 850
sordi, mille loomisse ja säilitamisse on panustatud palju inimtööd. Kui see ressurss häviks, ei
oleks seda võimalik kiiresti taastada. Seetõttu säilitatakse geneetilisi ressursse kõigis riikides:
need võimaldavad jätkata juba tehtud tööd ja aretada piirkonna tingimustesse sobivaid uusi
sorte. Selleks peab sortide valik olema lai ning pidevalt tuleb jälgida nende seisundit,
kahjustusi ja vastupidavust kliimamuutustele. Kliima muutub kiiresti ja ettearvamatult.
Sortide pidev jälgimine on geneetiliste ressursside säilitamise ja sordiaretuse oluline osa.
Urmas Kruuse küsis, kas puuvilja- ja marjakultuuride sordiaretuses on võimalik kasutada
nüüdisaegseid sordiaretusmeetodeid.
Aret Vooremäe vastas, et sordiaretuse meetodid sõltuvad kultuurist. Mõne kultuuri puhul
saab kasvuhoones või lõunapoolkeral kasvatades mitu põlvkonda aastas ning seetõttu jõutakse
tulemuseni kiiremini. Viljapuude puhul saab markerite abil jälgida näiteks haiguskindlust
tagavate geenide pärandumist, kuid lõpptulemuse hindamiseks tuleb oodata, kuni puu hakkab
kandma vilja. Seetõttu võtab aretus kauem aega. Ta nõustus, et sordiaretuses saab kasutada
nüüdisaegseid tehnoloogiaid, kuid viljapuude puhul tuleb oodata viljakandmist ja hinnata
saaki.
6
Andrus Seeme uuris, kuidas jõuavad erinevad sordid Polli Aiandusuuringute keskusesse. Ta
küsis, kas Polli kollektsioonis on ka näiteks Asuva aias aretatud õunasordid.
Ave Kikas vastas, et Asuva aed on saanud Pollist väga palju sorte.
Urmas Kruuse andis sõna ministeeriumi esindajale.
Liis Sipelgas andis ülevaate puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamisest
ning sordiaretuse rahastamisest ministeeriumi vaatenurgast. Ta märkis, et Regionaal- ja
Põllumajandusministeerium (REM) pakub teadlastele innovatsioonikoostööks erinevaid
konkurentsipõhiseid rahastusmeetmeid. Lisaks on ministeerium käivitanud kaks pikaajalist
programmi: põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamise programm ja
sordiaretusprogramm. Need täiendavad teisi Eestis kasutatavaid teadusmeetmeid. Geneetiliste
ressursside säilitamise programm jätkub ning selle nõukogu vaatab igal aastal üle programmi
mõõdikud ja hindab programmi tulemuslikkust. Ministeeriumi hinnangul programm toimib ja
sellega on kavas jätkata. Eelmisel aastal toimunud vahehindamisel analüüsiti, mida saaks
järgmisel perioodil muuta või parandada. Programmi vahehindamisel leiti, et programmi
mõõdikutesse tuleks lisada kvaliteedinäitajad ja säilikute kasutatavus. Riigi jaoks on olulised
nii sordiaretusprogramm kui ka geneetiliste ressursside säilitamise programm. Viimast on
kavas üle vaadata 2027. aastal koos botaanikaaia ja METKiga. Praegu ei saa veel täpselt
öelda, milline saab olema programmi rahastus. Sordiaretusprogrammiga on olukord
põhimõtteliselt sama. Sordiaretusprogramm lõpeb 2030. aastal ning kavas on programmiga
jätkata. Järgmises programmis soovitakse enam pöörata tähelepanu nüüdisaegsetele
sordiaretusmeetoditele.
Urmas Kruuse tundis huvi rahastusallikate vastu.
Liis Sipelgas vastas, et selleks ei saada raha Haridus- ja Teadusministeeriumilt (HTM), vaid
rahastus tuleb REMi riigieelarverealt.
Urmas Kruuse küsis, kas Pollil on võimalik taotleda vahendeid ka HTMi
teadusprogrammidest.
Liis Sipelgas vastas, et Polli teadlastel on võimalik osaleda praegu avatud konkurssidel. REM
on püüdnud kaasata valdkonda lisavahendeid, sealhulgas HTM-i eelarvest.
Urmas Kruuse küsis Polli esindajatelt, kas neil on võimekust osaleda ka teistes konkurssides.
Aret Vooremäe vastas, et Polli teadlased on taotlenud rahastust ka teistest allikatest. Lisaks
osaletakse ka rahvusvahelistes projektides, kuid need ei hõlma geneetilise ressursi kogumist
ega säilitamist. Geneetilise ressursi kogumine ja säilitamine ei kvalifitseeru enamikus
taotlusvoorudes teadustegevuseks. Selleks et sordiaretus saaks jätkuda ja eri projektide toel
areneda, peab geneetiline ressurss olema esmalt kogutud ja säilitatud. Geneetilise ressursi
kogumiseks ja säilitamiseks ei ole olnud võimalik lisaraha taotleda.
Urmas Kruuse märkis, et geneetiline ressurss puudutab ka sordiaretust.
Aret Vooremäe selgitas, et sordiaretuses on keeruline saavutada suuri muutusi lühikese aja
jooksul. Sordiaretus on pikaajaline protsess. Seetõttu loodigi pikaajalised programmid.
Lühikeste projektidega on märkimisväärseid tulemusi võimalik saavutada eelkõige siis, kui
geneetiline ressurss on juba olemas ning sellest saab valida peaaegu valmis materjali.
Liis Sipelgas nõustus, et geneetilise ressursi säilitamine ei ole otseselt teadustegevus, kuid
mõnes projektis võib taotleda vahendeid ka selleks.
Aret Vooremäe nõustus, et mõne teema puhul sobivad ka lühikesed projektid. Näiteks
viiruskindlas kasvuhoones on võimalik säilitada säilikuid ning vajaduse korral võtta need
kiiresti kasutusse. Sellise valmisoleku hoidmine nõuab aga kulusid. Ta tänas ministeeriumi
vajaliku taristu loomise eest.
Peeter Laurson lisas, et kasvuhoonet vajatakse ka olemasoleva geneetilise ressursi
uuendamiseks. Nii kasvuhoone kui ka laborite kasutamiseks on vaja vahendeid.
7
Liis Sipelgas oli seisukohal, et küsimus puudutab eelkõige rahastamise proportsioone. Ta
märkis, et mitmes riigis toimub sordiaretus erasektoris ja projektipõhiselt, mitte
teadusasutustes. Eestis on samal ajal loodud pikaajaline sordiaretusprogramm. Sordiaretuse
nõukogus tuleks arutada, kas rohkem vahendeid tuleks suunata säilitustegevusse ning
sordiaretust võiks rahastada konkurentsipõhiselt.
Anti Allas palus anda ülevaate geneetilise ressursi säilitamise püsi- ja projektipõhisest
rahastusest.
Liis Sipelgas vastas, et põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi säilitamise programm
kestab seitse aastat ja seda rahastab riik. Ta tutvustas komisjonile tabelit programmi rahastuse
kohta. Programmi kogumaht on seitsme aasta jooksul 28 miljonit eurot ning Polli saab sellest
126 000 eurot aastas.
Anti Allas küsis, kui palju saab Polli projektipõhist rahastust lisaks baasrahastusele.
Aret Vooremäe vastas, et geneetilise ressursi säilitamiseks ei ole muid vahendeid peale
baasrahastuse. Osa kuludest kaetakse oma toodangu müügist. Geneetilise ressursi säilitamine
on tihedalt seotud sordiaretusprogrammiga ning samad teadlased töötavad mõlemas
programmis.
Anti Allas küsis, kas ministeerium on sõnastanud ootused Polli tegevusele.
Liis Sipelgas vastas, et ootus sõnastatakse 2027. aastal uue programmi ettevalmistamisel. Uus
programm algab 2028. aastal. Selle koostamisel vaadatakse üle eelarvevõimalused ja
määratakse tegevused.
Peeter Laursoni sõnul võimaldab praegune rahastus katta 3,5 täistöökohta brutopalgaga 1200
eurot. Suureks probleemiks on järelkasv. Tööle tulnud noored lahkuvad, sest väikese palga
eest tuleb teha mahukat ja rasket tööd. Praeguse rahastusega ei ole tegevus jätkusuutlik, sest
eraldatud vahendid ei kata kulusid, mis on viimastel aastatel kiiresti kasvanud.
Ministeeriumile on igal aastal antud teada, et rahastus ei ole piisav.
Anti Allas märkis, et Polli tegevuse jätkusuutlikkus on ohus alarahastuse tõttu. Tema
hinnangul peaks Polli vähemalt aasta kuni poolteist ette teadma, millises suunas liigutakse.
Poliitikat tuleks kujundada varem.
Urmas Kruuse märkis, et geneetilise ressursi säilitamine on mingil määral seotud
teadustööga. Tekib küsimus, kas rahastusmeetmed ei võimalda selliseks tegevuseks raha
taotleda või ei suudeta nõuetele vastavaid taotlusi esitada. Riik peab sõnastama Pollile selged
ootused. Ta märkis, et 2021. aastal ei osatud ette näha inflatsiooni ja kulude kasvu, mistõttu
oleks ministeerium võinud eelarveläbirääkimistel leida võimalusi lisarahastuseks.
Maaelukomisjon soovib saada ülevaate edasistest plaanidest ja läbirääkimiste käigust. Ta
küsis, kas Pollile oleks võimalik eraldada lisaraha.
Liis Sipelgas vastas, et mitme programmi mahte kärbiti, kuid geneetiliste ressursside
säilitamise programmi ja sordiaretusprogrammi mahte mitte. Tulevikku silmas pidades tuleb
sordiaretuse nõukogus üle vaadata rahastamise proportsioonid. Sordiaretus on teaduspõhine
ning sellel on geneetiliste ressursside säilitamise programmiga võrreldes rohkem võimalusi
saada teadusrahastusest lisavahendeid.
Peeter Laurson nõustus, et arutelud uue programmi üle on alles ees. Polli osakaal on
märkimisväärselt kasvanud, kuid olemasoleva rahastusega ei suudeta tegevusi vajalike
töötajatega mehitada.
Aret Vooremäe lisas, et geneetiliste ressursside viirustõrje ja viirustega toimetulek on
iga-aastane tavapärane töö, mitte teadustöö. Iga kultuuri puhul on materjali, mida tuleb
uuendada. Selleks kasutatakse uut taristut, kuid selle kasutamiseks puuduvad piisavad
vahendid.
Liis Sipelgas kommenteeris taristut puudutavat märkust. Ta selgitas, et ministeerium suunas
vahendid eelkõige ettevõtjate konkurentsivõime parandamiseks. Taristu loomisel peeti silmas
8
võimalust kaasata ettevõtjaid (näiteks innovatsioonikoostöö meetmete kaudu) ning kasutada
taristut nende konkurentsivõime tõstmiseks.
Aret Vooremäe märkis, et geneetilist ressurssi tuleb füüsiliselt uuendada. Nii tagatakse
ettevõtjate konkurentsivõime olukorras, kus nende materjali tabab näiteks viirus ja neil on
vaja Pollist tervet materjali saada. Et ettevõtjatele oleks võimalik materjali pakkuda, tuleb see
esmalt luua ja seda säilitada ning hooldada.
Priit Pramann märkis, et järgmise programmiperioodi aruteludega peaks alustama juba
varem, et Pollil oleks selgus tuleviku suhtes.
Liis Sipelgas märkis, et eelmisel aastal korraldatud vahehindamine oli suunatud tulevikku
ning kõigil oli võimalik selles osaleda.
Urmas Kruuse märkis, et eelarveläbirääkimised jätkuvad ja riigieelarve on menetlemisel
Riigikogus. Ta palus ministeeriumil veel kord hinnata, kas tööjõukulude katmiseks on
võimalik leida lisavahendeid. Mida varem saab selgeks Polli tegevuse tulevik, seda paremini
on võimalik selleks valmistuda. Sordiaretuse nõukogul on tulevikusuundade kujundamisel
selge roll. Ta tänas külalisi sisuka arutelu ja küsimustele vastamise eest.
4. Info ja muud küsimused
Anti Allas tegi ettepaneku arutada maaelukomisjonis köögiviljasektori toetuste väärkasutust.
(allkirjastatud digitaalselt)
Urmas Kruuse
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Jaanika Lokk
protokollija
Riigikogu maaelukomisjoni
istungi protokoll nr 169
Tallinn, Toompea ja videosild Esmaspäev, 12. oktoober 2026
Algus 11.10, lõpp 13.03
Juhataja: Urmas Kruuse (esimees)
Protokollija: Jaanika Lokk (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Anti Allas, Maido Ruusmann, Andrus Seeme, Kalev Stoicescu
Komisjoni ametnikud: Marin Daniel (nõunik-sekretariaadijuhataja), Merle Kruusimägi
(nõunik)
Puudus: Siim Pohlak
Kutsutud: Euroopa Kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus (2. päevakorrapunkt); Eesti
Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi direktor Aret Vooremäe
Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse juhataja Priit Pramann, vanemteadur Ave
Kikas ja peaspetsialist Peeter Laurson, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi teadus- ja
arendusosakonna juhataja Liis Sipelgas (3. päevakorrapunkt); Riigikogu infonõunik Maiki
Vaikla (2.–3. päevakorrapunkt); Anti Allase töövarjud Sander Lepp, Kerttu Hallist,
Karl-Martin Oja (1.–3. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Ülevaade Euroopa Kontrollikoja eriraportist „Tootjaorganisatsioonid puu- ja
köögiviljasektoris: potentsiaalselt viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks“
3. Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse
rahastamine
4. Info ja muud küsimused
1. Nädala töökava kinnitamine
Vaadati läbi 4. töönädala (12.–18.10.2026) töökava
Komisjoni istung esmaspäev, 12.10.2026 kell 11.10
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Ülevaade Euroopa Kontrollikoja eriraportist "Tootjaorganisatsioonid puu- ja
köögiviljasektoris: potentsiaalselt viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks"
3. Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse
rahastamine
4. Info ja muud küsimused
2
Komisjoni istung teisipäev, 13.10.2026 kell 14.00
1. Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (919 SE) teise
lugemise ettevalmistamine
2. Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu (918 SE) teise lugemise ettevalmistamine
3. Info ja muud küsimused
Otsustati:
1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Anti Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann,
Andrus Seeme, Kalev Stoicescu).
2. Ülevaade Euroopa Kontrollikoja eriraportist „Tootjaorganisatsioonid puu- ja
köögiviljasektoris: potentsiaalselt viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks“
Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu ning andis sõna Euroopa Kontrollikoja
esindajale.
Keit Pentus-Rosimannus andis ülevaate eriraporti ajenditest, läbiviimisest ja tulemustest
(lisa 1). Ta märkis, et hiljuti avalikustatud eriraport käsitleb Euroopa Liidu (EL) puu- ja
köögiviljasektori tootjaorganisatsioone. EL-i poliitika eesmärk on tugevdada eelkõige
väiksemate puu- ja köögiviljakasvatajate konkurentsivõimet. Selleks makstakse sektorile
toetust EL-i eelarvest ligikaudu miljard eurot aastas. 2024. aastal tegutses EL-is 1482
tunnustatud tootjaorganisatsiooni ning nende kaudu jõudis turule 42% puu- ja
köögiviljasektori toodangust. Raporti koostamise käigus külastas auditimeeskond Hispaaniat,
Prantsusmaad, Itaaliat ja Poolat, et hinnata EL-i poliitika toimimist, kaardistada probleeme
ning kuulata tootjaorganisatsioonide seisukohti. Kohapeal külastati 19 tootjaorganisatsiooni
ning vaadati läbi 57 organisatsiooni ja viie liidu rakenduskavad. Lisaks uuriti liikmesriikide
reegleid ja hindamisaruandeid. Kõneleja selgitas tootjaorganisatsioonide toimimist, andis
ülevaate tootjate koostöö võimalustest ja tutvustas raporti tulemusi. Ta märkis, et
tootjaorganisatsiooni peamine ülesanne on korraldada ühismüüki. Väiksemate tootjate puhul
tuuakse sageli probleemina välja ebastabiilne kaubapakkumine. Tootjaorganisatsioonid
aitavad seda probleemi lahendada ning tootjate koondamine loob suurema stabiilsuse. Toetuse
saamise aluseks on rakenduskava. Poliitika eesmärk on suurendada konkurentsivõimet,
tugevdada tootjate positsiooni ja tõhustada tootmist. Toetatakse investeeringuid seadmetesse
(sh automatiseerimisse), tootmise ajakohastamist, taastuvenergia kasutuselevõttu ja
energiasäästu. Raporti koostamise käigus tõid tootjad esile, et nõuete täitmine on kohati
keeruline. Väiksemad tootjad soovivad keskenduda eelkõige tootmisele, mitte niivõrd oma
toodete turundusele. Viimast aitavad korraldada tootjaorganisatsioonid. Raportis jõuti
järeldusele, et kuigi tootjaorganisatsiooniga liitumine on kasulik, väheneb nende
organisatsioonide atraktiivsus ja liikmete arv. Tootjate positsioon on suurte jaekettidega
võrreldes endiselt nõrgem. Poliitika rakendamine erineb liikmesriigiti. Mõned liikmesriigid
teevad tootjaorganisatsioonidega tihedat koostööd ning nõustavad neid, teised vähem. Näiteks
Poolas on riigi lähenemine pigem kontrolliv kui nõustav.
Keit Pentus-Rosimannus andis ülevaate tootjaorganisatsioonide liikmete arvust ja
organiseerituse tasemest ning toetustest liikmesriikide kaupa (lisa 1). Ta märkis, et kõige
enam saavad toetust Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa tootjaorganisatsioonid. Hispaania ja
Itaalia on võtnud selge suuna toetada tootjaorganisatsioone lisaks rahastamisele ka aktiivse
nõustamisega. Raporti esimesel tutvustusringil tõstatati küsimus, kas tootjaorganisatsioon
peab tegutsema ainult ühes liikmesriigis või võib see koondada mitme liikmesriigi tootjaid.
Kõneleja kinnitas, et piiriüleste tootjaorganisatsioonide loomine on võimalik. Samuti võivad
tootjad liituda teises liikmesriigis tunnustatud piiriülese tootjaorganisatsiooniga. Määravad on
ühine ärihuvi ja organisatsiooni tingimused. Ta tõi näiteid piiriülesest koostööst ning andis
ülevaate Euroopa Kontrollikoja soovitustest. Kõneleja nentis, et täna puudub EL-i tasandil hea
3
ülevaade sellest, kuidas poliitika toimib eri liikmesriikides. Ta pidas sellise analüüsi
koostamist vajalikuks. Lisaks soovitatakse enam pöörata tähelepanu tootjaorganisatsioonide
atraktiivsuse suurendamisele ja kaasrahastamise määradele. Analüüs näitas, et kuigi
liikmesriikidele kehtib 85% kaasrahastamise määr, ei soovita seda sageli kasutada, sest
sellega kaasneb mitu bürokraatlikku nõuet. Kontrollikoda soovitas kaasrahastamise määrad
üle vaadata ja kogu süsteemi lihtsustada, kuid Euroopa Komisjon ei kiitnud seda heaks, sest
eriraporti avaldamise ajaks oli komisjon juba esitanud EL-i järgmise eelarve ettepaneku.
Urmas Kruuse märkis, et EL eraldab tootjaorganisatsioonidele miljard eurot aastas. Ta küsis,
kas toetuse osakaal sõltub liikmesriigile eraldatud ühise põllumajanduspoliitika vahendite
mahust.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et miljardi euro jagunemine liikmesriikide vahel sõltub
tootjaorganisatsioonide olemasolust ja tegevusest. Erinevalt mahepõllumajandustoetusest,
mille suurus ei ole toodangu mahuga seotud, sõltub tootjaorganisatsioonide toetus toodangu
mahust.
Urmas Kruuse küsis, kas tootjaorganisatsioonide toetuseks mõeldud miljard eurot jagatakse
liikmesriikide vahel ära või sõltub raha jaotus tootjaorganisatsioonide olemasolust ja
tegevusest.
Keit Pentus-Rosimannus selgitas, et raha ei jagata liikmesriikide vahel ette kindlaks
määratud summadena. Toetuse jaotus sõltub tootjaorganisatsioonide olemasolust ja
tegevusest. Kui liikmesriigis tootjaorganisatsioone ei ole, ei saa riik seda raha muul otstarbel
kasutada.
Anti Allas küsis, kui võrreldav on tootjaorganisatsioonide poliitika rakendamine
liikmesriikides.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et liikmesriigid määravad ise tootjaorganisatsioonide
tunnustamise tingimused. Tunnustus on toetuse saamise eelduseks. Näiteks Poolas on nõuded
tootjaorganisatsioonidele ranged, samas Hispaanias ja Itaalias paindlikumad. Itaalias
kasutatakse toetust muu hulgas turunduseks ja tootjate taastuvenergia investeeringuteks,
Poolas aga tootmise automatiseerimiseks. Seega ei ole liikmesriikides toetuse ühtset
rakendusviisi.
Anti Allas küsis, kui võrreldav on liikmesriikide põllumajanduspoliitika rakendamine.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et raportis seda küsimust ei käsitletud.
Tootjaorganisatsioonide toetus tuleb EL-i eelarvest, kuid liikmesriigil on suur otsustusruum
selle üle, millistele kriteeriumidele peavad tootjaorganisatsioonid vastama. Seetõttu on
keeruline liikmesriike võrrelda EL-i poliitika rakendamisel. Samas on vaja ülevaadet
tootjaorganisatsioonide toetuse rakendamise kohta. Kuna kolm-neli liikmesriiki saavad
meetmest lõviosa, peaks Euroopa Komisjon analüüsima, kuidas tagada liikmesriikide
võrdsem kohtlemine.
Urmas Kruuse märkis, et aiandusele ja köögiviljakasvatusele makstavate toetuste maht on
kasvanud. Samas on olnud juhtumeid, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid jätab saagi
koristamata.
Kalev Stoicescu küsis, kas tootjate arvu vähenemine on omane ka teistele toidutootmise
valdkondadele ning kuidas mõjutab see EL-i toidujulgeolekut ja valmisolekut kriisideks.
Keit Pentus-Rosimannus kommenteeris esmalt Urmas Kruuse märkust. Ta nõustus, et
mahepõllumajanduses on juhtumeid, kus saak jäetakse koristamata, sest reeglid ei nõuagi
saagi koristamist. Puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide toetuse puhul sellist
olukorda tekkida ei saa, sest toetuse suurus sõltub toodangu mahust. Eriraportis ei analüüsitud
toidujulgeolekut ja põllumajandustootjate üldist olukorda. Peatselt on ilmumas raport
põlvkondade vahetumise kohta põllumajandussektoris. Üldiselt tuleb uusi
põllumajandustootjaid juurde vähem ning tootjate koguarv väheneb.
4
Andrus Seeme küsis, miks on liikmesriikide vahelisi tootjaorganisatsioone nii vähe.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et ajalooliselt ei ole sellist koostööd varem soositud. Riigid
kaitsevad oma turgu ega ole aktiivselt otsinud liikmeid teistest liikmesriikidest. Koostööd
raskendavad ka turgude ja tootmishooaegade erinevused ning transpordivajadus. Piiriülesed
tootjaorganisatsioonid on uus võimalus, millest paljud ei ole teadlikud. Seda võimalust ei ole
piisavalt tutvustatud ega innustatud tootjaid piiriülestesse organisatsioonidesse koonduma.
Urmas Kruuse märkis, et tootjaorganisatsioonide tugevus sõltub võimest tagada ühtlane
kvaliteet, piisav kogus, st tarnekindlus. Turujõudu võivad mõjutada ka liikmesriikide erinevad
ausa kauplemise reeglid. Eesti puhul on probleemiks, et suurematel tootjatel puudub
motivatsioon teha koostööd väiksematega. Koostööd võivad piirata erinevad turutõkked. Ta
nentis, et Eestis on keeruline luua tootjaorganisatsioone ka teistes põllumajandussektorites (nt
seakasvatuses). Kvaliteedikavad võiksid anda eelise riigihangetel ja avalikus toitlustamises.
Eesti toidutööstustel on keeruline EL-i kesksetest fondidest vahendeid taotleda kõrgete
lävendite tõttu.
Keit Pentus-Rosimannus märkis, et eriraporti üks eesmärk oli suurendada teadlikkust
tootjaorganisatsioonidele mõeldud toetusest. Kuna tegemist on EL-i ühise poliitikaga, ei
peaks toetuse põhiosa jõudma vaid mõnda liikmesriiki. Ta rõhutas, et rahvusvaheliste
jaekettidega läbirääkimisel aitab tootjate koondumine nende positsiooni tugevdada. Edaspidi
tuleb analüüsida, miks poliitika mõnes liikmesriigis toimib, kuid teises mitte.
Urmas Kruuse tänas külalist eriraportist ülevaate andmise ja küsimustele vastamise eest.
3. Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse
rahastamine
Aret Vooremäe andis ülevaate puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside
säilitamise ning sordiaretuse rahastamisega seotud kitsaskohtadest (lisa 2). Ta märkis, et
põllumajanduskultuuride geneetiline ressurss hõlmab aretussorte, rahvaselektsiooni sorte ning
looduslikest kasvukohtadest pärinevaid liike, mida säilitatakse erinevate meetoditega ja
kasutatakse sordiaretuses. Ta selgitas, et geneetiliste ressursside säilitamine on oluline, sest
need on toiduga kindlustatuse bioloogiline alus ning toetavad otseselt või kaudselt inimeste
toiduga varustatust. Põllumajanduskultuuride geneetiline ressurss võimaldab aretada
kliimamuutustele, uutele haigustele ja kahjuritele vastupidavaid sorte. Geneetiliste ressursside
säilitamine on rahvusvaheline tegevus. Eesti riik on võtnud selleks rahvusvahelisi kohustusi
ning ühinenud mitme geneetilise materjali kogumist käsitleva konventsiooni ja leppega.
Pärast 1940. aasta katastroofilist talve hävis kolmveerand kogu Eesti viljapuudest. Seejärel
hakati kampaania korras koguma säilinud viljapuude geneetilist materjali. Pollis alustati
geneetilise materjali kogumist 1945. aastal. Järgneva paarikümne aasta jooksul taastati Eestis
puuvilja- ja marjakultuuride ressurss ning loodi tugev alus Eesti kliimatingimustesse sobivate
viljapuusortide arendamiseks. Kollektsioone täiendatakse ka tänapäeval. Puuvilja- ja
marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamine erineb oluliselt teravilja, rapsi või rüpsi
säilitamisest. Teravilja ja mitme muu kultuuri geneetilist ressurssi saab säilitada lihtsalt, kuid
puuvilja- ja marjasordid ei säilita seemnest kasvatades oma sordiomadusi. Seetõttu tuleb
viljapuid säilitada aedades ning nende hooldus nõuab suurt käsitööd. Taimi tuleb uuendada,
võrasid lõigata ning haiged istikud asendada tervega. Sortide puhtuse säilitamiseks on vajalik
katkematu vegetatiivne paljundamine ja taimede kasvatamine sordi kordusena avamaa
kollektsioonistandikes. Avamaa kollektsioonid on pidevalt loodusjõudude, näiteks
külmakahjustuste ja tormide meelevallas. Üha enam teevad kahju ka ulukid, sealhulgas kitsed,
põdrad ja karud. Seetõttu tuleb rajada uusi tarasid ja muud vajalikku taristut. Ohtlike
karantiinihaiguste ennetamine nõuab pidevat professionaalset monitooringut ja laboriproovide
võtmist. Üks haiguspuhang võib hävitada aastakümnete pikkuse töö. Ühe sordi aretamine võib
võtta 30–40 aastat või kauem. Kõneleja andis ülevaate sortide tervena hoidmise meetmetest
(termoteraapia, meristeempaljundus, in vitro kollektsioon, putukakindlad kasvuhooned). Polli
5
Aiandusuuringute keskuses säilitatakse eluskollektsioonidena üle 850 puuvilja- ja
marjakultuuri sordi 16 liigist, mida säilitatakse mitmes korduses aedade eluskollektsioonides.
Aret Vooremäe andis ülevaate Polli keskuse aasta eelarve vajadusest (lisa 2). Ta märkis, et
sordiaretusprogramm ja geneetiliste ressursside säilitamise programm loodi 20 aastat tagasi.
Kõneleja hinnangul on sordiaretus ning geneetiliste ressursside paljundamine, hoidmine ja
väärindamine olnud kogu selle aja tugevalt alarahastatud. Aastane eelarvevajadus on
ligikaudu 900 000 eurot. Geneetiliste ressursside säilitamise programmist saadakse ligikaudu
125 000 eurot, millest rahastatakse 3,5 täistöökohta ning aedade hooldust ja rajamist. Suur osa
tööst tehakse teiste ressursside arvelt. Geneetiliste ressursside säilitamiseks ei ole piisavalt
raha. Sordiaretusprogrammi ja geneetiliste ressursside säilitamise programmi rahastus kokku
on üle 350 000 euro. See ei moodusta isegi poolt tegelikust aastasest vajadusest. Kokkuvõttes
rõhutas ta, et geenivaramu hoidmine ja täiendamine ei ole ainult teadustöö, vaid Eesti riigi
toidujulgeoleku ja bioloogilise mitmekesisuse tagamine ning rahvusvaheliste õiguslike
kohustuste täitmine. Ülikool täidab palju laiemat ülesannet kui üksnes teadus- ja õppetöö ning
soovib seda teha kvaliteetselt. Riik on lepinguliselt kohustunud tagama pikaajalise ressursi,
mis võimaldaks neid eesmärke täita. Ebakindel rahastus seab ohtu aastakümnete pikkuse töö
eluskollektsioonide säilitamisel. Ta lisas, et ükski teine riik ei võta kohustuseks Eestis aretatud
sorte hoida, säilitada ega aretada Eesti tootjate vajadustele ja kliimatingimustele sobivaid
sorte. Kõneleja märkis, et tuleviku suhtes ollakse ebakindlad ning sordiaretuse programmi ja
geneetiliste ressursside säilitamise programmi tulevik on ebaselge.
Urmas Kruuse küsis, kuivõrd erineb Pollis säilitatav geneetiline ressurss erasektori kogudest
ning kuivõrd on vaja säilitada materjali, mida tootjatel ja kasvatajatel endal ei ole või mida
nad praegu ei vaja. Samuti soovis ta teada, mil määral saaks erakogudes olevat materjali
kasutada kollektsioonide taastamiseks näiteks suurte külmakahjustuste järel.
Aret Vooremäe vastas, et Polli kogudes on geneetilist materjali kordades rohkem kui
erakätes. Erasektor paljundab peamiselt sorte, mille järele on nõudlus turul. Pollis säilitatakse
aga ka sordiaretuse materjali, millest ei ole veel sorti kujundatud, kuid mida on võimalik
kasutada teatud omaduste, kvaliteedinäitajate ja haiguskindluse edasiandmiseks. Ta lisas, et
ettevõtjate vajadused võivad kiiresti muutuda. Näiteks võib tekkida nõudlus siidriõunte järele,
kuid ühe õunasordi aretamine võtab aega mitukümmend aastat. Sobivat sorti ei ole võimalik
kohe pakkuda, kuid olemasolevast geneetilisest ressursist saab valida sobivate omadustega
materjali ja seda ettevõtjate vajaduste järgi edasi aretada. Olemasolev geneetiline materjal
võimaldab uutele vajadustele reageerida. Nullist alustades ei jõuaks aretus ettevõtjate
huvidega sammu pidada.
Peeter Laurson lisas, et uue sordi aretamine võtab keskmiselt 20–30 aastat. Pollis on üle 850
sordi, mille loomisse ja säilitamisse on panustatud palju inimtööd. Kui see ressurss häviks, ei
oleks seda võimalik kiiresti taastada. Seetõttu säilitatakse geneetilisi ressursse kõigis riikides:
need võimaldavad jätkata juba tehtud tööd ja aretada piirkonna tingimustesse sobivaid uusi
sorte. Selleks peab sortide valik olema lai ning pidevalt tuleb jälgida nende seisundit,
kahjustusi ja vastupidavust kliimamuutustele. Kliima muutub kiiresti ja ettearvamatult.
Sortide pidev jälgimine on geneetiliste ressursside säilitamise ja sordiaretuse oluline osa.
Urmas Kruuse küsis, kas puuvilja- ja marjakultuuride sordiaretuses on võimalik kasutada
nüüdisaegseid sordiaretusmeetodeid.
Aret Vooremäe vastas, et sordiaretuse meetodid sõltuvad kultuurist. Mõne kultuuri puhul
saab kasvuhoones või lõunapoolkeral kasvatades mitu põlvkonda aastas ning seetõttu jõutakse
tulemuseni kiiremini. Viljapuude puhul saab markerite abil jälgida näiteks haiguskindlust
tagavate geenide pärandumist, kuid lõpptulemuse hindamiseks tuleb oodata, kuni puu hakkab
kandma vilja. Seetõttu võtab aretus kauem aega. Ta nõustus, et sordiaretuses saab kasutada
nüüdisaegseid tehnoloogiaid, kuid viljapuude puhul tuleb oodata viljakandmist ja hinnata
saaki.
6
Andrus Seeme uuris, kuidas jõuavad erinevad sordid Polli Aiandusuuringute keskusesse. Ta
küsis, kas Polli kollektsioonis on ka näiteks Asuva aias aretatud õunasordid.
Ave Kikas vastas, et Asuva aed on saanud Pollist väga palju sorte.
Urmas Kruuse andis sõna ministeeriumi esindajale.
Liis Sipelgas andis ülevaate puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamisest
ning sordiaretuse rahastamisest ministeeriumi vaatenurgast. Ta märkis, et Regionaal- ja
Põllumajandusministeerium (REM) pakub teadlastele innovatsioonikoostööks erinevaid
konkurentsipõhiseid rahastusmeetmeid. Lisaks on ministeerium käivitanud kaks pikaajalist
programmi: põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamise programm ja
sordiaretusprogramm. Need täiendavad teisi Eestis kasutatavaid teadusmeetmeid. Geneetiliste
ressursside säilitamise programm jätkub ning selle nõukogu vaatab igal aastal üle programmi
mõõdikud ja hindab programmi tulemuslikkust. Ministeeriumi hinnangul programm toimib ja
sellega on kavas jätkata. Eelmisel aastal toimunud vahehindamisel analüüsiti, mida saaks
järgmisel perioodil muuta või parandada. Programmi vahehindamisel leiti, et programmi
mõõdikutesse tuleks lisada kvaliteedinäitajad ja säilikute kasutatavus. Riigi jaoks on olulised
nii sordiaretusprogramm kui ka geneetiliste ressursside säilitamise programm. Viimast on
kavas üle vaadata 2027. aastal koos botaanikaaia ja METKiga. Praegu ei saa veel täpselt
öelda, milline saab olema programmi rahastus. Sordiaretusprogrammiga on olukord
põhimõtteliselt sama. Sordiaretusprogramm lõpeb 2030. aastal ning kavas on programmiga
jätkata. Järgmises programmis soovitakse enam pöörata tähelepanu nüüdisaegsetele
sordiaretusmeetoditele.
Urmas Kruuse tundis huvi rahastusallikate vastu.
Liis Sipelgas vastas, et selleks ei saada raha Haridus- ja Teadusministeeriumilt (HTM), vaid
rahastus tuleb REMi riigieelarverealt.
Urmas Kruuse küsis, kas Pollil on võimalik taotleda vahendeid ka HTMi
teadusprogrammidest.
Liis Sipelgas vastas, et Polli teadlastel on võimalik osaleda praegu avatud konkurssidel. REM
on püüdnud kaasata valdkonda lisavahendeid, sealhulgas HTM-i eelarvest.
Urmas Kruuse küsis Polli esindajatelt, kas neil on võimekust osaleda ka teistes konkurssides.
Aret Vooremäe vastas, et Polli teadlased on taotlenud rahastust ka teistest allikatest. Lisaks
osaletakse ka rahvusvahelistes projektides, kuid need ei hõlma geneetilise ressursi kogumist
ega säilitamist. Geneetilise ressursi kogumine ja säilitamine ei kvalifitseeru enamikus
taotlusvoorudes teadustegevuseks. Selleks et sordiaretus saaks jätkuda ja eri projektide toel
areneda, peab geneetiline ressurss olema esmalt kogutud ja säilitatud. Geneetilise ressursi
kogumiseks ja säilitamiseks ei ole olnud võimalik lisaraha taotleda.
Urmas Kruuse märkis, et geneetiline ressurss puudutab ka sordiaretust.
Aret Vooremäe selgitas, et sordiaretuses on keeruline saavutada suuri muutusi lühikese aja
jooksul. Sordiaretus on pikaajaline protsess. Seetõttu loodigi pikaajalised programmid.
Lühikeste projektidega on märkimisväärseid tulemusi võimalik saavutada eelkõige siis, kui
geneetiline ressurss on juba olemas ning sellest saab valida peaaegu valmis materjali.
Liis Sipelgas nõustus, et geneetilise ressursi säilitamine ei ole otseselt teadustegevus, kuid
mõnes projektis võib taotleda vahendeid ka selleks.
Aret Vooremäe nõustus, et mõne teema puhul sobivad ka lühikesed projektid. Näiteks
viiruskindlas kasvuhoones on võimalik säilitada säilikuid ning vajaduse korral võtta need
kiiresti kasutusse. Sellise valmisoleku hoidmine nõuab aga kulusid. Ta tänas ministeeriumi
vajaliku taristu loomise eest.
Peeter Laurson lisas, et kasvuhoonet vajatakse ka olemasoleva geneetilise ressursi
uuendamiseks. Nii kasvuhoone kui ka laborite kasutamiseks on vaja vahendeid.
7
Liis Sipelgas oli seisukohal, et küsimus puudutab eelkõige rahastamise proportsioone. Ta
märkis, et mitmes riigis toimub sordiaretus erasektoris ja projektipõhiselt, mitte
teadusasutustes. Eestis on samal ajal loodud pikaajaline sordiaretusprogramm. Sordiaretuse
nõukogus tuleks arutada, kas rohkem vahendeid tuleks suunata säilitustegevusse ning
sordiaretust võiks rahastada konkurentsipõhiselt.
Anti Allas palus anda ülevaate geneetilise ressursi säilitamise püsi- ja projektipõhisest
rahastusest.
Liis Sipelgas vastas, et põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi säilitamise programm
kestab seitse aastat ja seda rahastab riik. Ta tutvustas komisjonile tabelit programmi rahastuse
kohta. Programmi kogumaht on seitsme aasta jooksul 28 miljonit eurot ning Polli saab sellest
126 000 eurot aastas.
Anti Allas küsis, kui palju saab Polli projektipõhist rahastust lisaks baasrahastusele.
Aret Vooremäe vastas, et geneetilise ressursi säilitamiseks ei ole muid vahendeid peale
baasrahastuse. Osa kuludest kaetakse oma toodangu müügist. Geneetilise ressursi säilitamine
on tihedalt seotud sordiaretusprogrammiga ning samad teadlased töötavad mõlemas
programmis.
Anti Allas küsis, kas ministeerium on sõnastanud ootused Polli tegevusele.
Liis Sipelgas vastas, et ootus sõnastatakse 2027. aastal uue programmi ettevalmistamisel. Uus
programm algab 2028. aastal. Selle koostamisel vaadatakse üle eelarvevõimalused ja
määratakse tegevused.
Peeter Laursoni sõnul võimaldab praegune rahastus katta 3,5 täistöökohta brutopalgaga 1200
eurot. Suureks probleemiks on järelkasv. Tööle tulnud noored lahkuvad, sest väikese palga
eest tuleb teha mahukat ja rasket tööd. Praeguse rahastusega ei ole tegevus jätkusuutlik, sest
eraldatud vahendid ei kata kulusid, mis on viimastel aastatel kiiresti kasvanud.
Ministeeriumile on igal aastal antud teada, et rahastus ei ole piisav.
Anti Allas märkis, et Polli tegevuse jätkusuutlikkus on ohus alarahastuse tõttu. Tema
hinnangul peaks Polli vähemalt aasta kuni poolteist ette teadma, millises suunas liigutakse.
Poliitikat tuleks kujundada varem.
Urmas Kruuse märkis, et geneetilise ressursi säilitamine on mingil määral seotud
teadustööga. Tekib küsimus, kas rahastusmeetmed ei võimalda selliseks tegevuseks raha
taotleda või ei suudeta nõuetele vastavaid taotlusi esitada. Riik peab sõnastama Pollile selged
ootused. Ta märkis, et 2021. aastal ei osatud ette näha inflatsiooni ja kulude kasvu, mistõttu
oleks ministeerium võinud eelarveläbirääkimistel leida võimalusi lisarahastuseks.
Maaelukomisjon soovib saada ülevaate edasistest plaanidest ja läbirääkimiste käigust. Ta
küsis, kas Pollile oleks võimalik eraldada lisaraha.
Liis Sipelgas vastas, et mitme programmi mahte kärbiti, kuid geneetiliste ressursside
säilitamise programmi ja sordiaretusprogrammi mahte mitte. Tulevikku silmas pidades tuleb
sordiaretuse nõukogus üle vaadata rahastamise proportsioonid. Sordiaretus on teaduspõhine
ning sellel on geneetiliste ressursside säilitamise programmiga võrreldes rohkem võimalusi
saada teadusrahastusest lisavahendeid.
Peeter Laurson nõustus, et arutelud uue programmi üle on alles ees. Polli osakaal on
märkimisväärselt kasvanud, kuid olemasoleva rahastusega ei suudeta tegevusi vajalike
töötajatega mehitada.
Aret Vooremäe lisas, et geneetiliste ressursside viirustõrje ja viirustega toimetulek on
iga-aastane tavapärane töö, mitte teadustöö. Iga kultuuri puhul on materjali, mida tuleb
uuendada. Selleks kasutatakse uut taristut, kuid selle kasutamiseks puuduvad piisavad
vahendid.
Liis Sipelgas kommenteeris taristut puudutavat märkust. Ta selgitas, et ministeerium suunas
vahendid eelkõige ettevõtjate konkurentsivõime parandamiseks. Taristu loomisel peeti silmas
8
võimalust kaasata ettevõtjaid (näiteks innovatsioonikoostöö meetmete kaudu) ning kasutada
taristut nende konkurentsivõime tõstmiseks.
Aret Vooremäe märkis, et geneetilist ressurssi tuleb füüsiliselt uuendada. Nii tagatakse
ettevõtjate konkurentsivõime olukorras, kus nende materjali tabab näiteks viirus ja neil on
vaja Pollist tervet materjali saada. Et ettevõtjatele oleks võimalik materjali pakkuda, tuleb see
esmalt luua ja seda säilitada ning hooldada.
Priit Pramann märkis, et järgmise programmiperioodi aruteludega peaks alustama juba
varem, et Pollil oleks selgus tuleviku suhtes.
Liis Sipelgas märkis, et eelmisel aastal korraldatud vahehindamine oli suunatud tulevikku
ning kõigil oli võimalik selles osaleda.
Urmas Kruuse märkis, et eelarveläbirääkimised jätkuvad ja riigieelarve on menetlemisel
Riigikogus. Ta palus ministeeriumil veel kord hinnata, kas tööjõukulude katmiseks on
võimalik leida lisavahendeid. Mida varem saab selgeks Polli tegevuse tulevik, seda paremini
on võimalik selleks valmistuda. Sordiaretuse nõukogul on tulevikusuundade kujundamisel
selge roll. Ta tänas külalisi sisuka arutelu ja küsimustele vastamise eest.
4. Info ja muud küsimused
Anti Allas tegi ettepaneku arutada maaelukomisjonis köögiviljasektori toetuste väärkasutust.
(allkirjastatud digitaalselt)
Urmas Kruuse
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Jaanika Lokk
protokollija
Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse rahastamine Polli Aiandusuuringute Keskus | Riigikogu maaelukomisjoni istung
12. oktoober 2026
Ettekandja: Aret Vooremäe
Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi direktor
• Põllumajanduskultuuride geneetiline ressurss hõlmab aretussorte, rahvaselektsiooni sorte, looduslikest levilatest pärinevaid liike, kultuurtaimede esivanemaid ning sordiaretuses ja teaduslikus uurimistöös kasutatavat aretusmaterjali.
• Taimede geneetilised ressursid on toiduga kindlustatuse bioloogiline alus ning toetavad otseselt või kaudselt iga inimese elamist Maal.
• Geneetilise ressursi säilitamine on vajalik põllukultuuride tootmise tagamiseks ning kasvavate keskkonnaprobleemide ja kliimamuutustega toimetulekuks.
• Põllumajanduskultuuride geneetilisel ressurssil on tegelik väärtus sordiaretuses, et luua kliimamuutustele, uutele haigustele ja kahjuritele vastupidavaid sorte, põllumajanduslikus tootmises ja elanikkonna varustamisel toiduainetega.
Geneetiline ressurss ja selle tähtsus
(fao.org)
Eesti riigi võetud rahvusvahelised kohustused
• Eesti ühinemine Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga 1994. aastal.
• 1999. aastast osaleb Eesti täisliikmena Taimede geneetiliste ressursside Euroopakoordineeritud programmis ECPGR.
• Eesti ühines FAO Toidus ja põllumajanduses kasutatavate taimsete geneetiliste ressursside rahvusvaheline lepinguga (ITPGRFA) 2004. aastal.
• Eesti ühines Euroopa geenipankade ühendatud süsteemiga AEGIS (2009)
• Eesti on geneetilise ressursi otsingu andmebaasi GENBIS; EURISCO võrgustiku osaline
Polli eluskogu: Riiklik tähendus ja ajalooline õppetund
Pärast 1940. aasta katastroofilist talve, hävis 3/4 kogu Eesti viljapuudest.
Sortide kogumine ja säilitamine algas Pollis juba 1945. aastal. Polli geograafiline asukoht valiti spetsiaalselt klimaatiliselt sobiva asukoha tõttu.
Mitmekümne aasta jooksul koguti üle-eestilise aktioonina kokku talve üle elanud puuvilja ja marjakultuure.
Just Polli kollektsioonid päästsid Eesti aianduse kohaliku puuvila- ja marjakultuuride genofondi hääbumisest.
Kollektsioonide täiendamine on jätkuv tänaseni.
Puuvilja- ja marjakultuuride geneetilise ressursi säilitamise kriitiline eripära
Puuvilja- ja marjasordid ei säilita seemnest kasvades oma sordiomadusi, seetõttu ei saa neid säilitada kuivatatud seemnena tavalises seemnepangas.
Sortide puhtuse säilitamiseks on vajalik katkematu vegetatiivne paljundamine ja taimede kasvatamine sordi kordusena avamaa kollektsioonistandikes
Igapäevatöö avamaa kollektsioonides – Pidev riskide maandamine
• Kollektsiooniistandike pidev uuendamine: Kuna elusad puud ja põõsad vananevad ja hääbuvad, tuleb neid perioodiliselt süsteemselt uuesti paljundada ja rajada uusi istandikke.
• Avamaal asuvad kollektsioonid on pidevalt avatud loodusjõududele (külmakahjustused, tormid) ning ulukitele, mis eeldab aedade füüsilist turvamist, tarade ehitust ja muud infrastruktuuri korrashoidu.
• Ohtlike karantiinhaiguste ennetamine nõuab pidevat professionaalset monitooringut ja laboriproovide võtmist. Ühe puhangu sissetung võib pühkida minema aastakümnete pikkused elutööd.
Sortide tervena hoidmine
• Termoteraapia: Viirusest nakatunud taimi kuumutatakse spetsiaalsetes laborikambrites, mis pärsib viiruse paljunemist ja levikut taime kudedes.
• Meristeempaljundus: Kirurgilise täpsusega eraldatakse mikroskoobi all taime kasvukuhikust vaid mõne millimeetri pikkune viirusvaba kude (meristeem). Sellest kasvatatakse steriilses katseklaasis üles puhas taim.
• In vitro kollektsioon: Taimi hoitakse laboritingimustes katseklaasides haigusvaba ja aeglase kasvu režiimil.
• Putukakindlad kasvuhooned: Tervendatud taimi kasvatatakse suletud, isoleeritud kasvuhoonetes. Need viirusvabad emataimed on aluseks uute puhaste põllukollektsioonide rajamisele.
Polli Aiandusuuringute keskuses säilitatav puuvilja- ja marjakultuuride geneetiline ressurss
• Juurde on tulnud viirusvaba paljundamine 2026 ja viirusvaba kasvatamise võimalus kasvuhoones.
• Polli on ainus koht kus säilitatakse Eesti sorte.
Kollektsioonid hõlmavad 360 õunapuu, 76 pirnipuu, 70 ploomipuu, 49 maguskirsipuu, 12 hapukirsipuu, 26 maasika, 36 vaarika, 15 sinise kuslapuu, 25 pihlaka, 6 toompihlaka, 4 pampli, 50 musta sõstra, 17 punase sõstra, 11 valge sõstra, 28 karusmarja, 16 astelpaju, 1 mustika, 3 kuldsõstra sorti ning 48 õunapuu pookealust.
Üle 850 puuvilja- ja marjakultuuri 16 liigist, säilitatakse sortidena mitmes korduses
eluskollektsioonidena aedades.
Kaasaegsed säilitamismeetodid ja areng maailmas
Mujal riikides arendatakse krüosäilitust, kus taimeosi hoitakse pikaajaliselt vedelas lämmastikus (-196 °C).
In vitro katseklaasisäilitus Taimi hoitakse steriilsel toitkeskkonnal aeglase kasvu režiimil (madal temp., piiratud valgus). Tagab täieliku viirus- ja haigusvabaduse.
Genoomika ja fenotüpiseerimine Sortidele luuakse DNA- põhised geneetilised passid. Kasutatakse kaasaegseid optilisi sensorsüsteeme omaduste automaatseks kaardistamiseks..
Aasta eelarve vajadus Arvestuse alus: Iga kultuuri grupi kohta (geenressursid, marjad, õun- ja luuviljalised, labor) on 1 teadlane + 1 järelkasv + 1 laboritöötaja + tehniline personal.
Kuluartikkel Kirjeldus / Detailsus Summa aastas (€)
Põhitöötajate töötasu Teadlased, järelkasv, labori personal koosmaksudega (9 inimest) 437 400
Tehniline personal Põllu- ja abitöötajad koosmaksudega (5 inimest) 137 700
Tugistruktuur Personalitöö, IT, raamatupidamine (1,5 kohta) 34 263
Ametikohakulu Riided, spetsiifilised töövahendid (14 inimesele) 42 000
Kantseleikulu Side, lähetused, kohustuslikud koolitused, esindus 50 400
Kommunaalkulud Hoonete, hoidlate ja rajatiste ülalpidamine 100 800
Muu majandus Põllud, kemikaalid, erivahendid, küte (4 valdkonda + reservmaad) 30 000
Tehnika Masinate liising ja tarvikud (traktorid, niidukid, ATV-d, kärud) 30 000
Aedade/tarade kulu Ulukite ja turvariskide maandamine (eluskollektsiooni füüsiline kaitse)
12 000
Kasvuhooned ja labor Haldus, puhastusvahendid, krüo- ja laboritarvikud 24 000
KOKKU: 898 563 €
Kokkuvõte: Sõnum maaelukomisjonile
• Geenivaramu hoidmine ja täiendamine ei ole ainult teadustöö, vaid Eesti riigi toidujulgeoleku bioloogilise
mitmekesisuse tagamine ning rahvusvaheliste õiguslike kohustuste täitmine.
• Riik on lepinguliselt kohustunud tagama pikaajalise ressursi, mis võimaldaks neid eesmärke täita
• Püsiva ja prognoositava baasrahastuse puudumine Polli aiandusuuringute keskuses
(vajadus ca 900 000 € aastas) seab otsesesse ohtu aastakümnete pikkuse töö eluskollektsioonide
säilitamisel ning lõpetab puuvilja- ja marjakultuuride sordiaretuse tuleviku Eestis.
• Ükski teine riik ei võta kohustuseks Eestis aretatud sorte hoida ja säilitada.
Riigikogu maaelukomisjoni
istungi protokoll nr 169
Tallinn, Toompea ja videosild Esmaspäev, 12. oktoober 2026
Algus 11.10, lõpp 13.03
Juhataja: Urmas Kruuse (esimees)
Protokollija: Jaanika Lokk (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Anti Allas, Maido Ruusmann, Andrus Seeme, Kalev Stoicescu
Komisjoni ametnikud: Marin Daniel (nõunik-sekretariaadijuhataja), Merle Kruusimägi
(nõunik)
Puudus: Siim Pohlak
Kutsutud: Euroopa Kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus (2. päevakorrapunkt); Eesti
Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi direktor Aret Vooremäe
Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse juhataja Priit Pramann, vanemteadur Ave
Kikas ja peaspetsialist Peeter Laurson, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi teadus- ja
arendusosakonna juhataja Liis Sipelgas (3. päevakorrapunkt); Riigikogu infonõunik Maiki
Vaikla (2.–3. päevakorrapunkt); Anti Allase töövarjud Sander Lepp, Kerttu Hallist,
Karl-Martin Oja (1.–3. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Ülevaade Euroopa Kontrollikoja eriraportist „Tootjaorganisatsioonid puu- ja
köögiviljasektoris: potentsiaalselt viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks“
3. Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse
rahastamine
4. Info ja muud küsimused
1. Nädala töökava kinnitamine
Vaadati läbi 4. töönädala (12.–18.10.2026) töökava
Komisjoni istung esmaspäev, 12.10.2026 kell 11.10
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Ülevaade Euroopa Kontrollikoja eriraportist "Tootjaorganisatsioonid puu- ja
köögiviljasektoris: potentsiaalselt viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks"
3. Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse
rahastamine
4. Info ja muud küsimused
2
Komisjoni istung teisipäev, 13.10.2026 kell 14.00
1. Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (919 SE) teise
lugemise ettevalmistamine
2. Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu (918 SE) teise lugemise ettevalmistamine
3. Info ja muud küsimused
Otsustati:
1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Anti Allas, Urmas Kruuse, Maido Ruusmann,
Andrus Seeme, Kalev Stoicescu).
2. Ülevaade Euroopa Kontrollikoja eriraportist „Tootjaorganisatsioonid puu- ja
köögiviljasektoris: potentsiaalselt viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks“
Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu ning andis sõna Euroopa Kontrollikoja
esindajale.
Keit Pentus-Rosimannus andis ülevaate eriraporti ajenditest, läbiviimisest ja tulemustest
(lisa 1). Ta märkis, et hiljuti avalikustatud eriraport käsitleb Euroopa Liidu (EL) puu- ja
köögiviljasektori tootjaorganisatsioone. EL-i poliitika eesmärk on tugevdada eelkõige
väiksemate puu- ja köögiviljakasvatajate konkurentsivõimet. Selleks makstakse sektorile
toetust EL-i eelarvest ligikaudu miljard eurot aastas. 2024. aastal tegutses EL-is 1482
tunnustatud tootjaorganisatsiooni ning nende kaudu jõudis turule 42% puu- ja
köögiviljasektori toodangust. Raporti koostamise käigus külastas auditimeeskond Hispaaniat,
Prantsusmaad, Itaaliat ja Poolat, et hinnata EL-i poliitika toimimist, kaardistada probleeme
ning kuulata tootjaorganisatsioonide seisukohti. Kohapeal külastati 19 tootjaorganisatsiooni
ning vaadati läbi 57 organisatsiooni ja viie liidu rakenduskavad. Lisaks uuriti liikmesriikide
reegleid ja hindamisaruandeid. Kõneleja selgitas tootjaorganisatsioonide toimimist, andis
ülevaate tootjate koostöö võimalustest ja tutvustas raporti tulemusi. Ta märkis, et
tootjaorganisatsiooni peamine ülesanne on korraldada ühismüüki. Väiksemate tootjate puhul
tuuakse sageli probleemina välja ebastabiilne kaubapakkumine. Tootjaorganisatsioonid
aitavad seda probleemi lahendada ning tootjate koondamine loob suurema stabiilsuse. Toetuse
saamise aluseks on rakenduskava. Poliitika eesmärk on suurendada konkurentsivõimet,
tugevdada tootjate positsiooni ja tõhustada tootmist. Toetatakse investeeringuid seadmetesse
(sh automatiseerimisse), tootmise ajakohastamist, taastuvenergia kasutuselevõttu ja
energiasäästu. Raporti koostamise käigus tõid tootjad esile, et nõuete täitmine on kohati
keeruline. Väiksemad tootjad soovivad keskenduda eelkõige tootmisele, mitte niivõrd oma
toodete turundusele. Viimast aitavad korraldada tootjaorganisatsioonid. Raportis jõuti
järeldusele, et kuigi tootjaorganisatsiooniga liitumine on kasulik, väheneb nende
organisatsioonide atraktiivsus ja liikmete arv. Tootjate positsioon on suurte jaekettidega
võrreldes endiselt nõrgem. Poliitika rakendamine erineb liikmesriigiti. Mõned liikmesriigid
teevad tootjaorganisatsioonidega tihedat koostööd ning nõustavad neid, teised vähem. Näiteks
Poolas on riigi lähenemine pigem kontrolliv kui nõustav.
Keit Pentus-Rosimannus andis ülevaate tootjaorganisatsioonide liikmete arvust ja
organiseerituse tasemest ning toetustest liikmesriikide kaupa (lisa 1). Ta märkis, et kõige
enam saavad toetust Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa tootjaorganisatsioonid. Hispaania ja
Itaalia on võtnud selge suuna toetada tootjaorganisatsioone lisaks rahastamisele ka aktiivse
nõustamisega. Raporti esimesel tutvustusringil tõstatati küsimus, kas tootjaorganisatsioon
peab tegutsema ainult ühes liikmesriigis või võib see koondada mitme liikmesriigi tootjaid.
Kõneleja kinnitas, et piiriüleste tootjaorganisatsioonide loomine on võimalik. Samuti võivad
tootjad liituda teises liikmesriigis tunnustatud piiriülese tootjaorganisatsiooniga. Määravad on
ühine ärihuvi ja organisatsiooni tingimused. Ta tõi näiteid piiriülesest koostööst ning andis
ülevaate Euroopa Kontrollikoja soovitustest. Kõneleja nentis, et täna puudub EL-i tasandil hea
3
ülevaade sellest, kuidas poliitika toimib eri liikmesriikides. Ta pidas sellise analüüsi
koostamist vajalikuks. Lisaks soovitatakse enam pöörata tähelepanu tootjaorganisatsioonide
atraktiivsuse suurendamisele ja kaasrahastamise määradele. Analüüs näitas, et kuigi
liikmesriikidele kehtib 85% kaasrahastamise määr, ei soovita seda sageli kasutada, sest
sellega kaasneb mitu bürokraatlikku nõuet. Kontrollikoda soovitas kaasrahastamise määrad
üle vaadata ja kogu süsteemi lihtsustada, kuid Euroopa Komisjon ei kiitnud seda heaks, sest
eriraporti avaldamise ajaks oli komisjon juba esitanud EL-i järgmise eelarve ettepaneku.
Urmas Kruuse märkis, et EL eraldab tootjaorganisatsioonidele miljard eurot aastas. Ta küsis,
kas toetuse osakaal sõltub liikmesriigile eraldatud ühise põllumajanduspoliitika vahendite
mahust.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et miljardi euro jagunemine liikmesriikide vahel sõltub
tootjaorganisatsioonide olemasolust ja tegevusest. Erinevalt mahepõllumajandustoetusest,
mille suurus ei ole toodangu mahuga seotud, sõltub tootjaorganisatsioonide toetus toodangu
mahust.
Urmas Kruuse küsis, kas tootjaorganisatsioonide toetuseks mõeldud miljard eurot jagatakse
liikmesriikide vahel ära või sõltub raha jaotus tootjaorganisatsioonide olemasolust ja
tegevusest.
Keit Pentus-Rosimannus selgitas, et raha ei jagata liikmesriikide vahel ette kindlaks
määratud summadena. Toetuse jaotus sõltub tootjaorganisatsioonide olemasolust ja
tegevusest. Kui liikmesriigis tootjaorganisatsioone ei ole, ei saa riik seda raha muul otstarbel
kasutada.
Anti Allas küsis, kui võrreldav on tootjaorganisatsioonide poliitika rakendamine
liikmesriikides.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et liikmesriigid määravad ise tootjaorganisatsioonide
tunnustamise tingimused. Tunnustus on toetuse saamise eelduseks. Näiteks Poolas on nõuded
tootjaorganisatsioonidele ranged, samas Hispaanias ja Itaalias paindlikumad. Itaalias
kasutatakse toetust muu hulgas turunduseks ja tootjate taastuvenergia investeeringuteks,
Poolas aga tootmise automatiseerimiseks. Seega ei ole liikmesriikides toetuse ühtset
rakendusviisi.
Anti Allas küsis, kui võrreldav on liikmesriikide põllumajanduspoliitika rakendamine.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et raportis seda küsimust ei käsitletud.
Tootjaorganisatsioonide toetus tuleb EL-i eelarvest, kuid liikmesriigil on suur otsustusruum
selle üle, millistele kriteeriumidele peavad tootjaorganisatsioonid vastama. Seetõttu on
keeruline liikmesriike võrrelda EL-i poliitika rakendamisel. Samas on vaja ülevaadet
tootjaorganisatsioonide toetuse rakendamise kohta. Kuna kolm-neli liikmesriiki saavad
meetmest lõviosa, peaks Euroopa Komisjon analüüsima, kuidas tagada liikmesriikide
võrdsem kohtlemine.
Urmas Kruuse märkis, et aiandusele ja köögiviljakasvatusele makstavate toetuste maht on
kasvanud. Samas on olnud juhtumeid, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid jätab saagi
koristamata.
Kalev Stoicescu küsis, kas tootjate arvu vähenemine on omane ka teistele toidutootmise
valdkondadele ning kuidas mõjutab see EL-i toidujulgeolekut ja valmisolekut kriisideks.
Keit Pentus-Rosimannus kommenteeris esmalt Urmas Kruuse märkust. Ta nõustus, et
mahepõllumajanduses on juhtumeid, kus saak jäetakse koristamata, sest reeglid ei nõuagi
saagi koristamist. Puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide toetuse puhul sellist
olukorda tekkida ei saa, sest toetuse suurus sõltub toodangu mahust. Eriraportis ei analüüsitud
toidujulgeolekut ja põllumajandustootjate üldist olukorda. Peatselt on ilmumas raport
põlvkondade vahetumise kohta põllumajandussektoris. Üldiselt tuleb uusi
põllumajandustootjaid juurde vähem ning tootjate koguarv väheneb.
4
Andrus Seeme küsis, miks on liikmesriikide vahelisi tootjaorganisatsioone nii vähe.
Keit Pentus-Rosimannus vastas, et ajalooliselt ei ole sellist koostööd varem soositud. Riigid
kaitsevad oma turgu ega ole aktiivselt otsinud liikmeid teistest liikmesriikidest. Koostööd
raskendavad ka turgude ja tootmishooaegade erinevused ning transpordivajadus. Piiriülesed
tootjaorganisatsioonid on uus võimalus, millest paljud ei ole teadlikud. Seda võimalust ei ole
piisavalt tutvustatud ega innustatud tootjaid piiriülestesse organisatsioonidesse koonduma.
Urmas Kruuse märkis, et tootjaorganisatsioonide tugevus sõltub võimest tagada ühtlane
kvaliteet, piisav kogus, st tarnekindlus. Turujõudu võivad mõjutada ka liikmesriikide erinevad
ausa kauplemise reeglid. Eesti puhul on probleemiks, et suurematel tootjatel puudub
motivatsioon teha koostööd väiksematega. Koostööd võivad piirata erinevad turutõkked. Ta
nentis, et Eestis on keeruline luua tootjaorganisatsioone ka teistes põllumajandussektorites (nt
seakasvatuses). Kvaliteedikavad võiksid anda eelise riigihangetel ja avalikus toitlustamises.
Eesti toidutööstustel on keeruline EL-i kesksetest fondidest vahendeid taotleda kõrgete
lävendite tõttu.
Keit Pentus-Rosimannus märkis, et eriraporti üks eesmärk oli suurendada teadlikkust
tootjaorganisatsioonidele mõeldud toetusest. Kuna tegemist on EL-i ühise poliitikaga, ei
peaks toetuse põhiosa jõudma vaid mõnda liikmesriiki. Ta rõhutas, et rahvusvaheliste
jaekettidega läbirääkimisel aitab tootjate koondumine nende positsiooni tugevdada. Edaspidi
tuleb analüüsida, miks poliitika mõnes liikmesriigis toimib, kuid teises mitte.
Urmas Kruuse tänas külalist eriraportist ülevaate andmise ja küsimustele vastamise eest.
3. Puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ning sordiaretuse
rahastamine
Aret Vooremäe andis ülevaate puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside
säilitamise ning sordiaretuse rahastamisega seotud kitsaskohtadest (lisa 2). Ta märkis, et
põllumajanduskultuuride geneetiline ressurss hõlmab aretussorte, rahvaselektsiooni sorte ning
looduslikest kasvukohtadest pärinevaid liike, mida säilitatakse erinevate meetoditega ja
kasutatakse sordiaretuses. Ta selgitas, et geneetiliste ressursside säilitamine on oluline, sest
need on toiduga kindlustatuse bioloogiline alus ning toetavad otseselt või kaudselt inimeste
toiduga varustatust. Põllumajanduskultuuride geneetiline ressurss võimaldab aretada
kliimamuutustele, uutele haigustele ja kahjuritele vastupidavaid sorte. Geneetiliste ressursside
säilitamine on rahvusvaheline tegevus. Eesti riik on võtnud selleks rahvusvahelisi kohustusi
ning ühinenud mitme geneetilise materjali kogumist käsitleva konventsiooni ja leppega.
Pärast 1940. aasta katastroofilist talve hävis kolmveerand kogu Eesti viljapuudest. Seejärel
hakati kampaania korras koguma säilinud viljapuude geneetilist materjali. Pollis alustati
geneetilise materjali kogumist 1945. aastal. Järgneva paarikümne aasta jooksul taastati Eestis
puuvilja- ja marjakultuuride ressurss ning loodi tugev alus Eesti kliimatingimustesse sobivate
viljapuusortide arendamiseks. Kollektsioone täiendatakse ka tänapäeval. Puuvilja- ja
marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamine erineb oluliselt teravilja, rapsi või rüpsi
säilitamisest. Teravilja ja mitme muu kultuuri geneetilist ressurssi saab säilitada lihtsalt, kuid
puuvilja- ja marjasordid ei säilita seemnest kasvatades oma sordiomadusi. Seetõttu tuleb
viljapuid säilitada aedades ning nende hooldus nõuab suurt käsitööd. Taimi tuleb uuendada,
võrasid lõigata ning haiged istikud asendada tervega. Sortide puhtuse säilitamiseks on vajalik
katkematu vegetatiivne paljundamine ja taimede kasvatamine sordi kordusena avamaa
kollektsioonistandikes. Avamaa kollektsioonid on pidevalt loodusjõudude, näiteks
külmakahjustuste ja tormide meelevallas. Üha enam teevad kahju ka ulukid, sealhulgas kitsed,
põdrad ja karud. Seetõttu tuleb rajada uusi tarasid ja muud vajalikku taristut. Ohtlike
karantiinihaiguste ennetamine nõuab pidevat professionaalset monitooringut ja laboriproovide
võtmist. Üks haiguspuhang võib hävitada aastakümnete pikkuse töö. Ühe sordi aretamine võib
võtta 30–40 aastat või kauem. Kõneleja andis ülevaate sortide tervena hoidmise meetmetest
(termoteraapia, meristeempaljundus, in vitro kollektsioon, putukakindlad kasvuhooned). Polli
5
Aiandusuuringute keskuses säilitatakse eluskollektsioonidena üle 850 puuvilja- ja
marjakultuuri sordi 16 liigist, mida säilitatakse mitmes korduses aedade eluskollektsioonides.
Aret Vooremäe andis ülevaate Polli keskuse aasta eelarve vajadusest (lisa 2). Ta märkis, et
sordiaretusprogramm ja geneetiliste ressursside säilitamise programm loodi 20 aastat tagasi.
Kõneleja hinnangul on sordiaretus ning geneetiliste ressursside paljundamine, hoidmine ja
väärindamine olnud kogu selle aja tugevalt alarahastatud. Aastane eelarvevajadus on
ligikaudu 900 000 eurot. Geneetiliste ressursside säilitamise programmist saadakse ligikaudu
125 000 eurot, millest rahastatakse 3,5 täistöökohta ning aedade hooldust ja rajamist. Suur osa
tööst tehakse teiste ressursside arvelt. Geneetiliste ressursside säilitamiseks ei ole piisavalt
raha. Sordiaretusprogrammi ja geneetiliste ressursside säilitamise programmi rahastus kokku
on üle 350 000 euro. See ei moodusta isegi poolt tegelikust aastasest vajadusest. Kokkuvõttes
rõhutas ta, et geenivaramu hoidmine ja täiendamine ei ole ainult teadustöö, vaid Eesti riigi
toidujulgeoleku ja bioloogilise mitmekesisuse tagamine ning rahvusvaheliste õiguslike
kohustuste täitmine. Ülikool täidab palju laiemat ülesannet kui üksnes teadus- ja õppetöö ning
soovib seda teha kvaliteetselt. Riik on lepinguliselt kohustunud tagama pikaajalise ressursi,
mis võimaldaks neid eesmärke täita. Ebakindel rahastus seab ohtu aastakümnete pikkuse töö
eluskollektsioonide säilitamisel. Ta lisas, et ükski teine riik ei võta kohustuseks Eestis aretatud
sorte hoida, säilitada ega aretada Eesti tootjate vajadustele ja kliimatingimustele sobivaid
sorte. Kõneleja märkis, et tuleviku suhtes ollakse ebakindlad ning sordiaretuse programmi ja
geneetiliste ressursside säilitamise programmi tulevik on ebaselge.
Urmas Kruuse küsis, kuivõrd erineb Pollis säilitatav geneetiline ressurss erasektori kogudest
ning kuivõrd on vaja säilitada materjali, mida tootjatel ja kasvatajatel endal ei ole või mida
nad praegu ei vaja. Samuti soovis ta teada, mil määral saaks erakogudes olevat materjali
kasutada kollektsioonide taastamiseks näiteks suurte külmakahjustuste järel.
Aret Vooremäe vastas, et Polli kogudes on geneetilist materjali kordades rohkem kui
erakätes. Erasektor paljundab peamiselt sorte, mille järele on nõudlus turul. Pollis säilitatakse
aga ka sordiaretuse materjali, millest ei ole veel sorti kujundatud, kuid mida on võimalik
kasutada teatud omaduste, kvaliteedinäitajate ja haiguskindluse edasiandmiseks. Ta lisas, et
ettevõtjate vajadused võivad kiiresti muutuda. Näiteks võib tekkida nõudlus siidriõunte järele,
kuid ühe õunasordi aretamine võtab aega mitukümmend aastat. Sobivat sorti ei ole võimalik
kohe pakkuda, kuid olemasolevast geneetilisest ressursist saab valida sobivate omadustega
materjali ja seda ettevõtjate vajaduste järgi edasi aretada. Olemasolev geneetiline materjal
võimaldab uutele vajadustele reageerida. Nullist alustades ei jõuaks aretus ettevõtjate
huvidega sammu pidada.
Peeter Laurson lisas, et uue sordi aretamine võtab keskmiselt 20–30 aastat. Pollis on üle 850
sordi, mille loomisse ja säilitamisse on panustatud palju inimtööd. Kui see ressurss häviks, ei
oleks seda võimalik kiiresti taastada. Seetõttu säilitatakse geneetilisi ressursse kõigis riikides:
need võimaldavad jätkata juba tehtud tööd ja aretada piirkonna tingimustesse sobivaid uusi
sorte. Selleks peab sortide valik olema lai ning pidevalt tuleb jälgida nende seisundit,
kahjustusi ja vastupidavust kliimamuutustele. Kliima muutub kiiresti ja ettearvamatult.
Sortide pidev jälgimine on geneetiliste ressursside säilitamise ja sordiaretuse oluline osa.
Urmas Kruuse küsis, kas puuvilja- ja marjakultuuride sordiaretuses on võimalik kasutada
nüüdisaegseid sordiaretusmeetodeid.
Aret Vooremäe vastas, et sordiaretuse meetodid sõltuvad kultuurist. Mõne kultuuri puhul
saab kasvuhoones või lõunapoolkeral kasvatades mitu põlvkonda aastas ning seetõttu jõutakse
tulemuseni kiiremini. Viljapuude puhul saab markerite abil jälgida näiteks haiguskindlust
tagavate geenide pärandumist, kuid lõpptulemuse hindamiseks tuleb oodata, kuni puu hakkab
kandma vilja. Seetõttu võtab aretus kauem aega. Ta nõustus, et sordiaretuses saab kasutada
nüüdisaegseid tehnoloogiaid, kuid viljapuude puhul tuleb oodata viljakandmist ja hinnata
saaki.
6
Andrus Seeme uuris, kuidas jõuavad erinevad sordid Polli Aiandusuuringute keskusesse. Ta
küsis, kas Polli kollektsioonis on ka näiteks Asuva aias aretatud õunasordid.
Ave Kikas vastas, et Asuva aed on saanud Pollist väga palju sorte.
Urmas Kruuse andis sõna ministeeriumi esindajale.
Liis Sipelgas andis ülevaate puuvilja- ja marjakultuuride geneetiliste ressursside säilitamisest
ning sordiaretuse rahastamisest ministeeriumi vaatenurgast. Ta märkis, et Regionaal- ja
Põllumajandusministeerium (REM) pakub teadlastele innovatsioonikoostööks erinevaid
konkurentsipõhiseid rahastusmeetmeid. Lisaks on ministeerium käivitanud kaks pikaajalist
programmi: põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamise programm ja
sordiaretusprogramm. Need täiendavad teisi Eestis kasutatavaid teadusmeetmeid. Geneetiliste
ressursside säilitamise programm jätkub ning selle nõukogu vaatab igal aastal üle programmi
mõõdikud ja hindab programmi tulemuslikkust. Ministeeriumi hinnangul programm toimib ja
sellega on kavas jätkata. Eelmisel aastal toimunud vahehindamisel analüüsiti, mida saaks
järgmisel perioodil muuta või parandada. Programmi vahehindamisel leiti, et programmi
mõõdikutesse tuleks lisada kvaliteedinäitajad ja säilikute kasutatavus. Riigi jaoks on olulised
nii sordiaretusprogramm kui ka geneetiliste ressursside säilitamise programm. Viimast on
kavas üle vaadata 2027. aastal koos botaanikaaia ja METKiga. Praegu ei saa veel täpselt
öelda, milline saab olema programmi rahastus. Sordiaretusprogrammiga on olukord
põhimõtteliselt sama. Sordiaretusprogramm lõpeb 2030. aastal ning kavas on programmiga
jätkata. Järgmises programmis soovitakse enam pöörata tähelepanu nüüdisaegsetele
sordiaretusmeetoditele.
Urmas Kruuse tundis huvi rahastusallikate vastu.
Liis Sipelgas vastas, et selleks ei saada raha Haridus- ja Teadusministeeriumilt (HTM), vaid
rahastus tuleb REMi riigieelarverealt.
Urmas Kruuse küsis, kas Pollil on võimalik taotleda vahendeid ka HTMi
teadusprogrammidest.
Liis Sipelgas vastas, et Polli teadlastel on võimalik osaleda praegu avatud konkurssidel. REM
on püüdnud kaasata valdkonda lisavahendeid, sealhulgas HTM-i eelarvest.
Urmas Kruuse küsis Polli esindajatelt, kas neil on võimekust osaleda ka teistes konkurssides.
Aret Vooremäe vastas, et Polli teadlased on taotlenud rahastust ka teistest allikatest. Lisaks
osaletakse ka rahvusvahelistes projektides, kuid need ei hõlma geneetilise ressursi kogumist
ega säilitamist. Geneetilise ressursi kogumine ja säilitamine ei kvalifitseeru enamikus
taotlusvoorudes teadustegevuseks. Selleks et sordiaretus saaks jätkuda ja eri projektide toel
areneda, peab geneetiline ressurss olema esmalt kogutud ja säilitatud. Geneetilise ressursi
kogumiseks ja säilitamiseks ei ole olnud võimalik lisaraha taotleda.
Urmas Kruuse märkis, et geneetiline ressurss puudutab ka sordiaretust.
Aret Vooremäe selgitas, et sordiaretuses on keeruline saavutada suuri muutusi lühikese aja
jooksul. Sordiaretus on pikaajaline protsess. Seetõttu loodigi pikaajalised programmid.
Lühikeste projektidega on märkimisväärseid tulemusi võimalik saavutada eelkõige siis, kui
geneetiline ressurss on juba olemas ning sellest saab valida peaaegu valmis materjali.
Liis Sipelgas nõustus, et geneetilise ressursi säilitamine ei ole otseselt teadustegevus, kuid
mõnes projektis võib taotleda vahendeid ka selleks.
Aret Vooremäe nõustus, et mõne teema puhul sobivad ka lühikesed projektid. Näiteks
viiruskindlas kasvuhoones on võimalik säilitada säilikuid ning vajaduse korral võtta need
kiiresti kasutusse. Sellise valmisoleku hoidmine nõuab aga kulusid. Ta tänas ministeeriumi
vajaliku taristu loomise eest.
Peeter Laurson lisas, et kasvuhoonet vajatakse ka olemasoleva geneetilise ressursi
uuendamiseks. Nii kasvuhoone kui ka laborite kasutamiseks on vaja vahendeid.
7
Liis Sipelgas oli seisukohal, et küsimus puudutab eelkõige rahastamise proportsioone. Ta
märkis, et mitmes riigis toimub sordiaretus erasektoris ja projektipõhiselt, mitte
teadusasutustes. Eestis on samal ajal loodud pikaajaline sordiaretusprogramm. Sordiaretuse
nõukogus tuleks arutada, kas rohkem vahendeid tuleks suunata säilitustegevusse ning
sordiaretust võiks rahastada konkurentsipõhiselt.
Anti Allas palus anda ülevaate geneetilise ressursi säilitamise püsi- ja projektipõhisest
rahastusest.
Liis Sipelgas vastas, et põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi säilitamise programm
kestab seitse aastat ja seda rahastab riik. Ta tutvustas komisjonile tabelit programmi rahastuse
kohta. Programmi kogumaht on seitsme aasta jooksul 28 miljonit eurot ning Polli saab sellest
126 000 eurot aastas.
Anti Allas küsis, kui palju saab Polli projektipõhist rahastust lisaks baasrahastusele.
Aret Vooremäe vastas, et geneetilise ressursi säilitamiseks ei ole muid vahendeid peale
baasrahastuse. Osa kuludest kaetakse oma toodangu müügist. Geneetilise ressursi säilitamine
on tihedalt seotud sordiaretusprogrammiga ning samad teadlased töötavad mõlemas
programmis.
Anti Allas küsis, kas ministeerium on sõnastanud ootused Polli tegevusele.
Liis Sipelgas vastas, et ootus sõnastatakse 2027. aastal uue programmi ettevalmistamisel. Uus
programm algab 2028. aastal. Selle koostamisel vaadatakse üle eelarvevõimalused ja
määratakse tegevused.
Peeter Laursoni sõnul võimaldab praegune rahastus katta 3,5 täistöökohta brutopalgaga 1200
eurot. Suureks probleemiks on järelkasv. Tööle tulnud noored lahkuvad, sest väikese palga
eest tuleb teha mahukat ja rasket tööd. Praeguse rahastusega ei ole tegevus jätkusuutlik, sest
eraldatud vahendid ei kata kulusid, mis on viimastel aastatel kiiresti kasvanud.
Ministeeriumile on igal aastal antud teada, et rahastus ei ole piisav.
Anti Allas märkis, et Polli tegevuse jätkusuutlikkus on ohus alarahastuse tõttu. Tema
hinnangul peaks Polli vähemalt aasta kuni poolteist ette teadma, millises suunas liigutakse.
Poliitikat tuleks kujundada varem.
Urmas Kruuse märkis, et geneetilise ressursi säilitamine on mingil määral seotud
teadustööga. Tekib küsimus, kas rahastusmeetmed ei võimalda selliseks tegevuseks raha
taotleda või ei suudeta nõuetele vastavaid taotlusi esitada. Riik peab sõnastama Pollile selged
ootused. Ta märkis, et 2021. aastal ei osatud ette näha inflatsiooni ja kulude kasvu, mistõttu
oleks ministeerium võinud eelarveläbirääkimistel leida võimalusi lisarahastuseks.
Maaelukomisjon soovib saada ülevaate edasistest plaanidest ja läbirääkimiste käigust. Ta
küsis, kas Pollile oleks võimalik eraldada lisaraha.
Liis Sipelgas vastas, et mitme programmi mahte kärbiti, kuid geneetiliste ressursside
säilitamise programmi ja sordiaretusprogrammi mahte mitte. Tulevikku silmas pidades tuleb
sordiaretuse nõukogus üle vaadata rahastamise proportsioonid. Sordiaretus on teaduspõhine
ning sellel on geneetiliste ressursside säilitamise programmiga võrreldes rohkem võimalusi
saada teadusrahastusest lisavahendeid.
Peeter Laurson nõustus, et arutelud uue programmi üle on alles ees. Polli osakaal on
märkimisväärselt kasvanud, kuid olemasoleva rahastusega ei suudeta tegevusi vajalike
töötajatega mehitada.
Aret Vooremäe lisas, et geneetiliste ressursside viirustõrje ja viirustega toimetulek on
iga-aastane tavapärane töö, mitte teadustöö. Iga kultuuri puhul on materjali, mida tuleb
uuendada. Selleks kasutatakse uut taristut, kuid selle kasutamiseks puuduvad piisavad
vahendid.
Liis Sipelgas kommenteeris taristut puudutavat märkust. Ta selgitas, et ministeerium suunas
vahendid eelkõige ettevõtjate konkurentsivõime parandamiseks. Taristu loomisel peeti silmas
8
võimalust kaasata ettevõtjaid (näiteks innovatsioonikoostöö meetmete kaudu) ning kasutada
taristut nende konkurentsivõime tõstmiseks.
Aret Vooremäe märkis, et geneetilist ressurssi tuleb füüsiliselt uuendada. Nii tagatakse
ettevõtjate konkurentsivõime olukorras, kus nende materjali tabab näiteks viirus ja neil on
vaja Pollist tervet materjali saada. Et ettevõtjatele oleks võimalik materjali pakkuda, tuleb see
esmalt luua ja seda säilitada ning hooldada.
Priit Pramann märkis, et järgmise programmiperioodi aruteludega peaks alustama juba
varem, et Pollil oleks selgus tuleviku suhtes.
Liis Sipelgas märkis, et eelmisel aastal korraldatud vahehindamine oli suunatud tulevikku
ning kõigil oli võimalik selles osaleda.
Urmas Kruuse märkis, et eelarveläbirääkimised jätkuvad ja riigieelarve on menetlemisel
Riigikogus. Ta palus ministeeriumil veel kord hinnata, kas tööjõukulude katmiseks on
võimalik leida lisavahendeid. Mida varem saab selgeks Polli tegevuse tulevik, seda paremini
on võimalik selleks valmistuda. Sordiaretuse nõukogul on tulevikusuundade kujundamisel
selge roll. Ta tänas külalisi sisuka arutelu ja küsimustele vastamise eest.
4. Info ja muud küsimused
Anti Allas tegi ettepaneku arutada maaelukomisjonis köögiviljasektori toetuste väärkasutust.
(allkirjastatud digitaalselt)
Urmas Kruuse
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Jaanika Lokk
protokollija