Pille Saar

Sotsiaalministeerium

Tervishoiuteenuste osakond

12.10.2026

TTKS tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused

TTKS MUUDATUSED

Miks me seadust muudame?

Sotsiaalministeerium

Tegevusluba peab näitama enamat kui korras dokumente.

PRAEGUNE KITSASKOHT

Rõhk on ruumide, seadmete ja personali formaalsel kontrollil.

EELNÕU EESMÄRK

Parem hinnang teenuse sisule ja selgem sekkumine patsiendiohu korral.

TTKS MUUDATUSED

Neli muudatust ühe pilguga

Sotsiaalministeerium

TEGEVUSLOAD

Teenuse sisu ja kvaliteeti saab sisulisemalt hinnata.

1 REGISTREERING

Selgem võimalus sekkuda patsiendiohtliku kutsetegevuse korral.

2

KIIRABI

Selgem roll Häirekeskusel ja pikem rahastamisleping.

3 KRIISIVALMIDUS

Paindlikum tervishoiuteenuste osutamine kriisiolukorras

4

Kiirabi

TTKS MUUDATUSED

Kiirabi: mis muutub ja mis jääb samaks?

Sotsiaalministeerium

JÄÄB SAMAKS

Kiirabi väljakutsed toimuvad juba praegu Häirekeskuse kaudu.

Tegelik töökorraldus ei muutu.

MUUTUB

Kiirabi mõiste täpsustub.

Rahastamisleping pikeneb 5 aastalt 10 aastale.

Kiirabi rahastamise leping sõlmitakse avaliku konkursi tulemusena valituks osutunud kiirabibrigaadi pidajaga.

Pikem leping annab rohkem kindlust suurte investeeringute tegemiseks.

Kiirabi teenuse osutamise loogika

KIIRABI UUS KORD

Tervisekassa kuulutab konkursi

Võitja valik

Tegevusloa taotlemine

Tegevusloa välja andmine

Rahastamise lepingu sõlmimine

Teenuse osutamine

SARNANE PEREARSTIABI KORRALDUSEGA

Tervisekassa kuulutab konkursi

Võitja valik

Tegevusloa taotlemine

Tegevusloa välja andmine

Rahastamise lepingu sõlmimine

Teenuse osutamine

Sotsiaalministeerium

TTKS MUUDATUSED

Tervishoiutöötaja registreering

Registreeringu peatamine – mis muutub?

KEHTIV SEADUS EELNÕU

Uued sisulised sekkumise alused

Oluline või süstemaatiline kutse-/erialanõuete rikkumine või meditsiiniliselt põhjendamatu kõrvalekalle üldtunnustatud praktikast + oluline või vahetu oht.

Üldjuhul astmeline sekkumine

Ettekirjutus rikkumise lõpetamiseks või pädevuse taastamiseks; vajadusel täienduskoolitus. Täitmata jätmisel registreering peatatakse.

Vahetu või olulise ohu korral kohe

Registreeringu võib peatada ilma eelneva ettekirjutuseta.

Eksperdi kaasamine ja pädevuse tõendamine

Vajadusel sõltumatu erialaekspert, õppeasutus või erialaühendus. Peatamise lõpetamiseks teooria- ja praktikaeksam; tasu ülemmäär 3500 € koos km-ga.

Kohtu määratud tegutsemiskeeld

Registreering peatatakse kohtu määratud keelu ajaks.

Peatamine ettekirjutuse täitmata jätmisel

Registreeringu saab peatada kuni 1 aastaks, kui tervishoiutöötaja jätab Terviseameti ettekirjutuse täitmata.

Sisulisi sekkumise aluseid ei ole

§ 32¹ ei sätesta eraldi patsiendiohtliku kutsetegevuse või üldtunnustatud praktikast kõrvalekaldumise aluseid.

Pädevuse taastamise korda ei ole

Paragrahv ei näe ette täienduskoolitust ega eksamit registreeringu taastamise tingimusena.

Kohtu määratud tegutsemiskeeld

Registreering peatatakse kuni 3 aastaks.

Põhimuudatus TA jaoks: selgem õiguslik alus sekkuda patsiendiohtliku kutsetegevuse korral + astmeline menetlus ja pädevuse taastamise mehhanism.

TTKS MUUDATUSED

Sotsiaalministeerium

Millal võib registreeringu peatamine olla põhjendatud?

Sekkumiseks peab olema oluline või korduv kõrvalekalle kutse- või erialasest praktikast + oluline või vahetu oht patsiendile või teenuse kvaliteedile.

VÕIB OLLA SEKKUMISE ALUS EI OLE ISEENESEST SEKKUMISE ALUS

• Põhjendamatu loobumine vajalikust ravist

Arst jätab korduvalt meditsiiniliselt näidustatud ravi määramata ja asendab selle üksnes tõendamata või rituaalsete võtetega, mistõttu patsient satub ohtu.

• Nõuetele mittevastavad vahendid või materjalid

Tervishoiutöötaja kasutab järjepidevalt ravimeid, meditsiiniseadmeid või materjale, mille päritolu, kvaliteet või nõuetele vastavus ei ole kontrollitav, ning patsiendid saavad või võivad saada tervisekahju.

• Tegutsemine väljaspool pädevust

Tervishoiutöötaja teeb järjepidevalt toiminguid või raviotsuseid, milleks tal puudub kutse- või erialane pädevus, ning sellega kaasneb patsiendioht.

• Põhjendamatu ravimite väljakirjutamine

Arst kirjutab eri patsientidele korduvalt ja meditsiinilise põhjenduseta välja suures koguses narkootilisi või psühhotroopseid ravimeid ning praktika seab patsiendid ohtu.

• Üksik eksimus või üks vaieldav ravivalik

Erinevus põhjendatud ravikäsitluses ei anna iseenesest alust registreeringu peatamiseks.

• Põhjendatud elustiilinõustamine

Toitumise, liikumise või kehakaalu muutmise soovitamine võib olla tavapärane osa ravist.

• Arsti isiklikud või usulised veendumused

Probleem tekib alles siis, kui nende tõttu jäetakse korduvalt vajalik ravi osutamata ja patsient seatakse ohtu.

Millele hinnang saab tugineda?

Kaebused ja pöördumised • järelevalves kogutud dokumentatsioon ja andmed • vajadusel sõltumatu eksperdi, õppeasutuse või erialaühenduse hinnang.

Kaebusest üksi ei piisa: Terviseamet peab tõendama nii kõrvalekalde kui ka sellest tuleneva olulise või vahetu ohu.

TTKS MUUDATUSED

Sotsiaalministeerium

Tegevusload

TTKS MUUDATUSED

Tegevusluba: mida hinnatakse?

Sotsiaalministeerium

PRAEGU

• Ruumid ja seadmed

• Personal ja pädevus

• Nõutavad dokumendid

EDASPIDI LISAKS

• Millist teenust tegelikult osutatakse?

• Kuidas tagatakse kvaliteet?

• Kuidas tagatakse patsiendi ohutus?

Senised nõuded ei kao – lisandub võimalus hinnata teenuse tegelikku korraldust.

TTKS MUUDATUSED

Mida tähendab see tegevusloa taotlejale?

Sotsiaalministeerium

KVALITEEDI KAVA

Taotleja kirjeldab pädevuse, patsiendiohutuse ja kvaliteedi tagamist.

SISULISED KÜSIMUSED

Vajaduse korral saab Terviseamet küsida lisateavet teenuse sisu ja tõenduspõhisuse kohta.

LIHTSUSTAMINE

Samal ajal kavandatakse osade ruumi- ja seadmenõuete leevendamist.

Eesmärk: sisulisem kontroll, mitte lihtsalt rohkem dokumente.

Tervishoiuteenuse osutamine

kriisiolukorra ajal

TTKS MUUDATUSED

Kriisis peab vajalik abi jätkuma

Sotsiaalministeerium

MUU TEGEVUSKOHT

Teenust saab Terviseametiga kooskõlastatult jätkata mujal.

AJUTINE ERAND

Vältimatu ja proportsionaalse vajaduse korral võib minister lubada teenust ilma tegevusloata.

VÄLISABI

Vajaduse korral saab kaasata välisriigi meditsiini- ja humanitaarabi.

Erand on piiratud, põhjendatud ja ajutine.

Tervishoiuteenuse osutamise erisused tervishoiu toimepidevust ohustavas olukorras või kriisiolukorra ajal

1 Teenuse osutamine muus tegevuskohas

• Kui tegevusloal märgitud

tegevuskohas ei ole võimalik teenust

osutada, võib TTO jätkata teenust

muus tegevuskohas.

• Tegevuskoha muutus toimub

kooskõlastatult Terviseametiga.

• TTO teavitab Terviseametit enne

osutatavatest teenustest ja

planeeritavatest mahtudest.

2 Erand tegevusloa ja registreeringu nõudest

• Kui see on toimepidevuse

tagamiseks vältimatult vajalik ja

proportsionaalne, võib minister

lubada määratud TTO-l teenust

osutada ilma tegevusloata.

• Rahvusvaheline või välisriigi

humanitaar- või

meditsiiniorganisatsioon võib

ministri otsusel tegutseda ilma

tegevusloata ning selle töötaja ilma

registreeringuta.

• Ministri otsuses määratakse

teenuseosutaja, lubatud teenused ja

tähtaeg.

3 Välisriigi relvajõudude tervishoiuteenuse osutamine

• Seaduses sätestatud tingimustel

võivad välisriigi relvajõud ja nende

tervishoiutöötajad osutada teenust

ilma Eesti tegevusloa ja

registreeringuta.

• Erand hõlmab oma relvajõudude

liikmeid, Kaitseväe palvel teenuse

osutamist, muud vältimatut

vajadust või sõjaseisukorda.

• Kriisi lahendamiseks võib

teenuse osutamise otsustada

Vabariigi Valitsus või tema

volitatud valitsusasutus.

Terviseameti roll eelnõus: kriisiolukorra ajal kooskõlastada teenuse osutamine muus tegevuskohas ja saada enne info teenuste ning planeeritavate mahtude kohta.

Sotsiaalministeerium

Aitäh kuulamast!

Pille Saar [email protected]

12.10.2026

Ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (abivahendite ja meditsiiniseadmete reform)

Reformi eesmärk

● Luua arstide, õdede ja teiste tervishoiuspetsialistide, ettevõtete ning riigi jaoks üks ühtne ja terviklik korraldusmudel ning rahastussüsteem.

● Parandada abivahendite ja meditsiiniseadmete kättesaadavust ning muuta nende hüvitamise korraldus tõhusamaks.

Eelnõu teemad

I. Abivahendite ja meditsiiniseadmete hüvitamise korralduse integreerimine ühtseks terviklikuks lahenduseks

II. Meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni täpsustamine

III. Meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õiguse laiendamine

IV. Meditsiiniseadmete regulatsiooni lihtsustused

V. Arst-residentide ravimi väljakirjutamise õiguse laiendamine

I Abivahendite ja meditsiiniseadmete hüvitamise korralduse integreerimine ühtseks terviklikuks lahenduseks

Üks süsteem ja sujuv üleminek

● Abivahendid viiakse SKA-st Tervisekassa süsteemi kolmes etapis aastatel 2027– 2029. Üle liikuvate abivahendite rahastus tagatakse jätkuvalt riigieelarvest (arvestuslik kulu) koos automaatsete digikaartidega püsikasutajatele.

● Vähendame dubleerimist ja bürokraatiat riigi ja teenuseosutajate jaoks (1 riigipoolne lepingupartner, 1 müügikeskkond).

● Lihtsustub süsteemis orienteerumine spetsialistidele ja abivajajatele (1 loetelu, kaardi väljakirjutamine retseptikeskuses, lisainfo 1 kanalis).

● Tulevikus saab efektiivsemalt ja paremini arendada edasi ühte süsteemi.

Integreeritud süsteemi peamised põhimõtted • Kõik tooted peavad olema registreeritud meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogus (MSA).

Tegu ei ole uue nõudega. Registreerimine tagab ülevaate turust, toetab järelevalvet ja tarneriskide maandamist.

• Hinna ja hüvitamise tingimused tuleb Tervisekassaga kokku leppida. Tagab omaosaluse kaitse ja parema kontrolli riigi kulude üle.

• Tooteid võimaldatakse ravikindlustatud inimestele ning vajadust tõendab digitaalne meditsiiniseadme kaart. Inimene näeb terviseportaalis, kui kaua kaart kehtib, millises koguses saab ta toodet soodustusega osta ja mida ta on juba ostnud.

• Omaosaluse vähendamiseks rakendub täiendav ravimi- ja meditsiiniseadme hüvitis.

• Reform vähendab vajadust erandimenetluse järele, sest hüvitamise tingimused lähtuvad paremini inimeste vajadustest. Üleminekuajal saab erandlikke ja haruldasi juhtumeid jätkuvalt lahendada SKA kaudu.

• Alla 18-aastastele lastele on tagatud toodete 90% soodusmäär.

II Meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni täpsustamine

Väiksem omaosalus ja õiglasemad hinnad

● Kõigile müügikohtadele, sh apteekidele, kehtivad samad hinnalaed.

● Inimese omaosalus ei sõltu enam meditsiiniseadme ostukohast, hinnalaed lepib kokku TerK partneritega läbirääkimiste teel.

● Jätkuvalt on loetelus erinevate hindadega tooted, millest inimene saab valida endale sobivaima.

● Üldapteegid (ca 470) saavad jätkuvalt müüa soodustusega ilma müügilepinguta. Lihtsustub ca 130 SKA partnerapteegi töö.

III. Meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õiguse laiendamine

● Praegu saab kaarti väljastada ainult arst.

● Eelnõuga laiendatakse õigust ka teistele tervishoiu- või sellega seotud valdkonna pädevatele spetsialistidele (nt õed saavad määrata diabeeditarvikuid).

● Seaduse tasandil kehtestatakse üldine raam. Konkreetsed õigused vajaduse tuvastamiseks seatakse määruse tasandil.

● Koormus jaguneb erinevate spetsialistide vahel optimaalsemalt ja inimene ei pea üksnes kaardi saamiseks minema eraldi arsti vastuvõtule.

● Meditsiiniseadmete väljakirjutamisse saavad edaspidi panustada ca 11 000 täiendavat spetsialisti.

IV Meditsiiniseadmete regulatsiooni lihtsustused

● Vähem dubleerimist: Meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogus (MSA) teavitab levitamisest üksnes seadme Eesti turule tooja.

● Lihtsam uuringute korraldus: madalama riskiga kliinilise uuringu puhul asendub loataotlus teavitusega.

● Selgem MSA regulatsioon: täpsustatakse andmekogu eesmärki, andmeid, vastutust ja säilitamistähtaegu lähtuvalt uue andmekogu vajadustest.

V Arst-residentide ravimi väljakirjutamise õiguse laiendamine

● Eelnõuga antakse arst-residentidele õigus kirjutada residentuuri raames ravimeid välja juba 1. residentuuriaastast senise 3. aasta asemel, võrdselt vastava eriala eriarstiga.

● Nii ei pea juhendaja või kolleegist eriarst residendi poolt ordineeritud ravimi retsepti koostama või kinnitama.

● Võimaldada 1. aasta residendil, kes patsiendi läbi vaatab ja diagnoosib, rakendada ravimile diagnoosist tulenevat 75% või 100% ravimite soodusmäära.

● Muudatus aitab arstide tööaega mõistlikult kasutada ja tagab patsientidele ravimite põhjendatud omaosaluse.

● Seotud 2027. aasta riigieelarve eelnõuga.

● Kavandatud jõustuma 01.01.2027.

Eelnõu ajaraam

Aitäh

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 191

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 12. oktoober 2026

Algus 11.10, lõpp 12.40

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollija: Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Diana Ingerainen (Irja Lutsar asendusliige), Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Aleksandr Tšaplõgin

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik), Terle Kask (konsultant)

Puudus: Kalle Grünthal

Kutsutud: Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna perepoliitika juht Maarja Kärson

(2. päevakorrapunkt) ja nõunik Artur Panov (2. ja 5. päevakorrapunkt); sotsiaalminister

Karmen Joller (3. ja 4. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna

eriarstiabi ekspert Pille Saar (3. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi hoolekande

osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets ja tervishoiukorralduse

osakonna ravimi- ja meditsiiniseadmete poliitika juht Kärt Veliste (4. päevakorrapunkt);

eelnõu algataja esindaja Lauri Laats; Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna

pressinõunik Maris Meiessaar

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (1022 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe

korralduse seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused)

eelnõu (1000 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(abivahendite ja meditsiiniseadmete reform) eelnõu (1036 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

5. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu

(959 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

6. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu sotsiaalkomisjoni nädala (12.10.2026-18.10.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäeval, 12.10.2026 kell 11.10

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (1022 SE)

2

esimese lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe

korralduse seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused)

eelnõu (1000 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(abivahendite ja meditsiiniseadmete reform) eelnõu (1036 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

5. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu

(959 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

6. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäeval, 13.10.2026 kell 14.00

1. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“

ettevalmistamine

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Ester Karuse, Tanel Kiige, Züleyxa Izmailova

algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise ja

sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu (represseeritute ja tuumakatastroofi

tagajärgede likvideerijate toetuse suurendamine) (980 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte vaimse tervise abi

kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks nutiseadmete ja

sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

Teisipäeval, 13.10.2026 kell 17.00-21.00

1. Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Vabariigi Riigikogu ürituste sarja "Vaimu ja võimu

dialoog Toompeal" viies üritus

Teema: Demograafiliste muutustega kohanemise võimalused ja väljakutsed

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Diana Ingerainen, Jaanus Karilaid, Helmen Kütt,

Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).

2. Sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (1022 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo selgitas, et komisjoni algatatud eelnõu on koostatud koostöös

Sotsiaalministeeriumiga. Ta juhtis tähelepanu sellele, et Vabariigi Valitsuse arvamus ei ole

veel saabunud. Seetõttu tegi ta ettepaneku jätta eelnõu selle nädala täiskogu päevakorrast

välja. Lisaks tegi ta T. Kiige soovil ettepaneku määrata eelnõule uus juhtivkomisjoni

esindaja.

Otsustati:

2.1. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo (konsensus: Diana Ingerainen, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

2.2. Teha ettepanek eelnõu täiskogu päevakorrast välja arvata (konsensus: Diana Ingerainen,

Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe

Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).

2.3. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Diana

Ingerainen, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne

Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe

korralduse seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud

3

muudatused) eelnõu (1000 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo rääkis päevakorrapunkti sissejuhatuseks, et Vabariigi Valitsuse algatatud

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse

eelnõuga (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused) soovitakse tugevdada

tervishoiuteenuste kvaliteeti, patsiendiohutust ja järelevalvet. Selleks muudetakse

tegevuslubade hindamine sisulisemaks, täpsustatakse tervishoiutöötaja registreeringu

peatamise, pädevuse taastamise ja täienduskoolitusele suunamise korda, korrastatakse

kiirabiteenust ning võimaldatakse eriotstarbelisi kiirabibrigaade. Eelnõu tutvustamiseks andis

ta sõna sotsiaalministrile.

Karmen Joller tõi esile, et kui seni on tervishoiuteenuste kvaliteedinõuete puhul keskendutud

eelkõige vormilistele tingimustele, siis eelnõuga pööratakse senisest enam tähelepanu teenuse

sisulisele kvaliteedile ja patsiendiohutusele. Eelnõu muudatuste täpsemaks tutvustamiseks

andis ta sõna Pille Saarele.

Pille Saar rääkis slaidide (lisa 1) abil, et tegemist on tervikpaketiga, mis pöörab rohkem

tähelepanu teenuse sisule. Praegu keskendub Terviseamet tegevuslubade ja registreeringute

puhul peamiselt ruumide, seadmete, personali ja dokumentide formaalsele kontrollile.

Muudatustega soovitakse seniseid nõudeid säilitades hinnata paremini ka teenuse tegelikku

korraldust ja kvaliteeti. P. Saar selgitas, et eelnõu muudatused jagunevad nelja põhiossa.

Esiteks saab Terviseamet enne tegevusloa väljastamist küsida ettevõtjalt täiendavat teavet

teenuse kvaliteedi ja sisulise korralduse kohta. Teiseks saab Terviseamet sekkuda

patsiendiohtliku olukorra korral, kui tervishoiutöötaja rikub raskelt kutsetegevuse nõudeid või

kasutab mittetõenduspõhiseid meetodeid. Kolmandaks täpsustatakse kiirabi regulatsiooni,

sidudes kiirabiteenuse senisest selgemalt Häirekeskuse korralduste ja operatiivvalmidusega.

Neljandaks suurendatakse kriisivalmiduse paindlikkust: kriisi-, katastroofi- või sõjaolukorras

võib Terviseamet võimaldada teenust osutada kiirendatud tegevusloamenetlusega või teatud

juhtudel ilma tavapärase tegevusloamenetluseta. Ta selgitas, et kiirabi igapäevane

töökorraldus ei muutu: väljakutsed toimuvad ka edaspidi Häirekeskuse kaudu. Praegune

sõnastus, mille kohaselt võib kiirabi välja sõita ka muul viisil saadud teabe alusel, on

tekitanud ebaselgust. Näiteks võivad üritustel turva- või transporditeenust osutavad

niinimetatud üksikbrigaadid pidada end kiirabiks, kuigi nad ei ole Häirekeskuse juhitavas

operatiivvalmiduses. Kui sündmuskohal vajab inimene kiiret stabiliseerimist ja haiglasse

toimetamist, tuleb kutsuda riiklik kiirabi Häirekeskuse kaudu. Muudatusega eristatakse seega

selgelt riiklikku kiirabiteenust muudest meditsiinilistest transpordi- ja turvateenustest. Kiirabi

rahastamise lepingut võib edaspidi sõlmida kuni kümneks aastaks senise viie aasta asemel.

Pikem leping annab suuremate investeeringute tegemiseks rohkem kindlust, kuid

kümneaastane tähtaeg on võimalus, mitte kohustus. Rahastamisleping sõlmitakse avalikul

konkursil valituks osutunud kiirabibrigaadi pidajaga. Teenuse osutamise loogika muutub

sarnaseks perearstiabi korraldusega: Tervisekassa kuulutab välja konkursi, valib võitja, võitja

taotleb tegevusluba, Terviseamet annab tegevusloa ja seejärel sõlmitakse rahastamisleping

ning alustatakse teenuse osutamist. Nii ei pea ettevõtja enne konkursi tulemust tegema

ulatuslikke investeeringuid brigaadidesse teadmata, kas ta konkursi võidab. P. Saar selgitas, et

eelnõu üks mahukamaid osi käsitleb tervishoiutöötaja registreeringu peatamist. Muudatuste

eesmärk on tagada, et tervishoiutöötajad osutaksid tõenduspõhist teenust, järgiksid

ohutusnõudeid ega ületaks oma kutsealast pädevust. Kehtiva korra järgi saab Terviseamet

registreeringu peatada kuni üheks aastaks ja teha ettekirjutuse. Kui peatamise tähtaeg

möödub, tuleb teha uus ettekirjutus, kuid registreeringut ei saa pikemaks ajaks peatada ega

tervishoiutöötajat pädevuse taastamiseks eksamile suunata. Eelnõu kohaselt saab Terviseamet

kutse- või erialanõuete süstemaatilise rikkumise korral registreeringu peatada, algatada

järelevalve ning suunata tervishoiutöötaja vajaduse korral eksamile või täienduskoolitusele.

Pärast pädevuse taastamist saab registreeringu ennistada. Ravi sisu Terviseamet ise ei hinda,

vaid kaasab vajaduse korral pädeva eksperdi Tartu Ülikoolist või erialaühendusest.

Registreeringu peatamine võib olla põhjendatud näiteks juhul, kui tervishoiutöötaja loobub

põhjendamatult vajalikust ravist ja asendab selle üksnes mittetõenduspõhiste võtetega,

kasutab Euroopa Liidus registreerimata meditsiiniseadmeid viisil, mis põhjustab patsiendile

tervisekahju, jätkab pärast tegevusloa peatamist sama tegevust uue ettevõtte nime all, kirjutab

4

põhjendamatult suures koguses välja narkootilisi aineid või muid ravimeid või tegutseb

väljaspool oma kutsealast pädevust. Terviseamet ei sekku üksiku eksimuse korral, välja

arvatud juhul, kui sellega kaasneb oluline oht patsiendile. Üldjuhul peab rikkumine olema

korduv või süsteemne ning sekkumiseks tuleb koguda tõendeid ja hinnata meetme

proportsionaalsust. Tavapärane elustiilinõustamine, näiteks soovitus vähendada kehakaalu või

loobuda suitsetamisest, ei ole registreeringu peatamise alus. Ta lisas, et tegevusloa menetluses

soovitakse seniste üksikasjalike ruumi- ja muude vorminõuete kõrval pöörata rohkem

tähelepanu teenuse sisule. Terviseamet peab juba menetluse käigus saama ülevaate

kavandatavast teenusest, patsiendi teekonnast, nakkusohutuse korraldusest, patsiendiohutusest

ning personali pädevuse ja teenuse kvaliteedi tagamisest. Vajaduse korral saab Terviseamet

küsida teenuse sisu kohta lisateavet, et vältida sobimatu tegevusloa väljastamist, näiteks juhul,

kui taotletava teenuse eesmärk ei vasta tervishoiuteenuse nõuetele. Neljas muudatuste plokk

käsitleb tervishoiuteenuse osutamist kriisi ajal. Kui haigla ei saa kriisist tingituna oma

tegevuskohas teenust osutada, võib ta Terviseameti nõusolekul jätkata teenuse osutamist

teises tegevuskohas ilma tavapärast pikka tegevusloamenetlust läbimata. Eelnõuga luuakse

õiguslik alus ka olukordadeks, kus välisriigi humanitaar- või meditsiiniorganisatsioon, näiteks

Punane Rist, rajab Eestisse ajutise ravipunkti või kriisi ajal tuleb rajada ajutine haigla.

Signe Riisalo küsis, millist tagasisidet on eelnõule andnud huvirühmad, eelkõige

tervishoiuteenuse osutajad. Kas nad on esitanud põhimõttelisi vastuväiteid või kriitilisi

seisukohti, mida komisjon peaks eelnõu menetlemisel arvesse võtma? Ta märkis, et

kooskõlastustabeli põhjal võib järeldada, et üldjoontes toetatakse kavandatavaid muudatusi.

Pille Saar vastas, et põhimõttelisi vastuväiteid ei ole esitatud. Eelnõu arutati mitme

erialanõuniku ning tervishoiuteenuse osutajate ja haiglate esindajatega. Üldiselt toetatakse

suunda muuta tegevusloa menetlus sisulisemaks ja vähendada formaalsete nõuete osakaalu.

Märkimisväärne osa kavandatavatest muudatustest viiakse ellu rakendusaktidega. Näiteks

soovitakse võimaldada eri erialade arstidel kasutada samu vastuvõturuume, kui teenuse laad ja

patsiendiohutus seda võimaldavad. Tervishoiuteenuse osutajad on sellist paindlikkust

oodanud juba pikka aega.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Jaanus Karilaid märkis kiirabiteenuse konkurssi ja kuni kümneaastast rahastamislepingut

käsitledes, et juba viieaastane lepinguperiood on turutingimusi arvestades väga pikk, kuna

hinnad muutuvad ning kulusid on keeruline nii pikaks ajaks ette prognoosida. Ta küsis,

millisele majanduslikule analüüsile tugineb ettepanek pikendada lepingu võimalikku kestust

kümne aastani ning kas selle ettepaneku tegid haiglad, eraettevõtjad või mõni muu osaline. J.

Karilaiu hinnangul on viis aastat mõistlik lepinguperiood, mistõttu palus ta selgitada, miks on

vaja luua võimalus sõlmida leping kuni kümneks aastaks.

Pille Saar vastas, et kümneaastane leping on võimalus, mitte kohustus. Ettepanek tugineb

Tervisekassa hinnangule, et kiirabiteenuse osutamine eeldab suuri investeeringuid

kiirabiautodesse, koolituskeskustesse ja teenuse toimepidevusse. Pikem lepinguperiood võib

anda nende investeeringute tegemiseks suurema kindluse. Lepingu kestus otsustatakse igal

juhul eraldi ja see võib olla ka lühem kui kümme aastat.

Jaanus Karilaid küsis, kas kahe- ja kolmeliikmeliste kiirabibrigaadide paiknemine on

lõplikult otsustatud ning millistes piirkondades hakkavad tegutsema kahe- ja millistes

kolmeliikmelised brigaadid.

Karmen Joller vastas, et teave avalikustatakse paari nädala jooksul. Algselt kavatseti see

avaldada juba eelmisel nädalal, kuid selgus, et kahe kehtiva määruse sõnastus ei võimalda

osalistega kokkulepitud muudatusi ellu viia. Seetõttu täpsustatakse määrusi ning lõplikud

lahendused ei ole veel kinnitatud.

Signe Riisalo küsis, kas käesolev eelnõu neid küsimusi ei reguleeri.

Pille Saar selgitas, et eelnõu ei käsitle praegu käimasolevat kiirabikonkurssi.

Diana Ingerainen märkis, et tervishoiuteenuse osutajad on neid muudatusi kaua oodanud.

Seoses tegevuslubade sisulisemaks muutmisega küsis ta, millisel õiguslikul tasandil

sätestatakse teenuse põhiprotsesse ja patsiendi teekonda käsitlevad nõuded ning kas need

kehtestatakse määrusega või jäetakse juhenditesse.

Pille Saar selgitas, et tegevusloa taotlemisel tuleb esitada kava, mille koostamisel lähtutakse

5

kvaliteedimäärusest. Täpsemad nõuded jäävad juhenditesse ja sõltuvad osutatava teenuse

laadist. Esmatasandi ja perearstiabi korraldus on määruses üsna täpselt kirjeldatud, kuid

ambulatoorse eriarstiabi või erahaigla puhul võivad vajadused olla teistsugused. Hinnatakse

patsiendi teekonda ja ohutust, näiteks verevalvsuse korraldust ja seda, kui kiiresti saab

patsiendi tüsistuse korral kõrgema etapi ravile transportida.

Eero Merilind küsis, kas juhul, kui praegune kiirabikonkurss lõpeb enne seaduse jõustumist,

tuleb pärast seaduse vastuvõtmist korraldada uus konkurss. Samuti küsis ta, kes korraldab

tervishoiutöötaja pädevuse taastamiseks vajaliku eksami ja võtab selle vastu.

Pille Saar selgitas, et praegu väljastatud kiirabi tegevusload jäävad kehtima. Kui konkursi

võidab senine teenuseosutaja, ei muutu tema tegevusloa puhul midagi. Muutuda võib üksnes

Tervisekassaga sõlmitava rahastamislepingu kestus, mis võib edaspidi olla kuni kümme

aastat. Uus turule siseneja peab pärast konkursi võitmist taotlema tegevusluba ja esitama

nõutud kirjelduse teenuse korralduse kohta. Käesolev eelnõu pooleliolevat konkurssi ei

mõjuta, kuna eelnõu menetlemine võtab aega.

Karmen Joller selgitas, et praegu sõlmitakse viieaastaseid lepinguid. Uus seadus loob

võimaluse sõlmida kuni kümneaastane leping, kuid ei kohusta seda tegema. Lepingu kestus

lepitakse kokku kiirabibrigaadi pidaja ja Tervisekassa vahel.

Signe Riisalo märkis, et seaduse jõustumine ei lõpeta kehtivaid lepinguid.

Pille Saar selgitas, et eksameid korraldavad tervishoiutöötajaid koolitavad ülikoolid või

tervishoiukõrgkoolid. Senine kord ei muutu: Tartu Ülikool korraldab juba praegu eksameid

tervishoiutöötajatele, kes ei ole viie aasta jooksul pärast õpingute lõpetamist registrisse

kantud, ning välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isikutele. Eelnõuga laiendatakse seda

korda tervishoiutöötajatele, kelle registreering on olulise rikkumise tõttu peatatud ja kellel

tuleb oma pädevus taastada.

Eero Merilind palus täpsustada Tervisekassa lepingute sõlmimise korda. Ta küsis, kas ka

kiirabiteenuse puhul võib senine teenuseosutaja pärast konkursi kaotamist rahastuseta jääda,

kuigi on teinud suuri investeeringuid ja palganud töötajaid. Samuti soovis ta teada, kui pikk

on sellisel juhul etteteatamisaeg ning kuidas maandatakse teenuseosutaja riske.

Karmen Joller selgitas, et kuni kümneaastase lepingu võimalus vähendabki senise

teenuseosutaja investeerimisriski ja annab ettevõtjale suurema kindluse. Samal ajal peab

säilima uute turule tulijate võimalus konkursil osaleda, näiteks juhul, kui nad pakuvad

uuenduslikumat või kvaliteetsemat lahendust. Seetõttu ei ole lepingud tähtajatud.

Eero Merilind küsis, kas see tähendab, et uutel teenuseosutajatel avaneb võimalus turule

siseneda üksnes iga kümne aasta järel.

Karmen Joller märkis, et see sõltub konkreetse lepingu kestusest ja sellest, millal

kavandatakse järgmine konkurss.

Tanel Kiik märkis, et seaduse tekst võimaldab sõlmida lepingu kuni kümneks aastaks, kuid

seletuskirjast võib kohati jääda mulje, et leping sõlmitakse vaikimisi kümneks aastaks. Ta

küsis, kas esimest korda kiirabiteenust osutama hakkava ettevõtjaga võib endiselt sõlmida

lepingu kuni kolmeks aastaks, mistõttu ei saa uus turule tulija kohe kümneaastast lepingut.

Pille Saar vastas, et täpne vastus vajab kontrollimist, kuna kiirabikonkurssi ei ole aastaid

korraldatud. Ta lubas Tervisekassaga täpsustada, kuidas kõnealust nõuet kohaldatakse. Ta

lisas, et eelnõu ei piira võimalust sõlmida uue teenuseosutajaga esialgu lühem leping.

Tanel Kiik märkis, et tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 17 kohaselt võib esimest

korda kiirabibrigaadi pidajaga sõlmida lepingu kuni kolmeks aastaks ning tema arusaama

järgi seda nõuet ei muudeta. Seega ei saa uus turule tulija kohe kümneaastast lepingut ja

kolme aasta möödudes saab hinnata, kas teenust on osutatud nõuetekohaselt.

Signe Riisalo tegi ettepaneku kutsuda eelnõu teise lugemise ettevalmistamisele Tervisekassa

esindaja, et saada täpsemad vastused konkursi tingimuste ja lepingute kestuse kohta. Seejärel

pani ta menetluslikud otsused hääletusele.

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Diana

Ingerainen, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne

Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).

6

3.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Diana Ingerainen, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

3.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Eero Merilind (konsensus: Diana Ingerainen, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.

4. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse (abivahendite ja meditsiiniseadmete reform) eelnõu (1036 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

Signe Riisalo märkis, et päevakorrapunktis keskendutakse Vabariigi Valitsuse algatatud

ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (abivahendite ja

meditsiiniseadmete reform) (1036 SE) esimese lugemise ettevalmistamisele. Reformiga

viiakse Sotsiaalkindlustusameti (SKA) korraldatavad abivahendid järk-järgult üle

Tervisekassa süsteemi, et lihtsustada inimese teekonda ja koondada abivahendite ning

meditsiiniseadmete hüvitamine ühtsesse korraldusmudelisse. Eesmärk on, et inimene saaks

terviseseisundist tuleneva abivahendi vajaduse korral vajaliku tõendi sobivalt

tervishoiuspetsialistilt ega peaks abivahendi saamiseks taotlema puude raskusastet või

pöörduma eraldi SKA-sse. Eelnõu tutvustamiseks andis ta sõna sotsiaalministrile.

Karmen Joller rääkis, et eelnõu eesmärk on muuta abivahendid ja meditsiiniseadmed

inimestele lihtsamini kättesaadavaks. Ta märkis, et reformiga soovitakse kõrvaldada

praegused takistused ja vähendada inimese jaoks segadust selles, milliseid tooteid hüvitab

Tervisekassa ja milliseid korraldab SKA. Reformiga kujundatakse selgem ja terviklikum

korraldus. Eelnõu muudatuste lähemaks tutvustamiseks andis ta sõna Kadri Metsale.

Kadri Mets tutvustas slaidide (lisa 2) abil ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu, mis käsitleb abivahendite ja meditsiiniseadmete reformi. Ta selgitas, et

praegu rahastab ja korraldab igapäevaelu toetamiseks mõeldud abivahendeid, näiteks

ratastoole ja mähkmeid, SKA, meditsiiniseadmeid, sealhulgas diabeeditarvikuid, hüvitab aga

Tervisekassa. Kahe süsteemi erinev korraldus on tekitanud segadust nii tõendite väljastajatele,

ettevõtetele kui ka inimestele, kes võivad vajada tooteid mõlemast süsteemist. Paljud

spetsialistid väljastavad tõendeid mõlemas süsteemis ning ettevõtted on nii SKA kui ka

Tervisekassa lepingupartnerid. Reformi eesmärk on luua tervishoiuspetsialistidele,

abivajajatele, ettevõtetele ja riigile ühtne korraldus- ja rahastusmudel, parandada toodete

kättesaadavust ning muuta hüvitamise korraldus tõhusamaks. Eelnõu hõlmab viit teemat:

abivahendite ja meditsiiniseadmete hüvitamise ühendamist, meditsiiniseadmete

hinnaregulatsiooni täpsustamist, meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õiguse laiendamist,

meditsiiniseadmete regulatsiooni lihtsustamist ja arst-residentide ravimi väljakirjutamise

õiguse laiendamist. Esmalt käsitles K. Mets abivahendite ja meditsiiniseadmete hüvitamise

ühendamist. SKA korraldatavad abivahendid viiakse Tervisekassa süsteemi üle kolmes etapis

aastatel 2027–2029. Esimeses etapis, 2027. aastal, integreeritakse Tervisekassa

meditsiiniseadmete loetellu muu hulgas ortopeedilised jalatsid, nägemisabivahendid ja silma-,

rinna- ja juukseproteesid. Teises etapis, 2028. aastal, liiguvad üle näiteks kuulmisabivahendid

ja mähkmed. Kolmandas etapis, 2029. aastal, lisanduvad ratastoolid ja muud

liikumisabivahendid. Üle viidavate toodete rahastus tagatakse jätkuvalt riigieelarvest

arvestusliku kuluna. Püsikasutajatele luuakse automaatselt digitaalsed meditsiiniseadme

kaardid. Seega ei pea inimene, kellele on SKA süsteemis väljastatud pikaajaliselt kasutatava

abivahendi tõend, uues süsteemis sama vajaduse tõendamiseks uuesti spetsialisti poole

pöörduma. Üleminek kavandatakse nii, et inimese õigus saada vajalikku toodet säiliks

katkestuseta. Ühtne süsteem vähendab riigi ja teenuseosutajate dubleerivat tööd. Ettevõttel on

edaspidi üks riigipoolne lepingupartner ja üks müügikeskkond. Spetsialistidel ja abivajajatel

on lihtsam süsteemis orienteeruda, sest toodete kohta on üks loetelu, meditsiiniseadme kaart

väljastatakse retseptikeskuses ja lisateave on kättesaadav ühest kanalist. Praegu tuleb eristada

7

SKA abivahendite loetelu ja Tervisekassa meditsiiniseadmete loetelu ning kasutada vastavalt

pabertõendeid või digitõendeid. Ühe süsteemi kasutuselevõtt võimaldab tulevikus arendada

üht terviklikku lahendust kahe paralleelse süsteemi asemel. Kõik hüvitatavad tooted peavad

olema registreeritud meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogus. See ei ole uus nõue:

registreerimiskohustus on SKA korraldatavate abivahendite puhul kehtinud alates 2017.

aastast. Kuna rahastamine ei ole seni alati registreerimisest sõltunud, ei ole nõuet kõigil

juhtudel täidetud. Registreerimine annab riigile ülevaate turul olevatest toodetest, toetab

järelevalvet ja aitab maandada tarneriske. See on oluline, sest riik rahastab abivahendeid

aastas enam kui 30 mln euro ulatuses ja neid kasutab ligikaudu 80 000 inimest. Riigi

hüvitatavad tooted peavad olema kvaliteetsed ja ohutud. Toote hinna ja hüvitamise

tingimused lepitakse kokku Tervisekassaga. See võimaldab kaitsta inimese omaosalust ja

kontrollida paremini riigi kulusid. SKA praeguses süsteemis võib ettevõtja toote hinda muuta

sagedamini, kuid Tervisekassa süsteemis kujundatakse hinnad läbirääkimiste ja kokkulepete

alusel. Tooteid hüvitatakse ravikindlustatud inimestele ja vajadust tõendab digitaalne

meditsiiniseadme kaart. Terviseportaalis saab inimene vaadata kaardi kehtivusaega,

soodustusega ostetavaid koguseid ja juba tehtud oste. Nii tekib tal oma õigustest ja kasutatud

hüvitisest terviklik ülevaade. Omaosaluse vähendamiseks rakendub täiendav ravimi- ja

meditsiiniseadme hüvitis. See annab parema kaitse inimestele, kelle ravimite,

meditsiiniseadmete ja abivahendite kogukulud on suured. Reform vähendab vajadust

erandimenetluse järele, sest Tervisekassa tootepõhine loetelu võimaldab hüvitamise tingimusi

ja koguseid inimeste vajaduste järgi täpsemalt määrata. Üleminekuajal saab erandlikke ja

harva esinevaid juhtumeid jätkuvalt lahendada SKA kaudu. Alla 18-aastastele lastele säilib

toodete 90-protsendiline soodusmäär.

Kärt Veliste jätkas ülevaadet, käsitledes meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni muudatusi.

Muudatuste eesmärk on kehtestada kõigile müügikohtadele, sealhulgas apteekidele,

ühesugused hinnalaed, et inimese omaosalus ei sõltuks enam meditsiiniseadme ostukohast.

Tervisekassa lepib partneritega läbirääkimiste käigus kokku toote maksimumhinna, mida

peavad järgima kõik soodustusega müüjad. Praegu on seadus selles küsimuses ebaselge ja

eelkõige apteekides võib toote hind kokkulepitud hinnalaest erineda. Muudatus muudab

hinnakujunduse läbipaistvamaks ja inimese omaosaluse paremini prognoositavaks. See ei

tähenda, et kõik samasse tooterühma kuuluvad meditsiiniseadmed peaksid maksma sama

palju. Loetellu võivad jätkuvalt kuuluda eri hinnaga tooted ja inimene saab valida endale

sobivaima. Tervisekassa piirhind arvutatakse tooterühma hinnataseme alusel, kallimatele

toodetele kehtib aga kokkulepitud hinnalagi. Müüja võib toodet alati müüa odavamalt, kuid

mitte hinnalaest kallimalt. Üldapteegid, mida on ligikaudu 470, saavad meditsiiniseadmeid

jätkuvalt soodustusega müüa ilma eraldi müügilepinguta, sest müügiõigus tuleneb apteegi

tegevusloast. Praegu on SKAl eraldi lepingud ligikaudu 130 partnerapteegiga. Süsteemide

ühendamisel kaob nende apteekide jaoks eraldi lepingu haldamise kohustus.

Kolmas teema on meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õiguse laiendamine. Praegu võib

digitaalse meditsiiniseadme kaardi väljastada üksnes arst. Eelnõuga luuakse võimalus anda

see õigus ka teistele pädevatele tervishoiu- või tervisevaldkonnaga seotud spetsialistidele,

näiteks õdedele, ämmaemandatele ja füsioterapeutidele. Seaduses sätestatakse üldine raam ja

konkreetsete toodete puhul määratakse vajaduse tuvastamise ja kaardi väljakirjutamise õigus

määrusega vastavalt spetsialisti pädevusele. Muudatuse eesmärk on säilitada abivahendite

seniste tõendiväljastajate õigused ka toodete Tervisekassa süsteemi üleviimisel ja jagada

töökoormus spetsialistide vahel otstarbekamalt. Näiteks võiks õde väljastada

diabeeditarvikute kaardi ja inimene ei peaks üksnes kaardi saamiseks eraldi arsti vastuvõtule

minema. Praegu võib juhtuda, et füsioterapeut tuvastab abivahendi vajaduse, kuid patsient

peab digitaalse kaardi saamiseks pöörduma uuesti arsti poole. Eelnõu võimaldab

meditsiiniseadmete väljakirjutamisse kaasata ligikaudu 11 000 täiendavat spetsialisti.

Neljas muudatuste valdkond puudutab meditsiiniseadmete regulatsiooni lihtsustamist. Enamik

reformiga hõlmatud toodetest on meditsiiniseadmed, kuid mõned igapäevaelu toetavad

abivahendid, näiteks käsipuud, ei pruugi meditsiiniseadme määratluse alla kuuluda. Ka nende

rahastamist on kavas jätkata. Meditsiiniseadme levitamisest peab edaspidi meditsiiniseadmete

ja abivahendite andmekogus teavitama üksnes ettevõtja, kes toob seadme Eesti turule. Iga

8

üksik apteek ega edasimüüja ei pea sama teavet eraldi esitama. Nii tekib selgem ülevaade

turustusahelast ja tarneraskuste või ohutussignaalide korral saab kiiremini kindlaks teha

vastutava ettevõtja ja võimalikud alternatiivsed tarnijad.

Lihtsustatakse ka kliiniliste uuringute korraldust: madalama riskiga uuringu puhul

asendatakse loataotlus teavitusega. Lisaks täpsustatakse meditsiiniseadmete ja abivahendite

andmekogu eesmärki, andmekoosseisu, vastutust ja säilitamistähtaegu. Uue digitaalse

andmekogu arendamisel hinnati senised funktsioonid üle ja osa kliiniliste uuringute ja

ohuteavituste andmevahetusest on otstarbekam korraldada muude kanalite kaudu. Eelnõuga

viiakse regulatsioon tegeliku töökorraldusega kooskõlla.

Viies muudatus puudutab arst-residentide ravimi väljakirjutamise õigust. Eesti Psühhiaatrite

Seltsi ettepanekul antakse arst-residentidele õigus kirjutada residentuuri raames ravimeid välja

juba esimesest residentuuriaastast, mitte alates kolmandast aastast nagu seni. Resident saab

ravimeid välja kirjutada vastava eriala eriarstiga samadel tingimustel oma residentuuriõppe

raames. Samuti saab esimese aasta resident rakendada patsiendi diagnoosist tulenevat 75- või

100-protsendilist soodusmäära. Muudatus aitab kasutada arstide tööaega mõistlikumalt ja

tagab patsiendile põhjendatud omaosaluse. Eelnõu on seotud 2027. aasta riigieelarvega ja

kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2027. Abivahendite tooterühmad viiakse Tervisekassa

süsteemi üle järk-järgult aastatel 2027–2029. Etapiviisiline üleminek annab osapooltele aega

üksikasjad läbi töötada, digilahendusi kohandada ja seni registreerimata tooted andmekogusse

kanda.

Signe Riisalo lisas, et kui SKA arvestusliku kuluna rahastatav tegevus viiakse üle

Tervisekassasse, säilib kulu arvestuslik iseloom, kuid muutuvad riigieelarve read. Seetõttu on

eelnõu seotud riigieelarve muudatusega, ehkki see ei mõjuta eelarve tasakaalu. Ta küsis, kas

toodete hinnalagi kehtib juba praegu.

Kärt Veliste vastas, et hinnalagi ei ole uus: Tervisekassa lepib juba praegu toote esindajaga

kokku maksimumhinna. Ebaselgus puudutab eelkõige apteekides müüdavaid tooteid. Paljusid

meditsiiniseadmeid, näiteks stoomitooteid, apteekides üldjuhul ei müüda ja nende puhul

tuleneb hinnalaest kinnipidamise kohustus müügilepingust. Apteekidega eraldi

müügilepinguid aga ei sõlmita, mistõttu on apteegid leidnud, et kokkulepitud hinnalagi neile

ei kohaldu. Seetõttu võib näiteks haavaravitoodete ja haavasidemete müügihind hinnalaest

erineda. Eelnõuga kõrvaldatakse see ebaselgus ja sätestatakse, et hinnalagi kehtib kõigile

müügikohtadele.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Tanel Kiik pidas oluliseks, et hinnakujundus oleks õiglane nii patsiendi kui ka teenuseosutaja

seisukohast. Seletuskirja kohaselt realiseeriti 2025. aastal 64% meditsiiniseadmete retseptidest

apteegivõrgu kaudu ja 57% toodetest müüdi kokkulepitud hinnast kallimalt. Ta küsis, kas

57% on arvutatud apteegivõrgus tehtud tehingute ehk nimetatud 64% põhjal või kõigi

meditsiiniseadmete retseptide alusel, ning palus arvutuse alust täpsustada.

Kärt Veliste vastas, et 57% on arvestatud apteegivõrgu kaudu tehtud tehingutest ehk

nimetatud 64% seast.

Tanel Kiik selgitas, et tema teine küsimus lähtub 7.10.2026 ühisest arutelust

Rahandusministeeriumi ja rahanduskomisjoniga. T. Kiik tegi nimetatud istungil ettepaneku

käsitada arvestusliku kuluna ka mõningaid teisi teenuseid, näiteks erihoolekande- ja

rehabilitatsiooniteenuseid, kuna riigil on seadusest tulenev kohustus neid osutada.

Rahandusministeeriumi ametnikud leidsid aga, et arvestuslike kulude loetelu tuleks tervikuna

üle vaadata, sest see võib sisaldada teenuseid või tooteid, mida ei peaks edaspidi arvestusliku

kuluna kajastama. Ta küsis, kas nende arutelude kohta on täpsemat teavet ja kas

Sotsiaalministeeriumi senine seisukoht on jäänud samaks. Samuti soovis ta kinnitust, et pärast

reformi rahastatakse abivahendeid endiselt arvestusliku kuluna ja nende rahastamine ei muutu

Tervisekassa piiratud eelarvekuluks viisil, mis võiks vähendada abivahendite kättesaadavust.

Signe Riisalo märkis, et ministeeriumi ekspertide ja valdkonna ministri hinnangul tuleks

üldjuhul eelistada arvestusliku kuluna rahastamist, sest see võimaldab tagada vajaduspõhise

rahastuse. Eraldi küsimus on, milliseid poliitilisi valikuid teeb Vabariigi Valitsus

Rahandusministeeriumi ettepanekul.

Karmen Joller kinnitas, et seda küsimust on Rahandusministeeriumiga arutatud ja senise

9

kokkuleppe kohaselt rahastatakse abivahendeid ka edaspidi arvestusliku kuluna. Ta nõustus,

et arvestusliku kulu põhimõte on vajaduspõhiste teenuste puhul põhjendatud ja seda võiks

võimaluse korral rakendada ka erihoolekandeteenustele. Samas võivad valitsuse poliitilised

valikud tulevikus muutuda.

Diana Ingerainen tunnustas reformi liikumist inimkesksema tervishoiukorralduse suunas. Ta

märkis, et patsiendi vajadus abivahendi järele ilmneb sageli juba haigla- või aktiivravi ajal.

Arstkond on oodanud lahendust, mis võimaldaks märkida abivahendivajaduse epikriisi ja

edastada see teave automaatselt, et inimene või tema lähedased ei peaks pärast haiglaravi

abivahendit eraldi taotlema. Ta küsis, kas reformi ja digilahenduste kavandamisel on sellise

sujuva patsienditeekonnaga arvestatud. Samuti küsis ta, kas eakatelt on põhjendatud nõuda

mähkmete saamiseks eraldi tõendit või konkreetse spetsialisti poole pöördumist.

Kadri Mets vastas, et reformi käigus säilib vähemalt nende spetsialistide tõendiväljastamise

õigus, kellel on see praegu SKA süsteemis. Edaspidi hakkavad nad väljastama digitaalset

meditsiiniseadme kaarti. Eelnõu ei välista siiski võimalust laiendada tulevikus väljakirjutajate

ringi näiteks terviseteejuhtidele või sotsiaaltöötajatele. Praegune digilahendus seda veel ei

võimalda, kuid edaspidi saab seda kaaluda. Mähkmeid ei viida üle reformi esimeses etapis,

sest nende saamise korraldus vajab põhjalikumat arutelu. Praegu saab SKA süsteemis

mähkmeid ilma tõendita ja osapooltel on erinevad seisukohad selle kohta, kas ja millistel

tingimustel tuleks vajadust edaspidi tõendada. Seetõttu on mähkmete üleviimine kavandatud

2028. aastasse. Seni töötatakse koos osapooltega välja lahendus, mis oleks inimesele

võimalikult lihtne ega tekitaks põhjendamatut lisakoormust. Ettevalmistusena on ettevõtetel

soovitatud alustada juba teise etapi toodete, sealhulgas mähkmete ja kuulmisabivahendite

registreerimist meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogus. Nii saadakse ülevaade

tegelikult turul olevatest toodetest ja luuakse vajalik alus edasisteks hinnaläbirääkimisteks

ning hüvitamistingimuste kujundamiseks.

Karmen Joller selgitas, et menetluses on ka rehabilitatsioonisüsteemi ümberkorraldamist

käsitlev eelnõu. Kui rehabilitatsiooniteenused ühendatakse tervishoiusüsteemiga, hakkavad

neid osutama ka tervishoiutöötajad, kellel on õigus hinnata inimese abivahendivajadust,

soovitada sobivaid abivahendeid ja neid välja kirjutada. Kui rehabilitatsioonisüsteem jääb

tervishoiusüsteemist eraldiseisvaks, ei pruugisellist võimalust tekkida.

Rehabilitatsiooniteenuseid osutab praegu palju eri spetsialiste, kuid kõigil neist ei ole õigust

abivahendivajadust tõendada ega abivahendit välja kirjutada.

Kärt Veliste pidas heaks ettepanekut luua arstide töölauale automaatne link, mille kaudu

saaks abivahendivajaduse sujuvalt edastada. Tema sõnul on võimalik selles suunas liikuda,

kuid kõigepealt tuleb praegused süsteemid ühendada. Tervisekassa arendab tervise

infosüsteemi osana tervisejuhtimise töölauda ja ravimiskeemi lahendust ning järgnevatel

aastatel on kavas lisada sinna ka meditsiiniseadmed. Pärast nende arenduste valmimist saab

hinnata, milliseid täiendavaid lahendusi on otstarbekas kasutusele võtta. Seejuures tuleb

tagada, et võimalus oleks kõigile arstidele ühesugune, olenemata sellest, millist tarkvara

nende asutus kasutab. Lahendus vajab veel üksikasjalikku läbimõtlemist.

Diana Ingerainen lisas, et juba ligikaudu 2016. aastal tehti ettepanek sätestada epikriisi

standardis kohustus hinnata enne epikriisi lõpetamist, kas perearst peab jätkama patsiendi

raviga seotud tegevusi ja kas inimene vajab abivahendeid. Tema hinnangul võiks sellise

lahenduse kehtestada määrusega ja selle rakendamine infosüsteemis ei tohiks olla ülemäära

keeruline. Kuigi tervisejuhtimise töölaud on oluline arendus, ei peaks epikriisil põhineva

lahenduse kasutuselevõtuga ootama kõigi suuremate süsteemiarenduste valmimiseni. Haiglast

lahkuval inimesel peab olema võimalik saada vajalikud abivahendid võimalikult sujuvalt,

ilma et tema või tema lähedased peaksid protsessi ise korraldama.

Eero Merilind soovis täpsustada abivahendite tõendite väljastamise korraldust. Ta märkis, et

praegu väljastab arst osa abivahendite puhul digitõendi, kuid mõne toote jaoks on vaja ka

pabertõendit, millele tuleb märkida üsna täpselt toote liik ja suurus. E. Merilind küsis, kas

süsteemide ühendamisel muutub korraldus lihtsamaks, nii et spetsialistil piisab abivahendi

üldise vajaduse märkimisest, näiteks vajadusest mähkmete, voodi või ortoosi järele. Samuti

soovis ta teada, millised piirangud hakkavad kehtima õdedele ja füsioterapeutidele, kui neile

antakse väljakirjutamisõigus. Kas füsioterapeut saab määrata üksnes oma pädevusvaldkonda

10

kuuluvaid abivahendeid ja muude abivahendite saamiseks peab inimene siiski arsti poole

pöörduma. Lisaks palus ta selgitada, kas tervisekeskuses võiks abivahendivajaduse

koondamise ja asjaajamise anda kliinilise assistendi ülesandeks, kui ravi- ja tugimeeskond on

inimese vajadusi ühiselt hinnanud.

Kadri Mets selgitas, et seaduses luuakse üldine raam, mis võimaldab anda abivahendi

vajaduse tõendamise ja meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õiguse eri spetsialistidele.

Konkreetsete toodete puhul sätestatakse väljakirjutamisõigus määrusega. Spetsialist saab

väljastada kaardi nende toodete jaoks, mille vajaduse hindamine kuulub tema kutse- ja

erialase pädevuse piiresse. Seetõttu võivad väljakirjutajate ring ja nõuded tooterühmade kaupa

erineda.

Karmen Joller lisas, et kliiniline assistent ei ole tervishoiutöötaja ega saa seetõttu

abivahendit välja kirjutada. Küll aga võiks tal olla koordineeriv roll: ta saaks koondada

inimese vajaduste kohta tervikpildi ja suunata teabe sobivale spetsialistile. Eelnõu sellist

võimalust praegu ei sätesta, kuid seda võiks edaspidi arutada, eelkõige lihtsamate ja väiksema

riskiga abivahendite puhul.

Kärt Veliste märkis, et kui füsioterapeutide puhul ilmneb vajadus laiendada nende õigust

teatud väikese riskiga abivahendite väljakirjutamiseks, saab vastavad muudatused teha

määruse tasandil. Samal ajal kavandatakse digilahendusi nii, et spetsialist ei peaks iga

omavahel seotud toote jaoks eraldi kaarti väljastama. Näiteks esimese etapi

nägemisabivahendite puhul võivad ühe toote kaardi väljastamisel tekkida automaatselt ka

teiste seotud toodete kaardid. Sama loogika toimib Tervisekassa süsteemis juba stoomitoodete

puhul: kui väljastatakse kaart ühele vajalikule tootele, tekivad automaatselt ka seotud

stoomikottide, alusplaatide, lisakinnituste ja hooldusvahendite kaardid. Seda põhimõtet

soovitakse laiendada ka teistele valdkondadele, et vähendada spetsialistide halduskoormust ja

lasta infosüsteemil seotud toimingud taustal automaatselt teha.

Eero Merilind rääkis, et ettepaneku eesmärk oli võimaldada inimesel saada tervisekeskusest

oma abivahendivajadusele terviklik lahendus, ilma et ta peaks iga erineva tõendi saamiseks

eraldi pöörduma füsioterapeudi, õe ja arsti poole. Ta soovis teada, kuidas tagatakse

ravikindlustamata inimestele vajalike abivahendite kättesaadavus ja kas neile kohaldub samuti

riiklik soodustus.

Kadri Mets märkis, et reformi üks põhimõtteid on hüvitada tulevikus abivahendeid ja

meditsiiniseadmeid ravikindlustatud inimestele. Enamik haavatavaid sihtrühmi, sealhulgas

lapsed, eakad, vähenenud töövõimega inimesed ja töötud, on ravikindlustusega kaetud.

Eelmise aasta abivahenditehingute analüüsis kontrolliti ravikindlustuse olemasolu aasta

alguses ja lõpus. Abivahendeid saanud inimeste seas oli mõnikümmend inimest, kellel neil

ajahetkedel ravikindlustus puudus, kuid andmetest ei selgu, kas nad olid kindlustamata ka

abivahendi ostmise ajal. Abivahendivajaduse tõendamiseks peab inimene üldjuhul olema

ravikindlustatud või tasuma tervishoiuteenuse eest ise. Selleks et keegi ei jääks vajalikust

abivahendist ilma, saavad ravikindlustamata inimesed üleminekuperioodil taotleda

abivahendit erandmenetluse kaudu. Üleminekuajal jälgitakse, kes ja millistel põhjustel

erandmenetlust kasutavad ning miks puudub abivahendit vajaval inimesel ravikindlustus.

Signe Riisalo küsis, kui palju inimesi sai samal perioodil abivahendeid kokku, võrreldes

nende mõnekümne inimesega, kellel ravikindlustust ei olnud?

Kadri Mets vastas, et abivahendeid sai kokku ligikaudu 78 000 inimest. Neist umbes 30

inimesel ei olnud vaadeldud ajahetkedel ravikindlustust. Samas ei ole andmete põhjal

võimalik kinnitada, kas ravikindlustus puudus neil ka abivahendi ostmise ajal.

Õnne Pillak küsis patsiendi vaatest, kuidas tagatakse reformi järel väga spetsiifiliste ja harva

kasutatavate abivahendite kättesaadavus. Kui tootja või müüja ei pea vähese nõudluse tõttu

toote Tervisekassa loetellu kandmist majanduslikult põhjendatuks, ei pruugi sellele riiklik

soodustus rakenduda. Ta soovis teada, kuidas tagatakse sellisel juhul, et inimene saab talle

hädavajaliku abivahendi. Teiseks käsitles ta väikese sissetulekuga inimeste olukorda. Praegu

vähendatakse toimetulekutoetuse saaja omaosalust automaatselt tema sissetuleku alusel, kuid

reformiga asendub see tema arusaama kohaselt kulupõhise täiendava ravimi- ja

meditsiiniseadme hüvitisega. Ta küsis, kas on hinnatud, kui paljud toimetulekutoetuse saajad

võivad jääda olukorda, kus nende abivahendikulu ei ületa hüvitise rakendumiseks vajalikku

11

piiri, kuid omaosaluse tõttu ei ole neil siiski võimalik vajalikku abivahendit soetada. Ta

märkis, et kuigi tegemist võib olla erandlike juhtumitega, tuleb reformi toimimiseks tagada

lahendus ka neile inimestele.

Kärt Veliste vastas, et eriliste toodete kättesaadavusele on tähelepanu juhtinud ka Eesti

Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda), sest oluline on tagada, et keegi ei jääks vajaliku

abivahendita. Seniste erandmenetluste kohta kogutud statistika võimaldab tuvastada

korduvaid vajadusi. Praeguses süsteemis moodustavad erandmenetlused ligikaudu 2%

tehingutest ja puudutavad aastas umbes 1600 inimest. Kuigi kasutajate arv võib olla väike,

ilmnevad andmetest korduvad mustrid, mida saab lahendada süsteemselt. Näiteks kui mõni

patsiendirühm vajab tavapärasest suuremaid koguseid, saab vastavad tingimused kehtestada

juba loetelu tasandil, et inimene ei peaks iga kord erandit taotlema. Samuti võib olla

põhjendatud lisada loetellu väga spetsiifilisi tooteid, mida vajab aastas vaid üks või kaks

inimest. Üleminekuperioodil jätkub erandmenetlus SKA kaudu. Selle käigus kogutakse teavet

vajaduste kohta, mida Tervisekassa süsteem veel ei kata, ja hinnatakse, milliseid püsivaid

lahendusi on vaja. Kohtumistel EPIKojaga tõdeti, et kõiki tulevasi erandjuhtumeid ja

vajalikke õiguslikke lahendusi ei ole võimalik ette näha. Seetõttu jälgitakse üleminekuaastatel

vajadusi süsteemselt ning saadud teabe põhjal täiendatakse Tervisekassa korraldust.

Kadri Mets selgitas, et SKA praeguses süsteemis vähendatakse toimetulekutoetuse saaja

omaosalust automaatselt 5 protsendini. Reformiga asendub see täiendava ravimi- ja

meditsiiniseadme hüvitisega, mis arvestab inimese ravimite, meditsiiniseadmete ja

abivahendite kogukulu. Nii tekib terviklikum kaitse inimestele, kelle kulud eri toodetele on

kokku suured. Praeguses süsteemis selline ühine kaitse puudub. Lisaks võimaldavad

Tervisekassa hinnakokkulepped toodete hindu paremini kontrollida ja seeläbi inimese

omaosalust vähendada.

Õnne Pillak täpsustas küsimust. Praegu vähendatakse toimetulekutoetuse saaja omaosalust

tema sissetuleku alusel, kuid edaspidi lähtutakse täiendava hüvitise määramisel

abivahenditele, meditsiiniseadmetele ja ravimitele tehtud kulutuste suurusest. Ta küsis, kas on

hinnatud, kui palju võib olla toimetulekutoetuse saajaid, kelle kulud ei ületa täiendava

hüvitise rakendumise piiri, kuid kellel ei ole väikese sissetuleku tõttu siiski võimalik vajalikku

abivahendit soetada.

Signe Riisalo selgitas, et toimetulekutoetuse saaja sissetulek on väga väike. Kui edaspidi

lähtutakse omaosaluse vähendamisel üksnes abivahenditele tehtud kulutustest, ei pruugi

inimese sissetulek ja hüvitise rakendumine omavahel kattuda.

Õnne Pillak märkis, et see ongi tema küsimuse keskne probleem. Kui toetuse määramisel ei

arvestata enam inimese sissetulekut, vaid üksnes abivahenditele tehtud kulutusi, võib osa

väikese sissetulekuga inimesi jääda vajalikust abivahendist ilma, sest nende kulud ei ületa

täiendava hüvitise rakendumise piiri. Ta küsis, kas seda võimalikku sihtrühma ja mõju on

analüüsitud.

Karmen Joller ütles, et praktikas saab inimene, kes ei suuda abivahendi või ravimi

omaosalust tasuda, pöörduda kohaliku omavalitsuse (KOV) sotsiaaltöötaja poole ja taotleda

toetust. Samas hüvitab KOV kulud üldjuhul pärast nende tegemist. See ei pruugi lahendada

olukorda, kus inimesel puudub vajalik summa abivahendi esmaseks soetamiseks. Seetõttu

vajab küsimus täiendavat analüüsi.

Signe Riisalo palus esitada eelnõu järgmiseks aruteluks täpsema analüüsi selle kohta, kui

paljusid väikese sissetulekuga inimesi võib muudatus mõjutada ja milline lahendus neile

kavandatakse.

Helmen Kütt pidas oluliseks, et väikese sissetulekuga inimeste abivahendite kättesaadavus ei

hakkaks sõltuma KOVi võimalustest. Ta palus selgitada tööalaste abivahendite edasist

korraldust. Töövõimereformi järel on inimesed saanud vajaduse korral abivahendeid, mis on

mõeldud kasutamiseks töökohal või tööle liikumisel. Kuna töökohad ja inimeste vajadused on

erinevad, küsis ta, kuidas tagatakse nende abivahendite kättesaadavus pärast reformi. Teiseks

küsis ta, kas arst-residentide ravimi väljakirjutamise õiguse laiendamine esimesest

residentuuriaastast on kooskõlastatud Eesti Arstide Liidu või teiste asjaomaste

erialaorganisatsioonidega.

Signe Riisalo kinnitas, et toimetulekutoetuse saajate abivahendite kättesaadavuse küsimuse

12

juurde tullakse tagasi järgmisel arutelul, kui komisjonile esitatakse täpsem analüüs.

Kadri Mets vastas, et tööalaste abivahendite hüvitamist korraldab esialgu jätkuvalt

Töötukassa. Töötukassaga on arutatud võimalust liita ka tööalased abivahendid tulevikus

kavandatava tervikliku süsteemiga. Seda võimalust analüüsitakse lähiaastatel, et muuta

abivahendite taotlemine ja kättesaamine inimese jaoks veelgi lihtsamaks. Seni jäävad

süsteemid siiski eraldiseisvaks.

Kärt Veliste vastas H. Küti teisele küsimusele, et arst-residentide küsimus on Eesti Arstide

Liiduga läbi arutatud.

Diana Ingerainen pidas positiivseks, et abivahendite kättesaadavus on Eestis paranenud.

Samas jääb inimestel koju sageli eri ravietappidest pärit ortoose ja muid abivahendeid, mida

nad enam ei kasuta. Suuremate abivahendite, näiteks voodite ja ratastoolide puhul toimib

praegu korduskasutus ja üürimine. Ta küsis, kas nende võimaluste jätkumine on tagatud ka

pärast abivahendite üleviimist Tervisekassa süsteemi.

Signe Riisalo toetas samuti abivahendite korduskasutuse laiendamist. Ta palus selgitada,

kuidas see põhimõte uues süsteemis säilib.

Kärt Veliste selgitas, et SKA süsteemis üüritavate abivahendite, eelkõige voodite ja

ratastoolide puhul soovitakse üürimise põhimõte Tervisekassa süsteemi üle tuua. Kuna

Tervisekassa praeguses süsteemis üüritooteid ei ole, tuleb enne täpsustada tehingute ja

hüvitamise korraldust. Seetõttu on üüritavate toodete üleviimine kavandatud reformi

kolmandasse etappi. Voodite ja ratastoolide üürimise võimalus peab kindlasti jätkuma.

Ortooside ja muude isikupäraselt kohandatud või kasutatud toodete korduskasutus võib olla

keerukam, sest arvestada tuleb hügieeni, sobivuse ja tootjagarantii nõuetega.

Signe Riisalo tegi ettepaneku kutsuda eelnõu teise lugemise ettevalmistamisel komisjoni

istungile ka Tervisekassa esindaja, et rakendamisega seotud küsimustele saaks anda täpsemad

vastused. Ta pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Diana

Ingerainen, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

4.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Diana Ingerainen, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr

Tšaplõgin).

4.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tanel Kiik (konsensus: Diana Ingerainen, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr

Tšaplõgin).

Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.

5. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitise seaduse muutmise seaduse

eelnõu (959 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo märkis, et päevakorrapunktis keskendutakse Eesti Keskerakonna fraktsiooni

algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (959 SE) esimese lugemise

ettevalmistamisele. S. Riisalo andis eelnõu tutvustamiseks sõna algatajate esindajale.

Lauri Laats märkis, et perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõuga (959 SE) tegid

algatajad ettepaneku suurendada ühekordset sünnitoetust. Eesmärk on toetada noori peresid

lapse sünniga kaasnevate suurte esmaste kulude katmisel ning aidata leevendada

rahvastikukriisi olukorras, kus sündimus jätkuvalt väheneb. Eelnõu kohaselt oleks ühekordne

sünnitoetus ühe lapse sünni korral 1000 eurot, kaksikute sünni korral 3000 eurot ning

kolmikute või enamaarvuliste mitmike sünni korral 10 000 eurot. Kehtivad toetussummad on

püsinud muutumatuna üle kümne aasta ega ole elukalliduse kasvuga kaasas käinud. Praegu

makstakse ühe lapse sünni korral 320 eurot ja kaksikute puhul kokku 640 eurot. Toetuse

praegune suurus ei vasta enam lapse sünniga kaasnevatele tegelikele kuludele. Seega aitaks

13

muudatus suurendada perede kindlustunnet. Eelnõu seletuskirjas hinnati meetme aastaseks

lisakuluks esialgu 8 mln eurot. Uuemate, 2025. aasta ja käesoleva aasta sündimusandmete

põhjal on täpsustatud aastane kulu ligikaudu 6,5 mln eurot. Kuluprognoosi vähenemine

kajastab paraku sündide arvu jätkuvat langust. Ta leidis, et ligikaudu 6,5 mln euro suurune

lisakulu on riigieelarve kogumahtu arvestades jõukohane. Ta avaldas lootust, et

sotsiaalkomisjon toetab eelnõu edasist menetlemist.

Signe Riisalo andis järgmisena sõna Sotsiaalministeeriumi (SOM) esindajale, et tutvustada

Vabariigi Valitsuse seisukohta.

Artur Panov märkis, et Vabariigi Valitsus nõustub perede toetamise vajalikkusega ning peab

lapse sünniga kaasnevate esmaste kulude leevendamist oluliseks eesmärgiks. Samas on

sünnitoetus ühekordne meede, mille mõju pere majanduslikule kindlustundele on lühiajaline.

SOM on koostanud perede kindlustunde tegevuskava, milles käsitletakse lapse saamist ja

kasvatamist valdkondadeüleselt, hõlmates muu hulgas eluasemeküsimusi, vanemahüvitist

ning töö- ja pereelu ühitamist. Praeguses riigieelarves ei ole arvestatud eelnõust tuleneva 6,5–

8 mln euro suuruse lisakuluga ning Vabariigi Valitsus ei ole valmis võtma uut püsivat

eelarvekohustust. Seetõttu Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele võimaluse küsimusi esitada.

Tanel Kiik leidis, et eelnõu menetlemist tuleks jätkata. Kui menetluse käigus selgub, et

eelnõu tuleks täiendada püsivate lapsetoetuste, peretoetuste või muude meetmetega, on seda

võimalik teha. Ta kritiseeris SOMi tegevust, märkides, et juba aastaid on lubatud analüüse,

ettepanekuid ja terviklikke lahendusi, kuid neile viidates on tagasi lükatud nii Keskerakonna

kui ka sotsiaaldemokraatide perepoliitilised algatused. Riigikogu valimisteni ei ole enam palju

aega, kuid terviklikke lahendusi ei ole seni Riigikokku jõudnud. Esimese ja teise lapse toetus

on püsinud 2023. aastast samal tasemel, lasterikka pere toetust on praeguse koosseisu ajal

vähendatud ning sisuliselt on suurenenud vaid üksikvanema lapse toetus. Samal ajal on

perepoliitika osakaal riigieelarves vähenenud ligikaudu 5 protsendilt 2020. aastal umbes 3,5

protsendile. Sündide arvu vähenemise tõttu vabanevad vahendid on suunatud teistesse

valdkondadesse, selle asemel et kasutada neid vähemalt osaliselt elukalliduse kasvu

kompenseerimiseks ja peretoetuste suurendamiseks. Ta kutsus komisjoni üles eelnõu

menetlust jätkama. Rahvastikukriisi olukorras peaks Riigikogu tegema vähemalt ühe

konkreetse kas või sümboolse tähendusega otsuse, mis suurendaks perede kindlustunnet. Ta

väljendas eelnõule toetust.

Signe Riisalo märkis, et viimastel aastatel on perepoliitikas tehtud mitu muudatust, sealhulgas

asendatud toitjakaotuspension toitjakaotustoetusega ja suurendatud üksikvanema lapse

toetust. Ta palus A. Panovil anda ülevaade SOMis koostatud dokumentidest, kavandatavatest

meetmetest ja seni ellu viidud seadusemuudatustest.

Artur Panov märkis, et lisaks 1. oktoobril jõustunud toitjakaotustoetusele on suurendatud

üksikvanema lapse toetust. Perede kindlustunde tegevuskavas kavandatud vanemahüvitise

muudatused on sisulised ja ulatuslikud ning eeldavad eelarveläbirääkimisi, sest nende

rakendamisega kaasneb märkimisväärne kulu. Tegevuskavas sisalduvaid suuremaid meetmeid

ei ole veel ellu viidud, kuna need vajavad põhjalikku ettevalmistust ja rahastusotsuseid.

Kavandatud ajakava kohaselt võiksid suuremad muudatused jõustuda kõige varem aastatel

2028–2029.

Lauri Laats märkis, et SOMi kavandatud suuremate muudatuste elluviimise üle otsustab

järgmine valitsus. Samas tuleb ühekordset sünnitoetust eristada ulatuslikest püsikuludest.

Kuigi sünnitoetust makstakse igal aastal, saab iga pere seda vaid ühe korra ning meetme

kogukulu on riigieelarvega võrreldes väike. Lapse sünniga kaasnevate esmaste kulude

katmisel võib selline toetus olla noorele perele väga vajalik. Algatajad on valmis arutama ka

alternatiivseid lahendusi. Näiteks on finantssektori esindajad pakkunud välja võimaluse

käsitada toetust lapse algkapitalina ning paigutada see investeerimis- või kogumiskontole. Kui

selline lähenemine leiab laiemat toetust, saab seda eelnõu edasise menetlemise käigus

kaaluda. Eesti demograafiline olukord ja sündimuse vähenemine nõuavad konkreetseid

samme. Kavandatav toetus oleks väike, kuid oluline meede, mis aitaks suurendada noorte

perede kindlustunnet ja katta lapse sünniga kaasnevaid kulusid.

Helmen Kütt küsis SOMi esindajalt, millistele uuringutele ja analüüsidele kavandatavad

14

muudatused tuginevad ning kui kaugele on jõutud nende sisulise ettevalmistamisega. Praegu

jääb mulje, et konkreetsete algatuste puhul viidatakse pidevalt tulevasele terviklahendusele,

kuid selle sisu ja rakendamise eeldused ei ole piisavalt selged. Väiksemaid ja kohe

rakendatavaid meetmeid ei tohiks suurema reformi ootuses põhjendamatult edasi lükata. H.

Kütt palus selgitada, millel SOMi kavandatavad muudatused põhinevad ja millal on võimalik

esitada konkreetsed ettepanekud.

Artur Panov märkis, et perede kindlustunde tegevuskavas esitatud ettepanekuid ja nende

rakendamise võimalusi on analüüsitud. Mitme muudatuse elluviimine eeldab sotsiaalkaitse

infosüsteemi SKAIS2 arendamist. Praegu viiakse pensionide väljamaksmine SKAIS1st üle

SKAIS2te ning see töö kestab veel ligikaudu kaks aastat. Selle aja jooksul ei ole võimalik

teha suuremahulisi lisaarendusi, kuna need võivad ohustada pensionide väljamaksmiseks

vajalike arenduste ajakava ja süsteemi töökindlust. Seetõttu saab osa kavandatud muudatusi

rakendada alles pärast ülemineku lõppemist. Seni jätkub ettepanekute sisuline analüüs, et

selgitada välja, millised lahendused on teostatavad ja peredele kõige kasulikumad. A. Panovi

hinnangul aitab sünnitoetus katta lapse sünniga kaasnevaid esmaseid kulusid ja parandada

pere majanduslikku toimetulekut. Samas ei ole see meede, mis üksi mõjutaks oluliselt lapse

saamise otsust, sest toetust makstakse pärast lapse sündi. Seetõttu tuleks sünnitoetust käsitada

eelkõige perede majanduslikku kindlustunnet parandava, mitte sündimust suurendava

meetmena.

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

5.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Diana

Ingerainen, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

5.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 5: Diana Ingerainen, Mihkel Lees, Eero

Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo; vastu 3: Tanel Kiik, Helmen Kütt, Aleksandr Tšaplõgin;

erapooletuid 0).

5.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Õnne Pillak (konsensus: D iana Ingerainen, Tanel

Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr

Tšaplõgin).

Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva

6. Info ja muud küsimused

6.1 Signe Riisalo andis teada, et Euroopa Parlamendis Brüsselis toimub 10. novembril 2026

parlamentidevaheline kohtumine teemal “Lessons learnt from the COVID-19 Pandemic:

Strengthening EU Health Resilience and Preparedness for Future Global Health Crises”.

6.2 Signe Riisalo rääkis, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Arenguseire

Keskus tutvustavad 15. oktoobril 2026 algusega kell 14.15 Riigikogu 20. Augusti saalis

platvormitöö uuringu tulemusi

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 191

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 12. oktoober 2026

Algus 11.10, lõpp 12.40

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollija: Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Diana Ingerainen (Irja Lutsar asendusliige), Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Aleksandr Tšaplõgin

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik), Terle Kask (konsultant)

Puudus: Kalle Grünthal

Kutsutud: Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna perepoliitika juht Maarja Kärson

(2. päevakorrapunkt) ja nõunik Artur Panov (2. ja 5. päevakorrapunkt); sotsiaalminister

Karmen Joller (3. ja 4. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna

eriarstiabi ekspert Pille Saar (3. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi hoolekande

osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets ja tervishoiukorralduse

osakonna ravimi- ja meditsiiniseadmete poliitika juht Kärt Veliste (4. päevakorrapunkt);

eelnõu algataja esindaja Lauri Laats; Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna

pressinõunik Maris Meiessaar

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (1022 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe

korralduse seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused)

eelnõu (1000 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(abivahendite ja meditsiiniseadmete reform) eelnõu (1036 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

5. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu

(959 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

6. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu sotsiaalkomisjoni nädala (12.10.2026-18.10.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäeval, 12.10.2026 kell 11.10

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (1022 SE)

2

esimese lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe

korralduse seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused)

eelnõu (1000 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(abivahendite ja meditsiiniseadmete reform) eelnõu (1036 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

5. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu

(959 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

6. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäeval, 13.10.2026 kell 14.00

1. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“

ettevalmistamine

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Ester Karuse, Tanel Kiige, Züleyxa Izmailova

algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise ja

sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu (represseeritute ja tuumakatastroofi

tagajärgede likvideerijate toetuse suurendamine) (980 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte vaimse tervise abi

kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks nutiseadmete ja

sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

Teisipäeval, 13.10.2026 kell 17.00-21.00

1. Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Vabariigi Riigikogu ürituste sarja "Vaimu ja võimu

dialoog Toompeal" viies üritus

Teema: Demograafiliste muutustega kohanemise võimalused ja väljakutsed

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Diana Ingerainen, Jaanus Karilaid, Helmen Kütt,

Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).

2. Sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (1022 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo selgitas, et komisjoni algatatud eelnõu on koostatud koostöös

Sotsiaalministeeriumiga. Ta juhtis tähelepanu sellele, et Vabariigi Valitsuse arvamus ei ole

veel saabunud. Seetõttu tegi ta ettepaneku jätta eelnõu selle nädala täiskogu päevakorrast

välja. Lisaks tegi ta T. Kiige soovil ettepaneku määrata eelnõule uus juhtivkomisjoni

esindaja.

Otsustati:

2.1. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo (konsensus: Diana Ingerainen, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

2.2. Teha ettepanek eelnõu täiskogu päevakorrast välja arvata (konsensus: Diana Ingerainen,

Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe

Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).

2.3. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Diana

Ingerainen, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne

Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe

korralduse seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud

3

muudatused) eelnõu (1000 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo rääkis päevakorrapunkti sissejuhatuseks, et Vabariigi Valitsuse algatatud

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse

eelnõuga (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused) soovitakse tugevdada

tervishoiuteenuste kvaliteeti, patsiendiohutust ja järelevalvet. Selleks muudetakse

tegevuslubade hindamine sisulisemaks, täpsustatakse tervishoiutöötaja registreeringu

peatamise, pädevuse taastamise ja täienduskoolitusele suunamise korda, korrastatakse

kiirabiteenust ning võimaldatakse eriotstarbelisi kiirabibrigaade. Eelnõu tutvustamiseks andis

ta sõna sotsiaalministrile.

Karmen Joller tõi esile, et kui seni on tervishoiuteenuste kvaliteedinõuete puhul keskendutud

eelkõige vormilistele tingimustele, siis eelnõuga pööratakse senisest enam tähelepanu teenuse

sisulisele kvaliteedile ja patsiendiohutusele. Eelnõu muudatuste täpsemaks tutvustamiseks

andis ta sõna Pille Saarele.

Pille Saar rääkis slaidide (lisa 1) abil, et tegemist on tervikpaketiga, mis pöörab rohkem

tähelepanu teenuse sisule. Praegu keskendub Terviseamet tegevuslubade ja registreeringute

puhul peamiselt ruumide, seadmete, personali ja dokumentide formaalsele kontrollile.

Muudatustega soovitakse seniseid nõudeid säilitades hinnata paremini ka teenuse tegelikku

korraldust ja kvaliteeti. P. Saar selgitas, et eelnõu muudatused jagunevad nelja põhiossa.

Esiteks saab Terviseamet enne tegevusloa väljastamist küsida ettevõtjalt täiendavat teavet

teenuse kvaliteedi ja sisulise korralduse kohta. Teiseks saab Terviseamet sekkuda

patsiendiohtliku olukorra korral, kui tervishoiutöötaja rikub raskelt kutsetegevuse nõudeid või

kasutab mittetõenduspõhiseid meetodeid. Kolmandaks täpsustatakse kiirabi regulatsiooni,

sidudes kiirabiteenuse senisest selgemalt Häirekeskuse korralduste ja operatiivvalmidusega.

Neljandaks suurendatakse kriisivalmiduse paindlikkust: kriisi-, katastroofi- või sõjaolukorras

võib Terviseamet võimaldada teenust osutada kiirendatud tegevusloamenetlusega või teatud

juhtudel ilma tavapärase tegevusloamenetluseta. Ta selgitas, et kiirabi igapäevane

töökorraldus ei muutu: väljakutsed toimuvad ka edaspidi Häirekeskuse kaudu. Praegune

sõnastus, mille kohaselt võib kiirabi välja sõita ka muul viisil saadud teabe alusel, on

tekitanud ebaselgust. Näiteks võivad üritustel turva- või transporditeenust osutavad

niinimetatud üksikbrigaadid pidada end kiirabiks, kuigi nad ei ole Häirekeskuse juhitavas

operatiivvalmiduses. Kui sündmuskohal vajab inimene kiiret stabiliseerimist ja haiglasse

toimetamist, tuleb kutsuda riiklik kiirabi Häirekeskuse kaudu. Muudatusega eristatakse seega

selgelt riiklikku kiirabiteenust muudest meditsiinilistest transpordi- ja turvateenustest. Kiirabi

rahastamise lepingut võib edaspidi sõlmida kuni kümneks aastaks senise viie aasta asemel.

Pikem leping annab suuremate investeeringute tegemiseks rohkem kindlust, kuid

kümneaastane tähtaeg on võimalus, mitte kohustus. Rahastamisleping sõlmitakse avalikul

konkursil valituks osutunud kiirabibrigaadi pidajaga. Teenuse osutamise loogika muutub

sarnaseks perearstiabi korraldusega: Tervisekassa kuulutab välja konkursi, valib võitja, võitja

taotleb tegevusluba, Terviseamet annab tegevusloa ja seejärel sõlmitakse rahastamisleping

ning alustatakse teenuse osutamist. Nii ei pea ettevõtja enne konkursi tulemust tegema

ulatuslikke investeeringuid brigaadidesse teadmata, kas ta konkursi võidab. P. Saar selgitas, et

eelnõu üks mahukamaid osi käsitleb tervishoiutöötaja registreeringu peatamist. Muudatuste

eesmärk on tagada, et tervishoiutöötajad osutaksid tõenduspõhist teenust, järgiksid

ohutusnõudeid ega ületaks oma kutsealast pädevust. Kehtiva korra järgi saab Terviseamet

registreeringu peatada kuni üheks aastaks ja teha ettekirjutuse. Kui peatamise tähtaeg

möödub, tuleb teha uus ettekirjutus, kuid registreeringut ei saa pikemaks ajaks peatada ega

tervishoiutöötajat pädevuse taastamiseks eksamile suunata. Eelnõu kohaselt saab Terviseamet

kutse- või erialanõuete süstemaatilise rikkumise korral registreeringu peatada, algatada

järelevalve ning suunata tervishoiutöötaja vajaduse korral eksamile või täienduskoolitusele.

Pärast pädevuse taastamist saab registreeringu ennistada. Ravi sisu Terviseamet ise ei hinda,

vaid kaasab vajaduse korral pädeva eksperdi Tartu Ülikoolist või erialaühendusest.

Registreeringu peatamine võib olla põhjendatud näiteks juhul, kui tervishoiutöötaja loobub

põhjendamatult vajalikust ravist ja asendab selle üksnes mittetõenduspõhiste võtetega,

kasutab Euroopa Liidus registreerimata meditsiiniseadmeid viisil, mis põhjustab patsiendile

tervisekahju, jätkab pärast tegevusloa peatamist sama tegevust uue ettevõtte nime all, kirjutab

4

põhjendamatult suures koguses välja narkootilisi aineid või muid ravimeid või tegutseb

väljaspool oma kutsealast pädevust. Terviseamet ei sekku üksiku eksimuse korral, välja

arvatud juhul, kui sellega kaasneb oluline oht patsiendile. Üldjuhul peab rikkumine olema

korduv või süsteemne ning sekkumiseks tuleb koguda tõendeid ja hinnata meetme

proportsionaalsust. Tavapärane elustiilinõustamine, näiteks soovitus vähendada kehakaalu või

loobuda suitsetamisest, ei ole registreeringu peatamise alus. Ta lisas, et tegevusloa menetluses

soovitakse seniste üksikasjalike ruumi- ja muude vorminõuete kõrval pöörata rohkem

tähelepanu teenuse sisule. Terviseamet peab juba menetluse käigus saama ülevaate

kavandatavast teenusest, patsiendi teekonnast, nakkusohutuse korraldusest, patsiendiohutusest

ning personali pädevuse ja teenuse kvaliteedi tagamisest. Vajaduse korral saab Terviseamet

küsida teenuse sisu kohta lisateavet, et vältida sobimatu tegevusloa väljastamist, näiteks juhul,

kui taotletava teenuse eesmärk ei vasta tervishoiuteenuse nõuetele. Neljas muudatuste plokk

käsitleb tervishoiuteenuse osutamist kriisi ajal. Kui haigla ei saa kriisist tingituna oma

tegevuskohas teenust osutada, võib ta Terviseameti nõusolekul jätkata teenuse osutamist

teises tegevuskohas ilma tavapärast pikka tegevusloamenetlust läbimata. Eelnõuga luuakse

õiguslik alus ka olukordadeks, kus välisriigi humanitaar- või meditsiiniorganisatsioon, näiteks

Punane Rist, rajab Eestisse ajutise ravipunkti või kriisi ajal tuleb rajada ajutine haigla.

Signe Riisalo küsis, millist tagasisidet on eelnõule andnud huvirühmad, eelkõige

tervishoiuteenuse osutajad. Kas nad on esitanud põhimõttelisi vastuväiteid või kriitilisi

seisukohti, mida komisjon peaks eelnõu menetlemisel arvesse võtma? Ta märkis, et

kooskõlastustabeli põhjal võib järeldada, et üldjoontes toetatakse kavandatavaid muudatusi.

Pille Saar vastas, et põhimõttelisi vastuväiteid ei ole esitatud. Eelnõu arutati mitme

erialanõuniku ning tervishoiuteenuse osutajate ja haiglate esindajatega. Üldiselt toetatakse

suunda muuta tegevusloa menetlus sisulisemaks ja vähendada formaalsete nõuete osakaalu.

Märkimisväärne osa kavandatavatest muudatustest viiakse ellu rakendusaktidega. Näiteks

soovitakse võimaldada eri erialade arstidel kasutada samu vastuvõturuume, kui teenuse laad ja

patsiendiohutus seda võimaldavad. Tervishoiuteenuse osutajad on sellist paindlikkust

oodanud juba pikka aega.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Jaanus Karilaid märkis kiirabiteenuse konkurssi ja kuni kümneaastast rahastamislepingut

käsitledes, et juba viieaastane lepinguperiood on turutingimusi arvestades väga pikk, kuna

hinnad muutuvad ning kulusid on keeruline nii pikaks ajaks ette prognoosida. Ta küsis,

millisele majanduslikule analüüsile tugineb ettepanek pikendada lepingu võimalikku kestust

kümne aastani ning kas selle ettepaneku tegid haiglad, eraettevõtjad või mõni muu osaline. J.

Karilaiu hinnangul on viis aastat mõistlik lepinguperiood, mistõttu palus ta selgitada, miks on

vaja luua võimalus sõlmida leping kuni kümneks aastaks.

Pille Saar vastas, et kümneaastane leping on võimalus, mitte kohustus. Ettepanek tugineb

Tervisekassa hinnangule, et kiirabiteenuse osutamine eeldab suuri investeeringuid

kiirabiautodesse, koolituskeskustesse ja teenuse toimepidevusse. Pikem lepinguperiood võib

anda nende investeeringute tegemiseks suurema kindluse. Lepingu kestus otsustatakse igal

juhul eraldi ja see võib olla ka lühem kui kümme aastat.

Jaanus Karilaid küsis, kas kahe- ja kolmeliikmeliste kiirabibrigaadide paiknemine on

lõplikult otsustatud ning millistes piirkondades hakkavad tegutsema kahe- ja millistes

kolmeliikmelised brigaadid.

Karmen Joller vastas, et teave avalikustatakse paari nädala jooksul. Algselt kavatseti see

avaldada juba eelmisel nädalal, kuid selgus, et kahe kehtiva määruse sõnastus ei võimalda

osalistega kokkulepitud muudatusi ellu viia. Seetõttu täpsustatakse määrusi ning lõplikud

lahendused ei ole veel kinnitatud.

Signe Riisalo küsis, kas käesolev eelnõu neid küsimusi ei reguleeri.

Pille Saar selgitas, et eelnõu ei käsitle praegu käimasolevat kiirabikonkurssi.

Diana Ingerainen märkis, et tervishoiuteenuse osutajad on neid muudatusi kaua oodanud.

Seoses tegevuslubade sisulisemaks muutmisega küsis ta, millisel õiguslikul tasandil

sätestatakse teenuse põhiprotsesse ja patsiendi teekonda käsitlevad nõuded ning kas need

kehtestatakse määrusega või jäetakse juhenditesse.

Pille Saar selgitas, et tegevusloa taotlemisel tuleb esitada kava, mille koostamisel lähtutakse

5

kvaliteedimäärusest. Täpsemad nõuded jäävad juhenditesse ja sõltuvad osutatava teenuse

laadist. Esmatasandi ja perearstiabi korraldus on määruses üsna täpselt kirjeldatud, kuid

ambulatoorse eriarstiabi või erahaigla puhul võivad vajadused olla teistsugused. Hinnatakse

patsiendi teekonda ja ohutust, näiteks verevalvsuse korraldust ja seda, kui kiiresti saab

patsiendi tüsistuse korral kõrgema etapi ravile transportida.

Eero Merilind küsis, kas juhul, kui praegune kiirabikonkurss lõpeb enne seaduse jõustumist,

tuleb pärast seaduse vastuvõtmist korraldada uus konkurss. Samuti küsis ta, kes korraldab

tervishoiutöötaja pädevuse taastamiseks vajaliku eksami ja võtab selle vastu.

Pille Saar selgitas, et praegu väljastatud kiirabi tegevusload jäävad kehtima. Kui konkursi

võidab senine teenuseosutaja, ei muutu tema tegevusloa puhul midagi. Muutuda võib üksnes

Tervisekassaga sõlmitava rahastamislepingu kestus, mis võib edaspidi olla kuni kümme

aastat. Uus turule siseneja peab pärast konkursi võitmist taotlema tegevusluba ja esitama

nõutud kirjelduse teenuse korralduse kohta. Käesolev eelnõu pooleliolevat konkurssi ei

mõjuta, kuna eelnõu menetlemine võtab aega.

Karmen Joller selgitas, et praegu sõlmitakse viieaastaseid lepinguid. Uus seadus loob

võimaluse sõlmida kuni kümneaastane leping, kuid ei kohusta seda tegema. Lepingu kestus

lepitakse kokku kiirabibrigaadi pidaja ja Tervisekassa vahel.

Signe Riisalo märkis, et seaduse jõustumine ei lõpeta kehtivaid lepinguid.

Pille Saar selgitas, et eksameid korraldavad tervishoiutöötajaid koolitavad ülikoolid või

tervishoiukõrgkoolid. Senine kord ei muutu: Tartu Ülikool korraldab juba praegu eksameid

tervishoiutöötajatele, kes ei ole viie aasta jooksul pärast õpingute lõpetamist registrisse

kantud, ning välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isikutele. Eelnõuga laiendatakse seda

korda tervishoiutöötajatele, kelle registreering on olulise rikkumise tõttu peatatud ja kellel

tuleb oma pädevus taastada.

Eero Merilind palus täpsustada Tervisekassa lepingute sõlmimise korda. Ta küsis, kas ka

kiirabiteenuse puhul võib senine teenuseosutaja pärast konkursi kaotamist rahastuseta jääda,

kuigi on teinud suuri investeeringuid ja palganud töötajaid. Samuti soovis ta teada, kui pikk

on sellisel juhul etteteatamisaeg ning kuidas maandatakse teenuseosutaja riske.

Karmen Joller selgitas, et kuni kümneaastase lepingu võimalus vähendabki senise

teenuseosutaja investeerimisriski ja annab ettevõtjale suurema kindluse. Samal ajal peab

säilima uute turule tulijate võimalus konkursil osaleda, näiteks juhul, kui nad pakuvad

uuenduslikumat või kvaliteetsemat lahendust. Seetõttu ei ole lepingud tähtajatud.

Eero Merilind küsis, kas see tähendab, et uutel teenuseosutajatel avaneb võimalus turule

siseneda üksnes iga kümne aasta järel.

Karmen Joller märkis, et see sõltub konkreetse lepingu kestusest ja sellest, millal

kavandatakse järgmine konkurss.

Tanel Kiik märkis, et seaduse tekst võimaldab sõlmida lepingu kuni kümneks aastaks, kuid

seletuskirjast võib kohati jääda mulje, et leping sõlmitakse vaikimisi kümneks aastaks. Ta

küsis, kas esimest korda kiirabiteenust osutama hakkava ettevõtjaga võib endiselt sõlmida

lepingu kuni kolmeks aastaks, mistõttu ei saa uus turule tulija kohe kümneaastast lepingut.

Pille Saar vastas, et täpne vastus vajab kontrollimist, kuna kiirabikonkurssi ei ole aastaid

korraldatud. Ta lubas Tervisekassaga täpsustada, kuidas kõnealust nõuet kohaldatakse. Ta

lisas, et eelnõu ei piira võimalust sõlmida uue teenuseosutajaga esialgu lühem leping.

Tanel Kiik märkis, et tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 17 kohaselt võib esimest

korda kiirabibrigaadi pidajaga sõlmida lepingu kuni kolmeks aastaks ning tema arusaama

järgi seda nõuet ei muudeta. Seega ei saa uus turule tulija kohe kümneaastast lepingut ja

kolme aasta möödudes saab hinnata, kas teenust on osutatud nõuetekohaselt.

Signe Riisalo tegi ettepaneku kutsuda eelnõu teise lugemise ettevalmistamisele Tervisekassa

esindaja, et saada täpsemad vastused konkursi tingimuste ja lepingute kestuse kohta. Seejärel

pani ta menetluslikud otsused hääletusele.

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Diana

Ingerainen, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne

Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).

6

3.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Diana Ingerainen, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

3.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Eero Merilind (konsensus: Diana Ingerainen, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.

4. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse (abivahendite ja meditsiiniseadmete reform) eelnõu (1036 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

Signe Riisalo märkis, et päevakorrapunktis keskendutakse Vabariigi Valitsuse algatatud

ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (abivahendite ja

meditsiiniseadmete reform) (1036 SE) esimese lugemise ettevalmistamisele. Reformiga

viiakse Sotsiaalkindlustusameti (SKA) korraldatavad abivahendid järk-järgult üle

Tervisekassa süsteemi, et lihtsustada inimese teekonda ja koondada abivahendite ning

meditsiiniseadmete hüvitamine ühtsesse korraldusmudelisse. Eesmärk on, et inimene saaks

terviseseisundist tuleneva abivahendi vajaduse korral vajaliku tõendi sobivalt

tervishoiuspetsialistilt ega peaks abivahendi saamiseks taotlema puude raskusastet või

pöörduma eraldi SKA-sse. Eelnõu tutvustamiseks andis ta sõna sotsiaalministrile.

Karmen Joller rääkis, et eelnõu eesmärk on muuta abivahendid ja meditsiiniseadmed

inimestele lihtsamini kättesaadavaks. Ta märkis, et reformiga soovitakse kõrvaldada

praegused takistused ja vähendada inimese jaoks segadust selles, milliseid tooteid hüvitab

Tervisekassa ja milliseid korraldab SKA. Reformiga kujundatakse selgem ja terviklikum

korraldus. Eelnõu muudatuste lähemaks tutvustamiseks andis ta sõna Kadri Metsale.

Kadri Mets tutvustas slaidide (lisa 2) abil ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu, mis käsitleb abivahendite ja meditsiiniseadmete reformi. Ta selgitas, et

praegu rahastab ja korraldab igapäevaelu toetamiseks mõeldud abivahendeid, näiteks

ratastoole ja mähkmeid, SKA, meditsiiniseadmeid, sealhulgas diabeeditarvikuid, hüvitab aga

Tervisekassa. Kahe süsteemi erinev korraldus on tekitanud segadust nii tõendite väljastajatele,

ettevõtetele kui ka inimestele, kes võivad vajada tooteid mõlemast süsteemist. Paljud

spetsialistid väljastavad tõendeid mõlemas süsteemis ning ettevõtted on nii SKA kui ka

Tervisekassa lepingupartnerid. Reformi eesmärk on luua tervishoiuspetsialistidele,

abivajajatele, ettevõtetele ja riigile ühtne korraldus- ja rahastusmudel, parandada toodete

kättesaadavust ning muuta hüvitamise korraldus tõhusamaks. Eelnõu hõlmab viit teemat:

abivahendite ja meditsiiniseadmete hüvitamise ühendamist, meditsiiniseadmete

hinnaregulatsiooni täpsustamist, meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õiguse laiendamist,

meditsiiniseadmete regulatsiooni lihtsustamist ja arst-residentide ravimi väljakirjutamise

õiguse laiendamist. Esmalt käsitles K. Mets abivahendite ja meditsiiniseadmete hüvitamise

ühendamist. SKA korraldatavad abivahendid viiakse Tervisekassa süsteemi üle kolmes etapis

aastatel 2027–2029. Esimeses etapis, 2027. aastal, integreeritakse Tervisekassa

meditsiiniseadmete loetellu muu hulgas ortopeedilised jalatsid, nägemisabivahendid ja silma-,

rinna- ja juukseproteesid. Teises etapis, 2028. aastal, liiguvad üle näiteks kuulmisabivahendid

ja mähkmed. Kolmandas etapis, 2029. aastal, lisanduvad ratastoolid ja muud

liikumisabivahendid. Üle viidavate toodete rahastus tagatakse jätkuvalt riigieelarvest

arvestusliku kuluna. Püsikasutajatele luuakse automaatselt digitaalsed meditsiiniseadme

kaardid. Seega ei pea inimene, kellele on SKA süsteemis väljastatud pikaajaliselt kasutatava

abivahendi tõend, uues süsteemis sama vajaduse tõendamiseks uuesti spetsialisti poole

pöörduma. Üleminek kavandatakse nii, et inimese õigus saada vajalikku toodet säiliks

katkestuseta. Ühtne süsteem vähendab riigi ja teenuseosutajate dubleerivat tööd. Ettevõttel on

edaspidi üks riigipoolne lepingupartner ja üks müügikeskkond. Spetsialistidel ja abivajajatel

on lihtsam süsteemis orienteeruda, sest toodete kohta on üks loetelu, meditsiiniseadme kaart

väljastatakse retseptikeskuses ja lisateave on kättesaadav ühest kanalist. Praegu tuleb eristada

7

SKA abivahendite loetelu ja Tervisekassa meditsiiniseadmete loetelu ning kasutada vastavalt

pabertõendeid või digitõendeid. Ühe süsteemi kasutuselevõtt võimaldab tulevikus arendada

üht terviklikku lahendust kahe paralleelse süsteemi asemel. Kõik hüvitatavad tooted peavad

olema registreeritud meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogus. See ei ole uus nõue:

registreerimiskohustus on SKA korraldatavate abivahendite puhul kehtinud alates 2017.

aastast. Kuna rahastamine ei ole seni alati registreerimisest sõltunud, ei ole nõuet kõigil

juhtudel täidetud. Registreerimine annab riigile ülevaate turul olevatest toodetest, toetab

järelevalvet ja aitab maandada tarneriske. See on oluline, sest riik rahastab abivahendeid

aastas enam kui 30 mln euro ulatuses ja neid kasutab ligikaudu 80 000 inimest. Riigi

hüvitatavad tooted peavad olema kvaliteetsed ja ohutud. Toote hinna ja hüvitamise

tingimused lepitakse kokku Tervisekassaga. See võimaldab kaitsta inimese omaosalust ja

kontrollida paremini riigi kulusid. SKA praeguses süsteemis võib ettevõtja toote hinda muuta

sagedamini, kuid Tervisekassa süsteemis kujundatakse hinnad läbirääkimiste ja kokkulepete

alusel. Tooteid hüvitatakse ravikindlustatud inimestele ja vajadust tõendab digitaalne

meditsiiniseadme kaart. Terviseportaalis saab inimene vaadata kaardi kehtivusaega,

soodustusega ostetavaid koguseid ja juba tehtud oste. Nii tekib tal oma õigustest ja kasutatud

hüvitisest terviklik ülevaade. Omaosaluse vähendamiseks rakendub täiendav ravimi- ja

meditsiiniseadme hüvitis. See annab parema kaitse inimestele, kelle ravimite,

meditsiiniseadmete ja abivahendite kogukulud on suured. Reform vähendab vajadust

erandimenetluse järele, sest Tervisekassa tootepõhine loetelu võimaldab hüvitamise tingimusi

ja koguseid inimeste vajaduste järgi täpsemalt määrata. Üleminekuajal saab erandlikke ja

harva esinevaid juhtumeid jätkuvalt lahendada SKA kaudu. Alla 18-aastastele lastele säilib

toodete 90-protsendiline soodusmäär.

Kärt Veliste jätkas ülevaadet, käsitledes meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni muudatusi.

Muudatuste eesmärk on kehtestada kõigile müügikohtadele, sealhulgas apteekidele,

ühesugused hinnalaed, et inimese omaosalus ei sõltuks enam meditsiiniseadme ostukohast.

Tervisekassa lepib partneritega läbirääkimiste käigus kokku toote maksimumhinna, mida

peavad järgima kõik soodustusega müüjad. Praegu on seadus selles küsimuses ebaselge ja

eelkõige apteekides võib toote hind kokkulepitud hinnalaest erineda. Muudatus muudab

hinnakujunduse läbipaistvamaks ja inimese omaosaluse paremini prognoositavaks. See ei

tähenda, et kõik samasse tooterühma kuuluvad meditsiiniseadmed peaksid maksma sama

palju. Loetellu võivad jätkuvalt kuuluda eri hinnaga tooted ja inimene saab valida endale

sobivaima. Tervisekassa piirhind arvutatakse tooterühma hinnataseme alusel, kallimatele

toodetele kehtib aga kokkulepitud hinnalagi. Müüja võib toodet alati müüa odavamalt, kuid

mitte hinnalaest kallimalt. Üldapteegid, mida on ligikaudu 470, saavad meditsiiniseadmeid

jätkuvalt soodustusega müüa ilma eraldi müügilepinguta, sest müügiõigus tuleneb apteegi

tegevusloast. Praegu on SKAl eraldi lepingud ligikaudu 130 partnerapteegiga. Süsteemide

ühendamisel kaob nende apteekide jaoks eraldi lepingu haldamise kohustus.

Kolmas teema on meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õiguse laiendamine. Praegu võib

digitaalse meditsiiniseadme kaardi väljastada üksnes arst. Eelnõuga luuakse võimalus anda

see õigus ka teistele pädevatele tervishoiu- või tervisevaldkonnaga seotud spetsialistidele,

näiteks õdedele, ämmaemandatele ja füsioterapeutidele. Seaduses sätestatakse üldine raam ja

konkreetsete toodete puhul määratakse vajaduse tuvastamise ja kaardi väljakirjutamise õigus

määrusega vastavalt spetsialisti pädevusele. Muudatuse eesmärk on säilitada abivahendite

seniste tõendiväljastajate õigused ka toodete Tervisekassa süsteemi üleviimisel ja jagada

töökoormus spetsialistide vahel otstarbekamalt. Näiteks võiks õde väljastada

diabeeditarvikute kaardi ja inimene ei peaks üksnes kaardi saamiseks eraldi arsti vastuvõtule

minema. Praegu võib juhtuda, et füsioterapeut tuvastab abivahendi vajaduse, kuid patsient

peab digitaalse kaardi saamiseks pöörduma uuesti arsti poole. Eelnõu võimaldab

meditsiiniseadmete väljakirjutamisse kaasata ligikaudu 11 000 täiendavat spetsialisti.

Neljas muudatuste valdkond puudutab meditsiiniseadmete regulatsiooni lihtsustamist. Enamik

reformiga hõlmatud toodetest on meditsiiniseadmed, kuid mõned igapäevaelu toetavad

abivahendid, näiteks käsipuud, ei pruugi meditsiiniseadme määratluse alla kuuluda. Ka nende

rahastamist on kavas jätkata. Meditsiiniseadme levitamisest peab edaspidi meditsiiniseadmete

ja abivahendite andmekogus teavitama üksnes ettevõtja, kes toob seadme Eesti turule. Iga

8

üksik apteek ega edasimüüja ei pea sama teavet eraldi esitama. Nii tekib selgem ülevaade

turustusahelast ja tarneraskuste või ohutussignaalide korral saab kiiremini kindlaks teha

vastutava ettevõtja ja võimalikud alternatiivsed tarnijad.

Lihtsustatakse ka kliiniliste uuringute korraldust: madalama riskiga uuringu puhul

asendatakse loataotlus teavitusega. Lisaks täpsustatakse meditsiiniseadmete ja abivahendite

andmekogu eesmärki, andmekoosseisu, vastutust ja säilitamistähtaegu. Uue digitaalse

andmekogu arendamisel hinnati senised funktsioonid üle ja osa kliiniliste uuringute ja

ohuteavituste andmevahetusest on otstarbekam korraldada muude kanalite kaudu. Eelnõuga

viiakse regulatsioon tegeliku töökorraldusega kooskõlla.

Viies muudatus puudutab arst-residentide ravimi väljakirjutamise õigust. Eesti Psühhiaatrite

Seltsi ettepanekul antakse arst-residentidele õigus kirjutada residentuuri raames ravimeid välja

juba esimesest residentuuriaastast, mitte alates kolmandast aastast nagu seni. Resident saab

ravimeid välja kirjutada vastava eriala eriarstiga samadel tingimustel oma residentuuriõppe

raames. Samuti saab esimese aasta resident rakendada patsiendi diagnoosist tulenevat 75- või

100-protsendilist soodusmäära. Muudatus aitab kasutada arstide tööaega mõistlikumalt ja

tagab patsiendile põhjendatud omaosaluse. Eelnõu on seotud 2027. aasta riigieelarvega ja

kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2027. Abivahendite tooterühmad viiakse Tervisekassa

süsteemi üle järk-järgult aastatel 2027–2029. Etapiviisiline üleminek annab osapooltele aega

üksikasjad läbi töötada, digilahendusi kohandada ja seni registreerimata tooted andmekogusse

kanda.

Signe Riisalo lisas, et kui SKA arvestusliku kuluna rahastatav tegevus viiakse üle

Tervisekassasse, säilib kulu arvestuslik iseloom, kuid muutuvad riigieelarve read. Seetõttu on

eelnõu seotud riigieelarve muudatusega, ehkki see ei mõjuta eelarve tasakaalu. Ta küsis, kas

toodete hinnalagi kehtib juba praegu.

Kärt Veliste vastas, et hinnalagi ei ole uus: Tervisekassa lepib juba praegu toote esindajaga

kokku maksimumhinna. Ebaselgus puudutab eelkõige apteekides müüdavaid tooteid. Paljusid

meditsiiniseadmeid, näiteks stoomitooteid, apteekides üldjuhul ei müüda ja nende puhul

tuleneb hinnalaest kinnipidamise kohustus müügilepingust. Apteekidega eraldi

müügilepinguid aga ei sõlmita, mistõttu on apteegid leidnud, et kokkulepitud hinnalagi neile

ei kohaldu. Seetõttu võib näiteks haavaravitoodete ja haavasidemete müügihind hinnalaest

erineda. Eelnõuga kõrvaldatakse see ebaselgus ja sätestatakse, et hinnalagi kehtib kõigile

müügikohtadele.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Tanel Kiik pidas oluliseks, et hinnakujundus oleks õiglane nii patsiendi kui ka teenuseosutaja

seisukohast. Seletuskirja kohaselt realiseeriti 2025. aastal 64% meditsiiniseadmete retseptidest

apteegivõrgu kaudu ja 57% toodetest müüdi kokkulepitud hinnast kallimalt. Ta küsis, kas

57% on arvutatud apteegivõrgus tehtud tehingute ehk nimetatud 64% põhjal või kõigi

meditsiiniseadmete retseptide alusel, ning palus arvutuse alust täpsustada.

Kärt Veliste vastas, et 57% on arvestatud apteegivõrgu kaudu tehtud tehingutest ehk

nimetatud 64% seast.

Tanel Kiik selgitas, et tema teine küsimus lähtub 7.10.2026 ühisest arutelust

Rahandusministeeriumi ja rahanduskomisjoniga. T. Kiik tegi nimetatud istungil ettepaneku

käsitada arvestusliku kuluna ka mõningaid teisi teenuseid, näiteks erihoolekande- ja

rehabilitatsiooniteenuseid, kuna riigil on seadusest tulenev kohustus neid osutada.

Rahandusministeeriumi ametnikud leidsid aga, et arvestuslike kulude loetelu tuleks tervikuna

üle vaadata, sest see võib sisaldada teenuseid või tooteid, mida ei peaks edaspidi arvestusliku

kuluna kajastama. Ta küsis, kas nende arutelude kohta on täpsemat teavet ja kas

Sotsiaalministeeriumi senine seisukoht on jäänud samaks. Samuti soovis ta kinnitust, et pärast

reformi rahastatakse abivahendeid endiselt arvestusliku kuluna ja nende rahastamine ei muutu

Tervisekassa piiratud eelarvekuluks viisil, mis võiks vähendada abivahendite kättesaadavust.

Signe Riisalo märkis, et ministeeriumi ekspertide ja valdkonna ministri hinnangul tuleks

üldjuhul eelistada arvestusliku kuluna rahastamist, sest see võimaldab tagada vajaduspõhise

rahastuse. Eraldi küsimus on, milliseid poliitilisi valikuid teeb Vabariigi Valitsus

Rahandusministeeriumi ettepanekul.

Karmen Joller kinnitas, et seda küsimust on Rahandusministeeriumiga arutatud ja senise

9

kokkuleppe kohaselt rahastatakse abivahendeid ka edaspidi arvestusliku kuluna. Ta nõustus,

et arvestusliku kulu põhimõte on vajaduspõhiste teenuste puhul põhjendatud ja seda võiks

võimaluse korral rakendada ka erihoolekandeteenustele. Samas võivad valitsuse poliitilised

valikud tulevikus muutuda.

Diana Ingerainen tunnustas reformi liikumist inimkesksema tervishoiukorralduse suunas. Ta

märkis, et patsiendi vajadus abivahendi järele ilmneb sageli juba haigla- või aktiivravi ajal.

Arstkond on oodanud lahendust, mis võimaldaks märkida abivahendivajaduse epikriisi ja

edastada see teave automaatselt, et inimene või tema lähedased ei peaks pärast haiglaravi

abivahendit eraldi taotlema. Ta küsis, kas reformi ja digilahenduste kavandamisel on sellise

sujuva patsienditeekonnaga arvestatud. Samuti küsis ta, kas eakatelt on põhjendatud nõuda

mähkmete saamiseks eraldi tõendit või konkreetse spetsialisti poole pöördumist.

Kadri Mets vastas, et reformi käigus säilib vähemalt nende spetsialistide tõendiväljastamise

õigus, kellel on see praegu SKA süsteemis. Edaspidi hakkavad nad väljastama digitaalset

meditsiiniseadme kaarti. Eelnõu ei välista siiski võimalust laiendada tulevikus väljakirjutajate

ringi näiteks terviseteejuhtidele või sotsiaaltöötajatele. Praegune digilahendus seda veel ei

võimalda, kuid edaspidi saab seda kaaluda. Mähkmeid ei viida üle reformi esimeses etapis,

sest nende saamise korraldus vajab põhjalikumat arutelu. Praegu saab SKA süsteemis

mähkmeid ilma tõendita ja osapooltel on erinevad seisukohad selle kohta, kas ja millistel

tingimustel tuleks vajadust edaspidi tõendada. Seetõttu on mähkmete üleviimine kavandatud

2028. aastasse. Seni töötatakse koos osapooltega välja lahendus, mis oleks inimesele

võimalikult lihtne ega tekitaks põhjendamatut lisakoormust. Ettevalmistusena on ettevõtetel

soovitatud alustada juba teise etapi toodete, sealhulgas mähkmete ja kuulmisabivahendite

registreerimist meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogus. Nii saadakse ülevaade

tegelikult turul olevatest toodetest ja luuakse vajalik alus edasisteks hinnaläbirääkimisteks

ning hüvitamistingimuste kujundamiseks.

Karmen Joller selgitas, et menetluses on ka rehabilitatsioonisüsteemi ümberkorraldamist

käsitlev eelnõu. Kui rehabilitatsiooniteenused ühendatakse tervishoiusüsteemiga, hakkavad

neid osutama ka tervishoiutöötajad, kellel on õigus hinnata inimese abivahendivajadust,

soovitada sobivaid abivahendeid ja neid välja kirjutada. Kui rehabilitatsioonisüsteem jääb

tervishoiusüsteemist eraldiseisvaks, ei pruugisellist võimalust tekkida.

Rehabilitatsiooniteenuseid osutab praegu palju eri spetsialiste, kuid kõigil neist ei ole õigust

abivahendivajadust tõendada ega abivahendit välja kirjutada.

Kärt Veliste pidas heaks ettepanekut luua arstide töölauale automaatne link, mille kaudu

saaks abivahendivajaduse sujuvalt edastada. Tema sõnul on võimalik selles suunas liikuda,

kuid kõigepealt tuleb praegused süsteemid ühendada. Tervisekassa arendab tervise

infosüsteemi osana tervisejuhtimise töölauda ja ravimiskeemi lahendust ning järgnevatel

aastatel on kavas lisada sinna ka meditsiiniseadmed. Pärast nende arenduste valmimist saab

hinnata, milliseid täiendavaid lahendusi on otstarbekas kasutusele võtta. Seejuures tuleb

tagada, et võimalus oleks kõigile arstidele ühesugune, olenemata sellest, millist tarkvara

nende asutus kasutab. Lahendus vajab veel üksikasjalikku läbimõtlemist.

Diana Ingerainen lisas, et juba ligikaudu 2016. aastal tehti ettepanek sätestada epikriisi

standardis kohustus hinnata enne epikriisi lõpetamist, kas perearst peab jätkama patsiendi

raviga seotud tegevusi ja kas inimene vajab abivahendeid. Tema hinnangul võiks sellise

lahenduse kehtestada määrusega ja selle rakendamine infosüsteemis ei tohiks olla ülemäära

keeruline. Kuigi tervisejuhtimise töölaud on oluline arendus, ei peaks epikriisil põhineva

lahenduse kasutuselevõtuga ootama kõigi suuremate süsteemiarenduste valmimiseni. Haiglast

lahkuval inimesel peab olema võimalik saada vajalikud abivahendid võimalikult sujuvalt,

ilma et tema või tema lähedased peaksid protsessi ise korraldama.

Eero Merilind soovis täpsustada abivahendite tõendite väljastamise korraldust. Ta märkis, et

praegu väljastab arst osa abivahendite puhul digitõendi, kuid mõne toote jaoks on vaja ka

pabertõendit, millele tuleb märkida üsna täpselt toote liik ja suurus. E. Merilind küsis, kas

süsteemide ühendamisel muutub korraldus lihtsamaks, nii et spetsialistil piisab abivahendi

üldise vajaduse märkimisest, näiteks vajadusest mähkmete, voodi või ortoosi järele. Samuti

soovis ta teada, millised piirangud hakkavad kehtima õdedele ja füsioterapeutidele, kui neile

antakse väljakirjutamisõigus. Kas füsioterapeut saab määrata üksnes oma pädevusvaldkonda

10

kuuluvaid abivahendeid ja muude abivahendite saamiseks peab inimene siiski arsti poole

pöörduma. Lisaks palus ta selgitada, kas tervisekeskuses võiks abivahendivajaduse

koondamise ja asjaajamise anda kliinilise assistendi ülesandeks, kui ravi- ja tugimeeskond on

inimese vajadusi ühiselt hinnanud.

Kadri Mets selgitas, et seaduses luuakse üldine raam, mis võimaldab anda abivahendi

vajaduse tõendamise ja meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õiguse eri spetsialistidele.

Konkreetsete toodete puhul sätestatakse väljakirjutamisõigus määrusega. Spetsialist saab

väljastada kaardi nende toodete jaoks, mille vajaduse hindamine kuulub tema kutse- ja

erialase pädevuse piiresse. Seetõttu võivad väljakirjutajate ring ja nõuded tooterühmade kaupa

erineda.

Karmen Joller lisas, et kliiniline assistent ei ole tervishoiutöötaja ega saa seetõttu

abivahendit välja kirjutada. Küll aga võiks tal olla koordineeriv roll: ta saaks koondada

inimese vajaduste kohta tervikpildi ja suunata teabe sobivale spetsialistile. Eelnõu sellist

võimalust praegu ei sätesta, kuid seda võiks edaspidi arutada, eelkõige lihtsamate ja väiksema

riskiga abivahendite puhul.

Kärt Veliste märkis, et kui füsioterapeutide puhul ilmneb vajadus laiendada nende õigust

teatud väikese riskiga abivahendite väljakirjutamiseks, saab vastavad muudatused teha

määruse tasandil. Samal ajal kavandatakse digilahendusi nii, et spetsialist ei peaks iga

omavahel seotud toote jaoks eraldi kaarti väljastama. Näiteks esimese etapi

nägemisabivahendite puhul võivad ühe toote kaardi väljastamisel tekkida automaatselt ka

teiste seotud toodete kaardid. Sama loogika toimib Tervisekassa süsteemis juba stoomitoodete

puhul: kui väljastatakse kaart ühele vajalikule tootele, tekivad automaatselt ka seotud

stoomikottide, alusplaatide, lisakinnituste ja hooldusvahendite kaardid. Seda põhimõtet

soovitakse laiendada ka teistele valdkondadele, et vähendada spetsialistide halduskoormust ja

lasta infosüsteemil seotud toimingud taustal automaatselt teha.

Eero Merilind rääkis, et ettepaneku eesmärk oli võimaldada inimesel saada tervisekeskusest

oma abivahendivajadusele terviklik lahendus, ilma et ta peaks iga erineva tõendi saamiseks

eraldi pöörduma füsioterapeudi, õe ja arsti poole. Ta soovis teada, kuidas tagatakse

ravikindlustamata inimestele vajalike abivahendite kättesaadavus ja kas neile kohaldub samuti

riiklik soodustus.

Kadri Mets märkis, et reformi üks põhimõtteid on hüvitada tulevikus abivahendeid ja

meditsiiniseadmeid ravikindlustatud inimestele. Enamik haavatavaid sihtrühmi, sealhulgas

lapsed, eakad, vähenenud töövõimega inimesed ja töötud, on ravikindlustusega kaetud.

Eelmise aasta abivahenditehingute analüüsis kontrolliti ravikindlustuse olemasolu aasta

alguses ja lõpus. Abivahendeid saanud inimeste seas oli mõnikümmend inimest, kellel neil

ajahetkedel ravikindlustus puudus, kuid andmetest ei selgu, kas nad olid kindlustamata ka

abivahendi ostmise ajal. Abivahendivajaduse tõendamiseks peab inimene üldjuhul olema

ravikindlustatud või tasuma tervishoiuteenuse eest ise. Selleks et keegi ei jääks vajalikust

abivahendist ilma, saavad ravikindlustamata inimesed üleminekuperioodil taotleda

abivahendit erandmenetluse kaudu. Üleminekuajal jälgitakse, kes ja millistel põhjustel

erandmenetlust kasutavad ning miks puudub abivahendit vajaval inimesel ravikindlustus.

Signe Riisalo küsis, kui palju inimesi sai samal perioodil abivahendeid kokku, võrreldes

nende mõnekümne inimesega, kellel ravikindlustust ei olnud?

Kadri Mets vastas, et abivahendeid sai kokku ligikaudu 78 000 inimest. Neist umbes 30

inimesel ei olnud vaadeldud ajahetkedel ravikindlustust. Samas ei ole andmete põhjal

võimalik kinnitada, kas ravikindlustus puudus neil ka abivahendi ostmise ajal.

Õnne Pillak küsis patsiendi vaatest, kuidas tagatakse reformi järel väga spetsiifiliste ja harva

kasutatavate abivahendite kättesaadavus. Kui tootja või müüja ei pea vähese nõudluse tõttu

toote Tervisekassa loetellu kandmist majanduslikult põhjendatuks, ei pruugi sellele riiklik

soodustus rakenduda. Ta soovis teada, kuidas tagatakse sellisel juhul, et inimene saab talle

hädavajaliku abivahendi. Teiseks käsitles ta väikese sissetulekuga inimeste olukorda. Praegu

vähendatakse toimetulekutoetuse saaja omaosalust automaatselt tema sissetuleku alusel, kuid

reformiga asendub see tema arusaama kohaselt kulupõhise täiendava ravimi- ja

meditsiiniseadme hüvitisega. Ta küsis, kas on hinnatud, kui paljud toimetulekutoetuse saajad

võivad jääda olukorda, kus nende abivahendikulu ei ületa hüvitise rakendumiseks vajalikku

11

piiri, kuid omaosaluse tõttu ei ole neil siiski võimalik vajalikku abivahendit soetada. Ta

märkis, et kuigi tegemist võib olla erandlike juhtumitega, tuleb reformi toimimiseks tagada

lahendus ka neile inimestele.

Kärt Veliste vastas, et eriliste toodete kättesaadavusele on tähelepanu juhtinud ka Eesti

Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda), sest oluline on tagada, et keegi ei jääks vajaliku

abivahendita. Seniste erandmenetluste kohta kogutud statistika võimaldab tuvastada

korduvaid vajadusi. Praeguses süsteemis moodustavad erandmenetlused ligikaudu 2%

tehingutest ja puudutavad aastas umbes 1600 inimest. Kuigi kasutajate arv võib olla väike,

ilmnevad andmetest korduvad mustrid, mida saab lahendada süsteemselt. Näiteks kui mõni

patsiendirühm vajab tavapärasest suuremaid koguseid, saab vastavad tingimused kehtestada

juba loetelu tasandil, et inimene ei peaks iga kord erandit taotlema. Samuti võib olla

põhjendatud lisada loetellu väga spetsiifilisi tooteid, mida vajab aastas vaid üks või kaks

inimest. Üleminekuperioodil jätkub erandmenetlus SKA kaudu. Selle käigus kogutakse teavet

vajaduste kohta, mida Tervisekassa süsteem veel ei kata, ja hinnatakse, milliseid püsivaid

lahendusi on vaja. Kohtumistel EPIKojaga tõdeti, et kõiki tulevasi erandjuhtumeid ja

vajalikke õiguslikke lahendusi ei ole võimalik ette näha. Seetõttu jälgitakse üleminekuaastatel

vajadusi süsteemselt ning saadud teabe põhjal täiendatakse Tervisekassa korraldust.

Kadri Mets selgitas, et SKA praeguses süsteemis vähendatakse toimetulekutoetuse saaja

omaosalust automaatselt 5 protsendini. Reformiga asendub see täiendava ravimi- ja

meditsiiniseadme hüvitisega, mis arvestab inimese ravimite, meditsiiniseadmete ja

abivahendite kogukulu. Nii tekib terviklikum kaitse inimestele, kelle kulud eri toodetele on

kokku suured. Praeguses süsteemis selline ühine kaitse puudub. Lisaks võimaldavad

Tervisekassa hinnakokkulepped toodete hindu paremini kontrollida ja seeläbi inimese

omaosalust vähendada.

Õnne Pillak täpsustas küsimust. Praegu vähendatakse toimetulekutoetuse saaja omaosalust

tema sissetuleku alusel, kuid edaspidi lähtutakse täiendava hüvitise määramisel

abivahenditele, meditsiiniseadmetele ja ravimitele tehtud kulutuste suurusest. Ta küsis, kas on

hinnatud, kui palju võib olla toimetulekutoetuse saajaid, kelle kulud ei ületa täiendava

hüvitise rakendumise piiri, kuid kellel ei ole väikese sissetuleku tõttu siiski võimalik vajalikku

abivahendit soetada.

Signe Riisalo selgitas, et toimetulekutoetuse saaja sissetulek on väga väike. Kui edaspidi

lähtutakse omaosaluse vähendamisel üksnes abivahenditele tehtud kulutustest, ei pruugi

inimese sissetulek ja hüvitise rakendumine omavahel kattuda.

Õnne Pillak märkis, et see ongi tema küsimuse keskne probleem. Kui toetuse määramisel ei

arvestata enam inimese sissetulekut, vaid üksnes abivahenditele tehtud kulutusi, võib osa

väikese sissetulekuga inimesi jääda vajalikust abivahendist ilma, sest nende kulud ei ületa

täiendava hüvitise rakendumise piiri. Ta küsis, kas seda võimalikku sihtrühma ja mõju on

analüüsitud.

Karmen Joller ütles, et praktikas saab inimene, kes ei suuda abivahendi või ravimi

omaosalust tasuda, pöörduda kohaliku omavalitsuse (KOV) sotsiaaltöötaja poole ja taotleda

toetust. Samas hüvitab KOV kulud üldjuhul pärast nende tegemist. See ei pruugi lahendada

olukorda, kus inimesel puudub vajalik summa abivahendi esmaseks soetamiseks. Seetõttu

vajab küsimus täiendavat analüüsi.

Signe Riisalo palus esitada eelnõu järgmiseks aruteluks täpsema analüüsi selle kohta, kui

paljusid väikese sissetulekuga inimesi võib muudatus mõjutada ja milline lahendus neile

kavandatakse.

Helmen Kütt pidas oluliseks, et väikese sissetulekuga inimeste abivahendite kättesaadavus ei

hakkaks sõltuma KOVi võimalustest. Ta palus selgitada tööalaste abivahendite edasist

korraldust. Töövõimereformi järel on inimesed saanud vajaduse korral abivahendeid, mis on

mõeldud kasutamiseks töökohal või tööle liikumisel. Kuna töökohad ja inimeste vajadused on

erinevad, küsis ta, kuidas tagatakse nende abivahendite kättesaadavus pärast reformi. Teiseks

küsis ta, kas arst-residentide ravimi väljakirjutamise õiguse laiendamine esimesest

residentuuriaastast on kooskõlastatud Eesti Arstide Liidu või teiste asjaomaste

erialaorganisatsioonidega.

Signe Riisalo kinnitas, et toimetulekutoetuse saajate abivahendite kättesaadavuse küsimuse

12

juurde tullakse tagasi järgmisel arutelul, kui komisjonile esitatakse täpsem analüüs.

Kadri Mets vastas, et tööalaste abivahendite hüvitamist korraldab esialgu jätkuvalt

Töötukassa. Töötukassaga on arutatud võimalust liita ka tööalased abivahendid tulevikus

kavandatava tervikliku süsteemiga. Seda võimalust analüüsitakse lähiaastatel, et muuta

abivahendite taotlemine ja kättesaamine inimese jaoks veelgi lihtsamaks. Seni jäävad

süsteemid siiski eraldiseisvaks.

Kärt Veliste vastas H. Küti teisele küsimusele, et arst-residentide küsimus on Eesti Arstide

Liiduga läbi arutatud.

Diana Ingerainen pidas positiivseks, et abivahendite kättesaadavus on Eestis paranenud.

Samas jääb inimestel koju sageli eri ravietappidest pärit ortoose ja muid abivahendeid, mida

nad enam ei kasuta. Suuremate abivahendite, näiteks voodite ja ratastoolide puhul toimib

praegu korduskasutus ja üürimine. Ta küsis, kas nende võimaluste jätkumine on tagatud ka

pärast abivahendite üleviimist Tervisekassa süsteemi.

Signe Riisalo toetas samuti abivahendite korduskasutuse laiendamist. Ta palus selgitada,

kuidas see põhimõte uues süsteemis säilib.

Kärt Veliste selgitas, et SKA süsteemis üüritavate abivahendite, eelkõige voodite ja

ratastoolide puhul soovitakse üürimise põhimõte Tervisekassa süsteemi üle tuua. Kuna

Tervisekassa praeguses süsteemis üüritooteid ei ole, tuleb enne täpsustada tehingute ja

hüvitamise korraldust. Seetõttu on üüritavate toodete üleviimine kavandatud reformi

kolmandasse etappi. Voodite ja ratastoolide üürimise võimalus peab kindlasti jätkuma.

Ortooside ja muude isikupäraselt kohandatud või kasutatud toodete korduskasutus võib olla

keerukam, sest arvestada tuleb hügieeni, sobivuse ja tootjagarantii nõuetega.

Signe Riisalo tegi ettepaneku kutsuda eelnõu teise lugemise ettevalmistamisel komisjoni

istungile ka Tervisekassa esindaja, et rakendamisega seotud küsimustele saaks anda täpsemad

vastused. Ta pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Diana

Ingerainen, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

4.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Diana Ingerainen, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr

Tšaplõgin).

4.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tanel Kiik (konsensus: Diana Ingerainen, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr

Tšaplõgin).

Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.

5. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitise seaduse muutmise seaduse

eelnõu (959 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo märkis, et päevakorrapunktis keskendutakse Eesti Keskerakonna fraktsiooni

algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (959 SE) esimese lugemise

ettevalmistamisele. S. Riisalo andis eelnõu tutvustamiseks sõna algatajate esindajale.

Lauri Laats märkis, et perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõuga (959 SE) tegid

algatajad ettepaneku suurendada ühekordset sünnitoetust. Eesmärk on toetada noori peresid

lapse sünniga kaasnevate suurte esmaste kulude katmisel ning aidata leevendada

rahvastikukriisi olukorras, kus sündimus jätkuvalt väheneb. Eelnõu kohaselt oleks ühekordne

sünnitoetus ühe lapse sünni korral 1000 eurot, kaksikute sünni korral 3000 eurot ning

kolmikute või enamaarvuliste mitmike sünni korral 10 000 eurot. Kehtivad toetussummad on

püsinud muutumatuna üle kümne aasta ega ole elukalliduse kasvuga kaasas käinud. Praegu

makstakse ühe lapse sünni korral 320 eurot ja kaksikute puhul kokku 640 eurot. Toetuse

praegune suurus ei vasta enam lapse sünniga kaasnevatele tegelikele kuludele. Seega aitaks

13

muudatus suurendada perede kindlustunnet. Eelnõu seletuskirjas hinnati meetme aastaseks

lisakuluks esialgu 8 mln eurot. Uuemate, 2025. aasta ja käesoleva aasta sündimusandmete

põhjal on täpsustatud aastane kulu ligikaudu 6,5 mln eurot. Kuluprognoosi vähenemine

kajastab paraku sündide arvu jätkuvat langust. Ta leidis, et ligikaudu 6,5 mln euro suurune

lisakulu on riigieelarve kogumahtu arvestades jõukohane. Ta avaldas lootust, et

sotsiaalkomisjon toetab eelnõu edasist menetlemist.

Signe Riisalo andis järgmisena sõna Sotsiaalministeeriumi (SOM) esindajale, et tutvustada

Vabariigi Valitsuse seisukohta.

Artur Panov märkis, et Vabariigi Valitsus nõustub perede toetamise vajalikkusega ning peab

lapse sünniga kaasnevate esmaste kulude leevendamist oluliseks eesmärgiks. Samas on

sünnitoetus ühekordne meede, mille mõju pere majanduslikule kindlustundele on lühiajaline.

SOM on koostanud perede kindlustunde tegevuskava, milles käsitletakse lapse saamist ja

kasvatamist valdkondadeüleselt, hõlmates muu hulgas eluasemeküsimusi, vanemahüvitist

ning töö- ja pereelu ühitamist. Praeguses riigieelarves ei ole arvestatud eelnõust tuleneva 6,5–

8 mln euro suuruse lisakuluga ning Vabariigi Valitsus ei ole valmis võtma uut püsivat

eelarvekohustust. Seetõttu Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele võimaluse küsimusi esitada.

Tanel Kiik leidis, et eelnõu menetlemist tuleks jätkata. Kui menetluse käigus selgub, et

eelnõu tuleks täiendada püsivate lapsetoetuste, peretoetuste või muude meetmetega, on seda

võimalik teha. Ta kritiseeris SOMi tegevust, märkides, et juba aastaid on lubatud analüüse,

ettepanekuid ja terviklikke lahendusi, kuid neile viidates on tagasi lükatud nii Keskerakonna

kui ka sotsiaaldemokraatide perepoliitilised algatused. Riigikogu valimisteni ei ole enam palju

aega, kuid terviklikke lahendusi ei ole seni Riigikokku jõudnud. Esimese ja teise lapse toetus

on püsinud 2023. aastast samal tasemel, lasterikka pere toetust on praeguse koosseisu ajal

vähendatud ning sisuliselt on suurenenud vaid üksikvanema lapse toetus. Samal ajal on

perepoliitika osakaal riigieelarves vähenenud ligikaudu 5 protsendilt 2020. aastal umbes 3,5

protsendile. Sündide arvu vähenemise tõttu vabanevad vahendid on suunatud teistesse

valdkondadesse, selle asemel et kasutada neid vähemalt osaliselt elukalliduse kasvu

kompenseerimiseks ja peretoetuste suurendamiseks. Ta kutsus komisjoni üles eelnõu

menetlust jätkama. Rahvastikukriisi olukorras peaks Riigikogu tegema vähemalt ühe

konkreetse kas või sümboolse tähendusega otsuse, mis suurendaks perede kindlustunnet. Ta

väljendas eelnõule toetust.

Signe Riisalo märkis, et viimastel aastatel on perepoliitikas tehtud mitu muudatust, sealhulgas

asendatud toitjakaotuspension toitjakaotustoetusega ja suurendatud üksikvanema lapse

toetust. Ta palus A. Panovil anda ülevaade SOMis koostatud dokumentidest, kavandatavatest

meetmetest ja seni ellu viidud seadusemuudatustest.

Artur Panov märkis, et lisaks 1. oktoobril jõustunud toitjakaotustoetusele on suurendatud

üksikvanema lapse toetust. Perede kindlustunde tegevuskavas kavandatud vanemahüvitise

muudatused on sisulised ja ulatuslikud ning eeldavad eelarveläbirääkimisi, sest nende

rakendamisega kaasneb märkimisväärne kulu. Tegevuskavas sisalduvaid suuremaid meetmeid

ei ole veel ellu viidud, kuna need vajavad põhjalikku ettevalmistust ja rahastusotsuseid.

Kavandatud ajakava kohaselt võiksid suuremad muudatused jõustuda kõige varem aastatel

2028–2029.

Lauri Laats märkis, et SOMi kavandatud suuremate muudatuste elluviimise üle otsustab

järgmine valitsus. Samas tuleb ühekordset sünnitoetust eristada ulatuslikest püsikuludest.

Kuigi sünnitoetust makstakse igal aastal, saab iga pere seda vaid ühe korra ning meetme

kogukulu on riigieelarvega võrreldes väike. Lapse sünniga kaasnevate esmaste kulude

katmisel võib selline toetus olla noorele perele väga vajalik. Algatajad on valmis arutama ka

alternatiivseid lahendusi. Näiteks on finantssektori esindajad pakkunud välja võimaluse

käsitada toetust lapse algkapitalina ning paigutada see investeerimis- või kogumiskontole. Kui

selline lähenemine leiab laiemat toetust, saab seda eelnõu edasise menetlemise käigus

kaaluda. Eesti demograafiline olukord ja sündimuse vähenemine nõuavad konkreetseid

samme. Kavandatav toetus oleks väike, kuid oluline meede, mis aitaks suurendada noorte

perede kindlustunnet ja katta lapse sünniga kaasnevaid kulusid.

Helmen Kütt küsis SOMi esindajalt, millistele uuringutele ja analüüsidele kavandatavad

14

muudatused tuginevad ning kui kaugele on jõutud nende sisulise ettevalmistamisega. Praegu

jääb mulje, et konkreetsete algatuste puhul viidatakse pidevalt tulevasele terviklahendusele,

kuid selle sisu ja rakendamise eeldused ei ole piisavalt selged. Väiksemaid ja kohe

rakendatavaid meetmeid ei tohiks suurema reformi ootuses põhjendamatult edasi lükata. H.

Kütt palus selgitada, millel SOMi kavandatavad muudatused põhinevad ja millal on võimalik

esitada konkreetsed ettepanekud.

Artur Panov märkis, et perede kindlustunde tegevuskavas esitatud ettepanekuid ja nende

rakendamise võimalusi on analüüsitud. Mitme muudatuse elluviimine eeldab sotsiaalkaitse

infosüsteemi SKAIS2 arendamist. Praegu viiakse pensionide väljamaksmine SKAIS1st üle

SKAIS2te ning see töö kestab veel ligikaudu kaks aastat. Selle aja jooksul ei ole võimalik

teha suuremahulisi lisaarendusi, kuna need võivad ohustada pensionide väljamaksmiseks

vajalike arenduste ajakava ja süsteemi töökindlust. Seetõttu saab osa kavandatud muudatusi

rakendada alles pärast ülemineku lõppemist. Seni jätkub ettepanekute sisuline analüüs, et

selgitada välja, millised lahendused on teostatavad ja peredele kõige kasulikumad. A. Panovi

hinnangul aitab sünnitoetus katta lapse sünniga kaasnevaid esmaseid kulusid ja parandada

pere majanduslikku toimetulekut. Samas ei ole see meede, mis üksi mõjutaks oluliselt lapse

saamise otsust, sest toetust makstakse pärast lapse sündi. Seetõttu tuleks sünnitoetust käsitada

eelkõige perede majanduslikku kindlustunnet parandava, mitte sündimust suurendava

meetmena.

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

5.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21.10.2026 (konsensus: Diana

Ingerainen, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,

Aleksandr Tšaplõgin).

5.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 5: Diana Ingerainen, Mihkel Lees, Eero

Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo; vastu 3: Tanel Kiik, Helmen Kütt, Aleksandr Tšaplõgin;

erapooletuid 0).

5.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Õnne Pillak (konsensus: D iana Ingerainen, Tanel

Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr

Tšaplõgin).

Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva

6. Info ja muud küsimused

6.1 Signe Riisalo andis teada, et Euroopa Parlamendis Brüsselis toimub 10. novembril 2026

parlamentidevaheline kohtumine teemal “Lessons learnt from the COVID-19 Pandemic:

Strengthening EU Health Resilience and Preparedness for Future Global Health Crises”.

6.2 Signe Riisalo rääkis, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Arenguseire

Keskus tutvustavad 15. oktoobril 2026 algusega kell 14.15 Riigikogu 20. Augusti saalis

platvormitöö uuringu tulemusi

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija