Lp. minister Kristina Kallas

Haridus- ja Teadusministeerium

[email protected] 22.10.2026 nr 1-11/173

Teadmiseks:

[email protected]

[email protected]

[email protected]

Järelepärimine

Eesti Kunstimuuseum pöördub Haridus- ja Teadusministeeriumi poole seoses kavandatava

muudatusega, mille kohaselt suunatakse alates 2028. aastast Kultuuriministeeriumi

valdkondliku teadus- ja arendustegevuse vahendid Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvesse

ning nende kasutamine hakkab toimuma strateegiliste uuringute programmi kaudu. Eesti

Kunstimuuseumi hinnangul ei arvesta kavandatavad rahastamistingimused piisavalt

muuseumide teadustegevuse eripäraga. Kuigi Eesti Kunstimuuseum ei ole evalveeritud

teadusasutus, on meile, nagu mitmetele teistele Eesti pärandiasutustele, riigi poolt pandud

kohustus teadustööks. Teadusrahastuse üleviimine Kultuuriministeeriumi haldusalast võib

seada ohtu Eesti muuseumide teadustöö: kunstimuuseumi puhul kunsti ja kunstiajaloo uurimise

ja mõtestamise järjepidevuse ning viimastel aastatel arendatud teadusvõimekuse.

Eesti Kunstimuuseum on Eesti juhtiv kunstimuuseum ning üks olulisemaid kunsti ja visuaal-

kultuuri uurimiskeskusi, mille teadustegevus hõlmab kunstipärandit keskajast tänapäevani.

Eesti Kunstimuuseumis töötab kaheksa doktorikraadiga ja neli doktoriõppes õppivat

töötajat. Muuseumil on keskne roll Eesti kunstimõtte ja pärandi uurimissuundade

kujundamisel, rahvusvahelise teaduskoostöö algatamisel ning teadustulemuste avalikkuseni

viimisel.

Märkimisväärne osa valdkonna olulistest teaduslikest käsitlustest ja rahvusvahelistest

koostööprojektidest on sündinud Eesti Kunstimuuseumi eestvedamisel või koostöös teiste

uurijatega. Muuseumi eriliseks tugevuseks on kunstikogud, näitused kui uurimistöö vorm,

materjalitehnilised uuringud ja loovuuringud. Need on tänapäeva kunstiteaduse olulised

meetodid ning annavad muuseumile teaduskõrgkoolide kõrval unikaalse positsiooni.

Eesti Kunstimuuseumi senine kogemus kinnitab, et suhteliselt piiratud rahastusega on võimalik

süsteemselt arendada mitmekesist, muuseumi eripärast lähtuvat teadustegevust ja tugevdada

institutsiooni teadusvõimekust. Kuna Kultuuriministeeriumi teadustoetuse programmi rahastus

on seni toetanud ka teiste suuremate muuseumide teadusarendust, siis kavandatud

rahastamistingimuste muutus nõrgendab laiemalt Eesti mäluasutuste teadusvõimekust.

Põhimõtteline muudatus puudutab ka teadustöö sisu ja prioriteetide määramist. Kui seni

on uurimisteemade valikul olnud keskne roll valdkonna teadlastel ja mäluasutustel, siis

kavandatavas süsteemis lähtutakse eelkõige ministeeriumide sõnastatud strateegilistest

uurimisvajadustest. See võib piirata võimalusi algatada Eesti kultuuri, ajaloo ja ühiskondliku

mälu seisukohalt olulisi uurimisprojekte, mille vajadus tuleneb valdkonna teaduslikust

arengust. Seetõttu on oluline tagada, et rahastamiskorra muutmisega ei kaoks senine riiklik tugi

sellistele humanitaarteaduslikele uuringutele.

Strateegiliste uuringute programmi tingimused erinevad senisest rahastamiskorraldusest

põhimõtteliselt. Taotlejate ringi piiramine evalveeritud teadusasutustega, pikaajaliste

uurimissuundade toetamiseks kehtestatud projektimahud ning projektide kahe- kuni nelja-

aastane kestus ei arvesta piisavalt muuseumide teadustöö korralduse ja vajadustega. Uus

süsteem võib koondada vahendid üksikutele suuremahulistele projektidele ning vähendada

võimalusi toetada mitut olulist uurimissuunda. Seega võib kavandatav rahastamiskord toimida

vastuolus programmi ühe keskse eesmärgiga: teadusvõimekuse arendamise ja pikaajalise

rahastuskindluse suurendamise asemel võib see ohustada väljakujunenud uurimissuundade

jätkumist.

Muuseumide teadustegevus on tihedalt seotud kogude uurimise, konserveerimise ja

näitusetegevusega. Uurimuslikud näitused ja teaduskataloogid on iseseisva teadusliku

väärtusega väljundid, mis põhinevad uutel uurimistulemustel ning vahendavad neid nii

erialasele kui ka laiemale publikule. Neid sisulisi ja korralduslikke eripärasid tuleb arvestada

ka uues rahastamismudelis.

Eeltoodust lähtudes palub Eesti Kunstimuuseum Haridus- ja Teadusministeeriumilt

selgitust järgmistes küsimustes:

1. Kas enne põhimõttelise otsuse tegemist on analüüsitud Eesti muuseumide teadustöö

tähtsust ja tulemuslikkust?

2. Millised on kavandatava muudatuse sisulised põhjendused?

3. Kuidas tagatakse uues rahastamiskorras, et teadlased ja mäluasutused saavad ka

edaspidi algatada Eesti kultuuri, ajaloo ja ühiskondliku mälu seisukohalt olulisi

uurimisprojekte, mis ei lähtu otseselt ministeeriumide määratletud strateegilistest

uurimisvajadustest?

4. Kas muuseumid, mis ei ole evalveeritud teadusasutused, kvalifitseeruvad uue

programmi rahastusele? Kui mitte, siis kuidas välditakse olulise osa kultuurivaldkonna

teadusvõimekuse kõrvalejäämist?

5. Millised võimalused on alates 2028. aastast ette nähtud teadustöö kohustusega

muuseumide järjepidevaks rahastamiseks, sealhulgas Eesti Kunstimuuseumis

rakendatud institutsionaalse mudeli jätkamiseks, mis hõlmab mitut iseseisvat

uurimissuunda ja nende projekte?

6. Kas programmi tingimustes on võimalik ette näha kultuurivaldkonna eripära arvestav

rahastamisvõimalus, sealhulgas väiksema eelarvega uurimisprojektide toetamine?

7. Kuidas arvestatakse programmi rakendamisel muuseumide kogudepõhise teadustöö

ning uurimuslike näituste ja teaduskataloogide kui teaduslike väljunditega?

Eesti Kunstimuuseum teeb ettepaneku täiendada kavandatavat rahastamiskorda enne selle

rakendumist, nähes ette kultuuriasutuste teadustegevuse eripära arvestava võimaluse toetada

nii pikaajalisi uurimissuundi kui ka nende raames elluviidavaid väiksema mahuga

teadusprojekte. Peame vajalikuks kaasata lahenduse väljatöötamisse teadustöö kohustusega

muuseumide esindajad.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Helme, PhD

Juhatuse liige

Lp. minister Kristina Kallas

Haridus- ja Teadusministeerium

[email protected] 22.10.2026 nr 1-11/173

Teadmiseks:

[email protected]

[email protected]

[email protected]

Järelepärimine

Eesti Kunstimuuseum pöördub Haridus- ja Teadusministeeriumi poole seoses kavandatava

muudatusega, mille kohaselt suunatakse alates 2028. aastast Kultuuriministeeriumi

valdkondliku teadus- ja arendustegevuse vahendid Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvesse

ning nende kasutamine hakkab toimuma strateegiliste uuringute programmi kaudu. Eesti

Kunstimuuseumi hinnangul ei arvesta kavandatavad rahastamistingimused piisavalt

muuseumide teadustegevuse eripäraga. Kuigi Eesti Kunstimuuseum ei ole evalveeritud

teadusasutus, on meile, nagu mitmetele teistele Eesti pärandiasutustele, riigi poolt pandud

kohustus teadustööks. Teadusrahastuse üleviimine Kultuuriministeeriumi haldusalast võib

seada ohtu Eesti muuseumide teadustöö: kunstimuuseumi puhul kunsti ja kunstiajaloo uurimise

ja mõtestamise järjepidevuse ning viimastel aastatel arendatud teadusvõimekuse.

Eesti Kunstimuuseum on Eesti juhtiv kunstimuuseum ning üks olulisemaid kunsti ja visuaal-

kultuuri uurimiskeskusi, mille teadustegevus hõlmab kunstipärandit keskajast tänapäevani.

Eesti Kunstimuuseumis töötab kaheksa doktorikraadiga ja neli doktoriõppes õppivat

töötajat. Muuseumil on keskne roll Eesti kunstimõtte ja pärandi uurimissuundade

kujundamisel, rahvusvahelise teaduskoostöö algatamisel ning teadustulemuste avalikkuseni

viimisel.

Märkimisväärne osa valdkonna olulistest teaduslikest käsitlustest ja rahvusvahelistest

koostööprojektidest on sündinud Eesti Kunstimuuseumi eestvedamisel või koostöös teiste

uurijatega. Muuseumi eriliseks tugevuseks on kunstikogud, näitused kui uurimistöö vorm,

materjalitehnilised uuringud ja loovuuringud. Need on tänapäeva kunstiteaduse olulised

meetodid ning annavad muuseumile teaduskõrgkoolide kõrval unikaalse positsiooni.

Eesti Kunstimuuseumi senine kogemus kinnitab, et suhteliselt piiratud rahastusega on võimalik

süsteemselt arendada mitmekesist, muuseumi eripärast lähtuvat teadustegevust ja tugevdada

institutsiooni teadusvõimekust. Kuna Kultuuriministeeriumi teadustoetuse programmi rahastus

on seni toetanud ka teiste suuremate muuseumide teadusarendust, siis kavandatud

rahastamistingimuste muutus nõrgendab laiemalt Eesti mäluasutuste teadusvõimekust.

Põhimõtteline muudatus puudutab ka teadustöö sisu ja prioriteetide määramist. Kui seni

on uurimisteemade valikul olnud keskne roll valdkonna teadlastel ja mäluasutustel, siis

kavandatavas süsteemis lähtutakse eelkõige ministeeriumide sõnastatud strateegilistest

uurimisvajadustest. See võib piirata võimalusi algatada Eesti kultuuri, ajaloo ja ühiskondliku

mälu seisukohalt olulisi uurimisprojekte, mille vajadus tuleneb valdkonna teaduslikust

arengust. Seetõttu on oluline tagada, et rahastamiskorra muutmisega ei kaoks senine riiklik tugi

sellistele humanitaarteaduslikele uuringutele.

Strateegiliste uuringute programmi tingimused erinevad senisest rahastamiskorraldusest

põhimõtteliselt. Taotlejate ringi piiramine evalveeritud teadusasutustega, pikaajaliste

uurimissuundade toetamiseks kehtestatud projektimahud ning projektide kahe- kuni nelja-

aastane kestus ei arvesta piisavalt muuseumide teadustöö korralduse ja vajadustega. Uus

süsteem võib koondada vahendid üksikutele suuremahulistele projektidele ning vähendada

võimalusi toetada mitut olulist uurimissuunda. Seega võib kavandatav rahastamiskord toimida

vastuolus programmi ühe keskse eesmärgiga: teadusvõimekuse arendamise ja pikaajalise

rahastuskindluse suurendamise asemel võib see ohustada väljakujunenud uurimissuundade

jätkumist.

Muuseumide teadustegevus on tihedalt seotud kogude uurimise, konserveerimise ja

näitusetegevusega. Uurimuslikud näitused ja teaduskataloogid on iseseisva teadusliku

väärtusega väljundid, mis põhinevad uutel uurimistulemustel ning vahendavad neid nii

erialasele kui ka laiemale publikule. Neid sisulisi ja korralduslikke eripärasid tuleb arvestada

ka uues rahastamismudelis.

Eeltoodust lähtudes palub Eesti Kunstimuuseum Haridus- ja Teadusministeeriumilt

selgitust järgmistes küsimustes:

1. Kas enne põhimõttelise otsuse tegemist on analüüsitud Eesti muuseumide teadustöö

tähtsust ja tulemuslikkust?

2. Millised on kavandatava muudatuse sisulised põhjendused?

3. Kuidas tagatakse uues rahastamiskorras, et teadlased ja mäluasutused saavad ka

edaspidi algatada Eesti kultuuri, ajaloo ja ühiskondliku mälu seisukohalt olulisi

uurimisprojekte, mis ei lähtu otseselt ministeeriumide määratletud strateegilistest

uurimisvajadustest?

4. Kas muuseumid, mis ei ole evalveeritud teadusasutused, kvalifitseeruvad uue

programmi rahastusele? Kui mitte, siis kuidas välditakse olulise osa kultuurivaldkonna

teadusvõimekuse kõrvalejäämist?

5. Millised võimalused on alates 2028. aastast ette nähtud teadustöö kohustusega

muuseumide järjepidevaks rahastamiseks, sealhulgas Eesti Kunstimuuseumis

rakendatud institutsionaalse mudeli jätkamiseks, mis hõlmab mitut iseseisvat

uurimissuunda ja nende projekte?

6. Kas programmi tingimustes on võimalik ette näha kultuurivaldkonna eripära arvestav

rahastamisvõimalus, sealhulgas väiksema eelarvega uurimisprojektide toetamine?

7. Kuidas arvestatakse programmi rakendamisel muuseumide kogudepõhise teadustöö

ning uurimuslike näituste ja teaduskataloogide kui teaduslike väljunditega?

Eesti Kunstimuuseum teeb ettepaneku täiendada kavandatavat rahastamiskorda enne selle

rakendumist, nähes ette kultuuriasutuste teadustegevuse eripära arvestava võimaluse toetada

nii pikaajalisi uurimissuundi kui ka nende raames elluviidavaid väiksema mahuga

teadusprojekte. Peame vajalikuks kaasata lahenduse väljatöötamisse teadustöö kohustusega

muuseumide esindajad.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Helme, PhD

Juhatuse liige