Liisa - Ly Pakosta .10.2026
Justiits- ja digiminister



Kirjalik küsimus lastevastaste seksuaalkuritegude karistuspraktika, kompleksravi kohaldamise ning ressursi- ja uurimisvõimekuse kohta


Austatud justiits – ja digiminister


Laste vastu suunatud seksuaalkuriteod on ühed raskeimad isikuvastased kuriteod, mille puhul ühiskond ootab riigilt selget hoiakut, tõhusat karistuspoliitikat ning toimivaid sekkumisi korduvkuritegevuse ärahoidmiseks. Samal ajal kui karistusseadustik võimaldab alaealiste vastaste seksuaalkuritegude eest mõista kuni 15-aastase vangistuse või korduvuse korral eluaegse vangistuse, näitab tegelik kohtupraktika, et reaalne vangistus mõistetakse vaid vähestele süüdimõistetutele ning kompleksravi ehk keemilist kastreerimist rakendatakse üksnes erandlikel üksikjuhtudel.

Teie vastuses minu varasemale kirjalikule küsimusele1 esitasite ülevaate kavandatavatest KarS-i ja KrMS-i muudatustest ning aastate 2023–2025 karistuspraktikast. Vastuse põhjalikust mahust hoolimata jäid mitmed olulised küsimused sisulise vastuseta ning paljastusid murettekitavad lüngad õiguskaitseasutuste ressurssides, finantsraamistikus ja karistuspoliitika planeerimisel. Eriti murettekitav on asjaolu, et tõdesite oma vastuses otsesõnu: eelnõu rakendamiseks eraldi ressursiplaani ega finantseerimist ettenähtud pole ning täiendkoolitusteks ja vanemate juhtumite uurimiseks napib vahendeid.

Lähtudes eeltoodust on mul Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel Teile järgmised küsimused:

1. Aastatel 2023–2025 mõisteti alaealiste vastastes seksuaalkuritegudes süüdi 231 isikut, kuid reaalne vangistus määrati vaid 51 isikule (22%). Valdav osa süüdimõistetutest (161 isikut) pääses täielikult tingimisi karistusega (kontaktsetes kuritegudes mõisteti reaalne vangistus 24% ja mittekontaktsetes 18% juhtudest). Miks määratakse faktilises karistuspraktikas reaalne vangistus nii vähestele seksuaalkurjategijatele, kuigi seaduses sätestatud raamistik võimaldab oluliselt rangemaid karistusi? Miks pidasite oma varasemas vastuses minu kirjalikule küsimusele piisavaks pelgalt kehtiva karistusraamistiku kirjeldamist, esitamata sisulist analüüsi karistuste kerguse põhjuste kohta? Kas ministeeriumi hinnangul on selline karistuspraktika adekvaatne ning ohvrite kaitset tagav?
2. Ehkki seadusandja on loonud võimaluse kohaldada seksuaalkurjategijatele medikamentoorset hormoonravi ehk keemilist kastreerimist (kompleksravi), siis rakendatakse seda tegelikkuses äärmiselt vähe – vaid mõnel aastal 1–2 isikule või üldse mitte. Miks määratakse kompleksravi tegelikkuses nii vähestele kurjategijatele? Mida täpselt on ministeerium teinud ja milliseid täiendavaid tegevusi planeeritakse, et kompleksravi kohaldamise hulk ning kättesaadavus suureneksid? Kas kaalutakse nõusoleku piirangute, meditsiiniliste eelduste või ravi kohaldamise tingimuste muutmist?
3. Kui palju kulub riigi raha keskmiselt ühe seksuaalkurjategija (sh pedofiili) "rehabiliteerimisele", psühhosotsiaalsetele sekkumistele, kriminaalhooldusele ning karistusjärgsele käitumiskontrollile? Kas ühe isiku raviks, rehabilitatsiooniks ja järelevalveks tehtavatele kulutustele on kehtestatud ülempiir?
4. Kui palju isikuid pöördub igal aastal ise vabatahtlikult nõustamisteenusele pedofiilsete mõtete või käitumise kontrolli kaotamise tõttu? Kuidas analüüsitakse ja jälgitakse vabatahtliku ennetuse tulemuslikkust uute kuritegude ärahoidmist silmas pidades?
5. Möönsite oma vastuses minu kirjalikule küsimusele, et valitsus pole kinnitanud eraldi ajakava ega ressursiplaani eelnõus käsitletud muudatuste rakendamiseks. Kuidas kavatseb ministeerium tagada seadusemuudatuste tegeliku ja tõhusa rakendamise ilma sisulise finants- ja ressursiplaanita? Väljatöötamiskavatsuses oli ühe alternatiivina laual ka lastevastaste seksuaalkuritegude täielik aegumatus. Miks otsustati täielikust aegumatusest loobuda ja valida kontaktsete kuritegude puhul 32-aastane ning mittekontaktsete puhul 20-aastane piir? Millal täpselt esitatakse vastav eelnõu Riigikogule menetlemiseks?
6. Tõdesite vastuses minu kirjalikule küsimusele, et aastakümnete taguste juhtumite puhul on tõendite ja tunnistajate leidmine keeruline ning eelnõuga selles osas täiendavaid uurimismeetmeid ega vahendeid ette nähtud ei ole. Kuidas tagatakse õiguskaitseasutuste tegelik uurimisvõimekus ja menetluste kvaliteet 32-aastase aegumistähtaja tingimustes, kui menetlejate aja- ja uurimisressurssi ning ekspertiisivõimekust ei suurendata?
7. Teie vastusest minu kirjalikule küsimusele nähtub, et uurijatele, prokuröridele ja kohtunikele ei ole kehtestatud ühtegi kohustuslikku trauma- ja lapsesõbraliku menetluse koolitust ning ressurssi täiendkoolitusteks napib. Kui suur osa praegu lastega kokku puutuvatest menetlejatest ja kohtunikest on vastavad koolitused läbinud? Kuidas tagatakse lastevastaste seksuaalkuritegude kvaliteetne ja lapsesõbralik menetlemine tingimustes, kus finants- ja inimressursid on piiratud ning koolitused on vabatahtlikud?





Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)

Züleyxa Izmailova
Riigikogu liige

Liisa - Ly Pakosta .10.2026
Justiits- ja digiminister



Kirjalik küsimus lastevastaste seksuaalkuritegude karistuspraktika, kompleksravi kohaldamise ning ressursi- ja uurimisvõimekuse kohta


Austatud justiits – ja digiminister


Laste vastu suunatud seksuaalkuriteod on ühed raskeimad isikuvastased kuriteod, mille puhul ühiskond ootab riigilt selget hoiakut, tõhusat karistuspoliitikat ning toimivaid sekkumisi korduvkuritegevuse ärahoidmiseks. Samal ajal kui karistusseadustik võimaldab alaealiste vastaste seksuaalkuritegude eest mõista kuni 15-aastase vangistuse või korduvuse korral eluaegse vangistuse, näitab tegelik kohtupraktika, et reaalne vangistus mõistetakse vaid vähestele süüdimõistetutele ning kompleksravi ehk keemilist kastreerimist rakendatakse üksnes erandlikel üksikjuhtudel.

Teie vastuses minu varasemale kirjalikule küsimusele1 esitasite ülevaate kavandatavatest KarS-i ja KrMS-i muudatustest ning aastate 2023–2025 karistuspraktikast. Vastuse põhjalikust mahust hoolimata jäid mitmed olulised küsimused sisulise vastuseta ning paljastusid murettekitavad lüngad õiguskaitseasutuste ressurssides, finantsraamistikus ja karistuspoliitika planeerimisel. Eriti murettekitav on asjaolu, et tõdesite oma vastuses otsesõnu: eelnõu rakendamiseks eraldi ressursiplaani ega finantseerimist ettenähtud pole ning täiendkoolitusteks ja vanemate juhtumite uurimiseks napib vahendeid.

Lähtudes eeltoodust on mul Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel Teile järgmised küsimused:

1. Aastatel 2023–2025 mõisteti alaealiste vastastes seksuaalkuritegudes süüdi 231 isikut, kuid reaalne vangistus määrati vaid 51 isikule (22%). Valdav osa süüdimõistetutest (161 isikut) pääses täielikult tingimisi karistusega (kontaktsetes kuritegudes mõisteti reaalne vangistus 24% ja mittekontaktsetes 18% juhtudest). Miks määratakse faktilises karistuspraktikas reaalne vangistus nii vähestele seksuaalkurjategijatele, kuigi seaduses sätestatud raamistik võimaldab oluliselt rangemaid karistusi? Miks pidasite oma varasemas vastuses minu kirjalikule küsimusele piisavaks pelgalt kehtiva karistusraamistiku kirjeldamist, esitamata sisulist analüüsi karistuste kerguse põhjuste kohta? Kas ministeeriumi hinnangul on selline karistuspraktika adekvaatne ning ohvrite kaitset tagav?
2. Ehkki seadusandja on loonud võimaluse kohaldada seksuaalkurjategijatele medikamentoorset hormoonravi ehk keemilist kastreerimist (kompleksravi), siis rakendatakse seda tegelikkuses äärmiselt vähe – vaid mõnel aastal 1–2 isikule või üldse mitte. Miks määratakse kompleksravi tegelikkuses nii vähestele kurjategijatele? Mida täpselt on ministeerium teinud ja milliseid täiendavaid tegevusi planeeritakse, et kompleksravi kohaldamise hulk ning kättesaadavus suureneksid? Kas kaalutakse nõusoleku piirangute, meditsiiniliste eelduste või ravi kohaldamise tingimuste muutmist?
3. Kui palju kulub riigi raha keskmiselt ühe seksuaalkurjategija (sh pedofiili) "rehabiliteerimisele", psühhosotsiaalsetele sekkumistele, kriminaalhooldusele ning karistusjärgsele käitumiskontrollile? Kas ühe isiku raviks, rehabilitatsiooniks ja järelevalveks tehtavatele kulutustele on kehtestatud ülempiir?
4. Kui palju isikuid pöördub igal aastal ise vabatahtlikult nõustamisteenusele pedofiilsete mõtete või käitumise kontrolli kaotamise tõttu? Kuidas analüüsitakse ja jälgitakse vabatahtliku ennetuse tulemuslikkust uute kuritegude ärahoidmist silmas pidades?
5. Möönsite oma vastuses minu kirjalikule küsimusele, et valitsus pole kinnitanud eraldi ajakava ega ressursiplaani eelnõus käsitletud muudatuste rakendamiseks. Kuidas kavatseb ministeerium tagada seadusemuudatuste tegeliku ja tõhusa rakendamise ilma sisulise finants- ja ressursiplaanita? Väljatöötamiskavatsuses oli ühe alternatiivina laual ka lastevastaste seksuaalkuritegude täielik aegumatus. Miks otsustati täielikust aegumatusest loobuda ja valida kontaktsete kuritegude puhul 32-aastane ning mittekontaktsete puhul 20-aastane piir? Millal täpselt esitatakse vastav eelnõu Riigikogule menetlemiseks?
6. Tõdesite vastuses minu kirjalikule küsimusele, et aastakümnete taguste juhtumite puhul on tõendite ja tunnistajate leidmine keeruline ning eelnõuga selles osas täiendavaid uurimismeetmeid ega vahendeid ette nähtud ei ole. Kuidas tagatakse õiguskaitseasutuste tegelik uurimisvõimekus ja menetluste kvaliteet 32-aastase aegumistähtaja tingimustes, kui menetlejate aja- ja uurimisressurssi ning ekspertiisivõimekust ei suurendata?
7. Teie vastusest minu kirjalikule küsimusele nähtub, et uurijatele, prokuröridele ja kohtunikele ei ole kehtestatud ühtegi kohustuslikku trauma- ja lapsesõbraliku menetluse koolitust ning ressurssi täiendkoolitusteks napib. Kui suur osa praegu lastega kokku puutuvatest menetlejatest ja kohtunikest on vastavad koolitused läbinud? Kuidas tagatakse lastevastaste seksuaalkuritegude kvaliteetne ja lapsesõbralik menetlemine tingimustes, kus finants- ja inimressursid on piiratud ning koolitused on vabatahtlikud?





Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)

Züleyxa Izmailova
Riigikogu liige