Pr Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
21. oktoober 2026

KIRJALIK KÜSIMUS
Maakleritasu üürnikele panemise õiguspärasuse kohta

Lugupeetud härra minister!
Minu kui Riigikogu liikme poole pöördus Tallinna elanik, kes tõstatas olulise probleemi, mis puudutab paljude Eestis eluruume üürivate inimeste huve. Jutt on laialt levinud praktikast, mille kohaselt pannakse maakleritasu tasumine üürniku kohustuseks, kuigi nende teenuste tellijaks on tegelikult eluruumi omanik.
Reeglina pöördub just korteriomanik maakleri poole, annab talle ülesandeks leida üürnik, korraldada korteri näitamine, pidada läbirääkimisi ja koostada vajalikud dokumendid. Seejuures osutatakse maakleri teenuseid eelkõige omaniku huvides. Üürilepingu sõlmimisel nõutakse üürnikult aga sageli maakleritasu tasumist ühe kuu üürisumma ulatuses.
Seega on inimene, kes soovib korterit üürida, sunnitud korraga tasuma esimese üürikuu, tasuma tagatisraha ja lisaks maksma vahendaja teenuste eest, keda ta ise ei palganud. Näiteks 600-eurose kuuüüri korral võivad üürniku esialgsed kulud olla 1800 eurot, millest 600 eurot moodustab maakleritasu. Selline praktika tekitab tõsiseid rahalisi takistusi noortele peredele, üliõpilastele, pensionäridele ja väikese sissetulekuga inimestele.
Erilist muret tekitab asjaolu, et üürnikul ei ole sageli tegelikku võimalust maakleritasu maksmisest keelduda. Kui ta selle tingimusega ei nõustu, võib omanik lihtsalt eelistada teist üürnikku. Selle tulemusena ei tähenda lepinguvormiline vabadus alati poolte tegelikku võrdsust. Võlaõigusseaduse § 658 kohaselt näeb maaklerileping ette tasu maksmise vahendusteenuste eest. Samas tekib küsimus, kuivõrd on õiguspärane panna vastavad kulud kolmandale isikule, kes neid teenuseid ei tellinud ja kes ei ole maakleriga sõlmitud esialgse lepingu pool.
Samuti tuleb hinnata sellist praktikat lepingutingimuste standardtingimusi, tarbijakaitset ja majanduslikult nõrgema poole huvide põhjendamatu kahjustamise keeldu käsitlevate õigusnormide seisukohalt.
Arvestada tuleb ka rahvusvahelist kogemust. Näiteks Suurbritannias on 2019. aasta üürnike tasude seadusega (Tenant Fees Act 2019) oluliselt piiratud võimalust nõuda üürnikelt lisamakseid, sealhulgas agentuuritasusid. Leian, et riik peaks tagama eluruumide üürilepingute sõlmimisel kulude õiglase jaotumise. Põhiprintsiip peaks olema see, et maakleri teenuste eest maksab see, kes need tellib.
Palun esitada mitte ainult olemasoleva praktika õiguslik hinnang, vaid ka ministeeriumi seisukoht seadusemuudatuste vajalikkuse kohta. Pean ebaõiglaseks olukorda, kus eluruumi omanik tellib professionaalse teenuse oma ülesannete lahendamiseks, kuid selle eest on sunnitud maksma inimene, kes lihtsalt soovib korterit üürida. Üürnik ei peaks automaatselt saama teise isiku tellitud teenuste maksjaks.
Eeltoodu põhjal palun Teil vastata järgmistele küsimustele.
1. Kas Eesti kehtiva õigusega on kooskõlas praktika, mille kohaselt maksab maakleritasu üürnik, kui maaklerilepingu on sõlminud eluruumi omanik ja vahendusteenuste tellijaks on just omanik?
2. Kas üürnikku saab kohustada maakleri teenuste eest maksma, kui nende vahel ei ole sõlmitud maaklerilepingut? Millised õiguslikud alused on sellise kohustuse tekkimiseks vajalikud?
3. Kas ministeerium peab lubatavaks olukorda, kus üürnik on tegelikult sunnitud nõustuma teenuste eest maksmisega, mida ta ei tellinud, kuna vastasel juhul jääb ta ilma võimalusest üürileping sõlmida?
4. Kas üürilepingu tingimust, mis paneb üürnikule kohustuse maksta maakleri teenuste eest, saab tunnistada ebaõiglaseks lepingu standardtingimuseks, eriti kui seda ei ole individuaalselt läbi arutatud?
5. Kas ministeerium käsitleb sellist praktikat võimaliku heausksuse põhimõtte ja lepingupoolte huvide tasakaalu rikkumisena? Millistel asjaoludel saab maakleri saadud tasu käsitleda alusetu rikastumisena?
6. Kas ministeeriumil või tema haldusalas olevatel asutustel on teavet kaebuste ja kohtuvaidluste arvu kohta, mis on seotud maaklerikulude üürnikele panemisega viimase viie aasta jooksul? Kui jah, palun esitada vastavad andmed.
7. Kas ministeerium on uurinud teiste Euroopa riikide kogemust, kus kehtib põhimõte, et vahendusteenuste eest maksab teenused tellinud pool, või on kehtestatud piirangud agentuuritasude sissenõudmisele üürnikelt?
8. Kas ministeerium peab vajalikuks teha muudatusi võlaõigusseaduses, sätestades otsesõnu, et eluruumi üürile andmisel maksab maakleri teenuste eest pool, kes on temaga lepingu sõlminud, kui üürnik ei ole vastavaid teenuseid ise tellinud?
9. Kas ministeerium on valmis kaaluma võimalust keelata seadusega maakleritasu kohustuslik sissenõudmine eluruumide üürnikelt juhtudel, kui vahendaja tegutseb üürileandja ülesandel?
10. Milliseid konkreetseid meetmeid kavatseb ministeerium võtta maaklerimaksete läbipaistvuse tagamiseks ja üürnike kaitsmiseks põhjendamatu täiendavate rahaliste kohustuste panemise eest?

Lugupidamisega

Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige

Pr Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
21. oktoober 2026

KIRJALIK KÜSIMUS
Maakleritasu üürnikele panemise õiguspärasuse kohta

Lugupeetud härra minister!
Minu kui Riigikogu liikme poole pöördus Tallinna elanik, kes tõstatas olulise probleemi, mis puudutab paljude Eestis eluruume üürivate inimeste huve. Jutt on laialt levinud praktikast, mille kohaselt pannakse maakleritasu tasumine üürniku kohustuseks, kuigi nende teenuste tellijaks on tegelikult eluruumi omanik.
Reeglina pöördub just korteriomanik maakleri poole, annab talle ülesandeks leida üürnik, korraldada korteri näitamine, pidada läbirääkimisi ja koostada vajalikud dokumendid. Seejuures osutatakse maakleri teenuseid eelkõige omaniku huvides. Üürilepingu sõlmimisel nõutakse üürnikult aga sageli maakleritasu tasumist ühe kuu üürisumma ulatuses.
Seega on inimene, kes soovib korterit üürida, sunnitud korraga tasuma esimese üürikuu, tasuma tagatisraha ja lisaks maksma vahendaja teenuste eest, keda ta ise ei palganud. Näiteks 600-eurose kuuüüri korral võivad üürniku esialgsed kulud olla 1800 eurot, millest 600 eurot moodustab maakleritasu. Selline praktika tekitab tõsiseid rahalisi takistusi noortele peredele, üliõpilastele, pensionäridele ja väikese sissetulekuga inimestele.
Erilist muret tekitab asjaolu, et üürnikul ei ole sageli tegelikku võimalust maakleritasu maksmisest keelduda. Kui ta selle tingimusega ei nõustu, võib omanik lihtsalt eelistada teist üürnikku. Selle tulemusena ei tähenda lepinguvormiline vabadus alati poolte tegelikku võrdsust. Võlaõigusseaduse § 658 kohaselt näeb maaklerileping ette tasu maksmise vahendusteenuste eest. Samas tekib küsimus, kuivõrd on õiguspärane panna vastavad kulud kolmandale isikule, kes neid teenuseid ei tellinud ja kes ei ole maakleriga sõlmitud esialgse lepingu pool.
Samuti tuleb hinnata sellist praktikat lepingutingimuste standardtingimusi, tarbijakaitset ja majanduslikult nõrgema poole huvide põhjendamatu kahjustamise keeldu käsitlevate õigusnormide seisukohalt.
Arvestada tuleb ka rahvusvahelist kogemust. Näiteks Suurbritannias on 2019. aasta üürnike tasude seadusega (Tenant Fees Act 2019) oluliselt piiratud võimalust nõuda üürnikelt lisamakseid, sealhulgas agentuuritasusid. Leian, et riik peaks tagama eluruumide üürilepingute sõlmimisel kulude õiglase jaotumise. Põhiprintsiip peaks olema see, et maakleri teenuste eest maksab see, kes need tellib.
Palun esitada mitte ainult olemasoleva praktika õiguslik hinnang, vaid ka ministeeriumi seisukoht seadusemuudatuste vajalikkuse kohta. Pean ebaõiglaseks olukorda, kus eluruumi omanik tellib professionaalse teenuse oma ülesannete lahendamiseks, kuid selle eest on sunnitud maksma inimene, kes lihtsalt soovib korterit üürida. Üürnik ei peaks automaatselt saama teise isiku tellitud teenuste maksjaks.
Eeltoodu põhjal palun Teil vastata järgmistele küsimustele.
1. Kas Eesti kehtiva õigusega on kooskõlas praktika, mille kohaselt maksab maakleritasu üürnik, kui maaklerilepingu on sõlminud eluruumi omanik ja vahendusteenuste tellijaks on just omanik?
2. Kas üürnikku saab kohustada maakleri teenuste eest maksma, kui nende vahel ei ole sõlmitud maaklerilepingut? Millised õiguslikud alused on sellise kohustuse tekkimiseks vajalikud?
3. Kas ministeerium peab lubatavaks olukorda, kus üürnik on tegelikult sunnitud nõustuma teenuste eest maksmisega, mida ta ei tellinud, kuna vastasel juhul jääb ta ilma võimalusest üürileping sõlmida?
4. Kas üürilepingu tingimust, mis paneb üürnikule kohustuse maksta maakleri teenuste eest, saab tunnistada ebaõiglaseks lepingu standardtingimuseks, eriti kui seda ei ole individuaalselt läbi arutatud?
5. Kas ministeerium käsitleb sellist praktikat võimaliku heausksuse põhimõtte ja lepingupoolte huvide tasakaalu rikkumisena? Millistel asjaoludel saab maakleri saadud tasu käsitleda alusetu rikastumisena?
6. Kas ministeeriumil või tema haldusalas olevatel asutustel on teavet kaebuste ja kohtuvaidluste arvu kohta, mis on seotud maaklerikulude üürnikele panemisega viimase viie aasta jooksul? Kui jah, palun esitada vastavad andmed.
7. Kas ministeerium on uurinud teiste Euroopa riikide kogemust, kus kehtib põhimõte, et vahendusteenuste eest maksab teenused tellinud pool, või on kehtestatud piirangud agentuuritasude sissenõudmisele üürnikelt?
8. Kas ministeerium peab vajalikuks teha muudatusi võlaõigusseaduses, sätestades otsesõnu, et eluruumi üürile andmisel maksab maakleri teenuste eest pool, kes on temaga lepingu sõlminud, kui üürnik ei ole vastavaid teenuseid ise tellinud?
9. Kas ministeerium on valmis kaaluma võimalust keelata seadusega maakleritasu kohustuslik sissenõudmine eluruumide üürnikelt juhtudel, kui vahendaja tegutseb üürileandja ülesandel?
10. Milliseid konkreetseid meetmeid kavatseb ministeerium võtta maaklerimaksete läbipaistvuse tagamiseks ja üürnike kaitsmiseks põhjendamatu täiendavate rahaliste kohustuste panemise eest?

Lugupidamisega

Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige