Pr Kristina Kallas
Haridus- ja teadusminister
21. oktoober 2026.a.
KIRJALIK KÜSIMUS

Kutsehariduse eesti keelele ülemineku probleemidest

Lugupeetud proua minister!

Minu poole pöördus Tallinna Kutsehariduskeskuse (Techno TLL) õpilase lapsevanem, kes teatas tõsistest probleemidest, mis tekkisid pärast üleminekut ainult eesti keeles õppimisele.
Tahan rõhutada, et mõistan täielikult riigikeele õppimise tähtsust. Eesti keele oskus on vajalik noorte edukaks integreerumiseks, tööhõiveks ja erialaseks arenguks. Keeleõpe ei tohiks aga toimuda kutsehariduse omandamise arvelt.
Lapsevanema sõnul oli märkimisväärne osa esimese kursuse üliõpilastest varem õppinud mudeli "60/40" järgi ega oma erialaste ainete omandamiseks piisavat eesti keele taset. Selle tulemusel ei mõista õpilased õpetajate selgitusi, õppe kvaliteet kannatab ja mõned õpetajad on sunnitud minema üle vene keelele, et tagada materjali omandamine.
Samas tekib paradoks: osa põhikoolilõpetajaid jätkab õpinguid gümnaasiumites vene keele osalise kasutamisega, samas kui kutseõppeasutuste õpilased, kelle akadeemiline ettevalmistus on sageli nõrgem, on sunnitud kohe kõiki aineid omandama ainult eesti keeles.
Lahendusena pakutakse saadud teabe kohaselt Techno TLL-i õpilastele täiendavat aastat, mis on peamiselt keeleõppele keskendunud. Seega võib tööeriala omandamine nelja aasta asemel võtta viis, üksikutel juhtudel isegi kuus aastat. Samas pole mingit garantiid, et täiendav aasta võimaldab õpilastel keelebarjääri ületada.
Leian, et väljakujunenud olukord nõuab erilist, paindlikku lähenemist, mitte formaalset kehtestatud nõuete järgimist. Eestis on puudus kvalifitseeritud töölistest ja me ei saa endale lubada olukorda, kus noored jäävad keeleraskuste tõttu ilma erialata ja majandus ilma vajalike spetsialistideta.
Tahan eriti rõhutada: jutt ei ole eesti keele õppimisest loobumisest. Jutt on vajadusest leida mõistlik tasakaal keelenõuete ja noorte õiguse vahel kvaliteetsele haridusele. Riik peab looma tingimused, mille korral õpilased saavad samaaegselt omandada eriala ja täiendada riigikeele oskust, mitte seada neid valiku ette keele ja eriala vahel. Eestil on vaja riigikeelt valdavaid spetsialiste, mitte noori, kes keelebarjääri tõttu ei suutnud erialat omandada.

Tulenevalt eelnevast palun vastata järgmistele küsimustele:
1. Kas ministeerium on teadlik probleemidest, mis tekkisid Techno TLL-is ja teistes kutseõppeasutustes pärast eesti keelele üleminekut? Kas on hinnatud õpilaste suutlikkust omandada erialaseid aineid riigikeeles täiel määral?
2. Kas ministeerium kinnitab teavet täiendava keeleõppeaasta kehtestamise kohta? Kuivõrd on põhjendatud tööeriala omandamise tähtaja pikendamine viie-kuue aastani ja kas on tõendeid sellise otsuse tõhususe kohta?
3. Kas ministeerium kaalub üleminekumeetmete kehtestamist mudeli "60/40" järgi õppinud koolilõpetajatele, sealhulgas vene keele ajutist kasutamist keerukate erialaste ainete õpetamisel koos paralleelse intensiivse eesti keele õppega?
4. Millised andmed on ministeeriumil õpilaste arvu kohta, kes on sunnitud kursust kordama, õpinguid pikendama või katkestama ebapiisava eesti keele oskuse tõttu?
5. Milliseid konkreetseid meetmeid kavatseb ministeerium võtta, et keelereform ei tooks kaasa kutsehariduse kvaliteedi langust, väljalangejate arvu kasvu ja kvalifitseeritud töötajate puuduse süvenemist?


Lugupidamisega,
Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige


Pr Kristina Kallas
Haridus- ja teadusminister
21. oktoober 2026.a.
KIRJALIK KÜSIMUS

Kutsehariduse eesti keelele ülemineku probleemidest

Lugupeetud proua minister!

Minu poole pöördus Tallinna Kutsehariduskeskuse (Techno TLL) õpilase lapsevanem, kes teatas tõsistest probleemidest, mis tekkisid pärast üleminekut ainult eesti keeles õppimisele.
Tahan rõhutada, et mõistan täielikult riigikeele õppimise tähtsust. Eesti keele oskus on vajalik noorte edukaks integreerumiseks, tööhõiveks ja erialaseks arenguks. Keeleõpe ei tohiks aga toimuda kutsehariduse omandamise arvelt.
Lapsevanema sõnul oli märkimisväärne osa esimese kursuse üliõpilastest varem õppinud mudeli "60/40" järgi ega oma erialaste ainete omandamiseks piisavat eesti keele taset. Selle tulemusel ei mõista õpilased õpetajate selgitusi, õppe kvaliteet kannatab ja mõned õpetajad on sunnitud minema üle vene keelele, et tagada materjali omandamine.
Samas tekib paradoks: osa põhikoolilõpetajaid jätkab õpinguid gümnaasiumites vene keele osalise kasutamisega, samas kui kutseõppeasutuste õpilased, kelle akadeemiline ettevalmistus on sageli nõrgem, on sunnitud kohe kõiki aineid omandama ainult eesti keeles.
Lahendusena pakutakse saadud teabe kohaselt Techno TLL-i õpilastele täiendavat aastat, mis on peamiselt keeleõppele keskendunud. Seega võib tööeriala omandamine nelja aasta asemel võtta viis, üksikutel juhtudel isegi kuus aastat. Samas pole mingit garantiid, et täiendav aasta võimaldab õpilastel keelebarjääri ületada.
Leian, et väljakujunenud olukord nõuab erilist, paindlikku lähenemist, mitte formaalset kehtestatud nõuete järgimist. Eestis on puudus kvalifitseeritud töölistest ja me ei saa endale lubada olukorda, kus noored jäävad keeleraskuste tõttu ilma erialata ja majandus ilma vajalike spetsialistideta.
Tahan eriti rõhutada: jutt ei ole eesti keele õppimisest loobumisest. Jutt on vajadusest leida mõistlik tasakaal keelenõuete ja noorte õiguse vahel kvaliteetsele haridusele. Riik peab looma tingimused, mille korral õpilased saavad samaaegselt omandada eriala ja täiendada riigikeele oskust, mitte seada neid valiku ette keele ja eriala vahel. Eestil on vaja riigikeelt valdavaid spetsialiste, mitte noori, kes keelebarjääri tõttu ei suutnud erialat omandada.

Tulenevalt eelnevast palun vastata järgmistele küsimustele:
1. Kas ministeerium on teadlik probleemidest, mis tekkisid Techno TLL-is ja teistes kutseõppeasutustes pärast eesti keelele üleminekut? Kas on hinnatud õpilaste suutlikkust omandada erialaseid aineid riigikeeles täiel määral?
2. Kas ministeerium kinnitab teavet täiendava keeleõppeaasta kehtestamise kohta? Kuivõrd on põhjendatud tööeriala omandamise tähtaja pikendamine viie-kuue aastani ja kas on tõendeid sellise otsuse tõhususe kohta?
3. Kas ministeerium kaalub üleminekumeetmete kehtestamist mudeli "60/40" järgi õppinud koolilõpetajatele, sealhulgas vene keele ajutist kasutamist keerukate erialaste ainete õpetamisel koos paralleelse intensiivse eesti keele õppega?
4. Millised andmed on ministeeriumil õpilaste arvu kohta, kes on sunnitud kursust kordama, õpinguid pikendama või katkestama ebapiisava eesti keele oskuse tõttu?
5. Milliseid konkreetseid meetmeid kavatseb ministeerium võtta, et keelereform ei tooks kaasa kutsehariduse kvaliteedi langust, väljalangejate arvu kasvu ja kvalifitseeritud töötajate puuduse süvenemist?


Lugupidamisega,
Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige