Sotsiaaldemokraatliku Eralconna

RIIGIKOGU fraktsioon

Riigikogu pOhiseaduskomisjon

13.102026

VOLITUS

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon rnäärab 13.10,2026.a. toirnuval pOhiseaduskomisjoni istungil komisjoni liikme Lauri Laanemetsa asendusliikrneks Reili Ranna.

Helmen Kutt

Fraktsiooni aseesimees

RIIOIKOGU Lossi plats Ia, T. +372 631 6331 riigilcogii.ee

15165, TaIIinn F. +372 631 6334

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 182

Tallinn, Toompea Teisipäev, 13. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 15.01

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand

(Lauri Läänemetsa asendusliige), Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov,

Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Helin Leichter (nõunik), Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Hanno Pevkur ja Evelin Poolamets

Kutsutud: algataja esindaja Leo Kunnas, kohtunik ja reservohvitser Daimar Liiv, Justiits- ja

digiministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli (1. päevakorrapunkt);

Justiits- ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Signe Teiv (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Kaheksa Riigikogu liikme algatatud kohtute seaduse muutmise seaduse (riigikaitsekohus)

eelnõu (979 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Jaak Aabi, Tanel Kiige, Andre Hanimägi ja

Züleyxa Izmailova algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise

seaduse eelnõu (939 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Kaheksa Riigikogu liikme algatatud kohtute seaduse muutmise seaduse

(riigikaitsekohus) eelnõu (979 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi. Ta tegi ettepaneku eelnõu menetlemisel seekordsel

põhiseaduskomisjoni istungil menetluslikke otsuseid mitte teha, sest eelnõuga kavandatakse

põhimõttelisi muudatusi Eesti kohtusüsteemis ning ta pidas vajalikuks arutada eelnõu

fraktsioonidega ning kuulata edasise menetluse käigus ära asjaomased eksperdid, kohtunikud

ja kaitseväelased. Ta andis seejärel sõna eelnõu algatajate esindajale.

Leo Kunnas sõnas, et üks eelnõu sisulistest autoritest on kohtunik ja reservohvitser Daimar

Liiv. Käesoleva eelnõuga nähakse ette riigikaitsega seotud kohtuasju arutava Riigikaitsekohtu

moodustamine. Tegemist oleks põhiseaduse §-s 148 lubatud erikohtuga. Eelnõuga

sätestatakse Riigikaitsekohtu tegevuse põhilised riigiõiguslikud alused. Regulatsiooni

koostamisel on lähtutud teiste riikide õigusest, osaliselt enne teist maailmasõda kehtinud Eesti

2

õigusest ning Eesti Reservohvitseride Kogu juristide sektsioonis välja töötatud

õiguspoliitilisest lahendusest. Riigikaitsekohus võiks seadusega sätestatud ulatuses lahendada

kriminaal-, tsiviil- ja haldusasju, millel on otsene seos riigikaitse ja riigi julgeolekuga.

Kohtute seadust muudetakse üksnes ulatuses, mis on vajalik Riigikaitsekohtu

moodustamiseks ja selle tegevusele põhimõttelise õigusliku aluse loomiseks. Eelnõu ei käsitle

muid kohtute seaduse muudatusi. Eelnõus määratakse Riigikaitsekohtu üldine

pädevusvaldkond ning täpsem pädevus nähakse edaspidi ette vastavates kohtumenetluse

seadustes. Riigikaitsekohus ei oleks rahuajal üldjuhul pidevalt õigusemõistmise funktsiooni

täitev kohus ning rahuajal saaks Riigikaitsekohus õigusemõistmise ülesandeid täita üksnes

seaduses täpselt sätestatud juhtudel ja korras. Ta selgitas ka eelnõu kujunemislugu.

Riigikaitsekohtu regulatsiooni esialgne variant koostati riigikaitseõiguse revisjoni käigus

muudatusettepanekutena ning see oli osa Riigikogule esitatud riigikaitseküsimusi käsitlevate

seaduseelnõude paketist. Esialgne lahendus esitati juba Riigikogu eelmises koosseisus koos

riigikaitseseadust käsitlenud eelnõuga (112 SE). Käesolevas koosseisus jõudis vastav

regulatsioon menetlusse kriisiolukorra ja riigikaitse seadusena, mis jõustus 1. oktoobril.

Riigikaitsekohtu regulatsioon jäi sellest paketist aga välja ning seda käsitletakse nüüd eraldi

eelnõuna. Käesolev eelnõu lähtub suures osas Riigikogus varem menetletud lahendusest.

Tema sõnul on eelnõu eesmärk pakkuda konkreetne lahendus selliste spetsiifiliste

kohtumõistmise ülesannete täitmiseks, mida on traditsiooniliselt täitnud sõjakohtud. Eelkõige

puudutab see riigikaitselist kriisiolukorda, erakorralist seisukorda ja sõjaseisukorda.

Riigikaitsekohtule oleks võimalik anda ka täiendavaid ülesandeid. Ta tõi esile, et vajadus

Riigikaitsekohtu järele võib tekkida ka hübriidrünnakute või nende eskaleerumise korral enne

riigikaitselise kriisiolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist.

Sellisel juhul saaks kohus vastavaid ülesandeid täita üksnes eraldi otsuse alusel. Eelnõu

koostamisel lähtuti kohtute seaduse ja teiste asjakohaste seaduste redaktsioonidest, mis

kehtisid eelnõu esitamise ajal. Vahepeal on kohtute seadust muudetud, mistõttu tuleb eelnõu

teksti menetluse käigus ajakohastada ning vastavad muudatused saab sisse viia esimese ja

teise lugemise vahel. Daimar Liiv on tema sõnul vastavate täiendustega juba tegelenud.

L. Kunnas selgitas, et eelnõuga soovitakse täita kohtupidamise institutsionaalses ja

korralduslikus valmisolekus olev lünk riigikaitselise kriisiolukorra, erakorralise seisukorra ja

sõjaseisukorra ajaks. Vajaduse ja vastava õiguspoliitilise otsuse korral saaks

Riigikaitsekohtule seadusega anda ka muude riigikaitset ja julgeolekut puudutavate

kohtuasjade lahendamise ülesandeid. Tema sõnul tingib rahvusvahelise julgeolekuolukorra

halvenemine vajaduse näha ette võrdlemisi lühikesed tähtajad Riigikaitsekohtu loomiseks ja

selle tegevuse ettevalmistamiseks. Riigikaitsekohus oleks esimese astme erikohus. Eelnõuga

sätestatakse muu hulgas nõuded Riigikaitsekohtu kohtunikele ja ohvitserkohtunikele, nende

nimetamise ja ametist vabastamise kord ning nende suhe oma põhitöökohaga.

Ohvitserkohtunikud moodustaksid eraldi kategooria, mis oleks võrreldav rahvakohtunikega.

Samuti reguleeritakse Riigikaitsekohtu liikmete osalemist kohtu tegevuse ettevalmistamisel,

sealhulgas koolitustel ning riigikaitse- ja julgeolekualastel õppustel. Eelnõus nähakse ette ka

täiendavad sotsiaalsed ja tööalased garantiid Riigikaitsekohtu liikmetele. Tavaolukorras oleks

Riigikaitsekohtu tegevus suunatud eelkõige valmisoleku tagamisele. Kohtunikest liikmed

vabastataks oma tavapärasest tööst üksnes Riigikaitsekohtu tegevuse ettevalmistamiseks

vajalike ürituste ja tegevuste ajaks. Seetõttu oleks kohtu rahastamisvajadus tavaolukorras

tema hinnangul suhteliselt väike, kuna kohtunikud jätkaksid üldjuhul töötamist oma

tavapärastel ametikohtadel. Täpset rahastamisvajadust ta nimetada ei osanud, kuid rõhutas, et

eelnõuga ei kavandata rahuajal kohtusüsteemi märkimisväärset laiendamist. Eelnõu algatajad

3

ei ole lahenduse esialgsed autorid, vaid on toonud selle uuesti Riigikogu menetlusse, et

Riigikogu saaks selle suhtes seisukoha kujundada. Tema sõnul ei muudaks Riigikaitsekohtu

loomine olulisel määral Eesti õigussüsteemi põhialuseid ega kohtuvõimu korraldust

tavaolukorras. Riigikaitsekohus kuuluks kohtuvõimu süsteemi ning selle suhtes kehtiksid

samad kohtuvõimu sõltumatuse, seaduslikkuse ja õiglase kohtumenetluse põhimõtted nagu

teiste kohtute puhul. Riigikaitsekohus ei võtaks riigikaitselise kriisiolukorra, erakorralise

seisukorra ega sõjaseisukorra ajal olulises mahus üle teiste kohtute tavapärast pädevust.

Kohus lahendaks eelkõige kriisist tulenevaid täiendavaid, sõjalise või muu riigikaitselise

iseloomuga ning kiiret lahendamist vajavaid spetsiifilisi kohtuasju. Eesmärk ei ole luua

kohtuvõimu kõrvale eraldiseisvat õigusemõistmise süsteemi, vaid tagada õigusemõistmise

toimimine olukordades, kus asja lahendamine eeldab riigikaitse- ja julgeolekuküsimustes

eriettevalmistust, pädevust ja valmisolekut. Ta tõi eraldi esile ohvitserkohtunike rolli. Tema

sõnul parandasid 2023. aastal vastu võetud kohtute seaduse muudatused kohtusüsteemi üldist

valmisolekut kriisi- ja sõjaajal tegutsemiseks, kuid ei lahendanud riigikaitseliste kohtuasjade

lahendamiseks vajaliku erialase pädevuse küsimust. Riigikaitsekohtu koosseisus ühendataks

kutseliste kohtunike õigusalane pädevus ning ohvitserkohtunike sõjaline kogemus ja

valdkondlik kompetents. Ta tõi näiteks, et deserteerimise hindamine sõjaajal erineb

olemuslikult väeosast lahkumise hindamisest rahuajal ning selliste juhtumite professionaalne

ja õiglane lahendamine eeldab sõjalise valdkonna tundmist. Ohvitserkohtunike kaasamise

eesmärk ongi lisada Riigikaitsekohtu koosseisu sõjaliste küsimuste hindamiseks vajalik

valdkondlik pädevus. Eelnõuga soovitakse täita kohtupidamise institutsionaalses ja

korralduslikus valmisolekus olev lünk riigikaitselise kriisiolukorra, erakorralise seisukorra ja

sõjaseisukorra ajaks. Vajaduse ja vastava õiguspoliitilise otsuse korral saaks

Riigikaitsekohtule seadusega anda ka muude riigikaitset ja julgeolekut puudutavate

kohtuasjade lahendamise ülesandeid.

Ando Kiviberg andis sõna Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler

Mari-Liis Miklile.

Mari-Liis Mikli märkis, et õigusemõistmine peab olema ka kriisiolukorras kiire, tõhus ja

efektiivne. Tema sõnul ei nähtu eelnõust aga piisavalt selgelt, millist kehtiva kohtusüsteemi

probleemi lahendaks just eraldiseisva Riigikaitsekohtu loomine. Kohtute seaduses on juba

olemas eriregulatsioon kohtute tegevuse paindlikuks korraldamiseks erakorralise seisukorra ja

sõjaseisukorra ajal. See võimaldab muu hulgas kohtunikke ümber paigutada ja asendada

kohtute nõukogu otsuseid. Samuti näeb 1. jaanuaril jõustuv kohtureform ette kohtunike

kohustusliku koolituse selles valdkonnas. Tema sõnul saab kohtunike professionaalsust

riigikaitseliste küsimuste lahendamisel tagada koolituse, väljaõppe ja spetsialiseerumise

kaudu. Selliselt omandavad kohtunikud pädevuse ka muudes uutes õigusvaldkondades, mis

tekivad ühiskonna arengu tulemusena. Seetõttu ei ole tema hinnangul eelnõus piisavalt

põhjendatud, millist täiendavat väärtust annaks olemasolevate võimaluste kõrval uue erikohtu

loomine. Ta tõi probleemina esile ka selle, et eelnõus ei ole piisavalt hinnatud uue kohtu

loomise mõju kohtukorraldusele ja kohtusüsteemile tervikuna. Lahendamata on muu hulgas

edasikaebamise korraldus ja põhjendus, miks on kavandatud süsteemist välja jäetud

apellatsioonikohus. Samuti ei ole piisavalt selge Riigikaitsekohtu suhe uurimisasutuste,

kaitsjate ja prokuratuuriga ega riigikaitseliste kohtuasjade jaotus Riigikaitsekohtu ja teiste

kohtute vahel. Kuigi neid küsimusi on kavas reguleerida edaspidi, ei ole tema sõnul võimalik

eelnõu tervikuna hinnata ega selle mõju analüüsida enne, kui menetluslikud erisused on välja

töötatud. Vajaduse korral saab täiendada olemasolevaid menetlusnorme ja kohtute seaduses

4

juba sätestatud kriisiaegset eriregulatsiooni ning Justiits- ja Digiministeerium on valmis

selliseid ettepanekuid arutama. Tema hinnangul ei eelda kehtiva regulatsiooni parandamine

uue erikohtu loomist, eriti arvestades, et Eesti kohtusüsteem on ulatusliku kohtureformi lävel.

Jaak Valge märkis, et Riigikaitsekohtu loomine on osa laiemast riigikaitselisest

valmisolekust ning kriisiks valmistumisel tuleb sõjaväe ja riigiasutuste kõrval tagada ka

kohtuvõimu valmisolek. Ta küsis eelnõu algatajalt, kuidas on riigikaitseliste kohtuasjade

lahendamine korraldatud teistes riikides ning kas näiteks Soomes on selleks loodud eraldi

riigikaitsekohus.

Daimar Liiv vastas, et NATO riikidest on pikaajalise ja tugeva sõjakohtute traditsiooniga

näiteks Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid. Soomes on tema sõnul Eestile kavandatava

lahendusega sarnane süsteem, kus kohus rahuajal sisuliselt ei tegutse ning sõjaajal moodustub

Riigikaitsekohtuga võrreldav kohus. Saksamaal eraldiseisvat sõjakohut ei ole, millel on teise

maailmasõja järgsed ajaloolised põhjused. Eraldi Riigikaitsekohtu loomine on poliitilise

otsuse küsimus. Tema hinnangul on selline lahendus ka kulutõhusam kui suure hulga

kohtunike ettevalmistamine spetsiifiliste riigikaitseliste kohtuasjade lahendamiseks, sest

vastavad asjad saaks koondada Riigikaitsekohtu pädevusse.

Leo Kunnas lisas, et Läti on hiljuti loonud sarnase kohtu ning selleks muudeti ka riigi

põhiseadust. Nii Soomes kui ka Lätis on kasutusel kavandatava Riigikaitsekohtuga sarnase

ülesehitusega süsteem.

Ando Kiviberg küsis, kas eelnõu üks keskseid põhimõtteid on ohvitseride või juriidilise

ettevalmistusega ohvitseride kaasamine Riigikaitsekohtu koosseisu, et tagada kohtul

riigikaitsevaldkonna tundmine ja vajalik erialane pädevus.

Leo Kunnas täpsustas, et eelnõus on kaks olulist aspekti. Ühelt poolt nähakse ette juriidilise

ettevalmistusega reservohvitseride kaasamine ning teiselt poolt ohvitserkohtunike osalemine.

Ohvitserkohtunikud võivad tulla tegevohvitseride, reserv- ja eruohvitseride ning allohvitseride

seast ning nende ülesanne on tagada kohtukoosseisus vajalik sõjaline pädevus.

Ando Kiviberg viitas hiljuti vastu võetud kohtureformile, mis võimaldab kohtunikel

spetsialiseeruda. Ta küsis, kuidas oleks uue süsteemi raames võimalik tagada, et piisav arv

kohtunikke spetsialiseeruks riigikaitseliste kohtuasjade lahendamisele ning saaks vajaliku

väljaõppe ja ettevalmistuse sõjaolukorras õigusemõistmiseks.

Mari-Liis Mikli vastas, et kohtureformiga suurenevad võimalused kohtunike

spetsialiseerumiseks. Spetsialiseerumine toimub tööjaotusplaani alusel ning edaspidi kinnitab

selle alused kohtute nõukogu. Senisest suurem roll läheb kohtu esimeestele ja kohtute

nõukogule, mistõttu on võimalik kohtunike spetsialiseerumist senisest enam suunata. Kohtute

seaduses ei ole sõjaseisukorraga seotud spetsialiseerumist praegu eraldi ette nähtud, kuna

selleks ei ole seni vajadust olnud. Seadus võimaldab aga spetsialiseerumisvaldkondi

täpsustada ja kohtunikke vastavatele valdkondadele suunata. Samuti on uues regulatsioonis

ette nähtud vastava koolituse kohustuslik läbimine ning koolitusnõuded määrab

kohtunikueksami või kohtunikukoolituse komisjon. Ta lausus, et riigikaitseliste kohtuasjade

lahendamiseks ei pea spetsialiseeruma kõik kohtunikud. Tema hinnangul võiks piisata näiteks

20 vastava ettevalmistusega kohtunikust. Eelnõuga kavandatava Riigikaitsekohtu puhul on

5

ette nähtud vähemalt kuus kohtunikku.

Timo Suslov märkis, et ühe võimalusena võiks kohtunikele korraldada riigikaitsealase

väljaõppe, näiteks suunata nad kõrgematele riigikaitsekursustele. Tema hinnangul võiks

riigikaitseliste kohtuasjade lahendamiseks vajaliku ettevalmistuse küsimust käsitleda

kohtureformi raames. Ta juhtis tähelepanu ka eelnõu võimalike kulude ebaselgusele. Ühelt

poolt ei ole Riigikaitsekohtu loomisega kaasnevate kulude täpset suurust teada, kuid teisalt

väideti arutelul, et eraldi Riigikaitsekohtu loomine oleks muudest lahendustest kulutõhusam.

Ta küsis, millel selline hinnang põhineb ja kas eelnõu rakendamise kulude kohta on olemas

konkreetseid arvutusi.

Leo Kunnas vastas, et ligikaudu 240 kohtunikule riigikaitsevaldkonna baasteadmiste

õpetamine oleks tema hinnangul kulukam kui kuue, kümne või kaheteistkümne kohtuniku

põhjalik spetsialiseerimine. Sama kehtiks ka juhul, kui vastav ettevalmistus antaks näiteks 30

või 50 protsendile kohtunikest. Ta möönis, et konkreetseid kuluarvutusi ei ole tehtud, kuid

neid oleks vastavate lähteandmete olemasolul võimalik koostada.

Kalle Laanet küsis, kas eelnõu kohaselt on Riigikaitsekohtu loomise aluseks eelkõige

kohtunikud, kes on ühtlasi reservohvitserid ja tunnevad seetõttu juba riigikaitsevaldkonda. Ta

soovis täpsustust, kas just nende kohtunike baasil moodustataks kriisi- või sõjaseisukorra ajal

õigust mõistev Riigikaitsekohus, selle asemel et hakata tavakohtunikke eraldi

riigikaitsevaldkonnas välja õpetama.

Daimar Liiv kinnitas, et eelnõu üks lähtekohti on tugineda kohtunikele, kellel on juba

sõjaline ettevalmistus. Ta tõi samas probleemina esile, et militaarse haridusega kohtunikke on

praegu väga vähe. Ta meenutas, et 2015. või 2016. aastal peeti Kaitseväega läbirääkimisi, et

korraldada huvitatud juristidele eraldi kursusi sõjalise ettevalmistuse saamiseks. Tema sõnul

on mitmed toonastel kursustel osalenud inimesed praegu seotud Kaitseliiduga ning osa neist

on asunud tööle professionaalse sõjaväejuristina. Sõjaajal õigusemõistmine võib olla

kohtunikule keeruline, kuna oma riigikorra ja sõjaväelise distsipliini tagamiseks tuleb

langetada otsuseid, mis võivad olla rahuajal tehtavatest otsustest rangemad ja isiklikult rasked.

Ta käsitles ka tehisintellekti võimalikku mõju kohtusüsteemile. Tema hinnangul kujundab

kohtusüsteemi tulevikku oluliselt tehisintellekti kasutuselevõtt ning selleks ei olda praegu

piisavalt valmis. Tehisintellekti areng võib tulevikus vähendada vajadust praeguse arvu

kohtunike järele. Ta juhtis lisaks tähelepanu kohtunike valmisolekule tegutseda sõjategevuse

piirkonnas. Esimese astme kohtunike seas on üle 70% naised. Ta väljendas seisukohta, et

kohtunike suunamisel sõjategevuse piirkonda tuleb arvestada sealsete ohtude, füüsiliste

nõudmiste ja vajaliku varustusega ning tema hinnangul ei oleks põhjendatud seada kohtunikke

sellises olukorras ebavajalikku ohtu.

Kalle Laanet küsis täpsustavalt, kui palju on praegu kohtunikke, kes võiksid Riigikaitsekohtu

kohtuniku rolli täita. Samuti küsis ta, kuidas on eelnõus kavandatud teise astme

kohtumenetlus.

Daimar Liiv vastas, et teise astme kohtumenetluse korraldus on olnud eelnõu koostamisel

arutelu küsimus. Kaalutud on võimalust, et Riigikaitsekohtu lahendi peale kaevataks otse

Riigikohtusse, samuti võimalust, et asi liiguks teise astme kohtusse, kelle otsus oleks sõjaajal

lõplik, kuid pärast sõja lõppu oleks võimalik asja uuesti läbi vaadata. Tema hinnangul võiks

6

erikohtu puhul teatud tingimustel kaaluda kaheastmelist kohtumenetlust. Tal puudub täpne

ülevaade, kui palju on praegu kohtunikke, kellel on vajalik sõjaline ettevalmistus. Varasemalt

oli tema sõnul selliseid kohtunikke ligikaudu seitse kuni kaheksa, kellele lisandus kolm või

neli riigikaitsekursused läbinud ja ohvitseri auastme saanud kohtunikku. Vajaliku sõjalise

ettevalmistusega kohtunike vähesus on eelnõu üks nõrgemaid kohti. Seetõttu võimaldab

eelnõu tema sõnul Riigikaitsekohtu kohtunikuks nimetada ka sõjalise ettevalmistuseta

kohtuniku, kuigi eelistatud oleks vastava ettevalmistuse olemasolu.

Leo Kunnas täiendas, et tõenäoliselt on lisandunud kohtunikke, kes on ajateenistuse käigus

läbinud reservohvitseri kursuse ja omandanud hiljem õigushariduse ning vastavad seega

formaalselt ohvitseri auastme nõudele. Selliste kohtunike täpse arvu kohta on võimalik teavet

küsida Kaitseressursside Ametilt ja Kaitseväelt.

Ando Kiviberg küsis, kas on teada, miks Ukraina loobus varem kasutusel olnud riigikaitse-

või sõjakohtute süsteemist.

Daimar Liiv vastas, et tema teada otsustati Ukrainas sõjakohtute süsteemist loobuda Viktor

Janukovõtši ajal ning seda otsust ei ole tagantjärele peetud õnnestunuks. Sõja puhkemise järel

on Ukraina pidanud olukorraga kohanema olemasoleva kohtusüsteemi raames. Tema sõnul on

varasema sõjakohtusüsteemiga kokku puutunud inimesed leidnud, et sõjalistele küsimustele

spetsialiseerunud kohtute säilimine oleks praeguses sõjaolukorras olnud kasulik.

Leo Kunnas täiendas, et Ukrainas loobuti sõjakohtute süsteemist Viktor Janukovõtši ajal ning

seda ei ole sõja jooksul taastatud. Tema hinnangul on selle üheks põhjuseks olnud riigi

ulatuslik hõivatus sõjategevusega, mistõttu ei ole süsteemi taastamist suudetud või peetud

vajalikuks ette võtta. Ukraina varasem sõjakohtute süsteem põhines suuresti nõukogudeaegsel

sõjatribunalide korraldusel, mistõttu oli selle õiglus ja tõhusus küsitav. Samas ei tähenda tema

sõnul probleemid nõukogudeaegse süsteemiga, et sõjalistele küsimustele spetsialiseerunud

kohtusüsteemi ei oleks vaja. Ta tõi esile, et Ukrainal on olnud raskusi mitme nõukogude ajast

pärineva riigikaitselise struktuuri ajakohastamisega ja tänapäevastele nõuetele vastavaks

muutmisega.

Ants Frosch käsitles Riigikaitsekohtu loomist laiemas sõjaaja õigusemõistmise kontekstis. Ta

märkis, et Eesti on Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolliga nr 13 loobunud

surmanuhtlusest kõigil asjaoludel, sealhulgas sõjaajal. Protokoll jõustus Eesti suhtes 1. juunil

2004. Tema hinnangul tõstatavad muutunud julgeolekuolukord ja Ukraina sõja kogemus

küsimuse, kas senised õiguspoliitilised põhimõtted vajavad tulevikus uuesti arutamist. Ta

leidis, et sõjaolukorras peab riigil olema toimiv kohtusüsteem ka kõige raskemate

õigusrikkumiste lahendamiseks. Selle puudumine võib tema hinnangul suurendada omavoli

ohtu olukordades, kus otsuseid tuleb langetada vahetult sõjategevuse käigus. Seetõttu pidas ta

Riigikaitsekohtu loomist põhimõtteliselt vajalikuks. Ta tõstatas eraldi küsimuse, kas tulevikus

tuleks arutada surmanuhtluse keeldu käsitlevate rahvusvaheliste kohustuste sobivust

sõjaolukorda. Ta ei esita selles küsimuses konkreetset ettepanekut, vaid peab vajalikuks

vastava arutelu pidamist kas ühiskonnas laiemalt või ekspertide ringis.

Leo Kunnas vastas, et tõstatatud küsimus ei kuulu otseselt eelnõu reguleerimisalasse ning on

sellest märksa laiem. Ta viitas ajaloolise näitena Vabadussõjale ja Saaremaa mässule, mille

käigus rakendati Eestis surmanuhtlust. Ukraina sõjas on aga täheldatud sõjavangide tapmist

7

mõlemal poolel ning tema hinnangul jäetakse vange mõnel juhul ellu eelkõige nende hilisema

väljavahetamise eesmärgil. Ta arutles ka selle üle, kas surmanuhtluse kohaldamise võimaluse

puudumine võib mõjutada Vene poole sõjaväelaste käitumist ja sõjakuritegude

toimepanemist. Tal ei ole tõstatatud küsimusele ühest vastust, see vajab eraldi ja märksa

laiemat arutelu ning seda ei oleks mõistlik käsitleda käesoleva eelnõu raames.

Ando Kiviberg kordas, et komisjon seekord menetluslikke otsuseid ei tee ja tänas külalisi.

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Jaak Aabi, Tanel Kiige, Andre

Hanimägi ja Züleyxa Izmailova algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu

seaduse muutmise seaduse eelnõu (939 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalist. Ta märkis, et sarnase sisuga eelnõu on esitanud varem ka

Keskerakonna fraktsioon (669 SE). Samuti käsitleb sama küsimust põhiseaduskomisjoni

moodustatud pühade ja tähtpäevade töörühm. Ta andis sõna eelnõu esitajate esindajale.

Reili Rand sõnas, et eelnõuga soovitakse nimetada lastekaitsepäev ümber lastepäevaks ja

anda sellele riigipüha staatus. Eelnõu kohaselt jõustuks muudatus järgmisest aastast.

Sarnaseid ettepanekuid on Riigikogus varem menetletud ning algatust on toetanud laste

õiguste ja heaolu eest seisvad organisatsioonid. Riigipüha annaks peredele võimaluse veeta

rohkem ühist aega ning võimaldaks paremini osa võtta lastepäeval korraldatavatest

sündmustest. Tema sõnul oleks see oluline ka väiksemate võimalustega peredele, kellel ei ole

võimalik võtta täiendavaid puhkepäevi või korraldada tasulisi ühistegevusi. Samuti annaks

riigipüha ühiskonnale sõnumi laste ja perede väärtustamisest. Ta käsitles ka valitsuse

seisukohta, mille kohaselt kaasneks täiendava riigipühaga majanduslik ja töökorralduslik

mõju. Ta viitas OECD uuringutele, mille kohaselt ei ole töötundide vähenemise mõju

tootlikkusele lineaarne ning lühem tööaeg võib teatud tingimustel toetada tunni tootlikkust ja

töötajate heaolu. Seetõttu ei tähenda täiendav puhkepäev automaatselt ühe tööpäeva

majandustoodangu kaotust. Ta leidis, et Eesti peredele tuleks anda üks täiendav päev ühiseks

ajaveetmiseks

Ando Kiviberg andis sõna Signe Teivile Vabariigi Valitsuse seisukohtade tutvustamiseks.

Signe Teiv lausus, et Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 25. juuni istungil ja otsustas seda mitte

toetada. Valitsuse hinnangul olid eelnõus käsitletud üksnes täiendava riigipüha positiivseid

mõjusid ning hinnata tuleks kõiki täiendava vaba päeva mõjusid. Ta tõi välja, et täiendav

riigipüha mõjutaks töökorraldust ja pikendaks õppeaastat ajal, mil õppeaasta on lõppemas.

Vabariigi Valitsuse seisukoht kujundati eelnõus esitatud teabe põhjal ning see ei hõlma

algataja esindaja arutelu käigus esitatud täiendavaid selgitusi.

Jaak Valge märkis, et toetab eelnõu ja selle väärtussõnumit. Ta küsis, kas

sotsiaaldemokraadid võiksid lisaks eelnõule astuda praktilisi samme lapstööjõudu kasutavate

ettevõtete ja kaubamärkide toodete boikoteerimiseks.

Ando Kiviberg palus J. Valgel püsida küsimusega eelnõu raames.

Reili Rand märkis, et ei pea vajalikuks laiendada arutelu sotsiaaldemokraatide tegevusele.

Sotsiaaldemokraadid ei toeta laste heaolu kahjustavat lapstööjõu kasutamist. Eelnõu

8

lapstööjõu kasutamise küsimust ei käsitle.

Pipi-Liis Siemann palus talle edastada R. Ranna nimetatud viited OECD uuringutele, mis

käsitlevad tööaja, tootlikkuse ja töötajate heaolu seoseid.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22.10.2026 (konsensus: Ando Kiviberg,

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis

Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo

Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge (konsensus:

Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand, Helir-Valdor

Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme

tööpäeva.

3. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 182

Tallinn, Toompea Teisipäev, 13. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 15.01

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand

(Lauri Läänemetsa asendusliige), Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov,

Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Helin Leichter (nõunik), Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Hanno Pevkur ja Evelin Poolamets

Kutsutud: algataja esindaja Leo Kunnas, kohtunik ja reservohvitser Daimar Liiv, Justiits- ja

digiministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli (1. päevakorrapunkt);

Justiits- ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Signe Teiv (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Kaheksa Riigikogu liikme algatatud kohtute seaduse muutmise seaduse (riigikaitsekohus)

eelnõu (979 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Jaak Aabi, Tanel Kiige, Andre Hanimägi ja

Züleyxa Izmailova algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise

seaduse eelnõu (939 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Kaheksa Riigikogu liikme algatatud kohtute seaduse muutmise seaduse

(riigikaitsekohus) eelnõu (979 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi. Ta tegi ettepaneku eelnõu menetlemisel seekordsel

põhiseaduskomisjoni istungil menetluslikke otsuseid mitte teha, sest eelnõuga kavandatakse

põhimõttelisi muudatusi Eesti kohtusüsteemis ning ta pidas vajalikuks arutada eelnõu

fraktsioonidega ning kuulata edasise menetluse käigus ära asjaomased eksperdid, kohtunikud

ja kaitseväelased. Ta andis seejärel sõna eelnõu algatajate esindajale.

Leo Kunnas sõnas, et üks eelnõu sisulistest autoritest on kohtunik ja reservohvitser Daimar

Liiv. Käesoleva eelnõuga nähakse ette riigikaitsega seotud kohtuasju arutava Riigikaitsekohtu

moodustamine. Tegemist oleks põhiseaduse §-s 148 lubatud erikohtuga. Eelnõuga

sätestatakse Riigikaitsekohtu tegevuse põhilised riigiõiguslikud alused. Regulatsiooni

koostamisel on lähtutud teiste riikide õigusest, osaliselt enne teist maailmasõda kehtinud Eesti

2

õigusest ning Eesti Reservohvitseride Kogu juristide sektsioonis välja töötatud

õiguspoliitilisest lahendusest. Riigikaitsekohus võiks seadusega sätestatud ulatuses lahendada

kriminaal-, tsiviil- ja haldusasju, millel on otsene seos riigikaitse ja riigi julgeolekuga.

Kohtute seadust muudetakse üksnes ulatuses, mis on vajalik Riigikaitsekohtu

moodustamiseks ja selle tegevusele põhimõttelise õigusliku aluse loomiseks. Eelnõu ei käsitle

muid kohtute seaduse muudatusi. Eelnõus määratakse Riigikaitsekohtu üldine

pädevusvaldkond ning täpsem pädevus nähakse edaspidi ette vastavates kohtumenetluse

seadustes. Riigikaitsekohus ei oleks rahuajal üldjuhul pidevalt õigusemõistmise funktsiooni

täitev kohus ning rahuajal saaks Riigikaitsekohus õigusemõistmise ülesandeid täita üksnes

seaduses täpselt sätestatud juhtudel ja korras. Ta selgitas ka eelnõu kujunemislugu.

Riigikaitsekohtu regulatsiooni esialgne variant koostati riigikaitseõiguse revisjoni käigus

muudatusettepanekutena ning see oli osa Riigikogule esitatud riigikaitseküsimusi käsitlevate

seaduseelnõude paketist. Esialgne lahendus esitati juba Riigikogu eelmises koosseisus koos

riigikaitseseadust käsitlenud eelnõuga (112 SE). Käesolevas koosseisus jõudis vastav

regulatsioon menetlusse kriisiolukorra ja riigikaitse seadusena, mis jõustus 1. oktoobril.

Riigikaitsekohtu regulatsioon jäi sellest paketist aga välja ning seda käsitletakse nüüd eraldi

eelnõuna. Käesolev eelnõu lähtub suures osas Riigikogus varem menetletud lahendusest.

Tema sõnul on eelnõu eesmärk pakkuda konkreetne lahendus selliste spetsiifiliste

kohtumõistmise ülesannete täitmiseks, mida on traditsiooniliselt täitnud sõjakohtud. Eelkõige

puudutab see riigikaitselist kriisiolukorda, erakorralist seisukorda ja sõjaseisukorda.

Riigikaitsekohtule oleks võimalik anda ka täiendavaid ülesandeid. Ta tõi esile, et vajadus

Riigikaitsekohtu järele võib tekkida ka hübriidrünnakute või nende eskaleerumise korral enne

riigikaitselise kriisiolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist.

Sellisel juhul saaks kohus vastavaid ülesandeid täita üksnes eraldi otsuse alusel. Eelnõu

koostamisel lähtuti kohtute seaduse ja teiste asjakohaste seaduste redaktsioonidest, mis

kehtisid eelnõu esitamise ajal. Vahepeal on kohtute seadust muudetud, mistõttu tuleb eelnõu

teksti menetluse käigus ajakohastada ning vastavad muudatused saab sisse viia esimese ja

teise lugemise vahel. Daimar Liiv on tema sõnul vastavate täiendustega juba tegelenud.

L. Kunnas selgitas, et eelnõuga soovitakse täita kohtupidamise institutsionaalses ja

korralduslikus valmisolekus olev lünk riigikaitselise kriisiolukorra, erakorralise seisukorra ja

sõjaseisukorra ajaks. Vajaduse ja vastava õiguspoliitilise otsuse korral saaks

Riigikaitsekohtule seadusega anda ka muude riigikaitset ja julgeolekut puudutavate

kohtuasjade lahendamise ülesandeid. Tema sõnul tingib rahvusvahelise julgeolekuolukorra

halvenemine vajaduse näha ette võrdlemisi lühikesed tähtajad Riigikaitsekohtu loomiseks ja

selle tegevuse ettevalmistamiseks. Riigikaitsekohus oleks esimese astme erikohus. Eelnõuga

sätestatakse muu hulgas nõuded Riigikaitsekohtu kohtunikele ja ohvitserkohtunikele, nende

nimetamise ja ametist vabastamise kord ning nende suhe oma põhitöökohaga.

Ohvitserkohtunikud moodustaksid eraldi kategooria, mis oleks võrreldav rahvakohtunikega.

Samuti reguleeritakse Riigikaitsekohtu liikmete osalemist kohtu tegevuse ettevalmistamisel,

sealhulgas koolitustel ning riigikaitse- ja julgeolekualastel õppustel. Eelnõus nähakse ette ka

täiendavad sotsiaalsed ja tööalased garantiid Riigikaitsekohtu liikmetele. Tavaolukorras oleks

Riigikaitsekohtu tegevus suunatud eelkõige valmisoleku tagamisele. Kohtunikest liikmed

vabastataks oma tavapärasest tööst üksnes Riigikaitsekohtu tegevuse ettevalmistamiseks

vajalike ürituste ja tegevuste ajaks. Seetõttu oleks kohtu rahastamisvajadus tavaolukorras

tema hinnangul suhteliselt väike, kuna kohtunikud jätkaksid üldjuhul töötamist oma

tavapärastel ametikohtadel. Täpset rahastamisvajadust ta nimetada ei osanud, kuid rõhutas, et

eelnõuga ei kavandata rahuajal kohtusüsteemi märkimisväärset laiendamist. Eelnõu algatajad

3

ei ole lahenduse esialgsed autorid, vaid on toonud selle uuesti Riigikogu menetlusse, et

Riigikogu saaks selle suhtes seisukoha kujundada. Tema sõnul ei muudaks Riigikaitsekohtu

loomine olulisel määral Eesti õigussüsteemi põhialuseid ega kohtuvõimu korraldust

tavaolukorras. Riigikaitsekohus kuuluks kohtuvõimu süsteemi ning selle suhtes kehtiksid

samad kohtuvõimu sõltumatuse, seaduslikkuse ja õiglase kohtumenetluse põhimõtted nagu

teiste kohtute puhul. Riigikaitsekohus ei võtaks riigikaitselise kriisiolukorra, erakorralise

seisukorra ega sõjaseisukorra ajal olulises mahus üle teiste kohtute tavapärast pädevust.

Kohus lahendaks eelkõige kriisist tulenevaid täiendavaid, sõjalise või muu riigikaitselise

iseloomuga ning kiiret lahendamist vajavaid spetsiifilisi kohtuasju. Eesmärk ei ole luua

kohtuvõimu kõrvale eraldiseisvat õigusemõistmise süsteemi, vaid tagada õigusemõistmise

toimimine olukordades, kus asja lahendamine eeldab riigikaitse- ja julgeolekuküsimustes

eriettevalmistust, pädevust ja valmisolekut. Ta tõi eraldi esile ohvitserkohtunike rolli. Tema

sõnul parandasid 2023. aastal vastu võetud kohtute seaduse muudatused kohtusüsteemi üldist

valmisolekut kriisi- ja sõjaajal tegutsemiseks, kuid ei lahendanud riigikaitseliste kohtuasjade

lahendamiseks vajaliku erialase pädevuse küsimust. Riigikaitsekohtu koosseisus ühendataks

kutseliste kohtunike õigusalane pädevus ning ohvitserkohtunike sõjaline kogemus ja

valdkondlik kompetents. Ta tõi näiteks, et deserteerimise hindamine sõjaajal erineb

olemuslikult väeosast lahkumise hindamisest rahuajal ning selliste juhtumite professionaalne

ja õiglane lahendamine eeldab sõjalise valdkonna tundmist. Ohvitserkohtunike kaasamise

eesmärk ongi lisada Riigikaitsekohtu koosseisu sõjaliste küsimuste hindamiseks vajalik

valdkondlik pädevus. Eelnõuga soovitakse täita kohtupidamise institutsionaalses ja

korralduslikus valmisolekus olev lünk riigikaitselise kriisiolukorra, erakorralise seisukorra ja

sõjaseisukorra ajaks. Vajaduse ja vastava õiguspoliitilise otsuse korral saaks

Riigikaitsekohtule seadusega anda ka muude riigikaitset ja julgeolekut puudutavate

kohtuasjade lahendamise ülesandeid.

Ando Kiviberg andis sõna Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler

Mari-Liis Miklile.

Mari-Liis Mikli märkis, et õigusemõistmine peab olema ka kriisiolukorras kiire, tõhus ja

efektiivne. Tema sõnul ei nähtu eelnõust aga piisavalt selgelt, millist kehtiva kohtusüsteemi

probleemi lahendaks just eraldiseisva Riigikaitsekohtu loomine. Kohtute seaduses on juba

olemas eriregulatsioon kohtute tegevuse paindlikuks korraldamiseks erakorralise seisukorra ja

sõjaseisukorra ajal. See võimaldab muu hulgas kohtunikke ümber paigutada ja asendada

kohtute nõukogu otsuseid. Samuti näeb 1. jaanuaril jõustuv kohtureform ette kohtunike

kohustusliku koolituse selles valdkonnas. Tema sõnul saab kohtunike professionaalsust

riigikaitseliste küsimuste lahendamisel tagada koolituse, väljaõppe ja spetsialiseerumise

kaudu. Selliselt omandavad kohtunikud pädevuse ka muudes uutes õigusvaldkondades, mis

tekivad ühiskonna arengu tulemusena. Seetõttu ei ole tema hinnangul eelnõus piisavalt

põhjendatud, millist täiendavat väärtust annaks olemasolevate võimaluste kõrval uue erikohtu

loomine. Ta tõi probleemina esile ka selle, et eelnõus ei ole piisavalt hinnatud uue kohtu

loomise mõju kohtukorraldusele ja kohtusüsteemile tervikuna. Lahendamata on muu hulgas

edasikaebamise korraldus ja põhjendus, miks on kavandatud süsteemist välja jäetud

apellatsioonikohus. Samuti ei ole piisavalt selge Riigikaitsekohtu suhe uurimisasutuste,

kaitsjate ja prokuratuuriga ega riigikaitseliste kohtuasjade jaotus Riigikaitsekohtu ja teiste

kohtute vahel. Kuigi neid küsimusi on kavas reguleerida edaspidi, ei ole tema sõnul võimalik

eelnõu tervikuna hinnata ega selle mõju analüüsida enne, kui menetluslikud erisused on välja

töötatud. Vajaduse korral saab täiendada olemasolevaid menetlusnorme ja kohtute seaduses

4

juba sätestatud kriisiaegset eriregulatsiooni ning Justiits- ja Digiministeerium on valmis

selliseid ettepanekuid arutama. Tema hinnangul ei eelda kehtiva regulatsiooni parandamine

uue erikohtu loomist, eriti arvestades, et Eesti kohtusüsteem on ulatusliku kohtureformi lävel.

Jaak Valge märkis, et Riigikaitsekohtu loomine on osa laiemast riigikaitselisest

valmisolekust ning kriisiks valmistumisel tuleb sõjaväe ja riigiasutuste kõrval tagada ka

kohtuvõimu valmisolek. Ta küsis eelnõu algatajalt, kuidas on riigikaitseliste kohtuasjade

lahendamine korraldatud teistes riikides ning kas näiteks Soomes on selleks loodud eraldi

riigikaitsekohus.

Daimar Liiv vastas, et NATO riikidest on pikaajalise ja tugeva sõjakohtute traditsiooniga

näiteks Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid. Soomes on tema sõnul Eestile kavandatava

lahendusega sarnane süsteem, kus kohus rahuajal sisuliselt ei tegutse ning sõjaajal moodustub

Riigikaitsekohtuga võrreldav kohus. Saksamaal eraldiseisvat sõjakohut ei ole, millel on teise

maailmasõja järgsed ajaloolised põhjused. Eraldi Riigikaitsekohtu loomine on poliitilise

otsuse küsimus. Tema hinnangul on selline lahendus ka kulutõhusam kui suure hulga

kohtunike ettevalmistamine spetsiifiliste riigikaitseliste kohtuasjade lahendamiseks, sest

vastavad asjad saaks koondada Riigikaitsekohtu pädevusse.

Leo Kunnas lisas, et Läti on hiljuti loonud sarnase kohtu ning selleks muudeti ka riigi

põhiseadust. Nii Soomes kui ka Lätis on kasutusel kavandatava Riigikaitsekohtuga sarnase

ülesehitusega süsteem.

Ando Kiviberg küsis, kas eelnõu üks keskseid põhimõtteid on ohvitseride või juriidilise

ettevalmistusega ohvitseride kaasamine Riigikaitsekohtu koosseisu, et tagada kohtul

riigikaitsevaldkonna tundmine ja vajalik erialane pädevus.

Leo Kunnas täpsustas, et eelnõus on kaks olulist aspekti. Ühelt poolt nähakse ette juriidilise

ettevalmistusega reservohvitseride kaasamine ning teiselt poolt ohvitserkohtunike osalemine.

Ohvitserkohtunikud võivad tulla tegevohvitseride, reserv- ja eruohvitseride ning allohvitseride

seast ning nende ülesanne on tagada kohtukoosseisus vajalik sõjaline pädevus.

Ando Kiviberg viitas hiljuti vastu võetud kohtureformile, mis võimaldab kohtunikel

spetsialiseeruda. Ta küsis, kuidas oleks uue süsteemi raames võimalik tagada, et piisav arv

kohtunikke spetsialiseeruks riigikaitseliste kohtuasjade lahendamisele ning saaks vajaliku

väljaõppe ja ettevalmistuse sõjaolukorras õigusemõistmiseks.

Mari-Liis Mikli vastas, et kohtureformiga suurenevad võimalused kohtunike

spetsialiseerumiseks. Spetsialiseerumine toimub tööjaotusplaani alusel ning edaspidi kinnitab

selle alused kohtute nõukogu. Senisest suurem roll läheb kohtu esimeestele ja kohtute

nõukogule, mistõttu on võimalik kohtunike spetsialiseerumist senisest enam suunata. Kohtute

seaduses ei ole sõjaseisukorraga seotud spetsialiseerumist praegu eraldi ette nähtud, kuna

selleks ei ole seni vajadust olnud. Seadus võimaldab aga spetsialiseerumisvaldkondi

täpsustada ja kohtunikke vastavatele valdkondadele suunata. Samuti on uues regulatsioonis

ette nähtud vastava koolituse kohustuslik läbimine ning koolitusnõuded määrab

kohtunikueksami või kohtunikukoolituse komisjon. Ta lausus, et riigikaitseliste kohtuasjade

lahendamiseks ei pea spetsialiseeruma kõik kohtunikud. Tema hinnangul võiks piisata näiteks

20 vastava ettevalmistusega kohtunikust. Eelnõuga kavandatava Riigikaitsekohtu puhul on

5

ette nähtud vähemalt kuus kohtunikku.

Timo Suslov märkis, et ühe võimalusena võiks kohtunikele korraldada riigikaitsealase

väljaõppe, näiteks suunata nad kõrgematele riigikaitsekursustele. Tema hinnangul võiks

riigikaitseliste kohtuasjade lahendamiseks vajaliku ettevalmistuse küsimust käsitleda

kohtureformi raames. Ta juhtis tähelepanu ka eelnõu võimalike kulude ebaselgusele. Ühelt

poolt ei ole Riigikaitsekohtu loomisega kaasnevate kulude täpset suurust teada, kuid teisalt

väideti arutelul, et eraldi Riigikaitsekohtu loomine oleks muudest lahendustest kulutõhusam.

Ta küsis, millel selline hinnang põhineb ja kas eelnõu rakendamise kulude kohta on olemas

konkreetseid arvutusi.

Leo Kunnas vastas, et ligikaudu 240 kohtunikule riigikaitsevaldkonna baasteadmiste

õpetamine oleks tema hinnangul kulukam kui kuue, kümne või kaheteistkümne kohtuniku

põhjalik spetsialiseerimine. Sama kehtiks ka juhul, kui vastav ettevalmistus antaks näiteks 30

või 50 protsendile kohtunikest. Ta möönis, et konkreetseid kuluarvutusi ei ole tehtud, kuid

neid oleks vastavate lähteandmete olemasolul võimalik koostada.

Kalle Laanet küsis, kas eelnõu kohaselt on Riigikaitsekohtu loomise aluseks eelkõige

kohtunikud, kes on ühtlasi reservohvitserid ja tunnevad seetõttu juba riigikaitsevaldkonda. Ta

soovis täpsustust, kas just nende kohtunike baasil moodustataks kriisi- või sõjaseisukorra ajal

õigust mõistev Riigikaitsekohus, selle asemel et hakata tavakohtunikke eraldi

riigikaitsevaldkonnas välja õpetama.

Daimar Liiv kinnitas, et eelnõu üks lähtekohti on tugineda kohtunikele, kellel on juba

sõjaline ettevalmistus. Ta tõi samas probleemina esile, et militaarse haridusega kohtunikke on

praegu väga vähe. Ta meenutas, et 2015. või 2016. aastal peeti Kaitseväega läbirääkimisi, et

korraldada huvitatud juristidele eraldi kursusi sõjalise ettevalmistuse saamiseks. Tema sõnul

on mitmed toonastel kursustel osalenud inimesed praegu seotud Kaitseliiduga ning osa neist

on asunud tööle professionaalse sõjaväejuristina. Sõjaajal õigusemõistmine võib olla

kohtunikule keeruline, kuna oma riigikorra ja sõjaväelise distsipliini tagamiseks tuleb

langetada otsuseid, mis võivad olla rahuajal tehtavatest otsustest rangemad ja isiklikult rasked.

Ta käsitles ka tehisintellekti võimalikku mõju kohtusüsteemile. Tema hinnangul kujundab

kohtusüsteemi tulevikku oluliselt tehisintellekti kasutuselevõtt ning selleks ei olda praegu

piisavalt valmis. Tehisintellekti areng võib tulevikus vähendada vajadust praeguse arvu

kohtunike järele. Ta juhtis lisaks tähelepanu kohtunike valmisolekule tegutseda sõjategevuse

piirkonnas. Esimese astme kohtunike seas on üle 70% naised. Ta väljendas seisukohta, et

kohtunike suunamisel sõjategevuse piirkonda tuleb arvestada sealsete ohtude, füüsiliste

nõudmiste ja vajaliku varustusega ning tema hinnangul ei oleks põhjendatud seada kohtunikke

sellises olukorras ebavajalikku ohtu.

Kalle Laanet küsis täpsustavalt, kui palju on praegu kohtunikke, kes võiksid Riigikaitsekohtu

kohtuniku rolli täita. Samuti küsis ta, kuidas on eelnõus kavandatud teise astme

kohtumenetlus.

Daimar Liiv vastas, et teise astme kohtumenetluse korraldus on olnud eelnõu koostamisel

arutelu küsimus. Kaalutud on võimalust, et Riigikaitsekohtu lahendi peale kaevataks otse

Riigikohtusse, samuti võimalust, et asi liiguks teise astme kohtusse, kelle otsus oleks sõjaajal

lõplik, kuid pärast sõja lõppu oleks võimalik asja uuesti läbi vaadata. Tema hinnangul võiks

6

erikohtu puhul teatud tingimustel kaaluda kaheastmelist kohtumenetlust. Tal puudub täpne

ülevaade, kui palju on praegu kohtunikke, kellel on vajalik sõjaline ettevalmistus. Varasemalt

oli tema sõnul selliseid kohtunikke ligikaudu seitse kuni kaheksa, kellele lisandus kolm või

neli riigikaitsekursused läbinud ja ohvitseri auastme saanud kohtunikku. Vajaliku sõjalise

ettevalmistusega kohtunike vähesus on eelnõu üks nõrgemaid kohti. Seetõttu võimaldab

eelnõu tema sõnul Riigikaitsekohtu kohtunikuks nimetada ka sõjalise ettevalmistuseta

kohtuniku, kuigi eelistatud oleks vastava ettevalmistuse olemasolu.

Leo Kunnas täiendas, et tõenäoliselt on lisandunud kohtunikke, kes on ajateenistuse käigus

läbinud reservohvitseri kursuse ja omandanud hiljem õigushariduse ning vastavad seega

formaalselt ohvitseri auastme nõudele. Selliste kohtunike täpse arvu kohta on võimalik teavet

küsida Kaitseressursside Ametilt ja Kaitseväelt.

Ando Kiviberg küsis, kas on teada, miks Ukraina loobus varem kasutusel olnud riigikaitse-

või sõjakohtute süsteemist.

Daimar Liiv vastas, et tema teada otsustati Ukrainas sõjakohtute süsteemist loobuda Viktor

Janukovõtši ajal ning seda otsust ei ole tagantjärele peetud õnnestunuks. Sõja puhkemise järel

on Ukraina pidanud olukorraga kohanema olemasoleva kohtusüsteemi raames. Tema sõnul on

varasema sõjakohtusüsteemiga kokku puutunud inimesed leidnud, et sõjalistele küsimustele

spetsialiseerunud kohtute säilimine oleks praeguses sõjaolukorras olnud kasulik.

Leo Kunnas täiendas, et Ukrainas loobuti sõjakohtute süsteemist Viktor Janukovõtši ajal ning

seda ei ole sõja jooksul taastatud. Tema hinnangul on selle üheks põhjuseks olnud riigi

ulatuslik hõivatus sõjategevusega, mistõttu ei ole süsteemi taastamist suudetud või peetud

vajalikuks ette võtta. Ukraina varasem sõjakohtute süsteem põhines suuresti nõukogudeaegsel

sõjatribunalide korraldusel, mistõttu oli selle õiglus ja tõhusus küsitav. Samas ei tähenda tema

sõnul probleemid nõukogudeaegse süsteemiga, et sõjalistele küsimustele spetsialiseerunud

kohtusüsteemi ei oleks vaja. Ta tõi esile, et Ukrainal on olnud raskusi mitme nõukogude ajast

pärineva riigikaitselise struktuuri ajakohastamisega ja tänapäevastele nõuetele vastavaks

muutmisega.

Ants Frosch käsitles Riigikaitsekohtu loomist laiemas sõjaaja õigusemõistmise kontekstis. Ta

märkis, et Eesti on Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolliga nr 13 loobunud

surmanuhtlusest kõigil asjaoludel, sealhulgas sõjaajal. Protokoll jõustus Eesti suhtes 1. juunil

2004. Tema hinnangul tõstatavad muutunud julgeolekuolukord ja Ukraina sõja kogemus

küsimuse, kas senised õiguspoliitilised põhimõtted vajavad tulevikus uuesti arutamist. Ta

leidis, et sõjaolukorras peab riigil olema toimiv kohtusüsteem ka kõige raskemate

õigusrikkumiste lahendamiseks. Selle puudumine võib tema hinnangul suurendada omavoli

ohtu olukordades, kus otsuseid tuleb langetada vahetult sõjategevuse käigus. Seetõttu pidas ta

Riigikaitsekohtu loomist põhimõtteliselt vajalikuks. Ta tõstatas eraldi küsimuse, kas tulevikus

tuleks arutada surmanuhtluse keeldu käsitlevate rahvusvaheliste kohustuste sobivust

sõjaolukorda. Ta ei esita selles küsimuses konkreetset ettepanekut, vaid peab vajalikuks

vastava arutelu pidamist kas ühiskonnas laiemalt või ekspertide ringis.

Leo Kunnas vastas, et tõstatatud küsimus ei kuulu otseselt eelnõu reguleerimisalasse ning on

sellest märksa laiem. Ta viitas ajaloolise näitena Vabadussõjale ja Saaremaa mässule, mille

käigus rakendati Eestis surmanuhtlust. Ukraina sõjas on aga täheldatud sõjavangide tapmist

7

mõlemal poolel ning tema hinnangul jäetakse vange mõnel juhul ellu eelkõige nende hilisema

väljavahetamise eesmärgil. Ta arutles ka selle üle, kas surmanuhtluse kohaldamise võimaluse

puudumine võib mõjutada Vene poole sõjaväelaste käitumist ja sõjakuritegude

toimepanemist. Tal ei ole tõstatatud küsimusele ühest vastust, see vajab eraldi ja märksa

laiemat arutelu ning seda ei oleks mõistlik käsitleda käesoleva eelnõu raames.

Ando Kiviberg kordas, et komisjon seekord menetluslikke otsuseid ei tee ja tänas külalisi.

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Jaak Aabi, Tanel Kiige, Andre

Hanimägi ja Züleyxa Izmailova algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu

seaduse muutmise seaduse eelnõu (939 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalist. Ta märkis, et sarnase sisuga eelnõu on esitanud varem ka

Keskerakonna fraktsioon (669 SE). Samuti käsitleb sama küsimust põhiseaduskomisjoni

moodustatud pühade ja tähtpäevade töörühm. Ta andis sõna eelnõu esitajate esindajale.

Reili Rand sõnas, et eelnõuga soovitakse nimetada lastekaitsepäev ümber lastepäevaks ja

anda sellele riigipüha staatus. Eelnõu kohaselt jõustuks muudatus järgmisest aastast.

Sarnaseid ettepanekuid on Riigikogus varem menetletud ning algatust on toetanud laste

õiguste ja heaolu eest seisvad organisatsioonid. Riigipüha annaks peredele võimaluse veeta

rohkem ühist aega ning võimaldaks paremini osa võtta lastepäeval korraldatavatest

sündmustest. Tema sõnul oleks see oluline ka väiksemate võimalustega peredele, kellel ei ole

võimalik võtta täiendavaid puhkepäevi või korraldada tasulisi ühistegevusi. Samuti annaks

riigipüha ühiskonnale sõnumi laste ja perede väärtustamisest. Ta käsitles ka valitsuse

seisukohta, mille kohaselt kaasneks täiendava riigipühaga majanduslik ja töökorralduslik

mõju. Ta viitas OECD uuringutele, mille kohaselt ei ole töötundide vähenemise mõju

tootlikkusele lineaarne ning lühem tööaeg võib teatud tingimustel toetada tunni tootlikkust ja

töötajate heaolu. Seetõttu ei tähenda täiendav puhkepäev automaatselt ühe tööpäeva

majandustoodangu kaotust. Ta leidis, et Eesti peredele tuleks anda üks täiendav päev ühiseks

ajaveetmiseks

Ando Kiviberg andis sõna Signe Teivile Vabariigi Valitsuse seisukohtade tutvustamiseks.

Signe Teiv lausus, et Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 25. juuni istungil ja otsustas seda mitte

toetada. Valitsuse hinnangul olid eelnõus käsitletud üksnes täiendava riigipüha positiivseid

mõjusid ning hinnata tuleks kõiki täiendava vaba päeva mõjusid. Ta tõi välja, et täiendav

riigipüha mõjutaks töökorraldust ja pikendaks õppeaastat ajal, mil õppeaasta on lõppemas.

Vabariigi Valitsuse seisukoht kujundati eelnõus esitatud teabe põhjal ning see ei hõlma

algataja esindaja arutelu käigus esitatud täiendavaid selgitusi.

Jaak Valge märkis, et toetab eelnõu ja selle väärtussõnumit. Ta küsis, kas

sotsiaaldemokraadid võiksid lisaks eelnõule astuda praktilisi samme lapstööjõudu kasutavate

ettevõtete ja kaubamärkide toodete boikoteerimiseks.

Ando Kiviberg palus J. Valgel püsida küsimusega eelnõu raames.

Reili Rand märkis, et ei pea vajalikuks laiendada arutelu sotsiaaldemokraatide tegevusele.

Sotsiaaldemokraadid ei toeta laste heaolu kahjustavat lapstööjõu kasutamist. Eelnõu

8

lapstööjõu kasutamise küsimust ei käsitle.

Pipi-Liis Siemann palus talle edastada R. Ranna nimetatud viited OECD uuringutele, mis

käsitlevad tööaja, tootlikkuse ja töötajate heaolu seoseid.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22.10.2026 (konsensus: Ando Kiviberg,

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis

Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo

Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge (konsensus:

Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand, Helir-Valdor

Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme

tööpäeva.

3. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija