Seaduseelnõu algatamine

Dokumendiregister	Riigikantselei
Viit	26-02106-1
Registreeritud	22.10.2026
Sünkroonitud	23.10.2026
Liik
Funktsioon
Sari	02 Vabariigi Valitsuse istungite ja nõupidamiste ettevalmistamine ja korraldamine/2-6 Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud seaduste ja otsuste eelnõud ning nendega seotud kirjavahetus
Toimik
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat	Riigikogu juhatus
Saabumis/saatmisviis	Riigikogu juhatus
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas
	Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist

Failid

26-02106-1.pdf

Eelnõu.docx

Eelnõu.pdf

SK Lisa 1.docx

SK Lisa 1.pdf

SK Lisa 2.docx

SK Lisa 2.pdf

Seletuskiri.docx

Seletuskiri.pdf

26-02106-1.pdf

Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus Meie: 22.10.2026 nr 2-6/26-02106-1

Seaduseelnõu algatamine

Vabariigi Valitsus algatab karistusseadustiku ja teiste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis oli arutusel Vabariigi Valitsuse 22. oktoobri 2026. a istungil. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik Lisad: 1. Seaduseelnõu neljal lehel (PDF- ja DOCX-failid) 2. Seletuskiri 39 lehel (PDF- ja DOCX-failid) 3. Lisa 1 seletuskirja juurde kolmel lehel (PDF- ja DOCX-failid) 4. Lisa 2 seletuskirja juurde 31 lehel (PDF- ja DOCX-failid) Heili Tõnisson [email protected]

Eelnõu.docx

EELNÕU

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 81 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „kuriteo korral“ tekstiosaga „, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul“;
2) paragrahvi 81 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „kuriteo korral“ tekstiosaga „, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul“;
3) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesolevas seadustikus sätestatud kuriteod, mis on seotud noorema kui kaheksateistaastase isiku seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega, aeguvad järgmiselt:
1) käesoleva seadustiku § 133 lõike 2 punktis 2, § 1331 lõike 2 punktis 2, § 141 lõike 2 punktis 1, § 1411 lõike 2 punktis 1, §-s 144, 145, 1451 ja 175 sätestatud kuritegu aegub kolmkümmend kaks aastat pärast selle lõpuleviimist;
2) käesoleva seadustiku §-s 1751, 178 ja 179 sätestatud kuritegu aegub kakskümmend aastat pärast selle lõpuleviimist.“;

4) paragrahvi 81 lõike 7 punkti 3 täiendatakse pärast sõnu „vastase kuriteo“ tekstiosaga „, samuti käesoleva seadustiku §-s 133, 1331, 175, 1751, 178 või 179 sätestatud kuriteo“;

5) paragrahvi 1751 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 1751. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutavale materjalile juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine

(1) Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutavale materjalile teadvalt juurdepääsu taotlemise eest või noorema kui kaheksateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise etteaste teadliku jälgimise või noorema kui neljateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise või erootilise etteaste teadliku jälgimise eest, välja arvatud juhul, kui see toimub eelnimetatud materjalis kujutatud või pornograafilises või erootilises etteastes osaleva noorema kui kaheksateistaastase isiku ja teo toimepanija vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes vabatahtlikult, selle eest ei anta rahalist tasu või mis tahes muud hüve ning nende omavaheline suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu ei ole kuriteona karistatav,
– karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.“;

6) paragrahvi 178 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 178. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistamine ja selle võimaldamine“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku § 4896 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõna „lapsporno“ sõnadega „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.
§ 3. Ohvriabi seaduse muutmine

Ohvriabi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse sõnad „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ sõnadega „psühholoogiline abi“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui tegemist on käesoleva seaduse § 4 lõigetes 3–6 nimetatud ohvriga või kui kriminaalmenetluses on kannatanul tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadus, edastab menetleja temaga seotud andmed ohvriabi saamiseks Sotsiaalkindlustusametile esimesel võimalusel.“;

3) paragrahvi 8 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 8. Ohvri abivajaduse hindamine, tema abistamine ja juhtumiga seotud andmete töötlemine“;

4) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Sotsiaalkindlustusametil on ohvri nõusolekul tema abistamiseks, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hinnangu andmiseks ja lõikes 4 nimetatud andmete saamiseks ja töötlemiseks, õigus kaasata järgmisi asutusi ja spetsialiste:
1) Politsei- ja Piirivalveamet;
2) prokuratuur;
3) asjaomane kohaliku omavalitsuse üksus;
4) asjaomane lepingu alusel ohvriabi osutav asutus või isik;
5) asjaomane tervishoiuteenuse osutaja;
6) ohvrit ohustava isiku kriminaalhooldaja, kui isik on kriminaalhoolduse all;
7) põhjendatud juhul muu asutus või spetsialist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud eesmärgil on Sotsiaalkindlustusametil õigus töödelda käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10 sätestatud isikuandmeid. Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud eesmärkide täitmiseks on õigus andmeid töödelda ka menetlusse kaasatud osapoolte vahel.“;

5) paragrahvi 10 lõike 6 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) asjaomane lepingu alusel ohvriabi osutav asutus või isik;“;

6) paragrahvi 10 lõiget 6 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:

„51) asjaomane tervishoiuteenuse osutaja;“;

7) paragrahvis 11 asendatakse tekstiosa „§ 10“ tekstiosaga „§-de 8 ja 10“;

8) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses:

„(32) Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja
toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanismi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;

9) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Sotsiaalkindlustusametil on õigus ohvriabiteenuste paremaks korraldamiseks kasutada ohvriabiteenuseid saanud isiku kontaktandmeid, et pärida ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta.“;

10) seaduse 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

„§ 141. Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine ning salvestiste säilitamine ja väljastamine

(1) Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõned salvestatakse ohvri abivajaduse väljaselgitamiseks, abi paremaks osutamiseks ja nõustamise kvaliteedi tagamiseks ning salvestise kasutamiseks tõendina süüteomenetluses.

(2) Sotsiaalkindlustusamet väljastab kõnesalvestise Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule tema nõudmise korral süüteomenetluses tõendina kasutamiseks.

(3) Kõnesalvestist säilitatakse digitaalsel andmekandjal kuus kuud salvestamise kuupäevast arvates. Nimetatud tähtaja möödumisel salvestis kustutatakse.“;

11) paragrahvi 15 lõike 2 punktis 7, seaduse 3. peatüki 9. jao pealkirjas ja § 28 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „toetamine“ sõnadega „toetamise teenus“;

12) seaduse 3. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses:

„§ 161. Ohvriabiteenuse osutamisega seotud andmete säilitamine

Ohvriabiteenuse osutajad, kellega Sotsiaalkindlustusamet on sõlminud teenuse osutamiseks või tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks lepingu, säilitavad teenuse osutamisega seotud isikuandmeid kuni viis aastat teenuse osutamise lõppemisest arvates.“;

13) paragrahvi 26 lõikes 1 asendatakse sõna „hüvitada“ sõnaga „heastada“;

14) paragrahvi 28 pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „toetamise“ sõnaga „teenuse“;

15) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57–74);

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024)“.

§ 4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine

Tsiviilseadustiku üldosa seadust täiendatakse §-ga 1531 järgmises sõnastuses:

„§ 153¹. Alaealise suhtes toime pandud seksuaalse iseloomuga kuriteost tuleneva nõude aegumine

(1) Kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb alaealise suhtes toime pandud seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega seotud kuriteost, aegub kolme aasta jooksul ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõue ei aegu enne kahjunõude aluseks oleva kuriteo aegumist. Kui käesolevas lõikes nimetatud kuritegu aegub enne käesoleva seaduse § 153 lõikes 2 sätestatud tähtaja saabumist, kohaldatakse § 153 lõikes 2 sätestatud aegumistähtaega.“.
§ 5. Seaduse jõustumine
Käesoleva seaduse § 3 punkt 8 jõustub 2027. aasta 1. juunil.

Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus 26. oktoobril 2026. a nr 2-6/26-02106

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Eelnõu.pdf

EELNÕU

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 81 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „kuriteo korral“ tekstiosaga „, välja

arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul“;

2) paragrahvi 81 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „kuriteo korral“ tekstiosaga „, välja

arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul“;

3) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesolevas seadustikus sätestatud kuriteod, mis on seotud noorema kui kaheksateistaastase

isiku seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega, aeguvad järgmiselt:

1) käesoleva seadustiku § 133 lõike 2 punktis 2, § 1331 lõike 2 punktis 2, § 141 lõike 2 punktis 1,

§ 1411 lõike 2 punktis 1, §-s 144, 145, 1451 ja 175 sätestatud kuritegu aegub kolmkümmend kaks

aastat pärast selle lõpuleviimist;

2) käesoleva seadustiku §-s 1751, 178 ja 179 sätestatud kuritegu aegub kakskümmend aastat pärast

selle lõpuleviimist.“;

4) paragrahvi 81 lõike 7 punkti 3 täiendatakse pärast sõnu „vastase kuriteo“ tekstiosaga „, samuti

käesoleva seadustiku §-s 133, 1331, 175, 1751, 178 või 179 sätestatud kuriteo“;

5) paragrahvi 1751 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 1751. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutavale materjalile juurdepääsu taotlemine ja

selle jälgimine

(1) Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutavale materjalile teadvalt juurdepääsu taotlemise eest

või noorema kui kaheksateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise etteaste teadliku

jälgimise või noorema kui neljateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise või erootilise

etteaste teadliku jälgimise eest, välja arvatud juhul, kui see toimub eelnimetatud materjalis

kujutatud või pornograafilises või erootilises etteastes osaleva noorema kui kaheksateistaastase

isiku ja teo toimepanija vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes vabatahtlikult, selle eest ei anta

rahalist tasu või mis tahes muud hüve ning nende omavaheline suguühe või muu sugulise

iseloomuga tegu ei ole kuriteona karistatav,

– karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.“;

6) paragrahvi 178 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 178. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistamine ja selle

võimaldamine“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku § 4896 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõna „lapsporno“ sõnadega

„lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

§ 3. Ohvriabi seaduse muutmine

Ohvriabi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse sõnad „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ sõnadega

„psühholoogiline abi“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui tegemist on käesoleva seaduse § 4 lõigetes 3–6 nimetatud ohvriga või kui

kriminaalmenetluses on kannatanul tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadus, edastab menetleja

temaga seotud andmed ohvriabi saamiseks Sotsiaalkindlustusametile esimesel võimalusel.“;

3) paragrahvi 8 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 8. Ohvri abivajaduse hindamine, tema abistamine ja juhtumiga seotud andmete

töötlemine“;

4) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Sotsiaalkindlustusametil on ohvri nõusolekul tema abistamiseks, sealhulgas käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud hinnangu andmiseks ja lõikes 4 nimetatud andmete saamiseks ja

töötlemiseks, õigus kaasata järgmisi asutusi ja spetsialiste:

1) Politsei- ja Piirivalveamet;

2) prokuratuur;

3) asjaomane kohaliku omavalitsuse üksus;

4) asjaomane lepingu alusel ohvriabi osutav asutus või isik;

5) asjaomane tervishoiuteenuse osutaja;

6) ohvrit ohustava isiku kriminaalhooldaja, kui isik on kriminaalhoolduse all;

7) põhjendatud juhul muu asutus või spetsialist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud eesmärgil on Sotsiaalkindlustusametil õigus töödelda

käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10 sätestatud isikuandmeid. Käesoleva paragrahvi

lõikes 3 nimetatud eesmärkide täitmiseks on õigus andmeid töödelda ka menetlusse kaasatud

osapoolte vahel.“;

5) paragrahvi 10 lõike 6 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) asjaomane lepingu alusel ohvriabi osutav asutus või isik;“;

6) paragrahvi 10 lõiget 6 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:

„51) asjaomane tervishoiuteenuse osutaja;“;

7) paragrahvis 11 asendatakse tekstiosa „§ 10“ tekstiosaga „§-de 8 ja 10“;

8) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses:

„(32) Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja

toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanismi kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega.“;

9) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Sotsiaalkindlustusametil on õigus ohvriabiteenuste paremaks korraldamiseks kasutada

ohvriabiteenuseid saanud isiku kontaktandmeid, et pärida ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet

temale osutatud teenusega rahulolu kohta.“;

10) seaduse 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

„§ 141. Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine ning salvestiste säilitamine ja

väljastamine

(1) Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõned salvestatakse ohvri abivajaduse väljaselgitamiseks, abi

paremaks osutamiseks ja nõustamise kvaliteedi tagamiseks ning salvestise kasutamiseks tõendina

süüteomenetluses.

(2) Sotsiaalkindlustusamet väljastab kõnesalvestise Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile

või kohtule tema nõudmise korral süüteomenetluses tõendina kasutamiseks.

(3) Kõnesalvestist säilitatakse digitaalsel andmekandjal kuus kuud salvestamise kuupäevast

arvates. Nimetatud tähtaja möödumisel salvestis kustutatakse.“;

11) paragrahvi 15 lõike 2 punktis 7, seaduse 3. peatüki 9. jao pealkirjas ja § 28 lõike 2

sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „toetamine“ sõnadega „toetamise teenus“;

12) seaduse 3. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses:

„§ 161. Ohvriabiteenuse osutamisega seotud andmete säilitamine

Ohvriabiteenuse osutajad, kellega Sotsiaalkindlustusamet on sõlminud teenuse osutamiseks või

tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks lepingu, säilitavad teenuse osutamisega seotud

isikuandmeid kuni viis aastat teenuse osutamise lõppemisest arvates.“;

13) paragrahvi 26 lõikes 1 asendatakse sõna „hüvitada“ sõnaga „heastada“;

14) paragrahvi 28 pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „toetamise“ sõnaga „teenuse“;

15) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite

õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus

2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57–74);

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024)“.

§ 4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine

Tsiviilseadustiku üldosa seadust täiendatakse §-ga 1531 järgmises sõnastuses:

„§ 153¹. Alaealise suhtes toime pandud seksuaalse iseloomuga kuriteost tuleneva nõude

aegumine

(1) Kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb alaealise suhtes toime pandud seksuaalse väärkohtlemise

või kuritarvitamisega seotud kuriteost, aegub kolme aasta jooksul ajast, mil õigustatud isik kahjust

ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõue ei aegu enne kahjunõude aluseks oleva kuriteo

aegumist. Kui käesolevas lõikes nimetatud kuritegu aegub enne käesoleva seaduse § 153 lõikes 2

sätestatud tähtaja saabumist, kohaldatakse § 153 lõikes 2 sätestatud aegumistähtaega.“.

§ 5. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 3 punkt 8 jõustub 2027. aasta 1. juunil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 26. oktoobril 2026. a nr 2-6/26-02106

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

SK Lisa 1.docx

Karistusseadustiku ja teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 1
MÄÄRUSTE KAVANDID

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja
toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanism

Määrus kehtestatakse ohvriabiseaduse § 14 lõike 32 alusel.

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse:
1) naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite kaitse ja toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanism (koostöömehhanism);
2) naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi koordineerivad asutused ja nende ülesanded;
3) ennetuse ja koolituse põhimõtted.

2. peatükk
Koostöömehhanism

§ 2. Koostöömehhanismi mõiste ja eesmärk
(1) Koostöömehhanism on raamistik, mille kaudu riik täidab oma kohustust kaitsta ja edendada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite inimõigusi.
(2) Koostöömehhanismi tegevuse eesmärk on märgata naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid, neid abistada, neile tõhusat tuge pakkuda ning neid suunata vajalike teenusteni.

§ 3. Koostöömehhanismi sisu
Koostöömehhanism sisaldab põhimõtteid, mille kaudu toimub naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite märkamine ja neile abi pakkumine riigiasutustes, kohaliku omavalitsuse asutustes, eraettevõtetes ja mittetulundusühingutes, kes oma tegevuse raames puutuvad kokku naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite või toimepanijatega või kes tegelevad selle valdkonna ennetuse või koolitusega.

§ 4. Koostöömehhanismi raamistik ja nõuded ohvrite kaitsmisele
(1) Koostöömehhanismi abil korraldatakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite märkamise ja abistamise teekond. Ohvrite kaitsmisega puutuvad kõige enam kokku Politsei- ja Piirivalveamet, Sotsiaalkindlustusamet, prokuratuur, kohaliku omavalitsuse asutused, ja kodanikuühiskonna esindajad.
(2) Koostöömehhanism sätestab suunised ohvrite märkamiseks ja ohvrite abistamise miinimumstandardi, et tagada ohvrite õigeaegne ja vajaduspõhine kaitse.
(3) Koostöömehhanism määrab asutuste vahelise koostöö tegemise reeglistiku ohvrite abistamisel.
(4) Koostöömehhanism seab ohvritega tegelemisele ajalise raami ning määrab ohvrite märkamise ja abistamisega tegelevatele ametkondadele selge rolli ja vastutuse, koostöötoimingute järjestuse ja suhtluse korra.
(5) Täpsed nõuded Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, ja prokuratuurile ohvrite märkamiseks ja nendega töötamiseks, nende suunamiseks vajalike teenusteni ja neile toe ning abi pakkumiseks tulenevad seadustest, valdkonna eest vastutavate ministrite määrustest või asjaomaste asutuste juhtide käskkirjadest.

3. peatükk
Koordineerivad asutused

§ 5. Koordineerivad asutused ja nende ülesanded
Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi oma pädevuse piires koordineerivad asutused ja nende vastutusvaldkonnad on:
1) Justiits- ja Digiministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, õigusloome;
2) Sotsiaalministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, ohvriabi-, tervishoiu- ja lastekaitse valdkonna koordineerimine;
3) Siseministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, korrakaitseasutuste töö koordineerimine;
4) Haridus- ja Teadusministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine ja haridusvaldkonna koordineerimine;
5) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine ja võrdõiguslikkuse valdkonna koordineerimine.

§ 6. Koordineerivate asutuste koostöö
(1) Koordineerivad asutused teevad omavahel koostööd ja võivad selleks luua ajutisi või püsivaid koostöövõrgustikke.
(2) Koordineerivad asutused kaasavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamisse, ennetamise ja koolituste läbiviimisesse oma valitsemisala asutusi, teisi riigiasutusi, kohaliku omavalitsuse asutusi ja kodanikuühiskonna esindajaid.
(3) Koordineerivad asutused töötavad välja ise või koostöövõrgustikes tegevuskava naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamiseks ning teisi poliitikakujundamise soovitusi ja rakendavad neid oma pädevuse piires.

4. peatükk
Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetus ja koolitus

§ 7. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetus ja koolitus
(1) Käesoleva määruse §-s 5 nimetatud asutused tagavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetuse oma valdkonna piires teadlikkuse ja pädevuse tõstmise ja hoiakute kujundamise kaudu, arvestades naistevastase vägivalla erinevaid vorme ja perevägivalla eripära. Ennetuses pööratakse eraldi tähelepanu laste kaitsmisele ja lapse õiguste tagamisele.
(2) Käesoleva määruse §-s § 5 nimetatud asutused tagavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla valdkonna koolitused, mille eesmärk on tõsta ohvritega kokkupuutuvate asutuste ja organisatsioonide töötajate pädevust, et ennetada naistevastast ja perevägivalda, hoida ära ohvriks langemist, samuti ohvreid märgata, abistada, toetada ja kaitsta. Koolitusprogrammide koostamisel pööratakse erilist tähelepanu lapse õiguste tagamisele.
(3) Naistevastase vägivalla ja perevägivalla teemalisi koolitusi korraldatakse ohvritega kokkupuutuvate asutuste töötajatele, sealhulgas menetlejatele ja teistele õiguskaitseasutuste töötajatele, abi- ja tugiteenuste osutajatele, ohvriabitöötajatele, haridustöötajatele, sotsiaalteenuste osutajatele, tervishoiutöötajatele ja teistele valdkonnas tegutsevatele organisatsioonidele ja kodanikuühendustele.

Sotsiaalkaitseministri määruste muutmine

Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 32 lõike 3 ning sotsiaalhoolekande seaduse § 141 lõike 2 alusel.

§ 1. Sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määruse nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid“ muutmine

Sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määruses nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkirjas ja §-s 1 asendatakse sõnad „traumast taastumist toetava vaimse tervise abi“ sõnadega „psühholoogilise abi“;

2) paragrahvi 3 punktis 3 asendatakse sõnad „traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi“ sõnadega „psühholoogilist abi.

§ 2. Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ muutmine

Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ § 17 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) ohvriabi seaduse § 14 lõikes 5 nimetatud ülesande täitmiseks.“.

§ 3. Määruse jõustumine

Määrus jõustub….

SK Lisa 1.pdf

Karistusseadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduseeelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1 MÄÄRUSTE KAVANDID

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanism Määrus kehtestatakse ohvriabiseaduse § 14 lõike 32 alusel.

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse: 1) naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite kaitse ja toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanism (koostöömehhanism); 2) naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi koordineerivad asutused ja nende ülesanded; 3) ennetuse ja koolituse põhimõtted.

2. peatükk Koostöömehhanism

§ 2. Koostöömehhanismi mõiste ja eesmärk (1) Koostöömehhanism on raamistik, mille kaudu riik täidab oma kohustust kaitsta ja edendada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite inimõigusi. (2) Koostöömehhanismi tegevuse eesmärk on märgata naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid, neid abistada, neile tõhusat tuge pakkuda ning neid suunata vajalike teenusteni. § 3. Koostöömehhanismi sisu Koostöömehhanism sisaldab põhimõtteid, mille kaudu toimub naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite märkamine ja neile abi pakkumine riigiasutustes, kohaliku omavalitsuse asutustes, eraettevõtetes ja mittetulundusühingutes, kes oma tegevuse raames puutuvad kokku naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite või toimepanijatega või kes tegelevad selle valdkonna ennetuse või koolitusega. § 4. Koostöömehhanismi raamistik ja nõuded ohvrite kaitsmisele (1) Koostöömehhanismi abil korraldatakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite märkamise

ja abistamise teekond. Ohvrite kaitsmisega puutuvad kõige enam kokku Politsei- ja Piirivalveamet,

Sotsiaalkindlustusamet, prokuratuur, kohaliku omavalitsuse asutused, ja kodanikuühiskonna

esindajad.

(2) Koostöömehhanism sätestab suunised ohvrite märkamiseks ja ohvrite abistamise

miinimumstandardi, et tagada ohvrite õigeaegne ja vajaduspõhine kaitse.

(3) Koostöömehhanism määrab asutuste vahelise koostöö tegemise reeglistiku ohvrite abistamisel. (4) Koostöömehhanism seab ohvritega tegelemisele ajalise raami ning määrab ohvrite märkamise ja

abistamisega tegelevatele ametkondadele selge rolli ja vastutuse, koostöötoimingute järjestuse ja

suhtluse korra.

(5) Täpsed nõuded Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, ja prokuratuurile ohvrite märkamiseks ja nendega töötamiseks, nende suunamiseks vajalike teenusteni ja neile toe ning abi pakkumiseks tulenevad seadustest, valdkonna eest vastutavate ministrite määrustest või asjaomaste asutuste juhtide käskkirjadest.

3. peatükk

Koordineerivad asutused

§ 5. Koordineerivad asutused ja nende ülesanded Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi oma pädevuse piires koordineerivad asutused ja nende vastutusvaldkonnad on: 1) Justiits- ja Digiministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, õigusloome; 2) Sotsiaalministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, ohvriabi-, tervishoiu- ja lastekaitse valdkonna koordineerimine; 3) Siseministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, korrakaitseasutuste töö koordineerimine; 4) Haridus- ja Teadusministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine ja haridusvaldkonna koordineerimine; 5) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine ja võrdõiguslikkuse valdkonna koordineerimine. § 6. Koordineerivate asutuste koostöö (1) Koordineerivad asutused teevad omavahel koostööd ja võivad selleks luua ajutisi või püsivaid koostöövõrgustikke. (2) Koordineerivad asutused kaasavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamisse, ennetamise ja koolituste läbiviimisesse oma valitsemisala asutusi, teisi riigiasutusi, kohaliku omavalitsuse asutusi ja kodanikuühiskonna esindajaid. (3) Koordineerivad asutused töötavad välja ise või koostöövõrgustikes tegevuskava naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamiseks ning teisi poliitikakujundamise soovitusi ja rakendavad neid oma pädevuse piires.

4. peatükk Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetus ja koolitus

§ 7. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetus ja koolitus (1) Käesoleva määruse §-s 5 nimetatud asutused tagavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetuse oma valdkonna piires teadlikkuse ja pädevuse tõstmise ja hoiakute kujundamise kaudu, arvestades naistevastase vägivalla erinevaid vorme ja perevägivalla eripära. Ennetuses pööratakse eraldi tähelepanu laste kaitsmisele ja lapse õiguste tagamisele. (2) Käesoleva määruse §-s § 5 nimetatud asutused tagavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla valdkonna koolitused, mille eesmärk on tõsta ohvritega kokkupuutuvate asutuste ja organisatsioonide töötajate pädevust, et ennetada naistevastast ja perevägivalda, hoida ära ohvriks langemist, samuti ohvreid märgata, abistada, toetada ja kaitsta. Koolitusprogrammide koostamisel pööratakse erilist tähelepanu lapse õiguste tagamisele. (3) Naistevastase vägivalla ja perevägivalla teemalisi koolitusi korraldatakse ohvritega kokkupuutuvate asutuste töötajatele, sealhulgas menetlejatele ja teistele õiguskaitseasutuste töötajatele, abi- ja tugiteenuste osutajatele, ohvriabitöötajatele, haridustöötajatele, sotsiaalteenuste osutajatele, tervishoiutöötajatele ja teistele valdkonnas tegutsevatele organisatsioonidele ja kodanikuühendustele.

Sotsiaalkaitseministri määruste muutmine Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 32 lõike 3 ning sotsiaalhoolekande seaduse § 141 lõike 2 alusel. § 1. Sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määruse nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid“ muutmine Sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määruses nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid“ tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkirjas ja §-s 1 asendatakse sõnad „traumast taastumist toetava vaimse tervise abi“ sõnadega „psühholoogilise abi“; 2) paragrahvi 3 punktis 3 asendatakse sõnad „traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi“ sõnadega „psühholoogilist abi. § 2. Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ muutmine Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ § 17 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) ohvriabi seaduse § 14 lõikes 5 nimetatud ülesande täitmiseks.“. § 3. Määruse jõustumine Määrus jõustub….

SK Lisa 2.docx

Karistusseadustiku ja teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 2

Kooskõlastustabel

Arvamuse/ettepaneku sisu
Eelnõu autorite vastus
Riigikohus
Siiski peab Riigikohus vajalikuks märkida, et põhjendatud ei pruugi olla tsiviilõigusliku nõude aegumise sidumine riigi karistusõigusliku reaktsiooniga mingile teole. On küsitav, kas nõude aegumine peaks sõltuma sellest, millise ajani on riigil võimalik isiku teole karistusega reageerida ehk kuriteo aegumisega.

Riigikohus mõistab ohtu, et eelkõige alaealise vastu perekonnaliikme poolt toime pandud seksuaalkuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue võib aeguda ajal, kui kannatanu elab veel süüteo toime pannud perekonnaliikmega koos või on muul viisil (nt majanduslikult) tema mõju all. Sellel ajal võib tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude esitamist heidutada kannatanu sõltuvus teda kahjustanud inimesest.

Riigikohtu hinnangul võib kannatanute kõrgema tasemega kaitset tagada ka aegumise peatumise eriregulatsioon, mis sätestaks näiteks: „Alaealise suhtes toime pandud seksuaalse enesemääramise õiguse rikkumisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg peatub, kuni kannatanu 21-aastaseks saamiseni. Kui kannatanu elab aegumistähtaja kulgema hakkamise ajal koos kohustatud isikuga ühises majapidamises, või on muul viisil kohustatud isikust sõltuv, peatub aegumistähtaeg kuni ühise majapidamise või sõltuvuse lõppemiseni." Pole välistatud selle täpsustamine, milles võib mainitud sõltuvus või mõju seisneda.

Kirjeldatud aegumise peatumise regulatsioon võimaldaks nõude aegumistähtaja siduda lahti kuriteo aegumisest, mis ei ole omavahel seotud ka muude süütegude puhul.
Selgitame. Antud eelnõus on tsiviilõigusliku nõude aegumise sidumine kuriteo aegumisega (TsÜS § 153¹ lg 2) kantud eesmärgist vältida menetlusliku lünga tekkimist olukorras, kus alaealise vastu suunatud seksuaalkuriteo pikendatud aegumistähtaeg pole möödunud, kuid kannatanu võib sõltuvalt konkreetsest kuriteokoosseisust ja kehtivast õigusest (eelkõige TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud maksimaalsest aegumistähtajast) olla kaotanud võimaluse kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi esitada.

Tervitame Riigikohtu ettepanekut ja mõistame seda nii, et 30-aastane tsiviilõigusliku nõude aegumise maksimaalne tähtaeg (vastavalt kehtiva TsÜS § 153 lg-le 2) oleks alaealise seksuaalkuriteo ohvri puhul peatunud kuni tema 21-aastaseks saamiseni. Seega võiks tsiviilõiguslik nõue aeguda hiljemalt kannatanu 51-aastaseks saamiseni.

Samas on nii kehtiva karistusseadustiku kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel õiguspraktikas eeldatud, et 18-aastaselt on isik võimeline tegema iseseisvalt õiguslikult siduvaid tehinguid ja toiminguid, sealhulgas esitama ka kuriteokaebuse KarS § 81 lg 7 p 3 mõttes.

Kui seksuaalkuriteost tõusetuva tsiviilõigusliku nõude aegumise peatumise lõppemine siduda Riigikohtu ettepaneku eeskujul (ja kooskõlaliselt kehtiva õigusega) 18-aastase vanusepiiri saabumisega, pole aga võimalik ülalviidatud menetluslikku lünka täielikult likvideerida (nt kontaktne kuritegu aeguks hiljemalt kannatanu 50. eluaastal, kuid selle kuriteoga seonduv tsiviilõiguslik nõue 48. eluaastal).

Seega, et kannatanu huvid taolise kuriteo kriminaalmenetluses oleksid tagatud, peaks tsiviilõigusliku nõude aegumise vanusepiir olema vähemalt 20 eluaastat, mis aga erineks kehtivas õiguses juurdunud 18-aastasest vanusepiirist. Arvestades eelnõu praegust menetlusstaadiumit pole võimalik täiendavalt analüüsida, millise vanusepiiri seadmine tsiviilõigusliku nõude aegumise peatumise lõpp-punktiks võiks olla kõige põhjendatum, arvestades muu hulgas ka uuringutega isiku organismi ja aju arenemisest.

Nõude aegumise peatumise lõppemise sidumine ühise majapidamise või sõltuvussuhte lõppemisega võib kaitseta jätta need ohvrid, kelle suhtes ei olnud seksuaalkuritegu toime pandud lähikondse või tuttava isiku poolt, sh ühist majapidamist või sõltuvussuhet ära kasutades.
MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus
1. KarS § 175¹ sõnastuse muutmine Eelnõuga soovitakse vahetada KarS-is kasutatud mõiste "lapsporno" mõiste "lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal" vastu. Need ei ole aga keeleliselt ega juriidiliselt kattuvad mõisted.

Pornograafia on defineeritud pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduses, mille § 1 lg 2 p-i 3 järgi on pornograafia selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob. Sellele sättele viitab ka KarS-i kommenteeritud väljaanne (Karistusseadustik kommenteeritud väljaanne. J. Sootak, P. Pikamäe. 2021), mis täpsustab, et "Lapspornograafia on seksuaalakti kujutamine lapseealisena näiva isikuga“ (§ 178 kommentaar p 3.2.2).

Seega on mõiste „lapsporno“ sisuliselt määratletud õigustermin, millel on konkreetne tähendus. Mõiste muutmist ning kõnealuste mõistete erinevat juriidilist ja keelelist sisu võiks seletuskirjas täpsemalt lahti kirjutada.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

2. Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestised võiksid tõendada ka ohvrite tsiviilõiguslikke nõudeid Eelnõu §-ga 3 loodav OAS § 14¹ lg 1 näeks ette, et kõned salvestataks abivajaduse väljaselgitamiseks, abi paremaks osutamiseks, aga ka salvestiste kasutamiseks tõendina süüteomenetluses. Andmete säilitamise eesmärgina ei ole mainitud ohvrite tsiviilõiguslike nõuete tõendamist.

Kõnede salvestisi võiks saada kasutada tõendina ka tsiviilõiguslike nõuete tõendamisel ja võimalikes hagita asjades (nt laste suhtluskorda puudutavad vaidlused).

Üks võimalus on sõnastada OAS § 14¹ lg 1 järgnevalt: "Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõned salvestatakse ohvri abivajaduse väljaselgitamiseks ja abi paremaks osutamiseks, nõustamise kvaliteedi tagamiseks ja salvestise kasutamiseks tõendina süüteomenetluses ja kohtumenetlustes."
Mittearvestatud. Ohvriabi kriisitelefoni kõnede salvestamise esmane eesmärk on ohvri abivajaduse väljaselgitamine, abi parem osutamine ja nõustamise kvaliteedi tagamine. Salvestise kasutamine süüteomenetluses on eelnõus eraldi nimetatud, kuna kriisitelefonile tehtud kõne võib sisaldada süüteo menetlemiseks vajalikku teavet ning lõikes 2 sätestatakse ammendavalt salvestise väljastamine pädevatele menetlusasutustele.
Kõigi võimalike haldus- ja kohtumenetluste nimetamine salvestamise eesmärgina laiendaks isikuandmete töötlemise eesmärgi ebamääraseks ning muudaks kriisitelefoni salvestised sisuliselt üldotstarbeliseks tõendikoguks.
Eelnõu regulatsioon on kujundatud LasteKS § 34⁵ eeskujul, mis näeb lasteabitelefonile tehtud kõnede puhul ette samad salvestamise eesmärgid, väljastamise alused ja säilitustähtaja. See ei välista, et andmesubjekt võib talle kohaldatavate andmekaitsenormide alusel õiguspäraselt kättesaadavaks tehtud salvestist kasutada oma õiguste kaitseks, arvestades seejuures teiste isikute õiguste ja andmete kaitsega (IKÜM art 15). Ehk ohver võib nõuda enda isikuandmeid sisaldava kõnesalvestisega tutvumist ja enda isikuandmete koopia saamist IKÜM artikli 15 alusel. See õigus ei sõltu sellest, kas salvestise võimalikku kasutamist tsiviil-, haldus- või muus kohtumenetluses on OAS-is nimetatud salvestamise eesmärgina. Salvestise väljastamisel peab SKA siiski arvestama teiste isikute õiguste ja vabadustega IKÜM artikli 15 lõike 4 kohaselt ning võib seetõttu teiste isikute andmeid varjata või muul viisil kaitsta.
Eesti Naistearstide Selts

Vastuseks Eesti Naistearstide Seltsile (ENS) kooskõlastamiseks saadetud Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu (lastevastased seksuaalkuriteod ja naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi osaline ülevõtmine) dokumendile kinnitab ENS oma eelnevat seisukohta, millel kohaselt lastevastased seksuaalkuriteod on aegumatud. Praeguse eelnõu kohaselt on kõige raskemate ja kontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav aegumistähtaeg 32 aastat. Mittekontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav aegumistähtaeg 20 aastat. Leiame, et alaealiste suhtes toime pandud seksuaalkuritegude (sh mittekontaksete) korral on see aegumistähtaeg lubamatult lühike, sest näiteks ohver, kes on teo toimumise ajal 10 - või 12 - aastane, ei pruugi kuriteo aegumistähtaja jooksul veel olla võimeline selle kohta ütlusi andma ning karistamatus toob kaasa negatiivsed tagajärjed nii ohvrile kui ühiskonnale.

Selgitame. Lastevastaste seksuaalkuritegude aegumatuse kehtestamise võimalikkust arvestati nii väljatöötamiskavatsuses kui seaduseelnõus. Karistusõiguse aluspõhimõtete ja õigusselguse huvides on kohasem kehtestada diferentseeritud, kuid oluliselt pikendatud aegumistähtajad (32 ja 20 aastat). Koos KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud aegumise peatumisega kuni ohvri täisealiseks saamiseni tähendab see, et kontaktse kuriteo puhul säilib menetlemise võimalus kuni ohvri 50-aastaseks saamiseni. Arvestades kehtivat kuritegude aegumisregulatsiooni, on tegemist märkimisväärse muudatusega, mis võimaldab lapseeas seksuaalkuriteo all kannatanud isikule pöörduda õiguskaitseorganite poole senisest oluliselt pikema aja jooksul. Kuriteo aegumatus on Eesti karistusõiguses seni põhjendatult olnud reserveeritud agressioonikuriteole, genotsiidikuriteole, inimsusevastasele kuriteole, sõjakuriteole ja kuriteole, mille eest saab mõista eluaegse vangistuse.

Alaealiste suhtes toime pandud seksuaalkuritegude tagajärjed ei kao aastatega, need häirivad kuriteo üleelanut kogu elu jooksul. Lapsevastane seksuaalkuritegu ei ole üksnes õigusrikkumine, vaid pikaajaline tervisekahjustus. Naistearstidena näeme igapäevatöös, et lapseeas kogetud seksuaalne vägivald avaldub sageli alles täiskasvanueas: reproduktiivtervise häired, seksuaalfunktsiooni häired, krooniline valu, raseduse ja sünnitusega seotud trauma, vaimse tervise häired ning usaldamatus meditsiinisüsteemi vastu. Need tagajärjed ei kao 20 või 32 aasta möödudes.

Euroopa Liidu raamistik on miinimum, mitte lagi Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid 2026. aasta juunis poliitilisele kokkuleppele laste seksuaalse kuritarvitamise vastase kriminaalõiguse ajakohastamisel. Kõige raskemate tegude puhul nähakse ette kuni 32-aastane aegumistähtaeg alates kannatanu täisealiseks saamisest (sisuliselt kuni umbes 50. eluaastani), teiste puhul 20 aastat. See on liikmesriikidele siduv alammäär. Liikmesriik võib kehtestada rangema kaitse, sh aegumatuse. Mitmes Euroopa riigis on lastevastased seksuaalkuriteod juba täielikult või valdavalt aegumatud (nt Ühendkuningriik, Belgia, Taani, Iirimaa, Madalmaad, Küpros, Ungari), paljudes teistes on aegumatus kehtestatud vähemalt kõige raskemate tegude suhtes.

Selgitame. Nõustume, et seksuaalvägivalla tagajärjed võivad olla pikaajalised. Kuigi kuriteo aegumistähtaeg piirab riigi karistusvõimu abil sekkumist, ei piira kuriteo aegumistähtaeg ohvri õigust saada ohvriabi seaduse alusel riiklikku toetust ja psühholoogilist abi. Muu hulgas sätestab ohvriabiseaduse § 45 lg 2 punkt 2, et kui ohvri tervisehäire kestis üle ühe aasta ja taotluse õigeaegne esitamine ei olnud terviseseisundi tõttu võimalik, võib isik kuriteoohvri hüvitise taotluse esitada kolme aasta jooksul pärast terviseseisundi paranemist. Ka eelnõuga tehtavad muudatused tsiviilseadustiku üldosa seaduses annavad võimaluse tsiviilõigusliku kahjunõude esitada senisest pikema perioodi vältel. Euroopa Liidu liikmesriikide praktika lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on mitmekülgne. Lähtudes rahvusvahelistest soovitustest ja riikide praktikast, väljatöötamiskavatsusele laekunud tagasisidest ning kaasamisarutelude tulemustest peeti Eesti karistusõigussüsteemi kontekstis põhjendatuks eelnõuga pikendada aegumistähtaegu vastavalt 32 ja 20 aastani, mis ei hakka kulgema enne kannatanu 18-aastaseks saamist.
Eesti Seksuaaltervise Liit
Eelnõu kohaselt nähakse KarS §-des 175¹, 178 ja 179 sätestatud kuritegudele ette 20-aastane aegumistähtaeg, samas kui raskemate ja kontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude ning muu hulgas KarS §-s 175 sätestatud alaealise seksuaalse ärakasutamise puhul on aegumistähtaeg 32 aastat. Seletuskirjas põhjendatakse seda sellega, et mittekontaktsed seksuaalkuriteod on oma olemuselt kontaktsetest kuritegudest kergemat laadi. ESTL hinnangul ei ole selline eristus KarS § 178 puhul tervikuna veenev. KarS § 178 hõlmab küll erineva olemusega teoalternatiive ning koosseis võib teatud juhtudel olla täidetud ka ilma reaalse alaealise kannatanuta. Samas võib lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistamine reaalse lapse osalusel sisaldada otseselt sama kontaktset seksuaalvägivalda, mida muudes koosseisudes käsitletakse kõige raskemate lastevastaste seksuaalkuritegudena. Sellisel juhul tuleb eristada ühelt poolt lapse suhtes toime pandud primaarset seksuaalkuritegu ning teiselt poolt selle teo salvestamist ja lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistamist kui eraldiseisvat tegu. Seletuskiri ise tunnistab, et materjali valmistamisel võib kannatanu õigushüve vahetu rikkumine seisneda primaarteos – suguühtes või muus sugulise iseloomuga teos, mille käigus last kasutatakse pornograafilise või erootilise sisuga materjali loomiseks. Sellises olukorras ei ole sisuliselt põhjendatud käsitleda materjali tootmist aegumise seisukohast samaväärsena selle materjali hilisema vaatamise või jälgimisega. Kui last vägistatakse või tema suhtes pannakse toime muu raske sugulise iseloomuga tegu kaamera ees eesmärgiga sellest materjal valmistada, ei muutu tegu olemuselt vähem kontaktseks ega vähem raskeks pelgalt selle tõttu, et väärkohtlemine on salvestatud. Vastupidi – lisaks kontaktsele seksuaalvägivallale tekib digitaalne jäädvustus, mida saab hiljem piiramatult kopeerida ja levitada ning mis võib põhjustada kannatanule korduvat taasohvristamist kogu elu vältel. Ka eelnõu seletuskiri möönab, et materjali valmistamine, võimaldamine ja jälgimine põhjustavad kannatanute taasohvristamist ning nende õiguste jätkuvat rikkumist. ESTL teeb seetõttu ettepaneku kaaluda KarS § 178 puhul teoalternatiivide eristamist.

Juhtudel, kus lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistamisel kasutatakse reaalselt alaealist ning materjali loomisega kaasneb suguühe või muu sugulise iseloomuga kontaktne tegu, oleks põhjendatud kohaldada vähemalt sama pikka, 32-aastast aegumistähtaega nagu teistele rasketele kontaktsetele lastevastastele seksuaalkuritegudele. Materjali hilisem hoidmine, üleandmine, näitamine, kättesaadavaks tegemine või jälgimine võib jääda eraldi kaalutava aegumisregulatsiooni alla. Selline eristus kajastaks paremini teo tegelikku olemust ja kannatanule põhjustatud kahju.

Selgitame. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistamisse (KarS § 178) võib olla hõlmatud reaalne alaealisest kannatanu. Sõltuvalt üksikjuhtumi asjaoludest ja kuriteos osalevate isikute rollijaotusest ei ole välistatud, et isikut, kes kontaktset seksuaalkuritegu (nt KarS § 141, § 1411) filmib ja/või helisalvestab, võib võtta vastutusele selle seksuaalkuriteo kaastäideviijana (juures viibimine tugevdab kannatanu jaoks vägivallaähvardust) või sellest osavõtjana (näiteks filmija õhutab teist isikut kuritegu toime panema või pakub kuriteo toimepanekuks kohta). Teost osavõtjale mõistetakse karistus seaduse sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija, v.a eriliste isikutunnuste korral (KarS § 22 lg 4). Seega võib eelmainitud juhtudel lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistajat võtta vastutusele kaastäideviimise või kaasaitamise eest ka kuriteole, millele kehtib 32-aastane aegumistähtaeg.
Teise küsimusena juhib ESTL tähelepanu ohvriabi kriisitelefoni kõnesalvestiste kavandatavale kuuekuulisele säilitustähtajale. Eelnõu seletuskirja järgi kasutatakse kõnesalvestisi muu hulgas süüteomenetluses tõendina. Samas säilitatakse neid vaid kuus kuud ning pärast selle tähtaja möödumist kustuvad salvestised automaatselt ja jäädavalt ning neid ei ole võimalik taastada. Seletuskirjas põhjendatakse kuuekuulist tähtaega sellega, et see on praktikas optimaalne periood, mille jooksul õiguskaitseasutused võivad salvestist süüteomenetluses vajada. ESTL hinnangul vajab see lahendus täiendavat analüüsi just lastevastaste seksuaalkuritegude pikendatud aegumistähtaegade kontekstis. Sama eelnõu üks keskseid põhjendusi on asjaolu, et lapsepõlves kogetud seksuaalvägivallast võidakse teatada alles palju aastaid või isegi aastakümneid hiljem. Seletuskirjas viidatakse uuringutele, mille järgi võib lapsepõlves kogetud seksuaalsest väärkohtlemisest teadaandmine võtta keskmiselt 17–21 aastat. Seetõttu võib tekkida olukord, kus laps või noor pöördub ohvriabi kriisitelefoni poole ja kirjeldab toimunut ajal, mil ta ei ole veel valmis politseisse pöörduma, kuid teeb seda alles aastaid hiljem. Sellisel juhul võib vahetult pärast sündmusi või neile ajaliselt oluliselt lähemal antud kirjeldus olla kriminaalmenetluses oluline tõend. Kuue kuu möödudes oleks aga kõnesalvestis pöördumatult hävinud. Eriti tuleb siinjuures arvestada laste seksuaalse väärkohtlemise eripäraga. Laps ei pruugi pöördumise hetkel osata kogetut nimetada seksuaalvägivallaks, kirjeldada toimunut juriidilistele tunnustele vastavalt ega mõista selle tähendust. võimalikku kuritegelikku iseloomu. Seetõttu ei pruugi ka kõne vastuvõtjal olla alati võimalik esmasel pöördumisel üheselt tuvastada, et avaldatud teave puudutab võimalikku rasket seksuaalkuritegu. Pikema säilitamise võimaliku erandi kujundamisel tuleb vältida olukorda, kus säilitatakse üksnes need kõned, milles helistaja suudab juba esmasel pöördumisel toimunut piisavalt selgelt seksuaalkuriteona kirjeldada. Probleem on seda olulisem, et seletuskiri ise põhjendab kõnede salvestamist vajadusega vältida info kadumist ja moondumist ning märgib, et üksnes nõustaja koostatud kokkuvõte ei pruugi säilitada kogu hiljem olulist teavet. Tekib vastuolu: ühelt poolt pikendatakse lastevastaste seksuaalkuritegude menetlemise võimalust 20 või 32 aastani, sest ohver võib olla valmis juhtunust teatama alles palju hiljem, teisalt hävitatakse potentsiaalselt oluline varajane tõend kuue kuu möödumisel. ESTL ei pea põhjendatuks kõigi ohvriabi kriisitelefoni kõnede aastakümnete pikkust säilitamist. Selline lahendus tekitaks põhjendatud küsimusi eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse seisukohalt. Küll aga tuleks kaaluda erandit, mis võimaldaks pikemalt säilitada kõnesalvestise juhul, kui kõnes avaldatakse teavet võimaliku raske vägivallakuriteo või alaealise suhtes toime pandud seksuaalkuriteo kohta. Sellise säilitamise eelduseks võiks olla näiteks kannatanu nõusolek, juhtumi eraldi märgistamine või muu seaduses selgelt määratletud alus, arvestades eraldi alaealiste andmete töötlemise ja anonüümse abi eripäraga. Pikema säilitamise võimalus ei tohiks kaasa tuua kohustust helistajat identifitseerida ega põhjendamatult piirata anonüümse abi saamise võimalust. Samuti palume täpsustada, milliseid kõnega seotud andmeid peale helisalvestise säilitatakse pärast kuue kuu möödumist ning millise tähtaja jooksul. Kui koos salvestisega kustub ka sisuline teave kõne aja, pöördumise põhjuse ja juhtumi kohta, suurendab see kirjeldatud probleemi veelgi.

Selgitame. Kuuekuuline säilitustähtaeg on valitud analoogias lasteabitelefoni ja häirekeskuse praktikaga, et tagada tasakaal tõendusliku väärtuse ja isikuandmete kaitse vahel. Anonüümse kriisitelefoni eesmärk on eelkõige esmane tugi, mitte tõendite kogumine aastakümneteks. Kõikide kõnede pikaajaline säilitamine ilma menetlusliku aluseta oleks ebaproportsionaalne riive eraelu puutumatusele. Kui ohver on valmis abi saama, pakutakse talle võimalust ohvriabitöötajaga kohtumiseks, naiste tugikeskusesse minekut, vms.
Menetlejal on õigus salvestis välja nõuda 6 kuu jooksul, kui menetlus selle aja jooksul algatatakse. Täiendavat märgistamist ja valikulist säilitamist peame tehniliselt ja eetiliselt keeruliseks, kuna see eeldaks nõustajalt ennatlikku juriidilist hinnangut.
Kuue kuu möödumisel kustutatakse järgmised andmed: kõnesalvestus (kõne sisu), helistajanumber (milliselt numbrilt helistati), helistamise aeg (kuupäev, kellaaeg), kõne vastuvõtja (nõustaja), kõnejärjekord (millisele numbrile helistati), infokaart (info kõne kohta: aeg, kestus, kõne märksõna). Üldistatud andmed koonduvad statistikasse, kus need pole konkreetse pöördumisega seostatavad.

MTÜ Feministeerium
1. Ohvriabi seaduse muudatuskavatsused 1.1 Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamise eesmärk peab hõlmama ohvrite kõiki laadi nõuete tõendamist. Eelnõu §-ga 3 loodav OAS § 14' lg 1 näeb ette, et “kõned salvestataks abivajaduse väljaselgitamiseks, abi paremaks osutamiseks, salvestiste kasutamiseks tõendina süüteomenetluses ja nõustamise kvaliteedi tagamises.” Arvestades Isikuandmete Kaitse Üldmäärusega ette nähtud andmete töötlemise eesmärgipärasuse nõuet, võib nende tõendite esitamisel kõikides muudes menetlustes peale süüteomenetluse tekkida probleeme, kui vastaspool peaks menetluse käigus tuginema nende tõendina kasutamise õigusvastasusele TsMS § 238 lg 3 p 1 tähenduses - kuivõrd neid tõendeid on kasutatud eesmärgil, mida pole nende kogumisel välja toodud. Ohver peaks salvestatud kõnesid tõendina kasutada saama lisaks tsiviilhagidele ka võimalikes haigita asjades (nt laste suhtluskorda puudutavates vaidlustes) või ka haldus(kohtu)menetlustes (nt nõuetele mittevastava abi saamisel OAS-i alusel). Näeme, et seadusandja saab need eesmärgid tagada, sõnastades OAS § 14' lg 1 järgnevalt: "Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõned salvestatakse ohvri abivajaduse väljaselgitamiseks ja abi paremaks osutamiseks, nõustamise kvaliteedi tagamiseks ja salvestise kasutamiseks tõendina süüteomenetluses, haldusmenetluses ja kohtumenetlustes."
Mittearvestatud. Selgitame, et ohvriabiteenuste eesmärk on eelkõige ohvrite toetamine ja abistamine. Seega ka ohvriabi kriisitelefoni kõnede salvestamise esmane eesmärk on ohvri abivajaduse väljaselgitamine, abi parem osutamine ja nõustamise kvaliteedi tagamine. Salvestise kasutamine süüteomenetluses on eelnõus eraldi nimetatud, kuna kriisitelefonile tehtud kõne võib sisaldada süüteo menetlemiseks vajalikku teavet ning lõikes 2 sätestatakse ammendavalt salvestise väljastamine pädevatele menetlusasutustele.
Kõigi võimalike haldus- ja kohtumenetluste nimetamine salvestamise eesmärgina laiendaks isikuandmete töötlemise eesmärgi ebamääraseks ning muudaks kriisitelefoni salvestised sisuliselt üldotstarbeliseks tõendikoguks.
Eelnõu regulatsioon on kujundatud LasteKS § 34⁵ eeskujul, mis näeb lasteabitelefonile tehtud kõnede puhul ette samad salvestamise eesmärgid, väljastamise alused ja säilitustähtaja. See ei välista, et andmesubjekt võib talle kohaldatavate andmekaitsenormide alusel õiguspäraselt kättesaadavaks tehtud salvestist kasutada oma õiguste kaitseks, arvestades seejuures teiste isikute õiguste ja andmete kaitsega (IKÜM art 15). Ehk ohver võib nõuda enda isikuandmeid sisaldava kõnesalvestisega tutvumist ja enda isikuandmete koopia saamist IKÜM artikli 15 alusel. See õigus ei sõltu sellest, kas salvestise võimalikku kasutamist tsiviil-, haldus- või muus kohtumenetluses on OAS-is nimetatud salvestamise eesmärgina. Salvestise väljastamisel peab SKA siiski arvestama teiste isikute õiguste ja vabadustega IKÜM artikli 15 lõike 4 kohaselt ning võib seetõttu teiste isikute andmeid varjata või muul viisil kaitsta.

1.2. Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamise periood peaks olema 1 aasta. Eelnõu §-ga 3 loodav OAS § 14' lg 3 näeks ette, et ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõned säilitataks digitaalsel andmekandjal 6 kuud alates salvestamise kuupäevast. Feministeeriumi hinnangul jääb see salvestusperiood liiga lühikeseks, kuivõrd selle perioodi määramisel tuleks arvestada lisaks menetleja reageerimiskiirusele ja -võimekusele ka ohvri võimalust ja motivatsiooni süüteost teatada. Selliseks motivatsiooniks võiks pidada näiteks korduvalt samalaadse süüteo ohvriks sattumist. Ühendkuningriigis läbi viidud uuringu “Targeting Escalation of Intimate Partner violence: Evidence from 52,000 Offenders” kohaselt esineb kõige pikem ajavahemik lähisuhtevägivallasüütegude puhul korduvrikkujatel nende esimese ja teise rikkumise vahel, mis on keskmiselt 164 päeva ehk ülespoole ümardatult 6 kuud ("Time Beteween Repeat Incidents", lk 132). Esimese lähisuhtevägivalla juhtumi käigus tekkinud tõendid tuleks uurimisasutustele abiks nii esimese kui ka järgnevate juhtumite tõendamisel. Arvestades selliste süütegude tihti korduvat iseloomu ja asjaolu, et ohvrid kalduvad alles korduva ründamise järgselt süüteost politseid teatama, on oluline, et kui ohver teisest või järgnevast vägivalla episoodist uurimisasutusi teatab, toetaks tema teadet ka eelnevate episoodide kohta esinevad tõendid. Feministeerium palub pikendada eelnõuga vastu võetava OAS § 14' lg 3 ette nähtud kõnede salvestamise perioodi vähemalt kuni 1 aasta. Selline periood ei oleks ohvrite suhtes liigselt põhiõigusi riivav, eriti arvestades, et salvestamise eesmärk on teenida nende endi kaalukaid huvisid. Proportsionaalsuse hindamisel tuleks arvestada ka asjaolu, et juba olemasolev normistik näeb teatud juhtudel ette kohustuse salvestada andmesubjektide andmeid avalikes huvides kuni 1 aasta (vt nt ESS § 111' lg 4).

Mittearvestatud. 6-kuuline säilitamistähtaeg on valitud optimaalsena, tuginedes sarnasele regulatsioonile lasteabitelefoni puhul (LasteKS § 345). See periood on piisav, et menetleja jõuaks tõendeid küsida juhul, kui pöördumine toimub vahetult pärast sündmust. Pikem säilitamine (1 aasta) suurendaks isikuandmete töötlemise riske ja riivet eraelule olukorras, kus enamikku salvestisi kunagi menetluses ei vajata. Kui ohver pöördub politseisse hiljem, on esmaseks tõendiallikaks tema ütlused; kriisitelefoni salvestis on toetav lisatõend. Hetkel peame 6-kuulist tähtaega proportsionaalseks tasakaaluks ohvri abi ja andmekaitse nõuete vahel.
2. Karistusseadustiku muudatuskavatsused
2.1. KarS § 175' sõnastusest “lapsporno” mõiste väljavahetamine mõistega “lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal”. Toetame ettepanekut, aga toome välja võimaliku ohu uue sõnastuse puhul. KarS-i kommenteeritud väljaanne kirjeldab § 175 kommentaarides pornograafiat järgnevalt: "Pornograafia mõiste sisustamisel saab lähtuda PorTS § 1 lg 2 p-s 3 sätestatust: pornograafia on kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tagaplaanile jättes toob labaselt ja pealetükkivalt esile seksuaalsed toimingud. /.../ Lapspornograafia on seksuaalakti kujutamine lapseealisena näiva isikuga (§ 178 komm 3.2.2)." Seega on lapsporno sisuliselt määratletud õigustermin, millel on konkreetne tähendus. "Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal" pole Feministeeriumile teadaolevalt sarnaselt piiritletud. Grammatiliselt tõlgendades läheb niisiis lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali suhtes ligipääsu taotlemise alla ka olukord, milles isik teadustöö tarvis otsib kas kohtulahendeid või ajaloolisi materjale, milles kirjeldatakse lapseealiste vastu toime pandud seksuaalsüütegusid. Sama probleem kerkib ka teostega, mis kujutavad laste seksuaalset kuritarvitamist ilmselgelt halvas valguses, näiteks Ilmar Raagi 2007. aasta film "Klass". Näeme, et seadusandja saab sellist asjade käiku ennetada sidudes käibel oleva lapsporno õigusmõiste sisu uue mõistega "lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal".

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.
2.2 Olemasolev KarS § 81 lg 1 kirjeldab, millisel juhul ei tohi isikut süüdi mõista ega karistada, aga juurde kavandatud KarS § 81 lg 1' räägib süütegude aegumisest. KarS § 81 lg 1 kirjeldab aegumise tagajärgi ja näeb alapunktidena ette aegumistähtajad eri süütegudele, kavandatud KarS § 81 lg 1' ütleb, et asjassepuutuvate süütegude puhul esinevad teatud pikkusega aegumistähtajad – näeme nende kahe sätte vahel ühildumisviga. Sõnastuse erinevuse tõttu võib jääda mulje, et need sätted teevad erinevaid asju, kuigi nende eesmärk on sama. Pakume järgneva sõnastuse: "§ 81 /.../ (1') , mis on seotud noorema kui kaheksateistaastase isiku seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega, kui: 1) käesoleva seadustiku §-s 144, 145, 1451 või 175 sätestatud kuriteo, või §-s 133, 1331, 141 või 141' sätestatud kuriteo puhul, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes ja selle toimepanemisest on möödunud kolmkümmend kaks aastat; 2) käesoleva seadustiku §-s §-s 175', 178, 178' ja 179 sätestatud kuriteo puhul, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes ja selle toimepanemisest on möödunud kolmkümmend kaks aastat."
Selgitame. Nii kohtupraktikas kui õiguskirjanduses on kehtivat KarS § 81 lg 1 sissejuhatavat lauset sisustatud kuritegude aegumistähtaegu sätestava sättena. Eelnõu autorid ei pea viidatud ühildumisviga tõenäoliseks. Ka prokuratuur ega kohtud pole osutanud võimalikele tõlgendusprobleemidele seoses eelnõuga kehtestatava KarS § 81 lg 11 sõnastusega.
Harju Maakohus
Samas ei pea me põhjendatuks kavandatud lahendust, mille kohaselt pikeneks teatud kuritegude aegumistähtaeg 20 või isegi 32 aastani pärast teo toimepanemist. Kohtupraktika näitab, et juba praegu tekitavad olulisi tõendamisraskusi juhtumid, kus väidetava kuriteo toimepanemisest on möödunud ligikaudu kümme aastat. Eriti puudutab see olukordi, kus kannatanu oli teo toimepanemise ajal väga noor laps. Sellistel juhtudel mäletab kannatanu sageli toimunut üldjoontes, kuid tal on raskusi sündmuste paigutamisega ajaliselt. Sageli ei osata enam usaldusväärselt määratleda isegi seda, millises vanuses kannatanu teo toimepanemise ajal oli, rääkimata konkreetse aasta või ajaperioodi nimetamisest. Aja möödudes muutuvad mälestused paratamatult hägusamaks ning võivad seguneda hilisemate sündmuste ja kogemustega. Seksuaalkuritegude eripäraks on sageli puuduvad vahetud tunnistajad ning objektiivseid tõendeid ei ole aastaid hiljem enam võimalik koguda. Seetõttu põhineb tõendikogum suurel määral kannatanu ja süüdistatava ütlustel ning nende usaldusväärsuse hindamisel. Juba kümneaastase ajavahemiku korral on tõe tuvastamine kohtule sageli keeruline ülesanne. Veelgi pikema, 20- või 30-aastase ajalise distantsi korral suureneb märkimisväärselt oht, et kohtu käsutuses olev tõendibaas ei võimalda enam faktilisi asjaolusid vajalikul määral usaldusväärselt tuvastada.

Samal ajal tuleb tunnistada, et lapsepõlves seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud inimesed ei pruugi olla valmis juhtunust kohe rääkima. Kohtupraktikas esitavad kaitsjad kannatanutele peaaegu alati küsimuse, miks nad ei pöördunud politseisse varem. Kannatanute vastused on üldjuhul sarnased: nad ei julgenud rääkida, tundsid häbi või hirmu või ei olnud emotsionaalselt valmis juhtunut avaldama. Selline käitumine on inimlikult mõistetav ning seda ei saa kannatanule ette heita. Samas nähtub praktikast, et enamik kannatanuid ei jää oma probleemidega aastakümneteks täielikult üksi. Sageli on nad juba täisealiseks saades või vahetult pärast seda pöördunud psühholoogi, psühhiaatri või muu spetsialisti poole ning rääkinud kogetust vähemalt ravisuhtes. Seetõttu võib eeldada, et hiliemalt noore täiskasvanuna on inimene üldjuhul saavutanud sellise küpsuse ja eneseteadlikkuse taseme, mis võimaldab tal oma trauma olemasolu teadvustada ning vajadusel kaaluda ka õiguskaitseasutuste poole pöördumist. Kui aga politseisse pöördutakse alles 35-, 40- või veelgi vanemas eas, tekib menetluse seisukohast paratamatult küsimus, kas tõe usaldusväärne tuvastamine on enam võimalik. Küsimus ei seisne kannatanu motiivide kahtluse alla seadmises, vaid kohtumenetluse võimes tuvastada aastakümnete taguseid sündmusi viisil, mis tagab õiglase menetluse mõlemale poolele. Kaitseõiguse seisukohast on sellises olukorras loomulik küsida, miks kriminaalmenetlust ei algatatud varem, kui kannatanu oli juba aastaid teadlik toimunust ja selle mõjust tema elule.

Mida pikem on teo ja menetluse vahele jääv ajavahemik, seda suuremaks muutuvad tõendamisraskused. Võimalikud tunnistajad võivad olla surnud või nende mälu oluliselt halvenenud, dokumente ei pruugi enam alles olla ning ka kannatanu enda mälestused võivad olla aja jooksul muutunud. Need riskid on välja toodud ka seaduseelnõu seletuskirjas endas. Selle tulemusena suureneb oht, et kohus peab otsuse tegema väga piiratud ja nõrgenenud tõendibaasi alusel. See omakorda suurendab ekslike kohtulahendite riski. Seletuskirjas on samuti märgitud: Aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb arvestada nii kuriteo raskuse, kahjustatud õigushüve, karistuse preventiivse mõju kui ka riigi võimekusega kriminaalmenetlusi tõhusalt läbi viia ja kuritegusid tõendada. Soovime juhtida tähelepanu, et õigusemõistmise eesmärk ei ole üksnes võimaldada kuritegude menetlemist võimalikult pika aja jooksul, vaid tagada ka usaldusväärne faktiliste asjaolude tuvastamine ning õiglane menetlus kohtus. Seetõttu leiame, et kuigi alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul on põhjendatud hetkel kehtivast pikem aegumistähtaeg, ei ole 20- või 32-aastane aegumistähtaeg menetlusliku tõe tuvastamise seisukohalt põhjendatud. Mõistlikuks lahenduseks näeme aegumistähtaja mõõdukat pikendamist, näiteks kuni 15 aastani, mis arvestaks ühelt poolt kannatanu vajadusega saada aega juhtunust rääkimiseks, kuid teisalt säilitaks ka realistliku võimaluse koguda ja hinnata usaldusväärseid tõendeid ning tagada õiglane kohtumenetlus.

Selgitame, et aegumistähtaegade pikendamise eesmärk on tagada lapsepõlves seksuaalvägivalda kogenud isikutele parem juurdepääs õiguskaitsele. Aegumine ei mõjuta kuriteo tõendamisstandardit kriminaalmenetluses. Oleme teadlikud võimalikest tõendamisraskustest, mis võivad aasta(kümnete) taguste kuriteojuhtumite puhul tekkida ning nendele on viidatud ka eelnõu seletuskirjas. Samas soodustavad pikemad aegumistähtajad selliste vanade juhtumite menetlemist, mille puhul on piisavalt tõendeid säilinud ja mida on võimalik koguda.

Eelnõuga pakutud 20- ja 32-aastased aegumistähtajad põhinevad muu hulgas rahvusvahelistel soovitustel, ohvriuuringutel ja liikmesriikide praktikal.

MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus
Samas, § 14 lõik 5 lisamine ei ole meie arvates õige, sest inimesel, kes abi/teenust saab, ei pruugi olla soovi neid kõnesid saada. Kui on teada, et nendega võidakse edaspidi suvalisel ajahetkel kontakteeruda, võib see teadmine takistada nende valmisolekut abi otsida. Peab arvestama, millise traumaga nad tulevad ja vähendada tuleb kõiki takistusi.
Teadmiseks võetud. Tagasiside küsimise eesmärk on ohvriabi teenuste kvaliteedi parandamine ja ohvrite vajadustele vastavuse tagamine. Mõistame muret võimaliku taasohvristamise pärast, mistõttu on tagasiside andmine rangelt vabatahtlik ja isikule jääb õigus sellest igal hetkel keelduda. Sotsiaalkindlustusamet töötab välja traumateadliku ja ohvrisõbraliku viisi kontaktivõtuks. Teenuse kvaliteedi hindamine on vältimatu, et tagada ohvriabi tõhusus, ning ohvrite vahetu kogemus on selleks kõige usaldusväärsem allikas. Kui me ei küsi inimeste endi kogemust, tunnetust ja ka ettepanekuid, kuidas neid paremini toetada, ei saa me pakkuda parimat võimalikku abi. Selgitame ka, et ohvriabitöötajad suhtlevad ohvritega pidevalt ja seega sõnumid või kõned Sotsiaalkindlustusametist ei ole automaatselt traumeerivad.
Oleme tõsiselt häiritud, et muudatuste paketist on jäetud välja kestev vaimne vägivald (Coercive Control) (ka sundiv kontroll), mis on naistevastase ja perevägivalla keskne vägivallvorm. Lisaks direktiivile, mis seab riigile kohustuse vaimset vägivalda kriminaliseerida, on GREVIO baasaruanne esitanud Eesti kohta nõude viia Eesti seadusandlus vastavusse Istanbuli konventsiooni artikliga 33 (peatükk 5, art.165, 17.11.2022.), mis samuti nõuab kestva vaimse vägivalla kriminaliseerimist. Lähisuhtevägivald algab peaaegu alati just sellest vägivallavormist, allutamisest. Vaimne vägivald võib kesta aastaid või aastakümneid suhtes olles ning jätkuda aastaid peale suhtest väljumist. Tugikeskused näevad sageli ohvreid, kel pole füüsiliselt mingeid vigastusi, aga psühholoogiliselt on neid mõjutatud aastaid. Oleme seda vägivallavormi toonud seadusandjatele välja aastaid koos erinevate näidetega, kuidas seda teostatakse ning mis on tagajärjed. Samuti oleme pakkunud, et korraldame koostöökohtumisi teiste Euroopa riikide esindajatega, mis on selle vägivallavormi kriminaliseerinud ja kus see on praktilises töös olnud juba aastaid. Paraku ei ole ametkonnad sellega kaasa tulnud. Oleme valmis jätkama koostööd kõigi asjakohaste ametitega, et see vägivallavorm saaks lisatud Karistusseadustikku eraldi paragrahvi või § 121 alapunktina.

Selgitame. Sundiva kontrolli kriminaliseerimine on oluline teema, mida Justiits- ja Digiministeerium analüüsib eraldiseisvalt. Käesoleva eelnõu fookus on aegumistähtaegadel ja ohvriabi seaduse direktiiviga kooskõlla viimisel. Sundiva kontrolli kriminaliseerimine nõuab põhjalikku ettevalmistust, sh menetluspraktika analüüsi, et vältida ülekriminaliseerimist ja tagada sätte tõendatavus. Ministeerium on teadlik Istanbuli konventsiooni ja GREVIO suunistest ning jätkab tööd sobiva koosseisu väljatöötamiseks teise menetluse raames. Oleme avatud koostööks tugikeskustega ekspertiisi saamiseks.
Riigiprokuratuur
Kavandatava KarS § 81 lg 11 punkti 1 sõnastuse osas juhib prokuratuur tähelepanu, et KarS §-des 133, 1331 , 141, 1411 on olemas eraldi kvalifitseeritud koosseisud juhuks, kui tegu on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Seega võiks sättes viidata otse kvalifitseeritud koosseisudele vastavalt: „§ 133 lg 2 p-s 2, § 1331 lg 2 p-s 2, § 141 lg 2 p-s 1 või § 1411 lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegu“.

Arvestatud. Prokuratuuri ettepanek on õigusselguse ja määratletuse huvides põhjendatud.
Prokuratuur toetab mõiste „lapsporno“ asendamist sisult täpsemala mõistega „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“. Samas juhime tähelepanu, et karistusseadustikus on seni kasutatud valdavalt mõistet „teos“. Seetõttu võiks eelnõu edasisel menetlemisel kaaluda, kas sõna „materjal“ kasutamine on terminoloogiliselt sobiv või tuleks mõisteid kogu karistusseadustikus läbivalt samamoodi kasutada.
Selgitame. Kehtiva KarSi kohaselt võib mõistete „lapsporno“ ja „lapspornograafia“ alla liigituda erinevad pornograafilise või erootilise sisuga teosed, mis hõlmavad alaealist isikut. Mõistet „teos“ KarS §-s 178 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu elemendina on hoitud lahus koondterminist „lapsporno“, mis sisaldub kuriteokoosseisu pealkirjas.

Seletuskirja on täiendatud vastavate selgitustega, mille kohaselt „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali“ näol on tegemist koondterminiga senise „lapspornograafia“ asemel. Terminoloogiline muudatus ei ole mõeldud kitsendama KarS §-des 175¹ ja 178 sätestatud kuriteokoosseisude kohaldamisala ega muutma koosseisulisi tunnuseid.
Samuti peab prokuratuur jätkuvalt oluliseks, et eelnõuga kaasneks piisav ressursieraldus prokuratuurile. Pikemate aegumistähtaegade tõttu jõuab menetlusse suurem arv kriminaalasju. Ajaliselt kaugemate juhtumite uurimine võib osutuda keerulisemaks ja ressursimahukamaks ning tingida pikemaid kohtumenetlusi. Seega mõjutavad kavandatavad muudatused vahetult prokuratuuri.
Teadmiseks võetud. Justiits- ja Digiministeerium mõistab prokuratuuri vajadust piisava ressursi järele, et tagada raskete lastevastaste seksuaalkuritegude menetlemise tõhusus. Kuna aegumistähtaegade pikendamise mõju avaldub järk-järgult mitme aastakümne jooksul, siis hinnatakse täiendava ressursi vajadust jooksvalt riigieelarve strateegia protsessis vastavalt tegelikule menetluste arvu kasvule.
Tartu Ringkonnakohus
Siiski on esiteks küsitav, kas praegune lahendus on proportsionaalne. Eelnõu kohaselt ei pikeneks aegumistähtajad mitte n-ö protsentides, vaid mitmetes kordades. 32 aastat – kusjuures lisanduvad veel aastad ohvri täisealiseks saamiseni – on senist aegumistähtaegade reeglistikku silmas pidades sedavõrd pikk, et tekib küsimus selle perioodi loogilisuses ja süsteemi sobimises. 32 aastat on laias laastus üks inimpõlv. Kui tegu aegub alles nt 40 aastat pärast selle toimepanemist (8 aastat ohvri täisealisuseni pluss 32 aastat), tunduks aegumissüsteemiga rohkem kooskõlas olevat see, kui tegu tunnistatakse üldse aegumatuks. Mõningate eriti rasket laadi seksuaalkuritegude puhul (näiteks raskendavatel asjaoludel (kvalifitseeritud) vägistamine) võikski ehk nõnda toimida – aga kindlasti mitte kõigi nende tegude puhul, mille osas nähakse eelnõus ette 32-aastane aegumistähtaeg.

Lisaks sellele ei saa unustada, et aegumise instituut on ellu kutsutud ka riigi ressursside säästmiseks. On alust karta, et paljude nt 40 aastat tagasi aset leidnud tegude osas kujuneks menetlus edutuks. Seksuaalkuritegude puhul on niikuinii tihti tegemist sõna-sõna-vastu olukorraga. Kui keegi esitab mingeid väiteid aastakümneid tagasi toimunud tegude kohta, tekib tihtipeale paratamatult küsimus, kui õiged need väited on. On ilmselt üldteada, aga lisaks sellele ka teaduslikult tõestatud, et ajapikku unustab inimene palju. Sellest johtuvalt ei pruugi ohvril olla meeles teo täpseid asjaolusid. See omakorda võib tekitada täiendavaid küsimusi tema väidete usaldusväärsuses. Samas peab riik tihtipeale ka sellistes olukordades asju menetlema – ja panema nende menetluste alla nii politsei, prokuratuuri kui ka kohtute ressursse. Piiratud vahendite tingimustes on selliselt talitamise põhjendatus küsitav.

Kokkuvõtlikult võiks kaaluda järgmist. Esiteks võiks aegumistähtajad pikeneda märksa vähem kui eelnõus plaanitud: näiteks seniselt viielt aastalt kümnele ja seni kehtinud kümnelt aastalt viieteistkümnele või kahekümnele. Teiseks võiks mõningad eriti rasked kuriteod muuta aegumatuteks.

Selgitame. Lähtuvalt õigushüvede konkurentsist on karistusõiguse süsteemis aegumatus reserveeritud olnud rahvusvahelist õigust mõjutavatele kuritegudele, mille hukkamõist ei põhine üksnes individuaalse õigushüve kahjustamisel, vaid kogu rahvusvahelise õiguskorra kaitsel. Sisulised kaalutlused nende kuritegude aegumatuse kehtestamisel ei ole samastatavad lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamise kaalutlustega. Eelnõuga pakutavad 20- ja 32-aastased aegumistähtajad põhinevad muu hulgas rahvusvahelistel soovitustel, ohvriuuringutel ja liikmesriikide praktikal.

Aegumine ei mõjuta kuriteo tõendamisstandardit kriminaalmenetluses. Oleme teadlikud võimalikest tõendamisraskustest, mis võivad aasta(kümnete) taguste kuriteojuhtumite puhul tekkida ning nendele on viidatud ka eelnõu seletuskirjas. Samas soodustavad pikemad aegumistähtajad selliste vanade juhtumite menetlemist, mille puhul on piisavalt tõendeid säilinud ja neid on võimalik koguda.

Eesti Linnade ja Valdade Liit
1. Ohvriabi seaduse (edaspidi OAS) § 8 lõiked 3–5 annavad Sotsiaalkindlustusametile õiguse kaasata „asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse“ ohvri abivajaduse hindamisse ja abistamisse kõigi naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumite puhul. Seni on selline võrgustikutöö (MARAC) toimunud ainult suure riskiga juhtumite puhul. Seletuskirja järgi kasvab ohvriabitöötajate töökoormus kuni neli korda. Kui toimub süsteemne kaasamine siis on oodata ka kohalike omavalitsuste töökoormuse ja pakutavate sotsiaalteenuste suurenemist. Teeme ettepaneku hinnata kohaliku omavalitsuse töötajate töökoormust ja mõju sotsiaalteenustele. Kui seaduse eelnõuga oodatakse omavalitsuse süsteemset osalemist, tuleb hinnata selle mõju omavalitsustele ja katta kulud riigieelarvest.
Selgitame, et määrusega ei soovita sisuliselt luua uusi ülesandeid ega kohustusi ühelegi osapoolele. Määruse kavandi koostamisel on eeskujuks võetud olemasolev lahendus inimkaubandusevastase tegevuse koordineerimise korraldamisel (OAS § 14 lg 31). Eelnõus kavandatava sätte näol on tegemist naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivist tuleneva kohustusega tagada koordineeritud poliitika ja koordineerimisasutus või asutused.

Määruse edasise ettevalmistamise käigus arutatakse kavandi sisu kõigi asjaomaste osapooltega, et leppida ühiselt kokku nii koostöö täpsemad põhimõtted kui ka regulatsiooni sõnastus.

2. OAS § 8 lõige 3 („õigus andmeid töödelda ka menetlusse kaasatud osapoolte vahel“) jätab lahtiseks, milliseid andmeid ja millisel alusel võib omavalitsus Sotsiaalkindlustusametile ja teistele osalistele edastada ning milliseid andmeid talle edastatakse. Lisaks tugineb andmetöötlus ohvri nõusolekule. Seaduse eelnõu ei käsitle olukorda, kus ohver on laps või kus perevägivalla peres elab laps ning vanem ise on vägivallatseja või keeldub nõusolekust. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu ja sõnastada, milliseid andmeid kohalik omavalitsus võib edastada ja saada. Samuti tuleb sätestada või seletuskirjas selgitada, et kui ohvri leibkonnas on laps, teavitab Sotsiaalkindlustusamet lastekaitseseaduse (edaspidi LasteKS) alusel omavalitsust abivajavast lapsest ka ilma täiskasvanud ohvri nõusolekuta ning ohvri keeldumine ei takista lapse abivajaduse hindamist.
Selgitame, et säte ei jäta andmete loetelu lahtiseks. OAS § 8 annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse ohvri abistamiseks, sh abivajaduse hindamiseks, töödelda juba kehtivas OAS § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10 sätestatud isikuandmeid ja neid samu andmeid võivad edastada ja saada kohaliku omavalitsuse esindajad, kui nad on kaasatud võrgustikutöösse. Ehk siis andmete loetelu ja nende kasutamise eesmärk, samuti osapooled, kes omavahel neid andmeid kasutada võivad, on toodud §-s 8.

Lisaks selgitame, et abivajavast lapsest teavitamine peab toimuma igal juhul, sõltumata vanemliku vastutuse kandja arvamusest. LasteKS § 27 lg 1 kohaselt on kohustus abivajavast lapsest teatada kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb abivajavast lapsest tuleb viivitamata teatada kohaliku omavalitsuse üksusele või lasteabitelefonil 116 111. Kui Sotsiaalkindlustusamet saab teada abivajavast lapsest, teavitab ta igal juhul kohalikku omavalitsust, sh kui ohvriabitöötaja saab teada abivajavast lapsest, on tal kohustus tagada tema abistamine lastekaitseseaduses sätestatud korras (OAS § 8 lg 2). Seega puudub vajadus OAS-s selle kohta midagi eraldi või enamat sätestada.

Vastav muudatus tehakse KrMS-i eelnõuga 933 SE1.

3. OAS § 14 lõike 3² alusel kehtestatava Vabariigi Valitsuse määruse kavand nimetab omavalitsuse asutusi suunamismehhanismi osalistena (§-d 3, 4 ja 6). Samas on täpsed nõuded seatud ainult Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile ja prokuratuurile (§ 4 lõige 5). Kavandi järgi seab mehhanism ohvritega tegelemisele ajalise raami ja miinimumstandardi ning määrab asutustele rolli ja vastutuse (§ 4 lõiked 2–4). See, kas ja kuidas need nõuded omavalitsustele laienevad, jääb ebaselgeks. Vabariigi Valitsuse määrusega ei saa panna kohalikule omavalitsusele uusi ülesandeid. Teeme ettepaneku sätestada määruses selgelt, et see ei loo kohalikule omavalitsusele uusi
kohustusi ning et omavalitsuse roll põhineb kehtivatel seadustel (sotsiaalhoolekande seadus, LasteKS). Samuti teeme ettepaneku täiendada määruse §-i 7 nii, et koolitused (sh haridustöötajatele ja sotsiaalteenuste osutajatele) peavad omavalitsuste ja nende asutuste töötajatele olema tasuta ning kättesaadavad üle Eesti.
Selgitame, et määrusega ei soovita sisuliselt luua uusi ülesandeid ega kohustusi ühelegi osapoolele.

ELVL osaleb juba praegu lähisuhtevägivalla ennetamise juhtrühma töös. Kavandi eesmärk on eelkõige sätestada õigusaktis koordineeritud koostöö korraldus, mis tuleneb direktiivist, ning anda juba toimivale koostööle selgem raamistik.

Määruse kavandi koostamisel on eeskujuks võetud juba kehtestatud lahendus inimkaubandusevastase tegevuse koordineerimise korraldamisel (OAS § 14 lg 31). Määruse edasise ettevalmistamise käigus arutatakse kavandi sisu kõigi asjaomaste osapooltega, et leppida ühiselt kokku nii koostöö täpsemad põhimõtted kui ka regulatsiooni sõnastus.
4. OAS § 14 lõike 5 ja sotsiaalkaitseministri määruse kavandi järgi võib Sotsiaalkindlustusamet tagasiside küsimiseks kasutada ka sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse (edaspidi STAR) kantud kontaktandmeid. STAR-i kannavad andmeid ka omavalitsused. Teeme ettepaneku piiritleda selgelt, et kontaktandmeid kasutatakse ainult ohvriabiteenuse saajate puhul ja ainult nende teenuste kohta, mitte omavalitsuse sotsiaalteenuste klientide puhul. Lisaks palume kõrvaldada vastuolu, mille kohaselt STAR-i põhimääruse muudatuse kavand viitab „ohvriabi seaduse § 14 lõikes 6 nimetatud ülesandele“, kuid eelnõu täieneb § 14 lõikega 5.
Selgitame. Eelnõuga kavandatav OAS § 14 lõige 5 viitab, et kontaktandmeid kasutatakse üksnes selleks, et pärida ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet talle osutatud ohvriabiteenuste kohta. Viide kavandis on parandatud.

5. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 153¹ paragrahvi sõnastus ei piirdu kuriteo toimepanijaga, vaid see hõlmab kõiki kahju hüvitamise nõudeid, mis tulenevad alaealise vastu toime pandud seksuaalkuriteost. Seega võib säte hõlmata ka nõudeid tööandja või asutuse pidaja vastu (nt võlaõigusseaduse § 1054 alusel). Omavalitsus peab koole, lasteaedu, huvikoole, noortekeskusi ja hoolekandeasutusi. Pikem aegumistähtaeg tähendab omavalitsuse jaoks pikemat vastutusriski ja vajadust tõendeid säilitada, kuigi seletuskiri seda ei käsitle. Teeme ettepaneku seletuskirjas selgitada, kas TsÜS § 153¹ kohaldub ka kolmandate isikute (tööandja, asutuse pidaja) vastu esitatavatele nõuetele, ning hinnata selle mõju avalikule sektorile.
Selgitame. Ka kehtiv TsÜS 153 sõnastus ei välista võimalikke nõudeid kolmandate isikute (st eelkõige tööandjate ja asutuse pidajate) vastu).

Arvestades kehtivas TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud maksimaalset aegumistähtaega (30a arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest), ei pea eelnõu autorid tõenäoliseks, et eelnõuga kehtestatav TsÜS § 1531 tooks kolmandatele isikutele (tööandja, asutuse pidajad) kaasa tagasisides viidatud olulise mõju vastutusriskile või tõendite säilitamise vajadusele.
6. Pikemate aegumistähtaegade tõttu võivad õiguskaitseasutused vajada kümnete aastate tagant omavalitsuse, kooli või lastekaitse dokumente, näiteks lastekaitsetöötaja märkmeid, õpilaste ja töötajate andmeid ning juhtumiplaane. Kehtivad säilitustähtajad on sageli lühemad. Teeme ettepaneku analüüsida koos Rahvusarhiiviga, kas lastekaitse- ja haridusvaldkonna dokumentide (sh STAR-i andmete) säilitustähtaegu tuleb muuta, ning anda omavalitsustele selle kohta juhised.

Teadmiseks võetud.
Eesti Naiste Varjupaikade Liit
1. Me ei toeta eelnõu § 1 kavandatud muudatusi karistusseadustikus.

Oleme tähelepanelikult läbi lugenud eelnõu seletuskirja ja meile jääb arusaamatuks muudatuse mõte. Ei ole usutav ja ka eelnõu koostajad tegelikult ei looda, et selline muudatus tooks kaasa lastevastaste seksuaalkuritegude olulise vähenemise. On ilmselge, et aastakümnete taguste juhtumite uurimisel on äärmiselt keeruline (ehk praktiliselt võimatu) tegelikult juhtunut tuvastada. Mõistame täielikult, et lapseeas sedavõrd ränkade kuritegude ohvriks langenud inimesed võivad ka aastakümnete järel vajada psühholoogilist tuge, kuid seda võiks tagada teisiti, näiteks laiendades ohvriabi saajate ringi, mitte algatades kriminaaluurimist,

Alternatiivina eelnõus välja pakutud lahendusele soovitame kaaluda, kas ei võiks KARS § 81 lg 7 p
3 loetletud süütegude puhul aegumine peatuda kuni ohvri 25 aastaseks saamiseni.

Selgitus:
Inimese aju areng ei ole 18. eluaastaks, kui ta juriidiliselt saab täisealiseks, veel lõpule jõudnud,
Nagu näitavad mitmed uuringud, jätkub aju areng kuni 25., mõnede teiste uuringute andmetel koguni kuni 32. eluaastani. Seega võiks aegumistähtaeg peatuda seni, kuni ohver on saavutanud täieliku küpsuse, et teha kaalutletud otsus läbi elatust teatada või mitte teatada.

Selgitame. Ohvriabi saamise õigus seksuaalvägivalla ohvritele on kehtivas OAS-s tagatud sõltumata kriminaalmenetluse olemasolust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 1 ja 2 ning karistusseadustiku § 81 lg 7 punktist 3 lähtuvalt kehtib eeldus, et vähemalt 18-aastaselt isik on täielikult teovõimeline tegema kehtivaid tehinguid ning samuti mõistma kuriteoga kaasnevaid mõjusid, sh otsustama enda suhtes toimepandud kuriteost teavitamise üle.
2. Küsimusi tekitab eelnõu § 3 punktis 1 kavandatud praeguse sõnastuse „traumast
taastumist toetav vaimse tervise abi“ asendamine sõnadega „psühholoogiline abi“.

Selgitus:
Ehkki selline sõnastus on lihtsam ja arusaadavam ning seletuskirjas on välja toodud, et teenuse
sisu jääb samaks, näeme selles muudatuses ohtu.
Nimelt võivad selle muudatuse tagajärjel tulevikus teenuse osutamisest kõrvale jääda need
psühhoterapeudid, kes on küll läbinud rahvusvaheliselt tunnustatud teraapiasuundades põhjaliku väljaõppe, kuid kelle baasharidus ei ole psühholoogia. Kui teenust osutama jääksid ainult
psühholoogid ja psühholoogilised nõustajad, siis väheneks teenuse kättesaadavus drastiliselt.
Selgitame, et teenuse sisu on lahti selgitatud OAS § 29 lõikes 2: „…abi sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi.“ Seega on õigusakti tasandil sätestatud teenuse sisu, ja see sisaldab ka psühhoterapeutilist ehk psühhoterapeutide pakutavat abi.

Ettevalmistusnõuded, lisakoolitused jms ei ole seotud seaduses oleva teenuse pealkirjaga, vaid jätkuvalt seaduse rakendusaktiga.
3. Me ei toeta eelnõu § 3 punktis 2 kavandatud muudatust, mille kohaselt hakkaksid
menetlejad edastama kõigi naistevastase vägivalla, perevägivalla, seksuaalvägivalla ja
inimkaubanduse ohvrite andmeid automaatselt, ilma eelneva hindamiseta ja ilma ohvri
nõusolekuta Sotsiaalkindlustusametile.

Selgitus:
Naistevastase vägivalla ja perevägivalla direktiivi art 18 ei kohusta pädevaid asutusi edastama
ohvrite nõusolekuta nende andmeid tugiteenuseid pakkuvatele asutustele, nagu on ekslikult märgitud seletuskirjas. Leiame, et praegune olukord, kus politsei küsib igakordselt ohvrilt nõusolekut tema andmete edastamiseks, on ohvrite suhtes lugupidavam ja arvestab paremini nende autonoomseid valikuid. Oma töös oleme kogenud, et ametiasutuste poolt poolvägisi teenuste suunatud inimesed ei ole tegelikult valmis abi vastu võtma, nad kas jäävad kohtumisele tulemata või jätavad teenuste kasutamise pooleli. Hiljem, kui nad peaksid tunnetama tegelikku vajadust toetuse järele, on neil aga seetõttu piinlik uuesti abi otsima pöörduda ning nad võivadki jääda
vajaliku toetuseta.

Me ei toeta ettepanekut ka seetõttu, et sellega suureneks oluliselt ohviabisse suunatute arv ja
ohvriabi süsteemi töökoormus, lisaressursse selleks kavatsetakse aga leida eelkõige süsteemi
seest. See tähendaks tegelikkuses teenuste kättesaadavuse vähenemist.
Teadmiseks võetud. Mõistame muret, et ohvrid ei pruugi tahta teenuseid vastu võtta, häbenevad seda, kui nad oma otsuseid muudavad, jne. Tunnustame ka muret ohvriabitöötajate töökoormuse kasvu osas. Oleme sama meelt, et ohvritele ei tohi teenuseid peale sundida. Küll aga peab neid pakkuma piisava selgusega, sh selgitama ka seda, et isegi esialgse keeldumise korral võib alati uuesti pöörduda. Seda ohvriabitöötajad ka teevad. Samuti on selgitamise kohustus menetlejatel vastavalt KrMS § 8 lg-le 7.

Ohvriabi töökoormust on plaanis reguleerima hakata selliselt, et pannakse paika kontakti võtmise kiirus sõltuvalt juhtumi iseloomust. See aitab töökoormuse osas otsuseid langetada ning võimaldab senisest enamate ohvrite puhul abi pakkuda. Oleme saanud ohvriabi baasrahastusse lisaraha, seega ei kaeta muudatuste võimalikke kulusid ainult sisemiste ressursside arvelt.

Lisaks, kuna säte on menetleja kohustusi reguleerivas paragrahvis, siis tegemist on ainult nende ohvritega, kes on juba menetleja (politsei, prokurör) ehk riigi vaatevälja sattunud oma vägivallakogemuse tõttu. Oleks lubamatu neile ohvriabi mitte pakkuda.
Selgitame ka, et jätkuvalt jääb kehtima OAS § 7 lõige 5, mille kohaselt kui ohver, kellega seotud andmed on edastatud Sotsiaalkindlustusametile, ei soovi, et tema andmeid töödeldakse ohvriabi pakkumiseks, lõpetab Sotsiaalkindlustusamet andmete edasise töötlemise teenuste pakkumiseks. Teenuste vastu võtmise vabatahtlikkus on äärmiselt oluline teenuste mõjususeks ja ohvri autonoomia tagamiseks, jagame selles küsimuses teie arvamust.
4. Toetame eelnõu § punktis 3 ja 4 kavandatud muudatusi, mille kohaselt on ohvri
nõusolekul võimalik laiendada andmete kogumisse ja töötlemisse kaasatute ringi.

Selgitus:
Lisaks parema abi osutamise võimalusele arvestab selline muudatus ka täiel määral ohvri
autonoomiat.
Teadmiseks võetud.
5. Me ei toeta § 3 punktis 8 kavandatud muudatust “Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja koolitusega tegelevate asutuste ülesanded ning ohvrite abistamise suunamismehhanismi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega” ja selle alusel kavandatud määruse vastuvõtmist eelnõus esitatud kujul.

Selgitus:
Naistevastase ja perevägivalla direktiivi art 41 sätestab: „Liikmesriigid teevad koostööd ja konsulteerivad regulaarselt kodanikuühiskonna
organisatsioonidega, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonidega, kes töötavad ohvritega,
eeskätt ohvritele asjakohase abi andmisel, poliitikakujunduse algatuste, teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate, teadus- ja haridusprogrammide ja koolituste küsimustes, aga ka ohvrite toetus- ja kaitsemeetmete järelevalve ja mõjuhindamise alal.“

Viimase 10 aasta jooksul on Eestis kujundatud olukord, kus ohvritega vahetult igapäevaselt
töötavate organisatsioonide kaasatus poliitikakujundamisse on praktiliselt nullilähedane. Meile esitatakse valmis seaduseelnõud tutvumiseks alles lõpliku kooskõlastusringi käigus, kus sisuliste muudatusettepanekute esitamine on lootusetu. Kõik eelnõud ja arengukavad koostatakse ametnike ringis, kellel endal puudub praktilise töö
kogemus vägivalla ohvrite või toimepanijatega. Ka kaasamisel kiputakse eelistama organisatsioone, kellel puudub vahetu ohvrite abistamise kogemus. Esitatud määruse kavandis on kogu ennetuse ja koolituse osa käsitletud vaid ametkondade lõikes, nähes ette vaid koolitusi spetsialistidele. Eriti kummaline on, et koolitusi eesmärgiga tõsta ohvritega kokkupuutuvate asutuste ja organisatsioonide töötajate pädevust ennetamaks naistevastast ja perevägivalda, hoidmaks ära ohvriks langemist, samuti ohvreid märgata, abistada, toetada ja kaitsta, kavatsevad ametkonnad korraldada ka kodanikeühendustele. Tuletame meelde, et pea kõik ohvriabi seaduses loetletud teenused on Eestis algselt välja arendatud kodanikuühenduste poolt. Ajalooliselt on nii ohvriabi teenus, naiste tugikeskuse teenus,
seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste teenus kui teenused inimkaubanduse ohvritele ja vägivalla
toimepanijatele Eestis algatatud ja põhijoontes välja kujundatud MTÜde poolt. Teenuseid
käivitanud kodanikeühenduste kompetents on enamasti säilinud, kuid kahjuks pole neile uues
määruse kavandis ei suunamismehhanismis ega ennetus- ja koolitustegevuse osas jäetud mitte
mingit rolli. Koolituse sihtgruppidena nähakse vaid spetsialiste, täiesti unustatud on elanikkond tervikuna, eelkõige lapsed ja noored, kellele tuleks varasest east alates õpetada vägivallatut suhtlemist ja eluoskusi. Seetõttu oleme me sellisel kujul esitatud muudatusele vastu.
Selgitame. Eelnõuga oli kaasas määruse kavand, mitte praeguses protsessis kinnitamisele minev dokument. Määruse edasise ettevalmistamise käigus arutatakse kavandi sisu kõigi asjaomaste osapooltega, et leppida ühiselt kokku regulatsiooni sõnastus.

Tegelik koostöö ja koordineerimisraamistik, ehk praktilised juhised, kuidas koostööd selles protsessis teha, jms, pannakse paika hiljem. Selle raamistiku koostamine on sotsiaalministeeriumi tööplaani kavandatud 2027. aastal, algust tehakse 2026. a lõpus ja naiste tugikeskused on ohvriabisüsteemi osana need, kellega koos perevägivalla ohvrite terviklik toetamise süsteem nö paberile pannakse.

Mis puudutab märkust kaasamise kohta, siis eelnõu kooskõlastusring ongi see koht, kus konkreetsetele ettepanekutele saab esitada kommentaare, vastu- ja pooltargumente, ja ka sõnastusettepanekuid. Kirjalik suhtlus tagab seisukohtadest üheselt arusaadavuse ja ka seisukohtade säilimise. Väide, nagu viimase 10 aasta jooksul ei oleks Eestis ohvritega töötavaid organisatsioone poliitikakujundamisse kaasatud, on otsesõnu ekslik. Kui rääkida kõige olulisematest seadusemuudatustest, nagu 2017. NTK teenuse OAS-i viimine, 2020ndate alguses uue ohvriabi seaduse loomine, 2025-2026 nn nõusolekuseaduse loomine, uue naistevastase ja perevägivalla tõkestamise direktiivi loomisprotsessis riigi seisukoha kujundamine, siis kõnealused organisatsioonid on väga selgelt kaasatud olnud. Mõistame, kaasamise puhul võib jääda tunne, et kui mõni enda ettepanek ei jõua lõplikku lahendusse, siis ei ole seisukohta arvesse võetud. Samas ei tähenda see, et kaasamine oleks olnud olematu või sisuline dialoog puudunud. Eelnõud ja poliitikakujundamise dokumendid on enamasti kompromissi tulemus, millesse annavad oma panuse erinevad osapooled – riigiasutused, kodanikuühendused, eksperdid ning rahvusvaheliste teemade puhul ka teised riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid. Kõiki ettepanekuid ei ole seetõttu võimalik alati lõplikku lahendusse üle võtta. Oluline on aga see, et erinevad seisukohad on saanud olla arutelus ja otsustamisel arvesse võetud. Kodanikuühendused on olnud ka kõnealuste teemade puhul kaasatud nii eelnõude kui poliitikadokumentide väljatöötamisse ning nende panust on peetud oluliseks. Hindame väga kodanikuühiskonna panust nii teadlikkuse tõstmisel kui ohvrite abistamisel, sh uute teenuste loomisel.
6. Me ei toeta § 3 punktis 9 kavandatud muudatust, mille kohaselt Sotsiaalkindlustusamet
saab õiguse ohvriabiteenuste paremaks korraldamiseks kasutada ohvriabiteenusele
suunatud isiku kontaktandmeid, et pärida ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet temale
osutatud teenusega rahulolu kohta.

Selgitus:
Leiame, et tagasiside küsimiseks peaks olema eelnevalt saadud isiku nõusolek. Näiteks naiste
tugikeskused küsivad oma klientidelt sellist nõusolekut juba aastaid.
Juhime tähelepanu, et tagasisidet küsida võiks siiski ainult neilt inimestelt, kes tegelikult on
teenuseid kasutanud, mitte neilt, keda on automaatselt teenusele suunatud.
Arvestatud osaliselt. Eelnõu ja seletuskirja vastavalt muudetud. Tagasisidet küsitakse ainult nendelt, kes on reaalselt teenuseid kasutanud.

7. Me ei toeta § 3 punktis 10 esitatud muudatust, millega seadustatakse praegune praktika,
kus Sotsiaalkindlustusamet lindistab ohvriabi kriisitelefonile saabunud kõned ja säilitab
neid 6 kuu vältel.

Selgitus:
Naistevastase ja perevägivalla direktiivi art 29 ütleb, et abiliinidel antakse teavet ja nõu
konfidentsiaalselt või lubades ohvril säilitada anonüümsuse. Kui õiguskaitseasutustel on õigus
lindistusi välja küsida, siis ei ole konfidentsiaalsus ja anonüümsus tagatud. Ametkonna huvi
nõustamise kvaliteedi tagamiseks kõnesid lindistada ei tohiks kaaluda üles ohvrite
konfidentsiaalsuse vajadust. See võib edaspidi, kui lindistamise fakti laiemalt teadvustatakse,
vähendada ohvrite valmisolekut abi otsida.
Arvestada tuleb ka asjaolu, et reaalses ohus olevad inimesed saavad helistada hädaabi numbrile 112, kus nende kõned kindlasti salvestatakse.
Teadmiseks võetud. Täpsustame, et nõu ja teavet antakse ka jätkuvalt edasi konfidentsiaalselt ja anonüümselt. Kõnesalvestis väljastatakse Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule tema nõudmise korral süüteomenetluses tõendina kasutamiseks. Kui ohver ise ei ütle, et ta on sellise telefonikõne teinud, ei saa nimetatud asutused teada sellise salvestise olemasolust. Seega on ohver pidanud ise vastava info andma.

Ametkonna huvi teenuse kvaliteedi suhtes ei ole lihtsalt huvi enda pärast. On ohvritele kvaliteetsete teenuste pakkumise eelduseks, et nõustajad on kõrgel tasemel ja oskuslikud oma töös. Kvaliteetsest teenusest võidavad ohvrid. Kaudselt võidavad muidugi ka ametkonnad, kui edukalt toetatud inimesed saavad oma eluga peale traumat edasi minna.

Teavitame teid, et mitmed teised tagasiside andjad on vastupidiselt mures liiga lühikese säilitamise tähtaja pärast ning on teinud ettepaneku tähtaega vähemalt ühe aastani pikendada, et tagada ohvritele tõendusmaterjal menetluse tarbeks, kui nad seda soovivad. Lisaks on tulnud ettepanekud laiendada kõnede kasutamist ka teistes kohtumenetlustes.
8. Me ei toeta § 4 toodud muudatust, mille kohaselt soovitakse TSÜS-i lisada eraldi
paragrahv Alaealise suhtes toime pandud seksuaalse iseloomuga kuriteost tuleneva nõude
aegumine.

Selgitus:
Kuna me ei toeta aegumistähtaegade pikendamist eelnõus esitatud kujul, et toeta me ka konkreetsetel juhtudel kahjunõude esitamise aegumise pikendamist.

Teadmiseks võetud.
Virumaa Naiste Tugikeskus MTÜ
1. Arvamus ohvriabi seaduse muutmise kohta

Arvamuse andmisel keskendume eelnõu nendele punktidele, mille puhul näeme riski, et
kavandatud regulatsioon ei taga piisavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)
2024/1385 naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise kohta nõuete täitmist.

1.1 OAS eelnõuga kavandatav § 14¹ „Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede
salvestamine ning salvestiste säilitamine ja väljastamine“ vajab täiendavat hindamist direktiivi artikli 29 lõikes 1 sätestatud konfidentsiaalsuse ja ohvri anonüümsuse tagamise nõude seisukohalt.

Direktiivi (EL) 2024/1385 artikli 29 lõike 1 kohaselt peavad ohvritele olema ööpäev läbi ja
seitse päeva nädalas tasuta kättesaadavad riiklikud abiliinid ning nende kaudu antavat teavet
ja nõu tuleb anda konfidentsiaalselt või ohvri anonüümsust nõuetekohaselt arvestades.

Seetõttu tuleb eelnõus selgelt põhjendada, kuidas kõnede salvestamine, salvestiste säilitamine
ja kasutamine on kooskõlas konfidentsiaalsuse ning anonüümsuse kaitsega ja millised kaitsemeetmed välistavad ohvri turvalisuse kahjustamise.

Oleme teadlikud, et Sotsiaalkindlustusamet salvestab juba ohvriabi kriisitelefonile tehtavaid
kõnesid ja säilitab salvestisi teatud aja. Asjaolu, et selline praktika on kasutusel, ei asenda vajadust hinnata kavandatava seadusliku aluse vajalikkust, proportsionaalsust ja kooskõla direktiivist ning isikuandmete kaitse nõuetest tulenevate õigustega.

Täiendavat põhjendamist vajab ka eelnõu § 14¹ lõikes 2 kavandatav juurdepääsupiirang, kui
see välistab ohvri võimaluse saada Sotsiaalkindlustusametilt enda kohta käivaid andmeid, sealhulgas kõnesalvestist. Sellise piirangu puhul tuleb hinnata selle vajalikkust, proportsionaalsust ja mõju ohvri õigustele.

Eriti oluline on hinnata ohvri turvalisust eelnõu sätte puhul, mis võimaldab Sotsiaalkindlustusametil kasutada ohvri kontaktandmeid ning võtta temaga telefoni või e-posti teel ühendust.

Ohvri kasutuses olev telefoninumber võib olla vägivalla toimepanija nimel või tema kontrolli
all. Meie praktikas esineb juhtumeid, kus vägivaldne isik jälgib kõnelogi ja kontrollib
numbreid, millele on helistatud või millelt on kõnesid vastu võetud. Samuti võib vägivalla
toimepanijal olla ligipääs ohvri e-posti kontole, eelkõige kübervägivalla kontekstis. Eelnõu
seletusest peaks seetõttu selgelt nähtuma, kuidas on tagasihelistamise ja e-posti teel ühenduse
võtmise puhul hinnatud nimetatud turvariske ning kuidas tagatakse, et ühenduse võtmine ei
suurenda ohvri ohtu.

Palume § 14¹ kavandatud regulatsioon uuesti läbi vaadata ning hinnata, kas kõnede salvestamine on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne. Kui kõnede salvestamise võimalus säilitatakse, tuleb vähemalt tagada helistaja selge teavitamine, andmete turvaline töötlemine ning lahendus olukordadeks, kus salvestamine või hilisem ühenduse võtmine võib kahjustada ohvri turvalisust või anonüümsust.

Kavandatavate piirangute hindamisel tuleb arvestada ka OAS §-s 2 sätestatud seaduse
eesmärgiga säilitada või taastada kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kahjustatud isikute toimetulekuvõime ja turvatunne ning ennetada vägivalla kordumist. Ohvri teadmata või
ebapiisavalt läbipaistval viisil toimuv andmete kogumine ja kasutamine võib seda turvatunnet
vähendada.
Selgitame. Nõu ja teavet antakse ka jätkuvalt edasi konfidentsiaalselt ja anonüümselt. Kõnesalvestis väljastatakse Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule tema nõudmise korral süüteomenetluses tõendina kasutamiseks. Kui ohver ise ei ütle, et ta on sellise telefonikõne teinud, ei saa nimetatud asutused teada sellise salvestise olemasolust. Seega on ohver pidanud ise vastava info andma ja seega ta on ka huvitatud sellise materjali kasutamisest.

Selgitame, et inimene saab alati enda kohta käivaid andmeid välja küsida. Õiguslik alus on eelkõige isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikkel 15, mis annab inimesele õiguse tutvuda tema kohta töödeldavate isikuandmetega.
Seega seda ei ole vaja eraldi OAS-s sätestada.

Teavitame teid, et mitmed teised tagasiside andjad on vastupidiselt mures liiga lühikese säilitamise tähtaja pärast ning on teinud ettepaneku tähtaega vähemalt ühe aastani pikendada, et tagada ohvritele tõendusmaterjal menetluse tarbeks, kui nad seda soovivad. Lisaks on tulnud ettepanekud laiendada kõnede kasutamist ka teistes kohtumenetlustes.

Mis puudutab ohvriga ühenduse võtmist, siis tagasiside küsimise eesmärk on ohvriabi teenuste kvaliteedi parandamine ja ohvrite vajadustele vastavuse tagamine. Sotsiaalkindlustusamet töötab välja traumateadliku ja ohvrisõbraliku viisi kontaktivõtuks, arvestades kõikide teie nimetatud riskidega. Teenuse kvaliteedi hindamine on aga vältimatu, et tagada ohvriabi tõhusus, ning ohvrite vahetu kogemus on selleks kõige usaldusväärsem allikas. Kui me ei küsi inimeste endi kogemust, tunnetust ja ka ettepanekuid, kuidas neid paremini toetada, ei saa me pakkuda parimat võimalikku abi. Selgitame ka, et ohvriabitöötajad suhtlevad ohvritega pidevalt ja seega sõnumid või kõned Sotsiaalkindlustusametist ei ole automaatselt traumeerivad, samuti on ohver andnud ise kontaktid, mida ta on turvaliseks pidanud.
1.2 OAS eelnõu § 7 lõike 1 muutmisel tuleb tagada ohvri autonoomia ning eraelu ja
isikuandmete kaitse.

Isikuandmete töötlemiseks peab alati olema selge ja õiguspärane õiguslik alus. Avaliku ülesande täitmisel ei pea töötlemise õiguslikuks aluseks tingimata olema andmesubjekti nõusolek, kuid töötlemine peab olema vajalik, eesmärgipärane ja proportsionaalne ning isikule peab olema läbipaistvalt selgitatud, milliseid andmeid, millisel eesmärgil ja millisel õiguslikul alusel töödeldakse.

Ohvriabi kontekstis tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas nõusolekuta andmete edastamine on konkreetse eesmärgi saavutamiseks vajalik ning kas sama eesmärki oleks võimalik saavutada vähem riivaval viisil. Kuriteo või vägivalla ohvriks olemine ei võta inimeselt õigust osaleda teda puudutavate otsuste tegemises ega õigusta iseenesest tema informatsioonilise enesemääramise õiguse ulatuslikumat piiramist.

Kui ohver saab hiljem teada, et tema andmed on ilma tema teadmata edastatud Sotsiaalkindlustusametile, võib see vähendada usaldust ohvriabisüsteemi vastu ja mõjutada valmisolekut edasiseks koostööks või abi otsimiseks. Seetõttu peab eelnõu seletuskiri selgelt põhjendama kavandatud andmeedastuse vajalikkust, ulatust ja kaitsemeetmeid.

Palume § 7 lõike 1 kavandatud muudatus sellisel kujul uuesti läbi hinnata ning sätestada andmete edastamise eeldused viisil, mis tagab ohvri võimalikult suure autonoomia, läbipaistva teavitamise ning andmetöötluse vajalikkuse ja proportsionaalsuse.

Ka selle muudatuse puhul tuleb arvestada OAS §-s 2 sätestatud eesmärgiga kaitsta ohvri toimetulekuvõimet ja turvatunnet. Andmete töötlemise korraldus peab toetama usaldust abisüsteemi vastu ega tohiks suurendada ohvri ebakindlust või turvariski.

Teadmiseks võetud. Oleme nõus, et ohvriabi kontekstis tuleb eriti hoolikalt hinnata igasugust andmete edastamist. Konkreetsel juhul on riigil andmed toimunud vägivalla kohta juba olemas – inimene on jõudnud menetleja vaatevälja. Soovime jõuda olukorrani, kus piisab ühest kontaktist riigiga, et toetamisprotsess saaks alata. KrMS § 8 küll kohustab selgitama füüsilisest isikust kannatanule tema õigust pöörduda ohvriabitöötaja poole ning saada vajaduse korral ohvriabiteenuseid ja vägivallakuriteo ohvritele ettenähtud riiklikku hüvitist, kuid see ei ole piisav. Abi ei saa olla tingimuslik, ja kahjuks sellises olukorras ei pruugi ohver saada aru, mida talle pakutakse, kas sellega peaks nõustuma või keelduma, vms. Lähisuhtevägivalla infolehe puhul enamus ohvreid soovib oma andmete SKA-sse edastamist ohvriabi saamiseks. Mõned, kellega seejärel ühendust võetakse, ikkagi keelduvad abist. Samas võib eeldada, et mõned, kes ei soovinud andmete edastamist, tegelikult oleksid ikkagi tahtnud abi saada. Seega nõusoleku või soovi väljendamine ei pruugi väljendada tegelikku tahet. Kriisiolukorras inimesed ei suuda alati parimaid otsuseid teha ja nõudmine, et nad peaksid keerulises olukorras veel langetama otsuseid, kas nad soovivad veel midagi riigilt, kellega nad on juba kontaktis menetleja isikus, ei ole ohvri õiguste kaitse huvides.

Andmeedastuse ulatuslikkus on sõnastatud juba kehtivas OAS § 7 lg 4. Süsteemis midagi ei muutu selles mõttes, et konfidentsiaalsuse jms teemad nii infosüsteemides kui praktilises töös jäävad kõik samaks nagu praeguses PPA ning SKA omavahelise andmeedastuse protsessis. Lisaks, OAS § 7 lg 5 kohaselt, kui ohver, kellega seotud andmed on edastatud Sotsiaalkindlustusametile, ei soovi, et tema andmeid töödeldakse ohvriabi pakkumiseks, lõpetab SKA andmete edasise töötlemise teenuste pakkumiseks kohe, kui on saanud isikult sellekohase teate.
1.3 OAS eelnõuga soovitakse muuta § 3 ja § 34 ning asendada sõnad „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ sõnadega „psühholoogiline abi“ vastavas käändes ning täiendada § 34 lõikega 2¹.

Direktiivi (EL) 2024/1385 artikkel 25 kohustab tagama ohvritele spetsialiseeritud
tugiteenused ning näeb muu hulgas ette teabe ja vajaduse korral suunamise psühhosotsiaalse
nõustamise, sealhulgas traumaabi juurde. Artikli 26 kohaselt peavad seksuaalvägivalla ohvrite
kriisiabi- või suunamiskeskused pakkuma traumatundlikku tuge ning vajaduse korral suunama ohvri spetsialiseeritud traumaabi ja nõustamise juurde. Seetõttu tuleb terminoloogilise muudatuse tegemisel tagada, et senise abi sisuline ulatus ega vastava pädevusega
teenuseosutajate ring ei kitseneks.

Kehtiva OAS § 29 lõike 2 kohaselt sisaldab traumast taastumist toetav vaimse tervise abi
sõnaselgelt nii psühholoogilist kui ka psühhoterapeutilist abi. Seega hõlmab kehtiv
regulatsioon psühhoteraapiat ning võimaldab vastava pädevusega psühhoterapeutidel osaleda
ohvri taastumist toetava abi osutamisel.

Mõiste „psühholoogiline abi“ kasutamine ilma selle sisu ja teenuseosutajate ringi
täpsustamata võib tekitada tõlgendusriski, et teenuse osutamine seotakse üksnes psühholoogi
kutse või ametinimetusega. Selline kitsendav tõlgendus võiks välistada vastava väljaõppe ja
pädevusega psühhoterapeudid. Traumaga seotud psüühiliste ja emotsionaalsete tagajärgede
puhul on psühhoteraapia üks asjakohastest sekkumisvormidest ning teenuse kättesaadavuse
seisukohalt on oluline säilitada nõutava väljaõppe ja pädevusega spetsialistide võimalus abi osutada.

Seetõttu teeme ettepaneku säilitada õigusaktis sõnaselgelt psühhoterapeutilise abi hõlmatus
ning eelistada sõnastust: „psühholoogiline ja psühhoterapeutiline abi“.

Kui seadusandja soovib siiski kasutada üldmõistet „psühholoogiline abi“, tuleb normis või
selle rakendussätetes üheselt tagada, et see hõlmab ka psühhoteraapiat ning ei välista nõutava väljaõppe ja pädevusega psühhoterapeute teenuseosutajate ringist.

Teenuse osutamise õiguse sidumine peaks lähtuma eelkõige konkreetseks sekkumiseks
vajalikust väljaõppest ja professionaalsest pädevusest, mitte üksnes spetsialisti
ametinimetusest. See aitab säilitada teenuse sisulise järjepidevuse, vältida olemasolevate
pädevate teenuseosutajate põhjendamatut kõrvalejäämist ning tagada ohvritele vajaliku abi
kättesaadavuse.
Selgitame. OAS § 29 lõige 2 juba sõnastab vastava abi sisu: „Traumast taastumist toetav vaimse tervise abi sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi“. Uues sõnastuses on lõige selline: „Psühholoogiline abi sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi“. Seega on jätkuvalt tagatud nii psühholoogide kui psühhoterapeutide kaasamine teenuse osutamisse.

1.4 OAS eelnõu § 14 lõike 3² sõnastus ei kajasta piisavalt direktiivi artiklis 40 nõutud
mitut asutust ja sektorit hõlmavat koordineerimis- ja koostöömehhanismi.

Eelnõus sätestatakse, et „naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja
koolitusega tegelevate asutuste ülesanded ning ohvrite abistamise suunamismehhanismi
kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega“. Direktiivi (EL) 2024/1385 artikkel 40 ei näe ette
üksnes ohvrite suunamise mehhanismi, vaid kohustab liikmesriike kehtestama asjakohased
mehhanismid, mis tagavad asjaomaste asutuste, teenuseosutajate ja teiste organisatsioonide
tõhusa koordineerimise ja tulemusliku koostöö ohvrite kaitsmisel ja toetamisel.

Direktiivi artikli 40 lõikes 1 nimetatud osapoolte ring on lai ning hõlmab lisaks avaliku võimu
asutustele muu hulgas tugiteenuseid, sealhulgas naiste spetsialiseeritud tugiteenuseid,
valitsusväliseid organisatsioone, sotsiaalteenuseid, tervishoiu- ja haridusteenuste osutajaid ning muid asjaomaseid organisatsioone ja üksusi. Seetõttu võib eelnõus kasutatav mõiste
„asutused“ olla direktiiviga võrreldes põhjendamatult kitsas.

Samuti on „ohvrite abistamise suunamismehhanism“ sisult kitsam kui direktiivi artiklis 40 nõutav koordineerimis- ja koostöömehhanism. Ohvri suunamine ühe teenuseosutaja juurest teise juurde võib olla mitme asutuse ja spetsialisti koostöö üks osa, kuid see ei hõlma ammendavalt direktiivis nõutavat koordineeritud tegevust. Artikli 40 lõike 2 järgi hõlmavad koordineerimis- ja koostöömehhanismid asjakohasel juhul muu hulgas individuaalseid hindamisi, kaitse- ja toetusmeetmete pakkumist, õiguskaitse- ja õigusasutustele mõeldud suuniseid ning spetsialistide koolitust.

Eeltoodust lähtudes teeme ettepaneku täpsustada volitusnormi viisil, mis hõlmaks sõnaselgelt nii asjaomaste asutuste, teenuseosutajate ja teiste organisatsioonide ülesandeid kui ka nendevahelist koordineerimist, koostööd ning ohvrite kaitset, toetamist ja suunamist.

Palume kaaluda sõnastust:
„Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja
toetamisega seotud asutuste, teenuseosutajate ja teiste asjaomaste organisatsioonide ülesanded
ning nendevahelise koordineerimise, koostöö ning ohvrite kaitse, toetamise ja suunamise
mehhanismi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“

Selline sõnastus kajastaks täpsemalt direktiivi (EL) 2024/1385 artikli 40 eesmärki ja
vähendaks riski, et koostöömehhanismi tõlgendatakse üksnes ametiasutuste vahelise
tööjaotuse või ohvrite edasisuunamisena.
Arvestatud osaliselt. Sõnastus muudetud.
2. Arvamus määruse kavandi kohta: „Naistevastase vägivalla ja perevägivalla
tõkestamist, ennetamist ja koolitusi koordineerivad asutused ja ohvrite
suunamismehhanism“

Palume määruse eelnõus järjekindlalt kasutada koostöö osapoolte määratlemisel lisaks
„asutustele“ ka teenuseosutajaid ja teisi asjaomaseid organisatsioone. Direktiivi (EL)
2024/1385 artikli 40 kohane mitut asutust ja sektorit hõlmav koostöö ei piirdu
ametiasutustega, vaid hõlmab sõnaselgelt ka tugiteenuseid, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste
osutajaid, valitsusväliseid organisatsioone ja muid asjaomaseid üksusi. Seetõttu tuleks vältida
sõnastust, millest võiks järelduda, et ohvrite kaitse ja toetamise koostöömehhanismis saavad
sisulise partnerina osaleda üksnes ametiasutused.

See on oluline ka selleks, et nõutava väljaõppe ja pädevusega naiste tugikeskuste
teenuseosutajad, seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, valdkonna eksperdid ning muud ohvreid toetavad organisatsioonid ja teenuseosutajad saaksid olla ohvrite toetamise
võrgustiku täieõiguslikud osalised.

Teeme ettepaneku muuta määruse § 4 lõiget 3 järgmiselt: „Suunamismehhanism määrab
asjaomaste asutuste, abi- ja tugiteenuste osutajate ning teiste asjaomaste organisatsioonide vahelise koordineerimise ja koostöö reeglistiku ohvrite kaitsmisel ja abistamisel.“

Samuti palume hinnata määruse § 6 lõikes 1 kasutatud sõnastust „võivad selleks luua ajutisi
või püsivaid koostöövõrgustikke“. Direktiivi artiklist 40 tuleneb liikmesriigile kohustus
tagada tõhus koordineerimine ja koostöö. Seetõttu ei tohiks toimiva koostöövõrgustiku või
muu püsiva koostöökorralduse olemasolu sõltuda üksnes koordineerivate asutuste vabast
valikust.

Teeme ettepaneku sõnastada § 6 lõige 1 viisil, mis väljendab koordineerivate asutuste
kohustust tagada püsiv ja toimiv koostöökorraldus asjaomaste asutuste, teenuseosutajate ja teiste organisatsioonidega.

Arvestatud osaliselt. Määruse edasise ettevalmistamise käigus arutatakse kavandi sisu kõigi asjaomaste osapooltega, et leppida ühiselt kokku nii koostöö täpsemad põhimõtted kui ka regulatsiooni sõnastus.

MTÜ Eesti SV Tugigrupid
1. Üle 14 000 inimese Eestis soovib, et laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtajad täielikult kaotataks. Eelnõu seletuskiri ei anna vastust, miks seda pole võimalik teostada.

Meie 29. märtsil 2026 loodud rahvaalgatuse eesmärk oli tagada laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude ohvritele tõhusam õiguskaitse ning õiglasem kohtlemine.

Eelnõu seletuskirjas ei ole piisavalt selgelt põhjendatud, miks laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul ei ole peetud võimalikuks aegumistähtaegade täielikku kaotamist ja süüdimõistva otsusega ohvrile hüvitise määramist.

Ka ei ole seletuskirjast selgelt näha, millise analüüsi põhjal jõutakse järeldusele, et 32 aasta möödudes ei peaks menetluse alustamine enam olema võimalik. Tõendite vananemine ja tõendamisraskused on menetluses arvestatavad asjaolud, kuid need ei ole iseenesest sama küsimus, kui õiguslikult ette kindlaksmääratud aegumistähtaja möödumine. Palume seletuskirja selles osas täiendada.

Palusime ka, et seadusandja analüüsiks võimalust kohaldada uut regulatsiooni vähemalt nendele kuritegudele, mille aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise hetkeks veel möödunud. Selles osas puudub hetkel selgus, kas seda rakendatakse või mitte.

Selgitame. Lähtuvalt õigushüvede konkurentsist on karistusõiguse süsteemis aegumatus reserveeritud olnud rahvusvahelist õigust mõjutavatele kuritegudele, mille hukkamõist ei põhine üksnes individuaalse õigushüve kahjustamisel, vaid kogu rahvusvahelise õiguskorra kaitsel. Sisulised kaalutlused nende kuritegude aegumatuse kehtestamisel ei ole samastatavad lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamise kaalutlustega. Õigushüvede konkurentsis peetakse õigust elule kõige olulisemaks põhiõiguseks, sh olulisemaks õigusest kehalisele puutumatusele, mistõttu seni aegumatuks tunnistatud kuritegudest enamik on suunatud inimelu vastu.

Eelnõuga ei nähta seega ette seksuaalkuritegude aegumatust, vaid vastavalt tegude raskusele diferentseeritud aegumistähtaegu. Muudatus säilitab karistusõigussüsteemi koherentsuse, tasakaalu avaliku huvi ja isikute õiguspäraste ootuste vahel ning arvestab õiguskindluse ja õigusrahu põhimõttega.

Kuritegude pikendatud aegumistähtaegadel pole tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa pikendatud aegumistähtaegu tagasiulatuvalt kohaldada enne seadusemuudatuse jõustumist toime pandud kuritegude suhtes. Pikendatud aegumistähtaegu ei saa tagasiulatuvalt kohaldada ka nendele kuritegudele, mille aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise hetkeks veel möödunud.

2. Eelnõuga kavandatav Ohvriabi teenuse nimetuse muutmine „traumast taastumist toetavast vaimse tervise abist“ „psühholoogiliseks abiks“ kitsendab ohvri tegeliku abivajaduse kirjeldust.

Me ei toeta trauma mõiste eemaldamist teenuse nimetusest, sest trauma kirjeldab ohvri abi vajaduse olemust. Kuriteo- ja vägivallaohvrite puhul on traumast taastumise toetamine teenuse keskne eesmärk ning ka Euroopa Liidu direktiivides kasutatakse mõisteid trauma care ja specialised trauma support and counselling. Trauma mõiste eemaldamine võib muuta teenuse sisulise eesmärgi vähem nähtavaks ning kitsendada arusaama ohvrite tegelikust abivajadusest.

Ohvri abivajadus ei piirdu tingimata psühholoogilise abiga. Vägivalla ja kuriteo tagajärjed võivad olla samaaegselt psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, suhtelised, kehalised ja praktilised ning abi vajadus võib hõlmata nii tugigrupi teenust, nõustamist, traumast taastumist toetavat psühhoteraapiat, kui ka psühhosotsiaalset tuge ning teiste teenustega seotud abi.

Praegune nimetus kirjeldab abi eelkõige selle eesmärgi ja ohvri vajaduse kaudu ehk toetada inimest traumast taastumisel ja vaimse tervisega toimetulekul. Mõiste „psühholoogiline abi“ suunab seevastu tähelepanu konkreetsemalt psühholoogilisele dimensioonile ning võib jätta mulje, et tegemist on kitsalt psühholoogilise probleemiga või psühholoogilise sekkumisega. Leiame, et Ohvriabi puhul ei peaks teenuse nimetus lähtuma küsimusest „millise spetsialisti abi ohver saab?“, vaid küsimusest „millist abi ohver vajab“.

Kui eesmärk on kirjeldada ohvrile vajalikku abi, peaks teenuse nimetus peegeldama pigem abivajaduse terviklikkust ja traumast taastumise protsessi kui ühte selle võimalikku mõõdet. Seetõttu võib „psühholoogiline abi“ olla sisuliselt kitsendav teenusenimetus.
Selgitame. Nõustume teiega, kahtlemata ei piirdu ohvri abivajadus psühholoogilise abiga, ja seetõttu ongi üles ehitatud ohvriabisüsteem, kus ohvrite toetamine toimub läbi erinevate ohvriabiteenuste, sh pakutakse sõltuvalt vajadusest või teenusest psühhosotsiaalset abi, juriidilist abi, majutust, tervishoiuteenuseid jne. Arusaam, millist abi konkreetne ohver vajab, kujuneb läbi abivajaduse hindamise (OAS § 8). Kõik ohvriabiteenused tegelevad traumast taastumise toetamisega. Seega oli teenuse nimetus tegelikult eksitav.
OAS § 29 lõige 2 sõnastab vastava abi sisu: „Traumast taastumist toetav vaimse tervise abi sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi“. Uues sõnastuses on lõige selline: „Psühholoogiline abi sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi“. Seega on jätkuvalt tagatud nii psühholoogide kui psühhoterapeutide kaasamine teenuse osutamisse.

3. EL direktiiv ei nõua teenuse nimetamist „psühholoogiliseks abiks“.

Seletuskirjas põhjendatakse teenuse nimetuse muutmist muu hulgas vajadusega viia terminoloogia kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Direktiiv (EL) 2024/1385 ei käsitle spetsialiseeritud ohvriabi pelgalt „psühholoogilise abina“, vaid ohvrite toetust multidistsiplinaarselt.

Artikli 25 kohaselt hõlmavad spetsialiseeritud tugiteenused muu hulgas sotsiaalset ja praktilist abi, õigusabi, meditsiinilisi ja kohtumeditsiinilisi teenuseid ning psühhosotsiaalset nõustamist, sealhulgas traumaga seotud abi.

Seetõttu ei ole põhjendatud esitada mõistet „psühholoogiline abi“ Euroopa Liidu õiguses kasutatava teenuse üldmõistena, millega Eesti õigus peaks oma teenuse nimetuse ühtlustama. Direktiivi mõiste specialist support services on sisult laiem. Direktiivi artiklis 25 kasutatakse mõistet specialist support services ning selles nimetatakse muu hulgas psychosocial counselling, including trauma care.

Seksuaalvägivalla korral räägitakse artiklis 26 specialised trauma support and counselling teenusest. Seega kirjeldab direktiivi terminoloogia ohvri abivajadust laiemalt kui üksnes psühholoogilise abi vajadust.

Seletuskirjast ei nähtu, et senine terminoloogia oleks vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Direktiiv nõuab ohvritele spetsialiseeritud toe, sealhulgas psühhosotsiaalse nõustamise ja traumatoe kättesaadavust, kuid ei näe ette konkreetset riigisisest teenusenimetust. Seetõttu vajab täiendavat põhjendamist, milline konkreetne õiguslik või praktiline probleem lahendatakse just senise teenusenimetuse asendamisega mõistega „psühholoogiline abi“
Selgitame. Oleme sama meelt teiega, et direktiiv näeb ette laiema abi ja toetuse kui ainult psühholoogiline abi. Ohvrite toetamine toimub läbi erinevate ohvriabiteenuste, sh pakutakse sõltuvalt vajadusest või teenusest psühhosotsiaalset abi, juriidilist abi, majutust, tervishoiuteenuseid jne. Kusjuures psühhosotsiaalne nõustamine on kõikide ohvriabiteenuste osa. Selle kõige kombineerimisel saadaksegi multidistsiplinaarne abi, ja arusaam, millist abi konkreetne ohver vajab, kujuneb läbi abivajaduse hindamise (OAS § 8). Teie viidatud seksuaalvägivalla ohvrite abistamist käsitleb ohvriabi seaduses § 22, kus mh on nimetatud psühhosotsiaalset abi, ning psühholoogilist abi ja muud nõustamist. Eelnõuga ei muudeta kõnealust sätet.

Konkreetne probleem, mida lahendatakse, on teenusest arusaadavus, ja selle koht ohvriabisüsteemis. Alates 2023. aastast, mil praegune teenuse nimetus on kehtinud (2005-2022 oli nimetuseks psühholoogilise abi kulu hüvitis), on püsiv probleem nii tavainimeste kui spetsialistide seas, mida selline teenus tähendab. Kogu ohvriabi tegeleb traumast taastumise toetamisega, see ei ole ainult ühe teenuse eesmärk. Kuna viitate, et direktiiv ei nõua „psühholoogilise abi“ osutamist sellise termini all, siis näitame, kuidas vastavat abi nimetavad erinevad direktiivid, mis kõik käsitlevad riikide kohustusi ohvritele abi osutamisel:
Kuriteoohvrite direktiiv 2012/29/EL
psühholoogiline tugi (psychological support)
Inimkaubanduse vastane direktiiv 2011/36/EL
psühholoogiline abi (psychological assistance)
Naistevastase vägivalla ja perevägivalla direktiiv 2024/1385
psühhosotsiaalne tugi; psühholoogiline tugi; psühholoogiline nõustamine
(psychosocial support; psychological support; psychological counselling)
Terrorismiohvrite direktiiv 2017/541/EL
emotsionaalne ja psühholoogiline tugi
(emotional and psychological support)
Seega teenuse nimetuse muutmine psühholoogiliseks abiks on põhjendatud. Kehtivas seaduses sätestatud teenuse sisu ei muudeta, OAS § 29 lg 2 ütleb, et abi sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi.

4. Teenuse nimetuse muutmise mõju ei saa hinnata täielikult eraldiseisvana teenuseosutajate kvalifikatsiooni kontrollimise muudatustest.

Kuigi seletuskirjas märgitakse, et muudatus puudutab üksnes teenuse nimetust, võib teenuse nimetuse muutmisel olla oluline mõju selle hilisemale õiguslikule ja halduslikule tõlgendamisele. Eriti puudutab see olukorda, kus teenuse uueks nimetuseks saab „psühholoogiline abi“, kuid teenust osutavad seaduse seletuskirja kohaselt nii psühholoogid, psühholoog-nõustajad kui ka psühhoterapeudid.

Eelnõus tuleks selgelt eristada teenuse nimetust „psühholoogiline abi“ ning teenuse osutaja kutse- või kvalifikatsiooninimetust. Psühhoterapeut ja psühholoog on eraldiseisvad elukutsed. Kui seadusandja soovib säilitada psühhoterapeutide kaasamise teenuseosutajatena, võib teenuse nimetuse muutmine tekitada olukorra, kus teenuse nimetus hakkab kaudselt määratlema või piirama teenuse osutajate ringi.

Eriti tuleb vältida olukorda, kus traumateraapia või muu kvalifitseeritud psühhoterapeutiline abi hakkab halduspraktikas olema seotud üksnes psühholoogi kutsega. Psühholoogia bakalaureuse- ja magistriõpe annab tugeva psühholoogiaalase professionaalse baasi ning võib hõlmata teadmisi muu hulgas kliinilisest psühholoogiast, nõustamisest, psühhopatoloogiast ja kriisitööst. See ei tähenda aga iseenesest traumateraapia või muu psühhoterapeutilise töö spetsiifilist pädevust. Ka traumateemaliste teadmiste omandamine ei anna veel oskust traumaga terapeutiliselt töötada – traumateraapia eeldab lisaks asjakohast terapeutilist väljaõpet, juhendatud praktikat ja supervisiooni.

Juhime sellele tähelepanu, kuna tugigruppide liikmed on kirjeldanud kogemusi, kus psühholoogilise abi saamisel ei ole seksuaalvägivalla eripära piisavalt mõistetud või on puudunud valmisolek ja pädevus sellega tegelemiseks. Samuti on kirjeldatud sekkumissoovitusi, mis on ohvrite jaoks olnud retraumeerivad.
Selgitame. Kehtivas seaduses sätestatud teenuse sisu ei muudeta, OAS § 29 lg 2 ütleb, et abi sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi. Seega õiguslik tõlgendamine tuleneb otseselt seadusest, mitte seletuskirjast või määrusest.

5. Palume täpsustada teenusele suunatud isikute kontaktandmete kasutamise vajalikkust ja piire.

Eelnõuga antakse Sotsiaalkindlustusametile õigus kasutada ohvriabiteenusele suunatud isikute kontaktandmeid, sealhulgas STAR-i kantud kontaktandmeid, et küsida neilt hiljem tagasisidet teenusega rahulolu kohta. Peame vajalikuks hinnata, kas selline andmete kasutamine on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

Samuti tuleb eristada tagasiside andmise vabatahtlikkust kontaktandmete kasutamise vabatahtlikkusest. Asjaolu, et inimesel on õigus küsimustikule vastamisest keelduda, ei tähenda, et kontaktandmete kasutamine uuel eesmärgil oleks tema jaoks vabatahtlik. Seetõttu vajab täpsustamist, milline teave antakse inimesele kontaktandmete kogumisel ning milline on tema võimalus sellisest edasisest kasutusest loobuda. Juhime tähelepanu, et näiteks seksuaaltraumaga on ohvrid pöördunud tugigruppidesse just selle teadmise toel, et neile on tagatud täielik anonüümsus.

Eraldi tähelepanu vajab olukord, kus tagasiside puudutab psühholoogilise abi, psühhoteraapia või muu traumaga seotud abi teenust. Sellise teenuse kohta antav tagasiside võib puudutada väga isiklikke ja tundlikke kogemusi. Palume selgelt sätestada, et tagasiside kogumine ei tohi võimaldada SKA-l kasutada tagasisidet viisil, mis seostab inimese tundliku abivajaduse või teenuse sisu konkreetse teenuseosutajaga väljaspool seaduses sätestatud eesmärki.

Lisaks palume selgitada, kas tagasiside kogumise mehhanism on ette nähtud üksnes ohvriabiteenuste üldise kvaliteedi hindamiseks või kasutatakse kogutud tagasisidet ka konkreetsete teenuseosutajate või spetsialistide tegevuse hindamisel. Viimasel juhul vajab selline kasutus eraldi selget õiguslikku alust, läbipaistvaid hindamiskriteeriume ning selget eristamist teenuse saaja subjektiivse rahulolu ja professionaalse teenuse kvaliteedi hindamise vahel.

Samuti palume välja tuua, milline konkreetne Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus eeldab sellise kontaktandmete kasutamise mehhanismi loomist. Direktiiv (EL) 2024/1385 nõuab kvaliteetsete ja ohvrite vajadustele vastavate tugiteenuste tagamist, kuid ei sätesta iseenesest kohustust kasutada teenusele suunatud isikute kontaktandmeid sellisel viisil rahulolu-uuringu läbiviimiseks.
Selgitame. Ohvriabis üldjuhul ei osutata teenuseid anonüümselt. SKA-l on juba kontaktandmed olemas nende inimeste puhul, kes on ohvriabiteenuseid kasutanud. Tagamaks teenuste mõju ja kvaliteetsust, on oluline küsida tagasisidet teenuse saajatelt, sest nemad oskavad hinnata, kas nad on abi saanud. Kui tagasisidet ei soovita anda, siis inimene ei pea seda andma. Direktiivi eesmärk on tagada abi vägivalla ja kuriteo ohvritele. Kui teenused on faktiliselt olemas, aga need ei ole mõjusad, siis ei ole direktiivi eesmärgid tegelikult täidetud.

Tagasiside kogumise süsteemi alles luuakse, aga saame aru, et olete mures teenuseosutajate töö kvaliteedile hinnangute andmise pärast. Oleme kursis, et teenuse saajad ei pruugi oma hinnangutes õiglased olla, ega osata spetsialistide professionaalsust hinnata. Eesmärk on saada üldist hinnangut ohvriabiteenuste kvaliteedile ja mõjususele, mitte küsida nõustamiste sisu või detailide kohta.

SK Lisa 2.pdf

Karistusseadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kooskõlastustabel

Arvamuse/ettepaneku sisu Eelnõu autorite vastus

Riigikohus

Siiski peab Riigikohus vajalikuks märkida, et

põhjendatud ei pruugi olla tsiviilõigusliku nõude

aegumise sidumine riigi karistusõigusliku

reaktsiooniga mingile teole. On küsitav, kas nõude

aegumine peaks sõltuma sellest, millise ajani on

riigil võimalik isiku teole karistusega reageerida

ehk kuriteo aegumisega.

Riigikohus mõistab ohtu, et eelkõige alaealise vastu

perekonnaliikme poolt toime pandud

seksuaalkuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue

võib aeguda ajal, kui kannatanu elab veel süüteo

toime pannud perekonnaliikmega koos või on muul

viisil (nt majanduslikult) tema mõju all. Sellel ajal

võib tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude

esitamist heidutada kannatanu sõltuvus teda

kahjustanud inimesest.

Riigikohtu hinnangul võib kannatanute kõrgema

tasemega kaitset tagada ka aegumise peatumise

eriregulatsioon, mis sätestaks näiteks: „Alaealise

suhtes toime pandud seksuaalse enesemääramise

õiguse rikkumisest tulenevate nõuete

aegumistähtaeg peatub, kuni kannatanu 21-

aastaseks saamiseni. Kui kannatanu elab

aegumistähtaja kulgema hakkamise ajal koos

kohustatud isikuga ühises majapidamises, või on

muul viisil kohustatud isikust sõltuv, peatub

aegumistähtaeg kuni ühise majapidamise või

sõltuvuse lõppemiseni." Pole välistatud selle

täpsustamine, milles võib mainitud sõltuvus või

mõju seisneda.

Kirjeldatud aegumise peatumise regulatsioon

võimaldaks nõude aegumistähtaja siduda lahti

kuriteo aegumisest, mis ei ole omavahel seotud ka

muude süütegude puhul.

Selgitame. Antud eelnõus on tsiviilõigusliku nõude

aegumise sidumine kuriteo aegumisega (TsÜS § 153¹

lg 2) kantud eesmärgist vältida menetlusliku lünga

tekkimist olukorras, kus alaealise vastu suunatud

seksuaalkuriteo pikendatud aegumistähtaeg pole

möödunud, kuid kannatanu võib sõltuvalt konkreetsest

kuriteokoosseisust ja kehtivast õigusest (eelkõige

TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud maksimaalsest

aegumistähtajast) olla kaotanud võimaluse

kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi esitada.

Tervitame Riigikohtu ettepanekut ja mõistame seda

nii, et 30-aastane tsiviilõigusliku nõude aegumise

maksimaalne tähtaeg (vastavalt kehtiva TsÜS § 153

lg-le 2) oleks alaealise seksuaalkuriteo ohvri puhul

peatunud kuni tema 21-aastaseks saamiseni. Seega

võiks tsiviilõiguslik nõue aeguda hiljemalt kannatanu

51-aastaseks saamiseni.

Samas on nii kehtiva karistusseadustiku kui ka

tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel õiguspraktikas

eeldatud, et 18-aastaselt on isik võimeline tegema

iseseisvalt õiguslikult siduvaid tehinguid ja

toiminguid, sealhulgas esitama ka kuriteokaebuse

KarS § 81 lg 7 p 3 mõttes.

Kui seksuaalkuriteost tõusetuva tsiviilõigusliku nõude

aegumise peatumise lõppemine siduda Riigikohtu

ettepaneku eeskujul (ja kooskõlaliselt kehtiva

õigusega) 18-aastase vanusepiiri saabumisega, pole

aga võimalik ülalviidatud menetluslikku lünka

täielikult likvideerida (nt kontaktne kuritegu aeguks

hiljemalt kannatanu 50. eluaastal, kuid selle kuriteoga

seonduv tsiviilõiguslik nõue 48. eluaastal).

Seega, et kannatanu huvid taolise kuriteo

kriminaalmenetluses oleksid tagatud, peaks

tsiviilõigusliku nõude aegumise vanusepiir olema

vähemalt 20 eluaastat, mis aga erineks kehtivas

õiguses juurdunud 18-aastasest vanusepiirist.

Arvestades eelnõu praegust menetlusstaadiumit pole

võimalik täiendavalt analüüsida, millise vanusepiiri

seadmine tsiviilõigusliku nõude aegumise peatumise

lõpp-punktiks võiks olla kõige põhjendatum,

arvestades muu hulgas ka uuringutega isiku organismi

ja aju arenemisest.

Nõude aegumise peatumise lõppemise sidumine ühise

majapidamise või sõltuvussuhte lõppemisega võib

kaitseta jätta need ohvrid, kelle suhtes ei olnud

seksuaalkuritegu toime pandud lähikondse või tuttava

isiku poolt, sh ühist majapidamist või sõltuvussuhet

ära kasutades.

MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus

1. KarS § 175¹ sõnastuse muutmine Eelnõuga

soovitakse vahetada KarS-is kasutatud mõiste

"lapsporno" mõiste "lapse seksuaalset

kuritarvitamist kujutav materjal" vastu. Need ei ole

aga keeleliselt ega juriidiliselt kattuvad mõisted.

Pornograafia on defineeritud pornograafilise sisuga

ja vägivalda või julmust propageerivate teoste

leviku reguleerimise seaduses, mille § 1 lg 2 p-i 3

järgi on pornograafia selline kujutamisviis, mis teisi

inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes

seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt

esiplaanile toob. Sellele sättele viitab ka KarS-i

kommenteeritud väljaanne (Karistusseadustik

kommenteeritud väljaanne. J. Sootak, P. Pikamäe.

2021), mis täpsustab, et "Lapspornograafia on

seksuaalakti kujutamine lapseealisena näiva

isikuga“ (§ 178 kommentaar p 3.2.2).

Seega on mõiste „lapsporno“ sisuliselt määratletud

õigustermin, millel on konkreetne tähendus. Mõiste

muutmist ning kõnealuste mõistete erinevat

juriidilist ja keelelist sisu võiks seletuskirjas

täpsemalt lahti kirjutada.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

2. Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede

salvestised võiksid tõendada ka ohvrite

tsiviilõiguslikke nõudeid Eelnõu §-ga 3 loodav

OAS § 14¹ lg 1 näeks ette, et kõned salvestataks

abivajaduse väljaselgitamiseks, abi paremaks

osutamiseks, aga ka salvestiste kasutamiseks

tõendina süüteomenetluses. Andmete säilitamise

eesmärgina ei ole mainitud ohvrite tsiviilõiguslike

nõuete tõendamist.

Kõnede salvestisi võiks saada kasutada tõendina ka

tsiviilõiguslike nõuete tõendamisel ja võimalikes

Mittearvestatud. Ohvriabi kriisitelefoni kõnede

salvestamise esmane eesmärk on ohvri abivajaduse

väljaselgitamine, abi parem osutamine ja nõustamise

kvaliteedi tagamine. Salvestise kasutamine

süüteomenetluses on eelnõus eraldi nimetatud, kuna

kriisitelefonile tehtud kõne võib sisaldada süüteo

menetlemiseks vajalikku teavet ning lõikes 2

sätestatakse ammendavalt salvestise väljastamine

pädevatele menetlusasutustele.

Kõigi võimalike haldus- ja kohtumenetluste

nimetamine salvestamise eesmärgina laiendaks

isikuandmete töötlemise eesmärgi ebamääraseks ning

hagita asjades (nt laste suhtluskorda puudutavad

vaidlused).

Üks võimalus on sõnastada OAS § 14¹ lg 1

järgnevalt: "Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõned

salvestatakse ohvri abivajaduse väljaselgitamiseks

ja abi paremaks osutamiseks, nõustamise kvaliteedi

tagamiseks ja salvestise kasutamiseks tõendina

süüteomenetluses ja kohtumenetlustes."

muudaks kriisitelefoni salvestised sisuliselt

üldotstarbeliseks tõendikoguks.

Eelnõu regulatsioon on kujundatud LasteKS § 34⁵

eeskujul, mis näeb lasteabitelefonile tehtud kõnede

puhul ette samad salvestamise eesmärgid, väljastamise

alused ja säilitustähtaja. See ei välista, et

andmesubjekt võib talle kohaldatavate

andmekaitsenormide alusel õiguspäraselt

kättesaadavaks tehtud salvestist kasutada oma õiguste

kaitseks, arvestades seejuures teiste isikute õiguste ja

andmete kaitsega (IKÜM art 15). Ehk ohver võib

nõuda enda isikuandmeid sisaldava kõnesalvestisega

tutvumist ja enda isikuandmete koopia saamist IKÜM

artikli 15 alusel. See õigus ei sõltu sellest, kas

salvestise võimalikku kasutamist tsiviil-, haldus- või

muus kohtumenetluses on OAS-is nimetatud

salvestamise eesmärgina. Salvestise väljastamisel

peab SKA siiski arvestama teiste isikute õiguste ja

vabadustega IKÜM artikli 15 lõike 4 kohaselt ning

võib seetõttu teiste isikute andmeid varjata või muul

viisil kaitsta.

Eesti Naistearstide Selts

Vastuseks Eesti Naistearstide Seltsile (ENS)

kooskõlastamiseks saadetud Karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi seaduse ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse

eelnõu (lastevastased seksuaalkuriteod ja

naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise

direktiivi osaline ülevõtmine) dokumendile kinnitab

ENS oma eelnevat seisukohta, millel kohaselt

lastevastased seksuaalkuriteod on aegumatud.

Praeguse eelnõu kohaselt on kõige raskemate ja

kontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul

on kavandatav aegumistähtaeg 32 aastat.

Mittekontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude

puhul on kavandatav aegumistähtaeg 20 aastat.

Leiame, et alaealiste suhtes toime pandud

seksuaalkuritegude (sh mittekontaksete) korral on

see aegumistähtaeg lubamatult lühike, sest näiteks

ohver, kes on teo toimumise ajal 10 - või 12 -

aastane, ei pruugi kuriteo aegumistähtaja jooksul

veel olla võimeline selle kohta ütlusi andma ning

karistamatus toob kaasa negatiivsed tagajärjed nii

ohvrile kui ühiskonnale.

Selgitame. Lastevastaste seksuaalkuritegude

aegumatuse kehtestamise võimalikkust arvestati nii

väljatöötamiskavatsuses kui seaduseelnõus.

Karistusõiguse aluspõhimõtete ja õigusselguse huvides

on kohasem kehtestada diferentseeritud, kuid oluliselt

pikendatud aegumistähtajad (32 ja 20 aastat). Koos

KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud aegumise peatumisega

kuni ohvri täisealiseks saamiseni tähendab see, et

kontaktse kuriteo puhul säilib menetlemise võimalus

kuni ohvri 50-aastaseks saamiseni. Arvestades kehtivat

kuritegude aegumisregulatsiooni, on tegemist

märkimisväärse muudatusega, mis võimaldab lapseeas

seksuaalkuriteo all kannatanud isikule pöörduda

õiguskaitseorganite poole senisest oluliselt pikema aja

jooksul. Kuriteo aegumatus on Eesti karistusõiguses

seni põhjendatult olnud reserveeritud

agressioonikuriteole, genotsiidikuriteole,

inimsusevastasele kuriteole, sõjakuriteole ja kuriteole,

mille eest saab mõista eluaegse vangistuse.

Alaealiste suhtes toime pandud seksuaalkuritegude

tagajärjed ei kao aastatega, need häirivad kuriteo

üleelanut kogu elu jooksul. Lapsevastane

seksuaalkuritegu ei ole üksnes õigusrikkumine, vaid

Selgitame. Nõustume, et seksuaalvägivalla tagajärjed

võivad olla pikaajalised. Kuigi kuriteo aegumistähtaeg

piirab riigi karistusvõimu abil sekkumist, ei piira

kuriteo aegumistähtaeg ohvri õigust saada ohvriabi

pikaajaline tervisekahjustus. Naistearstidena näeme

igapäevatöös, et lapseeas kogetud seksuaalne

vägivald avaldub sageli alles täiskasvanueas:

reproduktiivtervise häired, seksuaalfunktsiooni

häired, krooniline valu, raseduse ja sünnitusega

seotud trauma, vaimse tervise häired ning

usaldamatus meditsiinisüsteemi vastu. Need

tagajärjed ei kao 20 või 32 aasta möödudes.

Euroopa Liidu raamistik on miinimum, mitte lagi

Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid 2026. aasta

juunis poliitilisele kokkuleppele laste seksuaalse

kuritarvitamise vastase kriminaalõiguse

ajakohastamisel. Kõige raskemate tegude puhul

nähakse ette kuni 32-aastane aegumistähtaeg alates

kannatanu täisealiseks saamisest (sisuliselt kuni

umbes 50. eluaastani), teiste puhul 20 aastat. See on

liikmesriikidele siduv alammäär. Liikmesriik võib

kehtestada rangema kaitse, sh aegumatuse. Mitmes

Euroopa riigis on lastevastased seksuaalkuriteod

juba täielikult või valdavalt aegumatud (nt

Ühendkuningriik, Belgia, Taani, Iirimaa,

Madalmaad, Küpros, Ungari), paljudes teistes on

aegumatus kehtestatud vähemalt kõige raskemate

tegude suhtes.

seaduse alusel riiklikku toetust ja psühholoogilist abi.

Muu hulgas sätestab ohvriabiseaduse § 45 lg 2 punkt

2, et kui ohvri tervisehäire kestis üle ühe aasta ja

taotluse õigeaegne esitamine ei olnud terviseseisundi

tõttu võimalik, võib isik kuriteoohvri hüvitise taotluse

esitada kolme aasta jooksul pärast terviseseisundi

paranemist. Ka eelnõuga tehtavad muudatused

tsiviilseadustiku üldosa seaduses annavad võimaluse

tsiviilõigusliku kahjunõude esitada senisest pikema

perioodi vältel. Euroopa Liidu liikmesriikide praktika

lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on

mitmekülgne. Lähtudes rahvusvahelistest soovitustest

ja riikide praktikast, väljatöötamiskavatsusele

laekunud tagasisidest ning kaasamisarutelude

tulemustest peeti Eesti karistusõigussüsteemi

kontekstis põhjendatuks eelnõuga pikendada

aegumistähtaegu vastavalt 32 ja 20 aastani, mis ei

hakka kulgema enne kannatanu 18-aastaseks saamist.

Eesti Seksuaaltervise Liit

Eelnõu kohaselt nähakse KarS §-des 175¹, 178 ja

179 sätestatud kuritegudele ette 20-aastane

aegumistähtaeg, samas kui raskemate ja kontaktsete

lastevastaste seksuaalkuritegude ning muu hulgas

KarS §-s 175 sätestatud alaealise seksuaalse

ärakasutamise puhul on aegumistähtaeg 32 aastat.

Seletuskirjas põhjendatakse seda sellega, et

mittekontaktsed seksuaalkuriteod on oma olemuselt

kontaktsetest kuritegudest kergemat laadi. ESTL

hinnangul ei ole selline eristus KarS § 178 puhul

tervikuna veenev. KarS § 178 hõlmab küll erineva

olemusega teoalternatiive ning koosseis võib teatud

juhtudel olla täidetud ka ilma reaalse alaealise

kannatanuta. Samas võib lapse seksuaalset

kuritarvitamist kujutava materjali valmistamine

reaalse lapse osalusel sisaldada otseselt sama

kontaktset seksuaalvägivalda, mida muudes

koosseisudes käsitletakse kõige raskemate

lastevastaste seksuaalkuritegudena. Sellisel juhul

tuleb eristada ühelt poolt lapse suhtes toime pandud

primaarset seksuaalkuritegu ning teiselt poolt selle

teo salvestamist ja lapse seksuaalset kuritarvitamist

kujutava materjali valmistamist kui eraldiseisvat

Selgitame. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava

materjali valmistamisse (KarS § 178) võib olla

hõlmatud reaalne alaealisest kannatanu. Sõltuvalt

üksikjuhtumi asjaoludest ja kuriteos osalevate isikute

rollijaotusest ei ole välistatud, et isikut, kes kontaktset

seksuaalkuritegu (nt KarS § 141, § 1411) filmib ja/või

helisalvestab, võib võtta vastutusele selle

seksuaalkuriteo kaastäideviijana (juures viibimine

tugevdab kannatanu jaoks vägivallaähvardust) või

sellest osavõtjana (näiteks filmija õhutab teist isikut

kuritegu toime panema või pakub kuriteo

toimepanekuks kohta). Teost osavõtjale mõistetakse

karistus seaduse sama sätte järgi, mille järgi vastutab

täideviija, v.a eriliste isikutunnuste korral (KarS § 22

lg 4). Seega võib eelmainitud juhtudel lapse

seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali

valmistajat võtta vastutusele kaastäideviimise või

kaasaitamise eest ka kuriteole, millele kehtib 32-

aastane aegumistähtaeg.

tegu. Seletuskiri ise tunnistab, et materjali

valmistamisel võib kannatanu õigushüve vahetu

rikkumine seisneda primaarteos – suguühtes või

muus sugulise iseloomuga teos, mille käigus last

kasutatakse pornograafilise või erootilise sisuga

materjali loomiseks. Sellises olukorras ei ole

sisuliselt põhjendatud käsitleda materjali tootmist

aegumise seisukohast samaväärsena selle materjali

hilisema vaatamise või jälgimisega. Kui last

vägistatakse või tema suhtes pannakse toime muu

raske sugulise iseloomuga tegu kaamera ees

eesmärgiga sellest materjal valmistada, ei muutu

tegu olemuselt vähem kontaktseks ega vähem

raskeks pelgalt selle tõttu, et väärkohtlemine on

salvestatud. Vastupidi – lisaks kontaktsele

seksuaalvägivallale tekib digitaalne jäädvustus,

mida saab hiljem piiramatult kopeerida ja levitada

ning mis võib põhjustada kannatanule korduvat

taasohvristamist kogu elu vältel. Ka eelnõu

seletuskiri möönab, et materjali valmistamine,

võimaldamine ja jälgimine põhjustavad kannatanute

taasohvristamist ning nende õiguste jätkuvat

rikkumist. ESTL teeb seetõttu ettepaneku kaaluda

KarS § 178 puhul teoalternatiivide eristamist.

Juhtudel, kus lapse seksuaalset kuritarvitamist

kujutava materjali valmistamisel kasutatakse

reaalselt alaealist ning materjali loomisega kaasneb

suguühe või muu sugulise iseloomuga kontaktne

tegu, oleks põhjendatud kohaldada vähemalt sama

pikka, 32-aastast aegumistähtaega nagu teistele

rasketele kontaktsetele lastevastastele

seksuaalkuritegudele. Materjali hilisem hoidmine,

üleandmine, näitamine, kättesaadavaks tegemine

või jälgimine võib jääda eraldi kaalutava

aegumisregulatsiooni alla. Selline eristus kajastaks

paremini teo tegelikku olemust ja kannatanule

põhjustatud kahju.

Teise küsimusena juhib ESTL tähelepanu ohvriabi

kriisitelefoni kõnesalvestiste kavandatavale

kuuekuulisele säilitustähtajale. Eelnõu seletuskirja

järgi kasutatakse kõnesalvestisi muu hulgas

süüteomenetluses tõendina. Samas säilitatakse neid

vaid kuus kuud ning pärast selle tähtaja möödumist

kustuvad salvestised automaatselt ja jäädavalt ning

neid ei ole võimalik taastada. Seletuskirjas

põhjendatakse kuuekuulist tähtaega sellega, et see

on praktikas optimaalne periood, mille jooksul

õiguskaitseasutused võivad salvestist

Selgitame. Kuuekuuline säilitustähtaeg on valitud

analoogias lasteabitelefoni ja häirekeskuse praktikaga,

et tagada tasakaal tõendusliku väärtuse ja

isikuandmete kaitse vahel. Anonüümse kriisitelefoni

eesmärk on eelkõige esmane tugi, mitte tõendite

kogumine aastakümneteks. Kõikide kõnede

pikaajaline säilitamine ilma menetlusliku aluseta oleks

ebaproportsionaalne riive eraelu puutumatusele. Kui

ohver on valmis abi saama, pakutakse talle võimalust

ohvriabitöötajaga kohtumiseks, naiste tugikeskusesse

minekut, vms.

süüteomenetluses vajada. ESTL hinnangul vajab see

lahendus täiendavat analüüsi just lastevastaste

seksuaalkuritegude pikendatud aegumistähtaegade

kontekstis. Sama eelnõu üks keskseid põhjendusi on

asjaolu, et lapsepõlves kogetud seksuaalvägivallast

võidakse teatada alles palju aastaid või isegi

aastakümneid hiljem. Seletuskirjas viidatakse

uuringutele, mille järgi võib lapsepõlves kogetud

seksuaalsest väärkohtlemisest teadaandmine võtta

keskmiselt 17–21 aastat. Seetõttu võib tekkida

olukord, kus laps või noor pöördub ohvriabi

kriisitelefoni poole ja kirjeldab toimunut ajal, mil ta

ei ole veel valmis politseisse pöörduma, kuid teeb

seda alles aastaid hiljem. Sellisel juhul võib vahetult

pärast sündmusi või neile ajaliselt oluliselt lähemal

antud kirjeldus olla kriminaalmenetluses oluline

tõend. Kuue kuu möödudes oleks aga kõnesalvestis

pöördumatult hävinud. Eriti tuleb siinjuures

arvestada laste seksuaalse väärkohtlemise eripäraga.

Laps ei pruugi pöördumise hetkel osata kogetut

nimetada seksuaalvägivallaks, kirjeldada toimunut

juriidilistele tunnustele vastavalt ega mõista selle

tähendust. võimalikku kuritegelikku iseloomu.

Seetõttu ei pruugi ka kõne vastuvõtjal olla alati

võimalik esmasel pöördumisel üheselt tuvastada, et

avaldatud teave puudutab võimalikku rasket

seksuaalkuritegu. Pikema säilitamise võimaliku

erandi kujundamisel tuleb vältida olukorda, kus

säilitatakse üksnes need kõned, milles helistaja

suudab juba esmasel pöördumisel toimunut piisavalt

selgelt seksuaalkuriteona kirjeldada. Probleem on

seda olulisem, et seletuskiri ise põhjendab kõnede

salvestamist vajadusega vältida info kadumist ja

moondumist ning märgib, et üksnes nõustaja

koostatud kokkuvõte ei pruugi säilitada kogu hiljem

olulist teavet. Tekib vastuolu: ühelt poolt

pikendatakse lastevastaste seksuaalkuritegude

menetlemise võimalust 20 või 32 aastani, sest ohver

võib olla valmis juhtunust teatama alles palju

hiljem, teisalt hävitatakse potentsiaalselt oluline

varajane tõend kuue kuu möödumisel. ESTL ei pea

põhjendatuks kõigi ohvriabi kriisitelefoni kõnede

aastakümnete pikkust säilitamist. Selline lahendus

tekitaks põhjendatud küsimusi eraelu puutumatuse

ja isikuandmete kaitse seisukohalt. Küll aga tuleks

kaaluda erandit, mis võimaldaks pikemalt säilitada

kõnesalvestise juhul, kui kõnes avaldatakse teavet

võimaliku raske vägivallakuriteo või alaealise

suhtes toime pandud seksuaalkuriteo kohta. Sellise

säilitamise eelduseks võiks olla näiteks kannatanu

Menetlejal on õigus salvestis välja nõuda 6 kuu

jooksul, kui menetlus selle aja jooksul algatatakse.

Täiendavat märgistamist ja valikulist säilitamist

peame tehniliselt ja eetiliselt keeruliseks, kuna see

eeldaks nõustajalt ennatlikku juriidilist hinnangut.

Kuue kuu möödumisel kustutatakse järgmised

andmed: kõnesalvestus (kõne sisu), helistajanumber

(milliselt numbrilt helistati), helistamise aeg (kuupäev,

kellaaeg), kõne vastuvõtja (nõustaja), kõnejärjekord

(millisele numbrile helistati), infokaart (info kõne

kohta: aeg, kestus, kõne märksõna). Üldistatud

andmed koonduvad statistikasse, kus need pole

konkreetse pöördumisega seostatavad.

nõusolek, juhtumi eraldi märgistamine või muu

seaduses selgelt määratletud alus, arvestades eraldi

alaealiste andmete töötlemise ja anonüümse abi

eripäraga. Pikema säilitamise võimalus ei tohiks

kaasa tuua kohustust helistajat identifitseerida ega

põhjendamatult piirata anonüümse abi saamise

võimalust. Samuti palume täpsustada, milliseid

kõnega seotud andmeid peale helisalvestise

säilitatakse pärast kuue kuu möödumist ning millise

tähtaja jooksul. Kui koos salvestisega kustub ka

sisuline teave kõne aja, pöördumise põhjuse ja

juhtumi kohta, suurendab see kirjeldatud probleemi

veelgi.

MTÜ Feministeerium

1. Ohvriabi seaduse muudatuskavatsused 1.1

Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamise

eesmärk peab hõlmama ohvrite kõiki laadi nõuete

tõendamist. Eelnõu §-ga 3 loodav OAS § 14' lg 1

näeb ette, et “kõned salvestataks abivajaduse

väljaselgitamiseks, abi paremaks osutamiseks,

salvestiste kasutamiseks tõendina süüteomenetluses

ja nõustamise kvaliteedi tagamises.” Arvestades

Isikuandmete Kaitse Üldmäärusega ette nähtud

andmete töötlemise eesmärgipärasuse nõuet, võib

nende tõendite esitamisel kõikides muudes

menetlustes peale süüteomenetluse tekkida

probleeme, kui vastaspool peaks menetluse käigus

tuginema nende tõendina kasutamise

õigusvastasusele TsMS § 238 lg 3 p 1 tähenduses -

kuivõrd neid tõendeid on kasutatud eesmärgil, mida

pole nende kogumisel välja toodud. Ohver peaks

salvestatud kõnesid tõendina kasutada saama lisaks

tsiviilhagidele ka võimalikes haigita asjades (nt

laste suhtluskorda puudutavates vaidlustes) või ka

haldus(kohtu)menetlustes (nt nõuetele mittevastava

abi saamisel OAS-i alusel). Näeme, et seadusandja

saab need eesmärgid tagada, sõnastades OAS § 14'

lg 1 järgnevalt: "Ohvriabi kriisitelefonile tehtud

kõned salvestatakse ohvri abivajaduse

väljaselgitamiseks ja abi paremaks osutamiseks,

nõustamise kvaliteedi tagamiseks ja salvestise

kasutamiseks tõendina süüteomenetluses,

haldusmenetluses ja kohtumenetlustes."

Mittearvestatud. Selgitame, et ohvriabiteenuste

eesmärk on eelkõige ohvrite toetamine ja abistamine.

Seega ka ohvriabi kriisitelefoni kõnede salvestamise

esmane eesmärk on ohvri abivajaduse

väljaselgitamine, abi parem osutamine ja nõustamise

kvaliteedi tagamine. Salvestise kasutamine

süüteomenetluses on eelnõus eraldi nimetatud, kuna

kriisitelefonile tehtud kõne võib sisaldada süüteo

menetlemiseks vajalikku teavet ning lõikes 2

sätestatakse ammendavalt salvestise väljastamine

pädevatele menetlusasutustele.

Kõigi võimalike haldus- ja kohtumenetluste

nimetamine salvestamise eesmärgina laiendaks

isikuandmete töötlemise eesmärgi ebamääraseks ning

muudaks kriisitelefoni salvestised sisuliselt

üldotstarbeliseks tõendikoguks.

Eelnõu regulatsioon on kujundatud LasteKS § 34⁵

eeskujul, mis näeb lasteabitelefonile tehtud kõnede

puhul ette samad salvestamise eesmärgid, väljastamise

alused ja säilitustähtaja. See ei välista, et

andmesubjekt võib talle kohaldatavate

andmekaitsenormide alusel õiguspäraselt

kättesaadavaks tehtud salvestist kasutada oma õiguste

kaitseks, arvestades seejuures teiste isikute õiguste ja

andmete kaitsega (IKÜM art 15). Ehk ohver võib

nõuda enda isikuandmeid sisaldava kõnesalvestisega

tutvumist ja enda isikuandmete koopia saamist IKÜM

artikli 15 alusel. See õigus ei sõltu sellest, kas

salvestise võimalikku kasutamist tsiviil-, haldus- või

muus kohtumenetluses on OAS-is nimetatud

salvestamise eesmärgina. Salvestise väljastamisel

peab SKA siiski arvestama teiste isikute õiguste ja

vabadustega IKÜM artikli 15 lõike 4 kohaselt ning

võib seetõttu teiste isikute andmeid varjata või muul

viisil kaitsta.

1.2. Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede

salvestamise periood peaks olema 1 aasta. Eelnõu

§-ga 3 loodav OAS § 14' lg 3 näeks ette, et ohvriabi

kriisitelefonile tehtud kõned säilitataks digitaalsel

andmekandjal 6 kuud alates salvestamise

kuupäevast. Feministeeriumi hinnangul jääb see

salvestusperiood liiga lühikeseks, kuivõrd selle

perioodi määramisel tuleks arvestada lisaks

menetleja reageerimiskiirusele ja -võimekusele ka

ohvri võimalust ja motivatsiooni süüteost teatada.

Selliseks motivatsiooniks võiks pidada näiteks

korduvalt samalaadse süüteo ohvriks sattumist.

Ühendkuningriigis läbi viidud uuringu “Targeting

Escalation of Intimate Partner violence: Evidence

from 52,000 Offenders” kohaselt esineb kõige

pikem ajavahemik lähisuhtevägivallasüütegude

puhul korduvrikkujatel nende esimese ja teise

rikkumise vahel, mis on keskmiselt 164 päeva ehk

ülespoole ümardatult 6 kuud ("Time Beteween

Repeat Incidents", lk 132). Esimese

lähisuhtevägivalla juhtumi käigus tekkinud tõendid

tuleks uurimisasutustele abiks nii esimese kui ka

järgnevate juhtumite tõendamisel. Arvestades

selliste süütegude tihti korduvat iseloomu ja asjaolu,

et ohvrid kalduvad alles korduva ründamise järgselt

süüteost politseid teatama, on oluline, et kui ohver

teisest või järgnevast vägivalla episoodist

uurimisasutusi teatab, toetaks tema teadet ka

eelnevate episoodide kohta esinevad tõendid.

Feministeerium palub pikendada eelnõuga vastu

võetava OAS § 14' lg 3 ette nähtud kõnede

salvestamise perioodi vähemalt kuni 1 aasta. Selline

periood ei oleks ohvrite suhtes liigselt põhiõigusi

riivav, eriti arvestades, et salvestamise eesmärk on

teenida nende endi kaalukaid huvisid.

Proportsionaalsuse hindamisel tuleks arvestada ka

asjaolu, et juba olemasolev normistik näeb teatud

juhtudel ette kohustuse salvestada andmesubjektide

andmeid avalikes huvides kuni 1 aasta (vt nt ESS §

111' lg 4).

Mittearvestatud. 6-kuuline säilitamistähtaeg on valitud

optimaalsena, tuginedes sarnasele regulatsioonile

lasteabitelefoni puhul (LasteKS § 345). See periood on

piisav, et menetleja jõuaks tõendeid küsida juhul, kui

pöördumine toimub vahetult pärast sündmust. Pikem

säilitamine (1 aasta) suurendaks isikuandmete

töötlemise riske ja riivet eraelule olukorras, kus

enamikku salvestisi kunagi menetluses ei vajata. Kui

ohver pöördub politseisse hiljem, on esmaseks

tõendiallikaks tema ütlused; kriisitelefoni salvestis on

toetav lisatõend. Hetkel peame 6-kuulist tähtaega

proportsionaalseks tasakaaluks ohvri abi ja

andmekaitse nõuete vahel.

2. Karistusseadustiku muudatuskavatsused

2.1. KarS § 175' sõnastusest “lapsporno” mõiste

väljavahetamine mõistega “lapse seksuaalset

kuritarvitamist kujutav materjal”. Toetame

ettepanekut, aga toome välja võimaliku ohu uue

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

sõnastuse puhul. KarS-i kommenteeritud väljaanne

kirjeldab § 175 kommentaarides pornograafiat

järgnevalt: "Pornograafia mõiste sisustamisel saab

lähtuda PorTS § 1 lg 2 p-s 3 sätestatust:

pornograafia on kujutamisviis, mis teisi inimlikke

seoseid kõrvale või tagaplaanile jättes toob labaselt

ja pealetükkivalt esile seksuaalsed toimingud. /.../

Lapspornograafia on seksuaalakti kujutamine

lapseealisena näiva isikuga (§ 178 komm 3.2.2)."

Seega on lapsporno sisuliselt määratletud

õigustermin, millel on konkreetne tähendus. "Lapse

seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal" pole

Feministeeriumile teadaolevalt sarnaselt piiritletud.

Grammatiliselt tõlgendades läheb niisiis lapse

seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali suhtes

ligipääsu taotlemise alla ka olukord, milles isik

teadustöö tarvis otsib kas kohtulahendeid või

ajaloolisi materjale, milles kirjeldatakse lapseealiste

vastu toime pandud seksuaalsüütegusid. Sama

probleem kerkib ka teostega, mis kujutavad laste

seksuaalset kuritarvitamist ilmselgelt halvas

valguses, näiteks Ilmar Raagi 2007. aasta film

"Klass". Näeme, et seadusandja saab sellist asjade

käiku ennetada sidudes käibel oleva lapsporno

õigusmõiste sisu uue mõistega "lapse seksuaalset

kuritarvitamist kujutav materjal".

2.2 Olemasolev KarS § 81 lg 1 kirjeldab, millisel

juhul ei tohi isikut süüdi mõista ega karistada, aga

juurde kavandatud KarS § 81 lg 1' räägib süütegude

aegumisest. KarS § 81 lg 1 kirjeldab aegumise

tagajärgi ja näeb alapunktidena ette aegumistähtajad

eri süütegudele, kavandatud KarS § 81 lg 1' ütleb, et

asjassepuutuvate süütegude puhul esinevad teatud

pikkusega aegumistähtajad – näeme nende kahe

sätte vahel ühildumisviga. Sõnastuse erinevuse tõttu

võib jääda mulje, et need sätted teevad erinevaid

asju, kuigi nende eesmärk on sama. Pakume

järgneva sõnastuse: "§ 81 /.../ (1') , mis on seotud

noorema kui kaheksateistaastase isiku seksuaalse

väärkohtlemise või kuritarvitamisega, kui: 1)

käesoleva seadustiku §-s 144, 145, 1451 või 175

sätestatud kuriteo, või §-s 133, 1331, 141 või 141'

sätestatud kuriteo puhul, kui see on toime pandud

noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes ja

selle toimepanemisest on möödunud kolmkümmend

kaks aastat; 2) käesoleva seadustiku §-s §-s 175',

178, 178' ja 179 sätestatud kuriteo puhul, kui see on

toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku

Selgitame. Nii kohtupraktikas kui õiguskirjanduses on

kehtivat KarS § 81 lg 1 sissejuhatavat lauset sisustatud

kuritegude aegumistähtaegu sätestava sättena. Eelnõu

autorid ei pea viidatud ühildumisviga tõenäoliseks. Ka

prokuratuur ega kohtud pole osutanud võimalikele

tõlgendusprobleemidele seoses eelnõuga kehtestatava

KarS § 81 lg 11 sõnastusega.

suhtes ja selle toimepanemisest on möödunud

kolmkümmend kaks aastat."

Harju Maakohus

Samas ei pea me põhjendatuks kavandatud

lahendust, mille kohaselt pikeneks teatud

kuritegude aegumistähtaeg 20 või isegi 32 aastani

pärast teo toimepanemist. Kohtupraktika näitab, et

juba praegu tekitavad olulisi tõendamisraskusi

juhtumid, kus väidetava kuriteo toimepanemisest on

möödunud ligikaudu kümme aastat. Eriti puudutab

see olukordi, kus kannatanu oli teo toimepanemise

ajal väga noor laps. Sellistel juhtudel mäletab

kannatanu sageli toimunut üldjoontes, kuid tal on

raskusi sündmuste paigutamisega ajaliselt. Sageli ei

osata enam usaldusväärselt määratleda isegi seda,

millises vanuses kannatanu teo toimepanemise ajal

oli, rääkimata konkreetse aasta või ajaperioodi

nimetamisest. Aja möödudes muutuvad mälestused

paratamatult hägusamaks ning võivad seguneda

hilisemate sündmuste ja kogemustega.

Seksuaalkuritegude eripäraks on sageli puuduvad

vahetud tunnistajad ning objektiivseid tõendeid ei

ole aastaid hiljem enam võimalik koguda. Seetõttu

põhineb tõendikogum suurel määral kannatanu ja

süüdistatava ütlustel ning nende usaldusväärsuse

hindamisel. Juba kümneaastase ajavahemiku korral

on tõe tuvastamine kohtule sageli keeruline

ülesanne. Veelgi pikema, 20- või 30-aastase ajalise

distantsi korral suureneb märkimisväärselt oht, et

kohtu käsutuses olev tõendibaas ei võimalda enam

faktilisi asjaolusid vajalikul määral usaldusväärselt

tuvastada.

Samal ajal tuleb tunnistada, et lapsepõlves

seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud

inimesed ei pruugi olla valmis juhtunust kohe

rääkima. Kohtupraktikas esitavad kaitsjad

kannatanutele peaaegu alati küsimuse, miks nad ei

pöördunud politseisse varem. Kannatanute vastused

on üldjuhul sarnased: nad ei julgenud rääkida,

tundsid häbi või hirmu või ei olnud emotsionaalselt

valmis juhtunut avaldama. Selline käitumine on

inimlikult mõistetav ning seda ei saa kannatanule

ette heita. Samas nähtub praktikast, et enamik

kannatanuid ei jää oma probleemidega

aastakümneteks täielikult üksi. Sageli on nad juba

täisealiseks saades või vahetult pärast seda

pöördunud psühholoogi, psühhiaatri või muu

spetsialisti poole ning rääkinud kogetust vähemalt

ravisuhtes. Seetõttu võib eeldada, et hiliemalt noore

Selgitame, et aegumistähtaegade pikendamise

eesmärk on tagada lapsepõlves seksuaalvägivalda

kogenud isikutele parem juurdepääs õiguskaitsele.

Aegumine ei mõjuta kuriteo tõendamisstandardit

kriminaalmenetluses. Oleme teadlikud võimalikest

tõendamisraskustest, mis võivad aasta(kümnete)

taguste kuriteojuhtumite puhul tekkida ning nendele

on viidatud ka eelnõu seletuskirjas. Samas

soodustavad pikemad aegumistähtajad selliste vanade

juhtumite menetlemist, mille puhul on piisavalt

tõendeid säilinud ja mida on võimalik koguda.

Eelnõuga pakutud 20- ja 32-aastased aegumistähtajad

põhinevad muu hulgas rahvusvahelistel soovitustel,

ohvriuuringutel ja liikmesriikide praktikal.

täiskasvanuna on inimene üldjuhul saavutanud

sellise küpsuse ja eneseteadlikkuse taseme, mis

võimaldab tal oma trauma olemasolu teadvustada

ning vajadusel kaaluda ka õiguskaitseasutuste poole

pöördumist. Kui aga politseisse pöördutakse alles

35-, 40- või veelgi vanemas eas, tekib menetluse

seisukohast paratamatult küsimus, kas tõe

usaldusväärne tuvastamine on enam võimalik.

Küsimus ei seisne kannatanu motiivide kahtluse alla

seadmises, vaid kohtumenetluse võimes tuvastada

aastakümnete taguseid sündmusi viisil, mis tagab

õiglase menetluse mõlemale poolele. Kaitseõiguse

seisukohast on sellises olukorras loomulik küsida,

miks kriminaalmenetlust ei algatatud varem, kui

kannatanu oli juba aastaid teadlik toimunust ja selle

mõjust tema elule.

Mida pikem on teo ja menetluse vahele jääv

ajavahemik, seda suuremaks muutuvad

tõendamisraskused. Võimalikud tunnistajad võivad

olla surnud või nende mälu oluliselt halvenenud,

dokumente ei pruugi enam alles olla ning ka

kannatanu enda mälestused võivad olla aja jooksul

muutunud. Need riskid on välja toodud ka

seaduseelnõu seletuskirjas endas. Selle tulemusena

suureneb oht, et kohus peab otsuse tegema väga

piiratud ja nõrgenenud tõendibaasi alusel. See

omakorda suurendab ekslike kohtulahendite riski.

Seletuskirjas on samuti märgitud:

Aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb arvestada

nii kuriteo raskuse, kahjustatud õigushüve, karistuse

preventiivse mõju kui ka riigi võimekusega

kriminaalmenetlusi tõhusalt läbi viia ja kuritegusid

tõendada. Soovime juhtida tähelepanu, et

õigusemõistmise eesmärk ei ole üksnes võimaldada

kuritegude menetlemist võimalikult pika aja

jooksul, vaid tagada ka usaldusväärne faktiliste

asjaolude tuvastamine ning õiglane menetlus

kohtus. Seetõttu leiame, et kuigi alaealiste vastu

toime pandud seksuaalkuritegude puhul on

põhjendatud hetkel kehtivast pikem aegumistähtaeg,

ei ole 20- või 32-aastane aegumistähtaeg

menetlusliku tõe tuvastamise seisukohalt

põhjendatud. Mõistlikuks lahenduseks näeme

aegumistähtaja mõõdukat pikendamist, näiteks kuni

15 aastani, mis arvestaks ühelt poolt kannatanu

vajadusega saada aega juhtunust rääkimiseks, kuid

teisalt säilitaks ka realistliku võimaluse koguda ja

hinnata usaldusväärseid tõendeid ning tagada

õiglane kohtumenetlus.

MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus

Samas, § 14 lõik 5 lisamine ei ole meie arvates

õige, sest inimesel, kes abi/teenust saab, ei pruugi

olla soovi neid kõnesid saada. Kui on teada, et

nendega võidakse edaspidi suvalisel ajahetkel

kontakteeruda, võib see teadmine takistada nende

valmisolekut abi otsida. Peab arvestama, millise

traumaga nad tulevad ja vähendada tuleb kõiki

takistusi.

Teadmiseks võetud. Tagasiside küsimise eesmärk on

ohvriabi teenuste kvaliteedi parandamine ja ohvrite

vajadustele vastavuse tagamine. Mõistame muret

võimaliku taasohvristamise pärast, mistõttu on

tagasiside andmine rangelt vabatahtlik ja isikule jääb

õigus sellest igal hetkel keelduda.

Sotsiaalkindlustusamet töötab välja traumateadliku ja

ohvrisõbraliku viisi kontaktivõtuks. Teenuse

kvaliteedi hindamine on vältimatu, et tagada ohvriabi

tõhusus, ning ohvrite vahetu kogemus on selleks kõige

usaldusväärsem allikas. Kui me ei küsi inimeste endi

kogemust, tunnetust ja ka ettepanekuid, kuidas neid

paremini toetada, ei saa me pakkuda parimat

võimalikku abi. Selgitame ka, et ohvriabitöötajad

suhtlevad ohvritega pidevalt ja seega sõnumid või

kõned Sotsiaalkindlustusametist ei ole automaatselt

traumeerivad.

Oleme tõsiselt häiritud, et muudatuste paketist on

jäetud välja kestev vaimne vägivald (Coercive

Control) (ka sundiv kontroll), mis on naistevastase

ja perevägivalla keskne vägivallvorm. Lisaks

direktiivile, mis seab riigile kohustuse vaimset

vägivalda kriminaliseerida, on GREVIO

baasaruanne esitanud Eesti kohta nõude viia Eesti

seadusandlus vastavusse Istanbuli konventsiooni

artikliga 33 (peatükk 5, art.165, 17.11.2022.), mis

samuti nõuab kestva vaimse vägivalla

kriminaliseerimist. Lähisuhtevägivald algab

peaaegu alati just sellest vägivallavormist,

allutamisest. Vaimne vägivald võib kesta aastaid või

aastakümneid suhtes olles ning jätkuda aastaid

peale suhtest väljumist. Tugikeskused näevad sageli

ohvreid, kel pole füüsiliselt mingeid vigastusi, aga

psühholoogiliselt on neid mõjutatud aastaid. Oleme

seda vägivallavormi toonud seadusandjatele välja

aastaid koos erinevate näidetega, kuidas seda

teostatakse ning mis on tagajärjed. Samuti oleme

pakkunud, et korraldame koostöökohtumisi teiste

Euroopa riikide esindajatega, mis on selle

vägivallavormi kriminaliseerinud ja kus see on

praktilises töös olnud juba aastaid. Paraku ei ole

ametkonnad sellega kaasa tulnud. Oleme valmis

jätkama koostööd kõigi asjakohaste ametitega, et

see vägivallavorm saaks lisatud Karistusseadustikku

eraldi paragrahvi või § 121 alapunktina.

Selgitame. Sundiva kontrolli kriminaliseerimine on

oluline teema, mida Justiits- ja Digiministeerium

analüüsib eraldiseisvalt. Käesoleva eelnõu fookus on

aegumistähtaegadel ja ohvriabi seaduse direktiiviga

kooskõlla viimisel. Sundiva kontrolli

kriminaliseerimine nõuab põhjalikku ettevalmistust,

sh menetluspraktika analüüsi, et vältida

ülekriminaliseerimist ja tagada sätte tõendatavus.

Ministeerium on teadlik Istanbuli konventsiooni ja

GREVIO suunistest ning jätkab tööd sobiva koosseisu

väljatöötamiseks teise menetluse raames. Oleme

avatud koostööks tugikeskustega ekspertiisi

saamiseks.

Riigiprokuratuur

Kavandatava KarS § 81 lg 11 punkti 1 sõnastuse

osas juhib prokuratuur tähelepanu, et KarS §-des

133, 1331 , 141, 1411 on olemas eraldi

kvalifitseeritud koosseisud juhuks, kui tegu on

toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku

suhtes. Seega võiks sättes viidata otse

kvalifitseeritud koosseisudele vastavalt: „§ 133 lg 2

p-s 2, § 1331 lg 2 p-s 2, § 141 lg 2 p-s 1 või § 1411

lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegu“.

Arvestatud. Prokuratuuri ettepanek on õigusselguse ja

määratletuse huvides põhjendatud.

Prokuratuur toetab mõiste „lapsporno“ asendamist

sisult täpsemala mõistega „lapse seksuaalset

kuritarvitamist kujutav materjal“. Samas juhime

tähelepanu, et karistusseadustikus on seni kasutatud

valdavalt mõistet „teos“. Seetõttu võiks eelnõu

edasisel menetlemisel kaaluda, kas sõna „materjal“

kasutamine on terminoloogiliselt sobiv või tuleks

mõisteid kogu karistusseadustikus läbivalt

samamoodi kasutada.

Selgitame. Kehtiva KarSi kohaselt võib mõistete

„lapsporno“ ja „lapspornograafia“ alla liigituda

erinevad pornograafilise või erootilise sisuga teosed,

mis hõlmavad alaealist isikut. Mõistet „teos“ KarS §-s

178 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu

elemendina on hoitud lahus koondterminist

„lapsporno“, mis sisaldub kuriteokoosseisu pealkirjas.

Seletuskirja on täiendatud vastavate selgitustega, mille

kohaselt „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava

materjali“ näol on tegemist koondterminiga senise

„lapspornograafia“ asemel. Terminoloogiline

muudatus ei ole mõeldud kitsendama KarS §-des 175¹

ja 178 sätestatud kuriteokoosseisude kohaldamisala

ega muutma koosseisulisi tunnuseid.

Samuti peab prokuratuur jätkuvalt oluliseks, et

eelnõuga kaasneks piisav ressursieraldus

prokuratuurile. Pikemate aegumistähtaegade tõttu

jõuab menetlusse suurem arv kriminaalasju.

Ajaliselt kaugemate juhtumite uurimine võib

osutuda keerulisemaks ja ressursimahukamaks ning

tingida pikemaid kohtumenetlusi. Seega mõjutavad

kavandatavad muudatused vahetult prokuratuuri.

Teadmiseks võetud. Justiits- ja Digiministeerium

mõistab prokuratuuri vajadust piisava ressursi järele,

et tagada raskete lastevastaste seksuaalkuritegude

menetlemise tõhusus. Kuna aegumistähtaegade

pikendamise mõju avaldub järk-järgult mitme

aastakümne jooksul, siis hinnatakse täiendava ressursi

vajadust jooksvalt riigieelarve strateegia protsessis

vastavalt tegelikule menetluste arvu kasvule.

Tartu Ringkonnakohus

Siiski on esiteks küsitav, kas praegune lahendus on

proportsionaalne. Eelnõu kohaselt ei pikeneks

aegumistähtajad mitte n-ö protsentides, vaid

mitmetes kordades. 32 aastat – kusjuures lisanduvad

veel aastad ohvri täisealiseks saamiseni – on senist

aegumistähtaegade reeglistikku silmas pidades

sedavõrd pikk, et tekib küsimus selle perioodi

loogilisuses ja süsteemi sobimises. 32 aastat on

laias laastus üks inimpõlv. Kui tegu aegub alles nt

40 aastat pärast selle toimepanemist (8 aastat ohvri

täisealisuseni pluss 32 aastat), tunduks

aegumissüsteemiga rohkem kooskõlas olevat see,

kui tegu tunnistatakse üldse aegumatuks. Mõningate

eriti rasket laadi seksuaalkuritegude puhul (näiteks

raskendavatel asjaoludel (kvalifitseeritud)

vägistamine) võikski ehk nõnda toimida – aga

Selgitame. Lähtuvalt õigushüvede konkurentsist on

karistusõiguse süsteemis aegumatus reserveeritud

olnud rahvusvahelist õigust mõjutavatele kuritegudele,

mille hukkamõist ei põhine üksnes individuaalse

õigushüve kahjustamisel, vaid kogu rahvusvahelise

õiguskorra kaitsel. Sisulised kaalutlused nende

kuritegude aegumatuse kehtestamisel ei ole

samastatavad lastevastaste seksuaalkuritegude

aegumistähtaegade pikendamise kaalutlustega.

Eelnõuga pakutavad 20- ja 32-aastased

aegumistähtajad põhinevad muu hulgas

rahvusvahelistel soovitustel, ohvriuuringutel ja

liikmesriikide praktikal.

Aegumine ei mõjuta kuriteo tõendamisstandardit

kriminaalmenetluses. Oleme teadlikud võimalikest

kindlasti mitte kõigi nende tegude puhul, mille osas

nähakse eelnõus ette 32-aastane aegumistähtaeg.

Lisaks sellele ei saa unustada, et aegumise instituut

on ellu kutsutud ka riigi ressursside säästmiseks. On

alust karta, et paljude nt 40 aastat tagasi aset

leidnud tegude osas kujuneks menetlus edutuks.

Seksuaalkuritegude puhul on niikuinii tihti tegemist

sõna-sõna-vastu olukorraga. Kui keegi esitab

mingeid väiteid aastakümneid tagasi toimunud

tegude kohta, tekib tihtipeale paratamatult küsimus,

kui õiged need väited on. On ilmselt üldteada, aga

lisaks sellele ka teaduslikult tõestatud, et ajapikku

unustab inimene palju. Sellest johtuvalt ei pruugi

ohvril olla meeles teo täpseid asjaolusid. See

omakorda võib tekitada täiendavaid küsimusi tema

väidete usaldusväärsuses. Samas peab riik tihtipeale

ka sellistes olukordades asju menetlema – ja

panema nende menetluste alla nii politsei,

prokuratuuri kui ka kohtute ressursse. Piiratud

vahendite tingimustes on selliselt talitamise

põhjendatus küsitav.

Kokkuvõtlikult võiks kaaluda järgmist. Esiteks

võiks aegumistähtajad pikeneda märksa vähem kui

eelnõus plaanitud: näiteks seniselt viielt aastalt

kümnele ja seni kehtinud kümnelt aastalt

viieteistkümnele või kahekümnele. Teiseks võiks

mõningad eriti rasked kuriteod muuta

aegumatuteks.

tõendamisraskustest, mis võivad aasta(kümnete)

taguste kuriteojuhtumite puhul tekkida ning nendele

on viidatud ka eelnõu seletuskirjas. Samas

soodustavad pikemad aegumistähtajad selliste vanade

juhtumite menetlemist, mille puhul on piisavalt

tõendeid säilinud ja neid on võimalik koguda.

Eesti Linnade ja Valdade Liit

1. Ohvriabi seaduse (edaspidi OAS) § 8 lõiked 3–5

annavad Sotsiaalkindlustusametile õiguse kaasata

„asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse“ ohvri

abivajaduse hindamisse ja abistamisse kõigi

naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumite

puhul. Seni on selline võrgustikutöö (MARAC)

toimunud ainult suure riskiga juhtumite puhul.

Seletuskirja järgi kasvab ohvriabitöötajate

töökoormus kuni neli korda. Kui toimub süsteemne

kaasamine siis on oodata ka kohalike omavalitsuste

töökoormuse ja pakutavate sotsiaalteenuste

suurenemist. Teeme ettepaneku hinnata kohaliku

omavalitsuse töötajate töökoormust ja mõju

sotsiaalteenustele. Kui seaduse eelnõuga oodatakse

omavalitsuse süsteemset osalemist, tuleb hinnata

selle mõju omavalitsustele ja katta kulud

riigieelarvest.

Selgitame, et määrusega ei soovita sisuliselt luua uusi

ülesandeid ega kohustusi ühelegi osapoolele. Määruse

kavandi koostamisel on eeskujuks võetud olemasolev

lahendus inimkaubandusevastase tegevuse

koordineerimise korraldamisel (OAS § 14 lg 31).

Eelnõus kavandatava sätte näol on tegemist

naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise

direktiivist tuleneva kohustusega tagada

koordineeritud poliitika ja koordineerimisasutus või

asutused.

Määruse edasise ettevalmistamise käigus arutatakse

kavandi sisu kõigi asjaomaste osapooltega, et leppida

ühiselt kokku nii koostöö täpsemad põhimõtted kui ka

regulatsiooni sõnastus.

2. OAS § 8 lõige 3 („õigus andmeid töödelda ka

menetlusse kaasatud osapoolte vahel“) jätab

lahtiseks, milliseid andmeid ja millisel alusel võib

omavalitsus Sotsiaalkindlustusametile ja teistele

osalistele edastada ning milliseid andmeid talle

edastatakse. Lisaks tugineb andmetöötlus ohvri

nõusolekule. Seaduse eelnõu ei käsitle olukorda,

kus ohver on laps või kus perevägivalla peres elab

laps ning vanem ise on vägivallatseja või keeldub

nõusolekust. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu ja

sõnastada, milliseid andmeid kohalik omavalitsus

võib edastada ja saada. Samuti tuleb sätestada või

seletuskirjas selgitada, et kui ohvri leibkonnas on

laps, teavitab Sotsiaalkindlustusamet

lastekaitseseaduse (edaspidi LasteKS) alusel

omavalitsust abivajavast lapsest ka ilma

täiskasvanud ohvri nõusolekuta ning ohvri

keeldumine ei takista lapse abivajaduse hindamist.

Selgitame, et säte ei jäta andmete loetelu lahtiseks.

OAS § 8 annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse ohvri

abistamiseks, sh abivajaduse hindamiseks, töödelda

juba kehtivas OAS § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10

sätestatud isikuandmeid ja neid samu andmeid võivad

edastada ja saada kohaliku omavalitsuse esindajad, kui

nad on kaasatud võrgustikutöösse. Ehk siis andmete

loetelu ja nende kasutamise eesmärk, samuti

osapooled, kes omavahel neid andmeid kasutada

võivad, on toodud §-s 8.

Lisaks selgitame, et abivajavast lapsest teavitamine

peab toimuma igal juhul, sõltumata vanemliku

vastutuse kandja arvamusest. LasteKS § 27 lg 1

kohaselt on kohustus abivajavast lapsest teatada kõigil

isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb abivajavast

lapsest tuleb viivitamata teatada kohaliku

omavalitsuse üksusele või lasteabitelefonil 116 111.

Kui Sotsiaalkindlustusamet saab teada abivajavast

lapsest, teavitab ta igal juhul kohalikku omavalitsust,

sh kui ohvriabitöötaja saab teada abivajavast lapsest,

on tal kohustus tagada tema abistamine

lastekaitseseaduses sätestatud korras (OAS § 8 lg 2).

Seega puudub vajadus OAS-s selle kohta midagi

eraldi või enamat sätestada.

Vastav muudatus tehakse KrMS-i eelnõuga 933 SE1.

3. OAS § 14 lõike 3² alusel kehtestatava Vabariigi

Valitsuse määruse kavand nimetab omavalitsuse

asutusi suunamismehhanismi osalistena (§-d 3, 4 ja

6). Samas on täpsed nõuded seatud ainult Politsei-

ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile ja

prokuratuurile (§ 4 lõige 5). Kavandi järgi seab

mehhanism ohvritega tegelemisele ajalise raami ja

miinimumstandardi ning määrab asutustele rolli ja

vastutuse (§ 4 lõiked 2–4). See, kas ja kuidas need

nõuded omavalitsustele laienevad, jääb ebaselgeks.

Vabariigi Valitsuse määrusega ei saa panna

kohalikule omavalitsusele uusi ülesandeid. Teeme

ettepaneku sätestada määruses selgelt, et see ei loo

kohalikule omavalitsusele uusi

kohustusi ning et omavalitsuse roll põhineb

kehtivatel seadustel (sotsiaalhoolekande seadus,

LasteKS). Samuti teeme ettepaneku täiendada

määruse §-i 7 nii, et koolitused (sh

Selgitame, et määrusega ei soovita sisuliselt luua uusi

ülesandeid ega kohustusi ühelegi osapoolele.

ELVL osaleb juba praegu lähisuhtevägivalla

ennetamise juhtrühma töös. Kavandi eesmärk on

eelkõige sätestada õigusaktis koordineeritud koostöö

korraldus, mis tuleneb direktiivist, ning anda juba

toimivale koostööle selgem raamistik.

Määruse kavandi koostamisel on eeskujuks võetud

juba kehtestatud lahendus inimkaubandusevastase

tegevuse koordineerimise korraldamisel (OAS § 14 lg

31). Määruse edasise ettevalmistamise käigus

arutatakse kavandi sisu kõigi asjaomaste osapooltega,

et leppida ühiselt kokku nii koostöö täpsemad

põhimõtted kui ka regulatsiooni sõnastus.

1 933 SE Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (rahvusvahelise koostöö lihtsustamine).

haridustöötajatele ja sotsiaalteenuste osutajatele)

peavad omavalitsuste ja nende asutuste töötajatele

olema tasuta ning kättesaadavad üle Eesti.

4. OAS § 14 lõike 5 ja sotsiaalkaitseministri

määruse kavandi järgi võib Sotsiaalkindlustusamet

tagasiside küsimiseks kasutada ka sotsiaalteenuste

ja -toetuste andmeregistrisse (edaspidi STAR)

kantud kontaktandmeid. STAR-i kannavad andmeid

ka omavalitsused. Teeme ettepaneku piiritleda

selgelt, et kontaktandmeid kasutatakse ainult

ohvriabiteenuse saajate puhul ja ainult nende

teenuste kohta, mitte omavalitsuse sotsiaalteenuste

klientide puhul. Lisaks palume kõrvaldada vastuolu,

mille kohaselt STAR-i põhimääruse muudatuse

kavand viitab „ohvriabi seaduse § 14 lõikes 6

nimetatud ülesandele“, kuid eelnõu täieneb § 14

lõikega 5.

Selgitame. Eelnõuga kavandatav OAS § 14 lõige 5

viitab, et kontaktandmeid kasutatakse üksnes selleks,

et pärida ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet talle

osutatud ohvriabiteenuste kohta. Viide kavandis on

parandatud.

5. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS)

§ 153¹ paragrahvi sõnastus ei piirdu kuriteo

toimepanijaga, vaid see hõlmab kõiki kahju

hüvitamise nõudeid, mis tulenevad alaealise vastu

toime pandud seksuaalkuriteost. Seega võib säte

hõlmata ka nõudeid tööandja või asutuse pidaja

vastu (nt võlaõigusseaduse § 1054 alusel).

Omavalitsus peab koole, lasteaedu, huvikoole,

noortekeskusi ja hoolekandeasutusi. Pikem

aegumistähtaeg tähendab omavalitsuse jaoks

pikemat vastutusriski ja vajadust tõendeid säilitada,

kuigi seletuskiri seda ei käsitle. Teeme ettepaneku

seletuskirjas selgitada, kas TsÜS § 153¹ kohaldub

ka kolmandate isikute (tööandja, asutuse pidaja)

vastu esitatavatele nõuetele, ning hinnata selle mõju

avalikule sektorile.

Selgitame. Ka kehtiv TsÜS 153 sõnastus ei välista

võimalikke nõudeid kolmandate isikute (st eelkõige

tööandjate ja asutuse pidajate) vastu).

Arvestades kehtivas TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud

maksimaalset aegumistähtaega (30a arvates kahju

põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest), ei pea eelnõu autorid tõenäoliseks, et

eelnõuga kehtestatav TsÜS § 1531 tooks kolmandatele

isikutele (tööandja, asutuse pidajad) kaasa tagasisides

viidatud olulise mõju vastutusriskile või tõendite

säilitamise vajadusele.

6. Pikemate aegumistähtaegade tõttu võivad

õiguskaitseasutused vajada kümnete aastate tagant

omavalitsuse, kooli või lastekaitse dokumente,

näiteks lastekaitsetöötaja märkmeid, õpilaste ja

töötajate andmeid ning juhtumiplaane. Kehtivad

säilitustähtajad on sageli lühemad. Teeme

ettepaneku analüüsida koos Rahvusarhiiviga, kas

lastekaitse- ja haridusvaldkonna dokumentide (sh

STAR-i andmete) säilitustähtaegu tuleb muuta, ning

anda omavalitsustele selle kohta juhised.

Teadmiseks võetud.

Eesti Naiste Varjupaikade Liit

1. Me ei toeta eelnõu § 1 kavandatud muudatusi

karistusseadustikus.

Oleme tähelepanelikult läbi lugenud eelnõu

seletuskirja ja meile jääb arusaamatuks muudatuse

Selgitame. Ohvriabi saamise õigus seksuaalvägivalla

ohvritele on kehtivas OAS-s tagatud sõltumata

kriminaalmenetluse olemasolust. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 1 ja 2 ning

karistusseadustiku § 81 lg 7 punktist 3 lähtuvalt kehtib

mõte. Ei ole usutav ja ka eelnõu koostajad tegelikult

ei looda, et selline muudatus tooks kaasa

lastevastaste seksuaalkuritegude olulise

vähenemise. On ilmselge, et aastakümnete taguste

juhtumite uurimisel on äärmiselt keeruline (ehk

praktiliselt võimatu) tegelikult juhtunut tuvastada.

Mõistame täielikult, et lapseeas sedavõrd ränkade

kuritegude ohvriks langenud inimesed võivad ka

aastakümnete järel vajada psühholoogilist tuge,

kuid seda võiks tagada teisiti, näiteks laiendades

ohvriabi saajate ringi, mitte algatades

kriminaaluurimist,

Alternatiivina eelnõus välja pakutud lahendusele

soovitame kaaluda, kas ei võiks KARS § 81 lg 7 p

3 loetletud süütegude puhul aegumine peatuda kuni

ohvri 25 aastaseks saamiseni.

Selgitus:

Inimese aju areng ei ole 18. eluaastaks, kui ta

juriidiliselt saab täisealiseks, veel lõpule jõudnud,

Nagu näitavad mitmed uuringud, jätkub aju areng

kuni 25., mõnede teiste uuringute andmetel koguni

kuni 32. eluaastani. Seega võiks aegumistähtaeg

peatuda seni, kuni ohver on saavutanud täieliku

küpsuse, et teha kaalutletud otsus läbi elatust

teatada või mitte teatada.

eeldus, et vähemalt 18-aastaselt isik on täielikult

teovõimeline tegema kehtivaid tehinguid ning samuti

mõistma kuriteoga kaasnevaid mõjusid, sh otsustama

enda suhtes toimepandud kuriteost teavitamise üle.

2. Küsimusi tekitab eelnõu § 3 punktis 1

kavandatud praeguse sõnastuse „traumast

taastumist toetav vaimse tervise abi“ asendamine

sõnadega „psühholoogiline abi“.

Selgitus:

Ehkki selline sõnastus on lihtsam ja arusaadavam

ning seletuskirjas on välja toodud, et teenuse

sisu jääb samaks, näeme selles muudatuses ohtu.

Nimelt võivad selle muudatuse tagajärjel tulevikus

teenuse osutamisest kõrvale jääda need

psühhoterapeudid, kes on küll läbinud

rahvusvaheliselt tunnustatud teraapiasuundades

põhjaliku väljaõppe, kuid kelle baasharidus ei ole

psühholoogia. Kui teenust osutama jääksid ainult

psühholoogid ja psühholoogilised nõustajad, siis

väheneks teenuse kättesaadavus drastiliselt.

Selgitame, et teenuse sisu on lahti selgitatud OAS § 29

lõikes 2: „…abi sisaldab psühholoogilist ja

psühhoterapeutilist abi.“ Seega on õigusakti tasandil

sätestatud teenuse sisu, ja see sisaldab ka

psühhoterapeutilist ehk psühhoterapeutide pakutavat

abi.

Ettevalmistusnõuded, lisakoolitused jms ei ole seotud

seaduses oleva teenuse pealkirjaga, vaid jätkuvalt

seaduse rakendusaktiga.

3. Me ei toeta eelnõu § 3 punktis 2 kavandatud

muudatust, mille kohaselt hakkaksid

menetlejad edastama kõigi naistevastase

vägivalla, perevägivalla, seksuaalvägivalla ja

Teadmiseks võetud. Mõistame muret, et ohvrid ei

pruugi tahta teenuseid vastu võtta, häbenevad seda,

kui nad oma otsuseid muudavad, jne. Tunnustame ka

muret ohvriabitöötajate töökoormuse kasvu osas.

Oleme sama meelt, et ohvritele ei tohi teenuseid peale

inimkaubanduse ohvrite andmeid automaatselt,

ilma eelneva hindamiseta ja ilma ohvri

nõusolekuta Sotsiaalkindlustusametile.

Selgitus:

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla direktiivi

art 18 ei kohusta pädevaid asutusi edastama

ohvrite nõusolekuta nende andmeid tugiteenuseid

pakkuvatele asutustele, nagu on ekslikult märgitud

seletuskirjas. Leiame, et praegune olukord, kus

politsei küsib igakordselt ohvrilt nõusolekut tema

andmete edastamiseks, on ohvrite suhtes

lugupidavam ja arvestab paremini nende

autonoomseid valikuid. Oma töös oleme kogenud,

et ametiasutuste poolt poolvägisi teenuste suunatud

inimesed ei ole tegelikult valmis abi vastu võtma,

nad kas jäävad kohtumisele tulemata või jätavad

teenuste kasutamise pooleli. Hiljem, kui nad

peaksid tunnetama tegelikku vajadust toetuse järele,

on neil aga seetõttu piinlik uuesti abi otsima

pöörduda ning nad võivadki jääda

vajaliku toetuseta.

Me ei toeta ettepanekut ka seetõttu, et sellega

suureneks oluliselt ohviabisse suunatute arv ja

ohvriabi süsteemi töökoormus, lisaressursse selleks

kavatsetakse aga leida eelkõige süsteemi

seest. See tähendaks tegelikkuses teenuste

kättesaadavuse vähenemist.

sundida. Küll aga peab neid pakkuma piisava

selgusega, sh selgitama ka seda, et isegi esialgse

keeldumise korral võib alati uuesti pöörduda. Seda

ohvriabitöötajad ka teevad. Samuti on selgitamise

kohustus menetlejatel vastavalt KrMS § 8 lg-le 7.

Ohvriabi töökoormust on plaanis reguleerima hakata

selliselt, et pannakse paika kontakti võtmise kiirus

sõltuvalt juhtumi iseloomust. See aitab töökoormuse

osas otsuseid langetada ning võimaldab senisest

enamate ohvrite puhul abi pakkuda. Oleme saanud

ohvriabi baasrahastusse lisaraha, seega ei kaeta

muudatuste võimalikke kulusid ainult sisemiste

ressursside arvelt.

Lisaks, kuna säte on menetleja kohustusi reguleerivas

paragrahvis, siis tegemist on ainult nende ohvritega,

kes on juba menetleja (politsei, prokurör) ehk riigi

vaatevälja sattunud oma vägivallakogemuse tõttu.

Oleks lubamatu neile ohvriabi mitte pakkuda.

Selgitame ka, et jätkuvalt jääb kehtima OAS § 7 lõige

5, mille kohaselt kui ohver, kellega seotud andmed on

edastatud Sotsiaalkindlustusametile, ei soovi, et tema

andmeid töödeldakse ohvriabi pakkumiseks, lõpetab

Sotsiaalkindlustusamet andmete edasise töötlemise

teenuste pakkumiseks. Teenuste vastu võtmise

vabatahtlikkus on äärmiselt oluline teenuste

mõjususeks ja ohvri autonoomia tagamiseks, jagame

selles küsimuses teie arvamust.

4. Toetame eelnõu § punktis 3 ja 4 kavandatud

muudatusi, mille kohaselt on ohvri

nõusolekul võimalik laiendada andmete

kogumisse ja töötlemisse kaasatute ringi.

Selgitus:

Lisaks parema abi osutamise võimalusele arvestab

selline muudatus ka täiel määral ohvri

autonoomiat.

Teadmiseks võetud.

5. Me ei toeta § 3 punktis 8 kavandatud

muudatust “Naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja

koolitusega tegelevate asutuste ülesanded ning

ohvrite abistamise suunamismehhanismi

kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega” ja selle

alusel kavandatud määruse vastuvõtmist eelnõus

esitatud kujul.

Selgitus:

Selgitame. Eelnõuga oli kaasas määruse kavand, mitte

praeguses protsessis kinnitamisele minev dokument.

Määruse edasise ettevalmistamise käigus arutatakse

kavandi sisu kõigi asjaomaste osapooltega, et leppida

ühiselt kokku regulatsiooni sõnastus.

Tegelik koostöö ja koordineerimisraamistik, ehk

praktilised juhised, kuidas koostööd selles protsessis

teha, jms, pannakse paika hiljem. Selle raamistiku

koostamine on sotsiaalministeeriumi tööplaani

kavandatud 2027. aastal, algust tehakse 2026. a lõpus

ja naiste tugikeskused on ohvriabisüsteemi osana

Naistevastase ja perevägivalla direktiivi art 41

sätestab: „Liikmesriigid teevad koostööd ja

konsulteerivad regulaarselt kodanikuühiskonna

organisatsioonidega, sealhulgas valitsusväliste

organisatsioonidega, kes töötavad ohvritega,

eeskätt ohvritele asjakohase abi andmisel,

poliitikakujunduse algatuste, teabe- ja teadlikkuse

tõstmise kampaaniate, teadus- ja

haridusprogrammide ja koolituste küsimustes, aga

ka ohvrite toetus- ja kaitsemeetmete järelevalve ja

mõjuhindamise alal.“

Viimase 10 aasta jooksul on Eestis kujundatud

olukord, kus ohvritega vahetult igapäevaselt

töötavate organisatsioonide kaasatus

poliitikakujundamisse on praktiliselt nullilähedane.

Meile esitatakse valmis seaduseelnõud tutvumiseks

alles lõpliku kooskõlastusringi käigus, kus sisuliste

muudatusettepanekute esitamine on lootusetu. Kõik

eelnõud ja arengukavad koostatakse ametnike

ringis, kellel endal puudub praktilise töö

kogemus vägivalla ohvrite või toimepanijatega. Ka

kaasamisel kiputakse eelistama organisatsioone,

kellel puudub vahetu ohvrite abistamise kogemus.

Esitatud määruse kavandis on kogu ennetuse ja

koolituse osa käsitletud vaid ametkondade lõikes,

nähes ette vaid koolitusi spetsialistidele. Eriti

kummaline on, et koolitusi eesmärgiga tõsta

ohvritega kokkupuutuvate asutuste ja

organisatsioonide töötajate pädevust ennetamaks

naistevastast ja perevägivalda, hoidmaks ära

ohvriks langemist, samuti ohvreid märgata,

abistada, toetada ja kaitsta, kavatsevad ametkonnad

korraldada ka kodanikeühendustele. Tuletame

meelde, et pea kõik ohvriabi seaduses loetletud

teenused on Eestis algselt välja arendatud

kodanikuühenduste poolt. Ajalooliselt on nii

ohvriabi teenus, naiste tugikeskuse teenus,

seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste teenus kui

teenused inimkaubanduse ohvritele ja vägivalla

toimepanijatele Eestis algatatud ja põhijoontes välja

kujundatud MTÜde poolt. Teenuseid

käivitanud kodanikeühenduste kompetents on

enamasti säilinud, kuid kahjuks pole neile uues

määruse kavandis ei suunamismehhanismis ega

ennetus- ja koolitustegevuse osas jäetud mitte

mingit rolli. Koolituse sihtgruppidena nähakse vaid

spetsialiste, täiesti unustatud on elanikkond

tervikuna, eelkõige lapsed ja noored, kellele tuleks

varasest east alates õpetada vägivallatut suhtlemist

need, kellega koos perevägivalla ohvrite terviklik

toetamise süsteem nö paberile pannakse.

Mis puudutab märkust kaasamise kohta, siis eelnõu

kooskõlastusring ongi see koht, kus konkreetsetele

ettepanekutele saab esitada kommentaare, vastu- ja

pooltargumente, ja ka sõnastusettepanekuid. Kirjalik

suhtlus tagab seisukohtadest üheselt arusaadavuse ja

ka seisukohtade säilimise. Väide, nagu viimase 10

aasta jooksul ei oleks Eestis ohvritega töötavaid

organisatsioone poliitikakujundamisse kaasatud, on

otsesõnu ekslik. Kui rääkida kõige olulisematest

seadusemuudatustest, nagu 2017. NTK teenuse OAS-i

viimine, 2020ndate alguses uue ohvriabi seaduse

loomine, 2025-2026 nn nõusolekuseaduse loomine,

uue naistevastase ja perevägivalla tõkestamise

direktiivi loomisprotsessis riigi seisukoha

kujundamine, siis kõnealused organisatsioonid on

väga selgelt kaasatud olnud. Mõistame, kaasamise

puhul võib jääda tunne, et kui mõni enda ettepanek ei

jõua lõplikku lahendusse, siis ei ole seisukohta arvesse

võetud. Samas ei tähenda see, et kaasamine oleks

olnud olematu või sisuline dialoog puudunud. Eelnõud

ja poliitikakujundamise dokumendid on enamasti

kompromissi tulemus, millesse annavad oma panuse

erinevad osapooled – riigiasutused,

kodanikuühendused, eksperdid ning rahvusvaheliste

teemade puhul ka teised riigid ja rahvusvahelised

organisatsioonid. Kõiki ettepanekuid ei ole seetõttu

võimalik alati lõplikku lahendusse üle võtta. Oluline

on aga see, et erinevad seisukohad on saanud olla

arutelus ja otsustamisel arvesse võetud.

Kodanikuühendused on olnud ka kõnealuste teemade

puhul kaasatud nii eelnõude kui poliitikadokumentide

väljatöötamisse ning nende panust on peetud

oluliseks. Hindame väga kodanikuühiskonna panust

nii teadlikkuse tõstmisel kui ohvrite abistamisel, sh

uute teenuste loomisel.

ja eluoskusi. Seetõttu oleme me sellisel kujul

esitatud muudatusele vastu.

6. Me ei toeta § 3 punktis 9 kavandatud

muudatust, mille kohaselt

Sotsiaalkindlustusamet

saab õiguse ohvriabiteenuste paremaks

korraldamiseks kasutada ohvriabiteenusele

suunatud isiku kontaktandmeid, et pärida

ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet temale

osutatud teenusega rahulolu kohta.

Selgitus:

Leiame, et tagasiside küsimiseks peaks olema

eelnevalt saadud isiku nõusolek. Näiteks naiste

tugikeskused küsivad oma klientidelt sellist

nõusolekut juba aastaid.

Juhime tähelepanu, et tagasisidet küsida võiks siiski

ainult neilt inimestelt, kes tegelikult on

teenuseid kasutanud, mitte neilt, keda on

automaatselt teenusele suunatud.

Arvestatud osaliselt. Eelnõu ja seletuskirja vastavalt

muudetud. Tagasisidet küsitakse ainult nendelt, kes on

reaalselt teenuseid kasutanud.

7. Me ei toeta § 3 punktis 10 esitatud muudatust,

millega seadustatakse praegune praktika,

kus Sotsiaalkindlustusamet lindistab ohvriabi

kriisitelefonile saabunud kõned ja säilitab

neid 6 kuu vältel.

Selgitus:

Naistevastase ja perevägivalla direktiivi art 29

ütleb, et abiliinidel antakse teavet ja nõu

konfidentsiaalselt või lubades ohvril säilitada

anonüümsuse. Kui õiguskaitseasutustel on õigus

lindistusi välja küsida, siis ei ole konfidentsiaalsus

ja anonüümsus tagatud. Ametkonna huvi

nõustamise kvaliteedi tagamiseks kõnesid lindistada

ei tohiks kaaluda üles ohvrite

konfidentsiaalsuse vajadust. See võib edaspidi, kui

lindistamise fakti laiemalt teadvustatakse,

vähendada ohvrite valmisolekut abi otsida.

Arvestada tuleb ka asjaolu, et reaalses ohus olevad

inimesed saavad helistada hädaabi numbrile 112,

kus nende kõned kindlasti salvestatakse.

Teadmiseks võetud. Täpsustame, et nõu ja teavet

antakse ka jätkuvalt edasi konfidentsiaalselt ja

anonüümselt. Kõnesalvestis väljastatakse Politsei- ja

Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule tema

nõudmise korral süüteomenetluses tõendina

kasutamiseks. Kui ohver ise ei ütle, et ta on sellise

telefonikõne teinud, ei saa nimetatud asutused teada

sellise salvestise olemasolust. Seega on ohver pidanud

ise vastava info andma.

Ametkonna huvi teenuse kvaliteedi suhtes ei ole

lihtsalt huvi enda pärast. On ohvritele kvaliteetsete

teenuste pakkumise eelduseks, et nõustajad on kõrgel

tasemel ja oskuslikud oma töös. Kvaliteetsest

teenusest võidavad ohvrid. Kaudselt võidavad

muidugi ka ametkonnad, kui edukalt toetatud

inimesed saavad oma eluga peale traumat edasi minna.

Teavitame teid, et mitmed teised tagasiside andjad on

vastupidiselt mures liiga lühikese säilitamise tähtaja

pärast ning on teinud ettepaneku tähtaega vähemalt

ühe aastani pikendada, et tagada ohvritele

tõendusmaterjal menetluse tarbeks, kui nad seda

soovivad. Lisaks on tulnud ettepanekud laiendada

kõnede kasutamist ka teistes kohtumenetlustes.

8. Me ei toeta § 4 toodud muudatust, mille

kohaselt soovitakse TSÜS-i lisada eraldi

paragrahv Alaealise suhtes toime pandud

seksuaalse iseloomuga kuriteost tuleneva nõude

aegumine.

Teadmiseks võetud.

Selgitus:

Kuna me ei toeta aegumistähtaegade pikendamist

eelnõus esitatud kujul, et toeta me ka konkreetsetel

juhtudel kahjunõude esitamise aegumise

pikendamist.

Virumaa Naiste Tugikeskus MTÜ

1. Arvamus ohvriabi seaduse muutmise kohta

Arvamuse andmisel keskendume eelnõu nendele

punktidele, mille puhul näeme riski, et

kavandatud regulatsioon ei taga piisavalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)

2024/1385 naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamise kohta nõuete täitmist.

1.1 OAS eelnõuga kavandatav § 14¹ „Ohvriabi

kriisitelefonile tehtud kõnede

salvestamine ning salvestiste säilitamine ja

väljastamine“ vajab täiendavat hindamist

direktiivi artikli 29 lõikes 1 sätestatud

konfidentsiaalsuse ja ohvri anonüümsuse

tagamise nõude seisukohalt.

Direktiivi (EL) 2024/1385 artikli 29 lõike 1

kohaselt peavad ohvritele olema ööpäev läbi ja

seitse päeva nädalas tasuta kättesaadavad riiklikud

abiliinid ning nende kaudu antavat teavet

ja nõu tuleb anda konfidentsiaalselt või ohvri

anonüümsust nõuetekohaselt arvestades.

Seetõttu tuleb eelnõus selgelt põhjendada, kuidas

kõnede salvestamine, salvestiste säilitamine

ja kasutamine on kooskõlas konfidentsiaalsuse ning

anonüümsuse kaitsega ja millised kaitsemeetmed

välistavad ohvri turvalisuse kahjustamise.

Oleme teadlikud, et Sotsiaalkindlustusamet

salvestab juba ohvriabi kriisitelefonile tehtavaid

kõnesid ja säilitab salvestisi teatud aja. Asjaolu, et

selline praktika on kasutusel, ei asenda vajadust

hinnata kavandatava seadusliku aluse vajalikkust,

proportsionaalsust ja kooskõla direktiivist ning

isikuandmete kaitse nõuetest tulenevate õigustega.

Täiendavat põhjendamist vajab ka eelnõu § 14¹

lõikes 2 kavandatav juurdepääsupiirang, kui

see välistab ohvri võimaluse saada

Sotsiaalkindlustusametilt enda kohta käivaid

Selgitame. Nõu ja teavet antakse ka jätkuvalt edasi

konfidentsiaalselt ja anonüümselt. Kõnesalvestis

väljastatakse Politsei- ja Piirivalveametile,

prokuratuurile või kohtule tema nõudmise korral

süüteomenetluses tõendina kasutamiseks. Kui ohver

ise ei ütle, et ta on sellise telefonikõne teinud, ei saa

nimetatud asutused teada sellise salvestise

olemasolust. Seega on ohver pidanud ise vastava info

andma ja seega ta on ka huvitatud sellise materjali

kasutamisest.

Selgitame, et inimene saab alati enda kohta käivaid

andmeid välja küsida. Õiguslik alus on eelkõige

isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikkel 15,

mis annab inimesele õiguse tutvuda tema kohta

töödeldavate isikuandmetega.

Seega seda ei ole vaja eraldi OAS-s sätestada.

Teavitame teid, et mitmed teised tagasiside andjad on

vastupidiselt mures liiga lühikese säilitamise tähtaja

pärast ning on teinud ettepaneku tähtaega vähemalt

ühe aastani pikendada, et tagada ohvritele

tõendusmaterjal menetluse tarbeks, kui nad seda

soovivad. Lisaks on tulnud ettepanekud laiendada

kõnede kasutamist ka teistes kohtumenetlustes.

Mis puudutab ohvriga ühenduse võtmist, siis

tagasiside küsimise eesmärk on ohvriabi teenuste

kvaliteedi parandamine ja ohvrite vajadustele

vastavuse tagamine. Sotsiaalkindlustusamet töötab

välja traumateadliku ja ohvrisõbraliku viisi

kontaktivõtuks, arvestades kõikide teie nimetatud

riskidega. Teenuse kvaliteedi hindamine on aga

vältimatu, et tagada ohvriabi tõhusus, ning ohvrite

vahetu kogemus on selleks kõige usaldusväärsem

allikas. Kui me ei küsi inimeste endi kogemust,

tunnetust ja ka ettepanekuid, kuidas neid paremini

toetada, ei saa me pakkuda parimat võimalikku abi.

Selgitame ka, et ohvriabitöötajad suhtlevad ohvritega

pidevalt ja seega sõnumid või kõned

Sotsiaalkindlustusametist ei ole automaatselt

andmeid, sealhulgas kõnesalvestist. Sellise piirangu

puhul tuleb hinnata selle vajalikkust,

proportsionaalsust ja mõju ohvri õigustele.

Eriti oluline on hinnata ohvri turvalisust eelnõu

sätte puhul, mis võimaldab Sotsiaalkindlustusametil

kasutada ohvri kontaktandmeid ning võtta temaga

telefoni või e-posti teel ühendust.

Ohvri kasutuses olev telefoninumber võib olla

vägivalla toimepanija nimel või tema kontrolli

all. Meie praktikas esineb juhtumeid, kus

vägivaldne isik jälgib kõnelogi ja kontrollib

numbreid, millele on helistatud või millelt on

kõnesid vastu võetud. Samuti võib vägivalla

toimepanijal olla ligipääs ohvri e-posti kontole,

eelkõige kübervägivalla kontekstis. Eelnõu

seletusest peaks seetõttu selgelt nähtuma, kuidas on

tagasihelistamise ja e-posti teel ühenduse

võtmise puhul hinnatud nimetatud turvariske ning

kuidas tagatakse, et ühenduse võtmine ei

suurenda ohvri ohtu.

Palume § 14¹ kavandatud regulatsioon uuesti läbi

vaadata ning hinnata, kas kõnede salvestamine on

taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ja

proportsionaalne. Kui kõnede salvestamise

võimalus säilitatakse, tuleb vähemalt tagada

helistaja selge teavitamine, andmete turvaline

töötlemine ning lahendus olukordadeks, kus

salvestamine või hilisem ühenduse võtmine võib

kahjustada ohvri turvalisust või anonüümsust.

Kavandatavate piirangute hindamisel tuleb

arvestada ka OAS §-s 2 sätestatud seaduse

eesmärgiga säilitada või taastada kuriteo, vägivalla

või kriisijuhtumi tõttu kahjustatud isikute

toimetulekuvõime ja turvatunne ning ennetada

vägivalla kordumist. Ohvri teadmata või

ebapiisavalt läbipaistval viisil toimuv andmete

kogumine ja kasutamine võib seda turvatunnet

vähendada.

traumeerivad, samuti on ohver andnud ise kontaktid,

mida ta on turvaliseks pidanud.

1.2 OAS eelnõu § 7 lõike 1 muutmisel tuleb

tagada ohvri autonoomia ning eraelu ja

isikuandmete kaitse.

Isikuandmete töötlemiseks peab alati olema selge ja

õiguspärane õiguslik alus. Avaliku ülesande

täitmisel ei pea töötlemise õiguslikuks aluseks

tingimata olema andmesubjekti nõusolek, kuid

Teadmiseks võetud. Oleme nõus, et ohvriabi

kontekstis tuleb eriti hoolikalt hinnata igasugust

andmete edastamist. Konkreetsel juhul on riigil

andmed toimunud vägivalla kohta juba olemas –

inimene on jõudnud menetleja vaatevälja. Soovime

jõuda olukorrani, kus piisab ühest kontaktist riigiga, et

toetamisprotsess saaks alata. KrMS § 8 küll kohustab

selgitama füüsilisest isikust kannatanule tema õigust

töötlemine peab olema vajalik, eesmärgipärane ja

proportsionaalne ning isikule peab olema

läbipaistvalt selgitatud, milliseid andmeid, millisel

eesmärgil ja millisel õiguslikul alusel töödeldakse.

Ohvriabi kontekstis tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas

nõusolekuta andmete edastamine on konkreetse

eesmärgi saavutamiseks vajalik ning kas sama

eesmärki oleks võimalik saavutada vähem riivaval

viisil. Kuriteo või vägivalla ohvriks olemine ei võta

inimeselt õigust osaleda teda puudutavate otsuste

tegemises ega õigusta iseenesest tema

informatsioonilise enesemääramise õiguse

ulatuslikumat piiramist.

Kui ohver saab hiljem teada, et tema andmed on

ilma tema teadmata edastatud

Sotsiaalkindlustusametile, võib see vähendada

usaldust ohvriabisüsteemi vastu ja mõjutada

valmisolekut edasiseks koostööks või abi

otsimiseks. Seetõttu peab eelnõu seletuskiri selgelt

põhjendama kavandatud andmeedastuse vajalikkust,

ulatust ja kaitsemeetmeid.

Palume § 7 lõike 1 kavandatud muudatus sellisel

kujul uuesti läbi hinnata ning sätestada andmete

edastamise eeldused viisil, mis tagab ohvri

võimalikult suure autonoomia, läbipaistva

teavitamise ning andmetöötluse vajalikkuse ja

proportsionaalsuse.

Ka selle muudatuse puhul tuleb arvestada OAS §-s

2 sätestatud eesmärgiga kaitsta ohvri

toimetulekuvõimet ja turvatunnet. Andmete

töötlemise korraldus peab toetama usaldust

abisüsteemi vastu ega tohiks suurendada ohvri

ebakindlust või turvariski.

pöörduda ohvriabitöötaja poole ning saada vajaduse

korral ohvriabiteenuseid ja vägivallakuriteo ohvritele

ettenähtud riiklikku hüvitist, kuid see ei ole piisav.

Abi ei saa olla tingimuslik, ja kahjuks sellises

olukorras ei pruugi ohver saada aru, mida talle

pakutakse, kas sellega peaks nõustuma või keelduma,

vms. Lähisuhtevägivalla infolehe puhul enamus

ohvreid soovib oma andmete SKA-sse edastamist

ohvriabi saamiseks. Mõned, kellega seejärel ühendust

võetakse, ikkagi keelduvad abist. Samas võib eeldada,

et mõned, kes ei soovinud andmete edastamist,

tegelikult oleksid ikkagi tahtnud abi saada. Seega

nõusoleku või soovi väljendamine ei pruugi

väljendada tegelikku tahet. Kriisiolukorras inimesed ei

suuda alati parimaid otsuseid teha ja nõudmine, et nad

peaksid keerulises olukorras veel langetama otsuseid,

kas nad soovivad veel midagi riigilt, kellega nad on

juba kontaktis menetleja isikus, ei ole ohvri õiguste

kaitse huvides.

Andmeedastuse ulatuslikkus on sõnastatud juba

kehtivas OAS § 7 lg 4. Süsteemis midagi ei muutu

selles mõttes, et konfidentsiaalsuse jms teemad nii

infosüsteemides kui praktilises töös jäävad kõik

samaks nagu praeguses PPA ning SKA omavahelise

andmeedastuse protsessis. Lisaks, OAS § 7 lg 5

kohaselt, kui ohver, kellega seotud andmed on

edastatud Sotsiaalkindlustusametile, ei soovi, et tema

andmeid töödeldakse ohvriabi pakkumiseks, lõpetab

SKA andmete edasise töötlemise teenuste

pakkumiseks kohe, kui on saanud isikult sellekohase

teate.

1.3 OAS eelnõuga soovitakse muuta § 3 ja § 34

ning asendada sõnad „traumast taastumist

toetav vaimse tervise abi“ sõnadega

„psühholoogiline abi“ vastavas käändes ning

täiendada § 34 lõikega 2¹.

Direktiivi (EL) 2024/1385 artikkel 25 kohustab

tagama ohvritele spetsialiseeritud

tugiteenused ning näeb muu hulgas ette teabe ja

vajaduse korral suunamise psühhosotsiaalse

nõustamise, sealhulgas traumaabi juurde. Artikli 26

kohaselt peavad seksuaalvägivalla ohvrite

Selgitame. OAS § 29 lõige 2 juba sõnastab vastava abi

sisu: „Traumast taastumist toetav vaimse tervise abi

sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi“.

Uues sõnastuses on lõige selline: „Psühholoogiline abi

sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi“.

Seega on jätkuvalt tagatud nii psühholoogide kui

psühhoterapeutide kaasamine teenuse osutamisse.

kriisiabi- või suunamiskeskused pakkuma

traumatundlikku tuge ning vajaduse korral suunama

ohvri spetsialiseeritud traumaabi ja nõustamise

juurde. Seetõttu tuleb terminoloogilise muudatuse

tegemisel tagada, et senise abi sisuline ulatus ega

vastava pädevusega

teenuseosutajate ring ei kitseneks.

Kehtiva OAS § 29 lõike 2 kohaselt sisaldab

traumast taastumist toetav vaimse tervise abi

sõnaselgelt nii psühholoogilist kui ka

psühhoterapeutilist abi. Seega hõlmab kehtiv

regulatsioon psühhoteraapiat ning võimaldab

vastava pädevusega psühhoterapeutidel osaleda

ohvri taastumist toetava abi osutamisel.

Mõiste „psühholoogiline abi“ kasutamine ilma selle

sisu ja teenuseosutajate ringi

täpsustamata võib tekitada tõlgendusriski, et

teenuse osutamine seotakse üksnes psühholoogi

kutse või ametinimetusega. Selline kitsendav

tõlgendus võiks välistada vastava väljaõppe ja

pädevusega psühhoterapeudid. Traumaga seotud

psüühiliste ja emotsionaalsete tagajärgede

puhul on psühhoteraapia üks asjakohastest

sekkumisvormidest ning teenuse kättesaadavuse

seisukohalt on oluline säilitada nõutava väljaõppe ja

pädevusega spetsialistide võimalus abi osutada.

Seetõttu teeme ettepaneku säilitada õigusaktis

sõnaselgelt psühhoterapeutilise abi hõlmatus

ning eelistada sõnastust: „psühholoogiline ja

psühhoterapeutiline abi“.

Kui seadusandja soovib siiski kasutada üldmõistet

„psühholoogiline abi“, tuleb normis või

selle rakendussätetes üheselt tagada, et see hõlmab

ka psühhoteraapiat ning ei välista nõutava väljaõppe

ja pädevusega psühhoterapeute teenuseosutajate

ringist.

Teenuse osutamise õiguse sidumine peaks lähtuma

eelkõige konkreetseks sekkumiseks

vajalikust väljaõppest ja professionaalsest

pädevusest, mitte üksnes spetsialisti

ametinimetusest. See aitab säilitada teenuse sisulise

järjepidevuse, vältida olemasolevate

pädevate teenuseosutajate põhjendamatut

kõrvalejäämist ning tagada ohvritele vajaliku abi

kättesaadavuse.

1.4 OAS eelnõu § 14 lõike 3² sõnastus ei kajasta

piisavalt direktiivi artiklis 40 nõutud

mitut asutust ja sektorit hõlmavat

koordineerimis- ja koostöömehhanismi.

Eelnõus sätestatakse, et „naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja

koolitusega tegelevate asutuste ülesanded ning

ohvrite abistamise suunamismehhanismi

kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega“. Direktiivi

(EL) 2024/1385 artikkel 40 ei näe ette

üksnes ohvrite suunamise mehhanismi, vaid

kohustab liikmesriike kehtestama asjakohased

mehhanismid, mis tagavad asjaomaste asutuste,

teenuseosutajate ja teiste organisatsioonide

tõhusa koordineerimise ja tulemusliku koostöö

ohvrite kaitsmisel ja toetamisel.

Direktiivi artikli 40 lõikes 1 nimetatud osapoolte

ring on lai ning hõlmab lisaks avaliku võimu

asutustele muu hulgas tugiteenuseid, sealhulgas

naiste spetsialiseeritud tugiteenuseid,

valitsusväliseid organisatsioone, sotsiaalteenuseid,

tervishoiu- ja haridusteenuste osutajaid ning muid

asjaomaseid organisatsioone ja üksusi. Seetõttu

võib eelnõus kasutatav mõiste

„asutused“ olla direktiiviga võrreldes

põhjendamatult kitsas.

Samuti on „ohvrite abistamise

suunamismehhanism“ sisult kitsam kui direktiivi

artiklis 40 nõutav koordineerimis- ja

koostöömehhanism. Ohvri suunamine ühe

teenuseosutaja juurest teise juurde võib olla mitme

asutuse ja spetsialisti koostöö üks osa, kuid see ei

hõlma ammendavalt direktiivis nõutavat

koordineeritud tegevust. Artikli 40 lõike 2 järgi

hõlmavad koordineerimis- ja koostöömehhanismid

asjakohasel juhul muu hulgas individuaalseid

hindamisi, kaitse- ja toetusmeetmete pakkumist,

õiguskaitse- ja õigusasutustele mõeldud suuniseid

ning spetsialistide koolitust.

Eeltoodust lähtudes teeme ettepaneku täpsustada

volitusnormi viisil, mis hõlmaks sõnaselgelt nii

asjaomaste asutuste, teenuseosutajate ja teiste

organisatsioonide ülesandeid kui ka nendevahelist

koordineerimist, koostööd ning ohvrite kaitset,

toetamist ja suunamist.

Arvestatud osaliselt. Sõnastus muudetud.

Palume kaaluda sõnastust:

„Naistevastase vägivalla ja perevägivalla

ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja

toetamisega seotud asutuste, teenuseosutajate ja

teiste asjaomaste organisatsioonide ülesanded

ning nendevahelise koordineerimise, koostöö ning

ohvrite kaitse, toetamise ja suunamise

mehhanismi kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega.“

Selline sõnastus kajastaks täpsemalt direktiivi (EL)

2024/1385 artikli 40 eesmärki ja

vähendaks riski, et koostöömehhanismi

tõlgendatakse üksnes ametiasutuste vahelise

tööjaotuse või ohvrite edasisuunamisena.

2. Arvamus määruse kavandi kohta:

„Naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamist, ennetamist ja koolitusi

koordineerivad asutused ja ohvrite

suunamismehhanism“

Palume määruse eelnõus järjekindlalt kasutada

koostöö osapoolte määratlemisel lisaks

„asutustele“ ka teenuseosutajaid ja teisi asjaomaseid

organisatsioone. Direktiivi (EL)

2024/1385 artikli 40 kohane mitut asutust ja sektorit

hõlmav koostöö ei piirdu

ametiasutustega, vaid hõlmab sõnaselgelt ka

tugiteenuseid, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste

osutajaid, valitsusväliseid organisatsioone ja muid

asjaomaseid üksusi. Seetõttu tuleks vältida

sõnastust, millest võiks järelduda, et ohvrite kaitse

ja toetamise koostöömehhanismis saavad

sisulise partnerina osaleda üksnes ametiasutused.

See on oluline ka selleks, et nõutava väljaõppe ja

pädevusega naiste tugikeskuste

teenuseosutajad, seksuaalvägivalla

kriisiabikeskused, valdkonna eksperdid ning muud

ohvreid toetavad organisatsioonid ja

teenuseosutajad saaksid olla ohvrite toetamise

võrgustiku täieõiguslikud osalised.

Teeme ettepaneku muuta määruse § 4 lõiget 3

järgmiselt: „Suunamismehhanism määrab

asjaomaste asutuste, abi- ja tugiteenuste osutajate

ning teiste asjaomaste organisatsioonide vahelise

koordineerimise ja koostöö reeglistiku ohvrite

kaitsmisel ja abistamisel.“

Arvestatud osaliselt. Määruse edasise

ettevalmistamise käigus arutatakse kavandi sisu kõigi

asjaomaste osapooltega, et leppida ühiselt kokku nii

koostöö täpsemad põhimõtted kui ka regulatsiooni

sõnastus.

Samuti palume hinnata määruse § 6 lõikes 1

kasutatud sõnastust „võivad selleks luua ajutisi

või püsivaid koostöövõrgustikke“. Direktiivi

artiklist 40 tuleneb liikmesriigile kohustus

tagada tõhus koordineerimine ja koostöö. Seetõttu

ei tohiks toimiva koostöövõrgustiku või

muu püsiva koostöökorralduse olemasolu sõltuda

üksnes koordineerivate asutuste vabast

valikust.

Teeme ettepaneku sõnastada § 6 lõige 1 viisil, mis

väljendab koordineerivate asutuste

kohustust tagada püsiv ja toimiv koostöökorraldus

asjaomaste asutuste, teenuseosutajate ja teiste

organisatsioonidega.

MTÜ Eesti SV Tugigrupid

1. Üle 14 000 inimese Eestis soovib, et laste vastu

toime pandud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad täielikult kaotataks. Eelnõu

seletuskiri ei anna vastust, miks seda pole

võimalik teostada.

Meie 29. märtsil 2026 loodud rahvaalgatuse

eesmärk oli tagada laste vastu toime pandud

seksuaalkuritegude ohvritele tõhusam õiguskaitse

ning õiglasem kohtlemine.

Eelnõu seletuskirjas ei ole piisavalt selgelt

põhjendatud, miks laste vastu toime pandud

seksuaalkuritegude puhul ei ole peetud võimalikuks

aegumistähtaegade täielikku kaotamist ja

süüdimõistva otsusega ohvrile hüvitise määramist.

Ka ei ole seletuskirjast selgelt näha, millise analüüsi

põhjal jõutakse järeldusele, et 32 aasta möödudes ei

peaks menetluse alustamine enam olema võimalik.

Tõendite vananemine ja tõendamisraskused on

menetluses arvestatavad asjaolud, kuid need ei ole

iseenesest sama küsimus, kui õiguslikult ette

kindlaksmääratud aegumistähtaja möödumine.

Palume seletuskirja selles osas täiendada.

Palusime ka, et seadusandja analüüsiks võimalust

kohaldada uut regulatsiooni vähemalt nendele

kuritegudele, mille aegumistähtaeg ei ole seaduse

jõustumise hetkeks veel möödunud. Selles osas

puudub hetkel selgus, kas seda rakendatakse või

mitte.

Selgitame. Lähtuvalt õigushüvede konkurentsist on

karistusõiguse süsteemis aegumatus reserveeritud

olnud rahvusvahelist õigust mõjutavatele kuritegudele,

mille hukkamõist ei põhine üksnes individuaalse

õigushüve kahjustamisel, vaid kogu rahvusvahelise

õiguskorra kaitsel. Sisulised kaalutlused nende

kuritegude aegumatuse kehtestamisel ei ole

samastatavad lastevastaste seksuaalkuritegude

aegumistähtaegade pikendamise kaalutlustega.

Õigushüvede konkurentsis peetakse õigust elule kõige

olulisemaks põhiõiguseks, sh olulisemaks õigusest

kehalisele puutumatusele, mistõttu seni aegumatuks

tunnistatud kuritegudest enamik on suunatud inimelu

vastu.

Eelnõuga ei nähta seega ette seksuaalkuritegude

aegumatust, vaid vastavalt tegude raskusele

diferentseeritud aegumistähtaegu. Muudatus säilitab

karistusõigussüsteemi koherentsuse, tasakaalu avaliku

huvi ja isikute õiguspäraste ootuste vahel ning

arvestab õiguskindluse ja õigusrahu põhimõttega.

Kuritegude pikendatud aegumistähtaegadel pole

tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa pikendatud

aegumistähtaegu tagasiulatuvalt kohaldada enne

seadusemuudatuse jõustumist toime pandud

kuritegude suhtes. Pikendatud aegumistähtaegu ei saa

tagasiulatuvalt kohaldada ka nendele kuritegudele,

mille aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise

hetkeks veel möödunud.

2. Eelnõuga kavandatav Ohvriabi teenuse

nimetuse muutmine „traumast taastumist

toetavast vaimse tervise abist“

„psühholoogiliseks abiks“ kitsendab ohvri

tegeliku abivajaduse kirjeldust.

Me ei toeta trauma mõiste eemaldamist teenuse

nimetusest, sest trauma kirjeldab ohvri abi vajaduse

olemust. Kuriteo- ja vägivallaohvrite puhul on

traumast taastumise toetamine teenuse keskne

eesmärk ning ka Euroopa Liidu direktiivides

kasutatakse mõisteid trauma care ja specialised

trauma support and counselling. Trauma mõiste

eemaldamine võib muuta teenuse sisulise eesmärgi

vähem nähtavaks ning kitsendada arusaama ohvrite

tegelikust abivajadusest.

Ohvri abivajadus ei piirdu tingimata

psühholoogilise abiga. Vägivalla ja kuriteo

tagajärjed võivad olla samaaegselt

psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed,

suhtelised, kehalised ja praktilised ning abi vajadus

võib hõlmata nii tugigrupi teenust, nõustamist,

traumast taastumist toetavat psühhoteraapiat, kui ka

psühhosotsiaalset tuge ning teiste teenustega seotud

abi.

Praegune nimetus kirjeldab abi eelkõige selle

eesmärgi ja ohvri vajaduse kaudu ehk toetada

inimest traumast taastumisel ja vaimse tervisega

toimetulekul. Mõiste „psühholoogiline abi“ suunab

seevastu tähelepanu konkreetsemalt

psühholoogilisele dimensioonile ning võib jätta

mulje, et tegemist on kitsalt psühholoogilise

probleemiga või psühholoogilise sekkumisega.

Leiame, et Ohvriabi puhul ei peaks teenuse nimetus

lähtuma küsimusest „millise spetsialisti abi ohver

saab?“, vaid küsimusest „millist abi ohver vajab“.

Kui eesmärk on kirjeldada ohvrile vajalikku abi,

peaks teenuse nimetus peegeldama pigem

abivajaduse terviklikkust ja traumast taastumise

protsessi kui ühte selle võimalikku mõõdet. Seetõttu

võib „psühholoogiline abi“ olla sisuliselt kitsendav

teenusenimetus.

Selgitame. Nõustume teiega, kahtlemata ei piirdu

ohvri abivajadus psühholoogilise abiga, ja seetõttu

ongi üles ehitatud ohvriabisüsteem, kus ohvrite

toetamine toimub läbi erinevate ohvriabiteenuste, sh

pakutakse sõltuvalt vajadusest või teenusest

psühhosotsiaalset abi, juriidilist abi, majutust,

tervishoiuteenuseid jne. Arusaam, millist abi

konkreetne ohver vajab, kujuneb läbi abivajaduse

hindamise (OAS § 8). Kõik ohvriabiteenused

tegelevad traumast taastumise toetamisega. Seega oli

teenuse nimetus tegelikult eksitav.

OAS § 29 lõige 2 sõnastab vastava abi sisu:

„Traumast taastumist toetav vaimse tervise abi

sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi“.

Uues sõnastuses on lõige selline: „Psühholoogiline abi

sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi“.

Seega on jätkuvalt tagatud nii psühholoogide kui

psühhoterapeutide kaasamine teenuse osutamisse.

3. EL direktiiv ei nõua teenuse nimetamist

„psühholoogiliseks abiks“.

Seletuskirjas põhjendatakse teenuse nimetuse

muutmist muu hulgas vajadusega viia terminoloogia

Selgitame. Oleme sama meelt teiega, et direktiiv näeb

ette laiema abi ja toetuse kui ainult psühholoogiline

abi. Ohvrite toetamine toimub läbi erinevate

ohvriabiteenuste, sh pakutakse sõltuvalt vajadusest või

teenusest psühhosotsiaalset abi, juriidilist abi,

kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Direktiiv (EL)

2024/1385 ei käsitle spetsialiseeritud ohvriabi

pelgalt „psühholoogilise abina“, vaid ohvrite toetust

multidistsiplinaarselt.

Artikli 25 kohaselt hõlmavad spetsialiseeritud

tugiteenused muu hulgas sotsiaalset ja praktilist abi,

õigusabi, meditsiinilisi ja kohtumeditsiinilisi

teenuseid ning psühhosotsiaalset nõustamist,

sealhulgas traumaga seotud abi.

Seetõttu ei ole põhjendatud esitada mõistet

„psühholoogiline abi“ Euroopa Liidu õiguses

kasutatava teenuse üldmõistena, millega Eesti õigus

peaks oma teenuse nimetuse ühtlustama. Direktiivi

mõiste specialist support services on sisult laiem.

Direktiivi artiklis 25 kasutatakse mõistet specialist

support services ning selles nimetatakse muu hulgas

psychosocial counselling, including trauma care.

Seksuaalvägivalla korral räägitakse artiklis 26

specialised trauma support and counselling

teenusest. Seega kirjeldab direktiivi terminoloogia

ohvri abivajadust laiemalt kui üksnes

psühholoogilise abi vajadust.

Seletuskirjast ei nähtu, et senine terminoloogia

oleks vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Direktiiv

nõuab ohvritele spetsialiseeritud toe, sealhulgas

psühhosotsiaalse nõustamise ja traumatoe

kättesaadavust, kuid ei näe ette konkreetset

riigisisest teenusenimetust. Seetõttu vajab

täiendavat põhjendamist, milline konkreetne

õiguslik või praktiline probleem lahendatakse just

senise teenusenimetuse asendamisega mõistega

„psühholoogiline abi“

majutust, tervishoiuteenuseid jne. Kusjuures

psühhosotsiaalne nõustamine on kõikide

ohvriabiteenuste osa. Selle kõige kombineerimisel

saadaksegi multidistsiplinaarne abi, ja arusaam, millist

abi konkreetne ohver vajab, kujuneb läbi abivajaduse

hindamise (OAS § 8). Teie viidatud seksuaalvägivalla

ohvrite abistamist käsitleb ohvriabi seaduses § 22, kus

mh on nimetatud psühhosotsiaalset abi, ning

psühholoogilist abi ja muud nõustamist. Eelnõuga ei

muudeta kõnealust sätet.

Konkreetne probleem, mida lahendatakse, on

teenusest arusaadavus, ja selle koht ohvriabisüsteemis.

Alates 2023. aastast, mil praegune teenuse nimetus on

kehtinud (2005-2022 oli nimetuseks psühholoogilise

abi kulu hüvitis), on püsiv probleem nii tavainimeste

kui spetsialistide seas, mida selline teenus tähendab.

Kogu ohvriabi tegeleb traumast taastumise

toetamisega, see ei ole ainult ühe teenuse eesmärk.

Kuna viitate, et direktiiv ei nõua „psühholoogilise abi“

osutamist sellise termini all, siis näitame, kuidas

vastavat abi nimetavad erinevad direktiivid, mis kõik

käsitlevad riikide kohustusi ohvritele abi osutamisel:

Kuriteoohvrite direktiiv 2012/29/EL

psühholoogiline tugi (psychological support)

Inimkaubanduse vastane direktiiv 2011/36/EL

psühholoogiline abi (psychological assistance)

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla direktiiv

2024/1385

psühhosotsiaalne tugi; psühholoogiline tugi;

psühholoogiline nõustamine

(psychosocial support; psychological support;

psychological counselling)

Terrorismiohvrite direktiiv 2017/541/EL

emotsionaalne ja psühholoogiline tugi

(emotional and psychological support)

Seega teenuse nimetuse muutmine psühholoogiliseks

abiks on põhjendatud. Kehtivas seaduses sätestatud

teenuse sisu ei muudeta, OAS § 29 lg 2 ütleb, et abi

sisaldab psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi.

4. Teenuse nimetuse muutmise mõju ei saa

hinnata täielikult eraldiseisvana teenuseosutajate

kvalifikatsiooni kontrollimise muudatustest.

Kuigi seletuskirjas märgitakse, et muudatus

puudutab üksnes teenuse nimetust, võib teenuse

nimetuse muutmisel olla oluline mõju selle

hilisemale õiguslikule ja halduslikule

tõlgendamisele. Eriti puudutab see olukorda, kus

Selgitame. Kehtivas seaduses sätestatud teenuse sisu

ei muudeta, OAS § 29 lg 2 ütleb, et abi sisaldab

psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi. Seega

õiguslik tõlgendamine tuleneb otseselt seadusest, mitte

seletuskirjast või määrusest.

teenuse uueks nimetuseks saab „psühholoogiline

abi“, kuid teenust osutavad seaduse seletuskirja

kohaselt nii psühholoogid, psühholoog-nõustajad

kui ka psühhoterapeudid.

Eelnõus tuleks selgelt eristada teenuse nimetust

„psühholoogiline abi“ ning teenuse osutaja kutse-

või kvalifikatsiooninimetust. Psühhoterapeut ja

psühholoog on eraldiseisvad elukutsed. Kui

seadusandja soovib säilitada psühhoterapeutide

kaasamise teenuseosutajatena, võib teenuse

nimetuse muutmine tekitada olukorra, kus teenuse

nimetus hakkab kaudselt määratlema või piirama

teenuse osutajate ringi.

Eriti tuleb vältida olukorda, kus traumateraapia või

muu kvalifitseeritud psühhoterapeutiline abi hakkab

halduspraktikas olema seotud üksnes psühholoogi

kutsega. Psühholoogia bakalaureuse- ja magistriõpe

annab tugeva psühholoogiaalase professionaalse

baasi ning võib hõlmata teadmisi muu hulgas

kliinilisest psühholoogiast, nõustamisest,

psühhopatoloogiast ja kriisitööst. See ei tähenda aga

iseenesest traumateraapia või muu

psühhoterapeutilise töö spetsiifilist pädevust. Ka

traumateemaliste teadmiste omandamine ei anna

veel oskust traumaga terapeutiliselt töötada –

traumateraapia eeldab lisaks asjakohast terapeutilist

väljaõpet, juhendatud praktikat ja supervisiooni.

Juhime sellele tähelepanu, kuna tugigruppide

liikmed on kirjeldanud kogemusi, kus

psühholoogilise abi saamisel ei ole

seksuaalvägivalla eripära piisavalt mõistetud või on

puudunud valmisolek ja pädevus sellega

tegelemiseks. Samuti on kirjeldatud

sekkumissoovitusi, mis on ohvrite jaoks olnud

retraumeerivad.

5. Palume täpsustada teenusele suunatud isikute

kontaktandmete kasutamise vajalikkust ja piire.

Eelnõuga antakse Sotsiaalkindlustusametile õigus

kasutada ohvriabiteenusele suunatud isikute

kontaktandmeid, sealhulgas STAR-i kantud

kontaktandmeid, et küsida neilt hiljem tagasisidet

teenusega rahulolu kohta. Peame vajalikuks hinnata,

kas selline andmete kasutamine on eesmärgi

saavutamiseks vajalik.

Selgitame. Ohvriabis üldjuhul ei osutata teenuseid

anonüümselt. SKA-l on juba kontaktandmed olemas

nende inimeste puhul, kes on ohvriabiteenuseid

kasutanud. Tagamaks teenuste mõju ja kvaliteetsust,

on oluline küsida tagasisidet teenuse saajatelt, sest

nemad oskavad hinnata, kas nad on abi saanud. Kui

tagasisidet ei soovita anda, siis inimene ei pea seda

andma. Direktiivi eesmärk on tagada abi vägivalla ja

kuriteo ohvritele. Kui teenused on faktiliselt olemas,

aga need ei ole mõjusad, siis ei ole direktiivi

eesmärgid tegelikult täidetud.

Samuti tuleb eristada tagasiside andmise

vabatahtlikkust kontaktandmete kasutamise

vabatahtlikkusest. Asjaolu, et inimesel on õigus

küsimustikule vastamisest keelduda, ei tähenda, et

kontaktandmete kasutamine uuel eesmärgil oleks

tema jaoks vabatahtlik. Seetõttu vajab täpsustamist,

milline teave antakse inimesele kontaktandmete

kogumisel ning milline on tema võimalus sellisest

edasisest kasutusest loobuda. Juhime tähelepanu, et

näiteks seksuaaltraumaga on ohvrid pöördunud

tugigruppidesse just selle teadmise toel, et neile on

tagatud täielik anonüümsus.

Eraldi tähelepanu vajab olukord, kus tagasiside

puudutab psühholoogilise abi, psühhoteraapia või

muu traumaga seotud abi teenust. Sellise teenuse

kohta antav tagasiside võib puudutada väga

isiklikke ja tundlikke kogemusi. Palume selgelt

sätestada, et tagasiside kogumine ei tohi võimaldada

SKA-l kasutada tagasisidet viisil, mis seostab

inimese tundliku abivajaduse või teenuse sisu

konkreetse teenuseosutajaga väljaspool seaduses

sätestatud eesmärki.

Lisaks palume selgitada, kas tagasiside kogumise

mehhanism on ette nähtud üksnes ohvriabiteenuste

üldise kvaliteedi hindamiseks või kasutatakse

kogutud tagasisidet ka konkreetsete

teenuseosutajate või spetsialistide tegevuse

hindamisel. Viimasel juhul vajab selline kasutus

eraldi selget õiguslikku alust, läbipaistvaid

hindamiskriteeriume ning selget eristamist teenuse

saaja subjektiivse rahulolu ja professionaalse

teenuse kvaliteedi hindamise vahel.

Samuti palume välja tuua, milline konkreetne

Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus eeldab

sellise kontaktandmete kasutamise mehhanismi

loomist. Direktiiv (EL) 2024/1385 nõuab

kvaliteetsete ja ohvrite vajadustele vastavate

tugiteenuste tagamist, kuid ei sätesta iseenesest

kohustust kasutada teenusele suunatud isikute

kontaktandmeid sellisel viisil rahulolu-uuringu

läbiviimiseks.

Tagasiside kogumise süsteemi alles luuakse, aga

saame aru, et olete mures teenuseosutajate töö

kvaliteedile hinnangute andmise pärast. Oleme kursis,

et teenuse saajad ei pruugi oma hinnangutes õiglased

olla, ega osata spetsialistide professionaalsust hinnata.

Eesmärk on saada üldist hinnangut ohvriabiteenuste

kvaliteedile ja mõjususele, mitte küsida nõustamiste

sisu või detailide kohta.

Seletuskiri.docx

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu koosneb kahest osast: 1) karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatustest ning 2) ohvriabi seaduse muudatustest. Eelnõu eesmärk tervikuna on tõhustada kuriteos kannatanute, eelkõige alaealisena seksuaalvägivalla ohvriks langenud inimeste õiguste kaitset, ning aidata vägivallaohvritel kiiremini vajalikku abi saada.

1.1.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatused

Esmalt pikendab eelnõu alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaegu, et kuritegu ei aeguks enne, kui kannatanu on valmis juhtunust rääkima ja õiguskaitseasutuse poole pöörduma.

Kõige raskemate ja kontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav aegumistähtaeg 32 aastat. See puudutab eelkõige alaealisega seotud inimkaubandust ja inimkaubanduse toetamist seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ning kontaktseid seksuaalkuritegusid1.

Mittekontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav aegumistähtaeg 20 aastat. See puudutab lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjaliga seotud tegusid ja lapse seksuaalset ahvatlemist2.

Nendele pikendatud tähtajaga kuritegudele kohaldatakse edaspidi ka erandit aegumistähtaja kulgemise peatumise kohta kuni kannatanu täisealiseks saamiseni3. Näiteks kui kuritegu pannakse toime 14-aastase kannatanu suhtes ja sellele kehtib 32-aastane aegumistähtaeg, hakkab aegumistähtaeg kulgema kannatanu 18-aastaseks saamisest ning kuritegu aegub alles hiljemalt siis, kui kannatanu saab 50-aastaseks.

Lisaks viiakse kuritegude pikendatud aegumistähtaegadega kooskõlla ka kannatanu õigus nõuda toimepanijalt nende kuritegudega põhjustatud kahju hüvitamist. Tsiviilseadustiku üldosa seadust muudetakse selliselt, et alaealise vastu suunatud seksuaalkuriteost tekkinud kannatanu tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue ei aeguks varem, kui selle nõude aluseks olev pikendatud tähtajaga kuritegu.

Samuti asendatakse karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus termin „lapsporno“ täpsema ja ohvrikesksema terminiga „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.
Eelnõuga kavandatavad karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise sätted jõustuvad üldises korras. Seaduseelnõul ei ole tagasiulatuvat mõju enne seadusemuudatuse jõustumist toime pandud kuritegudele.

1.1.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Ohvriabi seaduse muudatused puudutavad eelkõige ohvrite kiiremat abini jõudmist, asutuste koostööd, andmete töötlemist ning ohvriabiteenuste korraldust ning muudatustega võetakse osaliselt Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385 naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise kohta.

Eelnõuga muudetakse ja täiendatakse ohvriabi seadust peamiselt viies küsimuses: luuakse senisest selgem regulatsioon ohvrite andmete edastamiseks Sotsiaalkindlustusametile, reguleeritakse paremini ohvri abivajaduse hindamine ja asutuste koostöö, samuti teenuseosutajate nõuetele vastavuse kontroll ning ohvriabiteenuse kasutajatelt tagasiside küsimine.

Lisaks luuakse selge õiguslik alus ohvriabi kriisitelefoni kõnede salvestamiseks: salvestisi kasutatakse abivajaduse hindamiseks, teenuse kvaliteedi tagamiseks ja vajaduse korral tõendina, neid säilitatakse kuus kuud ning väljastatakse üksnes piiratud juhtudel õiguskaitseasutustele või kohtule.

Oluline muudatus on see, et perevägivalla, seksuaalvägivalla, inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla ohvrite andmed jõuavad Sotsiaalkindlustusametini varem ning mitte üksnes pärast kriminaalmenetluses tehtud eraldi hinnangut. See aitab tagada, et ohvrile saab pakkuda abi ka enne kriminaalmenetlust või kohe selle alguses. Ohvril jääb õigus keelduda ohvriabi pakkumiseks andmete edasisest töötlemisest.

Muudatuste tulemusena paranevad seksuaalkuritegude ohvrite võimalused õiguskaitse saamiseks ning vägivallaohvrite võimalused saada õigeaegset abi ja kaitset. Tugevdatakse ohvriabi meetmeid, millega parandatakse vägivallaohvrite võimalusi saada õigeaegset kaitset ja vajalikku abi. Muudatused aitavad vähendada olukordi, kus kuritegu või sellega seotud kahjunõue aegub enne, kui kannatanu on valmis abi otsima või oma õigusi kaitsma. Tõhusamad ennetus- ja kaitsemeetmed võivad vähendada vägivalla kordumist ja selle pikaajalisi tagajärgi ohvritele ning nende lähedastele. Direktiivi nõuete ülevõtmisel paraneb naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamine.

Eelnõuga ei kavandata halduskoormuse tasakaalustamise reeglit, sest eelnõuga ei nähta ette halduskoormust suurendavaid muudatusi hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lg 41 mõttes. Eelnõuga ei kaasne halduskoormust suurendavaid muudatusi haldusvälistele isikutele.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja -menetluse talituse nõunik Steven Andrekson ([email protected], 5887 6522) ning arenduse ja kriminaalstatistika talituse nõunik Andra Reinomägi ([email protected], 5484 0744). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik ([email protected]).

Ohvriabi seaduse muudatused on koostanud Sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juht Kristiina Luht ([email protected]) ja õigusnõunik Reet Kodu ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja ohvriabi seaduse muudatuste osa toimetas Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõul on seos Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/93/EL, 13. detsember 2011, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (EÜT L 335, 17.12.2011, p.1) ja Lanzarote konventsiooniga.

Ohvriabi seaduse muudatused on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385. Samuti on see osa seotud Eesti Reformierakonna ja Erakond Eesti 200 vahel 24. märtsil 2025. aastal sõlmitud koalitsioonileppe ehk valitsusliidu programmiga aastateks 2025–20274. Eelnõu pole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõukohase seadusega muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 27 (jõustus 19.07.2026), kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 11.07.2026, 77 (jõustus 13.07.2026), ohvriabi seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I 09.07.2026, 46 (jõustus 19.07.2026) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 48 (jõustus 01.01.2025).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus, kuivõrd seaduseelnõuga kavandatakse muudatusi ka kriminaalmenetlusseadustikus (PS § 104 p 14).

2. Seaduse eesmärk

Seaduseelnõuga kehtestatakse laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade erisus ja aegumistähtaegade pikendamine. Vastav muudatus on põhjendatud lapse kui areneva isiku erilise haavatavuse ning lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise varjatusega – lapse väärkohtleja on sageli lapsele tuttav inimene ning lapse võimekus toimunut mõista, ennast kaitsta, abi otsida ja kogetust teada anda on oluliselt keerulisem kui täiskasvanud ja küpse inimese puhul. Euroopa Nõukogu uuringu5 kohaselt on Euroopas suundumus aegumistähtaegade pikendamisele. Ka Eesti uuendatud seisukohad6 laste seksuaalse väärkohtlemise tõkestamise Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi uuesti sõnastatud versiooni eelnõu kohta toetavad seda suundumust.

Lapse otsustus- ja enesekaitsevõime kujuneb ajas. Tavapärane kuriteo toimepanemise hetkest lähtuv aegumistähtaeg võib sellises olukorras lõppeda enne, kui kannatanu on arenguliselt, psühholoogiliselt ja sotsiaalselt valmis õiguskaitseasutuse poole pöörduma. Seetõttu peavad aegumissätted arvestama mitte üksnes kuriteo toimepanemise hetkega, vaid ka sellega, et arenguliselt ei pruugi inimene olla küps toimunut mõistma ja sellest teada andma enne hilist täiskasvanuiga. Lapse õigus õiguskaitsele peab olema tagatud ka juhul, kui laps ei olnud lapsepõlves arenguliselt ja psühholoogiliselt valmis kuriteost teatama. Pikemate aegumistähtaegade korral säilib riigil võimalus pikema aja jooksul lapse suhtes toimepandud võimaliku kuriteo asjaolusid kriminaalmenetluses uurida ning otsustada tõendite põhjal kriminaalkaristuse määramine. Seadusemuudatusega annab õigussüsteem ühiskonnale sõnumi, et lapse õiguste kaitse seksuaalvägivalla korral kehtib ka juhul, kui lapsel ei olnud lapsena võimalik kaitset saada, ning et laste vastu suunatud vägivald on eriti ränk ja karistatav oluliselt pikema aja jooksul, kui tavapärased kuritegude aegumise tähtajad ette näevad.

Uuringutega on tõestatud, et lapseeas seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud inimesed võivad saada nii lühi- kui pikaajalisi tervisekahjustusi7, 8, 9, 10 ja suur osa kannatanutest ei julge kas üldse või paljude aastate jooksul kellelegi nende vastu toime pandud seksuaalkuriteost rääkida11.

Lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise avalikustamist ja selle seoseid lapse arengulise eripäraga on käsitletud mitmes teadusuuringus12, 13. Lapsepõlves kogetud seksuaalsest väärkohtlemisest teatamata jätmise põhjused on seotud enesesüüdistamise, piinlikkuse, hirmu ja enesekaitsega, aga ka piiratud kognitiivse arengu või avalikustamiseks vajalike oskuste puudumisega. Teatamist võivad takistada kurjategija manipuleerimine lapsega ja kättemaksuähvardus, usaldusväärse usaldusisiku puudumine kodus ja väljaspool kodu ning ohvri hirm teiste inimeste reaktsiooni pärast avalikustamise korral. Teatamist takistavad ühiskonnas levinud seksuaalsusega seotud tabud, ohvrite häbimärgistamine ja vähene teadlikkus.14 Kuritegudest teatamata jätmine pärsib kuritegude toimepanijate vastutusele võtmist, sest õiguskaitseasutusi teavitatakse kas liiga hilja (pärast kuriteo aegumist) või ei teavitata üldse. Ka kannatanud ise jäävad abita.

Sotsiaalkindlustusameti 15–74-aastaste hulgas tehtud 2021. aastal uuringu15 andmed näitavad, et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat täiskasvanu toime pandud seksuaalset väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud seda korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti vastanutel ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi lapsena ja kas nad on juhtunust kõnelenud täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi. Lapsena vägistamist kogenutest 60% ei rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei ole ka täiskasvanuna toimunust kellelegi rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud 40% nendest, kes lapsena kellelegi ei kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole. Kõige sagedamini on täiskasvanuna räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale. (Vägivalla kogemuse uuring 2021)

Uuringud16, 17, 18, 19 on näidanud, et lapsepõlves kogetud väärkohtlemisest võidakse teatada alles hilises täiskasvanueas, vahel ka mitukümmend aastat pärast täiskasvanuks saamist. Halvorsen, Tvedt Solberg ja Hjelen Stige (2020)20 toovad välja, et keskmiselt võib lapsepõlves kogetud seksuaalsest väärkohtlemisest teadaandmine aega võtta 17–21 aastat ning 60–70% lapsepõlves seksuaalvägivalda kogenutest räägib sellest alles täiskasvanuks saades, pea kolmandik aga ei räägi sellest kunagi. Seetõttu on oluline, et inimesel oleks võimalik temaga toimunust teada anda siis, kui ta selleks valmis on, ja et kriminaalpoliitika arvestaks laste vastu suunatud kuritegude aegumistähtaegade kehtestamisel lapsepõlves kogetud väärkohtlemise pikaaegsete mõjudega, sh teatamisvalmisoleku tekkimise pika ajaga. Soovituse piisavalt pikkade aegumistähtaegade seadmiseks laste vastu suunatud väärkohtlemise puhul on andnud mitmed rahvusvahelised organisatsioonid21, 22, 23.

Kehtiva õiguse järgi kehtib kuritegudele aegumistähtaeg vastavalt nende raskusastmetele: kümme aastat esimese astme kuriteo ning viis aastat teise astme kuriteo puhul (KarS § 81 lg 1 p-d 1–2). Alates 2007. aastast kehtib seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude aegumistähtaja kulgemisele erand, mille kohaselt aegumine peatub kuni kannatanu 18-aastaseks saamiseni (KarS § 81 lg 7 p 3). Arvestades laste vastu suunatud seksuaalkuritegude eripära ja nende avastamise raskust, ei ole süütegude aegumise sätted end õigustanud taoliste kuritegude puhul piisava meetmena, et kannatanud saaksid õigeaegset tuge ja kaitset ning toimepanijaid oleks võimalik vastutusele võtta. Prokuratuurilt saadud kriminaalstatistika põhjal esitame üksikud juhtumid, mis kehtiva õiguse järgi on aegunud:
1. 2025. a pöördus politseisse kannatanu, keda 14-aastasena 1990. aastatel vägistas täisealine mees (KarS § 141);
2. 2020. a pöördus politseisse kannatanu, keda 5–6-aastasena oli tema isa seksuaalselt korduvalt väärkohelnud (KarS § 1411 lg 2);
3. 2026. a kirjeldas kannatanu, et 7–8-aastasena (2007. a) katsus ja hõõrus talle tuttav täiskasvanud mees korduvalt tema suguelundeid (KarS § 1411 lg 2);
4. 2021. a laekus kuriteokaebus, mille kohaselt oli 1990. aastate alguses üks täiskasvanu korduvalt kasutanud seksuaalselt ära nooremat kui 14-aastast last (KarS § 1432 lg 2);
5. 2023. a esitati kaebus, mille kohaselt kuni 2005. a detsembrini tegi täisealine mees 14-aastasega seksuaalakte (KarS § 145);
6. 2015. a esitati kaebus, mille kohaselt tegi mees kuni 2006. a poistest alasti pilte (KarS § 175).

Arvestades eespool loetletud kuritegude sisu ja ajatelge, on tegemist kontaktse lastevastase seksuaalkuriteoga, mille puhul eelnõuga kavandatavad kuritegude aegumise sätted (eelnõu § 1 p-d 1–3) oleks oluliselt suurendanud kriminaalmenetluse algatamise võimalust ja tõenäosust.

Eelnevast tulenevalt on eelnõukohase seaduse eesmärk kaitsta paremini alaealisena seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud inimeste põhiõigusi, tõhustada riiklikku sisejulgeolekut ja muuta inimeste elukeskkond turvalisemaks. Aegumistähtaegade pikendamine vähendab võimalust lastevastaste seksuaalkuritegude aegumiseks enne, kui kannatanud on valmis nendest kuritegudest teatama ja abi otsima. See annab edaspidi kannatanutele parema võimaluse saada tuge nii õiguskaitseasutustelt kui ohvriabisüsteemilt ning võib ühtlasi pärssida laste vastu suunatud seksuaalkuritegude toimepanemist tulevikus.

Eelnõu väljatöötamiskavatsus24 (edaspidi VTK) esitati 14.07.2026 kooskõlastamiseks ministeeriumitele ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Õiguskantsleri Kantseleile, mitmele riigiasutusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, samuti mitmetele mittetulundusühingutele ja sihtasutustele. Ministeeriumitest kooskõlastasid VTK Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium märkusteta, Siseministeerium märkustega ning teistelt ministeeriumitelt tagasisidet ei laekunud. Tagasisidet esitasid ka Riigiprokuratuur, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Sotsiaalkindlustusamet, Tervise Arengu Instituut, Eesti Seksuaaltervise Liit, MTÜ Eesti SV Tugigrupid ja MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. Samuti toimusid veebiarutelud õiguskaitse- ja sotsiaalsüsteemi esindajate ning huvikaitsjatega 06.08.2026 ja 19.08.2026. Eelnõu koostamisel on tagasisidega osaliselt arvestatud. Pikendatud aegumistähtaega kohaldatakse lisaks lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmisele ka selle materjali levitamise ja jälgimise puhul. Selgitatud on seadusmuudatuse mõjusid õiguskaitseasutuste ja ohvriabisüsteemi töökoormusele ja ressursivajadusele. Eelnõuga pikendatakse seksuaalkuriteoga seotud kannatanu tsiviilõigusliku kahjunõude aegumistähtaegu.

Ohvriabi seaduse muudatusega, mille eesmärk on ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda, viiakse Eesti õigus kooskõlla direktiiviga (EL) 2024/1385, millega kehtestatakse kogu Euroopa Liidus ühtsed miinimumnõuded naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks, ohvrite kaitseks ning toetamiseks.

Direktiiv näeb muuhulgas ette kohustuse hinnata ohvrite individuaalseid kaitse- ja toetusvajadusi ning rakendada vajaduse korral sobivaid kaitsemeetmeid. Tagada tuleb spetsialiseeritud tugiteenuste, ohvriabiliinide, varjupaikade, seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste ning muu vajaliku abi kättesaadavus ka juhul, kui ohver ei ole ametlikku kaebust esitanud. Direktiiv kohustab liikmesriike ka võtma ennetusmeetmeid, sealhulgas suurendama teadlikkust ning pakkuma haridusprogramme. Samuti tuleb koolitada ohvritega kokku puutuvaid ametnikke ja spetsialiste, et nad oskaksid vägivalda ära tunda, ohvreid toetada ja neid edasi suunata. Täielikuks direktiivi nõuetele vastamiseks ongi vajalik teha muudatused ohvriabi seadusesse.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb viiest paragrahvist. Neli esimest paragrahvi hõlmavad sisulisi seadusemuudatusi ja viiendas paragrahvis sätestatakse erisus tavapärasest seaduse jõustumise korrast.

3.1. Eelnõu §-ga 1 muudetakse ja täiendatakse karistusseadustikku. Paragrahv koosneb seitsmest punktist.

Eelnõu § 1 punktidega 1-2 täiendatakse KarS § 81 lõike 1 punkte 1 ja 2. Punktides 1 ja 2 on sätestatud kuritegude aegumist puudutavad üldreeglid, mis lähtuvad kuriteo raskusastmest (KarS § 4 lg-d 1–3).

Eelnõukohane peamine seadusemuudatus seisneb KarS § 81 täiendamises uue lõikega, mille kohaselt kohaldub alaealiste, s.o nooremate kui 18-aastaste isikute vastu suunatud seksuaalkuritegudele senisest pikem aegumistähtaeg (vt eelnõu § 1 p 3). Aegumist puudutavad üldreeglid on universaalsed ja kohalduvad kõigile karistusseadustikus sätestatud kuritegudele sõltuvalt nende raskusastmest. Kuna eelnõus käsitletavate lastevastaste seksuaalkuritegude hulgas on nii esimese kui teise astme kuritegusid, on formaaljuriidiliselt asjakohane kehtestada üldreeglitest erand erinormi, s.o KarS § 81 lg 11 näol (eelnõu § 1 p 3). Ka varasemast ajast kehtib teatud kuritegude suhtes nende aegumisele erinorm (KarS § 81 lg 2), mis põhjendab erinormi kehtestamise kui meetodivaliku sobilikkust.

Õigusselguse tagamiseks peab erandi suhestumine üldreegliga olema arusaadav ja erand tõlgendusprobleemideta kohaldatav. Seega nähakse KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 ette sõnaselged viited eelnõu kohaselt kehtestatavale erandile, s.o KarS § 81 lg-le 11. Kui üksikjuhtum hõlmab erandis kirjeldatud asjaolusid, kohaldatakse erandiga sätestatud aegumistähtaegu, mitte üldreeglis sätestatud aegumistähtaegu.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse KarS § 81 uue lõikega 11, millega kehtestatakse laste seksuaalset väärkohtlemist ja kuritarvitamist puudutavatele kuritegudele pikemad aegumistähtajad võrreldes üldreeglites, s.o KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatuga.

KarS § 81 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kindel ajavahemik. Karistusõiguslik aegumise instituut tugineb arusaamal, et mida pikem aeg on toimepandud teost möödunud, seda väiksem on tarvidus riikliku sekkumise järele, ning aegumine toetab karistusõiguse üldiste eesmärkide saavutamist, mille hulka kuulub õigusrahu taastamine.25

Kuriteo aegumine iseenesest ei muuda kuritegu õiguspäraseks, sh ei kaota teo moraalset taunitavust või ühiskondlikku hukkamõistu. Aegumine väljendab seadusandja kaalutlust, et teatava aja möödudes säilib süüteo karistamisväärsus, kuid riigi karistusõigusliku sekkumise vajadus ei ole süüdlase seisukohalt enam piisavalt suur, et õigustada minevikus toimunud kuriteo menetlemist, sest süüteo toimepanemisest möödunud aeg on juba õigusrahu taastanud.26 Karistamisvajadus omakorda sõltub toimepandud süüteo raskusest – mida rängem süütegu on sooritatud, seda pikem ajavahemik peab selle toimepanemisest olema möödunud, et saaks kõnelda õigusrahu taastumisest27. Süüteo ränkus peegeldub karistusseadustiku kohaselt eelkõige süüteo liigis (kuritegu või väärtegu vastavalt KarS § 3 lg-le 2) ja kuriteo raskusastmes (§ 4 lg-d 1–3). Sellest lähtuvalt on aegumatuks tunnistatud (KarS § 81 lg 2) eelkõige rahvusvahelise õiguse mõttes erakorralise raskusega kuriteod, mille hukkamõist ei põhine üksnes individuaalse õigushüve kahjustamisel, vaid kogu rahvusvahelise õiguskorra kaitsel: agressioonikuriteod (KarS § 91), genotsiid (KarS § 90), inimsusevastased kuriteod (KarS § 89), sõjakuriteod (KarS §-d 95–109) ja kuriteod, mille eest saab mõista eluaegse vangistuse (nt mõrv, KarS § 114). Õigushüvede konkurentsis peetakse õigust elule kõige olulisemaks põhiõiguseks28, sh olulisemaks õigusest kehalisele puutumatusele, mistõttu seni aegumatuks tunnistatud kuritegudest enamik on suunatud inimelu vastu.

Kuriteo aegumine tagab õigusrahu ja -kindluse, vältides olukorda, kus isikut ähvardab määramata aja jooksul võimalus, et tema tegude suhtes rakendatakse kriminaalõiguslikke sanktsioone. Ka avalikus õiguses seostub aegumine eelkõige õiguskindluse ja õigusselgusega – mis tahes õiguslik vaidlus peab kunagi lõppema, sest isiku õiguslik seisund ei saa jääda ebamääraseks29 ja isik peab mõistliku aja jooksul teada saama, kas mingeid õiguslikke tagajärgi tema suhtes rakendatakse või mitte30.

Kuriteo aegumine on seotud ka karistuse ja karistamise eesmärkidega. Toimepanija süüst lähtumise kõrval arvestatakse karistuse mõistmisel võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegudest ja õiguskorra kaitsmise huve (KarS § 56). Seega on karistusel eripreventiivne eesmärk, mis seisneb konkreetse toimepanija mõjutamises hoiduma edaspidi kuritegudest, ning üldpreventiivne eesmärk, mis kinnitab ühiskonnale kehtivate normide siduvust, kaitseb õiguskorda ja aitab säilitada usaldust riigi suutlikkuse vastu õigusrikkumistele reageerida.

Samas on karistamisvajaduse vähenemine seotud karistuse eripreventiivse mõju vähenemisega, seda eelkõige nn juhutoimepanijate jaoks. Aastaid hiljem mõistetud karistuse eripreventiivne mõju võib juhutoimepanija edasist käitumist mõjutada oluliselt vähem kui teo toimepanemisele ajaliselt lähemal mõistetud karistus. Seda eelkõige olukorras, kus toimepanija ise oma teo põhjuseid ja tagajärgi mõistnuna on rehabiliteerunud, s.o abi otsides või oma eluviise muutes asunud iseseisvalt õiguskuulekale teele ega ole toime pannud uusi kuritegusid. Sarnasel põhjusel võib hääbuda ka ühiskondlik vajadus ja huvi kuriteo menetlemise ja toimepanija karistamise järele, kuivõrd uusi kuritegusid toime panemata võib isikut pidada ühiskonda taaslõimunuks ja õigusrahu taastatuks. Aegumatute kuritegude puhul, sh retsidiivsete seksuaalkurjategijate puhul (kellele on võimalik mõista eluaegset vangistust, vt KarS § 141 lg 21 ja KarS 1411 lg 3), avaliku huvi säilimist siiski eeldatakse.

Aegumine on seotud ka õiglase menetluse tagatiste nõrgenemise ja tõendamiskindluse vähenemisega. Mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on koguda usaldusväärseid tõendeid. Kui kuriteost teatatakse aasta(kümne)id hiljem, on pärsitud tõendite kogumine ja kuriteo tõendamine: võimalikud tunnistajad ei pruugi olla elus või kättesaadavad, dokumentaalsed tõendid on hävinud või kadunud, mälestused moondunud. Lähtuvalt süütuse presumptsioonist tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlusi tõlgendada kahtlustatava või süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3).

Nagu ka kehtivad kuriteo aegumise üldreeglid (KarS § 81), kehtestatakse aegumistähtajad seadusandja kriminaalpoliitilise kaalutlusena. Aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb arvestada nii kuriteo raskuse, kahjustatud õigushüve, karistuse preventiivse mõju kui ka riigi võimekusega kriminaalmenetlusi tõhusalt läbi viia ja kuritegusid tõendada. Aegumistähtaeg peab kannatanule tagama turvatunde ja adekvaatse võimaluse pöörduda õiguskaitseasutuste poole, sealjuures on olulise kaaluga nii seksuaalkuritegude avastamise raskus ja kannatanu valmidus juhtunust teatada kui ka võimaliku taasohvristamise vältimine. Kahtlustatava või süüdistatava vaatest tuleb aegumistähtaegade kehtestamisel arvestada nii õiguskindluse, tõhusa kaitse võimaluse ja kriminaalmenetluslike tagatistega kui ka võimaliku häbimärgistamisega (nt kui isikule saab tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse tõttu osaks mainekahju, kuid ta mõistetakse kuriteo tõendamatuse tõttu õigeks). Ühiskondlikust aspektist peab aegumistähtaeg tagama, et riik reageeriks kuritegudele vastavalt nende raskusele, kuid õigusrahu ja õiguskindluse põhimõttest lähtudes ei tohiks riigi karistusvõim olla ajaliselt piiramatu.

Ka rahvusvaheliselt on paljud riigid lastevastaste seksuaalkuritegude aegumise sätteid karmistanud, kuid kuna karistusõigussüsteemid on riigiti erinevad, on erinevaid lähenemisi ka õigusnormis. Esitame üksikuid näiteid aegumissätete arengu kohta teistes riikides:
• Šveitsis kehtestati 2013. aastal, et teatavad alla 12-aastaste laste seksuaalse enesemääramise vastu suunatud kuriteod on aegumatud.31 Mitmed seksuaalkuriteod ei aegu vähemalt kuni kannatanu 25-aastaseks saamiseni, kui nende ohver oli toimepanemise hetkel alla 16-aastane laps. 32
• Rootsis tunnistati aegumatuks alla 18-aastase isiku suhtes toimepandud vägistamise ja suguelundite moonutamise (raskendatud) kuriteod.33
• Ungari parlament kiitis 2024. aastal heaks seadusemuudatused, millega muu hulgas kaotati alla 18-aastaste isikute vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtajad.34
• Poolas 1. oktoobril 2023 jõustunud seaduse kohaselt kestab lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaeg kuni kannatanu 40-aastaseks saamiseni.35
• Saksamaal on enamiku lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaeg 20 aastat, kuid 2013. aastal jõustunud seadusemuudatusega peatub aegumistähtaeg teatud kuritegude puhul kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.36
• Leedus pikendati 2026. aasta juunis lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaega kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.37

Kehtiva karistusseadustiku kohaselt on laste seksuaalset väärkohtlemist ja kuritarvitamist puudutavad kuriteod erineva laadi ja raskusastmega. Seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude jaos (KarS §-d 141–1451) on sätestatud raskemat liiki ja eelkõige kontaktse iseloomuga seksuaalkuriteod, mis rikuvad vahetult kannatanu põhiõigust inimväärikusele ja kehalisele puutumatusele. Lisaks sätestab karistusseadustik alaealise suhtes toime pandud inimkaubanduse (KarS § 175 ja § 133 lg 2 p 2), inimkaubanduse toetamise (KarS § 1331 lg 2 p 2) ja mittekontaktsema iseloomuga seksuaalkuritegudena lapspornole juurdepääsu taotlemise ja selle jälgimise (KarS § 1751), lapsporno valmistamise ja selle võimaldamise (§ 178), seksuaalse eesmärgiga kokkuleppe lapseealisega kohtumiseks (KarS § 1781) ja lapseealise seksuaalse ahvatlemise (KarS § 179) ning väärteona seksuaalse ahistamise38 (KarS § 1531).

Eelnõukohased muudatused viidatud kuriteokoosseisude aegumistähtaegades kajastuvad kokkuvõtvalt tabelis.

Tabel 1. Kuriteokoosseisude aegumistähtajad karistusseadustikus kehtiva õiguse ning eelnõuga kavandatava muudatuse võrdluses.
KarS §
Vangistuse määr39
Kuriteo raskusaste (KarS § 4)
Kehiv aegumistähtaeg
Kavandatav aegumistähtaeg

133
3–15 aastat
I aste
10 aastat
32 aastat
133¹
2–10 aastat
I aste
10 aastat
32 aastat
141
6–15 aastat
I aste
10 aastat
32 aastat
141¹
3–15 aastat
I aste
10 aastat
32 aastat
144
2–8 aastat
I aste
10 aastat
32 aastat
145
Kuni 5 aastat
II aste
5 aastat
32 aastat
145¹
Kuni 5 aastat
II aste
5 aastat
32 aastat

175
2–10 aastat
I aste
10 aastat
32 aastat
175¹
Kuni 2 aastat
II aste
5 aastat
20 aastat
178
Kuni 3 aastat
II aste
5 aastat
20 aastat
179
Kuni 3 aastat
II aste
5 aastat
20 aastat

Tabelis viidatud kuritegude pikendatud aegumistähtaegadel ei ole otsest seost kuriteo raskusastmega, vaid eelkõige teo iseloomu ja selle potentsiaalse mõjuga alaealise nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Kuriteo raskusastmed ja sellega seotud aegumistähtajad on kehtiva õiguse järgi tabelisse lisatud ilmestamaks seadusemuudatuse mõju.

Kontaktsete seksuaalkuritegude puhul on valdavalt tegemist kannatanu jaoks raskeid tagajärgi põhjustava I astme kuriteoga, mille aegumistähtaeg on seni olnud 10 aastat alates kannatanu 18-aastaseks saamisest. Eelnõu kohaselt pikendatakse tähtaega enam kui kolm korda 32 aastani, mis võimaldab kannatanul õiguskaitseasutuste poole pöörduda ka 50-aastasena. Inimeste keskmist eluiga arvestades püsib sel juhul ka tõenäosus kurjategija vastutusele võtmiseks.

Aegumistähtaegade pikendamist võrdväärselt kontaktsete seksuaalkuritegudega on põhjendatuks peetud ka inimkaubanduse (KarS §-d 133 ja 175) ja inimkaubanduse toetamise (KarS § 1331) puhul alljärgnevatel põhjustel:
• Ehkki KarS § 133 hõlmab vägivaldseid meetodeid kasutades tehtud erinevaid tegusid erinevatel motiividel, kuuluvad sinna hulka ka laste ärakasutamine muu hulgas prostitutsiooni või muude seksuaalsete tegevuste jaoks. Võrreldes täiskasvanutega on lastel üldjuhul raskem osutada inimkaubitsejatele vastupanu ja nad on seega haavatavamad, mis soodustab nende ärakasutamist inimkaubanduses. KarS § 175, mida KarS §-st 133 eristab peamiselt vaid vägivaldsete meetodite puudumine, hõlmab laste ärakasutamist muu hulgas prostitutsiooni või muude seksuaalsete tegevuste jaoks. Kuivõrd KarS §-d 133 ja 175 on sarnased nii teokirjelduse kui ka karistusmäärade poolest, on õigustatud mõlema koosseisu suhtes rakendada eelnõu kohaselt pikimat, 32-aastast aegumistähtaega. Pikendatud aegumistähtaega kohaldatakse KarS § 133 ja § 175 koosseisu teoalternatiividele, mis hõlmavad alaealise ärakasutamist prostitutsioonis või muudes seksuaalsete tegevuste jaoks. Kohaldamisala piirang on põhjendatav eelnõu eesmärgiga kaitsta seksuaalvägivalla all kannatanud inimeste õigusi ja reageerida paremini seksuaalkuritegude avastamisraskustele.
• KarS § 1331 käsitleb seksi ostmist inimkaubanduse ohvrilt (mh alaealiselt), mis sisuliselt võimendab ja soodustab inimkaubanduses ja prostitutsioonis alaealiste kuritarvitamist. Tegemist on inimkaubanduse nn nõudluse ülalhoidmist kujutava teoga, mis põhjustab alaealisele korduvaid kannatusi ja traumaatilisi kogemusi inimkaubanduse ohvri ja seksuaalkuriteos ärakasutatava isikuna. Arvestades ka kuritegude eest mõistetava vangistuse määrasid, on KarS §-s 1331 sätestatud tegu oma raskuselt võrreldav KarS §-dega 133 ja 175, mistõttu on õigustatud KarS § 1331 suhtes samuti rakendada 32-aastast aegumistähtaega, mida eelnõu kohaselt tehaksegi.

Mittekontaktsete seksuaalkuritegude (KarS §-d 1751–179) puhul on tegemist II astme kuritegudega, mille aegumistähtaeg on seni olnud viis aastat alates kuriteo toimepanemisest. Esiteks pikendatakse eelnõu kohaselt tähtaega neli korda, s.o 20 aastani ja teiseks lisatakse need kuriteod osaliselt ka KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud aegumise peatumise erandi kohaldamisalasse (vt eelnõu § 1 p 4), mis võimaldab kannatanul õiguskaitseasutuste poole pöörduda ka 38-aastasena. Arvestades, et mittekontaktsed seksuaalkuriteod kahjustavad küll samuti alaealise tervist, kuid on loomult kergemat laadi võrreldes kontaktsete seksuaalkuritegudega, on aegumistähtaja pikendamine 20 aastani märkimisväärne. Aegumistähtaja valikul on muu hulgas arvestatud uuringu tulemustega, mille kohaselt teatatakse enda suhtes alaealisena toime pandud seksuaalkuriteost keskmiselt 17–21 aasta möödudes.40

Aegumistähtaegade pikendamisel on muu hulgas arvestatud, et laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali41 valmistamise puhul võib kannatanu õigushüve vahetu rikkumine seisneda eelkõige primaarteos, s.o suguühtes või muu sugulise iseloomuga teo tegemises pornograafilise või erootilise sisuga teoses osalemise tõttu, mitte selle teose (re)produtseerimises, näitamises või levitamises. Samas põhjustab nii laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistamine ja selle võimaldamine (KarS § 178) kui ka selle jälgimine (KarS § 1751) kannatanute taasohvristamist ja nende õiguste jätkuvat rikkumist, võimendades ühtlasi laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise uute episoodide toimepanemist, sh tehisaru abil loodud sisu puhul42.

Pikendatud aegumistähtaega ei kohaldata KarS §-s 1781 puhul, mis sätestab kuriteona alaealise seksuaalse enesemääramise ja tema normaalse vaimse ja seksuaalse arengu vastu suunatud kuriteo (§§ 133, 1331, 141–1451, 175, 1751, 178 või 179) ettevalmistamise.43 Tegemist on n-ö eelteoga, mis kätkeb alaealisele ettepaneku tegemist temaga füüsiliseks kokkusaamiseks ja seda kohtumist ettevalmistava teo tegemist (nt kohtumispaika saabumine, hotellitoa broneerimine, sõidupileti ostmine vms44). Kuigi viidatud kuriteol võib olla teatav mõju alaealise seksuaalsele või vaimsele arengule, ei hõlma tegu kriminaalõiguslikult lapse õigushüvede vahetut kahjustamist sellises ulatuses, nagu muud asjakohased kuriteod, näiteks konkreetse alaealise ärakasutamine pornograafilise sisuga teose loomisel. Seega pole mõistlikult eeldatav, et kuritegu võiks alaealisele põhjustada sellisel määral füüsilisi või vaimseid kannatusi, mis takistaksid isikul ka alaealisena kuriteost teavitada, mis omakorda õigustaks kuriteo suhtes pikema aegumistähtaegade kehtestamist (vt selle osas ka eelnõu § 1 punkt 4).

Aegumistähtaegade pikendamisel on arvestatud ka seksuaalvägivalla nõusolekupõhise käsitlusega ehk nn nõusolekuseaduse45 vastuvõtmisest tulenevate seadusemuudatustega, millega muu hulgas tunnistatakse kehtetuks kaks karistusseadustiku paragrahvi (KarS §-d 143 ja 1432).

Seksuaalkuritegudele, mida on võimalik toime panna ka täisealise vastu, pikendatud aegumistähtaegu ei kohaldata ning lähtuda tuleb KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud üldreeglitest.

Eelnõu kohaselt kehtestatavatel aegumistähtaegadel pole tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa pikendatud aegumistähtaegu tagasiulatuvalt kohaldada enne seadusemuudatuse jõustumist toime pandud kuritegude suhtes. Riigikohtu pikaaegse praktika kohaselt tuleb süüteo aegumise üle otsustamisel kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni46. Sellest tingituna tuleb ka aegumissätete muutmisel juhinduda materiaalõiguslikust karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikust vastavalt KarS §-s 5 sätestatule – tagasiulatuvalt saab uut süüteo aegumise normi aluseks võtta vaid siis, kui see kergendab isiku olukorda (KarS § 5 lg 2), samas kui tema olukorda raskendavat aegumist muutvat seadust tagasiulatuvalt kohaldada ei saa (KarS § 5 lg 3).47 Aegumistähtaegade pikendamist tuleb KarS § 5 lg 3 valguses seega karistusõiguslikult lugeda toimepanija olukorda raskendavaks normiks, millel tagasiulatuv jõud puudub.

Eelnõu kohaselt kehtestatavat KarS § 81 lõiget 11, millega sätestatakse lastevastastele seksuaalkuritegudele pikemad aegumistähtajad, tuleb rakendada koosmõjus aegumistähtaegade peatumise ja katkemise eranditega, eelkõige KarS § 81 lg 7 p-ga 3 (vt ka eelnõu § 1 p 4).

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse KarS § 81 lõike 7 punkti 3. Tegemist on kuriteo aegumise tähtaegade peatumise erijuhuga, mida arvestatakse süüteo aegumistähtaja (vastavalt KarS § 81 lg-le 1) kulgemise arvestamisel. Selle sätte kohaselt peatub süüteo aegumine muu hulgas seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema kui 18-aastase isiku suhtes kuni kannatanu 18-aastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne nimetatud vanuse saavutamist. Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod on sätestatud karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos (KarS §-d 141–1451). Sellest järeldub, et seni pole olnud võimalik KarS § 81 lg 7 p-st 3 tulenevat aegumistähtaja peatumise erandit kohaldada muudele laste seksuaalse väärkohtlemise ja kuritarvitamisega seotud kuritegudele (eelkõige KarS § 133 lg 2 p 2, § 1331 lg 2 p 2, §-d 175, 1751, 178, 1781 ja 179).

Viidatud erandi kohaldamisala laiendamise küsimuse on tõstatanud ka prokuratuur. Seaduseelnõu 931 SE seletuskirjas, millega 2007. aastal seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo aegumist puudutav erand KarS § 81 lg 7 p-ga 3 kehtestati, on erandi kehtestamist põhjendatud alaealise vastu suunatud seksuaalkuritegude varjatud olemuse ja nende avastamise raskusega48. Sõltuvalt sellest, kui laialt tuleks käsitada alaealiste vastu suunatud (s.o lastevastaste) seksuaalkuritegude definitsiooni, ja arvestades, et taoliste kuritegude avastamise raskus on tugevalt seotud ohvri hirmu või soovimatusega kuriteost teatada, ei saa välistada tõlgendust, et seadusandja eesmärk oli lisaks seksuaalse enesemääramise vastastele kuritegudele (KarS §-d 141–147)49 hõlmata erandiga ka teisi sel perioodil kehtinud alaealisi puudutavaid seksuaalkuritegusid, nt alaealise prostitutsioonile kallutamist (KarS § 175) või kaasaaitamist (KarS § 176), lapsporno valmistamist (KarS § 178) jne.

Sellist käsitlust toetab seadusandja kaalutlus kehtiva KarS § 1781 lg 1 sõnastuse kehtestamisel: „seksuaalse iseloomuga süüteo“ mõistega on hõlmatud nii KarS §-des 141–1451 kui §-des 175–179 sätestatud süüteod, mis kõik võivad olla suunatud ka alaealiste kannatanute vastu. Arvestades, et ka KarS § 133 (inimkaubandus) ja KarS § 1331 (inimkaubanduse toetamine) koosseisud kätkevad endas seksuaalse iseloomuga tegevusi mh alaealiste vastu, on seadusandja tahtega kooskõlaline tõlgendus, mille kohaselt „alaealiste vastu suunatud seksuaalse iseloomuga süüteoks“ võib pidada KarS §-des 133, 1331, 141–1451 ja 175–179 sätestatud seksuaalkuritegusid, mille põhikoosseis või kvalifitseeritud koosseis näeb teo subjektina (kannatanuna) ette noorema kui 18-aastase isiku.

Erandi kohaldamisala laiendamisel on põhiküsimuseks, kas konkreetse kuriteo olemusest (sh selle kahjulikest tagajärgedest alaealisele kannatanule) tuleneb arvestatav võimalus, et kuritegu on raskesti avastatav, sest kannatanu ei ole enne täisealiseks saamist võimeline kuriteost teatama ja menetlejatel puudub muu mõistlik viis kriminaalmenetlust algatada. Seda on võimalik hinnata kuriteokoosseisude kirjelduse alusel.

• KarS § 133 lg 2 p 2: alaealise vastu suunatud inimkaubandus, mh prostitutsioonis või muus seksuaalses tegevuses ärakasutamise võimaldamine vägivaldsete meetodite abil (vabaduse võtmine, jõukasutus või muud sunnimeetmed, vägivald, pettus, kelmus, ähvardamine jne) – kuivõrd prostitutsiooni mõistega on juba iseenesest hõlmatud eelkõige suguühte toimepanemine, on see võrdsustatav KarS §-de 141–1451 kohaste süütegude olemusega, mille kahjulikud tagajärjed takistavad alaealisel kuriteost teatada KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.
• KarS § 1331 lg 2 p 2: inimkaubanduse ohvriks olevalt alaealiselt seksi ostmine või tema osutatavate teenuste kasutamine – kuriteokoosseisu ühe alternatiivina hõlmab mõiste seks eelkõige suguühet, mis on võrdsustatav KarS §-de 141–1451 kohaste süütegude olemusega, mille kahjulikud tagajärjed takistavad alaealisel kuriteost teatada KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.
• KarS § 175: alaealise vastu suunatud inimkaubandus, mh prostitutsioonis või muus seksuaalses tegevuses ärakasutamise võimaldamine ilma vägivaldsete meetoditeta – kuriteokoosseisu üks teoalternatiiv sisaldab prostitutsioonis ärakasutamist. Mõistega prostitutsioon on hõlmatud eelkõige suguühte toimepanemine, mis on võrdsustatav KarS §-de 141–1451 kohaste süütegude olemusega, mille kahjulikud tagajärjed takistavad alaealisel kuriteost teatamast KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.
• KarS § 1751: lapspornole juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine –
◦ juurdepääsu taotlemine – olukorras, kus alaealist on vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes seksuaalselt kuritarvitatud, sh tema tahte vastaselt mõjutatud osalema pornograafilise või erootilise sisuga teoses, ei pruugi alaealine teadlik olla ega teadlikuks saada konkreetsest kuriteost ja/või selle toimepanijast (st isikust, kes vastava sisuga teosele eelkõige internetis50 juurdepääsu taotleb). Sellisel juhul ei saa kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist, mistõttu ei saa kuriteo avastamise raskus mõistlikult olla seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.
◦ jälgimine – olukord, kus alaealist on tema tahte vastaselt mõjutatud osalema pornograafilise või erootilise sisuga teoses kolmandate isikute (toimepanijate) vahetu jälgimise all n-ö otseülekande ehk live’na51. Alaealine võib olla teadlik või saada hiljem teadlikuks ka jälgijate isikutest, sh olles võimeline neid vajadusel ka tuvastama (nt mäletab jälgija nime, nägu või riietust, mäletab veebikontosid, mis on seostatavad reaalsete isikute ja IP-aadressidega, vms). Kuna ainuüksi pornograafilise või erootilise sisuga teoses esinemine mõjutab oluliselt lapse psüühikat, saab kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist ning kuriteo avastamise raskus on seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.
◦ eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis kahte teoalternatiivi, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.
• KarS § 178: koosseis seisneb alaealist pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava teose (taasesitatava pildi, filmi, kirjutise) valmistamises, hoidmises, teisele üleandmises, näitamises või muul viisil kättesaadavaks tegemises.
◦ Kuriteokoosseis ei eelda teoses kujutatud isiku (nt alaealise modelli) olemasolu või tema tuvastamist ning piisab ainuüksi sellise teose olemasolust ja selle koosseisupärasest käitlemisest.52 Seega on tegu koosseisupärane ka siis, kui reaalselt eksisteerivat kannatanut pole ja tegemist on vaid fiktiivpornograafiaga53, kus teos luuakse, s.o valmistatakse puhtalt kujutlusvõime põhjal (nt maal, joonistus, jutt) või teisi teoseid aluseks võttes (nt vanadest filmidest uue monteerimine, üksikutest piltidest raamatu või galerii koostamine, fotolt mahajoonistamine jne).54 Nii võib kuritegu olla toime pandud ka ilma reaalse alaealise kannatanuta, mis välistab ka vastava võimaluse KarS § 81 lg 7 p 3 erandi kohaldamiseks.
◦ Samas on koosseis täidetud ka olukorras, kus teose valmistamisel on modellina kasutatud tuvastatavat alaealist isikut. Sellisel juhul saab kannatanult täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist ja kuriteo avastamise raskus on seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.
◦ Sarnaselt ülaltoodud põhjendustega § 1751 kohta ei pruugi olla alaealisel kannatanul informatsiooni selle kohta, kes vastavaid teoseid hoiab, näitab, teistele üle annab või muul viisil kättesaadavaks teeb. Sellisel juhul ei saa kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist, mistõttu ei saa kuriteo avastamise raskus mõistlikult olla seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.
◦ Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele;
• KarS § 1781: tunnistatakse karistatavaks alaealise seksuaalse enesemääramise ja tema normaalse vaimse ja seksuaalse arengu vastu suunatud kuriteo ettevalmistamine.55 Kuna tegu ei hõlma kriminaalõiguslikult lapse õigushüvede vahetut kahjustamist, ei ole mõistlikult eeldatav, et kuritegu võiks alaealisele põhjustada sellisel määral füüsilisi või vaimseid kannatusi, mis takistaksid ka alaealisena kuriteost teatada. Sellest tulenevalt saab kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist, kuid kuriteo avastamise raskus ei ole mõistlikult seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.
• KarS § 179: kaitstavaks õigushüveks on lapseealise normaalne vaimne ja seksuaalne areng. Koosseisulised teod kätkevad endas psühholoogilisel tasandil lapse seksuaalset ahvatlemist (nt pornograafia näitamine, lapse nähes eneserahuldamine või muu sugulise iseloomuga teo tegemine, rääkimine või kirjutamine seksuaalkäitumist ülistavas vormis)56 – kui laps taolist käitumist pealt näeb või kogeb, võib tal tekkida erinevaid kujutluspilte seksuaalkäitumisest ja seksuaalaktidest, mida laps võib hiljem konkreetse toimepanijaga seostada, põhjustades potentsiaalselt (uuesti) hilisemaid traumaatilisi läbielamisi. Sellest tulenevalt saab kannatanult ka täisealiseks saades tulevikus mõistlikult eeldada kuriteost teatamist ning kuriteo avastamise raskus on seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

Eelnõu kohaselt laiendatakse seega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisala eelkõige KarS §-des 133, 1331, 175, 1751 178 ja 179 sätestatud kuritegudele.

Eelnõu § 1 punktidega 5–6 muudetakse KarS § 1751 pealkirja ja lõiget 1 ning § 178 pealkirja. Tegemist on terminimuudatusega, mille kohaselt termin „lapsporno“ asendatakse viidatud sätete pealkirjades ja tekstis sisu poolest täpsema ja väljenduse poolest kohasema terminiga „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“. Seda on soovitanud nii ÜRO Lapse Õiguste Komitee57, Interpol58 kui ka mitmed eksperdid59, 60.

„Lapsporno“ või „lapspornograafia“ ei ole iseenesest seaduses defineeritud terminid, vaid koondmõisted alaealist pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava materjali või teose kohta. Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 1 lg 2 p-i 3 järgi on pornograafia selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob.

„Porno“ all selle tavapärases tähenduses saab mõista eelkõige meelelahutuse või majandusliku kasu eesmärgil täiskasvanud inimeste vaheliste seksuaalaktide, samuti muul moel seksuaalse (ala)tooniga tegevuste või olukordade kajastamist. Kui aga pornos osaleb laps, on tegemist lapse seksuaalse kuritarvitamisega. Terminimuudatusega viiakse riigisisese õiguse terminoloogia kooskõlla rahvusvahelise suundumusega, kus „lapspornograafia“ puhul eeldatakse lapse seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise fakti (ing k Child Sexual Abuse Material – CSAM).

Terminoloogiline muudatus ei ole mõeldud kitsendama KarS §-des 175¹ ja 178 sätestatud kuriteokoosseisude kohaldamisala ega muutma koosseisulisi tunnuseid. Mõiste „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“ evib nendes kuriteokoosseisudes seni sisaldunud terminiga „lapsporno“ sama karistusõiguslikku tähendust ning ka edaspidi tuleb lähtuda samadest kuriteo koosseisulistest elementidest ning kehtivast kohtupraktikast.

3.2. Eelnõu §-ga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku (KrMS).
Eelnõu §-ga 2 asendatakse KrMS § 4896 lg 1 p-s 4 sõna „lapsporno“ sõnadega „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“. Kuna samasugune terminimuudatus tehakse KarS-is (vt eelnõu § 1 p-d 5–6), tehakse õigusselguse ja õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vastavad muudatused ka KrMS-is.

3.3. Eelnõu §-ga 3 muudetakse ja täiendatakse ohvriabi seadust järgmiselt
3.3.1. Seaduses asendatakse sõnad „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ sõnadega „psühholoogiline abi“ vastavas käändes. Termin „psühholoogiline abi“ on kasutusel Euroopa Liidu ohvrite õigusi käsitlevates õigusaktides, milles nähakse ette ohvritele psühholoogilise toe ja abi kättesaadavus. Terminoloogia ühtlustamine aitab selgemalt esile tuua, et Eesti ohvriabisüsteemis pakutav teenus vastab Euroopa Liidu õigusest tulenevatele nõuetele.

Muudatuse eesmärk on kasutada teenuse tegelikku sisu täpsemalt kirjeldavat ning sihtrühmale ja koostööpartneritele arusaadavamat terminit. Kehtiv sõnastus on pikk ja raskesti kasutatav ning ei peegelda üheselt teenuse olemust. Samuti ei erista see teenust piisavalt muudest ohvriabiteenustest, kuna traumast taastumise toetamine on läbiv eesmärk ohvriabisüsteemis ega ole üksnes kõnealuse teenuse eripära.

Termin „psühholoogiline abi“ kirjeldab täpsemalt teenuse sisu. Teenust osutavad asjakohase ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga spetsialistid, sealhulgas psühholoogid, psühholoog-nõustajad ja psühhoterapeudid, kellele on ohvriabi seaduse alusel kehtestatud kvalifikatsiooninõuded. Teenuse eesmärk on toetada kuriteo- või vägivallakogemuse tõttu kahju kannatanud inimese psühholoogilist taastumist, toimetulekut ja heaolu professionaalse abi kaudu.

Muudatuse ettevalmistamisel analüüsiti ka võimalust kasutada terminit „vaimse tervise teenus“. Muudatus aitab vältida ka võimalikku segadust teiste õigusaktides kasutatavate mõistetega. Näiteks sotsiaalhoolekande seaduses kasutatakse terminit „vaimse tervise teenus“ psühhosotsiaalse ja psühholoogilise abi koondnimetusena kohaliku omavalitsuse korraldatavate teenuste kontekstis. OAS-is ei hõlma kõnealune teenus psühhosotsiaalset abi samas tähenduses, kuna psühhosotsiaalne abi on ohvriabis läbiv lähenemine ning kuulub kõigi teenuste lahutamatu osana teenuste osutamise juurde. Seetõttu ei oleks termin „vaimse tervise teenus“ või „vaimse tervise abi“ kasutamine ohvriabi seaduses piisavalt täpne ega toetaks õigusselgust.

Samuti on termin „psühholoogiline abi“ kooskõlas ohvriabi valdkonnas väljakujunenud praktikaga. Enne 2023. aastal jõustunud uut OAS-i kasutati sama teenuse kohta nimetust „psühholoogiline abi“ juba alates 2005. aastast. Lisaks kasutatakse OAS-is juba praegu termineid „psühholoogiline abi“ ja ka „psühholoogiline nõustamine“ mitme ohvriabiteenuse kirjeldamisel, sealhulgas naiste tugikeskuse teenuse, inimkaubandusohvrite teenuse ja seksuaalvägivalla kriisiabi teenuse osana. Terminid on seetõttu valdkonnas tuntud, arusaadavad ja järjepidevalt kasutuses.

Muudatus ei muuda teenuse sisu, sihtrühma, korraldust ega teenuse osutajatele kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid. Muudetakse üksnes teenuse nimetust, et see oleks selgem, sisuliselt täpsem ning paremini kooskõlas teenuse tegeliku eesmärgi ja olemusega.

3.3.2. OAS-i § 7 lõiget 1 täiendatakse, et viia säte vastavusse direktiivi artiklitega 1 ja 18. Artikkel 1 näeb ette miinimumnormid naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks ning punkt b kohustab tagama igas vormis naistevastase vägivalla või perevägivalla ohvrite õigused enne kriminaalmenetlust, kriminaalmenetluse vältel ning asjakohase aja jooksul pärast seda. Artikli 18 lõigete 1 ja 3 kohaselt peavad pädevad asutused suunama ohvrid tugiteenustele ning võivad edastada selleks vajalikke isikuandmeid sõltumata ohvri nõusolekust. Direktiivi põhjenduspunkt 38 viitab asjaolule, et ohvrid vajavad tavaliselt kohe kaitset ja spetsialiseeritud abi, mistõttu tuleb individuaalset hindamist alustada kohe, kui ohver on pädevate asutustega ühendust võtnud ja tekib kahtlus, et inimene on ohver.

OAS-i § 7 kehtiva lõike 1 kohaselt edastatakse kannatanu andmed menetleja poolt Sotsiaalkindlustusametile üksnes juhul, kui kriminaalmenetluses on tuvastatud kannatanu erikohtlemise ja kaitse vajadus. Seega on kehtivas õiguses andmete edastamine seotud menetleja hinnanguga ning eeldab kriminaalmenetluse olemasolu ja selles tehtud otsust. Eelnõuga muudetakse nimetatud sätet selliselt, et andmete edastamine ei sõltu enam üksnes kriminaalmenetlusest ega selle käigus tehtud hinnangust, vaid see laieneb automaatselt perevägivalla, seksuaalvägivalla, inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla ohvritele sõltumata menetluse staadiumist või selle olemasolust. Tegemist on sisulise muudatusega, millega muudetakse menetleja poolt andmete edastamine tingimuslikust lahendusest kategooriapõhiseks ja direktiivi nõuetele vastavaks. Naistevastase vägivalla ohvrid võivad olla ühtlasi inimkaubanduse ohvrid, kuid tagamaks paremini inimkaubandusevastase direktiivi61 artikli 11 täitmine, mis eeldab ka inimkaubanduse ohvrite abistamist juba enne kriminaalmenetlust, lisatakse kategooriana ka inimkaubanduse kuritegu.

Direktiiviga loodud ootus liikmesriikidele on mõistlik, et tagada ohvrite varajane jõudmine tugiteenustele ka juhul, kui nad ise abi ei otsi. Teaduskirjanduses on korduvalt tuvastatud, et raskeimate isikuvastaste kuritegude ohvrid ei pöördu sageli abi saamiseks omal algatusel, mis on seotud hirmu, trauma ja sõltuvussuhetega. Samuti on leitud, et institutsiooni algatatud esmane kontakt suurendab märgatavalt teenuste kasutamise tõenäosust ning vähendab korduva vägivalla riski, mistõttu on kohene suunamine igati põhjendatud.

Ka eelnõuga lisatavate ohvrite andmete töötlemisel jääb kehtima OAS-i § 7 lõige 5, mille kohaselt sama paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud ohver, kelle andmed on SKA-le edastatud, ei soovi, et tema andmeid töödeldakse ohvriabi pakkumiseks, lõpetab SKA andmete edasise töötlemise isikult sellekohase teate saamisel kohe. See tähendab, et olenemata sellest, kas andmed edastati sõltumata kannatanu soovist või ohvri soovil, lõpetab SKA isiku andmete töötlemise. Inimene ei pea tegema kirjalikku avaldust, piisab suulisest ütlusest, et ta teenuseid ei soovi.

3.3.3. OAS-i § 8 pealkirja lisatakse ka ohvri abistamine ja juhtumitega seotud andmete töötlemine. Muudatus on seotud paljude direktiivi artiklitega ning seab asutuste koostöö ja ohvri vajaduste hindamise uude raamistikku. Artikli 16 kohaselt tuleb võimalikult varases etapis, nt esmakordsel kokkupuutel pädevate asutustega või niipea kui võimalik pärast esmakordset kokkupuudet teha ohvri individuaalne hindamine koostöös kõikide asjaomaste pädevate asutustega, sh asjakohaste tugiteenuste osutajatega, nagu ohvrite turvakeskused, spetsialiseeritud teenuste osutajad, sotsiaalteenuste osutajad, tervishoiutöötajad, varjupaigad jt. Artikli 17 kohaselt tuleb hindamisel arvesse võtta ohvri individuaalseid toetusvajadusi, arvestades ohvri individuaalseid asjaolusid, sh ohvri enda hinnangut olukorrale. Artikli 18 järgi edastavad pädevad asutused ohvrit ja tema olukorda käsitlevad asjakohased isikuandmed asjaomastele tugiteenuste osutajatele. Artiklid 16, 17, 18, 21, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 37 ja 41 sõnastavad need osalised, kes peavad ohvri abistamiseks koostööd tegema. Artikkel 40 annab kohustuse mitme asutuse koostööks, rõhutades kaitse- ja toetusmeetmete koordineeritud pakkumise olulisust. Direktiivi põhjenduspunkt 40 sedastab, et ohvri riskihindamise ja asjakohaste abimeetmete valikusse peavad olema kaasatud mitte üksnes õiguskaitseasutused, vaid kõik pädevad ja asjaomased asutused, sh tuleb individuaalset hindamist teha korrapäraselt.

3.3.4. OAS-i § 8 täiendatakse lõigetega 3–4, milles sätestatakse Sotsiaalkindlustusameti õigus kaasata ohvri abistamisse eri asutusi ning töödelda selleks vajalikku teavet. Samuti sätestatakse detailne loetelu isikuandmetest, mida võib ohvri abistamise eesmärgil tema nõusolekul töödelda, ning täpsustatakse asutused ja spetsialistid, keda võib juhtumikorraldusse kaasata. Kehtiva seaduse § 8 kohaselt küll hinnatakse ohvri abivajadust, kuid säte ei reguleeri piisava täpsusega asutuste koostööd ega määra selgelt kindlaks, millises ulatuses ja millised osalised võivad andmeid töödelda. Tegemist on üldise normiga, mis ei loo otsest õiguslikku alust süsteemseks võrgustikutööks.

Lõikes 3 täpsustatakse, et Sotsiaalkindlustusametil on ohvri nõusolekul tema abistamiseks, tema abivajaduse hindamiseks ja sellega seotud andmete ja koostöö tegemiseks õigus kaasata asjaomaseid asutusi ja spetsialiste. Asutuste ja spetsialistide loetelu järgib direktiivi artiklites 16, 17, 18, 21, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 37 ja 40 sätestatud suuniseid. Säte ei loo uusi kohustusi ega ülesandeid nimetatud osapooltele. Suure riskiga perevägivalla juhtumite lahendamisel nn MARAC mudelina (OAS § 10) on taolise koostöö kogemus juba kõikidel nimetatud asutustel ka varasemast olemas. Kõik osapooled panustavad jätkuvalt oma seadusjärgse pädevuse piires. Nt Politsei- ja Piirivalveameti puhul oleks see eelkõige ohvri turvalisuse tagamine, riskidele omapoolsete hinnangute andmine, jms, mis on ohvri toetamiseks vajalik.

17.06.2026. a vastu võetud62 ja hiljemalt 2.07.2028. a üle võetava uuendatud kuriteoohvrite direktiivi artikli 22 lõige 1a näeb ette individuaalse hindamise kohustuse oluliselt laiemale ohvrite ringile (terrorismi-, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla, naistevastase vägivalla ja perevägivalla, seksuaalvägivalla, sealhulgas laste seksuaalse kuritarvitamise, ärakasutamise või vaenukuritegude, piinamise ja sunniviisilise kadumise ohvrid, samuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7, 8 ja 8a määratletud genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja agressioonikuritegude ohvrid, ning puuetega ohvrid, samuti pereliikmed), mistõttu ei ole mõttekas piirata sihtrühma, kelle puhul tuleb vajaduse korral koostöös nende probleeme lahendada.

Lõikes 4 sätestatakse isikuandmed, mida Sotsiaalkindlustusametil on õigus töödelda. Need on OAS-i § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10 sätestatud isikuandmed ehk siis varem kokku lepitud asutuste vahel kui vajalikud andmed ohvri seisukorra ja abivajaduse hindamiseks. Nende eesmärkide täitmiseks on õigus andmeid töödelda ka menetlusse kaasatud osapoolte vahel – menetlusse kaasatud osapooled on nimetatud eelnõukohases OAS § 8 lõikes 3. Sama regulatsioon kehtib ka suure riskiga perevägivalla juhtumite korral vastavalt OAS § 10 lõikele 5. Seni ongi sellist koostööd tehtud ainult suure riskiga perevägivalla juhtumite korral, aga direktiiv sellist erisust ette ei näe – koostöö ja andmete vahetamine peab toimuma kõikide naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumite korral sõltumata nende riskiastmest vms. Lisaks eelmises punktis nimetatud direktiivi artiklitele on muudatus seotud ka Istanbuli konventsiooni artikliga 28, mis sätestab, et ametnikele kehtestatud konfidentsiaalsusnõuded ei tohi olla takistuseks naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumisse sekkumisel, kui võib eeldada vägivalla kordumist. Puudub kitsendus teha koostööd vaid suure riskiga juhtumite korral, nagu on kehtivas OAS-is sätestatud. Seega on eelnõus esitatud muudatus oluline ka konventsiooniga täielikuma kooskõla saavutamiseks.

Kokkuvõttes muutub regulatsiooni olemus: kui kehtivas seaduses on tegemist abivajaduse hindamisega asutusesiseselt, siis uue redaktsiooni kohaselt luuakse selge õiguslik alus ka mitme asutuse koostööle vägivalla ja kuriteo ohvrite toetamisel. Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas mitme asutuse koostöömudelite, nt Eestis suure riskiga perevägivallajuhtumite võrgustikutöö mudeli MARAC hindamised on näidanud, et struktureeritud võrgustikutöö vähendab märkimisväärselt raskete vägivallajuhtumite ja surmade esinemist. Koostöö vähendab dubleerimise riski, mis võib põhjustada ohvrile lisakoormust (võidakse mingeid tegevusi teha mitmekordselt, nt eri asutuste vaheldumisi ja korduvad kodukülastused). Samas vähendab koostöö ka ohtu, et olulised riskid ja abivajadus jäävad tähelepanuta, mille tõttu ohver võib n-ö kukkuda süsteemist välja, jääda vajaliku abita ja sattuda isegi korduva vägivalla ohvriks.

3.3.5. Praktikaga vastavusse viimiseks täpsustatakse OAS-i § 10 lõike 6 punkti 4, mille kohaselt võib kaasata asjaomase asutuse või isiku, kes osutab lepingu alusel ohvriabi. Kehtivas seaduses nimetatud halduslepingu ja asutuse kitsendus ei ole pädev, kuna ohvriabi võivad osutada ka muu lepingu alusel töötavad asutused ja isikud, näiteks traumast taastumist toetava vaimse tervise teenuse osutajad (eelnõu kohaselt psühholoogilise abi osutajad).

3.3.6. OAS-i § 10 lõiget 6 täiendatakse punktiga 51, mille kohaselt lisatakse kaasatavate isikute hulka asjaomane tervishoiuteenuse osutaja, mida kehtivas õiguses ei ole sõnaselgelt ette nähtud. Tegemist on ainult täpsustusega, mitte praktika muutmise või uue kohustusega. Koostöö juba toimib suure riskiga perevägivalla juhtumite korral: kaasatud on nt vaimse tervise õdesid ja meditsiinitöötajaid. Osalemine on vabatahtlik ka edaspidi ja sõltub konkreetsest juhtumist ja spetsialisti võrgustikus osalemise tahtest. Ka senises sõnastuses võis muid asutusi või spetsialiste, sh tervishoiutöötajaid, kaasata (OAS § 10 lg 6 p 7), kuid täpsustus on vajalik, kuna direktiiv otsesõnu viitab tervishoiutöötajatele kui individuaalse hinnangu andjatele ja koostöövõrgustiku liikmetele (art 16 p 6). See on ühtlasi seotud direktiivi artikli 16 lõigetega 2–4 ning artikli 17 lõikega 1, mille kohaselt tuleb kaitsemeetmete määramisel arvestada ohvri olukorra ja riskidega.

3.3.7. OAS-i § 11 muudatus on tingitud OAS-i § 8 täiendamisest ning tagab selle, et ohvriabi vahetult osutavad isikud ja nii OAS-i § 10 kui § 8 alusel infot saanud isikud peavad hoidma konfidentsiaalsena neile ohvriabi osutamisel teatavaks saanud andmeid ohvri ja juhtunuga vahetult seotud isikute kohta, kui seaduses või kokkuleppel ohvriga ei ole ette nähtud teisiti.

3.3.8. OAS-i § 14 täiendatakse lõikega 32. Lõike 32 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanismi.

Muudatuse eesmärk on luua õiguslik alus ühtse ja selge koostööraamistiku kehtestamiseks naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamisel, tõkestamisel ning ohvrite abistamisel. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumid puudutavad sageli samaaegselt mitut valdkonda, sealhulgas õiguskaitset, sotsiaalkaitset, tervishoidu, haridusvaldkonda ja lastekaitset. Seetõttu sõltub ohvri tõhus kaitse ja abistamine suurel määral eri asutuste võimest teha koordineeritud koostööd ning tagada ohvri jõudmine vajalike teenuste ja tugimeetmeteni. Määrusega ei kavandata uusi ülesandeid seotud asutustele, igaüks, sh KOV, tegutseb vastavalt oma seadustest tulenevatele ülesannetele. Täiendavalt valmistatakse ette täpsem koostööraamistik sarnaselt inimkaubanduse tõkestamise valdkonnas juba kasutusel oleva inimkaubandusohvrite abistamise suunamismehhanismiga63.

Direktiivi artikkel 38 näeb ette koordineeritud poliitika ja koordineerimisasutused. Artikli 38 lõike 2 järgi peavad liikmesriigid määrama või looma mitu ametiasutust, mis vastutavad kõikide direktiiviga hõlmatud vägivallavormide ennetamise- ja tõkestamispoliitika ja -meetmete koordineerimise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest. Lõike 3 järgi koordineerivad nimetatud ametiasutused ka andmete kogumist ning analüüsivad ja levitavad kogumise tulemusi. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi artikkel 40 näeb ette liikmesriikide kohustuse kehtestada asjakohased mehhanismid, mis tagavad asjaomaste asutuste, ametite ja organisatsioonide tõhusa koordineeritud ja tulemusliku koostöö ohvrite kaitsmisel ning toetamisel. Direktiivi kohaselt peavad sellesse koostöösse olema kaasatud muu hulgas õiguskaitseasutused, õigusasutused, sotsiaalteenuste osutajad, tervishoiu- ja haridusasutused, lastekaitseasutused ning spetsialiseeritud tugiteenuste osutajad.

Direktiivi põhjenduspunktides rõhutatakse, et perevägivalla ja seksuaalvägivalla ohvrid vajavad sageli kiiret ja spetsialiseeritud abi ning et nende riskide hindamisse ja abistamisse peavad olema kaasatud kõik pädevad asutused. Samuti märgitakse, et selline koostöö peab tuginema liikmesriigi kehtestatud selgetele suunistele.

Kehtivas õiguses osalevad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamises ning ohvrite abistamises mitu asutust, kuid nende rollid, koostöökorraldus ja ohvri toetamise põhimõtted ei ole terviklikult ühes õigusaktis sätestatud. Praktikas on välja kujunenud erinevad koostöömudelid, sealhulgas suure riskiga perevägivalla juhtumite käsitlemiseks kasutatav MARAC-mudel, kuid puudub üldine kord, mis määraks osalevate asutuste ülesanded ja koostöökorra laiemalt kogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise valdkonnas.

Volitusnorm võimaldab Vabariigi Valitsusel kehtestada määrusega naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanismi, mis kirjeldab asjaomaste asutuste rolli, ülesandeid, koostööpõhimõtteid ning ohvri toetamist eri asutuste koostöös. Mehhanismi eesmärk on tagada, et vägivallaohver jõuaks võimalikult varakult tema vajadustele vastavate abi- ja tugiteenusteni ning et erinevate asutuste tegevus oleks omavahel koordineeritud. Koordineerimise ja koostöö mehhanismi kavandamisse ja sõnastamisse kaasatakse kõik asjakohased osapooled.

Samasugust lähenemist kasutatakse rahvusvaheliselt ka teistes ohvriabiga seotud valdkondades. Näiteks inimkaubanduse valdkonnas peetakse oluliseks riikliku suunamismehhanismi olemasolu, mille kaudu määratakse kindlaks osalevad asutused, nende ülesanded, koostöökorraldus ja ohvri teenustele suunamise põhimõtted. OAS-i § 14 lõige 31 sätestab sellise süsteemi inimkaubanduse puhul. Mehhanismi eesmärk on tagada ohvrite varajane tuvastamine, tõhus abistamine ja asutustee koostöö. Samad eesmärgid on asjakohased ka naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite kaitsel.

Lõikes 32 sisalduv volitusnorm võimaldab kehtestada paindliku regulatsiooni, mida saab vajaduse korral muuta ja täiendada valdkonna arengu, rahvusvaheliste kohustuste ning praktikas ilmneva vajaduse kohaselt. Kuna koostöös osalevate asutuste ring, nende ülesanded ning koostöövormid võivad ajas muutuda, on nende küsimuste reguleerimine Vabariigi Valitsuse määruse tasandil põhjendatud ja kooskõlas direktiivi eesmärgiga tagada tõhus ning hästi koordineeritud ohvrite kaitse süsteem.

3.3.9. OAS-i § 14 täiendatakse lõikega 5, mis annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse kasutada ohvriabiteenuse paremaks korraldamiseks ohvriabiteenuseid saanud isikute kontaktandmeid (s.h sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse (STAR) kantud kontaktandmeid), et pärida ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta.

Ohvriabiteenuste osutamise järel ohvriga ühenduse võtmine teenuse kvaliteedi ja rahulolu hindamiseks on vajalik, et täita naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi eesmärki tagada soo-, trauma- ja lapsetundlikul viisil ning taasohvristamata ohvrite vajadustele vastav spetsialiseeritud abi. Seetõttu on põhjendatud koguda ohvritelt tagasisidet teenuse kasutamise kohta, kuna see võimaldab hinnata teenuse vastavust ohvri vajadustele ning parandada teenuse kvaliteeti. Oluline on ka kindlus, et riigieelarvelisi ressursse kasutatakse asjakohaste ja kvaliteetsete teenuste osutamiseks. Tagasisidet ei ole mõtet küsida teenuseosutajatelt, kellele ei saa panna kohustust hinnata omaenda tööd. See peab tulema abi saanud inimestelt, kes saavad õiguse hinnata neile pakutu sobivust jm teenusega seotut.

Eelnõu kohaselt on Sotsiaalkindlustusametil õigus kasutada kontaktandmeid, et pärida ohvriabiteenuste saajalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta. Muudatuse eesmärk on saada tagasisidet ohvriabiteenuste kohta, mida inimene on Sotsiaalkindlustusameti poole pöördudes kasutanud. Klientide tagasisidet teenuste parandamiseks kogutakse näiteks ka päästeseaduse § 91 lõike 6 alusel, mille kohaselt on hädaabiteadete ning abi- ja infoteadete andmekogu vastutaval töötlejal õigus kasutada andmekogusse kantud kontaktandmeid, et pärida hädaabinumbrile helistajalt või lühisõnumi saatjalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta. Samuti näiteks ka relvaseaduse § 24 lõike 20 järgi on õigus kasutada registrisse kantud kontaktandmeid, et pärida tagasisidet isikule teenistus- ja tsiviilrelvade registri kaudu osutatud teenusega rahulolu kohta.

Kuna muudatuse kohaselt saab Sotsiaalkindlustusamet õiguse kasutada isikute kontaktandmeid, et küsida oma avalike teenuste kohta tagasisidet, antakse talle sel eesmärgil ka õigus töödelda vajalikke isikuandmeid. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktist b tuleneb kohustus määrata täpselt ja selgelt kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärk, muu hulgas selleks, et tagada isikuandmete töötlemise läbipaistvus (art 5 lg 1 p a) ja põhiõigus informatsioonilisele enesemääramisele.

Kui isikuandmeid kasutatakse selleks, et võtta isikuga hiljem ühendust ja küsida tagasisidet ohvriabiteenuste kasutamise kohta, on see andmete teisel eesmärgil töötlemine. IKÜM-i artikli 6 lõike 4 järgi peab muul eesmärgil isikuandmete töötlemiseks olema nõusolek, liikmesriigi õiguslik alus või hinnang uue eesmärgi ühilduvuse kohta. Avaliku võimu ülesannete täitmine vajab seaduslikku alust. Liikmesriigi õiguslik alus peab IKÜM-i artikli 6 lõikes 4 sisalduvatele kriteeriumitele vastamiseks teenima mõnda eesmärki, mis on IKÜM-i artikli 23 lõikes 1 nimetatud ning olema ka vajalik ja proportsionaalne. Nimetatud eesmärkidest tuleb kõne alla artikli 23 lõike 1 punktis e nimetatud liikmesriigi muu üldist avalikku huvi pakkuv oluline eesmärk.

Isikute kontaktandmete kasutamine, et uurida nende rahulolu teenusega, on piisavalt kaalukas, et käsitada seda liikmesriigi muu üldist avalikku huvi pakkuva olulise eesmärgina ja töödelda andmeid teisel eesmärgil. Selleks, et arendada teenuseid nii, et need vastaksid parimal moel abivajajate ootustele, on oluline kliendikesksus. Seetõttu on vaja teenuste arendamiseks ja kvaliteedi tagamiseks arvestada klientide vahetu tagasisidega. Kliendile jääb alati õigus keelduda tagasiside andmisest. Et vähendada tagasiside küsimise ootamatust, on võimalik saata eelteavitus lühisõnumiga, millest keeldudes saab inimene arvata end juba ette tagasiside andjate hulgast välja.

Sotsiaalkindlustusametisse tehti 2025. aastal ohvriabi vajadusega juba enam kui 20 000 pöördumist. Ohvriabiteenuste kasutajate rahulolu on uuritud nt naiste tugikeskuse teenuse puhul64, samuti prostitutsiooni kaasatutele osutatud teenuste puhul65. Teiste teenuste kohta puudub tegelikult info, mis suunas ja kuidas teenuse kvaliteeti parandada ja ohvrite vajadustele vastavamaks kujundada. Lisaks ei ole taoliste uuringute tegemine ressursipuudusel korrapäraselt tehtav ega võimalda ka konkreetsete negatiivsete juhtumite puhul õigeaegselt reageerida. Uuringu puhul võidakse koguda andmeid pikka aega pärast seda, kui inimene on abi vajanud. Lisaks on selline meetod kohmakas ja ajamahukas ning katab väga väikest hulka teenusekasutajatest. Seetõttu on vaja küsida tagasisidet vahetumalt ja täpsemalt.

Tagasisidet ei ole mõistlik küsida samal ajal või vahetult pärast teenuse osutamist. Ohver peab saama rahulikult tegeleda oma juhtumi lahendamisega, rahunemisega, edasiste plaanide seadmisega. Kontakti peab võtma veidi hiljem, aga seda tuleb teha, kuna inimesed ise tavaliselt omaalgatuslikult teenust hindama ei hakka. Seda on juba katsetatud Justiits- ja Digiministeeriumi algatusel. Kuriteoohvriks langenud inimestele on loodud veebipõhine tagasiside andmise vorm, kus ohvritel on võimalik anonüümselt teada anda, milline oli nende kogemus riigiga suhtlemisel ja kuidas neid koheldi. Paraku vaid mõnikümmend arvamust aasta jooksul ei võimalda tuua süsteemi muutusi ei töökorralduse ega ohvrisse suhtumise vaatest. Seetõttu on tagasiside kogumiseks parim võimalus konkreetne palve jagada teenuse saamisega seotud kogemust. SKA järgib tagasisidet küsides andmekaitse nõudeid ja tagab, et tagasiside andmine on kliendile vabatahtlik.

3.3.10. OAS-i 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 141. OAS-i § 14 lõike 2 punkt 3 sätestab ohvriabi kriisitelefoni teenuse osutamise kohustuse, kuid kehtivas seaduses puudub kord kriisitelefoni kõnede salvestamise kohta. Direktiivi artikkel 29 näeb ette, et liikmesriik tagab ohvritele ööpäevaringse tasuta ja pideva ligipääsuga ohvriabiliinid, mis peavad olema konfidentsiaalsed, turvalised ja kvaliteetsed. Kui riigil on kohustus tagada kvaliteetne ja usaldusväärne teenus, peab tal olema ka mehhanism kvaliteedi kontrolliks, töö auditeerimiseks ja teenuse arendamiseks. Kõnede salvestamine on oluline vahend teenuse kvaliteedi tagamiseks, järelevalveks ja standardimiseks, sest direktiiv ei eelda lihtsalt abiliini olemasolu, vaid toimivat ja kvaliteetset teenust. Lisatud § 141 lõige 1 näeb ette kõnede salvestamise eesmärgi, lõige 2 annab SKA-le õiguse kõnesalvestise väljastamiseks Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule nende nõudmise korral süüteomenetluses tõendina kasutamiseks, ning lõikes 3 on sätestatud salvestiste säilitamise tähtaeg.

Salvestatud info võimaldab paremat riskihindamist, täpsemat kaitsemeetmete määramist ning aitab vältida olukorda, kus info kaob või moondub. Uuringud näitavad, et varajane info jäädvustamine vähendab vajadust ohvrit korduvalt küsitleda ning see aitab vältida taasohvristamist. Oluline on täpsustada, et kriisitelefonidele helistades saab jääda anonüümseks, seda eeldab ka direktiivi artikli 29 lõige 1 ning Eesti praktika vastab sellele juba praegu.

Kõnede salvestamine peab olema eesmärgipärane ja piiratud. Ohvriabi kriisitelefonile 116 006 tehtud kõnede salvestamise regulatsiooni sõnastuse ja kõnede säilitamise kestuse sätestamisel on võetud eeskujuks Euroopa lasteabi numbri 116 111 kõnede säilitamise kord (lastekaitseseaduse § 345). Salvestisi säilitatakse kuus kuud ja seni hoitakse neid Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse (TEHIK) haldusala serveris, kõnekeskuse programmis isikustamata kujul. Pärast säilitamistähtaja möödumist kustuvad salvestused automaatselt ja jäädavalt ning neid ei ole võimalik taastada. Salvestiste säilitamise tähtaeg tuleneb salvestamise eesmärkidest, milleks on muu hulgas salvestiste kasutamine tõendina süüteomenetlustes ja nõustamise kvaliteedi tagamine. Kuus kuud on optimaalne ja praktikas vajalikuks osutunud periood, mille jooksul õiguskaitseasutused võivad salvestisi vajada süüteomenetluses või on vajadus salvestist kontrollida mõne isiku esitatud kaebuse lahendamiseks. Kuivõrd salvestisi kasutatakse ja väljastatakse piiratud juhtudel ning salvestistele on ligipääs vaid isikliku kasutajanime ja parooliga ning tööülesannete täitmiseks, millest jääb kõnekeskuses logi, on isikuandmed säilitamise ajal piisavalt kaitstud.

Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamisega kaasneb isikuandmete töötlemine ja seega riivatakse PS §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele. Kõne salvestisele jääv inimese hääl on isikuandmed ning kriisitelefonile pöördumisel võivad kõnes sisalduda ka IKÜM artikli 9 tähenduses eriliiki isikuandmed, näiteks andmed terviseseisundi, seksuaalelu või vägivalla kohta. Seetõttu peab kõnede salvestamisel olema õiguslik alus nii IKÜM artikli 6 kui ka vajaduse korral artikli 9 lõike 2 tähenduses. IKÜM art 9 lg 2 punkt b kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud, kui see on vajalik vastutava töötleja või andmesubjekti kohustuste täitmiseks või õiguste teostamiseks tööhõive või sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse valdkonnas. Kavandatav OAS § 14¹ loob selleks selge riigisisese õigusliku aluse ning sätestab töötlemise eesmärgid, salvestiste väljastamise ja säilitamise tingimused.

Kõnede salvestamise eesmärk on tagada ohvri abivajaduse täpsem väljaselgitamine ja talle sobiva abi osutamine, hinnata nõustamise kvaliteeti ning võimaldada salvestise kasutamist tõendina süüteomenetluses. Nõustamise kvaliteedi tagamise eesmärki tuleb mõista ohvriabi teenuse nõuetekohase osutamise ja ohvri õiguste kaitse tagamisena, mitte töötajate üldise jälgimisena. Kõne salvestamine on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, kuna üksnes nõustaja koostatud kokkuvõte ei pruugi säilitada kogu olulist teavet.

Riive mõõdukust tagavad seaduses selgelt määratud eesmärgid, salvestiste piiratud väljastamine Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule ning kuuekuuline säilitamisaeg, mille möödumisel salvestis kustutatakse. Samalaadne regulatsioon on juba kehtestatud LasteKS §-s 345 lasteabitelefoni kõnede kohta, kus on ette nähtud samad salvestamise eesmärgid, väljastamise võimalus ja kuuekuuline säilitamisaeg. Arvestades ohvriabi kriisitelefoni samalaadset riiklikku kaitse- ja abifunktsiooni ning vägivallaohvrite tõhusa kaitse olulist avalikku huvi, on kavandatav riive põhiseaduse ja IKÜM-i nõuetega kooskõlas.

Helistajate usalduse tagamiseks teavitatakse neid kõne alguses selle salvestamisest ja salvestamise eesmärkidest. Arvestades salvestamise piiratud eesmärke, rangelt reguleeritud juurdepääsu ning lühikest säilitamistähtaega, ei ole ette nähtav, et muudatus vähendaks põhjendamatult ohvrite valmisolekut kriisitelefoni poole pöörduda. Vastupidi, salvestamine aitab tagada kvaliteetsema abi osutamise ning ohvrite õiguste tõhusama kaitse

3.3.11. OAS-i § 15 lõike 2 punktis 7, 3. peatüki 9. jao pealkirjas ja §-s 28 asendatakse teenus nimetusega „vägivallast loobumise toetamine“ nimetusega „vägivallast loobumise toetamise teenus“. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides. OAS reguleerib ainult neid teenuseid, mida osutab või mille korralduse eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Nii üldist tegevust kui seda on „vägivallast loobumise toetamine“ võivad teha ja teevadki ka teised asutused või isikud (nt kriminaalhooldus, kodanikuühendused). Seetõttu on oluline nii teiste asutuste, teenuseosutajate, ohvrite kui vägivalla toimepanijate jaoks luua selgus, mis on see teenus, mille osutamise eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Direktiivi artikkel 37 käsitleb sekkumisprogramme naistevastase või perevägivalla toimepanemise ohu või selle kordumise ennetamiseks ja minimeerimiseks. Oluline on täpsustada, mida riik pakub ohvriabiteenustena.

3.3.12. OAS-i täiendatakse §-ga 16¹, milles sätestatakse ohvriabiteenuste osutajatele, kellega Sotsiaalkindlustusamet on sõlminud teenuse osutamiseks või tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks lepingu, maksimaalseks andmete säilitustähtajaks kuni viis aastat teenuse osutamise lõppemisest.

Muudatus tuleneb direktiivi artikli 18 lõikest 5, mille kohaselt tuleb tagada, et tugiteenusele suunatud ohvritega seotud andmeid säilitatakse üksnes nii kaua, kui see on vajalik nende abistamiseks. Lisatav säte puudutab nt naiste tugikeskuse teenust, mida osutavad kodanikuühendused, mis on selleks Sotsiaalkindlustusametiga lepingu sõlminud, samuti traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutajaid. Näiteks kui naistevastase vägivalla ohver kasutab naiste tugikeskuse teenust kuni 31.12.2026, siis tugikeskus võib infot selle kohta säilitada kuni 31.12.2031.

3.3.13. OAS-i § 26 lõikes 1 asendatakse sõna „hüvitada“ sõnaga „heastada“, millega laiendatakse normi tähendust ja viiakse see kooskõlla taastava õiguse laiema eesmärgiga taastada õiglustunne. Direktiivi artikkel 24 käsitleb kahjude hüvitamist ainult kriminaalmenetluse raames ning silmas on peetud konkreetset rahalist hüvitamist.OAS-i § 26 kehtivas lõikes 1 kasutatakse väljendit „kahju hüvitamine“, mis viitab peamiselt varalisele kompensatsioonile. Kuna ka praktikas on alates 2023. aastast kehtinud OAS-i puhul korduvalt tekkinud küsimus, kas taastava õiguse teenuse raames on ohvril õigus nõuda rahalist hüvitist, siis on vaja seadust täpsustada ja viia kooskõlla kriminaalmenetlusseadustikuga, mis räägib kahjude heastamisest (KrMS § 2032 lg 1).

3.3.14. OAS-i § 28 vägivallast loobumise toetamise teenuse pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse sõnaga „teenuse“. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides. OAS reguleerib ainult neid teenuseid, mida osutab või mille korralduse eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Nii üldist tegevust kui seda on „vägivallast loobumise toetamine“ võivad teha ja teevadki ka teised asutused või isikud (nt kriminaalhooldus, kodanikuühendused). Seetõttu on oluline nii teiste asutuste, teenuseosutajate, ohvrite kui vägivalla toimepanijate jaoks luua selgus, mis on see teenus, mille osutamise eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet.

3.3.15. OAS-i normitehnilist märkust täiendatakse viidetega Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK. Viimasena mainitud direktiiv on juba Eesti õigusesse üle võetud, kuid selle viide on OAS-ist välja jäänud.

3.4. Eelnõu §-ga 4 muudetakse ja täiendatakse tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS).
Eelnõu §-ga 4 täiendatakse TsÜS §-i uue paragrahviga § 1531.

Kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamiseks on kannatanul õigus esitada tsiviilhagi, mida kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses (KrMS § 38¹ lg 1). Tsiviilhagi menetlemisele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, kui KrMS ei sätesta teisiti (KrMS § 38¹ lg 6). Tsiviilhagis sisalduva tsiviilõigusliku nõude lahendamisel kohaldatakse muu hulgas selle nõude aegumist puudutavat normi.

TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 153 lg-d 1 ja 2 sätestavad koostoimes, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on
• kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, või
• hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

Tsiviilõigusliku nõude aegumine peatub hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (TsÜS § 160 lg 1), mis kohaldub analoogselt ka kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi puhul (TsÜS § 160 lg 2 p 4).

Sõltuvalt kannatanu vanusest konkreetse kuriteo toimepanemise hetkel võib tekkida olukord, kus kuritegu avastatakse ja kriminaalmenetlus algatatakse ajal, mil tsiviilõiguslik nõue66 seoses selle kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamisega on TsÜS 153 lg 1 või 2 mõttes juba aegunud. Probleemi ilmestab järgmine näide.

• 14-aastase kannatanu suhtes on toime pandud kuritegu, mis kvalifitseeritakse KarS § 141 lg 2 p 1 alusel. Arvestades eelnõuga planeeritavaid muutusi KarS §-s 81 (eelnõu § 1 p-d 3 ja 4), aeguks viidatud kuritegu 36 aasta pärast – kuriteo aegumistähtajale (32 aastat) lisaks tuleb arvestada neli aastat, mille lõppedes saab kannatanu täisealiseks. Seega aeguks kuritegu hetkel, mil kannatanu saab 50-aastaseks.
• Vastavalt TsÜS § 153 lg-le 1 on muu hulgas kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
• Sõltumata sellest, millisel ajahetkel õigustatud isik (kannatanu) teadis või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust (toimepanijast) TsÜS § 153 lg 1 mõttes, aegub kannatanu nõue hiljemalt 30 aasta jooksul alates kahju põhjustanud teo tegemisest ehk kuriteo toimepanemisest (TsÜS 153 lg 2). Kui kuriteo toimepanemise hetkel on alaealine 14-aastane, aeguks tema tsiviilõiguslik nõue kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamiseks ajal, mil kannatanu on 44-aastane.
• Seega kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mida oleks võimalik maksma panna kriminaalmenetluse raames, aeguks juba 6 aastat (50 miinus 44) enne seda, kui konkreetne kuritegu aegub.
• Analoogselt oleks kannatanu tsiviilõiguslik nõue aegunud enne kuriteo aegumist ka nt juhul, kui 6-aastase kannatanu suhtes on toime pandud kuritegu, mis kvalifitseeritakse KarS § 178 lg 1 alusel. Eelnõukohase normi järgi aeguks kuritegu sel juhul 32 aasta pärast (12 pluss 20), mil kannatanu on 38-aastane, kuid kuriteoga seotud kannatanu tsiviilõiguslik nõue 30 aasta pärast, mil kannatanu on 36-aastane.

Sellest lähtuvalt, tagamaks alaealisena seksuaalkuritegudes kannatanud isikute õiguste parem kaitse, täiendatakse TsÜS-i uue paragrahviga § 1531. Kavandatav muudatus on seotud eelnõukohaste muudatustega KarS § 81 osas, millega pikendatakse alaealiste suhtes toime pandud seksuaalse väärkohtlemise ja kuritarvitamisega seotud kuritegude aegumistähtaegu. Muudatuse eesmärgiks on suurendada õiguskindlust ja tagada, et alaealise suhtes toime pandud seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega seotud kuriteost tulenevad tsiviilõiguslikud kahju hüvitamise nõuded ei aeguks enne, kui on aegunud selle kuriteo suhtes karistusõiguslike järelmite kohaldamise ja samuti tsiviilhagi esitamise võimalus. Taolise muudatuse vajalikkust alaealiste isikute kaitseks on nentinud ka Riigikohus67.

Paragrahvi 1531 sätestamisel on arvestatud, et lastevastased seksuaalkuriteod kujutavad endas kahju õigusvastast põhjustamist eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg-te 2–3 mõttes, mille suhtes tsiviilõigusliku nõude aegumist reguleerib üldnormina TsÜS § 150 ja erinormina TsÜS §-ga 153. Lisaks kontaktsetele seksuaalkuritegudele sobituvad ka KarS §-de 1751–179 kuritegude toimepanemisest tekkivad kannatanu võimalikud tsiviilõiguslikud nõuded TsÜS § 153 kohaldamisalasse, sest sarnaselt KarS §-ga 175 on KarS §-dega 1751–179 kaitstavateks õigushüvedeks alaealise normaalne vaimne areng, sh õiguskuulekas hoiak, ning tema seksuaalne areng ja tervis.68

Kannatanu nõude subjektiivset aegumistähtaega ei muudeta ja eelnõukohase § 1531 lg 1 alusel tuleb tsiviilõigusliku nõude aegumise hindamisel primaarselt lähtuda analoogselt TsÜS § 150 lg-s 1 ja § 153 lg-s 1 sätestatud subjektiivsest aegumistähtajast, s.o kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Sisuline muudatus seisneb nõude absoluutse aegumistähtaja muudatustes eelnõukohase § 1531 lg 2 alusel, millega suurendatakse kannatanu õiguskaitse võimalusi lähtuvalt kuritegude aegumistähtaegade pikendamisest, kuid asjakohastel juhtudel säilitatakse kannatanule kehtiva õigusega tagatud kaitstuse tase:
• Eelnõukohase § 1531 lg 2 kohaselt ei või kannatanu tsiviilõiguslik nõue seoses aeguda enne selle nõude aluseks oleva kuriteo aegumistähtaja möödumist. See tagab kannatanu tsiviilõigusliku nõude maksmapandavuse ka olukorras, kus TsÜS § 153 lg 2 kohaselt aeguks kannatanu tsiviilõiguslik nõue enne selle nõude aluseks oleva kuriteo aegumist (vastavalt eelnõukohastele KarS § 81 lg 11 muudatustele; vt ka eeltoodud näidet KarS § 141 kohta);
• Alternatiivselt, kui uue kuritegude aegumisregulatsiooni ja eelnõukohase TsÜS § 1531 lg 1 kohaselt aeguks kannatanu tsiviilõiguslik nõue varem, kui kehtivas õiguses, s.o TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaeg69, kohaldatakse kannatanu nõudele viimases, s.o TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaega (30 aastat), mis säilitab kannatanule tsiviilõigusliku nõude maksmapandavuse (eelkõige tsiviilkohtumenetluse raames) ka olukorras, kus kuritegu on ka uue aegumisregulatsiooni kohaselt aegunud.
Sätete kohaldamisel tuleb arvestada, et kuritegu peab seonduma konkreetse tuvastatava kannatanuga, keda saab pidada tsiviilõigusliku nõude esitamiseks õigustatud isikuks ning kes oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine.

3.5. Põhiseaduspärasuse analüüs
3.5.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatused
Eelnõuga kavandatava terminimuudatuse otsene mõju isikute põhiõigustele puudub. Aegumistähtaegade pikendamise, sealhulgas aegumise peatumise erandi kohaldamisala laiendamise kooskõla tuleb hinnata põhiseaduse §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte järgi. Eesmärgi saavutamiseks valitav vahend peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Kavandatava õigusnormi legitiimseks eesmärgiks on alaealiste kannatanute õiguste tõhusam kaitse seksuaalkuriteo korral. Riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta inimeste, sh laste põhiõigusi, st kaitsta neid õigusvastaste sekkumiste eest. Lastevastased seksuaalkuriteod erinevad paljudest teistest kuritegudest selle poolest, et kannatanu ei pruugi vanuse, sõltuvussuhte, hirmu, trauma või muul viisil toimepanija mõjuvõimu all olemise tõttu olla võimeline kuriteost kohe teatama. Seetõttu pöörduvad kannatanud õiguskaitseasutuste poole alles aastaid hiljem täiskasvanueas või ei avalikusta kuritegu üldse. See takistab kuritegude õigeaegset menetlemist ja kannatanutele vajaliku toe pakkumist. Sellest tulenevalt on eesmärk suurendada võimalusi raskete seksuaalkuritegude avastamiseks, uurimiseks ja toimepanijate vastutusele võtmiseks põhiseaduslikult legitiimne ja kaalukas. Legitiimseks eesmärgiks tuleb pidada ka ühiskonna turvatunde suurenemist, kuna pikematel kuritegude aegumistähtaegadel võib olla toimepanemist pärssiv mõju.
Kavandatavad meetmed on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobivad. Pikemad aegumistähtajad koos aegumistähtaja peatumisega täisealiseks saamiseni suurendavad võimalust alustada ja lõpule viia kriminaalmenetlusi juhtudel, kus õiguskaitseasutused saavad kuriteost teada alles pika aja möödumisel. Kui kriminaalvastutuse kohaldamise võimalus säilib kauem, suureneb tõenäosus, et kannatanu pöördub õiguskaitseasutuste poole ning riik jõuab kuriteole reageerida. Seetõttu aitavad eelnõuga kavandatavad muudatused otseselt kaasa nii kannatanute õiguste kaitsmisele kui ka seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmisele.
Kavandatavad meetmed on vajalikud. Vähem koormavad alternatiivid ei võimalda eesmärki samaväärselt saavutada. Kuigi teadlikkuse parandamisel ja ohvriabi teenuste kättesaadavusel on oluline mõju nii kuritegudest teatamisele kui kannatanute abistamistele, ei kõrvalda need olukordi, kus kannatanu ei ole võimeline enne täiskasvanuikka jõudmist või veel aastaid pärast seda enda suhtes toime pandud kuritegu avalikustama. Puudub mõistlik meede, mis oleks õiguskindlust vähem riivav, kuid võimaldaks samaväärselt saavutada alaealiste parema kaitse ja raskesti avastatavate seksuaalkuritegude tõhusa menetlemise eesmärgi. Seksuaalkuritegude aegumatuks muutmine võimaldaks kannatanute õiguste kaitse eesmärgi saavutamist, kuid oleks toimepanijate õiguste kontekstis koormavam ja mõjutaks karistusõigussüsteemi terviklikkust rohkem.
Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb võrrelda põhiõiguste riivete intensiivsust kaitstavate õigushüvede kaaluga. Lastevastased seksuaalkuriteod riivavad kõige olulisemaid põhiseaduslikke väärtusi, sealhulgas lapse kehalist puutumatust, inimväärikust, vaimset tervist ja seksuaalset enesemääramise õigust, mida riik on kohustatud teiste isikute õigusvastase tegevuse eest kaitsma (PS § 13).
Toimepanijate vaatest mõjutab muudatus PS §-st 10 tulenevaid õigusrahu ja -kindluse põhimõtteid. Kuriteo aegumine tugineb toimepanija ootusel, et teatud aja möödumisel ei saa teda enam kuriteo toimepanemise eest vastutusele võtta. Aegumistähtaegade diferentseeritud kohaldamine mõjutab PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust, kuid seda õigustab laste suurem haavatavus, sõltuvussuhe toimepanijaga ja hilisest teatamisest tingitud kuriteo avastamise raskus.
Eelnõuga ei nähta ette seksuaalkuritegude aegumatust, vaid vastavalt tegude raskusele diferentseeritud aegumistähtaegu. Seeläbi ei kõrvaldata täielikult õiguskindluse ja õigusrahu funktsiooni, vaid piiratakse neid üksnes ulatuses, mis on vajalik laste tõhusama kaitse tagamiseks. Muudatus säilitab karistusõigussüsteemi koherentsuse, tasakaalu avaliku huvi ja isikute õiguspäraste ootuste vahel ning arvestab õiguskindluse põhimõttega. Pikendatud aegumistähtaegadel puudub toimepanijate jaoks negatiivne tagasiulatuv mõju (PS § 23).
Kokkuvõtvalt on lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamine ja aegumise peatumise regulatsiooni laiendamine kooskõlas põhiseadusega. Muudatused teenivad põhiseaduslikult legitiimset eesmärki, on eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed.
3.5.2. Ohvriabi seaduse muudatused
Eelnõu puudutab eelkõige järgmisi põhiseaduse sätteid:

– § 13 – igaühe õigus riigi ja seaduse kaitsele;
– § 14 – riigi kohustus tagada õiguste ja vabaduste kaitse;
– § 26 – eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse;
– § 27 – perekonna ja laste kaitse;
– § 28 – õigus riigi abile seaduses sätestatud juhtudel.

Põhiseaduspärasuse hindamine

1) Ohvrite suunamine ohvriabiteenustele ja andmete töötlemine

Riive. Eelnõuga täpsustatakse juhtumeid, mille korral edastatakse kannatanu andmed Sotsiaalkindlustusametile ohvriabiteenuste osutamiseks, ning laiendatakse ohvri abivajaduse hindamiseks vajalike andmete töötlemise võimalusi. Sellega riivatakse PS-i §-s 26 kaitstud eraelu puutumatust.

Hindamine. Andmete töötlemise eesmärk on tagada, et ohvrid jõuaksid võimalikult kiiresti neile vajalike tugiteenusteni. Andmeid töödeldakse seaduses sätestatud eesmärkidel ja ulatuses ning üksnes ohvri abistamiseks. Muudatused aitavad täita riigi positiivset kohustust tagada isikute põhiõiguste tõhus kaitse ning on proportsionaalsed.

2) Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine

Riive. Eelnõuga luuakse õiguslik alus ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamiseks, salvestiste säilitamiseks ja salvestiste väljastamiseks. Kuna telefonikõne salvestisele jääv inimese hääl kuulub isikuandmete hulka ja võib võimaldada isiku tuvastamist, siis on riivatakse kõne salvestamisega PS §-ga 26 kaitstud eraelu puutumatust.

Hindamine. Selleks, et tagada ohvri abivajaduse täpsem väljaselgitamine, talle sobiva abi osutamine, võimaldada salvestise kasutamist tõendina süüteomenetluses ning tagada ja hinnata nõustamise kvaliteeti, on kõnede salvestamine sobiv ja vajalik meede. Teisi võimalusi, mis täidaks sama efektiivselt viidatud eesmärke, ei ole. Põhiõiguste riive on mõõdukas, sest salvestiste hoidmisele on kehtestatud kuuekuuline tähtaeg, seaduses on sätestatud, kellele seda võib väljastada ning salvestise kasutamise potentsiaalne kasu (kui seda kasutatakse nt tõendina) ohvriabi kriisitelefonile helistajale kaalub üles isiku eraelu puutumatuse riive.

3) Muud muudatused

Terminoloogilised muudatused, sealhulgas termini „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ asendamine terminiga „psühholoogiline abi“ ning teenuste nimetuste täpsustamine, ei muuda isikute õigusi ega kohustusi ning neil puudub iseseisev põhiseaduslik mõõde.

Kokkuvõte
Ohvriabi seaduse muudatused tugevdavad kuriteoohvrite kaitset, parandavad abi kättesaadavust ning täpsustavad ohvriabiteenuste osutamiseks vajalikku andmetöötlust. Muudatused teenivad põhiseaduslikult kaalukate eesmärkide – isikute turvalisus, eraelu kaitse ning riigi positiivne kaitsekohustus – täitmist. Põhiõiguste riived on seaduses selgelt reguleeritud, eesmärgipärased ja proportsionaalsed, mistõttu on muudatused põhiseadusega kooskõlas.
4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu kohaselt muudetakse alaealiste seksuaalse ärakasutamisega seonduvat terminit: KarS-is ja KrMS-is sisalduv termin „lapsporno“ asendatakse sisu poolest täpsema ja väljenduse poolest kohasema terminiga „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõuga käsitatavad kuriteod on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/93/EL, 13. detsember 2011 , mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (EÜT L 335, 17.12.2011, p.1).

Ohvriabi seaduse muutmise eelnõu on seotud Euroopa Liidu õigusega. Eelnõuga võetakse osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385.
6. Seaduse mõjud
6.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatused
Eelnõukohasel seadusel on eelkõige sotsiaalne mõju ning mõju õiguskaitseasutustele ja seksuaalvägivalla ohvreid toetavatele asutustele. Peamised sihtrühmad on lapseeas seksuaalvägivalda kogenud inimesed, nende lähedased ja tugivõrgustik, õiguskaitseasutused ning laste seksuaalse väärkohtlemisega kokku puutuvad ja ohvreid toetavad spetsialistid. Sotsiaalne mõju avaldub eeldatavalt ühelt poolt tegude toimepanemise vaatest preventiivselt ning teisalt pikeneb vastutuse aeg ehk isikute vajadus oma õigusi pikema aja jooksul kaitsta, mis on seotud õiguskindluse ja -rahuga.

Eestis registreeritakse laste vastu toimepandud seksuaalkuritegusid üha rohkem. Alaealiste kannatanutega registreeritud kontaktsetest seksuaalkuritegudest moodustavad suurima osa vägistamisjuhtumid (KarS § 141) ning suguühe või muud sugulise iseloomuga teod lapseealisega (KarS § 145). Mittekontaktsete kuritegude seas domineerivad omakorda lapsporno valmistamise ja selle võimaldamisega seotud teod (KarS § 178) ning lapseealise seksuaalne ahvatlemine (KarS § 179). Statistika kinnitab kasvutrendi: kui 2022. aastal registreeriti kokku 530 alaealise kannatanuga seksuaalkuritegu, millest 280 olid kontaktset laadi, siis 2025. aastal tõusis vastav näitaja 654 juhtumini, sealhulgas 332 kontaktset kuritegu70

Sotsiaalkindlustusameti poolt 2021. aastal läbiviidud uuringu71 andmed 15–74-aastase elanikkonna hulgas näitavad, et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat täiskasvanu toime pandud seksuaalset väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud seda korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti vastanutel ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi lapsena ja kas nad on juhtunust kõnelenud täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi. Lapsena vägistamist kogenutest 60% ei rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei ole ka täiskasvanuna toimunust kellelegi rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud 40% nendest, kes lapsena kellelegi ei kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole. Kõige sagedamini on täiskasvanuna räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale. (Vägivalla kogemuse uuring 2021).

Aegumistähtaegade pikendamine vähendab riski, et lapsepõlves kogetud seksuaalkuritegu aegub enne seda, kui kannatanu on arenguliselt ja psühholoogiliselt valmis toimunust teatama ja oma õigusi teostama. Lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise puhul võib kuriteost teatamine ja toimunu avalikustamine lükkuda täiskasvanuikka, muu hulgas väärkohtlemisega seotud trauma, häbi, hirmu, sõltuvussuhte ning lapse arengulise ebaküpsuse tõttu. Euroopa Nõukogu Lanzarote Komitee on rõhutanud72, et laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtajad peavad jätma kannatanule piisava aja menetluse algatamiseks pärast täisealiseks saamist ning et laste seksuaalkuritegude puhul on põhjendatud aegumistähtaegade pikendamine või nende kohaldamise muul viisil edasilükkamine.

Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamisega seondub vajadus tagada muudatuse kooskõla kannatanu tsiviilõiguslike õiguskaitsevõimalustega. Seksuaalse väärkohtlemisega tekitatud kahju võib olla nii varaline kui ka mittevaraline ning kannatanul võib olla õigus nõuda toimepanijalt tekitatud kahju hüvitamist. Kehtiva regulatsiooni (TsÜS § 153) kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid nõue aegub hiljemalt kolmekümne aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Kui lastevastase seksuaalkuriteo kriminaalõiguslikku aegumistähtaega oluliselt pikendada, kuid jätta tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude absoluutne aegumistähtaeg samaks, võib tekkida olukord, kus riigil on kannatanu pöördumise korral endiselt võimalik kuritegu menetleda, kuid kannatanu õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist on selleks ajaks juba aegunud. Selline olukord ei oleks kooskõlas muudatuse eesmärgiga parandada lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenud isikute tegelikku juurdepääsu õiguskaitsele. Eeltoodust tulenevalt on eelnõuga kavas muuta ka tsiviilõiguslikke kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegu selliselt, et need oleksid lastevastaste seksuaalkuritegude puhul proportsionaalses suhtes kavandatavate kriminaalõiguslike aegumistähtaegadega. Muudatuse eesmärk on tagada, et kannatanu õiguskaitsevõimalused ei lõpeks tsiviilõiguses varem kui kriminaalõiguses ning et pikendatud kriminaalõiguslikul aegumistähtajal oleks kannatanu jaoks tegelik ja terviklik tähendus. Seadusemuudatusega, s.o alaealiste vastu suunatud kuritegude aegumistähtaegade pikendamisega ei kaasne muutusi kriminaalmenetluse ja karistuse mõistmise põhimõtetes.

Sotsiaalne mõju
Sotsiaalne mõju avaldub laste ja seksuaalse väärkohtlemise ohvrite õiguste ja kaitse tugevdamises ning nende võimaluste parandamises õiguskaitsele juurdepääsuks.

Iga viies laps Euroopas langeb mingis vormis seksuaalvägivalla ohvriks. See hõlmab muu hulgas vägistamist, seksuaalset ahistamist, lapse seksuaalset ahvatlemist, ekshibitsionismi, ärakasutamist prostitutsioonis ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmist, samuti veebipõhist seksuaalset väljapressimist ja sundi. 70–85% lapsohvritest tunnevad oma väärkohtlejat, sealhulgas enamik lastest langeb nende inimeste ohvriks, keda nad usaldavad.73

Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuringu (2020)74 andmed näitavad, et reaalselt seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral ei ole ligi pooled noortest oma kogemusest kellelegi rääkinud. Noored teavad, et seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral tuleks pöörduda politseisse või mõne muu spetsialisti poole, kuid reaalselt jõutakse selleni väga vähestel juhtudel. Uuringu andmetel oli vähemalt ühel korral vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise liiki internetis viimase 12 kuu jooksul kogenud 45% 16–26-aastastest noortest. Elu jooksul vähemalt ühel korral mõnda uuritud seksuaalse ahistamise liiki on kogenud 41% 16–26-aastastest noortest. Elu jooksul on väljaspool internetti vähemalt üht liiki seksuaalse väärkohtlemise ohvriks (seksuaalse ahistamise ja/või seksuaalvägivalla) langenud 45% 16–26-aastastest Eesti noortest. Noorte keskmine vanus esimest korda või ebameeldivaima seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langedes oli 15,7 aastat. Kuni 12-aastaselt langes esimest korda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks 17%, nii 13–15-aastaselt kui 16–17-aastaselt ligi neljandik ning 18-aastaselt või vanemalt kolmandik noortest. Kolmandikul juhtudest pani seksuaalse väärkohtlemise toime ohvrile võõras isik, 31% juhtudest oli tegemist mõne ohvri tuttavaga, 10% puhul endise poiss- või tüdruksõbraga ning 8% korral perekonnatuttava või -sõbraga. (Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise uuring, 2020)

Mõju välissuhetele
Eelnõukohastel muudatusel on positiivne mõju laste õiguste kaitsele ja rahvusvaheliste kohustuste täitmisele. Muudatus aitab senisest paremini tagada, et laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtajad oleksid kooskõlas Euroopa Nõukogu Lanzarote konventsioonist tuleneva põhimõttega, mille kohaselt peab aegumistähtaeg olema piisav, et võimaldada menetluse tõhusat alustamist pärast kannatanu täisealiseks saamist. Euroopa Nõukogu 2023. aasta võrdlevas analüüsis vaadeldi 43 osalisriiki. Neist 18 riigis puudus aegumistähtaeg kõigi või vähemalt mõne lastevastase seksuaalkuriteo puhul, ülejäänud 25 riigis olid aegumistähtajad üldreeglina olemas75. Uuring järeldas, et suundumus Euroopas on aegumistähtaegade kaotamise või pikendamise poole. Lanzarote Komitee on 2024. aastal täpsustanud, et aegumistähtaeg ei tohiks lõppeda enne kannatanu täisealiseks saamist ning et laste vastu suunatud kõige raskemate seksuaalkuritegude puhul on aegumise kaotamine üks võimalikest tõhusatest lahendustest. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee76 on samuti soovitanud liikmesriikidel laste vastu suunatud seksuaalvägivalla puhul aegumistähtajad kaotada või tagada nende piisav pikkus, arvestades kuritegude raskust ja kannatanute vajadust saada täisealiseks saanuna tegelik ligipääs õiguskaitsele. Muu hulgas on kõnealuse soovituse punktis 6.1.4. märgitud, et aegumistähtajad ei peaks olema lühemad kui 30 aastat lapse täisealiseks saamisest.

Mõju majandusele
Mõju majandusele on kaudne. Eelnõul võib olla kaudne positiivne mõju ühiskonnale ja majandusele, kuna laste seksuaalse väärkohtlemisega kaasnevad pikaajalised psühholoogilised, tervise- ja sotsiaalsed tagajärjed ning nendega seotud kulud. Tõhusam õiguskaitse ja suurem võimalus seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks võivad pikemas perspektiivis aidata vähendada seksuaalvägivallast tulenevat kahju ning ennetada korduvat ohvristamist ja uusi kuritegusid.

Mõju siseturvalisusele
Eelnõukohastel muudatusel on positiivne mõju siseturvalisusele. Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamine aitab vähendada olukordi, kus lapse arengu ja seksuaalvägivalla trauma eripäraga seoses kuriteo hilinenud avalikustamise tõttu ei olegi võimalik kuriteole õiguslikult reageerida. Pikem aegumistähtaeg tagab, et õiguskaitseasutustel – kohtud, prokuratuur, politsei – säilib võimalus hinnata ka pika aja möödudes toime pandud seksuaalkuriteo asjaolusid ning võtta tõendatud kuritegude puhul toimepanijad vastutusele. Siseturvalisuse seisukohast aitab muudatus vähendada seksuaalkuritegude karistamata jäämise riski ja suurendada kannatanute usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu. Aegumistähtaja pikendamine toetab ka kuritegude ennetamise eesmärki. Tõhus võimalus seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks vähendab karistamatuse tunnet ning võib seeläbi toetada seksuaalkuritegude toimepanemise ja kordumise ennetamist.

6.2. Ohvriabi seaduse muudatused
Eelnõul on eelkõige sotsiaalne mõju ning mõju riigiasutuste töökorraldusele. Peamised sihtrühmad on vägivallaohvrid, perevägivallaga kokku puutunud lapsed, õiguskaitseasutused, Sotsiaalkindlustusamet ja teised ohvritega töötavad spetsialistid. Positiivne sotsiaalne mõju on inimeste turvalisusele, tervisele ja heaolule ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusele. Tõhusamad ennetus- ja kaitsemeetmed võivad vähendada vägivalla kordumist ja selle pikaajalisi tagajärgi ohvritele ning nende lähedastele, sealhulgas lastele.

Direktiivi ülevõtmisega kaasneb mõju riigiasutustele, eelkõige õiguskaitseasutustele, kohtutele, ohvriabi korraldajatele ja teistele vägivalla ennetamise ning ohvrite abistamisega seotud asutustele. Mõju riigiasutuste töökorraldusele tuleneb eelkõige andmevahetuse, juhtumikorralduse ja ohvrite abistamisega seotud muudatustest. Ühtsem andmekogumine ja asutustevahelise koostöö tugevdamine aitab saada parema ülevaate naistevastase ja perevägivalla ulatusest ning kujundada selle põhjal tõhusamaid ennetus- ja sekkumismeetmeid. Direktiivi nõuete rakendamine võib kaasa tuua ka täiendavaid kulusid, mis on seotud ohvriabi, ennetusmeetmete, andmekogumise, koolituste ja asutustevahelise koostöö korraldamisega.

Eelnõul on positiivne mõju ka rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, kuna muudatused aitavad täita Euroopa Liidu õigusest ja muudest rahvusvahelistest kohustustest tulenevaid nõudeid. Samuti avaldub kaudne positiivne mõju majandusele vägivallast tingitud ühiskondlike kulude võimalikus vähenemises. Eelnõul ei ole olulist mõju elu- ja looduskeskkonnale ega regionaalarengule.
Ohvriabi seaduse eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist peamiselt kahes valdkonnas: sotsiaalne mõju (ehk mõju erinevatele sotsiaalsetele rühmadele) ja mõju riigiasutustele (eelkõige SKA, kuid ka teised asutused). Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõjutatud sihtrühma suurus, mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta otseselt majandust, regionaalarengut, elu- ja looduskeskkonda ega riigi julgeolekut ja välissuhteid, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes valdkondades hinnatud.

Eelnõus tehtavatel õigustehnilistel ja keelelistel muudatustel – näiteks sõna „hüvitamine“ asendamine sõnaga „heastamine“ ning „traumast taastumist toetava vaimse tervise abi“ asemel „psühholoogilise abi“ kasutamine, samuti vägivallast loobumise toetamise teenuse nimetuse täpsustamine – puudub sisuline mõju, mistõttu neid mõjuanalüüsis ei käsitleta.

Sotsiaalne mõju
Kavandatavad muudatused pakuvad tõhusamat abi laiemale ohvrite ringile, vähendades nende koormust abi otsimisel ning toetades pikaajalist toimetulekut. See soodustab ohvrite aktiivsemat osalemist ühiskonnaelus, aitab ennetada probleemide süvenemist ja tagab eriti haavatavas olukorras inimeste õiguste tugevama kaitse.

Mõjutatud sihtrühm on keskmine kuni suur. Muudatus mõjutab erinevate kuritegude, vägivalla ja kriisijuhtumite ohvreid. Sihtrühma täpset suurust ja tegelikku abivajadust on probleemi varjatuse tõttu keeruline täpselt hinnata, sealhulgas põhjusel, et märkimisväärne osa juhtumitest jääb varjatuks ning tegelik abivajadus ei kajastu täielikult ametlikus statistikas. Kuigi 2025. aastal registreeriti Eestis 3125 perevägivallakuritegu ning 732 raskemat isikuvastast seksuaalkuritegu, on varjatud ohvrite osakaal oluliselt suurem. 2022. aasta Statistikaameti uuringu „Turvalised suhted pereringis, tööl ja väljaspool“ kohaselt on paarisuhtevägivalda kogenud 41% naistest ja 33% meestest, kuid suur osa ohvritest ei teata vägivallast ega otsi abi. Intiimpartneri toime pandud füüsilisest või seksuaalsest vägivallast teatas politseile vaid 22,8%, tervishoiu- või sotsiaaltöötajat teavitas 20% ning tugitelefonile või ohvriabisse pöördus kõigest 9,1% ohvritest. Suhtevälise isiku toime pandud vägivallast teavitas ametiasutusi veelgi väiksem osa abivajajatest. Surmaga lõppenud perevägivallajuhtumeid oli aastatel 2019–2023 Eestis 27, vähemalt osa nendest inimestest oleks võinud jääda ellu, kui ametkondade reageerimine oleks olnud õigeaegne.

Kavandatud muudatused, nagu Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefoni 116 006 kõnede salvestamise õigus ja ohvriabiteenuse saajatelt tagasiside küsimine, puudutavad otseselt tuhandeid abivajajaid. Ainuüksi 2025. aastal tehti kriisitelefonile üle 5700 kõne. Arvestades, et Eesti ohvriabi registreerib aastas ligi 20 000 pöördumist ning piirkondliku ohvriabi, naiste tugikeskuste, taastava õiguse ja muude tugiteenuste kaudu saavad igal aastal abi tuhanded inimesed, võimaldab muudatus kogutava tagasiside toel pakkuda edaspidi kvaliteetsemat ja sihipärasemat tuge.

Eelnõus pakutud muudatuste mõju ulatus sihtrühmadele on väike, kuivõrd see ei nõua ohvritelt kohanemist ega käitumuslikke muutusi. Teenuste taseme parandamisele suunatud muudatused, eelkõige tõhusam andmevahetus asutuste ja spetsialistide vahel, toimuvad ohvri jaoks taustal ning ei muuda seniste teenuste korraldust ega kättesaadavust. Süsteemsem infovahetus parandab riigi võimet ohvreid tulemuslikult abistada ja vähendab oluliselt taasohvristamise riski, kuna ohver ei pea oma üleelamisi korduvalt erinevatele osalistele selgitama ning ametiasutused saavad abivajadust hinnata tervikliku info pinnalt. Teenuste mõju ja kvaliteedi hindamine võimaldab pakkuda paremaid ja suurema mõjuga teenuseid, mis aitavad ohvritel oma eluga pärast juhtunut edasi liikuda.

Mõju avaldumise sagedus sõltub sihtrühmade kokkupuutest ohvriabi poolt pakutavate teenustega, mida võib pidada pigem harvaks. Mõju avaldub juhtudel, kui inimene puutub kokku ohvriabi teenustega. Selline kokkupuude on üldjuhul seotud konkreetse kuriteo-, vägivalla- või kriisijuhtumiga. Muudatused ei mõjuta ohvritele pakutavate teenuste korraldust ega kättesaadavust, vaid toetavad abi tõhusamat pakkumist ja parandavad ohvrite võimalusi saada vajalikku tuge.

Ebasoovitavaid mõjusid analüüsiti seoses kriisitelefoni kõnede salvestamisega. Kuigi teadmine kriisitelefoni kõnede salvestamisest võib tekitada helistajates esialgu ebakindlust, kinnitab samasuguse korraldusega lasteabitelefoni praktika, et pöördumiste hulk selle tõttu ei vähene. Salvestamisel on eelkõige ohvrit toetav funktsioon, kuna salvestiste seaduspärane edastamine õiguskaitseasutustele aitab tõhusamalt kaitsta ohvri õigusi ning vähendab tema koormust edasises menetlusprotsessis.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Muudatuse peamine sihtrühm on Sotsiaalkindlustusameti (SKA) piirkondlikud ohvriabitöötajad, keda on 2026. aasta juuni seisuga 28. Laiendatud võimalused edastada ohvrite andmeid SKA-le lubavad pakkuda abi varem, juba enne kriminaalmenetlust. Kuigi see kasvatab ohvriabitöötajate töökoormust, suurendab see samas nende ohvrite hulka, kes on valmis tuge vastu võtma, mis ongi direktiivist tulenevate muudatuste eesmärk. Tõhusam andmevahetus annab töötajale parema ülevaate kannatanu olukorrast, võimaldab koostada kvaliteetsema abivajaduse hinnangu ning soodustab asutuste koostööd, vähendades seejuures ohvri enda koormust.

Lisaks mõjutab ohvriabi personali võimalus koguda osutatud teenuste kohta tagasisidet. See toob kaasa töökoormuse kasvu andmekaitse- ja eetikareeglitele vastava ning jätkusuutliku tagasisidesüsteemi ja vajalike IT-lahenduste väljatöötamisel. Loodav süsteem on aga edaspidi kriitilise tähtsusega ohvriabiteenuste kvaliteedi seirel ja parandamisel.

Muudatused loovad ühtlasi selge õigusliku raamistiku asutustevaheliseks juhtumikorralduseks, andes SKA-le õiguse kaasata ohvri abistamisse eri osalisi ja töödelda selleks vajalikku teavet. Seetõttu avaldavad muudatused mõju teistele ohvritega kokku puutuvatele spetsialistidele nagu sotsiaal- ja tervishoiutöötajad ning erinevate tugiteenuste osutajad. Kuna kaasatavate asutuste ja spetsialistide ring sõltub iga ohvri individuaalsest juhtumist, on selle sihtrühma täpset ulatust keeruline prognoosida.

Kokkuvõtlikult on mõju ulatus riigivalitsemisele väike, kuid selle mõju ulatus erineb sihtrühmiti. Muudatused mõjutavad enim ohvriabitöötajaid, kes tõenäoliselt saavad rohkem kliente, kuid muudatused ei mõjuta suurel määral nende töökorraldust või töö sisu. Muudatused annavad neile paremad võimalused teiste spetsialistide kaasamiseks ohvrite abistamisel, kuid ka praegu teevad ohvriabitöötajad (nt MARAC raames) teiste spetsialistidega tihedat koostööd. Seetõttu ei vaja ohvriabitöötajad muudatusega kohanemiseks aega. Teisi sihtrühmi mõjutavad ohvriabi seaduse muudatused pigem vähe, st muudatused ei nõua neilt erilist kohanemist.

Mõju sagedus on sihtrühmade kaupa erinev. Ohvriabitöötajad puutuvad muudatustega kokku iga päev, mistõttu avaldub mõju neile sageli. Muudatus mõjutab esialgu sageli ka neid SKA töötajad, kes hakkavad arendama tagasiside kogumise (ja analüüsimise) süsteemi. Edaspidi, süsteemi valmides töökoormus väheneb. Teiste valdkondade spetsialistide kokkupuude muudatustega on aga pigem harv, sest koostöö ohvriabiga ei pruugi olla sagedane (kuigi periooditi võib osutuda sagedasemaks).

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Suurim ebasoovitav mõju võib olla suurenenud töökoormus, eelkõige ohvriabitöötajatel, kes peavad hakkama tõenäoliselt senisest rohkem ohvreid abistama.

Kuigi muudatuste järel on selgemalt reguleeritud andmevahetus ja koostöö teiste asutuste ja SKA vahel, ei pruugi see tagada selle kohest efektiivsust ning toimimist. On teada, et sotsiaal, tervise-, õiguskaitse ja haridusvaldkondade mureks on spetsialistide suur töökoormus, mis võib takistada edukat koostööd. Samas annab seadus siiski selge õigusliku raamistiku ning loob eeldused edukaks koostööks.

Muud mõjud
Seaduseelnõu tervikuna ei mõjuta negatiivselt elu- ja looduskeskkonda. Kui pidada elukeskkonnaks laiemalt ühiskondlikke olusid, on eeldatavad mõjud kirjeldatud käesoleva osa esimeses pooles (sh nt sotsiaalsed mõjud, mõjud siseturvalisusele). Eelnõul ei ole olulist mõju elu- ja looduskeskkonnale ega regionaalarengule. Füüsilistele isikutele halduskoormus ei suurene.

Koondkokkuvõte seaduseelnõuga kaasnevast halduskoormusest
Seaduseelnõu vastuvõtmisel püsib füüsilistele ja juriidilistele isikutele halduskoormus samal tasemel. Avalikus sektoris võib eeldada vähesel määral töökoormuse tõusu pikema aja vältel.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

7.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatused

Seadusemuudatuse mõju võib avalduda eeldatavasti alles 10–20 aasta pärast, kui uued juhtumid on ilmsiks tulnud ja nende suhtes kriminaalmenetlusi algatatakse. Arvestades kavandatava muudatuse ajalist kohaldamisala, hakkaks pikemast aegumistähtajast tulenev mõju õiguskaitseasutuste töökoormusele avalduma järk-järgult ning pikema aja vältel. Mõju võib hakata statistiliselt nähtavamalt avalduma alles aastate või aastakümnete möödudes, kui pärast seaduse jõustumist toime pandud kuritegude puhul hakkavad õiguskaitseasutusteni jõudma pöördumised aastatetagustest seksuaalkuritegevuse juhtumitest. Samas võib eeldada, et teatud määral avaldab seaduseelnõu ka kohest heidutavat mõju, sealhulgas võib laste vastu suunatud seksuaalvägivalla toimepanemine väheneda ainuüksi pärast seaduseelnõu avalikustamist.

Eelnõu ettevalmistamise käigus leidsid nii prokurörid kui politsei grupijuhid, kellega eelnõu kava arutati, et peaaegu võimatu on mõistliku täpsusega öelda, kui palju selliseid kaasuseid võib tulevikus lisanduda. Küll oldi ühel meelel selles, et tõenäoliselt võib tulevikus senisega võrreldes kriminaalasju lisanduda ning seda mõjutab nii inimeste kasvanud teadlikkus kui pikenevad aegumistähtajad. Menetlejad rõhutasid, et nad suhtuvad kõikidesse pöördumistesse äärmiselt tõsiselt ning laste vastu suunatud seksuaalkuritegude menetlemine on üldjuhul väga ressursimahukas. Ka teiste riikide kogemustele ei ole tulevikuprognoosides võimalik tugineda, kuivõrd nende seadusemuudatustest ei ole möödunud piisavalt palju aega vastavate mõjude hindamiseks.

Aegumistähtaja pikendamine ei tähenda süüdimõistmise eelduse muutmist ega tõendamisstandardi vähendamist, vaid seadusega kehtestatud avaramat ajaakent, mille jooksul on võimalik kuriteokahtlust uurida ja olemasolevaid tõendeid hinnata. Seetõttu võib muudatusel olla positiivne mõju ka kuritegude avastamisele ja menetlemisele ning seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmisele.

Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele tulevikus tuleneb eelkõige sellest, et pikema aegumistähtaja jooksul võib suureneda nende juhtumite arv, mille puhul on vaja hinnata lapsepõlves toime pandud seksuaalkuriteo asjaolusid. See võib kaasa tuua lisatöökoormuse politseile ja prokuratuurile ning vajaduse tagada laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitega tegelevate spetsialistide piisav pädevus ja ressursid. Arvestama peab, et mitukümmend aastat tagasi väidetavalt toimunud kuritegude tõendamine võib olla raskendatud ja ressursimahukas. Vanade kuriteojuhtumite menetlemine võib tõendamisraskusest tingituna suurendada kohtumenetlusele kuluvat aega ja ka kohtunike töökoormust.

Suurema arvu juhtumite ilmsikstulekuga võib suureneda ka kannatanute arv, kes potentsiaalselt vajavad riigi ohvriabisüsteemi abi, tingides koormuse kasvu ohvriabitöötajatele ja ohvriabiteenustega seotud partneritele. Riiklikku ohvriabi korraldab Sotsiaalkindlustusamet koos ohvriabitöötajate ja lepinguliste partneritega – vabaühenduste, haiglate ja psühholoogiteenuse pakkujatega – ning ligi 150 vabatahtlikuga77. Arvestades, et menetlus võib aset leida aastakümneid pärast kuriteo toimepanemist, on oluline tagada menetluse korraldajate traumateadlikkus ja ohvrikesksus ning kindlustada vajalike tugiteenuste osutamine. Seetõttu võib tulevikus arvestada vajadusega tagada kannatanutele psühhosotsiaalne, psühholoogiline ja vajaduse korral muu erialane abi.

Kriminaalmenetluste arvu suurenemine võib riigieelarvet mõjutada seeläbi, et tekib kriminaalmenetluste kulude (sh ekspertiisid, riigi õigusabi, tunnistajate ja kannatanute kaitse meetmed) kasv, ohvriabisüsteemiga kaasnevate kulude kasv (hüvitised, kannatanute nõustamine, tervishoiu- ja teraapiateenused) ning vajadus uute ametikohtade ja/või ametnike koolitustegevuse järele.

Seega ei ole kokkuvõtlikult võimalik praeguses etapis usaldusväärselt prognoosida täiendavate pöördumiste või kriminaalmenetluste konkreetset arvu ega sellest tulenevat politsei, prokuratuuri ja kohtute lisatöökoormust tulevikus. Ka teiste riikide kogemustele ei saa otseselt tugineda, kuivõrd muudatuste mõjude prognoosimiseks on aeg olnud lühike. Pöördumiste arvu tulevikus võivad mõjutada lisaks aegumistähtajale mitmed tegurid, näiteks kannatanute valmisolek väärkohtlemisest rääkida, ühiskonna teadlikkuse paranemine seksuaalvägivallast, ohvriabi ja muude tugiteenuste kättesaadavus ning seksuaalse väärkohtlemise avalikustamisega seotud psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid.

Kuna kuritegude uurimise, menetlemise ja ohvrite abistamise süsteemis struktuurseid muutusi seaduseelnõuga seoses ei tehta, ei ole ümberkorraldused riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse senises korralduses vajalikud. Asutuste senised ülesanded, koostöö ja töökorraldus jätkuvad endisel kujul. Seksuaalvägivalda uurivate ja ohvreid abistavate organisatsioonide poole pöördujate arvu suurenedes tuleb tagada sujuv infovahetus juhtumit uurivate ja ohvreid toetavate osapoolte vahel. Vahendid võimalike lisakulude katteks leitakse asutuste sisemiste ressursside arvelt või riigieelarvelistest vahenditest juhul, kui riigieelarve läbirääkimiste käigus nii otsustatakse. Töökoormuse võimaliku kasvuga seotud kulu pole täpselt prognoositav.

Seadusemuudatusega kohalikele omavalitsustele ülesandeid ei lisata. Kohalikud omavalitsused saavad sarnaselt praegusega aidata kaasa inimeste teadlikkuse paranemisele seksuaalvägivallast, sealhulgas teavitada inimesi oma piirkonnas asuvatest ohvriabiteenustest ja jagada kontaktandmeid, teavitada seksuaalvägivalla kriisiabikeskustest, lastemajadest ning muudest üle riigi olemas olevatest riiklikult korraldatud abi saamise võimalustest.

7.2. Ohvriabi seaduse muudatused
Sotsiaalkindlustusametis mõjutab direktiivi ülevõtmine eelkõige ohvriabi põhiteenuse pakkujaid ehk ohvriabitöötajaid. Ohvriabitöötajate töökoormus suureneb, kuna neil tekib kohustus abistada senisest rohkem ohvreid. Selle vajaduse katmiseks peab Sotsiaalkindlustusamet tööd efektiivsemalt korraldama, hakates rakendama triaaži põhimõtet juhtumitega tegelemisel ning prioriseerides kriitilisemaid juhtumeid. Kuid kogu lisavajaduse katmiseks ei piisa vaid töökorralduse täiendavast optimeerimisest ning ilmselt on vaja värvata ka lisattööjõudu. Ohvriabitöötaja peab hakkama senisest rohkematele kontaktidele ohvriabiteenust tutvustama, millele võib järgneda ka sisuline nõustamine, teiste ohvriabiteenuste osutajate kaasamine, jms. Hinnata tuleb riske ja abivajadust, sh psühholoogilise abi vajadust. Võttes aluseks LSV-infolehtede PPA-st SKA-sse saatmise praktika, võib eeldada kuni neljakordset töökoormuse kasvu. Töökoormus kasvab kõige rohkem just esmakontaktide arvu suurenemise tõttu. Juba selleks, samuti nõustamisvajaduse katteks on vaja juurde kolm ametikohta. Proaktiivse kontakti võtmise, vestluse ja esmase abivajaduse hindamisega seotud kulu on kolme töötaja puhul hinnanguliselt 152 000 eurot aastas, hõlmates nii tööjõu- kui ka majanduskulusid. Lisaks suureneb ka psühholoogilise abi teenuse vajadus, sest nii pere- kui seksuaalvägivalla ohvrid on abivajaduse olemasolul õigustatud teenusele. Prognoosime hinnanguliselt abivajajate teenusele suunamise kuni 15% kasvu. Samuti saab eeldada, et kiirem kontakt ohvriabiga ja abivajaduse hindamine võimaldab kiiremini tuvastada MARAC ohvreid ning suunata neid varem teenusele. Lisaks saab eeldada ka naiste tugikeskuste ja seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste teenuse vajaduse kasvu, kuid selle suurust ja mõju on praegu raske hinnata. Kehtiva OAS-i vastuvõtmise järel tehtud uuenduste põhjal eeldati nt PPA-st erikohtlemise ja kaitsevajadusega ohvrite SKA-sse suunamiste tõttu töökoormuse kasvu, kuid seda ei ole seniajani toimunud. Seega kuigi direktiiv kohustab kõiki naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid abistama kohe, esimesel kokkupuutel pädevate asutustega, ei pruugi praktikas see täiel määral õnnestuda, ja kõik ohvrid ka ei soovi abi, isegi kui neile seda pakutakse. Seetõttu on lõplikku kulu raske hinnata.

RES 2027–2030 otsusega on ohvriabi valdkonnale ette nähtud piiratud mahus lisavahendid: 2027. aastaks 1,27 mln, 2028. aastaks 1,05 mln, 2029. aastaks 1,07 mln ja 2030. aastaks 1,11 mln eurot. Need vahendid on suunatud eeskätt lepinguliste partnerite osutatavate teenuste kulude katteks, s.h naiste tugikeskuste teenus, inimkaubanduse ohvrite majutuse ja juriidilise abi kulud, kuid mitte püsivalt ohvriabitöötajate täiendavate tööjõukulude katmiseks. Siinkohal tuleb aga väga oluliseks pidada muudatust, mille kohaselt jõuavad perevägivalla, seksuaalvägivalla, inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla ohvrite andmed Sotsiaalkindlustusametini senisest varem, ega sõltu üksnes kriminaalmenetluses tehtud eraldi hinnangust. Sellega seonduvalt tuleb arvestada, et eraldatud vahenditest ei pruugi piisata täiendava abi pakkumiseks ja kui abi pakkuda olemasolevate sisemiste ressursside ümberkorralduse kaudu, siis võib väheneda teiste ohvriabiteenuste kättesaadavus ja pikeneda teenusele pääsemine. Lõplikud vastavad otsused saab teha siis, kui muudatuse tegelik mõju töökoormusele on ilmnenud. Tegeliku koormuse ja lisavajaduse selgumisel on võimalik hinnata ka täiendava rahastuse vajadust RES 2028–2031 lisataotluse raames.

Koolitusteks, koostöö tugevdamiseks ja ühiselt kokkulepitud töösuuniste koostamiseks vajalik rahastus on kavandatud põhiliselt Norra rahastuse toel, ent perioodil, mis eelneb Norra rahastusele, kavandab Justiits- ja Digiministeerium koostöös eri riigiasutustega koolitusi ka sisemiste ressursside arvelt. Samuti kaetakse vajalikud kulud asutuste käimasolevatest sisejulgeolekufondi välisprojektidest ja ELi uue rahastamisperioodi mehhanismidest.

Töökoormuse võimaliku kasvuga seotud kulu ei ole võimalik täpselt prognoosida.

Seadusemuudatus ei lisa ülesandeid kohalikele omavalitsustele. Kohalikud omavalitsused saavad jätkuvalt aidata kaasa inimeste teadlikkuse parandamisele naistevastasest ja perevägivallast, sealhulgas teavitada inimesi oma piirkonnas asuvatest ohvriabiteenustest ja jagada kontaktandmeid, teavitada naiste tugikeskustest ja sealsetest abistamisvõimalusest, samuti muudest riigis olemas olevatest riiklikult korraldatud abi saamise võimalustest.

8. Rakendusaktid
Ohvriabi seaduse vastuvõtmisega kaasneb vajadus muuta järgmisi rakendusakte:
1) sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määrus nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid“ (Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid-Riigi Teataja);
2) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ (Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus-Riigi Teataja).

Seaduse vastuvõtmise järel tuleb OAS-i § 14 lõike 32 alusel kehtestada Vabariigi Valitsuse määrus naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanismi kohta.

Määruste kavandid on seletuskirja lisas (lisa 1).

9. Seaduse jõustumine
Eelnõuga kavandatavad sätted jõustuvad üldises korras, kuna need ei nõua ettevalmistust.
Üldine vacatio legis tagab adressaatidele piisava aja sätetega tutvumiseks ja tegevuste kavandamiseks.
Erinev jõustumise aeg nähakse aga ette eelnõu § 3 punktile 8, millega luuakse volitusnorm ohvriabi seadusesse paragrahvi 14 lg 32 Vabariigi Valitsus määruse kehtestamiseks. Muudatus jõustub 1. juunil 2027. Jõustumisaeg on valitud arvestusega, et jääks piisav aeg rakendusaktide ettevalmistamiseks ja vastuvõtmiseks.

10. Kooskõlastamine ja kaasamine
Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-1026 kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Riigiprokuratuurile ja ringkonnaprokuratuuridele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleile, ülikoolidele (TÜ, TLÜ, TalTech, Sisekaitseakadeemia), Eesti Juristide Liidule, Eesti Naistearstide Seltsile, Eesti Lastearstide Seltsile, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile, MTÜ-le Eesti Puuetega Inimeste Koda, MTÜ-le Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Kohtupsühhiaatria ja Kohtupsühholoogia Ühingule, MTÜ-le Lastekaitse Liit, MTÜ-le Eesti Noorteühenduste Liit, MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus, MTÜ-le Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, MTÜ-le Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud SA-le, MTÜ-le Eluliin, MTÜ-le Pärnu Naiste Tugikeskus, Virumaa Naiste Tugikeskus MTÜ-le, MTÜ-le Tallinna Naiste Kriisikodu, Eesti SV Tugigrupid MTÜ-le, MTÜ-le Vägivallavaba Elu Kaitseks, SA-le Eesti Inimõiguste Keskus, MTÜ-le Inimõiguste Instituut, MTÜ-le Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, MTÜ-le Eesti LGBT Ühing, President Kaljulaidi Fond MTÜ-le, MTÜ-le Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, MTÜ-le Oma Tuba, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, SA-le Kodanikuühiskonna Sihtkapital ning SA-le Mõttekoda Praxis ja SA-le Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Kooskõlastamise märkuste ja ettepanekute tabel on lisatud käesoleva eelnõu juurde (lisa 2).

Algatab Vabariigi Valitsus 26. oktoobril 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Seletuskiri.pdf

Karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu koosneb kahest osast: 1) karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatustest ning 2) ohvriabi seaduse muudatustest. Eelnõu

eesmärk tervikuna on tõhustada kuriteos kannatanute, eelkõige alaealisena seksuaalvägivalla

ohvriks langenud inimeste õiguste kaitset, ning aidata vägivallaohvritel kiiremini vajalikku abi

saada.

1.1.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Esmalt pikendab eelnõu alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaegu, et

kuritegu ei aeguks enne, kui kannatanu on valmis juhtunust rääkima ja õiguskaitseasutuse poole

pöörduma.

Kõige raskemate ja kontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav

aegumistähtaeg 32 aastat. See puudutab eelkõige alaealisega seotud inimkaubandust ja

inimkaubanduse toetamist seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ning kontaktseid

seksuaalkuritegusid1.

Mittekontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav aegumistähtaeg

20 aastat. See puudutab lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjaliga seotud tegusid

ja lapse seksuaalset ahvatlemist2.

Nendele pikendatud tähtajaga kuritegudele kohaldatakse edaspidi ka erandit aegumistähtaja

kulgemise peatumise kohta kuni kannatanu täisealiseks saamiseni3. Näiteks kui kuritegu

pannakse toime 14-aastase kannatanu suhtes ja sellele kehtib 32-aastane aegumistähtaeg,

hakkab aegumistähtaeg kulgema kannatanu 18-aastaseks saamisest ning kuritegu aegub alles

hiljemalt siis, kui kannatanu saab 50-aastaseks.

Lisaks viiakse kuritegude pikendatud aegumistähtaegadega kooskõlla ka kannatanu õigus

nõuda toimepanijalt nende kuritegudega põhjustatud kahju hüvitamist. Tsiviilseadustiku üldosa

seadust muudetakse selliselt, et alaealise vastu suunatud seksuaalkuriteost tekkinud kannatanu

tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue ei aeguks varem, kui selle nõude aluseks olev pikendatud

tähtajaga kuritegu.

1 Muudatus puudutab KarS §-d 133, 133¹, 141, 141¹, 144, 145, 145¹ ja 175. Kehtiva õiguse kohaselt nende seksuaalkuritegude

aegumistähtaeg üldjuhul 10 aastat (I astme kuriteod), üksikute kuritegude puhul ka 5 aastat (II astme kuriteod). Seksuaalse

enesemääramise vastaste kuritegude korral peatub aegumistähtaja kulgemine kuni kannatanu 18-aastaseks saamiseni, kuid see

erand pole seni laienenud KarS §-s 133, 1331 ja 175 sätestatud kuritegudele. 2 Muudatus puudutab KarS §-d 175¹, 178 ja 179. Kehtiva õiguse kohaselt on nende seksuaalkuritegude aegumistähtaeg 5 aastat

(II astme kuriteod). Kehtiva õiguse kohaselt pole seni laienenud neile kuritegudele erand, mille järgi aegumine peatub kuni

kannatanu 18-aastaseks saamiseni (KarS § 81 lg 7 p 3). 3 KarS § 81 lg 7 p 3.

Samuti asendatakse karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus termin „lapsporno“

täpsema ja ohvrikesksema terminiga „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

Eelnõuga kavandatavad karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku

üldosa seaduse muutmise sätted jõustuvad üldises korras. Seaduseelnõul ei ole tagasiulatuvat

mõju enne seadusemuudatuse jõustumist toime pandud kuritegudele.

1.1.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Ohvriabi seaduse muudatused puudutavad eelkõige ohvrite kiiremat abini jõudmist, asutuste

koostööd, andmete töötlemist ning ohvriabiteenuste korraldust ning muudatustega võetakse

osaliselt Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385

naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise kohta.

Eelnõuga muudetakse ja täiendatakse ohvriabi seadust peamiselt viies küsimuses: luuakse

senisest selgem regulatsioon ohvrite andmete edastamiseks Sotsiaalkindlustusametile,

reguleeritakse paremini ohvri abivajaduse hindamine ja asutuste koostöö, samuti

teenuseosutajate nõuetele vastavuse kontroll ning ohvriabiteenuse kasutajatelt tagasiside

küsimine.

Lisaks luuakse selge õiguslik alus ohvriabi kriisitelefoni kõnede salvestamiseks: salvestisi

kasutatakse abivajaduse hindamiseks, teenuse kvaliteedi tagamiseks ja vajaduse korral

tõendina, neid säilitatakse kuus kuud ning väljastatakse üksnes piiratud juhtudel

õiguskaitseasutustele või kohtule.

Oluline muudatus on see, et perevägivalla, seksuaalvägivalla, inimkaubanduse ja naistevastase

vägivalla ohvrite andmed jõuavad Sotsiaalkindlustusametini varem ning mitte üksnes pärast

kriminaalmenetluses tehtud eraldi hinnangut. See aitab tagada, et ohvrile saab pakkuda abi ka

enne kriminaalmenetlust või kohe selle alguses. Ohvril jääb õigus keelduda ohvriabi

pakkumiseks andmete edasisest töötlemisest.

Muudatuste tulemusena paranevad seksuaalkuritegude ohvrite võimalused õiguskaitse

saamiseks ning vägivallaohvrite võimalused saada õigeaegset abi ja kaitset. Tugevdatakse

ohvriabi meetmeid, millega parandatakse vägivallaohvrite võimalusi saada õigeaegset kaitset

ja vajalikku abi. Muudatused aitavad vähendada olukordi, kus kuritegu või sellega seotud

kahjunõue aegub enne, kui kannatanu on valmis abi otsima või oma õigusi kaitsma. Tõhusamad

ennetus- ja kaitsemeetmed võivad vähendada vägivalla kordumist ja selle pikaajalisi tagajärgi

ohvritele ning nende lähedastele. Direktiivi nõuete ülevõtmisel paraneb naistevastase vägivalla

ja perevägivalla ennetamine.

Eelnõuga ei kavandata halduskoormuse tasakaalustamise reeglit, sest eelnõuga ei nähta ette

halduskoormust suurendavaid muudatusi hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lg 41

mõttes.Eelnõuga ei kaasne halduskoormust suurendavaid muudatusi haldusvälistele isikutele.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika

osakonna karistusõiguse ja -menetluse talituse nõunik Steven Andrekson

([email protected], 5887 6522) ning arenduse ja kriminaalstatistika talituse nõunik

Andra Reinomägi ([email protected], 5484 0744). Eelnõu ja seletuskirja on

keeletoimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik

([email protected]).

Ohvriabi seaduse muudatused on koostanud Sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juht

Kristiina Luht ([email protected]) ja õigusnõunik Reet Kodu ([email protected]). Eelnõu ja

seletuskirja ohvriabi seaduse muudatuste osa toimetas Justiits- ja Digiministeeriumi

õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõul on seos Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/93/EL, 13. detsember 2011,

mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust

ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (EÜT L 335, 17.12.2011, p.1) ja Lanzarote

konventsiooniga.

Ohvriabi seaduse muudatused on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL)

2024/1385. Samuti on see osa seotud Eesti Reformierakonna ja Erakond Eesti 200 vahel 24.

märtsil 2025. aastal sõlmitud koalitsioonileppe ehk valitsusliidu programmiga aastateks 2025–

20274. Eelnõu pole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõukohase seadusega muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I,

09.07.2026, 27 (jõustus 19.07.2026), kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni

avaldamismärkega RT I, 11.07.2026, 77 (jõustus 13.07.2026), ohvriabi seaduse redaktsiooni

avaldamismärkega RT I 09.07.2026, 46 (jõustus 19.07.2026) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 48 (jõustus 01.01.2025).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus, kuivõrd

seaduseelnõuga kavandatakse muudatusi ka kriminaalmenetlusseadustikus (PS § 104 p 14).

2. Seaduse eesmärk

Seaduseelnõuga kehtestatakse laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade

erisus ja aegumistähtaegade pikendamine. Vastav muudatus on põhjendatud lapse kui areneva

isiku erilise haavatavuse ning lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise varjatusega –

lapse väärkohtleja on sageli lapsele tuttav inimene ning lapse võimekus toimunut mõista, ennast

kaitsta, abi otsida ja kogetust teada anda on oluliselt keerulisem kui täiskasvanud ja küpse

inimese puhul. Euroopa Nõukogu uuringu5 kohaselt on Euroopas suundumus

aegumistähtaegade pikendamisele. Ka Eesti uuendatud seisukohad6 laste seksuaalse

väärkohtlemise tõkestamise Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi uuesti sõnastatud

versiooni eelnõu kohta toetavad seda suundumust.

Lapse otsustus- ja enesekaitsevõime kujuneb ajas. Tavapärane kuriteo toimepanemise hetkest

lähtuv aegumistähtaeg võib sellises olukorras lõppeda enne, kui kannatanu on arenguliselt,

psühholoogiliselt ja sotsiaalselt valmis õiguskaitseasutuse poole pöörduma. Seetõttu peavad

aegumissätted arvestama mitte üksnes kuriteo toimepanemise hetkega, vaid ka sellega, et

arenguliselt ei pruugi inimene olla küps toimunut mõistma ja sellest teada andma enne hilist

täiskasvanuiga. Lapse õigus õiguskaitsele peab olema tagatud ka juhul, kui laps ei olnud

lapsepõlves arenguliselt ja psühholoogiliselt valmis kuriteost teatama. Pikemate

4Kättesaadav veebis:

https://eegovg01.sharepoint.com/:x:/s/AVALIK_RK/EaKYn_IrGiNCjg7pZupo6b0BqPwOXhgp76FQBTuKExFnyw?e=6gN

GLB, vt punkt 621 5 Council of Europe (2023). Statutes of limitations. Study of the national legal frameworks on statutes of limitations in respect

of sexual offences against children in Europe. Prepared by Maria Andriani Kostopoulou. 6 Kättesaadav veebis: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f552ae4d-2145-4c39-a467-09320a4aecb6#I2MEkFO7

aegumistähtaegade korral säilib riigil võimalus pikema aja jooksul lapse suhtes toimepandud

võimaliku kuriteo asjaolusid kriminaalmenetluses uurida ning otsustada tõendite põhjal

kriminaalkaristuse määramine. Seadusemuudatusega annab õigussüsteem ühiskonnale sõnumi,

et lapse õiguste kaitse seksuaalvägivalla korral kehtib ka juhul, kui lapsel ei olnud lapsena

võimalik kaitset saada, ning et laste vastu suunatud vägivald on eriti ränk ja karistatav oluliselt

pikema aja jooksul, kui tavapärased kuritegude aegumise tähtajad ette näevad.

Uuringutega on tõestatud, et lapseeas seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud inimesed

võivad saada nii lühi- kui pikaajalisi tervisekahjustusi7, 8, 9, 10 ja suur osa kannatanutest ei julge

kas üldse või paljude aastate jooksul kellelegi nende vastu toime pandud seksuaalkuriteost

rääkida11.

Lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise avalikustamist ja selle seoseid lapse arengulise

eripäraga on käsitletud mitmes teadusuuringus12, 13. Lapsepõlves kogetud seksuaalsest

väärkohtlemisest teatamata jätmise põhjused on seotud enesesüüdistamise, piinlikkuse, hirmu

ja enesekaitsega, aga ka piiratud kognitiivse arengu või avalikustamiseks vajalike oskuste

puudumisega. Teatamist võivad takistada kurjategija manipuleerimine lapsega ja

kättemaksuähvardus, usaldusväärse usaldusisiku puudumine kodus ja väljaspool kodu ning

ohvri hirm teiste inimeste reaktsiooni pärast avalikustamise korral. Teatamist takistavad

ühiskonnas levinud seksuaalsusega seotud tabud, ohvrite häbimärgistamine ja vähene

teadlikkus.14 Kuritegudest teatamata jätmine pärsib kuritegude toimepanijate vastutusele

võtmist, sest õiguskaitseasutusi teavitatakse kas liiga hilja (pärast kuriteo aegumist) või ei

teavitata üldse. Ka kannatanud ise jäävad abita.

Sotsiaalkindlustusameti 15–74-aastaste hulgas tehtud 2021. aastal uuringu15 andmed näitavad,

et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat täiskasvanu toime pandud seksuaalset

väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud seda

korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti vastanutel ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi

lapsena ja kas nad on juhtunust kõnelenud täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi.

Lapsena vägistamist kogenutest 60% ei rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei

ole ka täiskasvanuna toimunust kellelegi rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud

40% nendest, kes lapsena kellelegi ei kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole.

Kõige sagedamini on täiskasvanuna räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale.

(Vägivalla kogemuse uuring 2021)

7 Wood, S., Bellis, M., Hughes, K., Quigg, Z., Butler, N. (2023). Tackling Adverse Childhood Experiences (ACEs). State of

the Art and Options for Action;

Carlsson, A. C., Owen, U., Rajan, G. (2022). Sexual violence, mental health, and suicidality—Results from a survey in

cooperation with idea‐driven organizations and their social media platform followers. Health Science Reports , Volume 6, Issue

1. 8 Thomas, P. et al. (2026). Long-term consequences of childhood sexual abuse. Child Abuse & Neglect.

https://doi.org/10.1016/j.encep.2026.02.007 9 Hashim, M. et al. (2025). Association of Childhood Sexual Abuse With Adolescent Psychopathology.

DOI: 10.1177/15248380241281365 10 Hailes, H. P., Yu, R., Danese, A., Fazel, S. (2019). Long-term outcomes of childhood sexual abuse. The Lancet Psychiatry.

https://doi.org/10.1016/S2215-0366(19)30286-X 11 Mathews, B., Finkelhor, D., Malacova, E., Higgins, D. J., Collin-Vézina, D., Do, H. P. (2025). Characteristics of first

disclosure of child sexual abuse: age, delay, recipient, and feeling of support. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2025.107803 12 Latiff, M. A., et al. (2024). Factors Associated With Disclosure of Child Sexual Abuse. Child Abuse & Neglect.

https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2023.106564 13 Rowland, G. E., Purcell, J. B., Lebois, L. M., Kaufman, M. L., Harnett, N. G. (2024). Child sexual abuse versus adult sexual

assault: A review of psychological and neurobiological sequelae. Mental Health Science, 2(2). https://doi.org/10.1002/mhs2.51 14 Ibid. 15 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Vagivalla_kogemise_uuring (raport); Vägivalla kogemise uuring (esitlus).

Uuringud16, 17, 18, 19 on näidanud, et lapsepõlves kogetud väärkohtlemisest võidakse teatada alles

hilises täiskasvanueas, vahel ka mitukümmend aastat pärast täiskasvanuks saamist. Halvorsen,

Tvedt Solberg ja Hjelen Stige (2020)20 toovad välja, et keskmiselt võib lapsepõlves kogetud

seksuaalsest väärkohtlemisest teadaandmine aega võtta 17–21 aastat ning 60–70% lapsepõlves

seksuaalvägivalda kogenutest räägib sellest alles täiskasvanuks saades, pea kolmandik aga ei

räägi sellest kunagi. Seetõttu on oluline, et inimesel oleks võimalik temaga toimunust teada

anda siis, kui ta selleks valmis on, ja et kriminaalpoliitika arvestaks laste vastu suunatud

kuritegude aegumistähtaegade kehtestamisel lapsepõlves kogetud väärkohtlemise pikaaegsete

mõjudega, sh teatamisvalmisoleku tekkimise pika ajaga. Soovituse piisavalt pikkade

aegumistähtaegade seadmiseks laste vastu suunatud väärkohtlemise puhul on andnud mitmed

rahvusvahelised organisatsioonid21, 22, 23.

Kehtiva õiguse järgi kehtib kuritegudele aegumistähtaeg vastavalt nende raskusastmetele:

kümme aastat esimese astme kuriteo ning viis aastat teise astme kuriteo puhul (KarS § 81 lg 1

p-d 1–2). Alates 2007. aastast kehtib seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude

aegumistähtaja kulgemisele erand, mille kohaselt aegumine peatub kuni kannatanu 18-

aastaseks saamiseni (KarS § 81 lg 7 p 3). Arvestades laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

eripära ja nende avastamise raskust, ei ole süütegude aegumise sätted end õigustanud taoliste

kuritegude puhul piisava meetmena, et kannatanud saaksid õigeaegset tuge ja kaitset ning

toimepanijaid oleks võimalik vastutusele võtta. Prokuratuurilt saadud kriminaalstatistika põhjal

esitame üksikud juhtumid, mis kehtiva õiguse järgi on aegunud:

1. 2025. a pöördus politseisse kannatanu, keda 14-aastasena 1990. aastatel vägistas

täisealine mees (KarS § 141);

2. 2020. a pöördus politseisse kannatanu, keda 5–6-aastasena oli tema isa seksuaalselt

korduvalt väärkohelnud (KarS § 1411 lg 2);

3. 2026. a kirjeldas kannatanu, et 7–8-aastasena (2007. a) katsus ja hõõrus talle tuttav

täiskasvanud mees korduvalt tema suguelundeid (KarS § 1411 lg 2);

4. 2021. a laekus kuriteokaebus, mille kohaselt oli 1990. aastate alguses üks täiskasvanu

korduvalt kasutanud seksuaalselt ära nooremat kui 14-aastast last (KarS § 1432 lg 2);

5. 2023. a esitati kaebus, mille kohaselt kuni 2005. a detsembrini tegi täisealine mees 14-

aastasega seksuaalakte (KarS § 145);

6. 2015. a esitati kaebus, mille kohaselt tegi mees kuni 2006. a poistest alasti pilte (KarS

§ 175).

Arvestades eespool loetletud kuritegude sisu ja ajatelge, on tegemist kontaktse lastevastase

seksuaalkuriteoga, mille puhul eelnõuga kavandatavad kuritegude aegumise sätted (eelnõu § 1

p-d 1–3) oleks oluliselt suurendanud kriminaalmenetluse algatamise võimalust ja tõenäosust.

16 Mathews, B., Finkelhor, D., Malacova, E., Higgins, D. J., Collin-Vézina, D., Do, H. P. (2025). Characteristics of first

disclosure of child sexual abuse: age, delay, recipient, and feeling of support. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2025.107803 17 Spröber, N., Schneider, T., Rassenhofer, M. et al. (2014). Child sexual abuse in religiously affiliated and secular institutions:

a retrospective descriptive analysis of data provided by victims in a government-sponsored reappraisal program in Germany.

BMC Public Health 14, 282. https://doi.org/10.1186/1471-2458-14-282 18 Protect Children (2023). Statutes of Limitations and Sexual Violence against Children. Findings from the Global ‘Our Voice’

Survivor Survey with a Case Study on Finnish Survivors’ Experiences. https://www.suojellaanlapsia.fi/en/post/statutes-of-

limitations-and-sexual-violence-against-children 19 Wright, K., Swain, S., McPhillips, K. (2017). The Australian Royal Commission into Institutional Responses to Child Sexual

Abuse. Child Abuse & Neglect, 74, 1-9. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2017.09.031 20 Halvorsen, J. E., Tvedt Solberg, E., Hjelen Stige, S. (2020). To say it out loud is to kill your own childhood. – An exploration

of the first person perspective of barriers to disclosing child sexual abuse. Children and Youth Services Review Vol. 113.

DOI:10.1016/j.childyouth.2020.104999 21 ÜRO Lapse Õiguste Komitee. (2021). Children’s Rights and Alternative Care Outcome Report. 22 Euroopa Nõukogu, Lanzarote Komitee (2024). Opinion on Article 33 of the Lanzarote Convention and its explanatory note.

Requirements of the provision on statute of limitations and recommendations on its implementation. https://rm.coe.int/opinion-

on-article-33-of-the-lanzarote-convention-and-its-explanatory-/1680b06622 23 UN Committee on the Rights of the Child (2019), CRC/C/156, Guidelines regarding the implementation of the Optional

Protocol to the Convention on the Rights of the Child on the sale of children, child prostitution and child pornography.

Eelnevast tulenevalt on eelnõukohase seaduse eesmärk kaitsta paremini alaealisena seksuaalse

väärkohtlemise all kannatanud inimeste põhiõigusi, tõhustada riiklikku sisejulgeolekut ja muuta

inimeste elukeskkond turvalisemaks. Aegumistähtaegade pikendamine vähendab võimalust

lastevastaste seksuaalkuritegude aegumiseks enne, kui kannatanud on valmis nendest

kuritegudest teatama ja abi otsima. See annab edaspidi kannatanutele parema võimaluse saada

tuge nii õiguskaitseasutustelt kui ohvriabisüsteemilt ning võib ühtlasi pärssida laste vastu

suunatud seksuaalkuritegude toimepanemist tulevikus.

Eelnõu väljatöötamiskavatsus24 (edaspidi VTK) esitati 14.07.2026 kooskõlastamiseks

ministeeriumitele ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Õiguskantsleri Kantseleile, mitmele

riigiasutusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, samuti mitmetele

mittetulundusühingutele ja sihtasutustele. Ministeeriumitest kooskõlastasid VTK

Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium

märkusteta, Siseministeerium märkustega ning teistelt ministeeriumitelt tagasisidet ei

laekunud. Tagasisidet esitasid ka Riigiprokuratuur, Eesti Linnade ja Valdade Liit,

Sotsiaalkindlustusamet, Tervise Arengu Instituut, Eesti Seksuaaltervise Liit, MTÜ Eesti SV

Tugigrupid ja MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. Samuti toimusid veebiarutelud

õiguskaitse- ja sotsiaalsüsteemi esindajate ning huvikaitsjatega 06.08.2026 ja 19.08.2026.

Eelnõu koostamisel on tagasisidega osaliselt arvestatud. Pikendatud aegumistähtaega

kohaldatakse lisaks lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmisele ka selle

materjali levitamise ja jälgimise puhul. Selgitatud on seadusmuudatuse mõjusid

õiguskaitseasutuste ja ohvriabisüsteemi töökoormusele ja ressursivajadusele. Eelnõuga

pikendatakse seksuaalkuriteoga seotud kannatanu tsiviilõigusliku kahjunõude

aegumistähtaegu.

Ohvriabi seaduse muudatusega, mille eesmärk on ennetada naistevastast vägivalda ja

perevägivalda, viiakse Eesti õigus kooskõlla direktiiviga (EL) 2024/1385, millega kehtestatakse

kogu Euroopa Liidus ühtsed miinimumnõuded naistevastase vägivalla ja perevägivalla

ennetamiseks, ohvrite kaitseks ning toetamiseks.

Direktiiv näeb muuhulgas ette kohustuse hinnata ohvrite individuaalseid kaitse- ja

toetusvajadusi ning rakendada vajaduse korral sobivaid kaitsemeetmeid. Tagada tuleb

spetsialiseeritud tugiteenuste, ohvriabiliinide, varjupaikade, seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste

ning muu vajaliku abi kättesaadavus ka juhul, kui ohver ei ole ametlikku kaebust esitanud.

Direktiiv kohustab liikmesriike ka võtma ennetusmeetmeid, sealhulgas suurendama teadlikkust

ning pakkuma haridusprogramme. Samuti tuleb koolitada ohvritega kokku puutuvaid

ametnikke ja spetsialiste, et nad oskaksid vägivalda ära tunda, ohvreid toetada ja neid edasi

suunata. Täielikuks direktiivi nõuetele vastamiseks ongi vajalik teha muudatused ohvriabi

seadusesse.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb viiest paragrahvist. Neli esimest paragrahvi hõlmavad sisulisi

seadusemuudatusi ja viiendas paragrahvis sätestatakse erisus tavapärasest seaduse jõustumise

korrast.

3.1. Eelnõu §-ga 1 muudetakse ja täiendatakse karistusseadustikku. Paragrahv koosneb

seitsmest punktist.

24 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d28e6aeb-1052-4397-b3a7-d74aea571064

Eelnõu § 1 punktidega 1-2 täiendatakse KarS § 81 lõike 1 punkte 1 ja 2. Punktides 1 ja 2 on

sätestatud kuritegude aegumist puudutavad üldreeglid, mis lähtuvad kuriteo raskusastmest

(KarS § 4 lg-d 1–3).

Eelnõukohane peamine seadusemuudatus seisneb KarS § 81 täiendamises uue lõikega, mille

kohaselt kohaldub alaealiste, s.o nooremate kui 18-aastaste isikute vastu suunatud

seksuaalkuritegudele senisest pikem aegumistähtaeg (vt eelnõu § 1 p 3). Aegumist puudutavad

üldreeglid on universaalsed ja kohalduvad kõigile karistusseadustikus sätestatud kuritegudele

sõltuvalt nende raskusastmest. Kuna eelnõus käsitletavate lastevastaste seksuaalkuritegude

hulgas on nii esimese kui teise astme kuritegusid, on formaaljuriidiliselt asjakohane kehtestada

üldreeglitest erand erinormi, s.o KarS § 81 lg 11 näol (eelnõu § 1 p 3). Ka varasemast ajast

kehtib teatud kuritegude suhtes nende aegumisele erinorm (KarS § 81 lg 2), mis põhjendab

erinormi kehtestamise kui meetodivaliku sobilikkust.

Õigusselguse tagamiseks peab erandi suhestumine üldreegliga olema arusaadav ja erand

tõlgendusprobleemideta kohaldatav. Seega nähakse KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 ette sõnaselged

viited eelnõu kohaselt kehtestatavale erandile, s.o KarS § 81 lg-le 11. Kui üksikjuhtum hõlmab

erandis kirjeldatud asjaolusid, kohaldatakse erandiga sätestatud aegumistähtaegu, mitte

üldreeglis sätestatud aegumistähtaegu.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse KarS § 81 uue lõikega 11, millega kehtestatakse laste

seksuaalset väärkohtlemist ja kuritarvitamist puudutavatele kuritegudele pikemad

aegumistähtajad võrreldes üldreeglites, s.o KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatuga.

KarS § 81 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo

lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kindel

ajavahemik.Karistusõiguslik aegumise instituut tugineb arusaamal, et mida pikem aeg on

toimepandud teost möödunud, seda väiksem on tarvidus riikliku sekkumise järele, ning

aegumine toetab karistusõiguse üldiste eesmärkide saavutamist, mille hulka kuulub õigusrahu

taastamine.25

Kuriteo aegumine iseenesest ei muuda kuritegu õiguspäraseks, sh ei kaota teo moraalset

taunitavust või ühiskondlikku hukkamõistu. Aegumine väljendab seadusandja kaalutlust, et

teatava aja möödudes säilib süüteo karistamisväärsus, kuid riigi karistusõigusliku sekkumise

vajadus ei ole süüdlase seisukohalt enam piisavalt suur, et õigustada minevikus toimunud

kuriteo menetlemist, sest süüteo toimepanemisest möödunud aeg on juba õigusrahu taastanud.26

Karistamisvajadus omakorda sõltub toimepandud süüteo raskusest – mida rängem süütegu on

sooritatud, seda pikem ajavahemik peab selle toimepanemisest olema möödunud, et saaks

kõnelda õigusrahu taastumisest27. Süüteo ränkus peegeldub karistusseadustiku kohaselt

eelkõige süüteo liigis (kuritegu või väärtegu vastavalt KarS § 3 lg-le 2) ja kuriteo raskusastmes

(§ 4 lg-d 1–3). Sellest lähtuvalt onaegumatuks tunnistatud (KarS § 81 lg 2)eelkõige

rahvusvahelise õiguse mõttes erakorralise raskusega kuriteod, mille hukkamõist ei põhine

üksnes individuaalse õigushüve kahjustamisel, vaid kogu rahvusvahelise õiguskorra kaitsel:

agressioonikuriteod (KarS § 91), genotsiid (KarS § 90), inimsusevastased kuriteod (KarS § 89),

sõjakuriteod (KarS §-d 95–109) ja kuriteod, mille eest saab mõista eluaegse vangistuse (nt

mõrv, KarS § 114). Õigushüvede konkurentsis peetakse õigust elule kõige olulisemaks

25 Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2025. XIV. Aegumine, vnr 1303. 26 Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2025. XIV. Aegumine, vnr 1310. 27 Ibid.

põhiõiguseks28, sh olulisemaks õigusest kehalisele puutumatusele, mistõttu seni aegumatuks

tunnistatud kuritegudest enamik on suunatud inimelu vastu.

Kuriteo aegumine tagab õigusrahu ja -kindluse, vältides olukorda, kus isikut ähvardab

määramata aja jooksul võimalus, et tema tegude suhtes rakendatakse kriminaalõiguslikke

sanktsioone. Ka avalikus õiguses seostub aegumine eelkõige õiguskindluse ja õigusselgusega

– mis tahes õiguslik vaidlus peab kunagi lõppema, sest isiku õiguslik seisund ei saa jääda

ebamääraseks29 ja isik peab mõistliku aja jooksul teada saama, kas mingeid õiguslikke tagajärgi

tema suhtes rakendatakse või mitte30.

Kuriteo aegumine on seotud ka karistuse ja karistamise eesmärkidega. Toimepanija süüst

lähtumise kõrval arvestatakse karistuse mõistmisel võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma

süütegudest ja õiguskorra kaitsmise huve (KarS § 56). Seega on karistusel eripreventiivne

eesmärk, mis seisneb konkreetse toimepanija mõjutamises hoiduma edaspidi kuritegudest, ning

üldpreventiivne eesmärk, mis kinnitab ühiskonnale kehtivate normide siduvust, kaitseb

õiguskorda ja aitab säilitada usaldust riigi suutlikkuse vastu õigusrikkumistele reageerida.

Samas on karistamisvajaduse vähenemine seotud karistuse eripreventiivse mõju vähenemisega,

seda eelkõige nn juhutoimepanijate jaoks. Aastaid hiljem mõistetud karistuse eripreventiivne

mõju võib juhutoimepanija edasist käitumist mõjutada oluliselt vähem kui teo toimepanemisele

ajaliselt lähemal mõistetud karistus. Seda eelkõige olukorras, kus toimepanija ise oma teo

põhjuseid ja tagajärgi mõistnuna on rehabiliteerunud, s.o abi otsides või oma eluviise muutes

asunud iseseisvalt õiguskuulekale teele ega ole toime pannud uusi kuritegusid. Sarnasel

põhjusel võib hääbuda ka ühiskondlik vajadus ja huvi kuriteo menetlemise ja toimepanija

karistamise järele, kuivõrd uusi kuritegusid toime panemata võib isikut pidada ühiskonda

taaslõimunuks ja õigusrahu taastatuks. Aegumatute kuritegude puhul, sh retsidiivsete

seksuaalkurjategijate puhul (kellele on võimalik mõista eluaegset vangistust, vt KarS § 141 lg

21 ja KarS 1411 lg 3),avaliku huvi säilimist siiski eeldatakse.

Aegumine on seotud ka õiglase menetluse tagatiste nõrgenemise ja tõendamiskindluse

vähenemisega. Mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on koguda usaldusväärseid

tõendeid. Kui kuriteost teatatakse aasta(kümne)id hiljem, on pärsitud tõendite kogumine ja

kuriteo tõendamine: võimalikud tunnistajad ei pruugi olla elus või kättesaadavad,

dokumentaalsed tõendid on hävinud või kadunud, mälestused moondunud. Lähtuvalt süütuse

presumptsioonist tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlusi tõlgendada kahtlustatava

või süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3).

Nagu ka kehtivad kuriteo aegumise üldreeglid (KarS § 81), kehtestatakse aegumistähtajad

seadusandja kriminaalpoliitilise kaalutlusena. Aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb

arvestada nii kuriteo raskuse, kahjustatud õigushüve, karistuse preventiivse mõju kui ka riigi

võimekusega kriminaalmenetlusi tõhusalt läbi viia ja kuritegusid tõendada. Aegumistähtaeg

peab kannatanule tagama turvatunde ja adekvaatse võimaluse pöörduda õiguskaitseasutuste

poole, sealjuures on olulise kaaluga nii seksuaalkuritegude avastamise raskus ja kannatanu

valmidus juhtunust teatada kui ka võimaliku taasohvristamise vältimine. Kahtlustatava või

süüdistatava vaatest tuleb aegumistähtaegade kehtestamisel arvestada nii õiguskindluse, tõhusa

kaitse võimaluse ja kriminaalmenetluslike tagatistega kui ka võimaliku häbimärgistamisega (nt

kui isikule saab tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse tõttu osaks mainekahju, kuid ta

mõistetakse kuriteo tõendamatuse tõttu õigeks). Ühiskondlikust aspektist peab aegumistähtaeg

28 Roosma, P. Põhiseaduse § 16 kommentaar, komm 1. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020. 29 Sootak, J. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018. 7. Aegumine, komm. III/179. 30 T. Annus. Riigiõigus. Tallinn: Juura 2006, 73.4.

tagama, et riik reageeriks kuritegudele vastavalt nende raskusele, kuid õigusrahu ja

õiguskindluse põhimõttest lähtudes ei tohiks riigi karistusvõim olla ajaliselt piiramatu.

Ka rahvusvaheliselt on paljud riigid lastevastaste seksuaalkuritegude aegumise sätteid

karmistanud, kuid kuna karistusõigussüsteemid on riigiti erinevad, on erinevaid lähenemisi ka

õigusnormis. Esitame üksikuid näiteid aegumissätete arengu kohta teistes riikides:

- Šveitsis kehtestati 2013. aastal, et teatavad alla 12-aastaste laste seksuaalse

enesemääramise vastu suunatud kuriteod on aegumatud.31 Mitmed seksuaalkuriteod ei

aegu vähemalt kuni kannatanu 25-aastaseks saamiseni, kui nende ohver oli

toimepanemise hetkel alla 16-aastane laps. 32

- Rootsis tunnistati aegumatuks alla 18-aastase isiku suhtes toimepandud vägistamise ja

suguelundite moonutamise (raskendatud) kuriteod.33

- Ungari parlament kiitis 2024. aastal heaks seadusemuudatused, millega muu hulgas

kaotati alla 18-aastaste isikute vastu toime pandud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad.34

- Poolas 1. oktoobril 2023 jõustunud seaduse kohaselt kestab lastevastaste

seksuaalkuritegude aegumistähtaeg kuni kannatanu 40-aastaseks saamiseni.35

- Saksamaal on enamiku lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaeg 20 aastat, kuid

2013. aastal jõustunud seadusemuudatusega peatub aegumistähtaeg teatud kuritegude

puhul kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.36

- Leedus pikendati 2026. aasta juunis lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaega

kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.37

Kehtiva karistusseadustiku kohaselt on laste seksuaalset väärkohtlemist ja kuritarvitamist

puudutavad kuriteod erineva laadi ja raskusastmega. Seksuaalse enesemääramise vastaste

süütegude jaos (KarS §-d 141–1451) on sätestatud raskemat liiki ja eelkõige kontaktse

iseloomuga seksuaalkuriteod, mis rikuvad vahetult kannatanu põhiõigust inimväärikusele ja

kehalisele puutumatusele. Lisaks sätestab karistusseadustik alaealise suhtes toime pandud

inimkaubanduse (KarS § 175 ja § 133 lg 2 p 2), inimkaubanduse toetamise (KarS § 1331 lg 2 p

2) ja mittekontaktsema iseloomuga seksuaalkuritegudena lapspornole juurdepääsu taotlemise

ja selle jälgimise (KarS § 1751), lapsporno valmistamise ja selle võimaldamise (§ 178),

seksuaalse eesmärgiga kokkuleppe lapseealisega kohtumiseks (KarS § 1781) ja lapseealise

seksuaalse ahvatlemise (KarS § 179) ning väärteona seksuaalse ahistamise38 (KarS § 1531).

Eelnõukohased muudatused viidatud kuriteokoosseisude aegumistähtaegades kajastuvad

kokkuvõtvalt tabelis.

31 Hochmayr, G. A Comparative Analysis of Statutes of Limitation (2021). – https://www.nomos-

elibrary.de/10.5771/9783748926535- 705.pdf?download_chapter_pdf=1 32 Šveitsi karistusseadustik – Schweizerisches Strafgesetzbuch. § 97 lg 2.

https://www.fedlex.admin.ch/eli/cc/54/757_781_799/en 33 Hochmayr, G. A Comparative Analysis of Statutes of Limitation (2021). 34 Kulikova, M. Lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamise põhjendatus. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Tartu 2026. Kasutatud allikad, viide nr 38. 35 Krajewski, R. The statute of limitations for sexual offences committed against minors. Probacja nr 2/2023, 30.06.2023, lk

11. 36 Saksamaa karistusseadustik – Strafgesetzbuch (StGB), § 78b lg 1 p 1. German Criminal Code (Strafgesetzbuch – StGB) 37 LRT English. 05.06.2026. Lithuanian parliament moves to reform sexual offences law with introduction of consent - LRT 38 KarS § 1531 kohaldamisalasse kuuluvad seksuaalse tähendusega tegevused (nt puudutamine/käperdamine), mis küll riivavad

kannatanu seksuaalse enesemääramise õigust ja eeldavad karistusõiguslikku sekkumist, kuid ei ületa olulise riive lävendit.

Ehkki olemuslikult kuuluvad § 1531 teod ka KarS § 1411 kohaldamisalasse, on need võrreldes KarS § 1411 alla kuuluvate

õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed. Vt ka RKKKo 1-17-6580, p 16.

Tabel 1. Kuriteokoosseisude aegumistähtajad karistusseadustikus kehtiva õiguse ning eelnõuga

kavandatava muudatuse võrdluses.

KarS

Vangistuse

määr39

Kuriteo

raskusaste (KarS § 4)

Kehiv

aegumistähtaeg

Kavandatav

aegumistähtaeg

133 3–15 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

133¹ 2–10 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

141 6–15 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

141¹ 3–15 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

144 2–8 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

145 Kuni 5 aastat II aste 5 aastat 32 aastat

145¹ Kuni 5 aastat II aste 5 aastat 32 aastat

175 2–10 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

175¹ Kuni 2 aastat II aste 5 aastat 20 aastat

178 Kuni 3 aastat II aste 5 aastat 20 aastat

179 Kuni 3 aastat II aste 5 aastat 20 aastat

Tabelis viidatud kuritegude pikendatud aegumistähtaegadel ei ole otsest seost kuriteo

raskusastmega, vaid eelkõige teo iseloomu ja selle potentsiaalse mõjuga alaealise nii füüsilisele

kui ka vaimsele tervisele. Kuriteo raskusastmed ja sellega seotud aegumistähtajad on kehtiva

õiguse järgi tabelisse lisatud ilmestamaks seadusemuudatuse mõju.

Kontaktsete seksuaalkuritegude puhul on valdavalt tegemist kannatanu jaoks raskeid tagajärgi

põhjustava I astme kuriteoga, mille aegumistähtaeg on seni olnud 10 aastat alates kannatanu

18-aastaseks saamisest. Eelnõu kohaselt pikendatakse tähtaega enam kui kolm korda 32 aastani,

mis võimaldab kannatanul õiguskaitseasutuste poole pöörduda ka 50-aastasena. Inimeste

keskmist eluiga arvestades püsib sel juhul ka tõenäosus kurjategija vastutusele võtmiseks.

Aegumistähtaegade pikendamist võrdväärselt kontaktsete seksuaalkuritegudega on

põhjendatuks peetud ka inimkaubanduse (KarS §-d 133 ja 175) ja inimkaubanduse toetamise

(KarS § 1331) puhul alljärgnevatel põhjustel:

- Ehkki KarS § 133 hõlmab vägivaldseid meetodeid kasutades tehtud erinevaid tegusid

erinevatel motiividel, kuuluvad sinna hulka ka laste ärakasutamine muu hulgas

prostitutsiooni või muude seksuaalsete tegevuste jaoks. Võrreldes täiskasvanutega on

lastel üldjuhul raskem osutada inimkaubitsejatele vastupanu ja nad on seega

39 Kuriteo karistusmääradele on tabelis viidatud sõltuvalt sellest, kas teo toimepanemine noorema kui kaheksateistaastase isiku

suhtes on kriminaliseeritud kuriteo põhikoosseisu või kvalifitseeritud koosseisu järgi – vrd nt KarS § 141 lg 2 p 1

(kvalifitseeritud koosseis) ja § 1432 lg 1 (põhikoosseis).

haavatavamad, mis soodustab nende ärakasutamist inimkaubanduses. KarS § 175, mida

KarS §-st 133 eristab peamiselt vaid vägivaldsete meetodite puudumine, hõlmab laste

ärakasutamist muu hulgas prostitutsiooni või muude seksuaalsete tegevuste jaoks.

Kuivõrd KarS §-d 133 ja 175 on sarnased nii teokirjelduse kui ka karistusmäärade

poolest, on õigustatud mõlema koosseisu suhtes rakendada eelnõu kohaselt pikimat, 32-

aastast aegumistähtaega. Pikendatud aegumistähtaega kohaldatakse KarS § 133 ja § 175

koosseisu teoalternatiividele, mis hõlmavad alaealise ärakasutamist prostitutsioonis või

muudes seksuaalsete tegevuste jaoks. Kohaldamisala piirang on põhjendatav eelnõu

eesmärgiga kaitsta seksuaalvägivalla all kannatanud inimeste õigusi ja reageerida

paremini seksuaalkuritegude avastamisraskustele.

- KarS § 1331 käsitleb seksi ostmist inimkaubanduse ohvrilt (mh alaealiselt), mis

sisuliselt võimendab ja soodustab inimkaubanduses ja prostitutsioonis alaealiste

kuritarvitamist. Tegemist on inimkaubanduse nn nõudluse ülalhoidmist kujutava teoga,

mis põhjustab alaealisele korduvaid kannatusi ja traumaatilisi kogemusi

inimkaubanduse ohvri ja seksuaalkuriteos ärakasutatava isikuna. Arvestades ka

kuritegude eest mõistetava vangistuse määrasid, on KarS §-s 1331 sätestatud tegu oma

raskuselt võrreldav KarS §-dega 133 ja 175, mistõttu on õigustatud KarS § 1331 suhtes

samuti rakendada 32-aastast aegumistähtaega, mida eelnõu kohaselt tehaksegi.

Mittekontaktsete seksuaalkuritegude (KarS §-d 1751–179) puhul on tegemist II astme

kuritegudega, mille aegumistähtaeg on seni olnud viis aastat alates kuriteo toimepanemisest.

Esiteks pikendatakse eelnõu kohaselt tähtaega neli korda, s.o 20 aastani ja teiseks lisatakse need

kuriteod osaliselt ka KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud aegumise peatumise erandi

kohaldamisalasse (vt eelnõu § 1 p 4), mis võimaldab kannatanul õiguskaitseasutuste poole

pöörduda ka 38-aastasena. Arvestades, et mittekontaktsed seksuaalkuriteod kahjustavad küll

samuti alaealise tervist, kuid on loomult kergemat laadi võrreldes kontaktsete

seksuaalkuritegudega, on aegumistähtaja pikendamine 20 aastani märkimisväärne.

Aegumistähtaja valikul on muu hulgas arvestatud uuringu tulemustega, mille kohaselt

teatatakse enda suhtes alaealisena toime pandud seksuaalkuriteost keskmiselt 17–21 aasta

möödudes.40

Aegumistähtaegade pikendamisel on muu hulgas arvestatud, et laste seksuaalset kuritarvitamist

kujutava materjali41 valmistamise puhul võib kannatanu õigushüve vahetu rikkumine seisneda

eelkõige primaarteos, s.o suguühtes või muu sugulise iseloomuga teo tegemises pornograafilise

või erootilise sisuga teoses osalemise tõttu, mitte selle teose (re)produtseerimises, näitamises

või levitamises. Samas põhjustab nii laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali

valmistamine ja selle võimaldamine (KarS § 178) kui ka selle jälgimine (KarS § 1751)

kannatanute taasohvristamist ja nende õiguste jätkuvat rikkumist, võimendades ühtlasi laste

seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise uute episoodide toimepanemist, sh tehisaru abil

loodud sisu puhul42.

Pikendatud aegumistähtaega ei kohaldata KarS §-s 1781 puhul, mis sätestab kuriteona alaealise

seksuaalse enesemääramise ja tema normaalse vaimse ja seksuaalse arengu vastu suunatud

kuriteo (§§ 133, 1331, 141–1451, 175, 1751, 178 või 179) ettevalmistamise.43 Tegemist on n-ö

eelteoga, mis kätkeb alaealisele ettepaneku tegemist temaga füüsiliseks kokkusaamiseks ja seda

kohtumist ettevalmistava teo tegemist (nt kohtumispaika saabumine, hotellitoa broneerimine,

40 Halvorsen, J. E., Tvedt Solberg, E., Hjelen Stige, S. (2020). To say it out loud is to kill your own childhood. – An exploration

of the first person perspective of barriers to disclosing child sexual abuse. Children and Youth Services Review Vol. 113.

DOI:10.1016/j.childyouth.2020.104999 41 Terminimuudatuse kohta kuriteokoosseisudes vt eelnõu § 1 p-d 5–7. 42 UNICEF (04.02.2026): Deepfake abuse is abuse. https://www.unicef.org/press-releases/deepfake-abuse-is-abuse 43 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 1781, komm 3.1

sõidupileti ostmine vms44). Kuigi viidatud kuriteol võib olla teatav mõju alaealise seksuaalsele

või vaimsele arengule, ei hõlma tegu kriminaalõiguslikult lapse õigushüvede vahetut

kahjustamist sellises ulatuses, nagu muud asjakohased kuriteod, näiteks konkreetse alaealise

ärakasutamine pornograafilise sisuga teose loomisel. Seega pole mõistlikult eeldatav, et

kuritegu võiks alaealisele põhjustada sellisel määral füüsilisi või vaimseid kannatusi, mis

takistaksid isikul ka alaealisena kuriteost teavitada, mis omakorda õigustaks kuriteo suhtes

pikema aegumistähtaegade kehtestamist (vt selle osas ka eelnõu § 1 punkt 4).

Aegumistähtaegade pikendamisel on arvestatud ka seksuaalvägivalla nõusolekupõhise

käsitlusega ehk nn nõusolekuseaduse45 vastuvõtmisest tulenevate seadusemuudatustega,

millega muu hulgas tunnistatakse kehtetuks kaks karistusseadustiku paragrahvi (KarS §-d 143

ja 1432).

Seksuaalkuritegudele, mida on võimalik toime panna ka täisealise vastu, pikendatud

aegumistähtaegu ei kohaldata ning lähtuda tuleb KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud

üldreeglitest.

Eelnõu kohaselt kehtestatavatel aegumistähtaegadel pole tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa

pikendatud aegumistähtaegu tagasiulatuvalt kohaldada enne seadusemuudatuse jõustumist

toime pandud kuritegude suhtes. Riigikohtu pikaaegse praktika kohaselt tuleb süüteo aegumise

üle otsustamisel kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni46. Sellest tingituna tuleb ka aegumissätete

muutmisel juhinduda materiaalõiguslikust karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikust

vastavalt KarS §-s 5 sätestatule – tagasiulatuvalt saab uut süüteo aegumise normi aluseks võtta

vaid siis, kui see kergendab isiku olukorda (KarS § 5 lg 2), samas kui tema olukorda

raskendavat aegumist muutvat seadust tagasiulatuvalt kohaldada ei saa (KarS § 5 lg 3).47

Aegumistähtaegade pikendamist tuleb KarS § 5 lg 3 valguses seega karistusõiguslikult lugeda

toimepanija olukorda raskendavaks normiks, millel tagasiulatuv jõud puudub.

Eelnõu kohaselt kehtestatavat KarS § 81 lõiget 11, millega sätestatakse lastevastastele

seksuaalkuritegudele pikemad aegumistähtajad, tuleb rakendada koosmõjus aegumistähtaegade

peatumise ja katkemise eranditega, eelkõige KarS § 81 lg 7 p-ga 3 (vt ka eelnõu § 1 p 4).

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse KarS § 81 lõike 7 punkti 3. Tegemist on kuriteo aegumise

tähtaegade peatumise erijuhuga, mida arvestatakse süüteo aegumistähtaja (vastavalt KarS § 81

lg-le 1) kulgemise arvestamisel. Selle sätte kohaselt peatub süüteo aegumine muu hulgas

seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema kui 18-aastase isiku suhtes kuni

kannatanu 18-aastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne nimetatud

vanuse saavutamist. Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod on sätestatud

karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos (KarS §-d 141–1451). Sellest järeldub, et seni pole olnud

võimalik KarS § 81 lg 7 p-st 3 tulenevat aegumistähtaja peatumise erandit kohaldada muudele

laste seksuaalse väärkohtlemise ja kuritarvitamisega seotud kuritegudele (eelkõige KarS § 133

lg 2 p 2, § 1331 lg 2 p 2, §-d 175, 1751, 178, 1781 ja 179).

Viidatud erandi kohaldamisala laiendamise küsimuse on tõstatanud ka prokuratuur.

Seaduseelnõu 931 SE seletuskirjas, millega 2007. aastal seksuaalse enesemääramise vastase

kuriteo aegumist puudutav erand KarS § 81 lg 7 p-ga 3 kehtestati, on erandi kehtestamist

põhjendatud alaealise vastu suunatud seksuaalkuritegude varjatud olemuse ja nende avastamise

44 Ibid, 1781, komm 3.5 45 Karistusseadustiku muutmise seadus (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) 727 SE 46 Vt nt RKKKo 1-17-4243, p 11; RKKKo 1-15-11032/308, p 43. 47 Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2025. XIV. Aegumine, vnr 1308.

raskusega48. Sõltuvalt sellest, kui laialt tuleks käsitada alaealiste vastu suunatud (s.o

lastevastaste) seksuaalkuritegude definitsiooni, ja arvestades, et taoliste kuritegude avastamise

raskus on tugevalt seotud ohvri hirmu või soovimatusega kuriteost teatada, ei saa välistada

tõlgendust, et seadusandja eesmärk oli lisaks seksuaalse enesemääramise vastastele

kuritegudele (KarS §-d 141–147)49 hõlmata erandiga ka teisi sel perioodil kehtinud alaealisi

puudutavaid seksuaalkuritegusid, nt alaealise prostitutsioonile kallutamist (KarS § 175) või

kaasaaitamist (KarS § 176), lapsporno valmistamist (KarS § 178) jne.

Sellist käsitlust toetab seadusandja kaalutlus kehtiva KarS § 1781 lg 1 sõnastuse kehtestamisel:

„seksuaalse iseloomuga süüteo“ mõistega on hõlmatud nii KarS §-des 141–1451 kui §-des 175–

179 sätestatud süüteod, mis kõik võivad olla suunatud ka alaealiste kannatanute vastu.

Arvestades, et ka KarS § 133 (inimkaubandus) ja KarS § 1331 (inimkaubanduse toetamine)

koosseisud kätkevad endas seksuaalse iseloomuga tegevusi mh alaealiste vastu, on seadusandja

tahtega kooskõlaline tõlgendus, mille kohaselt „alaealiste vastu suunatud seksuaalse

iseloomuga süüteoks“ võib pidada KarS §-des 133, 1331, 141–1451 ja 175–179 sätestatud

seksuaalkuritegusid, mille põhikoosseis või kvalifitseeritud koosseis näeb teo subjektina

(kannatanuna) ette noorema kui 18-aastase isiku.

Erandi kohaldamisala laiendamisel on põhiküsimuseks, kas konkreetse kuriteo olemusest (sh

selle kahjulikest tagajärgedest alaealisele kannatanule) tuleneb arvestatav võimalus, et kuritegu

on raskesti avastatav, sest kannatanu ei ole enne täisealiseks saamist võimeline kuriteost

teatama ja menetlejatel puudub muu mõistlik viis kriminaalmenetlust algatada. Seda on

võimalik hinnata kuriteokoosseisude kirjelduse alusel.

• KarS § 133 lg 2 p 2: alaealise vastu suunatud inimkaubandus, mh prostitutsioonis või

muus seksuaalses tegevuses ärakasutamise võimaldamine vägivaldsete meetodite abil

(vabaduse võtmine, jõukasutus või muud sunnimeetmed, vägivald, pettus, kelmus,

ähvardamine jne) – kuivõrd prostitutsiooni mõistega on juba iseenesest hõlmatud

eelkõige suguühte toimepanemine, on see võrdsustatav KarS §-de 141–1451 kohaste

süütegude olemusega, mille kahjulikud tagajärjed takistavad alaealisel kuriteost teatada

KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Eeltoodut arvestades hõlmab

kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu

lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi

täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb

hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

• KarS § 1331 lg 2 p 2: inimkaubanduse ohvriks olevalt alaealiselt seksi ostmine või tema

osutatavate teenuste kasutamine – kuriteokoosseisu ühe alternatiivina hõlmab mõiste

seks eelkõige suguühet, mis on võrdsustatav KarS §-de 141–1451 kohaste süütegude

olemusega, mille kahjulikud tagajärjed takistavad alaealisel kuriteost teatada KarS § 81

lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis

erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg

7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse

48 Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus 931 SE, algteksti lk 25: Karistusseadustiku

üldosas muudetakse süütegude aegumise regulatsiooni. /---/ Aegumise tähtaegasid käesoleva eelnõuga ei muudeta. Erandiks

on alaealise vastu toimepandud seksuaalkuriteod, mille varjatud olemuse tõttu võiks aegumine peatuda kuni ohvri täisealiseks

saamiseni.

Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus 931 SE, algteksti lk 32: Uue alusena on lõike 7

punktis 3 toodud aegumise kord seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude osas, kus tegu on toime pandud alaealise

suhtes. Analoogiline erandlik kuriteo aegumise kord kehtib ka nt Rootsis, Soomes, Taanis, Prantsusmaal ja Saksamaal. Erandi

kehtestamist põhjendab alaealise vastu suunatud seksuaalkuritegude olemus ja avastamisraskused. Aegumistähtaja

pikendamine ei lahenda tõendamisprobleeme, mis kaasnevad pikka aega tagasi toimepandud kuriteo uurimisega, kuid teisalt

on aegumise tõttu menetluse lõpetamine kannatanute seisukohast kahjulikum tagajärg. 49 Karistusseadustiku 15.03.2007 jõustunud redaktsioonis. https://www.riigiteataja.ee/et/akt/12792390

kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt

üksikjuhtumi asjaoludele.

• KarS § 175: alaealise vastu suunatud inimkaubandus, mh prostitutsioonis või muus

seksuaalses tegevuses ärakasutamise võimaldamine ilma vägivaldsete meetoditeta –

kuriteokoosseisu üks teoalternatiiv sisaldab prostitutsioonis ärakasutamist. Mõistega

prostitutsioon on hõlmatud eelkõige suguühte toimepanemine, mis on võrdsustatav

KarS §-de 141–1451 kohaste süütegude olemusega, mille kahjulikud tagajärjed

takistavad alaealisel kuriteost teatamast KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks

õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi

kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga

põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

• KarS § 1751: lapspornole juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine –

o juurdepääsu taotlemine – olukorras, kus alaealist on vaadeldava

kuriteokoosseisu mõttes seksuaalselt kuritarvitatud, sh tema tahte vastaselt

mõjutatud osalema pornograafilise või erootilise sisuga teoses, ei pruugi

alaealine teadlik olla ega teadlikuks saada konkreetsest kuriteost ja/või selle

toimepanijast (st isikust, kes vastava sisuga teosele eelkõige internetis50

juurdepääsu taotleb). Sellisel juhul ei saa kannatanult ka täisealiseks saades

mõistlikult eeldada kuriteost teatamist, mistõttu ei saa kuriteo avastamise raskus

mõistlikult olla seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi mõttes.

o jälgimine – olukord, kus alaealist on tema tahte vastaselt mõjutatud osalema

pornograafilise või erootilise sisuga teoses kolmandate isikute (toimepanijate)

vahetu jälgimise all n-ö otseülekande ehk live’na51. Alaealine võib olla teadlik

või saada hiljem teadlikuks ka jälgijate isikutest, sh olles võimeline neid

vajadusel ka tuvastama (nt mäletab jälgija nime, nägu või riietust, mäletab

veebikontosid, mis on seostatavad reaalsete isikute ja IP-aadressidega, vms).

Kuna ainuüksi pornograafilise või erootilise sisuga teoses esinemine mõjutab

oluliselt lapse psüühikat, saab kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult

eeldada kuriteost teatamist ning kuriteo avastamise raskus on seostatav

kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

o eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis kahte teoalternatiivi, millest

vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse

kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt

üksikjuhtumi asjaoludele.

• KarS § 178: koosseis seisneb alaealist pornograafilises või erootilises situatsioonis

kujutava teose (taasesitatava pildi, filmi, kirjutise) valmistamises, hoidmises, teisele

üleandmises, näitamises või muul viisil kättesaadavaks tegemises.

o Kuriteokoosseis ei eelda teoses kujutatud isiku (nt alaealise modelli) olemasolu

või tema tuvastamist ning piisab ainuüksi sellise teose olemasolust ja selle

koosseisupärasest käitlemisest.52 Seega on tegu koosseisupärane ka siis, kui

reaalselt eksisteerivat kannatanut pole ja tegemist on vaid

fiktiivpornograafiaga53, kus teos luuakse, s.o valmistatakse puhtalt

kujutlusvõime põhjal (nt maal, joonistus, jutt) või teisi teoseid aluseks võttes (nt

vanadest filmidest uue monteerimine, üksikutest piltidest raamatu või galerii

50 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 1751, komm-d 3.2.1-3.2.2. 51 Ibid, § 175, komm. 3.10.2c. 52 Ibid, § 178, komm 3.2.2, vt ka TlnRnK 1-15-11024 p 20.1. 53 Ibid, § 175 komm 3.10.2.

koostamine, fotolt mahajoonistamine jne).54 Nii võib kuritegu olla toime pandud

ka ilma reaalse alaealise kannatanuta, mis välistab ka vastava võimaluse KarS §

81 lg 7 p 3 erandi kohaldamiseks.

o Samas on koosseis täidetud ka olukorras, kus teose valmistamisel on modellina

kasutatud tuvastatavat alaealist isikut. Sellisel juhul saab kannatanult

täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist ja kuriteo avastamise

raskus on seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi mõttes.

o Sarnaselt ülaltoodud põhjendustega § 1751 kohta ei pruugi olla alaealisel

kannatanul informatsiooni selle kohta, kes vastavaid teoseid hoiab, näitab,

teistele üle annab või muul viisil kättesaadavaks teeb. Sellisel juhul ei saa

kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist,

mistõttu ei saa kuriteo avastamise raskus mõistlikult olla seostatav kannatanu

alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

o Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest

vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse

kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt

üksikjuhtumi asjaoludele;

• KarS § 1781: tunnistatakse karistatavaks alaealise seksuaalse enesemääramise ja tema

normaalse vaimse ja seksuaalse arengu vastu suunatud kuriteo ettevalmistamine.55 Kuna

tegu ei hõlma kriminaalõiguslikult lapse õigushüvede vahetut kahjustamist, ei ole

mõistlikult eeldatav, et kuritegu võiks alaealisele põhjustada sellisel määral füüsilisi või

vaimseid kannatusi, mis takistaksid ka alaealisena kuriteost teatada. Sellest tulenevalt

saab kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist, kuid

kuriteo avastamise raskus ei ole mõistlikult seostatav kannatanu alaealisusega KarS §

81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

• KarS § 179: kaitstavaks õigushüveks on lapseealise normaalne vaimne ja seksuaalne

areng. Koosseisulised teod kätkevad endas psühholoogilisel tasandil lapse seksuaalset

ahvatlemist (nt pornograafia näitamine, lapse nähes eneserahuldamine või muu sugulise

iseloomuga teo tegemine, rääkimine või kirjutamine seksuaalkäitumist ülistavas

vormis)56 – kui laps taolist käitumist pealt näeb või kogeb, võib tal tekkida erinevaid

kujutluspilte seksuaalkäitumisest ja seksuaalaktidest, mida laps võib hiljem konkreetse

toimepanijaga seostada, põhjustades potentsiaalselt (uuesti) hilisemaid traumaatilisi

läbielamisi. Sellest tulenevalt saab kannatanult ka täisealiseks saades tulevikus

mõistlikult eeldada kuriteost teatamist ning kuriteo avastamise raskus on seostatav

kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Erandi

rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

Eelnõu kohaselt laiendatakse seega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisala

eelkõige KarS §-des 133, 1331, 175, 1751 178 ja 179 sätestatud kuritegudele.

Eelnõu § 1 punktidega 5–6 muudetakse KarS § 1751 pealkirja ja lõiget 1 ning § 178 pealkirja.

Tegemist on terminimuudatusega, mille kohaselt termin „lapsporno“ asendatakse viidatud

sätete pealkirjades ja tekstis sisu poolest täpsema ja väljenduse poolest kohasema terminiga

54 Ibid, § 175, komm 3.3. 55 Vt KarS § 1781 selgitused lk 10. 56 Ibid, § 179, komm-d 3.5.1-3.5.2.

„lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“. Seda on soovitanud nii ÜRO Lapse

Õiguste Komitee57, Interpol58 kui ka mitmed eksperdid59, 60.

„Lapsporno“ või „lapspornograafia“ ei ole iseenesest seaduses defineeritud terminid, vaid

koondmõisted alaealist pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava materjali või teose

kohta. Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku

reguleerimise seaduse § 1 lg 2 p-i 3 järgi on pornograafia selline kujutamisviis, mis teisi

inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja

pealetükkivalt esiplaanile toob.

„Porno“ all selle tavapärases tähenduses saab mõista eelkõige meelelahutuse või majandusliku

kasu eesmärgil täiskasvanud inimeste vaheliste seksuaalaktide, samuti muul moel seksuaalse

(ala)tooniga tegevuste või olukordade kajastamist. Kui aga pornos osaleb laps, on tegemist

lapse seksuaalse kuritarvitamisega. Terminimuudatusega viiakse riigisisese õiguse

terminoloogia kooskõlla rahvusvahelise suundumusega, kus „lapspornograafia“ puhul

eeldatakse lapse seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise fakti (ing k Child Sexual Abuse

Material – CSAM).

Terminoloogiline muudatus ei ole mõeldud kitsendama KarS §-des 175¹ ja 178 sätestatud

kuriteokoosseisude kohaldamisala ega muutma koosseisulisi tunnuseid. Mõiste „lapse

seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“ evib nendes kuriteokoosseisudes seni sisaldunud

terminiga „lapsporno“ sama karistusõiguslikku tähendust ning ka edaspidi tuleb lähtuda

samadest kuriteo koosseisulistest elementidest ning kehtivast kohtupraktikast.

3.2. Eelnõu §-ga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku (KrMS).

Eelnõu §-ga 2 asendatakse KrMS § 4896 lg 1 p-s 4 sõna „lapsporno“ sõnadega „lapse

seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“. Kuna samasugune terminimuudatus tehakse

KarS-is (vt eelnõu § 1 p-d 5–6), tehakse õigusselguse ja õiguse ühetaolise kohaldamise huvides

vastavad muudatused ka KrMS-is.

3.3. Eelnõu §-ga 3 muudetakse ja täiendatakse ohvriabi seadust järgmiselt

3.3.1. Seaduses asendatakse sõnad „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ sõnadega

„psühholoogiline abi“ vastavas käändes. Termin „psühholoogiline abi“ on kasutusel Euroopa

Liidu ohvrite õigusi käsitlevates õigusaktides, milles nähakse ette ohvritele psühholoogilise toe

ja abi kättesaadavus. Terminoloogia ühtlustamine aitab selgemalt esile tuua, et Eesti

ohvriabisüsteemis pakutav teenus vastab Euroopa Liidu õigusest tulenevatele nõuetele.

Muudatuse eesmärk on kasutada teenuse tegelikku sisu täpsemalt kirjeldavat ning sihtrühmale

ja koostööpartneritele arusaadavamat terminit. Kehtiv sõnastus on pikk ja raskesti kasutatav

ning ei peegelda üheselt teenuse olemust. Samuti ei erista see teenust piisavalt muudest

ohvriabiteenustest, kuna traumast taastumise toetamine on läbiv eesmärk ohvriabisüsteemis ega

ole üksnes kõnealuse teenuse eripära.

57 CRC Committee. (2019). Guidelines regarding the implementation of the Optional Protocol to the Convention on the Rights

of the Child on the sale of children, child prostitution and child pornography. CRC/C/156. Paragraph 60. 58 Interpol. Appropriate terminology. 59 Frangež, D., Klančnik, A. T., Kare, M. Ž., Ludvigsen, B., Kończyk, J., Perez, F. R., Veijalainen, M., Lewin, M. (2015) The

Importance of Terminology Related to Child Sexual Exploitation. Revija za kriminalistiko in kriminologijo, (66), 4. 60 ECPAT International. (2025). The Second Edition of the Terminology Guidelines for the Protection of Children from Sexual

Exploitation and Abuse.

Termin „psühholoogiline abi“ kirjeldab täpsemalt teenuse sisu. Teenust osutavad asjakohase

ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga spetsialistid, sealhulgas psühholoogid, psühholoog-

nõustajad ja psühhoterapeudid, kellele on ohvriabi seaduse alusel kehtestatud

kvalifikatsiooninõuded. Teenuse eesmärk on toetada kuriteo- või vägivallakogemuse tõttu

kahju kannatanud inimese psühholoogilist taastumist, toimetulekut ja heaolu professionaalse

abi kaudu.

Muudatuse ettevalmistamisel analüüsiti ka võimalust kasutada terminit „vaimse tervise teenus“.

Muudatus aitab vältida ka võimalikku segadust teiste õigusaktides kasutatavate mõistetega.

Näiteks sotsiaalhoolekande seaduses kasutatakse terminit „vaimse tervise teenus“

psühhosotsiaalse ja psühholoogilise abi koondnimetusena kohaliku omavalitsuse

korraldatavate teenuste kontekstis. OAS-is ei hõlma kõnealune teenus psühhosotsiaalset abi

samas tähenduses, kuna psühhosotsiaalne abi on ohvriabis läbiv lähenemine ning kuulub kõigi

teenuste lahutamatu osana teenuste osutamise juurde. Seetõttu ei oleks termin „vaimse tervise

teenus“ või „vaimse tervise abi“ kasutamine ohvriabi seaduses piisavalt täpne ega toetaks

õigusselgust.

Samuti on termin „psühholoogiline abi“ kooskõlas ohvriabi valdkonnas väljakujunenud

praktikaga. Enne 2023. aastal jõustunud uut OAS-i kasutati sama teenuse kohta nimetust

„psühholoogiline abi“ juba alates 2005. aastast. Lisaks kasutatakse OAS-is juba praegu

termineid „psühholoogiline abi“ ja ka „psühholoogiline nõustamine“ mitme ohvriabiteenuse

kirjeldamisel, sealhulgas naiste tugikeskuse teenuse, inimkaubandusohvrite teenuse ja

seksuaalvägivalla kriisiabi teenuse osana. Terminid on seetõttu valdkonnas tuntud, arusaadavad

ja järjepidevalt kasutuses.

Muudatus ei muuda teenuse sisu, sihtrühma, korraldust ega teenuse osutajatele kehtestatud

kvalifikatsiooninõudeid. Muudetakse üksnes teenuse nimetust, et see oleks selgem, sisuliselt

täpsem ning paremini kooskõlas teenuse tegeliku eesmärgi ja olemusega.

3.3.2. OAS-i § 7 lõiget 1 täiendatakse, et viia säte vastavusse direktiivi artiklitega 1 ja 18.

Artikkel 1 näeb ette miinimumnormid naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks ja

tõkestamiseks ning punkt b kohustab tagama igas vormis naistevastase vägivalla või

perevägivalla ohvrite õigused enne kriminaalmenetlust, kriminaalmenetluse vältel ning

asjakohase aja jooksul pärast seda. Artikli 18 lõigete 1 ja 3 kohaselt peavad pädevad asutused

suunama ohvrid tugiteenustele ning võivad edastada selleks vajalikke isikuandmeid sõltumata

ohvri nõusolekust. Direktiivi põhjenduspunkt 38 viitab asjaolule, et ohvrid vajavad tavaliselt

kohe kaitset ja spetsialiseeritud abi, mistõttu tuleb individuaalset hindamist alustada kohe, kui

ohver on pädevate asutustega ühendust võtnud ja tekib kahtlus, et inimene on ohver.

OAS-i § 7 kehtiva lõike 1 kohaselt edastatakse kannatanu andmed menetleja poolt

Sotsiaalkindlustusametile üksnes juhul, kui kriminaalmenetluses on tuvastatud kannatanu

erikohtlemise ja kaitse vajadus. Seega on kehtivas õiguses andmete edastamine seotud

menetleja hinnanguga ning eeldab kriminaalmenetluse olemasolu ja selles tehtud otsust.

Eelnõuga muudetakse nimetatud sätet selliselt, et andmete edastamine ei sõltu enam üksnes

kriminaalmenetlusest ega selle käigus tehtud hinnangust, vaid see laieneb automaatselt

perevägivalla, seksuaalvägivalla, inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla ohvritele

sõltumata menetluse staadiumist või selle olemasolust. Tegemist on sisulise muudatusega,

millega muudetakse menetleja poolt andmete edastamine tingimuslikust lahendusest

kategooriapõhiseks ja direktiivi nõuetele vastavaks. Naistevastase vägivalla ohvrid võivad olla

ühtlasi inimkaubanduse ohvrid, kuid tagamaks paremini inimkaubandusevastase direktiivi61

61 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011L0036&qid=1768388406648.

artikli 11 täitmine, mis eeldab ka inimkaubanduse ohvrite abistamist juba enne

kriminaalmenetlust, lisatakse kategooriana ka inimkaubanduse kuritegu.

Direktiiviga loodud ootus liikmesriikidele on mõistlik, et tagada ohvrite varajane jõudmine

tugiteenustele ka juhul, kui nad ise abi ei otsi. Teaduskirjanduses on korduvalt tuvastatud, et

raskeimate isikuvastaste kuritegude ohvrid ei pöördu sageli abi saamiseks omal algatusel, mis

on seotud hirmu, trauma ja sõltuvussuhetega. Samuti on leitud, et institutsiooni algatatud

esmane kontakt suurendab märgatavalt teenuste kasutamise tõenäosust ning vähendab korduva

vägivalla riski, mistõttu on kohene suunamine igati põhjendatud.

Ka eelnõuga lisatavate ohvrite andmete töötlemisel jääb kehtima OAS-i § 7 lõige 5, mille

kohaselt sama paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud ohver, kelle andmed on SKA-le edastatud, ei

soovi, et tema andmeid töödeldakse ohvriabi pakkumiseks, lõpetab SKA andmete edasise

töötlemise isikult sellekohase teate saamisel kohe. See tähendab, et olenemata sellest, kas

andmed edastati sõltumata kannatanu soovist või ohvri soovil, lõpetab SKA isiku andmete

töötlemise. Inimene ei pea tegema kirjalikku avaldust, piisab suulisest ütlusest, et ta teenuseid

ei soovi.

3.3.3. OAS-i § 8 pealkirja lisatakse ka ohvri abistamine ja juhtumitega seotud andmete

töötlemine. Muudatus on seotud paljude direktiivi artiklitega ning seab asutuste koostöö ja

ohvri vajaduste hindamise uude raamistikku. Artikli 16 kohaselt tuleb võimalikult varases

etapis, nt esmakordsel kokkupuutel pädevate asutustega või niipea kui võimalik pärast

esmakordset kokkupuudet teha ohvri individuaalne hindamine koostöös kõikide asjaomaste

pädevate asutustega, sh asjakohaste tugiteenuste osutajatega, nagu ohvrite turvakeskused,

spetsialiseeritud teenuste osutajad, sotsiaalteenuste osutajad, tervishoiutöötajad, varjupaigad jt.

Artikli 17 kohaselt tuleb hindamisel arvesse võtta ohvri individuaalseid toetusvajadusi,

arvestades ohvri individuaalseid asjaolusid, sh ohvri enda hinnangut olukorrale. Artikli 18 järgi

edastavad pädevad asutused ohvrit ja tema olukorda käsitlevad asjakohased isikuandmed

asjaomastele tugiteenuste osutajatele. Artiklid 16, 17, 18, 21, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 37 ja

41 sõnastavad need osalised, kes peavad ohvri abistamiseks koostööd tegema. Artikkel 40

annab kohustuse mitme asutuse koostööks, rõhutades kaitse- ja toetusmeetmete koordineeritud

pakkumise olulisust. Direktiivi põhjenduspunkt 40 sedastab, et ohvri riskihindamise ja

asjakohaste abimeetmete valikusse peavad olema kaasatud mitte üksnes õiguskaitseasutused,

vaid kõik pädevad ja asjaomased asutused, sh tuleb individuaalset hindamist teha korrapäraselt.

3.3.4. OAS-i § 8 täiendatakse lõigetega 3–4, milles sätestatakse Sotsiaalkindlustusameti õigus

kaasata ohvri abistamisse eri asutusi ning töödelda selleks vajalikku teavet. Samuti sätestatakse

detailne loetelu isikuandmetest, mida võib ohvri abistamise eesmärgil tema nõusolekul

töödelda, ning täpsustatakse asutused ja spetsialistid, keda võib juhtumikorraldusse kaasata.

Kehtiva seaduse § 8 kohaselt küll hinnatakse ohvri abivajadust, kuid säte ei reguleeri piisava

täpsusega asutuste koostööd ega määra selgelt kindlaks, millises ulatuses ja millised osalised

võivad andmeid töödelda. Tegemist on üldise normiga, mis ei loo otsest õiguslikku alust

süsteemseks võrgustikutööks.

Lõikes 3 täpsustatakse, et Sotsiaalkindlustusametil on ohvri nõusolekul tema abistamiseks,

tema abivajaduse hindamiseks ja sellega seotud andmete ja koostöö tegemiseks õigus kaasata

asjaomaseid asutusi ja spetsialiste. Asutuste ja spetsialistide loetelu järgib direktiivi artiklites

16, 17, 18, 21, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 37 ja 40 sätestatud suuniseid. Säte ei loo uusi kohustusi

ega ülesandeid nimetatud osapooltele. Suure riskiga perevägivalla juhtumite lahendamisel nn

MARAC mudelina (OAS § 10) on taolise koostöö kogemus juba kõikidel nimetatud asutustel

ka varasemast olemas. Kõik osapooled panustavad jätkuvalt oma seadusjärgse pädevuse piires.

Nt Politsei- ja Piirivalveameti puhul oleks see eelkõige ohvri turvalisuse tagamine, riskidele

omapoolsete hinnangute andmine, jms, mis on ohvri toetamiseks vajalik.

17.06.2026. a vastu võetud62 ja hiljemalt 2.07.2028. a üle võetava uuendatud kuriteoohvrite

direktiivi artikli 22 lõige 1a näeb ette individuaalse hindamise kohustuse oluliselt laiemale

ohvrite ringile (terrorismi-, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla,

naistevastase vägivalla ja perevägivalla, seksuaalvägivalla, sealhulgas laste seksuaalse

kuritarvitamise, ärakasutamise või vaenukuritegude, piinamise ja sunniviisilise kadumise

ohvrid, samuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7, 8 ja 8a määratletud

genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja agressioonikuritegude ohvrid, ning

puuetega ohvrid, samuti pereliikmed), mistõttu ei ole mõttekas piirata sihtrühma, kelle puhul

tuleb vajaduse korral koostöös nende probleeme lahendada.

Lõikes 4 sätestatakse isikuandmed, mida Sotsiaalkindlustusametil on õigus töödelda. Need on

OAS-i § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10 sätestatud isikuandmed ehk siis varem kokku lepitud

asutuste vahel kui vajalikud andmed ohvri seisukorra ja abivajaduse hindamiseks. Nende

eesmärkide täitmiseks on õigus andmeid töödelda ka menetlusse kaasatud osapoolte vahel –

menetlusse kaasatud osapooled on nimetatud eelnõukohases OAS § 8 lõikes 3. Sama

regulatsioon kehtib ka suure riskiga perevägivalla juhtumite korral vastavalt OAS § 10 lõikele

5. Seni ongi sellist koostööd tehtud ainult suure riskiga perevägivalla juhtumite korral, aga

direktiiv sellist erisust ette ei näe – koostöö ja andmete vahetamine peab toimuma kõikide

naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumite korral sõltumata nende riskiastmest vms.

Lisaks eelmises punktis nimetatud direktiivi artiklitele on muudatus seotud ka Istanbuli

konventsiooni artikliga 28, mis sätestab, et ametnikele kehtestatud konfidentsiaalsusnõuded ei

tohi olla takistuseks naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumisse sekkumisel, kui võib

eeldada vägivalla kordumist. Puudub kitsendus teha koostööd vaid suure riskiga juhtumite

korral, nagu on kehtivas OAS-is sätestatud. Seega on eelnõus esitatud muudatus oluline ka

konventsiooniga täielikuma kooskõla saavutamiseks.

Kokkuvõttes muutub regulatsiooni olemus: kui kehtivas seaduses on tegemist abivajaduse

hindamisega asutusesiseselt, siis uue redaktsiooni kohaselt luuakse selge õiguslik alus ka mitme

asutuse koostööle vägivalla ja kuriteo ohvrite toetamisel. Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas

mitme asutuse koostöömudelite, nt Eestis suure riskiga perevägivallajuhtumite võrgustikutöö

mudeli MARAC hindamised on näidanud, et struktureeritud võrgustikutöö vähendab

märkimisväärselt raskete vägivallajuhtumite ja surmade esinemist. Koostöö vähendab

dubleerimise riski, mis võib põhjustada ohvrile lisakoormust (võidakse mingeid tegevusi teha

mitmekordselt, nt eri asutuste vaheldumisi ja korduvad kodukülastused). Samas vähendab

koostöö ka ohtu, et olulised riskid ja abivajadus jäävad tähelepanuta, mille tõttu ohver võib n-

ö kukkuda süsteemist välja, jääda vajaliku abita ja sattuda isegi korduva vägivalla ohvriks.

3.3.5. Praktikaga vastavusse viimiseks täpsustatakse OAS-i § 10 lõike 6 punkti 4, mille kohaselt

võib kaasata asjaomase asutuse või isiku, kes osutab lepingu alusel ohvriabi. Kehtivas seaduses

nimetatud halduslepingu ja asutuse kitsendus ei ole pädev, kuna ohvriabi võivad osutada ka

muu lepingu alusel töötavad asutused ja isikud, näiteks traumast taastumist toetava vaimse

tervise teenuse osutajad (eelnõu kohaselt psühholoogilise abi osutajad).

3.3.6. OAS-i § 10 lõiget 6 täiendatakse punktiga 51, mille kohaselt lisatakse kaasatavate isikute

hulka asjaomane tervishoiuteenuse osutaja, mida kehtivas õiguses ei ole sõnaselgelt ette nähtud.

Tegemist on ainult täpsustusega, mitte praktika muutmise või uue kohustusega. Koostöö juba

toimib suure riskiga perevägivalla juhtumite korral: kaasatud on nt vaimse tervise õdesid ja

62 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:32026L1472

meditsiinitöötajaid. Osalemine on vabatahtlik ka edaspidi ja sõltub konkreetsest juhtumist ja

spetsialisti võrgustikus osalemise tahtest. Ka senises sõnastuses võis muid asutusi või

spetsialiste, sh tervishoiutöötajaid, kaasata (OAS § 10 lg 6 p 7), kuid täpsustus on vajalik, kuna

direktiiv otsesõnu viitab tervishoiutöötajatele kui individuaalse hinnangu andjatele ja

koostöövõrgustiku liikmetele (art 16 p 6). See on ühtlasi seotud direktiivi artikli 16 lõigetega

2–4 ning artikli 17 lõikega 1, mille kohaselt tuleb kaitsemeetmete määramisel arvestada ohvri

olukorra ja riskidega.

3.3.7. OAS-i § 11 muudatus on tingitud OAS-i § 8 täiendamisest ning tagab selle, et ohvriabi

vahetult osutavad isikud ja nii OAS-i § 10 kui § 8 alusel infot saanud isikud peavad hoidma

konfidentsiaalsena neile ohvriabi osutamisel teatavaks saanud andmeid ohvri ja juhtunuga

vahetult seotud isikute kohta, kui seaduses või kokkuleppel ohvriga ei ole ette nähtud teisiti.

3.3.8. OAS-i § 14 täiendatakse lõikega 32. Lõike 32 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite

kaitse ja toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanismi.

Muudatuse eesmärk on luua õiguslik alus ühtse ja selge koostööraamistiku kehtestamiseks

naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamisel, tõkestamisel ning ohvrite abistamisel.

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumid puudutavad sageli samaaegselt mitut

valdkonda, sealhulgas õiguskaitset, sotsiaalkaitset, tervishoidu, haridusvaldkonda ja

lastekaitset. Seetõttu sõltub ohvri tõhus kaitse ja abistamine suurel määral eri asutuste võimest

teha koordineeritud koostööd ning tagada ohvri jõudmine vajalike teenuste ja tugimeetmeteni.

Määrusega ei kavandata uusi ülesandeid seotud asutustele, igaüks, sh KOV, tegutseb vastavalt

oma seadustest tulenevatele ülesannetele. Täiendavalt valmistatakse ette täpsem

koostööraamistik sarnaselt inimkaubanduse tõkestamise valdkonnas juba kasutusel oleva

inimkaubandusohvrite abistamise suunamismehhanismiga63.

Direktiivi artikkel 38 näeb ette koordineeritud poliitika ja koordineerimisasutused. Artikli 38

lõike 2 järgi peavad liikmesriigid määrama või looma mitu ametiasutust, mis vastutavad kõikide

direktiiviga hõlmatud vägivallavormide ennetamise- ja tõkestamispoliitika ja -meetmete

koordineerimise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest. Lõike 3 järgi koordineerivad

nimetatud ametiasutused ka andmete kogumist ning analüüsivad ja levitavad kogumise

tulemusi. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi artikkel 40 näeb ette

liikmesriikide kohustuse kehtestada asjakohased mehhanismid, mis tagavad asjaomaste

asutuste, ametite ja organisatsioonide tõhusa koordineeritud ja tulemusliku koostöö ohvrite

kaitsmisel ning toetamisel. Direktiivi kohaselt peavad sellesse koostöösse olema kaasatud muu

hulgas õiguskaitseasutused, õigusasutused, sotsiaalteenuste osutajad, tervishoiu- ja

haridusasutused, lastekaitseasutused ning spetsialiseeritud tugiteenuste osutajad.

Direktiivi põhjenduspunktides rõhutatakse, et perevägivalla ja seksuaalvägivalla ohvrid

vajavad sageli kiiret ja spetsialiseeritud abi ning et nende riskide hindamisse ja abistamisse

peavad olema kaasatud kõik pädevad asutused. Samuti märgitakse, et selline koostöö peab

tuginema liikmesriigi kehtestatud selgetele suunistele.

Kehtivas õiguses osalevad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamises ning ohvrite

abistamises mitu asutust, kuid nende rollid, koostöökorraldus ja ohvri toetamise põhimõtted ei

ole terviklikult ühes õigusaktis sätestatud. Praktikas on välja kujunenud erinevad

koostöömudelid, sealhulgas suure riskiga perevägivalla juhtumite käsitlemiseks kasutatav

63 https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2026-04/RSM_EST_0.pdf

MARAC-mudel, kuid puudub üldine kord, mis määraks osalevate asutuste ülesanded ja

koostöökorra laiemalt kogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise valdkonnas.

Volitusnorm võimaldab Vabariigi Valitsusel kehtestada määrusega naistevastase vägivalla ja

perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse ja toetamisega seotud koostöö ning

koordineerimise mehhanismi, mis kirjeldab asjaomaste asutuste rolli, ülesandeid,

koostööpõhimõtteid ning ohvri toetamist eri asutuste koostöös. Mehhanismi eesmärk on tagada,

et vägivallaohver jõuaks võimalikult varakult tema vajadustele vastavate abi- ja tugiteenusteni

ning et erinevate asutuste tegevus oleks omavahel koordineeritud. Koordineerimise ja koostöö

mehhanismi kavandamisse ja sõnastamisse kaasatakse kõik asjakohased osapooled.

Samasugust lähenemist kasutatakse rahvusvaheliselt ka teistes ohvriabiga seotud

valdkondades. Näiteks inimkaubanduse valdkonnas peetakse oluliseks riikliku

suunamismehhanismi olemasolu, mille kaudu määratakse kindlaks osalevad asutused, nende

ülesanded, koostöökorraldus ja ohvri teenustele suunamise põhimõtted. OAS-i § 14 lõige 31

sätestab sellise süsteemi inimkaubanduse puhul. Mehhanismi eesmärk on tagada ohvrite

varajane tuvastamine, tõhus abistamine ja asutustee koostöö. Samad eesmärgid on asjakohased

ka naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite kaitsel.

Lõikes 32 sisalduv volitusnorm võimaldab kehtestada paindliku regulatsiooni, mida saab

vajaduse korral muuta ja täiendada valdkonna arengu, rahvusvaheliste kohustuste ning

praktikas ilmneva vajaduse kohaselt. Kuna koostöös osalevate asutuste ring, nende ülesanded

ning koostöövormid võivad ajas muutuda, on nende küsimuste reguleerimine Vabariigi

Valitsuse määruse tasandil põhjendatud ja kooskõlas direktiivi eesmärgiga tagada tõhus ning

hästi koordineeritud ohvrite kaitse süsteem.

3.3.9. OAS-i § 14 täiendatakse lõikega 5, mis annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse kasutada

ohvriabiteenuse paremaks korraldamiseks ohvriabiteenuseid saanud isikute kontaktandmeid

(s.h sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse (STAR) kantud kontaktandmeid), et pärida

ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta.

Ohvriabiteenuste osutamise järel ohvriga ühenduse võtmine teenuse kvaliteedi ja rahulolu

hindamiseks on vajalik, et täita naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi

eesmärki tagada soo-, trauma- ja lapsetundlikul viisil ning taasohvristamata ohvrite vajadustele

vastav spetsialiseeritud abi. Seetõttu on põhjendatud koguda ohvritelt tagasisidet teenuse

kasutamise kohta, kuna see võimaldab hinnata teenuse vastavust ohvri vajadustele ning

parandada teenuse kvaliteeti. Oluline on ka kindlus, et riigieelarvelisi ressursse kasutatakse

asjakohaste ja kvaliteetsete teenuste osutamiseks. Tagasisidet ei ole mõtet küsida

teenuseosutajatelt, kellele ei saa panna kohustust hinnata omaenda tööd. See peab tulema abi

saanud inimestelt, kes saavad õiguse hinnata neile pakutu sobivust jm teenusega seotut.

Eelnõu kohaselt on Sotsiaalkindlustusametil õigus kasutada kontaktandmeid, et pärida

ohvriabiteenuste saajalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta. Muudatuse

eesmärk on saada tagasisidet ohvriabiteenuste kohta, mida inimene on Sotsiaalkindlustusameti

poole pöördudes kasutanud. Klientide tagasisidet teenuste parandamiseks kogutakse näiteks ka

päästeseaduse § 91 lõike 6 alusel, mille kohaselt on hädaabiteadete ning abi- ja infoteadete

andmekogu vastutaval töötlejal õigus kasutada andmekogusse kantud kontaktandmeid, et

pärida hädaabinumbrile helistajalt või lühisõnumi saatjalt tagasisidet temale osutatud teenusega

rahulolu kohta. Samuti näiteks ka relvaseaduse § 24 lõike 20 järgi on õigus kasutada registrisse

kantud kontaktandmeid, et pärida tagasisidet isikule teenistus- ja tsiviilrelvade registri kaudu

osutatud teenusega rahulolu kohta.

Kuna muudatuse kohaselt saab Sotsiaalkindlustusamet õiguse kasutada isikute

kontaktandmeid, et küsida oma avalike teenuste kohta tagasisidet, antakse talle sel eesmärgil

ka õigus töödelda vajalikke isikuandmeid. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1

punktist b tuleneb kohustus määrata täpselt ja selgelt kindlaks isikuandmete töötlemise

eesmärk, muu hulgas selleks, et tagada isikuandmete töötlemise läbipaistvus (art 5 lg 1 p a) ja

põhiõigus informatsioonilisele enesemääramisele.

Kui isikuandmeid kasutatakse selleks, et võtta isikuga hiljem ühendust ja küsida tagasisidet

ohvriabiteenuste kasutamise kohta, on see andmete teisel eesmärgil töötlemine. IKÜM-i artikli

6 lõike 4 järgi peab muul eesmärgil isikuandmete töötlemiseks olema nõusolek, liikmesriigi

õiguslik alus või hinnang uue eesmärgi ühilduvuse kohta. Avaliku võimu ülesannete täitmine

vajab seaduslikku alust. Liikmesriigi õiguslik alus peab IKÜM-i artikli 6 lõikes 4 sisalduvatele

kriteeriumitele vastamiseks teenima mõnda eesmärki, mis on IKÜM-i artikli 23 lõikes 1

nimetatud ning olema ka vajalik ja proportsionaalne. Nimetatud eesmärkidest tuleb kõne alla

artikli 23 lõike 1 punktis e nimetatud liikmesriigi muu üldist avalikku huvi pakkuv oluline

eesmärk.

Isikute kontaktandmete kasutamine, et uurida nende rahulolu teenusega, on piisavalt kaalukas,

et käsitada seda liikmesriigi muu üldist avalikku huvi pakkuva olulise eesmärgina ja töödelda

andmeid teisel eesmärgil. Selleks, et arendada teenuseid nii, et need vastaksid parimal moel

abivajajate ootustele, on oluline kliendikesksus. Seetõttu on vaja teenuste arendamiseks ja

kvaliteedi tagamiseks arvestada klientide vahetu tagasisidega. Kliendile jääb alati õigus

keelduda tagasiside andmisest. Et vähendada tagasiside küsimise ootamatust, on võimalik saata

eelteavitus lühisõnumiga, millest keeldudes saab inimene arvata end juba ette tagasiside andjate

hulgast välja.

Sotsiaalkindlustusametisse tehti 2025. aastal ohvriabi vajadusega juba enam kui 20 000

pöördumist. Ohvriabiteenuste kasutajate rahulolu on uuritud nt naiste tugikeskuse teenuse

puhul64, samuti prostitutsiooni kaasatutele osutatud teenuste puhul65. Teiste teenuste kohta

puudub tegelikult info, mis suunas ja kuidas teenuse kvaliteeti parandada ja ohvrite vajadustele

vastavamaks kujundada. Lisaks ei ole taoliste uuringute tegemine ressursipuudusel

korrapäraselt tehtav ega võimalda ka konkreetsete negatiivsete juhtumite puhul õigeaegselt

reageerida. Uuringu puhul võidakse koguda andmeid pikka aega pärast seda, kui inimene on

abi vajanud. Lisaks on selline meetod kohmakas ja ajamahukas ning katab väga väikest hulka

teenusekasutajatest. Seetõttu on vaja küsida tagasisidet vahetumalt ja täpsemalt.

Tagasisidet ei ole mõistlik küsida samal ajal või vahetult pärast teenuse osutamist. Ohver peab

saama rahulikult tegeleda oma juhtumi lahendamisega, rahunemisega, edasiste plaanide

seadmisega. Kontakti peab võtma veidi hiljem, aga seda tuleb teha, kuna inimesed ise tavaliselt

omaalgatuslikult teenust hindama ei hakka. Seda on juba katsetatud Justiits- ja

Digiministeeriumi algatusel. Kuriteoohvriks langenud inimestele on loodud veebipõhine

tagasiside andmise vorm, kus ohvritel on võimalik anonüümselt teada anda, milline oli nende

kogemus riigiga suhtlemisel ja kuidas neid koheldi. Paraku vaid mõnikümmend arvamust aasta

jooksul ei võimalda tuua süsteemi muutusi ei töökorralduse ega ohvrisse suhtumise vaatest.

Seetõttu on tagasiside kogumiseks parim võimalus konkreetne palve jagada teenuse saamisega

seotud kogemust. SKA järgib tagasisidet küsides andmekaitse nõudeid ja tagab, et tagasiside

andmine on kliendile vabatahtlik.

64 Kantar (2021). Naiste tugikeskuste uuringute aruanne. Kliendid, töötajad ja

Koostööpartnerid. Sotsiaalkindlustusameti tellimusel. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2022-

10/ntk_2021_kogemusuuringu_aruanne.pdf. 65 Lõhmus L, Murd A, Vorobjov S. (2023). Prostitutsiooni kaasatud naiste terviseuuring. 2021. aasta uuringu

aruanne. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

3.3.10. OAS-i 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 141.OAS-i § 14 lõike 2 punkt 3 sätestab

ohvriabi kriisitelefoni teenuse osutamise kohustuse, kuid kehtivas seaduses puudub kord

kriisitelefoni kõnede salvestamise kohta. Direktiivi artikkel 29 näeb ette, et liikmesriik tagab

ohvritele ööpäevaringse tasuta ja pideva ligipääsuga ohvriabiliinid, mis peavad olema

konfidentsiaalsed, turvalised ja kvaliteetsed. Kui riigil on kohustus tagada kvaliteetne ja

usaldusväärne teenus, peab tal olema ka mehhanism kvaliteedi kontrolliks, töö auditeerimiseks

ja teenuse arendamiseks. Kõnede salvestamine on oluline vahend teenuse kvaliteedi

tagamiseks, järelevalveks ja standardimiseks, sest direktiiv ei eelda lihtsalt abiliini olemasolu,

vaid toimivat ja kvaliteetset teenust. Lisatud § 141 lõige 1 näeb ette kõnede salvestamise

eesmärgi, lõige 2 annab SKA-le õiguse kõnesalvestise väljastamiseks Politsei- ja

Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule nende nõudmise korral süüteomenetluses tõendina

kasutamiseks, ning lõikes 3 on sätestatud salvestiste säilitamise tähtaeg.

Salvestatud info võimaldab paremat riskihindamist, täpsemat kaitsemeetmete määramist ning

aitab vältida olukorda, kus info kaob või moondub. Uuringud näitavad, et varajane info

jäädvustamine vähendab vajadust ohvrit korduvalt küsitleda ning see aitab vältida

taasohvristamist. Oluline on täpsustada, et kriisitelefonidele helistades saab jääda

anonüümseks, seda eeldab ka direktiivi artikli 29 lõige 1 ning Eesti praktika vastab sellele juba

praegu.

Kõnede salvestamine peab olema eesmärgipärane ja piiratud. Ohvriabi kriisitelefonile 116 006

tehtud kõnede salvestamise regulatsiooni sõnastuse ja kõnede säilitamise kestuse sätestamisel

on võetud eeskujuks Euroopa lasteabi numbri 116 111 kõnede säilitamise kord

(lastekaitseseaduse § 345). Salvestisi säilitatakse kuus kuud ja seni hoitakse neid Tervise ja

Heaolu Infosüsteemide Keskuse (TEHIK) haldusala serveris, kõnekeskuse programmis

isikustamata kujul. Pärast säilitamistähtaja möödumist kustuvad salvestused automaatselt ja

jäädavalt ning neid ei ole võimalik taastada. Salvestiste säilitamise tähtaeg tuleneb salvestamise

eesmärkidest, milleks on muu hulgas salvestiste kasutamine tõendina süüteomenetlustes ja

nõustamise kvaliteedi tagamine. Kuus kuud on optimaalne ja praktikas vajalikuks osutunud

periood, mille jooksul õiguskaitseasutused võivad salvestisi vajada süüteomenetluses või on

vajadus salvestist kontrollida mõne isiku esitatud kaebuse lahendamiseks. Kuivõrd salvestisi

kasutatakse ja väljastatakse piiratud juhtudel ning salvestistele on ligipääs vaid isikliku

kasutajanime ja parooliga ning tööülesannete täitmiseks, millest jääb kõnekeskuses logi, on

isikuandmed säilitamise ajal piisavalt kaitstud.

Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamisega kaasneb isikuandmete töötlemine ja

seega riivatakse PS §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele. Kõne salvestisele jääv

inimese hääl on isikuandmed ning kriisitelefonile pöördumisel võivad kõnes sisalduda ka

IKÜM artikli 9 tähenduses eriliiki isikuandmed, näiteks andmed terviseseisundi, seksuaalelu

või vägivalla kohta. Seetõttu peab kõnede salvestamisel olema õiguslik alus nii IKÜM artikli 6

kui ka vajaduse korral artikli 9 lõike 2 tähenduses. IKÜM art 9 lg 2 punkt b kohaselt on

isikuandmete töötlemine lubatud, kuisee on vajalik vastutava töötleja või andmesubjekti

kohustuste täitmiseks või õiguste teostamiseks tööhõive või sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse

valdkonnas. Kavandatav OAS § 14¹ loob selleks selge riigisisese õigusliku aluse ning sätestab

töötlemise eesmärgid, salvestiste väljastamise ja säilitamise tingimused.

Kõnede salvestamise eesmärk on tagada ohvri abivajaduse täpsem väljaselgitamine ja talle

sobiva abi osutamine, hinnata nõustamise kvaliteeti ning võimaldada salvestise kasutamist

tõendina süüteomenetluses. Nõustamise kvaliteedi tagamise eesmärki tuleb mõista ohvriabi

teenuse nõuetekohase osutamise ja ohvri õiguste kaitse tagamisena, mitte töötajate üldise

jälgimisena. Kõne salvestamine on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, kuna üksnes

nõustaja koostatud kokkuvõte ei pruugi säilitada kogu olulist teavet.

Riive mõõdukust tagavad seaduses selgelt määratud eesmärgid, salvestiste piiratud

väljastamine Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule ning kuuekuuline

säilitamisaeg, mille möödumisel salvestis kustutatakse. Samalaadne regulatsioon on juba

kehtestatud LasteKS §-s 345 lasteabitelefoni kõnede kohta, kus on ette nähtud samad

salvestamise eesmärgid, väljastamise võimalus ja kuuekuuline säilitamisaeg. Arvestades

ohvriabi kriisitelefoni samalaadset riiklikku kaitse- ja abifunktsiooni ning vägivallaohvrite

tõhusa kaitse olulist avalikku huvi, on kavandatav riive põhiseaduse ja IKÜM-i nõuetega

kooskõlas. Helistajate usalduse tagamiseks teavitatakse neid kõne alguses selle salvestamisest ja

salvestamise eesmärkidest. Arvestades salvestamise piiratud eesmärke, rangelt reguleeritud

juurdepääsu ning lühikest säilitamistähtaega, ei ole ette nähtav, et muudatus vähendaks

põhjendamatult ohvrite valmisolekut kriisitelefoni poole pöörduda. Vastupidi, salvestamine

aitab tagada kvaliteetsema abi osutamise ning ohvrite õiguste tõhusama kaitse

3.3.11. OAS-i § 15 lõike 2 punktis 7, 3. peatüki 9. jao pealkirjas ja §-s 28 asendatakse teenus

nimetusega „vägivallast loobumise toetamine“ nimetusega „vägivallast loobumise toetamise

teenus“. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides. OAS reguleerib ainult neid teenuseid, mida

osutab või mille korralduse eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Nii üldist tegevust kui seda

on „vägivallast loobumise toetamine“ võivad teha ja teevadki ka teised asutused või isikud (nt

kriminaalhooldus, kodanikuühendused). Seetõttu on oluline nii teiste asutuste,

teenuseosutajate, ohvrite kui vägivalla toimepanijate jaoks luua selgus, mis on see teenus, mille

osutamise eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Direktiivi artikkel 37 käsitleb

sekkumisprogramme naistevastase või perevägivalla toimepanemise ohu või selle kordumise

ennetamiseks ja minimeerimiseks. Oluline on täpsustada, mida riik pakub ohvriabiteenustena.

3.3.12. OAS-i täiendatakse §-ga 16¹, milles sätestatakse ohvriabiteenuste osutajatele, kellega

Sotsiaalkindlustusamet on sõlminud teenuse osutamiseks või tasu maksmise kohustuse

ülevõtmiseks lepingu, maksimaalseks andmete säilitustähtajaks kuni viis aastat teenuse

osutamise lõppemisest.

Muudatus tuleneb direktiivi artikli 18 lõikest 5, mille kohaselt tuleb tagada, et tugiteenusele

suunatud ohvritega seotud andmeid säilitatakse üksnes nii kaua, kui see on vajalik nende

abistamiseks. Lisatav säte puudutab nt naiste tugikeskuse teenust, mida osutavad

kodanikuühendused, mis on selleks Sotsiaalkindlustusametiga lepingu sõlminud, samuti

traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutajaid. Näiteks kui naistevastase vägivalla

ohver kasutab naiste tugikeskuse teenust kuni 31.12.2026, siis tugikeskus võib infot selle kohta

säilitada kuni 31.12.2031.

3.3.13. OAS-i § 26 lõikes 1 asendatakse sõna „hüvitada“ sõnaga „heastada“, millega

laiendatakse normi tähendust ja viiakse see kooskõlla taastava õiguse laiema eesmärgiga

taastada õiglustunne. Direktiivi artikkel 24 käsitleb kahjude hüvitamist ainult

kriminaalmenetluse raames ning silmas on peetud konkreetset rahalist hüvitamist.OAS-i § 26

kehtivas lõikes 1 kasutatakse väljendit „kahju hüvitamine“, mis viitab peamiselt varalisele

kompensatsioonile. Kuna ka praktikas on alates 2023. aastast kehtinud OAS-i puhul korduvalt

tekkinud küsimus, kas taastava õiguse teenuse raames on ohvril õigus nõuda rahalist hüvitist,

siis on vaja seadust täpsustada ja viia kooskõlla kriminaalmenetlusseadustikuga, mis räägib

kahjude heastamisest (KrMS § 2032 lg 1).

3.3.14. OAS-i § 28 vägivallast loobumise toetamise teenuse pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse

sõnaga „teenuse“. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides. OAS reguleerib ainult neid

teenuseid, mida osutab või mille korralduse eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Nii üldist

tegevust kui seda on „vägivallast loobumise toetamine“ võivad teha ja teevadki ka teised

asutused või isikud (nt kriminaalhooldus, kodanikuühendused). Seetõttu on oluline nii teiste

asutuste, teenuseosutajate, ohvrite kui vägivalla toimepanijate jaoks luua selgus, mis on see

teenus, mille osutamise eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet.

3.3.15. OAS-i normitehnilist märkust täiendatakse viidetega Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivile (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist,

samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2012/29/EL, millega kehtestatakse

kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse

nõukogu raamotsus 2001/220/JSK. Viimasena mainitud direktiiv on juba Eesti õigusesse üle

võetud, kuid selle viide on OAS-ist välja jäänud.

3.4. Eelnõu §-ga 4 muudetakse ja täiendatakse tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS).

Eelnõu §-ga 4 täiendatakse TsÜS §-i uue paragrahviga § 1531.

Kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamiseks on kannatanul õigus esitada tsiviilhagi, mida kohus

vaatab läbi kriminaalmenetluses (KrMS § 38¹ lg 1). Tsiviilhagi menetlemisele kohaldatakse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, kui KrMS ei sätesta teisiti (KrMS § 38¹ lg 6).

Tsiviilhagis sisalduva tsiviilõigusliku nõude lahendamisel kohaldatakse muu hulgas selle nõude

aegumist puudutavat normi.

TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 153 lg-d 1 ja 2 sätestavad

koostoimes, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või

vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude

õiguslik alus, on

• kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust

teada sai või pidi teada saama, või

• hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest.

Tsiviilõigusliku nõude aegumine peatub hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks (TsÜS § 160 lg 1), mis kohaldub analoogselt ka kriminaalmenetluses esitatava

tsiviilhagi puhul (TsÜS § 160 lg 2 p 4).

Sõltuvalt kannatanu vanusest konkreetse kuriteo toimepanemise hetkel võib tekkida olukord,

kus kuritegu avastatakse ja kriminaalmenetlus algatatakse ajal, mil tsiviilõiguslik nõue66 seoses

selle kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamisega on TsÜS 153 lg 1 või 2 mõttes juba aegunud.

Probleemi ilmestab järgmine näide.

• 14-aastase kannatanu suhtes on toime pandud kuritegu, mis kvalifitseeritakse KarS §

141 lg 2 p 1 alusel. Arvestades eelnõuga planeeritavaid muutusi KarS §-s 81 (eelnõu §

1 p-d 3 ja 4), aeguks viidatud kuritegu 36 aasta pärast – kuriteo aegumistähtajale (32

66 Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju

õigusvastasust eeldatakse muu hulgas kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral (§ 1045 lg 1 p 2).

aastat) lisaks tuleb arvestada neli aastat, mille lõppedes saab kannatanu täisealiseks.

Seega aeguks kuritegu hetkel, mil kannatanu saab 50-aastaseks.

• Vastavalt TsÜS § 153 lg-le 1 on muu hulgas kehavigastuse tekitamisest või tervise

kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

• Sõltumata sellest, millisel ajahetkel õigustatud isik (kannatanu) teadis või pidi teada

saama kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust (toimepanijast) TsÜS § 153 lg

1 mõttes, aegub kannatanu nõue hiljemalt 30 aasta jooksul alates kahju põhjustanud teo

tegemisest ehk kuriteo toimepanemisest (TsÜS 153 lg 2). Kui kuriteo toimepanemise

hetkel on alaealine 14-aastane, aeguks tema tsiviilõiguslik nõue kuriteoga põhjustatud

kahju hüvitamiseks ajal, mil kannatanu on 44-aastane.

• Seega kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mida oleks võimalik maksma panna

kriminaalmenetluse raames, aeguks juba 6 aastat (50 miinus 44) enne seda, kui

konkreetne kuritegu aegub.

• Analoogselt oleks kannatanu tsiviilõiguslik nõue aegunud enne kuriteo aegumist ka nt

juhul, kui 6-aastase kannatanu suhtes on toime pandud kuritegu, mis kvalifitseeritakse

KarS § 178 lg 1 alusel. Eelnõukohase normi järgi aeguks kuritegu sel juhul 32 aasta

pärast (12 pluss 20), mil kannatanu on 38-aastane, kuid kuriteoga seotud kannatanu

tsiviilõiguslik nõue 30 aasta pärast, mil kannatanu on 36-aastane.

Sellest lähtuvalt, tagamaks alaealisena seksuaalkuritegudes kannatanud isikute õiguste parem

kaitse, täiendatakse TsÜS-i uue paragrahviga § 1531. Kavandatav muudatus on seotud

eelnõukohaste muudatustega KarS § 81 osas, millega pikendatakse alaealiste suhtes toime

pandud seksuaalse väärkohtlemise ja kuritarvitamisega seotud kuritegude aegumistähtaegu.

Muudatuse eesmärgiks on suurendada õiguskindlust ja tagada, et alaealise suhtes toime pandud

seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega seotud kuriteost tulenevad tsiviilõiguslikud

kahju hüvitamise nõuded ei aeguks enne, kui on aegunud selle kuriteo suhtes karistusõiguslike

järelmite kohaldamise ja samuti tsiviilhagi esitamise võimalus. Taolise muudatuse vajalikkust

alaealiste isikute kaitseks on nentinud ka Riigikohus67.

Paragrahvi 1531 sätestamisel on arvestatud, et lastevastased seksuaalkuriteod kujutavad endas

kahju õigusvastast põhjustamist eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg-te 2–3

mõttes, mille suhtes tsiviilõigusliku nõude aegumist reguleerib üldnormina TsÜS § 150 ja

erinormina TsÜS §-ga 153. Lisaks kontaktsetele seksuaalkuritegudele sobituvad ka KarS §-de

1751–179 kuritegude toimepanemisest tekkivad kannatanu võimalikud tsiviilõiguslikud nõuded

TsÜS § 153 kohaldamisalasse, sest sarnaselt KarS §-ga 175 on KarS §-dega 1751–179

kaitstavateks õigushüvedeks alaealise normaalne vaimne areng, sh õiguskuulekas hoiak, ning

tema seksuaalne areng ja tervis.68

Kannatanu nõude subjektiivset aegumistähtaega ei muudeta ja eelnõukohase § 1531 lg 1 alusel

tuleb tsiviilõigusliku nõude aegumise hindamisel primaarselt lähtuda analoogselt TsÜS § 150

lg-s 1 ja § 153 lg-s 1 sätestatud subjektiivsest aegumistähtajast, s.o kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Sisuline muudatus seisneb nõude absoluutse aegumistähtaja muudatustes eelnõukohase § 1531

lg 2 alusel, millega suurendatakse kannatanu õiguskaitse võimalusi lähtuvalt kuritegude

aegumistähtaegade pikendamisest, kuid asjakohastel juhtudel säilitatakse kannatanule kehtiva

õigusega tagatud kaitstuse tase:

67 RKKKo 1-24-3763, p 31. 68 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, §-de 1751, 178, 1781 ja 179 komm

- Eelnõukohase § 1531 lg 2 kohaselt ei või kannatanu tsiviilõiguslik nõue seoses aeguda

enne selle nõude aluseks oleva kuriteo aegumistähtaja möödumist. See tagab kannatanu

tsiviilõigusliku nõude maksmapandavuse ka olukorras, kus TsÜS § 153 lg 2 kohaselt

aeguks kannatanu tsiviilõiguslik nõue enne selle nõude aluseks oleva kuriteo aegumist

(vastavalt eelnõukohastele KarS § 81 lg 11 muudatustele; vt ka eeltoodud näidet KarS

§ 141 kohta);

- Alternatiivselt, kui uue kuritegude aegumisregulatsiooni ja eelnõukohase TsÜS § 1531

lg 1 kohaselt aeguks kannatanu tsiviilõiguslik nõue varem, kui kehtivas õiguses, s.o

TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaeg69, kohaldatakse kannatanu nõudele

viimases, s.o TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaega (30 aastat), mis säilitab

kannatanule tsiviilõigusliku nõude maksmapandavuse (eelkõige tsiviilkohtumenetluse

raames) ka olukorras, kus kuritegu on ka uue aegumisregulatsiooni kohaselt aegunud.

Sätete kohaldamisel tuleb arvestada, et kuritegu peab seonduma konkreetse tuvastatava

kannatanuga, keda saab pidada tsiviilõigusliku nõude esitamiseks õigustatud isikuks ning kes

oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine.

3.5. Põhiseaduspärasuse analüüs

3.5.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Eelnõuga kavandatava terminimuudatuse otsene mõju isikute põhiõigustele puudub.

Aegumistähtaegade pikendamise, sealhulgas aegumise peatumise erandi kohaldamisala

laiendamise kooskõla tuleb hinnata põhiseaduse §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte

järgi. Eesmärgi saavutamiseks valitav vahend peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Kavandatava õigusnormi legitiimseks eesmärgiks on alaealiste kannatanute õiguste tõhusam

kaitse seksuaalkuriteo korral. Riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta inimeste, sh laste

põhiõigusi, st kaitsta neid õigusvastaste sekkumiste eest. Lastevastased seksuaalkuriteod

erinevad paljudest teistest kuritegudest selle poolest, et kannatanu ei pruugi vanuse,

sõltuvussuhte, hirmu, trauma või muul viisil toimepanija mõjuvõimu all olemise tõttu olla

võimeline kuriteost kohe teatama. Seetõttu pöörduvad kannatanud õiguskaitseasutuste poole

alles aastaid hiljem täiskasvanueas või ei avalikusta kuritegu üldse. See takistab kuritegude

õigeaegset menetlemist ja kannatanutele vajaliku toe pakkumist. Sellest tulenevalt on eesmärk

suurendada võimalusi raskete seksuaalkuritegude avastamiseks, uurimiseks ja toimepanijate

vastutusele võtmiseks põhiseaduslikult legitiimne ja kaalukas. Legitiimseks eesmärgiks tuleb

pidada ka ühiskonna turvatunde suurenemist, kuna pikematel kuritegude aegumistähtaegadel

võib olla toimepanemist pärssiv mõju.

Kavandatavad meetmed on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobivad. Pikemad

aegumistähtajad koos aegumistähtaja peatumisega täisealiseks saamiseni suurendavad

võimalust alustada ja lõpule viia kriminaalmenetlusi juhtudel, kus õiguskaitseasutused saavad

kuriteost teada alles pika aja möödumisel. Kui kriminaalvastutuse kohaldamise võimalus säilib

kauem, suureneb tõenäosus, et kannatanu pöördub õiguskaitseasutuste poole ning riik jõuab

kuriteole reageerida. Seetõttu aitavad eelnõuga kavandatavad muudatused otseselt kaasa nii

kannatanute õiguste kaitsmisele kui ka seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmisele.

Kavandatavad meetmed on vajalikud. Vähem koormavad alternatiivid ei võimalda eesmärki

samaväärselt saavutada. Kuigi teadlikkuse parandamisel ja ohvriabi teenuste kättesaadavusel

69 Nt 17-aastane isik on KarS § 178 lg 1 sätestatud kuriteos kannatanu. Eelnõukohaste muudatustega aeguks kuritegu hiljemalt

21 aasta pärast (1 pluss 20), mil kannatanu saab 38-aastaseks, aga tervise kahjustamisest tingitud kannatanu tsiviilõiguslik nõue

aeguks hiljemalt 30 aastat pärast teo toimumist, mil kannatanu on 47-aastane (17 pluss 30).

on oluline mõju nii kuritegudest teatamisele kui kannatanute abistamistele, ei kõrvalda need

olukordi, kus kannatanu ei ole võimeline enne täiskasvanuikka jõudmist või veel aastaid pärast

seda enda suhtes toime pandud kuritegu avalikustama. Puudub mõistlik meede, mis oleks

õiguskindlust vähem riivav, kuid võimaldaks samaväärselt saavutada alaealiste parema kaitse

ja raskesti avastatavate seksuaalkuritegude tõhusa menetlemise eesmärgi. Seksuaalkuritegude

aegumatuks muutmine võimaldaks kannatanute õiguste kaitse eesmärgi saavutamist, kuid oleks

toimepanijate õiguste kontekstis koormavam ja mõjutaks karistusõigussüsteemi terviklikkust

rohkem.

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb võrrelda põhiõiguste riivete intensiivsust kaitstavate

õigushüvede kaaluga. Lastevastased seksuaalkuriteod riivavad kõige olulisemaid

põhiseaduslikke väärtusi, sealhulgas lapse kehalist puutumatust, inimväärikust, vaimset tervist

ja seksuaalset enesemääramise õigust, mida riik on kohustatud teiste isikute õigusvastase

tegevuse eest kaitsma (PS § 13).

Toimepanijate vaatest mõjutab muudatus PS §-st 10 tulenevaid õigusrahu ja -kindluse

põhimõtteid. Kuriteo aegumine tugineb toimepanija ootusel, et teatud aja möödumisel ei saa

teda enam kuriteo toimepanemise eest vastutusele võtta. Aegumistähtaegade diferentseeritud

kohaldamine mõjutab PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust, kuid seda õigustab laste suurem

haavatavus, sõltuvussuhe toimepanijaga ja hilisest teatamisest tingitud kuriteo avastamise

raskus.

Eelnõuga ei nähta ette seksuaalkuritegude aegumatust, vaid vastavalt tegude raskusele

diferentseeritud aegumistähtaegu. Seeläbi ei kõrvaldata täielikult õiguskindluse ja õigusrahu

funktsiooni, vaid piiratakse neid üksnes ulatuses, mis on vajalik laste tõhusama kaitse

tagamiseks. Muudatus säilitab karistusõigussüsteemi koherentsuse, tasakaalu avaliku huvi ja

isikute õiguspäraste ootuste vahel ning arvestab õiguskindluse põhimõttega. Pikendatud

aegumistähtaegadel puudub toimepanijate jaoks negatiivne tagasiulatuv mõju (PS § 23).

Kokkuvõtvalt on lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamine ja aegumise

peatumise regulatsiooni laiendamine kooskõlas põhiseadusega. Muudatused teenivad

põhiseaduslikult legitiimset eesmärki, on eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja

proportsionaalsed.

3.5.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Eelnõu puudutab eelkõige järgmisi põhiseaduse sätteid:

– § 13 – igaühe õigus riigi ja seaduse kaitsele;

– § 14 – riigi kohustus tagada õiguste ja vabaduste kaitse;

– § 26 – eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse;

– § 27 – perekonna ja laste kaitse;

– § 28 – õigus riigi abile seaduses sätestatud juhtudel.

Põhiseaduspärasuse hindamine

1) Ohvrite suunamine ohvriabiteenustele ja andmete töötlemine

Riive. Eelnõuga täpsustatakse juhtumeid, mille korral edastatakse kannatanu andmed

Sotsiaalkindlustusametile ohvriabiteenuste osutamiseks, ning laiendatakse ohvri abivajaduse

hindamiseks vajalike andmete töötlemise võimalusi. Sellega riivatakse PS-i §-s 26 kaitstud

eraelu puutumatust.

Hindamine. Andmete töötlemise eesmärk on tagada, et ohvrid jõuaksid võimalikult kiiresti

neile vajalike tugiteenusteni. Andmeid töödeldakse seaduses sätestatud eesmärkidel ja ulatuses

ning üksnes ohvri abistamiseks. Muudatused aitavad täita riigi positiivset kohustust tagada

isikute põhiõiguste tõhus kaitse ning on proportsionaalsed.

2) Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine

Riive. Eelnõuga luuakse õiguslik alus ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamiseks,

salvestiste säilitamiseks ja salvestiste väljastamiseks. Kuna telefonikõne salvestisele jääv

inimese hääl kuulub isikuandmete hulka ja võib võimaldada isiku tuvastamist, siis on riivatakse

kõne salvestamisega PS §-ga 26 kaitstud eraelu puutumatust.

Hindamine. Selleks, et tagada ohvri abivajaduse täpsem väljaselgitamine, talle sobiva abi

osutamine, võimaldada salvestise kasutamist tõendina süüteomenetluses ning tagada ja hinnata

nõustamise kvaliteeti, on kõnede salvestamine sobiv ja vajalik meede. Teisi võimalusi, mis

täidaks sama efektiivselt viidatud eesmärke, ei ole. Põhiõiguste riive on mõõdukas, sest

salvestiste hoidmisele on kehtestatud kuuekuuline tähtaeg, seaduses on sätestatud, kellele seda

võib väljastada ning salvestise kasutamise potentsiaalne kasu (kui seda kasutatakse nt tõendina)

ohvriabi kriisitelefonile helistajale kaalub üles isiku eraelu puutumatuse riive.

3) Muud muudatused

Terminoloogilised muudatused, sealhulgas termini „traumast taastumist toetav vaimse tervise

abi“ asendamine terminiga „psühholoogiline abi“ ning teenuste nimetuste täpsustamine, ei

muuda isikute õigusi ega kohustusi ning neil puudub iseseisev põhiseaduslik mõõde.

Kokkuvõte

Ohvriabi seaduse muudatused tugevdavad kuriteoohvrite kaitset, parandavad abi kättesaadavust

ning täpsustavad ohvriabiteenuste osutamiseks vajalikku andmetöötlust. Muudatused teenivad

põhiseaduslikult kaalukate eesmärkide – isikute turvalisus, eraelu kaitse ning riigi positiivne

kaitsekohustus – täitmist. Põhiõiguste riived on seaduses selgelt reguleeritud, eesmärgipärased

ja proportsionaalsed, mistõttu on muudatused põhiseadusega kooskõlas.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu kohaselt muudetakse alaealiste seksuaalse ärakasutamisega seonduvat terminit: KarS-

is ja KrMS-is sisalduv termin „lapsporno“ asendatakse sisu poolest täpsema ja väljenduse

poolest kohasema terminiga „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga käsitatavad kuriteod on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

2011/93/EL, 13. detsember 2011 , mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise

ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (EÜT L 335,

17.12.2011, p.1).

Ohvriabi seaduse muutmise eelnõu on seotud Euroopa Liidu õigusega. Eelnõuga võetakse

osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385.

6. Seaduse mõjud

6.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Eelnõukohasel seadusel on eelkõige sotsiaalne mõju ning mõju õiguskaitseasutustele ja

seksuaalvägivalla ohvreid toetavatele asutustele. Peamised sihtrühmad on lapseeas

seksuaalvägivalda kogenud inimesed, nende lähedased ja tugivõrgustik, õiguskaitseasutused

ning laste seksuaalse väärkohtlemisega kokku puutuvad ja ohvreid toetavad spetsialistid.

Sotsiaalne mõju avaldub eeldatavalt ühelt poolt tegude toimepanemise vaatest preventiivselt

ning teisalt pikeneb vastutuse aeg ehk isikute vajadus oma õigusi pikema aja jooksul kaitsta,

mis on seotud õiguskindluse ja -rahuga.

Eestis registreeritakse laste vastu toimepandud seksuaalkuritegusid üha rohkem. Alaealiste

kannatanutega registreeritud kontaktsetest seksuaalkuritegudest moodustavad suurima osa

vägistamisjuhtumid (KarS § 141) ning suguühe või muud sugulise iseloomuga teod

lapseealisega (KarS § 145). Mittekontaktsete kuritegude seas domineerivad omakorda

lapsporno valmistamise ja selle võimaldamisega seotud teod (KarS § 178) ning lapseealise

seksuaalne ahvatlemine (KarS § 179). Statistika kinnitab kasvutrendi: kui 2022. aastal

registreeriti kokku 530 alaealise kannatanuga seksuaalkuritegu, millest 280 olid kontaktset

laadi, siis 2025. aastal tõusis vastav näitaja 654 juhtumini, sealhulgas 332 kontaktset kuritegu70

Sotsiaalkindlustusameti poolt 2021. aastal läbiviidud uuringu71 andmed 15–74-aastase

elanikkonna hulgas näitavad, et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat

täiskasvanu toime pandud seksuaalset väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud

seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud seda korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti vastanutel

ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi lapsena ja kas nad on juhtunust kõnelenud

täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi. Lapsena vägistamist kogenutest 60% ei

rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei ole ka täiskasvanuna toimunust kellelegi

rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud 40% nendest, kes lapsena kellelegi ei

kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole. Kõige sagedamini on täiskasvanuna

räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale. (Vägivalla kogemuse uuring 2021).

Aegumistähtaegade pikendamine vähendab riski, et lapsepõlves kogetud seksuaalkuritegu

aegub enne seda, kui kannatanu on arenguliselt ja psühholoogiliselt valmis toimunust teatama

ja oma õigusi teostama. Lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise puhul võib kuriteost

teatamine ja toimunu avalikustamine lükkuda täiskasvanuikka, muu hulgas väärkohtlemisega

seotud trauma, häbi, hirmu, sõltuvussuhte ning lapse arengulise ebaküpsuse tõttu. Euroopa

Nõukogu Lanzarote Komitee on rõhutanud72, et laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad peavad jätma kannatanule piisava aja menetluse algatamiseks pärast

täisealiseks saamist ning et laste seksuaalkuritegude puhul on põhjendatud aegumistähtaegade

pikendamine või nende kohaldamise muul viisil edasilükkamine.

Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamisega seondub vajadus

tagada muudatuse kooskõla kannatanu tsiviilõiguslike õiguskaitsevõimalustega. Seksuaalse

väärkohtlemisega tekitatud kahju võib olla nii varaline kui ka mittevaraline ning kannatanul

võib olla õigus nõuda toimepanijalt tekitatud kahju hüvitamist. Kehtiva regulatsiooni (TsÜS§

153) kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või

vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid nõue aegub

70 Kuritegevuse statistika. Seksuaalkuriteod. Kättesaadav veebis: https://statistika.justdigi.ee/kuritegevuse-

statistika/isikuvastased-kuriteod/seksuaalkuriteod?chart=Show+line+chart

71 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Vagivalla_kogemise_uuring (raport) ;Vägivalla kogemise uuring (esitlus).

72 Euroopa Nõukogu, Lanzarote Komitee (2024). Opinion on Article 33 of the Lanzarote Convention and its explanatory note.

Requirements of the provision on statute of limitations and recommendations on its implementation. https://rm.coe.int/opinion-

on-article-33-of-the-lanzarote-convention-and-its-explanatory-/1680b06622

hiljemalt kolmekümne aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest. Kui lastevastase seksuaalkuriteo kriminaalõiguslikku aegumistähtaega oluliselt

pikendada, kuid jätta tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude absoluutne aegumistähtaeg

samaks, võib tekkida olukord, kus riigil on kannatanu pöördumise korral endiselt võimalik

kuritegu menetleda, kuid kannatanu õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist on selleks ajaks

juba aegunud. Selline olukord ei oleks kooskõlas muudatuse eesmärgiga parandada lapsepõlves

seksuaalset väärkohtlemist kogenud isikute tegelikku juurdepääsu õiguskaitsele. Eeltoodust

tulenevalt on eelnõuga kavas muuta ka tsiviilõiguslikke kahju hüvitamise nõuete

aegumistähtaegu selliselt, et need oleksid lastevastaste seksuaalkuritegude puhul

proportsionaalses suhtes kavandatavate kriminaalõiguslike aegumistähtaegadega. Muudatuse

eesmärk on tagada, et kannatanu õiguskaitsevõimalused ei lõpeks tsiviilõiguses varem kui

kriminaalõiguses ning et pikendatud kriminaalõiguslikul aegumistähtajal oleks kannatanu jaoks

tegelik ja terviklik tähendus. Seadusemuudatusega, s.o alaealiste vastu suunatud kuritegude

aegumistähtaegade pikendamisega ei kaasne muutusi kriminaalmenetluse ja karistuse

mõistmise põhimõtetes.

Sotsiaalne mõju

Sotsiaalne mõju avaldub laste ja seksuaalse väärkohtlemise ohvrite õiguste ja kaitse

tugevdamises ning nende võimaluste parandamises õiguskaitsele juurdepääsuks.

Iga viies laps Euroopas langeb mingis vormis seksuaalvägivalla ohvriks. See hõlmab muu

hulgas vägistamist, seksuaalset ahistamist, lapse seksuaalset ahvatlemist, ekshibitsionismi,

ärakasutamist prostitutsioonis ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmist,

samuti veebipõhist seksuaalset väljapressimist ja sundi. 70–85% lapsohvritest tunnevad oma

väärkohtlejat, sealhulgas enamik lastest langeb nende inimeste ohvriks, keda nad usaldavad.73

Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuringu (2020)74 andmed

näitavad, et reaalselt seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral ei ole ligi pooled

noortest oma kogemusest kellelegi rääkinud. Noored teavad, et seksuaalse väärkohtlemise

ohvriks langemise korral tuleks pöörduda politseisse või mõne muu spetsialisti poole, kuid

reaalselt jõutakse selleni väga vähestel juhtudel. Uuringu andmetel oli vähemalt ühel korral

vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise liiki internetis viimase 12 kuu jooksul kogenud 45%

16–26-aastastest noortest. Elu jooksul vähemalt ühel korral mõnda uuritud seksuaalse

ahistamise liiki on kogenud 41% 16–26-aastastest noortest. Elu jooksul on väljaspool internetti

vähemalt üht liiki seksuaalse väärkohtlemise ohvriks (seksuaalse ahistamise ja/või

seksuaalvägivalla) langenud 45% 16–26-aastastest Eesti noortest. Noorte keskmine vanus

esimest korda või ebameeldivaima seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langedes oli 15,7 aastat.

Kuni 12-aastaselt langes esimest korda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks 17%, nii 13–15-

aastaselt kui 16–17-aastaselt ligi neljandik ning 18-aastaselt või vanemalt kolmandik noortest.

Kolmandikul juhtudest pani seksuaalse väärkohtlemise toime ohvrile võõras isik, 31%

juhtudest oli tegemist mõne ohvri tuttavaga, 10% puhul endise poiss- või tüdruksõbraga ning

8% korral perekonnatuttava või -sõbraga. (Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise uuring,

2020)

Mõju välissuhetele

Eelnõukohastel muudatusel on positiivne mõju laste õiguste kaitsele ja rahvusvaheliste

kohustuste täitmisele. Muudatus aitab senisest paremini tagada, et laste vastu suunatud

seksuaalkuritegude aegumistähtajad oleksid kooskõlas Euroopa Nõukogu Lanzarote

konventsioonist tuleneva põhimõttega, mille kohaselt peab aegumistähtaeg olema piisav, et

73 Human rights channel. Council of Europe. https://human-rights-channel.coe.int/stop-child-sexual-abuse-in-sport-et.html. 74 Hillep, P., Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring. Eesti

Uuringukeskus OÜ, Norstat Eesti AS.

võimaldada menetluse tõhusat alustamist pärast kannatanu täisealiseks saamist. Euroopa

Nõukogu 2023. aasta võrdlevas analüüsis vaadeldi 43 osalisriiki. Neist 18 riigis puudus

aegumistähtaeg kõigi või vähemalt mõne lastevastase seksuaalkuriteo puhul, ülejäänud 25 riigis

olid aegumistähtajad üldreeglina olemas75. Uuring järeldas, et suundumus Euroopas on

aegumistähtaegade kaotamise või pikendamise poole. Lanzarote Komitee on 2024. aastal

täpsustanud, et aegumistähtaeg ei tohiks lõppeda enne kannatanu täisealiseks saamist ning et

laste vastu suunatud kõige raskemate seksuaalkuritegude puhul on aegumise kaotamine üks

võimalikest tõhusatest lahendustest. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee76 on samuti

soovitanud liikmesriikidel laste vastu suunatud seksuaalvägivalla puhul aegumistähtajad

kaotada või tagada nende piisav pikkus, arvestades kuritegude raskust ja kannatanute vajadust

saada täisealiseks saanuna tegelik ligipääs õiguskaitsele. Muu hulgas on kõnealuse soovituse

punktis 6.1.4. märgitud, et aegumistähtajad ei peaks olema lühemad kui 30 aastat lapse

täisealiseks saamisest.

Mõju majandusele

Mõju majandusele on kaudne. Eelnõul võib olla kaudne positiivne mõju ühiskonnale ja

majandusele, kuna laste seksuaalse väärkohtlemisega kaasnevad pikaajalised psühholoogilised,

tervise- ja sotsiaalsed tagajärjed ning nendega seotud kulud. Tõhusam õiguskaitse ja suurem

võimalus seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks võivad pikemas perspektiivis

aidata vähendada seksuaalvägivallast tulenevat kahju ning ennetada korduvat ohvristamist ja

uusi kuritegusid.

Mõju siseturvalisusele

Eelnõukohastel muudatusel on positiivne mõju siseturvalisusele. Laste vastu suunatud

seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamine aitab vähendada olukordi, kus lapse

arengu ja seksuaalvägivalla trauma eripäraga seoses kuriteo hilinenud avalikustamise tõttu ei

olegi võimalik kuriteole õiguslikult reageerida. Pikem aegumistähtaeg tagab, et

õiguskaitseasutustel – kohtud, prokuratuur, politsei – säilib võimalus hinnata ka pika aja

möödudes toime pandud seksuaalkuriteo asjaolusid ning võtta tõendatud kuritegude puhul

toimepanijad vastutusele. Siseturvalisuse seisukohast aitab muudatus vähendada

seksuaalkuritegude karistamata jäämise riski ja suurendada kannatanute usaldust

õiguskaitsesüsteemi vastu. Aegumistähtaja pikendamine toetab ka kuritegude ennetamise

eesmärki. Tõhus võimalus seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks vähendab

karistamatuse tunnet ning võib seeläbi toetada seksuaalkuritegude toimepanemise ja kordumise

ennetamist.

6.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Eelnõul on eelkõige sotsiaalne mõju ning mõju riigiasutuste töökorraldusele. Peamised

sihtrühmad on vägivallaohvrid, perevägivallaga kokku puutunud lapsed, õiguskaitseasutused,

Sotsiaalkindlustusamet ja teised ohvritega töötavad spetsialistid. Positiivne sotsiaalne mõju on

inimeste turvalisusele, tervisele ja heaolule ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusele.

Tõhusamad ennetus- ja kaitsemeetmed võivad vähendada vägivalla kordumist ja selle

pikaajalisi tagajärgi ohvritele ning nende lähedastele, sealhulgas lastele.

Direktiivi ülevõtmisega kaasneb mõju riigiasutustele, eelkõige õiguskaitseasutustele, kohtutele,

ohvriabi korraldajatele ja teistele vägivalla ennetamise ning ohvrite abistamisega seotud

asutustele. Mõju riigiasutuste töökorraldusele tuleneb eelkõige andmevahetuse,

75 Council of Europe (2023). Statutes of limitations. Study of the national legal frameworks on statutes of limitations in respect

of sexual offences against children in Europe. Prepared by Maria Andriani Kostopoulou. 76 Council of Europe, Parliamentary Assembly, Resolution 2330 (2020) – Addressing sexual violence against children: stepping

up action and co-operation in Europe, adopted 26 June 2020, p 6.1.4.

juhtumikorralduse ja ohvrite abistamisega seotud muudatustest. Ühtsem andmekogumine ja

asutustevahelise koostöö tugevdamine aitab saada parema ülevaate naistevastase ja

perevägivalla ulatusest ning kujundada selle põhjal tõhusamaid ennetus- ja sekkumismeetmeid.

Direktiivi nõuete rakendamine võib kaasa tuua ka täiendavaid kulusid, mis on seotud ohvriabi,

ennetusmeetmete, andmekogumise, koolituste ja asutustevahelise koostöö korraldamisega.

Eelnõul on positiivne mõju ka rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, kuna muudatused aitavad

täita Euroopa Liidu õigusest ja muudest rahvusvahelistest kohustustest tulenevaid nõudeid.

Samuti avaldub kaudne positiivne mõju majandusele vägivallast tingitud ühiskondlike kulude

võimalikus vähenemises. Eelnõul ei ole olulist mõju elu- ja looduskeskkonnale ega

regionaalarengule.

Ohvriabi seaduse eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist

peamiselt kahes valdkonnas: sotsiaalne mõju (ehk mõju erinevatele sotsiaalsetele rühmadele)

ja mõju riigiasutustele (eelkõige SKA, kuid ka teised asutused). Eelnõu mõjude olulisuse

tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõjutatud sihtrühma

suurus, mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk.

Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta otseselt majandust, regionaalarengut, elu- ja

looduskeskkonda ega riigi julgeolekut ja välissuhteid, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes

valdkondades hinnatud.

Eelnõus tehtavatel õigustehnilistel ja keelelistel muudatustel – näiteks sõna „hüvitamine“

asendamine sõnaga „heastamine“ ning „traumast taastumist toetava vaimse tervise abi“ asemel

„psühholoogilise abi“ kasutamine, samuti vägivallast loobumise toetamise teenuse nimetuse

täpsustamine – puudub sisuline mõju, mistõttu neid mõjuanalüüsis ei käsitleta.

Sotsiaalne mõju

Kavandatavad muudatused pakuvad tõhusamat abi laiemale ohvrite ringile, vähendades nende

koormust abi otsimisel ning toetades pikaajalist toimetulekut. See soodustab ohvrite

aktiivsemat osalemist ühiskonnaelus, aitab ennetada probleemide süvenemist ja tagab eriti

haavatavas olukorras inimeste õiguste tugevama kaitse.

Mõjutatud sihtrühm on keskmine kuni suur. Muudatus mõjutab erinevate kuritegude,

vägivalla ja kriisijuhtumite ohvreid. Sihtrühma täpset suurust ja tegelikku abivajadust on

probleemi varjatuse tõttu keeruline täpselt hinnata, sealhulgas põhjusel, et märkimisväärne osa

juhtumitest jääb varjatuks ning tegelik abivajadus ei kajastu täielikult ametlikus statistikas.

Kuigi 2025. aastal registreeriti Eestis 3125 perevägivallakuritegu ning 732 raskemat

isikuvastast seksuaalkuritegu, on varjatud ohvrite osakaal oluliselt suurem. 2022. aasta

Statistikaameti uuringu „Turvalised suhted pereringis, tööl ja väljaspool“ kohaselt on

paarisuhtevägivalda kogenud 41% naistest ja 33% meestest, kuid suur osa ohvritest ei teata

vägivallast ega otsi abi. Intiimpartneri toime pandud füüsilisest või seksuaalsest vägivallast

teatas politseile vaid 22,8%, tervishoiu- või sotsiaaltöötajat teavitas 20% ning tugitelefonile või

ohvriabisse pöördus kõigest 9,1% ohvritest. Suhtevälise isiku toime pandud vägivallast teavitas

ametiasutusi veelgi väiksem osa abivajajatest. Surmaga lõppenud perevägivallajuhtumeid oli

aastatel 2019–2023 Eestis 27, vähemalt osa nendest inimestest oleks võinud jääda ellu, kui

ametkondade reageerimine oleks olnud õigeaegne.

Kavandatud muudatused, nagu Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefoni 116 006 kõnede

salvestamise õigus ja ohvriabiteenuse saajatelt tagasiside küsimine, puudutavad otseselt

tuhandeid abivajajaid. Ainuüksi 2025. aastal tehti kriisitelefonile üle 5700 kõne. Arvestades, et

Eesti ohvriabi registreerib aastas ligi 20 000 pöördumist ning piirkondliku ohvriabi, naiste

tugikeskuste, taastava õiguse ja muude tugiteenuste kaudu saavad igal aastal abi tuhanded

inimesed, võimaldab muudatus kogutava tagasiside toel pakkuda edaspidi kvaliteetsemat ja

sihipärasemat tuge.

Eelnõus pakutud muudatuste mõju ulatus sihtrühmadele on väike, kuivõrd see ei nõua

ohvritelt kohanemist ega käitumuslikke muutusi. Teenuste taseme parandamisele suunatud

muudatused, eelkõige tõhusam andmevahetus asutuste ja spetsialistide vahel, toimuvad ohvri

jaoks taustal ning ei muuda seniste teenuste korraldust ega kättesaadavust. Süsteemsem

infovahetus parandab riigi võimet ohvreid tulemuslikult abistada ja vähendab oluliselt

taasohvristamise riski, kuna ohver ei pea oma üleelamisi korduvalt erinevatele osalistele

selgitama ning ametiasutused saavad abivajadust hinnata tervikliku info pinnalt. Teenuste mõju

ja kvaliteedi hindamine võimaldab pakkuda paremaid ja suurema mõjuga teenuseid, mis aitavad

ohvritel oma eluga pärast juhtunut edasi liikuda.

Mõju avaldumise sagedus sõltub sihtrühmade kokkupuutest ohvriabi poolt pakutavate

teenustega, mida võib pidada pigem harvaks. Mõju avaldub juhtudel, kui inimene puutub kokku

ohvriabi teenustega. Selline kokkupuude on üldjuhul seotud konkreetse kuriteo-, vägivalla- või

kriisijuhtumiga. Muudatused ei mõjuta ohvritele pakutavate teenuste korraldust ega

kättesaadavust, vaid toetavad abi tõhusamat pakkumist ja parandavad ohvrite võimalusi saada

vajalikku tuge.

Ebasoovitavaid mõjusid analüüsiti seoses kriisitelefoni kõnede salvestamisega. Kuigi teadmine

kriisitelefoni kõnede salvestamisest võib tekitada helistajates esialgu ebakindlust, kinnitab

samasuguse korraldusega lasteabitelefoni praktika, et pöördumiste hulk selle tõttu ei vähene.

Salvestamisel on eelkõige ohvrit toetav funktsioon, kuna salvestiste seaduspärane edastamine

õiguskaitseasutustele aitab tõhusamalt kaitsta ohvri õigusi ning vähendab tema koormust

edasises menetlusprotsessis.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Muudatuse peamine sihtrühm on Sotsiaalkindlustusameti (SKA) piirkondlikud

ohvriabitöötajad, keda on 2026. aasta juuni seisuga 28.Laiendatud võimalused edastada ohvrite

andmeid SKA-le lubavad pakkuda abi varem, juba enne kriminaalmenetlust. Kuigi see kasvatab

ohvriabitöötajate töökoormust, suurendab see samas nende ohvrite hulka, kes on valmis tuge

vastu võtma, mis ongi direktiivist tulenevate muudatuste eesmärk. Tõhusam andmevahetus

annab töötajale parema ülevaate kannatanu olukorrast, võimaldab koostada kvaliteetsema

abivajaduse hinnangu ning soodustab asutuste koostööd, vähendades seejuures ohvri enda

koormust.

Lisaks mõjutab ohvriabi personali võimalus koguda osutatud teenuste kohta tagasisidet. See

toob kaasa töökoormuse kasvu andmekaitse- ja eetikareeglitele vastava ning jätkusuutliku

tagasisidesüsteemi ja vajalike IT-lahenduste väljatöötamisel. Loodav süsteem on aga edaspidi

kriitilise tähtsusega ohvriabiteenuste kvaliteedi seirel ja parandamisel.

Muudatused loovad ühtlasi selge õigusliku raamistiku asutustevaheliseks juhtumikorralduseks,

andes SKA-le õiguse kaasata ohvri abistamisse eri osalisi ja töödelda selleks vajalikku teavet.

Seetõttu avaldavad muudatused mõju teistele ohvritega kokku puutuvatele spetsialistidele nagu

sotsiaal- ja tervishoiutöötajad ning erinevate tugiteenuste osutajad. Kuna kaasatavate asutuste

ja spetsialistide ring sõltub iga ohvri individuaalsest juhtumist, on selle sihtrühma täpset ulatust

keeruline prognoosida.

Kokkuvõtlikult on mõju ulatus riigivalitsemisele väike, kuid selle mõju ulatus erineb

sihtrühmiti. Muudatused mõjutavad enim ohvriabitöötajaid, kes tõenäoliselt saavad rohkem

kliente, kuid muudatused ei mõjuta suurel määral nende töökorraldust või töö sisu. Muudatused

annavad neile paremad võimalused teiste spetsialistide kaasamiseks ohvrite abistamisel, kuid

ka praegu teevad ohvriabitöötajad (nt MARAC raames) teiste spetsialistidega tihedat koostööd.

Seetõttu ei vaja ohvriabitöötajad muudatusega kohanemiseks aega. Teisi sihtrühmi mõjutavad

ohvriabi seaduse muudatused pigem vähe, st muudatused ei nõua neilt erilist kohanemist.

Mõju sagedus on sihtrühmade kaupa erinev. Ohvriabitöötajad puutuvad muudatustega

kokku iga päev, mistõttu avaldub mõju neile sageli. Muudatus mõjutab esialgu sageli ka neid

SKA töötajad, kes hakkavad arendama tagasiside kogumise (ja analüüsimise) süsteemi.

Edaspidi, süsteemi valmides töökoormus väheneb. Teiste valdkondade spetsialistide

kokkupuude muudatustega on aga pigem harv, sest koostöö ohvriabiga ei pruugi olla sagedane

(kuigi periooditi võib osutuda sagedasemaks).

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Suurim ebasoovitav mõju võib olla

suurenenud töökoormus, eelkõige ohvriabitöötajatel, kes peavad hakkama tõenäoliselt senisest

rohkem ohvreid abistama.

Kuigi muudatuste järel on selgemalt reguleeritud andmevahetus ja koostöö teiste asutuste ja

SKA vahel, ei pruugi see tagada selle kohest efektiivsust ning toimimist. On teada, et sotsiaal,

tervise-, õiguskaitse ja haridusvaldkondade mureks on spetsialistide suur töökoormus, mis võib

takistada edukat koostööd. Samas annab seadus siiski selge õigusliku raamistiku ning loob

eeldused edukaks koostööks.

Muud mõjud

Seaduseelnõu tervikuna ei mõjuta negatiivselt elu- ja looduskeskkonda. Kui pidada

elukeskkonnaks laiemalt ühiskondlikke olusid, on eeldatavad mõjud kirjeldatud käesoleva osa

esimeses pooles (sh nt sotsiaalsed mõjud, mõjud siseturvalisusele). Eelnõul ei ole olulist mõju

elu- ja looduskeskkonnale ega regionaalarengule. Füüsilistele isikutele halduskoormus ei

suurene.

Koondkokkuvõte seaduseelnõuga kaasnevast halduskoormusest

Seaduseelnõu vastuvõtmisel püsib füüsilistele ja juriidilistele isikutele halduskoormus samal

tasemel. Avalikus sektoris võib eeldada vähesel määral töökoormuse tõusu pikema aja vältel.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

7.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Seadusemuudatuse mõju võib avalduda eeldatavasti alles 10–20 aasta pärast, kui uued juhtumid

on ilmsiks tulnud ja nende suhtes kriminaalmenetlusi algatatakse. Arvestades kavandatava

muudatuse ajalist kohaldamisala, hakkaks pikemast aegumistähtajast tulenev mõju

õiguskaitseasutuste töökoormusele avalduma järk-järgult ning pikema aja vältel. Mõju võib

hakata statistiliselt nähtavamalt avalduma alles aastate või aastakümnete möödudes, kui pärast

seaduse jõustumist toime pandud kuritegude puhul hakkavad õiguskaitseasutusteni jõudma

pöördumised aastatetagustest seksuaalkuritegevuse juhtumitest. Samas võib eeldada, et teatud

määral avaldab seaduseelnõu ka kohest heidutavat mõju, sealhulgas võib laste vastu suunatud

seksuaalvägivalla toimepanemine väheneda ainuüksi pärast seaduseelnõu avalikustamist.

Eelnõu ettevalmistamise käigus leidsid nii prokurörid kui politsei grupijuhid, kellega eelnõu

kava arutati, et peaaegu võimatu on mõistliku täpsusega öelda, kui palju selliseid kaasuseid

võib tulevikus lisanduda. Küll oldi ühel meelel selles, et tõenäoliselt võib tulevikus senisega

võrreldes kriminaalasju lisanduda ning seda mõjutab nii inimeste kasvanud teadlikkus kui

pikenevad aegumistähtajad. Menetlejad rõhutasid, et nad suhtuvad kõikidesse pöördumistesse

äärmiselt tõsiselt ning laste vastu suunatud seksuaalkuritegude menetlemine on üldjuhul väga

ressursimahukas. Ka teiste riikide kogemustele ei ole tulevikuprognoosides võimalik tugineda,

kuivõrd nende seadusemuudatustest ei ole möödunud piisavalt palju aega vastavate mõjude

hindamiseks.

Aegumistähtaja pikendamine ei tähenda süüdimõistmise eelduse muutmist ega

tõendamisstandardi vähendamist, vaid seadusega kehtestatud avaramat ajaakent, mille jooksul

on võimalik kuriteokahtlust uurida ja olemasolevaid tõendeid hinnata. Seetõttu võib muudatusel

olla positiivne mõju ka kuritegude avastamisele ja menetlemisele ning seksuaalkuritegude

toimepanijate vastutusele võtmisele.

Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele tulevikus tuleneb eelkõige sellest, et pikema

aegumistähtaja jooksul võib suureneda nende juhtumite arv, mille puhul on vaja hinnata

lapsepõlves toime pandud seksuaalkuriteo asjaolusid. See võib kaasa tuua lisatöökoormuse

politseile ja prokuratuurile ning vajaduse tagada laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitega

tegelevate spetsialistide piisav pädevus ja ressursid. Arvestama peab, et mitukümmend aastat

tagasi väidetavalt toimunud kuritegude tõendamine võib olla raskendatud ja ressursimahukas.

Vanade kuriteojuhtumite menetlemine võib tõendamisraskusest tingituna suurendada

kohtumenetlusele kuluvat aega ja ka kohtunike töökoormust.

Suurema arvu juhtumite ilmsikstulekuga võib suureneda ka kannatanute arv, kes potentsiaalselt

vajavad riigi ohvriabisüsteemi abi, tingides koormuse kasvu ohvriabitöötajatele ja

ohvriabiteenustega seotud partneritele. Riiklikku ohvriabi korraldab Sotsiaalkindlustusamet

koos ohvriabitöötajate ja lepinguliste partneritega – vabaühenduste, haiglate ja

psühholoogiteenuse pakkujatega – ning ligi 150 vabatahtlikuga77. Arvestades, et menetlus võib

aset leida aastakümneid pärast kuriteo toimepanemist, on oluline tagada menetluse korraldajate

traumateadlikkus ja ohvrikesksus ning kindlustada vajalike tugiteenuste osutamine. Seetõttu

võib tulevikus arvestada vajadusega tagada kannatanutele psühhosotsiaalne, psühholoogiline ja

vajaduse korral muu erialane abi.

Kriminaalmenetluste arvu suurenemine võib riigieelarvet mõjutada seeläbi, et tekib

kriminaalmenetluste kulude (sh ekspertiisid, riigi õigusabi, tunnistajate ja kannatanute kaitse

meetmed) kasv, ohvriabisüsteemiga kaasnevate kulude kasv (hüvitised, kannatanute

nõustamine, tervishoiu- ja teraapiateenused) ning vajadus uute ametikohtade ja/või ametnike

koolitustegevuse järele.

Seega ei ole kokkuvõtlikult võimalik praeguses etapis usaldusväärselt prognoosida täiendavate

pöördumiste või kriminaalmenetluste konkreetset arvu ega sellest tulenevat politsei,

prokuratuuri ja kohtute lisatöökoormust tulevikus. Ka teiste riikide kogemustele ei saa otseselt

tugineda, kuivõrd muudatuste mõjude prognoosimiseks on aeg olnud lühike. Pöördumiste arvu

tulevikus võivad mõjutada lisaks aegumistähtajale mitmed tegurid, näiteks kannatanute

valmisolek väärkohtlemisest rääkida, ühiskonna teadlikkuse paranemine seksuaalvägivallast,

ohvriabi ja muude tugiteenuste kättesaadavus ning seksuaalse väärkohtlemise avalikustamisega

seotud psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid.

77 Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/sotsiaalkindlustusameti-aastaraamat-2025/ohvriabi

Kuna kuritegude uurimise, menetlemise ja ohvrite abistamise süsteemis struktuurseid muutusi

seaduseelnõuga seoses ei tehta, ei ole ümberkorraldused riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse

senises korralduses vajalikud. Asutuste senised ülesanded, koostöö ja töökorraldus jätkuvad

endisel kujul. Seksuaalvägivalda uurivate ja ohvreid abistavate organisatsioonide poole

pöördujate arvu suurenedes tuleb tagada sujuv infovahetus juhtumit uurivate ja ohvreid

toetavate osapoolte vahel. Vahendid võimalike lisakulude katteks leitakse asutuste sisemiste

ressursside arvelt või riigieelarvelistest vahenditest juhul, kui riigieelarve läbirääkimiste käigus

nii otsustatakse. Töökoormuse võimaliku kasvuga seotud kulu pole täpselt prognoositav.

Seadusemuudatusega kohalikele omavalitsustele ülesandeid ei lisata. Kohalikud omavalitsused

saavad sarnaselt praegusega aidata kaasa inimeste teadlikkuse paranemisele

seksuaalvägivallast, sealhulgas teavitada inimesi oma piirkonnas asuvatest ohvriabiteenustest

ja jagada kontaktandmeid, teavitada seksuaalvägivalla kriisiabikeskustest, lastemajadest ning

muudest üle riigi olemas olevatest riiklikult korraldatud abi saamise võimalustest.

7.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Sotsiaalkindlustusametis mõjutab direktiivi ülevõtmine eelkõige ohvriabi põhiteenuse

pakkujaid ehk ohvriabitöötajaid. Ohvriabitöötajate töökoormus suureneb, kuna neil tekib

kohustus abistada senisest rohkem ohvreid. Selle vajaduse katmiseks peab

Sotsiaalkindlustusamet tööd efektiivsemalt korraldama, hakates rakendama triaaži põhimõtet

juhtumitega tegelemisel ning prioriseerides kriitilisemaid juhtumeid. Kuid kogu lisavajaduse

katmiseks ei piisa vaid töökorralduse täiendavast optimeerimisest ning ilmselt on vaja värvata

ka lisattööjõudu. Ohvriabitöötaja peab hakkama senisest rohkematele kontaktidele

ohvriabiteenust tutvustama, millele võib järgneda ka sisuline nõustamine, teiste

ohvriabiteenuste osutajate kaasamine, jms. Hinnata tuleb riske ja abivajadust, sh

psühholoogilise abi vajadust. Võttes aluseks LSV-infolehtede PPA-st SKA-sse saatmise

praktika, võib eeldada kuni neljakordset töökoormuse kasvu. Töökoormus kasvab kõige

rohkem just esmakontaktide arvu suurenemise tõttu. Juba selleks, samuti nõustamisvajaduse

katteks on vaja juurde kolm ametikohta. Proaktiivse kontakti võtmise, vestluse ja esmase

abivajaduse hindamisega seotud kulu on kolme töötaja puhul hinnanguliselt 152 000 eurot

aastas, hõlmates nii tööjõu- kui ka majanduskulusid. Lisaks suureneb ka psühholoogilise abi

teenuse vajadus, sest nii pere- kui seksuaalvägivalla ohvrid on abivajaduse olemasolul

õigustatud teenusele. Prognoosime hinnanguliselt abivajajate teenusele suunamise kuni 15%

kasvu. Samuti saab eeldada, et kiirem kontakt ohvriabiga ja abivajaduse hindamine võimaldab

kiiremini tuvastada MARAC ohvreid ning suunata neid varem teenusele. Lisaks saab eeldada

ka naiste tugikeskuste ja seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste teenuse vajaduse kasvu, kuid selle

suurust ja mõju on praegu raske hinnata. Kehtiva OAS-i vastuvõtmise järel tehtud uuenduste

põhjal eeldati nt PPA-st erikohtlemise ja kaitsevajadusega ohvrite SKA-sse suunamiste tõttu

töökoormuse kasvu, kuid seda ei ole seniajani toimunud. Seega kuigi direktiiv kohustab kõiki

naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid abistama kohe, esimesel kokkupuutel pädevate

asutustega, ei pruugi praktikas see täiel määral õnnestuda, ja kõik ohvrid ka ei soovi abi, isegi

kui neile seda pakutakse. Seetõttu on lõplikku kulu raske hinnata.

RES 2027–2030 otsusega on ohvriabi valdkonnale ette nähtud piiratud mahus lisavahendid:

2027. aastaks 1,27 mln, 2028. aastaks 1,05 mln, 2029. aastaks 1,07 mln ja 2030. aastaks 1,11

mln eurot. Need vahendid on suunatud eeskätt lepinguliste partnerite osutatavate teenuste

kulude katteks, s.h naiste tugikeskuste teenus, inimkaubanduse ohvrite majutuse ja juriidilise

abi kulud, kuid mitte püsivalt ohvriabitöötajate täiendavate tööjõukulude katmiseks. Siinkohal

tuleb aga väga oluliseks pidada muudatust, mille kohaselt jõuavad perevägivalla,

seksuaalvägivalla, inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla ohvrite andmed

Sotsiaalkindlustusametini senisest varem, ega sõltu üksnes kriminaalmenetluses tehtud eraldi

hinnangust. Sellega seonduvalt tuleb arvestada, et eraldatud vahenditest ei pruugi piisata

täiendava abi pakkumiseks ja kui abi pakkuda olemasolevate sisemiste ressursside

ümberkorralduse kaudu, siis võib väheneda teiste ohvriabiteenuste kättesaadavus ja pikeneda

teenusele pääsemine. Lõplikud vastavad otsused saab teha siis, kui muudatuse tegelik mõju

töökoormusele on ilmnenud. Tegeliku koormuse ja lisavajaduse selgumisel on võimalik hinnata

ka täiendava rahastuse vajadust RES 2028–2031 lisataotluse raames.

Koolitusteks, koostöö tugevdamiseks ja ühiselt kokkulepitud töösuuniste koostamiseks vajalik

rahastus on kavandatud põhiliselt Norra rahastuse toel, ent perioodil, mis eelneb Norra

rahastusele, kavandab Justiits- ja Digiministeerium koostöös eri riigiasutustega koolitusi ka

sisemiste ressursside arvelt. Samuti kaetakse vajalikud kulud asutuste käimasolevatest

sisejulgeolekufondi välisprojektidest ja ELi uue rahastamisperioodi mehhanismidest.

Töökoormuse võimaliku kasvuga seotud kulu ei ole võimalik täpselt prognoosida.

Seadusemuudatus ei lisa ülesandeid kohalikele omavalitsustele. Kohalikud omavalitsused

saavad jätkuvalt aidata kaasa inimeste teadlikkuse parandamisele naistevastasest ja

perevägivallast, sealhulgas teavitada inimesi oma piirkonnas asuvatest ohvriabiteenustest ja

jagada kontaktandmeid, teavitada naiste tugikeskustest ja sealsetest abistamisvõimalusest,

samuti muudest riigis olemas olevatest riiklikult korraldatud abi saamise võimalustest.

8. Rakendusaktid

Ohvriabi seaduse vastuvõtmisega kaasneb vajadus muuta järgmisi rakendusakte:

1) sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määrus nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse

tervise abi taotlus ja dokumendid“ (Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja

dokumendid-Riigi Teataja);

2) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste

andmeregistri põhimäärus“ (Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus-Riigi

Teataja).

Seaduse vastuvõtmise järel tuleb OAS-i § 14 lõike 32 alusel kehtestada Vabariigi Valitsuse

määrus naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse

ja toetamisega seotud koostöö ning koordineerimise mehhanismi kohta.

Määruste kavandid on seletuskirja lisas (lisa 1).

9. Seaduse jõustumine

Eelnõuga kavandatavad sätted jõustuvad üldises korras, kuna need ei nõua ettevalmistust.

Üldine vacatio legis tagab adressaatidele piisava aja sätetega tutvumiseks ja tegevuste

kavandamiseks.

Erinev jõustumise aeg nähakse aga ette eelnõu § 3 punktile 8, millega luuakse volitusnorm

ohvriabi seadusesse paragrahvi 14 lg 32 Vabariigi Valitsus määruse kehtestamiseks. Muudatus

jõustub 1. juunil 2027. Jõustumisaeg on valitud arvestusega, et jääks piisav aeg rakendusaktide

ettevalmistamiseks ja vastuvõtmiseks.

10. Kooskõlastamine ja kaasamine

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-1026 kooskõlastamiseks ning arvamuse

avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Riigiprokuratuurile ja

ringkonnaprokuratuuridele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Soolise

võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleile, ülikoolidele (TÜ, TLÜ, TalTech,

Sisekaitseakadeemia), Eesti Juristide Liidule, Eesti Naistearstide Seltsile, Eesti Lastearstide

Seltsile, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile, MTÜ-le Eesti Puuetega Inimeste Koda, MTÜ-le

Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Kohtupsühhiaatria ja Kohtupsühholoogia Ühingule, MTÜ-le

Lastekaitse Liit, MTÜ-le Eesti Noorteühenduste Liit, MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus,

MTÜ-le Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, MTÜ-le Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Eesti

Naisteühenduste Ümarlaud SA-le, MTÜ-le Eluliin, MTÜ-le Pärnu Naiste Tugikeskus, Virumaa

Naiste Tugikeskus MTÜ-le, MTÜ-le Tallinna Naiste Kriisikodu, Eesti SV Tugigrupid MTÜ-le,

MTÜ-le Vägivallavaba Elu Kaitseks, SA-le Eesti Inimõiguste Keskus, MTÜ-le Inimõiguste

Instituut, MTÜ-le Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, MTÜ-le Eesti LGBT Ühing, President

Kaljulaidi Fond MTÜ-le, MTÜ-le Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, MTÜ-

le Oma Tuba, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, SA-le Kodanikuühiskonna Sihtkapital ning SA-

le Mõttekoda Praxis ja SA-le Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Kooskõlastamise märkuste ja

ettepanekute tabel on lisatud käesoleva eelnõu juurde (lisa 2).

Algatab Vabariigi Valitsus 26. oktoobril 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Seaduseelnõu algatamine

Dokumendi eemaldamise taotlus

Failid