Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus   Meie: 22.10.2026 nr 2-6/26-02105-1

      Seaduseelnõu algatamine

  Vabariigi Valitsus algatab rahvatervishoiu seaduse, käibemaksuseaduse ja  tervishoiuteenuste  korraldamise seaduse muutmise seaduse (varajast abi andva sekkumise teenus) eelnõu, mis oli  arutusel Vabariigi Valitsuse 22. oktoobri 2026. a istungil.   Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister.     Lugupidamisega     (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik     Lisad:  1. Seaduseelnõu kolmel lehel (PDF- ja DOCX-failid)  2. Seletuskiri 25 lehel (PDF- ja DOCX-failid)  3. Lisa 1 seletuskirja juurde viiel lehel (PDF- ja DOCX-failid)  4. Lisa 2 seletuskirja juurde 24 lehel (PDF- ja DOCX-failid)    Heili Tõnisson [email protected]

.

1

EELNÕU

Rahvatervishoiu seaduse, käibemaksuseaduse ja

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus

(varajast abi andva sekkumise teenus) § 1. Rahvatervishoiu seaduse muutmine

Rahvatervishoiu seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „tagamiseks,“ tekstiosaga „varajast abi

andva sekkumise teenuse osutamist,“;

2) seadust täiendatakse 31. peatükiga järgmises sõnastuses:

„31. peatükk

Varajast abi andva sekkumise teenus

§ 221. Teenuse eesmärk ja sisu

(1) Varajast abi andva sekkumise teenus on juhendipõhine inimesele suunatud ennetustegevus

näidustatud ennetuse tasandil ning selle eesmärk on leevendada psüühika- või käitumishäire

või muu haiguse sümptomeid või ennetada uute sümptomite väljakujunemist.

(2) Varajast abi andvad sekkumised on järgmised:

1) eneseabi toetav struktureeritud sekkumine, mille teenusesaaja saab läbida iseseisvalt;

2) väheintensiivne psühholoogiline sekkumine, mille läbimist toetab teenust vahetult osutav

spetsialist;

3) muu käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud loetelus nimetatud varajast abi andev

sekkumine, mille läbimist toetab teenust vahetult osutav spetsialist.

(3) Varajast abi andva sekkumise rakendamise üldnõuded on järgmised:

1) sekkumist rakendatakse juhendipõhiselt, sealhulgas on sekkumisel konkreetne eesmärk,

ühtselt kirjeldatud sisu ning selge algus ja lõpp;

2) sekkumine on suunatud sellele inimesele, kelle sümptomeid on vaja ennetada või

leevendada; 3) sekkumise rakendamine sisaldab teenusesaaja seisundi hindamist vähemalt teenuse

osutamise alguses ja lõpus; 4) sekkumise tõenduspõhisust on hinnanud Tervise Arengu Instituudi juhitav ennetuse

teadusnõukogu ning see vastab neljandale või viiendale tasemele või kui konkreetse probleemi

ennetamiseks või valitud sihtrühma jaoks puudub neljanda või viienda taseme varajast abi

andev sekkumine, võib ajutiselt rakendada kolmanda taseme sekkumist koos selle uurimise ja

arendamisega.

(4) Varajast abi andva sekkumise teenuse osutamise tingimused ja korra ning sekkumiste loetelu

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 222. Teenuseosutaja kohustused

2

(1) Eneseabi toetavat struktureeritud sekkumist võib rakendada juriidiline isik ja füüsilisest

isikust ettevõtja.

(2) Väheintensiivset psühholoogilist sekkumist ja muud käesoleva seaduse § 221 lõike 2 punktis

3 nimetatud sekkumist võib rakendada tervishoiuteenuse osutaja, välja arvatud kiirabi,

olenemata tegevusloal märgitud tegevusalast.

(3) Teenuseosutaja on kohustatud tagama:

1) teenuse osutamise käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud tingimustel;

2) oma õiguse teenuse osutamisel kasutatavat sekkumist rakendada; 3) temaga lepingulises suhtes oleva teenust vahetult osutava spetsialisti vastavuse käesoleva

seaduse 224 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele;

4) temaga lepingulises suhtes oleva teenust vahetult osutava spetsialisti osalemise

nõuetekohasel supervisioonil;

5) teenuse nõuetekohase dokumenteerimise;

6) teenusesaaja andmete konfidentsiaalsuse teenuse osutamise ajal ja pärast teenuse osutamise

lõppemist;

7) teenuse osutamisel töödeldavate isikuandmete, sealhulgas eriliigiliste isikuandmete kaitse,

rakendades selleks riskidele vastavaid organisatsioonilisi, tehnilisi ja infoturbemeetmeid;

8) talle eraldatud rahaliste vahendite tõhusa ja väärtuspõhise kasutamise.

§ 223. Teenuse osutamise dokumenteerimine

(1) Varajast abi andva sekkumise teenuse osutaja dokumenteerib enda infosüsteemis või muus

tema kasutatavas infosüsteemis teenuse osutamise järgmises andmekoosseisus:

1) isiku üldandmed;

2) isiku heaolu ja terviseseisundit puudutavad andmed, mis on vajalikud varajast abi andva

sekkumise teenuse osutamiseks;

3) varajast abi andva sekkumise teenuse osutamise ja selle tulemuse hindamise andmed.

(2) Varajast abi andva sekkumise teenuse osutaja säilitab andmeid kolm aastat pärast teenuse

osutamise lõppemist.

(3) Varajast abi andva sekkumise teenuse dokumenteerimise nõuded ja käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud andmete täpsema koosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

§ 224. Teenust vahetult osutav spetsialist

(1) Teenust vahetult osutaval spetsialistil peab olema kõrgharidus ning ta peab vastama

pädevusnõuetele, et sekkumist kvaliteetselt rakendada.

(2) Teenust vahetult osutav spetsialist peab teenuse osutamise ajal ja pärast teenuse osutamise

lõppemist hoidma talle teatavaks saanud teenusesaaja andmeid konfidentsiaalsena, kui seaduses

või kokkuleppel teenusesaajaga ei ole ette nähtud teisiti.

(3) Teenust vahetult osutavale spetsialistile esitatavad täpsemad pädevusnõuded kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 225. Teenuse korraldamine ja rahastamine

(1) Varajast abi andva sekkumise teenust korraldab Tervisekassa.

3

(2) Varajast abi andva sekkumise teenust rahastab Tervisekassa riigieelarveliste võimaluste

piires ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud tingimustel

ja korras.

(3) Varajast abi andva sekkumise teenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa teenuseosutajaga

halduslepingu, milles lepitakse kokku vähemalt rakendatav sekkumine, teenuse osutamise ja

rahastamise tingimused, lepingu täitmise kontroll ning lepingu muutmise ja lõpetamise alused.

(4) Tervisekassal on õigus halduslepingu täitmise kontrollimiseks saada teenuseosutajalt

andmeid teenuse osutamise kohta isikustamata kujul. Isikuandmeid, sealhulgas eriliiki

isikuandmeid, võib Tervisekassale edastada vähimasvajalikus ulatuses ja üksnes juhul, kui see

on käesolevas seaduses sätestatud ülesande täitmiseks vältimatult vajalik.

(5) Teenuseosutaja ja Tervisekassa vahelise halduslepingu täpsemad tingimused kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.“.

§ 2. Käibemaksuseaduse muutmine

Käibemaksuseaduse § 16 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „tähenduses“ tekstiosaga

„,rahvatervishoiu seaduse § 221 lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud varajast abi andva sekkumise

teenus“.

§ 3. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 14 lõiget 1, § 22 lõiget 3 ja § 251 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna

„sotsiaalteenuste“ tekstiosaga „ja rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud varajast abi andva

sekkumise teenuse“

2) paragrahvi 14 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „sotsiaalteenuseid“ tekstiosaga „ja

rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud varajast abi andva sekkumise teenust“.

§ 4. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2028. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 26. oktoobril 2026. a nr 2-6/26-02105

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

1

Rahvatervishoiu seaduse, käibemaksuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

muutmise seaduse (varajast abi andva sekkumise teenus)

eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

SOTSIAALMINISTRI MÄÄRUSE KAVAND

Varajast abi andva sekkumise teenuse osutamise

ja dokumenteerimise kord

Määrus kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 221 lõike 4, § 223 lõike 3, § 224 lõike 2 ja § 225

lõike 2 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrus kehtestab varajast abi andva sekkumise teenuse osutamise tingimused ja korra,

sekkumiste loetelu ning rahastamise tingimused ja korra.

§ 2. Eneseabi toetava struktureeritud sekkumise osutamise tingimused

Eneseabi toetav struktureeritud sekkumine peab vastama järgnevatele tingimustele:

1) sekkumine peab keskenduma nii adresseeritavate sümptomite leevendamisele kui ka nende

aluseks olevate mehhanismide muutmisele, mis võivad sümptomeid põhjustada või alal hoida;

2) sekkumine peab olema iseseisvalt kasutatav ning läbitav ka ilma spetsialisti toeta, kuid võib

sisaldada soovi korral kontakteerumise võimalust;

3) sekkumine peab olema struktureeritud ning sisaldama selgeid juhiseid, praktilisi harjutusi ja

ülesandeid, mis toetavad iseseisvat õppimist ja arengut;

4) sekkumise käigus peab inimesel olema võimalik jälgida enda edusamme;

5) sekkumine peab võimaldama kasutajapoolset tagasisidet;

6) sekkumine vastab isikuandmete kaitse ja infoturbe nõuetele;

7) teenuse osutamine tuleb dokumenteerida määruse lisa andmekoosseisus.

§ 3. Väheintensiivse psühholoogilise sekkumise (VIPS) osutamise tingimused

(1) VIPS teenuse osutamine peab vastama järgmistele nõuetele:

1) sekkumist vahetult osutav VIPS-spetsialist viib sekkumise jooksul läbi kolm kuni kümme

kohtumist teenusesaajaga;

2) kohtumised toimuvad kas individuaal- või grupiformaadis, kas vahetult või sidevahendi teel;

3) ühe kohtumise kestus on kuni 60 minutit individuaalse tegevuse puhul ja kuni 90 minutit

grupitegevuse puhul;

4) kohtumiste maht on konkreetse VIPS-i eesmärgi suhtes ja sihtrühma puhul põhjendatud;

5) sekkumine tugineb juhendile ehk teenust osutatakse kõigi teenusesaajate puhul ühtselt

juhendipõhiselt ning tegemist ei ole kutsealaste kompetentside rakendamisega;

6) teenuse osutamine tuleb dokumenteerida määruse lisa andmekoosseisus;

7) teenust osutavad VIPS-spetsialistid osalevad teenuse osutamise perioodil regulaarselt

kutsega psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri juhendatud supervisioonis;

2

8) teenuse osutamise käigus tagatakse teenusesaajale võimalus esitada tagasisidet VIPS-i

kvaliteedi ja korralduse kohta.

§ 4. Nõuded teenust vahetult osutavale spetsialistile

VIPS teenust vahetult osutav VIPS-spetsialist peab vastama järgmistele kriteeriumitele:

1) on omandanud vähemalt rakenduskõrghariduse või bakalaureusekraadi või sellele vastava

kvalifikatsiooni;

2) omab teadmisi vaimse tervise häiretest, psühholoogilisest traumast, suitsiidiriskist, stressi-

ja elustiiliteguritest ning nende mõjust inimese igapäevaelule, oskab hinnata nimetatud häireid,

tegureid ja riske, koostada ohutusplaane ning suunata inimene sobivat abi saama, oskab

rakendada nõustamise baastehnikaid, toetada ja motiveerida inimest eesmärkide seadmisel,

probleemide lahendamisel ja enesejuhitud muutuste protsessis, mida tõendab kas akrediteeritud

õppeasutuses omandatud kõrgharidus vaimse tervisega otseselt seotud erialal või

mikrokvalifikatsiooni "Väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste osutamine";

3) on läbinud konkreetse pakutava ühe või mitme VIPS-i osutamiseks vajalikud

täiendkoolitused, mida tõendab sekkumise omaniku poolt väljastatud vastav täiendkoolituse

diplom;

4) järgib andmekaitse ja eetilisi põhimõtteid, austab isiku õigusi ning hoiab professionaalseid

piire;

5) on lepingulises suhtes tervishoiuteenuse osutajaga, kes on teenuse osutamisel Tervisekassa

lepingupartneriks;

6) tal puudub kehtiv karistus isikuvastase süüteo eest.

§ 5. Varajast abi andvate sekkumiste hindamine

1) Varajast abi andvate sekkumiste teaduspõhise mõju hindamine toimub Tervise Arengu

Instituudi poolt juhitava ennetuse teadusnõukogu ennetustegevuste hindamise raames.

2) Tervise Arengu Instituudi poolt juhitava ennetuse teadusnõukogu ülesanded varajast abi

andva sekkumise teenuse osas on

1) varajast abi andvate sekkumiste teaduspõhine hindamine;

2) hindamiskriteeriumide avalikkuse ja ühtlustatuse tagamine;

3) otsuste tähtaegade määramine, avalikustamine ja järgimine;

4) hindamise käigus huvide konflikti maandamine.

3) Tervise Arengu Instituudi poolt juhitava ennetuse teadusnõukogu poolt hinnatud

ennetustegevuste vastavust varajast abi andva sekkumise teenuse eesmärgile ja sisule

vastavalt rahvatervishoiu seadusele ning määruse tingimustele hindab kord aastas

Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise poliitikavaldkonna komisjon, kuhu kuulub vähemalt

kolm inimest.

§ 6. Eneseabi toetavate struktureeritud sekkumiste loetelu

1) …

2) ....

§ 7. Väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste (VIPS) loetelu

1) …

2) ...

§ 8. Varajast abi andva sekkumise teenuse rahastamise leping

3

(1) Varajast abi andva sekkumise teenuse rahastamiseks sõlmivad Tervisekassa ja

teenuseosutaja lepingu (edaspidi varajase abi leping) kuni üheks aastaks.

(2) Varajast abi andva sekkumise teenuse lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamisel

hindab Tervisekassa järgmisi asjaolusid:

1) regionaalsed vajadused ja teenuste kättesaadavus;

2) erinevate sihtrühmade kaetus (käsitletava sümptomaatika, vanusrühmade ja kasutatavate

metoodikate lõikes);

3) teenuseosutaja jätkusuutlikkus;

4) riigi tervishoiupoliitika arengusuunad;

5) varasemate Tervisekassa lepingute või nendega sarnaste lepingute nõuetekohane täitmine;

6) tervishoiuteenuste ja muude asjakohaste teenuste osutamist reguleerivate õigusaktide

nõuetekohane täitmine.

(3) Varajast abi andva sekkumise teenuse lepingus lepitakse Tervisekassa ja teenuseosutaja

vahel iga sekkumise kohta kokku järgmised tingimused:

1) lepingu tähtaeg;

2) sekkumise osutamise eest makstav maksimaalne kogusumma;

3) lepinguperioodil teenust vahetult osutavate spetsialistide nimekiri;

4) juhtumid, kui pooltel on õigus ühepoolselt leping lõpetada, seda muuta või selle täitmine

osaliselt või täielikult peatada, ja juhtumid, kui rikkumine on vabandatav;

5) osutatud teenuse kohta Tervisekassale andmete esitamise sagedus ja esitatavate andmete

koosseis;

6) muud tingimused, mis on vajalikud teenuse osutamiseks eraldatud rahaliste vahendite

efektiivse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks.

§ 9. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. jaanuaril 2028. a.

4

Määruse lisa

Varajast abi andva sekkumise teenuse dokumenteerimise andmekoosseis

Väheintensiivse psühholoogilise sekkumise andmekoosseis:

1) ees- ja perekonnanimi;

2) isikukood;

3) alaline elukoht asula täpsusega;

4) e-posti aadress;

5) teenuseosutamise alguskuupäev;

6) teenuseosutaja juriidiline isik;

7) osutatav sekkumine;

8) VIPS spetsialisti ees- ja perekonnanimi;

9) sõelinstrumentide skoorid enne sekkumist:

• Depressiivsete sümptomite esinemine: Patient Health Questionnaire-9 (PHQ-9)

(täiskasvanud) või Patient Health Questionnaire 9 Modified for Teens (PHQ-9 Modified

for Teens) (15–18 aastased).

• Ärevuse sümptomite esinemine: Generaliseerunud ärevushäire küsimustik GAD-7

(täiskasvanud) või GAD-7 Child (15–18 aastased)

• Toimetuleku skaala: Work and Social Adjustment Scale (WSAS) (täiskasvanud) või

KIDSCREEN-10 Index (15–18 aastased)

• Sotsiaalne toetus: The Medical Outcome Study Social Support Survey valitud väited

(MOS-SSS) (täiskasvanud)

• Heaolu: WHO Heaolu Indeks (WHO-5)

• Sõltuvusttekitavate ainete tarvitamine: NIDA Quick Screen (täiskasvanud) või

Screening to Brief Intervention (S2BI) (15–18 aastased)

10) toimunud kohtumiste arv ja iga kohtumise toimumise kuupäev;

11) kas sekkumine on:

1) läbitud täismahus;

2) katkestatud.

12) sõelinstrumentide skoorid pärast sekkumist (kui sekkumine on täismahus läbitud);

• Depressiivsete sümptomite raskusaste: Patient Health Questionnaire-9 (PHQ-9)

(täiskasvanud) või Patient Health Questionnaire 9 Modified for Teens (PHQ-9 Modified

for Teens) (15–18 aastased)

• Ärevuse sümptomite raskusaste: Generaliseerunud ärevushäire seitsme küsimusega

küsimustik GAD-7 (täiskasvanud) või GAD-7 Child (15–18 aastased)

• Toimetuleku skaala: Work and Social Adjustment Scale (WSAS) (täiskasvanud) või

KIDSCREEN-10 Index (15–18 aastased)

• Sotsiaalne toetus: The Medical Outcome Study Social Support Survey valitud väited

(MOS-SSS) (täiskasvanud)

• Heaolu: WHO Heaolu Indeks (WHO-5)

• Sõltuvusttekitavate ainete tarvitamine: NIDA Quick Screen (täiskasvanud) või

Screening to Brief Intervention (S2BI) (15–18 aastased)

13) teenusesaaja peamine jätkutegevuse soov teenuseosutamise lõppemise järel:

1) Ei vaja täiendavat tuge.

2) Pöördub sotsiaal- või haridussüsteemi abivõimaluste poole.

3) Pöördub mõne teise varajase abi sekkumise poole.

4) Pöördub suurema abivajaduse tõttu esmatasandi tervishoiu poole.

5

5) Pöördub erakorralise abivajaduse ilmnemise tõttu erakorralise psühhiaatrilise abi poole.

6) Teenuseosutamine katkes teenusesaaja soovil, seisundi muutus ning edasised soovid

hindamata.

Eneseabi toetava struktureeritud sekkumise andmekoosseis:

1) ees- ja perekonnanimi;

2) isikukood;

3) kasutatav sekkumine;

4) sõelinstrument, mida kasutatakse enne ja pärast sekkumise läbimist;

5) sõelinstrumendi tulemused.

1

Rahvatervishoiu seaduse, käibemaksuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (varajast abi andva sekkumise teenus) eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kooskõlastustabel Kooskõlastustabel on koostatud Rahvatervishoiu seaduse, käibemaksuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (varajast abi andva sekkumise teenus) kohta.

Esitaja ja märkuse sisu Sotsiaalministeeriumi vastus

1. Eesti Linnade ja Valdade Liit

1.1 Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastab eelnõu märkustega. Palume täpsustada, mida peetakse silmas kohalike omavalitsuste ning sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistide (sh sotsiaaltöötajad, lastekaitsetöötajad, tugispetsialistid) nn „suunanäitaja“ rolli all (eelnõu seletuskiri lk 13). Seletuskirja kohaselt ei lisata eelnõuga otseseid uusi bürokraatlikke kohustusi, kuid eeldatakse spetsialistidelt baasteadmisi varajase abi süsteemist, et osata suunata abivajajaid õigetele teenustele. Palume seletuskirjas täpsustada kohalike omavalitsuste suunanäitaja rolli tähendust, ootusi ja vastutust.

Arvestatud. Kohalike omavalitsuste ning sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistide nn „suunanäitaja“ rolli all on seletuskirjas peetud silmas seda, et ka neil osapooltel on võimalus inimest varajase abi sekkumise teenusele suunata, st teenuskihile ei rakendu saatekirja nõuet või muud taolist piirangut ning loodame, et võimalus enda klientidele vajaduse ilmnemisel uut täiendavat abivõimalust soovitada toetab ka tervishoiuväliste valdkondade spetsialiste nende igapäevatöös. Seletuskirja sõnastus vastavalt täiendatud.

1.2 Samuti teeme ettepaneku koostada juhendmaterjale, korraldada infotunde või tagada muul moel piisav väljaõpe, et kohalikud omavalitsused ning sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistid oskaksid täita nimetatud suunanäitaja rolli. Kohalike omavalitsuste ning sotsiaal-

Arvestatud. Põhjalikumad kommunikatsiooni-tegevused on kavandatudalates 2027. aasta teisest poolest, mil rakendusakti detailid on otsustatud. Arvestame omavalitsuste ning sotsiaal- ja haridussektori vajadustega ning kaasame neid samaväärselt tervishoiuvaldkonnaga.

2

ja haridusvaldkonna spetsialistide selge rollijaotus ja ühtne väljaõpe tagaksid eelnõukohase seaduse ühetaolise rakendamise.

2. Eesti Õdede Liit

2.1 Eesti Õdede Liit, sealhulgas vaimse tervise õenduse seltsing, on tutvunud rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Toetame suundumist astmelise abi rakendumisele. Peame oluliseks inimeste teadlikkuse kasvatamist, vaimse tervise häiretele viitavate sümptomite varajast märkamist ja võimalust saada varajase abi sekkumise teenust. Peame hädavajalikuks, et varajase abi sekkumiste tõenduspõhisus on eelnevalt hinnatud. Eriti tervitatav on üleminek projektipõhiselt rahastuselt eelarvepõhisele.

Täname EÕL-i toetuse ja koostöö eest!

2.2 Oluline on tagada, et isikustatud abi osutamise korral osutatav abi on dokumenteeritud ning kättesaadav Terviseportaali kaudu; seda eriti juhul, kui abivajaja suunatakse edasi järgmisse etappi. Vastasel juhul ei ole tagatud abi järjepidevus ega inimese terviklik hindamine. Eesti Õdede Liit kooskõlastab rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Selgitame. Sotsiaalministeerium peab oluliseks selget ja turvalist andmete liikumist ning hindamiste dubleerimise kui ka abitasandite vaheliste infosulgude vältimist. Käesoleva eelnõuga ei looda automaatset andmevahetust teiste abi- või ravitasanditega. Vajaduse korral saab inimene teenuse osutamise käigus tema kohta kogutud asjakohase teabe ise järgmisele abi- või raviteenuse osutajale edastada.

Teenust täpsustava rakendusakti koostamised koostöös sidusosapooltega on kavas 2027. aastal ning arvestame selle käigus EÕL-i kaasamisega.

3

3. Eesti Väike-ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA)

3.1 Eelnõu seletuskirja kohaselt koondab varajane abi näidustatud ennetuse ja esmase prekliinilise abi: sekkumiste sihtrühmaks on inimesed, kellel esinevad juba psüühika- või käitumishäire või muu asjakohase haiguse sümptomid, kuid need on kas kliiniliselt alalävised (teenuse eesmärk on ennetada haigusseisundi väljakujunemist) või osutatakse esmast kiiret abi kergetele haigusjuhtudele (teenuse eesmärk on ennetada seisundi halvenemist ja vähendada haigusseisundist tingitud toimetulekuraskusi). Varajase abi sekkumised on ainult selgelt juhendipõhised sekkumised, st sinna alla ei kuulu kutsealane töö tervise-, sotsiaal- või haridusvaldkonnas (nt eripedagoogiline nõustamine, psühholoogilise ravi osutamine). Varajase abi sekkumiste teenus ei ole tervishoiuteenus ning selle osutamiseks ei sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel võlaõigusseaduse tähenduses.

Eelnõus sätestatakse, et väheintensiivse psühholoogilise sekkumise (VIPS) teenust ja muid määruses nimetatud teenuseid osutav juriidiline isik peab olema tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja. See on vajalik, et tagada teenuseosutajate vastavus tervishoiu valdkonnas kehtivatele usaldusväärsuse, kvaliteedi ja ohutuse nõuetele, kuna teenus puudutab isiku terviseseisundiga seotud sümptomeid ja terviseandmete töötlemist. See toetab ka VIPS teenuse nõude täitmist, kuna vajalik on pakkuda teenust vahetult osutavatele VIPS spetsialistidele kutsega psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri supervisiooni. Sealjuures

Selgitame. Väheintensiivne psühholoogiline sekkumine ei ole eelnõu kohaselt tervishoiuteenus ning tegevusloa nõue ei ole kehtestatud eesmärgiga käsitada VIPS-i tervishoiuteenusena. Nõue puudutab teenust korraldavat ja selle kvaliteedi eest vastutavat juriidilist isikut, mitte sekkumist vahetult osutava spetsialisti staatust. VIPS on küll madala intensiivsusega ja juhendipõhine sekkumine, kuid seda osutatakse inimestele, kellel esinevad psüühika- või käitumishäire sümptomid. Teenuse käigus hinnatakse inimese seisundit ja riske, töödeldakse terviseandmeid, vajaduse korral koostatakse ohutusplaan ning suunatakse inimene sobivama abi juurde. Samuti peab teenuseosutaja korraldama VIPS- spetsialistide regulaarse supervisiooni kutsega psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri poolt. Seetõttu on vajalik, et teenuse korralduslik vastutus oleks usaldusväärsel juriidilisel isikul, kellel on tervisevaldkonnas tegutsemise kogemus ja võimekus korraldada teenuse kvaliteeti, riskijuhtimist, supervisiooni ning edasisuunamist. Eelnõus ei ole tegevusloa nõuet seotud ühe konkreetse tervishoiuteenuse liigiga. Selle eesmärk on võimaldada VIPS-i pakkuda erineva profiiliga tervishoiuteenuse osutajatel, näiteks psühholoogilise ravi, õendusabi, perearstiabi või eriarstiabi osutajatel, ning vältida täiesti uue tegevusloa liigi ja eraldi loamenetluse loomist. Terviseamet väljastab tegevuslubasid mitmel erineval tervishoiuteenuse tegevusalal, sealhulgas iseseisva psühholoogilise ravi, õendusabi, füsioteraapia ja logopeedilise ravi osutamiseks. Tegevusloa olemasolu ei ole seejuures ainus ega piisav

4

ei piirata teenuseosutamist konkreetse tegevusloaga, et võimaldada teenuste osutamist nii näiteks iseseisva psühholoogilise ravi, iseseisva õenduse, peremeditsiini kui ka eriarstiabi tegevusloaga teenuseosutajate juures.

EVEA hinnangul on teenuse osutamiseks, mis ei ole tervishoiuteenus, tervishoiuteenuse tegevusloa nõude kehtestamine ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalne riive. Sellises nõude kehtestamisel on esiteks takistatud uute teenuse osutajate turule sisenemine ja teiseks võivad eelpool nimetatud teenuseid pakkuda näiteks ka hambaarstid, füsioterapeudid, logopeedid ning ämmaemandad. Loogiline võiks olla, et näiteks VIPS teenuse osutamiseks tuleks taotleda tegevusluba mõne sarnase tervishoiuteenuse, näiteks iseseisva psühholoogilise ravi osutamiseks. Aga ka selline ülereguleerimine ei ole asjakohane ning see piirab ülemääraselt ettevõtlusvabadust. Viitamine ainult tervishoiu valdkonnas kehtivatele usaldusväärsuse, kvaliteedi ning ohutuse nõuetele ei ole põhiõiguste kaitse seisukohast piisav ega õigusta nii intensiivset riivet nagu loakohustus. Teenuse kvaliteedi tagamiseks tuleb kasutada muid meetmeid, mis piiravad ettevõtlusvabadust vähem.

tingimus VIPS-i osutamiseks. Teenuseosutaja peab lisaks tõendama konkreetse sekkumise kasutamise õigust ja osutamise võimekust, kasutama nõuetele vastavaid spetsialiste, korraldama supervisiooni ning vastama Tervisekassa lepingus sätestatud tingimustele. Seega ei anna näiteks üksnes hambaravi tegevusloa olemasolu automaatselt õigust VIPS-i riiklikult rahastatud teenusena osutada, kuid VIPS-ide osutamine on täiendav lubatud lisategevusala tervishoiuteenuse osutajatele.

3.2 Sotsiaalministri määruse kavandi kohaselt peab varajase abi sekkumine vastama muuhulgas järgmisele tingimusele: sekkumine on tõenduspõhine ning on läbinud Tervise Arengu Instituudi juhitava ennetuse teadusnõukogu hindamise ning vastanud tasemele „5“ või „4“. Kui aga vastava probleemi ennetuseks või valitud ennetuskeskkonnas puudub 4. või 5. taseme ennetustegevus või

Selgitame. Ennetustegevuste tõendatuse tasemed põhinevad Tervise Arengu Instituudi ennetuse teadusnõukogu kehtestatud hindamismetoodikal (Ennetustegevuste tõendatuse taseme hindamine) ning 8. detsembril 2025 vastuvõetud ennetustegevuste rahastamispõhimõtete kokku-leppel. Riiklikult on kavandatud rahastada eelkõige 4. ja 5. taseme sekkumisi, mille kasutusvalmidus

5

olemasolev tegevus ei vasta enam sihtrühma vajadustele, võidakse ajutiselt rahastada tase 3 sekkumiste osutamist juhul, kui samal ajal suunatakse ressursse ennetuse teadusnõukogu poolt antud suuniste rakendamiseks, et jõuda järgmisele tõendatuse tasemele. Arusaamatuks jääb, millises õigusaktis või dokumendis fikseeritud tasemetele peab Tervise Arengu Instituudi ennetuse teadusnõukogu hindamisel tuginema. Samuti ei ole selge, mida tähendab ajutine rahastamine nn 3. taseme korral, mille kohaselt on ennetustegevuse mõju kohta olemas ainult mõningad andmed.

on väga hea ja mõju on vähemalt mõõdukalt tõendatud. Erandina võimaldab eelnõu rahastada ka 3. taseme ehk hea kasutusvalmidusega sekkumisi olukorras, kus kõrgema tõendatuse tasemega sekkumised puuduvad või ei vasta sihtrühma vajadustele. Sellisel juhul on rahastamise eelduseks tegevused, mis on suunatud sekkumise tõendatusastme tõstmisele. Mõiste „ajutine rahastamine“ viitab sellisele üleminekulahendusele, mille eesmärk on toetada tõenduspõhisuse suurendamist kuni kõrgema taseme saavutamiseni.

3.3 Sotsiaalministri määruse kavandi järgi peab VIPS teenust vahetult osutav VIPS-spetsialist olema läbinud konkreetse pakutava ühe või mitme VIPS-i osutamiseks vajaliku(d) täiendkoolituse(d), mida tõendab sekkumise omaniku poolt väljastatud vastav täiendkoolituse diplom. Ei ole selge, millal ja millise mahuga täiendkoolitus tuleb läbida, samuti tekib küsimus, et kes väljastab diplomi ehk kes on nn sekkumise omanik. Kavandis toodud kohustus järgida andmekaitse ja eetilisi põhimõtteid, austada isiku õigusi ning hoida professionaalseid piire ei ole VIPS spetsialisti vastavuse kriteerium. See on teenuse osutamise tingimus ja see ei sobi vastavuse kriteeriumite loetellu. Samuti ei sobi vastavuse kriteeriumite loetellu nõue, et VIPS spetsialist peab olema lepingulises suhtes juriidilise isikuga, kes on teenuse osutamisel Tervisekassa lepingupartneriks. Sellise nõude saab esitada hoopis teenuse osutajale, mille kohaselt tal peab olema lepinguline suhe VIPS spetsialistiga. Oluline on siin ka see, et delikaatsete isikuandmete

Arvestatud. Konkreetse sekkumise väljaõppe maht sõltub sekkumise sisust ja keerukusest ning seda ei ole põhjendatud ühtselt kehtestada. Täpsustame sekkumise omaniku mõistet ning vaatame üle spetsialisti nõuete ja teenuse osutamise tingimuste eristamise. Teenuseosutaja vastutus nõuetele vastavate spetsialistide kaasamise eest säilib.

6

käitlemisel ei piisa ainult andmekaitse põhimõtete järgimisest, lisaks põhimõtetele tuleb järgida kõiki vastavaid reegleid.

3.4 Kui varajase abi sekkumise lepingute sõlmimise teenuseosutajatega otsustab Tervisekassa määruses toodud kriteeriumite alusel, siis on selge, et lepinguid ei pea sõlmima kõigi teenuseosutajatega. Seda ei ole vaja eraldi sätestada.

Arvestatud. Rakendusakti kavandi teksti muudetud.

3.5 Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt peab tööandja psühhosotsiaalsest ohutegurist tuleneva tervisekahjustuse ennetamiseks rakendama abinõusid, sealhulgas kohandama töökorralduse ja töökoha töötajale sobivaks, optimeerima töötaja töökoormust, võimaldama töötajale tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavaid vaheaegu ning parandama ettevõtte psühhosotsiaalset töökeskkonda. EVEA hinnangul on tööandjatel nende ülesannete täitmisel vaja rohkem riigi tuge ja seda eriti väiksemate tööandjate puhul. Vastav juhendmaterjal või muud asjakohased meetmed võiksid ettevõtjaid aidata. Näiteks võib kiita MTÜ Peaasjad tegevust vaimse tervise edendamisel, aga psühhosotsiaalse töökeskkonna parandamise jaoks on nende portaalis toodud abimaterjalid pigem teoreetilise väärtusega ega toeta tööandjaid igapäeva tööelus piisavalt. Ka ühiskonnale edastatavad sõnumid peavad olema lihtsalt arusaadavad. Teiste tegevuste hulgas antakse nimetatud mittetulundusühingu poolt välja vaimset tervist väärtustava organisatsiooni märgist, millel on neli kategooriat: tärkaja, sirguja, õitseja ja viljuja. Nende kategooriate kriteeriumite vahel vahe tegemine on liiga keeruline ja sellisel kujul loodud märgis ei täida kõige paremini

Võtame teadmiseks. Täname ettepanekute eest. EVEA tõstatatud aspektid on olulised, kuid jäävad eelnõu reguleerimisalast välja. Käesoleva eelnõu eesmärk on reguleerida individuaalseid varajase abi sekkumisi inimestele, kellel juba esinevad vaimse tervise häire sümptomid. Tegemist on näidustatud ennetuse tasandi teenusega, mille peamine tulemusnäitaja on konkreetse inimese sümptomite vähenemine. Käesolev eelnõu ei reguleeri universaalset ennetust, riskirühmadele suunatud ennetust ega inimest ümbritseva töö- või elukeskkonna kujundamist – kuid kinnitame, et ka need valdkonnad on Sotsiaalministeeriumi silmis olulised.

7

oma eesmärki väärtustada head psühhosotsiaalset töökeskkonda. Tegelikult on vaja tõhusaid metoodikaid ja praktikaid, kuidas töötajate pingetaluvust tõsta, samuti kuidas tööandjad saavad töökohtades pingeolukordade tekkimist vältida või vähendada ja nende mõju leevendada. Töökohal kiusamise ja ahistamise probleemi lahenduse jaoks võiks võimalikku analoogiat otsida näiteks nn vilepuhumise regulatsioonidest. Nende töötajate jaoks, kes töötavad inimestega (õpetajad, meditsiinitöötajad, klienditeenindajad), oleks näiteks läbipõlemise vältimiseks vaja neid õpetada rohkem kasutama erinevaid tagasisidestamise kanaleid ja teadvustada tööandjaid sellise praktika olulisusest.

4. Eesti Psühhiaatrite Selts

4.1. Täname võimaluse avaldada arvamust varajase abi sekkumise teenuse osas. Peame oluliseks vaimse tervise astmelise abi arendamist ning ühtse õigusliku raamistiku loomist sekkumistele, mida käesolevalt korraldatakse erinevate projektide ja muude koostöövormide kaudu. Teenuste potentsiaalseks sihtrühmaks hinnatakse 270 000–340 000 inimest aastas. Tõenäoliselt jääb teenuste tegelik kasutus esimestel rakendusaastatel väiksemaks, kuni teenused saavutavad elanikkonna hulgas tuntuse ja populaarsuse. Oodatud mõju saavutamiseks tuleb siiski arvestada märkimisväärse teenusesaajate arvuga esimestest rakendusaastatest alates. Teenuste rakendamiseks peavad olema riiklikul tasandil loodud eeldused teenuste osutamiseks, sealhulgas toimiv haldus- ja järelevalvesüsteem. Ette tuleb valmistada piisaval hulgal kvalifitseeritud spetsialiste ning arendada välja toimivad IT-

Selgitame. Eelnõu loob varajase abi sekkumise teenusele õigusliku ja rahastusliku raamistiku. VIPS-spetsialistide täpsemad haridus- ja pädevusnõuded kehtestatakse rakendusaktis ning teenuse rakendamisega samaaegselt kavandatakse ka spetsialistide väljaõpet. Teenuse kvaliteet tugineb kolmele komponendile:

1. TAI ennetuse teadusnõukogu hinnangule sekkumise tõendatuse tasemele, 2. tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja nõudele, mis tagab teenuseosutaja vastavuse kvaliteedi-, ohutus- ja usaldusväärsuse nõuetele, 3. Tervisekassa lepingulisele järelevalvele, mille raames sõlmitakse

8

lahendused. Tagada tuleb teenuste kvaliteet ja järjepidevus. Seletuskirjast ei nähtu prognoos VIPS-spetsialiste arvu osas. Vajaliku hulga VIPS-spetsialistide tagamise eelduseks on, et leidub piisavalt motiveeritud isikuid, kes vastavad määruse „Varajase abi sekkumise teenuse osutamise kord“ § 4 lõige 2 punktides 1 ja 2 kirjeldatud nõuetele ning on valmis läbima VIPS-i osutamiseks vajaliku(d) täiendkoolituse(d). Väljaõppeks peavad olema tagatud piisavas mahus vajalikud koolitused ning nende rahastamine. Jääb ebaselgeks, millise regulaarsusega ning kuidas on korraldatud, tagatud ja rahastatud VIPS spetsialistide superviseerimine kutsega psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri poolt.

lepingud üksnes määruse tingimustele vastavate teenuste osutamiseks ning rikkumiste korral on võimalik leping lõpetada.

Lisaks on VIPS-spetsialistidele ette nähtud regulaarne supervisioon, mille korraldamise eest vastutab teenuseosutaja. IT-arendused on töös, kuid nende puudumine ei takista teenuste pakkumist ega eelnõu rakendamist.

4.2 Ühtse raviteekonna põhimõttest lähtuvalt peaksid teenuse osutamisega seoses dokumenteeritud andmed, sh hindamisvahendite tulemused, olema vajadusel infosüsteemi kaudu kättesaadavad ka tervishoiuteenuse osutajatele.

Selgitame. Käesoleva eelnõuga hetkel ei looda automaatset andmevahetust tervise infosüsteemi ega teiste abi- või ravitasanditega. Andmed dokumenteeritakse teenuseosutaja kasutatavas infosüsteemis. Tulevikus võib tervise- ja heaoluvaldkonna infosüsteemide edasiarendamine luua täiendavaid võimalusi erinevate teenuseosutajate koostöö toetamiseks, kuid käesoleva eelnõuga selliseid lahendusi veel ei kehtestata.

4.3 Kulude tabelis on toodud teenuse osutamiseks kavandatud rahalised vahendid aastate lõikes. Samas ei nähtu, kuidas hinnanguliselt jaotuvad kulud erinevate varajase abi sekkumiste vahel ega millise teenusesaajate arvuga on kulude kavandamisel arvestatud. Arvestades, et VIPS koosneb 3–10 kohtumisest kestusega 60–90 minutit ning teenuse hind peab katma lisaks spetsialisti tööle ka IT-lahendused,

Selgitame. Seletuskirjas esitatud kuluprognoos kirjeldab kavandatavat üldist rahastusraami. Teenuse täpne maht, rahastatavad sekkumised ning teenuse hinnakujundus sõltuvad rakendusaktidest, lepingutingimustest ja riigieelarves eraldatavatest vahenditest.

9

supervisiooni ja üldkulud, jääb ebaselgeks, kui suures mahus on kavandatud rahastuse juures võimalik VIPS-teenuseid tegelikult osutada. Struktureeritud eneseabisekkumiste rakendamisel tuleb lisaks arendusvajadusele arvestada ka IT-lahenduste haldamise, uuendamise ja kasutajatoe kuludega. Teenuste edukaks rakendamiseks tuleb panustada ka süsteemsesse teavitustöösse nii elanikkonna kui võimalike suunajate seas.

Tegemist on Eesti süsteemis täiesti uue teenuskihiga, mistõttu ei ole enne piloteerimist võimalik usaldusväärselt määrata teenusesaajate arvu ega kulude täpset jaotust struktureeritud eneseabi, VIPS-i ja erinevate rakenduskulude vahel. Tegelik kulu sõltub muu hulgas määruse loetellu kantavatest sekkumistest, nende osutamise mahust ja vormist, teenuse hinnast, kasutajate nõudlusest ning teenuseosutajate võimekusest.

Teenuse osutamisega seotud kulude hulka kuuluvad muu hulgas spetsialistide väljaõpe, supervisioon, dokumenteerimine ning vajalikud IT-lahendused. Teenuse käivitamine eeldab ka elanikkonna, võimalike suunajate ja teenuseosutajate süsteemset teavitamist. Täpsemad teenusemahud ja kulukomponendid selguvad pilootprojekti ning järkjärgulise rakendamise käigus kogutavate andmete põhjal. Neid kasutatakse teenuse hinnamudeli, Tervisekassa lepingumahtude ja järgnevate aastate riigieelarvelise vajaduse täpsustamiseks.

4.4 Kokkuvõttes peame eelnõu vajalikuks ja toetame selle eesmärke. Eelnõu ootuspäraseks rakendumiseks on oluline tagada piisaval hulgal kvalifitseeritud spetsialistid, toimivad IT lahendused, mõistlik halduskorraldus ning piisav ja pikaajaliselt jätkusuutlik rahastus.

Täname toetuse eest! Teenust täpsustava rakendusakti koostamised koostöös sidusosapooltega on kavas 2027. aastal ning arvestame EPS-i kaasamisega.

5. Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon VATEK

5.1 Täname võimaluse eest esitada Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni VATEK seisukohad rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõu (1.2-2/58-1) kohta. VATEK koondab vaimse tervise

Täname VATEKit toetuse ja koostöö eest!

10

valdkonnas tegutsevaid organisatsioone ning peab oluliseks, et rahvatervise seadus looks tugeva aluse nii elanikkonna vaimse kui ka füüsilise tervise edendamiseks, ennetustegevuse tugevdamiseks ning eri valdkondade koostöö toetamiseks. Peame oluliseks seda, kuidas kogu uus süsteem hakkab ennast defineerima. Kui see jääb liiga kitsalt sõnastatud, võib see hiljem hakata mõjutama nii rakendamist, hangete tingimusi kui ka ametnike tõlgendusi. Alljärgnevalt esitame VATEKi seisukohad ja ettepanekud. 1. Üldine toetus eelnõule Seisukoht: VATEK toetab eelnõu eesmärki luua rahvatervishoiu seaduses ametlik raamistik vaimse tervise varajase abi osutamiseks. - Põhjendus: Praegune praktika on olnud suures osas projektipõhine või tuginenud lühiajalistele strateegilistele partnerlustele. Püsiva õigusliku aluse ja pikaajalise riikliku rahastuse loomine tagab teenuste jätkusuutlikkuse ja aitab leevendada survet tervishoiusektorile.

5.2 Tegevusloa nõue ja teenuste kättesaadavus Seisukoht: Kuigi VATEK mõistab vajadust tagada kvaliteet ja ohutus tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja kaudu, tuleb rakendusaktide väljatöötamisel tagada, et see kriteerium ei välistaks süsteemist vaimse tervise valdkonnas tegutsevaid kogenud organisatsioone, eelkõige kolmandat sektorit. Palume täpsustada tegevusloa nõude eesmärki ja proportsionaalsust olukorras, kus väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised ei ole käsitletavad tervishoiuteenusena. Kui tegemist ei ole tervishoiuteenusega, vajab täiendavat põhjendamist, miks on teenuse osutamise eelduseks tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. Praegune lahendus võib põhjendamatult välistada süsteemist kogenud kolmanda sektori organisatsioonid, kes osutavad tõenduspõhiseid

Selgitame. Tegevusloa nõue on eelnõus teadlikult valitud ning selle eesmärk on tagada teenuse kvaliteet, ohutus, selge vastutusraamistik ning eeldused tulevikus andmete liikumiseks Tervise Infosüsteemi ja teenuskihi selgeks seotuseks tervishoiuteenustega, mh astmelise abiteekonna raames. Nõue ei muuda VIPS-i tervishoiuteenuseks, kuid seob teenuse tervishoiuteenuse osutaja organisatsioonilise kvaliteedi- ja järelevalvesüsteemiga. Kolmanda sektori organisatsioone ei välistata sekkumiste arendamisest ega rakendamisest. Eelnõu kohaselt võib sekkumise õiguste omaja ja teenuseosutaja olla erinev juriidiline isik. Tegevusloata organisatsioon võib olla sekkumise

11

sekkumisi, kuid kellel puudub tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. Samuti tuleb vältida olukorda, kus tegevusloa nõue piirab kaudselt nende tõenduspõhiste sekkumiste kasutuselevõttu, mida viivad ellu teised Eestis tunnustatud vaimse tervise, rehabilitatsiooni või heaoluvaldkonna spetsialistid koostöös tegevusloaga teenuseosutajaga. Samuti tuleb täpsustada ka seda, kas teenused saavad olema kättesaadavad ka tervisekindlustuseta inimestele. Kuna Eestis on märkimisväärne hulk elanikke, kes ei ole ühegi teise teenusmudeli vaateväljas (nagu näiteks NEET noored), oleme seisukohal, et ka nendel peab olema ligipääs madala lävendiga teenustele. Samuti palume täpsustada, et varajase abi süsteem hõlmab erinevate vaimse tervise probleemide, sealhulgas käitumuslike sõltuvushäirete (nt hasartmängusõltuvus) sümptomitele suunatud tõenduspõhiseid sekkumisi. Praegune eelnõu ja seletuskiri keskenduvad valdavalt ärevuse ja depressiooni näidetele, mistõttu võib jääda ekslik mulje, et teiste sihtrühmade vajadused ei ole süsteemis ette nähtud. - Põhjendus: Tuleb luua selged ja sujuvad võimalused (näiteks partnerlus- või litsentsimudelite kaudu), mis võimaldavad nendel organisatsioonidel uues süsteemis tõhusalt osaleda ilma liigse bürokraatliku tõkketa, säilitades samal ajal nõutud erialase supervisiooni. Samal ajal tuleb luua selged ja sujuvad võimalused ka teenuste kasutajate jaoks.

arendaja, õiguste omaja, koolitaja või metoodiline partner ning anda tegevusloaga teenuseosutajale sekkumise kasutamise õiguse litsentsi-, koostöö- või muu lepingu alusel. Tervisekassa lepingupartneriks ja VIPS-i osutamise eest vastutavaks juriidiliseks isikuks jääb siiski tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja. Tegevusloa nõue ei ole seotud ühe konkreetse tervishoiuteenuse tegevusalaga, mistõttu võib teenust korraldada erineva sobiva tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja, välja arvatud kiirabi.

Varajase abi teenuse saamine ei sõltu ravikindlustuse olemasolust. Õigusselguse huvides on täiendatud seletuskirja.

Eelnõu kohaldamisala ei ole piiratud ärevushäirete ega alanenud meeleolu sümptomitega. Need on seletuskirjas esitatud eelkõige senise pilootprojekti ja Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi näidetena. Eelnõu kohaselt on varajase abi sekkumise eesmärk leevendada psüühika- või käitumishäire või muu haiguse sümptomeid või ennetada lisanduvate sümptomite väljakujunemist. Regulatsiooni sõnastus on seega laiem ning võimaldab rahastada ka muid tingimustele vastavaid psüühika- ja käitumishäirete sümptomitele suunatud sekkumisi.

5.3 Koolitus- ja pädevusnõuded Seisukoht: Ministri määrusega kehtestatavad täpsemad haridus- ja pädevusnõuded spetsialistidele peavad olema piisavalt paindlikud, et võimaldada erineva baasharidusega spetsialistide (sh sotsiaal-, haridus-, rehabilitatsiooni-

Selgitame. Määruse kavand ei piira VIPS-spetsialistide ringi kindlate erialade loeteluga. Nõutud on vähemalt rakenduskõrgharidus või bakalaureusekraad ning teenuse osutamiseks vajalikud vaimse tervise, riskihindamise ja nõustamise pädevused, kõrghariduse nõue

12

ja tervisevaldkonna spetsialistide, näiteks loovterapeutide ja tegevusterapeutide) kaasamist. - Põhjendus: Eelnõu üks peamisi väärtusi on vaimse tervise toe mahu laiendamine mitte- tervishoiutöötajate abil. Kui spetsialistide sisendlävend seatakse liiga kitsaks, võib see tekitada uue personalipõua ja takistada teenuse tegelikku kättesaadavust, mis räägiks vastu eelnõu algsele eesmärgile. Seejuures olulised VATEKi ettepanekud: Supervisiooni täpne kohustuslik maht (nt mitu tundi supervisiooni peab spetsialist saama teatud arvu nõustamistundide kohta) ning näiteks nõue, et ilma kehtiva supervisioonilepinguta teenust osutada ei tohi. Garantii, et Tervisekassa poolt kehtestatav teenuse hind katab 100% kohustusliku supervisiooni kulud, vastasel juhul langeb supervisiooni kvaliteet või jääb see pelgalt "paberile", mis seab ohtu metoodika eesmärgipärase rakendamise.

on toodud ka seaduse tasandile. Neid pädevusi võib tõendada vaimse tervisega otseselt seotud kõrghariduse või ka arendatava VIPS-spetsialisti mikrokvalifikatsiooniga. Lisaks peab spetsialist läbima konkreetse sekkumise väljaõppe. Seega võivad teenust osutada ka sotsiaal-, haridus-, rehabilitatsiooni- ja tervisevaldkonna spetsialistid, sealhulgas loov- või tegevusterapeudid, kui nad vastavad määruses sätestatavatele üldpädevus-nõuetele ja on läbinud konkreetse VIPS-i väljaõppe. Eelnõu eesmärk ongi võimaldada sekkumisi osutada laiema taustaga spetsialistidel, kes ei pea olema tervishoiutöötajad.

Supervisioon on kohustuslik: VIPS-spetsialiste peab teenuse osutamise ajal superviseerima kutsega psühholoog, vaimse tervise õde või psühhiaater. Kõigile sekkumistele ühetaolise supervisiooni- tundide arvu kehtestamine määruses ei ole põhjendatud, sest vajalik maht sõltub sekkumise sisust, spetsialisti kogemusest, sihtrühmast ja riskitasemest. Supervisiooni minimaalne sagedus ja vorm tuleb määrata konkreetse sekkumise juhendis või Tervisekassa lepingutingimustes. Supervisiooni tagamise eest vastutab teenuseosutaja. Seetõttu ei ole vajalik nõuda igalt spetsialistilt eraldi supervisioonilepingut, kuid teenuseosutaja peab suutma tõendada, et nõuetekohane supervisioon on kogu teenuse osutamise ajal korraldatud.

Kohustuslik supervisioon on VIPS-i osutamise lahutamatu osa ning sellega seotud mõistlikud kulud tuleb teenuse hinna kujundamisel arvesse võtta. Määruse kavandis ei ole teenuse hinnad veel kindlaks

13

määratud. Eraldi garantiid, et riik hüvitab iga teenuseosutaja tegelikud supervisioonikulud 100% ulatuses, ei ole põhjendatud, sest kulud võivad teenuseosutajate lõikes erineda. Teenuse hind peab siiski võimaldama nõuetekohaselt ja tõhusalt tegutseval teenuseosutajal täita kõiki kohustuslikke kvaliteedinõudeid, sealhulgas korraldada supervisiooni. Hinna arvutamise metoodikas käsitletakse supervisiooni seega teenuse vajaliku kulukomponendina.

5.4 Varajase abi sekkumiste käsitlus ja süsteemi ulatus Seisukoht: VATEK peab oluliseks, et eelnõu rakendamisel lähtutaks järjekindlalt sekkumispõhisest, mitte konkreetseid metoodikaid või kutsegruppe eelistavast lähenemisest. Kuigi eelnõu § 13¹¹ võimaldab lisaks struktureeritud eneseabile ja väheintensiivsetele psühholoogilistele sekkumistele ka muid varajase abi sekkumisi, jätab eelnõu tervik (seadus, seletuskiri, rakendusakti kavand ja joonised) mulje, et süsteem koosneb sisuliselt ainult digitaalsetest struktureeritud eneseabisekkumistest ja väheintensiivsetest psühholoogilistest sekkumistest (VIPS), mis võib kujundada eksliku arusaama nende käsitlemisest ainsate seaduse mõttes sobivate varajase abi sekkumistena. VATEK teeb ettepaneku täiendada eelnõu seletuskirja, rakendusakti selgitusi ning vajadusel ka eelnõu sõnastust, et oleks selgelt välja toodud, et varajase abi süsteem hõlmab kõiki tõenduspõhiseid varajase abi sekkumisi, mis vastavad seaduses sätestatud kvaliteedi- ja tõenduspõhisuse nõuetele, sõltumata nende metoodikast või kutsealasest taustast. Samuti soovitame täiendada seletuskirja jooniseid, et need kajastaksid seaduse tegelikku loogikat

Arvestatud. Eelnõu lähtub juba sekkumispõhisest, mitte kutsealapõhisest regulatsioonist. Seletuskirjas on märgitud, et esmalt hinnatakse konkreetse sekkumise tõenduspõhisust ja seejärel teenuseosutaja võimekust seda sekkumist osutada ning spetsialistide baasharidus võib olla mitmekesine.

Samuti ei piirdu seaduse regulatsioon ainult struktureeritud eneseabi ja VIPS-iga. Eelnõu volitusnorm võimaldab ministri määrusega loetellu kanda ka muid varajase abi sekkumisi.

VATEKi tähelepanekuga arvestatakse siiski selles osas, et seletuskirja terminoloogiaosas on varajase abi sekkumistena nimetatud üksnes struktureeritud eneseabi ja VIPS-i, kuigi eelnõu võimaldab ka muid sekkumisi. Seda sõnastust ning vajaduse korral jooniseid täpsustatakse, et oleks selge, et kujutatud sekkumised ja näited ei ole ammendavad.

14

ega piiraks visuaalselt varajase abi süsteemi üksnes kahe sekkumise liigiga. - Põhjendus: Eelnõu üks suuremaid tugevusi on põhimõte, et hinnatakse sekkumise tõenduspõhisust, mitte konkreetset kutseala. Praegune seletuskiri ja visualiseeringud seda põhimõtet siiski ei peegelda. Kõik toodud näited ning mõlemad seletuskirja skeemid keskenduvad üksnes digitaalsetele eneseabisekkumistele ja VIPS-idele, kuigi seadus ise võimaldab ka teisi tõenduspõhiseid varajase abi sekkumisi. See võib hilisemas rakendamispraktikas põhjendamatult kitsendada nii sekkumiste arendamist, hindamist kui ka rahastamist ning jätta kõrvale muud tõenduspõhised juhendipõhised sekkumised, mida Eestis juba rakendatakse erinevate vaimse tervise probleemide ennetamisel ja varajasel toetamisel.

Ettepanekuga ei arvestata osas, milles soovitakse hõlmata automaatselt kõiki tõenduspõhiseid sekkumisi sõltumata nende metoodikast. Riiklikult rahastatav varajase abi sekkumine peab lisaks tõenduspõhisusele olema näidustatud ennetuse tasandil; olema suunatud sümptomitega inimesele; leevendama sümptomeid või ennetama nende lisandumist; olema juhendi- või algoritmipõhine; sisaldama seisundi hindamist; olema läbinud ennetuse teadusnõukogu hindamise ning kõige eelnimetatu alusel sisalduma ministri määrusega kehtestatud loetelus.

Spetsialistide kutsealane taust võib olla mitmekesine, kuid nad peavad vastama sätestatud haridus- ja pädevusnõuetele. Sekkumispõhine lähenemine ei tähenda kvaliteedi-, pädevus- ega teenuseosutaja nõuetest loobumist.

5.5 Sekkumistegevuste hindamiskriteeriumid ja arendustegevus Seisukoht: Toetada põhimõtet, et rahastatavad varajase abi sekkumised peavad olema tõenduspõhised. Teeme ettepaneku alustada sekkumiste kaasamist vähemalt tõendatuse tasemest 3, et tagada süsteemi käivitumisel piisav teenuste valik ning võimaldada uute sekkumiste järkjärgulist lisandumist. Mõistame, et menetlemine on pikaajaline protsess, kuid inimestel peab tekkima ka valikuvõimalus ka praeguse raamistiku juurutamisel. Rõhutame, et ka madalama taseme sekkumised vajavad arendamist ja uuringute läbiviimist, mistõttu peab olema eelarvesse sisse arvestatud ka sekkumiste “järelkasvu” toetamine. - Põhjendus: Eesti-spetsiifiliste või kohandatud sekkumiste tõendatuse taseme tõstmine nõuab aega ja teaduspõhist hindamist.

Selgitame. Riiklikult rahastatava püsiva teenuse põhinõudeks jääb üldjuhul tõendatuse tase 4 või 5. Taseme 3 sekkumiste üldine võrdsustamine kõrgema tõendatusega sekkumistega ei tagaks piisavalt, et riiklikku teenusesse jõuavad tõendatud mõjuga ja kasutusvalmis sekkumised. Arvestades, et teenuskiht alles hakkab kujunema, võimaldab määruse kavand kolmanda taseme sekkumist siiski erandina ajutiselt rahastada, kui vastava probleemi või sihtrühma jaoks puudub sobiv 4. või 5. taseme sekkumine või olemasolev sekkumine ei vasta sihtrühma vajadustele. Sellisel juhul tuleb suunata ressursse ennetuse teadusnõukogu soovituste rakendamiseks, et sekkumine jõuaks järgmisele tõendatuse tasemele. Seega on sekkumiste arendamise ja tõendusbaasi

15

Riik peaks koostöös Tervise Arengu Instituudiga looma selge toetusmeetme, mis aitab kohalikel vaimse tervise organisatsioonidel oma programmide mõju uuringutega tõendada, et nimekiri ei jääks ajas liiga suletuks, hetkel on see oht reaalne. Seisukoht: Peame oluliseks, et eelnõu rakendamisel lähtutaks sekkumispõhisest, mitte konkreetseid metoodikaid või kutsegruppe eelistavast lähenemisest. Seetõttu tuleks seaduse seletuskirjas, rakendusakti selgitustes ning vajadusel ka eelnõu sõnastuses selgemalt rõhutada, et varajase abi süsteem hõlmab kõiki tõenduspõhiseid varajase abi sekkumisi, mis vastavad seaduses sätestatud kvaliteedi- ja tõenduspõhisuse nõuetele. - Põhjendus: Varajase abi süsteem peab olema avatud kõigile tõenduspõhistele juhendipõhistele sekkumistele sõltumata nende metoodikast või erialasest päritolust, kui need vastavad seaduses sätestatud kvaliteedi- ja tõenduspõhisuse nõuetele

kasvatamise võimalus kavandis juba ette nähtud. Eelnõu alusel rahastatava teenuse eesmärk on eelkõige nõuetele vastavate sekkumiste osutamine, mitte sekkumiste üldine arendus- ja uuringutoetus. Kohalike sekkumiste mõju-uuringute ja arendustegevuse toetamiseks võib kujundada eraldi piloot-, uuringu- või arendusmeetmeid, kuid sellise meetme loomine ja rahastamine ei kuulu käesoleva eelnõu reguleerimisalasse.

Eelnõu juba lähtub sekkumispõhisest, mitte kutsealapõhisest lähenemisest. Seletuskirja kohaselt hinnatakse esmalt konkreetse sekkumise tõenduspõhisust ning seejärel teenuseosutaja võimekust sekkumist nõuetekohaselt osutada. Sekkumist vahetult osutavate spetsialistide baasharidus võib olla mitmekesine. Süsteemi ei kaasata siiski automaatselt kõiki tõenduspõhiseid tegevusi. Varajase abi sekkumine peab lisaks tõenduspõhisusele paiknema näidustatud ennetuse tasandil; olema suunatud sümptomitega inimesele; leevendama sümptomeid või ennetama nende lisandumist; olema juhendi või algoritmi alusel ühetaoliselt rakendatav; sisaldama inimese seisundi hindamist; olema kantud ministri määrusega kehtestatud loetellu.

Eelnõu ei piirdu ainult struktureeritud eneseabi ja VIPS-iga. Eelnõu võimaldab määrusesse lisada ka muid tingimustele vastavaid varajase abi sekkumisi. Seega ei ole eelnõu sõnastuse muutmine vajalik. Seletuskirjas ja jooniste juures võib õigusselguse huvides täiendavalt rõhutada, et nimetatud sekkumisliigid ja näited ei ole ammendavad ning määruse loetellu võib lisada ka muid seaduse

16

eesmärgile ja kvaliteedinõuetele vastavaid juhendipõhiseid sekkumisi.

5.6 Rahastamise piisavus ja teenuste kättesaadavus Seisukoht: Otse riigieelarvest eraldatav rahastus peab olema reaalses vastavuses elanikkonna tegeliku vajadusega. Kuna teenuse maht on piiratud eelarve eraldise summaga, tekib risk pikkade järjekordade tekkeks juba ka madalama tasandi abis. - Põhjendus: Kui varajase abi järjekorrad venivad pikaks, kaob varajase sekkumise efekt - inimeste sümptomid süvenevad ooteajal ning nad vajavad lõpuks ikkagi kulukamat ja spetsialiseeritumat eriarstiabi.

Selgitame. Nõustume, et varajase abi teenuse maht peab võimalikult hästi vastama elanikkonna vajadusele ning pikad ooteajad vähendaksid varajase sekkumise mõju. Eelnõu eesmärk ongi luua senise projektipõhise rahastamise asemel teenusele püsiv ja süsteemne riigieelarveline rahastusmudel. Teenuse mahtu ei ole siiski võimalik seaduses siduda kogu hinnangulise abivajaduse automaatse rahastamisega. Riigieelarvest rahastatavate teenuste maht sõltub iga-aastastest riigieelarvelistest võimalustest ning eelnõu ei loo piiramatut subjektiivset õigust teenuse saamiseks. Eelnõu kohaselt korraldab teenust Tervisekassa ja sõlmib lepingud eraldatud vahendite piires.

Teenuse rakendamisel tuleb Tervisekassal jälgida nõudlust, kättesaadavust ja ooteaegu ning kasutada neid andmeid järgmiste perioodide teenusemahu ja riigieelarvelise vajaduse kavandamisel. Määruse kavand näeb lepingute sõlmimisel juba ette regionaalsete vajaduste, teenuste kättesaadavuse ja eri sihtrühmade kaetuse arvestamise.

Seaduse või määruse muutmine ei ole märkuse põhjal vajalik. Piisava teenusemahu tagamine on eelkõige rakendamise, seire ja iga-aastase riigieelarve kavandamise küsimus.

17

5.7 Lähedaste toetamise roll varajase abi süsteemis Seisukoht: VATEK teeb ettepaneku selgemalt käsitleda eelnõus ka lähedastele suunatud varajase abi sekkumisi olukordades, kus need on tõenduspõhiselt põhjendatud. - Põhjendus: Praegune eelnõu lähtub valdavalt inimesest, kellel vaimse tervise sümptomid esinevad. Praktikas pöörduvad aga mitmete probleemide, sealhulgas sõltuvushäirete, aga ka laste ja noorte vaimse tervise raskuste korral sageli esimesena abi saamiseks just lähedased. Mitmete tõenduspõhiste sekkumiste eesmärk on toetada pereliikmeid ja teisi lähedasi, sest nende teadmised, toimetulekuoskused ja valmisolek inimest toetada mõjutavad otseselt taastumist ning võivad aidata ennetada probleemide süvenemist. Seetõttu teeme ettepaneku täpsustada eelnõu või selle seletuskirja selliselt, et varajase abi süsteem võimaldaks vajadusel rahastada ka lähedastele suunatud tõenduspõhiseid sekkumisi.

Selgitame. Eelnõuga loodav varajase abi teenus on suunatud inimesele, kellel endal esinevad psüühika- või käitumishäire või muu haiguse sümptomid. Sekkumise eesmärk ja peamine tulemusnäitaja on konkreetse teenusesaaja sümptomite leevendamine või lisanduvate sümptomite ennetamine. Määruse kavand sätestab samuti, et sekkumine peab olema suunatud sümptomitega inimesele ning tema seisundit hinnatakse sekkumise alguses ja lõpus.

Eelnõu ei välista lähedase kaasamist, kui see on tõenduspõhise sekkumise juhendis ette nähtud ja toetab sümptomitega teenusesaaja seisundi paranemist. Samuti võib mõne haigusega isiku lähedane saada teenust, kui tal endal esinevad sekkumise sihtrühmale vastavad sümptomid.

Eraldiseisvate sekkumiste rahastamine, mille teenusesaajaks on üksnes lähedane ning mille peamine eesmärk on lähedase teadmiste, toimetuleku või heaolu parandamine, ei kuulu eelnõu praegusesse kohaldamisalasse. Sellise võimaluse lisamine eeldaks teenuse sihtrühma, tulemuste hindamise, dokumenteerimise ja rahastamise aluste sisulist laiendamist.

6. MTÜ Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit

6.1

ETTKL tänab võimaluse eest anda tagasisidet rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõule varajase abi sekkumise teenuse ja väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste (VIPS) regulatsiooni kohta. Veebikeskkonna loomine, kus inimene saab varajases faasis

Täname MTÜ-d Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit põhjaliku tagasiside ning eelnõu eesmärkide toetamise eest vaimse tervise abi

18

iseseisvalt abi, enesehindamise vahendeid ning juhendatud eneseabiprogramme kasutada, on hea ja vajalik idee ning toetab vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamist. Kuid eelnõus väljapakutud kujul me ei toeta VIPS-ide lahendust.

kättesaadavuse parandamisel. Alljärgnevalt selgitame eelnõus kavandatud lahenduse eesmärke.

6.2 Meie hinnangul ei ole eelnõust selgelt arusaadav, kuidas see suhestub olemasoleva vaimse tervise astmelise abi süsteemiga. Praegune lahendus loob tervishoiu- ja mitte-tervishoiuteenuste vahele uue, ebaselgete piiridega kihi, mis suurendab süsteemi killustatust.

Selgitame. Eelnõu eesmärk ei ole luua olemasoleva vaimse tervise abi süsteemi kõrvale uut paralleelset teenuskanalit, vaid luua õiguslik raamistik vaimse tervise varajase abi süsteemseks korraldamiseks ja rahastamiseks. Eelnõu on koostatud vaimse tervise astmelise abi mudeli põhimõtetest lähtudes (Vaimse tervise astmelise abi tegevuskava) ning kavandatavad sekkumised paiknevad olemuslikult esmase ennetuse ja tervishoiuteenuste vahel. Varajase abi eesmärk on pakkuda inimestele abi juba sümptomite varases faasis, ennetades tervisemurede süvenemist ning seejuures vähendades survet tervishoiusüsteemile.

6.3 Teiseks peame vastuoluliseks, et VIPS ei ole eelnõu kohaselt tervishoiuteenus, kuid sellele rakendatakse mitmeid tervishoiuteenusele omaseid nõudeid. Teenust võivad osutada üksnes tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga juriidilised isikud, teenust rahastab ja korraldab Tervisekassa, teenuse osutamine tuleb dokumenteerida ning teenuse osutajatele kehtestatakse ulatuslikud kvaliteedi-, andmekaitse- ja järelevalvelised nõuded. Jääb mulje, et sisuliselt püütakse luua mitte-tervishoiuteenust, millele rakendatakse olulises osas tervishoiuteenuse regulatsiooni. Kui teenus ei ole tervishoiuteenus, ei ole põhjendatud ka nõue, et selle osutamise eelduseks peab olema tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. On

Selgitame. Eelnõus on selgelt sätestatud, et varajase abi sekkumise teenus ei ole tervishoiuteenus. Küll aga on teenuse raames osutatavad sekkumised suunatud inimestele, kellel esinevad psüühika- või käitumishäire või muu asjakohase haiguse sümptomid, ning teenuse osutamisel töödeldakse terviseandmeid ja hinnatakse sekkumise sobivust inimese vajadustele. Seetõttu peame vajalikuks kehtestada teenuse kvaliteeti, andmekaitset ja järelevalvet puudutavad nõuded, et tagada teenuse ohutus, usaldusväärsus ja ühtlane kvaliteet. Varajase abi teenuse alla kuuluvad erineva tasandi sekkumised: struktureeritud eneseabi sekkumisi (astmelise abi esimene aste) ei pea osutama

19

ilmne, et patsientide silmis on selline teenus käsitletav üksnes tervishoiuteenusena.

Meie hinnangul peab vaimse tervise abi süsteemis säilima selge piir tervishoiuteenuste ning sotsiaal-, haridus- ja kogukonnapõhiste tugiteenuste vahel. Kui eesmärk on pakkuda inimestele varajast tuge, eneseabivõtteid ja sümptomite leevendamist enne kliinilise abi vajaduse tekkimist, tuleb seda käsitleda mitte-tervishoiuteenusena. Tervishoiuspetsialistid on piiratud ja kallis ressurss ning nende rakendamine mittekliiniliste probleemide lahendamisel ei ole otstarbekas.

Samuti ei näe me põhjendust, miks mitte-tervishoiuteenuse osutamine peaks eeldama järelevalvet kliinilise spetsialisti poolt.

tervishoiuteenuste osutajad. Väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised (astmelise abi teine aste) on tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga juriidilistele isikutele lisanduv uus lubatud lisategevus. Tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja nõude eesmärk on tagada teenuseosutajate vastavus tervishoiuvaldkonnas kehtivatele kvaliteedi-, ohutus- ja usaldusväärsuse nõuetele ning luua teenuse osutamiseks vajalik organisatsiooniline võimekus, sealhulgas võimalus tagada VIPS-spetsialistidele erialane supervisioon. Tegevusloa nõue ei muuda VIPS-i tervishoiuteenuseks ega anna teenust vahetult osutavale spetsialistile tervishoiutöötaja staatust, vaid loob teenuse olemust arvestades vajalikud kvaliteedi tagamise mehhanismid. Samuti ei piirata teenuse osutamist ühe konkreetse tegevusloa liigiga, võimaldades teenust osutada erinevate tegevuslubadega tervishoiuteenuse osutajatel.

6.4 Eelnõus puudub ka mõjuanalüüs olemasolevale tööjõuturule. Eesti inimressurss on piiratud ning iga uue teenuse loomisel tuleb hinnata, kust tulevad selle teenuse osutajad ja millisele valdkonnale avaldab see mõju. Praegu sellele küsimusele vastuseid ei ole. Kindlasti tuleks analüüsida ja hinnata järelevalvespetsialistide eeldatavat töökoormust.

Arvestatud osaliselt. Eelnõu seletuskirja on täiendatud tööjõuturule avalduva mõju kirjeldusega. Teenuse kvaliteedi tagamine tugineb teenuseosutajatele kehtestatud nõuetele, sekkumiste tõenduspõhisuse hindamisele ning Tervisekassa lepingulisele järelevalvele, mistõttu ei ole põhjendatud hinnata eraldiseisvate järelevalvespetsialistide töökoormust.

6.5 Veel jääb ebaselgeks, kes on VIPS-spetsialist, millised on tema pädevusnõuded, kuidas tagatakse teenuse ühtne kvaliteet ning mille poolest eristub tema tegevus juba olemasolevatest nõustamis- ja tugiteenustest.

Selgitame. VIPS-spetsialist ei ole uus iseseisev tervishoiukutse ega üldnimetus kõigile vaimse tervise nõustajatele. Ta on konkreetse, juhendipõhise väheintensiivse psühholoogilise sekkumise läbiviimiseks väljaõppe saanud inimene, kes töötab oma pädevuse

20

piirides ning kvalifitseeritud spetsialisti supervisiooni all. Eelnõu eesmärk on võimaldada vaimse tervise toe pakkumist laiemale ringile vastava väljaõppe saanud spetsialistidele, kelle täpsemad haridus- ja pädevusnõuded kehtestatakse rakendusaktis. Teenuse kvaliteet tagatakse sekkumiste tõenduspõhisuse hindamise, teenuseosutajale seatud nõuete, regulaarse supervisiooni ning lepinguliste kvaliteedinõuete kaudu. Teenuse rakendamisega samaaegselt on kavandatud spetsialistide väljaõpe, et tagada uue teenuse osutamiseks vajalik kompetents ja võimekus.

6.6 Samuti ei toeta me lähenemist, mille kohaselt kaasnevad uue teenusega seotud kohustused ja halduskoormus tervishoiuteenuse osutajatele. Tegevusloa nõuded, järelevalve, andmekaitse, IT- arendused, dokumenteerimine ning ligipääs terviseandmetele tähendavad reaalselt tervisekeskustele täiendavat töökoormust ja kulusid. Puudub selgus, kas kavandatav rahastus katab need kulud tegelikult. Tekib põhjendatud oht, et tervisekeskustele pannakse täiendavad ülesanded ilma nende täitmiseks vajalike ressurssideta.

ETTKL-i ettepanekul võiks VIPS-i mudeli rakendumisel Tervisekassa sõlmida iseseisva teenuseosutajaga lepingu otse, jättes teenuseosutaja leidmise ja tasustamisega seotud küsimused enda vastutusalasse, mitte tervishoiuteenuse osutajate (TTO) kanda. Seda, kas VIPS teenust hakatakse pakkuma TTO-de poolt, koostöös nendega või sõltumatult, selgub praktika käigus. Nii tagatakse ka paindlikkus süsteemi juurutamisel, mida tänane lahendus ei võimalda.

Selgitame. Võtame tõstatatud tähelepanekud teadmiseks. Eelnõu koostamisel on arvestatud, et teenuse rakendamine võib üleminekuperioodil kaasa tuua täiendavaid tegevusi teenuseosutajatele, sealhulgas dokumenteerimise, andmevahetuse ja kvaliteedinõuete täitmisega seoses. Samas on üheks eelnõu eesmärgiks asendada senine killustatud ja projektipõhine korraldus ühtsema ning pikaajaliselt etteaimatavama süsteemiga, mis vähendab pikemas perspektiivis halduskoormust teenuseosutajate jaoks, kes juba täna varajase abi sekkumisi pakuvad. Teenuse täpsem korraldus töötatakse välja koostöös Tervisekassa ja teiste osapooltega rakendusaktide ettevalmistamise käigus.

21

6. 7 ETTKL toetab vaimse tervise varajase abi paremat kättesaadavust, sealhulgas digitaalseid eneseabi- ja juhendatud eneseabikeskkondi, kuid ei pea põhjendatuks uue VIPS-teenusekihi loomist ega selle kohustuslikku sidumist tervishoiuteenuse osutajatega. Enne sellise teenuse loomist tuleb analüüsida ja paremini määratleda, kuidas uus teenus suhestub olemasolevate tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna teenustega ja kuidas mitte luua olemasoleva patsienditeekonna kõrvale uut paralleelset teenusekanalit.

Selgitame. Eelnõu eesmärk on parandada vaimse tervise varajase abi kättesaadavust ning luua õiguslik raamistik sekkumistele, mida Eestis on seni rahastatud peamiselt projektipõhiselt. Hindame, et varajase abi sekkumised täidavad olulist lünka ennetuse ja tervishoiuteenuste vahel ning toetavad vaimse tervise astmelise abi mudeli rakendamist. Eelnõu eesmärk ei ole luua tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna olemasolevate teenuste kõrvale paralleelset süsteemi, vaid võimaldada inimestel jõuda sobiva abini varasemas etapis ning vähendada vajadust intensiivsemate ja ressursimahukamate teenuste järele.

7. Tervisekassa

7.1 Jätame kooskõlastamata rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõu, märkides ära järgnevad Tervisekassat puudutavad küsimused ning ebapiisavalt lahti mõtestatud lahendused. 1) Eelnõuga ei reguleerita sekkumiste kvaliteedi ja metoodilise vastavuse kontrollimehhanismi ega järelevalvet Rahvatervishoiu seadusesse luuakse uus teenus koos dokumenteerimise ja teenuse osutajale seatavate nõuetega. Lisaks sätestatakse, et teatud teenuseid tohivad osutada vaid tegevusluba omavad TTO-d. Samas ei muudeta seaduse § 32, mis sätestab riikliku järelevalve. Seega tekib küsimus, kelle vastutusalas on seaduses sätestatud nõuete täitmise kontrollimine. Niisamuti puudub järelevalve objekt. Eelnõus puudub mehhanism

Selgitame. Teenuse kvaliteet koosneb kolmest komponendist. Esimene neist on TAI ennetuse teadusnõukogu hinnang sekkumise tõendatusse tasemele, teine on TTO tegevusloa olemasolu, kolmas Tervisekassa poolne lepingujärgne järelevalve, st lepingute sõlmimine ainult määruse tingimustele vastavate teenuste osutamiseks ning lepingu tingimuste rikkumiste ilmnemisel lepingu ülesütlemine. Seega osutatava sekkumise sisuline kvaliteet on Tervise Arengu Instituudi vastutusel, vastava sekkumise osutamise õiguse omamine ning sekkumist vahetult osutavate spetsialistide nõuetele vastavuse tagamine on teenust osutava TTO vastutusel ning lepingujärgne järelevalve on Tervisekassa vastutusel. Tegemist

22

sekkumise sisulise kvaliteedi ja metoodilisele mudelile vastavuse kontrollimiseks. Tervisekassa ei ole olemuslikult kliinilise või metoodilise kvaliteedi hindaja ning vastavate funktsioonide ja vastutuse jaotus vajab täpsustamist.

ei ole tervishoiuteenusega ning kaebuste korral on kliendil võimalus pöörduda vastavalt probleemi iseloomule kas teenust osutanud TTO, Tervisekassa või kohtu poole.

7.2 2) Hetkel jääb arusaamatuks, kas VIPS teenusele, mida võivad osutada vaid tegevusloaga TTO-d, luuakse eraldiseisev tegevusluba? Alternatiivselt, kas TTO-l võib olla ükskõik milline tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba selleks, et Tervisekassaga lepingusse tulla? 3) Perearstiabi osutavatel TTO-del ja haiglatel on TTKS-i kohaselt ette nähtud tegevuspiirangud (§ d 14, 22 ja 251). Kuna uus teenus ei kuulu tervishoiuteenuste hulka, siis kas tegemist on sotsiaalteenusega (mida TTKS-s nimetatakse) või ei ole plaanitud anda võimalust seda teenust pakkuda perearstikeskustel ja haiglatel? 6) VIPS teenuse sihtrühma käsitluse ebapiisav määratlus ja ulatuse ebaselgus Eelnõus ei ole piisavalt selgelt määratletud VIPS teenuse sihtrühm ja rakendusala. Ebaselgeks jääb, milliste riskikäitumiste ja abivajaduse tasemete korral teenust rakendatakse ning kuidas toimub inimeste suunamine teenusele. Samuti puudub arusaam, kuidas tagatakse VIPS teenuse sidusus teiste vajalike tervishoiu- ja sotsiaalteenustega ning milline on teenuse roll olukorras, kus inimesel esineb juba väljakujunenud või süvenev abivajadus. Selline ebaselgus võib viia olukorrani, kus teenuse sihtrühma kuuluvad isikud ei jõua õigeaegse ja sobiva sekkumiseni. Eriti oluline on see keerukama abivajadusega juhtudel, sh mitmikdiagnoosiga isikute puhul, kus erinevate teenuste koostoime on vältimatu. Täiendavat selgitamist vajavad eskalatsioonimehhanismid, sh kõrgenenud riski, suitsiidiohu või raskema psüühikahäire kahtlusega

Selgitame. Nagu on kirjeldatud eelnõu seletuskirjas, ei ole varajase abi sekkumise teenustele eraldi tegevusluba ning teenust võivad osutada erinevate tegevuslubadega tervishoiuteenuse osutajad, v.a kiirabi tegevusloa omajad. Samuti on kavas anda teenuse osutamise võimalus mh ka perearstikeskustele ja haiglatele ning vastavalt on plaanipäraselt lisatud järgmises menetlusfaasis ka muudatusega seonduvate seaduste muudatused, sh TTKSi § 14 täiendamine.

Varajase abi sekkumised, sealhulgas VIPS, on kavandatud vaimse tervise astmelise abi mudeli esimesele ja teisele astmele ning on suunatud inimestele, kellel esinevad vaimse tervise sümptomid, kuid kes ei vaja koheselt intensiivsemat ravi. Inimese sobivust sekkumisele hinnatakse standardiseeritud hindamisvahendite abil.

VIPS-spetsialisti pädevus hõlmab vaimse tervise sümptomite ja riskitegurite, sealhulgas suitsiidiriski äratundmist, esmast riskihindamist, ohutusplaani koostamist ning vajadusel inimese suunamist tervishoiuteenusele. Need teadmised ja oskused omandatakse VIPS-spetsialistidele mõeldud baaskoolituse ja sekkumispõhise väljaõppe käigus. Lisaks nähakse väljaõppes ette suitsiidiennetuse, akuutsete ohumärkide tuvastamise ning kriisi- ja ohutusplaani koostamise õpet.

23

isikute käsitlemise põhimõtted ja vastutusahel. Eelnõus ei ole piisavalt selgelt määratletud VIPSilt raviile (sh erakorralisele ravile) suunamise mehhanismid. Eelnõu seletuskirjas kirjeldatud sihtrühma ulatus ja kavandatud rahastusmaht ei ole omavahel põhjendatult seotud. Tervisekassa hinnangul vajab täiendavat analüüsi teenuse realistlik maht, oodatav kaetus ja rahastusvajadus.

Kõrgema riskitaseme, suitsiidiriski või psüühikahäire kahtluse korral ei ole VIPS inimesele sobiv või piisav sekkumine. Sellisel juhul suunatakse inimene edasi tervishoiuteenusele. Rakendusakti koostamisel täpsustatakse täiendavalt riskihindamise, edasisuunamise ja eskalatsioonimehhanismide põhimõtteid.

Paralleelselt toimub vaimse tervise astmelise abi digitaalse teenuseteekonna väljatöötamine, mille eesmärk on toetada inimese seisundi hindamist, sobivale sekkumisele suunamist ning vajaduse korral liikumist kõrgematele abiastmetele. Digilahenduse raames töötatakse koostöös kliiniliste ekspertidega välja ka riskikriteeriumid, tegutsemisjuhised ja reageerimisloogika kõrgenenud riskiga juhtumite käsitlemiseks.

7.3 4) VIPS-ide lepingu sõlmimise tingimuste regulatsiooni aste on ebaselge Siiani on erinevad lepingu sõlmimise hindamise kriteeriumid kehtestanud TerK-i nõukogu, s.t selleks on TerKS-s alused. Kas VIPS-ide puhul sellist regulatsiooni ei plaanita ja tegemist on TerK-i sisemise otsustusega ehk vastav tegevus võib olla juhatuse pädevuses? 5) VIPS- ide rahastamise teenusmudel ja piirangud on ebaselged Esiteks jääb arusaamatuks, kas nimetatud teenust võib osta inimene ka oma raha eest või on see teenus vaid selline, mida osutatakse Tervisekassa lepingupartneri poolt ja riigi rahastusel. Lisaks puudub regulatsioon selles osas, kas ja kui palju on õigus TTO-del või teenust pakkuvatel juriidilistel isikutel inimese käest täiendavalt küsida. Kuna tegu pole tervishoiuteenusega, siis ei kohaldu ju ka VÕS § 761 ega RaKS. Teiseks, eelnõust ja rakendusaktist ei nähtu teenuste tasustamise põhimõtted.

Arvestatud. Eelnõu on täiendatud. Tegemist on halduslepinguga, milles kokkulepitavad minimaalsed tingimused on nimetatud. HKTS erandit ei tehta, halduslepingu sõlmimisel juhindutakse riigihangete seadusest.

Inimesele on teenus tasuta. Piirihind ja omaosaluse määr 0% kantakse TTL-i.

24

Selgusetuks jääb, milline on rahastamise ühik (nt isik, teenuskord, kompleksteenus/teenuste seeria) ning kuidas kujuneb sekkumise maksumus. See raskendab teenuse korraldusmudeli ja eelarvemõju hindamist.

7.4 7) Tervisekassale antud korraldusliku vastutuse ebapiisav õiguslik raamistik Eelnõu annab Tervisekassale ulatusliku korraldusliku ja sisulise otsustusrolli, kuid ei reguleeri piisavalt selle ülesande ulatust, õigusi, kohustusi ega õiguslikke tagajärgi. Tervisekassa hinnangul vajab teenuse korraldaja roll selgemat seaduslikku raamistikku. Niisamuti ei ole eelnõus ja seletuskirjas piisavalt selgelt määratletud terviseandmete töötlemise õiguslik alus ega Tervisekassa roll andmete töötlemisel. Ulatusliku terviseandmete töötlemise puhul vajab andmekorraldus täiendavat analüüsi ning selgemat regulatsiooni. Kokkuvõte Kokkuvõtteks, planeeritava korraldusega lasub Tervisekassal suur vastutus kogu teenuse sisu ja kvaliteedi ees. Ehk praeguse plaani alusel puudub riikliku järelevalve mehhanism ja Tervisekassale pannakse kohustus valida partnerid, veenduda spetsialistide pädevuses ning teenust rahastada, ent puudub arusaadav raamistik, millistes piires seda teha.

Selgitame. Tervisekassal on lubatud teha konkreetseid ettepanekuid neile vajaliku täpsema raamistiku osas. Eelnõud on täiendatud andmete töötlemise osas, lisaks selgitame, et spetsialistide pädevuse tagamine on teenust osutava juriidilise isiku kohustus ning nii spetsialistide pädevusnõuded kui ka vastavalt pädevuste kontrollimise mehhanismid konkretiseeruvad rakendusakti koostamise käigus 2027. aastal.

1

Rahvatervishoiu seaduse, käibemaksuseaduse ja

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus

(varajast abi andva sekkumise teenus)

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Käesoleva rahvatervishoiu seaduse, käibemaksuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) täiendatakse rahvatervishoiu seadust

varajast abi andva sekkumise teenusega (edaspidi varajase abi sekkumise teenus). Samuti

sätestatakse varajase abi sekkumiste liigid ja rahastamise kord.

Eelnõu eesmärk on parandada vaimse tervise varajase abi kättesaadavust, luues õigusliku

raamistiku näidustatud ennetusele ja enne tervishoiuteenuste osutamist pakutavatele

sümptomeid maandavatele sekkumistele. Selle uue teenusekihi lisamine aitab inimestel kauem

tervena püsida, pakkudes juba varakult probleemide ilmnemisel abi ning ennetades

haigusseisundi kujunemist, tervisemurede süvenemist ja abivajaduse kasvu. Samuti võimaldab

varajase vaimse tervise abi süsteemne korraldamine vähendada survet tervishoiusüsteemile,

vähendades nii abivajajate hulka kui ka kiirendades esmase abi saamist. Varajase abi

sekkumiste selge defineerimine ja rahastamine väldib ka eri tasandite omavahelist

konkureerimist piiratud ressurssidele, seda nii võrdluses tervishoiuteenustega kui ka

universaalse ja valikulise ennetuse meetmetega. Samuti loob muudatus õigusselguse praegusele

praktikale, kus varajase abi sekkumisi korraldatakse erinevate projektide ja muude

koostöövormide kaudu, vähendades summaarselt varajase abi osutajate halduskoormust, ning

aitab tasakaalustada teenuse korraldamisega seotud töökoormust Sotsiaalministeeriumis ja

Tervisekassas.

Eelnõu koostamisel on arvestatud ka vaimse tervise astmelise abi mudeli1 põhimõtteid, mille

kohaselt tuleb suurendada väheintensiivsete tõenduspõhiste sekkumiste rolli ning tagada sujuv

liikumine teenuste eri tasemete vahel vastavalt inimese tervisevajadustele. Kavandatav

regulatsioon loob aluse nende põhimõtete rakendamiseks rahvatervishoius uue teenusekihi

määratlemisega ning toetab seeläbi avalike ressursside tõhusamat ja sihipärasemat kasutamist.

Eelnõukohane seadus mõjutab otseselt nende teenuseosutajate halduskoormust, kes soovivad

osutada varajase abi sekkumise teenust. Koormus kasvab ühekordselt seoses vajadusega viia

oma tegevus kooskõlla nõuetega ning sõlmida teenuse osutamiseks ja rahastamiseks vajalikud

lepingud. Samuti kaasneb teenuse osutamisega kohustus see dokumenteerida, tõendada

nõuetele vastavust ning esitada rahastamiseks vajalikud andmed. Varajase abi ja sellega seotud

ennetustegevuste rahastus on seni toimunud erinevate asutuste ja rahastusmeetmete kaudu. See

on võinud eeldada sama teenuse rahastamiseks taotluste esitamist mitmele rahastajale ning

erinevate lepingu- ja aruandlustingimuste täitmist. Eelnõu loob varajase abi sekkumise teenuse

rahastamiseks ühtse õigusliku aluse ning võimaldab korraldada seaduses sätestatud teenuse

rahastamist ühtse lepingulise raamistiku alusel. Võrreldes mitme erineva rahastaja ja

rahastusmeetme kasutamisega võib see vähendada sama teenuse rahastamisega seotud

taotluste, lepingute ja aruandlusprotsesside hulka. Teenuse dokumenteerimise ja rahastamiseks

vajalike andmete esitamise kohustused säilivad. Varajase abi teenusekihi üks peamisi

1 https://www.sm.ee/tervise-edendamine-ravi-ja-ravimid/vaimne-tervis/astmelise-abi-piloteerimine.

2

strateegilisi eesmärke ongi otseselt vähendada survet tervishoiusüsteemile ja selle piiratud

ressurssidega tippspetsialistidele (psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid jt), mida saab pidada

positiivseks mõjuks nende koormusele, nähes vähese intensiivsusega sekkumiste rakendamise

ette lühema spetsiifilise väljaõppega spetsialistidele.

Riigiasutuste töökoormus süsteemi haldamisel uues mudelis küll suureneb, jaotudes Tervise

Arengu Instituudi ja ennetuse teadusnõukogu ning Tervisekassa vahel, kuid töökorraldust

lihtsustab asjaolu, et sekkumiste rahastamise korraldus hakkab põhinema suletud loetelul ja

selgetel miinimumnõuetel. See vähendab tunduvalt jooksva hindamise ja üksikotsuste tegemise

vajadust ning võimaldab hoida asutuste üldist töökoormust mõõdukal tasemel. Täpsem

riigiasutuste töökoormuse muutuste kirjeldus on esitatud seletuskirja punktis 6.4.

Eelnõukohase seaduse rakendamine eeldab täiendavat riigieelarvelist rahastust. Kui täiendavat

rahastust ei eraldata, viiakse eelnõust tulenevaid tegevusi ellu väiksemas mahus, lähtudes

Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarvelistest võimalustest. Täpsemalt on eelnõu

rakendamisega seotud kulusid ja rahastusallikaid kirjeldatud seletuskirja punktis 7.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise poliitika juht

Minni Timberg ([email protected]) ja vaimse tervise teenuste koordinaator Mari Ader-

Nobels ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik

Rebeka Pintson ([email protected]). Eelnõu mõjude analüüsi on teinud

Sotsiaalministeeriumi analüüsiosakonna analüütikud Vootele Veldre ([email protected])

ja Tiina Linno ([email protected]).

Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse

keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole sisuliselt seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega. Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse 2025–2027 tegevusprogrammi

tegevusega „Äri- ja tehniline analüüs digitaalse raviteekonna piloteerimiseks ning täiendavad

väheintensiivsed sekkumised ärevuse ja alanenud meeleolu sümptomite vähendamiseks“2.

Käesoleva eelnõuga luuakse rahvatervishoiu seaduses õiguslik alus ka vaimse tervise astmelise

abi tegevuskava ja digitaalse raviteekonna piloteerimise raames arendatud esimese ja teise

astme sekkumiste jätkusuutlikuks korraldamiseks ja rahastamiseks pärast pilootprogrammi

lõppu.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:

1) rahvatervishoiu seadus (RTHS), avaldamismärkega RT I, 11.07.2026, 117;

2) käibemaksuseadus (KMS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 130;

3) tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 133.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu lihthäälteenamus.

2 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/tegevusprogramm-0.

3

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning

selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja punktis 6.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on luua õiguslik raamistik vaimse tervise varajase abi

osutamiseks. Varajane abi koondab näidustatud ennetuse ja esmase prekliinilise abi: sekkumiste

sihtrühmaks on inimesed, kellel esinevad juba psüühika- või käitumishäire või muu haiguse

sümptomid, kuid need on kas kliiniliselt alalävised (teenuse eesmärk on ennetada

haigusseisundi väljakujunemist) või osutatakse esmast kiiret abi kergete haigusjuhtude

esinemisel (teenuse eesmärk on ennetada seisundi halvenemist ja vähendada haigusseisundist

tingitud toimetulekuraskusi). Varajase abi alla ei kuulu universaalse ennetuse meetmed ega

riskirühmadele suunatud ennetavad meetmed (valikuline ennetus), kuigi sekkumised võivad

ühe osana mõjutada ka mõnda riski- või kaitsetegurit. Vaimse tervise varajase abi süsteemse

osutamise põhilised eesmärgid on vähendada inimeste jaoks tervisekaotust ja vähendada survet

tervishoiusektorile. Tervishoiusüsteemi suur koormatus on eriti aktuaalne vaimse tervise

probleemide käsitluse kontekstis ning need on ka käesolevalt fookusesse võetud.

Uue teenusekihi lisamine võimaldab inimestel saada kaebuste tekkimisel abi võimalikult vara

ning ennetada diagnoositava haigusseisundi väljakujunemist või tervisemurede süvenemist ja

abivajaduse kasvu. Sellise tasandi sekkumised on mitmes riigis ka juba analoogselt defineeritud

(nt Soomes on rikkalik valik vaimse tervise varajase abi sekkumisi saadaval Mielenterveystalo3

portaali kaudu) ning teaduskirjanduses on COVID-19 pandeemia järel just see teenusetasand

leidnud laialdast käsitlust ja paljud asjakohased sekkumised on näidanud head tulemuslikkust.4

Muudatus loob õigusselguse Eesti olemasolevale praktikale, sest selliseid sekkumisi on

vajadustele reageerides Eestis ka varem riigiasutuste poolt projekti- või otselepingupõhiselt

rahastatud. Näiteks on MTÜ Peaasjad pakutavat PeaHea noortenõustamist rahastanud

Sotsiaalministeerium strateegilise partnerluse kaudu ja Tervisekassa projekti „Madala

sisenemislävega vaimse tervise nõustamisteenuse kättesaadavuse võimaldamine noortele“

kaudu. MTÜ Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi pakutavat

eneseabiprogrammi iFightDepression on projektipõhiselt toetanud Euroopa Komisjon ja

Sotsiaalministeerium ning MTÜ Vaikuseminutid sekkumisprogramme on toetatud Haridus- ja

Teadusministeeriumi strateegilise partnerluse kaudu. Seadusemuudatuse väljatöötamine lähtus

„Vaimse tervise astmelise abi tegevuskava 2024–2027“ elluviimise raames tehtavatest

arendustegevustest ja valdkonnaülesest kokkuleppest „Ennetustegevuste rahastamise

põhimõtete kokkulepe“.

Eelnõu lähtekohaks on sotsiaalministri ja haridusministri 2026. aasta veebruaris antud

poliitiline suunis5, mille kohaselt tuleb RTHS-i kaudu luua eeldused täiendavate vaimse tervise

abi võimaluste toomiseks rahvatervishoiusüsteemi. Vaimse tervise valdkonna õigusliku

raamistiku täiendamist on varem käsitletud ka TTKS-i muutmise väljatöötamiskavatsuses6

(edaspidi VTK), kus kavandati mitmeid terviklikke muudatusi.

VTK põhisisu oli laiendada tervishoiuteenuste korralduse õiguslikku raamistikku, luues

tervishoius uued teenuste kategooriad (sh psühhosotsiaalsed teenused), võimaldades nende

süsteemset rahastamist ja kujundades tervishoiuteenuste osutamist tervishoiuvõrgustike

3 https://www.mielenterveystalo.fi/. 4 Sijbrandij M, Kleiboer A, Farooq S. Editorial: Low-Intensity Interventions for Psychiatric Disorders. Front

Psychiatry. 2020 Nov 25;11:619871. doi: 10.3389/fpsyt.2020.619871. 5 https://www.sm.ee/uudised/koolipsuhholoogidele-lisanduvad-teised-vaimse-tervise-spetsialistid. 6 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f3ab3d17-56de-4705-b5af-9a23ebd701e6.

4

põhiselt. Samuti nähti ette integreerida väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised

(edaspidi VIPS) vaimse tervise astmelise abi mudelisse. VTK kooskõlastamise ja selle

menetluse käigus selgus, et nii ulatuslike tervishoiukorralduslike muudatuste, uute teenuste

tervishoiuteenusena reguleerimise ega ravikindlustuse rahastamismudeli muutmiseks polnud

piisavat toetust. Seetõttu keskendub käesolev eelnõu kitsamale eesmärgile ning loob RTHS-is

õigusliku aluse üksnes varajase abi sekkumiste, sealhulgas struktureeritud eneseabi sekkumiste

ja VIPS-ide süsteemseks korraldamiseks ja rahastamiseks. Tervishoiuvõrgustike kontseptsiooni

ega muid VTK-s kavandatud laiapõhjalisi tervishoiukorralduslikke muudatusi käesoleva

eelnõuga ei rakendata.

Eelnõu väljatöötamisel on tuginetud vaimse tervise tegevuskava 2023–2026, vaimse tervise

astmelise abi tegevuskava 2024–2027 ning TTKS-i muutmise VTK koostamise käigus

toimunud aruteludele ja kaasamistegevustele. Nendes aruteludes osalesid vaimse tervise,

tervishoiu, sotsiaalvaldkonna ja haridusvaldkonna partnerid ning käsitleti muu hulgas vaimse

tervise teenuste kättesaadavuse, varajase abi ja astmelise abi rakendamise ning teenuste

rahastamise küsimusi. Kaasamise tulemusena kujunes laiapõhjaline toetus vajadusele

parandada vaimse tervise varajase abi kättesaadavust ning arendada tõenduspõhiseid vähese

intensiivsusega sekkumisi. Samas ei kujunenud piisavat üksmeelt tervishoiukorralduse

ulatuslikumate ümberkorralduste, uute teenuste tervishoiuteenustena reguleerimise ega

tervishoiuvõrgustike kontseptsiooni rakendamise suhtes, mistõttu keskendub käesolev eelnõu

kitsamale eesmärgile ning loob õigusliku aluse varajase abi sekkumiste süsteemseks

korraldamiseks ja rahastamiseks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-ga 1 muudetakse RTHS-i.

Paragrahvi 1 punktiga 1 täiendatakse RTHS-i reguleerimisala viitega varajast abi andva

sekkumise teenusele.

Paragrahvi 1 punktiga 2 täiendatakse RTHS-i 31. peatükiga, mis reguleerib varajast abi andva

sekkumise teenust.

Paragrahv 221 reguleerib teenuse eesmärki ja sisu.

Lõikes 1 defineeritakse varajase abi sekkumised RTHS-i raamistikus vastavalt eelmainitud

eesmärkidele. Varajase abi sekkumised on ainult selgelt juhendipõhised sekkumised, st sinna

alla ei kuulu kutsealane töö tervise-, sotsiaal- või haridusvaldkonnas (nt eripedagoogiline

nõustamine, psühholoogilise ravi osutamine). Varajase abi sekkumise teenus ei ole

tervishoiuteenus ning selle osutamiseks ei sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut

tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel võlaõigusseaduse tähenduses. Sekkumised peavad

olema suunatud inimesele, eristades varajase abi sekkumisi nendest rahvatervishoiu

sekkumistest, mis on suunatud inimest ümbritseva keskkonna kujundamisele. Käsitletavad

sekkumised paiknevad näidustatud ennetuse tasandil sekundaarse ennetuse kontekstis, mis

tähendab, et sekkumise eesmärk ja peamine tulemusnäitaja peab olema konkreetse indiviidi

sümptomaatika leevendamine (mitte näiteks peresuhetega rahulolu või õpiedukuse

paranemine).

Uue varajase abi osutamise teenusekihi loomisel võetakse kasutusele sekkumispõhine

regulatsioon ehk esiteks peab olema tõendatud konkreetse sekkumise tõenduspõhisus ning

seejärel teenuseosutaja suutlikkus seda sekkumist rakendada. Sealjuures saab sekkumisi

teenusena osutavate spetsialistide kutsealane baasharidus olla mitmekesine. Teenusekihi

5

sihtrühma arvestades peab teenuste kättesaadavus olema laialdaselt tagatud ning samal ajal

tuleb vähendada meditsiini- ja haridussüsteemi koormust varajase abi pakkujatena, mistõttu on

oluline, et uue teenuse osutajate valik oleks lai. Samuti on sellel tasandil oluline roll digitaalsel

komponendil, eelkõige struktureeritud eneseabi sekkumiste puhul, mistõttu ei oleks näiteks

kutsealapõhine regulatsioon rakendatav. Sekkumispõhise regulatsiooniga lisatav uus

teenusekiht võimaldab märkimisväärselt laiendada vaimse tervise toe mahtu ja abi pakkuvate

spetsialistide hulka, tagades sealjuures hea kvaliteedi ning kasutades ressursse efektiivselt.

Lõikes 2 defineeritakse, kuidas varajase abi sekkumised jagunevad. Nendeks on 1) eneseabi

toetav struktureeritud sekkumine (näiteks täies ulatuses digitaalne sekkumine, mis on

iseseisvalt läbitav, aga personaalsem ja interaktiivsem kui üldine terviseinfo ja soovituste

jagamine, sisaldades seisundi hindamist), 2) väheintensiivne psühholoogiline sekkumine ehk

VIPS (selge alguse ja lõpuga ning kindla kohtumiste arvuga tõendus- ja juhendipõhine

psühholoogiline sekkumine, mida saavad rakendada vastava ettevalmistuse saanud ja

regulaarselt superviseeritavad mitte-tervishoiutöötajad), ja 3) muu lõike 4 alusel kehtestatud

loetelus nimetatud varajase abi sekkumine, mida saavad rakendada vastava ettevalmistuse

saanud ja regulaarselt superviseeritavad mitte-tervishoiutöötajad (säte võimaldab paindlikkust

muutuvates oludes ning arvestab VIPS-sekkumistest erinevaid hindamisvahendeid või

metoodikat kasutavaid sekkumisi). Lisanduvate sekkumiste jaotus vastab väljatöötatud Eesti

vaimse tervise astmelise abi mudeli esimese ja teise astme sekkumistele ning need paiknevad

vaimse tervise teenuste ahelas esmase ennetuse ja raviteenuste vahel. Teise astme sekkumised

ehk VIPS-id on oma olemuselt sarnased näiteks Suurbritannias pakutavatele guided self-help

sekkumistele ning Soomes pakutavatele omahoito-ohjelmat ja nettiterapiat sekkumistele,

vastavaid näiteid käsitleti Sotsiaalministeeriumi tellimusel 2023. aastal valminud uuringus7.

Erinevalt juhendamata eneseabist ja üldisest terviseinfo levitamisest on esimesel astmel olevad

eneseabi toetavad struktureeritud sekkumised selgelt eesmärgistatud, korraldatud ja

tõenduspõhise ülesehitusega ning võimaldavad tulemuste jälgimist ja isiku tasandil mõju

hindamist. Teisel astmel olevad VIPS-id erinevad psühholoogi või psühhiaatri pakutavatest

tervishoiuteenustest väiksema intensiivsuse, lühema kestuse ja selgelt piiritletud

sekkumismudeli poolest ning on suunatud eelkõige kergete ja mõõdukate sümptomite

varajasele leevendamisele, sealjuures ei pruugi ühegi konkreetse häire diagnostilised

kriteeriumid olla täidetud. Sotsiaalvaldkonnas pakutavatest teenustest eristab neid teenuse

eesmärk, mis on suunatud konkreetse haigusseisundi väljakujunemise või ka progresseerumise

ennetamisele.

Lõikes 3 sätestatakse varajase abi sekkumise rakendamise üldnõuded. Üldnõuete sätestamine

seaduse tasandil on vajalik, et määratleda, millistele tingimustele peab vastama sekkumine,

mida saab varajase abi sekkumise teenuse raames riiklikult korraldada ja rahastada. Varajase

abi sekkumine peab olema juhendipõhine, konkreetse eesmärgiga, ühtselt kirjeldatud sisuga

ning selge alguse ja lõpuga. See eristab varajase abi sekkumist üldisest nõustamisest, terviseinfo

jagamisest ja tavapärasest kutsealasest tööst. Sekkumine peab olema suunatud sellele inimesele,

kelle sümptomite leevendamine on sekkumise eesmärk, mitte näiteks teda ümbritsevatele

pereliikmetele, õpetajatele, tööandjale või temaga töötavatele spetsialistidele. Teenusesaaja

seisundi hindamine valitud hindamisvahendiga vähemalt teenuse osutamise alguses ja lõpus

võimaldab hinnata sekkumise sobivust ja tulemust, kuid ei tähenda diagnoosi panemist.

Hindamisvahend võib olla näiteks standardiseeritud enesekohane küsimustik või sümptomite

raskust hindav skaala, mis sobib sekkumise eesmärgi ja sihtrühmaga. Teenuse alguses aitab

7 Ilves K, Kubre M-A; Saapar M; Randver R; Haring L; Kastepõld-Tõrs K. Välisriikide madala intensiivsusega

psühholoogiliste sekkumiste rakendusmudelite analüüs ja stsenaariumite väljatöötamine astmelise psühholoogilise

abisüsteemi rakendamiseks Eestis. Tartu: 2023.

6

hindamine täpsustada inimese abivajadust ja sekkumise sobivust; lõpphindamise tulemuste

võrdlus alghindamisega võimaldab kirjeldada sümptomite muutust teenuse jooksul.

Vastavalt ennetustegevuste rahastustingimuste kokkuleppele8 peab sekkumise tõenduspõhisust

olema hinnanud Tervise Arengu Instituudi juhitav ennetuse teadusnõukogu9 ning see peab

olema kantud vastavasse ennetustegevuste andmebaasi10. Riiklikult saab toetada selliste

tingimustele vastavate sekkumiste rakendamist, mis vastavad 4. tasemele (mõju on mõõdukalt

tõendatud, kasutusvalmidus väga hea) ja 5. tasemele (mõju on hästi tõendatud, kasutusvalmidus

suurepärane). Kui konkreetse probleemi ennetamiseks või valitud sihtrühma jaoks puudub

4. või 5. taseme ennetustegevus või olemasolev tegevus ei vasta enam sihtrühma vajadustele,

võidakse ajutiselt rakendada 3. taseme sekkumist (mõju kohta on olemas mõningaid andmeid)

ja rakendamist laiendada, kui samal ajal suunatakse osa eraldatud ressursse vastavalt

kokkulepitud tingimustele ka ennetuse teadusnõukogu antud suuniste rakendamiseks, et jõuda

järgmisele tõendatuse tasemele.

Joonis 1. Varajase abi sekkumiste roll vaimse tervise astmelise abi mudelis. Nimeliselt välja toodud

sekkumised on siinkohal illustratiivsed näited, joonisel kajastatus ei garanteeri mudelisse sobitumist

ning nimekiri ei ole piiratud kindla arvu sekkumistega.

Lõike 4 kohaselt kehtestab varajase abi sekkumise teenuse osutamise tingimused ja korra ning

sekkumiste loetelu valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kasutusel on suletud nimekirja

süsteem, kus rakendusaktis tuuakse välja lõikes 3 sätestatud üldnõuetele vastavad sekkumised

ning rahastaja ei pea jooksvalt ise sekkumisi hindama. Esmane piiratud kaardistus võimalike

Eestis olemasolevate sekkumiste kohta tehti 2023. aasta lõpus valminud uuringus, mis näitas

head potentsiaali, leides erinevatel metoodikatel tuginevaid ja varieeruva mahuga sekkumisi,

8 https://www.justdigi.ee/ennetusnoukogu#otsused-8-detsembri. 9 https://www.tai.ee/et/valjaanded/6-ennetustegevuse-toendatuse-taseme-hindamine. 10 https://tai.ee/et/ennetustegevused.

7

mida juba rakendatakse.11 Sobivad tõenduspõhised sekkumised saab rakendusakti välja valida

asjaomase komisjoni toel ning vastavalt ennetustegevuste rahastustingimustele on selleks

üksuseks Tervise Arengu Instituudi juhitav ennetuse teadusnõukogu. Lõikes 1 sätestatud

teenuse eesmärk ja sisu ning lõikes 3 sätestatud üldnõuded (sealhulgas tõenduspõhisuse nõue)

piiritlevad sekkumiste loetellu kandmise alused ning määrusega saab kehtestada üksnes nendele

nõuetele vastavate sekkumiste loetelu.

Volitusnormi eesmärk on võimaldada seaduses sätestatud üldnõuete rakendamist konkreetsete

sekkumiste ja teenuse osutamise tingimuste kaudu. Määruse tasandil on põhjendatud kehtestada

sekkumiste loetelu, kuna tõenduspõhisus, kasutusvalmidus ja sekkumiste valik võivad ajas

muutuda ning loetelu peab olema võimalik ajakohastada ilma seadust muutmata.

Paragrahv 222 sätestab teenuseosutaja kohustused.

Lõikes 1 sätestatakse, et eneseabi toetavat struktureeritud sekkumist (edaspidi: struktureeritud

eneseabi sekkumine) võib rakendada Eestis registreeritud juriidiline isik või füüsilisest isikust

ettevõtja. Selleks võib olla näiteks sekkumise välja arendanud teadusasutus või tervise või

heaolu lahendustega tegelev ettevõte. Teenuse osutamisel tuleb teenuseosutajal arvestada

sellega, et struktureeritud eneseabi sekkumine võib teatud tingimuste täitmisel kvalifitseeruda

meditsiiniseadmeks, millisel juhul tuleb muu hulgas arvestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruste (EL) 2017/745 ja (EL) 2017/746 kohaldatavate nõuetega. Eestis reguleerib

meditsiiniseadmetega seonduvat meditsiiniseadme seadus.

Oluline on rõhutada, et meditsiiniseadmeks kvalifitseerumine ei sõltu ainult sellest, kas

tegemist on enesetoe või digitaalse teraapiaga, vaid sellest, milline on lahenduse tegelik

eesmärk, funktsionaalsus ja mõju tervisealaste otsuste tegemisele. Mõnikord võib sama

tehniline lahendus olla ühes konfiguratsioonis heaolutoode ja teises konfiguratsioonis

meditsiiniseade. Eeltoodust tulenevalt ei saa üheselt väita, et struktureeritud eneseabi

sekkumise digilahendus on alati meditsiiniseade ning vastutus täita tingimuste täitmisel

asjassepuutuvaid nõudeid jääb struktureeritud eneseabi sekkumise rakendajale.

Lisaks tuleb Eestis arvestada ka meditsiiniseadme seaduse, TTKS-i ning tervise infosüsteemi

ja andmevahetusega seotud nõuetega, kui lahendus integreerub tervishoiusüsteemi või töötleb

terviseandmeid tervishoiuteenuse osutamise kontekstis.

Lõikes 2 sätestatakse, et VIPS-i ja muud käesoleva seaduse § 221 lõike 2 punktis 3 nimetatud

sekkumist rakendav juriidiline isik peab olema tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja. See on

vajalik, et tagada teenuseosutajate vastavus tervishoius kehtivatele usaldusväärsuse, kvaliteedi

ja ohutuse nõuetele, kuna teenus puudutab isiku terviseseisundiga seotud sümptomeid ja

terviseandmete töötlemist. See toetab ka VIPS-i rakendamise nõude täitmist, kuna teenust

vahetult osutavatele VIPS-spetsialistidele on vaja pakkuda kutsega psühholoogi, vaimse tervise

õe või psühhiaatri supervisiooni. Sealjuures ei piirata teenuseosutamist konkreetse

tegevusloaga, et võimaldada teenuste osutamist näiteks iseseisva psühholoogilise ravi, iseseisva

õenduse, peremeditsiini või eriarstiabi tegevusloaga teenuseosutajate juures. VIPS-i

rakendamise võimalus ei hõlma siiski kiirabi tegevusluba, kuna kiirabi tegevusloa eesmärk on

tagada vältimatu ja kiire erakorralise abi osutamise valmisolek ning väljakutsetele

reageerimine. VIPS on seevastu planeeritud, juhendipõhine ja järjepidev varajase abi

sekkumine, mille korraldus ei vasta kiirabiteenuse eesmärgile ega tegevusloa kontrolliesemele.

11 Ilves K, Kubre M-A, Timberg M, Tubelt E, Haring L, Randver R. Eestis kasutatavate väheintensiivsete

psühholoogiliste sekkumiste ülevaade. Tartu: 2023.

8

Tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubasid väljastab Terviseamet.

Tegevusloa nõude sätestamine riivab põhiseaduse (PS) §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida

tegevusala, elukutset ja töökohta ning PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Piirang on

õigustatud teenusesaajate kaitseks, et tagada kvaliteetsem teenus, kuivõrd tegevusloa saamiseks

on vaja täita teatud tingimusi. Arvestades asjaolu, et VIPS-spetsialistidele peab pakkuma

supervisiooni vaimse tervise valdkonna spetsialist, ei ole tegevusloa nõue ülemäära koormav,

kuna teenust on võimalik osutada erinevate asjakohaste tegevuslubadega. Tegevusloa piirang

on sobiv, kuna loob usaldusväärse ja läbipaistva teenusekeskkonna, mis vastab ühtsetele

nõuetele. Piirang on vajalik, et võimaldada ennetada olukordi, kus teenust ei osutata

nõuetekohaselt. Tegevusloa olemasolu on seejuures minimaalne eeltingimus. Piirang on

mõõdukas, kuna tegevusloa nõue ei kujuta endast põhjendamatut piirangut, eriti arvestades

seda, et teenust on võimalik osutada erinevate tegevuslubadega. Seejuures ei muuda tegevusloa

nõue teenust tervishoiuteenuseks ega anna teenust vahetult osutavale spetsialistile

tervishoiutöötaja staatust, aga loob vajaliku kvaliteedi ja usaldusväärsuse tagamise mehhanismi

teenuse olemust arvestades. Käesolevas eelnõus on kvaliteedi tagamiseks põhjendatud siduda

teenuse osutamine tervishoiuteenuse osutaja tegevusloaga, kuid see ei välista tulevikus

samaväärset kvaliteeti ja järelevalvet tagavate muude lahenduste kaalumist.

Teenuseosutaja ja teenusesaaja vahel sõlmitav leping on oma olemuselt käsundusleping

võlaõigusseaduse § 619 tähenduses, kuna käsunduslepinguga kohustub käsundisaaja vastavalt

lepingule osutama teisele isikule teenuseid ehk täitma käsundi. Kuna sekkumine on suunatud

teenuse osutamisele, mitte konkreetse tulemuse saavutamisele, nagu eeldaks töövõtuleping

võlaõigusseaduse § 635 lõike 1 tähenduses, on tegemist käsunduslepinguga. Teenuseosutajal

on seega tavapärased käsunduslepingust tulenevad kohustused, näiteks hoolsuskohustus ja

saladuse hoidmise kohustus.

Kui teenusesaaja ei ole rahul teenuse kvaliteediga, tuleks tal esmalt pöörduda teenuseosutaja

poole. Kahju tekkimisel on isikul võimalik pöörduda kohtusse. Kuna tegemist ei ole

tervishoiuteenuse osutamisega, ei ole kahju tekkimisel tegemist tervishoiuteenuse kohustusliku

vastutuskindlustuse olukorraga.

Teenuseosutaja ja Tervisekassa vahel sõlmitava halduslepingu nõuete täitmise üle teeb

järelevalvet Tervisekassa.

Lõikes 3 sätestatakse teenuseosutaja kohustused.

Teenuseosutaja on kohustatud tagama teenuse osutamise RTHS-is ja selle alusel kehtestatud

tingimustel.

Samuti peab teenuseosutaja tagama, et tal on varajase abi sekkumise teenuse osutamisel õigus

kasutatavat sekkumist rakendada. See tähendab, et pakutava, teadusnõukogu hinnatud

sekkumise omanik ja teenuseosutaja on kas sama juriidiline isik või FIE või on teenuseosutajal

olemas sekkumise omaniku luba sekkumist kasutada, näiteks litsentsileping, koostööleping

vms. Täpsed tingimused, mille alusel omanik konkreetse sekkumise pakkumist piirab, on

erinevate sekkumiste puhul erinevad ega kuulu RTHS-i reguleerimisalasse. Näiteks,

rahvusvahelises praktikas võib sekkumise omanik nõuda kvaliteedi tagamiseks kindla koolitaja

korraldatud sekkumise rakendamise koolituse läbimist, korraldada ise teenust vahetult

osutavatele spetsialistidele supervisiooni vms.

Teenuseosutaja peab tagama, et temaga lepingulises suhtes olev teenust vahetult osutav

spetsialist vastab RTHS-is sätestatud nõuetele. See tähendab, et spetsialistil peavad olema

9

täidetud vastavad haridus- ja pädevusnõuded. Teenust vahetult osutava spetsialistiga on tihedalt

seotud ka punkt 4, mis sätestab supervisiooni kohustuse.

Varajase abi sekkumise teenuse osutamine tuleb dokumenteerida. Dokumenteerimine toimub

teenuseosutaja infosüsteemis või muus tema kasutatavas infosüsteemis.

Teenuseosutaja kohustuste hulka kuulub ka teenusesaaja andmete konfidentsiaalsuse tagamine.

Samuti peab teenuseosutaja tagama teenuse osutamisel töödeldavate isikuandmete, sealhulgas

eriliigiliste isikuandmete kaitse rakendades selleks riskidele vastavaid organisatsioonilisi,

tehnilisi ja infoturbemeetmeid.

Teenuseosutaja peab tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise

kasutamise. Efektiivne ja väärtuspõhine kasutamine tähendab seda, et teenuseosutaja vastutab

oma tegevuse, otsuste ja töökorralduse eest selliselt, et olemasolevaid ressursse kasutatakse

säästlikult ja teenusesaajate heaks.

Paragrahvis 223 on täpsustatud dokumenteerimise nõudeid.

Lõige 1 kirjeldab varajase abi teenuse osutaja kohustust dokumenteerida oma infosüsteemis või

muus tema kasutatavas infosüsteemis isiku tuvastamiseks vajalikud üldandmed, isiku heaolu ja

terviseseisundit puudutavad andmed, mis on vajalikud varajase abi sekkumise teenuse

osutamiseks, ning varajase abi sekkumise teenuse osutamise ja selle tulemuse hindamise

andmed.

Lõikes 2 sätestatakse, et varajase abi sekkumise teenuse osutaja peab säilitama andmeid kolm

aastat pärast teenuse osutamise lõppemist. See on vajalik võimalike nõuete lahendamiseks ja

teenuse osutamise õiguspärasuse kontrollimiseks.

Lõikes 3 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile õigus kehtestada dokumenteerimise

täpsemad nõuded ja andmekoosseis määruses. Seadusega sätestatakse teenuseosutaja

dokumenteerimiskohustus ja dokumenteeritavate andmete põhikategooriad, kuid selle

kohustuse tehnilisi nõudeid ega täpseid andmevälju ei ole otstarbekas reguleerida seaduse

tasandil. Määruse tasandil kehtestatav andmekoosseis võimaldab tagada ühtse

dokumenteerimispraktika, samuti võimaldab see vajaduse korral kiiresti kohandada

dokumenteerimise nõudeid. Volitusnorm vastab ka isikuandmete töötlemise regulatsiooni

nõuetele, kuna seadus sätestab andmete töötlemise eesmärgi ja peamised andmeliigid, kuid

tehnilisemad tingimused (andmekoosseisud) määratakse rakendusaktis.

Paragrahv 224 sätestab nõuded varajase abi teenust vahetult osutavale spetsialistile.

Lõikes 1 sätestatakse üldnõuded teenust vahetult osutavale spetsialistile, milleks on

kõrgharidus ning pädevusnõuetele vastamine.

Haridus- ja pädevusnõuete kehtestamisega piiratakse PS §-st 29 tulenevat vabadust vabalt

valida tegevusala, elukutset ja töökohta. PS §-s 29 sätestatud õigus on lihtsa

seadusreservatsiooniga põhiõigus ning seadusandja võib teiste isikute õiguste ja vabaduste

kaitsmise argumendil PS §-s 29 sätestatud õigust piirata. Ühe sellise õigustatud piirangute grupi

moodustavad kitsendused, mis sätestavad haridus- ja kogemusnõuded teatud elukutsetele ja

töökohtadele, et tagada nende valdkondade esindajatega kokkupuutuvate tarbijate, patsientide

või klientide ohutus ja heaolu. Kuivõrd varajase abi sekkumise teenust vahetult osutaval

spetsialistil on roll inimese tervise ja heaolu kujundamisel, on teatud piirangud põhjendatud,

arvestades proportsionaalsuse põhimõttega. Kitsendus on proportsionaalne, kui see on sobiv,

10

vajalik ja mõõdukas. Piirang on eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna spetsialistile kehtestatavad

nõuded aitavad vähendada ebakvaliteetse teenuse osutamise riski ning loovad ühtse minimaalse

kvaliteedistandardi. Piirang on vajalik, kuna sama eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem

piiravate meetmetega sama tõhusalt, kuna soovituste või järelevalve kaudu ei ole võimalik sama

tõhusalt tagada teenuse kvaliteeti. Piirang on mõõdukas, kuna nõuded on otseselt seotud teenuse

sisuga ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik teenuse kvaliteetseks osutamiseks.

Lõikega 2 antakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile teenust vahetult osutava

spetsialisti täpsemaid haridus- ja pädevusnõudeid sisaldava määruse kehtestamiseks.

Lõikes 3 kehtestatakse teenust vahetult osutava spetsialisti konfidentsiaalsuskohustus. Sätte

eesmärk on tagada teenusesaajate eraelu puutumatus ning kaitsta isiku põhiõigusi, kuivõrd

teenuse osutamise käigus töötlevad spetsialistid inimese vaimse tervise andmeid. Kuna teenust

vahetult osutavad spetsialistid ei ole tervishoiutöötajad, ei kohaldu neile tervishoiutöötajate

kutsesaladuse hoidmise kohustus. Seega on õigusselguse huvides vajalik sätestada teenust

vahetult osutava spetsialisti konfidentsiaalsuskohustus. Sellega on tagatud inimese eraelu kaitse

sõltumata spetsialisti erialasest ettevalmistusest. Inimene peab saama teenuse osutamisel

avaldada vaimset tervist puudutavat infot teadmisega, et seda ei avaldata kolmandatele isikutele

ilma õigusliku aluseta. Säte võimaldab andmete avaldamist üksnes seaduses sätestatud juhtudel

või inimese nõusolekul.

Paragrahv 225 reguleerib teenuse korraldamist ja rahastamist.

Lõige 1 sätestab, et varajase abi sekkumise teenust korraldab Tervisekassa. Teenuse korraldus

toimub Sotsiaalministeeriumi haldusalas. Teenuse korraldamine tähendab, et Tervisekassa

korraldab lepingupartnerina teenust osutavate teenuseosutajate leidmist, lepingute

ettevalmistamist, partneritega suhtlemist, hangete korraldamist ja lepingute sõlmimist, samuti

arvelduse kujundamist ning seotud vajalikke arendusi.

Lõike 2 kohaselt rahastab varajase abi sekkumise teenust Tervisekassa riigieelarveliste

võimaluste piires ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud

tingimustel ja korras. Vastavalt on teenuse maht piiratud eraldise summaga ning sekkumiste

rakendamiseks ei kasutata ravikindlustuse vahendeid. Teenusele antakse teenuse kood ning see

kantakse tervishoiuteenuste loetellu sarnaselt teiste Tervisekassa poolt rahastatavate teenustega.

TTL-is märgitakse, et omaosalus on 0 eurot ning teenust on võimalik saada sõltumata

ravikindlustuse olemasolust.

Lõike 3 kohaselt sõlmib Tervisekassa ettenähtud rahastuse mahus ja vastavalt määruses

täpsustatud tingimustele teenuse osutamiseks halduslepingu.

Tervisekassa sõlmib teenuseosutajaga lepingu, tuginedes RTHS-is ja selle alusel kehtestatud

määruses kirjeldatud tingimustele. Leping sõlmitakse sõltuvalt lepingumahust riigihanke

tulemusena. Sõlmitav leping on haldusleping ning sellele kohalduvad halduskoostöö seaduse

sätted.

Seaduse tasandil on nimetatud, et sõlmitavas lepingus lepitakse kokku vähemalt rakendatav

sekkumine, teenuse osutamise ja rahastamise tingimused, lepingu täitmise kontroll ning lepingu

muutmise ja lõpetamise alused.

Lõikes 4 antakse Tervisekassale õigus saada teenuse osutamisega seotud andmeid. Üldjuhul

edastab teenuseosutaja andmed isikustamata kujul. Isikustatud andmete saamise vajadus võib

11

tekkida näiteks siis, kui on vaja kontrollida arvelduse õiguspärasust. Säte lähtub andmete

minimaalsuse põhimõttest ning piirab isikustatud andmete töötlemise juhtudega, kus see on

vältimatult vajalik.

Lõikes 5 antakse volitusnorm teenuseosutaja ja Tervisekassa vahel sõlmitava halduslepingu

täpsemate tingimuste kehtestamiseks.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse KMS-i.

Paragrahviga 2 täiendatakse KMS § 16 lõike 1 punktis 2 esitatud käibemaksuvabade teenuste

loetelu varajase abi sekkumise teenusega rahvatervishoiu seaduse § 221 tähenduses, kui

rakendatakse § 221 lõige 2 punktides 2 ja 3 nimetatud sekkumisi. Kuna tegemist ei ole

tervishoiuteenusega, on erandi sätestamine vajalik.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse TTKS-i.

Paragrahviga 3 täiendatakse TTKS § 14 lõigetes 1 ja 2, § 22 lõikes 3 ja § 251 lõikes 3 olevat

tegevusalade loetelu varajase abi sekkumise teenusega. Muudatusega võimaldatakse

perearstidel, haiglal ja õendushaiglal osutada RTHS-is reguleeritud varajase abi sekkumise

teenust.

Eelnõu § 4 kohaselt jõustub seadus 2028. aasta 1. jaanuaril. See võimaldab teenuse

korraldajatel teha vajalikke ettevalmistusi protsesside sujuvuse tagamiseks ning võimalikel

teenuseosutajatel teha ettevalmistusi uue süsteemi raames teenuste pakkumiseks, samuti

võimaldab see rakendusakti koostamist ja asjakohaseid läbirääkimisi. Aastal 2027 pakutakse

analoogseid teenuseid vaimse tervise astmelise abi pilootprojekti12 raames.

Joonis 2. Varajase abi sekkumiste korraldus süsteemi vaatest.

12 https://sm.ee/tervise-edendamine-ravi-ja-ravimid/vaimne-tervis/astmelise-abi-piloteerimine.

12

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele termin „varajast abi andev sekkumine”, mis defineeritakse kui

juhendipõhine inimesele suunatud ennetustegevus näidustatud ennetuse tasandil, mille eesmärk

on leevendada psüühika- või käitumishäire või muu haiguse sümptomeid või ennetada

lisanduvate sümptomite väljakujunemist. Varajast abi andvate sekkumiste alla kuuluvad

eneseabi toetavad struktureeritud sekkumised ja VIPS-id, samuti muud määrusega kehtestatud

loetelus nimetatud varajast abi andvad sekkumised, mille rakendamise tingimusi täpsustatakse

määruses.

Termin „varajast abi andev sekkumine“ valiti varasemalt kaalutud terminite „prekliiniline

sekkumine“ ja „madala künnisega sekkumine“ asemel, kuna see kirjeldab täpsemalt

reguleeritava teenusekihi sisu ja eesmärki. Termin „prekliiniline sekkumine“ võib seostuda

meditsiinis kasutatava prekliinilise uuringu mõistega ning jätta eksliku mulje, et tegemist on

üksnes tervishoiuteenusele eelneva tegevusega. Termin „madala künnisega sekkumine“

kirjeldab eelkõige abi kättesaadavuse viisi, mitte sekkumise sisu ega õiguslikke tunnuseid, ning

võib hõlmata ka muid hõlpsasti kättesaadavaid teenuseid. Seetõttu on termin „varajast abi andev

sekkumine“ normi adressaadi jaoks selgem ja paremini kooskõlas eelnõus määratletud mõiste

sisuga. Kooskõlastamise käigus parandati eelnõus algne lühem versioon „varajase abi

sekkumine“ keeleliselt korrektsemaks terminiks „varajast abi andev sekkumine“.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Teenuse rahastamine riigieelarvest ei kujuta endast Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL)

artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi. Teenuseosutajad valitakse seletuskirja punktis 3

kirjeldatud korras. Leping sõlmitakse sõltuvalt lepingumahust riigihanke tulemusel. Teenuse

piirhind määratakse VV määruses. Teenuseosutaja ei saa turutingimustega võrreldes

majanduslikku eelist.

6. Seaduse mõjud

Eelnõukohase seaduse rakendamisel on sotsiaalne ja majanduslik mõju, samuti mõju

regionaalarengule ning riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Mõjusid on analüüsitud

mõju liigi ja mõju sihtrühmade ning muude asjakohaste aspektide kaupa. Eelnõukohane seadus

ei mõjuta oluliselt riigi julgeolekut ja välissuhteid ega elu- ja looduskeskkonda.

Kaudselt ja laiemas plaanis toetab elanikkonna vaimse tervise, eneseabioskuste ja

psühhosotsiaalse toimetuleku parandamine ka ühiskonna üldist kriisivalmidust, psühholoogilist

vastupanuvõimet ning säilenõtkust. Kuna tegemist on siiski laiapindse riigikaitse ja

ühiskondliku julgeoleku kaudse toetamisega, ei ole eelnõu fookusest lähtuvalt selles

valdkonnas põhjalikuma mõjuanalüüsi koostamine põhjendatud.

6.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: vaimse tervise abi vajavad inimesed

Eelnõukohase seaduse jõustumisel on oluline positiivne sotsiaalne mõju eelkõige neile

inimestele, kellel esinevad psüühika- ja käitumishäirete või muude haiguste varajased või

kerged sümptomid, kuid kes ei vasta veel tervishoiuteenuste osutamise kriteeriumidele või kelle

13

jaoks eriarstiabi kättesaadavus on piiratud. Tegelik mõju sõltub meetme rakendamiseks

eraldatavast rahastusest.

„Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu“ (2021–2022)13 kohaselt oli vaimse tervise

probleemide levik Eesti rahvastikus ulatuslik. Enesekohaste hinnangute põhjal oli

depressioonirisk ligi neljandikul ja üldistunud ärevushäire risk igal viiendal täiskasvanul,

märkimisväärselt suurem risk on noortel täiskasvanutel. Registriuuringu põhjal esines ligi

veerandil täiskasvanutest perioodil 2016–2021 vähemalt üks psüühikahäire diagnoos, millest

kõige sagedasemad olid depressioon (12,4%) ja ärevushäired (9,8%). Kuigi ühelt poolt võib

eeldada, et võrreldes koroonapandeemia perioodiga on rahvastiku vaimse tervise olukord pisut

paranenud, ei pruugi uute stressorite lisandumisest tulenevalt (sh mitu käimasolevat

agressioonisõda, suurenev elukallidus ja globaalne majanduslik ebakindlus) olla see muutus

kuigi suur. Teenust osutatakse isikule sõltumata ravikindlustuse olemasolust. See on sihtrühma

toetamisel kriitilise tähtsusega, kuna ravikindlustuseta isikutel (Statistikaameti andmetel oli

nende osatähtsus 2025. aastal registreeritud elanikkonnast 6,5%), aga ka teistel

sotsiaalmajanduslikult ebasoodsamas olukorras olevatel, sh sissetulekuta inimestel on

psüühika- ja käitumishäirete risk sama suur või suurem kui teistel, kuid nad saavad teenuste

kättesaadavuse ja enda ebapiisavate rahaliste vahendite tõttu märgatavalt vähem abi.

Eelnõu koostajate hinnangul on teenuste potentsiaalne sihtrühm kalendriaastas viiendik kuni

veerand Eesti elanikest ehk suurusjärgus ca 270 000 kuni 340 000 inimest. See hõlmab

elanikkonda elukaareüleselt, mistõttu on vajalikud paindlikult kättesaadavad ja prekliinilised

sekkumised ning struktureeritud eneseabiprogrammid. Meetmest vahetult kasusaavate isikute

hulk sõltub, lisaks rahalistele ressurssidele, oluliselt ka juurutatavate lahenduste sisust,

kasutustingimustest ja ligipääsetavusest erinevatele elanikkonnagruppidele. Abi võrdse

kättesaadavuse seisukohalt on oluline arvestada ka sellega, et erinevate sihtrühmade

digipädevus, abiotsimise valmisolek ja võimalus kasutada iseseisvaid sekkumisi ei ole

ühesugused. Seetõttu peab sekkumiste rakendamisega kaasnema tähelepanu ka neile inimestele,

kelle puhul võivad erinevad taustategurid kas eraldi või koosmõjus kujuneda täiendavaks

ligipääsubarjääriks.

Eelkõige vanemaealiste puhul tuleb muu hulgas tähelepanu pöörata võimalikule põlvkondlikule

digitaalsele lõhele, mis võib mõjutada teenuse leidmist, sellele registreerumist ning ka teenusel

osalemist. Statistikaameti andmetel moodustasid 65-aastased ja vanemad elanikud 2026. aasta

alguse seisuga 21,2% Eesti rahvastikust. Kuigi üldine ligipääs internetile on elanikkonnas

laialdane, võib näiteks tervisealane digipädevus selles vanuserühmas osutuda arvestatavaks

takistuseks. Kantar Emori 2024. aasta uuringu andmetel ei olnud näiteks 16% selles vanuses

elanikest kuulnud riiklikust terviseportaalist ega seda külastanud. 14% oli sellest kuulnud, kuid

polnud seda külastanud.14 Ka 2023. aasta Eesti inimarengu aruanne toob välja, et vähene

digipädevus ja digitehnoloogiate mittekasutamine on üle 50-aastaste elanike seas tugevalt

seotud suurema üksildustunde ja depressiivsusega.

Eraldi väljakutseks varajase abi sekkumiste pakkumisel on erinevad tegevuspiirangud ja

terviseprobleemid inimeste vanusest sõltumata. Samuti tuleb arvestada soolisi erinevusi abi

vajaduses ja abiotsimise käitumises. Vaimse tervise seireuuringute põhjal tunnevad naised

meestest sagedamini vajadust täiendavate vaimse tervise abivõimaluste järele, samal ajal kui

mehed võivad ühiskondlike soostereotüüpide ja häbimärgistamise tõttu pöörduda klassikalise

psühhiaatrilise abi poole harvemini. Seetõttu on oluline, et varajase abi lahendused oleksid

13 Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu konsortsium. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu lõpparuanne.

Tallinn, Tartu: Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool. 2022. 14 Perearstiabi digilahenduste kättesaadavus vanemaealistele. Lõppraport. Praxis, Sotsiaalministeerium 2026.

14

madala lävega, paindlikud ja võimaldaksid abi saada viisil, mis vähendab abi otsimisega seotud

stigma mõju.

Meetme juurutamisega kaasnev positiivne mõju laieneb ka abivajaja pereliikmetele ja teistele

lähedastele, kuna varajane sekkumine vähendab raskete seisundite ja kriisiolukordade

tõenäosust ja/või esinemissagedust ning seeläbi väheneb nende olukordadega kaasnev hooldus-

ja toetuskohustus. Pereliikmete ja abistajate ressursi vabanemine toetab nende edukat

toimetulekut muudes olulistes eluvaldkondades ja soodustab nende endi vaimse heaolu

hoidmist.

Laste heaolu on vahetus seoses vanemliku toimetulekuga ning üle poole Eesti lapsevanematest

on tundnud vajadust lapse arengu või tervisega seotud nõuannete järele, põrkudes sageli kokku

infopuudusega, kuhu abi saamiseks pöörduda. Laste puhul tuleb seega arvestada, et nende

vajaduste hindamine ja abi kasutamine on vanusest sõltuvalt tihedalt seotud lapsevanema või

eestkostja teadmiste, digipädevuse ja suutlikkusega sobiva abini jõuda.15 Oluline eraldi

sihtrühm on ka mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad ehk nn NEET-noored

(Not in Employment, Education or Training), keda on täpsemalt kirjeldatud alapeatükis 6.3.

Varajase abi sekkumiste reguleerimine ja süsteemne rahastamine loob inimestele võimaluse

vaimse tervise probleemide sümptomite varasemaks leevendamiseks ja ennetab seisundite

süvenemist, krooniliseks muutumist ning sellega kaasnevat toimetuleku halvenemist. Uue

teenuse (sealhulgas selle digitaalsete ja hübriidvormide) juurutamine suurendab abi

kättesaadavust ning vähendab abi saamisel ajalisi, geograafilisi ja stigmaga seotud barjääre.

Kuna varajase abi sekkumised on suunatud sümptomite leevendamisele varases etapis, kui

inimese seisund võib olla alles kliiniliselt alalävine, ei pea inimesel abi saamiseks olema

diagnoosi ning ta ei pea ka ise end määratlema psüühikahäirega patsiendina. Tänu võimalusele

läbida juhendipõhiseid sekkumisi spetsialistide juures, kelle kutsealane taust on mitmekesine ja

kes ei pruugi olla tervishoiutöötajad, võib osa sihtrühmast tajuda abi otsimist ja saamist vähem

stigmatiseerivana võrreldes näiteks psühhiaatrilise eriarstiabi kasutamisega. Samuti võimaldab

teenuseosutamise asukoha paindlikkus seda, et varajane abi on kättesaadav erinevates

keskkondades, sealhulgas koolikeskkonnas, tervishoiukeskuses, vaimse tervise

teenuseosutajate juures jne. Olulist rolli võib siinkohal mängida struktureeritud eneseabi

sekkumiste integreerimine riiklikku süsteemi. Need sekkumised on sageli iseseisvalt

rakendatavad, privaatsed ja kättesaadavad igal ajal, sõltumata inimese asukohast. See on

kriitilise tähtsusega neile, kel ärevuse, häbitunde või elukoha tõttu on vahetu kontakt vaimse

tervise spetsialistiga takistatud. Rahvusvaheline praktika toetab samuti selliste lahenduste

süsteemset kasutamist. Näiteks on Soomes avalikus tervishoiusüsteemis laialdaselt kasutusel

digitaalsed vaimse tervise eneseabiprogrammid ja ka internetipõhised lühinõustamised

(sealhulgas Mielenterveystalo platvormil pakutavad programmid), Rootsis pakub enamik

piirkondi avaliku tervishoiusüsteemi osana võrgupõhiseid vaimse tervise sekkumisi. Seega ei

ole tegemist üksnes teoreetilise mudeliga, vaid lahendustega, mis on mitmes Euroopa riigis juba

kasutuses ning toetavad vaimse tervise abi varasemat, paindlikumat ja kulutõhusamat

kättesaadavust.

Poliitikamuudatusest võidavad kaudselt ka diagnoositava psüühika- ja käitumishäirega

inimesed, kes vajavad tervishoiutöötaja sekkumist. Kui nn alalävise seisundiga inimesed saavad

abi mujalt, kasutavad nad vähem eriarstiabi tasandi ressurssi. Seeläbi võivad lüheneda

ravijärjekorrad psühhiaatrilises eriarstiabis ning eriarstiabi vajavad inimesed pääsevad varem

ligi abile, mida nende terviseseisund nõuab.

15 Eesti inimarengu aruanne 2023.

15

Oodatava sotsiaalse mõju suurim risk peitub eelarvelistes piirangutes. Ebapiisava rahastamise

tingimustes jääb nõudlus ületama rahalist võimekust ning meetmest saab kasu vaid osa

sihtrühmast. Riski aitab maandada vähemalt struktureeritud eneseabi tööriistade rahastamine

piisavas mahus, kuna toimiva lahenduse korral võib iga täiendava abistamisjuhu kulu olla

väike. Survet eriarstiabile aitab poliitika rakendamine oluliselt leevendada aga üksnes siis, kui

uues loodavas teenusekihis on esindatud ka koolitatud spetsialistide vahendatult või vahetult

pakutavad teenused.

Sihtrühm: varajase abi sekkumise teenuse osutajad

Eelnõu kohaselt luuakse uued võimalused teenuseosutajatele, kes suudavad ja soovivad

rakendada juhendi- ja tõenduspõhiseid sekkumisi ning seaduses ja selle alusel kehtestatud

määruses sätestatud tingimustele. Eelnõu koostajate hinnangul on potentsiaalselt sellise abi

osutamise võimekusega juriidiliste üksuste ja füüsilisest isikust ettevõtjate suurusjärk esimese

kolme kuni viie aasta vältel kuni paarkümmend, arvu mõjutavad rakendusaktiga kehtestatavad

tingimused, teenuse hind ja teenuse rahaline kogumaht ning Tervisekassa kehtestatavad muud

lepingutingimused (sh juriidiliselt isikult ostetav miinimummaht).

Sekkumisi rakendavate spetsialistide ring sõltub otseselt nii spetsialistide koolitusmahtudest

kui ka riigieelarves ettenähtavatest vahenditest. VIPS-e saavad rakendada lühema väljaõppega

spetsialistid, kes ei pea olema kliinilise kutsega tervishoiutöötajad. Kergete ja mõõdukate

sümptomitega abivajajate teenindamine laiema teenuseosutajate ringi poolt esmatasandil ja

kogukonnas vabastab eriarstiabi ressursse keerukamate ning raskemate juhtumite jaoks. See

parandab kogu süsteemi kulutõhusust ja aitab lühendada kriitilisi ravijärjekordi spetsialiseeritud

abis. Teenuseosutajate ringi laienemisega suureneb ka nende isikute ring, kellele võivad teenuse

osutamisel teatavaks saada abivajaja konfidentsiaalsed ja eriliiki isikuandmed. Spetsialistide

erinev varasem ettevalmistus võib kaasa tuua ebaühtlase teadlikkuse andmekaitsenõuetest ning

suurendada andmete eesmärgivälise kasutamise, volitamata avaldamise ning ebaturvalise

edastamise või säilitamise riski. Rikkumise tagajärjeks võib olla abivajaja eraelu puutumatuse

kahjustamine, häbimärgistamine ja usalduse vähenemine varajase abi teenuse vastu.

Meetme juurutamisega samaaegselt rahastatakse koolitusi, mis pakuvad varajase abi sekkumisi

vahetult rakendavatele spetsialistidele vajaliku väljaõppe nii VIPS-spetsialistide baasoskuste

kui ka konkreetsete juhendipõhiste sekkumiste rakendamiseks. Koolituste kavandamisel tuleb

käsitleda ka konfidentsiaalsuskohustust, lubatud andmetöötluse piire, turvalist

dokumenteerimist ning tegutsemist andmekaitserikkumise või selle kahtluse korral. Sel moel

maandatakse riski, et meetme käivitamisel napib spetsialiste, kes on valmis uut teenust osutama.

Koolituste korraldamist koordineerib Tervise Arengu Instituut, kes hangib koolituste

läbiviimise sobivatelt koolituspartneritelt. Koolituste ülesehitus võib olla modulaarne,

võimaldades kujundada ettevalmistuse mahtu ja sisu vastavalt sekkumise laadile, sihtrühmale

ja rakendusmudelile. See teeb uute teenuseosutajate süsteemi toomise oluliselt kiiremaks ja

paindlikumaks kui üksnes pikaajalisele akadeemilisele kliinilisele väljaõppele tuginemine.

Teenuseosutajate kvaliteedi ja tööheaolu hoidmiseks on sekkumiste rakendusmudelites kavas

ette näha ka regulaarne supervisioon, mis annab spetsialistidele vajaliku toe, aitab hoida piire

ning ennetada läbipõlemist uute teenuste osutamisel.

Andmekaitseriskide maandamise eest vastutab teenuseosutaja kui vastutav töötleja.

Teenuseosutaja peab tagama, et spetsialistid tunnevad konfidentsiaalsus- ja

andmekaitsenõudeid ning töötlevad andmeid ainult oma tööülesannete täitmiseks vajalikus

ulatuses. Kaitsemeetmed hõlmavad rollipõhist juurdepääsu, andmete turvalist säilitamist ja

edastamist ning vajaduse korral andmetöötluse logimist ja logide kontrolli. Teenuseosutaja

peab hindama kaitsemeetmete toimivust ja korraldama rikkumistele reageerimise. Tervisekassa

16

teeb järelevalvet teenuseosutajaga sõlmitud halduslepingu tingimuste täitmise üle.

andmekaitsenõuete täitmise üle teeb järelevalvet Andmekaitse Inspektsioon. Riskide

maandamine sõltub kaitsemeetmete tegelikust rakendamisest ja kontrollimisest. Täpsem

andmekaitseriskide ja kaitsemeetmete käsitlus on esitatud alapeatükis 6.5 „Andmekaitsealane

mõjuhinnang“.

Mõju halduskoormusele

Olemasolevate varajase abi sekkumiste rakendajate jaoks muutub halduskoormus eelkõige nii,

et seni erinevate projektide, toetuste ja koostöökokkulepete alusel toimunud teenuse osutamine

koondub ühtsema õigusliku ja lepingulise raamistiku alla. Ühelt poolt võib see

üleminekuperioodil suurendada halduskoormust, kuna teenuseosutajatel tuleb viia oma tegevus

kooskõlla uute nõuetega ning vajaduse korral tõendada vastavust kehtestatud tingimustele.

Samuti kaasneb halduskoormus seoses teenuse dokumenteerimise ja rahastamiseks vajalike

andmete esitamisega. Lepingulisele rahastamisele üleminek võib vähendada projektitaotluste

ja eraldi aruannete koostamise koormust, kui vastavad senised kohustused tegelikult lõpetatakse

või leevendatakse. Rahastuse ühtlustamine puudutab seaduses määratletud varajase abi

sekkumise teenust, teenuseosutajate muude tegevuste rahastamine võib jätkuda teiste meetmete

kaudu. Uue teenuse rahastajale kaasneb töökoormus teenuse rahastamiseks seaduses sätestatud

tingimustel. Nende isikute ja ettevõtete halduskoormust ning asutuste töökoormust, kes

varajase abi sekkumisi ei rakenda ega ole seotud nende rahastamise või korraldamisega,

eelnõukohane seadus ei mõjuta.

Teenuse osutamise eelduseks olev täiendkoolitus võib lisada sekkumisi vahetult osutavatele

spetsialistidele täiendava ajalise ja korraldusliku koormuse, kuna teenuse osutamiseks tuleb

läbida nõutav väljaõpe ning vajadusel korraldada selle ühildamine seniste tööülesannetega.

Koormus sõltub koolituse mahust, spetsialisti varasemast ettevalmistusest ja teenuse

osutamiseks kehtestatud nõuetest.

Mõju tööjõuturule

Kuna eelnõu kohaselt kehtestatakse sekkumispõhine, mitte range kutsealapõhine regulatsioon,

on mõju tööjõuturule laiem ja pigem uusi võimalusi loov. See tähendab, et samal ajal kui

süsteemi eesmärk on hoida kontrolli all tervishoiu tippspetsialistide (psühhiaatrid, kliinilised

psühholoogid jt) töökoormust, pakub sekkumispõhine lähenemine töötamise ja eneseteostuse

võimalusi paljudele sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistidele (nt sotsiaaltöötajad,

tegevusjuhendajad, koolipersonal), kelle potentsiaal vaimse tervise ennetus- ja edendustöös on

seni olnud alakasutatud.16 Lisaks on vähese intensiivsusega sekkumiste rakendajate

koolitamine võrreldes kliiniliste spetsialistide väljaõppega kiirem ja odavam. See loob eeldused

valdkonda sisenemiseks senisest laiemale huviliste ringile (sotsiaal-, haridus- või

terviseteaduste baasharidusega inimesed), kes soovivad modulaarse täiendkoolituse toel

omandada uue eriala ja pakkuda varajase abi sekkumisi.17 18

Samas sõltub uute teenuseosutajate tegelik lisandumine sellest, kui kättesaadavad on vajalikud

täiendkoolitused ning millised väljaõppe- ja muud teenuse osutamise tingimused kehtestatakse.

16 Metoodika väljatöötamine tervishoius ja sotsiaalvaldkonnas rakendatavate kvalifikatsiooninõuete asjakohasuse

ning kvalifikatsiooni omandamise teekondade optimaalsuse hindamiseks vaimse tervise valdkonna näitel. 2025.

Sotsiaalministeerium, Tallinna Ülikool, Haap Consulting. 17 Eestis kasutatavate väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste ülevaade. 2023. Sotsiaalministeerium. Tartu

Ülikool, RAKE. 18 Väheintensiivse psühholoogilise sekkumise “Problem Management Plus” teostatavusuuring | Tervise Arengu

Instituut.

17

Seetõttu võib koolituse ajaline, rahaline või korralduslik koormus kujuneda barjääriks eelkõige

neile spetsialistidele, kes soovivad osutada varajase abi sekkumisi lisaks juba oma

olemasolevale tööle. Teenuse jätkusuutliku tööjõubaasi kujundamisel on seetõttu oluline, et

väljaõpe oleks piisavalt kättesaadav ja paindlik ning võimaldaks eri valdkondade asjakohase

ettevalmistusega spetsialistidel sõltumata nende hõivest teenuseosutajate ringi siseneda.

6.2. Majanduslik mõju

Eelnõukohase seaduse majanduslik mõju seisneb ühelt poolt riigi täiendavas

rahastamisvajaduses, teiselt poolt aga võimaluses vähendada vaimse tervise probleemidest

tulenevaid pikemaajalisi kulusid tervishoiule, sotsiaalsüsteemile ja tööturule.

Poliitikamuudatuse rakendamine toetab Eesti inimeste igapäevast toimetulekut, töö- ja

õppimisvõimet ning eluga rahulolu. Vaimse tervise probleemide ja psüühikahäiretega kaasneb

ühiskonnale märkimisväärne sotsiaalne ja majanduslik kulu. Majanduskoostöö ja Arengu

Organisatsiooni (OECD) hinnangu kohaselt moodustas Eestis vaimse tervise probleemidega

seotud majanduslik kulu 2015. aastal ligikaudu 2,8% sisemajanduse koguproduktist (SKP) 19.

2023. aasta Eesti inimarengu aruandes on 2,8%-le SKP-st vastava kulu suurusjärguna esitatud

2021. aasta kohta 880 miljonit eurot.20

Süsteemne lähenemine asendab senise ebasüstemaatilise ja projektipõhise rahastuse ning loob

püsivamad ja järjepidevamad tingimused varajase abi sekkumiste rahastamiseks. Ühed

sagedasemad vaimse tervise probleemid ning ka varajase abi sekkumiste tüüpilised

sihtseisundid on depressioon ja ärevushäired, mille puhul on sageli rakendatavad just varajased,

ja vähese intensiivsusega sekkumised. Seetõttu on põhjendatud ka eeldus, et sümptomite

varasem leevendamine ja seisundite süvenemise ennetamine aitab vähendada hilisemat

töövõimekadu ning survet tervishoiu- ja toetussüsteemidele. Sellest tulenev kasu väljendub

eeskätt vähenenud tervishoiukuludes, paremas töö- ja õppimisvõimes ning intensiivsemate ja

ressursimahukamate teenuste (näiteks haiglaravi või eriarstiabi) vajaduse edasilükkumises või

vähenemises. WHO 2016. a rahvusvahelise investeeringutasuvuse analüüsi kohaselt võib

depressiooni ja ärevushäirete tõenduspõhise ravi katvuse laiendamine tuua ligikaudu

neljakordse kasu elanikkonna parema tervise ja töövõime kaudu.21, 22

Eelnõukohase seaduse rakendamine avaldab leevendavat mõju ka tervishoiusüsteemi

koormusele, eeskätt perearstiabis ja psühhiaatrilises eriarstiabis. Varajase abi sekkumised

võivad olla sobivamaks alternatiiviks tervishoiuteenustele juhtudel, kus kliiniline ravi ei ole

veel näidustatud, või täiendada ravi ravieelsete või ravi toetavate meetmetena. Sekkumispõhine

regulatsioon võimaldab tervishoiutöötajate asemel pakkuda abi laiemal spetsialistide ringil, mis

leevendab meditsiini- ja haridussüsteemi koormust ning on kuluefektiivsem viis kvaliteetse abi

kättesaadavuse tagamiseks. Digitaalsete komponentide (nt struktureeritud eneseabis)

kasutamine võimaldab pakkuda kvaliteetset abi varem, madalamate ühikukuludega ja

suuremale hulgale inimestele, panustades seeläbi süsteemi üldise kulutõhususe suurenemisse.

Ennetades seisundi halvenemist ja abivajaduse kasvu, vähendatakse ka ajutise ja püsiva

töövõimetusega seotud hüvitiste ja toetuste kulu ning ennetatakse haigusseisundist tingitud

toimetulekuraskusi. Majanduslikus vaates väljendub elanike väiksem tervisekaotus nende

19 OECD, 2021, Health at a Glance: Europe 2018: State of Health in the EU Cycle. 20 Eesti inimarengu aruanne 2023: ptk 1.5 21 Chisholm D, Sweeny K, Sheehan P et al. Scaling-up treatment of depression and anxiety: a global return on

investment analysis. The Lancet Psychiatry, 2016; 3, 415-424. 22 https://www.worldbank.org/en/news/press-release/2016/04/13/investing-in-treatment-for-depression-anxiety-

leads-to-fourfold-return.

18

pikemas ja produktiivsemas osalemises tööturul ning vähenenud kuludes tervisekaoga seotud

toetustele ja hüvitistele.

Varajase abi sekkumiste püsiva rahastusmudeli loomine riigieelarvest kahandab eri tasandite

(nt universaalne ennetus vs. tervishoiuteenused) omavahelist konkureerimist piiratud

ressurssidele, sealhulgas aitab eraldi rahastusskeemi loomine vabastada seni tervishoius

ravikindlustuse vahenditest peidetult kaetud samaväärseid kulusid.

6.3. Mõju regionaalarengule ja võrdõiguslikkusele

Eelnõu kohaselt ei ole teenuseosutajad piiratud füüsilise asukohaga ning oluline rõhk on ka

digitaalsetel lahendustel. Sel lahendusel on potentsiaal parandada oluliselt abi kättesaadavust

piirkondades, kus tervishoiuteenuste valik on piiratud. See aitab vähendada regionaalset

ebavõrdsust tervishoiu ja vaimse tervise toe kättesaadavuses. Samuti toetab see võrdsemat

ligipääsu abile erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste jaoks.

Digitaalsete lahenduste kasutamine iseenesest ei kõrvalda siiski piirkondlikke ega sotsiaalseid

ligipääsutõkkeid. Nagu eespoolgi öeldud, tuleb arvestada erineva digipädevusega,

elukaareüleste tegevuspiirangutega (sh puudest tulenevate piirangutega) ning vajalike

digivahendite ja -ühenduse kättesaadavusega. Seetõttu võib abi tegelik kättesaadavus eri

piirkondades ja sihtrühmades kujuneda erinevaks ka juhul, kui teenuseosutaja füüsiline asukoht

teenuse saamist ei piira.

Lisaks sotsiaalmajanduslikule ja piirkondlikule võrdõiguslikkusele toetatakse eelnõu kohaselt

mitmete teiste sihtrühmade ligipääsu abile. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu (2021–

2022) andmetel on kõige suuremas depressiooni- ja ärevushäirete riskis noored täiskasvanud

vanuses 18–24 eluaastat, kes ei jõua samas alati vajaliku diagnoosi ja spetsialiseeritud abini.

Täiendava sotsiaalselt haavatava rühmana on oluline esile tuua NEET-noored ehk 15–29-

aastased mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad noored. See on mitmekesine

sihtrühm, kellel esineb suur risk olla sotsiaalselt isoleeritud ja sattuda majanduslikesse

raskustesse. Mittetöötamine ja -õppimine võivad olla vaimse tervise probleemide tekke

riskifaktoriks, kuid vaimse tervise probleemid võivad omakorda suurendada riski, et noor

haridussüsteemist või tööturult välja langeb ja NEET-staatusesse satub. Vaimse tervise rohelise

raamatu (2020) andmetel on Eestis selliseid noori tuhandeid, kellest suur osa jääb tööturul

mitteaktiivseks ka näiteks varajase lapsevanemaks saamise või omaste hoolduse tõttu. Noorte

digipädevus ja eelistused soosivad varajases faasis just veebipõhiste ning vähese

intensiivsusega sekkumiste (sh eneseabiprogrammide) kasutamist.

Soolise võrdõiguslikkuse vaates soodustavad madala lävega mittekliinilised lahendused abi

otsimist selliste meeste seas, kes ühiskondlike soostereotüüpide ja häbimärgistamise hirmu tõttu

pöörduvad klassikalisse psühhiaatrilisse eriarstiabisse oluliselt harvemini kui naised, mis

omakorda peegeldub meeste kõrgemates sõltuvushäirete ja suitsiidi näitajates. Naiste puhul

toetab kättesaadavam ja paindlikum abi toimetulekut suure psühholoogilise pingega, kuna

Eestis on Sotsiaalministeeriumi varasemate andmete järgi lähedaste hooldamise tõttu tööturul

mitteaktiivsetest inimestest lausa 80% naised. 23 Samuti leevendab uue teenusekihi loomine

üksinda elavate inimeste vaimse tervise riske, sealjuures eriti olemasolevatest

teenusekeskustest kaugemal elavate inimeste jaoks.

Täiendava sotsiaalselt haavatava rühmana peab uue ja paindlikuma teenusekihi loomine

toetama ka erineva sooidentiteedi või seksuaalse sättumusega inimeste vaimset heaolu ja

23 Sotsiaalkaitse ja pikaajalise hoolduse kättesaadavus. Sotsiaalministeerium. www.sm.ee/media/1941/download

19

tervist. Vaimse tervise rohelise raamatu (2020)24 kohaselt ei tulene LGBTIQ (Lesbian, Gay,

Bisexual, Transgender, Intersex, Queer) sihtrühma suurem vaimse tervise risk nende

identiteedist, vaid ühiskondlikest hoiakutest ja häbimärgistamisest. Selle tulemusena võivad

nad kogeda takistusi nii abi otsimisel kui ka selle saamisel. Arvestades selle sihtrühma

spetsiifilist haavatavust (nt Eesti LGBTIQ-inimeste tegevuskava 2025–2030 andmetel mõtles

uuringule eelnenud aasta jooksul sageli või alati enesetapule koguni 20% uuringule vastanud

Eesti LGBTIQ-inimestest25), on varajased, turvalised ja madala lävega mittekliinilised

sekkumised vaimset toimetulekut toetavate teenustena nende jaoks kriitilise tähtsusega.

6.4. Mõju riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: Tervisekassa, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, Tervise Arengu

Instituut, Sotsiaalministeerium, kohalikud omavalitsused

Eelnõukohase seaduse rakendamine mõjutab eelkõige Tervisekassa töökorraldust, kelle

korraldamisel hakkab toimuma varajase abi sekkumiste rahastamine. Tervisekassa tegevused

hõlmavad sekkumiste rahastamise lepingute sõlmimist ja haldamist, teenuseosutajate vastavuse

kontrollimist kehtestatud tingimustele, mahu- ja kulukontrolli ning aruandluse korraldamist.

Lisatööjõu vajadus tuleneb uue teenusekihi rahastamise ja lepingulise korralduse käivitamisest

ning nende ülesannete püsivast täitmisest. Punktis 7 on kirjeldatud uue teenusekihi haldamiseks

kolme ametikohaga seotud kulu. Uue teenusekihi rahastamise ja lepingulise korralduse

rakendamine toob kaasa täiendava töökorraldusliku koormuse, mis hõlmab muu hulgas

teenuseosutajatega seotud lepingute haldamist, teenuse tingimuste rakendamist ning aruandluse

ja järelevalve korraldamist. Seletuskirja punktis 7 esitatud hinnangu kohaselt ei ole neid uusi

ülesandeid võimalik täielikult katta olemasolevate tööprotsesside arvelt. Kolme täiendava

ametikoha kulu on kavandatud nende rahastamis- ja korraldusülesannete täitmiseks.

Tervisekassa lisatööjõu vajadus tekib sõltumata muudest arendustegevustest (nt astmelise abi

pilootprojekt).

Kuigi eelnõukohane seadus toob kaasa täiendavaid haldusülesandeid, on ette nähtud, et

sekkumiste rahastamise korraldus põhineb suletud loetelul ja selgetel miinimumnõuetel, mis

vähendab jooksva hindamise ja üksikotsuste tegemise vajadust. See võimaldab hoida

riigiasutuste töökoormuse mõõdukal tasemel ning kasutada olemasolevaid teadmisi-oskusi ja

protsesse. Samal ajal asendab püsiv teenusekorraldus senist projektivoorupõhist rahastamist,

mistõttu väheneb vajadus perioodiliselt korraldada taotlusvoore ning nendega seotud hindamis-

ja lepingumenetlusi. See aitab tasakaalustada eelnõu rakendamisega kaasnevat täiendavat

töökoormust.

Eelnõu rakendamine eeldab varajase abi sekkumisi rakendavate spetsialistide väljaõpet,

sealhulgas VIPS-spetsialistide baasväljaõpet ning konkreetsete juhendipõhiste sekkumiste

koolitusi. Seetõttu on eelnõu rakendamiskuludes arvestatud täiendava rahastusega Tervise

Arengu Instituudile koolituste korraldamiseks. Lisaks osaleb Tervise Arengu Instituut varajase

abi sekkumiste tõenduspõhisuse hindamise protsessis ennetuse teadusnõukogu kaudu. Kuna

ennetuse teadusnõukogu hindab ennetustegevuste tõendatust juba olemasoleva töökorralduse

raames, ei loo eelnõukohane seadus uut eraldiseisvat hindamissüsteemi, kuid võib suurendada

hinnatavate sekkumiste arvu ning seeläbi Tervise Arengu Instituudi ja ennetuse teadusnõukogu

töömahtu sekkumiste hindamisel ja rahastatavate sekkumiste loetelu ajakohastamisel. Nende

ülesannete täitmine ei eelda uute ametikohtade loomist.

24 Vaimse tervise roheline raamat. Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/sites/default/files/news-related-

files/vaimse_tervise_roheline_raamat_0.pdf. 25 LGBTIQ-inimeste tegevuskava 2025–2030. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.

LGBTIQ_inimeste_tegevuskava_2025-2030.pdf.

20

Lisaks lepingute haldamisele Tervisekassa poolt lisandub Sotsiaalministeeriumile või tema

volitatud koordineerijale uue süsteemi keskse koordineerimise roll. Süsteemi killustatuse

vältimiseks on vajalik keskne juhtimine, mis haldab astmelise abi pakkumist,

kvaliteedistandardeid ja regulatsiooni koordineerimist ning teavitustööd. Nimetatud ülesanded

täidetakse olemasoleva töökorralduse ja ressursside raames ega eelda uute ametikohtade

loomist.

Lokaalsel tasandil mõjutab eelnõukohane seadus kohalike omavalitsuste ning sotsiaal- ja

haridusvaldkonna spetsialistide (sh sotsiaaltöötajad, lastekaitsetöötajad, tugispetsialistid)

töökorraldust, kellele laieneb nn suunanäitaja roll. Kuigi see otseseid uusi bürokraatlikke

kohustusi ei lisa, eeldab see spetsialistidelt baasteadmisi varajase abi süsteemist, et nad

oskaksid abivajajaid suunata saama õigeid varajase abi sekkumisi.

Kohalike omavalitsuste puhul avaldub mõju eelkõige olemasolevate sotsiaal- ja

tugispetsialistide tööülesannete täienemisele vajadusega arvestada varajase abi teenustele

suunamisega oma igapäevastes tööprotsessides. See tähendab muu hulgas võimalust soovitada

varajase abi sekkumise teenust inimestele, kelle puhul vastav vajadus ilmneb. Teenuskihile ei

rakendu saatekirja nõue ega muu samalaadne piirang ning inimest võivad teenuse kasutamise

võimalusest teavitada ja sellele suunata ka kohaliku omavalitsuse ning teiste tervishoiuväliste

valdkondade spetsialistid. Eelnõu ei eelda käesoleva mõjuanalüüsi kohaselt kohalikele

omavalitsustele uute püsivate ametikohtade loomist. Tööjõuvajaduse täpne maht sõltub teenuse

tegelikust kasutusmahust, rakendusmudelist ning sellest, millises ulatuses saab uusi ülesandeid

integreerida oma igapäevatöösse, mis võib omavalitsuste lõikes oluliselt erineda. Seetõttu ei ole

võimalik ega põhjendatud üheselt määrata kõigi kohalike omavalitsuste asutuste kohta praegu

täiendavat täistööajale taandatud ametikohtade arvu ega suhtarvu kogu isikkoosseisu suhtes.

Eelnõu rakendamisega kaasnevate tegevuste, tööjõu- ja rahalise mõju täpsem kirjeldus on

esitatud käesoleva seletuskirja punktis 7 „Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku

omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud“.

6.5. Andmekaitsealane mõjuhinnang

Varajase abi sekkumise teenuse osutamisel töötleb teenuseosutaja teenusesaaja isikuandmeid

ulatuses, mis on vajalik teenuse osutamiseks, teenuse kvaliteedi tagamiseks ja seadusest

tulenevate kohustuste täitmiseks. Teenuse eesmärk on pakkuda inimesele tõenduspõhist ja

õigeaegset abi vaimse tervise probleemide varajaseks märkamiseks ja nende süvenemise

ennetamiseks. Selle eesmärgi saavutamine eeldab inimese abivajaduse hindamist, sobiva

sekkumise valimist, teenuse osutamise dokumenteerimist ja teenuse mõju hindamist.

Teenuse osutamisel töödeldakse üksnes selliseid isikuandmeid, mis on vajalikud teenuse

osutamise eesmärgi saavutamiseks. Andmete kogumine toimub minimaalsuse põhimõttest

lähtuvalt ning üksnes ulatuses, mis on vajalik konkreetsele inimesele teenuse osutamiseks.

Andmesubjektiks on varajase abi sekkumise teenuse saajad. Töödeldavad andmed hõlmavad

teenusesaaja isiku tuvastamiseks vajalikke üldandmeid, varajase abi sekkumise teenuse

osutamiseks vajalikke isiku vaimse tervise seisundit puudutavaid andmeid (valitud

hindamisvahendite tulemused enne sekkumist) ning sekkumiste osutamise

dokumenteerimiseks ja tulemuse hindamiseks vajalikke andmeid (andmed osutatud teenuse ja

teenuseosutaja kohta, hindamisvahendite tulemused sekkumise järel). Teenuse olemusest

tulenevalt võivad töödeldavad andmed hõlmata ka eriliiki isikuandmeid, eeskätt andmeid

inimese vaimse tervise sümptomite või seisundi kohta. Eelnõus ette nähtud andmete töötlemine

jaguneb sisuliselt kolmeks. Esiteks töödeldakse andmeid isiku tuvastamiseks ja teenusega

21

sidumiseks. Teiseks töödeldakse andmeid, mis on vajalikud varajase abi sekkumise

asjakohasuse hindamiseks ja teenuse osutamiseks. Kolmandaks töödeldakse andmeid, mis on

vajalikud teenuse osutamise dokumenteerimiseks ja teenuse tulemuse üldiseks hindamiseks.

Töötlemise õiguslik alus on isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikli 6 lõike 1 punktid

c ja e ning artikli 9 lõike 2 punkt h. Teenuse õiguslik alus tuleneb RTHS-ist, millega nähakse

ette riiklikult rahastatav varajase abi sekkumise teenus ning sätestatakse selle osutamise

põhimõtted. Eriliiki isikuandmete, sealhulgas terviseandmete töötlemise lubatavus tuleneb

IKÜM artikli 9 lõike 2 punktist h. Teenuseosutaja töötleb terviseandmeid selleks, et hinnata

inimese sobivust saada varajase abi sekkumist ning jälgida teenuse kulgu ja mõju. Kui inimene

vajab muud abi või ravi, saab teenuse osutamise käigus kogutud asjakohast teavet kasutada

tema edasisel abi- või raviteekonnal. Inimesele antakse tema soovil vajalik teave ning ta saab

selle järgmisele abi- või raviteenuse osutajale edastada. Kuna teenuse osutamiseks vajalik

terviseandmete töötlemine tugineb IKÜM artikli 9 lõike 2 punktile h, peab töötlemine vastama

ka IKÜM artikli 9 lõikes 3 sätestatud tingimustele. Terviseandmeid võivad töödelda üksnes

seadusest tuleneva konfidentsiaalsuskohustusega isikud või sellise isiku vastutusel tegutsevad

isikud. Teenuseosutaja ja teenust vahetult osutav spetsialist peavad hoidma teenuse osutamisel

teatavaks saanud isikuandmeid, sealhulgas terviseandmeid, konfidentsiaalsena. Teenust

vahetult osutava spetsialisti konfidentsiaalsuskohustus sätestatakse RTHS § 22⁴ lõikes 3,

teenuseosutaja konfidentsiaalsuskohustus RTHS § 22⁴ lõikes 2 punktis 7.

Varajase abi sekkumise teenus ei ole tervishoiuteenus diagnoosimise ega ravi tähenduses.

Varajase abi sekkumise teenuse osutamisel ei koostata raviplaane, ei tehta meditsiinilisi

otsuseid ega panda kliinilisi diagnoose, kuid teenuse vajaduse, sobivuse ja mõju hindamiseks

on vajalik kasutada hindamisvahendeid. Selliste vahendite kasutamise eesmärk ei ole kliinilise

diagnoosi tuvastamine, vaid teenuse vajaduse ja mõju hindamine ning võimalike riskide

varajane märkamine. Hindamisvahendite tulemused ei too kaasa automatiseeritud otsuste

tegemist, mis tooks inimesele kaasa õiguslikke tagajärgi või mõjutaks teda samaväärselt olulisel

määral. VIPS-i puhul lõpliku otsuse inimese abivajaduse kohta teeb teenust vahetult osutav

spetsialist. Struktureeritud eneseabi sekkumise kasutamine ei piira kuidagi isiku ligipääsu

teistele abitasanditele.

Varajase abi sekkumise teenuse osutamisel on vastutavaks töötlejaks teenuseosutaja.

Teenuseosutaja vastutab isikuandmete töötlemise õiguspärasuse, dokumenteerimise,

säilitamise ning isikuandmete turvalisuse tagamise eest. Samuti selle eest, et isikuandmeid

töödeldakse üksnes ulatuses, mis on vajalik teenuse osutamise eesmärgi saavutamiseks.

Andmete töötlemisel lähtutakse IKÜM artiklis 5 sätestatud põhimõtetest, eelkõige

seaduslikkuse, eesmärgipärasuse, minimaalsuse, õigsuse, säilitamise piiratuse ning

usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõttest.

Tervisekassa ei osale inimese abivajaduse hindamisel ega teenuse sisulisel osutamisel.

Tervisekassa roll piirdub teenuse rahastamise ja lepingulise järelevalvega. Selleks võib

teenuseosutaja edastada Tervisekassale üksnes selliseid andmeid, mis on vajalikud teenuse

rahastamiseks ja lepinguliseks järelevalveks ning mille edastamiseks on õiguslik alus.

Edastatavate andmete koosseis peab olema eesmärgipärane ja piirduma minimaalselt vajaliku

teabega. Eelnõule on lisatud Tervisekassa õigus saada andmeid isikustamata kujul ning

isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid võib Tervisekassale edastada minimaalselt

vajalikus ulatuses üksnes juhul, kui see on vältimatult vajalik seaduses sätestatud ülesande

täitmiseks.

Peamised andmekaitseriskid seisnevad eriliiki isikuandmete volitamata avaldamises või neile

juurdepääsus, andmete eesmärgivälises kasutamises, andmete ülemäärases kogumises ja

22

ebapiisavas ligipääsukorralduses. Arvestades, et teenuse osutamisel võidakse kasutada ka

digitaalseid lahendusi ja struktureeritud hindamisvahendeid, tuleb eraldi tähelepanu pöörata

sellele, et andmetöötlus ei laieneks ulatusse, mis ei ole vajalik konkreetse teenuse osutamiseks.

Riskide maandamiseks sätestatakse, et andmete töötlemine toimub teenuseosutaja

infosüsteemis või muus tema kasutatavas turvalises infosüsteemis. Teenuseosutaja peab

tagama, et andmetele on juurdepääs üksnes neil isikutel, kes vajavad neid andmeid vahetult

teenuse osutamiseks või seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, ning rakendatud on

asjakohased tehnilised ja organisatsioonilised turvameetmed. Nendeks on eelkõige rollipõhine

juurdepääs, konfidentsiaalsuskohustus, andmete turvaline säilitamine, vajaduse korral

andmetöötluse logimine ning muud meetmed, mis vähendavad volitamata juurdepääsu ja

andmete väärkasutuse riski. Samuti tuleb tagada, et teenuseosutajate töötajad ja teenust vahetult

osutavad spetsialistid oleksid teadlikud andmekaitsenõuetest ning töötleksid andmeid ainult

oma tööülesannete piires.

Riskide maandamiseks nähakse eelnõukohase seaduse rakendamisel ette, et töödeldakse üksnes

neid andmeid, mis on vältimatult vajalikud teenuse osutamiseks, dokumenteerimiseks ja

tulemuse hindamiseks. Samuti tagatakse andmesubjekti teavitamine kooskõlas IKÜM-i

läbipaistvuse nõuetega ning andmete säilitamisel lähtutakse säilitamise piiratuse põhimõttest.

Kirjeldatud meetmete tegelik rakendamine aitab maandada andmekaitseriske ning toetab

andmetöötluse proportsionaalsust, arvestades eesmärki tagada inimesele õigeaegne ja

asjakohane varajane abi.

Varajase abi sekkumise teenust võib sõltuvalt konkreetse sekkumise tõenduspõhisest

sihtrühmast osutada ka alaealistele. Alaealisele teenuse osutamisel lähtutakse tema teovõime

ning seadusliku esindaja kaasamise küsimustes tsiviilõiguse üldreeglitest ning

lastekaitseseadusest. Alaealisele tuleb tema vanust ja arengutaset arvestades anda teavet teenuse

sisu kohta ning sekkumise rakendamisel tuleb ette näha tegevuskord olukorraks, kus ilmneb

alaealise tervist või elu ohustav risk. Alaealistele ei looda eelnõuga eraldiseisvat õigust teenust

kasutada ega kehtestata selleks eraldi vanusepiiri või küpsuse hindamise korda. Vastavalt

üldistele eraõiguslikele põhimõtetele saab alaealine teenust kasutada seadusliku esindaja

nõusolekul või heakskiidul. See on kooskõlas teenuse olemusega, kuna tegemist on varajase

abi teenusega, mille puhul kohaldatakse üldisi alaealise esindamise ja lastekaitse põhimõtteid.

Kui teenuseosutaja tuvastab, et laps vajab abi, kuid seaduslik esindaja ei taga lapsele vajalikku

tuge, tuleb lähtuda lastekaitseseadusest ning vajadusel teavitada abivajavast lapsest.

Noorematele lastele suunatud sekkumised võivad eeldada ka seadusliku esindaja aktiivset

kaasamist, kuna lapse vanusest ja arengutasemest tulenevalt ei ole võimalik sekkumist

tulemuslikult rakendada üksnes lapse osalusel. Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik

esindaja. Seadusliku esindaja juurdepääs lapse andmetele ei ole käsitatav piiramatu iseseisva

õigusena, vaid lähtuda tuleb lapse parimatest huvidest ning arvestada lapse vanust, arengutaset

ja arvamust. Eelnõuga ei kehtestata seaduslikule esindajale eraldi üldist juurdepääsupiirangut

andmetele. Sealjuures kogutakse teenuse osutamise käigus üksnes teenuse korraldamiseks ja

tulemuste hindamiseks vajalik miinimumandmestik. Dokumenteeritakse hindamisvahendite

tulemused teenuse alguses ja lõpus ning teenuse osutamisega seotud tehnilised andmed

(teenuseosutaja, spetsialist ja kasutatud sekkumine). Andmekoosseis ei sisalda vabatekstilisi

kirjeldusi alaealise probleemidest, sümptomitest ega vestluste sisust.

Andmesubjekti tuleb enne teenuse osutamist või selle alguses selgelt teavitada sellest, milliseid

andmeid töödeldakse, mis eesmärgil neid kasutatakse, kellele neid võidakse edastada, kui kaua

neid säilitatakse ning millised on andmesubjekti õigused. Isiku õiguste teostamise kord peab

olema teenusesaajale arusaadav ja kättesaadav. Andmesubjekte teavitatakse läbipaistvalt

andmete töötlemise eesmärkidest ning nende õigustest vastavalt IKÜM artiklitele 12–22.

23

Teenuse osutamise käigus dokumenteeritud isikuandmeid säilitatakse kolm aastat alates

teenuse osutamise lõppemisest. See on piisav aeg, et oleks võimalik lahendada teenuse

osutamisega seotud vaidlusi ning hinnata teenuse osutamise õiguspärasust juhul, kui selleks

tekib seadusest või lepingust tulenev alus. Säilitustähtaeg kohaldub kõigile varajase abi

sekkumistele, mille puhul tekib dokumenteerimiskohustus, sealhulgas nii VIPS-i kui ka

struktureeritud eneseabi sekkumise pakkumisel, kui vastava sekkumise raames töödeldakse

isikustatud andmeid.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Eelnõukohase seaduse rakendamine toob kaasa otsese rahalise kulu riigieelarvele. . Kulude

täpset mahtu mõjutavad ka rakendusaktides sätestatud sekkumiste loetelu ning teenusosutajate

võimekus. Eelnõu rakendamisega kaasnevad teenuse osutamise ja korraldamise ning

spetsialistide koolitamise kulud. Võimaliku digitaalse teenuseteekonna arendus-, hooldus- ja

litsentsikulusid käsitletakse eraldi tingimusliku kuluprognoosina.

Samal ajal on oodatav positiivne kaudne majanduslik mõju, mis väljendub tervishoiukulude

kasvu pidurdumises pikemas perspektiivis. Varajane sekkumine võib vähendada vajadust

kulukamate tervishoiuteenuste järele, sealhulgas haiglaravi ja pikaajalise ravi puhul. Lisaks

võib paraneda töövõime ja väheneda haiguspäevade arv, mis avaldab positiivset mõju tööjõu

tootlikkusele ja sotsiaalkindlustussüsteemi kuludele.

Eelnõukohane seadus ei kehtesta uusi tasusid ega maksekohustusi teenusesaajatele.

Teenuseosutajatele ja teenust vahetult osutavatele spetsialistidele kehtestatakse teenuse

osutamisega seotud nõuded ja kohustused.

Tabel 1. Hinnanguliste kulude tabel

Tegevus Asutus 2027 2028 2029 2030 Kokku 2027-2030

KOKKU 1 228 734 1 750 000 1 680 000 1 590 000 6 248 734 Eraldis Tervisekassale: varajase abi teenuste osutamine ja korraldamine TerK 78 734 1 010 000 1 050 000 1 050 000 3 188 734 Teenuskorralduseks vajalikud tehnilised arendused TEHIK 1 000 000 375 000 113 077 0 1 488 077 IT-lahenduse hooldus- ja litsentsitasud TEHIK 0 225 000 376 923 400 000 1 001 923 Spetsialistide ettevalmistamine (koolitused) TAI 150 000 140 000 140 000 140 000 570 000

Tabelis 1 esitatud kulude katteks on 2027–2030 riigi eelarvestrateegia protsessis Vabariigi

Valitsus eraldanud lisavahendeid summas 6,3 mln eurot.

Kulud on prognoositud, arvestades tänast sekkumiste mahtu ja skaleerimisvõimekust.

2026. aastal toetab ainuüksi Sotsiaalministeerium ühe taotlusvooru abil analoogseid

rakendamisvalmis sekkumisi ca 270 000 euro mahus. Eelnõukohase seaduse rakendamise

24

kulud ning võimaliku digitaalse teenuseteekonna arendus-, hooldus- ja litsentsikulude prognoos

on esitatud tabelis 1. Tervisekassa eraldis sisaldab vahetut teenuseosutamise kulu (nii

struktureeritud eneseabi kui VIPS-id) alates 2028. aastast ja uue teenusekihi haldamiseks

vajalike ametikohtade kulu (3 ametikohaga seotud kulud, 2027. aastal 5 kuu mahus). Kuna

tegemist on uue teenusekihi ja selle rahastuskorraldusega, ei ole vastavaid ülesandeid võimalik

täielikult katta olemasolevate tööprotsesside arvelt. Teenuseosutamise kulu on alates 2028.

aastast ligikaudu 0,8 mln eurot. TEHIKule tabelis 1 kavandatud kulud hõlmavad

teenuskorralduseks vajalikke tehnilisi arendusi ning võimalikke teenusteekonna IT-lahenduse

hooldus- ja litsentsitasusid. Eraldiseisva vaimse tervise astmelise abi pilootprojekti raames

analüüsitakse ja katsetatakse digitaalse teenuseteekonna lahendusi projekti vahenditest. Tabelis

esitatud TEHIKu kulud on tingimuslik prognoos ega tähenda digilahenduse püsiva

kasutuselevõtu otsust. Käesoleva eelnõuga ei looda keskset hindamis- või abiteekonna

haldamise infosüsteemi. Pilootprojekti tulemuste põhjal otsustatakse eraldi võimaliku

digilahenduse edasine kasutamine, korraldus- ja rahastusmudel ning õiguslikud ja tehnilised

eeldused. Tervise Arengu Instituudi kulud hõlmavad VIPS-spetsialistide ettevalmistamist, seda

nii peatselt piloteeritava baasväljaõppe õppekava pakkumiseks kui ka konkreetsete sekkumiste

pakkumise koolitusteks.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamine eeldab uue rakendusakti kehtestamist, milleks on sotsiaalministri määrus

„Varajast abi andva sekkumise teenuse osutamise ja dokumenteerimise kord“. Määrus

kehtestatakse RTHS § 221 lõike 4, § 223 lõike 3, § 224 lõike 3 ja § 225 lõike 5 alusel.

Rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud (lisa 1).

Lisaks tuleb seaduse vastuvõtmisel muuta järgmisi määrusi:

1) terviseministri 21. septembri 2023. a määrus nr 54 „Füsioteraapia, logopeedilise ravi ja

psühholoogilise ravi iseseisev osutamine“;

2) terviseministri 13. jaanuari 2025. a määrus nr 3 „Iseseisva õendusabiteenuse osutamine ja

õendusabi erialad“;

3) sotsiaalministri 2. juuli 2014. a määrus nr 44 „Iseseisvalt osutada lubatud

ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi

osutamise tingimused ja kord“;

4) sotsiaalministri 24. märtsi 2026. a määrus nr 14 „Perearstiabi töökorraldus ning

tervisekeskuse liigid ja nõuded“;

5) Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 2026. a määrus nr 37 „Tervisekassa tervishoiuteenuste

loetelu“.

Muutmist vajavate määruste muutmise eelnõud töötatakse välja seaduse rakendamise

ettevalmistamisel.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 01.01.2028. See võimaldab teenuse korraldajatel teha vajalikke ettevalmistusi

protsesside sujuvuse tagamiseks ning võimalikel teenuseosutajatel teha ettevalmistusi uue

süsteemi raames teenuse osutamiseks, samuti rakendusakti koostamist ja vastavaid

läbirääkimisi. Aastal 2027 pakutakse analoogseid teenuseid vaimse tervise astmelise abi

pilootprojekti raames.

25

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) 26-0759 kaudu ning arvamuse

avaldamiseks järgmistele asutustele ja organisatsioonidele: Tervisekassa, Eesti Vaimse Tervise

ja Heaolu Koalitsioon, Eesti Psühholoogide Liit, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Eesti

Õdede Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Koolipsühholoogide Ühing, Eesti Esmatasandi

Tervisekeskuste Liit, Eesti Töötervishoiu Teenuseosutajate Liit, Eesti Perearstide Selts.

Eelnõu kohta andsid tagasisidet Tervisekassa, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon,

Eesti Õdede Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit, Eesti

Linnade ja Valdade Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon.

Kooskõlastamise käigus esitatud märkustega arvestamise tabel on esitatud seletuskirja lisas 2.

Algatab Vabariigi Valitsus 26. oktoobril 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik