EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 15.10.2026 COM(2026) 551 final

REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND

THE COUNCIL

on the application of Regulation (EU) 2019/1240 of 20 June 2019 on the creation of a

European network of immigration liaison officers

1

1. Introduction

1.1 Policy context

The European network of immigration liaison officers (the ‘ILO Network’) is the

community of liaison officers posted to third countries by Member States, Schengen

associated countries, EU home affairs agencies (1) and the European Commission (‘ILO

Network Members’) to work full-time or part-time on immigration tasks. The overall aim

of the ILO Network is to ensure optimal cooperation and coordination between

immigration liaison officers (‘ILOs’) in support of EU policy in the field of migration.

The ILO Network, which was set up in 2004 by Council Regulation (EC) No 377/2004 (2),

was reinforced by Regulation (EU) 2019/1240 (3) on the creation of a European network

of immigration liaison officers (‘the ILO Network Regulation’).

The ILO Network Regulation is aimed at modernising and strengthening the ILO Network

to enable it to play a more effective role in EU migration management, including by

fostering a Team Europe approach within the Network. It broadened the definition of the

concept of ‘immigration liaison officer’, and introduced other innovative aspects, such as

a new ILO Network Steering Board (4) and a stronger role for liaison officers deployed by

the Commission and EU home affairs agencies. It strengthened the role played by ILOs in

gathering and exchanging information, including by establishing a secure web-based

information exchange platform, and broadened the ILO Network’s scope to embrace the

full spectrum of migration management tasks.

The ILO Network Regulation is an essential part of the EU’s comprehensive approach to

migration management under the Pact on Migration and Asylum (‘the Pact’) that entered

into application on 12 June 2026 (5). The ILO Network plays a key role in embedding

migration in international partnerships, which is a cornerstone of the Pact. Indeed, ILOs,

who are on the ground and cooperating day-to-day with local authorities on the full

spectrum of migration management tasks are central to cooperating with third countries on

migration.

The Strategy on Asylum and Migration Management, provided for under the Pact and

adopted in January 2026, recalls that the Commission relies on the support of the ILO

Network as one of the partners engaged in countering migrant smuggling along the routes

and helping the countries along the routes to be prepared (6). As such, the ILO Network

(1) The European Union Agency for Law Enforcement Cooperation (Europol), the European Border and

Coast Guard Agency (Frontex), the European Agency for Asylum (EUAA).

(2) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32004R0377

(3) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R1240

(4) The ILO Network Steering Board is composed of one representative of each Member State, two

representatives of the Commission, one representative of the European Border and Coast Guard Agency, one

representative of the European Union Agency for Law Enforcement Cooperation and one representative of

the European Union Asylum Agency. Countries associated with the implementation, application and

development of the Schengen acquis shall participate in the Steering Board and shall appoint one

representative each as members without voting rights. They shall be allowed to express views on all issues

discussed and decisions taken by the Steering Board.

(5) https://home-affairs.ec.europa.eu/policies/migration-and-asylum/pact-migration-and-asylum_en

(6) https://home-affairs.ec.europa.eu/european-asylum-and-migration-management-strategy_en

2

plays a key role in implementing the Global Alliance to Counter Migrant Smuggling (7) –

in particular the ‘whole-of-route’ approach proposed in its Joint Declaration of December

2025 (8) – including by improving the collection and sharing of situational awareness data

related to migrant smuggling and promoting joint law enforcement investigations and

operational cooperation with partner countries.

The ILO Network also helps to implement the full range of EU migration management

policy and legal instruments, including the renewed EU action plan against migrant

smuggling (2021-2025) (9), the EU strategy on combatting trafficking in human beings

(2021-2025) (10), the Return Directive (11), the EU Visa Code (12), the EU visa strategy (13),

the EUROSUR Regulation (14) and the European Border and Coast Guard Regulation (15).

1.2 Objectives and methodology of this report (16)

This report, based on information provided by Member States, Schengen associated

countries (17) and the relevant EU home affairs agencies (18), takes stock of how the

Regulation has been implemented to date, identifies and analyses the progress made and

work still outstanding, and proposes measures to continue its implementation and thus

increase the ILO Network’s operational impact.

This report also feeds into the Commission’s simplification and implementation agenda.

By analysing Member States’ implementation of the ILO Network Regulation, it is

contributing to stress testing the Regulation to ensure it remains relevant, proportionate

and appropriate to achieving its objectives in a cost-efficient way.

(7) https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/mt/ip_23_6081. The Global Alliance’s three pillars

are (i) prevention of migrant smuggling, (ii) a response to migrant smuggling and (iii) alternatives to migrant

smuggling.

(8) https://home-affairs.ec.europa.eu/news/global-alliance-counter-migrant-smuggling-reinforces-its-

commitments-its-second-conference-2025-12-11_en

(9) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021DC0591

(10) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52021DC0171

(11) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32008L0115. It will also be

instrumental in implementing the future Return Regulation, foreseen to be adopted in the last quarter of

2026. The text includes the creation of ‘Union return liaison officers’, which would become part of the ILO

Network.

(12) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R1155

(13) https://home-affairs.ec.europa.eu/eu-visa-strategy_en

(14) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32013R1052

(15) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R1896

(16) In line with Article 12 of the ILO Network Regulation, the Commission is required to report to the

European Parliament and the Council on its application five years after the adoption of the Regulation. The

ILO Network Regulation was adopted on 20 June 2019. The preparation and adoption of the implementation

report was planned to closely align with the publication of the Strategy on Asylum and Migration

Management published in January 2026.

(17) For the purpose of this report, the term ‘Member States’ is understood to mean both EU Member States

and Schengen associated countries.

(18) A questionnaire was circulated to ILO Network Members on 28 July 2025.

3

2. Deployment, roles and tasks of ILOs

2.1 Strategic and operational considerations for ILO deployment

An ILO is a liaison officer designated and deployed abroad by the competent authorities

of a Member State, by the Commission or by an EU agency, to deal with immigration-

related issues, even if such issues only form part of their duties.

In line with the ILO Network Regulation, ILOs are called on to better coordinate and

optimise the use of their network in order to respond more effectively to the EU’s priorities,

ranging from preventing and combating illegal migration and related cross-border

criminality, facilitating dignified and effective returns, readmission and reintegration

activities, contributing to the integrated management of the EU’s external borders, to

supporting the management of legal immigration, including in the area of international

protection, resettlement and pre-departure integration measures.

Where Member States decide to deploy ILOs to third countries, their decisions are largely

based on assessments of strategic national factors and operational priorities. These

assessments typically look at factors such as (i) illegal migration affecting their countries,

including both current and expected migratory movements; (ii) migrant smuggling and

trafficking in human beings in countries of origin or transit; (iii) identity and document

fraud; (iv) risks identified at local airports; (v) the need to support investigations into

migrant smuggling and trafficking in human beings; (vi) cooperation on returns; (vii) and

cooperation in border management.

Hungary, the Netherlands and Portugal have indicated that legal migration-related tasks

are also a factor in deployment decisions (e.g. supporting labour mobility legal fast-track

mechanisms and addressing fraud in non-asylum related migration procedures).

In Belgium, priority third countries are ranked based on a strategic analysis of a set of

criteria covering the presence of diaspora communities, trade relations, levels of criminal

activity and the effectiveness of existing official cooperation channels. Belgium considers

deploying liaison officers, including ILOs, where it assesses that close cooperation in third

countries is necessary to complement formal mechanisms. Similarly, in Germany, ILO

deployment decisions are based on strategic and tactical assessments, taking into account

migration trends in third countries, operational tasks and national strategic interests.

Bilateral agreements that facilitate collaboration and cooperation between ILO Network

Members with deployed ILOs and host countries are another key factor in deployment

decisions. Where such agreements are in place, they provide an important foundation for

effective ILO deployment. Security conditions and available resources also influence

deployment decisions.

Finally, Latvia, Slovenia and Sweden have highlighted the importance of taking broader

EU interests and priorities into account when deploying ILOs. In this context, eight

countries (19) have currently deployed European return liaison officers (EURLOs) (20) with

(19) Belgium, Estonia, Finland, France, the Netherlands, Norway, Poland and Sweden.

(20) An EURLO is a specialised liaison officer from a Member State, paid by the EU and deployed to a third

country in view of representing European Union return interests by verifying the identity of illegaly staying

4

support from Frontex in order to operate in third countries on behalf of the EU, thereby

taking a Team Europe approach in the area of returns.

European migration liaison officers (EMLOs) lie at the heart of ILO networks. They are

specific ILOs which the Commission (DG HOME) (21) has been deploying since 2015 to

coordinate and represent EU interests in the field of migration. The aim of deploying

EMLOs is to maximise the impact of EU action on migration management in partner

countries and better engage key countries of origin and transit. Their tasks include

gathering information on migration trends, contributing to the EU’s situational awareness

and forecasting, supporting the implementation of EU policy priorities, and facilitating and

supporting local and regional ILO networks. EMLOs are currently deployed to seventeen

priority third countries (22) identified by the Commission.

As for deployments by EU agencies, Frontex currently has Frontex liaison officers (FLOs)

deployed to seven countries covering a total of fourteen partner countries (23). Frontex

gives priority to the deployment of liaison officers to those partner countries which, on the

basis of a risk analysis, constitute countries of origin or transit for illegal migration.

Countries of relevance in the area of returns are also considered (24). Europol, for its part,

primarily relies on convening Member States’ and international partners’ liaison officers

to its headquarters and currently only deploys liaison officers to Interpol and to

Washington. The European Agency for Asylum has not yet deployed any ILOs.

2.2 Joint deployment

In view of the overall objective of ensuring cooperation and coordination, the ILO Network

Regulation underlines the importance of joint deployment. Specifically, it states that joint

deployment should be promoted to enhance operational cooperation and information

sharing between Member States and to respond to needs at EU level, as defined by the

Steering Board. In line with Article 6 of the ILO Network Regulation, ILO Network

Members may agree, on a bilateral or multilateral basis, that ILOs deployed by one

Member State to a third country or international organisation may also represent their

interests. In such cases, the Member States concerned may receive EU financial support.

ILO Network Members have not yet used this opportunity and point to several obstacles

to doing so. According to some Members States, ILOs are best deployed in line with

national migration priorities, focusing on regions of strategic importance to them. Other

Member States have highlighted the sensitivity of joint deployment, as well as legal

third-country nationals, capacity building in the field of returns, supporting the organisation of joint return

operations under the coordination of Frontex and facilitating the implementation of reintegration and post-

arrival assistance.

(21) European migration liaison officers are currently the only liaison officers deployed by the Commission.

(22) The 17 priority third countries for EMLO deployment are: Armenia, Bangladesh, Ethiopia, Egypt, the

Gambia, Lebanon, Mali, Mauritania, Morocco, Niger, Nigeria, Pakistan, Senegal, Serbia, Sudan, Tunisia and

Türkiye. New countries of deployment were selected based on needs identified by the Working Party on

External Aspects of Asylum and Migration.

(23) Albania (covering also North Macedonia and Kosovo*), Moldova (covering also Ukraine, Georgia,

Armenia and Azerbaijan), Morocco, Pakistan, Senegal (covering also the Gambia and Mauritania), Serbia

(covering also Bosnia-Herzegovina and Montenegro) and Türkiye.

(24) Article 77(4) of Regulation (EU) 2019/1896 on the European and Coast Guard also lays down the basis

for the deployment of Frontex Return Liaison Officers although none have yet been deployed. https://eur-

lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R1896.

5

difficulties or procedural prerequisites. Limited capacity and resource constraints are also

seen as factors hindering joint deployment.

2.3 Scope of ILO mandate

Article 2 of the ILO Network Regulation provides that liaison officers are to be considered

ILOs even if immigration-related issues constitute ‘only a part of their duties’. The ILO

Network is therefore composed of both liaison officers deployed with an exclusive focus

on immigration and liaison officers dealing with immigration as part of a broader portfolio

of tasks.

There is an even balance between Member States that choose to deploy ILOs with

exclusively immigration-related tasks and Member States that deploy ILOs with

immigration tasks forming part of a broader range of responsibilities. Those Member States

facing higher migratory movements tended to prioritise the deployment of ILOs with

exclusively immigration-related tasks with the aim of supporting migration cooperation

with key partner countries, in particular to reduce illegal migration and facilitate returns.

By contrast, those Member States that integrated immigration tasks into broader mandates

pointed to the operational flexibility this provides, as well as to resource constraints,

including budgetary considerations. Finally, some ILO Network Members reported using

a mix of both exclusive and broader mandates depending on the strategic needs and

operational context of each deployment.

2.4 Tasks and responsibilities

ILOs carry out their tasks within the framework of the responsibilities defined by the

deploying authorities. The ILO Network Regulation is specifically without prejudice to the

responsibility of deploying authorities for defining the scope and the assignment of tasks

and reporting lines of their respective ILOs.

Article 3 of the ILO Network Regulation outlines a wide array of tasks, including a full set

of migration-related tasks. However, according to almost all ILO Network Members, the

responsibilities of ILOs are, at their heart, about gathering, exchanging and analysing

information about migration trends, particularly on illegal migration and migrant

smuggling, in order to inform strategic decision-making processes at their headquarters.

Facilitating return operations by assisting with the necessary logistical and legal processes

to support repatriations also forms part of the tasks of ILOs according to most ILO Network

Members.

Around half of all ILO Network Members stated that the tasks of ILOs included supporting

investigations into migrant smuggling or trafficking in human beings and supporting legal

migration tasks, including legal migration procedures, information-gathering on legal

migration pathways and visa application process.

Training, both as capacity building for host authorities and for consular staff, is also a task

frequently performed by ILOs. While the former largely focuses on border management

tasks, including document fraud, Schengen rules and passenger assessments, the latter

provides support for visa processing with a view to preventing visa fraud through local

6

Schengen cooperation (LSC) (25). Airport liaison officer tasks, such as assistance in

document verification and passenger assessments, were cited by a small number of ILO

Network Members.

Currently, no ILO Network Members have reported that their ILOs are involved in

protection/resettlement-related activities.

Finally, Member States reported that ILOs often play a significant role in fostering

cooperation with host country authorities, thereby improving bilateral relations with a view

to managing migration challenges collaboratively.

Most ILO Network Members stated that they invest significantly in establishing robust

training frameworks for their ILOs, providing initial and/or ongoing training tailored to

equip ILOs with the skills and knowledge needed to perform their tasks effectively.

However, around one third of ILO Network Members indicated having no standardised

initial or ongoing training for ILOs.

2.5 Access to EU large-scale information systems

To enable ILOs to perform their tasks, ILO Network Members (at the exception of

Commission ILOs) may grant ILOs access to EU large-scale home affairs information

systems, including the European Asylum Dactyloscopy (Eurodac) database, the Schengen

Information System (SIS), the Visa Information System (VIS), the Entry/Exit System

(EES), and the False and Authentic Documents Online (FADO) system, under the specific

Union legal instruments governing those systems (26).

ILO Network Members reported varying levels of access to and use of these information

systems. Approximately half of Member State ILOs, as well as Europol Liaison Officers,

are able to directly access and run queries on at least one EU large-scale home affairs

information system. The most frequently cited systems were the SIS and VIS, although

Eurodac and FADO were also mentioned. Several Member States (27) reported that their

ILOs were unable to directly run queries on EU large-scale home affairs information

systems, although they could request information centrally via the authorised authority.

The varying levels of access to EU large-scale home affairs information systems reflects

the broad range of ILO profiles, from law enforcement officers who are most likely to have

access because of their law enforcement tasks, to staff from migration or foreign affairs

ministries who are less likely to have access as their tasks do not involve law enforcement.

Technical and security considerations were also mentioned as a reason for restricting ILOs

access. Beyond these considerations, however, ILO Network Members’ operational access

to EU large-scale information systems was revealed to be fragmented.

(25) Local Schengen cooperation is governed by the Visa Code; it refers to the structured cooperation between

the EU delegation and Member State consulates in each third country as regards Schengen visa matters.

(26) These information systems are managed by the European Union Agency for the Operational Management

of Large-Scale IT Systems in the Area of Freedom, Security and Justice (eu-LISA), at the exception of

FADO, that is managed by the European Border and Coast Guard Agency (Frontex), with technical support

of eu-LISA.

(27) Belgium, Hungary, Poland, Romania.

7

3. Functioning of ILO networks

3.1 Participation in local and regional ILO networks

Article 5 of the ILO Network Regulation requires ILOs deployed to the same countries or

regions to form networks at local or regional level. Furthermore, it requires such local and

regional networks to meet regularly and whenever necessary and to serve as fora for

cooperation, coordination and for sharing information. In addition to Regulation

requirements, continuous coordination and information sharing between ILOs and EU

delegations and CSDP missions on the ground (particularly when these missions have an

immigration mandate) are critical to effective EU migration management.

In terms of their participation in local ILO networks, ILO Network Members have

demonstrated varying levels of engagement. The vast majority reported that they actively

participate, indicating that they regularly attend meetings and exchange information. A

small number of ILO Network Members had had either limited or no engagement with

local ILO networks, often due to constraints related to workload, to the broad

responsibilities of the ILOs or, in one case, to the lack of available networks for their

officers to engage with in host countries.

Europol Liaison Officers based in Washington participated actively in local ILO

coordination meetings, including on migrant smuggling and trafficking in human beings.

Frontex Liaison Officers also actively participated in local networks wherever they were

deployed.

Approximately half of ILO Network Members stated that they actively engage in regional

ILO networks focusing on information exchange, coordination and participation in

regional fora such as the Khartoum and Rabat Processes and in regional conferences such

as the Africa Frontex Intelligence Community (AFIC) ILO conference. Others participated

on an occasional basis due to a lack of regional network structures in some areas, workload,

budget limitations or limited interest.

ILO Network Members did not report facing major difficulties in obtaining or exchanging

information between ILOs. However, some ILO Network Members stressed the need for

greater clarity at EU level on exchanging personal data between ILOs or had faced legal

difficulties related to the protection of personal data. In this regard, Article 10 contains

provisions that allow ILOs to process personal data, for certain specific tasks(28).

As a result, but also due to the absence of a user-friendly information exchange tool for

ILOs, ILOs often turned to less formal communication mechanisms, such as mobile

messaging applications, due to their availability in their posting locations.

(28) The ILO Network Regulation allows personal data to be processed for the following tasks:

(a) establishing the identity and nationality of third-country nationals and facilitating their return in

accordance with Directive 2008/115/EC, as well as assisting their reintegration, where relevant and possible;

(b) confirming the identity of persons in need of international protection for the purposes of facilitating their

resettlement in the Union, including by providing them, where possible, with adequate pre-departure

information and support; (c) confirming identity and facilitating implementation of Union and national

measures in respect of the admission of legal immigrants; (d) sharing information obtained in the course of

their duties within networks of immigration liaison officers and with competent authorities of the Member

States, including law enforcement authorities, in order to prevent and detect illegal migration as well as

combat smuggling of migrants and trafficking in human beings.

8

3.2 Facilitator role in local networks

The role of the network facilitator is crucial both to setting up local and regional networks

and to those networks functioning effectively. The network facilitator acts as the day-to-

day driving force behind ILO cooperation and coordination, both at local and regional

level, playing a key role in maximising the operational impact of ILOs.

As set out in the ILO Network Regulation, the ILOs deployed by the Commission (i.e.

EMLOs), with their inherent European mandate, are automatically assigned responsibility

for facilitating and supporting the networks. EMLOs were frequently identified by ILO

Network Members as being instrumental in fostering stronger coordination and a more

proactive, cohesive network dynamic. In many EU delegations, EMLOs have become key

resources in the field of migration, acting as an important bridge between EU delegations,

Member States and local authorities. The impact of EMLOs was, however, limited by

growing difficulties in filling vacancies for EMLOs. This issue stems from the fact that

seconding Member States bear the financial burden for deploying EMLOs. As a result,

several priority partner countries currently do not have an EMLO deployed to them (29),

with the majority of EMLO positions being filled by Germany.

In countries where the Commission does not deploy ILOs, ILOs deployed by EU home

affairs agencies must facilitate and support local and regional networks. Frontex Liaison

Officers have taken and/or continue to take a leading role in Morocco, Senegal, Moldova

and Türkiye. Europol Liaison Officers based in Washington have taken leading roles in

fora such as the Liaison Officer Association and the International Law Enforcement

Association. The positive contribution of liaison officers from EU home affairs agencies

in facilitating local and regional networks was also widely recognised amongst ILO

Network Members, despite them being few in number.

In countries where neither the Commission nor EU agencies deploy ILOs, local and

regional networks are to be facilitated by a Member State ILO agreed by the members of

the local or regional network. Some Member States have stepped in to take a leading role

in facilitating local ILO networks, including Hungary, Italy, the Netherlands, Norway,

Spain and Switzerland. However, they remain few in number. ILO Network Members that

stated they had not taken on a leading role in local or regional networks mostly pointed to

workload as the reason for this, explaining that taking a leading role could potentially

disrupt the ILO’s other duties given their broader operational responsibilities or overall

workload.

3.3 Contribution of ILOs to building a European situational picture

For the purposes of responding more effectively to the EU’s priorities, the ILO Network

Regulation stresses ‘the need for immigration liaison officers to ensure that their insight

and knowledge contribute fully to the establishment of a comprehensive situational picture

on third countries’ (30).

(29) Armenia, Bangladesh, Egypt, Ethiopia, the Gambia, and Türkiye. EMLO deployments to Niger and

Sudan are currently on hold. The FLO deployed to Türkiye is performing local ILO network facilitation.

(30) Recital (7) of the ILO Network Regulation.

9

EMLOs make contributions in different fora, including in the Council’s operational

coordination mechanism for the external dimension of migration (MOCADEM) and for

the Migration Preparedness and Crisis Blueprint. EMLOs are also expected to produce

monthly and ad hoc reports that contribute, inter alia, to Integrated Situational Awareness

and Analysis (ISAA) reports and Migration Preparedness and Crisis Blueprint meetings

and are published on the integrated political crisis response (IPCR) website.

Alongside Member State ILOs reporting to their competent national authorities, Article 9

of the ILO Network Regulation calls for EU-wide information sharing through a secure

web-based information exchange platform. For this purpose, the Commission has

leveraged the existing European Migration Network-Information Exchange System

(EMN-IES) platform to serve as the ILO Network’s information sharing tool, including for

administrative purposes related to the ILO Network (31).

To date, very few ILO Network Members have registered with the EMN-IES platform,

with even fewer using it for information sharing purposes. All ILO Network Members

confirmed that they made very limited use, if any, of the platform. The challenges and

obstacles cited for the low level of use of the EMN-IES platform included poor user

experience, a lack of standardisation in information sharing, prior authorisation needed

from central authorities prior to uploading information, and a lack of awareness and

relevant information on the platform. Finally, despite the provisions of the ILO Network

Regulation, some ILO Network Members also pointed to legal impediments which

prevented them from using the EMN-IES platform effectively.

Only a small number of ILOs posted by ILO Network Members are connected to Europol’s

Secure Information Exchange Network Application (SIENA), despite the fact that the ILO

Network’s biennial work programme calls for a pilot project to be set up to connect ILOs

deployed in third countries by law enforcement authorities. Europol would welcome

enhanced ILOs’ connectivity to SIENA, underlining that ILOs’ active reporting to Europol

would enhance information flow on migrant smuggling and related crimes, which would

in turn contribute to a more accurate real-time intelligence picture and support a more data-

driven and upstream approach to disrupting criminal networks. The Europol Regulation,

as lastly amended by Regulation (EU) 2025/2611 (32), requires Member States to connect

their ILOs to SIENA to submit relevant information to Europol directly or through national

authorities. (33)

(31) Article 9 states that information shared through the information exchange platform must include, inter

alia, the ILO Network’s biennial work programmes, an up-to-date list of Steering Board members, an up-to-

date list of contact details of immigration liaison officers deployed to third countries, and relevant documents

related to the activities and decisions of the Steering Board. Article 9 also states that, with the exception of

information on deployed ILOs and members of the ILO Network Steering Board, the information exchanged

through the secure web-based information exchange platform must not contain personal data or any links

through which such personal data is directly or indirectly available.

(32) Regulation (EU) 2025/2611 on the strengthening of Europol’s support and enhancing police cooperation,

for preventing and combating migrant smuggling and trafficking in human beings. https://eur-

lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32025R2611.

(33) The Europol Regulation provides also that, where it is not possible to connect an immigration liaison

officer to SIENA due to legal, organisational or technical reasons, that immigration liaison officer shall

submit the relevant information to a national competent authority through other secure channels.

10

Specifically in the case of EURLOs, Frontex emphasised that while the Integrated Return

Management Application (IRMA) allowed return-related information to be shared,

EURLOs did not have access to systems allowing for other types of operational

information to be exchanged, including information for building situational awareness. For

example, neither EURLOs nor FLOs have access to the European Border Surveillance

(EUROSUR) system.

ILO Network Members have repeatedly called for structured communication frameworks

and the corresponding tools to be put in place for making secure data exchanges more

effective, as a way of improving the implementation of the ILO Network Regulation.

3.4 Contribution of the ILO Network to migration management

ILO Network Members widely recognised the ILO Network’s positive contribution to

migration management. In particular, they emphasised the ILO Network’s important role

in collecting and sharing vital operational and strategic information, including on trends

over different migration routes, migrant smugglers’ operating methods and emerging

threats. In addition, they highlighted that the ILOs’ provision of timely, reliable and

actionable information from the field was critical to situational awareness, risk analysis

and informed decision-making.

From an operational perspective, the role played by ILOs in the area of returns is also

highly valued. ILOs, and in particular EURLOs, promote dialogue and cooperation,

including through capacity building programmes and by supporting efforts to identify

returnees. They also facilitate return operations and assist with monitoring the European

Reintegration Programme’s (EURP) local reintegration partners.

ILOs are also central to efforts by ILO Network Members to counter migrant smuggling.

Contributions by ILOs range from identifying smuggling routes and emerging trends to

detecting fraudulent documents and suspicious travel patterns. Other contributions include

advising airlines at airports and cooperating on-site with investigations and operations to

dismantle organised crime groups involved in migrant smuggling and trafficking in human

beings. Furthermore, ILOs are recognised for their valuable contribution to supporting

local Schengen cooperation and consular authorities in processing visa applications, in

particular in assisting with the detection of fraudulent documents.

Overall, ILO Network Members viewed ILOs as a ‘crucial bridge with partner countries’

authorities’ that help to build critical day-to-day cooperation with counterparts in host

countries as well as trust-based relationships that underpin effective cooperation and

enable rapid, pragmatic problem-solving. Nevertheless, cooperation and coordination

within ILO networks is sometimes inconsistent and heavily dependent on the personal

commitment and leadership of network facilitators.

4. Implementation of the Steering Board’s mandate

4.1 Establishment and functioning of the Steering Board

Article 7 of the ILO Network Regulation establishes the ILO Network Steering Board

which is chaired by the Commission. Between June 2019, when the ILO Network

Regulation was adopted, and December 2025, twelve meetings of the Steering Board,

11

either in person or online, were convened. On 4 October 2019, the Steering Board adopted

its rules of procedure as required by Article 8 of the ILO Network Regulation.

In addition to executing its administrative tasks as the ILO Network’s governing body, the

Steering Board, which embodies the Team Europe approach to the community of deployed

ILOs, is expected to provide the strategic steer for implementing the ILO Network

Regulation and thus a Team Europe approach on the ground.

Activities falling under the Steering Board’s responsibility, such as identifying deployment

gaps, assessing the potential for additional ILO deployments and agreeing on ad hoc

actions by local and regional ILO networks, all require the Steering Board to provide

strategic impetus. However, the Steering Board has so far relied almost entirely on the

Commission’s steer, while other ILO Network Members have not yet really made use of

the Steering Board’s full potential, for example to identify priority third countries for joint

deployment or to propose timely ILO projects or operational meetings.

Article 7 of the ILO Network Regulation also calls on the Chair of the Steering Board to

ensure that agreed collective activities are consistent and coordinated with relevant EU

instruments and structures and that they reflect the EU’s priorities in the area of migration.

While the activities included in the biennial work programme are aligned with the EU’s

priorities, there has so far been limited coordination with relevant Council working groups.

4.2 Implementation of the biennial work programme

Article 8 of the ILO Network Regulation tasks the Steering Board with establishing

priorities and with planning activities in a biennial work programme. The biennial work

programme for the European network of immigration liaison officers 2021-2022 was

adopted on 7 December 2020 and established three priorities: (i) preventing illegal

migration and countering smuggling; (ii) supporting the EU return policy and;

(iii) supporting the promotion of legal pathways to the EU. Under each of the three

priorities, a series of activities (34) were identified, to be implemented with financial

support from the Internal Security Fund - Borders and Visa (2014-2020) (35).

On this basis, ILO Network Members can propose to take the lead in implementing a

project. Since the adoption of the ILO Network Regulation, a total of 10 projects have been

awarded support amounting to approximately EUR 8.5 million to address the three

priorities set out in the biennial work programme. Only four Member States – France,

(34) For priority 1: capacity building for authorities and other stakeholders in third countries; assisting

consular authorities on document fraud related to visa applications; cooperating with Common Operational

Partnerships and other projects aiming at preventing and fighting migrant smuggling and trafficking in

human beings; common Airport Liaison Officers; setting up a pilot project on SIENA connection in third

countries; supporting communication on ETIAS in third countries. For priority 2: capacity building for

authorities and other stakeholders in third countries; supporting ILO return and readmission-related tasks in

third countries. For priority 3: capacity building for authorities and other stakeholders in third countries;

supporting legal pathways to the EU.

(35) The biennial work programme was amended on 30 July 2021 to allow 1) funding of ILO projects by the

Border Management and Visa Instrument (BMVI); 2) widening the eligibility criteria for direct awards

beneficiaries; 3) all Member States to have the possibility to apply for direct awards for carrying out projects

across the work programme’s three priorities; 4) clarifying that funding is also available for the

implementation of horizontal activities.

12

Germany, Poland and Spain (36) – have taken the lead in implementing a project. ILO

Network Members cited several reasons for not taking advantage of the available funds,

including insufficient human resources, especially in project management, low funding

ceilings, access to other EU funding streams, and operational work taking priority over

projects.

The biennial work programme, as adopted and subsequently amended, continues to be

considered valid. The Steering Board has therefore carried over the biennial work

programme to subsequent years. Thus the work programme for the European network of

immigration liaison officers 2021-2022 was in force at the time of adopting this report.

4.3 ILO Network capacity building

Article 8 states that the Steering Board must support and build up the operational

capabilities of ILOs, including by developing supplementary and non-compulsory

common core curricula, pre-deployment training and guidelines on observing fundamental

rights in their activities with a particular focus on vulnerable persons.

Although most ILO Network Members supported the idea of developing and offering a

common ILO training curriculum for EU matters, this has not yet been followed up in

practice. Several Member States highlighted that a common curriculum would ensure a

unified knowledge base, enhance understanding of EU priorities, help align objectives,

reinforce established procedures for communication and for exchanging information,

views and best practices, and thus make ILOs more effective through the Team Europe

approach as envisaged by the ILO Network Regulation. The majority of ILO Network

Members believed that a common curriculum would achieve greater consistency in the

way EU law and policies are applied, by ensuring rules are interpreted and applied in a

more uniform manner, by preventing diverging approaches and by reinforcing cooperation

between ILO Network Members.

Article 8 also calls for the capabilities of the ILO Network to be built up through the

organisation of joint seminars covering the full spectrum of migration management tasks.

Since the adoption of the ILO Network Regulation, one regional ILO event has been held

under the umbrella of the ILO Network, namely a regional meeting of the European

Network of Immigration Liaison Officers on countering migrant smuggling and the

implementation of the Anti-Smuggling Operational Partnership with the Western Balkans,

which took place in Tirana, Albania, on 28-29 March 2023. Another highly valued regional

ILO event – although not formally organised under the umbrella of the ILO Network – is

the Africa Frontex Intelligence Community (AFIC) annual ILO meeting.

ILO Network Members stressed the importance of ILO meetings. The ILO Network is first

and foremost a community of practitioners. There is strong interest in in-person gatherings

being held, not only at local level, but also at regional level, to allow the broader

community, including liaison officers from like-minded countries, to meet.

5. Conclusions and next steps

(36) The Netherlands, Norway and Poland have also supported the implementation of projects as secondary

partners.

13

5.1 Conclusions

Progress has been made towards achieving the objectives of enhancing cooperation and

coordination between ILOs and ensuring that ILOs better contribute to the functioning of

the European network of liaison officers.

Local ILO networks are generally active, participation in them is well established, and they

are recognised for their added value, in particular in terms of information sharing. Member

States continue to deploy ILOs to work primarily on illegal migration and returns-related

tasks, although they are also increasingly being asked to handle legal migration tasks. In

several jurisdictions, ILOs have been closely involved in local Schengen cooperation and

have assisted consulates with advice on risk profiles and with the detection of fraudulent

visa applications. The role of ILOs from the Commission and from EU home affairs

agencies, as well as EURLOs seconded by Member States, in fostering a positive dynamic

in local and regional networks is widely recognised by ILO Network Members. As a result,

there is broad support among ILO Network Members for deploying additional such ILOs

to strengthen cooperation dynamics in host countries and the Team Europe approach within

the ILO Network. The ILO Network Steering Board has been recognised for its added

value as a governing body, namely through its biennial work programme and its priority-

led actions.

Nevertheless, realising the full potential of the ILO Network, including enabling it to

contribute comprehensively to a ‘whole-of-route’ approach, still poses several challenges.

While the deployment of ILOs by Europol, Frontex and the Commission, as well as

EURLOs by Member States, has been helping to foster a Team Europe approach within

the ILO Network, Member States still largely decide and assess whether to deploy ILOs

on the basis of national strategic and operational interests, i.e. not with a Team Europe

approach in mind. Furthermore, inconsistencies in terms of ILO Network Members’ access

to EU large-scale information systems reveal further fragmentation.

At an operational level, interactions between ILOs have been largely limited to in-person

meetings and exchanges by messaging applications in the absence of user-friendly

mechanisms or tools for exchanging information within local, regional, and broader ILO

communities. Coordination between local ILO networks and local Schengen cooperation

often resulted from individual ILOs taking initiative rather than from a culture of structured

engagement between the local ILO network facilitator and the correspondent for local

Schengen cooperation in the EU delegation.

In cases where no ILOs are deployed by the Commission or EU home affairs agencies,

local and regional network activities have often seemed to be dependent on the individual

leadership of Member State ILOs. As a result, almost all ILO Network Members consider

that increasing the number of EMLOs and FLOs deployed to third countries would bring

considerable benefits due to the leading role they play in facilitating local and regional ILO

networks. ILO Network Members have also highlighted that the deployment of ILOs by

14

the Commission and EU home affairs agencies can improve operational effectiveness and

cooperation through enhanced coordination (37).

Beyond day-to-day exchanges between ILOs at local level, information has largely been

exchanged via national channels in the absence of an appropriate structured set-up for

doing so. Technical and design issues with the EMN-IES information sharing platform, but

also limitations posed by Member States authorities, have prevented information from

being exchanged more broadly. In addition, the very limited number of ILOs connected to

SIENA has hampered exchanges with Europol, while the lack of an appropriate channel

and legal framework for sharing situational awareness information with Frontex has

hindered the capacity of ILOs to share data with Frontex and thereby help the EU to build

a pre-frontier situational picture. With regional ILO events only rarely taking place,

broader information flows have been prevented, limiting the ILO Network’s ability to help

build a comprehensive situational picture on third countries.

At an institutional level, limited and, in some cases, no progress has been made on some

of the Steering Board’s tasks – as outlined in the ILO Network Regulation – that contribute

to fostering a Team Europe approach. They include organising regional ILO events and

developing a common core curriculum for ILOs. A lack of engagement by ILO Network

Members and insufficient linkages with other EU fora have prevented the Steering Board

from maximising its potential as a strategic entity, thereby failing to bring a real Team

Europe approach to the ILO Network and to effectively roll out a ‘whole-of-route’

approach to EU migration management.

Where a Team Europe approach has been seen within the ILO Network, it has been largely

driven by ILOs deployed by the Commission and EU home affairs agencies within local

ILO networks, or by the Commission itself in its capacity as Chair of the ILO Network

Steering Board. A stronger Team Europe approach and engagement by the Steering Board

is central to seizing the full potential of the ILO Network Regulation on the ground and to

empowering the ILO Network to become a key tool for implementing the Global Alliance

to Counter Migrant Smuggling.

5.2 Next steps

The migration policy landscape has evolved considerably since the adoption of the ILO

Network Regulation in 2019. Migration is a political priority for the EU linked, amongst

other areas, to both internal security and economic competitiveness. There are strong

signals calling for ILOs to play a stronger role in support of EU migration management,

for migration diplomacy to be more coordinated and assertive, and for the full potential of

the Team Europe approach to be realised on the ground in order to implement the Pact on

Migration and Asylum and its comprehensive approach to migration management in

partnership with third countries. Key initiatives in this regard include the Global Alliance

to Counter Migrant Smuggling with a stronger role for Europol; the EU Talent Pool and

(37) This is further reinforced by Europol that considers EMLO reports as a valuable source of information

for Europol’s European Centre Against Migrant Smuggling (ECAMS) that both informs its strategic

assessments and helps identify intelligence gaps and improve its situational awareness, leading to a more

comprehensive understanding of migrant smuggling and others forms of serious organised crime that that

facilitate or are connected to it.

15

Legal Gateway Offices for fostering talent mobility and stepping up returns and

readmission; the Asylum and Migration Management Strategy; and the EU Visa Strategy.

In the light of the above, the following steps are necessary to advance the implementation

of the ILO Network Regulation in this evolving policy landscape, with the objective of

increasing the operational impact both of the ILO Network – in support of EU migration

management – and of the Global Alliance to Counter Migrant Smuggling:

‘Whole-of-route’ approach

1. broaden the coverage of ILOs deployed by the Commission and EU home affairs

agencies to key countries along migration routes, including by using the ILO Network

Steering Board to identify deployment gaps, by encouraging and financially supporting

joint deployment, and by increasing funding for EMLO deployments;

2. improve ILO engagement across the full spectrum of migration tasks as outlined in the

ILO Network Regulation, including combating migrant smuggling and trafficking in

human beings, supporting return, readmission and reintegration, and facilitating legal

migration procedures (e.g. through local Schengen cooperation) and effective access

to international protection;

3. facilitate operational ILO meetings focused on priority migration routes and third

countries to boost information sharing, to improve understanding of migratory

dynamics and the operating methods of smuggling networks, and to develop tailored

counter measures;

Information sharing and knowledge building

4. encourage and support Member States to connect ILOs to SIENA to enhance

information sharing and thereby support the implementation of Regulation (EU)

2025/2611;

5. promote continuous coordination and information sharing between liaison officers, EU

delegations and CSDP missions on the ground (particularly when these missions have

an immigration mandate);

6. work towards providing the ILO community with user-friendly information sharing

tools to improve operational cooperation and data exchange;

7. encourage ILOs to contribute to early warning activity for migratory purposes as part

of the Situational Awareness, Early Warning and Forecasting (SAEWF) project (38) to

support EU and Member States’ migration management planning and operational

actions;

8. develop a common core curriculum for ILOs in cooperation with the ILO Network

Steering Board, in order to standardise knowledge of the ILO Network Regulation, key

(38) The Situational Awareness, Early Warning and Forecasting (SAEWF) project carried out by the

European Commission is a recent initiative that complements the EU mechanism for preparedness and

management of crises related to migration (‘Migration Preparedness and Crisis Blueprint’). Under this

project, the development of early warning activity for migration purposes has already benefited from the

input of EMLOs in a pilot horizon scanning exercise.

16

EU migration management policy areas and EU migration diplomacy across the ILO

Network community;

ILO Network Steering Board

9. improve coordination between the Chair of the Steering Board and the Presidency of

the Council to align ILO Network initiatives with relevant Council working groups

(e.g. the Working Party on External Aspects of Asylum and Migration (EMWP,) the

operational coordination mechanism for the external dimension of migration

(MOCADEM), etc.);

10. encourage, without prejudice to the Regulation’s provisions, Member States holding

the Presidency of the Council to play an active role in the ILO Network Steering Board,

in close coordination and under the chairmanship of the Commission;

11. draft a new ILO Network biennial work programme incorporating the above next steps

to guide future operational priorities.

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 15.10.2026 COM(2026) 551 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE,

mis käsitleb 20. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/1240 (sisserände kontaktametnike

Euroopa võrgustiku loomise kohta) kohaldamist

1

1. Sissejuhatus

1.1 Poliitiline taust

Sisserände kontaktametnike Euroopa võrgustik (edaspidi „ILO võrgustik“) hõlmab selliste

kontaktametnike kogukonda, kelle liikmesriigid, Schengeni lepinguga ühinenud riigid,

siseküsimustega tegelevad ELi asutused1 ja Euroopa Komisjon (edaspidi „ILO võrgustiku

liikmed“) on lähetanud kolmandatesse riikidesse sisserändega seotud ülesannete täitmiseks

täis- või osalise tööajaga. ILO võrgustiku üldeesmärk on tagada optimaalne koostöö ja

koordineerimine sisserände kontaktametnike vahel, et toetada ELi rändepoliitikat.

2004. aastal nõukogu määrusega (EÜ) nr 377/20042 loodud ILO võrgustikku tugevdati

määrusega (EL) 2019/12403 sisserände kontaktametnike Euroopa võrgustiku loomise

kohta (edaspidi „ILO võrgustiku määrus“).

ILO võrgustiku määruse eesmärk on ajakohastada ja tugevdada ILO võrgustikku, et sellel

oleks tõhusam roll ELi rände haldamisel, sealhulgas edendades võrgustikus Euroopa tiimi

lähenemisviisi kasutamist. Määrusega laiendati mõiste „sisserände kontaktametnik“

määratlust ja võeti kasutusele muid uuenduslikke aspekte, nagu uus ILO võrgustiku

juhtnõukogu4 ning suurendati komisjoni ja siseküsimustega tegelevate ELi asutuste

lähetatud kontaktametnike rolli. Määrusega tugevdati sisserände kontaktametnike rolli

teabe kogumisel ja vahetamisel, sealhulgas turvalise veebipõhise teabevahetusplatvormi

loomise kaudu, ning laiendati ILO võrgustiku ulatust, et see hõlmaks kõiki rände

haldamisega seotud ülesandeid.

ILO võrgustiku määrus on oluline osa 12. juunil 2026 kohaldama hakatud rände- ja

varjupaigaleppe5 (edaspidi „lepe“) kohasest terviklikust lähenemisviisist rände

haldamisele. ILO võrgustikul on oluline roll rände lõimimisel rahvusvahelistesse

partnerlustesse, mis moodustavad leppe nurgakivi. Sisserände kontaktametnikud, kes

tegutsevad kohapeal ja teevad igapäevast koostööd kohalike omavalitsustega kõigis rände

haldamisega seotud ülesannetes, on kolmandate riikidega tehtavas rändealases koostöös

tõepoolest kesksel kohal.

Rände- ja varjupaigaleppes ette nähtud ja 2026. aasta jaanuaris vastu võetud varjupaiga- ja

rändehaldusstrateegias tuletatakse meelde, et komisjon tugineb ILO võrgustikule kui ühele

partnerile, kes tegeleb rändeteedel rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise

tõkestamisega ja aitab rändeteedel asuvatel riikidel valmis olla6. Seega on ILO võrgustikul

keskne roll rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemise ülemaailmse

1 Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet (Europol), Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex),

Euroopa Liidu Varjupaigaamet (EUAA). 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32004R0377

3 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R1240

4 ILO võrgustiku juhtnõukogu koosseisus on üks esindaja igast liikmesriigist, kaks komisjoni esindajat, üks

Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti esindaja, üks Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti esindaja ja

üks Euroopa Liidu Varjupaigaameti esindaja. Schengeni acquis’ sätete rakendamise, kohaldamise ja

edasiarendamisega seotud riigid osalevad juhtnõukogus ja nimetavad igaüks ühe hääleõiguseta liikme. Neil

on lubatud avaldada arvamust kõigi juhtnõukogus arutatavate küsimuste ja tehtavate otsuste kohta.

5 https://home-affairs.ec.europa.eu/policies/migration-and-asylum/pact-migration-and-asylum_et

6 https://home-affairs.ec.europa.eu/european-asylum-and-migration-management-strategy_et

2

liidu7 ellu rakendamisel, eelkõige 2025. aasta detsembri ühisdeklaratsioonis8 välja pakutud

kogu rändeteed hõlmava lähenemisviisi rakendamisel, sealhulgas parandades rändajate

ebaseadusliku üle piiri toimetamisega seotud olukorrateadlikkuse andmete kogumist ja

jagamist ning edendades ühiseid õiguskaitsealaseid uurimisi ja operatiivkoostööd

partnerriikidega.

ILO võrgustik aitab rakendada ka kõiki ELi rändehalduspoliitika meetmeid ja õigusakte,

sealhulgas ELi uuendatud tegevuskava rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise

tõkestamiseks (2021–2025),9 inimkaubanduse vastu võitlemise ELi strateegiat (2021–

2025),10 tagasisaatmisdirektiivi,11 ELi viisaeeskirja,12 ELi viisastrateegiat,13 EUROSURi

määrust14 ning Euroopa piiri- ja rannikuvalve määrust15.

1.2 Käesoleva aruande eesmärgid ja metoodika16

Käesolevas aruandes, mis põhineb liikmesriikide, Schengeni lepinguga ühinenud riikide17

ja asjaomaste siseküsimustega tegelevate ELi asutuste18 esitatud teabel, tehakse kokkuvõte

sellest, kuidas määrust on seni rakendatud, kirjeldatakse tehtud edusamme ja veel tegemata

samme ning analüüsitakse neid, samuti pakutakse välja meetmed määruse rakendamise

jätkamiseks ja seega ILO võrgustiku operatiivse mõju suurendamiseks.

Käesolevat aruannet võetakse arvesse ka komisjoni lihtsustamise ja rakendamise

tegevuskavas. ILO võrgustiku määruse rakendamist liikmesriikides käsitlev analüüs aitab

kaasa määruse stressitestimisele, millega tagatakse, et see on jätkuvalt asjakohane,

proportsionaalne ja asjakohane oma eesmärkide kulutõhusaks saavutamiseks.

2. Sisserände kontaktametnike lähetamine, rollid ja ülesanded

7 https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/mt/ip_23_6081. Ülemaailmne liit toetub kolmele

sambale, milleks on i) rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamine, ii) reageerimine rändajate

ebaseaduslikule üle piiri toimetamisele ja iii) alternatiivid rändajate ebaseaduslikule üle piiri toimetamisele. 8 https://home-affairs.ec.europa.eu/news/global-alliance-counter-migrant-smuggling-reinforces-its-

commitments-its-second-conference-2025-12-11_en 9 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021DC0591

10 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52021DC0171

11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32008L0115. Samuti on võrgustikul

oluline roll tulevase tagasisaatmismääruse rakendamisel, mis on kavas vastu võtta 2026. aasta viimases

kvartalis. Tekst näeb ette liidu tagasisaatmise kontaktametnike ametikoha loomise, kellest saaks ILO

võrgustiku liikmed. 12 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R1155 13 https://home-affairs.ec.europa.eu/eu-visa-strategy_en 14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32013R1052

15 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R1896

16 Kooskõlas ILO võrgustiku määruse artikliga 12 peab komisjon esitama viis aastat pärast määruse

vastuvõtmist Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohaldamise kohta. ILO võrgustiku määrus

võeti vastu 20. juunil 2019. Rakendamisaruande koostamine ja vastuvõtmine oli kavandatud olema tihedalt

kooskõlas 2026. aasta jaanuaris avaldatud varjupaiga- ja rändehalduse strateegiaga. 17 Käesolevas aruandes hõlmab mõiste „liikmesriigid“ nii ELi liikmesriike kui ka Schengeni lepinguga

ühinenud riike. 18 ILO võrgustiku liikmetele saadeti küsimustik 28. juulil 2025.

3

2.1. Sisserände kontaktametnike lähetamise strateegilised ja operatiivkaalutlused

Sisserände kontaktametnik on kontaktametnik, kelle on ametisse nimetanud ja välismaale

lähetanud ühe liikmesriigi pädevad asutused, komisjon või ELi asutus, et tegeleda

sisserändeküsimustega, isegi siis, kui need moodustavad vaid osa asjaomase

kontaktametniku ülesannetest.

Kooskõlas ILO võrgustiku määrusega kutsutakse sisserände kontaktametnikke üles

paremini koordineerima ja optimeerima oma võrgustiku kasutamist, et tõhusamalt

reageerida ELi prioriteetidele alates ebaseadusliku rände ja sellega seotud piiriülese

kuritegevuse ennetamisest ja selle tõkestamisest, väärika ja tulemusliku tagasisaatmise,

tagasivõtmise ja taasintegreerimise hõlbustamisest, ELi välispiiride integreeritud

haldamisele kaasaaitamisest kuni seadusliku sisserände haldamise toetamiseni, sealhulgas

rahvusvahelise kaitse, ümberasustamise ja lahkumiseelsete integratsioonimeetmete

valdkonnas.

Kui liikmesriigid otsustavad lähetada sisserände kontaktametnikke kolmandatesse

riikidesse, põhinevad nende otsused suures osas riiklike strateegiliste tegurite ja

tegevusprioriteetide hindamisel. Nendes hindamistes vaadeldakse tavaliselt selliseid

tegureid nagu i) nende riiki mõjutav ebaseaduslik ränne, sealhulgas nii praegused kui ka

eeldatavad rändevood; ii) rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine ja inimkaubandus

päritolu- või transiidiriikides; iii) identiteedi- ja dokumendipettus; iv) kohalikes

lennujaamades tuvastatud riskid; v) vajadus toetada rändajate ebaseadusliku üle piiri

toimetamise ja inimkaubanduse uurimist; vi) koostöö tagasisaatmise valdkonnas; ning vii)

koostöö piirihalduse valdkonnas.

Madalmaad, Portugal ja Ungari on märkinud, et seadusliku rändega seotud ülesanded on

samuti üks tegur lähetamist käsitlevate otsuste tegemisel (nt tööjõu liikuvust käsitlevate

seaduslike kiirmenetluste toetamine ja tegelemine pettustega varjupaigaga mitteseotud

rändemenetlustes).

Belgias järjestatakse prioriteetsed kolmandad riigid selliste kriteeriumide strateegilise

analüüsi põhjal, mis hõlmavad diasporaakogukondade olemasolu, kaubandussuhteid,

kuritegevuse taset ja olemasolevate ametlike koostöökanalite tõhusust. Belgia kaalub

kontaktametnike, sealhulgas sisserände kontaktametnike lähetamist, kui leitakse, et

ametlike mehhanismide täiendamiseks on kolmandate riikidega vaja teha tihedat koostööd.

Samamoodi põhinevad Saksamaa sisserände kontaktametnike lähetamist käsitlevad

otsused strateegilistel ja taktikalistel hindamistel, milles võetakse arvesse

rändesuundumusi kolmandates riikides, operatiivülesandeid ja riiklikke strateegilisi huve.

Lähetamist käsitlevate otsuste tegemisel on oluliseks teguriks ka kahepoolsed lepingud,

mis hõlbustavad koostööd ILO võrgustiku liikmete ning lähetatud sisserände

kontaktametnike ja vastuvõtvate riikide vahel. Selliste lepingute olemasolu korral

moodustavad need sisserände kontaktametnike tõhusaks lähetamiseks olulise aluse.

Lähetamist käsitlevad otsuseid mõjutavad ka julgeolekutingimused ja olemasolevad

ressursid.

4

Läti, Rootsi ja Sloveenia on rõhutanud, kui oluline on võtta sisserände kontaktametnike

lähetamisel arvesse ELi laiemaid huve ja prioriteete. Kaheksa riiki19 on praeguse seisuga

Frontexi toetusel lähetanud Euroopa tagasisaatmise kontaktametnikud,20 kelle ülesanne on

tegutseda ELi nimel kolmandates riikides, järgides seeläbi tagasisaatmise valdkonnas

Euroopa tiimi lähenemisviisi.

Euroopa rändeküsimuste kontaktametnikel on ILO võrgustikus oluline roll. Need on

spetsialiseerunud sisserände kontaktametnikud, keda komisjon (rände ja siseasjade

peadirektoraat)21 on kasutanud alates 2015. aastast, et koordineerida ja esindada ELi huve

rände valdkonnas. Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike lähetamise eesmärk on

maksimeerida ELi meetmete mõju rände haldamisele partnerriikides ning kaasata senisest

paremini peamisi päritolu- ja transiidiriike. Nende kontaktametnike ülesanne on koguda

teavet rändesuundumuste kohta, aidata kaasa ELi olukorrateadlikkusele ja

prognoosisuutlikkusele, toetada ELi poliitiliste prioriteetide rakendamist ning hõlbustada

ja toetada kohalikke ja piirkondlikke ILO võrgustikke. Praeguse seisuga on Euroopa

rändeküsimuste kontaktametnikud lähetatud 17 komisjoni kindlaks määratud

prioriteetsesse kolmandasse riiki22.

Mis puudutab ELi asutuste lähetusi, siis Frontex on praegu lähetanud oma

kontaktametnikud seitsmesse riiki, mis hõlmab kokku 14 partnerriiki23. Frontex peab

esmatähtsaks kontaktametnike lähetamist nendesse partnerriikidesse, mis on riskianalüüsi

põhjal ebaseadusliku rände päritolu- või transiidiriigid. Arvesse võetakse ka tagasisaatmise

valdkonnas olulisi riike24. Europol omalt poolt tugineb peamiselt liikmesriikide ja

rahvusvaheliste partnerite kontaktametnike kokkukutsumisele oma peakorterisse ning

lähetab praeguse seisuga kontaktametnikke üksnes Interpoli ja Washingtoni. Euroopa

Liidu Varjupaigaamet ei ole lähetanud veel ühtegi sisserände kontaktametnikku.

2.2 Ühine lähetamine

Pidades silmas koostöö ja koordineerimise tagamise üldeesmärki, rõhutatakse ILO

võrgustiku määruses ühise lähetamise tähtsust. Eelkõige märgitakse määruses, et ühist

lähetamist tuleks edendada, et tõhustada operatiivkoostööd ja teabevahetust liikmesriikide

vahel ning reageerida ELi tasandi vajadustele, nagu on kindlaks määranud juhtnõukogu.

Kooskõlas ILO võrgustiku määruse artikliga 6 võivad ILO võrgustiku liikmed kahe- või

19 Belgia, Eesti, Madalmaad, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi ja Soome.

20 Euroopa tagasisaatmise kontaktametnik on liikmesriigi lähetatud ja ELi poolt tasustatud spetsialiseerunud

kontaktametnik, kes on saadetud kolmandasse riiki esindama liidu tagasisaatmishuve, kontrollides

ebaseaduslikult liidus viibivate kolmandate riikide kodanike identiteeti, arendades suutlikkust tagasisaatmise

valdkonnas, toetades ühiste tagasisaatmisoperatsioonide korraldamist Frontexi koordineerimisel ja

lihtsustades taasintegreerimise ja saabumisjärgse abi rakendamist. 21 Euroopa rändeküsimuste kontaktametnikud on praegu ainsad komisjoni lähetatud kontaktametnikud. 22 17 prioriteetset kolmandat riiki, kuhu Euroopa rändeküsimuste kontaktametnikke lähetatakse, on

järgmised: Armeenia, Bangladesh, Egiptus, Etioopia, Gambia, Liibanon, Mali, Maroko, Mauritaania, Niger,

Nigeeria, Pakistan, Senegal, Serbia, Sudaan, Tuneesia ja Türgi. Uued lähetusriigid valiti välja varjupaiga ja

rände välisaspektide töörühma poolt kindlaks tehtud vajaduste põhjal. 23 Albaania (hõlmab ka Põhja-Makedooniat ja Kosovot*), Maroko, Moldova (hõlmab ka Armeeniat,

Aserbaidžaani, Gruusiat ja Ukrainat), Pakistan, Senegal (hõlmab ka Gambiat ja Mauritaaniat), Serbia

(hõlmab ka Bosnia ja Hertsegoviinat ning Montenegrot) ja Türgi. 24 Euroopa piiri- ja rannikuvalvet käsitleva määruse (EL) 2019/1896 artikli 77 lõikes 4 on sätestatud ka

Frontexi tagasisaatmise kontaktametnike lähetamise alus, kuigi ühtegi neist ei ole veel lähetatud. https://eur-

lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32019R1896.

5

mitmepoolselt kokku leppida, et nende huve võivad esindada ka ühest liikmesriigist

kolmandasse riiki või rahvusvahelisse organisatsiooni lähetatud sisserände

kontaktametnikud. Sellistel juhtudel võivad asjaomased liikmesriigid saada ELi rahalist

toetust.

ILO võrgustiku liikmed ei ole seda võimalust veel kasutanud ja juhivad tähelepanu

mitmele takistusele, mis seda segavad. Mõne liikmesriigi sõnul on sisserände

kontaktametnikke kõige tõhusam kasutada kooskõlas riiklike rändeprioriteetidega,

keskendudes nende jaoks strateegilise tähtsusega piirkondadele. Teised liikmesriigid on

rõhutanud ühiste lähetamiste tundlikkust ning õiguslikke probleeme või menetluslikke

eeltingimusi. Ühiseid lähetamisi takistavateks teguriteks peetakse ka piiratud suutlikkust

ja ressursse.

2.3 Sisserände kontaktametnike volituste ulatus

ILO võrgustiku määruse artiklis 2 on sätestatud, et kontaktametnikke käsitatakse

sisserände kontaktametnikena isegi juhul, kui sisserändega seotud küsimused

moodustavad „vaid osa asjaomase kontaktametniku ülesannetest“. Seetõttu koosneb ILO

võrgustik nii lähetatud kontaktametnikest, kes keskenduvad üksnes sisserändele, kui ka

kontaktametnikest, kes tegelevad sisserändega osana laiemast ülesannete portfellist.

Liikmesriikide vahel, kes otsustavad lähetada üksnes sisserändega seotud ülesandeid

täitvaid sisserände kontaktametnikke, ja liikmesriikide vahel, kes lähetavad sisserände

kontaktametnikke, kes tegelevad sisserändega osana laiemast ülesannete portfellist,

valitseb võrdne tasakaal. Suurema rändeliikumisega silmitsi seisvad liikmesriigid kaldusid

seadma prioriteediks üksnes sisserändega seotud ülesandeid täitvate sisserände

kontaktametnike lähetamise, et toetada rändealast koostööd peamiste partnerriikidega,

eelkõige eesmärgiga vähendada ebaseaduslikku rännet ja hõlbustada tagasisaatmist.

Seevastu need liikmesriigid, kes integreerisid sisserändega seotud ülesanded laiematesse

volitustesse, juhtisid tähelepanu sellest tulenevale tegevuspaindlikkusele ning ressursside

piiratusele, sealhulgas eelarvekaalutlustele. Mõned ILO võrgustiku liikmed teatasid, et nad

kasutavad nii kitsamaid kui ka laiemaid volitusi, sõltuvalt iga lähetuse strateegilistest

vajadustest ja tegevuskontekstist.

2.4 Ülesanded ja vastutus

Sisserände kontaktametnikud täidavad oma ülesandeid lähetavate asutuste määratletud

kohustuste raames. ILO võrgustiku määrus ei piira konkreetselt lähetavate asutuste

vastutust oma vastavate sisserände kontaktametnike kohaldamisala ning ülesannete ja

aruandlusahelate kindlaksmääramisel.

ILO võrgustiku määruse artiklis 3 on sätestatud mitmesugused ülesanded, sealhulgas kõik

rändega seotud ülesanded. Peaaegu kõigi ILO võrgustiku liikmete sõnul on sisserände

kontaktametnike peamine ülesanne koguda, vahetada ja analüüsida teavet

rändesuundumuste kohta, eelkõige ebaseadusliku rände ja rändajate ebaseadusliku üle piiri

toimetamise kohta, et anda teavet strateegiliste otsustuste tegemiseks oma peakorteris.

Enamiku ILO võrgustiku liikmete sõnul on sisserände kontaktametniku üheks ülesandeks

ka tagasisaatmisoperatsioonide hõlbustamine, mille raames aidatakse kaasa repatrieerimist

toetavatele vajalikele logistilistele ja õiguslikele protsessidele.

6

Ligikaudu pooled kõigist ILO võrgustiku liikmetest märkisid, et sisserände

kontaktametnike ülesannete hulka kuulub rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise

või inimkaubanduse uurimise toetamine ning seadusliku rändega seotud ülesannete,

sealhulgas seadusliku rände menetluste, seadusliku rände võimalusi käsitleva teabe

kogumise ja viisa taotlemise protsessi toetamine.

Nii vastuvõtvate asutuste kui ka konsulaartöötajate suutlikkuse suurendamise alaste

koolituste läbiviimine kuulub samuti sageli sisserände kontaktametnike täidetavate

ülesannete hulka. Kui esimesena nimetatud ülesanne keskendub suures osas piirihaldusega

seotud ülesannetele, sealhulgas dokumendipettusele, Schengeni eeskirjadele ja reisijate

hindamisele, siis teine toetab viisataotluste menetlemist, et vältida kohaliku Schengeni

koostöö25 kaudu viisapettust. Väike arv ILO võrgustiku liikmeid nimetas lennujaama

kontaktametniku ülesandeid, nagu abi dokumentide kontrollimisel ja reisijate hindamisel.

Praegu ei ole ükski ILO võrgustiku liige teatanud, et nende sisserände kontaktametnikud

osalevad kaitse/ümberasustamisega seotud tegevuses.

Lisaks teatasid liikmesriigid, et sisserände kontaktametnikel on sageli oluline roll

vastuvõtva riigi ametiasutustega tehtava koostöö edendamisel, parandades seeläbi

kahepoolseid suhteid, et hallata rändeprobleeme ühiselt.

Enamik ILO võrgustiku liikmeid märkis, et nad panustavad märkimisväärselt oma

sisserände kontaktametnikele mõeldud tugevate koolitusraamistike loomisse, pakkudes

esmast ja/või pidevat koolitust, mis on kohandatud selleks, et anda sisserände

kontaktametnikele nende ülesannete tõhusaks täitmiseks vajalikud oskused ja teadmised.

Ligikaudu kolmandik ILO võrgustiku liikmetest märkis siiski, et neil puudub sisserände

kontaktametnikele mõeldud standardne alg- ja jätkukoolitus.

2.5 Juurdepääs ELi suuremahulistele infosüsteemidele

Selleks et sisserände kontaktametnikud saaksid oma ülesandeid täita, võivad ILO

võrgustiku liikmed (välja arvatud komisjoni sisserände kontaktametnikud) anda sisserände

kontaktametnikele juurdepääsu ELi suuremahulistele siseasjade infosüsteemidele,

sealhulgas Euroopa varjupaigataotlejate sõrmejälgede andmebaasile (Eurodac), Schengeni

infosüsteemile (SIS), viisainfosüsteemile (VIS), riiki sisenemise ja riigist lahkumise

süsteemile (EES) ning süsteemile „Võltsitud ja ehtsad dokumendid veebis“ (FADO) neid

süsteeme reguleerivate konkreetsete liidu õigusaktide alusel26.

ILO võrgustiku liikmed teatasid, et kõnealustele infosüsteemidele juurdepääsu ja nende

kasutamise tase on erineva ulatusega. Ligikaudu pooltel liikmesriikide sisserände

kontaktametnikel ja Europoli kontaktametnikel on otsene juurdepääs vähemalt ühele ELi

suuremahulisele siseasjade infosüsteemile ja nad saavad teha selles päringuid. Kõige

sagedamini nimetati süsteeme SIS ja VIS, kuigi mainiti ka Eurodaci ja FADOt. Mitu

25 Kohalikku Schengeni koostööd reguleeritakse viisaeeskirjaga; selles viidatakse ELi delegatsiooni ja igas

kolmandas riigis asuvate liikmesriikide konsulaatide vahelisele struktureeritud koostööle Schengeni viisaga

seotud küsimustes. 26 Neid infosüsteeme haldab Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide

Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Amet (eu-LISA), välja arvatud FADO, mida haldab Euroopa Piiri- ja

Rannikuvalve Amet (Frontex) eu-LISA tehnilise toe abil.

7

liikmesriiki27 teatas, et nende sisserände kontaktametnikel ei olnud võimalik teha otse

päringuid ELi suuremahulistes siseasjade infosüsteemides, aga nad said taotleda teavet

keskselt volitatud asutuse kaudu.

ELi suuremahulistele siseasjade infosüsteemidele juurdepääsu erinev tase kajastab

sisserände kontaktametnike profiilide mitmekesisust, alates õiguskaitseametnikest, kellel

on kõige tõenäolisemalt juurdepääs oma õiguskaitseülesannete tõttu, kuni rände- või

välisministeeriumide töötajateni, kelle juurdepääs on vähem tõenäoline, kuna nende

ülesanded ei hõlma õiguskaitset. Sisserände kontaktametnike juurdepääsu piiramise

põhjusena mainiti ka tehnilisi ja julgeolekukaalutlusi. Lisaks nendele kaalutlustele selgus,

et ILO võrgustiku liikmete operatiivjuurdepääs ELi suuremahulistele infosüsteemidele on

killustatud.

3. ILO võrgustike toimimine

3.1 Osalemine kohalikes ja piirkondlikes ILO võrgustikes

ILO võrgustiku määruse artikli 5 kohaselt peavad samasse riiki või piirkonda lähetatud

sisserände kontaktametnikud moodustama kohalikke või piirkondlikke võrgustikke.

Lisaks nähakse kõnealuses artiklis ette, et kohalikud ja piirkondlikud võrgustikud

kohtuksid korrapäraselt ja alati, kui see on vajalik, ning toimiksid koostöö-,

koordineerimis- ja teabevahetusfoorumitena. Lisaks määruse nõuetele on ELi rände tõhusa

haldamise seisukohast äärmiselt oluline pidev koordineerimine ja teabevahetus sisserände

kontaktametnike ning ELi delegatsioonide ja ÜJKP missioonide vahel kohapeal (eriti kui

nendel missioonidel on sisserändega seotud ülesanded).

ILO võrgustiku liikmed on osalenud kohalikes ILO võrgustikes erinevas ulatuses. Valdav

enamus teatas, et nad osalevad aktiivselt, märkides, et nad osalevad korrapäraselt

koosolekutel ja vahetavad teavet. Väike arv ILO võrgustiku liikmeid oli kas vähe või ei

olnud üldse kaasatud kohalikesse ILO võrgustikesse, sageli töökoormusega seotud

piirangute, sisserände kontaktametnike ulatuslike kohustuste või ühel juhul selle tõttu, et

vastuvõtvas riigis puudusid võrgustikud, millega nende ametnikud oleksid saanud ühineda.

Washingtonis asuvad Europoli kontaktametnikud osalesid aktiivselt sisserände

kontaktametnike kohalikel koordineerimiskoosolekutel, kus käsitleti muu hulgas rändajate

ebaseaduslikku üle piiri toimetamist ja inimkaubandust. Ka Frontexi kontaktametnikud

osalesid aktiivselt kohalikes võrgustikes, olenemata sellest, kuhu neid oli lähetatud.

Ligikaudu pooled ILO võrgustiku liikmed märkisid, et nad osalevad aktiivselt

piirkondlikes sisserände kontaktametnike võrgustikes ning keskenduvad teabevahetusele,

koordineerimisele ja osalemisele piirkondlikel foorumitel, nagu Hartumi ja Rabati

protsessid, ning piirkondlikel konverentsidel, nagu Aafrika ja Frontexi

luureteabevõrgustiku (AFIC) sisserände kontaktametnike konverents. Teiste liikmete

osalemine oli juhutine, kuna mõnes piirkonnas puudusid piirkondlikud võrgustikud või

olid takistuseks töökoormus, eelarvepiirangud või vähene huvi.

27 Belgia, Poola, Rumeenia ja Ungari.

8

ILO võrgustiku liikmed ei teatanud, et neil oleks olnud suuri raskusi teabe hankimisel või

vahetamisel sisserände kontaktametnike vahel. Mõned ILO võrgustiku liikmed rõhutasid

siiski vajadust suurema selguse järele ELi tasandil seoses isikuandmete vahetamisega

sisserände kontaktametnike vahel või olid neil tekkinud isikuandmete kaitsega seotud

õiguslikud probleemid. Sellega seoses sisaldab artikkel 10 sätteid, mis võimaldavad

sisserände kontaktametnikel töödelda isikuandmeid teatavate konkreetsete ülesannete

täitmiseks28.

Selle tulemusena, aga ka seetõttu, et puudub sisserände kontaktametnike jaoks mõeldud

kasutajasõbralik teabevahetusvahend, kasutasid sisserände kontaktametnikud sageli

vähem ametlikke sidemehhanisme, näiteks mobiilseid sõnumirakendusi, kuna need olid

lähetuskohtades kättesaadavad.

3.2. Hõlbustaja roll kohalikes võrgustikes

Võrgustiku töö hõlbustajal on oluline roll nii kohalike ja piirkondlike võrgustike loomisel

kui ka nende tõhusa toimimise tagamisel. Võrgustiku töö hõlbustaja on sisserände

kontaktametnike vahelise koostöö ja koordineerimise igapäevane eestvedaja nii kohalikul

kui ka piirkondlikul tasandil ning tal on keskne roll sisserände kontaktametnike tegevuse

mõju maksimeerimisel.

Nagu on sätestatud ILO võrgustiku määruses, määratakse komisjoni poolt lähetatud

sisserände kontaktametnikud (st Euroopa rändeküsimuste kontaktametnikud) automaatselt

vastutama võrgustike töö hõlbustamise ja toetamise eest. ILO võrgustiku liikmed pidasid

Euroopa rändeküsimuste kontaktametnikke sageli olulise rolli kandjateks tugevama

koordineerimise edendamisel ning võrgustikule proaktiivsema ja sidusama dünaamika

andmisel. Paljudes ELi delegatsioonides on Euroopa rändeküsimuste kontaktametnikest

saanud rändevaldkonna põhitegijad, kuna nad toimivad olulise sillana ELi delegatsioonide,

liikmesriikide ja kohalike omavalitsuste vahel. Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike

töö mõju on piiranud aga asjaolu, et Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike vabu

ametikohti on üha raskem täita. See on tingitud sellest, et lähetavad liikmesriigid kannavad

Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike lähetamisega seotud finantskoormust. Selle

tulemusena ei ole mitmes prioriteetses partnerriigis29 praegu Euroopa rändeküsimuste

kontaktametnikku ning enamiku Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike

ametikohtadest täidab Saksamaa.

Riikides, kuhu komisjon sisserände kontaktametnikke ei läheta, peavad siseküsimustega

tegelevad ELi asutuste poolt lähetatud sisserände kontaktametnikud hõlbustama ja toetama

28 ILO võrgustiku määrus võimaldab töödelda isikuandmeid järgmiste ülesannete täitmiseks: a) kolmandate

riikide kodanike identiteedi ja kodakondsuse kindlakstegemisel ja nende tagasipöördumise hõlbustamisel

kooskõlas direktiiviga 2008/115/EÜ ning asjakohasel juhul ja kui see on võimalik, nende taasintegreerimisel;

b) rahvusvahelist kaitset vajavate isikute identiteedi kindlakstegemisel nende liitu ümberasustamise

hõlbustamiseks, sealhulgas neile võimaluse korral asjakohase lahkumiseelse teabe ja toe pakkumisel; c)

seaduslike sisserändajate identiteedi kindlakstegemisel ning nende vastuvõtmiseks mõeldud liidu ja riiklike

meetmete rakendamise hõlbustamisel; d) oma ülesannete täitmisel saadud teabe jagamisel sisserände

kontaktametnike võrgustikes ja liikmesriikide pädevate asutustega, sealhulgas õiguskaitseasutustega, et

ennetada ja avastada ebaseaduslikku rännet ning võidelda rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja

inimkaubanduse vastu.

29 Armeenia, Bangladesh, Egiptus, Etioopia, Gambia ja Türgi. Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike

lähetamine Nigerisse ja Sudaani on praegu ootel. Türgisse lähetatud Frontexi kontaktametnik hõlbustab

sisserände kontaktametnike kohaliku võrgustiku tööd.

9

kohalike ja piirkondlike võrgustike tööd. Frontexi kontaktametnikud on võtnud juhtrolli

ja/või jätkavad juhtrolli täitmist Marokos, Senegalis, Moldovas ja Türgis. Washingtonis

asuvad Europoli kontaktametnikud on võtnud juhtrolli sellistel foorumitel nagu

kontaktametnike ühendus ja Rahvusvaheline Õiguskaitseühendus. Samuti tunnustati

laialdaselt siseasjadega tegelevate ELi asutuste kontaktametnike positiivset panust

kohalike ja piirkondlike võrgustike edendamisel, seda vaatamata sellele, et neid on vähe.

Riikides, kuhu komisjon ega ELi asutused ei läheta sisserände kontaktametnikke, peab

kohalike ja piirkondlike võrgustike tööd hõlbustama kohaliku või piirkondliku võrgustiku

liikmete poolt kokku lepitud liikmesriigi sisserände kontaktametnik. Mõned liikmesriigid,

sealhulgas Hispaania, Itaalia Madalmaad, Norra, Šveits ja Ungari, on võtnud juhtrolli

kohalike ILO võrgustike töö hõlbustamisel. Neid on aga vähe. ILO võrgustiku liikmed, kes

teatasid, et nad ei ole kohalikes või piirkondlikes võrgustikes juhtrolli võtnud, tõid peamise

põhjusena välja töökoormuse, selgitades, et juhtrolliga kaasnevate ülesannete täitmine võib

hakata segama sisserände kontaktametnike muid ülesandeid, arvestades nende laiemaid

operatiivülesandeid või üldist töökoormust.

3.3 Sisserände kontaktametnike panus Euroopa olukorrapildi koostamisse

Selleks et tõhusamalt reageerida ELi prioriteetidele, rõhutatakse ILO võrgustiku määruses

vajadust tagada, et „sisserände kontaktametnike kasulikke teadmisi kasutataks täies

ulatuses ära igakülgse pildi saamiseks olukorrast kolmandates riikides“30.

Euroopa rändeküsimuste kontaktametnikud annavad oma panuse erinevate foorumite

töösse, sealhulgas nõukogu rände välismõõtme operatiivse koordineerimise mehhanismi

(MOCADEM) ning rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava raames. Samuti oodatakse

Euroopa rändeküsimuste kontaktametnikelt igakuiseid ja ad hoc aruandeid, mis aitavad

muu hulgas kaasa integreeritud olukorrateadlikkuse ja analüüsi (ISAA) aruannete

koostamisele ning rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava koosolekute jaoks ning mis

avaldatakse kriisidele poliitilist reageerimist käsitleva integreeritud korra (IPCR)

veebisaidil.

Lisaks liikmesriikide sisserände kontaktametnikele, kes annavad aru oma riigi pädevatele

asutustele, on ILO võrgustiku määruse artiklis 9 nõutud kogu ELi hõlmava teabe jagamist

turvalise veebipõhise teabevahetusplatvormi kaudu. Selleks on komisjon kasutanud

Euroopa rändevõrgustiku teabevahetussüsteemi (EMN-IES) platvormi ILO võrgustiku

teabe jagamise vahendina, sealhulgas ILO võrgustikuga seotud halduseesmärkidel31.

Praeguse seisuga on väga vähesed ILO võrgustiku liikmed registreerunud EMN-IESi

platvormil ning neist veelgi vähem kasutab seda teabe jagamiseks. Kõik ILO võrgustiku

liikmed kinnitasid, et nad kasutasid platvormi kas väga vähe või üldse mitte. EMN-IESi

platvormi vähese kasutamisega seotud põhjustena nimetati kehva kasutajakogemust, teabe

30 Sisserände kontaktametnike võrgustiku määruse põhjendus 7.

31 Artiklis 9 on sätestatud, et teabevahetusplatvormi kaudu jagatav teave peab muu hulgas sisaldama ILO

võrgustiku kaheaastaseid tööprogramme, juhtnõukogu liikmete ajakohastatud nimekirja, kolmandatesse

riikidesse lähetatud sisserände kontaktametnike kontaktandmete ajakohastatud nimekirja ning juhtnõukogu

tegevuse ja otsustega seotud asjakohaseid dokumente. Samuti on artiklis 9 märgitud, et välja arvatud

sisserände kontaktametnike ja ILO võrgustiku juhtnõukogu kohta käiv teave, ei tohi turvalise veebipõhise

teabevahetusplatvormi kaudu vahetatav teave sisaldada isikuandmeid ega linke, mille kaudu sellised

isikuandmed on otseselt või kaudselt kättesaadavad.

10

jagamise standardimise puudumist, vajadust saada enne teabe üleslaadimist keskasutustelt

vastav luba, vähest teadlikkust platvormist ja asjakohase teabe puudumist platvormil.

Hoolimata ILO võrgustiku määruse sätetest juhtisid mõned ILO võrgustiku liikmed

tähelepanu ka õiguslikele takistustele, mis ei võimaldanud neil EMN-IESi platvormi

tõhusalt kasutada.

Vaid vähesed ILO võrgustiku liikmete poolt lähetatud sisserände kontaktametnikest on

ühendatud Europoli turvalise teabevahetusvõrguga (SIENA), hoolimata asjaolust, et ILO

võrgustiku kaheaastane tööprogramm näeb ette sellise katseprojekti käivitamist, mille abil

ühendada omavahel õiguskaitseasutuste poolt kolmandatesse riikidesse lähetatud

sisserände kontaktametnikud. Europol sooviks, et sisserände kontaktametnikud oleksid

SIENAga paremini ühendatud, ning rõhutab, et sisserände kontaktametnike aktiivne

aruandlus Europolile parandaks teabevoogu rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise

ja sellega seotud kuritegude kohta, mis omakorda aitaks saada reaalajas täpsema

olukorrapildi ning toetaks andmepõhisemat ja ennetavamat lähenemisviisi kuritegelike

võrgustike lõhkumisele. Europoli määrus, mida on viimati muudetud määrusega (EL)

2025/2611,32 kohustab liikmesriike ühendama oma sisserände kontaktametnikke

SIENAga, et kõnealused kontaktametnikud saaksid edastada asjakohast teavet Europolile

otse või oma riiklike ametiasutuste kaudu33.

Just tagasisaatmise kontaktametnike puhul rõhutas Frontex, et kuigi ebaseadusliku rände

haldamise rakendus (IRMA) võimaldas jagada tagasisaatmisega seotud teavet, ei olnud

tagasisaatmise kontaktametnikel juurdepääsu süsteemidele, mis oleksid lubanud vahetada

muud liiki operatiivteavet, sealhulgas teavet olukorrateadlikkuse suurendamiseks. Näiteks

puudub nii tagasisaatmise kontaktametnikel kui ka Frontexi kontaktametnikel juurdepääs

Euroopa piiride valvamise süsteemile (EUROSUR).

ILO võrgustiku liikmed on korduvalt nõudnud turvalise andmevahetuse tõhustamiseks

struktureeritud kommunikatsiooniraamistike ja vastavate vahendite loomist, et parandada

ILO võrgustiku määruse rakendamist.

3.4 ILO võrgustiku panus rände haldamisse

ILO võrgustiku liikmed tunnustasid laialdaselt ILO võrgustiku positiivset panust rände

haldamisse. Eelkõige rõhutasid nad võrgustiku tähtsat rolli olulise operatiiv- ja strateegilise

teabe kogumisel ja jagamisel, sealhulgas teave rändeteede muutumise, rändajate

ebaseaduslikult üle piiri toimetajate töömeetodite ja esilekerkivate ohtude kohta. Samuti

mainiti, et asjaolu, et sisserände kontaktametnikud edastavad õigeaegset, usaldusväärset ja

kasutatavat teavet kohapeal toimuva kohta, on olukorrateadlikkuse, riskianalüüsi ja

teadlike otsuste tegemise seisukohast ülioluline.

Sisserände kontaktametnike rolli tagasisaatmise valdkonnas hinnatakse kõrgelt ka

operatiivtasandil. Sisserände kontaktametnikud ja eelkõige Euroopa tagasisaatmise

32 Määrus (EL) 2025/2611 Europoli toetuse suurendamise ning politseikoostöö tõhustamise kohta, et

tõkestada rändajate ebaseaduslikku üle piiri toimetamist ja inimkaubandust ning nende vastu võidelda.

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32025R2611.

33 Samuti on Europoli määruses sätestatud, et kui sisserände kontaktametnikku ei ole õiguslikel,

organisatsioonilistel või tehnilistel põhjustel võimalik SIENAga ühendada, esitab kõnealune sisserände

kontaktametnik asjakohase teabe riigi pädevale asutusele muude turvaliste kanalite kaudu.

11

kontaktametnikud edendavad dialoogi ja koostööd, sealhulgas suutlikkuse suurendamise

programmide ja tagasipöördujate tuvastamiseks tehtavate jõupingutuste toetamise kaudu.

Samuti hõlbustavad nad tagasisaatmisoperatsioone ja aitavad jälgida ELi

taasintegreerimisprogrammi (EURP) kohalike taasintegreerimispartnerite tegevust.

Sisserände kontaktametnikel on keskne roll ka jõupingutustes, mida teevad ILO võrgustiku

liikmed rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemisel. Sisserände

kontaktametnike panus ulatub ebaseadusliku üle piiri toimetamise rändeteede ja

esilekerkivate suundumuste kindlakstegemisest võltsitud dokumentide ja kahtlaste

reisiharjumuste tuvastamiseni. Samuti nõustavad nad lennuettevõtjaid lennujaamades ning

teevad kohapeal koostööd uurimiste ja operatsioonide läbiviimisel, et lõhkuda rändajate

ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega seotud organiseeritud

kuritegelikke rühmitusi. Lisaks tunnustatakse sisserände kontaktametnikke nende

väärtusliku panuse eest kohaliku Schengeni koostöö ja konsulaarasutuste toetamisel

viisataotluste menetlemisel, eelkõige abiga, mida pakutakse võltsitud dokumentide

tuvastamisel.

Kokkuvõttes pidasid ILO võrgustiku liikmed sisserände kontaktametnikke oluliseks

ühenduslüliks partnerriikide ametiasutustega, kuna nende töö aitab kaasa kriitilise

tähtsusega igapäevasele koostööle vastuvõtvate riikide kolleegidega ning luua usaldusel

põhinevaid suhteid, mis toetavad tõhusat koostööd ning võimaldavad probleeme kiiresti ja

pragmaatiliselt lahendada. Sellest hoolimata on koostöö ja koordineerimine ILO

võrgustikes kohati ebajärjekindel ning sõltub suurel määral võrgustiku töö hõlbustajate

isiklikust pühendumusest.

4. Juhtnõukogu volituste rakendamine

4.1 Juhtnõukogu moodustamine ja toimimine

ILO võrgustiku määruse artikliga 7 luuakse ILO võrgustiku juhtnõukogu, mille esimees

on komisjoni esindaja. Ajavahemikul 2019. aasta juunist, mil võeti vastu ILO võrgustiku

määrus, kuni 2025. aasta detsembrini toimus kas kohapeal või veebis kaksteist

juhtnõukogu koosolekut. 4. oktoobril 2019 võttis juhtnõukogu vastu oma kodukorra, nagu

on nõutud ILO võrgustiku määruse artiklis 8.

Lisaks haldusülesannete täitmisele ILO võrgustiku juhtorganina oodatakse juhtnõukogult,

mis esindab lähetatud sisserände kontaktametnike kogukonna suhtes Euroopa tiimi

lähenemisviisi, et ta annaks strateegilise suuna ILO võrgustiku määruse rakendamiseks ja

seeläbi ka Euroopa tiimi lähenemisviisi rakendamiseks kohapeal.

Juhtnõukogu vastutusalasse kuuluvad ülesanded, näiteks lähetustega seotud lünkade

kindlaksmääramine, potentsiaali hindamine täiendavate sisserände kontaktametnike

lähetamiseks ning kohalike ja piirkondlike ILO võrgustike ad hoc meetmete

kokkuleppimine, eeldavad, et juhtnõukogu annaks strateegilise impulsi. Seni on

juhtnõukogu aga peaaegu täielikult tuginenud komisjoni suunistele, samal ajal kui teised

ILO võrgustiku liikmed ei ole veel täiel määral kasutanud juhtnõukogu potentsiaali,

näiteks selleks, et määrata kindlaks prioriteetsed kolmandad riigid ühiseks lähetamiseks

või teha ettepanekuid õigeaegselt rakendatavate sisserände kontaktametnike projektide või

operatiivkohtumiste kohta.

12

ILO võrgustiku määruse artiklis 7 kutsutakse juhtnõukogu esimeest üles tagama, et kokku

lepitud kollektiivsed meetmed oleksid kooskõlas ja koordineeritud asjakohaste liidu

vahendite ja struktuuridega ning peegeldaksid liidu rändevaldkonna prioriteete. Kuigi

kaheaastases tööprogrammis sisalduvad meetmed on kooskõlas ELi prioriteetidega, on

koordineerimine asjaomaste nõukogu töörühmadega seni olnud piiratud.

4.2 Kaheaastase tööprogrammi rakendamine

ILO võrgustiku määruse artikliga 8 tehakse juhtnõukogule ülesandeks määrata prioriteedid

ja kavandada kaheaastase tööprogrammi raames meetmed. Sisserände kontaktametnike

Euroopa võrgustiku kaheaastane tööprogramm aastateks 2021–2022 võeti vastu 7.

detsembril 2020 ja selles seati kolm prioriteeti: i) ebaseadusliku rände tõkestamine ja

inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemine; ii) ELi

tagasisaatmispoliitika toetamine ning iii) seaduslike ELi sisenemise võimaluste

edendamise toetamine. Kõigi kolme prioriteedi raames määrati kindlaks rida meetmeid,34

mida rakendatakse Sisejulgeolekufondi välispiiride ja viisade rahastamisvahendi (2014–

2020)35 rahalisel toel.

Selle põhjal võivad ILO võrgustiku liikmed teha ettepaneku võtta projekti rakendamisel

juhtroll. Alates ILO võrgustiku määruse vastuvõtmisest on toetust antud kokku 10

projektile kogusummas ligikaudu 8,5 miljonit eurot, et tegeleda kaheaastases

tööprogrammis sätestatud kolme prioriteediga. Ainult neli liikmesriiki – Hispaania, Poola,

Prantsusmaa ja Saksamaa36 – on võtnud mõne projekti rakendamisel endale juhtrolli. ILO

võrgustiku liikmed tõid välja mitu põhjust, miks olemasolevaid rahalisi vahendeid ei

kasutatud: ebapiisavad inimressursid, eriti projektijuhtimise valdkonnas, rahastamise

madalad ülemmäärad, juurdepääs muudele ELi rahastamisallikatele ja operatiivtöö, mis on

projektitööst olulisem.

Kaheaastast tööprogrammi, mis on vastu võetud ja mida on hiljem muudetud, peetakse

jätkuvalt kehtivaks. Seepärast on juhtnõukogu kandnud kaheaastase tööprogrammi üle

järgmistesse aastatesse. Seega oli käesoleva aruande vastuvõtmise ajal jõus sisserände

kontaktametnike Euroopa võrgustiku 2021.–2022. aasta tööprogramm.

4.3 ILO võrgustiku suutlikkuse suurendamine

Artiklis 8 on sätestatud, et juhtnõukogu peab toetama ja suurendama sisserände

kontaktametnike tegevussuutlikkust, sealhulgas ühise täiendava ja vabatahtliku

34 1. prioriteet: kolmandate riikide ametiasutuste ja muude sidusrühmade suutlikkuse suurendamine;

konsulaarasutuste abistamine viisataotlustega seotud dokumendipettuse korral; koostöö ühiste

operatiivpartnerluste ja muude projektide raames, mille eesmärk on takistada rändajate ebaseadusliku üle

piiri toimetamist ja inimkaubandust ning nende vastu võidelda; ühised lennujaama kontaktametnikud;

katseprojekti käivitamine SIENAga ühenduse loomiseks kolmandates riikides; ETIASe alase teabevahetuse

toetamine kolmandates riikides. 2. prioriteet: kolmandate riikide ametiasutuste ja muude sidusrühmade

suutlikkuse suurendamine; sisserände kontaktametnike tagasisaatmise ja tagasivõtmisega seotud ülesannete

toetamine kolmandates riikides. 3. prioriteet: kolmandate riikide ametiasutuste ja muude sidusrühmade

suutlikkuse suurendamine; ELi sisenemiseks seaduslike võimaluste loomise toetamine. 35 Kaheaastast tööprogrammi muudeti 30. juulil 2021, et 1) võimaldada sisserände kontaktametnike

osalusega projektide rahastamist piirihalduse ja viisapoliitika rahastu kaudu; 2) laiendada otselepingu saajate

rahastamiskõlblikkuse kriteeriume; 3) kõigil liikmesriikidel oleks võimalus taotleda otselepinguid projektide

elluviimiseks tööprogrammi kolme prioriteedi raames; 4) selgitada, et rahalised vahendid on kättesaadavad

ka horisontaalsete meetmete rakendamiseks. 36 Madalmaad, Norra ja Poola on projektide rakendamist toetanud teiseste partneritena.

13

tuumõppekava väljatöötamise ja lähetamiseelse väljaõppe kaudu ning töötades välja

kontaktametnike tegevussuunised põhiõiguste järgimise kohta, milles keskendutakse

haavatavatele isikutele.

Kuigi enamik ILO võrgustiku liikmeid toetas ideed töötada sisserände kontaktametnike

jaoks välja ühine õppekava ELi küsimustes, ei ole seda praktikas veel tehtud. Mitu

liikmesriiki rõhutas, et ühine õppekava tagaks ühtse teadmusbaasi, suurendaks arusaamist

ELi prioriteetidest, aitaks ühtlustada eesmärke, tugevdaks teabevahetuse ning teabe,

seisukohtade ja parimate tavade vahetamise jaoks kehtestatud menetlusi ning muudaks

seega sisserände kontaktametnike töö Euroopa tiimi lähenemisviisi kaudu tõhusamaks,

nagu on ette nähtud ILO võrgustiku määruses. Enamik ILO võrgustiku liikmeid leidis, et

ühise õppekavaga saavutataks suurem järjepidevus ELi õiguse ja poliitika kohaldamisel,

tagades eeskirjade ühetaolisema tõlgendamise ja kohaldamise, vältides erinevaid

lähenemisviise ja tugevdades koostööd ILO võrgustiku liikmete vahel.

Samuti kutsutakse artiklis 8 üles arendama ILO võrgustiku suutlikkust ühiste seminaride

korraldamise kaudu, mis hõlmaksid kõiki rände haldamisega seotud ülesandeid. Alates

ILO võrgustiku määruse vastuvõtmisest on ILO võrgustiku raames toimunud üks

sisserände kontaktametnike piirkondlik üritus: 28.–29. märtsil 2023 Albaanias Tiranas

sisserände kontaktametnike Euroopa võrgustiku piirkondlik kohtumine, mille teemaks oli

rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastane võitlus ja Lääne-Balkani riikidega

käivitatud smugeldamisvastase operatiivpartnerluse rakendamine. Teine kõrgelt hinnatud

piirkondlik sisserände kontaktametnike üritus, kuigi seda ei korraldata ametlikult ILO

võrgustiku raames, on Aafrika ja Frontexi luureteabevõrgustiku iga-aastane sisserände

kontaktametnike kohtumine.

ILO võrgustiku liikmed rõhutasid sisserände kontaktametnike kohtumiste tähtsust. ILO

võrgustik on eelkõige praktikute kogukond. Ollakse väga huvitatud kohapealsetest

kohtumistest mitte ainult kohalikul, vaid ka piirkondlikul tasandil, et laiem kogukond,

sealhulgas sarnaselt meelestatud riikide kontaktametnikud, saaks omavahel kohtuda.

5. Järeldused ja edasised sammud

5.1 Järeldused

Edusamme on tehtud sisserände kontaktametnike vahelise koostöö ja koordineerimise

tõhustamisel ning selle tagamisel, et sisserände kontaktametnikud aitaksid senisest rohkem

kaasa sisserände kontaktametnike Euroopa võrgustiku toimimisele.

Kohalikud ILO võrgustikud on üldiselt aktiivsed, neis osalemine on hästi välja kujunenud

ja neid tunnustatakse nende lisaväärtuse eest, eelkõige seoses teabe jagamisega.

Liikmesriigid jätkavad sisserände kontaktametnike lähetamist peamiselt ebaseadusliku

rände ja tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmiseks, kuigi neil palutakse üha enam

tegeleda ka seadusliku rändega seotud ülesannetega. Mitmes jurisdiktsioonis on sisserände

kontaktametnikud olnud tihedalt kaasatud kohalikku Schengeni koostöösse ning nad on

nõustanud konsulaate riskiprofiilide ja võltsitud viisataotluste avastamise küsimustes. ILO

võrgustiku liikmed tunnustavad positiivse dünaamika edendamisel laialdaselt

siseküsimustega tegelevate ELi asutuste poolt lähetatud sisserände kontaktametnike ning

liikmesriikide lähetatud Euroopa tagasisaatmise kontaktametnike rolli kohalikes ja

14

piirkondlikes võrgustikes. Selle tulemusena avaldavad ILO võrgustiku liikmed laialdast

toetust täiendavate kontaktametnike lähetamisele, et tugevdada koostöödünaamikat

vastuvõtvates riikides ja Euroopa tiimi lähenemisviisi ILO võrgustikus. ILO võrgustiku

juhtnõukogu on tunnustatud selle eest, millist lisaväärtust see juhtorganina pakub, eelkõige

kaheaastase tööprogrammi ja prioriteetsete meetmete kaudu.

Sellegipoolest kaasneb ILO võrgustiku täieliku potentsiaali ärakasutamisega, sealhulgas

sellega, et võrgustik saaks anda igakülgse panuse kogu rändeteed hõlmavasse

lähenemisviisi, arvukalt probleeme.

Kuigi sisserände kontaktametnike lähetamine Europoli, Frontexi ja komisjoni poolt ning

Euroopa tagasisaatmise kontaktametnike lähetamine liikmesriikide poolt on aidanud

edendada Euroopa tiimi lähenemisviisi ILO võrgustiku töös, otsustavad ja hindavad

liikmesriigid endiselt ise suuresti seda, kas lähetada sisserände kontaktametnikke riiklike

strateegiliste ja operatiivhuvide alusel ja mitte Euroopa tiimi lähenemisviisi silmas

pidades. Samuti ilmneb täiendav killustatus seoses sellega, et ILO võrgustiku liikmetel

puudub võrdsetel alustel juurdepääs ELi suuremahulistele infosüsteemidele.

Operatiivtasandil on sisserände kontaktametnike vaheline suhtlus piirdunud peamiselt

füüsiliste kohtumiste ja sõnumirakenduste kaudu toimuva teabevahetusega, kuna

puuduvad kasutajasõbralikud mehhanismid või vahendid teabevahetuseks kohalike,

piirkondlike ja laiemate sisserände kontaktametnike kogukondade raames. Kohalike ILO

võrgustike ja kohaliku Schengeni koostöö vaheline koordineerimine on sageli toimunud

pigem üksikute sisserände kontaktametnike initsiatiivil kui struktureeritud koostöö

tulemusena kohaliku ILO võrgustiku töö vahendaja ja kohaliku Schengeni koostöö

korrespondendi vahel ELi delegatsioonis.

Juhtudel, mil komisjon ega siseküsimustega tegelevad ELi asutused ei ole sisserände

kontaktametnikke lähetanud, sõltub kohalike ja piirkondlike võrgustike tegevus sageli

liikmesriikide sisserände kontaktametnike poolt võetud juhtrollist. Selle tulemusena

leiavad peaaegu kõik ILO võrgustiku liikmed, et kolmandatesse riikidesse lähetatud

Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike ja Frontexi kontaktametnike arvu suurendamine

tooks märkimisväärset kasu, pidades silmas nende juhtrolli kohalike ja piirkondlike ILO

võrgustike hõlbustamisel. ILO võrgustiku liikmed on rõhutanud ka seda, et sisserände

kontaktametnike lähetamine komisjoni ja siseküsimustega tegelevate ELi asutuste poolt

võib tõhusama koordineerimise kaudu parandada tegevuse tõhusust ja koostööd37.

Lisaks sisserände kontaktametnike igapäevasele teabevahetusele kohalikul tasandil on

teabevahetus asjakohase struktureeritud korralduse puudumisel toimunud suures osas

riiklike kanalite kaudu. EMN-IESi teabevahetusplatvormi tehnilised ja ülesehituslikud

probleemid, aga ka liikmesriikide ametiasutuste seatud piirangud on takistanud teabe

laiemat vahetamist. Lisaks on SIENAga ühendatud sisserände kontaktametnike väga väike

arv takistanud teabevahetust Europoliga ning asjakohase kanali ja õigusraamistiku

37 Seda kinnitab ka Europol, kes peab Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike aruandeid väärtuslikuks

teabeallikaks töö jaoks, mida tehakse Europoli rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastases

Euroopa keskuses (ECAMS). Need aruanded toetavad nii keskuse tehtavaid strateegilisi hindamisi kui ka

aitavad tuvastada luurelünki ja parandada olukorrateadlikkust, võimaldades seeläbi mõista põhjalikumalt

rändajate ebaseaduslikust üle piiri toimetamist ja muid seda hõlbustavaid ja sellega seotud raske

organiseeritud kuritegevuse vorme.

15

puudumine olukorrateadlikkuse alase teabe jagamiseks Frontexiga on piiranud sisserände

kontaktametnike suutlikkust jagada Frontexiga andmeid ja aidata seeläbi ELil luua

piirieelset olukorrapilti. Kuna sisserände kontaktametnike piirkondlikke üritusi toimub

harva, on ulatuslikum teabevahetus takistatud ning see piirab ILO võrgustiku suutlikkust

kujundada igakülgset pilti olukorrast kolmandates riikides.

Institutsioonilisel tasandil on edusammud olnud piiratud või mõnel juhul olematud seoses

juhtnõukogu teatavate ülesannetega (nagu need on sätestatud ILO võrgustiku määruses),

mis aitavad edendada Euroopa tiimi lähenemisviisi. Nende ülesannet hulgas on näiteks

sisserände kontaktametnike piirkondlike ürituste korraldamine ja kõnealuste

kontaktametnike ühise tuumõppekava väljatöötamine. ILO võrgustiku liikmete vähene

kaasatus ja ebapiisavad kontaktid teiste ELi foorumitega on takistanud juhtnõukogul

maksimeerida oma potentsiaali strateegilise üksusena ning seetõttu ei ole suudetud ILO

võrgustikus rakendada tõelist Euroopa tiimi lähenemisviisi ega võtta ELi rände haldamise

suhtes tõhusalt kasutusele kogu rändeteed hõlmavat lähenemisviisi.

Kui ILO võrgustiku töös on Euroopa tiimi lähenemisviisi ka kasutatud, on see peamiselt

toimunud komisjoni ja siseküsimustega tegelevate ELi asutuste poolt kohalikesse ILO

võrgustikesse lähetatud sisserände kontaktametnike või komisjoni kui ILO võrgustiku

juhtnõukogu esimehe algatusel. Tugevam Euroopa tiimi lähenemisviis ja juhtnõukogu

kaasatus on keskse tähtsusega, et kasutada kohapeal ära ILO võrgustiku määruse täielikku

potentsiaali ja suurendada ILO võrgustiku mõjuvõimu, et sellest saaks rändajate

ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemise ülemaailmse liidu rakendamise

peamine vahend.

5.2 Edasised sammud

Rändepoliitiline maastik on pärast ILO võrgustiku määruse vastuvõtmist 2019. aastal

märkimisväärselt muutunud. Ränne on ELi poliitiline prioriteet, mis on muu hulgas seotud

nii sisejulgeoleku kui ka majandusliku konkurentsivõimega. On jõulisi üleskutseid selle

kohta, et sisserände kontaktametnikel peaks olema suurem roll ELi rände haldamise

toetamisel, et rändediplomaatia oleks koordineeritum ja jõulisem ning et kohapeal

kasutataks ära Euroopa tiimi lähenemisviisi kogu potentsiaal, et rakendada rände- ja

varjupaigalepet ning selle terviklikku lähenemisviisi rände haldamisele partnerluses

kolmandate riikidega. Selles kontekstis on peamised algatused on järgmised: rändajate

ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemise ülemaailmne liit, milles Europolil on

suurem roll; ELi talendireserv ja seaduslike juurdepääsupunktide bürood talentide

liikuvuse edendamiseks ning tagasisaatmise ja tagasivõtmise kiirendamiseks; varjupaiga-

ja rändehaldusstrateegia; ning ELi viisastrateegia.

Eespool toodut arvesse võttes on vaja astuda järgmised sammud, et edendada ILO

võrgustiku määruse rakendamist sellel muutuval poliitikamaastikul, eesmärgiga

suurendada nii ILO võrgustiku (ELi rände haldamise toetamiseks) kui ka rändajate

ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemise ülemaailmse liidu tegevusmõju:

Kogu rändeteed hõlmav lähenemisviis

1. laiendada komisjoni ja siseküsimustega tegelevate ELi asutuste poolt lähetatud

sisserände kontaktametnike ringi peamistele rändeteedel asuvatele riikidele, kasutades

16

sealhulgas ILO võrgustiku juhtnõukogu, et teha kindlaks lüngad lähetustes, julgustades

ja rahaliselt toetades ühist lähetamist ning suurendades Euroopa rändeküsimuste

kontaktametnike lähetamise rahastamist;

2. parandada sisserände kontaktametnike osalemist kõigis rändega seotud ülesannetes,

nagu on sätestatud ILO võrgustiku määruses, sealhulgas võidelda rändajate

ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse vastu, toetada tagasisaatmist,

tagasivõtmist ja taasintegreerimist ning hõlbustada seadusliku rände menetlusi (nt

kohaliku Schengeni koostöö kaudu) ja tõhusat juurdepääsu rahvusvahelisele kaitsele;

3. hõlbustada sisserände kontaktametnike operatiivkohtumisi, milles keskendutakse

prioriteetsetele rändeteedele ja kolmandatele riikidele, et edendada teabevahetust,

parandada arusaamist rändedünaamikast ja rändajate ebaseadusliku üle piiri

toimetamise võrgustiku töömeetoditest ning töötada välja kohandatud vastumeetmed;

Teabe jagamine ja teadmiste kogumine

4. innustada liikmesriike sisserände kontaktametnike ühendamisel SIENAga ja toetada

neid selles tegevuses, eesmärgiga tõhustada teabe jagamist ja toetada seeläbi määruse

(EL) 2025/2611 rakendamist;

5. edendada pidevat koordineerimist ja teabe jagamist kontaktametnike, ELi

delegatsioonide ja ÜJKP missioonide vahel kohapeal (eriti kui nendel missioonidel on

sisserändega seotud ülesanded);

6. töötada selle nimel, et pakkuda sisserände kontaktametnike kogukonnale

kasutajasõbralikke teabejagamisvahendeid, et parandada operatiivkoostööd ja

andmevahetust;

7. innustada sisserände kontaktametnikke panustama rändealasesse varajase hoiatamise

tegevusse osana olukorrateadlikkuse, varajase hoiatamise ja prognoosimise

projektist,38 et toetada ELi ja liikmesriikide rändehalduse kavandamist ja

operatiivmeetmeid;

8. töötada koostöös ILO võrgustiku juhtnõukoguga välja sisserände kontaktametnike

ühine tuumõppekava, et standardida teadmisi, mis on seotud ILO võrgustiku määruse,

peamiste ELi rändehalduspoliitika valdkondade ja ELi rändediplomaatiaga terves ILO

võrgustiku kogukonnas;

ILO võrgustiku juhtnõukogu

9. parandada koordineerimist juhtnõukogu esimehe ja nõukogu eesistujariigi vahel, et

viia ILO võrgustiku algatused kooskõlla asjaomaste nõukogu töörühmadega (nt

varjupaiga ja rände välisaspektide töörühm (EMWP), rände välismõõtme operatiivse

koordineerimise mehhanism (MOCADEM) jne);

38 Euroopa Komisjoni elluviidav olukorrateadlikkuse, varajase hoiatamise ja prognoosimise (SAEWF)

projekt on hiljutine algatus, mis täiendab rändevaldkonna valmisolekut ja kriisiohjet puudutavat ELi

mehhanismi (rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava). Selle projekti raames on tulevikuseire

katseprojektis osalenud Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike panus juba aidanud kaasa rändealase

varajase hoiatamise arendamisele.

17

10. innustada – ilma et see piiraks määruse sätete kohaldamist – nõukogu eesistujariike

osalema aktiivselt ILO võrgustiku juhtnõukogus tihedas koostöös komisjoniga ja

komisjoni juhtimisel;

11. koostada uus ILO võrgustiku kaheaastane tööprogramm, mis hõlmab eespool

nimetatud samme tulevaste tegevusprioriteetide suunamiseks.