Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 194

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 20. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 16.43

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees,

Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Aleksandr Tšaplõgin

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik)

Kutsutud: muudatusettepanekute esitaja Diana Ingerainen, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala

asekantsler Hanna Vseviov, terviseala asekantsler Anniki Lai, laste ja perede osakonna laste

heaolu teenuste poliitika juht Brit Tammiste, õigusnõunik Alice Sündema ja

tervishoiuteenuste osakonna eriarstiabi ekspert Pille Saar, Tervisekassa integratsiooni ja

rehabilitatsiooni teenusejuht Kadri Englas, Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad Kädi

Koppe ja Hanna Maria Kokla, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti esindja Tõnu Hunt, SA

Põhja-Eesti Regionaalhaigla esindaja Annelii Jürgenson, SA Tallinna Lastehaigla esindaja

Livia Laas, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskuse esindaja Mari-Liis Ööpik-

Loks, LAPSSI OÜ esindaja Anna Mikkonen-Berg, Eesti Arstide Liidu esindaja Katrin

Rehemaa, Eesti Perearstide Seltsi esindaja esinaine Elle-Mall Sadrak, Eesti Taastusarstide

Seltsi esindaja Annelii Jürgenson, MTÜ Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu esindaja

Mart Jesse, Eesti Tegevusterapeutide Liidu esindaja Anne-Mari Viikman, Eesti

Muusikateraapia Ühingu esindaja Alice Pehk, Eesti Pereteraapia Ühingu esindaja Kristel Päll,

Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liidu esindaja Marilin Vaksman, Erihoolekandeteenuste

Pakkujate Liidu esindaja Helen Tähtvere, Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja Kristi Kähär,

Eesti Vaegkuuljate Liidu esindaja Külliki Bode, Eesti Tööandjate Keskliidu esindaja Mari

Krass (1. päevakorrapunkt); sotsiaalminister Karmen Joller ja Sotsiaalministeeriumi

tervishoiuteenuste osakonna esmatasandi tervishoiu ekspert Tiina Unukainen (2.

päevakorrapunkt); Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna pressinõunik Maris

Meiessaar

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu (998 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse

eelnõu (1044 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

2

1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu (998 SE)

teise lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo juhatas päevakorrapunkti arutelu sisse ja märkis, et eelnõu 998 SE esimene

lugemine toimus Riigikogu täiskogus 30. septembril. Diana Ingerainen esitas eelnõu kohta

kuus muudatusettepanekut ning 22 organisatsiooni saatsid oma arvamuse. Lisaks esitasid

ühise arvamuse Eesti Perearstide Selts, Eesti Haiglate Liit, Tallinna Lastekodu,

Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit ja Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit. Arvamuse esitas

ka Sotsiaalministeerium.

S. Riisalo märkis, et kavandatav muudatus on ulatuslik ning kaasatavaid osapooli on palju.

Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIKoda), puuetega laste vanemate organisatsioonide ja

Riigikontrolli kaudu ning mitme uuringu põhjal saadud teave on näidanud, et praegune

süsteem on eelkõige kliendi vaatest väga keerukas. Ametkondadele on teada ka süsteemi suur

halduskoormus, mis toob kaasa ressursside raiskamise. Teenuseosutajate jaoks on süsteem

suhteliselt jäik ja ebamugav, sest inimesele on keeruline kujundada just tema vajadustele

vastavaid teenuseid.

S. Riisalo andis sõna huvigruppide esindajatele eelnõule esitatud arvamuse ja seisukohtade

tutvustamiseks.

Kädi Koppe märkis, et Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) toetab

rehabilitatsioonisüsteemi reformi eesmärki. Ta tunnustas Sotsiaalministeeriumi (SOM) selle

eest, et reformi ettevalmistamise käigus on ELVLiga korraldatud mitu kohtumist ja kohalikele

omavalitsustele (KOV) on kavandatavaid muudatusi selgitatud. Ta lisas, et ELVL on omalt

poolt selgitanud reformiga seotud riske ja murekohti. K. Koppe tõdes, et kõigis küsimustes ei

ole üksmeelele jõutud. ELVL on eelnõule esitatud kirjalikus arvamuses toonud välja

peamised murekohad. Ta selgitas, et esimene neist on teenuse jätkusuutlikkus ja tegelik

kättesaadavus, sealhulgas uue teenuseosutajate võrgustiku võimekus, spetsialistide piisavus

ning teenuse piirkondlik kättesaadavus. Teisena tõi ta esile, et KOVi hallatav asutus ei saa

enam jätkata teenuseosutajana. Sellele on tähelepanu juhtinud nii Tallinn kui ka Elva.

Kolmandaks märkis ta, et KOVile ja lähedastele võivad kanduda täiendavad transpordi- ja

majutuskulud.

Tõnu Hunt lausus, et esindab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametit. Ta märkis, et

rehabilitatsioonisüsteemi reformi eesmärki toetatakse, sest inimese tee abi saamiseni peab

olema võimalikult lihtne ning tervise- ja sotsiaalvaldkond peavad olema senisest selgelt

paremini lõimitud. Ta tõstatas küsimuse, kas valitud mudel rakendub 1. oktoobriks 2027

selliselt, et inimesed ei jää teenuseta ja kas nii seniseid kui ka uusi teenusesaajaid koheldakse

võrdselt. Ta tõi välja, et plaanitava reformi peamine probleem seisneb selles, et reformi

praeguse mudeli puhul kavandatakse olemasoleva teenuseosutajate võrgustiku ulatuslikku

ümberkujundamist enne, kui on tõendatud uue võrgustiku tegelik suutlikkus senine

teenusemaht üle võtta. Plaanitud muudatustega kaasneb seega oluline risk

rehabilitatsiooniteenuse jätkusuutlikkusele ja kättesaadavusele. T. Hunt osutas, et eelnõu

seletuskirjas esitatud arvud näitavad neid riske. Senisest 119 Sotsiaalkindlustusameti (SKA)

lepingupartnerist 43 on mittetulundusühingud, üheksa KOVi hallatavad asutused ja kolm

riigikoolid. Seega ei saa 55 teenuseosutajat ehk ligikaudu 46% neist juba õigusliku vormi

tõttu pärast reformi käivitumist teenuse osutamist jätkata. Veelgi olulisemaks pidas ta asjaolu,

et 80 lepingupartneril ei olnud 2026. aasta juuli seisuga ühtegi tervishoiuteenuse osutamise

tegevusluba. Ta selgitas, et ei saa eeldada, et mittetulundusühing muudab lihtsalt oma

õiguslikku vormi, sest seadus seda ei võimalda. Senine mittetulundusühing tuleb täielikult

likvideerida koos kõige sellega kaasnevaga, sealhulgas töötajate töösuhete lõpetamise ja

muude küsimuste lahendamisega. Tervishoiuteenuse osutamise loa taotlemiseks tuleb luua

uus juriidiline isik. Ka taotlusmenetlus ei ole pelgalt formaalsus, vaid vaja on kvalifitseeritud

tervishoiuspetsialiste, nõuetekohaseid ruume ja sisseseadet, patsiendikindlustust ning täita

muid tervishoiuteenuse osutamise nõudeid. Tervishoiuteenuse osutamiseks kasutatav

tegevuskoht peab olema ka hoone projekti dokumentatsioonis vastavalt märgitud. Kui hoone

dokumentatsioonis ei ole märgitud, et tegemist on ambulatoorse arstiabi osutamise hoonega,

ei võta Terviseamet loataotlust menetlusse. T. Hunt rõhutas, et sellised riskid puudutavad

3

kõiki mittetulundusühinguid, kes soovivad teenuse osutamist jätkata.

Teise olulise ja põhimõttelise küsimusena tõi T. Hunt esile KOVi hallatavate asutuste

välistamise reformist. Tema sõnul jääb arusaamatuks, millist riski sellega maandatakse. Ta

küsis, miks ei võiks samad töötajad samades ruumides ja sama kvalifikatsiooniga jätkata

tervishoiuteenuse osutamist iseseisvalt, kui nad saavad seda teha haiglate või vastava teenuse

osutamise luba omavate asutuste kaudu. Ta märkis, et seaduse rakendussätetega oleks selline

õigus võimalik anda. T. Hunt märkis, et tulenevalt eeltoodust on esitatud kaks põhimõttelist

muudatusettepanekut. Esiteks tuleks rakendussätetega määrata enne 1. oktoobrit 2027

valmisoleku tõendamise tähtaeg ja selleks ajaks peab olema tõendatud vastavate

teenusmahtude võimekus ning tagatud vajaliku personali ja muude tingimuste olemasolu. Kui

valmisolek ei ole piisav, tuleks ette näha üleminekuperiood. Teiseks tuleks kaaluda jätkuvalt

regulatsiooni, mis võimaldaks sisulistele kvaliteedi- ja järelevalvenõuetele vastaval KOV

hallataval asutusel olla rehabilitatsiooniteenuse iseseisev osutaja ilma organisatsioonilise

vormi sundmuutmiseta.

Annelii Jürgenson märkis, et esindab Põhja-Eesti Regionaalhaiglat ja Eesti Taastusarstide

Seltsi ning mõlemad organisatsioonid toetavad reformi elluviimist. Samas on eelnõus ka

mitmeid põhimõttelisi küsimusi, mis vajavad lahendamist, et tagada rehabilitatsiooniteenuste

kättesaadavus, kvaliteet ja jätkusuutlik korraldus. Ta tõi välja, et kuigi rehabilitatsiooni

käsitatakse multidistsiplinaarse lähenemisena ja eesmärgiks on seatud tegutsemis- ja

osaluspiirangute vähendamine, ei toeta kavandatud lahendused täielikult selle eesmärgi

elluviimist, kuna rehabilitatsiooniteenus muudetakse liigselt meditsiinikeskseks. See ei anna

teenust vajavatele inimestele positiivset tulemust. Sellest tulenevalt on tehtud ettepanek mitte

määrata haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglaid peamisteks rehabilitatsiooniteenuse

osutamise eest vastutajateks, kuna Eestis on hästi välja arendatud rehabilitatsiooniasutuste

võrgustik. A. Jürgenson viitas eelkõneleja esile toodud keerukustele, mis kaasnevad nende

asutuste tervishoiuasutusteks muutmisega ja rõhutas, et neis töötab spetsiifilise ettevalmistuse

ja pädevusega personal. HVA haiglates ei ole sellist personali samas ulatuses. Ta selgitas, et

praegu osutab rehabilitatsiooniteenust suuremal või vähemal määral 8 HVA haiglat 19st.

Seetõttu ei ole HVA haiglatel selle teenuse osutamiseks piisavat võimekust.

A. Jürgenson märkis, et kui rehabilitatsiooniteenus määratletakse seadusemuudatusega

tervishoiuteenusena, peavad senised teenuseosutajad viima oma tegevuse vastavusse uute

nõuetega. Sellest tulenevalt on esitatud ettepanek luua rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks

eraldiseisev tegevusloa regulatsioon, mis arvestaks teenuse spetsiifikat, kehtestaks

asjakohased kvaliteedi- ja pädevusnõuded ning looks selge aluse tervishoiuteenuse osutaja ja

rahastaja vahelise lepingu sõlmimiseks. Samuti märkis ta, et tervishoiuteenuste korraldamist

reguleerivat seadust tuleks täiendada, lisades tegevusterapeudi tervishoiutöötaja õigusega

spetsialistide loetellu ning luues seeläbi eeldused tema pädevuse täielikuks rakendamiseks

rehabilitatsioonis.

A. Jürgenson tõi välja, et inimesel tuleks võimaldada pöörduda rehabilitatsiooniteenuse

osutaja poole ilma arsti või õe saatekirjata.

Samuti on oluline pöörata tähelepanu haridusliku erivajadusega laste rehabilitatsioonile. Ta

selgitas, et praegu puudub selge arusaam, kelle vastutusalasse jääb haridusliku erivajadusega

laste rehabilitatsioon ning kuidas korraldatakse nende laste toetamine õppimisel ja

igapäevases keskkonnas toimetulekul.

Lõpetuseks tutvustas A. Jürgenson ettepanekut käsitleda rehabilitatsioonisüsteemi reformi ja

integreeritud ravi mudeli arendamist kooskõlas tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna integreeritud

teenuste arendamisega ning võimaluse korral ühtses õiguslikus raamistikus.

Livia Laas märkis, et Tallinna Lastehaigla toetab reformi, kuid peab vajalikuks täpsustada

rehabilitatsiooniteenuse sihtrühmade vanuselist määratlust. Ta selgitas, et Eesti

tervishoiusüsteemis kuuluvad laste tervishoiuteenuste sihtrühma 0-18-aastased. Samas on

rehabilitatsioonisüsteemi esitlustes ja prognoosides laste sihtrühmana märgitud 0–15-aastased.

Nimetatud erinevus võib põhjustada vastuolu tervishoiusüsteemi ja rehabilitatsiooniteenuse

korralduse vahel ning mõjutada uuele süsteemile üleminekul prognoositavat sihtrühma

suurust. Teise olulise küsimusena tõi ta esile eelarve. L. Laas märkis, et

rehabilitatsiooniteenuste hinnakiri on seni olnud Tervisekassa hinnakirjast eraldiseisev ja

4

teenuste hinnad on olnud madalamad. Ta selgitas, et kui teenust osutavate spetsialistide

tasumäärad hakkavad lähtuma Tervisekassa kõrgematest hindadest, kuid teenuse kogurahastus

samas ulatuses ei suurene, ei ole võimalik osutada teenuseid senises mahus ega toetada sama

arvu inimesi.

Mari-Liis Ööpik-Loks märkis, et Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus (HNRK)

toetab rehabilitatsioonisüsteemi muutmist eelnõus kirjeldatud viisil, kuid peab vajalikuks

mõne aspekti täpsustamist. Ta juhtis tähelepanu sellele, et teenuste osutamine on kavandatud

enne ravi, ravi ajal ja pärast ravi, mistõttu vajab täpsustamist, kuidas tagatakse vajalike

teenuste samaaegne osutamine näiteks statsionaarsel taastusravil viibivale patsiendile. Samuti

märkis ta, et HNRK igapäevapraktika põhjal on taastusravimeeskonda vaja kaasata

spetsialiste, kelle teenuseid tervishoiusüsteem praegu ei rahasta.

Teise küsimusena käsitles M.-L. Ööpik-Loks teenuse kättesaadavust. Eelnõu kohaselt on

rehabilitatsiooniteenus ambulatoorne ja seda osutatakse üldjuhul inimese elukoha lähedal.

Samal ajal kavandatakse konkreetsetest terviseseisunditest tulenevate vajadustega inimestele

spetsialiseeritud rehabilitatsiooni, näiteks neuroloogilise rehabilitatsiooni osutamist. Mujalt

Eestist saabuva inimese jaoks võivad majutuskulud teenuse kättesaadavust piirata, mistõttu

soovitab HNRK kaaluda nende vähemalt osalist hüvitamist. Kolmandaks juhtis ta tähelepanu

sellele, et mitme taastusravi- ja rehabilitatsioonivaldkonna spetsialisti arv ning teenuse

kättesaadavus ei vasta juba praegu süsteemi ja inimeste vajadustele. Teenusele sisenemise

tingimuste leevenemise ja elanikkonna vananemise tõttu võib teenusevajaduse ja

kättesaadavuse lõhe suureneda. Lähiaastatel kõrghariduse omandamise ikka jõudvaid

suuremaarvulisi noorte põlvkondi arvestades tuleks suurendada valdkonna spetsialistide

riiklikke koolitusmahte ning käsitleda reformi valdkondade üleselt, kavandades kiireid

muudatusi ka hariduses.

Anna Mikkonen-Berg lausus, et LAPSSI OÜ hinnangul on reformi eesmärk õige. Inimene

peab saama abi oma tegelikust vajadusest lähtudes. Samas tõi ta esile mitu kitsaskohta.

Esiteks rõhutas ta, et üleminekuperioodil ei tohi teenuse osutamine katkeda. Seaduse alusel

sõlmitakse HVA haiglaga leping vähemalt viieks aastaks, kuid muu nõuetele vastava

teenuseosutajaga lepingu sõlmimise kohustust ei ole. Kui senise teenuseosutajaga lepingut ei

sõlmita, peab inimene rehabilitatsiooni kestel vahetama teenuseosutajat, mistõttu võib katkeda

väljakujunenud rutiin. A. Mikkonen-Berg märkis, et LAPSSI OÜ klientide seas on palju

psüühikahäirega ja autismispektri tunnustega inimesi, kellele võib selline muutus olla eriti

problemaatiline. Tema hinnangul võib teenuse katkemine halvendada senise rehabilitatsiooni

tulemusi. Teise kitsaskohana käsitles ta teenuse mahtu. Praegu on rehabilitatsiooniteenus

seotud inimesega ning teenuseosutaja teab ette, millises mahus on võimalik klienti abistada ja

saab teenuse osutamist tema vajadustest lähtudes planeerida. Uues süsteemis määratakse

teenuseosutajale aastane eelarve. Samas ei ole teada, mille alusel eelarve teenuseosutajate

vahel jaotatakse ega kuidas peaks teenuseosutaja otsustama, mitu inimest ta selle piires

teenusele võtab. Seetõttu tegi LAPSSI OÜ muu hulgas ettepaneku reformi etapiviisiliseks

rakendamiseks, alustades 1. jaanuarist 2028 suunamise ja menetluskorraga, jätkates lepingute

ja muudatustega ning jõudes täieliku rakendumiseni 2028. ja 2029. aasta jooksul.

Katrin Rehemaa märkis, et Eesti Arstide Liidule (EAL) saadeti arvamuse avaldamiseks

eelnõu esimene versioon, kuid teises kooskõlastusringis EALi arvamust enam ei küsitud. EAL

peab reformi eesmärki õigeks, kuid leiab, et ebapiisava rahastuse, tööjõupuuduse ja

teenuseosutajatele kehtestatavate uute nõuete tõttu on suur risk, et vajalike teenuste

kättesaadavus väheneb. Lisaks nõrgeneb terviseandmete kaitse. Seetõttu ei saa EAL eelnõu

toetada. K. Rehemaa lisas, et eelnõus esineb ka mõistelist ebaselgust. Eelnõu kohaselt ei ole

rehabilitatsiooniteenus tervishoiuteenus, kuid EALi hinnangul tuleks see lugeda

tervishoiuteenuseks, sest sellel on olulised tervishoiuteenuse tunnused.

K. Rehemaa märkis, et eelnõu eesmärk näib olevat sotsiaalse rehabilitatsiooni kulude

ülekandmine Tervisekassale. Juhul, kui rehabilitatsiooniteenus ei ole tervishoiuteenus, siis on

küsitav, kas seda on võimalik rahastada Tervisekassa tervishoiuteenuste loetellu kandmise

kaudu.

K. Rehemaa tõi välja, et eelnõu menetlemise käigus on selle esimese versiooniga võrreldes

tehtud ka positiivseid muudatusi, sealhulgas pikendatud jõustumise tähtaegu, kuid

5

põhiprobleemid on jäänud lahendamata. Tervishoiuteenuste hinnad on sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenuste hindadest oluliselt kõrgemad, kuid eraldatav summa jääb samaks,

mistõttu saab osutada vähem teenuseid. Kui hindamine ja suunamine korraldatakse paremini,

suureneb teenuste vajadus veelgi ning nende kättesaadavus väheneb. Ühtlasi on ilmne risk, et

Tervisekassa peab uusi kohustusi osaliselt rahastama raviteenuste arvelt, mistõttu halveneb

arstiabi kättesaadavus veelgi.

K. Rehemaa lisas, et IT-arenduste kulud on katmata ning teenuste kättesaadavust piirab ka

tervishoiutöötajate ja teiste spetsialistide vähesus. Selle tulemusena kasvab arstide ja haiglate,

eelkõige perearstide ja taastusarstide koormus. Lisaks võib osa teenuseosutajaid

tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa nõude tõttu tegevuse lõpetada.

K. Rehemaa juhtis tähelepanu ka terviseandmete kaitse nõrgenemisele, sest andmetele pääseb

ligi rohkem isikuid, sealhulgas sotsiaaltöötajad, loovterapeudid ja kogemusnõustajad. Juba

praegu on ilmnenud juhtumeid, kus tervise infosüsteemist on andmeid põhjendamatult

väljastatud. K. Rehemaa hinnangul on eelnõu ettevalmistus olnud puudulik, sest elanikkonda

ei ole piisavalt teavitatud ja huvirühmi ei ole piisavalt kaasatud ega nende arvamusi

arvestatud. Peale selle ei ole kavandatavat süsteemi ühildatud tööalase rehabilitatsiooni ega

haridussüsteemi teenustega, mistõttu ei teki väidetud ühtset rehabilitatsioonisüsteemi. EAL

tegi seetõttu ettepaneku peatada eelnõu menetlus seni, kuni sisulised, eelkõige rahastamise ja

tööjõupuudusega seotud probleemid on lahendatud.

Signe Riisalo märkis, et korduvalt on väidetud, nagu jääks üleantav eelarve samaks. Ta

selgitas, et kolme aasta jooksul suureneb riigieelarvest eraldatav summa ligikaudu ühe

kolmandiku võrra. Praeguselt 22,1 miljonilt eurolt 29,6 miljoni euroni ehk 7,5 miljoni euro

võrra. S. Riisalo sõnul võib öelda, et ressurssi võib nappida, kuid ei ole õige väita, et see ei

suurene.

Elle-Mall Sadrak märkis, et Eesti Perearstide Selts (EPS) ei toeta eelnõu esitatud kujul. EPSi

hinnangul on reform kavandatud liiga kiiresti ja varem esile toodud probleemid on jäänud

lahendamata. Ühe peamise probleemina tõi E.-M. Sadrak esile teenuse kättesaadavuse, kuna

tervishoiuspetsialiste napib juba praegu ja senistel väiksematel teenuseosutajatel muutub

teenuse osutamine keerulisemaks. Perearstide seisukohast on suurim probleem hindamise

dubleerimine, mis pikendab patsiendi teekonda ja toob kaasa lisakulu ja täiendava

töökoormuse. Eelnõu kohaselt hindaks suunaja (nt perearst) esmalt, kas inimene vajab

terviseseisundi tõttu teenust. Seejärel hindaks rehabilitatsiooniteenuse osutaja juures tegutsev

hindamismeeskond, kas ja millist teenust inimene vajab. EPSi hinnangul ei ole kahekordne

hindamine otstarbekas ja teenusevajadust saaks hinnata valdkonna spetsialistide tehtava

üksikasjalikuma hindamise käigus. Samuti soovitakse see lisaülesanne panna perearstidele

ilma täiendava personali või muu lisaressursita. E.-M. Sadrak rõhutas, et perearsti kaudu ei

suunata abi vajavat inimest rehabilitatsiooniteenusele, vaid teenusevajaduse hindamisele. Ta

tegi ettepaneku jätta teenusele pääsemisel ära perearsti vahelüli ning võimaldada patsiendil

või tema lähedasel pöörduda ise rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindaja poole. Hindaja

otsustaks asjakohaste kriteeriumide alusel, kas ja milliseid rehabilitatsiooniteenuseid inimene

vajab ja suunaks teenust vajava inimese sobiva teenuseosutaja juurde. EPSi hinnangul ei loo

perearsti vahelüli lisaväärtust, vaid pikendab põhjendamatult patsiendi teekonda abi

saamiseni, toob kaasa e-konsultatsiooni kulud ja suurendab perearstiabi koormust.

Mart Jesse märkis, et Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu (ETTKL) seisukohad

kattuvad suures osas EPSi seisukohtadega. ETTKLile jääb arusaamatuks, miks tuleb

perearstid sellesse protsessi kohustusliku vahelülina kaasata. SoMilt on korduvalt palutud

selle kohta selgitusi. Samuti on juhitud tähelepanu sellele, et perearstide kaasamine põhjustab

ebamõistlikku aja- ja ressursikulu ning halvendab patsientide juurdepääsu nii

rehabilitatsiooniteenusele kui ka esmatasandi arstiabile. ETTKLi hinnangul oleks asjakohane

võimaldada inimesel vajaduse korral pöörduda otse teenuseosutaja poole või kasutada

lihtsustatud suunamist. Perearst võiks sellist võimalust patsiendile vajaduse korral soovitada,

kuid selle tegemine ei peaks olema kohustuslik. M. Jesse sõnul halvendaks eelnõu praegusel

kujul vastu võtmine nii rehabilitatsiooniteenust vajavate inimeste kui ka kõikide teiste

patsientide olukorda. Ta rõhutas, et enne eelnõu menetlemise jätkamist tuleb sellesse sisse

viia vajalikud muudatused ja parandused. Lisaks märkis ta, et e-konsultatsioonide kasutamine

6

suurendab kulusid, mis on tema hinnangul samuti ebamõistlik.

Anne-Mari Viikman sõnas, et esindab Eesti Tegevusterapeutide Liitu. Ta tõi esile, et enamik

tegevusterapeute töötab tervishoiu- või rehabilitatsioonisüsteemis ja nende süsteemide

kavandatav integreerimine mõjutab kõiki tegevusterapeute ja eriala tulevikku. A.-M.

Viikmani hinnangul peaks tegevusterapeut olema rehabilitatsioonimeeskonna põhiliige, mitte

üks võimalikest liikmetest koos logopeediga, sest tegemist on kahe väga erineva erialaga, mis

ei saa teineteist asendada. Ta märkis, et tegevusterapeute on Eestis vähe ja koolitusmaht ei ole

piisav, kuid see ei tohiks olla põhjus, miks teenus ei ole tulevikus kõigile kättesaadav. A.-M.

Viikman tegi ettepaneku määrata tegevusterapeut kohe meeskonna põhiliikmeks või näha ette

kuni viieaastane üleminekuperiood, mille jooksul tuleb tegevusterapeut kaasata. Tema sõnul

oleks see sarnane tööalase rehabilitatsiooni korraldusega, mille puhul ei ole tulevikus

võimalik teenust osutada ilma tegevusterapeudita meeskonnas.

Teiseks märkis A.-M. Viikman, et tegevusterapeudi praegune õiguslik staatus ei toeta reformi

ja sellega seotud küsimused on olnud pikka aega lahendamata. Tema hinnangul oleks praegu

sobiv aeg võrdsustada tegevusterapeudid tervishoiutöötajatega ja võimaldada neil osutada

teenust iseseisvalt. See on vajalik esmatasandi teenuse kättesaadavuse parandamiseks ja

selleks, et tegevusteraapia oleks tulevikus ka üksikteenusena paremini kättesaadav. A.-M.

Viikman rõhutas, et praegu ei ole tegevusterapeut haridussüsteemi kaudu kättesaadav. Ta

selgitas, et tegevusterapeudid töötavad tugispetsialistina ainult üksikutes koolides ja

lasteaedades. Lisaks teenuse piirkondlikule kättesaadavusele tuleb jälgida ka teenuse kaetust

spetsialistidega. Näiteks ei ole paljudel HVA haiglatel võimekust osutada

tegevusteraapiateenust taastusravi raames ja tervishoius osutatakse 65%

tegevusteraapiateenustest taastusravi osana.

Signe Riisalo selgitas, et eelnõu eesmärk on lõimida sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond.

Haridusvaldkonda ja selle tugiteenuseid ei ole eelnõuga kavandatud lõimida. Haridus- ja

Teadusministeerium jälgib lõimimise tulemusi ja on selle edukaks osutumisel valmis

protsessiga ühinema. Kuna haridusvaldkonna lõimimine ei ole käesoleva eelnõu eesmärk, ei

ole seda eelnõus eraldi käsitletud.

Alice Pehk märkis, et Eesti Muusikateraapia Ühingu ettepanek on eristada eelnõu § 5 lõikes 7

loovteraapia suunad. Ta selgitas, et loovteraapia ei ole üks ühtne teraapiavorm. Eestis on

praegu aktiivselt esindatud muusikateraapia, visuaalkunstiteraapia ning tantsu- ja

liikumisteraapia. Mõiste loovteraapia on liiga üldine ega pruugi vastata inimese vajadustele,

sest eri loovteraapiasuundade sekkumismeetodid, tehnikad ja võimalused spetsiifiliste häirete

ning probleemidega tegelemisel on erinevad. Näitena tõi ta neurorehabilitatsiooni, kus

muusikateraapia võimaldab insuldijärgses taastusravis toetada nii motoorika kui ka kõne

taastumist, kuna muusikalised tegevused aktiveerivad erinevaid ajupiirkondi.

Visuaalkunstiteraapia samasugust sekkumist ei võimalda. Eelnõu kohaselt peab meeskonnas

töötaval loovterapeudil olema kutseseaduse alusel antud 6. või 7. taseme loovterapeudi kutse.

Eesti Muusikateraapia Ühing tegi ettepaneku sätestada eelnõus loovteraapiasuundade

kvalifikatsiooninõuded eraldi, arvestades, et muusikaterapeutidel on 6. või 7. taseme kutse

ning teistel loovterapeutidel 7. taseme kutse. A. Pehk rõhutas, et kui kliendile on näidustatud

muusikateraapia, peab olema tagatud, et teenust osutab muusikaterapeut, mitte muu

loovteraapiasuuna terapeut.

Kristel Päll märkis, et esindab Eesti Pereteraapia Ühingut. Ta viitas koosoleku alguses

esimehe sõnavõtus rõhutatule, et kogu süsteemi keskmes on inimene ja tema pere. Samas on

meeskonnaliikmete loetelust välja jäänud pereterapeut ning teenuste loetelust pereteraapia.

Loetletud teenused on valdavalt individuaalsed ja toetavad inimest tema probleemiga

tegelemisel, kuid iga pereliikme probleem mõjutab tegelikult kogu peret. Eriti oluline on seda

arvestada laste ja noorte puhul. Seetõttu peab Eesti Pereteraapia Ühing vajalikuks lisada

pereteraapiateenus teenuste loetellu ning kaasata pereterapeut meeskonnaliikmena. Ta lisas, et

eelnevates sõnavõttudes käsitleti ka ressursi- ja spetsialistide puudust. Ühingu hinnangul on

pereterapeudid Eestis alakasutatud ressurss, nende kaasamine oleks igati asjakohane.

Marilin Vaksman märkis, et Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit (ERL) toetab reformi

eesmärke, kuid peab eelnõuga kavandatavat korraldust ebapiisavalt läbi töötatuks. ERLi

hinnangul ei ole reformi jõustumine järgmise aasta 1. oktoobril realistlik. ERL peab

7

probleemseks HVA haiglate ja senise süsteemi üleminekut uuele korraldusele ja ebaselgust

teenuse tegeliku osutaja suhtes. Kui kavandatav teenus on oma sisult tervishoiuteenus, tuleks

see sellisena määratleda. Kui tegemist ei ole tervishoiuteenusega, tuleb põhjendada, miks on

teenuse osutamise eelduseks tervishoiuteenuse osutamise luba. Samuti tuleb täpsustada

teenusele suunamise aluseid ja korda. Tähelepanu vajavad rahastamine, teenuse hinna

võimalik tõus, sihtrühma suurenemine ning nende mõju järjekordadele ja teenuse

kättesaadavusele. M. Vaksman märkis, et vajaduspõhisuse põhimõte võib jääda sisutühjaks,

kui teenuse tegelik kättesaadavus ei ole tagatud. ERLi hinnangul on reform jätkuvalt poolik.

Töövõimereformi käigus kujundati sotsiaalne ja tööalane rehabilitatsioon teineteist

täiendavaks, kuid praegu reformitakse üksnes sotsiaalset rehabilitatsiooni ja tööalane

rehabilitatsioon jääb tervikust eraldatuks.

Helen Tähtvere märkis, et Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit (EHK) toetab reformi üldist

eesmärki, kuid palub komisjonil arutada mitut kitsaskohta. Esiteks sõltub eelnõu kohaselt

inimese teenusele pääsemine tema enda motivatsioonist. H. Tähtvere selgitas, et

erihoolekandeteenuse saajate seas on psüühikahäirega ja intellektipuudega inimesi, kes ei

pruugi olla võimelised oma motivatsiooni väljendama ega käi perearsti juures. EHK ei nõustu

sellega, et inimese vähene motiveeritus piiraks tema juurdepääsu teenusele. Teiseks peab

EHK oluliseks rehabilitatsiooni sotsiaalse mõõtme säilitamist. Kuigi rehabilitatsiooniteenust

käsitatakse edaspidi tervishoiuteenusena, vajavad erihoolekandeteenuse saajad jätkuvalt tuge

igapäevaoskuste arendamisel, keskkonna kohandamisel ja lähedastega suhtlemise

parandamisel. Kõigil erihoolekandeteenuse töötajatel ei ole nende ülesannete täitmiseks

vajalikku pädevust ning seni on erihoolekanne ja rehabilitatsiooni teenused toiminud suuresti

koos. Samuti valmistab EHKile muret, et tulevases rehabilitatsiooniteenuste süsteemis ei ole

tagatud transporti, saatjat ega vajaduspõhist majutust. Need on teenuse saajatele olulised, sest

paljud neist ei jõua teenusele saatjata. Kui rehabilitatsiooniteenuseid hakkavad osutama

eelkõige suurtes keskustes asuvad HVA haiglad, võib teenus jääda kättesaamatuks ka juhul,

kui perearst või muu eriarsti on inimese teenusele suunanud. Lisaks soovib EHK selgust,

kuidas toimitakse juhul, kui teenust vajavate inimeste arv ületab riigieelarves kavandatud

mahu. Millistel alustel teenuse vajajaid prioriseeritakse ja kuidas leitakse riigieelarvest

lisavahendeid.

Kristi Kähär tõi välja, et viimastel nädalatel on SOMi ja Tervisekassaga toimunud mitu

kohtumist, mille käigus on arutatud EPIKoja murekohti ja jõutud mitmes küsimuses ühiste

arusaamadeni. Lahendamist vajavad eelkõige rakendamisega seotud küsimused. EPIKoda

peab oluliseks, et inimeste õiguste kaitse ei väheneks. Praeguses süsteemis saab

rehabilitatsiooniteenuse otsuse vaidlustada haldusmenetluse seaduse alusel, kuid uues

süsteemis samaväärset õiguskaitsevõimalust ette nähtud ei ole. EPIKoda ootab sellele

lahendust ja on valmis aruteludes osalema. Samuti vajab tähelepanu teenuste kättesaadavus ja

lepingumahtude piisavus. Tervisekassaga on arutatud võimalust jätta eelarvesse täiendav

reserv, et rahastada keerukamaid juhtumeid olukorras, kus teenuseosutaja vahendid on

ammendunud. EPIKoja liikmesorganisatsioonidele on oluline ka puudespetsiifilise

rehabilitatsiooni ja vastava pädevuse säilimine uues süsteemis nii haiglates kui ka teiste

teenuseosutajate juures. Lisaks valmistab muret majutus- ja sõidukulude hüvitamise

lõpetamine. Kui Tervisekassa tagab pikemas perspektiivis teenuse kättesaadavuse kogu

Eestis, võib selle küsimuse mõju väheneda, kuid üleminekuperioodil võib muudatus

suurendada inimeste ja KOVide koormust. Kokkuvõttes toetab EPIKoda reformi, kuid peab

vajalikuks tõstatatud küsimuste lahendamist koostöös kõigi partneritega.

Signe Riisalo nõustus, et puudespetsiifiline lähenemine on vajalik. Ta märkis, et teatavate

diagnooside puhul on diagnoosipõhine lähenemine hädavajalik ja seda tuleb reformi

rakendamisel silmas pidada. Seoses esmatasandi ja perearsti e-konsultatsiooniga selgitas ta, et

inimese saab teenusele suunata ka eriarst. Näiteks vajavad I tüüpi diabeediga lapsed

spetsiifilisi teenuseid, mille osutajate olemasolu tuleb tagada.

Külliki Bode Eesti Vaegkuuljate Liidust märkis, et kuulmispuudega inimestele on

rehabilitatsiooniteenuseid osutatud alates 2010. aastast. Teenuse sihtrühma kuuluvad

kuulmislangusega inimesed, sealhulgas viipekeelsed inimesed. Liit on välja töötanud

sihtrühmale kohandatud programmid ja koondanud spetsialistid, kes valdavad eesti ja vene

8

viipekeelt ning tunnevad kasutatavaid tehnoloogiaid. Rehabilitatsioon hõlmab muu hulgas

kommunikatsiooni, abivahendite kasutamist, töötamist, õppimist, igapäevaelu oskusi, huultelt

lugemist ja kuulmistaju arendamist. Tegemist on spetsiifilise rehabilitatsiooniga, mida on

arendatud 16 aastat ja mida osutatakse kogu Eestis nii sotsiaalse kui ka tööalase

rehabilitatsioonina. K. Bode toetas reformi põhimõtet, mille kohaselt ei ole teenuse saamise

eelduseks enam puue ega osaline töövõime. Samas väljendas ta muret Eesti Vaegkuuljate

Liidu võimaluse pärast uues süsteemis teenuse osutamist jätkata, kuna mittetulundusühing ei

vasta Tervisekassa partnerile seatavatele tingimustele. Seni on Sotsiaalkindlustusamet (SKA)

ja Töötukassa liidu osutatavaid teenuseid tunnustanud ja lepinguid jätkanud. Uuele

korraldusele üleminek võib eeldada uue juriidilise isiku asutamist, seniste ruumide sobivuse

hindamist ja tegevusloa taotlemist. Samuti ei ole selge, miks senine teenuseosutamise vorm

enam ei sobi ja kuidas kujuneb koostöö HVA haiglatega, sealhulgas kas liit peaks sõlmima

lepingu iga haiglaga eraldi. K. Bode tegi ettepaneku reformi rakendamine edasi lükata, kuni

on selgunud puudespetsiifiliste ja diagnoosipõhiste rehabilitatsiooniasutuste võimalused

tegevust jätkata.

Mari Krass märkis, et Tööandjate Keskliit (ETKL) peab probleemseks tervise- ja

sotsiaalsüsteemi reformivate eelnõude eraldi menetlemist. Menetluses on neli omavahel

seotud eelnõu, kuid puudub terviklik ülevaade nende kogumaksumusest, mõjust süsteemile ja

eeldatavast kasust. Reformide terviklikuks menetlemiseks on puudu kolm olulist sisendit:

Riigikontrolli valmiv tervishoiu ülevaade, Viljandi PAIK-projekti mõjuhinnang ning

käimasolevate maakondlike TERVIKute pilootprojektide tulemused. Need analüüsid peaksid

olema kättesaadavad enne tervise- ja sotsiaalsüsteemi korraldust puudutavate otsuste tegemist.

ETKLi hinnangul võib reformide rakendamine enne tulemuste selgumist tuua kaasa

ettenägematuid probleeme.

M. Krass lisas, et ETKL peab kõnealuse eelnõu puhul üheks probleemiks rahastamist. ETKLi

hinnangul võib reform kaasa tuua teenuse kallinemise ja kättesaadavuse vähenemise. Samuti

jääb ebaselgeks vajadus teenuseosutajate võrgustiku ulatusliku ümberkorraldamise järele

olukorras, kus HVA haiglad ei ole praegu teenuse osutamiseks valmis ning turul tegutsevad

professionaalsed teenuseosutajad. Lisaks tuleks analüüsida, kas nõue, mille kohaselt peab

tervishoiuteenuse osutaja osutama teenust, mis ei ole tervishoiuteenus, eeldab Euroopa Liidu

tehniliste normide kohaselt Euroopa Komisjoni teavitamist.

Signe Riisalo andis ülevaate nende osapoolte kirjalikest seisukohtadest, kes ei saanud istungil

osaleda. Ta märkis, et Eesti Eripedagoogide Liit toetab põhimõtteliselt reformi eesmärke, kuid

rõhutab, et eripedagoogilise teenuse maht ja kättesaadavus ei tohi väheneda. Liit peab eriti

oluliseks eripedagoogi sisulist kaasamist laste ja neuroarenguliste eripäradega inimeste

rehabilitatsiooni. Samuti peab liit oluliseks, et lapsed ei jääks tervishoiu- ja haridussüsteemi

vahele. Ühtlasi tuleks teenuseid osutada võimalikult palju lapse tavapärases keskkonnas,

näiteks lasteaias või koolis.

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon esitas liikmete tähelepanekud, mis ei väljenda organisatsiooni

ametlikku seisukohta. Läbiva murena toodi esile oht, et uus süsteem võib muutuda liigselt

tervishoiukeskseks ning sotsiaaltöö roll ja sotsiaalsete tegurite arvestamine võivad nõrgeneda.

Samuti juhiti tähelepanu piirkondliku kättesaadavuse ning transpordi- ja majutusküsimuste

lahendamise vajadusele.

Eesti Õdede Liit toetab reformi eesmärki ja õdedele rehabilitatsioonivajaduse tuvastamise ja

teenusele suunamise õiguse andmist. Liidu hinnangul peaks suunamise õigus olema kõigil

iseseisvat vastuvõttu tegevatel õdedel, sealhulgas koduõdedel. Lisaks e-konsultatsioonile

soovitakse säilitada saatekirja kasutamise võimalus, liidestada uued lahendused olemasolevate

infosüsteemidega ning hinnata õdede lisanduvat töökoormust. Samuti tehti ettepanek kasutada

rehabilitatsiooni põhimeeskonna koosseisu kirjeldamisel sõnastust „eriarst või eriõde“ senise

sõnastuse „eriarst või õde“ asemel.

Tervise Arengu Instituut tegi ettepaneku sätestada rakendusaktis RFK-põhise

dokumenteerimise kasutamine rehabilitatsiooniteenuse kavandamisel, osutamisel, tulemuste

hindamisel ja dokumenteerimisel. See võimaldaks käsitleda inimese funktsioneerimisvõimet

terviklikult, hinnata rehabilitatsiooni eesmärke võrreldavalt ning toetada struktureeritud

andmevahetust ja teenuse kvaliteedi hindamist.

9

Lisaks esitas oma seisukohad eelnõule kaks eraisikut.

Seejärel andis S. Riisalo sõna Diana Ingerainenile muudatusettepanekute tutvustamiseks.

Diana Ingerainen tutvustas eelnõule esitatud muudatusettepanekuid. Ta märkis, et

muudatusettepanekud käsitlevad patsiendi teenusele jõudmist. Tema hinnangul ei ole

patsiendi suunamine eri etappide vahel vajalik, sest see pikendab nii perearsti vastuvõtu

järjekorda kui ka patsiendi ooteaega. D. Ingeraineni sõnul ei ole Eesti nii jõukas ja pädevaid

spetsialiste ei ole nii palju, et luua mitu hindamistasandit. Ta rõhutas, et piiratud ressursid

tuleks suunata inimeste toimetuleku parandamisse. Muudatusettepaneku kohaselt peaks

inimestel olema võimalik pöörduda otse rehabilitatsioonimeeskonna poole, kellel on pädevus

hinnata, kas teenus aitab inimese toimetulekut parandada.

Signe Riisalo andis sõna SOMi esindajale ning palus esitada seisukoht istungil käsitletud

küsimustele ja esitatud muudatusettepanekutele. Ta tõi peamiste teemadena esile kavandatud

rakendusaja, mida osapooled pidasid liiga lühikeseks ja küsis, kas rakendamise tähtaega oleks

võimalik edasi lükata. Samuti palus ta selgitada teenuseosutajate ja KOVi esindajate

tõstatatud küsimusi, mis puudutasid tegevusluba, juriidilise vormi muutmist

mittetulundusühingust osaühinguks ning KOVi hallatavate asutuste võimalusi

tervishoiuteenuse osutajaks saamisel. Lisaks palus ta käsitleda haridusvaldkonnaga seotud

küsimusi ja anda hinnang teenuste hinnale ja sihtrühmale. Täpsustamist vajasid ka

tegevusterapeutide ja loovterapeutide roll ning puudespetsiifiliste teenuste jätkuv

kättesaadavus ja e-konsultatsiooni korraldus.

S. Riisalo märkis, et esitab järgneva seisukoha 26-aastase ministeeriumiametniku kogemusele

tuginedes. Ta selgitas, et süsteemide ülesehitamisel tuleb riigi rahastatud teenustele,

sealhulgas Tervisekassa rahastatud teenustele, kehtestada juurdepääsu reguleerivad

mehhanismid, sest ilma nendeta ei ole võimalik avaliku ressursi kasutamist kontrollida. Samas

rõhutas ta, et väravavahi roll ei tohiks olla tervishoiuteenuse osutajale liiga koormav. Seda

küsimust on menetluse käigus eri osapooltega arutatud. E-konsultatsioon peaks olema

võimalikult lihtne, kuid mitte sellisel määral, et see kahjustaks kliendi või patsiendi huve.

Hanna Vseviov tänas sisuka ja lahendustele suunatud arutelu eest. Ta märkis, et SOM ei toeta

Diana Ingeraineni esitatud ettepanekut, mille kohaselt jääks perearst või muu eriarst sellest

võrgustikust väljapoole. Ta selgitas, et süsteem tuleb kujundada inimese jaoks, kes ei pruugi

teada, mida rehabilitatsioon tähendab, kuid teab, et tal on trauma või haiguse tõttu keeruline

oma terviseprobleemiga igapäevaselt toime tulla. Nii tervishoiu- kui ka sotsiaalvaldkonnas on

lähtutud niinimetatud ühe ukse poliitikast. Inimene pöördub tervisemurega perearsti poole,

kellel on pädevus hinnata, millist abi ta tervisesüsteemis vajab ja suunata ta vajalikele

teenustele. See on eriti oluline haavatavamate sihtrühmade puhul, millele viitas ka

Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidu esindaja. Kui süsteemis ei oleks niinimetatud

väravavahti, siis tekiks olukord, kus lihtsama tervisemurega inimene, kes vajab

rehabilitatsiooni raames pakutavat üksikteenust, näiteks füsioteraapiat, psühholoogi või

logopeedi teenust, saaks sellele teenusele saatekirja alusel. Sellisel juhul peaks arst, praegusel

juhul perearst, väljastama igale teenusele eraldi saatekirja. Komplekssema abivajadusega

inimesed, kes vajavad samade spetsialistide tuge meeskonnana, peaksid aga oma

teenusevajaduse ise kindlaks tegema ja teenuse leidmise eest ise vastutama. SOMi hinnangul

ei oleks see inimesest lähtuv lahendus. SOM nõustub, et spetsialistide ressurssi tuleb kasutada

hoolikalt ja neid ei tohi üle koormata. Seetõttu on suunamismehhanism püütud kujundada

võimalikult lihtsaks ja loogiliseks. Kuna paljud tõsisema terviseprobleemiga inimesed on juba

eriarsti jälgimisel, annab eelnõu rehabilitatsiooniteenusele suunamise õiguse ka eriarstidele.

Perearst saab suunamise delegeerida ka õele, kellel on samuti õigus rehabilitatsiooniteenusele

suunata. Seega on suunajate ringi laiendatud eesmärgiga vältida koormuse jäämist ainult

ühele spetsialistile. H. Vseviov märkis, et SOM on valmis koos arstide ja õdedega viivitamata

arutama e-konsultatsiooni kokkuleppeid, et lahendus oleks kõigile osapooltele mõistlik ja

vastuvõetav. Eesmärk on anda tervishoiuspetsialistidele täiendav võimalus patsiente aidata

ning kaasata rehabilitatsiooni ühena meetmete tervikpaketist, mis on vajalik konkreetse

tervisetulemi saavutamiseks ja säilitamiseks.

H. Vseviov viitas sotsiaalkomisjoni esinaise nimetatud Riigikontrolli auditile, milles hinnati

2024. aastal erivajadustega inimeste tugisüsteemi, sealhulgas rehabilitatsiooniteenust.

10

Riigikontroll kritiseeris teenuse senist korraldust ning seadis SOMile ootuse kujundada

süsteem ümber viisil, mille keskmes on inimene. Ta märkis, et istungil antud tagasiside,

kirjalikud pöördumised ja varasemad arutelud kinnitavad partnerite toetust reformi

eesmärkidele. Eesmärkidena nimetas ta süsteemi killustatuse vähendamist,

rehabilitatsiooniteenuse lõimimist tervishoidu ning lähtumist inimese tegelikust abivajadusest.

Tema sõnul tuleb neile eesmärkidele anda eelnõuga konkreetne sisu.

Esiteks käsitles H. Vseviov rehabilitatsiooni lõimimist tervishoidu. Ta selgitas, et eesmärk on

lõimida rehabilitatsioon tervishoidu, sest nende inimeste abivajadus tuleneb terviseseisundist

ning rehabilitatsiooni abil on võimalik toetada ravi või ennetada täiendava ravi vajadust.

Süsteem toimib inimese jaoks parimal moel siis, kui lähtutakse tavapärasest tervishoiu

loogikast. Mitte luues veel ühte paralleelset süsteemi. Teenuse leidmise jätmine inimese enda

ülesandeks tähendaks, et ka olulistes raskustes või vaimse tervise probleemidega inimesed

peaksid ise otsustama, kas nad vajavad rehabilitatsiooni, taastusravi, üksikteenust või muud

abi. SOMi hinnangul ei oleks see inimesekeskne lahendus, vaid vastutuse asetamine

abivajajale.

H. Vseviov kinnitas, et suunamine peab olema lihtne ja vähese bürokraatiaga ja sellega ei tohi

kaasneda topelthindamist. Arsti või õe ülesanne on tuvastada terviseprobleem ja võimalik

kompleksteenuse vajadus. Samal ajal võib tervishoiutöötaja hinnata üksikteenuste, raviplaani

muutmise või meditsiiniseadme vajadust. Arsti või õe lüli väljajätmine ei võimaldaks

inimesele terviklikult läheneda. Rehabilitatsioonimeeskond koostab täpsema sisulise

hindamise eesmärgid ja tegevuskava koos inimesega.

Teiseks käsitles ta ühtse kvaliteedivastutuse ja andmeruumi loomist ning sellega seotud

küsimust, miks ei võiks KOVi hallatav asutus olla tulevikus rehabilitatsiooniteenuse osutaja.

Pärast Tallinna linna pöördumise saamist analüüsisid SOMi juristid ja tervishoiuvaldkonna

spetsialistid süsteemi ning võimalikke lahendusi uuesti. H. Vseviov rõhutas vajadust

kujundada lahendused mõistlikult ja paindlikult. Samas tähendaks erandite tegemine osale

teenuseosutajatest, kes ei pea vastama tervishoiuteenuse osutajatele kehtestatud tingimustele,

paralleelsüsteemide säilitamist, sealhulgas eraldi tegevuslubasid, järelevalvet, andmeid ja

vastutust, ning tooks kaasa suuremad kulud. See ei oleks kooskõlas killustatuse vähendamise

eesmärgiga.

Ta lausus, et teenuseosutajad saavad tegevust jätkata vajaliku tegevusloa alusel või teha

koostööd tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajaga. SOM on valmis lahenduste leidmisel

kaasa mõtlema, et üleminek oleks eri teenuseosutajatele sujuv.

Kolmandaks käsitles H. Vseviov teenuse kättesaadavust. Reformi eesmärk on parandada

teenuse tegelikku kättesaadavust, kuigi spetsialistide vähesus, eelkõige äärealadel, seab sellele

piirid. Rehabilitatsiooniteenuse muudatusega ei ole võimalik lahendada kõiki tervise- ja

sotsiaalvaldkonna probleeme. Senises korralduses ei ole ühelgi osapoolel kohustust teenust

pakkuda ning SKA ei hangi teenust piirkonna- ega vajaduspõhiselt, vaid tasub esitatud arved.

Varasem tagasiside näitab, et inimesed ei saa alati teenust kodu lähedalt.

Eelnõuga muudetakse teenuse korraldust ja HVA haiglatele kavandatakse

rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohustus. Sellega luuakse üle Eesti maakondlikku

kättesaadavust toetav baasteenuste võrk. HVA 20 haiglast 15 on olnud SKAga lepingulises

suhtes rehabilitatsiooniteenuse osutajana ja neil on seega vastav kogemus. See ei tähenda

kogu teenuse koondamist haiglatesse, sest ka edaspidi on vajalikud kõik kvaliteetsed

teenuseosutajad. Tervisekassa hakkab kasutama strateegilist ostmist, piirkonna- ja

terviseseisundipõhiseid hankeid ning õiglasemat hinnastamist. Viimastel aastatel on osa

teenuseosutajaid tegevuse lõpetanud, sest senine hinnastamine ei ole olnud

konkurentsivõimeline.

Rahastamise kohta märkis H. Vseviov, et nelja aasta jooksul suureneb rehabilitatsiooniteenuse

eelarve poolteist korda ehk praeguselt ligikaudu 20 miljonilt eurolt ligi 30 miljoni euroni.

Tegemist on riigieelarvelise eraldisega Tervisekassale, mis lisandub ravikindlustuse eelarvele

ega tule selle arvelt.

H. Vseviov rõhutas, et SOM ja Tervisekassa mõistavad ulatusliku muudatusega kaasnevaid

probleeme ning soovivad tagada sujuva ülemineku nii inimestele kui ka teenuseosutajatele.

Reformi edukaks rakendamiseks oodatakse partnerite tagasisidet koolituspaketile. Samuti

11

soovitakse kokku leppida lihtsad ja loogilised suunamiskriteeriumid, muuta andmevahetus

võimalikult lihtsaks ja automaatseks ning tagada läbipaistvad hankekriteeriumid ja

hinnastamine. Organisatsioonidega koostöös tuleb inimesi muudatustest hästi teavitada.

Rakendamise ettevalmistamiseks on külastatud kõiki Eesti maakondi ning kohtutud haiglate,

arstide ja teenuseosutajatega.

H. Vseviov märkis, et eelnõu korduvad muudatused tulenevad soovist partnereid kuulata ja

nende ettepanekuid arvesse võtta. Juba sügisel lepiti kokku reformi rakendumise

edasilükkamine. Esimese kooskõlastusringi tagasiside põhjal jäeti süsteemist välja

terviseteejuht, koondati dokumenteerimine tervise infosüsteemi ning muudeti rakendusakti

kavandis rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu, et suurendada teenuseosutajate paindlikkust.

Samuti loodi automaatsete saatekirjade koostamise võimalus.

SOM on esitanud sotsiaalkomisjonile täiendava muudatusettepaneku pikendada senistele

teenusesaajatele automaatselt loodud saatekirja kasutamise aega kolmelt kuult kuuele kuule

ehk 31. märtsini 2028. Muudatuse eesmärk on anda inimestele ja teenuseosutajatele

üleminekuks rohkem aega ning hajutada koormust.

Lõpetuseks märkis H. Vseviov, et reformi edukust tuleb hinnata selle järgi, kas inimene jõuab

õigel ajal professionaalse abini, kas ravi ja rehabilitatsioon moodustavad terviku ning kas

inimene tuleb oma eluga paremini toime.

Kadri Englas märkis, et Tervisekassa on viimase poole aasta jooksul olnud tihedalt kaasatud

eelnõu ettevalmistamisse. Kavandatav rehabilitatsiooniteenus toetab seda, et

tervishoiusüsteemist väljuvate inimeste terviseseisund ja toimetulek oleksid paremad,

sealhulgas terviseseisundist tuleneva erivajadusega inimestel. Eelnõus kirjeldatud raamistik ja

rakendussätted võimaldavad Tervisekassal korraldada rehabilitatsiooniteenuse ostmist

maakondlikult, tagada teenuseosutajate võrgustiku, muuta teenuse tervishoiuspetsialistidele

nähtavamaks ja selgemaks ning toetada koostööd tervishoiu eri etappide vahel.

K. Englas lisas, et ligikaudu 30 miljoni euro suurune lisarahastus kindlasti tugevdab

valdkonda. Võrdluseks rahastas Tervisekassa 2025. aastal taastusravivaldkonna teenuseid

ligikaudu 54 miljoni euro ulatuses. Seejuures on taastusraviteenuste rahastamise osakaal üks

Euroopa madalamaid, vaadates proportsiooni üldisest tervishoiuteenuste rahastamise

proportsioonist.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Kalle Grünthal märkis, et istungil kõlanud seisukohtade kohaselt peavad huvigrupid reformi

vajalikuks, kuid ei pea seda kavandatud kujul vastuvõetavaks. Tema hinnangul põrkuvad

teoreetikute seisukohad reformi praktiliste elluviijate hinnangutega ja enne eelnõu teisele

lugemisele saatmist tuleks need vastuolud kõrvaldada. K. Grünthal viitas hea õigusloome ja

normitehnika eeskirjale ja märkis, et arstide ja teiste istungil osalenute sõnul on huvirühmade

kaasamine eelnõu menetlemisel olnud pealiskaudne. Ta rõhutas, et nimetatud eeskiri ei ole

pelgalt formaalne dokument, vaid juhend menetluse korraldamiseks. Ta leidis, et selles

sätestatud menetluskorda ei ole järgitud.

K. Grünthal juhtis tähelepanu, et komisjonil on teisipäeval võimalik töötada kuni päevakorra

ammendumiseni. Ta lisas, et istungile on Eesti eri piirkondadest tulnud 18 huvirühma

esindajat, kellele on antud sõnavõtuks vaid kolm minutit. Tema hinnangul ei ole komisjoni

töös järgitud Riigikogus kehtivaid õigusakte. K. Grünthal tegi ettepaneku eelnõu menetlemine

katkestada või eelnõu tagasi võtta ning palus ettepaneku panna hääletusele.

Signe Riisalo selgitas, et tänasel sotsiaalkomisjoni istungil ei ole kavas teha eelnõu kohta

otsuseid, vaid eesmärk on kuulata ära osapoolte arvamused ja seisukohad.

Kalle Grünthal rõhutas, et komisjoni tööaega reguleerib Riigikogu kodu- ja töökorra seadus

ja teisipäeval võib komisjoni istungit pidada ajalise piiranguta.

Tanel Kiik viitas korduvalt tõstatatud küsimusele täiendava e-konsultatsiooni vajalikkuse

kohta. Ta palus EPIKoja esindajal selgitada, kas teenust taotlevate inimeste vaates on täiendav

hindamine põhjendatud ja annab lisaväärtust. Samuti küsis ta, miks peavad juba

rehabilitatsiooniteenust saavad inimesed uuesti perearsti poole pöörduma. T. Kiik märkis, et

uute teenusele sisenejate suunamine perearsti ja e-konsultatsiooni kaudu võib olla

põhjendatud, kuid olemasoleva sihtrühma puhul jääb sellise korralduse vajadus ebaselgeks.

Kristi Kähär vastas, et EPIKoda toetab ühtse lähtekoha loomist võimaliku

12

rehabilitatsioonivajaduse esmaseks tuvastamiseks. Ta selgitas, et kavandatavas süsteemis ei

piirdu suunamisõigus perearstidega, vaid hõlmab ka õdesid, eriarste ja eriõdesid, mis

suurendab võimalusi abivajava inimese märkamiseks. K. Kähär märkis, et kõik inimesed ei

oska või ei suuda ise abi saamiseks pöörduda ja paljud rehabilitatsiooniteenust vajavad

inimesed on tõenäoliselt juba mõne tervishoiutöötajaga kontaktis. Samas tuleks võimaldada

ka inimese pereliikmel pöörduda perearsti poole ja täita vajalik vorm juhul, kui inimene ei ole

näiteks psüühilise erivajaduse tõttu võimeline seda ise tegema.

Hanna Vseviov selgitas, et kavas on koostada enesehindamise vorm, mida saab olenevalt

olukorrast täita inimene ise või lähedase abiga. Ta märkis, et sellise lahenduse vajadusele on

osutanud ka perearstid, kelle hinnangul võimaldaks vorm inimesel osa eeltööst iseseisvalt ära

teha. H. Vseviov lisas, et praeguste rehabilitatsiooniteenuse saajate puhul muutub teenuse

sisu, mis mõjutab ka teenusele suunamist. Samuti vajavad need inimesed terviklikku

vajaduste hindamist, sest osa neist on olnud väljaspool tervishoiusüsteemi vaatevälja.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kasutamise üksikasjalikum analüüs on näidanud, et

teenuse kaudu on sageli korvatud mõne üksikteenuse puudumist, mis tähendab süsteemi

ressursside ebaotstarbekat kasutamist. Ta rõhutas, et kavandatav korraldus ei tähenda inimeste

pidevat suunamist eri arstide juurde. Sotsiaalse rehabilitatsiooni peamise sihtrühma

moodustavate laste puhul on ette nähtud ka korralised tervisekontrollid ning võimalikult lai

suunajate ring toetab üleminekut uuele süsteemile. Rakendusperioodiks on praegustele

teenusesaajatele ette nähtud automaatsed saatekirjad, et neil ei oleks vaja kohe arsti või õe

poole pöörduda. H. Vseviovi sõnul on peamine eesmärk hinnata inimese vajadusi terviklikult

koos teiste tervishoius pakutavate võimaluste ja meetmetega.

Mart Jesse lausus, et kavandatav süsteem ei ole inimesekeskne, kui inimese vajadusi hindab

täiendav osapool, kes otsustab teenuse vajalikkuse. M. Jesse leidis, et perearstile antav

vahendajaroll võib piirata juurdepääsu sellistele teenustele nagu pere- või muusikateraapia,

kui perearst ei pea teenust vajalikuks või ei ole sellest teadlik. Ta rõhutas, et inimese ja tema

lähedaste hinnangut tuleks rohkem arvestada. Praegusel juhul tahetakse perearstid panna

piltlikult öeldes Tervisekassa finantsosakonna töötajateks, kes takistavad väravavahtidena

inimeste teenusele juurdepääsu. Tema hinnangul ei ole selline lahendus kooskõlas

inimesekesksuse põhimõttega.

Signe Riisalo selgitas, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saajad on kehtiva õiguse kohaselt

erivajadusega inimesed, kellel võib olla meelepuue, psüühikahäire või intellektipuue. Need

inimesed võivad vajada abi teenuste kohta teabe saamisel ja sobiva teenuseosutajani

jõudmisel. Tema hinnangul ei saa eeldada, et keerulises olukorras ja kompleksse

teenusevajadusega inimene suudab iseseisvalt oma rehabilitatsioonivajadust hinnata ning

sobiva teenuseosutaja leida. Seetõttu on vaja vahelüli, kes inimest juhendab ja suunab. S.

Riisalo märkis, et seni on inimene suures osas ise abi taotlemise eest vastutanud. Puudega

laste vanemad on pidanud taotlema eraldi puude raskusastme tuvastamist ja teenust ning

seejärel leidma sobiva rehabilitatsiooniteenuse osutaja. Kavandatava muudatuse eesmärk on

luua inimese jaoks üks selge juurdepääs kohas, kus ta tervisemure tõttu juba abi saab. Ta

rõhutas, et suunajate ring ei piirdu perearstidega, vaid hõlmab ka eriarste ja õdesid.

Kavandatava muudatuse mõju esmatasandi arstiabile ei ole veel teada ning sõltuvalt puude

liigist võib suunamisel olla suurem roll eriarstil.

Irja Lutsar väljendas muret, et mitu reformi elluviimisega seotud osapoolt, sealhulgas Eesti

Arstide Liit, perearstid ja eratervishoiuteenuse osutajad ei toeta kavandatavat muudatust.

I. Lutsar palus täpsustada automaatse saatekirja olemust ja selle seost tervishoiuteenuse

osutamisega. Samuti küsis ta, miks peaks inimene esmalt pöörduma perearsti poole, kui tal

oleks võimalik saada esmast abi ka rehabilitatsiooniteenuse osutajalt.

Hanna Vseviov vastas, et üheks võimaluseks on muuta teenusele suunamine kõigi jaoks

võimalikult lihtsaks ja otstarbekaks. Ta selgitas, et automaatset saatekirja rakendatakse

üleminekuperioodil. Partneritelt saadud tagasiside põhjal on tehtud ettepanek ülemineku

perioodi pikendamiseks.

Signe Riisalo täpsustas, et ettepaneku kohaselt pikendatakse üleminekuperioodi 31. märtsini

2028.

Hanna Vseviov lisas, et partneritele on tehtud ettepanek leppida koos arstide ja õdedega

13

kokku e-konsultatsiooni korraldus. Kokkulepe peaks võimaldama teenuseosutajatel saada

vajalikku teavet, koormamata seejuures põhjendamatult teenusele suunajaid. Ta rõhutas, et

inimene ei pea tingimata pöörduma perearsti poole. Kui ta saab juba ravi või tuge eriarstilt,

võivad teenusele suunata ka eriarst või õde. Lisaks selgitas ta, et vastutust teenusevajaduse

hindamise eest ei saa panna inimesele endale. Rehabilitatsiooniteenust vajavad kompleksse

terviseprobleemiga inimesed ja tegemist ei ole ühe selgelt piiritletud teenuse või toe

vajadusega. Nagu ka muudel juhtudel, pöördub inimene arsti poole ja arsti professionaalse

hinnangu alusel suunatakse ta vajalikele teenustele. Kuna rehabilitatsiooniteenus on

kompleksteenus, puudutab see suurema abivajadusega sihtrühma ja eeldab arsti või õe

hinnangut sellele, kas inimest saab aidata mõne üksikteenusega või vajab ta meeskonnapõhist

intensiivsemat abi.

Katrin Rehemaa nõustus, et eelnõu võimaldab rehabilitatsiooniteenusele suunata ka teistel

eriarstidel, kuid märkis, et muudatusi ei ole erialaseltsidega ega EALiga arutatud. Seni on

räägitud üksnes taastusraviarstide ja perearstidega. Ta küsis, kas haiglas töötav eriarst peab

samas haiglas tegutseva rehabilitatsioonimeeskonna poole pöördumiseks tegema e-

konsultatsiooni. Ta pidas sellist nõuet liigselt bürokraatlikuks. Tegelikku

rehabilitatsioonivajadust hindab rehabilitatsioonimeeskond, seega kavandatav kord võib

tekitada n-ö topeltvärava.

Eero Merilind küsis, kas praegune rehabilitatsiooniteenuse osutaja saab sõlmida

Tervisekassaga lepingu ilma uut tegevusluba taotlemata.

Brit Tammiste vastas, et teenuse osutamiseks on vaja tervishoiuteenuse osutamise

tegevusluba, mis on osal SKA praegustest lepingupartneritest juba olemas. Ülejäänud

teenuseosutajad peavad otsustama, kas nad soovivad uues süsteemis teenuseosutajana

toimida. Sel juhul tuleb neil taotleda üks nõutud tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubadest

või teha koostööd tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajaga. Koostöö korral ei pea asutusel

endal tegevusluba olema. Näiteks võib mittetulundusühing tegutseda tervishoiuteenuse

osutaja partnerina ja osutada kokkulepitud teenuse komponente.

Hanna Vseviov lisas, et osaühingu asutamine võtab ligikaudu viis tööpäeva. Tegevusloa

taotlemiseks kuluv aeg sõltub muu hulgas sellest, kas teenuseosutajal on nõutav spetsialistide

meeskond juba olemas ja milliseid sisulisi muudatusi tuleb tal veel teha. Terviseamet

menetleb uut tegevusluba keskmiselt 27 päeva. Ligikaudu pooltel praegustel

rehabilitatsiooniteenuse osutajatel on tulevases süsteemis tegutsemiseks vajalik tegevusluba

juba olemas. EALi kaasamise kohta selgitas H. Vseviov, et eelkõige kaasati rehabilitatsioonis

suuremat rolli täitvate erialade esindajaid: taastusarste, psühhiaatreid, endokrinolooge ja

lastearste, samuti 19 HVA haiglat. Saatekirjade kohta märkis ta, et SOM on valmis kaaluma

võimalust kasutada e-konsultatsiooni kõrval ka saatekirja.

Tõnu Hunt juhtis tähelepanu sellele, et Terviseamet võtab taotluse menetlusse alles siis, kui

kõik eeltingimused on täidetud. Muu hulgas peab hooneregistris olema märge selle kohta, et

ruumid vastavad kehtestatud nõuetele. Samuti peavad vajalikud spetsialistid olema kantud

tervishoiutöötajate registrisse.

Signe Riisalo palus Pille Saarel tegevusloa nõudeid täpsustada.

Pille Saar selgitas, et taotleda saab füsioteraapia, logopeedia või kliinilise psühholoogia

iseseisvat tegevusluba. Nende tegevuslubade nõuded on märksa leebemad kui näiteks

psühhiaatria või taastusravi puhul. Teenust tuleb osutada selleks sobivates ruumides, kuid

neile ei kohaldata samu nõudeid mis ambulatoorse tervishoiuteenuse osutamise ruumidele.

Füsioterapeudil peab olema asjakohane kutsetunnistus. P. Saare hinnangul on nõuded

mõistlikud ega tohiks olla teenuseosutajatele ülemäära keerulised.

Helmen Kütt tänas arvamuse esitanuid ja märkis, et reformi eesmärki peetakse üldiselt

õigeks. Küsimusi tekitavad aga rakendamise kiirus, teenuste kättesaadavus ja oht, et inimesed

jäävad süsteemide vahele. Ta küsis, kuidas on reformi võimalik ellu viia olukorras, kus

perearstid ja EAL seda ei toeta, ning soovis teada, kuidas tagatakse piisavad ressursid. Lisaks

palus ta selgitada, kas pereterapeudi puudumine rehabilitatsioonimeeskonna koosseisust on

teadlik valik või saab seda parandada.

Brit Tammiste vastas, et rehabilitatsioonimeeskonna koosseis määratakse rakendusaktiga

ning sisulised arutelud ja osapoolte kaasamine seisavad alles ees. Praegu ei ole pereterapeuti

14

rehabilitatsioonimeeskonnas eraldi spetsialistina nimetatud. Seda, kas pereterapeut tuleks

meeskonna koosseisu lisada, saab täiendavalt arutada rakendusakti ettevalmistamisel.

Signe Riisalo selgitas, et paljud arutelus tõstatatud küsimused tuleb lahendada

rakendusaktide, mitte seadusega. Seaduse tasandil tuleb otsustada eelkõige eelnõu jõustumis-

ja rakendamisaeg ning see, kas teenusele suunatakse üksnes e-konsultatsiooni kaudu või on

võimalik kasutada ka muud lahendust, näiteks saatekirja. Samuti tuleb otsustada, kas inimene

võib teenusele ise pöörduda. E-konsultatsiooni täpne sisu ja selle koostamisega kaasnev

töökoormus määratakse rakendusaktiga. Ta märkis, et kuigi tavapärane muudatusettepanekute

esitamise tähtaeg on möödunud, saab komisjon eelnõusse veel omapoolseid muudatusi teha.

S. Riisalo rõhutas, et kogu vastutust ei saa jätta teenust vajavale inimesele, kelle tervislik

seisund või sotsiaalne võimekus võib takistada iseseisvalt teenusele jõudmist. Inimene vajab

sellel teekonnal suunamist ja juhendamist. Samal ajal ei tohi suunamiskord olla

tervishoiuteenuse osutajale ebamõistlikult koormav ning sellega seotud tegevus peab olema

asjakohaselt hinnastatud ja rahastatud. S. Riisalo hinnangul võiks eelnõu menetlemisega

jätkata, näha ette pikem rakendamisaeg ning kasutada seda aega rakendusaktide ja praktilise

töökorralduse põhjalikumaks ettevalmistamiseks. Reformi elluviimiseks on valmis nii

valdkonna eksperdid, SKA, Tervisekassa kui ka SOM. S. Riisalo tänas kõiki arutelus

osalenuid.

2. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise

seaduse eelnõu (1044 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo tutvustas päevakorrapunkti ja märkis, et Vabariigi Valitsuse algatatud

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1044 SE) eesmärk on

parandada perearstiabi kättesaadavust, järjepidevust ja jätkusuutlikkust ning muuta süsteem

paindlikumaks. Seejärel andis ta eelnõu tutvustamiseks sõna sotsiaalministrile.

Karmen Joller rääkis, et perearstid on eelnõu kaua oodanud ja selles on mitu muudatust,

mille eest nad on aastaid seisnud. Ta andis muudatuste üksikasjalikuks tutvustamiseks sõna

Sotsiaalministeeriumi (SOM) esmatasandi tervishoiu eksperdile.

Tiina Unukainen selgitas slaidide abil (lisa), et koostöös huvirühmade ja SOMi

rakendusasutustega valminud eelnõu põhineb perearstiabi tugevdamise

väljatöötamiskavatsusel ja esmatasandi tervishoiu arengukaval. See on üks etapp vähemalt

kolmes järgus kavandatud arendusprotsessis ning keskendub perearstiabi jätkusuutlikkusele,

kättesaadavusele ja vajaduspõhisusele. Peamised probleemid on perearstide järelkasvu

nappus, nimistute ebaühtlane koormus, piirkondlikud erinevused abi kättesaadavuses, teenuse

katkemise risk, asenduse korraldamise raskused ja andmete esitamisega kaasnev ebavajalik

halduskoormus. OSKA tööjõuprognoosi järgi vajab 2033. aastaks vanuse tõttu asendamist

ligikaudu 420 perearsti, kuid prognoositav koolituspakkumine katab umbes 60%

asendusvajadusest. Eelnõu meetmed aitavad parandada abi kättesaadavust ja järjepidevust,

tasakaalustada töökoormust, jaotada patsiente nimistute vahel ühtlasemalt, tugevdada

asenduskorraldust, võimaldada piirkondlikke lahendusi ning vähendada halduskoormust.

Nimistute koormuse tasakaalustamiseks võib perearst keelduda uue patsiendi

registreerimisest, kui tema nimistus on üle 1600 inimese ja samas teeninduspiirkonnas leidub

alla 1600 inimesega nimistu, millega patsient saab liituda. Arv 1600 põhineb uuringutel,

rahvusvahelisel praktikal ning Eesti Perearstide Seltsiga (EPS) sõlmitud hea tahte

kokkuleppel. Keeldumisel peab perearst andma patsiendile info väiksemate nimistute kohta.

Tegemist ei ole uue ülempiiriga ja kehtivad piirsuurused säilivad. Tervisekassa lähtub

nimistusse registreerimata inimese määramisel tema kirjaliku avalduse alusel kuni 1600

inimesega nimistutest, kui neid samas teeninduspiirkonnas leidub.

Asenduste korraldamisel soovitakse senisest enam kasutada tervisekeskuste

multidistsiplinaarsete meeskondade võimalusi. Kui tervisekeskuses tegutsevalt perearstilt

võetakse nimistu ära või ta loobub sellest, peavad keskuse perearstiabi osutajad tagama ajutise

asenduse kuni kolmeks kuuks. Vabaks jäänud nimistu rahastus jääb tervisekeskusele,

võimaldades asendust paindlikult korraldada. Asendamist võib vabatahtlikult jätkata

rahastamislepingu perioodi lõpuni või juhul, kui selle lõpuni on jäänud alla kuue kuu,

15

järgmise perioodi lõpuni. Muudatus on läbi arutatud EPSi ja Eesti Tervisekeskuste Liiduga.

T. Unukainen selgitas, et tervisekeskuse stabiilsuse tagamiseks peab koos nimistuga lahkuv

perearst teavitama perearstiabi osutajat või keskusega seotud teisi perearstiabi osutajaid kuus

kuud ette, kuid pooled võivad kokku leppida lühema tähtaja. Nii jääb rohkem aega

töökorralduse kohandamiseks ja nimistu teenindamise jätkamiseks. Samuti laiendatakse

pikaajalise asendamise võimalusi: riigi või kohaliku omavalitsuse ametikohustuste täitmisel

võib asendus kesta volituste või ametiaja lõpuni. See võimaldab perearstil säilitada sideme

oma nimistuga, täita ajutiselt muid ülesandeid ja hiljem oma nimistuga tööle naasta ning

motiveerib noori arste nimistuga tööle asuma.

Ta lisas, et kui Tervisekassal ei õnnestu leida füüsilisest isikust asendajat, võib nimistut

teenindada äriühing, kes peab samuti järgima perearsti kontaktvastuvõttude korraldamise

nõudeid. Nõuete rikkumisel kohaldatakse nimistu äravõtmise korda. Kogu asendusperioodiks

ei pea määrama üht kindlat perearsti, sest see võiks raskendada asendaja leidmist.

T. Unukainen märkis, et teenuse järjepidevuse kiiremaks taastamiseks lühendatakse nimistu

perearstilt äravõtmise tähtaega 60 kalendripäevalt 30 kalendripäevale.

Ühe olulise muudatusena tõi ta esile piirkonna vajadustele vastavad lahendused. Eelnõus

sätestatav volitusnorm võimaldab teha teenuse osutamisel erisusi piirkondades, kus

perearstiabi kättesaadavus või jätkusuutlikkus on ohustatud. Vajaduspõhised meetmed võivad

hõlmata residentuurikorralduse kohandamist, uute teenusemudelite katsetamist ja laiendatud

ülesannetega tervisekeskuste suuremat kaasamist. Meetmete täpsem sisu ning

riskipiirkondade määratlemise ja kriisiolukordades rakendatavate lahenduste alused töötatakse

veel välja. Eesmärk on kujundada tulevikuvajadustele vastav teenusekorraldus ning tagada

õppekorralduse erisuste ja uute teenusemudelite läbipaistev rakendamine ja järelevalve.

T. Unukainen märkis, et halduskoormuse vähendamiseks piisab edaspidi Terviseameti

portaalis perearsti tavapäraste vastuvõtuaegade avaldamisest ning pereõe vastuvõtuaegu enam

avaldama ei pea, sest pereõde peab olema keskuse lahtioleku ajal kättesaadav. Järgmiste

sammudena valmistatakse ette rakendusakte ja muudetakse perearsti töökorralduse määrust, et

täpsustada laiendatud ülesannetega tervisekeskuste funktsioone, piirkondlikke meetmeid ja

rakendamise juhtimismudelit. Seda tehakse koostöös Tervisekassa, Terviseameti,

teenuseosutajate ja eelnõule tagasisidet andnud osapooltega.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Irja Lutsar märkis, et eelnõus viidatakse korduvalt perearstide arvu vähenemisele, kuid

samal ajal soovitakse suunata patsiente väiksematesse nimistutesse. Tema hinnangul on selles

loogiline vastuolu, sest perearstide arvu vähenedes peaksid nimistud arvestuslikult hoopis

suurenema. Ta küsis, kas on hinnatud riski, et 1600 inimesega nimistute korral oleks praegu

vaja 837 perearsti nimistu pidajat. Samuti soovis ta teada, kuidas mõjutab 1600 inimese piir

nimistuid, mida teenindab mitu arsti ja mille suurus võib praegu olla kuni 2400 inimest, ning

kas nende senine piirmäär jääb kehtima.

Tiina Unukainen vastas, et prognooside järgi vähenevad nimistud eelkõige kriisi- ja

riskipiirkondades, kuid kasvavad linnalistes piirkondades. Kehtivad piirsuurused 2000 ja 2400

inimest jäävad samaks. Arv 1600 ei ole uus piirmäär, vaid annab perearstile õiguse soovitada

uuel pöördujal valida samas teeninduspiirkonnas väiksema koormusega nimistu.

Tervisekassale jääb õigus piirkonna nimistute suurust reguleerida. Muudatus on mõeldud

eeskätt kiiresti kasvavate piirkondade töökoormuse tasakaalustamiseks.

Karmen Joller lisas, et nimistu keskmine suurus on praegu veidi üle 1700 inimese, mistõttu

on kavandatud lahendus realistlik. Nimistute kehtivaid piirsuurusi, sealhulgas 2400 inimese

piiri, ei muudeta. Kuni 2400 inimesega nimistu on lubatud juhul, kui perearstil on toetav

kolleeg. Mitme arstiga nimistud võivad jätkata senisel viisil: keerukamate

terviseprobleemidega patsientidega tegeleb perearst, lihtsamaid juhtumeid võivad oma

pädevuse piires lahendada üldarstid või muu eriala arstid. Seda ei ole vaja seaduses eraldi

sätestada, sest iga tervishoiutöötaja tegutseb oma pädevuse piires. Muudatus annab üksnes

õiguse soovitada uuel pöördujal valida samas piirkonnas väiksema koormusega nimistu.

Tiina Unukainen märkis, et seoseid on seletuskirjas täpsemalt käsitletud ja vajaduse korral

saab neid veel selgitada.

Helmen Kütt tõdes, et inimese õigus vabalt perearsti valida säilib ja alla 1600 patsiendiga

16

nimistu perearst võib inimese tema soovil nimistusse võtta. Ta pidas kavandatud muudatusi

perearstiabi kättesaadavuse parandamisel oluliseks ja avaldas lootust, et ka perearstid toetavad

neid.

Tiina Unukainen kinnitas, et eelnõu on perearstidega põhjalikult läbi arutatud, kuigi

menetluse käigus võivad lisanduda eelnõu reguleerimisalast väljapoole jäävad ettepanekud.

Tanel Kiik küsis, kuidas saab perearst teada, millistes sama teeninduspiirkonna nimistutes on

alla 1600 inimese. Kas selleks luuakse infosüsteemi sobiv lahendus või peab perearst andmeid

ise otsima? Samuti soovis ta täpsustust, mida piirkondlikud erimeetmed sisuliselt

tähendavad.

Tiina Unukainen vastas, et koostöös Terviseameti ja Tervisekassaga valmistatakse ette IT-

lahendust, mis muudaks teabe perearstile ja inimesele hõlpsasti kättesaadavaks. Piirkondlikud

meetmed võivad hõlmata teistsuguseid teenusemudeleid, näiteks üldarsti kohapealset

vastuvõttu koos perearsti konsultatsioonivõimalusega, kontaktvastuvõttude korralduse

muutmist, residentide suunamist piirkonda täiendavate õppepunktide abil, koostööd kohalike

omavalitsustega, erandeid perearstiabi tööjuhendist ning rahalisi ja muid

motivatsioonimehhanisme.

Diana Ingerainen märkis, et eelnõusse jõudnud lahenduste üle on arutatud aastaid. Tema

hinnangul on oluline tagada barjäärideta pöördumine ja nimistupõhine perearstiabi. Samuti

tuleb piirkondlikult senisest enam kasutada asendusi ja õppebaase ning teha koostööd

kõrgkoolidega. Ta tunnustas halduskoormuse vähendamist, kuid küsis, kas Tervisekassa ja

Terviseameti infosüsteemide andmed saaks koondada nii, et teenuseosutaja ei peaks samu

andmeid mitmesse kohta esitama.

Karmen Joller vastas, et esialgu ei ole kavas anda Terviseameti tervisekorralduse

infosüsteemi MEDRE ülesandeid Tervisekassale üle, kuigi andmete korduv esitamine on

teenuseosutajatele ebamugav.

Irja Lutsar küsis, kuidas on väga väikeste nimistute puhul võimalik säilitada arsti pädevust ja

milline on eelnõu rahaline mõju. Samuti soovitas ta kaasata Eesti Arstide Liitu (EAL) senisest

sisulisemalt. Lisaks märkis ta, et seaduste seletuskirjad võiksid olla lühemad, sisaldada vähem

kordusi ja esitada põhisõnumid lugejale arusaadavamalt. Tema hinnangul oleks ka käesoleva

eelnõu seletuskirjas võimalik sama sisu märksa kokkuvõtlikumalt edasi anda.

Karmen Joller nõustus, et liiga väikese nimistu puhul võib pädevuse säilitamine olla

keeruline. Tervisekassa ei soosi üldjuhul alla 1200 inimesega nimistuid ja mõjutab nende

kujunemist rahastusmudeli kaudu. Väikeste nimistute seas on ka pensionile siirduvate või

väiksema koormusega töötada soovivate arstide nimistuid. Ühe lahendusena võib nimistu

anda üle nooremale arstile, kusjuures senine arst saab meeskonnas edasi töötada.

Tiina Unukainen lisas, et Tervisekassa hindab väikeste nimistute jätkusuutlikkust pidevalt ja

vajaduse korral nimistuid suletakse või ühendatakse. Eelnõu on esialgu kavandatud

olemasoleva rahastuse piires, kuid piirkondlike meetmete rakendamisel võib edaspidi tekkida

vajadus rahaliste motivatsioonimehhanismide järele. EAL osales kooskõlastusringis ja nende

ettepanekud kajastati kooskõlastustabelis.

Signe Riisalo rõhutas, et üksnes ametlikust kooskõlastamisest ei pruugi piisata. Enne eelnõu

Riigikokku jõudmist tuleb SOMil teha sisulist eeltööd ja otsida huvirühmadega kompromisse.

Samuti soovitas ta muuta seletuskirjad lühemaks, vähendada kordusi ja esitada põhisõnumid

lugejale arusaadavamalt.

Tanel Kiik märkis, et piirkondlikud meetmed võivad olla positiivse mõjuga ehk tähendada

residentide suuremat kaasamist ja täiendavaid motivatsioonimehhanisme, kuid võivad

tähendada ka mööndusi teenuse kvaliteedis. Ta küsis, kas on kaalutud võimalust anda

perearstinimistu ajutiselt haiglavõrgu arengukava haigla hallata, kui mõistliku aja jooksul

sobivat perearsti ei leita.

Karmen Joller märkis, et mõnes piirkonnas ei ole nõutud kvaliteet ka praegu tegelikult

tagatud, sest patsienti võtab vastu perearsti kvalifikatsioonita arst. Kavandatavad erandid

viivad õigusliku regulatsiooni tegeliku olukorraga paremini kooskõlla, säilitades samal ajal

abi kättesaadavuse. Ka haiglas ei pruugi alati olla esmatasandi abi osutamiseks vajalikke

spetsialiste, mistõttu ei taga haiglapõhine mudel automaatselt paremat kvaliteeti.

Tiina Unukainen selgitas, et haigla juhitud mudelit ei ole eelnõu ettevalmistamisel eraldi

17

kaalutud, kuigi volitusnorm seda põhimõtteliselt ei välista. Esmalt soovitakse kasutada

tervisekeskuste ja laiendatud ülesannetega tervisekeskuste võimalusi, et esmatasandi

tervishoid jääks võimalikult autonoomseks. Varasemates ettepanekutes ei olnud

tervisekeskusele nimistu ajutise teenindamise võimalust ette nähtud, mistõttu soovitakse

esmalt seda lahendust rakendada.

Helmen Kütt meenutas, et Viljandi Haigla oli varem valmis haiglapõhist mudelit katsetama

olukorras, kus maakonnas oli puudu kolm perearsti. Samas nähti perearstide poolt riskina, et

haigla hallatava nimistu patsiendid võiksid saada haigla eriarstide vastuvõtule teistest

kiiremini, mis tekitaks ebavõrdsust.

Irja Lutsar küsis, kuidas tagada perearstiabi kättesaadavus väljaspool tavapärast tööaega ja

vähendada erakorralise meditsiini osakondade koormust. Samuti küsis ta, miks ei ole

rakendatud varasemates analüüsides pakutud lahendusi ja kas eelnõu võib erakorralise

meditsiini osakondade koormust suurendada.

Karmen Joller vastas, et suur osa erakorralise meditsiini osakonda pöördumistest toimub

perearstide tööajal. Tervisekeskused peavad olema avatud kümme tundi päevas (kella 8–18

või 9–19), mis parandab abi kättesaadavust ka tavapärasest tööajast väljaspool. Kõigi

perearstikeskuste pikem lahtiolek ei oleks ressursi mõttes otstarbekas ja erakorralise

meditsiini osakondade ülekoormus ei ole kõigis piirkondades ühesugune. Näitena tõi ta

Tallinna linna projekti, kus lastehaigla erakorralise meditsiini osakonna juures töötab täiendav

perearsti vastuvõtt.

Diana Ingerainen rõhutas strateegilise planeerimise vajadust. Tema hinnangul võimaldab

eelnõu piirkondlike meetmete volitusnorm siduda perearstiabi paremini muu

tervishoiuvõrguga, kuid ühe valdkonna muutmisest üksi ei piisa. Ta küsis, kui kaugele on

jõutud haiglavõrgu ülevaatamisega ja kuidas see seostub käsitletava eelnõuga.

Karmen Joller vastas, et haiglavõrgu ülevaatamine ei ole eelnõuga otseselt seotud, kuigi

tervishoius mõjutavad ühe valdkonna muudatused paratamatult ka teisi. Üldhaiglate roll on

kavas läbi arutada aasta lõpuks ning järgmisel aastal jätkatakse kesk- ja regionaalhaiglatega.

Üldhaiglaid puudutavate kokkulepete plaan peaks valmima aasta lõpuks või järgmise aasta

esimeses kvartalis, misjärel tuleb välja töötada Tervisekassa rahastus- ja teenusemudelid.

Perearstiabi kättesaadavuse parandamiseks soovitakse esmalt rakendada tervisekeskuste

võimalusi, mida varasemates ettepanekutes ei olnud arvesse võetud.

Signe Riisalo tänas päevakorrapunkti arutelus osalenud külalisi ja pani menetluslikud otsused

hääletusele.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11.11.2026 (konsensus: Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel

Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Irja Lutsar (konsensus: Tanel Kiik, Helmen Kütt,

Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.

3. Info ja muud küsimused

3.1 Signe Riisalo andis teada, et 19. novembrile 2026 planeeritud olulise tähtsusega riikliku

küsimuse „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“ arutelu ettevalmistav töörühm on

kokku leppinud, et ettekannetega esinevad Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Tanel Kiik, Tartu

Ülikooli psühholoogia instituudi kliinilise psühholoogia professor Kirsti Akkermann, Viljandi

Haigla psühhiaatriakliiniku juht ja psühhiaater Madis Parksepp ning Sotsiaalministeeriumi

terviseala asekantsler Anniki Lai. Komisjon esitab Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta

olulise tähtsusega riiklik küsimus Riigikogu päevakorda.

18

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Terle Kask

protokollija

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 194

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 20. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 16.43

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees,

Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Aleksandr Tšaplõgin

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik)

Kutsutud: muudatusettepanekute esitaja Diana Ingerainen, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala

asekantsler Hanna Vseviov, terviseala asekantsler Anniki Lai, laste ja perede osakonna laste

heaolu teenuste poliitika juht Brit Tammiste, õigusnõunik Alice Sündema ja

tervishoiuteenuste osakonna eriarstiabi ekspert Pille Saar, Tervisekassa integratsiooni ja

rehabilitatsiooni teenusejuht Kadri Englas, Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad Kädi

Koppe ja Hanna Maria Kokla, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti esindja Tõnu Hunt, SA

Põhja-Eesti Regionaalhaigla esindaja Annelii Jürgenson, SA Tallinna Lastehaigla esindaja

Livia Laas, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskuse esindaja Mari-Liis Ööpik-

Loks, LAPSSI OÜ esindaja Anna Mikkonen-Berg, Eesti Arstide Liidu esindaja Katrin

Rehemaa, Eesti Perearstide Seltsi esindaja esinaine Elle-Mall Sadrak, Eesti Taastusarstide

Seltsi esindaja Annelii Jürgenson, MTÜ Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu esindaja

Mart Jesse, Eesti Tegevusterapeutide Liidu esindaja Anne-Mari Viikman, Eesti

Muusikateraapia Ühingu esindaja Alice Pehk, Eesti Pereteraapia Ühingu esindaja Kristel Päll,

Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liidu esindaja Marilin Vaksman, Erihoolekandeteenuste

Pakkujate Liidu esindaja Helen Tähtvere, Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja Kristi Kähär,

Eesti Vaegkuuljate Liidu esindaja Külliki Bode, Eesti Tööandjate Keskliidu esindaja Mari

Krass (1. päevakorrapunkt); sotsiaalminister Karmen Joller ja Sotsiaalministeeriumi

tervishoiuteenuste osakonna esmatasandi tervishoiu ekspert Tiina Unukainen (2.

päevakorrapunkt); Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna pressinõunik Maris

Meiessaar

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu (998 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse

eelnõu (1044 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

2

1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu (998 SE)

teise lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo juhatas päevakorrapunkti arutelu sisse ja märkis, et eelnõu 998 SE esimene

lugemine toimus Riigikogu täiskogus 30. septembril. Diana Ingerainen esitas eelnõu kohta

kuus muudatusettepanekut ning 22 organisatsiooni saatsid oma arvamuse. Lisaks esitasid

ühise arvamuse Eesti Perearstide Selts, Eesti Haiglate Liit, Tallinna Lastekodu,

Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit ja Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit. Arvamuse esitas

ka Sotsiaalministeerium.

S. Riisalo märkis, et kavandatav muudatus on ulatuslik ning kaasatavaid osapooli on palju.

Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIKoda), puuetega laste vanemate organisatsioonide ja

Riigikontrolli kaudu ning mitme uuringu põhjal saadud teave on näidanud, et praegune

süsteem on eelkõige kliendi vaatest väga keerukas. Ametkondadele on teada ka süsteemi suur

halduskoormus, mis toob kaasa ressursside raiskamise. Teenuseosutajate jaoks on süsteem

suhteliselt jäik ja ebamugav, sest inimesele on keeruline kujundada just tema vajadustele

vastavaid teenuseid.

S. Riisalo andis sõna huvigruppide esindajatele eelnõule esitatud arvamuse ja seisukohtade

tutvustamiseks.

Kädi Koppe märkis, et Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) toetab

rehabilitatsioonisüsteemi reformi eesmärki. Ta tunnustas Sotsiaalministeeriumi (SOM) selle

eest, et reformi ettevalmistamise käigus on ELVLiga korraldatud mitu kohtumist ja kohalikele

omavalitsustele (KOV) on kavandatavaid muudatusi selgitatud. Ta lisas, et ELVL on omalt

poolt selgitanud reformiga seotud riske ja murekohti. K. Koppe tõdes, et kõigis küsimustes ei

ole üksmeelele jõutud. ELVL on eelnõule esitatud kirjalikus arvamuses toonud välja

peamised murekohad. Ta selgitas, et esimene neist on teenuse jätkusuutlikkus ja tegelik

kättesaadavus, sealhulgas uue teenuseosutajate võrgustiku võimekus, spetsialistide piisavus

ning teenuse piirkondlik kättesaadavus. Teisena tõi ta esile, et KOVi hallatav asutus ei saa

enam jätkata teenuseosutajana. Sellele on tähelepanu juhtinud nii Tallinn kui ka Elva.

Kolmandaks märkis ta, et KOVile ja lähedastele võivad kanduda täiendavad transpordi- ja

majutuskulud.

Tõnu Hunt lausus, et esindab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametit. Ta märkis, et

rehabilitatsioonisüsteemi reformi eesmärki toetatakse, sest inimese tee abi saamiseni peab

olema võimalikult lihtne ning tervise- ja sotsiaalvaldkond peavad olema senisest selgelt

paremini lõimitud. Ta tõstatas küsimuse, kas valitud mudel rakendub 1. oktoobriks 2027

selliselt, et inimesed ei jää teenuseta ja kas nii seniseid kui ka uusi teenusesaajaid koheldakse

võrdselt. Ta tõi välja, et plaanitava reformi peamine probleem seisneb selles, et reformi

praeguse mudeli puhul kavandatakse olemasoleva teenuseosutajate võrgustiku ulatuslikku

ümberkujundamist enne, kui on tõendatud uue võrgustiku tegelik suutlikkus senine

teenusemaht üle võtta. Plaanitud muudatustega kaasneb seega oluline risk

rehabilitatsiooniteenuse jätkusuutlikkusele ja kättesaadavusele. T. Hunt osutas, et eelnõu

seletuskirjas esitatud arvud näitavad neid riske. Senisest 119 Sotsiaalkindlustusameti (SKA)

lepingupartnerist 43 on mittetulundusühingud, üheksa KOVi hallatavad asutused ja kolm

riigikoolid. Seega ei saa 55 teenuseosutajat ehk ligikaudu 46% neist juba õigusliku vormi

tõttu pärast reformi käivitumist teenuse osutamist jätkata. Veelgi olulisemaks pidas ta asjaolu,

et 80 lepingupartneril ei olnud 2026. aasta juuli seisuga ühtegi tervishoiuteenuse osutamise

tegevusluba. Ta selgitas, et ei saa eeldada, et mittetulundusühing muudab lihtsalt oma

õiguslikku vormi, sest seadus seda ei võimalda. Senine mittetulundusühing tuleb täielikult

likvideerida koos kõige sellega kaasnevaga, sealhulgas töötajate töösuhete lõpetamise ja

muude küsimuste lahendamisega. Tervishoiuteenuse osutamise loa taotlemiseks tuleb luua

uus juriidiline isik. Ka taotlusmenetlus ei ole pelgalt formaalsus, vaid vaja on kvalifitseeritud

tervishoiuspetsialiste, nõuetekohaseid ruume ja sisseseadet, patsiendikindlustust ning täita

muid tervishoiuteenuse osutamise nõudeid. Tervishoiuteenuse osutamiseks kasutatav

tegevuskoht peab olema ka hoone projekti dokumentatsioonis vastavalt märgitud. Kui hoone

dokumentatsioonis ei ole märgitud, et tegemist on ambulatoorse arstiabi osutamise hoonega,

ei võta Terviseamet loataotlust menetlusse. T. Hunt rõhutas, et sellised riskid puudutavad

3

kõiki mittetulundusühinguid, kes soovivad teenuse osutamist jätkata.

Teise olulise ja põhimõttelise küsimusena tõi T. Hunt esile KOVi hallatavate asutuste

välistamise reformist. Tema sõnul jääb arusaamatuks, millist riski sellega maandatakse. Ta

küsis, miks ei võiks samad töötajad samades ruumides ja sama kvalifikatsiooniga jätkata

tervishoiuteenuse osutamist iseseisvalt, kui nad saavad seda teha haiglate või vastava teenuse

osutamise luba omavate asutuste kaudu. Ta märkis, et seaduse rakendussätetega oleks selline

õigus võimalik anda. T. Hunt märkis, et tulenevalt eeltoodust on esitatud kaks põhimõttelist

muudatusettepanekut. Esiteks tuleks rakendussätetega määrata enne 1. oktoobrit 2027

valmisoleku tõendamise tähtaeg ja selleks ajaks peab olema tõendatud vastavate

teenusmahtude võimekus ning tagatud vajaliku personali ja muude tingimuste olemasolu. Kui

valmisolek ei ole piisav, tuleks ette näha üleminekuperiood. Teiseks tuleks kaaluda jätkuvalt

regulatsiooni, mis võimaldaks sisulistele kvaliteedi- ja järelevalvenõuetele vastaval KOV

hallataval asutusel olla rehabilitatsiooniteenuse iseseisev osutaja ilma organisatsioonilise

vormi sundmuutmiseta.

Annelii Jürgenson märkis, et esindab Põhja-Eesti Regionaalhaiglat ja Eesti Taastusarstide

Seltsi ning mõlemad organisatsioonid toetavad reformi elluviimist. Samas on eelnõus ka

mitmeid põhimõttelisi küsimusi, mis vajavad lahendamist, et tagada rehabilitatsiooniteenuste

kättesaadavus, kvaliteet ja jätkusuutlik korraldus. Ta tõi välja, et kuigi rehabilitatsiooni

käsitatakse multidistsiplinaarse lähenemisena ja eesmärgiks on seatud tegutsemis- ja

osaluspiirangute vähendamine, ei toeta kavandatud lahendused täielikult selle eesmärgi

elluviimist, kuna rehabilitatsiooniteenus muudetakse liigselt meditsiinikeskseks. See ei anna

teenust vajavatele inimestele positiivset tulemust. Sellest tulenevalt on tehtud ettepanek mitte

määrata haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglaid peamisteks rehabilitatsiooniteenuse

osutamise eest vastutajateks, kuna Eestis on hästi välja arendatud rehabilitatsiooniasutuste

võrgustik. A. Jürgenson viitas eelkõneleja esile toodud keerukustele, mis kaasnevad nende

asutuste tervishoiuasutusteks muutmisega ja rõhutas, et neis töötab spetsiifilise ettevalmistuse

ja pädevusega personal. HVA haiglates ei ole sellist personali samas ulatuses. Ta selgitas, et

praegu osutab rehabilitatsiooniteenust suuremal või vähemal määral 8 HVA haiglat 19st.

Seetõttu ei ole HVA haiglatel selle teenuse osutamiseks piisavat võimekust.

A. Jürgenson märkis, et kui rehabilitatsiooniteenus määratletakse seadusemuudatusega

tervishoiuteenusena, peavad senised teenuseosutajad viima oma tegevuse vastavusse uute

nõuetega. Sellest tulenevalt on esitatud ettepanek luua rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks

eraldiseisev tegevusloa regulatsioon, mis arvestaks teenuse spetsiifikat, kehtestaks

asjakohased kvaliteedi- ja pädevusnõuded ning looks selge aluse tervishoiuteenuse osutaja ja

rahastaja vahelise lepingu sõlmimiseks. Samuti märkis ta, et tervishoiuteenuste korraldamist

reguleerivat seadust tuleks täiendada, lisades tegevusterapeudi tervishoiutöötaja õigusega

spetsialistide loetellu ning luues seeläbi eeldused tema pädevuse täielikuks rakendamiseks

rehabilitatsioonis.

A. Jürgenson tõi välja, et inimesel tuleks võimaldada pöörduda rehabilitatsiooniteenuse

osutaja poole ilma arsti või õe saatekirjata.

Samuti on oluline pöörata tähelepanu haridusliku erivajadusega laste rehabilitatsioonile. Ta

selgitas, et praegu puudub selge arusaam, kelle vastutusalasse jääb haridusliku erivajadusega

laste rehabilitatsioon ning kuidas korraldatakse nende laste toetamine õppimisel ja

igapäevases keskkonnas toimetulekul.

Lõpetuseks tutvustas A. Jürgenson ettepanekut käsitleda rehabilitatsioonisüsteemi reformi ja

integreeritud ravi mudeli arendamist kooskõlas tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna integreeritud

teenuste arendamisega ning võimaluse korral ühtses õiguslikus raamistikus.

Livia Laas märkis, et Tallinna Lastehaigla toetab reformi, kuid peab vajalikuks täpsustada

rehabilitatsiooniteenuse sihtrühmade vanuselist määratlust. Ta selgitas, et Eesti

tervishoiusüsteemis kuuluvad laste tervishoiuteenuste sihtrühma 0-18-aastased. Samas on

rehabilitatsioonisüsteemi esitlustes ja prognoosides laste sihtrühmana märgitud 0–15-aastased.

Nimetatud erinevus võib põhjustada vastuolu tervishoiusüsteemi ja rehabilitatsiooniteenuse

korralduse vahel ning mõjutada uuele süsteemile üleminekul prognoositavat sihtrühma

suurust. Teise olulise küsimusena tõi ta esile eelarve. L. Laas märkis, et

rehabilitatsiooniteenuste hinnakiri on seni olnud Tervisekassa hinnakirjast eraldiseisev ja

4

teenuste hinnad on olnud madalamad. Ta selgitas, et kui teenust osutavate spetsialistide

tasumäärad hakkavad lähtuma Tervisekassa kõrgematest hindadest, kuid teenuse kogurahastus

samas ulatuses ei suurene, ei ole võimalik osutada teenuseid senises mahus ega toetada sama

arvu inimesi.

Mari-Liis Ööpik-Loks märkis, et Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus (HNRK)

toetab rehabilitatsioonisüsteemi muutmist eelnõus kirjeldatud viisil, kuid peab vajalikuks

mõne aspekti täpsustamist. Ta juhtis tähelepanu sellele, et teenuste osutamine on kavandatud

enne ravi, ravi ajal ja pärast ravi, mistõttu vajab täpsustamist, kuidas tagatakse vajalike

teenuste samaaegne osutamine näiteks statsionaarsel taastusravil viibivale patsiendile. Samuti

märkis ta, et HNRK igapäevapraktika põhjal on taastusravimeeskonda vaja kaasata

spetsialiste, kelle teenuseid tervishoiusüsteem praegu ei rahasta.

Teise küsimusena käsitles M.-L. Ööpik-Loks teenuse kättesaadavust. Eelnõu kohaselt on

rehabilitatsiooniteenus ambulatoorne ja seda osutatakse üldjuhul inimese elukoha lähedal.

Samal ajal kavandatakse konkreetsetest terviseseisunditest tulenevate vajadustega inimestele

spetsialiseeritud rehabilitatsiooni, näiteks neuroloogilise rehabilitatsiooni osutamist. Mujalt

Eestist saabuva inimese jaoks võivad majutuskulud teenuse kättesaadavust piirata, mistõttu

soovitab HNRK kaaluda nende vähemalt osalist hüvitamist. Kolmandaks juhtis ta tähelepanu

sellele, et mitme taastusravi- ja rehabilitatsioonivaldkonna spetsialisti arv ning teenuse

kättesaadavus ei vasta juba praegu süsteemi ja inimeste vajadustele. Teenusele sisenemise

tingimuste leevenemise ja elanikkonna vananemise tõttu võib teenusevajaduse ja

kättesaadavuse lõhe suureneda. Lähiaastatel kõrghariduse omandamise ikka jõudvaid

suuremaarvulisi noorte põlvkondi arvestades tuleks suurendada valdkonna spetsialistide

riiklikke koolitusmahte ning käsitleda reformi valdkondade üleselt, kavandades kiireid

muudatusi ka hariduses.

Anna Mikkonen-Berg lausus, et LAPSSI OÜ hinnangul on reformi eesmärk õige. Inimene

peab saama abi oma tegelikust vajadusest lähtudes. Samas tõi ta esile mitu kitsaskohta.

Esiteks rõhutas ta, et üleminekuperioodil ei tohi teenuse osutamine katkeda. Seaduse alusel

sõlmitakse HVA haiglaga leping vähemalt viieks aastaks, kuid muu nõuetele vastava

teenuseosutajaga lepingu sõlmimise kohustust ei ole. Kui senise teenuseosutajaga lepingut ei

sõlmita, peab inimene rehabilitatsiooni kestel vahetama teenuseosutajat, mistõttu võib katkeda

väljakujunenud rutiin. A. Mikkonen-Berg märkis, et LAPSSI OÜ klientide seas on palju

psüühikahäirega ja autismispektri tunnustega inimesi, kellele võib selline muutus olla eriti

problemaatiline. Tema hinnangul võib teenuse katkemine halvendada senise rehabilitatsiooni

tulemusi. Teise kitsaskohana käsitles ta teenuse mahtu. Praegu on rehabilitatsiooniteenus

seotud inimesega ning teenuseosutaja teab ette, millises mahus on võimalik klienti abistada ja

saab teenuse osutamist tema vajadustest lähtudes planeerida. Uues süsteemis määratakse

teenuseosutajale aastane eelarve. Samas ei ole teada, mille alusel eelarve teenuseosutajate

vahel jaotatakse ega kuidas peaks teenuseosutaja otsustama, mitu inimest ta selle piires

teenusele võtab. Seetõttu tegi LAPSSI OÜ muu hulgas ettepaneku reformi etapiviisiliseks

rakendamiseks, alustades 1. jaanuarist 2028 suunamise ja menetluskorraga, jätkates lepingute

ja muudatustega ning jõudes täieliku rakendumiseni 2028. ja 2029. aasta jooksul.

Katrin Rehemaa märkis, et Eesti Arstide Liidule (EAL) saadeti arvamuse avaldamiseks

eelnõu esimene versioon, kuid teises kooskõlastusringis EALi arvamust enam ei küsitud. EAL

peab reformi eesmärki õigeks, kuid leiab, et ebapiisava rahastuse, tööjõupuuduse ja

teenuseosutajatele kehtestatavate uute nõuete tõttu on suur risk, et vajalike teenuste

kättesaadavus väheneb. Lisaks nõrgeneb terviseandmete kaitse. Seetõttu ei saa EAL eelnõu

toetada. K. Rehemaa lisas, et eelnõus esineb ka mõistelist ebaselgust. Eelnõu kohaselt ei ole

rehabilitatsiooniteenus tervishoiuteenus, kuid EALi hinnangul tuleks see lugeda

tervishoiuteenuseks, sest sellel on olulised tervishoiuteenuse tunnused.

K. Rehemaa märkis, et eelnõu eesmärk näib olevat sotsiaalse rehabilitatsiooni kulude

ülekandmine Tervisekassale. Juhul, kui rehabilitatsiooniteenus ei ole tervishoiuteenus, siis on

küsitav, kas seda on võimalik rahastada Tervisekassa tervishoiuteenuste loetellu kandmise

kaudu.

K. Rehemaa tõi välja, et eelnõu menetlemise käigus on selle esimese versiooniga võrreldes

tehtud ka positiivseid muudatusi, sealhulgas pikendatud jõustumise tähtaegu, kuid

5

põhiprobleemid on jäänud lahendamata. Tervishoiuteenuste hinnad on sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenuste hindadest oluliselt kõrgemad, kuid eraldatav summa jääb samaks,

mistõttu saab osutada vähem teenuseid. Kui hindamine ja suunamine korraldatakse paremini,

suureneb teenuste vajadus veelgi ning nende kättesaadavus väheneb. Ühtlasi on ilmne risk, et

Tervisekassa peab uusi kohustusi osaliselt rahastama raviteenuste arvelt, mistõttu halveneb

arstiabi kättesaadavus veelgi.

K. Rehemaa lisas, et IT-arenduste kulud on katmata ning teenuste kättesaadavust piirab ka

tervishoiutöötajate ja teiste spetsialistide vähesus. Selle tulemusena kasvab arstide ja haiglate,

eelkõige perearstide ja taastusarstide koormus. Lisaks võib osa teenuseosutajaid

tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa nõude tõttu tegevuse lõpetada.

K. Rehemaa juhtis tähelepanu ka terviseandmete kaitse nõrgenemisele, sest andmetele pääseb

ligi rohkem isikuid, sealhulgas sotsiaaltöötajad, loovterapeudid ja kogemusnõustajad. Juba

praegu on ilmnenud juhtumeid, kus tervise infosüsteemist on andmeid põhjendamatult

väljastatud. K. Rehemaa hinnangul on eelnõu ettevalmistus olnud puudulik, sest elanikkonda

ei ole piisavalt teavitatud ja huvirühmi ei ole piisavalt kaasatud ega nende arvamusi

arvestatud. Peale selle ei ole kavandatavat süsteemi ühildatud tööalase rehabilitatsiooni ega

haridussüsteemi teenustega, mistõttu ei teki väidetud ühtset rehabilitatsioonisüsteemi. EAL

tegi seetõttu ettepaneku peatada eelnõu menetlus seni, kuni sisulised, eelkõige rahastamise ja

tööjõupuudusega seotud probleemid on lahendatud.

Signe Riisalo märkis, et korduvalt on väidetud, nagu jääks üleantav eelarve samaks. Ta

selgitas, et kolme aasta jooksul suureneb riigieelarvest eraldatav summa ligikaudu ühe

kolmandiku võrra. Praeguselt 22,1 miljonilt eurolt 29,6 miljoni euroni ehk 7,5 miljoni euro

võrra. S. Riisalo sõnul võib öelda, et ressurssi võib nappida, kuid ei ole õige väita, et see ei

suurene.

Elle-Mall Sadrak märkis, et Eesti Perearstide Selts (EPS) ei toeta eelnõu esitatud kujul. EPSi

hinnangul on reform kavandatud liiga kiiresti ja varem esile toodud probleemid on jäänud

lahendamata. Ühe peamise probleemina tõi E.-M. Sadrak esile teenuse kättesaadavuse, kuna

tervishoiuspetsialiste napib juba praegu ja senistel väiksematel teenuseosutajatel muutub

teenuse osutamine keerulisemaks. Perearstide seisukohast on suurim probleem hindamise

dubleerimine, mis pikendab patsiendi teekonda ja toob kaasa lisakulu ja täiendava

töökoormuse. Eelnõu kohaselt hindaks suunaja (nt perearst) esmalt, kas inimene vajab

terviseseisundi tõttu teenust. Seejärel hindaks rehabilitatsiooniteenuse osutaja juures tegutsev

hindamismeeskond, kas ja millist teenust inimene vajab. EPSi hinnangul ei ole kahekordne

hindamine otstarbekas ja teenusevajadust saaks hinnata valdkonna spetsialistide tehtava

üksikasjalikuma hindamise käigus. Samuti soovitakse see lisaülesanne panna perearstidele

ilma täiendava personali või muu lisaressursita. E.-M. Sadrak rõhutas, et perearsti kaudu ei

suunata abi vajavat inimest rehabilitatsiooniteenusele, vaid teenusevajaduse hindamisele. Ta

tegi ettepaneku jätta teenusele pääsemisel ära perearsti vahelüli ning võimaldada patsiendil

või tema lähedasel pöörduda ise rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindaja poole. Hindaja

otsustaks asjakohaste kriteeriumide alusel, kas ja milliseid rehabilitatsiooniteenuseid inimene

vajab ja suunaks teenust vajava inimese sobiva teenuseosutaja juurde. EPSi hinnangul ei loo

perearsti vahelüli lisaväärtust, vaid pikendab põhjendamatult patsiendi teekonda abi

saamiseni, toob kaasa e-konsultatsiooni kulud ja suurendab perearstiabi koormust.

Mart Jesse märkis, et Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu (ETTKL) seisukohad

kattuvad suures osas EPSi seisukohtadega. ETTKLile jääb arusaamatuks, miks tuleb

perearstid sellesse protsessi kohustusliku vahelülina kaasata. SoMilt on korduvalt palutud

selle kohta selgitusi. Samuti on juhitud tähelepanu sellele, et perearstide kaasamine põhjustab

ebamõistlikku aja- ja ressursikulu ning halvendab patsientide juurdepääsu nii

rehabilitatsiooniteenusele kui ka esmatasandi arstiabile. ETTKLi hinnangul oleks asjakohane

võimaldada inimesel vajaduse korral pöörduda otse teenuseosutaja poole või kasutada

lihtsustatud suunamist. Perearst võiks sellist võimalust patsiendile vajaduse korral soovitada,

kuid selle tegemine ei peaks olema kohustuslik. M. Jesse sõnul halvendaks eelnõu praegusel

kujul vastu võtmine nii rehabilitatsiooniteenust vajavate inimeste kui ka kõikide teiste

patsientide olukorda. Ta rõhutas, et enne eelnõu menetlemise jätkamist tuleb sellesse sisse

viia vajalikud muudatused ja parandused. Lisaks märkis ta, et e-konsultatsioonide kasutamine

6

suurendab kulusid, mis on tema hinnangul samuti ebamõistlik.

Anne-Mari Viikman sõnas, et esindab Eesti Tegevusterapeutide Liitu. Ta tõi esile, et enamik

tegevusterapeute töötab tervishoiu- või rehabilitatsioonisüsteemis ja nende süsteemide

kavandatav integreerimine mõjutab kõiki tegevusterapeute ja eriala tulevikku. A.-M.

Viikmani hinnangul peaks tegevusterapeut olema rehabilitatsioonimeeskonna põhiliige, mitte

üks võimalikest liikmetest koos logopeediga, sest tegemist on kahe väga erineva erialaga, mis

ei saa teineteist asendada. Ta märkis, et tegevusterapeute on Eestis vähe ja koolitusmaht ei ole

piisav, kuid see ei tohiks olla põhjus, miks teenus ei ole tulevikus kõigile kättesaadav. A.-M.

Viikman tegi ettepaneku määrata tegevusterapeut kohe meeskonna põhiliikmeks või näha ette

kuni viieaastane üleminekuperiood, mille jooksul tuleb tegevusterapeut kaasata. Tema sõnul

oleks see sarnane tööalase rehabilitatsiooni korraldusega, mille puhul ei ole tulevikus

võimalik teenust osutada ilma tegevusterapeudita meeskonnas.

Teiseks märkis A.-M. Viikman, et tegevusterapeudi praegune õiguslik staatus ei toeta reformi

ja sellega seotud küsimused on olnud pikka aega lahendamata. Tema hinnangul oleks praegu

sobiv aeg võrdsustada tegevusterapeudid tervishoiutöötajatega ja võimaldada neil osutada

teenust iseseisvalt. See on vajalik esmatasandi teenuse kättesaadavuse parandamiseks ja

selleks, et tegevusteraapia oleks tulevikus ka üksikteenusena paremini kättesaadav. A.-M.

Viikman rõhutas, et praegu ei ole tegevusterapeut haridussüsteemi kaudu kättesaadav. Ta

selgitas, et tegevusterapeudid töötavad tugispetsialistina ainult üksikutes koolides ja

lasteaedades. Lisaks teenuse piirkondlikule kättesaadavusele tuleb jälgida ka teenuse kaetust

spetsialistidega. Näiteks ei ole paljudel HVA haiglatel võimekust osutada

tegevusteraapiateenust taastusravi raames ja tervishoius osutatakse 65%

tegevusteraapiateenustest taastusravi osana.

Signe Riisalo selgitas, et eelnõu eesmärk on lõimida sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond.

Haridusvaldkonda ja selle tugiteenuseid ei ole eelnõuga kavandatud lõimida. Haridus- ja

Teadusministeerium jälgib lõimimise tulemusi ja on selle edukaks osutumisel valmis

protsessiga ühinema. Kuna haridusvaldkonna lõimimine ei ole käesoleva eelnõu eesmärk, ei

ole seda eelnõus eraldi käsitletud.

Alice Pehk märkis, et Eesti Muusikateraapia Ühingu ettepanek on eristada eelnõu § 5 lõikes 7

loovteraapia suunad. Ta selgitas, et loovteraapia ei ole üks ühtne teraapiavorm. Eestis on

praegu aktiivselt esindatud muusikateraapia, visuaalkunstiteraapia ning tantsu- ja

liikumisteraapia. Mõiste loovteraapia on liiga üldine ega pruugi vastata inimese vajadustele,

sest eri loovteraapiasuundade sekkumismeetodid, tehnikad ja võimalused spetsiifiliste häirete

ning probleemidega tegelemisel on erinevad. Näitena tõi ta neurorehabilitatsiooni, kus

muusikateraapia võimaldab insuldijärgses taastusravis toetada nii motoorika kui ka kõne

taastumist, kuna muusikalised tegevused aktiveerivad erinevaid ajupiirkondi.

Visuaalkunstiteraapia samasugust sekkumist ei võimalda. Eelnõu kohaselt peab meeskonnas

töötaval loovterapeudil olema kutseseaduse alusel antud 6. või 7. taseme loovterapeudi kutse.

Eesti Muusikateraapia Ühing tegi ettepaneku sätestada eelnõus loovteraapiasuundade

kvalifikatsiooninõuded eraldi, arvestades, et muusikaterapeutidel on 6. või 7. taseme kutse

ning teistel loovterapeutidel 7. taseme kutse. A. Pehk rõhutas, et kui kliendile on näidustatud

muusikateraapia, peab olema tagatud, et teenust osutab muusikaterapeut, mitte muu

loovteraapiasuuna terapeut.

Kristel Päll märkis, et esindab Eesti Pereteraapia Ühingut. Ta viitas koosoleku alguses

esimehe sõnavõtus rõhutatule, et kogu süsteemi keskmes on inimene ja tema pere. Samas on

meeskonnaliikmete loetelust välja jäänud pereterapeut ning teenuste loetelust pereteraapia.

Loetletud teenused on valdavalt individuaalsed ja toetavad inimest tema probleemiga

tegelemisel, kuid iga pereliikme probleem mõjutab tegelikult kogu peret. Eriti oluline on seda

arvestada laste ja noorte puhul. Seetõttu peab Eesti Pereteraapia Ühing vajalikuks lisada

pereteraapiateenus teenuste loetellu ning kaasata pereterapeut meeskonnaliikmena. Ta lisas, et

eelnevates sõnavõttudes käsitleti ka ressursi- ja spetsialistide puudust. Ühingu hinnangul on

pereterapeudid Eestis alakasutatud ressurss, nende kaasamine oleks igati asjakohane.

Marilin Vaksman märkis, et Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit (ERL) toetab reformi

eesmärke, kuid peab eelnõuga kavandatavat korraldust ebapiisavalt läbi töötatuks. ERLi

hinnangul ei ole reformi jõustumine järgmise aasta 1. oktoobril realistlik. ERL peab

7

probleemseks HVA haiglate ja senise süsteemi üleminekut uuele korraldusele ja ebaselgust

teenuse tegeliku osutaja suhtes. Kui kavandatav teenus on oma sisult tervishoiuteenus, tuleks

see sellisena määratleda. Kui tegemist ei ole tervishoiuteenusega, tuleb põhjendada, miks on

teenuse osutamise eelduseks tervishoiuteenuse osutamise luba. Samuti tuleb täpsustada

teenusele suunamise aluseid ja korda. Tähelepanu vajavad rahastamine, teenuse hinna

võimalik tõus, sihtrühma suurenemine ning nende mõju järjekordadele ja teenuse

kättesaadavusele. M. Vaksman märkis, et vajaduspõhisuse põhimõte võib jääda sisutühjaks,

kui teenuse tegelik kättesaadavus ei ole tagatud. ERLi hinnangul on reform jätkuvalt poolik.

Töövõimereformi käigus kujundati sotsiaalne ja tööalane rehabilitatsioon teineteist

täiendavaks, kuid praegu reformitakse üksnes sotsiaalset rehabilitatsiooni ja tööalane

rehabilitatsioon jääb tervikust eraldatuks.

Helen Tähtvere märkis, et Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit (EHK) toetab reformi üldist

eesmärki, kuid palub komisjonil arutada mitut kitsaskohta. Esiteks sõltub eelnõu kohaselt

inimese teenusele pääsemine tema enda motivatsioonist. H. Tähtvere selgitas, et

erihoolekandeteenuse saajate seas on psüühikahäirega ja intellektipuudega inimesi, kes ei

pruugi olla võimelised oma motivatsiooni väljendama ega käi perearsti juures. EHK ei nõustu

sellega, et inimese vähene motiveeritus piiraks tema juurdepääsu teenusele. Teiseks peab

EHK oluliseks rehabilitatsiooni sotsiaalse mõõtme säilitamist. Kuigi rehabilitatsiooniteenust

käsitatakse edaspidi tervishoiuteenusena, vajavad erihoolekandeteenuse saajad jätkuvalt tuge

igapäevaoskuste arendamisel, keskkonna kohandamisel ja lähedastega suhtlemise

parandamisel. Kõigil erihoolekandeteenuse töötajatel ei ole nende ülesannete täitmiseks

vajalikku pädevust ning seni on erihoolekanne ja rehabilitatsiooni teenused toiminud suuresti

koos. Samuti valmistab EHKile muret, et tulevases rehabilitatsiooniteenuste süsteemis ei ole

tagatud transporti, saatjat ega vajaduspõhist majutust. Need on teenuse saajatele olulised, sest

paljud neist ei jõua teenusele saatjata. Kui rehabilitatsiooniteenuseid hakkavad osutama

eelkõige suurtes keskustes asuvad HVA haiglad, võib teenus jääda kättesaamatuks ka juhul,

kui perearst või muu eriarsti on inimese teenusele suunanud. Lisaks soovib EHK selgust,

kuidas toimitakse juhul, kui teenust vajavate inimeste arv ületab riigieelarves kavandatud

mahu. Millistel alustel teenuse vajajaid prioriseeritakse ja kuidas leitakse riigieelarvest

lisavahendeid.

Kristi Kähär tõi välja, et viimastel nädalatel on SOMi ja Tervisekassaga toimunud mitu

kohtumist, mille käigus on arutatud EPIKoja murekohti ja jõutud mitmes küsimuses ühiste

arusaamadeni. Lahendamist vajavad eelkõige rakendamisega seotud küsimused. EPIKoda

peab oluliseks, et inimeste õiguste kaitse ei väheneks. Praeguses süsteemis saab

rehabilitatsiooniteenuse otsuse vaidlustada haldusmenetluse seaduse alusel, kuid uues

süsteemis samaväärset õiguskaitsevõimalust ette nähtud ei ole. EPIKoda ootab sellele

lahendust ja on valmis aruteludes osalema. Samuti vajab tähelepanu teenuste kättesaadavus ja

lepingumahtude piisavus. Tervisekassaga on arutatud võimalust jätta eelarvesse täiendav

reserv, et rahastada keerukamaid juhtumeid olukorras, kus teenuseosutaja vahendid on

ammendunud. EPIKoja liikmesorganisatsioonidele on oluline ka puudespetsiifilise

rehabilitatsiooni ja vastava pädevuse säilimine uues süsteemis nii haiglates kui ka teiste

teenuseosutajate juures. Lisaks valmistab muret majutus- ja sõidukulude hüvitamise

lõpetamine. Kui Tervisekassa tagab pikemas perspektiivis teenuse kättesaadavuse kogu

Eestis, võib selle küsimuse mõju väheneda, kuid üleminekuperioodil võib muudatus

suurendada inimeste ja KOVide koormust. Kokkuvõttes toetab EPIKoda reformi, kuid peab

vajalikuks tõstatatud küsimuste lahendamist koostöös kõigi partneritega.

Signe Riisalo nõustus, et puudespetsiifiline lähenemine on vajalik. Ta märkis, et teatavate

diagnooside puhul on diagnoosipõhine lähenemine hädavajalik ja seda tuleb reformi

rakendamisel silmas pidada. Seoses esmatasandi ja perearsti e-konsultatsiooniga selgitas ta, et

inimese saab teenusele suunata ka eriarst. Näiteks vajavad I tüüpi diabeediga lapsed

spetsiifilisi teenuseid, mille osutajate olemasolu tuleb tagada.

Külliki Bode Eesti Vaegkuuljate Liidust märkis, et kuulmispuudega inimestele on

rehabilitatsiooniteenuseid osutatud alates 2010. aastast. Teenuse sihtrühma kuuluvad

kuulmislangusega inimesed, sealhulgas viipekeelsed inimesed. Liit on välja töötanud

sihtrühmale kohandatud programmid ja koondanud spetsialistid, kes valdavad eesti ja vene

8

viipekeelt ning tunnevad kasutatavaid tehnoloogiaid. Rehabilitatsioon hõlmab muu hulgas

kommunikatsiooni, abivahendite kasutamist, töötamist, õppimist, igapäevaelu oskusi, huultelt

lugemist ja kuulmistaju arendamist. Tegemist on spetsiifilise rehabilitatsiooniga, mida on

arendatud 16 aastat ja mida osutatakse kogu Eestis nii sotsiaalse kui ka tööalase

rehabilitatsioonina. K. Bode toetas reformi põhimõtet, mille kohaselt ei ole teenuse saamise

eelduseks enam puue ega osaline töövõime. Samas väljendas ta muret Eesti Vaegkuuljate

Liidu võimaluse pärast uues süsteemis teenuse osutamist jätkata, kuna mittetulundusühing ei

vasta Tervisekassa partnerile seatavatele tingimustele. Seni on Sotsiaalkindlustusamet (SKA)

ja Töötukassa liidu osutatavaid teenuseid tunnustanud ja lepinguid jätkanud. Uuele

korraldusele üleminek võib eeldada uue juriidilise isiku asutamist, seniste ruumide sobivuse

hindamist ja tegevusloa taotlemist. Samuti ei ole selge, miks senine teenuseosutamise vorm

enam ei sobi ja kuidas kujuneb koostöö HVA haiglatega, sealhulgas kas liit peaks sõlmima

lepingu iga haiglaga eraldi. K. Bode tegi ettepaneku reformi rakendamine edasi lükata, kuni

on selgunud puudespetsiifiliste ja diagnoosipõhiste rehabilitatsiooniasutuste võimalused

tegevust jätkata.

Mari Krass märkis, et Tööandjate Keskliit (ETKL) peab probleemseks tervise- ja

sotsiaalsüsteemi reformivate eelnõude eraldi menetlemist. Menetluses on neli omavahel

seotud eelnõu, kuid puudub terviklik ülevaade nende kogumaksumusest, mõjust süsteemile ja

eeldatavast kasust. Reformide terviklikuks menetlemiseks on puudu kolm olulist sisendit:

Riigikontrolli valmiv tervishoiu ülevaade, Viljandi PAIK-projekti mõjuhinnang ning

käimasolevate maakondlike TERVIKute pilootprojektide tulemused. Need analüüsid peaksid

olema kättesaadavad enne tervise- ja sotsiaalsüsteemi korraldust puudutavate otsuste tegemist.

ETKLi hinnangul võib reformide rakendamine enne tulemuste selgumist tuua kaasa

ettenägematuid probleeme.

M. Krass lisas, et ETKL peab kõnealuse eelnõu puhul üheks probleemiks rahastamist. ETKLi

hinnangul võib reform kaasa tuua teenuse kallinemise ja kättesaadavuse vähenemise. Samuti

jääb ebaselgeks vajadus teenuseosutajate võrgustiku ulatusliku ümberkorraldamise järele

olukorras, kus HVA haiglad ei ole praegu teenuse osutamiseks valmis ning turul tegutsevad

professionaalsed teenuseosutajad. Lisaks tuleks analüüsida, kas nõue, mille kohaselt peab

tervishoiuteenuse osutaja osutama teenust, mis ei ole tervishoiuteenus, eeldab Euroopa Liidu

tehniliste normide kohaselt Euroopa Komisjoni teavitamist.

Signe Riisalo andis ülevaate nende osapoolte kirjalikest seisukohtadest, kes ei saanud istungil

osaleda. Ta märkis, et Eesti Eripedagoogide Liit toetab põhimõtteliselt reformi eesmärke, kuid

rõhutab, et eripedagoogilise teenuse maht ja kättesaadavus ei tohi väheneda. Liit peab eriti

oluliseks eripedagoogi sisulist kaasamist laste ja neuroarenguliste eripäradega inimeste

rehabilitatsiooni. Samuti peab liit oluliseks, et lapsed ei jääks tervishoiu- ja haridussüsteemi

vahele. Ühtlasi tuleks teenuseid osutada võimalikult palju lapse tavapärases keskkonnas,

näiteks lasteaias või koolis.

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon esitas liikmete tähelepanekud, mis ei väljenda organisatsiooni

ametlikku seisukohta. Läbiva murena toodi esile oht, et uus süsteem võib muutuda liigselt

tervishoiukeskseks ning sotsiaaltöö roll ja sotsiaalsete tegurite arvestamine võivad nõrgeneda.

Samuti juhiti tähelepanu piirkondliku kättesaadavuse ning transpordi- ja majutusküsimuste

lahendamise vajadusele.

Eesti Õdede Liit toetab reformi eesmärki ja õdedele rehabilitatsioonivajaduse tuvastamise ja

teenusele suunamise õiguse andmist. Liidu hinnangul peaks suunamise õigus olema kõigil

iseseisvat vastuvõttu tegevatel õdedel, sealhulgas koduõdedel. Lisaks e-konsultatsioonile

soovitakse säilitada saatekirja kasutamise võimalus, liidestada uued lahendused olemasolevate

infosüsteemidega ning hinnata õdede lisanduvat töökoormust. Samuti tehti ettepanek kasutada

rehabilitatsiooni põhimeeskonna koosseisu kirjeldamisel sõnastust „eriarst või eriõde“ senise

sõnastuse „eriarst või õde“ asemel.

Tervise Arengu Instituut tegi ettepaneku sätestada rakendusaktis RFK-põhise

dokumenteerimise kasutamine rehabilitatsiooniteenuse kavandamisel, osutamisel, tulemuste

hindamisel ja dokumenteerimisel. See võimaldaks käsitleda inimese funktsioneerimisvõimet

terviklikult, hinnata rehabilitatsiooni eesmärke võrreldavalt ning toetada struktureeritud

andmevahetust ja teenuse kvaliteedi hindamist.

9

Lisaks esitas oma seisukohad eelnõule kaks eraisikut.

Seejärel andis S. Riisalo sõna Diana Ingerainenile muudatusettepanekute tutvustamiseks.

Diana Ingerainen tutvustas eelnõule esitatud muudatusettepanekuid. Ta märkis, et

muudatusettepanekud käsitlevad patsiendi teenusele jõudmist. Tema hinnangul ei ole

patsiendi suunamine eri etappide vahel vajalik, sest see pikendab nii perearsti vastuvõtu

järjekorda kui ka patsiendi ooteaega. D. Ingeraineni sõnul ei ole Eesti nii jõukas ja pädevaid

spetsialiste ei ole nii palju, et luua mitu hindamistasandit. Ta rõhutas, et piiratud ressursid

tuleks suunata inimeste toimetuleku parandamisse. Muudatusettepaneku kohaselt peaks

inimestel olema võimalik pöörduda otse rehabilitatsioonimeeskonna poole, kellel on pädevus

hinnata, kas teenus aitab inimese toimetulekut parandada.

Signe Riisalo andis sõna SOMi esindajale ning palus esitada seisukoht istungil käsitletud

küsimustele ja esitatud muudatusettepanekutele. Ta tõi peamiste teemadena esile kavandatud

rakendusaja, mida osapooled pidasid liiga lühikeseks ja küsis, kas rakendamise tähtaega oleks

võimalik edasi lükata. Samuti palus ta selgitada teenuseosutajate ja KOVi esindajate

tõstatatud küsimusi, mis puudutasid tegevusluba, juriidilise vormi muutmist

mittetulundusühingust osaühinguks ning KOVi hallatavate asutuste võimalusi

tervishoiuteenuse osutajaks saamisel. Lisaks palus ta käsitleda haridusvaldkonnaga seotud

küsimusi ja anda hinnang teenuste hinnale ja sihtrühmale. Täpsustamist vajasid ka

tegevusterapeutide ja loovterapeutide roll ning puudespetsiifiliste teenuste jätkuv

kättesaadavus ja e-konsultatsiooni korraldus.

S. Riisalo märkis, et esitab järgneva seisukoha 26-aastase ministeeriumiametniku kogemusele

tuginedes. Ta selgitas, et süsteemide ülesehitamisel tuleb riigi rahastatud teenustele,

sealhulgas Tervisekassa rahastatud teenustele, kehtestada juurdepääsu reguleerivad

mehhanismid, sest ilma nendeta ei ole võimalik avaliku ressursi kasutamist kontrollida. Samas

rõhutas ta, et väravavahi roll ei tohiks olla tervishoiuteenuse osutajale liiga koormav. Seda

küsimust on menetluse käigus eri osapooltega arutatud. E-konsultatsioon peaks olema

võimalikult lihtne, kuid mitte sellisel määral, et see kahjustaks kliendi või patsiendi huve.

Hanna Vseviov tänas sisuka ja lahendustele suunatud arutelu eest. Ta märkis, et SOM ei toeta

Diana Ingeraineni esitatud ettepanekut, mille kohaselt jääks perearst või muu eriarst sellest

võrgustikust väljapoole. Ta selgitas, et süsteem tuleb kujundada inimese jaoks, kes ei pruugi

teada, mida rehabilitatsioon tähendab, kuid teab, et tal on trauma või haiguse tõttu keeruline

oma terviseprobleemiga igapäevaselt toime tulla. Nii tervishoiu- kui ka sotsiaalvaldkonnas on

lähtutud niinimetatud ühe ukse poliitikast. Inimene pöördub tervisemurega perearsti poole,

kellel on pädevus hinnata, millist abi ta tervisesüsteemis vajab ja suunata ta vajalikele

teenustele. See on eriti oluline haavatavamate sihtrühmade puhul, millele viitas ka

Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidu esindaja. Kui süsteemis ei oleks niinimetatud

väravavahti, siis tekiks olukord, kus lihtsama tervisemurega inimene, kes vajab

rehabilitatsiooni raames pakutavat üksikteenust, näiteks füsioteraapiat, psühholoogi või

logopeedi teenust, saaks sellele teenusele saatekirja alusel. Sellisel juhul peaks arst, praegusel

juhul perearst, väljastama igale teenusele eraldi saatekirja. Komplekssema abivajadusega

inimesed, kes vajavad samade spetsialistide tuge meeskonnana, peaksid aga oma

teenusevajaduse ise kindlaks tegema ja teenuse leidmise eest ise vastutama. SOMi hinnangul

ei oleks see inimesest lähtuv lahendus. SOM nõustub, et spetsialistide ressurssi tuleb kasutada

hoolikalt ja neid ei tohi üle koormata. Seetõttu on suunamismehhanism püütud kujundada

võimalikult lihtsaks ja loogiliseks. Kuna paljud tõsisema terviseprobleemiga inimesed on juba

eriarsti jälgimisel, annab eelnõu rehabilitatsiooniteenusele suunamise õiguse ka eriarstidele.

Perearst saab suunamise delegeerida ka õele, kellel on samuti õigus rehabilitatsiooniteenusele

suunata. Seega on suunajate ringi laiendatud eesmärgiga vältida koormuse jäämist ainult

ühele spetsialistile. H. Vseviov märkis, et SOM on valmis koos arstide ja õdedega viivitamata

arutama e-konsultatsiooni kokkuleppeid, et lahendus oleks kõigile osapooltele mõistlik ja

vastuvõetav. Eesmärk on anda tervishoiuspetsialistidele täiendav võimalus patsiente aidata

ning kaasata rehabilitatsiooni ühena meetmete tervikpaketist, mis on vajalik konkreetse

tervisetulemi saavutamiseks ja säilitamiseks.

H. Vseviov viitas sotsiaalkomisjoni esinaise nimetatud Riigikontrolli auditile, milles hinnati

2024. aastal erivajadustega inimeste tugisüsteemi, sealhulgas rehabilitatsiooniteenust.

10

Riigikontroll kritiseeris teenuse senist korraldust ning seadis SOMile ootuse kujundada

süsteem ümber viisil, mille keskmes on inimene. Ta märkis, et istungil antud tagasiside,

kirjalikud pöördumised ja varasemad arutelud kinnitavad partnerite toetust reformi

eesmärkidele. Eesmärkidena nimetas ta süsteemi killustatuse vähendamist,

rehabilitatsiooniteenuse lõimimist tervishoidu ning lähtumist inimese tegelikust abivajadusest.

Tema sõnul tuleb neile eesmärkidele anda eelnõuga konkreetne sisu.

Esiteks käsitles H. Vseviov rehabilitatsiooni lõimimist tervishoidu. Ta selgitas, et eesmärk on

lõimida rehabilitatsioon tervishoidu, sest nende inimeste abivajadus tuleneb terviseseisundist

ning rehabilitatsiooni abil on võimalik toetada ravi või ennetada täiendava ravi vajadust.

Süsteem toimib inimese jaoks parimal moel siis, kui lähtutakse tavapärasest tervishoiu

loogikast. Mitte luues veel ühte paralleelset süsteemi. Teenuse leidmise jätmine inimese enda

ülesandeks tähendaks, et ka olulistes raskustes või vaimse tervise probleemidega inimesed

peaksid ise otsustama, kas nad vajavad rehabilitatsiooni, taastusravi, üksikteenust või muud

abi. SOMi hinnangul ei oleks see inimesekeskne lahendus, vaid vastutuse asetamine

abivajajale.

H. Vseviov kinnitas, et suunamine peab olema lihtne ja vähese bürokraatiaga ja sellega ei tohi

kaasneda topelthindamist. Arsti või õe ülesanne on tuvastada terviseprobleem ja võimalik

kompleksteenuse vajadus. Samal ajal võib tervishoiutöötaja hinnata üksikteenuste, raviplaani

muutmise või meditsiiniseadme vajadust. Arsti või õe lüli väljajätmine ei võimaldaks

inimesele terviklikult läheneda. Rehabilitatsioonimeeskond koostab täpsema sisulise

hindamise eesmärgid ja tegevuskava koos inimesega.

Teiseks käsitles ta ühtse kvaliteedivastutuse ja andmeruumi loomist ning sellega seotud

küsimust, miks ei võiks KOVi hallatav asutus olla tulevikus rehabilitatsiooniteenuse osutaja.

Pärast Tallinna linna pöördumise saamist analüüsisid SOMi juristid ja tervishoiuvaldkonna

spetsialistid süsteemi ning võimalikke lahendusi uuesti. H. Vseviov rõhutas vajadust

kujundada lahendused mõistlikult ja paindlikult. Samas tähendaks erandite tegemine osale

teenuseosutajatest, kes ei pea vastama tervishoiuteenuse osutajatele kehtestatud tingimustele,

paralleelsüsteemide säilitamist, sealhulgas eraldi tegevuslubasid, järelevalvet, andmeid ja

vastutust, ning tooks kaasa suuremad kulud. See ei oleks kooskõlas killustatuse vähendamise

eesmärgiga.

Ta lausus, et teenuseosutajad saavad tegevust jätkata vajaliku tegevusloa alusel või teha

koostööd tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajaga. SOM on valmis lahenduste leidmisel

kaasa mõtlema, et üleminek oleks eri teenuseosutajatele sujuv.

Kolmandaks käsitles H. Vseviov teenuse kättesaadavust. Reformi eesmärk on parandada

teenuse tegelikku kättesaadavust, kuigi spetsialistide vähesus, eelkõige äärealadel, seab sellele

piirid. Rehabilitatsiooniteenuse muudatusega ei ole võimalik lahendada kõiki tervise- ja

sotsiaalvaldkonna probleeme. Senises korralduses ei ole ühelgi osapoolel kohustust teenust

pakkuda ning SKA ei hangi teenust piirkonna- ega vajaduspõhiselt, vaid tasub esitatud arved.

Varasem tagasiside näitab, et inimesed ei saa alati teenust kodu lähedalt.

Eelnõuga muudetakse teenuse korraldust ja HVA haiglatele kavandatakse

rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohustus. Sellega luuakse üle Eesti maakondlikku

kättesaadavust toetav baasteenuste võrk. HVA 20 haiglast 15 on olnud SKAga lepingulises

suhtes rehabilitatsiooniteenuse osutajana ja neil on seega vastav kogemus. See ei tähenda

kogu teenuse koondamist haiglatesse, sest ka edaspidi on vajalikud kõik kvaliteetsed

teenuseosutajad. Tervisekassa hakkab kasutama strateegilist ostmist, piirkonna- ja

terviseseisundipõhiseid hankeid ning õiglasemat hinnastamist. Viimastel aastatel on osa

teenuseosutajaid tegevuse lõpetanud, sest senine hinnastamine ei ole olnud

konkurentsivõimeline.

Rahastamise kohta märkis H. Vseviov, et nelja aasta jooksul suureneb rehabilitatsiooniteenuse

eelarve poolteist korda ehk praeguselt ligikaudu 20 miljonilt eurolt ligi 30 miljoni euroni.

Tegemist on riigieelarvelise eraldisega Tervisekassale, mis lisandub ravikindlustuse eelarvele

ega tule selle arvelt.

H. Vseviov rõhutas, et SOM ja Tervisekassa mõistavad ulatusliku muudatusega kaasnevaid

probleeme ning soovivad tagada sujuva ülemineku nii inimestele kui ka teenuseosutajatele.

Reformi edukaks rakendamiseks oodatakse partnerite tagasisidet koolituspaketile. Samuti

11

soovitakse kokku leppida lihtsad ja loogilised suunamiskriteeriumid, muuta andmevahetus

võimalikult lihtsaks ja automaatseks ning tagada läbipaistvad hankekriteeriumid ja

hinnastamine. Organisatsioonidega koostöös tuleb inimesi muudatustest hästi teavitada.

Rakendamise ettevalmistamiseks on külastatud kõiki Eesti maakondi ning kohtutud haiglate,

arstide ja teenuseosutajatega.

H. Vseviov märkis, et eelnõu korduvad muudatused tulenevad soovist partnereid kuulata ja

nende ettepanekuid arvesse võtta. Juba sügisel lepiti kokku reformi rakendumise

edasilükkamine. Esimese kooskõlastusringi tagasiside põhjal jäeti süsteemist välja

terviseteejuht, koondati dokumenteerimine tervise infosüsteemi ning muudeti rakendusakti

kavandis rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu, et suurendada teenuseosutajate paindlikkust.

Samuti loodi automaatsete saatekirjade koostamise võimalus.

SOM on esitanud sotsiaalkomisjonile täiendava muudatusettepaneku pikendada senistele

teenusesaajatele automaatselt loodud saatekirja kasutamise aega kolmelt kuult kuuele kuule

ehk 31. märtsini 2028. Muudatuse eesmärk on anda inimestele ja teenuseosutajatele

üleminekuks rohkem aega ning hajutada koormust.

Lõpetuseks märkis H. Vseviov, et reformi edukust tuleb hinnata selle järgi, kas inimene jõuab

õigel ajal professionaalse abini, kas ravi ja rehabilitatsioon moodustavad terviku ning kas

inimene tuleb oma eluga paremini toime.

Kadri Englas märkis, et Tervisekassa on viimase poole aasta jooksul olnud tihedalt kaasatud

eelnõu ettevalmistamisse. Kavandatav rehabilitatsiooniteenus toetab seda, et

tervishoiusüsteemist väljuvate inimeste terviseseisund ja toimetulek oleksid paremad,

sealhulgas terviseseisundist tuleneva erivajadusega inimestel. Eelnõus kirjeldatud raamistik ja

rakendussätted võimaldavad Tervisekassal korraldada rehabilitatsiooniteenuse ostmist

maakondlikult, tagada teenuseosutajate võrgustiku, muuta teenuse tervishoiuspetsialistidele

nähtavamaks ja selgemaks ning toetada koostööd tervishoiu eri etappide vahel.

K. Englas lisas, et ligikaudu 30 miljoni euro suurune lisarahastus kindlasti tugevdab

valdkonda. Võrdluseks rahastas Tervisekassa 2025. aastal taastusravivaldkonna teenuseid

ligikaudu 54 miljoni euro ulatuses. Seejuures on taastusraviteenuste rahastamise osakaal üks

Euroopa madalamaid, vaadates proportsiooni üldisest tervishoiuteenuste rahastamise

proportsioonist.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Kalle Grünthal märkis, et istungil kõlanud seisukohtade kohaselt peavad huvigrupid reformi

vajalikuks, kuid ei pea seda kavandatud kujul vastuvõetavaks. Tema hinnangul põrkuvad

teoreetikute seisukohad reformi praktiliste elluviijate hinnangutega ja enne eelnõu teisele

lugemisele saatmist tuleks need vastuolud kõrvaldada. K. Grünthal viitas hea õigusloome ja

normitehnika eeskirjale ja märkis, et arstide ja teiste istungil osalenute sõnul on huvirühmade

kaasamine eelnõu menetlemisel olnud pealiskaudne. Ta rõhutas, et nimetatud eeskiri ei ole

pelgalt formaalne dokument, vaid juhend menetluse korraldamiseks. Ta leidis, et selles

sätestatud menetluskorda ei ole järgitud.

K. Grünthal juhtis tähelepanu, et komisjonil on teisipäeval võimalik töötada kuni päevakorra

ammendumiseni. Ta lisas, et istungile on Eesti eri piirkondadest tulnud 18 huvirühma

esindajat, kellele on antud sõnavõtuks vaid kolm minutit. Tema hinnangul ei ole komisjoni

töös järgitud Riigikogus kehtivaid õigusakte. K. Grünthal tegi ettepaneku eelnõu menetlemine

katkestada või eelnõu tagasi võtta ning palus ettepaneku panna hääletusele.

Signe Riisalo selgitas, et tänasel sotsiaalkomisjoni istungil ei ole kavas teha eelnõu kohta

otsuseid, vaid eesmärk on kuulata ära osapoolte arvamused ja seisukohad.

Kalle Grünthal rõhutas, et komisjoni tööaega reguleerib Riigikogu kodu- ja töökorra seadus

ja teisipäeval võib komisjoni istungit pidada ajalise piiranguta.

Tanel Kiik viitas korduvalt tõstatatud küsimusele täiendava e-konsultatsiooni vajalikkuse

kohta. Ta palus EPIKoja esindajal selgitada, kas teenust taotlevate inimeste vaates on täiendav

hindamine põhjendatud ja annab lisaväärtust. Samuti küsis ta, miks peavad juba

rehabilitatsiooniteenust saavad inimesed uuesti perearsti poole pöörduma. T. Kiik märkis, et

uute teenusele sisenejate suunamine perearsti ja e-konsultatsiooni kaudu võib olla

põhjendatud, kuid olemasoleva sihtrühma puhul jääb sellise korralduse vajadus ebaselgeks.

Kristi Kähär vastas, et EPIKoda toetab ühtse lähtekoha loomist võimaliku

12

rehabilitatsioonivajaduse esmaseks tuvastamiseks. Ta selgitas, et kavandatavas süsteemis ei

piirdu suunamisõigus perearstidega, vaid hõlmab ka õdesid, eriarste ja eriõdesid, mis

suurendab võimalusi abivajava inimese märkamiseks. K. Kähär märkis, et kõik inimesed ei

oska või ei suuda ise abi saamiseks pöörduda ja paljud rehabilitatsiooniteenust vajavad

inimesed on tõenäoliselt juba mõne tervishoiutöötajaga kontaktis. Samas tuleks võimaldada

ka inimese pereliikmel pöörduda perearsti poole ja täita vajalik vorm juhul, kui inimene ei ole

näiteks psüühilise erivajaduse tõttu võimeline seda ise tegema.

Hanna Vseviov selgitas, et kavas on koostada enesehindamise vorm, mida saab olenevalt

olukorrast täita inimene ise või lähedase abiga. Ta märkis, et sellise lahenduse vajadusele on

osutanud ka perearstid, kelle hinnangul võimaldaks vorm inimesel osa eeltööst iseseisvalt ära

teha. H. Vseviov lisas, et praeguste rehabilitatsiooniteenuse saajate puhul muutub teenuse

sisu, mis mõjutab ka teenusele suunamist. Samuti vajavad need inimesed terviklikku

vajaduste hindamist, sest osa neist on olnud väljaspool tervishoiusüsteemi vaatevälja.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kasutamise üksikasjalikum analüüs on näidanud, et

teenuse kaudu on sageli korvatud mõne üksikteenuse puudumist, mis tähendab süsteemi

ressursside ebaotstarbekat kasutamist. Ta rõhutas, et kavandatav korraldus ei tähenda inimeste

pidevat suunamist eri arstide juurde. Sotsiaalse rehabilitatsiooni peamise sihtrühma

moodustavate laste puhul on ette nähtud ka korralised tervisekontrollid ning võimalikult lai

suunajate ring toetab üleminekut uuele süsteemile. Rakendusperioodiks on praegustele

teenusesaajatele ette nähtud automaatsed saatekirjad, et neil ei oleks vaja kohe arsti või õe

poole pöörduda. H. Vseviovi sõnul on peamine eesmärk hinnata inimese vajadusi terviklikult

koos teiste tervishoius pakutavate võimaluste ja meetmetega.

Mart Jesse lausus, et kavandatav süsteem ei ole inimesekeskne, kui inimese vajadusi hindab

täiendav osapool, kes otsustab teenuse vajalikkuse. M. Jesse leidis, et perearstile antav

vahendajaroll võib piirata juurdepääsu sellistele teenustele nagu pere- või muusikateraapia,

kui perearst ei pea teenust vajalikuks või ei ole sellest teadlik. Ta rõhutas, et inimese ja tema

lähedaste hinnangut tuleks rohkem arvestada. Praegusel juhul tahetakse perearstid panna

piltlikult öeldes Tervisekassa finantsosakonna töötajateks, kes takistavad väravavahtidena

inimeste teenusele juurdepääsu. Tema hinnangul ei ole selline lahendus kooskõlas

inimesekesksuse põhimõttega.

Signe Riisalo selgitas, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saajad on kehtiva õiguse kohaselt

erivajadusega inimesed, kellel võib olla meelepuue, psüühikahäire või intellektipuue. Need

inimesed võivad vajada abi teenuste kohta teabe saamisel ja sobiva teenuseosutajani

jõudmisel. Tema hinnangul ei saa eeldada, et keerulises olukorras ja kompleksse

teenusevajadusega inimene suudab iseseisvalt oma rehabilitatsioonivajadust hinnata ning

sobiva teenuseosutaja leida. Seetõttu on vaja vahelüli, kes inimest juhendab ja suunab. S.

Riisalo märkis, et seni on inimene suures osas ise abi taotlemise eest vastutanud. Puudega

laste vanemad on pidanud taotlema eraldi puude raskusastme tuvastamist ja teenust ning

seejärel leidma sobiva rehabilitatsiooniteenuse osutaja. Kavandatava muudatuse eesmärk on

luua inimese jaoks üks selge juurdepääs kohas, kus ta tervisemure tõttu juba abi saab. Ta

rõhutas, et suunajate ring ei piirdu perearstidega, vaid hõlmab ka eriarste ja õdesid.

Kavandatava muudatuse mõju esmatasandi arstiabile ei ole veel teada ning sõltuvalt puude

liigist võib suunamisel olla suurem roll eriarstil.

Irja Lutsar väljendas muret, et mitu reformi elluviimisega seotud osapoolt, sealhulgas Eesti

Arstide Liit, perearstid ja eratervishoiuteenuse osutajad ei toeta kavandatavat muudatust.

I. Lutsar palus täpsustada automaatse saatekirja olemust ja selle seost tervishoiuteenuse

osutamisega. Samuti küsis ta, miks peaks inimene esmalt pöörduma perearsti poole, kui tal

oleks võimalik saada esmast abi ka rehabilitatsiooniteenuse osutajalt.

Hanna Vseviov vastas, et üheks võimaluseks on muuta teenusele suunamine kõigi jaoks

võimalikult lihtsaks ja otstarbekaks. Ta selgitas, et automaatset saatekirja rakendatakse

üleminekuperioodil. Partneritelt saadud tagasiside põhjal on tehtud ettepanek ülemineku

perioodi pikendamiseks.

Signe Riisalo täpsustas, et ettepaneku kohaselt pikendatakse üleminekuperioodi 31. märtsini

2028.

Hanna Vseviov lisas, et partneritele on tehtud ettepanek leppida koos arstide ja õdedega

13

kokku e-konsultatsiooni korraldus. Kokkulepe peaks võimaldama teenuseosutajatel saada

vajalikku teavet, koormamata seejuures põhjendamatult teenusele suunajaid. Ta rõhutas, et

inimene ei pea tingimata pöörduma perearsti poole. Kui ta saab juba ravi või tuge eriarstilt,

võivad teenusele suunata ka eriarst või õde. Lisaks selgitas ta, et vastutust teenusevajaduse

hindamise eest ei saa panna inimesele endale. Rehabilitatsiooniteenust vajavad kompleksse

terviseprobleemiga inimesed ja tegemist ei ole ühe selgelt piiritletud teenuse või toe

vajadusega. Nagu ka muudel juhtudel, pöördub inimene arsti poole ja arsti professionaalse

hinnangu alusel suunatakse ta vajalikele teenustele. Kuna rehabilitatsiooniteenus on

kompleksteenus, puudutab see suurema abivajadusega sihtrühma ja eeldab arsti või õe

hinnangut sellele, kas inimest saab aidata mõne üksikteenusega või vajab ta meeskonnapõhist

intensiivsemat abi.

Katrin Rehemaa nõustus, et eelnõu võimaldab rehabilitatsiooniteenusele suunata ka teistel

eriarstidel, kuid märkis, et muudatusi ei ole erialaseltsidega ega EALiga arutatud. Seni on

räägitud üksnes taastusraviarstide ja perearstidega. Ta küsis, kas haiglas töötav eriarst peab

samas haiglas tegutseva rehabilitatsioonimeeskonna poole pöördumiseks tegema e-

konsultatsiooni. Ta pidas sellist nõuet liigselt bürokraatlikuks. Tegelikku

rehabilitatsioonivajadust hindab rehabilitatsioonimeeskond, seega kavandatav kord võib

tekitada n-ö topeltvärava.

Eero Merilind küsis, kas praegune rehabilitatsiooniteenuse osutaja saab sõlmida

Tervisekassaga lepingu ilma uut tegevusluba taotlemata.

Brit Tammiste vastas, et teenuse osutamiseks on vaja tervishoiuteenuse osutamise

tegevusluba, mis on osal SKA praegustest lepingupartneritest juba olemas. Ülejäänud

teenuseosutajad peavad otsustama, kas nad soovivad uues süsteemis teenuseosutajana

toimida. Sel juhul tuleb neil taotleda üks nõutud tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubadest

või teha koostööd tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajaga. Koostöö korral ei pea asutusel

endal tegevusluba olema. Näiteks võib mittetulundusühing tegutseda tervishoiuteenuse

osutaja partnerina ja osutada kokkulepitud teenuse komponente.

Hanna Vseviov lisas, et osaühingu asutamine võtab ligikaudu viis tööpäeva. Tegevusloa

taotlemiseks kuluv aeg sõltub muu hulgas sellest, kas teenuseosutajal on nõutav spetsialistide

meeskond juba olemas ja milliseid sisulisi muudatusi tuleb tal veel teha. Terviseamet

menetleb uut tegevusluba keskmiselt 27 päeva. Ligikaudu pooltel praegustel

rehabilitatsiooniteenuse osutajatel on tulevases süsteemis tegutsemiseks vajalik tegevusluba

juba olemas. EALi kaasamise kohta selgitas H. Vseviov, et eelkõige kaasati rehabilitatsioonis

suuremat rolli täitvate erialade esindajaid: taastusarste, psühhiaatreid, endokrinolooge ja

lastearste, samuti 19 HVA haiglat. Saatekirjade kohta märkis ta, et SOM on valmis kaaluma

võimalust kasutada e-konsultatsiooni kõrval ka saatekirja.

Tõnu Hunt juhtis tähelepanu sellele, et Terviseamet võtab taotluse menetlusse alles siis, kui

kõik eeltingimused on täidetud. Muu hulgas peab hooneregistris olema märge selle kohta, et

ruumid vastavad kehtestatud nõuetele. Samuti peavad vajalikud spetsialistid olema kantud

tervishoiutöötajate registrisse.

Signe Riisalo palus Pille Saarel tegevusloa nõudeid täpsustada.

Pille Saar selgitas, et taotleda saab füsioteraapia, logopeedia või kliinilise psühholoogia

iseseisvat tegevusluba. Nende tegevuslubade nõuded on märksa leebemad kui näiteks

psühhiaatria või taastusravi puhul. Teenust tuleb osutada selleks sobivates ruumides, kuid

neile ei kohaldata samu nõudeid mis ambulatoorse tervishoiuteenuse osutamise ruumidele.

Füsioterapeudil peab olema asjakohane kutsetunnistus. P. Saare hinnangul on nõuded

mõistlikud ega tohiks olla teenuseosutajatele ülemäära keerulised.

Helmen Kütt tänas arvamuse esitanuid ja märkis, et reformi eesmärki peetakse üldiselt

õigeks. Küsimusi tekitavad aga rakendamise kiirus, teenuste kättesaadavus ja oht, et inimesed

jäävad süsteemide vahele. Ta küsis, kuidas on reformi võimalik ellu viia olukorras, kus

perearstid ja EAL seda ei toeta, ning soovis teada, kuidas tagatakse piisavad ressursid. Lisaks

palus ta selgitada, kas pereterapeudi puudumine rehabilitatsioonimeeskonna koosseisust on

teadlik valik või saab seda parandada.

Brit Tammiste vastas, et rehabilitatsioonimeeskonna koosseis määratakse rakendusaktiga

ning sisulised arutelud ja osapoolte kaasamine seisavad alles ees. Praegu ei ole pereterapeuti

14

rehabilitatsioonimeeskonnas eraldi spetsialistina nimetatud. Seda, kas pereterapeut tuleks

meeskonna koosseisu lisada, saab täiendavalt arutada rakendusakti ettevalmistamisel.

Signe Riisalo selgitas, et paljud arutelus tõstatatud küsimused tuleb lahendada

rakendusaktide, mitte seadusega. Seaduse tasandil tuleb otsustada eelkõige eelnõu jõustumis-

ja rakendamisaeg ning see, kas teenusele suunatakse üksnes e-konsultatsiooni kaudu või on

võimalik kasutada ka muud lahendust, näiteks saatekirja. Samuti tuleb otsustada, kas inimene

võib teenusele ise pöörduda. E-konsultatsiooni täpne sisu ja selle koostamisega kaasnev

töökoormus määratakse rakendusaktiga. Ta märkis, et kuigi tavapärane muudatusettepanekute

esitamise tähtaeg on möödunud, saab komisjon eelnõusse veel omapoolseid muudatusi teha.

S. Riisalo rõhutas, et kogu vastutust ei saa jätta teenust vajavale inimesele, kelle tervislik

seisund või sotsiaalne võimekus võib takistada iseseisvalt teenusele jõudmist. Inimene vajab

sellel teekonnal suunamist ja juhendamist. Samal ajal ei tohi suunamiskord olla

tervishoiuteenuse osutajale ebamõistlikult koormav ning sellega seotud tegevus peab olema

asjakohaselt hinnastatud ja rahastatud. S. Riisalo hinnangul võiks eelnõu menetlemisega

jätkata, näha ette pikem rakendamisaeg ning kasutada seda aega rakendusaktide ja praktilise

töökorralduse põhjalikumaks ettevalmistamiseks. Reformi elluviimiseks on valmis nii

valdkonna eksperdid, SKA, Tervisekassa kui ka SOM. S. Riisalo tänas kõiki arutelus

osalenuid.

2. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise

seaduse eelnõu (1044 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo tutvustas päevakorrapunkti ja märkis, et Vabariigi Valitsuse algatatud

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1044 SE) eesmärk on

parandada perearstiabi kättesaadavust, järjepidevust ja jätkusuutlikkust ning muuta süsteem

paindlikumaks. Seejärel andis ta eelnõu tutvustamiseks sõna sotsiaalministrile.

Karmen Joller rääkis, et perearstid on eelnõu kaua oodanud ja selles on mitu muudatust,

mille eest nad on aastaid seisnud. Ta andis muudatuste üksikasjalikuks tutvustamiseks sõna

Sotsiaalministeeriumi (SOM) esmatasandi tervishoiu eksperdile.

Tiina Unukainen selgitas slaidide abil (lisa), et koostöös huvirühmade ja SOMi

rakendusasutustega valminud eelnõu põhineb perearstiabi tugevdamise

väljatöötamiskavatsusel ja esmatasandi tervishoiu arengukaval. See on üks etapp vähemalt

kolmes järgus kavandatud arendusprotsessis ning keskendub perearstiabi jätkusuutlikkusele,

kättesaadavusele ja vajaduspõhisusele. Peamised probleemid on perearstide järelkasvu

nappus, nimistute ebaühtlane koormus, piirkondlikud erinevused abi kättesaadavuses, teenuse

katkemise risk, asenduse korraldamise raskused ja andmete esitamisega kaasnev ebavajalik

halduskoormus. OSKA tööjõuprognoosi järgi vajab 2033. aastaks vanuse tõttu asendamist

ligikaudu 420 perearsti, kuid prognoositav koolituspakkumine katab umbes 60%

asendusvajadusest. Eelnõu meetmed aitavad parandada abi kättesaadavust ja järjepidevust,

tasakaalustada töökoormust, jaotada patsiente nimistute vahel ühtlasemalt, tugevdada

asenduskorraldust, võimaldada piirkondlikke lahendusi ning vähendada halduskoormust.

Nimistute koormuse tasakaalustamiseks võib perearst keelduda uue patsiendi

registreerimisest, kui tema nimistus on üle 1600 inimese ja samas teeninduspiirkonnas leidub

alla 1600 inimesega nimistu, millega patsient saab liituda. Arv 1600 põhineb uuringutel,

rahvusvahelisel praktikal ning Eesti Perearstide Seltsiga (EPS) sõlmitud hea tahte

kokkuleppel. Keeldumisel peab perearst andma patsiendile info väiksemate nimistute kohta.

Tegemist ei ole uue ülempiiriga ja kehtivad piirsuurused säilivad. Tervisekassa lähtub

nimistusse registreerimata inimese määramisel tema kirjaliku avalduse alusel kuni 1600

inimesega nimistutest, kui neid samas teeninduspiirkonnas leidub.

Asenduste korraldamisel soovitakse senisest enam kasutada tervisekeskuste

multidistsiplinaarsete meeskondade võimalusi. Kui tervisekeskuses tegutsevalt perearstilt

võetakse nimistu ära või ta loobub sellest, peavad keskuse perearstiabi osutajad tagama ajutise

asenduse kuni kolmeks kuuks. Vabaks jäänud nimistu rahastus jääb tervisekeskusele,

võimaldades asendust paindlikult korraldada. Asendamist võib vabatahtlikult jätkata

rahastamislepingu perioodi lõpuni või juhul, kui selle lõpuni on jäänud alla kuue kuu,

15

järgmise perioodi lõpuni. Muudatus on läbi arutatud EPSi ja Eesti Tervisekeskuste Liiduga.

T. Unukainen selgitas, et tervisekeskuse stabiilsuse tagamiseks peab koos nimistuga lahkuv

perearst teavitama perearstiabi osutajat või keskusega seotud teisi perearstiabi osutajaid kuus

kuud ette, kuid pooled võivad kokku leppida lühema tähtaja. Nii jääb rohkem aega

töökorralduse kohandamiseks ja nimistu teenindamise jätkamiseks. Samuti laiendatakse

pikaajalise asendamise võimalusi: riigi või kohaliku omavalitsuse ametikohustuste täitmisel

võib asendus kesta volituste või ametiaja lõpuni. See võimaldab perearstil säilitada sideme

oma nimistuga, täita ajutiselt muid ülesandeid ja hiljem oma nimistuga tööle naasta ning

motiveerib noori arste nimistuga tööle asuma.

Ta lisas, et kui Tervisekassal ei õnnestu leida füüsilisest isikust asendajat, võib nimistut

teenindada äriühing, kes peab samuti järgima perearsti kontaktvastuvõttude korraldamise

nõudeid. Nõuete rikkumisel kohaldatakse nimistu äravõtmise korda. Kogu asendusperioodiks

ei pea määrama üht kindlat perearsti, sest see võiks raskendada asendaja leidmist.

T. Unukainen märkis, et teenuse järjepidevuse kiiremaks taastamiseks lühendatakse nimistu

perearstilt äravõtmise tähtaega 60 kalendripäevalt 30 kalendripäevale.

Ühe olulise muudatusena tõi ta esile piirkonna vajadustele vastavad lahendused. Eelnõus

sätestatav volitusnorm võimaldab teha teenuse osutamisel erisusi piirkondades, kus

perearstiabi kättesaadavus või jätkusuutlikkus on ohustatud. Vajaduspõhised meetmed võivad

hõlmata residentuurikorralduse kohandamist, uute teenusemudelite katsetamist ja laiendatud

ülesannetega tervisekeskuste suuremat kaasamist. Meetmete täpsem sisu ning

riskipiirkondade määratlemise ja kriisiolukordades rakendatavate lahenduste alused töötatakse

veel välja. Eesmärk on kujundada tulevikuvajadustele vastav teenusekorraldus ning tagada

õppekorralduse erisuste ja uute teenusemudelite läbipaistev rakendamine ja järelevalve.

T. Unukainen märkis, et halduskoormuse vähendamiseks piisab edaspidi Terviseameti

portaalis perearsti tavapäraste vastuvõtuaegade avaldamisest ning pereõe vastuvõtuaegu enam

avaldama ei pea, sest pereõde peab olema keskuse lahtioleku ajal kättesaadav. Järgmiste

sammudena valmistatakse ette rakendusakte ja muudetakse perearsti töökorralduse määrust, et

täpsustada laiendatud ülesannetega tervisekeskuste funktsioone, piirkondlikke meetmeid ja

rakendamise juhtimismudelit. Seda tehakse koostöös Tervisekassa, Terviseameti,

teenuseosutajate ja eelnõule tagasisidet andnud osapooltega.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Irja Lutsar märkis, et eelnõus viidatakse korduvalt perearstide arvu vähenemisele, kuid

samal ajal soovitakse suunata patsiente väiksematesse nimistutesse. Tema hinnangul on selles

loogiline vastuolu, sest perearstide arvu vähenedes peaksid nimistud arvestuslikult hoopis

suurenema. Ta küsis, kas on hinnatud riski, et 1600 inimesega nimistute korral oleks praegu

vaja 837 perearsti nimistu pidajat. Samuti soovis ta teada, kuidas mõjutab 1600 inimese piir

nimistuid, mida teenindab mitu arsti ja mille suurus võib praegu olla kuni 2400 inimest, ning

kas nende senine piirmäär jääb kehtima.

Tiina Unukainen vastas, et prognooside järgi vähenevad nimistud eelkõige kriisi- ja

riskipiirkondades, kuid kasvavad linnalistes piirkondades. Kehtivad piirsuurused 2000 ja 2400

inimest jäävad samaks. Arv 1600 ei ole uus piirmäär, vaid annab perearstile õiguse soovitada

uuel pöördujal valida samas teeninduspiirkonnas väiksema koormusega nimistu.

Tervisekassale jääb õigus piirkonna nimistute suurust reguleerida. Muudatus on mõeldud

eeskätt kiiresti kasvavate piirkondade töökoormuse tasakaalustamiseks.

Karmen Joller lisas, et nimistu keskmine suurus on praegu veidi üle 1700 inimese, mistõttu

on kavandatud lahendus realistlik. Nimistute kehtivaid piirsuurusi, sealhulgas 2400 inimese

piiri, ei muudeta. Kuni 2400 inimesega nimistu on lubatud juhul, kui perearstil on toetav

kolleeg. Mitme arstiga nimistud võivad jätkata senisel viisil: keerukamate

terviseprobleemidega patsientidega tegeleb perearst, lihtsamaid juhtumeid võivad oma

pädevuse piires lahendada üldarstid või muu eriala arstid. Seda ei ole vaja seaduses eraldi

sätestada, sest iga tervishoiutöötaja tegutseb oma pädevuse piires. Muudatus annab üksnes

õiguse soovitada uuel pöördujal valida samas piirkonnas väiksema koormusega nimistu.

Tiina Unukainen märkis, et seoseid on seletuskirjas täpsemalt käsitletud ja vajaduse korral

saab neid veel selgitada.

Helmen Kütt tõdes, et inimese õigus vabalt perearsti valida säilib ja alla 1600 patsiendiga

16

nimistu perearst võib inimese tema soovil nimistusse võtta. Ta pidas kavandatud muudatusi

perearstiabi kättesaadavuse parandamisel oluliseks ja avaldas lootust, et ka perearstid toetavad

neid.

Tiina Unukainen kinnitas, et eelnõu on perearstidega põhjalikult läbi arutatud, kuigi

menetluse käigus võivad lisanduda eelnõu reguleerimisalast väljapoole jäävad ettepanekud.

Tanel Kiik küsis, kuidas saab perearst teada, millistes sama teeninduspiirkonna nimistutes on

alla 1600 inimese. Kas selleks luuakse infosüsteemi sobiv lahendus või peab perearst andmeid

ise otsima? Samuti soovis ta täpsustust, mida piirkondlikud erimeetmed sisuliselt

tähendavad.

Tiina Unukainen vastas, et koostöös Terviseameti ja Tervisekassaga valmistatakse ette IT-

lahendust, mis muudaks teabe perearstile ja inimesele hõlpsasti kättesaadavaks. Piirkondlikud

meetmed võivad hõlmata teistsuguseid teenusemudeleid, näiteks üldarsti kohapealset

vastuvõttu koos perearsti konsultatsioonivõimalusega, kontaktvastuvõttude korralduse

muutmist, residentide suunamist piirkonda täiendavate õppepunktide abil, koostööd kohalike

omavalitsustega, erandeid perearstiabi tööjuhendist ning rahalisi ja muid

motivatsioonimehhanisme.

Diana Ingerainen märkis, et eelnõusse jõudnud lahenduste üle on arutatud aastaid. Tema

hinnangul on oluline tagada barjäärideta pöördumine ja nimistupõhine perearstiabi. Samuti

tuleb piirkondlikult senisest enam kasutada asendusi ja õppebaase ning teha koostööd

kõrgkoolidega. Ta tunnustas halduskoormuse vähendamist, kuid küsis, kas Tervisekassa ja

Terviseameti infosüsteemide andmed saaks koondada nii, et teenuseosutaja ei peaks samu

andmeid mitmesse kohta esitama.

Karmen Joller vastas, et esialgu ei ole kavas anda Terviseameti tervisekorralduse

infosüsteemi MEDRE ülesandeid Tervisekassale üle, kuigi andmete korduv esitamine on

teenuseosutajatele ebamugav.

Irja Lutsar küsis, kuidas on väga väikeste nimistute puhul võimalik säilitada arsti pädevust ja

milline on eelnõu rahaline mõju. Samuti soovitas ta kaasata Eesti Arstide Liitu (EAL) senisest

sisulisemalt. Lisaks märkis ta, et seaduste seletuskirjad võiksid olla lühemad, sisaldada vähem

kordusi ja esitada põhisõnumid lugejale arusaadavamalt. Tema hinnangul oleks ka käesoleva

eelnõu seletuskirjas võimalik sama sisu märksa kokkuvõtlikumalt edasi anda.

Karmen Joller nõustus, et liiga väikese nimistu puhul võib pädevuse säilitamine olla

keeruline. Tervisekassa ei soosi üldjuhul alla 1200 inimesega nimistuid ja mõjutab nende

kujunemist rahastusmudeli kaudu. Väikeste nimistute seas on ka pensionile siirduvate või

väiksema koormusega töötada soovivate arstide nimistuid. Ühe lahendusena võib nimistu

anda üle nooremale arstile, kusjuures senine arst saab meeskonnas edasi töötada.

Tiina Unukainen lisas, et Tervisekassa hindab väikeste nimistute jätkusuutlikkust pidevalt ja

vajaduse korral nimistuid suletakse või ühendatakse. Eelnõu on esialgu kavandatud

olemasoleva rahastuse piires, kuid piirkondlike meetmete rakendamisel võib edaspidi tekkida

vajadus rahaliste motivatsioonimehhanismide järele. EAL osales kooskõlastusringis ja nende

ettepanekud kajastati kooskõlastustabelis.

Signe Riisalo rõhutas, et üksnes ametlikust kooskõlastamisest ei pruugi piisata. Enne eelnõu

Riigikokku jõudmist tuleb SOMil teha sisulist eeltööd ja otsida huvirühmadega kompromisse.

Samuti soovitas ta muuta seletuskirjad lühemaks, vähendada kordusi ja esitada põhisõnumid

lugejale arusaadavamalt.

Tanel Kiik märkis, et piirkondlikud meetmed võivad olla positiivse mõjuga ehk tähendada

residentide suuremat kaasamist ja täiendavaid motivatsioonimehhanisme, kuid võivad

tähendada ka mööndusi teenuse kvaliteedis. Ta küsis, kas on kaalutud võimalust anda

perearstinimistu ajutiselt haiglavõrgu arengukava haigla hallata, kui mõistliku aja jooksul

sobivat perearsti ei leita.

Karmen Joller märkis, et mõnes piirkonnas ei ole nõutud kvaliteet ka praegu tegelikult

tagatud, sest patsienti võtab vastu perearsti kvalifikatsioonita arst. Kavandatavad erandid

viivad õigusliku regulatsiooni tegeliku olukorraga paremini kooskõlla, säilitades samal ajal

abi kättesaadavuse. Ka haiglas ei pruugi alati olla esmatasandi abi osutamiseks vajalikke

spetsialiste, mistõttu ei taga haiglapõhine mudel automaatselt paremat kvaliteeti.

Tiina Unukainen selgitas, et haigla juhitud mudelit ei ole eelnõu ettevalmistamisel eraldi

17

kaalutud, kuigi volitusnorm seda põhimõtteliselt ei välista. Esmalt soovitakse kasutada

tervisekeskuste ja laiendatud ülesannetega tervisekeskuste võimalusi, et esmatasandi

tervishoid jääks võimalikult autonoomseks. Varasemates ettepanekutes ei olnud

tervisekeskusele nimistu ajutise teenindamise võimalust ette nähtud, mistõttu soovitakse

esmalt seda lahendust rakendada.

Helmen Kütt meenutas, et Viljandi Haigla oli varem valmis haiglapõhist mudelit katsetama

olukorras, kus maakonnas oli puudu kolm perearsti. Samas nähti perearstide poolt riskina, et

haigla hallatava nimistu patsiendid võiksid saada haigla eriarstide vastuvõtule teistest

kiiremini, mis tekitaks ebavõrdsust.

Irja Lutsar küsis, kuidas tagada perearstiabi kättesaadavus väljaspool tavapärast tööaega ja

vähendada erakorralise meditsiini osakondade koormust. Samuti küsis ta, miks ei ole

rakendatud varasemates analüüsides pakutud lahendusi ja kas eelnõu võib erakorralise

meditsiini osakondade koormust suurendada.

Karmen Joller vastas, et suur osa erakorralise meditsiini osakonda pöördumistest toimub

perearstide tööajal. Tervisekeskused peavad olema avatud kümme tundi päevas (kella 8–18

või 9–19), mis parandab abi kättesaadavust ka tavapärasest tööajast väljaspool. Kõigi

perearstikeskuste pikem lahtiolek ei oleks ressursi mõttes otstarbekas ja erakorralise

meditsiini osakondade ülekoormus ei ole kõigis piirkondades ühesugune. Näitena tõi ta

Tallinna linna projekti, kus lastehaigla erakorralise meditsiini osakonna juures töötab täiendav

perearsti vastuvõtt.

Diana Ingerainen rõhutas strateegilise planeerimise vajadust. Tema hinnangul võimaldab

eelnõu piirkondlike meetmete volitusnorm siduda perearstiabi paremini muu

tervishoiuvõrguga, kuid ühe valdkonna muutmisest üksi ei piisa. Ta küsis, kui kaugele on

jõutud haiglavõrgu ülevaatamisega ja kuidas see seostub käsitletava eelnõuga.

Karmen Joller vastas, et haiglavõrgu ülevaatamine ei ole eelnõuga otseselt seotud, kuigi

tervishoius mõjutavad ühe valdkonna muudatused paratamatult ka teisi. Üldhaiglate roll on

kavas läbi arutada aasta lõpuks ning järgmisel aastal jätkatakse kesk- ja regionaalhaiglatega.

Üldhaiglaid puudutavate kokkulepete plaan peaks valmima aasta lõpuks või järgmise aasta

esimeses kvartalis, misjärel tuleb välja töötada Tervisekassa rahastus- ja teenusemudelid.

Perearstiabi kättesaadavuse parandamiseks soovitakse esmalt rakendada tervisekeskuste

võimalusi, mida varasemates ettepanekutes ei olnud arvesse võetud.

Signe Riisalo tänas päevakorrapunkti arutelus osalenud külalisi ja pani menetluslikud otsused

hääletusele.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11.11.2026 (konsensus: Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel

Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Irja Lutsar (konsensus: Tanel Kiik, Helmen Kütt,

Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.

3. Info ja muud küsimused

3.1 Signe Riisalo andis teada, et 19. novembrile 2026 planeeritud olulise tähtsusega riikliku

küsimuse „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“ arutelu ettevalmistav töörühm on

kokku leppinud, et ettekannetega esinevad Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Tanel Kiik, Tartu

Ülikooli psühholoogia instituudi kliinilise psühholoogia professor Kirsti Akkermann, Viljandi

Haigla psühhiaatriakliiniku juht ja psühhiaater Madis Parksepp ning Sotsiaalministeeriumi

terviseala asekantsler Anniki Lai. Komisjon esitab Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta

olulise tähtsusega riiklik küsimus Riigikogu päevakorda.

18

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Terle Kask

protokollija

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija