| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 26.10.2026 |
| Sünkroonitud | 27.10.2026 |
| Liik | Protokoll |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Komisjoni istung esmaspäev, 19.10.2026 kell 11.10 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Magnus Piirits | Sotsiaalministeerium
Merle Sumil-Laanemaa | Sotsiaalministeerium
Tõnu Lillelaid | Rahandusministeerium
Sotsiaalkomisjon, 19. oktoober 2026
Pensioniea piir ei kao, see kolib
Sotsiaalkomisjon • 19.10.2026 Sotsiaalministeerium
Üks arutelu, kolm eraldi küsimust Kõiki tuleb kaaluda koos, kuid neid ei tohiks omavahel segi ajada.
1. Võrdne kohtlemine
Kas võrrelda eelkõige sama sünniaasta inimesi või ajaliselt lähestikku sündinuid?
Kumbki mudel loob piirijuhtumeid.
2. Statistiline loogika
65-aastaste oodatav eluiga arvutatakse kalendriaasta kohta.
Kehtiv rakendus järgib sama ajamõõdet.
3. Muutmise hind
Alternatiiv nõuab seadusemuudatust, üleminekureegleid, infosüsteemide ja kalkulaatorite muutmist, testimist ning teavitust.
2
Sotsiaalkomisjon • 19.10.2026 Sotsiaalministeerium
Piiriefekt ei kao ühegi mudeliga Muutub see, kelle vahele piir satub.
Sünniaastapõhine
Piir on 31. detsembri ja 1. jaanuari vahel. Ühepäevane sünnivahe võib anda erineva pensioniea.
Kalendriaastapõhine
Piir võib paikneda ühe sünniaasta sees. Sama sünniaasta eri kuudel sündinud võivad jõuda pensioniikka erinevas vanuses.
Valik ei ole „piir või piirita süsteem“, vaid piiri asukoht ja sammu suurus.
3
Sotsiaalkomisjon • 19.10.2026 Sotsiaalministeerium
Statistiline alus sobitub kalendriaastaga Kehtiv reegel kasutab sama ajamõõdet, milles alusnäitaja arvutatakse.
Alusnäitaja
65-aastaste oodatav eluiga
arvutatakse kalendriaasta kohta
Rakendusreegel
Üks pensioniiga kalendriaasta
kohta
Sama reegel
kõigile, kes jõuavad sel
aastal pensioniikka
See ei ole ainus võimalik lahendus, kuid see on objektiivse statistilise loogikaga kooskõlas.
4
Eeldatava eluea andmed
1 · ANDMED
Statistikaamet avaldab 65-
aastaste keskmise elada
jäänud aastate arvu
kalendriaasta kohta.
2 · VALEM
Valem võrdleb kahe
viieaastase perioodi
keskmisi ja annab
tulemuse kalendriaasta
kohta.
3 · PENSIONIIGA
Pensioniiga kehtestatakse
määrusega kalendriaasta
kohta, vähemalt kaks
aastat ette.
Kalendriaasta on kogu arvestusahela ühik. Sünnikohordipõhist elutabelit Eestis ei
koostata, nii et sünniaastapõhine rakendus tähendaks kalendriaasta näitaja kandmist
rühmale, mille liikmed jõuavad pensioniikka kahe eri kalendriaasta jooksul.
Kaks näidet
SENINE KORD · SÜNNIAASTAPÕHINE
Sündinud 31.12.1959 30.06.2024
Sündinud 01.01.1960 01.10.2024
3 kuud vahe pensioniea saabumisel
UUS KORD · KALENDRIAASTAPÕHINE
Sündinud 30.11.1962 30.12.2027
Sündinud 01.12.1962 01.03.2028
2 kuud vahe pensioniea saabumisel
Mõlemas korras tekib ühe päeva vahega sündinute vahel kuudepikkune erinevus. Erinevus on selles,
kuhu piir langeb — kahe sünniaasta vahele või ühe sünniaasta sisse.
Pensioniiga sünnikuu järgi 3
-9
-6
-3
0
3
6
P e n s io
n ie
a e
ri n e v u s 6
5 a
a s ta
s t,
k u u d e s
Kehtiv kord Sünniaastapõhine alternatiiv
1958 1959 1960 1961 1962 1963 1964
Kehtiv kord jaotab 2027–2029 muutuse 1–2 kuu kaupa; sünniaastapõhine alternatiiv koondaks sammu taas aastavahetusele.
Sotsiaalkomisjon • 19.10.2026 Sotsiaalministeerium
Senised muutused on olnud väiksemad Tegelik mõju tuleb hinnata otsustatud sammude, mitte üksnes seaduse maksimumi järgi.
3 kuud
Varem
sünnikohortide vahel
1 kuu
2027
65 a 1 k
2 kuud
2028
65 a 3 k
1 kuu
2029
65 a 4 k
Kalendriaastapõhine süsteem ei ole seni andnud suuremaid astmeid kui varasem kohordipõhine süsteem.
8
Sotsiaalkomisjon • 19.10.2026 Sotsiaalministeerium
Süsteemi muutmine ei ole tasuta ega neutraalne Rakenduskulu on toetav kaalutlus siis, kui sisulised alternatiivid on võrreldavad.
Õigusloome ja mõjuanalüüs
Üleminekureeglid ning uued piirijuhtumid
SKA infosüsteemide ja andmevahetuse arendus
Testimine ja pensionikalkulaatorite muutmine
Ametnike ja nõustajate koolitus
Inimeste teavitamine
Kulunumbrid vajavad SKA-lt eraldi hinnangut.
9
Ettenähtavus
Uue korra tegelik kitsaskoht ei ole võrdsus, vaid see, kui kaugele ette inimene oma
pensioniea teada saab.
PRAEGU
Sünniaastapõhise tabeli järgi teadis inimene oma
pensioniiga aastakümneid ette. Uues korras
kehtestatakse see vähemalt kaks aastat varem.
ETTEPANEK
Sotsiaalkindlustusameti kodulehel on selgelt
kirjeldatud pensioniead ja ka prognoosid, aga selge
eristusega, et tegemist on prognoosiga.
Kokkuvõte
01 Järsk piir tekib igas variandis. Küsimus on, kuhu see langeb.
02 Eeldatava eluea andmed on kalendriaastapõhised.
03 Sünniaastapõhine rakendus on tehtav, kuid eeldab seadusemuudatust ja
sotsiaalkindlustusameti infosüsteemide arendust.
Pensioniea piir ei kao. See kolib.
Teiste riikide valikud
Riik Pensioniiga määratakse Ette teada Erinevus sünniaasta sees?
Eesti
(alates 2027)
kalendriaasta kaupa vähemalt 2 aastat jah, kuni 3 kuud
Holland kalendriaasta kaupa 5 aastat jah
Soome sünniaasta kaupa umbes 3 aastat ei
Taani sünniaasta kaupa, täisaastates 15 aastat ei
Mõlemad põhimõtted on Euroopas kasutusel. Küsimus ei ole õiges ja vales lahenduses, vaid selles,
mida kumbki valik maksab ja mida ta vastu annab.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni
istungi protokoll nr 193
Tallinn, Toompea ja videosild Esmaspäev, 19. oktoober 2026
Algus 11.10, lõpp 13.00
Juhataja: Signe Riisalo (esimees)
Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees,
Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Aleksandr Tšaplõgin
Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik)
Kutsutud: Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna spetsialiseeritud abi poliitika
juht Mariken Ross (3. ja 5. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi tervishoiukorralduse
osakonna tööjõupoliitika juht Leena Kalle, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna
dekaan professor Külli Kingo, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Vanda Kristjan, Eesti
Eratervishoiuasutuste Liidu juhatuse esimees Tõnis Allik, Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu
tegevjuht Mart Jesse, Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa (3. päevakorrapunkt);
Õiguskantsleri Kantselei sotsiaalsete õiguste osakonna juhataja Kärt Muller ja puuetega
inimeste õiguste valdkonna juht Liisi Uder, Sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja
pensionipoliitika osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa ja
sotsiaalkindlustuse ja majandusekspert Magnus Piirits, Rahandusministeeriumi
finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Tõnu Lillelaid (4. päevakorrapunkt); algatajate
esindaja Lea Danilson-Järg (5. päevakorrapunkt); Riigikogu Kantselei avalike suhete
osakonna pressinõunik Maris Meiessaar
Päevakord:
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu „Ettepaneku
tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte vaimse tervise abi
kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks nutiseadmete ja
sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise ettevalmistamine
3. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise
seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu
(922 SE) teise lugemise ettevalmistamine
4. Õiguskantsleri kirja vanaduspensioniea kehtestamine arutelu
5. Lea Danilson-Järgi, Aivar Koka, Helir-Valdor Seederi, Priit Sibula algatatud
ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (983 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
6. Info ja muud küsimused
2
1. Nädala töökava kinnitamine
Riigikogu sotsiaalkomisjoni nädala (19.10.2026-25.10.2026) töökava
Komisjoni istung esmaspäev, 19.10.2026 kell 11.10
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu „Ettepaneku
tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte vaimse tervise abi
kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks nutiseadmete ja
sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise ettevalmistamine
3. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise
seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu
(922 SE) teise lugemise ettevalmistamine
4. Õiguskantsleri kirja/vanaduspensioniea kehtestamine arutelu
5. Lea Danilson-Järgi, Aivar Koka, Helir-Valdor Seedri, Priit Sibula algatatud ravikindlustuse
seaduse muutmise seaduse eelnõu (983 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
6. Info ja muud küsimused
Komisjoni istung teisipäev, 20.10.2026 kell 14.00
1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu (998 SE) teise
lugemise ettevalmistamine
2. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse
eelnõu (1044 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
3. Info ja muud küsimused
Otsustati:
1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,
Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr
Tšaplõgin).
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu
„Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte
vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks
nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Signe Riisalo rääkis, et eelnõu arutati põhjalikult komisjoni 13.10.2026 istungil. Eelnõu tekst
on läbinud keeletoimetuse ja sellesse on tehtud mõned keelelised täpsustused. Seejärel pani ta
menetlusliku otsuse hääletusele.
Otsustati:
2.1. Kiita heaks eelnõu menetlusdokument (konsensus: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Tanel
Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,
Aleksandr Tšaplõgin).
3. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste
korraldamise seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja
erialata arstid) eelnõu (922 SE) teise lugemise ettevalmistamine
Signe Riisalo avas Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste
korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja
erialata arstid) 922 SE teise lugemise ettevalmistamise. Ta märkis, et eelnõu esimene
lugemine toimus täiskogus 16. septembril ja muudatusettepanekute esitamiseks oli
tavapäraselt aega kümme tööpäeva. Muudatusettepanekud esitas komisjoni liige Eero
Merilind. S. Riisalo selgitas, et esmalt kuulatakse ära muudatusettepanekute esitaja, seejärel
Sotsiaalministeeriumi (SOM) seisukohad ja lõpuks huvigruppide arvamused. Seejärel andis ta
3
sõna E. Merilinnule muudatusettepanekute tutvustamiseks.
Eero Merilind selgitas, et tema muudatusettepanekute eesmärk on tagada patsiendi
juurdepääs eriarstiabile, arstide töö õiglane tasustamine ka e-konsultatsiooni osas, perearsti ja
eriarsti vastutuse selge jaotus. Esimese ettepaneku kohaselt ei tohiks e-konsultatsioon olla
täielikult kohustuslik ja vähemalt pooled eriarsti esmastest vastuvõtuaegadest peaksid jääma
tavalise saatekirjaga patsientidele. Nii säiliksid paralleelselt e-konsultatsioon ja tavapärane
saatekiri. Teise muudatusettepaneku kohaselt peaks Tervisekassa tasuma nõuetekohase e-
konsultatsiooni saatekirja koostamise ja eriarsti sisulise nõustamise või ravi ülevõtmise eest.
Kui eriarst ei anna dokumenteeritud soovitust ega võta ravi üle, ei makstaks talle e-
konsultatsiooni eest tasu. Kolmanda ettepaneku järgi tuleks Tervisekassal tasuda erialata arsti
iseseisva vastuvõtu ja tema pädevuse piires määratud uuringute eest. Neljas ettepanek
võimaldaks Tervisekassal tasuda ravijuhu eest ka lepinguta raviasutusele, kui see võtab
patsiendi e-konsultatsiooni tulemusel ravile. Viienda ettepaneku järgi peab patsiendi ravi üle
võtnud eriarstiabi osutaja korraldama vajalikud vastuvõtud, uuringud ja edasise ravi ega
tohiks saata patsienti nende korraldamiseks tagasi perearsti juurde. Kuues ettepanek nägi ette,
et iga perearstinimistu teenindamise, ravi järjepidevuse ja kliinilise töökorralduse eest
vastutab perearsti kvalifikatsiooniga arst, mitte erialata arst. Seitsmenda ettepaneku kohaselt
võib erialata arst perearsti lühiajaliselt asendada, kuid üle kolme kuu kestva asendamise korral
peab vastutaval arstil olema perearsti kvalifikatsioon või ta peab õppima peremeditsiini
residentuuris. Kaheksanda ettepaneku järgi peab ka Tervisekassa korraldatud täitmata nimistu
teenindamisel olema määratud konkreetne vastutav perearst. Üheksas ettepanek seoks
psühhiaatrilise abi saatekirjanõude jõustumise piisavalt kättesaadava ja püsivalt rahastatud
vaimse tervise astmelise abiga esmatasandil. Kümnenda ettepaneku kohaselt peavad enne
seaduse vastavate sätete jõustumist olema kehtestatud uute teenuste hinnad ja
tasustamistingimused.
Signe Riisalo palus SOMi esindajatel E. Merilinnu muudatusettepanekuid kommenteerida.
Mariken Ross selgitas, et ettepanekut jätta paralleelselt kasutusele e-konsultatsioon ja
tavaline saatekiri ei saa arvestada, sest selline võimalus on olemas ka praegu. Eelnõu ei
muuda e-konsultatsiooni kohustuslikuks kõigil erialadel ja kõigis raviasutustes, vaid
võimaldab seda rakendada järk-järgult konkreetsete erialade ja raviasutuste kaupa. Vähemalt
50 protsendi vastuvõtuaegade jätmine tavalise saatekirjaga patsientidele võiks mõnel erialal
tähendada tagasiminekut ega lähtuks patsientide tegelikust ravivajadusest. Seetõttu toetab
SOM paindlikku, eriala- ja asutusepõhist lahendust.
E-konsultatsiooni tasustamise kohta ütles M. Ross, et eelnõu eesmärk on sätestada e-
konsultatsiooni mõiste ja luua volitusnormid selle kasutuselevõtmiseks. SOM peab oluliseks
nii perearsti kui ka eriarsti tegeliku töö arvestamist, kuid üksikasjalikku tasustamismudelit ei
ole põhjendatud seaduses sätestada. Teenused, piirhinnad ja arveldustingimused kuuluvad
Tervisekassa tervishoiuteenuste loetellu ning neid saab koos Tervisekassa ja erialade
esindajatega rakendamise käigus üle vaadata.
Ravi ülevõtmise ettepaneku kohta märkis M. Ross, et SOM toetab eesmärki vältida patsiendi
põhjendamatut suunamist perearsti ja eriarstiabi vahel. Edasine korraldus sõltub siiski
konkreetsest ravisuhtest ja meditsiinilisest vajadusest, mistõttu ei saa muudatusettepanekut
toetada. Üldine tagasisuunamise keeld võiks tekitada tõlgendusprobleeme. Tööprotsesse saab
täpsustada teenusekorralduses ja osapoolte kokkulepetes.
Tervisekassa lepinguta raviasutuse rahastamise ettepanekut ei toetatud, sest antud eelnõuga ei
muudeta lepingulise rahastamise korraldust ning sellise erandi eelarve- ja korralduslikku mõju
ei ole hinnatud.
Psühhiaatria saatekirjanõude jõustumise eeltingimuste kohta ütles M. Ross, et esmatasandi
vaimse tervise abi tuleb parandada, kuid seaduse jõustumist ei saa siduda kõigi teenuste
eelneva täieliku väljaarendamisega. Saatekirjanõude eesmärk on patsiendi seisundi esmane
hindamine ja suunamine sobivale abitasandile. Esmatasandi tugevdamise, rahastamise ja
tööjaotuse küsimusi lahendatakse paralleelselt. Jõustumise sidumine mitme määratlemata
ulatusega korraldusliku tingimusega muudaks rakendamise aja ebaselgeks.
Leena Kalle selgitas, et erialata arsti ambulatoorse teenuse rahastamise võimalus tuleneb juba
ravikindlustuse seaduse üldisest korrast. Vajaduse korral saab tervishoiuteenuste loetelus
4
kehtestada eraldi piirhinnad ja muud tingimused. Seetõttu ei ole vaja erialata arsti seaduses
eraldi välja tuua.
L. Kalle selgitas, et üks muudatusettepanek käsitles perearstinimistu eest vastutavat arsti ja
selle eesmärk oli sätestada selgemalt perearsti vastutus nimistu eest. SOM ei pea ettepaneku
arvestamist vajalikuks, sest tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) üldpõhimõtted
reguleerivad juba perearstiabi ja eriarstiabi korraldust. Seetõttu ei annaks perearsti vastutust
kinnitava lisasätte kehtestamine täiendavat väärtust. Samuti on seaduses juba reguleeritud
perearsti asendamine: lühiajalise, kuni nelja kuu pikkuse asendamise korral võib perearsti
asendada arsti kvalifikatsiooniga isik, pikema asendamise korral aga peremeditsiini
residentuuris õppiv arst või perearsti kvalifikatsiooniga arst.
Tervisekassa korraldatud täitmata nimistute teenindamist käsitletakse eraldi tervishoiuteenuste
korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõus 1044 SE.
Signe Riisalo andis sõna kaasatud huvigruppide esindajatele.
Külli Kingo ütles, et Tartu Ülikool (TÜ) toetab erialata arstide käsitamist
tervishoiutöötajatena, kuid palus seaduse seletuskirjas TÜ roll selgelt piiritleda. Ta küsis, kas
TÜlt oodatakse vajaduse korral akadeemilist eksperdihinnangut õppekava sisu ja
õpiväljundite kohta või ka konkreetsete arstide tegeliku pädevuse hindamist. TÜ ei pea
põhjendatuks sõnastust, mida võiks tõlgendada üldise või püsiva kohustusena hinnata
üksikute arstide pädevust või määrata nende lubatud tegevuste ulatus.
K. Kingo juhtis tähelepanu ka vajadusele vaadata terviklikult üle arstide, hambaarstide ja
eriarstide registreerimisega seotud teooria- ja praktikaeksami regulatsioon. Täpsustamist
vajavad eksamite sisu ja korraldus. Arstiõppe lõpueksam koosneb nüüd kirjalikust testist ja
praktiliste oskuste hindamisest, kuid kolmandates riikides hariduse omandanud arstide
vastavuseksami korraldus on erinev. K. Kingo soovis teada, millal terviklik ülevaatamine
toimub. Ta palus TÜd sellesse protsessi kaasata.
S. Riisalo andis sõna Eesti Perearstide Seltsi (EPS) esindajale.
Vanda Kristjan keskendus kohustuslikule e-konsultatsioonile psühhiaatrias, mida ta nimetas
perearstide jaoks kõige valusamaks küsimuseks. Psühhiaatria e-konsultatsioon on toiminud
peaaegu kümme aastat ja saatekirju kasutatakse juba praegu. Viimastel aastatel on aga
sagenenud psühhiaatrite vastused, milles tunnistatakse patsiendi vajadust psühhiaatrilise
hindamise järele, kuid märgitakse, et vastuvõtuks puudub vajalik ressurss. Olukord on eriti
kriitiline lastepsühhiaatrias.
V. Kristjan rõhutas, et perearstil on selged pädevuse ja vastutuse piirid. Perearst märkab
vaimse tervise probleeme, kaardistab olukorra ja annab esmast nõu, kuid enamiku häirete
puhul tuleb patsient diagnoosi täpsustamiseks ja ravi otsustamiseks suunata psühhiaatri
konsultatsioonile. Kergemate ärevus- ja meeleoluhäirete korral võib ravi alustada perearst,
kuid kõigi patsientide ravi ei saa jääda esmatasandi vastutusele. Perearst peab samal ajal
selgitama patsientidele tervishoiukorralduse muudatusi ja leidma lahenduse olukorras, kus
eriarstiabi ei ole kättesaadav.
Pereõed ei ole vaimse tervise probleemidega tegelemiseks veel piisavalt ette valmistatud.
Vaimse tervise pereõdede esimese koolituse lõpetanud 25 inimest ei kata üle-eestilist
vajadust. EPS toetab astmelise abi mudelit, kuid selle ühelgi tasemel ei ole veel teenus kogu
Eestis tagatud. Kui kohustuslik süsteem jõustub 1. jaanuaril enne tugiteenuste ja ressursside
loomist, võivad hätta jääda nii patsiendid kui ka perearstikeskuste meeskonnad. Vaja on
lisainimesi, rahastust, sõeluuringuid ja valideeritud küsimustikke, mille abil saaks
pöördumisel kiiresti hinnata patsiendi seisundi raskust. V. Kristjan küsis lisaks, kuidas
korraldatakse psühhiaatriline konsultatsioon patsientidele, kes ei kuulu ühegi perearsti
nimistusse.
Signe Riisalo märkis, et astmelise abi eelnõu peaks jõudma valitsusse hiljemalt 19. novembril
ja järgmise aasta riigieelarves on vaimse tervise teenusteks kavandatud 3,5 miljonit eurot,
samuti järgnevatel aastatel. Ta rõhutas, et käesoleval eelnõul on kindel eesmärk ja kõiki
vaimse tervise süsteemi probleeme ei saa selle raames lahendada.
Tõnis Allik ütles, et Eesti Eratervishoiuasutuste Liit (EETAL) toetab e-konsultatsiooni
laiemat kasutuselevõttu ega vaidlusta eelnõu üldist põhimõtet. EETALil on siiski küsimusi
süsteemi korralduse ja otsustusprotsessi kohta. Kui Tervisekassa võib hinnakirjas määrata
5
asutused ja erialad, kus vastuvõtt toimub üksnes e-konsultatsiooni kaudu, tuleb selgelt
sätestada, kuidas toimida juhul, kui patsient pöördub sellisesse asutusse tavalise saatekirjaga.
Praegu ei ole selge, kas asutusel on keelatud patsienti vastu võtta või võib ta seda teatavatel
juhtudel siiski teha. T. Alliku hinnangul peaks kõigile asutustele jääma õigus otsustada, kas ja
millises mahus nad e-konsultatsiooni osutavad. Üheltki asutuselt ei tohiks võtta võimalust e-
konsultatsiooni pakkuda ega kohustada teda ilma selgete alusteta täielikult sellele üle minema.
Eelnõus ega seletuskirjas ei ole piisavalt kirjeldatud kriteeriume, mille alusel otsustab
Tervisekassa, et konkreetne asutus või eriala läheb üle üksnes e-konsultatsioonile. Samuti
tuleb arvestada ravikindlustuse seaduse §-s 31 nimetatud rahaliste vahendite olemasolu ja
teenuse vajaduse kriteeriumidega.
Signe Riisalo andis sõna Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu (ETTKL) esindajale.
Mart Jesse tõstatas eelnõu jõustumisaja, sõnastuse ja rakendamiseks vajalike ressursside
küsimuse. Tema hinnangul on kavandatud jõustumine 1. jaanuaril 2027 liiga kiire ning
kohustuslikkus võib tuua süsteemile kasu asemel kahju. Samuti rõhutas ta, et eelnõu tekst on
keeruline ja vajaks lihtsamat sõnastust, et nii seaduse rakendajad kui ka inimesed mõistaksid
üheselt, mida neilt oodatakse.
M. Jesse rõhutas, et uusi kohustusi ei saa käsitleda lahus nende täitmiseks vajalikest
ressurssidest ja rahastamisest. Esmatasandile lisatakse pidevalt ülesandeid, kuid nende
rahastamine jäetakse sageli mõne teise protsessi lahendada. Ka tervishoiutöötajate aeg on
piiratud ressurss, mitte tasuta ega lõputult taastuv vara. Kui arstidele pannakse uusi
ülesandeid, tuleb tagada nende täitmiseks piisav rahastus, tööaeg ja õiglane tasu.
ETTKL tegi ettepaneku sätestada seaduses põhimõte, mille kohaselt nähakse madalama
tasandi õigusaktiga ette kohustuslikus protsessis osalevate tervishoiutöötajate tasustamine.
Selline säte annaks täitevvõimule Riigikogu selge suunise tagada uue süsteemi rakendamiseks
vajalik rahastus. M. Jesse võttis oma seisukoha kokku kolme põhimõttega: jõustumisega ei
tohi kiirustada, seadus peab olema kirjutatud selges eesti keeles ja uusi kohustusi tuleb
käsitleda koos nende täitmiseks vajalike ressurssidega.
Signe Riisalo nõustus, et seadused peavad olema arusaadavad nii rakendajatele kui ka
inimestele. Ta märkis, et Riigikogu ei saa eelnõu teksti ümber kirjutada, kuid palus SOMil
arvestada sõnastuse selgusega. Ta andis sõna Eesti Arstide Liidu (EAL) esindajale.
Katrin Rehemaa märkis, et EALi ei ole e-konsultatsiooni käsitlevatesse sisulistesse
aruteludesse kaasatud. EALi kaasamine on olnud piirdunud eelnõu kooskõlastamisega: eelnõu
saadetakse arvamuse avaldamiseks, EAL esitab oma seisukoha ja SOMi vastuseid näeb hiljem
kooskõlastustabelist. K. Rehemaa hinnangul ei saa sellist menetlust pidada sisuliseks
kaasamiseks.
K. Rehemaa rõhutas, et EAL peab e-konsultatsiooni kasulikuks ja vajalikuks töövahendiks nii
perearstile kui ka eriarstile. EAL toetab selle kasutamise suurendamist ega ole e-
konsultatsiooni kui sellise vastu. Küll aga ei toetata selle kohustuslikuks muutmist praeguses
olukorras, sest rakendamine, töökorraldus ja rahastamine ei ole piisavalt ette valmistatud.
Kohustusi ei saa kehtestada enne, kui on teada nende mõju ja see, millise töö eest ja kui palju
perearstile ja eriarstile tasutakse. E-konsultatsioonile vastamine ei ole lihtne jah- või ei-otsus.
Eriarst peab saatekirja ja haigusjuhu läbi töötama, hindama esitatud andmeid ja otsustama, kas
anda perearstile ravisoovitused või võtta patsient enda ravile. See töö tehakse ka siis, kui
saatekiri lõpuks tagasi lükatakse. Seetõttu leidis K. Rehemaa, et tasustada tuleb kogu tehtud
töö. Rahastamismudeli ebaselgus ei võimalda hinnata, millise kohustuse tervishoiuteenuse
osutajad tegelikult enda kanda võtavad.
K. Rehemaa hinnangul on liiga optimistlik väita, et kohustuslik e-konsultatsioon lahendab
eriarstiabi kättesaadavuse probleemid ja tagab patsiendi jõudmise õigel ajal õige arsti juurde.
Arste ega vastuvõtuaegu selle muudatusega juurde ei teki ja e-konsultatsioon suurendab ka
eriarstide töökoormust. Kui tervishoiuteenuse osutajal puudub piisav Tervisekassa
lepingumaht või vabad vastuvõtuajad, ei ole selge, kuhu suunatakse patsient, kes vajab pärast
e-konsultatsiooni eriarsti vastuvõttu. Need küsimused tuleb lahendada enne kohustuslikule
süsteemile üleminekut. EALil ei ole kindlat seisukohta, kas tavalise saatekirja alusel peaks
alles jääma täpselt pool vastuvõtuaegadest, kuid täielikku kohustuslikkust ei toetata. K.
Rehemaa avaldas kahetsust, et istungil ei osale patsientide esindajad. Ta juhtis tähelepanu ka
6
patsiendi õigusele valida arsti ja raviasutust. Seletuskirjas on märgitud, et perearst peaks
patsiendi soove arvestama, kuid eelnõus endas ei ole seda piisavalt selgelt sätestatud.
Tervishoiuteenuse osutajatele peab samuti jääma võimalus otsustada, kuidas patsiente nende
ravile suunatakse. Täielikule e-konsultatsioonile ülemineku vältimatu eeldus peaks olema
asjaomase erialaseltsi nõusolek. K. Rehemaa esitas konkreetse ettepaneku sätestada, et eriarsti
e-konsultatsioonile peab eelnema arsti kontaktvastuvõtt. Enne e-konsultatsiooni saatmist
peaks perearst olema patsienti näinud ja vajaduse korral läbi vaadanud. Üksnes digikanalites
liikuva teabe põhjal ei tohiks e-konsultatsiooni vormistada, kuigi ta möönis, et selline praktika
ei ole valdav.
Erialata arstide kohta ütles K. Rehemaa, et nende selgem käsitamine tervishoiutöötajatena on
iseenesest positiivne. Samas tekib küsimus residentide ja erialata arstide erinevast õiguslikust
kohtlemisest: mõlemal on arstidiplom, kuid resident õpib ja omandab pidevalt pädevust
juurde, samal ajal kui erialata arstile kavandatakse teatud juhtudel laiemat iseseisvust. EAL
toetab erialata arstide töötamist eriarstimeeskonnas, kus ravimeeskonda juhib ja ravi eest
vastutab eriarst, kes otsustab, millises ulatuses erialata arsti rakendada.
K. Rehemaa ei pidanud põhjendatuks erialata arsti iseseisva eriarsti vastuvõtu loomist.
Eriarstiabi on abi, mida osutab eriarst koos temaga töötavate tervishoiutöötajatega. Erialata
arsti vastuvõtu eesmärk ei ole EALile selge. Kokkuvõttes toetab EAL e-konsultatsiooni mahu
suurendamist motiveerivate meetmetega, mitte selle muutmist täielikult kohustuslikuks.
Samuti toetatakse erialata arstide staatuse korrastamist nende pädevuse selgete piiride
sätestamisel.
Signe Riisalo rõhutas, et hea kaasamisprotsess on oluline. Ta palus ministeeriumil vastata
esmalt kahele läbivale küsimusele: rahastamise loogika ja jõustumisaeg. S. Riisalo meenutas,
et hea õigusloome tava kohaselt jäetakse seaduse vastuvõtmisest jõustumiseni üldjuhul üks
aasta. Samuti märkis ta, et tervishoiuteenuste hinnakirja kinnitamine ei kuulu Riigikogu, vaid
valitsuse pädevusse.
Mariken Ross vastas esmalt perearstide ja vaimse tervise abi kohta. Ta märkis, et vaimse
tervise probleemidega patsiendid on juba praegu perearstide vaateväljas ja eelnõu ei lisa
süsteemi uusi patsiente. Samas möönis ta, et kavandatav korraldus muudab perearstide tööd.
M. Ross märkis, et juba praegu esineb juhtumeid, kus psühhiaatrid tunnistavad patsiendi
abivajadust, kuid teatavad, et neil ei ole võimalik patsienti vastu võtta. Eelnõu eesmärk on
võrdsustada psühhiaatria teiste erialadega, kus eriarsti vastuvõtule pääsemiseks on üldjuhul
vaja saatekirja. See paneb kohustusi mõlemale poolele: perearst peab koostama nõuetekohase
saatekirja ning tervishoiuteenuse osutaja kavandama vastavalt oma tööprotsessid, töötajad ja
teenused. Perearsti ja psühhiaatri vastutuse piirid ning psühhiaatri vastuvõttu vajavate
patsientide kriteeriumid saab täpsemalt kokku leppida e-konsultatsiooni tingimustes ja
määruse lisades. Paralleelselt vaadatakse üle psühhiaatria rahastusmudeleid, arendatakse
astmelise abi süsteemi ning tegutsevad psühhiaatrilise ja lastepsühhiaatrilise abi
kättesaadavuse töörühmad. Samuti on suurendatud psühhiaatria ja lastepsühhiaatria
residentuuritellimust ning otsitakse võimalusi residentide paremaks kaasamiseks. Ta nentis, et
need tegevused jäävad käesoleva eelnõu reguleerimisalast välja. M. Ross nõustus, et vaimse
tervise valdkond ja psühhiaatrilise abi korraldus vajavad jätkuvat tähelepanu ning vastavad
arendused on paralleelselt töös.
Jõustumisaja kohta möönis M. Ross, et kavandatud tähtaeg on lühike. Samas seadustatakse
tema sõnul suures osas juba olemasolev praktika, sest perearstid koostavad psühhiaatria
saatekirju ja kasutavad e-konsultatsiooni ka praegu. Seega ei looda täiesti uut süsteemi, vaid
korrastatakse olemasolev praktika õiguslikult. Perearstinimistusse mittekuuluvate patsientide
küsimus puudutab kõiki saatekirjanõudega erialasid ja seda lahendatakse muude meetmetega.
Eelnõu ei piira juurdepääsu vaimse tervise õe teenusele ega erakorralisele abile ja saatekirja
psühhiaatri vastuvõtule võib väljastada ka teine eriarst.
Kontaktvastuvõtu nõude kohta selgitas M. Ross, et seda ei ole otstarbekas seaduses
üldnormina sätestada. Mõnel patsienditeekonnal või erialal ei pruugi eelnev kontaktvastuvõtt
olla vajalik. Vajadusel võiks nõue sisalduda tervishoiuteenuste loetelu lisas või erialaseltside
kokkulepetes, nagu praegu e-konsultatsiooni saatmise ja vastuvõtmise tingimused.
Patsiendi õiguse kohta arsti valida ütles M. Ross, et e-konsultatsiooni vormistav arst peab
7
küsima, millisesse raviasutusse patsient soovib minna. Põhjendatud soovi korral saab
saatekirjale märkida ka konkreetse arsti. Patsiendi soovi saab arvestada juhul, kui valitud arst
vastava probleemiga tegeleb ja töökorraldus seda võimaldab. Ühine eesmärk peab olema
patsiendi suunamine tema probleemiga tegeleva õige arsti juurde.
M. Ross selgitas ka e-konsultatsiooni ja tavalise saatekirja suhet pärast eelnõu jõustumist.
Tervishoiuteenuse osutaja saab koos erialaseltsiga otsustada, kas minna konkreetsel erialal
täielikult üle e-konsultatsioonile või jätta paralleelselt kasutusele ka tavaline saatekiri. Kui
täielikku üleminekut ei soovita, võib teenust jätkuvalt osutada mõlemal alusel vastavalt
asutuse töökorraldusele. Kui asutusega lepitakse kokku kohustuslik e-konsultatsioon, pääseb
selle eriala vastuvõtule selles asutuses üksnes e-konsultatsiooni kaudu.
Leena Kalle kinnitas TÜle, et muudatuse eesmärk ei ole panna TÜle kohustust hinnata
üksikute arstide pädevust. TÜ vastutab selle eest, et arstiõppe lõpetaja vastaks õppekavas ette
nähtud pädevustele ja oskustele. Vajaduse korral küsitakse TÜlt akadeemilist
eksperdihinnangut õppekava ja lõpetajale antud teadmiste ja oskuste kohta, mitte konkreetse
arsti pädevuse hindamist.
L. Kalle selgitas, et TTKSi (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe korralduse
seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused) eelnõu 1000
SE) muudatuse raames kavandatakse vastavuseksamit puudutavat terminoloogilist muudatust,
et saavutada TÜga kokkulepe järgmise kevade kohta. Teooria-, praktika- ja vastavuseksami
terviklikum ülevaatamine on kavandatud järgmisse aastasse. Seejuures tuleb vaadata kogu
eksamikorraldust, sealhulgas kolmandatest riikidest saabunud arstide eksameid ja
keelenõudeid.
Residentide ja erialata arstide erinevuse kohta selgitas L. Kalle, et muudatuse eesmärk on
allutada erialata arst TTKSi üldisele korrale ja käsitada teda tervishoiutöötajana, kes võib
osutada teenuseid üksnes oma pädevuse piires. Tervishoiuteenuse osutaja ei tohi anda erialata
arstile eriarsti pädevusse kuuluvaid ülesandeid. Seega ei asetata erialata arsti residendist
kõrgemale ega anta talle eriarsti õigusi. Resident töötab eriarsti juhendamisel ja vastutusel
ning omandab residentuuri jooksul järk-järgult erialase pädevuse. Kui resident osaleb koos
eriarstiga ambulatoorsel vastuvõtul, on tegemist eriarstiabiga ning vastutus lasub juhendajal.
Erialata arst võib tegutseda üksnes üldarsti pädevuse piires. Eelnõuga residentide
regulatsiooni ei muudeta: nad jätkavad kehtiva korra alusel ja nende tegevuse eest vastutab
juhendaja.
Signe Riisalo andis komisjoni liikmete küsimusteks sõna.
Kalle Grünthal leidis, et huvigruppide kaasamine ei ole selle eelnõu menetlemisel vastanud
hea õigusloome ja normitehnika nõuetele. Tema hinnangul ei saa pidada piisavaks protsessi,
mille käigus olulised huvigrupid esitavad üksnes kirjaliku arvamuse, kuid nendega sisulist
arutelu ei peeta. K. Grünthal küsis, miks ei olnud kõiki asjaomaseid huvigruppe piisavalt
kaasatud. Ta märkis, et komisjon võib menetluse katkestada, kuni kaasamisprotsessi puudused
on kõrvaldatud.
Signe Riisalo palus M. Rossil selgitada, kuidas huvigruppe eelnõu ettevalmistamisse kaasati.
Mariken Ross selgitas, et eelnõu ettevalmistamine on kaudselt kestnud üle viie aasta. E-
konsultatsiooni teatud tingimustel kohustuslikuks muutmist ja psühhiaatria saatekirjanõuet on
erinevates koosseisudes arutatud alates 2019. aastast. Teema on läbinud Tervisekassa kiirendi
protsessi, kuhu kaasati suuremad tervishoiuteenuse osutajad ja erialaühendused, sealhulgas
perearstid. Ta ei saanud kinnitada, kas igas etapis osales EAL, kuid erialaühendused olid
protsessi kaasatud. M. Ross möönis, et pika aja peale hajunud kaasamist saanuks paremini
korraldada. Ta lubas komisjonis saadud tagasisidet arvesse võtta.
Irja Lutsar ütles, et arstidega suheldes kuuleb ta samu muresid, mis kõlasid istungil. Kõige
enam tekitavad vastuseisu kohustuslikkus ja jäikus. Ta küsis, miks peab süsteemi muutma
kohustuslikuks ja miks ei võiks seaduses säilitada paindlikkust ilma kohustuslikkuseta.
Samuti nõustus ta kriitikaga, et eelnõu sõnastus on raskesti loetav isegi ekspertidele.
Mariken Ross vastas, et praegu kasutatakse vabatahtlikku e-konsultatsiooni paralleelselt
tavalise saatekirjaga. Mitmed erialaseltsid ja tervishoiuteenuse osutajad on aastate jooksul
palunud ministeeriumil ja Tervisekassal seda korraldust õigusruumis paremini reguleerida ja
võimaldada teatud tingimustel kohustuslikku e-konsultatsiooni. Algatus ei ole tulnud ainult
8
ministeeriumilt, vaid ka teenuseosutajatelt ja erialaseltsidelt.
Mõnel erialal pääseb juba praegu vastuvõtule üksnes e-konsultatsiooni kaudu, kuid see
põhineb asutuste sisemisel töökorraldusel ega ole õigusruumis selgelt reguleeritud. See võib
viia olukorrani, kus patsiendile antakse tavaline saatekiri, millega ta tegelikult kuhugi
vastuvõtule ei pääse. Samuti ei taga selline korraldus, et õige patsient jõuaks õige spetsialisti
juurde. Eelnõu võimaldaks üleminekut üksnes konkreetsetel erialadel ja konkreetsetes
tervishoiuasutustes, kes on selleks valmis ja soovi avaldanud. Rakendamine oleks
etapiviisiline, mitte üleriigiline ja kõiki erialasid korraga hõlmav.
Jaanus Karilaid leidis, et eelnõu sõnastus on raskesti mõistetav. Samuti puudub SOMi
teoreetilise käsitluse ja praktikute kogemuse vahel ühine arusaam. Kui ka eksperdid peavad
teksti raskesti loetavaks, on inimestel sellest veel keerulisem aru saada. J. Karilaiu hinnangul
suureneb arstide töökoormus, kuid rahastamine lükatakse tulevikku. E-konsultatsioon on
praktikas juba kasutusel ja eelnõu ei lahenda tema hinnangul põhiprobleeme piisavalt.
J. Karilaid soovitas Vabariigi Valitsusel eelnõu tagasi võtta, osapooltega põhjalikumalt läbi
rääkida ja esitada see hiljem küpsema ja selgema lahendusena uuesti. Ta märkis, et Isamaa
fraktsioon eelnõu praegusel kujul ei toeta.
Eero Merilind rõhutas, et psühhiaatria saatekirjanõue suurendab perearstide töökoormust.
Kui psühhiaatri vastuvõtule ei saa enam saatekirjata, peavad patsiendid, kes seni pöördusid
otse psühhiaatri poole, esmalt minema perearsti juurde. Ta küsis M. Rossilt, kas kohustuslik
e-konsultatsioon rakendub eriala- või asutusepõhiselt.
Mariken Ross vastas, et e-konsultatsioon jääb eriala- ja asutusepõhiseks. Tehnilist saatmise
põhimõtet ei muudeta: e-konsultatsioon saadetakse konkreetsele erialale ja konkreetsesse
asutusse.
Irja Lutsar märkis, et arutelus kõlas kõige suurema probleemina psühhiaatria kohustuslik e-
konsultatsioon ja seda tuleks veel kaaluda. Residentide kohta märkis ta, et arstiõppe lõpetaja
ongi üldarst ja resident omandab residentuuri ajal erialast pädevust, mistõttu ei pruugi
täiendav eriregulatsioon olla vajalik.
Leena Kalle kinnitas, et arstiõppe lõpetaja on üldarst. Residentuuris töötab ta
tervishoiuteenuse osutaja juures juhendaja vastutusel ja omandab erialast pädevust. Üldarsti
kvalifikatsioon jääb talle alles, kuid residentuuri käigus tehtavate erialaste tegevuste eest
vastutab juhendaja.
Tanel Kiik juhtis tähelepanu nii kaasamisprotsessi puudustele kui ka eelnõu erinevale
tõlgendamisele. Tema hinnangul näitab arutelu, et osapooltel ei ole ühist arusaama üldarsti ja
residendi rollist, e-konsultatsiooni kohustuslikkusest ega sellest, millal ja kuidas süsteem
rakendub. See on eriti problemaatiline olukorras, kus eelnõu peaks jõustuma väga kiiresti.
T. Kiik leidis, et eelnõu üldine suund on õige ja vajalik. Ta möönis, et kõiki tervishoiu
rahastamise probleeme ei saa ühe eelnõuga lahendada. Samas on keeruline menetlusega
jätkata, kui praktikutel ja SOMil puudub ühine arusaam eelnõu sisust ja ka tagajärgedest.
Enne edasiminekut tuleb erimeelsusi vähendada ja rakendamise tingimusi täpsustada.
Signe Riisalo võttis arutelu kokku. Tema sõnul väljendati toetust e-konsultatsiooni kui
vajalikku töövahendi osas nii huvigruppide esindajate kui ka komisjoni liikmete seas. Samal
ajal jäid lahtiseks olulised küsimused. S. Riisalo märkis, et varasemat kaasamisprotsessi ei saa
tagasiulatuvalt muuta ja tervishoiuteenuste hindu ei saa määrata käesoleva eelnõuga. Küll aga
peab enne menetluse jätkamist kujunema osapooltel ühesem arusaam, kuidas eelnõu
rakendatakse ja kuidas rahastamine korraldatakse. Ka kavandatud jõustumisaeg on praegust
menetluse käiku arvestades väga optimistlik.
S. Riisalo selgitas, et E. Merilinnu muudatusettepanekuid ei saa esitatud kujul sisulistel ja
tehnilistel põhjustel hääletada. Kuna komisjon ei tee veel otsust saata eelnõu teisele
lugemisele, saavad komisjoni liikmed koostöös SOMiga formuleerida sisuliselt ja vormiliselt
korrektsed komisjoni muudatusettepanekud. Ta küsis E. Merilinnult, kas ta on valmis esitatud
ettepanekud tagasi võtma.
Eero Merilind nõustus muudatusettepanekud tagasi võtma. Ta avaldas lootust, et edasine töö
aitab eelnõu paremaks muuta.
Signe Riisalo fikseeris, et E. Merilind võttis oma muudatusettepanekud tagasi. Ta palus
SOMil anda selge seisukoht jõustumisaja kohta ja vaadata üle kõik sätted, mille puhul istungil
9
mööndi täpsustamise või täiendava arutelu vajadust. S. Riisalo palus SOMil arutada eelnõu
uuesti läbi kõigi istungil osalenud huvigruppidega ja kaasata ka patsientide
esindusorganisatsioon, näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koda, kuigi nad esindavad ainult osa
patsientidest. Eesmärk peab olema vähendada erimeelsusi ja selgitada rahastamisloogikat. Ta
palus SOMil hiljemalt sama nädala reedeks komisjonile teada anda, kas eelnõuga on võimalik
edasi minna ja millised muudatusettepanekud on vajalikud. S. Riisalo tänas päevakorrapunktis
osalenud külalisi.
4. Õiguskantsleri kirja vanaduspensioniea kehtestamine arutelu
Kärt Muller selgitas, et õiguskantsler pöördus Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole, paludes
hinnata, kas on põhjendatud, et alates 2027. aastast võivad samal aastal sündinud inimesed
jõuda vanaduspensioniikka erinevas vanuses. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise
ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 613 SE seletuskirja, komisjoni
protokollide ega stenogrammide läbivaatamisel ei leitud sellele küsimusele vastust. Küsimuse
olulisust arvestades pidas õiguskantsler vajalikuks selle arutamist Riigikogu
sotsiaalkomisjonis ning palus selgitada, millistel kaalutlustel kõnealune otsus tehti.
Magnus Piirits märkis, et õiguskantsleri tõstatatud küsimus on põhjendatud, kuid valik ei
seisne õiglase ja ebaõiglase süsteemi vahel. Ta tutvustas ettekandes (lisa 1) pensioniea
määramise põhimõtteid ja tõi esile kolm peamist põhjust, mis toetavad kehtiva korra
jätkamist. Esiteks tuleb arvestada võrdse kohtlemise põhimõttega. Küsimus on selles, kas
võrrelda eelkõige samal sünniaastal või ajaliselt lähestikku sündinud inimesi. Mõlema mudeli
rakendamisel tekivad piirijuhtumid. Teiseks tuleb arvesse võtta statistilist loogikat. Pensioniea
määramise aluseks on 65-aastaste oodatav eluiga, mida arvutatakse kalendriaasta kohta.
Kehtiva korra kohane pensioniea rakendamine järgib sama ajamõõdet. Kolmandaks kaasneks
süsteemi muutmisega aja- ja rahakulu, sealhulgas vajadus muuta õigusakte, kehtestada
üleminekureeglid, arendada infosüsteeme ja pensionikalkulaatoreid, korraldada testimine ning
teavitada inimesi.
M. Piirits selgitas, et piiriefekt ei kao kummagi mudeli korral. Seni on pensioniiga määratud
sünniaastapõhiselt. See tähendab, et näiteks 31. detsembril ja 1. jaanuaril sündinud inimeste
pensioniiga on erinenud kolme kuu võrra, kuigi nende sünnikuupäevade vahe on üks päev.
Kalendriaastapõhise mudeli korral võib piir paikneda ühe sünniaasta sees. Näiteks järgmisel
aastal on see novembris ja detsembris sündinute vahel. Sellisel juhul võivad samal
sünniaastal, kuid eri kuudel sündinud inimesed jõuda pensioniikka erinevas vanuses.
M. Piirits selgitas, et pensioniea määramise statistiline alus on kooskõlas kalendriaastapõhise
arvestusega. Statistikaamet avaldab 65-aastaste keskmise elada jäänud aastate arvu
kalendriaasta kohta. Pensioniea arvutamise valemis võrreldakse kahe viieaastase perioodi
keskmisi ja ka arvutuse tulemus saadakse kalendriaasta kohta. Selle põhjal kehtestatakse
pensioniiga määrusega iga kalendriaasta kohta vähemalt kaks aastat ette. Kogu arvestus
põhineb seega kalendriaastal. Eestis ei koostata sünnikohordipõhist elutabelit, mistõttu
tähendaks sünniaastapõhine pensioniea määramine kalendriaasta näitaja kohaldamist
inimestele, kes jõuavad pensioniikka kahe eri kalendriaasta jooksul.
M. Piirits tõi pensioniea saabumise erinevuse selgitamiseks kaks näidet. Senise
sünniaastapõhise korra kohaselt jõudis 31. detsembril 1959 sündinud inimene pensioniikka
30. juunil 2024 ning päev hiljem, 1. jaanuaril 1960 sündinud inimene 1. oktoobril 2024. Seega
erines nende pensioniea saabumise aeg kolme kuu võrra, kuigi sünnikuupäevade vahe oli üks
päev. Kalendriaastapõhise korra puhul paikneb piir teisiti, kuid ei kao. Näiteks jõuab 30.
novembril 1962 sündinud inimene pensioniikka 30. detsembril 2027 ning päev hiljem, 1.
detsembril 1962 sündinud inimene 1. märtsil 2028. Seega erineb nende pensioniea saabumise
aeg kahe kuu võrra. Mõlemas korras tekib ühe päeva vahega sündinute vahel kuudepikkune
erinevus. Erinevus on selles, kuhu piir langeb – kahe sünniaasta vahele või ühe sünniaasta
sisse.
M. Piirits juhtis tähelepanu ka ettekande slaidil sinise ja oranžiga tähistatud variantide
erinevusele. Ta selgitas, et kui 2027. aastal oleks pensioniiga 65 aastat ja üks kuu ja seda
kohaldataks kogu sünniaastarühmale, oleks ka detsembris sündinute pensioniiga senise 65
10
aasta ja kolme kuu asemel 65 aastat ja üks kuu. Sellisel juhul jõuaksid detsembris sündinud
inimesed pensioniikka kaks kuud varem. Mõju kumuleeruks järgnevatel aastatel ning tooks
riigile kaasa suuremad kulud, kuna vanaduspensionäride arv suureneks. Ta märkis, et seda
mõju tuleb süsteemi terviklikul hindamisel arvesse võtta.
M. Piirits märkis kokkuvõttes, et kalendri- ja sünniaastapõhise süsteemi võrdlemisel on lisaks
võrdse kohtlemise küsimusele oluline pensioniea ettenähtavus. Ta selgitas, et peamine
kitsaskoht ei ole üksnes võrdsus, vaid ka see, kui pikalt ette saab inimene oma pensioniea
teada. Sünniaastapõhise tabeli järgi oli inimesel võimalik oma pensioniiga teada aastakümneid
ette, uue korra kohaselt kehtestatakse pensioniiga vähemalt kaks aastat ette. Sellest tulenevalt
tuleks tõhustada inimeste teavitamist. Sotsiaalkindlustusameti veebilehel või muude kanalite
kaudu tuleks selgelt avaldada pensioniead ja nende prognoosid, märkides prognooside juures,
et need võivad muutuda. Nii saaksid inimesed üldise ettekujutuse oma võimalikust
pensionieast ja sellest, kuhu piir võib kujuneda.
M. Piirits rõhutas, et järsk piir tekib iga lahenduse korral. Küsimus on selles, kas piir paikneb
detsembri ja jaanuari või ühe aasta eri kuude vahel. Kalendriaastapõhise süsteemi kasutamist
põhjendab asjaolu, et eeldatava eluea andmed arvutatakse kalendriaasta kohta. Seega on
pensioniea rakendus kooskõlas selle aluseks olevate andmetega. Ka sünniaastapõhine
rakendus on tehtav, kuid see eeldaks seadusemuudatust ja Sotsiaalkindlustusameti
infosüsteemide arendust.
Tõnu Lillelaid märkis, et Rahandusministeeriumi seisukoht ühtib Sotsiaalministeeriumi
omaga. Ta selgitas, et riikides kasutatakse erinevaid lahendusi. Hollandis on süsteem
kalendriaastapõhine, Soomes ja Taanis aga sünniaastapõhine. Tegemist on tasakaalu
küsimusega ning kummalgi lahendusel ei ole sellist eelist, mis tingiks teisele süsteemile
ülemineku. Ka Tallinna Ülikooli demograafia blogi arutelus ei ilmnenud, et sünniaastapõhine
lahendus oleks kuidagi õiglasem või parem. Tegemist on ühe võimaliku lähenemisega. Eestis
on valitud lähenemine, mis võib olla statistiliselt mõnevõrra täpsem.
Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele sõna küsimuste esitamiseks ja arvamuse
avaldamiseks.
Irja Lutsar märkis, et peab ministeeriumide esitatud seisukohti põhjendatuks.
Komisjoni liikmetel ettekandjatele rohkem küsimusi ei olnud.
Signe Riisalo märkislõpetuseks, etnimetatud blogis käsitleti ka teiste riikide lahendusi ja
toodi esile, et samalaadset süsteemi kasutatakse mujalgi, mitte üksnes Eestis. Samuti selgitati
kummagi lahenduse mõju inimestele. Ta märkis arutelu kokku võttes, et kuna komisjoni
liikmed ministeeriumide seisukohale vastu ei vaielnud, saab komisjoni seisukohana käsitada
kehtiva korra jätkumise toetamist.
5. Lea Danilson-Järgi, Aivar Koka, Helir-Valdor Seedri, Priit Sibula algatatud
ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (983 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Signe Riisalo juhatas päevakorrapunkti sisse ja selgitas, et eelnõu eesmärk on parandada
viljatusravi kättesaadavust. Praegu on Tervisekassa poolt tasutav viljatusravi kättesaadav kuni
40-aastastele naistele. Eelnõuga tagatakse, et viljatusravi oleks tasuta ka vanematele kui 40-
aastastele naistele, juhul kui raviga on alustatud enne 40-aastaseks saamist.
S. Riisalo andis sõna eelnõu algatajate esindajale eelnõu tutvustamiseks.
Lea Danilson-Järg andis ülevaate eelnõust 983 SE. Ta selgitas, et eelnõuga muudetakse
ravikindlustuse seaduse paragrahvi 29 lõiget 24. Muudatuse eesmärk on võimaldada enne 40.
eluaastat viljatusravi alustanud naistel jätkata ravi tasuta ka pärast 40-aastaseks saamist, kui
selleks on meditsiiniline näidustus. Nii ei peaks pere majanduslikel põhjustel ravist loobuma.
Ta täpsustas, et ravi tuleb käsitada laiemalt kui üht pooleliolevat ravitsüklit. Kui viljatusraviga
on alustatud enne 40. eluaastat, peab selle jätkamise põhjendatust hindama arst, lähtudes
konkreetse patsiendi tervislikust seisundist ja ravi väljavaadetest. Arst võib ravi lõpetada ka
enne 40. eluaastat, kui selle jätkamine ei ole enam otstarbekas või kui lapse saamise tõenäosus
on liiga väike võrreldes raviga kaasnevate ebamugavuste ja läbielamistega.
L. Danilson-Järg märkis, et eelnõu algatajad ei pea põhjendatuks seaduses kindla kõrgema
vanusepiiri kehtestamist. Mõnel juhul võib ravi jätkamine olla õigustatud ka pärast
11
vanusepiiri ületamist, teisel juhul aga ei pruugi see olla põhjendatud juba enne vanusepiiri
saabumist. Seetõttu tuleks otsustamisel lähtuda eelkõige meditsiinilisest näidustusest ja arsti
hinnangust. Ta rõhutas, et vanusepiiri tõstmine ei tohiks anda signaali nagu võiks laste
saamist senisest kauem edasi lükata. Viljatusprobleemide sagenemise üks peamisi põhjusi on
laste saamise edasi lükkamine hilisemasse ikka. Statistika kohaselt hakkab viljakus pärast 35.
eluaastat oluliselt vähenema. Viljatusravi võib anda lisaaega, kuid ei kõrvalda vanusega
seotud viljakuse vähenemist.
Ta lisas, et eelnõu seletuskirjas esitatud andmed näitavad seost esimese lapse saamise vanuse
ja elu jooksul sündinud laste arvu vahel. Mida varem sünnib esimene laps, seda rohkem lapsi
keskmiselt saadakse. Seetõttu peab seadusemuudatusega kaasnema selge sõnum, et laste
saamist tuleks planeerida võimalikult vara. Samal ajal peab enne 40. eluaastat alustatud
viljatusravi olema meditsiinilise näidustuse korral võimalik jätkata ning selle eest peab tasuma
riik.
Mariken Ross märkis, et eesmärk parandada meditsiinilise näidustuse korral viljatusravi
kättesaadavust üle 40-aastastele naistele on mõistetav ja kooskõlas SOMi eestvedamisel
koostatud perede kindlustunde tegevuskavaga, kuid eelnõus on mitu täpsustamist vajavat
küsimust. Muu hulgas ei ole selge, mida käsitatakse viljatusravi alustamisena. Eelnõu näeb
ette, et Tervisekassa rahastatav viljatusravi oleks kättesaadav ka üle 40 aastastele naistele
juhul, kui viljatusravi on alustatud enne 40. eluaastat, kuid eelnõus ei ole piisavalt selgelt
määratletud muudatuse täpsed tingimused, vanusepiir, sihtrühm, hüvitatavate ravikatsete
ulatus ega mõju Tervisekassa eelarvele ja teenuse korraldusele. Tulenevalt eeltoodust otsustas
Vabariigi Valitsus eelnõu esitatud kujul mitte toetada.
Signe Riisalo andis komisjoni liikmete küsimusteks sõna.
Irja Lutsar märkis, et Eestis on kunstlik viljastamine lubatud kuni 50. eluaastani ning eelnõu
keskne küsimus puudutab ravi rahastamist. Ta küsis, milline on muudatuse hinnanguline
rahaline mõju ja kas riigil on selle rahastamiseks piisavad vahendid. Samuti juhtis ta
tähelepanu sellele, et eelnõu annab inimestele sõnumi, et riigi toetuse abil on võimalik lapse
saamist hilisemasse ikka edasi lükata.
Lea Danilson-Järg ei nõustunud väitega, et eelnõu annab inimestele sõnumi, nagu võiks
viljatusravi alustada ka 46-aastaselt. Ta märkis, et riigipoolse hüvitise saamiseks tuleb seaduse
kohaselt alustada ravi enne 40. eluaastat. Rahastamise kohta selgitas ta, et Eestis on neli aastat
järjest sündide arv vähenenud, mistõttu kulub Tervisekassal laste ja nende vanemate
terviseteenustele vähem raha. Ta tõi näitena, et juba käesoleval aastal jääb kasutamata
ligikaudu 10 miljonit eurot, mida saaks kasutada eelnõuga kaasnevate kulude katteks.
L. Danilson-Järgnõustus osaliselt tähelepanekuga, et täpsustamist võib vajada viljatusravi
alustamise määratlus, sealhulgas küsimus, kas munarakkude või embrüo külmutamist
käsitatakse ravi alustamisena. Tema hinnangul ei peaks seda ravi alustamiseks lugema, sest
munarakkude külmutamise ajal ei vaja inimene veel viljatusravi. Tegemist on vabatahtliku
protseduuriga, mis ei ole sel hetkel seotud tema viljatusega. Ta kinnitas, et vajadusel on
eelnõu algatajad valmis täpsustama, mida loetakse ravi alustamiseks.
Tanel Kiik märkis, et eelnõu eesmärk on üllas, kuid tema hinnangul põhjendamatult piirav.
Ta leidis, et kui eelnõu läbib esimese lugemise, tuleks edasise menetluse käigus täiendavalt
arutada, kas viljatusravi rahastamise sidumine tingimusega, et ravi peab olema alustatud enne
40. eluaastat, on põhjendatud. Ta juhtis tähelepanu sellele, et viljatusravi vajadus võib tekkida
ka inimesel, kellel on juba pere, näiteks 42-aastaselt, kuid eelnõu kohaselt ei oleks sellisel
juhul ravi rahastamine enam võimalik. Samuti pidas ta eelnõus esitatud katteallika näidet
ebasobivaks. Ta märkis, et Tervisekassa eelarve on puudujäägis ning laste ja nende vanemate
tervishoiuteenuste kulude võimaliku vähenemise arvelt ei ole võimalik katta lisakulusid.
Tema hinnangul tuleks katteallikad põhjalikumalt läbi mõelda. Samas leidis ta, et kavandatav
kulu ei ole tõenäoliselt nii suur, et see mõjutaks oluliselt riigieelarve tasakaalu.
Lea Danilson-Järg lausus, et esitatud põhjendus ei ole tema hinnangul ebatavaline, kuna
Tervisekassa eelarve on puudujäägis ja puudujääk tuleb katta. Ta märkis, et riigieelarve
moodustab terviku ning kui ühel kulureal jääb vahendeid üle ja teisel tekib puudujääk, saab
vahendeid ümber paigutada. Eelnõus on osutatud sellele, et vajalikud vahendid on olemas,
sest laste arvu vähenemise tõttu vähenevad ka vastavad kulud. Tema hinnangul ei ole
12
kavandatava meetme lisakulu tõenäoliselt väga suur. Samas on see oluline peredele, kes on
praegu sunnitud rahastuse puudumise tõttu viljatusravi jätkamisest loobuma.
Helmen Kütt märkis, et toetab eelnõu menetlemise jätkamist, kuna pärast esimese lugemise
lõpetamist on võimalik eelnõule muudatusettepanekuid esitada. Nagu märkis ka eelnõu
algatajate esindaja, võimaldab menetluse jätkamine saada tõstatatud küsimustele selgemaid
vastuseid.
Otsustati:
5.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 27.10.2026 (konsensus: Jaanus
Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak,
Signe Riisalo).
5.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 5: Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind,
Õnne Pillak, Signe Riisalo; vastu 3: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt; erapooletuid
0).
5.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo (konsensus: Kalle Grünthal, Jaanus
Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak,
Signe Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).
Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on
muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.
6. Info ja muud küsimused
Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Signe Riisalo
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Terle Kask
protokollija
(allkirjastatud digitaalselt)
Riin Lindpere
protokollija
Riigikogu sotsiaalkomisjoni
istungi protokoll nr 193
Tallinn, Toompea ja videosild Esmaspäev, 19. oktoober 2026
Algus 11.10, lõpp 13.00
Juhataja: Signe Riisalo (esimees)
Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees,
Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Aleksandr Tšaplõgin
Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik)
Kutsutud: Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna spetsialiseeritud abi poliitika
juht Mariken Ross (3. ja 5. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi tervishoiukorralduse
osakonna tööjõupoliitika juht Leena Kalle, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna
dekaan professor Külli Kingo, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Vanda Kristjan, Eesti
Eratervishoiuasutuste Liidu juhatuse esimees Tõnis Allik, Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu
tegevjuht Mart Jesse, Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa (3. päevakorrapunkt);
Õiguskantsleri Kantselei sotsiaalsete õiguste osakonna juhataja Kärt Muller ja puuetega
inimeste õiguste valdkonna juht Liisi Uder, Sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja
pensionipoliitika osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa ja
sotsiaalkindlustuse ja majandusekspert Magnus Piirits, Rahandusministeeriumi
finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Tõnu Lillelaid (4. päevakorrapunkt); algatajate
esindaja Lea Danilson-Järg (5. päevakorrapunkt); Riigikogu Kantselei avalike suhete
osakonna pressinõunik Maris Meiessaar
Päevakord:
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu „Ettepaneku
tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte vaimse tervise abi
kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks nutiseadmete ja
sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise ettevalmistamine
3. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise
seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu
(922 SE) teise lugemise ettevalmistamine
4. Õiguskantsleri kirja vanaduspensioniea kehtestamine arutelu
5. Lea Danilson-Järgi, Aivar Koka, Helir-Valdor Seederi, Priit Sibula algatatud
ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (983 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
6. Info ja muud küsimused
2
1. Nädala töökava kinnitamine
Riigikogu sotsiaalkomisjoni nädala (19.10.2026-25.10.2026) töökava
Komisjoni istung esmaspäev, 19.10.2026 kell 11.10
1. Nädala töökava kinnitamine
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu „Ettepaneku
tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte vaimse tervise abi
kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks nutiseadmete ja
sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise ettevalmistamine
3. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise
seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu
(922 SE) teise lugemise ettevalmistamine
4. Õiguskantsleri kirja/vanaduspensioniea kehtestamine arutelu
5. Lea Danilson-Järgi, Aivar Koka, Helir-Valdor Seedri, Priit Sibula algatatud ravikindlustuse
seaduse muutmise seaduse eelnõu (983 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
6. Info ja muud küsimused
Komisjoni istung teisipäev, 20.10.2026 kell 14.00
1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu (998 SE) teise
lugemise ettevalmistamine
2. Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse
eelnõu (1044 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
3. Info ja muud küsimused
Otsustati:
1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,
Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo, Aleksandr
Tšaplõgin).
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu
„Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste ja noorte
vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamiseks ning lapsevanemate toetamiseks
nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutuse piiramisel" (977 OE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Signe Riisalo rääkis, et eelnõu arutati põhjalikult komisjoni 13.10.2026 istungil. Eelnõu tekst
on läbinud keeletoimetuse ja sellesse on tehtud mõned keelelised täpsustused. Seejärel pani ta
menetlusliku otsuse hääletusele.
Otsustati:
2.1. Kiita heaks eelnõu menetlusdokument (konsensus: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Tanel
Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo,
Aleksandr Tšaplõgin).
3. Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste
korraldamise seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja
erialata arstid) eelnõu (922 SE) teise lugemise ettevalmistamine
Signe Riisalo avas Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste
korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja
erialata arstid) 922 SE teise lugemise ettevalmistamise. Ta märkis, et eelnõu esimene
lugemine toimus täiskogus 16. septembril ja muudatusettepanekute esitamiseks oli
tavapäraselt aega kümme tööpäeva. Muudatusettepanekud esitas komisjoni liige Eero
Merilind. S. Riisalo selgitas, et esmalt kuulatakse ära muudatusettepanekute esitaja, seejärel
Sotsiaalministeeriumi (SOM) seisukohad ja lõpuks huvigruppide arvamused. Seejärel andis ta
3
sõna E. Merilinnule muudatusettepanekute tutvustamiseks.
Eero Merilind selgitas, et tema muudatusettepanekute eesmärk on tagada patsiendi
juurdepääs eriarstiabile, arstide töö õiglane tasustamine ka e-konsultatsiooni osas, perearsti ja
eriarsti vastutuse selge jaotus. Esimese ettepaneku kohaselt ei tohiks e-konsultatsioon olla
täielikult kohustuslik ja vähemalt pooled eriarsti esmastest vastuvõtuaegadest peaksid jääma
tavalise saatekirjaga patsientidele. Nii säiliksid paralleelselt e-konsultatsioon ja tavapärane
saatekiri. Teise muudatusettepaneku kohaselt peaks Tervisekassa tasuma nõuetekohase e-
konsultatsiooni saatekirja koostamise ja eriarsti sisulise nõustamise või ravi ülevõtmise eest.
Kui eriarst ei anna dokumenteeritud soovitust ega võta ravi üle, ei makstaks talle e-
konsultatsiooni eest tasu. Kolmanda ettepaneku järgi tuleks Tervisekassal tasuda erialata arsti
iseseisva vastuvõtu ja tema pädevuse piires määratud uuringute eest. Neljas ettepanek
võimaldaks Tervisekassal tasuda ravijuhu eest ka lepinguta raviasutusele, kui see võtab
patsiendi e-konsultatsiooni tulemusel ravile. Viienda ettepaneku järgi peab patsiendi ravi üle
võtnud eriarstiabi osutaja korraldama vajalikud vastuvõtud, uuringud ja edasise ravi ega
tohiks saata patsienti nende korraldamiseks tagasi perearsti juurde. Kuues ettepanek nägi ette,
et iga perearstinimistu teenindamise, ravi järjepidevuse ja kliinilise töökorralduse eest
vastutab perearsti kvalifikatsiooniga arst, mitte erialata arst. Seitsmenda ettepaneku kohaselt
võib erialata arst perearsti lühiajaliselt asendada, kuid üle kolme kuu kestva asendamise korral
peab vastutaval arstil olema perearsti kvalifikatsioon või ta peab õppima peremeditsiini
residentuuris. Kaheksanda ettepaneku järgi peab ka Tervisekassa korraldatud täitmata nimistu
teenindamisel olema määratud konkreetne vastutav perearst. Üheksas ettepanek seoks
psühhiaatrilise abi saatekirjanõude jõustumise piisavalt kättesaadava ja püsivalt rahastatud
vaimse tervise astmelise abiga esmatasandil. Kümnenda ettepaneku kohaselt peavad enne
seaduse vastavate sätete jõustumist olema kehtestatud uute teenuste hinnad ja
tasustamistingimused.
Signe Riisalo palus SOMi esindajatel E. Merilinnu muudatusettepanekuid kommenteerida.
Mariken Ross selgitas, et ettepanekut jätta paralleelselt kasutusele e-konsultatsioon ja
tavaline saatekiri ei saa arvestada, sest selline võimalus on olemas ka praegu. Eelnõu ei
muuda e-konsultatsiooni kohustuslikuks kõigil erialadel ja kõigis raviasutustes, vaid
võimaldab seda rakendada järk-järgult konkreetsete erialade ja raviasutuste kaupa. Vähemalt
50 protsendi vastuvõtuaegade jätmine tavalise saatekirjaga patsientidele võiks mõnel erialal
tähendada tagasiminekut ega lähtuks patsientide tegelikust ravivajadusest. Seetõttu toetab
SOM paindlikku, eriala- ja asutusepõhist lahendust.
E-konsultatsiooni tasustamise kohta ütles M. Ross, et eelnõu eesmärk on sätestada e-
konsultatsiooni mõiste ja luua volitusnormid selle kasutuselevõtmiseks. SOM peab oluliseks
nii perearsti kui ka eriarsti tegeliku töö arvestamist, kuid üksikasjalikku tasustamismudelit ei
ole põhjendatud seaduses sätestada. Teenused, piirhinnad ja arveldustingimused kuuluvad
Tervisekassa tervishoiuteenuste loetellu ning neid saab koos Tervisekassa ja erialade
esindajatega rakendamise käigus üle vaadata.
Ravi ülevõtmise ettepaneku kohta märkis M. Ross, et SOM toetab eesmärki vältida patsiendi
põhjendamatut suunamist perearsti ja eriarstiabi vahel. Edasine korraldus sõltub siiski
konkreetsest ravisuhtest ja meditsiinilisest vajadusest, mistõttu ei saa muudatusettepanekut
toetada. Üldine tagasisuunamise keeld võiks tekitada tõlgendusprobleeme. Tööprotsesse saab
täpsustada teenusekorralduses ja osapoolte kokkulepetes.
Tervisekassa lepinguta raviasutuse rahastamise ettepanekut ei toetatud, sest antud eelnõuga ei
muudeta lepingulise rahastamise korraldust ning sellise erandi eelarve- ja korralduslikku mõju
ei ole hinnatud.
Psühhiaatria saatekirjanõude jõustumise eeltingimuste kohta ütles M. Ross, et esmatasandi
vaimse tervise abi tuleb parandada, kuid seaduse jõustumist ei saa siduda kõigi teenuste
eelneva täieliku väljaarendamisega. Saatekirjanõude eesmärk on patsiendi seisundi esmane
hindamine ja suunamine sobivale abitasandile. Esmatasandi tugevdamise, rahastamise ja
tööjaotuse küsimusi lahendatakse paralleelselt. Jõustumise sidumine mitme määratlemata
ulatusega korraldusliku tingimusega muudaks rakendamise aja ebaselgeks.
Leena Kalle selgitas, et erialata arsti ambulatoorse teenuse rahastamise võimalus tuleneb juba
ravikindlustuse seaduse üldisest korrast. Vajaduse korral saab tervishoiuteenuste loetelus
4
kehtestada eraldi piirhinnad ja muud tingimused. Seetõttu ei ole vaja erialata arsti seaduses
eraldi välja tuua.
L. Kalle selgitas, et üks muudatusettepanek käsitles perearstinimistu eest vastutavat arsti ja
selle eesmärk oli sätestada selgemalt perearsti vastutus nimistu eest. SOM ei pea ettepaneku
arvestamist vajalikuks, sest tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) üldpõhimõtted
reguleerivad juba perearstiabi ja eriarstiabi korraldust. Seetõttu ei annaks perearsti vastutust
kinnitava lisasätte kehtestamine täiendavat väärtust. Samuti on seaduses juba reguleeritud
perearsti asendamine: lühiajalise, kuni nelja kuu pikkuse asendamise korral võib perearsti
asendada arsti kvalifikatsiooniga isik, pikema asendamise korral aga peremeditsiini
residentuuris õppiv arst või perearsti kvalifikatsiooniga arst.
Tervisekassa korraldatud täitmata nimistute teenindamist käsitletakse eraldi tervishoiuteenuste
korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõus 1044 SE.
Signe Riisalo andis sõna kaasatud huvigruppide esindajatele.
Külli Kingo ütles, et Tartu Ülikool (TÜ) toetab erialata arstide käsitamist
tervishoiutöötajatena, kuid palus seaduse seletuskirjas TÜ roll selgelt piiritleda. Ta küsis, kas
TÜlt oodatakse vajaduse korral akadeemilist eksperdihinnangut õppekava sisu ja
õpiväljundite kohta või ka konkreetsete arstide tegeliku pädevuse hindamist. TÜ ei pea
põhjendatuks sõnastust, mida võiks tõlgendada üldise või püsiva kohustusena hinnata
üksikute arstide pädevust või määrata nende lubatud tegevuste ulatus.
K. Kingo juhtis tähelepanu ka vajadusele vaadata terviklikult üle arstide, hambaarstide ja
eriarstide registreerimisega seotud teooria- ja praktikaeksami regulatsioon. Täpsustamist
vajavad eksamite sisu ja korraldus. Arstiõppe lõpueksam koosneb nüüd kirjalikust testist ja
praktiliste oskuste hindamisest, kuid kolmandates riikides hariduse omandanud arstide
vastavuseksami korraldus on erinev. K. Kingo soovis teada, millal terviklik ülevaatamine
toimub. Ta palus TÜd sellesse protsessi kaasata.
S. Riisalo andis sõna Eesti Perearstide Seltsi (EPS) esindajale.
Vanda Kristjan keskendus kohustuslikule e-konsultatsioonile psühhiaatrias, mida ta nimetas
perearstide jaoks kõige valusamaks küsimuseks. Psühhiaatria e-konsultatsioon on toiminud
peaaegu kümme aastat ja saatekirju kasutatakse juba praegu. Viimastel aastatel on aga
sagenenud psühhiaatrite vastused, milles tunnistatakse patsiendi vajadust psühhiaatrilise
hindamise järele, kuid märgitakse, et vastuvõtuks puudub vajalik ressurss. Olukord on eriti
kriitiline lastepsühhiaatrias.
V. Kristjan rõhutas, et perearstil on selged pädevuse ja vastutuse piirid. Perearst märkab
vaimse tervise probleeme, kaardistab olukorra ja annab esmast nõu, kuid enamiku häirete
puhul tuleb patsient diagnoosi täpsustamiseks ja ravi otsustamiseks suunata psühhiaatri
konsultatsioonile. Kergemate ärevus- ja meeleoluhäirete korral võib ravi alustada perearst,
kuid kõigi patsientide ravi ei saa jääda esmatasandi vastutusele. Perearst peab samal ajal
selgitama patsientidele tervishoiukorralduse muudatusi ja leidma lahenduse olukorras, kus
eriarstiabi ei ole kättesaadav.
Pereõed ei ole vaimse tervise probleemidega tegelemiseks veel piisavalt ette valmistatud.
Vaimse tervise pereõdede esimese koolituse lõpetanud 25 inimest ei kata üle-eestilist
vajadust. EPS toetab astmelise abi mudelit, kuid selle ühelgi tasemel ei ole veel teenus kogu
Eestis tagatud. Kui kohustuslik süsteem jõustub 1. jaanuaril enne tugiteenuste ja ressursside
loomist, võivad hätta jääda nii patsiendid kui ka perearstikeskuste meeskonnad. Vaja on
lisainimesi, rahastust, sõeluuringuid ja valideeritud küsimustikke, mille abil saaks
pöördumisel kiiresti hinnata patsiendi seisundi raskust. V. Kristjan küsis lisaks, kuidas
korraldatakse psühhiaatriline konsultatsioon patsientidele, kes ei kuulu ühegi perearsti
nimistusse.
Signe Riisalo märkis, et astmelise abi eelnõu peaks jõudma valitsusse hiljemalt 19. novembril
ja järgmise aasta riigieelarves on vaimse tervise teenusteks kavandatud 3,5 miljonit eurot,
samuti järgnevatel aastatel. Ta rõhutas, et käesoleval eelnõul on kindel eesmärk ja kõiki
vaimse tervise süsteemi probleeme ei saa selle raames lahendada.
Tõnis Allik ütles, et Eesti Eratervishoiuasutuste Liit (EETAL) toetab e-konsultatsiooni
laiemat kasutuselevõttu ega vaidlusta eelnõu üldist põhimõtet. EETALil on siiski küsimusi
süsteemi korralduse ja otsustusprotsessi kohta. Kui Tervisekassa võib hinnakirjas määrata
5
asutused ja erialad, kus vastuvõtt toimub üksnes e-konsultatsiooni kaudu, tuleb selgelt
sätestada, kuidas toimida juhul, kui patsient pöördub sellisesse asutusse tavalise saatekirjaga.
Praegu ei ole selge, kas asutusel on keelatud patsienti vastu võtta või võib ta seda teatavatel
juhtudel siiski teha. T. Alliku hinnangul peaks kõigile asutustele jääma õigus otsustada, kas ja
millises mahus nad e-konsultatsiooni osutavad. Üheltki asutuselt ei tohiks võtta võimalust e-
konsultatsiooni pakkuda ega kohustada teda ilma selgete alusteta täielikult sellele üle minema.
Eelnõus ega seletuskirjas ei ole piisavalt kirjeldatud kriteeriume, mille alusel otsustab
Tervisekassa, et konkreetne asutus või eriala läheb üle üksnes e-konsultatsioonile. Samuti
tuleb arvestada ravikindlustuse seaduse §-s 31 nimetatud rahaliste vahendite olemasolu ja
teenuse vajaduse kriteeriumidega.
Signe Riisalo andis sõna Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu (ETTKL) esindajale.
Mart Jesse tõstatas eelnõu jõustumisaja, sõnastuse ja rakendamiseks vajalike ressursside
küsimuse. Tema hinnangul on kavandatud jõustumine 1. jaanuaril 2027 liiga kiire ning
kohustuslikkus võib tuua süsteemile kasu asemel kahju. Samuti rõhutas ta, et eelnõu tekst on
keeruline ja vajaks lihtsamat sõnastust, et nii seaduse rakendajad kui ka inimesed mõistaksid
üheselt, mida neilt oodatakse.
M. Jesse rõhutas, et uusi kohustusi ei saa käsitleda lahus nende täitmiseks vajalikest
ressurssidest ja rahastamisest. Esmatasandile lisatakse pidevalt ülesandeid, kuid nende
rahastamine jäetakse sageli mõne teise protsessi lahendada. Ka tervishoiutöötajate aeg on
piiratud ressurss, mitte tasuta ega lõputult taastuv vara. Kui arstidele pannakse uusi
ülesandeid, tuleb tagada nende täitmiseks piisav rahastus, tööaeg ja õiglane tasu.
ETTKL tegi ettepaneku sätestada seaduses põhimõte, mille kohaselt nähakse madalama
tasandi õigusaktiga ette kohustuslikus protsessis osalevate tervishoiutöötajate tasustamine.
Selline säte annaks täitevvõimule Riigikogu selge suunise tagada uue süsteemi rakendamiseks
vajalik rahastus. M. Jesse võttis oma seisukoha kokku kolme põhimõttega: jõustumisega ei
tohi kiirustada, seadus peab olema kirjutatud selges eesti keeles ja uusi kohustusi tuleb
käsitleda koos nende täitmiseks vajalike ressurssidega.
Signe Riisalo nõustus, et seadused peavad olema arusaadavad nii rakendajatele kui ka
inimestele. Ta märkis, et Riigikogu ei saa eelnõu teksti ümber kirjutada, kuid palus SOMil
arvestada sõnastuse selgusega. Ta andis sõna Eesti Arstide Liidu (EAL) esindajale.
Katrin Rehemaa märkis, et EALi ei ole e-konsultatsiooni käsitlevatesse sisulistesse
aruteludesse kaasatud. EALi kaasamine on olnud piirdunud eelnõu kooskõlastamisega: eelnõu
saadetakse arvamuse avaldamiseks, EAL esitab oma seisukoha ja SOMi vastuseid näeb hiljem
kooskõlastustabelist. K. Rehemaa hinnangul ei saa sellist menetlust pidada sisuliseks
kaasamiseks.
K. Rehemaa rõhutas, et EAL peab e-konsultatsiooni kasulikuks ja vajalikuks töövahendiks nii
perearstile kui ka eriarstile. EAL toetab selle kasutamise suurendamist ega ole e-
konsultatsiooni kui sellise vastu. Küll aga ei toetata selle kohustuslikuks muutmist praeguses
olukorras, sest rakendamine, töökorraldus ja rahastamine ei ole piisavalt ette valmistatud.
Kohustusi ei saa kehtestada enne, kui on teada nende mõju ja see, millise töö eest ja kui palju
perearstile ja eriarstile tasutakse. E-konsultatsioonile vastamine ei ole lihtne jah- või ei-otsus.
Eriarst peab saatekirja ja haigusjuhu läbi töötama, hindama esitatud andmeid ja otsustama, kas
anda perearstile ravisoovitused või võtta patsient enda ravile. See töö tehakse ka siis, kui
saatekiri lõpuks tagasi lükatakse. Seetõttu leidis K. Rehemaa, et tasustada tuleb kogu tehtud
töö. Rahastamismudeli ebaselgus ei võimalda hinnata, millise kohustuse tervishoiuteenuse
osutajad tegelikult enda kanda võtavad.
K. Rehemaa hinnangul on liiga optimistlik väita, et kohustuslik e-konsultatsioon lahendab
eriarstiabi kättesaadavuse probleemid ja tagab patsiendi jõudmise õigel ajal õige arsti juurde.
Arste ega vastuvõtuaegu selle muudatusega juurde ei teki ja e-konsultatsioon suurendab ka
eriarstide töökoormust. Kui tervishoiuteenuse osutajal puudub piisav Tervisekassa
lepingumaht või vabad vastuvõtuajad, ei ole selge, kuhu suunatakse patsient, kes vajab pärast
e-konsultatsiooni eriarsti vastuvõttu. Need küsimused tuleb lahendada enne kohustuslikule
süsteemile üleminekut. EALil ei ole kindlat seisukohta, kas tavalise saatekirja alusel peaks
alles jääma täpselt pool vastuvõtuaegadest, kuid täielikku kohustuslikkust ei toetata. K.
Rehemaa avaldas kahetsust, et istungil ei osale patsientide esindajad. Ta juhtis tähelepanu ka
6
patsiendi õigusele valida arsti ja raviasutust. Seletuskirjas on märgitud, et perearst peaks
patsiendi soove arvestama, kuid eelnõus endas ei ole seda piisavalt selgelt sätestatud.
Tervishoiuteenuse osutajatele peab samuti jääma võimalus otsustada, kuidas patsiente nende
ravile suunatakse. Täielikule e-konsultatsioonile ülemineku vältimatu eeldus peaks olema
asjaomase erialaseltsi nõusolek. K. Rehemaa esitas konkreetse ettepaneku sätestada, et eriarsti
e-konsultatsioonile peab eelnema arsti kontaktvastuvõtt. Enne e-konsultatsiooni saatmist
peaks perearst olema patsienti näinud ja vajaduse korral läbi vaadanud. Üksnes digikanalites
liikuva teabe põhjal ei tohiks e-konsultatsiooni vormistada, kuigi ta möönis, et selline praktika
ei ole valdav.
Erialata arstide kohta ütles K. Rehemaa, et nende selgem käsitamine tervishoiutöötajatena on
iseenesest positiivne. Samas tekib küsimus residentide ja erialata arstide erinevast õiguslikust
kohtlemisest: mõlemal on arstidiplom, kuid resident õpib ja omandab pidevalt pädevust
juurde, samal ajal kui erialata arstile kavandatakse teatud juhtudel laiemat iseseisvust. EAL
toetab erialata arstide töötamist eriarstimeeskonnas, kus ravimeeskonda juhib ja ravi eest
vastutab eriarst, kes otsustab, millises ulatuses erialata arsti rakendada.
K. Rehemaa ei pidanud põhjendatuks erialata arsti iseseisva eriarsti vastuvõtu loomist.
Eriarstiabi on abi, mida osutab eriarst koos temaga töötavate tervishoiutöötajatega. Erialata
arsti vastuvõtu eesmärk ei ole EALile selge. Kokkuvõttes toetab EAL e-konsultatsiooni mahu
suurendamist motiveerivate meetmetega, mitte selle muutmist täielikult kohustuslikuks.
Samuti toetatakse erialata arstide staatuse korrastamist nende pädevuse selgete piiride
sätestamisel.
Signe Riisalo rõhutas, et hea kaasamisprotsess on oluline. Ta palus ministeeriumil vastata
esmalt kahele läbivale küsimusele: rahastamise loogika ja jõustumisaeg. S. Riisalo meenutas,
et hea õigusloome tava kohaselt jäetakse seaduse vastuvõtmisest jõustumiseni üldjuhul üks
aasta. Samuti märkis ta, et tervishoiuteenuste hinnakirja kinnitamine ei kuulu Riigikogu, vaid
valitsuse pädevusse.
Mariken Ross vastas esmalt perearstide ja vaimse tervise abi kohta. Ta märkis, et vaimse
tervise probleemidega patsiendid on juba praegu perearstide vaateväljas ja eelnõu ei lisa
süsteemi uusi patsiente. Samas möönis ta, et kavandatav korraldus muudab perearstide tööd.
M. Ross märkis, et juba praegu esineb juhtumeid, kus psühhiaatrid tunnistavad patsiendi
abivajadust, kuid teatavad, et neil ei ole võimalik patsienti vastu võtta. Eelnõu eesmärk on
võrdsustada psühhiaatria teiste erialadega, kus eriarsti vastuvõtule pääsemiseks on üldjuhul
vaja saatekirja. See paneb kohustusi mõlemale poolele: perearst peab koostama nõuetekohase
saatekirja ning tervishoiuteenuse osutaja kavandama vastavalt oma tööprotsessid, töötajad ja
teenused. Perearsti ja psühhiaatri vastutuse piirid ning psühhiaatri vastuvõttu vajavate
patsientide kriteeriumid saab täpsemalt kokku leppida e-konsultatsiooni tingimustes ja
määruse lisades. Paralleelselt vaadatakse üle psühhiaatria rahastusmudeleid, arendatakse
astmelise abi süsteemi ning tegutsevad psühhiaatrilise ja lastepsühhiaatrilise abi
kättesaadavuse töörühmad. Samuti on suurendatud psühhiaatria ja lastepsühhiaatria
residentuuritellimust ning otsitakse võimalusi residentide paremaks kaasamiseks. Ta nentis, et
need tegevused jäävad käesoleva eelnõu reguleerimisalast välja. M. Ross nõustus, et vaimse
tervise valdkond ja psühhiaatrilise abi korraldus vajavad jätkuvat tähelepanu ning vastavad
arendused on paralleelselt töös.
Jõustumisaja kohta möönis M. Ross, et kavandatud tähtaeg on lühike. Samas seadustatakse
tema sõnul suures osas juba olemasolev praktika, sest perearstid koostavad psühhiaatria
saatekirju ja kasutavad e-konsultatsiooni ka praegu. Seega ei looda täiesti uut süsteemi, vaid
korrastatakse olemasolev praktika õiguslikult. Perearstinimistusse mittekuuluvate patsientide
küsimus puudutab kõiki saatekirjanõudega erialasid ja seda lahendatakse muude meetmetega.
Eelnõu ei piira juurdepääsu vaimse tervise õe teenusele ega erakorralisele abile ja saatekirja
psühhiaatri vastuvõtule võib väljastada ka teine eriarst.
Kontaktvastuvõtu nõude kohta selgitas M. Ross, et seda ei ole otstarbekas seaduses
üldnormina sätestada. Mõnel patsienditeekonnal või erialal ei pruugi eelnev kontaktvastuvõtt
olla vajalik. Vajadusel võiks nõue sisalduda tervishoiuteenuste loetelu lisas või erialaseltside
kokkulepetes, nagu praegu e-konsultatsiooni saatmise ja vastuvõtmise tingimused.
Patsiendi õiguse kohta arsti valida ütles M. Ross, et e-konsultatsiooni vormistav arst peab
7
küsima, millisesse raviasutusse patsient soovib minna. Põhjendatud soovi korral saab
saatekirjale märkida ka konkreetse arsti. Patsiendi soovi saab arvestada juhul, kui valitud arst
vastava probleemiga tegeleb ja töökorraldus seda võimaldab. Ühine eesmärk peab olema
patsiendi suunamine tema probleemiga tegeleva õige arsti juurde.
M. Ross selgitas ka e-konsultatsiooni ja tavalise saatekirja suhet pärast eelnõu jõustumist.
Tervishoiuteenuse osutaja saab koos erialaseltsiga otsustada, kas minna konkreetsel erialal
täielikult üle e-konsultatsioonile või jätta paralleelselt kasutusele ka tavaline saatekiri. Kui
täielikku üleminekut ei soovita, võib teenust jätkuvalt osutada mõlemal alusel vastavalt
asutuse töökorraldusele. Kui asutusega lepitakse kokku kohustuslik e-konsultatsioon, pääseb
selle eriala vastuvõtule selles asutuses üksnes e-konsultatsiooni kaudu.
Leena Kalle kinnitas TÜle, et muudatuse eesmärk ei ole panna TÜle kohustust hinnata
üksikute arstide pädevust. TÜ vastutab selle eest, et arstiõppe lõpetaja vastaks õppekavas ette
nähtud pädevustele ja oskustele. Vajaduse korral küsitakse TÜlt akadeemilist
eksperdihinnangut õppekava ja lõpetajale antud teadmiste ja oskuste kohta, mitte konkreetse
arsti pädevuse hindamist.
L. Kalle selgitas, et TTKSi (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Kaitseväe korralduse
seaduse muutmise seaduse (tegevusloa ja registreeringuga seotud muudatused) eelnõu 1000
SE) muudatuse raames kavandatakse vastavuseksamit puudutavat terminoloogilist muudatust,
et saavutada TÜga kokkulepe järgmise kevade kohta. Teooria-, praktika- ja vastavuseksami
terviklikum ülevaatamine on kavandatud järgmisse aastasse. Seejuures tuleb vaadata kogu
eksamikorraldust, sealhulgas kolmandatest riikidest saabunud arstide eksameid ja
keelenõudeid.
Residentide ja erialata arstide erinevuse kohta selgitas L. Kalle, et muudatuse eesmärk on
allutada erialata arst TTKSi üldisele korrale ja käsitada teda tervishoiutöötajana, kes võib
osutada teenuseid üksnes oma pädevuse piires. Tervishoiuteenuse osutaja ei tohi anda erialata
arstile eriarsti pädevusse kuuluvaid ülesandeid. Seega ei asetata erialata arsti residendist
kõrgemale ega anta talle eriarsti õigusi. Resident töötab eriarsti juhendamisel ja vastutusel
ning omandab residentuuri jooksul järk-järgult erialase pädevuse. Kui resident osaleb koos
eriarstiga ambulatoorsel vastuvõtul, on tegemist eriarstiabiga ning vastutus lasub juhendajal.
Erialata arst võib tegutseda üksnes üldarsti pädevuse piires. Eelnõuga residentide
regulatsiooni ei muudeta: nad jätkavad kehtiva korra alusel ja nende tegevuse eest vastutab
juhendaja.
Signe Riisalo andis komisjoni liikmete küsimusteks sõna.
Kalle Grünthal leidis, et huvigruppide kaasamine ei ole selle eelnõu menetlemisel vastanud
hea õigusloome ja normitehnika nõuetele. Tema hinnangul ei saa pidada piisavaks protsessi,
mille käigus olulised huvigrupid esitavad üksnes kirjaliku arvamuse, kuid nendega sisulist
arutelu ei peeta. K. Grünthal küsis, miks ei olnud kõiki asjaomaseid huvigruppe piisavalt
kaasatud. Ta märkis, et komisjon võib menetluse katkestada, kuni kaasamisprotsessi puudused
on kõrvaldatud.
Signe Riisalo palus M. Rossil selgitada, kuidas huvigruppe eelnõu ettevalmistamisse kaasati.
Mariken Ross selgitas, et eelnõu ettevalmistamine on kaudselt kestnud üle viie aasta. E-
konsultatsiooni teatud tingimustel kohustuslikuks muutmist ja psühhiaatria saatekirjanõuet on
erinevates koosseisudes arutatud alates 2019. aastast. Teema on läbinud Tervisekassa kiirendi
protsessi, kuhu kaasati suuremad tervishoiuteenuse osutajad ja erialaühendused, sealhulgas
perearstid. Ta ei saanud kinnitada, kas igas etapis osales EAL, kuid erialaühendused olid
protsessi kaasatud. M. Ross möönis, et pika aja peale hajunud kaasamist saanuks paremini
korraldada. Ta lubas komisjonis saadud tagasisidet arvesse võtta.
Irja Lutsar ütles, et arstidega suheldes kuuleb ta samu muresid, mis kõlasid istungil. Kõige
enam tekitavad vastuseisu kohustuslikkus ja jäikus. Ta küsis, miks peab süsteemi muutma
kohustuslikuks ja miks ei võiks seaduses säilitada paindlikkust ilma kohustuslikkuseta.
Samuti nõustus ta kriitikaga, et eelnõu sõnastus on raskesti loetav isegi ekspertidele.
Mariken Ross vastas, et praegu kasutatakse vabatahtlikku e-konsultatsiooni paralleelselt
tavalise saatekirjaga. Mitmed erialaseltsid ja tervishoiuteenuse osutajad on aastate jooksul
palunud ministeeriumil ja Tervisekassal seda korraldust õigusruumis paremini reguleerida ja
võimaldada teatud tingimustel kohustuslikku e-konsultatsiooni. Algatus ei ole tulnud ainult
8
ministeeriumilt, vaid ka teenuseosutajatelt ja erialaseltsidelt.
Mõnel erialal pääseb juba praegu vastuvõtule üksnes e-konsultatsiooni kaudu, kuid see
põhineb asutuste sisemisel töökorraldusel ega ole õigusruumis selgelt reguleeritud. See võib
viia olukorrani, kus patsiendile antakse tavaline saatekiri, millega ta tegelikult kuhugi
vastuvõtule ei pääse. Samuti ei taga selline korraldus, et õige patsient jõuaks õige spetsialisti
juurde. Eelnõu võimaldaks üleminekut üksnes konkreetsetel erialadel ja konkreetsetes
tervishoiuasutustes, kes on selleks valmis ja soovi avaldanud. Rakendamine oleks
etapiviisiline, mitte üleriigiline ja kõiki erialasid korraga hõlmav.
Jaanus Karilaid leidis, et eelnõu sõnastus on raskesti mõistetav. Samuti puudub SOMi
teoreetilise käsitluse ja praktikute kogemuse vahel ühine arusaam. Kui ka eksperdid peavad
teksti raskesti loetavaks, on inimestel sellest veel keerulisem aru saada. J. Karilaiu hinnangul
suureneb arstide töökoormus, kuid rahastamine lükatakse tulevikku. E-konsultatsioon on
praktikas juba kasutusel ja eelnõu ei lahenda tema hinnangul põhiprobleeme piisavalt.
J. Karilaid soovitas Vabariigi Valitsusel eelnõu tagasi võtta, osapooltega põhjalikumalt läbi
rääkida ja esitada see hiljem küpsema ja selgema lahendusena uuesti. Ta märkis, et Isamaa
fraktsioon eelnõu praegusel kujul ei toeta.
Eero Merilind rõhutas, et psühhiaatria saatekirjanõue suurendab perearstide töökoormust.
Kui psühhiaatri vastuvõtule ei saa enam saatekirjata, peavad patsiendid, kes seni pöördusid
otse psühhiaatri poole, esmalt minema perearsti juurde. Ta küsis M. Rossilt, kas kohustuslik
e-konsultatsioon rakendub eriala- või asutusepõhiselt.
Mariken Ross vastas, et e-konsultatsioon jääb eriala- ja asutusepõhiseks. Tehnilist saatmise
põhimõtet ei muudeta: e-konsultatsioon saadetakse konkreetsele erialale ja konkreetsesse
asutusse.
Irja Lutsar märkis, et arutelus kõlas kõige suurema probleemina psühhiaatria kohustuslik e-
konsultatsioon ja seda tuleks veel kaaluda. Residentide kohta märkis ta, et arstiõppe lõpetaja
ongi üldarst ja resident omandab residentuuri ajal erialast pädevust, mistõttu ei pruugi
täiendav eriregulatsioon olla vajalik.
Leena Kalle kinnitas, et arstiõppe lõpetaja on üldarst. Residentuuris töötab ta
tervishoiuteenuse osutaja juures juhendaja vastutusel ja omandab erialast pädevust. Üldarsti
kvalifikatsioon jääb talle alles, kuid residentuuri käigus tehtavate erialaste tegevuste eest
vastutab juhendaja.
Tanel Kiik juhtis tähelepanu nii kaasamisprotsessi puudustele kui ka eelnõu erinevale
tõlgendamisele. Tema hinnangul näitab arutelu, et osapooltel ei ole ühist arusaama üldarsti ja
residendi rollist, e-konsultatsiooni kohustuslikkusest ega sellest, millal ja kuidas süsteem
rakendub. See on eriti problemaatiline olukorras, kus eelnõu peaks jõustuma väga kiiresti.
T. Kiik leidis, et eelnõu üldine suund on õige ja vajalik. Ta möönis, et kõiki tervishoiu
rahastamise probleeme ei saa ühe eelnõuga lahendada. Samas on keeruline menetlusega
jätkata, kui praktikutel ja SOMil puudub ühine arusaam eelnõu sisust ja ka tagajärgedest.
Enne edasiminekut tuleb erimeelsusi vähendada ja rakendamise tingimusi täpsustada.
Signe Riisalo võttis arutelu kokku. Tema sõnul väljendati toetust e-konsultatsiooni kui
vajalikku töövahendi osas nii huvigruppide esindajate kui ka komisjoni liikmete seas. Samal
ajal jäid lahtiseks olulised küsimused. S. Riisalo märkis, et varasemat kaasamisprotsessi ei saa
tagasiulatuvalt muuta ja tervishoiuteenuste hindu ei saa määrata käesoleva eelnõuga. Küll aga
peab enne menetluse jätkamist kujunema osapooltel ühesem arusaam, kuidas eelnõu
rakendatakse ja kuidas rahastamine korraldatakse. Ka kavandatud jõustumisaeg on praegust
menetluse käiku arvestades väga optimistlik.
S. Riisalo selgitas, et E. Merilinnu muudatusettepanekuid ei saa esitatud kujul sisulistel ja
tehnilistel põhjustel hääletada. Kuna komisjon ei tee veel otsust saata eelnõu teisele
lugemisele, saavad komisjoni liikmed koostöös SOMiga formuleerida sisuliselt ja vormiliselt
korrektsed komisjoni muudatusettepanekud. Ta küsis E. Merilinnult, kas ta on valmis esitatud
ettepanekud tagasi võtma.
Eero Merilind nõustus muudatusettepanekud tagasi võtma. Ta avaldas lootust, et edasine töö
aitab eelnõu paremaks muuta.
Signe Riisalo fikseeris, et E. Merilind võttis oma muudatusettepanekud tagasi. Ta palus
SOMil anda selge seisukoht jõustumisaja kohta ja vaadata üle kõik sätted, mille puhul istungil
9
mööndi täpsustamise või täiendava arutelu vajadust. S. Riisalo palus SOMil arutada eelnõu
uuesti läbi kõigi istungil osalenud huvigruppidega ja kaasata ka patsientide
esindusorganisatsioon, näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koda, kuigi nad esindavad ainult osa
patsientidest. Eesmärk peab olema vähendada erimeelsusi ja selgitada rahastamisloogikat. Ta
palus SOMil hiljemalt sama nädala reedeks komisjonile teada anda, kas eelnõuga on võimalik
edasi minna ja millised muudatusettepanekud on vajalikud. S. Riisalo tänas päevakorrapunktis
osalenud külalisi.
4. Õiguskantsleri kirja vanaduspensioniea kehtestamine arutelu
Kärt Muller selgitas, et õiguskantsler pöördus Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole, paludes
hinnata, kas on põhjendatud, et alates 2027. aastast võivad samal aastal sündinud inimesed
jõuda vanaduspensioniikka erinevas vanuses. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise
ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 613 SE seletuskirja, komisjoni
protokollide ega stenogrammide läbivaatamisel ei leitud sellele küsimusele vastust. Küsimuse
olulisust arvestades pidas õiguskantsler vajalikuks selle arutamist Riigikogu
sotsiaalkomisjonis ning palus selgitada, millistel kaalutlustel kõnealune otsus tehti.
Magnus Piirits märkis, et õiguskantsleri tõstatatud küsimus on põhjendatud, kuid valik ei
seisne õiglase ja ebaõiglase süsteemi vahel. Ta tutvustas ettekandes (lisa 1) pensioniea
määramise põhimõtteid ja tõi esile kolm peamist põhjust, mis toetavad kehtiva korra
jätkamist. Esiteks tuleb arvestada võrdse kohtlemise põhimõttega. Küsimus on selles, kas
võrrelda eelkõige samal sünniaastal või ajaliselt lähestikku sündinud inimesi. Mõlema mudeli
rakendamisel tekivad piirijuhtumid. Teiseks tuleb arvesse võtta statistilist loogikat. Pensioniea
määramise aluseks on 65-aastaste oodatav eluiga, mida arvutatakse kalendriaasta kohta.
Kehtiva korra kohane pensioniea rakendamine järgib sama ajamõõdet. Kolmandaks kaasneks
süsteemi muutmisega aja- ja rahakulu, sealhulgas vajadus muuta õigusakte, kehtestada
üleminekureeglid, arendada infosüsteeme ja pensionikalkulaatoreid, korraldada testimine ning
teavitada inimesi.
M. Piirits selgitas, et piiriefekt ei kao kummagi mudeli korral. Seni on pensioniiga määratud
sünniaastapõhiselt. See tähendab, et näiteks 31. detsembril ja 1. jaanuaril sündinud inimeste
pensioniiga on erinenud kolme kuu võrra, kuigi nende sünnikuupäevade vahe on üks päev.
Kalendriaastapõhise mudeli korral võib piir paikneda ühe sünniaasta sees. Näiteks järgmisel
aastal on see novembris ja detsembris sündinute vahel. Sellisel juhul võivad samal
sünniaastal, kuid eri kuudel sündinud inimesed jõuda pensioniikka erinevas vanuses.
M. Piirits selgitas, et pensioniea määramise statistiline alus on kooskõlas kalendriaastapõhise
arvestusega. Statistikaamet avaldab 65-aastaste keskmise elada jäänud aastate arvu
kalendriaasta kohta. Pensioniea arvutamise valemis võrreldakse kahe viieaastase perioodi
keskmisi ja ka arvutuse tulemus saadakse kalendriaasta kohta. Selle põhjal kehtestatakse
pensioniiga määrusega iga kalendriaasta kohta vähemalt kaks aastat ette. Kogu arvestus
põhineb seega kalendriaastal. Eestis ei koostata sünnikohordipõhist elutabelit, mistõttu
tähendaks sünniaastapõhine pensioniea määramine kalendriaasta näitaja kohaldamist
inimestele, kes jõuavad pensioniikka kahe eri kalendriaasta jooksul.
M. Piirits tõi pensioniea saabumise erinevuse selgitamiseks kaks näidet. Senise
sünniaastapõhise korra kohaselt jõudis 31. detsembril 1959 sündinud inimene pensioniikka
30. juunil 2024 ning päev hiljem, 1. jaanuaril 1960 sündinud inimene 1. oktoobril 2024. Seega
erines nende pensioniea saabumise aeg kolme kuu võrra, kuigi sünnikuupäevade vahe oli üks
päev. Kalendriaastapõhise korra puhul paikneb piir teisiti, kuid ei kao. Näiteks jõuab 30.
novembril 1962 sündinud inimene pensioniikka 30. detsembril 2027 ning päev hiljem, 1.
detsembril 1962 sündinud inimene 1. märtsil 2028. Seega erineb nende pensioniea saabumise
aeg kahe kuu võrra. Mõlemas korras tekib ühe päeva vahega sündinute vahel kuudepikkune
erinevus. Erinevus on selles, kuhu piir langeb – kahe sünniaasta vahele või ühe sünniaasta
sisse.
M. Piirits juhtis tähelepanu ka ettekande slaidil sinise ja oranžiga tähistatud variantide
erinevusele. Ta selgitas, et kui 2027. aastal oleks pensioniiga 65 aastat ja üks kuu ja seda
kohaldataks kogu sünniaastarühmale, oleks ka detsembris sündinute pensioniiga senise 65
10
aasta ja kolme kuu asemel 65 aastat ja üks kuu. Sellisel juhul jõuaksid detsembris sündinud
inimesed pensioniikka kaks kuud varem. Mõju kumuleeruks järgnevatel aastatel ning tooks
riigile kaasa suuremad kulud, kuna vanaduspensionäride arv suureneks. Ta märkis, et seda
mõju tuleb süsteemi terviklikul hindamisel arvesse võtta.
M. Piirits märkis kokkuvõttes, et kalendri- ja sünniaastapõhise süsteemi võrdlemisel on lisaks
võrdse kohtlemise küsimusele oluline pensioniea ettenähtavus. Ta selgitas, et peamine
kitsaskoht ei ole üksnes võrdsus, vaid ka see, kui pikalt ette saab inimene oma pensioniea
teada. Sünniaastapõhise tabeli järgi oli inimesel võimalik oma pensioniiga teada aastakümneid
ette, uue korra kohaselt kehtestatakse pensioniiga vähemalt kaks aastat ette. Sellest tulenevalt
tuleks tõhustada inimeste teavitamist. Sotsiaalkindlustusameti veebilehel või muude kanalite
kaudu tuleks selgelt avaldada pensioniead ja nende prognoosid, märkides prognooside juures,
et need võivad muutuda. Nii saaksid inimesed üldise ettekujutuse oma võimalikust
pensionieast ja sellest, kuhu piir võib kujuneda.
M. Piirits rõhutas, et järsk piir tekib iga lahenduse korral. Küsimus on selles, kas piir paikneb
detsembri ja jaanuari või ühe aasta eri kuude vahel. Kalendriaastapõhise süsteemi kasutamist
põhjendab asjaolu, et eeldatava eluea andmed arvutatakse kalendriaasta kohta. Seega on
pensioniea rakendus kooskõlas selle aluseks olevate andmetega. Ka sünniaastapõhine
rakendus on tehtav, kuid see eeldaks seadusemuudatust ja Sotsiaalkindlustusameti
infosüsteemide arendust.
Tõnu Lillelaid märkis, et Rahandusministeeriumi seisukoht ühtib Sotsiaalministeeriumi
omaga. Ta selgitas, et riikides kasutatakse erinevaid lahendusi. Hollandis on süsteem
kalendriaastapõhine, Soomes ja Taanis aga sünniaastapõhine. Tegemist on tasakaalu
küsimusega ning kummalgi lahendusel ei ole sellist eelist, mis tingiks teisele süsteemile
ülemineku. Ka Tallinna Ülikooli demograafia blogi arutelus ei ilmnenud, et sünniaastapõhine
lahendus oleks kuidagi õiglasem või parem. Tegemist on ühe võimaliku lähenemisega. Eestis
on valitud lähenemine, mis võib olla statistiliselt mõnevõrra täpsem.
Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele sõna küsimuste esitamiseks ja arvamuse
avaldamiseks.
Irja Lutsar märkis, et peab ministeeriumide esitatud seisukohti põhjendatuks.
Komisjoni liikmetel ettekandjatele rohkem küsimusi ei olnud.
Signe Riisalo märkislõpetuseks, etnimetatud blogis käsitleti ka teiste riikide lahendusi ja
toodi esile, et samalaadset süsteemi kasutatakse mujalgi, mitte üksnes Eestis. Samuti selgitati
kummagi lahenduse mõju inimestele. Ta märkis arutelu kokku võttes, et kuna komisjoni
liikmed ministeeriumide seisukohale vastu ei vaielnud, saab komisjoni seisukohana käsitada
kehtiva korra jätkumise toetamist.
5. Lea Danilson-Järgi, Aivar Koka, Helir-Valdor Seedri, Priit Sibula algatatud
ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (983 SE) esimese lugemise
ettevalmistamine
Signe Riisalo juhatas päevakorrapunkti sisse ja selgitas, et eelnõu eesmärk on parandada
viljatusravi kättesaadavust. Praegu on Tervisekassa poolt tasutav viljatusravi kättesaadav kuni
40-aastastele naistele. Eelnõuga tagatakse, et viljatusravi oleks tasuta ka vanematele kui 40-
aastastele naistele, juhul kui raviga on alustatud enne 40-aastaseks saamist.
S. Riisalo andis sõna eelnõu algatajate esindajale eelnõu tutvustamiseks.
Lea Danilson-Järg andis ülevaate eelnõust 983 SE. Ta selgitas, et eelnõuga muudetakse
ravikindlustuse seaduse paragrahvi 29 lõiget 24. Muudatuse eesmärk on võimaldada enne 40.
eluaastat viljatusravi alustanud naistel jätkata ravi tasuta ka pärast 40-aastaseks saamist, kui
selleks on meditsiiniline näidustus. Nii ei peaks pere majanduslikel põhjustel ravist loobuma.
Ta täpsustas, et ravi tuleb käsitada laiemalt kui üht pooleliolevat ravitsüklit. Kui viljatusraviga
on alustatud enne 40. eluaastat, peab selle jätkamise põhjendatust hindama arst, lähtudes
konkreetse patsiendi tervislikust seisundist ja ravi väljavaadetest. Arst võib ravi lõpetada ka
enne 40. eluaastat, kui selle jätkamine ei ole enam otstarbekas või kui lapse saamise tõenäosus
on liiga väike võrreldes raviga kaasnevate ebamugavuste ja läbielamistega.
L. Danilson-Järg märkis, et eelnõu algatajad ei pea põhjendatuks seaduses kindla kõrgema
vanusepiiri kehtestamist. Mõnel juhul võib ravi jätkamine olla õigustatud ka pärast
11
vanusepiiri ületamist, teisel juhul aga ei pruugi see olla põhjendatud juba enne vanusepiiri
saabumist. Seetõttu tuleks otsustamisel lähtuda eelkõige meditsiinilisest näidustusest ja arsti
hinnangust. Ta rõhutas, et vanusepiiri tõstmine ei tohiks anda signaali nagu võiks laste
saamist senisest kauem edasi lükata. Viljatusprobleemide sagenemise üks peamisi põhjusi on
laste saamise edasi lükkamine hilisemasse ikka. Statistika kohaselt hakkab viljakus pärast 35.
eluaastat oluliselt vähenema. Viljatusravi võib anda lisaaega, kuid ei kõrvalda vanusega
seotud viljakuse vähenemist.
Ta lisas, et eelnõu seletuskirjas esitatud andmed näitavad seost esimese lapse saamise vanuse
ja elu jooksul sündinud laste arvu vahel. Mida varem sünnib esimene laps, seda rohkem lapsi
keskmiselt saadakse. Seetõttu peab seadusemuudatusega kaasnema selge sõnum, et laste
saamist tuleks planeerida võimalikult vara. Samal ajal peab enne 40. eluaastat alustatud
viljatusravi olema meditsiinilise näidustuse korral võimalik jätkata ning selle eest peab tasuma
riik.
Mariken Ross märkis, et eesmärk parandada meditsiinilise näidustuse korral viljatusravi
kättesaadavust üle 40-aastastele naistele on mõistetav ja kooskõlas SOMi eestvedamisel
koostatud perede kindlustunde tegevuskavaga, kuid eelnõus on mitu täpsustamist vajavat
küsimust. Muu hulgas ei ole selge, mida käsitatakse viljatusravi alustamisena. Eelnõu näeb
ette, et Tervisekassa rahastatav viljatusravi oleks kättesaadav ka üle 40 aastastele naistele
juhul, kui viljatusravi on alustatud enne 40. eluaastat, kuid eelnõus ei ole piisavalt selgelt
määratletud muudatuse täpsed tingimused, vanusepiir, sihtrühm, hüvitatavate ravikatsete
ulatus ega mõju Tervisekassa eelarvele ja teenuse korraldusele. Tulenevalt eeltoodust otsustas
Vabariigi Valitsus eelnõu esitatud kujul mitte toetada.
Signe Riisalo andis komisjoni liikmete küsimusteks sõna.
Irja Lutsar märkis, et Eestis on kunstlik viljastamine lubatud kuni 50. eluaastani ning eelnõu
keskne küsimus puudutab ravi rahastamist. Ta küsis, milline on muudatuse hinnanguline
rahaline mõju ja kas riigil on selle rahastamiseks piisavad vahendid. Samuti juhtis ta
tähelepanu sellele, et eelnõu annab inimestele sõnumi, et riigi toetuse abil on võimalik lapse
saamist hilisemasse ikka edasi lükata.
Lea Danilson-Järg ei nõustunud väitega, et eelnõu annab inimestele sõnumi, nagu võiks
viljatusravi alustada ka 46-aastaselt. Ta märkis, et riigipoolse hüvitise saamiseks tuleb seaduse
kohaselt alustada ravi enne 40. eluaastat. Rahastamise kohta selgitas ta, et Eestis on neli aastat
järjest sündide arv vähenenud, mistõttu kulub Tervisekassal laste ja nende vanemate
terviseteenustele vähem raha. Ta tõi näitena, et juba käesoleval aastal jääb kasutamata
ligikaudu 10 miljonit eurot, mida saaks kasutada eelnõuga kaasnevate kulude katteks.
L. Danilson-Järgnõustus osaliselt tähelepanekuga, et täpsustamist võib vajada viljatusravi
alustamise määratlus, sealhulgas küsimus, kas munarakkude või embrüo külmutamist
käsitatakse ravi alustamisena. Tema hinnangul ei peaks seda ravi alustamiseks lugema, sest
munarakkude külmutamise ajal ei vaja inimene veel viljatusravi. Tegemist on vabatahtliku
protseduuriga, mis ei ole sel hetkel seotud tema viljatusega. Ta kinnitas, et vajadusel on
eelnõu algatajad valmis täpsustama, mida loetakse ravi alustamiseks.
Tanel Kiik märkis, et eelnõu eesmärk on üllas, kuid tema hinnangul põhjendamatult piirav.
Ta leidis, et kui eelnõu läbib esimese lugemise, tuleks edasise menetluse käigus täiendavalt
arutada, kas viljatusravi rahastamise sidumine tingimusega, et ravi peab olema alustatud enne
40. eluaastat, on põhjendatud. Ta juhtis tähelepanu sellele, et viljatusravi vajadus võib tekkida
ka inimesel, kellel on juba pere, näiteks 42-aastaselt, kuid eelnõu kohaselt ei oleks sellisel
juhul ravi rahastamine enam võimalik. Samuti pidas ta eelnõus esitatud katteallika näidet
ebasobivaks. Ta märkis, et Tervisekassa eelarve on puudujäägis ning laste ja nende vanemate
tervishoiuteenuste kulude võimaliku vähenemise arvelt ei ole võimalik katta lisakulusid.
Tema hinnangul tuleks katteallikad põhjalikumalt läbi mõelda. Samas leidis ta, et kavandatav
kulu ei ole tõenäoliselt nii suur, et see mõjutaks oluliselt riigieelarve tasakaalu.
Lea Danilson-Järg lausus, et esitatud põhjendus ei ole tema hinnangul ebatavaline, kuna
Tervisekassa eelarve on puudujäägis ja puudujääk tuleb katta. Ta märkis, et riigieelarve
moodustab terviku ning kui ühel kulureal jääb vahendeid üle ja teisel tekib puudujääk, saab
vahendeid ümber paigutada. Eelnõus on osutatud sellele, et vajalikud vahendid on olemas,
sest laste arvu vähenemise tõttu vähenevad ka vastavad kulud. Tema hinnangul ei ole
12
kavandatava meetme lisakulu tõenäoliselt väga suur. Samas on see oluline peredele, kes on
praegu sunnitud rahastuse puudumise tõttu viljatusravi jätkamisest loobuma.
Helmen Kütt märkis, et toetab eelnõu menetlemise jätkamist, kuna pärast esimese lugemise
lõpetamist on võimalik eelnõule muudatusettepanekuid esitada. Nagu märkis ka eelnõu
algatajate esindaja, võimaldab menetluse jätkamine saada tõstatatud küsimustele selgemaid
vastuseid.
Otsustati:
5.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 27.10.2026 (konsensus: Jaanus
Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak,
Signe Riisalo).
5.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 5: Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind,
Õnne Pillak, Signe Riisalo; vastu 3: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt; erapooletuid
0).
5.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo (konsensus: Kalle Grünthal, Jaanus
Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak,
Signe Riisalo, Aleksandr Tšaplõgin).
Signe Riisalo andis teada, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on
muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva.
6. Info ja muud küsimused
Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Signe Riisalo
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Terle Kask
protokollija
(allkirjastatud digitaalselt)
Riin Lindpere
protokollija