Riigikogu maaelukomisjoni

istungi protokoll nr 172

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 20. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 15.46

Juhataja: Urmas Kruuse (esimees)

Protokollija: Jaanika Lokk (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Anti Allas, Maido Ruusmann, Andrus Seeme, Kalev Stoicescu

Komisjoni ametnikud: Marin Daniel (nõunik-sekretariaadijuhataja), Merle Kruusimägi

(nõunik)

Puudus: Siim Pohlak

Kutsutud: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna nõunik Külli

Johanson ning põllumajanduspoliitika osakonna toidu müügiedendamise valdkonna juht Kerli

Nõges; Kliimaministeeriumi kliima ja keskkonnahoidliku majanduse osakonna nõunik Karen

Silts (1. päevakorrapunkt); Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi planeeringute

asekantsler Ivan Sergejev; Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna

juhataja Birgit Parmas; Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsler

Madis Pärtel; Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes

Viira (2. päevakorrapunkt); Riigikogu infonõunik Maiki Vaikla (1.–3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Avaliku sektori toidu- ja toitlustushangete keskkonnahoidlike kriteeriumide

rakendusuuringu tulemuste tutvustamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse (strateegiliste investeeringute ekspressrada) eelnõu (906 SE)

arutelu

3. Info ja muud küsimused

1. Avaliku sektori toidu- ja toitlustushangete keskkonnahoidlike kriteeriumide

rakendusuuringu tulemuste tutvustamine

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu ning andis uuringu tutvustamiseks

sõna külalistele.

Karen Silts andis ülevaate avaliku sektori toidu- ja toitlustushangete keskkonnahoidlike

kriteeriumide rakendusuuringust ja selle tulemustest (lisa 1). Ta selgitas rakendusuuringu

ajendeid. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (REM) koostas 2024. aasta mais

2

memorandumi eesmärgiga suurendada kohaliku ja mahetoidu osakaalu avaliku sektori

asutustes. Samuti seati eesmärgiks vähendada toidujäätmete teket ja kujundada väiksema

keskkonnamõjuga toidusüsteem. Memorandumi ühe otsustuspunktina sätestati, et alates 2027.

aasta jaanuarist kehtestatakse keskkonnaministri määrusega nr 35 toidule ja

toitlustusteenusele uued kohustuslikud ja soovituslikud keskkonnahoidlikud kriteeriumid.

Kriteeriumide väljatöötamiseks oli vaja läbi viia rakendusuuring, et kaardistada Eesti turu

tegelik olukord ning hinnata praegust ja mõne aasta pärast saavutatavat võimekust. Selleks

korraldas REM hanke, mille tulemusena koostas SEI Tallinn koostöös Eesti Maaülikooliga

rakendusuuringu. Uuringu käigus valmis keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumide mudel

koos analüütilise aruandega. Kriteeriumid/tingimused ei ole kõigile ühesugused, vaid on

kohandatud sihtrühmade kaupa. Lisaks hinnati kriteeriumide mudeli sotsiaalset ja

majanduslikku mõju ning tehti turuanalüüs. Kolmandaks kirjeldati toidu ja toitlustusteenuse

kriteeriumidele vastavuse kontrollpõhimõtteid, mis toetavad hangete praktilist elluviimist.

Kalev Stoicescu küsis, kas uuring puudutab ka koolitoitu ja sellega seotud koolitoidukava.

Karen Silts selgitas, etharidusasutustele makstava toetuse eest (1 euro lapse kohta) vastutab

Haridus- ja Teadusministeerium, koolitoidukava eest aga Sotsiaalministeerium. Seega

käsitletakse koolitoidukava eraldi.

Urmas Kruuse lisas, et uuring puudutab eelkõige avalikku sektorit ja riigihankeid. Üks

eesmärk on suurendada kodumaise ja lähedal toodetud toidu kasutamist riigihangetes.

Karen Silts andis ülevaate rakendusuuringu sihtrühmadest ja ülesehitusest (lisa 1). Ta märkis,

et uuring keskendub eelkõige koolieelsetele lasteasutustele, üldharidus- ja kutsekoolidele,

tervishoiu- ja hoolekandeasutustele, kinnipidamisasutustele, kaitseväele ning teistele avaliku

sektori asutustele. Kõneleja rõhutas, et kõigile sihtrühmadele ei kavandata ühesugust

lahendust, vaid kriteeriumid kohandatakse iga sektori vajadustele. Uuringu ülesehitus jagunes

kaheks. Esmalt koostati taustaanalüüs ja esialgne kriteeriumide mudel. Seejärel katsetati

mudelit. Esimesed piloothanked ebaõnnestusid ja kriteeriume tuli muuta. Nüüdseks on hanked

uuesti korraldatud ja hankelepingud sõlmitud.

Urmas Kruuse küsis, kas päritolukohast 350 kilomeetri nõue kehtib kõigi toidugruppide

kohta.

Karen Silts vastas, et nõue kehtib valitud toidugruppidele.

Urmas Kruuse küsis, kas rakendusuuringus selgitati välja ka HoReCa sektori turumaht.

Tema sõnul on turumahu teadmine oluline, et hinnata, milliseid kriteeriume peaks rakendama.

Karen Silts selgitas, et uuringu üks põhieesmärke oli teha toidugruppide kaupa kindlaks, kui

suur osa avaliku sektori hangetes kasutatavatest toiduainetest pärineb Eestist, Euroopa Liidust

ja kolmandatest riikidest. Kahjuks ei õnnestunud seda välja selgitada, sest avaliku sektori

hangetes ei ole neid andmeid seni kogutud. See on oluline kitsaskoht. Tema hinnangul tuleks

riigihangete registri kaudu hakata riigi tasandil seirama, kust pärinevad riigihangetega

ostetavad toiduained ja esmane tooraine.

Kalev Stoicescu pidas oluliseks, et tootele oleks märgitud selle valmistamisel kasutatud

toorme päritolu.

Karen Silts tutvustas uuringu metoodikat ning turu- ja isevarustatuse analüüsi peamisi

järeldusi (lisa 1). Eesti toidutootmise tarnevõime on tugev piima-, teravilja- ja

veisekasvatussektoris, kuid piiratum munade (u 54%), linnuliha (58%) ja sealiha (72%) puhul.

Ta märkis, et muna-, linnu- ja sealihatoodete piiratud tarnevõimet käsitlevad andmed

pärinevad 2024. aastast, kuid 2026. aasta andmete põhjal on sealiha isevarustatuse tase vaid

40%.

Urmas Kruuse rõhutas, et uuringu tutvustamisel tuleks kasutada värskemaid andmeid.

Vastasel juhul võivad vananenud ja tegelikest näitajatest oluliselt erinevad andmed avalikkust

eksitada ning seada kahtluse alla uuringus esitatud teabe usaldusväärsuse.

3

Karen Silts jätkas ettekandega. Ta märkis, et suurimad puudujäägid esinevad köögiviljade

(29%) ning puuviljade ja marjade (8%) sektoris.

Urmas Kruuse küsis, mida tähendab väide, et mahetoodete kõrge üleriigiline nõue on

realistlik eeskätt veiseliha ja teatavate teraviljatoodete puhul.

Karen Silts vastas, et kui määrus kehtestatakse 2027. aastal ja seda hakatakse rakendama

2028. aastal, saaksid haridusasutused esialgu kohustuslikus korras rakendada 20% nõuet.

Sellises mahus suudaks riik eri mahetooterühmade toorainevajaduse kodumaise toodanguga

katta. Kõrgema määra kehtestamisel suureneks import, mis ei toetaks Eesti tootjate võimekust

ega kasvataks sisemajanduse koguprodukti, vaid suunaks raha välismaistele ettevõtjatele.

Urmas Kruuse küsis, kas käimasolevas mahetoidu pilootprojektis on miinimumnõue samuti

20%. Ta juhtis tähelepanu, et pilootprojekt ja uuringu analüüs peaksid olema omavahel

kooskõlas.

Kalev Stoicescu märkis, et maaelukomisjon sai eelmisel nädalal ülevaate Euroopa

Kontrollikoja eriraportist „Tootjaorganisatsioonid puu- ja köögiviljasektoris: potentsiaalselt

viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks“. Ta küsis, millised on Eesti isevarustatuse

pikaajalised trendid, nt piima, teravilja, liha, köögiviljade, puuviljade ja marjade puhul. REMi

esindajad lubasid vastavad andmed komisjoni liikmetele saata.

Karen Silts jätkas ettekandega. Ta märkis, et väiketootjate turulepääsu parandamiseks

soovitatakse jagada hanked osadeks, lubada ühispakkumusi ja kaasata rohkem hulgimüüjaid.

Eduka hanke eelduseks on õiglane, turutasemele vastav hind, mis võimaldab tootjatel ja

tarnijatel täita lepingutingimusi kvaliteedis järeleandmisi tegemata. Kõneleja märkis, et

raamlepingu sõlmimine ei ole alati otstarbekas ning paindlikum lahendus võiks olla

dünaamiline hankesüsteem. See võimaldaks nii hankijal kui ka pakkujal osaleda vastavalt

sellele, millist tooterühma on pakkujal konkreetsel ajal võimalik tarnida, ning vähendaks

väikepakkujate riske.

Urmas Kruuse märkis, et üldjuhul võidavad hankeid suurettevõtted. Kui hanketingimustes ei

nõuta lähipiirkonnast pärit tooraine kasutamist, puudub ettevõtetel ajend seda hankida. Kui

tingimused tulevikus muutuvad, võib ettevõtetel tekkida suurem huvi kohaliku tooraine vastu

ning tootjatel ajend koostööd teha. Kõige olulisem tegur on turg, mida saab muu hulgas

mõjutada kohaliku omavalitsuse koolilõuna hinnapoliitika kaudu.

Karen Silts jätkas ettekandega ning tutvustas keskkonnahoidlike kriteeriumide mudelit (lisa

1). Ta märkis, et keskkonnahoidlike kriteeriumide mudel koosneb 47 kriteeriumist ning selles

on seitse sihtrühma, kellele kohalduvad kohustuslikud ja soovituslikud hankekriteeriumid.

Rakendamine toimub kahes etapis: esimene etapp algab 2028. aastal ning ambitsioonikamad

nõuded jõustuvad 2030. aastal.

Karen Silts tutvustas eksperdihinnangute ja piloteerimise põhjal enim toetust saanud

kriteeriume ning 2027. ja 2030. aastaks kavandatavaid muudatusi. Kriteeriumid peavad

toetama taimse toidu osakaalu suurendamist, toidujäätmete mõõtmist ja vähendamist, puu- ja

köögiviljavaliku mitmekesistamist, mahetooraine kasutamist, puurikanade munade (kood 3)

vältimist ning kestlikku kalandust.

Urmas Kruuse küsis, kas uuringus käsitleti käimasolevate pilootprojektide raames

toidujäätmete vähendamise andmeid ja kriteeriume. Ta märkis, et kui lapsevanemad peavad

tasuma osa koolitoidu maksumusest, väheneb ka toidu raiskamine.

Karen Silts vastas, et toidujäätmete mõõtmise ja vähendamise lahendusi on katsetatud muu

hulgas projektis SchoolFood4Change.

Kalev Stoicescu küsis, kui suur on toidu ülejääk ja kuidas toidujäätmeid käideldakse.

Urmas Kruuse märkis, et ligikaudu kolmandik toidust läheb raisku ning kõige rohkem

toidujäätmeid tekib kodumajapidamistes.

4

Karen Silts selgitas, et juba toodetud toit tuleks kasutada eelkõige inimtoiduks. Kui seda pole

võimalik teha, siis tuleks seda kasutada nt loomasöödaks. Alles viimases etapis tuleks

toidujäätmetest toota energiat (biogaasi).

Urmas Kruuse küsis, miks ei ole eksperdihinnangus sõnaselgelt nimetatud Eestis toodetud

tooraine kasutamist.

Karen Silts vastas, et Euroopa Liidu ühtse turu põhimõtete tõttu ei saa riigihangetes nõuda

kodumaist või üksnes Eestis toodetud kaupa, kuna see oleks vastuolus riigihangete

õigusraamistikuga. Kriteeriume saab siiski kujundada viisil, mis võimaldab hankida kohalikku

toodangut.

Karen Silts märkis, et esimesed kohustuslikud nõuded rakenduvad 2027. aastal: vähemalt

20% mahetoorainet, arvestades sihtrühma eripära; taimne põhitoit vähemalt kord nädalas;

biojäätmete liigiti kogumine; toidujäätmete mõõtmine; keskkonnahoidlikud pakendid ja

tooraine päritolu läbipaistvus. Üleminekuaeg on kuni 12 kuud. 2030. aastal rakenduvad

ambitsioonikamad nõuded, mis keskenduvad eelkõige marjade ja puuviljade, köögi- ja

kaunviljade ning piima-, teravilja- ja veiselihatoodete lühikesele tarneteekonnale. Enne nõuete

rakendamist tuleb luua ühtne arvestus- ja kontrollisüsteem.

Urmas Kruuse uuris 450-kilomeetrise tarneperimeetri kohta.

Karen Silts tõi näiteks, et PRIA meetmetes kasutatakse 300-kilomeetrist perimeetrit.

Kerli Nõges selgitas, et ÜPP-s määratletakse lühikest tarneahelat teisiti kui uuringus. ÜPP-s

on lühike tarneahel selline, kus põllumajandustootja ja lõpptarbija vahel võib olla üks

vahendaja. Seega turustab tootja oma kaupa lõpptarbijale ise või ühe vahendaja (talupood,

hulgiladu) kaudu. ÜPP-s on määratletud ka kohaliku turu mõiste, mille puhul on Euroopa

Komisjoni soovituslik vahemaa põllumajandusettevõttest üldjuhul kuni 100 kilomeetrit. Eesti

on põhjendanud suurema vahemaa vajadust hajaasustusega. Erinevates meetmetes on seetõttu

lubatud 300- või 350-kilomeetrine vahemaa.

Urmas Kruuse küsis, miks on perimeetri kriteeriumid erinevad. Ta märkis, et ÜPP lähtub

võimalikult lühikesest tarneahelast ja kõige rohkem ühest vahendajast, kuid uuringus ei ole

seda põhimõtet samal viisil käsitletud.

Karen Silts selgitas, et 450-kilomeetrine kriteerium kujunes turuosaliste ja tootjatega peetud

arutelude tulemusel. Näiteks ei võimaldaks 350-kilomeetrine perimeeter tarnida Saaremaalt

mahepiima Narva kooli. Rakendusmudelis kavandatud kuni 450-kilomeetrist maanteeveo

teekonda on võimalik kontrollida e-veoselehtede põhjal. Selline kriteerium ei nõua otseselt

kohalikku päritolu ega ole vastuolus riigihangete seadusega. Ta nõustus, et pakkumusi saaksid

esitada ka Soome ja Läti ettevõtjad.

Kalev Stoicescu märkis, et vahemaapiirang peaks võimaldama käsitleda Eestit ühe tervikliku

piirkonnana.

Kerli Nõges selgitas, et uuringu eesmärk oli leida õiguspäraseid võimalusi kohaliku toidu

eeliste toetamiseks ning lühikese tarneteekonna kriteerium võiks olla üks võimalik lahendus.

Euroopa Liidu ühisturu põhimõtete tõttu ei saa riigihangetes seada kohaliku toodangu

eelistamist otseseks kriteeriumiks, kuid lubatud on arvestada lühikest veoteekonda. Samas

tekib küsimus, millisest etapist alates tuleks vahemaad mõõta. Köögiviljade puhul võiks seda

teha põllumajandusettevõttest, piimatoodete puhul aga töötlemiskohast kuni tarbimiskohani.

Ta nentis, et tarneteekonna jälgimine algtootmisest tarbimiskohani on halduskoormav.

Karen Silts lisas, et kuni 450-kilomeetrine tarneteekond on praegu peamine lahendus. Teine

võimalus on kasutada riiklikke kvaliteedikavasid, kuid täna on need välja töötatud üksnes

veise- ja lambalihale.

Urmas Kruuse leidis, et kui soovitakse hankida kohalikku ja kvaliteetset toorainet, eriti

loomset valku, on kvaliteedikavade kasutamine hindamiskriteeriumina vältimatu. Üksnes

vahemaapiiranguga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Kui oleks teada, et alates 2030.

aastast muutuvad kvaliteedikavad kohustuslikuks või annavad hankes eelise, motiveeriks see

5

ka välja töötama uusi kavasid. Tema hinnangul ei oleks välismaistel tootjatel Eesti väikese

turu tõttu tõenäoliselt huvi Eesti riikliku kvaliteedikavaga liituda.

Karen Silts nõustus ning märkis, et rakendusuuringu kohaselt tuleks olemasolevaid

kvaliteedikavasid hangetes väärtustada lisa- või väärtuspunktidega. Erialaliidud ja tootjad

peaksid kvaliteedikavade süsteemi reformima, et uusi kavasid saaks kiiremini välja töötada.

Ta tõi näiteks Läti, kus hankekriteeriumid on üles ehitatud kvaliteedikavadele.

Kerli Nõges lisas, et kvaliteedikavade alusel saab anda lisapunkte või nõuda, et kindel osa

ostetavast lihast vastaks riiklikult tunnustatud või Euroopa Liidu kvaliteedikavale. Sellisel

juhul saavad osaleda ka teiste liikmesriikide kavadega liitunud pakkujad. Seega ei taga

kriteerium üksnes kohaliku toodangu hankimist, kuid võimaldab eelistada kvaliteetsemat

toodet. Ta lisas, et riigihangete tingimusi ei saa piirata üksnes Eesti kvaliteedikavadega. Kui

hankes nõutakse riiklikult tunnustatud kvaliteedikavale vastamist, tuleb aktsepteerida nii Eesti

kui ka teiste liikmesriikide samaväärseid kvaliteedikavasid. Ühise põllumajanduspoliitika

alusel toetatavad kvaliteedikavad on tehnilistest normidest teavitatud ning peavad olema

avatud ka teiste riikide tootjatele.

Maido Ruusmann küsis, millel põhineb lühikese tarneteekonna 450-kilomeetrine piir ja kas

on hinnatud selle võimalikku mõju. Ta soovis teada, kui suur osa tarbitavatest toiduainetest

imporditakse väljastpoolt Eestit.

Karen Silts vastas, et 450 kilomeetrit arvestatakse tellija asukohast. Avalike hankelepingutega

seotud toidu päritolu kohta andmed puuduvad. Kriteeriumi rakendamisel peaksid

toitlustusteenuse osutajad hankima kindlates toidugruppides tooraine kuni 450 kilomeetri

kauguselt, mis suurendaks kohaliku tooraine osakaalu avaliku sektori hangetes.

Maido Ruusmann küsis, kas 450-kilomeetrine piir tuleneb mõnest õigusaktist.

Karen Silts vastas, et piir määrati rakendusuuringu käigus, lähtudes vajadusest võimaldada

tooraine tarnimist Eesti eri piirkondade vahel.

Maido Ruusmann küsis, kas seda võiks Euroopa Liidu õiguse tähenduses käsitada turu

piiramisena.

Urmas Kruuse leidis, et seda ei saa käsitleda turu moonutusena, sest näiteks Valgast

arvestatav 450-kilomeetrine raadius ulatub ka Lätti.

Karen Silts selgitas, et tegemist on lühikese tarneteekonna kriteeriumiga, mitte nõudega

hankida tingimata Eesti tootjalt.

Anti Allas küsis, kuidas lühikest tarneteekonda määratletakse ja kontrollitakse. Kas loom

peab olema kasvatatud 450 kilomeetri raadiuses või piisab sellest, et toode on selles raadiuses

pakendatud?

Karen Silts vastas, et 450 kilomeetrit arvestatakse tooraine päritolukohast ehk esmatootja

asukohast ning kriteerium puudutab eelkõige piima ja veiseliha. Sellega soovitakse välistada

olukord, kus näiteks Poolast pärit tooraine pakendatakse Eestis ja seda käsitatakse Eesti

toorainena.

Kerli Nõges lisas, et teatavate tooterühmade puhul on päritolu jälgimine esmatootmise kohast

keeruline. Näiteks piimatoodete puhul oleks vahemaad võimalik arvestada töötlemiskohast.

Üksikute farmideni ulatuv jälgimine tekitaks suure halduskoormuse. Euroopa Komisjon

toetab lühikesi tarneahelaid. Kuna suurem tarneperimeeter võimaldab kasutada ka

naaberriikide toodangut, on tegemist Euroopa Liidu õigusega kooskõlas oleva vahendiga.

Anti Allas küsis, kuidas välistatakse olukord, kus 450 kilomeetri raadiuses tegutsev Poola või

Leedu ettevõte kasutab nt Hispaaniast imporditud liha.

Karen Silts täpsustas, et vahemaapiirangut kohaldatakse veiselihale, mitte veiselihatoodetele.

Kriteerium puudutab tooraine hankeid ning poolfabrikaadid on haridusasutuste hangetest

üldjuhul juba välja jäetud.

6

Karen Silts andis ülevaate peamistest väljakutsetest ja kitsaskohtadest (lisa 1). Need on

mahetoodangu piiratud kättesaadavus, kohaliku tooraine kõrgem hind ning lühikese

tarneteekonna tõendamise keerukus. Mudeli rakendamine suurendab halduskoormust ja

eeldab lisarahastust. Suurim rakenduslik väljakutse on lühikese tarneteekonna

kontrollimehhanismi loomine. Kõneleja tutvustas mudeli võimalikku mõju Eesti

põllumajandusele, toidutootjatele, toitlustajatele ja avaliku sektori kuludele ning andis

ülevaate soovitustest riigile ja kohalikele omavalitsustele.

Kalev Stoicescu pidas oluliseks tasakaalu seatud eesmärkide ja nende täitmisega kaasneva

halduskoormuse vahel. Ta märkis, et eesmärk on toetada Eesti toidutootjaid ja suurendada

nende toodangu kasutamist ning edendada tervislikumat toitumist. Ta küsis, kas eesmärke on

veel.

Karen Silts vastas, et samuti soovitakse muuta toit keskkonnahoidlikumaks.

Karen Silts jätkas ettekannet ning rõhutas, et kriteeriumide pakett peaks suurendama

nõudlust mahetoodangu ning köögi- ja puuviljade järele, mille puhul on Eesti isevarustatuse

tase täna madal. Kuni 450-kilomeetrise tarneteekonna kriteerium aitaks kujundada stabiilset

nõudlust kohalike tootjate toodangu järele. Kvaliteedikavade alusel toodetud kaupadele tekiks

täiendav turuväljund ning tootjatel oleks stiimul kavadega liituda. Kriteeriumide eesmärk on

parandada ka väiketootjate võimalusi hangetes osaleda. Toitlustajatele kaasneksid tõendamis-,

mõõtmis-, aruandlus- ja kontrollikohustus ning vajadus menüüsid kohandada. Suureneks

taimsete roogade osakaal. Need muudatused ei ole üldiste eesmärkide saavutamise seisukohalt

ülemäära keerulised. Kõneleja nentis, et mahe- ja kohaliku tooraine suurem kasutamine võib

esialgu hinda tõsta, kuid nõudluse ja pakkumise kriitilise mahu saavutamisel peaks hind

stabiliseeruma. Lühikese tarneteekonna rakendamiseks oleks vaja lisavahendit, mis

võimaldaks tooraine liikumist paremini jälgida. Väiksematele asutustele võib kaasneda

täiendav halduskoormus. Avaliku toitlustamise eelarvet tuleks suurendada. Turuosalisi tuleb

aegsasti teavitada 2027. ja 2030. aastaks kavandatud nõuetest, et turg jõuaks muudatusteks

valmistuda. Kavas on koostada hankijatele ja pakkujatele praktilised juhendmaterjalid.

Uuringus tõstatus ka loomade veoaja kontrollimise küsimus, s.t realiseerimisele veetava

looma teekond ei tohiks ületada kaheksat tundi.

Urmas Kruuse märkis, et loomade veoga seonduv on Euroopa Liidus arutusel. Kriteeriumide

kehtestamisel tuleb tagada selle kooskõla kehtivate loomaveonõuetega.

Urmas Kruuse tänas külalisi rakendusuuringust ülevaate andmise eest ja tunnustas tehtud

tööd. Ta rõhutas, et esmalt tuleb välja selgitada turu suurus ja maht, et hinnata, kas meetmete

rakendamisega kaasnev halduskoormus ja muud kulud on eesmärkidega proportsionaalsed.

Uuringus käsitletakse mahetoodangut kohaliku toodangu osana, kuid neid tuleks käsitleda

eraldi. Mahetoidu kasutamist võiks toetada sihtotstarbeliste meetmetega ning kohustusliku

mahekriteeriumi kehtestamine vajab täiendavat arutelu. Esmatähtis on kohaliku tooraine

kasutamine, mille üks osa võib olla mahetoodang. Keskne roll on hankeid korraldavatel

kohalikel omavalitsustel. Ühiskond vajab laiemat arutelu selle üle, milline peaks olema

koolilõuna kogumaksumus ja millist kvaliteeti saab selle eest pakkuda. Täiendava riskina tõi

ta esile tarnevõime. Kui hankemahud on väikesed või eksport on tootjatele tulusam, ei pruugi

hankijad saada kriteeriumidele vastavat toorainet. Tööstuste ja tehaste tarneahelad on

rahvusvahelised ning tootmise, ekspordi ja töötlemise korraldus võib mõjutada kodumaise

tooraine kättesaadavust. Ta tundis huvi rakendusuuringu ajakava vastu ning küsis, millal

lõppraport vastu võetakse ja kas raportis esitatud kriteeriumid muutuvad pärast vastuvõtmist

siduvaks või jätkub nende üle arutelu ja neid saab veel muuta.

Karen Silts vastas, et tegemist on rakendusuuringuga ning mudelis esitatud kriteeriumid ei

ole lõplikud. Ta nõustus, et osa neist võib olla liiga ambitsioonikad. Määruse kriteeriumide

väljatöötamisel tuleb pidada läbirääkimisi tootjate ja erialaliitudega, et hinnata nende

tegelikku võimekust. Samuti on vaja täiendavalt analüüsida avaliku sektori hangete

turumahtu.

7

2. Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (strateegiliste investeeringute ekspressrada) eelnõu

(906 SE) arutelu

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu. Ta märkis, et Riigikogu menetluses on

Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (906 SE), mida menetleb juhtivkomisjonina majanduskomisjon.

Komisjon soovib teada, miks on ekspressraja eelnõust välja jäetud primaar- ehk

põllumajandussektor. Ta andis sõna Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

esindajale.

Ivan Sergejev andis ülevaate Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (strateegiliste investeeringute

ekspressrada) eelnõust (906 SE). Ta märkis, et strateegiliste investeeringute ekspressraja

kaudu soovitakse soodustada suurte investeeringute toomist Eestisse. Põhirõhk on töötleval

tööstusel. Kavandatav investeeringu alammäär on 0,1% Eesti SKPst ehk ligikaudu 40 mln

eurot. Eelnõuga nähakse ette kaks menetlusrada: riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil.

Projekti vastavust strateegiliselt olulise investeeringu tingimustele hindab MKM koos

hindamiskomisjoniga. Strateegiliselt olulise investeeringu staatuse saanud projektile võib

ehitusõiguse anda riigi eriplaneeringu detailse lahenduse või kohaliku omavalitsuse

projekteerimistingimustega. Projekteerimistingimuste menetlus kestab ligikaudu 120 päeva

ning kohalikul omavalitsusel on nende menetlemisel kaalutlusõigus. Kui objekt ei sobi

kehtivate planeeringutega või kohalik omavalitsus ei saa või ei soovi projekti menetleda, saab

riik appi tulla ja koostada riigi eriplaneeringu. See menetlus kestab eeldatavasti umbes aasta.

Pärast ehitusõiguse andmist tuleb tavapärases korras taotleda ehitusluba ja muud vajalikud

load. Ekspressraja eelnõu ei näe ette keskkonnalubade menetluse lühendamist.

Keskkonnateemadega seotud muudatus seisneb selles, et keskkonnamõju hindamist saab

alustada enne planeerimismenetlust või sellega samal ajal.

Urmas Kruuse märkis, et toidutööstust ja põllumajanduse primaarsektorit tuleks käsitleda

ühe tervikuna, s.t tööstuse ja tootmise investeeringud on omavahel seotud. Ta palus

Kliimaministeeriumi esindajal anda ülevaade veisekasvatuse kompleksloa nõude

kavandatavatest muudatustest.

Birgit Parmas märkis, et lähinädalatel arutab valitsus tööstusheite seaduse eelnõu, millega

võetakse üle tööstusheite direktiiv. Kuna nimetatud direktiiv ei hõlma veisekasvatust, tehakse

ettepanek vabastada veisekasvatus kompleksloa kohustusest. Uute veisekasvatusrajatiste

puhul piisaks edaspidi keskkonnaloast, mille menetlus kestab u 30 päeva. Ka Riigikogu

menetluses oleva keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse eelnõu

kohaselt ei oleks keskkonnamõju hindamine veisekasvatuse puhul enam kohustuslik.

Keskkonnaluba saab taotleda paralleelselt ehitusloa, detailplaneeringu või muu ehitusõiguse

menetlusega, kuid see väljastatakse pärast planeeringu kehtestamist või ehitusloa andmist.

Ekspressraja raames saab menetlusi viia läbi paralleelselt.

Urmas Kruuse küsis, kas sarnaseid muudatusi kavandatakse ka teistes

loomakasvatussektorites.

Birgit Parmas vastas, et tööstusheite seadus sisaldab ka sigade ja lindude kasvatamist

käsitlevaid sätteid. Sea- ja linnukasvatus jäid tööstusheite direktiivi kohaldamisalasse, kuid

direktiiv võimaldab loobuda kohustuslikust kompleksloast ning minna järk-järgult üle

keskkonnalubadele. Euroopa Liidus kehtestatakse ühtsed käitamisreeglid, mida peavad

järgima teatud suurusega sea- ja linnukasvatusettevõtted. Üleminek toimub järk-järgult.

Urmas Kruuse märkis, et eesmärk on leida mõistlik tasakaal bürokraatia ja keskkonnakaitse

vahel. Keskkonnakaitse on oluline, kuid riske saab hinnata olemasolevate teadmiste põhjal

täna kiiremini.

Birgit Parmas nõustus eelkõnelejaga. Tegemist on menetluste lihtsustamisega, mille käigus

säilivad üldised keskkonnakaitse põhimõtted.

8

Urmas Kruuse andis sõna Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) esindajale.

Ants-Hannes Viira andis ülevaate EPKK seisukohast eelnõu kohta (lisa 2). Ta märkis, et

EPKK tegi juba tänavu kevadel ettepaneku lisada ekspressraja eelnõusse

põllumajandustootmine. Ettepanek lähtus kavandatavast riigiplaanist ning valitsuse otsusest

suunata põllumajandus- ja toidusektori investeeringuteks 546 mln eurot. Sarnaselt

kaitsetööstusele tehtud erandiga võiks kaaluda toidujulgeolekut parandavate investeeringute

puhul madalamat lävendit. Kõneleja tõi näiteid põllumajandusinvesteeringute mahust.

Põllumajanduse ning toidu- ja julgeolekut parandavad projektid võivad ulatuda ekspressraja

kriteeriumidele vastavasse suurusjärku. Näiteks 4000 loomakohaga piimafarm maksab

praeguste hindade juures ligikaudu 40 mln eurot. Kui sellele lisada 15–20 mln eurot maksev

biogaasijaam, kujuneb koguinvesteeringuks umbes 50–60 mln eurot. Biogaasijaam toodab

biometaani ja digestaadipõhist väetist, mis vähendab sõltuvust mineraalväetiste impordist.

Aastatel 2028–2034 võiks Eestis valmida umbes viis sellist kompleksi. Ühe emisefarmi

rajamine maksab ligikaudu 15 mln eurot. Linnukasvatuses ulatub aretusfarmi ja haudejaama

investeering umbes 20 mln euroni. Puurivabale munatootmisele üleminekul maksaks 240 tuh

munakanaga farm ligikaudu 15–20 mln eurot. Järgmisel finantsperioodil võib Eestisse tulla

kuni 10 sellist investeeringut. Ettevõtjate hinnangul oleks suureks abiks, kui planeerimise ja

investeeringutega seotud menetlused muutuksid kiiremaks. Ta avaldas lootust, et ekspressraja

käivitamisel leiab riik võimaluse suurendada ka rahalisi vahendeid. Kui 50 mln euro suurune

investeering viibib aasta, kasvab selle maksumus 2-protsendilise inflatsiooni korral umbes

miljoni euro võrra. Ekspressraja loomine ja töös hoidmine on riigile tasuv investeering.

Urmas Kruuse märkis, et EPKK esindaja poolt esitatud projektide puhul on tegemist

strateegiliste investeeringutega. Projektid aitavad maandada riske, suurendada toiduga

isevarustatust ning viia sektori tehnoloogia ja konkurentsivõime uuele tasemele.

Ivan Sergejev küsis, kui suur osa põllumajandussektori arendusprojektidest vajab

planeeringu koostamist.

Ants-Hannes Viira ei osanud küsimusele vastata. Ta märkis, et menetluse käik sõltub

konkreetsest omavalitsusest. Mõnikord võib põhjuseks olla ka kartus kohalike elanike

vastuseisu ees. Tema sõnul võiksid protsessid lihtsustuda, kui riik peab teatavaid

investeeringuid strateegiliselt oluliseks.

Ivan Sergejev palus EPKK ja REMi esindajatel saata andmed selle kohta, kui paljude

põllumajandussektori arendusprojektide puhul on viimase kümne aasta jooksul tulnud

koostada planeering. Ta selgitas, et planeerimisseaduse kohaselt tuleb planeering koostada

eelkõige linnades, alevites ja alevikes. Põllumajanduskompleksid rajatakse tavaliselt neist

väljapoole ning seetõttu ei ole planeeringut üldjuhul vaja. Kuna ekspressrada on mõeldud just

planeeringumenetluse kiirendamiseks ega hõlma näiteks keskkonnalubasid või muid

menetlusi, tuleb esmalt välja selgitada, kas ja mil määral vajavad põllumajandussektori

projektid ekspressrada.

Urmas Kruuse oli seisukohal, et perspektiivis ei tohi põllumajandussektorit ekspressrajast

välistada. Ta küsis, mida muudaks põllumajandussektori lisamine ekspressrajale.

Ivan Sergejev vastas, et selle kohta puuduvad praegu andmed. Tema teada ei ole

põllumajanduse arendusprojektide puhul tavaliselt planeeringut vaja, mistõttu on keeruline

mõista, millist probleemi soovitakse lahendada. Kohalike omavalitsuste või elanike vastuseisu

esineb eri liiki projektide puhul.

Maido Ruusmann märkis, et ekspressrada on planeerimismenetluse tööriist, mis aitab uusi

investeeringuid kiiremini ellu viia. Ta küsis, kas ekspressrada on seotud ka

investeeringutoetustega ning kas eesmärk on luua investorile terviklahendus.

Ivan Sergejev vastas, et ekspressrada ei ole investeeringutoetustega otseselt seotud.

Ekspressrajale pääsemine ei tähenda automaatselt rahalise toetuse saamist. Strateegilise

investeeringu kavandaja pöördub tavaliselt otse majandus- ja tööstusministri poole või siseneb

protsessi Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EIS) kaudu. MKM ja EIS hindavad

9

koostöös, milline tervikpakett võiks investorile sobida. See võib hõlmata toetusmeetmeid,

sobiva tööstusala leidmist, ekspressrajale kvalifitseerumise hindamist või klastriga liitumise

tuge. EIS saab muu hulgas kasutada tööstusalade kaardirakendust, et leida investori

vajadustele vastav asukoht. Pärast esmast hindamist liigutakse sobivate lahendustega edasi.

MKM ja EIS püüavad investori vajadusi käsitleda tervikuna.

Urmas Kruuse küsis, kas ekspressraja puhul on rõhk välisinvesteeringutel.

Ivan Sergejev vastas, et meetme loomise üks peamisi põhjuseid oli välisinvesteeringute

Eestisse toomine, kuid eesmärk on soodustada nii Eesti kui ka väliskapitali investeeringuid.

Madis Pärtel lisas, et toidujulgeolekut toetatakse suuresti riigiplaani kaudu. Valitsus on juba

otsustanud eraldada toidusektori investeeringuteks märkimisväärseid vahendeid. Riigi

ülesanne on luua võimalikult soodne raamistik, et ettevõtjad saaksid oma ideid ellu viia ning

vajalikud menetlused ei venitaks investeeringuid põhjendamatult pikaks. Ühtegi sektorit ei

tohiks ekspressrajalt välistada.

Ivan Sergejev rõhutas, et kõigepealt tuleb määratleda probleem, mida soovitakse lahendada.

Ekspressrada loodi konkreetse probleemi lahendamiseks ja kindla eesmärgi saavutamiseks.

Enne meetme täiendamist tuleb hinnata, kas kavandatavad muudatused aitavad tegelikku

probleemi lahendada. Kui probleem asub mujal, ei ole muudatustest abi.

Urmas Kruuse tegi ettepaneku saata maaelukomisjoni nimel majanduskomisjonile kiri

palvega lisada põllumajandussektor ekspressraja eelnõusse.

Komisjoni liikmed nõustusid ettepanekuga.

3. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Urmas Kruuse

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Jaanika Lokk

protokollija

Avaliku sektori toidu- ja toitlustushangete keskkonnahoidlike kriteeriumide rakendusuuringu tulemuste tutvustamine

Karen Silts

nõunik

Tallinn, 20.10.2026

1

Rakendusuuringu eesmärk • Töötada välja teadus- ja tõenduspõhine ning Eesti oludesse sobiv keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumide mudel avaliku sektori toitlustusteenuse ja toidutooraine hangete jaoks.

Uuring sisaldab:

• maksimaalse positiivse mõjuga ja praktiliselt rakendatava kohustuslikest ja soovituslikest kriteeriumidest koosneva mudeli väljatöötamist,

• kriteeriumide mudeli rakendamise sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnamõjude hindamist,

• toidu ja toitlustusteenuse kriteeriumitele vastavuse kontrollpõhimõtete kirjeldamist, mis toetavad hangete praktilist elluviimist.

2

➢ Kohaliku ja mahetoidu

kasutamise edendamine;

➢ tervisliku toitumise

toetamine;

➢ toiduraiskamise

vähendamine;

➢ väiksema

keskkonnamõjuga

toidusüsteem.

Rakendusuuringu sihtrühmad Avaliku sektori asutused keda muudatused puudutavad

• koolieelsed lasteasutused

• üldhariduskoolid ja kutseõppeasutused

• tervishoiu-ja hoolekandeasutused

• kinnipidamisasutused

• Kaitsevägi

• jt avaliku sektori asutused

Oluline tähelepanek

• Ühtset lahendust kõigile ei rakendata.

• Kriteeriumid erinevad vastavalt sektori vajadustele.

3

Rakendusuuringu ülesehitus

•

4

I OSA II OSA

Taustaanalüüs Mudeli testimine ja täiendamine

• sihtrühmade vajaduste analüüs

• Eesti ja valitud Euroopa riikide toidu- ja toitlustushangete keskkonnahoidlike kriteeriumide analüüs

• Eesti turu ja isevarustatuse analüüs

• kriteeriumide rakendatavuse analüüs

• kriteeriumide mudeli piloteerimine

• kriteeriumide kontrollpõhimõtted

• kriteeriumide mudeli mõjuanalüüsEsialgne kriteeriumide

mudel Lõplik kriteeriumide mudel

Metoodika

1 Võrdlusanalüüs Eesti ja valitud Euroopa riikide kriteeriumid Dokumendianalüüs: raportid ja riigihangete register

2 Sihtrühmade vajadused Fookusgrupp + 6 individuaalintervjuud + kirjalik sisend Temaatiline analüüs

3 Turg ja isevarustatus Statistiline analüüs + fookusgrupid + 11 süvaintervjuud Kohalikud ja mahetootjad

4 Rakendatavus ja piloteerimine 4 pilootasutust + toitlustajate küsimustik + 6 ümarlaua/kohtumise sisend Exceli-põhine maatriks

5 Mõjuhinnang Delphi ekspertpaneel Mitmevooruline küsimustik + statistiline ja kvalitatiivne analüüs

6 Kontrollpõhimõtted Delphi ekspertpaneel + taustaanalüüs

Tiimi ekspertiis

Dokumendianalüüs → sihtrühmad ja turg → piloteerimine → mõjuhinnang → kontrollpõhimõtted

6

Turu- ja isevarustatuse analüüsi peamised järeldused

TUGEV TARNEVÕIME

piim 130% teravili 302%

veiseliha 109%

PIIRATUD TARNEVÕIME munad 53–54%

linnuliha 58% sealiha 72%*

SUURIMAD PUUDUJÄÄGID

köögivili 29% puuviljad ja marjad 8%

MAHE

Kõrge üleriigiline nõue realistlik eeskätt veiseliha ja

osade teraviljatoodete puhul.

VÄIKETOOTJAD

Osadeks jagamine, ühispakkumused ja

hulgimüüjate kaasamine parandavad turulepääsu.

HIND

Õiglane ja turutasemega arvestav hind on eduka hanke keskne tingimus.

Nõuded peavad arvestama tarnevõimet, turulepääsu ja hinnataset.

Keskkonnahoidlike kriteeriumite mudeli ülesehitus

7

47 kriteeriumi

7 sihtrühma

• Toit • teenus

• mõlemad

KUIDAS HANKES KASUTATAKSE?

35TK 9 HK

PAINDLIKKUS

3 kriteeriumi saab kasutada mõlemal viisil

KAHE ETAPI LOOGIKA

2028 →

2030 esimene

rakendusetapp ambitsioonikamad

nõuded

• Kohustuslik = hankija lisab nõude

• Soovituslik = hankija saab nõude valida

Iga kriteeriumi juures: • põhjendus • tõendamisviis • kontrollimehhanism

Eksperthinnangu ja piloteerimise põhjal enim toetatud kriteeriumid

• taimse toidu osakaalu suurendamine;

• toidujäätmete mõõtmine ja vähendamine;

• mitmekesisem puu- ja köögiviljade valik;

• mahetooraine kasutamine;

• puurikanamunade kasutamise vältimine (kood 3);

• kestlik kalandus.

8

Mis muutub 2027. aastast? Esimesed kohustuslikud nõuded

• vähemalt 20% mahetooraine (sihtrühmapõhiselt);

• taimne põhitoit vähemalt kord nädalas;

• liigiti kogutud biojäätmed;

• toidujäätmete mõõtmine;

• keskkonnahoidlikud pakendid;

• päritolu läbipaistvus;

Üleminekuaeg - kuni 12 kuud

9

Mis muutub 2030. aastast? Ambitsioonikamad nõuded

• lühike tarneteekond marjadele ja puuviljadele;

• lühike tarneteekond köögi- ja kaunviljadele;

• lühike tarneteekond piima-, teravilja- ja veiselihatoodetele.

Oluline: nõuded vajavad enne rakendamist ühtset arvestus- ja

kontrollisüsteemi.

10

Peamised väljakutsed ja kitsaskohad

• mahetoodangu piiratud kättesaadavus;

• kohaliku tooraine kõrgem hind;

• lühikese tarneteekonna tõendamine;

• täiendav halduskoormus;

• vajadus täiendava rahastuse järele.

Suurim rakenduslik väljakutse: lühikese tarneteekonna kontrollimehhanism

11

Mõju Eesti põllumajandusele ja toidutootmisele Avalik sektor kui nõudluse kujundaja

Positiivne mõju

• suurem nõudlus Eesti mahetoodangu järele;

• suurem nõudlus köögi-, puu- ja kaunviljade järele;

• stabiilsem nõudlus kohalike tootjate toodangule;

• täiendav turuväljund kvaliteedikavadega toodetele;

• võimalus suurendada väiksemate tootjate osalemist hangetes.

12

Mõju toitlustajatele ja avaliku sektori kuludele Keskkonnahoidlikum toitlustamine eeldab investeeringuid

Mõju toitlustajatele

• suurem vajadus tõendada toodete päritolu;

• toidujäätmete mõõtmine ja vähendamine;

• menüüde kohandamine;

• suurem taimsete roogade osakaal;

• täiendavad kontrolli- ja aruandluskohustused.

13

Mõju avalikule sektorile

mahe- ja kohaliku tooraine kasutamine võib suurendada tooraine maksumust

lühikese tarneteekonna nõuete rakendamiseks on vaja täiendavaid tööriistu ja juhiseid

väiksematel asutustel võib tekkida täiendav halduskoormus

Soovitused riigile ja KOVidele

• Suurendada avaliku toitlustuse eelarvet ning jätkata tootjate konkurentsivõime ja isevarustatuse toetamist.

• Teavitada turuosalisi aegsasti 2027. ja 2030. a. kohustuslikest KH kriteeriumidest.

• Koostada praktilised juhendmaterjalid pakkujate vajaduste, turutakistuste ja hangete ülesehituse kohta.

• Töötada välja loomade veoaja kontroll ning tööriist lühikese tarneteekonna osakaalu ühtseks arvestamiseks.

• Luua määruses paindlikkusmehhanism ja toetada riiklikult tunnustatud kvaliteedikavade laienemist.

• Kaaluda nõuet kasutada igas hankes vähemalt üht soovituslikku hindamiskriteeriumi.

14

KOVidele

Hanked osadeks Jagada toorainehanked toidugruppide kaupa, et väiksematel ja kohalikel tootjatel oleks parem võimalus osaleda.

Kontrolliressurss Tagada asutuse tasandil ressursid pisteliseks kohapealseks lepingu täitmise kontrolliks.

Piirkondlik koostöö Koondada vajadusel mahtu KOVide koostöös - ühishanked, et parandada tarnekindlust ja muuta nõuded pakkujatele atraktiivsemaks.

Tänan tähelepanu eest!

15

STRATEEGILISELT OLULISE INVESTEERINGU KINDLAKSMÄÄRAMISE TÄPSEMAD NÕUDED NING INVESTEERINGU VÄHIMA LUBATUD MAHU, PROJEKTIVALDKONNA JA TAOTLEJA REGISTRIJÄRGSE ASUKOHA PI IRANGUD, STRATEEGIL ISELT OLULISE INVESTEERINGU HINDAMISE KORD JA HINDAMISKOMISJONI KOOSSEIS

EPKK ettepanekud

20.10.2026

§ 2. STRATEEGILISELT OLULINE INVESTEERING (1) Strateegiliselt oluline investeering on Eesti Vabariigi maismaal elluviidav investeering, mis vastab järgmistele tingimustele:

1) projekti elluviimise kapitaliinvesteeringu mahuks on vähemalt 0,1 protsenti Eesti aastasest sisemajanduse koguprodukti nominaalmahust, võttes aluseks Statistikaameti viimati avaldatud näitaja;

2) projekt kuulub lõikes 2 sätestatud valdkonda.

(2) Strateegilise investeeringu projekt peab olema koostatud ühes järgmistest valdkondadest:

1) masina- ja metallitööstus, merendussektor, puidutööstus, tervisetehnoloogia, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, toidu- ja joogitööstus tingimusel, et projekt panustab Vabariigi Valitsuse 15. juuli 2021. a istungil protokollilise otsusega heaks kiidetud „Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035“ fookusvaldkonda või selle väärtusahelasse;

§ 2. STRATEEGILISELT OLULINE INVESTEERING 2) nullnetotehnoloogiad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1735, millega kehtestatakse meetmete raamistik Euroopa nullnetotehnoloogia toodete tootmise ökosüsteemi tugevdamiseks ja muudetakse määrust (EL) 2018/1724 (ELT L, 2024/1735, 28.06.2024) tähenduses;

3) kaitsetööstus, kui see on seotud strateegilise kauba seaduse § 2 lõigetes 2 ja 8 märgitud kauba tootmisega või sama seaduse § 4 lõikes 1 märgitud tegevusega;

4) kriitiliste toormete töötlemine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2024/1252, millega sätestatakse kriitiliste toormete kindlate ja kestlike tarnete tagamise raamistik ja muudetakse määrusi (EL) nr 168/2013, (EL) 2018/858, (EL) 2018/1724 ja (EL) 2019/1020 (ELT L, 2024/1252, 03.05.2024) tähenduses;

5) taastuvatel energiaallikatel põhinevaid või taastuvate energiaallikate kasutamist võimaldavad juhitavad elektritootmise- või salvestuskäitiste rajamine ja käitamine, või energiatootmises fossiilkütuste asendamine taastuvate energiaallikatega.

§ 2. STRATEEGILISELT OLULINE INVESTEERING

(3) Kaitsetööstuse valdkonna projektidele kehtivad võrreldes lõikes 1 toodud tingimustele järgmised erisused:

1) projekti elluviimise kapitaliinvesteeringu maht peab olema vähemalt 15 miljonit eurot;

2) vähemalt 50 protsenti ettevõtte projekti tegevusest on kaitsetööstuse valdkonnas ning ülejäänud osas peab projekt olema seotud kaitsetööstuse projekti toetava majandustegevusega.

EPKK ETTEPANEKUD

09.04.2026 kirjalik tagasiside MKM-ile

 Selleks, et kavandatav planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (strateegiliste investeeringute ekspressrada) aitaks kaasa põllumajandus- ja toidusektori terviklikule arengule, teeme ettepaneku lisada selle Lisas 1 § 2 (2) toodud tegevusalade loetelule põllumajandustootmise tegevusala.

20.10.2026

 Sarnaselt kaitsetööstusega kaaluda põllumajandusinvesteeringute puhul madalama kapitaliinvesteeringu lubamist ekspressrajale, nt tingimusel, et see on oluline toidujulgeoleku kindlustamiseks ja fossiilsel toormel põhineva energia ja väetiste impordi vähendamiseks.

PÕHJENDUS

Põllumajandustootmise suurinvesteeringud ulatuvad kümnetesse mln eurodesse, nt:

• Piimafarm 4000 loomakohaga 40 mln eurot + biogaasijaam 15-20 mln eurot

 Biogaasi tootmisega integreeritud piimafarm panustab kohaliku biometaani tootmisesse ja digestaadil põhineva kohaliku orgaanilise väetise tootmisesseSeakasvatuse taastamiseks vajalik emisefarm vähemalt 15 mln eurot

• Linnukasvatuse aretusfarmi investeering on suurusjärgus 15 mln eurot + haudejaam 7 mln eurot

• Vabapidamisfarm 240 000 munakanale maksab 12-20 mln eurot

• Broilerifarm aastas 3 mln linnu tootmiseks maskab 15 mln eurot

• Aianduses 1 ha katmikala maksab 5 mln eurot

Riigikogu maaelukomisjoni

istungi protokoll nr 172

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 20. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 15.46

Juhataja: Urmas Kruuse (esimees)

Protokollija: Jaanika Lokk (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Anti Allas, Maido Ruusmann, Andrus Seeme, Kalev Stoicescu

Komisjoni ametnikud: Marin Daniel (nõunik-sekretariaadijuhataja), Merle Kruusimägi

(nõunik)

Puudus: Siim Pohlak

Kutsutud: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna nõunik Külli

Johanson ning põllumajanduspoliitika osakonna toidu müügiedendamise valdkonna juht Kerli

Nõges; Kliimaministeeriumi kliima ja keskkonnahoidliku majanduse osakonna nõunik Karen

Silts (1. päevakorrapunkt); Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi planeeringute

asekantsler Ivan Sergejev; Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna

juhataja Birgit Parmas; Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsler

Madis Pärtel; Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes

Viira (2. päevakorrapunkt); Riigikogu infonõunik Maiki Vaikla (1.–3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Avaliku sektori toidu- ja toitlustushangete keskkonnahoidlike kriteeriumide

rakendusuuringu tulemuste tutvustamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse (strateegiliste investeeringute ekspressrada) eelnõu (906 SE)

arutelu

3. Info ja muud küsimused

1. Avaliku sektori toidu- ja toitlustushangete keskkonnahoidlike kriteeriumide

rakendusuuringu tulemuste tutvustamine

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu ning andis uuringu tutvustamiseks

sõna külalistele.

Karen Silts andis ülevaate avaliku sektori toidu- ja toitlustushangete keskkonnahoidlike

kriteeriumide rakendusuuringust ja selle tulemustest (lisa 1). Ta selgitas rakendusuuringu

ajendeid. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (REM) koostas 2024. aasta mais

2

memorandumi eesmärgiga suurendada kohaliku ja mahetoidu osakaalu avaliku sektori

asutustes. Samuti seati eesmärgiks vähendada toidujäätmete teket ja kujundada väiksema

keskkonnamõjuga toidusüsteem. Memorandumi ühe otsustuspunktina sätestati, et alates 2027.

aasta jaanuarist kehtestatakse keskkonnaministri määrusega nr 35 toidule ja

toitlustusteenusele uued kohustuslikud ja soovituslikud keskkonnahoidlikud kriteeriumid.

Kriteeriumide väljatöötamiseks oli vaja läbi viia rakendusuuring, et kaardistada Eesti turu

tegelik olukord ning hinnata praegust ja mõne aasta pärast saavutatavat võimekust. Selleks

korraldas REM hanke, mille tulemusena koostas SEI Tallinn koostöös Eesti Maaülikooliga

rakendusuuringu. Uuringu käigus valmis keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumide mudel

koos analüütilise aruandega. Kriteeriumid/tingimused ei ole kõigile ühesugused, vaid on

kohandatud sihtrühmade kaupa. Lisaks hinnati kriteeriumide mudeli sotsiaalset ja

majanduslikku mõju ning tehti turuanalüüs. Kolmandaks kirjeldati toidu ja toitlustusteenuse

kriteeriumidele vastavuse kontrollpõhimõtteid, mis toetavad hangete praktilist elluviimist.

Kalev Stoicescu küsis, kas uuring puudutab ka koolitoitu ja sellega seotud koolitoidukava.

Karen Silts selgitas, etharidusasutustele makstava toetuse eest (1 euro lapse kohta) vastutab

Haridus- ja Teadusministeerium, koolitoidukava eest aga Sotsiaalministeerium. Seega

käsitletakse koolitoidukava eraldi.

Urmas Kruuse lisas, et uuring puudutab eelkõige avalikku sektorit ja riigihankeid. Üks

eesmärk on suurendada kodumaise ja lähedal toodetud toidu kasutamist riigihangetes.

Karen Silts andis ülevaate rakendusuuringu sihtrühmadest ja ülesehitusest (lisa 1). Ta märkis,

et uuring keskendub eelkõige koolieelsetele lasteasutustele, üldharidus- ja kutsekoolidele,

tervishoiu- ja hoolekandeasutustele, kinnipidamisasutustele, kaitseväele ning teistele avaliku

sektori asutustele. Kõneleja rõhutas, et kõigile sihtrühmadele ei kavandata ühesugust

lahendust, vaid kriteeriumid kohandatakse iga sektori vajadustele. Uuringu ülesehitus jagunes

kaheks. Esmalt koostati taustaanalüüs ja esialgne kriteeriumide mudel. Seejärel katsetati

mudelit. Esimesed piloothanked ebaõnnestusid ja kriteeriume tuli muuta. Nüüdseks on hanked

uuesti korraldatud ja hankelepingud sõlmitud.

Urmas Kruuse küsis, kas päritolukohast 350 kilomeetri nõue kehtib kõigi toidugruppide

kohta.

Karen Silts vastas, et nõue kehtib valitud toidugruppidele.

Urmas Kruuse küsis, kas rakendusuuringus selgitati välja ka HoReCa sektori turumaht.

Tema sõnul on turumahu teadmine oluline, et hinnata, milliseid kriteeriume peaks rakendama.

Karen Silts selgitas, et uuringu üks põhieesmärke oli teha toidugruppide kaupa kindlaks, kui

suur osa avaliku sektori hangetes kasutatavatest toiduainetest pärineb Eestist, Euroopa Liidust

ja kolmandatest riikidest. Kahjuks ei õnnestunud seda välja selgitada, sest avaliku sektori

hangetes ei ole neid andmeid seni kogutud. See on oluline kitsaskoht. Tema hinnangul tuleks

riigihangete registri kaudu hakata riigi tasandil seirama, kust pärinevad riigihangetega

ostetavad toiduained ja esmane tooraine.

Kalev Stoicescu pidas oluliseks, et tootele oleks märgitud selle valmistamisel kasutatud

toorme päritolu.

Karen Silts tutvustas uuringu metoodikat ning turu- ja isevarustatuse analüüsi peamisi

järeldusi (lisa 1). Eesti toidutootmise tarnevõime on tugev piima-, teravilja- ja

veisekasvatussektoris, kuid piiratum munade (u 54%), linnuliha (58%) ja sealiha (72%) puhul.

Ta märkis, et muna-, linnu- ja sealihatoodete piiratud tarnevõimet käsitlevad andmed

pärinevad 2024. aastast, kuid 2026. aasta andmete põhjal on sealiha isevarustatuse tase vaid

40%.

Urmas Kruuse rõhutas, et uuringu tutvustamisel tuleks kasutada värskemaid andmeid.

Vastasel juhul võivad vananenud ja tegelikest näitajatest oluliselt erinevad andmed avalikkust

eksitada ning seada kahtluse alla uuringus esitatud teabe usaldusväärsuse.

3

Karen Silts jätkas ettekandega. Ta märkis, et suurimad puudujäägid esinevad köögiviljade

(29%) ning puuviljade ja marjade (8%) sektoris.

Urmas Kruuse küsis, mida tähendab väide, et mahetoodete kõrge üleriigiline nõue on

realistlik eeskätt veiseliha ja teatavate teraviljatoodete puhul.

Karen Silts vastas, et kui määrus kehtestatakse 2027. aastal ja seda hakatakse rakendama

2028. aastal, saaksid haridusasutused esialgu kohustuslikus korras rakendada 20% nõuet.

Sellises mahus suudaks riik eri mahetooterühmade toorainevajaduse kodumaise toodanguga

katta. Kõrgema määra kehtestamisel suureneks import, mis ei toetaks Eesti tootjate võimekust

ega kasvataks sisemajanduse koguprodukti, vaid suunaks raha välismaistele ettevõtjatele.

Urmas Kruuse küsis, kas käimasolevas mahetoidu pilootprojektis on miinimumnõue samuti

20%. Ta juhtis tähelepanu, et pilootprojekt ja uuringu analüüs peaksid olema omavahel

kooskõlas.

Kalev Stoicescu märkis, et maaelukomisjon sai eelmisel nädalal ülevaate Euroopa

Kontrollikoja eriraportist „Tootjaorganisatsioonid puu- ja köögiviljasektoris: potentsiaalselt

viljakas pinnas konkurentsivõime parandamiseks“. Ta küsis, millised on Eesti isevarustatuse

pikaajalised trendid, nt piima, teravilja, liha, köögiviljade, puuviljade ja marjade puhul. REMi

esindajad lubasid vastavad andmed komisjoni liikmetele saata.

Karen Silts jätkas ettekandega. Ta märkis, et väiketootjate turulepääsu parandamiseks

soovitatakse jagada hanked osadeks, lubada ühispakkumusi ja kaasata rohkem hulgimüüjaid.

Eduka hanke eelduseks on õiglane, turutasemele vastav hind, mis võimaldab tootjatel ja

tarnijatel täita lepingutingimusi kvaliteedis järeleandmisi tegemata. Kõneleja märkis, et

raamlepingu sõlmimine ei ole alati otstarbekas ning paindlikum lahendus võiks olla

dünaamiline hankesüsteem. See võimaldaks nii hankijal kui ka pakkujal osaleda vastavalt

sellele, millist tooterühma on pakkujal konkreetsel ajal võimalik tarnida, ning vähendaks

väikepakkujate riske.

Urmas Kruuse märkis, et üldjuhul võidavad hankeid suurettevõtted. Kui hanketingimustes ei

nõuta lähipiirkonnast pärit tooraine kasutamist, puudub ettevõtetel ajend seda hankida. Kui

tingimused tulevikus muutuvad, võib ettevõtetel tekkida suurem huvi kohaliku tooraine vastu

ning tootjatel ajend koostööd teha. Kõige olulisem tegur on turg, mida saab muu hulgas

mõjutada kohaliku omavalitsuse koolilõuna hinnapoliitika kaudu.

Karen Silts jätkas ettekandega ning tutvustas keskkonnahoidlike kriteeriumide mudelit (lisa

1). Ta märkis, et keskkonnahoidlike kriteeriumide mudel koosneb 47 kriteeriumist ning selles

on seitse sihtrühma, kellele kohalduvad kohustuslikud ja soovituslikud hankekriteeriumid.

Rakendamine toimub kahes etapis: esimene etapp algab 2028. aastal ning ambitsioonikamad

nõuded jõustuvad 2030. aastal.

Karen Silts tutvustas eksperdihinnangute ja piloteerimise põhjal enim toetust saanud

kriteeriume ning 2027. ja 2030. aastaks kavandatavaid muudatusi. Kriteeriumid peavad

toetama taimse toidu osakaalu suurendamist, toidujäätmete mõõtmist ja vähendamist, puu- ja

köögiviljavaliku mitmekesistamist, mahetooraine kasutamist, puurikanade munade (kood 3)

vältimist ning kestlikku kalandust.

Urmas Kruuse küsis, kas uuringus käsitleti käimasolevate pilootprojektide raames

toidujäätmete vähendamise andmeid ja kriteeriume. Ta märkis, et kui lapsevanemad peavad

tasuma osa koolitoidu maksumusest, väheneb ka toidu raiskamine.

Karen Silts vastas, et toidujäätmete mõõtmise ja vähendamise lahendusi on katsetatud muu

hulgas projektis SchoolFood4Change.

Kalev Stoicescu küsis, kui suur on toidu ülejääk ja kuidas toidujäätmeid käideldakse.

Urmas Kruuse märkis, et ligikaudu kolmandik toidust läheb raisku ning kõige rohkem

toidujäätmeid tekib kodumajapidamistes.

4

Karen Silts selgitas, et juba toodetud toit tuleks kasutada eelkõige inimtoiduks. Kui seda pole

võimalik teha, siis tuleks seda kasutada nt loomasöödaks. Alles viimases etapis tuleks

toidujäätmetest toota energiat (biogaasi).

Urmas Kruuse küsis, miks ei ole eksperdihinnangus sõnaselgelt nimetatud Eestis toodetud

tooraine kasutamist.

Karen Silts vastas, et Euroopa Liidu ühtse turu põhimõtete tõttu ei saa riigihangetes nõuda

kodumaist või üksnes Eestis toodetud kaupa, kuna see oleks vastuolus riigihangete

õigusraamistikuga. Kriteeriume saab siiski kujundada viisil, mis võimaldab hankida kohalikku

toodangut.

Karen Silts märkis, et esimesed kohustuslikud nõuded rakenduvad 2027. aastal: vähemalt

20% mahetoorainet, arvestades sihtrühma eripära; taimne põhitoit vähemalt kord nädalas;

biojäätmete liigiti kogumine; toidujäätmete mõõtmine; keskkonnahoidlikud pakendid ja

tooraine päritolu läbipaistvus. Üleminekuaeg on kuni 12 kuud. 2030. aastal rakenduvad

ambitsioonikamad nõuded, mis keskenduvad eelkõige marjade ja puuviljade, köögi- ja

kaunviljade ning piima-, teravilja- ja veiselihatoodete lühikesele tarneteekonnale. Enne nõuete

rakendamist tuleb luua ühtne arvestus- ja kontrollisüsteem.

Urmas Kruuse uuris 450-kilomeetrise tarneperimeetri kohta.

Karen Silts tõi näiteks, et PRIA meetmetes kasutatakse 300-kilomeetrist perimeetrit.

Kerli Nõges selgitas, et ÜPP-s määratletakse lühikest tarneahelat teisiti kui uuringus. ÜPP-s

on lühike tarneahel selline, kus põllumajandustootja ja lõpptarbija vahel võib olla üks

vahendaja. Seega turustab tootja oma kaupa lõpptarbijale ise või ühe vahendaja (talupood,

hulgiladu) kaudu. ÜPP-s on määratletud ka kohaliku turu mõiste, mille puhul on Euroopa

Komisjoni soovituslik vahemaa põllumajandusettevõttest üldjuhul kuni 100 kilomeetrit. Eesti

on põhjendanud suurema vahemaa vajadust hajaasustusega. Erinevates meetmetes on seetõttu

lubatud 300- või 350-kilomeetrine vahemaa.

Urmas Kruuse küsis, miks on perimeetri kriteeriumid erinevad. Ta märkis, et ÜPP lähtub

võimalikult lühikesest tarneahelast ja kõige rohkem ühest vahendajast, kuid uuringus ei ole

seda põhimõtet samal viisil käsitletud.

Karen Silts selgitas, et 450-kilomeetrine kriteerium kujunes turuosaliste ja tootjatega peetud

arutelude tulemusel. Näiteks ei võimaldaks 350-kilomeetrine perimeeter tarnida Saaremaalt

mahepiima Narva kooli. Rakendusmudelis kavandatud kuni 450-kilomeetrist maanteeveo

teekonda on võimalik kontrollida e-veoselehtede põhjal. Selline kriteerium ei nõua otseselt

kohalikku päritolu ega ole vastuolus riigihangete seadusega. Ta nõustus, et pakkumusi saaksid

esitada ka Soome ja Läti ettevõtjad.

Kalev Stoicescu märkis, et vahemaapiirang peaks võimaldama käsitleda Eestit ühe tervikliku

piirkonnana.

Kerli Nõges selgitas, et uuringu eesmärk oli leida õiguspäraseid võimalusi kohaliku toidu

eeliste toetamiseks ning lühikese tarneteekonna kriteerium võiks olla üks võimalik lahendus.

Euroopa Liidu ühisturu põhimõtete tõttu ei saa riigihangetes seada kohaliku toodangu

eelistamist otseseks kriteeriumiks, kuid lubatud on arvestada lühikest veoteekonda. Samas

tekib küsimus, millisest etapist alates tuleks vahemaad mõõta. Köögiviljade puhul võiks seda

teha põllumajandusettevõttest, piimatoodete puhul aga töötlemiskohast kuni tarbimiskohani.

Ta nentis, et tarneteekonna jälgimine algtootmisest tarbimiskohani on halduskoormav.

Karen Silts lisas, et kuni 450-kilomeetrine tarneteekond on praegu peamine lahendus. Teine

võimalus on kasutada riiklikke kvaliteedikavasid, kuid täna on need välja töötatud üksnes

veise- ja lambalihale.

Urmas Kruuse leidis, et kui soovitakse hankida kohalikku ja kvaliteetset toorainet, eriti

loomset valku, on kvaliteedikavade kasutamine hindamiskriteeriumina vältimatu. Üksnes

vahemaapiiranguga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Kui oleks teada, et alates 2030.

aastast muutuvad kvaliteedikavad kohustuslikuks või annavad hankes eelise, motiveeriks see

5

ka välja töötama uusi kavasid. Tema hinnangul ei oleks välismaistel tootjatel Eesti väikese

turu tõttu tõenäoliselt huvi Eesti riikliku kvaliteedikavaga liituda.

Karen Silts nõustus ning märkis, et rakendusuuringu kohaselt tuleks olemasolevaid

kvaliteedikavasid hangetes väärtustada lisa- või väärtuspunktidega. Erialaliidud ja tootjad

peaksid kvaliteedikavade süsteemi reformima, et uusi kavasid saaks kiiremini välja töötada.

Ta tõi näiteks Läti, kus hankekriteeriumid on üles ehitatud kvaliteedikavadele.

Kerli Nõges lisas, et kvaliteedikavade alusel saab anda lisapunkte või nõuda, et kindel osa

ostetavast lihast vastaks riiklikult tunnustatud või Euroopa Liidu kvaliteedikavale. Sellisel

juhul saavad osaleda ka teiste liikmesriikide kavadega liitunud pakkujad. Seega ei taga

kriteerium üksnes kohaliku toodangu hankimist, kuid võimaldab eelistada kvaliteetsemat

toodet. Ta lisas, et riigihangete tingimusi ei saa piirata üksnes Eesti kvaliteedikavadega. Kui

hankes nõutakse riiklikult tunnustatud kvaliteedikavale vastamist, tuleb aktsepteerida nii Eesti

kui ka teiste liikmesriikide samaväärseid kvaliteedikavasid. Ühise põllumajanduspoliitika

alusel toetatavad kvaliteedikavad on tehnilistest normidest teavitatud ning peavad olema

avatud ka teiste riikide tootjatele.

Maido Ruusmann küsis, millel põhineb lühikese tarneteekonna 450-kilomeetrine piir ja kas

on hinnatud selle võimalikku mõju. Ta soovis teada, kui suur osa tarbitavatest toiduainetest

imporditakse väljastpoolt Eestit.

Karen Silts vastas, et 450 kilomeetrit arvestatakse tellija asukohast. Avalike hankelepingutega

seotud toidu päritolu kohta andmed puuduvad. Kriteeriumi rakendamisel peaksid

toitlustusteenuse osutajad hankima kindlates toidugruppides tooraine kuni 450 kilomeetri

kauguselt, mis suurendaks kohaliku tooraine osakaalu avaliku sektori hangetes.

Maido Ruusmann küsis, kas 450-kilomeetrine piir tuleneb mõnest õigusaktist.

Karen Silts vastas, et piir määrati rakendusuuringu käigus, lähtudes vajadusest võimaldada

tooraine tarnimist Eesti eri piirkondade vahel.

Maido Ruusmann küsis, kas seda võiks Euroopa Liidu õiguse tähenduses käsitada turu

piiramisena.

Urmas Kruuse leidis, et seda ei saa käsitleda turu moonutusena, sest näiteks Valgast

arvestatav 450-kilomeetrine raadius ulatub ka Lätti.

Karen Silts selgitas, et tegemist on lühikese tarneteekonna kriteeriumiga, mitte nõudega

hankida tingimata Eesti tootjalt.

Anti Allas küsis, kuidas lühikest tarneteekonda määratletakse ja kontrollitakse. Kas loom

peab olema kasvatatud 450 kilomeetri raadiuses või piisab sellest, et toode on selles raadiuses

pakendatud?

Karen Silts vastas, et 450 kilomeetrit arvestatakse tooraine päritolukohast ehk esmatootja

asukohast ning kriteerium puudutab eelkõige piima ja veiseliha. Sellega soovitakse välistada

olukord, kus näiteks Poolast pärit tooraine pakendatakse Eestis ja seda käsitatakse Eesti

toorainena.

Kerli Nõges lisas, et teatavate tooterühmade puhul on päritolu jälgimine esmatootmise kohast

keeruline. Näiteks piimatoodete puhul oleks vahemaad võimalik arvestada töötlemiskohast.

Üksikute farmideni ulatuv jälgimine tekitaks suure halduskoormuse. Euroopa Komisjon

toetab lühikesi tarneahelaid. Kuna suurem tarneperimeeter võimaldab kasutada ka

naaberriikide toodangut, on tegemist Euroopa Liidu õigusega kooskõlas oleva vahendiga.

Anti Allas küsis, kuidas välistatakse olukord, kus 450 kilomeetri raadiuses tegutsev Poola või

Leedu ettevõte kasutab nt Hispaaniast imporditud liha.

Karen Silts täpsustas, et vahemaapiirangut kohaldatakse veiselihale, mitte veiselihatoodetele.

Kriteerium puudutab tooraine hankeid ning poolfabrikaadid on haridusasutuste hangetest

üldjuhul juba välja jäetud.

6

Karen Silts andis ülevaate peamistest väljakutsetest ja kitsaskohtadest (lisa 1). Need on

mahetoodangu piiratud kättesaadavus, kohaliku tooraine kõrgem hind ning lühikese

tarneteekonna tõendamise keerukus. Mudeli rakendamine suurendab halduskoormust ja

eeldab lisarahastust. Suurim rakenduslik väljakutse on lühikese tarneteekonna

kontrollimehhanismi loomine. Kõneleja tutvustas mudeli võimalikku mõju Eesti

põllumajandusele, toidutootjatele, toitlustajatele ja avaliku sektori kuludele ning andis

ülevaate soovitustest riigile ja kohalikele omavalitsustele.

Kalev Stoicescu pidas oluliseks tasakaalu seatud eesmärkide ja nende täitmisega kaasneva

halduskoormuse vahel. Ta märkis, et eesmärk on toetada Eesti toidutootjaid ja suurendada

nende toodangu kasutamist ning edendada tervislikumat toitumist. Ta küsis, kas eesmärke on

veel.

Karen Silts vastas, et samuti soovitakse muuta toit keskkonnahoidlikumaks.

Karen Silts jätkas ettekannet ning rõhutas, et kriteeriumide pakett peaks suurendama

nõudlust mahetoodangu ning köögi- ja puuviljade järele, mille puhul on Eesti isevarustatuse

tase täna madal. Kuni 450-kilomeetrise tarneteekonna kriteerium aitaks kujundada stabiilset

nõudlust kohalike tootjate toodangu järele. Kvaliteedikavade alusel toodetud kaupadele tekiks

täiendav turuväljund ning tootjatel oleks stiimul kavadega liituda. Kriteeriumide eesmärk on

parandada ka väiketootjate võimalusi hangetes osaleda. Toitlustajatele kaasneksid tõendamis-,

mõõtmis-, aruandlus- ja kontrollikohustus ning vajadus menüüsid kohandada. Suureneks

taimsete roogade osakaal. Need muudatused ei ole üldiste eesmärkide saavutamise seisukohalt

ülemäära keerulised. Kõneleja nentis, et mahe- ja kohaliku tooraine suurem kasutamine võib

esialgu hinda tõsta, kuid nõudluse ja pakkumise kriitilise mahu saavutamisel peaks hind

stabiliseeruma. Lühikese tarneteekonna rakendamiseks oleks vaja lisavahendit, mis

võimaldaks tooraine liikumist paremini jälgida. Väiksematele asutustele võib kaasneda

täiendav halduskoormus. Avaliku toitlustamise eelarvet tuleks suurendada. Turuosalisi tuleb

aegsasti teavitada 2027. ja 2030. aastaks kavandatud nõuetest, et turg jõuaks muudatusteks

valmistuda. Kavas on koostada hankijatele ja pakkujatele praktilised juhendmaterjalid.

Uuringus tõstatus ka loomade veoaja kontrollimise küsimus, s.t realiseerimisele veetava

looma teekond ei tohiks ületada kaheksat tundi.

Urmas Kruuse märkis, et loomade veoga seonduv on Euroopa Liidus arutusel. Kriteeriumide

kehtestamisel tuleb tagada selle kooskõla kehtivate loomaveonõuetega.

Urmas Kruuse tänas külalisi rakendusuuringust ülevaate andmise eest ja tunnustas tehtud

tööd. Ta rõhutas, et esmalt tuleb välja selgitada turu suurus ja maht, et hinnata, kas meetmete

rakendamisega kaasnev halduskoormus ja muud kulud on eesmärkidega proportsionaalsed.

Uuringus käsitletakse mahetoodangut kohaliku toodangu osana, kuid neid tuleks käsitleda

eraldi. Mahetoidu kasutamist võiks toetada sihtotstarbeliste meetmetega ning kohustusliku

mahekriteeriumi kehtestamine vajab täiendavat arutelu. Esmatähtis on kohaliku tooraine

kasutamine, mille üks osa võib olla mahetoodang. Keskne roll on hankeid korraldavatel

kohalikel omavalitsustel. Ühiskond vajab laiemat arutelu selle üle, milline peaks olema

koolilõuna kogumaksumus ja millist kvaliteeti saab selle eest pakkuda. Täiendava riskina tõi

ta esile tarnevõime. Kui hankemahud on väikesed või eksport on tootjatele tulusam, ei pruugi

hankijad saada kriteeriumidele vastavat toorainet. Tööstuste ja tehaste tarneahelad on

rahvusvahelised ning tootmise, ekspordi ja töötlemise korraldus võib mõjutada kodumaise

tooraine kättesaadavust. Ta tundis huvi rakendusuuringu ajakava vastu ning küsis, millal

lõppraport vastu võetakse ja kas raportis esitatud kriteeriumid muutuvad pärast vastuvõtmist

siduvaks või jätkub nende üle arutelu ja neid saab veel muuta.

Karen Silts vastas, et tegemist on rakendusuuringuga ning mudelis esitatud kriteeriumid ei

ole lõplikud. Ta nõustus, et osa neist võib olla liiga ambitsioonikad. Määruse kriteeriumide

väljatöötamisel tuleb pidada läbirääkimisi tootjate ja erialaliitudega, et hinnata nende

tegelikku võimekust. Samuti on vaja täiendavalt analüüsida avaliku sektori hangete

turumahtu.

7

2. Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (strateegiliste investeeringute ekspressrada) eelnõu

(906 SE) arutelu

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu. Ta märkis, et Riigikogu menetluses on

Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (906 SE), mida menetleb juhtivkomisjonina majanduskomisjon.

Komisjon soovib teada, miks on ekspressraja eelnõust välja jäetud primaar- ehk

põllumajandussektor. Ta andis sõna Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

esindajale.

Ivan Sergejev andis ülevaate Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (strateegiliste investeeringute

ekspressrada) eelnõust (906 SE). Ta märkis, et strateegiliste investeeringute ekspressraja

kaudu soovitakse soodustada suurte investeeringute toomist Eestisse. Põhirõhk on töötleval

tööstusel. Kavandatav investeeringu alammäär on 0,1% Eesti SKPst ehk ligikaudu 40 mln

eurot. Eelnõuga nähakse ette kaks menetlusrada: riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil.

Projekti vastavust strateegiliselt olulise investeeringu tingimustele hindab MKM koos

hindamiskomisjoniga. Strateegiliselt olulise investeeringu staatuse saanud projektile võib

ehitusõiguse anda riigi eriplaneeringu detailse lahenduse või kohaliku omavalitsuse

projekteerimistingimustega. Projekteerimistingimuste menetlus kestab ligikaudu 120 päeva

ning kohalikul omavalitsusel on nende menetlemisel kaalutlusõigus. Kui objekt ei sobi

kehtivate planeeringutega või kohalik omavalitsus ei saa või ei soovi projekti menetleda, saab

riik appi tulla ja koostada riigi eriplaneeringu. See menetlus kestab eeldatavasti umbes aasta.

Pärast ehitusõiguse andmist tuleb tavapärases korras taotleda ehitusluba ja muud vajalikud

load. Ekspressraja eelnõu ei näe ette keskkonnalubade menetluse lühendamist.

Keskkonnateemadega seotud muudatus seisneb selles, et keskkonnamõju hindamist saab

alustada enne planeerimismenetlust või sellega samal ajal.

Urmas Kruuse märkis, et toidutööstust ja põllumajanduse primaarsektorit tuleks käsitleda

ühe tervikuna, s.t tööstuse ja tootmise investeeringud on omavahel seotud. Ta palus

Kliimaministeeriumi esindajal anda ülevaade veisekasvatuse kompleksloa nõude

kavandatavatest muudatustest.

Birgit Parmas märkis, et lähinädalatel arutab valitsus tööstusheite seaduse eelnõu, millega

võetakse üle tööstusheite direktiiv. Kuna nimetatud direktiiv ei hõlma veisekasvatust, tehakse

ettepanek vabastada veisekasvatus kompleksloa kohustusest. Uute veisekasvatusrajatiste

puhul piisaks edaspidi keskkonnaloast, mille menetlus kestab u 30 päeva. Ka Riigikogu

menetluses oleva keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse eelnõu

kohaselt ei oleks keskkonnamõju hindamine veisekasvatuse puhul enam kohustuslik.

Keskkonnaluba saab taotleda paralleelselt ehitusloa, detailplaneeringu või muu ehitusõiguse

menetlusega, kuid see väljastatakse pärast planeeringu kehtestamist või ehitusloa andmist.

Ekspressraja raames saab menetlusi viia läbi paralleelselt.

Urmas Kruuse küsis, kas sarnaseid muudatusi kavandatakse ka teistes

loomakasvatussektorites.

Birgit Parmas vastas, et tööstusheite seadus sisaldab ka sigade ja lindude kasvatamist

käsitlevaid sätteid. Sea- ja linnukasvatus jäid tööstusheite direktiivi kohaldamisalasse, kuid

direktiiv võimaldab loobuda kohustuslikust kompleksloast ning minna järk-järgult üle

keskkonnalubadele. Euroopa Liidus kehtestatakse ühtsed käitamisreeglid, mida peavad

järgima teatud suurusega sea- ja linnukasvatusettevõtted. Üleminek toimub järk-järgult.

Urmas Kruuse märkis, et eesmärk on leida mõistlik tasakaal bürokraatia ja keskkonnakaitse

vahel. Keskkonnakaitse on oluline, kuid riske saab hinnata olemasolevate teadmiste põhjal

täna kiiremini.

Birgit Parmas nõustus eelkõnelejaga. Tegemist on menetluste lihtsustamisega, mille käigus

säilivad üldised keskkonnakaitse põhimõtted.

8

Urmas Kruuse andis sõna Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) esindajale.

Ants-Hannes Viira andis ülevaate EPKK seisukohast eelnõu kohta (lisa 2). Ta märkis, et

EPKK tegi juba tänavu kevadel ettepaneku lisada ekspressraja eelnõusse

põllumajandustootmine. Ettepanek lähtus kavandatavast riigiplaanist ning valitsuse otsusest

suunata põllumajandus- ja toidusektori investeeringuteks 546 mln eurot. Sarnaselt

kaitsetööstusele tehtud erandiga võiks kaaluda toidujulgeolekut parandavate investeeringute

puhul madalamat lävendit. Kõneleja tõi näiteid põllumajandusinvesteeringute mahust.

Põllumajanduse ning toidu- ja julgeolekut parandavad projektid võivad ulatuda ekspressraja

kriteeriumidele vastavasse suurusjärku. Näiteks 4000 loomakohaga piimafarm maksab

praeguste hindade juures ligikaudu 40 mln eurot. Kui sellele lisada 15–20 mln eurot maksev

biogaasijaam, kujuneb koguinvesteeringuks umbes 50–60 mln eurot. Biogaasijaam toodab

biometaani ja digestaadipõhist väetist, mis vähendab sõltuvust mineraalväetiste impordist.

Aastatel 2028–2034 võiks Eestis valmida umbes viis sellist kompleksi. Ühe emisefarmi

rajamine maksab ligikaudu 15 mln eurot. Linnukasvatuses ulatub aretusfarmi ja haudejaama

investeering umbes 20 mln euroni. Puurivabale munatootmisele üleminekul maksaks 240 tuh

munakanaga farm ligikaudu 15–20 mln eurot. Järgmisel finantsperioodil võib Eestisse tulla

kuni 10 sellist investeeringut. Ettevõtjate hinnangul oleks suureks abiks, kui planeerimise ja

investeeringutega seotud menetlused muutuksid kiiremaks. Ta avaldas lootust, et ekspressraja

käivitamisel leiab riik võimaluse suurendada ka rahalisi vahendeid. Kui 50 mln euro suurune

investeering viibib aasta, kasvab selle maksumus 2-protsendilise inflatsiooni korral umbes

miljoni euro võrra. Ekspressraja loomine ja töös hoidmine on riigile tasuv investeering.

Urmas Kruuse märkis, et EPKK esindaja poolt esitatud projektide puhul on tegemist

strateegiliste investeeringutega. Projektid aitavad maandada riske, suurendada toiduga

isevarustatust ning viia sektori tehnoloogia ja konkurentsivõime uuele tasemele.

Ivan Sergejev küsis, kui suur osa põllumajandussektori arendusprojektidest vajab

planeeringu koostamist.

Ants-Hannes Viira ei osanud küsimusele vastata. Ta märkis, et menetluse käik sõltub

konkreetsest omavalitsusest. Mõnikord võib põhjuseks olla ka kartus kohalike elanike

vastuseisu ees. Tema sõnul võiksid protsessid lihtsustuda, kui riik peab teatavaid

investeeringuid strateegiliselt oluliseks.

Ivan Sergejev palus EPKK ja REMi esindajatel saata andmed selle kohta, kui paljude

põllumajandussektori arendusprojektide puhul on viimase kümne aasta jooksul tulnud

koostada planeering. Ta selgitas, et planeerimisseaduse kohaselt tuleb planeering koostada

eelkõige linnades, alevites ja alevikes. Põllumajanduskompleksid rajatakse tavaliselt neist

väljapoole ning seetõttu ei ole planeeringut üldjuhul vaja. Kuna ekspressrada on mõeldud just

planeeringumenetluse kiirendamiseks ega hõlma näiteks keskkonnalubasid või muid

menetlusi, tuleb esmalt välja selgitada, kas ja mil määral vajavad põllumajandussektori

projektid ekspressrada.

Urmas Kruuse oli seisukohal, et perspektiivis ei tohi põllumajandussektorit ekspressrajast

välistada. Ta küsis, mida muudaks põllumajandussektori lisamine ekspressrajale.

Ivan Sergejev vastas, et selle kohta puuduvad praegu andmed. Tema teada ei ole

põllumajanduse arendusprojektide puhul tavaliselt planeeringut vaja, mistõttu on keeruline

mõista, millist probleemi soovitakse lahendada. Kohalike omavalitsuste või elanike vastuseisu

esineb eri liiki projektide puhul.

Maido Ruusmann märkis, et ekspressrada on planeerimismenetluse tööriist, mis aitab uusi

investeeringuid kiiremini ellu viia. Ta küsis, kas ekspressrada on seotud ka

investeeringutoetustega ning kas eesmärk on luua investorile terviklahendus.

Ivan Sergejev vastas, et ekspressrada ei ole investeeringutoetustega otseselt seotud.

Ekspressrajale pääsemine ei tähenda automaatselt rahalise toetuse saamist. Strateegilise

investeeringu kavandaja pöördub tavaliselt otse majandus- ja tööstusministri poole või siseneb

protsessi Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EIS) kaudu. MKM ja EIS hindavad

9

koostöös, milline tervikpakett võiks investorile sobida. See võib hõlmata toetusmeetmeid,

sobiva tööstusala leidmist, ekspressrajale kvalifitseerumise hindamist või klastriga liitumise

tuge. EIS saab muu hulgas kasutada tööstusalade kaardirakendust, et leida investori

vajadustele vastav asukoht. Pärast esmast hindamist liigutakse sobivate lahendustega edasi.

MKM ja EIS püüavad investori vajadusi käsitleda tervikuna.

Urmas Kruuse küsis, kas ekspressraja puhul on rõhk välisinvesteeringutel.

Ivan Sergejev vastas, et meetme loomise üks peamisi põhjuseid oli välisinvesteeringute

Eestisse toomine, kuid eesmärk on soodustada nii Eesti kui ka väliskapitali investeeringuid.

Madis Pärtel lisas, et toidujulgeolekut toetatakse suuresti riigiplaani kaudu. Valitsus on juba

otsustanud eraldada toidusektori investeeringuteks märkimisväärseid vahendeid. Riigi

ülesanne on luua võimalikult soodne raamistik, et ettevõtjad saaksid oma ideid ellu viia ning

vajalikud menetlused ei venitaks investeeringuid põhjendamatult pikaks. Ühtegi sektorit ei

tohiks ekspressrajalt välistada.

Ivan Sergejev rõhutas, et kõigepealt tuleb määratleda probleem, mida soovitakse lahendada.

Ekspressrada loodi konkreetse probleemi lahendamiseks ja kindla eesmärgi saavutamiseks.

Enne meetme täiendamist tuleb hinnata, kas kavandatavad muudatused aitavad tegelikku

probleemi lahendada. Kui probleem asub mujal, ei ole muudatustest abi.

Urmas Kruuse tegi ettepaneku saata maaelukomisjoni nimel majanduskomisjonile kiri

palvega lisada põllumajandussektor ekspressraja eelnõusse.

Komisjoni liikmed nõustusid ettepanekuga.

3. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Urmas Kruuse

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Jaanika Lokk

protokollija