Alguses oli Sõna… (Jh 1, 1)

Tervishoiu mõiste metamorfoosid tervise hoidmisest kuni ravimeditsiinini

Algatuskiri Riigikogule ja eriti Sotsiaalkomisjonile, 27.okt. 2026.

Jaak Uibu, D.Sc.

XIX sajand - ärkamisaeg hakkas terwist hoidma

Üheksakümmend aastat tagasi luges prof Herbert Normann Tartu Ülikooli Arstiteaduskonnas

kursust „Munga- ja skolastiline meditsiin“. Tänapäeval avaldab ajakiri Akadeemia

tänuväärselt tema mälestusi Teise maailmasõja järgsest Tartu Ülikoolist ja selle töötajatest.

Normann kirjutas ajakirjas „Eesti Arst“, mille tegelik toimetaja ta oli kaks aastakümmet,

põhjapaneva artikli 1940. aastal Hippokratese vandest. Koos Albert Valdesega korraldas ta

kapitaalse raamatu „Sugemeid Eesti arstinduse ajaloole“ trükki andmist. Küll kuluksid meile

ära tema laialdased teadmised mõiste „tervishoid“ muutumisest läbi aegade.

Tervis on ürgvana sõna, seda kinnitavad sarnased vasted läänemeresoome rahvaste keeles:

soome – terveys, vepsa – tervhuz, karjala – tervehys, vadja – terveüz, isuri – tervehüz; meie

keeltes: mulgi – tervüs, setu – tehrüs, võru – tervüs. Veidi erinevam on liivi – tierat, aga

sarnasus siiski tajutav. Tartu Ülikooli Eesti kirjakeele sagedussõnastiku (2002) andmeil

kuulub tervis 10 000 sagedasema sõna hulka, tervishoidu sealt ei leia.

Võrreldes üksikisikule suunatud arstiabiga on rahva tervisele tähelepanu pööramine suure

hilinemisega. Loeme Karl Ernst v. Baeri doktoriväitekirja sissejuhatusest: „Ma ei kahtle, et

paljud laidavad ainet, mille läbitöötamise ma endale ülesandeks olen võtnud. Nad võivad

öelda, et arstiteaduslik doktoriväitekiri peab arstiteadust avardama ja üldiseks kasuks olema,

eestlaste haigustest kirjutamine ei vääriks aga vaeva ja puudutaks üksnes selle provintsi

elanikke“ (Loomingu Raamatukogu 1976, 33; tõlkinud ladina keelest meie õppejõud Ülo

Torpats). Kirjutades arstivande kujunemisest Tartu Ülikoolis, juhib Herbert Normann

tähelepanu asjaolule, et arstivande redaktsioonis (1939) on uudne seisukoht rahva tervise

tähtsustamine: „Tõotan … taotleda rahva kehalist ja vaimset hüvangut“ (Eesti Arst 1940, 1)

Esimesi maarahvale mõeldud käsiraamatuid oli estofiil Friedrich Gustav Arveliuse 1790.a.

välja antud „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat. Maggusad ja tullusad juttud ja õppetused,

kuida ma-rahwas woib rõõmsaste ellada, ausal viisil rikkaks sada ja ise ennesele ja mu

rahvale monnesugguses häddas ja wiletsuses abbi teha“ . See sisaldab autori soovitusi

puhtusenõuetest kinnipidamiseks. Natuke Andrus Ansipi stiili „(viie rikkaima riigi hulka“)

pealkirjaga raamat lubab aimata hügieeni päralejõudmist Eesti kirjasõnasse. Aastal 1812

tegutses Liivimaa Eesti osas 17-18 õpetatud arsti. Nad töötasid suuremates kreisilinnades

nagu Tartu, Pärnu, Valga, Viljandi, Võru ja Kuressaare.

Kuressaare linnaarst Johann Wilhelm von Luce (1756–1842) kirjutas 1816. aastal raamatu

„Terwisse Katekismusse Ramat: Se on nisuggune ramat, kus sees küssides ja kostes

öppetakse, kuida innimenne woib ja peab omma ihho terwist hoidma ja selle pärrast hoolt

kandma“. Selle tõlkis eesti keelde Valjala koguduse õpetaja Gustav Hendrik von Schmidt.

Raamatu pealkirjas kohtame juba sõnapaari „terwist hoidma“.

Neli aastakümmet hiljem loeme ka Fridrich Reinhold Kreutzwaldi puhul sama sõnapaari

raamatu pealkirjas „Lühhikenne öppetus terwisse hoidmissest". Autor algab elumaja

olukorra käsitlemisega, võideldes pimeduse, suitsu ja mustusega eesti talumajas. Selles on ka

peatükid puhta õhu ja keha puhtuse tähtsusest, ujumisest ja suplemisest, riietusest, toidust ja

joogist. Niisiis pole siin mõiste „tervishoid“ tänasel kujul veel välja kujunenud, kuid suund

hügieenile on täiesti tuntav.

Kirjeldame sanitaarset olukorda Eestis läbi Faddei Bulgarini silmade 19. sajandi esimesest

poolest raamatus „Kirjad Karlova mõisast“ (2019). Selle tõi eesti keelde Malle Salupere.

„Tšuhnaad, nagu teada, ei ela majades, vaid rehielamutes. Selles osas, kus köetakse vilja

kuivatamiseks ahju, elab talviti pere, aga küünis, kus pekstakse vilja, asuvad koduloomad,

alates lehmast kuni juutide ja muhameedlaste põlualuste loomadeni. Korstnat pole, aken on

peopesa suurune! Tihe suits täidab ruumi ja sellest pääsemiseks tuleb istuda põrandale,

räpaste laste, põrsaste ja vasikate keskele. Viimaseid hoiavad tšuhnaad peaaegu rohkem kui

oma lapsi! Inimesi on igal pool palju, sest ühes rehielamus elab ühe pere kolm põlvkonda

vanaisast lastelasteni koos sulaste ja teenijatega. Hais on talumatu ja muldpõrandal on

samasugune pori nagu õues. … Tšuhnaade laste suremus on kohutav ning rahvastikukasv

… aeglane. Elatanud inimeste seas on palju pimedaid. Hullemini ei ela kamtšadaalid,

laplased ega eskimod – ja seda keset saksa haritust“.

Kreutzwaldist kirjutas TRÜ Toimetistes 38 austatud prof Kuno Kõrge artiklis „Fr. R.

Kreutzwald arstina“. Tolleaegses tsensuuris ei saanud ta anda täit teavet raamatust - et see

ilmus Põlva koguduse õpetaja Johann Georg Schwartzi kooliõpikute sarjas ja Schwartz ise

oli suur inimesearmastaja ja kohusetruu hingekarjane, koolikriitik ja innukas rahvaluule ning

eesti keele sõnavara korjaja Faehlmannile, Kreutzwaldile ja Wiedemannile. Oli

Kreutzwaldi, kes oli temast 10 aastat noorem, parimaid sõpru ja nõuandja “Kalevipoja“

loomingus. Kreutzwaldi ja Schwartzi sõprusest rääkis ka 1969.a. TRÜ sotsioloogialabori

korraldatud Lõuna-Eesti ringsõidul kultuuriloolane Oskar Kuningas.

Võru linnaarstina olid tal kohustused tänases mõttes nii kliinilise praktika ehk ravimeditsiini

valdkonnast kui ka hügieeni ja sanitaaria alalt. Ta ravis haigeid, võitles koolera, tüüfuse ja

rõugete epideemiaga, jälgis linna puhtust, joogivee kvaliteeti, inspekteeris apteeke, täitis

kohtuarsti kohuseid. Uskumatu, kuidas ta selle kõige kõrvalt veel „Kalevipoega“ koostas.

Eesti riikliku sanitaarteenistuse alguseks peetakse toiduainete analüütilise jaama asutamist

Keiserliku Tartu (Jurjevi) Ülikooli juures 1. veebruaril 1888 ning linna sanitaararsti

ametikohtade loomist Tallinnas ja Tartus. Siis rajas Tartu Ülikooli professor Johann Georg

Noël Dragendorff farmaatsiainstituudi juurde praktilise sanitaarse järelevalve eesmärgil

toiduainete analüütilise jaama, mis pani aluse riiklikule sanitaarkontrollile. Aastal 1892 võttis

Tartu Linnavalitsus tööle eraarsti August Woldemar Kieseritzky, kellest sai linna ajaloo

esimene sanitaararst. Ka Tallinn võttis samal aastal ametisse sanitaararsti.

Keiserliku Jurjevi Ülikooli juures loodi 1895. aastal hügieenikateeder. Avaloengus käsitles

kateedri juhataja Sergei Bubnov hügieeni erinevust tervishoiust, aga midagi täpsemat ei oska

me sellest öelda. Tunnustatud meditsiiniajaloolane Viktor Kalnin kirjutas ajalehes „Tartu

Riiklik Ülikool“ 30. juunil 1967: „… ülikooli esimene rektor G.F. Parrot pani aluse hügieeni

küsimuste teaduslikule uurimisele Baltikumis, rakendades selleks teadmisi füüsikast ja

keemiast“. Parrot avaldas mitmeid töid kommunaalhügieeni alalt. Tänu tema sekkumisele ei

jagatud Toome mäge kruntideks, vaid rajati park – kas see ei ole keskkonnatervishoid! Sellest

rektori rollist tulnuks malli võtta 200 aastat hiljem Tartu Sanatooriumi parki säilitamisel.

Tervise hoidmine Eestis hügieeni tähenduses sai institutsionaalse aluse. Ühtlasi täheldame

hügieeni ja ravimeditsiini kui meditsiini erinevate valdkondade ühtesulamise trendi

tervishoiu terminis. Kas oli tegemist „zdravoohranenie“ mõjuga, mis oleks nagu tervishoiu

tõlge eesti keelde või vastupidi? Saab eitavalt vastata, sest see termin võeti kasutusele alles

Nikolai Semaško reformide ajal. Enne seda oli Venemaal riiklikult kasutusel „ohranenie

zdravia“. Liitsõnast здравоохранение sai ametliku riikliku süsteemi ja tervisevaldkonna

üldnimetus Semaško juhitud reformides. See toimus Venemaal olukorras, kus Lenini sõnul:

"Kas sotsialism võidab täi või täi sotsialismi".

Wiedemanni sõnaraamatus, mille originaalpealkiri on "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch"

(eesti-saksa sõnaraamat), tervishoidu 60 000 sõna hulgas ei leia. Raamatu teine trükk ilmus

1893 ja seda toimetas Jakob Hurt. Üsna 19. aastasaja lõpul - 1898. a. andis Jaan Spuhl-

Rotalia välja raamatu „Naesterahwas neiu-, mõrsja-, abikaasa- ja emana: kombelise eluwiisi,

terwise hoidmise ja laste kaswatamise juhatus Eesti naesterahwastele“. Süvenemata selle

sisusse, saame teha järelduse – „terwise hoidmine“ – on säilitanud oma kahest sõnast

koosneva kuju saja aasta jooksul. Arstiabi või ka arstikunsti mõisteid kasutatakse selle aja

kirjanduses haiguste ennetamise, diagnoosimise ja ravi puhul. Tervise hoidmine oli kõige

tähtsam abinõu tervise säilitamisel. Kahjulikke tegureid teati ja nende eest hoiatasid tolle aja

teadjad inimesed. Need ei olnud ainult arstid, vaid ka muude alade esindajad. Oli ju

valgustussajandi mõjul haritud inimesed entsüklopeediliste teadmistega.

Mõne aasta eest avaldas Jüri Viikberg Emakeele Seltsi 67-ndas aastaraamatus (2021) sisuka

artikli „Kutselised arstijad eesti keeles“, mis hõlmab 16.–19. sajandit. Paraku ei ole autor

komistanud üldmõiste „tervishoid“ otsa, et seda keeleliselt käsitada. Professionaali panus

oleks küll vajalik. Käesoleva kirjutise autor lootis termini „tervishoid“ ajaloolisest käsitlusest

saada enam selgust sõna igapäevaseks õigeks kasutamiseks.

XX sajand – tehnika ja progress – hügieen on tervishoid, tervishoid on ka ravimeditsiin,

kuid hügieen ei ole ravimeditsiin

Kahekümnes sajand tõi kaasa sõnade „terwis“ ja „hoidmine“ kokku liitmise, esialgu säilis

tähe „w“ kasutamine. Naisteajakirja „Linda” (hiljem „Postimehe” ja „Elu”) kaasaandena

hakkab ilmuma 1903. aastal arstiteaduslik ajakiri „Terwis”. Ajakirja palgata tegevtoimetajaks

oli Henrik Koppel, hilisem Tartu Ülikooli professor ja rektor. Ajakirja eessõnas ta kirjutas:

„Terwise eeskawa on järgmine: 1. Rahwa tutwustamine üleüldiste arstiteaduse

põhjusõpetustega. 2. Terwishoiu tähtsuse seletamine ja tarwiliku teadmise laialilaotamine

terwishoiu küsimustes: a) haiguste põhjuste äraseletamine b) haiguste eest hoidmine d)

haiguste üleüldine parandamine ja haigete talitamine, e) terwishoid tema üksikutes osades:

elumaja, kehakate, toit, terwishoid tööstuses, koolides jne “. Selles eessõnas puudub vihje

ravimeditsiinile.

Koguteoses „Tartu“ (1927), millest 27.dets. 2022 ilmus artikkel Tartu Postimehes „Ühe

haruldase trükise saatusest ja staatusest“, kasutas P. Põdder endastmõistetavalt seda mõistet

ülevaates „Tartu linna tervishoiu-olud“. Peale Vabadussõja lõppu kutsuti Tartus ellu

linnavalitsuse juurde tervishoiu-osakond. Selle koosseisus oli juhataja – linnaarst ja veel 12

arsti sealhulgas üks tervishoiu-arst, kes teostas järelevalvet tervishoiu määruste täitmise üle,

kolm kooliarsti, kelle ülesandeks oli nii tervishoiu järelevalve kui ka arstiabi andmine.

Koguteoses on märgitud, et Eesti Tervishoiu-muuseum asutati Eesti Arstide Seltside Liidu

eestvedamisel aastal 1922. Sada aastat hiljem ilmub Eesti Arstide Liidu netiportaali

üleskutse – „Toome Tervisemuuseumi Tartusse!“.

Mõiste „tervishoid“ kasutamisest esimeses Eesti Vabariigis saame ettekujutuse „Valitsemise

korraldamise seaduse muutmise ja täiendamise seadusest“, mis on antud Riigivanema poolt

dekreedina 13. märtsil 1936 (Riigi Teataja 1936, nr. 22). Selle seadusega loodi iseseisev

Sotsiaalministeerium. Seaduse § 64 loeme, et „Sotsiaalministeeriumi ülesandeks on: rahva

füüsilise ja vaimse tervise ja elujõu hoidmise ja kasvatamise ning sotsiaalse heaolu eest

hoolitsemine; tervishoiu ja hoolekande korraldamine ja juhtimine; pensionide korraldamine;

töökaitse ja sotsiaalkindlustuse alade juhtimine; ülevalve teostamine ministeeriumi

ülesannetesse kuuluvad tegevusaladel“.

Seaduse järgi koosneb Sotsiaalministeerium: 1) tervishoiu- ja hoolekandevalitsusest;

2) töökaitse ja sotsiaalkindlustuse osakonnast. Peale selle asub Sotsiaalministeeriumi juures

farmaatsia inspektuur farmaatsia-inspektori juhatusel. Farmaatsia-inspektoril on oma

ülesannete täitmise alal samad õigused ja kohustused, mis vastavate seaduste alusel

ministeeriumide valitsuste ja osakondade direktoritel.

Tervishoiu- ja hoolekandevalitsuse ülesandeks on rahva tervishoiu, arstliku ja raviasjanduse

ala juhtimine ning järelevalve teostamine, välja arvatud kaitseväe tervishoid; emade- ja

lastekaitse edendamine ja juhtimine; rahva üldise heaolu eest hoolitsemine ja abinõude

otsimine rahva juurdekasvu edendamiseks (vahemärkus – seda ülesannet me ei leia tänase

Sotsiaalministeeriumi ega ühegi teise ministeeriumi põhimääruses hoolimata sündimuskriisist

– 40 aastaga vähenes sündimus 2,5 korda ja süveneb depopulatsioon); tervishoiulise

selgitustöö korraldamine ja juhtimine ning seltskonna organiseerimine ja seltskondlikkude

organisatsioonide tegevuse kooskõlastamine rahvatervishoiu, eriti emade- ja lastekaitse

tööks; hoolekande ja pensioni alade korraldamine ja juhtimine ning järelevalve teostamine

neil aladel; riiklikkude tervishoiu- ja hoolekandeasutiste valitsemine.

Eesti 1934.a. rahvaloenduse kokkuvõtetes oli valdkond „tervishoid“, mille alla mahtusid

sündimus, suremus, surmapõhjused, personal (arste 921, ämmaemandaid 370, õdesid 482) ja

54 haiglat, 210 apteeki. Linnaarstid juhtisid tervishoiuasutusi, kontrollisid puhtust avalikes

kohtades, toidupoodides, turgudel, tapamajades ning jälgisid linna veevärgi ja kanalisatsiooni

seisukorda. Maakonnaarstid juhtisid ja koordineeris kogu vastava maakonna tervishoiuala ja

meditsiiniasutuste tööd.

Tartu Ülikooli Toimetused C 1939 sõnakasutuse järgi: „TÜ hügieeni- (tervishoiu-)instituut.

Juhataja: Aleksander Rammul, vanem assistent: Mihkel Kask, dr. med. (vabastatud

ametikohustuste täitmisest, viibib Rockfoundi stipendiaadina välismaal)“. A. Rammul, endine

Moskva linna tervishoiuarst oli 1920–40 TÜ tervishoiuinstituudi juhataja ja professor. Tema

juhtimisel korraldati kõigi Eesti maakondade meditsiinilis-geograafilised uuringud, mis

ilmusid trükistena. Niisiis näeme, et mõistega tervishoid hõlmati iseseisvas Eestis nii sõna

kui teoga mõlemaid - ravimeditsiini ja hügieeni/sanitaaria/rahvatervishoiu valdkondi.

Tänase mahuka dokumenteerimiskohustuse juures on huvitav kõrvutada infot esimeses Eesti

Vabariigis Tartus haigekassa arstina töötanud Artemi Vapralt, hilisemal ajal meie õpetajalt.

Peale abivajaja läbivaatust ja vajalike protseduuride teostamist ei olnud tal aruandluses muud

kohustust kui tõmmata üks kriips – niisugune oli usaldus arstide suhtes.

1925. aastal asutati Tartus Eesti Õdede ÜhinguÕdede Kool. Seda loetakse esimeseks

spetsiaalselt õdede ettevalmistamisele suunatud õppeasutuseks Eestis, millest hiljem kasvas

välja Tartu Meditsiinikool, tänane Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Seega õendusabi kui termini

järele 19. sajandil vajadust ei olnud, sest puudusid meditsiiniõed.

Meditsiinikooli kunagine õpetaja Dr Rudolf Markovitš juhtis tähelepanu, et mõistes

„tervishoid“ tuleks loobuda osast „hoid“ kui liigsest ja aegunust – me üksnes ei hoia, vaid

peame seda ka tugevdama. Ette rutates ütleme, et Ülemaailmsest tervishoiuorganisatsioonist

on saanud Maailma terviseorganisatsioon, tervishoiuministrist saanud terviseminister, ei ole

enam tervishoiuamet, vaid terviseamet, Eesti tervishoiumuuseumist on saanud Eesti

tervisemuuseum.

On ka vastupidiseid näiteid. Tartu Ülikool kasutab lohisevat „meditsiiniteaduste valdkonda“

milles kordub teadus kaks korda, sest meditsiin on ju teadus. Ilmselt vene keele mõjul, kus

kasutatakse ikka „meditsiiniteadusi“. Kunagi ammu prof Aleksandra Raatma põlastas

rahvademokraatia mõistet, mis kordab kaks korda rahvast. Pikad nimetused ja sõnad

lühenevad, selline on ilmselt paratamatu suundumus. Kas kunagi terviseteenus asendab

tervishoiuteenuse? Vaevalt küll, sest tervishoiuteenus on seadusega rangelt reguleeritud ja

nõuab tegevusluba. Üheksakümnendate lõpul vaieldi sotsiaalministeeriumis palju, kuidas

kõlbab hingetu sõnapaar „tervishoiuteenuse osutamine“ arstiabi asemele. Kindlustusmeditsiin

vajas seda ja nii jäi.

Nõukogude perioodil Eesti tervishoius kasutati edasi Eesti Vabariigis välja töötatud

termineid ja mõisteid, püüdes nendele külge pookida uut sisu. Näiteks arstiteadlane Mihkel

Kask sai 1940. aastal ENSV Tervishoiu Rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmeks, riiklikuks

peasanitaarinspektoriks ja ajakirja Rahva Tervishoid toimetajaks. Peale Siberi

sunnitöölaagreid sai temast TRÜ hügieeniprofessor, suuresti kirurgiaprofessor Artur

Linkbergi abil. Muide, tänu Mihkel Kase ettenägelikkusele ja algatustele naudib Tallinn

igapäevaselt puhast vett. Tema ei suitsetanud kunagi tervet sigaretti, vaid toppis suitsupitsi

alati pool sigaretti.

1940. aastal likvideeriti Sotsiaalministeerium ja asemele tuli Eesti NSV Tervishoiu

Rahvakomissariaat, sellest sai 1946. aastal Tervishoiuministeerium. Profileerivad osakonnad

olid seal Ravi-profülaktilise abi valitsus, Sanitaar-epidemioloogia valitsus, Laste ja emade

profülaktiliste ja raviasutuste valitsus. Kahest teadusasutusest oli ravimeditsiinile suunatud

Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut ja hügieenile oli orienteeritud Tallinna

Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituudi tegevus. ENSV

Tervishoiuministeeriumi põhimäärus (1985) sätestas peaülesannetena tervishoiu arengu ja

elanike sanitaar-epidemioloogilise heaolu tagamise.

Niisiis näeme, et mõiste tervishoid sees tehti vahet Nõukogude Eestis ravimeditsiini ja

hügieeni/sanitaaria/epidemioloogia valdkondade vahel. Sõnaga „tervishoid“ hõlmati sageli

need mõlemad, näiteks Tervishoiuministeeriumi struktuuris. Pole võimatu, et just 1936. aasta

Konstantin Pätsi direktiivist sai tõuke ravimeditsiini nihkumine tervishoiu alla. Tänaseks

on see sinna kivistunud, millega tuleb leppida. Või kuidas?

Filosoofist arst Valdar Parve kirjutas käesoleva artikli vaimus: „Minu paradigma järgi on

'health', mida on pakkunud Encyclopaedia Britannica 150 aastat, kogu aeg olnud see, mida

Eestis enne sõda tähendas tervishoid, nagu see seisis tervishoiu õppetooli uksel: see osa

meditsiinist, milles ei ole arsti ja patsiendi vahekorda, vaid 'tervishoiu korraldaja'

vahekord kodanike või elanikega 'tervishoiu korraldaja' poolt välja töötatud normide ja

normatiivide läbi! Vastavalt seisneb mõistetriiv selles, et 'tervishoiust' on tehtud 'meditsiini'

sünonüüm ning seejärel on 'meditsiin' meditsiini struktureerivate mõistete hulgast kõrvale

tõugatud“.

Kutsekeskkooli põhimäärus (1985) sätestas: §38. „Õpilaste meditsiinilist teenindamist

teostavad spetsiaalselt kooli juurde kinnistatud polikliinikud, tervishoiupunktid ning teised

ravi- ja profülaktikaasutused. Meditsiinipersonal rakendab ravi- ja profülaktika ning koos

kooli administratsiooni ja ametiühingukomiteega sanitaar- ja hügieenialaseid abinõusid, mis

aitavad säilitada õpilaste tervist, soodustavad nende kehalist arengut, edukat õpetamist ja

kasvatamist“.

Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis „Aastaraamatus 1977-1979“ ilmus filoloogiliste oskustega

arsti Olaf Kibe artikkel „Eesti arstiteaduslikust oskuskeelest“. Selles ta kirjutab, et aastal

1977 loodi Tervishoiuministeeriumi juurde meditsiiniterminoloogia komisjon ja ajakirja

Nõukogude Eesti Tervishoiu oskuskeele tase on hea. Tal ei ole midagi halba öelda

põhimõistete väärkasutamise kohta. Muide, 1989. aastal ilmunud „Väiksesse

uudissõnastikku“ ei olnud autoril Tiiu Ereltil rohkem sõna „tervist“ sisaldavaid sõnu panna

kui tervisejooks, terviserada ja tervisesport. See töö tuli iseseisvas Eestis teha.

Aastail 1989–1990 tervishoiuministeeriumis algatatud tervishoiuseadustiku koostamisel

ilmnenud teadmatus ja korrastamatus tänapäeva meditsiini põhimõtete ja -mõistete osas ajendasid

uurima sellealast rahvusvahelist kogemust. Hiljem kerkis esile vajadus teadvustada

terviseteenistuse põhivaldkonnad Tervishoiukorralduse seaduse ettevalmistamisel. See töö eeldas

nii kontseptuaalset kui ka terminoloogiaalast tegevust, sest tähtis ei ole mitte üksnes termini

olemasolu, tähtis on ka kindlaks määrata selle termini maht ja koht teiste mõistete suhtes.

Arstiteaduse ja tema rakenduse - tervishoiu põhivaldkondade skeem sündis rohketes

väitlustes paljudel nõupidamistel ja läbirääkimistel sellise kuju, millega on nõustunud oma

otsustes 1994. aastal nii Eesti Arstiteadusnõukogu kui ka Meditsiiniterminoloogia komisjon

ja lõpuks Sotsiaalministeerium (lisa 1 ja 2). Põhivaldkondade skeem on avaldatud ka

netiraamatus „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“ (2000/2001), mida kaunistab

fraas „Käesolev väljaanne ilmub Riigikogu sotsiaalkomisjoni heakskiidul“. Raamatut esitleti

Riigikogus ja Digaris on seda tänini alla laetud üle kahe tuhande korra.

Meditsiiniterminite vastuoluline keelepruuk võib meid sageli eksiteele viia. Näiteks samastab

enamik eestikeelseid teatmeteoseid tervishoiu hügieeniga, ent sõna ”tervishoid” on pidevalt

kasutatud ka kogu meditsiinipraktika tähenduses. Paljudes allikmaterjalides ja igapäevases

kõnepruugis tähendab meditsiin üheaegselt nii arstiteadust kui ka selle rakendust –

tervishoidu. Autoriteetne ”The New Encyclopaedia Britannica” defineerib meditsiini siiski

üksnes kui teadust. Üldreeglina samastavad ka eesti teatmeteosed meditsiini arstiteadusega.

Sel alusel eristataksegi põhivaldkondade skeemis arstiteadust tervishoiust nii nagu tehakse

vahet arstiteadlase ja praktiseeriva arsti vahel.

Terminit rahvatervis luues oli ülimaks eesmärgiks hakata Eestisse üle kandma rahvusvahelist

kogemust, mis on teistes riikides public health’i alal talletatud. Seega oli vaja terminit,

tähistamaks meditsiinipraktika seda osa, mis jääb väljapoole kliinilist meditsiini ja kus spetsialisti,

aga ka riigi tegevus on suunatud kogu elanikkonnale. Hügieenil on hulk eri alavaldkondi ja neile

oli vaja ühist nimetajat, millel on sidemed ühiskonnaga. Soomlaste kansanterveys’e eeskujul

public health’i vastena soovitati võtta kasutusele rahvatervis kokku kirjutatult.

See uus sõna rahuldas vähemalt põhilised nõuded: vormilt silmatorkav ja eristatav olemas-

olevatest sõnadest, peegeldab temale omistatavat sisu juba ilma pikemate selgitusteta, lühidus

loob soodsa võimaluse uute täpsemate mõistete loomiseks (näiteks: rahvaterviseteadus,

rahvatervise õppetool, rahvatervise osakond). Seepärast nõustus terminiga

Meditsiiniterminoloogia komisjon (Eesti Arst 1994, 3, 252-253). Rahvatervis astus ühte ritta

mõistetega rahvamajandus ja rahvaharidus.

Kaaluti kolmekümnendatel aastatel kasutusel olnud mõistet „rahvatervishoid“, kuid selle

kokkulangemine sõnaga tervishoid välistas tema kasutamise. Kas siis tervishoid ei tööta rahva

heaks! See sõna ei tekita kohest assotsiatsiooni rahva terviseseisundiga, mis on ju ülim vajadus.

Siiski paar aastat hiljem komisjon nõustus rahvatervise kõrval kasutama rahvatervishoidu –

„rahvatervis[hoid]“ (Eesti Arst 1997, 1, 93-94). „Kui public health’i mõiste kindlakstegemiseks

uurida läbi mõnikümmend teatmeteost ja käsiraamatut, siis leiame seda terminit paljudes

tähendustes: 1. kindlapiiriline terviseteenistus kogu elanikkonnale; 2. tervishoiusüsteem; 3.

rahvastiku terviseseisund; 4. teadusharu; 5. Õppeaine.

Ajakirja „Õiguskeel“ 1996 aasta viiendas numbris analüüsis Krista Kerge terminit „rahvatervis“.

Filoloogiliste kaalutluste alusel ta leidis, et termin „rahvatervis“ on ebaõnnestunud. Ta

pakkus välja „… ravist ja taastusest saab kõnelda kui individuaalsest tervishoiust (lühemalt –

individuaaltervishoiust) ning edendusest/ennetusest kui rahvatervishoiust“. Kirjakeelde nad

kõlbavad, kuid kõnekeelde pikkuse tõttu mitte. Ajakirja Õiguskeele toimetuse märkus:

„Ebaõnnestunud termin on juba kasutusse läinud“. Siiski jõudsid termin ja põhivaldkondade

skeem veidi lihtsustatud kujul hügieeniprofessor Astrid Saava kaudu Eesti Entsüklopeedia

üheksandasse köitesse 1996. aastal ja püsivad seal. Ametlikes dokumentides kohtab sageli

seda terminit, mille järele on vajadus.

Kolmkümmend aastat tagasi arstiteaduse ja tervishoiu kui ühtse terviku mudelit kavandades

lootsime selle kasutamist ja täiendamist uute asjatundjate peale kasvamisel (Eesti Arst 1994,

4). Mudeli vajadust oleme näinud sageli, kuidas planeerimisel, finantseerimisel, meditsiini-

hariduse korraldamisel või tervishoiupoliitikas üldse mõni põhivaldkond unustatakse või

teisejärguliseks tunnistatakse. Kas see lootus täitus?

XXI sajand kui info- ehk digiajastu – kas tervishoid ehk ravimeditsiin ?

Vajalik on meenutada juba antiikajast pärit eristust, mis pidas vastu aastatuhanded, aga nüüd

kõigub: hügieeniline meditsiin ja ravimeditsiin ehk eskulaapiline meditsiin. Tervis vana-

kreeka keeles on ὑγίεια (transkriptsioonis hygieia). Sellest sõnast on tulnud ka tänapäeval

kasutatav termin hügieen. Vana-Kreeka mütoloogias oli Hygieia tervise, puhtuse ja sanitaaria

jumalanna ning arstiteaduse jumala Asklepiose tütar. Ehk taevaste jõudude kaasamine on

abiks terminite võimalikult õiges kasutamises tänases Eestis. Muistsed kreeklased tajusid

erinevusi nende valdkondade vahel, nii et jumaladki pandi „spetsialiseeruma“. Vajadus

hügieeni järele suureneb – keskkond võib olla näiliselt puhas, kuid ta on täis mürke ja ohte.

Vastamiseks küsimusele lootuse täitumisest käsitleme Rahvatervishoiu seaduse eelnõu

seletuskirjas (2026) toodud teksti ja Sotsiaalministeeriumi tänast Eesti tervisesüsteemi

mudelit (lisa 3, mis asub seletuskirja lk 6). Seletuskirjas loeme, et tervisesüsteem (skeemil

on see värvitu ring, olles tagapõhjaks valdkondadele) on kõigi nende avalik-õiguslike ja

eraorganisatsioonide, asutuste ja ressursside kogum, mille esmane ülesanne on parandada,

säilitada ja taastada tervist.

Seletuskirjas kirjutatakse, et rahvatervishoid (toonitatud heleroheliseks) ja tervishoid

(kollane) on mõlemad tervisesüsteemi osad ning omavahel tihedalt seotud valdkonnad.

Tagapõhjaks mõlemale on ennetus (toonitatud tumeroheliseks). Ennetuse puhul on eraldi

välja toodud nakkushaiguste ennetus ja tõrje, rahvatervishoiu puhul mõned selle

alavaldkonnad, tervishoiu puhul vaid tervishoiuteenused, diagnoosimine ja ravi.

Sellest triaadist tunnemegi ära, et ministeeriumi mudel peab tervishoiu näol silmas vaid

ravimeditsiini valdkonda, temast on välja praagitud hügieen. Tervishoiuteenused on puhtalt

ravimeditsiini kui kindlustusmeditsiini rahastamist teeniv termin. Seletuskirja tuleks

täiendada asjaoluga, et ennetus rahvatervises ja ravimeditsiinis on kaks ise asja – üks teenib

kogu rahvast ja teine üksikisikut.

Rahvatervishoiu seaduse (2026) alusel on rahvatervishoid sektoritevaheline valdkond, kuid

selle alavaldkondi seadus ei määratle. Mõneti lubab § 5 rahvatervishoiu meetmete näol

alavaldkondi eristada: on rahvastiku tervise jälgimine, elanike tervisealane võimestamine,

tervist toetava keskkonna kujundamine, tervisedenduse ja keskkonnatervise meetmete

rakendamine. Tervisedenduse meetmeid on kokku kuus. Omaette peatükis on viis tervise

riiklikku andmekogu, milledel on oma alajaotused.

Oluline on säte, et käesolevas seaduses sätestatud riiklikke rahvatervishoiu meetmeid

rahastatakse riigieelarvest. Loomulikul pakub huvi - kui palju? Tegime teabenõude

Sotsiaalministeeriumile palvega teatada rahvatervishoiu seadusega sätestatud valdkonna

kulude eelarve aastal 2026. Saimegi rahvatervishoiu osakonnalt käesoleva vastuskirja:

„Selgitame, et riigi eelarve planeerimine toimub valdkondlike arengukavade programmide

alusel. Seaduste põhist eelarve planeerimist ei toimu. Juhime ka tähelepanu, et

rahvatervishoiu seaduse rakendajateks on sotsiaalministeeriumi ja ministeeriumi

valitsemisala asutuste kõrval ka teised ministeeriumid ning ka kohaliku omavalitsuse

üksused. Sotsiaalministeeriumi ja ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate asutuste eelarve

planeerimine toimub rahvastiku tervise arengukava kolme programmi alusel: tervist toetavad

valikud, tervist toetav keskkond ja inimkeskne tervishoid. Programmid aastateks 2026-2030

koos aasta algul kinnitatud eelarvetega (tegevuste ja teenuste kaupa) ja on kättesaadavad siit:

Arengukavad, programmid ja tööplaanid | Sotsiaalministeerium“.

Läkitasin küsimuse poolikust vastusest õiguskantslerile, kes teatas: „Teabevaldajad on

kohustatud tagama juurdepääsu nende valduses olevale teabele seaduses sätestatud

tingimustel ja korras (avaliku teabe seaduse (AvTS § 4 lg 1, § 9 lg 1). Sotsiaalministeeriumi

vastusest saab järeldada, et ministeeriumil ei ole anda Teile eraldi teavet rahvatervishoiu

seadusega seotud 2026.aasta kulude kohta. Ministeerium selgitas Teile riigi eelarve

planeerimise põhimõtteid ning milline teave on ministeeriumi valduses ja viitas, kuidas saate

selle teabega tutvuda. Kui leiate, et Teie avaliku teabe seaduses sätestatud õigusi on siiski

rikutud, võite pöörduda vaidega Andmekaitse Inspektsiooni või kaebusega halduskohtu poole

(AvtS § 46 lg 1)“.

Vastuses tajume tegevuspõhise eelarve toimet – ministeeriumi profileeriv osakond ei tea

enam nende vastutusel oleva valdkonna finantsliikumist, mis avaldub vastuskirja mõttest

„otsi ise“ ja lausest „…seaduse rakendajateks on sotsiaalministeeriumi ja ministeeriumi

valitsemisala asutuste kõrval ka t e i s e d ministeeriumid ning ka kohaliku omavalitsuse

üksused“. Seepeale õiguskantsler soovitab otsida vastust Andmekaitse Inspektsioonist või

halduskohtust.

Õnneks ravimeditsiini teenindava Tervisekassa netiportaalis on 2026.aasta tervishoiukulud

paremini teada: kokku 2 579 604 tuhat eurot, sealhulgas perearstiabi 295 999 tuh. eurot ja

eriarstiabi 1 305 623 tuh. eurot; kulud ravimitele (retseptiravimite soodustused ja

haiglaravimid) on 269 350 tuh. eurot. Riigieelarve 2026 on sõnastanud: kulud tervisele –

2 571 225 tuh. eurot; tervishoiu rahastamine ja ravikindlustuse tagamine – 2 477 957 tuh.

eurot. Lahutame esimesest numbrist teise ja saame 93 268 tuh. eurot. Kas see ongi

rahvatervishoiu eelarve? Kas see on tõesti ravimeditsiini omast 27 korda väiksem? Igatahes

kõiketeadja AI Mode tunnistab: „Rahvatervishoiu rahastamise suurim probleem on

krooniline alarahastus võrreldes ravikindlustusega“.

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus sätestab tervishoiuteenuste osutamise ja nõuded

ning tervishoiu juhtimise, rahastamise ja järelevalve korra. Tervishoiutöötajad käesoleva

seaduse tähenduses on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud

Terviseametis. Patsient käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes on avaldanud

soovi saada või kes saab tervishoiuteenust. Enam kui lõviosa tervishoiuteenustest on

ravimeditsiini teenused. Haigekassa maksab kinni ka suure osa abordi maksumusest, mis on

riiklik kaasa aitamine loote tapmisele.

Kõik see kinnitab, et nüüd mõistame tervishoiu all jäägitult ainult kliinilist praktikat,

hügieenist ja terviskaitseteenistusest on alles jäänud vaid killud. On selge, et kliiniline

praktika vajab ja kasutab igapäevaselt hügieeni ehk tervishoidu, aga see ei tähenda kliinilise

praktika ehk ravimeditsiini samastamist tervishoiuga. See üleminek toimus märkamatult

aastate vältel ja kumuleerus sotsiaalministeeriumi Eesti tervisesüsteemi mudelis, mida

näeme Rahvaterviseseaduse seletuskirjas (lisa 3). Puudub hügieeni valdkonda kuuluv

eriteenistus tervisekaitsearstidega nagu see tegutses sanitaarteenistuse kujul

taasiseseisvumise algaastail. Lootus, et põhivaldkondade skeem töötab, ei täitunud.

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus § 51 sätestab tervishoiu rahastamise allikad -

riigieelarvest, valla- ja linnaeelarvest, patsiendi poolt ja muudest allikatest. Riigieelarves

Tervisekassa eelarvesse ettenähtud vahenditest rahastatakse tervishoidu ravikindlustuse

seaduses ja käesolevas seaduses sätestatud korras. Mis puutub arstiabisse, siis tervisekassa

selgitusel on Eestis arstiabil kolm tasandit: perearstiabi, eriarstiabi ja õendusabi. Siin on

tegemist terminoloogilise apsuga – samastatakse arsti ja õe tegevus; tasandist kõrgub üle

teiste perearstiabi. Kas tervisekassa ei taha osta keeleteadlastelt üldistavat terminit kolmele

arstiabi tasandile?

Hoobi tervisesüsteemi terviklikkusele andis autotranspordi asjatundjast sotsiaalminister Eiki

Nestor, kes kõrvaldas tervisekaitsearstid arstlike erialade nimekirjast. Ei eelda tema

pahatahtlikkust, aga mittemeedikuna ta ei tajunud oma teo tagajärgi. Ja nõuandjad ilmselt ka

ei tajunud ega tunnetanud tervisekaitse kui süsteemi vajalikkust. Ei lugenud seegi, et PS § 28

sätestas: „Igaühel on õigus tervise kaitsele“. Selles on küll tervisekaitse laiaks venitatud -

hõlmatud on nii inimese vaimne kui ka füüsiline tervis ning sotsiaalne

heaolu“. Nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonnas sai pädevaks asutuseks

Terviseamet, mille alla koguti mitme terviseteenistuste tükid.

Terviseamet oma portaalis defineerib: „Tervishoid on lai mõiste, mis hõlmab tervise

edendamist, hoidmist ja taastamist nii inimese enda kui ka tervishoiutöötajate ja

tervishoiuteenuse osutajate tegevuse kaudu“. Huvitav, miks definitsioon väldib ülesannet

sõna „ravi“ kasutamist, mis on kuluartiklitest suurim.

Siitpeale tuleb rääkida tervisekaitseteenistuse likvideerimisest Eestis. Aastal 2000 alustati

Tartu Ülikoolis küll rahvatervishoiu magistriõppega (esimestel aastatel oli seal tervisekaitse

eriala), kuid see ei toimunud enam arstiõppe alusel. Sotsiaalministeeriumi tookordset

likvidaatorlust tuleks kvalifitseerida absoluutse asjatundmatuse või ametiseisundi

kuritarvitamisena, kuid mõjukaid „rahvatervise“ spetsialiste ei olnud vabariigis juhtivatel

kohtadel ja ka aeg oli epideemiavaene. Seda kõike soodustas Rein Langi 2006 eelnõu

Karistusseadustiku muutmisest. Kõige olulisemad muudatused eelnõus seisnevad kahe

ametialase kuriteo üldkoosseisu, s.o ametiseisundi kuritarvitamine (KarS § 289) ning

ametialane lohakus (KarS § 290), kehtetuks tunnistamises. Nüüd olid ametnikel vabad käed.

Tegutses küll mittenakkuslike haiguste epidemioloogia, kuid sellest oli vähe abi.

Professionaalsetest epidemioloogidest loobumise näol kõrvaldati üks oluline tõke tulevase

koroonaepideemia teel. Viirused levivad maailmas reaktiivlennuki kiirusega ja kaasa aitab

turismimaania. Illustreerime tervishoiupersonali muutumist arvudes:

Aasta Arstide arv Hambaarstid Õdede arv Ämmaemandad

1990 5498 (neist 262 tervisekaitsearsti) 753 8 756 967

1999 4 426 (neist 117 tervisekaitsearsti) 1012 6 818 554

2025 4 985 (tervisekaitsearste 0) 1437 9 651 520

Sanitaar-epidemioloogiateenistuse struktuuris ja tegevuses on viimastel aastakümnetel

toimunud suuri muutusi. Tervisekaitseamet, mis kandis endas juhtimisfunktsiooni,

järelevalve ja riikliku sunni teostamise ülesannet, nimetati 1997. aastal

Tervisekaitseinspektsiooniks. Senised sanitaararstid ja sanitaararstiabid nimetati riigi

teenistusse avaliku teenistuse seadusest lähtudes ja endistest tervishoiutöötajatest said

inspektorid ehk ametnikud. Sotsiaalministeeriumis loodi osakond (kandis nimetust

rahvatervise osakond, sellest sai 2026.a. rahvatervishoiu osakond ), mis võttis üle

tervisekaitse kui valdkonna juhtimise, õigusaktide väljatöötamise. Organisatsioonis viidi läbi

koondamisi, millest suurim oli 1997. aastal. Võrreldes 1982. aastaga tervisekaitseteenistuses

töötavate inimeste arv vähenes 2003. aastaks 3,7 korda; tervisekaitse inspektsioonis töötas

üle 400 inimese. Täna tervisekaitsearste ega teenistust enam ei ole, selle tükid viidi

Terviseameti koosseisu.

Silmapaistvad vajakajäämised Rahvatervishoiu seaduses (2026)

Seaduse seletuskirjast loeme: „Eelnõuga võetakse õigusaktides kasutusele termin

„rahvatervishoid“, kuna termin „rahvatervis“ on keeleteadlaste hinnangul valdkonna

nimetamiseks ebaõnnestunud ning samas kasutab Eesti teadlaskond terminit

„rahvatervishoid“ … Rahvatervishoid ja tervishoid on mõlemad tervisesüsteemi osad ning

omavahel tihedalt seotud valdkonnad“.

Seaduse paarkümmend autorit, sama hulk eksperte ja seadust kooskõlastanud asutust

tühistavad deklaratiivselt „ebaõnnestunud“ kolm aastakümmet tagasi tegutsenud

meditsiiniterminoloogia komisjoni ja institutsioonide töö (lisa 1 ja 2), millele isegi viidet ei

osata või taheta tuua. Sõna „tervishoid“ kasutatakse meelevaldselt kord Hygieia, kord

Asklepioni, kord nende mõlema vastutusalas. Eksivad need, kes Asclepionile lootes

unustavad Hygieia. Ta võib inimestele karmilt kätte maksta.

Täheldame siinjuures puudulikku ametnikueetikat. Tajume, kuidas mittemeedikud käituvad

meditsiiniterminoloogias nagu elevandid portselanipoes. Neil ongi otsuseid ilma sisu

tundmata lihtne vastu võtta ja seejuures karistamatult „puusse panna“. O sancta simplicitas!

Rahvatervishoiu seadus sätestab rahastamise, mille suurust juhtivametnikud ei tea ja

õiguskantsler soovitab seda kohtu kaudu küsida!

Rahvatervishoiuseaduses §3 (1) on tervis inimese füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu

seisund. Siin tuleks juurde lisada järgnev lõik: …“mille aluseks ja eelduseks on ökosüsteemi

(pärismaise looduse) tervis“.

Olles olnud tervisedenduse kui termini loomise juures ei soovi kuidagi selle väärkasutust.

Tervisekasvatusest välja kasvanud tervisedenduse kontseptsioon jätab ikka põhivastutuse

oma tervise eest inimesele endale, vaid laiendab negatiivsete tervisemõjurite ohjamist

riiklike ja omavalitsuste hoobade kaasamisele. Käesolevas seaduses on tervisedendusest

tehtud katusmõiste, mille alla on viidud vigastuste ennetamine ja vähendamine,

nakkushaigused toitumine, vaimne tervis jne. Need tegutsevad omaette personali ja

meetmetega iseseisvalt, jäädes väljapoole tervisedendust. See võimaldab isikliku hügieeni

valdkonda kuuluva vastutuse lükata institutsioonide kaela.

Rahvastiku tervise riiklike andmekogude töötajad on oma igapäevatöös motiveeritud

otsima väljapääsu olukorra parandamiseks, ometi sellist kohustust seadus ette ei näe. Kas

pole tegu ressursi raiskamisega?

Tervisekaitsearste ega rahvatervisearste Eestis ette ei valmistata, viimased langevad vanuse

tõttu kohe ametist välja. Sotsiaalministeerium teab seda, aga ei tegutse – ei taotle

tervisekaitse ehk rahvatervisearstide ettevalmistamist Tartu Ülikoolis.

Seadus peaks suutma rahva tervise prioriteete seada, kuid rahvatervishoiuseadus nivelleerib

kõik üheülbaliseks. Seadus peaks orienteerima seda vähest ressurssi, mis meie teadusel on,

kasutama maksimaalselt rahva hüvanguks. Nii nagu Riigivanema poolt dekreedina 90 aastat

tagasi antud „Valitsemise korraldamise seaduse muutmise ja täiendamise seadusest seadus

§ 64 kohustas: „Sotsiaalministeeriumi ülesandeks on: rahva füüsilise ja vaimse tervise ja

elujõu hoidmise ja kasvatamise ning sotsiaalse heaolu eest hoolitsemine“. Elujõu hoidmise ja

kasvatamise nõuet ei osanud (tahtnud?) rakendada Riigikogu liikmed Rahvatervishoiu

seadust vastu võttes. Sellest puudusest ei suuda puhtaks pesta ka 138 lk pikkune seletuskiri,

mis on kümme korda pikem käesolevast kirjutisest.

Käesolevat algatuskirja on sobiv lõpetada kahe teeneka endise Riigikogu liikme erineva

käsitlusega meie parlamendist netiraamatus „Rahvastikukriisi kogumik“ (2015):

Igor Gräzini: „Katsu näha Riigikogus asutust, kes TEEB SEADUSI. Ja ongi kõik. Ta ei juhi

rahvast, ei näita eeskuju, ei ava uusi horisonte. Ta on riigi asutus, kus töötavad inimesed, kes

teevad seadusi ja saavad selle eest palka“. Riigikogu tähtsuse sellisele ahistavalt argisele

käsitlusele vastandub Ülo Vooglaiu palju ülevam nägemus: „Riigikogu peab looma ja

hoidmaRIIKI KUI TERVIKUT. (…) Riigikogus peab olema teadmisena fikseeritud, millised

olud, milline olukord ja situatsioon riigis praegu ON ja milline OLI. Vajalik on ka ekspertide

abil loodud kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kohta, st süsteemne arusaam meie lähema ja

kaugema tuleviku kohta - milline PEAKS RIIK OLEMA meie unistustes. Sihitu

jahmerdamine ja aruandlus õigusaktide ARVU alusel on, pehmelt öeldes, kohatu.“

Lisa 1

Lisa 2

Lisa 3