19/10/2026 EELNÕU

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Inimkaubandusvastase võitluse koordineerimine ja riikliku suunamismehhanismi kehtestamine Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 14 lõike 31 alusel.

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse: 1) inimkaubanduse ohvri riikliku suunamise mehhanism (edaspidi riiklik suunamismehhanism); 2) inimkaubanduse ohvri piiriülese suunamise kontaktasutus (edaspidi piiriülese suunamise kontaktasutus) ja selle ülesanded; 3) inimkaubandusvastase võitluse riiklik koordinaator (edaspidi riiklik koordinaator) ja selle ülesanded; 4) asutuste ülesanded seoses inimkaubanduse ennetuse ja inimkaubandust käsitlevate koolitustega.

2. peatükk Riiklik suunamismehhanism

§ 2. Riiklik suunamismehhanism ja selle eesmärk (1) Riiklik suunamismehhanism on raamistik, mille kaudu riik täidab oma kohustust kaitsta ja edendada inimkaubanduse ohvrite inimõigusi. (2) Riikliku suunamismehhanismi eesmärk on aidata varakult tuvastada inimkaubanduse ohvrid, neile tuge pakkuda, neid abistada, suunata nad vajalike teenusteni ja tõkestada inimkaubandust. § 3. Riikliku suunamismehhanismi sisu, töövorm ja juhtimine (1) Riikliku suunamismehhanismi kokkulepete alusel korraldatakse oma tegevuse käigus inimkaubanduse ohvrite või toimepanijatega kokku puutuvate asutuste, ettevõtete ja ühenduste kaudu inimkaubanduse ohvrite tuvastamist, toe pakkumist ja abistamist. (2) Riikliku suunamismehhanismi peamine töövorm on inimkaubandusvastast võrgustikku koondav riiklik ümarlaud. Vajaduse korral korraldatakse juhtumipõhiseid arutelusid ja õppusi, moodustatakse ajutisi töörühmi, osaletakse projektides või tehakse koostööd muus vormis. (3) Riiklikku suunamismehhanismi juhib riiklik koordinaator. § 4. Riikliku suunamismehhanismi rakendajatele nõuete kehtestamine inimkaubanduse ohvrite kaitseks (1) Inimkaubanduse ohvrite kaitsmisega puutuvad kõige enam kokku ning nende varajase tuvastamise ja abistamise teekonda korraldavad riikliku suunamismehhanismi abil Politsei- ja Piirivalveamet, Sotsiaalkindlustusamet, Tööinspektsioon, prokuratuur, kohaliku omavalitsuse asutused, välisesindused ja kodanikuühiskonna esindajad. (2) Riikliku suunamismehhanismi alusel kehtestatakse seda rakendavatele asutustele

inimkaubanduse ohvrite õigeaegse ja vajaduspõhise kaitse tagamiseks nende varajase tuvastamise

miinimumnõuded ja standardid.

(3) Riikliku suunamismehhanismi alusel määratakse kindlaks asutustevahelise koostöö alused inimkaubanduse ohvrite tuvastamisel ja abistamisel, sealhulgas tegevuste ajaline raam ja järjestus, suhtlemiskord ning vastutus. (4) Riikliku suunamismehhanismi rakendamise soovitused kinnitatakse õigusakti, arengukava, juhise või muu dokumendiga.

(5) Täpsed nõuded Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, Tööinspektsioonile ja prokuratuurile inimkaubanduse ohvrite varajaseks tuvastamiseks, nendega töötamiseks, nende suunamiseks vajalike teenusteni, neile toe pakkumiseks ja abistamiseks ning inimkaubanduse tõkestamiseks kehtestatakse õigusaktis või asjaomase asutuse juhi käskkirjas või asutusesiseses juhises.

3. peatükk Piiriülese suunamise kontaktasutus

§ 5. Piiriülese suunamise kontaktasutus Piiriülese suunamise kontaktasutus on Sotsiaalkindlustusamet. § 6. Piiriülese suunamise kontaktasutuse ülesanded Sotsiaalkindlustusamet täidab piiriülese suunamise kontaktasutusena järgmisi ülesandeid: 1) teeb koostööd teiste riikide piiriülese suunamise kontaktasutustega, rahvusvaheliste organisatsioonidega, riigiasutustega, ohvreid abistavate organisatsioonidega ning varjupaiga- ja vastuvõtuasutustega; 2) koordineerib abistamist, toetuse ja kaitse pakkumist piiriülestele inimkaubanduse ohvritele, kes võivad vajada rahvusvahelist kaitset või soovivad seda taotleda.

4. peatükk

Riiklik koordinaator

§ 7. Riiklik koordinaator Riiklik koordinaator on Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakond. § 8. Riikliku koordinaatori ülesanded Riiklik koordinaator täidab järgmisi ülesandeid: 1) juhib riikliku suunamismehhanismi võrgustikku ja seda koondavat inimkaubandusvastast riiklikku ümarlauda; 2) teeb valdkondlikku koostööd riigisiseste ja rahvusvaheliste asutuste ja ettevõtetega ning kodanikuühendustega; 3) jälgib inimkaubanduse trende, mõõdab inimkaubandusvastaste meetmete tulemuslikkust ja teeb nende parandamise ettepanekuid ning suunab poliitikakujundust; 4) kogub ja analüüsib inimkaubandusega seotud statistikat ning koostab ja esitab asjakohaseid aruandeid; 5) juhib inimkaubandusvastase võitluse tegevuskava koostamist ja koordineerib selle elluviimist; 6) osaleb inimkaubandusvastase võitlusega seotud projektides; 7) koordineerib inimkaubandusvastase võrgustiku liikmete tehtavat koolitus- ja ennetustegevust; 8) täidab teisi inimkaubandusvastase võitlusega seotud ülesandeid.

5. peatükk Inimkaubanduse ennetus ja inimkaubandust käsitlevad koolitused

§ 9. Inimkaubanduse ennetus ja inimkaubandust käsitlevad koolitused (1) Riiklik koordinaator tagab inimkaubanduse ennetamise tegevuste toimumise ning selleks teadlikkuse ja pädevuse suurendamise ning suunab hoiakute kujundamist, arvestades ärakasutamise vorme ja inimkaubanduse trende. Ennetustegevuses pööratakse eraldi tähelepanu inimkaubanduse nõudluse vähendamisele. (2) Riiklik koordinaator kutsub üles asjaomaseid asutusi korraldama inimkaubandust käsitlevaid koolitusi, mille eesmärk on suurendada inimkaubanduse ohvritega kokku puutuvate asutuste ja organisatsioonide töötajate pädevust, et ennetada ja tõkestada inimkaubandust, hoida ära ohvriks langemist, samuti ohvreid tuvastada, abistada, toetada ja kaitsta. (3) Inimkaubandust käsitlevaid koolitusi pakutakse inimkaubanduse ohvritega kokku puutuvate asutuste töötajatele, sealhulgas menetlejatele ja teistele õiguskaitseasutuste töötajatele, abi- ja tugiteenuste osutajatele, tööinspektoritele, ohvriabitöötajatele, sotsiaalteenuste osutajatele, tervishoiutöötajatele ja teistele valdkonnas tegutsevatele organisatsioonidele ja kodanikuühendustele. Kristen Michal

peaminister Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Keit Kasemets riigisekretär

Vabariigi Valitsuse määruse „Inimkaubandusvastase võitluse

koordineerimine ja riikliku suunamismehhanismi kehtestamine“

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

Eelnõuga luuakse raamistik, mille eesmärk on aidata varakult tuvastada inimkaubanduse

ohvrid, neile tuge pakkuda, neid abistada, suunata nad vajalike teenusteni ning tõkestada

inimkaubandust. Selleks võttis Riigikogu 18.06.2026 vastu karistusseadustiku (KarS) ja

ohvriabi seaduse (OAS) muudatused, millega võeti Eesti õigusesse üle inimkaubanduse vastu

võitlemiseks ja ohvrite kaitse tõhustamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL)

2024/17121, millega muudetakse direktiivi 2011/36/EL2 (esimene edaspidi direktiiv). Tegemist

on inimkaubanduse direktiivi uusversiooniga, mille eesmärk on tõhustada nii liikmesriikide

tegevust inimkaubanduse ennetamisel ja ohvrite kaitsel kui ka kriminaalõiguslikku

reageerimist. Muudatused on vajalikud, sest inimkaubandus on raske kuritegu ja põhiõiguste

ränk rikkumine ning see on Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga sõnaselgelt keelatud.

Inimkaubanduse tõkestamine ning inimkaubanduse ohvrite toetamine olenemata nende

päritoluriigist on liidu ja liikmesriikide esmatähtis ülesanne.

Määrus kehtestatakse volitusnormi alusel, mis tuleneb OAS-i § 14 lõikest 31 ning millega

antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada määrus, milles täpsustatakse eri osaliste

(Sotsiaalkindlustusamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Tööinspektsioon, prokuratuur jt)

rollijaotust inimkaubanduse ohvrite varajasel avastamisel, tuvastamisel ja teenuseosutajate

juurde suunamisel, s.o kehtestatakse ohvrite riiklik suunamismehhanism. Samuti määratakse

ohvrite piiriülese suunamise kontaktasutus ning inimkaubanduse ennetamise ja valdkondliku

koolitusega tegelevate asutuste ning inimkaubandusvastase võitluse riikliku koordinaatori

ülesanded.

Koos seaduseelnõuga esitati kooskõlastamiseks3 ja arvamuse avaldamiseks ka määruse kavand

ning määruse eelnõu koostamisel arvestati seaduse kooskõlastusel määruse kohta esitatud

tagasisidet.

Inimestele, ettevõtjatele ja vabaühendustele eelnõu kohaselt uusi nõudeid ja kohustusi ei

kehtestata, mistõttu sihtrühmade halduskoormus ei muutu. Riikliku suunamismehhanismi

rakendamisega ja tööprotseduuride reguleerimisega nendes riigiasutustes, mis puutuvad kokku

inimkaubanduse ohvrite varajase tuvastamise, toetamise ja abistamisega, halduskoormus

selgemate tööjuhiste tõttu pigem väheneb, sest senisest paremini kirjeldatud tööprotsesside

tulemusena on ohvrite suunamine lihtsam ja kiirem.

2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunikud Anne Kruusement

([email protected]) ja Anu Leps ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on

toimetanud õigusloome korralduse talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]).

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202401712&qid=1768388294729 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011L0036&qid=1768388406648 3 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d74a4119-e966-4e4b-85c7-e5d75e29d42d

2

Määrus koosneb üheksast paragrahvist, mis on jagatud teemade kaupa viide peatükki:

1. „Üldsätted“;

2. „Riiklik suunamismehhanism“;

3. „Piiriülese suunamise kontaktasutus“;

4. „Riiklik koordinaator“;

5. „Inimkaubanduse ennetus ja inimkaubandust käsitlevad koolitused“.

Esimeses peatükis on üldsätted.

Paragrahvis 1 sätestatakse määruse reguleerimisala, mille kohta antakse täpsemad selgitused

allpool vastava regulatsiooni juures. Määrusega kehtestatakse:

1) inimkaubanduse ohvrite riikliku suunamise mehhanism (edaspidi riiklik

suunamismehhanism); 2) inimkaubanduse ohvrite piiriülese suunamise kontaktasutus (edaspidi piiriülese suunamise

kontaktasutus) ja selle ülesanded;

3) inimkaubandusvastase võitluse riiklik koordinaator (edaspidi riiklik koordinaator) ja selle

ülesanded; 4) asutuste ülesanded seoses inimkaubanduse ennetus ja inimkaubandust käsitlevate

koolitustega.

Teises peatükis reguleeritakse riikliku suunamismehhanismiga seonduvat.

Direktiivi artikli 11 lõige 4 käsitleb ohvrite varajase tuvastamise mehhanismi loomist.

Varasemas sõnastuses oli jäetud lahtiseks, millisel kujul liikmesriigid sellise mehhanismi

peavad looma, kuid direktiivi uusversioonis nõutakse, et üks või mitu mehhanismi tuleb

kehtestada õigus- või haldusnormidega. Samuti tuleb määrata piiriülese suunamise

kontaktasutus. Artikli 11 lõike 4 punktides a–c täpsustatakse, milliseid ülesandeid peab

suunamismehhanism vähemalt sisaldama: ohvrite avastamise ja varajase tuvastamise

miinimumstandardid; ohvri toetuse ja abi juurde suunamine; toetuse ja kaitse pakkumine

inimkaubanduse ohvritele, kes vajavad või soovivad rahvusvahelist kaitset. Selline kord on

otstarbekas kehtestada Vabariigi Valitsuse määrusega, kuna see puudutab mitme ministeeriumi

asutusi.

Direktiivi põhjendustes selgitatakse artikli 11 lõike 4 kohase muudatuse vajadust järgmiselt:

selleks et suurendada liikmesriikide suutlikkust ohvrid varakult avastada ja tuvastada ning nad

asjakohaste kaitse-, abi- ja tugiteenuste osutajate juurde suunata, on vaja kehtestada

liikmesriikides õigus- ja haldusnormidega üks või mitu suunamismehhanismi. Piiriülese

koostöö tõhustamise olulised meetmed on ametlike suunamismehhanismide loomine ja ohvrite

piiriülese suunamise küsimuses riikliku kontaktasutuse määramine. Suunamismehhanism peab

olema läbipaistev, juurdepääsetav ja ühtlustatud raamistik, mis hõlbustab inimkaubanduse

ohvrite varajast avastamist, tuvastamist, abistamist ja toetamist ning nende suunamist

liikmesriigi vastutavatesse organisatsioonidesse ja asutustesse. Sellises raamistikus tuleb

kindlaks määrata osalevad pädevad asutused, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja muud

sidusrühmad ning sätestada nende kohustused, sealhulgas menetlused ja suhtluskanalid.

Suunamismehhanismid võivad olla kehtestatud menetluste, suuniste, koostöökokkulepete või

protokollide kogumitena, mida on vaja kohaldada kõigi ohvrite ja kõigi inimkaubandusega

seotud süütegude liikide suhtes, võttes arvesse ohvrite individuaalset haavatavust.

Liikmesriikidel soovitatakse ette näha üksainus suunamismehhanism, kui avaliku halduse

korraldus seda võimaldab. Kontaktasutus liikmesriikides peab olema ohvrite piiriülese

suunamise kontaktpunkt mitte ohvritele, vaid ohvrite piiriülese toetamise eest vastutavatele

asutustele või institutsioonidele. Kontaktasutuste loomisel saab kasutada olemasolevaid

3

mehhanisme või juhtimisstruktuure ning need ei pea asendama riiklikke kaebuste lahendamise

mehhanisme ega abitelefone.

Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüsis4 leiti, et Eestis ei ole suunamismehhanismi-

laadset korda seaduse või määruse tasandil kehtestatud. Justiits- ja Digiministeeriumi ning

Sotsiaalministeeriumi koostöös on valminud ja avaldatud juhis „Eesti riiklik

suunamismehhanism inimkaubanduse ohvri abistamiseks“5. See on põhjalik koostöödokument,

milles on igal osalisel täpselt teada tema roll ja vastutus asutuste koostöös inimkaubanduse

ohvrite tuvastamisel ja abistamisel. Riikliku suunamismehhanismi põhieesmärk on ühtlasi

suunata ohvrid vajalike teenusteni, kirjeldades ohvri tuvastamise esmast kontrollnimekirja, mis

aitab ära tunda probleemse olukorra, sisaldab kõiki karistatavaid koosseise ja annab erijuhised

laste suhtes toimepandud teo tuvastamiseks. Määrusega kehtestatakse üldisemad põhimõtted

viidatud juhise rakendamiseks.

Direktiivi artikli 11 lõike 4 punkti b järgi peab mehhanism suunama ohvri kõige asjakohasema

toetuse ja abi juurde. Eespool nimetatud juhendmaterjal kirjeldab, kuidas inimkaubanduse

ohver teenuseosutaja juurde suunatakse ning milliste ülesannetega konkreetne asutus või amet

tegeleb (nt prokuratuur, Politsei- ja Piirivalveamet, kohalikud omavalitsused ja

Sotsiaalkindlustusamet). Kirjeldatud on asutuste ja ametite roll ohvri abistamisel ja nende

tegevused. Samuti on reguleeritud ametiasutuste omavaheline koostöö.

Paragrahvis 2 määratletakse termin „riiklik suunamismehhanism“ ja nähakse ette selle

mehhanismi eesmärk. Riikliku suunamismehhanismiga luuakse asutuste vahel alused koostööks, mille kaudu riik

täidab oma kohustust kaitsta ja edendada inimkaubanduse ohvrite inimõigusi. Asutused, kes

puutuvad kokku inimkaubanduse ohvritega, on omavahel kokku leppinud, kuidas toimub

ohvrite tuvastamine, kes seda täpselt teeb ja kuidas toimub järgnev ohvrite abistamine.

Raamistik on vajalik, et asutused ei dubleeriks tegevusi, aga ka selleks, et ohver n-ö asutuste

vahele ei kukuks. Koostööraamistiku nimetamine suunamismehhanismiks on direktiivi nõue

(vt eespool direktiivi selgitusi). Riikliku suunamismehhanismi eesmärk on aidata asjasse

puutuvatel asutustel varakult tuvastada inimkaubanduse ohvrid, neile tuge pakkuda, neid

abistada ja suunata nad vajalike teenusteni ning tõkestada inimkaubandust. Iga loetletud

tegevus võib-olla mõne asutuse ülesanne, mida ta täidab oma regulatsioonide kohaselt, kuid

ühtne raamistik võimaldab näha ohvri teekonda algusest lõpuni, tagades inimkaubanduse

ohvritele parema kaitse. Inimkaubanduse ohver tuvastatakse tavaliselt politseis, kes saab küll

teatud ulatuses ohvrile tuge pakkuda, kuid ohvrite abistamine on koondatud

Sotsiaalkindlustusametisse. Suunamismehhanismi raames on kokku lepitud, kuidas ja millal

politsei ohvri edasi suunab. Sotsiaalkindlustusamet abistab seejärel ohvrit oma regulatsioonide

kohaselt. Kui aga kahtlus, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga, tekib

Sotsiaalkindlustusametil, siis näeb raamistik ette, kuidas liigub info politseisse, kes alustab

kriminaalmenetlust jne.

Paragrahvis 3 nähakse etteriikliku suunamismehhanismi sisu, töövorm ja juhtimine. Riiklik suunamismehhanism on eri asutuste vahelise koostöö raamistik. Lõikes 1 avatakse selle

raamistiku sisu: suunamismehhanismi kokkulepete alusel korraldatakse inimkaubanduse

ohvrite tuvastamist ja neile abi pakkumist. Seda tehakse riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse

asutuste, eraettevõtete ja mittetulundusühingute kaudu, kes oma tegevuse raames puutuvad

kokku inimkaubanduse ohvrite või toimepanijatega. Eelnõus on sõnastatud üldisemalt asutuste,

ettevõtete ja ühenduste kaudu. Ohvrite tuvastamine on küll politsei ülesanne, aga info selle

4 Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüs.pdf 5 https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2026-04/RSM_EST_0.pdf

4

kohta, et tegemist võib olla inimkaubanduse ohvriga, võib esimesena jõuda näiteks

mittetulundusühingusse või kohalikku omavalitsusse, kes siis info politseile edastab. Ohvritega

võib kokku puutuda üsna lai ring asutusi, ettevõtteid, mittetulundusühinguid, kes on siin

nimetatud üldistatult. Seejuures võib info võimalikust inimkaubanduse ohvrist jõuda politseisse

ka kuriteo toimepanijatega tegelevate asutuste või hoopis ennetusega tegelejate kaudu.

Koostööraamistikus lepitakse kõigi nimetatud gruppidega kokku tegutsemise

miinimumstandardid.

Lõikes 2 sätestatakse, et riikliku suunamismehhanismi peamine töövorm on

inimkaubandusvastast võrgustikku koondav riiklik ümarlaud. Tegemist on ammuse

koostöövormiga, mis koguneb regulaarselt juba esmakordse inimkaubanduse tõkestamise ja

ennetamise riikliku tegevuskava aegadest, s.o alates 2005. aastast. Riiklik ümarlaud on

valdkonnas töötavatele spetsialistidele info ja kogemuste vahetamise koht, samuti on see koht,

kus lepitakse kokku valdkonna olulisemad otsused (nt riiklikud prioriteedid, koostöö jm).

Ümarlaud koguneb vähemalt paaril korral aastas ja koondab umbes sada spetsialisti eri

ametkondadest, kodanikuühendustest ja ka rahvusvahelistest organisatsioonidest.

Vajaduse korral korraldatakse juhtumipõhiseid arutelusid ja õppusi, moodustatakse ajutisi

töörühmi, osaletakse projektides või tehakse koostööd muus vormis. Näiteks korraldati 2026. a

kevadel õppus riikliku suunamismehhanismi rakendamise testimiseks. Niisuguseid

kaasusepõhiseid õppusi jätkatakse.

Riiklikku suunamismehhanismi juhib riiklik koordinaator. Koordinaatori ülesandeid on

kirjeldatud § 7 selgituste juures.

Paragrahvis 4 keskendutakse suunamismehhanismi alusel selle rakendajatele ohvrite

kaitsmise nõuete kehtestamisele.

Lõikes 1 loetletakse asutused, kes peamiselt inimkaubanduse ohvritega kokku puutuvad ja

kellel on oma vastutusala tõttu suurem roll ohvrite varajase tuvastamise ja abistamise teekonnal,

lähtudes suunamismehhanismi kokkulepetest. Ohvrite kaitsmisega puutuvad kõige enam kokku

Politsei- ja Piirivalveamet, Sotsiaalkindlustusamet, Tööinspektsioon, prokuratuur, kohaliku

omavalitsuse asutused, välisesindused ja kodanikuühiskonna esindajad.

Lõike 2 kohaselt kehtestatakse suunamismehhanismi alusel seda rakendavatele asutustele

ohvrite varajase tuvastamise miinimumnõuded ja standardid, et tagada ohvrite õigeaegne ja

vajaduspõhine kaitse. Igal asutusel on oma reeglid tööks ohvritega ja suunamismehhanism

paigutab need ühtsesse raamistikku. Ei ole otstarbekas koondada ühte õigusakti eri asutuste

tegevust reguleerivaid sätteid ega ka detailselt seda, kuidas asutused erinevatel juhtudel

koostööd teevad. Seepärast kehtestatakse määrusega inimkaubanduse ohvrite abistamise üldine

raamistik ja selleks tehtava koostöö peamised alused. Täpsem asutusesisene kord kehtestatakse

asutuse enda haldusaktidega.

Lõike 3 kohaselt sisaldab suunamismehhanism asutustevahelise koostöö tegemise raamistikku

inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks ja abistamiseks. Täpsemalt sisaldab see ohvritega

tegelemise ajalist raami, koostöötoimingute järjestust ja suhtluse korda ning määrab ohvrite

tuvastamise ja abistamisega tegelevatele ametkondadele selge rolli ja vastutuse.

Koostööraamistik keskendub koostöise iseloomuga juhtumitele, nt on vaja edastada infot ühest

asutusest teise või suunata ohver abi pakkuvasse asutusse. Selleks on enne lepitud

koostööraamistikus kokku tähtajad, tegevuste järjestus ja see, kuidas toimub suhtlus asutuste

vahel. Näiteks võib teise asutuse ametlikule meiliaadressile saadetud pöördumine majasisese

menetluse tõttu jõuda hoopis vale inimese lauale, kirjale vastamise tavapärane aeg 14 päeva on

aga inimkaubanduse ohvri jaoks liiga pikk. Koostööraamistiku puhul on kõigile raamistikus

5

osalejatele teada teiste asutuste kontaktisikud, kelle poole ja millise suhtluskanali kaudu

pöörduda, mis on kiirem ja tulemuslikum. Kokku on lepitud ka asutuste selge roll ja vastutus,

mis on eriti oluline siis, kui ohver satub samal ajal mitme asutuse vaatevälja. Omavahelise

koostöö reeglid aitavad siin vältida dubleerimist ning tagavad ohvrile kiirema ja parema abi.

Lõike 4 kohaselt kinnitatakse riikliku suunamismehhanismi rakendamise soovitused

õigusaktide, arengukavade, juhiste või muude asjakohaste dokumentidega. Soovitused võivad

olla tehtud nii poliitikakujundajatele kui ka rakendajatele endile. Soovitused võivad sisaldada

õigusaktide muutmise ettepanekut, mis esitatakse poliitikakujundajatele, kelle pädevuses on

sellega tegeleda. Koostööraamistiku praktikas toimimiseks on koostatud skemaatilised

juhised6, mida muudetakse vastavalt vajadusele.

Lõike 5 kohaselt on täpsed nõuded Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile,

Tööinspektsioonile ja prokuratuurile tööks inimkaubanduse ohvritega kehtestatud seadustes,

valitsuse määrustes, valdkonna eest vastutavate ministrite määrustes või asjaomaste asutuste

juhtide käskkirjades. Määrusega ei ole võimalik ega otstarbekas kehtestada õigusaktide täpset

loetelu. Näiteks on Sotsiaalkindlustusameti jaoks inimkaubanduse ohvritega töötamise põhialus

ohvriabi seadus, mille §-d 24 ja 25 sätestavad inimkaubanduse ohvrite teenuse.

Sotsiaalkindlustusameti töötaja, kes osutab vahetult ohvriabi, sealhulgas inimkaubanduse

ohvrile, peab vastama OAS-i §-le 13, mille lõike 2 alusel on kehtestatud töötajatele valdkonna

eest vastutava ministri määrusega7 täpsemad nõuded. Sotsiaalkindlustusametis on loodud eraldi

inimkaubandusohvrite teenus, mis kuulub ohvriabi osakonna koosseisu. Struktuur on

kehtestatud peadirektori käskkirjaga, kelle vastavad volitused tulenevad

Sotsiaalkindlustusameti põhimääruse8 §-st 7. Paragrahvi 10 lõike 1 punkt 9 sätestab, et

peadirektor kinnitab muu hulgas sisemist töökorraldust reguleerivad juhendid, korrad ja

ametijuhendid. Seega võivad olla inimkaubanduse ohvrite abistamisega seotud reeglid väga

erineva tasemega dokumentides, millest osa on asutusesisesed tööjuhised, ja sel põhjusel ei ole

need määruses loetletud. Riikliku suunamismehhanismi koostööraamistikus kokku lepitud

reeglid tuleb samuti igal konkreetsel asutusel oma sisemistes kordades või ametijuhendites vm

dokumentides kajastada selles mahus, mis puudutab konkreetse asutuse rolli, kui neid

olemasolevates dokumentides veel ei ole.

Direktiivi uusversiooni ülevõtmise kontrollimise käigus võidakse küsida ka asutuste sisemiste

reeglite olemasolu kohta. Kui reegleid sisaldavad dokumendid on mõeldud asutusesiseseks

kasutamiseks, ei edastata neid Euroopa Komisjonile, kuid direktiiviga nõutavate juhiste

olemasolu tuleb kinnitada ja võimaluse korral viidata vähemalt regulatsiooni kuupäevale ja

numbrile.

Eelnõu § 3 ja § 4 käsitlevad asutustevahelist koostööd, inimkaubanduse ohvrite tuvastamist,

suunamist ning abistamist. Kuigi koostööraamistiku kaudu toimub muu hulgas info liikumine

asutuste vahel, kasutatakse kontaktisikuid ning rakendatakse koostöös kokku lepitud

suhtluskorraldust, ei loo suunamismehhanism uut iseseisvat isikuandmete töötlemise alust ning

isikuandmete töötlemine toimub üksnes seadustes sätestatud pädevuste, ülesannete ja õiguslike

aluste alusel.

Kolmas peatükk reguleerib ohvrite piiriülese suunamise kontaktasutusega seonduvat.

Paragrahvis 5 sätestatakse, et piiriülese suunamise kontaktasutus on Sotsiaalkindlustusamet.

6 https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2026-04/RSM_EST_0.pdf 7 https://www.riigiteataja.ee/et/akt/104042023013 8 https://www.riigiteataja.ee/et/akt/108042026011

6

Direktiivi artikli 11 lõige 4 käsitleb ohvrite varajase tuvastamise mehhanismi loomist. Samuti

tuleb määrata piiriülese suunamise kontaktasutus. Direktiivi põhjendustes9 selgitatakse artikli

11 lõike 4 muudatuse juures, et piiriülese koostöö tõhustamise olulised meetmed on ametlike

suunamismehhanismide loomine ja ohvrite piiriülese suunamise küsimuses riikliku

kontaktasutuse määramine. Kontaktasutus peaks olema ohvrite piiriülese suunamise

kontaktpunkt liikmesriikides ohvrite piiriülese toetamise eest vastutavate asutuste või

institutsioonide suhtluseks, mitte ohvrite endi kontaktpunkt. Kontaktasutuste aluseks võib võtta

olemasolevad mehhanismid või juhtimisstruktuurid ning need ei pea asendama riiklikke

kaebuste lahendamise mehhanisme ega abitelefone.

Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüsis10 leiti, et direktiiviga kooskõla

saavutamiseks tuleb seaduses või asjakohases määruses määrata Sotsiaalkindlustusamet

piiriülese suunamise kontaktasutuseks. Seda põhjendati analüüsis järgmiselt. Piiriülese

suunamise kontaktasutus peab täitma ohvrite piiriülese suunamise kontaktpunkti ülesannet,

milleks on ohvrite suunamine piiriüleses suhtluses nende toetamise eest vastutavate asutuste

või institutsioonideni. Direktiiv lubab kontaktasutustel aluseks võtta olemasolevad

mehhanismid või juhtimisstruktuurid. Eestis ei ole sellist asutust määratud. Ohvriabi seaduses

on sätestatud hüvitise maksmine muus Euroopa Liidu liikmesriigis elavale vägivallakuriteo

ohvrile (OAS-i § 54). Protsessi eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet, kes edastab viivitamata

muust liikmesriigist saabunud taotluse vastuvõtmise kohta taotlejale ja taotluse edastanud

asutusele kinnituse (OAS-i § 54 lg 2 ). Samuti on reguleeritud hüvitise maksmine muus Euroopa

Liidu liikmesriigis toime pandud vägivallakuriteo ohvrile (OAS-i § 56). Ka siin on ülesanne

pandud Sotsiaalkindlustusametile, kuna ohver peab pöörduma Sotsiaalkindlustusametisse, kus

vajaduse korral abistatakse ohvrit taotluse vormistamisel. Sotsiaalkindlustusamet edastab ise

taotluse selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus vägivallakuritegu toime pandi (OAS-i § 56 lg

2). Samuti on reguleeritud hüvitise maksmine Eestis toime pandud vägivallakuriteo ohvrile, kes

on vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi

kodanik. Ka sel juhul on maksmise kohustus Sotsiaalkindlustusametil (OAS-i § 57 lg 2). Seega

täidab Eestis sellist rolli Sotsiaalkindlustusamet.

Paragrahvis 6 sätestatakse piiriülese suunamise kontaktasutuse ülesanded, milleks on:

1) teha koostööd teiste riikide piiriülese suunamise kontaktasutustega, rahvusvaheliste

organisatsioonidega, riigiasutustega, ohvreid abistavate organisatsioonidega ning varjupaiga-

ja vastuvõtuasutustega;

2) koordineerida abi, toetuse ja kaitse pakkumist piiriülestele inimkaubanduse ohvritele, kes

võivad vajada rahvusvahelist kaitset või soovivad taotleda sellist kaitset.

Direktiiv ei pea piiriülese kontaktasutuse all silmas ohvritele mõeldud kontaktpunki, vaid see

nähakse ette liikmesriikides ohvrite piiriülese toetamise eest vastutavate asutuste või

institutsioonide omavahelise suhtluse jaoks. Näiteks kui mõne liikmesriigi kontaktpunktil või

ka ohvreid abistaval organisatsioonil on küsimus, millise asutusega tuleks Eestis suhelda, kui

on vaja saata teises riigis asuv inimkaubanduse ohver Eestisse, oskab sellist infot anda

Sotsiaalkindlustusamet, kuna Eestis on inimkaubanduse ohvrite toetamine koondunud

peamiselt sinna. Piiriülestele inimkaubanduse ohvritele abi, toetuse ja kaitse pakkumise

koordineerimine ei tähenda, et Sotsiaalkindlustusamet võtab üle PPA rolli rahvusvahelise kaitse

menetlemisel, vaid see tähendab samuti info vahendamist PPA vastavale üksusele. Näiteks

tegeleb Sotsiaalkindlustusamet välismaalasest inimkaubanduse ohvri abistamisega ning selle

9 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202401712&qid=1768388294729,

vt art 11 lg 4 põhjenduspunkti (pp) 15, art 18 pp 28, art 18b pp 29, art 19 pp 30, art 19a pp 31, art 19 b pp 32 ja

33. 10 Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüs.pdf, vt punkte 94–96 ja 98–99.

7

käigus avaldab ohver soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. Sotsiaalkindlustusamet ei hakka ise

tegelema rahvusvahelise kaitse menetlusega, vaid edastab selle info PPA asjaomasele üksusele

ning jätkab ise ohvri abistamist. Võib olla ka vastupidi – PPA-s rahvusvahelise kaitse

menetlusega tegelev üksus edastab info piiriülesest inimkaubanduse ohvrist

Sotsiaalkindlustusametisse, kes tegeleb seejärel koostöös PPA-ga ohvri abistamisega.

Direktiivi kohaselt peab piiriülese suunamise kontaktasutus suunama tuge vajavad ohvrid

piiriüleses suhtluses toe pakkumise eest vastutavate asutuste või institutsioonideni. Direktiiv

lubab aluseks võtta olemasolevad mehhanismid või juhtimisstruktuurid. Eestis ei ole siiani

sellist asutust määratud, kuid sarnaseid tegevusi on korraldanud Sotsiaalkindlustusamet.

Kuna Sotsiaalkindlustusamet täidab juba praegu neid ülesandeid, ei muutu tema roll

kontaktasutuseks nimetamisega märkimisväärselt. Kuigi direktiivi sõnastuse kohaselt on

tegemist ohvrite piiriülese suunamisega, on rahvusvahelise kaitse taotlemine endiselt eraldi

protsess ja Sotsiaalkindlustusametil selles rolli ei ole. Küll aga võivad rahvusvahelise kaitse

saajad inimkaubanduse ohvritena saada tugiteenuseid Sotsiaalkindlustusametist, mis saab

kontaktasutusena neid teenuseid korraldada.

Neljas peatükk reguleerib riikliku koordinaatoriga seonduvat.

Paragrahviga 7 määratakse inimkaubandusvastase võitluse riiklikuks koordinaatoriksJustiits-

ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakond. Täpsemalt täidab seda rolli praegu

kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik, kuid määruses ei ole otstarbekas kehtestada

koordinaatori rolli ametikoha tasandil. Tulevikus võidakse teha muudatusi osakonna struktuuris

või talituste nimedes või liigutada ametikoht mõnda teise talitusse ja siis oleks vaja teha

määruses muudatus. Määruse tasemel piisab osakonna nimetamisest.

Direktiivi artiklis 19 käsitletakse riiklikke raportööre. Direktiivi uusversiooniga on raportöörid

muudetud inimkaubandusvastase võitluse koordinaatoriteks. Artikli 19 muutmise vajadust

põhjendatakse sellega, et liikmesriikide poliitikameetmete tugevdamiseks on vaja luua riiklikud

inimkaubandusvastase võitluse koordinaatorid või samaväärsed mehhanismid ning

liikmesriikidel peaks olema võimalik luua sõltumatuid asutusi. Liikmesriikide

menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt on liikmesriigid pädevad otsustama, millised üksused

määratakse või luuakse riiklike inimkaubandusvastase võitluse koordinaatoriteks samaväärsete

mehhanismide või sõltumatute asutustena, olenemata nende nimetusest, tingimusel et sellised

üksused on pädevad täitma direktiivis sätestatud ülesandeid.

Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna põhimääruse11 punkti 2.2.4 kohaselt

koordineerib osakond lähtuvalt Riigikogu kinnitatud kriminaalpoliitika põhialustest

süüteoennetust riigis, sealhulgas valdkonnaülest ennetust, vägivallaennetust ja

inimkaubandusvastast tööd, ning riiklikku korruptsioonivastast tegevust, sealhulgas korraldab

ennetusnõukogu tööd. Punkt 7.1.10 täpsustab kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse ühe

ülesandena inimkaubanduse ennetuse ning ennetusnõukogu töö koordineerimise. Seega on igati

loogiline, et riikliku koordinaatori roll jääb Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika

osakonnale.

Paragrahvis 8 sätestatakse riikliku koordinaatori ülesanded.

Riiklik koordinaator täidab järgmisi ülesandeid: 1) juhib riikliku suunamismehhanismi võrgustikku ja inimkaubandusvastast riiklikku

ümarlauda;

11 https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-

02/Kriminaalpoliitika%20osakonna%20p%C3%B5him%C3%A4%C3%A4rus.pdf

8

2) teeb koostööd riigisiseste ja rahvusvaheliste asutuste ja ettevõtetega ning

kodanikuühendustega;

3) jälgib inimkaubanduse trende, mõõdab inimkaubandusvastaste meetmete tulemuslikkust ja

teeb nende parandamise ettepanekuid ning suunab poliitikakujundust; 4) kogub ja analüüsib inimkaubandusega seotud statistikat ning koostab ja esitab asjakohaseid

aruandeid;

5) juhib inimkaubandusvastase võitluse tegevuskava koostamist ja koordineerib selle

elluviimist; 6) osaleb inimkaubandusvastase võitlusega seotud projektides;

7) koordineerib inimkaubandusvastase võrgustiku liikmete tehtavat koolitus- ja

ennetustegevust;

8) täidab teisi inimkaubandusvastase võitlusega seotud ülesandeid.

Direktiivi artikkel 19 käsitleb riiklikke raportööre. Direktiivi uusversiooniga on raportöörid

muudetud inimkaubandusvastase võitluse koordinaatoriteks ja lisaks on artiklit oluliselt

täiendatud. Samuti on siin puutumus artiklis 19a sätestatud andmete kogumise ja statistikaga

ning artiklis 19b sätestatud riikliku inimkaubandusvastase võitluse tegevuskavaga.

Artikli 19a põhjenduspunktides on märgitud: selleks et teada saada inimkaubanduse täielik

ulatus liidus, on tingimata vaja koguda täpseid, ühtseid ja anonüümitud andmeid ning kogutud

andmed ja statistika tuleb aegsasti avaldada. Nõue, et liikmesriigid koguvad ja esitavad

komisjonile igal aastal ühtlustatud viisil statistilisi andmeid inimkaubanduse kohta, on

asjakohane samm, et aidata kõnealusest nähtusest paremini aru saada ning tagada andmepõhiste

poliitikameetmete ja strateegiate vastuvõtmine.

Artikli 19b järgi peavad liikmesriigid oma poliitika toetamiseks välja töötama riiklikud

inimkaubanduse vastu võitlemise tegevuskavad. Laste puhul julgustatakse liikmesriike tagama,

et riiklikes lastekaitsesüsteemides oleksid vastu võetud ennetustegevusi koordineerivad

tegevuskavad, et ennetada nendega hoolekandeasutustes ja kinnistes asutustes viibivate lastega

seotud inimkaubandust. Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüs12 kinnitab, et Justiits-

ja Digiministeeriumis varem koostatud ja ellu viidud tegevuskavad vastavad direktiivi artikli

19b nõuetele, ehkki on täiendamisvõimalusi. Küll ei ole ministeeriumi ülesanne koostada

tegevuskava reguleeritud õigus- või haldusnormis, mis võimaldaks tegevuskava koostamise

kohustuse täitmist paremini tagada.

Paragrahvi 8 loetelusse on lisatud direktiiviga nõutavad tegevused, mida praktikas täidab

Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna kriminaalkoostöö ja õigusloome

talituse nõunik juba inimkaubanduse raamotsuses sellise nõude kehtestamisest alates.

1. Inimkaubandusvastane ümarlaud ja võrgustik on loodud ja tegutsevad juba üle 20 aasta.

Igapäevane suhtlus käib meiliaadressi [email protected] kaudu. Keskmiselt kaks

korda aastas toimuvad füüsilised ümarlauakohtumised, kus arutatakse aktuaalseid

inimkaubanduse teemasid, muul ajal toimub suhtlus meili teel ja vajaduse korral

veebikohtumistel. 2. Koordinaatori koostöösuhted on väga laialdased, riigisiseselt on nt tihe koostöö

Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumiga, kelle vastutusalas on inimkaubanduse teema,

samuti PPA, prokuratuuri, Sotsiaalkindlustusameti jt-ga. Rahvusvahelise koostööna võib

nimetada osalemist Euroopa Nõukogu inimkaubandusvastase võitluse kontaktisikute

võrgustikus, Läänemeremaade Nõukogu inimkaubandusvastases rakkerühmas ja Euroopa

Komisjoni inimkaubandusvastase võitluse riiklike koordinaatorite võrgustikus. Samuti on

koordinaatoril tihe suhtlus kodanikuühendustega, kes kuuluvad ka ümarlauda, näiteks MTÜ

12 Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüs.pdf

9

Eluliin ja MTÜ Pagulasabi, ning naiste tugikeskused. Viimastel aastatel on seatud sisse

koostöösuhted eraettevõtetega ja neid ühendavate liitudega, näiteks Eesti Hotellide ja

Restoranide Liit jt. 3. Koordinaatori ülesanne inimkaubanduse trende jälgida ja meetmete tulemuslikkust mõõta

väljendub näiteks rahvusvahelistele ühendustele Eesti kohta info edastamises ja kohtumistel

Eesti esindamises. Riigisiseselt tehakse analüüse ja osaletakse uuringutes ning neist tulenevate

soovituste alusel teebki koordinaator ettepanekuid muuta nii praktikat kui ka õigusakte,

suunates nii poliitikakujundust.

4. Koordinaator kogub ja analüüsib inimkaubandusega seotud statistikat, sealhulgas iga-

aastases kuritegevuse aastaraamatus avaldatavat13, ning koostab ja esitab inimkaubandusega

seotud aruandeid, näiteks TIP raport14, EUROSTAT-i15 ja UNODC16 inimkaubanduse

ülevaated jt. 5. Koordinaator juhib inimkaubandusvastase võitluse tegevuskava koostamist ja koordineerib

selle elluviimist. Aastatel 2010–2026 oli inimkaubandusvastane võitlus esindatud ühtses

vägivallaennetuse kokkuleppes17, kuid kuna direktiivi artikkel 19b nõuab eraldi

inimkaubandusvastase võitluse arengukava koostamist, saab 2027. aastal selle koostamine

koordinaatori ülesandeks. 6. Koordinaator osaleb inimkaubandusvastase võitlusega seotud projektides, näiteks on praegu

käimas mõned inimkaubandusteemalised arendus- ja koolitusprojektid ISF-i rahastamisel.

7. Koordinaator juhib inimkaubandusvastase võrgustiku liikmete korraldatavat koolitus- ja

ennetustegevust. Kõiki koolitusi ei korralda Justiits- ja Digiministeerium, kuid koordinaator

hoiab n-ö suurt pilti ja vajaduse korral nügib võrgustiku liikmeid. Koordinaator korraldab

näiteks iga-aastast spetsialistide koolitust, kuhu kutsutakse üle Eesti eri asutustes töötavaid

spetsialiste, kellel on puutumus inimkaubanduse valdkonnaga. Koordinaator koolitab ka ise,

näiteks korraldas ta aastatel 2023–2025 ligikaudu 30 inimkaubandusteemalist ABC-koolitust.

Nende kokkuvõte18 on veebis avalikult kättesaadav. 8. Vajaduse korral täidab koordinaator teisi inimkaubandusvastase võitlusega seotud

ülesandeid, nt valdkondlike analüüside ja uuringute koostamises osalemine või nende

eestvedamine ja samuti valdkonda puudutavate õigusaktidega tegelemine.

Viies peatükk reguleerib inimkaubanduse ennetuse ja inimkaubandust käsitleva koolitusega

seonduvat.

Paragrahvis 9 reguleeritakse inimkaubanduse ennetuse ja inimkaubandust käsitleva koolituse

põhimõtted ja sellega seotud ülesanded.

Lõike 1 kohaselt tagab riiklik koordinaator inimkaubanduse ennetamise tegevuste toimumise

ning selleks teadlikkuse ja pädevuse suurendamise ning suunab hoiakute kujundamist,

arvestades ärakasutamise vorme ja inimkaubanduse trende. Siin ei ole mõeldud, et riiklik

koordinaator ise ja üksinda tegeleks ennetusega, kuid kuna peamine ennetustegevus toimub

inimkaubandusvastase võrgustiku liikmete kaudu ning kuna koordinaator juhib võrgustikku,

saab olla koordinaator see, kes tagab ennetustegevuse toimumise. Selleks et ennetamisel ei

tegeletaks ainult korduvate tegude vähendamisega, on oluline pöörata ennetuses eraldi

tähelepanu inimkaubanduse nõudluse vähendamisele.

Lõike 2 kohaselt kutsub riiklik koordinaator üles asjaomaseid asutusi korraldama

inimkaubandust käsitlevaid koolitusi. See ei tähenda, et koolitusi korraldab, rahastab või juhib

13 https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/inimkaubandus 14 https://www.state.gov/reports/2025-trafficking-in-persons-report/estonia 15 https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Trafficking_in_human_beings_statistics 16 https://www.unodc.org/unodc/en/data-and-analysis/glotip.html 17 https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2021-11/V%C3%A4givallaennetuse%20kokkulepe.pdf 18 https://www.canva.com/design/DAG-3dkD2T0/GvFR3BjzFBEV0zDXjs51BA/view

10

koordinaator üksinda või ainult Justiits- ja Digiministeerium. Koordinaator saab oma rollis

nügida, et inimkaubandusvastase võrgustiku osalised panustaksid eelkõige enda asutuse

töötajate koolitamisse ning osaleksid ka teiste asutuste või organisatsioonide töötajate või ka

laiema üldsuse koolitamises. Koolituste eesmärk on suurendada ohvritega kokku puutuvate

asutuste ja organisatsioonide töötajate pädevust, et ennetada ja tõkestada inimkaubandust, hoida

ära ohvriks langemist, samuti ohvreid tuvastada, abistada, toetada ja kaitsta.

Lõikes 3 täpsustatakse koolituste sihtgruppi, kelleks on inimkaubanduse ohvritega kokku

puutuvate asutuste töötajad, sealhulgas menetlejad ja teiste õiguskaitseasutuste töötajad, abi- ja

tugiteenuste osutajad, tööinspektorid, ohvriabitöötajad, sotsiaalteenuste osutajad,

tervishoiutöötajad ja teiste valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja kodanikuühenduste

töötajad.

Direktiivi uusversiooni artikkel 18 täpsustab võrreldes varasemaga ennetusmeetmeid, samuti

on lisatud artikkel 18b koolituste kohta, mis on mõeldud inimkaubanduse ohvritega kokku

puutuvatele spetsialistidele.

Artiklis 18 sätestatud ennetusmeetmed ja nõudluse vähendamise meetmed peavad olema

sihipärased ja diferentseeritud, et tõhusalt tegeleda inimkaubanduse eri vormidega. Selleks et

saavutada inimkaubandust soodustava nõudluse pärssimise ja vähendamise eesmärk, on

oluline, et liikmesriigid kaaluvad võimalikele ja praegustele kasutajatele suunatud asjakohaseid

lisameetmeid, näiteks spetsiaalselt kavandatud teadlikkuse suurendamise kampaaniaid.

Artikli 18a järgi peavad liikmesriigid suurendama nende prokuröride ja õiguskaitseasutuste

teadlikkust, kes inimkaubanduse ohvrite või võimalike ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvad,

ning tegema seda koolitustel ja selleks, et tagada süüdistuse esitamata jätmist või karistamata

jätmist puudutavate liikmesriigi sätete tulemuslik rakendamine.

Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüsis19 on direktiivi artiklite 18, 18b, 19a ja 19b

Eesti õigusele vastavuse hindamisel järeldatud, et direktiivi kohaselt on inimkaubanduse

süütegude pärssimine jätkuv protsess, sestap tuleb ka Eesti haldus- ja valitsusasutustel jätkata

teavitustööd ja korraldada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ning teadus- ja

haridusprogramme.

Direktiiv ei täpsusta, milliseid meetmeid liikmesriik peab võtma, et tagada artiklis 18b

sätestatud kohustus pakkuda koolitusi ja soodustada koolituste korraldamist, kuid nendib, et

kohustuse järjepideva ja tõhusa täitmise tagab see, kui seda kajastatakse haldus- või

õigusnormis.

Praktikas korraldab Eestis koolitusi peamiselt inimkaubandusvastase võitluse koordinaator

koostöös Sotsiaalministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusametiga, kuid ametkondlikult korraldavad

koolitusi ka teised, nt politseiasutused. ISF-i rahastatud koolitusprojektiga on viimastel aastatel

koolitatud20 üle tuhande inimese ja valdkonnaga tegelema hakkavatele kolleegidele on kestliku

sisseelamise tarbeks loodud ka Digiriigi Akadeemia kaudu juurdepääsetav

inimkaubandusteemaline baaskursus21. Koostöös erasektoriga on näiteks loodud

inimkaubandusvastane koolitus restoranide ja hotellide töötajatele22.

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

19 Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüs.pdf, vt punkte 157 (art 18), 180 (art 18b), 190 (art 19a), 202

(art 19b). 20 https://www.canva.com/design/DAG-3dkD2T0/GvFR3BjzFBEV0zDXjs51BA/view#1 21 https://digiriigiakadeemia.ee/course/index.php?categoryid=all, kursus on leitav otsisõnaga „inimkaubandus“. 22 https://ehrl.ee/inimkaubandus

11

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õigusega: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)

2024/1712 ülevõtmiseks tehtud OAS-i § 14 lõikega 31 on nähtud ette volitusnorm Vabariigi

Valitsuse määruse kehtestamiseks.

5. Määruse mõjud

5.1. Mõjutatud isikud Muudatustega mõjutatakse eelkõige ohvreid ja teo toimepanijaid ning nendega kokku

puutuvaid asutusi ja spetsialiste.

Kuritegevuse ülevaate23 kohaselt registreeriti Eestis 2024. aastal 15 inimkaubandusega seotud

kuritegu24 ja 2025. aastal 22 inimkaubandusega seotud kuritegu. KarS-i § 133 alusel

registreeriti 2024. aastal 3 ja 2025. aastal 12 tegu. Alates inimkaubanduse kuriteo

karistusõiguses reguleerimisest 2012. aastal on keskmiselt registreeritud kuni 10

inimkaubanduse kuritegu aastas. Kõige levinumad on olnud seksuaalse ekspluateerimise

eesmärgil toimuvad inimkaubanduse kuriteod, kuid aastatega on oluliselt kasvanud tööalase

ekspluateerimise eesmärgiga inimkaubanduse kuritegude arv. Sekka satuvad üksikud juhtumid,

mis on muu eesmärgiga, näiteks sunnitud kerjamise ja 2025. aastal ka kannatanute

sotsiaaltoetuste ärakasutamise juhtumid. Inimkaubanduse kuritegude hulka jõuab aga ka

juhtumeid, kus alaealisi mõjutatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil saatma endast

paljastavaid video- ja pildifaile, mille alusel neid seejärel ähvardatakse ja mõjutatakse. Igal

aastal lisandub registreeritud kuritegudena aina eripalgelisemaid inimkaubanduse kuritegusid,

milles nii toimepanijate kui ka kannatanute rollis paistab silma välismaalaste suurenenud

osakaal. Seega on inimkaubandus Eestis järjest rahvusvahelisem ning vajab piiriülest ja

uurimisalast tähelepanu ja suutlikkust ning asutustevahelist koostööd.

Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõuandeliini (tel 660 7320) kaudu on saanud

2024. aastal abi 864 ja 2025. aastal 727 inimest, nende seas on kõige rohkem olnud

kolmandatest riikidest pärit välismaalasi (90%) tööalaste pettuste ja ärakasutamise tõttu. Abi

on otsinud inimesed 17 riigist ning juba mitmendat aastat paistab silma Ukraina päritolu

inimeste suur osakaal25.

Inimkaubandusteemalistel koolitustel on eri elualade spetsialistid osalenud 2023. aastast ja

nõuandeliinile saabuvate kõnede suur arv kinnitab huvi teema vastu, ühtlasi on kasvanud

ametnike osakaal kontakti võtnute seas (2024: 30%; 2025: 37%). Samuti on iga aastaga

kasvanud politsei spetsiaalsele meiliaadressile [email protected] laekunud inimkaubanduse

kahtlusega teadete arv (2022: 14; 2023: 27; 2024: 50; 2025: 57). 2025. aastal tuvastati ja abistati

inimkaubanduse kuriteo tõttu seitset ohvrit (sh tuvastati seksuaalse ja tööalase ekspluateerimise

ning sunnitud kerjamise juhtumid). Inimkaubanduse ohvrite arv aastas on varasemaga võrreldes

sama ehk 7–8 inimest26.

Asutused, mis tegelevad peamiselt inimkaubanduse ohvrite või toimepanijatega ning

inimkaubandusvastase võitlusega, on Politsei- ja Piirivalveamet, prokuratuur,

Sotsiaalkindlustusamet ja Tööinspektsioon. Inimkaubandusvastast võitlust koordineerib

Justiits- ja Digiministeerium, oma vastutusalas korraldavad seda Sotsiaalministeerium ja

Siseministeerium. Lisaks tehakse koostööd mittetulundussektoriga, rahvusvaheliste

organisatsioonidega, eraettevõtete ja kohaliku tasandi ametiasutustega. Võrgustik kõigist

23 https://www.justdigi.ee/kuritegevus2024/; https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/inimkaubandus 24 Inimkaubandusega seotud kuriteod on KarS-i §-des 1331, 1332 ja 175 sätestatud kuriteod. 25 https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/inimkaubandus/ 26 Andmed pärinevad inimkaubandusvastase koostöö võrgustikust. Avaldamata töömaterjal.

12

nimetatud asutustest moodustab riikliku inimkaubandusvastase ümarlaua, kuhu kuulub praegu

160 inimest. Aktiivsemalt puutub inimkaubanduse kahtlusega juhtumitega kokku eelnimetatud

asutustes hinnanguliselt sada inimest27.

Kuna määrusega kehtestatav regulatsioon on suunatud peamiselt eri asutustes inimkaubanduse

juhtumitega tegelevatele töötajatele, saab öelda, et nende inimeste arv, keda määrus mõjutab,

on väike.

5.2. Mõju inimkaubanduse ohvritele

Riikliku suunamismehhanismi loomine asutuste rollide täpsustamiseks ja riikliku koordineerija

määramine parandab ohvrite varasemat avastamist, tuvastamist ja teenuseosutajate juurde

suunamist ning ühtlustab eri asutuste tegevust. See on eriti oluline selliste juhtumite korral, mis

võivad olla eri ametkondade töölaual, on keerulised ja sisaldavad eriliigilist ärakasutamist või

on piiriülesed ja seotud osaliste rändetaustaga. Tööprotsesside selgus võimaldab lihtsamini ja

kiiremini ohvreid tuvastada ning suunata neid abi ja tugiteenuseid saama, samuti parandab

riiklikus suunamismehhanismis kirjeldatud ohvrite abistamise ja suunamise teekond koostööd

ametiasutustes ja loob neis rollide selgust. Ohvritel võib tekkida kiire tuvastamisprotsessi

tulemusel suurem usaldus riigiasutuste vastu ja samuti võib hea kogemus julgustada

ametiasutustega kontaktis olnud ohvreid suunama ka teisi neile teadaolevaid ohvreid abi

saamiseks ametivõimude poole pöörduma.

Muudatused on inimkaubanduse ohvritele positiivsed. Kuna Eestis on inimkaubanduse

juhtumite arv olnud väga väike, on muudatuste ulatus väike.

5.3. Mõju inimkaubanduse teemadega kokku puutuvatele asutustele

Peamised asutused, mis puutuvad kokku inimkaubanduse ohvrite ja toimepanijatega, on

Politsei- ja Piirivalveamet, prokuratuur, Sotsiaalkindlustusamet, Tööinspektsioon jt.

Õiguskaitseasutuste töö sisu inimkaubandusega seotud kuritegude uurimisel määruse

jõustumise järel ei muutu, kuid täpsustub nende roll ohvrite tuvastamisel ja tugiteenuste juurde

suunamisel. Kindlasti on vaja täienduskoolitusi, mis on juba kavandatud. Kuna inimkaubanduse

juhtumeid on seni olnud väga vähe ega ole ette näha, et nende arv oluliselt suureneks, ei too

muudatused ilmselt kaasa töökoormuse kasvu ega lisatööjõu vajadust. Riigieelarve piiratud

võimaluste tõttu ei ole võimalik ette näha lisavahendeid.

Volitusnormi alusel kehtestatava Vabariigi Valitsuse määruse rakendamine võib siiski

suurendada lühiajaliselt eri asutustes inimkaubanduse teemadega tegelevate spetsialistide

töökoormust (rollide kirjeldamine, protsesside standardimine, koolituste korraldamine või neil

osalemine jm), kuid selle eesmärk on vähendada dubleerimist, luua selged juhised

ametkondadele ja parandada ohvritele osutatavat abi (suunata õigeaegselt õige teenuse juurde).

Sotsiaalkindlustusameti piiriülese suunamise kontaktasutuseks määramine lihtsustab koostööd

teiste liikmesriikidega ja vähendab juhtumipõhist ad hoc suhtlust. Sotsiaalkindlustusameti

töökoormust võivad peale kontaktasutuseks määramise mõjutada ka muud direktiivist

tulenevad muudatused. Teisalt see, et riikliku suunamismehhanismi rakendamisel muutuvad

juhtumid paremini tuvastatavaks. Samuti võivad jõuda senisest sagedamini menetlusse

piiriülesed juhtumid ning koostööprotsessid ja asutuste rollid muutuvad täpsemaks. Lisaks

laiendati seadusega ärakasutamise vorme ning rõhutati digitaalset mõõdet. See võib tähendada,

et ka Sotsiaalkindlustusamet puutub senisest enam kokku keerukamate ja mitmekesisemate

juhtumitega, mis omakorda võib nõuda tööviisi, teenuse korralduse ja nõustajate pädevuse

ajakohastamist.

27 Justiits- ja Digiministeeriumi andmed. Avaldamata.

13

Kuna mõjutatud osaliste arv on väike, on ka mõju kokkuvõttes väike.

5.4. Mõju rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, välissuhetele ja riigi julgeolekule

Määruse eesmärk on tagada, et rakendataks direktiivist tulenevad uued nõuded (mh

suunamismehhanismi normatiivne raam, piiriülese kontaktasutuse määramine, koolituste ja

ennetustegevuse korraldus).

Kavandatu mõju piiriülesele koostööle on positiivne. Inimkaubandus on sageli seotud

organiseeritud kuritegevusega ning võib hõlmata piiriüleseid tarneahelaid ja kannatanuid,

samuti tegude toimepanijaid. Loodav riiklik suunamismehhanism parandab nii piiriülest

suhtlust kui ka juhtumite riigisisest käsitlemist. Muudatused toetavad sisejulgeolekut,

tõkestades kuritegevust, samuti suurendab direktiivi nõuete täitmine Eesti usaldusväärsust

rahvusvahelises koostöös ja võimaldab paremini osaleda ühisoperatsioonides,

koostööprojektides jms-s.

Kuna Eestis on inimkaubanduse juhtumeid väga vähe, on muudatuste mõju samuti väike.

6. Määruse rakendamisega kaasnevad riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Määruse rakendamine ei too kaasa olulisi muudatusi asutuste (Politsei- ja Piirivalveamet,

prokuratuur, Sotsiaalkindlustusamet jt) tegevuses või töökorralduses, töö jätkub senisel viisil.

Määruse rakendamisega ei kaasne olulisi lisakulusid ega tulusid. Seadusemuudatuse tõttu võib

juhtumite lisandumine suurendada õiguskaitseasutuste töökoormust, kuid kuna mitme aasta

kuritegevuse statistika on näidanud stabiilsust ja suuri muutusi selles ei prognoosita, ei ole

põhjust eeldada ka inimkaubanduse kuritegude olulist kasvu. Määrus ei suurenda töökoormust.

Muudatuste rakendamiseks on vaja korraldada koolitusi, sh riikliku koordinaatori

eestvedamisel. Lisavahendeid planeeritakse tulevase EL-i rahastamisperioodi

toetusmehhanismidesse, et tagada koolitus- ja ennetustegevuse jätkusuutlikkus. Riiklik

koordinaator, kelleks on Justiits- ja Digiministeerium, koordineerib inimkaubanduse võrgustiku

liikmete korraldatavat koolitus- ja ennetustegevust. Sealhulgas on koolituse sihtrühm

Sotsiaalkindlustusameti töötajad, kes täidavad piiriülese kontaktasutuse kui ohvriabi teenuste

keskse koordinaatori rolli.

Inimkaubandusvastase võitluse valdkonna arendamiseks on taotletud lisavahendeid

rahastusmehhanismist EL 2028+. Sisejulgeoleku riigiplaani osana on Siseministeeriumi kaudu

esitatud inimkaubandusvastase võitluse rahastamise taotlus summas 4,9 mln eurot aastateks

2028–2034. Sellest on kavas rahastada inimkaubandusvastase võitluse valdkonna

arendustegevust, näiteks koolitusi, teavitust, ennetusmeetmeid, uuringuid, rahvusvahelist

koostööd, riikliku suunamismehhanismi tegevust (sh piiriülese kontaktasutuse tegevus) jne.

Määruse rakendamiseks riigieelarvest lisaraha ette ei nähta, vajalikud kulud kaetakse asutuste

eelarvevahenditest, käimasolevatest sisejulgeolekufondi välisprojektidest ja EL-i uue

rahastamisperioodi mehhanismidest.

7. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras, kuna seadusemuudatus on juba jõustunud ja lisaaega määruse

jõustumise ettevalmistamiseks ei ole vaja enam ette näha.

14

8. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Sotsiaalministeeriumile, Siseministeeriumile,

Rahandusministeeriumile ja Välisministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks

Tööinspektsioonile, Riigiprokuratuurile, Sotsiaalkindlustusametile, Politsei- ja

Piirivalveametile, Mittetulundusühingule Eluliin, Rahvusvahelisele

Migratsiooniorganisatsioonile, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Eesti esindusele, Euroopa

Rändevõrgustiku Eesti esindusele.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Sotsiaalministeerium Siseministeerium Rahandusministeerium Välisministeerium

Meie 19.10.2026 nr 8-1/7587-1

Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu kooskõlastamiseks. Inimkaubandusvastase võitluse koordineerimine ja riikliku suunamismehhanismi kehtestamine Justiits- ja Digiministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu „Inimkaubandusvastase võitluse koordineerimine ja riikliku suunamismehhanismi kehtestamine“. Määruse kehtestamiseks on volitusnorm ohvriabi seaduse § 14 lõikes 31 ja see on seotud EL inimkaubandusvastase võitluse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega Eesti õigusesse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu

2. Eelnõu seletuskiri Anne Kruusement 5332 1991 [email protected] Lisaadressaadid: Tööinspektsioon

Riigiprokuratuur Sotsiaalkindlustusamet Politsei- ja Piirivalveamet MTÜ Eluliin Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Eesti esindus Euroopa Rändevõrgustiku Eesti esindus

2