Elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 892SE

Ettepanekute tabel

Alexela AS

Nr Ettepanek/märkus Selgitus

1. Kirjutame seoses Riigikogus menetlusse võetud Elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga (892 SE) punktidega 19 ja 42.

Sisuliselt kohustatakse tarnijaid võtma kasutusele riskimaandusmeetmeid, et säiliks võimekus pakkuda fikseeritud elektrihinnaga pakette lepingu tähtaja lõpuni. Samuti kohustatakse

konkurentsiametit tegema järelevalvet tarnijate poolt võetud riskimaandusmeetmete piisavuse üle.

Juhime tähelepanu, et seletuskirja lisa 2 märkused ja ettepanekud tabelis on turuosalised (Eesti Energia AS, Elenger Grupp, AS Alexela) esitanud ülaltoodud teemades küsimusi ja palveid, mida eelnõu koostajad ei ole arvestanud ning on osaliselt esitanud ka valeinfot.

1. Lk. 36 esitatud väide: „Seletuskirjas täpsustatud riskimaandusinstrumentide hankimise hetkeolukorda ja võimalusi ning KA-le lisatud võimalus hinnata vääramatu jõu

asjakohasust.“ ei vasta tõele, sest konkurentsiametile vastavat pädevust (2016/1719 art 56 lg 5) ei ole antud ning riskimaandusinstrumentide hankimise hetkeolukorda ei ole täpsustatud (See peaks siis hõlmama ka Elering AS omavoli selliste instrumentide (FTR-ide) tühiseks

tunnistamisel ja konkurentsiameti passiivsust olukorda sekkumisel); 2. Samuti ei vasta tõele lk. 44 väide: „Konkurentsiametile lisatud õigus hinnata vääramatu jõu

asjakohasust.“; 3. Samuti ei vasta tõele lk. 46 esitatud ettepanekule: „selgitamaks välja kas eelnõuga tarnijatele

pandav kohustus on proportsionaalne, palume täiendada eelnõu mõjuanalüüsi ja vajadusel

ELTSi, kui suures mahus on Eesti turuosalistele riskihaldusinstrumendid praegu kättesaadavad ja kas see vastab fikseeritud hinnaga elektrilepingute sõlmimise nõudlusele.“ vastav väide: „Arvestatud“, sest eelnõuga koos ei ole lisatud ühtegi turuanalüüsi (sh. eriti koos

faktilise ja õigusliku hinnanguga FTR-ide kättesaadavusest turuosalistele);

Ei toeta

Riskimaandusstrateegiate kohustus

tuleneb direktiivist. Riskimaandusstrateegia ei ole täiendav bürokraatlik koormus, vaid

ettevõtte finantsilise stabiilsuse ja pikaajalise ellujäämise vundament.

Tähtajaliste fikseeritud hinnaga lepingute puhul on see tarnijale parim tööriist ettenägematute turušokkide

vastu. Eelnõu sätestab selgelt, et arvesse

võetakse tarnija suurust, tema portfelli iseloomu, sh tootmist ja turustruktuuri. Väikeselt või oma

tootmisvõimsust omavalt tarnijalt ei nõuta samasugust lahendust kui

hiiglaslikult vahendajalt — strateegia kujundatakse vastavalt ettevõtte reaalsele võimekusele.

Riskimaandusstrateegiate kontrollimine ja piisav olemasolu annab ka tarbijatele kindluse, et

tarnija suudab turuolukorra keeruliseks minnes lepingujärgset

2

4. Lisaks ei vasta tõele ükski AS Alexela märkustele esitatud vastus. Riskimaandusmeetmete

osas on siinkohal eriti asjakohased punktid 1-4. (Lk. 54-56). Lisaks eeltoodule juhime tähelepanu, et eelnõuga taotletava positiivse mõjuga elektritarbijatele on

otseselt vastuolus riigile kuuluva Elering AS 20.04. taotlus konkurentsiametile Eesti turul ainsa tõsiseltvõetava riskimaandusmeetme FTR kättesaadavuse vähendamiseks pea poole võrra, millel on

mõju fikseeritud paketiga elektrihindadele rohkem kui 10%: Elektrimüüjad: Eleringi plaan võib fikspaketid märksa kallimaks muuta | Majandus | ERR HINNATÕUS ⟩ Fikseeritud elektripaketid lähevad tunduvalt kallimaks. Palju, ei tea.

Palume eelneva taustal kohtumist Riigikogu majanduskomisjoniga, et täpsemalt selgitada ülaltoodud

asjaolusid ja nende ulatuslikke negatiivseid tagajärgi Eesti elektriturule ning vajadust jätta eelnõu punktid 19 ja 42 sellest välja, sest neid ei ole võimalik õiguslikult ja faktiliselt täita enne kui Elering

AS omavoli selliste riskimaandusmeetmete väljastamisel on lõpetatud.

fikseeritud hinda siiski kliendile

tagada. Selgitame –

Punkt 1 ja 2 - Täpsustame, et eelnõu sisu on menetluse käigus muutunud ja

Konkurentsiameti õigus hinnata vääramatu jõu asjaolude esinemist on eelnõust eemaldatud. Ka tulevikus

hindab vääramatu jõu kohaldamist kohus, kes on selle ülesande

täitmiseks kõige pädevam asutus. Punkt 3 – Ettepanek ei ole käesoleva eelnõu raames asjakohane, sest

riskimaandusinstrumentide piisavuse hindamise pädevus on ainult

Konkurentsiametil. Käesoleva eelnõuga selles osas muudatusi ei planeerita.

Punkt 4 – vastab tõele, et Elering ja Fingrid on esitanud

Konkurentsiametile taotluse vähendada pakutatavate hinnakindlustusinstrumentide FTR

koguseid Soome-Eesti piiril. Samas ei vasta tõele, et FTR koguste vähendamisega võetakse

turuosalistelt ära võimalus hinda fikseerida. Ka pärast hinnavahe

kindlustusinstrumentide FTR koguste vähendamist müüakse jätkuvalt instrumente piisavas mahus, mis

3

katab ära Eesti turul pakutavate

fikseeritud hinnapakettide mahu. FTR vähendamisega kaasneb turuosalistele negatiivne mõju Läti ja

Leedu elektrikaubanduse portfellide osas, sest FTR mahu vähendamise

järgselt ei maksa Eesti süsteemihaldur kinni Läti ja Leedu elektrituru fikseeritud hinnapakettide

riskimaandust elektrimüüjatele. FTRide mahu vähendamiseks

esitavad antud piiri süsteemihaldurid regulaatoritele ühise metoodika muudatuse taotluse. Regulaatorid

peavad seda ühiselt hindama, sh kas alles jääv maht on antud turule piisav

vajadus ning alles siis kui regulaatorid metoodika muudatuse kooskõlastavad, saab vähendamine

jõustuda.

Electric Terminal OÜ

Nr Ettepanek/märkus Selgitus

1. Ettepanek täiendada elektrituruseaduse eelnõu seoses agregeerimisteenuse mõjuga

bilansihalduritele

Electric Terminal OÜ tänab võimaluse eest esitada ettepanekuid elektrituruseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kohta (892 SE). Terminal tegutseb elektrimüüja ja bilansihaldurina ning puutub igapäevaselt kokku elektrituru praktilise toimimisega. Soovime juhtida tähelepanu probleemile, mis on seotud agregeerimisteenuse osutamise ja selle

mõjuga bilansihalduritele.

Ei ole käesoleva eelnõu osa.

Agregeerimisteenuse osutajate ning

bilansihaldurite vahelise kompensatsiooni mehhanismi tehnilisi detaile reguleerib Elering AS

poolt koostatud ning Konkurentsiameti poolt kinnitatud

4

Viimastel aastatel on kiiresti arenenud erinevad paindlikkus- ja agregeerimisteenused, mille raames

juhitakse klientide tootmis-, tarbimis- ja salvestusvarasid eesmärgiga osaleda eri energiaturgudel, sealhulgas reguleerimis- ja sagedusturgudel. Tegemist on elektrituru arengu seisukohalt olulise ja vajaliku teenusega. Praktikas on aga ilmnenud olukordi, kus agregaatori tegevuse tulemusena tekib

bilansihaldurile ebabilanss ja sellega seotud rahaline kulu, ehkki bilansihalduril puudub kontroll agregaatori juhitavate varade ja nende aktiveerimiste üle.

Probleem seisneb selles, et agregaatori poolt süsteemihaldurile esitatud aktiveerimismahud ei pruugi vastata mõõtepunkti tegelikule füüsilisele energiavoole. Sellisel juhul arvestatakse tsentraalses arvelduses bilansihalduri bilansist maha suurem energiakogus, kui mõõtepunktist tegelikult läbi

liikus. Selle tulemusena tekib bilansihaldurile kunstlik ebabilanss ning sellest tulenev ebabilansikulu. Lihtsustatud näitena võib tuua olukorra, kus 400 kW võimsusega aku puhul on füüsiliselt võimalik

15 minuti jooksul aktiveerida maksimaalselt 100 kWh energiat. Samas võib turuarvestuses kujuneda aktiveerimismahuks 200 kWh, kui aktiveerimise arvestamisel lähtutakse tarbimise ja tootmise muutuse summast, mitte mõõtepunkti tegelikust füüsilisest energiavoost. Sellisel juhul makstakse

agregaatorile tasu 200 kWh eest, kuid bilansihalduri mõõteandmetes kajastub maksimaalselt 100 kWh. Vahe jääb bilansihalduri ebabilansiks ja põhjustab talle otsese rahalise kahju.

Sisuliselt tähendab see olukorda, kus sõltumatu agregeerimisega seotud kulud kantakse bilansihaldurile, kuigi bilansihaldur ei saa neid tegevusi prognoosida ega kontrollida. Leiame, et elektrituruseaduses tuleb selgemalt tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist

(EL) 2019/944 tulenev põhimõte, mille kohaselt ei tohi sõltumatu agregeerimine tekitada teistele turuosalistele, sealhulgas bilansihalduritele, põhjendamatuid kulusid ega ebaproportsionaalset

finantsriski. Sellest tulenevalt leiame, et elektrituruseaduses tuleks selgelt sätestada põhimõte, et: 1. agregeerimisteenuse osutamise tulemusena ei tohi bilansihaldurile tekkida ebabilanssi ega

ebabilansikulu; või alternatiivselt 2. agregeerimisteenuse osutamisega põhjustatud ebabilanss ja sellest tulenev kulu tuleb

bilansihaldurile täielikult hüvitada. Samuti tuleks seaduse või selle rakendusaktide tasandil täpsustada:

• kuidas määratakse agregeerimisteenuse aktiveerimiste tegelik füüsiline maht; • millised kontrollimehhanismid peavad välistama mõõtepunkti füüsilistest piirangutest suuremate aktiveerimismahtude arvestamise;

elektrienergia bilansilepingu

tüüptingimused. Elering on välja töötamas baasjoone-metoodikat, mis võimaldab täpsemalt

tarbimisjuhtimist mõõta.

5

• kuidas jaotuvad vastutus ja kulud olukorras, kus agregaatori tegevus põhjustab

bilansihaldurile kahju. Peame oluliseks rõhutada, et Terminal toetab paindlikkus- ja agregeerimisteenuste arengut ning peab neid elektrisüsteemi tuleviku seisukohalt vajalikuks. Samas peab turumudel tagama, et kõik

turuosalised vastutavad oma tegevuse mõju eest ning ühe turuosalise tegevusest tekkivaid kulusid ei kanta põhjendamatult teistele turuosalistele.

Palume majanduskomisjonil kaaluda vastavate täienduste tegemist elektrituruseaduse eelnõusse.

Baltic Energy Partners OÜ

Nr. Ettepanek/märkus

1. Konkurentsiameti pädevuse sätestamisest elektrituruseaduse muudatuse eelnõu 892 raames

Kokkuvõtvalt, teeme ettpaneku järgmiseks elektrituruseaduse muudatuseks läbi seaduseelnõu

892:

paragrahvi 93 lõiget 6 täiendatakse punktiga 30 järgmises sõnastuses:

„30) hindab põhivõrguettevõtja taotlusel või turuosaliste taotlusel, kas sündmus, kus

põhivõrguettevõtja piiras pikaajalisi ülekandeõigusi, on käsitatav vääramatu jõuna vastavalt

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1719, millega kehtestatakse võimsuse

jaotamise forvardturu eeskiri (ELT L 259, 27.09.2016, lk 42–68), artiklile 56.”;

Taust:

Elering ja Fingrid (TSO-d) müüvad üle-Euroopalisel oksjoniplatvormil Financial Transmission Right (FTR) instrumente Eesti-Soome piiril, mis sisuliselt maksavad ostjale välja Eesti ja Soome hinnapiirkondade elektri spot hinna vahe, kusjuures ostja maksab TSO-dele oksjonil kujunenud

fikseeritud hinna. Elering ja Fingrid teenivad ise pudelikaelatulusid Eesti ja Soome hinnapiirkondade erinevuse pealt.

Kui erinevus on 30 EUR/MWh kandis ja kaablid töötavad, siis on TSO-de tulu üle 250 mEUR aastas. Käimasolev vaidlus:

• 25.12.2024 sai 650 MW Estlink 2 ühendus kahjustada ja katkestus kestis 2025 juuni lõpuni.

• Tööse jäi Estlink 1 võimsusega 358 MW.

Toetame

Täpsustame, et eelnõu sisu on menetluse käigus muutunud ja Konkurentsiameti õigus hinnata

vääramatu jõu asjaolude esinemist on eelnõust eemaldatud. Ka tulevikus

hindab vääramatu jõu kohaldamist kohus, kes on selle ülesande täitmiseks kõige pädevam asutus.

Konkurentsiametile vääramatu jõu hindamise kohustuse panemine on

ministeeriumi hinnangul küll kooskõlas regulaatori üldiste ülesannetega, kus regulaator annab

hinnangud süsteemihalduri tegevusele. Kuid FTRide otsused

tehakse alati kahe riigi peale ühiselt ning Soomes ei ole samuti vastavat pädevust, vääramatu jõu hinnangut

anda, regulaatorile antud. Seega oleks Konkurentsiametil siin keeruline

6

• Elering ja Fingrid on müünud FTR Soome-Eesti piirile o 350 MW 2025. aastaks hinnaga 27,53 EUR/MWh o 300 MW 2024. aasta detsembriks hinnaga 31,25 EUR/MWh o 300 MW 2025. aasta jaanuariks hinnaga 22,99 EUR/MWh

• Põhivõrguettevõtjad piirasid vääramatu jõu klauslile tuginedes FTR 300 MW ulatuses alates 27.12.2024 kuni 2025. aasta jaanuari lõpuni. Alles jäi ca 350 MW FTR, mis oli kaetud Estlink

1. Piiramine tähendas sisuliselt seda, et FTR ostjatele maksti ostuhind tagasi ja ostjatel jäid seepeale riskid lahti (ostjad pidi oksjoni hinna asemel maksma spot turul kujunenud Eesti-

Soome hinnavahet). Turuosalised kandsid sellest otsusest kahju suurusjärgus 5 mEUR.

• KOMISJONI MÄÄRUS (EL) 2015/1222, 24. juuli 2015, millega kehtestatakse võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise suunised defineerib vääramatu jõu (rõhuasetus autori poolt):

„vääramatu jõud” – igasugune selline ettenägematu või ebatavaline sündmus või olukord,

1) mille ettenägemine ega juhtimine ei ole põhivõrguettevõtja mõistlikus võimuses, 2) mis ei ole toimunud asjaomase põhivõrguettevõtja süül,

3) mida ei saanud vältida ega kõrvaldada mõistliku ettenägelikkuse ja hoolikusega, 4) mida põhivõrguettevõtja ei saa lahendada tema jaoks tehniliselt, rahaliselt või majanduslikult mõistlikult võimalike meetmetega,

5) mis on tegelikult aset leidnud ja objektiivselt kontrollitav ning 6) mis muudab asjaomase põhivõrguettevõtja jaoks käesoleva määruse kohaste kohustuste täitmise

ajutiselt või lõplikult võimatuks; Vääramatu jõu klausli rakendamiseks peavad kõik tingimused olema täidetud ja turuosalised ütlevad,

et „mis muudab asjaomase põhivõrguettevõtja jaoks käesoleva määruse kohaste kohustuste täitmise ajutiselt või lõplikult võimatuks“ osa vääramatu jõu definitsioonist pole täidetud, sest isegi kui TSO-

d oleks täitnud FTR kohustused ilma piiranguid seadmata, siis oleks TSO-d ikkagi 2024 detsembris ja 2025 jaanuaris Eesti-Soome ülekandevõimsuse pealt teeninud miljonitesse eurodesse ulatunud tulusid.

Turuosalised on teinud ka erinevaid kohtumisi Kliimaministeeriumis, kuhu on olnud kaasatud ka

kliimaminister. Esialgu lepiti kokku, et nõu küsitakse ACER-ilt (EUROPEAN UNION AGENCY FOR THE COOPERATION OF ENERGY REGULATORS) ja siis toimetatakse edasi vastavalt

tegutseda ja kahe riigi peale

konsensusliku lahendust saavutada, kui neile vastaval asutusel Soomes sama kohustust pole.

7

ACER-i antud nõule. ACER saatiski oma vastuse, mis toetas turuosaliste seisukohta, et vääramatu

jõu rakendamine antud situatsioonis pole õigustatud. Siis aga selgus, et ACER-i seisukohta pole Eleringi ja Fingridi jaoks siduv ning Eesti ja Soome konkurentsiametitel puudub pädevus, et antud küsimuses siduvaid otsuseid langetada.

Miks on olukord halb

• Turuosaliste jaoks on olukorra lahendamiseks hetkel ainus viis kohtutee ja mitu turuosalist ongi Eleringi kohtusse kaevanud, et hüvitist saada.

• Ka Konkurentsiamet on kohtusse kaevatud, sest Konkurentsiametil tegelikult võib olla juba täna pädevus antud küsimuses otsustada ja käib vaidlus selle üle, kas Konkurentsiametil juba täna on pädevus olemas.

• Olukorras, kus meil on olemas Konkurentsiamet, kellel võiks olla suuremad teadmised ja pädevus antud küsimuses kui kohtutel, ei ole otstarbekas kasutada antud küsimuste

lahendamiseks kohtuid.

• Kohtulahendini jõudmine võib võtta isegi aastaid ja olla kulukas. Seni on turuosalistel ebakindlus, et mis saab järgmisel korral, kui TSO-d otsustavad FTR piirata. Turuosaliste jaoks on see ebakindlus oluline tururisk.

• Kui turuosalistel on suuremad tururiskid, siis see kandub üle ka tarbijatele fikseeritud hinnaga elektri hinnastamisse.

o Hiljutised kõrged elektrihinnad jaanuaris ja veebruaris ning Iraani sõjaga kaasnev

fossiilkütuste hinnakasv, mis on jõudnud ka elektri tulevikutehingute hinda ütlevad selgelt, et hinnariskid pole kuhugi kadunud ja on suured.

o Kõigele sellel lisaks soovivad TSO-d veel vähendada turule vajalike FTR oksjonite mahtu viidates oma finantsriskidele kaablite väljalangemise korral. Samas isegi 2025 aasta peale teeniti 6 kuulise Estlink 2 rikke tingimustel ülekoormustulu Eesti-Soome

kaablitelt suurusjärgus 160 mEUR, mis kahvatub turuosaliste 5 mEUR nõude kõrval seoses vääramatu jõu klausli ebakorrektse rakendamisega. Olukorras, kus tururiskid

on kasvanud soovib TSO võtta vähemaks riskimaandamise võimalusi tuginedes ülimalt nõrkadele argumentidele.

o Kui sellele lisada ebavajalik ebakindlus riskimaandamise instrumentide

toimekindluse osas kui TSO-d peaks jälle otsustama vääramatu jõu klauslit

8

ebakorrektselt kasutada, siis on selge, et elektri müüjad ja selle kaudu ka tarbijad

kannavad päris suuri ja kulukaid riske.

• Kuuldavasti Konkurentsiamet ja Justiitsministeerium on vastu Konkurentsimetile vääramatu jõu hindamiseks pädevuse andmisele. Turuosalistele tundub selline seisukoht ebanormaalne,

sest nii suunatakse vaidlusi pidama läbi keerukama kohtutee ja seeläbi muudetakse Eesti ärikeskkond keerulisemaks. See on vastuolus hea halduse tavaga, kus spetsiifilised tehnilised

vaidlused peaksid leidma lahenduse eksperttasandil (regulaatori juures), mitte koormama niigi ülekoormatud kohtusüsteemi.

Mida teha olukorra parandamiseks KOMISJONI MÄÄRUS (EL) 2016/1719, 26. september 2016, millega kehtestatakse võimsuse

jaotamise forvardturu eeskiri, Artikkel 56 ütleb järgmist: Püsikindlus vääramatu jõu olukorras 5. Kui liikmesriik on nii sätestanud, peab asjaomase põhivõrguettevõtja taotlusel riigi reguleeriv

asutus hindama, kas sündmust saab käsitada vääramatu jõuna.

Meie soovitus on Eesti Konkurentsiametile selgelt anda pädevus hinnata, et kas sündmus, kus põhivõrguettevõtja piiras pikaajalisi ülekandeõigusi, on käsitatav vääramatu jõuna vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1719, millega kehtestatakse võimsuse jaotamise

forvardturu eeskiri.

Isamaa fraktsioon

Nr. Ettepanek/märkus

1. Eelnõu paragrahvi 1 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„12) paragrahvi 424 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesoleva seaduse §-de 422 ja 423 alusel rakendatud mehhanismi rahastamise kulud kannavad

taastuvenergia tootjad vastavalt valdkonna eest vastutavale ministri määrusele.”

Ei toeta

Elektrituruseaduse ja Euroopa Liidu

elektrituru põhimõtete kohaselt on võimsusmehhanismi eesmärk tagada

kogu elektrivõrgus piisavate tootmisvõimsuste olemasolu igal ajahetkel. Piisavas koguses

9

tootmisvõimsusi pakuvad tootjad ja

nende olemasolust saavad kasu tarbijad, mistõttu on loogiline, et selle eest maksavad tarbijad.

Evecon OÜ

Nr. Ettepanek/märkus

1. Eveconi hinnangul on eelnõu selgelt vajalik ning avaldab positiivset mõju elektrienergiaturu korraldusele ja varustuskindlusele. Eelnõu jõustumisel muutub Evecon suure tõenäosusega ka

elutähtsa teenuse osutajaks, kuna kontserni tootmisvõimsus ületab 90 MW. Eveconile teadaolevalt lisatakse eelnõule enne teist lugemist ka täiendavad julgeolekut puudutavad

sätted, mis käsitlevad laiemalt elektrienergia tootmisvõimsustega seotud riist- ja tarkvara usaldusväärsust. Eveconile teadaolevalt kohalduvad sellised nõuded tootmisvõimsuste riist- ja tarkvarale küll edasiulatuvalt, kuid arvestades, et protsess sarnaneb elektroonilise side seaduse §-des

87³–87⁴ sätestatuga, ei ole välistatud ka regulatsiooni (kaudne) tagasiulatuv mõju, eelkõige olukordades, kus uuendatakse või vahetatakse välja juba kasutuses olevate seadmete riist- või

tarkvara. Näiteks võib selline olukord tekkida siis, kui tootmisvõimsused muutuvad tarkvarauuenduse tulemusel võimeliseks pakkuma ka elektrisüsteemi taaskäivitamise võimekust.

Juhul kui seadusemuudatusel on selline tagasiulatuv mõju, palume Eveconi vastava regulatsiooni väljatöötamise ja rakendamise protsessi kaasata.

Teadmiseks võetud.

Riist- ja tarkvara hindamise

detailsemad tingimused ei sisaldu antud eelnõus, kuivõrd nende mõju

hinnang ja sellega kaasnev arutelu oleks efektiivsem Riigikogu väliselt ja pannakse paika elektrisüsteemi

toimimise võrgueeskirjas. Kindlasti toimub turuosaliste kaasamine

elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja tööprotsessi. Kohustus hakkab kehtima ainult uutele

seadmetele ning tööprotsessis luuakse erisused, kuidas ja mil määral on

mõjutatud olemasolevad (ehk hinnatakse tagasiulatuvat mõju).

Lisaks eelnevale palume kinnitust oma arusaamale seoses eelnõu punktis 32 kavandatud

muudatusega, millega muudetakse elektrituruseaduse (ELTS) § 87¹ lõike 4 esimest lauset järgmiselt : „Tootmise alustamiseks ettenähtud periood on avameretuuleparkide puhul kolm aastat ja muude tehnoloogiate puhul kaks aastat.“

Muudatus on seotud ELTS § 87¹ lõikes 6 sätestatud kohustusega maksta alakasutustasu juhul, kui tootmisvõimsus ei ole tootmise alustamiseks ettenähtud perioodi möödumisel tootmisega alustanud. Praktikas tähendab kehtiv regulatsioon olukorda, kus arendajal on kohustus tootmisvõisusega

alustada tootmise alustamiseks ettenähtud perioodile järgneval aastal. Ehk kui tootmise alustamise

Selgitame eelnõu seletuskiri ei erista

oma kohaldamisel konkreetset ajahorisonti, mille raames arendajal veel alakasutustasu maksekohustus

puudub. See tähendab, et erand kohaldub nii arendustele, mis on veel aastase perioodi sees, kui ka

arendustele, mis peavad

10

tähtaeg on üks aasta (kehtiva ELTS alusel päikeseparkide puhul), on arendajal liitumispunkti

valmimisest arvates tootmise alustamiseks tegelikult kuni kaks aastat. Eveconi küsimus tuleneb eelnõu vastuvõtmise ajakavast. Täpsemalt soovime teada, kas ELTS § 87¹ lõike 4 uus sõnastus pikendab tootmise alustamise

tähtaega ka nende projektide puhul, mille suhtes ei ole käesoleva arvamuse esitamise seisuga

ELTS § 87¹ lõikes 4 sätestatud üheaastane tähtaeg veel möödunud, kuid mille puhul ühe

aastane tähtaeg võib mööduda enne eelnõu jõustumist.

Eveconi hinnangul on mõistlik ja ilmne, et selliste projektide puhul pikeneb alakasutustasu kohaldamise tähtaeg ka olukorras, kus ELTS § 87¹ lõikes 4 sätestatud tootmise alustamise tähtaeg on

küll möödunud, kuid ELTS § 87¹ lõike 6 alusel ei ole alakasutustasu maksmise kohustus veel tekkinud. Juhul kui selline tulemus eelnõu sõnastusest üheselt ei tulene, teeme ettepaneku eelnõud

vastavalt täiendada. Oleme valmis vastama kõikidele küsimustele, mis Riigikogu majanduskomisjonil seoses käesoleva arvamusega võivad tekkida.

alakasutustasu vältimiseks

tootmisega alustama jooksva aasta sees. Oluline on ainult, kas projekti osas on

alakasutustasu maksekohustus juba tekkinud, kuivõrd seaduse

muudatusega ei kõrvaldata varasema seaduse redaktsiooni alusel arendaja poolset kohustust tasu maksta. Seega

praeguse eelnõu muudatusega pikeneb kõigi projektide puhul

tootmise alustamise aeg ühe aasta võrra, kelle suhtes ei ole saabunud veel § 871 lõike 6 esimene tähtaeg

ning kes ei ole sellega seoses ka ise võrguettevõtja poole täiendava

tagasisidega pöördunud. Toome selgituseks näite:

Päikeseelektrijaama liitumislepingu täitmise tähtaeg on 31.12.2024, seni

kehtinud seaduse alusel oli § 871 lg 4 tootmise alustamiseks ettenähtud periood päikeseelektrijaamale üks

aasta ehk 1.01.2025 kuni 31.12.2025. Sellele järgnev alakasutustasu arvestamise periood seega 1.01.2026

kuni 31.12.2026. Kui käesolev muudatus, millega

päikeseelektrijaamale tootmise alustamiseks tähtaeg muutub kaheaastaseks, 2026. aasta jooksul ei

11

jõustu, siis rakendub alakasutustasu

maksmise kohustus 1.01.2027. Kui käesolev seadusemuudatus jõustub hiljemalt 31.12.2026, siis saab see

päikeseelektrijaam tootmise alustamiseks aega ühe aasta võrra

juurde (nö tagasiulatuvalt) ja tema § 871 lg 4 periood seega on 1.01.2025 kuni 31.12.2026 ja alakasutustasu

arvestamise periood seejärel 1.01.2027 kuni 31.12.2027, mille

järel endiselt tootmisvõimsuse kasutamata jätmise korral rakendub alakasutustasu maksmise kohustus

1.01.2028.

KC Energy OÜ

Nr. Ettepanek/märkus

1. KC Energy OÜ edastab omapoolse arvamuse koos põhjendustega elektrituruseaduse (ELTS) ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus (892 SE) esitatud muudatusettepanekute kohta, mis puudutavad

alakasutustasu arvestust puudutavate muudatuste kohta. Alljärgnevalt toome välja KC Energy ettepanekud eelnõus välja toodud sätte kohta ja vastavad selgitused. 1) Täiendada ELTS § 871 lõige 66 alljärgnevalt:

„(66) Turuosalisest sõltumatu põhjus käesoleva paragrahvi lõike 62 tähenduses on: 1) vääramatu jõud;

2) seadmete või materjalide tarnimisel või transportimisel tekkinud viivitused võrreldes tarne- ja ostulepingutes kokkulepitud tähtaegadega; 3) ettenägematu muutus geoloogilistes tingimustes või pinnases, arheoloogiliste leidude või

kaitsealuste liikide avastamine, projekteerimistingimuste, planeeringu lähteseisukohtade või keskkonnamõjude

Toetame Muudatusettepanekut on täiendatud

12

hindamise programmis esitatud tingimuste või uuringute programmi haldusorganipoolne

täiendamine või ootamatute keskkonnaprobleemide ilmnemine pärast ehitusloa taotluse menetlusse võtmist, mis takistab või lükkab edasi tootmisseadme tähtaegset rajamist;

4) kolmanda isiku vaie, kohtuvaidlus või ettekirjutus, mis takistab või lükkab edasi tootmisseadme tähtaegset rajamist; 

5) kohaliku omavalitsuse üksuse või muu pädeva haldusorgani kavandatud tootmisvõimsuse rajamise eelduseks olevate menetlustoimingute või haldusakti andmise oluline viibimine planeeringu-, projekteerimistingimuste-, ehitusloa- või kasutusloa menetluses, kui viivitus ei ole põhjustatud tootja

tegevusest ning tootja on täitnud kõik õigusaktidest tulenevad menetlusnõuded. Tootja tegevusega mitte

seotud oluliseks viivituseks loetakse muuhulgas võimalike teiste arendusprojektide mõjudest tulenevat vajadust täiendavateks menetlustoiminguteks;

6) muu käesolevas loetelus nimetamata tootjast sõltumatu ja tõendatud põhjus.“;

Selgitus: Muudatuse eesmärk on tagada, et tootjale ei kohalduks käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tasu olukorras, kus tootmisseadme rajamise ja tootmise alustamise tähtaegade järgimine ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse või muu pädeva haldusorgani menetluse põhjendamatu viibimise

tõttu. Praktikas esineb juhtumeid, kus vaatamata nõuetekohaste dokumentide esitamisele viibivad planeeringu algatamise, projekteerimistingimuste või ehitusloa menetlused oluliselt ning antud

menetluse kestus ei sõltu tootja tegevusest ega hoolsusest. Selliseid asjaolusid tuleb käsitada turuosalisest sõltumatute põhjustena. Näitena võib tuua arendusi, mis asuvad suurte riiklike projektide vahetus läheduses, mistõttu mõjutavad riiklike projektidega seotud arengud kas otseselt

või kaudselt tootja kavandatud tootmisvõimsuste seotud menetlusi, tuues kaasa vajaduse täiendavate menetlustoimingute, sh täiendavateks mõjude hindamisteks.

2. Lisada eelnõusse ELTS § 871 lõige 6 ning täiendada seda alljärgnevalt:

„(6) Kui tootmissuunalist liitumislepingut omav turuosaline ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud perioodi möödumisel oma liitumislepingujärgset tootmisvõimsust vähemalt 95 protsendi ulatuses kasutanud, tasub liituja võrguettevõtjale aasta pärast nimetatud tähtaja saabumist tasu

mittekasutatava tootmissuunalise võrguühenduse võimsuse ulatuses. Tasu rakendatakse iga järgmise aasta täitumisel, millal turuosaline ei kasutanud vähemalt 95 protsendi ulatuses oma

Ei toeta.

Liitumislepingut omavatele turuosalistele võimaldab tootjast sõltumatutel põhjustel alakasutustasu

rakendamise edasi lükkamist KLiM esitatud seaduse muudatusettepanek,

13

liitumislepingujärgset tootmissuunalist võimsust. Tasu suurus on 38 000 eurot ühe megavoltampri

kohta aastas ning tasu arvutatakse lepingujärgsest võimsusest 95 protsendile vastava tootmisvõimsuse ja saavutatud võimsuse vahe alusel. Kui jaotusvõrgus liitumislepingu sõlminud turuosaline on tootmisseadme või tarbimiskoha võõrandanud, rakendatakse tasu kinnistu omaniku

suhtes. Kui jaotusvõrguga liitunud turuosalise liitumislepingujärgne tootmisvõimsus on kasutusele võetud osaliselt, rakendatakse tasu 95-protsendilise liitumislepingujärgse tootmisvõimsuse eest

käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel. Nimetatud tasu ei rakendu mittekasutatava liitumislepingule, mis on seotud käesoleva seaduse § 422 lõikes 1 nimetatud reservvõimsuse mehhanismis osalemisega või § 425 lõikes 2 nimetatud saartalitlusvõime tagamise teenuses osalemisega või mis on vajalik

süsteemihalduriga sõlmitud pikaajalise sagedusreservide lepingu täitmiseks või süsteemihalduriga sõlmitud tehnilise koostöö ja varustuskindluse tagamise lepingu täitmiseks.“

Selgitus: Muudatuse eesmärk on täpsustada elektrituruseaduse § 87¹ lõikes 6 sätestatud alakasutustasu erandi kohaldamisala. Kehtiva regulatsiooni (ELTS § 871 lg 7) kohaselt ei rakendata

tootmissuunalise võimsuse alakasutustasu võrguühendustele, mis on vajalikud reservvõimsuse mehhanismis osalemiseks, saartalitlusvõime tagamiseks, pikaajalise sagedusreservi lepingu

täitmiseks või tehnilise koostöö ja varustuskindluse tagamise lepingu täitmiseks. Praktikas on tekkinud tõlgendus, mille kohaselt kohaldub nimetatud erand üksnes võrgulepingu alusel kasutatavale tootmisvõimsusele, kuid mitte liitumislepingu alusel reserveeritud tootmisvõimsusele.

Selline tõlgendus ei võimalda saavutada sätte eesmärki. Süsteemihalduriga sõlmitud pikaajalise sagedusreservi lepingu või muu varustuskindluse tagamiseks vajaliku teenuse osutamiseks tuleb

tootmisseade või salvestusseade esmalt rajada ning selleks on vajalik tootmisvõimsuse reserveerimine liitumislepingu alusel. Võrgulepingu sõlmimine toimub üldjuhul alles pärast tootmisseadme või salvestusseadme valmimist ja võrguühenduse kasutuselevõttu. Kui alakasutustasu

erand kohaldub alles pärast võrgulepingu sõlmimist, ei täida erand oma eesmärki nende projektide arendus- ja ehitusfaasis, mille rajamist seadusandja on soovinud toetada. Muudatus tagab, et erand kohaldub kogu tootmisvõimsusele, mis on vajalik süsteemihalduriga sõlmitud pikaajalise

sagedusreservi lepingu või muu seaduses nimetatud teenuse osutamise lepingu täitmiseks, sõltumata sellest, kas projekt asub liitumislepingu või võrgulepingu etapis.

millega muudetakse § 871 lõiget 62

ning sõnastatakse see järgmiselt : ”Võrguettevõtja lükkab käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tasu

rakendamist edasi, kui tootmist ei ole alustatud tõendatult turuosalisest

sõltumatutel põhjustel kuni nimetatud põhjuste äralangemiseni, või põhjendab sellest keeldumist.

Turuosaline on kohustatud nimetatud põhjustest viivitamata teavitama

võrguettevõtjat. Turuosalisest sõltumatutel põhjustel tootmise alustamiseks antud ajapikendus ei või

kokku ületada kolme aastat.” Selline muudatus ühelt poolt võimaldab

alakasutustasu rakendamist edasi lükata tootjast sõltumatutel põhjustel kuni kolm aastat, kuid ühtaegu tagab

selle, et tootja ei viivita asjatult reservvõimsuse mehhanismis

osalemiseks, saartalitlusvõime tagamiseks, pikaajalise sagedusreservi lepingu täitmiseks või

tehnilise koostöö ja varustuskindluse tagamise lepingu täitmiseks kavandatud tootmisvõimsuse

rajamisega.

3. Energiasalvestuse turule tuleku soodustamine ning võrgutariifide konkurentsivõime parandamine

Probleemi kirjeldus: Energiasalvestuse laiem kasutuselevõtt on oluline eeldus Eesti elektrisüsteemi paindlikkuse suurendamiseks, taastuvenergia tootmise integreerimiseks ning elektrisüsteemi

Toetame

Muudatusettepanekud täiendatud § 72 lõikega 31.

14

kogukulude vähendamiseks. Samas näeme täna regulatiivseid ja tariifseid takistusi, mis pärsivad

energiasalvestuse arengut Eestis ning seavad küsimuse alla Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete täieliku rakendamise. Elektrilevi võimaldab energiasalvestite puhul võrgust võetud ja võrku antud energia saldeerimist sisuliselt ainult kõrge püsitasuga kindlaksmääratud hinnapakettides ehk siis igas

kliendigrupis on ainult üks pakett kus saldeerimist energiasalvestitele võimaldatakse piirates sellega kliendile valikuvõimalust pakettide vahel. Selle tulemusena väheneb kliendile energiasalvest i

kasutamisest saadav majanduslik kasu märkimisväärselt ning salvestusprojektide tasuvus halveneb. Lisaks ei kohaldata saldeerimist kõikidele tasukomponentidele, sealhulgas elektrituruseaduse § 53 lõikes 7 sätestatud tasakaalustamisvõimsuse kulule. Meie hinnangul vajab täiendavat analüüsi, kas

selline hinnastamismudel on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/9441 artikli 15 lõikega 5, mille kohaselt ei tohi energiasalvestitele kohaldada topelttasusid, sealhulgas

võrgutasusid, salvestatud elektrienergia osas, mis jääb sama liitumispunkti piiresse või mida kasutatakse paindlikkusteenuste osutamiseks süsteemihalduritele ning millega tuleb tagada energiasalvestuse võrdne kohtlemine elektriturul. Praegune regulatsioon ja selle rakendamine võivad

praktikas kaasa tuua olukorra, kus energiasalvestitele rakendatakse tasusid viisil, mis ei vasta direktiivis sätestatud põhimõttele vältida topeltmaksustamist ning tagada energiasalvestuse võrdne

kohtlemine elektriturul. Täiendavalt näeme probleemi Eleringi võrgutariifides. Oleme avastanud, et Eesti energiasalvestuse projektide võrgukulud on võrreldes Läti ja Leeduga oluliselt kõrgemad. Nii 110 kV kui ka 330 kV võrgutasandil ulatuvad erinevused teatud juhtudel ligikaudu kümnekordse

tasemeni võrreldes Lätiga. Selline kulude erinevus seab Eesti energiasalvestuse investeeringute sihtriigina ebasoodsasse olukorda ning vähendab Eesti konkurentsivõimet Balti elektriturul.

Palume hinnata, kas Elektrilevi ja Eleringi poolt rakendatavad võrgutariifid ning saldeerimise põhimõtted on täielikult kooskõlas direktiivi (EL) 2019/944 artikli 15 lõikes 5 sätestatud nõuetega vältida energiasalvestite topelttasustamist ning tagada energiasalvestuse võrdne kohtlemine

elektriturul. Palume analüüsida saldeerimise põhimõtte laienemist kõikidele energiasalvestusega seotud tasukomponentidele, sealhulgas tasakaalustamisvõimsuse kulule, et vältida põhjendamatut

topeltkoormust energiasalvestitele. Juhul kui kehtiva õiguse tõlgendamine ei taga eelnevalt mainitud EL direktiivist tulenevate

eesmärkide saavutamist, kaaluda elektrituruseaduse täpsustamist selliselt, et energiasalvestite suhtes kohaldatav topelttasustamise keeld ning saldeerimise põhimõtted oleksid seaduses üheselt ja selgelt sätestatud.

15

Palume Konkurentsiametil ja Kliimaministeeriumil hinnata kehtivate hinnatariifi metoodikate mõju

energiasalvestuse soodustamisele, investeeringutele ja elektrisüsteemi paindlikkusele ning esitada ettepanekud võimalike konkurentsimoonutuste kõrvaldamiseks. Palume hinnata, kas Elektrilevi poolt võrgust salvestatud ja võrku tagastatud elektrienergia koguste

saldeerimise tingimused on eelnevalt Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud. Vastava Elektrilevi veebilehelt2 võimaliku kooskõlastuse kohta kahjuks infot ei leidu.

Palume analüüsida Eesti, Läti ja Leedu energiasalvestite võrgutasude regulatsioone ning töötada välja lahendused Eesti võrgutariifide konkurentsivõime parandamiseks, et tagada energiasalvestuse investeeringutele võrreldavad tingimused kogu Baltikumis.

4. Lisaks eelnevalt on varasemalt Riigikogus käsitletud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi

seaduse (ATKEAS) muudatusi, mis puudutavad ka elektrienergia salvestust. ATKEAS § 27 lg 1 p 282 kohaselt on aktsiisist vabastatud elektrienergia ja kütus, mida kasutatakse elektrienergia

tootmiseks, ning elektrienergia, mida kasutatakse elektrienergia tootmise suutlikkuse säilitamiseks. Leiame, et aktsiisivabastus peaks rakenduma ka tootmise eesmärgil elektrienergia salvestusele. Palume Riigikogu majanduskomisjonil koostöös Rahandusministeeriumi ja Kliimaministeeriumiga

seadusesse õigusselguse huvides vastav täpsustus teha.

Ei ole käesoleva eelnõu osa,

teadmiseks võetud.

Ettepanek nõuab täiendavat

põhjalikku analüüsi eeldab koostööd ja läbirääkimist rahandusministeeriumi poolt, mida

käesoleva eelnõu raames ei ole võimalik teostada.

MTÜ Eesti Taastuvenergia Koda

Nr. Ettepanek/märkus

1. Toetame üldiselt eesmärki ajakohastada elektrituru regulatsiooni, parandada varustuskindlust ning

luua selgemad eeldused uute tootmis- ja salvestusvõimsuste turule tulekuks. Samas palume eelnõu edasisel menetlemisel arvestada alljärgnevate ettepanekutega: 1. arutada enne teise lugemise jätkamist turuosalistega läbi elektriga varustamise elutähtsa teenuse

osutajatele kohalduvad sisulised nõuded ning avaldada nende muudatuste kavand, samuti tuleb seletuskirjas märgitut täpsustada;

2. täpsustada alakasutustasu rakendamise 3-aastase ajapikenduse arvestuse algusaega; 3. piirata REMITi rikkumistega seotud väärtegude aegumistähtaeg maksimaalselt kolme aastaga; 4. vabastada aktiveeritud tasakaalustamisvõimsuse pakkumused tasakaalustamisvõimsuse tasust;

5. laiendada salvestusseadmete topeltmaksustamise erandit otseliinidele;

Teadmiseks võetud.

Mõistame vajadust kaasata turuosalisi ETO staatusega kaasnevate

kohustuste kujundamisse. Samas ei pea me otstarbekaks esitada määruse

muudatuste kavandit käesolevas etapis, kuna see võib segadust tekitada.

16

6. vabastada taastuvenergia tasust selline tarbitud elektrienergia, mille puhul tarbija tõendab, et see

vastab toetuseta taastuvenergia tootmisseadmega toodetud elektrienergiale; 7. anda turuosalistele võimalus esitada tagasiside ka Kliimaministeeriumis ettevalmistamisel olevatele täiendavatele muudatustele.

Alljärgnevalt oleme ettepanekuid lähemalt selgitanud.

Elektri elutähtsa teenuse osutaja (ETO) nõuded tuleks turuosalistega läbi arutada ning

seletuskirjas märgitut täpsustada Eelnõu (ELTS § 211 muudatused) sätestab kontsernipõhise arvestuse, mille kohaselt loetakse

elutähtsa teenuse osutajaks tootja, agregaator või salvestusüksusi omav elektriettevõtja, kelle kontserni Eesti elektripaigaldiste võrku antav netovõimsus ületab kokku 90 MW. Elektri ETO

sisulised nõuded on aga sätestatud eraldiseisvas määruses „Elutähtsa teenuse kirjeldus elektriga varustamisel". Eelnõu seletuskirjast (lk 11) nähtuvalt on kavas seda määrust muuta, kuid muudatuste kavandit ei ole

eelnõu paketti lisatud. Kuna ETO staatus toob kaasa olulisi kohustusi, peame vajalikuks, et vastava määruse

muudatuste kavand esitataks ja arutataks turuosalistega läbi enne teise lugemise jätkamist, et

turuosalisel oleks võimalik hinnata eelnõu tegelikku mõju ja teha asjakohased ettepanekud ja

ka ettevalmistused uue regulatsiooni täitmiseks.

ETO-ga seonduvalt on eelnõu seletuskirjas ka segadust tekitavaid lõike. Esiteks, eelnõu seletuskirja lk 9 on märgitud: „Lisaks võetakse edaspidi aluseks kontserni kuulumist.

Kui mitmel juriidilisel isikul on väikesed elektrijaamad või paigaldised, aga nad kuuluvad samasse kontserni, võib nende mõju võrgu töökindlusele olla kokkuvõttes suur. Eelnõuga kavandatud sõnastus ELTS § 211 lõike 1 punktis 1 takistab võimalust vältida elutähtsa teenuse staatust lihtsalt

ettevõtte struktuuri kaudu. Piisab vähimastki osalusest, mis seob ettevõtte kontserniga, et ettevõte kuuluks kontserni tootmisvõimsuste arvestusse.“ Jääb arusaamatuks, mida tähendab „vähimastki osalusest“. Äriseadustiku § 6 definitsiooni mõttes kontserniks lugemiseks ei piisa „vähimastki

osalusest“. Teiseks, eelnõu seletuskirja lk 10 on märgitud: „Tulenevalt HOS § 38 lõike 13 punkti 3 alusel ei tohi

uute kohustuste tähtaeg olla rohkem kui 5 aastat. HOS § 38 lõige 13 punkt 1 sätestab, et elutähtsa teenuse osutaja peab koostama elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi üheksa kuu ja toimepidevuse plaan kümne kuu jooksul elutähtsa teenuse osutajaks määramisest arvates. HOS § 38

Asjakohasem on korraldada sihitud

arutelud turuosalistega, et ühiselt läbi töötada kavandatavad erisused ja nende põhjendused (arvestades ka

erinevaid tegevusvaldkondi). Näiteks ei ole mõistlik rakendada riskide

hindamise või valmisolekunõuete osas identseid nõudeid erineva tegevusmudeliga turuosalistele,

näiteks nagu koostootmisjaamad vs agregaatorid. Seetõttu tuleb määruse

nõuded kujundada proportsionaalselt ning vastavalt konkreetse turuosalise rollile, riskiprofiilile ja mõjule

varustuskindlusele.

Kontserni kuulumise hindamisel lähtutakse kehtivast õigusest. Muudatuse eesmärk on tagada, et

omavahel seotud ettevõtjate tootmisvõimsuste mõju

elektrisüsteemile hinnatakse tervikuna ning vältida olukordi, kus regulatsioonist püütakse kõrvale

hoida ettevõtte struktuuri kunstliku killustamise kaudu.

Selgitame, et eelnõu seletuskirjas viidatud ligikaudu üheaastane tähtaeg

ei ole mõeldud siduva ega üldkohaldatava üleminekuajana, vaid illustratiivse hinnanguna. Konkreetne

17

lõige 14 punkt sätestab, et küberturvalisuse seaduses tulenevate nõuete täitmise aja kohta tuleb

arvamust küsida RIA-lt. Tänase teadmise kohaselt kulub küberturvalisuse seaduse nõuete rakendamiseks vähemalt üks kuni kaks aastat. Käesolevate muudatuste puhul saab tõenäoliselt üleminekuajaks olema kohustuste täitmiseks ligikaudu üks aasta, kuid see selgub elutähtsat teenust

korraldava asutuse ja uue ETO-ga suhtluse põhjal.“ Jääb arusaamatuks, miks on vajalik ELTS-i eelnõus üleminekuaja tähtaega võrreldes HOS-iga kitsendada (viide eelduslikule ühe-aastasele

tähtajale, mis võib hakata kaalutlusõigust põhjendamatult piirama). Üleminekuaeg peaks sõltuma konkreetse juhtumi asjaoludest. Palume ministeeriumil tagasisidetabelis kõnealuseid seletuskirja lõike täpsustada.

üleminekutähtaeg kujundatakse

koostöös asjaomaste asutuste ja elutähtsa teenuse osutajaga, arvestades iga juhtumi eripära,

rakendatavate meetmete ulatust ning tegelikku valmidust nõuete

täitmiseks. Samas ei ole põhjendatud eeldada, et uute kohustuste täitmiseks antav

üleminekuaeg oleks maksimaalselt HOS-is lubatud viis aastat. Elutähtsa

teenuse osutaja staatusega kaasnevad kohustused tulenevad vajadusest tagada riigi toimepidevus ja

varustuskindlus, mistõttu peavad vajalikud meetmed olema rakendatud

mõistliku aja jooksul.

2. Alakasutustasu 3-aastase ajapikenduse arvestuse alguse täpsustamine

Toetame eelnõu järgse ELTS § 871 lg 62 paindlikkust, mille kohaselt võrguettevõtja võib alakasutustasu rakendamist edasi lükata, kui tootmist ei ole alustatud turuosalisest sõltumatutel ja

tõendatavatel põhjustel, kusjuures ajapikendus ei või kokku ületada kolme aastat. Eelnõust ei selgu aga üheselt, millisest hetkest hakatakse seda kolme aastat arvestama. Eriti vajab täpsustamist olukord,

kus liitumine on välja ehitatud osaliselt. Teeme ettepaneku sätestada selgelt ajapikenduse arvestuse alguspunkt, et vältida hilisemaid

tõlgendusvaidlusi.

Toetame ja täiendame selgitust

näidetega. Näiteks kui kolmanda isiku tegevusest tingitud kohtuvaidlus

kestab 4 aastat, siis tootja taotluse rahuldamisel lükkab võrguettevõtja

§ 871 lg 62 sätestatud tasu rakendamise edasi sellest tootjast sõltumatust asjaolust tingitud

viivituse võrra, aga maksimaalselt 3 aastat. Teise näite puhul ehk kui

kohtuvaidlus ei ole edasilükkamise taotluse esitamise hetkeks veel lõppenud, siis lükatakse tasu

rakendamist edasi kuni vaidluse lõppemiseni ja vaidlusele kulunud aja

18

võrra, kuid mitte kauem 3 aastat

kokku alates § 871 lg 4 tähtaja möödumisest.

3. REMITi rikkumiste aegumistähtaeg tuleks piirata kolme aastaga

Eelnõuga kavandatakse läbivalt REMITi määruse (1227/2011) rikkumiste eest senisest oluliselt rangemad karistusmäärad. Mõistame, et trahvimäärade aluseks on Euroopa Liidu õigusest tulenevad

nõuded. Samas palume uuesti hinnata kavandatud viieaastast väärtegude aegumistähtaega (eelnõu järgsed ELTS § 106 lg 2 ja MGS § 45 lg 1). Eestis on väärtegude üldine aegumistähtaeg tavapäraselt kaks aastat ning teatud keerukamates

valdkondades, näiteks konkurentsi-, andmekaitse- ja maksuõiguses, kolm aastat. Kavandatud viieaastane tähtaeg on Eesti õiguses pretsedenditu. Eelnõu seletuskirjas toodud põhjendused –

menetluste keerukus, andmemahukus ja rahvusvahelise koostöö vajadus – ei erista REMITi rikkumisi olemuslikult sellisel määral näiteks konkurentsiõiguse rikkumistest, et õigustada pikemat aegumistähtaega.

Lisaks on energiaturg kiiresti arenev valdkond, kus viie aasta taguste asjaolude turumõju ja aktuaalsus on kadunud. Pikem aegumistähtaeg suurendab ettevõtjate õiguslikku ebakindlust ega ole

kuidagi proportsionaalne eesmärgiga tagada tõhus järelevalve. Teeme ettepaneku sätestada REMITi rikkumistega seotud väärtegude aegumistähtajaks

maksimaalselt kolm aastat.

Ei toeta.

Energia hulgimüügituru rikkumiste menetlemine on pikaajaline ja

mahukas protsess, mis vajab pikemat menetlus aega.

4. Aktiveeritud tasakaalustamisvõimsuse tasakaalustamisvõimsuse tasust pakkumuste

vabastamine Praeguse ELTS §-s 531 sätestatud tasakaalustamisvõimsuse hankimise kulu rahastamise

regulatsiooni kohaselt tuleb kulu kanda ka tasakaalustamisvõimsuse pakkumise eest. Sisuliselt küsitakse seega tasu sama kulu katteks, milleks tasu kogutakse, sest tasakaalustamisvõimsuse pakkuja maksab tasu tasakaalustamisvõimsuse hankimise kulude katteks, kuigi need kulud kuuluvad

tasumisele mh tema enda poolt osutatud teenuse eest. Selline ringfinantseerimine suurendab tasakaalustamisvõimsuse teenuse pakkujate kulubaasi, kajastub kõrgemates pakkumishindades ning

tõstab lõppkokkuvõttes kõigi tarbijate ja tootjate kulusid. Tulenevalt energiaturgude toimimise põhimõttest kujuneb hind kõige kallima turule pääsenud pakkuja poolt pakutud hinna järgi. Kui viimane pakkuja, kelle pakkumus turule pääseb, on pidanud

enda pakkumuse hinda arvestama tasakaalustamisvõimsuse tasu, siis kujuneb turu hind kõigile

Ei toeta.

Tasakaalustamisvõimsuse kulu eesmärk on tagada elektrisüsteemi

stabiilsus ja see katab süsteemiteenuste toimimist tervikuna, mistõttu erandite tegemine

konkreetsetele aktiveeritud kogustele kahjustab võrdse kohtlemise

põhimõtet. Erinõuete seadmine aktiveeritud tasakaalustamisvõimsusele tekitaks

ebavõrdse olukorra teiste

19

pakkujatele selle suuruse võrra kõrgemaks, sh ka nt Läti ja Leedu pakkujatele, kes osalevad samal

turul, kuid kellele see tasu samal moel ei rakendu. Näiteks, mFRR üles reguleerimise hind on viimasel ajal olnud sageli suurusjärgus 150 €/MWh ja mFRR alla reguleerimise hind suurusjärgus –20 €/MWh. Kui need hinnad kujunesid vastavalt Eesti

elektritootja üles reguleerimise või Eesti elektri tarbija (nt agregaator, elektrikatel) hinna järgi, sisaldub selles hinnas ka tasakaalustamisvõimsuse tasu 3,73 €/MWh. Kui see summa nende

pakkumusest maha arvata, oleks hind kogu turule kujunenud vastavalt 146,27 €/MWh üles reguleerimise turul ja-23,73 €/MWh alla reguleerimise turul. Mõju hinnangulist suurusjärku on võimalik näitlikustada Baltic Transparency Dashboardist

kättesaadavate andmetega. Neist nähtuvalt oli detsembris Eestis mFRR aktiveerimisi kokku 27 406 MWh. Korrutades selle koguse tasakaalustamisvõimsuse tasuga 3,73 €/MWh, on mõju võimalik

rahaline maht pelgalt mFRR teenuselt ühes kuus 102 224 eurot. See sisaldab siiski ka neid pakkumusi, mille puhul tasakaalustamisvõimsuse tasu ei ole hinda kergitanud (st olukorrad, kus üleskoormamine on toimunud vähendatud tarbimise või alla koormamine tootmata jäänud

elektrienergia arvelt). Samas lisanduvad sellele ka aFRR ja FCR teenuste mahud, mis on küll mFRR teenuse kogumahuga võrreldes väiksemad. Täpsema mõjuanalüüsi saaks teha Elering, kellel on

olemas kogu info selle kohta, milline on tasu mõju bilansikulule, mitte ainult Eestis, vaid kogu Baltikumis. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku täiendada ELTS § 531 lg 3 järgmiselt:

(3) Tarbija ja tootja katavad käesoleva seaduse § 53 lõikes 6 nimetatud metoodikaga

kehtestatud ulatuses tasakaalustamisvõimsuse kulu. Tarbija ja tootja ei kata

tasakaalustamisvõimsuse kulu elektrienergia koguselt, mis vastab tasakaalustamisvõimsuse

pakkumisel aktiveerimiskorralduse täitmise käigus tarbitud või toodetud elektrienergiale.

Ulatuses, milles metoodika näeb ette tasakaalustamisvõimsuse kulu kogumise tarbijatelt ja

tootjatelt, märgib avatud tarnija sama metoodika alusel arvutatud kulu suuruse elektrienergia

eest esitataval arvel eraldi real, tähistades selle tasakaalustamisvõimsuse kuluna. Bilansihaldur

teavitab avatud tarnijat tema bilansipiirkonnas olevatele tarbijatele ja tootjatele rakenduvast

tasakaalustamisvõimsuse kulu suurusest.

turuosalistega, kes peavad tasuma

süsteemikulusid kõigilt tegelikelt tootmis- ja tarbimiskogustelt.

5. Salvestusseadmete topeltmaksustamise erandi laiendamine otseliinidele

ELTS § 592 lg 10 ja § 427 lg 8 näevad ette, et salvestusperioodi vältel elektrivõrgust

energiasalvestusüksusesse salvestatud elektrienergia eest samal perioodil elektrivõrku tagastatud elektrienergia koguse ulatuses ei rakendu vastavalt taastuvenergia tasu ega varustuskindluse tasu.

Ei toeta

Energiasalvestusüksuste salvestatud

elektrienergia eest samal 1 kuulise perioodi jooksul elektrivõrku

20

Nende sätete sõnastus piirdub aga elektrivõrgu kaudu salvestatud ja tagastatud kogustega ega välista

topeltmaksustamist otseliini kaudu salvestatud ja tarbimisse võetud koguste osas. See tekitab põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise: energiakogus ei muutu lõpptarbimiseks ega kaota oma salvestuslikku olemust üksnes seetõttu, et see liigub otseliini, mitte võrguettevõtja võrgu kaudu.

Otseliinid on taastuvenergia laiendamisel ja varustuskindluse tagamisel üha olulisemad, kuna võimaldavad tootmis-, salvestus- ja tarbimisüksusi otse ühendada, vähendada koormust avalikule

võrgule ning kasutada ja ajaliselt nihutada taastuvenergiat kohapeal. See on eriti väärtuslik vahelduva iseloomuga tuule- ja päikeseenergia integreerimisel. Kui otseliini kaudu ühendatud salvestusseadmed jäävad topeltmaksustatuks, ei tähenda see üksnes ebavõrdset kohtlemist, vaid pärsib otseselt

tänapäevaste, otseliinidel põhinevate taastuvenergia- ja salvestuslahenduste arengut ning vähendab motivatsiooni neid rajada — töötades vastu nii taastuvenergia eesmärkidele kui ka süsteemi

varustuskindlusele. Lisaks puudub praegu salvestuse topeltmaksustamise erand reservvõimsuse mehhanismi rahastamise kulu puhul, mistõttu tuleks vastav erand sätestada ka ELTS §-s 424.

Teeme ettepaneku laiendada topeltmaksustamise erand otseliinidele järgmiselt.

Täiendada ELTS § 424 lõikega 9:

(9) Salvestusperioodi vältel elektrivõrgust või otseliini kaudu energiasalvestusüksusesse

salvestatud elektrienergia eest samal perioodil elektrivõrku tagastatud või otseliini kaudu

tarbimisse võetud elektrienergia koguse ulatuses käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tasu

ei võeta, kui on täidetud vähemalt üks käesoleva seaduse § 592 lõike 10 punktides 1–4 nimetatud

tingimustest.

Täiendada ELTS § 427 lõiget 8 järgmiselt:

(8) Salvestusperioodi vältel elektrivõrgust või otseliini kaudu energiasalvestusüksusesse

salvestatud elektrienergia eest samal perioodil elektrivõrku tagastatud või otseliini kaudu

tarbimisse võetud elektrienergia koguse ulatuses käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tasu

ei võeta, kui on täidetud vähemalt üks käesoleva seaduse § 592 lõike 10 punktides 1–4 nimetatud

tingimustest.

Täiendada ELTS § 592 lg 10 esimest lauset järgmiselt:

(10) Salvestusperioodi vältel elektrivõrgust või otseliini kaudu energiasalvestusüksusesse

salvestatud elektrienergia eest samal perioodil elektrivõrku tagastatud või otseliini kaudu

tagastud elektrienergia koguse

ulatuses tasude (edastustasu, taastuvenergiatasu, varustuskindluse tasu) saldeerimise kaudne eesmärk on

läbi lisanduvate energiasalvestusüksuste toetada

tasakaalu elektrivõrgus. Otseliiniga seotud energiasalvestusüksused ei panusta otseselt võrgu tasakaalu, vaid

kasutavad eelnevalt salvestatud (või kohapeal toodetud) elektrit

esmajärjekorras kinnistul asuva tarbijapaigaldise tarbimise katmiseks. Tarbimisest ülejääk edastatakse küll

võrku, kuid nad ei osale otseselt elektrivõrgu tasakaalustamises.

21

tarbimisse võetud elektrienergia koguse ulatuses käesolevas paragrahvis viidatud toetuste

rahastamise kulu ei rakendu, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

6. Toetust mittesaanud taastuvenergia tootmisseadmete toodetud elektri vabastamine

taastuvenergia tasust

Kehtiva ELTSi kohaselt kogutakse taastuvenergiatasu kogu tarbitud elektrienergia pealt, sõltumata

sellest, kas tarbitud elekter on pärit toetust saanud või toetust mittesaanud taastuvenergia tootmisseadmetest. See tähendab, et kui tarbija (sh tööstus- või teenindussektor) ostab (nt PPA

kaudu) toetust mittesaanud taastuvelektrit, siis tema tarbimise pealt kogutakse siiski taastuvenergiatasu samal määral nagu iga muu tarbimise pealt. See tekitab sisulise vastuolu tasu eesmärgiga: kui tarbija hangib turupõhiselt (ilma toetuseta) rajatud tootmisseadmega toodetud

taastuvelektrit, siis tasu kohaldub siiski samaväärselt, kuigi selline tarbimine ei ole seotud taastuvenergia toetusskeemi kulubaasiga samal viisil.

Et motiveerida taastuvenergia tootmisseadmete rajamist turupõhiselt, tuleks vabastada taastuvenergiatasust selline tarbitud elekter, mille päritolu on tarbija poolt tõendatult seotud toetust mittesaanud taastuvenergia tootmisseadmetega toodetud elektriga, kasutades tõendusahelana

eelkõige päritolutunnistuste kustutamist ning keskset arvestust Eleringi poolt. Tegu oleks sisuliselt taastuvenergiatasu arvestusbaasi korrigeerimisega, sest taastuvenergiatasu eesmärk on katta

toetusskeemist tulenevad kulud ning seetõttu on põhjendatud jätta tasu arvestusbaasist välja selline tarbimine, mille puhul tarbija on objektiivselt tõendanud, et tarbitud elekter pärineb toetust mittesaanud taastuvenergia tootmisest.

Selline vabastus ei loo valikulist eelist (maksusoodustust) valitud adressaatidele, vaid täpsustab tasu kohaldamisala: tasu rakendub üksnes sellele tarbimisele, mis on sisuliselt seotud toetusskeemi

kulubaasiga, ning vabastus toimib kontrollitava tõendusahela (nt GO-de kustutamise) kaudu kõigile ühtemoodi. Ettepanek:

Täiendada ELTS § 3 (mõistete loetelu) järgmise terminiga:

„toetuseta taastuvenergia tootmisseade“ – taastuvatest energiaallikatest elektrienergia

tootmisseade, mille toodetud elektrienergia eest ei ole makstud ega maksta käesoleva seaduse

§-des 59, 594 ja 596 nimetatud toetust.

Täiendada ELTS § 59² lõigetega (numeratsioon vastavalt SE 787 muudatustele):

Ei toeta. Taastuvenergia tasu on tarbimiselt kogutav tasu, mis olemuselt ei ole

seotud toodetud elektri päritolu, ega energiaprojekti kaubanduslike

tingimustega.

22

(416) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud toetuse rahastamise kulu ei arvestata ega tasuta

sellise elektrienergia tarbimise ulatuses, mille kohta tarbija on käesolevas paragrahvis

sätestatud korras tõendanud, et tarbitud elektrienergia vastab toetuseta taastuvenergia

tootmisseadmega toodetud elektrienergiale.

(417) Lõike 416 tähenduses tõendab tarbija tarbimise vastavust tootmisele eelkõige sellega, et

tarbija või tarbija nimel tegutsev isik kustutab arveldusperioodile vastavas mahus

päritolutunnistused, mis on väljastatud toetuseta taastuvenergia tootmisseadmest toodetud

elektrienergia kohta, päritolutunnistuste elektroonilises andmebaasis.

(418) Põhivõrguettevõtja teeb lõigetes 416 ja 417 nimetatud tõendamise alusel kindlaks vabastuse

ulatuse ning edastab võrguettevõtjale või liinivaldajale andmed vabastuse rakendamiseks

käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud toetuse rahastamise kulu arvestamisel.

7. Anda võimalus tagasiside esitamiseks ka Kliimaministeeriumis ettevalmistamisel olevatele

muudatustele

15.06.2026 elektrituru nõukogus esitletud info kohaselt planeerib Kliimaministeerium esitada eelnõule muudatusettepanekud järgmistel teemadel:

• Võrku ühendatava riist- ja tarkvara julgeoleku hindamine (protsess läbi TTJA, kaasates RIA, VLA, KAPO) • Tarbimise juhtimise päev-ette turu kompensatsiooni maksmise aluse loomine

• Paindlikkusteenuste turupõhise soetamise põhimõtted jaotusvõrgus • REMIT sätete selgemaks täpsustamine

Tegu on turuosaliste jaoks oluliste teemadega, kuid paraku ei ole turuosalistel olnud võimalik kavandatavate muudatuste sisuga lähemalt tutvuda.

Seepärast palume anda turuosalistele võimalus esitada tagasiside ka vastavate muudatuste

kohta. Oleme meeleldi valmis oma ettepanekuid täpsemalt selgitama ning komisjoni töös osalema.

Toetame

Turuosalistele toimus

muudatusettepanekuid tutvustav arutelu 09.09.2026

Kliimaministeeriumis. Tagasisidestamise võimaluse kohta jagasime infot arutelul, mida mõned

ettevõtted ka kasutasid.

Elektrilevi OÜ

Nr. Ettepanek/märkus

23

1. Elektrilevi teeb ettepaneku täiendada eelnõud muudatustega, mille eesmärk on täpsustada ja

ajakohastada elektrituruseaduse (ELTS) võrgutasude ja võrgu arendamise regulatsiooni nii, et see oleks selgem, prognoositavam ja paremini kooskõlas jaotusvõrgu tegelike investeerimis- ning kuluvajadustega. Selleks täpsustatakse kehtivat regulatsiooni võrgu arengukava rolli osas ning alust

põhjendatud investeeringute ja kontrollimatute kuluerinevuste arvesse võtmiseks võrgutasus.

Muudatuste tulemusel muutub ELTS-i regulatsioon üheseltmõistetavamaks ning loob täiendavat selgust nii võrguettevõtjatele, Konkurentsiametile kui ka klientidele. Samal ajal aitavad muudatusettepanekud tagada, et võrguettevõtjal oleks võimalik täita oma tegevus- ja

arenduskohustust ning elutähtsa teenuse toimepidevus olukorras, kus jaotusvõrgu investeerimis- ja kuluvajadused muutuvad kiiresti.

Arengukava kui investeeringuvajaduse alusdokument

ELTS sätestab arengukavaga seoses jaotusvõrguettevõtjale mitmeid kohustusi (ELTS § 66 lg-d 8, 9 ja 10). Samas ei ole kehtivas regulatsioonis sõnaselgelt sätestatud arengukava õiguslikku positsiooni

võrgutasude kooskõlastamise protsessis. ELTS § 66 lg 8 kohaselt peab võrgu arendamine tuginema läbipaistvale kümneaastasele arengukavale ning ELTS § 66 lg 14¹ annab Konkurentsiametile õiguse teha võrguettevõtjale ettekirjutusi arengukava seadusega kooskõlla viimiseks. Kuna võrguettevõtjad

esitavad juba täna Konkurentsiametile üksikasjaliku kava tarbimisvõimsuse nõudluse rahuldamiseks (ELTS § 66 lg 4) ning investeerimisprojektide täitmise aruandeid (ELTS § 66 lg 14²), on mõistlik

fikseerida arengukava roll investeeringute põhjendatuse tõendamisel. See loob ühise andmestiku investeeringuvajaduste hindamiseks ning annab õigusselguse nii turuosalistele kui ka Konkurentsiametile.

Seega teeb Elektrilevi ettepaneku täiendada ELTS §-i 66 lg-ga 101 ja lõikega 102 ning sätestada, et võrgu arengukava on aluseks võrgutasu kooskõlastamisel tegevus- ja arenduskohustuse täitmiseks ning elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalike investeeringute põhjendatuse hindamisel.

Arengukavas kajastatud investeering loetakse võrgutasu kooskõlastamisel eelduslikult põhjendatuks, kui see on vajalik ELTS-is või selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate kohustuste ning

kvaliteedi-, ohutus- või keskkonnanõuete täitmiseks, välja arvatud juhul, kui Konkurentsiamet tuvastab, et investeering ei vasta ELTS-i §-des 71 ja 72 sätestatud nõuetele. Konkurentsiamet võib lugeda põhjendatuks ka arengukavas kajastamata investeeringu. Seda tingimusel, kui võrguettevõtja

Teadmiseks võetud.

Teema ei ole seotud käesoleva eelnõuga aga oleme valmis menetlema järgmise eelnõu raames.

24

tõendab sellise investeeringu vajalikkust ELTS-st või selle alusel kehtestatud õigusaktidest

tulenevate kohustuste täitmiseks ning kohustub kajastama investeeringu järgmises koostatavas arengukavas. Muudatuse eesmärk on selgelt sätestada, et võrguettevõtja arengukava ei ole üksnes strateegiline või

informatiivne dokument, vaid ka võrgutasu kooskõlastamisel investeeringuvajaduse põhjendatuse hindamise alusdokument.

ELTS § 71 lõike 5 kohaselt tuleb võrgutasud kujundada nii, et oleks tagatud investeeringud arenduskohustuse täitmiseks ja elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks. ELTS § 66 lõige 10¹ seoks selle loogika arengukavaga: kui investeering on arengukavas kirjas ja vajalik seadusest

tulenevate kohustuste täitmiseks, käsitletakse seda võrgutasu kooskõlastamisel põhjendatuna juhul, kui Konkurentsiamet ei ole teinud arengukava osas ettekirjutust. See annab võrguettevõtjale selgema

lähtekoha ja jätab Konkurentsiametile võimaluse sekkuda just arengukava menetluses. Konkurentsiametil on järelevalvepädevuse (ELTS § 93 lg 1) ning amet võib investeeringute tegemise osas teostada järelevalvet.

Samuti säilib muudatuse järel paindlikkus vältimatute, kuid arengukavas fikseerimata investeeringute põhjendatuks lugemiseks juhul, kui võrguettevõtja tõendab nende vajalikkust ja

kajastab need järgmises uuendatud arengukavas (vastavalt ELTS § 66 lg 8 perioodikale). Muudatus on kooskõlas Euroopa Liidu energiaturu põhimõtetega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/943 artikkel 18 (millele viidatakse ELTS § 71 lg 4 kaudu) sätestab, et tariifid

peavad toetama pikaajalist varustuskindlust ja tõhusust. Arengukava keskne roll investeeringute planeerimisel (sarnaselt ELTS § 66 lg 12 p 7 viidatud nõuetele) tagab, et võrgutasud peegeldavad

tegelikke võrgu arendamise vajadusi.

paragrahvi 66 täiendatakse lõigetega 10¹ ja 10² järgmises sõnastuses:

„(10¹) Võrgu arengukava on aluseks võrgutasu kooskõlastamisel tegevus- ja arenduskohustuse

täitmiseks ning elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalike investeeringute

põhjendatuse hindamisel. Arengukavas kajastatud investeering loetakse võrgutasu

kooskõlastamisel põhjendatuks, kui see on vajalik käesolevast seadusest või selle alusel

kehtestatud õigusaktidest tulenevate kohustuste ning kvaliteedi-, ohutus- või keskkonnanõuete

täitmiseks, välja arvatud juhul, kui Konkurentsiamet on teinud võrguettevõtjale ettekirjutuse

arengukava muutmiseks.

25

(10²) Konkurentsiamet võib lugeda põhjendatuks ka arengukavas kajastamata investeeringu,

kui võrguettevõtja tõendab selle vajalikkust käesolevast seadusest või selle alusel kehtestatud

õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks ning kohustub kajastama investeeringu

järgmises käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaselt koostatavas arengukavas.“

2. Arengukava menetluse kestuse täpsustamine

Selge ajaline raam arengukava menetluses annab võrguettevõtjale kindluse kavandatud investeeringutega õigeaegselt edasi liikuda ning toetab võrgu järjepidevat arendamist. Seetõttu teeb Elektrilevi ettepaneku täiendada ELTS-i § 66 lg-t 14¹ teise lausega. Muudatusega

sätestatakse, et Konkurentsiamet võib teha võrguettevõtjale ettekirjutuse arengukava seadusega kooskõlla viimiseks 90 päeva jooksul arengukava esitamisest. Kui Konkurentsiamet selle aja jooksul

ettekirjutust ei tee, loetakse arengukava aktsepteerituks ning seda saab rakendada § 66 lõikes 10¹ nimetatud eesmärkidel. 90-päevane tähtaeg annaks arengukava menetlusele selge ajaraami ja aitaks vältida venivaid olukordi, kus võrguettevõtjal puudub kindlus, kas arengukavas planeeritud

investeeringutega saab edasi liikuda. Samal ajal jääks Konkurentsiametile alles õigus hinnata arengukava vastavust seadusele ja vajaduse korral teha ettekirjutus.

Täiendus sätestab eeldusliku aktsepteerimise põhimõtte: kui Konkurentsiamet ei ole 90 päeva jooksul ettekirjutust teinud, loetakse arengukava aktsepteerituks. See on oluline eeltingimus ELTS § 66 lõikes 10¹ nimetatud õiguslike tagajärgede rakendumiseks. Selline regulatsioon annab

võrguettevõtjale kindluse arengukavas planeeritud investeeringute ja arendustegevustega jätkamiseks (ELTS § 66 lg 1).

Riikliku järelevalve raames säiliks Konkurentsiametil üldine pädevus kontrollida võrguettevõtjate kohustuste täitmist (ELTS § 93 lg 6 p 7 ja lg 10 p 7) ning vajadusel rakendada riikliku järelevalve erimeetmeid (ELTS § 94 lg 1) või sunnivahendeid ettekirjutuste täitmata jätmisel (ELTS § 95 lg 4;

ATSS § 2 lg 1). Käesolev muudatus täpsustaks üksnes konkreetselt arengukava menetluslikku raamistikku, et tagada

võrgu arendamise järjepidevus ja vastavus turuosaliste põhjendatud vajadustele (ELTS § 66 lg 1). paragrahvi 66 lõiget 14¹ täiendatakse teise lausega ja lõige sõnastatakse järgmiselt:

Teadmiseks võetud.

Teema ei ole seotud käesoleva

eelnõuga aga oleme valmis menetlema järgmise eelnõu raames.

26

„(14¹) Kui Konkurentsiamet ei tee 90 päeva jooksul ettekirjutust, loetakse arengukava

Konkurentsiameti poolt aktsepteerituks ning arengukava rakendatakse käesoleva seaduse § 66

lõikes 10¹ sätestatud eesmärkidel.“

3. Investeeringuvajaduse kattekomponent

Võrguettevõtjad seisavad silmitsi süveneva investeerimisvajadusega, mis tuleneb samaaegselt võrgu

vananemisest ning vajadusest suurendada võrgu läbilaskevõimet ja töökindlust. Seetõttu on vajalik täiendada võrgutasu kujundamise regulatsiooni nii, et see võimaldaks katta võrgu tegelikest arengu- ja toimepidevusvajadustest tulenevad põhjendatud investeeringud ka ulatuses, mida ei ole võimalik

katta üksnes põhivara kulumi kaudu. Seetõttu teeb Elektrilevi ettepaneku täiendada ELTS-i § 71 lg-ga 52, et luua võrguettevõtjale selge

ja eristatud õiguslik alus võtta võrgutasu kujundamisel arvesse sellised investeeringuvajaduse katmiseks vajalikud summad, mida ei ole võimalik katta üksnes põhivara kulumi kaudu. Muudatuse vajadus tuleneb sellest, et elektrisüsteemi ümberkujundamine, tarbimise

elektrifitseerimine, hajatootmise kasv ning võrgu töökindlusele seatud kõrgendatud ootused on suurendanud võrguinvesteeringute mahtu ja ajakriitilisust. Euroopa Kontrollikoja 2025. aasta

ülevaates on rõhutatud, et ligikaudu 40% Euroopa Liidu jaotusvõrkudest on üle 40 aasta vanad ning 2030. aastaks ühendatakse jaotustasandile hinnanguliselt 70% taastuvenergia võimsustest, 2040. aastaks 80%. Samas jäävad võrguettevõtjate kavandatud investeeringud alla Euroopa Komisjoni

hinnatud vajadusele: ajavahemikul 2024–2050 on investeerimisvajadus hinnanguliselt 1,994–2,294 miljardit eurot, kuid kavandatud investeeringud ulatuvad 1,871 miljardi euroni. Euroopa

Kontrollikoda rõhutab seejuures, et õigusraamistikud mõjutavad otseselt võrguettevõtjate investeerimisotsuseid, sest need määravad, kui palju võrguettevõtjad teenivad ja kuidas neid tasustatakse.1

Sama probleemistik avaldub Eestis. Elektrilevi jaotusvõrgu arengukava kohaselt oli dokumendi koostamise ajal 25,8% Elektrilevi varadest ületanud oma eeldatava tööea. Kõrgepingeliinide ja

alajaamade varaklassis ulatus see näitaja 38,5%-ni. Arengukava järgi oli Elektrilevi võrku ühendatud hajatootmise netovõimsus kasvanud 39 megavatilt 2018. aastal 603 megavatini 2022. aasta lõpuks, s.o ligikaudu 20-kordne kasv viie aasta jooksul. Samuti nähtub arengukavast, et teatud piirkondades

võib tarbimine 2030. aastaks võrreldes 2022. aastaga kasvada kuni kuuekordseks ning arengukava

Teadmiseks võetud.

Teema ei ole seotud käesoleva eelnõuga aga oleme valmis

menetlema järgmise eelnõu raames.

1 Review 01/2025: Making the EU electricity grid fit for net-zero emissions

27

koostamise ajal oli menetluses juba üle 200 MW ulatuses tootmisliitumisi, mis on ligikaudu 250 uut

taotlust nädalas.2 Arengukavale ja kehtivale võrgutasude arvutusmetoodikale tuginevalt katavad võrgutasudest saadavad summad 2026-2035 investeeringuid keskmiselt 64 mln € ulatuses ning täiendav finantseerimisvajadus on keskmiselt 108 mln € aastas.

Ka Euroopa Liidu energiapoliitika suunab liikmesriike kiirendama tööstuse elektrifitseerimist ja alternatiivkütuste kasutuselevõttu ning seab selleks konkreetsed eesmärgid. Selliseid eesmärke

kannavad muuhulgas tööstuse kiirendamise määrus (Industrial Accelerator Act – IAA) ning alternatiivkütuste laadimistaristu määrus (Alternative Fuels Infrastructure Regulation – ANFIR). Nende algatuste edukas rakendamine eeldab, et jaotusvõrk suudab teenindada nii uusi suuri tarbijaid

kui ka kasvavat tootmisvõimsust. Euroopa Liidu ja riiklike eesmärkide saavutamiseks ongi vajalik, et võrgutasu regulatsioon võimaldaks katta põhjendatud investeeringuvajadused õigeaegselt ja

etteaimatavalt. Kirjeldatud arengud näitavad, et võrguettevõtja investeerimisvajadus ei tulene üksnes tavapärasest vara uuendamisest, vaid samaaegselt ka võrgu läbilaskevõime suurendamise vajadusest, uute

tootmis- ja tarbimisliitumiste võimaldamisest ning töökindluse hoidmisest olukorras, kus võrku kasutatakse üha intensiivsemalt ja teistsugustel eesmärkidel kui ajalooliselt. Kui võrgutasu

kujundamise alus jääb ajas maha võrgu tegelikust investeerimisvajadusest, kandub vajalik investeering tulevikku edasi, investeeringute maht kuhjub ning see suurendab hilisemaid süsteemseid kulusid ja järsu hinnamuutuse riski. Seetõttu on tarbijate ja ühiskonna huvides, et põhjendatud

investeeringuvajadus oleks võimalik katta õigeaegselt. ELTS § 66 lg 1 kohaselt arendab võrguettevõtja võrku oma teeninduspiirkonnas viisil, mis tagab

võimaluse järjepidevalt osutada õigusakti ja tegevusloa tingimuste kohast võrguteenust võrguga ühendatud ja tulevikus ühendatavatele tarbijatele, energiakogukondadele, tootjatele, liinivaldajatele ja võrguettevõtjatele, arvestades nende põhjendatud vajadusi, ning ühendada võrguga oma

teeninduspiirkonnas asuva ja prognoositavalt tulevikus turuosalise rajatava nõuetekohase elektripaigaldise. Sellest tulenevalt peab võrguettevõtjal olema ka tegelik regulatiivne võimalus katta investeeringud, mis on nimetatud kohustuse täitmiseks vajalikud.

Kavandatav ELTS § 71 lg 5² sätestaks võrguettevõtja õiguse võtta võrgutasu kujundamisel arvesse § 71 lõike 5 punktides 2 ja 2¹ nimetatud investeeringute katmiseks vajalikud summad ulatuses, milles

neid ei ole võimalik katta põhivara kulumi kaudu. Eesmärk ei ole muuta kehtiva hinnaregulatsiooni põhiloogikat, vaid luua sellele selge täiendav õiguslik alus olukordades, kus investeeringu tegemise

2 Elektrilevi arengukava.indd

28

vajadus ületab põhivara amortisatsiooni kaudu kaetava mahu. Selleks, et tagada investeeringute

rahastamise järjepidevus ja vältida olukorda, kus võrguettevõtja ei saa seadusest tulenevate arenduskohustuste täitmiseks vajalikke investeeringuid õigeaegselt ellu viia, käsitletakse ELTS § 71 lg 5² alusel arvesse võetavat summat täiendava investeeringute katmise vahendina.

ELTS § 71 lg 5² alusel tehtud investeeringult ei arvestataks põhjendatud tulukust, st sellise investeeringu alusel loodud põhivaralt ei arvestataks omanikule tootlust. ELTS § 71 lg 52 alusel

tehtud investeering kajastuks võrgutasus enne valmimist täiendava investeeringu katmise summana ning pärast põhivaraks võtmist üksnes kulumi kaudu. Selline lähenemine tagab, et investeeringu maksumus kajastuks võrgutasus korraga ainult ühel viisil ja välistaks põhjendamatu hinnakoormuse

klientidele. Praeguse hinnaregulatsiooni kohaselt ei suuda kõik võrguettevõtjad täita ELTS § 66 lg-st 1 tulenevat

arenduskohustust ega tagada võrguteenuse töökindlust, läbilaskevõimet ja tulevaste tarbijate ühendamisvõimet. Täiendav investeeringute katmise summa tagab vajadusel rahastusvõimaluse investeeringute elluviimiseks ilma viivituseta, mis on oluline ka riigi taastuvenergia eesmärkide ja

energiamajanduse arengukava täitmisel. Klientidele tagaks muudatus selle, et võrgutasu kujundatakse läbipaistvalt ja kulupõhiselt ning

investeeringute rahastamine ei põhjusta ebaõiglaseid hinnamuutusi. Samal ajal vähendab muudatus riski, et investeeringud lükkuvad edasi ja tekitavad tulevikus järsemaid hinnatõuse või võrgu töökindluse langust. Ühtlasi toetab uus regulatsioon elektrivõrgu võimekust liita uusi taastuvenergia

tootjaid ja tagada varustuskindlus, mis on oluline nii riigi energiapoliitika eesmärkide täitmisel kui ka majanduskeskkonna ja ettevõtjate konkurentsivõime tagamisel.

Kavandatavad sätted parandavad õigusselgust. Võrguettevõtjale tekib selgem seaduslik alus võtta võrgutasu kujundamisel arvesse investeeringuvajadused, mis on vajalikud võrgu arendamiseks, töökindluse säilitamiseks ja toimepidevuse tagamiseks. Samal ajal oleks seaduses selgelt sätestatud

piirang, et juba muude hinnakomponentide kaudu kaetud investeeringu osa ei või võrgutasus täiendavalt arvesse võtta. Seega oleks ELTS-i täpsustamisel omavahel tasakaalus võrguettevõtjate investeeringuvajadused ja klientide huvide kaitse.

paragrahvi 71 täiendatakse lõikega 5² järgmises sõnastuses:

„(5²) Võrguettevõtjal on õigus võrgutasu kujundamisel võtta arvesse käesoleva paragrahvi

lõike 5 punktides 2 ja 2¹ nimetatud investeeringute katmiseks vajalikud rahalised vahendid

29

ulatuses, mida ei kaeta võrguteenuse osutamiseks kasutatava põhivara kulumi kaudu.

Nimetatud alusel finantseeritud investeeringule ei kohaldata põhjendatud tulukust.“

4. Kontrollimatu kuluerinevus On oluline, et võrgutasu kajastaks võrgu tegelikke ja põhjendatud vajadusi mõistlikus ajalises seoses

kulude tekkimisega. Jaotusvõrgu kulubaasi mõjutavad võrguettevõtjast sõltumatud ja kiirest i muutuvad kulusisendid, sealhulgas ülekandeteenuse tasud, kaoelektri kulud, riiklikud maksud ning

muud võrguteenuse osutamiseks vältimatult vajalikud kulud. Kuigi kehtiv regulatsioon annab võrguettevõtjale aluse selliseid kulusid võrgutasus kajastada, siis õigusselguse huvides peaks ELTS- i regulatsiooni täpsustama.

Seetõttu teeb Elektrilevi ettepaneku täiendada ELTS-i § 72 lg-tega 151, 152 ja 153. Muudatuse eesmärk on seaduses selgelt sätestada võrguettevõtja õigus võtta võrgutasu kujundamisel arvesse

kontrollimatu kuluerinevus, mis ei ole mõjutatud võrguettevõtja majandustegevuse kaudu, vaid sõltub ettevõtjavälistest teguritest. Regulatsioon hõlmaks nii põhjendatud lisakulu kui ka põhjendatud kulude kokkuhoidu ning näeks ette, et kuluerinevus võetakse üldjuhul arvesse järgmise võrgutasu

kujundamisel 12-kuulise perioodi arvestuses. Võrguettevõtja saab võrgutasu kujundamisel arvestada üksnes nende kuludega, mis on võrgutasu

koostamise hetkel mõistlikult ette nähtavad ja prognoositavad. Samas võivad võrguettevõtja kulusid mõjutada asjaolud, mis tekivad pärast võrgutasu kooskõlastamist, ei ole võrguettevõtja kontrolli all ning mida ei olnud võimalik kooskõlastatud prognoosis piisava täpsusega arvesse võtta.

Kontrollimatud kulud on hinnad ja kulud, mis ei ole mõjutatavad võrguettevõtja majandustegevuse kaudu, vaid sõltuvad täielikult ettevõtjavälistest teguritest. Sellisteks asjaoludeks võivad olla muu

hulgas ülekandeteenuse tasud, kaoelektriga seotud kulud, riiklikud maksud või muud võrguteenuse osutamisega otseselt seotud kulumuutused, mida võrguettevõtjal ei olnud võimalik mõistlikult ette näha ega ära hoida.

Näiteks jaotusvõrguettevõtja jaoks on kontrollimatu kulu ka see, kui põhivõrguettevõtja tõstab oma tasu. Jaotusvõrguettevõtja saab tasu muutmisest teada samadel alustel nagu avalikkus, s.o alles siis,

kui Konkurentsiamet on põhivõrguettevõtja tasu muutmise kooskõlastanud ja põhivõrguettevõtja on uue hinnakirja oma kodulehel avalikustanud. Samas moodustab ülekandeteenuse tasu suure osa jaotusvõrguettevõtja kulubaasist. Näiteks Elektrilevi jaoks moodustab ülekandeteenuse tasu tervelt

26% kulubaasist.

Teadmiseks võetud.

Teema ei ole seotud käesoleva

eelnõuga aga oleme valmis menetlema järgmise eelnõu raames.

30

Iga viivitatud päevaga, mille jooksul ei saa võrgutasu suurust korrigeerida võrgu tegelikule

vajadustele vastavaks, tekib võrguettevõtja jaoks selge rahaline puudujääk. Seda illustreerib näiteks olukord, kus põhivõrguettevõtja teavitas 2025. aasta suvel, et muudab ülekandeteenuse tasu enam kui 25%. Keskmist kulumuutust arvesse võttes tähendab see näiteks Elektrilevi jaoks ülekandeteenuse

sisseostukulu suurenemist ligi 2 miljonit eurot ühes kuus. Ehk see on ühe kuu jooksul tekkiv kahju, mis tuleneb asjaolust, et jaotusvõrguettevõtjal puudub võimalus oma hinnakirja ajakohastada

samaaegselt ülekandeteenuse hinnakirja muutmisega. Võrgutasud peavad kajastama võrguettevõtja tegelikke kulusid, nii selliseid, mida võrguettevõtja saab kontrollida, aga ka selliseid, mille üle võrguettevõtjal kontroll puudub. Kehtivas regulatsioonis

puudub piisavalt selge alus, mis võimaldaks kontrollimatu kuluerinevuse tagantjärele arvesse võtmist tulevikus kehtestatavas võrgutasus. Kui seadus võimaldab arvestada üksnes prognoositud kulusid,

võib tekkida olukord, kus võrguettevõtja kannab dokumentaalselt tõendatud ja võrguteenusega otseselt seotud ja kontrollimatut lisakulu, kuid ei saa seda võrgutasu kaudu tagasi teenida. Või vastupidi, klientidele ei anta edasi põhjendatud kokkuhoidu. Selline tulemus ei oleks kooskõlas

kulupõhise hinnaregulatsiooni eesmärgiga ega määruse (EL) 2019/943 artikli 18 loogikaga. Kavandatav regulatsioon lahendaks ka ajaraami küsimuse, nähes ette, et kontrollimatu kuluerinevus

võetakse arvesse järgmise võrgutasu kujundamisel ja üldjuhul 12-kuulise perioodi arvestuses. See tähendab, et kontrollimatut kuluerinevust ei arvestata ebamäärase tulevase võrgutasu kujundamisel, vaid see peab kajastuma järgnevas hinnamenetluses ning olema selle tulemusena mõistliku aja

jooksul võrgutasus nähtav. Selline lähenemine suurendab õigusselgust ja parandab võrgutasu prognoositavust.

ELTS-i § 72 lg 151 eesmärk on määratleda kontrollimatu kuluerinevus sellise kulumuutusena, mis ei sõltu võrguettevõtja enda tegevusest. Praktikas võivad sellised kulud olla näiteks ülekandeteenuse tasu, kaoelektriga seotud kulud, riiklikud maksud või muud võrguteenuse osutamisega otseselt seotud

kulud, mis muutuvad ettevõtjast sõltumatult. Kontrollimatu kuluerinevus võib seisneda nii lisakulus kui ka kulude kokkuhoius. Selline lahendus võimaldab käsitleda ühe normi raames nii võrguettevõtja kahjuks kui ka klientide kasuks mõjuvaid kulumuutusi.

ELTS-i § 72 lg 152 kohaselt peab kontrollimatu kuluerinevus olema tõendatud ja põhjendatud. Sama lõige sätestab arvestuspõhimõtte: põhjendatud lisakulu võib suurendada võrgutasu ning põhjendatud

kulude kokkuhoid vähendab võrgutasu samas ulatuses. ELTS-i § 72 lg 15³ kohaselt võtab võrguettevõtja kontrollimatu kuluerinevuse arvesse järgmise võrgutasu kujundamisel ja üldjuhul 12-kuulise perioodi arvestuses. See annab selge põhireegli:

31

kuluerinevus tuleb viia järgmisse hinnamenetlusse ning selle mõju peab mõistliku aja jooksul

võrgutasus nähtav olema. Kontrollimatu kuluerinevuse arvesse võtmine toimub läbi järgmise perioodi võrgutasu korrigeerimise, mis välistab määramatu aja jooksul toimuva tasaarveldus. See suurendab regulatsiooni etteaimatavust ning toetab põhimõtet, et võrgutasu peab kajastama tegelikku

kulu kujunemist võimalikult lähedases ajalises seoses kuluerinevuse tekkimisega. Seda, kas võrgutasu on tarvis muuta kohe pärast 12-kuulise perioodi möödumist või on konkreetsel juhul

mõistlik tasaarvelduse tegemine ajaliselt hiljem järgmise võrgutasu kehtestamisel, lepivad võrguettevõtja ja Konkurentsiamet kokku vastavalt konkreetsele olukorrale ja lähtudes mõistlikkusest ja tõhususest.

Muudatus ei laiene võrguettevõtja tavapärasele efektiivsusele või ebaefektiivsusele ega muuda põhimõtet, et võrguettevõtja kontrollitavast tegevusest tulenev kulu peab jääma tema enda

vastutusalasse. Regulatsioon kohaldub üksnes nendele kuluerinevustele, mis on otseselt seotud võrguteenuse osutamisega, ei ole võrguettevõtja kontrolli all ning mida ei olnud võimalik mõistlikult prognoosida ega kooskõlastatud võrgutasus arvesse võtta.

Muudatus tugevdab võrgutasu kulupõhisust ja läbipaistvust ning annab selgema õigusliku aluse olukordadeks, kus võrguettevõtja kulubaas muutub temast sõltumatutel põhjustel. Tegemist on

kehtiva regulatsiooni täpsustusega, mis aitab hoida hinnakujunduse loogika arusaadava nii võrguettevõtjale, Konkurentsiametile kui ka klientidele.

paragrahvi 72 täiendatakse lõigetega 15¹, 15² ja 15³ järgmises sõnastuses:

„(15¹) Võrguettevõtjal on õigus võtta järgmise võrgutasu kujundamisel arvesse kontrollimatu

kuluerinevus, mis on ilmnenud pärast eelneva võrgutasu kooskõlastamist ning mis ei ole

mõjutatud võrguettevõtja majandustegevusest, vaid sõltub ettevõtjavälistest teguritest.

(15²) Käesoleva paragrahvi lõikes 15¹ nimetatud kontrollimatu kuluerinevus peab olema

tõendatud ja põhjendatud. Võrgutasu kujundamisel võetakse kontrollimatu kuluerinevus

arvesse selliselt, et põhjendatud lisakulu võib suurendada võrgutasu ning eeldatust väiksemad

kontrollimatud kulud võivad vähendada võrgutasu vastavas ulatuses.

(15³) Võrguettevõtja võtab kontrollimatu kuluerinevuse arvesse järgmise võrgutasu

kujundamisel ja üldjuhul 12-kuulise perioodi arvestuses.“

32

AS Elenger Grupp

Nr. Ettepanek/märkus

1. Elenger on eelnõu 892 SE menetlemise käigus avaldanud muret eelnõuga elektrituruseadusesse

(edaspidi ELTS) kavandatava muudatuse suhtes, millega pannakse avatud tarnijale kohustus kasutada riskimaandusstrateegiaid fikseeritud hinnaga elektrimüügilepingutest tulenevate elektrienergia hulgimüügihinna muutumise riskide maandamiseks. Elenger leidis, et selline kohustus

ei arvesta Eesti elektrituru tegelikke võimalusi. Eestis on peamisteks kättesaadavateks instrumentideks FI-EE ja EE-LV piiridel jaotatavad rahalised ülekandeõigused (Financial

Transmission Rights, FTR-id), mille maht ja kättesaadavus on piiratud. Meie hinnangul suurendab regulatsioon elektrimüüjate kulusid, vähendab fikseeritud hinnaga elektrienergia pakkumist ning tõstab tarbijatele pakutava fikseeritud elektri hinda, mistõttu oleks selle tegelik mõju seletuskirjas

eesmärgiks seatud tarbijakaitsele ja hinnastabiilsusele vastupidine. Kliimaministeerium jättis ettepaneku arvestamata, põhjendades, et riskimaandusstrateegiate rakendamise kohustus tuleneb

Euroopa Liidu elektrituru direktiivist. Soovime täiendavalt juhtida majanduskomisjoni tähelepanu sellele, et Kliimaministeerium on koostanud ja levitanud Eesti seisukohtade non-paperi „Amending the Forward Capacity Allocation Regulation in Case of Non-Availability of Electricity

Interconnections and Relevant TSO Liability“ (käesolevale kirjale lisatud), milles tehakse ettepanekuid Euroopa Komisjoni määruse (EL) 2016/1719, millega kehtestati võimsuse jaotamise

forvardturu eeskiri (Guideline on Forward Capacity Allocation, FCA määrus) muutmiseks seoses FTR-idega. Non-paperiga tehakse Eesti poolt ettepanek piirata süsteemihaldurite, sealhulgas Elering AS-i, vastutust FTR ide omanike ehk elektrimüüjate ees. Selleks tehakse ettepanek piirata FTR-ide

alusel väljamakseid ning kehtestada ulatuslik force majeure regulatsioon. Meie seisukohad:

1) Rõhutame veel kord, et FTR-id on Balti turul üks peamisi piiriülese hinnariski maandamise instrumente ning oluline eeldus fikseeritud hinnaga elektrilepingute pakkumiseks. On tähelepanuväärne, et samal ajal kui Eesti valmistub eelnõuga 892 SE üle võtma direktiivi (EL)

2024/1711, millega kehtestatakse elektrimüüjatele kohustus kasutada tähtajaliste fikseeritud hinnaga elektrilepingute pakkumisel asjakohaseid riskimaandusstrateegiaid, toetab ja levitab Eesti Euroopa

Ei toeta.

Elektrikaubanduse riskimaandusinstrumentide piisavuse hindamine on Konkurentsiameti

ülesanne ja käesoleval hetkel on üks selleteemaline menetlus käimas.

Turuosaline on ettepanekus sidunud omavahel mitu erinevat teemat, mistõttu on vajalik selgitada

järgmist: 1. Riskimaandusinstrumentide

piisavuse kontrolli teostab

Konkurentsiamet.

2. FTR ehk financial

transmission rights – option

on ainult üks võimalikest

elektri hinnapiirkondade

hinnavahe

kindlustusmehhanismidest.

3. Eesti süsteemihalduril ei ole

kohustust pakkuda Soome-

Eesti hinna piirkonna piiri

hinnavahe

kindlustusinstrumente

33

tasandil seisukohti, mis võivad vähendada ühe olulise riskimaandusinstrumendi majanduslikku

väärtust ja usaldusväärsust. Eelnõu 892 SE seletuskirjas on sõnaselgelt märgitud, et elektrimüüjad võivad riskimaandusstrateegiatena kasutada muu hulgas FTR-e, kuid samal ajal teeb non-paper ettepaneku nende kindluse ja riskimaandusinstrumendina kasutatavuse vähendamiseks. Mõista tuleb,

et riskide ülekandmine süsteemihalduritelt turuosalistele ei kõrvalda riske süsteemist, vaid kannab need ainult edasi turule ja lõpptarbijatele.

2) Non-paper on sisult vastuoluline. Dokumendis väidetakse, et kui süsteemihaldurite finantsriske ei piirata, hakkavad süsteemihaldurid pakkuma vähem FTR-e ning usaldus FTR-ide vastu väheneb. Seega pole dokumenti koostades esiteks mõistetud, et FTR-ide usaldusväärsus ei sõltu nende mahust,

vaid sellest, kas tegemist on turuosaliste jaoks kindla ja usaldusväärse riskimaandusinstrumendiga. FTR-ide usaldusväärsus väheneb, kui nende majanduslikku sisu nõrgestatakse ja non-paper pakubki

just lahendusi, mis sisuliselt vähendavad FTR-ide kasutatavust reaalse riskimaandamise instrumendina. Õigusselguse suurendamine süsteemihaldurite jaoks ei tohi tuua kaasa FTR-ide majandusliku väärtuse nõrgestamist.

3) Non-paper ei kajasta Eesti seisukohta tasakaalustatult. Dokument on üles ehitatud vaid süsteemihaldurite (Eesti ja Soome) finantsriskide vaatenurgast. Võrreldaval määral ei käsitleta mõju

turu toimimisele, konkurentsile, riskimaandamise võimalustele ega lõpptarbijatele. Samuti ei arvestata turuosaliste seisukohti, mida väljendati Soome-Eesti FTR-ide mahtude vähendamise konsultatsiooniprotsessis1. Non-paperis on tõstatatud mure seoses süsteemihaldurite finantsriskide

ja õiguskindlusega, kuid dokumendist ei nähtu, et oleks hinnatud, kas sama eesmärki oleks võimalik saavutada viisil, mis säilitab FTR-ide väärtuse ja kasutatavuse.

4) Non-paperis pakutud lahendused annaksid süsteemihalduritele lausa mitmekordse kaitse. Non- paperis on pakutud tänaste probleemide lahendusena süsteemihaldurite vastutuse piirangut (liability cap) ja lisaks ülilaia force majeure regulatsiooni. Kui FTR väljamaksed oleksid igal juhul piiratud

kogutud ülekoormustuluga ehk süsteemihaldurite vastutus oleks piiratud, siis sellele lisanduv ulatuslik füüsilise infrastruktuuriga seotud force majeure regulatsioon piiraks veel täiendavalt süsteemihalduri vastutust. Dokument nimetab force majeure regulatsiooni muutmise põhjendusena

vaid muutunud geopoliitilist olukorda, kuid nagu juba eelnevalt selgitatud, siis elektriühenduste puudumine ongi see olukord, mille vastu turuosalistel tuleb end FTR-ide abil maandada.

5) Tekib küsimus, kuidas suhestub non-paperis väljendatud seisukoht asjaoluga, et süsteemihalduri riskide hindamine on Eestis alles Konkurentsiameti menetluses2. Eesti ja Soome süsteemihaldurite ettepanek Soome-Eesti piiril FTR-ide mahtude vähendamiseks on Konkurentsiameti menetluses ja

elektrile, mida müüakse

mõnes teises liikmesriigis.

4. Käesoleva eelnõuga

kohustatakse turuosalisi

kasutama

riskimaandusinstrumente

Eesti hinnapiirkonnas

pakutavale elektrile ja FTR

koguste vähendamine ei oma

selle eesmärgi suhtes

negatiivset mõju, sest ka

vähendatud FTR kogused

katavad ära Eesti fikseeritud

elektripakettide koguse.

5. Eesti poolt esitatud ebapaber

suurendab pakutavate FTR-de

kindlust ja usaldusväärsust,

sest hinnavahe riski

rahastatakse Estlink 1 ja 2

teenitavast ülekoormustulust

ja kaablite rikke korral on

etteteada kindel maht mida

hüvitatakse. Muud

Konkurentsiameti poolt

kinnitatud süsteemihalduri

tulud ei näe ette FTR

kindlustushüvitise

väljamakseteks vahendeid,

34

on arusaamatu, et Eesti on samal ajal Euroopa tasandil asunud toetama FCA regulatsiooni muutmist

põhjendusel, et kehtiv regulatsioon jätab süsteemihalduritele liiga suure finantsriski ja toob kaasa ohu, et FTR-ide mahtusid piiratakse. Oleme seisukohal, et FCA määruse kohaselt pikaajaliste ülekandeõiguste pakkumise ja nende mahtude üle otsustamine, sealhulgas süsteemihalduri

kaasnevate finantsriskide hindamine toimub sõltumatu regulatiivse protsessi kaudu ning kuulub regulaatorite, mitte ministeeriumi pädevusse.

6) Non-paperist ei selgu, milliste analüüside või uuringute alusel jõudis Kliimaministeerium järeldusele, et FCA määrust tuleks muuta non-paperis kirjeldatud viisil. Samuti, kas non-paperi koostamisel hinnati pakutud muudatuste mõju:

1) FTR-ide kasutatavusele riskimaandusinstrumendina; 2) elektrimüüjate võimalustele elektrilepinguid;

3) lõpptarbijate elektrikuludele. pakkuda fikseeritud hinnaga. Eeltoodust tulenevalt palume majanduskomisjonil eelnõu menetlemisel täiendavalt hinnata, kas Eesti

elektriturul on tegelikult olemas piisavad, likviidsed ja mõistlikel tingimustel kättesaadavad riskimaandamisinstrumendid, mis võimaldavad täita eelnõuga 892 SE kavandatavat kohustust.

mis tähendab, et FTR-e ei saa

hüvitada võrgutasudest.

Seetõttu on mõistlik Euroopa

tasandil seda küsimust

selgemalt reguleerida.

Käesolev ebaselgus on

põhjustanud FTR

usaldusväärsuse langust, mida

tõendavad käimasolevad

kohtuasjad selles teemas.

Lisaks on viimased Estlink 2

rikked põhjustanud FTR-de

usaldusväärsuse languse ja

ebapaberis toodud

ettepanekud muudavad FTR-d

kindlamaks ja

usaldusväärsemaks.

2. Elenger leiab, et eelnõuga ELTS § 21¹ punkti 1 kavandatav muudatus ei ole piisavalt läbi töötatud ning tekitab olulisi õigusselguse ja praktilise rakendamise probleeme.

Eelnõu kohaselt loetakse elutähtsa teenuse osutajaks tootja, agregaator või energiasalvestusüksusi omav elektriettevõtja, kelle Eestis asuvate elektrijaamade või energiasalvestusüksuste võrku antav

netovõimsus koos temaga ühte kontserni kuuluvate turuosaliste Eestis asuvate elektripaigaldiste võrku antava netovõimsusega kokku ületab 90 MW. Sellisest sõnastusest võib järeldada, et elutähtsa

teenuse osutajaks muutub iga tingimustele vastav kontserni kuuluv ettevõtja. Samas selgitatakse seletuskirjas, et kontserni kohta määratakse üks elutähtsa teenuse osutaja, kelle valib kontsern ise. Sellist põhimõtet seaduse tekstist siiski ei nähtu ning seletuskiri ei saa asendada seaduses puuduvat

regulatsiooni ega luua iseseisvaid õigusnorme. Elenger toetab põhimõtet, et kontserni kohta

Teadmiseks võetud. Kirjeldus ja erisused elutähtsaks

teenuse osutajaks olemiseks täpsustatakse ministri määruses „Elutähtsa teenuse kirjeldus ja

toimepidevuse nõuded elektriga varustamisel“. Täiendavalt,

kontsernis olevatele ettevõtetele on jäetud kaalutlusõigus:

„4) paragrahvi 211 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

35

määratakse üks elutähtsa teenuse osutaja, mistõttu peame vajalikuks täiendada eelnõud selliselt, et

see põhimõte ja selle rakendamiseks vajalik regulatsioon oleksid seaduses üheselt sätestatud. Eelnõu ei reguleeri piisavalt selgelt, kuidas toimib praktikas ühe kontserniülese elutähtsa teenuse

osutaja mudel. Kui eesmärk on, et üks kontserni ettevõtja täidab elutähtsa teenuse osutaja kohustusi kogu kontserni eest, peab seadus looma selleks selge õigusliku aluse, sealhulgas võimaluse tugineda

kohustuste täitmisel teiste kontserni ettevõtjate tehnilisele, organisatsioonilisele ja majanduslikule võimekusele. Praegusel kujul sellist alust seadusest ei nähtu.

Kavandatav muudatus toob ettevõtjatele kaasa ulatuslikud uued kohustused ja täiendava halduskoormuse, mis suurendavad nende püsikulusid ning võivad vähendada Eesti elektriettevõtjate

konkurentsivõimet. Seda enam, et Eesti elektritootjad tegutsevad juba täna keerulises konkurentsiolukorras. Arvestades, et Eesti elektriturg toimib ühises Soome ja Balti elektriturus, on eriti oluline hinnata, kas Eestis kavandatavad täiendavad kohustused erinevad naaberriikides

kehtivast regulatsioonist ning kas need võivad mõjutada Eesti elektritootjate konkurentsivõimet piirkondlikul turul. Seletuskirjas puudub aga sisuline hinnang kavandatava regulatsiooni mõjule

ettevõtjate konkurentsivõimele ning võrdlus naaberriikides kehtivate analoogsete regulatsioonidega. Ilma sellise analüüsita ei ole võimalik hinnata, kas valitud 90 MW lävend ja sellega kaasnevad kohustused on põhjendatud ja proportsionaalsed.

Eeltoodust tulenevalt leiame, et ELTS § 21¹ kavandatud muudatus ei ole praegusel kujul

piisavalt läbi töötatud ning see tuleks eelnõust välja jätta. Vajadusel tuleks vastav regulatsioon pärast põhjalikumat mõjuanalüüsi ja rakenduslike küsimuste lahendamist esitada eraldi seaduseelnõuna.

„(3) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1

punktis 1 nimetatud tootja, agregaator või energiasalvestusüksusi omav elektriettevõtja kuulub kontserni, siis

on elutähtsa teenuse osutajaks kontserni kuuluvate ettevõtjate

hulgast see ettevõtja, kelle võrku antav netovõimsus kokku on suurim, kui kontsernisiseselt ei otsustata

teisiti.“

Samuti ei nõustu seisukohaga, et kavandatav regulatsioon tuleks eelnõust välja jätta. Kuigi muudatus

toob kaasa täiendava halduskoormuse nii ettevõtjatele kui ka riigile, on see

põhjendatud ja proportsionaalne. Elektritootmis- ja energiasalvestusvõimsused, mille

koondvõimsus ületab 90 MW, omavad olulist mõju Eesti

elektrisüsteemi toimimisele, varustuskindlusele ning kriitilise taristu toimepidevusele. Selliste

ettevõtjate suhtes kõrgendatud toimepidevusnõuete kohaldamine võimaldab paremini tuvastada ja

maandada riske, mis võivad realiseerumisel mõjutada riigi

energiajulgeolekut ja elutähtsate teenuste toimimist.

36

Arvestades võimalike riskide mõju

ühiskonnale ja riigi julgeolekule, kaalub riskide ennetamisest ja toimepidevuse suurendamisest

saadav avalik hüve üles kaasneva täiendava halduskoormuse. Seetõttu

peame 90 MW lävendi kehtestamist ja sellest tulenevate kohustuste kohaldamist põhjendatuks.

3. Eelnõu § 1 punktiga 23 kavandatakse ELTS § 65 täiendamisel kasutusele võtta termin „paindlik

ühendumine“. Juhime tähelepanu, et selline termin ei ole kooskõlas elektrituruseaduses väljakujunenud terminoloogiaga ning võib põhjustada õigusselguse probleeme.

Elektrituruseaduses kasutatakse läbivalt mõisteid „liitumine“, „liitumisleping“, „liitumistasu“ ja

„liitumistaotlus“, mis kirjeldavad elektrivõrguga ühendamise õiguslikku regulatsiooni. Sama terminoloogiat kasutatakse ka teistes võrguinfrastruktuuriga seotud valdkondades. Uue termini „paindlik ühendumine“ kasutuselevõtt jätab mulje, nagu oleks tegemist sisuliselt uue õigusliku

instituudiga, kuigi tegelikult reguleeritakse üksnes liitumise erivormi.

Terminoloogia põhjendamatu muutmine raskendab seaduse tõlgendamist ja kohaldamist ning loob tarbetu lahknevuse seaduse ja väljakujunenud praktika vahel. Praktikas kasutatakse jätkuvalt termineid „liitumine“, „liitumisleping“ ja „liitumistasu“ ning puudub sisuline põhjendus, miks tuleks

just selle regulatsiooni puhul kasutada erinevat mõistet.

Seetõttu teeme ettepaneku säilitada eelnõus elektrituruseaduse senise terminoloogiaga

kooskõlas olev mõiste „paindlik liitumine“.

Normitehnilise märkus: Eelnõu § 1 punktis 23 vajab ELTS § 65 täiendatavate lõigete

numeratsioon korrigeerimist, kuna kehtivas seaduses on § 65 lõige 1³ juba olemas.

Ei toeta

Mõisted “paindlik ühendumine” ja “paindlik liitumine” ei ole sünonüümid. Ühendumine on ajutine

ning tähtajaline, kus võimsust piiratakse võrguettevõtja poolt

vastavalt kokkuleppele. Liitumine on püsiv ja tähtajatu ning püsiva võimsusega.

37

Täname võimaluse eest eelnõu kohta arvamust avaldada ning palume käesolevas arvamuses esitatud ettepanekuid eelnõu edasisel menetlemisel arvesse võtta.

Olerex Energia AS

Ettepanek/märkus

Kommentaar elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõule Elektrimüüja ja bilansihalduri vaade energiajagamise regulatsioonile

Aluseks: 24.08.2026 eelnõu seletuskiri Põhisõnum Energiajagamine muudab avatud tarnija jaoks kliendi mõõdetud tarbimise ja tegelikult

tarnitava koguse seose. See suurendab tarbimisprognoosi, bilansihalduse, koormusprofiili ja fikseeritud hinnaga lepingute maandamisriski. Eelnõu seletuskiri tunnistab prognoosi- ja bilansimõju, kuid ei sätesta piisavalt selgelt, kuidas jaotuvad energiajagamisest tulenevad kommerts-

ja bilansikulud ega kuidas suhestub energiajagamise õigus olemasolevate ja tulevaste lepinguliste kogusekohustustega.

1. Üldine seisukoht Energiajagamise võimaldamine on põhimõtteliselt arusaadav turuarendus, kuid regulatsiooni rakendamisel tuleb tagada, et energiajagamisest tekkiv mahu-, profiili- ja bilansirisk ei kanduks

automaatselt avatud tarnijale või bilansihaldurile, kellel puudub kontroll jagamise aluseks oleva tootmise, salvesti juhtimise või jagamisotsuste üle.

Seletuskirja järgi arvatakse tarbija füüsilisest tarbimisest 15-minutilise arveldusperioodi sees maha teises mõõtepunktis toodetud või salvestatud jagatud energia. Samuti nähakse ette, et energiajagamise andmed tehakse kättesaadavaks avatud tarnijale ja bilansihaldurile ning

energiajagamise eeltingimuseks on ühine bilansihaldur. Need lahendused loovad arvelduse tehnilise aluse, kuid ei kõrvalda ettevaatava prognoosimise ega juba maandatud hinnapositsioonide riski.

2. Mõju bilansihaldusele ja tarbimise prognoositavusele Energiajagamise korral ei võrdu kliendi füüsiline tarbimine enam avatud tarnija müügikogusega. Tarnija arvelduslik kogus kujuneb sisuliselt järgmiselt:

avatud tarnija kogus = füüsiline tarbimine - jagatud energia

Ei toeta Teema ei ole seotud käesoleva

seaduseelnõuga ning menetleme arvamust ja ettepanekuid

ministeeriumi töövoos oleva energiajagamise eelnõu raames.

38

Prognoosida tuleb lisaks kliendi tavapärasele tarbimisele ka jagamise aluseks olevat taastuvenergia

tootmist, salvesti kasutust ning jagamisalgoritmi või jaotusvõtit. Päikeseenergia puhul ei vähene tarnemaht juhuslikult, vaid eeskätt päevasel tootmisajal. Seetõttu muutub tarnijale jääva tarbimise koormusprofiil ning selle keskmine hankekulu võib muutuda.

Salvesti puhul on prognoosirisk suurem, sest laadimine ja tühjendamine sõltuvad juhtimisotsusest või algoritmist ning võivad muuta portfelli positsiooni kiiresti.

Tagantjärele mõõte- ja arveldusandmed ei ole bilansihalduseks piisavad. Bilansihaldur vajab enne tarneperioodi prognoositavaid 15-minutilisi jagamismahte või vähemalt nende koostamiseks vajalikke sisendandmeid.

Seletuskiri ise märgib, et energiajagamine võib põhjustada suuremaid kõrvalekaldeid prognoosidest ning et ebabilansi rahaline ja tehniline vastutus peab paiknema energiajagamises osalejal või tema

poolt valitud bilansivastutuse kandjal. Seda põhimõtet tuleks muutas selliselt, et ebabilansi rahaline ja tehniline vastutus peab paiknema energiajagamises osalejal. 3. Mõju fikseeritud hinnaga lepingutele

Fikseeritud hinnaga lepingu puhul maandab elektrimüüja tavaliselt kliendi prognoositud tarbimise hinnariski ette. Kui klient alustab pärast lepingu sõlmimist energiajagamist, võib tarnijalt ostetav

kogus oluliselt väheneda ilma, et kliendi füüsiline tarbimine väheneks. Tarnijale võib seetõttu jääda üle varem fikseeritud hulgiturupositsioon, mille sulgemine võib põhjustada kulu. Näide, Ilma jagamiseta, Pärast jagamist

Aastane füüsiline tarbimine, 10 000 MWh, 10 000 MWh Tarnijalt ostetav kogus, 10 000 MWh, 8 500 MWh

Jagatud energia, 0 MWh, 1 500 MWh Lisaks puhtale mahuriskile tekib profiilirisk. Näiteks päikeseenergia jagamine vähendab tõenäoliselt just päevast tarnemahtu, samas kui hommiku-, õhtu- ja öötarbimine jääb avatud tarnijale. Seetõttu

võib kliendile jääva tarbimisprofiili hankekulu olla kõrgem kui algse fikseeritud hinna arvutamisel eeldatud. Seletuskirjas ette nähtud 7-päevane energiajagamise kokkuleppe registreerimise tähtaeg võib olla

piisav arvelduse tehniliseks ettevalmistamiseks, kuid ei ole piisav pikaajalise fikseeritud hinnaga lepingu hinnariski juhtimiseks, kui hinnapositsioon on maandatud kuid või aastaid varem.

4. Lepingulised küsimused, mis vajavad selgust Eelnõu seletuskiri säilitab energiajagamises osalejale muudest lepingutest tulenevad kohustused, kuid samal ajal annab õiguse nõuda jagatud energia mahaarvamist avatud tarnijalt ostetavast

39

kogusest. Seetõttu vajab selget käsitlust energiajagamise õiguse suhe elektrilepingus kokkulepitud

kogusekohustustega. Kas fikseeritud hinnaga lepingus võib kokku leppida minimaalse ostukoguse (minimum purchase obligation / take-or-pay)?

Kas energiajagamise tõttu ostmata jäänud kogus loetakse lepingulise koguse tolerantsi arvestusse? Kas tarnijal võib olla õigus nõuda kliendilt energiajagamise tõttu vajalikuks muutunud hedge-

positsiooni vähendamise või sulgemise tegelikku kulu? Kas tarnijal võib olla õigus fikseeritud hinda ümber hinnata, kui energiajagamine muudab oluliselt kliendi ostumahtu või koormusprofiili?

Milline etteteatamistähtaeg on põhjendatud olemasoleva fikseeritud hinnaga lepingu puhul ning kas see peab erinema tehnilisest 7-päevasest registreerimistähtajast?

Kuidas eristatakse nimetatud tingimuste rakendamisel tarbijast klienti ja äriklienti? 5. Ettepanekud eelnõu täiendamiseks Teema, Ettepanek

Prognoosiandmete kohustus, Sätestada, et energiajagamise korraldaja või muu vastutav osaline peab tegema bilansihaldurile ja avatud tarnijale õigeaegselt kättesaadavaks energiajagamise

prognoosimiseks vajalikud andmed, sealhulgas võimaluse korral 15-minutilise resolutsiooniga eeldatavad jagamismahud. Andmete minimaalne koosseis, Määratleda vähemalt tootmisseadme ja salvesti võimsus, osalevad

mõõtepunktid, jaotusvõti või algoritm, kokkuleppe kehtivusaeg ning jagamisloogika muudatused. Salvesti korral peab olema võimalik arvestada juhtimisloogika või prognoositud laadimis-

/tühjendusgraafikuga. Bilansikulu vastutus, Täpsustada, et energiajagamisest põhjustatud täiendav ebabilansi- või prognoosikulu ei jää automaatselt avatud tarnija kanda, kui selle põhjuseks on energiajagamise

osalise või korraldaja tegevus või prognoosiinfo puudumine/ebatäpsus. Fikseeritud lepingu kaitse, Selgitada normis või seletuskirjas sõnaselgelt, et energiajagamise õigus ei välista poolte õigust leppida, eeskätt ärikliendi puhul, kokku minimaalses ostukoguses,

kogusetolerantsis, hinnariski maandamise kulude hüvitamises või muus proportsionaalses mahuriski jaotuses.

Etteteatamine, Eristada tehniline energiajagamise registreerimine ja kommertsriskiga seotud teavitamine. Olemasoleva fikseeritud hinnaga lepingu korral peab tarnijal olema piisav aeg hinnapositsiooni korrigeerimiseks või peab leping võimaldama selle kulud kliendiga arveldada.

40

Mõjuhinnangu täiendamine, Täiendada elektrimüüjale avalduva mõju hinnangut. Mõju ei piirdu

müügimahu vähenemisega, vaid hõlmab mahuriski, profiiliriski, hedge-riski, bilansienergia kulu ning IT- ja arvelduskulusid. 6. Kooskõlastuskommentaar

Energiajagamise regulatsiooni mõjuhinnangus ei ole piisavalt käsitletud energiajagamise mõju avatud tarnija ja bilansihalduri tarbimisprognoosile, bilansikuludele ega pikaajaliste fikseeritud

hinnaga elektrilepingute hinnariski maandamisele. Energiajagamise tulemusena võib kliendi avatud tarnijalt ostetav energiakogus pärast elektrilepingu sõlmimist oluliselt muutuda, kuigi kliendi füüsiline tarbimine ise ei muutu. Eriti fikseeritud hinnaga

lepingute puhul võib avatud tarnija olla kliendi prognoositud tarbimise ulatuses elektrienergia hinna eelnevalt fikseerinud. Energiajagamise hilisem lisandumine võib seetõttu põhjustada avatud tarnijale

varem maandatud positsiooni ülejäägi ja selle sulgemisega seotud kulu. Lisaks võib muutuda tarnijale jääva tarbimise 15-minutiline profiil ning seega ka selle hankekulu. Bilansihalduse seisukohalt ei piisa üksnes energiajagamise mõõte- ja arveldusandmete tagantjärele

kättesaadavusest. Bilansihaldurile ja avatud tarnijale peab olema tagatud õigeaegne teave energiajagamise eeldatavate 15-minutiliste mahtude kohta või vähemalt prognoosi koostamiseks

vajalikud lähteandmed. Eriti oluline on see salvestusseadmete puhul, mille laadimis- ja tühjendusotsused ei ole prognoositavad üksnes ilma- või ajalooliste tarbimisandmete põhjal. Täiendavalt vajab selget regulatsiooni energiajagamise õiguse suhe olemasolevate ja tulevaste

elektrilepingute koguseliste kohustustega, sealhulgas fikseeritud hinnaga lepingutes kasutatavate minimaalse ostukoguse, take-or-pay, kogusetolerantsi ning hinnariski maandamise positsiooni

muutmise kulude hüvitamise tingimustega. Regulatsioon peaks võimaldama vähemalt äriklientide puhul pooltel jaotada energiajagamisest tulenevat mahuriski lepinguliselt läbipaistval ja proportsionaalsel viisil.

Kui energiajagamisest tulenevat mahu- ja hinnariski ei ole võimalik omistada seda põhjustavale kliendile või energiajagamise korraldajale, peab avatud tarnija arvestama selle riski fikseeritud hinnaga toodete riskipreemias. See võib suurendada fikseeritud hinnaga elektri maksumust ka nende

klientide jaoks, kes energiajagamises ei osale. Seetõttu palume eelnõu ja selle mõjuhinnangut eeltoodud küsimustes täiendada.

7. Allikaviited eelnõu seletuskirjale § 82² käsitlus: energiajagamise tasaarveldus, ühise bilansihalduri nõue ja osalejate õigused - seletuskirja lk 4-7.

41

Energiajagamise kokkuleppe 7-päevane registreerimine ning andmete kättesaadavaks tegemine

avatud tarnijale ja bilansihaldurile - seletuskirja lk 7. Estfeedi funktsionaalsus ja energiajagamise arvelduspõhimõtted - seletuskirja lk 9. Mõju elektrimüüjatele, kliendiportfelli prognoosimisele ja müügimahule - seletuskirja lk 10-12.

Konkurentsi- ja bilansihalduse põhimõtted - seletuskirja lk 15-16.

AS Alexela

Ettepanek/märkus

Seisukoht elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu SE892 ja energiajagamist puudutava eelnõu

kohta 18.09.2026 nr ALX/2-1.1/276 Riigikogu majanduskomisjoni menetluses on elektrituruseaduse (ELTS) muutmise seaduse eelnõu 892SE. Selle osas edastas 08.09.2026 Kliimaministeerium ka täiendavad muudatusettepanekud, sh

mitu uut muudatust, mida varasemalt ei olnud esitatud ning mida turuosalistele 09.09.2026 toimunud kohtumisel ka tutvustati.

28.08.2026 esitati kooskõlastusele täiendav elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu, dokumendi numbriga 26-0951/01, mille peamiseks sisuks on energiajagamise võimaldamiseks direktiivi (EL) 2024/1711 artiklite 2 punkt 10a, 4 ja 15a ülevõtmine. Seletuskirja punktis 10 loetletud arvamuse

avaldamiseks kaasatud isikute hulgas ei ole Alexelat nimetatud. Kuna eelnõu mõjutab otseselt avatud tarnijate ja bilansihaldurite tegevust, sealhulgas arveldusloogikat, portfelli prognoosimist ,

riskimaandust ja kliendilepingute tingimusi, esitab Alexela käesoleva arvamuse omal algatusel. Eelnõu seletuskirjas sisalduv mõjuanalüüs neid mõjusid sisuliselt ei käsitle. Kui naabritevahelise energiajagamise lahendust 2026. aasta juunis turuosalistele tutvustati, oli kontseptsioon alles

kujunemisjärgus ning lahtiseks jäi rida põhimõttelisi küsimusi: kes ja millise õigusliku aluse alusel koguseid arvutab, kuidas liiguvad andmed, kuidas jaotatakse bilansivastutus, kuidas muutuvad

avatud tarne lepingute mahud ning kuidas jagamist arveldatakse ja maksustatakse. Neile küsimustele ei ole praeguseks antud terviklikke vastuseid. Sellest hoolimata on sama elektripaigaldise piires toimuv arveldus kirjutatud eelnõu 892 SE-sse ning liitumis- ja mõõtepunktide ülene energiajagamine

käesolevasse eelnõusse. Kumbki seletuskiri ei kirjelda rakendatavat protsessi sellise detailsusega,

Ei toeta

Teema ei ole seotud käesoleva seaduseelnõuga ning menetleme arvamust ja ettepanekuid

ministeeriumi töövoos oleva energiajagamise eelnõu raames.

42

mis võimaldaks turuosalistel lahendust arendada, lepingutes kajastada või selle majanduslikku mõju

terviklikult hinnata. selle Eelnõu praeguses redaktsioonis on siiski hulk normitehnilisi vigu ja regulatiivseid lünki, mis takistavad rakendamist. muudatusettepanekutega. Esitame need alljärgnevalt koos konkreetsete Eraldi juhime tähelepanu sellele, et energiajagamise eelnõu (edaspidi

eelnõu) ja Riigikogu menetluses olev eelnõu 892 SE (edaspidi eelnõu 892SE) muudavad osaliselt samu sätteid, kohati sama lauset, ning jõustuvad ühepäevase vahega. Käesoleva kirja III peatükis on

need kattuvused välja toodud. Seevastu energiajagamise eelnõu seletuskiri mainib eelnõu 892 SE-d ühes lauses ega käsitle ühtegi kattuvust.

I. Normitehnilised vead, mis vajavad parandamist enne edasist menetlust 1. Eelnõu punktis 6 kavandatud sätte asukoht ei ole süsteemselt põhjendatud Eelnõu punktiga 6

lisatakse süsteemihalduri kohustus luua andmevahetusplatvormile energiajagamise funktsioonid ELTS §-i 111³. ELTS § 111³ kannab pealkirja „Muud rakendussätted” ja koosneb üleminekunormidest (nt lõige 2: andmete esitamine arvetel alates 2015. aasta 1. juulist; lõige 8:

avaliku konsultatsiooni korraldamise tähtaeg 2022. aasta 1. august). Tegemist ei ole andmevahetust reguleeriva sättega. Alaline sisuline kohustus süsteemihaldurile ei kuulu rakendussätete hulka.

Andmevahetusplatvormi reguleerib ELTS § 42¹ „Elektrituru andmevahetus”, mille lõige 1 defineerib platvormi, lõige 2 paneb süsteemihaldurile selle loomise ja haldamise kohustuse, lõige 3 loetleb platvormile edastatavad andmed ning lõige 4 delegeerib andmete esitamise korra võrgueeskirja.

Sama puudus kordub eelnõus 892 SE, mille punktiga 56 lisatakse sisult analoogne säte samuti § i 111³ (lõige 3¹). Kui mõlemad eelnõud jõustuvad, sisaldab ELTS § 111³ kahte paralleelset

süsteemihalduri andmevahetusplatvormi sätet. Vt käesoleva kirja III peatükk. Ettepanek: paigutada eelnõu punktis 6 kavandatav säte ELTS §-i 42¹ ning lisada energiajagamise kokkuleppe andmed § 42¹ lõike 3 loetellu.

2. Kavandatava lõike numeratsioon ei ole esitatud materjalide põhjal kontrollitav Eelnõu punktiga 6 kavandatakse ELTS § 111³ täiendamist lõikega 3¹¹. Eelnõuga 892 SE lisatakse samasse paragrahvi esitatud materjalide kohaselt lõiked 3¹–3⁴ ning 892 SE muudatusettepanekuga nr 17 lõige 3⁵.

Käesoleva menetluse dokumentidest ei nähtu, milliste sätete jaoks on ette nähtud lõiked 3⁶–3¹⁰. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 24 lõike 2 kohaselt nummerdatakse paragrahvi lõiked läbivalt.

Sama eeskirja § 37 lõike 1 kohaselt säilitatakse seaduse täiendamisel olemasolevate struktuuriosade numeratsioon ja nende vahele lisatavale struktuuriosale antakse eelneva struktuuriosa number araabianumbrilise ülaindeksiga. Lõike 3¹¹ lisamine ei ole seega iseenesest võimatu, kuid esitatud

43

eelnõude põhjal jääb selgitamata, miks järgneb lõikele 3⁵ lõige 3¹¹ ning millistes eelnõudes

kavandatakse lõiked 3⁶–3¹⁰. Küsimust ei saa lahendada üksnes kehtiva seaduse põhjal, sest lõplik numeratsioon sõltub kõigi samal ajal menetletavate ja ELTS § 111³ muutvate eelnõude vastuvõtmisest ning jõustumise järjekorrast. Praegu puudub materjalides nende muudatuste

konsolideeritud vaade. Ettepanek: esitada ELTS § 111³ kavandatav konsolideeritud tekst, milles on arvestatud eelnõu 892 SE, selle muudatusettepanekute, käesoleva eelnõu ja teiste sama paragrahvi

muutvate eelnõudega. Kui lõiked 3⁶–3¹⁰ ei ole muude muudatuste jaoks ette nähtud, tuleb kavandatava lõike number parandada. Eelistatud lahendus on siiski paigutada tähtajatu andmevahetusplatvormi regulatsioon ELTS §-i 42¹.

3. Eelnõu kasutab mõistet, mida elektrituruseaduses ei ole Eelnõu § 82² lõige 1 rajab kogu tasaarvestuse loogika mõistele „ühe mõõteperioodi sees”. Mõistet „mõõteperiood” ei sisalda

elektrituruseadus üheski sättes. Elektrituru toimimise võrgueeskirjas esineb see üksnes § 8 lõike 3 punktis 3 tähenduses „agregeerimislepingus sätestatud mõõteperiood”, st lepinguga kokku lepitud, mitte turuülene ajavahemik. Kehtiv ja kogu bilansiselgituse aluseks olev mõiste on

„kauplemisperiood” (ELTS § 3 punkt 13). Sellele tugineb ka ELTS § 75¹ lõige 1², mis jõustus 1. augustil 2026: „Võrguettevõtja ja elektrimüüja arveldavad tootja ning tarbijaga kauplemisperioodidel

netomõõdetud elektrienergia koguste eest.” Eelnõu enda seletuskiri kasutab sama nähtuse selgitamisel kolmandat väljendit, märkides, et arveldus toimub „energiakomponendi puhul elektriturul kehtivas 15 minutilises arveldusperioodis” — see on kauplemisperioodi kirjeldus.

Teiseks sätestab eelnõuga 892 SE lisatav ELTS § 67 lõige 10, mis jõustub 31. märtsil 2028, sõnaselgelt, et energia jagamisel toimub saldeerimine kauplemisperioodil. Kaks eelnõu kasutaksid

seega sama nähtuse kohta eri ajaühikut ning nende jõustumise vahe on üks päev. Ettepanek: asendada eelnõus läbivalt „mõõteperiood” mõistega „kauplemisperiood”. 4. Eelnõu § 82² lõike 9 viide on sisutu Eelnõu § 82² lõige 9 sätestab, et arvete esitamisele kohaldatakse

ELTS §-des 87 ja 88 arvete esitamisele sätestatud nõudeid. ELTS § 87 on „Lepingutingimused” ja § 88 on „Lepingu kehtivus ja lepingu tähtaeg”. Kummaski ei ole ühtegi arve esitamise nõuet. Arvet reguleerib ELTS § 75¹ „Tarbijale esitatav arve”. Seletuskiri tugineb sellele viitele olulises ulatuses,

märkides, et „viide ELTS-i §-le 88 kohustab korraldajat esitama arveid, mis on tarbijale loetavad ja kontrollitavad”. Kehtiv § 88 sellist kohustust ei sisalda. Ettepanek: täiendada eelnõu § 82² lõike 9

viidet ELTS §-ga 75¹. 5. Uued terminid rikuvad ELTS § 3 tähestikulist järjestust ELTS § 3 punktide 8¹–8⁶ seeria on tähestikulises järjestuses: elektrijaama omatarve, elektrienergia salvestamine, elektrileping,

44

energiasalvestusüksus, energiateenuse osutaja, energiatõhusus. Mõiste „energiajagamine” kuulub

tähestikus punkti 8⁴ kohale, mitte seeria lõppu. Sama puudus tekib eelnõu 892 SE kohta esitatud muudatusettepanekuga nr 1, millega lisatakse § 3 punkti 8⁷ mõiste „energia hulgimüügitoode”. Ka see mõiste kuulub tähestikus punkti 8⁴ ette. Lisaks tekib punkti 8⁷ osas otsene numeratsioonikonflikt,

mida on käsitletud käesoleva kirja III peatükis. 6. Seletuskirja lisas 1 (vastavustabel) on puudused

a) Artikli 15a rea juures on viidatud ELTS § 59¹ lõikele 1. Eelnõu punkt 3 muudab ELTS § 59² lõiget 1. Õige on eelnõu: ELTS § 59¹ on „Toetuse tingimused”, § 59² on „Toetuse rahastamine” ja fraas „infosüsteemi haldamise põhjendatud kulu” asub § 59² lõikes 1.

b) Artikli 18a lõike 1 rea juures on märgitud, et norm on Eesti õigusesse üle võetud ELTS § 44 lõigetega 1¹ ja 1². Neid lõikeid ei ole olemas ei 1. augusti 2026, 1. oktoobri 2026 ega 1. jaanuari 2027

redaktsioonis. ELTS §-l 44 on lõiked 1–8 ning 4¹, 4² ja 5¹. Lõike 1¹ loob alles käesolev eelnõu. Vt ka käesoleva kirja II peatüki punkt 8. c) Artikli 1 (direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 4 lõike 3 teine lõik) rea juures on märgitud, et norm on

üle võetud eelnõuga 892 SE, elektrituruseaduse §-ga 58⁴. ELTS § 58⁴ „Taastuvenergia toetuste kavandamine” kehtib alates 14. juulist 2024 ning eelnõu 892 SE seda paragrahvi ei muuda. Eelnõu

892 SE puudutab §-i 58³ lõiget 4. Palume omistuse parandada. d) Artikkel 15a on vastavustabelis esitatud ühe reana, ilma lõigete ja punktide kaupa lahti kirjutamata, erinevalt artiklitest 18a, 27a ja 28a. Just seetõttu ei ole tabelist nähtavad käesoleva kirja II peatükis

kirjeldatud ülevõtmise lüngad. Palume artikkel 15a vastavustabelis lõigete ja punktide kaupa lahti kirjutada.

e) Artikli 2 punkti 15a real on märgitud, et norm on üle võetud eelnõuga 892 SE, ELTS § 3 punktiga 26⁵. Eelnõu 892 SE ei loo ega muuda § 3 punkti 26⁵; ta puudutab §-st 3 üksnes punkti 1⁴. Punkt 26⁵ on ELTS-is juba jõus mõistega „tähtajaline fikseeritud elektrihinnaga leping”.

7. Süstemaatiline märkus § 59² kohta ELTS § 59² pealkiri on „Toetuse rahastamine” ja lõige 1 sätestab, et selles nimetatud kulude eest tasub tarbija võrguteenuse tarbimise mahu alusel. Energiajagamise IT-funktsioonide arendus- ja halduskulu ei ole toetusega seotud kulu ning selle

paigutamine toetuste rahastamise paragrahvi ei ole süstemaatiliselt põhjendatud. Sisuliselt tähendab valitud lahendus, et energiajagamise taristu rahastavad kõik tarbijad võrguteenuse mahu järgi,

sealhulgas need, kes energiajagamises ei osale. Palume seletuskirjas see ristsubsiidium selgelt välja tuua ja põhjendada. Juhime tähelepanu, et eelnõuga 892 SE lisatakse punktiga 22 samasse lausesse ja sama fraasi järele teine energiajagamise funktsioonidega seotud kulu. Eelnõude sõnastus loob

45

seega kaks paralleelset või osaliselt kattuvat õiguslikku alust ja kulukirjet. Esitatud materjalidest ei

selgu, kas süsteemihaldur kavandab ühe ühise tehnilise lahenduse või kaks eraldi arendust ega kuidas välistatakse samade arendus- või halduskulude arvestamine mõlema sätte alusel. Mõlema eelnõu seletuskirjas tuleb kirjeldada arenduste omavahelist suhet, kulude kujunemist ja topeltarvestuse

vältimise mehhanismi. Vt käesoleva kirja III peatüki punkt 2.

II. Direktiivi (EL) 2024/1711 ülevõtmise võimalikud puudused ja täpsustamist vajavad küsimused Võrdlesime eelnõu direktiivi (EL) 2024/1711 artikliga 15a ja artikliga 18a. Alljärgnevad punktid ei ole ülevõtmise täpsuse küsimused, vaid sätted, mida eelnõu ei ole üle võtnud või mis vajaksid

täpsustamist. 1. Artikli 15a lõike 4 punkt h — teavitamiskohustus tarnija ees ei pruugi olla täidetud

Direktiiv paneb energiajagamises osalevale aktiivsele tarbijale kohustuse: „teavitavad asjaomaseid võrguettevõtjaid ja turuosalisi, sealhulgas asjaomaseid tarnijaid energiajagamise kokkulepetest kas otse või energiajagamise korraldaja kaudu”. Artikli 15a lõike 3 punkt a paneb sama sisuga ülesande

ka energiajagamise korraldajale, sealhulgas kohaldatavate tariifide, tasude ja maksudega seotud aspektide osas. Eelnõu § 82² lõige 7 ei sätesta ühtegi teavitamiskohustust. See näeb ette üksnes

kokkuleppe registreerimise andmevahetusplatvormil ja süsteemihalduri kohustuse teha andmed „kättesaadavaks”. Eelnõu ei sätesta piisavalt selgelt, et § 82² lõikes 7 ette nähtud registreerimine ja andmete kättesaadavaks tegemine täidab direktiivi artikli 15a lõike 4 punktis h sätestatud

teavitamiskohustuse. Ettepanek: sätestada § 82²-s energiajagamises osaleja ja korraldaja kohustus teavitada avatud tarnijat energiajagamise kokkuleppe sõlmimisest, muutmisest ja lõpetamisest.

2. Artikli 15a lõike 6 punkt a — andmete edastamine turuosalistele ei pruugi olla täidetud Direktiiv nõuab, et võrguettevõtjad või muud määratud asutused: „jälgivad, koguvad ja valideerivad jagatud elektriga seotud mõõtmisandmeid ning edastavad neid asjaomastele lõpptarbijatele ja

turuosalistele vähemalt kord kuus ja kooskõlas artikliga 23”. Direktiivi artikli 15a lõike 6 punktis a nõutud mõõteandmete jälgimise, kogumise, valideerimise ja vähemalt kord kuus asjaomastele turuosalistele edastamise kohustus ei ole eelnõus terviklikult ega sõnaselgelt sätestatud. Praegu on

eelnõu punktis 5 viidatud üksnes § 822 lõikele 8, mis sätestab, et energiajagamise korraldaja esitab energiajagamise kokkuleppe pooltele tootmise ja tarbimise raporti vähemalt 1 kord kuus, ent see ei

ole sätestatud võrguettevõtja või muu määratud asutuse kohustusena ning ei hõlma mõõtmisandmete jagamist teistele energiajagamise kokkuleppest mõjutatud turuosalistele nagu avatud tarnija ja bilansihaldur.

46

Ettepanek: sätestada süsteemihalduri kohustus edastada energiajagamise andmed avatud tarnijale

vähemalt kord kuus ning avaldada kasutatav arvutusmetoodika. ' 3. Artikli 15a lõike 4 punkt a — eelnõu kasutab vale ajaühikut Direktiiv sätestab õiguse arvata jagatud elekter maha: „ajavahemiku jooksul, mis ei ületa tasakaaluarveldusperioodi”. Eelnõu § 82² lõige 1

kasutab mõistet „mõõteperiood”, mida elektrituruseadus ei sisalda. Direktiivi tasakaaluarveldusperioodile vastab Eesti õiguses kauplemisperiood (ELTS § 3 punkt 13), millele

tugineb ka ELTS § 75¹ lõige 1². Vt ka käesoleva kirja I peatüki punkt 3: eelnõuga 892 SE lisatav ELTS § 67 lõige 10 kasutab sama nähtuse kohta mõistet „kauplemisperiood”. 4. Artikli 15a lõike 4 punkt a — korteriühistute erandi kooskõla direktiiviga ei ole põhjendatud Sama

säte täpsustab, et mahaarvamine toimub: „ilma et see piiraks kohaldatavaid mittediskrimineerivaid makse, lõive ja kulusid kajastavaid võrgutasusid”. Seletuskiri ei põhjenda, miks korteriühistute puhul

võrgutasu ja riiklike maksete mahaarvamine oleks mittediskrimineeriv ning kooskõlas kulupõhiste võrgutasude põhimõttega. Eelnõu tekstist sellist erandit samuti ei tulene. Seetõttu tuleb erandi õiguslik alus, ulatus ja kooskõla direktiivi artikli 15a lõike 4 punktiga a eraldi põhjendada.

5. Artikli 15a lõige 3 — korraldaja õigusraamistik on kehtestamata, artikkel 12 üle võtmata Direktiiv sätestab korraldaja kohta: „Energiajagamise korraldaja pakub mittediskrimineerivaid teenuseid ning

läbipaistvaid hindu, tariife ja teenusetingimusi. Käesoleva lõike esimese lõigu punkti c suhtes kohaldatakse artikleid 10, 12 ja 18. Liikmesriigid kehtestavad käesoleva lõike kohaldamise õigusraamistiku.”

Sellest tulenevad kolm puudust: ● Õigusraamistik puudub. Eelnõu ei kehtesta korraldajale registreerimis- ega teavitamiskohustust,

finantstagatise nõuet ega määra järelevalveasutust (kaudselt on sellele viidatud üksnes seletuskirjas, ent mitte eelnõus). ● Artikkel 18 (arved ja arvestusteave) vastab ELTS §-le 75¹. Eelnõu § 82² lõige 9 viitab § dele 87 ja

88, mis arveldamist ei reguleeri. ● Artikkel 12 (tarnija vahetamise õigus) ei ole eelnõus kajastatud. Eelnõu ei sätesta, mis saab energiajagamise kokkuleppest avatud tarnija vahetumisel. Lisaks piirab artikli 15a lõike 4 punkt c

tarnija kohustustest vabastamise kodumajapidamiste vaheliste kokkulepetega, mille ülesseatud võimsus on kuni 10,8 kW üksiku kodumajapidamise ja kuni 50 kW kortermaja puhul, võimalusega

neid künniseid tõsta vastavalt 30 kW-ni ja 100 kW-ni. Eelnõust ei selgu, kuidas suhestub § 82² lõikes 2 sätestatud 1 MW osalemispiir direktiivi artikli 15a lõike 4 punktis c sätestatud oluliselt madalamate võimsuspiiridega, millest allpool ei tohi kodumajapidamistevahelise energiajagamise suhtes

47

kohaldada tarnija kohustusi. Eelnõu peab üheselt määrama, millal käsitatakse energiajagamises

osalejat või korraldajat elektrimüüjana ning millal rakendub direktiivis ette nähtud erand. 5a. Eelnõu ei sisalda toimivat mahupiirangut Seletuskiri märgib § 82² lõike 2 selgituses, et 1 MW suurune piirang „takistab selle suurte tööstuslike tootjate poolset kasutamist viisil, mis võiks ebaproportsionaalselt

koormata jaotusvõrku või tekitada turumoonutusi”. Eelnõu tekst seda eesmärki ei saavuta. Piirang on läbitav neljas teineteisest sõltumatus suunas. a) Piirangu ühik on määratlemata. Lõige 2 seob piirangu

„taastuvenergia tootmise seadmega”. Seda mõistet elektrituruseadus ei defineeri ning see ei lange kokku seaduses mujal kasutatava mõistega „tootmisseade”. Jääb lahtiseks, kas seadmeks loetakse inverterit, tootmismoodulit, mõõtepunkti taha jäävat kogumit või kogu elektripaigaldist. Erinevalt

eelnõu 892 SE punktist 3, mis kasutab väljendit „võrku antav netovõimsus”, ei ole lõikes 2 ka täpsustatud, kas mõõdetakse seadme nimivõimsust või võrku antavat võimsust. b) Kõlblikkust ja

kogust mõõdetakse eri ühikutes. Lõige 2 seob piirangu seadmega, lõige 1 aga mahaarvatava koguse „tootja liitumis- või mõõtepunktiga”. Lõige 2 ei piira seega kogust, mida lõige 1 maha arvata lubab. c) Eelnõu lubab sõnaselgelt mitut mõõtepunkti ja mitut kokkulepet. Eelnõu punktiga 2 lisatav ELTS

§ 44 lõige 1¹ annab turuosalisele õiguse omada mitut ühe liitumispunktiga seotud mõõtepunkti ja sõlmida iga mõõtepunkti kohta eraldi energiajagamise kokkulepe. Lisaks ei piira eelnõu kokkulepete

arvu ühe seadme kohta ning § 82² lõige 10 lubab tootjatel osaleda ühiselt. Piirang, mis on seotud ühe kokkuleppe ja ühe seadmega, ei piira seega kogumahtu. d) Tarbija poolel puudub igasugune lagi. Eelnõu ei piira, mitmes energiajagamise kokkuleppes võib üks tarbija osaleda ega nende kogumahtu.

Tööstustarbija võib sõlmida kokkulepped suvalise arvu kuni 1 MW tootjatega. Seletuskiri suurtarbijate poolt tekkivat mõju ei käsitle. Lisaks ei nõua lõige 1 salvestusüksusest võrku antud

koguse puhul, et salvestatud energia oleks taastuvpäritolu. Sätte sõnastus võimaldab jagatava kogusena käsitleda ka võrgust laetud ja hiljem võrku antud energiat, mis on vastuolus seletuskirjas väljendatud eesmärgiga piirata energiajagamine taastuvatest allikatest toodetud ja salvestatud

energiaga. Ettepanek: siduda võimsuspiirang liitumispunktiga ja kokkulepete ülese kogumiga ning täiendada § 82² lõiget 2 näiteks järgmiselt: „Energiajagamise kokkuleppes võib osaleda energiasalvestusüksuse

või taastuvenergia tootmise seadmega, mille liitumispunktis võrku antav netovõimsus on kuni 1 MW. Netovõimsuse arvestamisel liidetakse ühe liitumispunktiga seotud kõikides mõõtepunktides

osalevate seadmete võrku antav netovõimsus ning sama turuosalise ja temaga ühte kontserni kuuluvate turuosaliste samades või seotud energiajagamise kokkulepetes osalevate elektripaigaldiste netovõimsus.” Ühtlasi peame vajalikuks kaaluda mahupiirangu kehtestamist tarbija poolel.

48

6. Artikli 15a lõike 4 punkt f — diskrimineerimiskeeld on üle võtmata

Direktiiv nõuab, et energiajagamises osalevad aktiivsed tarbijad: „ei ole turuosaliste või nende tasakaaluhaldurite poolt koheldud ebaõiglaselt ega diskrimineerivalt”. Eelnõu seda keeldu ei sisalda. Liikmesriigil on kohustus see keeld riigisisesesse õigusesse üle võtta. Keelu puudumine Eesti õiguses

jätab turuosalistele ja järelevalveasutusele ebaselgeks, millise õigusnormi alusel eraõigusliku turuosalise käitumist hinnatakse.

7. Artiklite 15a ja 18a kooskõlaline ülevõtmine Direktiivi artikkel 18a „Tarnijate riski juhtimine” kohustab liikmesriiki tagama, et tarnijad: „on kehtestanud asjakohased riskimaandusstrateegiad ja et nad rakendavad neid, et piirata riski, mis kaasneb elektri hulgitarnete muutustega nende ja tarbijate

vahel sõlmitud lepingute majanduslikule elujõulisusele”. Sama direktiiv loob artikliga 15a mahu, mis võib tarnija lepingulisest portfellist kaduda ilma, et tarnija seda ette näeks või mõjutada saaks. Kui

riik võtab üle artikli 18a kohustuse tarnijale, peab ta üle võtma ka artikli 15a lõike 4 punkti h ja lõike 6 punkti a, mis annavad tarnijale selle kohustuse täitmiseks vajaliku teabe. Praegune eelnõu koos eelnõuga 892 SE võtab üle kohustuse, jättes üle võtmata seda võimaldava teabeõiguse. Ettepanek:

sätestada § 82²-s, et energiajagamise kokkuleppes fikseeritakse jagatav osakaal enne tarneperioodi algust ning see tehakse avatud tarnijale teatavaks koos kokkuleppe registreerimisega. Kui jagatav

osakaal arvutatakse tagantjärele tegelike mõõteandmete alusel, ei ole tarnijal võimalik artikli 18a kohast riskimaandust teostada. 8. Vastavustabeli viga artikli 18a juures Seletuskirja lisas 1 on artikli 18a lõige 1 märgitud ülevõetuks

ELTS § 44 lõigetega 1¹ ja 1² ning § 93 lõike 6 punktiga 8¹. Selles ühes reas on neli viga:● viidatud § 44 lõike 1¹ loob käesolev eelnõu (punkt 2) ning sama vastavustabel on selle juba märkinud artikli 4

ülevõtmiseks; sama säte on seega kahekordselt arvestatud; ● § 44 lõiget 1² ei ole olemas üheski redaktsioonis ega üheski eelnõus; ● § 93 lõike 6 punkt 8¹ on esitatud kehtiva õigusena, ilma märketa eelnõu 892 SE kohta, kuigi

kõikidel teistel ridadel on 892 SE-st tulenevad sätted hoolikalt tähistatud. Nimetatud punkt luuakse eelnõu 892 SE punktiga 42 ja jõustub alles selle vastuvõtmisel; ● § 43¹, mis on eelnõu 892 SE punktiga 19 lisatav artikli 18a sisuline ülevõtmine, ei ole real mainitud.

Lisaks sätestab eelnõuga 892 SE kavandatav ELTS § 93 lõike 6 punkt 8¹ ise, et Konkurentsiamet kontrollib, kas „käesoleva seaduse § 43 lõikes 3 nimetatud riskimaandusstrateegia on kasutusele

võetud”. Riskimaandusstrateegia kohustus sätestatakse aga sama eelnõu punktiga 19 lisatava § 43¹ lõikega 2. Kuna käesoleva eelnõu vastavustabel tugineb artikli 18a ülevõtmisel just sellele sättele, palume viga parandada enne, kui kumbki eelnõu vastu võetakse.

49

III. Eelnõu ja eelnõu 892 SE kattuvad sätted Eelnõu seletuskiri märgib, et eelnõu „on seotud Riigikogu menetluses oleva elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga 892 SE”. See on ainus koht, kus eelnõu 892 SE-d mainitakse. Eelnõude kattuvusi, nende omavahelist

kohaldamisala ega jõustumise järjekorda ei käsitle ei seletuskiri ega vastavustabel. Eelnõud muudavad nelja sama sätet, kohati sama lauset. Eelnõu 892 SE § 5 lõike 1 kohaselt jõustuvad selle

punktid 21, 25 ja 56 31. märtsil 2028; käesolev eelnõu jõustub 1. aprillil 2028. Vahe on üks päev. 1. ELTS § 3 punkt 8⁷ on kahes eelnõus erineva sisuga Käesoleva eelnõu punktiga 1 lisatakse § 3 punkti 8⁷ mõiste „energiajagamine”. Eelnõu 892 SE kohta esitatud muudatusettepanekuga nr 1 lisatakse

samasse punkti 8⁷ mõiste „energia hulgimüügitoode”. Vastavustabel seob direktiivi artikli 2 punkti 10a ülevõtmise just punktiga 8⁷. Ettepanek: kooskõlastada punktide numeratsioon eelnõuga 892 SE

või siduda vastavustabeli viide mõistega, mitte punktinumbriga. 2. ELTS § 59² lõikesse 1 tehakse kaks lisandust samasse kohta Käesoleva eelnõu punkt 3 täiendab § 59² lõiget 1 pärast sõnu „infosüsteemi haldamise põhjendatud kulu”. Eelnõu 892 SE punkt 22

täiendab sama lõiget pärast samu sõnu. Mõlemad lisandused puudutavad energiajagamise funktsioonide kulu, kuid viitavad eri lõigetele (3¹¹ ja 3¹) ning kasutavad eri sõnastust: „arendamise,

haldamise ja andmete edastamise kulu” ja „loomise, haldamise ja andmete esitamisega seotud kulu”. Kahe lisanduse järjestikusel jõustumisel ei ole tulemuseks olev lause grammatiliselt ega sisuliselt üheselt mõistetav. Samuti tekib kaks osaliselt kattuvat kulude rahastamise alust. Eelnõudest ei selgu,

kas kumbki kulukirje puudutab eraldiseisvat arendust või sama tehnilise lahenduse erinevaid funktsioone ega kuidas välistatakse samade arendus-, haldus- või andmeedastuskulude

topeltarvestus. Ühtlasi juhime tähelepanu, et eelnõu punktis 3 kasutatud viide „§-s 111³ lõikes 3¹¹” on käändeliselt vigane; õige on „§ 111³ lõikes 3¹¹”. 3. ELTS § 111³ kavandatakse kaks paralleelset ja osaliselt kattuvat andmevahetusplatvormi sätet

Eelnõu 892 SE punktiga 56 lisatav ELTS § 111³ lõige 3¹ paneb süsteemihaldurile kohustuse luua andmevahetusplatvormile funktsioonid ja määrata arvelduspõhimõtted ELTS § 58³ lõikes 4 nimetatud energiajagamise jaoks. Käesoleva eelnõu punktiga 6 lisatav § 111³ lõige 3¹¹ paneb

süsteemihaldurile sisult sarnase kohustuse §-s 82² nimetatud energiajagamise jaoks, nähes lisaks ette energiajagamise proportsioonide arvutamise. Eelnõud loovad seega kaks paralleelset või osaliselt

kattuvat õiguslikku alust andmevahetusplatvormi energiajagamise funktsioonide arendamiseks ja haldamiseks. Mõlemad sätted seotakse omakorda ELTS § 59² lõikes 1 nimetatud kulude rahastamisega. Esitatud materjalidest ei selgu, kas tegemist peab olema ühe ühise tehnilise lahenduse

50

või eraldi funktsionaalsustega, millises osas erinevad kummagi sätte alusel kehtestatavad

arvelduspõhimõtted ning kuidas jaotatakse arendus- ja halduskulud. Kahe sätte kohaldamisala võib osaliselt kattuda. Näiteks võib korteriühistu või selle liige vastata nii ELTS § 58³ lõikes 4 kui ka kavandatavas §-s 82² kirjeldatud energiajagamise tingimustele. Eelnõud ei määra, millist sätet sellisel

juhul kohaldatakse, kas energiajagamine registreeritakse ühe või mõlema õigusliku aluse järgi ega millise sätte alusel arvestatakse süsteemihalduri kulud. Seetõttu tekib topeltreguleerimise ja kulude

topeltarvestamise risk. See ei tähenda tingimata, et süsteemihaldur peab tehniliselt rajama kaks eraldi moodulit või arendust, kuid eelnõude praegune sõnastus ei taga ka ühe ühise lahenduse kasutamist ega välista samade kulude kajastamist mõlema kulukirje alusel.

Ettepanek: ühendada mõlemas eelnõus kavandatud andmevahetusplatvormi regulatsioon üheks üldiseks sätteks või piiritleda selgelt kummagi sätte isikuline ja esemeline kohaldamisala.

Seletuskirjas tuleb täpsustada: 1. kas kavandatakse üks ühine tehniline lahendus või mitu eraldi funktsionaalsust; 2. millised arvelduspõhimõtted kohalduvad ELTS § 58³ lõike 4 ja millised § 82² alusel; 3. kuidas lahendatakse olukord, kus sama energiajagamise kokkulepe võib kuuluda mõlema

sätte kohaldamisalasse; 4. kuidas kujunevad arendus- ja halduskulud ning kuidas välistatakse samade kulude topeltarvestus ELTS § 59² lõike 1 alusel. 4. ELTS § 58³ lõige 4 ja eelnõu § 82² lõige 10

reguleerivad sama tegevust vastupidise ulatusega Kehtiv ELTS § 58³ lõige 4 sätestab: „Oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijad, kes asuvad samas hoones, sealhulgas kortermajades, võivad osaleda ühiselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevustes ja neil on lubatud nende tootmiskohas või

tootmiskohtades toodetud taastuvenergiat omavahel jagada tarbija elektripaigaldise siseselt.” Käesoleva eelnõu § 82² lõige 10 sätestab: „Taastuvenergia tootjad ja oma tarbeks toodetud

taastuvenergia tarbijad võivad osaleda ühiselt käesolevas paragrahvis kirjeldatud energiajagamises ja neil on lubatud oma tootmiskohas toodetud taastuvenergiat omavahel jagada liitumis- või mõõtepunktide üleselt.” Sätted reguleerivad osaliselt kattuvat tegevust, kuid erinevad nii isikute ringi,

ruumilise kohaldamisala, viidatud õiguste kui ka liitumis- ja mõõtepunktide ülese jagamise poolest. Nende normide omavaheline suhe ei ole eelnõudes selgelt määratud. Samal ajal kitsendab eelnõu 892 SE punkt 21 § 58³ lõike 4 ulatust veelgi, lisades tingimuse „samal kinnistul ja sama liitumispunktiga

seotud kodutarbijate või korteriühistu elektripaigaldise piires”. Alates 1. aprillist 2028 kohalduks samale isikute ringile korraga kaks sätet: üks, mis lubab jagamist üksnes ühe liitumispunkti piires, ja

teine, mis lubab seda liitumispunktide üleselt. Eelnõu § 82² lõikes 10 on lisaks kolm normitehnilist puudust võrreldes § 58³ lõikega 4: sõna „tootmiskohas” on ainsuses, kuigi seletuskiri selgitab sätet mitme tootja mitme tootmiskoha koondamisena; viide § 58³ lõikes 2 loetletud tegevustele ja õigustele

51

on asendatud viitega „käesolevas paragrahvis kirjeldatud energiajagamisele”, mistõttu § 58³ lõike 2

punktides 1 ja 2 sätestatud kaitse üle ei kandu; ning tingimus „kes asuvad samas hoones” on ära jäetud üksnes lõike esimeses pooles. Lõike 10 praktiline ulatus jääb seetõttu ebaselgeks. Sõnastus võib tähendada nii ühe kuni 1 MW tootmisseadme ümber moodustatud jagamisrühma kui ka mudelit,

milles sama tootja koondab mitu eraldi kuni 1 MW päikeseparki ja jagab nende toodangut eri tarbijarühmadele. Näiteks ei ole välistatud, et kolme 1 MW pargiga tootja sõlmib kokkulepped kuue

korteriühistuga. Eelnõust ei selgu, kas 1 MW piir kehtib seadme, mõõtepunkti, liitumispunkti, tootja, jagamisrühma või kõigi seotud kokkulepete kogumi kohta. Seletuskirjas tuleb esitada konkreetsed arvulised näited vähemalt mudelite 1 MW, 1 + 1 + 1 MW ning ühe tootja ja mitme tarbijarühma

kohta ning sätte tekst peab lubatud mudeli üheselt fikseerima. Ettepanek: piiritleda eelnõu tekstis § 82² ja § 58³ lõike 4 kohaldamisala või liita mõlemad sätted

üheks. Kohaldamisala piiritlemine üksnes seletuskirjas ei ole piisav. 5. Saldeerimise ajaühik on eelnõudes erinev Eelnõuga 892 SE lisatav ELTS § 67 lõige 10 sätestab saldeerimise kauplemisperioodil; käesolev eelnõu kasutab väljendit „ühe mõõteperioodi sees”. Vt

käesoleva kirja I peatüki punkt 3. 6. Eelnõu 892 SE jõustumissätte ristviited Juhime tähelepanu, et eelnõu 892 SE § 5 lõige 1 viitab „§

1 punktidele 21, 25 ja 56”, samal ajal kui selle eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekutega lisatakse §-i 1 hulgaliselt uusi punkte ja muudetakse järgnevate punktide numeratsiooni. Meie arvestuse kohaselt nihkuksid nimetatud punktid numbriteni 34, 42 ja 80. Kuna tegemist on täpselt

nende kolme punktiga, mis käesoleva eelnõuga kattuvad, palume kontrollida, kas jõustumissätte ristviited on parandatud. Vastasel juhul jõustuksid nimetatud sätted üldkorras, ligikaudu kaks aastat

enne käesolevat eelnõu. 7. Mitme mõõtepunkti õigus ei ole piiratud energiajagamisega Eelnõu punktiga 2 lisatav ELTS § 44 lõige 1¹ ei kohaldu üksnes energiajagamise kokkuleppe osalistele. Säte annab igale turuosalisele

üldise õiguse omada ühe liitumispunktiga seotud mitut mõõtepunkti ning sõlmida iga mõõtepunkti kohta eraldi avatud tarne leping või energiajagamise kokkulepe. Seega muudab eelnõu kogu avatud tarne mudelit ka juhul, kui energiajagamise kokkulepet ei sõlmita. Selline õigus võimaldab jagada

seni ühe fikseeritud hinnaga lepingu alusel teenindatud tarbimise mitme mõõtepunkti ja tarnija vahel või suunata hinnast sõltuv tarbimine eraldi lepingusse. Kui olemasoleva tähtajalise lepingu maht ja

profiil on müüja poolt ette maandatud, võib lepingu majanduslik sisu sel viisil muutuda ilma lepingu lõpetamise ja sellega seotud kulude hüvitamiseta. Sama mõju tekib tootmise poolel: avatud tarnija võib olla tootmismahu ette hinnastanud või selle edasi müünud, kuid tootja saab suunata sama

52

toodangu uue mõõtepunkti või energiajagamise kokkuleppe kaudu kolmandale isikule. Ettepanek:

siduda mitme mõõtepunkti õigus sõnaselgelt energiajagamise tehnilise vajadusega või sätestada, et uue mõõtepunkti või lepingu kasutuselevõtt ei muuda tagasiulatuvalt olemasoleva avatud tarne lepingu kokkulepitud mahu- ja profiilikohustusi. Samuti näha ette, et fikseeritud hinnaga lepingute

sõlmimisel ei ole energiajagamise kokkulepete sõlmimine samas liitumispunktis olevate mõõtepunktide suhtes lubatud. Seletuskirjas tuleb eraldi hinnata ka muudatuse mõju turuosalistele,

kes energiajagamises ei osale.

IV. Eelnõu 892 SE muudatusettepanekutest tulenevad täiendavad küsimused 1. Bilansihalduri garantii Muudatusettepanekutega asendatakse ELTS § 20 lg 1 ”pangagarantii”

laiema mõistega ”garantii” ning tunnistatakse kehtetuks lõiked 3-8, millega praegu paiknevad garantii sisulised reeglid ning viiakse garantii suuruse ja määramise sisuline regulatsioon elektrituru

toimimise võrgueeskirja. Alexela on nii Eleringilt kui ka Kliimaministeeriumilt korduvalt küsinud, mitmel korral ja millises rahalises ulatuses on süsteemihaldur pidanud bilansihaldurite kohustuste täitmata jätmise tõttu garantiisid realiseerima. Neid andmeid ei ole seni esitatud. Muudatusettepaneku

selgitus piirdub üldise väitega, et kehtiv 31 955 euro suurune püsigarantii ei kata süsteemihalduri krediidiriski, kuid puuduvad andmed selle kohta, kas ja millises ulatuses on selline risk praktikas

realiseerunud. Ilma realiseeritud krediidikahjude, kasutatud garantiide ja katmata nõuete kohta käiva teabeta ei ole võimalik hinnata, kas garantiisüsteemi muutmine on vajalik ega kas kavandatav tagatis on tuvastatud riskiga proportsionaalne. Garantii suurendamine seob bilansihalduri kapitali ja

suurendab turule sisenemise ning turul tegutsemise kulu. Seetõttu peab muudatuse põhjendus tuginema tegeliku riski ja seniste kahjude analüüsile, mitte üksnes elektrituru mahu ja hinnataseme

üldisele kasvule. Samuti ei ole turuosalistele esitatud elektrituru toimimise võrgueeskirja muudatuse eelnõu, milles peaksid edaspidi sisalduma garantii liigid, arvutusmetoodika, muutmise sagedus, süsteemihalduri kaalutlusruum, tagatise vähendamise võimalused ning vaidlustamise kord. Seadusest

jäetakse sisulised garantiireeglid välja olukorras, kus neid asendava regulatsiooni sisu ei ole teada. Kliimaministeerium teatas 9. septembri 2026. aasta kohtumisel, et uut garantiisüsteemi on kavas

rakendada juba 1. aprillist 2027. Selline rakendustähtaeg ei ole põhjendatud enne, kui võrgueeskirja eelnõu ja mõjuanalüüs on avaldatud, turuosalistega läbi arutatud ning jäetud on piisav aeg finantseerimise ja garantiide korraldamiseks. Ettepanekud:

Punkt 1 Ei toeta

Eelnõu tunnistab kehtetuks ELTS §

20 lg 3-6. Elektrikaubandus on viimase 20 aasta jooksul muutunud

märkimisväärselt. Lisandub uusi ettevõtteid, riskitase on tõusnud, turumahud on kasvanud. Sellega

seoses on hetkel kehtiv bilansihaldurite tagatis muutunud

ebapiisavaks. Bilansihalduri maksejõuetuse korral peavad tekkinud kahju kinni maksma

tarbijad. Väide, et ükski bilansihaldur ei ole maksejõuetuks seni osutunud,

ei ole piisav, et tagatise süsteemi mitte muuta. Elektrituru toimimise võrgueeskirja eelnõu esitame

majanduskomisjonile. Punkt 2 Ei toeta

Tarbimise juhtimise kulude kogumise volitusnorm ei takista referentshinna metoodika väljatöötamist. Esitatud

ettepanekuid arvestame elektrituru toimimise võrgueeskirja eelnõu

53

1. avaldada andmed selle kohta, mitmel korral, millises summas ja millistel asjaoludel on

süsteemihaldur pidanud bilansihalduri garantiid realiseerima ning kui suur osa süsteemihalduri nõuetest on jäänud garantiiga katmata; 2. esitada koos eelnõuga elektrituru toimimise võrgueeskirja muudatuse terviktekst ja garantii

arvutamise näited erineva suuruse ning riskiprofiiliga bilansihaldurite kohta; 3. sätestada vähemalt garantii arvutamise põhialused, ülempiir, muutmise sagedus ja bilansihalduri

menetluslikud õigused seaduses; 4. näha ette vähemalt kuuekuuline rakendusaeg alates võrgueeskirja lõpliku redaktsiooni avaldamisest;

5. hinnata muudatuse mõju konkurentsile, väiksematele bilansihalduritele, kapitalivajadusele ja lõpptarbijate elektrihinnale.

2. Tarbimise juhtimise kulude panemine bilansihaldurile Muudatusettepanekuga lisatav ELTS § 21⁴ lõige 3¹ näeb ette, et süsteemihaldur korraldab tarbimise

juhtimise osalemisega järgmise päeva elektriturul seotud kulude kogumise. Muudatusettepaneku selgituse kohaselt võib süsteemihaldur koguda tasu bilansihaldurilt või iseseisvalt agregaatorilt. Kui

referentshind on järgmise päeva turuhinnast madalam, jagatakse kulu selgituse kohaselt tarbijate vahel bilansihaldurite kaudu põhjusel, et turuhinna langusest saavad kasu kõik tarbijad. Kavandatav säte ei määra, millise õigusliku suhte alusel pannakse bilansihaldurile kohustus koguda

süsteemihalduri määratud tasu. Bilansihaldur ei ole tingimata tarbija avatud tarnija, tal ei pruugi olla tarbijaga arveldussuhet ning tema ülesanne on bilansi hoidmine, mitte üldise turukorraldusliku tasu

kogumine lõpptarbijatelt. Eelnõust ja muudatusettepaneku selgitusest ei selgu: 1. millised kulud kuuluvad kogumisele ja kes kontrollib nende põhjendatust; 2. kuidas määratakse igal kauplemisperioodil kogutav summa; 3. milliste bilansihaldurite ja tarbijate vahel kulu jaotatakse; 4.

kas kulu jaotatakse tarbimise, mõõtepunktide arvu, turuosa või muu näitaja alusel; 5. kuidas saab bilansihaldur selle summa avatud tarnijale või tarbijale edasi anda; 6. kuidas käsitletakse andmete hilisemat korrigeerimist, võlgnevusi, krediidiriski ja maksustamist; 7. kas bilansihaldurile

hüvitatakse tasu kogumisega seotud arendus-, arveldus- ja finantseerimiskulud; 8. kuidas välditakse olukorda, kus tarbimiskajas mitteosalev või fikseeritud hinnaga lepingu sõlminud tarbija kannab

kontrollimatu suurusega lisakulu. Kliimaministeerium teatas 9. septembri 2026. aasta kohtumisel, et lahendust on kavas rakendada alates 2028. aastast. Rakendamine eeldab aga referentshinna metoodika, rahastusmudeli,

koostamisel ja edastame need ka

Eleringile, sest need on vajalik sisend referentshinna metoodika väljatöötamisel.

Punkt 3 Toetame

Riist- ja tarkvara julgeolekunõudeid puudutavad sätted on eelnõus välja jäetud ning menetleme teemat edasi

energiajagamise eelnõu raames.

Punkt 4 Toetame

Punktid 5-11 - Ei toeta

Teema ei ole seotud käesoleva seaduseelnõuga ning menetleme arvamust ja ettepanekuid

ministeeriumi töövoos oleva energiajagamise eelnõu raames.

54

andmevahetuse, arveldusahela ja tarbijale esitatava arve nõuete valmimist piisavalt enne rakendamise

algust. Ettepanek: mitte kehtestada bilansihaldurile tasu kogumise kohustust enne, kui koos eelnõuga on esitatud Konkurentsiametiga kooskõlastatav referentshinna metoodika, rahastusmudel ning

võrgueeskirja muudatus, millest nähtub kogu arveldusahel süsteemihaldurist lõpptarbijani. Seaduses tuleb sätestada kulukandjate ring, jaotusalus, bilansihalduri kulude hüvitamine, korrigeerimise kord

ja tarbija teavitamise nõuded. Samuti tuleb hinnata, kas tasu peaks koguma bilansihalduri asemel võrguettevõtja või süsteemihaldur, kellel on tarbimismahupõhise tasu kogumiseks sobivam ja ühtsem arveldusahel.

3. Riist- ja tarkvara kasutusloa regulatsioon ei ole rakendamiseks piisavalt valmis

Muudatusettepanekutega kavandatakse alates 1. septembrist 2027 kohustus taotleda TTJA-lt kasutusluba võrguteenuse osutamiseks või kasutamiseks tarvitatavale riist- ja tarkvarale, mis on seotud vähemalt 1 MW elektrilise võimsusega elektripaigaldise või elektrisüsteemi osa käitamisega

või mõjutab selle juhtimist. Kohustus hõlmab muu hulgas elektrienergia tootmist, salvestamist, agregeerimist ja tarbimise juhtimist. Alexela toetab elektrisüsteemis kasutatava tehnoloogia

julgeoleku- ja küberturvalisuse riskide maandamist. Kavandatud regulatsioon ei ole siiski piisavalt küps, et selle rakendamise kuupäeva saaks seaduses praegu fikseerida. Ka 9. septembri 2026. aasta kohtumisel jäi vastuseta rida küsimusi, millest sõltuvad elektriettevõtjate investeerimisotsused ja

projektide finantseeritavus. Esiteks ei ole põhjendatud 1 MW piirmäära tegelik haldus- ja majanduslik mõju. Viide Euroopa Komisjoni määruse (EL) 2016/631 B-tüüpi tootmismooduli piirile

ei tõenda, et sama piir oleks sobiv riist- ja tarkvara tootja, tarneahela ning julgeolekuriski kontrollimiseks. Võrgu tehnilise mõju künnis ja seadme julgeolekurisk ei ole sama nähtus. Eelnõule tuleb lisada andmed selle kohta, kui palju elektripaigaldisi, seadmeid, tarkvaralahendusi ja loataotlusi

1 MW piiri korral menetlusse satub ning milline on nende riskipõhine jaotus. Teiseks ei ole selge, millises projekti etapis tuleb kasutusluba taotleda. Elektrijaama või salvestusprojekti arendaja peab enne seadmete kasutuselevõttu sõlmima seadmete tarne- ja ehituslepingud, lahendama

projekteerimise, finantseerimise, liitumise ning maakasutusõigused. Kui kasutusloa otsus tehakse alles pärast nende kohustuste võtmist, võib seadme tootjast või tarneahelast tulenev negatiivne

hinnang muuta kogu projekti kasutuks ning põhjustada arendajale väga suure kahju. Kasutusloa süsteem peab võimaldama siduvat eelhinnangut enne seadme ostu- ja ehituslepingute sõlmimist . Samuti tuleb määrata, kas luba antakse konkreetsele seadmemudelile, tarkvaraversioonile, tootjale,

55

tarneahelale, elektripaigaldisele või nende kombinatsioonile ning millal eeldab tarkvarauuendus või

komponendi vahetamine uut luba. Kolmandaks jäetakse menetlustähtaeg ja loa taotlemise täpne kord võrgueeskirja, mille eelnõu ei ole esitatud. Seetõttu ei ole teada, kui kaua võib loamenetlus kesta ega kuidas suhestub see liitumis-, ehitus- ja kasutuselevõtu protsessiga. Rakendamise kuupäeva ei saa

lugeda piisavalt ettevalmistatuks enne tervikliku võrgueeskirja vastuvõtmist ja asutuste tegeliku menetlusvõimekuse loomist. Neljandaks antakse kasutusluba üldjuhul kaheksaks aastaks, kuid

eelnõu ei reguleeri loa pikendamist, uut taotlust, olemasoleva seadme käitamist loa lõppemise ja uue otsuse vahel ega loa lõppemise mõju pika kasutuseaga elektripaigaldisele. Samuti ei ole sätestatud, kes kannab seadme väljavahetamise või projekti seiskumise kulu, kui pärast kaheksa aasta

möödumist uut luba ei anta. Viiendaks ei sätesta eelnõu piisavalt selgelt kasutusloa kehtivuse ajal loa muutmise, peatamise või kehtetuks tunnistamise aluseid. Seletuskiri märgib üksnes, et loa kehtivuse

ajal ilmneva riski korral TTJA teavitab elektriettevõtjat ja risk tuleb maandada. Samal ajal antakse TTJA-le ulatuslikud riikliku järelevalve meetmed, sealhulgas seadme hoiulevõtmise, müümise või hävitamise võimalus. Investeeringute ulatust arvestades peavad sekkumise alused, menetlus,

tähtajad, riskide maandamise võimalus ja ettevõtja õiguskaitse tulenema selgelt seadusest. Ettepanekud: 1. esitada enne eelnõu vastuvõtmist elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja terviklik

eelnõu; 2. hinnata 1 MW piiri proportsionaalsust tegeliku taotluste arvu, halduskoormuse ja riskitaseme põhjal ning kaaluda riskipõhist või kõrgemat lävendit; 3. võimaldada seadme, tootja ja tarneahela siduvat eelhindamist enne pöördumatute investeerimiskohustuste võtmist; 4. määrata

seaduses loa ese, taotlemise hetk, menetluse maksimaalne tähtaeg, loa pikendamine ning tarkvara- ja seadmeuuenduste käsitlemine; 5. sätestada ammendavalt kasutusloa muutmise, peatamise ja

kehtetuks tunnistamise alused ning anda enne tegevuse peatamist võimalus risk maandada, välja arvatud vahetu ja raske julgeolekuohu korral; 6. reguleerida õiguspärase ootuse, üleminekuaja, tekkinud kulude ja enne regulatsiooni tehtud investeeringute kaitse; 7. lükata rakendamine edasi

vähemalt ajani, mil rakendusaktid on vastu võetud, menetlevatel asutustel on piisav võimekus ja ettevõtjatele on jäetud vähemalt 12 kuud nõuetega kohanemiseks.

4. Sunniraha ülemmäär on ebaselge Muudatusettepaneku punktiga 47 kavandatava ELTS § 95 lõike 6 kohaselt on juriidilise isiku suhtes

rakendatava sunniraha ülemmäär „100 000 eurot või 15 protsenti tema aastasest kogukäibest”. Muudatusettepaneku selgituses kasutatakse seevastu sõnastust „kuni 100 000 eurot või kuni 15 protsenti”. Palume normiteksti ja selgituse vastuolu kõrvaldada ning lisada normiteksti sõna „kuni”

56

mõlema alternatiivi ette. Ühtlasi tuleb sätestada, millistel alustel valitakse 100 000 euro suurune või

käibepõhine ülemmäär ning kas kohaldatakse neist suuremat või väiksemat. Praegune sõnastus jätab järelevalveasutusele ettenägematult ulatusliku kaalutlusruumi. Kuna sunniraha on võimalik rakendada korduvalt, tuleb seaduses või seletuskirjas käsitleda ka sunniraha korduva määramise

sagedust, kumulatiivset ülemmäära ja proportsionaalsuse hindamist. Kuni 15 protsenti aastasest kogukäibest võib olla märkimisväärselt suurem kui 100 000 eurot ning selle rakendamise tingimused

peavad tulenema üheselt seadusest. Ettepanek korrigeeritud sõnastuseks: “„(6) Käesoleva seaduse §-s 65¹ nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus teha võrguettevõtjale või

võrguteenuse kasutajale ettekirjutus. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul kuni 5000

eurot ning juriidilise isiku puhul kuni 100 000 eurot või, kui see on rikkumise raskust ja isiku majanduslikku olukorda arvestades vajalik ning proportsionaalne, kuni 15 protsenti tema aastasest kogukäibest vastavalt viimasele kättesaadavale juhtorgani kinnitatud raamatupidamise

aastaaruandele.”

V. Seletuskirja punktis 8 esitatud hinnang rakendusaktide vajadusele vajab parandamist

1. Kehtiva võrgueeskirja sätete muutmine Seletuskirja punkt 8 sätestab: „Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral ei ole vaja kehtestada, muuta ega tunnistada kehtetuks rakendusakte.” See väide ei ole õige. ELTS § 42¹ lõige 4 sätestab, et andmete esitamise kord kehtestatakse elektrituru toimimise

võrgueeskirjas. ELTS § 44 lõige 4 sätestab, et avatud tarne sõlmimise, lõpetamise ja nendest teavitamise tähtajad kehtestatakse võrgueeskirjas. Energiajagamise rakendamiseks on vaja muuta

vähemalt järgmisi võrgueeskirja sätteid: ● § 5 — mõõtepunkti tehnilised andmed (energiajagamise staatuse andmeväli); ● § 7 ja § 8 — andmete esitamine platvormile ja saamine platvormilt;

● § 21–24 — mõõteandmete korrigeerimine ja korrigeeritud koguste tasaarvestamine; ● § 28–30 — lepingute registreerimine ja teavitamine. Ilma nende muudatusteta ei ole eelnõu 1.

aprillil 2028 tehniliselt rakendatav. Palume rakendusaktide kavandid esitada koos eelnõuga või vähemalt näidata seletuskirjas nende kavandatav sisu ja ajakava. Sama küsimus tekib eelnõu 892 SE puhul, mille punktiga 25 lisatav ELTS § 67 lõige 10 viitab „süsteemihalduri arvelduspõhimõtetele”,

mida ei kehtestata ei seaduse ega võrgueeskirja tasandil. Palume mõlema eelnõu rakendusaktide vajadus hinnata koos.

Ei toeta

Teema ei ole seotud käesoleva seaduseelnõuga ning menetleme arvamust ja ettepanekuid

ministeeriumi töövoos oleva energiajagamise eelnõu raames.

57

2. Energiajagamise andmevoog ei haaku võrgueeskirja tähtaegadega Elektrituru toimimise

võrgueeskiri sätestab andmevahetusele täpsed tähtajad. Paragrahvi 6 lõike 3 kohaselt esitatakse esialgsed mõõteandmed AVP-le iga päeva kella 10.00-ks eelmise päeva kohta ning kontrollitud mõõteandmed eelmise kalendrikuu kohta iga kalendrikuu viiendaks kuupäevaks; § 6 lõike 5 kohaselt

teeb AVP mõõteandmed kättesaadavaks viivitamatult. Paragrahvi 25 lõike 1 kohaselt esitab süsteemihaldur bilansiaruande 15 päeva jooksul arvestusperioodi lõppemisest, esmaste andmete

alusel, ning § 25 lõike 3 kohaselt esitatakse lõpliku bilansiselgituse muutumisel täiendav arve seitsme päeva jooksul. Paragrahvi 23 lõike 1 kohaselt võib mõõteandmeid korrigeerida kuni 12 kuud tagasiulatuvalt. Eelnõu ei aseta energiajagamise andmevoogu sellesse ahelasse. Ainus eelnõus

sätestatud tähtaeg on § 82² lõikes 8 energiajagamise korraldajale pandud kohustus esitada kokkuleppe pooltele raport vähemalt kord kuus. See on teavituslik dokument kokkuleppe pooltele, mitte

arveldamise alus: avatud tarnija ei ole selle saaja ja bilansiselgituses seda ei kasutata. Arveldamise aluseks olevate energiajagamise proportsioonide kohta ei sätesta eelnõu tähtaega, sagedust ega vormi. Eelnõu § 82² lõige 7 ütleb üksnes, et süsteemihaldur teeb andmed „kättesaadavaks”.

Võrgueeskirja § 3 lõige 1 defineerib andmete kättesaadavaks tegemise andmete esitamisena ja § 6 lõige 5 seob selle kohustusega teha seda viivitamatult; eelnõu kumbagi sätet ei kasuta ega neile ei

viita. Samuti ei ole öeldud, kas proportsioonid arvutatakse esialgsete või kontrollitud mõõteandmete alusel. Esimesel juhul muutub iga arvutatud proportsioon kuu viiendal kuupäeval; teisel juhul ei saa avatud tarnija kuu arvet enne seda kuupäeva koostada. Kumbki lahendus ei ole eelnõust tuletatav.

Eraldi jääb katmata alusandmete korrigeerimine. Võrgueeskirja §-des 23 ja 24 sätestatud ahel on üles ehitatud kahe osapoole — võrguettevõtja ja müüja — ning ühe objekti, korrigeeritud tarbimiskoguse

vahele, kusjuures § 24 lõike 3 kohaselt arvutatakse maksumus elektribörsi Eesti hinnapiirkonna hinna alusel. Energiajagamise proportsioon on kolmas objekt, mille arvutab kolmas osapool mõõteandmete pealt. Selle ümberarvutamiseks ja sellest tulenevate arvete korrigeerimiseks, mis puudutaks korraga

mitut mõõtepunkti ja mitut müüjat, ei ole määruses ei osapoolt, hinnaalust, tähtaega ega lõplikkuse piiri. Ettepanek: paigutada eelnõu punktis 6 kavandatav säte ELTS §-i 42¹, mille lõige 4 delegeerib andmete esitamise korra võrgueeskirja, ning sätestada võrgueeskirjas, et (i) energiajagamise

proportsioonid arvutatakse ja tehakse AVP kaudu kättesaadavaks samas rütmis mõõteandmete esitamisega § 6 lõike 3 tähenduses; (ii) proportsioonid arvutatakse ümber kontrollitud mõõteandmete

laekumisel ning § 23 lõike 1 kohase korrigeerimise korral, ning sätestatakse sellest tuleneva tasaarvestuse kord ja hinnaalus; (iii) sätestatakse tähtaeg, millest alates energiajagamise arveldust enam ümber ei arvutata.

58

VI. Avatud tarnija ei näe enne lepingu sõlmimist andmeid, mis on arveldamiseks ja riskimaanduseks

hädavajalikud Probleem Elektrituru toimimise võrgueeskirja § 5 loetleb mõõtepunkti tehnilised andmed, sealhulgas: ● punkt 2 — kas mõõtepunkt on reaalne või virtuaalne ja mõõtmise resolutsiooni kestus;

● punkt 3 — märge kliendi tüübi kohta; ● punkt 8 — kas liitumispunktiga on ühendatud elektritootmisseade ning tootmise päritolu;

● punkt 10 — tootmisseadme maksimaalne võimsus ning energiasalvestusseadme võimsus ja energiamahtuvus. Võrgueeskirja § 8 lõige 8 lubab uuel avatud tarnijal saada enne lepingu sõlmimist üksnes turuosalise ja mõõtepunktide EIC-koodid ning teabe olemasoleva avatud tarne ja

võrgulepingu kehtivusaja ja tingimuste kohta. Paragrahvis 5 nimetatud tehnilisi andmeid see loetelu ei sisalda. Kui tarbija ei ole andnud AVP-s ligipääsuõigust (§ 8 lõige 2), ei näe avatud tarnija enne

lepingu sõlmimist: ● kas mõõtepunktis mõõdetakse aktiivenergiat kahesuunaliselt või ühesuunaliselt; ● kas liitumispunktiga on ühendatud tootmisseade ja kui suur see on;

● kas mõõtepunkt on tootja tüüpi. Võrgueeskirja § 8 lõige 13 seda ei lahenda: see annab õiguse § 5 andmetele üks kuu enne lepingu jõustumist, samal ajal kui leping registreeritakse § 28 lõike 5

kohaselt vähemalt 14 päeva enne jõustumist. Andmed muutuvad kättesaadavaks alles pärast seda, kui hinnapakkumine on antud ja leping sõlmitud. Miks see on vastuolus juba kehtivate kohustustega ELTS § 75¹ lõige 1², mis jõustus 1. augustil 2026, kohustab elektrimüüjat arveldama

kauplemisperioodidel netomõõdetud koguste eest. See, kas mõõtepunkt üldse on netomõõdetav, tuleneb sellest, kas mõõtmine on kahesuunaline (võrgueeskirja § 6 lõige 1), mis omakorda tuleneb §

5 punktist 8. Arveldamiskohustus on kehtestatud, kuid selle eelduseks olev andmeväli ei ole müüjale enne lepingu sõlmimist nähtav. Kuidas eelnõu olukorda halvendab

a) Eelnõu § 82² lõige 2 seab energiajagamises osalemise tingimuseks netovõimsuse kuni 1 MW. Ainus allikas selle kontrollimiseks on võrgueeskirja § 5 punkt 10, mida avatud tarnija enne lepingu sõlmimist ei näe.

b) Eelnõu § 82² lõige 7 teeb energiajagamise andmed avatud tarnijale kättesaadavaks alles „kokkuleppe jõustumisest alates”. Enne lepingu sõlmimist puudub kanal, mille kaudu näha, kas

mõõtepunkt on juba seotud kehtiva energiajagamise kokkuleppega.

Ei toeta

Teema ei ole seotud käesoleva seaduseelnõuga ning menetleme arvamust ja ettepanekuid

ministeeriumi töövoos oleva energiajagamise eelnõu raames.

59

c) Kuna eelnõu võrgueeskirja ei muuda, ei teki ei § 5 loetellu energiajagamise andmevälja ega § 8

lõikesse 8 vastavat päringuõigust. rakendada d) Riigikogu menetluses oleva eelnõuga 892 SE kavandatav ELTS § 43¹ paneb avatud tarnijale kohustuse fikseeritud hinnaga tähtajaliste lepingute pakkumisel riskimaandusstrateegiat. Nõuda

riskimaandust portfelli suhtes, mille koosseisu müüjal ei võimaldata enne hinnastamist näha ja mida kolmandast isikust energiajagamise korraldaja võib seitsmepäevase etteteatamisega vähendada, ei

ole sisemiselt kooskõlaline. e) Eelnõu punktiga 2 lisatav ELTS § 44 lõige 1¹ lubab omada ühe liitumispunktiga seotud mitut mõõtepunkti ja sõlmida iga mõõtepunkti kohta eraldi avatud tarne lepingu või energiajagamise

kokkuleppe. Sellest tuleneb, et müüjal on enne hinnastamist vaja teada mitte üksnes seda, kas mõõtepunkt on energiajagamisega seotud, vaid ka seda, mitme kehtiva kokkuleppega ja millise

osakaalude summaga. Ühtegi neist andmetest ei ole võrgueeskirja § 8 lõikes 8 ette nähtud. f) Sama säte kasutab sõna „või”: „sõlmida iga mõõtepunkti kohta eraldi avatud tarne leping või energiajagamise kokkulepe”. Eelnõu § 82² lõige 1 seevastu eeldab, et mahaarvamine tehakse „enda

tarbitud elektri kogusest”, ning lõige 3 sätestab, et osalejale säilivad lõpptarbija õigused ja kohustused — mõlemad eeldavad kehtivat avatud tarne lepingut. Jääb lahtiseks, kas energiajagamise kokkulepe

on avatud tarne lepingu alternatiiv või sellega koos eksisteeriv leping. Esimesel juhul jääks mõõtepunkti jääktarbimine katmata. Ettepanek: asendada „või” sõnaga „ning” või sätestada sõnaselgelt, et energiajagamise kokkulepe ei asenda avatud tarne lepingut. Ettepanekud:

Võrgueeskirja § 8 lõige 8 lubab juba täna volituseta näha olemasoleva avatud tarne ja võrgulepingu kehtivusaega ja tingimusi. Seadusandja on seega asunud seisukohale, et lepingu olemasolu ja

tingimuste nähtavus ei nõua tarbija eraldi volitust. Tarbimisandmed on õigustatult § 8 lõike 2 all volituse taga. Meie ettepanekud järgivad sama loogikat ega puuduta tarbimisandmeid. 1. Täiendada võrgueeskirja § 5 uue punktiga: teave selle kohta, kas mõõtepunkt on seotud kehtivate

energiajagamise kokkulepetega, nende arv, kehtivusajad ning jagatavate osakaalude summa. 2. Täiendada võrgueeskirja § 8 lõiget 8 järgmiselt: Paragrahvi 28 lõikes 4 nimetatud uuel avatud tarnijal on õigus AVP kaudu saada uue avatud tarne lepingu sõlmimise eesmärgil andmed turuosalise

ja temaga seotud uue avatud tarne lepingu mõõtepunktide EIC-koodide kohta, infot olemasoleva avatud tarne ja võrgulepingu kehtivusaja ja tingimuste kohta ning käesoleva määruse § 5 punktides

2, 3, 8 ja 10 nimetatud andmeid ja teavet mõõtepunktiga seotud energiajagamise kokkulepete kohta. Nimetatud andmed on seadme- ja konfiguratsiooniandmed, mitte tarbimisandmed. Need ei võimalda

60

järeldada, kui palju ega millal tarbija elektrit tarbib. Need näitavad üksnes, millise arvestusrežiimi

järgi tuleb mõõtepunkti arveldada.

VII. Energiajagamine üle bilansipiiride ja ühise bilansihalduri puudumine

Seletuskiri märgib § 82² lõike 1 selgituses, et sätte üks eeltingimus on „ühise bilansihalduri olemasolu”. Eelnõu tekst sellist nõuet ei sisalda. Eelnõu sõnastuse kohaselt võib energiajagamises

osalev tootja kuuluda ühe bilansihalduri portfelli ja tarbija teise. Sellisel juhul väheneb ühe avatud tarnija müügimaht koguse võrra, mis anti võrku teise bilansihalduri portfellis. Eelnõu ega seletuskiri ei kirjelda, kuidas see kahe portfelli vahel tasaarveldatakse. Lisaks paneb eelnõu § 82² lõige 4

bilansivastutuse „energiajagamises osalejale”. Selle isikute ringi ja ELTS § 12¹ lõikega 4 antud bilansihalduri staatuse vahel on lünk, mille ulatus sõltub eelnõu 892 SE saatusest. Eelnõu 892 SE

punktiga 2 muudetakse ELTS § 3 punkti 1⁴ nii, et aktiivne võrguteenuse kasutaja on tarbija või tarbijate rühm, kes „toodab, tarbib, salvestab, jagab või müüb elektrienergiat” — kehtiva sõnastuse „tarbib, salvestab või müüb elektrienergiat, mis on toodetud tema omandis oleval kinnistul” asemel.

Selle muudatuse jõustumisel muutub energiat jagav osaleja aktiivseks võrguteenuse kasutajaks ning talle laieneb ELTS § 12¹ lõige 4, mis annab bilansihalduri staatuse ja bilansikohustuse delegeerimise

õiguse. Muudetud definitsioon ei kata siiski osalejat, kes jagatud energiat üksnes vastu võtab, ilma ise tootmata, salvestamata või jagamata. Eelnõu § 82² lõike 3 kohaselt võib tarbija osaleda energiajagamises ka kolmanda isiku kaudu. Sellisele osalejale paneb § 82² lõige 4 bilansivastutuse,

kuid ELTS § 12¹ lõige 4 talle ei laiene ja teda ei kata ka eelnõu § 82² lõige 5, mis räägib üksnes aktiivsest võrguteenuse kasutajast. Tulemuseks on isikute ring, kellel on bilansivastutus ilma

bilansihalduri staatuse ja delegeerimisteeta. Elektrituruseaduses on selle lünga sulgemiseks olemas valmis normitehniline mudel. ELTS § 58³ lõige 3 lõpetab sõnadega: „Selline kolmas isik ei ole oma tarbeks toodetud taastuvelektrienergia tarbijaks.” Just sellise piiritleva lause puudumine § 82²-st

tekitabki kirjeldatud lünga. Lünk süveneb, kui arvestada, et eelnõu ei piira kokkulepete arvu. Tarbija, kes osaleb mitmes energiajagamise kokkuleppes, on § 82² lõike 4 tähenduses osaleja mitmes suhtes

korraga, vastaspooltega, kes võivad kuuluda eri bilansihaldurite portfellidesse. Portfellidevahelise tasaarvestuse kord on seetõttu vajalik mitte kahe, vaid määramata arvu portfellide vahel. Kuna eelnõu 892 SE on Riigikogu menetluses ja muudatusettepanekute tähtaeg on möödunud, ei ole käesoleva

eelnõu koostamisel võimalik eeldada selle vastuvõtmist muutmata kujul. Käesolev eelnõu peaks olema sisemiselt terviklik sõltumata 892 SE saatusest.

Ei toeta

Teema ei ole seotud käesoleva seaduseelnõuga ning menetleme

arvamust ja ettepanekuid ministeeriumi töövoos oleva energiajagamise eelnõu raames.

61

Ettepanek: täpsustada eelnõus, kas energiajagamine on lubatud üle bilansipiiride, mida Alexela ei

toeta, kuid kui on, siis sätestada portfellidevahelise tasaarvestuse kord. Ühtlasi piiritleda § 82² lõikes 4 bilansivastutuse kandjate ring nii, et see kattuks isikutega, kellel on ELTS § 12¹ lõike 4 kohane bilansihalduri staatus ja delegeerimisõigus, ning sätestada ELTS § 58³ lõike 3 eeskujul, et

energiajagamise korraldaja ei ole energiajagamises osaleja. Viidata tuleks sõnaselgelt eelnõu 892 SE- ga kavandatavale ELTS § 3 punkti 1⁴ muudatusele.

VIII. Etteteatamistähtajad ja teavituskord Energiajagamise kokkuleppe mõju avatud tarnija mahule on võrreldav tarnija vahetusega. Kehtivad tähtajad on aga järgmised: Toiming Uue avatud tarne lepingu registreerimine (võrgueeskirja § 28 lg

5) Etteteatamine Avatud tarne lepingu ülesütlemine (§ 28 lg 3) 14 päeva 1 päev Bilansihalduri vahetus (§ 31 lg 2) 7 päeva 7 päeva Energiajagamise kokkulepe (eelnõu § 82² lg 7) Energiajagamise

kokkuleppe lõpetamine ei ole sätestatud Ettepanekud: ● Pikendada eelnõu § 82² lõikes 7 sätestatud registreerimise etteteatamistähtaega 14 päevani,

analoogselt võrgueeskirja § 28 lõikega 5. ● Sätestada energiajagamise kokkuleppe lõpetamise registreerimise ja sellest teavitamise kord.

Praegu taastub tarbija täismaht avatud tarnija portfellis ilma igasuguse etteteatamiseta. ● Asendada eelnõu § 82² lõikes 7 sõnastus „teeb kättesaadavaks” aktiivse teavituskohustusega võrgueeskirja § 29 lõike 2 eeskujul, mis sätestab, et AVP edastab lepingumuudatuste info

„viivitamata, kuid mitte hiljem kui 24 tunni jooksul registreerimisest arvates”. ● Sätestada, mis saab kehtivast energiajagamise kokkuleppest avatud tarnija vahetumisel ja kes uut

avatud tarnijat sellest teavitab. ● Sätestada energiajagamise proportsioonide tagantjärele ümberarvutamise kord. Kehtiv korrigeerimisahel (võrgueeskirja §-d 21–24, ELTS § 75¹ lõige 1¹) on üles ehitatud võrguettevõtja

korrigeeritud mõõteandmetele ega hõlma süsteemihalduri arvutatud energiajagamise proportsioone, mis on eelnõuga loodav uus andmeobjekt.

● Sätestada, et sama seadme või mõõtepunktiga seotud uue energiajagamise kokkuleppe registreerimine, mis vähendab varem registreeritud kokkulepete osakaale, eeldab nende kokkulepete poolte nõusolekut. Praeguse sõnastuse kohaselt saab tootja iga seitsme päeva järel lisada uusi osalisi,

muutes varasema kokkuleppe jagatavat osakaalu ilma selle poolte teadmata ja avatud tarnija jaoks ette nähtamatult.

Ei toeta

Teema ei ole seotud käesoleva seaduseelnõuga ning menetleme

arvamust ja ettepanekuid ministeeriumi töövoos oleva

energiajagamise eelnõu raames.

62

IX. Mahaarvatava koguse määratlus on ebaselge

Eelnõu § 82² lõige 1 annab tarbijale õiguse „arvata enda tarbitud elektri kogusest maha” energiajagamise kokkuleppe alusel saadud koguse. Just see kogus on avatud tarnija arveldamise alus. Eelnõu ei määratle, kuidas mahaarvamine suhestub juba kehtivate saldeerimisreeglitega.

1. Mahaarvatava koguse ülempiir ei tulene seadusest Eelnõu § 82² lõige 1 määratleb mahaarvatava suuruse kui „tootja liitumis- või mõõtepunktis toodetud taastuvenergia koguse või

energiasalvestusüksusest võrku antud koguse”. Säte ei sätesta, kas ja kuidas see kogus jaguneb, kui sama mõõtepunkt või seade on seotud mitme energiajagamise kokkuleppega, ega piira kokkulepete jagatavate osakaalude summat. Eelnõu ei piira, mitmes kokkuleppes võib üks seade või mõõtepunkt

osaleda. Mõiste „energiajagamise proportsioonid” esineb eelnõus üksnes § 111³ lõikes 3¹¹, rakendussättes, mis paneb süsteemihaldurile kohustuse need arvutada, ilma arvutusreegli ja ilma

volitusnormita võrgueeskirja. Seletuskirjas kirjeldatud süsteemihalduri kontroll kokkulepete kattuvuse üle ei oma eelnõu tekstis õiguslikku alust, kuna § 82² lõige 7 näeb ette kokkuleppe registreerimise, mitte loamenetluse, ning süsteemihalduril puudub keeldumisõigus. Avatud tarnija

peab seega arveldama koguse alusel, mille ülempiir ei tulene seadusest, vaid avaldamata metoodikast. Ettepanek: täiendada § 82² uue lõikega järgmises sõnastuses: „Ühe mõõtepunkti või seadme kohta

sõlmitud kehtivate energiajagamise kokkulepete alusel maha arvatavate koguste summa ei või kauplemisperioodil ületada selles mõõtepunktis või seadmes samal kauplemisperioodil toodetud või võrku antud kogust. Kokkuleppes fikseeritakse jagatav osakaal, mille summa kõigi sama

mõõtepunkti või seadmega seotud kokkulepete lõikes ei või ületada 100 protsenti.” 2. Mahaarvamise ja kauplemisperioodi netomõõtmise järjekord

ELTS § 3 punkt 4¹ määratleb kauplemisperioodil netomõõtmise kui „kauplemisperiood il mõõtepunkti läbinud tootmis- ja tarbimissuunalise elektrienergia saldeerimise”. ELTS § 75¹ lõige 1², mis jõustus 1. augustil 2026, kohustab elektrimüüjat arveldama kauplemisperioodidel netomõõdetud

koguste eest. Kui energiajagamises osaleval tarbijal on oma mõõtepunktis ka tootmine, tekib kaks järjestikust saldeerimist ja eelnõu ei ütle, kummas järjekorras neid teha. Tulemus on erinev sõltuvalt sellest, kas energiajagamise mahaarvamine tehakse enne või pärast mõõtepunkti enda netomõõtmist.

Kuna eelnõu ei piira kokkulepete arvu ühe tarbija kohta ning eelnõu punktiga 2 lisatav ELTS § 44 lõige 1¹ lubab sõlmida kokkuleppe iga mõõtepunkti kohta eraldi, ei ole tehteid kaks, vaid määramata

arv. Eelnõu ei sätesta ka seda, millises järjekorras rakendatakse mitme kokkuleppe alusel tehtavaid mahaarvamisi. Kui kokkulepete hinnad erinevad, mõjutab järjekord otseselt nii tarbija kulu kui ka

Ei toeta

Teema ei ole seotud käesoleva seaduseelnõuga ning menetleme arvamust ja ettepanekuid

ministeeriumi töövoos oleva energiajagamise eelnõu raames.

63

avatud tarnijale jääva mahu suurust. Ettepanek: sätestada eelnõu §-s 82² üheselt, et energiajagamise

mahaarvamine tehakse pärast kauplemisperioodil netomõõtmist, ning et mitme kokkuleppe korral rakendatakse mahaarvamisi kokkulepetes fikseeritud ja andmevahetusplatvormil registreeritud järjekorras, mis tehakse avatud tarnijale teatavaks koos kokkuleppega.

3. Negatiivne arveldatav kogus Eelnõu ei sätesta, mis juhtub, kui mahaarvatav kogus ületab tarbija kauplemisperioodi tarbimise. Kas

arveldatav kogus muutub negatiivseks, kas ülejääk kantakse üle järgmisse kauplemisperioodi või kas mahaarvamine piirdub tegeliku tarbimisega? Avatud tarnija jaoks on see vahe põhimõtteline: negatiivse koguse korral muutuks müügitehing ostutehinguks hinnaga, milles avatud tarnija ei ole

osaline ja mida ta ei ole hinnastanud. Mitme kokkuleppe korral ei ole tegemist servajuhtumiga, vaid ootuspärase tulemusega. Tarbija, kes on seotud mitme päikeseelektri tootjaga, saab suvisel

keskpäeval mahaarvamisi mitmest sõltumatust allikast korraga, kusjuures kõik osalevad seadmed sõltuvad samast ilmastikust ja nende toodang tipneb samal ajal. Mahaarvamiste summa ületab tarbimise sellises olukorras regulaarselt. Ettepanek: sätestada, et ühe tarbija suhtes

kauplemisperioodil tehtavate mahaarvamiste summa ei või ületada tema sama kauplemisperiood i tarbimist, ning määrata, kuidas käsitletakse jagamata jäänud kogust.

4. Proportsioonide arvutamise reegel puudub Eelnõu § 111³ lõige 3¹¹ paneb süsteemihaldurile kohustuse „arvutada energiajagamise proportsioonid”, kuid ei sätesta ega delegeeri arvutusreeglit. Kui üks tootja jagab energiat mitme tarbijaga ja toodang jääb mõnel kauplemisperiood il

kokkulepitust väiksemaks, ei ole määratud, kas jaotus toimub proportsionaalselt , prioriteedijärjekorras või kokkuleppes fikseeritud osakaalude alusel. Avatud tarnija peab selle

tulemuse arvel kajastama, ilma et tal oleks võimalik selle õigsust kontrollida ega kliendile põhjendada. Ettepanek: delegeerida arvutuspõhimõtete kehtestamine sõnaselgelt elektrituru toimimise võrgueeskirja ning sätestada, et süsteemihaldur avaldab kasutatava metoodika ja esitab

selle enne kehtestamist turuosalistele avalikule konsultatsioonile. Juhime tähelepanu, et eelnõu 892 SE punktiga 8 kehtestatakse süsteemihaldurile avaliku konsultatsiooni kohustus võimsuse piiramise hüvitamise metoodika osas. Kahe metoodika erinev kohtlemine ei ole põhjendatud.

5. Tarbija ei saa mitme kokkuleppe korral oma arvet kontrollida Eelnõu § 82² lõige 8 kohustab iga energiajagamise korraldajat esitama kokkuleppe pooltele tootmise ja tarbimise raporti vähemalt kord

kuus. Seletuskiri põhjendab seda sellega, et „tarbijal on võimalus kontrollida, kas tema arvel kajastatud jagatud kogused vastavad tegelikkusele”. Mitmes kokkuleppes osalev tarbija saab mitu osalist raportit, millest igaüks kajastab üksnes oma kokkuleppe osa. Ühestki raportist ega nende

64

summast ei nähtu kauplemisperioodi lõikes see kogus, mille alusel avatud tarnija arve koostab.

Eelnõu ei sätesta ka raporti vormi ega ajaühikut. Seletuskirjas kirjeldatud kontrollivõimalus ei ole seetõttu praktikas olemas. Ettepanek: sätestada, et süsteemihaldur teeb tarbijale ja tema avatud tarnijale kättesaadavaks kauplemisperioodide lõikes koondülevaate kõigist tarbija mõõtepunkti

puudutavatest mahaarvamistest, sõltumata kokkulepete ja korraldajate arvust. 6. Märkus võrgutasude ja riiklike maksude kohta

Võrgutasu ja elektriaktsiisi arvestamine ei kuulu avatud tarnija pädevusse ning me ei esita selles osas nõudeid. Juhime siiski normitehnilise puudusena tähelepanu, et seletuskirja § 82² lõike 1 selgituses esitatud väide korteriühistute erandi kohta, mille kohaselt mahaarvamine puudutaks ka võrgutasu ja

riiklikke makse, ei tugine ühelegi eelnõu sättele. Eelnõu ei sisalda korteriühistuid käsitlevaid sätteid ega muuda aktsiisiregulatsiooni. Samuti kasutab seletuskiri samas lauses läbisegi väljendeid

„korteriühistute vaheline” ja „ühistusiseselt”, millel on erinev tähendus. Samas tekib võrgutasude ja riiklike maksude osas küsimus energiajagamise üldise lahenduse seisukohast. Kui on viidatud, et arveid esitab energiajagamise korraldaja, siis kuidas toimub maksustamine ja kaasuvate tasude, nt

tasakaalustamisvõimsuse kulu, arveldamine.

X. Energiajagamise korraldaja

1. Korraldajale ei kehtestata turule sisenemise tingimusi Eelnõu § 3 punkti 8⁸ kohaselt võib energiajagamise korraldaja olla kolmas isik, kes sõlmib lepingud ja arveldab. Korraldajale ei kehtestata registreerimis- ega teavitamiskohustust, finantstagatise nõuet, aruandluskohustust ega

tegevusloa nõuet. Elektrituruseadus reguleerib sisult sama funktsiooni juba täna ja seda rangemalt. ELTS § 58³ lõige 2¹ sätestab, et vastastikune kauplemine — taastuvenergia müük turuosaliste vahel

— toimub „kas turuosaliste vahel otse või sertifitseeritud turuosalise kaudu, kelleks on kolmas isik”. Sama lõige rõhutab, et see õigus „ei piira tehinguosalise õigusi ega kohustusi lõpptarbija, tootja, tarnija või energiavahendajana”. Eelnõu loob sama majandusliku funktsiooni jaoks teise,

sertifitseerimata režiimi: energiajagamise korraldaja sõlmib lepingud, arveldab ja esitab arveid ilma sertifitseerimise, registreerimise, tagatise või järelevalveta. Tegemist ei ole seega üksnes puuduva

regulatsiooniga, vaid elektrituruseaduse sisemise ebakõlaga. Samal ajal kohustab eelnõu 892 SE avatud tarnijat rakendama fikseeritud hinnaga lepingute puhul riskimaandusstrateegiat, ning seletuskiri märgib, et jagatud energia hind on „sageli fikseeritud või põhineb tootmise omahinnal”.

Seletuskirja riskitabel käsitleb seda riski ja pakub leevendusmeetmena, et „elektrimüüjatel on õigus hakata energiajagamise korraldajaks”. Leevendusmeede, mis seisneb ettepanekus tegutseda

Ei toeta

Teema ei ole seotud käesoleva seaduseelnõuga ning menetleme arvamust ja ettepanekuid

ministeeriumi töövoos oleva energiajagamise eelnõu raames.

65

reguleerimata rollis, ei maanda tuvastatud riski. Ettepanek: sätestada energiajagamise korraldajale

teavitamis- või registreerimiskohustus ELTS § 58³ lõike 2¹ eeskujul, määrata selgelt järelevalveasutus ja selle pädevus ning sätestada ELTS § 58³ lõike 3 eeskujul, et energiajagamise korraldaja ei ole ise energiajagamises osaleja. 2. Aktiivse võrguteenuse kasutaja ja energiajagamises

osaleja mõisted ning järelevalve Eelnõu kasutab läbisegi mõisteid „aktiivne võrguteenuse kasutaja”, „energiajagamises osaleja”, „energiajagamise osapool” ja „energiajagamise korraldaja”, kuid ei

määra nende omavahelist suhet. Eelnõu 892 SE-ga kavandatav aktiivse võrguteenuse kasutaja määratlus hõlmab isikut, kes toodab, tarbib, salvestab, jagab või müüb elektrienergiat. Käesoleva eelnõu § 82² lõige 3 lubab tarbijal osaleda ka kolmanda isiku kaudu, samas kui lõige 4 omistab

õigused ja bilansivastutuse määratlemata „energiajagamises osalejale”. Ei ole selge, kas korraldaja, üksnes energiat vastu võttev tarbija ja tootja kuuluvad kõik mõlema mõiste alla. Samuti ei ole eelnõus

sätestatud, kes ja milliste objektiivsete kriteeriumide alusel kontrollib, et energiajagamine ei ole aktiivse võrguteenuse kasutaja peamine äri- või kutsetegevus. Seletuskiri osutab TTJA üldisele tarbijakaitselisele pädevusele ja peamise tulu testile, kuid seaduse tekst ei anna TTJA-le selle

tingimuse üle otsest järelevalvepädevust ega määra, kas hinnatakse käivet, kasumit, tegevusala, töömahtu, tootmisvõimsust või tehingute arvu. See on eriti oluline mitme kuni 1 MW pargiga tootja

puhul. Ettepanek: defineerida „energiajagamises osaleja”, piiritleda see aktiivse võrguteenuse kasutaja ja korraldaja mõistetest, määrata järelevalveasutus ning kehtestada kontrollitavad kriteeriumid peamise äri- või kutsetegevuse hindamiseks.

3. Korraldajal puudub õiguslik alus andmete saamiseks ELTS § 42¹ lõige 5 loetleb ammendavalt isikud, kellele tohib andmevahetusplatvormi kaudu edastada isikustatud andmeid füüsilisest isikust

tarbija kohta, kellega neil lepingut ei ole: müüja, agregaator ja energiateenuse osutaja. Energiajagamise korraldajat selles loetelus ei ole ning eelnõu seda ei lisa. Võrgueeskirja § 8 lõige 9 annab AVP ligipääsu energiateenuse osutajale, mitte korraldajale. Samal ajal kohustab eelnõu § 82²

lõige 8 korraldajat esitama osalistele vähemalt kord kuus tootmise ja tarbimise raporti, mis eeldab ligipääsu mõõteandmetele. Sama vastuolu kordub eelnõu punktis 4, millega muudetav ELTS § 65 lõige 1¹ paneb jaotusvõrguettevõtjale kohustuse teha koostööd energiajagamise korraldajaga, kellel

puudub andmevahetusplatvormile ligipääsu õiguslik alus. Ettepanek: täiendada ELTS § 42¹ lõiget 5 ja võrgueeskirja § 8 nii, et energiajagamise korraldaja andmetele ligipääsu alus ja ulatus oleks

õiguslikult määratletud. 4. Energiajagamise kokkuleppe mõju olemasolevale lepingule Eelnõu ei reguleeri energiajagamise kokkuleppe ja varem sõlmitud avatud tarne lepingu omavahelist suhet. Energiajagamise kokkulepe

66

ei muuda formaalselt avatud tarnija ja kliendi vahel sõlmitud lepingut, sest avatud tarnija ei ole

energiajagamise kokkuleppe pool. Eelnõus kavandatud arveldusloogika võib siiski otseselt mõjutada avatud tarne lepingu alusel arveldatavat kogust ja seeläbi lepingu majanduslikku tasakaalu. Eelnõu § 82² lõike 1 kohaselt arvatakse energiajagamise alusel saadud elektrienergia kogus maha

energiajagamises osaleja avatud tarnijalt ostetud elektrienergia kogusest. Selle tulemusena võib pärast avatud tarne lepingu sõlmimist sõlmitud energiajagamise kokkulepe vähendada avatud tarnija

kaudu arveldatavat tarbimis- või tootmismahtu, kuigi avatud tarnija ei ole energiajagamise kokkuleppe sõlmimises osalenud ega saa selle mahtu või ajastust mõjutada. Mõju sõltub konkreetse avatud tarne lepingu tingimustest. Tähtajalise fikseeritud hinnaga leping võib fikseerida üksnes

elektrienergia ühikuhinna ega pruugi sisaldada tarbija siduvat ostumahu või tarbimisprofiili kohustust. Sellisel juhul ei tähenda energiajagamise alustamine iseenesest avatud tarne lepingu

rikkumist ega selle ühepoolset muutmist. Olukord on erinev juhul, kui pooled on lepingus kokku leppinud minimaalse ostu- või müügimahu, tarbimis- või tootmisprofiili, eksklusiivsuse, take-or-pay- kohustuse või nende eelduste muutumise tagajärjed. Võlaõigusseaduse § 13 kohaselt võib lepingut

muuta või selle lõpetada poolte kokkuleppel või muul lepingus või seaduses ette nähtud alusel. Energiajagamise kokkulepe ei muuda iseenesest avatud tarne lepingut, kuid eelnõu looks seadusest

tuleneva arveldusmehhanismi, mis võib mõjutada selle lepingu alusel arveldatavat kogust. Eelnõu ei sätesta, kuidas suhestub selline arvestuslik muudatus olemasolevate mahu-, profiili- või eksklusiivsuskohustustega ega millised õigused on avatud tarnijal juhul, kui energiajagamine

muudab lepingu sõlmimisel aluseks olnud eeldusi oluliselt. Näiteks võib avatud tarnija olla tähtajalise fikseeritud hinnaga lepingu sõlmimisel lähtunud prognoositud tarbimismahust ja -profiilist ning

ostnud selle katmiseks ette elektrienergiat või finantsinstrumente. Kui tarbija alustab pärast lepingu sõlmimist energiajagamist, võib avatud tarnija kaudu arveldatav maht väheneda, kuid tarnijale jäävad alles varem võetud riskimaanduspositsioonid ja nendega seotud kulud. Majanduslik mõju võib

hõlmata positsiooni sulgemise, ümberkujundamise, asendusenergia ja ebabilansi kulu. Eelnõu ei määra, kes neid kulusid kannab ega millistel tingimustel võib avatud tarnija lepingut kohandada. Energiajagamise võimaldamine tuleneb direktiivist (EL) 2024/1711 ning energiajagamise õigust ei

saa üldiselt välistada üksnes põhjusel, et osalejal on tähtajaline fikseeritud hinnaga leping. Direktiivist ei tulene siiski nõuet jätta tähelepanuta enne energiajagamise alustamist kehtivalt võetud

lepingulised kohustused. Energiajagamises osalejale säilivad lõpptarbija õigused ja kohustused ning energiajagamise regulatsioon peab olema kooskõlas tarnijate õiguste, bilansivastutuse, teavitamiskohustuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Eelnõus puuduvad üleminekusätted juba

67

sõlmitud lepingute kohta. Samuti ei reguleerita avatud tarnija õigust kohandada lepingu tingimusi või

nõuda energiajagamise tõttu tekkinud tegeliku ja mõistlikult tõendatud riskimaanduse lõpetamise või ümberkujundamise kulu hüvitamist. Sellise regulatsiooni puudumine võib suurendada fikseeritud hinnaga lepingute riski ning kanduda kõrgema hinnana üle ka klientidele, kes energiajagamises ei

osale. Ettepanek: sätestada eelnõus sõnaselgelt, et energiajagamise kokkulepe ei muuda ega lõpeta energiajagamises osaleja olemasolevast avatud tarne lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kui

olemasolev leping sisaldab siduvat mahu-, profiili-, eksklusiivsus- või muud võrreldavat kohustust ning energiajagamise alustamine või selle mahu oluline muutmine mõjutab selle kohustuse täitmist, peab avatud tarnijal olema õigus leppida kliendiga kokku lepingu proportsionaalses kohandamises,

nõuda energiajagamisest tingitud tegeliku ja mõistlikult tõendatud riskimaanduse lõpetamise või ümberkujundamise kulu hüvitamist või kasutada muid lepingus läbipaistvalt ja proportsionaalselt

kokku lepitud õiguskaitsevahendeid. Samaväärne küsimus tekib tootmise poolel. Kui avatud tarnija või elektrienergia ostja on tootjaga sõlmitud lepingu alusel arvestanud kindla tootmismahu või - profiiliga, võib tootja energiajagamise kokkuleppe kaudu suunata osa toodangust teisele isikule.

Energiajagamise kokkulepe ei tohiks vabastada tootjat varem sõlmitud tootmise müügi- või avatud tarne lepingust tulenevate mahu-, profiili- või eksklusiivsuskohustuste täitmisest. Ettepanek: hinnata

eelnõu mõju eraldi nii tarbimis- kui ka tootmisportfellile ning sätestada, et energiajagamise alustamine ei piira olemasolevast tootmise müügi- või avatud tarne lepingust tulenevaid kohustusi. Andmevahetusplatvorm peab tegema energiajagamisse suunatava tootmismahu, osakaalu ja

muudatuse jõustumisaja asjaomasele avatud tarnijale teatavaks piisava aja jooksul enne muudatuse jõustumist.

XI. Mõjuanalüüsi lüngad 1. Avatud tarnija IT- ja halduskulu ei ole hinnatud Seletuskirja majandusliku mõju koondtabelis on eraldi rida võrguettevõtja IT-kulu kohta. Elektrimüüja IT-kulu rida ei ole. Elektrimüüja rida sisaldab

üksnes märkust „vähenev müügimaht ja vajadus muuta ärimudelit”. Võrguettevõtja rida ise on lisaks ebatäpne. See märgib, et IT- ja süsteemihalduskulu tekib „vaid korteriühistutes ja selle sätestas juba

jõustunud seadusemuudatus”. Meile teadaolevalt on silmas peetud eelnõu 892 SE punktiga 56 lisatavat ELTS § 111³ lõiget 3¹, mis ei ole vastu võetud ning mille kavandatav jõustumisaeg on 31. märts 2028. Käesoleva eelnõu punktiga 6 lisatav lõige 3¹¹ on sellest oluliselt laiem ega piirdu

korteriühistutega. Palume koondtabeli vastav rida parandada. Samal ajal eeldab eelnõu seletuskirja enda kirjelduse kohaselt, et süsteemihaldur kehtestab „standardiseeritud sõnumivahetuse ja

Ei toeta

Teema ei ole seotud käesoleva seaduseelnõuga ning menetleme

arvamust ja ettepanekuid ministeeriumi töövoos oleva

energiajagamise eelnõu raames.

68

andmeformaadid, mida elektrimüüjad saavad kasutada energiajagamise tulemuste kajastamiseks

kliendi elektriarvel”. See tähendab müüja poolel uut liidest, uut arveldusloogikat ja muudetud arvevormi. Seletuskirja sisukokkuvõte märgib, et „eelnõus sisalduvad muudatused ei suurenda halduskoormust lõppkasutajatest ettevõtetele ja korteriühistutele” — elektrimüüjaid ei mainita.

Ettepanek: hinnata eelnõu mõju elektrimüüjate halduskoormusele ja IT-kuludele ning kajastada see koondtabelis.

2. Müügimahu vähenemise hinnang ei ole sisemiselt kooskõlas Seletuskiri märgib kahes kohas sõna- sõnalt, et „negatiivne mõju avaldub avatud tarnijatele, kelle müügimaht tarbijatele väheneb veidi”. Sama seletuskirja koondtabel prognoosib kodutarbijale 5 20% suurust säästu elektriarvelt. See sääst

tuleb valdavas osas müüja energiakomponendi käibest. Koondtabelis on elektrimüüja mõju hinnatud sõnaga „neutraalne/negatiivne”. Kuna sama tabel hindab kodutarbija mõju üheselt positiivseks ja

kvantifitseerib selle, ei ole müüja rea kvalifitseerimata hinnang põhjendatud. Ettepanek: kvantifitseerida müügimahu prognoositav vähenemine või kõrvaldada kvalifikatsioon „veidi”. 3. Mõju fikseeritud hinnaga lepingute hinnatasemele

Eelnõu mõjuanalüüs käsitleb müügimahu vähenemist, kuid ei käsitle selle mõju hinnakujundusele. Fikseeritud hinnaga tähtajalise lepingu majandus põhineb sellel, et müüja katab kliendile müüdava

mahu ette ostetud tuletistehinguga. Energiajagamine mõjutab seda mitmel viisil, mis kõik kanduvad edasi lõpphinda. Vähenev maht on ajaliselt kontsentreeritud. Päikeseelektrist pärinev jagatav energia vähendab müügimahtu just neil kauplemisperioodidel, mil turuhind on madalaim, samal ajal kui

müüja kate on ostetud ühtlase hinnaga. Müüja jääb kandma vahet ostuhinna ja tagasimüügihinna vahel, mitte üksnes saamata jäänud marginaali. Tavapärase kliendilahkumise korral seda mõju ei teki.

Salvestusüksuse puhul on mõju vastupidine ja suurem. Eelnõu § 82² lõige 1 lubab maha arvata ka „energiasalvestusüksusest võrku antud koguse”. Erinevalt päikeseelektrist on salvesti tühjendamine juhitav ja seda optimeeritakse kõrgeima hinnaga kauplemisperioodidele. Maht kaob müüja portfellist

seega täpselt neil perioodidel, mil asendusenergia on kõigist kallim, ning ajastuse valib vastaspool, kellega müüjal ei ole lepingulist suhet ega kelle positsiooni ta näe. Tegemist ei ole ilmastikust tuleneva, vaid hinnast tuleneva korrelatsiooniga, mis on müüja suhtes süstemaatiliselt ebasoodne.

Lisaks ei nõua lõige 1, et salvestatud energia oleks taastuvpäritolu. Järelejääv tarbimisprofiil muutub kallimaks. Pärast energiajagamist ostab tarbija müüjalt eelkõige hommiku-, õhtu- ja talveperioodidel.

Kate on ostetud profiilile, mida enam ei teenindata. Profiilikulu ühiku kohta kasvab ka siis, kui absoluutmaht väheneb. Risk on portfelliüleselt korreleeritud. Kõik päikeseelektril põhinevad energiajagamise kokkulepped sõltuvad samast ilmastikust. Prognoosiviga realiseerub kõigis

69

osalevates mõõtepunktides korraga ja samas suunas, mistõttu see portfellis ei hajune.

Tasakaaluhalduri rollis realiseerub sama viga ebabilansina hetkel, mil ebabilansi hind on süsteemi seisukohast ebasoodsaim. Mõju ei piirdu kodutarbijatega. Kuna eelnõu ei piira kokkulepete arvu ega kehtesta tarbija poolel mahupiirangut (vt käesoleva kirja II peatüki punkt 5a), võib ka suur äri- või

tööstustarbija katta olulise osa oma tarbimisest energiajagamise kokkulepetega, säilitades samal ajal avatud tarne lepingu jääkmahu ja bilansiteenuse jaoks. Seletuskiri seda stsenaariumi ei käsitle.

Ärikliendi mahu vähenemine seitsmepäevase etteteatamisega, ilma tarnija vahetuse menetluseta, on avatud tarnija jaoks oluliselt suurema mõjuga kui koondtabelis kirjeldatud kodutarbija sääst. Need mõjud on maandatavad, kui jagatav osakaal on teada enne tarneperioodi. Kui osakaal selgub

tagantjärele ja kokkuleppest teatatakse seitse päeva ette, ei ole positsiooni võimalik maandada ning risk kajastub hinnas. Kuna võrgueeskirja § 8 lõige 8 ei võimalda müüjal enne lepingu sõlmimist

tuvastada, millises mõõtepunktis risk esineb, ei ole võimalik seda riski sihitult hinnastada. Sellest järeldub, et riskipreemia tuleb lisada kõigi tarbijate fikseeritud hinnaga lepingutele, sealhulgas nende tarbijate lepingutele, kes energiajagamises kunagi ei osale. Teabe kättesaadavus ei ole seega üksnes

müüja huvi: teabe puudumine tõstab fikseeritud hinnaga toote hinda kogu tarbijaskonnale ja vähendab selle toote kättesaadavust just nendes segmentides, mida regulatsioon kaitsta soovib.

Ettepanek: käsitleda seletuskirja mõjuanalüüsis eraldi energiajagamise mõju fikseeritud hinnaga lepingute hinnatasemele ja kättesaadavusele ning arvestada seda ka direktiivi artikli 18a ülevõtmise hindamisel.

4. Olemasolevate fikseeritud hinnaga lepingute kaitse Seadus peaks sätestama, et energiajagamise alustamine või mahu oluline muutmine ei vabasta tarbijat ega tootjat varem võetud mahu- ja

profiilikohustustest ning avatud tarnijal on õigus kohandada lepingut või nõuda tegeliku, mõistlikult tõendatud riskimaanduse lõpetamise või ümberkujundamise kulu hüvitamist. Seda ei tuleks käsitada karistusliku leppetrahvina, vaid lepingu muutmisega põhjuslikus seoses oleva kulu hüvitisena, mille

arvutusmeetod on tarbijale enne lepingu sõlmimist läbipaistvalt teatavaks tehtud. Alternatiivina võib seadus lubada energiajagamise aktiveerida alles fikseeritud hinnaga lepingu lõppemisel, kui osaline ei saavuta avatud tarnijaga varasemat kokkulepet. Mõlemal juhul tuleb eristada kodutarbijat ja

äriklienti ning tagada, et mehhanism oleks proportsionaalne. 5. Mõju tootmise ostulepingutele ja tootmisportfellile Mõjuanalüüs käsitleb üksnes avatud tarnija

müügimahu vähenemist tarbimise poolel. Samaväärne risk tekib tootmise poolel. Kui avatud tarnija on tootjaga sõlmitud lepingu alusel arvestanud kindla tootmismahu ja hinnaga, võib tootja energiajagamise kokkuleppega suunata osa toodangust teisele isikule. Avatud tarnija jääb siis ilma

70

ette prognoositud tootmismahust, millega ta võis olla katnud tarbimisportfelli või sõlminud

edasitehinguid. Kahju ei piirdu saamata jäänud marginaaliga, vaid võib hõlmata asendusenergia, positsiooni sulgemise ja ebabilansi kulu. Ettepanek: hinnata mõju eraldi nii tarbimis- kui tootmisportfellile ning sätestada, et energiajagamise kokkulepe ei piira tootja olemasolevast tootmise

müügi- või avatud tarne lepingust tulenevaid kohustusi. Andmevahetusplatvorm peab tegema tootmise energiajagamisse suunamise mahu ja jõustumisaja asjaomasele avatud tarnijale teatavaks

enne muudatuse jõustumist. 6. Koosmõju FTR-ide vähendamise menetlusega Mõju ei saa hinnata eraldi teistest samal ajal kavandatavatest riskimaandamise võimalusi vähendavatest muudatustest. Menetluses oleva FTR-ide

vähendamise taotluse korral väheneksid avatud tarnijate ja bilansihaldurite võimalused piiriülest hinnariskipositsiooni maandada samal ajal, kui eelnõu 892 SE paneb tarnijatele rangema

riskimaandusstrateegia kohustuse ning energiajagamise eelnõu muudab portfelli mahtu ja profiili kolmandate isikute otsustega. Nende meetmete kumulatiivset mõju ei ole seletuskirjades hinnatud. Ettepanek: esitada FTR-ide vähendamise vajaduse ja proportsionaalsuse sisuline põhjendus ning

hinnata koos energiajagamise ja riskimaanduskohustusega mõju fikseeritud hinnaga toodete hinnale, kättesaadavusele, bilansikulule ja konkurentsile. Enne sellise koondanalüüsi valmimist ei ole

põhjendatud käsitada ühe meetme mõju eraldiseisvalt või vähesena. 7. Arve sisu nõue puudub Seletuskiri märgib tarbijakaitse peatükis, et „arved peavad olema arusaadavad: eraldi peab olema välja toodud võrgust ostetud elekter ja jagamise teel saadud elekter”.

ELTS § 75¹ lõige 2¹ nõuab arvel eristada elektrienergia hinda, võrgutasusid ning lisanduvaid tasusid, makse ja lõive — jagatud ja ostetud energia eristamise nõuet ei sisalda ükski kehtiv säte ning eelnõu

§ 75¹ ei muuda. Ettepanek: kui nõue on kavandatud, sätestada see ELTS §-s 75¹. Vastasel juhul palume seletuskirjast vastav väide eemaldada. XII. Jõustumine ja turuosaliste rakendusvalmidus Eelnõu § 2 kohaselt jõustub seadus 1. aprillil 2028. Seletuskirja punkt 9 põhjendab tähtaega üksnes

süsteemihalduri IT-valmiduse kaudu, märkides, et „1,5 aastane periood alates seaduse vastuvõtmisest on muudatuste elluviimiseks piisav”. Sama tähtaeg kehtib ka turuosalistele, sealhulgas avatud tarnijatele, kelle jaoks eelnõu tähendab uut liidest andmevahetusplatvormiga, muudetud

arveldusloogikat ja muudetud arvevormi. Turuosaline ei saa neid arendusi alustada seaduse teksti põhjal. Arenduse eelduseks on väga selge ja detailne arusaam sellest, kuidas andmed protsessis

liiguvad: millised andmeväljad tekivad, kes need loob, millises formaadis ja millise ajastusega need edastatakse, kuidas käsitletakse korrigeerimisi ja millise loogika alusel arvutatakse energiajagamise proportsioonid. Kuni see kirjeldus puudub, ei ole turuosalisel võimalik arendust ei kavandada,

71

eelarvestada ega tellida. Sama muster kordub eelnõus 892 SE. Selle seletuskirja kohaselt jõustuvad

energiajagamist puudutavad punktid 21, 25 ja 56 hiljem selleks, „et anda Konkurentsiametile ja võrguettevõtjatele pikem aeg korteriühistutes energiajagamisega seoses vajalikeks ettevalmistusteks”. Elektrimüüjaid ei ole ka seal nimetatud, kuigi arveldusloogika muutub just müüja

poolel. Seaduse jõustumise ja turuosalise valmisoleku vahel on seega vaheetapp, mida eelnõu ei kajasta: detailse andmevahetusprotsessi kirjelduse valmimine ja kokkuleppimine. Rakendusaeg tuleb

arvestada sellest hetkest, mitte seaduse vastuvõtmisest. Juhime tähelepanu, et see ei ole teoreetiline mure. Elektrituruseaduse § 75¹ lõige 1², mis kohustab võrguettevõtjat ja elektrimüüjat arveldama kauplemisperioodidel netomõõdetud elektrienergia koguste eest, jõustus 1. augustil 2026. Selle

muudatuse maksustamisega seotud küsimused olid turuosaliste jaoks lahendamata veel vähem kui 30 päeva enne jõustumist. Tulemuseks oli olukord, kus seaduse nõue oli jõus, kuid arveldusloogika

lõplik kuju selgus alles jõustumise vahetus läheduses. Energiajagamine on sellest oluliselt keerukam, sest see puudutab mitut mõõtepunkti, mitut turuosalist ja süsteemihalduri arvutatud vahetulemust. Ettepanekud:

● Sätestada rakendussättena, et süsteemihaldur avaldab energiajagamise andmevahetuse detailse protsessikirjelduse, sõnumivahetuse ja andmeformaadid ning proportsioonide arvutusmetoodika

aegsasti, vähemalt kuus kuud enne seaduse jõustumist, jättes turuosalistele piisava aja infosüsteemide kohandamiseks. Nõue tuleks siduda elektrituru toimimise võrgueeskirja § 3 lõikes 2 nimetatud AVP tehnilise juhendi muutmisega. Sama paragrahvi lõige 3 annab süsteemihaldurile õiguse muuta AVP

äriprotsesse ja „nõuda AVP kasutajalt valmisolekut vastavate muudatuste arenduseks ja täitmiseks”, sätestamata seejuures turuosalisele etteteatamistähtaega ega konsultatsioonikohustust.

● Põhjendada seletuskirja punktis 9 rakendusaega eraldi ka turuosaliste, mitte üksnes süsteemihalduri seisukohast, ning näidata, millal detailne protsessikirjeldus kavandatavalt valmib. ● Kaasata turuosalised protsessikirjelduse koostamisse enne selle lõplikku kinnitamist, et vältida

olukorda, kus arvelduse ja maksustamise küsimused jäävad lahtiseks kuni jõustumiseni. ● Kooskõlastada käesoleva eelnõu ja eelnõu 892 SE energiajagamist puudutavate sätete jõustumine ning tehnilised nõuded nii, et turuosalised saaksid mõlema eelnõu nõuded ellu viia ühe koordineeritud

arendustsükliga. Eelnõu 892 SE esitatud redaktsiooni § 5 lõike 1 kohaselt on asjaomaste sätete kavandatud jõustumisaeg 31. märts 2028, samal ajal kui käesolev eelnõu on kavandatud jõustuma 1.

aprillil 2028. Kuna 892 SE kohta esitatud muudatusettepanekud muudavad numeratsiooni, tuleb kontrollida ja vajaduse korral parandada ka jõustumissätte ristviited ning esitada mõlema eelnõu konsolideeritud jõustumis- ja rakendusplaan. Palume kaaluda ka, kas jõustumine 1. aprillil 2028 on

72

kooskõlas direktiivi (EL) 2024/1711 artiklis 3 sätestatud ülevõtmistähtajaga. Direktiivi artikli 3 lõige

1 sätestab: „Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 17. jaanuariks 2025. Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust jõustavad liikmesriigid artikli 2 punktide 2 ja 5 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 17.

juuliks 2026.” Artikli 2 punkt 5 on säte, millega lisatakse direktiivi (EL) 2019/944 artikkel 15a (õigus energiajagamisele), ja punkt 2 on säte, millega asendatakse artikkel 4 (õigus valida tarnija). Nende

ülevõtmise tähtaeg oli seega 17. juuli 2026. Artikkel 18a (tarnijate riski juhtimine) lisatakse artikli 2 punktiga 6, mis erandi alla ei kuulu ja mille tähtaeg oli 17. jaanuar 2025. Sellest järeldub: ● käesoleva eelnõuga üle võetava artikli 15a ülevõtmise tähtaeg on möödunud enne eelnõu

kooskõlastusringile esitamist; ● kavandatav jõustumine 1. aprillil 2028 jääb tähtajast ligikaudu 20 kuud hilisemaks;

● eelnõuga 892 SE üle võetava artikli 18a tähtaeg möödus üle 20 kuu tagasi ning see eelnõu on endiselt Riigikogu menetluses. Seletuskirja punktis 9 ei ole ülevõtmistähtaega mainitud ja vastavustabelis on artikli 3 juures märgitud „Ei” ilma kuupäevata. Arvestades, et tähtaja ületamine

võib kaasa tuua Euroopa Komisjoni rikkumismenetluse, palume ülevõtmistähtaeg seletuskirjas ja vastavustabelis välja tuua ning põhjendada kavandatavat jõustumisaega selle valguses. Juhime

tähelepanu, et ülevõtmistähtaja möödumine ei õigusta rakendusaja lühendamist turuosaliste arvelt. Hilinemine on tekkinud enne käesoleva eelnõu koostamist ega ole turuosaliste põhjustatud. Palume igal juhul säilitada käesolevas peatükis kirjeldatud nõue, et detailne protsessikirjeldus valmib

vähemalt kuus kuud enne jõustumist.

Kokkuvõte Palume enne eelnõu edasist menetlemist: ● parandada I peatükis kirjeldatud normitehnilised vead, eelkõige eelnõu punkti 6 paragrahviviide ja

mõiste „mõõteperiood”; ● kõrvaldada II peatükis kirjeldatud direktiivi (EL) 2024/1711 ülevõtmise puudused, eelkõige artikli 15a lõike 4 punkti h teavitamiskohustus, lõike 6 punkti a andmete edastamise kohustus ja lõike 4

punkti f diskrimineerimiskeeld; ● piiritleda käesoleva eelnõu ja eelnõu 892 SE kattuvate sätete kohaldamisala ja numeratsioon III

peatükis kirjeldatud ulatuses; ● siduda § 82² lõikes 2 sätestatud võimsuspiirang liitumispunktiga ja kokkulepete ülese kogumiga, et piirang täidaks seletuskirjas väljendatud eesmärki;

73

● esitada võrgueeskirja muudatuste kavand või ajakava ning parandada seletuskirja punkti 8;

● tagada avatud tarnijale enne lepingu sõlmimist ligipääs mõõtepunkti konfiguratsiooniandmetele ning energiajagamise kokkulepete arvule ja osakaalude summale; ● selgitada energiajagamise lubatavust üle bilansipiiride ja sätestada vastav tasaarvestuse kord ning

piiritleda korraldaja ja osaleja rollid ELTS § 58³ lõike 3 eeskujul; ● reguleerida energiajagamise kokkuleppe ja olemasoleva avatud tarne lepingu omavaheline suhe,

säilitades energiajagamise õiguse, kuid tagades olemasolevate mahu, profiili- ja eksklusiivsuskohustuste täitmise ning avatud tarnija õiguse lepingu proportsionaalseks kohandamiseks või riskimaanduskulu hüvitamiseks;

● pikendada registreerimise etteteatamistähtaega 14 päevani ning sätestada kokkuleppe lõpetamise teavituskord;

● määratleda eelnõu tekstis mahaarvatav kogus: osakaalude summa ülempiir, mahaarvamise ja kauplemisperioodil netomõõtmise järjekord, mahaarvamiste järjekord mitme kokkuleppe korral, mahaarvamise ülempiir tarbija kohta ning proportsioonide arvutamise reegel;

● hinnata eelnõu mõju elektrimüüjate halduskoormusele ja IT-kuludele ning fikseeritud hinnaga lepingute hinnatasemele ja kättesaadavusele, sealhulgas salvestusüksuse ja suurtarbija

stsenaariumide osas; ● piirata ELTS § 44 lõikes 1¹ kavandatav mitme mõõtepunkti õigus energiajagamise tehnilise vajadusega või kaitsta olemasolevate avatud tarne lepingute mahu- ja profiilikohustusi;

● sätestada fikseeritud hinnaga lepingute jaoks proportsionaalne lepingu kohandamise või tegeliku riskimaanduskulu hüvitamise mehhanism ning kaitsta samaväärselt tootmise ostulepinguid;

● defineerida energiajagamises osaleja, määrata peamise äri- või kutsetegevuse tingimuse järelevalvaja ja kontrollikriteeriumid ning selgitada arvuliste näidetega 1 MW piiri kohaldamist; ● hinnata koos energiajagamisega FTR-ide vähendamise, rangema riskimaanduskohustuse ning

tarbimis- ja tootmisportfelli muutumise kumulatiivset mõju; ● esitada bilansihalduri garantii muutmise põhjendamiseks andmed garantiide senise realiseerimise, katmata nõuete ja tegeliku krediidiriski kohta ning avaldada enne regulatsiooni muutmist elektrituru

toimimise võrgueeskirja eelnõu; ● selgitada ELTS § 21⁴ lõikes 3¹ kavandatud tarbimise juhtimise kulude tekkimise, kontrollimise ja

tarbijatelt kogumise terviklikku arveldusahelat ning mitte panna bilansihaldurile tasu kogumise kohustust ilma selge õigusliku aluse ja kulude hüvitamiseta;

74

● töötada riist- ja tarkvara kasutusloa regulatsioon enne selle rakendamist terviklikult välja,

sealhulgas hinnata 1 MW piiri proportsionaalsust ning reguleerida loa taotlemise hetk, tähtaeg, pikendamine, muutmine, peatamine ja kehtetuks tunnistamine; ● parandada ELTS § 95 lõike 6 sunniraha ülemmäära sõnastus ning määrata üheselt 100 000 euro

suuruse ja 15-protsendilise käibepõhise ülemmäära omavaheline suhe. ● tagada, et energiajagamise andmevahetuse detailne protsessikirjeldus valmib ja tehakse

turuosalistele teatavaks vähemalt kuus kuud enne seaduse jõustumist. Oleme valmis eelnõu õiguslikke, tehnilisi ja arveldusalaseid küsimusi ministeeriumiga täpsemalt selgitama ja arutama.

KC Energy OÜ

Ettepanek/märkus

KC Energy OÜ teeb ettepaneku jätta elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust

892 SE välja elektrisüsteemi riist- ja tarkvara julgeolekunõudeid ning kasutusluba puudutavad kavandatavad muudatused koos nendega seotud rakendussätetega ning menetleda neid järgmise

elektrituruseaduse muudatuse eelnõu raames. Toetame elektrisüsteemis kasutatava tehnoloogia julgeoleku- ja küberturvalisuse riskide maandamist. Samal ajal peab kavandatav regulatsioon andma ettevõtjatele enne investeerimisotsuste tegemist piisava selguse seadmete kasutamise tingimuste ja

loamenetluse kohta. Taastuvenergia tootmis- ja salvestusprojektide arendajana peame oluliseks, et nõuded oleksid riskipõhised ning nende täitmine ja mõju projektide rahastamisele ette hinnatavad.

Jagame ning toetame AS Alexela 21.09.2026 esitatud arvamuses väljendatud sisulisi tähelepanekuid kasutusloa taotlemise ebaselguse kohta. Täpsustamist vajavad muuhulgas kohaldamisala, loa ese ja taotlemise hetk, menetlustähtajad, loa pikendamine ning varem tehtud investeeringute käsitlemine.

Nende küsimuste lahendamine ja elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja muudatuste ettevalmistamine nõuavad põhjalikku ning sisulist turuosaliste ja seotud ametite kaasamist ja

mõjuanalüüsi. Kui seada kogu eelnõu 892 SE vastuvõtmine sõltuvusse nende küsimuste lahendamisest, võib see lükata edasi ka ülejäänud muudatuste vastuvõtmist ja rakendamist. Seetõttu palume menetleda julgeolekut puudutavaid eelnõu sätteid eraldi ühtse eelnõu paketina, et jätkuks

piisavalt aega nii täpsemate detailide väljatöötamiseks ning ka turuosaliste kaasamiseks. Ühe võimalusena palume kaaluda teema käsitlemist ettevalmistatava energiajagamisega seotud

Toetame

Riist- ja tarkvara julgeolekunõudeid puudutavad sätted on eelnõus välja

jäetud ning menetleme teemat edasi energiajagamise eelnõu raames.

75

elektrituruseaduse muutmise eelnõu raames kui selle ajakava võimaldab vajalikku analüüsi ja

kaasamist.

Riigikogu majanduskomisjoni

istungi protokoll nr 209

Tallinn, Toompea Teisipäev, 13. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 15.40

Juhataja: Marek Reinaas (esimees)

Protokollija: Maria Haas (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Reili Rand,

Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kristiina Reinfeldt (nõunik)

Puudusid: Jaak Aab ja Aleksei Jevgrafov

Kutsutud: Kliimaministeeriumi liikuvuse arengu ja investeeringute osakonna digitranspordi

valdkonnajuht Enriko Laanemäe (1. päevakorrapunkt); Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi ühistranspordiosakonna nõunik Jaak Simon (2.

päevakorrapunkt); Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna energiaturgude valdkonnajuht

Karin Maria Lehtmets ning energiaturgude eksperdid Marie Ursula Vaks ja Roger Pilvik (3.

päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Euroopa Liidu asjade komisjonile arvamuse andmine: Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse eelnõu, mis käsitleb mitmeliigilist broneerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks

määrus (EÜ) nr 80/2009 - COM(2026) 231

2. Euroopa Liidu asjade komisjonile arvamuse andmine: Reisijate paketi määruste eelnõud -

COM(2026) 232, COM(2026) 233

3. Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(892 SE) teise lugemise ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

1. Euroopa Liidu asjade komisjonile arvamuse andmine: Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse eelnõu, mis käsitleb mitmeliigilist broneerimist ja millega

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 80/2009 - COM(2026) 231

Enriko Laanemäe sõnas, et määrus töötati välja, kuna reisijad seisavad endiselt

reisivõimaluste otsimisel, võrdlemisel, kombineerimisel ja broneerimisel silmitsi takistustega.

Probleemi lahendamiseks tuli Euroopa Komisjon välja reisijate paketiga, mis peaks

2

eelnimetatut Euroopa Liidus nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt lihtsustama, muutma

läbipaistvamaks ja sujuvamaks. Määrus käsitleb kõiki transpordiliike ehk raudteed,

lennundust, maanteevedusid ja veetransporti. Mitmeliigilise broneerimise määruse eesmärk

on kõrvaldada läbipaistmatus, ebaõiglased tingimused ja ebavõrdsed võimalused reisijateveo

digipiletite turul. Ettepanekuga soovitakse reguleerida mitmeliigilisi digitaalseid

liikuvusteenuseid. Hetkel ei ole määruse kontekstis Eestis selliseid teenusepakkujaid, kellele

see võiks rakenduda. Eesti puhul on ainult üks ettevõte (Estravel Grupp AS), kellele võivad

teatud nõuded rakenduda. Nende puhul tuleks aga täiendavalt analüüsida ka

majandusnäitajaid, et kas neile laieneksid määrusest tulenevad kohustused, et nad peaksid

lepinguid sõlmides arvesse võtma määrusest tulenevaid punkte ja jagama teatud andmeid

riigiga. Lisaks tekivad määrusega kohustused riigile, kes peab määrama nõuete täitmise

kontrollimiseks täitevasutuse. Seega riigile tekib juurde halduskoormus, olenemata sellest, kas

siin on mõni teenusepakkuja või mitte. Kuna määrus on põhjenduspunktides oluliselt

ambitsioonikam kui oma sisus, siis Eesti jaoks tähendab see täiendavat halduskoormust,

saamata suurt kasu ja ka ettevõtted ei saa sellest Eesti turul märkimisväärset võitu. Selleks, et

suudetaks edendada mitmeliigilisi reisivõimalusi ja piletimüüke, peaks ettevõtete jaoks paika

panema n-ö mängureeglid, et üleeuroopaliselt lähtutakse ühtsetest alustest. Hetkel võib

erinevatel riikidel olla erinev lähenemine. Seega ettevõte, kes soovib tulla pileteid

laialdasemalt müüma, peab ennast kohandama iga riigi jaoks erinevalt. Eesti eesmärk on, et

seda ei muudetaks ettevõtetele kohustuslikuks, vaid seatakse n-ö mängureeglid, et kui

ettevõtted hakkavad oma piletimüüki arendama, siis nad saaksid ühtseid piletimüügi

mängureeglid arvesse võtta, et piletitooteid oleks võimalik Euroopa Liidu üleselt võimalikult

lihtsasti müüa ja turule sisenemise tõrge oleks võimalikult madal. Täpsemalt on võimalik

Eesti seisukohtadega tutvuda siin.

Urve Tiidus palus näidet, millised võiksid Euroopa turul n-ö mängureeglid olla.

Enriko Laanemäe lausus, et kasutada võiks ühtset standardit ehk et kui räägitakse

piletitootest, siis see on liikmesriikides ühtemoodi defineeritud. Seega teenusepakkuja ei

peaks kohandama oma süsteeme erinevalt vastavalt erinevatele turgudele.

Urve Tiidus ütles, et pileti peal on teatud informatsioon, nt sihtkoht, hind jne ja uuris, kas see

informatsioon peab olema edaspidi ühtlaselt kajastatud.

Enriko Laanemäe vastas, et pilet peab olema masinloetaval kujul ühtselt defineeritud.

Vastasel juhul on informatsioon segamini ja see muudabki ettevõtete jaoks turule sisenemise

keeruliseks.

Mario Kadastik uuris, kas see tähendab, et kogu informatsiooni, mis on lennukipiletil, peab

nüüd ka rongipileti müüja oma piletitele hakkama lisama ning mida standardiseerimise all

antud juhul mõeldakse.

Enriko Laanemäe ütles, et üldjuhul nii lennundus kui ka raudtee kasutavad mõlemad oma

standardit. Samu andmevälju, mida kasutatakse lennunduses, ei pea kasutama raudteel.

Variant oleks saada paika ka üks standard, kuid see tundub mõnevõrra ebareaalne. Pigem

kasutatakse transpordiliikide puhul erinevaid standardeid, kuid mingil hetkel on võimalik neid

3

kokku panema hakata. See on ambitsioon, mida soovitakse saavutada ja millel on ka Eesti

teenusepakkujate huvi olemas. See võimaldaks neil minna ka teistele turgudele lihtsamini

oma teenuseid pakkuma.

Marek Reinaas lausus, et ka Eestis on erinevaid pileteid ja uuris, kes siin oma pileteid

muutma peavad.

Enriko Laanemäe vastas, et teema on hetkel suuresti seotud ühistranspordikeskustega,

kellele pakub piletimüügi süsteeme Ridango AS. Seega ka Ridango AS-ile oleksid ühtlaselt

mängureeglid kehtestatud, mida saaks aluseks võtta. Vastasel juhul on nii, et Eestis võidakse

kehtestada üks standard, kuid see ei pruugi olla sama, mis on nt Lätis ja Leedus ning siis

tekivadki murekohad. Kõneleja lisas, et ühe Eesti seisukohaga soovitakse ka seda, et kui riigis

ei ole teenusepakkujaid, siis ei peaks tekitama riigile halduskoormust juurde. Vastasel juhul

tehakse kõik muudatused ja tekitatakse valmisolek, mis tähendab riigile kulu, kuid riigis ei ole

kedagi, kellele peaks antud teema osas turul järelevalvet tegema. Seega Eesti soovib selles

osas erandit.

Otsustati:

1.1. Toetada Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohti (konsensus: Mario Kadastik, Rene Kokk,

Tõnis Mölder, Reili Rand, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2. Euroopa Liidu asjade komisjonile arvamuse andmine: Reisijate paketi määruste

eelnõud - COM(2026) 232, COM(2026) 233

Jaak Simon sõnas, et reisijate paketi määruste eelnõude esimese ettepanekuga soovitakse

kehtestada uus määrus, mis paneb kohustused raudtee reisijateveo korraldajatele ja rongipileti

müüjatele. Üldiselt on Euroopa reisijate liikumise kontekstis tegemist mõistliku ettepanekuga,

kuid vaadates Eesti turgu, siis murekohad, mille Euroopa Komisjon välja toob, on suurte

turgude probleemid. Eestis on raudteepiletite turg väike. Piletitulu on aastas keskmiselt 20–25

mln eurot ja hetkel ostab Elron piletimüügiteenust riigihankega. See annab hea võimaluse ka

väiksematele ja kohalikele ettevõtjatele kandideerida või oma teenust pakkuda. Kui turg

tehakse vabaks, siis oht on selles, et õiguslikult on kõigile vaba ligipääs, aga kuna turg ja

tulupotentsiaal on väikesed, siis jaguneb tulubaas üha rohkemate turuosaliste vahel. Kui

hetkel arvestada, et Elroni aastane piletimüügisüsteemi ülalpidamise kulu on nt 250 000 eurot

ja sellest toimub kogu aasta piletimüügisüsteemi ülalpidamine ja hooldamine ning sellele

summale tuleb nt viis täiendavat kandideerijat, siis ei ole selle rahasummaga võimalik midagi

üleval pidada. Oht on, et tuleb suur Euroopa pakkuja ja tänu sellele on oluliselt kõrgemad

finantsbarjäärid kui varasemalt. Sisuliselt on endiselt üks pakkuja, aga turule sisenemine on

keerulisem. Sellest motiveerituna soovitakse erandit Eesti riigisiseses rongitranspordis, et

riigisisestele piletimüügiteenustele ei kohalduks määruses sätestatud piiriüleste teenuste

nõuded. Kui on rahvusvahelised ühendused, siis loomulikult oleks mõistlik seda rakendada,

aga siseriiklikult näeb Eesti selles osas pigem ohte kui võimalusi. Kui erandit ei kohaldata,

siis on oluline, et kõik piletimüügi rakendused põhinevad ühel standardil. Ühtlasi on Eesti

jaoks küsitav sobivus praeguse riigi õiguskorraga. Määrus tekitab kohustuse sõlmida

veoettevõtjal ja piletimüügiteenuse pakkujal leping. Eesti õigusruum näeb seda rohkem

vabatahtlikuna ja sund lepingut sõlmida on pigem erandlik ning peab olema väga hästi

põhjendatud. Määruse kontekstis ei ole see üheselt põhjendatud ja poolte vastutus jääb

4

üldsõnaliseks. Samuti on küsimus järelevalves. Järelevalve potentsiaalne maht on väga väike.

Täiendavate pädevuste loomine on suhteliselt väikeste kuludega, aga küsimus on, kas see on

mõistlik. Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul ei ole täiesti selge, kas määruses nähakse

ette, et järelevalveorgan võtab oma otsustes teatud määral üle kohtu rolli. Eestis on

tsiviilvaidlusteks ette nähtud kohtumenetlus ja järelevalveorgani otsus ei asenda seda

protseduuri. Teine ettepanek muudab olemasolevat reisijate õiguse määrust ja toob sisse uued

teenused. Kõne all on sellised rongireisid, kus müüakse pileteid reisidele, mida teenindavad

mitu erinevat vedajat. Rääkides Eesti kontekstist, siis selleks on Tallinn–Riia–Vilnius liin,

mida Valgani teenindab Elron ja peale seda Leedu LTG Link. Samas nt Tartu–Riia liin siia ei

kvalifitseeru, sest see on täielikult Elroni teenindatud. Ühtlasi lisandub määrusesse

öörongiteenus, mida Eestis hetkel ei ole. Enne Rail Balticu valmimist ei ole teada, kas selleks

on ka potentsiaali. Seega selle mõju on hetkel Eesti jaoks minimaalne. Ühtlasi on eelnõus ette

nähtud teatud sanktsioonid piletimüüjale, juhul, kui ühendusajad ei klapi. Nt müüakse pilet

sellistele reisidele, kus inimene peab ümber istuma, aga jääb rongist maha, sest esimene rong

hilineb, ja ei ole jäetud piisavalt puhvrit, et hilinemise korral saaks ta järgmisele rongile.

Vastutuse määr ei ole antud juhul justkui hüvitis, vaid pigem karistusfunktsioon, mis läheb

ülejäänud määruse mõttest veidi mööda. Algatuse üldist eesmärki arvestades peaks selle sätte

mõte olema reisija kompensatsioon, mitte otseselt piletimüüja karistamine. Eestil on ka üks

üldine mure. Hetkel on reisijate paketis sisuliselt kolm määrust, mis kõik räägivad teatud osas

raudteepiletite müümisest, sätestavad osapoolte vastutuse, võimalikud sanktsioonid jms.

Üldiselt võiks põhimõte olla, et õiguskord on kõigile väga selge ja arusaadav. Kui vastutus ja

kohustused on erinevates määrustes, siis see muudab õigusaktidest arusaamise keeruliseks.

Vastutus ja kohustused peaksid kattuma ja olema kõigile ühtemoodi arusaadavad. Seega

erinevaid määrusi võib olla antud juhul liiga palju. Täpsemalt on võimalik Eesti

seisukohtadega tutvuda siin.

Urve Tiidus uuris, kui tõenäoline on Eestil soovitud erandit saada ja kas on teisi liikmesriike,

kes soovivad samuti erandit.

Jaak Simon vastas, et on ka teisi riike, kes erandit soovivad. Hetkel ei saa prognoosida, kui

edukas see saab olema ja kas erandeid kaalutakse või mitte. Kui Eestil on võimalik tagasisidet

anda, siis alati rõhutatakse, et tuleb vaadata väikeste turgude erisusi.

Urve Tiidus uuris, millisest riigist sai alguse soov teemaga tegeleda.

Jaak Simon vastas, et Euroopa Komisjon on uurinud, millised on teemaga seotud

probleemid. Peamiselt on tegemist suurte turgude muredega. Suurtes riikides on reeglina

piletimüüjad, kes turgu valitsevad, seotud ka reisiveo ettevõttega. Eestis selliseid probleeme ei

ole, aga laiemas Euroopa kontekstis on murekoht selgelt olemas.

Otsustati:

2.1. Toetada Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohti (konsensus: Mario Kadastik, Rene Kokk,

Tõnis Mölder, Reili Rand, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

3. Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (892 SE) teise lugemise ettevalmistamine

5

Marek Reinaas sõnas sissejuhatuseks, et 892 SE esimene lugemine toimus 9. juunil 2026.

aastal. Muudatusettepanekute (ME) esitamise tähtajaks esitas Isamaa fraktsioon ühe

muudatusettepaneku. Huvigrupid tegid eelnõu kohta samuti erinevaid märkuseid ja

ettepanekuid, kuid neist paljud ei puuduta kõnealust eelnõu. Kliimaministeerium esitas samuti

eelnõule ettepanekuid. Käesoleval istungil tutvustab Kliimaministeerium oma seisukohti

eelnõule esitatud ettepanekute osas. Ühtlasi tutvustab Kliimaministeerium enda ettepanekuid.

Käesoleval istungil muudatusettepanekuid ei hääletata. 15. oktoobril 2026. aastal toimub

töörühma koosolek eelnõu aruteluks huvigruppidega ning 20. oktoobri 2026. aasta komisjoni

istungil võiks ME-sid käsitleda ja hääletada.

Mario Kadastik lisas, et kuna eelnõusse lisandub tõenäoliselt suurel hulgal ME-sid, siis soov

oleks eelnõu teine lugemine katkestada. Tänu sellele on eelnõu osas võimalik veel täiendavat

tagasisidet saada.

Järgnevalt andsid Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna energiaturgude valdkonnajuht

Karin Maria Lehtmets ning energiaturgude eksperdid Marie Ursula Vaks ja Roger Pilvik

ülevaate Kliimaministeeriumi seisukohtadest eelnõule esitatud arvamuste ja ettepanekute osas

(lisa 1).

Karin Maria Lehtmets lausus seoses AS Alexela ettepanekuga riskimaandusstrateegiate

osas, et riskimaanduse strateegiate hindamise kohustus tuleb Euroopa Liidu direktiivist ja see

tuleb Eestil siseriiklikku õigusesse üle võtta. FTR-ide (financial transmission right)

vähendamise mure on mõistetav, kuid vähendamise puhul toimub regulaatori

hindamisprotsess, kus Konkurentsiamet vaatab, kas Eesti turu vajadusi arvestades jääb turule

piisavalt riskimaandusstrateegiaid ja FTR-ide mahtu. Lisaks FTR-idele on turuosalistel

võimalik kasutada ka teisi riskimaandusstrateegiaid. Nt on olemas PPA-d (power purchase

agreement), mida on võimalik kohapealsete tootjatega sõlmida. Riskimaandusstrateegiaid on

võimalik kasutada ka siis, kui FTR-e vähendatakse. Riskimaandusstrateegiate kasutamist on

vaja hinnata selleks, et tekiks kindlus, et kui tarbijale pakutakse fikseeritud pakette, siis

fikseeritud pakettide hinnarisk on müüjal maandatud. See tähendab, et kui turul tekib

kriisiolukord, siis müüja suudab endiselt lepingut pakkuda. Kui müüja ei ole piisavalt

riskimaandusstrateegiaid kasutanud ja Konkurentsiamet seda ka hindab, siis sanktsioone

sellest ei tule, kuid see pannakse Konkurentsiameti aastaaruandesse kirja. Tänu sellele klient

teab, et ta sõlmib selliseid lepinguid omal riskil.

Mario Kadastik sõnas, et AS Alexela on mures, et kui FTR-ide mahtu vähendatakse, siis kas

see võtab neilt stabiilsust ära. Tegelikult peaks aga olema mõju Eesti turule võrdlemisi väike,

kuna peamiselt vähenevad Läti ja Leedu suunalised FTR-id. Samuti saab Konkurentsiamet

alati otsustada, et FTR-e on liiga vähe ja paluda neid Eleringil rohkem pakkuda.

Karin Maria Lehtmets kommenteeris Electric Terminal OÜ ettepanekut, mis on seotud

agregeerimisteenuse mõjuga bilansihalduritele. Antud juhul on küsimus n-ö mõõtemetoodikas

ja seda nimetatakse baseline metoodikaks. Turuosaline väidab, et Elering ei suuda piisavalt

mõõta, kas tarbimise juhtimine toimus või mitte. Elektrituruseaduses on loodud kõik

eeldused, et süsteemihaldur saaks teha korraliku metoodika. Tegemist on süsteemihalduri

metoodika küsimusega ja hetkel nad on seda metoodikat täpsustamas ning täiendamas. Antud

6

mure ei ole kõnealuse eelnõu osa. Baltic Energy Partners OÜ ettepanekus on küsimus selles,

et kui FTR-e piiratakse selle klausliga, et on olnud vääramatu jõud, siis kes peaks hindama,

kas tegemist oli vääramatu jõuga või mitte. Turuosalise ettepanek on anda hindamine

Konkurentsiametile. Hetkel on tegemist ainult süsteemihalduri enda hinnanguga, mille vastu

saab minna ka kohtusse. Printsiibis Kliimaministeerium nõustub, et selliseid hinnanguid võiks

anda regulaator. Küll aga ei ole seda lisatud Kliimaministeeriumi ettepanekutesse, kuna

hinnang tuleb anda regulaatorite poolt ühiselt ehk nt Soome ja Eesti piiri osas nii Soome kui

ka Eesti regulaatori poolt. Soomes ei ole kohustust samuti regulaatorile pandud.

Konkurentsiametil oleks väga keeruline hakata hinnangut ühepoolselt andma. Isamaa

fraktsiooni ettepanek on tehtud reservvõimsuse mehhanismi osas ehk et selle kulud peaksid

kandma taastuvenergia tootjad, mitte tarbijad. Reservvõimsuse mehhanism on strateegiline

reserv, mille osas on riigiabiluba saadud, aga seda mehhanismi ei ole rakendatud. Riigiabiluba

näeb ette, et kuna mehhanismi rakendatakse tarbimise katmiseks ja varustuskindluse normi

täitmiseks, kannab mehhanismi kulud tarbijad. See tuleb riigiabiloast ja selle puhul ei ole

võimalik teistsugust lähenemist teostada. Evecon OÜ ettepanekud on seotud riist- ja tarkvara

küsimusega. Riist- ja tarkvara teema otsustati kõnealusse eelnõusse mitte lisada, kuna määrust

tuleb turuosalistega põhjalikumalt arutada. KC Energy OÜ-l oli mure, et eelnõuga tuuakse

sisse täpsustavad punktid, millal on Eleringil põhjendatud anda alakasutustasu edasilükkamist

tootmisvõimsuste puhul, mis on liitumislepingutes. Turuosaline soovis, et seal oleks juures ka

punkt kohalike omavalitsuste liiga pikkade menetluste osas. See tähendab, et kui on näha, et

toimub venitamine või vastutöötamine, oleks Eleringil põhjendatud anda pikendust.

Kliimaministeerium seda toetab ja see on ka ministeeriumi ettepanekutesse sisse toodud.

Rääkides turuosalise ettepanekust seoses aktsiisivabastuse rakendamisega salvestusele, siis

selles osas ei ole Kliimaministeeriumil Rahandusministeeriumi nõusolekut ja seetõttu ei ole

seda võimalik kõnealusesse eelnõusse lisada. Mittetulundusühing Eesti Taastuvenergia Koda

(Eesti Taastuvenergia Koda) soovis, et neid kaasataks elutähtsa teenuse osutaja nõuete

arutamisse. Seda määrust on plaanis lähiajal muuta ja turuosalisi kindlasti kaasatakse. Lisaks

tekkis neil küsimus seoses kontserni teemaga. Nimelt alandatakse eelnõus elutähtsa teenuse

osutaja piiri 90 MW-ile ja laiendatakse kontserniüleseks. Mõte on, et saaks paremini arvesse

võtta küberriske. Rääkides alakasutustasu 3-aastase ajapikenduse arvestuse alguse

täpsustamisest, siis turuosalisel oli probleem seoses viivitustega ja Kliimaministeerium

täpsustas, et viivituse võrra antakse lisaaega, kuid maksimaalselt 3 aastat. Nt kui kohtuvaidlus

on kestnud 4 aastat ja lõppeb ära, siis tootja taotluse rahuldamisel lükkab võrguettevõtja tasu

rakendamist edasi veel maksimaalselt 3 aastat. Rääkides REMIT-määrusest, siis tegemist on

otsekohalduva määrusega, mis reguleerib turu manipulatsiooni, mille osas Konkurentsiamet

järelevalvet teeb. Manipulatsioone on tavaliselt väga keeruline avastada ja kui need

avastatakse, siis võib seal juba olla viivitus, samuti on menetlemine ise väga pikaajaline ja

mahukas. Turuosalise ettepanek oli piirata seda 3 aastaga ja et see seejärel aeguks.

Konkurentsiametil on olnud juhtumeid, kus on aegumine toimunud ja ei ole olnud võimalik

rikkumisi menetleda. Seega Kliimaministeerium ei toeta 3 aasta piirangut. Rääkides

aktiveeritud tasakaalustamisvõimsuse tasust pakkumuste vabastamisest, siis

tasakaalustamisvõimsuse tasu maksavad nii tootjad kui ka tarbijad. Turuosalisel oli ettepanek

vabastada tasust tootmised, kes ise sinna turule pakuvad. Seal on teatud loogika just nende

võimsuspakkumiste osas, mis on turul edukaks osutunud. Küll aga on ka väga palju

agregaatoreid, kes turule pakuvad ja need pakkumised ei ole niivõrd ühe tootmisüksusega

seotud, kuivõrd seal on väikestest osadest kokku pandud pakkumised. Keeruline on öelda, mis

7

oli mõõtepunkt ja kui palju ta pakkus edukaks osutunud pakkumisest. Eleringil ei ole

võimalik neid hetkel sellisel kujul eristada ja see ei ole tehniliselt teostatav. Küsimust

arutatakse edasi ja kui leitakse lahendus, saab teemat kajastada mõnes järgnevas eelnõus.

Mario Kadastik lausus seoses viimase teemaga, et seal on küsimus selles, mis informatsiooni

lõpuks usaldatakse. Teoorias peavad agregaatorid esitama andmed kõigi käsu täitmises

osalenud EIC-koodide kohta, kuid praktikas on keeruline tuvastada iga osalise täpset panust.

Ainus meetod oleks usaldada agregaatori informatsiooni, kuid see läheb võrgu mõõtmise

eeskirjade alla ja ükski nendest seadmetest ei ole võrgueeskirjas mõõteseadmena

registreeritud.

Karin Maria Lehtmets lausus, et jätkates Eesti Taastuvenergia Koja ettepanekuga seoses

salvestusseadmete topeltmaksustamise erandi laiendamisega otseliinidele, siis seda

ettepanekut Kliimaministeerium ei toeta.

Mario Kadastik palus täpsustada, kas salvestusseadmelt, mis on otseliini küljes, ei maksta

võrgutasu.

Karin Maria Lehtmets lausus, et see vastab tõele, kuid makstakse taastuvenergia tasu. Küll

aga ei panusta sellised seadmed võrgu üleüldisesse heaolusse. Saldeerimine on tehtud selleks,

et salvestid panustavad oma paindlikkusega võrgu ja süsteemi heaolusse. Kui nad on otseliini

küljes, siis nad ei panusta ja seetõttu ei ole neile erisuse loomine põhjendatud.

Marie Ursula Vaks lausus seoses Eesti Taastuvenergia Koja ettepanekuga toetust

mittesaanud taastuvenergia tootmisseadmete toodetud elektri taastuvenergia tasust

vabastamisega, et taastuvenergia tasu on tarbimiselt kogutud tasu ja seda ettepanekut

Kliimaministeerium ei toeta. Rääkides võimaluse andmisest tagasiside esitamiseks

Kliimaministeeriumis ettevalmistamisel olevatele muudatustele, siis see võimalus on

Kliimaministeeriumi poolt antud ja ettepanekuid on tutvustatud.

Karin Maria Lehtmets liikus järgnevalt Elektrilevi OÜ (Elektrilevi) ettepanekute juurde.

Nad soovisid võrgutariifi metoodikas teatud muudatusi, kuid see vajab Konkurentsiametiga

laiemat arutelu. Lisaks on hetkel Euroopa Komisjonil tulemas otsekohalduv määrus

võrgutasude teemal. Sealt võib samuti teatud muudatusi tulla. Seega hetkel võrgutasude

teemat kõnealusesse eelnõusse sisse võtta ei tahaks. Lisaks on Kliimaministeerium tellinud

Elektrilevi investeeringute ja selle rahastuse osas analüüsi, mille tulemusi nad veel samuti

koos Elektrilevi ja Konkurentsiametiga arutama hakkavad. Tegemist on laiema teemaga. AS-i

Elenger Grupp üks ettepanek on seotud FTR-idega ehk nad ei poolda

riskimaandusinstrumentide sissetoomist. Teema aga tuleb direktiivist. Ühtlasi ei tekita

Konkurentsiameti analüüs neile sanktsioone, vaid lihtsalt vaadatakse üle, kas ettevõte kasutab

riskimaandusinstrumente ja kui ei kasutata piisavalt, siis see tuuakse aruandes välja, et anda

tarbijatele suuremat kindlust nende osas, kellega nad fikseeritud lepinguid sõlmivad. Ühtlasi

ei pooldata, et elutähtsa teenuse osutaja piir tuuakse 90 MW-le. Nad ei toeta ka seda, et

kontsern saab valida endale ühe elutähtsa teenuse osutaja. Küll aga on selle mõte, et kontserni

sees on sageli riskide maandus pandud ühe ettevõtte alla, kuid hindamine on kontserniülene.

Kui iga üksus hakkaks riskihindamist esitama, siis tegemist oleks liiga suure

8

halduskoormusega. Lisaks tuleb igal juhul riske kontserni üleselt arvestada. 90 MW-i piir

tuleb sellest, et enne sünkroniseerimist tehti Baltikumi kohta uued dünaamika arvutused. Olles

uude sünkroonalasse ühendatud, on teised piirid, kui varasemalt. Kliimaministeeriumil on

toimunud turuosalistega ka kohtumine, kus Elering 90 MW-iga seotud arvutust väga

põhjalikult selgitas.

Marie Ursula Vaks ütles, et lisaks soovib AS Elenger Grupp, et ei võetaks kasutusele mõistet

„paindlik ühendumine“, vaid et see oleks „paindlik liitumine“. Kliimaministeerium seda ei

toeta, kuna mõisted „paindlik ühendumine“ ja „paindlik liitumine“ ei ole sünonüümid.

Ühendumine on ajutine ja tähtajaline, kuid liitumine on püsiv ja tähtajatu. Mõlemat tegelikult

juba pakutakse ehk paindlikku ühendumist pakub jaotusvõrgu ettevõtja ja põhivõrguettevõtjal

on paindlik liitumine.

Karin Maria Lehtmets lausus, et Olerex Energia AS-il on murekoht energia jagamise

teemal, kuid see on teise eelnõu osa ja kõnealune eelnõu teemat ei käsitle.

Roger Pilvik sõnas seoses AS Alexela välja toodud bilansihaldurite garantii teemaga, et

kõnealuse eelnõu raames tehakse ettepanek kustutada elektrituruseadusest bilansihalduri

muutgarantii sätted ja reguleerida neid edaspidi elektrituru toimimise võrgueeskirjas.

Bilansihalduri garantiid tõusevad ehk püsigarantii tõuseb 31 000 euro pealt 100 000 euro

peale ja lisaks hakatakse rakendama ka muutgarantiid, mis sõltub tema bilansi mahust.

Põhjuseks on, et elektrikaubanduse mahud on kasvanud ja igal aastal tuleb juurde

bilansihaldureid, kes tegelevad erinevate tegevustega, nt nii elektrimüügi kui ka

agregeerimisega. Seega riskid on Eleringi jaoks kasvanud, sest kui keegi neist peaks pankrotti

minema, jäävad kulud teiste tarbijate kanda.

Karin Maria Lehtmets lisas, et viimati muudeti bilansihalduri garantiisid 20 aastat tagasi,

mis on ka põhjus teema ülevaatamiseks.

Roger Pilvik lausus seoses AS Alexela märkusega tarbimise juhtimise kulude panemisest

bilansihaldurile, et teema on täpsemalt reguleeritud elektrituru toimimise võrgueeskirjas. Küll

aga on seadusesse vaja volitusnormi, mis lubaks tasude panemise kas tarbijatele või

agregaatoritele, sõltuvalt sellest, kes kulu parasjagu tekitab.

Karin Maria Lehtmets lisas, et mõte on see, et tarbimise juhtimine saaks tulla päev ette

turule, kus ta toob turuhinda kõigile alla. Kui ta toob turuhinda alla rohkem, kui ta on

tekitanud ise kulusid bilansihaldurile, siis maksavad kõik bilansihaldurid kulu kinni sellele,

kellele kulu tekitati. Kui ta toob vähem üleüldist kasu, kui ta kulusid tekitas, siis ta maksab

selle ise kinni. See lähenemine tuleb Eleringi metoodikasse. Kõneleja ütles, et tegemist on

võrgueeskirja küsimusega, et tarbimise juhtimine saaks tulla päev ette turule. Selleks, et saaks

võrgueeskirjas paika panna, kuidas metoodika teha, on vaja seadusesse vastavat volitusnormi.

Mario Kadastik uuris, et kui agregaator pakub nt kütte- ja ventilatsioonisüsteemide osas

teenust, siis peab Elering lahendama ka oma prognoositava baseline-i küsimuse, sest kehtiva

baseline-i metoodikaga see ei tööta. Seega, kui pakutakse tarbimise juhtimist ja lubadus on, et

nt nendel ajavahemikel kütet või ventilatsiooni ei kasutata, siis selle tulemusel tarbimine

9

väheneb ja hind võiks paraneda. Kõneleja üritas mõista, kust tekib komponent, mille tõttu

peab tarbija tekkivast ebabilansist selle lõpuks ise kinni maksma.

Karin Maria Lehtmets ütles, et luuakse n-ö referentshind. Kui pakkuda tarbimise juhtimist

alla referentshinna, siis tegelikult see ei too enam hinda alla.

Roger Pilvik sõnas, et referentshind on justkui järgmise päeva hinnaennustus. Kui tehakse

pakkumine mitte tarbida ja selle hind on üle referentshinna, siis sealt ei pruugi ühiskonnale

kasu sündida.

Mario Kadastik ütles, et sellisel juhul tarbitakse lihtsalt tavapärasel viisil edasi. See on

umbes sama olukord nagu tootmise puhul, kus turule ei pääseta, kuna tootmine on liiga kallis,

ning seetõttu lihtsalt ei toodeta. Tarbimise piiramise puhul samuti lihtsalt ei piirata, vaid

tarbitakse edasi. Kõneleja uuris, kas mõte on selles, et kui tarbimist siiski piiratakse, siis

rikutakse bilanssi ning selle tulemusena peaks selle kulu kinni maksma.

Roger Pilvik lausus, et üks teema on see, et bilanss läheb paigast ära. Teine teema on see, et

kui pakkumine on piisavalt kõrge ja neid pakkumisi on palju kokku agregeeritud, siis see

mõjutab järgmise päeva elektrihinda. Sellisel juhul võidab ühiskond lihtsalt sellest, et

järgmise päeva elektrihind on madalam.

Mario Kadastik sõnas, et mõistab seda ning nõudluse ja pakkumise kõverat on võimalik viia

kokku emba-kumba kõverat mõjutades ehk pannakse kas tootmist juurde või võetakse

tarbimist maha. Kõneleja lausus, et üritab aru saada komponendist, et kui see on alla

referentshinna, siis peab tarbimise juhtija selle kinni maksma.

Karin Maria Lehtmets lausus, et soovitakse mõõta, kas turuhinda toodi alla või mitte ning

selle jaoks luuakse referentshind.

Mario Kadastik ütles, et selle puhul tehakse kõver koos tarbimise juhtimisega ja ilma

tarbimise juhtimiseta ning delta näitab saavutatud väärtust.

Roger Pilvik lausus, et sellest tekib igal juhul bilansihaldurile kahju.

Mario Kadastik ei mõistnud, miks see nii on, kuna päev ette turul läheb bilanss lukku alles

peale seda, kui päev ette pakkumised ära ratifitseeritakse.

Karin Maria Lehtmets ütles, et bilansihaldur on selle tarbija jaoks turult ostnud ja nüüd

võetakse see tarnena tema portfellist ära.

Mario Kadastik uuris, kuidas bilansihaldur on selle ostnud, kui päev ette turg ei ole veel

lukku pandud.

Karin Maria Lehtmets lausus, et kui bilansihaldur seda ei ostaks, siis ei saaks midagi ka

alandada.

10

Mario Kadastik sõnas, et bilansihaldur jätab selle tulemusel ostmata, mis on sama efekt, et

tootmisvõimsust ei ole nii palju turule vaja.

Karin Maria Lehtmets lausus, et seda on hea graafiliselt selgitada.

Mario Kadastik ütles, et kui bilansihalduril on tootmis- ja tarbimisportfell, siis kui ta

tarbimisportfellist võtab teatud tarbimise osa välja, siis selle võrra peab ta ostma vähem

tootmisportfelli ja see tähendab, et selle tulemusena saab varem tootmisportfelli kokku.

Karin Maria Lehtmets sõnas, et see loogika on siis, kui agregeerimine toimub portfelli sees.

Hetkel on kõne all aga portfelliülesed agregaatorid, kes on teise bilansihalduri portfellis ja see

läheb kahe bilansihalduri tarnena. Ühele bilansihaldurile, kes ei ole süüdi, et tema portfellist

agregeeriti, tuleb see kompenseerida. Kompenseerimise mehhanism luuakse, kuid nüüd on

küsimus, kuidas see hüvitatakse ja kes selle kinni maksab. Kui on tõestatud, et seal on

ühiskondlik kasu, mida tõestatakse Eleringi referentshinna metoodikaga, et kõigile tarbijatele

toodi elektrihinda alla, siis kõik bilansihaldurid läbi oma tarbijate maksavad selle kinni, sest

nad tegelikult said selle võrra veel madalamat hinda. Seega endiselt tarbijad jäävad võitu. Kui

hinda ei toodud piisavalt alla ja agregaator tegelikult ei oleks pidanud sel hetkel üldse

agregeerimist tegema, siis nad ise kompenseerivad kulubilansi.

Mario Kadastik lausus, et tegelikult on mõte siis selles, et kui päevasisese stabiliseerimise

või sagedusturu tõttu agregeeritakse ka tarbimist, siis selle võrra on vaja võib olla päev ette

turu bilansihalduritele seda kompenseerida.

Marek Reinaas sõnas, et selle teema aruteluga jätkatakse vastava ettepaneku tutvustamise

juures.

Karin Maria Lehtmets jätkas AS Alexela ettepanekutele tagasiside andmisega. Turuosaline

tõi välja, et sunniraha ülemmäär on ebaselge. Minimaalse maksimummäära osas lisas

Kliimaministeerium sõna „kuni“. Samuti oli AS Alexela ettepanekutes toodud välja teemasid,

mis ei ole kõnealuse eelnõuga seotud. Rääkides KC Energy OÜ seisukohast, siis

Kliimaministeerium ei esitanud kõnealusele eelnõule riist- ja tarkvara julgeolekunõudeid

puudutavaid sätteid, need plaanitakse lisada järgmisesse teemakohasesse eelnõusse.

Urve Tiidus uuris, et kui riist- ja tarkvara julgeolekunõudeid puudutavad sätted lisatakse

järgmisesse eelnõusse, siis kas maailmas tajutavat olukorda ja riske arvestades on see ajaliselt

sobiv.

Karin Maria Lehtmets ütles, et nende sätete puhul oleks igal juhul lisatud üsna pikk

rakendumisaeg ehk 2028. aasta algus. Tõenäoliselt tuleb seda veidi edasi lükata, kuna

rakendumisaega tuleks jätta vähemalt pool aastat. Seega järgnev sõltub sellest, millal järgmine

eelnõu jõustub. Kui see jõustub nt 2027. aasta lõpus, siis see lükkab rakendumisaega pool

aastat edasi. Hetkel aga ei olnud võimalik neid sätteid lisada, kuna teema tuleb turuosalistega

täpsemalt läbi arutada, sest seal on väga palju tehnilisi nüansse.

Järgnevalt tutvustasid Kliimaministeeriumi ametnikud Kliimaministeeriumi esitatud

11

ettepanekuid (lisa 2).

Mario Kadastik lausus seoses Kliimaministeeriumi 2. ettepanekuga, et tema peamine mure

on, et ei tekiks olukorda, kus agregaatorid teevad heauskselt pakkumisi, mis peaks turuhinda

alla tooma, ja kui see turule saab, peab tarbija, keda juhiti, lõpuks selle eest peale maksma.

Praegu kasutusel oleva baseline-i mudeli puhul võib tarbija jääda kandma väga suuri kulusid.

Roger Pilvik sõnas, et Elering on hetkel lahendamas ka praeguse baseline-iga seotud

probleemi. Lisaks, kõnealune säte on niivõrd üldine ja ei reguleeri teemat väga täpselt, vaid

pigem volitab Eleringi referentshinna arvutamise metoodikat välja töötama, kus tuleb teema

reguleerida. Põhimõte on üldiselt, et kui agregaator reguleerib teatud tarbijat ja kui sellest

päev ette turule mingisugust kasu ei ole, siis ta ei saa kompenseeritud ja peab ise selle kinni

maksma. Kui sellest on aga kasu, siis maksvad teistele bilansihalduritele tekitatud kahju kinni

need tarbijad, kes tegelikult kokkuvõttes võidavad elektrituru hinna langusest.

Mario Kadastik tundis huvi, mis on antud juhul erinevus sagedusreservide turuga.

Karin Maria Lehtmets lausus, et sagedusreservide turul arvutatakse samuti hinnavahe ehk

sagedusreservi hind ja päev ette turuhind. Nüüd aga teist hinda ei ole ehk on ainult päev ette

turuhind. Kuidagi tuleb luua teine hind, millega arvutada, kas see oli kasulik või mitte. Selle

jaoks ongi referentshind.

Mario Kadastik uuris, miks teeb arvutust Elering ja kas nad on selleks võimelised,

arvestades, et klassikaliselt peaks sellega tegelema Nord Pool.

Karin Maria Lehtmets ütles, et Nord Pool ei olnud sellega nõus ega võtnud seda aruteluks.

Mario Kadastik uuris, kas ükski teine riik ei tee tarbimise juhtimist päev ette turule.

Roger Pilvik vastas, et ainult Prantsusmaa ja Belgia teevad seda, kuid Eesti lahendus on

kõige innovatiivsem.

Karin Maria Lehtmets lausus, et Kliimaministeerium uuris, kuidas teised riigid arvutavad

referentshinda. Lähenemine, mis Eestile leiti, tundus ka turuosalistele parem kui nt

Prantsusmaa või Belgia lähenemine.

Mario Kadastik uuris, kas referentshinna arvutamisel on olemas ka esmane mustand.

Karin Maria Lehtmets vastas jaatavalt ja sõnas, et saab täpse informatsiooni hiljem

edastada.

Mario Kadastik lausus seoses Kliimaministeeriumi 4. ettepanekuga, et on olnud kaasus, kus

ettevõte pani oma seadmed tööle ja nad said hakata võrku müüma, kuid teatud testid veel

taustal toimusid, protsess venis 3-4 kuud ning kohalik omavalitsus ei saanud talumistasu, sest

seade ei olnud ametlikult vastu võetud. Hetkel tehakse leevendus, et ettevõte saab hakata

12

toetust saama, kuid samas kontekstis võiks ka kohalik omavalitsus hakata kohe talumistasu

saama.

Karin Maria Lehtmets ütles, et teema täpsustatakse üle.

Mario Kadastik lausus seoses Kliimaministeeriumi 5. ettepaneku punktiga 25, et leevendus

on hea, kuid Elering teeb hetkel sama paindlikkust sagedusreservi kontekstis ja nad ei tee

selleks hanget, vaid tegemist on turuga, kuhu tehakse pakkumisi. Kõneleja uuris, kas see oleks

kontseptuaalselt ka Elektrilevil variandiks.

Karin Maria Lehtmets sõnas, et nüüdsest on see võimalik. Turupõhine kord on ka

turukorraldus ehk luuakse vastav turg. Varasemalt nad pidid tegema konkreetse hanke ja see

ei olnud turukorraldus.

Urve Tiidus uuris, kas ei või tekkida proteste, kui reeglid ei ole väga selged.

Karin Maria Lehtmets lausus, et reeglid on endiselt olemas, kuid olukord on

turukorralduslik. See tähendab, et on üks või mitu paindlikkustoodet, mille alusel hangitakse.

Varasemalt oli üks kaasus, kus üritati riigihanget teha ja riigihanke tingimused olid väga

paindumatud. Hange luhtus. Tegemist ei olnud turukorraldusliku lahendusega ega

paindlikkuse hankimisega sellisel viisil, nagu Euroopa tasandil ette nähakse.

Mario Kadastik ütles, et see tähendab, et võrku saab lubada rohkem tootjaid, kui samasse

piirkonda suudetakse tekitada ka paindlikke tarbijaid, kes selle vahepeal vastu võtavad. Selle

tulemusena avaneb rohkematele inimestele võimalus endale nt päikesepaneele paigaldada.

Karin Maria Lehtmets lausus seoses Kliimaministeeriumi 5. ettepaneku punktiga 26, et

Eesti oli direktiivi varasemalt veidi rangemalt üle võtnud ja direktiiv tegelikult lubab

turupõhist hankimist ning ei nõua riigihanget. Hetkel kehtiv seadus võiks tulevikus seada

teatud kitsendusi, mida ei soovita.

Mario Kadastik uuris seoses Kliimaministeeriumi 6. ettepanekuga, kas hetkel ei ole

jaotusvõrgu puhul tootjatele püsitasu.

Karin Maria Lehtmets ütles, et jaotusvõrgu puhul hetkel püsitasu ei ole. Ühtlasi ei saa neid

ka omavoliliselt ja põhjendamata kehtestada.

Marek Reinaas teavitas, et seoses kvoorumi puudumisega lõppeb komisjoni istung ja edasi

toimub kuulamine.

Kliimaministeeriumi esindajad andsid seejärel ülevaate oma 8.-19. ettepanekust. Komisjoni

liikmed küsisid mõningaid täiendavaid küsimusi.

4. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

13

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Maria Haas

protokollija

Riigikogu majanduskomisjoni

istungi protokoll nr 209

Tallinn, Toompea Teisipäev, 13. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 15.40

Juhataja: Marek Reinaas (esimees)

Protokollija: Maria Haas (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Reili Rand,

Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kristiina Reinfeldt (nõunik)

Puudusid: Jaak Aab ja Aleksei Jevgrafov

Kutsutud: Kliimaministeeriumi liikuvuse arengu ja investeeringute osakonna digitranspordi

valdkonnajuht Enriko Laanemäe (1. päevakorrapunkt); Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi ühistranspordiosakonna nõunik Jaak Simon (2.

päevakorrapunkt); Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna energiaturgude valdkonnajuht

Karin Maria Lehtmets ning energiaturgude eksperdid Marie Ursula Vaks ja Roger Pilvik (3.

päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Euroopa Liidu asjade komisjonile arvamuse andmine: Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse eelnõu, mis käsitleb mitmeliigilist broneerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks

määrus (EÜ) nr 80/2009 - COM(2026) 231

2. Euroopa Liidu asjade komisjonile arvamuse andmine: Reisijate paketi määruste eelnõud -

COM(2026) 232, COM(2026) 233

3. Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(892 SE) teise lugemise ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

1. Euroopa Liidu asjade komisjonile arvamuse andmine: Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse eelnõu, mis käsitleb mitmeliigilist broneerimist ja millega

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 80/2009 - COM(2026) 231

Enriko Laanemäe sõnas, et määrus töötati välja, kuna reisijad seisavad endiselt

reisivõimaluste otsimisel, võrdlemisel, kombineerimisel ja broneerimisel silmitsi takistustega.

Probleemi lahendamiseks tuli Euroopa Komisjon välja reisijate paketiga, mis peaks

2

eelnimetatut Euroopa Liidus nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt lihtsustama, muutma

läbipaistvamaks ja sujuvamaks. Määrus käsitleb kõiki transpordiliike ehk raudteed,

lennundust, maanteevedusid ja veetransporti. Mitmeliigilise broneerimise määruse eesmärk

on kõrvaldada läbipaistmatus, ebaõiglased tingimused ja ebavõrdsed võimalused reisijateveo

digipiletite turul. Ettepanekuga soovitakse reguleerida mitmeliigilisi digitaalseid

liikuvusteenuseid. Hetkel ei ole määruse kontekstis Eestis selliseid teenusepakkujaid, kellele

see võiks rakenduda. Eesti puhul on ainult üks ettevõte (Estravel Grupp AS), kellele võivad

teatud nõuded rakenduda. Nende puhul tuleks aga täiendavalt analüüsida ka

majandusnäitajaid, et kas neile laieneksid määrusest tulenevad kohustused, et nad peaksid

lepinguid sõlmides arvesse võtma määrusest tulenevaid punkte ja jagama teatud andmeid

riigiga. Lisaks tekivad määrusega kohustused riigile, kes peab määrama nõuete täitmise

kontrollimiseks täitevasutuse. Seega riigile tekib juurde halduskoormus, olenemata sellest, kas

siin on mõni teenusepakkuja või mitte. Kuna määrus on põhjenduspunktides oluliselt

ambitsioonikam kui oma sisus, siis Eesti jaoks tähendab see täiendavat halduskoormust,

saamata suurt kasu ja ka ettevõtted ei saa sellest Eesti turul märkimisväärset võitu. Selleks, et

suudetaks edendada mitmeliigilisi reisivõimalusi ja piletimüüke, peaks ettevõtete jaoks paika

panema n-ö mängureeglid, et üleeuroopaliselt lähtutakse ühtsetest alustest. Hetkel võib

erinevatel riikidel olla erinev lähenemine. Seega ettevõte, kes soovib tulla pileteid

laialdasemalt müüma, peab ennast kohandama iga riigi jaoks erinevalt. Eesti eesmärk on, et

seda ei muudetaks ettevõtetele kohustuslikuks, vaid seatakse n-ö mängureeglid, et kui

ettevõtted hakkavad oma piletimüüki arendama, siis nad saaksid ühtseid piletimüügi

mängureeglid arvesse võtta, et piletitooteid oleks võimalik Euroopa Liidu üleselt võimalikult

lihtsasti müüa ja turule sisenemise tõrge oleks võimalikult madal. Täpsemalt on võimalik

Eesti seisukohtadega tutvuda siin.

Urve Tiidus palus näidet, millised võiksid Euroopa turul n-ö mängureeglid olla.

Enriko Laanemäe lausus, et kasutada võiks ühtset standardit ehk et kui räägitakse

piletitootest, siis see on liikmesriikides ühtemoodi defineeritud. Seega teenusepakkuja ei

peaks kohandama oma süsteeme erinevalt vastavalt erinevatele turgudele.

Urve Tiidus ütles, et pileti peal on teatud informatsioon, nt sihtkoht, hind jne ja uuris, kas see

informatsioon peab olema edaspidi ühtlaselt kajastatud.

Enriko Laanemäe vastas, et pilet peab olema masinloetaval kujul ühtselt defineeritud.

Vastasel juhul on informatsioon segamini ja see muudabki ettevõtete jaoks turule sisenemise

keeruliseks.

Mario Kadastik uuris, kas see tähendab, et kogu informatsiooni, mis on lennukipiletil, peab

nüüd ka rongipileti müüja oma piletitele hakkama lisama ning mida standardiseerimise all

antud juhul mõeldakse.

Enriko Laanemäe ütles, et üldjuhul nii lennundus kui ka raudtee kasutavad mõlemad oma

standardit. Samu andmevälju, mida kasutatakse lennunduses, ei pea kasutama raudteel.

Variant oleks saada paika ka üks standard, kuid see tundub mõnevõrra ebareaalne. Pigem

kasutatakse transpordiliikide puhul erinevaid standardeid, kuid mingil hetkel on võimalik neid

3

kokku panema hakata. See on ambitsioon, mida soovitakse saavutada ja millel on ka Eesti

teenusepakkujate huvi olemas. See võimaldaks neil minna ka teistele turgudele lihtsamini

oma teenuseid pakkuma.

Marek Reinaas lausus, et ka Eestis on erinevaid pileteid ja uuris, kes siin oma pileteid

muutma peavad.

Enriko Laanemäe vastas, et teema on hetkel suuresti seotud ühistranspordikeskustega,

kellele pakub piletimüügi süsteeme Ridango AS. Seega ka Ridango AS-ile oleksid ühtlaselt

mängureeglid kehtestatud, mida saaks aluseks võtta. Vastasel juhul on nii, et Eestis võidakse

kehtestada üks standard, kuid see ei pruugi olla sama, mis on nt Lätis ja Leedus ning siis

tekivadki murekohad. Kõneleja lisas, et ühe Eesti seisukohaga soovitakse ka seda, et kui riigis

ei ole teenusepakkujaid, siis ei peaks tekitama riigile halduskoormust juurde. Vastasel juhul

tehakse kõik muudatused ja tekitatakse valmisolek, mis tähendab riigile kulu, kuid riigis ei ole

kedagi, kellele peaks antud teema osas turul järelevalvet tegema. Seega Eesti soovib selles

osas erandit.

Otsustati:

1.1. Toetada Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohti (konsensus: Mario Kadastik, Rene Kokk,

Tõnis Mölder, Reili Rand, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2. Euroopa Liidu asjade komisjonile arvamuse andmine: Reisijate paketi määruste

eelnõud - COM(2026) 232, COM(2026) 233

Jaak Simon sõnas, et reisijate paketi määruste eelnõude esimese ettepanekuga soovitakse

kehtestada uus määrus, mis paneb kohustused raudtee reisijateveo korraldajatele ja rongipileti

müüjatele. Üldiselt on Euroopa reisijate liikumise kontekstis tegemist mõistliku ettepanekuga,

kuid vaadates Eesti turgu, siis murekohad, mille Euroopa Komisjon välja toob, on suurte

turgude probleemid. Eestis on raudteepiletite turg väike. Piletitulu on aastas keskmiselt 20–25

mln eurot ja hetkel ostab Elron piletimüügiteenust riigihankega. See annab hea võimaluse ka

väiksematele ja kohalikele ettevõtjatele kandideerida või oma teenust pakkuda. Kui turg

tehakse vabaks, siis oht on selles, et õiguslikult on kõigile vaba ligipääs, aga kuna turg ja

tulupotentsiaal on väikesed, siis jaguneb tulubaas üha rohkemate turuosaliste vahel. Kui

hetkel arvestada, et Elroni aastane piletimüügisüsteemi ülalpidamise kulu on nt 250 000 eurot

ja sellest toimub kogu aasta piletimüügisüsteemi ülalpidamine ja hooldamine ning sellele

summale tuleb nt viis täiendavat kandideerijat, siis ei ole selle rahasummaga võimalik midagi

üleval pidada. Oht on, et tuleb suur Euroopa pakkuja ja tänu sellele on oluliselt kõrgemad

finantsbarjäärid kui varasemalt. Sisuliselt on endiselt üks pakkuja, aga turule sisenemine on

keerulisem. Sellest motiveerituna soovitakse erandit Eesti riigisiseses rongitranspordis, et

riigisisestele piletimüügiteenustele ei kohalduks määruses sätestatud piiriüleste teenuste

nõuded. Kui on rahvusvahelised ühendused, siis loomulikult oleks mõistlik seda rakendada,

aga siseriiklikult näeb Eesti selles osas pigem ohte kui võimalusi. Kui erandit ei kohaldata,

siis on oluline, et kõik piletimüügi rakendused põhinevad ühel standardil. Ühtlasi on Eesti

jaoks küsitav sobivus praeguse riigi õiguskorraga. Määrus tekitab kohustuse sõlmida

veoettevõtjal ja piletimüügiteenuse pakkujal leping. Eesti õigusruum näeb seda rohkem

vabatahtlikuna ja sund lepingut sõlmida on pigem erandlik ning peab olema väga hästi

põhjendatud. Määruse kontekstis ei ole see üheselt põhjendatud ja poolte vastutus jääb

4

üldsõnaliseks. Samuti on küsimus järelevalves. Järelevalve potentsiaalne maht on väga väike.

Täiendavate pädevuste loomine on suhteliselt väikeste kuludega, aga küsimus on, kas see on

mõistlik. Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul ei ole täiesti selge, kas määruses nähakse

ette, et järelevalveorgan võtab oma otsustes teatud määral üle kohtu rolli. Eestis on

tsiviilvaidlusteks ette nähtud kohtumenetlus ja järelevalveorgani otsus ei asenda seda

protseduuri. Teine ettepanek muudab olemasolevat reisijate õiguse määrust ja toob sisse uued

teenused. Kõne all on sellised rongireisid, kus müüakse pileteid reisidele, mida teenindavad

mitu erinevat vedajat. Rääkides Eesti kontekstist, siis selleks on Tallinn–Riia–Vilnius liin,

mida Valgani teenindab Elron ja peale seda Leedu LTG Link. Samas nt Tartu–Riia liin siia ei

kvalifitseeru, sest see on täielikult Elroni teenindatud. Ühtlasi lisandub määrusesse

öörongiteenus, mida Eestis hetkel ei ole. Enne Rail Balticu valmimist ei ole teada, kas selleks

on ka potentsiaali. Seega selle mõju on hetkel Eesti jaoks minimaalne. Ühtlasi on eelnõus ette

nähtud teatud sanktsioonid piletimüüjale, juhul, kui ühendusajad ei klapi. Nt müüakse pilet

sellistele reisidele, kus inimene peab ümber istuma, aga jääb rongist maha, sest esimene rong

hilineb, ja ei ole jäetud piisavalt puhvrit, et hilinemise korral saaks ta järgmisele rongile.

Vastutuse määr ei ole antud juhul justkui hüvitis, vaid pigem karistusfunktsioon, mis läheb

ülejäänud määruse mõttest veidi mööda. Algatuse üldist eesmärki arvestades peaks selle sätte

mõte olema reisija kompensatsioon, mitte otseselt piletimüüja karistamine. Eestil on ka üks

üldine mure. Hetkel on reisijate paketis sisuliselt kolm määrust, mis kõik räägivad teatud osas

raudteepiletite müümisest, sätestavad osapoolte vastutuse, võimalikud sanktsioonid jms.

Üldiselt võiks põhimõte olla, et õiguskord on kõigile väga selge ja arusaadav. Kui vastutus ja

kohustused on erinevates määrustes, siis see muudab õigusaktidest arusaamise keeruliseks.

Vastutus ja kohustused peaksid kattuma ja olema kõigile ühtemoodi arusaadavad. Seega

erinevaid määrusi võib olla antud juhul liiga palju. Täpsemalt on võimalik Eesti

seisukohtadega tutvuda siin.

Urve Tiidus uuris, kui tõenäoline on Eestil soovitud erandit saada ja kas on teisi liikmesriike,

kes soovivad samuti erandit.

Jaak Simon vastas, et on ka teisi riike, kes erandit soovivad. Hetkel ei saa prognoosida, kui

edukas see saab olema ja kas erandeid kaalutakse või mitte. Kui Eestil on võimalik tagasisidet

anda, siis alati rõhutatakse, et tuleb vaadata väikeste turgude erisusi.

Urve Tiidus uuris, millisest riigist sai alguse soov teemaga tegeleda.

Jaak Simon vastas, et Euroopa Komisjon on uurinud, millised on teemaga seotud

probleemid. Peamiselt on tegemist suurte turgude muredega. Suurtes riikides on reeglina

piletimüüjad, kes turgu valitsevad, seotud ka reisiveo ettevõttega. Eestis selliseid probleeme ei

ole, aga laiemas Euroopa kontekstis on murekoht selgelt olemas.

Otsustati:

2.1. Toetada Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohti (konsensus: Mario Kadastik, Rene Kokk,

Tõnis Mölder, Reili Rand, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

3. Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (892 SE) teise lugemise ettevalmistamine

5

Marek Reinaas sõnas sissejuhatuseks, et 892 SE esimene lugemine toimus 9. juunil 2026.

aastal. Muudatusettepanekute (ME) esitamise tähtajaks esitas Isamaa fraktsioon ühe

muudatusettepaneku. Huvigrupid tegid eelnõu kohta samuti erinevaid märkuseid ja

ettepanekuid, kuid neist paljud ei puuduta kõnealust eelnõu. Kliimaministeerium esitas samuti

eelnõule ettepanekuid. Käesoleval istungil tutvustab Kliimaministeerium oma seisukohti

eelnõule esitatud ettepanekute osas. Ühtlasi tutvustab Kliimaministeerium enda ettepanekuid.

Käesoleval istungil muudatusettepanekuid ei hääletata. 15. oktoobril 2026. aastal toimub

töörühma koosolek eelnõu aruteluks huvigruppidega ning 20. oktoobri 2026. aasta komisjoni

istungil võiks ME-sid käsitleda ja hääletada.

Mario Kadastik lisas, et kuna eelnõusse lisandub tõenäoliselt suurel hulgal ME-sid, siis soov

oleks eelnõu teine lugemine katkestada. Tänu sellele on eelnõu osas võimalik veel täiendavat

tagasisidet saada.

Järgnevalt andsid Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna energiaturgude valdkonnajuht

Karin Maria Lehtmets ning energiaturgude eksperdid Marie Ursula Vaks ja Roger Pilvik

ülevaate Kliimaministeeriumi seisukohtadest eelnõule esitatud arvamuste ja ettepanekute osas

(lisa 1).

Karin Maria Lehtmets lausus seoses AS Alexela ettepanekuga riskimaandusstrateegiate

osas, et riskimaanduse strateegiate hindamise kohustus tuleb Euroopa Liidu direktiivist ja see

tuleb Eestil siseriiklikku õigusesse üle võtta. FTR-ide (financial transmission right)

vähendamise mure on mõistetav, kuid vähendamise puhul toimub regulaatori

hindamisprotsess, kus Konkurentsiamet vaatab, kas Eesti turu vajadusi arvestades jääb turule

piisavalt riskimaandusstrateegiaid ja FTR-ide mahtu. Lisaks FTR-idele on turuosalistel

võimalik kasutada ka teisi riskimaandusstrateegiaid. Nt on olemas PPA-d (power purchase

agreement), mida on võimalik kohapealsete tootjatega sõlmida. Riskimaandusstrateegiaid on

võimalik kasutada ka siis, kui FTR-e vähendatakse. Riskimaandusstrateegiate kasutamist on

vaja hinnata selleks, et tekiks kindlus, et kui tarbijale pakutakse fikseeritud pakette, siis

fikseeritud pakettide hinnarisk on müüjal maandatud. See tähendab, et kui turul tekib

kriisiolukord, siis müüja suudab endiselt lepingut pakkuda. Kui müüja ei ole piisavalt

riskimaandusstrateegiaid kasutanud ja Konkurentsiamet seda ka hindab, siis sanktsioone

sellest ei tule, kuid see pannakse Konkurentsiameti aastaaruandesse kirja. Tänu sellele klient

teab, et ta sõlmib selliseid lepinguid omal riskil.

Mario Kadastik sõnas, et AS Alexela on mures, et kui FTR-ide mahtu vähendatakse, siis kas

see võtab neilt stabiilsust ära. Tegelikult peaks aga olema mõju Eesti turule võrdlemisi väike,

kuna peamiselt vähenevad Läti ja Leedu suunalised FTR-id. Samuti saab Konkurentsiamet

alati otsustada, et FTR-e on liiga vähe ja paluda neid Eleringil rohkem pakkuda.

Karin Maria Lehtmets kommenteeris Electric Terminal OÜ ettepanekut, mis on seotud

agregeerimisteenuse mõjuga bilansihalduritele. Antud juhul on küsimus n-ö mõõtemetoodikas

ja seda nimetatakse baseline metoodikaks. Turuosaline väidab, et Elering ei suuda piisavalt

mõõta, kas tarbimise juhtimine toimus või mitte. Elektrituruseaduses on loodud kõik

eeldused, et süsteemihaldur saaks teha korraliku metoodika. Tegemist on süsteemihalduri

metoodika küsimusega ja hetkel nad on seda metoodikat täpsustamas ning täiendamas. Antud

6

mure ei ole kõnealuse eelnõu osa. Baltic Energy Partners OÜ ettepanekus on küsimus selles,

et kui FTR-e piiratakse selle klausliga, et on olnud vääramatu jõud, siis kes peaks hindama,

kas tegemist oli vääramatu jõuga või mitte. Turuosalise ettepanek on anda hindamine

Konkurentsiametile. Hetkel on tegemist ainult süsteemihalduri enda hinnanguga, mille vastu

saab minna ka kohtusse. Printsiibis Kliimaministeerium nõustub, et selliseid hinnanguid võiks

anda regulaator. Küll aga ei ole seda lisatud Kliimaministeeriumi ettepanekutesse, kuna

hinnang tuleb anda regulaatorite poolt ühiselt ehk nt Soome ja Eesti piiri osas nii Soome kui

ka Eesti regulaatori poolt. Soomes ei ole kohustust samuti regulaatorile pandud.

Konkurentsiametil oleks väga keeruline hakata hinnangut ühepoolselt andma. Isamaa

fraktsiooni ettepanek on tehtud reservvõimsuse mehhanismi osas ehk et selle kulud peaksid

kandma taastuvenergia tootjad, mitte tarbijad. Reservvõimsuse mehhanism on strateegiline

reserv, mille osas on riigiabiluba saadud, aga seda mehhanismi ei ole rakendatud. Riigiabiluba

näeb ette, et kuna mehhanismi rakendatakse tarbimise katmiseks ja varustuskindluse normi

täitmiseks, kannab mehhanismi kulud tarbijad. See tuleb riigiabiloast ja selle puhul ei ole

võimalik teistsugust lähenemist teostada. Evecon OÜ ettepanekud on seotud riist- ja tarkvara

küsimusega. Riist- ja tarkvara teema otsustati kõnealusse eelnõusse mitte lisada, kuna määrust

tuleb turuosalistega põhjalikumalt arutada. KC Energy OÜ-l oli mure, et eelnõuga tuuakse

sisse täpsustavad punktid, millal on Eleringil põhjendatud anda alakasutustasu edasilükkamist

tootmisvõimsuste puhul, mis on liitumislepingutes. Turuosaline soovis, et seal oleks juures ka

punkt kohalike omavalitsuste liiga pikkade menetluste osas. See tähendab, et kui on näha, et

toimub venitamine või vastutöötamine, oleks Eleringil põhjendatud anda pikendust.

Kliimaministeerium seda toetab ja see on ka ministeeriumi ettepanekutesse sisse toodud.

Rääkides turuosalise ettepanekust seoses aktsiisivabastuse rakendamisega salvestusele, siis

selles osas ei ole Kliimaministeeriumil Rahandusministeeriumi nõusolekut ja seetõttu ei ole

seda võimalik kõnealusesse eelnõusse lisada. Mittetulundusühing Eesti Taastuvenergia Koda

(Eesti Taastuvenergia Koda) soovis, et neid kaasataks elutähtsa teenuse osutaja nõuete

arutamisse. Seda määrust on plaanis lähiajal muuta ja turuosalisi kindlasti kaasatakse. Lisaks

tekkis neil küsimus seoses kontserni teemaga. Nimelt alandatakse eelnõus elutähtsa teenuse

osutaja piiri 90 MW-ile ja laiendatakse kontserniüleseks. Mõte on, et saaks paremini arvesse

võtta küberriske. Rääkides alakasutustasu 3-aastase ajapikenduse arvestuse alguse

täpsustamisest, siis turuosalisel oli probleem seoses viivitustega ja Kliimaministeerium

täpsustas, et viivituse võrra antakse lisaaega, kuid maksimaalselt 3 aastat. Nt kui kohtuvaidlus

on kestnud 4 aastat ja lõppeb ära, siis tootja taotluse rahuldamisel lükkab võrguettevõtja tasu

rakendamist edasi veel maksimaalselt 3 aastat. Rääkides REMIT-määrusest, siis tegemist on

otsekohalduva määrusega, mis reguleerib turu manipulatsiooni, mille osas Konkurentsiamet

järelevalvet teeb. Manipulatsioone on tavaliselt väga keeruline avastada ja kui need

avastatakse, siis võib seal juba olla viivitus, samuti on menetlemine ise väga pikaajaline ja

mahukas. Turuosalise ettepanek oli piirata seda 3 aastaga ja et see seejärel aeguks.

Konkurentsiametil on olnud juhtumeid, kus on aegumine toimunud ja ei ole olnud võimalik

rikkumisi menetleda. Seega Kliimaministeerium ei toeta 3 aasta piirangut. Rääkides

aktiveeritud tasakaalustamisvõimsuse tasust pakkumuste vabastamisest, siis

tasakaalustamisvõimsuse tasu maksavad nii tootjad kui ka tarbijad. Turuosalisel oli ettepanek

vabastada tasust tootmised, kes ise sinna turule pakuvad. Seal on teatud loogika just nende

võimsuspakkumiste osas, mis on turul edukaks osutunud. Küll aga on ka väga palju

agregaatoreid, kes turule pakuvad ja need pakkumised ei ole niivõrd ühe tootmisüksusega

seotud, kuivõrd seal on väikestest osadest kokku pandud pakkumised. Keeruline on öelda, mis

7

oli mõõtepunkt ja kui palju ta pakkus edukaks osutunud pakkumisest. Eleringil ei ole

võimalik neid hetkel sellisel kujul eristada ja see ei ole tehniliselt teostatav. Küsimust

arutatakse edasi ja kui leitakse lahendus, saab teemat kajastada mõnes järgnevas eelnõus.

Mario Kadastik lausus seoses viimase teemaga, et seal on küsimus selles, mis informatsiooni

lõpuks usaldatakse. Teoorias peavad agregaatorid esitama andmed kõigi käsu täitmises

osalenud EIC-koodide kohta, kuid praktikas on keeruline tuvastada iga osalise täpset panust.

Ainus meetod oleks usaldada agregaatori informatsiooni, kuid see läheb võrgu mõõtmise

eeskirjade alla ja ükski nendest seadmetest ei ole võrgueeskirjas mõõteseadmena

registreeritud.

Karin Maria Lehtmets lausus, et jätkates Eesti Taastuvenergia Koja ettepanekuga seoses

salvestusseadmete topeltmaksustamise erandi laiendamisega otseliinidele, siis seda

ettepanekut Kliimaministeerium ei toeta.

Mario Kadastik palus täpsustada, kas salvestusseadmelt, mis on otseliini küljes, ei maksta

võrgutasu.

Karin Maria Lehtmets lausus, et see vastab tõele, kuid makstakse taastuvenergia tasu. Küll

aga ei panusta sellised seadmed võrgu üleüldisesse heaolusse. Saldeerimine on tehtud selleks,

et salvestid panustavad oma paindlikkusega võrgu ja süsteemi heaolusse. Kui nad on otseliini

küljes, siis nad ei panusta ja seetõttu ei ole neile erisuse loomine põhjendatud.

Marie Ursula Vaks lausus seoses Eesti Taastuvenergia Koja ettepanekuga toetust

mittesaanud taastuvenergia tootmisseadmete toodetud elektri taastuvenergia tasust

vabastamisega, et taastuvenergia tasu on tarbimiselt kogutud tasu ja seda ettepanekut

Kliimaministeerium ei toeta. Rääkides võimaluse andmisest tagasiside esitamiseks

Kliimaministeeriumis ettevalmistamisel olevatele muudatustele, siis see võimalus on

Kliimaministeeriumi poolt antud ja ettepanekuid on tutvustatud.

Karin Maria Lehtmets liikus järgnevalt Elektrilevi OÜ (Elektrilevi) ettepanekute juurde.

Nad soovisid võrgutariifi metoodikas teatud muudatusi, kuid see vajab Konkurentsiametiga

laiemat arutelu. Lisaks on hetkel Euroopa Komisjonil tulemas otsekohalduv määrus

võrgutasude teemal. Sealt võib samuti teatud muudatusi tulla. Seega hetkel võrgutasude

teemat kõnealusesse eelnõusse sisse võtta ei tahaks. Lisaks on Kliimaministeerium tellinud

Elektrilevi investeeringute ja selle rahastuse osas analüüsi, mille tulemusi nad veel samuti

koos Elektrilevi ja Konkurentsiametiga arutama hakkavad. Tegemist on laiema teemaga. AS-i

Elenger Grupp üks ettepanek on seotud FTR-idega ehk nad ei poolda

riskimaandusinstrumentide sissetoomist. Teema aga tuleb direktiivist. Ühtlasi ei tekita

Konkurentsiameti analüüs neile sanktsioone, vaid lihtsalt vaadatakse üle, kas ettevõte kasutab

riskimaandusinstrumente ja kui ei kasutata piisavalt, siis see tuuakse aruandes välja, et anda

tarbijatele suuremat kindlust nende osas, kellega nad fikseeritud lepinguid sõlmivad. Ühtlasi

ei pooldata, et elutähtsa teenuse osutaja piir tuuakse 90 MW-le. Nad ei toeta ka seda, et

kontsern saab valida endale ühe elutähtsa teenuse osutaja. Küll aga on selle mõte, et kontserni

sees on sageli riskide maandus pandud ühe ettevõtte alla, kuid hindamine on kontserniülene.

Kui iga üksus hakkaks riskihindamist esitama, siis tegemist oleks liiga suure

8

halduskoormusega. Lisaks tuleb igal juhul riske kontserni üleselt arvestada. 90 MW-i piir

tuleb sellest, et enne sünkroniseerimist tehti Baltikumi kohta uued dünaamika arvutused. Olles

uude sünkroonalasse ühendatud, on teised piirid, kui varasemalt. Kliimaministeeriumil on

toimunud turuosalistega ka kohtumine, kus Elering 90 MW-iga seotud arvutust väga

põhjalikult selgitas.

Marie Ursula Vaks ütles, et lisaks soovib AS Elenger Grupp, et ei võetaks kasutusele mõistet

„paindlik ühendumine“, vaid et see oleks „paindlik liitumine“. Kliimaministeerium seda ei

toeta, kuna mõisted „paindlik ühendumine“ ja „paindlik liitumine“ ei ole sünonüümid.

Ühendumine on ajutine ja tähtajaline, kuid liitumine on püsiv ja tähtajatu. Mõlemat tegelikult

juba pakutakse ehk paindlikku ühendumist pakub jaotusvõrgu ettevõtja ja põhivõrguettevõtjal

on paindlik liitumine.

Karin Maria Lehtmets lausus, et Olerex Energia AS-il on murekoht energia jagamise

teemal, kuid see on teise eelnõu osa ja kõnealune eelnõu teemat ei käsitle.

Roger Pilvik sõnas seoses AS Alexela välja toodud bilansihaldurite garantii teemaga, et

kõnealuse eelnõu raames tehakse ettepanek kustutada elektrituruseadusest bilansihalduri

muutgarantii sätted ja reguleerida neid edaspidi elektrituru toimimise võrgueeskirjas.

Bilansihalduri garantiid tõusevad ehk püsigarantii tõuseb 31 000 euro pealt 100 000 euro

peale ja lisaks hakatakse rakendama ka muutgarantiid, mis sõltub tema bilansi mahust.

Põhjuseks on, et elektrikaubanduse mahud on kasvanud ja igal aastal tuleb juurde

bilansihaldureid, kes tegelevad erinevate tegevustega, nt nii elektrimüügi kui ka

agregeerimisega. Seega riskid on Eleringi jaoks kasvanud, sest kui keegi neist peaks pankrotti

minema, jäävad kulud teiste tarbijate kanda.

Karin Maria Lehtmets lisas, et viimati muudeti bilansihalduri garantiisid 20 aastat tagasi,

mis on ka põhjus teema ülevaatamiseks.

Roger Pilvik lausus seoses AS Alexela märkusega tarbimise juhtimise kulude panemisest

bilansihaldurile, et teema on täpsemalt reguleeritud elektrituru toimimise võrgueeskirjas. Küll

aga on seadusesse vaja volitusnormi, mis lubaks tasude panemise kas tarbijatele või

agregaatoritele, sõltuvalt sellest, kes kulu parasjagu tekitab.

Karin Maria Lehtmets lisas, et mõte on see, et tarbimise juhtimine saaks tulla päev ette

turule, kus ta toob turuhinda kõigile alla. Kui ta toob turuhinda alla rohkem, kui ta on

tekitanud ise kulusid bilansihaldurile, siis maksavad kõik bilansihaldurid kulu kinni sellele,

kellele kulu tekitati. Kui ta toob vähem üleüldist kasu, kui ta kulusid tekitas, siis ta maksab

selle ise kinni. See lähenemine tuleb Eleringi metoodikasse. Kõneleja ütles, et tegemist on

võrgueeskirja küsimusega, et tarbimise juhtimine saaks tulla päev ette turule. Selleks, et saaks

võrgueeskirjas paika panna, kuidas metoodika teha, on vaja seadusesse vastavat volitusnormi.

Mario Kadastik uuris, et kui agregaator pakub nt kütte- ja ventilatsioonisüsteemide osas

teenust, siis peab Elering lahendama ka oma prognoositava baseline-i küsimuse, sest kehtiva

baseline-i metoodikaga see ei tööta. Seega, kui pakutakse tarbimise juhtimist ja lubadus on, et

nt nendel ajavahemikel kütet või ventilatsiooni ei kasutata, siis selle tulemusel tarbimine

9

väheneb ja hind võiks paraneda. Kõneleja üritas mõista, kust tekib komponent, mille tõttu

peab tarbija tekkivast ebabilansist selle lõpuks ise kinni maksma.

Karin Maria Lehtmets ütles, et luuakse n-ö referentshind. Kui pakkuda tarbimise juhtimist

alla referentshinna, siis tegelikult see ei too enam hinda alla.

Roger Pilvik sõnas, et referentshind on justkui järgmise päeva hinnaennustus. Kui tehakse

pakkumine mitte tarbida ja selle hind on üle referentshinna, siis sealt ei pruugi ühiskonnale

kasu sündida.

Mario Kadastik ütles, et sellisel juhul tarbitakse lihtsalt tavapärasel viisil edasi. See on

umbes sama olukord nagu tootmise puhul, kus turule ei pääseta, kuna tootmine on liiga kallis,

ning seetõttu lihtsalt ei toodeta. Tarbimise piiramise puhul samuti lihtsalt ei piirata, vaid

tarbitakse edasi. Kõneleja uuris, kas mõte on selles, et kui tarbimist siiski piiratakse, siis

rikutakse bilanssi ning selle tulemusena peaks selle kulu kinni maksma.

Roger Pilvik lausus, et üks teema on see, et bilanss läheb paigast ära. Teine teema on see, et

kui pakkumine on piisavalt kõrge ja neid pakkumisi on palju kokku agregeeritud, siis see

mõjutab järgmise päeva elektrihinda. Sellisel juhul võidab ühiskond lihtsalt sellest, et

järgmise päeva elektrihind on madalam.

Mario Kadastik sõnas, et mõistab seda ning nõudluse ja pakkumise kõverat on võimalik viia

kokku emba-kumba kõverat mõjutades ehk pannakse kas tootmist juurde või võetakse

tarbimist maha. Kõneleja lausus, et üritab aru saada komponendist, et kui see on alla

referentshinna, siis peab tarbimise juhtija selle kinni maksma.

Karin Maria Lehtmets lausus, et soovitakse mõõta, kas turuhinda toodi alla või mitte ning

selle jaoks luuakse referentshind.

Mario Kadastik ütles, et selle puhul tehakse kõver koos tarbimise juhtimisega ja ilma

tarbimise juhtimiseta ning delta näitab saavutatud väärtust.

Roger Pilvik lausus, et sellest tekib igal juhul bilansihaldurile kahju.

Mario Kadastik ei mõistnud, miks see nii on, kuna päev ette turul läheb bilanss lukku alles

peale seda, kui päev ette pakkumised ära ratifitseeritakse.

Karin Maria Lehtmets ütles, et bilansihaldur on selle tarbija jaoks turult ostnud ja nüüd

võetakse see tarnena tema portfellist ära.

Mario Kadastik uuris, kuidas bilansihaldur on selle ostnud, kui päev ette turg ei ole veel

lukku pandud.

Karin Maria Lehtmets lausus, et kui bilansihaldur seda ei ostaks, siis ei saaks midagi ka

alandada.

10

Mario Kadastik sõnas, et bilansihaldur jätab selle tulemusel ostmata, mis on sama efekt, et

tootmisvõimsust ei ole nii palju turule vaja.

Karin Maria Lehtmets lausus, et seda on hea graafiliselt selgitada.

Mario Kadastik ütles, et kui bilansihalduril on tootmis- ja tarbimisportfell, siis kui ta

tarbimisportfellist võtab teatud tarbimise osa välja, siis selle võrra peab ta ostma vähem

tootmisportfelli ja see tähendab, et selle tulemusena saab varem tootmisportfelli kokku.

Karin Maria Lehtmets sõnas, et see loogika on siis, kui agregeerimine toimub portfelli sees.

Hetkel on kõne all aga portfelliülesed agregaatorid, kes on teise bilansihalduri portfellis ja see

läheb kahe bilansihalduri tarnena. Ühele bilansihaldurile, kes ei ole süüdi, et tema portfellist

agregeeriti, tuleb see kompenseerida. Kompenseerimise mehhanism luuakse, kuid nüüd on

küsimus, kuidas see hüvitatakse ja kes selle kinni maksab. Kui on tõestatud, et seal on

ühiskondlik kasu, mida tõestatakse Eleringi referentshinna metoodikaga, et kõigile tarbijatele

toodi elektrihinda alla, siis kõik bilansihaldurid läbi oma tarbijate maksavad selle kinni, sest

nad tegelikult said selle võrra veel madalamat hinda. Seega endiselt tarbijad jäävad võitu. Kui

hinda ei toodud piisavalt alla ja agregaator tegelikult ei oleks pidanud sel hetkel üldse

agregeerimist tegema, siis nad ise kompenseerivad kulubilansi.

Mario Kadastik lausus, et tegelikult on mõte siis selles, et kui päevasisese stabiliseerimise

või sagedusturu tõttu agregeeritakse ka tarbimist, siis selle võrra on vaja võib olla päev ette

turu bilansihalduritele seda kompenseerida.

Marek Reinaas sõnas, et selle teema aruteluga jätkatakse vastava ettepaneku tutvustamise

juures.

Karin Maria Lehtmets jätkas AS Alexela ettepanekutele tagasiside andmisega. Turuosaline

tõi välja, et sunniraha ülemmäär on ebaselge. Minimaalse maksimummäära osas lisas

Kliimaministeerium sõna „kuni“. Samuti oli AS Alexela ettepanekutes toodud välja teemasid,

mis ei ole kõnealuse eelnõuga seotud. Rääkides KC Energy OÜ seisukohast, siis

Kliimaministeerium ei esitanud kõnealusele eelnõule riist- ja tarkvara julgeolekunõudeid

puudutavaid sätteid, need plaanitakse lisada järgmisesse teemakohasesse eelnõusse.

Urve Tiidus uuris, et kui riist- ja tarkvara julgeolekunõudeid puudutavad sätted lisatakse

järgmisesse eelnõusse, siis kas maailmas tajutavat olukorda ja riske arvestades on see ajaliselt

sobiv.

Karin Maria Lehtmets ütles, et nende sätete puhul oleks igal juhul lisatud üsna pikk

rakendumisaeg ehk 2028. aasta algus. Tõenäoliselt tuleb seda veidi edasi lükata, kuna

rakendumisaega tuleks jätta vähemalt pool aastat. Seega järgnev sõltub sellest, millal järgmine

eelnõu jõustub. Kui see jõustub nt 2027. aasta lõpus, siis see lükkab rakendumisaega pool

aastat edasi. Hetkel aga ei olnud võimalik neid sätteid lisada, kuna teema tuleb turuosalistega

täpsemalt läbi arutada, sest seal on väga palju tehnilisi nüansse.

Järgnevalt tutvustasid Kliimaministeeriumi ametnikud Kliimaministeeriumi esitatud

11

ettepanekuid (lisa 2).

Mario Kadastik lausus seoses Kliimaministeeriumi 2. ettepanekuga, et tema peamine mure

on, et ei tekiks olukorda, kus agregaatorid teevad heauskselt pakkumisi, mis peaks turuhinda

alla tooma, ja kui see turule saab, peab tarbija, keda juhiti, lõpuks selle eest peale maksma.

Praegu kasutusel oleva baseline-i mudeli puhul võib tarbija jääda kandma väga suuri kulusid.

Roger Pilvik sõnas, et Elering on hetkel lahendamas ka praeguse baseline-iga seotud

probleemi. Lisaks, kõnealune säte on niivõrd üldine ja ei reguleeri teemat väga täpselt, vaid

pigem volitab Eleringi referentshinna arvutamise metoodikat välja töötama, kus tuleb teema

reguleerida. Põhimõte on üldiselt, et kui agregaator reguleerib teatud tarbijat ja kui sellest

päev ette turule mingisugust kasu ei ole, siis ta ei saa kompenseeritud ja peab ise selle kinni

maksma. Kui sellest on aga kasu, siis maksvad teistele bilansihalduritele tekitatud kahju kinni

need tarbijad, kes tegelikult kokkuvõttes võidavad elektrituru hinna langusest.

Mario Kadastik tundis huvi, mis on antud juhul erinevus sagedusreservide turuga.

Karin Maria Lehtmets lausus, et sagedusreservide turul arvutatakse samuti hinnavahe ehk

sagedusreservi hind ja päev ette turuhind. Nüüd aga teist hinda ei ole ehk on ainult päev ette

turuhind. Kuidagi tuleb luua teine hind, millega arvutada, kas see oli kasulik või mitte. Selle

jaoks ongi referentshind.

Mario Kadastik uuris, miks teeb arvutust Elering ja kas nad on selleks võimelised,

arvestades, et klassikaliselt peaks sellega tegelema Nord Pool.

Karin Maria Lehtmets ütles, et Nord Pool ei olnud sellega nõus ega võtnud seda aruteluks.

Mario Kadastik uuris, kas ükski teine riik ei tee tarbimise juhtimist päev ette turule.

Roger Pilvik vastas, et ainult Prantsusmaa ja Belgia teevad seda, kuid Eesti lahendus on

kõige innovatiivsem.

Karin Maria Lehtmets lausus, et Kliimaministeerium uuris, kuidas teised riigid arvutavad

referentshinda. Lähenemine, mis Eestile leiti, tundus ka turuosalistele parem kui nt

Prantsusmaa või Belgia lähenemine.

Mario Kadastik uuris, kas referentshinna arvutamisel on olemas ka esmane mustand.

Karin Maria Lehtmets vastas jaatavalt ja sõnas, et saab täpse informatsiooni hiljem

edastada.

Mario Kadastik lausus seoses Kliimaministeeriumi 4. ettepanekuga, et on olnud kaasus, kus

ettevõte pani oma seadmed tööle ja nad said hakata võrku müüma, kuid teatud testid veel

taustal toimusid, protsess venis 3-4 kuud ning kohalik omavalitsus ei saanud talumistasu, sest

seade ei olnud ametlikult vastu võetud. Hetkel tehakse leevendus, et ettevõte saab hakata

12

toetust saama, kuid samas kontekstis võiks ka kohalik omavalitsus hakata kohe talumistasu

saama.

Karin Maria Lehtmets ütles, et teema täpsustatakse üle.

Mario Kadastik lausus seoses Kliimaministeeriumi 5. ettepaneku punktiga 25, et leevendus

on hea, kuid Elering teeb hetkel sama paindlikkust sagedusreservi kontekstis ja nad ei tee

selleks hanget, vaid tegemist on turuga, kuhu tehakse pakkumisi. Kõneleja uuris, kas see oleks

kontseptuaalselt ka Elektrilevil variandiks.

Karin Maria Lehtmets sõnas, et nüüdsest on see võimalik. Turupõhine kord on ka

turukorraldus ehk luuakse vastav turg. Varasemalt nad pidid tegema konkreetse hanke ja see

ei olnud turukorraldus.

Urve Tiidus uuris, kas ei või tekkida proteste, kui reeglid ei ole väga selged.

Karin Maria Lehtmets lausus, et reeglid on endiselt olemas, kuid olukord on

turukorralduslik. See tähendab, et on üks või mitu paindlikkustoodet, mille alusel hangitakse.

Varasemalt oli üks kaasus, kus üritati riigihanget teha ja riigihanke tingimused olid väga

paindumatud. Hange luhtus. Tegemist ei olnud turukorraldusliku lahendusega ega

paindlikkuse hankimisega sellisel viisil, nagu Euroopa tasandil ette nähakse.

Mario Kadastik ütles, et see tähendab, et võrku saab lubada rohkem tootjaid, kui samasse

piirkonda suudetakse tekitada ka paindlikke tarbijaid, kes selle vahepeal vastu võtavad. Selle

tulemusena avaneb rohkematele inimestele võimalus endale nt päikesepaneele paigaldada.

Karin Maria Lehtmets lausus seoses Kliimaministeeriumi 5. ettepaneku punktiga 26, et

Eesti oli direktiivi varasemalt veidi rangemalt üle võtnud ja direktiiv tegelikult lubab

turupõhist hankimist ning ei nõua riigihanget. Hetkel kehtiv seadus võiks tulevikus seada

teatud kitsendusi, mida ei soovita.

Mario Kadastik uuris seoses Kliimaministeeriumi 6. ettepanekuga, kas hetkel ei ole

jaotusvõrgu puhul tootjatele püsitasu.

Karin Maria Lehtmets ütles, et jaotusvõrgu puhul hetkel püsitasu ei ole. Ühtlasi ei saa neid

ka omavoliliselt ja põhjendamata kehtestada.

Marek Reinaas teavitas, et seoses kvoorumi puudumisega lõppeb komisjoni istung ja edasi

toimub kuulamine.

Kliimaministeeriumi esindajad andsid seejärel ülevaate oma 8.-19. ettepanekust. Komisjoni

liikmed küsisid mõningaid täiendavaid küsimusi.

4. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

13

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Maria Haas

protokollija

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Marek Reinaas Riigikogu majanduskomisjon

[email protected]

12.10.2026 nr 1-4/26/3856

Seaduseelnõu 892 SE muudatusettepanekud

Austatud Marek Reinaas

Riigikogu majanduskomisjoni menetluses on elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (892 SE)1.

Ettepanekud on seotud 892 SE raames muudetava elektrituruseaduse, maagaasiseaduse ja tööstusheite seaduse sätetega. Muudatustega parendame eelnõu sõnastusi ja lahendame

energiaturu kitsaskohti. Sellest tulenevalt esitame Riigikogu majanduskomisjonile järgmised eelnõu täpsustavad ja täiendavad ettepanekud 892 SE raames muudetava elektrituruseaduse, maagaasiseaduse ja tööstusheite seaduse täpsustamiseks.

Muudatusettepanekuga eelnõus 892 SE tehtavad muudatused on esitatud allajoonitult.

1. Täiendada eelnõu § 1 punktidega 3–7, muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „3) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 203 järgmises sõnastuses:

„203) parim võimalik tehnika – on nutiarvestuse puhul seoses andmekaitse ja -turvalisusega kõige tõhusamad, paremini väljaarendatud ja praktiliselt sobivad meetodid, mis põhimõtteliselt loovad

aluse andmekaitset ja -turvalisust käsitlevate liidu õigusnormide järgimisele;“; Selgitus: Sättega võetakse Eesti õigusesse üle EL-i direktiivi 2019/944 nõue, millega

määratletakse parim võimalik tehnika nutiarvestuse (kaugloetavate arvestite) andmekaitse ja - turvalisuse kontekstis. Muudatuse eesmärk on tagada, et nutiarvestussüsteemide rakendamisel ja

kasutamisel võetaks kasutusele ajakohased, tõhusad ning praktikas järeleproovitud tehnilised ja korralduslikud lahendused. See kohustab võrguettevõtjaid ja teenusepakkujaid rakendama turvameetmeid, mis vastavad Euroopa Liidu rangeimatele andmekaitse- ja kiberturvalisuse

nõuetele (sh isikuandmete kaitse üldmäärusele ehk GDPR-ile).

4) paragrahv 12 täiendatakse lõikega 14  järgmises sõnastuses: „(14) Kaitsetu tarbija on kodutarbija, kellele on määratud toimetulekutoetus sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lõigete 2 ja 3 alusel.“;

1 Eelnõu - Riigikogu

Selgitus: Muudatusega võetakse üle EL-i direktiivi 2019/944 nõue määratleda siseriiklikult kaitsetu tarbija mõiste. Täienduse eesmärk on tagada elektriturul selgus ja õiguskindlus

majanduslikult haavatavate tarbijate määratlemisel ning on aluseks kaitsetutele tarbijatele ette nähtud erimeetmete (nt kaitse elektri väljalülitamise eest teatavatel tingimustel) kohaldamisele. Mõiste on Eestis juba eelnevalt defineeritud energiamajanduse korralduse seaduses ning ühese

arusaamise tekitamiseks on vajalik elektrituruseadusesse tuua ka vastav viide.

5) paragrahv 20 lõikes 1 asendatakse sõna „pangagarantiid“ sõnaga „garantiid“; Selgitus: Muudatus on vajalik, et kaasajastada bilansihaldurite garantiide süsteemi. Kehtiv

bilansihalduse garantiide süsteem ei kata süsteemihalduri krediidiriski, mis tuleneb bilansihalduri maksekohustuste täitmata jätmisest. Kehtiva õiguse kohane püsigarantii suurus (31 955 eurot) on

püsinud muutumatuna ligi 20 aastat ega kajasta tänaseid elektrituru mahtusid, hinnataset ega krediidiriske, mistõttu ei taga kehtiv süsteem piisavalt riskikaitset bilansihalduri kohustuste mitte täitmise korral.

6) paragrahvi 20 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Muutgarantii suuruse määrab süsteemihaldur. (22) Muutgarantii suuruse määramine ja selle muutmine toimub elektrituru toimimise võrgueeskirjas sätestatud korras.“;

7) paragrahv 20 lõiked 3–6 tunnistatakse kehtetuks.“;

Selgitus: Bilansihalduri garantiide süsteem on püsinud muutumatuna ligikaudu 20 aastat ning vajab uuendamist. Elektrikaubanduse kasvuga on kasvanud riskid süsteemihaldurile ning

garantiimäärasid peab tõstma. Muudatusega tunnistatakse kehtetuks elektrituruseadusest käesoleval hetkel praktikas rakendumatu muutgarantii sätted ja lisatakse volitusnorm elektrituru toimimise võrgueeskirjas muutgarantii sisustamiseks. Elektrituru toimimise võrgueeskiri on

õiguslikult parem valik bilansihalduri garantiisätete reguleerimiseks, kuivõrd võimaldab vajaduse korral kiiremaid muudatusi ja vähendab bürokraatiat.

2. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 7, (meie muudatusettepanekut nr 1 arvestades punkt 12) muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„7) paragrahvi 214 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Süsteemihaldur korraldab tarbimiskaja elektriturul osalemisega seotud kulude kogumise

Konkurentsiametiga kooskõlastatud referentshinna arvutamise metoodika alusel elektrituru toimimise võrgueeskirjas sätestatud korras.“;“;

Selgitus: Muudatuse eesmärk on luua volitusnorm, mis lubab süsteemihalduril koguda tasu bilansihaldurilt või iseseisvalt agregaatorilt vastavalt sellele, mis on konkreetse

kauplemisperioodi referentshind ja järgmise päeva turu hind. Säte loob eelduse, et turukorraldaja Elering AS saab välja töötada rahastusmudeli, mis on eelduseks tarbimiskaja kasutuselevõtuks järgmise päeva elektriturul. Elektrituru toimimise võrgueeskirja eelnõu kohaselt eristatakse kahte

võimalikku kulu tekkimise olukorda: 1. kui referentshind on madalam kui järgmise päeva börsihind, siis jaguneb kulu tarbijate vahel

läbi bilansihaldurite, sest tarbimiskaja toob selles olukorras turuhinda alla ja võidavad kõik tarbijad. 2. kui referentshind on kõrgem kui järgmise päeva börsihind, siis üldist sotsiaalmajanduslikku kasu

hinnalanguse näol ei teki ja kulu katab iseseisev agregaator.

3. Täiendada eelnõu § 1 punktidega 12–15, (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punktidega 18–21) muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „12) paragrahvi 423 lõike 3 teine lause jäetakse lõike tekstist välja ning kolmas lause muudetakse

ja sõnastatakse järgmiselt:

„Süsteemihaldur esitab vähempakkumise põhimõtted Konkurentsiametile, kellel on õigus

põhjendatult nõuda nende muutmist.“;“;

Selgitus: Lõike 3 muudatusega täpsustatakse reservvõimsuse mehhanismi vähempakkumise ettevalmistamise korda ning välditakse sama sisuga küsimuste menetlemist erinevates etappides korduvalt.

Peale riigiabi loa menetlust kehtestab valdkonna eest vastutav minister mehhanismi rakendamiseks korraldatava vähempakkumise korra, mis sisaldab volitusnormi seletuskirja

kohaselt põhimõtteid riigiabi andmisel, millist infot peab vähempakkumine sisaldama, mis on nõuded pakkumise läbiviimisele, selle esitamisele ja tagasivõtmisele, menetlemisele ja teistele nõuetele. Ka selle määruse kujundamisel kaasatakse turuosalisi tavapärase kooskõlastuse

protsessi teel. Konkurentsiametile esitatakse edaspidi vähempakkumise põhimõtted, mis peavad sisaldama

vähemalt abikõlblikkuse kriteeriume, pakkumuste hindamise korda ja võimsuskohustuse täitmise kontrollimise ja tagatiste põhimõtteid. Muudatus ei kaota Konkurentsiameti olulist rolli ja pädevust, kuivõrd ka edaspidi on

Konkurentsiametil võimalik esitada põhjendatud muudatusettepanekuid.

13) paragrahvi 423 lõike 4 esimene lause muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kui mehhanismi rakendatakse strateegilise reservina Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/943 artikli 2 punkti 22 ja artikli 22 lõike 2 tähenduses, peab vähempakkumisel

esitatud pakkumuse hind põhinema põhjendatud kuludel, lähtuma kulutõhususe põhimõttest ning võimaldama ettevõtjal täita õigusaktidest tulenevaid kohustusi.“;

Selgitus: Lõike 4 esimese lause muudatusega piiratakse kulupõhine hinnakujunduse nõue strateegilise reservina rakendatava mehhanismiga. Kehtiv lõige 4 kohaldub sõnastuslikult igale

reservvõimsuse mehhanismile, kuid turuülese võimsusmehhanismi puhul peab tasu üldjuhul kujunema konkurentsipõhise vähempakkumise tulemusel. Seetõttu võib kulupõhise hinnakujunduse üldine kohaldamine moonutada konkurentsipõhist hinnakujundust ja vähendada mehhanismi

kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/943 artikli 22 põhimõtetega. Eestile on selline kõrvalekalle (pakkumuse hinnastamine kindlate parameetrite alusel) lubatud

strateegilise reservi puhul lähtuvalt Euroopa Komisjoni 28.10.2025 antud riigiabi otsusest asjas SA.112459 (2025/N) (Eesti strateegiline reserv, punktid 205 ja 206) olulise turujõuga turuosaliste puhul. Seetõttu on strateegilise reservi vormis mehhanismi puhul oluline nimetatud sõnastus

säilitada, et vältida vastuolu riigiabi otsusega.

14) paragrahvi 423 lõikes 6 asendatakse sõnad „kolm kuud“ sõnadega „kuus nädalat“; Selgitus: Muudatusega asendatakse riigisiseses õiguses fikseeritud kolmekuuline

vähempakkumise avaldamistähtaeg kuuenädalase tähtajaga. Süsteemihaldur peab jätkuvalt avaldama oma veebilehel vähempakkumise tingimused, korra ning Euroopa Komisjoni riigiabi

andmist lubava otsuse. Kolmekuuline tähtaeg ei tulene Euroopa Liidu õiguses ja Euroopa Komisjon on korduvalt hinnanud kuuenädalast tähtaega piisavaks, et tagada turuosaliste võrdset kohtlemist ja tõhusat konkurentsi vähempakkumisel. Näiteks Tšehhi turuülese

võimsusmehhanismis (SA.120741) kinnitas Komisjon, et kuuenädalane avaldamistähtaeg on kooskõlas „Puhta tööstuse kokkuleppe toetamiseks võetavate riigiabimeetmete

raamistik“ (CISAF) I lisa nõudega 12. 15) paragrahvi 423 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks.“;“;

Selgitus: Määruse (EL) 2024/1747 artikli 2 punkti 10 alapunktiga b tunnistati vastav liidu õiguse

säte (art 21 lg 7) alates 16.07.2024 kehtetuks. Kuna säte tugines sisuliselt liidu õiguse sättele, mida enam ei kohaldata, tunnistatakse see kehtetuks ka elektrituruseaduses. Algne säte kohustas süsteemihaldurit lõpetama reservvõimsuse mehhanismi rakendamise muu hulgas juhul, kui

mehhanismi hankimiseks ei sõlmitud kolme järjestikuse kalendriaasta jooksul uusi lepinguid,

viidates Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/943 artiklile 21.

4. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 22, (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punkt 32) muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „22) paragrahvi 591 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud tingimus peab käesoleva seaduse § 108 lõikes 3¹ nimetatud tootmisseadme puhul olema täidetud hiljemalt kahe aasta jooksul

tootmisseadme võrguga sünkroniseerimisest arvates.“;“; Selgitus: Muudatusega täpsustatakse 2025. aasta suvel jõustunud SE 556 sõnastust. Täiendav

norm võimaldab rakendada juba varasemalt väljendatud seadusandja tahet, s.o ELTS § 108 lõiget 31, mille eesmärk on võimaldada samas sättes loetletud tootmisseadmete toetusperioodi ja

tootmise alustamist tootja avalduse alusel ka enne tootmisseadme nõuetekohasuse saavutamist.

5. Täiendada eelnõu § 1 punktidega 25 ja 26, (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades

punktidega 36 ja 37) muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „25) paragrahvi 662 lõikeid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Jaotusvõrgu toimimise ja arendamise tõhustamise eesmärgil toimub paindlikkusteenuste hankimine läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise korra alusel. Paindlikkusteenuste hankimisel ei tohi jaotusvõrguettevõtja eelistada endaga seotud ettevõtjaid.

(2) Jaotusvõrguettevõtja kooskõlastab paindlikkusteenuste turupõhise hankimise tingimused Konkurentsiametiga. Konkurentsiamet võib jätta paindlikkusteenuste turupõhise hankimise tingimused kooskõlastamata, kui need ei vasta võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele.“;

Selgitus: Muudatuse eesmärk on paindlikkusteenuse kasutamine läbipaistvalt ja

mittediskrimineeritavalt, mida on võimalik tagada ka ilma riigihanget korraldamata. Paindlikkusteenused on lühiajalised ja dünaamilised ning nende vajadus sõltub võrgu hetkeseisust. Teenuse osutajaks võib olla suurel hulgal väiksemaid turuosalisi. Selline teenus ei

sobitu riigihanke mudeliga (fikseeritud maht, hind ja tähtaeg), vaid eeldab avatud ja pidevat ligipääsu turuosalistele, mitte üksikule hanke võitjale. Laiendamaks paindlikkusteenuste osutajate

ringi on mõistlikum, kui jaotusvõrguettevõtja saab paindlikkusteenuse osutajad leida paindlikkusplatvormi kaudu, rakendades läbipaistvaid, mittediskrimineerivaid ja turupõhiseid tingimusi. Platvormipõhine avatud lahendus soodustab konkurentsi ja turu arengut ning

võimaldab jaotusvõrguettevõtjal paindlikkusteenuste vajadusi operatiivsemalt katta.

26) paragrahvi 663 täiendatakse lõikega 2¹ ning lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(2¹) Võrgu talitluskindluse tagamiseks vajaliku sagedusega mitteseotud tugiteenuse, välja arvatud

käesoleva seaduse §-s 42⁶ sätestatud saartalitlusvõime tagamise teenuse, osutaja leidmiseks korraldab võrguettevõtja läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise menetluse. Teenuse

hankimisel ei tohi võrguettevõtja eelistada endaga seotud ettevõtjaid. (3) Sagedusega mitteseotud tugiteenuste spetsifikatsiooni ja toodete tehniliste tingimuste kohta korraldab võrguettevõtja avaliku konsultatsiooni, mille tulemused esitab Konkurentsiametile koos

teenuse hankimise põhimõtetega. Konkurentsiamet võib jätta teenuse hankimise põhimõtted kooskõlastamata ja teha ettekirjutuse nende muutmiseks, kui need ei taga teenuse kulutõhusat

hankimist või ei vasta võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttele. (4) Võrguettevõtja ei pea kasutama käesoleva paragrahvi lõikes 2¹ sätestatud sagedusega mitteseotud tugiteenuste turupõhist hankimist, kui Konkurentsiamet on võrguettevõtja taotluse

alusel hinnanud teenuse turupõhise hankimise majanduslikult ebatõhusaks ja andnud erandi. Erandi saamiseks esitab võrguettevõtja Konkurentsiametile põhjendatud taotluse.“; “;

Selgitus: Paragrahvi 66³ täiendatakse lõikega 2¹, millega nähakse sagedusega mitteseotud tugiteenustele ette lõikes 2 sätestatud üldisest riigihanke korraldamise nõudest erinev

hankimiskord. Nende teenuste osutaja leidmine peab toimuma läbipaistva, mittediskrimineeriva ja

turupõhise korra alusel. Muudatus lähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)

2019/944 artikli 40 lõigetest 4 ja 5, mille kohaselt tuleb sagedusega mitteseotud tugiteenuseid hankida läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise menetluse kaudu. Direktiiv ei näe

kohustusliku menetlusvormina igal juhul ette riigihankemenetlust. Seetõttu võimaldab uus lõige kasutada ka muid nendele nõuetele vastavaid turupõhiseid lahendusi, sealhulgas enampakkumist või avatud platvormipõhist menetlust.

Uut lõiget ei kohaldata saartalitlusvõime tagamise teenusele. Selle teenuse hankimisele kohaldatakse jätkuvalt § 66³ lõigetes 2 ja 3 sätestatut, kuna § 42⁵ lõige 4 viitab sõnaselgelt nendele

lõigetele. Seega tuleb saartalitlusvõime tagamise teenuse osutaja leidmiseks ka edaspidi korraldada riigihange. Muudatus ei mõjuta §-des 42⁵–42⁷ sätestatud saartalitlusvõime tagamise teenuse hankimise korda ega sellega seotud Konkurentsiameti pädevust.

Lõike 3 muudatus on vajalik, kuna sagedusega mitteseotud tugiteenuse osutaja võib uue lõike 2¹ kohaselt leida nii riigihankemenetluse kui ka muu läbipaistva, mittediskrimineeriva ja turupõhise

korra alusel. Muudatus ei mõjuta saartalitlusvõime tagamise teenuse hankimist. Paragrahvi 42⁵ lõike 4 kohaselt kohaldatakse sellele teenusele jätkuvalt § 66³ lõikeid 2 ja 3, mistõttu leitakse saartalitlusvõime tagamise teenuse osutaja riigihankega ning teenuse osutaja leidmise põhimõtted

kooskõlastatakse Konkurentsiametiga. Lõiget 4 täpsustatakse, et kõrvaldada kehtiva sõnastuse ebatäpsus ja viia säte kooskõlla selle algse

eesmärgiga. Kehtiv säte nimetab ekslikult sagedusega seotud tugiteenuseid, kuigi sätte toonase seletuskirja kohaselt käsitleb erand sagedusega mitteseotud tugiteenuste turupõhise osutamise majanduslikku ebatõhusust. Samuti täpsustatakse, et turupõhisest hankimisest võib loobuda

üksnes Konkurentsiameti hinnangu ja erandi alusel, nagu nõuab direktiivi (EL) 2019/944 artikli 40 lõige 5.

6. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 27, (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punktiga 40) muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„27) paragrahvi 72täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Energiasalvestust käsitletakse kõikide võrgutasu komponentide kehtestamisel tootjatega võrdselt. Võrguettevõtja peab energiasalvestusüksustel käesoleva seaduse § 427 lõikes 4, § 592

lõikes 1 ja § 71 lõikes 1 punktis 4 nimetatud tasude saldeerimise korral võimaldama valida tootjatega samadel alustel asjaomase liitumispunkti peakaitsme võimsuse või samaväärse

lepingulise võrguvõimsuse kohta kehtivate võrgupakettide ja hinnastamismudelite vahel.“;“;

Selgitus: Energiasalvestusüksuste kasutuselevõtu kasvuga on võrguettevõtjad hakanud piirama võrgutasude hinnastamismudelite ehk võrgupakettide valikut ja rakendama

energiasalvestusüksustele ainult kõige kõrgema püsitasuga võrgupaketti. Praktika kohaselt võrguettevõtjad keelavad energiasalvestusüksuste saldeerimise soovi korral valida erinevate

võrgupakettide vahel ja võimaldatakse vaid kõige kõrgema püsitasuga võrgupaketti. Selline piirang ei võimalda kasutada elektrituruseaduses ettenähtud soodustusi võrgutasu, taastuvenergiatasu ja varustuskindluse tasu saldeerimise näol, sest püsitasu on kõrgem kui

soodustustest saadav kasu. Selline tegevus on diskrimineeriv ja kohtleb energiasalvestusüksusi ebavõrdselt. Hoolimata sellest, et elektrituruseaduse § 65 lg 2 sätestab võrguettevõtja kohustuse

järgida võrguteenust osutades turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet, on praktikas rakendatud diskrimineerivaid energiasalvestusüksuste suhtes. Seetõttu on vajalik lisada uus säte, mis lahendab diskrimineeriva olukorra.

Muudatuse sisu on täiendada elektrituruseadust uue sättega § 72 lg 31 mis üheselt kohustab võrguettevõtjat lubama valida energiasalvestusüksuste puhul kõigi saadaolevate võrgupakettide

ja hinnastamismudelite vahel ja kohtleb energiasalvestust kui tootjaid võrgutasude, püsitasude, võrgupakettide ja hinnastamismudelite tähenduses. Saldeerimise eesmärk on, et salvestaja ei tasuks võrku tagasi antud elektrienergialt edastustasu,

taastuvenergia toetuse rahastamise tasu ja varustuskindluse tasu. Seda põhjusel, et võrku tagasi antud elektri puhul tasub need tasud lõpptarbija. Seadusandja eesmärk antud muudatusega on, et

võrguettevõtja ei kasutaks saldeeritavate tasude asemel kõrget püsitasu, mis välistab saldeerimise majandusliku põhjendatuse.

Energiasalvestusüksused ei ole ise tarbijad, vaid elektri ajutised salvestajad ning salvestatud

elektrilt tasude kogumine toimub jätkuvalt vaid lõpptarbija poolt. Energiasalvestusüksused hoiavad ära ülekoormusi võrgus ja vähendavad elektrivõrgu kasutamist, sest üldjuhul tarbitakse

elekter energiasalvestusüksuse lähedal. Seetõttu energiasalvestusüksuste käsitlemine tootjatega võrdsetel alustel hoiab ära sama elektri topelt võrgutasudega maksustamist. Energiasalvestusüksus on elektri ladustamise vahend ning eest tasutakse võrgutasud lõpptarbija

poolt. Sama olukord oleks ka siis, kui energiasalvestusüksust elektri ülekande või jaotamise ahelas ei oleks. Seega on tegemist võrguettevõtjale kasuliku tegevusega ja energiasalvestusüksuste

võrgupakettide piiramise ja kõrge püsitasu kehtestamise näol on tegemist diskrimineeriva topeltmaksustamisega, mis käesoleva eelnõu sättega keelatakse.

7. Muuta eelnõu § 1 punkt 35 (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punkt 49) ja sõnastada järgmiselt:

„35) paragrahvi 871 lõiget 62 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(62) Võrguettevõtja lükkab käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tasu rakendamist edasi, kui tootmist ei ole alustatud tõendatult turuosalisest sõltumatutel põhjustel kuni nimetatud põhjuste

äralangemiseni, või põhjendab sellest keeldumist. Turuosaline on kohustatud nimetatud põhjustest viivitamata teavitama võrguettevõtjat. Turuosalisest sõltumatutel põhjustel tootmise alustamiseks

antud ajapikendus ei või kokku ületada kolme aastat.“;“. Selgitus: Seadust täiendatakse eesmärgiga sätestada turuosalisest sõltumatu ja tõendatud põhjuse

tõttu antava ajapikenduse maksimaalne kolmeaastane periood ühe tootmisseadme kohta kokku. Näiteks kui kolmanda isiku tegevusest tingitud kohtuvaidlus kestab 4 aastat, siis tootja taotluse rahuldamisel lükkab võrguettevõtja § 871 lg 62 sätestatud tasu rakendamise edasi sellest tootjast

sõltumatust asjaolust tingitud viivituse võrra, maksimaalselt 3 aastat. Teise näite puhul kui kohtuvaidlus ei ole edasilükkamise taotluse esitamise hetkeks veel lõppenud, siis lükatakse tasu

rakendamist edasi kuni vaidluse lõppemiseni ja vaidlusele kulunud aja võrra, kuid mitte kauem 3 aastat kokku alates § 871 lg 4 tähtaja möödumisest. Näiteks kui kolmanda isiku tegevusest tingitud kohtuvaidlus kestab 4 aastat, siis tootja taotluse rahuldamisel lükkab võrguettevõtja § 871 lg 62

sätestatud tasu rakendamise edasi sellest tootjast sõltumatust asjaolust tingitud viivituse võrra, aga maksimaalselt 3 aastat. Teise näite puhul ehk kui kohtuvaidlus ei ole edasilükkamise taotluse

esitamise hetkeks veel lõppenud, siis lükatakse tasu rakendamist edasi kuni vaidluse lõppemiseni ja vaidlusele kulunud aja võrra, kuid mitte kauem 3 aastat kokku alates § 871 lg 4 tähtaja möödumisest.

8. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 36, (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punktiga

50) muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „36) paragrahvi 871 lõiget 64 muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt: „(64) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tasu ei kohaldata tootmisseadme puhul, mille

võrgulepingu kohane võrku antav võimsus on kuni 15 kW.“;“;

Selgitus: Tootja loetakse mikrotootjaks võrgulepingus kokkulepitud võrku antava võimsuse (kuni 15 kW), mitte tootmisseadme enda võimsuse alusel. See tähendab, et kui tootja seade on võimsam, kuid võrku edastatav võimsus on piiratud 15 kilovatiga, on tegemist ikkagi mikrotootjaga.

Muudatusega viiakse alakasutustasu vabastuse tingimus kooskõlla võrgulepingu järgse mikrotootja mõistega. Tegelikkuses puudub vajadus laiendada eraldi nende tootjate ringi, kellele

alakasutustasu vabastus ei kehti, mistõttu on muudatus vajalik ja põhjendatud.

9. Muuta eelnõu § 1 punkt 36 (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punkt 51) ja

sõnastada järgmiselt: „36) paragrahvi 871 täiendatakse lõikega 66 järgmises sõnastuses:

„(66) Turuosalisest sõltumatu põhjus käesoleva paragrahvi lõike 62 tähenduses võib olla: 1) vääramatu jõud; 2) seadmete või materjalide tarnimisel või transportimisel tekkinud viivitused võrreldes tarne- ja

ostulepingutes kokkulepitud tähtaegadega;

3) ettenägematu muutus geoloogilistes tingimustes või pinnases, arheoloogiliste leidude või

kaitsealuste liikide avastamine, projekteerimistingimuste, planeeringu lähteseisukohtade või keskkonnamõjude hindamise programmis esitatud tingimuste või uuringute programmi

haldusorganipoolne täiendamine või ootamatute keskkonnaprobleemide ilmnemine pärast ehitusloa taotluse menetlusse võtmist, mis takistab või lükkab edasi tootmisseadme tähtaegset rajamist;

4) kolmanda isiku vaie, kohtuvaidlus või ettekirjutus, mis takistab või lükkab edasi tootmisseadme tähtaegset rajamist; 

5) liitumislepingulise tootmisseadme rajamise eelduseks oleva haldusmenetluse oluline viibimine pädeva haldusorgani tootjast sõltumatu kolmanda isiku poolt tuvastatud tegevuse või tegevusetuse tõttu, kui viivitus ei ole põhjustatud seaduse või muu õigusakti muudatusest;

6) muu käesolevas loetelus nimetamata tootjast sõltumatu ja tõendatud põhjus.“;“;

Selgitus: Muudatusega võimaldatakse sisuliselt võrguettevõtjale kaalutlusõigus alakasutustasu rakendamise edasilükkamise otsustamisel ning jääb alles takistuse sisuline hindamine. Ehk on võimalik hinnata, kas tootja on täitnud oma hoolsuskohustust või on takistus tekkinud tootja enda

tegevuse või tegevusetuse tõttu. Varasema sõnastuse korral oleks tulnud loetelus esineva asjaolu esinemisel tasu rakendamist edasi lükata ainuüksi selle asjaolu esinemise tõttu, kuivõrd need

asjaolud oleks seaduse tasandil tootjast sõltumatuteks kuulutatud. Uue sõnastuse järgi jääb võrguettevõtjale alles kaalutlusõigus tasu rakendamise edasilükkamise või edasi lükkamata jätmise otsustamisel ka sellisel juhul kui loetelus toodud asjaolu(sid) esineb. Elektrituruseaduse §

871 lõige 62 annab võrguettevõtjale kaalutlusõiguse hindamaks alakasutustasu edasilükkamise põhjendatust turuosalisest sõltumatu põhjuse olemasolul. Lõike 66 punkti 5 kohaselt võib lugeda turuosalisest sõltumatuks põhjuseks ka liitumisvõimsuse kasutuselevõtuga seotud menetluses

haldusorganipoolsete menetlustoimingute ning haldusakti andmise olulist viibimist. Alakasutustasu rakendamise edasilükkamisel ei ole võrguettevõtjal vajalik tuvastada omavalitsuse

menetlustoimingute õiguspärasust, vaid piisab menetluse olulise viibimise tuvastamisest. Viibimise hindamisel saab võrguettevõtja arvestada nii menetluse enda asjaoludega kui ka arendajaga mitte seotud kolmandate isikute seisukohtadega, kes on pädevad hindama

haldusorganite tegevust (nt õiguskantsler, kohus või muud haldusorganite üle järelevalvet tegevad asutused).

Haldusorgani poolt läbiviidava menetluse oluline viibimine võib ilmneda olukorras, kus haldusorgan ei ole liitumisvõimsuse kasutuselevõtuks vajalike menetluste raames suure tõenäosusega juhtinud menetlust efektiivselt ning eesmärgipäraselt. Sellises olukorras tuleb

arvestada, et haldusorgan peab menetluse korraldama eesmärgipäraselt ja tõhusalt, võimalikult lihtsalt ja kiiresti ning vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 5 lg 2). Kui taotluses on kõrvaldatav puudus, peab haldusorgan andma taotlejale esimesel võimalusel tähtaja puuduse kõrvaldamiseks (HMS § 15 lg 2). Menetluse tõhusa korraldamisega ei oleks kooskõlas see, kui haldusorgan esitab põhjendamatult järjestikustes

menetlusringides uusi märkusi asjaolude kohta, millele olnuks võimalik tähelepanu juhtida juba varem. Menetluse käigus uute nõuete või märkuste esitamine võib olla põhjendatud näiteks siis,

kui taotlust või projekti on muudetud või ilmnevad uued olulised asjaolud. Alakasutustasu rakendamise edasilükkamise otsustamise raames tähendab haldusorgani tõhusa ja eesmärgipärase menetluse kohustus, et turuosalisest sõltumatu põhjuse olemasolule võib viidata

näiteks olukord, kus menetlus on kestnud kordades kauem, kuid seaduses toodud tähtajad seda ette näevad. Mida pikemalt on menetlus kestnud, seda tõenäolisem on, et menetlust ei ole juhitud

efektiivselt. Ümberlükatava eeldusena on võimalik käsitleda haldusorgani poolt juhitud menetlusaega turuosalisest sõltumatu põhjusena, kui menetlusaeg on näiteks ehitusloa puhul kestnud kauem kui 10 kuud. Võrguettevõtjal on sealjuures menetlusaja arvestamisel võimalik

arvestada ka turuosalise poolset tegevust. Kui haldusorgani menetlusaja pikenemise ainus põhjus on näiteks turuosalise poolt esitatud tähtaja pikendamise taotlus, ei pruugi menetlusaeg

eraldiseisvalt olla piisav turuosalisest sõltumatu olulise viibimise tuvastamiseks. Kui menetlusaeg on seevastu pikenenud, sest haldusorgan on korduvalt esitanud täiendavaid küsimusi projekti osade kohta, mida oleks olnud võimalik esitada esimeste kuude jooksul, haldusorgan kaalub mitme

kuu möödudes uute uuringute vajadust või haldusorgan on edastanud käimasoleva

haldusmenetluse raames tekkinud kolmandate osapoolte küsimused turuosalisele lahendamiseks

otse ja hindamata neid ise, viitab see menetluslikele puudustele. Kui eeltoodud põhjuste tõttu on oluliselt pikenenud ka menetlusaeg, võib see viidata turuosalisest sõltumatu põhjuse olemasolule,

mis võimaldab võrguettevõtjal kasutada oma kaalutlusõigust alakasutustasu edasilükkamise suhtes. Oluline on rõhutada, et eelneva raames säilib võrguettevõtja kaalutlusõigus, arvestades, et mida

kauem menetlus kestab, seda tõenäolisem on, et haldusorgani poolt läbiviidud menetlus ei ole olnud eesmärgipärane ja tõhus.

Kuivõrd tootmissuunalise võimsuse mittekasutamise tasu eesmärk on võimaldada võrguvõimsuse kasutuselevõttu, võib võrguettevõtja turuosalisest sõltumatu põhjuse tuvastamisel elektrituruseaduse § 871 lõike 62 alusel hinnata lisaks ka arendaja enda tegevusi, mis on suunatud

võrguvõimsuse kasutusele võtmiseks, muu hulgas turuosalise poolt kolmandate isikutega liitumisvõimsuse kasutusele võtmiseks sõlmitud lepinguid, sh lepingutes määratud tähtaegu ning

nende olulist ületamist. Olukord, kus vastavate lepingute ülesütlemiste või viivituste tulemusel on oluliselt viibinud ka liitumisvõimsuse kasutuselevõtt, on sarnane olukorrale, kus liitumisvõimsuse kasutuselevõtt venib seadmete või materjalide tarnimisel või transportimisel tekkinud viivituste

tõttu võrreldes tarne- ja ostulepingutes kokkulepitud tähtaegadega (§ 871 lõike 66 punkt 2). Kolmandate isikutega sõlmitud lepingute täitmise hindamisel on oluline hinnata asjaolusid, mille

tõttu lepingu täitmine viibis, ja seda, kuidas arendaja on lepingu täitmist jõustades toiminud. Turuosalisest sõltumatuks asjaoluks ei saa lugeda lepingu täitmise tähtaja pikendamist ega lepingu lõpetamist poolte kokkuleppel.

10. Täiendada eelnõu § 1 punktidega 37–39, (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punktid 51–53) muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„37) paragrahvi 871 lõiget 73 muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt:

„(73) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud tasu ei kohaldata tootmisseadme puhul, mille võrgulepingu kohane võrku antav võimsus on kuni 15 kW.“;“;

Selgitus: Tootja loetakse mikrotootjaks võrgulepingus kokkulepitud võrku antava võimsuse (kuni 15 kW), mitte tootmisseadme enda võimsuse alusel. See tähendab, et kui tootja seade on võimsam,

kuid võrku edastatav võimsus on piiratud 15 kilovatiga, on tegemist ikkagi mikrotootjaga. Muudatusega viiakse alakasutustasu vabastuse tingimus kooskõlla võrgulepingu järgse mikrotootja mõistega. Tegelikkuses puudub vajadus laiendada eraldi nende tootjate ringi, kellele

alakasutustasu vabastus ei kehti, mistõttu on muudatus vajalik ja põhjendatud.

38) paragrahvi 871 täiendatakse lõigetega 75 ja 76 järgmises sõnastuses: „(75) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 ja 71 nimetatud tasu rakendamise kontrollperiood põhivõrgus tootmissuunalise võrgulepingu sõlminud turuosalise võrgulepingujärgse tootmisvõimsuse

kasutamisele on kolm aastat, millele võib põhivõrguettevõtja kaalutlusõiguse alusel tehtud otsusega lisanduda kuni üks aasta.

(76) Jaotusvõrguettevõtja võib turuosalise põhjendatud taotluse alusel lükata käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 7¹ sätestatud tasu rakendamise edasi, kui turuosaline ei ole saanud võrgulepingujärgset tootmissuunalist võimsust vähemalt 95 protsendi ulatuses kasutada tõendatult temast sõltumatu,

erandliku ja ajutise asjaolu tõttu ning turuosaline on rakendanud mõistlikke abinõusid asjaolu mõju vältimiseks või vähendamiseks. Tasu rakendamine lükatakse kaalutlusõiguse alusel tehtud

otsusega edasi üksnes nimetatud asjaolu kestuse võrra, kuid mitte kauemaks kui kolmeks aastaks. Turuosaline esitab taotluse enne tootmissuunalise võimsuse kasutamist takistava asjaolu eeldatavat tekkimist või, kui asjaolu ei olnud võimalik ette näha, viivitamata pärast sellest

teadasaamist. Turuosaline esitab koos taotlusega asjaolu esinemist, mõju ja eeldatavat kestust tõendavad andmed. Tasu rakendamist ei lükata edasi taotluse esitamisele eelnenud aja eest ning

juhul, kui turuosaline ei ole edasilükkamise perioodi lõppemisel kasutanud võrgulepingujärgset tootmissuunalist võimsust vähemalt 95 protsendi ulatuses, rakendatakse talle lõigetes 7 ja 7¹ sätestatud tasu ka edasilükatud perioodi eest.“;

Selgitus: Lõike 75 muudatuse eesmärk on viia põhivõrguettevõtjaga võrgulepingu sõlminud

klientidele alakasutustasu perioodi arvestus kolme aasta pikkuseks, millele võib lisanduda kuni üks aasta näiteks võrgulepingulise tootmisvõimsusega toimunud suuremahulise avarii korral. See

tähendab, et tootja peab üldjuhul võrgulepingujärgset tootmisvõimsust kasutama 95% ulatuses vähemalt kord kolme aasta jooksul. Selline senisest pikem periood peaks võimaldama võrgulepingulisel kliendil elektriseadme rikkeid lahendada senisest paindlikumalt, see tähendab

tellida ka pika tarneajaga uued seadmed. Juhul, kui tootmisseadme juures vajab rikke korral välja vahetamist komponent, mille tarneaeg on

siiski väga pikk ning võrgulepinguga turuosalisel on võimalik seda võrguettevõtjale tõendada, on võrguettevõtjal võimalik kasutada kaalutlusõigust ja otsustada pikendada käimasolevat kontrollperioodi täiendavalt kuni aasta võrra. Kontrollperioodi pikendamine kahelt aastalt

kolmele ning ka edaspidine kolmeaastane kontrollperiood on vajalik, et tootjatel oleks mõistlik aeg võrgulepingulise tootmisvõimsuse kasutamiseks ka juhul, kui tootmisseadme eluea lõppemise

tõttu on vaja kogu elektrijaam renoveerida või juhul, kui esineb tootja elektrivõrgus kriitilise tähtsusega elektriseadme rike (nt kõrgepinge võimsuslüliti, 110/330kV trafo vms) järel vajadus seadme väljavahetamiseks, mille pikk tarneaeg ei võimaldada tähtaegselt tootmisvõimsust

kasutada. Kontrollperioodile täiendava aja lisamise võimalus on vajalik juhuks, kui avarii tabab

tootmisvõimsust kontrollperioodi lõpus ning seadusemuudatusega säilib põhivõrguettevõtja kaalutlusõigus kontrollperioodi pikendamise suhtes otsuse tegemisel. Kontrollperioodi võib pikendada ka lühema aja võrra kui üks aasta.

Samuti võib varasema ühe aasta pikkuse perioodi jooksul erinevate ilmastikuolude ning elektriturul kasvava konkurentsi tõttu koguvõimsuse kasutamine olla raskelt saavutatav. Võrgulepingulistele klientidele seni kehtiv seadus võimsuse kasutamata jätmise eest tootjast

sõltumatu asjaolu tõttu tasu edasilükkamist ette ei ole näinud. Juhul kui põhivõrgus on võrgulepingulise kliendi elektrijaam oma eluea lõpul ning vajab välja

vahetamist, peab tootja esitama liitumistaotluse olemasoleva tootmisseadme väljavahetamiseks vastavalt Elering AS elektri põhivõrguga liitumise tüüptingimustele. See tähendab, et vajalik on viia läbi vajalikud katsetused uue tootmisseadme võrgueeskirja nõuetele vastavuse

kontrollimiseks. Selle liitumismenetluse raames sõlmitakse tootjaga võrgulepingu muudatus tootmisvõimsuse vähendamiseks välja vahetatava tootmisseadme võimsuse ulatuses ja sama

võimsuse ulatuses liitumisleping tootmisvõimsuse suurendamiseks. Sisuliselt tähendab see seda, et väljavahetatava tootmisseadme võimsuse ulatuses liigub tootmisvõimsus võrgulepingust liitumislepingusse ja väljavahetatava tootmisseadme võimsuse ulatuses algab alakasutustasu

arvestus uuesti käesoleva seaduse § 871 lg 6 alusel nagu kõigil uutel tootmissuunalise liitumislepingu sõlminud klientidel. Seega juhul, kui uue tootmisseadme rajamisel peaks esinema

tootjast sõltumatu asjaolu, mis takistab tootmisseadme rajamist, oleks võimalik pikendada tootmissuunalise võimsuse mittekasutamise tasu rakendamise tähtaega § 871 lg 6 alusel. Lõike 76 muudatusega luuakse jaotusvõrguettevõtjale võimalus lükata tootmissuunalise võimsuse

alakasutustasu rakendamine erandjuhul edasi, kui turuosaline ei ole saanud võrgulepingujärgset tootmissuunalist võimsust vähemalt 95 protsendi ulatuses kasutada temast sõltumatu, erandliku,

ajutise ja tõendatud asjaolu tõttu. Jaotusvõrgus säilivad üldreeglina elektrituruseaduse § 87¹ lõigetes 7 ja 7¹ sätestatud perioodid, mille jooksul hinnatakse võrgulepingus kokku lepitud tootmisvõimsuse kasutamist (nn kontrollperioodid). Jaotusvõrgu klientide arvu, tootmisseadmete

iseloomu ja võrguvõimsuse tõhusa kasutamise vajadust arvestades ei ole põhjendatud pikendada kõigi jaotusvõrguettevõtjaga tootmissuunalise võrgulepingu sõlminud turuosaliste

kontrollperioodi üldiselt kolme aastani. Jaotusvõrgus esineb tootmisvõimsuse kasutamist pikema aja vältel takistavaid erandlikke asjaolusid eeldatavalt üksikutel juhtudel, mistõttu on üldise kontrollperioodi pikendamise asemel põhjendatud võimaldada sellistel juhtudel alakasutustasu

rakendamise erandkorras edasilükkamist. Tootmissuunalise võimsuse kasutamine võib üksikjuhtudel olla pikema aja vältel takistatud asjaolu

tõttu, mida turuosaline ei saanud mõistlikult vältida. Selliseks asjaoluks võib olla näiteks tootmisseadme või elektrijaama vältimatult vajalik ulatuslik renoveerimine, kriitilise tähtsusega seadme rike ja selle asendamiseks vajaliku seadme tavapärasest pikem tarneaeg või muu

võrreldava mõjuga asjaolu. Erandi kohaldamise eelduseks on, et turuosaline ei saanud asjaolu

tekkimist mõistlikult vältida ning on rakendanud mõistlikke abinõusid selle mõju vältimiseks või

vähendamiseks. Alakasutustasu kohaldamine võib olla ebaproportsionaalne olukorras, kus tootmisvõimsuse kasutamata jätmine on ajutine ja turuosaline tegutseb tootmissuunalise võimsuse

kasutuse taastamise nimel. Seetõttu antakse jaotusvõrguettevõtjale õigus lükata tasu rakendamine turuosalise põhjendatud taotluse alusel edasi takistava asjaolu tegeliku kestuse võrra. Tasu rakendamise edasilükkamine ei muuda ega pikenda § 87¹ lõigetes 7 ja 7¹ sätestatud

jälgimisperioodi. Tegemist ei ole turuosalise automaatse õigusega tasu rakendamise edasilükkamisele vaid säilib jaotusvõrguettevõtja kaalutlusõigus.

Turuosaline peab esitama taotluse enne tootmissuunalise võimsuse kasutamist takistava asjaolu eeldatavat tekkimist. Kui asjaolu ei olnud võimalik ette näha, tuleb taotlus esitada viivitamata pärast sellest teadasaamist. Sellega välistatakse tasu rakendamise edasilükkamine tagantjärele

esitatud põhjenduste alusel. Tasu rakendamist ei lükata edasi taotluse esitamisele eelnenud aja eest. Turuosaline peab tõendama asjaolu esinemist, selle sõltumatust turuosalisest, mõju

tootmissuunalise võimsuse kasutamisele ja eeldatavat kestust. Samuti peab turuosaline näitama, et ta on rakendanud mõistlikke abinõusid asjaolu mõju vältimiseks või vähendamiseks. Jaotusvõrguettevõtja hindab esitatud asjaolusid ja tõendeid juhtumipõhiselt ning võib tasu

rakendamise edasilükkamisest keelduda, kui seaduses sätestatud tingimused ei ole täidetud. Tasu rakendamine lükatakse edasi üksnes takistava asjaolu tegeliku kestuse võrra, kuid mitte kauemaks

kui kolmeks aastaks. Kolmeaastane maksimaalne tähtaeg rakendub erandi kohaldamisel ega kujuta endast jaotusvõrgus kohaldatavat uut üldist jälgimisperioodi ega automaatselt kohalduvat tasuvaba perioodi.

Edasilükkamise alus langeb ära, kui tootmisvõimsuse kasutamist takistanud asjaolu lõpeb. Kui turuosaline ei ole edasilükkamise perioodi jooksul kasutanud võrgulepingujärgset tootmissuunalist võimsust vähemalt 95 protsendi ulatuses, rakendatakse talle lõigetes 7 ja 7¹

sätestatud tasu ka edasilükatud perioodi eest. Seega on tasu rakendamise edasilükkamine tingimuslik ega vabasta turuosalist tasu maksmisest juhul, kui nõutud kasutustaset edasilükkamise

perioodi jooksul ei saavutata. Lahendus erineb põhivõrguettevõtjaga tootmissuunalise võrgulepingu sõlminud turuosalistele sätestatavast üldisest kolmeaastasest kontrollperioodist. Jaotusvõrguettevõtjaga sõlmitud

võrgulepingute puhul säilib § 87¹ lõigetes 7 ja 7¹ sätestatud kontrollperiood ning tasu rakendamise edasilükkamine on võimalik üksnes lõikes 7⁶ sätestatud tingimustel ja jaotusvõrguettevõtja

juhtumipõhise kaalutlusotsuse alusel. Selline lahendus võimaldab arvestada põhjendatud erandjuhtumeid, kuid säilitab alakasutustasu eesmärgi suunata turuosalisi kasutama broneeritud võrguvõimsust sihipäraselt ning vältida võrguvõimsuse põhjendamatult pikaajalist kasutamata

hoidmist. Uus lõige 7⁶ erineb § 87¹ lõikest 6², sest lõige 6² käsitleb olukorda, kus tootmist ei ole veel

alustatud, ja lõikes 6 sätestatud tasu rakendamise edasilükkamist. Uue lõike 7⁶ alusel hinnatakse seevastu võrgulepingujärgse tootmissuunalise võimsuse kasutamist pärast tootmise alustamist ning lükatakse põhjendatud juhul edasi lõigetes 7 ja 7¹ nimetatud tasu rakendamine. Tegemist on

alakasutustasu regulatsiooni eri etappidega, mistõttu õigusselguse tagamiseks sätestatakse jaotusvõrguettevõtjatele võimaldatav kaalutlusõigus eraldi lõikes.

39) paragrahvi 871 lõiget 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Tootmissuunalise võimsuse kasutamiseks loetakse liitumis- või võrgulepingu järgse

tootmissuunalise võrguühenduse võimsuse tarbimiskohas võrguettevõtja võrgu suunas edastamist, mis on fikseeritud vähemalt kauplemisperioodide lõikes või täpsemalt võrguettevõtja

mõõteseadmega, mille alusel tuvastatakse kasutatud tootmissuunalise võimsuse suurus.“;“; Selgitus: Muudatuse vajadus on tingitud asjaolust, et praktikas esines sätte väära tõlgendust ning

puudus sätte sisu üheselt mõistetavus. Eksitava tõlgenduse kohaselt võis muudetavat lõiget mõista viisil, et alakasutustasu arvestatakse tarbimiskohas, mis koosneb mitmest liitumispunktist, iga

liitumispunkti kaupa eraldi ka juhul, kui võrgulepingus on pooled omavahel kokku leppinud liitumispunktide ülese tootmisvõimsuse ka tarbimiskohas. Võrguettevõtjal on kohustus tagada igal ajahetkel tootjale võrgulepinguga kokkulepitud tarbimiskoha tootmissuunaline võimsus, milleks

vajalikud elektrivõrgu investeeringud finantseeritakse läbi võrgutasu. Seetõttu tuleb kliendi poolt

tootmisvõimsuse mittekasutamist hinnata ka sama parameetri vastu ehk tarbimiskohas.

Tarbimiskoha põhiselt tootmisvõimsuse kasutamise kontrollimine tagab tootja poolt broneeritud võrguressursi sihipärast kasutamist ja võimaldab võrguettevõtjal arenduskohustuse raames

finantseerida võrgutariifi ja liitumistasu eest ühiskondlikult kõige otstarbekamaid võrguinvesteeringuid. Tarbimiskoha maksimaalse tootmisvõimsuse kasutamise kontrollimisel summeeritakse liitumispunktides ühel/samal ajahetkel mõõdetud tootmisvõimsus. Ühtlasi viiakse

lõikesse sisse täpsustus, et kõige pikem periood, mille jooksul tootmissuunalise võimsuse kasutamist kontrollitakse, saab olla kauplemisperiood, mis käesoleva muudatuse tegemise ajal on

15 minutit. Kui tootmissuunalise võimsuse kasutamist on võimalik mõõta kauplemisperioodist lühema ajaperioodi jooksul, (näiteks ühe minuti jooksul, kui võrguettevõtja on paigaldanud sellise mõõteseadme), on eeldus, et võrguettevõtja kasutab arvestuse aluseks seda.

11. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 42 (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punkt 59)

muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „42) Paragrahvi 93 lõike 6 punktis 31 asendatakse sõnad „lõikes 2 nimetatud riigihanke“ sõnadega

„lõigetes 2 ja 3 nimetatud hanke“.“;

Seletuskirja: Muudatusega viiakse Konkurentsiameti kooskõlastuspädevust käsitlev säte kooskõlla §-des 662 ja 663 tehtava muudatustega. Kehtivas sõnastuses viitab § 93 lõike 6 punkt 31

riigihanke tingimuste kooskõlastamisele. Kuna paindlikkusteenuste ja tugiteenuste osutajate

leidmisel loobutakse kitsamast riigihanke terminist ning asendatakse see turupõhise hankimise korraga, tuleb vastavalt muuta ka Konkurentsiameti ülesannet kirjeldavat sätet. Muudatus on terminoloogiline ega muuda Konkurentsiameti kooskõlastuspädevuse sisulist eesmärki.

Konkurentsiamet kontrollib ka edaspidi, kas turupõhise hankimise tingimused tagavad teenuse kulutõhusa hankimise ning vastavad võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele.

12. Muuta eelnõu § 1 punkti 49 (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punkt 67) ja sõnastada see järgmiselt:

„49) seadust täiendatakse §-dega 1016–10110 järgmises sõnastuses:

„§ 1016. Siseteabel põhineva kauplemise keelu rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 3 sätestatud siseteabel põhineva kauplemise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav

summa. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga vähemalt 15 protsenti, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku

või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.

§ 1017. Siseteabe avaldamise kohustuse rikkumine

„(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 4 sätestatud turuosalise

valduses oleva siseteabe avaldamise kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku

eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga vähemalt kaks protsenti, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo

tulemusel teenitud kasule vastav summa. § 1018. Elektri hulgimüügituruga manipuleerimise keelu rikkumine

„(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 5 sätestatud elektri

hulgimüügituruga manipuleerimise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku

eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga vähemalt 15 protsenti, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo tulemusel

teenitud kasule vastav summa. (3) Käesoleva paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav.

§ 1019. Registreerimisnõude rikkumine

„(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 9 sätestatud

registreerimisnõude rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav

summa. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga vähemalt üks protsent, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.

§ 10110. Ametialaselt tehinguid vahendavate või täitvate isikute kohustuste rikkumine

„(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 15 sätestatud ametialaselt

tehinguid vahendavate või täitvate isikute kohustuste rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku

eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga vähemalt kaks protsenti, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo

tulemusel teenitud kasule vastav summa.“;“; 13. Muuta eelnõu § 1 punkti 52 (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punkt 70) ja

sõnastada see järgmiselt:

„52) seadust täiendatakse §-ga 1031 järgmises sõnastuses:

„§ 1031. Andmete esitamise nõude rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 8 sätestatud turuosalise

poolt hulgimüügiturul sõlmitud tehingute, kauplemiskorralduste ja struktuuriandmete esitamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga vähemalt üks protsent, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku

või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.“;“;

Selgitus: Punktide 49 ja 52 muudatuste eesmärk on REMIT-määrusest ülevõetavate sätete väärteokoosseise täiendada lühikese teokirjeldusega. Karistusõiguses kehtib määratletuse

põhimõte – isik peab seadust lugedes aru saama, mis on keelatud. Riigikohtu praktika kohaselt võib puhtalt "blanketne" viide juriidiliselt kohtus kokku langeda. Samuti täpsustatakse karistusmäärasid vastavalt määruse (EL) nr 1227/2011 artiklile 18 ning kehtestatakse energia

hulgimüügituruga manipuleerimise väärtegude katse karistatavus.

14. Muuta eelnõu § 1 punkti 54 (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punkt 72) ja sõnastada see järgmiselt:

„54) paragrahvi 106 tekst loetakse lõikeks 1 ja täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses: „(2) Käesoleva seaduse §-des 1016–10110 ja 1031 sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on viis

aastat. Nimetatud väärtegude aegumine peatub väärteo kohtumenetluse ajaks ning selle keelatud teo suhtes konkurentsiasutuse või Euroopa Komisjoni poolt konkurentsijärelevalvemenetluse

otsuse kättetoimetamisel kuni ajani, mil konkurentsijärelevalvemenetluse otsust ei saa enam vaidlustada, või selle vaidlustamisel tehtud kohtulahendi jõustumiseni. Isikut ei tohi väärteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui väärteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse

jõustumiseni on möödunud selle teo aegumistähtajaks sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. (3) Käesolevas peatükis sätestatud väärteod on karistatavad ka siis, kui tegu on toime pandud

väljaspool Eesti territooriumi, tingimusel, et teo pani toime Eesti kodanik või Eestis registreeritud juriidiline isik.“;“;

Selgitus: Lõike 2 muudatusega sätestatakse väärtegude pikem ehk 5-aastane aegumistähtaeg ning reguleeritakse aegumise peatumine kohtumenetluse ja Konkurentsiameti või Euroopa Komisjoni

järelevalvemenetluse ajaks (nn objektiivne aegumine 10 aastat). Energiaturu manipuleerimise ja siseteabe kuritarvituse uurimine on erakordselt mahukas, tehniline ning sageli rahvusvahelise mõõtmega. Tavapärane kaheaastane väärteo aegumistähtaeg ei ole piisav tõendite kogumiseks ja

põhjaliku järelevalvemenetluse läbiviimiseks. Lõike 3 muudatusega laiendatakse Eesti karistusvõimu väljapoole Eesti territooriumi, kui rikkumise paneb toime Eesti kodanik või Eestis registreeritud juriidiline isik. Kuna energiaturg on

piiriüleselt integreeritud, võimaldab eksterritoriaalsuse säte võtta Eesti isikuid vastutusele ka siis, kui nad manipuleerivad teise liikmesriigi hulgimüügiturgu.

Pikemad aegumistähtajad tagavad REMIT-määrusest tuleneva nõude, et siseriiklikud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja heidutavad, hoides ära olukorra, kus keerukad turukuritarvitused jääksid aegumise tõttu karistamata.

15. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 55, (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punkt

73) muutes järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „55) paragrahvi 1113 täiendatakse lõigetega 173 ja 174 järgmises sõnastuses:

„(173) Käesoleva seaduse § 871 lõikes 75 nimetatud kolmeaastast perioodi rakendatakse põhivõrguettevõtjaga sõlmitud võrgulepingute suhtes alates 2025. aasta 17. märtsist.

(174) Käesoleva seaduse § 87¹ lõiget 7⁶ kohaldatakse ka § 87¹ lõikes 7 või 7¹ sätestatud tootmissuunalise võimsuse kasutamise perioodi suhtes, mis ei ole lõike 7⁶ jõustumise ajaks lõppenud, kui lõikes 7⁶ sätestatud asjaolu esineb või jätkub pärast selle lõike jõustumist.”;“;

Selgitus: Muudatus on vajalik, et põhivõrgus rakendada edaspidiselt võrgulepingulise

tootmisvõimsuse mitte kasutamise eest tasu kolmeaastase perioodi kaupa. Näiteks võrgulepingute puhul, mis on sõlmitud enne 2023. aasta märtsi, esimene, kaheaastane, tootmisvõimsuse kasutamise periood lõppes 17.03.2025, ning sellele järgnev põhivõrguettevõtjaga sõlmitud

võrgulepingu suhtes käimasolev tootmisvõimsuse kasutamise periood muutub kolmeaastaseks. Teisisõnu lõpeb käesoleva muudatuse jõustumisel 17.03.2025 alanud võrgulepingu

tootmisvõimsuse kasutamise periood 17.03.2028. Võrguleping põhivõrguga sõlmiti 1.1.2025, tema esimene alakasutustasu jälgimisperiood lõppeks ilma muudatusettepanekuta ära 1.1.2027 ning järgmine 1.1.2028, aga nüüd koos muudatusettepanekuga lõppeb tema esimene

alakasutustasu jälgimisperiood 1.1.2028, järgmine 1.1.2031. Enne 2023 aasta 17. märtsi sõlmitud võrgulepinguliste tootmisvõimsuse kasutamise esmase

kontrolli periood lõppes 2025 aasta märtsis, mille eesmärgiks on seni pikaajaliselt võrgulepingutega broneeritud tootmisvõimsuse vabastamine elektrivõrgus. Kuivõrd esimesed arvestusperioodid on perioodi pikendamise hetkeks juba lõppenud, on SE696 esmane eesmärk

täidetud, siis on põhjendatud rakendada kolmeaastast perioodi alates sätte jõustumise hetkest.

Rakendussättega nähakse ette, et § 87¹ lõikes 7⁶ sätestatud võimalust võib jaotusvõrguettevõtja

kohaldada ka selle sätte jõustumise ajal kestva kontrollperioodi suhtes, kui tasu rakendamise edasilükkamise aluseks olev asjaolu esineb või jätkub pärast sätte jõustumist.

Rakendussäte võimaldab arvestada olukordi, kus jaotusvõrgus on turuosalisest sõltumatu, tõendatud, erandlik ja ajutine asjaolu tekkinud enne § 87¹ lõike 7⁶ jõustumist, kuid takistab tootmissuunalise võimsuse kasutamist ka pärast sätte jõustumist. Sellisel juhul saab turuosaline

esitada jaotusvõrguettevõtjale põhjendatud taotluse ning jaotusvõrguettevõtja saab hinnata lõikes 7⁶ sätestatud tingimuste täidetust ja tasu rakendamise edasilükkamise põhjendatust. Säte ei anna

alust enne § 87¹ lõike 7⁶ jõustumist lõppenud jälgimisperioodi ümberhindamiseks ega juba lõplikult määratud alakasutustasu tagasiulatuvaks muutmiseks. Samuti ei anna rakendussäte turuosalisele automaatset õigust ajapikendusele. Jaotusvõrguettevõtja hindab ka jõustumise ajal

kestva jälgimisperioodi puhul kõiki lõikes 7⁶ sätestatud tingimusi, sealhulgas asjaolu sõltumatust turuosalisest, selle erandlikku ja ajutist iseloomu, mõju tootmisvõimsuse kasutamisele, eeldatavat

kestust ning turuosalise rakendatud abinõusid. Rakendussäte tagab, et sarnases olukorras olevaid turuosalisi ei kohelda põhjendamatult erinevalt üksnes selle tõttu, kas erandi aluseks olev asjaolu tekkis vahetult enne või pärast § 87¹ lõike 7⁶ jõustumist. Samal ajal välditakse sätte tagasiulatuvat

kohaldamist lõppenud õigussuhetele ja säilitatakse õiguskindlus juba lõppenud jälgimisperioodide ning lõplikult määratud tasude suhtes.

16. Muuta eelnõu § 1 punkte 58 ja 59 (meie eelnevaid muudatusettepanekuid arvestades punkte 77 ja 78) ja sõnastada see järgmiselt:

„58) paragrahvi 1113 täiendatakse lõikega 35 järgmises sõnastuses: „(35) Enne 2027. aasta 1. veebruari algatatud väärtegude kohtuvälised menetlused menetletakse

lõpuni menetluse alustamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt.“;

59) paragrahvi 1113 täiendatakse lõikega 36 järgmises sõnastuses: „(36) Käesoleva seaduse § 65 lõikeid 14–15 rakendatakse alates 2028. aasta 1. veebruarist.“;“;

Selgitus: Muudatusega viiakse kooskõlla sätete rakendumise aeg. Lõige 35 sätestab, et enne käesoleva seaduse muudatuste jõustumist alustatud väärtegude

kohtuvälised menetlused menetletakse lõpuni menetluse alustamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt. See tähendab seda, et karistusi, mis põhinevad suuremal trahvimääral, saab hakata määrama või mõistma nendele isikutele, kes panevad teo toime 1. veebruaril 2027 või pärast seda.

Kui isik on teo toime pannud 31. jaanuaril 2027, st enne seadusemuudatuse jõustumist, kohaldatakse tema karistamisel enne 1. veebruari 2027 kehtinud trahvimäärasid.

Lõike 36 eesmärk on pikendada võrguettevõtjatele, kellel puudub praegu vastav tehniline võimekus, tähtaega, millal tekib kohustus pakkuda paindlikke ühendusi ning võimaldada aega arendada välja vajalikud infotehnoloogilised lahendused ning luua vajalikud funktsionaalsused ja

nende juba olemasolevate süsteemidega integreerimise võimekus. Selleks, et suuremal hulgal paindlikke liitujaid hallata ja juhtida, on vajalik arendada kaugjuhtimiseks sobilik süsteem ning

määrata paindlike ühenduste tingimused pilootprojektide põhjal ehk paindlikke ühendusi saab sellisel juhul võrguettevõtja võimaldada järk-järgult üha laiapõhjalisemalt ja vastavalt olemasolevatele tehnilistele lahendustele laiendada seda võimekust kogu teeninduspiirkonna

ulatuses. Teadaolevalt on suurima jaotusvõrguettevõtja puhul mikrotootjate kaugjuhtimisega seotud esmane võimekus seotud uue SCADA (Supervisory Control and Data Acquisition) süsteemi

tarnimisega, mis peaks toimuma 2027. aastaks. 17. Muuta eelnõu § 2 punkte 5–7 ja sõnastada need järgmiselt:

„5) seadust täiendatakse §-dega 448–4413 järgmises sõnastuses:

„§ 448. Siseteabel põhineva kauplemise keelu rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 3 sätestatud siseteabel põhineva kauplemise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku

eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga vähemalt 15 protsenti, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo tulemusel

teenitud kasule vastav summa.

§ 449. Siseteabe avaldamise kohustuse rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 4 sätestatud turuosalise valduses oleva siseteabe avaldamise kohustuse rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav

summa. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga vähemalt kaks protsenti, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise

isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.

§ 4410. Gaasi hulgimüügituruga manipuleerimise keelu rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 5 sätestatud gaasi

hulgimüügituruga manipuleerimise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav

summa. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga vähemalt 15 protsenti, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav.

§ 4411. Registreerimisnõude rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 9 sätestatud registreerimisnõude rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav

summa. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga vähemalt üks protsent, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku

või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.

§ 4412. Ametialaselt tehinguid vahendavate või täitvate isikute kohustuste rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 15 sätestatud ametialaselt

tehinguid vahendavate või täitvate isikute kohustuste rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku

eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga vähemalt kaks protsenti, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo

tulemusel teenitud kasule vastav summa. § 4413. Andmete esitamise nõude rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 artiklis 8 sätestatud turuosalise

poolt hulgimüügiturul sõlmitud tehingute, kauplemiskorralduste ja struktuuriandmete esitamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti füüsilise isiku eelmise kalendriaasta sissetulekust ja mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga vähemalt üks protsent, kuid mitte rohkem kui 20 protsenti juriidilise isiku

või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest, kuid mitte vähem kui väärteo tulemusel teenitud kasule vastav summa.“;

6) paragrahvi 45 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse §-des 448–4413 sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on viis aastat. Nimetatud väärtegude aegumine peatub väärteo kohtumenetluse ajaks ning selle keelatud teo suhtes konkurentsiasutuse või Euroopa Komisjoni poolt konkurentsijärelevalvemenetluse otsuse

kättetoimetamisel kuni ajani, mil konkurentsijärelevalvemenetluse otsust ei saa enam vaidlustada, või selle vaidlustamisel tehtud kohtulahendi jõustumiseni. Isikut ei tohi väärteos siiski süüdi

mõista ega karistada, kui väärteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud selle teo aegumistähtajaks sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. (3) Käesolevas peatükis sätestatud väärteod on karistatavad ka siis, kui tegu on toime pandud

väljaspool Eesti territooriumi, tingimusel, et teo pani toime Eesti kodanik või Eestis registreeritud juriidiline isik.“;“;

Selgitus: Paragrahvide 448–4413 muudatuste eesmärk on REMIT-määrusest ülevõetavate sätete väärteokoosseise täiendada lühikese teokirjeldusega ning energia hulgimüügituruga

manipuleerimise väärtegude katse karistatavus. Karistusõiguses kehtib määratletuse põhimõte – isik peab seadust lugedes aru saama, mis on keelatud. Riigikohtu praktika kohaselt võib puhtalt "blanketne" viide juriidiliselt kohtus kokku langeda.

Paragrahvi 45 lõike 2 muudatusega sätestatakse väärtegude pikem ehk 5-aastane aegumistähtaeg ning reguleeritakse aegumise peatumine kohtumenetluse ja Konkurentsiameti või Euroopa

Komisjoni järelevalvemenetluse ajaks (nn objektiivne aegumine 10 aastat). Energiaturu manipuleerimise ja siseteabe kuritarvituse uurimine on erakordselt mahukas, tehniline ning sageli rahvusvahelise mõõtmega. Tavapärane kaheaastane väärteo aegumistähtaeg ei ole piisav tõendite

kogumiseks ja põhjaliku järelevalvemenetluse läbiviimiseks. Lõike 3 muudatusega laiendatakse Eesti karistusvõimu väljapoole Eesti territooriumi, kui

rikkumise paneb toime Eesti kodanik või Eestis registreeritud juriidiline isik. Kuna energiaturg on piiriüleselt integreeritud, võimaldab eksterritoriaalsuse säte võtta Eesti isikuid vastutusele ka siis, kui nad manipuleerivad teise liikmesriigi hulgimüügiturgu.

Pikemad aegumistähtajad tagavad REMIT-määrusest tuleneva nõude, et siseriiklikud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja heidutavad, hoides ära olukorra, kus keerukad

turukuritarvitused jääksid aegumise tõttu karistamata. 7) seadust täiendatakse §-ga 487 järgmises sõnastuses:

„§ 487. Enne 2027. aasta 1. veebruari algatatud väärtegude menetlemine

Enne 2027. aasta 1. veebruari algatatud väärtegude kohtuvälised menetlused menetletakse lõpuni

menetluse alustamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt.“.“. Selgitus: Muudatusega viiakse kooskõlla sätte rakendumise aeg, et enne käesoleva seaduse

muudatuste jõustumist alustatud väärtegude kohtuvälised menetlused menetletakse lõpuni menetluse alustamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt. See tähendab seda, et karistusi, mis

põhinevad suuremal trahvimääral, saab hakata määrama või mõistma nendele isikutele, kes panevad teo toime 1. veebruaril 2027 või pärast seda. Kui isik on teo toime pannud 31. jaanuaril 2027, st enne seadusemuudatuse jõustumist, kohaldatakse tema karistamisel enne 1. veebruari

2027 kehtinud trahvimäärasid.

18. Jätta eelnõust tekstist välja § 3 riigihangete seaduse muutmine, muutes eelnõu järgnevate paragrahvide numeratsiooni.

Selgitus: Riigihangete seaduse § 154 lõige 2 muudatus, kus tegevuse avatus otsesele konkurentsile määratakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL artikli 35 kohaselt

Rahandusministeeriumi või hankija taotluse alusel, jõustus 13.07.2026, seega võib käesolevast eelnõust RHS muutmise välja jätta.

19. Muuta eelnõu § 4 punkti 2 ja sõnastada need järgmiselt:

„2) paragrahvi 63 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast arvu „6“ tekstiosaga „või 71“.“;

Selgitus: Muudatusettepanekuga parandatakse eelnõus tehniline viiteviga. Eelnõu § 4 punktiga 2 täiendatakse tööstusheite seaduse § 63 lõike 1 punktis 3 olevat viidet tööstusheite seaduse §-s 44 sätestatud eranditele. Eelnõusse on ekslikult märgitud viide § 44 lõikele 61, kuid õige on viide §

44 lõikele 71. Muudatus ei muuda eelnõu sisulist lahendust.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo energeetika- ja keskkonnaminister

Lisa: Ettepanekute/arvamuste tabel

Lisaadressaadid: [email protected]

Marie-Ursula Vaks, 639 7674

[email protected]