1

EELNÕU 29.10.2026

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seadus

§ 1. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Õppimiskohustuse täitmise ja põhikooli riiklikule õppekavale vastava põhihariduse omandamise võimaluse valla või linna haldusterritooriumil elavatele õppimiskohustuslikele inimestele tagab vald või linn oma munitsipaalkoolis või kokkuleppel teise valla või linnaga selle valla või linna munitsipaalkooli kaudu. Vald või linn võib käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud ülesande täitmisse kaasata vajaduse korral erakooli pidaja või riigi.“;

2) paragrahvi 71 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Kohalik omavalitsus täidab käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud ülesannet oma munitsipaalkoolis või kokkuleppel teise valla või linnaga selle valla või linna munitsipaalkooli kaudu.“;

3) paragrahvi 27 lõike 1 teist lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Seadusliku esindaja jaoks on õppimiskohustuslikule inimesele kooli valik vaba elukohajärgse valla või linna munitsipaalkoolide vahel ning nende teise valla või linna munitsipaalkoolide vahel, mille pidaja otsustab võtta vastu elukohajärgse valla või linna õppimiskohustusliku inimese või mille kaudu elukohajärgne vald või linn täidab käesoleva seaduse § 7 lõikest 2 tulenevat ülesannet, kui soovitud koolis on vaba õppekoht.“;

4) paragrahvi 32 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses: „(31) Testide andmekogus töödeldakse järgmisi isikuandmete kategooriaid: 1) testi sooritaja tuvastamiseks vajalikud andmed; 2) testi korraldamiseks vajalikud andmed; 3) testi sooritamise andmed; 4) testitulemuste, hindamise ja tulemuste vaidlustamisega seotud andmed; 5) andmekogu kasutamise ja andmekogus tehtud toimingute logiandmed.

(32) Testide andmekogus säilitatakse: 1) testitulemuste ja lõpptulemuse kujunemise andmeid alaliselt; 2) hindamise aluseks olevaid vastuseid, töid ja muid materjale viis aastat arvates testitulemuse teatavakstegemisest; 3) vaide- ja kohtumenetlusega seotud andmeid kuni vastava menetluse lõppemiseni; 4) logiandmeid kolm aastat.“;

5) paragrahvi 33 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Riigieksami ja ühtse põhikooli lõpueksami tulemuste peale võib esitada vaide Haridus- ja Noorteametile. Vaie tuleb esitada kümne tööpäeva jooksul arvates päevast, mil eksamitulemus tehti eksami sooritajale testide andmekogu kaudu kättesaadavaks.“;

2

6) paragrahvi 33 lõigetes 2 ja 3 asendatakse sõna „apellatsioonikomisjon“ tekstiosaga „Haridus- ja Noorteamet“ vastavas käändes;

7) paragrahvi 48 lõige 3 ja paragrahvi 72 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 82 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses: „(31) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud tegevuskulutoetuse andmiseks kehtestab Vabariigi Valitsus igaks eelarveaastaks õppekoha tegevuskulu piirmäära ühe kuu kohta. Ühe kuu õppekoha tegevuskulu piirmäära kehtestamisel lähtutakse üle-eelmise eelarveaasta munitsipaalkoolide tegevuskulude mahust ja õpilaste arvust sellele eelarveaastale eelneva aasta 10. novembri seisuga.

(32) Tegevuskulu hulka ei arvata: 1) riigieelarveliste toetuste arvelt kaetavaid kulusid; 2) kooli hoonetega seotud kasutusrendi kulusid; 3) põhivara amortisatsiooni ja ümberhindlust; 4) põhivara soetamisega seotud käibemaksu kulusid.“;

9) paragrahvi 83 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui vald või linn täidab käesoleva seaduse § 7 lõikest 2 või § 71 lõikest 2 tulenevat ülesannet teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu, lepitakse teise valla või linnaga kokku tegevuskulu suurus õpilase kohta ning selle katmises osalemise kord.“;

10) paragrahvi 83 täiendatakse lõigetega 11 – 13 järgmises sõnastuses: „(11) Tegevuskulu suuruse määramiseks, tegevuskulude katmises osalemise kohustuse kindlakstegemiseks ning tegevuskulude katmise korraldamiseks on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus saada, kasutada ja vahetada järgmisi andmeid: 1) õpilase ees- ja perekonnanimi; 2) õpilase isikukood; 3) õpilase elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse andmed; 4) kooli nimetus ja hariduse infosüsteemi koolikood; 5) kooliaste, klass või õpperühm; 6) kooli vastuvõtmise, koolist väljaarvamise ning õppimise perioodi andmed; 7) muud tegevuskulude katmises osalemise kohustuse kindlakstegemiseks ja tegevuskulu arvestamiseks vältimatult vajalikud andmed.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud andmed saadakse hariduse infosüsteemist, rahvastikuregistrist ning teiselt kohaliku omavalitsuse üksuselt ulatuses, mis on vajalik tegevuskulu suuruse määramiseks ja tegevuskulude katmises osalemise korraldamiseks.

(13) Käesoleva paragrahvi alusel töödeldavaid isikuandmeid säilitatakse kümme aastat pärast selle eelarveaasta lõppu, mille kohta tegevuskulude katmises osalemist arvestati, ning seejärel andmed kustutatakse või anonüümitakse, kui seadusest ei tulene pikemat säilitamiskohustust.“;

11) paragrahvi 83 lõiked 2–8 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 98 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses:

„(2) Õpilase suhtes, kes 2028. aasta 1. jaanuaril on õppimiskohustuslik ja omandab põhiharidust või osaleb lisaõppes teise valla või linna munitsipaalkoolis, loetakse, et tema elukohajärgne vald või linn täidab käesoleva seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet selle munitsipaalkooli

3

kaudu, välja arvatud juhul, kui elukohajärgne vald või linn on hinnanud ja tuvastanud, et tagab õpilasele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud õppimisvõimaluse nõuetekohasuse ja tegeliku kättesaadavuse hindamisel arvestab vald või linn eelkõige: 1) õpilase kooliteed ning kooli jõudmiseks kuluvat aega ja viisi; 2) õppekeskkonna vastavust õppekava, turvalisuse ja tervisekaitse nõuetele; 3) võimalusi õpilase arengu toetamiseks; 4) sama pere teiste laste õppimist samas koolis; 5) kooli vahetamise mõju õpilasele.“. § 2. Erakooliseaduse muutmine

Erakooliseaduse § 223 lõike 8 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§ 83 lõike 7“ tekstiosaga „§ 82 lõike 31“;

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–3 ja 8–12 ning § 2 jõustuvad 2028. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar Riigikogu esimees

Tallinn, „…“ ……………2026. a ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ……………2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Avalikult kooskõlastusringilt laekunud tagasiside

Asutus Arvamus/ettepanek HTM vastus

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

1 Palume seletuskirjas selgitada seoseid käesoleva eelnõu ja põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (toetuste viimine kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaasi) eelnõu vahel.

Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.

2 Eelnõu seletuskirjas märgite, et munitsipaalgümnaasium peab vastu võtma õpilasi teistest omavalitsustest võrdsetel alustel oma õpilastega ka juhul, kui teine omavalitsus nende eest ei arvle. Juhime tähelepanu, et tegemist võib olla omavalitsusele pandud riikliku ülesandega, sest koolipidajast omavalitsusele pannakse kohustus rahastada teise omavalitsuse laste haridust. Riikliku ülesande kulud tuleb omavalitsustele hüvitada riigieelarvest. Palume seletuskirjas nimetatud ülesande olemust põhjalikult analüüsida.

Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.

3 Palume seletuskirjas oluliselt täiendada eelnõu regionaalse mõju hinnangut. Kavandatav muudatus ei mõjuta üksnes kohalike omavalitsuste vahelisi arveldusi, vaid võib muuta kohalike omavalitsuste majanduslikke stiimuleid õpilaste vastuvõtmisel, koolikohtade kavandamisel ja koolivõrgu korraldamisel ning selle kaudu mõjutada haridusteenuse piirkondlikku kättesaadavust.

Arvestatud osaliselt. Seletuskirja on täiendatud punktis 6.1.4 2025/2026. õppeaasta EHIS-e andmetel põhineva ülevaatega KOVidevahelisest õpirändest, eristades põhikooli- ja gümnaasiumiastet ning käsitledes suuremaid õpilaste saatjaid ja vastuvõtjaid. Seletuskirja on täiendatud ülevaatega KOVidest ja koolidest, kus õpib rohkem teiste KOVide elanikest õpilasi, võimaldades tuvastada koolipidajad ja piirkonnad, kus muudatuse võimalik mõju võib olla suurem. Olemasolevate andmete põhjal ei

2

Seletuskirja kohaselt õpib 2025/2026. õppeaastal 24 827 õpilast kohalikus omavalitsuses, mis ei ole rahvastikuregistri järgi nende elukohajärgne omavalitsus. Samuti möönab seletuskiri, et muudatuse tulemusel võib teatud juhtudel väheneda vanema või õpilase koolivaliku võimalus ning teise kohaliku omavalitsuse põhikooli õppima asumine võib hakata sõltuma kohalike omavalitsuste vahelisest kokkuleppest ka olukorras, kus koolis on vaba õppekoht. Seetõttu ei ole meie hinnangul piisav käsitleda muudatust üksnes hariduskorraldusliku ja kohalike omavalitsuste finantsmõjuna. Palume regionaalse mõju hindamisel analüüsida vähemalt järgmisi küsimusi:

 õpilaste üle kohaliku omavalitsuse piiride liikumise territoriaalne muster ja põhjused – millistes piirkondades ja millist tüüpi omavalitsustes on teises omavalitsuses õppimine kõige levinum, milliseid piirkondi muudatus seetõttu kõige enam mõjutab ning millised on teise KOVi kooli valimise peamised põhjused. Seejuures tuleks tähelepanu pöörata ka olukordadele, kus õpilased eelistavad olemasoleva kodulähedase kooli asemel teise KOVi kooli;

 kohalike omavalitsuste rahastamisstiimulite muutumine – kas elukohajärgsel kohalikul omavalitsusel võib tekkida senisest tugevam majanduslik stiimul suunata õpilasi oma koolidesse ka juhul, kui teise kohaliku

ole võimalik prognoosida KOVide edasist käitumist ega muudatuse mõju konkreetse kooli jätkusuutlikkusele, sest see sõltub muu hulgas KOVide tulevastest kokkulepetest, koolipidajate vastuvõtu- ja koolivõrguotsustest ning õpilaste valikutest pärast muudatuse jõustumist. EHIS ei sisalda andmeid konkreetse õpilase või pere koolivaliku põhjuste kohta, mistõttu ei ole nende andmete põhjal võimalik tuvastada, miks valiti teise KOVi kool või eelistati seda elukohajärgse KOVi koolile.

Eesti Linnade ja Valdade Liidu 26.05.2026 kirjas nr 2-2/118 esitatud seisukoht annab aluse hinnata ka KOVide võimalikku valmisolekut kokkulepete sõlmimiseks. ELVL-i andmetel pooldas 2025. aasta sügisel läbiviidud küsitluses ligikaudu kaks kolmandikku KOVidest senise süsteemi jätkumist või üksnes väiksemaid tehnilisi muudatusi. Kuna kehtiva süsteemi kohaselt osaleb õpilase elukohajärgne KOV teise KOVi munitsipaalkoolis õppiva õpilase tegevuskulude katmises, võib sellest järeldada, et valdav osa KOVidest peab teise KOVi koolis õppivate õpilaste tegevuskulude katmist põhimõtteliselt vajalikuks ning on seega eelduslikult valmis ka vastavate kokkulepete sõlmimiseks. Küsitluse tulemused ei võimalda siiski ette näha, millistel tingimustel ja milliste konkreetsete juhtumite puhul KOVid kokkuleppeid sõlmivad. Seetõttu ei ole võimalik KOVide tulevast käitumist täpselt prognoosida, kuid ELVL-i küsitluse tulemused annavad kaudse indikatsiooni, et kokkulepete sõlmimise valmisolek on KOVide seas laialdane.

3

omavalitsuse kool on õpilase elukohta, liikumisteid või pere igapäevast toimepiirkonda arvestades paremini kättesaadav; samuti, kas kooli pidaval kohalikul omavalitsusel võib tekkida stiimul piirata teiste kohalike omavalitsuste õpilaste vastuvõttu juhul, kui nende õpetamisega kaasnevaid tegevuskulusid ei hüvitata;

 mõju piirkondlike keskuste teenindusfunktsioonile – palume hinnata, kas muudatus võib mõjutada nende gümnaasiumide ja põhikoolide jätkusuutlikkust, mis teenindavad tavapäraselt mitme kohaliku omavalitsuse õpilasi ning täidavad seetõttu piirkondlikku, mitte üksnes ühe kohaliku omavalitsuse teenindusfunktsiooni.

Palume regionaalse mõju hinnangus võimaluse korral kasutada EHIS-e andmeid ning esitada vähemalt maakondade lõikes ülevaade sellest, kui suur osa õpilastest õpib väljaspool elukohajärgset kohalikku omavalitsust ning millised omavalitsused on suurimad õpilaste saatjad ja vastuvõtjad. See võimaldaks täpsemalt hinnata, kas kavandatava muudatuse mõju koondub teatud piirkondadesse. Kui analüüsi tulemusel ilmneb, et muudatus võib halvendada haridusteenuse kättesaadavust või piirkondliku koolivõrgu toimimist teatud piirkondades, palume seletuskirjas käsitleda ka võimalikke negatiivset regionaalset mõju ennetavaid või leevendavaid lahendusi.

Siseministeerium

4

4 Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakond vaatas eelnõu läbi ning teeb ettepaneku täiendada eelnõu või seletuskirja käsitlusega olukordadest, kus õppimiskohustuslikul lapsel puuduvad rahvastikuregistris elukohaandmed. Eelnõu lähtub läbivalt õppimiskohustusliku lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse põhimõttest ning sellele vastavalt rahvastikuregistri andmetest. Samas võib praktikas esineda olukordi, kus lapse rahvastikuregistris puuduvad elukohaandmed, näiteks juhul, kui andmeid ei ole veel registrisse kantud või kui elukoha kanne on omaniku nõudmise menetluse käigus muutunud kehtetuks. Siseministeeriumi hinnangul tuleb käsitleda eelnõus või seletuskirjas olukordi, kus õppimiskohustusliku lapse elukohajärgset kohalikku omavalitsust ei ole võimalik rahvastikuregistri andmete alusel üheselt määrata. Sellisel juhul võib jääda ebaselgeks nii õppimiskohustuse täitmise ja hariduse kättesaadavuse tagamise eest vastutav kohaliku omavalitsuse üksus kui ka kohalike omavalitsuste vaheline tegevuskulude kandmise korraldus.

Selgitame. Eelnõuga ei muudeta PGS §-s 8 sätestatud isiku elukoha määramise põhimõtteid ega rahvastikuregistri elukohaandmete regulatsiooni. Eelnõus kasutatud elukohajärgse KOVi mõistet tuleb kohaldada koos PGS §-ga 8 ja rahvastikuregistri seadusega. Seetõttu ei ole vajalik eelnõus eraldi dubleerida rahvastikuregistri elukohaandmete puudumise või ebapiisava täpsuse korral kohaldatavaid reegleid. PGS § 8 kohaselt käsitatakse isiku elukohana tema Eesti rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Kui registrisse ei ole kantud isiku elukoha aadressi piisava täpsusega, määrab isik puuduvas osas oma elukoha aadressi ise, teavitades sellest elukohajärgset valla- või linnavalitsust. Seega sisaldab PGS juba regulatsiooni olukorraks, kus rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress ei ole piisavalt täpne. Kui lapse elukoha aadress rahvastikuregistris üldse puudub, tuleb lähtuda rahvastikuregistri seaduses sätestatud elukohaandmete esitamise ja registrisse kandmise korrast. Rahvastikuregistri regulatsiooni kohaselt tuleb tagada isiku, sealhulgas alaealise lapse elukohaandmete olemasolu ja õigsus ning seaduses sätestatud juhtudel saab elukohaandmete registrisse kandmise menetluse algatada ka KOV. Seega tuleb elukohaandmete puudumise küsimus lahendada rahvastikuregistri seaduses sätestatud korras.

Eesti Koolijuhtide Ühendus 5 Õpilaste häält tuleb kuulata ja selle kuulduga ka

arvestada. Õpilasesinduse esindaja kaasamine õppenõukogu tegevusse ei ole aga põhjendatud, kuna õppenõukogu arutab konkreetsete õpilastega seotud küsimusi ja töötleb seejuures isikuandmeid. Samas peab säilima õpilaste võimalus osaleda koolielu ja õppekorralduse arengut puudutavate küsimuste arutelus. Koolidel tasub läbi mõelda, kuidas õpilasi paremini kaasata. Näiteks võiks õpilasesinduse

Teadmiseks võetud. Võimalus rääkida kaasa koolielu ja õppekorralduse arengut puudutavates küsimustes on õpilastele läbi õpilaseesinduse (mille moodustamine on õpilaskonna õigus) endiselt tagatud. Täna oli õpilaste esindaja kaasamine teatud mõttes dubleeritud läbi õppenõukogus osalemise töö ja läbi õpilasesinduse tegevuse õpilaste esindamise.

5

kaasamine toimuda nende päevakorrapunktide arutamisel, mis puudutavad õpilaskonda tervikuna.

6 Oluline on, et ka eraüldhariduskool võib olla nii põhihariduse kui ka keskhariduse omandamise võimaldamise osas partneriks. Esimeses lõigus on see mainitud, edaspidi mitte.

Selgitame. Eraüldhariduskool võib ka edaspidi olla kohaliku omavalitsuse partner nii põhihariduse kui ka üldkeskhariduse omandamise võimaldamisel. Eelnõuga selles osas senist regulatsiooni ega põhimõtet ei muudeta. PGS § 7¹ lõike 2 kavandatava täienduse eesmärk on täpsustada, kuidas KOV täidab oma osa riigi ja KOVide ühises üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamise ülesandes munitsipaalkoolide kaudu. Muudatus ei piira õpilase võimalust omandada üldkeskharidust erakoolis ega muuda erakoolide senist rolli haridussüsteemis. Eelnõuga ei muudeta ka erakoolide rahastamise põhimõtteid. Erakooliseaduse § 223 lõike 8 punktis 2 tehakse üksnes tehniline viitemuudatus seoses PGS § 83 lõike 7 kehtetuks tunnistamisega.

7 1) paragrahvi 7 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Õppimiskohustuse täitmise ja põhikooli riiklikule õppekavale vastava põhihariduse omandamise võimaluse valla või linna haldusterritooriumil elavatele õppimiskohustuslikele isikutele tagab vald või linn oma munitsipaalkoolis või kokkuleppel teise valla või linnaga selle valla või linna munitsipaalkooli kaudu. Vald või linn võib käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud ülesande täitmisse kaasata vajaduse korral erakooli pidaja või riigi.“ § 98 lg 3 punkt 5 ütleb, et õppimisvõimaluse nõuetekohasuse ja tegeliku kättesaadavuse hindamisel arvestab vald või linn kooli vahetamise mõju õpilasele. Küsimus on, kuidas hakkab vald või linn seda mõju hindama? Kelle emotsionaalne seisukoht saab aluseks

Selgitame. Ka kehtiva õiguse kohaselt ei piisa üksnes formaalselt vaba koolikoha olemasolust. Kohalik omavalitsus peab tagama lapsele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse, arvestades muu hulgas koolitee korraldust, õppekeskkonda, vajaliku toe kättesaadavust ja lapse parimaid huve. Selle nõude täitmist tuleb ka praegu hinnata.

Kooli vahetamise mõju hinnatakse juhtumipõhiselt koos teiste PGS § 98 lõikes 3 nimetatud asjaoludega. Aluseks ei ole ühe isiku seisukoht, vaid haldusmenetluses kogutud teave. Otsus peab olema põhjendatud ja kontrollitav. Eraldi hindamisstandardeid ei ole kavas kehtestada, sest seadus sätestab peamised hindamiskriteeriumid ning nende kaalu tuleb hinnata konkreetse lapse olukorrast lähtudes.

6

mõju hindamisel? Kas luuakse konkreetsed standardid selle mõju hindamiseks?

MTÜ Lastekaitse Liit 8 Eelnõu eesmärk ja rahastamismudeli mõju

koolivalikule. Riigikohus ei pidanud 9. novembri 2017. aasta otsuses nr 5-17-8 põhiseadusvastaseks eesmärki toetada õpilaste liikumist ja koolivalikut. Põhiseaduslik probleem seisnes sellise täiendava kohustuse rahastamise regulatsiooni puudumises. Eelnõuga valitud lahendus on üks võimalik viis põhiseadusliku probleemi lahendamiseks, kuid lapse õiguste seisukohalt võib valitud lahendusega kaasneda eeskätt põhihariduses risk, et teise KOVi koolis õppimise tegelik võimalus hakkab senisest enam sõltuma KOVide rahastamisvõimalustest ja valmisolekust kokkuleppele jõuda. See risk võib avalduda ka juhul, kui teise KOVi koolis õppimine on lapse vajadustest lähtudes põhjendatud. Lisaks tunnistatakse ka seletuskirjas, et muudatuse tulemusel võib laps jääda soovitud teise KOVi põhikooli vastu võtmata ka vaba õppekoha olemasolul. Seega võib KOVide rahastamiskorralduse muutmine praktikas vähendada laste ja perede tegelikke koolivalikuvõimalusi ka olukorras, kus teise KOVi koolis õppimine on lapse individuaalsetest vajadustest lähtudes põhjendatud.

Selgitame. Ka kehtiva seaduse kohaselt ei ole vanema koolivalikuõigus absoluutne: teise KOVi kooli saab valida, kui seal on vaba õppekoht. Eelnõu kohaselt saab kooli pidav KOV otsustada, kas võtta vabadele kohtadele vastu ka teiste KOVide lapsi. Senise praktika põhjal võib eeldada, et vabade õppekohtade kasutamist üldjuhul ei piirata. Elukohajärgne KOV saab jätkuvalt osaleda sellise õppekoha tegevuskulude katmises. Ka juhul, kui ta seda ei tee, liigub riigi haridustoetus koos õpilasega kooli pidajale, mistõttu ei ole vaba õppekoha tühjana hoidmine üldjuhul otstarbekas.

Elukohajärgne KOV peab tagama lapsele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse ning arvestama seejuures konkreetse lapse vajaduste ja olukorraga. Kui on põhjendatud, et lapse vajadustele vastav õppimisvõimalus on teise KOVi koolis, peab elukohajärgne KOV seda oma ülesande täitmisel arvestama. Kui KOV täidab oma PGS § 7 lõikest 2 tulenevat ülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu, järgneb sellele ka tegevuskulude katmises osalemine PGS § 83 alusel. Rahastamisküsimus järgneb seega haridusülesande täitmise viisile, mitte vastupidi.

9 Laste ja noorte arvamus koolivaliku kohta

Seletuskirjas ei ole analüüsitud, millistel põhjustel õpivad lapsed teise KOVi koolis ja kuidas võib koolivalikuvõimaluse vähenemine laste heaolu või

Selgitame. Täiendatud seletuskirja punkti 6.1.2 Lastekaitse Liidu esitatud tähelepanekute põhjal. Eelnõu ei muuda KOVi kohustust tagada lapsele nõuetekohane ja tegelikult kättesaadav õppimisvõimalus.

7

õiguseid mõjutada. Lapse teise KOVi koolis õppimine ei pruugi tuleneda üksnes lapse või vanema subjektiivsest eelistusest. Arvamuse koostamisel küsis Lastekaitse Liit ka laste ja noorte arvamust. Küsimustikule vastas 52 noort, kelle hulgas oli nii elukohajärgse KOVi kui ka teise KOVi koolis õppivaid noori.

Noored seostasid koolivalikut eelkõige hariduse kvaliteedi, sobiva õppesuuna, mõistliku koolitee ja ühistranspordi, turvalise ja kiusamisvaba õppekeskkonna, vajaliku toe, sõprus- ja peresuhete, vaimse heaolu ning tulevikuplaanidega. Teise KOVi kool võib olla lapsele tegelikult kergemini kättesaadav ka siis, kui vanema töökoht ja pere igapäevane liikumistee jäävad samasse suunda, samal ajal kui elukohajärgse KOVi kooli jõudmine eeldaks väga varast või pere elukorraldusega halvasti sobivat ühistransporti. Lisaks mainisid noored, et sobivam koolitee võib tähendada rohkem und ning aega puhkuseks ja huvitegevuseks. Vastused näitavad, et pelgalt asjaolu, et elukohajärgses KOVis on koolikoht olemas, ei tähenda alati, et see õppimisvõimalus on konkreetsele lapsele sobiv ja mõistlikult kättesaadav.

Lastekaitse Liit ei leia, et lapse eelistus annaks talle igal juhul õiguse saada koht just tema valitud koolis või kohustaks KOVi seda valikut alati rahastama. Lapse arvamus tuleb aga sisuliselt välja selgitada ning anda neile lapse vanusest ja küpsusest lähtuv kaal

Samas ei anna lapse või vanema eelistus õigust saada koht just valitud koolis ega kohusta elukohajärgset KOVi seda valikut alati rahastama, kui lapsele on muul viisil tagatud nõuetekohane ja tegelikult kättesaadav õppimisvõimalus.

HTM-il ei ole praegu uuringut ega andmeid, mis võimaldaksid terviklikult hinnata, millistel põhjustel õpivad lapsed teise KOVi koolis.

Lastekaitse Liidu nimetatud asjaolud – näiteks koolitee ja transpordivõimalused, õppekeskkonna turvalisus, vajaliku toe kättesaadavus ning lapse heaolu – on aga asjakohased selle hindamisel, kas elukohajärgse KOVi pakutav õppimisvõimalus on lapsele nõuetekohane ja tegelikult kättesaadav. Neid asjaolusid peab KOV oma haridusülesande täitmisel arvestama ka kehtiva õiguse kohaselt. Seega ei piisa ka eelnõu kohaselt üksnes sellest, et elukohajärgses KOVis on formaalselt koolikoht olemas. Õppimisvõimalus peab olema konkreetse lapse jaoks tegelikult kättesaadav ja tema vajadustele vastav.

10 Lapse vajadustele vastava õppimisvõimaluse sisuline hindamine

Selgitame. Eelnõu § 98 lõiked 2 ja 3 reguleerivad üksnes üleminekut uuele korrale nende õpilaste puhul, kes seaduse jõustumisel juba õpivad teise KOVi munitsipaalkoolis. Pärast

8

Eelnõu § 98 lõikes 3 on õppimisvõimaluse nõuetekohasuse ja tegeliku kättesaadavuse hindamise kriteeriumid sätestatud üksnes juba teise KOVi põhikoolis õppivate laste kohta. Eelnõust ei selgu piisavalt, kuidas toimub samaväärne individuaalne hindamine pärast muudatuse jõustumist tekkivate uute juhtumite puhul, kui laps või vanem leiab, et elukohajärgse KOVi pakutav õppimisvõimalus ei vasta lapse vajadustele.

Üksnes koolikoha või tugiteenuse formaalsest olemasolust ei pruugi piisata. Vajaduse korral tuleb arvestada koolitee tegelikku korraldust, õppekeskkonna turvalisust, sealhulgas kiusamisega seotud asjaolusid, vajaliku toe sobivust ja kättesaadavust ning mõju lapse tervisele ja vaimsele heaolule. Hindamisel tuleb lähtuda lapse parimatest huvidest ning laps ära kuulata. Sellele, et KOV ei või piirduda formaalsete nõuete täidetuse kontrollimisega, on koolitee korraldamise kontekstis juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler 14. aprilli 2023. aasta seisukohas „Õpilase kooliteekonna korraldamine“.

Palume täpsustada, kuidas saab laps või vanem taotleda pakutava õppimisvõimaluse sobivuse hindamist ning kuidas hindamise tulemus põhjendatakse ja neile teatavaks tehakse. Samuti palume selgitada, kuidas tagatakse lapsele toimiv lahendus juhul, kui elukohajärgses KOVis ei ole nõuetekohast ja tegelikult kättesaadavat õppimisvõimalust ning teise KOViga kokkulepet ei saavutata, sealhulgas kuidas rakendub

seaduse jõustumist tekkivatele uutele juhtumitele seda regulatsiooni ei kohaldata. Seega ei looda eelnõuga uute juhtumite jaoks eraldi „õppimisvõimaluse sobivuse hindamise“ menetlust.

Uute juhtumite puhul jääb kehtima senine elukohajärgse kooli määramise regulatsioon, mida eelnõuga ei muudeta.

Elukohajärgse kooli määramisel ei piisa üksnes sellest, et koolis on formaalselt õppekoht. KOV määrab igale õppimiskohustuslikule lapsele elukohajärgse kooli, arvestades oluliste asjaoludena esmajärjekorras lapse elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ning võimaluse korral seadusliku esindaja soove. Neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Vanema soov on seega üks arvestatav asjaolu, kuid sellest ei tulene õigust nõuda elukohajärgseks kooliks tingimata vanema valitud kooli.

Elukohajärgne kool tuleb määrata igale lapsele individuaalselt seaduses sätestatud asjaolusid arvestades. PGS § 7 lõike 1 järgi peab kooli pidaja tagama riikliku õppekava täitmiseks vajalikud kvalifitseeritud õpetajad, turvalise ning tervisekaitse- ja õppekavanõuetele vastava õppekeskkonna ja võimalused õpilase arengu toetamiseks. PGS § 6 järgi peab kvaliteetne üldharidus olema võrdväärselt kättesaadav ning õppe korraldamisel tuleb arvestada õpilaste vajadusi ja huve. Lisaks näeb PGS § 7 lõige 3 koolivõrgu kättesaadavuse nõudena ette, et vähemalt 80 protsendil elukohajärgse kooli õpilastest ei tohi kooli jõudmiseks kuluda üle 60 minuti. Õppimisvõimalus peab olema ka tegelikult kasutatav: koolitee ei tohi olla lapsele ohtlik ega ebamõistlikult koormav ning vajaduse korral tuleb arvestada selle mõju lapse õpivõimele ja - tahtele.

9

sellisel juhul PGS § 7 lõikes 2 ette nähtud võimalus kaasata erakooli pidaja või riik.

Kui elukohajärgne KOV ei saa lapsele PGS § 7 lõikes 2 nõutud põhihariduse omandamise võimalust oma munitsipaalkoolis tagada, peab ta leidma ülesande täitmiseks muu lahenduse. Eelnõu kohaselt võib ta täita ülesannet kokkuleppel teise KOViga selle munitsipaalkooli kaudu ning vajaduse korral kaasata erakooli pidaja või riigi. Teise KOViga kokkuleppe mittesaavutamine ei vabasta elukohajärgset KOVi põhihariduse omandamise võimaluse tagamise kohustusest.

11 PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamine ja transpordigarantii

Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks PGS § 48 lõige 3. Kehtiv säte kohaldub juhul, kui lapse elukohajärgse KOVi territooriumil ei ole võimalik korraldada koolivälise nõustamismeeskonna soovitusele vastavat õpet. Sellises olukorras kohustab säte elukohajärgset KOVi koostöös teiste koolide ja koolipidajatega tagama lapsele hariduse omandamise võimaluse ning korraldama transpordi või hüvitama õpilase sõidukulud.

Õiguskantsler on 8. jaanuari 2025. aasta seisukohas nr 7- 5/241712/2500136 käsitanud PGS § 48 lõiget 3 konkreetse õigusliku alusena, millele tuginedes saab pere nõuda transpordi korraldamist või sõidukulude hüvitamist, kui laps peab koolivälise nõustamismeeskonna soovitusele vastava õppe saamiseks õppima teise KOVi koolis.

Haridusseaduse §7 lõike 2 punkt 8¹ näeb küll ette KOVi üldise kohustuse korraldada põhiharidust omandava lapse sõit haridusasutusse ja tagasi ning hüvitada põhi-,

Selgitame. Täiendatud seletuskirja. PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamine ei kaota KOVi kohustust tagada lapsele vajalik õpe, tugi ega transport. Koolil ja kooli pidajal säilib kohustus korraldada koolivälise nõustamismeeskonna soovitusele vastav õpe ning transpordi üldine alus tuleneb Eesti Vabariigi haridusseaduse § 7 lõike 2 punktist 8¹. Õiguskantsleri 8.01.2025 seisukoht käsitles kehtivat PGS § 48 lõiget 3 ning rõhutas, et väljaspool koduvalda õppivale tuge vajavale lapsele tuleb vajaduse korral korraldada igapäevane transport sõltumata pere majanduslikust olukorrast.

10

kesk- või kutseharidust omandava või lisaõpet läbiva isiku sõidukulu ühistranspordiseaduses sätestatud alustel, kuid seletuskirjas ei ole nende sätete ulatust võrreldud. Kui kehtetuks tunnistamine võib senist kaitset kitsendada, tuleb samaväärne garantii säilitada teises sättes. Palume ühtlasi selgitada, miks jõustub PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamine enne eelnõus kavandatud PGS § 7 lõike 2 uut sõnastust.

12 Õpilasesinduse esindaja osalemine õppenõukogu tegevuses

Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks ka PGS § 72 lõike 2 teine lause, mille kohaselt kaasatakse õppenõukogu tegevusse õpilasesinduse esindaja. Lastekaitse Liit peab teiste õpilaste isikuandmete kaitset õigustatud eesmärgiks. Õppenõukogus arutatakse tõepoolest juhtumeid, mille puhul ei ole õpilasesindaja juurdepääs tuvastatavate õpilaste andmetele vajalik ega põhjendatud. Õppenõukogu käsitleb siiski ka kooliüleseid küsimusi, sealhulgas õppetegevuste arendamist, kooli õppekava ning õppekeskkonna ja turvalisusega seotud teemasid. Õpilasesindaja kaasamise kaotamine vähendab üht senist vahetu osalemise kanalit ja teised õpilasesindusele seadusega antud arvamuse avaldamise võimalused ei asenda täielikult osalemist õppenõukogu vastavas arutelus.

Selgitame. Seletuskirja on täiendatud. Muudatuse eesmärk on vältida õpilasesinduse esindaja põhjendamatut juurdepääsu teiste õpilaste isikuandmetele, mida õppenõukogu oma ülesannete täitmisel ulatuslikult töötleb. Õpilasesinduse esindaja ei ole õppenõukogu liige ega osale otsustamisel. Õppenõukogu menetleb ulatuslikult konkreetsete õpilaste õpitulemusi ja muid isikuandmeid. Muudatus ei välista tema kaasamist selliste kooliüleste küsimuste arutamisse, mis ei eelda juurdepääsu konkreetsete õpilaste isikuandmetele - näiteks kooli õppekava, arengukava, kodukorra, põhimääruse, õpilaskodu kodukorra ning kooli ümberkorraldamise küsimustes, samuti hoolekogu kaudu. Seetõttu on õpilasesinduse üldise kaasamise kohustuse kaotamine proportsionaalne ega tähenda õpilaste osalusõiguse kaotamist.

13 Eksamitulemuste vaidlustamine

Lastekaitse Liit toetab riigieksami ja ühtse põhikooli lõpueksami tulemuse vaidlustamise tähtaja pikendamist. Kuna Haridus- ja Noorteamet koordineerib ka eksamite

Selgitame. Vaide lahendamisel kohaldatakse haldusmenetluse seadust. Menetluse erapooletus tagatakse eelkõige HMS §-s 10 sätestatud taandamisreeglitega: vaidemenetluses ei või osaleda isik, kelle puhul esineb kahtlus tema erapooletuses.

11

ettevalmistamist, läbiviimist ja hindamist, palume seletuskirjas lühidalt selgitada, kuidas tagatakse vaide lahendamise funktsionaalne erapooletus, sealhulgas see, et vaide lahendamisel ei osale vaidlustatud hindamisotsuse tegemises osalenud isik.

14 Lastekaitse Liit peab eelnõu edasisel menetlemisel kõige olulisemaks, et KOVide rahastamiskorralduse muutmise kõrval hinnataks selle tegelikku mõju lastele, täpsustataks lapsele pakutava õppimisvõimaluse sisulise hindamise põhimõtteid ning tagataks lapse arvamuse ja parimate huvide arvestamine. Samuti tuleb säilitada tuge vajavate laste õigusselged transporditagatised ning õpilaste sisuline osalus koolielu puudutavate otsuste tegemisel.

Selgitame. Lastekaitse Liidu tõstatatud küsimusi on käsitletud eespool märkustele 8–12 antud vastustes. Seletuskirja punktis 3.5 on selgitatud lapsele pakutava õppimisvõimaluse nõuetekohasuse ja tegeliku kättesaadavuse individuaalset hindamist üleminekusätte kohaldamisel. Lapse parimate huvide ja arvamuse arvestamise kohustus tuleneb kehtivast õigusest ning eelnõuga seda ei muudeta. Tuge vajavate laste transpordi tagamise kohustust on käsitletud seletuskirja punktis 3.6. Samuti on selgitatud õpilasesinduse osalemisvõimalusi koolielu puudutavate otsuste tegemisel (punktid 3.6 ja 6.3). Koolivalikuvõimaluse vähenemise võimalikku mõju lastele on käsitletud seletuskirja punktis 6.1.2.

Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus 15 Eelnõu deklareeritud eesmärk on kõrvaldada Riigikohtu

9.11.2017 otsuses nr 5-17-8/8 tuvastatud põhiseaduslik probleem, mis puudutab kohaliku omavalitsuse üksuste (KOV) vahelist munitsipaalkoolide tegevuskulude sundarvlemist. Erakoolid ei vaidlusta vajadust viia PGS § 83 lõige 1 kooskõlla Riigikohtu lahendiga. Küll aga soovivad erakoolid juhtida tähelepanu asjaolule, et eelnõu ei ole erakoolide seisukohast neutraalne ning sellel on erakoolidele mitmeid kaudseid, kuid olulisi tagajärgi, mida seletuskiri ei ole piisavalt analüüsinud ega adresseerinud.

Selgitame. Eelnõuga ei muudeta erakoolide rolli haridusülesande täitmisel ega muudeta erakoolide rahastamise põhimõtteid.

Põhihariduse puhul sätestab ka kehtiv PGS § 7 lõige 2, et KOV võib oma ülesande täitmisse kaasata vajaduse korral erakooli pidaja või riigi. Eelnõuga lisatakse sõnaselgelt võimalus täita sama ülesannet kokkuleppel teise KOVi munitsipaalkooli kaudu, kuid erakooli kaasamise võimalus säilib senisel kujul. Seega ei muutu erakool KOVi jaoks eelnõu tõttu teisejärguliseks.

PGS § 71 lõike 2 kohaselt on üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamine riigi ja KOVide ühine ülesanne. Eelnõuga täpsustatakse

12

Käesolev arvamus keskendub kolmele teemale: (iii)eelnõuga kaasnevatele ohtudele erakoolidele; (iii)seletuskirja mõjuanalüüsi ebapiisavusele osas,

mis jääb halduskoormuse hindamisest väljapoole; ning

(iii)õiguslikule ebaselgusele olukorras, kus kohalikud omavalitsused omavahelist halduslepingut ei sõlmi või kus lepingutingimuste kokkuleppimine on liiga vabaks jäetud.

1. Eelnõust tulenevad ohud erakoolidele Erakooli kaasamise võimalus muutub teisejärguliseks Kehtiva PGS § 7 lõike 2 kohaselt tagab vald või linn põhihariduse omandamise võimaluse, kaasates vajaduse korral erakooli pidaja või riigi. Eelnõuga kavandatav § 7 lõike 2 uus sõnastus näeb ette, et vald või linn tagab õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis või kokkuleppel teise valla või linnaga selle valla või linna munitsipaalkooli kaudu, ning alles seejärel võib vajaduse korral kaasata erakooli pidaja või riigi. Sama loogika kordub kavandatava PGS § 71 lõike 2 kolmandas lauses üldkeskhariduse osas, kus KOV täidab oma osa munitsipaalgümnaasiumis või kokkuleppel teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi kaudu — erakooli võimalust täita KOVi ülesannet ei nimetata üldse. Sisuliselt tähendab see, et erakoolid muudetakse seaduse tasandil selgemalt teisejärguliseks, alles

üksnes seda, kuidas KOV täidab oma osa sellest ülesandest – oma munitsipaalgümnaasiumi või kokkuleppel teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi kaudu. See ei piira erakoolide võimalust pakkuda üldkeskharidust ega õpilaste võimalust erakoolis õppida.

KOVide vahelisel koostööl on erakooli kaasamisest erinev õiguslik tähendus: KOVid on mõlemad seadusest tuleneva haridusülesande kandjad, erakooli pidajale samasugust kohustust pandud ei ole. Seetõttu ei ole KOVide omavaheline suhe ja KOVi suhe erakooli pidajaga võrreldavad.

Ebaselgeks jääb arvamuses kirjeldatud risk, et KOVid võiksid tegevuskulude katmise vältimiseks hakata eelistama munitsipaalkoole ja jätma erakoolid kõrvale. Erakoolide rahastamise korraldust eelnõuga ei muudeta: erakoolide pidajatele makstakse riigieelarvest jätkuvalt nii haridustoetust kui ka seaduses sätestatud tingimustel tegevuskulutoetust. Samuti ei anna eelnõu KOVile õigust piirata oma haldusterritooriumil elava lapse õppima asumist erakooli. KOVide vahelise tegevuskulude katmise korra muutmine ei piira lapse ega vanema võimalust valida erakooli. Seetõttu ei näe HTM alust järelduseks, et kavandatav muudatus muudaks erakoolid senisega võrreldes teisejärguliseks või halvendaks nende positsiooni hariduse pakkujana.

13

vajaduspõhiselt kaasatavaks partneriks, samal ajal kui munitsipaalkoolide vaheline koostöö (kokkulepe teise KOViga) tõstetakse seaduses esiplaanile ja normaliseeritakse. See on kooskõlas ka koolijuhtide endi tähelepanekuga, et "erakool ja riik ei ole eelnõust välja võetud", kuid nad ei ole enam esmased osapooled, vaid vajaduspõhiselt kaasatavad partnerid. Erakoolide hinnangul tekitab selline sõnastus tegeliku riski, et KOVid, kes soovivad vältida tegevuskulude katmises osalemist, eelistavad edaspidi süstemaatiliselt just munitsipaalkoolide vahelist koostööd, jättes olemasolevad ja toimivad erakoolid haridusvõrgu kavandamisel kõrvale — isegi juhtudel, kus erakool pakub geograafiliselt ja sisuliselt kõige otstarbekamat lahendust.

16 Gümnaasiumihariduse tagamise ülesande täitmine erakooli kaudu jääb reguleerimata Eriti terav on probleem üldkeskhariduse osas. Eelnõuga täiendatava PGS § 71 lõike 2 kohaselt täidab KOV oma osa üldkeskhariduse tagamise ühises ülesandes oma munitsipaalgümnaasiumis või kokkuleppel teise valla või linna munitsipaalgümnaasiumi kaudu. Seletuskiri selgitab, et KOV loetakse oma osa täitnuks, kui ta on oma haldusterritooriumil elavate gümnaasiumiastme õpilaste arvust lähtudes loonud samas ulatuses gümnaasiumikohti enda munitsipaalgümnaasiumis, ning kui kohti on loodud vähem, osaleb KOV puuduvas ulatuses teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi tegevuskulude katmises.

Selgitame. PGS § 7¹ lõike 2 kohaselt tagavad üldkeskhariduse kättesaadavuse riik ja KOVid ühiselt. KOV võib oma ülesande täitmisel arvestada ka riigi- ja eragümnaasiumide pakutavaid õppimisvõimalusi. Eelnõu eesmärk on täpsustada ülesande täitmist teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi kaudu, et reguleerida sellest tulenevat KOVide vahelist tegevuskulude katmist PGS § 83 alusel. Muudatusega ei piirata seniseid koostöövõimalusi riigi ega erakooli pidajaga. Eragümnaasiumi kaudu saab KOVi panust üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamisse arvestada juhul ja ulatuses, milles KOV on selle kooli kaudu taganud nõuetekohaste ja tegelikult kättesaadavate õppimisvõimaluste olemasolu, sealhulgas vajaduse korral koostöös erakooli pidajaga. Üksnes asjaolu, et KOVi elanikud õpivad eragümnaasiumis, ei tähenda automaatselt KOVi ülesande täitmist.

14

Sellest järeldub, et kui KOVi elanikud omandavad üldkeskharidust eragümnaasiumis, ei arvestata seda KOVi enda ülesande täitmisena — sõltumata sellest, kui suures ulatuses eragümnaasium tegelikult KOVi elanike hariduslikku vajadust katab. See tõstatab põhimõttelise küsimuse, kas ja miks erineb eragümnaasiumis loodud ja tegelikult kasutatav õppekoht munitsipaalgümnaasiumis loodud õppekohast KOVi ülesande täitmise seisukohast (eriti veel olukorras, kus õppekohtade planeerimine koolivõrgus on seni toimunud KOVi ja erakoolipidaja vahelises heas koostöös). Seletuskirjas puudub selle erineva kohtlemise sisuline põhjendus, kuigi PGS § 27 lõike 3 kohaselt toimub gümnaasiumisse vastuvõtt kõigile võrdsetel, objektiivsetel ja eelnevalt avalikustatud tingimustel, sõltumata sellest, kas tegemist on munitsipaal- või erakooliga. Erakoolid paluvad selgitada, kas ja millistel tingimustel loetakse KOVi haridusülesanne täidetuks ka eragümnaasiumi kaudu, ning kui seda ette ei nähta, siis miks munitsipaal- ja eravormis pakutavat, sisult identset haridusteenust, koheldakse erinevalt.

Erinevus munitsipaal- ja eragümnaasiumide vahel puudutab eelkõige tegevuskulude katmise õiguslikku alust, mitte antava hariduse sisulist väärtust. PGS § 83 reguleerib KOVide vahelist tegevuskulude katmist, EraKS § 222 lõige 1 aga võimaldab KOVil osaleda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises, kui see on vajalik hariduse kättesaadavuse või mitmekesisuse tagamiseks. PGS § 27 lõige 3 reguleerib gümnaasiumisse vastuvõttu, mitte haridusülesande täitmise rahastamist.

17 Ebaselgus erakoolide riikliku rahastamise jätkusuutlikkuse osas EraKS § 22² kohaselt osaleb vald või linn eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises, kui see on valla või linna otsusel vajalik hariduse kättesaadavuse või mitmekesisuse tagamiseks, ning EraKS § 22³ näeb ette riikliku tegevuskulutoetuse, mille suuruse arvutamise alus on muu hulgas PGS § 83 lõike 7 alusel

Selgitame. Täiendatud EraKS muutmise sõnastust. Eelnõuga ei muudeta eraüldhariduskoolide riikliku rahastamise mudelit ega toetuste saamise tingimusi. Eelnõu ei muuda EraKS § 22 lõikes 2 sätestatud alust, mille kohaselt toimub põhikooli ja gümnaasiumi kulude osaline katmine PGS §-s 82 munitsipaalkoolile sätestatud alustel, ega PGS §-s 82 sätestatud haridustoetuse regulatsiooni. Seega ei mõjuta eelnõu erakoolidele makstavat haridustoetust. Samuti ei muudeta EraKS §

15

kehtestatud õppekoha tegevuskulu piirmäär. Eelnõu § 2 asendab EraKS § 22³ lõike 8 punktis 2 viite PGS § 83 lõikele 7 viitega riigieelarve seaduse § 48 lõikele 4, kuna PGS § 83 lõiked 2–8, sealhulgas piirmäära kehtestamise volitusnorm, tunnistatakse kehtetuks. Seletuskirja punktis 8.1 selgitatakse, et edaspidi nähakse õppekoha tegevuskulu piirmäär ette Vabariigi Valitsuse 6. veebruari 2015. a määruses nr 16, täiendades selle § 1 uue lõikega. Seletuskiri ei sisalda aga uue piirmäära valemit, selle aluseks olevaid andmeid ega arvutuskäiku, samuti puudub hinnang sellele, kuidas muudatus mõjutab erakoolidele makstava tegevuskulutoetuse suurust. Kuna tegevuskulude toetus on erakoolide, sealhulgas madalama õppemaksuga eraüldhariduskoolide, tegevuse rahastamise üks alustala, tähendab see, et eelnõu praeguses vormis ei võimalda erakoolidel hinnata, kas ja mil määral muudatus nende tulevast rahastamist mõjutab. Erakoolide esindajad on samas kontekstis saanud vihjeid paralleelselt menetletavale ettepanekule suunata ka erakoolide riigieelarveline rahastus edaspidi tasandusfondi ja KOVide kaudu. Ehkki see ettepanek ei ole käesoleva eelnõu formaalne osa, tekitab selle paralleelne menetlus koos praeguse eelnõuga õigustatud küsimuse, kas praegu kavandatav PGS § 83 muudatus on esimene samm laiemas, erakoolide rahastamismudelit puudutavas ümberkorralduses, mille tegelikku sisu ega ajakava erakoolidele hetkel ei avata.

22² alusel KOVi võimalust osaleda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises. EraKS § 22³ puhul ei muudeta tegevuskulutoetuse saamise õigust ega selle saamise tingimusi. Muutub üksnes § 22³ lõike 8 punktis 2 olev viide õppekoha tegevuskulu piirmäära kehtestamise õiguslikule alusele. Pärast EIS kooskõlastusringi on eelnõud selles küsimuses täpsustatud. Ka edaspidi arvutatakse tegevuskulutoetus EraKS § 22³ lõikes 8 sätestatud alustel, lähtudes eelneva kalendriaasta õpilaste arvust ja selle KOVi üldhariduskooli keskmisest tegevuskulust, kus erakool tegutseb, arvestades õppekoha tegevuskulu piirmäära.

Piirmäära ei kaotata. Kuna eelnõuga tunnistatakse KOVide senise arvlemiskorra muutmise tõttu kehtetuks PGS § 83 lõiked 2–8, ei saa piirmäära enam kehtestada PGS § 83 lõike 7 alusel. Muudatuse eesmärk ei ole muuta õppekoha tegevuskulu piirmäära suurust ega selle kaudu erakoolidele makstava tegevuskulutoetuse suurust. Seega ei kaota ükski EraKS § 22³ tingimustele vastav erakool käesoleva eelnõu tõttu õigust tegevuskulutoetusele ega PGS § 82 alusel makstavale haridustoetusele. Kuna käesoleva muudatusega ei muudeta erakoolide toetuse saamise tingimusi ega toetuse arvutamise sisulisi aluseid, ei kaasne üksnes piirmäära õigusliku aluse muutmisega erakoolipõhist rahalist mõju, mis eeldaks eraldi koolipõhiseid mõjuarvutusi. Eraldi menetletavad ettepanekud toetuste viimiseks KOVide tulubaasi ei ole käesoleva eelnõu osa. Käesoleva eelnõuga ei suunata EraKS § 22³ alusel makstavat tegevuskulutoetust ega PGS § 82 alusel erakoolidele makstavat haridustoetust KOVide kaudu ega muudeta nende toetuste saamise aluseid. Võimalik teistsugune erakoolide rahastamismudeli muudatus eeldaks vastavate rahastamisnormide eraldi muutmist ja selle muudatuse mõju hindamist. Toetuste KOVide tulubaasi viimise eelnõu on EIS-is menetletud eraldi eelnõuna.

16

Erakoolid teevad ettepaneku, et Haridus- ja Teadusministeerium kinnitaks ühemõtteliselt, et ükski hetkel EraKS §-s 22³ sätestatud tingimustele vastav erakool ei kaota käesoleva eelnõu tõttu õigust EraKS § 22³ alusel makstavale tegevuskulutoetusele ega PGS § 82 alusel makstavale haridustoetusele, ning avalikustaks määruse nr 16 muutmise eelnõu koos rakendusakti seletuskirja ja erakoolipõhiste mõjuarvutustega juba käesoleva eelnõu menetlemise ajal, et erakoolidel oleks võimalik eelnõu tegelikku rahalist mõju hinnata.

17

18 1.1.Õppekoha tegevuskulu piirmäära edasise kehtestamise kord ei sisalda erakoole kaitsvaid kriteeriume

Kehtiv PGS § 83 lõige 7 näeb ette, et Vabariigi Valitsus kehtestab igaks eelarveaastaks õppekoha tegevuskulu piirmäära, lähtudes üle-eelmise eelarveaasta munitsipaalkoolide tegevuskulude mahust ja õpilaste arvust. See piirmäär on EraKS § 22³ lõike 8 punkti 2 kohaselt tegevuskulutoetuse arvutamise ülempiiriks. Eelnõuga kaotatakse see volitusnorm PGSist ning piirmäära hakatakse edaspidi kehtestama Vabariigi Valitsuse määruses riigieelarve seaduse § 48 lõike 4 alusel. Seletuskiri ei selgita, kas ja millises ulatuses säilib uues õiguslikus raamistikus PGS § 83 lõikes 7 sisalduv sisuline arvutusreegel (lähtumine üle-eelmise eelarveaasta munitsipaalkoolide tegevuskulude mahust ja õpilaste arvust), või jääb piirmäära edaspidine kujundamine riigieelarve seaduse § 48 lõike 4 alusel täielikult Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsuseks. Kui senine seadusjärgne arvutusreegel asendub määrusetasandi otsustusega, milles puuduvad seadusest tulenevad sisulised kriteeriumid või alammäärad, väheneb erakoolide õiguskindlus ja suureneb risk, et piirmäära võidakse tulevikus ühepoolselt ja põhjendamatult vähendada. Liit palub selgitada, millised sisulised kaitsemeetmed jäävad piirmäära kehtestamisele kehtima pärast volitusnormi ülekandmist PGSist riigieelarve seadusesse.

Arvestatud. Eelnõu on muudetud (vt ka eelmist vastust). Erakoolide õiguskindluse tagamiseks säilitatakse õppekoha tegevuskulu piirmäära kehtestamise senised sisulised alused seaduse tasandil. Vabariigi Valitsus kehtestab piirmäära jätkuvalt igaks eelarveaastaks, lähtudes seaduses sätestatud kriteeriumidest.

18

19 1.1.Vaba koolivaliku ja koolikoha kättesaadavuse kahanemine

Eelnõu muudab PGS § 27 lõiget 1 selliselt, et vaba õppekoha olemasolul on kooli valik vaba üksnes nende teise valla või linna munitsipaalkoolide vahel, mille pidaja on otsustanud teise KOVi õpilasi vastu võtta, või mille kaudu elukohajärgne KOV täidab oma haridusülesannet. Seletuskiri tunnistab ise, et 2025/2026. õppeaastal õpib ligi 25 000 õpilast KOVis, mis ei ole nende rahvastikuregistrijärgne elukoht, ning et muudatuse tulemusel võib vanema või õpilase valikuvõimalus teatud juhtudel väheneda. Kuivõrd eelnõu ei anna erakoolile ega selle õpilastele vastavat alternatiivset kaitset (vt punkt 2.1 ja 2.2 eespool), süvendab see ebavõrdsust erakoolis õppida soovivate perede kahjuks, kuna erakooli valik ei ole seaduse tasandil kaitstud samaväärse mehhanismiga, mis kehtestatakse munitsipaalkoolide vahelisele koostööle.

Selgitame. PGS § 27 lõike 1 muudatus täpsustab teise KOVi munitsipaalkooli vabale õppekohale vastuvõtmise tingimusi (va ka eelmiseid vastuseid). Muudatus ei piira vanema võimalust valida lapsele erakool ega muuda erakooli vastuvõtu või rahastamise seniseid aluseid. Erakooli vastuvõttu reguleerib jätkuvalt EraKS § 12 ning eelnõuga seda regulatsiooni ei muudeta. Samuti säilib PGS § 7 lõikes 2 KOVi võimalus kaasata põhihariduse omandamise võimaluse tagamisse vajaduse korral erakooli pidaja. EraKS § 22² alusel võib KOV osaleda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises, kui see on vajalik hariduse kättesaadavuse või mitmekesisuse tagamiseks, ning säilib ka EraKS-is ette nähtud riiklik tegevuskulutoetus. Teise KOVi munitsipaalkooli ja erakooli kasutamist KOVi haridusülesande täitmisel ei ole põhjust reguleerida ühesuguse mehhanismiga. Teise KOVi munitsipaalkooli puhul lepivad kaks seadusest tuleneva haridusülesande kandjat kokku, et elukohajärgne KOV täidab oma ülesannet teise KOVi kooli kaudu. Erakooli pidajale samaväärset avalik-õiguslikku kohustust pandud ei ole ning tema tegevust, vastuvõttu ja rahastamist reguleerib erakooliseadus. Seetõttu ei tulene PGS § 27 lõike 1 muudatusest erakooli soovivate perede jaoks uut piirangut, mis eeldaks erakoolidele munitsipaalkoolidevahelise koostööga samaväärse mehhanismi loomist.

19

20 1.2.Mõjuanalüüsi puudujäägid: analüüsimata on muud mõjud peale halduskoormuse

Seletuskirja punkt 6 käsitleb eelnõu mõjusid kolmes valdkonnas: mõju riigieelarvele ja KOVide tuludele- kuludele (p 6.1), mõju haridusele ja teadusele (p 6.2) ning mõju halduskoormusele (p 6.3). Erakoolid juhivad tähelepanu sellele, et põhjalikult, arvudel ja näidetel põhinevalt on läbi töötatud vaid halduskoormuse mõju ja KOVide-vaheline rahavoog. Erakoolidele avalduv mõju — nii otsene rahaline mõju kui kaudne mõju haridusvõrgu kujundamisele — ei ole seletuskirjas eraldi mõjuvaldkonnana käsitletud ega hinnatud. Sellest tulenevalt teevad erakoolid ettepaneku täiendada seletuskirja järgmiste analüüsidega:

1. hinnang sellele, kuidas kavandatav PGS § 7 lõike 2 ja § 71 lõike 2 uus sõnastus mõjutab KOVide valmisolekut kaasata haridusülesande täitmisse erakoole, sealhulgas võrdlus praeguse praktikaga;

2. konkreetne arvutuslik hinnang selle kohta, kuidas PGS § 83 lõike 7 kehtetuks tunnistamine ja piirmäära ülekandmine riigieelarve seaduse alusel kehtestatavasse määrusesse mõjutab EraKS § 22³ alusel makstava tegevuskulutoetuse suurust erakoolide lõikes;

3. hinnang mõjule, mis kaasneb erakoolidele PGS § 27 lõike 1 muudatusest tuleneva koolivaliku võimaliku kitsenemisega, sealhulgas mõju

Selgitame. 1. Erakoolide kaasamine: eelnõu ei muuda KOVi võimalust teha erakooliga koostööd. Kehtiva PGS § 7 lõike 2 kohaselt kaasab KOV erakooli pidaja vajaduse korral ning sama võimalus säilib ka eelnõus. Samuti jääb kehtima EraKS § 22², mille kohaselt võib KOV osaleda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises, kui see on vajalik hariduse kättesaadavuse või mitmekesisuse tagamiseks. Eelnõu ei muuda seega KOVi võimalust kaasata erakooli pidaja haridusülesande täitmisse ega EraKS § 222 alusel erakooli tegevuskulude katmises osalemise tingimusi. Seetõttu ei kaasne muudatusega otsest mõju erakoolide õpilaste arvule või rahastamisele. Võimaliku kaudse mõju hindamiseks puuduvad praegu piisavad andmed. Koostöö sõltub jätkuvalt KOVi otsustest ja kohalikust hariduskorraldusest. 2. Tegevuskulutoetus. Eelnõud on muudetud. Muudatus ei muuda iseenesest erakoolidele makstava tegevuskulutoetuse suurust, mistõttu sellest tulenevat rahalist mõju erakoolide lõikes ei teki. 2. Tegevuskulude toetus: Eelnõud on muudetud. Muudatus ei muuda iseenesest erakoolidele makstava tegevuskulutoetuse suurust, mistõttu sellest tulenevat rahalist mõju erakoolide lõikes ei teki. 3.Koolivaliku mõju: PGS § 27 lõike 1 muudatus puudutab teise KOVi munitsipaalkooli valimist ega muuda erakooli vastuvõtu või rahastamise tingimusi. Muudatus võib siiski kaudselt mõjutada perede koolivalikuid ja seeläbi erakoolide õpilaste arvu. Mõju suund ja ulatus sõltuvad perede ning koolipidajate edasistest valikutest ega ole praeguste andmete põhjal usaldusväärselt prognoositavad. 4. Seos tulubaasi eelnõuga: Muud erakoolide rahastamist puudutavad algatused - eelnõu ei muuda erakoolide riikliku rahastamise mudelit ega näe ette erakoolidele makstavate toetuste suunamist KOVide kaudu. Võimalikud muud erakoolide rahastamist puudutavad muudatused ei ole käesoleva eelnõu osa.

20

erakoolide õpilaste arvule ja seeläbi õpilaskohapõhisele rahastusele;

4. selgitus selle kohta, kas ja kuidas on eelnõu kooskõlastatud paralleelselt menetletava, erakoolide rahastamist tasandusfondi kaudu ümber kujundava algatusega, ning kas käesolev eelnõu on esimene etapp laiemas erakoolide rahastamise reformis.

Nimetatud täiendused on vajalikud, et huvirühmadel, sealhulgas erakoolide pidajatel, oleks eelnõu menetlemise käigus võimalik anda sisuline hinnang muudatuste tegelikule mõjule, mitte üksnes selle mõjule KOVide-vahelisele arvlemisele ja halduskoormusele.

21 1. Ebaselgus halduslepingu sõlmimise ja selle tingimuste osas

1.1.Halduslepingu puudumise stsenaarium

jääb reguleerimata Eelnõuga kavandatava PGS § 83 lõike 1 kohaselt, kui vald või linn täidab PGS § 7 lõikest 2 või § 71 lõikest 2

Selgitame. Eelnõu kohaselt saab KOV täita oma haridusülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu nende kokkuleppel. Kui KOVid kokkuleppele ei jõua, siis järelikult ei saa elukohajärgne KOV tagada koolikohta teise KOVi kooli kaudu. Samas ei vabane elukohajärgne KOV talle seadusega pandud haridusülesandest tagada koolikoht, vaid peab selle täitma muul seaduses lubatud viisil. Põhihariduse puhul tähendab see õppimisvõimaluse tagamist

21

tulenevat ülesannet teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu, lepitakse teise valla või linnaga kokku tegevuskulu suurus õpilase kohta ning selle katmises osalemise kord. Samal ajal tunnistatakse kehtetuks PGS § 83 lõiked 2–8, mis praegu sätestavad tegevuskulu arvestusliku maksumuse arvutamise, teatamise tähtaja, arvete esitamise korra ja piirmäära. Eelnõu ega seletuskiri ei vasta küsimusele, mis juhtub, kui asjaomased KOVid kokkuleppele ei jõua. Seletuskirja punktis 6.1 tunnistatakse, et "rakendussättega seotud ebasoovitav mõju võib seisneda selles, et elukohajärgne KOV ja kooli pidav KOV ei jõua tegevuskulu suuruses või selle katmise korras kokkuleppele", ning et see "võib tekitada KOVide vahel vaidlusi", kuid seletuskiri ei näe ette ühtegi materiaalõiguslikku ega menetluslikku mehhanismi sellise ummikseisu lahendamiseks — ei vaidluste lahendamise korda, tähtaega kokkuleppe saavutamiseks ega vaikimisi kohalduvat asendusreeglit. Kehtivas õiguses täidavad just kehtetuks tunnistatavad PGS § 83 lõiked 2–8 seda funktsiooni, nähes ette vaikimisi kohalduva arvestuskorra, kui KOVid ei ole kokku leppinud teisiti (vt kehtiv PGS § 83 lõige 2). Sellest tulenevalt tekib olukord, kus elukohajärgse KOVi seadusjärgne haridusülesande täitmise kohustus (PGS § 7 lõige 2, § 71 lõige 2) püsib, kuid selle kohustuse täitmiseks vajalik rahastamismehhanism sõltub täielikult teise KOViga saavutatavast kokkuleppest. Kui kokkulepet ei saavutata, ei ole selge, kas ja kuidas jätkab kooli pidav KOV nende õpilaste

oma munitsipaalkoolis ja vajaduse korral erakooli pidajat või riiki kaasates.

Teine KOVi võib otsustada võtta õpilase vabale õppekohale ka ilma KOVide vahelise kokkuleppeta. Selline otsustus ei tekita aga elukohajärgsele KOVile tegevuskulude katmise kohustust.

Eraldi tuleb käsitleda PGS § 98 lõikes 2 sätestatud üleminekuolukorda. Selle sätte tingimustele vastava õpilase puhul loetakse elukohajärgne KOV oma ülesannet senise kooli kaudu täitvaks seaduse alusel. Sellisel juhul tuleb PGS § 83 lõike 1 kohaselt kokku leppida tegevuskulu suuruses ja selle katmise korras. Kokkuleppe mittesaavutamine ei muuda õpilase õigust senises koolis õpinguid jätkata ega anna alust teda koolist välja arvata.

22

vastuvõttu, kelle elukohajärgne KOV soovib oma ülesannet täita just selle kooli kaudu, ning milline on õpilase ja tema vanema õiguslik seisund sellises vaidluses. Kuivõrd samasugune ebaselgus võib tekkida ka erakoolide osalusel, kui KOV soovib täita oma ülesannet erakooli kaudu (vt punkt 2.1 eespool) ilma et seadus näeks selleks ette selget alust või vaikimisi kohalduvat korda, on erakoolide hinnangul tegemist olulise õigusselguse puudujäägiga, mis vajab eelnõu menetlemise käigus lahendamist.

22 Kokkuleppe sisu ja tingimuste vabadus on reguleerimata Kavandatav PGS § 83 lõige 1 sätestab üksnes, et KOVid "lepivad kokku" tegevuskulu suuruse õpilase kohta ning selle katmises osalemise korra, ilma et seadus näeks ette mistahes sisulisi piiranguid, alammäärasid, arvutusmeetodit või vorminõudeid sellisele kokkuleppele. See erineb põhimõtteliselt kehtivast korrast, kus tegevuskulu arvestuslik maksumus arvutatakse seaduses sätestatud valemi järgi (kehtiv PGS § 83 lõiked 5–6) ja piiratakse Vabariigi Valitsuse kehtestatava piirmääraga (kehtiv PGS § 83 lõige 7). Seletuskiri selgitab üldkeskhariduse osas, et PGS § 71 lõike 2 tähenduses ei pea kokkulepe olema sõlmitud iga gümnaasiumiõpilase kohta eraldi ja et see võib olla raamkokkulepe, kuid ei täpsusta, milliseid miinimumtingimusi selline raamkokkulepe peab täitma, ega seda, kas ja kuidas kontrollitakse kokkuleppe sisu vastavust tegelikele kuludele. Kuna erakoolid võivad

Selgitame.

Eelnõu ei näe ette ühe KOVi õigust nõuda teiselt KOVilt kokkuleppe sõlmimist. Kui kokkulepet ei saavutata, ei loeta haridusülesande täitmist teise KOVi munitsipaalkooli kaudu kokku lepituks ning ülesande täitmise eest vastutav KOV peab tagama ülesande täitmise muul seaduses lubatud viisil. Juba sõlmitud kokkuleppe täitmise või tõlgendamisega seotud vaidlus lahendatakse lähtuvalt kokkuleppe olemusest. Eelnõus ei sätestata tegevuskulu kohustuslikku alammäära ega ühtset arvutusvalemit. Kokkuleppepõhise regulatsiooni eesmärk on võimaldada KOVidel määrata tegevuskulu suurus ning selle katmise tingimused ja kord, arvestades konkreetse koostöökorralduse sisu ja ulatust.

Eelnõud muudetakse selliselt, et erakooli õppekoha tegevuskulu piirmäär on erakoolide tegevuskulutoetuse arvutamise alus ega ole PGS § 83 lõike 1 kohaselt KOVide vahel kokkulepitava tegevuskulu kohustuslik alammäär ega ülemmäär.

Eelnõu ei muuda erakoolide tegevuskulutoetuse arvutamise aluseid ega välista erakooli pidaja kaasamist KOVi haridusülesande täitmisse. Munitsipaalkooli kaudu teise KOVi avaliku ülesande

23

praktikas olla mõjutatud sellest, millises ulatuses ja millistel tingimustel KOVid omavahel arveldama hakkavad — näiteks kui munitsipaalkoolide vahelised kokkulepped muudavad munitsipaalkoolide õppekohad erakoolidega võrreldes rahaliselt soodsamaks —, mõjutab lepinguvabaduse piiritlematus kaudselt ka erakoolide konkurentsiolukorda haridusturul. Erakoolid teevad ettepaneku täpsustada eelnõus või vähemalt seletuskirjas: (i) millist menetlust või vaidluste lahendamise mehhanismi kohaldatakse, kui KOVid ei jõua kokkuleppele; (ii) kas ja millised sisulised alammäärad, arvutuspõhimõtted või vorminõuded kehtivad KOVide vahelisele tegevuskulu kokkuleppele; ning (iii) kuidas kavandatav kokkuleppepõhine kord mõjutab erakoolide võimalusi konkureerida munitsipaalkoolidega võrdsetel alustel koolikohtade pakkumisel.

täitmise kokkulepe ja erakooli pidaja tegevuse toetamine on erineva õigusliku aluse ja eesmärgiga rahastamissuhted.

23 Muud tähelepanekud Erakoolid toetavad koolijuhtide poolt tõstatatud küsimust riigieksami ja ühtse põhikooli lõpueksami vaidemenetluse sõltumatuse osas. Eelnõuga antakse vaiete lahendamise pädevus Haridus- ja Noorteametile, kes korraldab ka eksamite ettevalmistamist ja hindamist. Erakoolid paluvad selgitada, milliste organisatoorsete meetmetega tagatakse, et vaide lahendaja on algsest hindamisest sisuliselt sõltumatu, ning kas kaalutakse ka Harno-väliste sõltumatute ekspertide kaasamist vaidemenetlusse.

Selgitame. Asjaolu, et vaide lahendab Haridus- ja Noorteamet, kes koordineerib ka eksamite ettevalmistamist ja hindamist, ei tähenda iseenesest, et vaidemenetlus ei oleks erapooletu. Haldusmenetluse seadus näeb ette, et ministri teenistusliku järelevalve all oleva haldusorgani akti või toimingu peale esitatud vaide lahendab üldjuhul sama haldusorgan. Vaide lahendamisel kohaldatakse haldusmenetluse seaduse erapooletuse ja taandamise nõudeid. Harno peab oma töökorralduses tagama, et vaie vaadatakse läbi erapooletult. Seletuskirja punktis 6.2 on märgitud, et Harno peadirektor võib moodustada vaiete lahendamiseks komisjoni või näha ette muu menetluskorra. Samuti kirjeldatakse aineekspertide osalemist eksamitööde sisulisel kontrollimisel.

24

24 Kokkuvõte ja ettepanekud Erakoolid ei vaidlusta vajadust kõrvaldada Riigikohtu tuvastatud põhiseaduslik probleem KOVide-vahelises sundarvlemises. Erakoolid peavad siiski vajalikuks, et eelnõu menetlemise käigus:

1. kinnitataks selgesõnaliselt, et praegu tingimustele vastavate erakoolide õigus EraKS § 22³ tegevuskulutoetusele ja PGS § 82 haridustoetusele ei vähene ega ohtu käesoleva eelnõu tõttu;

2. avalikustataks juba käesoleva eelnõu menetlemise ajal Vabariigi Valitsuse määruse nr 16 muutmise eelnõu koos uue õppekoha tegevuskulu piirmäära valemi, aluseks olevate andmete ja erakoolipõhiste mõjuarvutustega;

3. täiendataks seletuskirja mõjuanalüüsi osas, mis käsitleb eelnõu mõju erakoolidele, sealhulgas mõju koolivalikule, haridusvõrgu kujundamisele ja erakoolide konkurentsiolukorrale, mitte ainult mõju halduskoormusele ja KOVide-vahelisele arvlemisele;

4. sätestataks selge kord olukorra jaoks, kus asjaomased KOVid tegevuskulu suuruses või katmise korras kokkuleppele ei jõua, sealhulgas vaidluste lahendamise mehhanism ja/või vaikimisi kohalduv asendusreegel;

5. kehtestataks tegevuskulu kokkuleppele sisulised miinimumtingimused või arvutuspõhimõtted, et vältida põhjendamatuid erinevusi KOVide praktikas ja kaudset mõju erakoolide konkurentsiolukorrale; ning

Selgitame. Kokkuvõttes esitatud küsimusi ja ettepanekuid on käsitletud eespool vastavate märkuste vastustes. Eelnõu ei muuda EraKS § 22³ alusel tegevuskulutoetuse ega PGS § 82 alusel haridustoetuse saamise õigust ja tingimusi.

25

6. selgitataks ja põhjendataks, miks KOVi haridusülesande täitmist erakooli kaudu ei arvestata KOVi enda ülesande täitmisena samal viisil nagu ülesande täitmist teise KOVi munitsipaalkooli kaudu, ning kaalutaks vastava regulatsiooni täiendamist.

Eesti Puuetega Inimeste Koda 25 1. Elukohajärgne koolikoht peab tähendama ka

lapse vajadustele vastava hariduse tagamist EPIKoda toetab põhimõtet, et lapsel peab olema võimalik õppida elukohajärgses koolis. Samas ei taga pelk koolikoha olemasolu automaatselt lapse õigust tema vajadustele vastavale haridusele. Haridusliku erivajadusega laps võib vajada näiteks väikeklassi, eriklassi, tõhustatud või erituge, viipekeelset õpet või muud spetsiaalset õppekorraldust, mida elukohajärgses koolis ei ole võimalik pakkuda. Seetõttu ei tohi olukord olla selline, kus lapsele on küll koolikoht tagatud, kuid talle vajalikku õpet ja tuge tegelikult korraldada ei suudeta. EPIKoja ettepanek: täpsustada eelnõus ja seletuskirjas, et elukohajärgse koolikoha tagamise kohustus hõlmab ka lapse hariduslikust erivajadusest tulenevalt vajaliku ja tegelikult kättesaadava õppe ning toe tagamist. Kui seda ei ole elukohajärgses koolis võimalik korraldada, peab säilima selge mehhanism lapse õppimise korraldamiseks teises koolis või teises omavalitsuses.

Selgitame. Eelnõu ei muudeta põhimõtet, et KOV peab tagama kõigile õppimiskohustuslikele lastele, sõltumata nende hariduslikust erivajadusest, nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava põhihariduse omandamise võimaluse. Lapse vajadustele vastava õppe, sealhulgas vajalike tugimeetmete korraldamise kohustus tuleneb PGS-ist juba kehtiva õiguse alusel ning eelnõu seda kohustust ei muuda. Kui KOV jätab õpilasele vajaliku toe pakkumiseks elukohajärgses koolis võimalused loomata, peab KOV leidma lapsele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse teises koolis, sealhulgas vajaduse korral teise KOVi kooli kaudu. Need kohustused tulenevad kehtivast PGS-ist ning eelnõuga neid ei muudeta. Seetõttu ei ole põhjendatud sätestada haridusliku erivajadusega laste jaoks eelnõus eraldi regulatsiooni.

26 2. Vastutus sobiva lahenduse leidmise eest ei tohi jääda lapsevanemale

Selgitame. Lapsele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava põhihariduse omandamise võimaluse tagamine on elukohajärgse

26

Kui elukohajärgses koolis ei ole võimalik nõustamismeeskonna soovitatud või muul viisil lapse vajadustele vastavat õpet korraldada, peab olema selgelt sätestatud, kes vastutab sobiva lahenduse leidmise ja korraldamise eest. Lapsevanem ei tohi jääda olukorda, kus ta peab ise otsima kooli, mis on valmis last vastu võtma, või kandma vastutust selle eest, et laps saaks talle sobivas keskkonnas õppida. Samuti ei tohi sobiva õppevõimaluse puudumist lahendada sisuliselt lapse koduõppele jäämisega, kui selle põhjuseks on kooli või KOV-i suutmatus vajalikku õpet korraldada. EPIKoda peab eriti oluliseks seda suurema toevajadusega laste puhul, kelle jaoks võib sobiva õppekeskkonna puudumine tähendada õppes osalemise ja arengu olulist takerdumist. EPIKoja ettepanek: sätestada selgelt elukohajärgse KOV-i vastutus juhul, kui tema territooriumil ei ole võimalik lapsele vajalikku õpet korraldada. KOV peab koostöös teiste KOV-ide, koolide ja koolipidajatega leidma lapse vajadustele vastava lahenduse ning tagama selle tegeliku kättesaadavuse. Samuti peab arvestama seejuures ka lapse ja lapsevanema vajadusi ning soove, see tähendab, et ei saa eeldada automaatselt, et perekond peab ise kolima või laps peab õpilaskodus nädala sees viibima, kui see ei ole perekonna tegelik soov.

KOVi, mitte lapsevanema kohustus. KOV peab määrama lapsele elukohajärgse kooli ning tagama, et seal oleks võimalik korraldada lapse vajadustele vastav õpe ja tugi. Kui vajalikku õpet ei ole võimalik oma munitsipaalkoolis korraldada, peab KOV leidma ja korraldama sobiva lahenduse koostöös teiste koolide või koolipidajatega ning tagama selle tegeliku kättesaadavuse. KOV ei saa jätta sobiva õppevõimaluse otsimist lapsevanema vastutusele ega eeldada, et pere peab selleks elukohta muutma või laps õpilaskodus elama. Lahenduse leidmisel tuleb arvestada lapse parimaid huve ning lapse ja vanema vajadusi ja soove. Samuti ei saa kooli või KOVi suutmatust vajalikku õpet korraldada käsitada iseseisva alusena lapse koduõppele jätmiseks. Koduõpet rakendatakse PGS §-s 23 sätestatud alustel. Eelnõu ei muuda KOVi senist vastutust, mistõttu ei ole selle täiendav sätestamine vajalik.

27 3. § 48 lg 3 kehtetuks tunnistamine ja transpordi tagamine EPIKoda ei pea põhjendatuks PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamist olukorras, kus selle asemel ei sätestata samaväärset ja üheselt mõistetavat kohustust

Selgitame. Täiendatud seletuskirja. Kuna igal lapsel on õigus käia elukohajärgses koolis, peab KOVil olema valmisolek igale õpilasele tugi tagada. KOV ei saa jätta lapse vajadustele vastav õpe korraldamata. See kohustus säilib ka pärast seadusmuudatust. Samamoodi säilib KOVi kohustus korraldada transport või hüvitada

27

korraldada või hüvitada transport juhul, kui lapse vajadustele vastavat õpet ei ole elukohajärgses KOV-is võimalik pakkuda. Kehtiv § 48 lg 3 annab sellises olukorras selge garantii: kui nõustamismeeskonna soovitatud õpet ei ole elukohajärgses KOV-is võimalik korraldada, tuleb tagada lapsele võimalus õppida mujal ning korraldada transport või hüvitada sõidukulud. Selle sõnaselge garantii kaotamine võib muuta transpordi sõltuvaks KOV-i kohalikust korrast ja võimalustest ning tekitada olukorra, kus sama vajadusega lapse tegelik ligipääs haridusele sõltub tema elukohast. See mõjutab eriti väiksemates ja hajaasustusega KOV-ides elavaid lapsi, kellele vajalik kool võib asuda teises omavalitsuses. EPIKoja ettepanek: Mõistame, et kinnitasite, et see kohustus tuleb kahest teisest seadusenormist ja sisuliselt ei tohiks midagi muutuda, kuid soovitame jätta § 48 lg 3 kehtima selles osas või lisada eelnõusse või seletuskirja samaväärse sisuga asendusnorm, millest tuleneb üheselt KOV-i kohustus korraldada transport või hüvitada sõidukulud juhul, kui lapse vajadustele vastavat õpet saab pakkuda vaid teises KOV-is. Transpordilahendus peab lähtuma lapse vajadustest, mitte üksnes KOV-i jaoks kõige lähemast või soodsamast lahendusest.

õpilase sõidukulud. Vastav regulatsioon on kehtestatud HaS § 7 lg 2 p 81. Koolitranspordi korraldamise kohustus ei sõltu sellest, kas õpilasel on hariduslik erivajadus. HaS § 7 lg 2 p 8¹ paneb KOV-ile üldise kohustuse korraldada põhiharidust omandava lapse sõit kooli ja tagasi. Kui KOV täidab oma põhihariduse tagamise ülesannet teise KOV-i kooli kaudu, peab sellest lähtudes olema tagatud ka õpilase tegelik võimalus sellesse kooli ja tagasi jõuda. Kui KOV-i transpordi üldlahendus konkreetse lapse vajadusi arvestades ei toimi, peab KOV leidma konkreetsele lapsele sobiva lahenduse, vajaduse korral erilahenduse.

28 4. KOV-ide kokkulepe ei tohi olla lapse hariduse eelduseks EPIKoda mõistab vajadust korrastada KOV-ide vahelist rahastamist ja koostööd. Samas ei tohi lapse hariduse tegelik kättesaadavus sõltuda sellest, kas kaks omavalitsust jõuavad omavahel rahastamise küsimuses kokkuleppele. Käesoleva eelnõu kontekstis puudutab

Selgitame. Täiendatud seletuskirja. Eelnõuga ei muudeta elukohajärgse KOVi vastutust tagada kõigile õppimiskohustuslikele lastele, sõltumata nende hariduslikust erivajadusest, nõuetekohane ja tegelikult kättesaadav põhihariduse omandamise võimalus. Kui KOV jätab õpilasele vajaliku toe pakkumiseks elukohajärgses koolis võimalused loomata, peab KOV leidma lapsele nõuetekohase

28

see formaalhariduse kättesaadavust, kuid samade murekohtadega puutub kokku ka huvihariduse valdkond. KOV-ide omavaheline arvlemis- või rahastamisvaidlus ei tohi takistada lapse õppimist talle sobivas koolis ega lükata sobiva lahenduse leidmise koormust lapsevanemale. Samuti peab lapse haridusliku erivajaduse ja nõustamismeeskonna soovituse arvestamine olema KOV-i otsustamisel selgelt tagatud. Hindamisel tuleb arvestada lapse vajadusi, kooli tegelikku võimekust vajalikku tuge pakkuda, õppekeskkonna sobivust, koolitee pikkust ja turvalisust ning kooli vahetamise võimalikku mõju lapse heaolule ja arengule. Samuti tuleb arvestada muude tugiteenuste tagamist nii koduomavalitsuse kui ka õpet pakkuvas omavalitsuses (nt tugiisikuteenus, lapsehoiuteenus vms). EPIKoja 2025. a läbiviidud hoiuvõimaluste küsitluses on välja toodud just lastevanematelt erinevaid murekohti, sh seda, et KOV ei paku lahendust olukordades, kus laps käib sobivas erirühmas/koolis mujal, kuid sissekirjutus ei kattu tegeliku viibimiskohaga. Sama küsitlus näitab ka, et kui transpordikorralduse koormus nihkub perele, kasvab vanemate koormus (nt vähendatakse töökoormust, kui KOV lahendust ei taga). Selle murega pöördutakse EPIKoja poole tihti, mis toob selgelt välja probleemid KOV-ide vahelises arvlemises ja sotsiaal- ning haridussüsteemide killustatuses. EPIKoja ettepanek: Täiendada eelnõu viisil, mis sätestab selgelt, et KOV- ide vaheline rahastamise või arvlemise kokkulepe ei tohi olla lapsele sobiva hariduse, vajalike tugiteenuste

ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse teises koolis, vajaduse korral koostöös teise KOVi või koolipidajaga. KOVide vaheline rahastamis- või arvlemisküsimus ei vabasta elukohajärgset KOVi sellest kohustusest ega saa jääda lapse või tema pere kanda. Samuti ei piisa KOVi kohustuse täitmiseks üksnes formaalse koolikoha olemasolust – õppimisvõimalus peab olema konkreetse lapse vajadusi arvestades nõuetekohane ja tegelikult kättesaadav.

29

ega transpordi tagamise eelduseks. Kui lapse vajadustele vastavat haridust ei ole võimalik korraldada elukohajärgses KOV-is, peab lapse elukohajärgne KOV koostöös teiste KOV-ide ja haridusasutustega tagama sobiva lahenduse ning korraldama või hüvitama sellega seotud vajalikud transpordi- ja muud kulud. Otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige lapse ja pere vajadustest ja heaolust, arvestades ka vajalike tugiteenuste tegelikku kättesaadavust nii elukohajärgses kui ka õpet pakkuvas KOV-is. KOV-ide omavaheline rahastamisvaidlus tuleb lahendada KOV-ide tasandil ning see ei tohi jääda lapse ega tema pere kanda ega takistada lapse õigust saada talle sobivat haridust ja vajalikku tuge. EPIKoda toetab eesmärki tagada igale lapsele võimalus saada põhiharidust, kuid koolikoha olemasolu ei ole piisav, kui laps ei saa selles koolis oma vajadustele vastavat haridust ning vajalikke tugiteenuseid. Seetõttu on meie seisukoht, et eelnõu tuleb täpsustada nii, et:

1. elukohajärgse koolikoha tagamine hõlmaks ka lapse vajadustele vastava õppe ja toe tegelikku kättesaadavust;

2. kui vajalikku õpet ei ole elukohajärgses KOV-is võimalik korraldada, oleks üheselt sätestatud vastutus sobiva lahenduse leidmise ja korraldamise eest;

3. säiliks selge seadusjärgne õigus transpordile või sõidukulude hüvitamisele juhul, kui lapse vajadustele vastavat õpet saab pakkuda teises KOV-is;

30

4. KOV-ide omavaheline kokkulepe ei saaks olla lapse hariduse tegeliku kättesaadavuse eelduseks;

5. lapse haridusliku erivajaduse ja nõustamismeeskonna soovituse arvestamine oleks otsuste tegemisel sõnaselgelt tagatud.

EPIKoda peab vajalikuks, et Haridus- ja Teadusministeerium hindaks sisuliselt kavandatavate muudatuste mõju haridusliku erivajadusega lastele ja nende peredele eraldi, et muudatuste rakendamisel ei tekiks olukorda, kus formaalselt on koolikoht tagatud, kuid lapsele sobiv haridus ja vajalik tugi ei ole tegelikult kättesaadavad.

Eesti Linnade ja Valdade Liit 29 Haridus- ja Teadusministeerium esitas Eesti Linnade ja

Valdade Liidule (edaspidi ELVL) 19.08.2026 kooskõlastamiseks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu. ELVL jättis eelnõu 09.09.2026 eelnõude infosüsteemis kooskõlastamata. Käesolevaga esitame mittekooskõlastamise põhjendused ja ettepanekud eelnõu täiendamiseks. ELVL küsis eelnõu kohta kohalikelt omavalitsustelt seisukohta. Valdav osa arvamuse esitanud omavalitsustest on seisukohal, et eelnõuga kavandatu ei ole praegusel kujul piisavalt selge ega rakendatav. Muudatuse eesmärk viia regulatsioon kooskõlla põhiseaduse ja Riigikohtu seisukohtadega on mõistetav. Samas ei ole esitatud materjalidest näha piisavat mõjuanalüüsi, kuidas muudatus mõjutab omavalitsuste finantskohustusi, koolivõrgu toimimist, lapsevanemate koolivaliku vabadust ning riigi ja omavalitsuste vastutuse jaotust.

Selgitame. Eelnõud on täiendatud. Eelnõu § 98 lõike 2 eesmärk on tagada juba teise KOVi munitsipaalkoolis õppivate õpilaste senise õppekorralduse jätkumine. Üleminekusäte ei kohusta KOVi hindama kõiki teise KOVi munitsipaalkoolis õppivaid õpilasi. Seaduse jõustumisel eeldatakse, et elukohajärgne KOV täidab nende suhtes oma ülesannet senise kooli kaudu. Hindamine on vajalik üksnes juhul, kui KOV soovib tuvastada, et tagab konkreetsele õpilasele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis ning lõpetada sellest tulenevalt teise KOVi tegevuskulude katmises osalemise. Seetõttu ei saa halduskoormust samastada kõigi 8956 teise KOVi munitsipaalpõhikoolis õppiva õpilase kohustusliku ümberhindamisega. Mõistame, et suure õpirändega KOVides võib ka selliste juhtumite hindamine olla töömahukas. Hindamiskohustuse ulatus sõltub siiski sellest, kui paljude õpilaste puhul soovib KOV senist tegevuskulude katmise korraldust muuta.

31

Enne eelnõuga edasist menetlemist on vajalik eelnõud ja seletuskirja oluliselt täiendada järgmistes aspektides. 1. Üleminekuaeg juba teises kohaliku omavalitsuse koolis õppivate õpilaste korral Seletuskirja järgi õppis 2025/2026. õppeaastal 24 827 õpilast KOVis, mis ei ole rahvastikuregistri järgi nende elukoht, seejuures 12 628 neist põhikooliastmes (neist omakorda munitsipaalkoolides 8956 õpilast). Eelnõu sätestab, et õpilase suhtes, kes käesoleva seaduse jõustumise ajal on õppimiskohustuslik ja omandab põhiharidust teise valla või linna munitsipaalkoolis, loetakse, et tema elukohajärgne vald või linn täidab käesoleva seaduse § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet selle munitsipaalkooli kaudu välja arvatud juhul, kui elukohajärgne vald või linn on hinnanud ja tuvastanud, et tagab õpilasele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis. Õppimisvõimaluse nõuetekohasuse ja tegeliku kättesaadavuse hindamisel arvestamiseks omavalitsus hindab viie kriteeriumi järgi hiljemalt 01.09.2027. Eeldades, et seaduseelnõu võetakse vastu 2026. a jooksul, siis omavalitsusel tuleb hinnata neid juba teise KOV-i munitsipaalkoolis õppivaid õpilasi, kelle puhul ta soovib senise tegevuskulude katmise lõpetada. Suure õpirändega omavalitsustes võib see siiski tähendada sadade või isegi tuhandete üksikjuhtumite hindamist lühikese aja jooksul. Sisuliselt tähendab see juba kujunenud olukorra tagantjärele hindamist ja siis vastavate haldusotsuste tegemist. ELVL-i hinnangul on sellise hindamise läbiviimine kaheksa kuu jooksul ebarealistlik ajaliselt ja inimressurssi mõttes.

Eesti Linnade ja Valdade Liidu 26.05.2026 kirjas nr 2-2/118 esitatud seisukoht annab aluse hinnata ka KOVide võimalikku valmisolekut kokkulepete sõlmimiseks. ELVLi andmetel pooldas 2025. aasta sügisel läbiviidud küsitluses ligikaudu kaks kolmandikku KOVidest senise süsteemi jätkumist või üksnes väiksemaid tehnilisi muudatusi. Kuna kehtiva süsteemi kohaselt osaleb õpilase elukohajärgne KOV teise KOVi munitsipaalkoolis õppiva õpilase tegevuskulude katmises, võib sellest järeldada, et valdav osa KOVidest peab teise KOVi koolis õppivate õpilaste tegevuskulude katmist põhimõtteliselt vajalikuks ning on seega eelduslikult valmis ka vastavate kokkulepete sõlmimiseks. Küsitluse tulemused ei võimalda siiski ette näha, millistel tingimustel ja milliste konkreetsete juhtumite puhul KOVid kokkuleppeid sõlmivad. Seetõttu ei ole võimalik KOVide tulevast käitumist täpselt prognoosida.

Eelnõu ei sätesta hindamiseks üldist lõpptähtaega. Kui KOV ei ole hinnanud ja tuvastanud nõuetekohase ning tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse olemasolu oma munitsipaalkoolis, loetakse ta jätkuvalt oma ülesannet senise kooli kaudu.

Ettepanekut säilitada kõigi juba õppivate õpilaste suhtes senine automaatne arvlemiskord HTM ei toeta, sest eelnõu eesmärk on siduda KOVide vaheline tegevuskulude katmine elukohajärgse KOVi haridusülesande täitmisega.

ELVLi ettepanekud, millega soovitakse korraga suurendada KOVide autonoomiat, kuid samal ajal kehtestada riigi tasandil üksikasjalikud menetlusjuhised, vormid, kulumudelid ja automaatsed asendusreeglid, ei ole omavahel täielikult kooskõlas. KOVi otsustusruumiga peab kaasnema ka vastutus ülesande

32

Eelnõus loetletud hindamiskriteeriumid (kooliteekond, õppekeskkond, arenguvõimalused, pereliikmete koolikoht, kooli vahetamise mõju) on sõnastatud üldiselt ning jätavad omavalitsustele, kuid ka õpilase seaduslikele esindajatele, ulatusliku sisustusruumi. Kui õpilase seadusliku esindaja ning omavalitsusüksuse või kahe omavalitsusüksuse hinnangud hindamiskriteeriumite sisustamisele on erinevad, siis võib eeldada vaidlusi tekitavat olukorda. Eelnõu või seletuskiri ei selgita rahvastikuregistri järgse omavalitsusüksuse hindamismenetluse läbiviimise või vormistamise juhised, mis on omakorda vaidluskoht nii õpilase seadusliku esindaja ja rahvastikuregistri järgse omavalitsusüksuse või kahe omavalitsusüksuse vaheliste õiguste ja kohustuste mõistmisel. Selgusetu on ka lisaõppe pakkumisega seonduv – kas KOV on täitnud õppimiskohustuslikule noorele õppimisvõimaluse tagamise kohustuse. Õpilase õppe jätkumine ei tohi sõltuda sellest, kas omavalitsused jõuavad ettenähtud ajaks rahalisele kokkuleppele ning seetõttu teeme ettepaneku juba õppivate õpilaste osas jätta kehtima senine regulatsioon. Kui eelnõuga liigutakse edasi, siis tulevikku suunatud otsuse jaoks tuleks täpsustada kas õigusaktis toodud sõnastusi või täiendavate suuniste või metoodilise juhendi väljatöötamist Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt, mis aitaks omavalitsustel hinnangut ühetaoliselt ja vaidlustele vähem avatult kohaldada. Samuti võiks kaaluda mõistliku tähtaja kehtestamist, mille jooksul elukohajärgne omavalitsus peab hinnangu andma, et vältida pikaajalist ebaselgust nii koolipidaja kui ka lapsevanema jaoks.

õiguspärase, tulemusliku ja põhjendatud täitmise eest. Põhiseaduse § 154 lõige 1 ei taga KOVile üksnes õigust teha otsuseid, vaid ka õigust korraldada kohaliku elu küsimuste lahendamist omal vastutusel. Eelnõus sätestatakse õppimisvõimaluse nõuetekohasuse ja tegeliku kättesaadavuse hindamise sisulised piirid ning asjaolud, mida KOV peab otsustamisel arvestama. Seaduse ülesanne on määrata kindlaks otsustamise eesmärk, olulised kriteeriumid ja isikute õiguste kaitseks vajalikud nõuded, mitte kirjutada KOV-ile üksikasjalikult ette hindamismenetluse iga samm, kasutatavate dokumentide vorm või otsuse vormistamise tehniline lahendus. Selline üksikasjalik riiklik menetlus- ja vormistusregulatsioon oleks põhjendamatu ülereguleerimine ning ei oleks kooskõlas eelnõu eesmärgiga suurendada KOVide enesekorraldusõigust ja vastutust oma haridusülesande täitmise korraldamisel. KOV on iseseisev avaliku võimu kandja, kellele peab jääma võimalus kujundada menetlus oma töökorraldust, kohalikke olusid ja juhtumi eripära arvestades. KOV võib vajaduse korral kehtestada selleks oma sisemise menetluskorra, töövoo või dokumendivormid.ELVL kirjeldab eelnõust tulenevat kohustust liiga laialt. Eelnõu ei kohusta KOVi hindama. Vastupidi, PGS § 98 kavandatava lõike 2 lähtekoht on olemasoleva olukorra jätkumine: sellise õpilase puhul loetakse, et elukohajärgne KOV täidab oma ülesannet senise kooli kaudu. Hindamine on vajalik üksnes juhul, kui elukohajärgne KOV soovib sellest eeldusest kõrvale kalduda ja lõpetada tegevuskulude katmises osalemise. Seetõttu ei ole õige lähtuda sellest, et KOV peab hindama tuhandeid üksikjuhtumeid. Hindamise maht sõltub KOVi enda otsusest, kui paljude õpilaste puhul soovitakse senist tegevuskulude katmise korraldust muuta. Eelnõud ja seletuskirja on täiendatud lisaõppe osas.

33

Kriteeriumide teatav avatus on vältimatu. Küsimust, kas konkreetne õppimisvõimalus on lapsele tegelikult kättesaadav, ei saa ammendavalt lahendada kilomeetrite või minutite piirmääraga. Seetõttu on sisuliselt põhjendatud arvestada eelnõus kooliteed, õppekeskkonda, lapse arengu toetamise võimalusi, õdede-vendade õppimist ning koolivahetuse mõju. Need on ka kooskõlas PGS-i üldise põhimõttega, mille järgi peab haridus olema kättesaadav sõltumata elukohast või hariduslikust erivajadusest ning kool peab arvestama õpilase vajadustega.

Seletuskirja või eelnõud täiendatud lisaõppe osas. 30 2. Kokkuleppe mittesaavutamise tagajärjed

Eelnõu kohaselt peavad omavalitsused teise omavalitsuse munitsipaalkooli kaudu haridusülesande täitmisel kokku leppima tegevuskulu suuruses ja arveldamise korras. Eelnõu ei anna aga vastust, mis saab juhul, kui kokkulepet ei saavutata. Ka seletuskirjas on puudu selgitus, millised on omavalitsusüksuste käsutuses olevad õiguskaitsevahendid kui kokkulepet ei saavutata – seda nii olukorras kui elukohajärgne omavalitsusüksus on samal ajal PGS § 7 lõike 2 või § 7¹ lõike 2 tähenduses oma ülesande faktiliselt täitnud teise omavalitsuse kooli kaudu (nt puuduva õppekoha tõttu oma munitsipaalkoolis) kui ka olukorras, kus omavalitsusüksus leiab, et on vastava kohustuse täitnud oma haldusterritooriumil asuva munitsipaalkooli kaudu kuid õpilane õpib või soovib õppida teise omavalitsusüksuse munitsipaalkoolis. Selguse puudumine võib süvendada, mitte lahendada, seletuskirjas kirjeldatud senist vaidluste probleemi. Eriti problemaatiline on olukord, kus kooli pidaval omavalitsusel ei ole võimalik õpilase õppimist

Selgitame. HTM ei pea põhjendatuks sätestada üleriigilist automaatset asendusreeglit, mille järgi tekiks kokkuleppe puudumisel seadusest vahetu ja ühetaoline maksekohustus. Selline lahendus vähendaks oluliselt KOV-ide motivatsiooni ja võimalust kujundada kohalikele oludele vastav koostöökord ning võiks sisuliselt taastada automaatse sundarveldamise probleemi, mille kõrvaldamiseks eelnõu on koostatud. Kokkuleppe mittesaavutamine ei vabasta elukohajärgset KOVi tema seadusest tuleneva haridusülesande täitmisest. KOV peab hindama, millisel õiguspärasel viisil ta tagab lapsele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse, ning kui ta otsustab täita ülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu, peab ta saavutama kooli pidava KOViga tegevuskulu suuruse ja katmise korra kokkuleppe. Läbirääkimiste pidamine ja toimiva lahenduse leidmine on osa KOVi enda korraldusvastutusest, mida ei ole põhjendatud nihutada automaatselt riigi tasandile.

Kavandatava PGS § 7 lõike 2 järgi saavad KOV tulevikku suunatud juhtumites kokkuleppe teha enne seda, kui teise KOVi kooli kaudu ülesannet täitma hakatakse, ning kokkulepe saab hõlmata kohe ka tegevuskulu suurust ja maksmise korda. Kui kokkulepet ei

34

maksmata arve tõttu lõpetada, kuid õpilase elukohajärgne omavalitsus ei ole kohustatud kulusid hüvitama. Sellisel juhul jäävad teise omavalitsuse elaniku hariduskulud kooli pidava omavalitsuse ja tema maksumaksjate kanda. ELVL leiab, et kokkuleppevabadus saab toimida üksnes siis, kui seaduses on olemas selge varumehhanism juhuks, kui kokkulepet ei saavutata. Seda küsimust ei saa jätta üksnes seletuskirja, rakendusjuhendi või kujuneva halduspraktika lahendada. Varumehhanismi korral peab olema tagatud selgus vähemalt järgmistes küsimustes: 1) milline omavalitsus vastutab tegevuskulude katmise eest kokkuleppe puudumisel; 2) millises ulatuses ja millise tähtaja jooksul tuleb kulud katta; 3) kuidas rahastatakse õpilase õppimist vaidluse lahendamise ajal; 4) millises korras ning kelle poolt lahendatakse omavalitsuste vaheline vaidlus; 5) millised on kooli pidava omavalitsuse õigused juhul, kui õpilase elukohajärgne omavalitsus kulude katmises ei osale. Kokkuleppe puudumisel tuleb seaduse alusel kohaldada ajutist ühtset arvestuslikku määra ning tagada tegevuskulude katmine kuni vaidluse lõpliku lahendamiseni.

saavutata, siis järelikult ei saa elukohajärgne KOV täita oma ülesannet teise KOVi kooli kaudu (vt nt ka PGS § 7 lg 22). Nagu öeldud, siis tuleb igal juhul tal enda munitsipaalkoolis koht tagada.

Olukorras kui KOV otsustab just vabadele kohtadele vastu võtta teise KOVi õpilasi ka olukorras, kui kokkulepet selleks ei ole või ei saavutata, siis ei ole tal teise KOVi vastu tegevuskulu osas nõudeõigust.

PGS § 98 lõige 2 ei kehtesta üleminekuajaks eraldi tegevuskulude katmise korda, vaid määrab kindlaks, millal loetakse elukohajärgne KOV oma põhihariduse tagamise ülesannet jätkuvalt täitvaks teise KOVi munitsipaalkooli kaudu. Kui elukohajärgne KOV ei ole hinnanud ja tuvastanud, et ta tagab õpilasele nõuetekohase ning tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis, loetakse ülesanne täidetuks senise kooli kaudu. Sel juhul kohaldub PGS § 83 üldine regulatsioon ning KOVid peavad kokku leppima tegevuskulude suuruses ja tasumise korras.

Kui elukohajärgne KOV teeb § 98 lõikes 2 nimetatud hindamise ja tuvastamise, ei kohaldu enam üleminekusättest tulenev eeldus ülesande täitmise kohta teise KOVi kooli kaudu. Seega ei tulene elukohajärgsele KOVile ka sellest sättest kohustust senise kooli tegevuskulude katmises osaleda. Üleminekusätte rakendamine ei eelda seega KOVide kokkulepet selle üle, kas elukohajärgne KOV täidab ülesannet senise kooli kaudu. Selle määrab § 98 lõige 2. Tegevuskulude suuruses ja tasumise korras lepitakse kokku § 83 alusel samadel alustel nagu muudel juhtudel.

35

Kui seadus paneb KOVidele kohustuse leppida kokku tegevuskulude katmises, kuid kokkulepet ei saavutata, on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega.

31 3. Tegevuskulude arvestamise ühtsed alused Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks senised tegevuskulude arvestamise sätted, kuid nende asemele ei looda uut ühtset arvestusmudelit. Kui tegevuskulude sisu ja suurus jäävad täielikult omavalitsuste kokkuleppe küsimuseks, võivad üle Eesti kujuneda väga erinevad arvestusviisid. See suurendab vaidluste hulka ja muudab omavalitsuste kulud raskesti prognoositavaks. Ühised alused on võimalik kokku leppida aga ei saa pidada realistlikuks, et see toimub poole aasta jooksul. Teeme ettepaneku võtta täiendav aeg, et ühiselt ühtlustada arusaamist: - tegevuskulude hulka arvatavad ja mittearvatavad kulud; - kulude arvestamise ühtne metoodika; juba riigieelarvest või KOV-i tulubaasi kaudu rahastatud kulude arvesse võtmine; arvestuslik määr või piirmäär, mida rakendatakse kokkuleppe puudumisel; suuremat tuge vajavate õpilaste tegevuskulude arvestamise erisused; erakoolide tegevuskulude rahastamise alused pärast senise piirmäära kaotamist. Suuremat tuge vajava õpilase õpetamise tegelik kulu võib väiksema klassi, abiõpetaja, tugispetsialistide, kohandatud õppekeskkonna ja muude teenuste tõttu olla tavapärasest oluliselt suurem. Üldise keskmise määra rakendamine ei pruugi neid kulusid katta ning võib muuta selliste õpilaste vastuvõtmise koolipidajale ebamõistlikult koormavaks. Teeme ettepaneku sisuliselt analüüsida riikliku õpilase elukohapõhise

Selgitame. Seletuskirja täiendamine tulubaasi eelnõuga.

Eelnõu teadlik eesmärk on loobuda seadusest tulenevast ühetaolisest tegevuskulu mudelist ja jätta KOVidele võimalus kujundada kokkulepe vastavalt konkreetsele koostööle. Just KOVi võimalus mõjutada ülesande täitmise viisi ja kulude kujunemist on põhiseaduslikult oluline. Riigikohus rõhutas, et kohaliku ülesande puhul peab KOVile jääma otsustusruum ning probleemne on kohustus rahastada teise KOVi kooli ilma kokkuleppe ja kaasarääkimise õiguseta.

HTM ei pea põhjendatuks kehtestada KOVide vahelisele tegevuskulude katmisele üleriigilist kohustuslikku arvestusmäära. Eelnõu teadlik valik on siduda tegevuskulu suurus KOVide kokkuleppega, sest tegevuskulu puudutab ülesande täitmiseks kasutatavat konkreetset koostöökorraldust. Ühtne riiklik määr vähendaks KOVide võimalust arvestada kohaliku koolivõrgu ja kokkuleppe tegelikke asjaolusid ning muudaks kokkuleppepõhisuse sisutühjaks.

KOVide vahelise kohustusliku arvestusmäära kaotamine ei tähenda siiski õppekoha tegevuskulu piirmäära kaotamist erakoolide tegevuskulutoetuse arvestamisel. Eelnõuga täiendatakse erakooliseaduse § 22³ lõikega 81 ja lõike 8 punkti 2 muudetakse selliselt, et viide kehtiva PGS § 83 lõike 7 alusel kehtestatavale piirmäärale asendatakse viitega sama paragrahvi uue lõike alusel kehtestatavale regulatsioonile. Õppekoha tegevuskulu piirmäär kavandatakse edaspidi sätestada Vabariigi Valitsuse määrusega ning

36

tasaarveldussüsteemi võimalust. Selline lahendus vähendaks vajadust sadade omavalitsustevaheliste arvete ja üksikkokkulepete järele. Uue süsteemi rakendamine eeldab aga kogu üldhariduse rahastamise ja vastutuse terviklikku käsitlemist ning selleks vajalike vahendite kavandamist riigieelarves.

see jääb üheks eraüldhariduskooli tegevuskulutoetuse arvutamise aluseks. KOVid võivad soovi korral kasutada sama piirmäära või selle arvutuspõhimõtet oma omavahelistes kokkulepetes orientiirina, kuid see ei ole neile kohustuslik.

32 4.Üldkeskhariduse rahastamisel riigi ja omavalitsuste vastutus Eelnõu ei lahenda üldkeskhariduse korraldamise ja rahastamisega seotud vastutuse jaotust. Omavalitsuste jaoks jääb ebaselgeks, millal loetakse KOV üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamise kohustus täidetuks ning millal tekib kohustus osaleda teise omavalitsuse munitsipaalgümnaasiumi tegevuskulude katmises. Praeguse käsitluse järgi ei teki õpilase elukohajärgsel omavalitsusel arveldamiskohustust juhul, kui õpilane õpib riigigümnaasiumis. Kui sama õpilane valib teise omavalitsuse munitsipaalgümnaasiumi, võib koduvallal tekkida kohustus tegevuskulude katmises osaleda. Selline erinevus vajab läbirääkimist ja sisulist põhjendust. Arvestades keskhariduse vastutuse osas paralleelselt toimuvaid tegevusi, siis tuleks selgelt kokku leppida, millise ajakavaga selle teema osas liigutakse. Kooskõlastamiseks saadetud eelnõus ja seletuskirjas tuleks vähemalt täpsustada: - kuidas arvestatakse KOV- i vajalike gümnaasiumikohtade arvu; - kuidas mõjutavad seda riigigümnaasiumides õppivad õpilased; kuidas arvestatakse kutseõppeasutusse siirduvaid õppijaid; milline on KOV-i vastutus juhul, kui tema territooriumil gümnaasiumi ei ole; kuidas tagatakse riigi- ja munitsipaalgümnaasiumide võrdne

Selgitame. Eelnõu järgi ei teki õpilase elukohajärgsel KOVil arveldamiskohustust gümnaasiumiõpilase puhul kahel juhul: 1) kui õpilane õpib riigigümnaasiumis või kutsekoolis 2) kui elukohajärgne KOV peab munitsipaalgümnaasiumi kohti lähtuvalt tema õpilaste arvust (vt ka kehtiva PGS § 7 lg 22).

Teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi tegevuskulude katmise vajaduse hindamiseks võrreldakse KOVi elanikest gümnaasiumiõpilaste arvu tema enda munitsipaalgümnaasiumis loodud õppekohtade arvuga. Kui õppekohti on vähemalt sama palju kui õpilasi, on KOV oma panuse täitnud ega pea teise KOVi tegevuskulusid katma. Kui õppekohti on vähem, täidab KOV puuduva osa oma ülesandest teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi kaudu, osaledes vastavas ulatuses selle tegevuskulude katmises.

37

rahastamine; milline kaasarääkimisõigus on teenust rahastaval omavalitsusel teise omavalitsuse pakutava teenuse mahu, sisu ja jätkusuutlikkuse üle. Kui üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamist käsitatakse riigi ülesandena, peab riik tagama ka selle ülesande täitmiseks selge ja ühetaolise rahastamismudeli sõltumata kooli pidajast.

33 5.Mõjuanalüüsi puudulikkus ja jõustumine Eelnõu jätab lahendamata mitu rakendusküsimust ning kavandatud lahenduse haldus- ja finantsmõju on alahinnatud. Kavandatav üleminek kohustuslikult arvlemiselt kokkuleppepõhisele mudelile toob kaasa olulise halduskoormuse kasvu ning finantsriski just neile omavalitsustele, kes peavad koole, milles õpib arvestataval hulgal teiste omavalitsusüksuste haldusterritooriumil elavaid lapsi. Kokkuleppepõhine mudel nõuab omavalitsustelt õpilaste elukoha- ja koolivahetuste pidevat jälgimist, andmete vahetamist, õppimisvõimaluste hindamist, läbirääkimiste pidamist ning kokkulepete sõlmimist ja haldamist. Eelnõu mõju sõltub otsustavalt sellest, kas ja millises ulatuses omavalitsusüksused on valmis edaspidi kokkuleppeid sõlmima. Seni on laste elukohajärgsed omavalitsused osalenud kehtiva PGS § 83 lõike 1 alusel kohustuslik teise omavalitsusüksuse koolide tegevuskulude katmises. Eelnõu jõustumisel see kohustus kaob juhul, kui vastav omavalitsus on ise oma elanikele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse taganud ega soovi tegevuskulude katmises kokkuleppel osaleda. Haridustoetus (nn

Arvestatud osaliselt. Selgitame.

Seletuskirja punktides 6.1.1–6.1.3 on käsitletud muudatuse mõju KOVide tuludele ja kuludele, halduskoormusele ning õpilaste koolivalikule. Mõju ulatus sõltub sellest, millises mahus KOVid jätkavad tegevuskulude katmises osalemist kokkuleppe alusel. Täpne rahaline mõju ja sõlmitavate kokkulepete arv ei ole praegu teada, sest need sõltuvad KOVide tulevastest otsustest ning kokkulepete tingimustest. Muudatusega võivad väheneda eelkõige nende KOVide kulud, kes on oma haridusülesande täitnud, ning nende KOVide tulud, kelle koolides õpib palju teiste KOVide lapsi. Samuti võib kokkulepete sõlmimine ja haldamine suurendada KOVide töökoormust.

Vanema koolivaliku ulatuse võimalikku mõju põhikooli osas on selgitatud seletuskirja punktides 3.3 ja 6.1.2. Muudatus ei tähenda iseenesest hariduspõhiõiguse rikkumist. Elukohajärgne KOV peab jätkuvalt tagama lapsele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse, kuid vanema õigus valida kooli ei anna õigust nõuda, et KOV rahastaks õppimist vanema valitud teise KOVi koolis, kui KOV on oma ülesande täitnud. PGS § 27 lõiget 3 ei muudeta, sest see reguleerib gümnaasiumisse vastuvõttu, mitte põhikooli valimist. Munitsipaalgümnaasiumi pidav KOV otsustab ise, kas ja kui palju gümnaasiumikohti ta loob. Juba loodud õppekohtadele kandideerimisel peab aga tagama

38

pearaha) küll järgneb õpilasele, kuid seletuskirja enda kohaselt ei kata haridustoetus tegevuskulusid täies mahus – need on eraldi kirjeldatud kululiik, mille katmiseks arvlemine seni on ette nähtud. Seletuskiri on jätnud täielikult analüüsimata senise kohustusliku arvlemise kehtetuks tunnistamise mõju senisele transpordikorraldusele, sh seda reguleerivatele omavalitsusüksuste vastavatele kordadele ja finantskohustustele. Samuti on seletuskirjas analüüsimata kuidas kokkuleppevabadus mõjutab õpilase seadusliku esindaja tegelikku valikuvõimalust kooli valikul. Eelnõu § 1 punktiga 3 sõnastatakse PGS § 27 lõike 1 teine lause järgmiselt: „Seadusliku esindaja jaoks on õppimiskohustuslikule isikule kooli valik vaba elukohajärgse valla või linna munitsipaalkoolide vahel ning nende teise valla või linna munitsipaalkoolide vahel, mille pidaja otsustab võtta vastu elukohajärgse valla või linna õppimiskohustusliku isiku või mille kaudu elukohajärgne vald või linn täidab käesoleva seaduse § 7 lõikest 2 tulenevat ülesannet, kui soovitud koolis on vaba õppekoht.“. Seletuskirjas (lk 12-14) on selgitatud järgmist: „Vanem saab jätkuvalt taotleda lapse vastuvõttu teise KOVi kooli, kui kooli pidav KOV seda võimaldab. /…/Vaba õppekoha olemasolul säilib vanema õigus valida kool elukohajärgse KOVi munitsipaalkoolide ja teise KOVi koolide vahel. Teise KOVi munitsipaalkooli on võimalik valida siis, kui kooli pidav KOV on otsustanud selliseid õppekohti pakkuda või kui elukohajärgne KOV tagab PGS § 7

kõigile võrdsed võimalused. See ei kohusta KOVi looma teiste KOVide õpilaste jaoks täiendavaid õppekohti ega tähenda, et elukohajärgne KOV peab automaatselt nende tegevuskulusid katma.

Põhikoolis muudab eelnõu vanema koolivaliku ulatust. Seda ja muudatuse võimalikku mõju on selgitatud seletuskirja punktides 3.3 ja 6.1.2. Muudatus ei tähenda iseenesest hariduspõhiõiguse rikkumist. Elukohajärgne KOV peab jätkuvalt tagama lapsele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse, kuid vanema õigus valida kooli ei anna õigust nõuda, et KOV rahastaks õppimist vanema valitud teise KOVi koolis, kui KOV on oma ülesande täitnud. PGS § 27 lõiget 3 ei muudeta, sest see reguleerib gümnaasiumisse vastuvõttu, mitte põhikooli valimist. Munitsipaalgümnaasiumi pidav KOV otsustab ise, kas ja kui palju gümnaasiumikohti ta loob. Juba loodud õppekohtadele kandideerimisel peab aga tagama kõigile võrdsed võimalused. See ei kohusta KOVi looma teiste KOVide õpilaste jaoks täiendavaid õppekohti ega tähenda, et elukohajärgne KOV peab automaatselt nende tegevuskulusid katma.

PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamine ei vabasta KOVi kohustusest tagada haridusliku erivajadusega lapsele nõuetekohane õppimisvõimalus ja vajalik tugi. Põhiharidust omandava lapse koolisõidu korraldamise kohustus tuleneb HaS § 7 lõike 2 punktist 8¹. See hõlmab ka haridusliku erivajadusega lapsi. Transpordilahendus peab olema lapse jaoks tegelikult kasutatav, arvestades tema individuaalseid vajadusi.

Eelnõud on täiendatud PGS § 83 lõigetega 11–13, mis sätestavad tegevuskulude arvestamiseks vajalike andmete töötlemise alused, andmekategooriad, allikad ja säilitamise tähtaja. Muudatus ei näe ette uue andmekogu loomist. Erakoolide vastuvõtu- ja

39

lõikes 2 nimetatud õppimisvõimaluse kokkuleppel teise KOViga selle KOVi munitsipaalkooli kaudu.“. Samas on seletuskirjas (lk 16-17) öeldud ka järgmist: „Munitsipaalgümnaasiumi pidamisel tuleb siiski arvestada PGS § 27 lõikega 3. Gümnaasiumisse vastuvõtt toimub kooli kehtestatud tingimustel ning õpilaste teadmiste ja oskuste hindamise alusel. Seetõttu ei saa munitsipaalgümnaasiumi pidav KOV välistada teiste KOVide õpilaste kandideerimist ja vastuvõtmist üksnes nende elukoha tõttu. Samuti ei tähenda teiste KOVide õpilaste vastuvõtmine munitsipaalgümnaasiumisse automaatselt, et nende õpilaste elukohajärgsed KOVid peavad osalema selle kooli tegevuskulude katmises. Säte ei pane kooli pidavale vallale või linnale uut ülesannet võtta vastu teiste valdade või linnade elanikest õpilasi ega luua neile õppekohti.“ Eelnõu seletuskirjas toodud selgitused on vastuolulised ning seega jääb arusaamatuks, kas KOV id on kohustatud oma koolidesse vastu võtma ka teiste KOV-ide lapsi. Ühelt poolt on väidetud, et kooli pidav KOV saab ise otsustada, kas võtab kooli vastu ka teiste KOV- ide elanikke ning KOV-il ei teki kohustust võtta vastu teiste valdade või linnade elanikest õpilasi ega luua neile õppekohti. Samas on öeldud, et kooli pidav KOV ei saa välistada teiste KOV-ide laste kandideerimist, lisaks ei muudeta eelnõuga PGS § 27 lõiget 3 ning gümnaasiumisse vastuvõttu aluseid ei täpsustata. Palume selgitada, miks ei muudeta PGS § 27 lõiget 3? Sätte muutmata jätmine läheb vastuollu seaduse eelnõu sisuga. Seletuskirjas (lk

rahastamistingimusi ei muudeta, välja arvatud tegevuskulu piirmäära õigusliku aluse üleviimine erakooliseadusesse. Piirmäära senised arvutuspõhimõtted säilivad.

ELVLi ettepanekut pikendada ettevalmistusaega on arvestatud osaliselt. Eelnõu kohaselt jõustuvad KOVide haridusülesannet ja tegevuskulude katmist puudutavad muudatused 1. jaanuaril 2028, mitte 1. septembril 2027. Jõustumisaeg on seotud eelarveaasta algusega ning võimaldab KOVidel ette valmistada oma eelarveid ja pidada kokkulepete sõlmimiseks läbirääkimisi. Eelnõus sätestatud üleminekukord vähendab juba teise KOVi koolis õppivate õpilaste puhul järskude rahastamismuutuste riski.

40

14) on viidatud, et KOV-idele annab muudatus selgema aluse planeerida oma koolivõrku ja otsustada, millises ulatuses nad võtavad vabadele õppekohtadele vastu teise KOV i lapsi. Palume selgitada, kuidas on KOV-il võimalik oma koolivõrku planeerida, kui seletuskirjas väidetu kohaselt ei või KOV eelistada kooli vastuvõtul oma KOV-i elanikke? Sellisel juhul peaks KOV arvestama haridusvõrgu planeerimisel nii oma elanike kui ka teise KOVide elanikega. Juba täna täituvad mitmed õppekohad nt Tallinna munitsipaalkoolides teiste KOVides elavate õpilastega, kellele võib olla õppekoht tagatud juba oma elukoha munitsipaalkoolis. Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks PGS § 48 lõige 3, mis reguleerib koolivälise nõustamismeeskonna soovituse kohast õppe korraldamist. Eelnõus ei ole piisavalt arvestatud hariduslike erivajadustega õpilastega. Kui vajalikku õpet või tuge elukohajärgses KOV-is ei ole, siis ei ole vanemal võimalik vabalt kooli valida, vaid valik sõltub sellest, kus on, arvestades õpilase erivajadusi, tagatud õpilasele vajalikud ja parimad tingimused. Muudatus mõjutab ka koolide vastuvõtukorraldust. Enne õpilase vastuvõtmist peab koolipidajal olema praktiline selgus, kes ja millistel alustel tema tegevuskulud katab. Praegune Eesti Hariduse Infosüsteemi perioodiline andmevahetus ei pruugi sellise korralduse jaoks olla piisav. Mõjuanalüüsis tuleb täiendavalt hinnata: 1) sõlmitavate kokkulepete ja puudutatud õpilaste eeldatavat arvu; 2) mõju kooli pidavate ja õpilaste elukohajärgsete

Vanema vabadust valida kooli ei piira lapse hariduslik erivajadus. Eelnõu kohaselt juhul, kui elukohajärgse omavalitsuse munitsipaalkoolis või teise omavalitsuse munitsipaalkoolis, mille pidaja otsustab võtta vastu elukohajärgse valla või linna õppimiskohustusliku isiku või mille kaudu elukohajärgne vald või linn täidab PGS § 7 lõikest 2 tulenevat ülesannet, on vabu kohti, siis õppimiskohustusliku õpilase vastuvõtmisest keelduda ei saa.

41

omavalitsuste eelarvetele; 3) omavalitsuste ja koolide täiendavat tööjõu- ning halduskoormust; 4) mõju koolitranspordi korraldusele ja KOV-ide vastavatele kordadele; 5) mõju erakoolide ja suuremat tuge vajavate õpilaste rahastamisele; 6) koosmõju KOV-ide tulubaasi muutmise eelnõuga; 7) rahvastikuregistrisse tegelikule elukohale mittevastavate kannete tegemise riski; 8) vajalikke muudatusi EHIS-es ja muudes andmevahetuslahendustes. Eelnõu kavandatud jõustumine 1. septembril 2027 ei jäta omavalitsustele piisavalt aega mõju hindamiseks, järgmise aasta eelarvete koostamiseks, kokkulepete läbirääkimiseks ega uute menetluste väljatöötamiseks. Eriti keeruline on olukord suure õpirändega piirkondades, kus üks omavalitsus peab sõlmima kokkuleppeid paljude teiste omavalitsustega. Omavalitsusüksuste eelarvete menetlemise periood on 2026. a lõpus ja 2027. aasta alguses, mil ei pruugi veel teada olla eelnõu rakendamisega seotud finantskohustuste kujunemist mõjutavad asjaolud. Sisuline omavalitsusüksuste vaheline läbirääkimine eeldab selgust nii algandemetes kui finantskohustustega seotud komponentides. Kui vastavad täpsustused lisatakse seaduse teksti või seletuskirja alles menetluse hilises faasis, jääb omavalitsustele kokkulepete sõlmimiseks liiga vähe aega. Juhime tähelepanu, et ELVL ei ole väljendanud arvamust jõustumise võimalikkusest 01.09.2027. Läbirääkimistel aprilli lõpus soovis ministeerium jõustada muudatused 01.01.2027. Sellest infost lähtuvalt kirjutasime

42

26.05.2026, et: Oleme arvamusel, et kõige varasem aeg muudatuste jõustumiseks võiks olla 01.09.2027, kuid arvestades lahendamist vajavaid küsimusi ja võimalike mõjusid osade KOVide suhtes, siis pakume, et KOVidele sobivad kavandatavad muudatused jõustuksid 01.09.2028. Teeme uuesti ettepaneku jõustada KOV-ide haridusülesannet ja tegevuskulude katmist puudutavad muudatused kõige varem 01.09.2028. Aga eelnevalt on vajalik täiendavalt viia läbi mõjude analüüs ning leida lahendused kokkuleppe mittesaavutamise olukorra jaoks, korrastada tegevuskulude arvestamise reegleid, arendada infosüsteemide andmevahetuse võimekust ning jõuda maakondlike või suuremate hariduspiirkondade või üleriigilise kokkuleppeni. Kokkuvõttes oleme nõus, et omavalitsuste autonoomia suurendamine arvlemise osas on õige suund, aga samas on oluline vaadata kolme olulise teema koosmõju: - arvlemise teema; toetuste viimine tulubaasi; üldkeskhariduse vastutus. Need teemad on omavahel läbi põimunud ning ühe teema osas tehtav otsus mõjutab ka teisi teemasid. Nende teemade koosmõjus kujundatavate lahenduste korral peavad riskid olema hinnatud ja maandamismeetmed kavandatud. Avalikkusele tuleb selgitada, kuidas kokkuleppevabadus ja vastutuse täpsustamine mõjutab õpilase seadusliku esindaja tegelikku valikuvõimalust kooli valikul. ELVL on valmis osalema koos ministeeriumite ja omavalitsuste esindajatega rakendatava, õigusselge ning rahaliselt prognoositava lahenduse väljatöötamises.

43

Justiits- ja Digiministeerium 1. Eelnõu seletuskirja mõjuanalüüs keskendub kohaliku omavalitsuse (KOV) üksuste vahelise tegevuskulude katmise süsteemi muutmisele, kuid ei käsitle sisuliselt või käsitleb väga piiratult teisi kavandatud muudatusi: - riigieksamite ja põhikooli lõpueksamite vaiete korra muutmine; - õpilasesinduse kaasamist puudutava regulatsiooni muutmine; - haridusliku erivajadusega õpilasi puudutava regulatsiooni muutmine; - erakooliseaduse muutmine. Palume mõjuanalüüsi täiendada kõigi eelnõuga kavandatavate sisuliste muudatuste osas.

Arvestatud osaliselt.Mõjude hindamise peatükki on seletuskirjas täiendatud.

Mõjuanalüüs ei käsitle mõju haridusteenuse piirkondlikule kättesaadavusele ega regionaalarengule. Analüüsis puudub hinnang näiteks sellele, kuidas mõjutab kavandatav muudatus piirkondade koolivõrku, õppurite liikumist, haridusteenuse kättesaadavust, kohalike omavalitsuste tulude ja kulude planeerimist, investeerimisotsuseid ning perede elukoha- ja koolivalikuid. Palume mõjuanalüüsi täiendada regionaalarengu mõjuvaldkonna osas ja kõigi peamiste sihtrühmade lõikes, seahulgas mõju: - õpilastele ja nende peredele; - haridusliku erivajadusega õppuritele; - gümnaasiumiastmes õppijatele ja sissastujatele; - erineva geograafilise ja sotsiaalmajandusliku taustaga õppijatele;

Arvestatud osaliselt.Mõjude hindamise peatükki on seletuskirjas täiendatud.

44

- piirkondlikele hariduskeskustele ja tõmbekeskustest koolipidajatele. Soovitame regionaalmõju analüüsimisel küsida abi Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt, kellel on kasutada ka täiendavaid andmeallikaid hetkeolukorra kirjeldamiseks, sh teenuste kättesaadavuse kaardirakendus. Mõjuanalüüs ei käsitle gümnaasiumiastme toimimisega seotud mõjusid. Muu hulgas on kajastamata olukord, kus gümnaasiumiastmes toimub vastuvõtt õppurite võrdse kandideerimisõiguse põhimõttel ja koolipidajal puudub võimalus õppureid elukoha järgi eristada. Samas võib väheneda õppurite päritoluomavalitsuste valmisolek või kohustus õppekohtade tegevuskulude katmises osaleda, kui kokkulepet ei saavutata. Ühtlasi puudub mõjuanalüüsis hinnang kavandatava mudeli mõju kohta gümnaasiumikohtade planeerimisele ja gümnaasiumivõrgu jätkusuutlikkusele. Palume mõjuanalüüsi selles osas täiendada, pöörates tähelepanu ka ebasoovitavatele mõjudele ja riskidele.

Arvestatud osaliselt.Mõjude hindamise peatükki on seletuskirjas täiendatud.

Mõjuanalüüs ei arvesta rakendusriske ja nende maandamise võimalusi. Käsitlemata on näiteks olukorrad, kus kohalike omavalitsuste vahel kokkulepet ei saavutata, seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vaheline aeg ei ole rakendustegevusteks piisav, kujuneb erinev rakenduspraktika, suureneb vaidluste arv või väheneb koolivaliku kasutamise võimalus õppurite jaoks, sageneb elukoha osas valeandmete esitamine. Samuti ei kirjeldata seletuskirjas üleminekusätte

Arvestatud osaliselt.Mõjude hindamise peatükki on seletuskirjas täiendatud.

45

rakendamisel keskse tähtsusega õppuri individuaalse hindamist selliselt, et tagada ühtne rakenduspraktika omavalitsustes. Palume mõjuanalüüsi täiendada rakendusriskide, nende mõju ning võimalike leevendusmeetmete käsitlusega. Samuti palume täiendada 7. peatükis olevat rakendustegevuste ülevaadet, mis kataks erinevate osapoolte tegevusi muudatuse elluviimisel. Halduskoormuse käsitlus ei vasta hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lg-st 4¹ tulenevatele nõuetele. Halduskoormuse all peame silmas regulatsioonidest tingitud mõju haldusvälistele isikutele – inimestele ja ettevõtetele, mitte mõju avaliku sektori töökoormusele ja töökorraldusele, nagu kirjeldab mõjuanalüüsi osa „Mõju halduskoormusele“. Analüüsis puudub ka koondhinnang halduskoormuse muutumise kohta koos mõju tasakaalustavate meetmete kirjeldusega. Palume mõjuanalüüsi täiendada nõuetele vastava halduskoormuse analüüsiga, mille ettevalmistamisel saab toetuda halduskoormuse tasakaalustamise juhendile.

Arvestatud. Halduskoormuse käsitlust on seletuskirja punktis 1.3. muudetud ja viidud kooskõlla HÕNTE § 1 lõikega 4`1

Seletuskirjas on väljatöötamiskavatsuse (VTK) ettevalmistamise katkestamist põhjendatud eelnõu kiireloomulisusega HÕNTE § 1 lg 2 p 1 tähenduses. Samas ei selgu seletuskirjast, millised asjaolud tingisid põhjendatud kiireloomulisuse olukorras, kus eelnõu keskne probleem tugineb juba 2017. aastal tehtud Riigikohtu lahendile ning eelnõu peamised sätted on

Arvestatud. Seletuskirjas olevat teksti eelnõu kiireloomulisuse osas on muudetud.

46

kavandatud jõustuma alles 1. septembril 2027. Justiits- ja Digiministeerium on seisukohal, et VTK koostamine olnuks antud eelnõu puhul vajalik ning viivitust ei saa pidada asjakohaseks põhjenduseks sellest loobumisel. Palume täiendada seletuskirja selgitusega, kuidas VTK koostamata jätmisest hoolimata tagati alternatiivide võrdlemine, peamiste sihtrühmade ja mõjude kaardistamine ning huvirühmade sisendi kogumine eelnõu ettevalmistamise käigus Eelnõu seletuskirja (lk 1) kohaselt muudetakse PGS-i eesmärgiga kõrvaldada RKPJKo1 5-17-8/8 otsuses käsitletud põhiseaduslik probleem. Selleks kaotatakse KOV üksuse automaatne seadusjärgne kohustus osaleda teise KOV-i munitsipaalkooli tegevuskulude katmises ning tegevuskulude katmises osalemine seotakse elujärgse KOV-i enda haridusülesande täitmisega. Keskne muudatus on siinkohal PGS § 83 lg 1 muutmine (eelnõu § 1 p 7). Toome järgnevalt välja kehtiva sätte ning seejärel eelnõukohase sätte. Kehtiv PGS § 83 lg 1: "(1) Munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalevad täies ulatuses teised vallad või linnad proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub nende valdade või linnade haldusterritooriumil." Eelnõukohane PGS § 83 lg 1: “(1) Kui vald või linn täidab käesoleva seaduse § 7 lõikest 2 või § 71 lõikest 2 tulenevat ülesannet teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu, lepitakse teise valla või linnaga kokku tegevuskulu suurus õpilase kohta ning selle katmises osalemise kord.” Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 2 Kehtiva sätte kohaselt peaks KOV A maksma KOV B

Mitte arvestatud. Selgitame. Riigikohtu otsus ei nõua, et senine KOVide vaheline automaatne rahastamiskohustus säiliks ja riik selle kinni maksaks. Riigikohtu otsuse järgi oli probleem oli selles, et KOV pidi rahastama teise KOVi kooli ka siis, kui ta oli ise oma elanikule nõuetekohase õppimisvõimaluse taganud. Selline kohustus on riiklik ülesanne.

Eelnõu lahendab probleemi kohustuse tekkimise alust muutes, lähtudes omavalitsuse ülesande täitmise viisist. Tegevuskulude katmise kohustus seotakse sellega, kas elukohajärgne KOV täidab enda haridusülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu. Tegevuskulude katmises osalemise kohustus ei tule enam üksnes asjaolust, et tema elanik õpib teise KOVi munitsipaalkoolis.

KOV maksab edaspidi üksnes siis, kui teise KOVi kooli kasutamine on tema enda haridusülesande täitmise viis.

Seadusandja võib kõrvaldada tuvastatud põhiseadusliku probleemi ka kohustuse tekkimise aluseid muutes. See Riigikohtu seisukoht ei välista kavandatavat muudatust, vaid toetab vajadust eristada elukohajärgse KOVi enda haridusülesande täitmist olukorrast, kus õpilane õpib teise KOVi koolis pelgalt koolivaliku alusel.

47

tegevuskulusid juhul, kui seal õpib õpilane, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht on KOV A territooriumil (maksmine proportsionaalselt koolis õppivate õpilaste arvuga). Eelnõukohase sätte kohaselt peavad KOV A ja KOV B kokku leppima sellise summa suuruse ja maksmise korra. Selline süsteem ei pruugi meie hinnangul lahendada probleemi, mille lahendamine on käesoleva eelnõu keskne eesmärk. Viidatud Riigikohtu lahendis on algse õigusliku probleemina kirjeldatud olukorda, kus Eesti Vabariik ei ole kehtestanud regulatsiooni, mis tagaks PGS § 83 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmise riigieelarvest. See on olnud KOV üksuse kohtusse pöördumise põhjus (RKPJKo 5-17-8/8, p 2). Riigikohus on välja toonud kõnealuse Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) sättena § 154 lg 2, mille kohaselt võib kohalikule omavalitsusele kohustusi panna ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Teise lause kohaselt kaetakse kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest (vt ka RKPJKo 5-17-8/8, p- d 53 ja 54). Seega on Riigikohus jõudnud küsimuseni, kas selline kohustus, mis kohustab KOV A üksust osalema KOV B üksuse kooli tegevuskulude katmises, kui selles õpib mõni KOV A elanik, on riiklik kohustus PS § 154 lg 2 mõistes (vt ka RKPJKo 5-17-8/8, p 55). Riigikohus on jõudnud järelduseni, et kui seadusandja on otsustanud, et teiste KOV üksuste munitsipaalüldhariduskooli rahastamisel osalemise kohustus on KOV-il ka selliste õpilaste puhul, kellele on tagatud võimalus saada haridust nende elukohaks oleva omavalitsusüksuse koolis, on tegemist KOV-idele pandud kohustusega. Sellisel juhul tuleb olemuslikult

Seadusandja on sisustanud KOVi ülesannet kohustusena tagada põhihariduse ja üldkeskhariduse omandamise võimalus eelkõige oma munitsipaalkooli kaudu.

Riigikohus selgitas otsuse punktis 63, et oma elaniku teise KOVi munitsipaalkoolis õppimise rahastamine on KOVi põhiseadusest tulenev vältimatu kohustus juhul, kui KOV ei ole loonud oma elanikule võimalust omandada haridust enda munitsipaalkoolis või ei ole taganud pakutava hariduse vastavust õpilase hariduslikule erivajadusele. Otsuse punktis 67 leidis riigikohus, et kui seadusandja kohustab KOVi rahastama teise KOVi munitsipaalkoolis õppimist ka nende õpilaste puhul, kellele on elukohajärgne KOV õppimisvõimaluse ise taganud, tuleb sellist kohustust käsitada riikliku ülesandena PS § 154 lõike 2 tähenduses. Meie hinnangul ei ole põhjendatud JDMi järeldus, et KOVi eelarvest toimuv teise munitsipaalkooli rahastamine tähendab jätkuvalt Riigikohtu tuvastatud põhiseadusliku probleemi olemasolu. Me ei pea põhjendatuks täiendada kavandatavat PGS § 83 lõiget 1 riigieelarvelise rahastamise nõudega.

48

seda pidada riiklikuks kohustuseks (RKPJKo 5-17-8/8, p 67). Kohaliku omavalitsuse enda kohustust tuleks sisustada sellisel, et oma elaniku teise omavalitsusüksuse munitsipaalkoolis õppimise rahastamine on KOV üksuse vältimatuks põhiseadusest tulenevaks kohustuseks üksnes juhul, kui omavalitsusüksus ei ole loonud oma rahvastikuregistri järgsele elanikule võimalust omandada haridust enda munitsipaalkoolis (RKPJKo 5-17-8/8, p 63). Sellest saab järeldada, et olukorras, kus KOV A on loonud võimalused õppetööks enda üksuses, kuid tema elanik õpib siiski KOV-is B, siis KOV B tegevuskulude katmises osalemine on käsitatav riikliku kohustusena, mis peab rahastatud olema riigieelarvest (PS § 154 lg 2). Eelnõukohane lahendus ei näe aga ette, et rahastamine toimuks riigieelarvest, vaid et KOV üksused peavad omavahel kokku leppima maksesumma ja tasumise korra. See tähendab, et rahastamine toimub ikkagi KOV eelarvest. Seega ei pruugi meie hinnangul lahendatud olla Riigikohtu poolt 2017. aastal tõstatud probleem (vt eeltoodu), mis on samas olnud eelnõu koostaja peamine eesmärk. Riigikohus on asjas 5-17- 8/8 jõudnud resolutsioonini (resolutsiooni p 2), mille kohaselt tunnistatakse põhiseadusvastaseks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid KOV üksusele PGS § 83 lg 1 alusel pandud kohustuse rahastamise riigieelarvest. See tähendab, et põhiseadusvastaseks tuleb pidada seadusmuudatust, mis ei võimalda nimetatud kohustust rahastada riigieelarvest. Kuivõrd käesoleva eelnõuga sellist võimalust ette nähtud ei ole, ei pruugi meie hinnangul tegemist olla põhiseadusega kooskõlas oleva

49

lahendusega. Palume eelnõu koostajal täiendada regulatsiooni sättega, milles nähakse ette PGS § 83 lg 1 kohase kohustuse rahastamine riigieelarvest. Lisaks jääb eelnõus arvestamata PGS § 83 lõike 2 tähendus. Kehtiva õiguse kohaselt lähtutakse munitsipaalkooli tegevuskulude katmisel PGS §-st 83 üksnes juhul, kui vallad või linnad ei ole omavahel kokku leppinud teisiti. Seega on kehtiv regulatsioon juba praegu dispositiivne: omavalitsusüksustel on võimalik kokku leppida seadusest erinevas tegevuskulude katmise korras või summas. Kehtiva § 83 lõike 1 roll on seetõttu eelkõige sätestada vaikimisi kohaldatav reegel olukorraks, kus omavalitsusüksuste vaheline kokkulepe puudub. Selline lahendus on õiguslikult loogiline ja süsteemne, sest see tagab regulatsiooni kohaldatavuse ka kokkuleppe mittesaavutamise korral. Eelnõukohane sõnastus seevastu näib eeldatavat, et pooled peavad igal juhul kokkuleppe saavutama. Selline konstruktsioon on probleemne, kuna tekitab küsimuse, milline õiguslik tagajärg saabub juhul, kui omavalitsusüksused kokkuleppele ei jõua, kuigi seadus näib neid selleks kohustavat. Seadus ei saa tõhusalt asendada pooltevahelist kokkulepet pelgalt 3 et kokkuleppimise kohustusega, kui samal ajal puudub selge norm, mida kohaldada kokkuleppe puudumise korral. Seetõttu palume korrektsuse huvides säilitada või kujundada regulatsioon selliselt, seaduses oleks ette nähtud vaikimisi kohaldatav kord juhuks, kui omavalitsusüksused ei ole teisiti kokku leppinud.

Selgitame. Kehtiva § 83 lõike 2 tähendust on eelnõus arvestatud ja sellest loobumine on reformi teadlik osa, mitte tähelepanuta jäänud küsimus. Kehtiv § 83 lg 2 lubab KOVidel kokku leppida teisiti, kuid kokkuleppe puudumisel rakendub § 83 lg 1 automaatne seadusjärgne maksekohustus. Ka Riigikohus käsitles § 83 lg 2 just selliselt. Ehk et lõikes 2 sätestatud kokkuleppe puudumisel tekib elukohajärgsel KOVil automaatne kohustus osaleda teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises üksnes seetõttu, et tema elanik selles koolis õpib. Just sellise kohustusega seotud probleemi kõrvaldamine on eelnõu eesmärk. Kavandatav regulatsioon lähtub teistsugusest põhimõttest. Eelnõu PGS § 7 lõike 2 ja § 71 lõike 2 kohaselt saab KOV täita oma haridusülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu nende omavahelisel kokkuleppel. Kui KOVid lepivad kokku ülesande sellises täitmise viisis, tuleb neil § 83 alusel kokku leppida ka tegevuskulu suuruses õpilase kohta ja selle katmises osalemise korras. PGS § 98 lõige 2 näeb ette eraldi üleminekuregulatsiooni. Selle kohaselt loetakse elukohajärgne KOV oma ülesannet senise teise KOVi munitsipaalkooli kaudu täitvaks, kui ta ei ole hinnanud ja tuvastanud, et tagab õpilasele nõuetekohase ning tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis. Sellisel juhul kohaldub tegevuskulude katmisele samuti § 83. Kokkuleppe puudumine ei vabasta KOVi sellisel juhul seadusest tulenevast kohustusest tegevuskulude katmises osaleda. Seega vaidlus võib tekkida tegevuskulu suuruse üle. Kui § 98 lõike 2 puhul seadusest tuleneva tegevuskulude katmise kohustuse täitmise tingimustes kokkulepet ei saavutata, on KOVidel võimalik lahendada tekkinud avalik-õiguslik vaidlus halduskohtus.

50

Eelnõu § 1 punkt 1 – kokkuleppe sõlmimine ja tegevuskulu arvestamine eeldab vähemalt õpilase, elukoha, kooli, õppeastme ja õppimise aja kohta andmete vahetamist. Eelnõu reguleerib rahalist kokkulepet, kuid mitte selle aluseks olevat andmevahetust. Palume eelnõu selles osas täiendada.

Arvestatud. Eelnõud on täiendatud PGS § 83 lõigetega 1¹–1³, millega sätestatakse KOVide õigus saada, kasutada ja vahetada tegevuskulude katmise korraldamiseks vajalikke andmeid. Seaduses määratakse kindlaks töödeldavad andmed, sealhulgas õpilase isiku-, elukoha-, kooli-, õppeastme- ja õppimise perioodi andmed, nende töötlemise eesmärk, andmeallikad ning säilitamise tähtaeg.

Andmed saadakse Eesti hariduse infosüsteemist, rahvastikuregistrist ja teiselt KOVilt. Muudatus ei näe ette uue andmekogu loomist, vaid sätestab olemasolevate andmete töötlemise õigusliku aluse.

Eelnõu § 1 punkt 4 kohaselt tuleb vaie esitada kümne tööpäeva jooksul arvates päevast, mil eksamitulemus tehti eksami sooritajale testide andmekogu kaudu kättesaadavaks. Vaadates testide andmekogu põhimäärust, siis selle kohaselt töödeldakse andmekogus isikuandmeid, aga ei seaduse ega põhimääruse tasandil ei ole välja toodud, milliseid isikuandmeid töödeldakse. Palume PGS § 32 täiendada töödeldavate isikuandmete kategooriatega, samuti palume põhimäärusega sätestada täpsed andmekategooriad. Lisaks ei ole kehtivas seaduses sätestatud isikuandmete säilitamise tähtaegu, palume ka selles osas eelnõu täiendada. Ühtlasi palume seletuskirjas selgitada, kuidas eksamitulemuste kättesaadavaks tegemise hetk tõendatakse, kui sooritajat sellest teavitatakse. Rakendusakti muutmisel tuleks sätestada vähemalt kättesaadavaks tegemise logimine ning tõrke korral tähtaja ennistamise alused ja kord.

Arvestatud. Eelnõud on täiendatud PGS § 32 lõigetega 31 ja 32, milles sätestatakse testide andmekogus töödeldavate isikuandmete kategooriad ja nende säilitamise tähtajad. Andmete täpsem koosseis ja töötlemise kord täpsustatakse testide andmekogu põhimääruses. Seletuskirja on täiendatud selgitusega, et vaide esitamise tähtaja alguse tõendamiseks registreeritakse testide andmekogus eksamitulemuse sooritajale kättesaadavaks tegemise kuupäev ja kellaaeg ning säilitatakse vastavad logiandmed. Eksamitulemuse kättesaadavaks tegemisest teavitamise ja selle logimise korda täpsustatakse testide andmekogu põhimääruses. Kui vaide esitamise tähtaega ei ole võimalik järgida andmekogu tehnilise tõrke või muu mõjuva põhjuse tõttu, kohaldatakse tähtaja ennistamisele haldusmenetluse seaduses sätestatud korda.

Eelnõu § 1 punkt 9 – palume eelnõu täiendada, tuues välja, milliseid isikuandmeid õppimisvõimaluse nõuetekohasuse ja tegeliku kättesaadavuse hindamisel

Selgitame. PGS § 98 lõigete 2 ja 3 alusel toimuv õppimisvõimaluse nõuetekohasuse ja tegeliku kättesaadavuse hindamine on seotud elukohajärgse KOVi seadusest tuleneva haridusülesande täitmisega.

51

töödeldakse ning kui kaua neid säilitatakse. Lisaks palume seletuskirjas selgitada, kus neid andmeid töödeldakse.

HMS § 7 lõige 5 lubab haldusorganil töödelda haldusmenetluses otsustamiseks vajalikke isikuandmeid. Koostoimes PGS § 7 lõikega 2 ja kavandatava § 98 lõigetega 2 ja 3 võimaldab see KOVil töödelda konkreetse õpilase õppimisvõimaluse hindamiseks vajalikke andmeid. Need võivad hõlmata õpilase elukoha- ja kooliandmeid, koolitee tingimusi, vajaliku õppe ja toe korraldamise võimalusi ning koolivahetuse mõju hindamiseks vajalikku teavet. Andmeid võib töödelda üksnes hindamise eesmärgi saavutamiseks vajalikus ulatuses, järgides isikuandmete kaitse nõudeid. Hindamine dokumenteeritakse elukohajärgse KOVi asjaajamis- või dokumendihalduses. Hindamise käigus loodud ja saadud teabe säilitustähtajad, hoiukohad ning juurdepääsutingimused määrab KOV kindlaks Vabariigi Valitsuse määruse „Teenuste korraldamise ja teabehalduse alused“ § 12 kohaselt.

Seletuskirjas (lk 6) on selgitatud, et teoreetiliselt võib muudatus suurendada riski, et isik esitab rahvastikuregistrisse elukohaandmed KOV-i kohta, kus ta tegelikult ei ela, eesmärgiga saada selle KOV-i haridusteenust või mõjutada elukohajärgse kooli määramist. Seda riski maandab rahvastikuregistri andmete õigsuse nõue ja KOV-i võimalus kontrollida elukohaandmete tegelikkusele vastavust. Palume selgitada, kuidas ja millisel õiguslikul alusel selline kontroll toimub. Kui vastav õiguslik alus on puudulik või puudu, siis palume eelnõuga ette näha selge õiguslik alus. Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) kohaselt peab liikmesriik konsulteerima järelevalveasutusega (Andmekaitse Inspektsioon (AKI)), kui koostamisel on riigi parlamendis vastu võetava õigusakti eelnõu või sellisel õigusaktil põhinev rakendusakt, mis seondub isikuandmete töötlemisega

Selgitame. Seletuskirja täiendatud. Rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete õigsuse kontrollimiseks on kehtivas õiguses olemas õiguslik alus. RRS § 65 sätestab elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmise põhimõtted ning § 68 paneb isikule kohustuse tagada enda ja oma alaealiste laste elukohaandmete õigsus. Riigikohus on 09.12.2019 otsuses nr 5-18-7/8 (p 137) selgitanud rahvastikuregistri andmete usaldusväärsuse ja õigsuse tähtsust avalik-õiguslike ülesannete täitmisel. Elukohaandmete kontrollimise õiguslikke aluseid on Riigikohus selgitanud 26.02.2025 otsuses nr 5-24-29/14 (p-d 55–58 ja 60). Riigikohus leidis, et KOVil on õigus ja põhjendatud kahtluse korral kohustus kontrollida rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete õigsust ka pärast registrikande tegemist. Selleks võib KOV uuendada elukohaandmete registrisse kandmise menetluse ning koguda HMS § 38 lõikes 2 nimetatud tõendeid.

52

(vt IKÜM art 36 lg 4). Tavaliselt on selle kohustuse täitmiseks AKI kaasatud eelnõu esimese kooskõlastusringi raames arvamuse küsimise näol. Vastavalt üldmääruse artiklile 52 tegutseb AKI üldmäärusega kooskõlas antud ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel täiesti sõltumatult. Seetõttu ei ole Justiits- ja Digiministeeriumil võimalik kohustada AKI- t andma oma sisendit valitsemisala ühtse seisukoha kujundamiseks. Palume esitada eelnõu arvamuse andmiseks ka Andmekaitse Inspektsioonile.

Seega ei pea me vajalikuks lisada PGS-i eraldi elukohaandmete kontrollimise volitusnormi.

Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud märkustega.

Arvestatud. Eelnõud ja seletuskirja täiendatud.

Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740

Justiits- ja Digiministeerium 29.10.2026 nr 8-1/26/4017-9

Seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks

Esitame Teile kooskõlastamiseks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee.

Palume Teie kooskõlastust eelnõude infosüsteemis nimetatud tähtaja jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Kristina Kallas minister

Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Kooskõlastustabel

Indrek Kilk 735 0144 [email protected]

1

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on muuta kohalike omavalitsuste üksuste (edaspidi KOV) vahel munitsipaalkooli tegevuskulude katmise korda, et viia see kooskõlla Riigikohtu 9.11.2017 otsusega nr 5-17-8/8. Kehtiva õiguse järgi peab õpilase elukohajärgne KOV osalema teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises ka juhul, kui ta on õpilasele nõuetekohase õppimisvõimaluse oma koolis taganud. Eelnõuga muudetakse selle kohustuse tekkimise alust: tegevuskulude katmises osalemine ei sõltu üksnes sellest, et laps õpib teise KOVi munitsipaalkoolis, vaid sellest, kas elukohajärgne KOV täidab oma haridusülesannet selle kooli kaudu. Sellisel juhul lepivad KOVid kokku tegevuskulu suuruses õpilase kohta ja selle katmises osalemise korras.

Elukohajärgse KOVi kohustus tagada lapsele põhihariduse omandamise võimalus säilib. Eelnõu täpsustab, et KOV saab täita seda ülesannet ka teise KOVi munitsipaalkooli kaudu ning millal kaasneb sellega tegevuskulude katmises osalemine. Üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamise ülesannet ega õpilase õigust gümnaasiumisse kandideerida ei muudeta. Täpsustatakse, et KOV võib täita oma osa üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamise ühisest ülesandest kas enda munitsipaalgümnaasiumi kaudu või puuduvas ulatuses teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi tegevuskulude katmises osaledes.

Eelnõu näeb lisaks ette üleminekureegli nende õppimiskohustuslike õpilaste kohta, kes seaduse jõustumise ajal juba omandavad põhiharidust teise KOVi munitsipaalkoolis. Üleminekusätte alusel sõltub elukohajärgse KOVi tegevuskulude katmises osalemine sellest, kas ta on õpilasele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis taganud.

Järgmine joonis illustreerib eelnõus kavandatud põhikooliõpilase koolivaliku võimalusi, kui õpilane soovib õppida elukohajärgse KOVi või teise KOVi munitsipaalkoolis.

2

Lisaks täpsustatakse eelnõuga testide andmekogus töödeldavaid andmeid ja nende säilitamist ning eksamitulemuste vaidlustamise korda. Riigieksami ja ühtse põhikooli lõpueksami tulemuste vaideid hakkab lahendama Haridus- ja Noorteamet. Samuti korrastatakse haridusliku erivajadusega õpilasele vajaliku õppe ja kooli jõudmise tagamist puudutavat regulatsiooni, jättes ära PGSis sisalduva erisätte, kuna vastavad KOVi kohustused tulenevad juba teistest õigusnormidest. Lisaks kaotatakse kohustus kaasata õpilasesinduse esindaja õppenõukogu tegevusse ning muudetakse erakoolide tegevuskulutoetuse arvutamisel kasutatava piirmäära kehtestamise alust.

Käesolevas seletuskirjas kasutatakse järgmisi termineid:

Haridustoetus (nn „pearaha“) – üldhariduskoolide pidamiseks riigieelarvest eraldatav toetus, mis eraldatakse kooli pidajale vastavalt õpilaste arvule. Haridustoetuse eesmärk on anda sihtotstarbelist toetust KOVidele ja erakoolide pidajatele üldhariduskoolide pidamiseks. Haridustoetuses moodustab suurima toetuse õpetajate tööjõukulude komponent. Praktikas rakendub põhimõte „raha järgneb õpilasele“, st toetus laekub sellele KOVile, kelle koolis õpilane faktiliselt õpib.

Tegevuskulud–PGS § 83 tähenduses kooli pidamisega seotud majandamis- ja tööjõukulud, mida haridustoetus ei hõlma. Nende hulka kuuluvad näiteks hoonete ülalpidamis- ja kommunaalkulud ning muud kooli igapäevase toimimisega seotud kulud. Just nende kulude katmises osalemiseks on kehtiva õiguse kohaselt ette nähtud KOVide vaheline arvlemine.

Arvlemine – elukohajärgse KOVi osalemine teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises nende õpilaste eest, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub elukohajärgses KOVis. Kehtiva PGS § 83 lõike 1 kohaselt on see osalemine kohustuslik.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on ette valmistanud Haridus- ja Teadusministeeriumi õpetajapoliitika ja haridusjuhtimise osakonna nõunik Liis Lehiste (tel 735 0206, [email protected]), haridustaristu ja -võrgu osakonna nõunik Kadi Serbak (tel 735 4059, [email protected]),

3

analüüsiosakonna juhtivanalüütikud Piret Salmistu (tel 735 3945, [email protected]) ja Eda Tagamets (tel 735 0251, [email protected]), õpetajapoliitika ja haridusjuhtimise osakonna peaekspert Salle Andresson (tel 7350145, [email protected]) ning õigusosakonna õigusnõunikud Kristel Möller (tel 735 0102, [email protected]) ja Indrek Kilk (tel 735 0144, [email protected]).

Eelnõule on juriidilise ekspertiisi teinud Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Kristel Möller (tel 735 0102, [email protected]).

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Anu Rooseniit ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust (RT I, 09.07.2026, 17) ja erakooliseadust (RT I, 18.03.2026, 14).

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ning koalitsioonileppega 2025– 2027.

Eelnõu on seotud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi koostatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (toetuste tõstmine kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaasi) eelnõuga, mis oli aprillis ja mais 2026. a kooskõlastamisel ministeeriumite ja Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning arvamuse avaldamiseks muude partnerite poolt. Kui nimetatud eelnõu jõustub, võib see põhikooli osas kasvatada tegevuskulude arvlemise mahtu kolmandiku võrra.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõuga ei kehtestata ettevõtjatele, mittetulundusühingutele, sihtasutustele ega füüsilistele isikutele uusi teabe esitamise, aruandluse, registreerimise, loa taotlemise või muid sarnaseid halduskohustusi. Samuti ei kaasne eelnõuga kohustust esitada avalikule sektorile täiendavaid andmeid või pidada selleks eraldi arvestust. Eelnõu võib üksikjuhtudel kaasa tuua vajaduse esitada täiendavaid andmeid või selgitusi seoses elukohaandmete kontrollimise või õpilase õppimisvõimaluse hindamisega, kuid sellised olukorrad ei tulene eelnõuga kehtestatavatest uutest üldkohustuslikest teabenõuetest ning nende esinemine sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Seetõttu ei kaasne eelnõuga olulist mõju ettevõtjate, füüsiliste isikute ega vabaühenduste halduskoormusele.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus

Seaduseelnõu koostamise põhjuseks on vajadus viia PGS § 83 lõige 1 kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi PS) ning kõrvaldada ebaselgus KOVide rahaliste kohustuste ulatuses. Riigikohus on leidnud, et olukord, kus KOVidele pannakse kohustus rahastada teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulusid omavalitsustevahelise kokkuleppeta ning võimaluseta mõjutada ülesande täitmise viisi ja kulude kujunemist, on käsitatav riikliku kohustusena

4

PS § 154 lõike 2 tähenduses. Sellise kohustuse kulud tuleb katta riigieelarvest (Riigikohtu 9.11.2017 otsus nr 5-17-8/8, p-d 59–64).

Riigikohus ei pidanud põhiseadusvastaseks eesmärki toetada õpilaste vaba liikumist ja koolivalikut. Põhiseaduslik probleem seisneb selles, et kehtiv PGS § 83 lõige 1 seob elukohajärgse KOVi kohustuse osaleda tegevuskulude katmises üksnes õpilase õppimisega teise KOVi munitsipaalkoolis. Säte ei erista olukordi, kus elukohajärgne KOV täidab oma haridusülesannet teise KOVi kooli kaudu olukordadest, kus ta on õpilasele õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis juba taganud.

Praktikas võib õpilane õppida teise KOVi munitsipaalkoolis erinevatel põhjustel. Ühel juhul täidab elukohajärgne KOV oma haridusülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu seetõttu, et tal endal puudub õpilasele nõuetekohane õppimisvõimalus. Teisel juhul võib elukohajärgne KOV korraldada oma elanikele hariduse omandamise võimaluse osaliselt teise KOVi munitsipaalkooli kaudu ka siis, kui tal on enda koolis õppekohti, näiteks selleks, et võimaldada elanikele paremini kättesaadavat või muul põhjusel sobivamat kooli. Ka sellisel juhul on teise KOVi kooli kasutamine elukohajärgse KOVi haridusülesande täitmise viis.

Sellest erineb olukord, kus elukohajärgne KOV on õpilasele nõuetekohase õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis taganud ega ole korraldanud oma haridusülesande täitmist teise KOVi kooli kaudu, kuid õpilane või tema vanem eelistab sellele vaatamata teise KOVi kooli. Näiteks võib õpilasele olla õppekoht tagatud tema elukohajärgse KOVi munitsipaalkoolis, kuid pere valib õppimiseks naaberomavalitsuse või suurema tõmbekeskuse kooli. Elukohajärgses KOVis on talle õppimisvõimalus olemas, kuid pere on otsustanud seda mitte kasutada.

Kehtiv PGS § 83 seob tegevuskulude katmises osalemise kõigil neil juhtudel üksnes asjaoluga, et õpilane õpib teise KOVi munitsipaalkoolis. Seetõttu ei erista kehtiv regulatsioon olukorda, kus teise KOVi kool on osa elukohajärgse KOVi haridusülesande täitmisest, olukorrast, kus õpilane õpib seal pere enda koolivaliku tõttu. Praktikas võib see tähendada, et KOV peab ülal oma koolivõrku ja selles õpilasele tagatud õppekohta ning samal ajal osalema ka teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises. Eelnõu eesmärk on need olukorrad õiguslikult eristada.

Eelnõuga lahendatav põhiküsimus on seega, millistel tingimustel võib elukohajärgne KOV olla kohustatud osalema teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises. Lahendus peab tagama õpilasele hariduse omandamise võimaluse, arvestama KOVi enesekorraldusõigust ja finantsgarantiid ning andma KOVidele selged alused tegevuskulude katmises kokkuleppimiseks.

Kehtival probleemil on ka praktiline mõju. 2025. aasta augustis ja 2026. aasta alguses esitasid 11 KOVi riigi vastu rahalise nõude. Nõuded puudutavad PGS § 83 lõikest 1 tuleneva kohustuse täitmisega seotud tegevuskulude hüvitamist ajavahemikul 2018. aasta algusest kuni 2025. aasta juuni lõpuni. Nende 11 KOVi nõude kogusumma on ca 4 miljonit eurot. Nõuete lahendamiseks on Haridus- ja Teadusministeerium haldusotsuse teinud, mis on vaidlustatud Tartu Halduskohtus. Nõuete põhjendatuse ja ulatuse kohta tehakse otsus kohtumenetluses, mis on käesoleval hetkel pooleli.

18. mail 2026. a esitasid nõude ka Paide linn, Kastre vald ja Tori vald. Nende nõue puudutab samuti PGS § 83 lõikest 1 tuleneva kohustuse täitmisega seotud tegevuskulude hüvitamist ajavahemikul 2018. aasta algusest kuni 2025. aasta juuni lõpuni. Nende kolme KOVi nõude

5

kogusumma on 4,74 miljonit eurot. Nõuete lahendamiseks on Haridus- ja Teadusministeeriumis haldusmenetlus pooleli. Nõuete põhjendatuse ja ulatuse kohta tehakse otsus haldusmenetluses. Seega on riigi vastu rahalise nõude esitanud kokku 14 KOVi ning nõuete kogusumma on ligikaudu 8,74 miljonit eurot.

KOVid osalesid 2025. aastal teiste KOVide koolide tegevuskulude katmisel kokku ca 18,6 miljonit euro ulatuses. See summa näitab KOVide vahelise arvlemise kogumahtu, kuid ei näita, millistel juhtudel oli tegevuskulude katmises osalemine seotud elukohajärgse KOVi enda haridusülesande täitmisega. Haridus- ja Teadusministeeriumil puuduvad andmed, mis võimaldaksid eristada, millises ulatuses osales üks KOV teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises seetõttu, et ta täitis oma haridusülesannet selle kooli kaudu (ehk et tal endal ei olnud pakkuda piisavalt koolikohti), ning millises ulatuses osaleti tegevuskulude katmises üksnes kehtiva PGS § 83 lõike 1 nn automaatse arvlemiskohustuse tõttu.

Kui PGS § 83 jääb muutmata, säilib võimalus, et KOVid esitavad riigi vastu täiendavaid rahalisi nõudeid. Iga nõude puhul tuleb hinnata, kas ja millises ulatuses on täidetud Riigikohtu otsuses kirjeldatud eeldused. See tähendaks riigile jätkuvat eelarveriski ning Haridus- ja Teadusministeeriumile täiendavat mahukat menetluskoormust.

Seaduseelnõu koostamisele ei ole eelnenud väljatöötamiskavatsust. Väljatöötamiskavatsuse koostamist alustati 2025. aasta lõpus, kuid sellest loobuti, sest eelnõuga lahendatav küsimus vajab kiiret lahendust. Kiire menetlemine on vajalik, kuna KOVide esitatud rahalised nõuded ei puuduta üksnes varasemat perioodi, vaid ka kehtiva PGS § 83 lõike 1 edasist kohaldamist. Sama säte on jätkuvalt aluseks KOVide arvlemisele. Kui regulatsiooni muutmisega viivitada, jätkub sama õiguslik olukord, mille põhiseaduspärasuse kohta Riigikohus on juba seisukoha võtnud. See võib kaasa tuua uusi vaidlusi ja nõudeid. Eelnõu on vaja menetleda sellises ajakavas, et uus kord saaks jõustuda 1. jaanuaril 2028. aastal. Muudatuse jõustumise aja määramisel on arvestatud vajadusega anda KOVidele aega uue korra rakendamiseks ning omavaheliste tegevuskulude katmise kokkulepete ettevalmistamiseks ja sõlmimiseks.

Eesti Linnade ja Valdade Liit on 26. mai 2026. aasta kirjas märkinud, et kõige varasem aeg muudatuste jõustumiseks võiks olla 1. september 2027, kuid arvestades veel lahendamist vajavaid küsimusi ja muudatuste võimalikku mõju osale kohalikele omavalitsustele, on ELVL pidanud KOVidele sobivamaks jõustumisajaks 1. septembrit 2028. Seega ei ole ELVL välistanud muudatuste rakendamist alates 1. septembrist 2027, vaid on pidanud pikemat üleminekuaega eelistatumaks eelkõige rakendamise ettevalmistamise ja võimalike mõjudega arvestamise tõttu. Eelnõuga kavandatud jõustumine 1. jaanuaril 2028 jätab kohalikele omavalitsustele ettevalmistuseks rohkem aega kui ELVLi nimetatud kõige varasem võimalik jõustumisaeg ning annab seega piisava aja muudatuste rakendamiseks.

Kehtiva ja kavandatava korra võrdlus (KOVde vahelise arvlemisega seonduvalt)

Eelnõuga kavandatava muudatuse peamised erinevused võrreldes kehtiva korraga on kokkuvõtlikult järgmised.

Osapool Kehtiv kord Kavandatav kord Mida see tähendab

Õpilane ja lapsevanem

Teise KOVi munitsipaalkooli võib

Koolivaliku võimalus säilib. Teise KOVi kooli pidaja otsustab, kas ta

Koolivalik ja KOVide vaheline tegevuskulude

6

valida, kui seal on vaba õppekoht.

võtab vabadele õppekohtadele vastu teise KOVi õpilasi, välja arvatud juhul, kui KOVid on kokku leppinud, et lapsele tagatakse koolikoht selles koolis.

katmine eristatakse senisest selgemalt. Teise KOVi kooli valimine ei tähenda iseenesest, et elukohajärgne KOV peab selle kooli tegevuskulude katmises osalema.

Elukohajärgn e KOV – põhiharidus

Peab osalema teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises ka siis, kui on lapsele oma munitsipaalkoolis nõuetekohane koolikoht tagatud.

KOV võib tagada lapsele koolikoha oma munitsipaalkoolis või leppida teise KOViga kokku, et koolikoht tagatakse selle KOVi munitsipaalkoolis. Viimasel juhul lepivad KOVid kokku ka tegevuskulude katmises.

Kui KOV tagab lapsele koolikoha teise KOVi kooli kaudu, osaleb ta selle kooli tegevuskulude katmises. Kui pere valib teise KOVi kooli omal soovil, ei pea elukohajärgne KOV üksnes selle valiku tõttu kooli pidava KOVga arvlema.

KOV, kelle koolis õpib teise KOVi laps – põhiharidus

Kui teise KOVi laps õpib tema munitsipaalkoolis, saab kooli pidav KOV nõuda lapse elukohajärgselt KOVilt seaduses ette nähtud tegevuskulu.

Kooli pidav KOV otsustab ise, kas ta võtab oma kooli vabadele kohtadele vastu teise KOVi lapsi. Kui KOVid lepivad kokku, et lapsele tagatakse koolikoht selles koolis, lepivad nad kokku ka tegevuskulude katmises. Kui laps võetakse vastu üksnes kooli pidava KOVi otsusel, ei teki elukohajärgsel KOVil üksnes selle tõttu tegevuskulude katmise kohustust.

Kooli pidav KOV saab ise otsustada, kas ja millistel tingimustel ta võtab oma kooli vabadele kohtadele vastu teise KOVi lapsi. Ta võib võtta lapse vabale kohale vastu ka siis, kui lapse elukohajärgne KOV tegevuskulude katmises ei osale.

Gümnaasium Kui KOVi elanik õpib teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi s, peab elukohajärgne

KOV peab panustama gümnaasiumikohtade olemasolusse vastavalt sellele, kui palju tema

Õpilase õigus gümnaasiumi kandideerida ei muutu. KOV ei

7

KOV üldjuhul osalema selle kooli tegevuskulude katmises.

elanikest õpib gümnaasiumis. Ta võib vajalikud kohad luua oma munitsipaalgümnaasiumis . Kui enda loodud kohtadest ei piisa, osaleb KOV puuduvas ulatuses nende KOVide munitsipaalgümnaasiumid e tegevuskulude katmises, kus tema elanikest õpilased õpivad.

pea aga enam tegevuskulusid katma üksnes seetõttu, et tema elanik õpib teise KOVi gümnaasiumis. Arvesse võetakse ka seda, kui palju gümnaasiumikoh ti on KOV ise loonud.

Seaduse jõustumise ajal juba teise KOVi põhikoolis õppiv laps ja KOV

Elukohajärgne KOV osaleb teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises seni, kuni laps selles koolis õpib.

Üldjuhul jätkab elukohajärgne KOV senise kooli tegevuskulude katmises osalemist. Kui ta hindab ja tuvastab, et saab tagada lapsele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava koolikoha oma munitsipaalkoolis, ei pea ta senise kooli tegevuskulude katmises enam osalema. Laps võib siiski senises koolis edasi õppida.

Elukohajärgne KOV maksab senise kooli tegevuskulusid seni, kuni ta ei ole tuvastanud, et saab lapsele sobiva ja tegelikult kättesaadava koolikoha ise tagada. Pärast seda maksekohustus lõpeb, kuid last ei arvata selle tõttu senisest koolist välja.

2.2. Kehtiv PGS § 83 õiguslik regulatsioon

PGS § 83 lõikes 1 sätestatakse, et munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalevad täies ulatuses teised vallad või linnad proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub nende valdade või linnade haldusterritooriumil. See tähendab, et kui õpilane õpib teise KOVi munitsipaalkoolis, on kooli pidaval KOVil õigus nõuda õpilase elukohajärgselt KOVilt tegevuskulude katmises osalemist. PGS § 83 lõige 2 võimaldab valdadel ja linnadel leppida tegevuskulude katmises kokku teisiti. Kui kokkulepet ei ole, kohaldub PGS §-s 83 sätestatud kord. Kehtiv regulatsioon ei võimalda elukohajärgsel KOVil tegevuskulude katmises osalemisest keelduda üksnes põhjusel, et ta on õpilasele õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis juba taganud.

Lõikes 3 sätestatakse, et PGSi-s mõistetakse tegevuskulu raamatupidamise seaduse tähenduses. Lõikes 4 loetletakse üles kulud, mida tegevuskulude hulka ei arvata. Nendeks on: 1) õppega ja õpilase huvitegevusega seotud kulud, mille katab õpilane või seaduslik esindaja; 2) riigieelarveliste eraldiste arvelt kaetavad kulud; 3) eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt saadud laekumiste, annetuste ning kooli põhimääruses sätestatud kooli õppekavavälisest tegevusest saadud tulude arvelt tehtavad kulud; 4) õppekavaväliste tegevustega seotud kulud; 5) kooli

8

hoonetega seotud kasutusrendi kulud; 6) põhivara amortisatsioon ja ümberhindlus; 7) põhivara soetamisega seotud käibemaksu kulu.

PGS § 83 lõiked 5 ja 6 reguleerivad õppekoha tegevuskulu arvestusliku maksumuse arvutamist ja teatavaks tegemist. Valla- või linnavalitsus peab hiljemalt eelarveaastale eelneva aasta 30. novembriks teatama tegevuskulude katmises osalevatele valdadele ja linnadele õppekoha tegevuskulu arvestusliku maksumuse ühe õpilase kohta. Arved tegevuskulude katmises osalemise eest esitatakse igakuiselt.

PGS § 83 lõige 7 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada igaks eelarveaastaks õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta. Ühe kuu õppekoha tegevuskulu piirmäära kehtestamisel lähtutakse üle-eelmise eelarveaasta munitsipaalkoolide tegevuskulude mahust ja õpilaste arvust sellele eelarveaastale eelneva aasta 10. novembri seisuga, kusjuures tegevuskulude hulka ei arvata: 1) riigieelarve tasandusfondi toetuste arvelt kaetavaid kulusid; 2) kooli hoonetega seotud kasutusrendi kulusid; 3) põhivara amortisatsiooni ja ümberhindlust; 4) põhivara soetamisega seotud käibemaksu kulu.

PGS § 83 lõige 8 sätestab, et munitsipaalkooli tegevuskulude katmiseks tasumisele kuuluva summa vaidlustamine ei vabasta teist valda või linna arve tasumise kohustusest.

Eelnõuga kavandatakse PGS § 83 lõigete 2–8 kehtetuks tunnistamist. Seetõttu tuleb muuta ka erakooliseaduse § 223 lõike 8 punkti 2, mis viitab PGS § 83 lõike 7 alusel kehtestatud õppekoha tegevuskulu piirmäärale. Erakooliseaduse kohaselt on see piirmäär üks eraüldhariduskooli tegevuskulutoetuse arvutamise alustest.

2.3. Eelnõu vastavus põhiseadusele

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Eelnõu põhiseaduspärasuse hindamisel on asjakohased eelkõige PS § 3 lõikest 1 tulenev seaduslikkuse ja õigusselguse põhimõte, § 11 proportsionaalsuse põhimõte, § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigus, § 14 põhiõiguste tagamise kohustus, § 34 liikumis- ja elukohavabadus, § 37 hariduspõhiõigus ning § 154 lõigetest 1 ja 2 tulenev KOVi enesekorraldusõigus ja riiklike kohustuste rahastamise garantii. Samuti on asjakohane põhiseaduse § 157 lõikest 1 tulenev KOVi eelarve iseseisvuse põhimõte.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Seetõttu ei teki eelnõu puhul küsimust Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusest ega sellest, kas liikmesriigile on Euroopa Liidu õigusakti rakendamisel jäetud kaalutlusruum.

2.3.1. KOVi enesekorraldusõigus ja finantsgarantii

PS § 154 lõike 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi KOVid, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib KOVidele panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel KOVidega ning seadusega KOVidele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. PS § 157 lõikest 1 tuleneb KOVi iseseisva eelarve põhimõte.

Kehtiva PGS § 83 lõike 1 kohaselt osalevad munitsipaalkooli tegevuskulude katmises täies ulatuses teised vallad või linnad proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle

9

rahvastikuregistri järgne elukoht asub nende valdade või linnade haldusterritooriumil. Sellest tuleneb elukohajärgsele KOVile kohustus osaleda teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises ka juhul, kui elukohajärgne KOV on oma elanikele põhihariduse või üldkeskhariduse omandamise võimaluse ise taganud.

Riigikohus leidis, et olukorras, kus KOVile pannakse kohustus rahastada teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulusid KOVide vahelise kokkuleppeta ning võimaluseta mõjutada ülesande täitmise viisi ja kulude kujunemist, on tegemist riikliku kohustusega PS § 154 lõike 2 tähenduses. Sellise kohustusega seotud kulud tuleb katta riigieelarvest (Riigikohtu 9.11.2017 otsus nr 5-17-8, p-d 59–64). Riigikohtu otsusest nr 5-17-8 ei tulene, et teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemine oleks iseenesest riiklik ülesanne. Määrav on see, millisel alusel kohustus tekib. Riigikohus leidis, et kui elukohajärgne KOV ei ole ise nõuetekohast õppimisvõimalust taganud, võib teise KOVi koolis õppimise rahastamine olla tema enda kohaliku ülesande täitmise osa (p 63). Riikliku ülesandena käsitati seevastu kohustust rahastada teise KOVi koolis õppimist ka siis, kui elukohajärgne KOV oli õppimisvõimaluse ise taganud (p 67). Eelnõuga seotakse tegevuskulude katmises osalemine elukohajärgse KOVi enda haridusülesande täitmisega teise KOVi munitsipaalkooli kaudu. Seetõttu ei ole kavandatav § 83 lõige 1 samastatav senise automaatse arvlemiskohustusega.

Eelnõu eesmärk on kõrvaldada nimetatud põhiseaduslik probleem. Eelnõuga muudetakse PGS § 83 lõiget 1 selliselt, et tegevuskulu suurus õpilase kohta ning selle katmises osalemise kord lepitakse kokku juhul, kui vald või linn täidab PGS § 7 lõikest 2 ja § 71 lõikest 2 tulenevat ülesannet teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu.

Muudatuse järel ei teki tegevuskulude katmises osalemise kohustus enam üksnes sellest, et õpilane õpib teise KOVi munitsipaalkoolis. Kohustus tekib ainult juhul, kui elukohajärgne KOV täidab oma seadusest tulenevat haridusülesannet kokkuleppel teise KOViga selle KOVi munitsipaalkooli kaudu. Sellisel juhul on tegevuskulude katmises osalemine seotud KOVi enda ülesande täitmisega, mitte riikliku kohustuse ühepoolse panemisega PS § 154 lõike 2 tähenduses.

Eelnõu vähendab seega KOVi enesekorraldusõiguse ja finantsgarantii riivet. KOVidele ei panda enam automaatset ja ühepoolselt tekkivat kohustust rahastada teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulusid olukorras, kus ta on oma elanikele hariduse omandamise võimaluse ise taganud ega saa mõjutada teise KOVi kooli kulude kujunemist. KOVide rahalised kohustused seotakse nende enda ülesande täitmise viisi ja KOVide vahelise kokkuleppega.

Seetõttu on eelnõu kooskõlas PS § 154 lõigetega 1 ja 2 ning § 157 lõikega 1.

2.3.2. Hariduspõhiõigus ja avaliku võimu tagamiskohustus

PS § 37 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus haridusele. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning KOVide kohustus.

Hariduspõhiõigus nõuab, et avalik võim looks tegeliku ja mõistliku võimaluse omandada seaduses ettenähtud haridust. Samas ei tulene PS §-st 37 subjektiivset õigust nõuda, et elukohajärgne KOV rahastaks igal juhul õppimist mis tahes teise KOVi munitsipaalkoolis, kui elukohajärgne KOV on ise taganud hariduse omandamise võimaluse.

10

Eelnõu ei kaota ega vähenda KOVi kohustust tagada õppimiskohustuse täitmise ja põhihariduse omandamise võimalust. Kavandatava PGS § 7 lõike 2 kohaselt tagab vald või linn õppimiskohustuse täitmise ja põhikooli riiklikule õppekavale vastava põhihariduse omandamise võimaluse oma haldusterritooriumil elavatele õppimiskohustuslikele inimestele oma munitsipaalkoolis või kokkuleppel teise valla või linnaga selle valla või linna munitsipaalkoolis. Vajaduse korral võib vald või linn selle ülesande täitmisse kaasata erakooli pidaja või riigi.

Eelnõuga täpsustatakse ka üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamise viise. PGS § 71 lõike 2 täienduse järgi täidab KOV üldkeskhariduse kättesaadavusega seotud ülesannet oma munitsipaalgümnaasiumis või teise valla või linna munitsipaalgümnaasiumi kaudu.

Eelnõu võib praktikas mõjutada seda, millistel tingimustel toimub õpilase õppimine teise KOVi munitsipaalkoolis elukohajärgse KOVi tegevuskulude katmise toel. Selline mõju ei tähenda siiski hariduspõhiõiguse tuuma riivet. Õpilasele jääb alles õigus haridusele ning elukohajärgsele KOVile jääb kohustus tagada hariduse omandamise võimalus. Samuti ei välista eelnõu õpilase õppima asumist teise KOVi munitsipaalkooli, kui selleks on seaduses sätestatud tingimustel võimalus ja soovitud koolis on vaba õppekoht.

Eelnõu on PS §-dega 37 ja 14 kooskõlas.

2.3.3. Liikumis- ja elukohavabadus

PS § 34 kohaselt on igaühel, kes viibib Eestis seaduslikult, õigus vabalt liikuda ja valida elukohta.

Eelnõu ei piira otseselt õigust liikuda, elukohta valida ega KOVi haldusterritooriumil elada. Eelnõu ei seo elukoha valikut keelava, takistava ega sundiva tagajärjega. Samuti ei takista eelnõu õpilasel kandideerida või õppida teise KOVi munitsipaalkoolis, kui selleks on seaduses sätestatud tingimustel võimalus.

Eelnõu võib siiski kaudselt mõjutada perekonna hariduskorralduslikke valikuid, sest elukohajärgse KOVi kohustus osaleda teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises ei teki enam automaatselt üksnes põhjusel, et laps õpib teise KOVi koolis. Selline mõju on kaudne ega ulatu PS § 34 kaitseala tuumikusse. Muudatus võib suurendada riski, et inimene esitab rahvastikuregistrisse elukohaandmed KOVi kohta, kus ta tegelikult ei ela, eesmärgiga saada selle KOVi haridusteenust või mõjutada elukohajärgse kooli määramist. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 65 kohaselt tuleb registrisse esitada aadress, kus inimene alaliselt või peamiselt elab. Kui selliseid elukohti on mitu, võib ta valida neist ühe õigusliku tähendusega elukohaks. RRS § 68 kohustab inimest tagama enda ja oma alaealiste laste elukohaandmete õigsuse. Seega on inimesel kohustus esitada rahvastikuregistrisse õiged elukohaandmed. Elukohaandmete kontrollimise õiguslikke aluseid on Riigikohus käsitlenud 26.02.2025 otsuses nr 5-24-29/14 (p 55-58). Riigikohus leidis, et kehtiv õigus võimaldab KOVil rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete õigsust kontrollida ka pärast registrikande tegemist ning põhjendatud kahtluse korral on KOVil kohustus seda teha. Kui KOVile saavad teatavaks asjaolud, mis tekitavad põhjendatud kahtluse andmete õigsuses, tuleb tal andmete õigsust kontrollida. Selleks saab KOV koguda HMS § 38 lõikes 2 nimetatud tõendeid, järgides proportsionaalsuse põhimõtet. Seega ei pea KOV olukorras, kus tal tekib põhjendatud kahtlus rahvastikuregistri elukohaandmete õigsuses, lähtuma üksnes registrikandest, vaid saab kontrollida, kas andmed vastavad tegelikkusele.

11

Juhul kui pidada eelnõu kaudseks sekkumiseks PS § 34 kaitsealasse, on sekkumine õigustatud. Sekkumise eesmärk on tagada KOVi finantsgarantii, õigusselgus ning põhiseadusega kooskõlas olev hariduse rahastamise korraldus. Eelnõu ei välista õpilaste liikumist KOVide vahel, vaid reguleerib üksnes seda, millal ja millisel alusel tekib elukohajärgsel KOVil kohustus osaleda teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises.

Eelnõu on PS §-ga 34 kooskõlas.

2.3.4. Võrdsuspõhiõigus

PS § 12 lõike 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Eelnõu puhul võib võrdsuspõhiõiguse seisukohalt hinnata nii KOVi kui ka õpilaste ja nende seaduslike esindajate võimalikku erinevat kohtlemist.

Kehtiv regulatsioon kohtleb elukohajärgseid KOVisid sisuliselt ühtemoodi sõltumata sellest, kas nad on oma elanikele hariduse omandamise võimaluse taganud või mitte. Elukohajärgne KOV peab osalema teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises ka siis, kui ta on oma seadusest tuleneva ülesande täitnud ning taganud õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis.

Eelnõu eristab olukordi selle alusel, kas elukohajärgne KOV täidab oma haridusülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu või mitte. Kui KOV täidab oma ülesannet teise KOVi kooli kaudu, lepitakse kokku tegevuskulu suurus õpilase kohta ning selle katmises osalemise kord. Kui õpilane õpib teise KOVi koolis vanema või õpilase valiku alusel, kuid elukohajärgne KOV on hariduse omandamise võimaluse muul viisil taganud, ei teki elukohajärgsel KOVil automaatset tegevuskulude katmise kohustust.

Selline eristamine põhineb objektiivsel ja asjakohasel kriteeriumil. KOV, kes täidab oma seadusest tulenevat haridusülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu, ei ole samas olukorras KOViga, kes on hariduse omandamise võimaluse oma munitsipaalkoolis juba taganud. Erinev kohtlemine on seotud KOVi ülesande täitmise viisiga ning kulukohustuse põhiseaduspärase jaotusega.

Õpilaste ja nende seaduslike esindajate seisukohalt võib muudatus kaasa tuua erinevuse sõltuvalt sellest, kas elukohajärgne KOV täidab oma ülesannet teise KOVi kooli kaudu või tagab õppimisvõimaluse muul viisil. See erinevus on põhjendatud, sest põhiseadus ei nõua, et avalik võim rahastaks piiramatult iga õpilase valikut õppida mis tahes kohaliku omavalitsuse munitsipaalkoolis. Avaliku võimu põhiseaduslik kohustus seisneb hariduse omandamise tegeliku võimaluse tagamises.

Eelnõus sisalduv erinev kohtlemine on seega mõistlikult ja asjakohaselt põhjendatud ning kooskõlas PS § 12 lõikega 1.

2.3.5. Õigusselgus ja parlamendireservatsioon

PS § 3 lõikest 1 tuleneb seaduslikkuse põhimõte, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tuleneb ka nõue, et avaliku võimu kandjate ja isikute õigused ning kohustused peavad olema seaduses piisava selgusega määratletud. Õigusselguse põhimõte tuleneb ka PS § 13 lõikest 2, mille kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest.

12

Eelnõu suurendab õigusselgust võrreldes kehtiva regulatsiooniga. Kehtiv PGS § 83 lõige 1 seob tegevuskulude katmise kohustuse õpilase faktilise õppimisega teise KOVi munitsipaalkoolis ega erista piisavalt olukordi, kus elukohajärgne KOV täidab oma haridusülesannet selle kooli kaudu, olukordadest, kus elukohajärgne KOV on õppimisvõimaluse juba muul viisil taganud.

Eelnõu seob tegevuskulude katmises osalemise selgelt KOVi ülesande täitmise viisiga. Kohustus osaleda tegevuskulude katmises tekib juhul, kui vald või linn täidab PGS § 7 lõikest 2 või § 71 lõikest 2 tulenevat ülesannet teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu. Sellisel juhul lepitakse kokku tegevuskulu suurus õpilase kohta ning selle katmises osalemise kord.

Põhiõiguste ja KOVi finantsgarantii seisukohalt olulised küsimused sätestatakse seaduse tasandil. Eelnõu ei jäta määrusandjale ega halduspraktikale otsustada, millal KOVi tegevuskulude katmise kohustus tekib. Seetõttu on eelnõu kooskõlas parlamendireservatsiooni põhimõttega.

Eelnõu on kooskõlas PS § 3 lõikest 1 ja § 13 lõikest 2 tulenevate nõuetega.

2.3.6. Proportsionaalsuse analüüs

PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Eelnõu võib riivata eelkõige PS §-st 37 tulenevat hariduspõhiõigust ning kaudselt PS §-st 34 tulenevat liikumis- ja elukohavabadust. Samuti võib eelnõu puudutada PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust, kuna õpilaste ja nende seaduslike esindajate võimalus kasutada teise KOVi munitsipaalkooli elukohajärgse KOVi tegevuskulude katmise toel võib sõltuda sellest, kas KOVide vahel on sõlmitud kokkulepe.

Riive seisneb selles, et kehtiva õigusega võrreldes ei teki elukohajärgsel KOVil enam automaatset kohustust osaleda teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises üksnes põhjusel, et õpilane selles koolis õpib. Seega võib muudatus praktikas vähendada olukordi, kus õpilase õppimine teise KOVi munitsipaalkoolis toimub elukohajärgse KOVi tegevuskulude katmise toel.

Riive intensiivsus on siiski piiratud. Eelnõu ei kaota KOVi kohustust tagada õppimiskohustuse täitmise ja hariduse omandamise võimalust. Samuti ei keela eelnõu õpilasel õppida teise KOVi munitsipaalkoolis, kui selleks on seaduses sätestatud tingimustel võimalus. Muudatus puudutab eelkõige KOVide vahelist tegevuskulude katmise mehhanismi.

2.3.6.1. Legitiimne eesmärk

Eelnõu eesmärk on viia PGS § 83 lõige 1 kooskõlla põhiseadusega ning kõrvaldada kehtivast regulatsioonist tulenev õiguslik ebaselgus KOVide rahaliste kohustuste osas.

Eelnõu eesmärk on samuti kaitsta KOVide enesekorraldusõigust ja finantsgarantiid ning piiritleda selgemalt riigi ja KOVi ülesanded ning nende rahastamise alused.

13

Need eesmärgid on põhiseaduslikult kaalukad. Need seonduvad PS § 154 lõigetest 1 ja 2 tuleneva KOVi garantii, PS § 157 lõikes 1 sätestatud eelarve iseseisvuse ning PS § 3 lõikest 1 tuleneva seaduslikkuse ja õigusselguse põhimõttega.

2.3.6.2. Sobivus

Meede on sobiv, kui see aitab kaasa seatud eesmärgi saavutamisele.

Eelnõu kaotab kehtiva automaatse sundarvlemise regulatsiooni ning asendab selle kokkuleppepõhise regulatsiooniga. Kehtiva õiguse järgi peab elukohajärgne KOV osalema teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises ka juhul, kui ta on tegelikult taganud oma elanikele õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis.

Arvlemise kokkuleppepõhine regulatsioon aitab vältida olukorda, kus KOV peab kandma kulusid, mille kujunemist ta ei saa mõjutada ja mis ei ole seotud tema enda haridusülesande täitmisega. Samuti suurendab eelnõu õigusselgust, sest tegevuskulude katmise kohustus seotakse selgelt sellega, kas KOV täidab oma seadusest tulenevat ülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu.

Seega aitab eelnõu kaasa KOVi finantsgarantii ja enesekorraldusõiguse kaitsele ning põhiseadusega kooskõlas oleva rahastamismudeli kehtestamisele. Meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv.

2.3.6.3. Vajalikkus

Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise sama tõhusa, kuid põhiõigusi ja põhiseaduslikke tagatisi vähem piirava abinõuga.

Üks võimalik alternatiiv oleks säilitada kehtiv sundarvlemise mudel ning näha ette riigieelarveline hüvitis nendele KOVidele, kes on oma elanikele õppimisvõimaluse taganud, kuid peavad siiski tasuma teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulusid. Selline lahendus vähendaks PS § 154 lõike 2 rikkumise riski osas, milles riikliku kohustuse kulud tuleb katta riigieelarvest. Samas ei kõrvaldaks see täielikult KOVi enesekorraldusõiguse riivet, sest KOV peaks jätkuvalt osalema sellise teenuse rahastamises, mille kasutamise üle ta ei otsusta ja mille kulude kujunemist ta ei kontrolli. Samuti eeldaks selline mudel eraldi hüvitamissüsteemi ning pidevat hindamist, kas ja millises ulatuses on KOV oma ülesande täitnud.

Teine võimalik alternatiiv oleks säilitada automaatne arvlemine üksnes juhul, kui elukohajärgne KOV ei ole õpilasele õppimisvõimalust taganud. Selline lahendus oleks kehtiva regulatsiooniga võrreldes kitsam, kuid selle rakendamine eeldaks vaidlustele avatud hindamist selle üle, millal on õppimisvõimalus tegelikult tagatud, milline koolikoht on piisav ning millal on teise KOVi kooli kasutamine elukohajärgse KOVi ülesande täitmisega sisuliselt seotud. Selline mudel oleks õigusselguse seisukohalt nõrgem kui eelnõus valitud kokkuleppepõhine lahendus.

Kolmas võimalik alternatiiv oleks kehtestada riigi poolt keskne hüvitusmudel kõigi KOVide vaheliste õpilasliikumiste rahastamiseks. Selline lahendus tähendaks riigi ja KOVide rahastamissuhete ulatuslikumat ümberkujundamist ning eeldaks täiendavaid riigieelarvelisi vahendeid. See ei oleks eelnõu eesmärgi saavutamiseks sama hästi sihitud abinõu ning võiks vähendada KOVide otsustusruumi oma koolivõrgu korraldamisel.

14

Eelnõus valitud lahendus on eesmärgi saavutamiseks vajalik. See kõrvaldab automaatse sundarvlemise ning seob tegevuskulude katmise kohustuse KOVi enda ülesande täitmisega. Vähem piiravat, kuid sama tõhusat ja õigusselget abinõu ei ole tuvastatud.

2.3.6.4. Mõõdukus

Meede on mõõdukas, kui sellega saavutatav eesmärk kaalub üles riive intensiivsuse.

Eelnõuga saavutatav eesmärk on kaalukas. Kehtiva regulatsiooni jätkumisel säiliks olukord, kus KOV võib olla kohustatud rahastama teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulusid ka siis, kui ta on oma elanikele õppimisvõimaluse taganud ega saa mõjutada teise KOVi kooli kulude kujunemist. Selline olukord riivab KOVi finantsgarantiid ja enesekorraldusõigust ning tekitab õiguslikku ebaselgust riigi ja KOVide rahaliste kohustuste jaotuses.

Hariduspõhiõiguse riive on seevastu piiratud. Eelnõu ei võta üheltki lapselt õigust haridusele ega vabasta KOVi põhihariduse või üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamise kohustusest. Samuti ei keela eelnõu õppida teise KOVi munitsipaalkoolis. Muudatus puudutab seda, kas ja millisel õiguslikul alusel peab elukohajärgne KOV osalema teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises.

Ka PS § 34 võimalik riive on väheintensiivne. Eelnõu ei takista inimesel liikuda ega elukohta valida. Võimalik mõju seisneb üksnes selles, et koolivaliku rahastamise tingimused võivad mõjutada perekonna praktilisi hariduskorralduslikke eelistusi. Selline kaudne mõju ei ulatu liikumis- ja elukohavabaduse tuumikusse.

Võrdsuspõhiõiguse seisukohalt on erinev kohtlemine põhjendatud. Eelnõu eristab olukordi selle alusel, kas elukohajärgne KOV täidab oma haridusülesannet teise KOVi munitsipaalkoolis või mitte. Tegemist on objektiivse ja asjakohase eristuskriteeriumiga. KOVid, kes täidavad oma ülesannet teise KOVi koolis, ei ole samas olukorras KOVidega, kes on õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis juba taganud.

Eelnõu ei moonuta hariduspõhiõiguse, liikumis- ja elukohavabaduse ega võrdsuspõhiõiguse olemust. Saavutatav eesmärk – KOVi finantsgarantii ja enesekorraldusõiguse kaitse ning õigusselge rahastamismudeli kehtestamine – kaalub üles eelnõuga kaasneva võimaliku piiratud mõju õpilaste koolivaliku rahastamisele.

Seega on meede mõõdukas.

2.3.7. Kokkuvõte

Eelnõu eesmärk on kõrvaldada kehtiva PGS § 83 lõike 1 regulatsioonist tulenev põhiseaduslik probleem, millele Riigikohus on tähelepanu juhtinud (Riigikohtu 9.11.2017 otsus nr 5-17-8).

Eelnõu asendab senise automaatse arvlemise kokkuleppepõhise mudeliga. Tegevuskulude katmise kohustus seotakse sellega, kas vald või linn täidab oma seadusest tulenevat haridusülesannet teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu. See tugevdab KOVi enesekorraldusõigust ja finantsgarantiid, säilitades samal ajal KOVi kohustuse tagada hariduse omandamise võimalus.

15

Eelnõu võimalik mõju hariduspõhiõigusele, liikumis- ja elukohavabadusele ning võrdsuspõhiõigusele on piiratud ja põhiseaduslikult õigustatud. Eelnõul on legitiimne eesmärk ning valitud meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Eeltoodust tulenevalt on eelnõu kooskõlas PS § 3 lõikega 1, §-dega 11, 12, 14, 34 ja 37 ning § 154 lõigetega 1 ja 2.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõuga kavandatavate muudatuste puhul lähtutakse kahest eeldusest. Esiteks ei muudeta riigi haridustoetuse põhimõtet. PGS § 82 lõike 3 ning Vabariigi Valitsuse 6. veebruari 2015. a määruse nr 16 „Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 1 kohaselt eraldatakse haridustoetus kooli pidajale, kelle peetavas koolis laps õpib. Teiseks ei välista eelnõu KOVide vahelisi kokkuleppeid tegevuskulude katmises osalemiseks. Eelnõuga kaotatakse automaatne seadusest tulenev tegevuskulude katmises osalemise kohustus, kuid KOVidele jääb võimalus leppida kokku, et elukohajärgne KOV osaleb teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises.

Arvestades KOVide senist koostööpraktikat ja väljendatud valmisolekut jätkata tegevuskulude katmises osalemist kokkuleppe alusel, võib eeldada, et uue regulatsiooni rakendumisel jätkub tegevuskulude katmises osalemine senisele praktikale tuginedes. Erinevus kehtiva õigusega seisneb selles, et edaspidi toimub see KOVide kokkuleppel, mitte automaatse seadusjärgse kohustusena.

Eelnõu paragrahviga 1 muudetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust.

3.1. KOVi ülesande täitmise viisid põhihariduse kättesaadavuse tagamisel

Kehtiva PGS § 7 lõike 2 kohaselt peab vald või linn tagama oma haldusterritooriumil elavale õppimiskohustuslikule lapsele õppimiskohustuse täitmise ning põhikooli riiklikule õppekavale vastava põhihariduse omandamise võimaluse. Sama sätte kohaselt võib vald või linn kaasata selle ülesande täitmisse vajaduse korral erakooli pidaja või riigi. Kehtiv säte ei ütle sõnaselgelt, et ülesannet võib täita ka kokkuleppel teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu. Praktikas on selline koostöö võimalik ja seda on ka kasutatud. Õigusselguse huvides sätestatakse see võimalus PGSis sõnaselgelt.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse PGS § 7 lõiget 2 ja sõnastatakse see järgmiselt: Õppimiskohustuse täitmise ja põhikooli riiklikule õppekavale vastava põhihariduse omandamise võimaluse valla või linna haldusterritooriumil elavatele õppimiskohustuslikele inimestele tagab vald või linn oma munitsipaalkoolis või kokkuleppel teise valla või linnaga selle valla või linna munitsipaalkooli kaudu. Vald või linn võib käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud ülesande täitmisse kaasata vajaduse korral erakooli pidaja või riigi.

Muudatuse eesmärk on luua õigusselgus. Riigile ei teki muudatusega uut ülesannet ega täiendavat rahastamiskohustust. Säilib põhimõte, et riigieelarvest antav haridustoetus liigub koos õpilasega. KOVidele annab muudatus selgema aluse otsustada, kas täita põhihariduse kättesaadavuse tagamise ülesannet oma munitsipaalkooli kaudu või kokkuleppel teise KOViga selle KOVi munitsipaalkooli kaudu. Vanemate ja õpilaste jaoks jääb kehtima elukohajärgse KOVi kohustus tagada õppimiskohustuslikule lapsele põhihariduse omandamise võimalus. Vanem saab jätkuvalt taotleda lapse vastuvõttu teise KOVi kooli, kui kooli pidav KOV seda

16

võimaldab. Elukohajärgse KOVi ülesande täitmine teise KOVi kooli kaudu ja sellega seotud tegevuskulude katmine eeldab aga KOVide kokkulepet.

Muudatus on kooskõlas 1. juulil 2026. a jõustuva kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 6 lõikega 1, mille järgi korraldab KOV kohaliku elu küsimusena haridust oma vallas või linnas, kui see ülesanne ei ole seadusega antud kellegi teise täita. PGS § 7 lõikes 2 sätestatud ülesanne on seotud elukohajärgse KOVi haldusterritooriumil elava õppimiskohustusliku inimese põhihariduse omandamise võimaluse tagamisega. Seetõttu jääb ülesande lähtekohaks ka teise KOVi munitsipaalkooli kaudu ülesannet täites elukohajärgse KOVi enda elaniku vajadus. Teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu ülesande täitmine ei tähenda, et elukohajärgne KOV korraldab haridust teise KOVi haldusterritooriumil või laiendab sinna oma õigusaktide kehtivust. KOKS § 7 lõike 3 kohaselt kehtivad volikogu ja valitsuse õigusaktid selle omavalitsusüksuse haldusterritooriumil. Seetõttu saab elukohajärgne KOV täita PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu üksnes selle KOVi nõusolekul ja asjassepuutuvate KOVide kokkuleppel. Sellisel juhul korraldab kooli tegevust jätkuvalt kooli pidav KOV oma pädevuse piires. Lahendus arvestab ka KOKS § 6 lõikes 31 väljendatud enesekorraldusõiguse põhimõtet. Elukohajärgsele KOVile jääb otsustusruum valida oma elanike vajadustest ja kohalikest oludest lähtudes, kas täita põhihariduse kättesaadavuse tagamise ülesannet oma munitsipaalkooli või kokkuleppel teise KOVi munitsipaalkooli kaudu.

3.2. KOVi ülesande täitmise viisid gümnaasiumihariduse kättesaadavuse tagamisel

Kehtiva PGS § 71 lõike 2 kohaselt tagavad riik ja KOV õppimiskohustuse täitmise ning kvaliteetse, valikurohke ja gümnaasiumi riiklikule õppekavale vastava üldkeskhariduse omandamise võimaluse, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume. Riik kohustub pidama igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi.

Sättest tuleneb riigi ja KOVide ühine vastutus üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamisel. Riigi vastutuse miinimumulatus on seaduses sõnaselgelt määratud: riik peab igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi. See ei tähenda, et iga KOV peab ise munitsipaalgümnaasiumi pidama, kuid KOV ei saa üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamise ülesande täitmisest kõrvale jääda üksnes põhjusel, et riik peab maakonnas gümnaasiumi. Riigikohus on selgitanud, et PS § 37 lõike 2 esimesest lausest tulenevat KOVi kohustust on seadusandja sisustanud kohustusena tagada põhihariduse ja üldkeskhariduse omandamise võimalus eelkõige omavalitsusüksuse enda munitsipaalkooli kaudu (Riigikohtu 9.11.2017 otsus nr 5-17-8, p 61).

Samas ei ole KOVi kohustus piiramatu. Riigikohus on samas lahendis märkinud, et oma elaniku teise KOVi munitsipaalkoolis õppimise rahastamine on KOVi põhiseadusest tulenev vältimatu kohustus üksnes juhul, kui KOV ei ole loonud oma elanikule võimalust omandada haridust enda munitsipaalkoolis (Riigikohtu 9.11.2017 otsus nr 5-17-8, p 62). Kui noor õpib riigigümnaasiumis, ei maksa KOV selle eest riigile tegevuskulusid sõltumata sellest, kas KOV on loonud sellele noorele võimaluse omandada haridust enda munitsipaalkoolis.

KOVi osa üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamisel tuleb seega hinnata tema õpilaste arvu ja koolivõrgu korralduse alusel. KOV saab oma osa täita oma munitsipaalgümnaasiumis või kokkuleppel teise valla või linna munitsipaalgümnaasiumi kaudu. Käesoleva eelnõu tähenduses on KOV oma osa täitnud, kui ta on oma haldusterritooriumil elavate gümnaasiumiastmes õppivate õpilaste arvust lähtudes loonud samas ulatuses gümnaasiumikohti enda peetavas munitsipaalgümnaasiumis. Kui KOV on loonud gümnaasiumikohti vähem, osaleb ta puuduvas

17

ulatuses nende õpilaste tegevuskulude katmises, kes õpivad teise KOVi munitsipaalgümnaasiumis.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse PGS § 71 lõiget 2 kolmanda lausega ja sõnastatakse see järgmiselt: Kohalik omavalitsus täidab käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud ülesannet oma munitsipaalkoolis või kokkuleppel teise valla või linnaga selle valla või linna munitsipaalkooli kaudu.

Muudatus loob õigusselguse riigi ja KOVide ühise ülesande täitmisel üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamisel. Riigile ei teki muudatusega uut ülesannet ega lisakulu, sest riigi senine kohustus pidada igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi jääb samaks. KOV saab otsustada, kas ta tagab oma õpilaste arvust lähtudes vajalikul arvul gümnaasiumikohti oma munitsipaalgümnaasiumis või täidab seda ülesannet teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi kaudu. Gümnaasiumikohtade vajaduse analüüsimisel tuleb lähtuda põhikoolijärgsest keskharidusest tervikuna, sh võtta arvesse oma põhikooli lõpetajate siirdumist ka kutsekesk- ja kutseharidusse. Kui KOV ei taga oma õpilaste arvust lähtudes kõiki vajalikke gümnaasiumikohti oma munitsipaalgümnaasiumis ja täidab ülesannet puuduvas osas teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi kaudu, osaleb ta kokkuleppe alusel selle munitsipaalkooli tegevuskulude katmises. PGS § 7¹ lõike 2 tähenduses ei pea kokkulepe olema sõlmitud iga gümnaasiumiõpilase kohta eraldi. Gümnaasiumiastme suure õpilaste liikumise tõttu võib see olla ka raamkokkulepe.

Õpilaste jaoks ei muutu gümnaasiumisse kandideerimise kord ega põhimõte, et vastuvõtt toimub kõigile võrdselt objektiivsete ja eelnevalt avalikustatud kriteeriumide alusel. Riigieelarves võetakse KOVidele tasandusfondi toetuse arvestusmudelis eraldi komponendina arvesse arvestuslike kulude arvutamisel elukohajärgse omavalitsuse gümnaasiumiastme õpilaste arv, kes õpivad elukohajärgse KOVi või muu KOVi pidamisel olevates munitsipaalkoolides (2026. aasta riigieelarve seaduse § 3 lõige 1). Seega on riigieelarvest eraldatud omavalitsustele toetus gümnaasiumiastme õpilaste tegevuskulude kandmiseks või arvlemiseks teiste omavalitsustega.

Munitsipaalgümnaasiumi kohustus võimaldada gümnaasiumi õppekohtadele võrdsetel alustel konkureerida ka teiste KOVide õpilastel, ei ole vastuvõtvale KOVile PS § 154 lõike 2 tähenduses riiklik ülesanne. Seda ka juhul, kui õpilase elukohajärgne KOV tema eest tegevuskulu ei tasu, põhjusel, et on oma õpilaste arvust lähtuva panuse üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamisse teinud enda munitsipaalgümnaasiumi õppekohtade kaudu. Gümnaasiumihariduse korraldus erineb selles osas põhihariduse korraldusest. Kehtiva PGS § 71 lõike 2 järgi seisneb riigi ja KOVide ühine ülesanne üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamises gümnaasiumivõrgu kaudu. Kui KOV osaleb eelnõu kohaselt ühise ülesande täitmisel enda munitsipaalgümnaasiumi pidamise kaudu, lähtutakse tema panuse ulatuse arvestamisel selle KOVi õpilaste arvust. See on KOVi panuse mahu arvestamise alus ega tähenda, et tema loodud õppekohad oleksid üksnes selle KOVi õpilastele. Gümnaasiumiõppekoht ei ole seotud konkreetse õpilase elukohajärgse KOViga ning õpilane ei ole kohustatud õppima oma elukohajärgse KOVi gümnaasiumis.

Kui õpilase elukohajärgne KOV on oma õpilaste arvust lähtudes taganud üldkeskhariduse kättesaadavuseks vajaliku arvu õppekohti enda munitsipaalgümnaasiumis, on ta eelnõu kohaselt oma vastava ülesande täitnud. Asjaolu, et õpilane ei vali elukohajärgse KOVi loodud gümnaasiumikohta või ei osutu selle gümnaasiumi vastuvõtutingimuste alusel vastuvõetuks

18

ning asub õppima teise KOVi gümnaasiumi, ei tähenda, et elukohajärgse KOVi ülesanne läheks üle vastuvõtvale KOVile.

Vastuvõttev KOV otsustab ise, kas ja millises mahus ta munitsipaalgümnaasiumi peab, et osaleda üldkeskhariduse omandamise võimaluse tagamisel. Võrdse konkureerimise nõue ei kohusta teda looma teiste KOVide õpilaste jaoks täiendavaid õppekohti ega suurendama õppekohtade arvu üle enda otsustatud mahu. Kui KOV on õppekohad loonud, tuleb need täita seaduses sätestatud võrdsete vastuvõtutingimuste alusel sõltumata kandidaadi elukohast. Kuigi selliselt saavad KOVi peetavast gümnaasiumist kasu ka teiste KOVide elanikud, säilivad ülesande selged kohalikule olemusele viitavad tunnused ja KOVi otsustusruum gümnaasiumi pidamise ning selle mahu üle. Teise KOVi õpilase vastuvõtmisega kaasnev tegevuskulu on seetõttu vastuvõtva KOVi enda otsusega peetava gümnaasiumi tegevuskulu, mitte talle pandud eraldiseisev kohustus tagada või rahastada teise KOVi elaniku haridust.

3.3. Kooli valik vaba õppekoha olemasolul

Kehtiva PGS § 27 lõike 1 järgi on seadusliku esindaja jaoks õppimiskohustuslikule lapsele kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vaba õppekoht. See tähendab, et põhikool peab vaba õppekoha olemasolul võtma õppimiskohustusliku lapse õpilaseks ka siis, kui laps ei ela kooli pidava KOVi haldusterritooriumil. Sellisel juhul kaasneb kooli pidavale KOVile riigi haridustoetus ning kehtiva PGS § 83 lõike 1 alusel ka õpilase elukohajärgse KOVi kohustus osaleda selle kooli tegevuskulude katmises.

Kavandatav muudatus lähtub sellest, et seadusliku esindaja võimalus lapsele kooli valida säilib. Samal ajal tuleb selgemalt eristada kooli vaba valikut ja seda, millal kaasneb teise KOVi munitsipaalkoolis õppimisega elukohajärgse KOVi kohustus osaleda tegevuskulude katmises. Vaba õppekoha olemasolul säilib vanema õigus valida kool elukohajärgse KOVi munitsipaalkoolide ja teise KOVi koolide vahel. Teise KOVi munitsipaalkooli on võimalik valida siis, kui kooli pidav KOV on otsustanud selliseid õppekohti pakkuda või kui elukohajärgne KOV tagab PGS § 7 lõikes 2 nimetatud õppimisvõimaluse kokkuleppel teise KOViga selle KOVi munitsipaalkooli kaudu. Muudatus eristab selgemalt kahte olukorda. Esiteks võib elukohajärgne KOV täita oma põhihariduse kättesaadavuse tagamise ülesannet kokkuleppel teise KOViga selle KOVi munitsipaalkooli kaudu. Teiseks võib kooli pidav KOV otsustada võtta vabadele õppekohtadele vastu ka teiste KOVide õppimiskohustuslikke inimesi. Sellisel juhul toimub vastuvõtt kooli pidava KOVi otsusel ega too iseenesest kaasa õpilase elukohajärgsele KOVile kohustust osaleda selle kooli tegevuskulude katmises.

Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse § 27 lõike 1 teist lauset ja sõnastatakse see järgmiselt: Seadusliku esindaja jaoks on õppimiskohustuslikule inimesele kooli valik vaba elukohajärgse valla või linna munitsipaalkoolide vahel ning nende teise valla või linna munitsipaalkoolide vahel, mille pidaja otsustab võtta vastu elukohajärgse valla või linna õppimiskohustusliku inimese või mille kaudu elukohajärgne vald või linn täidab käesoleva seaduse § 7 lõikest 2 tulenevat ülesannet, kui soovitud koolis on vaba õppekoht.

Muudatus loob selgema seose vastuvõtukohustuse ja tegevuskulude katmise vahel. Riigile ei teki uut ülesannet ega täiendavat kulu. Haridustoetus liigub senisel viisil koos õpilasega. KOVidele annab muudatus selgema aluse planeerida oma koolivõrku ja otsustada, millises ulatuses nad võtavad vabadele õppekohtadele vastu teise KOVi lapsi. Vanemate ja õpilaste jaoks jääb alles õigus valida kool elukohajärgse KOVi munitsipaalkoolide vahel, kui soovitud koolis on vaba õppekoht. Teise KOVi kooli valik sõltub edaspidi sellest, kas elukohajärgne

19

KOV täidab oma ülesannet selle kooli kaudu või kooli pidav KOV on otsustanud selliseid õppekohti pakkuda.

Rahvastikuregistri subjektiks olev isik (lapsevanem) on kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse rahvastikuregistri seaduses sätestatu kohaselt (vt RRS§ 68). See on inimeste seadusest tulenev kohustus. Kui inimene on rikkunud talle seadusega pandud kohustust, siis on praktikas võimalikud järgmised tagajärjed: 1) ettekirjutus või andmete parandamine haldusmenetluses (KOV algatab elukohaandmete kontrollimise/parandamise menetluse); 2) sunniraha rakendamine asendustäitmise ja sunniraha seaduse alusel (kui isikule tehakse õiguspärane ettekirjutus esitada või täpsustada andmeid ning ta seda ei tee, võib ettekirjutuse täitmise tagamiseks rakendada sunnivahendeid); 3) väärteovastutus - Rahvastikuregistri seadus sisaldab väärteokoosseise registri pidamist kahjustavate kohustuste rikkumise puhuks. Kui isik jätab seadusest tuleneva kohustuse täitmata või esitab teadlikult valeandmeid olukorras, kus seadus näeb selle eest ette väärteovastutuse, võib järgneda rahatrahv (nt karistusseadustiku § 280 rakendamine – valeandmete esitamine). Kui elukoha andmete kohta valeandmete esitamise eesmärgiks on koolikoha saamine, võib selline tegevus vastata kuriteo koosseisule, mille eest näeb karistusseadustiku § 280 lõige 2 ette rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistuse.

PGS § 8 kohaselt lähtutakse õpilase elukoha määramisel rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist. Kui elukoha aadress ei ole registrisse kantud piisava täpsusega, kohaldatakse PGS §-s 8 sätestatud täpsustamise korda. Kui õppimiskohustuslikul lapsel puuduvad rahvastikuregistris elukohaandmed täielikult, tuleb lähtuda rahvastikuregistri seaduses sätestatud korrast (RRS § 66-68). Elukohaandmete puudumine ei võta lapselt õigust haridusele ja koolikohale. Elukohajärgse KOVi kindlaksmääramiseks tuleb puuduvad andmed selgitada ja registrisse kanda seaduses sätestatud korras. KOVide vahelise tegevuskulude katmise kohustus määratakse seejärel PGS §-s 83 ja vajaduse korral §-s 98 sätestatud tingimustel. Üksnes asjaolust, et laps õpib teise KOVi munitsipaalkoolis, ei teki elukohajärgsele KOVile automaatset tegevuskulude katmise kohustust.

3.4. Tegevuskulude katmises osalemine

Eelnõuga muudetakse PGS § 83 lõiget 1 nii, et teise valla või linna munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemine seotakse elukohajärgse KOVi seadusest tuleneva haridusülesande täitmisega.

Kehtiva õiguse järgi peab elukohajärgne KOV osalema teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt nende õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub tema haldusterritooriumil. See kohustus tekib sõltumata sellest, kas elukohajärgne KOV täidab selle kooli kaudu oma haridusülesannet või on õppimisvõimaluse juba muul viisil taganud. Riigikohus leidis, et olukorras, kus KOV peab rahastama teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulusid omavalitsustevahelise kokkuleppeta ja võimaluseta mõjutada ülesande täitmise viisi ning kulude kujunemist, on tegemist riikliku kohustusega PS § 154 lõike 2 tähenduses (Riigikohtu 9.11.2017 otsus nr 5-17-8, p-d 59–64). Eelnõu eesmärk on kõrvaldada see probleem, sidudes tegevuskulude katmises osalemise KOVi enda haridusülesande täitmisega.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetaksePGS § 83 lõiget 1 ja sõnastatakse see järgmiselt: Kui vald või linn täidab käesoleva seaduse § 7 lõikest 2 või § 71 lõikest 2 tulenevat ülesannet teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu, lepitakse teise valla või linnaga kokku tegevuskulu suurus õpilase kohta ning selle katmises osalemise kord.

20

Muudatuse järgi ei teki elukohajärgsel KOVil kohustust osaleda teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises üksnes seetõttu, et tema haldusterritooriumil elav õpilane õpib teise KOVi koolis. Kohustus on seotud sellega, kas elukohajärgne KOV täidab selle kooli kaudu PGS § 7 lõikest 2 või § 71 lõikest 2 tulenevat ülesannet. PGS § 7 lõike 2 puhul tähendab see õppimiskohustuse täitmise ja põhikooli riiklikule õppekavale vastava põhihariduse omandamise võimaluse tagamist. PGS § 71 lõike 2 puhul hinnatakse KOVi osa üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamisel seletuskirja punktis 3.2 kirjeldatud alustel. Seetõttu tekib gümnaasiumiastmes tegevuskulude katmises osalemise kohustus üksnes juhul ja ulatuses, milles KOV täidab oma osa üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamisel teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi kaudu.

Seoses tegevuskulude katmise põhimõtte muutmisega tunnistatakse kehtetuks PGS § 83 lõiked 2–8 (eelnõu § 1 punkt 11). Kehtetuks tunnistatavad sätted reguleerivad kehtiva kohustusliku arvlemise tingimusi, sealhulgas tegevuskulude arvestamist, piirmäära kehtestamist, arvete esitamist ja arve vaidlustamise mõju. Kuna eelnõuga kaotatakse kohustuslik seadusjärgne arvlemine ja tegevuskulude katmises osalemine seotakse KOVi haridusülesande täitmisega, ei ole senine detailne arvlemiskord enam vajalik.

Muudatus ei vabasta elukohajärgset KOVi hariduse kättesaadavuse tagamise kohustusest. KOV peab jätkuvalt tagama oma haldusterritooriumil elavatele õppimiskohustuslikele inimestele põhihariduse omandamise võimaluse ning osalema oma õpilaste arvust lähtudes üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamises. Muudatus täpsustab üksnes seda, millal kaasneb selle ülesande täitmisega kohustus osaleda teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises.

Muudatus on kooskõlas 1. juulil 2026. a jõustuva KOKS § 6 lõikega 31. Tegevuskulude katmises osalemine seotakse elukohajärgse KOVi seadusest tuleneva haridusülesande täitmisega. Põhihariduse puhul on selleks PGS § 7 lõikest 2 tulenev ülesanne tagada oma haldusterritooriumil elavatele õppimiskohustuslikele inimestele põhihariduse omandamise võimalus. Üldkeskhariduse puhul on selleks PGS § 71 lõikest 2 tulenev KOVi osa riigi ja KOVi ühises ülesandes tagada üldkeskhariduse kättesaadavus.

Mõlemal juhul on ülesanne seotud elukohajärgse KOVi enda elanikega ning lähtub valla- või linnaelanike vajadustest. Seetõttu on tegemist kohaliku elu küsimuse korraldamisega KOKS § 6 lõike 31 tähenduses. KOVil säilib otsustusruum valida ülesande täitmise viis seaduses sätestatud piirides. Põhihariduse puhul saab KOV tagada õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis või teise KOVi munitsipaalkoolis. Üldkeskhariduse puhul saab KOV täita oma osa ühises ülesandes oma õpilaste arvust lähtudes kas munitsipaalgümnaasiumi pidamise kaudu või osaledes puuduvas ulatuses teise KOVi munitsipaalgümnaasiumi tegevuskulude katmises.

Muudatus on kooskõlas ka KOKS § 6 lõikega 41. Eelnõu ei pane elukohajärgsele KOVile kohustust osaleda teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises üksnes põhjusel, et tema haldusterritooriumil elav õpilane õpib teise KOVi koolis. Põhihariduse puhul tekib tegevuskulude katmises osalemise kohustus siis, kui elukohajärgne KOV täidab oma PGS § 7 lõikest 2 tulenevat ülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu. Üldkeskhariduse puhul tekib kohustus siis ja selles ulatuses, milles KOV ei ole oma õpilaste arvust lähtudes loonud vajalikul arvul gümnaasiumikohti enda peetavas munitsipaalgümnaasiumis ning tema õpilased õpivad teise KOVi munitsipaalgümnaasiumis.

21

Eelnõu ei pane kooli pidavale KOVile kohustust luua enda munitsipaalkoolis õppekohti teiste KOVide elanike jaoks. See kehtib ka gümnaasiumiastmes. KOV ei saa küll üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamise ülesandest taanduda üksnes põhjusel, et riik peab maakonnas gümnaasiumi, kuid tal on otsustusruum valida, kuidas ta oma osa sellest ühisest ülesandest täidab (Riigikohtu 9.11.2017 otsus nr 5-17-8, p-d 61–62).

Munitsipaalgümnaasiumi pidamisel tuleb siiski arvestada PGS § 27 lõikega 3. Gümnaasiumisse vastuvõtt toimub kooli kehtestatud tingimustel ning õpilaste teadmiste ja oskuste hindamise alusel. Seetõttu ei saa munitsipaalgümnaasiumi pidav KOV välistada teiste KOVide õpilaste kandideerimist ja vastuvõtmist üksnes nende elukoha tõttu. Samuti ei tähenda teiste KOVide õpilaste vastuvõtmine munitsipaalgümnaasiumisse automaatselt, et nende õpilaste elukohajärgsed KOVid peavad osalema selle kooli tegevuskulude katmises. Elukohajärgne KOV osaleb tegevuskulude katmises juhul ja ulatuses, milles ta ei ole oma õpilaste arvust lähtudes loonud vajalikul arvul gümnaasiumikohti enda peetavas munitsipaalgümnaasiumis. Samas ei pane eelnõu kooli pidavale KOVile KOKS § 6 lõike 41 tähenduses uut riiklikku ülesannet ilma otsustusruumita. Kooli pidava KOVi kohustus gümnaasiumiõpet korraldada seaduses sätestatud tingimustel tuleneb tema enda otsusest pidada munitsipaalgümnaasiumi. Eelnõu täpsustab üksnes seda, millal õpilase elukohajärgne KOV peab osalema teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises.

Kuigi kehtiva PGS § 83 lõike 2 kohaselt võivad KOVid leppida tegevuskulude katmises kokku seaduses sätestatust erinevalt, siis kokkuleppe puudumisel kohaldub §-s 83 sätestatud kohustuslik arvlemine. Eelnõuga loobutakse sellest põhimõttest, kuna edaspidi seotakse tegevuskulude katmises osalemine elukohajärgse KOVi enda haridusülesande täitmisega teise KOVi munitsipaalkooli kaudu.

PGS § 7 lõike 2 ja § 7¹ lõike 2 alusel toimuva ülesande täitmise puhul lepivad KOVid kokku nii ülesande täitmise korralduses kui ka §-s 83 nimetatud tegevuskulude suuruses ja nende katmises osalemise korras. Üleminekusätte puhul tuleneb ülesande senise kooli kaudu täitmise eeldus § 98 lõikest 2. Kui elukohajärgne KOV ei ole hinnanud ja tuvastanud, et tagab õpilasele nõuetekohase ning tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis, kohaldub tegevuskulude katmises osalemisele § 83. KOV ei saa vabaneda sellest kohustusest üksnes tegevuskulude kokkuleppe sõlmimisest keeldumisega.

Kui tegevuskulude suuruse või nende katmises osalemise korra üle tekib KOVide vahel vaidlus, on neil võimalik pöörduda selle lahendamiseks halduskohtusse. Kooli pidaval KOVil tuleb oma rahalist nõuet põhjendada. Kokkuleppe mittesaavutamine ei mõjuta õpilase õigust jätkata õppimist koolis, mille õpilaste nimekirja ta on arvatud, ega ole PGS § 28 kohaselt koolist väljaarvamise alus.

3.5. Muudatuste rakendamine

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse seadust üleminekusättega. Säte täpsustab, millal loetakse elukohajärgse valla või linna PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesanne täidetuks teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu. Üleminekusäte puudutab olukorda, kus seaduse jõustumise ajal on õppimiskohustuslik õpilane juba arvatud teise valla või linna munitsipaalkooli õpilaste nimekirja ja omandab seal põhiharidust või osaleb lisaõppes. Sellisel juhul loetakse, et elukohajärgne vald või linn täidab PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet selle munitsipaalkooli kaudu.

22

Seda eeldust ei kohaldata, kui elukohajärgne KOV on hinnanud ja tuvastanud, et tagab õpilasele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis. Sellisel juhul ei loeta, et elukohajärgne KOV täidab PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet teise KOVi munitsipaalkoolis. Sellest sõltub ka PGS § 83 kohaldamine ehk tegevuskulude katmises osalemine. Elukohajärgne KOV ei pea iga juba teise valla või linna munitsipaalkoolis õppiva õpilase puhul eraldi hindamist tegema. Hindamine on vajalik üksnes siis, kui elukohajärgne KOV leiab, et konkreetse õpilase puhul on PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesanne täidetud oma koolide kaudu ja seetõttu ei pea ta osalema teise KOVi kooli tegevuskulude katmises.

Hindamisel ei piisa üksnes sellest, et elukohajärgse KOVi munitsipaalkoolis on vaba õppekoht. KOV peab hindama, kas õppimisvõimalus on konkreetse õpilase jaoks nõuetekohane ja tegelikult kättesaadav. Hindamisel arvestatakse eelkõige õpilase kooliteed ning kooli jõudmiseks kuluvat aega ja viisi, õppekeskkonna nõuetekohasust, õpilase võimalikke erivajadusi, õpilase arengu toetamise võimalusi, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ning kooli vahetamise mõju õpilasele.

Kui elukohajärgne KOV ei ole hinnanud õppimisvõimaluse nõuetekohasust ja tegelikku kättesaadavust või ei ole tuvastanud, et ta tagab õpilasele sellise õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis, jääb kehtima üleminekusättes sätestatud eeldus. Sel juhul loetakse, et PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet täidetakse teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu ning tegevuskulude katmises osalemisele kohaldatakse PGS § 83.

Üleminekusäte ei reguleeri õpilase koolist väljaarvamist. Õpilase koolist väljaarvamise alused tulenevad PGS § 28 lõikest 1. Üleminekusätte alusel hinnatakse üksnes seda, kas elukohajärgse KOVi PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesanne loetakse täidetuks teise KOVi munitsipaalkooli kaudu.

Riigieelarvest antav haridustoetus liigub jätkuvalt selle kooli pidajale, kelle koolis õpilane õpib.

Kokkuvõttes, üleminekusäte ei kohusta KOVi hindama kõiki eelnõukohase seaduse jõustumise ajal teise KOVi munitsipaalkoolis õppivate laste osas õppimiskohustuse tagamise täitmist enda munitsipaalkoolis. Vastupidi, PGS § 98 kavandatava lõike 2 lähtekoht on olemasoleva olukorra jätkumine: sellise õpilase puhul loetakse, et elukohajärgne KOV täidab oma ülesannet senise kooli kaudu. Hindamine on vajalik üksnes juhul, kui elukohajärgne KOV soovib sellest eeldusest kõrvale kalduda ja lõpetada tegevuskulude katmises osalemise.

Muudatus toetab PS §-st 37 tulenevat õigust haridusele ning arvestab PS §-st 154 tulenevat kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ja finantsgarantiid.

Üleminekusäte on kooskõlas 1. juulil 2026. a jõustunud KOKS § 6 lõigetega 31 ja 41.

KOKS § 6 lõike 31 tähenduses on tegemist kohaliku elu küsimusega. PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesanne puudutab elukohajärgse KOVi kohustust tagada oma haldusterritooriumil elavale õppimiskohustuslikule õpilasele võimalus omandada põhiharidust. See ülesanne tuleneb valla- või linnaelanike vajadustest ning on seotud kohaliku hariduskorraldusega.

Üleminekusäte ei pane KOVile uut ülesannet, vaid täpsustab olemasoleva ülesande täitmise hindamist olukorras, kus õppimiskohustuslik õpilane omandab seaduse jõustumise ajal

23

põhiharidust teise valla või linna munitsipaalkoolis. Sellisel juhul loetakse üldjuhul, et elukohajärgne KOV täidab PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet selle munitsipaalkooli kaudu. Säte jätab elukohajärgsele KOVile kaalutlusruumi. KOV võib hinnata ja tuvastada, et ta tagab õpilasele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis. Sellisel juhul ei loeta, et ülesannet täidetakse teise KOVi munitsipaalkooli kaudu. Seega ei võta üleminekusäte KOVilt võimalust korraldada põhihariduse kättesaadavust oma munitsipaalkoolis.

Üleminekusäte ei muuda ülesannet KOKS § 6 lõike 41 tähenduses riiklikuks ülesandeks. Sätte esemeks ei ole määramata isikute või teiste KOVide elanike üldine teenindamine. Samuti ei kirjuta säte vallale või linnale ette ülesande täitmise viisi selliselt, et tal puuduks otsustus- ja kaalutlusruum. Ülesanne jääb seotuks elukohajärgse valla või linna oma elaniku põhihariduse omandamise võimaluse tagamisega.

Säte ei pane kooli pidavale vallale või linnale uut ülesannet võtta vastu teiste valdade või linnade elanikest õpilasi ega luua neile õppekohti. Kooli pidav vald või linn korraldab oma munitsipaalkooli tegevust jätkuvalt koolipidajana. Üleminekusäte reguleerib üksnes seda, millal loetakse elukohajärgse valla või linna PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesanne täidetuks teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu ning millal kohaldub sellest tulenevalt PGS § 83.

Seetõttu ei too üleminekusäte KOVile kaasa uue riikliku ülesande panemist ega eelda riikliku ülesande kulude katmist riigieelarvest PS § 154 lõike 2 tähenduses.

3.6. Muude muudatuste sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu paragrahvi 1 punktiga 4 täpsustatakse testide andmekogus töödeldavate isikuandmete kategooriaid ning andmete säilitamise põhimõtteid. Tegemist on andmekoguga, mille kaudu korraldatakse riigieksameid, põhikooli lõpueksameid, tasemetöid ja muid seaduses sätestatud hindamistoiminguid ning tehakse õppijatele kättesaadavaks eksamitulemused. Tulenevalt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikest 3 ning õigusselguse põhimõttest peavad seadusest nähtuma vähemalt töödeldavate andmete liigid ja töötlemise olulised tingimused. Isikuandmete kategooriate sätestamine seaduses loob andmesubjektidele parema ülevaate sellest, milliseid andmeid andmekogus töödeldakse ja millisel eesmärgil seda tehakse.

Andmete säilitamise tähtajad seotakse andmete töötlemise eesmärgiga. Eksamitulemuste andmeid säilitatakse ulatuses, mis on vajalik haridus tõendavate andmete kasutamiseks ning tulemuste kontrollitavuse tagamiseks. Eksamitööde, hindamisandmete ja logiandmete säilitamise tähtajad võimaldavad lahendada vaideid, kohtuvaidlusi ning teostada järelevalvet, vältides samas isikuandmete põhjendamatult pikka säilitamist.

Eelnõuga seotakse vaide esitamise tähtaja kulgemise algus eksamitulemuse testide andmekogu kaudu kättesaadavaks tegemise hetkega. Selline lahendus tagab kõigile eksami sooritajatele üheselt määratletava ja objektiivselt kontrollitava tähtaja algusmomendi. Testide andmekogu registreerib eksamitulemuse kättesaadavaks tegemise aja ning säilitab selle kohta logiandmed. Logiandmete alusel on võimalik tuvastada kuupäev ja kellaaeg, millest alates hakkab kulgema vaide esitamise tähtaeg.

Eksamitulemuse kättesaadavaks tegemisest teavitatakse õppijat või tema seaduslikku esindajat testide andmekogu põhimääruses sätestatud korras. Kui vaide esitamise tähtaja järgimine osutus

24

võimatuks testide andmekogu tehnilise tõrke või muu mõjuva põhjuse tõttu, kohaldatakse tähtaja ennistamisele haldusmenetluse seaduses sätestatut.

Eksamitulemuse kättesaadavaks tegemise logimine kujutab endast isikuandmete töötlemist, kuid selle eesmärk on tagada vaideõiguse tegelik kasutamine ning tõendada vaide esitamise tähtaja kulgemise algust. Töötlemine on vajalik avaliku ülesande täitmiseks ning piirdub eesmärgi saavutamiseks vajalike andmetega.

Eelnõu paragrahvi 1 punktidega 5 ja 6 muudetakse riigieksami ja ühtse põhikooli lõpueksami tulemuste vaidlustamise korda. Kehtiva PGS § 33 kohaselt esitatakse riigieksami ja ühtse põhikooli lõpueksami tulemuse peale vaie Haridus- ja Teadusministeeriumile ning esitatud vaiete läbivaatamiseks moodustab valdkonna eest vastutav minister apellatsioonikomisjoni. Eelnõuga kaotatakse apellatsioonikomisjon ning riigieksami ja ühtse põhikooli lõpueksami tulemuste peale esitatud vaiete lahendamise pädevus antakse Haridus- ja Noorteametile.

Muudatus korrastab ülesannete jaotust Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Haridus- ja Noorteameti vahel. Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne on kujundada hariduspoliitikat, töötada välja õigusakte, juhtida valitsemisala ning korraldada õigusaktide rakendamist ja järelevalvet. Haridus- ja Noorteamet täidab haridusvaldkonnas rakenduslikke ülesandeid. Kehtiva seaduse järgi korraldab Haridus- ja Noorteamet ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite ettevalmistamist, läbiviimist, eksamitööde koostamist, hindamist ja säilitamist ning riigieksamite puhul ka riigieksamitunnistuste väljastamist. Kuna vaie puudutab Haridus- ja Noorteameti korraldatud eksamimenetluses kujunenud tulemust, on põhjendatud anda vaide lahendamise pädevus samale asutusele.

Muudatus ei vähenda inimese jaoks õiguskaitset. Samuti jäävad samaks vaideotsuse võimalikud tulemused: Haridus- ja Noorteamet võib jätta eksamitulemuse muutmata, tõsta või langetada tulemust. Pärast kohustusliku vaidemenetluse läbimist säilib inimesel õigus pöörduda halduskohtusse. Vaiete lahendamisel lähtub Haridus- ja Noorteamet haldusmenetluse seadusest, arvestades PGS §-s 33 sätestatud erisusi.

Lisaks muudetakse vaide esitamise tähtaega ja tähtaja algust. Kehtiva sõnastuse kohaselt tuleb vaie esitada viie tööpäeva jooksul riigieksamitunnistuse või kooli lõputunnistuse kättesaadavaks tegemise päevast arvates. Eelnõu kohaselt tuleb vaie esitada kümne tööpäeva jooksul eksami sooritajale testide andmekogu kaudu eksamitulemuse kättesaadavaks tegemise päevast arvates. Muudatusega antakse vaide esitajale rohkem aega riigieksami või ühtse põhikooli lõpueksami tulemuse vaidlustamiseks ning seotakse tähtaja algus hetkega, mil eksami sooritajal on võimalik oma eksamitulemusega tutvuda. Tähtaja pikendamine viielt tööpäevalt kümnele tööpäevale annab vaide esitajale mõistlikuma aja tulemusega tutvumiseks, vaide põhjenduste hindamiseks ja vaide koostamiseks. Kehtiva regulatsiooni järgi hakkab vaide esitamise tähtaeg kulgema alles riigieksamitunnistuse või kooli lõputunnistuse kättesaadavaks tegemisest. Ühtse põhikooli lõpueksami puhul võib see tähendada, et õpilane saab eksamitulemuse vaidlustada alles pärast põhikooli lõpetamise tingimuste täitmist ja kooli õppenõukogu otsuse tegemist. Kuna esimesed põhikooli lõpueksamid võivad toimuda juba aprillis, kuid lõputunnistus antakse välja alles pärast kõigi lõpetamise tingimuste täitmist, võib vaide esitamise võimalus tekkida põhjendamatult hilja. See võib omakorda mõjutada õpilase võimalust lõpetada põhikool tavapärases ajakavas. Sarnane probleem võib tekkida riigieksami tulemuse vaidlustamisel, sest riigieksamitunnistus väljastatakse pärast riigieksamite sooritamist ja hindamist. Kui vaide tähtaeg sõltub tunnistuse kättesaadavaks tegemisest, ei pruugi eksami sooritaja saada konkreetset eksamitulemust vaidlustada kohe pärast selle teatavaks saamist.

25

Eelnõuga seotakse vaide esitamise tähtaeg seetõttu tunnistuse kättesaadavaks tegemise asemel eksamitulemuse eksami sooritajale kättesaadavaks tegemisega testide andmekogu kaudu. Vabariigi Valitsuse 14. veebruari 2013. a määruse nr 27 „Testide andmekogu asutamine ja põhimäärus“ § 3 lõike 2 kohaselt võimaldab testide andmekogu eksami- ja testitulemuste avalikustamist eksami või testi sooritajale. Eelnõu sõnastuses kasutatud väljend „eksamitulemuse eksami sooritajale testide andmekogu kaudu kättesaadavaks tegemine“ viitab samale toimingule: tähtaja kulgemine algab päevast, mil eksami sooritajal on võimalik testide andmekogus oma eksamitulemusega tutvuda. Tähtaja algus ei ole seega seotud üksnes andmete tehnilise kandmisega andmekogusse, vaid tulemuse sooritajale kättesaadavaks tegemisega. Selline lahendus tagab, et vaide esitamise tähtaeg on vaide esitaja jaoks ette nähtav ja kontrollitav ning tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui isikul on tegelik võimalus oma tulemust vaidlustada.

Eelnõu paragrahvi 1 punktiga 7 tunnistatakse PGS § 48 lõige 3 ja § 72 lõike 2 teine lause kehtetuks.

PGS § 48 lõikes 3 sätestatakse, et kui elukohajärgses vallas või linnas ei ole võimalik korraldada koolivälise nõustamismeeskonna soovituse kohast õpet, peab elukohajärgne KOV koostöös teiste koolide ja nende pidajatega tagama õpilasele hariduse omandamise võimaluse ning korraldama transpordi või hüvitama sõidukulud. Muudatusega tunnistatakse see erisäte kehtetuks, sest õpilasele vajaliku õppe ja koolisõidu tagamise kohustused tulenevad juba teistest seadusesätetest.

PGS § 6 punktist 1 ning § 7 lõikest 2 tuleneb, et põhiharidus peab olema õpilasele kättesaadav sõltumata tema hariduslikust erivajadusest. KOV peab tagama õppimiskohustuslikule lapsele nõuetekohase õppimisvõimaluse. Kooli ja kooli pidaja kohustus korraldada õpilasele vajalik tugi, sealhulgas koolivälise nõustamismeeskonna soovitusele vastav õpe seaduses sätestatud tingimustel, tuleneb PGS §-dest 46–49. Kui õpilase vajadustele vastavat õpet ei saa korraldada senises koolis, ei vabasta see KOVi kohustusest leida lapsele sobiv õppimisvõimalus. Eelnõuga kavandatav PGS § 7 lõike 2 muudatus täpsustab võimalust täita seda ülesannet ka kokkuleppel teise KOViga selle munitsipaalkooli kaudu. Seega ei kaota § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamine kohustust tagada haridusliku erivajadusega õpilasele sobiv õpe.

PGS § 7 lõike 21 teise lause kohaselt tuleb elukohajärgse kooli määramisel arvestada esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimaluse korral vanemate soove. Seadus ei näe haridusliku erivajadusega õpilasele elukohajärgse kooli määramisel ette erandit. Seetõttu tuleb ka tema puhul lähtuda samadest põhimõtetest (Riigikohtu 31.03.2017 otsus nr 3-4-1-16-16, p 24). Samuti on lapsevanemal õigus nõuda, et KOV võimaldaks tema lapsel omandada haridust lapsele määratud elukohajärgses koolis (Riigikohtu 28.11.2025 otsus nr 3-23-885, p 43).

Kehtiva PGS § 48 lõike 3 sõnastus ei erista põhikooli- ja gümnaasiumiõpilasi. Sätte kujunemislugu ning süsteemne ja eesmärgipärane tõlgendus toetavad siiski selle käsitamist põhihariduse omandamise võimaluse tagamist täpsustava sättena. Regulatsioon pärineb 2010. aasta PGS § 49 lõikest 3 ja viidi 2018. aastal § 48 lõikesse 3. PGS § 7 lõige 2 paneb elukohajärgsele KOVile kohustuse tagada konkreetsele õppimiskohustuslikule lapsele põhihariduse omandamise võimalus. PGS § 71 lõige 2 näeb seevastu ette riigi ja KOVide ühise ülesande tagada üldkeskhariduse kättesaadavus ega pane KOVile samasugust kohustust tagada õppekoht konkreetses gümnaasiumis. Sellest lähtudes ei käsitata PGS § 48 lõiget 3 gümnaasiumiõpilaste eraldiseisva transpordigarantiina.

26

Põhiharidust omandava lapse koolisõidu korraldamise kohustus tuleneb Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 7 lõike 2 punktist 81. Selle kohaselt korraldab KOV põhiharidust omandava lapse sõidu haridusasutusse ja tagasi. Sama punkt näeb eraldi ette põhi-, kesk- ja kutseharidust omandava või lisaõpet läbiva inimese sõidukulu hüvitamise ühistranspordiseaduses sätestatud alustel. Need on kaks erinevat kohustust. PGS § 48 lõige 3 on seevastu näinud konkreetse juhtumi puhul ette transpordi korraldamise või sõidukulude hüvitamise alternatiividena, ilma et hüvitamine piirduks üksnes ühistranspordiseaduse kohase kuluga.

HaS § 7 lõike 2 punktis 81 sätestatud koolisõidu korraldamise kohustust tuleb täita nii, et lapsel oleks võimalik kooli ja koju tegelikult jõuda. Riigikohus on rõhutanud, et hariduse kättesaadavuse hindamisel on oluline lapse võimalus liikuda kooli ja kodu vahel ebamõistlike pingutusteta (Riigikohtu 27.11.2025 otsus nr 3-23-885/83, p 71). Kui tavapärane ühistransport ei vasta lapse terviseseisundist, puudest või muust individuaalsest vajadusest tulenevatele nõuetele, tuleb korraldada sobiv lahendus, vajaduse korral kohandatud transport või saatja abi. Sõidukulude hüvitamine võib olla kokkulepitud lahenduse osa, kuid see ei vabasta KOVi kohustusest tagada lapsele tegelikult kasutatav koolisõit ega võimalda panna transpordi korraldamist üksnes vanema kanda.

Seega säilivad PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamisel nii kohustus tagada haridusliku erivajadusega õpilasele nõuetekohane põhiharidus kui ka KOVi kohustus korraldada põhiharidust omandava lapse koolisõit. Kehtetuks tunnistatakse eraldi sättes ette nähtud korraldus, mitte nende kohustuste sisu.

PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega kaob ka selles sättes sisalduv volitus kehtestada valla- või linnavalitsuse määrusega transpordi korraldamise ja sõidukulude hüvitamise kord. See ei piira KOVi õigust korraldada põhiharidust omandavate õpilaste koolitransporti HaS § 7 lõike 2 punkti 81 ja KOKSi alusel. KOV võib üldises koolitranspordi korraldamise korras näha ette ka haridusliku erivajadusega õpilase vajadustele vastavad transpordilahendused. PGS § 48 lõike 3 alusel kehtestatud määruste puhul tuleb arvestada HMS § 93 lõikega 1, mille kohaselt lõpeb määruse kehtivus selle volitusnormi kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu tuleb KOVidel hinnata, kas senine koolitranspordi korraldamise kord vajab muutmist või asendamist üldise koolitranspordi korraga

PGS § 72 lõike 2 teises lauses on sätestatud, et õppenõukogu tegevusse kaasatakse õpilasesinduse esindaja. Arvestades õppenõukogu ülesandeid, ei ole õpilasesinduse esindaja kaasamine õppenõukogu tegevusse põhjendatud. Õppenõukogu töö (eelkõige haridus- ja teadusministri 23. augusti 2010. a määruse nr 44 „Kooli õppenõukogu ülesanded ja töökord“ §-des 3 ja 4 sätestatud ülesanded) toob olulisel määral kaasa õpilaste isikuandmete töötlemise. Arvestades, et õpilasesinduse esindaja ei osale otsustamisel (kuna ei ole õppenõukogu liige), vaid on pelgalt kaasatud aruteludesse, on seda enam põhjendamatu osa saamine isikuandmete töötlemisest. Õppenõukogu poolt varem nimetatud määruse §-s 2 sätestatud ülesannete täitmises osalemine ei saa olla õppenõukogu töös osalemise läbi vajalik ega oluline, arvestades, et paljude dokumentide väljatöötamisse on õpilasesindus juba kaasatud või omades õigust esitada oma arvamus. Näiteks (ainuüksi PGS kohaselt) esitatakse (enne kehtestamist) õpilasesindusele arvamuse avaldamiseks kooli õppekava ja selle muudatused (vt PGS § 17 lõige 2); õpilaskodu kodukord (vt PGS § 39 lõige 4); põhimäärus ja selle muudatused (vt PGS § 66 lõige 2); arengukava ja selle muudatused (vt PGS § 67 lõige 2); kooli kodukord ja selle muudatused (vt PGS § 68 lõige 2); kooli ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise otsus (vt

27

PGS § 80 lõige 1). Lisaks sellele on õpilasesindus PGS kohaselt kaasatud arengukava ja selle muudatuste ettevalmistamisse. Samuti on õpilasesindusel läbi oma liikme võimalus osaleda ka hoolekogu töös. Seetõttu ei vähene kuidagi õpilaste võimalus rääkida kaasa koolielu küsimustes.

Eelnõu paragrahvi 1 punktiga 8 täiendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõigetega 31 ja 32. Neist esimeses nähakse ette volitusnorm Vabariigi Valitsusele (määrusega) iga-aastaselt õppekoha tegevuskulu piirmäära kehtestamiseks ühe kuu kohta. Vabariigi Valitsusel oli samasisuline volitus olemas ka seni, kuid see oli sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 lõikes 7, mis tunnistatakse käesoleva seaduse eelnõuga kehtetuks. Lisaks sellele sätestatakse edaspidi põhikooli ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõikes 31 – Ühe kuu õppekoha tegevuskulu piirmäära kehtestamisel lähtutakse üle-eelmise eelarveaasta munitsipaalkoolide tegevuskulude mahust ja õpilaste arvust sellele eelarveaastale eelneva aasta 10. novembri seisuga. Ka see kehtestatav regulatsioon ei ole sisuliselt uus. Lõikes 32 sätestatakse see, mida tegevuskulude hulka ei arvata. Sinna ei arvata: 1) riigieelarveliste toetuste arvelt kaetavaid kulusid; 2) kooli hoonega seotud kasutusrendi kulusid; 3) põhivara amortisatsiooni ja ümberhindlust; 4) põhivara soetamisega seotud käibemaksu kulusid.

Eelnõu paragrahvi 1 punktiga 10 täiendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 sätteid, mis reguleerivad kohaliku omavalitsuse üksuste osalemist munitsipaalkooli tegevuskulude katmises, andmetöötlusalaste sätetega. Täienduse eesmärk on luua selge õiguslik alus tegevuskulu arvestamiseks vajalike isikuandmete töötlemiseks ning määrata kindlaks töödeldavate andmete kategooriad, andmete allikad ja säilitamise tähtaeg. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 kohaldamisel peavad kohaliku omavalitsuse üksused tuvastama, kas õpilane õpib teise kohaliku omavalitsuse üksuse munitsipaalkoolis, milline on õpilase elukohajärgne kohaliku omavalitsuse üksus ning millise ajavahemiku eest tuleb tegevuskulude katmises osaleda. Kehtiv seadus ei sätesta otseselt tegevuskulude katmises osalemise täitmiseks vajalike isikuandmete töötlemise alust, andmekoosseisu ning andmete säilitamise tähtaega. Muudatusega nähakse ette, et tegevuskulude katmises osalemise kohustuse kindlakstegemiseks, tegevuskulu suuruse arvutamiseks ning tegevuskulude katmise korraldamiseks on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus saada, kasutada ja vahetada seaduses nimetatud andmeid. Töödeldavate andmete loetelu hõlmab üksnes neid andmeid, mis on vältimatult vajalikud tegevuskulude katmise kohustuse tekkimise, ulatuse ja kestuse kindlakstegemiseks. Nendeks on õpilase nimi ja isikukood, elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse andmed, kooli ja kooliastme andmed ning õppimise perioodi puudutavad andmed. Muudatusega sätestatakse, et andmete allikateks on Eesti hariduse infosüsteem, rahvastikuregister ning teine kohaliku omavalitsuse üksus. Regulatsioon ei loo uusi infosüsteeme ega täiendavaid aruandluskohustusi, vaid sätestab olemasolevate andmete kasutamise õigusliku aluse. Muudatus täpsustab isikuandmete töötlemise eesmärki, ulatust ja säilitamise tähtaega kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) artiklitega 5 ja 6. Isikuandmete eesmärk on tegevuskulude katmises osalemise kohustuse tuvastamine, tegevuskulu suuruse arvutamine, tegevuskulude katmise korraldamine, arvete kontrollimine ja nõuete menetlemine. Töödeldavate andmete ring on piiratud ning hõlmab ainult neid andmeid, mis on nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikud.

Muudatusega nähakse ette, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 alusel töödeldavaid isikuandmeid säilitatakse kümme aastat pärast selle eelarveaasta lõppu, mille kohta

28

tegevuskulude katmises osalemist arvestati. Kümneaastane säilitustähtaeg lähtub avaliku sektori finantsarvestuse ja kontrolli vajadusest ning võimaldab lahendada tegevuskulude arvestamisega seotud võimalikke vaidlusi, kontrollimenetlusi ja kohtuvaidlusi. Tähtaja möödumisel tuleb andmed kustutada või anonüümida, välja arvatud juhul, kui muu kohalduv seadus näeb ette pikema säilitamiskohustuse.

Eelnõu paragrahviga 2 muudetakse erakooliseadust.

Erakooliseaduse § 223 lõike 8 punktis 2 asendatakse viide põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 lõikele 7 viitega sama seaduse § 82 lõikele 31. Põhjuseks asjaolu, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks. Samal ajal on vajadus õppekoha tegevuskulu piirmäära (mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt määrusega) järele endine, ka olukorras, kus seda ei vajata KOVde vahelise arvlemise tarbeks. Nimelt on kehtestatav piirmäär aluseks PGS § 82 lõike 3 punkti 4 alusel antava tegevuskulutoetuse andmisel. Vabariigi Valitsuse 6. veebruari 2015. a määruse nr 16 „Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 1 lõikes 12 sätestatakse - Tegevuskulu toetust antakse tõhustatud tuge vajava statsionaarses õppes õppiva õpilase eest põhikoolis 1-kordses ja gümnaasiumis 1,7-kordses, mittestatsionaarses õppes õppiva õpilase eest põhikoolis 0,7-kordses ja gümnaasiumis 1,3- kordses ning erituge vajava õpilase eest 4-kordses vastava aasta kohta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 lõike 7 alusel kehtestatud õppekoha tegevuskulu aastases piirmääras.

Eelnõu paragrahviga 3 kehtestatakse seaduse jõustumise aeg. Seaduse § 1 punktid 1–3 ja 8– 12 ning § 2 jõustuvad 1. jaanuaril 2028. a. Seaduse § 1 punktid 4–7 jõustuvad üldises korras.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ning erakooliseaduses kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

6.1. Munitsipaalkoolide tegevuskulude katmises osalemise muutmine

6.1.1. Mõju valdkond: mõju riigieelarvele ja KOV asutuste tuludele ja kuludele

Riigile ei teki täiendavat rahalist kohustust, sest nn sundarvlemise kaotamisega ei muutu munitsipaalkoolide rahastamise üldine põhimõte, mille kohaselt katab munitsipaalkooli kulud kooli pidaja ning riigieelarvest antakse toetust ehk haridustoetust seaduses ette nähtud ulatuses (vt PGS § 82 lõige 3). Ei muutu ka riigi ja KOVide jagatud vastutuse põhimõte üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamisel (vt PGS § 71 lõige 2) ning riigieelarves tasandusfondi toetuse andmise põhimõtted munitsipaalkoolides õppivate laste osas. Seadusemuudatuse tulemusel ei saa KOVid tegevuskulude hüvitamist enam nõuda riigilt, nagu on varem teinud Jõelähtme vald ning nagu teevad praegu kokku 11 KOVi. Seega väheneb ootamatute kulude risk riigieelarvele.

29

Rakendussäte ei too riigile kaasa uut rahalist kohustust. See lõpetab kehtiva automaatse arvlemise kohustuse ja täpsustab, millal loetakse seaduse jõustumise ajal juba teise KOVi munitsipaalkoolis haridust omandava õpilase puhul elukohajärgse KOVi ülesanne täidetuks teise KOVi munitsipaalkooli kaudu. Riigieelarvest antav haridustoetus liigub jätkuvalt koos õpilasega sellele kooli pidajale, kelle koolis õpilane õpib.

Mõju sihtrühm on suur. Muudatus avaldab mõju 78 KOVile.

Mõju KOVide tuludele ja kuludele sõltub sellest, kas KOV on oma koolivõrgus loonud piisavalt õppekohti ning kas KOVid jätkavad tegevuskulude katmises osalemist kokkuleppe alusel. Kui KOV on oma ülesande täitnud ega lepi teise KOViga tegevuskulude katmises kokku, võivad tema kulud väheneda. Kooli pidaval KOVil võivad samal ajal väheneda tulud, kui teised KOVid ei täida enam oma ülesannet tema kooli kaudu. Tegelikku mõju KOVide lõikes ei ole võimalik täpselt hinnata, sest Haridus- ja Teadusministeeriumil puuduvad andmed KOVide vabade õppekohtade, gümnaasiumikohtade vajaduse ja võimalike tulevaste kokkulepete kohta.

Rakendussäte võib üleminekuajal vähendada järske muutusi KOVide kuludes ja tuludes nende õpilaste puhul, kes seaduse jõustumise ajal juba õpivad teise KOVi munitsipaalkoolis. Kui elukohajärgne KOV jätkab konkreetse õpilase puhul PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesande täitmist senise kooli kaudu, osaleb ta tegevuskulude katmises PGS § 83 lõike 1 alusel. Kui elukohajärgne KOV teeb hindamise ja tuvastab, et ta tagab õpilasele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis, võib tegevuskulude katmises osalemine konkreetse õpilase puhul lõppeda.

Mõju avaldumise sagedus on pidev, mitte ühekordne. Muudatus mõjutab koolide tegevuskulude katmises osalemist jooksvalt. KOVid saavad oma autonoomiat paremini realiseerida ning nendel juhtudel, kui kohustused õppekohtade tagamisel oma koolivõrgus on täidetud, 1) osaleda veel teise KOVi koolis õppiva oma valla/linna lapse eest tegevuskulude katmisel; 2) pakkuda ise teise KOV lapsele õppekohta oma koolivõrgus nii, et teine KOV ei pea arvlema. Aga need on juba vabal tahtel tehtavad otsustused. Väljapakutud lahendus muudab kogu kulude katmise mehhanismi sõltuvaks omavahelistest läbirääkimistest ja kokkulepetest. Kokkuleppeline arvlemine ei tule KOVidele ootamatuna. Kehtiva regulatsiooni muutmise võimalusi on arutatud korduvalt Vabariigi Valitsuse ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu hariduse- ja noorsootöö eelarveläbirääkimiste töörühmas. Teema oli viimati päevakorras nii 2025. kui 2026. aastal. 22. mai 2025 (Haridus- ja Teadusministeeriumi 22.05.2025 protokoll nr 1.1-7/25/24) töörühma kohtumisel tutvustas Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindaja ettepanekut muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust selliselt, et kohalike omavalitsuste vaheline arvlemine toimuks edaspidi üksnes omavalitsuste kokkuleppe alusel. Kohtumisel lepiti kokku, et Eesti Linnade ja Valdade Liit asub teemat eest vedama ning kujundama kohalike omavalitsuste ühist seisukohta. 5. septembri 2025 (Haridus- ja Teadusministeeriumi 18.09.2025 protokoll nr 1.1-7/25/41) töörühma kohtumisel selgitas Eesti Linnade ja Valdade Liit, et kohalike omavalitsuste seisukohad arvlemise küsimuses on erinevad ning lõpliku seisukoha kujundamine eeldab täiendavaid arutelusid. Kohtumisel märgiti, et osa omavalitsusi toetab arvlemise jätkumist ning osa peab vajalikuks kehtiva regulatsiooni muutmist. Eesti Linnade ja Valdade Liit teatas, et kavandab kohalike omavalitsuste ühise seisukoha kujundamist 2026. aasta alguseks. 14. mai 2026 (Haridus- ja Teadusministeeriumi 14.05.2026 protokoll nr 1.1-7/26/13) töörühma kohtumisel andis Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja ülevaate võimalikest lahendusettepanekutest ning lepiti kokku, et Eesti Linnade ja Valdade Liit esitab tagasiside kirjalikult, mille järel lepitakse kokku arutelu. Arutelu kohalike omavalitsuste esindajatega toimus 30. juunil 2026. Arutelude käigus on

30

läbivalt käsitletud võimalust korraldada omavalitsustevaheline arvlemine edaspidi kokkuleppelisel alusel. Samuti on rõhutatud vajadust tagada regulatsiooni õigusselgus ning kooskõla põhiseadusest tulenevate põhimõtetega.

Ebasoovitavate mõjude risk on keskmine. Suurim eelarveline mõju võib avalduda neile KOVidele, kelle peetavates koolides õpivad lapsed valdavalt sellistest teistest KOVidest, kes on ise oma kohustused PGS § 7 lõike 2 ja § 71 lõike 2 mõttes täitnud ning kasutavad edaspidi võimalust mitte arveldada. Samal ajal võib sellel kooli pidaval KOVil olla palju teiste KOVide koolides õppivaid lapsi, kelle eest tuleb endiselt arveldada, näiteks juhul, kui lapsi on rohkem kui KOV on ise õppekohti loonud ja põhihariduse osas tegelikult vabu õppekohti ei ole. Sellisel juhul võivad KOVi kulud mõnevõrra väheneda, kuid tulud võivad väheneda olulisemal määral. Samas on ka KOVisid, kelle jaoks ebasoovitavad mõjud puuduvad.

Rakendussättega seotud ebasoovitav mõju võib seisneda selles, et elukohajärgne KOV ja kooli pidav KOV ei jõua tegevuskulu suuruses või selle katmise korras kokkuleppele. See ei mõjuta õpilase õigust jätkata õpinguid koolis, mille õpilaste nimekirja ta on arvatud, kuid võib tekitada KOVide vahel vaidlusi.

Näide 1. Loksa linnas elab rahvastikuregistri andmete kohaselt1 147 õpilast, kes õpivad põhikoolis. Loksa linnas asuvas munitsipaalkoolis (Loksa Gümnaasium) õpib kokku põhikooli astmetes 192 õpilast. Loksa linna põhikooliealistest õpilastest 120 õpib Loksa linna eelnevalt nimetatud koolis ja 27 õpilast õpivad teiste KOVide peetavates üldhariduskoolides. Loksa linn peab hindama, kas õppimisvõimalus on teiste KOVide peetavates üldhariduskoolides õppivate õpilaste jaoks nõuetekohane ja tegelikult kättesaadav. Hindamisel arvestatakse eelkõige õpilase kooliteed ning kooli jõudmiseks kuluvat aega ja viisi, õppekeskkonna nõuetekohasust, õpilase arengu toetamise võimalusi, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ning kooli vahetamise mõju õpilasele. Kui elukohajärgne KOV ei ole hinnanud õppimisvõimaluse nõuetekohasust ja tegelikku kättesaadavust või ei ole tuvastanud, et ta tagab õpilasele sellise õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis, jääb kehtima üleminekusättes sätestatud eeldus (PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet täidetakse nende õpilaste puhul teise valla või linna munitsipaalkooli kaudu ning tegevuskulude katmises osalemisele kohaldatakse PGS § 83).

Näide 2. Keila linnas elab rahvastikuregistri andmete kohaselt 342 gümnaasiumiastmes õppivat õpilast. Keila linna gümnaasiumis ehk Keila Koolis õpib gümnaasiumiastmes kokku 407 õpilast. Seejuures õpib Keila Kooli gümnaasiumiastmes 185 rahvastikuregistri järgi Keila linnas elavat õpilast. Seega õpib ligi pool Keila linna elukohaga gümnaasiumiõpilastest teiste KOVide peetavates koolides. Keila linn on oma kohustuse täitnud, sest gümnaasiumiastmes on loodud õppekohti rohkem, kui on Keila linna elukohaga õpilasi. Seetõttu ei ole Keila linnal kohustust osaleda teise KOVi kooli tegevuskulude katmises.

Näide 3. Rõuge vald ei pea gümnaasiumi. KOVis elab kokku 105 noort, kes omandavad üldkeskharidust. Neist enamik õpib riigikoolis ning nende eest ei pea KOV riigiga tegevuskulusid arveldama. Teise kohaliku omavalitsuse peetavas koolis õpib 31 gümnasisti, kelle puhul tuleb tegevuskulusid maksta kooli pidavale kohalikule omavalitsusele.

1 2026. a mai seisuga (kõik põhikooli õpilased, vanust arvestamata).

31

6.1.2. Mõju valdkond: mõju haridusele ja teadusele

Muudatus mõjutab haridusteenuste kättesaadavust ja võimalust asuda õppima teise KOVi põhikooli vabale õppekohale. Edaspidi ei sõltu teise KOVi põhikooli vabale õppekohale õppima asumine üksnes vaba õppekoha olemasolust. See sõltub ka sellest, kas kooli pidav KOV on otsustanud võtta vabadele õppekohtadele vastu teiste KOVide lapsi või kas elukohajärgne KOV täidab oma PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet teise KOVi munitsipaalkooli kaudu. Seetõttu võib muudatuse tulemusel teatud juhtudel vanema või õpilase valikuvõimalus väheneda. Vaidlused võivad koonduda ka küsimusele, kas elukohajärgne KOV on lapsele tema arengut toetava õppimisvõimaluse tegelikult taganud. Samuti võib säilida oht, et elukohaandmeid muudetakse rahvastikuregistris strateegilisel eesmärgil ja tegelikkusele mittevastavalt. Kuna puuduvad andmed selle kohta, millises ulatuses esitatakse rahvastikuregistrisse tegelikule elukohale mittevastavaid elukohaandmeid juba praegu, ei ole võimalik hinnata, kas kavandatav muudatus seda riski suurendab.

2025/2026. õppeaastal õpib 24 827 õpilast KOVis, mis ei ole rahvastikuregistri järgi nende elukoht, seejuures 12 628 neist põhikooliastmes (neist omakorda munitsipaalkoolides 8956 õpilast).

Elukohajärgse KOVi koolikoha tagamise ülesanne jääb täielikult alles. KOV peab jätkuvalt määrama igale oma haldusterritooriumil elavale õpilasele elukohajärgse kooli, mis on lapse või vanema soovi korral kohustatud lapse vastu võtma. Teise KOVi kooli kaudu õppimise rahastamine ehk kooli tegevuskulude katmises osalemine on kohustuslik juhul, kui see on vajalik olemasoleva kohustuse täitmiseks. Vanema Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõikest 3 tulenev õigus öelda otsustav sõna oma lapsele antava hariduse valikul ei anna talle õigust nõuda, et elukohajärgne KOV rahastaks õpinguid lapsele valitud koolis, kui KOV on taganud koolikoha oma munitsipaalkoolis.

Gümnaasiumi osas ei piira muudatus õpilase õigust kandideerida teise KOVi munitsipaalgümnaasiumisse teiste kandideerijatega võrdsetel alustel, PGS § 27 lõiget 3 ei muudeta. Seega säilib põhimõte, et kõigil on võrdne õigus konkureerida gümnaasiumi astumiseks ning õppima asuda, kui õpilane täidab vastuvõtutingimused.

Sihtrühm on suur: mõjutatud on kõik õpilased ja nende vanemad, kes soovivad pärast muudatuse jõustumist õppida üldhariduskoolis, mille pidajaks on muu KOV kui õpilase elukohajärgne KOV. Nende õpilaste õppimisvõimalused sõltuvad kooli pidavast KOVist, eelkõige sellest, kas kooli pidav KOV on loonud oma koolis kohti ka teiste KOVide lastele, ning elukohajärgsest KOVist, eelkõige sellest, kas viimane on vajaduse korral valmis leppima kooli pidava KOViga kokku lapse õppima asumises selles koolis ja tegevuskulude katmises osalemises.

Seaduse jõustumise ajal juba teise KOVi munitsipaalkoolis põhiharidust omandavate õpilaste suhtes nähakse ette eraldi rakendussäte. Nende õpilaste puhul loetakse, et elukohajärgne KOV täidab PGS § 7 lõikes 2 nimetatud ülesannet senise kooli kaudu, kui KOV ei ole hinnanud ja tuvastanud, et ta tagab õpilasele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis ja otsustab seetõttu mitte tegevuskulusid katta. See annab juba teise KOVi koolis õppivatele õpilastele ja nende peredele õigusselguse ning aitab vältida olukorda, kus alanud õpitee seatakse kahtluse alla üksnes tegevuskulude katmise korra muutumise tõttu.

32

Muudatus ei anna kooli pidavale KOVile alust õpilast koolist välja arvata. Õpilase koolist väljaarvamise alused on sätestatud PGS § 28 lõikes 1. Nende hulgas ei ole alust, et õpilase võib koolist välja arvata, kui KOVid ei ole tegevuskulude katmises kokku leppinud või et õpilase elukohajärgne KOV ei osale tegevuskulude katmises. Seega saab õpilane jätkata õpinguid koolis, mille õpilaste nimekirja ta on arvatud. Elukohajärgse KOVi otsusest sõltub üksnes see, kas õpilase senises koolis õppimist loetakse edaspidi KOVi ülesande täitmiseks teise KOVi munitsipaalkooli kaudu ja kas sellest tulenevalt osaleb elukohajärgne KOV tegevuskulude katmises PGS § 83 lõike 1 alusel.

Mõju ulatus on keskmine: muudatus ei välista senise praktika jätkumist, sealhulgas seda, et KOVid on valmis vabatahtlikult arvlema suuremas ulatuses, kui seadus kohustab. See sõltub sellest, kui oluliseks peetakse senise praktika jätkumist ja lapsevanemate valiku realiseerimist võimalikult väheste piirangutega.

Muudatusel on siiski tõenäoliselt mõju. Võib esineda juhtumeid, kus lapsevanem ei saa panna last soovitud üldhariduskooli põhiharidust omandama ka vaba õppekoha olemasolul, kui kool asub teise KOVi haldusterritooriumil ning KOVid ei saavuta tegevuskulude katmises kokkulepet. Teise KOVi põhikooli valimine võib tuleneda erinevatest põhjustest, sealhulgas koolitee ja transpordivõimaluste sobivusest, õppekeskkonna turvalisusest, vajaliku toe kättesaadavusest ning lapse heaolust. Nende asjaolude olulisusele juhtis tähelepanu ka Lastekaitse Liit eelnõu EISi kooskõlastamise käigus esitatud arvamuses, tuginedes 52 noore küsitluse vastustele. Küsitluse põhjal ei saa teha üldistusi kõigi õpilaste koolivaliku põhjuste kohta, kuid see aitab mõista, millised asjaolud võivad lapse koolivalikut mõjutada. Koolivalikuvõimaluse vähenemine võib mõnel juhul kaasa tuua näiteks pikema või mõnevõrra keerulisema koolitee või vähendada puhke- ja huvitegevuseks jäävat aega. Samas säilib elukohajärgse KOVi kohustus tagada lapsele nõuetekohane ja tegelikult kättesaadav õppimisvõimalus, sest Lastekaitse Liidu nimetatud asjaolusid – näiteks koolitee ja transpordivõimalused, õppekeskkonna turvalisus, vajaliku toe kättesaadavus ning lapse heaolu peab KOV oma haridusülesande täitmisel arvestama ka kehtiva õiguse kohaselt.

Mõju avaldumise sagedus on pidev, kuna mõjutab edaspidi pidevalt lapsevanemate koolivalikuid. Seaduse jõustumise ajal juba teise KOVi munitsipaalkoolis õppivate õpilaste puhul on mõju ajaliselt piiratud. Rakendussäte reguleerib üleminekut uuele korrale ega puuduta uusi koolivalikuid pärast seaduse jõustumist.

Ebasoovitavate mõjude risk on keskmine. On võimalik, et kõik põhiharidust omandavad õpilased ei saa pärast muudatuse jõustumist asuda õppima soovitud teise KOVi põhikooli üksnes vaba õppekoha olemasolu alusel. See sõltub KOVide tahtest ja võimest saavutada õpilase seisukohalt sobiv lahendus, näiteks kokkulepe, et elukohajärgne KOV osaleb tegevuskulude katmises, või kooli pidava KOVi otsus tagada koht teise KOVi lapsele oma kulul. See ei puuduta liikumist elukohajärgse KOVi piires. Arvestades, et KOVid on seni pidanud õpilaste vaba liikumist oluliseks ning on valdavalt pidanud mõistlikuks praktikat, kus KOVide vahel toimub arvlemine, on tõenäoline, et KOVid võimaldavad vaba liikumist erinevate KOVide koolide vahel ka edaspidi nii, et elukohajärgne KOV osaleb kooli pidava KOVi kooli tegevuskulude katmises. Seda toetab ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu 26.05.2026 kirjas nr 2-2/118 esitatud seisukoht, mille kohaselt pooldas 2025. aasta sügisel läbiviidud küsitluses ligikaudu kaks kolmandikku KOVidest senise süsteemi jätkumist või üksnes väiksemaid tehnilisi muudatusi. Kuna kehtiva süsteemi üheks keskseks põhimõtteks on elukohajärgse KOVi osalemine teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises, annab

33

küsitluse tulemus aluse järeldada, et valdav osa KOVidest peab arvlemist põhimõtteliselt vajalikuks ning on eelduslikult valmis sõlmima selleks ka KOVidevahelisi kokkuleppeid. Samas ei ole võimalik täpselt prognoosida, millistel tingimustel ja milliste õpilaste puhul KOVid pärast muudatuse jõustumist kokkuleppeid sõlmivad.

6.1.3. Mõju valdkond: mõju kohalike omavalitsuste korraldusele

Muudatusega võib kaasneda mõju KOVide kohalike omavalitsuste korraldusele ning võimalike vaidluste puhul ka Haridus- ja Teadusministeeriumile, kui viimane seisukoha andmiseks kaasatakse.

Sihtrühm on suur: muudatus avaldab mõju 78 KOVile ning teatud juhtudel ka Haridus- ja Teadusministeeriumile.

Mõju ulatus on keskmine: mõju ulatus kohalike omavalitsuste korraldusele sõltub KOVide valikutest. Kui KOV peab põhikooli, tal on oma haldusterritooriumil elavatele õppimiskohustuslikele lastele nõuetekohased ja tegelikult kättesaadavad õppekohad olemas ning ta ei võta oma otsusel vabadele õppekohtadele vastu teise KOVi lapsi, puudub tal üldjuhul vajadus sõlmida põhihariduse osas teiste KOVidega tegevuskulude katmise kokkuleppeid. Sellisel juhul võib mõju väheneda, sest väheneb vajadus tegeleda KOVide vahelise arvlemise ja arvete menetlemisega. Kui KOV otsustab võtta vabadele õppekohtadele vastu ka teise KOVi lapsi või jätkata kokkuleppelist arvlemist, sõltub mõju kokkulepete arvust ja sisust. Keskhariduse puhul on kokkuleppevajadus tõenäolisem, sest munitsipaalgümnaasiume pidavaid KOVisid on vähem kui põhikoole pidavaid KOVisid. Samuti ei pruugi gümnaasiumi pidamine katta tegelikku õppekohtade vajadust, mistõttu ei pruugi PGS § 71 lõikes 2 sätestatud kohustus olla täidetud.

Rakendussäte näeb ette, et KOV ei pea teise KOVi koolis õppiva iga õpilase kohta eraldi hindamist tegema, kui ta aktsepteerib, et õpilase senises koolis õppimine jätkub tema ülesande täitmisena teise KOVi munitsipaalkoolis. Hindamine tuvastamaks, kas elukohajärgne KOV ise oleks taganud nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava koolikoha oma haldusterritooriumil, tuleb teha üksnes siis, kui elukohajärgne KOV otsustab, et ei osale edaspidi tegevuskulude katmises. Sellise otsuse tegemine eeldab konkreetse õpilase olukorra hindamist. KOV peab arvestama eelkõige õpilase kooliteed ning kooli jõudmiseks kuluvat aega ja viisi; õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna, turvalisuse ja tervisekaitse tagamist; võimalusi õpilase arengu toetamiseks; sama pere teiste laste õppimist samas koolis; kooli vahetamise mõju õpilasele. See hindamine on üleminekuperioodil ühekordne, mitte iga-aastane.

Mõju avaldumise sagedus on pidev. Kuna tegemist on pideva tegevusega, avaldab muudatus mõju tehtud valikutele ka edaspidi, mitte üksnes ühekordselt. See, kas mõju tekib ja kui suur see on, sõltub eelkõige KOVide valikutest: milline on koolivõrgu seis, kui palju on vallas või linnas vastavas eas lapsi ning kas toetatakse oma valla või linna laste õppimist teise KOVi peetavas koolis. Rakendussättega seotud mõju on ajaliselt piiratud ja puudutab eelkõige seaduse jõustumise ajal teiste KOVide koolides juba õppivaid õpilasi.

Ebasoovitavate mõjude risk on väike, sest eelduslikult väheneb pikemas vaates muudatuse mõju kõigi KOVide jaoks võrreldes praegusega. Lühiajaliselt, vahetult pärast muudatuste jõustumist, võib mõju osade KOVide korraldusele mõnevõrra suureneda, kuna neil tuleb saavutada kokkulepped tegevuskulude katmises osalemiseks teiste KOVidega. See puudutab

34

eelkõige KOVisid, kes ise gümnaasiumi ei pea, kuid kelle lapsed õpivad teise KOVi gümnaasiumis.

6.1.4. Mõju valdkond: mõju regionaalarengule

Kavandatav muudatus mõjutab regionaalarengut eelkõige kohalike omavalitsuste vahelise õpilaste liikumise ja piirkondliku koolivõrgu toimimise kaudu. Muudatuse tegelik regionaalne mõju sõltub suurel määral KOVide koostööpraktikast ja sõlmitavatest kokkulepetest.

Muudatuse võimaliku regionaalse mõju ulatuse hindamiseks tuleb arvestada nii KOVidevahelise õpilasliikumise kui ka olemasoleva koolivõrgu territoriaalse paiknemisega. Üldhariduskooliõpilaste arv on suurim Eesti suuremates linnades, Tallinna lähiümbruse suurema rahvaarvuga valdades ning Saaremaa vallas. KOVides elab keskmiselt ligikaudu 2000 üldhariduskooliõpilast, kuid mediaan on ligikaudu 900 õpilast, mis näitab märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi õpilaste arvu ja koolivõrgu vahel (joonis 1). Kõige vähem õpilasi elab väikese rahvaarvuga saarelistes, ääremaalistes ja hajaasustusega omavalitsustes, kus koolivõrgu ülalpidamise võimalused on väiksema tulubaasi ja vähese õpilaste arvu tõttu piiratumad.

Joonis 1. Kohalikud omavalitsused ja üldhariduse õppurite arv nendes 2025/26 õa

Põhikooliastmes õpib valdav enamik õpilasi (89%) munitsipaalkoolides, gümnaasiumiastmes veidi üle poole (54%).

Tabel 1. Üldhariduse statsionaarse õppe õpilased kooliastme ja kooli omandivormi lõikes.

Kooliaste Erakoolid munitsipaalkoolid Riigikoolid Kokku gümnaasium 2185 15618 11139 28942 põhikool 11202 119564 3274 134040 Kokku 13387 135182 14413 162982

Koolivõrgu regionaalsest katvusest annab ülevaate joonis 2.

35

Joonis 2. Eesti üldhariduskoolide võrk 2025/26 õa

Eelnõuga kavandatav muudatus ei too iseenesest kaasa koolivõrgu ümberkorraldamist ega koolikohtade arvu muutmist ning seetõttu ei ole alust eeldada, et see põhjustaks muutusi piirkondlikus koolivõrgus. Koolivõrgu kujunemist ja selle muutmise vajadust mõjutavad eelkõige demograafilised arengud, sealhulgas kooliealiste laste arvu vähenemine ning rahvastiku piirkondlik ümberpaiknemine. Kaudne mõju koolivõrgule võib siiski avalduda juhul, kui KOVidevahelised kokkulepped mõjutavad koolipidajate valmisolekut võtta vastu teistes omavalitsustes elavaid õpilasi või elukohajärgsete KOVide valmisolekut osaleda nende õpilaste õpetamisega kaasnevate tegevuskulude katmises.

Mõju ei jaotu piirkonniti ühtlaselt. 2025/26. õppeaasta andmetel on põhikooliõpilaste KOVidevaheline liikumine suurem eelkõige suuremate linnade tagamaadel ning mõnes hajaasustusega piirkonnas. Näiteks õpib teise KOVi munitsipaalkoolis 41% Luunja valla, 37% Narva-Jõesuu linna, 30% Tori valla, 29% Viljandi valla ja 28% Rakvere valla põhikooliõpilastest. Absoluutarvudes õpib teise KOVi koolis rohkem õpilasi Tallinna linna, Tori, Kambja, Viljandi ja Harku vallast (tabel 2).

Tabel 2. Väljamineva haridusrände KOV esikümme, põhikool

KOV Teise KOV munitsipaalkoolis õppivaid,

arv

Teise KOV munitsipaalkoolis õppivaid, osakaal (%)

Tallinna linn 747 2 Tori vald 443 30 Kambja vald 352 18 Viljandi vald 352 29 Harku vald 335 13 Viimsi vald 316 10 Kohtla-Järve linn 310 12 Luunja vald 299 41 Saue vald 278 8

36

Tartu vald 239 14

Samal ajal võtavad arvuliselt enim teistest KOVidest pärit põhikooliõpilasi vastu Tallinna, Tartu, Pärnu ja Viljandi linn ning Jõhvi vald (tabel 3).

Tabel 3. Sissetuleva haridusrände KOV esikümme, põhikool

KOV Teisest KOVist õppijaid, arv Teisest KOVist õppijaid, osakaal (%) Tallinna linn 1521 4 Tartu linn 1083 11 Pärnu linn 554 11 Viljandi linn 332 17 Jõhvi vald 256 22 Võru linn 237 21 Rakvere linn 209 14 Kohtla-Järve linn 180 9 Rae vald 175 5 Keila linn 174 12

Gümnaasiumiastmes on õpilaste liikumine üle KOVi piiride põhikooliastmest märksa ulatuslikum. Mitmes omavalitsuses õpib suurem osa gümnaasiumiealistest noortest väljaspool elukohajärgset KOVi. Teise KOVi munitsipaalgümnaasiumis õpib näiteks 64% Kastre valla ja Peipsiääre valla, 63% Luunja valla, 58% Tartu valla ning 53% Nõo valla gümnaasiumiõpilastest. Arvuliselt on teise KOVi munitsipaalkoolis õppijaid enim Viimsi, Saue, Rae ja Harku vallas ning Tartu vallas (tabel 4).

Tabel 4. Väljamineva haridusrände esikümme, gümnaasium

KOV Teise KOV munitsipaalkoolis õppivaid, arv

Teise KOV munitsipaalkoolis õppivaid, osakaal (%)

Viimsi vald 314 37 Saue vald 313 39 Rae vald 302 35 Harku vald 239 39 Tartu vald 183 58 Kambja vald

182 43

Tallinna linn

140 1

Tartu linn 116 5 Luunja vald 108 63 Lääne- Harju vald

91 39

Teistest KOVidest pärit gümnaasiumiõpilasi võtavad arvuliselt enim vastu Tallinn, Tartu ja Pärnu (tabel 5).

37

Tabel 5. Sissetuleva haridusrände esikümme, gümnaasium

KOV Teisest KOVist õppijaid, arv Teisest KOVist õppijaid, osakaal (%) Tallinna linn 1793 22 Tartu linn 885 33 Pärnu linn 146 32 Maardu linn 104 47 Võru vald 81 51 Tartu vald 75 44 Elva vald 70 34 Keila linn 65 31 Kambja vald 48 25 Vinni vald 45 40

Need andmed näitavad, et kohalike omavalitsuste halduspiirid ja koolide tegelikud teeninduspiirkonnad ei lange alati kokku. Muudatuse võimalik regionaalne mõju võib seetõttu avalduda eelkõige piirkondades, kus suur osa õpilastest õpib teises KOVis või kus õpib märkimisväärselt teistest omavalitsustest pärit õpilasi.

Piirkondlikes keskustes võib teistest KOVidest pärit õpilaste vastuvõtmine toetada koolide õpilaste arvu ja olemasolevate klassikomplektide säilimist. See võib olla oluline olukorras, kus õpilaste arv piirkonnas väheneb. Kuna olemasoleva klassikomplekti puhul võib ühe täiendava õpilase vastuvõtmisega kaasnev lisakulu olla piiratud (riigi haridustoetus eraldatakse ka pärast muudatuse jõustumist kooli pidavale KOVile), võib vastuvõtval KOVil olla huvi jätkata teiste KOVide õpilaste vastuvõtmist ka pärast muudatuse jõustumist.

Kui KOVide senine praktika jätkub, ei ole põhjust eeldada olulisi muutusi piirkondliku koolivõrgu toimimises. Kui aga mõnes piirkonnas kokkulepet ei saavutata, võib üksikute koolide puhul väheneda teistest KOVidest pärit õpilaste arv. Pikema aja jooksul võib see mõjutada eelkõige nende koolide õpilaste arvu ja klassikomplektide moodustamist, mille teeninduspiirkond hõlmab mitut omavalitsust.

Kasvava elanikkonnaga omavalitsustes, kus koolikohad on juba praegu piiratud, võib koolipidajal olla suurem motivatsioon teha naaberomavalitsustega koostööd, et täita oma haridusülesannet. Kahaneva õpilaste arvuga piirkondades võivad KOVidevahelised kokkulepped omakorda toetada olemasolevate koolikohtade tõhusamat kasutamist ning kohaliku koolivõrgu säilimist. Kokkulepped võimaldavad seega tasakaalustada olukorda, kus ühes KOVis napib koolikohti, kuid teise KOVi koolides on olemas vajalikud õppekohad.

Kui KOVide senine koostöö ja õpilaste vastuvõtmise praktika jätkuvad, ei ole põhjust eeldada olulisi muutusi piirkondliku koolivõrgu toimimises. Seetõttu võib eeldada, et püsiva KOVidevahelise õpilasliikumisega piirkondades sõlmitakse üldised või piirkondlikud kokkulepped koolikohtade kasutamise, tegevuskulude suuruse ja arvlemise korra kohta.

Sihtrühma suurus on suur. Muudatus avaldab mõju 78 KOVile.

Mõju ulatus on keskmine ja piirkonniti erinev. Enamikus suuremates keskustes moodustavad väljaspool elukohajärgset KOVi õppivad põhikooliõpilased suhteliselt väikese osa kõigist õpilastest. Samas on mitmes keskuse tagamaa omavalitsuses KOVidevaheline õpilasliikumine ulatuslik. Seetõttu võib muudatus mõjutada enam piirkondi, kus koolivõrk ja

38

elanike igapäevane toimepiirkond ei järgi omavalitsuspiire ning haridusteenuse korraldamine eeldab KOVide püsivat koostööd.

Mõju avaldumise sagedus on keskmine. Regionaalne mõju võib avalduda eelkõige koolivõrgu ja koolikohtade planeerimisel ning KOVidevaheliste kokkulepete sõlmimisel. Mõju võib ilmneda igal õppeaastal, kuid selle ulatus sõltub piirkonna õpilasliikumisest ja demograafilisest arengust.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Kokkulepete puudumine võib mõjutada ka KOVide võimalusi planeerida koolikohti ja koolivõrku pikemaajaliselt.

Ebasoovitavaid mõjusid aitab vähendada KOVide koostöö ning ühtsete piirkondlike või maakondlike kokkulepete sõlmimine, milles määratakse tegevuskulu arvestamise alused, summa õpilase kohta ja arvlemise kord. Sellised kokkulepped vähendaksid vajadust pidada iga õpilase puhul eraldi läbirääkimisi ning suurendaksid koolipidajate ja perede jaoks korralduse prognoositavust.

Kokkuvõttes on muudatuse mõju regionaalarengule üleriigiliselt väike, kuid piirkonniti ebaühtlane. Mõju võib olla suurem linnade tagamaadel ja suure KOVidevahelise õpilasliikumisega piirkondades. Muudatus ei muuda koolivõrku ega KOVide kohustust tagada hariduse kättesaadavus, kuid KOVidevaheliste kokkulepete kujunemine võib mõjutada koolivõrgu planeerimise prognoositavust. Ebasoovitavate regionaalsete mõjude vähendamisel on keskse tähtsusega läbipaistvad KOVidevahelised kokkulepped. Arvestades KOVide üldist valmisolekut koostööd jätkata, on oluliste ebasoovitavate regionaalsete mõjude kaasnemise risk väike.

6.2. Riigieksamite ja põhikooli lõpueksamite vaiete korra muutmine

6.2.1. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 31 lõike 21 kohaselt korraldab riigieksamite ettevalmistamist ja läbiviimist, eksamitööde koostamist, hindamist ja säilitamist ning riigieksamitunnistuste väljastamist Haridus- ja Noorteamet. Sama seaduse § 30 lõike 21 kohaselt korraldab ühtsete põhikooli lõpueksamite ettevalmistamist ja läbiviimist ning eksamitööde koostamist, hindamist ja säilitamist samuti Haridus- ja Noorteamet. Seega on Haridus- ja Noorteameti üheks oluliseks ülesandeks kogu eksami korraldus põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel, sealhulgas eksamitööde hindamine.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib riigieksami ja ühtse põhikooli lõpueksami tulemuste peale esitada vaide Haridus- ja Teadusministeeriumile (vt PGS § 33 lõiget 1). Praktikas tähendab see seda, et haridus- ja teadusminister on iga-aastaselt moodustanud apellatsioonikomisjoni, kuhu on kuulunud kaks Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikku (poliitikavaldkonna inimene ja jurist) ning üks Haridus- ja Noorteameti ametnik (komisjoni sekretär). Edaspidi antakse vaiete lahendamise üle otsustamine üksnes Haridus- ja Noorteameti pädevuses. Nimetatud asutuse juht (peadirektor) võib selle ülesande täitmiseks moodustada sarnaselt senisele praktikale apellatsioonikomisjoni või näha ette teistsuguse menetluskorra. Põhilise töö vaiete lahendamise juures teevad ära ikkagi lõpueksamite hindajad, kelleks on valdavalt tegevõpetajad. See osa tööst jääb tõenäoliselt samaks, kuna oleks mõeldamatu, et eksamitöid hindaks keegi muu, kui vastava õppeaine ekspert. Apellatsioonimenetluse käigus vaatavad hindajad uuesti üle

39

eksamitöö ning teevad ettepaneku apellatsioonikomisjonile ühe alljärgneva otsuse tegemiseks: jätta eksami tulemus muutmata, tõsta eksami tulemust või langetada eksami tulemust.

Muudatuse tulemusel väheneb mõnevõrra Haridus- ja Teadusministeeriumi halduskoormus (kahe ametniku tööpanus ca ühe kuu jooksul) ning suureneb Haridus- ja Noorteameti halduskoormus. Täpsem koormus sõltub aga Haridus- ja Noorteameti juhi enda valitud menetluskorrast (et kas moodustatakse sarnaselt apellatsioonikomisjon või leitakse muu lahendus vaiete läbivaatamiseks). Kui soov on jätkata senisel kujul, siis tähendab see kahele töötajale töökoormuse tõusu ca ühe kuu jooksul.

Mõju sihtrühm on väike. Muudatus puudutab üksnes kahe valitsusasutuse (Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Haridus- ja Noorteameti) töökorraldust.

Mõju avaldumise sagedus on üks kord aastas – juunis ja juulis, ca 1 kuu jooksul (pärast riigieksamite ja ühtsete põhikooli lõpueksamite soorituse hindamise vaidlustamist). Kuidas muudatus täpsemalt Haridus- ja Noorteameti ametnike/töötajate tööd mõjutab, sõltub Haridus- ja Noorteameti ja selle juhi valikutest, kuidas edaspidi vaided läbi vaadatakse, kuna seadus näeb ette üksnes õiguse vaie esitada ning määrab ära otsused, mida vaideorgan saab esitatud vaide suhtes teha (vt eelnevalt nimetatud). Muud, näiteks menetlust puudutavat regulatsiooni seaduses ette ei nähta. Samuti puudub rakendusakt menetluse läbiviimise kohta. Seega lähtutakse vaide lahendamisel suuresti haldusmenetluse seadusest.

Ebasoovitavate mõjude risk on väike. Haridus- ja Noorteamet, kes korraldab juba täna eksamitööde hindamist, võtab ka vaide läbivaatamisel senisest suurema rolli, mis on mõistlik. Arvestades, et kogu ekspertsus selles teemas asub Haridus- ja Noorteametis. Lisaks sellele oli kogu korralduslik pool ka täna Haridus- ja Noorteameti käes – leida hindajad (eksperdid), korraldada nende ekspertidega suhtlust hindamise ja hilisema otsuse sisustamise osas.

6.3. Õpilasesinduse kaasamist puudutava regulatsiooni muutmine

6.3.1. Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 72 lõike 2 teises lauses sätestatakse - Õppenõukogu tegevusse kaasatakse õpilasesinduse esindaja. Sama lõike esimeses lauses nimetatakse ära ametikohad, mille täitjad on õppenõukogu liikmeteks (kooli direktor, õppealajuhataja, õpetajad, tugispetsialistid ja teised direktori nimetatud inimesed). Õpilasesinduse esindaja oli seni õppenõukogu koosolekutele kaasatu, küll aga mitte õppenõukogu liige. See tähendas seda, et õpilasesinduse esindaja sai õppenõukogu aruteludest aktiivselt ja passiivselt osa võtta, kuid ei saanud osaleda hääletamisel ehk sisuliselt otsustamisel (kui tegevus seisnes otsustamises). Õppenõukogu peamised ülesanded on sätestatud haridus- ja teadusministri 23. augusti 2010. a määruse nr 44 „Kooli õppenõukogu ülesanded ja töökord“ §-des 2 – 4.

Mõju sihtrühm on keskmine. Eestis on ca 500 üldhariduskooli, keda varemnimetatud regulatsioon puudutab. Küll aga ei ole kaugeltki kõigis üldhariduskoolides õpilasesindusi moodustatud. Õpilasesinduste moodustamine on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 60 lõikest 4 tulenevalt õpilaskonna õigus, mitte kohustus. Seega saab muudatus puudutada vaid nende koolide õpilaskonda, kes on õpilasesinduse eelnevalt moodustanud, kes siis õppenõukogu töös kaasa lõi.

40

Mõju avaldumise sagedus on pidev. Vastavalt varemnimetatud haridus- ja teadusministri määruse § 5 lõikele 1 kutsutakse õppenõukogu koosolek kokku vähemalt neli korda aastas. Seega avaldab muudatus mõju ca neli korda aastas, kui eeldada, et igakordselt kaasataks õpilasesinduse esindaja. Õppenõukogu ülesanneteks on õpilaste suhtes tehtavate otsuste kõrval (varemnimetatud määruse §-d 3 ja 4) ka õppe analüüsimise ja hindamisega seonduvad ülesanded (varemnimetatud määruse § 2). Viimaste puhul on õpilasesinduse arvamus ära kuulatav ka õppenõukogu töö väliselt – näiteks annavad kooli arengukava ja kooli õppekava kohta arvamuse nii kooli õppenõukogu kui ka õpilasesindus (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 17 lõiget 2 ja § 67 lõiget 2). Sama on ka kooli põhimääruse ja selle muutmisega (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 66 lõige 2) ning kooli kodukorraga (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 68 lõige 2). Seega on õpilasesindusele loodud võimalused rääkida kaasa koolielu puudutavates olulistes küsimustes ka ilma kooli õppenõukogu töösse panustamata. Muudatus aitab õpilasesinduse töö ressurssi mõnevõrra kokku hoida ja panustada sel hetkel ja läbi enda nö kogu, kui seda soovitakse (mitme varemnimetatud dokumendi väljatöötamisel või muutmisel).

Ebasoovitava mõju risk on väike. Eelnevast nähtuvalt on see ilmselgelt nii. Õpilasesindus nö koguna ja selle liikmed ei jää oluliste koolielu puudutavate teemade käsitlemiselt ja dokumentide väljatöötamisest ja muutmisest kõrvale. Seetõttu ei vähenda õpilasesinduse esindaja edaspidine mittekaasamine õppenõukogu töösse sisuliselt õpilasesinduse koolielu puudutavates küsimustes kaasarääkimise võimalust (ehk kaasamist).

6.4. Haridusliku erivajadusega õpilase õpet ja koolitransporti puudutava erisätte kehtetuks tunnistamine

6.4.1. Mõju valdkond: mõju haridusele ja sotsiaalne mõju

PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamine ei muuda õpilase õigust saada tema vajadustele vastavat õpet ega KOVi kohustust korraldada põhiharidust omandava lapse koolitransport. Need kohustused säilivad PGS §-de 6, 7 ja 46–49 ning HaS § 7 lõike 2 punkti 81 alusel. Eeldatavalt ei muutu seetõttu õpilase õppimisvõimalus ega transpordikorraldus üksnes senise erisätte kehtetuks tunnistamise tõttu.

Mõju sihtrühm on väike. Muudatus puudutab põhiharidust omandavaid haridusliku erivajadusega õpilasi, kes vajavad koolivälise nõustamismeeskonna soovituse kohast õpet või tavapärasest erinevat koolisõidu korraldust, ning nende vanemaid. Selliste õpilaste täpne arv, kelle puhul on seni kohaldatud PGS § 48 lõiget 3, ei ole teada.

Mõju ulatus on üldjuhul väike. Muudatus ei eelda õpilase kooli ega senise transpordikorralduse muutmist. Konkreetse lapse jaoks võib sobiva transpordi olemasolu olla siiski määrava tähtsusega. Näiteks võib laps oma puude, terviseseisundi või muu erivajaduse tõttu vajada kohandatud sõidukit, saatjat või muud individuaalset lahendust. KOV peab ka edaspidi tagama lapsele tegelikult kasutatava transpordi ega saa jätta selle korraldamist vanema ülesandeks.

Mõju avaldumise sagedus on juhtumipõhine. Muudatus ei mõjuta otseselt õpilaste igapäevast koolis käimist. Võimalik mõju võib avalduda üksikjuhtudel, kui senist transpordikorraldust muudetakse seoses PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega.

41

Ebasoovitavate mõjude risk on väike. Risk võib tekkida juhul, kui KOV peab sätte kehtetuks tunnistamist ekslikult aluseks senisest transpordikorraldusest loobuda või pakkuda selle asemel üksnes sõidukulude hüvitamist. Sellisel juhul võib lapse koolis käimine sõltuda vanema võimalusest teda ise kooli viia ja koju tuua või sõidul saata. See võib takistada lapse igapäevast koolis käimist. Riski vähendab asjaolu, et koolitranspordi korraldamise kohustus on HaSis sõnaselgelt sätestatud ning seletuskirjas selgitatakse selle kohustuse säilimist ja ulatust.

6.4.2. Mõju valdkond: mõju KOVide töökorraldusele ja kuludele

Muudatusega ei panda KOVidele uusi haridus- ega koolitranspordi korraldamise kohustusi. Põhiharidust omandava lapse sõidu korraldamise kohustus tuleneb juba HaS § 7 lõike 2 punktist 81. Seetõttu ei kaasne muudatusega KOVidele täiendavaid püsikulusid. Konkreetse lapse transpordi korraldamise kulud sõltuvad tema vajadustest ja sobiva transpordilahenduse olemasolust, kuid need kulud tuleb KOVil vajaduse korral kanda ka kehtiva õiguse alusel.

Mõju sihtrühm on suur. Muudatus puudutab kõiki 78 KOVi, kuid otsene mõju töökorraldusele avaldub eelkõige neis KOVides, kus koolitranspordi korraldamise või sõidukulude hüvitamise kord on kehtestatud PGS § 48 lõike 3 alusel või sisaldab sellele sättele viiteid. Selliste KOVide täpne arv ei ole teada.

Mõju ulatus on väike. KOVidel, kes on kehtestanud haridusliku erivajadusega õpilaste transpordi korraldamise korra PGS § 48 lõike 3 alusel, tuleb senine kord üle vaadata ja vajaduse korral kehtestada uus kord HaSi ja KOKSi alusel. Muudatusest ei tulene vajadust muuta õpilastele juba tagatud transpordilahendusi ega korraldada uusi teenuseid. Võimalik täiendav töökoormus on seotud eelkõige kohalike õigusaktide muutmisega.

Mõju avaldumise sagedus on peamiselt ühekordne. Kohalike määruste võimalik muutmine on seotud seaduse jõustumisega. Lapse transpordivajaduse hindamine ja koolitranspordi korraldamine jäävad jätkuvalt KOVi igapäevaseks ülesandeks ning seda muudatus ei mõjuta.

Ebasoovitavate mõjude risk on väike. Kui KOV tõlgendab sätte kehtetuks tunnistamist ekslikult võimalusena loobuda senisest transpordikorraldusest või piirduda üksnes sõidukulude hüvitamisega, võib see kaasa tuua lapsevanemate pöördumisi ja vaidlusi, sealhulgas kahju hüvitamise nõudeid. Nende lahendamine ning vajaduse korral transpordikorralduse muutmine võib suurendada KOVi töökoormust ja kulusid. Riski vähendab asjaolu, et koolitranspordi korraldamise kohustus on HaSis sõnaselgelt sätestatud ning selle säilimist selgitatakse ka seletuskirjas.

7. Eelnõu rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Riigil eelnõu rakendamisega seonduvad tegevused puuduvad, välja arvatud nõustamistoimingud. Eelnõuga ei kaasne riigieelarvele täiendavat kulu. Samuti ei kaasne antud seadusmuudatustega riigile täiendavat tulu.

KOVidel tuleb muudatuste tõttu täpsemalt läbi mõelda tegevuskulude katmise korraldus. Eelkõige tuleb hinnata, kas edaspidi osaletakse teiste KOVide koolide tegevuskulude katmises olukorras, kus oma koolides on õppekohad enda valla või linna lastele olemas, ning kas esitatakse ise arveid teistele KOVidele oma koolide tegevuskulude katmises osalemise eest. Kui KOV soovib tegevuskulude katmises osalemise praktikaga jätkata, tuleb tal alustada teiste

42

KOVidega läbirääkimisi, et saavutada tegevuskulude katmiseks kokkulepped, sealhulgas nende täpse sisu kohta.

Eelnõu rakendamine mõjutab kohalike omavalitsuste kulusid ja tulusid.

Näiteks on 2025. aasta saldoandmiku alusel saanud Tallinna linn teistelt KOVidelt kooliteenuse osutamise eest tulu ligikaudu 5 miljonit eurot, kuid ise on katnud teistele KOVidele 1,4 miljonit euro eest tegevuskulusid. Seega on kulude ja tulude vahe 3,6 miljonit eurot ehk õpilasi liigub rohkem õppima Tallinna koolidesse, kui sealt teiste KOVide koolidesse.

KOVide tuludele ja kuludele avalduv mõju sõltub senisest arvlemispraktikast, teise KOVi munitsipaalkoolis õppivate õpilaste arvust ning KOVide vahel saavutatud kokkulepetest. KOVil, kes on seni osalenud teise KOVi kooli tegevuskulude katmises, võivad kulud väheneda juhul, kui ta täidab oma ülesande oma munitsipaalkooli kaudu ega lepi teise KOViga kokku tegevuskulude katmises osalemises. Kooli pidaval KOVil võivad tulud väheneda juhul, kui teised KOVid ei täida enam oma ülesannet tema kooli kaudu ega osale seetõttu tegevuskulude katmises.

See ei too KOVidele praegusega võrreldes kaasa lisakulusid, sest arvlemist on tehtud ka seni. Kui KOV otsustab siiski arvlemist võrreldes praegusega piirata, tähendab see talle väiksemaid kulusid ja vastavaid teenuskohti pakkunud KOVile väiksemaid tulusid.

Rakendussäte võib üleminekuajal aidata vähendada järske muutusi KOVide tuludes ja kuludes nende õpilaste puhul, kes juba õpivad teise KOVi munitsipaalkoolis. Kui elukohajärgne KOV jätkab konkreetse õpilase puhul ülesande täitmist senise kooli kaudu, jätkub tegevuskulude katmises osalemine PGS § 83 lõike 1 alusel. Kui elukohajärgne KOV teeb põhjendatud otsuse, et ta tagab õpilasele nõuetekohase ja tegelikult kättesaadava õppimisvõimaluse oma munitsipaalkoolis, võib tegevuskulude katmises osalemine konkreetse õpilase puhul lõppeda.

Eelnõuga kavandatav muudatus, mille kohaselt lahendab riigieksami ja ühtse põhikooli lõpueksami tulemuse peale esitatud vaideid edaspidi Haridus- ja Noorteamet, mitte Haridus- ja Teadusministeeriumi moodustatud apellatsioonikomisjon, korrastab eelkõige riigiasutuste töökorraldust. Muudatuse tulemusel väheneb Haridus- ja Teadusministeeriumi töökoormus vaiete lahendamise võrra. Haridus- ja Noorteameti töökoormus suureneb vastavalt. Samas osaleb Haridus- ja Noorteamet ka kehtiva korra järgi apellatsioonikomisjoni töös vaiete lahendamisel (apellatsioonikomisjonis on üks esindaja, kes korraldab seejuures suhtlemist eksamite hindajatega ja täidab muid olulisi korralduslikke ülesandeid). Muudatus ei too riigieelarvele kaasa täiendavaid kulusid. Võimalik ühekordne kulu on seotud Haridus- ja Noorteameti töökorralduse ja juhendite täpsustamisega ning need kulud kaetakse olemasolevate eelarvevahendite arvelt.

8. Rakendusaktid

8.1. Muudetavad rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb muuta järgmisi määruseid: 1) Vabariigi Valitsuse 6. veebruari 2015. a määrus nr 16 „Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord“ (§ 1 lõiget 12);

43

2) Vabariigi Valitsuse 14. veebruari 2013. a määrus nr 27 „Testide andmekogu asutamine ja põhimäärus“; 3) Haridus- ja teadusministri 23. augusti 2010. a määrust nr 44 „Kooli õppenõukogu ülesanded ja töökord“ (§ 1 lõiget 3 ja § 5 lõiget 6).

8.2. Kehtetuks muutuvad rakendusaktid

Seaduse regulatsiooni muudatuse tulemusel muudetakse Vabariigi Valitsusele antud volituse asukohta seaduses (puudutab igaks eelarveaastaks õppekoha tegevuskulu piirmäära ühe kuu kohta kehtestamist). Seega kehtestatakse edaspidi igaks eelarveaastaks kehtestatav määrus edaspidi PGS § 82 lõike 31 alusel (2026. aastaks kehtestatav määrus on Vabariigi Valitsuse 5. detsembri 2025. a määrus nr 100 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2026. aastal“).

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras, välja arvatud allpool nimetatud sätted. Üldises korras jõustuvad muudatused ei eelda adressaatidelt selliseid ettevalmistavaid toiminguid ega korralduslikke muudatusi, mille tegemiseks oleks vaja ette näha täiendav üleminekuaeg.

Seaduse § 1 punktid 1–3 ja 8–12 ning § 2 jõustuvad 1. jaanuaril 2028. a. Nimetatud sätete jõustumiseks nähakse ette üldisest korrast erinev tähtaeg, sest muudatused mõjutavad KOVide vahelist munitsipaalkoolide tegevuskulude katmise korraldust ning eeldavad enne jõustumist KOVide vahelisi läbirääkimisi ja vajaduse korral kokkulepete sõlmimist. KOVid vajavad aega, et arutada omavahel edasist tegutsemist munitsipaalkoolide pidamisel olukorras, kus seadus ei too enam automaatselt kaasa kohustust osaleda teise KOVi munitsipaalkooli tegevuskulude katmises. Jõustumisaja sidumine 1. jaanuariga on põhjendatud, sest muudatused puudutavad koolide finantseerimist (tegevuskulude katmises osalemisest), seetõttu on oluline muudatused siduda eelarveaasta algusega.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Justiits- ja Digiministeeriumile, Siseministeeriumile ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks Eesti Koolijuhtide Ühendusele, Eesti Lastevanemate Liidule, Eesti Õpilasesinduste Liidule, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendusele, Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendusele, Eesti Kristlike Erakoolide Liidule ning Eesti Lastekaitse Liidule.

Rahandusministeerium kooskõlastas eelnõu märkusteta. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja Siseministeerium kooskõlastasid eelnõu märkustega. Justiits- ja Digiministeerium ja Eesti Linnade ja Valdade Liit ei kooskõlastanud eelnõud. Eesti Koolijuhtide Ühendus, Eesti Lastekaitse Liit, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus, Eesti Puuetega Inimeste Koda esitasid eelnõu kohta arvamuse.

Algatab Vabariigi Valitsus …………2026. a nr

(allkirjastatud digitaalselt)