13.10.2026_HKA 2025 Fookus Kutseharidus_J.Aaviksoo.docx 12.10.26 09:40

1

HKA 2025 (Projekt HTMile tagasisideks) Esmased tulemused fookusega kutseharidusel (täiendatud).

1. Läbiviidud hariduskulude analüüs 2025 (HKA2025) on jätku-uuring HTMis 2023- 24 läbi viidud Hariduskulude analüüsile HKA20221. Kasutatud on sama metoodikat, lähteandmed pärinevad saldoandmikest valitsusasutuste raamatupidamise infosüsteemist SAP.2

2. Valitsussektori hariduskulud olid 2025.a. 2965 MEUR ehk 7,12% SKPst. 2022.a. olid hariduskulud 2285 MEUR ehk 6,29% SKPst. Seega kasvasid hariduskulud vaadeldaval perioodil 29,7% ehk kaks korda kiiremini kui nominaalne SKP (14,7%).

3. Hariduskulude suhteline maht aastatel 2013-2026 on kerges kasvutrendis, millesse on panustanud tuntav kasv viimasel kolmel aastal (vt Joonis1). See kulutuste tase on tuntavalt kõrgem kui EL keskmine.

Joonis 1. Hariduskulud suhtena SKPsse kolme metoodika kohaselt: Saldoandmikud, Statistikaameti tabel RR056 (rahvamajanduse arvepidamise süsteem), Statistikaameti tabel RTG14 (tasemehariduse kulud OUE metoodika kohaselt).

1 https://hm.ee/sites/default/files/documents/2024-07/HKA%20raport.pdf 2 Päringud SD001 ja RP009

0,00%

1,00%

2,00%

3,00%

4,00%

5,00%

6,00%

7,00%

8,00%

20 13

20 14

20 15

20 16

20 17

20 18

20 19

20 20

20 21

20 22

20 23

20 24

20 25

HARIDUSKULUD SUHTENA SKPsse

Saldoandmikud

RR056

RTG14

13.10.2026_HKA 2025 Fookus Kutseharidus_J.Aaviksoo.docx 12.10.26 09:40

2

4. Aastatel 2022-2025 on investeeringute osakaal kahenenud 12,3%lt 9,8%le. Samas on tööjõukulude osakaal kasvanud 57,3%lt 61,3%le ja majanduskulude osakaal kahanenud 20,0%lt 18,1%ni. Selline areng läheneb rahvusvahelisele praktikale ja vastab HKA2022 analüüsis toodud soovitustele.

5. Hariduskulude jaotus valdkonniti on toodud Joonisel 2.

6. Haridusvaldkondade osakaal kogukuludes on aastati muutunud (vt Joonis 3). Varasem üld- ja alushariduse osakaalu tõus on viimasel kolmel aastal peatunud, kõrghariduse (koos teadusega) osakaalu langus on pöördunud tõusule, kutsehariduse osakaal on jätkuvalt languses.

7. Kulude dünaamika viimasel kolmel aastal on toodud tabelis 2. Siit on näha, et kutsehariduse osakaal on langenud 5,82%lt 5,45%le.

Kulude kasvu juures tuleb silmas pidada, et aastatel 2022, 2023 ja 2024 oli inflatsioon vastavalt 19,4, 9,2 ja 3,5%, mis annab kumulatiivseks hindade kasvuks 34,9%. Hindade kasvu ületas vaid kõrghariduse kulude kasv.

19,69%

36,50% 5,45%

28,30%

3,69% 3,63%2,74%

HARIDUSKULUDE JAOTUS VALDKONNITI (%) Alusharidus

Üldharidus

Kutseharidus

Kolmanda taseme haridus + TA

TABEL 2

Kulude kasv Osakaal

hariduskuludes 2022

Osakaal hariduskuludes

2025

Alusharidus 26,80% 20,15% 19,69%

Üldharidus 20,32% 39,36% 36,50%

Kutseharidus 21,51% 5,82% 5,45%

Kolmanda taseme haridus + TA 55,02% 23,69% 28,30%

Täiskasvanute ja huviharidus 23,05% 3,89% 3,69%

Tugiteenused 32,57% 3,55% 3,63%

Muu haridus, sh hariduse haldus 0,43% 3,53% 2,74%

13.10.2026_HKA 2025 Fookus Kutseharidus_J.Aaviksoo.docx 12.10.26 09:40

3

Joonis 3. Haridusvaldkondade rahastamise osakaalud

8. Haridusasutuste olulisim kulude näitaja on jooksevkulude maht õppuri kohta. Vastavad andmed on toodud Tabelis 3.

Kutsehariduses on kulud õppuri kohta jätkuvalt madalaimad, aga ka madalaima kasvuga.

9. Valitsussektori kutsehariduskulude kogumaht 2025.a. oli 161,6MEUR, millest 137,9MEUR tehti HTMi ja tema allasutuste poolt, 15,1MEUR Tartu linna poolt ja 3,0MEUR Taliinna linna poolt. Lisaks deklareerisid kutsehariduskulusid kaitseministeerium (-0,3MEUR), Siseministeerium (5,9MEUR), Pärnu linn

0,00%

5,00%

10,00%

15,00%

20,00%

25,00%

30,00%

35,00%

40,00%

45,00%

HARIDUSVALDKONDADE OSAKAALUD

Alusharidus

Üldharidus

Kutseharidus

Kõrgharidus + TA

Täiskasvanu- ja huviharidus

Tugiteenused

Muu, sh haldus

TABEL 3 Õpilasi (tuh., haridussilm.ee) Jooksevkulu (EUR/õpil)

21/22 24/25 Kasv 21/22 24/25 Kasv

Alusharidus 67,00 66,70 -0,4% 6873 8755 127,4%

Üldharidus 162,60 171,10 5,2% 5531 6327 114,4%

Kutseharidus 25,80 27,60 7,0% 5155 5886 114,2%

Kõrgharidus 44,60 45,50 2,0% 9855 15180 154,0%

KH koos teadusega 12135 18369 151,4%

13.10.2026_HKA 2025 Fookus Kutseharidus_J.Aaviksoo.docx 12.10.26 09:40

4

(0,017MEUR) ja Väike-Maarja vald (0,002MEUR). Allpool piirdume HTM valitsusala kulutuste analüüsiga.

10. HTM valitsemisala saldoväljavõtte alusel on kutsehariduskulude kogumaht 136,8MEUR (1,1MEUR võrra väiksem kui kogu valitsussektori väljavõttes (ilmselt metoodilise vea tõttu), ent ebaolulisel määral). Kulud jagunevad HTMi (18,1MEUR), Harno (0,6MEUR), Tartu ja Tallinna tervishoiukõrgkoolide (2,1MEUR) ja ülejäänud 25 riigikutseõppeasutuse (116,0MEUR) vahel.

11. Kutsehariduskuludest moodustavad põhivarainvesteeringud (koos neilt makstava käibemaksuga) 12,9% kogukuludest, mis on tuntavalt rohkem kui hariduskuludes tervikuna. Seejuures on 85% investeeringuid deklareeritud HTM poolt ja mõnedel kutseõppeasutustel pole üldse põhivarainvesteeringud. See viitab põhivahendite tsentraliseeritud hankele/arvestusele ega võimalda tegelikult õppeasutuste kulusid adekvaatselt analüüsida.

12. Jooksvates kuludes on üldharidusega võrreldes oluliselt suurem majanduskulude osakaal (keskmiselt 28,7%), mis on kutseõppeasutuste spetsiifikat arvestades ka arusaadav, jättes samas tööjõukulude osakaaluks 60,1%, mis on oluliselt madalam kui üldhariduses.

13. Eriti madal on saldoandmike põhjal õpetajate tööjõukulude osakaal, ulatudes vaid 32%ni kogu- ja 36%ni jooksevkuludest. Arvestades lisaks ka kogukulude madalamat määra üldharidusega võrreldes saab järeldada, et õpetajate palgakulude määr nii õpetajate kui õppurite kohta on äärmiselt madal. Kahjuks ei võimalda finantsandmete ebaühtlane kvaliteet ja asutuste struktuursed iseärasused täpsemat analüüsi läbi viia. Küll on põhjust arvata, et kutseõppeasutuste rahaline olukord seab kvaliteetse õpetuse tagamise tõsisesse ohtu.

Kokkuvõtvalt. Võrreldes HKA 2022 analüüsiga ei ole kutsehariduse rahastamise olukord mitte paranenud, vaid halvenenud, sh ka teiste haridusvaldkondade võrdluses, ja vajab seega sisulisi muutusi eelkõige poliitilisel tasandil. Ühtlasi vajab tugevdamist kogu kutseõppe sektori finantsplaneerimine ja -arvestus võimaldamaks tõsta selle haridusvaldkonna majanduslikku efektiivsust ja strateegilise juhtimise kvaliteeti. Äsja juurutatud rahastusmudel on küll samm õiges suunas ja võib aidata kaasa olukorra paranemisele, ent ilma arvestatavate täiendavate vahendite eraldamise ja sellest sõltuva motivatsiooni kasvatamiseta on edu raske loota. Jaak Aaviksoo 07.05.2026

EKEÜ · Pöördumine Riigikogu kultuurikomisjonile · 8.10.2026 · lk 1

SAATJA: EESTI KUTSEÕPPE EDENDAMISE ÜHING

Adressaat Riigikogu kultuurikomisjoni liikmed (nimed, fraktsioonid ja e-posti aadressid allpool) Saatja Kuno Rooba, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu juhatuse esimees, Rakvere Ametikooli direktor Kuupäev 8. oktoober 2026 Teema Kutsehariduse reformi rahastamine 2027. aasta riigieelarve seaduse eelnõus (1037 SE)

SAAJA: EV RIIGIKOGU KULTUURIKOMISJONI LIIKMED

Komisjoni liige Fraktsioon E-post Liina Kersna (esimees) Eesti Reformierakonna fraktsioon [email protected] Tõnis Lukas (aseesimees) Isamaa fraktsioon [email protected] Vadim Belobrovtsev Eesti Keskerakonna fraktsioon [email protected] Helle-Moonika Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon [email protected] Madis Kallas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon [email protected] Signe Kivi Eesti Reformierakonna fraktsioon [email protected] Margit Sutrop Eesti Reformierakonna fraktsioon [email protected] Kadri Tali Eesti 200 fraktsioon [email protected]

PÖÖRDUMINE

Kana muneb nokast: õppimiskohustuse seadus vajab eelarverida

Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees ja liikmed

Valitsus andis 29. septembril Riigikogule üle 2027. aasta riigieelarve eelnõu. Kutsehariduse jaoks on see esimene eelarve pärast õppimiskohustuse ja kutsehariduse reformi käivitumist. Kirjutame teile, sest kultuurikomisjon juhtis selle reformi seaduse menetlust ning saab nüüd eelarvemenetluses mõjutada, kas seadusele järgneb ka raha. Allpool on lühike ülevaade, ajalooline taust, peamised arvud, riskid ja neli konkreetset ettepanekut komisjonile.

Lühidalt

 2027. aasta eelarve eelnõu (1037 SE) annab kutseõppeasutustele ligi 14 miljonit eurot lisaraha. Tunnustame seda: summa on suurem, kui aasta tagasi lubati.

 See katab alla poole reformi lisavajadusest. Ministeerium on ise hinnanud vajaduse kasvu umbes kolmandikule. Kutsekoolide 2026. aasta tööjõu- ja majanduskulude eelarve (109 miljonit eurot) juures teeb see 33–36 miljonit eurot aastas.

 Kõrgharidus saab eelnõu järgi täiendavate õppekohtade jaoks 13,3 miljonit eurot aastas, ja seda aastateks 2027–2030. Kutsehariduse lisaraha on teada 2027. aastaks, mitmeaastast kohustust selle kohta ei ole. Reform, mille eesmärk on kahekordistada kutseõppijate osakaal, on seega rahastatud lühema ja väiksema sammuga.

 Kultuurikomisjon oli õppimiskohustuse seaduse juhtivkomisjon. Seetõttu on komisjonil nii põhjus kui ka menetluslikud võimalused hoolitseda selle eest, et seaduse ja selle rahastuse vahele ei jääks auku.

Lahendused on olemas. 2021. aastal kokku kutsutud töörühm, kuhu kuulusid ministeerium, meie ühing ja tööandjate esindajad, esitas rahastamismudeli muutmise ja lisaraha ettepanekud juba 2022. aasta detsembris.

EKEÜ · Pöördumine Riigikogu kultuurikomisjonile · 8.10.2026 · lk 2

2. oktoobril algasid läbirääkimised uue rahastusmudeli üle. Ministeeriumi hinnangul tuleks kutse- ja üldkeskhariduse rahastamise põhimõtted omavahel rohkem ühtlustada. Komisjoni toetus aitaks tagada, et selle töö tulemus jõuab ka eelarvestrateegiasse.

Palume komisjonil teha neli asja. Need on lahti kirjutatud ettepanekute osas.

Miks see on kultuurikomisjoni küsimus

Kutsehariduse reform ei ole ministeeriumi algatus, mille Riigikogu üksnes teadmiseks võttis. Riigikogu võttis 4. detsembril 2024 vastu õppimiskohustuse kehtestamise seaduse (447 SE). Juhtivkomisjon oli kultuurikomisjon. 17. detsembril 2025 võttis Riigikogu komisjoni menetletud eelnõuna vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muudatused, mis puudutavad ka õpetajate karjäärimudelit. Mõlemad otsused panevad kutsekoolidele uued ülesanded: rohkem õppijaid, suurem vastutus nende noorte eest, kes varem süsteemist välja kukkusid, ja kõrgemad nõuded õpetajatele.

Eelarvemenetluses on komisjonil kolm hooba. Need on kasutusel igal aastal, kuid kutsehariduse jaoks on 2027. aasta eelarve eriline: see on esimene täisaasta pärast reformi käivitumist.

1. Ministri ülevaade eelarve mõjust valitsemisalale. Möödunud aastal kuulas komisjon selle ära 6. oktoobril 2025. Allpool on küsimused, mille vastused näitavad, kas reform on rahastatud.

2. Muudatusettepanekud. Seisuga 2. oktoober 2026 on eelnõu menetlusse võetud, kuid esimese lugemise aeg ei ole veel avalikustatud. Pärast esimese lugemise lõpetamist võivad Riigikogu liikmed, komisjonid ja fraktsioonid esitada muudatusettepanekuid 10 tööpäeva jooksul (Riigikogu kodu- ja töökorra seadus § 99 lg 1). Pärast teise lugemise lõpetamist ja kolmandal lugemisel on see õigus komisjonidel ja fraktsioonidel (§ 120 lg 4).

3. Ümberjagamise reegel. Riigieelarve seaduse § 40 järgi peab kulusid suurendav ettepanek näitama katteallika ega tohi suurendada struktuurset puudujääki. See sobib meie ettepanekuga hästi kokku. Me ei küsi hariduse kogueelarve suurendamist. Eesti valitsussektori hariduskulud olid 2024. aastal 6,3% SKP-st, Euroopa Liidu keskmine oli 4,8%. Küsime, et raha liiguks sinna, kuhu riik ise on otsustanud liikuda.

Ajalooline taustpõhi: Riigikogu ja kutseharidus

Eesti kutseharidust on kord juba üles ehitatud, ja suure osa sellest tööst tegi parlament. Ajalugu ei ole siin nostalgia pärast. See näitab, millised osad peavad reformis koos olema, et see töötaks.

Aasta Otsus Mida see andis 1925 Riigikogu võtab vastu tööstuslikkude koolide

seaduse Esimene ühtne raam tööstusharidusele

1928 Riigikogu võtab vastu Tallinna Tehnikumi seaduse Tehnilise keskastme hariduse alus 1931 Riigikogu võtab vastu meistrite, õppinud tööliste ja

tööstusõpilaste seaduse Kutse ja töökoha seos

1934 Haridusministeeriumis luuakse kutseoskuste osakond (juhataja Voldemar Päts)

Nimeline vastutaja

1937 Kutsehariduslikkude õppeasutiste seadus Ühtluskooli põhimõte: tee kutsekoolist kuni ülikoolini

1938 Kutsekoolide hoonete ehituskava ja laenufond Raha, mis järgneb seadusele 1934/35 → 1939/40

Kutseõppurite arv kasvab 7147-lt 13 032-le Tulemus viie aastaga

EKEÜ · Pöördumine Riigikogu kultuurikomisjonile · 8.10.2026 · lk 3

Algseis oli toona sama, mis praegu. 1920. aastatel peeti kutseharidust „teisejärguliseks, halvemaks hariduseks“, ja kes vähegi sai, pani lapse gümnaasiumi. Suhtumine hakkas muutuma alles 1930. aastate lõpul ning ajaloolaste hinnangul aitas seda just 1937. aasta seadusega kehtestatud ühtluskooli põhimõte. Iseseisvusaja lõpuks oli Eestis umbes 150 kutsehariduslikku õppeasutust. Palju kavandatust jäi 1940. aastal alanud okupatsiooni tõttu ellu viimata.

Taasiseseisvunud Eesti on seda raami kolm korda uuendanud. Riigikogu võttis kutseõppeasutuse seaduse vastu 1998. ja uue 2013. aastal ning 2024. aastal õppimiskohustuse seaduse. Vahepeal ehitati kutsekoolide taristu suuresti Euroopa Regionaalarengu Fondi toel uueks: ainuüksi perioodil 2007–2013 oli kutseõppeasutuste renoveerimiseks ette nähtud 3,63 miljardit krooni ehk umbes 232 miljonit eurot. Täna on meil seega seadus, eesmärk ja kaasaegsed majad. Sellest, mis 1930. aastatel töötas, on puudu üks osa: mitmeaastane raha, mis järgneb otsusele.

Ajaloo õppetund on lihtne: seadus, vastutaja ja raha toimisid koos. Kui üks neist puudub, jääb reform kirjaks.

Mida numbrid näitavad

Akadeemik Jaak Aaviksoo kirjutas juunis Postimehes, et kutsehariduse koht meie haridussüsteemis on „suhteliselt marginaalne“ ning see väljendub ka osakaalus hariduse rahastamisest. Ta lisas: „Kana aga muneb nokast.“ Vanasõna täiskuju on „Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast“ ja rahvaluulearhiivis on sellest üles kirjutatud 165 teisendit üle Eesti: talupoeg teadis, et saak sõltub söötmisest.

Aaviksoo hariduskulude analüüs, mida ta tutvustas mais ka meie ühingu kevadseminaril, annab sellele lausele mõõdu.

Näitaja Kutseharidus Kõrgharidus Jooksevkulu õppija kohta (2024/2025) 5886 € 15 180 € Kulu kokku (2025) 162 mln € 839 mln € Lõpetajaid (2025) 10 056 10 160 Kulu lõpetaja kohta (arvutus) ~16 100 € ~82 600 € Lisaraha 2027. aasta eelarve eelnõus ligi 14 mln € (2027) 13,3 mln € aastas (2027–2030)

Võrdluseks: üldhariduses oli kulu õppija kohta 6327 eurot ja alushariduses 8755 eurot. Kutseõppija on seega kõige odavam õppija kogu haridussüsteemis, kuigi tema õpe vajab töökodasid, seadmeid ja materjale.

Lisaks:

 Kutsehariduse osakaal hariduskuludest on langenud. 2013. aastal oli see 7,7% ja 0,5% SKP-st, 2022. aastal 5,8% ja 0,37% SKP-st. Ühispöördumise andmetel on osakaal praeguseks 5,5%.

 Kolme aastaga kasvas rahastus õppija kohta kutsehariduses 14,2% ja kõrghariduses 54%. Hinnatase tõusis samal ajal 34,9%. Reaalselt on kutseõppija kohta raha seega umbes 15% vähem kui kolm aastat tagasi.

 Kutseõppesse suundub 20% põhikoolilõpetajatest, eesmärk 2035. aastaks on vähemalt 40%.  Väljalangevus on tõusnud 9,6 protsendini ja arvestuslik õpperühm kasvab 17-lt 26 õppijale. See

juhtub just siis, kui õppimiskohustus toob kooli ka need noored, kes vajavad kõige rohkem tuge.  Riigikontroll tuvastas 2025. aastal, et enamik kutsekoole ei suuda pakkuda hariduslike

erivajadustega õppijale seadusega nõutud tuge.

EKEÜ · Pöördumine Riigikogu kultuurikomisjonile · 8.10.2026 · lk 4

 Tööturg vajab OSKA hinnangul umbes 5700 kutseharidusega inimest aastas, see on kolmandik kogu uuest tööjõust.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja meie ühing kirjutasid 28. augustil seitsmele erakonnale, et kutsehariduse rahastust tuleb kasvatada vähemalt 30% ning õppijate arvu kahekordistamisel enam kui kaks korda. Pöördumise üks lause võtab olukorra kokku: pelgalt moraalse toetusega enam edasi minna ei saa.

Kui raha ümber ei jagata: viis riski

Järgnev ei ole ennustus. Need on tagajärjeahelad, mis käivituvad, kui rahastus jääb praegusele trajektoorile. Iga ahela juurde oleme märkinud näitaja, mida komisjon saab jälgida juba järgmise aasta jooksul.

2028: rohkem õppijaid, mitte rohkem oskajaid

Kooli tuleb rohkem noori, sest seadus seda nõuab. Rühmad on suuremad ja tugispetsialiste napib. Õpetaja, kes juhendas keevitustööd 17 õpilasega, teeb seda nüüd 26-ga samas töökojas ja samade seadmetega. Ministeerium teatab rekordilisest vastuvõtust, kuid kolm aastat hiljem selgub, et lõpetajate arv on jäänud paigale. Reformi tõenäolisem pettumus ei ole tühjad klassid, vaid täis klassid, millest ei tule oskajaid välja.

Jälgitav näitaja: esimese õppeaasta väljalangevus ja tugispetsialistide arv õppija kohta.

2030: tehas, mida ei ehitatud

Euroopa Komisjoni riigiaruande järgi on oskustööliste puudus investeerimistakistus 75% Eesti ettevõtetest ja suur takistus 32%-le. Investor ei küsi meie haridusstrateegia kohta. Ta küsib, kas siit leiab kolmsada automaatikut ja keevitajat. Kui vastus on eitav, kolib investeering Poola, Leetu või Portugali. Eesti ettevõte, kes jääb, maksab kaks korda: esmalt maksumaksjana hariduse eest, mida ei antud, ja siis koolitajana selle eest, mis oleks pidanud koolist tulema.

Jälgitav näitaja: lõpetajate arv OSKA nimetatud puudusega erialadel.

2031: maakond, kust kadus eriala

Koolivõrgu korrastamisel ei kao enamasti kool, vaid eriala konkreetsest maakonnast. 17-aastane, kelle eriala kodukandist kaob, läheb õppima Tallinna või Tartusse ja jääb enamasti sinna. Omavalitsus kaotab tulevase maksumaksja ja kohalik ettevõte praktikandi, kellest oleks saanud töötaja. Vana- Vigala tehnika- ja teeninduskool on juba muudetud Kehtna kooli õppekohaks, kus jätkavad vaid auto- ja sepaeriala. Selle ahela lõpp ei ole hariduslik, vaid demograafiline.

Jälgitav näitaja: erialade arv maakonniti ja nende muutus.

2032: tööjõud, mida me ei taha, aga vajame

2023. aastal töötas Eestis 66 400 välistöötajat ja nende arv oli nelja aastaga ligi kahekordistunud. Sisserände piirarv 2026. aastaks on 1292 inimest ehk 0,1% elanikkonnast, mis on seaduses lubatud ülempiir. Puudujääk voolab lühiajalise töötamise kanalisse: inimene tuleb ajutiselt, madalama palgaga, ilma pere ja lõimumiseta ning surub alla ka Eesti oskustöölise palga. Sama riik, kes soovib sisserännet piirata, jätab alarahastatuks süsteemi, mis sisserände vajadust kõige otsesemalt vähendab.

Jälgitav näitaja: lühiajalise töötamise registreerimised oskustöö ametialadel.

EKEÜ · Pöördumine Riigikogu kultuurikomisjonile · 8.10.2026 · lk 5

2035: arve, mis on suurem kui täna küsitud

Kui esmane kutseõpe jääb alarahastatuks, ei kao kulu. See liigub täiskasvanuõppesse ja tööturumeetmetesse, kus sama oskus maksab rohkem. Tööturuprogrammi maht on 2026. aastal ligikaudu miljard eurot, kutsekoolide tööjõu- ja majanduskuludeks oli 2026. aastaks kavandatud 109 miljonit. Samal ajal kahandab tehisintellekt rutiinseid kontoritöökohti ning OSKA andmetel on juba praegu üle veerandi teenindus- ja müügitöötajatest kõrgharidusega, kuigi töö seda ei eelda. Kümned tuhanded täiskasvanud otsivad teed tootvasse töösse just sel kümnendil, mil kutsekoolide võimekus on kokku tõmmatud. 2035. aastal selgub, et 40% eesmärk jäi täitmata, ja lõplik arve on suurem kui 30% kasv, mida küsiti 2026. aastal.

Jälgitav näitaja: kutseõppesse suundujate osakaal põhikoolilõpetajatest aastate kaupa.

Ettepanekud komisjonile

1. Esitage ministri eelarveülevaate kuulamisel kolm küsimust.

 Milline on kutsehariduse reformi lisavajadus aastateks 2027–2030 ja kui suure osa sellest eelnõu katab?

 Kas ligi 14 miljonit eurot on püsiv baasi tõus või üheaastane lisaraha? Kas see on kajastatud riigi eelarvestrateegias 2027–2030?

 Miks on kõrghariduse õppekohtade lisaraha kavandatud nelja aasta peale, aga kutsehariduse oma mitte?

2. Esitage komisjoni muudatusettepanek pärast esimest lugemist. Ettepanek on viia kutseõppeasutuste lisaraha 2027. aastal reformi vajadusega kooskõlla. Eelnõus on rea 10.10 „Riigi kutseõppeasutused“ kuludeks kavandatud 122,7 miljonit eurot. Riigieelarve seaduse § 40 järgi peab ettepanek näitama katteallika. Me ei taotle hariduse kogueelarve kasvu, vaid ümberjagamist, mis ei suurenda struktuurset puudujääki.

3. Nõudke mitmeaastast rahastuskava kuni 2035. aastani. Kutseharidus vajab mitmeaastast rida eelarvestrateegias ja kokkulepitud rahastuskava, mis järgib reformi eesmärke. Praegu algav rahastusmudeli arutelu on selleks õige koht, kui selle tulemus seotakse eelarvestrateegiaga. Kõrghariduse õppekohtade lisaraha näitab, et see on võimalik.

4. Kuulake kutsehariduse reformi seis ära 2027. aasta kevadistungjärgul. Mõõdikud võiks kokku leppida juba nüüd: esimese reformiaasta väljalangevus, 5355 tellitud õppekoha täituvus, lõpetajate arv ja HEV-õppijate toe kättesaadavus. Kui need näitajad paranevad ja lisaraha muutub struktuurseks, on reform õigel teel ja ülal kirjeldatud riskid ei realiseeru. Need tingimused on kontrollitavad ja tähtajalised.

Kokkuvõtteks

Komisjoni praegune esimees Liina Kersna ütles 2024. aasta detsembris, kui õppimiskohustuse seadus vastu võeti, et ideaalis peaksid reform ja selle rahastus olema ühes sammus: „Täna on see rohkem usalduse peal.“ Tema sõnul tuleb reformi vastuvõtmisel planeerida vajalikud vahendid ka riigi eelarvestrateegiasse. 2027. aasta eelarve on esimene võimalus viia need kaks sammu kokku.

1937. aastal tegi Eesti nii, et seadusele järgnesid vastutaja ja raha, ja viie aastaga kutseõppurite arv peaaegu kahekordistus. Seadus ja eesmärk on praegu olemas. Kana muneb nokast: kui tahame 2035. aastal teistsugust tulemust, tuleb 2027. aasta eelarves teistmoodi sööta.

EKEÜ · Pöördumine Riigikogu kultuurikomisjonile · 8.10.2026 · lk 6

Lugupidamisega

Kuno Rooba Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu juhatuse esimees Rakvere Ametikooli direktor [email protected] · +372 329 5032

EKEÜ · Pöördumine Riigikogu kultuurikomisjonile · 8.10.2026 · lk 7

Lisa. Allikad

Kõik arvud, viited ja kultuurikomisjoni koosseis on kontrollitud algallikate järgi 2. oktoobril 2026.

Väide Allikas Eelnõu 1037 SE menetlusse võtmine; menetlusetapp 02.10.2026

Riigikogu, 29.09.2026 – https://www.riigikogu.ee/pressiteated/menetlusse-voeti- 2027-aasta-riigieelarve-seaduse-eelnou/; Riigikogu avaandmed – https://api.riigikogu.ee/api/volumes/drafts

Rida 10.10 „Riigi kutseõppeasutused“ 122,7 mln € 2027. aasta riigieelarve seaduse eelnõu – https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/2026- 09/2027.%20aasta%20riigieelarve%20seaduse%20eeln%C3%B5u_2.pdf

Rahastusmudeli läbirääkimised alates 2.10.2026; ministeeriumi seisukoht kutse- ja üldkeskhariduse rahastamise ühtlustamisest

ERR, 01.10.2026 – https://news.err.ee/1610153125/vocational-schools-say-extra- 14-million-not-enough-for-meaningful-reform

Ligi 14 mln € kutseõppeasutustele 2027; kõrgharidusele 13,3 mln € aastas 2027–2030; õpetajate palgad +3,9%

Haridus- ja Teadusministeerium, 28.09.2026 – https://www.hm.ee/

Kultuurikomisjoni koosseis, fraktsioonid ja e-posti aadressid (seisuga 02.10.2026)

Riigikogu – https://www.riigikogu.ee/riigikogu/komisjonid/kultuurikomisjon/; Riigikogu avaandmed – https://api.riigikogu.ee/api/plenary-members

Õppimiskohustuse seadus (447 SE), juhtivkomisjon kultuurikomisjon, vastu võetud 04.12.2024

Riigikogu – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/7e7ace11-900b- 40fd-84fc-17d15c3267dd/eesti-vabariigi-haridusseaduse-muutmise-ja-sellega- seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus-oppimiskohustuse-kehtestamine/; https://www.riigiteataja.ee/eelnoud/menetluskaik/HTM/24-0174

Komisjoni tegevus VI istungjärgul (karjäärimudeli seadus 17.12.2025; ministri eelarveülevaade 06.10.2025)

Riigikogu – https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2026/01/VI- istungjark_-tegevuse-ulevaade.pdf

Muudatusettepanekute esitamine (§ 99 lg 1, § 120 lg 4)

Riigikogu kodu- ja töökorra seadus – https://www.riigiteataja.ee/akt/RKKTS

Katteallikas ja struktuurne puudujääk (§ 40) Riigieelarve seadus – https://www.riigiteataja.ee/akt/RES Hariduskulud 6,3% SKP-st (EL 4,8%), 2024 Eurostat – https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-

explained/SEPDF/cache/42735.pdf 1925, 1928, 1931 seadused; 1934 osakond (V. Päts); 1937 seadus ja ühtluskool; 1938 ehituskava ja laenufond; maine 1920ndatel; ~150 õppeasutust; 1940 katkestus

Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum – http://arhmus.tlu.ee/tlibrary/f/text/15/EPAM_0K_0047010-00010_130215.pdf

Kutseõppurid 7147 (1934/35) → 13 032 (1939/40) Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum – http://arhmus.tlu.ee/tlibrary/f/text/98/EPAM_0K_0045662_113198.pdf

Kutseõppeasutuse seadus 1998 ja 2013 Riigi Teataja – https://www.riigiteataja.ee/akt/13148030; Riigi Teataja – https://www.riigiteataja.ee/akt/102072013001

ERF 2007–2013: 3,63 mld krooni kutseõppeasutuste renoveerimiseks (~232 mln €)

DIGAR – https://www.digar.ee/arhiiv/en/download/23931; HTM kutseharidusprogramm 2018–2021 – https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022- 07/7_kutseharidusprogramm_2018-2021.pdf

Aaviksoo: „suhteliselt marginaalne“, „Kana aga muneb nokast“, 20% → 40%

Postimees, 10.06.2026 – https://arvamus.postimees.ee/8488010/jaak-aaviksoo- kutseharidus-vajab-pariselt-pikka-plaani

Vanasõna „Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast“, 165 teisendit

Eesti vanasõnaraamat, tüüp 5640 – https://www.folklore.ee/cgi- bin/vanas1?item=B:BC:BCB:97

Kulu õppija kohta; 2025 kulud ja lõpetajad Aaviksoo analüüs, EKEÜ seminar mai 2026 – https://www.linkedin.com/posts/mait- palts-113a2450_kutseharidusel-on-t%C3%A4ita-majandusarengu-seisukohast- activity-7461149360173694976-p0dg

Osakaal 7,7% → 5,8% ja 0,5% → 0,37% SKP-st HTM hariduskulude analüüs 2024 – https://hm.ee/sites/default/files/documents/2024-07/HKA%20raport.pdf

Osakaal 5,5%; +14,2% / +54%; hinnatase +34,9%; nõue +30%

EKTK ja EKEÜ ühispöördumine, 28.08.2026 (lähteandmed saadaval saatjalt); vt ka https://vikerraadio.err.ee/1610124146

Lisavajadus „kolmandiku võrra“; L. Kersna tsitaat ERR, 12.2024 – https://www.err.ee/1609541566 109 mln € kutsekoolide tööjõu- ja majanduskuludeks

HTM 2026 eelarve ülevaade Riigikogule – https://api.riigikogu.ee/api/files/7a21a92c-ae1f-4253-b299- a7e5872f61d7/download

Väljalangevus 9,6% Haridus- ja noorteprogramm 2026–2029 – https://fin.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Haridus- %20ja%20noorteprogramm%202026-2029.pdf

EKEÜ · Pöördumine Riigikogu kultuurikomisjonile · 8.10.2026 · lk 8

Õpperühm 17 → 26 Õpetajate Leht, 11.2025 – https://www.opleht.ee/2025/11/kutsehariduse-reform- brriik-lubab-paremat-haridust-koolid-on-mures-rahapuuduse-ja-suurte- oppegruppide-parast/

HEV-õppijate tugi kutsekoolides Riigikontroll, 23.05.2025 – https://www.riigikontroll.ee/uudised/haridusliku- erivajadusega-opilased-ei-saa-kutsekoolides-vajalikku-tuge

5355 õppekohta 2026/2027 HTM – https://hm.ee/sites/default/files/documents/2026- 08/Kooliaasta%20alguse%20pakett%202026_2027_1.pdf

5700 kutseharidusega inimest aastas; >25% teenindus- ja müügitöötajatest kõrgharidusega

OSKA – https://uuringud.oska.kutsekoda.ee/uuringud/oska-uldprognoos; https://uuringud.oska.kutsekoda.ee/assets/files/uldprognoos/suurima-haridusliku- ebakolaga-ametialad.pdf

66 400 välistöötajat (2023) OSKA – https://oska.kutsekoda.ee/vajadus-valistoojou-jarele-kasvab/ 75% / 32% ettevõtetest Euroopa Komisjon, Eesti riigiaruanne 2025 – https://economy-

finance.ec.europa.eu/document/download/753a50ca-44e7-410a-a845- 41e4c91fbf6a_en?filename=EE_CR_SWD_2025_206_1_EN_autre_document_travai l_service_part1_v3.pdf

Sisserände piirarv 1292 Riigi Teataja – https://www.riigiteataja.ee/akt/311112025002 Tööturuprogramm ~1 mld € MKM – https://www.mkm.ee/sites/default/files/documents/2026-

02/T%C3%B6%C3%B6turuprogramm%202026-2029.pdf Vana-Vigala õppekoht ERR, 31.01.2025 – https://www.err.ee/1609592306

Riigikogu kultuurikomisjoni

istungi protokoll nr 171

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 13. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 16.35

Juhataja: Liina Kersna (esimees)

Protokollija: Merje Noorlind (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi,

Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali

Komisjoni ametnikud: Carina Rikart (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helena Pihlakas (nõunik)

Kutsutud: Haridus- ja Teadusministeeriumi varade asekantsler Alo Aasma (1.

päevakorrapunkti juures), Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrg- ja täiskasvanuhariduse

poliitika asekantsler Renno Veinthal, kesk- ja kutsehariduse osakonna juhataja Ülle Matsin,

riigikoolide osakonna juhataja Raino Liblik, riigikoolide osakonna vanemnõunik Alo Savi ja

nõunik Ingrid Jaggo, täiskasvanuhariduse ja oskuste osakonna vanemnõunik Külli All,

peaekspert Sigrid Ester Tani, õigusosakonna õigusnõunik Kadi Mölder;

HTM-i hariduskulude analüüsi koostaja, akadeemik Jaak Aaviksoo, Kutsekoja juhatuse liige,

OsKuS arendusjuht Tiia Randma, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu juhatuse esimees

Kuno Rooba ja juhatuse aseesimees Kristi Tarik, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor

Mait Palts, Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni professor, haridusteaduste instituudi juhataja

Margus Pedaste, Eesti Linnade ja Valdade Liidu haridus- ja noorsootöö valdkonna nõunik

Robert Lippin, Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu liige Veljo Konnimois ja kutseandmise

ekspert Alexandra Lumiste, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esindajad, Tallinna

Tervishoiu Kõrgkooli finants- ja haldusdirektor Ave Perve ning Tartu Tervishoiu Kõrgkooli

kutseõppe osakonna juhataja Tiina Uusma, Eesti Tööandjate Keskliidu majanduse ja hariduse

valdkonnajuht Raul Aron, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu nõunik Jüri

Jõema, Eesti Ehitusettevõtjate Liidu haridusnõunik Indrek Peterson, Eesti Üliõpilaskondade

Liidu juht Robin Liiber ja poliitika nõunik Lagle Kaubi (1. ja 2. päevakorrapunkti juures)

Päevakord:

1. Ülevaade kutsehariduse rahastamisest ja arengusuundadest

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kutse- ja oskusseaduse eelnõu (973 SE) ettevalmistamine

teiseks lugemiseks

3. Info ja muud küsimused

1. Ülevaade kutsehariduse rahastamisest ja arengusuundadest

2

Liina Kersna avas komisjoni istungi ja andis sõna Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM)

esindajale, et teha ülevaade kutsehariduse rahastamisest ja arengusuundadest.

Ülle Matsin andis ülevaate kutsehariduse rahastamisest ja arengusuundadest.

Majanduse elavdamiseks peab kutseharidus kujunema põhikoolilõpetajatele gümnaasiumiga

võrdselt väärtustatud õpiteeks, mis võimaldab nii tööturule sisenemist kui ka õpingute

jätkamist. Reformi eesmärkide saavutamiseks tuleb suurendada nende õppijate osakaalu, kes

valivad kutsehariduse. Sel aastal on ligi 25% õppijatest valinud kutsekesk- või kutsehariduse,

eesmärgiks on seatud et kutsekeskhariduse valiku teeks 40 % õpilastest. Eesmärgi

saavutamine eeldab põhikoolilõpetajatele kutsehariduse õpiteede senisest aktiivsemat

tutvustamist.

Ü. Matsin selgitas, et kutsehariduse reformide rakendamisel on üheks keskseks küsimuseks

nelja-aastaste kutsekeskhariduse õppekavade ja neile sobiva õppekorralduse rahastamine.

Lisas, et nelja-aastaste kutsekeskhariduse õppekavade rahastamisel tuleb realistlikult

arvestada õpperühmade suurust, õpetajate ametikohtade vajadust ning võimaldada arvestada

nende erialade erisustega, kus õpe peab toimuma väiksemates rühmades. Näitena tõi ta

metsanduse eriala, kus osa õppest eeldab individuaalõpet.

Ü. Matsin tõi välja, et kuigi praeguses rahastamismudelis arvestatakse erialade erinevusi

õppematerjalide maksumuse kaudu, siis sellest ei piisa, sest erialade kulukus ei tulene üksnes

õppematerjalidest. Eelkõige tehnoloogiamahukate ning spetsiifiliste erialade, näiteks

põllumajanduserialade õpetamine, võib olla märkimisväärselt kulukam. Seetõttu on arutelu all

erialade õppekulu diferentseeritud arvestamine vastavalt õpetamise tegelikule kulukusele. See

eeldab ka ministeeriumi poolt arutelude eestvedamist, kuidas jaotuks vastutus nende

kutseõppeasutuste vahel, kes juba arendavad kallimate erialade õppetaristut võrgustiku ühise

kasutamise huvides, kuidas nendesse koolidesse investeerida.

Rahastamismudeli arendamise kohta märkis Ü. Matsin, et tagada tuleb tugiteenuste, muude

töötajate ja õpilaskodude vajadustele vastav rahastamine. Selgitas, et halduskulude

arvestamisel tuleb lähtuda koolide tegelikest vajadustest, kuna koolide taristu ja selle

ülalpidamiskulud on erinevad ega sõltu otseselt õppijate arvust. Samuti on põhikoolijärgsete

õppijate lisandumisega kasvanud õpilaskodude töötajate vajadus, mida senine rahastus ei

pruugi piisavalt katta.

Ü. Matsin tõi ka välja, et pikemas perspektiivis on oluline koolivõrgu jätkusuutlikkus, samal

ajal kui õppijate arv osades piirkondades väheneb, mistõttu võib nii gümnaasiumides kui

kutseõppeasutustes tekkida kriitiline piir õppijate ja õpetajate arvu osas. Selgitas ka, et

pikemas vaates peab ministeerium vajalikuks, et rakenduslik keskharidus oleks kättesaadav

igas maakonnas, arvestades samal ajal, et kõik erialad ei ole igas maakonnas kättesaadavad

(nt väga spetsiifiline põllumajanduseriala). Ü. Matsin lisas, et hariduskeskuste loomine on üks

sammudest, millega soovitakse tagada Eestit katva koolivõrgu säilimine.

Samas tõi hariduskeskuste moodustamise väljakutsena esile, et ühe asutuse koosseisus

tegutsevate eri haridusliikide rahastamise alused ja ka õppekorralduse õiguslikud alused on

erinevad. Ministeeriumi eesmärk on olnud ühtlustada eelkõige õpetajate tööjõukulude ja

palgafondi arvestamise aluseid. Nt karjäärimudel rakendub nii üldhariduses kui ka

kutsehariduses. Samas on õpetajate tööaja erineva reguleerimise jaoks vaja siiski veel

õigusruumis teha muudatusi, et lahendada hariduskeskuste praktilise toimimise murekohad.

Kokkuvõttes tõi Ü. Matsin esile küsimused, mis kutsehariduse rahastamisel vajavad kiiret

lahendamist, õppegruppide suuruse adekvaatne arvestamine, erialade õppekulu

diferentseerimine vastavalt õpetamise kulukusele ning õpilaskodude majandamine ja muude

3

töötajate vajaduste arvestamine.

Pikemas vaates on vaja jõuda kokkuleppele hariduskeskuste tõhusa majandamise

põhimõtetes, sealhulgas ühtlustada eri haridusliikide rahastamise alused. Samuti tuleb

koolivõrgu arendamisel säilitada investeerimisvõime nüüdisaegse õppekeskkonna tagamiseks,

ning teha selleks koostööd koolide ja teiste partneritega.

Alo Savi täiendas, et seni on kutseõppeasutuste rahastamisel lähtutud kolme viimase aasta

keskmisest õpilaste arvust, kuid edaspidi kavandatakse rahastamist eelmise aasta õpilaste arvu

alusel. Koostöös soovitakse jõuda selleni, et riiklik koolitustellimus ja kutsehariduse

rahastamine oleksid tagatud kolmeaastases perspektiivis, andes kutseõppeasutustele suurema

kindluse.

Raino Liblik lisas, et õppimiskohustuse rakendamine toob kaasa lisakulud, sest õppijatele

tuleb tagada hariduse võrdne kättesaadavus üle Eesti. Selleks on vaja piisavalt rahastada nii

õpilaskodusid, transporti kui ka õppematerjale.

Jaak Aaviksoo andis ülevaate kutsehariduse rahastamise analüüsi järeldustest (Eesti

hariduskulud 2022. Hariduskulude analüüsi töörühma raport) ning esmastest tulemustest (lisa

1).

Kutsehariduses õpib ligikaudu 25 000 tasemeõppurit ning vastuvõtuks on avatud 1481

õppekava. Kuigi Eesti hariduskulud tervikuna on kasvanud, on kutsehariduse osakaal

hariduskuludes langenud 10 protsendilt 6% protsendile ning kulud õppija kohta on teiste

haridusvaldkondadega võrreldes ebaproportsionaalselt väiksed. Selle tulemusena on

kutseharidusasutused elanud kümmekond aastat stressiolukorras. Ligikaudu 3 miljardi euro

suurusest hariduskulude kogumahust tuleb HTM eelarvest umbes 1,1 miljardit eurot ning

ülejäänud osa rahastusest tuleb kohalikelt omavalitsustelt või jaotatakse teiste ministeeriumide

kaudu. Näiteks üldhariduskoolide õpetajate palgatoetust jaotab Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium, lähtudes regionaalpoliitilistest prioriteetidest.

J. Aaviksoo hinnangul vajab kutseharidus senisest 30–50 miljonit eurot enam, sest

rahastamisel tuleb arvestada väiksemate õpperühmade, praktilise õppe, kulumaterjalide ja

kõrgema hinnaga erialaspetsialistidega. Rahapuudust ei lahenda üksnes rahastamisvalemi

muutmine. Ministri sõnul lisatakse valdkonda 14 miljoni euro suurune lisapanus, mis

planeeritakse HTM-i siseselt vahendite ümberkorraldamisest, aga 2027. aasta riigieelarve

projektis seda raha ei ole. Haridusvaldkonna eelarve eraldab lisaraha kõrgharidusse ja

õpetajate palkadeks. J. Aaviksoo rõhutas, et kutsehariduse alarahastamine on struktuurne ja

poliitilist lahendust vajav probleem, millega tuleb tegelda. J. Aaviksoo arvamuse kohaselt

võiks oma seisukoha anda ka Riigikogu käesoleva koosseisu kultuurikomisjon.

Kutseharidusreformi eesmärk ja ulatus vajavad selgemat määratlemist. Reformi keskmes on

muuta kutsekeskharidus gümnaasiumiga võrdväärseks õpiteeks, mis võimaldab edasiõppimist

kõrghariduses kui ka tööturule sisenemist. J. Aaviksoo sõnul on reformi kirjelduses liigselt

rõhutatud kõrghariduses jätkamist. Reform puudutab tegelikult ka neid õppijaid, kes õpivad

keskharidusjärgsetel või muudel õppekavadel. Kutsehariduse reform, õppimiskohustuse

pikendamine ja nelja-aastaste õppekavade rakendamine suurendavad õppijate arvu selles

sektoris. Raha selleks eraldatud ei ole. Kulutused õppija kohta on vähenenud ning vähenevad

veelgi.

J. Aaviksoo rõhutas vajadust kujundada koostöös huvirühmadega terviklik

kutsehariduspoliitika, mis seoks hariduse tööturu vajadustega, kuna HTM sellega üksi

hakkama ei saa. Aastas väljastatakse ligikaudu sama palju (u 10 000) kutseharidustunnistusi

4

kui kõrgharidusdiplomeid, kuid kutsehariduse rahastus on kolm korda väiksem. Tegemist on

struktuurse tasakaalustamatusega, mida ei saa lahendada üksnes rahastamisvalemite või

tehniliste muudatustega. Lahendus eeldab poliitilisi otsuseid.

Liina Kersna sõnul on kultuurikomisjon alati rõhutanud, et reformide vastuvõtmisel tuleb

ühtlasi tagada nende elluviimiseks vajalik rahastus. L. Kersna nõustus, et kutseharidus on

olnud aastaid struktuurselt alarahastatud ning õppimiskohustuse pikendamine ja

kutseharidusreform süvendavad rahastamisvajadust.

Kuno Rooba tutvustas Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu (EKEÜ) seisukohti (lisa 2).

EKEÜ toetab kutseharidusreformi eesmärke ja peab oluliseks pakkuda noortele kvaliteetset

haridust. Ühingu hinnangul ei ole reformi võimalik ellu viia üksnes olemasolevaid vahendeid

ümber jagades ning koolides on alarahastuse mõju juba selgelt tuntav. Reformi edukaks

rakendamiseks on vaja pikaajalist rahastamiskava ja kindlust, et uute kohustustega kaasnevad

ka vajalikud vahendid. K. Rooba sõnul koostöö HTM-ga toimib, kuid küsimus on

otsustusmandaadis ja jagatava raha ebapiisavuses.

Kristi Tarik tõi peamise kitsaskohana esile lisarahastuse vajaduse, rõhutades, et seda ei

tohiks leida teiste haridusastmete arvelt. Kõik haridusastmed on olulised ning kutsehariduse

lisarahastuse leidmise võimalus suureneb, kui probleemist järjepidevalt räägitakse.

Liina Kersna sõnas, et reform peab säilitama paindlikud õpiteed, mis võimaldavad õppijal

omandada tööturule sisenemiseks vajalikud oskused ka lühema õppeajaga. Õppimiskohustuse

pikendamine ei tähenda kohustuslikku keskhariduse omandamist.

Tõnis Lukas sõnas, et kutseõppijatesse tuleb suhtuda võrdselt gümnaasiumiõpilastega. Ka

kutse- ja kõrgharidust käsitletakse eraldi prioriteetidena, kuigi mõlemad konkureerivad

lähiaastatel kasvava õppijate arvu ja piiratud eelarvevahendite pärast.

T. Lukas küsis, kuidas kavatseb HTM tagada kutseharidusele selge rahastamisperspektiivi ja

kajastada riigi eelarvestrateegias nelja-aastaste õppekavadega kaasnevat lisavajadust,

arvestades samal ajal ka kõrghariduse rahastamisvajadust.

Renno Veinthal vastas, et reformi eesmärk ei ole suunata enamikku nelja-aastase

kutsekeskhariduse õppekava lõpetanutest kõrgharidusse, vaid näidata, et kutseharidus ei ole

hariduslik tupik. Ligikaudu 40% üldkeskhariduse lõpetanutest ei jätka õpinguid kõrghariduses

ega omanda praktilisi tööturuoskusi, mistõttu soovitakse reformiga suurendada

põhikoolilõpetajate huvi kutsekeskhariduse vastu. Selleks tuleb korrastada gümnaasiumivõrk

ning leppida kokku, kas keskhariduse pakkumise eest vastutavad kohalikud omavalitsused või

riik. Ilma vastutuse selge jaotuseta ei ole võimalik kujundada kvaliteetset gümnaasiumi- ja

rakenduslikku keskharidust ühendavat haridusvõrku. R. Veinthali hinnangul võiks esimestel

aastatel rakenduskõrgharidusse siirduda ligikaudu viiendik nelja-aastase kutsekeskhariduse

õppekava lõpetanutest.

Ülle Matsini sõnulriikides, kus kutseharidus ei kujuta endast hariduslikku tupikteed ja

põhikoolijärgne rakendusõpe on atraktiivne, arvestatakse sama eriala õpingute jätkamisel

kõrghariduses nelja-aastase kutsekeskhariduse käigus omandatut. HTM alustab koos

kõrghariduspoliitika osakonnaga arutelusid, et kujundada Eestis vastav üleminek ja

varasemate õpingute arvestamise võimalused. Ü. Matsin lisas, et õppimine toimub üha enam

vaheldumisi töötamisega ning järjestikuse pika õpitee osakaal väheneb.

Jaak Aaviksoo rõhutas, et kutsehariduse seost tööturuga tuleks käsitleda senisest enam. Eesti

inimesed veedavad tasemeõppes rahvusvahelises võrdluses palju aastaid, kuid iga õppeaasta

5

mõju tööviljakusele, palkadele ja ühiskondlikule jõukusele on arenenud riikide keskmisest

väiksem. Tegemist ei ole üksnes haridusküsimusega, vaid laiema majandusliku ja

ühiskondliku probleemiga.

J. Aaviksoo kutsus tööandjaid üles haridusdebatis aktiivsemalt kaasa rääkima.

Mait Palts rõhutas, et kutseharidusreformi eesmärgid on õiged, kuid kvaliteetse ja

jätkusuutliku kutseõppe tagamiseks tuleb reformi elluviimiseks ette näha piisavad vahendid.

Eesmärk suunata 2035. aastaks kutseõppesse 40% põhikoolilõpetajatest eeldab terviklikku

põhikoolijärgse hariduse planeerimist. Kuna selleks ajaks põhikooli lõpetavad noored on juba

sündinud ning nende arv ja piirkondlik paiknemine on üldjoontes teada, saab prognoosida

vajalikke õppekohti, koolivõrku ja rahastust. Kavandamisel tuleb käsitleda kutseharidust ja

gümnaasiumivõrku ühtse tervikuna ning tagada õppijatele kvaliteetne õpe. M. Paltsi

hinnangul ei lahenda probleemi üksnes rahastamismudelite jätkuv täpsustamine, vaid vaja on

põhimõttelist otsust kutsehariduse piisavaks rahastamiseks. Kutseõppurite jooksevkulude

rahastus on praegu üldhariduse omast väiksem. Oskustööjõu puudus on tööandjate jaoks üks

peamisi probleeme, mis pidurdab investeeringuid ja majanduskasvu, mistõttu mõjutab

kutsehariduse rahastamine otseselt Eesti majanduse arenguvõimalusi.

Signe Kivipalus J. Aaviksool täpsustada, kas tema poolt kirjeldatud kutsehariduse keerulised

õpetamis- ja õppimistingimused tulenevad eelkõige rahastuse puudujääkidest, õppekeskkonna

kvaliteedist või mõlema teguri koosmõjust.

Jaak Aaviksoo vastas, et kutsehariduse füüsilist taristut on varasemate reformide käigus

ulatuslikult korrastatud. 1990. aastatel kavandati vajaduspõhiselt ligikaudu 30

kutseõppeasutusest ja 30 000 õppekohast koosnev võrk ning Euroopa Liidu vahendite toel

renoveeriti arvukalt õppeasutusi. Täna annavad Eestis kutseharidustunnistusi 51 asutust.

Kutseõppeasutuste füüsiline taristu on rahvusvahelises võrdluses pigem hea ega ole peamine

kitsaskoht. Suurim probleem on kvalifitseeritud õpetajate nappus ja madalast palgatasemest

tingitud osakoormusega töötamine, mis raskendab püsiva õppekeskkonna kujundamist ja

noorte õpetajate värbamist. Teise olulise murekohana nimetas J. Aaviksoo praktilise õppe

kulumaterjalide ebapiisavat rahastamist.

Raino Liblik täpsustas, et täna on Eestis 20 riigi kutseõppeasutust, viis erakutsekooli ning

viis rakenduslikku kõrgkooli.

R. Liblik lisas, et kutsehariduse arendamisel tuleb lisaks laboritele ja õppevahenditele pöörata

tähelepanu kogu füüsilise õpikeskkonna nüüdisaegsusele ja atraktiivsusele. Mitmes

kutseõppeasutuses vajavad uuendamist üldkasutatavad ruumid, et õppijad sooviksid koolis

viibida ja tegutseda. Õpikeskkonna parandamine eeldab täiendavaid investeeringuid ning

aitab suurendada kutseõppe populaarsust.

Liina Kersna juhtis tähelepanu vajadusele koordineerida koolivõrgu ja investeeringute

kavandamist, et demograafiliste prognooside põhjal ei planeeritaks sama koolihoone

renoveerimist ja sulgemist samaaegselt eri üksustes.

Margit Sutropi sõnul võikskutseharidus olla haridussüsteemi uuendamise üks keskseid

vedureid, sidudes üld-, kutse- ja kõrghariduse ning elukestva õppe tööturu vajadustega.

Arutelu lähtekohaks peaks olema küsimus, millist tööturgu ja majandust Eesti tulevikus vajab

ning millised oskused, õpiteed ja õpetajad seda toetavad. Arvestada tuleb tehnoloogiliste

muutuste, sealhulgas tehisintellekti mõjuga. Praktilisi oskusi nõudvad ametid jäävad

vajalikuks ning nende tähtsus võib kasvada. Seetõttu tuleb määratleda tuleviku pädevused,

6

ajakohastada õppekavu ja õpetamisviise ning arendada erialaste oskuste kõrval ka

vastutustunnet, koostööoskust ja tööharjumusi.

M. Sutrop lisas, et paremaid tulemusi ei taga üksnes lisaraha või õppeaja pikendamine.

Tähelepanu tuleb pöörata sellele, mida, kuidas ja kelle poolt õpetatakse, ning käsitleda

haridusastmeid tervikuna. Ta kutsus haridusvaldkonda, Kutsekoda ja tööandjaid kujundama

ühist strateegilist vaadet tuleviku tööturule.

M. Sutrop küsis, kuivõrd vastavad kutsehariduse praegused 1421 õppekava tööturu

vajadustele.

Jaak Aaviksoo vastas, et kutsehariduse õppekavade kujunemist mõjutab koolide vajadus täita

õppekohti ning konkurents gümnaasiumidega, mistõttu puudub riigil terviklik ülevaade ja

strateegiline juhtimine. J. Aaviksoo sõnul on õppekavade valik liiga kitsas, eriti tüdrukutele.

Rahvusvahelises võrdluses õpetatakse Eestis mitmeid tehnilisi erialasid põhjendamatult

kõrgel haridustasemel ja liiga suure üldharidusainete osakaaluga. Kutse- ja

rakenduskõrghariduses tuleks suurendada kutse- ja ametialaseid pädevusi, tugevdada HTM-i

ja Kutsekoja rolli tööturu vajaduste arvestamisel ning kujundada õppijate jaotumisne üld- ja

kutsehariduse vahel selgemate sisseastumisnõuete abil. Sisendlatti kõrgkooli tuleks tõsta nii

kõrgele, et tasakaalupunkt satub õigele kohale.

Liina Kersna sõnul nähakseharidusvaldkonna arengukavas ette piirkondlike hariduskeskuste

loomine, mis võimaldaks põhikoolilõpetajal valida ühes ja samas keskuses rakenduslikuma

või akadeemilisema õpitee.

Margit Sutrop küsis, kas piirkondlike hariduskeskuste loomine parandaks kutsehariduse

mainet ning võimaldaks paremini ühendada rakenduslikke ning akadeemilisi õpiteid. Lisaks

soovis M. Sutrop teada, kas hariduskeskuste eesmärk on kokku hoida ka kulusid.

Ülle Matsin vastas, ethariduskeskuste loomise eesmärk ei ole pelgalt kokkuhoid, vaid

piirkonnas mitmekesiste põhikoolijärgsete õppimisvõimaluste säilitamine. Hariduskeskus

võimaldaks noortel õppida kodukohas ning vahetada vajaduse korral õppeviisi või õppekava

kooli vahetamata.

Alo Savi leidis, et hariduskeskuste loomine on väheneva rahvastikuga piirkondades vajalik

eelkõige põhikoolijärgse hariduse jätkusuutlikkuse, kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamiseks,

mitte kulude kokkuhoiuks. Tema sõnul võimaldavad eri haridusliike ühendavad keskused

säilitada maakonnas mitmekesised õpiteed. Põhikoolijärgse hariduse vastutuse koondamine

riigile aitaks terviklikumalt kavandada õppekohti ning vähendada kohalike omavalitsuste

hallatavate koolide, riigigümnaasiumide ja kutseõppeasutuste konkurentsi õppijate pärast.

Liina Kersna sõnul eeldab see ka rahastamismudelite ühtlustamist. Hariduskeskuste

rahastamine ei saa olla koostatud erinevate põhimõtete järgi.

Ülle Matsini sõnul tuleb juba olemasolevate demograafiliste andmete põhjal modelleerida

põhikoolijärgset koolivõrku, õppekohtade paiknemist ja õppijate jaotumist eri õpiteede vahel.

Riigi terviklik vastutus võimaldaks koostöös põhikoolidega kujundada ligipääsu

õppimisvõimalustele ja vastuvõtukriteeriume ning suunata õppijate valikuid

tasakaalustatumalt.

Tiia Randma andis ülevaate kutseeksamitest kutseõppe lõpetajatele 2026 I poolaastal (lisa 3).

2026. aasta I poolaastal osales kutseeksamitel 29 kutseõppeasutusest 7162 õppijat, eksameid

korraldas 59 kutseandjat ning keskmine edukuse määr oli 86%. Ligikaudu kolmveerand

osalejatest sooritas neljanda taseme eksami. Üle 90% eksamitest viisid läbi töömaailma

kutseandjad; koolide endi korraldatud eksamite edukus oli 94% ja töömaailma kutseandjate

7

eksamitel 85%.

Koolide lõikes saavutas viis kooli 100% tulemuse, kaheksa kooli 90–99%, 11 kooli 80–89%

ning viis kooli alla 80% tulemuse. Alla 80% tulemusega koolides osales ligi veerand kõigist

eksamil osalenutest. Üldine tulemuslikkus on püsinud kõrge, kuid langenud 2023. aasta

90,1%-lt 2026. aasta I poolaastal 85,8%-le.

Valdkondade tulemused erinesid 35 protsendipunkti võrra. Kõrgeim oli edukus kultuuri,

äriteeninduse, sotsiaalhoolekande, infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni valdkonnas,

madalaim aga tehnika, tootmise ja töötlemise valdkonnas. Eriti murettekitavad olid

mehaanika ja metallitöö tulemused, kus edukus oli 49%. Sõiduautotehniku, mehhatrooniku ja

keevitaja kutsete tulemused jäid samuti madalaks ning koolidevahelised erinevused olid

suured. Erakordselt madal oli trei- ja freespingi operaatorite eksamite tulemus: 55 osalejast

sooritas eksami seitse õppijat. Tehniliste õppekavarühmade tulemuste langus alates 2023.

aastast viitab laiemale probleemile, mitte üksikule ebaõnnestunud eksamile. T. Randma

rõhutas, et kutseeksami tulemus annab tagasisidet peale õppija ka koolile, õppekavale,

praktikale, õpetamisele ja koostööle töömaailmaga.

Indrek Peterson sõnas, etehitusvaldkonna kutseeksamite 81% keskmine edukus ei anna

olukorrast täielikku pilti. Kutseeksamitel osalejate arv on võrreldes 2011. aastaga vähenenud

enam kui 700 õppijalt veidi üle 500 õppijani ning mõnel õppekaval jõuab eksamile vaid kaks

või kolm õppijat, mistõttu võib kõrge edukuse määr põhineda väga väikesel osalejate arvul.

Tulemusi parandab motiveeritud täiskasvanud õppijate osakaalu kasv, eelkõige

töökohapõhises ja keskharidusjärgses õppes. I. Peterson lisas, et nelja-aastaste õppekavade

kõrval võinuks säilitada ka paindlikumad õpiteed. Ta lisas, et ehitusvaldkonna keskmist

tulemust tõstavad edukamad viimistluserialad, mistõttu vajab valdkonna tegelik olukord

täiendavat analüüsi ja parandamist.

Liina Kersna küsis, kas kutseeksamite tulemuste langus alates 2023. aastast võib olla seotud

COVID-19 pandeemia ajal põhikoolis õppinud noorte õpilünkadega.

Tiia Randma nõustus L. Kersna väitega.

Külli All sõnas, etkutseeksamid on üle 20 aasta olnud oluline kutseõppe lõpetajate oskuste

kvaliteedinäitaja. Eksamite üldine edukus on viimastel aastatel kõikunud ligikaudu kahe

protsendipunkti piires ning tervikuna ei ole olnud langus suur. Murekohad puudutavad

eelkõige üksikuid erialasid, koole ja aastaid. Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada ka seda,

et hariduslike erivajadustega õppijatele on kutseeksam vabatahtlik ning eksamile minejate

osakaal võib kooliti ja erialati erineda.

Veljo Konnimois küsis, millest tuleneb kutsehariduse kulude osakaalu märkimisväärne

langus hariduskuludes ja sisemajanduse koguproduktis. Ta märkis, et kutsehariduse kulud

moodustavad 5,8% hariduskuludest ehk 133 miljonit eurot ning nende osakaal SKP-s on

langenud 0,5%-lt 0,37%-le. V. Konnimoisi hinnangul võimaldaks varasema rahastamistaseme

säilitamine suunata kutseharidusse ligikaudu 40 miljonit eurot rohkem, eelkõige kvaliteetse

tehnilise hariduse pakkumiseks.

Renno Veinthal vastas, et kutsehariduse rahastamise osakaalu langus tuleneb riigieelarve

ettevalmistamise protsessist ning eri aegadel tehtud poliitilistest prioriteedivalikutest. Eelarve

lisataotluste võimalused on olnud piiratud ja valitsuses on tavaliselt õnnestunud kokku leppida

vaid osa ministri esitatud prioriteetidest. Tema sõnul ei ole kutsehariduse osakaalu

vähenemine olnud teadlikult seatud eesmärk, vaid poliitiliste eelarvevalikute kahetsusväärne

8

tagajärg.

Jaak Aaviksoo lisas, etrahastamisotsuseid mõjutab poliitiline surve ning kutsehariduse ja

tööturu vajaduste eest peaksid senisest jõulisemalt seisma tööandjad. J. Aaviksoo hinnangul

puudub kutseharidusel teiste haridusvaldkondadega võrreldav mõjukas huvikaitse ning ilma

tööandjate selge ja järjepideva nõudmiseta on poliitilistel otsustajatel raske suunata rohkem

vahendeid kutseharidusse.

Helle-Moonika Helme arvamuse kohaselt ei tulene kutsehariduse probleemid üksnes

rahastusest või õppekeskkonnast. Tähelepanu tuleb pöörata ka laste varasemale haridusele,

õpimotivatsioonile, nõudlikkusele ning reaal- ja tehnikaoskuste kujundamisele. H-M. Helme

küsis, kas kutsehariduse probleemide üks põhjus võib olla see, et õppijate motivatsiooni ja

teadmisi ei arendata varasemates haridusastmetes piisavalt ning neilt ei nõuta piisavalt palju.

Külli All sõnul seatakseEesti haridussüsteemis õppijatele ja lõpetajatele kõrged nõudmised

ning mitmeid mujal kutsehariduse tasemel õpetatavaid erialasid õpetatakse Eestis

rakenduskõrghariduse tasemel. Ta rõhutas, et kutse- ja oskusseaduse rakendamisel tuleb koos

tööandjatega määratleda, millisel tasemel ja millises mahus eri kutseoskusi õpetada.

Margit Sutrop nõustus, et õppijatele tuleb esitada piisavalt kõrgeid nõudmisi ja leidis, et

Eestis on olukord rahvusvahelises võrdluses suhteliselt hea. Tema hinnangul tuleb

õpitulemuste ja edetabelikohtade kõrval väärtustada ka laste vaimset ja füüsilist tervist ning

leida nõudlikkuse ja heaolu vahel tasakaal.

Veljo Konnimoisi sõnul saavad tehniliste erialade probleemid alguse tehnilise huvihariduse

vähesest rahastamisest. Kohalikud omavalitsused suunavad tema sõnul tehnilisse

huviharidusse vaid 0,1% oma eelarvest ning ilma rahastamise suurendamiseta ei ole võimalik

tehniliste erialade tulemusi parandada.

Liina Kersna sõnul on HTM tegutsenud selle nimel, et noorte huvi tehniliste erialade vastu

kujuneks ka väljaspool formaalõpet. Formaal- ja mitteformaalõpet tuleb senisest enam

lõimida, et tehnika- ja reaalainete vastu saaks huvi tekkida juba koolis.

L. Kersnavõttis arutelu kokku ja pidas vajalikuks, et täitevvõim koostaks demograafilisi

muutusi ning õppijate piirkondlikku paiknemist arvestava kutseõppe vajaduste prognoosi

aastani 2035. Reformide kavandamisel tuleb samal ajal tagada nende elluviimiseks vajalikud

vahendid, et vältida valdkonnas frustratsiooni.

2. Vabariigi Valitsuse algatatud algatatud kutse- ja oskusseaduse eelnõu (973 SE)

ettevalmistamine teiseks lugemiseks

Liina Kersna avas kutse- ja oskusseaduse eelnõu arutelu ning andis seisukohtade

tutvustamiseks sõna huvigruppide esindajatele.

Raul Aroni sõnul ontööandjad olnud kutse- ja oskusseaduse ettevalmistamisse kogu protsessi

vältel aktiivselt kaasatud. R. Aron tutvustas Eesti Tööandjate Keskliidu seisukohti, mida

toetavad ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni

Liit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit ja Eesti Masinatööstuse

Liit.

Kutseeksamid võimaldavad tööandjatel valideerida kutseõppe õpitulemusi ning annavad

9

haridussüsteemile vajalikku tagasisidet õppe kvaliteedi kohta. Kutseeksamite tulemused

näitavad, et üldine tase on hea, kuid toovad samal ajal esile olulisi kitsaskohti eelkõige

majanduse arenguks vajalikel erialadel ja valdkondades, kus noortel on tööturule sisenemine

keeruline. Ilma kutseeksamiteta ei pruugiks selline võrdlev teave süsteemis nähtavaks saada

ega võimaldaks õppeprotsessi sihipäraselt parandada.

R. Aron lisas, et kutsekeskhariduse valijatele on oluline nii tööturule jõudmine ja õppe

rakenduslikkus kui ka keskhariduse omandamine ning võimalus jätkata õpinguid. Seetõttu

peab säilima tööandjate sisuline seos kutseharidusega ja nende osalus õpitulemuste

hindamisel. Eelnõu sisaldab riski, et tööandjate roll kutsete andmisel väheneb ning

kutseeksamitest eemaldutakse valdkondades, kus kutsetunnistust töömaailmas praegu vähem

kasutatakse või kus tegemist ei ole reguleeritud kutsega. Eesti Tööandjate Keskliit esitas selle

riski vähendamiseks kaks põhilist ettepanekut. Esiteks tuleks anda valdkondlikele

eksperdikogudele nõuandva rolli asemel otsustusõigus, et nende otsused oleksid

kutsesüsteemis siduvad sarnaselt seniste kutsenõukogude otsustega. Teiseks tuleb esmakutse

andmisel tagada tööandjate osalus õpitulemuste valideerimisel. Kuigi esmakutse hindamine ei

pruugi toimuda töömaailma kutseeksami vormis ja selle aluseks on kompetentsiprofiil, peab

ka selle andmine kinnitama, et lõpetaja oskused vastavad töömaailma ootustele ega vähenda

kutse tähendust ja kutsesüsteemi usaldusväärsust.

R. Aron lisas, et HTM on põhimõtteliselt nõustunud mõlema ettepanekuga ning pooled on

jõudnud kompromissile. Vajalikud muudatused ei ole siiski veel eelnõusse lisatud. Ta palus

eelnõu edasisel menetlemisel veenduda, et lõplikus tekstis oleks sätestatud valdkondlike

eksperdikogude otsustavam roll ning tööandjate kaasamine esmakutse andmisel õpitulemuste

valideerimisse.

Jüri Jõema lisas, eteelnõu ei taga kutseõppeasutuste lõpetajate hindamise võrreldavust, sest

iga kool saab koostada oma hindamisjuhendi. Tema hinnangul on mõiste „esmakutse“ eksitav,

kui lõpetaja oskusi hinnatakse koolisiseselt ilma tööandjate sisulise osaluseta. J. Jõema tegi

ettepaneku eristada kutseõppeasutuse lõpetamisel antav tunnistus tööandjate osalusel

korraldatava kutseeksami alusel saadavast kutsest ning kasutada selleks näiteks nimetust

„kutseharidustunnistus“ või „kutseõppeasutuse lõpudiplom“.

Liina Kersna sõnul küsimus, kas „esmakutse“ on kõnealuse kvalifikatsiooni tähistamiseks

sobiv ja piisavalt täpne mõiste, tõstatus komisjonis juba eelnõu esimese lugemise

ettevalmistamisel.

Veljo Konnimois sõnas, et kutseeksam on oluline kvaliteedikontroll töömaailma ja

kutseõppeasutuse vahel. Tema hinnangul suureneb kutseeksami kaotamisel oht, et kooli antud

esmakutse ei kinnita lõpetaja tegelikku valmisolekut tööturule siseneda ning tööandjad peavad

asuma puudulikke oskusi ise täiendama.

Indrek Peterson toetas seisukohta, et tööandjate osaluseta antavat esmakutset ei tohiks

käsitada töömaailmas tunnustatud kutsena. Ta rõhutas koolide lõpetajate võrreldavuse

vajadust ning tõi probleemina esile olukorra, kus kutseeksami ebaõnnestumise järel

võimaldab kooli siseeksam siiski kõigil õppijatel lõpetada. Tema hinnangul ei taga üksnes

õppekava läbimine piisavalt usaldusväärset alust esmakutse andmiseks.

Kristi Tariku sõnul ei väärtusta tööandjad mõnesvaldkonnas kutsetunnistust ning

kohustuslik kutseeksam tähendab ebaproportsionaalset ressursikulu, samas kui reguleeritud

kutsealadel on kutsetunnistus töötamiseks hädavajalik. Tema hinnangul ei ole põhjendatud

kohaldada kõigile valdkondadele ühesugust kutseeksamite korraldust.

10

Külli All selgitas, et esmakutse küsimus puudutab lisaks kutseharidusele ka kõrgharidust.

Aastatel 2020–2025 omandas kõrgkooli lõpetamisel esmakutse ligikaudu 3000 lõpetajat

aastas. K. All täpsustas, et arutelu käsitleb üksnes osa kehtiva seaduse tähenduses

korraldatavatest kutseeksamitest. Kutsekoolide lõpueksamid moodustavad kõigist

kutseeksamitest vähem kui kolmandiku.

K. All rõhutas, et kutse- ja oskusseaduse eelnõu eesmärk on luua süsteemne seos töömaailma

vajaduste ja hariduse pakkumise vahel. Tööandjate sisend peab olema selgelt määratletud ning

neid tuleb otsuste tegemisse sisuliselt kaasata. Töörühma arutelude tulemusel on jõutud

kompromissile nii valdkondlike eksperdikogude otsustusrolli kui ka tööandjate kaasamise

küsimuses. Need kokkulepped on kajastatud HTM-i tagasisides kultuurikomisjonile ja

huvirühmadele, kuid muudatused ei ole veel eelnõu teksti jõudnud, sest need tuleb Riigikogu

menetluse käigus vormistada.

K. All ei toetanud ettepanekut loobuda kutsehariduse lõpetajate puhul mõistest „esmakutse“.

Tema hinnangul tekitaks selline eristus olukorra, kus kutsekvalifikatsiooni omandamist

seostataks avalikkuses üksnes kõrgkooli lõpetamisega, samal ajal kui kutsehariduse lõpetajale

antaks vaid lõputunnistus. Selline lähenemine ei ole põhjendatud, kuna kutsehariduse

kvaliteet on riiklikult reguleeritud nii kvaliteedihindamise süsteemi kui ka õpetajate

kvalifikatsiooninõuete kaudu.

K. All möönis, et koolide hindamispraktika ja nõudlikkus võivad praegu erineda. Eelnõu

rakendamiseks kavandatud kolmeaastase üleminekuperioodi jooksul tuleb seetõttu koostöös

tööandjatega välja töötada ühtsed hindamiskriteeriumid ja kvaliteedinõuded. Nende

rakendamine peab tagama, et esmakutse andmine oleks kooliti võrreldav, usaldusväärne ning

vastaks töömaailma ootustele.

Liina Kersna tunnustas osalisi saavutatud kokkulepete eest ning märkis, et nende põhjal on

komisjonil oodata vähemalt kahte muudatusettepanekut. L. Kersna pidas vajalikuks, et eelnõu

rakendamisele eelneval üleminekuperioodil töötataks koostöös tööandjate ja teiste asjaomaste

osalistega välja ühtsed hindamiskriteeriumid ja kvaliteedinõuded.

Ülle Matsin toetas õppe kvaliteedi järjepideva hindamise põhimõtet ning rõhutas, et

puudujääke ei tohiks tuvastada alles lõpueksamil. Ta tõi võrdluseks eestikeelsele õppele

ülemineku, mille puhul on koolipidajad jõudnud arusaamani, et üksnes lõpptulemuse

kontrollimisest ei piisa ning õppe edenemist tuleb jälgida kogu protsessi vältel.

Ü. Matsini sõnul sõltub kutseeksami edukas sooritamine õppeprotsessi kvaliteedist, õpetajate

ettevalmistusest ning nende suutlikkusest arvestada muutuvate kutsenõuete ja tehnoloogia

arenguga. Kui õppijad ei saa eesmärkide saavutamiseks vajalikku õpet, peab see selguma

võimalikult vara, et koolil ja koolipidajal oleks võimalik rakendada parandusmeetmeid.

Vajaduse korral tuleb täiendada õppekorraldust, toetada õpetajat, ajakohastada õpetamise sisu

või teha muid personali puudutavaid otsuseid.

Ü. Matsin lisas, et kvaliteedihindamine peab muutuma õppeprotsessi tavapäraseks osaks ning

tuvastatud probleemidele tuleb reageerida enne lõpphindamist. Vastasel juhul võidakse alles

eksamil nentida, et õppijad ei ole saavutanud nõutud taset, kuid õppeprotsessi parandamiseks

ja nende toetamiseks on selleks ajaks juba liiga hilja.

Jüri Jõema täpsustas, et tema ettepanek esmakutse andmise kohta ei puuduta üksnes

kutseharidust, vaid ka kõrgharidust ning eelnõu § 16 lõikes 2 sätestatut. Kõrgkoolil on

võimalik taotleda kutseandja õigust ka eraldi menetluses ning kõrgkooli väljastatud

11

kutsetunnistusi saab kutsesüsteemis tunnustada. J. Jõema rõhutas, et küsimust, kas

bakalaureuseõppe lõpetaja kompetentsid vastavad esmakutse nõuetele, tuleb hinnata sisuliselt

ja tööandjate osalusel, mitte lähtuda üksnes haridustaseme omandamisest.

Indrek Peterson leidis, et õppeprotsessi järjepidev hindamine ja kutseeksam täiendavad

teineteist ning kutseeksam on koolide ja lõpetajate võrreldavuse tagamiseks jätkuvalt vajalik.

Ta tegi ettepaneku vältida kooli- ja kutseeksami dubleerimist, kehtestades kutseeksamil eraldi

lävendi tööturule vastavuse ning kooli lõpetamise jaoks. Samuti pidas ta vajalikuks sätestada

ühtsed hindamiskriteeriumid seaduses ja anda nende kinnitamise õiguse valdkondlikule

eksperdikogule. I. Peterson rõhutas, et tööandjate seisukohti tuleb mitte üksnes kuulata, vaid

ka otsustes arvestada.

Ave Perve edastas Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu seisukoha, mille kohaselt on

eelnõus kõige olulisem kutseoskuste süsteemi ajakohastamine ning hariduse ja töömaailma

koostöö tugevdamine. Regulatsiooni tehnilised lahendused peavad seda eesmärki toetama

ning tagama, et kvalifikatsioonide kujundamisel arvestatakse nii õppijate, tööandjate kui ka

haridusasutuste vajadustega.

A. Perve rõhutas, et samal kutsealal tuleb vältida paralleelsete ja osaliselt kattuvate

kvalifikatsiooninõuete tekkimist. Erinevad või ebaselgelt piiritletud nõuded võivad

raskendada õppijatel kvalifikatsioonide tähenduse mõistmist, tööandjatel töötajate oskuste

hindamist ning haridusasutustel õppekavade kavandamist. Seetõttu peavad

kvalifikatsiooninõuded olema üheselt mõistetavad, omavahel kooskõlalised ja süsteemis

ühetaoliselt rakendatavad.

Margus Pedaste tutvustasTartu Ülikooli seisukohta. M. Pedaste lisas, et osa küsimusi tuleb

lahendada kutseseaduse asemel teistes õigusaktides, sealhulgas kõrgharidusstandardis. Ta

avaldas lootust, et ülikooli ettepanekuid arvestatakse ka nende regulatsioonide muutmisel.

M. Pedaste pidas positiivseks, et eelnõu võimaldab samas valdkonnas tegutseda mitmel

kutseandjal. Samas on tema hinnangul haridus- ja kutsekvalifikatsioonide tasemed Eesti

süsteemis endiselt liiga jäigalt seotud. Kutsekvalifikatsiooni määramisel tuleks lähtuda

inimese tegelikest kutsekompetentsidest, mitte üksnes omandatud formaalhariduse tasemest.

Seetõttu peaks olema võimalik anda näiteks kuuenda taseme hariduskvalifikatsiooni

omandanule seitsmenda taseme kutsekvalifikatsioon või seitsmenda taseme

hariduskvalifikatsiooni omandanule neljanda või viienda taseme kutsekvalifikatsioon, kui

tema tõendatud kompetentsid vastavad asjaomase kutse nõuetele.

M. Pedaste rõhutas, et kutsekvalifikatsiooni tase peab kajastama hinnatud kutseoskusi ja

-pädevusi, mitte olema automaatselt seotud õppekava või haridustaseme numbriga. Sama

põhimõtet tuleks rakendada mikrokvalifikatsiooniõppe puhul. Kutse andmist ei peaks

välistama üksnes seetõttu, et vajalikud kompetentsid on omandatud

mikrokvalifikatsiooniõppes. Otsus peab sõltuma õppe mahust, asjaomase kutse ulatusest ning

sellest, kas kõik kompetentsiprofiilis ette nähtud pädevused on omandatud ja nõuetekohaselt

hinnatud.

Külli All vastas, et eelnõu täpsustab haridus- ja kutsekvalifikatsiooni omavahelist seost ning

võimaldab kutsekvalifikatsioonil olla formaalhariduse kvalifikatsioonist ühe taseme võrra

kõrgem. Suurema tasemevahe korral muutuks nõutavate kompetentside tõendamine

ebaproportsionaalselt mahukaks ning see võiks kahjustada kvalifikatsioonisüsteemi kvaliteeti

ja usaldusväärsust.

12

K. All selgitas, et Eesti kvalifikatsiooniraamistik seob haridustasemed kindlate

raamistikutasemetega ning peab tagama kvalifikatsioonide selguse ja rahvusvahelise

võrreldavuse. Seetõttu ei saa kõrgkool anda õppekava üldise kvalifikatsioonina oluliselt

madalama taseme kutsekvalifikatsiooni. Kõrgkooli ülesanne on anda õppekava tasemele

vastav laiem akadeemiline või rakenduslik haridus, kuigi madalama taseme kutsekompetentse

võib õpetada ja hinnata õppekava üksikute osade või moodulite raames.

Liina Kersna küsis, miks ei võiks anda kutset mikrokvalifikatsiooniõppe läbinule, kui õppe

käigus on omandatud asjaomase kutse nõuetele vastavad kompetentsid.

Külli All vastas, et mikrokvalifikatsiooniõppe läbimise järel võib kutse anda, kuid see ei ole

kohustuslik ega kaasne automaatselt iga mikrokvalifikatsiooniga. Ülikoolidel peab säilima

võimalus pakkuda mikrokvalifikatsiooniõpet ka kutsesüsteemiga sidumata. Uues süsteemis

annavad OSKA analüüsid ja kompetentsiprofiilid suuniseid sobivate mikrokvalifikatsioonide

kujundamiseks, kuid kutse andmine sõltub omandatud kompetentsidest ja eraldi hindamisest.

Margus Pedaste täpsustas, et ta ei pidanud kutse andmist mikrokvalifikatsiooniõppe järel

kohustuslikuks. Haridus- ja kutsekvalifikatsioonide seostamisel tuleks tema hinnangul lähtuda

õppekavas tegelikult omandatavatest kompetentsidest. Näiteks võiks seitsmenda taseme

haridusinnovatsiooni õppekava sisaldada moodulit, mille läbimisel omandatakse viienda

taseme õpetajakutse kompetentsid, kuigi õppekava põhieesmärk ja üldine kvalifikatsioonitase

on kõrgemad.

Külli All selgitas, et kirjeldatud lahendus on võimalik nii kehtiva kui ka kavandatava seaduse

alusel. Seitsmenda taseme haridusinnovatsiooni õppekava võib sisaldada moodulit, mille

läbimisel omandatakse viienda taseme õpetajakutse kompetentsid, kui mooduli maht ja sisu

vastavad asjaomase kutse nõuetele.

K. All lisas, et õppekava üksik osa võib anda madalama taseme kutsekompetentsid, kuid

õppekava tervikkvalifikatsioon jääb selle üldisele eesmärgile ja õpiväljunditele vastavalt

seitsmendale tasemele. Hariduse kvaliteedi ja kvalifikatsioonide võrreldavuse tagamiseks ei

saa seitsmenda taseme õppekava tervikuna käsitada viienda taseme kvalifikatsioonina.

Robin Liiber tutvustas Eesti Üliõpilaskondade Liidu seisukohti. R. Liiber lisas, et

kutsestandardite ja kompetentsiprofiilide rakendamine tuleks kõrgkoolidel ning kutseandjatel

senisest põhjalikumalt läbi rääkida, et neid saaks õppekavades paremini lõimida. Eesti

Üliõpilaskondade Liit esindab ka rakenduskõrgkoolide õppureid ning nende tagasiside põhjal

võiks kutseõppe ja töömaailma vajadustega seotud osa olla rakenduskõrghariduses praegusest

tugevamalt esindatud.

R. Liiberi sõnul kutseharidusse õppijate suunamisel ei piisa üksnes õppekohtade loomisest.

Õppijatele tuleb tagada õppes püsimiseks vajalik tugivõrgustik ja taristu, sealhulgas piisavad

õpilaskodukohad, toimiv ühistransport ning muud igapäevast toimetulekut toetavad teenused.

Vastasel juhul võib õppijal puududa tegelik võimalus valitud õppekaval osaleda ja see

lõpetada, kuigi õppekoht on formaalselt olemas. R. Liiber tõi näiteks Viljandi, kus

riigigümnaasium ja kutseõppeasutus kasutavad ühist piiratud mahuga õpilaskodu, mistõttu ei

jätku kohti kõigile õppijatele. R. Liiber pidas vajalikuks, et riigigümnaasiumide,

kutseõppeasutuste ja kavandatavate piirkondlike hariduskeskuste koostöö ning neid ümbritsev

tugivõrgustik kavandataks enne reformide rakendamist tervikuna. Õppija peab saama lisaks

õppekohale praktilise toe õpingutes püsimiseks, edukaks lõpetamiseks ja kutsestandardile

vastavate kompetentside omandamiseks.

Liina Kersna sõnas, etEesti Õpilasesinduste Liidu seisukoht kutsehariduse rahastamise ja

selle arengusuundade kohta väljendas samuti vajadust tagada kutseõppijatele piisav

13

tugivõrgustik ja õppes osalemist toetav taristu.

Renno Veinthal nõustus, et õppurite tugivõrgustiku piisavus ja kättesaadavus on oluline nii

kutse- kui ka kõrgharidusse siirdujate jaoks, kuigi küsimus ei ole otseselt kutse- ja

oskusseaduse eelnõu keskmes. HTM on alustanud õppurite toimetuleku ja toetuste süsteemi

terviklikku analüüsi, mis hõlmab ka õpilaskodu- ja üliõpilaskodukohtade piisavust ning

kättesaadavust. Haridusvõrgu kujundamisel tuleb tagada, et õppijatel oleks lisaks õppekohale

tegelik võimalus õppes osaleda ja see edukalt lõpetada.

Liina Kersna tänas osalejaid sisuka arutelu eest ning pidas vajalikuks, et täitevvõim koostaks

demograafilisi muutusi ning õppijate piirkondlikku paiknemist arvestava kutseõppe vajaduste

prognoosi aastani 2035. L. Kersna rõhutas, et reformide kavandamisel tuleb samal ajal tagada

nende elluviimiseks vajalikud vahendid, et vältida valdkonnas frustratsiooni. Kutse- ja

oskusseaduse eelnõu edasisel menetlemisel tuleb tööandjate ettepanekuid mitte üksnes

kuulata, vaid võimalikult suures ulatuses ka arvestada.

3. Info ja muud küsimused

Infot ei edastatud ja muid küsimusi ei tõstatatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Kersna

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Merje Noorlind

protokollija

Riigikogu kultuurikomisjoni

istungi protokoll nr 171

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 13. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 16.35

Juhataja: Liina Kersna (esimees)

Protokollija: Merje Noorlind (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi,

Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali

Komisjoni ametnikud: Carina Rikart (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helena Pihlakas (nõunik)

Kutsutud: Haridus- ja Teadusministeeriumi varade asekantsler Alo Aasma (1.

päevakorrapunkti juures), Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrg- ja täiskasvanuhariduse

poliitika asekantsler Renno Veinthal, kesk- ja kutsehariduse osakonna juhataja Ülle Matsin,

riigikoolide osakonna juhataja Raino Liblik, riigikoolide osakonna vanemnõunik Alo Savi ja

nõunik Ingrid Jaggo, täiskasvanuhariduse ja oskuste osakonna vanemnõunik Külli All,

peaekspert Sigrid Ester Tani, õigusosakonna õigusnõunik Kadi Mölder;

HTM-i hariduskulude analüüsi koostaja, akadeemik Jaak Aaviksoo, Kutsekoja juhatuse liige,

OsKuS arendusjuht Tiia Randma, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu juhatuse esimees

Kuno Rooba ja juhatuse aseesimees Kristi Tarik, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor

Mait Palts, Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni professor, haridusteaduste instituudi juhataja

Margus Pedaste, Eesti Linnade ja Valdade Liidu haridus- ja noorsootöö valdkonna nõunik

Robert Lippin, Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu liige Veljo Konnimois ja kutseandmise

ekspert Alexandra Lumiste, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esindajad, Tallinna

Tervishoiu Kõrgkooli finants- ja haldusdirektor Ave Perve ning Tartu Tervishoiu Kõrgkooli

kutseõppe osakonna juhataja Tiina Uusma, Eesti Tööandjate Keskliidu majanduse ja hariduse

valdkonnajuht Raul Aron, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu nõunik Jüri

Jõema, Eesti Ehitusettevõtjate Liidu haridusnõunik Indrek Peterson, Eesti Üliõpilaskondade

Liidu juht Robin Liiber ja poliitika nõunik Lagle Kaubi (1. ja 2. päevakorrapunkti juures)

Päevakord:

1. Ülevaade kutsehariduse rahastamisest ja arengusuundadest

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kutse- ja oskusseaduse eelnõu (973 SE) ettevalmistamine

teiseks lugemiseks

3. Info ja muud küsimused

1. Ülevaade kutsehariduse rahastamisest ja arengusuundadest

2

Liina Kersna avas komisjoni istungi ja andis sõna Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM)

esindajale, et teha ülevaade kutsehariduse rahastamisest ja arengusuundadest.

Ülle Matsin andis ülevaate kutsehariduse rahastamisest ja arengusuundadest.

Majanduse elavdamiseks peab kutseharidus kujunema põhikoolilõpetajatele gümnaasiumiga

võrdselt väärtustatud õpiteeks, mis võimaldab nii tööturule sisenemist kui ka õpingute

jätkamist. Reformi eesmärkide saavutamiseks tuleb suurendada nende õppijate osakaalu, kes

valivad kutsehariduse. Sel aastal on ligi 25% õppijatest valinud kutsekesk- või kutsehariduse,

eesmärgiks on seatud et kutsekeskhariduse valiku teeks 40 % õpilastest. Eesmärgi

saavutamine eeldab põhikoolilõpetajatele kutsehariduse õpiteede senisest aktiivsemat

tutvustamist.

Ü. Matsin selgitas, et kutsehariduse reformide rakendamisel on üheks keskseks küsimuseks

nelja-aastaste kutsekeskhariduse õppekavade ja neile sobiva õppekorralduse rahastamine.

Lisas, et nelja-aastaste kutsekeskhariduse õppekavade rahastamisel tuleb realistlikult

arvestada õpperühmade suurust, õpetajate ametikohtade vajadust ning võimaldada arvestada

nende erialade erisustega, kus õpe peab toimuma väiksemates rühmades. Näitena tõi ta

metsanduse eriala, kus osa õppest eeldab individuaalõpet.

Ü. Matsin tõi välja, et kuigi praeguses rahastamismudelis arvestatakse erialade erinevusi

õppematerjalide maksumuse kaudu, siis sellest ei piisa, sest erialade kulukus ei tulene üksnes

õppematerjalidest. Eelkõige tehnoloogiamahukate ning spetsiifiliste erialade, näiteks

põllumajanduserialade õpetamine, võib olla märkimisväärselt kulukam. Seetõttu on arutelu all

erialade õppekulu diferentseeritud arvestamine vastavalt õpetamise tegelikule kulukusele. See

eeldab ka ministeeriumi poolt arutelude eestvedamist, kuidas jaotuks vastutus nende

kutseõppeasutuste vahel, kes juba arendavad kallimate erialade õppetaristut võrgustiku ühise

kasutamise huvides, kuidas nendesse koolidesse investeerida.

Rahastamismudeli arendamise kohta märkis Ü. Matsin, et tagada tuleb tugiteenuste, muude

töötajate ja õpilaskodude vajadustele vastav rahastamine. Selgitas, et halduskulude

arvestamisel tuleb lähtuda koolide tegelikest vajadustest, kuna koolide taristu ja selle

ülalpidamiskulud on erinevad ega sõltu otseselt õppijate arvust. Samuti on põhikoolijärgsete

õppijate lisandumisega kasvanud õpilaskodude töötajate vajadus, mida senine rahastus ei

pruugi piisavalt katta.

Ü. Matsin tõi ka välja, et pikemas perspektiivis on oluline koolivõrgu jätkusuutlikkus, samal

ajal kui õppijate arv osades piirkondades väheneb, mistõttu võib nii gümnaasiumides kui

kutseõppeasutustes tekkida kriitiline piir õppijate ja õpetajate arvu osas. Selgitas ka, et

pikemas vaates peab ministeerium vajalikuks, et rakenduslik keskharidus oleks kättesaadav

igas maakonnas, arvestades samal ajal, et kõik erialad ei ole igas maakonnas kättesaadavad

(nt väga spetsiifiline põllumajanduseriala). Ü. Matsin lisas, et hariduskeskuste loomine on üks

sammudest, millega soovitakse tagada Eestit katva koolivõrgu säilimine.

Samas tõi hariduskeskuste moodustamise väljakutsena esile, et ühe asutuse koosseisus

tegutsevate eri haridusliikide rahastamise alused ja ka õppekorralduse õiguslikud alused on

erinevad. Ministeeriumi eesmärk on olnud ühtlustada eelkõige õpetajate tööjõukulude ja

palgafondi arvestamise aluseid. Nt karjäärimudel rakendub nii üldhariduses kui ka

kutsehariduses. Samas on õpetajate tööaja erineva reguleerimise jaoks vaja siiski veel

õigusruumis teha muudatusi, et lahendada hariduskeskuste praktilise toimimise murekohad.

Kokkuvõttes tõi Ü. Matsin esile küsimused, mis kutsehariduse rahastamisel vajavad kiiret

lahendamist, õppegruppide suuruse adekvaatne arvestamine, erialade õppekulu

diferentseerimine vastavalt õpetamise kulukusele ning õpilaskodude majandamine ja muude

3

töötajate vajaduste arvestamine.

Pikemas vaates on vaja jõuda kokkuleppele hariduskeskuste tõhusa majandamise

põhimõtetes, sealhulgas ühtlustada eri haridusliikide rahastamise alused. Samuti tuleb

koolivõrgu arendamisel säilitada investeerimisvõime nüüdisaegse õppekeskkonna tagamiseks,

ning teha selleks koostööd koolide ja teiste partneritega.

Alo Savi täiendas, et seni on kutseõppeasutuste rahastamisel lähtutud kolme viimase aasta

keskmisest õpilaste arvust, kuid edaspidi kavandatakse rahastamist eelmise aasta õpilaste arvu

alusel. Koostöös soovitakse jõuda selleni, et riiklik koolitustellimus ja kutsehariduse

rahastamine oleksid tagatud kolmeaastases perspektiivis, andes kutseõppeasutustele suurema

kindluse.

Raino Liblik lisas, et õppimiskohustuse rakendamine toob kaasa lisakulud, sest õppijatele

tuleb tagada hariduse võrdne kättesaadavus üle Eesti. Selleks on vaja piisavalt rahastada nii

õpilaskodusid, transporti kui ka õppematerjale.

Jaak Aaviksoo andis ülevaate kutsehariduse rahastamise analüüsi järeldustest (Eesti

hariduskulud 2022. Hariduskulude analüüsi töörühma raport) ning esmastest tulemustest (lisa

1).

Kutsehariduses õpib ligikaudu 25 000 tasemeõppurit ning vastuvõtuks on avatud 1481

õppekava. Kuigi Eesti hariduskulud tervikuna on kasvanud, on kutsehariduse osakaal

hariduskuludes langenud 10 protsendilt 6% protsendile ning kulud õppija kohta on teiste

haridusvaldkondadega võrreldes ebaproportsionaalselt väiksed. Selle tulemusena on

kutseharidusasutused elanud kümmekond aastat stressiolukorras. Ligikaudu 3 miljardi euro

suurusest hariduskulude kogumahust tuleb HTM eelarvest umbes 1,1 miljardit eurot ning

ülejäänud osa rahastusest tuleb kohalikelt omavalitsustelt või jaotatakse teiste ministeeriumide

kaudu. Näiteks üldhariduskoolide õpetajate palgatoetust jaotab Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium, lähtudes regionaalpoliitilistest prioriteetidest.

J. Aaviksoo hinnangul vajab kutseharidus senisest 30–50 miljonit eurot enam, sest

rahastamisel tuleb arvestada väiksemate õpperühmade, praktilise õppe, kulumaterjalide ja

kõrgema hinnaga erialaspetsialistidega. Rahapuudust ei lahenda üksnes rahastamisvalemi

muutmine. Ministri sõnul lisatakse valdkonda 14 miljoni euro suurune lisapanus, mis

planeeritakse HTM-i siseselt vahendite ümberkorraldamisest, aga 2027. aasta riigieelarve

projektis seda raha ei ole. Haridusvaldkonna eelarve eraldab lisaraha kõrgharidusse ja

õpetajate palkadeks. J. Aaviksoo rõhutas, et kutsehariduse alarahastamine on struktuurne ja

poliitilist lahendust vajav probleem, millega tuleb tegelda. J. Aaviksoo arvamuse kohaselt

võiks oma seisukoha anda ka Riigikogu käesoleva koosseisu kultuurikomisjon.

Kutseharidusreformi eesmärk ja ulatus vajavad selgemat määratlemist. Reformi keskmes on

muuta kutsekeskharidus gümnaasiumiga võrdväärseks õpiteeks, mis võimaldab edasiõppimist

kõrghariduses kui ka tööturule sisenemist. J. Aaviksoo sõnul on reformi kirjelduses liigselt

rõhutatud kõrghariduses jätkamist. Reform puudutab tegelikult ka neid õppijaid, kes õpivad

keskharidusjärgsetel või muudel õppekavadel. Kutsehariduse reform, õppimiskohustuse

pikendamine ja nelja-aastaste õppekavade rakendamine suurendavad õppijate arvu selles

sektoris. Raha selleks eraldatud ei ole. Kulutused õppija kohta on vähenenud ning vähenevad

veelgi.

J. Aaviksoo rõhutas vajadust kujundada koostöös huvirühmadega terviklik

kutsehariduspoliitika, mis seoks hariduse tööturu vajadustega, kuna HTM sellega üksi

hakkama ei saa. Aastas väljastatakse ligikaudu sama palju (u 10 000) kutseharidustunnistusi

4

kui kõrgharidusdiplomeid, kuid kutsehariduse rahastus on kolm korda väiksem. Tegemist on

struktuurse tasakaalustamatusega, mida ei saa lahendada üksnes rahastamisvalemite või

tehniliste muudatustega. Lahendus eeldab poliitilisi otsuseid.

Liina Kersna sõnul on kultuurikomisjon alati rõhutanud, et reformide vastuvõtmisel tuleb

ühtlasi tagada nende elluviimiseks vajalik rahastus. L. Kersna nõustus, et kutseharidus on

olnud aastaid struktuurselt alarahastatud ning õppimiskohustuse pikendamine ja

kutseharidusreform süvendavad rahastamisvajadust.

Kuno Rooba tutvustas Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu (EKEÜ) seisukohti (lisa 2).

EKEÜ toetab kutseharidusreformi eesmärke ja peab oluliseks pakkuda noortele kvaliteetset

haridust. Ühingu hinnangul ei ole reformi võimalik ellu viia üksnes olemasolevaid vahendeid

ümber jagades ning koolides on alarahastuse mõju juba selgelt tuntav. Reformi edukaks

rakendamiseks on vaja pikaajalist rahastamiskava ja kindlust, et uute kohustustega kaasnevad

ka vajalikud vahendid. K. Rooba sõnul koostöö HTM-ga toimib, kuid küsimus on

otsustusmandaadis ja jagatava raha ebapiisavuses.

Kristi Tarik tõi peamise kitsaskohana esile lisarahastuse vajaduse, rõhutades, et seda ei

tohiks leida teiste haridusastmete arvelt. Kõik haridusastmed on olulised ning kutsehariduse

lisarahastuse leidmise võimalus suureneb, kui probleemist järjepidevalt räägitakse.

Liina Kersna sõnas, et reform peab säilitama paindlikud õpiteed, mis võimaldavad õppijal

omandada tööturule sisenemiseks vajalikud oskused ka lühema õppeajaga. Õppimiskohustuse

pikendamine ei tähenda kohustuslikku keskhariduse omandamist.

Tõnis Lukas sõnas, et kutseõppijatesse tuleb suhtuda võrdselt gümnaasiumiõpilastega. Ka

kutse- ja kõrgharidust käsitletakse eraldi prioriteetidena, kuigi mõlemad konkureerivad

lähiaastatel kasvava õppijate arvu ja piiratud eelarvevahendite pärast.

T. Lukas küsis, kuidas kavatseb HTM tagada kutseharidusele selge rahastamisperspektiivi ja

kajastada riigi eelarvestrateegias nelja-aastaste õppekavadega kaasnevat lisavajadust,

arvestades samal ajal ka kõrghariduse rahastamisvajadust.

Renno Veinthal vastas, et reformi eesmärk ei ole suunata enamikku nelja-aastase

kutsekeskhariduse õppekava lõpetanutest kõrgharidusse, vaid näidata, et kutseharidus ei ole

hariduslik tupik. Ligikaudu 40% üldkeskhariduse lõpetanutest ei jätka õpinguid kõrghariduses

ega omanda praktilisi tööturuoskusi, mistõttu soovitakse reformiga suurendada

põhikoolilõpetajate huvi kutsekeskhariduse vastu. Selleks tuleb korrastada gümnaasiumivõrk

ning leppida kokku, kas keskhariduse pakkumise eest vastutavad kohalikud omavalitsused või

riik. Ilma vastutuse selge jaotuseta ei ole võimalik kujundada kvaliteetset gümnaasiumi- ja

rakenduslikku keskharidust ühendavat haridusvõrku. R. Veinthali hinnangul võiks esimestel

aastatel rakenduskõrgharidusse siirduda ligikaudu viiendik nelja-aastase kutsekeskhariduse

õppekava lõpetanutest.

Ülle Matsini sõnulriikides, kus kutseharidus ei kujuta endast hariduslikku tupikteed ja

põhikoolijärgne rakendusõpe on atraktiivne, arvestatakse sama eriala õpingute jätkamisel

kõrghariduses nelja-aastase kutsekeskhariduse käigus omandatut. HTM alustab koos

kõrghariduspoliitika osakonnaga arutelusid, et kujundada Eestis vastav üleminek ja

varasemate õpingute arvestamise võimalused. Ü. Matsin lisas, et õppimine toimub üha enam

vaheldumisi töötamisega ning järjestikuse pika õpitee osakaal väheneb.

Jaak Aaviksoo rõhutas, et kutsehariduse seost tööturuga tuleks käsitleda senisest enam. Eesti

inimesed veedavad tasemeõppes rahvusvahelises võrdluses palju aastaid, kuid iga õppeaasta

5

mõju tööviljakusele, palkadele ja ühiskondlikule jõukusele on arenenud riikide keskmisest

väiksem. Tegemist ei ole üksnes haridusküsimusega, vaid laiema majandusliku ja

ühiskondliku probleemiga.

J. Aaviksoo kutsus tööandjaid üles haridusdebatis aktiivsemalt kaasa rääkima.

Mait Palts rõhutas, et kutseharidusreformi eesmärgid on õiged, kuid kvaliteetse ja

jätkusuutliku kutseõppe tagamiseks tuleb reformi elluviimiseks ette näha piisavad vahendid.

Eesmärk suunata 2035. aastaks kutseõppesse 40% põhikoolilõpetajatest eeldab terviklikku

põhikoolijärgse hariduse planeerimist. Kuna selleks ajaks põhikooli lõpetavad noored on juba

sündinud ning nende arv ja piirkondlik paiknemine on üldjoontes teada, saab prognoosida

vajalikke õppekohti, koolivõrku ja rahastust. Kavandamisel tuleb käsitleda kutseharidust ja

gümnaasiumivõrku ühtse tervikuna ning tagada õppijatele kvaliteetne õpe. M. Paltsi

hinnangul ei lahenda probleemi üksnes rahastamismudelite jätkuv täpsustamine, vaid vaja on

põhimõttelist otsust kutsehariduse piisavaks rahastamiseks. Kutseõppurite jooksevkulude

rahastus on praegu üldhariduse omast väiksem. Oskustööjõu puudus on tööandjate jaoks üks

peamisi probleeme, mis pidurdab investeeringuid ja majanduskasvu, mistõttu mõjutab

kutsehariduse rahastamine otseselt Eesti majanduse arenguvõimalusi.

Signe Kivipalus J. Aaviksool täpsustada, kas tema poolt kirjeldatud kutsehariduse keerulised

õpetamis- ja õppimistingimused tulenevad eelkõige rahastuse puudujääkidest, õppekeskkonna

kvaliteedist või mõlema teguri koosmõjust.

Jaak Aaviksoo vastas, et kutsehariduse füüsilist taristut on varasemate reformide käigus

ulatuslikult korrastatud. 1990. aastatel kavandati vajaduspõhiselt ligikaudu 30

kutseõppeasutusest ja 30 000 õppekohast koosnev võrk ning Euroopa Liidu vahendite toel

renoveeriti arvukalt õppeasutusi. Täna annavad Eestis kutseharidustunnistusi 51 asutust.

Kutseõppeasutuste füüsiline taristu on rahvusvahelises võrdluses pigem hea ega ole peamine

kitsaskoht. Suurim probleem on kvalifitseeritud õpetajate nappus ja madalast palgatasemest

tingitud osakoormusega töötamine, mis raskendab püsiva õppekeskkonna kujundamist ja

noorte õpetajate värbamist. Teise olulise murekohana nimetas J. Aaviksoo praktilise õppe

kulumaterjalide ebapiisavat rahastamist.

Raino Liblik täpsustas, et täna on Eestis 20 riigi kutseõppeasutust, viis erakutsekooli ning

viis rakenduslikku kõrgkooli.

R. Liblik lisas, et kutsehariduse arendamisel tuleb lisaks laboritele ja õppevahenditele pöörata

tähelepanu kogu füüsilise õpikeskkonna nüüdisaegsusele ja atraktiivsusele. Mitmes

kutseõppeasutuses vajavad uuendamist üldkasutatavad ruumid, et õppijad sooviksid koolis

viibida ja tegutseda. Õpikeskkonna parandamine eeldab täiendavaid investeeringuid ning

aitab suurendada kutseõppe populaarsust.

Liina Kersna juhtis tähelepanu vajadusele koordineerida koolivõrgu ja investeeringute

kavandamist, et demograafiliste prognooside põhjal ei planeeritaks sama koolihoone

renoveerimist ja sulgemist samaaegselt eri üksustes.

Margit Sutropi sõnul võikskutseharidus olla haridussüsteemi uuendamise üks keskseid

vedureid, sidudes üld-, kutse- ja kõrghariduse ning elukestva õppe tööturu vajadustega.

Arutelu lähtekohaks peaks olema küsimus, millist tööturgu ja majandust Eesti tulevikus vajab

ning millised oskused, õpiteed ja õpetajad seda toetavad. Arvestada tuleb tehnoloogiliste

muutuste, sealhulgas tehisintellekti mõjuga. Praktilisi oskusi nõudvad ametid jäävad

vajalikuks ning nende tähtsus võib kasvada. Seetõttu tuleb määratleda tuleviku pädevused,

6

ajakohastada õppekavu ja õpetamisviise ning arendada erialaste oskuste kõrval ka

vastutustunnet, koostööoskust ja tööharjumusi.

M. Sutrop lisas, et paremaid tulemusi ei taga üksnes lisaraha või õppeaja pikendamine.

Tähelepanu tuleb pöörata sellele, mida, kuidas ja kelle poolt õpetatakse, ning käsitleda

haridusastmeid tervikuna. Ta kutsus haridusvaldkonda, Kutsekoda ja tööandjaid kujundama

ühist strateegilist vaadet tuleviku tööturule.

M. Sutrop küsis, kuivõrd vastavad kutsehariduse praegused 1421 õppekava tööturu

vajadustele.

Jaak Aaviksoo vastas, et kutsehariduse õppekavade kujunemist mõjutab koolide vajadus täita

õppekohti ning konkurents gümnaasiumidega, mistõttu puudub riigil terviklik ülevaade ja

strateegiline juhtimine. J. Aaviksoo sõnul on õppekavade valik liiga kitsas, eriti tüdrukutele.

Rahvusvahelises võrdluses õpetatakse Eestis mitmeid tehnilisi erialasid põhjendamatult

kõrgel haridustasemel ja liiga suure üldharidusainete osakaaluga. Kutse- ja

rakenduskõrghariduses tuleks suurendada kutse- ja ametialaseid pädevusi, tugevdada HTM-i

ja Kutsekoja rolli tööturu vajaduste arvestamisel ning kujundada õppijate jaotumisne üld- ja

kutsehariduse vahel selgemate sisseastumisnõuete abil. Sisendlatti kõrgkooli tuleks tõsta nii

kõrgele, et tasakaalupunkt satub õigele kohale.

Liina Kersna sõnul nähakseharidusvaldkonna arengukavas ette piirkondlike hariduskeskuste

loomine, mis võimaldaks põhikoolilõpetajal valida ühes ja samas keskuses rakenduslikuma

või akadeemilisema õpitee.

Margit Sutrop küsis, kas piirkondlike hariduskeskuste loomine parandaks kutsehariduse

mainet ning võimaldaks paremini ühendada rakenduslikke ning akadeemilisi õpiteid. Lisaks

soovis M. Sutrop teada, kas hariduskeskuste eesmärk on kokku hoida ka kulusid.

Ülle Matsin vastas, ethariduskeskuste loomise eesmärk ei ole pelgalt kokkuhoid, vaid

piirkonnas mitmekesiste põhikoolijärgsete õppimisvõimaluste säilitamine. Hariduskeskus

võimaldaks noortel õppida kodukohas ning vahetada vajaduse korral õppeviisi või õppekava

kooli vahetamata.

Alo Savi leidis, et hariduskeskuste loomine on väheneva rahvastikuga piirkondades vajalik

eelkõige põhikoolijärgse hariduse jätkusuutlikkuse, kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamiseks,

mitte kulude kokkuhoiuks. Tema sõnul võimaldavad eri haridusliike ühendavad keskused

säilitada maakonnas mitmekesised õpiteed. Põhikoolijärgse hariduse vastutuse koondamine

riigile aitaks terviklikumalt kavandada õppekohti ning vähendada kohalike omavalitsuste

hallatavate koolide, riigigümnaasiumide ja kutseõppeasutuste konkurentsi õppijate pärast.

Liina Kersna sõnul eeldab see ka rahastamismudelite ühtlustamist. Hariduskeskuste

rahastamine ei saa olla koostatud erinevate põhimõtete järgi.

Ülle Matsini sõnul tuleb juba olemasolevate demograafiliste andmete põhjal modelleerida

põhikoolijärgset koolivõrku, õppekohtade paiknemist ja õppijate jaotumist eri õpiteede vahel.

Riigi terviklik vastutus võimaldaks koostöös põhikoolidega kujundada ligipääsu

õppimisvõimalustele ja vastuvõtukriteeriume ning suunata õppijate valikuid

tasakaalustatumalt.

Tiia Randma andis ülevaate kutseeksamitest kutseõppe lõpetajatele 2026 I poolaastal (lisa 3).

2026. aasta I poolaastal osales kutseeksamitel 29 kutseõppeasutusest 7162 õppijat, eksameid

korraldas 59 kutseandjat ning keskmine edukuse määr oli 86%. Ligikaudu kolmveerand

osalejatest sooritas neljanda taseme eksami. Üle 90% eksamitest viisid läbi töömaailma

kutseandjad; koolide endi korraldatud eksamite edukus oli 94% ja töömaailma kutseandjate

7

eksamitel 85%.

Koolide lõikes saavutas viis kooli 100% tulemuse, kaheksa kooli 90–99%, 11 kooli 80–89%

ning viis kooli alla 80% tulemuse. Alla 80% tulemusega koolides osales ligi veerand kõigist

eksamil osalenutest. Üldine tulemuslikkus on püsinud kõrge, kuid langenud 2023. aasta

90,1%-lt 2026. aasta I poolaastal 85,8%-le.

Valdkondade tulemused erinesid 35 protsendipunkti võrra. Kõrgeim oli edukus kultuuri,

äriteeninduse, sotsiaalhoolekande, infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni valdkonnas,

madalaim aga tehnika, tootmise ja töötlemise valdkonnas. Eriti murettekitavad olid

mehaanika ja metallitöö tulemused, kus edukus oli 49%. Sõiduautotehniku, mehhatrooniku ja

keevitaja kutsete tulemused jäid samuti madalaks ning koolidevahelised erinevused olid

suured. Erakordselt madal oli trei- ja freespingi operaatorite eksamite tulemus: 55 osalejast

sooritas eksami seitse õppijat. Tehniliste õppekavarühmade tulemuste langus alates 2023.

aastast viitab laiemale probleemile, mitte üksikule ebaõnnestunud eksamile. T. Randma

rõhutas, et kutseeksami tulemus annab tagasisidet peale õppija ka koolile, õppekavale,

praktikale, õpetamisele ja koostööle töömaailmaga.

Indrek Peterson sõnas, etehitusvaldkonna kutseeksamite 81% keskmine edukus ei anna

olukorrast täielikku pilti. Kutseeksamitel osalejate arv on võrreldes 2011. aastaga vähenenud

enam kui 700 õppijalt veidi üle 500 õppijani ning mõnel õppekaval jõuab eksamile vaid kaks

või kolm õppijat, mistõttu võib kõrge edukuse määr põhineda väga väikesel osalejate arvul.

Tulemusi parandab motiveeritud täiskasvanud õppijate osakaalu kasv, eelkõige

töökohapõhises ja keskharidusjärgses õppes. I. Peterson lisas, et nelja-aastaste õppekavade

kõrval võinuks säilitada ka paindlikumad õpiteed. Ta lisas, et ehitusvaldkonna keskmist

tulemust tõstavad edukamad viimistluserialad, mistõttu vajab valdkonna tegelik olukord

täiendavat analüüsi ja parandamist.

Liina Kersna küsis, kas kutseeksamite tulemuste langus alates 2023. aastast võib olla seotud

COVID-19 pandeemia ajal põhikoolis õppinud noorte õpilünkadega.

Tiia Randma nõustus L. Kersna väitega.

Külli All sõnas, etkutseeksamid on üle 20 aasta olnud oluline kutseõppe lõpetajate oskuste

kvaliteedinäitaja. Eksamite üldine edukus on viimastel aastatel kõikunud ligikaudu kahe

protsendipunkti piires ning tervikuna ei ole olnud langus suur. Murekohad puudutavad

eelkõige üksikuid erialasid, koole ja aastaid. Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada ka seda,

et hariduslike erivajadustega õppijatele on kutseeksam vabatahtlik ning eksamile minejate

osakaal võib kooliti ja erialati erineda.

Veljo Konnimois küsis, millest tuleneb kutsehariduse kulude osakaalu märkimisväärne

langus hariduskuludes ja sisemajanduse koguproduktis. Ta märkis, et kutsehariduse kulud

moodustavad 5,8% hariduskuludest ehk 133 miljonit eurot ning nende osakaal SKP-s on

langenud 0,5%-lt 0,37%-le. V. Konnimoisi hinnangul võimaldaks varasema rahastamistaseme

säilitamine suunata kutseharidusse ligikaudu 40 miljonit eurot rohkem, eelkõige kvaliteetse

tehnilise hariduse pakkumiseks.

Renno Veinthal vastas, et kutsehariduse rahastamise osakaalu langus tuleneb riigieelarve

ettevalmistamise protsessist ning eri aegadel tehtud poliitilistest prioriteedivalikutest. Eelarve

lisataotluste võimalused on olnud piiratud ja valitsuses on tavaliselt õnnestunud kokku leppida

vaid osa ministri esitatud prioriteetidest. Tema sõnul ei ole kutsehariduse osakaalu

vähenemine olnud teadlikult seatud eesmärk, vaid poliitiliste eelarvevalikute kahetsusväärne

8

tagajärg.

Jaak Aaviksoo lisas, etrahastamisotsuseid mõjutab poliitiline surve ning kutsehariduse ja

tööturu vajaduste eest peaksid senisest jõulisemalt seisma tööandjad. J. Aaviksoo hinnangul

puudub kutseharidusel teiste haridusvaldkondadega võrreldav mõjukas huvikaitse ning ilma

tööandjate selge ja järjepideva nõudmiseta on poliitilistel otsustajatel raske suunata rohkem

vahendeid kutseharidusse.

Helle-Moonika Helme arvamuse kohaselt ei tulene kutsehariduse probleemid üksnes

rahastusest või õppekeskkonnast. Tähelepanu tuleb pöörata ka laste varasemale haridusele,

õpimotivatsioonile, nõudlikkusele ning reaal- ja tehnikaoskuste kujundamisele. H-M. Helme

küsis, kas kutsehariduse probleemide üks põhjus võib olla see, et õppijate motivatsiooni ja

teadmisi ei arendata varasemates haridusastmetes piisavalt ning neilt ei nõuta piisavalt palju.

Külli All sõnul seatakseEesti haridussüsteemis õppijatele ja lõpetajatele kõrged nõudmised

ning mitmeid mujal kutsehariduse tasemel õpetatavaid erialasid õpetatakse Eestis

rakenduskõrghariduse tasemel. Ta rõhutas, et kutse- ja oskusseaduse rakendamisel tuleb koos

tööandjatega määratleda, millisel tasemel ja millises mahus eri kutseoskusi õpetada.

Margit Sutrop nõustus, et õppijatele tuleb esitada piisavalt kõrgeid nõudmisi ja leidis, et

Eestis on olukord rahvusvahelises võrdluses suhteliselt hea. Tema hinnangul tuleb

õpitulemuste ja edetabelikohtade kõrval väärtustada ka laste vaimset ja füüsilist tervist ning

leida nõudlikkuse ja heaolu vahel tasakaal.

Veljo Konnimoisi sõnul saavad tehniliste erialade probleemid alguse tehnilise huvihariduse

vähesest rahastamisest. Kohalikud omavalitsused suunavad tema sõnul tehnilisse

huviharidusse vaid 0,1% oma eelarvest ning ilma rahastamise suurendamiseta ei ole võimalik

tehniliste erialade tulemusi parandada.

Liina Kersna sõnul on HTM tegutsenud selle nimel, et noorte huvi tehniliste erialade vastu

kujuneks ka väljaspool formaalõpet. Formaal- ja mitteformaalõpet tuleb senisest enam

lõimida, et tehnika- ja reaalainete vastu saaks huvi tekkida juba koolis.

L. Kersnavõttis arutelu kokku ja pidas vajalikuks, et täitevvõim koostaks demograafilisi

muutusi ning õppijate piirkondlikku paiknemist arvestava kutseõppe vajaduste prognoosi

aastani 2035. Reformide kavandamisel tuleb samal ajal tagada nende elluviimiseks vajalikud

vahendid, et vältida valdkonnas frustratsiooni.

2. Vabariigi Valitsuse algatatud algatatud kutse- ja oskusseaduse eelnõu (973 SE)

ettevalmistamine teiseks lugemiseks

Liina Kersna avas kutse- ja oskusseaduse eelnõu arutelu ning andis seisukohtade

tutvustamiseks sõna huvigruppide esindajatele.

Raul Aroni sõnul ontööandjad olnud kutse- ja oskusseaduse ettevalmistamisse kogu protsessi

vältel aktiivselt kaasatud. R. Aron tutvustas Eesti Tööandjate Keskliidu seisukohti, mida

toetavad ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni

Liit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit ja Eesti Masinatööstuse

Liit.

Kutseeksamid võimaldavad tööandjatel valideerida kutseõppe õpitulemusi ning annavad

9

haridussüsteemile vajalikku tagasisidet õppe kvaliteedi kohta. Kutseeksamite tulemused

näitavad, et üldine tase on hea, kuid toovad samal ajal esile olulisi kitsaskohti eelkõige

majanduse arenguks vajalikel erialadel ja valdkondades, kus noortel on tööturule sisenemine

keeruline. Ilma kutseeksamiteta ei pruugiks selline võrdlev teave süsteemis nähtavaks saada

ega võimaldaks õppeprotsessi sihipäraselt parandada.

R. Aron lisas, et kutsekeskhariduse valijatele on oluline nii tööturule jõudmine ja õppe

rakenduslikkus kui ka keskhariduse omandamine ning võimalus jätkata õpinguid. Seetõttu

peab säilima tööandjate sisuline seos kutseharidusega ja nende osalus õpitulemuste

hindamisel. Eelnõu sisaldab riski, et tööandjate roll kutsete andmisel väheneb ning

kutseeksamitest eemaldutakse valdkondades, kus kutsetunnistust töömaailmas praegu vähem

kasutatakse või kus tegemist ei ole reguleeritud kutsega. Eesti Tööandjate Keskliit esitas selle

riski vähendamiseks kaks põhilist ettepanekut. Esiteks tuleks anda valdkondlikele

eksperdikogudele nõuandva rolli asemel otsustusõigus, et nende otsused oleksid

kutsesüsteemis siduvad sarnaselt seniste kutsenõukogude otsustega. Teiseks tuleb esmakutse

andmisel tagada tööandjate osalus õpitulemuste valideerimisel. Kuigi esmakutse hindamine ei

pruugi toimuda töömaailma kutseeksami vormis ja selle aluseks on kompetentsiprofiil, peab

ka selle andmine kinnitama, et lõpetaja oskused vastavad töömaailma ootustele ega vähenda

kutse tähendust ja kutsesüsteemi usaldusväärsust.

R. Aron lisas, et HTM on põhimõtteliselt nõustunud mõlema ettepanekuga ning pooled on

jõudnud kompromissile. Vajalikud muudatused ei ole siiski veel eelnõusse lisatud. Ta palus

eelnõu edasisel menetlemisel veenduda, et lõplikus tekstis oleks sätestatud valdkondlike

eksperdikogude otsustavam roll ning tööandjate kaasamine esmakutse andmisel õpitulemuste

valideerimisse.

Jüri Jõema lisas, eteelnõu ei taga kutseõppeasutuste lõpetajate hindamise võrreldavust, sest

iga kool saab koostada oma hindamisjuhendi. Tema hinnangul on mõiste „esmakutse“ eksitav,

kui lõpetaja oskusi hinnatakse koolisiseselt ilma tööandjate sisulise osaluseta. J. Jõema tegi

ettepaneku eristada kutseõppeasutuse lõpetamisel antav tunnistus tööandjate osalusel

korraldatava kutseeksami alusel saadavast kutsest ning kasutada selleks näiteks nimetust

„kutseharidustunnistus“ või „kutseõppeasutuse lõpudiplom“.

Liina Kersna sõnul küsimus, kas „esmakutse“ on kõnealuse kvalifikatsiooni tähistamiseks

sobiv ja piisavalt täpne mõiste, tõstatus komisjonis juba eelnõu esimese lugemise

ettevalmistamisel.

Veljo Konnimois sõnas, et kutseeksam on oluline kvaliteedikontroll töömaailma ja

kutseõppeasutuse vahel. Tema hinnangul suureneb kutseeksami kaotamisel oht, et kooli antud

esmakutse ei kinnita lõpetaja tegelikku valmisolekut tööturule siseneda ning tööandjad peavad

asuma puudulikke oskusi ise täiendama.

Indrek Peterson toetas seisukohta, et tööandjate osaluseta antavat esmakutset ei tohiks

käsitada töömaailmas tunnustatud kutsena. Ta rõhutas koolide lõpetajate võrreldavuse

vajadust ning tõi probleemina esile olukorra, kus kutseeksami ebaõnnestumise järel

võimaldab kooli siseeksam siiski kõigil õppijatel lõpetada. Tema hinnangul ei taga üksnes

õppekava läbimine piisavalt usaldusväärset alust esmakutse andmiseks.

Kristi Tariku sõnul ei väärtusta tööandjad mõnesvaldkonnas kutsetunnistust ning

kohustuslik kutseeksam tähendab ebaproportsionaalset ressursikulu, samas kui reguleeritud

kutsealadel on kutsetunnistus töötamiseks hädavajalik. Tema hinnangul ei ole põhjendatud

kohaldada kõigile valdkondadele ühesugust kutseeksamite korraldust.

10

Külli All selgitas, et esmakutse küsimus puudutab lisaks kutseharidusele ka kõrgharidust.

Aastatel 2020–2025 omandas kõrgkooli lõpetamisel esmakutse ligikaudu 3000 lõpetajat

aastas. K. All täpsustas, et arutelu käsitleb üksnes osa kehtiva seaduse tähenduses

korraldatavatest kutseeksamitest. Kutsekoolide lõpueksamid moodustavad kõigist

kutseeksamitest vähem kui kolmandiku.

K. All rõhutas, et kutse- ja oskusseaduse eelnõu eesmärk on luua süsteemne seos töömaailma

vajaduste ja hariduse pakkumise vahel. Tööandjate sisend peab olema selgelt määratletud ning

neid tuleb otsuste tegemisse sisuliselt kaasata. Töörühma arutelude tulemusel on jõutud

kompromissile nii valdkondlike eksperdikogude otsustusrolli kui ka tööandjate kaasamise

küsimuses. Need kokkulepped on kajastatud HTM-i tagasisides kultuurikomisjonile ja

huvirühmadele, kuid muudatused ei ole veel eelnõu teksti jõudnud, sest need tuleb Riigikogu

menetluse käigus vormistada.

K. All ei toetanud ettepanekut loobuda kutsehariduse lõpetajate puhul mõistest „esmakutse“.

Tema hinnangul tekitaks selline eristus olukorra, kus kutsekvalifikatsiooni omandamist

seostataks avalikkuses üksnes kõrgkooli lõpetamisega, samal ajal kui kutsehariduse lõpetajale

antaks vaid lõputunnistus. Selline lähenemine ei ole põhjendatud, kuna kutsehariduse

kvaliteet on riiklikult reguleeritud nii kvaliteedihindamise süsteemi kui ka õpetajate

kvalifikatsiooninõuete kaudu.

K. All möönis, et koolide hindamispraktika ja nõudlikkus võivad praegu erineda. Eelnõu

rakendamiseks kavandatud kolmeaastase üleminekuperioodi jooksul tuleb seetõttu koostöös

tööandjatega välja töötada ühtsed hindamiskriteeriumid ja kvaliteedinõuded. Nende

rakendamine peab tagama, et esmakutse andmine oleks kooliti võrreldav, usaldusväärne ning

vastaks töömaailma ootustele.

Liina Kersna tunnustas osalisi saavutatud kokkulepete eest ning märkis, et nende põhjal on

komisjonil oodata vähemalt kahte muudatusettepanekut. L. Kersna pidas vajalikuks, et eelnõu

rakendamisele eelneval üleminekuperioodil töötataks koostöös tööandjate ja teiste asjaomaste

osalistega välja ühtsed hindamiskriteeriumid ja kvaliteedinõuded.

Ülle Matsin toetas õppe kvaliteedi järjepideva hindamise põhimõtet ning rõhutas, et

puudujääke ei tohiks tuvastada alles lõpueksamil. Ta tõi võrdluseks eestikeelsele õppele

ülemineku, mille puhul on koolipidajad jõudnud arusaamani, et üksnes lõpptulemuse

kontrollimisest ei piisa ning õppe edenemist tuleb jälgida kogu protsessi vältel.

Ü. Matsini sõnul sõltub kutseeksami edukas sooritamine õppeprotsessi kvaliteedist, õpetajate

ettevalmistusest ning nende suutlikkusest arvestada muutuvate kutsenõuete ja tehnoloogia

arenguga. Kui õppijad ei saa eesmärkide saavutamiseks vajalikku õpet, peab see selguma

võimalikult vara, et koolil ja koolipidajal oleks võimalik rakendada parandusmeetmeid.

Vajaduse korral tuleb täiendada õppekorraldust, toetada õpetajat, ajakohastada õpetamise sisu

või teha muid personali puudutavaid otsuseid.

Ü. Matsin lisas, et kvaliteedihindamine peab muutuma õppeprotsessi tavapäraseks osaks ning

tuvastatud probleemidele tuleb reageerida enne lõpphindamist. Vastasel juhul võidakse alles

eksamil nentida, et õppijad ei ole saavutanud nõutud taset, kuid õppeprotsessi parandamiseks

ja nende toetamiseks on selleks ajaks juba liiga hilja.

Jüri Jõema täpsustas, et tema ettepanek esmakutse andmise kohta ei puuduta üksnes

kutseharidust, vaid ka kõrgharidust ning eelnõu § 16 lõikes 2 sätestatut. Kõrgkoolil on

võimalik taotleda kutseandja õigust ka eraldi menetluses ning kõrgkooli väljastatud

11

kutsetunnistusi saab kutsesüsteemis tunnustada. J. Jõema rõhutas, et küsimust, kas

bakalaureuseõppe lõpetaja kompetentsid vastavad esmakutse nõuetele, tuleb hinnata sisuliselt

ja tööandjate osalusel, mitte lähtuda üksnes haridustaseme omandamisest.

Indrek Peterson leidis, et õppeprotsessi järjepidev hindamine ja kutseeksam täiendavad

teineteist ning kutseeksam on koolide ja lõpetajate võrreldavuse tagamiseks jätkuvalt vajalik.

Ta tegi ettepaneku vältida kooli- ja kutseeksami dubleerimist, kehtestades kutseeksamil eraldi

lävendi tööturule vastavuse ning kooli lõpetamise jaoks. Samuti pidas ta vajalikuks sätestada

ühtsed hindamiskriteeriumid seaduses ja anda nende kinnitamise õiguse valdkondlikule

eksperdikogule. I. Peterson rõhutas, et tööandjate seisukohti tuleb mitte üksnes kuulata, vaid

ka otsustes arvestada.

Ave Perve edastas Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu seisukoha, mille kohaselt on

eelnõus kõige olulisem kutseoskuste süsteemi ajakohastamine ning hariduse ja töömaailma

koostöö tugevdamine. Regulatsiooni tehnilised lahendused peavad seda eesmärki toetama

ning tagama, et kvalifikatsioonide kujundamisel arvestatakse nii õppijate, tööandjate kui ka

haridusasutuste vajadustega.

A. Perve rõhutas, et samal kutsealal tuleb vältida paralleelsete ja osaliselt kattuvate

kvalifikatsiooninõuete tekkimist. Erinevad või ebaselgelt piiritletud nõuded võivad

raskendada õppijatel kvalifikatsioonide tähenduse mõistmist, tööandjatel töötajate oskuste

hindamist ning haridusasutustel õppekavade kavandamist. Seetõttu peavad

kvalifikatsiooninõuded olema üheselt mõistetavad, omavahel kooskõlalised ja süsteemis

ühetaoliselt rakendatavad.

Margus Pedaste tutvustasTartu Ülikooli seisukohta. M. Pedaste lisas, et osa küsimusi tuleb

lahendada kutseseaduse asemel teistes õigusaktides, sealhulgas kõrgharidusstandardis. Ta

avaldas lootust, et ülikooli ettepanekuid arvestatakse ka nende regulatsioonide muutmisel.

M. Pedaste pidas positiivseks, et eelnõu võimaldab samas valdkonnas tegutseda mitmel

kutseandjal. Samas on tema hinnangul haridus- ja kutsekvalifikatsioonide tasemed Eesti

süsteemis endiselt liiga jäigalt seotud. Kutsekvalifikatsiooni määramisel tuleks lähtuda

inimese tegelikest kutsekompetentsidest, mitte üksnes omandatud formaalhariduse tasemest.

Seetõttu peaks olema võimalik anda näiteks kuuenda taseme hariduskvalifikatsiooni

omandanule seitsmenda taseme kutsekvalifikatsioon või seitsmenda taseme

hariduskvalifikatsiooni omandanule neljanda või viienda taseme kutsekvalifikatsioon, kui

tema tõendatud kompetentsid vastavad asjaomase kutse nõuetele.

M. Pedaste rõhutas, et kutsekvalifikatsiooni tase peab kajastama hinnatud kutseoskusi ja

-pädevusi, mitte olema automaatselt seotud õppekava või haridustaseme numbriga. Sama

põhimõtet tuleks rakendada mikrokvalifikatsiooniõppe puhul. Kutse andmist ei peaks

välistama üksnes seetõttu, et vajalikud kompetentsid on omandatud

mikrokvalifikatsiooniõppes. Otsus peab sõltuma õppe mahust, asjaomase kutse ulatusest ning

sellest, kas kõik kompetentsiprofiilis ette nähtud pädevused on omandatud ja nõuetekohaselt

hinnatud.

Külli All vastas, et eelnõu täpsustab haridus- ja kutsekvalifikatsiooni omavahelist seost ning

võimaldab kutsekvalifikatsioonil olla formaalhariduse kvalifikatsioonist ühe taseme võrra

kõrgem. Suurema tasemevahe korral muutuks nõutavate kompetentside tõendamine

ebaproportsionaalselt mahukaks ning see võiks kahjustada kvalifikatsioonisüsteemi kvaliteeti

ja usaldusväärsust.

12

K. All selgitas, et Eesti kvalifikatsiooniraamistik seob haridustasemed kindlate

raamistikutasemetega ning peab tagama kvalifikatsioonide selguse ja rahvusvahelise

võrreldavuse. Seetõttu ei saa kõrgkool anda õppekava üldise kvalifikatsioonina oluliselt

madalama taseme kutsekvalifikatsiooni. Kõrgkooli ülesanne on anda õppekava tasemele

vastav laiem akadeemiline või rakenduslik haridus, kuigi madalama taseme kutsekompetentse

võib õpetada ja hinnata õppekava üksikute osade või moodulite raames.

Liina Kersna küsis, miks ei võiks anda kutset mikrokvalifikatsiooniõppe läbinule, kui õppe

käigus on omandatud asjaomase kutse nõuetele vastavad kompetentsid.

Külli All vastas, et mikrokvalifikatsiooniõppe läbimise järel võib kutse anda, kuid see ei ole

kohustuslik ega kaasne automaatselt iga mikrokvalifikatsiooniga. Ülikoolidel peab säilima

võimalus pakkuda mikrokvalifikatsiooniõpet ka kutsesüsteemiga sidumata. Uues süsteemis

annavad OSKA analüüsid ja kompetentsiprofiilid suuniseid sobivate mikrokvalifikatsioonide

kujundamiseks, kuid kutse andmine sõltub omandatud kompetentsidest ja eraldi hindamisest.

Margus Pedaste täpsustas, et ta ei pidanud kutse andmist mikrokvalifikatsiooniõppe järel

kohustuslikuks. Haridus- ja kutsekvalifikatsioonide seostamisel tuleks tema hinnangul lähtuda

õppekavas tegelikult omandatavatest kompetentsidest. Näiteks võiks seitsmenda taseme

haridusinnovatsiooni õppekava sisaldada moodulit, mille läbimisel omandatakse viienda

taseme õpetajakutse kompetentsid, kuigi õppekava põhieesmärk ja üldine kvalifikatsioonitase

on kõrgemad.

Külli All selgitas, et kirjeldatud lahendus on võimalik nii kehtiva kui ka kavandatava seaduse

alusel. Seitsmenda taseme haridusinnovatsiooni õppekava võib sisaldada moodulit, mille

läbimisel omandatakse viienda taseme õpetajakutse kompetentsid, kui mooduli maht ja sisu

vastavad asjaomase kutse nõuetele.

K. All lisas, et õppekava üksik osa võib anda madalama taseme kutsekompetentsid, kuid

õppekava tervikkvalifikatsioon jääb selle üldisele eesmärgile ja õpiväljunditele vastavalt

seitsmendale tasemele. Hariduse kvaliteedi ja kvalifikatsioonide võrreldavuse tagamiseks ei

saa seitsmenda taseme õppekava tervikuna käsitada viienda taseme kvalifikatsioonina.

Robin Liiber tutvustas Eesti Üliõpilaskondade Liidu seisukohti. R. Liiber lisas, et

kutsestandardite ja kompetentsiprofiilide rakendamine tuleks kõrgkoolidel ning kutseandjatel

senisest põhjalikumalt läbi rääkida, et neid saaks õppekavades paremini lõimida. Eesti

Üliõpilaskondade Liit esindab ka rakenduskõrgkoolide õppureid ning nende tagasiside põhjal

võiks kutseõppe ja töömaailma vajadustega seotud osa olla rakenduskõrghariduses praegusest

tugevamalt esindatud.

R. Liiberi sõnul kutseharidusse õppijate suunamisel ei piisa üksnes õppekohtade loomisest.

Õppijatele tuleb tagada õppes püsimiseks vajalik tugivõrgustik ja taristu, sealhulgas piisavad

õpilaskodukohad, toimiv ühistransport ning muud igapäevast toimetulekut toetavad teenused.

Vastasel juhul võib õppijal puududa tegelik võimalus valitud õppekaval osaleda ja see

lõpetada, kuigi õppekoht on formaalselt olemas. R. Liiber tõi näiteks Viljandi, kus

riigigümnaasium ja kutseõppeasutus kasutavad ühist piiratud mahuga õpilaskodu, mistõttu ei

jätku kohti kõigile õppijatele. R. Liiber pidas vajalikuks, et riigigümnaasiumide,

kutseõppeasutuste ja kavandatavate piirkondlike hariduskeskuste koostöö ning neid ümbritsev

tugivõrgustik kavandataks enne reformide rakendamist tervikuna. Õppija peab saama lisaks

õppekohale praktilise toe õpingutes püsimiseks, edukaks lõpetamiseks ja kutsestandardile

vastavate kompetentside omandamiseks.

Liina Kersna sõnas, etEesti Õpilasesinduste Liidu seisukoht kutsehariduse rahastamise ja

selle arengusuundade kohta väljendas samuti vajadust tagada kutseõppijatele piisav

13

tugivõrgustik ja õppes osalemist toetav taristu.

Renno Veinthal nõustus, et õppurite tugivõrgustiku piisavus ja kättesaadavus on oluline nii

kutse- kui ka kõrgharidusse siirdujate jaoks, kuigi küsimus ei ole otseselt kutse- ja

oskusseaduse eelnõu keskmes. HTM on alustanud õppurite toimetuleku ja toetuste süsteemi

terviklikku analüüsi, mis hõlmab ka õpilaskodu- ja üliõpilaskodukohtade piisavust ning

kättesaadavust. Haridusvõrgu kujundamisel tuleb tagada, et õppijatel oleks lisaks õppekohale

tegelik võimalus õppes osaleda ja see edukalt lõpetada.

Liina Kersna tänas osalejaid sisuka arutelu eest ning pidas vajalikuks, et täitevvõim koostaks

demograafilisi muutusi ning õppijate piirkondlikku paiknemist arvestava kutseõppe vajaduste

prognoosi aastani 2035. L. Kersna rõhutas, et reformide kavandamisel tuleb samal ajal tagada

nende elluviimiseks vajalikud vahendid, et vältida valdkonnas frustratsiooni. Kutse- ja

oskusseaduse eelnõu edasisel menetlemisel tuleb tööandjate ettepanekuid mitte üksnes

kuulata, vaid võimalikult suures ulatuses ka arvestada.

3. Info ja muud küsimused

Infot ei edastatud ja muid küsimusi ei tõstatatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Kersna

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Merje Noorlind

protokollija

Kutseeksamid kutseõppe lõpetajatele 2026 I poolaastal

Tiia Randma Kutsekoja juhatuse liige

Allikas: Kutseregister AI assistendi abi andmete analüüsimisel

ja esitluse ettevalmistamisel

2026. aasta I pa kutseeksamite üldpilt

• 29 kutseõppeasutust

• 59 kutse andjat

• 7 162 osalejat

• keskmine edukuse määr 86%

Foto: Aednik, tase 4 kutseeksam 2025

2026. aasta I pa kutseeksamite detailsem ülevaade

EKR tase

Osalejate arv

Edukuse määr

tase 2 43 100%

tase 3 370 88%

tase 4 5358 84%

tase 5 1391 93%

Tase 4 koondab ligikaudu kolmveerandi osalejatest ning mõjutab enim kutseeksamite üldist edukuse määra

Kutse andja tüüp

Osalejate arv

Edukuse määr

Kool kui kutse andja

626 94%

Töömaailma kutse andja

6 526 85%

Koolide enda õpilastele läbi viidud kutseeksamite edukus on kõrgem, kuid üle 90% eksamitest viivad läbi töömaailma kutse andjad

Tulemuste vahemik

Koolide arv

Osakaal koolidest

Eksamitel osalenud

100% 5 kooli 17% 208

90–99% 8 kooli 28% 2 423

80-89% 11 kooli 38% 2 812

alla 80% 5 kooli 17% 1 719

Enim on koole 80–89% keskmise tulemuslikkusega grupis (11 kooli). Alla 80% tulemuslikkusega koolides osales ligi veerand kõigist kutseeksamil osalenutest

EKR tasemed Kutse andja tüüp Koolide keskmine tulemuslikkus

10 suurima osalejate arvuga kutseandjat (2026 I pa)

Kutseandja Osalejate arv Edukate arv Tulemuslikkus

Eesti Peakokkade Ühendus 667 620 93,00%

Autokutseõppe Liit 626 391 62,50%

Eesti Ehitusettevõtjate Liit 527 429 81,40%

BCS Koolitus 509 488 95,90%

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon 456 436 95,60%

Eesti Masinatööstuse Liit 447 240 53,70%

Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit 380 270 71,10%

Eesti Tarneahelate Juhtimise Ühing 329 293 89,10%

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool (kutseandjana) 281 234 83,30%

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda 246 236 95,90%

Madal tulemuslikkus koondub eelkõige transpordi-, mehaanika-, metallitöö-, elektri- ja automaatikavaldkonna kutseandjate juurde.

Kutseõppe lõpetajate kutseeksamite tulemuslikkus 2020-2026 (seisuga 30.06.2026)

6473

7236 7078 6950

7512

7921

7162

5564

6372 6299 6263

6643 6971

6159

86%

88%

89%

90%

87%

88,00%

86%

83%

84%

85%

86%

87%

88%

89%

90%

91%

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

7000

8000

9000

2020 2021 2022 2023 2024 2025 2026

Osalejaid kokku sh sooritas eksami Sooritamise %

86% keskmine tulemuslikkus sisaldab väga suuri erinevusi

2026 I poolaasta

Kultuur 97%

Äriteenindus ja muu äritegevus 97%

Sotsiaalhoolekanne 96%

Infotehnoloogia ja telekommunikatsioon 96%

Toiduainetööstus ja põllumajandus 94%

Teenindus 93%

Metsandus 86%

Arhitektuur, geomaatika, ehitus ja kinnisvara 81%

Vara- ja isikukaitse 81%

Tervishoid 78%

Energeetika, mäe- ja keemiatööstus 75%

Transport ja logistika 72%

Tehnika, tootmine ja töötlemine 62%

90%+ 80–89% 70–79% <70%

Erinevus valdkondade tulemuste vahel on 35 protsendipunkti.

“

Tehniliste erialade õppekavarühmad on „punases“

Õppekavarühm Osalejad Edukad Edukus

Mehaanika ja metallitöö 315 153 49%

Mootorliikurid, laevandus- ja lennundustehnika

631 396 63%

Elektroonika ja automaatika 229 158 69%

Elektrienergia ja energeetika 324 234 72%

49% mehaanika ja

metallitöö edukus

.

Suurima mõjuga madala tulemuslikkusega kutsed (2026 I pa)

Kutse Sooritanute/mittesooritanute arv Osalejaid Edukus

Sõiduautotehnik, tase 4 196

160 356 55,90%

Mehhatroonik, tase 4 69 63 132 52,30%

Keevitaja, tase 4 71 50 121 58,40%

Kinnisvarahaldur, tase 5 41 26 67 61,00%

Sisetööde elektrik, tase 4 14 30 44 32,30%

Autoplekksepp, tase 4 11 30 41 27,80%

Robotioperaator, tase 4 14 25 39 36,10%

Sõiduautodiagnostik, tase 5 23 14 37 62,00%

Suurima mõjuga tulemuslikkusele on mootorsõidukite, metallitöö, automaatika ja tehnosüsteemide kutsed.

Sõiduautotehnik, tase 4: kõikide koolide eksamitulemused

55% keskmine edukus

196 sooritas / 160 ei sooritanud

Kutseeksami tulemused kõiguvad kooliti olulisel määral.

Koolid osalenud / sooritanud / mittesooritanud

0% 100% Kuressaare Ametikool 75% 16 / 12 / 4

Viljandi KÕK 74% 23 / 17 / 6

Pärnumaa KHK 68% 19 / 13 / 6

Raplamaa Rak. Kolledž 67% 33 / 22 / 11

Tartu VOCO 61% 59 / 36 / 23

Tallinna Tehnoloogiakolledž 57% 37 / 21 / 16

Rakvere Ametikool 56% 27 / 15 / 12

Järvamaa Rak. Kolledž 52% 23 / 12 / 11

Tallinna THK 48% 71 / 34 / 37

Valgamaa KÕK 43% 23 / 10 / 13

Ida-Virumaa KHK 16% 25 / 4 / 21

Kas murekoht on õppijate reaalainete tasemes? Õppurite motivatsioonis? Ressursinappuses? Ettevõtte praktikas? Õppekavas? Eksami keerukuses?.

.

Erakordselt madala tulemuslikkusega kutsed (2026 I pa)

Kutse Sooritanute/mittesooritanute arv Osalejaid Sooritanuid Edukus Kool(id), kus eksam toimus

CNC treipingi operaator, tase 4

1

34

32 1 3%

Tallinna Tehnoloogiakolledž; Tartu Rakenduslik Kolledž; Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus; Tallinna Tööstushariduskeskus

CNC freespingi operaator, tase 4

6

23 23 6 26%

Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus; Tartu Rakenduslik Kolledž

Liikurmasinatehnik, tase 4

3

11 14 3 16% Raplamaa Rakenduslik Kolledž

Arborist, tase 4 1 4 5 1 20% Luua Metsanduskool

Keevitaja, tase 3 1 4 5 1 21% Rakvere Ametikool

CNC treipingi operaatori ja CNC freespingi operaatori eksamitel osales kokku 55 õppijat, kellest eksami sooritas edukalt vaid 7 õppijat. Kahe kutse kaalutud keskmine edukus oli 13%.

CNC treipingi ja freespingi operaatori kutseeksamid 2023–2026

Treipink Freespink

0%

25%

50%

75%

100%

2023 2024 2025 2026 I pa

Tu le

m u

sl ik

ku s

2026 I poolaasta

TREIPINK

32 → 1 osales sooritas

3,1%

FREESPINK

23 → 6 osales sooritas

26,1%

Kahe CNC-pingi eriala kaalutud keskmine

tulemus on 13%

Osalejad / sooritanud T 9/9 F 9/8 T 28/14 F 46/32 T 53/25 F 29/13 T 32/1 F 23/6

Kokku 18/17 74/46 82/38 55/7

Kus süttivad punased tuled?

Tulemuslikkus: sooritanud / osalenud

40

50

60

70

80

90

100

2023 2024 2025 2026 I pa

Mehaanika ja metallitöö Elektroonika ja automaatika

Elektrienergia ja energeetika Mootorliikurid

.

Jälgimist vajavad mustrid

Mehaanika ja metallitöö

79,1% → 48,6% -30,5 pp

kõige tugevam ohusignaal · osalejaid 2026 I pa: 315

Elektroonika ja automaatika

90,3% → 69,0% -21,3 pp

langus ja madalale tasemele jäämine · osalejaid 2026 I pa: 229

Elektrienergia ja energeetika

86,1% → 72,2% -13,9 pp

järjepidev langustrend · osalejaid 2026 I pa: 324

Mootorliikurid 71,5% → 62,8% -8,7 pp

püsivalt madal + 2026 langus · osalejaid 2026 I pa: 631

Probleem pole üksikus ebaõnnestunud eksamis — tehniliste õppekavarühmade langustrend vajab eraldi tähelepanu.

Kokkuvõtteks 24/29

24 kooli vähemalt 80% tulemusega

sh 13 kooli vahemikus 90–100%

5 kooli Alla 80% tulemusega 5 kooli

1 719 osalejat, iga neljas kõigist osalejatestKeskmine tulemuslikkus ja osalejate arv

84

86

88

90 90,1%

2023

osalejaid

6 950

88,4%

2024

osalejaid

7 512

87,8%

2025

osalejaid

7 921

85,8%

2026 I pa

osalejaid

7 162 2026 = I poolaasta

Tugevused

• Üldine tulemuslikkus püsib kõrge: 2023–2026 vahemikus 86–90%.

• Enamik koole on vähemalt 80% tsoonis; 2026 I pa 24 kooli 29-st.

• Kõrge tulemuslikkusega on teenindus, IT, sotsiaalhoolekanne ning mitmed kunsti- ja kultuurivaldkonna eksamid.

Arengukohad

• Koondtulemus liigub allapoole: 90,1% → 85,8%.

• Probleemid koonduvad tehnilistesse õppekavarühmadesse.

• Alla 80% tulemusega koolides osales 2026 I pa ligi veerand kõigist eksamil osalenutest.

Kus on vaja kõige rohkem tähelepanu?

Arengukohaga õppekavarühm 2023 2026 I pa

Mehaanika ja metallitöö 79,1% 48,6%

Elektroonika ja automaatika 90,3% 69,0%

Elektrienergia ja energeetika 86,1% 72,2%

Mootorliikurid jm tehnika 71,5% 62,8%

.

Kutseeksami tulemus ei ole ainult õppija tulemus – see on tagasiside koolile, õppekavale, praktikale, õpetamisele ja

koostööle töömaailmaga.