EELNÕU
26.10.2026
Pakendiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise ning pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamise seadus

§ 1. Pakendiseaduse muutmine

Pakendiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduse tekstis asendatakse sõna „pakendiettevõtja“ sõnaga „tootja“ vastavas käändes ja sõna „pakendiettevõtjad“ sõnaga „tootjad“ vastavas käändes;

2) seaduse tekstis asendatakse sõna „taaskasutusorganisatsioon“ sõnaga „tootjavastutusorganisatsioon“ vastavas käändes ja sõna „taaskasutusorganisatsioonid“ sõnaga „tootjavastutusorganisatsioonid“ vastavas käändes;

3) paragrahvi 1 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 1. Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala“;

4) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Käesolevas seaduses sätestatut kohaldatakse pakenditele ja pakendijäätmetele ulatuses, milles ei kohaldu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2025/40, mis käsitleb pakendeid ja pakendijäätmeid ning millega muudetakse määrust (EL) 2019/1020 ja direktiivi (EL) 2019/904 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 94/62/EÜ (ELT L, 2025/40, 22.01.2025).“;

5) paragrahv 2 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 3 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Pakendi liigid käesoleva seaduse tähenduses on järgmised:
1) müügipakend on pakend Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punkti 5 tähenduses;
11) müügipakendiks loetakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud pakend;
2) rühmapakend on pakend Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punkti 6 tähenduses;
3) veopakend on pakend Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punkti 7 tähenduses;
4) esmatootmise pakend on pakend Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punkti 4 tähenduses;
5) e-kaubanduse pakend on pakend Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punkti 8 tähenduses.

(2) Sõltuvalt pakendi kasutuskordadest on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pakendi liikide alaliigid järgmised:
1) korduskasutuspakend on pakend, mis on kavandatud, valmistatud ja turule lastud nii, et seda saab kasutada korduvalt samal eesmärgil, milleks see on loodud, ning mille suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artiklis 11 sätestatud nõudeid;
2) ühekorrapakend on pakend Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punkti 28 tähenduses.“;

7) paragrahvi 3 lõiked 31 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 3 lõike 5 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

9) seadust täiendatakse §-ga 31 järgmises sõnastuses:
㤠31. Terminid
Käesolevas seaduses kasutatakse termineid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 tähenduses, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;

10) paragrahv 4 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 5 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 5 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ettevõtja müügikohas:“;

13) paragrahvi 5 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) ei või anda õhukesi plastkandekotte tarbijale tasuta;“;

14) paragrahvi 5 lõike 2 punktid 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 5 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Turule on keelatud lasta polüstüreenist ja muust plastist graanuleid, mida kasutatakse pakitud kaupade kaitsmiseks veo ja käsitsemise ajal, ning multipaki plastrõngaid, mida kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punktis 6 määratletud rühmapakendina“;

16) paragrahvi 5 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;

17) seadust täiendatakse §-ga 54 järgmises sõnastuses:
„§ 54. Ühekordselt kasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise piiramine
(1) Avalikul üritusel on toidu ja joogi serveerimiseks lubatud kasutada üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu.

(2) Korduskasutatava anuma või söögiriista kasutamise eest võib tarbijalt võtta tagatisraha, mis tagastatakse täies mahus anuma või söögiriista tagastamisel.

(3) Korduskasutatava anuma või söögiriista kasutamise eest ei või tarbijalt võtta muud lisatasu peale käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tagatisraha.“;

18) seadust täiendatakse paragrahviga 55 järgmises sõnastuses:
"§ 55. Teatavate plastpakendite kasutamise piirangu erandid
Erandid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 V lisa punktis 2 sätestatud alla 1,5 kilogrammi eelpakendatud värske puu- ja köögivilja ühekordselt kasutatava plastpakendi kasutamise piirangust võib kehtestada Vabariigi Valitsus määrusega. Erandi võib kehtestada, kui see on vajalik veekao või turdumuse kao, mikrobioloogilise ohu, põrutuse või oksüdeerumise vältimiseks või mahepõllumajanduslike ja mittemahepõllumajanduslike puu- ja köögiviljade segunemise vältimiseks ning viimati nimetatud eesmärki ei ole võimalik saavutada muul viisil ilma ebaproportsionaalsete majandus- või halduskuludeta.”;

19) paragrahv 6 tunnistatakse kehtetuks;

20) paragrahv 9 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvid 91 ja 10 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 101 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tootjavastutusorganisatsioon on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punktis 66 määratletud juriidiline isik.“;
23) paragrahvid 11 ja 12 tunnistatakse kehtetuks;

24) paragrahvi 121 täiendatakse lõikega 23 järgmises sõnastuses:
„(23) E-kaubanduse pakenditest, välja arvatud korduskasutuspakenditest, tekkinud jäätmete käitlemise korraldamiseks on tootja kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu tootjavastutusorganisatsiooniga. Digiplatvormil, kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid ning täidab tootja kirjaliku volituse alusel tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi, on õigus sõlmida tootja nimel käesolevas lõikes nimetatud kirjalik leping tootjavastutusorganisatsiooniga.“;

25) paragrahvi 121 lõiget 4 täiendatakse punktidega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:
„3) pakendijäätmete kogumiseks ette nähtud jäätmemahutite märgistamisel;
4) kogutud segaolmejäätmete koostise uuringute tegemisel komisjoni rakendusmääruse (EL) 2023/595, millega kehtestatakse ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel põhineva omavahendite aruande vorm vastavalt nõukogu määrusele (EL, Euratom) 2021/770 (ELT L 79, 17.3.2023, lk 151–160) alusel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 56 lõike 7 punkti a kohaselt vastu võetavate rakendusaktide alusel, kui nendes rakendusaktides on selliste uuringute tegemise kohustus ette nähtud.“;

26) paragrahvi 121 lõiked 41–43 tunnistatakse kehtetuks;

27) seadust täiendatakse §-ga 122 järgmises sõnastuses:
„§ 122. Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamine
(1) Tootja on kohustatud hüvitama käesoleva seaduse § 3 lõikes 7 nimetatud plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seoses lisaks käesoleva seaduse §-s 121 nimetatud kuludele ka kulud, mida avaliku sektori asutus on kandnud avaliku ülesande täitmise käigus seoses:
1) avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud asjaomastest pakenditest tekkinud jäätmete kogumisega, sealhulgas taristu ja selle käitamisega, ning nende pakendijäätmete edasise veo ja käitlemisega;
2) asjaomastest pakenditest tekkinud prügi koristamisega ning selle edasise veo ja käitlemisega.

(2) Kui tootja on käesoleva seaduse § 121 lõikes 1 kirjeldatud kohustused andnud kirjaliku lepinguga üle tootjavastutusorganisatsioonile, tagab tootjavastutusorganisatsioon, et avaliku sektori asutusele hüvitatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulud, mida ta on kandnud avaliku ülesande täitmise käigus.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamise korraldamiseks on tootjavastutusorganisatsioon kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu jäätmeseaduse § 253 lõikes 1 märgitud tootjate ühendusega.

(4) Käesoleva paragrahvi mõistes on avaliku sektori asutus riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalikku ülesannet täitev isik, kes korraldab avaliku kasutusega välisruumist jäätmete kogumist või koristamist ning nende jäätmete edasist vedu ja käitlust.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamisel lähtutakse jäätmeseaduse §-s 254 sätestatud nõuetest, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude arvestuse esitamise ja hüvitamise korra, tähtajad ja viisid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

28) paragrahvi 13 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

29) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
"(21) Pakend peab vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2025/40 sätestatud pakendi kestlikkuse nõuetele ning muudele pakendile kohaldatavatele nõuetele.”;

30) paragrahvi 13 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;

31) paragrahvi 13 lõike 5 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

32) paragrahvi 13 lõike 5 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 13 lõike 5 punktid 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;

34) paragrahv 131 tunnistatakse kehtetuks;

35) paragrahv 14 tunnistatakse kehtetuks;

36) paragrahvi 16 lõikest 6 jäetakse välja tekstiosa ", arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 94/62/EÜ artiklis 6a sätestatut";

37) paragrahv 173 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
"§ 173. Tegevusloa taotlus

(1) Tegevusloa saamiseks peab taotleja lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 19 lõikes 2 nimetatud andmetele esitama Keskkonnaametile järgmised andmed ja dokumendid:
1) põhikirja koopia;
2) liikmete, osanike või aktsionäride nimekiri;
3) käesoleva seaduse § 172 lõike 1 punktis 2 nimetatud tegevuskava koopia.

(2) Tegevusloa taotleja peab enne taotluse esitamist tasuma riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud korras.“;

38) paragrahvi 174 lõiget 1 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses:
„111) tootjate nõustamine ja teadlikkuse suurendamine Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud pakendivaldkonna nõuete täitmise kohta“;

39) paragrahv 174 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

40) paragrahvi 174 lõige 5 muudetakse sõnastatakse järgmiselt:
"(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 11 ja 11¹ sätestatud tegevuste elluviimiseks tehtavad kulutused peavad kokku moodustama vähemalt kaks protsenti tootjavastutusorganisatsiooni kalendriaasta käibest, kusjuures käibe suuruse arvutamisel ei arvestata tagatisraha.”

41) paragrahvi 174 täiendatakse lõikega 7 järgnevas sõnastuses:  
“(7) Tootjate teavitamiseks nende laiendatud tootjavastutuse kohustustest ning uute tootjate tootjavastutusorganisatsiooni kaasamiseks tuleb  kasutada vähemalt üle riigi levivaid meediakanaleid, maakonna ja kohalike omavalitsuste ajalehti ning välireklaami. 

42) paragrahv 175 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
㤠175. Tegevusloa andmine

(1) Keskkonnaamet lahendab tegevusloa taotluse 90 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega võib põhjendatud juhul pikendada tingimusel, et menetluse kogukestus nõuetekohase taotluse esitamisest arvates ei ületa 18 nädalat.

(3) Kui Keskkonnaamet taotlust käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tähtaja jooksul ei lahenda, ei loeta tegevusluba selle tähtaja möödumisel vaikimisi antuks.“;

43) paragrahvi 181 lõike 1 punktis 4 asendatakse tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta (ELT L 190, 12.07.2006, lk 1–98)“ tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1157, mis käsitleb jäätmesaadetisi ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1257/2013 ja (EL) 2020/1056 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1013/2006 (ELT L, 2024/1157, 30.04.2024);

44) paragrahvi 19 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks rakendatakse majandusmeetmetena pakendi tagasivõtmise kohustust ja tagatisraha.“;

45) paragrahv 22 tunnistatakse kehtetuks;

46) paragrahvi 24 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punktis 15 nimetatud tootja ning pakendijäätmekäitleja on kohustatud pidama pakendimaterjali massi üle pidevat arvestust käesoleva seaduse § 3 lõigetes 1–3 nimetatud pakendi ja pakendimaterjali liikide kaupa, sealhulgas eraldi pakendiaktsiisi seaduses sätestatud pakendite osas, järgmiselt:“;

47) paragrahvi 24 lõike 1 sissejuhatavast l lauseosast jäetakse välja tekstiosa „sealhulgas eraldi pakendiaktsiisi seaduses sätestatud pakendite osas,“;

48) paragrahvi 24 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arvestuse aluseks olevaid algdokumente ja nende alusel koostatud koondandmeid säilitatakse ühekorrapakendite puhul vähemalt seitse aastat ja korduskasutuspakendite puhul vähemalt kümme aastat.“;

49) paragrahvi 24 lõike 3 punktis 5, § 241 lõike 1 punktis 4 ja § 264 lõike 1 punktis 4 asendatakse tekstiosa „(EÜ) nr 1013/2006“ tekstiosaga „(EL) 2024/1157“;

50) paragrahvi 24 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Tootja, kes ei ole oma kohustusi üle andnud tootjavastutusorganisatsioonile ning kes olenemata kasutatavast müügiviisist, sealhulgas müük kauglepinguga, teeb Eestis esmakordselt kättesaadavaks või laseb turule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 kohaldamisalasse kuuluva pakendi, on kohustatud kalendriaasta kohta esitama pakendiregistrisse kandmiseks järgmised kontrollitud andmed pakendi ja pakendimaterjali liikide kaupa, sealhulgas eraldi pakendiaktsiisi seaduses sätestatud pakendite osas:
1) korduskasutuspakendi mass;
11) ühekorrapakendi mass;
2) turule lastud kauba pakendi mass;
3) andmed pakendijäätmete taaskasutamise kohta;
4) andmed Eesti turule lastud plastist joogipudelite koostises oleva ringlusse võetud plasti sisalduse kohta, arvutatuna turule lastud plastist pudelite keskmisena;
5) pakendatud kauba lahti pakkimisel tekkinud pakendijäätmed, mis on tekkinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punkti 15 alapunktis e nimetatud isiku tegevuse käigus.“;

51) paragrahvi 24 lõike 4 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa „, sealhulgas eraldi pakendiaktsiisi seaduses sätestatud pakendite osas“;

52) paragrahvi 24 lõiked 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Tootja, kes on oma kohustused käesoleva seaduse § 121 lõike 2 järgi üle andnud tootjavastutusorganisatsioonile, esitab käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1, 11, 2, 4 ja 5 ning lõikes 41 nimetatud andmed kalendriaasta kohta tootjavastutusorganisatsioonile.

(6) Tootjavastutusorganisatsioon esitab kalendriaasta kohta pakendiregistrisse kandmiseks käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1, 11, 2, 4 ja 5 ning lõikes 41 nimetatud andmed iga temale kohustused üle andnud tootja kohta ja lõike 4 punktis 3 nimetatud andmed koondandmetena.“;

53) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Tootja või tema nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täitev käesoleva seaduse § 121 lõikes 23 nimetatud digiplatvorm, kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid ja on kohustused üle andnud tootjavastutusorganisatsioonile, esitab käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 nimetatud andmed kalendriaasta kohta tootjavastutusorganisatsioonile. Käesolevas lõikes nimetatud digiplatvormil on õigus esitada nimetatud andmed kalendriaasta kohta kõigi kauplejate puhul summeeritult, lisades nende kauplejate nimed, kelle nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täidetakse.“;

54) paragrahvi 241 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Tootja, kes laseb turule pakendeid või pakendatud kaupa pakendimassiga rohkem kui sada tonni aastas, ja tootjavastutusorganisatsioon korraldavad audiitorkontrolli piiratud kindlustandva töövõtuna audiitortegevuse seaduse tähenduses.“;

55) paragrahv 242 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 242. Õhukese ja eriti õhukese plastkandekoti tarbimise üle arvestuse pidamine

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 3 lõike 1 punkti 15 alapunktide a ja c tähenduses tootja, kes teeb Eestis esimest korda kättesaadavaks õhukese või eriti õhukese plastkandekoti, on kohustatud pidama arvestust turule lastud õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide üle ning esitama vastavad andmed pakendiregistrisse.“;

56) paragrahvi 25 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Pakendiregister on andmekogu, mille eesmärk on turule lastud pakendite, Eestis tekkinud pakendijäätmete, pakendi korduskasutuse, pakendijäätmete taaskasutamise, taaskasutamise sihtarvude saavutamise ja ühekordselt kasutatavate plastpakendite üle arvestuse pidamine pakendiseadusest ja pakendiaktsiisi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, järelevalve teostamiseks ning Euroopa Komisjonile pakendijäätmete ja ühekordselt kasutatavate plastpakendite kohta teabe esitamiseks.“;

57) paragrahvi 25 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „ja pakendiaktsiisi seadusest“; 

58) paragrahvi 25 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Pakendiregistri vastutaval töötlejal ja Keskkonnaametil ning Maksu- ja Tolliametil on õigus tutvuda neile seadusega pandud ülesannete täitmisel käesoleva seaduse § 24 lõigetes 1, 3, 4, 6 ja 61 nimetatud arvestuse algdokumentide ja nende alusel koostatud koondandmetega.“;

59) paragrahvi 25 lõikest 5 jäetakse välja tekstiosa „ning Maksu- ja Tolliametil“;

60) paragrahvi 26 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
“(1) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 nõuete täitmise üle teostavad Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Maksu- ja Tolliamet ning valla- ja linnavalitsused”;

61) paragrahvi 26 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa “, Maksu- ja Tolliamet“;

62) paragrahvi 26 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teostab tarbijakaitseseadusega sätestatud korras järelevalvet pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise kohustuse ja tagasivõtmise nõuete täitmise üle ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artiklites 28, 32 ja 33 sätestatud lõppkasutajale suunatud kohustuste täitmise üle. “;

63) paragrahvi 26 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „ning Maksu- ja Tolliametil“;

64) seadust täiendatakse §-ga 303–305 järgmises sõnastuses:
„§ 30³. Ühekordselt kasutatavate kaasamüügipakendite tasuta andmise keelu rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikkel 28 lõikes 3 sätestatud ühekordselt kasutatavate pakendite ja anumate tasuta andmise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;

§ 304. Ühekordselt kasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise piirangu rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 54 sätestatud korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise nõude täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 305. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artiklis 32 sätestatud korduskasutuspakendiga seotud kohustuste rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artiklis 32 sätestatud tarbija enda anuma kasutamise võimaldamise, sellest teavitamise või hinnatingimuste kohaldamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;

65) seadust täiendatakse §-ga 306 järgmises sõnastuses:
§ 306. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artiklis 33 sätestatud korduskasutuspakendiga seotud kohustuste rikkumine
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artiklis 33 sätestatud korduskasutuspakendi pakkumise, teavitamise või hinnatingimuste kohaldamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;

66) seadust täiendatakse §-ga 307–3010 järgmises sõnastuses:
§ 307. Taaskasutamise tõendis valeandmete ja puudulike andmete esitamine
(1) Taaskasutamise tõendis valeandmete ja puudulike andmete esitamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 308. Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude avaliku sektori asutusele hüvitamise kohustuse rikkumine

(1) Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamise kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 309. Pakendi turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise tingimuste rikkumine

(1) Pakendi turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise tingimuste rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 30¹⁰. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 45 lõigetes 7–9 sätestatud ekspediitorteenuse osutaja kohustuste rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 artikli 45 lõigetes 7–9 sätestatud kohustuste rikkumise eest, sealhulgas tootjalt nõutava teabe küsimata jätmise, saadud teabe täielikkuse ja usaldusväärsuse hindamata jätmise või nõuetele mittevastava tootja teenindamise jätkamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

67) paragrahvi 33 lõiget 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Käesoleva seaduse §-des 29–3010 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnaamet. “;

68) paragrahv 33 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

69) paragrahvi 33 lõikeid 5 ja 6 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Käesoleva seaduse §-des 30 ja 303- 306 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

(6) Käesoleva seaduse §-des 29, 30, 302–304 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka valla- ja linnavalitsus.“;

70) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Käesoleva seaduse §-des 29 ja 307 nimetatud väärtegude aegumise tähtaeg on neli aastat.“;

71) seadust täiendatakse §-ga 3910 järgmises sõnastuses:
„§ 3910. Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamise nõude rakendumine

(1) Käesoleva seaduse § 122 lõikes 1 kirjeldatud kulude hüvitamise nõue rakendub 2028. aasta 1. jaanuarist.

(2) Käesoleva seaduse §-s 122 lõikes 3 kirjeldatud nõuet tootjavastutusorganisatsioonile rakendatakse alates 2027. aasta 1. septembrist.

(3) Kulude hüvitamise esmakordse rakendamise aastal võetakse kogutavate teenustasude arvutamise aluseks 2027. aastal turule lastud teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete kogus ja 2025. aastal kinnitatud riiklik jäätmete sortimisuuring.“;

72) seadust täiendatakse §-ga 3911 järgmises sõnastuses:
“§ 3911. Tootja audiitorkontrolli lävendi muudatuse rakendamine
Käesoleva seaduse § 241 lõiget 3 rakendatakse tootjale alates 2026. aasta kohta pakendiregistrisse esitatud pakendiaruande kohta.“;

73) seaduse normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (EÜT L 365, 31.12.1994, lk 10–23), muudetud direktiividega 2004/12/EÜ (ELT L 047, 18.02.2004, lk 26–32), 2005/20/EÜ (ELT L 070, 16.03.2005, lk 17–18), 2013/2/EL (ELT L 037, 08.02.2013, lk 10–12), (EL) 2015/720 (ELT L 115, 06.05.2015, lk 11–15) ja (EL) 2018/852 (ELT L 150, 14.06.2018, lk 141–154);“.

§ 2. Jäätmeseaduse muutmine

Jäätmeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 223 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) lennujaamades ja raudteejaamades pagasi kaitsmiseks transpordi ajal kasutatavad termokahanevad plastkiled.“;

2) paragrahvi 231 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „teenustasu“ tekstiosaga „ja § 252 lõike 5 kohaselt hüvitamisega seotud tasu“;

3) paragrahvi 252 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 252 täiendatakse lõigetega 5–8 järgmises sõnastuses:
„(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 nimetatud kulud, mida avaliku sektori asutus on kandnud avaliku ülesande täitmisel, hüvitab niisutatud pühkepaberi tootja, õhupalli tootja ning filtriga tubakatoote ja koos tubakatootega kasutamiseks turustatava filtri tootja (edaspidi teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootja).

(6) Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootja täidab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 nimetatud kulude hüvitamise kohustuse avaliku sektori asutusele käesoleva seaduse § 253 lõikes 1 nimetatud tootjate ühenduse kaudu, sõlmides selleks tootjate ühendusega kirjaliku lepingu.

(7) Avaliku sektori asutuse kantud kuluks loetakse ka kulu, mille on avaliku sektori asutuse ülesande täitmiseks kandnud tema volitatud teenuseosutaja ja mille avaliku sektori asutus on teenuseosutajale hüvitatud või kohustatud hüvitama.

(8) Avaliku sektori asutus käesoleva seaduse §-de 252–255 ja 12612 tähenduses on riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalikku ülesannet täitev isik, kes korraldab õigusaktist tuleneva avaliku ülesande täitmiseks avaliku kasutusega välisruumist jäätmete kogumist või koristamist ning nende jäätmete edasist vedu ja käitlust.“;

5) seadust täiendatakse §-dega 253–255 järgmises sõnastuses:
„§ 253. Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootjate ühendus

(1) Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootjate ühendus on mittetulundusühing või muu majanduslikku tulu mittetaotlev organisatsioon, millel on probleemtooteregistri registreering ning mille eesmärk on korraldada avaliku sektori asutusele käesoleva seaduse paragrahv 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamine.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tootjate ühenduse liikmed võivad olla üksnes teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootjad ja pakendiseaduse §-s 101 nimetatud tootjavastutusorganisatsioonid. Tootjate ühenduse teenuse kasutamine ei eelda tootjate ühenduse liikmeks astumist.

(3) Käesoleva seaduse § 25² lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 12² lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamist korraldab üks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele vastav tootjate ühendus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tootjate ühendus tagab, et:
1) kõigil teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootjatel ja pakendiseaduse §-s 101 nimetatud tootjavastutusorganisatsioonidel on võrdne juurdepääs tootjate ühenduse teenustele. Tootjate ühendus sõlmib kirjaliku lepingu iga asjaomase tootja ja tootjavastutusorganisatsiooniga, kes vastab seaduses sätestatud nõuetele. Lepingu sõlmimisest või teenuse osutamisest võib keelduda üksnes objektiivsel, proportsionaalsel ja kontrollitaval alusel. Keeldumine põhjendatakse kirjalikult;
2) avaliku sektori asutusele hüvitatakse käesoleva seaduse § 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud kulud, mida asutus on kandnud avaliku ülesande täitmisel ja mis vastavad käesoleva seaduse §-s 254 sätestatud tingimustele;
3) punktis 2 nimetatud kohustuse täitmiseks ja selle korraldamiseks kogutakse tootjatelt ja tootjavastutusorganisatsioonidelt teenustasu. Teenustasu arvutamise ja kulude jaotamise metoodika peab olema objektiivne, proportsionaalne ja kontrollitav ning lähtuma asjaomase tooterühma iga tootja turule lastud toodete kogusest. Tootjavastutusorganisatsioonilt kogutava teenustasu arvutamisel lähtutakse selle organisatsiooni kaudu kohustust täitvate tootjate turule lastud toodete kogustest. Võrdväärses olukorras olevatele kohustatud isikutele kohaldatakse võrdseid tasu arvutamise põhimõtteid;
4) eri tooterühmade kulude ja nende katteks kogutud summade kohta peetakse eraldi arvestust;
5) teenustasu kasutatakse üksnes punktis 2 nimetatud kulude hüvitamise kohustuse täitmiseks ja selle täitmisega seotud toimingute korraldamiseks;
6) kulude arvutamise ja jaotamise aluseks olevaid andmeid ja dokumente säilitatakse vähemalt seitse aastat pärast aruandeperioodi lõppu ning need tehakse järelevalveasutusele tema taotluse korral järelevalve teostamiseks kättesaadavaks;
7) tootjatelt ja tootjavastutusorganisatsioonidelt saadud teavet kasutatakse üksnes käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Teavet, mis on ärisaladus või otseselt seostatav konkreetse tootja või tootjavastutusorganisatsiooniga, ei avaldata teisele tootjale ega tootjavastutusorganisatsioonile, välja arvatud teavet puudutavale isikule tema kohta käivas osas, järelevalveasutusele seaduses sätestatud juhul või juhul, kui teave esitatakse koondatuna nii, et konkreetset tootjat või tootjavastutusorganisatsiooni ei ole võimalik kindlaks teha;
8) huvide konfliktiga isik teatab huvide konfliktist viivitamata ega osale tehingut puudutava otsuse ettevalmistamisel ega tegemisel. Seotud isikuga tehtava tehingu tingimused dokumenteeritakse. Seotud isik käesoleva punkti tähenduses on seotud isik tulumaksuseaduse § 8 tähenduses;
9) tootjale, tootjavastutusorganisatsioonile või kulude hüvitamist taotlevale avaliku sektori asutusele esitatakse tema taotluse alusel selgitused tema suhtes kohaldatud teenuste osutamise tingimuste ning tasu või hüvitise arvutamise kohta ulatuses, mis võimaldab arvutust kontrollida, avaldamata seejuures teiste tootjate ärisaladust või nendega otseselt seostatavaid andmeid.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tootjate ühendus avaldab enda veebilehel:
1) teenuste osutamise tingimused;
2) kohaldatavad teenustasumäärad ja nende arvutamise metoodika;
3) vähemalt kord aastas koondaruande kogutud teenustasude ja hüvitatud kulude kohta, esitades kulud tooterühmade ja kululiikide kaupa;
4) vähemalt kord viie aasta jooksul korraldatud jäätmete koostise uuringu tulemused.

(6) Tootjate ühendus tagab kogu andmetöötluse, säilitamise ja aruandluse vältel tema valduses oleva ärisaladuseks oleva teabe ning tootja või tema volitatud esindajaga otseselt seostatava teabe konfidentsiaalsuse. Selleks kehtestab ja rakendab tootjate ühendus asjakohased tehnilised ja korralduslikud meetmed ja andmekaitsestandardid, et vältida teabele loata juurdepääsu ja andmetega seotud rikkumisi. Isikuandmete töötlemisel järgitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(7) Konfidentsiaalsuskohustus ei piira käesolevas paragrahvi lõikes 5 sätestatud teabe avaldamist ettenähtud ulatuses ega järelevalveks vajaliku teabe esitamist järelevalveasutusele.

§ 254. Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude arvutamine ja nõuded jäätmete koostise uuringule

(1) Käesoleva seaduse § 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud hüvitatavate kulude suuruse määramisel lähtutakse jäätmete koostise uuringust, millega määratakse kindlaks asjaomasest tootest pärinevate jäätmete osakaal avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud ja avalikust välisruumist koristatud jäätmete kogusest ning iga tooterühma osakaal selles.

(2) Jäätmete koostise uuringu tellimise korraldab tootjate ühendus vähemalt kord iga viie aasta järel. Uuring tehakse esindusliku valimi alusel ning viisil, mis tagab eri jäätmevoogude ja tooterühmade tulemuste usaldusväärsuse ja võrreldavuse. Uuringu tulemused avalikustatakse tootjate ühenduse veebilehel.

(3) Jäätmete koostise uuringu metoodika põhialused ja korra, sealhulgas uuringupiirkondade ja -perioodide valiku, valimi moodustamise, proovide võtmise, jäätmete sortimise ja tooterühmadesse liigitamise, kaalumise ning tulemuste koondamise ja dokumenteerimise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Avaliku kogumissüsteemi taristu kulud katab tootjate ühendus ulatuses, mis on seotud sellistest teatavatest plasti sisaldavatest ühekordselt kasutatavatest toodetest tekkinud jäätmete kogumisega, mille tootjal on seadusest tulenev kohustus asjaomaseid kulusid kanda. Uue taristu rajamiseks ning sellega seotud kulude kandmiseks on vaja tootjate ühenduse ja avaliku sektori asutuse eelnevat kokkulepet.

(5) Kogutud jäätmete käitlemise kulud hüvitatakse üksnes juhul, kui käitlemine toimub avaliku sektori asutuse määratud või volitatud jäätmekäitleja kaudu ning see on kooskõlas kehtivate keskkonnanõuete ja jäätmehierarhiaga.

(6) Hüvitatavate kulude suuruse määramisel lähtutakse järgmisest:
1) hüvitatavad kulud ei või ületada kulutõhusa teenuse osutamise tegelikke ja tõendatud kulusid;
2) hüvitatakse üksnes kulud, mis on otseselt seotud käesoleva seaduse § 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 12² lõikes 1 nimetatud tegevusega;
3) kui kulu on seotud mitme käesoleva lõike punktis 2 nimetatud tegevuse või tooterühmaga, jaotatakse see tegevuste või tooterühmade vahel objektiivse, läbipaistva ja kontrollitava arvestusmeetodi alusel;
4) kulutõhususe hindamisel arvestatakse tegevuste vajalikkust ja proportsionaalsust teatavatest plasti sisaldavatest ühekordselt kasutatavatest toodetest tekkinud jäätmete kogusega, sarnaste teenuste turupõhiseid hindu ning olemasoleva taristu ja ressursside kasutamise võimalust;
5) hüvitatavast kulust arvatakse maha sama kulu katteks saadud hüvitis, toetus või tasu.

(7) Kogukulu, mida tootja käesoleva seaduse § 253 lõikes 1 nimetatud tootjate ühenduse kaudu katab, arvutatakse järgmiste valemite kohaselt:
1) avalike kogumissüsteemide kaudu kogutud jäätmete kulu:
KA = (Kkogumine + Ktaristu + Kvedu + Kkäitlemine) × OSUP_AK / 100
kus
KA = tootjate ühenduse kaetav avalike kogumissüsteemide kaudu kogutud jäätmete kulu eurodes;
Kkogumine = jäätmete kogumise kulu eurodes;
Ktaristu = avaliku kogumissüsteemi taristu rajamise, uuendamise ja käitamise kulu eurodes;
Kvedu = kogutud jäätmete veo kulu eurodes;
Kkäitlemine = kogutud jäätmete edasise käitlemise kulu eurodes;
OSUP_AK = pakendiseaduse § 3 lõikes 7 nimetatud ühekordselt kasutatavatest plasttoodetest tekkinud jäätmete osakaal protsentides avalike kogumissüsteemide kaudu kogutud jäätmete hulgas;

2) koristatud prügi kulu:
KP = (Kkoristamine + Kvedu + Kkäitlemine) × OSUP_P / 100
kus
KP = tootjate ühenduse kaetav koristatud prügi kulu eurodes;
Kkoristamine = avaliku sektori asutuse kantud prügi koristamise kulu eurodes;
Kvedu = avaliku sektori asutuse kantud koristatud prügi veo kulu eurodes;
Kkäitlemine = avaliku sektori asutuse kantud koristatud prügi edasise käitlemise kulu eurodes;
OSUP_P = asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaal protsentides koristatud prügi hulgas.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 2 sätestatud valemis tähistab termin „prügi“ väljaspool jäätmete kogumissüsteeme prügistamise tagajärjel avalikku välisruumi sattunud jäätmeid.
(9) Tootjate ühendus ja avaliku sektori asutus võivad lõikes 7 sätestatud arvutusmeetodi asemel kokku leppida hüvitise arvutamises standardmäära alusel. Standardmäär peab põhinema kontrollitavatel tegelikel kuluandmetel ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud uuringu tulemustel ning vastama lõikes 6 sätestatud nõuetele.

(10) Standardmäära kokkulepe sõlmitakse kirjalikult ja see sisaldab vähemalt järgmisi andmeid:
1) hüvitatavad kululiigid ja nende arvestamise alused;
2) standardmäära suurus ning selle arvutamise alused ja metoodika;
3) tegelike kuluandmete esitamise ja standardmäära tegelike kuludega võrdlemise kord ning enammakstud summa tagastamise või puuduva summa täiendava hüvitamise kord ja tähtajad, sealhulgas tasaarvestamise võimalus;
4) aruandeperiood ning aruande esitamise ja kontrollimise kord;
5) standardmäära muutmise ja kokkuleppe lõpetamise tingimused;
6) kokkuleppe kehtivusaeg.

§ 255. Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude arvestus ja aruandlus
(1) Avaliku sektori asutus ja tootjate ühendus sõlmivad käesoleva seaduse § 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamise ning arvestuse pidamise korraldamiseks kirjaliku kokkuleppe. Kokkuleppe sõlmimata jätmine ei vabasta tootjate ühendust kulude hüvitamise kohustusest.
(2) Avaliku sektori asutus esitab tootjate ühendusele kord aastas aruande. Aruandes esitatakse hüvitamiseks taotletav summa kululiikide ja aruandeperioodide kaupa, kuluga seotud tegevus ja kulude arvutamise alused ning lisatakse kulude tekkimist ja suurust tõendavad dokumendid.
(3) Tootjate ühendus kontrollib aruande ja sellele lisatud dokumentide alusel kulude vastavust käesoleva seaduse §-s 254 sätestatud nõuetele ning võib nõuda kontrollimiseks vajalikke lisaandmeid ja -dokumente. Tootjate ühendus teatab avaliku sektori asutusele kirjalikult hüvitatava summa suuruse, selle arvutamise alused ja arvutuskäigu. Kulude osalise või täieliku hüvitamata jätmise korral esitab tootjate ühendus ka hüvitamata jätmise põhjendused ja hüvitamata jäetud kulude arvutamise alused ja arvutuskäigu.
(4) Tootjate ühendus hüvitab avaliku sektori asutusele hüvitamisele kuuluva summa 30 kalendripäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teate avaliku sektori asutusele kättetoimetamisest arvates.
(5) Kui pärast kulude hüvitamist selgub, et hüvitatud summa ületab käesoleva paragrahvi alusel hüvitamisele kuuluvat summat, tagastab avaliku sektori asutus enammakstud summa tootjate ühenduse põhjendatud nõude alusel käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul. Kui hüvitatud summa on väiksem kui hüvitamisele kuuluv summa, hüvitab tootjate ühendus puuduva summa avaliku sektori asutuse aruande ja nõuetekohaste tõendite alusel samas korras.
(6) Kui pooled ei saavuta kulude hüvitamise aluse või suuruse suhtes kokkulepet, lahendab vaidluse kohus.

(7) Avaliku sektori asutus ja tema volitatud teenuseosutaja peavad arvestust käesolevas paragrahvis kirjeldatud kulude üle ning säilitavad kulude tekkimist tõendavaid dokumente vähemalt seitse aastat pärast aruandeperioodi lõppu.

(8) Käesoleva seaduse § 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud tegevustega seotud kulude arvestuse pidamise ja esitamise, aruandluse, kulude tõendamise ja kontrollimise korra ning aruande ja lisaandmete esitamise tähtajad kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

6) paragrahvi 269 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Käesoleva paragrahvi nõudeid ei kohaldata järgmistele probleemtoodetele:
1) plasti sisaldav kalapüügivahend;
2) niisutatud pühkepaber;
3) õhupall;
4) filtriga tubakatoode ja koos tubakatootega kasutamiseks turustatav filter.“;

7) paragrahvi 1196 lõiget 1 täiendatakse punktidega 5–7 järgmises sõnastuses:
„5) käesoleva seaduse § 254 lõikes 2 nimetatud uuringu vastavusele käesoleva seaduse § 254 lõike 3 alusel kehtestatud nõuetele, sealhulgas uuringu metoodika, kasutatud andmete õigsuse ja tulemuste põhjendatuse osas;
6) käesoleva seaduse § 254 lõigete 7 ja 9 kohaselt hüvitamisega seotud tasu arvutamise nõuete täitmise õigsuse kohta;
7) tootjate ühenduse käesoleva seaduse § 25³ lõikes 4 sätestatud kohustuste täitmise kohta, sealhulgas võrdse juurdepääsu tagamise, tasude kujundamise aluste järgimise, tootjatelt ja tootjavastutusorganisatsioonidelt saadud teabe kasutamise ning huvide konfliktiga isiku taandamise ja seotud isikutega tehtavate tehingute dokumenteerimise nõuete täitmise kohta.“;

8) seadust täiendatakse §-ga 12612 järgmises sõnastuses:
„§ 12612. Avaliku sektori asutusele teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamise kohustuse rikkumine
(1) Avaliku sektori asutusele teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamise kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;

9) paragrahvi 127 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „126⁸ ja 126¹⁰“ tekstiosaga „126⁸, 126¹⁰ ja 126¹²“;

10) seadust täiendatakse §-ga 13630 järgmises sõnastuses:
„§ 13630. Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamisega seotud nõuete rakendumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 253 kirjeldatud nõudeid tootjate ühendusele rakendatakse hiljemalt 2027. aasta 1. septembrist.

(2) Käesoleva seaduse § 254 lõikes 2 nimetatud jäätmete koostise uuring tellitakse esmakordselt hiljemalt 2030. aastal ning seejärel vähemalt iga viie aasta järel alates nimetatud aastast.

(3) Kuni käesoleva seaduse § 254 lõike 2 kohaselt korraldatud esimese jäätmete koostise uuringu tulemuste kinnistamise ja avalikustamiseni, lähtutakse avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud ja avalikust välisruumist koristatud jäätmete koosseisu ning seal sisalduvate teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete osakaalu määramisel 2025. aastal kinnitatud riiklikust jäätmete sortimisuuringust.

(4) Käesoleva seaduse § 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 nimetatud kulude hüvitamise nõuet rakendatakse alates 2028. aasta 1. jaanuarist.

(5) Kulude hüvitamise esmakordse rakendamise aastal võetakse kogutavate teenustasude arvutamise aluseks 2027. aastal turule lastud teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete kogus ja 2025. aastal kinnitatud riiklik jäätmete sortimisuuring.

§ 3. Jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmine
Jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 07.01.2026, 4) § 6 punktides 5 ja 27 asendatakse sõna „taaskasutusorganisatsioon“ sõnaga „tootjavastutusorganisatsioon“ vastavas käändes.
§ 4. Keskkonnatasude seaduse muutmine
Keskkonnatasude seaduse § 57 tekstist jäetakse välja tekstiosa „pakendiaktsiisi seaduse alusel riigieelarvesse laekuvast rahast 50 protsenti,“.
§ 5. Riigilõivuseaduse muutmine
Riigilõivuseaduse 6. peatüki 3. jagu täiendatakse 21. jaotisega järgmises sõnastuses:
„21. jaotis
Pakendiseaduse alusel tehtavad toimingud
§ 1281. Tootjavastutusorganisatsiooni tegevusloa taotluse läbivaatamine
Tootjavastutusorganisatsiooni tegevusloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 1990 eurot.“.

§ 6. Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine

Pakendiaktsiisi seadus (RT I, 16.06.2017, 21) tunnistatakse kehtetuks.

§ 7. Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega seotud üleminekusätted

(1) Maksu- ja Tolliametil on õigus kontrollida 2027. aasta 30. juunil ja enne seda lõppenud aruandeperioodi eest pakendiaktsiisi tasumise kohustuse täitmist maksukorralduse seaduse §-s 98 sätestatud aegumistähtaegade jooksul.

(2) Maksu- ja Tolliamet säilitab pakendi aktsiisideklaratsioonis esitatud andmeid maksukohustuslaste registris mitte kauem kui 31. detsembrini 2037. a.

(3) Alates Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 kohaldumisest 2026. aasta 12. augustil kuni 2027. aasta 30. juunini ei teki pakendatud kauba turule laskjal pakendiaktsiisi maksmise kohustust pakendi eest, mille suhtes ei ole tal laiendatud tootjavastutuse kohustust.

§ 8. Seaduse jõustumine

(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 44, 45, 47, 51, 57, 59, 61, 63, 68, § 4, § 6 ja § 7 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 33 ja 60 jõustuvad 2028. aasta 12. veebruaril.

(3) Käesoleva seaduse § 1 punkt 15 ja § 2 punkt 1 jõustuvad 2029. aasta 12. veebruaril.

(4) Käesoleva seaduse § 1 punktid 13, 20, 29, 31, 34 ja 73 jõustuvad 2030. aasta 1. jaanuaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, ....................2026
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ..... .......................2026

(allkirjastatud digitaalselt)



Pakendiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise ning pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

Sisukokkuvõte

Pakendiseaduse (edaspidi ka PakS) muutmise eelnõu koostati selleks, et viia seadus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõuga viiakse pakendiseadus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 2024. aasta määrusega (EL) 2025/40, mis käsitleb pakendeid ja pakendijäätmeid ning millega muudetakse määrust (EL) 2019/1020 ja direktiivi (EL) 2019/904 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 94/62/EÜ (edaspidi ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus). Selleks eemaldatakse seadusest määrust dubleerivad sätted ning täpsustatakse riigisiseseid rakendussätteid, sealhulgas turujärelevalve, andmete esitamise, registreerimise ja tootjavastutuse korralduse nõudeid.

Samuti tunnistatakse eelnõuga kehtetuks pakendiaktsiisi seadus, mille eesmärk on olnud pakendiettevõtjate (edaspidi PE) motiveerimine tootjavastutusorganisatsioonidega (edaspidi TVO) liitumiseks, et võimalikult suur osa pakendijäätmetest saaks TVOde poolt ringlusse võetud. Ringlussevõtu sihtarvude täitmise korral aktsiisi tasumise kohustust ei teki. Kui mitte keegi ei võtaks ringlusesse mitte ühtegi kilo pakendijäätmeid, peaksid PEd ja TVOd maksma aktsiisi umbes 136 miljonit aastas. Ideaalsel juhul on kõik ettevõtjad oma tootjavastutuse kohustused täitnud ja aktsiisi laekumine on võrdne nulliga. Tegelik aastane laekumine on keskmiselt 300 000 eurot, millest 2/3 deklareeritakse ja tasutakse ja 1/3 kogutakse kontrollide tulemusena. Seega, pakendiaktsiisi puhul on selgelt tegemist keskkonnameetmega, mille eesmärgiks ei ole koguda võimalikult palju tulu riigile, vaid parimal võimalikul viisil kehtiva laiendatud tootjavastutuse kontseptsiooni toetamine.

Eelnõuga täpsustatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta (ELT L 155, 12.06.2019, lk 1–19; edaspidi SUP-direktiiv) tulenevate nõuete rakendamist, eelkõige seoses teatavate ühekordselt kasutatavatest plasttoodetest tekkinud jäätmetega seotud kulude kandmisega tootjate poolt. Sellega luuakse õiguslik alus avaliku kasutusega välisruumi koristamise, jäätmete veo ja käitlemise ning teavituskulude hüvitamise süsteemile kooskõlas laiendatud tootjavastutuse põhimõttega. Samuti täpsustatakse kulude arvestamise, andmete esitamise ja järelevalvega seotud nõudeid, et tagada süsteemi läbipaistvus, ühetaolisus ja praktiline rakendatavus.

Lisaks täpsustatakse eelnõuga olemasolevaid aruandluse ja järelevalvega seotud rakendusmeetmeid. Muu hulgas tõstetakse pakendiaruandluse audiitorkontrolli kohaldamise lävend 20 tonnilt 100 tonnile aastas. Audiitorkontrolli kohustus on Eestis kehtiva tootjavastutuse süsteemi osa ning tuleneb Euroopa Liidu jäätmealastest nõuetest ja nende siseriiklikust rakendamisest. Tegemist ei ole uue kohustusega, vaid olemasoleva kontrollimehhanismi leevendamisega. Muudatusega vähendatakse väiksema pakendimahuga ettevõtjate halduskoormust ning keskendatakse audiitorkontrolli suurema turumõjuga ettevõtjatele ja tootjavastutusorganisatsioonidele. Muudatus lähtub muu hulgas efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja ettepanekutest vähendada ettevõtjate halduskoormust ning aruandlusega seotud kulusid.

Eelnõu rakendamisega kaasneb ettevõtjatele nii halduskoormuse vähenemine kui ka suurenemine. Halduskoormust vähendavad eelkõige pakendiaruandluse audiitorkontrolli lävendi tõstmine 20 tonnilt 100 tonnile aastas ning pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine. Samal ajal suurenevad teatud ettevõtjate, tootjavastutusorganisatsioonide ja digiplatvormide kohustused seoses ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate registreerimis-, aruandlus- ja järelevalvenõuetega. Halduskoormuse muutuse mõju sõltub ettevõtja tegevusmudelist, turule lastavatest pakenditest ning tema rollist tootjavastutuse süsteemis.

Jäätmeseaduse muudatused ei too kaasa uut sisulist halduskoormust, kuna kavandatavad laiendatud tootjavastutuse kohustused tulenevad juba direktiivist (EL) 2019/904 ja on Eesti õigusesse üle võetud juba 2023. aastal. Käesoleva eelnõuga täpsustatakse kohustuse täitmise korda.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse ning jäätmeseadusega seotud muudatuste kohta on koostanud Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna nõunikud Dagny Repp ([email protected], tel 5911 1662), Kertu Sapelkov (teenistussuhe lõppenud) ja Kelli Seppel ([email protected], tel 625 9456). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Helen Noormägi ([email protected]). Õigusliku ekspertiisi tegid Kliimaministeeriumi õigusosakonna nõunikud Kristina Parnaul-Ollik ([email protected], tel 626 2870) ja Käthlin Oeselg ([email protected], tel 626 0798).

Eelnõu ja seletuskirja osa pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamise ning sellega seotud sätete kohta on koostanud Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Velda Buldas ([email protected], tel: 611 3622), õigusliku ekspertiisi tegi Marge Kaskpeit ([email protected], tel: 5885 1423).

1.3. Märkused

Eelnõukohase seadusega muudetakse järgmiste seaduste järgmisi redaktsioone:
1) pakendiseadus (RT I, 07.01.2026, 23);
2) jäätmeseadus (RT I, 12.05.2026, 33);
3) jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (RT I, 07.01.2026, 4);
4) keskkonnatasude seadus (RT I, 12.05.2026, 13);
5) riigilõivuseadus ( RT I, 11.07.2026, 166).

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks pakendiaktsiisi seaduse 2017. aasta 1. juulil jõustunud redaktsioon (RT I, 16.06.2017, 21). Koos pakendiaktsiisi seadusega tunnistatakse kehtetuks ka selle seaduse alusel kehtestatud rahandusministri 03. märtsi 2005. a määrus „Pakendi aktsiisideklaratsiooni vormi kehtestamine“ ja pakendiaktsiisi seaduse lisa „Pakendiaktsiisi määrad“.

Eelnõu on seotud menetluses oleva jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõuga1, millega luuakse õigusraamistik riikliku jäätmete sortimisuuringu korraldamiseks, tegemiseks ja rahastamiseks.

SUP-direktiivi ettepaneku ning ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse ettepaneku mõjusid on käsitletud Euroopa Komisjoni koostatud mõjuhinnangutes.2

Kuna eelnõu eesmärk on eelkõige tagada EL otsekohalduva määruse rakendamine, sätestatakse sellega määruse kohaldamiseks vajalikud täpsustused ning pädevus- ja menetlusnormid ühtse rakenduspraktika tagamiseks. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest ning SUP-direktiivi artikli 8 tulenevaid mõjusid, sealhulgas laiendatud tootjavastutuse kulude ja korduskasutuslahenduste mõjusid, on käsitletud käesoleva seletuskirja asjakohastes peatükkides.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tingitud muudatusi arutati huvirühmadega 2022. aastal Eesti seisukohtade kujundamisel. Vabariigi Valitsus kiitis Eesti seisukohad heaks3. Eesti seisukohad pakendite ja pakendijäätmete määruse ettepaneku kohta olid üldjoontes kooskõlas Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsis käsitletud probleemide ja poliitikavalikutega ning lõplikus määruses (EL) 2025/40 kajastuvad mitmed Eesti toetatud põhimõtted, sealhulgas pakendijäätmete vältimine, korduskasutuse edendamine, pakendite ringlussevõetavuse parandamine, ringlussevõetud plasti kasutamise suurendamine ning laiendatud tootjavastutuse nõuete ühtlustamine.

Samas ei kajastunud kõik Eesti läbirääkimistel esitatud ettepanekud lõplikus määruses. Näiteks toetas Eesti ambitsioonikamat lähenemist pakendijäätmete vähendamise eesmärkidele ning madalamat tühja ruumi osakaalu e-kaubanduse, veo- ja rühmapakendite puhul. Eesti toetas samuti Euroopa Liidu ülese tootjate registri loomise võimaluse analüüsimist ning erisusi teatavate joogipakendite, sealhulgas veinipakendite korduskasutamise eesmärkide seadmisel. Lõplik määrus sätestab siiski tootjate registrid liikmesriikide tasandil ning kujundab joogipakendite korduskasutamise nõuded teistsugusel kujul. Kuigi kõik Eesti esitatud ettepanekud ei kajastu lõplikus määruses muutmata kujul, vastavad määruse peamised eesmärgid, kasutatud regulatiivsed meetmed ja poliitiline suund laias laastus Eesti läbirääkimispositsioonidele.

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide, Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute ning Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on põhiseaduse § 73 kohaselt vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu on koostatud eelkõige selleks, et viia Eesti õigus kooskõlla ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega, kõrvaldades pakendiseadusest sätted, mis dubleerivad otsekohalduvat Euroopa Liidu õigust, ning luua selge ja toimiv õigusraamistik pakendite korduskasutuse edendamiseks.

Lisaks tuleneb muudatuste vajadus SUP-direktiivi rakendamisest. SUP-direktiiv näeb ette, et hiljemalt 31. detsembriks 2024 luuakse liikmesriikides kord, mille alusel kannavad teatavate plasti sisaldavate ühekordsetelt kasutatavate toodete tootjad kulud, mis on seotud nendest toodetest tekkinud jäätmete avalikest kogumissüsteemidest kogumise ja prügistamise tõttu tekkinud prügi koristamisega.

Tootjate rahastamiskohustus sätestati Eesti õiguses 13.02.2023 vastu võetud jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise seadusega, millega täiendati jäätmeseadust §-ga 252. Senise regulatsiooni rakendamisel on aga ilmnenud, et sätte üldise sõnastuse tõttu ei ole tootjate kohustuse täitmine praktikas käivitunud. Seetõttu on vajalik kehtivat regulatsiooni täpsustada, et muuta tootjate rahastamiskohustuse ulatus, kulude hüvitamise põhimõtted ja kohustuse täitmise korraldus üheselt mõistetavaks ning tagada nõuete tegelik rakendamine.

Seaduse eesmärk on luua selge ja toimiv õiguslik alus tekkinud kulude läbipaistvaks ja õiglaseks jagamiseks. Seaduse tasandil sätestatakse tootjate rahastamiskohustuse ulatus, kulude hüvitamise põhimõtted ning tootjate ühise kohustuse täitmise korraldus, et tagada õigusselgus ja ühetaoline rakendamine. Eesmärk on vähendada teatavatest plasti sisaldavatest ühekordselt kasutatavatest toodetest tekkiva prügi koristamise koormust avalikule sektorile ning suunata tootjaid senisest enam arvestama oma toodete keskkonnamõjuga.

Eelnõu väljatöötamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ning selle eesmärk on tagada ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse rakendamisest ning SUP-direktiivist tulenevate nõuete ühtne ülevõtmine ja rakendamine Eesti õiguses.

Alljärgnevalt käsitletakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevaid olulisemaid muudatusi (punktid 2.1 ja 2.2), SUP-direktiivist tulenevaid muudatusi (punkt 2.3) ning pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamise põhjuseid (punkt 2.4)

2.1. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse ülevaade

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus kujundab Euroopa Liidu senise pakendite regulatsiooni ümber, vastates kiiresti kasvavale pakendijäätmete hulgale, suurele ressursikasutusele ja ebapiisavale ringlussevõtule. Nimetatud määrus asendab senise direktiivipõhise lähenemise vahetult kohaldatavate ja ühtsete nõuetega, vähendades regulatiivset killustatust ning luues võrdsed tingimused ettevõtjatele kogu Euroopa Liidus.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse keskne muudatus on pakendijäätmete tekke ennetamise tõhustamine, sealhulgas tarbetu ja liigse pakendamise piiramine ning tühja ruumi ja mittevajalike pakendikihtide keelamine. Kõik pakendid peavad olema 2030. aastaks ringlussevõetavad majanduslikult teostataval viisil ning plastpakendite puhul kehtestatakse siduvad ringlussevõetud materjali miinimumnõuded, mida suurendatakse järk-järgult kuni 2040. aastani.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus soodustab korduskasutus- ja taastäitelahenduste laiemat kasutuselevõttu, eelkõige veopakendite, joogipakendite ja teatavate serveerimispakendite puhul, ning tugevdab pandi- ja tagastussüsteemide rolli. Samuti keelatakse osa ühekorrapakendeid, millel puudub ringmajanduslik põhjendus.

Olulise muudatusena ühtlustatakse pakendite märgistusnõuded kogu Euroopa Liidus, et lihtsustada tarbijate jaoks pakendite sortimist, korduskasutust ja ringlussevõttu. Ühtsed ja selged märgistused vähendavad segadust ning parandavad pakendijäätmete kvaliteeti ringlussevõtuks. Samuti kaovad ettevõtjate jaoks turupiirangud, kuna tootja ei pea enam kohandama pakendite märgistust iga liikmesriigi eraldi nõuete järgi, sealhulgas olukordades, kus liikmesriigid (nt Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania) on kehtestamas erinevaid riigisiseseid märgistussüsteeme.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus tugevdab tootjavastutuse põhimõtet, pannes ettevõtjatele suurema vastutuse pakendite kogu olelusringi eest ning kehtestades suuremad kulud nendele, kes kasutavad raskesti ringlussevõetavaid või keskkonnakahjulikke materjale. Lisaks kehtestatakse alates 2026. aastast keeld tahtlikult lisatud per- ja polüfluoritud alküülainete (PFAS-ainete) kasutamisele toiduga kokkupuutuvates pakendites. Nii parandatakse pakendite ohutust ja vähendatakse riske inimtervisele ja keskkonnale.

Seni kehtinud lähenemise kohaselt on Eestis laiendatud tootjavastutuse kohustus teatud juhtudel laienenud ka ettevõtjatele, kes täidavad pakendeid müügikohas või kasutavad neid teenuse osutamisel (nt kohvikud ja toitlustusasutused), mis on toonud kaasa täiendava halduskoormuse eelkõige väiksematele teenusepakkujatele. ELi pakendi ja pakendijäätmete määrusest tuleneva tootja mõiste täpsustamise tulemusel eristatakse selgemalt pakenditüüpe ning tootjavastutuse kohustus seotakse eelkõige pakendi turule laskmisega. Serveermispakendite puhul ei teki tootjavastutuse kohustust ettevõtjale üksnes seetõttu, et ta pakendit müügikohas täidab või kasutab. Muudatus vähendab halduskoormust ning lihtsustab eelkõige väikeste kohvikute ja toitlustusettevõtjate kohustusi, välistades vajaduse eraldiseisvaks pakendialaseks aruandluseks olukordades, kus ettevõtja roll piirdub pakendi kasutamisega. Kohustus kandub vastavalt tootja mõistele üle eelkõige nendele ettevõtjatele, kes teevad serveerimispakendid esmakordselt suures mahus liikmesriigi turul kättesaadavaks, näiteks hulgikaubanduse või muude sarnaste turustusahelate kaudu.

Kokkuvõttes loob ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus tervikliku ja horisontaalse õigusraamistiku, mis vähendab pakenditest tulenevat keskkonnakoormust, toetab ringmajanduse arengut, soodustab innovatsiooni ning tagab pakendite ohutuse ja kestlikkuse kogu Euroopa Liidus. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse rakendamisel nähakse ette erisused mikroettevõtjatele ning väiksematele turuosalistele, mis aitab vältida ebaproportsionaalset haldus- ja vastavuskoormust ning toetab nende konkurentsivõimet ühtsel siseturul.

2.2. Euroopa Liidu õigusega kooskõla tagamine

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus jõustus 12. veebruaril 2025. Nimetatud määrus asendab alates 2026. aasta 12. augustist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/852, millega muudetakse direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (edaspidi pakendi ja pakendijäätmete direktiiv4). Pakendi ja pakendijäätmete direktiiv on Eesti õigusesse üle võetud pakendiseadusega.

Pakendi ja pakendijäätmete direktiivi nõuded asendusid otsekohalduva määruse nõuetega, mistõttu tuleb pakendiseadusest jätta välja sätted, mis dubleerivad ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse sätteid. Euroopa Liidu määruse vahetu õigusmõjuga sätteid ei ole vaja riigisiseses õiguses korrata (n-ö paralleelne õigusloome) ning Euroopa Kohtu praktika kohaselt on see üldjuhul ka keelatud5. Pakendiseaduse terviklikkuse ja järjepidevuse huvides asendatakse dubleerivad sätted viidetega ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusele.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse eesmärk on edendada Euroopa Liidus ringmajanduslikku ja kestlikku majandusmudelit, vähendades märkimisväärselt pakendijäätmete teket ning pakenditest tulenevat keskkonnamõju. Määrus keskendub eelkõige pakendijäätmete tekke ennetamisele, sealhulgas tarbetu ja liigse pakendamise piiramisele, ning sellega kehtestatakse nõuded, mille kohaselt peavad kõik Euroopa Liidu turule lastavad pakendid olema 2030. aastaks ringlussevõetavad majanduslikult teostataval viisil.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega kehtestatakse ühtsed nõuded pakendite kavandamisele, sealhulgas ringlussevõetavusele, korduskasutatavusele ja ringlussevõetud materjali osakaalule, et suurendada sekundaarsete toorainete kasutamist ja toetada toimiva ringmajandusturu kujunemist. Samuti soodustab nimetatud määrus korduskasutus- ja täitesüsteemide kasutuselevõttu, eelkõige veopakendite ja teatavate joogipakendite puhul.

Lisaks kehtestatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega piirangud pakendites kasutatavatele ohtlikele ainetele, sealhulgas keelustati alates 12. augustist 2026 tahtlikult lisatud PFAS-ainete kasutamine toiduga kokkupuutuvates pakendites. Nii vähendatakse riske inimtervisele ja keskkonnale. Määrus tugevdab tootjavastutuse põhimõtte rakendamist, pannes pakendiettevõtjatele suurema vastutuse pakendite kogu olelusringi eest, sealhulgas pakendijäätmete kogumise, ringlussevõtu ja käitlemise korraldamisel.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus loob ühtse ja horisontaalse regulatiivse raamistiku pakenditest ja pakendijäätmetest tulenevate keskkonnariskide ohjamiseks kogu Euroopa Liidus ning tagab, et valdkonnas kohaldatakse ühtseid nõudeid, olenemata pakendi materjalist, kasutusalast või müügikanalist.

2.3. SUP direktiivi artikli 8 rakendamine teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete osas

SUP direktiivi artikliga 8 kehtestatakse laiendatud tootjavastutuse kohustus teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootjatele. Kohustuse eesmärk on suunata nende toodete jäätmekäitlusega seotud kulud tootjatele ning vähendada olukorda, kus toodetest tekkinud jäätmete kogumise ja prügistamise tagajärgede kulud jäävad üksnes avaliku sektori kanda.

SUP direktiivi artikli 8 lõike 2 kohane kohustus hõlmab direktiivi lisa E osa I jaos nimetatud tooteid: toidupakendeid, paindmaterjalist pakke ja pakkematerjale, joogipakendeid mahuga kuni kolm liitrit, joogitopse ning kergeid plastkandekotte. Nende toodete puhul peavad tootjad kandma kulud, mis on seotud avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud toodetest tekkinud jäätmete kogumisega, sealhulgas kogumistaristu rajamise ja käitamisega, ning jäätmete edasise veo ja käitlemisega. Lisaks peavad tootjad kandma nende toodete prügistamise tõttu tekkinud prügi koristamise ning selle edasise veo ja käitlemise kulud ning asjaomaste toodetega seotud teadlikkuse suurendamise meetmete ning andmete kogumise ja esitamise kulud.

Direktiivi artikli 8 lõige 3 hõlmab niisutatud pühkepabereid, õhupalle ning filtritega tubakatooteid ja tubakatoodetega kasutamiseks turustatavaid filtreid. Nende toodete puhul tuleb tootjatel kanda direktiivis nimetatud teadlikkuse suurendamise meetmete, prügistamise tõttu tekkinud prügi koristamise ning selle edasise veo ja käitlemise kulud, samuti andmete kogumise ja esitamise kulud. Filtritega tubakatoodete ja tubakatoodetega kasutamiseks turustatavate filtrite puhul tuleb lisaks katta ka avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud toodetest tekkinud jäätmete kogumise, sealhulgas taristu ja selle käitamise, ning jäätmete edasise veo ja käitlemise kulud.

Tootjate rahastamiskohustus ei tähenda kõigi avaliku ruumi jäätmekäitluse ja koristamise kulude hüvitamist. Hüvitada saab üksnes asjaomaste toodete ja neist tekkinud jäätmetega seotud kulusid, mis kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse. Kulud peavad olema läbipaistvalt kindlaks määratud, proportsionaalsed ega tohi ületada teenuste kulutõhusa osutamise kulusid. Prügi koristamise kulude hüvitamine piirdub avaliku sektori asutuste tehtud või nende tellitud tegevusega.

Eesti õiguses kehtestati asjaomaste toodete tootjate rahastamiskohustus 2023. aastal jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seadusega6. Pakendiseaduse § 12¹ lõikega 4¹ pandi pakendiettevõtjatele kohustus kanda teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate pakenditega seotud avalike kogumissüsteemide ja prügi koristamise kulud. Jäätmeseaduses kehtestati vastavad kohustused muude SUP direktiiviga hõlmatud toodete kohta. Asjakohased sätted jõustusid 1. jaanuaril 2024.

Senise regulatsiooni rakendamisel on ilmnenud vajadus täpsustada kulude arvestamise ja hüvitamise korda. Kuigi tootjate rahastamiskohustus on seaduses sätestatud, ei ole kohustuse täitmine praktikas kavandatud viisil käivitunud. Üldine kohustus kulusid kanda ei anna piisavalt selget raamistikku selle kohta, kuidas määrata kindlaks hüvitatavad kulud, kuidas jaotada need eri tooterühmade tootjate vahel ning kuidas korraldada kulude hüvitamist kohalikele omavalitsustele ja teistele avaliku sektori asutustele. Seetõttu on vajalik täpsustada nii kulude arvestamise põhimõtteid kui ka kohustuse täitmise korraldust.

Eelnõu ettevalmistamisel kaaluti kolme peamist alternatiivi: riikliku fondi loomist, riikliku tasu või maksu kehtestamist ning tootjate või tootjate ühenduste ja kohalike omavalitsuste vaheliste kokkulepete sõlmimist.

Lahendus 1: riiklik fond laiendatud kulude hüvitamiseks.

Riikliku fondi loomise korral koondataks tootjatelt kogutud vahendid kesksesse fondi, mille kaudu makstaks kohalikele omavalitsustele ja teistele asjaomastele avaliku sektori asutustele hüvitisi. Fondi võimalikuks mahuks hinnati ligikaudu 2–4 miljonit eurot aastas. Hinnang tugines muu hulgas Taani ja Soome kogemusele ning Eesti kohalike omavalitsuste jäätmekäitluskulude analüüsile. Näiteks Tallinna andmete põhjal ulatusid avalike prügikastide tühjendamise ja prügistamise likvideerimise kulud ligikaudu 5,87 euroni elaniku kohta aastas. Kõigi jäätmeliikide arvestuses tähendaks see Eesti rahvaarvu arvestades üle 8 miljoni euro suurust aastakulu. Kui SUP direktiiviga hõlmatud toodetest pärinevate jäätmete osakaal oleks 30–50%, oleks nende toodetega seotud kulu hinnanguliselt 2,4–4 miljonit eurot aastas. Fondi eelis oleks olnud keskne korraldus ja ühtne hüvitiste maksmise süsteem. Samas oleks selle loomine eeldanud täiendavaid haldus- ja võimalikke infotehnoloogiakulusid, eraldi organisatsioonilise mudeli väljatöötamist ning hinnanguliselt vähemalt ühe kuni kahe töökoha loomist.

Lahendus 2: Riikliku tasu või maksu kehtestamine.

Teise alternatiivina kaaluti riikliku tasu või maksu kehtestamist. Sellisel juhul laekuks tootjatelt kogutud raha riigieelarvesse ning jagataks sealt kohalikele omavalitsustele ja teistele avaliku sektori asutustele. Lahenduse eelis oleks olnud tootjate jaoks paremini prognoositav kulukoormus ja suhteliselt väike otsene halduskoormus. Samas oleks uue tasu või maksu kehtestamine eeldanud täiendavaid seadusemuudatusi ja halduslahendusi ning vähendanud otsest seost tegelike koristuskulude ja tootjate makstavate summade vahel.

Lahendus 3: tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide lepingud kohalike omavalitsustega.
Kolmanda alternatiivina kaaluti lahendust, mille puhul sõlmiksid tootjad või tootjate ühendused kulude hüvitamiseks eraldi kokkulepped kõigi kohalike omavalitsuste ja teiste asjaomaste avaliku sektori asutustega. Selline korraldus võimaldaks kulude hüvitamise tingimused kokku leppida vahetult asjaosaliste vahel, kuid tooks kaasa märkimisväärse halduskoormuse. Samuti suureneks oht, et eri kohalikes omavalitsustes kujunevad erinevad kulude arvestamise ja hüvitamise põhimõtted ning tootjatel tuleb pidada läbirääkimisi paljude osapooltega.

Eelistatud lahendus: kulude hüvitamine keskse tootjate ühenduse kaudu.

Eelnõu väljatöötamise käigus valiti lahendus, mille kohaselt korraldab kulude hüvitamist üks tootjate ühendus. Selline korraldus võimaldab koondada kulude hüvitamise protsessi ühe keskse osapoole kätte, vähendada nii tootjate kui ka kohalike omavalitsuste koormust ning rakendada ühtseid kulude arvestamise põhimõtteid. Kulude jaotamisel lähtutakse tegelikest põhjendatud kuludest ning jäätmete koostise uuringute tulemustest, mis võimaldavad hinnata eri tooterühmade osakaalu avalikesse kogumissüsteemidesse kogutud jäätmetes ja avalikust ruumist koristatud prügis. Nii säilib seos tootjate rahastamiskohustuse ja asjaomastest toodetest pärinevate jäätmete tegeliku osakaalu vahel.

Valitud lahendus ei loo tootjatele uut rahastamiskohustust, vaid täpsustab juba kehtestatud kohustuse täitmise korda. Eesmärk on tagada, et SUP direktiiviga hõlmatud toodetest pärinevate jäätmete avalikest kogumissüsteemidest kogumise ja käitlemise ning prügi koristamise põhjendatud kulud jaotuksid tootjate ja avaliku sektori vahel läbipaistvalt, proportsionaalselt ja ühetaoliste põhimõtete alusel ning et seaduses sätestatud tootjavastutuse kohustus hakkaks praktikas toimima.




2.4. Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamise põhjused

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kontseptsioon on pakendi ja pakendijäätmete direktiivi kontseptsioonist oluliselt erinev. Rõhk on suunatud senisest enam mõjutama kogu pakendi teket. Määruse kohaselt pannakse isikutele tootjavastutus „tootja“ ja „valmistaja“ mõistete kaudu. Need ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklis 3 toodud mõisted on väga laia ulatusega, hõlmates mitmeid eri liiki isikuid. Uues kontseptsioonis võib tootjavastutuse subjektiks olla mõnel juhul ka eraisik, pakendi disainer või välisriigi isik. Vastutuse tekkimine ei ole enam alati seotud ettevõtte poolt pakendatud kauba turule suunamisega, vastutus võib alata ka tühja pakendi müümise hetkest. Samuti, kuna ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus nõuab, et kogu pakend oleks ringlusse võetav, võib tootjavastutus tekkida juba pakendi disaineril. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses ei ole toodud selget skeemi või juhist, millistel juhtudel minnakse vastutuse ahelas varasematesse pakendi elukaare etappidesse. See tähendab, et vastutuse tekkimise ajamomenti ja vastutuse subjekti on maksu mõistes keeruline määratleda.

Muutunud lähenemine tähendab, et sellist tervet pakendi olelusringi hõlmavat kontseptsiooni ei saa enam igas selle aspektis toetada Eestis kehtiva pakendiaktsiisi kaudu. Kuna Eesti aktsiisiseadus on üles ehitatud nii, et maksukohustuse tekkimise tingimuseks on pakendi jäätmeteks muutumine ja tekkinud jäätmete ebapiisav ringlussevõtt, ei saa aktsiisiseaduse kontseptsiooni oluliselt muutmata panna maksukohustust tühja pakendi müüjatele ja pakendi disaineritele. Samuti ei saa eraisikutele panna arvepidamise ja deklareerimise kohustust, mis on aga aktsiisiarvestuse eelduseks. Nende kohustuste panemine eeldab juriidilise isiku või FIE-na tegutsemist. Ettevõtluskonto alusel tegutseva isiku või FIE poolt müüdud kaubaga turule suunatud pakendi kogused on enamasti väikesed ja sellisteks juhtudeks on seaduses sätestatud erand miinimummäära näol. Välisriigi isikuid ei saa samuti aktsiisi kontseptsiooniga hõlmata, kuna Eesti seadused kehtivad ühe riigi piires. Eesti ametnikel on keeruline viia läbi piiriüleseid menetlusi või nõuda sisse trahve EL riigi või kolmanda riigi ettevõtjatelt, sest koostöö ametiabi raames teiste riikide ametkondadega on haldusmahukas. Seega ei saa Eesti pakendiaktsiisi seadus hõlmata samasugust isikute ringi, mis on sihikule võetud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses.

Kokkuvõttes tähendab see, et pakendiaktsiisi seadus ei saa aktsiisikohustuse tekkimisel aluseks võtta ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kontseptsiooni tervikuna. Aktsiisiseadus saaks toetada teatud tingimuste täidetuse korral ringlussevõtu sihtarvude saavutamist. Samas tekitaks aktsiisiseaduse kohandamine uue kontseptsiooniga mitmeid probleeme ja ebakõlasid ning tingiks kompromisslahendusi, mida kirjeldatakse järgnevalt võimalike lahenduste juures.

Lahendus 1: pakendiaktsiisi seaduse vormimine ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kontseptsiooniga sobivaks maksuvabastuste kaudu

Võimalik oleks teha kompromiss, mille korral lähtutakse „tootja“ ja „valmistaja“ mõistetest, kuid vabastatakse aktsiisist füüsilised isikud ja välisriikide isikud ning teatud pakendiliigid (transpordipakend, esmatootepakend, serveerimispakend), mida vastasel juhul tuleks maksuga koormata juba tühja pakendi müümisel. Kuna tühja pakendi maksustamine, mille puhul pole selge, kas see läheb kauba pakendina müüki selle soetamise perioodil ja kas see suunatakse ringlusse Eestis või mõnes muus riigis, oleks vastuolus aktsiisikohustuse tekkimise alustega. Seega on võimalus aktsiisiseadusest nii öelda välja lõigata ebakõla tekitavad alad.

Maksuvabastuse kaudu õiguslike vastuolude vältimine ei ole hea lahendus, sest selline vabastuste seadmine tähendaks, et turul on suur mass pakendit ilma aktsiisikohustuseta. Kuna aktsiisiga maksustatakse sihtarvust puudu jäävat osa, kaovad pakendi ümbertöötlemisel jäljed, mis liiki pakend oli töötlemise sisendiks. Seega võib töötlemisel sisendiks olla mistahes liiki samast materjalist pakend ja tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, mida tegelikult töödeldi. Seetõttu muudab seaduse kohandamine EL kontseptsiooniga järelevalve võimatuks.

Sisuliselt tähendab iga erand seaduses vajadust väga oluliselt panustada järelevalve tugevdamisse. Siin kirjeldatud erand eeldaks aga iga ringlussevõtu protsessi kontrollimist töötlemiskohas, mis tähendaks ebaproportsionaalset kontrollivajaduse kasvu. Arvestades väikest eelarvetulu, muutuks aktsiis riigile seeläbi kulude, mitte tulude allikaks. Seega, selline lahendus oleks riigile kulukas ja muudaks järelevalve kas keeruliseks või võimatuks, mis omakorda avaks tee pettustele.

Uuel ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kontseptsiooni otse rakendamisel on ka mitmeid muid puudusi ja läbimõtlemata aspekte. Nimelt tähendab kolme pakendiliigi lõikes nende turule suunamise andmete kogumisest loobumine vastavalt ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusele, et korduskasutust ei ole võimalik Eestis ostetud pakendilt arvesse võtta, kuna selline arvestus on olemas vaid pakendatud kauba turule suunajal. Seega, pakendi arvesse võtmine selle tühjana müümise momendil tähendab, et import ja kodumaine müük on koheldud erinevalt.

Teiseks, kui vabastada maksust koduriigis müüdud transpordi-, esmatoote- ja serveerimispakend, tuleb vabastada ka vastavat liiki imporditud pakend, sest välisriigi kaupu ei tohi kohelda koduriigi kaupadest halvemini. Kui aga kogu transpordipakend, kus korduskasutusel on väga suur osa, on maksust vabastatud, ei saa maksu kaudu enam korduskasutust mõjutada. Korduskasutuse soodustamine on aga määruse üks eesmärkidest.

Kolmandaks on probleemne ka asjaolu, et kontseptsiooniga hõlmatud isikute paljususe tõttu ei ole kerge määratleda, kes igal konkreetsel juhul vastutab ja millisel hetkel kellelgi maksukohustus tekib. Maksukohustuse tekkimise aja erinev seadmine võrreldavatel juhtudel tähendab aga isikute ebavõrdset kohtlemist. Need asjaolud on samuti vastuolus maksustamise põhimõtetega ja ei toeta uue kontseptsiooni tervikuna sätestamist maksuseaduses.

Lahendus 2: aktsiisiseaduse kohandamine ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega aktsiisisubjekti vormimise kaudu

Uue kontseptsiooni osaline toetamine, kus aktsiisiseaduses tehakse minimaalsed muudatused, oleks võimalik juhul, kui (a) aktsiisist välistatakse isikukoodide ja ettevõtte registrikoodide alusel disainerid, eraisikud ja välisriikide isikuid, (b) kohustatakse kõiki tühja pakendi müüjaid ühinema TVOdega ning (c) jätkatakse maksu haldamiseks vajalike andmete kogumist pakendiregistris. Sel juhul liiguks maksukohustus TVOdesse, pakendatud kauba turule suunamise ja korduskasutuse arvestuse alusel saaksid TVOd koguseid korrigeerida ning maksukohustust oleks võimalik arvutada samamoodi kui seni.

Selle lahenduse rakendamist ei pidanud Kliimaministeerium võimalikuks. Kuna ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus vabastas kolme pakendiliigi puhul pakendatud kauba müüjad tootjavastutusest, oleks Kliimaministeeriumi ametnike hinnangul ettevõtjate liigne koormamine nõuda neilt seni kehtinud andmekoosseisude esitamist ja kogumist (TVOde aruannetes). Samuti, pakendiregistri süsteem ei ole üles ehitatud nii, et see võimaldaks pakitud kauba turule suunajatel, keda on kokku 4000 – 5000 isikut, esitada oma korduskasutuse andmeid otse pakendiregistrisse. Registri platvorm ei võimalda nii paljudel kasutajatel samaaegselt süsteemis tegutseda. Aruannete esitamine esmalt kas TVOle või tühja pakendi müüjale tähendaks andmete esitamisel viitaega ja vastutuse hajumist ning TVOdele lisakohustust, millest määrus nad tegelikult vabastas. Samuti ei pidanud Kliimaministeerium võimalikuks säilitada PEde aruandluskohustust ostetud tühja pakendi turule suunamise ja korduskasutuse rakendamise kohta. See seisukoht lõikab Maksu- ja Tolliametil (edaspidi ka MTA) ära võimaluse teha kindlaks konkreetsel perioodil turule suunatud pakendite kogused ja arvestada korduskasutust, mis vähendaks maksukohustust. Need andmed on olemas vaid pakendatud kaupa turule suunavatel PEdel ja kui neil puudub kohustus andmete kogumise ja esitamise kohta, ei ole neid võimalik mitte kusagilt saada.

Kuigi see lahendus oleks reaalselt rakendatav ja võimaldaks vältida suuri vastuolusid kontseptsioonides, ei saa seda vajalike andmete puudumisel rakendada. Ilma eelkirjeldatud andmeteta tekiksid vastuolud korduskasutuse maksuvabastuse kasutamisega koduriigist ostetud pakendi korral, mis tingiks ka ebavõrdse kohtlemise. Samuti ei ole võimalik tuvastada Eesti turule suunatud pakendikoguseid. Neid asjaolusid arvestades jäeti see võimalik lahendus kõrvale.

Lahendus 3: aktsiisi lahtisidumine laiendatud tootjavastutusest koos lausalise deklareerimiskohustuse kehtestamisega

Üheks võimalikuks lahenduseks oleks aktsiisikohustuse lahti sidumine tootjavastutusest ning lausalise deklareerimiskohutuse sisseseadmine. Sel juhul ei muudeta aktsiisiseaduse olulisi sätteid. Mõisted defineeritakse aktsiisiseaduses, mitte ei viidata pakendiseadusele. Aktsiisiseadus ei lähtuks tootjavastutuse kontseptsioonist, pakendiaktsiis moodustaks omaette süsteemi koos täieliku deklareerimiskohustusega.

Selle lahenduse korral oleks olemas täielik aktsiisi haldamiseks vajalik andmestik. Seaduse säilitamine põhikomponente muutmata tähendaks vähem segadust selle rakendamisel. Oodatavalt ei muutuks valdkonnast kogutav tulu, riik peaks tegema ühekordse arenduskulu pakendiaktsiisi deklareerimissüsteemi loomiseks suurusjärgus umbes 300 000 eurot. Riigile tähendaks see, et sisulisi muudatusi halduses on vähe, samas tuleb teha kahekordsed kulud ühe valdkonna haldamiseks kahe ministeeriumi haldusalas.

Kahe osaliselt kattuva, osalt erineva, kontseptsiooni üheaegne eksisteerimine turul oleks ka ettevõtjatele põhjendamatult koormav ja lisaks ka segadust tekitav. Võimalikud on juhused, kus ettevõtjal tekib maksukohustus ja samaaegselt teda ka trahvitakse sama tootjavastutuse kohustuse täitmata jätmise eest. Võimalik oleks ka, et ühe ja sama kohustuse täitmata jätmise eest saavad karistada kaks erinevat isikut (tühja pakendi müüja tootjavastutuskohustuse täitmata jätmise eest ja pakendatud kauba müüja aktsiisikohustuse täitmata jätmise eest). Seega tooks lahendus kaasa rohkelt ebamugavusi ettevõtjatele, kõrge halduskoormuse ja õigusliku segaduse. Eelkirjeldatu tõttu loobuti sellest lahendusest.

Lahendus 4: pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine

Kuna rohkem lahendusi, mis võimaldaksid neil kahel kontseptsioonil paralleelselt eksisteerida, ei ole, on ainuvõimalik lahendus pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine. Sel juhul oleks välistatud kahe kontseptsiooni vastuolud ja õiguslik segadus. Võimalik oleks aktsiisi asemel luua muid siseriiklikke meetmeid, mis muutunud kontseptsiooni täielikult toetaksid. Riik kaotaks oodatavalt küll deklareeritud ja tasutud aktsiisitulu (umbes 200 000 eurot aastas), kuid säilib trahvimise võimalus pakendiseaduse alusel. Ettevõtetel tuleks järgida vaid ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse nõudeid, mis tagaks suurema õigusselguse, ning oleks võimalik vältida kahekordset halduskoormust ja kahe ametkonna paralleelseid menetlusi. Kuna langeb ära maksu tasumise võimalus, ühineksid oodatavalt TVOdega ka need mõnikümmend ettevõtet, kes ise oma jäätmete kokku kogumise ja töötlemise kohustust täita ei suuda. Kui need isikud TVOdega ei ühine, kaasneb neil jätkuvalt kohustus täita tootjavastutusega seotud nõudeid ning kanda nendest tulenevad kulud (sh tuleb saavutada PakS §-is 36 sätestatud ringlussevõtu sihtarvud). Seetõttu võiks pakendiaktsiisi kaotamine aidata vältida olukordi, kus samade keskkonnaeesmärkide saavutamiseks rakendub paralleelselt mitu erinevat majanduslikku meedet.

Samas, ka sellel lahendusel on teatud puudused. Kuigi 2025. aastal olid ringlussevõtu sihtarvud TVOdel täidetud pea kõigi pakendimaterjali liikide osas, võivad ettevõtjad muutunud järelevalve tingimustes muuta oma käitumist, mis statistika tasandil võib tähendada ringlussevõtu määra langust ja seega suuremat plastiga seotud omavahendi makset Euroopa Liidu eelarvesse riigi jaoks. Seda riski aitab maandada tootjavastutuse registri loomine ning tootjavastutuse kohustuste täitmise üle tehtav järelevalve. Seetõttu sõltub muudatuse mõju suurel määral sellest, kui tõhusalt õnnestub tootjavastutuse süsteemi toimimist ja nõuete täitmist ka edaspidi tagada. Samas ei ole pakendiaktsiisi eesmärk olnud riigile tulu teenimine, vaid keskkonnaeesmärkide saavutamisele kaasaaitamine.

Halduskulu silmas pidades, kontrollitegevuse laiendamine Keskkonnaametis tähendab kuni 2 ametniku täiendavat tööd ja seega lisanduvat palgakulu kuni 50 000 – 100 000 eurot aastas. Kulu tööjõule on oodatavalt veidi suurem kui praegune Maksu- ja Tolliameti tööjõukulu valdkonnale, kuna trahvide määramine on seotud suurema tööjõukuluga kui maksu kogumine. Süsteemiarenduskulusid otseselt ei lisanduks, kuna olenemata aktsiisi kadumisest või püsimisest on Kliimaministeeriumis arendamisel tootjavastutuse register, mis peaks edendama nii pakendi kui ka muude probleemtoodete järelevalve võimekust.

Kokkuvõttes võib väita, et kuna aktsiisiseaduse peamine eesmärk on olnud keskkonnakasutuse parandamine, mitte riigieelarve täitmine, siis on peamine eesmärk ettevõtjate turukäitumise juhtimine. MTAs vabaneb summaarselt ühe ametniku ressurss muude valdkondade kontrollimiseks ning Keskkonnaamet vajab paari ametniku täiendavat tööpanust. TVOdega mitte ühinenud ettevõtjatele jääks ka edaspidi kohustus täita tootjavastutusest tulenevaid nõudeid. Seetõttu sõltub süsteemi tulemuslikkus eelkõige tootjavastutuse registri rakendamisest, tõhusast järelevalvest ning kohustatud isikute hõlmamisest tootjavastutuse süsteemi.

Parim võimalik lahendus

Pakendiaktsiisi kaotamine ei tähenda oodatavalt suurt langust riigituludes (maksimaalselt 300 000 aastas kui ühtegi sanktsiooni ei rakendata), see võimaldaks ühtset loogilist õiguslikku ja halduslikku lahendust ning võib mõjuda ka turgu korrastavalt. Seetõttu on pakendiaktsiisi kaotamine võimalikest lahendustest parim. Pakendiaktsiisi kehtetuks tunnistamisega seotud mõjusid analüüsitakse täpsemalt peatükis 6.3.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
3.1. Pakendiseaduse muutmine

Eelnõu § 1 sätestab pakendiseaduses tehtavad muudatused.

Sõnade asendamine seaduse tekstis

Eelnõuga asendatakse pakendiseaduses läbivalt „pakendiettevõtja“ mõiste „tootja“ mõistega ning „taaskasutusorganisatsioon“ „tootjavastutusorganisatsiooniga“, kasutades neid vastavalt sätte kontekstile ainsuses või mitmuses ja vastavas käändes. Muudatusega viiakse pakendiseaduse terminoloogia kooskõlla valdkonna teistes õigusaktides ning ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punktides 15 ja 66 kasutatavate mõistetega.

PakS § 1
Paragrahvi 1 pealkirja muudetakse. Pealkirja „Seaduse reguleerimisala“ täiendatakse viitega kohaldamisalale ning pealkiri sõnastatakse järgmiselt: „Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala“. Muudatus on seotud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega, mille sätted on otsekohalduvad ning asjaoluga, et § 1 sätestab nii seaduse reguleerimis- kui ka kohaldamisala.

PakS § 1 lõige 31
Paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 31, milles sätestatakse, et pakendiseaduses sätestatut kohaldatakse pakenditele ja pakendijäätmetele üksnes ulatuses, milles vastavat valdkonda ei reguleeri vahetult kohaldatav ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus.

Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus ning vältida kattuvat või vastuolulist regulatsiooni riigisisese õiguse ja Euroopa Liidu õiguse vahel. Kuna määrus on liikmesriikides vahetult kohaldatav, tuleb riigisisese õiguse kohaldamisel arvestada selle ülimuslikkust ning piiritleda riigisisese seaduse kohaldamisala.

Sättega täpsustatakse, et riigisiseseid norme kohaldatakse vaid nendes küsimustes, mida määrus ei reguleeri või mille reguleerimise jätab see liikmesriigi pädevusse. Sellega tagatakse kooskõla Euroopa Liidu õigusega ja välditakse õigusnormide dubleerimist.

PakS § 2
Paragrahv 2 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvis 2 oli defineeritud pakendi mõiste, sealhulgas kriteeriumid, millisel juhul oli võimalik toodet pakendina määrata. Edaspidi kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punkti 1 alapunkte a–g. Pakendite määratlemisel on abiks ka mitteammendav loetelu näidetest ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse lisas I (artikli 3 lõike 1 punktis 1 esitatud pakendi mõiste alla kuuluvate esemete näitlik loetelu).

PakS § 3 lõiked 1 ja 2
Paragrahvi 3 lõikeid 1 ja 2 muudetakse. Nimetatud lõigetes sätestatakse viited ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses määratletud pakendiliikidele, et tagada määruse nõuetekohane rakendamine. Pakendiliikide mõisted tuuakse pakendiseadusesse ühte kohta koondatult, et tagada õigusselgus ning võimaldada erinevate pakendiliikide erisuste ühtne käsitlemine. Pakendiliigi määratlusest sõltub muu hulgas see, kellele rakenduvad laiendatud tootjavastutuse kohustused ja nendega seotud andmete esitamise kohustus. Lõikes 1 viidatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punktidele 3, 4, 6, 7 ja 8 ning lõikes 2 viidatakse sama määruse artiklis 11 sätestatud kriteeriumidele korduskasutuspakendite kohta ja artikli 3 lõike 1 punktile 28 ühekorrapakendite puhul.

Andmete esitamine pakendiregistrisse jätkub üldjoontes senisel viisil. Tootjad esitavad jätkuvalt andmeid turule lastud müügipakendite ning veo- ja rühmapakendite kohta. Samuti jätkub eraldi andmete esitamine SUP direktiiviga hõlmatud pakendite ning plastkandekottide osas. Muudatustega ei muudeta andmete esitamise liike ega ulatust, kuid ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tuleneva tootja mõiste muutumise tõttu võib teatud juhtudel muutuda isik, kellele lasuvad laiendatud tootjavastutuse kohustused ning sellest tulenev andmete esitamise kohustus.

PakS § 3 lõiked 31 ja 4
Paragrahvi 3 lõikeed 31 ja 4 tunnistatakse kehtetuks. Lõikes 31 oli määratletud komposiitpakendi mõiste. Edaspidi kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punki 24, milles on defineeritud komposiitpakend.

Lõikes 4 oli määratletud plastkandekoti mõiste. Edaspidi kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punkti 55, milles on defineeritud plastkandekott.

PakS § 3 lõike 5 punktid 1 ja 2
Paragrahvi 3 lõike 5 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks. Punktis 1 oli määratletud õhukese plastkandekoti ja punktis 2 eriti õhukese plastkandekoti mõiste. Edaspidi kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punkte 56 ja 57, milles on defineeritud õhuke ja eriti õhuke plastkandekott. Lisaks on ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses täpsustatud paksu ja eriti paksu plastkandekoti definitsioonid (artikli 3 lõike 1 punktid 58 ja 59).

PakS § 31
Seadust täiendaks §-ga 31, millega sätestatakse, et pakendiseaduses kasutatakse termineid ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse tähenduses. Paragrahvi eesmärk on tagada pakendiseaduse mõistete tõlgendamine kooskõlas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega. See ei välista siiski siseriikliku terminoloogia kasutamist küsimustes, mida määrus ei reguleeri või mille puhul on Eesti õiguses välja kujunenud oma terminikasutus. Näiteks kasutatakse kehtivas pakendiseaduses mõistet „võõris“. Selliste mõistete kasutamine on põhjendatud juhul, kui need on vajalikud siseriikliku regulatsiooni rakendamiseks ega ole vastuolus määruses sätestatud mõistete ja eesmärkidega. Muudatus on tehnilist laadi ning vajalik ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse rakendamiseks.

PakS § 4
Paragrahv 4 tunnistatakse kehtetuks. Nimetatud paragrahvis oli määratletud pakendijäätmete mõiste. Edaspidi kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punkti 25, milles on defineeritud pakendijäätmed.

PakS § 5 lõige 1
Paragrahvi 5 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks. Lõikes 1 oli määratletud pakendi ja pakendijäätmete vältimine, sealhulgas oli viide jäätmeseaduse §-le 22. Edaspidi kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punkti 26, milles on defineeritud pakendijäätmete tekke vältimine.


PakS § 5 lõige 2
Paragrahvi 5 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse selliselt, et edaspidi reguleerib see ettevõtja müügikohta. Muudatuse eesmärk on ühtlustada seaduses kasutatav terminoloogia ja viia see kooskõlla ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses kasutatava terminoloogiaga (art 3 lg 1 p 12). Mõiste „ettevõtja“ hõlmab isikuid, kelleks on valmistaja, tarnija, importija, turustaja, volitatud esindaja, lõppturustaja ja ekspediitorteenuse osutaja.

Varasemas käsitluses loeti pakendisettevõtjaks juriidiline isik, kes pakendatud toote turul esmakordselt kättesaadavaks tegi. Selle käsitluse kohaselt oli ka näiteks toitlustusasutus, kes toidu või joogi ühekordselt kasutatavasse anumasse pakendas või võimaldas tarbijal pakendada toitu või jooki ühekordselt kasutatavasse anumasse, pakendiettevõtja. Mõiste „tootja“ kasutamine ei oleks käesolevas sättes põhjendatud, kuna sätte kohaldamisala ei piirdu pakendi või pakendatud toote valmistajaga. Näiteks võib sättes nimetatud tegevusega tegeleda toitlustusasutus või muu ettevõtja, kes pakendab toitu või jooki ühekordselt kasutatavasse anumasse või võimaldab tarbijal seda teha. Selline ettevõtja ei pruugi olla pakendi või pakendatud toote tootja PPWR tähenduses, kuid tema tegevus kuulub sätte kohaldamisalasse.
Samuti ei ole põhjendatud kasutada mõistet „lõppturustaja“, kuna see tähistaks üksnes konkreetset ettevõtja rolli ega hõlmaks kõiki § 5 lõikes 2 käsitletavaid tegevusi ja ettevõtjaid. Seetõttu on kõige asjakohasem kasutada mõistet „ettevõtja“.

Muudatusega täpsustatakse, et nõuded kohalduvad ettevõtja müügikohale, kus tuleb täita pakendiseaduses sätestatud kohustusi. Selline sõnastus on selgem ja vastab paremini sätte sisule. Eelnõus ja seletuskirjas kasutatakse mõistet „müügikoht“ kooskõlas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse terminoloogiaga. Kuigi ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus ei sisalda mõiste „müügikoht“ eraldi definitsiooni, ei ole mõiste piiratud üksnes füüsilise müügikohaga ning seda kasutatakse eelnõus ka veebimüügi puhul, kus asjaomased kohustused täidetakse vastavalt müügiviisile. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses kasutatakse mõistet „müügikoht“ läbivalt erinevate pakendiliikide kirjeldamisel, sealhulgas müügipakendi, grupeeritud pakendi, teeninduspakendi ja kaasamüügipakendi määratlustes. Seetõttu on eelnõus ja seletuskirjas lähtutud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses kasutatavast sõnastusest, et tagada terminoloogiline kooskõla Euroopa Liidu õigusega ning vältida selliste uute mõistete loomist, mille sisu võiks ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses kasutatavast käsitlusest erineda.

PakS § 5 lõike 2 punkt 1
Paragrahvi 5 lõike 2 punkti 1 muudetakse. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 25 ja selle V lisa kohaselt ei ole alates 1. jaanuarist 2030 lubatud eriti õhukesi plastkandekotte turule lasta. Erandina on lubatud turule lasta eriti õhukesi plastkandekotte, mis on vajalikud hügieeni eesmärgil või mida kasutatakse müügipakendisse pakendamata toidu pakendamiseks, kui see aitab vältida toidu raiskamist.

Kehtiva seaduse kohaselt reguleeriti § 5 lõike 2 punktiga 1 nii õhukeste kui ka eriti õhukeste plastkandekottide tasuta andmist, välja arvatud eriti õhukeste plastkandekottide tasuta andmist, mida kasutatakse hügieeni tagamiseks või lahtise toidukauba esmaseks pakendamiseks, kui see aitab vältida toidu raiskamist.

Alates 1. jaanuarist 2030 kohaldatakse eriti õhukeste plastkandekottide suhtes otse nimetatud määruse nõudeid. Seetõttu jääb § 5 lõike 2 punkt 1 kehtima üksnes õhukeste plastkandekottide kohta. Muudatuse tulemusel sätestatakse, et õhukesi plastkandekotte ei või anda tarbijale tasuta.

PakS § 5 lõike 2 punktid 3 ja 4
Paragrahvi 5 lõike 2 punktid 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks. Punktis 3 oli müügikohale sätestatud kohustus vältida oksüdantide toimel lagunevate plastkandekottide müüki või tasuta andmist. Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna § 5 lõikes 3 on juba sätestatud oksüdantide toimel lagunevast plastist valmistatud toodete turule laskmise keeld ning seetõttu ei ole plastkandekottide müügi või tasuta andmise kohta vaja kehtestada eraldi keeldu.

Punktis 4 oli müügikohale sätestatud kohustus anda lõppkasutajale ja tarbijale infot korduskasutatavate toidupakendite ja joogitopside olemasolust, sealhulgas millistel tingimustel müügikoht aktsepteerib müügipakendisse pakendamata valmistoidu ja joogi müümist lõppkasutaja või tarbija korduskasutatavasse toidupakendisse või joogitopsi. Punkt tunnistatakse kehtetuks, kuna vastav valdkond on reguleeritud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 32 lõike 2 teises lauses, mille kohaselt teavitavad lõppturustajad tarbijaid müügikohas selgelt nähtavate ja loetavate teabetahvlite või -siltide kaudu võimalusest saada tooteid tarbija toodud taastäidetavas anumas. Kuigi nimetatud säte ei ole sõnastuselt täielikult identne kehtiva seaduse § 5 lõike 2 punktiga 4, reguleerivad mõlemad sätted tarbija teavitamist võimalusest kasutada toodete ostmisel enda korduskasutatavat või taastäidetavat anumat. Otsekohalduva nõude jõustumisel ei ole eraldi liikmesriigi õiguses sätestatud täiendav teavitamiskohustus enam vajalik.

PakS § 5 lõige 31
Paragrahvi 5 täiendatakse lõikega 31, millega sätestatakse turule laskmise keeld polüstüreenist ja muust plastist graanulitele, mida kasutatakse pakitud kaupade kaitsmiseks veo ja käsitsemise ajal, ning multipaki plastrõngastele, mida kasutatakse rühmapakendina kooskõlas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punktiga 6. Sättega võetakse üle SUP direktiivi lisa B-osa punktid 11 ja 12, mis lisati ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 67 punktiga 5. Keeld jõustub 12. veebruaril 2029.

PakS § 5 lõige 8
Paragrahvi 5 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks. Lõike 8 sisu paigutatakse samal kujul §-i 54. Regulatsioon viiakse eraldi paragrahvi, kuna § 5 käsitleb eelkõige pakendite ja teatavate ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise ning kasutamisega seotud nõudeid.

PakS § 54
Seadust täiendatakse §-ga 54, millega piiratakse ühekordselt kasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamist. Seni oli avalikul üritusel ühekordselt kasutatavate nõude kasutamise keeld sätestatud § 5 lõikes 8. Kehtiva sätte kohaselt võib avalikul üritusel toidu ja joogi serveerimiseks kasutada üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Nõue kehtestati SUP direktiivi eesmärkidest lähtudes, et vähendada ühekordselt kasutatavate toodete tarbimist ja nende jäätmete teket avalikel üritustel. Nõue on kehtinud alates 2024. aasta 1. jaanuarist.

Regulatsioon viiakse eraldi paragrahvi, kuna § 5 käsitleb eelkõige pakendite ja teatavate ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise ning kasutamisega seotud nõudeid. Avalikul üritusel kasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise piirang on seevastu suunatud nende kasutamisele konkreetses tegevuskeskkonnas ega ole olemuselt üksnes pakendite turule laskmise nõue. Eraldi paragrahv võimaldab reguleerida ühetaoliselt nii ühekordselt kasutatavate anumate kui ka söögiriistade kasutamist ning sätestada nendega seotud tagatisraha tingimused.

Lõikega 1 sätestatakse, et avalikul üritusel on toidu ja joogi serveerimiseks lubatud kasutada üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Sätte eesmärk on vähendada avalikel üritustel tekkivate ühekordselt kasutatavatest nõudest tekkinud jäätmete kogust ning soodustada korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamist. Tegemist ei ole uue kohustusega, vaid seni pakendiseaduse § 5 lõikes 8 sätestatud nõude sisulise ületoomisega eraldi paragrahvi. Nõue kehtestati algselt seoses SUP direktiivi eesmärkidega vähendada ühekordselt kasutatavate toodete tarbimist ja neist tekkivate jäätmete hulka ning seda on peetud üheks sobivaks meetmeks direktiivis sätestatud tarbimise vähendamise eesmärkide saavutamiseks.

Lõikega 2 võimaldatakse korduskasutatava anuma või söögiriista kasutamise korral võtta
tarbijalt tagatisraha. Tagatisraha eesmärk on soodustada anuma või söögiriista tagastamist ning tagada korduskasutussüsteemi toimimine. Tagatisraha tuleb anuma või söögiriista tagastamisel tarbijale täies ulatuses tagastada.

Seetõttu täpsustatakse regulatsiooni selliselt, et korduskasutatava anuma või söögiriista kasutamise eest on lubatud võtta tagatisraha, mis tagastatakse täielikult anuma või söögiriista tagastamisel. Tagastamatu lisatasu küsimine ei ole lubatud. Muudatuse eesmärk on tagada, et korduskasutussüsteemide rakendamine ei kujuneks tarbijale varjatud hinnalisaks ning et süsteemi majandamine põhineks eelkõige korduskasutuslahenduse korraldaja ärimudelil, mitte tarbijalt tagastamatu tasu küsimisel. Samuti aitab see suurendada tagastusmäära ning toetab korduskasutussüsteemi toimimist ja keskkonnaeesmärkide saavutamist.

Muudatuste eesmärk on tagada meetmete suurem tõhusus, parem rakendatavus ning seatud tarbimise vähendamise eesmärgi saavutamine. Muudatus on seotud SUP direktiivi osas valitud meetme täpsustamisega.

Lõikega 3 sätestatakse, et korduskasutatava anuma või söögiriista kasutamise eest ei või tarbijalt võtta tagastamatut lisatasu. Muudatus on kooskõlas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse eesmärgiga edendada korduskasutust ning toetada korduskasutussüsteemide tõhusat toimimist.

Tagastamatu lisatasu all peetakse silmas tasu, mida tarbijalt küsitakse lisaks toidu või joogi hinnale korduskasutatava anuma või söögiriista kasutamisega seotud kulude katmiseks ning mida tarbijale anuma või söögiriista tagastamisel ei tagastata. Selliseks tasuks võib olla näiteks korduskasutatava nõu pesemise, käitlemise või kasutusse andmise eest küsitav eraldi tasu. Näiteks kui tarbija maksab avalikul üritusel toidu või joogi eest, sellele lisaks 2 eurot tagatisraha korduskasutatava topsi eest ja veel 1 euro topsi pesemise või käitlemise tasu, mida topsi tagastamisel tagasi ei maksta, on viimase näol tegemist tagastamatu lisatasuga.

Tagastamatu lisatasu küsimise keeld ei tähenda, et korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamisega seotud kulusid ei võiks tarbijalt saadava tulu kaudu katta. Keeld tähendab, et neid kulusid ei või tarbijale esitada eraldi tagastamatu lisatasuna korduskasutatava anuma või söögiriista kasutamise eest. Nõude pesemise, käitlemise, ringlusse tagasivõtmise ja muude korduskasutussüsteemi toimimisega seotud kuludega tuleb arvestada toidu või joogi hinnakujunduses või muus asjakohases teenuse hinnas. Samamoodi ei esitata tavapärases toitlustusteenuses üldjuhul nõude pesemise kulu eraldi lisatasuna, vaid see sisaldub teenuse hinnas.

Senine regulatsioon ei täpsusta, millistel tingimustel võib korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamisega kaasnevaid kulusid tarbijale üle kanda. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus korduskasutatava anuma eest võetavat tasu käsitatakse tagatisrahana, kuid osa sellest arvestatakse hiljem pesu- või teenustasuna ega tagastata tarbijale. Selline praktika võib muuta ebaselgeks tarbija tegeliku maksekohustuse ja selle, milline osa tasutud summast tagastatakse anuma või söögiriista tagastamisel. Samuti võib see vähendada tarbija motivatsiooni korduskasutuslahendust kasutada, kuna korduskasutatava lahenduse valimisega kaasneb ühekordse lisakulu tasumise kohustus.

Lubatud on jätkuvalt tagatisrahasüsteemi rakendamine. Tagatisraha eesmärk on motiveerida tarbijat anumat või söögiriista tagastama ning see tuleb anuma või söögiriista tagastamisel täies ulatuses tagasi maksta. Tagatisraha ei või osaliselt või täielikult käsitada tagastamatu teenustasuna. Tagastamatu lisatasu küsimise keeld ei välista ka seda, et korduskasutatavate nõude kasutamisega seotud kulud kajastuvad toidu või joogi, pileti või muu asjakohase teenuse hinnas. Tarbijale tuleb esitada hinnateave selgelt ja läbipaistvalt.

Muudatuse eesmärk on tagada, et korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamisega seotud kulud ei kujuneks tarbijale eraldi lisatasu tõttu korduskasutuslahenduse kasutamisest loobumise ajendiks. Selge hinnakujundus võimaldab tarbijal teha teadlikke valikuid ning toetab korduskasutuslahenduste kasutamist ja seeläbi muudatuse keskkonnakaitselise eesmärgi saavutamist.

Paragrahv 54 jõustub üldises korras. Muudatuste jõustumiseks ei ole vaja ette näha eraldi üleminekuaega, kuna avalikel üritustel korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise nõue kehtib juba alates 1. jaanuarist 2024. Samuti ei nõua muudatus uue kogumis- või tagastustaristu rajamist ega muude tehniliste lahenduste kasutuselevõttu. Tagatisraha kasutamine jääb korduskasutussüsteemi korraldaja valikuks, kuid selle rakendamisel tuleb tagada tagatisraha täielik tagastamine anuma või söögiriista tagastamisel.

Tagastamatu lisatasu küsimise keeld täpsustab korduskasutussüsteemi kasutamise tingimusi ning selle rakendamine eeldab vajaduse korral hinnastamise ja tarbijale esitatava teabe kohandamist. Sellised muudatused on võimalik teha seaduse üldises korras jõustumise ajaks ning eraldi jõustumisaja kehtestamine ei ole vajalik.

PakS 55
Paragrahviga antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 V lisa punktis 2 sätestatud piirangust erandeid. Volitusnormis sätestatakse erandite kehtestamise põhialused ja kriteeriumid, millega piiritletakse Vabariigi Valitsuse kaalutlusruum erandite kehtestamisel. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaselt võivad liikmesriigid lubada alla 1,5 kilogrammi eelpakendatud töötlemata värske puu- ja köögivilja pakendamiseks ühekordselt kasutatavate plastpakendite kasutamist juhul, kui see on vajalik veekao, turdumuse kao, mikrobioloogilise ohu, põrutuse või oksüdeerumise vältimiseks või kui puudub muu võimalus vältida mahepõllumajanduslike ja mittemahepõllumajanduslike puu- ja köögiviljade segunemist kooskõlas määruse (EL) 2018/848 sertifitseerimis- või märgistamisnõuetega ning alternatiivsete lahendustega kaasneks ebaproportsionaalne majanduslik või halduskoormus.

Erandite täpsemat vajadust ja ulatust hinnatakse pärast Euroopa Komisjoni asjaomaste suuniste avaldamist. Kui Euroopa Komisjoni ei plaani suuniseid avaldada hiljemalt 1. jaanuariks 2030, mil asjaomast piirangut hakatakse kohaldama, on volitusnormi alusel võimalik välja töötada ja kehtestada vajaduse korral riigisisesed erisused enne piirangu tähtaja saabumist, lähtudes määruses (EL) 2025/40 sätestatud tingimustest ja piiridest. Riigisisesed erisused kehtestatakse hiljemalt 1. jaanuariks 2030 ning nende väljatöötamisel arvestatakse võimalusel Euroopa Komisjoni suuniseid. Euroopa Komisjoni suuniste puudumisel kehtestatakse erisused riigisisestel alustel. 

Volitusnorm antakse Vabariigi Valitsusele, kuna ette nähtud erandite kehtestamine eeldab erinevate ministeeriumide valitsemisalade ülese mõju hindamist ning keskkonna-, põllumajandus-, tarbija- ja ettevõtlushuvide tasakaalustamist. Seetõttu on regulatsiooni kehtestamine põhjendatud Vabariigi Valitsuse määrusega.

Erisuse vajadust on rõhutanud nii Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kui ka Eesti Aiandusliit. Osapooled on rõhutanud, et mitmete kiiresti riknevate aiandussaaduste puhul ei ole suuremas koguses või lahtiselt müük praktiliselt teostatav, kuna toodete säilivus halveneb oluliselt enne nende jõudmist lõpptarbijani. Seetõttu võib pakendamise piiramine selliste toodete puhul kaasa tuua vastupidise keskkonnamõju, suurendades toidukadu ja -raiskamist kogu tarneahelas. Erandite eesmärk on vältida olukordi, kus pakendijäätmete vähendamise meede tooks kaasa suureneva toidukao.

PakS § 6
Paragrahv 6 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvis 6 oli viidatud jäätmeseaduse § 141, mille kaudu defineeriti pakendi korduskasutust. Edaspidi kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõiget 27, milles on defineeritud korduskasutuse toiming.

PakS § 9
Paragrahv 9 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2030. Paragrahvis 9 oli defineeritud pakendijäätmete energiakasutus. Edaspidi kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 48 lõiget 1, mille kohaselt on pakendite põletamine ja prügilasse ladestamine keelatud, välja arvatud jäätmete puhul, mis tekivad selliste liigiti kogutud pakendijäätmete edasisel töötlemisel, mida ei ole võimalik ringlusse võtta või mis ei anna parimat keskkonnatulemust. Paragrahvi 9 kehtetuks tunnistamine jõustub 1. jaanuaril 2030.

PakS § 91 ja 10
Paragrahvid 91 ja 10 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvis 91 oli defineeritud pakendatud kauba turule laskmine. Edaspidi kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punkte 9–11.

Paragrahviga 10 oli reguleeritud pakendiettevõtja mõiste. Arvestades ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse eesmärki ühtlustada tootja mõisted liikmesriikide üleselt on nimetatud määruses defineeritud artikli 3 lõike 1 punkti 13 alapunktides a ja b valmistaja mõiste ning punkti 15 alapunktides a–e tootja mõiste. Lisaks on artikli 3 lõike 1 punktis 17 defineeritud importija ja punktis 18 turustaja mõiste. Edaspidi kohaldatakse laiendatud tootjavastutuse kohustusi eelnimetatud punktide alapunktides nimetatud isikute suhtes ning riigisiseselt pakendiettevõtjat eraldi ei käsitleta.

PakS § 101 lõige 1
Paragrahvi 101 lõiget 1 muudetakse, et viia mõiste kooskõlla ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud mõistega. Seaduses asendatakse mõiste „taaskasutusorganisatsioon“ mõistega „tootjavastutusorganisatsioon“, mis on defineeritud nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 punktis 66.

Muudatuse eesmärk on tagada ühtne mõistete kasutus Euroopa Liidu otsekohalduva õigusaktiga ja vältida paralleelsete definitsioonide kehtimist riigisiseses õiguses.

PakS § 11 ja 12
Paragrahvid 11 ja 12 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvis 11 oli defineeritud majandustegevuses osaleja. Edaspidi lähtutakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse mõistetest. Paragrahv 12 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvis 12 oli sätestatud nõusolek vabatahtlikuks koostööks. Sättega võeti üle pakendi ja pakendijäätmete direktiivist tulenev kohustus kehtestada eesmärkide paremaks elluviimiseks Kliimaministeeriumi ja majandustegevuses osaleja vahel sõlmitud koostöökokkulepe, millega võivad liituda kõik isikud, kes soovivad koostöö tingimusi täita. Pakendidirektiivi vastav säte kaotab kehtivuse seoses ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse jõustumisega. Kuna vabatahtliku koostöö kokkuleppeid on võimalik sõlmida ka ilma seadusest tuleneva eraldi aluseta, tunnistatakse säte kehtetuks.

PakS § 121 lõige 23
Paragrahvi 12¹ täiendatakse lõikega 2³, milles täpsustatakse e-kaubanduse pakenditest tekkinud jäätmete käitlemise korraldamisega seotud laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise korda.

Muudatuse kohaselt on e-kaubanduse pakenditest, välja arvatud korduskasutuspakenditest, tekkinud jäätmete käitlemise korraldamiseks tootja kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu tootjavastutusorganisatsiooniga. Digiplatvorm, kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid, võib tootja kirjaliku volituse alusel sõlmida nimetatud lepingu tootja nimel.

Muudatuse eesmärk on arvestada ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 45 lõike 4 teises lõigus sätestatud võimalusega, mille kohaselt võib digiplatvorm tootja kirjaliku volituse alusel tegutseda tootja nimel. Digiplatvormile ei teki tootjavastutusorganisatsiooniga lepingu sõlmimise kohustust üksnes asjaolu tõttu, et tootja kasutab tema vahendusteenust. Lepingu sõlmimine tootja nimel eeldab tootja kirjalikku volitust.

E-kaubanduse kaudu turule lastavate pakendite puhul ei ole üksikul kauplejal sageli praktiliselt võimalik täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi iseseisvalt. Seetõttu on põhjendatud võimaldada nende kohustuste täitmise korraldamist ka digiplatvormi kaudu juhul, kui tootja on digiplatvormi selleks kirjalikult volitanud. Selline lahendus aitab vähendada halduskoormust, toetab andmete koondamist ning võimaldab tootjavastutuse kohustuste tõhusamat täitmist e-kaubanduse ja piiriüleste müügikanalite puhul.

Digiplatvorm võib volituse alusel sõlmida tootja nimel tootjavastutusorganisatsiooniga lepingu, kuid lepingu sõlmimine ei tähenda iseenesest, et tootjavastutuse kohustused lähevad tootjalt üle digiplatvormile. Tootja vastutab talle õigusaktidega pandud kohustuste täitmise eest, sealhulgas juhul, kui ta kasutab nende täitmise korraldamiseks digiplatvormi. Digiplatvormi ülesanded ja vastutus lepingu täitmisel, sealhulgas andmete esitamisel ja tasude maksmisel, sõltuvad antud volituse ulatusest, sõlmitud lepingust ning kohaldatavatest õigusaktidest.

Digiplatvormi kaudu lepingu sõlmimise võimalus aitab vältida olukorda, kus iga digiplatvormil tegutsev kaupleja peab tootjavastutuse kohustuste täitmiseks eraldi korraldusi tegema. Samuti luuakse ühtne raamistik andmevahetuseks ning tootjavastutusorganisatsioonide ja digiplatvormide koostööks, mis toetab pakendijäätmete tõhusat kogumist, taaskasutust ja aruandlust.

PakS § 121 lõike 4 punktid 3 ja 4
Lõiget 4 täiendatakse punktidega 3 ja 4. Lõikes 4 on sätestatud kulud, mida tootjavastutuse kohuslane on kohustatud kandma.

Punktidega 3 ja 4 lisatakse loetellu ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 45 lõike 2 punktidest a ja b tulenevad kulud. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 45 lõike 2 kohaselt peab lisaks direktiivi 2008/98/EÜ artikli 8a lõike 4 punktis a osutatud kuludele katma tootja makstav rahaline tasu järgmised kulud: a) ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklis 13 osutatud pakendijäätmete kogumiseks ette nähtud jäätmemahutite märgistamise kulud ning b) kogutud segaolmejäätmete koostise uuringute tegemise kulud komisjoni rakendusmääruse (EL) 2023/595 alusel ning ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 56 lõike 7 punkti a kohaselt vastu võetavate rakendusaktide alusel, kui nendes rakendusaktides on selliste uuringute tegemise kohustus ette nähtud. Kaetavad kulud määratakse kindlaks läbipaistval, proportsionaalsel, mittediskrimineerival ja tõhusal viisil.

Kuigi tegemist on otsekohalduvast ELi õigusest tulenevate kohustustega, on need selguse ja süsteemsuse huvides sätestatud ka siseriiklikus õiguses, et tootjavastutuse kohustused ja nendega seotud kulud oleksid ühes kohas terviklikult reguleeritud.

PakS § 121 lõiked 41–43
Paragrahvi 12¹ lõiked 4¹–4³ tunnistatakse kehtetuks, et koondada SUP direktiivist tulenevate kuludega seotud regulatsioon eraldi paragrahvi ning tagada nii regulatsiooni parem ülevaatlikkus ja jälgitavus. Tegemist on tehnilist laadi muudatusega, millega sätteid süstematiseeritakse.

Volitusnorm tunnistatakse kehtetuks ning samasisuline volitusnorm kehtestatakse paragrahvi 122 lõikes 6. Volitusnormi asukohta võib muuta, kui seda põhjendab seaduse loogiline struktuur või regulatsiooni parem süstematiseerimine. Käesoleval juhul tehakse muudatus just neil kaalutlustel. Kuna vastava volitusnormi alusel ei ole rakendusakti kehtestatud, lihtsustab see muudatuse tegemist, sest rakendusakti preambulis viidatud õiguslikku alust ei ole vaja muuta.

PakS § 122
Paragrahviga 122 sätestatakse teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude katmise kohustus pakendiseaduse kontekstis ja tagatakse selle kooskõla jäätmeseaduses sätestatud regulatsiooniga. Regulatsiooniga võetakse üle ja täpsustatakse SUP direktiivis sätestatud nõudeid, mille kohaselt peavad teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootjad katma muu hulgas avaliku kasutusega välisruumi prügistamisega seotud kulud, sealhulgas jäätmete kogumise, veo ja käitlemise kulud. Käesolev paragrahv täpsustab nimetatud kohustuste rakendamist pakendijäätmete puhul, arvestades pakendiseaduse erisusi ja seost tootjavastutusorganisatsioonide süsteemiga.

Avalikust välisruumist kogutud jäätmetega seotud kulude hüvitamist rakendatakse nende pakendite suhtes, mis on nimetatud SUP direktiivi lisa E osa I jaos. Nendeks on:

1) toidupakendid, st kaanega või kaaneta mahutid, nt karbid, millest pakutakse valmistoitu, mis on mõeldud tarbimiseks kohapeal või kaasa võtmiseks, mida tavaliselt tarbitakse mahutist ning mis on valmis tarbimiseks ilma täiendava küpsetamise, keetmise või soojendamiseta, k.a kiirtoidu või muu koheseks tarbimiseks mõeldud toidu pakkumiseks kasutatavad mahutid, välja arvatud joogipakendid, taldrikud ning toitu sisaldavad pakid ja pakkematerjalid;
2) painduvast materjalist valmistatud pakid ja pakkematerjal, millest pakutakse valmistoitu, mis on mõeldud koheseks tarbimiseks otse pakist või pakkematerjalist;
3) kuni kolm liitrit mahutavad joogipakendid, st vedelike jaoks mõeldud mahutid, nt joogipudelid, k.a nende korgid ja kaaned ning komposiitjoogipakendid, k.a nende korgid ja kaaned, kuid mitte klaasist või metallist joogipakendid, mille korgid või kaaned on valmistatud plastist;
4) joogitopsid, k.a nende korgid ja kaaned;
5) direktiivi 94/62/EÜ artikli 3 punktis 1c määratletud õhukesed plastkandekotid.

Lõikes 1 nähakse ette, et tootja on lisaks pakendiseaduse §-s 121 sätestatud kohustustele kohustatud kandma ka kulud, mis on seotud avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud asjaomastest pakenditest tekkinud jäätmete kogumise, sealhulgas taristu ja selle käitamise, ning nende jäätmete edasise veo ja käitlemisega, samuti avaliku kasutusega välisruumi sattunud prügi koristamise ning selle edasise veo ja käitlemisega. Tegemist on laiendatud tootjavastutuse põhimõtte täpsustamisega pakendijäätmete suhtes. Tavapärase pakendijäätmete kogumise kõrval hõlmatakse ka avaliku kasutusega välisruumi prügistamisega seotud kulud.

Lõikes 2 sätestatakse, et juhul kui tootja on andnud oma kohustused üle tootjavastutusorganisatsioonile, vastutab kulude hüvitamise eest tootjavastutusorganisatsioon. See tagab järjepidevuse pakendiseaduse olemasoleva tootjavastutuse süsteemiga ning väldib tootjate ja avaliku sektori suhete killustumist. Samuti väldib see vajadust tootjate ja avaliku sektori vaheliste eraldi lepingute järele.

Lõikes 3 nähakse ette, et tootjavastutusorganisatsioon on kohustatud sõlmima lepingu jäätmeseaduse § 253 lõikes 1 nimetatud tootjate ühendusega. Sätte eesmärk on tagada pakendiseaduse ja jäätmeseaduse alusel toimivate süsteemide koostoime ning vältida paralleelsete süsteemide tekkimist. Ühtne lepinguline raamistik võimaldab korraldada kulude hüvitamist koordineeritult ja mõjub nii tootjavastutusorganisatsioonidele kui ka avalikule sektorile vähem koormavalt võrreldes üksikute tootjate individuaalsete lepingutega. Samuti tekiks ilma sellise kohustuseta risk, et pakendiseaduse ja jäätmeseaduse alusel toimivad süsteemid kujunevad paralleelseks. See aga suurendaks halduskoormust, raskendaks kulude arvestust ja võiks viia kulude dubleerimise või ebaühtlase jaotuseni.

Lõikes 4 täpsustatakse avaliku sektori asutuse mõistet. See on vajalik õigusselguse tagamiseks, et oleks üheselt arusaadav, millised asutused kuuluvad regulatsiooni kohaldamisalasse. Kohustus hüvitada laiendatud tootjavastutuse rakendamisega seotud kulud on tootjatel selliste avaliku sektori asutuste ees, kelle ülesanne on avalikust välisruumist jäätmete kogumine või prügi koristamine. Praktikas korraldavad avaliku välisruumi koristamist kohaliku omavalitsuse üksused, Keskkonnaamet, Transpordiamet ja Riigimetsa Majandamise Keskus. Avaliku sektori asutuse defineerimine selles kontekstis on oluline, et piirata asutuste hulka, kellega tootjate ühendused peavad kulude hüvitamiseks lepinguid sõlmima, selliste avaliku sektori asutustega, kelle kohustus on avaliku kasutusega välisruumi korrashoid.

Lõikes 5 nähakse ette, et avaliku kasutusega välisruumi koristamisega seotud kulude hüvitamisel lähtutakse jäätmeseaduse §-s 254 sätestatud üldistest nõuetest, arvestades pakendiseaduses sätestatud erisusi. Muudatuse eesmärk on tagada kulude hüvitamise põhimõtete ühtne kohaldamine erinevate laiendatud tootjavastutuse kohustuse alla kuuluvate toodete puhul ja vältida põhjendamatut dubleerimist regulatsioonis.

Viide jäätmeseaduse §-le 254 tähendab muu hulgas seda, et kulude hüvitamisel tuleb lähtuda kulutõhususe, läbipaistvuse ja põhjendatuse põhimõtetest ning tagada, et hüvitatavad kulud oleksid vajalikud asjaomaste jäätmete kogumise, veo ja käitlemise ning avalikust välisruumist koristamise korraldamiseks. See väldib olukorda, kus sama liiki kulude hüvitamisele kohaldatakse sõltuvalt õiguslikust alusest erinevaid reegleid, ning tagab õigusselguse ja ühtse praktika.

Lõikega 6 sätestatakse volitusnorm, mille kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega käesolevas paragrahvis kirjeldatud kulude arvestamise, aruandluse ja hüvitamise täpsema korra. Volitusnorm on vajalik, et reguleerida kulude arvestamise, aruandluse ja hüvitamisega seotud tehnilisi ja menetluslikke küsimusi paindlikult alamastme õigusaktiga. Määrusega võib muu hulgas täpsustada aruandluse vorme, andmete esitamise korda, tähtaegu ja muid süsteemi rakendamiseks vajalikke nõudeid. Täpsema korra kehtestamine määruse tasandil võimaldab tagada ühtse praktika ja vajaduse korral süsteemi rakendamisel ilmnevatele probleemidele paindlikumalt reageerida.

PakS § 13 lõiked 1 ja 2
Paragrahvi 13 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks.

Lõike 1 kohaselt peab pakend täitma oma otstarvet võimalikult väikese mahu ja massi juures, tagama vajaliku ohutus- ja hügieenitaseme, olema sobiv pakendatavale kaubale ja vastuvõetav tarbijale. Kirjeldatud põhimõtted on edaspidi otsekohalduvad ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklist 10.

Lõike 2 kohaselt peab pakend olema kavandatud, valmistatud ja müüdud nii, et oleks võimalik selle korduskasutus või pakendijäätmete taaskasutus, sealhulgas ringlussevõtt jäätmeseaduse §-s 221 nimetatud jäätmehierarhiat järgides, ning välistatud pakendijäätmete või nende töötlemisel tekkivate jäätmete kõrvaldamisel negatiivne mõju keskkonnale. Kirjeldatud põhimõtted on edaspidi otsekohalduvad ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklist 6. Säte jõustub 1. jaanuaril 2030.

PakS § 13 lõige 21
Lõikega 2¹ sätestatakse, et pakend peab vastama ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud pakendi kestlikkuse nõuetele ning muudele pakendile kohaldatavatele nõuetele.

Muudatuse eesmärk on viia pakendiseadus kooskõlla ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega, milles on ühtlustatud pakendile esitatavad kestlikkuse nõuded ning muud pakendi kavandamist, valmistamist ja turule laskmist käsitlevad nõuded. Kuna nimetatud nõuded tulenevad vahetult kohaldatavast Euroopa Liidu õigusaktist, ei ole nende üksikasjalik kordamine pakendiseaduses vajalik.

Senised pakendiseaduses sätestatud pakendi koostist, korduskasutatavust, taaskasutatavust ja muid tehnilisi omadusi puudutavad nõuded põhinevad suures osas pakendi ja pakendijäätmete direktiivi ülevõtmisel. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaldumisega on need valdkonnad Euroopa Liidu tasandil uuesti reguleeritud. Nõuete dubleerimine siseriiklikus õiguses võib tekitada tõlgendamisprobleeme ning olukorra, kus Euroopa Liidu õiguse muudatuste korral ei ole riigisisene regulatsioon enam täielikult kooskõlas otsekohalduva määrusega.

Lõike lisamisega rõhutatakse õigusselguse tagamiseks, et Eestis turule lastavad pakendid peavad vastama ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud nõuetele, vältides samal ajal määruse regulatsiooni tarbetut dubleerimist pakendiseaduses. Kuivõrd ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud nõuete kohaldamise tähtajad on eri nõuete lõikes erinevad, kohaldatakse vastavaid nõudeid määruses sätestatud aegadel ja tingimustel.

PakS § 13 lõiked 3 ja 4
Paragrahvi 13 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks.

Lõikes 3 olid sätestatud pakendi valmistamise tingimused selliselt, et selles olevate ainete sisaldus vastaks seaduses ette nähtule. Lõike 3 asemel kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklit 5, millega on kehtestatud nõuded pakendis sisalduvatele ainetele.

Lõikes 4 olid sätestatud nõuded korduskasutuspakendile. Lõike 4 asemel kohaldatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklit 11, milles on sätestatud kriteeriumid korduskasutuspakendile.

PakS § 13 lõike 5 punkt 1
Paragrahvi 13 lõike 5 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks. Punktiga 1 võeti Eesti õigusesse üle pakendidirektiivi II lisa punkti 3 alapunktis a sätestatud nõue, mille kohaselt peab materjalina ringlussevõetav pakend olema valmistatud viisil, mis võimaldab teatava osa pakendimaterjalist ringlusse võtta ja kasutada müügikõlblike toodete valmistamisel.

Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna rakendub ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus. Nimetatud määruse artiklis 6 ja II lisas on sätestatud pakendite ringlussevõetavuse ja ringlussevõetava disaini nõuded Euroopa Liidu üleselt ühtlustatud ja otsekohalduva regulatsioonina, mis sisaldab senisest detailsemaid nõudeid pakendite ringlussevõtu tulemuslikkusele ja kvaliteedile. Seetõttu ei ole riigisiseses õiguses vaja säilitada paralleelset üldsõnalist nõuet. Kehtetuks tunnistamine jõustub 1. jaanuaril 2030.

PakS § 13 lõike 5 punkt 2
Paragrahvi 13 lõike 5 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks. Punktiga 2 võeti Eesti õigusesse üle pakendidirektiivi II lisa punkti 3 alapunktis b sätestatud nõue, mille kohaselt peab energiakasutuse eesmärgil taaskasutataval pakendil olema minimaalne kütteväärtus, mis võimaldab energiakasutuse optimeerimist.

Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna jõustub ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus ning Euroopa Liidu jäätmepoliitika eesmärgid muutuvad. Euroopa Liidu jäätmehierarhia kohaselt eelistatakse jäätmetekke vältimist, korduskasutust ja materjalina ringlussevõttu energiakasutusele. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse eesmärk on suunata pakendite disaini ja pakendijäätmete käitlemist eelkõige kvaliteetse ringlussevõtu edendamisele ning ringlussevõetud materjali kasutamise suurendamisele.

Seega ei ole minimaalse kütteväärtuse nõue enam asjakohane ega vajalik ja selle säilitamine riigisiseses õiguses ei ole põhjendatud.

PakS § 13 lõike 5 punktid 3 ja 4
Paragrahvi 13 lõike 5 punktid 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks. Lõike 5 punktides 3 ja 4 olid sätestatud nõuded kompostitavatele ja biolagunevatele pakenditele. Punkti 3 kohaselt pidi taaskasutamise eesmärgil kompostitav pakend olema bioloogiliselt lagunev ega tohtinud takistada pakendijäätmete eraldi kogumist, kompostimist või muid nende käitlemiseks ettenähtud toiminguid. Punkti 4 kohaselt pidi biolagunev pakend olema valmistatud sellisel viisil, et suurem osa selle jäätmete lagunemisel tekkivast kompostist laguneks süsinikdioksiidiks, biomassiks ja veeks.

Sätted tunnistatakse kehtetuks, kuna jõustub ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus ning kogu Euroopa Liidus ühtlustatakse pakendite ringlussevõetavuse ja kompostitavuse nõudeid. Kõnealuste sätetega võeti Eesti õigusesse üle pakendidirektiivi II lisa nõuded kompostitavate ja biolagunevate pakendite kohta. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus reguleerib neid küsimusi nüüd otsekohalduvalt ja detailsemalt.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 9 lõikes 3 on sätestatud, et hiljemalt 12. veebruariks 2028 peavad muud kui artikli 9 lõigetes 1 ja 2 nimetatud pakendid, sealhulgas biolagunevatest plastpolümeeridest ja muudest biolagunevatest materjalidest valmistatud pakendid, olema disainitud materjalina ringlussevõttu toetavaks kooskõlas artikliga 6 ning ilma et see mõjutaks muude jäätmevoogude ringlussevõetavust. Seejuures lähtutakse määruses kvaliteetse ringlussevõtu põhimõttest artikli 3 lõike 1 punkti 41 tähenduses ja teisese tooraine kasutamise edendamisest artikli 3 lõike 1 punkti 47 tähenduses. Pakendite ringlussevõetavuse hindamise nõuded on täpsemalt sätestatud määruse II lisas.

Samuti reguleeritakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 9 ja III lisaga kompostitavate pakendite kasutamise tingimusi, sealhulgas nõudeid biolagunemisele, orgaaniliste jäätmete voogu sobitumisele ning biojäätmete käitluse kvaliteedi tagamisele. Määrus näeb ette ka harmoneeritud standardite väljatöötamise, et täpsustada kompostitavate pakendite tehnilisi nõudeid.

Seega ei ole kompostitavusele ja biolagunevusele keskenduvaid riigisiseseid üldnõudeid enam vaja ning nende säilitamine riigisiseses õiguses ei ole põhjendatud. Kehtetuks tunnistamine jõustub 12. veebruaril 2028.

PakS § 131
Paragrahv 131 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahviga 13¹ võeti Eesti õigusesse üle pakendidirektiivi artiklis 9 sätestatud pakendi kavandamise ja valmistamise nõuetele vastavuse eelduse süsteem. Sätte kohaselt eeldati, et harmoneeritud standarditele vastav pakend vastab pakendiseaduses sätestatud nõuetele, ja avaldati teavet asjakohaseid nõudeid käsitlevate standardite kohta.

Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna jõustub ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus, milles on sätestatud pakendite kestlikkuse, ringlussevõetavuse, kompostitavuse ja märgistamise nõuded kogu Euroopa Liidus otsekohalduva regulatsioonina ning ette nähtud ühtlustatud nõuded vastavuse tõendamiseks. Määruse rakendamisel tuginetakse Euroopa Liidu harmoneeritud standarditele ja rakendusaktidele otse määruse alusel, mistõttu ei ole riigisiseses õiguses vaja säilitada eraldi direktiivipõhist vastavuse eelduse regulatsiooni.

Seega ei ole § 13¹ säilitamine pakendiseaduses enam vajalik ega põhjendatud. Jõustumise aeg on 1. jaanuar 2030.



PakS § 14
Paragrahv 14 tunnistatakse kehtetuks, kuna jõustub ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus ning sellest tulenev pakendite koostises sisalduvate ainete ühtlustatud ja otsekohalduv regulatsioon Euroopa Liidu tasandil.

Paragrahvi 14 lõikes 1 sätestatud nõue raskmetallide (plii, kaadmium, elavhõbe ja kuuevalentne kroom) summaarse sisalduse piiramiseks pakendis ja pakendi koostisosades on sisuliselt hõlmatud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 5 lõike 4 nõudega, mille kohaselt ei tohi pakendites sisalduvatest ainetest tulenevate ohtlike ainete kontsentratsioon ohustada materjalide korduskasutust ega ringlussevõttu ning tuleb tagada nende mõju minimeerimine pakendite disaini ja materjalivaliku kaudu. Kuna nimetatud nõuded on otsekohalduvad, ei ole sama sisuga riigisisest normi vaja säilitada.

Paragrahvi 14 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna nendega on Eesti õigusesse üle võetud pakendidirektiivist tulenevad erandid raskmetallide sisalduse piirnormi kohaldamisest. Kuna nimetatud direktiiv asendatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega ning asjakohane regulatiivne raamistik kehtestatakse edaspidi otsekohalduva määrusena, ei ole direktiivipõhiste üleminekusätete ja erandite säilitamine riigisiseses õiguses enam asjakohane.

Eeltoodut arvestades tagatakse edaspidi raskmetallide sisalduse ja muude ohtlike ainete kasutamise piiramine ja seire Euroopa Liidu otsekohalduva õiguse alusel ning riigisisest paralleelset regulatsiooni ei ole vaja.

PakS § 16 lõige 6
Tegemist on normitehnilise muudatusega, mille käigus eemaldatakse § 16 lõikest 6 viide direktiivi 94/62/EÜ artiklile 6a, kuna direktiiv on asendatud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega. Säte jõustub 1. jaanuaril 2029, sest direktiivi 94/62/EÜ artikli 6a sätteid kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2028.

PakS § 173
Paragrahvi 173 muudetakse. Lõikes 1 sätestatakse, millised andmed ja dokumendid peab taotleja tegevusloa saamiseks esitama Keskkonnaametile. Muudatusega jäetakse tegevusloa taotluse koosseisust välja panga kontojäägi väljavõtte ning pakendi kogujate, vedajate ja töötlejatega sõlmitud lepingute esitamise kohustus. Muudatuse eesmärk on vähendada halduskoormust nii taotlejale kui ka töökoormust loa andjale. Kontojäägi väljavõte annab üksnes hetkeseisu taotleja finantsolukorrast ega võimalda terviklikult hinnata taotleja võimekust täita tootjavastutusorganisatsioonile pandud kohustusi. Taotleja finantsilist suutlikkust on võimalik hinnata tegevuskavas sisalduva finantsplaani ning muude menetluse käigus esitatavate andmete alusel. Samuti ei peeta vajalikuks nõuda kõigi kogujate, vedajate ja töötlejatega sõlmitud lepingute esitamist tegevusloa taotlemisel, kuna nende olemasolu ja tootjavastutusorganisatsiooni tegevusvõimekust on võimalik hinnata muude esitatud andmete ning vajadusel menetluse käigus küsitavate täiendavate selgituste alusel. Muudatus ei muuda tegevusloa andmise sisulisi eeldusi ega Keskkonnaameti õigust kontrollida tegevusloa saamiseks kehtestatud nõuete täitmist.

Lõikes 2 sätestatakse, et enne tegevusloa taotluse esitamist peab taotleja tasuma riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud korras. Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus ning viia pakendiseaduse regulatsioon kooskõlla üldise halduspraktikaga, mille kohaselt tasutakse riigilõiv enne loakohustusliku menetluse algatamist. Riigilõivu tasumise nõude selgesõnaline sätestamine võimaldab vältida menetlusega seotud ebaselgusi ning tagab, et tegevusloa taotluse menetlemise kulude katmiseks ettenähtud riigilõiv on tasutud enne taotluse sisulise menetlemise alustamist.

PakS § 174 lõike 1 punkt 111
Paragrahvi 174 lõiget 1 täiendatakse punktiga 111, et laiendada tootjavastutusorganisatsiooni teavitamis- ja nõustamiskohustuse ulatust. Lisaks tarbijatele suunatud teavitustegevuse selgemalt hõlmata ka tootjate ja teiste pakendivaldkonna kohustatud isikute nõustamine ning teadlikkuse suurendamine Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud nõuete täitmise teemal.

Muudatus on seotud vajadusega tagada, et tootjavastutusorganisatsiooni roll ei piirduks üksnes avalikkuse ja tarbijate keskkonnateadlikkuse suurendamisega, vaid hõlmaks ka süsteemset tuge tootjavastutuse kohustuste täitmisel. Praktikas tuleb järjest suurem osa pakendivaldkonna regulatiivsetest nõuetest Euroopa Liidu otsekohalduvast õigusest, sealhulgas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest, mille rakendamine eeldab ettevõtjate paremat informeeritust ja juhendamist.

Täiendusega luuakse selgem õiguslik alus tootjate nõustamiseks ning teadlikkuse suurendamise tegevusteks, mis on otseselt seotud pakendiseaduse ja Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmisega. See aitab kaasa ühtsemale rakenduspraktikale, vähendab tõlgenduslikke erinevusi ja toetab kohustatud isikute võrdset kohtlemist.

Muudatuse mõju tootjavastutusorganisatsioonidele on eeldatavalt neutraalne. Juba kehtiva õiguse kohaselt on tootjavastutusorganisatsioon kohustatud teavitama avalikkust ja tarbijaid pakendite kogumise, tagastamise ning jäätmetekke vältimisega seotud teemadel ning selleks tehtavad kulutused peavad moodustama vähemalt kaks protsenti organisatsiooni kalendriaasta käibest. Muudatusega täpsustatakse teavitustegevuse sihtrühmi ja ulatust, hõlmates selgesõnaliselt ka tootjate nõustamist ja teadlikkuse suurendamist pakendivaldkonna nõuete täitmise kohta. See ei too kaasa täiendavat kohustust suurendada teavitustegevuse mahtu ega kulutusi, vaid võimaldab olemasoleva teavitus- ja nõustamiskohustuse raames suunata tegevusi senisest enam tootjatele ja teistele kohustatud isikutele.

Praktikas pöörduvad tootjad ja teised pakendivaldkonna kohustatud isikud tootjavastutusorganisatsioonide poole juba praegu regulaarselt küsimustega nii pakendiseadusest kui ka Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete kohta. Eelkõige on suurenenud nõustamisvajadus seoses ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse järkjärgulise rakendamisega ning sellest tulenevate uute kohustustega. Tootjate nõustamise sõnaselge nimetamine tootjavastutusorganisatsiooni ülesandena võimaldab senisest süsteemsemalt kavandada ja ellu viia sihitud teavitus- ja nõustamistegevusi. See aitab parandada ettevõtjate teadlikkust, toetab nõuete ühetaolist rakendamist ning võib vähendada üksikutele päringutele vastamisega seotud halduskoormust. Samuti võimaldab see suunata enam ressursse laiapõhjalisele ja ennetavale teavitustööle, vähendades vajadust korduvate individuaalsete selgituste andmiseks.

Paks § 174 lõige 4
Paragrahvi 174 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Tootjavastutusorganisatsiooni kohustust esitada valdkonna eest vastutavale ministrile andmeid liikmete, osanike või aktsionäride tehingute kohta, mis on vajalikud kohustuste täitmise kontrollimiseks, enam ei rakendata. Kehtetuks tunnistamise eesmärk on vältida andmekogumise dubleerimist olukorras, kus tegevuslubade andmine ja vastav järelevalve on üle antud Keskkonnaametile. Edaspidi saab Keskkonnaamet nimetatud andmeid küsida tegevusloa taotluse menetluses ning järelevalvetoimingute käigus kooskõlas haldusmenetluse üldregulatsiooni ja Keskkonnaameti pädevust sätestavate normidega. Seetõttu ei ole vaja säilitada eraldi kohustust esitada andmeid ministrile.

Muudatus vähendab tootjavastutusorganisatsioonide halduskoormust, kuna kaob eraldi ja paralleelne andmete esitamise kohustus ning andmeid saab edaspidi esitada üksnes ühtses menetluses või järelevalvemenetluse käigus.

PakS § 174 lõige 5
Paragrahvi 17⁴ lõiget 5 muudetakse seoses § 17⁴ lõike 1 punkti 11¹ lisamisega. Muudatuse eesmärk on täpsustada, et tootjavastutusorganisatsiooni teavitus- ja nõustamistegevuseks tehtavate kulutuste minimaalne määr hõlmab tervikuna nii avalikkuse ja tarbijate teavitamist kui ka tootjate nõustamist ja teadlikkuse suurendamist pakendivaldkonna nõuete täitmise kohta.
Muudatuse kohaselt peavad § 17⁴ lõike 1 punktides 11 ja 11¹ sätestatud tegevuste elluviimiseks tehtavad kulutused kokku moodustama vähemalt kaks protsenti tootjavastutusorganisatsiooni kalendriaasta käibest. Sellega välditakse tõlgendust, nagu tuleks mõlema tegevuse jaoks eraldi tagada kaks protsenti käibest. Tegemist ei ole täiendava rahalise kohustuse kehtestamisega, vaid olemasoleva kohustuse täpsustamisega seoses tootjate nõustamise lisamisega tootjavastutusorganisatsiooni ülesannete hulka.

Muudatus ei suurenda tootjavastutusorganisatsioonide kulusid ega too kaasa täiendavat tööjõuvajadust. Tegemist on olemasoleva teavitus- ja nõustamiskohustuse täpsustamisega, mitte uue kohustuse kehtestamisega. Muudatuse mõju tootjavastutusorganisatsioonidele on eeldatavalt neutraalne.

PakS § 174 lõige 7
Paragrahvi 174 täiendatakse lõikega 7, millega täpsustatakse tootjavastutusorganisatsioonide kohustust teavitada tootjaid pakendivaldkonnaga seotud kohustustest, kasutades vähemalt üle riigi levivaid meediakanaleid, maakonna ja kohalike omavalitsuste ajalehti ning välireklaami.

Sättes nimetatud teavituskanalite eesmärk ei ole reguleerida teavitustegevust põhjendamatult üksikasjalikult, vaid sätestada teavitamiskohustuse minimaalne ulatus. Üksnes üldine kohustus tootjaid teavitada ei võimaldaks hinnata, kas teavitamine on olnud piisavalt ulatuslik ja jõudnud tegelikult sihtrühmani. Üleriigiliste ja piirkondlike teavituskanalite kasutamine aitab tagada, et teave jõuab tootjateni sõltumata nende tegevuskohast.

Sarnast lähenemist kasutatakse ka probleemtoodete tootjavastutuse süsteemis. Keskkonnaministri määruse „Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord“ § 8 lõike 1 kohaselt tuleb teabekampaaniaid korraldada üleriigiliselt levivate meediakanalite, maakonna ajalehtede või välireklaami kaudu. Seega on tootjavastutuse valdkonnas juba kasutusel lahendus, mille puhul on teavitamise ulatuse tagamiseks nimetatud konkreetsed teavituskanalid.

Tootjate teadlikkuse tõstmine loob võrdsema turuolukorra, sh aitab vähendada olukordi, kus osa tootjaid jätab teadmatusest või teadlikult täitmata laiendatud tootjavastutusega seotud kohustused. Teavitustegevus toetab tootjate õigeaegset registreerimist tootjaregistris, andmete esitamist ning pakendijäätmete kogumise ja käitlemise kulude kandmist. Samuti aitab see suurendada tootjavastutussüsteemi hõlmatust, vähendada vabatahtlikult kohustusi täitvate ettevõtjate ebavõrdset koormust ning parandada pakendijäätmete kogumise ja ringlussevõtu eesmärkide saavutamist. Muudatus aitab kaasa ausama konkurentsikeskkonna kujunemisele ning tootjavastutuse kohustuste tõhusamale täitmisele.

PakS § 175
Paragrahvi 175 muudetakse. Lõikes 1 sätestatakse, et Keskkonnaamet lahendab tegevusloa taotluse 90 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Võrreldes kehtiva õigusega pikeneb tegevusloa taotluse lahendamise tähtaeg 63 päevalt 90 päevale, viies selle kooskõlla keskkonnaseadustiku üldosa seaduses keskkonnalubade menetlemiseks ette nähtud üldise tähtajaga. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 49 lõike 1 kohaselt otsustatakse keskkonnaloa andmine üldjuhul 90 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Sama tähtaja kohaldamine tootjavastutusorganisatsiooni tegevusloa menetluses tagab õigusselguse ja menetluste ühtsuse. 90‑päevane tähtaeg on käsitatav menetluse üldreeglina, mis võimaldab tavapärased tegevusloa menetlused lahendada põhjendamatu viivituseta.

Lõike 2 kohaselt on võimalik lõikes 1 sätestatud tähtaega põhjendatud juhul pikendada tingimusel, et menetluse kogukestus alates nõuetekohase taotluse esitamisest ei ületa 18 nädalat. Lõige 2 on kooskõlas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 47 lõikega 2, mille kohaselt peavad loamenetluses ette nähtud kontrollimehhanismid olema ajaliselt piiritletud ega tohi ületada 18 nädalat taotluse täieliku toimiku esitamisest arvates. Säte võimaldab keerukamate taotluste puhul menetlust põhjendatud ulatuses pikendada, tagades samal ajal, et tegevusloa andmise menetlus koos vajalike vastavuskontrollidega viiakse läbi määrusega ette nähtud maksimaalse tähtaja jooksul.

Lõikes 3 säilitatakse varem kehtinud põhimõte, mille kohaselt tegevusluba ei loeta vaikimisi antuks. Tegemist on senise regulatiivse lähenemise jätkamisega, mille eesmärk on tagada, et tegevusluba antakse üksnes Keskkonnaameti vastavasisulise otsuse alusel. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) § 20 lg 4 sätestab üldreeglina, et kui haldusorgan ei lahenda tegevusloa taotlust tähtaja jooksul, loetakse tegevusluba vaikimisi antuks. Nimetatud põhimõte tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul, kuid direktiiv võimaldab olulise avaliku huvi korral sellest kõrvale kalduda.

Tootjavastutusorganisatsiooni tegevusel on oluline roll tootjavastutuse kohustuste täitmisel, pakendijäätmete käitlemise süsteemi toimimisel ja keskkonnaeesmärkide saavutamisel. Seetõttu on vajalik, et Keskkonnaamet kontrollib enne tegevuse alustamist tegevusloa andmise menetluses taotleja nõuetele vastavust ning tegevusluba ei loeta menetlustähtaja möödumisel vaikimisi antuks.

Erinormi säilitamine on seega vajalik, et välistada MSÜS § 20 lg 4 üldreegli kohaldumine tootjavastutusorganisatsiooni tegevusloa suhtes ning tagada tegevusloa andmisele eelnev sisuline kontroll.

PakS § 181 lõike 1 punkt 4
Paragrahvi 181 lõike 1 punkti 4 muudatusega ajakohastatakse viide Euroopa Liidu jäätmesaadetisi reguleerivale õigusaktile. Määruse (EÜ) nr 1013/2006 asemel viidatakse määrusele (EL) 2024/1157, millega tunnistatakse määrus (EÜ) nr 1013/2006 kehtetuks. Tegemist on normitehnilise muudatusega, mille eesmärk on viia seaduses kasutatud viide kooskõlla kehtiva Euroopa Liidu õigusega.



PakS § 19
Paragrahvi 19 muutmise eesmärk on ajakohastada sätte sõnastust seoses pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega. Sättest jäetakse välja viide pakendiaktsiisi seaduses sätestatud pakendiaktsiisile kui majandusmeetmele. Pakendi tagasivõtmise kohustust ja tagatisraha käsitlev regulatsioon jääb sisuliselt muutmata. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.

PakS § 22
Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamise tõttu tunnistatakse kehtetuks ka PakS § 22, mis viitab pakendiaktsiisi seadusele kui pakendiaktsiisiga maksustatavate pakendite ja neile vastavate aktsiisimäärade kehtestamise alusele. Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisel kaotab § 22 oma regulatiivse tähenduse. Sätte kehtetuks tunnistamise eesmärk on tagada õigusaktide kooskõla ja vältida viitamist kehtetuks tunnistatud seadusele. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.

PakS § 24 lõige 1
Paragrahvi 24 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa muudetakse. Lõikes 1 ajakohastatakse kohustatud isikute ringi määratlus ning viiakse see kooskõlla ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punktis 15 sätestatud tootja mõistega. Selle muudatuse eesmärk on viia riigisisene regulatsioon vastavusse otsekohalduva ELi õigusega ning vältida paralleelset ja osaliselt kattuvat kohustatud isikute määratlust. Seetõttu asendatakse senine loetelu viitega ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punktis 15 sätestatud tootja mõistele.

Lisaks jäetakse sättest seoses pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega välja viide nimetatud seadusele. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.

PakS § 24 lõige 3
Paragrahvi 24 lõike 3 esimest lauset muudetakse. Paragrahvi 24 lõike 3 esimest lauset täpsustatakse seoses ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse ning riigisisese raamatupidamiskohustuse regulatsiooni koosmõjuga.

Kehtiva sätte kohaselt säilitatakse pakendi arvestuse aluseks olevaid algdokumente ja nende alusel koostatud koondandmeid vähemalt seitse aastat. Algdokumentideks loetakse kulude tekkimist ja suurust tõendavaid dokumente, sealhulgas arveid, lepinguid ning asjaomaste jäätmete kogumise, veo ja käitlemisega seotud kuludokumente. Koondandmed on algdokumentide alusel koostatud kokkuvõtted, mis võimaldavad hinnata hüvitamiseks esitatud kulude suurust ja põhjendatust ning nende seost seaduses nimetatud tegevustega. Dokumentidele juurdepääs peab olema piiratud ulatuses, mis on vajalik kulude kontrollimiseks, hüvitamise korraldamiseks ja järelevalve tegemiseks. Ärisaladust sisaldava teabe töötlemisel tuleb järgida selle kaitseks kehtivaid nõudeid. Muudatusega diferentseeritakse ühekorra- ja korduskasutuspakendite andmete säilitustähtaega, lähtudes ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud andmete säilitamise loogikast, mille kohaselt on ühekorrapakendite puhul ette nähtud lühem ning korduskasutuspakendite puhul pikem andmete säilitamise periood, vastavalt viis ja kümme aastat.

Samas arvestatakse, et Eestis kehtiv raamatupidamise seadus sätestab algdokumentide säilitamise üldiseks tähtajaks seitse aastat. Õigusselguse ja halduskoormuse vältimise eesmärgil ei ole otstarbekas kehtestada paralleelset ja osaliselt erinevat säilitustähtaegade süsteemi, mis tooks kaasa eri andmeliikide eraldi arvestuse ja säilitamise kohustuse.

Seetõttu lähtutakse ühtsest seitsmeaastasest säilitustähtajast, mis tagab kooskõla riigisisese raamatupidamisarvestuse regulatsiooniga ning on kooskõlas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse eesmärgiga tagada pakendialaste andmete kättesaadavus ja kontrollitavus proportsionaalsel viisil.

Muudatuse tulemusel sätestatakse sõnaselgelt, et pakendi arvestuse aluseks olevaid algdokumente ja koondandmeid säilitatakse ühekorrapakendite puhul vähemalt seitse aastat, korduskasutuspakendite puhul vähemalt kümme aastat.

PakS § 24 lõike 3 punkt 5, § 241 lõike 1 punkt 4 ja § 264 lõike 1 punkt 4
PakS § 24 lõike 3 punktis 5, § 241 lõike 1 punktis 4 ja § 264 lõike 1 punktis 4 viidatakse määruse (EÜ) nr 1013/2006 asemel määrusele (EL) 2024/1157, millega tunnistatakse määrus (EÜ) nr 1013/2006 kehtetuks. Tegemist on normitehnilise muudatusega, mille eesmärk on viia seaduses kasutatud viide kooskõlla kehtiva Euroopa Liidu õigusega.

PakS § 24 lõige 4
Paragrahvi 24 lõiget 4 muudetakse, kuna jõustus ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus ning tootjavastutuse kohustusi ühtlustatati Euroopa Liidu tasandil.

Kehtiva sätte kohaselt on pakendiettevõtja, kes laseb turule pakendatud kaupa ega ole kohustusi üle andnud tootjavastutusorganisatsioonile, kohustatud esitama pakendiregistrisse kontrollitud andmed pakendi ja pakendimaterjali liikide kaupa, sealhulgas korduskasutuspakendi massi, turule lastud pakendi massi, pakendijäätmete taaskasutamise andmed ning plastist joogipudelite ringlussevõetud plasti sisalduse andmed.

Muudatusega ajakohastatakse kohustatud isiku määratlust ning see viiakse kooskõlla ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punkti 15 kohase tootja mõistega. Selle tulemusel laieneb kohustuse subjektide ring ja see hõlmab kõiki tootja määratlusele vastavaid isikuid, olenemata müügiviisist, sealhulgas tootjad, kes teevad pakendi Eestis esimest korda kättesaadavaks kauglepinguga müügi korral.

Lisaks täpsustatakse ja ühtlustatakse esitatavate andmete loetelu, arvestades ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevaid aruandlus- ja jälgitavusnõudeid. Muudatusega lisatakse eraldi nõue ühekorra- ja korduskasutuspakendi eristamiseks ning täpsustatakse teatud andmeliike, sealhulgas turule lastud plastist joogipudelite koostises oleva ringlussevõetud plasti sisalduse arvestust ning teatud pakendiliikide eraldi kajastamist tootja määratluse alusel.

Muudatuse eesmärk on tagada pakendialase aruandluse kooskõla ELi otsekohalduva õigusega, ühtlustada andmete kogumise süsteem ning vähendada paralleelsete ja osaliselt kattuvate riigisiseste kohustuste riski.

Lõike 4 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja viide pakendiaktsiisi seadusele seoses selle kehtetuks tunnistamisega. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.

PakS § 24 lõiked 5 ja 6
Paragrahvi 24 lõigete 5 ja 6 muudatusega täpsustatakse andmevoogude ja aruandluskohustuste jaotust tootja ja tootjavastutusorganisatsiooni vahel olukorras, kus tootja on oma kohustused üle andnud tootjavastutusorganisatsioonile.

Kehtiva sätte kohaselt esitab tootja teatud andmed otse tootjavastutusorganisatsioonile ning tootjavastutusorganisatsioon edastab need koos koondandmetega pakendiregistrisse. Muudatusega täpsustatakse, millised lõike 4 kohased andmed peab tootja tootjavastutusorganisatsioonile esitama ning millised andmed esitab tootjavastutusorganisatsioon pakendiregistrisse iga temale kohustused üle andnud tootja kohta ja koondandmetena.

Muudatuse eesmärk on tagada ühtne ja selgelt struktureeritud andmeesitussüsteem, vältida topeltaruandlust ning tugevdada tootjavastutusorganisatsioonide rolli andmete koondaja ja pakendiregistrisse vahendajana.

Lisaks täpsustatakse, et ka SUP direktiivist tulenevad andmed esitatakse juhul, kui tootja on oma kohustused üle andnud tootjavastutusorganisatsioonile, tootjavastutusorganisatsiooni kaudu. Sellega tagatakse SUP direktiiviga seotud aruandluskohustuste ühtne lõimimine pakendiaruandluse süsteemi ning välditakse paralleelseid andmeesituskanaleid.

Muudatuse tulemusel koondub tootjavastutusorganisatsioonide kaudu esitatav andmestik ühtseks, kontrollitud ja võrreldavaks andmevoogude süsteemiks, mis toetab nii riigisisest järelevalvet kui ka Euroopa Liidu aruandluskohustuste täitmist.

PakS § 24 lõige 61
Paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 61, millega täpsustatakse andmete esitamise korda e-kaubanduse ja digiplatvormide kaudu turule lastud pakendite puhul ning seostatakse see § 121 lõikes 23 sätestatud digiplatvormi rolliga tootjavastutuse kohustuste täitmisel. Muudatus on kooskõlas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 45 lõigetega 2 ja 4.

Muudatuse kohaselt esitab tootja või tema nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täitev digiplatvorm, kes on tootjavastutusorganisatsiooniga sõlminud vastava lepingu, kalendriaasta kohta § 24 lõike 4 punktis 2 nimetatud andmed tootjavastutusorganisatsioonile. Nimetatud digiplatvormil on võimalik esitada andmed koondatult kõigi tema vahendatud kauplejate kohta, lisades loetelu kauplejatest, kelle nimel kohustusi täidetakse. Kauplejate loetelu esitamine on vajalik tootjavastutuse kohustuse täitmise jälgitavuse ja kontrollitavuse tagamiseks. Nimetatud andmete alusel on võimalik üheselt tuvastada isikud, kelle nimel digiplatvorm kohustusi täidab, ning tagada nende kohustuste nõuetekohane täitmine ja järelevalve teostamine.

Muudatus võimaldab hoida halduskoormuse kasvu märgatavalt väiksemana võrreldes olukorraga, kus iga digiplatvormi kaudu tegutsev tootja täidaks laiendatud tootjavastutuse kohustusi iseseisvalt. Kuna e-kaubanduse pakenditest tekkinud jäätmete käitlemise korraldamiseks on tootja kohustatud sõlmima tootjavastutusorganisatsiooniga lepingu, tuleks ilma käesolevas sättes ette nähtud võimaluseta igal tootjal eraldi korraldada tootjavastutuse kohustuste täitmine ning esitada vajalikud andmed tootjavastutusorganisatsioonile. Muudatuse kohaselt võib digiplatvorm täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi mitme kaupleja nimel ning esitada vajalikud andmed tootjavastutusorganisatsioonile koondatult. See vähendab dubleerivat aruandlust ning lihtsustab kohustuste täitmist e-kaubanduse kaudu turule lastud pakendite puhul.

Muudatus parandab andmevahetuse ühtsust ning võimaldab tootjavastutusorganisatsioonidel saada terviklikuma ja paremini võrreldava andmestiku, mis toetab järelevalvet ja süsteemi toimimist e-kaubanduse kaudu turule lastud pakendite puhul.

Muudatus aitab vähendada nõuete eirajaid e-kaubanduse kaudu turule lastud pakendite puhul, kus tootjavastutuse kohustuste täitmine võib jääda ebapiisavaks või hajuda mitme osapoole vahel. Digiplatvormi kaasamine kohustuste korraldamisse tagab, et ka platvormipõhiste ja piiriüleste müügikanalite kaudu turule lastud pakendite puhul jaguneb vastutus ühtsemalt ja paremini kontrollitaval viisil ning kohustusi täidetakse süsteemselt.

See loob ühtsema ja õiglasema konkurentsikeskkonna, kus kõik turuosalised kannavad pakendijäätmete käitlemisega seotud kulusid võrdsetel alustel. Samuti aitab see vältida olukorda, kus osa ettevõtjaid saab turul tegutseda ilma laiendatud tootjavastutuse kohustusi kandmata, ning toetab seeläbi tootjavastutuse süsteemi kulude õiglasemat jaotumist ja paremat toimimist e-kaubanduse kasvavas segmendis.

PakS § 241 lõige 3
Paragrahvi 241 lõiget 3 muudetakse. Muudatuse kohaselt tõstetakse pakendiaruandluse audiitorkontrolli kohaldamise piirmäära 20 tonnilt 100 tonnile aastas.

Kehtiva sätte alusel on tootja kohustatud korraldama audiitorkontrolli piiratud kindlustandva töövõtuna audiitortegevuse seaduse tähenduses juhul, kui turule lastud pakendite kogus ületab 20 tonni aastas. Sarnane kohustus on ka tootjavastutusorganisatsioonil koguselise piiranguta. Muudatusega tõstetakse kohaldamise lävendit ja sätestatakse, et audiitorkontrolli kohustus rakendub üksnes juhul, kui turule lastud pakendite mass ületab 100 tonni aastas.

100 tonni lävendi arvestamisel lähtutakse tootja poolt kalendriaasta jooksul Eesti turule lastud pakendite ja pakendatud kaupade pakendite kogumassist. Arvestus hõlmab kõiki pakendimaterjale, mille suhtes tootjal on pakendiseaduse alusel laiendatud tootjavastutuse kohustused. Erinevat liiki pakendite massid liidetakse ning lävendi arvestamisel ei hinnata iga pakendimaterjali eraldi.

Muudatus on siseriiklik, kuid vähendab oluliselt ettevõtjate halduskoormust, sest audiitorkontrolli läbiviimise kohustuse vähenemisega kaasneb väiksem aja- ja ressursikulu. Audiitorkontrolli tegemine eeldab ettevõtjalt andmete koondamist, dokumentatsiooni ettevalmistamist ning koostööd audiitoriga, millega kaasnevad täiendavad haldus- ja finantskulud. Piirmäära tõstmine võimaldab vähendada väiksema pakendimahuga ettevõtjate regulatiivset koormust, säilitades samal ajal kontrollimeetme rakendamise suurema turumõjuga ettevõtjate suhtes.

Muudatus on tehtud selleks, et vähendada regulatiivset koormust ning suunata kontrollimeede eelkõige suurema turumõjuga ettevõtjatele. Sellega väheneb väiksemate ja keskmise suurusega ettevõtjate aruandlus- ja kontrollikohustus.

Muudatuse tegemisel on arvesse võetud 2024. aasta pakendiandmeid (ettevõtteid kokku 4968), mille kohaselt on ettevõtteid, kes ületaksid 20 tonni piiri, kokku ligikaudu 777 (u 16% turuosalistest), 50 tonni piiri ületab ligikaudu 484 ettevõtet (u 10%) ja 100 tonni piiri ületab ligikaudu 299 ettevõtet (u 6%). Üle 100 tonni turule lastud pakendist moodustab samal ajal ligikaudu 80% kogu turule lastud pakendi kogusest.

Seega väheneb audiitorkontrolli kohuslaste hulk märkimisväärselt, kuid kontrollimeede säilitab oma sisulise katvuse, keskendudes eelkõige nendele turuosalistele, kelle tegevus moodustab valdava osa turule lastud pakendimahust.

Muudatus tagab proportsionaalsema järelevalvesüsteemi, vähendab ettevõtjate halduskoormust ja võimaldab suunata auditeerimisressursid suurema keskkonnamõjuga turuosalistele.

Käesolev muudatus ei muuda audiitorkontrolli kohustuse kohaldumise aluseid. Asjaolu, et digiplatvorm, kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid, täidab tootja nimel teatavaid laiendatud tootjavastutuse kohustusi või esitab andmeid tootjavastutusorganisatsioonile koondatult, ei tähenda iseenesest audiitorkontrolli kohustuse tekkimist digiplatvormile.

PakS § 242
Paragrahvi 242 muudetakse. Muudatus tuleneb ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse jõustumisega kaasnevast tootja mõiste ühtlustamisest ning sellega seotud vastutuse ümberjaotumisest.

Kehtiva õiguse kohaselt on õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide tarbimise üle arvestuse pidamise ja andmete esitamise kohustus pakendiettevõtjal, kes teeb müügikohas kotid tarbijale kättesaadavaks. Tegemist on jaotusmudeliga, kus andmekohustus lasub lõppjaemüügil.

Muudatusega viiakse regulatsioon kooskõlla ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 3 lõike 1 punkti 15 tootja mõistega, mille kohaselt loetakse tootjaks isik, kes teeb pakendi liikmesriigi turul esimest korda kättesaadavaks. Õhukesed ja eriti õhukesed plastkandekotid kuuluvad ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse tähenduses serveerimispakendite kategooriasse, mistõttu kohaldub nende puhul vastutuse määratlemisel esmakordse turule laskmise põhimõte. Seetõttu nihkub arvestuse pidamise ja andmete esitamise kohustus isikule, kes teeb Eestis esimest korda kättesaadavaks õhukesed või eriti õhukesed plastkandekotid. Praktikas tähendab see, et kohustus ei lasu enam üksikutel müügikohtadel, vaid nende kottide turule laskjal (nt hulgimüüja, importija või muu turule laskja), kes vastab ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses esitatud tootja määratlusele.

Samas tuleb arvestada, et teatud juhtudel võib kohustus jääda ka jaemüüjatele, kui nad kuuluvad ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohase valmistaja määratluse alla. See hõlmab eelkõige olukordi, kus jaemüüja ei ole mikroettevõtja ja laseb pakendi või pakendatud toote turule oma nime või kaubamärgi all (nn omamärgitooted). Sellisel juhul loetakse jaemüüja ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse mõistes valmistajaks ning vastutus arvestuse pidamise ja andmete esitamise eest võib talle jääda ka edaspidi.

Muudatus vähendab dubleerivat andmekogumist ning suunab andmeesituse eelkõige turule laskmise tasandile, kus on olemas terviklik ülevaade turustatavatest kogustest, tagades samal ajal kooskõla ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse tootja ja valmistaja mõiste rakendamisega.

Andmete esitamise kohustus lasub käesolevas sättes määratletud tootjal. Rollijaotus tuleneb ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud tootja määratlusest ning pakendiregistrisse andmete esitamise kohustusest.

PakS § 25 lõige 1
Paragrahvi 25 lõike 1 sõnastust muudetakse selliselt, et pakendiregistrisse kogutavate andmete hulgas oleks sõnaselgelt hõlmatud ka andmed pakendite kohta, mis lastakse turule ka kaubata. Samas on jätkuvalt hõlmatud ka pakend, mis lastakse koos kaubaga turule. Muudatus on seotud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tuleneva tootja mõiste ja laiendatud tootjavastutuse kohustuse muutumisega.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaselt ei ole tootjavastutuse kohuslane enam kõigil juhtudel üksnes isik, kes laseb turule pakendatud kauba, vaid teatud pakendiliikide puhul ka isik, kes laseb turule vaid pakendi. Eelkõige puudutab see veopakendeid, serveerimispakendeid ja esmatootmise pakendeid, mille puhul lähtutakse esmakordse turule laskmise põhimõttest ka siis, kui pakend ei ole seotud konkreetse pakendatud kauba turule laskmisega.

Kehtiv sõnastus viitab üksnes turule lastud kauba pakenditele ega kata piisava selgusega olukordi, kus laiendatud tootjavastutuse kohustus tekib pakendi turule laskmisest sõltumata pakendatud kaubast. Muudatusega tagatakse, et pakendiregister võimaldab koguda andmeid kõigi nende pakendite kohta, mille suhtes tekivad ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest või pakendiseadusest tulenevad kohustused.

Muudatus loob õigusliku aluse pidada arvestust selliste pakendite üle ning tagab registri vastavuse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevale vastutuse ja andmeesituse loogikale. Samuti toetab muudatus järelevalve tegemist, sihtarvude täitmise kontrolli ning Euroopa Komisjonile esitatava aruandluse terviklikkust.

Lisaks jäetakse lõikest 1 välja viide pakendiaktsiisi seadusele seoses selle kehtetuks tunnistamisega. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.

PakS § 25 lõige 5
Paragrahvi 25 lõiget 5 täiendatakse viitega § 24 lõikele 61, et tagada pakendiregistri vastutavale töötlejale ja Keskkonnaametile õigus tutvuda ka nende andmete aluseks olevate dokumentide ja koondandmetega, mida esitavad tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täitvad digiplatvormid.

Muudatus on seotud pakendiseadusesse lisatava regulatsiooniga, mille kohaselt võib käesoleva seaduse § 121 lõikes 23 nimetatud digiplatvorm täita tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi ning esitada tootjavastutusorganisatsioonile andmeid nende kauplejate kohta, kelle nimel kohustusi täidetakse. Tegemist on ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest ja e-kaubanduse kasvavast osakaalust tuleneva muudatusega, mille eesmärk on tagada tootjavastutuse kohustuste täitmine ka piiriülese kaugmüügi korral.

Kuna § 24 lõikes 61 nimetatud andmed on aluseks tootjavastutuse kohustuste täitmise kontrollimisel, sihtarvude arvestamisel ja vajaduse korral järelevalvemenetluste läbiviimisel, on vaja anda pädevatele asutustele õigus tutvuda ka nende andmete aluseks olevate dokumentidega. Muudatus tagab järelevalveasutustele võimaluse kontrollida esitatud andmete õigsust ja täielikkust, olenemata sellest, kas kohustusi täidab tootja ise või tema nimel tegutsev digiplatvorm.

Samas jäetakse loetelust välja Maksu- ja Tolliamet, kuna seoses pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega langeb ära pakendiseaduses sätestatud pakendiaktsiisiga seotud järelevalvepädevus. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.


PakS § 26 lõige 1
Paragrahvi 26 lõiget 1 muudetakse, et täpsustada riikliku järelevalve pädevust seoses ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaldamisega. Pakendiseaduses nimetatud järelevalveasutused teevad oma valdkondliku pädevuse piires järelevalvet ka ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate nõuete täitmise üle.

Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus olukorras, kus suur osa pakenditele ja pakendijäätmetele kohalduvatest nõuetest tuleneb edaspidi vahetult kohaldatavast Euroopa Liidu määrusest. Muudatusega ei looda uusi järelevalveasutusi, vaid täpsustatakse pakendiseaduses nimetatud asutuste järelevalvepädevust.

Põllumajandus- ja Toiduametit ei nimetata pakendiseaduses enam järelevalveasutusena. Toiduseaduse kohaselt teostab Põllumajandus- ja Toiduamet riiklikku ja haldusjärelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1935/2004 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 80/590/EMÜ ja 89/109/EMÜ (ELT L 338, 13.11.2004, lk 4–17) artikli 1 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvate materjalide ja esemete üle. Kuna see pädevus hõlmab ka toiduga kokkupuutuvaid pakendeid, ei ole Põllumajandus- ja Toiduameti vastava järelevalvepädevuse täiendav sätestamine pakendiseaduses vajalik ning järelevalvet tehakse toiduseaduses sätestatud pädevuse alusel.

Keskkonnaamet on peamine pakendialaste kohustuste täitmise üle järelevalvet tegev asutus ning täidab EL-i pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate pakendite nõuetele vastavuse, tootjavastutuse ja turujärelevalvega seotud ülesandeid. Tarbijatele suunatud kohustuste üle teostab järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet oma pädevuse ulatuses. Valla- ja linnavalitsused teostavad pakendiseaduse § 26 lõike 3 kohaselt järelevalvet oma haldusterritooriumil pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise, kogumise ja taaskasutamise ning ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise piirangute järgimise üle.

Muudatused tagavad selge riigisisese pädevusjaotuse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest ning pakendiseadusest tulenevate nõuete täitmise üle järelevalve tegemisel.

Samuti jäetakse järelevalveasutuste loetelust välja Maksu- ja Tolliamet, kuna seoses pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega langeb ära pakendiseaduses sätestatud pakendiaktsiisiga seotud järelevalvepädevuse eraldi sätestamise vajadus. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.

PakS § 26 lõige 2
Paragrahvi 26 lõiget 2 täpsustatakse. Kehtiva regulatsiooni kohaselt teostab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet järelevalvet pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise kohustuse ning tagasivõtmise nõuete täitmise üle tarbijakaitseseaduses sätestatud korras. Muudatusega täpsustatakse ameti pädevust seoses ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate lõppkasutajale suunatud kohustustega.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teeb edaspidi lisaks järelevalvet ka määruse artiklites 28, 32 ja 33 sätestatud lõppkasutajatele suunatud nõuete täitmise üle. Nende hulka kuuluvad eelkõige taastäitmisega seotud teabe kättesaadavus, tarbija õigused oma anuma kasutamisel ning korduskasutuspakendite pakkumise ja hinnatingimustega seotud nõuded. Muudatuse eesmärk on tagada järelevalvepädevuste selgus ja koondada tarbijasuhetes avalduvate pakendialaste kohustuste kontroll Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet pädevusse. Pakendite üldine nõuetele vastavuse kontroll, tootjavastutuse kohustuste täitmine ning muud keskkonnakaitselise iseloomuga ülesanded jäävad jätkuvalt Keskkonnaameti pädevusse.

PakS § 26 lõige 4
Lõikest 4 jäetakse välja Maksu- ja Tolliamet, kuna seoses pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega langeb ära pakendiseaduses sätestatud pakendiaktsiisiga seotud järelevalvepädevus. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.

PakS § 303
Seadust täiendatakse §-ga 30³, millega kehtestatakse vastutus ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 28 lõikes 3 sätestatud nõude rikkumise eest. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 28 lõike 3 kohaselt peavad ettevõtjad, kes pakuvad võimalust osta tooteid taastäitmise kaudu, tagama, et taastäitejaamades lõppkasutajatele pakutavaid pakendeid või anumaid ei anta tasuta, välja arvatud juhul, kui need vastavad määruse VI lisas sätestatud nõuetele või neid pakutakse tagatisrahasüsteemi osana.

Nõude täitmise tagamiseks on võimalik rakendada riikliku järelevalve meetmeid, sealhulgas ettekirjutust ja sunniraha. Haldussund võimaldab lõpetada kestva rikkumise ja kohustada ettevõtjat edaspidi nõuet järgima. Samas ei kõrvalda ettekirjutuse täitmine juba toime pandud rikkumist olukorras, kus ettevõtja on lõppkasutajatele nõuet rikkudes pakendeid või anumaid tasuta andnud. Väärteovastutus on vajalik eelkõige teadlike, korduvate või ulatuslike rikkumiste korral ning juhtudel, kus rikkumisega saadakse põhjendamatu majanduslik eelis võrreldes ettevõtjatega, kes nõuet täidavad. Seetõttu nähakse haldussunni kõrval ette ka väärteovastutus.

PakS § 304
Seadust täiendatakse §-ga 304, millega kehtestatakse vastutus korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise nõuete rikkumise eest. Nimetatud nõuete eesmärk on vähendada ühekordselt kasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamist ning soodustada korduskasutuslahenduste kasutamist. Vastutussäte aitab tagada eelnõu § 1 punktiga 17 kehtestatud pakendiseaduse §-s 54 sätestatud kohustuse täitmist.

PakS § 305
Seadust täiendatakse §-ga 30⁵, millega kehtestatakse vastutus ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklis 32 sätestatud kohustuste rikkumise eest. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 32 kohaselt peavad asjaomased lõppturustajad võimaldama tarbijatel kasutada jookide ja valmistoidu kaasamüügil oma anumaid.

Samuti ei tohi tarbijale oma anuma kasutamise korral kohaldada kõrgemat hinda ega ebasoodsamaid tingimusi võrreldes samaväärse toote müügiga ühekordselt kasutatavas pakendis. Hindade ja tingimuste võrdlemisel tuleb lähtuda sama või samaväärse toote müügist võrreldavates tingimustes. Kõrgema hinna või ebasoodsamate tingimustega võib olla tegemist näiteks juhul, kui oma anuma kasutamise eest küsitakse eraldi lisatasu või kui tarbijale ei võimaldata sama hinnasoodustust, mida pakutakse ühekordselt kasutatavas pakendis müüdava sama või samaväärse toote ostmisel. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus ei välista seejuures võimalust müüa ühekordselt kasutatavas pakendis toodet kõrgema hinnaga kui tarbija oma anumas pakutavat samaväärset toodet.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaselt kohalduvad artikli 32 kohustused HORECA sektoris tegutsevatele lõppturustajatele. Seetõttu võivad kohustused hõlmata lisaks tavapärastele toitlustusettevõtetele ka teatud jaemüügitegevusi, mille raames müüakse tarbijale koheseks tarbimiseks mõeldud valmistoitu või jooki kaasamüügipakendis. Kaasamüügipakendiks loetakse määruse kohaselt pakendit, mis täidetakse müügikohas jookide või valmistoiduga ning mis on ette nähtud transportimiseks ja koheseks tarbimiseks mujal ilma täiendava valmistamiseta. Kaasamüügipakendi puhul täidetakse pakend müügikohas tarbija ostu käigus.

Nõude täitmise tagamiseks on võimalik teha ettekirjutus ning vajaduse korral rakendada sunniraha. Haldussund võimaldab lõpetada kestva rikkumise ja kohustada ettevõtjat nõuet edaspidi täitma. Samas ei kõrvalda ettekirjutuse täitmine olukorda, kus lõppkasutajatele on juba keeldutud oma anuma kasutamise võimalusest või neile on kohaldatud õigusvastaseid hinnatingimusi.

Väärteovastutus on vajalik eelkõige teadlike, korduvate või ulatuslike rikkumiste korral ning juhtudel, kus ettevõtja saab nõude täitmata jätmise tõttu põhjendamatu majandusliku eelise. Seetõttu nähakse haldussunni kõrval ette ka väärteovastutus.

PakS § 306
Seadust täiendatakse §-ga 30⁶, millega kehtestatakse vastutus ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklis 33 lõigetes 1–3 sätestatud kohustuste rikkumise eest. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 33 kohaselt peavad asjaomased lõppturustajad pakkuma lõppkasutajatele võimalust saada külmi või kuumi jooke ning valmistoite korduskasutussüsteemi kuuluvas korduskasutuspakendis. Lisaks tuleb lõppkasutajaid sellest võimalusest teavitada ning korduskasutuspakendis pakutava toote eest ei tohi küsida kõrgemat hinda ega kohaldada ebasoodsamaid tingimusi võrreldes sama toote müügiga ühekordselt kasutatavas kaasamüügipakendis. Artikli 33 lõige 4 sätestab kohustusele erandi, mille kohaselt ei kohaldata lõigetes 1-3 kirjeldatud kohustusi mikroettevõtjatele. Seetõttu tuleb enne menetluse alustamist hinnata, kas ettevõtja vastab mikroettevõtja määratlusele ja kas talle kohaldub nimetatud erand. Erandi kohaldumisel ei saa ettevõtjat vastutusele võtta selle kohustuse täitmata jätmise eest, millest ta on määruse alusel vabastatud.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaselt kohalduvad artikli 33 kohustused HORECA sektoris tegutsevatele lõppturustajatele. HORECA mõiste on määratletud määruse artikli 3 lõike 1 punktis 35 ning hõlmab majutus- ja toitlustustegevust. Euroopa Komisjon on senistes selgitustes rõhutanud, et määrav ei ole ettevõtja liik või tegevusala nimetus, vaid see, kas tarbijale pakutakse koheseks tarbimiseks mõeldud toitu või jooki.

Nõude täitmise tagamiseks on võimalik kasutada riikliku järelevalve meetmeid, sealhulgas ettekirjutust ja sunniraha. Haldussund võimaldab nõuda korduskasutuspakendi pakkumise võimaluse loomist või õigusvastaste hinnatingimuste lõpetamist. Samas ei kõrvalda ettekirjutus asjaolu, et tarbijatele võidi varem korduskasutuspakendi võimalust mitte pakkuda või kohaldada neile õigusvastaseid hinnatingimusi. Seetõttu võivad kohustused hõlmata lisaks tavapärastele toitlustusettevõtetele ka teatud jaemüügitegevusi, mille raames pakutakse tarbijatele koheseks tarbimiseks mõeldud toitu või jooki kaasamüügipakendis. Kohaldamisala täpsem tõlgendamine kujuneb rakenduspraktikas.

Väärteovastutus on vajalik juhtudel, kus rikkumine on juba toime pandud, rikkumisega on saadud põhjendamatu majanduslik eelis või kahjustatud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud korduskasutuse eesmärkide saavutamist. Seetõttu nähakse haldussunni kõrval ette ka väärteovastutus.

PakS § 307
Seadust täiendatakse §-ga 307, millega kehtestatakse uuesti vastutussäte taaskasutamise tõendites vale- ja puudulike andmete esitamise eest. Vastav vastutussäte eemaldati 2021. aastal põhjendusega, et taaskasutamise tõendis valeandmete esitamise eest on võimalik isik vastutusele võtta karistusseadustiku (KarS) § 280 alusel ning eraldi sätet pakendiseadusesse ei ole vaja.

Praktikas on aga ilmnenud, et KarS § 280 rakendamine ei taga pakendivaldkonnas tõhusat järelevalvet. KarS § 280 lõige 1 sätestab vastutuse haldusorganile teadvalt valeandmete esitamise eest ja eeldab selget adressaati, kellele andmed esitatakse. Haldusmenetluse seaduse § 8 lõike 1 järgi on haldusorgan seaduse või selle alusel antud akti kohaselt avalikke ülesandeid täitev asutus või isik. Väärteomenetluse seadustiku § 52 järgi on KarS § 280 lõigetes 1 ja 3 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet ning andmete saamiseks õigustatud haldusorgan.

Pakendiregistri põhimääruse kohaselt on registri vastutav töötleja Kliimaministeerium ning volitatud töötlejad Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaministeeriumi infotehnoloogiakeskus. Keskkonnaamet ei ole pakendiregistri põhimääruse kohaselt andmete saaja. Seetõttu ei ole Keskkonnaamet haldusorgan, kellele andmeid esitatakse, ja see piirab praktikas KarS § 280 kohaldamist taaskasutamise tõendite valeandmete juhtumite korral.

KarS § 280 lõikes 3 sätestatud rahatrahvi maksimaalne määr (kuni 2000 eurot) ei ole proportsionaalne pakendiseaduse muude vastutussätetega. Lisaks on tegemist keskkonnarikkumiste kontekstis vähese mõjuga sanktsioonimääraga, mis ei taga piisavat hoiatavat ega preventiivset mõju ega vasta keskkonnavaldkonna rikkumiste raskusastmele. Seetõttu on vaja pakendiseaduses sätestada eraldi väärteokoosseis, mis võimaldab rakendada kooskõlalist ja mõjusat sanktsioonisüsteemi.

Taaskasutamise tõendite süsteem on keskne osa pakendijäätmete ringlussevõtu ja taaskasutuse sihtarvude täitmise tõendamisel. Tõendite alusel arvutatakse liikmesriigi tasandi ringlussevõtu määrad ja hinnatakse tootjavastutuse süsteemi toimimist. Tõend peab põhinema tegelikul jäätmekäitlusel. Vale- või puudulike andmete esitamine võib viia olukorrani, kus sihtarvude täitmine põhineb ebaõigel andmestikul, mis ohustab kogu laiendatud tootjavastutuse süsteemi usaldusväärsust.

Rikkumisel võib olla ka oluline majanduslik mõju. Jäätmekäitleja või vahendaja võib saada otsest majanduslikku kasu, vältides jäätmete nõuetekohase käitlemisega seotud kulusid.

Arvestades rikkumise mõju ulatust, süsteemset riski ja potentsiaalset majanduslikku kasu, on pakendiseaduses vaja sätestada eraldi väärteokoosseis. Kehtestatav maksimaalne karistusmäär (füüsilise isiku puhul kuni 200 trahviühikut ja juriidilise isiku puhul kuni 200 000 eurot) on kooskõlas teiste pakendiseaduse vastutussätetega ning arvestab rikkumise võimalikku mõju keskkonnale, konkurentsile ja turu aususele.

Karistusmäärade kujundamisel on lähtutud põhimõttest, et need oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Tegemist on ülemmääraga, mis võimaldab järelevalveasutusel arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas süü vormi, rikkumise ulatust ning kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

PakS § 308
Paragrahviga 308 sätestatakse vastutus pakendiseaduse §-s 122 sätestatud teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude avaliku sektori asutusele hüvitamise kohustuse rikkumise eest. Lõikes 1 nähakse ette füüsilise isiku vastutus nimetatud kohustuse rikkumise eest, mille eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Lõikes 2 sätestatakse juriidilise isiku vastutus sama teo eest, mille eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

Sätte eesmärk on tagada pakendiseaduses sätestatud laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmine ja ennetada olukordi, kus tootjad või tootjavastutusorganisatsioonid jätavad oma kohustused täitmata. Sanktsioonid on vaja kehtestada regulatsiooni tõhusaks rakendamiseks ning need aitavad vältida ebaausat konkurentsi olukorras, kus osa turuosalisi ei täida neile pandud kohustusi. Trahvimäärade kujundamisel on arvestatud rikkumise võimalikku mõju keskkonnale ja vajadust tagada sanktsioonide piisav hoiatav mõju. Juriidiliste isikute puhul on ette nähtud suurem rahatrahv, arvestades nende tegevuse ulatust ja majanduslikku võimekust. Säte on kooskõlas jäätmeseaduses sätestatud sarnase regulatsiooniga ning väärteokaristuste üldpõhimõtetega.

PakS § 309
Seadust täiendatakse §-iga 309, et kehtestada selge vastutussäte ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate pakendi turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise nõuete rikkumise korral.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklites 5–12 sätestatakse pakenditele kohaldatavad üldised turule laskmise tingimused, sealhulgas nõuded pakendi koostisele, korduskasutatavusele, ringlussevõetavusele, märgistamisele ning ohtlike ainete sisaldusele. Nende nõuete eesmärk on tagada, et Euroopa Liidu turule lubatakse üksnes sellised pakendid, mis vastavad ühtsetele kestlikkus-, tervise-, ohutus- ja keskkonnakaitsenõuetele.

Rikkumise tuvastamise korral on pädeval asutusel võimalik rakendada riikliku järelevalve meetmeid, sealhulgas nõuda pakendi nõuetega vastavusse viimist, piirata selle turule laskmist või turul kättesaadavaks tegemist, kõrvaldada pakend turult või nõuda selle tagasinõudmist. Need meetmed on vajalikud õigusvastase olukorra lõpetamiseks ning eriti olulised juhtudel, kui pakend kujutab endast riski või tõsist riski inimeste tervisele, ohutusele või keskkonnale.

Samas ei kõrvalda pakendi turult eemaldamine või turule laskmise keelamine asjaolu, et nõuetele mittevastav pakend on juba turule lastud või tarneahelas kättesaadavaks tehtud. Pakend võib olla jõudnud suure hulga turustajate ja lõppkasutajateni, mõjutada konkurentsiolukorda või põhjustada kahju, mida ei ole võimalik täielikult tagasi pöörata. Seetõttu ei ole üksnes tulevikku suunatud ettekirjutus alati piisav meede.

Väärteovastutus on põhjendatud eelkõige teadlike, korduvate või ulatuslike rikkumiste korral ning juhtudel, kus ettevõtja laseb turule või teeb turul kättesaadavaks pakendi, mis ei vasta ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud nõuetele. Väärteovastutus võimaldab reageerida juba toime pandud rikkumisele ning tagab rikkumise üld- ja eripreventiivse mõju.

Trahvimäärad on kehtestatud, arvestades rikkumise võimalikku mõju turu toimimisele, keskkonnale, tarbijatele ja ausale konkurentsile ning vajadust tagada proportsionaalne, kuid piisavalt hoiatav sanktsiooniraamistik. Füüsiliste ja juriidiliste isikute erinev vastutuslävi arvestab turuosaliste majanduslikku võimekust ning rikkumise võimalikku ulatust.

Muudatus toetab ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse eesmärkide saavutamist, tagades, et pakendite turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise tingimusi järgitakse ühtselt ning nõuetele mittevastavate, sealhulgas riski või tõsist riski kujutavate pakendite puhul on võimalik rakendada tõhusaid ja proportsionaalseid õiguskaitsemeetmeid.

PakS § 30¹⁰
Seadust täiendatakse §-ga 30¹⁰, millega kehtestatakse vastutus ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 45 lõigetes 7–9 sätestatud ekspediitorteenuse osutaja kohustuste rikkumise eest.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 45 lõigete 7–9 kohaselt peab ekspediitorteenuse osutaja enne asjaomase tootjaga teenuse osutamise lepingu sõlmimist saama tootjalt andmed tootja registreerimise ja laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise kohta ning tegema kõik endast oleneva, et hinnata saadud teabe täielikkust ja usaldusväärsust. Kui ekspediitorteenuse osutajal on põhjust arvata, et talle esitatud teave on ebaõige, puudulik või aegunud, peab ta nõudma selle parandamist ning vajaduse korral peatama asjaomase tootjaga seotud teenuse osutamise.

Nõude eesmärk on vältida olukorda, kus registreerimata või laiendatud tootjavastutuse kohustusi mittetäitvad tootjad kasutavad ekspediitorteenuseid pakendite või pakendatud toodete liikmesriigi turule toomiseks. Euroopa Liidu seadusandja on ekspediitorteenuse osutajatele ette näinud digiplatvormide pakkujatega sarnase kontrollikohustuse, et vähendada võimalusi tootjavastutuse süsteemist kõrvalehoidmiseks.

Ettekirjutuse ja sunnirahaga on võimalik nõuda kontrollikohustuse täitmist tulevikus, kuid need meetmed ei kõrvalda olukorda, kus ekspediitorteenuse osutaja on juba võimaldanud nõudeid eiraval tootjal turul tegutseda. Väärteovastutus on vajalik eelkõige teadlike, korduvate või ulatuslike rikkumiste korral ning juhtudel, kus rikkumine võib kahjustada tootjavastutuse süsteemi toimimist, ausat konkurentsi või järelevalve tõhusust. Seetõttu nähakse haldussunni kõrval ette ka väärteovastutus.

PakS § 33 lõige 2
Kehtivas redaktsioonis on sätestatud, et pakendiseaduse §-des 29–30² nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnaamet. Muudatusega täpsustatakse sätet selliselt, et kohtuvälise menetleja pädevus hõlmaks ka eelnõuga lisatavaid uusi väärteokoosseise (§-d 303–3010). Muudatuse eesmärk on tagada, et kõigi pakendiseaduses sätestatud pakendialaste kohustuste rikkumiste menetlemiseks oleks määratud pädev kohtuväline menetleja ning et väärteomenetluse korraldus oleks selge ja üheselt mõistetav.

Nimetatud väärteokoosseisud on seotud pakendite, tootjavastutuse, pakendiaruandluse või ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate kohustuste täitmisega. Tegemist on valdkondadega, mille üle teeb sisulist järelevalvet Keskkonnaamet. Seetõttu on põhjendatud, et ka nende kohustuste rikkumise korral on kohtuväliseks menetlejaks sama asutus. Muudatusega ei anta Keskkonnaametile uut sisulist järelevalvepädevust, vaid tagatakse kohtuvälise menetleja pädevuse kooskõla eelnõuga lisatavate väärteokoosseisudega.

PakS § 33 lõige 4
Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna seoses pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega langeb ära Maksu- ja Tolliameti järelevalvepädevus. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.

PakS § 33 lõiked 5 ja 6
Paragrahvi 33 lõigete 5 ja 6 sõnastust muudetakse. Muudatusega täpsustatakse kohtuväliste menetlejate pädevust seoses eelnõuga lisatavate väärteokoosseisudega. Kehtiva regulatsiooni lõike 5 kohaselt on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kohtuväline menetleja §-s 30 sätestatud väärteo puhul. Muudatusega laiendatakse ameti pädevust ka §-des 30³–30⁶ sätestatud väärtegudele, mis puudutavad lõppkasutajatele suunatud kohustuste täitmist, sealhulgas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklitest 28, 32 ja 33 tulenevaid nõudeid ning avalikel üritustel korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise kohustust. Muudatuse eesmärk on viia väärteomenetluse pädevus kooskõlla tarbijavaates tehtava järelevalvega.

Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse nõuete täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet üldjuhul Keskkonnaamet. Teatud nõuete täitmise üle teevad järelevalvet ja menetlevad vastavaid väärtegusid seaduses sätestatud pädevuse piires ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ning kohaliku omavalitsuse üksused.

Lõiget 6 täpsustatakse seoses § 30³ ja § 30⁴ lisamisega. Valla- ja linnavalitsuse kohtuvälise menetleja pädevus laieneb nendele väärtegudele samal põhjusel, et tegemist on kohaliku tasandiga seotud nõuetega, mille täitmise üle on kohalikel omavalitsustel juba täna järelevalvealane kokkupuude. Muudatusega tagatakse, et kohtuvälise menetleja pädevus on kooskõlas eelnõuga lisatavate väärteokoosseisudega ning rikkumiste menetlemiseks on olemas selge pädev asutus.

PakS § 33 lõige 7
Paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 7, millega pikendatakse pakendiseaduse §-des 29 ja 30⁷ sätestatud väärtegude aegumistähtaega seniselt kahelt aastalt neljale aastale.

Keskkonnaameti andmetel on alates 2011. aastast pakendiseaduse § 29 alusel alustatud kaks väärteomenetlust, vastavalt 2013. ja 2015. aastal. Mõlemad menetlused jõudsid sisulise lahendini ning neid ei lõpetatud aegumise tõttu. Varasema perioodi kohta ei ole võrreldaval kujul menetlusstatistika kättesaadav. Seetõttu ei ole võimalik esitada kogu § 29 kehtivusaja kohta ammendavat ülevaadet kõigist alustatud menetlustest ega juhtumitest, mille puhul võis menetluse alustamist või läbiviimist mõjutada aegumistähtaja lähedus.

Asjaolu, et alates 2011. aastast alustatud menetlusi ei ole aegumise tõttu lõpetatud, ei tähenda iseenesest, et kehtiv kaheaastane aegumistähtaeg oleks praeguses õiguslikus ja faktilises olukorras piisav. Aegumistähtaja sobivust ei saa hinnata üksnes varasemate menetluste arvu või tulemuste põhjal. Arvestada tuleb rikkumiste avastamise aega, kontrollitavate andmete mahtu, menetluste keerukust ning kohtuvälise menetluse ja võimaliku kohtumenetluse läbiviimiseks tegelikult jäävat aega.

Pakendijäätmete taaskasutamise sihtarvude täitmise ning taaskasutamist tõendavate andmete õigsuse kontrollimine põhineb aruandeperioodijärgsel andmekontrollil. Kalendriaasta andmed esitatakse pakendiregistrisse järgmise aasta 31. märtsiks ning audiitorkontrolli kokkuvõte hiljemalt 1. septembriks. Seetõttu muutub rikkumise kontrollimiseks vajalik terviklik andmestik üldjuhul kättesaadavaks alles rikkumise toimepanemisele järgneva aasta teises pooles. Selleks ajaks võib võimalikust rikkumisest olla möödunud ligikaudu üks aasta.

Pakendijäätmete taaskasutamise sihtarvude täitmise kontrollimine ei piirdu pakendiregistrisse esitatud koondandmete kontrollimisega. Esitatud andmete usaldusväärsust toetavad andmete esitamise kohustus, audiitorkontroll ning järelevalveasutuse võimalus nõuda alusdokumente ja võrrelda käitlusahela eri osaliste andmeid. Tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide esitatud andmed põhinevad muu hulgas jäätmekäitlejate väljastatud taaskasutamise tõenditel ja muudel alusdokumentidel. Rikkumise tuvastamine võib seetõttu eeldada mitme seotud isiku andmete ja dokumentide võrdlemist, lisapäringute tegemist ning vajaduse korral kohapealset kontrolli.

Kontrolli kestust võivad pikendada andmete vastuolulisus, dokumentide hilinenud esitamine ning piiriülesed jäätmekäitlustehingud. Keerukamate juhtumite puhul võib tõendite kogumine ja analüüsimine võtta märkimisväärselt aega. Aegumistähtaja jooksul peab jõustuma ka väärteoasjas tehtud otsus. Kaheaastase tähtaja korral jääb pärast täieliku andmestiku kättesaadavaks muutumist kohtuvälise menetluse läbiviimiseks ja otsuse võimaliku vaidlustamise korral kohtumenetluseks piiratud aeg.

Järelevalve eesmärk ei ole üksnes juba toime pandud rikkumiste tuvastamine, vaid ka rikkumiste ennetamine. Seda toetavad aruandlus- ja audiitorkontrolli kohustus, andmete ristkontroll ning riskipõhine järelevalve. Väärteovastutusel on seejuures üld- ja eripreventiivne mõju, sest see vähendab motivatsiooni esitada ebaõigeid andmeid või jätta taaskasutamise sihtarvud täitmata majandusliku eelise saamiseks.

Keskkonnaameti senise rakenduspraktika põhjal ei ole ilmnenud vajadust pakendiseaduse § 26² alusel kohaldatava sunniraha ülemmäära muutmiseks. Aastatel 2025–2026 rakendatud sunnirahad jäid oluliselt alla kehtiva 32 000 euro suuruse ülemmäära ning senine ülemmäär ei ole osutunud takistuseks ettekirjutuste täitmisele suunamisel. Seetõttu ei muudeta eelnõuga sunniraha ülemmäära, vaid täpsustatakse väärteovastutust juhtudel, kus rikkumise tagajärgi ei ole võimalik üksnes haldussunniga kõrvaldada.

Pakendiseaduse §-s 30⁷ sätestatakse vastutus taaskasutamise tõendis vale- või puudulike andmete esitamise eest. Taaskasutamise tõendid mõjutavad sihtarvude täitmise arvestust, riiklikku jäätmearuandlust ning Euroopa Komisjonile esitatavate andmete õigsust. Selliste rikkumiste tuvastamine eeldab samuti aruandeperioodijärgset kontrolli ning võib nõuda mitme osapoole andmete ja alusdokumentide võrdlemist.

Nelja-aastast aegumistähtaega ei kehtestata kõigi pakendiseaduses sätestatud väärtegude suhtes. Pikendatud tähtaeg kohaldub üksnes §-des 29 ja 30⁷ sätestatud rikkumistele, mille tuvastamine sõltub aruandeperioodijärgsest andmekontrollist ja mahukast tõendamisest.

Nelja-aastane aegumistähtaeg ei tähenda, et väärteomenetlus peaks kestma neli aastat. Menetlus tuleb läbi viia põhjendamatu viivituseta. Pikema aegumistähtaja eesmärk on tagada, et hiljem avastatava ja mahukat tõendamist nõudva rikkumise menetlemiseks jääks pärast tervikliku andmestiku kättesaadavaks muutumist piisavalt aega, sealhulgas väärteootsuse võimaliku vaidlustamise korral kohtumenetluseks.

Muudatuse eesmärk ei ole menetluste pikendamine, vaid sellise olukorra vältimine, kus rikkumine jääb sisuliselt lahendamata üksnes seetõttu, et selle kontrollimiseks vajalikud andmed muutuvad kättesaadavaks märkimisväärse ajalise viitega. Aegumistähtaja pikendamine täiendab ennetavat järelevalvesüsteemi ega asenda seda. See võimaldab tagada nimetatud rikkumiste sisulise ja tõhusa menetlemise ning ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate kohustuste täitmise.

PakS § 3910
Lõikes 1 sätestatakse, et § 122 lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamise nõue rakendub alates 1. jaanuarist 2028. Sätte eesmärk on võimaldada kulude hüvitamise süsteemi järkjärgulist rakendamist, arvestades, et nimetatud kulude hüvitamine eeldab lisaandmete kogumist ja kulude arvestamise metoodika väljatöötamist ja osapoolte vaheliste kokkulepete sõlmimist.

Lõikes 2 nähakse ette PakS § 122 lõike 3 rakendamise aeg, milleks on 1. september 2027 ning mis arvestab JäätS § 253 tootjate ühenduse loomise rakendamise ajaga

Lõikes 3 sätestatakse, et kulude hüvitamise esmakordsel rakendamisel võetakse kogutavate teenustasude arvutamise aluseks 2027. aastal turule lastud teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete kogused. Selline lahendus aitab tagada teenustasude prognoositavuse ning vältida olukorda, kus tasude kogumine viibiks andmete puudumise tõttu. Seejuures ei kujuta 2027. aasta andmete kasutamine tootjatele endast uut ega ebaproportsionaalset kohustust, kuna tootjatel on juba praegu kohustus esitada pakendiregistrile andmeid turule lastud plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete koguste kohta. Seetõttu ei kujuta 2027. aasta andmete esitamine tootjatele endast uut ega ebaproportsionaalset kohustust, kuna tootjatele on juba kehtiva korra alusel teada esitatavate andmete sisu ning nende pakendiregistrile esitamise viis.

PakS § 3911
Paragrahviga 3911 sätestatakse üleminekusäte § 241 lõike 3 muudatuse rakendamiseks. Muudatusega tõstetakse pakendiaruandluse audiitorkontrolli kohaldamise lävend 20 tonnilt 100 tonnile aastas. Üleminekusätte kohaselt kohaldatakse uut lävendit alates 2026. aasta kohta pakendiregistrile esitatavatele pakendiaruannetele.

Sätte eesmärk on tagada õigusselgus audiitorkontrolli kohustuse rakendumise aja osas. Tootjatel, kelle 2026. aastal turule lastud pakendite või pakendatud kauba pakendimass ületab 100 tonni, tuleb korraldada pakendiaruande audiitorkontroll vastavalt § 241 lõikes 3 sätestatule.

Eelnõu § 1 punktiga 73 jäetakse pakendiseaduse normitehnilisest märkusest välja viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta, sest ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus tunnistab selle kehtetuks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 94/62/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 12. augustist 2026, kuid direktiivi teatavaid sätteid kohaldatakse üleminekusätetena kuni 31. detsembrini 2029. Seetõttu on riigisiseses õiguses vaja säilitada viide direktiivile kuni üleminekusätete kohaldamise lõppemiseni ning muudatus jõustub 2030. aasta 1. jaanuaril.

3.2. Jäätmeseaduse muutmine

Paragrahv 2 sätestab jäätmeseaduses (edaspidi ka JäätS) tehtavad muudatused.

JäätS § 223 punkt 7
Paragrahvi 223 täiendatakse punktiga 7. Sättega rakendatakse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 67 lõike 5 alusel SUP direktiivi lisa B-ossa lisatud punkti 10 kohast keeldu. Sätte kohaselt on alates 12. veebruarist 2029 keelatud turule lasta lennujaamades ja raudteejaamades pagasi kaitseks kasutatavat termokahanevat plastkile. Keelu eesmärk on vähendada ühekordselt kasutatavate plasttoodete kasutamist ning nendest tekkivat jäätmekoormust. Pagasi kaitseks kasutatav termokahanev plastkile muutub pärast kasutamist enamasti kohe jäätmeteks ning selle kasutamine ei ole vältimatult vajalik reisija vara kaitsmiseks. Pagasi turvalisuse ja kaitse tagamiseks on olemas alternatiivsed lahendused, mille keskkonnamõju on väiksem. Näiteks on võimalik kasutada korduskasutatavaid kohvrikatteid, sealhulgas korduskasutatavaid kaitsekatteid või transpordiametite nõuetele vastavaid lukustussüsteeme. Sellised lahendused võimaldavad kaitsta pagasit kahjustuste ja avamise eest ilma plastijäätmeid tekitamata.

JäätS § 231 lõike 1 punkt 2
Paragrahvi 23¹ lõike 1 punkti 2 sõnastust muudetakse, et täpsustada probleemtoodete tootjate ühenduse enesekontrollisüsteemi ulatust. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab enesekontrollisüsteem tagama andmete olemasolu selle kohta, et tootjale jäätmekäitluse teenustasu arvutamisel on järgitud käesoleva seaduse § 23 lõikes 4¹ sätestatud nõudeid. Nimetatud sätte kohaselt võetakse jäätmekäitluse teenustasu arvutamisel muu hulgas arvesse toote vastupidavust, parandatavust, korduskasutatavust, ringlussevõetavust ja ohtlike ainete olemasolu ning seda, kui palju on tootja toote valmistamisel arvestanud seaduses sätestatud asjakohaste nõuetega.

Muudatusega laiendatakse enesekontrollisüsteemi kohaldamisala § 25² lõikes 5 sätestatud hüvitamisega seotud tasule. Nimetatud sätte kohaselt hüvitavad teatavate probleemtoodete tootjad avaliku sektori asutuse avaliku ülesande täitmise käigus kantud § 25² lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 nimetatud kulud. Seega lisandub tootjale olemasolevale jäätmekäitluse teenustasule täiendav rahaline kohustus, mille arvestamine ja tasumine peab samuti olema hõlmatud enesekontrollisüsteemiga.

Muudatuse tulemusel peab tootja ja tootjate ühenduse enesekontrollisüsteem lisaks jäätmekäitluse teenustasu arvutamise nõuete täitmise kontrollile tagama ka § 25² lõikes 5 sätestatud hüvitamisega seotud tasu kohta asjakohaste andmete olemasolu. Muudatusega ei kehtestata uut eraldiseisvat enesekontrollisüsteemi, vaid laiendatakse olemasoleva süsteemi kohaldamisala, et hõlmata ka avaliku sektori asutuse kantud § 25² lõikes 1 punktis 3 ja lõikes 2 nimetatud kulude hüvitamisega seotud tasu.

JäätS § 252 lõige 4
Paragrahvi 252 lõikes 4 sätestatud volitusnorm tunnistatakse kehtetuks, kuna antud volitusnormi kirjeldust ja sisu muudetakse ning volitusnorm paigutatakse uude lõikesse ja selle senine asukoht muutub.
Muudatuse eesmärk on sätestada hüvitatavate kulude arvutamise põhimõtted ja metoodika seaduse tasandil ning vähendada rakendusakti tasandile jäetavate küsimuste ulatust. Kulude arvutamise alused ja hüvitamisele kuuluvate kulude määramise põhimõtted sätestatakse edaspidi seaduse tasandil, et tagada kulude arvestamise läbipaistvus ja ühetaoline kohaldamine.
Rakenduslikud küsimused, mille reguleerimiseks on vaja täpsemat metoodikat või arvestuse korraldust, lahendatakse § 25⁴ lõikes 3 sätestatud volitusnormi alusel. Nimetatud volitusnorm võimaldab kehtestada täpsemad nõuded jäätmete koostise uuringu metoodikale. Hüvitatavate tasude ja tasude aluseks olevate kulude üle arvestuse pidamise jaoks kehtestatakse volitusnorm § 255 lõikes 8. Seega ei ole eraldi volitusnormi § 25² lõikes 4 enam vaja.

Volitusnormi asukohta võib muuta, kui seda põhjendab seaduse loogiline struktuur või regulatsiooni parem süstematiseerimine. Käesoleval juhul tehakse muudatus just neil kaalutlustel. Kuna nimetatud volitusnormi alusel ei ole rakendusakti kehtestatud, on muudatust lihtsam teha, sest rakendusakti preambulis viidatud õiguslikku alust ei ole vaja muuta.

JäätS § 252 lõiked 5–8
Paragrahvi 252 täiendatakse lõigetega 5–8, mis sätestavad raamistiku teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude katmiseks. Regulatsiooni täiendamisega võetakse üle ja täpsustatakse SUP direktiivis sätestatud nõudeid (art 8 lg 2 c ja lg 3 b ja lõike 3 viimane lõik), mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootjad katavad muu hulgas nendest toodetest tekkinud jäätmete prügikoristuse, jäätmete veo ja käitlemise ning kogumistaristu kulud. Direktiivi eesmärk on vähendada ühekordselt kasutatavatest plasttoodetest tulenevat keskkonnamõju, eelkõige merekeskkonnale, ning suunata tootjaid arvestama toodete kogu elutsükli jooksul tekkivate kuludega. Käesolevad muudatused aitavad kaasa nende eesmärkide saavutamisele, tagades, et avaliku sektori asutustele tekkivad kulud viiakse kooskõlla „saastaja maksab“ põhimõttega ning luuakse majanduslik motivatsioon keskkonnahoidlike toodete ja lahenduste arendamiseks.

Lõikes 5 sätestatakse, et kulud, mida on kandnud avaliku sektori asutus avalike ülesannete täitmisel seoses avaliku välisruumi koristamisega, hüvitavad vastavat liiki probleemtoodete (niisutatud pühkepaberid, õhupallid ning filtriga tubakatooted ja koos tubakatootega kasutamiseks turustatavad filtrid) tootjad.

Hüvitatavate kulude all peetakse silmas kulusid, mis on seotud asjaomastest toodetest tekkinud prügi koristamise ning selle edasise veo ja käitlemisega. Filtriga tubakatoodete ja koos tubakatootega kasutamiseks turustatavate filtrite tootjad peavad lisaks asjaomastesse avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud toodete kogumise kuludele kandma ka taristu ja selle käitamise ning nende jäätmete edasise veo ja käitlemise kulud. Nende kulude hulka võivad kuuluda kulud, mis kaasnevad taristu rajamisega spetsiaalselt nimetatud toodete tarbimisel tekkivate jäätmete kogumiseks, näiteks sobilikud jäätmemahutid kohtades, kus prügistamise tõenäosus on suurem. Hüvitatavate kulude hulka ei kuulu teadlikkuse suurendamisega seotud kulud. Nimetatud kulusid ei hüvitata, kuna teadlikkuse suurendamise kohustus lasub tootjatel vahetult ning nende tegevuste korraldus ei kuulu kohaliku omavalitsuse üksuse ega muu avaliku sektori asutuse ülesannete hulka. Täpsemalt on niisutatud pühkepaberi, õhupalli ning filtriga tubakatoote ja koos tubakatootega kasutamiseks turustatava filtri tootjatele rakenduvad teadlikkuse suurendamise tegevused kindlaks määratud keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määrusega nr 57 „Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord“.

Käesoleva sätte tähenduses käsitatakse avaliku ülesande täitmisena tegevusi, mida kohaliku omavalitsuse üksus või muu avaliku sektori asutus teeb seadusest või selle alusel antud õigusaktidest tuleneva kohustuse alusel avalikes huvides. Nendeks on eelkõige avaliku kasutusega välisruumi korrashoiu ning jäätmehoolduse korraldamisega seotud tegevused, sealhulgas avalike kogumissüsteemide toimimise tagamine ja avaliku välisruumi koristamine. Avaliku ülesande täitmisena ei käsitata tegevusi, mida tehakse väljaspool õigusaktidest tulenevaid kohustusi või erasektori huvides.

Sätte eesmärk on teatavatele plasti sisaldavatele ühekordselt kasutatavatele toodetele rakendada laiendatud tootjavastutuse põhimõtet, mille kohaselt peab toodete keskkonnamõjuga seotud kulud kandma tootja, mitte maksumaksja.

Lõikes 6 täpsustatakse, et eelnimetatud kulude hüvitamise korraldamiseks on niisutatud pühkepaberi tootja, õhupalli tootja ning filtriga tubakatoote ja koos tubakatootega kasutamiseks turustatava filtri tootja ning ühekordselt kasutatavate plastpakendite tootjaid esindav tootjavastutusorganisatsioon kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu tootjate ühendusega.

Sätte eesmärk on tagada kulude hüvitamise kohustuse täitmine kollektiivselt tootjate ühenduse kaudu, mitte üksikute tootjate kaupa. Kollektiivne korraldus võimaldab hoida koormuse kasvu väiksemana nii tootjatele kui avaliku sektori asutustele, kuna välditakse vajadust sõlmida ja hallata mitut eraldiseisvat lepingut iga üksiku tootjaga ning esitada ja kontrollida kuluaruandeid mitmele osapoolele. Selle asemel toimub suhtlus, aruandlus ja arveldamine ühe keskse osapoole kaudu. Tootjate ühenduse kaudu kohustuste täitmine aitab vältida olukorda, kus sama liiki toodete tootjad täidavad oma kohustusi erineval viisil või ebavõrdsetel tingimustel, ning vähendab riski, et osa tootjaid jätab kohustused täitmata. Ühtne lepinguline raamistik võimaldab ka paremini korraldada kulude kogumist, jaotamist ja hüvitamist. See on kooskõlas laiendatud tootjavastutuse süsteemide tavapärase korraldusega Euroopa Liidus, kus kohustuste kollektiivne täitmine tootjate ühenduse (tootjavastutusorganisatsioonide) kaudu on levinud praktika.

Lõikes 7 täpsustatakse, millist kulu käsitatakse avaliku sektori asutuse kantud kuluna käesoleva paragrahvi tähenduses. Avaliku sektori asutuse kantud kuluks loetakse ka kulu, mille on tema avaliku ülesande täitmiseks kandnud volitatud teenuseosutaja, kui avaliku sektori asutus on selle kulu teenuseosutajale hüvitanud või tal on kohustus see hüvitada. Sätte eesmärk on tagada, et kulude hüvitamise kohustus ei sõltuks sellest, kas avaliku ülesande täitmisega seotud jäätmete kogumise, koristamise, veo või käitlemisega seotud kulu kannab vahetult avaliku sektori asutus või tema ülesandel tegutsev teenuseosutaja. Näiteks võib kohalik omavalitsus korraldada avaliku kasutusega välisruumi koristamise või jäätmete kogumise teenuse sisse ostmise teel. Sellisel juhul võib teenuseosutaja kanda vastava kulu, kuid kui avaliku sektori asutus on kohustatud selle kulu teenuseosutajale hüvitama, käsitatakse seda käesoleva paragrahvi tähenduses avaliku sektori asutuse kantud kuluna.
Muudatusega tagatakse seega, et avaliku ülesande täitmise korraldamise viis – kas ülesannet täidab avaliku sektori asutus ise või tema volitatud teenuseosutaja – ei mõjuta seda, kas asjaomane kulu kuulub tootjavastutuse raames hüvitamisele.

Lõikes 8 määratletakse avaliku sektori asutus käesoleva seaduse §-de 25²–25⁴ ja § 126¹² tähenduses. Mõiste määratlemine on vajalik õigusselguse tagamiseks, et oleks üheselt arusaadav, millistele avaliku sektori asutustele ja teistele avalikku ülesannet täitvatele isikutele kohaldub käesolevates sätetes ette nähtud kulude hüvitamise kord.

Laiendatud tootjavastutuse rakendamisega seotud kulude hüvitamise kohustus on tootjatel selliste avaliku sektori asutuste ees, kelle ülesanne on avalikust välisruumist jäätmete kogumine või prügi koristamine. Praktikas korraldavad avaliku välisruumi koristamist kohaliku omavalitsuse üksused, Keskkonnaamet, Transpordiamet ja Riigimetsa Majandamise Keskus. Avaliku sektori asutuse defineerimine selles kontekstis on oluline, et piirata asutuste hulka, kellega tootjate ühendused peavad kulude hüvitamiseks lepinguid sõlmima, selliste avaliku sektori asutustega, kelle kohustus on avaliku välisruumi korrashoid.

JäätS § 253
Jäätmeseadust täiendatakse §-ga 253, milles sätestatakse nõuded tootjate ühendusele, millega teatavate ühekordselt kasutatavate plasttoodete tootjad enda kohustuste täitmiseks liituma peavad.
Lõikes 1 defineeritakse tootjate ühendus kui mittetulundusühing või muu majanduslikku tulu mittetaotlev organisatsioon, mille ülesanne on korraldada tootjate nimel §-s 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmine. Nimetatud kohustused hõlmavad ühekordselt kasutatavatest plasttoodetest ja pakenditest tekkinud jäätmete avalikest kogumissüsteemidest kogumise, prügi koristamise ning nende jäätmete veo ja käitlemisega seotud kulude kandmist. Lisaks nähakse ette, et tootjate ühendus peab omama probleemtooteregistri registreeringut. Sätte eesmärk on tagada, et süsteemi haldav organisatsioon tegutseb keskkonnaeesmärkide saavutamise nimel ega lähtu kasumi teenimise eesmärgist. Mittetulunduslik vorm aitab tagada, et tootjatelt kogutavad vahendid suunatakse üksnes sätestatud kohustuste täitmisse ning süsteemi arendamisse, vältides põhjendamatute kulude või kasumimarginaalide lisandumist. Probleemtooteregistri registreering tagab omakorda riikliku järelevalve võimalikkuse ja organisatsiooni vastavuse kehtestatud nõuetele.

Lõike 2 kohaselt võivad tootjate ühenduse liikmed olla üksnes niisutatud pühkepaberi tootjad, õhupalli tootjad ning filtriga tubakatoote ja koos tubakatootega kasutamiseks turustatava filtri tootjad ning pakendiseaduse § 3 lõikes 7 nimetatud ühekordselt kasutatavate plastpakendite tootjaid esindavad tootjavastutusorganisatsioonid. Nende toodete jäätmete koristamise ja avalikesse kogumissüsteemidesse kogumise kulud tuleb avaliku sektori asutustele hüvitada ühe tootjate ühenduse kaudu. Pakendiseadusest tulenevaid pakenditootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide muid kohustusi käesoleva sättega ei reguleerita. Tootjate ühenduse liikmesuse piiramine tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonidega aitab vältida huvide konflikte, mis võiksid tekkida juhul, kui tootjate ühendusse kuuluksid ka jäätmekäitlejad, heakorrateenuse osutajad või näiteks kulude hüvitamist taotlevad avaliku sektori asutused.

Lõikes 3 sätestatakse, et avaliku sektori asutusele kulude hüvitamise korraldamiseks ei või asutada teist, paralleelselt tegutsevat tootjate ühendust. Ühe ühenduse nõue kehtib ainult käesolevas regulatsioonis nimetatud kulude arvutamise, tootjate vahel jaotamise ja avaliku sektori asutustele hüvitamise suhtes. See ei muuda korda, mille alusel tootjad täidavad oma muid kohustusi, näiteks korraldavad toodetest tekkinud jäätmete kogumist ja käitlemist ning kasutajate teavitamist ja teabekampaaniate korraldamist.

Ühe ühenduse valiku eesmärk on koondada avaliku sektori asutuste kantud kulude kohta esitatud nõuete vastuvõtmine ja kontrollimine, hüvitatava summa arvutamine, kulude jaotamine asjaomaste tooterühmade ja tootjate vahel ning hüvitiste maksmine ühte süsteemi. Ühe keskse ühenduse kaudu tegutsemine tagab, et iga kulu kohta esitatakse üks nõue, nõuet kontrollitakse tervikuna ning kulude arvestamisel ja jaotamisel kasutatakse kõigi kohustatud isikute suhtes sama metoodikat. Sellega välditakse sama kulu korduvat hüvitamist, erinevate arvestusviiside kasutamist ning vaidlusi selle üle, milline ühendus peab konkreetse nõude või selle osa rahuldama.

Vähem piirava lahendusena kaaluti võimalust, et kohustust täidavad mitu tootjate ühendust või olemasolevad tootjavastutusorganisatsioonid ühise aruandluskanali ja ühtse metoodika alusel. Ühine aruandluskanal ja metoodika üksi ei lahendaks siiski nõuete kontrollimise, kulude ühenduste vahel jagamise ega maksmise eest vastutamise küsimust. Kui üks avaliku sektori asutuse nõue hõlmab mitme tooterühma jäätmeid ja mitme organisatsiooni esindatavaid tootjaid, tuleks määrata, kes kontrollib nõuet tervikuna, kuidas jagatakse nõue organisatsioonide vahel, kes vastutab puuduva või vaidlustatud turuosa eest ning kes teeb hilisemad parandused üle- või alahüvitamise korral. Selleks tuleks luua eraldi keskne arveldus- ja koordineerimiskord. Selline kord täidaks sisuliselt samu ülesandeid nagu kavandatav tootjate ühendus, kuid sellele lisanduks ühenduste vaheline andmevahetus, arveldamine ja vaidluste lahendamine. Teisisõnu, mitme paralleelse süsteemi loomine tooks eriti Eesti turu piiratud suurust arvestades kaasa põhjendamatu halduskulu ja -koormuse. Iga ühendus peaks eraldi korraldama andmevahetuse, nõuete kontrolli, raamatupidamise, auditi, maksed ja vaidluste lahendamise. Need püsikulud tekiksid sõltumata ühenduse kaudu hüvitatavate kulude suurusest ning võiksid moodustada hüvitatavate summadega võrreldes ebaproportsionaalselt suure osa. Ühe ühenduse kasutamine võimaldab vajalikud toimingud teha üks kord ja jagada nende kulud kõigi kohustatud tootjate vahel. Seetõttu ei oleks mitme ühenduse mudel kavandatud ülesande täitmisel sama tõhus ega kulutõhus.

Samuti ei tagaks eesmärgi sama tõhusat saavutamist otsearveldamine iga avaliku sektori asutuse ja iga tootjate ühenduse või tootjavastutusorganisatsiooni vahel. See suurendaks esitatavate nõuete, kontrollide, arvete ja võimalike vaidluste arvu ning looks riski, et sama nõuet hinnatakse eri organisatsioonides erinevalt.

Riigi hallatav arvelduskeskus võimaldaks küll keskset kontrolli, kuid tähendaks kulude kogumise, tootjate vahel jaotamise ja maksete haldamise ülesande andmist avalikule sektorile. Sellise süsteemi loomine ja haldamine tooks kaasa täiendavad kulud, mis tuleks saastaja maksab põhimõttest lähtudes katta tootjatel endil ning mis seetõttu suurendavad tootjate kogukulu võrreldes tootjate enda loodud ühenduse kaudu korraldatava süsteemiga. Lisaks tuleb arvestada, et tegemist on SUP direktiivist tuleneva laiendatud tootjavastutuse kohustusega. Direktiivi loogika kohaselt peavad asjaomaste toodete tootjad kandma ja korraldama nende toodetest tekkinud jäätmetega seotud kulude katmise. Kui riik võtaks kulude kogumise, jaotamise ja maksete haldamise enda ülesandeks, nihkuks tootjate kollektiivse kohustuse täitmine sisuliselt avaliku sektori korraldada. See vähendaks tootjate otsest vastutust ja seost nende toodetest tuleneva keskkonnamõjuga ning muudaks kohustuse olemuselt pigem riigi vahendatavaks maksekohustuseks. Seetõttu on põhjendatud jätta süsteemi korraldamine tootjate loodud ühendusele, samal ajal kui riigi roll piirdub õigusraamistiku kehtestamise, järelevalve ja süsteemi toimimise kontrollimisega.

Ühe ühenduse mudeliga kaasnevat mõju vähendavad regulatsioonis ette nähtud tagatised. Ühendus peab kohtlema tootjaid ja tootjavastutusorganisatsioone võrdsetel alustel, kohaldama läbipaistvaid ja ühetaolisi kulude arvestamise ning jaotamise põhimõtteid ja hoidma eri tooterühmade kulud lahus. Ühe tooterühma vahendeid ei või kasutada teise tooterühma kohustuste täitmiseks. Ühenduse tegevus, kulude arvestus ja maksete jaotus peavad olema kontrollitavad ning allutatud sõltumatule auditile. Samuti tuleb tagada, et ühenduse juhtimisel ei saaks üks tooterühm või suuremad turuosalised otsuseid enda kasuks mõjutada ning et kohustuse täitmine oleks ühenduse kaudu võimalik kõigile asjaomastele tootjatele võrdsetel tingimustel.

Kavandatud lahendus on kooskõlas Euroopa Kohtu otsuses C‑254/23, INTERZERO jt esitatud põhimõtetega. Kohtuotsuse punktidest 99–104 tuleneb, et ühe ühenduse kaudu kohustuse täitmist võib põhjendada üldise huvi eesmärgiga, kui lahendus on mittediskrimineeriv ja taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ning kui sama tulemust ei ole võimalik saavutada vähem piirava abinõuga. Punkti 102 kohaselt ei eelda selline põhjendus tingimata eraldi uuringut, kuid valikut peavad toetama objektiivsed ja kontrollitavad kaalutlused. Käesoleval juhul seisnevad need vajaduses kontrollida iga kulunõuet tervikuna, kohaldada ühtset kulude arvestamise ja jaotamise metoodikat, vältida topelthüvitamist ning hoida süsteemi halduskulu hüvitatavate summadega mõistlikus suhtes. SUP direktiiv artikkel 8 lg 4 kohaselt kulud, mis tuleb katta, ei tohi ületada kulusid, mis on vajalikud osutatud teenuste kulutõhusaks osutamiseks, ja need määratakse kindlaks läbipaistval viisil asjaomaste osalejate vahel. Arvestades piirangu kitsast kohaldamisala ja eespool nimetatud tagatisi, ei lähe paralleelsete ühenduste loomise keeld kaugemale sellest, mis on vajalik ühtse, läbipaistva ja tõhusa kulude hüvitamise korra toimimiseks. Avalik huvi sellise korra tagamise vastu kaalub üles piirangu mõju ettevõtlus- ja teenuste osutamise vabadusele.

Lõikes 4 sätestatakse nõuded, mida tootjate ühendus peab kulude hüvitamise süsteemi korraldamisel järgima. Nõuete eesmärk on tagada tootjate ühenduse tegevuse läbipaistvus, tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide võrdne kohtlemine, kulude põhjendatud ja ühetaoline arvestamine, rahaliste vahendite sihtotstarbeline kasutamine ning süsteemi kontrollitavus.

Punktis 1 nähakse ette nõuded süsteemi avatusele ja võrdsele kohtlemisele. Tootjate ühendus peab tagama kõigile asjaomaste toodete tootjatele ja tootjavastutusorganisatsioonidele juurdepääsu oma teenustele ning kohtlema neid võrdsetel alustel. Selle eesmärk on vältida turule sisenemise takistamist ning tagada, et kõik tootjad saavad oma kohustusi täita ühtsetel ja läbipaistvatel tingimustel.

Punktiga 2 sätestatakse tootjate ühenduse põhifunktsioonid kulude hüvitamise korraldamisel, sealhulgas selliste kulude hüvitamine, mida avaliku sektori asutus on kandnud seoses avaliku kasutusega välisruumi koristamisega, ning selleks vajalike rahaliste vahendite kogumine tootjatelt.

Punktiga 3 sätestatakse tootjate ühenduse kohustus koguda tootjatelt ja tootjavastutusorganisatsioonidelt teenustasu, millega kaetakse kulude hüvitamise kohustuse täitmise ja selle korraldamisega seotud kulud. Teenustasu arvutamise ja kulude jaotamise metoodika peab olema objektiivne, proportsionaalne ja kontrollitav ning lähtuma asjaomase tooterühma iga tootja turule lastud toodete kogusest.

See tähendab, et tootja poolt tasutava teenustasu suurus sõltub tema turule lastud asjaomase tooterühma toodete kogusest. Tootjavastutusorganisatsiooni puhul võetakse teenustasu arvutamisel aluseks nende tootjate turule lastud toodete kogused, kelle nimel ja kaudu tootjavastutusorganisatsioon asjaomast kohustust täidab. Võrdväärses olukorras olevatele tootjatele ja tootjavastutusorganisatsioonidele tuleb kohaldada võrdseid tasu arvutamise põhimõtteid.

Selline kulude jaotamise põhimõte tagab, et tootjate kantav rahaline kohustus on seotud nende poolt turule lastud toodete kogusega ning tootja osalus süsteemi rahastamises ei sõltu põhjendamatult teiste tootjate tegevusest.

Punktiga 4 sätestatakse kohustus pidada eri tooterühmade kulude ning nende katteks kogutud summade kohta eraldi arvestust. Nõude eesmärk on tagada, et ühe tooterühma tootjatelt kogutud vahendeid kasutatakse üksnes selle tooterühmaga seotud kohustuste täitmiseks ning eri tooterühmade kulud ei seguneks. Eraldi arvestus võimaldab kontrollida, kas tootjatelt kogutud teenustasud vastavad asjaomase tooterühma kuludele ning kas kulud on tootjate vahel nõuetekohaselt jaotatud.

Punktiga 5 sätestatakse, et tootjatelt ja tootjavastutusorganisatsioonidelt kogutud teenustasu võib kasutada üksnes avaliku sektori asutusele kulude hüvitamise kohustuse täitmiseks ja selle kohustuse täitmise korraldamiseks. See hõlmab kulude hüvitamisega vahetult seotud tegevusi ja nende korraldamiseks vajalikke kulusid. Nõude eesmärk on tagada teenustasu sihtotstarbeline kasutamine ning välistada kogutud vahendite kasutamine tegevusteks, mis ei ole seotud käesolevas paragrahvis sätestatud kulude hüvitamise kohustuse täitmisega.

Punktiga 6 nähakse ette tootjate ühenduse kohustus säilitada kulude arvutamise ja jaotamise aluseks olevaid andmeid ja dokumente vähemalt seitse aastat pärast aruandeperioodi lõppu ning teha need nõudmisel kättesaadavaks Keskkonnaametile järelevalve tegemiseks. Kohustuse eesmärk on tagada süsteemi läbipaistvus, kulude arvestuse kontrollitavus ning võimalus hinnata tootjate ühenduse tegevuse vastavust seaduses sätestatud nõuetele. Andmete säilitamise kohustus võimaldab vajaduse korral kontrollida kulude põhjendatust, teenustasude kujunemist ning hüvitatud summade vastavust tegelikult kantud kuludele.

Punktiga 7 sätestatakse tootjate ühendusele kohustus kasutada tootjatelt ja tootjavastutusorganisatsioonidelt saadud teavet üksnes käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Eelkõige tuleb kaitsta tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide ärisaladust ning vältida konkreetse tootja või tootjavastutusorganisatsiooniga otseselt seostatava teabe avaldamist teistele süsteemis osalejatele.

Teavet võib avaldada üksnes seaduses sätestatud juhtudel, sealhulgas teavet puudutavale isikule tema kohta käivas osas, järelevalveasutusele järelevalve teostamiseks või koondatud kujul, mille alusel ei ole võimalik konkreetset tootjat või tootjavastutusorganisatsiooni tuvastada. Nõude eesmärk on võimaldada tootjate ühendusel täita oma ülesandeid, kahjustamata samal ajal konkurentsi ega tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide ärisaladust.

Punktiga 8 sätestatakse huvide konflikti vältimise nõuded. Huvide konfliktiga isik peab sellest viivitamata teatama ning ei või osaleda asjaomast tehingut puudutava otsuse ettevalmistamises ega tegemises. Seotud isikuga tehtava tehingu tingimused tuleb dokumenteerida. Seotud isiku mõiste sisustamisel lähtutakse tulumaksuseaduse §-s 8 sätestatud määratlusest.

Nõude eesmärk on vältida olukorda, kus tootjate ühenduse otsuseid mõjutab isiklik või majanduslik huvi ning tagada seotud isikutega tehtavate tehingute läbipaistvus ja kontrollitavus.

Punktiga 9 sätestatakse tootjate ühenduse kohustus anda tootjale, tootjavastutusorganisatsioonile või kulude hüvitamist taotlevale avaliku sektori asutusele tema taotluse alusel selgitusi tema suhtes kohaldatud teenuste osutamise tingimuste ning tasu või hüvitise arvutamise kohta. Teave tuleb esitada ulatuses, mis võimaldab asjaomasel isikul arvutuse põhjendatust kontrollida, kuid samal ajal tuleb kaitsta teiste tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide ärisaladust ning nendega otseselt seostatavaid andmeid.

Sätte eesmärk on tagada tootjate ühenduse tegevuse läbipaistvus ja võimalus kontrollida tootjale või tootjavastutusorganisatsioonile määratud teenustasu ning avaliku sektori asutusele makstava hüvitise kujunemist, ilma et sellega kaasneks teiste süsteemis osalejate konfidentsiaalse teabe avalikustamine.

Lõikes 5 sätestatakse tootjate ühenduse kohustus avaldada oma veebilehel teave, mis võimaldab tootjatel, tootjavastutusorganisatsioonidel, avaliku sektori asutustel ja teistel huvitatud isikutel saada ülevaade kulude hüvitamise süsteemi toimimisest ning kontrollida selle rahastamise põhimõtteid.

Punkti 1 kohaselt avaldab tootjate ühendus enda veebilehel teenuste osutamise tingimused. See võimaldab asjaomastel tootjatel ja tootjavastutusorganisatsioonidel saada enne süsteemiga liitumist selget teavet tootjate ühenduse kaudu kohustuste täitmise tingimuste kohta.

Punkti 2 kohaselt avaldab tootjate ühendus kohaldatavad teenustasumäärad ja nende arvutamise metoodika. Avalikustamise eesmärk on tagada, et tootjatel ja tootjavastutusorganisatsioonidel oleks võimalik aru saada, milliste põhimõtete alusel neile kohaldatav teenustasu kujuneb ning hinnata tasu arvutamise läbipaistvust ja ühetaolisust.

Punkti 3 kohaselt avaldab tootjate ühendus vähemalt kord aastas koondaruande kogutud teenustasude ja hüvitatud kulude kohta. Aruandes tuleb kulud esitada tooterühmade ja kululiikide kaupa. Koondaruande avaldamine võimaldab hinnata, millises ulatuses on tootjatelt teenustasusid kogutud ja milliseid kulusid nende vahendite arvelt hüvitatud. Tooterühmade ja kululiikide kaupa andmete esitamine võimaldab kontrollida, et eri tooterühmade kulusid ja nende katteks kogutud summasid käsitletakse eraldi ning et kulude hüvitamise süsteem toimib läbipaistvalt.
Punkti 4 kohaselt avaldab tootjate ühendus vähemalt kord viie aasta jooksul korraldatud jäätmete koostise uuringu tulemused. Uuringu tulemused annavad teavet asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaalu ja koostise kohta ning neid kasutatakse kulude jaotamise ja teenustasude kujundamise aluseks oleva teabe täpsustamiseks. Uuringutulemuste avalikustamine tagab, et süsteemi aluseks olevad andmed on asjaomastele osapooltele kättesaadavad ning kulude ja teenustasude kujunemise aluseid on võimalik kontrollida.

Lõikes 6 kehtestatakse tootjate ühendusele kohustus tagada tema valduses oleva ärisaladuseks oleva ja konkreetse tootja või tema volitatud esindajaga otseselt seostatava teabe konfidentsiaalsus kogu andmete töötlemise, säilitamise ja aruandluse vältel. Tootjate ühendus töötleb muu hulgas tootjate turule lastud toodete koguseid ja kulude arvutamise aluseks olevaid andmeid. Kuna ühendusse kuuluvad sama turu ettevõtjad, peab olema välistatud, et ühe tootja kohta kogutud teave jõuab teiste tootjateni või seda kasutatakse viisil, mis võib mõjutada nendevahelist konkurentsi. Selleks peab ühendus kehtestama ja rakendama asjakohased turvameetmed ning andmekaitsestandardid. Konfidentsiaalsuskohustus hõlmab ka tootjate ühendusele avalikust välisruumist koristatud jäätmete koostise uuringu käigus ja avaliku sektori asutuste jäätmekäitluse teenusega seotud kulude suuruse kohta teatavaks saavat ärisaladuseks olevat teavet.

Isikuandmete töötlemisel tuleb järgida isikuandmete kaitse üldmäärust. Konfidentsiaalsuskohustus ei takista seaduses ette nähtud teabe avaldamist koondatud kujul ega järelevalveasutusele järelevalveks vajaliku teabe esitamist. Nii kaitstakse tootjapõhist tundlikku teavet, säilitades samal ajal kulude aruandluse ja kontrollimise võimaluse.

Lahendus lähtub jäätmete raamdirektiivi laiendatud tootjavastutusele kohalduvatest üldnõuetest, sh äriliselt tundliku teabe konfidentsiaalsuse kaitsest avaliku teabe avaldamisel.

Lõikes 7 täpsustatakse, et tootjate ühenduse konfidentsiaalsuskohustus ei piira käesoleva § lõikes 5 ettenähtud teabe avaldamist ega järelevalveks vajaliku teabe esitamist järelevalveasutusele. Seega ei saa tootjate ühendus konfidentsiaalsuskohustusele tuginedes jätta avaldamata käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teavet või jätta esitamata järelevalveasutuse ülesannete täitmiseks vajalikku teavet.

Sätte eesmärk on tagada tasakaal ühelt poolt tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide ärisaladuse ning muu konfidentsiaalse teabe kaitse ja teiselt poolt tootjate ühenduse tegevuse läbipaistvuse ning tõhusa järelevalve vahel.

JäätS § 254
Seadust täiendatakse §-ga 254, milles kirjeldatakse teatavate ühekordselt kasutatavate plasti sisaldavate toodetega seotud kulude arvutamise põhimõtteid ja nõudeid hüvitise arvutamise aluseks olevale jäätmete koostise uuringule. SUP direktriivi art 8 lg 4 järgi ei tohi kaetavad kulud ületada kulusid, mis on vajalikud osutatud teenuste kulutõhusaks osutamiseks, ja need määratakse kindlaks läbipaistval viisil asjaomaste osalejate vahel. Prügikoristamiskulude puhul piirdutakse avaliku sektori asutuste või nende nimel tehtava tegevusega. Arvutusmetoodika töötatakse välja viisil, mis võimaldab prügikoristamiskulusid kindlaks määrata proportsionaalselt.

Lõikes 1 sätestatakse, et teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootjate hüvitatavate kulude suuruse määramisel lähtutakse jäätmete koostise uuringu tulemustest. Jäätmete koostise uuringuga tehakse kindlaks, kui suur osa avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud ja avalikust välisruumist koristatud jäätmetest pärineb hüvitamise kohustusega hõlmatud plasti sisaldavatest ühekordselt kasutatavatest toodetest ning milline on eri tooterühmade osakaal. Sätte eesmärk on tagada, et kulude jaotamine tootjate vahel põhineb objektiivsetel ja võrreldavatel andmetel ning peegeldab võimalikult täpselt erinevate toodete tegelikku panust jäätmetekkes. See võimaldab rakendada laiendatud tootjavastutuse põhimõtet õiglaselt, vältides nii ala- kui ka üle-kompenseerimist. Jäätmete koostise uuringu kasutamine kulude hüvitamise aluseks aitab vähendada vaidlusi tootjate, tootjate ühenduse ja avaliku sektori vahel, kuna kulude jaotus ei põhine hinnangutel või kokkulepetel, vaid mõõdetavatel andmetel. Samuti annab see tootjatele selgema signaali nende toodete keskkonnamõju kohta ning võib suunata tootearendust keskkonnasäästlikumate lahenduste poole.

2025. aasta augustis avaldatud riikliku jäätmete sortimisuuringu aruande7 kohaselt moodustasid teatavad plasti sisaldavad ühekordselt kasutatavad tooted avalike prügikastide kaudu kogutud jäätmete massist keskmiselt 13,62%. Avaliku välisruumi prügistamise puhul moodustasid teatavad plasti sisaldavad ühekordselt kasutatavad tooted keskmiselt 24,09% koristatud jäätmete massist. Uuringu tulemused kinnitavad, et nimetatud toodetel on oluline osakaal avalikus välisruumis tekkivates jäätmetes, ning seetõttu on põhjendatud kulude jaotamisel andmepõhise lähenemise kasutamine.

Lõikes 2 sätestatakse, et jäätmete koostise uuringu tellimise korraldab tootjate ühendus vähemalt kord iga viie aasta järel ja uuringu tulemused tuleb avalikustada tootjate ühenduse veebilehel. Uuringu tellimise kohustuse panemine tootjate ühendusele on põhjendatud, kuna tegemist on kulude hüvitamise süsteemi haldava keskse osapoolega, kellel on parim ülevaade süsteemi toimimisest ja vajadustest. Regulaarse uuringu nõue tagab andmete ajakohasuse, samas kui viieaastane intervall võimaldab hoida halduskoormuse ja kulud mõistlikul tasemel. Tulemuste avalikustamine suurendab süsteemi läbipaistvust ning võimaldab nii tootjatel, avalikul sektoril kui ka järelevalveasutustel hinnata kulude jaotuse põhjendatust.

Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm, millega antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada jäätmete koostise uuringu metoodika põhialused ja läbiviimise kord. Volitus on vajalik, et tagada seaduses nimetatud jäätmevoogude ja tooterühmade osakaalu kindlakstegemine ühtsel, usaldusväärsel ja võrreldaval viisil. Uuringutulemusi kasutatakse hüvitise suuruse määramisel, mistõttu on oluline, et kordusuuringute tulemused oleksid omavahel võrreldavad.

Volitus on piiratud seaduses määratud uuringu eesmärgi, jäätmevoogude ja tooterühmadega. Seadusandja määrab ise uuringu eesmärgi ja ulatuse: milliste jäätmevoogude ja tooterühmade osakaal tuleb kindlaks teha, kuidas uuringutulemusi hüvitise määramisel kasutatakse, kes uuringu tellib ja kui sageli seda tehakse. Samuti sätestatakse §-s 136³⁰, et kuni esimese tootjate ühenduse tellitud uuringu tulemuste avalikustamiseni lähtutakse 2025. aasta riiklikust jäätmete sortimisuuringust. Ministri määrusega ei otsustata neid küsimusi uuesti ega muudeta seadusega kehtestatud hüvitamise põhimõtteid.

Määrusega kehtestatakse uuringu tegemise metoodilised ja korralduslikud üksikasjad: uuringupiirkondade ja -perioodide valik, valimi moodustamine, proovide võtmine, jäätmete sortimine ja tooterühmadesse liigitamine, kaalumine ning tulemuste koondamine ja dokumenteerimine. 2025. aasta riiklikus sortimisuuringus tehti samalaadne SUP-toodete uuring, mille käigus tuli teha just selliseid praktilisi metoodilisi valikuid. See annab konkreetse lähtekoha, mille alusel kavandada ministri määrusega kordusuuringute ühtne metoodika. 2025. aasta uuringu tulemuste kasutamine kuni tootjate ühenduse tellitud uuringu tulemuste kinnitamise ja avalikustamiseni on sätestatud JäätS § 136³⁰ lõikes 3.

Nende üksikasjade seaduses sätestamine ei ole vajalik, sest tegemist on uuringu praktilise läbiviimise meetodiga, mitte valikuga selle kohta, kes peab kulusid hüvitama, millised kulud hüvitatakse või milliste toodete osakaalu arvestatakse. Uuringut korratakse vähemalt iga viie aasta järel ning selle käigus võib osutuda vajalikuks metoodikat täpsustada, et säilitada tulemuste usaldusväärsus ja võrreldavus. Kui iga proovivõtu, sortimise või tulemuste koondamise tehnilise nõude muutmine eeldaks seaduse muutmist, koormaks see Riigikogu menetlust ja võiks viivitada uuringu ajakohastamist. Määruse kasutamine võimaldab metoodikat vajaduse korral muuta, säilitades seaduses tehtud põhivalikud.

Volitus on piiratud seaduses määratud uuringu eesmärgi, jäätmevoogude ja tooterühmadega ning selle eesmärk on võimaldada reguleerida tehnilisi ja ajas muutuda võivaid küsimusi paindlikult alamastme õigusaktiga.

Lõikes 4 sätestatakse, et avaliku kogumissüsteemi taristuga seotud kulud katab tootjate ühendus üksnes ulatuses, mis on seotud asjaomastest plasttoodetest tekkinud jäätmete kogumisega. Samuti nähakse ette, et uue taristu rajamine ja sellega seotud kulude kandmine eeldab tootjate ühenduse ja avaliku sektori asutuse vahelist eelnevat kokkulepet. Sätte eesmärk on tagada, et tootjate rahastamiskohustus on proportsionaalne nende toodetest tuleneva jäätmete osakaaluga ega laiene üldisele jäätmetaristule. Eelneva kokkuleppe nõue aitab vältida olukorda, kus tehakse ühepoolselt investeeringuid, mille kulud jäävad hiljem tootjate kanda, ning tagab, et uued lahendused on põhjendatud ja vajalikud.

Lõikes 5 sätestatakse tingimused, millele peab vastama kogutud jäätmete käitlemine, et sellega seotud kulusid saaks arvesse võtta tootjavastutuse raames hüvitatavate kuludena. Kulud võetakse arvesse üksnes juhul, kui jäätmeid käideldakse avaliku sektori asutuse määratud või volitatud jäätmekäitleja kaudu ning kooskõlas kehtivate keskkonnanõuete ja jäätmehierarhiaga.

Sätte eesmärk on tagada, et tootjavastutuse raames hüvitatakse ainult nõuetekohaselt korraldatud ja keskkonnahoidlike põhimõtetega kooskõlas oleva jäätmekäitluse kulud. Sellega välditakse niisuguste kulude hüvitamist, mis on tekkinud nõuetele mittevastava jäätmekäitluse käigus, ning suunatakse jäätmekäitluse kavandamisel eelistama jäätmehierarhiast tulenevalt jäätmetekke vältimist, korduskasutust ja ringlussevõttu.

Lõikes 6 sätestatakse, et hüvitatavad kulud ei või ületada kulutõhusa teenuse osutamise tegelikke kulusid. Kulutõhususe hindamisel tuleb arvestada tegevuste vajalikkust ja proportsionaalsust asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete kogusega, sarnaste teenuste turupõhiseid hindu ning olemasoleva taristu ja ressursside kasutamise võimalust.

Sätte eesmärk on tagada, et laiendatud tootjavastutuse raames hüvitatakse ainult majanduslikult põhjendatud ja eesmärgi saavutamiseks vajalikud kulud. Ühtlasi aitab säte vältida seda, et tootjatelt nõutakse põhjendamatult suurte kulude kandmist. Kulutõhususe kriteerium loob aluse kulude põhjendatuse hindamiseks ning aitab ennetada vaidlusi tootjate ühenduse ja avaliku sektori vahel, sidudes hüvitatavad kulud objektiivsete ja kontrollitavate näitajatega.

Punkti 1 kohaselt ei või hüvitatavad kulud ületada kulutõhusa teenuse osutamise tegelikke ja tõendatud kulusid. See tähendab, et hüvitamisele ei kuulu kulud, mida ei ole tegelikult kantud või mida ei ole võimalik nõuetekohaselt tõendada, ega kulutõhusa teenuse osutamiseks põhjendamatult suured kulud.

Punkti 2 kohaselt hüvitatakse üksnes kulud, mis on otseselt seotud käesoleva seaduse § 25² lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 12² lõikes 1 nimetatud tegevusega. Seega ei kuulu tootjate poolt hüvitamisele avaliku sektori asutuse muud kulud, millel puudub otsene seos nimetatud tegevustega.

Punkti 3 kohaselt tuleb mitme tegevuse või tooterühmaga seotud ühine kulu jaotada nende tegevuste või tooterühmade vahel objektiivse, läbipaistva ja kontrollitava arvestusmeetodi alusel. Näiteks kui üks jäätmemahuti või muu taristu teenindab mitmest tooterühmast tekkinud jäätmeid, ei saa kogu selle kulu arvestada ühe tooterühma kuluna, vaid kulu tuleb jaotada asjaomaste tegevuste või tooterühmade vahel põhjendatud arvestusmeetodi alusel.

Säte tagab, et kui üks kulu teenib mitut tegevust või tooterühma, ei panda kogu kulu ühe rühma kanda. Näiteks kui üks prügikast teenindab nii filtriga tubakatoodete kui ka pakendijäätmete kogumist, jaotatakse selle kulu rühmade vahel põhjendatud ja kontrollitava arvestuse alusel. Kui avalik asutus on sama kulu juba mujalt hüvitisena, toetusena või tasuna kätte saanud, ei nõuta seda osa tootjate ühenduselt uuesti.

Punkti 4 kohaselt võetakse kulutõhususe hindamisel arvesse tegevuste vajalikkust ja proportsionaalsust asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete kogusega, sarnaste teenuste turupõhiseid hindu ning olemasoleva taristu ja ressursside kasutamise võimalust. Nende kriteeriumide eesmärk on hinnata, kas hüvitamiseks esitatud kulud on asjaomaste tegevuste jaoks vajalikud ja proportsionaalsed ning kas nende suurus vastab kulutõhusa teenuse osutamise põhimõttele. See võimaldab muu hulgas arvestada võimalusega kasutada juba olemasolevat taristut ja ressursse ning võrrelda teenuse maksumust sarnaste teenuste turuhindadega. Säte aitab vältida olukordi, kus hüvitamisele esitatakse kulud, mis ei ole seotud tegeliku vajadusega või mille maht ei ole proportsionaalne tekkinud jäätmete kogusega. Näiteks võib tegemist olla olukorraga, kus kasutatakse olemasoleva taristu või teenuse asemel põhjendamatult kallimat lahendust või kus teenuse hind ületab märkimisväärselt võrreldavate teenuste tavapärast turutaset. Samuti aitab säte vältida selliste kulude hüvitamist, mis ei ole vajalikud asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete kogumise või käitlemise eesmärgi saavutamiseks.

Punkti 5 kohaselt arvatakse hüvitatavast kulust maha sama kulu katteks saadud hüvitis, toetus või tasu. Sellega välditakse sama kulu mitmekordset hüvitamist ning tagatakse, et tootjate ühendus hüvitab üksnes selle osa kulust, mida ei ole sama kulu katteks juba muul viisil hüvitatud või tasutud.

Lõikes 7 sätestatakse valemid, mille alusel arvutatakse tootjate ühenduse kaudu hüvitatava kulu suurus. Eristatakse kahte kululiiki: avalike kogumissüsteemide kaudu kogutud jäätmetega seotud kulud ja avalikust välisruumist koristatud prügi kulud.

Avalike kogumissüsteemide kulude hüvitamise kohustus tuleneb sellest, et teatavate toodete jäätmed tuleb liigiti koguda. Kui sellised jäätmed satuvad avalikesse kogumissüsteemidesse, peavad tootjad kandma nende kogumise, veo ja käitlemise kulud. Nimetatud kohustus kohaldub pakendiseaduse § 3 lõikes 7 nimetatud toodete tootjatele ega kohaldu õhupallide, tubakatoodetega kasutatavate filtrite ja niisutatud pühkepaberi tootjatele.

Avalikust välisruumist koristatud prügi koristamisega seotud kulude hüvitamise kohustus puudutab seevastu olukordi, kus asjaomastest toodetest tekkinud jäätmed on visatud või jäetud avalikku välisruumi väljapoole ettenähtud kogumissüsteeme ning need koristatakse eraldi.

Sätte eesmärk on kehtestada ühtne, läbipaistev ja kontrollitav metoodika kulude arvutamiseks ning tagada, et kulude hüvitamine põhineb objektiivsetel ja võrreldavatel alustel. Valemite kasutamine võimaldab vältida erinevatel tõlgendustel põhinevat kulude arvestust ning loob selge aluse kulude jaotamiseks tootjate vahel.

Avalike kogumissüsteemide kaudu kogutud jäätmete kulude arvestamisel võetakse arvesse kõik peamised tegevused, sealhulgas jäätmete kogumine, taristu rajamine ja käitamine, vedu ning edasine käitlemine.

Punktis 1 sätestatud valemi alusel arvutatakse avalike kogumissüsteemide kaudu kogutud jäätmetega seotud hüvitatav kulu. Valemis võetakse arvesse jäätmete kogumise, avaliku kogumissüsteemi taristu, jäätmete veo ja edasise käitlemise kulud ning korrigeeritakse nende kogusummat pakendiseaduse § 3 lõikes 7 nimetatud ühekordselt kasutatavatest plasttoodetest tekkinud jäätmete osakaaluga avalike kogumissüsteemide kaudu kogutud jäätmete hulgas. Punktis 1 sätestatud valemit kohaldatakse koostoimes sama paragrahvi lõikega 4. Valem määrab avalike kogumissüsteemide kaudu kogutud jäätmetega seotud hüvitatava kulu arvutamise viisi, kuid ei muuda lõikes 4 sätestatud taristukulude hüvitamise tingimusi. Taristukulud võetakse arvutamisel arvesse üksnes ulatuses, milles need on seotud asjaomastest ühekordselt kasutatavatest plasttoodetest tekkinud jäätmete kogumisega. Uue taristu rajamise kulusid saab valemis arvesse võtta üksnes juhul, kui nende kandmiseks on sõlmitud lõikes 4 nõutud eelnev kokkulepe. Valemis kasutatav „Ktaristu“ tähistab kogu asjakohase avaliku kogumissüsteemi taristu kulu enne asjaomastest ühekordselt kasutatavatest plasttoodetest tekkinud jäätmete osakaalu arvesse võtmist. Tootjate hüvitatav osa sellest kulust määratakse valemis sätestatud osakaalu alusel.

Punktis 2 sätestatud valemi alusel arvutatakse avalikust välisruumist koristatud prügi hüvitatav kulu. Valemis võetakse arvesse prügi koristamise, koristatud prügi veo ja edasise käitlemise kulud ning korrigeeritakse nende kogusummat asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaaluga koristatud prügi hulgas.

Mõlemal juhul korrigeeritakse kogukulu asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaaluga, mis määratakse jäätmete koostise uuringu alusel. See tagab, et tootjad katavad üksnes nende toodetest tuleneva jäätmeosa kulud ja kulude jaotus on proportsionaalne tegeliku keskkonnamõjuga. Seega seob käesolev säte kulude arvestamise ühtseks tervikuks varasemates lõigetes sätestatud põhimõtted, eelkõige jäätmete koostise uuringu tulemuste kasutamise ning kulutõhususe nõude, ning tagab, et kulud hüvitatakse läbipaistvalt, ühtsetel alustel ja kooskõlas laiendatud tootjavastutuse põhimõttega.

Lõikes 8 defineeritakse prügi käesoleva paragrahvi tähenduses kui jäätmed, mis on sattunud avalikku välisruumi prügistamise tulemusel väljaspool kogumissüsteeme. Sätte eesmärk on eristada avalikku välisruumi sattunud prügi liigiti ja segaolmejäätmetena kogutud jäätmetest ning täpsustada, milliste kulude suhtes kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatud regulatsiooni. Selge mõistekasutus aitab vältida tõlgendamisvaidlusi ning tagab, et hüvitatakse üksnes need kulud, mis on otseselt seotud prügistamise tagajärgede likvideerimisega.
Lõigetega 9-10 nähakse ette võimalus leppida kokku standardne hüvitise määr, et lihtsustada kulude hüvitamist. Standardmäära kasutamine võimaldab asendada üksikjuhtumil lõikes 7 sätestatud arvutuse kokkulepitud määraga, kui selle kasutamise tingimused on täidetud.

Standardmäär peab põhinema kontrollitavatel tegelikel kuluandmetel ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud jäätmete koostise uuringu tulemustel ning vastama lõikes 6 sätestatud hüvitatavate kulude määramise põhimõtetele. Seega peab standardmäär olema seotud tegelike kuludega ja asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaaluga ning selle määramisel tuleb muu hulgas arvestada kulude otsese seose, kulude jaotamise, kulutõhususe ja topelthüvitamise vältimise nõuetega.

Sätte eesmärk on pakkuda paindlikku ja halduskoormust vähendavat lahendust juhtudeks, kus kulude detailne arvestamine ei ole otstarbekas või oleks seotud ebaproportsionaalselt suure halduskoormusega võrreldes hüvitatavate kulude suurusega. Eelkõige võib see olla põhjendatud olukordades, kus kulud on hajusad, korduvad või suhteliselt väikesed ning nende täpne eristamine ja tõendamine oleks keerukas ja kulukas. Standardse hüvitise määra kasutamine võimaldab vähendada aruandluse ja kontrolliga seotud koormust nii avaliku sektori asutuse kui ka tootjate ühenduse jaoks, tagades samas süsteemi toimimise lihtsuse ja prognoositavuse. Ühtlasi võimaldab see kiirendada kulude hüvitamise protsessi.. Standardse määra kasutamine ei välista vajaduse korral kulude tegeliku suuruse kontrollimist.

JäätS § 255
Seadust täiendatakse §-ga 255, milles sätestatakse teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamise, arvestuse ja aruandluse kord. Paragrahv sätestab avaliku sektori asutuse ja tootjate ühenduse vahelise kokkuleppe, kulude kohta aruande esitamise ja kontrollimise, hüvitise maksmise ning vajaduse korral selle korrigeerimise korra. Samuti sätestatakse kulude arvestuse ja tõendavate dokumentide säilitamise nõuded ning antakse volitusnorm kulude arvestuse ja aruandluse täpsema korra kehtestamiseks.

Lõikes 1 sätestatakse avaliku sektori asutuse ja tootjate ühenduse kohustus sõlmida kirjalik kokkulepe käesoleva seaduse § 25² lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 12² lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamise ja arvestuse pidamise korraldamiseks. Kokkuleppega lepitakse kokku kulude hüvitamise ning arvestuse pidamise praktiline korraldus.

Kokkuleppe sõlmimata jätmine ei vabasta tootjate ühendust seadusest tulenevast kulude hüvitamise kohustusest. Seega ei sõltu tootjate ühenduse hüvitamiskohustuse tekkimine kokkuleppe olemasolust, vaid kohustus tuleneb seadusest.

Lõikes 2 sätestatakse, et kohaliku omavalitsuse üksus või muu avaliku sektori asutus esitab tootjate ühendusele kulude hüvitamiseks aruande kord aastas. Sätte eesmärk on kehtestada ühtne ja regulaarne aruandluse kord, mis võimaldab tootjate ühendusel kavandada raha kasutamist ning tagada kulude hüvitamise süsteemi prognoositav ja tõhus toimimine. Kord aastas aruande esitamise nõue võimaldab koondada kulud terviklike aruandlusperioodide kaupa ja vähendab nii avaliku sektori asutuste kui ka tootjate ühenduse koormust võrreldes sagedasema aruandlusega. Samuti aitab ühtne aruandlusperiood tagada kulude parem võrreldavus ja kontrollitavus.

Lõikes 3 sätestatakse tootjate ühenduse kohustus kontrollida avaliku sektori asutuse esitatud aruande ja sellele lisatud dokumentide alusel kulude vastavust käesoleva seaduse §-s 25⁴ sätestatud hüvitatavate kulude nõuetele. Kontroll hõlmab muu hulgas kulude tekkimise ja suuruse tõendatust ning nende vastavust §-s 25⁴ sätestatud kulude hüvitamise tingimustele. Tootjate ühendusel on kontrolli tegemiseks õigus nõuda avaliku sektori asutuselt täiendavaid andmeid ja dokumente.

Kontrolli tulemusest teavitab tootjate ühendus avaliku sektori asutust kirjalikult, märkides hüvitatava tasu suuruse ning selle arvutamise alused ja arvutuskäigu. Kui kulud hüvitatakse osaliselt või jäetakse täielikult hüvitamata, tuleb teates esitada ka hüvitamata jätmise põhjendused ning hüvitamata jäetud kulude arvutamise alused ja arvutuskäik.

Sätte eesmärk on tagada kulude hüvitamise otsuse läbipaistvus ja kontrollitavus ning võimaldada avaliku sektori asutusel mõista, milliste andmete ja arvutuste alusel hüvitise suurus kindlaks määrati või miks mõni esitatud kulu hüvitamisele ei kuulu.

Lõikes 4 sätestatakse tootjate ühendusele tähtaeg avaliku sektori asutusele hüvitamisele kuuluva summa tasumiseks. Tootjate ühendus peab hüvitise välja maksma 30 kalendripäeva jooksul lõikes 3 nimetatud teate avaliku sektori asutusele teatavaks tegemisest. Tähtaja sidumine teate teatavaks tegemisega tagab, et hüvitise tasumise tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil avaliku sektori asutus saab teada hüvitamisele kuuluva summa suuruse ja selle arvutamise alused.

Lõikes 5 sätestatakse kord olukorraks, kus pärast kulude hüvitamist selgub, et hüvitatud summa ei vasta käesoleva seaduse alusel hüvitamisele kuuluvale summale. Kui tootjate ühendus on hüvitanud kulusid suuremas ulatuses, kui on lubatud, tagastab avaliku sektori asutus enammakstud summa tootjate ühenduse põhjendatud nõude alusel. Tagastamine toimub lõikes 4 sätestatud 30 kalendripäeva jooksul.

Kui hüvitatud summa on väiksem kui hüvitamisele kuuluv summa, hüvitab tootjate ühendus avaliku sektori asutusele puuduva summa avaliku sektori asutuse aruande ja nõuetekohaste tõendite alusel samas korras. Seega võimaldab säte pärast esialgset hüvitamist korrigeerida hüvitise suurust nii enammakse kui ka alamaksmise korral ning tagada, et lõplikult hüvitatakse seaduse alusel hüvitamisele kuuluv summa.

Lõikes 6 sätestatakse kulude hüvitamisega seotud vaidluste lahendamise kord olukorras, kus avaliku sektori asutus ja tootjate ühendus ei jõua kokkuleppele hüvitamise aluse või hüvitamisele kuuluva summa suuruse suhtes. Sellisel juhul lahendab vaidluse kohus.

Lõikes 7 sätestatakse, et avaliku sektori asutus ja tema volitatud teenuseosutaja peavad pidama arvestust seaduse § 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud tegevustega seotud kulude üle ning säilitama kulude tekkimist tõendavaid dokumente vähemalt seitse aastat pärast aruandeperioodi lõppu. Nimetatud kulud hõlmavad asjaomaste toodete jäätmete kogumise korraldamisega seotud kulusid, sealhulgas avalikesse kogumissüsteemidesse paigutatud jäätmete kogumise, veo ja käitlemise kulusid, samuti avalikust välisruumist asjaomaste toodete jäätmete koristamise, veo ja käitlemise kulusid. Arvestus ja kulusid tõendavad dokumendid peavad võimaldama tuvastada kulude seose asjaomaste tegevustega ning hinnata hüvitamiseks esitatud kulude põhjendatust.

Sätte eesmärk on tagada kulude põhjendatuse kontrollitavus ja võimaldada tõhusat järelevalvet kulude hüvitamise süsteemi üle. Arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustus võimaldab vajaduse korral kontrollida kulude vastavust käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustele ning hinnata hüvitamiseks esitatud kulude põhjendatust.

Seitsmeaastane säilitamistähtaeg on kooskõlas raamatupidamise seadusega, tagab piisava ajavahemiku võimalike kontrollide, auditite ja vaidluste lahendamiseks ning on kooskõlas dokumentide säilitamise tavapärase praktikaga.

Lõikes 8 sätestatakse volitusnorm, mille kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega JäätS § 25² lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 12² lõikes 1 nimetatud tegevustega seotud kulude arvestamise pidamise ja esitamise, aruandluse, kulude tõendamise ja kontrollimise korra ning aruande ja lisaandmete esitamise tähtajad.

Volitusnorm on vajalik, et tagada avaliku sektori asutuste ja tootjate ühenduste vahelise kulude hüvitamise süsteemi ühetaoline ja kontrollitav rakendamine. Kuna hüvitamisele kuuluvad erinevad kululiigid, sealhulgas jäätmete kogumise, prügi koristamise, veo ja käitlemise ning kogumistaristuga seotud kulud, on oluline, et avaliku sektori asutused arvestaksid ja esitaksid kulusid ühtsetel alustel ning tootjate ühendustel oleks võimalik nende põhjendatust kontrollida.

Volitus on piiratud seaduses sätestatud kulude hüvitamise süsteemi rakendamisega. Seaduses määratakse kindlaks, kes on kohustatud kulusid hüvitama, kellel on õigus hüvitist saada, millised kulud kuuluvad hüvitamisele ning millistel tingimustel ja alustel nende suurus määratakse. Samuti sätestatakse seaduses aruande esitamise kohustus, selle põhiline sisu, kulude tõendamise ja kontrollimise õigus, hüvitamise tähtaeg ning enammakstud ja puuduvate summade tasaarvestamise põhimõtted. Ministri määrusega ei saa neid kohustusi ega hüvitamise tingimusi muuta või laiendada.

Määrusega kehtestatakse kulude arvestamise, aruandluse ja kontrollimise täpsemad menetluslikud ja tehnilised nõuded. Need võivad hõlmata kulude kajastamist kululiikide ja aruandeperioodide kaupa, arvestusandmete ja kuludokumentide esitamist, aruande vormi ja andmekoosseisu täpsustamist, kulude tõendamiseks vajalike dokumentide esitamise korda ning kontrollimiseks vajalike lisaandmete ja -dokumentide küsimise ja esitamise korda. Samuti määratakse aruande ja lisaandmete esitamise tähtajad, et tagada hüvitamise menetluse korrapärane ja ühetaoline toimimine.
Nende üksikasjade sätestamine seaduses ei ole otstarbekas, sest tegemist on seadusega juba kehtestatud hüvitamiskohustuse täitmiseks vajalike praktiliste arvestus- ja menetlusnõuetega, mitte iseseisvate otsustustega hüvitamiskohustuse ulatuse või sisu kohta. Kulude arvestamise ja aruandluse praktikas võib tekkida vajadus täpsustada näiteks aruande vormi, andmete esitamise viisi või kulude tõendamiseks vajalikke dokumente. Kui selliste tehniliste nõuete muutmine eeldaks iga kord seaduse muutmist, raskendaks see hüvitamise süsteemi rakendamist ja vajalike täpsustuste tegemist.

Täpsema korra kehtestamine määruse tasandil võimaldab tagada ühtse praktika ja vajaduse korral süsteemi rakendamisel ilmnevatele probleemidele paindlikumalt reageerida.

JäätS § 269 lõige 4
Paragrahvi 269 täiendatakse lõikega 4, mille kohaselt ei kohaldata probleemtoodete vastuvõtmise ja kokkuostmise piirangut plasti sisaldavatele kalapüügivahenditele, niisutatud pühkepaberitele, õhupallidele ning filtriga tubakatoodetele ja koos tubakatootega kasutamiseks turustatavatele filtritele.

Kehtiv piirang, mille kohaselt võivad probleemtooteid kokku osta üksnes probleemtooteregistris registreeritud tootja või tootjate ühendus või isik, kellel on asjakohane keskkonnakaitseluba, on põhjendatud eelkõige selliste probleemtoodete puhul, millel on jäätmetena positiivne majanduslik väärtus ning mille puhul esineb risk, et jäätmed suunatakse väljapoole nõuetekohast tootjavastutuse süsteemi. Selline risk esineb eelkõige elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete, akujäätmete ning romusõidukite puhul, mille osas võib tekkida nn must turg väärtuslike materjalide või osade tõttu. Seetõttu on vaja piirata selliste jäätmete kokkuostjate ringi ja lubada seda teha üksnes isikutel, kes osalevad laiendatud tootjavastutuse süsteemis ning täidavad sellega seotud kohustusi ja panustavad tootjatele seatud sihtarvude saavutamisse.

Käesolevas lõikes nimetatud ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja plasti sisaldavate kalapüügivahendite puhul selline risk puudub. Nimetatud toodetel puudub üldjuhul jäätmetena positiivne turuväärtus ning nende kogumist või kokkuostu ei ole vaja piirata üksnes tootjavastutuse süsteemis osalevate isikutega. Seetõttu ei ole vastuvõtmise ja kokkuostmise piirangute kohaldamine nende toodete suhtes vajalik ega eesmärgipärane.

Muudatuse eesmärk on õigusselguse suurendamine ja regulatsiooni korrastamine.

JäätS § 1196 lõike 1 punktid 5 ja 6
Paragrahvi 1196 lõiget 1 täiendatakse punktidega 5-7, millega laiendatakse Keskkonnaameti poolt vajadusel nõutava tootjate ühenduste audiitorkontrolli ulatust.

Punktiga 5 täiendatakse audiitorkontrolli võimalikku ulatust jäätmete koostise uuringuga. Audiitor peab edaspidi kontrollima ka tootjate ühenduse korraldatud jäätmete koostise uuringu vastavust käesoleva seaduse § 254 lõike 3 alusel kehtestatud nõuetele, sealhulgas uuringu metoodika, kasutatud andmete õigsuse ning uuringu tulemuste põhjendatuse osas. Muudatuse eesmärk on tagada, et tasude arvutamise aluseks olevad uuringud oleksid usaldusväärsed, läbipaistvad ja kontrollitavad.

Punktiga 6 laiendatakse võimaliku audiitorkontrolli ulatust § 25⁴ lõigete 7 ja 9 kohaselt hüvitamisega seotud tasu arvutamisele. Kehtiva seaduse kohaselt peab audiitor muu hulgas kontrollima tootjale esitatava jäätmekäitluse teenustasu arvutamise õigsust. Muudatusega laiendatakse kontrolli ulatust ka § 254 lõikes 7 sätestatud valemite kasutamise ja arvutamise õigsust. Standardmäära kasutamise kontroll ei tähenda, et audiitor peaks iga standardmäära aluseks oleva üksikkulu suurust eraldi kontrollima. Kontrolli eesmärk on hinnata, kas standardmäär on kujundatud ja seda kohaldatakse § 25⁴ lõigetes 6 ja 9 sätestatud nõuete kohaselt. Audiitor peaks kontrollima jäätmete koostise uuringu läbiviimise ja dokumenteerimise vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele ning uuringu tulemuste kasutamise aluseks olevate andmete täielikkust, jälgitavust ja dokumenteeritust. Tasu arvutamise kontrollimisel hinnatakse, kas arvutamisel on kasutatud nõuetekohaseid andmeid, rakendatud kehtestatud metoodikat ja järgitud seaduses sätestatud arvutuspõhimõtteid.

Audiitor ei hinda uuringu metoodika teaduslikku põhjendatust ega anna hinnangut uuringu tulemuste sisulisele õigsusele.

Muudatuse eesmärk on tagada, et audiitor kontrolliks ühtlasi nende tasude arvutamise vastavust seaduses sätestatud nõuetele, mis on seotud avaliku kasutusega välisruumist koristatud jäätmete ning nende veo ja käitluse kulude hüvitamisega. See aitab suurendada tasude kujunemise läbipaistvust ja kontrollitavust ning annab tootjatele ja pädevatele asutustele suurema kindluse, et tootjate ühenduse rakendatavad tasud põhinevad seaduses ette nähtud põhimõtetel.

Punktiga 7 täiendatakse audiitorkontrolli võimalikku ulatust tootjate ühenduse tegevusega. Audiitor kontrollib tootjate ühenduse § 25³ lõikes 3 sätestatud kohustuste ning sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud teabe konfidentsiaalsuse tagamise kohustuse täitmist. Kontroll hõlmab muu hulgas võrdse juurdepääsu tagamist, tasude kujundamise aluste järgimist, tootjatelt ja tootjavastutusorganisatsioonidelt saadud teabe kasutamise nõuete täitmist ning huvide konfliktiga isiku taandamise ja seotud isikutega tehtavate tehingute dokumenteerimise nõuete täitmist.
Käesolevate muudatustega ei muudeta audiitorkontrolli kohaldamise korda. Audiitorkontrolli läbiviimine ei ole automaatne, vaid Keskkonnaametil on ka edaspidi õigus nõuda audiitorkontrolli läbiviimist § 119⁶ lõikes 1 sätestatud tingimustel. Muudatusega täpsustatakse üksnes neid valdkondi, mida nõutava audiitorkontrolli käigus on võimalik kontrollida.

JäätS § 12612
Paragrahviga 126¹² sätestatakse vastutus teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude katmise kohustuse rikkumise eest avaliku sektori asutusele.
Lõikes 1 nähakse ette füüsilise isiku vastutus nimetatud kohustuse rikkumise eest, mille eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
Lõikes 2 sätestatakse juriidilise isiku vastutus sama teo eest, mille eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

SUP-direktiivi artikli 8 lõike 3 punkti b kohaselt peavad niisutatud pühkepaberi tootja ja õhupalli tootja katma asjaomastest toodetest tekkinud prügi koristamise ning selle veo ja käitlemise kulud. Filtriga tubakatoote ja koos tubakatootega kasutamiseks turustatava filtri tootja kannavad lisaks veel asjaomastesse avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud toodete kogumise, sealhulgas taristu ja selle käitamise ning nende jäätmete edasise veo ja käitlemise kulud. Sama artikli lõike 4 järgi prügikoristamiskulude puhul piirdutakse avaliku sektori asutuste või nende nimel tehtava tegevusega. Artikli 14 kohaselt tuleb liikmesriigil direktiivi alusel kehtestatud nõuete rikkumise eest ette näha tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused.

Käesoleva sättega tagatakse eelkõige jäätmeseaduse §-s 252 sätestatud kohustuse täitmine, mille kohaselt peavad asjaomased tootjad katma oma toodetest tekkinud jäätmete koristamisega seotud kulud, mida on kandnud avaliku sektori asutus. Eelnõu kohaselt täidab tootja seda kohustust tootjate ühenduse kaudu. Tootjate ühendus kontrollib avaliku sektori asutuse esitatud kuluaruannet ja hüvitab asutusele kantud kulud. Kui kulusid ei hüvitata, jäävad need avaliku sektori ehk maksumaksja kanda. See vähendab kohalike omavalitsuste ja teiste asutuste võimalusi kasutada oma eelarvet avalike ülesannete täitmiseks ning kannab tootjale pandud kulud üle avalikule sektorile.

KOV-i võimalus pöörduda kohtusse on suunatud hüvitamata kulude sissenõudmisele. See ei ole rikkumise eest kohaldatav karistus. Ka ATSS-is sätestatud sunnivahenditega ei saa maksekohustuse täitmist tagada, sest ATSS § 2 lõike 4 kohaselt ei kohaldata seadust ettekirjutuse täitmisele, millega kohustatakse isikut raha maksma. Seega tuleb hüvitise sissenõudmist ja kohustuse rikkumise eest karistamist käsitada eraldi küsimustena. Kavandatava väärteokoosseisuga nähakse ette vastutus selle kohustuse rikkumise eest. Väärteovastutuse eesmärk on tagada SUP-direktiivi artiklis 14 nõutud tõhus, proportsionaalne ja hoiatav karistus.

Kavandatava väärteokoosseisu karistusmäära valikul on lähtutud JäätS-i samalaadsete tootjavastutuse rikkumiste karistusmääradest. JäätS §-des 124, 124⁵ ja 124⁶ ning SUP-tootega seotud §-s 122 on ette nähtud füüsilisele isikule rahatrahv kuni 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule kuni 200 000 eurot. Kavandatav rikkumine kahjustab laiendatud tootjavastutuse süsteemi samasugust põhieesmärki: seadusega tootjale pandud kohustus jääb täitmata.

Laiendatud tootjavastutuse eesmärk on motiveerida tootjat arvestama toote keskkonnamõjuga kogu selle olelusringi vältel. Kui tootja peab kandma toote kasutusjärgse kogumise ja käitlemisega seotud kulud ning korraldama vastava süsteemi, tekib tal majanduslik ajend mõjutada toote omadusi ja turule laskmist ning korraldada jäätmete kogumine ja käitlemine tõhusalt. Nii toetab laiendatud tootjavastutus jäätmetekke vältimist, korduskasutust, ringlussevõttu ja ringmajandusele üleminekut. SUP-direktiiviga hõlmatud toodete puhul on tootjavastutuse osa ka avaliku sektori asutuse kantud prügi koristamise ning selle äraveo ja käitlemise kulude katmine. Kui selle kohustuse täitmata jätmisel ei rakendu tootja suhtes seadusega ette nähtud rahaline vastutus, ei ole kohustuse täitmine tagatud samaväärselt teiste tootjavastutuse kohustustega. Sanktsiooni puudumine võib vähendada tootja majanduslikku motivatsiooni täita talle pandud kulude kandmise kohustust ning nõrgendada põhimõtet, mille kohaselt peab tootja kandma tema toodetest tekkiva jäätmekäitlusega seotud kulud.

Seetõttu on põhjendatud kohaldada samalaadsete tootjavastutuse rikkumistega sama karistuse ülemmäära. See tagab võrreldava iseloomu ja kaaluga rikkumiste võrdse kohtlemise ning väldib põhjendamatut erinevust sama seaduse alusel kehtestatud tootjavastutuse kohustuste täitmata jätmise sanktsioonides. JäätS §-des 120 ja 126⁸ sätestatud madalamad ülemmäärad puudutavad üldisemaid jäätmehooldus-, arvestus- ja enesekontrollikohustusi ega ole seetõttu hüvitise maksmata jätmisega vahetult võrreldavad.

Sättes nimetatud summad on ülemmäärad, mitte automaatselt määratavad trahvid. Trahvi suuruse määramisel arvestatakse rikkumise kestust, ulatust, süüd ja muid asjaolusid.
JäätS § 127 lg 1

Paragrahvi 127 lõiget 1 täiendatakse, määrates §-s 126¹² sätestatud väärteo kohtuväliseks menetlejaks Keskkonnaameti. Muudatus võimaldab Keskkonnaametil menetleda avaliku sektori asutusele kulude hüvitamise kohustuse rikkumisi. Üksnes üldine riikliku järelevalve pädevus ei asenda väärteo kohtuvälise menetleja määramist.

JäätS § 13630
Seadust täiendatakse §-ga 13630, milles seatakse üleminekusätted teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamise süsteemi rakendamiseks. Üleminekusätete eesmärk on tagada tootjatele, tootjate ühendustele ja avaliku sektori asutustele piisav aeg uute nõuete rakendamiseks ja vajalike andmete kogumiseks ning süsteemide kohandamiseks.

Lõikes 1 sätestatakse, et §-s 253 kirjeldatud nõudeid rakendatakse tootjate ühendustele hiljemalt alates 1. septembrist 2027. Üleminekuaeg on ette nähtud võimaldamaks tootjatel luua tootjate ühendus ja välja töötada kulude hüvitamise korraldus, sõlmida vajalikud kokkulepped ning valmistuda teenustasude kogumiseks ja kulude hüvitamiseks. Samuti annab see kohaliku omavalitsuse üksustele ja teistele kulude kandjatele aega vajalike kulude arvestuse ja andmekogumissüsteemide kohandamiseks.

Lõikes 2 reguleeritakse üleminek riigi korraldatud jäätmete koostise uuringutelt tootjate poolt korraldatavatele uuringutele. Seni on jäätmete koostise uuringuid korraldanud riik, viimane uuring viidi läbi 2025. aastal. Arvestades, et uuringute tegemise intervall on viis aastat, on järgmise uuringu tegemise aeg 2030. aastal.

Lõikes 3 nähakse ette üleminekukord olukorraks, kus tootjad ei ole veel jäätmete koostise uuringut tellinud. Sellisel juhul lähtutakse riigi poolt 2025. aastal kinnitatud jäätmete koostise uuringust, et määrata plasttoodete osakaal vastavas jäätmevoos. See tagab süsteemi toimimise järjepidevuse ning väldib andmelünka kuni tootjate tellitavate uuringute valmimiseni, võimaldades samal ajal jätkata kulude arvestamist ja jaotamist õigusaktis ettenähtud alustel.

Lõikega 4 sätestatakse, et § 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 nimetatud kulude hüvitamise nõue rakendub alates 1. jaanuarist 2028. Sätte eesmärk on võimaldada kulude hüvitamise süsteemi rakendada järk-järgult, arvestades, et nimetatud kulude hüvitamine eeldab lisaandmete kogumist ja kulude arvestamise metoodika väljatöötamist.

Lõikega 5 sätestatakse, et kulude hüvitamise esmakordsel rakendamisel võetakse kogutavate teenustasude arvutamise aluseks 2027. aastal turule lastud teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete kogused ja 2025. aastal riigi poolt läbiviidud riiklik jäätmete sortimisuuring. Selline lahendus võimaldab määrata teenustasud olemasolevate ja kontrollitavate turule lastud koguste põhjal enne süsteemi täielikku rakendumist. Samuti aitab see tagada teenustasude prognoositavuse ning vältida olukorda, kus tasude kogumine viibiks andmete puudumise tõttu. Seejuures ei kujuta 2027. aasta andmete kasutamine tootjatele endast uut ega ebaproportsionaalset kohustust, kuna tootjatel on juba alates 2025. aasta algusest kohustus esitada probleemtooteregistrile andmeid turule lastud probleemtoodete koguste kohta. Seetõttu on vajalikud andmed tootjatel olemas või need peavad olema tavapärase majandustegevuse käigus kogutavad ja kontrollitavad. Pakendite tootjad esitavad andmed turule lastud pakendite koguse kohta pakendiregistrisse ning probleemtoodete tootjad probleemtooteregistrile vastavalt pakendiseaduses ja jäätmeseaduses sätestatule. Tootjate ühendus saab teenustasude arvutamiseks vajalikud andmed pakendiregistris või probleemtooteregistrist ulatuses, mis on vajalik kulude hüvitamise kohustuse täitmiseks. Samuti on tootjate ühendusel võimalik küsida andmeid turule lastud koguste kohta otse tootjate ühendusse kuuluvatelt tootjatelt ja tootjavastutusorganisatsioonidelt.

3.3. Jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 07.01.2026, 4) muutmine

Eelnõu § 3 sätestab jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 07.01.2026, 4) muutmise.

Eelnõukohase seaduse §-ga 3 asendatakse jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 07.01.2026, 4) § 6 punktides 5 ja 27 (kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2028) sõna „taaskasutusorganisatsioon“ sõnaga „tootjavastutusorganisatsioon“ vastavas käändes, et viia mõiste vastavusse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega.

3.4. Keskkonnatasude seaduse muutmine

Eelnõu § 4 sätestab keskkonnatasude seaduse muudatuse.

Keskkonnatasude seaduse § 57 muudetakse seoses pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega. Sättest jäetakse välja viide pakendiaktsiisi seaduse alusel riigieelarvesse laekuvale rahale, kuna pakendiaktsiisi seadus tunnistatakse kehtetuks. Pikem selgitus pakendiaktsiisi kaotamise kohta on toodud seletuskirja punktis 3.6. Muudatus jõustub 1. juulil 2027 koos pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega.

3.5. Riigilõivuseaduse muutmine

Eelnõu § 5 sätestab riigilõivuseaduse muutmise.

Riigilõivuseaduse 6. peatüki 3. jagu täiendatakse 21. jaotisega, millega lisatakse riigilõivuseadusesse pakendiseaduse alusel tehtavad toimingud ning §-ga 1281 sätestatakse, et tootjavastutusorganisatsiooni tegevusloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 1990 eurot.

Riigilõivu suuruse määramisel on lähtutud tegevusloa taotluse menetlemiseks vajalikust töökoormusest ja sellega kaasnevatest kuludest. Tegevusloa andmise menetlus hõlmab taotluse ja selle lisade nõuetele vastavuse kontrollimist, taotleja esitatud andmete sisulist hindamist, registri- ja taustakontrollide tegemist, vajaduse korral täiendavate andmete küsimist ning haldusakti ettevalmistamist ja kooskõlastamist.

Riigilõivu suuruse arvestuse aluseks on ligikaudu 27 töötundi, millest taotluse vorminõuete kontroll moodustab keskmiselt 4 tundi, taotluses esitatud andmete sisuline kontroll 12 tundi, registri- ja taustakontrollid 5 tundi ning otsuse koostamine ja kooskõlastamine 6 tundi. Menetluskulule lisanduvad infosüsteemide kasutamise, dokumentide haldamise ning muud kaudsed halduskulud, mida on arvestatud ligikaudu 15% ulatuses. Nimetatud kulukomponentide põhjal kujuneb tegevusloa taotluse läbivaatamise kuluks hinnanguliselt 1990 eurot, mille ulatuses on kehtestatud ka riigilõiv.

Eeltoodust tulenevalt on riigilõivu suurus kujundatud kulupõhiselt ning selle eesmärk on katta tegevusloa taotluse menetlemisega kaasnevad halduskulud. Arvestuse aluseks on Keskkonnaameti vastava valdkonna ametnike tööjõukulu koos tööandja kuludega ning menetluse läbiviimiseks vajalikud üldkulud. Riigilõivu määr ei ületa hinnangulist menetluskulu ning on seetõttu kooskõlas riigilõivude kulupõhisuse põhimõttega.

3.6. Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine

Eelnõu §-ga 6 tunnistatakse pakendiaktsiisi seadus kehtetuks alates 2027. aasta 1. juulist.

Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine on seotud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate muudatustega pakendite ja pakendijäätmete regulatsioonis. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega muutub senine lähenemine muu hulgas pakenditega seotud vastutuse ulatusele ja vastutavate isikute ringile. Kui kehtiv pakendiaktsiisi regulatsioon lähtub eelkõige pakendatud kauba Eesti turule laskmisest ning turule lastud pakendi kogusest ja selle ringlussevõtust, siis ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses käsitletakse pakendi olelusringi laiemalt ning erinevad kohustused võivad tekkida pakendi olelusringi eri etappides.

Määruse artiklis 3 sätestatud „tootja“ ja „valmistaja“ mõistete kaudu võib pakendiga seotud kohustusi tekkida senisest laiemale isikute ringile. Sõltuvalt pakendi liigist, selle turule laskmise viisist ja isiku rollist tarneahelas ei pruugi vastutuse tekkimine olla seotud üksnes pakendatud kauba Eesti turule laskmisega. Kohustused võivad seonduda muu hulgas tühja pakendi turule laskmise või pakendi valmistamisega ning vastutav isik võib asuda ka väljaspool Eestit. Seetõttu ei lange määrusest tuleneva laiendatud tootjavastutuse subjektide ring ja kohustuste tekkimise alus täielikult kokku kehtivas pakendiaktsiisi seaduses kasutatava maksukohustuse tekkimise loogikaga.

Kehtiv pakendiaktsiisi süsteem on üles ehitatud põhimõttele, mille kohaselt on pakendiaktsiis seotud turule lastud pakendi koguse ning selle taaskasutamisega seaduses ettenähtud määras. Aktsiisist vabastuse saamiseks peab maksukohustuslane täitma pakendi kogumise ja taaskasutamisega seotud tingimused ning pidama aktsiisi arvestamiseks vajalikku arvestust. Selline süsteem eeldab selgelt määratletavat maksukohustuslast, maksukohustuse tekkimise ajahetke ning maksustatava pakendi kogust.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevat regulatsiooni ei ole võimalik pakendiaktsiisi senisesse ülesehitusse tervikuna üle võtta ilma maksustamise aluseid ja maksukohustuslaste ringi oluliselt muutmata. Eelkõige tekiks vajadus kohandada pakendiaktsiisi süsteemi olukordadele, kus määrusest tulenev kohustus tekib isikul või pakendi olelusringi etapis, mida kehtiv pakendiaktsiisi regulatsioon ei hõlma. See muudaks keerukamaks nii maksukohustuslase, maksukohustuse tekkimise aja kui ka maksustatava pakendikoguse üheselt määratlemise. Samuti suureneks maksukohustuslaste ja maksuhalduri halduskoormus, kuna aktsiisi rakendamiseks tuleks luua täiendavad arvestus-, deklareerimis- ja kontrollimehhanismid.

Pakendiaktsiisi regulatsiooni säilitamisel tuleks seetõttu kas oluliselt muuta senist aktsiisi kontseptsiooni või säilitada pakendiaktsiis üksnes osale ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaselt kohustatud isikutest ja pakenditest. Viimasel juhul ei hõlmaks pakendiaktsiis enam ühetaoliselt uut tootjavastutuse süsteemi ning pakenditega seotud kohustused põhineksid paralleelselt erinevatel vastutuse tekkimise alustel. See muudaks regulatsiooni keerukamaks nii kohustatud isikute kui ka järelevalve seisukohast.

Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kohandada pakendiaktsiisi seadust ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tuleneva uue regulatsiooniga. Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine võimaldab vältida kahe erineval loogikal põhineva süsteemi paralleelset rakendamist ning kujundada pakendite ja pakendijäätmete valdkonna regulatsiooni lähtudes määruses sätestatud tootjavastutuse süsteemist. Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega seotud üleminekusätted sätestatakse eelnõu §-s 7.

3.7. Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega seotud üleminekusätted

Eelnõu § 7 sätestab pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega seotud üleminekusätted. Üleminekusätete eesmärk on tagada, et pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine ei mõjutaks Maksu- ja Tolliameti õigust kontrollida enne seaduse kehtetuks tunnistamist tekkinud maksukohustuste täitmist ning et maksustamisega seotud andmeid säilitataks nõutava tähtaja jooksul. Samuti nähakse ette erisus ajavahemikuks ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaldumise algusest kuni pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamiseni.

Eelnõu § 7 lõikega 1 sätestatakse Maksu- ja Tolliameti õigus kontrollida 2027. aasta 30. juunil ja enne seda lõppenud aruandeperioodide eest pakendiaktsiisi tasumise kohustuse täitmist ka pärast pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamist. Säte on vajalik selleks, et seaduse kehtetuks tunnistamine ei mõjutaks Maksu- ja Tolliameti õigust kontrollida enne seaduse kehtetuks tunnistamist tekkinud maksukohustuste nõuetekohast täitmist. Kontrolliõigus säilib maksukorralduse seaduse §-s 98 sätestatud maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul. Maksusumma määramise aegumistähtaeg on üldjuhul kolm aastat ning maksukohustuse tahtliku täitmata jätmise korral viis aastat.

Eelnõu § 7 lõikega 2 sätestatakse pakendi aktsiisideklaratsioonis esitatud andmete säilitamise tähtaeg. Maksu- ja Tolliamet säilitab neid andmeid maksukohustuslaste registris mitte kauem kui 2037. aasta 31. detsembrini. Andmete säilitamine pärast pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamist on vajalik eelkõige varasemate maksukohustuste kontrollimiseks ning maksukorralduse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Säilitamise lõpptähtaja möödumisel puudub vajadus hoida pakendiaktsiisiga seotud andmeid maksukohustuslaste registris üksnes senise maksuliigi kohustuste täitmise kontrollimise eesmärgil.

Eelnõu § 7 lõikega 3 nähakse ette erisus ajavahemikuks 2026. aasta 12. augustist kuni 2027. aasta 30. juunini. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2025/40 kohaldatakse alates 2026. aasta 12. augustist, samas kui pakendiaktsiisi seadus tunnistatakse kehtetuks 2027. aasta 1. juulil. Seetõttu kehtivad nimetatud ajavahemikul paralleelselt määrusest tulenev laiendatud tootjavastutuse regulatsioon ja pakendiaktsiisi seadus.

Üleminekusätte kohaselt ei teki sellel ajavahemikul pakendatud kauba turule laskjal pakendiaktsiisi maksmise kohustust sellise pakendi eest, mille suhtes ei ole tal määrusest (EL) 2025/40 tulenevat laiendatud tootjavastutuse kohustust. Sätte eesmärk on vältida olukorda, kus pakendiaktsiisi maksmise kohustus jääks üleminekuperioodil isikule pakendi eest, mille puhul ei ole ta uue ELi regulatsiooni kohaselt laiendatud tootjavastutuse subjekt. Sellega viiakse pakendiaktsiisi kohaldamine üleminekuperioodil kooskõlla määrusest tuleneva tootjavastutuse ulatusega kuni pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamiseni.
 
3.8. Seaduse jõustumine

Eelnõu § 8 sätestab jõustumisajad.

Lõike 1 kohaselt jõustuvad 2027. aasta 1. juulil pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine ja sellega seotud muudatused, mis on sätestatud eelnõu § 1 punktides 44, 45, 47, 51, 57, 59, 61, 63 ja 68 ning §-des 4, 6 ja 7.

Lõike 2 kohaselt jõustub käesoleva eelnõu § 1 punkt 33 2028. aasta 12. veebruaril. Jõustumisaeg on seotud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate korduskasutus- ja taastäitmissüsteemide rakendamise tähtaegadega, eelkõige määruse artikli 33 kohaldumisega. Ühtne jõustumisaeg võimaldab ettevõtjatel teha vajalikud investeeringud ja valmistuda korduskasutussüsteemide rakendamiseks kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Lõike 3 kohaselt jõustuvad käesoleva eelnõu § 1 punkt 15 ja § 2 punkt 1 2029. aasta 12. veebruaril. Tegemist on sätetega, mille kohaldumine on seotud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud üleminekuajaga ning mille rakendamiseks on vaja täiendavat ettevalmistusaega nii ettevõtjatele kui ka riigile.

Lõike 4 kohaselt jõustuvad käesoleva eelnõu § 1 punktid 13, 20, 29, 31, 34 ja 73 2030. aasta 1. jaanuaril. Tegemist on sätetega, millega tunnistatakse kehtetuks või muudetakse seniseid nõudeid valdkondades, kus ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevad kohustused hakkavad kohalduma hiljem. Hilisema jõustumisajaga tagatakse vajalik üleminekuaeg ja õigusselgus olukorras, kus kuni Euroopa Liidu õiguse vastavate sätete kohaldumiseni kehtib edasi senine riigisisene regulatsioon.

Muud käesoleva seaduse muudatused jõustuvad üldises korras, kuna muudatustega ei kaasne rakendajatele ega regulatsiooni adressaatidele selliseid uusi kohustusi, mille täitmiseks oleks vaja täiendavat ettevalmistusaega.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatakse üksnes pakendiseaduse ning ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse terminoloogiat.


5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu üks eesmärkidest on viia pakendiseadus kooskõlla ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega, jättes seadusest välja ELi määrust dubleerivad sätted ning tagades ühtse ja õigusselge rakendusraamistiku.

SUP-direktiivi rakendamiseks on eelnõus täpsustatud teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete tootjavastutuse rakendamist, sealhulgas avaliku sektori asutuste kantud jäätmete kogumise ja käitlemise ning avalikust välisruumist koristatud prügi koristamise, veo ja käitlemise kulude hüvitamist. SUP-direktiivi artikli 8 kohaselt peab tootja kandma asjaomased kulud, kuid direktiiv jätab liikmesriigile võimaluse kujundada nende kohustuste rakendamiseks riigisisene süsteem.

Riigisisese rakenduslahenduse valikul kaaluti erinevaid kulude hüvitamise korraldusmudeleid ning kulude kindlaksmääramise viise. Kaalutud alternatiive, nende eeliseid ja puudusi ning valitud lahenduse põhjendusi on üksikasjalikumalt käsitletud seletuskirja punktis 2.3.

Eelnõus valitud lahenduse kohaselt korraldab kulude hüvitamist üks tootjate ühendus. Selline korraldus võimaldab vähendada tootjate ja avaliku sektori asutuste halduskoormust, rakendada ühtseid kulude arvestamise ja hüvitamise põhimõtteid ning vältida vajadust sõlmida eraldi kokkuleppeid iga tootja ja avaliku sektori asutuse vahel. Kulude kindlaksmääramisel lähtutakse tegelikest ja tõendatud kuludest ning jäätmete koostise uuringu tulemustest, et tagada tootjate rahastamiskohustuse proportsionaalsus ja seos asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaaluga. Halduskoormuse vähendamiseks võimaldatakse kokkuleppel kasutada ka standardmäära, mis peab põhinema kontrollitavatel kuluandmetel ja jäätmete koostise uuringu tulemustel. Valitud lahendus täpsustab olemasoleva tootjavastutuse kohustuse täitmise korda, luues selgema aluse kulude arvestamiseks, hüvitamiseks ja kontrollimiseks.

SUP-direktiiv jätab liikmesriigile valikuruumi ka kulude kindlaksmääramise viisi osas. Eelnõus on valitud lahendus, mille kohaselt määratakse tootjate hüvitatav kulu kindlaks tegelike ja tõendatud kulude ning jäätmete koostise uuringu alusel. Jäätmete koostise uuringu eesmärk on määrata kindlaks asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaal avalikesse kogumissüsteemidesse kogutud jäätmetes ja avalikust välisruumist koristatud prügis. Selline lahendus seob tootjate hüvitatava kulu ühelt poolt tegelikult kantud kuludega ja teiselt poolt asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaaluga ning võimaldab vältida selliste kulude hüvitamist, mis ei ole asjaomaste toodetega seotud.

Kulude arvestuse halduskorralduse lihtsustamiseks nähakse eelnõus lisaks ette võimalus asendada üksikute kulude alusel tehtav arvutus tootjate ühenduse ja avaliku sektori asutuse kokkuleppel standardmääraga. Standardmäär peab seejuures põhinema kontrollitavatel tegelikel kuluandmetel ja jäätmete koostise uuringu tulemustel ning vastama seaduses sätestatud kulude hüvitamise põhimõtetele. Seega ei võimalda standardmäära kasutamine tootjate hüvitatavat kulu määrata vabalt, vaid säilitab seose tegelike kulude ja asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaaluga.

SUP-direktiiv ei sätesta üksikasjalikku riigisisest menetlust kulude hüvitamiseks. Eelnõus on selle rakendamiseks valitud lahendus, mille kohaselt esitab avaliku sektori asutus kulude kohta kord aastas aruande koos kulude tekkimist ja suurust tõendavate dokumentidega, tootjate ühendus kontrollib esitatud kulude vastavust seaduses sätestatud nõuetele ning hüvitab nõuetekohaselt tõendatud kulud. Selline menetlus võimaldab siduda hüvitise tegelike kuludega ning tagada kulude kontrollitavuse ka pärast hüvitamist.

Kulude hüvitamise süsteemi läbipaistvuse ja kontrollitavuse tagamiseks nähakse eelnõus ette jäätmete koostise uuringu perioodiline tegemine, uuringutulemuste avalikustamine, tootjate ühenduse kohustus avalikustada hüvitamise ja tasude kujundamisega seotud teave ning audiitorkontrolli ja riikliku järelevalve võimalus. Need meetmed on Eesti valikud SUP-direktiivist tulenevate üldiste tootjavastutuse nõuete praktiliseks rakendamiseks.

SUP direktiivist tulenevate tootjavastutuse kulukohustuste rakendamisel on lähtutud põhimõttest, et tootjad katavad muu hulgas prügikoristuse, jäätmete veo ja käitlemise ning kogumistaristu kulud. Käesolev regulatsioon rakendab neid nõudeid viisil, mis tagab kulude proportsionaalse jaotuse, süsteemi läbipaistvuse ja praktilise rakendatavuse.

Eelnõu rakendamise seisukohast on oluline ka ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenev andme- ja järelevalveraamistik, mille kohaselt peab pakendite turule laskmise ja pakendijäätmete käitluse üle arvestuse pidamine olema ühtselt jälgitav ning liikmesriikide vahel võrreldav. Seetõttu on eelnõus täpsustatud pakendiregistri andmevahetuse ulatust ja järelevalvepädevuste jaotust, et tagada ühtne andmekvaliteet, vältida topeltandmete esitamist ning tagada kohustuste täitmise kontrollitavus.

Eelnõu ei muuda ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest ega SUP direktiivist tulenevate eesmärkide sisu ega ulatust, vaid täpsustab nende rakendamist riiklikul tasandil, tagades kohustuste selge jaotuse ja ühtse rakendamisraamistiku.

SUP direktiivi vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas 1.

Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamise kontekstis on oluline arvestada, et Euroopa Liit ei kohusta liikmesriike kehtestama tootjavastutuse rakendamist toetavaid makse ning liikmesriigid võivad neid kehtestada oma siseriiklikest vajadustest lähtudes. Kuna uus EL pakendikontseptsioon on kehtestatud määrusega, mis on otsekohalduv, peaksid siseriiklikud meetmed toetama uut kontseptsiooni. Kuna Eesti pakendiaktsiisi seadusesse ei saa üksüheselt EL uut kontseptsiooni üle võtta ja ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse ning pakendiaktsiisi seaduse vahel tekivad mitmed vastuolud, on pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine igati kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. See võimaldab luua sobivamaid EL uut kontseptsiooni toetavaid siseriiklikke meetmeid.

6. Seaduse mõjud

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse alusel tehtavad seadusemuudatused korrastavad Eesti õiguskorda ja loovad õigusselguse, mistõttu ei too need muudatused eraldiseisvalt kaasa märkimisväärseid mõjusid. Küll aga kaasneb mõjusid otsekohalduvast määrusest endast.

Euroopa Komisjoni mõjuhinnang8 näitab, et kulud ja kasud jaotuvad eri osapoolte vahel erinevalt, kuid tervikuna on mõju ühiskonnale selgelt positiivne. Suurimad otsesed lisakulud tekivad pakenditootjatele, korduskasutussüsteemide arendajatele ning tagatisrahasüsteemide rakendajatele, kes peavad investeerima uutesse süsteemidesse, logistikasse ja taristusse. Samas vähenevad nende kulud osaliselt tänu väiksemale toormaterjalikasutusele ja madalamatele jäätmekäitluskuludele. Mõjuanalüüsi keskne järeldus on, et suurim majanduslik kasu tekib pakendikoguste vähenemisest: kui turule lastakse vähem pakendeid (ligikaudu 19–23% olenevalt poliitikavalikust), väheneb tarbijate kogukulu pakenditele. Seda käsitletakse ühiskondliku säästuna, kuigi see väljendub tootjate käibe vähenemises. Lisaks tekivad märkimisväärsed keskkonnakasud vähenenud välismõjude kaudu. Samas ei ole kõik meetmed kulutõhusad: näiteks kohustuslikud tagatisrahasüsteemid toovad kaasa lisakulusid, mida keskkonnakasud täielikult ei kata. Eesti kontekstis on oluline erisus see, et toimiv tagatisrahasüsteem on juba aastaid välja kujunenud ja tõhus, mistõttu ei kaasne siin olulisi täiendavaid alusinvesteeringuid ega ole ette näha märkimisväärseid lisakulusid võrreldes nende liikmesriikidega, kus süsteem tuleb alles üles ehitada. Üldjäreldusena näitab mõjuanalüüs, et suurim positiivne efekt tuleneb pakendite vältimisest, samas kui ulatuslikumad meetmed suurendavad küll kogukasu, kuid toovad kaasa ka kopsakamad rakenduskulud ja keerukama elluviimise.

Eelnõu koostamisel ei ole tehtud eraldi mõjuanalüüsi nende sätete kohta, mis tulenevad vahetult ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest ning on liikmesriikides otsekohalduvad, kuna nende sätete sisu, ulatust ja rakendamise majanduslikke mõjusid on juba Euroopa Komisjoni tasandil hinnatud ning need ei allu liikmesriigi tasandil sisulisele poliitikavalikule.

SUP-direktiivi artikli 8 rakendamisega seoses on eelnõu mõju tervikuna positiivne. Regulatsioon tagab, et ühekordselt kasutatavate plasttoodete keskkonnamõjuga seotud kulud kannavad tootjad, mitte avaliku sektori asutused ja seeläbi maksumaksjad ühiselt. Süsteem on üles ehitatud viisil, mis on proportsionaalne, läbipaistev ja halduslikult teostatav. Alljärgnevalt kirjeldatakse eeldatavaid mõjusid valdkondade kaupa.

6.1. Mõju halduskoormusele
6.1.1. Mõju tootjatele ja teistele pakendivaldkonna kohustatud isikutele

Eelnõu rakendamisega kaasneb tootjatele ja teistele pakendivaldkonna kohustatud isikutele nii halduskoormuse vähenemine kui ka suurenemine. Halduskoormust vähendab eelkõige tootja mõiste täpsustamine, mille tulemusena ei teki teenuse osutamisel kasutatavate serveerimispakendite puhul tootjavastutuse kohustust enam üksnes pakendi täitmise või kasutamise tõttu. See vähendab eelkõige väikeste kohvikute, toitlustusettevõtjate ja teiste teenuseosutajate aruandlus- ja halduskoormust.

Oluliselt väheneb halduskoormus ka pakendiaruandluse audiitorkontrolli kohaldamise lävendi tõstmise tõttu 20 tonnilt 100 tonnile aastas. Muudatuse tulemusena väheneb märkimisväärselt nende ettevõtjate arv, kes peavad korraldama audiitorkontrolli. Audiitorkontrolli kohustus on Eestis kehtiva tootjavastutuse süsteemi osa ning tuleneb Euroopa Liidu jäätmealaste nõuete rakendamisest. Muudatuse eesmärk on muuta kontrollisüsteem riskipõhisemaks ning keskendada audiitorkontroll suurema turumõjuga ettevõtjatele ja tootjavastutusorganisatsioonidele. Muudatus lähtub muu hulgas Efektiivsuse ja Majanduskasvu Nõukoja ettepanekutest vähendada ettevõtjate halduskoormust ja aruandlusega seotud kulusid.
Samas suurenevad teatud ettevõtjate kohustused seoses ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate registreerimis-, aruandlus- ja järelevalvenõuetega. Halduskoormuse muutuse tegelik ulatus sõltub ettevõtja tegevusmudelist, turule lastavatest pakenditest ja tema rollist tootjavastutuse süsteemis.

Oluline positiivne mõju ettevõtjatele ja tootjatele on pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisel. Seaduse tõttu jäävad seni riigieelarvesse laekunud vahendid ettevõtjatele ja tootjatele ning väheneb aktsiisiga seotud halduskoormus. Lisaks aitab seaduse tühistamine rakendada selgelt ja ühetaoliselt pakendiregulatsiooni.

6.1.2. Mõju digiplatvormidele ja e-kaubanduse kaudu tegutsevatele ettevõtjatele

Digiplatvormi, kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid, kaasamine tootjavastutuse kohustuste täitmisse suurendab halduskoormust nendel digiplatvormidel, kes otsustavad tootjate nimel vastavaid kohustusi täita (tegemist on vabatahtliku võimalusega). Samal ajal aitab see vähendada nende kaudu tegutsevate e-kauplejate halduskoormust, kuna tootjavastutuse kohustusi ja aruandlust on võimalik korraldada koondatult.

Digiplatvormidel on võimalik täita teatavaid kohustusi ja esitada andmeid koondatult nende kaudu tegutsevate kauplejate nimel, mistõttu ei pea iga kaupleja eraldi sõlmima lepinguid tootjavastutusorganisatsioonidega ega esitama samasisulisi andmeid individuaalselt. Seetõttu ei vähene halduskoormus tervikuna, vaid osa halduskoormusest koondub platvormidele, võimaldades seda vähendada väiksematel turuosalistel.


6.1.3. Mõju tootjavastutusorganisatsioonidele

Tootjavastutusorganisatsioonide halduskoormust vähendab dubleeriva kohustuse kaotamine esitada andmeid valdkonna eest vastutavale ministrile olukorras, kus vajalikud andmed on võimalik esitada Keskkonnaametile tegevusloa menetluse või järelevalvemenetluse käigus.
Samas suureneb tootjavastutusorganisatsioonide roll tootjate ja teiste pakendivaldkonna kohustatud isikute nõustamisel ning teadlikkuse suurendamisel. Eelnõuga täpsustatakse pakendiseaduse § 17⁴ lõike 1 punktis 11¹ tootjavastutusorganisatsioonide teavitamis- ja nõustamiskohustust, laiendades selle sõnaselgelt ka tootjate ja teiste kohustatud isikute nõustamisele Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevate nõuete täitmisel.

Muudatus ei suurenda tootjavastutusorganisatsioonidele juba kehtivat teavitustegevuse rahastamise kohustust ega muuda nõuet, mille kohaselt tuleb teavitustegevusele suunata vähemalt kaks protsenti kalendriaasta käibest. Muutub eelkõige teavitustegevuse sihtrühm ja sisu. Suurim täiendav halduskoormus on eeldatavalt seotud üleminekuperioodiga aastatel 2027–2030, mil ettevõtjad vajavad ulatuslikku nõustamist ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest, Euroopa Komisjoni rakendusaktidest ja juhendmaterjalidest tulenevate uute kohustuste rakendamisel.

6.1.4. Mõju avalikule sektorile

Avaliku sektori puhul on tegemist eelkõige töökoormuse muutusega. Riigi tasandil suureneb eelkõige Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri töökoormus seoses süsteemi rakendamise, järelevalve, andmete kontrollimise ning metoodiliste juhiste väljatöötamisega.

Lisaks tuleb arvestada ettevõtjate ja teiste asjaomaste osapoolte nõustamisega, sealhulgas juhendmaterjalide koostamise, infopäevade ja koolituste korraldamise ning selgitustaotlustele vastamisega. Rakendusperioodil on kavas toetada ettevõtjate ja avaliku sektori valmisolekut ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate uute nõuete rakendamisel, et tagada nõuete ühetaoline mõistmine ja kohaldamine.

Suurim töökoormuse kasv on prognoositav 2027. aastal, mil paralleelselt toimub uue tootjavastutuse registri ettevalmistamine, Euroopa Komisjoni rakendusaktide ja juhendite rakendamine, pakendiaktsiisi kehtetuks tunnistamine ning ettevõtjate ja teiste sidusrühmade ulatuslik nõustamine. Kuna suur osa ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevatest kohustustest rakendub järk-järgult kuni 2030. aastani, püsib ka vajadus ettevõtjate, tootjavastutusorganisatsioonide, kohalike omavalitsuste ja teiste osapoolte nõustamiseks kogu rakendusperioodi jooksul kõrge.

Oluline on tagada Keskkonnaametile täiendav ressurss vähemalt 1 FTE ulatuses, eriti olukorras kus pakendiaktsiis tunnistatakse kehtetuks. Pakendiaktsiisi administreerimise lõppemisega väheneb Maksu- ja Tolliameti töömaht, samal ajal kui tootjavastutuse kohustuste täitmise järelevalve, tootjate tuvastamise, registriandmete kontrolli ning pakendite turujärelevalvega seotud ülesanded suurenevad Keskkonnaametis. Seetõttu tuleb pakendiaktsiisi administreerimisest vabanev ressurss suunata pakendivaldkonna järelevalve tugevdamiseks Keskkonnaametisse, et tagada tootjavastutuse süsteemi tõhus toimimine, ringlussevõtu sihtarvude täitmine ning uue tootjavastutuse registri kasutuselevõtuga kaasnevate ülesannete täitmine.


6.1.5. Halduskoormuse mõju kokkuvõte

Eelnõu rakendamisega kaasneb nii halduskoormuse vähenemist kui suurenemist. Halduskoormust vähendavad eelkõige audiitorkontrolli lävendi tõstmine ja pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine. Samal ajal suurenevad teatud tootjate, tootjavastutusorganisatsioonide ja digiplatvormide kohustused seoses ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate registreerimis-, aruandlus- ja järelevalvenõuetega. Avaliku sektori suurim töökoormuse kasv on seotud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse rakendamise ettevalmistamise ning registri- ja järelevalvesüsteemide arendamisega aastatel 2027–2030.

Alljärgnevalt tuuakse välja SUP direktiivi artikli 8 rakendamisega seotud koristuskulude mõju (punkt 7.1).

6.2. SUP direktiivi artikli 8 rakendamine – avaliku kasutusega välisruumi koristamisega seotud kulude hüvitamine
6.2.1. Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Eelnõul on positiivne mõju keskkonnale. Tootjate kohustamine kandma oma toodetest tulenevad jäätmekäitluse ja prügikoristuse kulud loob majandusliku stiimuli toodete keskkonnamõju vähendamiseks. See võib väljenduda toodete disaini muutmises, alternatiivsete materjalide kasutamises, kogumis- ja käitlussüsteemide arendamises ning tarbijate teadlikkuse suurendamises. Muudatus aitab kaasa avalikku välisruumi sattuva prügi vähendamisele ja mereprügi tekke ennetamisele.

6.2.2. Mõju ettevõtjatele

Muudatus mõjutab eelkõige ettevõtjaid, kes lasevad Eesti turule SUP-direktiiviga hõlmatud ühekordselt kasutatavaid plasttooteid ja teatavaid plasti sisaldavaid pakendeid ning pakendite tootjavastutusorganisatsioone. Pakendite puhul hõlmab see muu hulgas asjaomaste toidupakendite, paindmaterjalist pakendite, joogipakendite, joogitopside ja kergete plastkandekottide turule laskjaid. Muude toodete puhul puudutab kohustus direktiivis nimetatud niisutatud pühkepaberi, õhupallide ning filtritega tubakatoodete ja tubakatoodetega kasutamiseks turustatavate filtrite tootjaid. Pakendiregistrisse andmeid esitavate ettevõtete arvu põhjal puudutab kohustus kuni 4000 pakendite tootjat, 4 tootjavastutusorganisatsiooni ning umbes 40 ettevõtet, mis lasevad turule sigaretifiltreid, niisutatud pühkepaberit ja õhupalle.

Mõju ettevõtluskeskkonnale on kahetine. Ühelt poolt tekib asjaomaste toodete tootjatele lisakohustus kanda nende toodetest tekkivate jäätmete käitlemise ja avaliku välisruumi koristamise kulud. See võib suurendada tootjate kulubaasi ning teatud ulatuses mõjutada toodete lõpphinda. Pakendiettevõtjad kuuluvad üldjuhul juba tootjavastutuse süsteemi ning täidavad pakendijäätmetega seotud kohustusi individuaalselt või tootjavastutusorganisatsiooni kaudu. Seetõttu ei too eelnõuga kavandatud muudatus nende jaoks üldjuhul kaasa vajadust luua täiesti uus tootjavastutuse korraldus ega põhjusta eeldatavalt märkimisväärset halduskoormuse suurenemist. Samas võib suureneda nende rahaline koormus, kuna tootjavastutuse rahastamiskohustus laieneb ka asjaomaste toodete jäätmete kogumise, käitlemise ja prügi koristamise kuludele.

Ka niisutatud pühkepaberid, õhupallid ning filtritega tubakatooted ja tubakatoodetega kasutamiseks turustatavad filtrid jõuavad turule tavaliselt pakendis. Nende toodete tootjad või turule laskjad võivad seetõttu juba täita pakenditega seotud laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Eelnõuga kavandatud muudatus laiendab aga nende kohustusi: lisaks toodete pakenditest tekkivate jäätmetega seotud kohustustele tuleb täita ka asjaomaste toodete endi suhtes kehtivaid laiendatud tootjavastutuse nõudeid. See toob kaasa vajaduse liituda vastava kohustuse täitmiseks tootjate ühendusega, mis võib teatud määral suurendada ettevõtjate rahalist koormust. Halduskoormuse suurenemine sõltub muu hulgas sellest, kas ettevõtja täidab juba muid tootjavastutuse kohustusi sama organisatsiooni kaudu ja millises ulatuses on võimalik olemasolevaid andmeid kasutada ka uute kohustuste täitmisel.

Teisalt loob eelnõu ühtse ja läbipaistva süsteemi, mis kohaldub ELi ühisturul kõigile turuosalistele võrdselt. See aitab vähendada ebaausat konkurentsi, sealhulgas olukordi, kus osa tootjaid väldib laiendatud tootjavastutusest tulenevate kohustuste täitmist. Kulude jaotamine põhineb jäätmete koostise uuringute tulemustel ning ühtsetel arvutuspõhimõtetel, mis aitab tagada kulude proportsionaalse ja põhjendatud jaotuse tootjate vahel.

Kuna kohustusi täidetakse kollektiivselt tootjate ühenduse kaudu, vähendab see üksikute tootjate halduskoormust võrreldes olukorraga, kus iga tootja peaks korraldama kohustuste täitmise iseseisvalt. Samas suureneb tootjate ühenduste halduskoormus seoses kulude arvestamise, andmete kogumise, sortimisuuringute korraldamise ja kohalike omavalitsustega suhtlemisega.

Välisriikide praktika näitab, et sarnaste süsteemide rakendamisel kasutatakse kulude jaotamisel kohalike omavalitsuste kulude andmeid, sortimisuuringuid ja tootjate turule lastud toodete koguseid. Rootsis rakendatakse teatavate ühekordselt kasutatavate plasttoodete tootjatele kahest osast koosnevat prügistamisega seotud tasu. Fikseeritud aastatasuga kaetakse süsteemi haldamise, riiklike prügiuuringute ja teavitustegevuse kulud. Lisaks rakendatakse tootekategooriapõhist tasu, mille eesmärk on hüvitada kohalike omavalitsuste kulud asjaomastest toodetest pärineva prügi koristamiseks. Tootja makstav tootekohane tasu sõltub vastava tootekategooria tasumäärast ja tootja poolt turule lastud toodete arvust. Tasu arvutamisel võetakse arvesse kohalike omavalitsuste põhjendatud kulusid, prügiuuringute tulemusi ning turule lastud toodete koguseid. Fikseeritud aastatasu on tootekategooriast sõltuvalt 1800–6000 Rootsi krooni ehk ligikaudu 160–540 eurot aastas. Tegelik kogukulu sõltub lisaks turule lastud toodete kogusest ja kohaldatavatest tootekohastest tasumääradest. Süsteem puudutab asjaomaste toodete Rootsi turule laskjaid.

Poolas on teatavate ühekordselt kasutatavate plasttoodete puhul kehtestatud konkreetsed tasumäärad toote massi või ühiku kohta. Näiteks on toidupakendite, joogitopside ja muude sarnaste toodete puhul jäätmekäitluse ning prügikoristuse kulude katmiseks ette nähtud tasu 0,10 Poola zlotti kilogrammi kohta, mis on ligikaudu 0,023 eurot kilogrammi kohta. Filtritega tubakatoodete ja filtrite puhul on tasumäär 0,01 Poola zlotti tooteühiku kohta ehk ligikaudu 0,0023 eurot ühiku kohta.

Soomes tehtud analüüside kohaselt olid kohalike omavalitsuste esitatud andmete põhjal 2023. aastal avalikest kogumissüsteemidest jäätmete kogumise keskmised kulud ligikaudu 2,41 eurot elaniku kohta ning avaliku välisruumi prügikoristuse keskmised kulud ligikaudu 1,69 eurot elaniku kohta aastas. Samas ilmnesid kohalike omavalitsuste vahel märkimisväärsed erinevused: jäätmekogumise kulud varieerusid vahemikus 0,06–22,91 eurot elaniku kohta ning prügikoristuse kulud vahemikus 0,03–9,39 eurot elaniku kohta. See näitab, et kulude suurus sõltub olulisel määral kohaliku omavalitsuse suurusest, asustustihedusest, koristuskorraldusest ja avaliku välisruumi kasutuskoormusest.

Taani ja Soome kogemuse põhjal moodustasid teatavad ühekordselt kasutatavad plasttooted avalikust välisruumist koristatud prügi hulgast 34–46%.

2026. a veebruaris viis Kliimaministeerium kohalike omavalitsuste hulgas läbi küsitluse eesmärgiga kaardistada, kuidas on Eesti kohalikes omavalitsustes korraldatud avaliku ruumi prügikoristus ning avalike prügikastide haldamine ja tühjendamine, samuti milline on sellega seotud jäätmete edasise käitluse korraldus ja kulude arvestamise praktika. Küsitlusele vastas 24 omavalitsust üle Eesti ning vastused hõlmasid kogu omavalitsuse territooriumi. 
Tulemused näitavad, et avaliku ruumi prügikoristuse ja prügikastide haldamise korraldus on omavalitsustes mitmekesine ning põhineb erinevatel organisatsioonilistel mudelitel. Samuti ilmnes, et kulude arvestus ja jäätmete käitluse kohta käiv info ei ole paljudes omavalitsustes detailne ega süsteemselt eristatav.

Esialgse hinnangu kohaselt võivad tootjate avalikest kogumissüsteemidest kogumise ja avalikust välisruumist koristamisega seotud kulud Eestis ulatuda ligikaudu 1 miljoni euroni aastas. Hinnang on arvutatud Tallinna linna avalike prügikastide tühjendamise ja avalikust välisruumist prügi koristamise keskmiste kulude põhjal, kohandades neid riikliku jäätmete sortimisuuringu tulemustega, mis näitavad SUP-direktiiviga hõlmatud toodete osakaalu avalikest prügikastidest kogutud jäätmetes ja avalikust välisruumist koristatud prügis. Hinnangu arvutamisel on lähtutud eeldusest, et Tallinna linna keskmised kulud elaniku kohta on esialgse hinnangu koostamiseks kasutatavad ka üleriigilise kulutaseme hindamisel.

Tegemist on indikatiivse hinnanguga, mitte kõigi kohalike omavalitsuste tegelike kulude alusel arvutatud summaga. Kulude tegelik suurus võib erineda sõltuvalt kohaliku omavalitsuse koristuskorraldusest, asustustihedusest, avaliku välisruumi kasutuskoormusest ning asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaalust. Tootjate rahastamiskohustuse täpsem maht selgub kulude hüvitamise süsteemi rakendamisel, kui kulud määratakse kindlaks avaliku sektori asutuste tegelike ja tõendatud kulude ning jäätmete koostise uuringu tulemuste alusel.

6.2.3. Mõju tarbijatele

Eelnõul võib olla kaudne mõju nende tarbijate kulutustele, kes ostavad SUP-direktiiviga hõlmatud tooteid, näiteks asjaomastes toidupakendites müüdavat toitu, joogipakendites müüdavaid jooke, joogitopse, kergeid plastkandekotte, niiskeid salvrätte ning filtritega tubakatooteid. Tootjatele kaasnevad kulud võivad osaliselt kanduda edasi toodete lõpphinda. Mõju ulatus sõltub tootjate tegelikust kulukoormusest, asjaomaste toodete turumahust ja ettevõtjate hinnakujundusest.

Tootjate rahastamiskohustuse kogumahuks on esialgselt hinnatud ligikaudu 1 miljon eurot aastas. Hinnang põhineb Tallinna linna avalike prügikastide tühjendamise ja avalikust välisruumist prügi koristamise kuludel ning riikliku jäätmete sortimisuuringu tulemustel, mis näitavad SUP-direktiiviga hõlmatud toodete osakaalu avalikest prügikastidest kogutud jäätmetes ja koristatud prügis. Tegemist on indikatiivse hinnanguga, mitte kõigi kohalike omavalitsuste tegelike kulude alusel arvutatud summaga. Selle suurusjärgu põhjal ei ole eeldatavasti põhjust prognoosida märkimisväärset mõju tarbijahindade üldisele tasemele, kuid üksikute toodete hinnad võivad muutuda.

Tarbijatele võib muudatus avaldada ka positiivset mõju puhtama avaliku ruumi ja vähenenud prügistamise kaudu. Avalikest kogumissüsteemidest kogumise ja käitlemise ning avaliku välisruumi koristamise kulude sidumine tootjavastutusega aitab rakendada „saastaja maksab“ põhimõtet ja vähendada olukordi, kus asjaomaste toodete jäätmetega seotud kulud jäävad üksnes kohalike omavalitsuste ja maksumaksjate kanda.

Lisaks võib regulatsioon suunata tootjaid arvestama toodete ja pakendite keskkonnamõjuga ning arendama kestlikumaid alternatiive. Selle võimalik mõju tarbijatele avaldub pikema aja jooksul ning sõltub ettevõtjate valikutest ja alternatiivsete toodete kättesaadavusest.

6.2.4. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Eelnõu mõjutab nii riigiasutuste kui ka kohalike omavalitsuste töökorraldust. Riigi tasandil suureneb eelkõige Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri töökoormus seoses süsteemi rakendamise, järelevalve, andmete kontrollimise ning metoodiliste juhiste väljatöötamisega. Lisaks tuleb arvestada ettevõtjate ja teiste asjaomaste osapoolte nõustamisega, sealhulgas juhendmaterjalide koostamise, infopäevade ja koolituste korraldamise ning selgitustaotlustele vastamisega. Suurim töökoormuse kasv on prognoositav 2027. aastal, mil paralleelselt toimub uue tootjavastutuse registri ettevalmistamine, Euroopa Komisjoni rakendusaktide ja juhendite rakendamine ning ettevõtjate ja teiste sidusrühmade ulatuslik nõustamine uute nõuete kohaldamisel. Kuna suur osa ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevatest kohustustest rakendub järk-järgult kuni 2030. aastani, püsib ka vajadus ettevõtjate, tootjavastutusorganisatsioonide, kohalike omavalitsuste ja teiste osapoolte nõustamiseks kogu rakendusperioodi jooksul kõrge. Seetõttu ei piirdu täiendav töökoormus üksnes registri loomise ja esmaste juhendite koostamise etapiga, vaid hõlmab ka järgnevatel aastatel toimuvat rakenduspraktika kujundamist, Komisjoni juhendite ja KKK-de selgitamist ning sidusrühmade pidevat nõustamist.

Keskkonnaagentuur haldab pakendiregistrit ja probleemtooteregistrit. Uute nõuete kehtestamisega seoses suureneb pakendi valdkonnaga seotud ettevõtete hulk, kes end tootjana registreerima ning registrile andmeid esitama peavad. Keskkonnaagentuuri jaoks tähendab see suuremat hulka aruandeid ja registreerimistaotlusi, mida tuleb kontrollida ja kinnitada. Keskkonnaameti järelevalvebüroo jaoks kaasneb täiendava regulatsiooni rakendamisega mõningane koormuse kasv. Suureneb ettevõtete hulk, kelle aruandeid kontrollida tuleb. Samuti võib suureneda vajadus teha koostööd tootjate ühenduste, kohalike omavalitsuste ja jäätmekäitlejatega kulude arvestamise ning sortimisuuringute korraldamise küsimustes.

Kohalikele omavalitsustele loob eelnõu võimaluse saada hüvitist kulude eest, mis kaasnevad avalikust välisruumist asjaomaste toodete jäätmete koristamise, veo ja käitlusega. See vähendab kohalike omavalitsuste ning kaudselt maksumaksjate kulukoormust avaliku välisruumi korrashoiu tagamisel.

Samas kaasneb kohalikele omavalitsustele hüvitise taotlemisel vajadus koguda ja esitada andmeid avalike prügikastide teenindamise ja avaliku välisruumi prügistamise koristamisega seotud kulude kohta ning tõendada kulude põhjendatust. See võib eeldada senisest täpsemat tegevuste ja kulude arvestust. Samas on kohalikel omavalitsustel ka praegu kohustus pidada oma kulude üle arvestust ning eelnõuga ei kaasne vajadust luua selleks eraldiseisvat arvestussüsteemi. Seetõttu ei ole eeldatavasti üldjuhul vaja palgata täiendavat tööjõudu, kuid suuremates omavalitsustes võib täiendava töökoormuse ulatus sõltuda olemasoleva arvestuse detailsusest ja hüvitise taotlemise korraldusest.

Eelnõuga ei looda uusi asutusi ega uusi kohaliku omavalitsuse ülesandeid, kuid vajalik võib olla olemasolevate tööprotsesside ja andmekogumise korralduse täpsustamine.

6.3. Pakendiaktsiisi kehtetuks tunnistamise mõjud
6.3.1. Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Pakendiaktsiisi kehtetuks tunnistamine ja MTA kontrollide ärajäämine võib muuta turuosaliste käitumist negatiivses suunas. Kontrollifooni nõrgenemine ja maksukohustuse puudumine võivad tähendada seda, et pakendijäätmete koguseid näidatakse tegelikust väiksematena ja sellest tulenevalt võetakse jäätmeid ka vähem ringlusesse. Suurema tõenäosusega võib esineda keskkonna prügistamist. Seega võib seaduse jõustumine kaasa tuua negatiivse mõju keskkonnale.

Samas võib pakendiaktsiisi deklareerimise ja tasumise võimaluse ärajätmine tuua kaasa ka vastupidise mõju. Ettevõtjad, kes seni on aktsiisi tasunud ja ei võta oma jäätmeid hetkel ringlusesse, ühinevad TVOdega ning TVOd võtavad ringlusesse ka uute liitunud ettevõtjate pakendijäätmed. Kuna eksisteerib risk maksta trahvi, ei halvene ka teiste turuosaliste käitumine.

Kuna mõlemad stsenaariumid on võimalikud, siis mõju keskkonnale ei ole ette teada. Võimalik on ka, et ei esine mõjusid ei positiivses ega ka negatiivses suunas. Seaduse kehtetuks tunnistamise järel tuleb analüüsida turuosaliste käitumist ja võtta vajadusel kasutusele uusi meetmeid, mis väldiksid negatiivse keskkonnamõju.

6.3.2 Mõju ettevõtjatele

Pakendiaktsiisi olemasolu või kaotamine mõjutab tootjaid oluliselt mitmes aspektis. See omab mõju õigusselgusele ja kohtlemise õiglusele, aruandluskohustusele, kuludele ja turukäitumise valikutele. Järgnevalt on need aspektid täpsemalt lahti kirjutatud.

Õigusselgus ja motivatsioon. Pakendiaktsiisi seaduse kehtima jäämisel tuleks ettevõtjatel arvestada kahe paralleelse osaliselt kattuva regulatsiooniga pakendi valdkonnas. Kuna ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse ja aktsiisiseaduse kontseptsioonid ei kattu kõigis aspektides, tekiksid vastuolud nii aruandluses kui ka võimaluses kasutada maksuvabastusi. Kui aktsiisiseaduse kohaselt tekib maksukohustus pakendatud kauba turule lasknud ettevõtjal, siis ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaselt võib tootjavastutus mõnel juhul tekkida tühja pakendi müüjal, välisriigi isikul, pakendi disaineril või ka eraisikul. Eestist ostetud transpordi-, esmatoote- ja serveerimispakendi puhul, mille osas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kohaselt tekib tootjavastutus tühja pakendi müüjal, ei saa selle ostnud pakendatud kauba müüja kasutada korduskasutusega seotud maksuvabastust, kuna pakend ei ole registris tema arvestuses. Müüjal jälle puuduvad andmed korduskasutuse ja pakendi turule suunamise kohta.

Aktsiisikohustuse ja tootjavastutuse tekkimise momentide erinevuste tõttu on ettevõtjatel keeruline valdkonnas orienteeruda ja võivad tekkida tahtmatud vead ning valesti deklareeritud pakendijäätmete kogused. Seega tekivad pakendiaktsiisi ja ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse paralleelsel kehtimisel mitmed lahendamata probleemid ning nende kõrvuti eksisteerimiseks tuleks aktsiisiseaduses teha mitmeid muudatusi.

Kui pakendiaktsiisi seadus kehtetuks tunnistada, tuleb ettevõtjatel lähtuda vaid ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevatest nõuetest ja see looks selge õigusliku pinna nii riigi kui ka ettevõtjate jaoks. Paraneb riigi võimalus valdkonna arengu suunamisel, kuna kogu valdkonna haldus koondub ühe ministeeriumi alla. Ettevõtjatel tuleb aruanded esitada ühte registrisse.

Kohtlemise võrdsus. Uue ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kontseptsiooni rakendamine kõrvuti aktsiisiseadusega toob kaasa ebavõrdse kohtlemise. Kaupa importivad ettevõtjad saavad pakendi korduskasutusega seotud maksuvabastust kasutada, Eestist pakendi ostnud ettevõtjad mitte. Selle olukorra tingib sama eelmise punkti all kirjeldatud ebakõla, kus ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse kontseptsioonist tulenevalt on tekkinud imporditud ja siseriiklikult toodetud kaupade pakendi ebavõrdne kohtlemine, mida ei ole võimalik vältida.
Sama erisus määruses toob kaasa ka vastutuse tekkimise ajamomentide erinevuse. Kauba tootmisel tekib tootjavastutus juba siis, kui tühi pakend ostetakse ja kaup on mõnel juhul veel tootmata, importimisel aga alles siis kui pakend on kaubaga koos turule suunatud. See tekitab ka erinevuse finantside kasutuses, anded impordile ärilise eelise, ja sellised erandid peaksid olema põhjendatud. Peab olema selge, et isiku kahjuks tehtud erandi puhul puuduvad muud lahendusvõimalused. Maksu alles jätmisel oleks võimalik maksukohustus TVOga lepingu sõlmimise kaudu nihutada TVOsse. Samas, tootjavastutuse seisu see ei muudaks. Seetõttu, seda vastuolu ei saa välistada, ka see tuleneb EL uue määruse kontseptsioonist.

Mõju aruandluskohustusele. Arvestades, et aktsiisideklaratsiooni esitamise kohustus on vaid neil isikutel, kes sihtarvu ei suuda täita, ei võida ettevõtjad aktsiisi kehtetuks tunnistamisest halduskuludes väga suures ulatuses. Esitatud pakendiseaduse muutmise eelnõu kohaselt on suurt halduskoormuse vähenemist oodata ettevõtjatel, kelle aruandluskohustus turule suunatud pakendi osas nihkub tühja pakendi müüjale. Samas on selline halduskoormuse vähendamine probleemne, kuna vaid pakendatud kauba turule suunajatel on andmed korduskasutuse mahtude kohta ja selle kohta, kas ostetud tühi pakend müüdi koos kaubaga maha Eestis, tuleb lähitulevikus uuesti neid andmeid koguma hakata ning võit halduskoormuses on ajutine.

Mõju kuludele. Kas pakendiaktsiisi kehtetuks tunnistamine muudab seni pakendiregistrisse aruandeid esitanud ettevõtjate maksukohustust, sõltub sellest, kas nad jätkavad aruandlust õigete mahtudega või vähendavad pettuslikult pakendijäätmete koguseid aruandes. Kui TVOga ühinenud isik ei muuda oma käitumist, ei muutu ka tema kulud. Kui ta otsustab koguseid väiksemana näidata, sõltub maksuhalduri kontrollivõimekusest, kas ettevõte võidab kuludes või langeb talle osaks trahv ja tema kulud suurenevad.

Nendel ettevõtjatel, kes TVOdega ühinenud ei ole, seisab ees valik, kas ühineda TVOga või riskida trahviga. Arvestades, et neid isikuid, kelle pakendikogused miinimummäära ületavad, kuid kes TVOdega ühinenud ei ole, on üsna vähe, vaid mõnikümmend, on ühinemata jäämisel trahvimise risk väga kõrge. Seetõttu võib pigem oodata, et need ettevõtjad optimeerides oma kulusid ühinevad TVOdega. Need ettevõtjad, kes tasusid maksu ja aktsiisiseaduse kaotamise järel ühinevad TVOdega, võidavad maksu kehtetuks tunnistamisel kuludes, kuna TVO-de teenustasud ühe tonni pakendijäätmete kohta on oluliselt odavamad kui oleks aktsiisi tasumine.

Võimalikud muutused turukäitumises. On võimalik, et MTA väljajätmine järelevalvest vähendab turuosaliste maksukuulekust. Seda kahtlust on avaldanud ka ettevõtjate esindusorganisatsioonid. Kui PEd otsustavad olulisel määral oma aruantavaid koguseid vähendad, võib juhtuda, et suureneb Eesti omavavahendi makse ringlusse võtmata plastilt.

Pakendiregistri andmetele tuginedes oli 2025 aastal 30 väikest ettevõtet või isikut, kes ei täitnud ringlussevõtu sihtarve. Uue tootjavastutuseta miinimummäära 1000 kg puhul oleks see isikute arv väiksem, vaid kümmekond. Kokku on neilt pakendikogustelt oodatav aktsiis umbes 300 000 eurot, millest 2/3 jääb kahe ettevõtte arvestusse. Seega, kui need ettevõtjad esitasid aktsiisideklaratsiooni, oleks deklareeritud laekumine 2025 aasta kohta ligi 300 000 eurot aktsiisi. Kui pakendiaktsiis tulevikus ei kohaldu, kuid tootjavastutuse kohustusi ei täideta samas ulatuses, on nende kohustuste täitmine tagatud muude tootjavastutuse süsteemis ette nähtud järelevalve- ja õiguskaitsemeetmete kaudu.

Kui need ettevõtjad järgmisteks majandusperioodideks tootjavastutusorganisatsioonidega ei ühine, jääb neile jätkuvalt kohustus täita tootjavastutusest tulenevaid nõudeid iseseisvalt. Nõuete täitmise tagamiseks on pakendiseaduses ette nähtud järelevalve- ja vastutusmeetmed. Võrreldes pakendiaktsiisiga võib selline süsteem ettevõtjate jaoks olla vähem etteennustatav, kuna kulud sõltuvad suuremal määral konkreetsete kohustuste täitmisest ning järelevalve tulemustest. Selle poolest on pakendiaktsiis ettevõtja jaoks olnud selgem ja ette kindlaksmääratav majanduslik kohustus.

Registri väljavõte näitab, et kui seni tootjavastutusorganisatsioonidega mitte ühinenud ettevõtjad pärast pakendiaktsiisi võimaliku kehtetuks tunnistamist samuti tootjavastutusorganisatsioonidega ei ühine, jääb neile jätkuvalt kohustus täita tootjavastutusest tulenevaid nõudeid iseseisvalt. Registris olevate andmete põhjal on tegemist suhteliselt piiratud hulga ettevõtjatega ning tootjavastutuse kohustuste täitmist on võimalik tagada registriandmete, järelevalve ja muude seaduses ette nähtud meetmete kaudu. Seetõttu ei tähenda pakendiaktsiisi võimalik kaotamine automaatselt tootjavastutuse süsteemi rahastamise või nõuete täitmise vähenemist, vaid süsteemi tulemuslikkus sõltub eelkõige registri toimimisest, kohustatud isikute hõlmatusest ja järelevalve tõhususest.

6.3.3 Mõju tootjavastutusorganisatsioonidele

Mõju halduskoormusele. Muutus mõjub TVOdele pigem positiivselt, kuna kogu nõudmiste pakett on koondatud ühe haldusala seadustesse. Ei ole vajadust analüüsida kahe valdkonna seaduste koosmõju ja keerulisi ristiviiteid seadustes. Aruandlussüsteem on samuti valdkonnas üks ja sellest tulenevalt vähendab võimalust teha vigu.

Mõju sihtarvude täitmisele. TVOde ringlussevõtu võimekus on mõnevõrra erinev, samuti on see erinev materjali liikide lõikes. Simulatsioonarvutus 2024. aasta andmete alusel näitab, et 2025 kehtima hakanud sihtarvud olid veel mitme pakendimaterjali osas täitmata. Töötluskohti nappis värvilisele metallile ja plastile. Kui uued sihtarvud oleksid kehtinud juba 2024, oleks TVOdel tulnud aktsiisi tasuda ligi 4 miljonit eurot.

Samas 2025. aasta andmete alusel tehtud arvutus näitab, et 2025. aastal, mil uued sihtarvud reaalselt kehtima hakkasid, on need pea kõikidel TVOdel täidetud. Täitmata on vaid väike osakaal värvilise metalli ringlussevõtu sihtarvust, mille väärtuseks aktsiisina on 300 000 eurot. Selle väärtuseks aktsiisis oleks umbes 300 000 eurot. Siiski, enamik sihtarve on täidetud kõigi TVOde poolt.

Ei ole selge, kas TVOde poolt tehtud pingutus on otseselt tulenev pakendiaktsiisi seaduse olemasolust, et reaalse maksukohustuse tekkimise risk on sundinud TVOsid leidma täiendavaid ringlussevõtu võimalusi. Andmete alusel võib oletada, et aktsiisikohustuse olemasolu mõjutas ettevõtjaid sihtarve täitma, kuid see ei pruugi olla ainus või peamine motivaator.

Andmed näitavad, et kuna sihtarvud on ületatud enamasti väga napilt, on nende täitmisega seotud risk. Näiteks, kui mõni suurem ettevõte tahaks aasta lõpus korrigeerida oma turule suunatud pakendi kogust suuremaks, võiks TVOl tekkida probleeme ringlussevõtu sihtmäära saavutamisega ning eksisteerib reaalne oht, et aktsiisi kehtides tekiks reaalne maksukohustus. Seega tähendaks aktsiisi kehtima jäämine, et TVOd peaksid mõnevõrra tõstma oma teenustasusid ja see kulu kanduks PEde poolt müüdavate kaupade hindadesse. Samas, kui aktsiis ei kehtiks ja sihtarvud jäävad täitmata, eksisteerib ikkagi risk maksta trahvi. Seega ei saa väita, et TVOsid mõjutaks sihtarve täitma just ja ainult aktsiisi olemasolu ja et trahvisüsteemi kaudu ettevõtjaid mõjutada ei saa.

Sihtarvude täitmisega seotud risk. Kuna TVOd on seni võetud kohustused valdavalt täitnud, võib eeldada, et nad suudavad sihtarvud täita ka edaspidi. Samas, kui plasti ja värviliste metallide ringlussevõtu võimekus ei suurene, võib nende pakendimaterjalide osas sihtarvude saavutamine muutuda keerulisemaks. Sihtarvude täitmisega seotud riski suurenemine võib omakorda suurendada TVOde kulusid, mis võib avalduda ka teenustasude kasvus. ELi pakendi ja pakendijäätmete määrus suurendab mõnevõrra ka TVOde tegevusriske. Näiteks võivad PEde aasta lõpus tehtavad suuremahulised tühja pakendi ostud oluliselt kasvatada TVO hallatavat pakendimassi ajal, mil täiendavate käitlusvõimaluste leidmine on keerulisem. Sellisel juhul võib sihtarvude täitmine osutuda keerulisemaks ning suureneda vajadus täiendavate korralduslike ja finantsiliste meetmete rakendamiseks eesmärkide saavutamisel.

Kokkuvõttes. Pakendiaktsiisi võimalik puudumine ei mõjuta eeldatavasti TVOsid märkimisväärsel määral. Kuna TVOde hallatavad pakendikogused on registris kajastatud ning sihtarvude täitmine on jätkuvalt tootjavastutuse süsteemi keskne kohustus, säilib ka motivatsioon ringlussevõtu eesmärkide saavutamiseks. Arvestades TVOde käibeid (Pakendiringlusel 7,1 mln eurot, ETOl 6,5 mln eurot ja TVOl 4,1 mln eurot), võib juba mõne pakendimaterjali sihtarvu täitmata jätmine kaasa tuua märkimisväärseid täiendavaid kulusid ja regulatiivseid riske. Seetõttu võib eeldada, et pakendiaktsiisi kaotamine ei muuda oluliselt TVOde tegevusmotivatsiooni ning nad jätkavad ka edaspidi pingutusi pakendiseaduses sätestatud sihtarvude täitmiseks.

6.3.4. Mõju tarbijale

Tarbijale pakendiaktsiisi kehtetuks tunnistamine eeldatavasti otsest mõju ei avalda. Kuna pakendi hinnas moodustab pakendiaktsiisi võimalik mõju üksnes väikese osa ning tootjavastutuse süsteemi toimimisega seotud kulud jäävad ka edaspidi alles, ei ole tõenäoline, et üksikute toodete hinnad pakendiaktsiisi kaotamise tõttu märkimisväärselt muutuksid. Tootjavastutuse kohustuste täitmisega seotud kulud võivad jätkuvalt kajastuda TVO teenustasudes ning seeläbi kaudselt kaupade hinnas. Samuti ei mõjuta pakendiaktsiis otseselt jäätmeveo teenuse hinda, mistõttu ei ole oodata, et selle kehtetuks tunnistamine avaldaks olulist mõju jäätmeveo hindadele või tarbijate jäätmekäitluskuludele.

6.3.5. Mõju avalikule sektorile

Õigusselgus. Kahe paralleelse kontseptsiooniga jätkamine tekitaks kahekordse halduskoormuse ja vähendaks õigusselgust ning oleks riigile kulukas. Kuna Kliimaministeerium ei ole pidanud võimalikuks jätkata aktsiisi jaoks vajalike täiendavate alusandmete kogumist pakendiregistris (või tulevikus tootjavastutuse registris), tuleks aktsiisi alles jätmisel kehtestada lausaline deklareerimiskohustus, et oleks olemas maksu haldamiseks vajalik alusandmestik. See ei oleks mõistlik lahendus.

Ühe õigusliku aluse ja ühtse halduse korral tekivad selged vastutusliinid, lähtutakse vaid tootjavastutuse põhimõtetest. Maksu alles jätmisel oleks paljudel juhtudel ringlussevõtu tootjavastutuse kohustus olnud ühtedel isikutel (nt tühja pakendi müüjad), maksukohustus aga teistel (vastavalt pakendatud kauba turule suunajatel). Samuti oleks ebaselge, kes ja millistel juhtudel saab arvesse võtta transpordipakendi korduskasutust. Seega aitab pakendiaktsiisi kaotamine tagada turul ühtsed vastutusliinid, annab selge õigusliku raami ja aitab kokku hoida halduskulusid nii riigil kui ettevõtjatel.

Mõju halduskorraldusele. Pakendi ja pakendijäätmete valdkonna haldamine on hetkel korraldatud nii, et Kliimaministeeriumi haldusalasse jäävad pakendiga seotud keskkonnaaspektid ja samuti pakendi jäätmeteks muutumisel selle kogumist, äravedu ja edasist käitlemist puudutavad aspektid. Rahandusministeeriumi haldusalasse jääb valdkonnast vaid üks aspekt – maksumeede, et survestada PEsid ja TVOsid pakendijäätmeid ringlusse võtma ja taaskasutama. Halduse mõttes teeb teema koondamine ühe ministeeriumi alla valdkonna arendamise lihtsamaks, klientidega puutuvad kokku vaid ühe asutuse, Keskkonnaameti, ametnikud.

Haldusmeetmete valik. Pakendiaktsiis on olnud tõhus meede motiveerimaks ettevõtjaid pakendit ringlusse võtma ELs sätestatud sihtarvude ulatuses, arvestades, et aktsiisisumma ühe tonni pakendijäätmete eest on kordades suurem TVOle teenustasuna makstavast summast. Kui näiteks plasti aktsiisi summa tonni kohta on 2500 eurot, siis teenustasu kulu sama pakendimassi eest on olenevalt TVOst 5-10 korda odavam (vt teenustasude summasid tabelist 1). Metallil oleks sama võrdluse kohaselt teenustasu 10 või enam korda odavam (aktsiis 2500 tonni kohta), klaasil umbes 6 korda odavam (aktsiis 600 eurot tonni kohta), paberil ja papil 10 – 20 korda odavam (aktsiis 1200 eurot tonni kohta) ja puidul lausa 30 korda odavam (aktsiis 1200 eurot tonni kohta). Arvestades nii ulatuslikke vahesid TVOde teenustasude ja aktsiisi vahel, on majanduslikku loogikat järgivatele ettevõtjatele kordades kasulikum ühineda TVOga. Kuna töötlemiskoha leidmisel annab suurem pakendimass enamasti tonni kohta madalama hinna, ei ole PEdele enamikel juhtudel kasulik ka ise oma jäätmetele käitlejat otsida.

Viimaste aastate kontrollide statistika näitab, et kuigi aktsiisikontrollide arvu on suurendatud, on maksukontrolliga riigile võidetud summad vähenenud ning seega võib eeldada, et peamised tootjavastutusest kõrvale hoidjad on turult üles leitud ja suunatud TVOdega ühinema. Seetõttu ei pruugi pakendiaktsiis meetmena olla enam vältimatult vajalik. Teisalt võib see sama statistika viidata ka sellele, et maksumeede on olnud väga tõhus ja kontrollidega kogutud maksusummad on vähenenud seetõttu, et ettevõtjad ei soovi saada maksuotsust.

Tabel 1. TVOde teenustasud 2024. aastal. Andmed on pärit TVOde kodulehtedelt.
Teenustasud
OÜ Eesti Pakendiringlus
Eesti Taaskasutus-organisatsioon MTÜ
OÜ Tootjavastutus-organisatsioon

Müügi-pakend
Rühma-, veo pakend
Müügi-pakend
Rühma-, veo pakend
Müügi-pakend
Rühma-, veo pakend
Klaas
83
 
108
 
91
 
Paber ja papp - monomaterjal
85
70
112
96
80
65
Paber ja papp - komposiitmaterjal
95

112

135

Plast ja kile - monomaterjal
255
65
433
116
225
60
Plast ja kile - komposiitmaterjal
282

433

360

Puit
20
20
44
44
20
18
Metall (must)
175
85
270
134
162
77
Värviline metall (sh alumiinium)
175

270

162

Joogikartong
145
 
112
 
140
 
Tekstiil ja muu
258
 
433
116
270
270

Halduse ühtlustamine ja viimine ühe ministeeriumi alla annaks selgelt parema võimaluse valdkonda eesmärgipäraselt arendada ja lisada sinna meetmeid, mis ajakohaselt turgu mõjutaksid ning jätta ära ajale jalgu jäävaid meetmeid. Kuigi andmed tabelite 1 ja 2 võrdluses näitavad, et aktsiisil võib endiselt olla oluline turgu korrastav mõju, ei saa sellega jätkata endisel muutmata kujul.

Mõju valdkonnale. Eestis on pakendijäätmete ringlussevõtu seis võrreldes teiste EL liikmesriikidega pigem hea (joonis 1). Seda suuresti tänu pandipakendi süsteemile, kus täidetakse sihtarvud ülekursiga. Tervikuna on keeruline hinnata, kui oluline on selles arengus olnud Eestis pakendiaktsiisi olemasolu. Jooniselt on näha, et kõrgemad või Eestiga pea sama kõrged ringlussevõtu määrad on saavutatud paljudes riikides, kusjuures neis riikides ei kehti pakendiaktsiisi kohustust. Seega on võimalik kõrgeid ringlussevõtu määrasid saavutada ka muude meetmete abil.


Joonis 1. Pakendijäätmete ringlussevõtu (recycling) ja taaskasutuse (recovery) määrad ELis perioodil 2010 – 2021. Pakendiregistri andmed.

Järgnevad joonised annavad ülevaate pakendijäätmete taaskasutusest ja ringlussevõtust Eestis aastatel 2004 - 2023. Sel perioodil on seis pakendijäätmete kogumise, taaskasutuse ja ringlussevõtu osas arenenud oluliselt paranemise suunas. Andmed selle kohta on kättesaadavad alates aastast 2004. aastast. Jooniselt 2 on näha, et vaadeldava perioodi jooksul on pea kõikide materjalide taaskasutus paranenud väga ulatuslikult. Vaid klaaspakendi taaskasutus on perioodi algusega võrreldes paranenud vähesel määral. Klaasi taaskasutust ilmestavad ka väga ulatuslikud kõikumised aastate lõikes.

Joonis 2. Taaskasutus pakendimaterjali liikide lõikes 2004 – 2023. Allikas: Pakendiregister
Ringlussevõtus on suur areng (joonis 3) toimunud vaadeldava perioodi alguses, laugem kasv on jätkunud paber- ja kartongpakendi ning metallpakendi ringlussevõtus. Klaasi ringlussevõtus on toimunud kõikumised peamiselt 60-70% vahemikus. Pandipakendi süsteemi tõttu on klaasi ringlussevõtu määr olnud Eestis kõrge kogu vaadeldava perioodi jooksul. Plastpakendi ringlussevõtus on toimunud lauge tõus 5%-lt umbes 40%-ni.


Joonis 3. Ringlussevõtt pakendimaterjali liikide lõikes 2004 – 2023. Allikas: Pakendiregister

Viimasel kahel aastal, mida joonised ei hõlma, kuid mille kohta on andmed toodud tabelites 1 ja 2, on plasti ringlussevõtt Pakendiregistri andmetele tuginedes paranenud oluliselt, jõudes 50%-ni. Enamasti järgivad saavutatud ringlussevõtu määrad sihtarvusid ja ei ületa neid palju. Selle põhjuseks on, et TVOd saavad töötlemise kulusid teha vaid kogutud teenustasu eest ja ülejäänu jaoks neil rahalist katet ei ole. Ringlussevõtu võimalusi piirab ka töötluskohtade vähesus, eriti plasti osas. Joonised näitavad siiski, et Eesti turul kehtinud meetmed koosmõjus on aidanud turul liikuda soovitud suunas. Kui suur osa selles on pakendiaktsiisil ja kui suur muudel mõjuteguritel, on keeruline hinnata. Keeruline on hinnata ka, kui palju turg muutub peale aktsiisi kui meetme kehtetuks tunnistamist. Seda on võimalik hinnata järelanalüüsi käigus ja lisada valdkonda vajadusel uusi mõjutusmeetmeid.

Kui ka ettevõtjad on seatud sihtarvud täitnud, siis riigi tasandil on oluline saavutada maksimaalne ringlussevõtt, seda just plasti osas. EL riikidel tuleb tasuda ringlusse võtmata plastilt omavahendi makset, igalt ringusse võtmata tonnilt 800 eurot. Kuigi pakendi ja pakendijäätmete direktiivis sätestatud ringlussevõtu sihtmäärad on sisuliselt üle võetud ka ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusesse, on määruse eesmärk suurendada nende sihtmäärade tegelikku täitmist ja parandada ringlussevõtu kvaliteeti.

Maksukontrolli ja tootjavastutuse järelevalve mõju võrdlus. Andmed näitavad, et maksukontrolli tõhusus on ajas vähenenud, kuna kontrollikulu kohta tuvastatud täiendava maksukohustuse suurus on langenud ning viimasel andmeaastal jäi see alla 1000 euro kontrolli kohta. Samas ei võimalda need andmed teha järeldust, et pakendiaktsiisil puudub mõju ettevõtjate käitumisele. Deklareerimine on suurenenud ning TVOdega on ühinenud arvukalt ettevõtjaid.

Pakendiaktsiisi tasumise võimaluse kadumisel jääb ettevõtjatele endiselt kohustus täita tootjavastutuse nõudeid. See võib motiveerida seni tootjavastutusorganisatsioonidega mitte ühinenud ettevõtjaid nendega liituma, kuna TVO kaudu kohustuste täitmine on üldjuhul lihtsam ja kulude poolest paremini prognoositav kui kohustuste individuaalne täitmine. Nagu eelpool toodud TVO teenustasude võrdlus näitab, on TVOga ühinemine ettevõtja jaoks üldjuhul kõige selgem ja etteaimatavam viis tootjavastutuse kohustuste täitmiseks.

Juhul kui pakendiaktsiisi tasumise võimalus kaob, võib eeldada, et tootjavastutuse nõudeid täita soovivad ettevõtjad ühinevad valdavalt TVOdega. Nende ettevõtjate puhul, kes kohustusi ei täida, tuleb rikkumine tuvastada järelevalvemenetluses ning hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid. Seetõttu sõltub riigi ressursivajadus eelkõige sellest, kui suur osa PEdest täidab kohustusi läbi TVOde ning kui suur osa jääb tootjavastutuse süsteemist kõrvale.

Kokkuvõttes. Maksu kaotamine muudab oodatavalt veidi turutasakaalu ja turuosaliste käitumist, kuid pole selge, mis suunas nihe toimub. See sõltub haldusvõimekusest aktsiisiseaduse kaotamise järel. Maksu kaotamise järel on järelanalüüsi abil võimalik tuvastada järgmised turu arengut peegeldavad trendid:
(a) kas TVOdega ühinemine jätkub või lakkab;
(b) kas kõik seni ühinenud jätkavad lepinguliste suhetega;
(c) kas deklareeritud kogused püsivad samas suurusjärgus, suurenevad või langevad;
(d) kas pakendimassi ja käibe suhe püsib samal tasemel.
Kui need näitajad püsivad või liiguvad paremuse poole, võib väita, et maksukontroll oli toetava meetmena vajalik teatud perioodil, kuid on oma vajalikkuse ammendanud.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega kaasnevad riigile ja kohaliku omavalitsuse üksustele nii täiendavad tegevused kui ka arendusvajadused, mis on seotud eelkõige ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate uute nõuete rakendamise, järelevalve, andmekorralduse ning tootjavastutuse süsteemi läbipaistvuse suurendamisega. Samas on kavandatud muudatuste eesmärk luua pikemas perspektiivis tõhusam, ühtsem ja väiksema töö- ja halduskoormusega süsteem nii riigile kui ka ettevõtjatele.

Riigi tegevused on seotud eelkõige järelevalve korraldamise, andmekogumise ja registrite arendamise, juhendmaterjalide koostamise ning rakenduspraktika kujundamisega. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate nõuete rakendamine eeldab senisest ulatuslikumat turujärelevalvet, sealhulgas pakendite nõuetele vastavuse kontrolli, tootjate registreerimise süsteemi loomist ning eri asutuste koostööd.

Keskkonnaameti hinnangul ei ole ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest lisanduvat järelevalvet võimalik katta olemasoleva ressursi sisemise või hooajalise ümberjaotamisega, kuna pakendivaldkonna ametnikke kasutatakse juba praegu ristfunktsionaalselt ning kontrollide arv on olemasoleva ressursi juures piiratud. Täiendav ressursivajadus ei ole seotud üksnes kontrollide, vaid ka nende ettevalmistamise ja koordineerimisega, sealhulgas kontrollimetoodikate väljatöötamise, kontrollivalimite koostamise, juhendamise ja koolitamise, andmete analüüsi ning koostööga teiste asutustega ning rahvusvaheliste partneritega. Samuti suurendab Keskkonnaameti töökoormust hinnanguliselt kuni 2 täistööaja võrra pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine. Arvestades, et Maksu-ja Tolliameti töökoormus hakkab vähenema, peaks antud ressursi ehk minimaalselt 1 täistööajaga ametikoht tulema üle sealt Keskkonnaametile.

Lisaks on Keskkonnaameti esialgse hinnangu kohaselt vaja lisaressurssi järelevalve tegemiseks ligikaudu ühe täistööajaga ametikoha ulatuses (u 65 000 eurot aastas), täiendava arendustöö jaoks 10 000 eurot ning järelevalve koordineerimiseks ligikaudu 0,5 täistööajaga ametikohta (u 32 500 eurot aastas). Keskkonnaagentuuri hinnangul on vaja lisaks ühte täistööajaga ametikohta – eelduslikult alates 2027.–2028. aastast – seoses andmehalduse, aruandluse ja Euroopa Komisjonile esitatavate andmete töötlemisega.

Kuigi järelevalve koormus mõnevõrra väheneb seoses pakendiauditi lävendi tõstmisega, on lisanduvaid nõudeid kokkuvõttes oluliselt rohkem, mis tähendab ka lisakoormust Keskkonnaametile. Lisandub mahukam turujärelevalve pakendite üle ning tootja määratlemine praktikas muutub keerulisemaks ja juhtumipõhiseks. Tarneahelasse lisanduvad uued osapooled, nagu digiplatvormid, veebiplatvormid ja logistikafirmad. Samuti eeldab ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse rakendamine tihedamat koostööd teiste liikmesriikide pädevate asutustega, mistõttu suureneb töömaht ka järelevalve koordineerimisel.

Eelnõuga kaasneb ka teatav mõju Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti töökorraldusele. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ülesanded täpsustuvad seoses ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artiklites 14, 28, 32 ja 33 sätestatud tarbijale suunatud kohustustega, sealhulgas pakenditega seotud keskkonnaväidete, taastäitmisega seotud teabe, oma anuma kasutamise võimaldamise ning korduskasutuspakendi pakkumise ja hinnatingimuste nõuete täitmise üle järelevalve tegemisel. Valdavas osas on tegemist ameti senise tarbijakaitsealase pädevusega seotud ülesannetega ning eelduslikult on võimalik need katta olemasoleva ressursi arvelt. Samas võib ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse rakendamise algusaastatel suureneda vajadus ettevõtjate nõustamiseks, juhendmaterjalide koostamiseks ning järelevalvepraktika kujundamiseks koostöös teiste pädevate asutustega.

Seoses pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamisega vabaneb Maksu- ja Tolliametil hinnanguliselt ühe või enama töötaja tööjõu ressurss muudeks, sealhulgas järelevalvelisteks tegevusteks, ning jääb ära kulu deklaratsioonisüsteemi haldusele. Samas säilib andmete säilitamise kohustus kümneks aastaks. Ka järelevalve ressurss ei vabane kohe selle seaduse jõustumisega, vaid järkjärgult, kui saabuvad maksumenetluse, väärteomenetluse ja kuriteomenetluse aegumistähtajad.
ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse artikli 45 lõike 2 punkti b kohaselt tuleb tootjate laiendatud vastutuse süsteemi kaudu katta segaolmejäätmetes sisalduvate pakendijäätmete koguse ja koostise määramiseks tehtavate uuringute kulud. Neid uuringuid kasutatakse pakendijäätmete koguste hindamiseks ning kogumise ja ringlussevõtu tulemuslikkuse analüüsimiseks.

Eestis on segaolmejäätmete koostise uuringuid tehtud ka enne vastava ELi nõude kehtestamist ning rahastatud riigieelarvest ja Euroopa Liidu vahenditest. Viimase, 2025. aastal valminud uuringu tellis Keskkonnaagentuur, mille kulud kaeti Euroopa Liidu struktuurifondide 2021–2027 perioodi vahenditest.

Kuna pakendijäätmed on üks uuringutes eristatavatest jäätmefraktsioonidest, tuleb tootjatel katta pakendijäätmete fraktsiooniga seotud uuringukulud. Viimase uuringu põhjal on ühe jäätmefraktsiooni uuringu maksumus ligikaudu 12 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kulude kasvu arvestades võib see lähiaastatel ulatuda kuni 15 000 euroni, millele lisandub käibemaks.

Muudatuse tulemusena rahastatakse pakendijäätmete koguse ja koostise uuringuid tootjate laiendatud vastutuse süsteemi kaudu tootjate makstavatest tasudest. See tagab uuringute rahastamise sõltumata riigieelarve või Euroopa Liidu vahendite olemasolust.

Eelnõu rakendamiseks on vaja arendada välja uus tootjavastutuse ja pakendite registreerimise infosüsteem. Kehtiv pakendiregister ei võimalda rakendada ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevat registreerimissüsteemi ega toeta vajalikus mahus uute kasutajate lisandumist (infosüsteem on tehnoloogiliselt vananenud, selle andmebaasi mahupiirangud on sisuliselt saavutatud ning süsteemi edasiarendamine ja mahu suurendamine ei ole tehniliselt ega majanduslikult otstarbekas), andmevahetust ega tootjavastutuse süsteemi tõhusat järelevalvet. Seetõttu tuleb luua uus tootjate registreerimise infosüsteem, mis võimaldaks pakendivaldkonna kõrval koondada tulevikus samale platvormile ka teiste tootjavastutuse valdkondade kohustatud isikud, sealhulgas probleemtoodete ja tekstiili turule laskjad.

Uue tootjate registreerimise infosüsteemi (edaspidi tootjavastutuse registri) eesmärk on kujundada ühtne, reaalajalähedane, masinloetav ja andmepõhine tootjavastutuse andmevahetuse keskkond, mis vähendab ettevõtjate halduskoormust ning väldib sama teabe korduvat esitamist eri registritesse. Infosüsteem kavandatakse liidestatuna teiste riiklike infosüsteemidega, sealhulgas äriregistriga, et võimaldada automaatseid kontrollimehhanisme, andmete ristkasutust ning järelevalve tõhustamist. Nii saab vähendada käsitsi tehtava andmekontrolli mahtu ning hoida kokku nii riigi kui ka ettevõtjate aega ja ressursse.

Uue tootjavastutuse registri väljaarendamine eeldab lisaks infosüsteemi arendamisele ka eraldiseisvaid õigusloome muudatusi. Kehtiv pakendiregistri ning probleemtoodete registri õiguslik raamistik ei ole kavandatava tootjavastutuse registri vajadustega täielikult kooskõlas ning nende registrite põhimäärused vaadatakse üle edasiste seadusemuudatuste käigus. Uue registri rakendamiseks on vajalik hinnata ja vajaduse korral muuta jäätmeseadust, pakendiseadust, maksukorralduse seadust ning teisi seonduvaid õigusakte ja alamastme õigusakte. Muudatuste eesmärk on luua õiguslik alus ühtsele tootjavastutuse registrile, tootjate registreerimisele, andmete esitamisele, andmevahetusele, järelevalvele ning registriandmete kasutamisele. Registri tehniliste lahenduste väljatöötamine toimub paralleelselt vajalike õigusmuudatuste ettevalmistamisega, et tagada infosüsteemi valmimisel selle kasutamiseks vajalik õiguslik raamistik.

ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevate uute nõuete ja kohustuste siseriiklikuks rakendamiseks on Keskkonnaagentuuri hinnangul vajalik täiendavalt ühe eksperdi värbamine alates 2027. aastast. Täiendava ametikoha eeldatav kulu on ligikaudu 50 000 eurot aastas, millele lisandub edaspidi hinnanguliselt 3% aastane kulukasv.

Lisaks on vajalik välja arendada uus infotehnoloogiline lahendus, mis võimaldab tootjate registreerimist, andmete kogumist, töötlemist ja vahetamist ning toetab järelevalveasutuste tööd. Infosüsteemi väljaarendamise eeldatav maksumus aastatel 2027–2029 on ligikaudu 1 miljon eurot. Pärast süsteemi kasutuselevõttu on vajalik tagada selle ülalpidamine, hooldus ja edasiarendamine, mille hinnanguline kulu on 100 000–150 000 eurot aastas.

Kohaliku omavalitsuse üksustele kaasnevad eelnõuga mõjud eelkõige seoses SUP-direktiivi artikli 8 rakendamisega, mille kohaselt kaetakse teatavate ühekordselt kasutatavate plasttoodete jäätmetega seotud koristus- ja käitluskulud tootjavastutuse süsteemi kaudu. Muudatus vähendab kohalike omavalitsuste üksuste kulukoormust ulatuses, milles kulud hüvitavad tootjad. Samuti aitab ühtsem kulude arvestamise süsteem parandada kulude läbipaistvust ja prognoositavust.

Eelnõu rakendamise tulemusena paraneb tootjavastutuse süsteemi läbipaistvus, järelevalve tõhusus ning süsteemiosaliste võrdne kohtlemine. ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevad registreerimis- ja turujärelevalve nõuded ning uus tootjate registreerimise infosüsteem aitavad parandada ülevaadet pakendite turule laskjatest ja tootjavastutuse kohuslastest. See vähendab võimalusi kohustustest kõrvale hoida ja aitab tagada, et kõik turuosalised panustavad süsteemi võrreldavatel alustel.

Lisaks võimaldab uus register suurendada avalikkuse ja järelevalveasutuste jälgitavust tootjavastutuse kohustuste täitmise üle. Andmete parem kvaliteet ja automatiseeritud kontrollimehhanismid võimaldavad tõhusamat järelevalvet ning vähendavad andmete kontrollile ja menetlemisele kuluvat tööaega. Pikemas perspektiivis aitab see kaasa riigi töökoormuse vähenemisele ja tootjavastutuse süsteemi tõhusamale toimimisele.

Pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamise korral pakendiaktsiisi enam ei laeku. Viimastel aastatel on laekumine olnud suurusjärgus 300 000 eurot aastas, millest ligikaudu kaks kolmandikku moodustab õigeaegselt deklareeritud ja tasutud aktsiis ning ligikaudu üks kolmandik kontrollimenetluste tulemusena määratud summa. Pakendiaktsiisi kehtetuks tunnistamisel jääb vastav maksulaekumine ära. Samas jäävad ettevõtjatele kehtima tootjavastutuse kohustused ning nende täitmise üle tehakse jätkuvalt järelevalvet. Seetõttu sõltub riigi tuludele avalduv tegelik mõju muu hulgas sellest, kuidas muutub ettevõtjate käitumine, kui ulatuslikult täidetakse tootjavastutuse kohustusi ning millised on tootjavastutuse süsteemi rakendamise ja järelevalve tulemused.

MTAs vabaneb ühe ametniku tööjõukulu ja süsteemi halduskulu (st järelevalve, õigusloome, IT teenuse ja TBO analüüside peale kokku), mis kokku on kuni 100 000 eurot aastas, mida osaliselt (vähemalt 65 tuhat eurot aastas) peaks suunama Keskkonnaametile juba 2027. aastast valdkonna järelevalve, nõustamise ja parema juhtimise tagamiseks. Samas, tööjõukulu ei vabane kohe esimesel aastal, kui pakendiaktsiisi seadus enam ei kehti. Viimaste laekumise perioodide osas võib olla vajalik läbi viia menetlusi. Samuti on vajalik pakendiaktsiisi andmete säilitamine tulenevalt MKRi põhimäärusest veel 10 aasta jooksul.

Keskkonnaametis lisandub hinnanguliselt kuni kahe ametniku tööjõukulu suurusjärgus 130 000 eurot. Kontrollidega kogutakse trahvidena eeldatavasti vähemalt sama suur summa, kui MTA oma kontrollidega aktsiisina kogus, st minimaalselt 100 000 eurot aastas. Süsteemi ehitamise ja halduskulu Kliimaministeeriumi haldusalas oodatavalt ei lisandu, kuna tootjavastutuse register on arenduses olenemata sellest eelnõust. Kokkuvõttes, tööjõukulud suurenevad oodatavalt väikeses ulatuses, kuni 65 000 eurot aastas.

Kui praegu TVOdega mitte ühinenud väikesed PEd ka edaspidi TVOdega ei ühine, on oodatav tulu trahvidest umbes 300 000 eurot aastas. Kui nimetatud PEd TVOdega ühinevad, peaks väheses ulatuses vähenema Eesti omavahendi makse.

Täiendavaid kulusid menetletakse riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessis. Juhul kui täiendavaid vahendeid ei eraldata, kaetakse kulud valitsemisala olemasoleva eelarve piires.

8. Rakendamisega seotud riskid 
Seaduse rakendamisega kaasnevad riskid on seotud eelkõige teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete jäätmetega seotud kulude arvestamise ja hüvitamise süsteemi rakendamisega, samuti andmete kvaliteedi ja järelevalve ühtsuse tagamisega.

Peamine risk tuleneb kulude suuruse ja põhjendatuse hindamisest. Võib tekkida vaidlusi selle üle, millised kulud on käsitatavad põhjendatud kuludena ning millises ulatuses tuleb need tootjavastutuse süsteemi kaudu hüvitada. Risk on suurem eelkõige avaliku kasutusega välisruumist kogutud jäätmete puhul, kuna SUP direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatest toodetest tulenevaid kulusid tuleb eristada muudest jäätmekäitluskuludest. Samuti võib erinev kulude arvestamise praktika kohalike omavalitsuste ja teiste kulukandjate arvestuses mõjutada süsteemi ühtsust ja võrreldavust.

Lisarisk on seotud jäätmete koostise uuringute kvaliteedi, metoodilise ühtsuse ja representatiivsusega. Kuna kulude jaotamine tugineb jäätmete koostise andmetele, võivad erinevad metoodikad või ebapiisava kvaliteediga uuringud mõjutada tulemuste usaldusväärsust ning seeläbi ka kulude jaotuse õiglust ja läbipaistvust.

Oluline risk on seotud ka andmete kogumise, esitamise ja vahetamise ühtsusega. Kuna süsteem tugineb pakendiregistri ja tootjavastutuse andmevoogudele, võib tekkida oht, et andmeid dubleeritakse, need ei ole järjepidevad või nende kvaliteet ei ole piisavalt hea, mis omakorda võib raskendada nii kulude hüvitamise kui ka sihtarvude täitmise kontrollimist.

Samuti võib riskiks kujuneda tootjate ühenduste ja muude kohustatud isikute organisatsiooniline suutlikkus süsteemi tervikuna hallata, sealhulgas andmete kogumine, kontrollimine, kulude arvestamine ning hüvitiste korrektne ja õigeaegne maksmine. Ebapiisav suutlikkus võib mõjutada süsteemi läbipaistvust ning suurendada vaidluste riski tootjate, kohaliku omavalitsuse üksuste ja teiste osapoolte vahel.

Riskide maandamiseks nähakse ette selliste ühtsete arvutusvalemite ja metoodiliste põhimõtete kasutamine, mis tagavad kulude arvestuse võrreldavuse ja läbipaistvuse. Lisaks rakendatakse kulutõhususe nõuet ning andmete säilitamise ja kontrollitavuse kohustust, mis toetab järelevalvet ja süsteemi usaldusväärsust.

Olulise riskide maandamise meetmena nähakse ette ka ministri volitus kehtestada täpsemad nõuded kulude arvestamise, jäätmete koostise uuringute ja hüvitamise korra kohta. See võimaldab tagada metoodilise ühtsuse ja ajakohasuse. Riskide maandamist toetavad ka aruandluse ja audiitorkontrolli nõuded ning riikliku järelevalve pädevuste jaotus, mis tagab süsteemi toimimise kontrollitavuse ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse rakendamise kontekstis.

Kokkuvõttes võib eeldada, et eelnõu rakendamisega kaasnevad riskid on maandatavad ning kavandatud regulatsioon loob piisavad õiguslikud ja korralduslikud mehhanismid kulude hüvitamise, andmehalduse ja järelevalve süsteemi ühtseks ja läbipaistvaks toimimiseks.

9. Rakendusaktid
9.1. Seaduses sisalduvad volitusnormid

9.1.1. Pakendiseaduse § 55 alusel antakse Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada määrus, millega võib kehtestada erandeid EL pakendi- ja pakendijäätmete määruse V lisa punktis 2 sätestatud alla 1,5 kilogrammi eelpakendatud värske puu- ja köögivilja ühekordselt kasutatava plastpakendi kasutamise piirangust.

9.1.2. Jäätmeseaduses sätestatakse kaks uut volitusnormi:
1) JäätS § 254 lõike 3 alusel antakse valdkonna eest vastutavale ministrile õigus kehtestada määrusega jäätmete koostise uuringu metoodika põhialused ja korra, sealhulgas uuringupiirkondade ja -perioodide valiku, valimi moodustamise, proovide võtmise, jäätmete sortimise ja tooterühmadesse liigitamise, kaalumise ning tulemuste koondamise ja dokumenteerimise nõuded (vt. JäätS § 254 lõike 3 selgitusi, kavand lisatud seletuskirjale, seletuskirja lisa 3);
2) JäätS § 255 lõike 8 alusel antakse valdkonna eest vastutavale ministrile õigus kehtestada määrusega käesoleva seaduse § 252 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 2 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud tegevustega seotud kulude arvestuse pidamise ja esitamise, aruandluse, kulude tõendamise ja kontrollimise korra ning aruande ja lisaandmete esitamise tähtajad (vt. JäätS § 255 lõike 8 selgitusi, kavand lisatud seletuskirjale, seletuskirja lisa 3).

9.1.3. Jäätmeseaduse 252 lõige 4 alusel antud volitusnorm tunnistatakse kehtetuks (vt. 252 lõige 4 selgitusi). Volitusnormi alusel ei ole antud rakendusakti.

9.1.4. Koos pakendiaktsiisi seadusega tunnistatakse kehtetuks ka selle seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud määrus „Pakendi aktsiisideklaratsiooni vormi kehtestamine“ ja § 8 lõike 3 alusel kehtestatud määrus „Pakendi taaskasutamise määra arvutamise ja pakendi massi määramise kord“.


9.2. Määruste muutmine

Eelnõu seadusena jõustumisel muudetakse:
1) Vabariigi Valitsuse 9. augusti 2018. a määrust nr 72 „Pakendiregistri põhimäärus“;
2) keskkonnaministri 23. märtsi 2005. a määrust nr 19 „Pakendi tagatisraha suurus“;
3) keskkonnaministri 15. aprilli 2005. a määrust nr 24 „Pakendi tagatisraha märgid“;
4) keskkonnaministri 18. mai 2021. a määrust nr 25 „Pakendi korduskasutuse ja pakendijäätmete taaskasutamise ja ringlussevõtu arvutamise metoodika“;
5) jäätmeseaduse § 261 lg 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määrust nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus“;
6) maksukorralduse seaduse § 17 lõike 2 alusel antud vabariigi Valitsuse 7. märtsi 2019. a määrust nr 21 "Maksukohuslaste registri põhimäärus".

Punktides 1-4 nimetatud määruste muutmine on seotud terminite ühtlustamisega ning pakendiseaduses kehtetuks tunnistatud sätetele viitamisega.

Punktis 5 nimetatud probleemtooteregistri põhimäärus näeb ette, et tootjate ühendus esitab registrile muu hulgas jäätmekäitluskava, milles on nimetatud probleemtoodetest tekkivate jäätmete kogumise kirjeldus, sealhulgas kogumisvõrgustik, taaskasutamise, kõrvaldamise ja väljaveo viiside kirjeldus ning jäätmete käitlemist korraldavate lepingupartnerite nimi, äriregistri kood, toimingute lühikirjeldus, ning millele on lisatud jäätmekäitlusega seotud lepingupartnerite lepingute koopiad. Tootjate ühendusel, mis luuakse avaliku välisruumi koristamise kulude hüvitamise korraldamiseks, ei ole kohustust registrile jäätmekäitluskava esitada. Seetõttu muudetakse ka probleemtooteregistri põhimäärust, täpsustades, milliseid andmeid tootjate ühendus esitama peab.

Punktis 6 nimetatud maksukohuslase registri põhimäärusest tuleb ADEK-st (§ 7) välja jätta pakendiaktsiis.

10. Seaduse jõustumine

Eelnõu § 8 sätestab jõustumisajad.

Lõike 1 kohaselt jõustuvad 2027. aasta 1. juulil pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamine ja sellega seotud muudatused, mis on sätestatud eelnõu § 1 punktides 44, 45, 47, 51, 57, 59, 61, 63 ja 68 ning §-des 4, 6 ja 7.

Lõike 2 kohaselt jõustub eelnõu § 1 punkt 33 2028. aasta 12. veebruaril, kuna biolaguneva ja kompostitava pakendi nõuded tulenevad ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest ning kuuluvad edaspidi reguleerimisele otsekohalduva Euroopa Liidu õiguse alusel.

Lõike 3 kohaselt jõustuvad käesoleva eelnõu § 1 punkt 15 ja § 2 punkt 1 2029. aasta 12. veebruaril. Tegemist on sätetega, mille kohaldumine on seotud ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruses sätestatud üleminekuajaga ning mille rakendamiseks on vaja pikemat ettevalmistusaega nii ettevõtjatele kui ka riigile.

Lõike 4 kohaselt jõustuvad käesoleva eelnõu § 1 punktid 13, 20, 29, 31, 34 ja 73 2030. aasta 1. jaanuaril. Tegemist on sätetega, millega tunnistatakse kehtetuks või muudetakse seniseid nõudeid valdkondades, kus ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusest tulenevad kohustused hakkavad kohalduma hiljem. Hilisema jõustumisajaga tagatakse vajalik üleminekuaeg ja õigusselgus olukorras, kus kuni Euroopa Liidu õiguse asjakohaste sätete kohaldumiseni kehtib senine riigisisene regulatsioon.

Muud käesoleva seaduse muudatused jõustuvad üldises korras.

Üldkorras jõustumine on põhjendatud. SUP-direktiivist tulenevate muudatuste rakendamiseks vajalik ettevalmistusaeg tagatakse jäätmeseaduse §-s 136³⁰ sätestatud rakendustähtaegadega, mis võimaldavad teha tootjate ühendusele kehtestatavate nõuete rakendamiseks ja sortimisuuringu korraldamiseks vajalikud ettevalmistused. Rakendustähtaegu kohandatakse vajaduse korral eelnõu menetluse käigus, et säilitada piisav üleminekuaeg.

11. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

11.1. Seaduseelnõu saadeti kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu Toimik: Eelnõud.valitsus.ee/pakendiseadusemuutmine ja arvamuse avaldamiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametile, Tartu Linna Keskkonnateenistusele, Eesti Ringmajandusettevõtete Liidule, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti Toiduainetööstuse Liidule, Eesti e-kaubanduse Liidule, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Jäätmehoolduskeskus MTÜ-le, Eesti Korteriühistute Liidule, Karastusjookide Tootjate Liidule, Ragn-Sells AS-ile, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ-le, MTÜ-le Eesti Taaskasutusorganisatsioonile, Eesti Pakendiringlus OÜ-le, Eesti Pandipakend OÜ-le, Enefit Green AS-ile, Paikre OÜ-le, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus AS-ile, Eesti Keskkonnateenused AS-ile, MTÜ Lääne-Viru Jäätmekeskusele, Teeme Ära SA-le, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti Plastitööstuse Liidule, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskojale, Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidule, Eesti Hotellide ja Restoranide Liidule, Bolt Operations OÜ-le, Wolt Eesti OÜ-le, Nosi OÜ-le, SA-le Rohetiiger, Audiitorkogule, OÜ-le Chemi-Pharm Group, Meta Advisory Group OÜ-le, MTÜ-le Eesti Puhta Tööstuse ja Tehnoloogia Liidule, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Teadusagentuurile, Estonian Aviation Cluster MTÜ-le, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS), Keskkonnaõiguste Keskusele, Tallinna Tehnikakõrgkoolile, Tallinna Ülikoolile, Tartu Ülikoolile, Teaduste Akadeemiale, Terviseametile, Põllumajandusametile, Ringo Eco OÜ-le, CupLoop OÜ-le, OÜ-le Bepco, Eesti Õlletootjate Liidule, Wolf Group OÜ-le, Estonian Cleantech Associationile, Eesti Spaaliidule, Eesti Teatriliidule, Eesti Kinoliidule, Multipack OÜ-le, AS-ile Pakendikeskus, Kulukaubandus OÜ-le, Pakendiekspert OÜ-le, Joon OÜ-le, PackWell Estonia OÜ-le, SEI Tallinnale, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Maksu- ja Tolliametile, Konkurentsiametile, Riigimetsa Majandamise Keskusele, Transpordiametile, Kliimaministeeriumi valitsemisala asutustele, Keskkonnaametile, Keskkonnaagentuurile, SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus, Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskusele, Ringkarp OÜ-le, Baun IT OÜ-le, KIUD Technologies OÜ-le, Orkla Eesti AS-ile, Hesburger Eesti OÜ-le, Tallink Fast Food OÜ-le, Apollo Group OÜ-le, Gisanera OÜ-le, Advokaadibüroo WIDEN OÜ-le, McDonald's Restaurants Estonia OÜ-le, Alexela AS-ile, Circle K Eesti AS-ile, Olerex AS-ile, AS-ile Terminal, Cinamon Tallinn OÜ-le ning Elektriteatrile, I Land Sound Festival OÜ-le.

11.2. Laekunud tagasiside on esitatud seletuskirja lisas 2 (märkustega arvestamise tabel).
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus …. ………………….2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)


Valitsuse nõunik

EELNÕU
XX.XX.2026
TARISTUMINISTER
MÄÄRUS


Tallinn .....................................2026 a. nr

Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude arvestamise, aruandluse ja hüvitamise kord ning jäätmete koostise uuringu miinimumnõuded

Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 254 lõike 3 ja § 255 lõike 8 ning pakendiseaduse § 122 lõike 6 alusel.

§ 1 Kohaldamisala

(1) Käesolevat määrust kohaldatakse kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avaliku sektori asutuse poolt avaliku ülesande täitmisel kantud jäätmeseaduse § 252 lõikes 5 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamisel tootjate ühenduse poolt.

(2) Käesoleva määruse kohaldamisalas on järgmised ühekordselt kasutatavad plasttooted:
1) toidupakendid;
2) pakid ja pakkematerjalid;
3) joogipakendid;
4) joogitopsid;
5) õhukesed plastkandekotid;
6) niisutatud pühkepaberid;
7) õhupallid;
8) filtriga tubakatooted ja tubakatoodete kasutamiseks turustatavad filtrid.

§ 2. Mõisted

(1) Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
1) avalik kogumissüsteem – avalikus ruumis paiknevad prügikastid ja muud kogumisvahendid, mille rajamise, käitamise ja hooldamise eest vastutab avaliku sektori asutus või tema volitatud teenuseosutaja;
2) avalik välisruum – avaliku sektori asutuse vastutusalas olevad alad, sealhulgas teed, tänavad, jalgrattateed ja jalakäijate alad, haljasalad ja pargid, rannad ja veekogude kaldaalad, transporditaristu (nt jaamad, sadamad, lennujaamad, parklad) ning muud avalikus kasutuses olevad kohad;
3) prügi koristamine – avaliku sektori asutuse või tema volitatud teenuseosutaja poolt teostatud tegevused avaliku ruumi puhastamiseks prügist, sealhulgas käsitsi ja mehhaniseeritud koristus ning avalike prügikastide tühjendamine;
4) prügi käitlemine – avaliku sektori asutuse või tema volitatud teenuseosutaja poolt kogutud või koristatud prügi transport, sortimine, taaskasutamine, ringlussevõtt, kõrvaldamine või muu keskkonnaalaste lubade kohane käitlus.

§ 3. Koristuskulude jagunemine ja rakendamise põhimõtted

(1) Käesolevas paragrahvis täpsustatakse jäätmeseaduse § 252 lõike 1 punktis 3 ning lõikes 2 ning pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud kulude koosseisu.

(2) Käesolevas määruses käsitatavad kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avaliku sektori asutuse kulud, mis on tekkinud avaliku ülesande täitmise käigus, jagunevad järgmiselt:
1) avalikus ruumis tekkinud prügi koristamise kulud;
2) avalikus ruumis paiknevate prügikastide ja muude avalike kogumisvahendite tühjendamise kulud;
3) punktides 1 ja 2 nimetatud tegevuste tulemusena kogutud jäätmete veokulud;
4) punktides 1 ja 2 nimetatud tegevuste tulemusena kogutud jäätmete käitlemise kulud;
5) avalikus ruumis paiknevate olemasolevate prügikastide haldamisega seotud kulud;
6) avalikus ruumis paiknevate prügikastidega seotud taristu rajamise, uuendamise ja käitamise kulud.

(3) Kulude hulka ei arvata:
1) eraisikute kinnistutelt või eraõiguslike juriidiliste isikute territooriumilt kogutud prügi koristamise ja käitlemise kulud;
2) tegevusi, mis ei ole seotud käesoleva määruse § 1 lõikes 2 nimetatud toodetest tekkinud jäätmetega;
3) kulusid, mis on juba kaetud muude tootjavastutuse kohustuste kaudu.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevuste raames kogutakse, veetakse või käideldakse koos ka muid jäätmeid kui käesoleva määruse § 1 lõikes 2 nimetatud toodetest tekkinud jäätmed, määratakse asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaal käesoleva määruse § 6 kohase jäätmete koostise analüüsi alusel ning kulud jaotatakse proportsionaalselt.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevused võivad hõlmata avaliku sektori vastutusalas olevaid alasid, sealhulgas teid ja tänavaid, haljasalasid ja parke, veekogude kaldaalasid, transporditaristut ning muid avalikus kasutuses olevaid kohti.

§ 4. Kulude aruandlus

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus või muu avaliku sektori asutus koondab kalendriaasta kohta jäätmeseaduse § 252 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulud, välja arvatud teadlikkuse suurendamisega seotud kulud, ja pakendiseaduse § 122 lõikes 1 nimetatud kulud, arvestades käesoleva määruse §-s 3 sätestatud kulude koosseisu.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed esitab kohaliku omavalitsuse üksus või muu avaliku sektori asutus tootjate ühendusele hiljemalt aruandeperioodile järgneva aasta 1. aprilliks.

(3) Tähtajaks esitamata andmeid ei arvestata tootjate poolt hüvitamisele kuuluvate kulude hulka, välja arvatud juhul, kui tootjate ühendus ja avaliku sektori asutus lepivad mõjuval põhjusel kokku tähtaja pikendamises.

(4) Kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avaliku sektori asutuse aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid:
1) aruandeaasta;
2) kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avaliku sektori asutuse nimetus;
3) avaliku ruumi prügikoristusega seotud kulud;
4) avalike prügikastide haldamise ja tühjendamisega soetud kulud;
5) kogutud jäätmete veo ja käitlemisega seotud kulud;
6) taristuinvesteeringud;
7) kulude arvestamise aluse kirjeldus.

(5) Kulude arvestamise aluseks võivad olla muu hulgas:
1) teenusepakkujate arved;
2) teenuslepingud või hankedokumendid;
3) tööaja või tegevuspõhine arvestus;
4) raamatupidamise andmed;
5) põhjendatud ja dokumenteeritud hinnanguline jaotus juhul, kui kulud ei ole eristatavad.

(6) Aruande täpse vormi võib paika panna tootjate ühendus koostöös avaliku sektori asutusega, sh kohalike omavalitsustega.

(7) Tootjate ühendus:
1) kontrollib esitatud andmete vastavust õigusaktidele, sealhulgas vajaduse korral täiendavate selgituste või dokumentide nõudmise kaudu;
2) koondab avaliku sektori asutuste esitatud andmed;
3) arvutab tootjate poolt kaetava kogukulu vastavalt jäätmeseaduse § 252 lõikes 17 toodud metoodikale.

(8) Kui jäätmete koostise analüüsi tulemuste alusel on mõne § 1 lõikes 2 nimetatud toote jäätmete osakaal null, ei jaotata selle toote tootjate vahel kulusid.

(9) Tootjate ühendus hüvitab avaliku sektori asutustele käesoleva paragrahvi alusel arvutatud kulud hiljemalt järgmise kalendriaasta 1. juuniks.

(10) Kui hilisema kontrolli käigus ilmneb, et esitatud andmed sisaldasid vigu või puudusi, korrigeeritakse kulude jaotus järgmisel aruandeperioodil.

§ 5. Kulude hüvitamise viis

(1) Kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avaliku sektori asutuse kulude hüvitamine toimub:
1) kulude aruande alusel või
2) tootjate ühenduse ja kohaliku omavalituse üksuse või muu avaliku sektori asutuse vahel kokkulepitud standardse hüvitise määra alusel. 
 
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud standardne hüvitise määr määratakse objektiivse ja kontrollitava näitaja alusel , mis kajastavad avaliku ruumi kasutuskoormust, mille alusel arvutatakse kohaliku omavalitsuse üksusele või muule avaliku sektori asutusele makstav hüvitis. Standardse hüvitise määr lepitakse kokku tootjate ühenduse ja kohalike omavalitsuste esindusorganisatsiooni vahel. 
 
(3) Standardse hüvitise kasutamine välistab kohaliku omavalistuse üksuse või muu avaliku sektori asutuse õigust esitada kulude aruanne ning taotleda kulude hüvitamist tegelike kulude alusel kui pooled ei lepi kokku teisiti.

(4) Kui hüvitamine toimub standardse hüvitise alusel, ei ole kohaliku omavalitsuse üksus või muu avaliku sektori kohustatud esitama §-s 4 nimetatud aruannet, tingimusel et standardse hüvitise kasutamises on kokku lepitud enne § 4 lõikes 2 nimetatud tähtaega.
  
§ 6 Jäätmete koostise analüüs

(1) Asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaalu määramiseks viiakse läbi jäätmete koostise analüüs.

(2) Jäätmete koostise analüüs viiakse läbi vähemalt üks kord viie aasta jooksul.

(3) Jäätmete koostise analüüs peab katma kõik neli aastaaega ning hõlmama:
1) avalikest prügikastidest kogutud jäätmeid;
2) avalikus ruumis prügistamise tulemusena kogutud jäätmeid.

(4) Jäätmete koostise analüüs peab võimaldama eristada käesoleva määruse § 1 lõikes 2 nimetatud erinevaid tooterühmi.

(5) Jäätmete koostise analüüsi valim ja mõõtmiskohtade valik peavad tagama statistilise representatiivsuse ning tulemused peavad olema üldistatavad Eesti keskmisele.

(6) Jäätmete koostise analüüsi metoodika peab olema läbipaistev, korratav ja dokumenteeritud.

(7) Jäätmete koostise analüüsi viib läbi isik või asutus, kellel on asjakohased teadmised ja kogemused jäätmete koostise analüüsimisel ning kes tagab uuringu läbiviimisel erapooletuse, usaldusväärsuse ja tulemuste kontrollitavuse.

(8) Jäätmete koostise analüüsi tulemused ja metoodika avalikustatakse tootjate ühenduse veebilehel.


EELNÕU
XX.XX.202X

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn ………………………202X a. nr

Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 2019. a
määruse nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“
muutmine

Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 261 lõike 2 alusel.

Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määruses nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(2) Kui paragrahvi 11 punktis 3 nimetatud andmeandja on jäätmeseaduse § 253 lõikes 1 nimetatud tootjate ühendus, esitab ta taotlusena Keskkonnaagentuurile § 7 lõike 1 punktides 1– 4, 6 ja punktis 12 nimetatud andmed ja dokumendid.“.

Peaminister
Taristuminister
Riigisekretär


EELNÕU
XX.XX.202X

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn ………………………202X a. nr

Vabariigi Valitsuse 9. augusti 2018. a
määruse nr 72 „Pakendiregistri põhimäärus1“
muutmine

Määrus kehtestatakse pakendiseaduse § 25 lõike 2 alusel.

Vabariigi Valitsuse 9. augusti 2018. a määruses nr 72 „Pakendiregistri põhimäärus1“ tehakse järgnevad muudatused:

1) määruse tekstis asendatakse sõna „taaskasutusorganisatsioon“ sõnaga „tootjavastutusorganisatsioon“ vastavas käändes;

2) määruse tekstis asendatakse sõna „pakendiettevõtja“ sõnaga „tootja“ vastavas käändes;

3) paragrahvis 2 asendatakse lauseosa „turule lastud kauba pakendite“ lauseosaga „turule lastud pakendite“.“;

Peaminister
Taristuminister
Riigisekretär


EELNÕU
XX.XX.202X

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn ………………………202X a. nr

Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 2005. a
määruse nr 19 „Pakendi tagatisraha suurus“
muutmine

Määrus kehtestatakse pakendiseaduse § 21 lõigete 2, 3, 5 ja 6 alusel.

Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 2005. a määruses nr 19 „Pakendiregistri põhimäärus1“ tehakse järgnevad muudatused:

1) määruse tekstis asendatakse sõna „pakendiettevõtja“ sõnaga „tootja“ vastavas käändes.


Peaminister
Taristuminister
Riigisekretär

EELNÕU
XX.XX.202X

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn ………………………202X a. nr

Vabariigi Valitsuse 15. aprill 2005. a
määruse nr 24 „Pakendi tagatisraha märgid“
muutmine

Määrus kehtestatakse pakendiseaduse § 23 lõike 6 alusel.

Vabariigi Valitsuse 15. aprill 2005. a määruses nr 24 „Pakendiregistri põhimäärus1“ tehakse järgnevad muudatused:

1) määruse tekstis asendatakse sõna „taaskasutusorganisatsioon“ sõnaga „tootjavastutusorganisatsioon“ vastavas käändes;

2) tekstis asendatakse sõna „pakendiettevõtja“ sõnaga „tootja“ vastavas käändes.



Peaminister
Taristuminister
Riigisekretär

EELNÕU
XX.XX.202X

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn ………………………202X a. nr

Vabariigi Valitsuse 18. mai 2021. a
määruse nr 25 „Pakendi korduskasutuse ja pakendijäätmete taaskasutamise ja ringlussevõtu arvutamise metoodika1“
muutmine

Määrus kehtestatakse pakendiseaduse § 23 lõike 6 alusel.

Vabariigi Valitsuse 18. mai 2021. a määruses nr 25 „Pakendi korduskasutuse ja pakendijäätmete taaskasutamise ja ringlussevõtu arvutamise metoodika1“ tehakse järgnevad muudatused:

1) määruse tekstis asendatakse sõna „pakendiettevõtja“ sõnaga „tootja“ vastavas käändes.



Peaminister
Taristuminister
Riigisekretär

Pakendiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse seletuskirja lisa 1

Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusakti vastavustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/904, 5. juuni 2019, teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta ning pakendiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

EL-i õigusakti norm
EL-i õigusakti normi ülevõtmise kohustus
EL-i õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks kehtestavad riigisisesed õigusaktid
Kommentaarid
Artikkel, lõige, punkt
Jah, ei, valikuline
Paragrahv, lõige, punkt
Pealkiri

Artikkel 8
Jah
Jäätmeseadus §231 lõike 1 punkt 2, §252 lõiked 5–8, §-id 253- 255, §269 lg 4, §1196 lg 1 p 5–7, § 12612, § 13630.
Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamine

Artikkel 8
Jah
Pakendiseaduse § 122, § 308,§ 3910.
Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamine

Lisa B osa punkt 10
Jah
Jäätmeseaduse § 223 pt 7
Ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise piirang

Lisatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2025/40, 19. detsember 2024, mis käsitleb pakendeid ja pakendijäätmeid ning millega muudetakse määrust (EL) 2019/1020 ja direktiivi (EL) 2019/904 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 94/62/EÜ1 artikli 67 punktiga 5.
Lisa B osa punktid 11 ja 12
Jah
Pakendiseaduse § 5 lg 31.
Pakendi ja pakendijäätmete vältimine ning ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise piirang

Lisatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2025/40, 19. detsember 2024, mis käsitleb pakendeid ja pakendijäätmeid ning millega muudetakse määrust (EL) 2019/1020 ja direktiivi (EL) 2019/904 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 94/62/EÜ1 artikli 67 punktiga 5.

Lisa 5
Märkustega arvestamise tabel pakendiseaduse ja  teiste seaduse muutmise ja pakendiaktsiisi seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu juurde
Ettepaneku esitaja
Kirja number dok.registris
Ettepanek
Täiendavad selgitused ettepaneku juurde
Arvestatud/ Osaliselt arvestatud/ Mittearvestatud/ Küsimus vastatud
Kliimaministeeriumi selgitus
Eesti E-kaubanduse Liit
1-4/26/2629-4
PFAS osa võib jätta liiga laia mulje
Seletuskirjas võib jääda mulje, et:
"PFAS keelatakse pakendites"
PPWR tegelik nõue on oluliselt kitsam.
Keeld puudutab:
*tahtlikult lisatud PFAS-i
* toiduga kokkupuutuvates pakendites
* üle kehtestatud piirnormide.
See ei tähenda, et kõik stretch-kiled, pakkelindid või transpordipakendid peavad automaatselt olema
PFAS-vabad.
See on oluline erinevus.
Seetõttu ei saa PPWR-ist teha üldist järeldust, et kõik transpordi- või tööstuspakendid peavad olema
PFAS-vabad.
Mitte arvestatud
Eelnõu koostaja ei nõustu, et seletuskiri jätab mulje üldisest PFAS-ainete kasutamise keelust kõigis pakendites. Seletuskirjas on selgelt välja toodud, et PPWR-ist tulenev piirang puudutab tahtlikult lisatud PFAS-aineid toiduga kokkupuutuvates pakendites. Seletuskirjas ei väideta, et piirang kohalduks kõigile pakenditele sõltumata nende kasutusotstarbest ega et kõik veo-, transpordi- või tööstuspakendid peaksid olema PFAS-vabad. Seletuskiri lk 5 ja 6.
Eesti E-kaubanduse Liit
1-4/26/2629-4
Põhjendustes kasutatakse mõnes kohas ulatuslikumaid riiklikke meetmeid kui PPWR
otseselt nõuab.
Näiteks:
Mitmes kohas kirjeldatakse meetmeid (nt ühekorrapakendite hinnastamine, kohustuslik korduskasutus või
turu suunamine), mis tulenevad Eesti seadusandja poliitilistest valikutest või PPWR-is liikmesriikidele
jäetud kaalutlusruumist, mitte määruse otsestest kohustustest.
· ühekorrapakendite hinnastamine
· kohustuslik korduskasutus
· turu "suunamine"
Need on enamasti Eesti riiklikud rakendusmeetmed, mitte PPWR otsesed nõuded.
PPWR jätab liikmesriikidele teatud ulatuses õiguse võtta täiendavaid meetmeid.
Seetõttu oleks oluline selgelt eristada, millised nõuded tulenevad otse PPWR-ist ning millised on Eesti
seadusandja täiendavad poliitika valikud.
Loodame, et ka see eelnõu ei muutu veelgi rangemaks kui on Euroopas sätestatu.
Arvestatud osaliselt
Eelnõu koostaja nõustub, et seletuskirjas peab olema võimalikult selgelt eristatav, millised nõuded tulenevad vahetult PPWR-ist ning millised kujutavad endast liikmesriigile jäetud rakendusruumi kasutamist või siseriiklikke rakenduslahendusi. Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud mitmed ühekordse plasti direktiivist tulenevad sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumaid siseriiklikke nõudeid, sealhulgas ühekorrapakendite tasuta andmise keeldu ning kohapealseks tarbimiseks kavandatud täiendavaid korduskasutusnõudeid puudutavad sätted. Kavandatud sätete aluseks oleks olnud ühekordse plasti direktiivist tulenevad tarbimise vähendamise meetmed, millega jätkatakse eraldi eelnõuga. Ülejäänud regulatsiooni puhul on eesmärk tagada PPWR-i rakendamiseks vajalik õigusraamistik ning vältida põhjendamatute täiendavate riigisiseste kohustuste kehtestamist. Seletuskirjas täpsustatakse vajaduse korral selgitusi nende meetmete kohta, mis tuginevad liikmesriigile jäetud rakendusruumile või olemasoleva riigisisese regulatsiooni täpsustamisele.
Eesti E-kaubanduse Liit
1-4/26/2629-4
VKE-de müüki suretav
Piiriülese e-kaubanduse puhul võib Eesti e-poel tekkida sihtriigis EPR ehk laiendatud
tootjavastutuse kohustus ning vajadus registreerida end kohalikus süsteemis ja liituda
kohaliku tootjavastutusorganisatsiooniga (PRO).
Eestis on 8000 e-poodi, millest 6000 on VKE, kes müüvad EU üleselt, kuid 1-10 tellimust. mis tähendaks
uute kohustuste järgi registreerimist, mõnes riigis maksmist esindajale (sajad eurod kuus), mis viib selgelt
müügist loobumisele.
Pakendite käitlemise vajadus on arusaadav, kuid süsteem peaks olema sellisel juhul ühtne ülel
Euroopa, sarnaselt käibemaksu OSS süsteemile
Selgitatud
Piiriülese e-kaubandusega seotud laiendatud tootjavastutuse kohustused tulenevad vahetult PPWR-ist ning kohalduvad Euroopa Liidu üleselt. Käesoleva eelnõuga ei kehtestata selles osas täiendavaid riigisiseseid nõudeid. Eelnõu koostaja mõistab VKE-de muret seoses erinevates liikmesriikides registreerimise, volitatud esindajate kasutamise ning tootjavastutuse kohustuste täitmisega kaasneva halduskoormusega. Samas puudub liikmesriigil võimalus PPWR-ist tulenevaid piiriülese kaugmüügi ja tootjavastutuse nõudeid siseriiklikult muuta või nende kohaldamist piirata. Eelnõu koostaja nõustub ja töötab selle nimel, et ettevõtjate halduskoormuse vähendamise seisukohalt kehtestada leevendused ja ühtsemad lahendused Euroopa Liidu tasemel, kuid see ei ole käesoleva eelnõu reguleerimisese.
AS Ragn Sells
1-4/26/2629-3
Segaolmejäätmete koostise uuringud ja jäätmekäitlusahela andmed
Segaolmejäätmete koostise uuringu kasutamine tootjavastutuse kulude määramisel (PakS § 121 lg 4 p 4 ja JäätS § 254). Tuleks täpsustada, milliseid andmeallikaid uuringuteks kasutada ning milline mõju kaasneb jäätmekäitlejatele.
Mittearvestatud
Täpsemad nõuded jäätmete koostise uuringule kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega.
Teatavate plasti sisaldavate ühekordsete toodete puhul määratakse toodetest tekkinud jäätmete sisaldus avalikus välisruumis ning avalikes prügikastides. See ei mõjuta otseselt jäätmekäitlejaid ning kõnealuse uuringu läbiviimiseks ei ole uuringu tegijal põhjust jäätmekäitleja territooriumile sisenemiseks.
AS Ragn Sells
1-4/26/2629-3
Ärisaladuse ja konkurentsitundliku teabe kaitse
Arvestades, et jäätmevoogude, käitluskulude, tegevusmahtude ja tehnoloogiliste lahenduste kohta käiv teave võib omada ettevõtjate jaoks olulist ärilist väärtust, palume täiendada seletuskirja selgitustega, milliste meetmetega tagatakse sellise teabe kaitse ning välditakse selle avaldamist või kasutamist eesmärkidel, mis ei ole otseselt seotud seadusest tulenevate kohustuste täitmisega.
Arvestatud
Eelnõu täiendatud. JäätS § 253 täiendatakse lõikega 6, millega seatakse tootjate ühendusele kohustus tagada ärisaladuseks oleva teabe konfidentsiaalsus. Seletuskirjas on selgitatud, et konfidentsiaalsuskohustus puudutab ka avaliku välisruumi koristamisega seotud kulude suurust avaliku sektori asutustele ning jäätmete koostise uuringu käigus teatavaks saavat ärisaladuseks olevat teavet.
AS Ragn Sells
1-4/26/2629-3
Korduskasutatavate pakendite sattumine jäätmevoogu
Ettepanek eelnõus või seletuskirjas täpsustada, kas korduskasutatavate toidunõude sattumine jäätmevoogudesse kuulub laiendatud tootjavastutuse alla
Küsimusele vastatud
PPWR-i kohaldamisel sõltub toidunõu käsitamine pakendina selle funktsioonist ja kasutusotstarbest, mitte sellest, kas tegemist on ühe- või korduskasutatava esemega. PPWR-i artikli 3 lõike 1 punktis 1 on sätestatud pakendi määratlus ning põhjenduspunktis 11 selgitatud, millistel tingimustel käsitatakse tassi või toidunõud pakendina. Kui korduskasutatav toidunõu vastab pakendi tunnustele, kohaldatakse sellele asjakohaseid pakendite ja pakendijäätmete nõudeid, sealhulgas laiendatud tootjavastutuse nõudeid.
AS Ragn Sells
1-4/26/2629-3
Kulude hüvitamise süsteemi läbipaistvus
Kulude hüvitamise süsteem tugineb JäätS § 25⁴ kohaselt kulutõhususe,
vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamisele. Kuigi eelnõu sätestab üldised põhimõtted, ei nähtu
eelnõust ega seletuskirjast piisavalt selgelt, kuidas neid põhimõtteid praktikas rakendatakse ning
milliste konkreetsete kriteeriumide alusel hinnatakse avaliku sektori asutuste või nende
teenuseosutajate poolt esitatud kulude põhjendatust. Samuti ei selgu, kuidas lahendatakse
võimalikud erimeelsused kulude vajalikkuse, proportsionaalsuse või kulutõhususe hindamisel.
Eelnõus tuleks täpsustada, kuidas tagatakse, et tootjavastutuse süsteemi kaudu hüvitatakse üksnes põhjendatud kulusid ning välditakse vaidlusi kulude põhjendatuse üle
Osaliselt arvestatud
Eelnõus täpsustati hüvitatavate kulude hindamise konkreetsed kriteeriumid, sealhulgas kulude tegelikkuse ja tõendatuse, tegevuste vajalikkuse ja proportsionaalsuse ning kulutõhususe hindamine. Samuti täiendati kulude tõendamise ja kontrollimise korda reguleerivaid sätteid ning erimeelsuste lahendamise korda. Seletuskirjas on neid põhimõtteid ja nende rakendamist täiendavalt selgitatud.
AS Ragn Sells
1-4/26/2629-3
Tootjate ühenduse mudeli mõju konkurentsile ja tootjavastutuse süsteemi tasakaalule tuleb täiendavalt analüüsida
Eelnõu vajab täiendavat mõjuanalüüsi, kuidas tagatakse süsteemi läbipaistvus, sõltumatus ja tasakaalustatus olukorras, kus on keelatud konkureerivate tootjate ühenduste loomine
Osaliselt arvestatud
Eelnõu ja seletuskirja täiendatud nõuetega süsteemi läbipaistvusele ja andmete avaldamisele.
Konkurentsiamet
1-4/26/2629-5
Jäätmeseaduse §253 kavandtatav piiranguga, kus teatud kohustuste kandmiseks on lubatud luua ainult üks tootjate ühendus, kaasnevad riskid, mille maandamiseks tuleks regulatsiooni täiendada sätetega, mis tagavad piisavad kaitsemeetmed tootjate võrdsele kohtlemisele ja välistavad teatud gruppide ebaõilase eelistamise.
Konkurentsiameti hinnangul peaks regulatsioonis olema eelkõige tagatud, et:
1) tootjate ühenduse teenustele on avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv juurdepääs;
2) tasude kujundamine põhineb objektiivsetel, proportsionaalsetel ja kontrollitavatel
alustel;
3) tootjate ühenduse kaudu ei toimu konkurentsitundliku teabe vahetust tootjate vahel;
4) tootjate ühenduse juhtimises ja tehingutes on maandatud huvide konfliktide risk,
sealhulgas seotud isikutega tehingute puhul;
5) järelevalve hõlmab lisaks kulude arvestuse kontrollile ka võrdse kohtlemise, tasude
kujundamise, teabe kasutamise ja võimaliku eelistava kohtlemise vältimise põhimõtete
järgimist;
6) olemas on tõhusa õiguskaitse võimalus, mis toetab mudeli proportsionaalsust ja
mittediskrimineerivat rakendamist.
Arvestatud
Eelnõuga nähakse JäätS §-s 25³ ette nõuded tootjate ühenduse tegevuse läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineeriva juurdepääsu tagamiseks. Teenustasude arvutamise ja kulude jaotamise metoodika peab olema objektiivne, proportsionaalne ja kontrollitav ning lähtuma asjaomase tooterühma tootjate turule lastud toodete kogustest. Samuti sätestatakse nõuded konkurentsitundliku teabe ja ärisaladuse kaitseks ning huvide konfliktide vältimiseks. JäätS § 119⁶ alusel laiendatakse võimaliku audiitorkontrolli ulatust nende nõuete täitmise kontrollimisele. Kulude hüvitamise aluse või suuruse üle tekkinud erimeelsused lahendatakse JäätS § 25⁵ lõike 6 kohaselt kohtus. Nimetatud põhimõtteid ja nende rakendamist on täiendavalt selgitatud seletuskirjas.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
1-4/26/2629-6
1. Loobuda üldisest ühekorrapakendite ja ühekordselt kasutatavate nõude keelust kohapeal tarbimisel ning eelistada proportsionaalsemaid meetmeid.
EVEA hinnangul ei nõua EL õigus sellist täielikku keeldu. Kohustus koormab ebaproportsionaalselt eelkõige ettevõtjaid, kes ei osuta tavapärast toitlustusteenust. Pakendijäätmete vähendamise eesmärki võiks saavutada vähem piiravate meetmetega, sh majanduslike stiimulitega. Korduskasutusnõudega kaasneb ka vee- ja energiakulu ning pakendijäätmete vähenemine ühes kohas ei pruugi tähendada jäätmetekke vähenemist tervikuna.
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud nõuded kohapealseks tarbimiseks mõeldud toidu- ja joogipakenditele. Eelnõu koostaja nõustub, et PPWR artiklis 25 ja selle V lisas sätestatud piirangud puudutavad ühekordselt kasutatavaid plastpakendeid ning käesoleva eelnõuga ei kavandata kehtestada täiendavaid piiranguid teistele ühekorrapakenditele üksnes nende materjali alusel. Samas ei muudeta käesoleva eelnõuga juba kehtivas pakendiseaduses sätestatud avalikel üritustel korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise kohustust.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
1-4/26/2629-6
2. Tagada ettevõtjate võrdne kohtlemine kaasamüügipakendite reguleerimisel ning loobuda kohustusest küsida ühekorra kaasamüügipakendi eest tasu.
EVEA hinnangul kohtleb eelnõu erinevalt müügipakendis ja kaasamüügipakendis kaupu: esimese puhul võib ühekorrapakend jääda tasuta, teise puhul tuleks selle eest tasu küsida. Nõue hõlmaks ka muid kui toidukaupu, nt teatavaid ehitusmaterjale, ning seda oleks võimalik sisuliselt vältida sümboolse hinna kehtestamisega. Lisaks märgib EVEA, et PPWR ei nõua ühekorrapakendi kasutamise eest tasu kehtestamist.
Arvestatud
Eelnõust jäetakse välja § 5⁴ säte, mis puudutas ühekordselt kasutatava kaasamüügipakendi tasuta andmise keeldu. Samas tuleb arvestada, et PPWR artikli 28 lõikest 3 tuleneb vahetult nõue, mille kohaselt ei tohi taastäitejaamades lõppkasutajale pakutavaid pakendeid või anumaid anda tasuta, välja arvatud juhul, kui need vastavad PPWR VI lisas sätestatud nõuetele või neid pakutakse tagatisrahasüsteemi osana. Nimetatud nõue kohaldub vahetult Euroopa Liidu määruse alusel sõltumata selle kajastamisest pakendiseaduses.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
1-4/26/2629-6
3. Vältida Eesti täiendavaid nõudeid, mis võivad kahjustada EL siseturu toimimist ja kaupade või teenuste vaba liikumist.
EVEA hinnangul võivad kohapealse tarbimise korduskasutusnõuded takistada näiteks rahvusvaheliste kiirtoidukettide standardteenuste pakkumist ning vähendada kohviautomaatide ja nendega seotud seadmete turule toomise majanduslikku huvi. EVEA viitab ka PPWR artiklile 51, mille kohaselt ei tohi liikmesriikide meetmed tuua kaasa siseturu moonutusi ega kaubandustõkkeid.
Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub, et PPWR rakendamisel tuleb vältida põhjendamatute täiendavate riigisiseste kohustuste kehtestamist ning arvestada siseturu toimimise põhimõtetega. Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud mitmed sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumaid siseriiklikke nõudeid. Ülejäänud regulatsiooni eesmärk on tagada PPWR-i rakendamiseks vajalik õigusraamistik ning Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmine.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
1-4/26/2629-6
4. Jätta söögiriistade kasutamise reguleerimine pakendiseadusest välja.
söögiriistad ei ole pakend ning seetõttu ei kuulu nende kasutamise reguleerimine pakendiseaduse esemelisse reguleerimisalasse. Eelnõu vastav nõue on nende hinnangul vastuolus pakendiseaduse üldsätetega.
Mitte arvestatud
Mittearvestatud. JäätS § 22³ reguleerib ühekordselt kasutatavate plastist söögiriistade turule laskmise keeldu, sealhulgas on sätte punktis 2 nimetatud noad, kahvlid, lusikad ja söögipulgad. PakS § 5 lõige 8 ei korda ega asenda seda piirangut, vaid sätestab avalikel üritustel toidu ja joogi serveerimise korraldusliku nõude, mille kohaselt võib kasutada üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Tegemist on erineva reguleerimiseseme ja kohaldamisalaga sätetega. Söögiriistade nimetamine PakS § 5 lõikes 8 on põhjendatud, sest anumaid ja söögiriistu kasutatakse avalikul üritusel koos ning nende käsitlemine samas sättes tagab nõude terviklikkuse ja arusaadavuse. Seetõttu puudub PakS-ist JäätS-i üleviidav mittepakendinõue.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
1-4/26/2629-6
5. Jätta eelnõust välja HORECA korduskasutuspakendi hinna kohta sätestatud nõue, kui see dubleerib või täpsustab PPWR-is juba sätestatut.
Eelnõu nõue, mille kohaselt ei või vahendaja küsida korduskasutuspakendis toote eest kõrgemat hinda kui samaväärse ühekorrapakendis toote eest, kordab sisuliselt PPWR-is sätestatut. Seetõttu peab EVEA seda otsekohalduva EL määrusega vastuolus olevaks
Osaliselt arvestatud
Eelnõust jäetakse välja digiplatvormide kaudu müügiga seotud täiendavad sätted. Samas ei nõustuta ettepanekuga jätta kõrvale PPWR artiklist 33 tulenev põhimõte, mille kohaselt ei tohi korduskasutussüsteemi kuuluvas pakendis pakutava toote eest küsida kõrgemat hinda ega kohaldada ebasoodsamaid tingimusi võrreldes sama toote müügiga ühekordselt kasutatavas kaasamüügipakendis. Vastav nõue tuleneb vahetult PPWR-ist.
Audiitorkogu
1-4/26/2629-7
1. Lisada alla 100 tonni pakendimassi turule laskvate ettevõtjate suhtes riskipõhise ja pistelise audiitorkontrolli võimalus.
Audiitorkogu toetab audiitorkontrolli lävendi tõstmist 20 tonnilt 100 tonnile, kuid leiab, et kontrollikohustuse ulatuse vähenemisega suureneb alaraporteerimise risk. Seetõttu tuleks anda Keskkonnaametile võimalus määrata audiitorkontroll riskihinnangu, pistelise valimi või põhjendatud kahtluse alusel ka alla 100 tonni pakendimassi turule laskvatele ettevõtjatele. Selline kontroll võiks toimuda kontrollitava isiku kulul. Samuti tuleks hinnata, miks senist § 26⁴ alusel audiitorkontrolli võimalust ei ole praktikas kasutatud.
Mitte arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub, et alla 100 tonni pakendimassi turule laskvate ettevõtjate puhul peab säilima võimalus kontrollida pakendiregistrisse esitatavate andmete õigsust. Selline võimalus on juba ette nähtud pakendiseaduse § 26⁴ alusel, mille kohaselt võib Keskkonnaamet nõuda pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsiooni kulul audiitorkontrolli järelevalve eesmärgil. Tegemist on juba olemuselt riskipõhise meetmega, mille rakendamine sõltub järelevalvevajadusest. Praktikas ei ole seni täiendava regulatsiooni järele vajadust ilmnenud. Samuti tuleb arvestada, et alla senise 20-tonnise piirmäära turule lastud pakendikogused moodustavad kogu turule lastud pakendimassist suhteliselt väikese osa. Seetõttu ei peeta vajalikuks kehtestada täiendavaid riskipõhise või pistelise audiitorkontrolli sätteid.
Audiitorkogu
1-4/26/2629-7
2. Hinnata täiendavalt pakendiaruandluse ulatuse laiendamise praktilist mõju ning tagada vajadusel piisav juhendamine ja koolitus.
Eelnõuga vähendatakse küll kohustusliku audiitorkontrolli ulatust, kuid samal ajal laiendatakse pakendiaruandluses esitatavate andmete hulka ja andmete esitamise kohustusega isikute ringi. Näiteks lisanduvad eraldi andmed ühekorrapakendite ning pakendatud kauba lahtipakkimisel tekkinud pakendijäätmete kohta. See võib suurendada nii ettevõtjate kui ka audiitorite halduskoormust ning eeldab ühtset rakenduspraktikat.
Selgitatud
Eelnõu koostaja nõustub, et PPWR-ist tulenevad uued aruandlusnõuded ja tootja mõiste laienemine eeldavad ühtset rakenduspraktikat. Eelnõu koostaja peab vajalikuks tagada ettevõtjate ja audiitorite piisav juhendamine. Seejuures lähtutakse eelkõige Euroopa Komisjoni juhendmaterjalidest, KKK-dest ja muudest tõlgendusdokumentidest ning vajaduse korral täpsustatakse rakenduspraktikat riigisiseste juhendmaterjalide kaudu.
Audiitorkogu
1-4/26/2629-7
3. Täpsustada digiplatvormide rolli pakendiaruandluses ja audiitorkontrollis.
Eelnõu annab digiplatvormidele võimaluse esitada tootjate nimel pakendiaruandlusega seotud andmeid ja täita tootjavastutuse kohustusi koondatult, kuid ebaselgeks jääb, kas ja millises ulatuses muutuvad digiplatvormid ise audiitorkontrolli subjektiks. Palutakse täpsustada ka kontrolli ulatust ja metoodikat ning vajadusel tagada digiplatvormidele ja audiitoritele vastav juhendamine ja koolitus.
Arvestatud
Seletuskirjas täpsustatud. Muudatus ei muuda audiitorkontrolli kohustuse kohaldumise aluseid. Asjaolu, et digiplatvorm, kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid, täidab tootja nimel teatavaid laiendatud tootjavastutuse kohustusi või esitab andmeid tootjavastutusorganisatsioonile koondatult, ei tähenda iseenesest audiitorkontrolli kohustuse tekkimist digiplatvormile.
Audiitorkogu
1-4/26/2629-7
4. Määratleda üheselt, millised pakendiregistrisse esitatavad andmed kuuluvad audiitorkontrolli ulatusse.
Praegu ei ole Audiitorkogu hinnangul piisavalt selge, kas audiitorkontroll hõlmab kõiki pakendiregistrisse esitatavaid andmeid või ainult § 24¹ lõikes 1 nimetatud kontrolli eesmärkidega seotud andmeid. Näiteks puudub ühtne arusaam õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide andmete kontrollimise kohta. Selge andmete loetelu aitaks vältida erinevat rakenduspraktikat ning tarbetult uute kontrollitavate andmeväljade tekkimist.
Mitte arvestatud
Eelnõu koostaja ei pea vajalikuks kehtestada täiendavat loetelu audiitorkontrolliga hõlmatud andmetest. Pakendiseaduse § 24¹ lõikes 1 on juba sätestatud audiitorkontrolli eesmärk ja ulatus, sealhulgas pakendiregistrisse esitatud andmete õigsuse kontrollimine. Audiitorkontrolli ulatus tuleneb kontrolli eesmärgist ning seda tuleb hinnata konkreetsete andmete ja õigusaktidest tulenevate kohustuste kontekstis. Eelnõu koostaja nõustub siiski, et rakenduspraktika peab olema ühtne ning vajaduse korral saab audiitorkontrolli ulatust täpsustada juhendmaterjalides koostöös Keskkonnaameti, pakendiregistri pidaja ja asjaomaste osapooltega.
Audiitorkogu
1-4/26/2629-7
5. Analüüsida täiendava audiitorkontrolli vajalikkust ja proportsionaalsust jäätmete koostise uuringute puhul.
Audiitorkogu hinnangul ei ole jäätmete koostise uuringute metoodika ega tulemuste põhjendatuse hindamine tavapärane audiitorteenuse objekt. Kui uuring peab niigi olema tehtud sõltumatu pädeva asutuse või eksperdi poolt, võib sellele lisanduv audiitorkontroll kujutada endast täiendavat kontrollikihti, mille lisandväärtus ei ole selge.
Osaliselt arvestatud
Seletuskirja täiendatud selgitusega audiitorkontrolli eesmärgi ja ulatuse kohta. Audiitorilt ei eeldata jäätmete koostise uuringu metoodika teadusliku põhjendatuse ega uuringu tulemuste sisulise õigsuse hindamist. Audiitorkontrolli eesmärk on kontrollida uuringu läbiviimise ja dokumenteerimise vastavust kehtestatud nõuetele ning tagada kulude hüvitamise aluseks olevate andmete kontrollitavus.
Audiitorkogu
1-4/26/2629-7
6. Kehtestada enne jäätmetasu audiitorkontrolli kohustuse rakendamist tasu arvutamise metoodika ja selged kontrollikriteeriumid.
Audiitor saab hinnata üksnes selgelt määratletud nõuete täitmist. Seetõttu peab olema üheselt arusaadav, milliste kriteeriumide ja metoodika alusel kontrollitakse JäätS § 25⁴ lõike 7 kohaselt arvutatava tasu õigsust. Piisavalt detailsed põhimõtted on vajalikud audiitorkontrolli ühetaoliseks läbiviimiseks ja tulemuste võrreldavuseks.
Osaliselt arvestatud
Seletuskirja täiendatud selgitusega võimaliku audiitorkontrolli ulatuse kohta.
Audiitorkontrolli eesmärk on kontrollida, kas jäätmete koostise uuring on läbi viidud ja dokumenteeritud õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt ning kas uuringu tulemuste kasutamine tasu arvutamisel on nõuetekohaselt dokumenteeritud. Audiitor ei hinda uuringu metoodika teaduslikku põhjendatust ega anna hinnangut uuringu tulemuste sisulisele õigsusele.
AS Tallink Grupp
1-4/26/2629-8
1. Viia kohapealse tarbimise korduskasutusnõue kooskõlla PPWR-i kohaldamisalaga ning rakendada seda ühekordselt kasutatavatele plastpakenditele alates 1. jaanuarist 2030.
Tallink leiab, et eelnõu läheb PPWR-ist ja SUP-direktiivist kaugemale, kuna kavandatav nõue hõlmab kõigist materjalidest pakendeid ja nõusid ning hakkaks kehtima juba 12. veebruaril 2028. Korduskasutusele üleminek eeldaks ettevõtetelt uusi kogumis-, pesu- ja logistikasüsteeme ning muudaks oluliselt ärimudelit. Regulatsiooni puhul tuleks arvestada ka ettevõtjate juba tehtud investeeringuid plasti vähendamisse.
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud nõuded kohapealseks tarbimiseks mõeldud toidu- ja joogipakenditele. Ministeerium nõustub, et PPWR artiklis 25 ja selle V lisas sätestatud piirangud puudutavad ühekordselt kasutatavaid plastpakendeid ning käesoleva eelnõuga ei kavandata kehtestada täiendavaid piiranguid teistele ühekorrapakenditele üksnes nende materjali alusel. Eelnõu koostaja juhib siiski tähelepanu, et alates 12.02.2028 kohaldub artiklist 32 tulenev nõue pakkuda kaasamüügil korduskasutatavat alternatiivi.
AS Tallink Grupp
1-4/26/2629-8
2. Enne PPWR-ist rangemate riiklike korduskasutusnõuete kehtestamist teha laiapõhjalisem mõjuanalüüs.
Tallinki hinnangul ei anna eelnõu aluseks olev mõjuanalüüs piisavat alust kogu toitlustussektorit hõlmava kohustuse kehtestamiseks, kuna see põhineb kolmel suletud süsteemis tegutseva ettevõtte juhtumiuuringul. Analüüsis välja toodud ruumi-, hügieeni-, tööjõu-, logistika- ja tarbijakäitumisega seotud probleemid ei kajastu piisavalt kvantitatiivsetes järeldustes. Mõju tuleks hinnata erinevate ärimudelite, ettevõtete suuruste ja tegevusvaldkondade lõikes.
Arvestatud osaliselt
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud mitmed sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumaid siseriiklikke korduskasutusnõudeid. Ülejäänud nõuete osas lähtutakse PPWR-is sätestatud kohustustest ning nende aluseks olnud Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsidest. Korduskasutussüsteemide puhul tuleb arvestada, et nende tegelik keskkonna- ja majanduslik mõju sõltub konkreetse süsteemi ülesehitusest, kasutuskordade arvust, tagastusmääradest, logistikast ja muudest teguritest. Eelnõuga ei kavandata luua ühtset üleriigilist korduskasutussüsteemi ega määrata selle toimimise mudelit. Ministeerium peab siiski oluliseks jätkata koostööd sektori esindajatega korduskasutuslahenduste praktiliste mõjude ja rakendusvõimaluste hindamisel.
AS Tallink Grupp
1-4/26/2629-8
3. Täpsustada kaasamüügipakendi tasuta äraandmise keelu rakendamist ja mõju.
Tallink peab nõuet Eesti poliitikavalikuks, mitte EL õigusest tulenevaks kohustuseks, mistõttu peaks selle vajadus ja mõju olema eraldi põhjendatud. Ebaselge on muu hulgas see, kuidas tuleb pakendi hinda tarbijale kuvada ja kuidas käsitleda mitmest komponendist koosnevat pakendit (nt tops, kaas ja kõrs). Erinevad hinnastamisviisid võivad muuta ettevõtjate pakkumised raskesti võrreldavaks ning tekitada tarbijates segadust. Tallink leiab samuti, et nõuded ei peaks automaatselt laienema plastivabadele pakenditele.
Arvestatud
Eelnõust jäetakse välja § 5⁴ säte, mis puudutas ühekorrapakendi tasuta andmise keeldu. Samas tuleb arvestada, et PPWR artikli 28 lõikest 3 tuleneb vahetult nõue, mille kohaselt ei tohi taastäitejaamades lõppkasutajale pakutavaid pakendeid või anumaid anda tasuta, välja arvatud juhul, kui need vastavad PPWR VI lisas sätestatud nõuetele või neid pakutakse tagatisrahasüsteemi osana. Nimetatud nõue kohalduv vahetult Euroopa Liidu määruse alusel sõltumata selle kajastamisest pakendiseaduses. Lisaks on eelnõu menetluse käigus loobutud ka PPWR-ist ulatuslikumast lähenemisest, mille kohaselt oleks tasuta andmise piirang laienenud kõigist materjalidest ühekorrapakenditele.
AS Tallink Grupp
1-4/26/2629-8
4. Defineerida pakendiseaduses mõiste „müügikoht“.
Tallinki hinnangul sõltub „müügikoha“ määratlusest mitme uue kohustuse kohaldamisala, kuid eelnõu ei anna piisavat selgust. Eriti problemaatiline on see transpordi-, toitlustus- ja teenindussektoris, kus müügi- ja tarbimiskoht ei pruugi kattuda. Tuleks selgelt määratleda, kas näiteks transpordis on müügikohaks restoran, terminaliala, kogu laev või muu ruumiline üksus ning kuidas käsitleda väljaspool ettevõtja kontrolli olevas kohas tarbimist.
Mitte arvestatud
„Müügikoha“ mõistet eelnõus eraldi ei defineerita, kuna tegemist on PPWR-is kasutatava mõistega, millele ei ole ka määruses antud eraldi definitsiooni. Eelnõu eesmärk ei ole luua Euroopa Liidu õigusest erinevat või seda täpsustavat mõistet. Arvestades ettevõtlusvormide ja müügikeskkondade mitmekesisust, ei võimaldaks seaduses sätestatud ülddefinitsioon kõiki olukordi ammendavalt reguleerida ning võiks tekitada täiendavaid tõlgendusprobleeme. Terminoloogilise kooskõla tagamiseks on lähtutud PPWR-is kasutatavast sõnastusest ning vastav selgitus on lisatud seletuskirja.
AS Tallink Grupp
1-4/26/2629-8
5. Tagada Eesti õigusraamistikus selge eristus PPWR-ist, SUP-direktiivist ja Eesti enda poliitikavalikutest tulenevate nõuete vahel.
Tallink leiab, et ettevõtjal peab olema võimalik Eesti õigusaktide põhjal mõistliku vaevaga aru saada, millised kohustused talle kohalduvad ja millisest õigusaktist need tulenevad. Vajadusel tuleks pakendiseaduses kasutada viitenorme PPWR-i ja SUP-direktiivi asjakohastele sätetele, et vältida nii regulatiivseid lünki kui ka olukorda, kus Eesti siseriiklikud nõuded lähevad EL nõuetest põhjendamatult kaugemale.
Arvestatud
Seletuskirja täiendati viidetega SUP-direktiivi asjakohastele sätetele, et selgitada eelnõuga kehtestatavate riigisiseste nõuete seost Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustustega ning aidata paremini mõista nõuete õiguslikku alust ja kohaldamisala.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
1. Viia Eesti pakendiregulatsioon PPWR-iga samasse ulatusse ja ajakavasse ning jätta välja PPWR-ist kaugemale minevad nõuded.
Keskliidu keskne seisukoht on, et Eesti ei peaks kehtestama rangemaid, varasemaid või laiema kohaldamisalaga nõudeid kui PPWR. Täiendavad riiklikud meetmed peavad olema eraldi põhjendatud ning nende vajadust, proportsionaalsust ja mõju ettevõtjatele ja siseturule tuleb hinnata
Arvestatud
Kavandatud sätted jäeti käesolevast eelnõust välja. Ettepanekud puudutavad uusi sisulisi kohustusi ettevõtjatele ning nende rakendamise mõju, ulatus ja võimalikud alternatiivsed lahendused vajavad täiendavat analüüsi ning huvitatud osapoolte kaasamist. Teema edasist käsitlemist kaalutakse eraldi.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
2. Jätta § 5⁵ lõige 1 kavandatud kujul välja ja rakendada kohapealse tarbimise korduskasutusnõuet üksnes PPWR-i ulatuses alates 1. jaanuarist 2030.
Eelnõu hõlmab kõiki materjale ja rakendub 2028. aastal, samas kui PPWR-i nõue puudutab alates 2030. aastast HORECA sektoris kasutatavaid teatavaid ühekordselt kasutatavaid plastpakendeid ning sisaldab erandeid. Keskliidu hinnangul tuleks Eesti regulatsioon viia PPWR-iga samasse ulatusse ja ajakavasse ning vältida juba tehtud investeeringute nullimist
Arvestatud
Kavandatud sätted jäeti käesolevast eelnõust välja. Ettepanekud puudutavad uusi sisulisi kohustusi ettevõtjatele ning nende rakendamise mõju, ulatus ja võimalikud alternatiivsed lahendused vajavad täiendavat analüüsi ning huvitatud osapoolte kaasamist. Teema edasist käsitlemist kaalutakse eraldi.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
3. Mitte kehtestada PPWR-ist rangemaid korduskasutusnõudeid enne EL-i rakendusraamistiku ja Eesti tingimuste põhjaliku mõjuanalüüsi valmimist.
Keskliidu hinnangul ei ole praegune mõjuanalüüs piisav: see põhineb vähestel suletud süsteemide juhtumiuuringutel ega ole Eesti tingimustes tehtud võrdlev elutsüklianalüüs. Tuleks hinnata korduskasutuse keskkonna- ja majandusmõju, sh pesu-, logistika-, IT- ja protsessikulusid ning nende võimalikku mõju tarbijahindadele.
Arvestatud
Kavandatud sätted jäeti käesolevast eelnõust välja. Ettepanekud puudutavad uusi sisulisi kohustusi ettevõtjatele ning nende rakendamise mõju, ulatus ja võimalikud alternatiivsed lahendused vajavad täiendavat analüüsi ning huvitatud osapoolte kaasamist. Teema edasist käsitlemist kaalutakse eraldi.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
4. Jätta välja või muuta kaasamüügipakendi tasuta andmise ja eraldi hinnastamise nõudeid.
Keskliit palub välja jätta § 5⁴, millega keelatakse ühekorra kaasamüügipakendi tasuta andmine ja nõutakse selle hinna eraldi näitamist. Kui nõue säilitatakse, peaks sellele eelnema mõjuanalüüs ning kehtestada tuleks selged ja ühtsed pakendikomponentide kuvamise reeglid, väikese väärtusega pakendite erandid ja vähemalt 18-kuuline üleminekuaeg.
Arvestatud
Kavandatud sätted jäeti käesolevast eelnõust välja. Ettepanekud puudutavad uusi sisulisi kohustusi ettevõtjatele ning nende rakendamise mõju, ulatus ja võimalikud alternatiivsed lahendused vajavad täiendavat analüüsi ning huvitatud osapoolte kaasamist. Teema edasist käsitlemist kaalutakse eraldi.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
5. Jätta välja § 5⁵ lõikes 3 sätestatud keeld küsida korduskasutuspakendi eest tagastamatut tasu ning piirata võrdleva hinnastamise nõue PPWR-i ulatusega.
Keskliidu hinnangul ei lahenda eelnõu seda, kuidas katta korduskasutussüsteemi tegelikke kulusid – pesu, logistika, IT, kadude asendamine jne. Samal ajal piiratakse ettevõtja võimalust neid kulusid hinnas eraldi kajastada. Korduskasutus- ja ühekorrapakend ei ole kulustruktuurilt samaväärsed ning riigisisene hinnastamisreegel ei tohiks minna PPWR-ist kaugemale.
Mitte arvestatud
Eelnõu kohaselt võib korduskasutussüsteemi toimimisega seotud kulud kajastada toodete hinnas, kuid korduskasutussüsteemis müüdav toode ei tohi olla kallim kui samaväärne ühekorrapakendis müüdav toode. Tagastamatu lisatasu keelu eesmärk on vältida varjatud hinnatõusu ning suunata tarbijat pakendit tagastama, mitte kehtestada korduskasutussüsteemi kasutamisega seotud kulude kajastamise keeldu. Lisaks on lubatud rakendada tagatisrahasüsteemi. Võrdleva hinnastamise nõue tuleneb PPWR-i artikli 32 lõikest 2 ja artikli 33 lõikest 3. Eelnõu ja seletuskiri selgitavad, et ettevõtjal on võimalik süsteemi kulud toodete hinnas kajastada, kuid järgida tuleb nõuet, et korduskasutuspakendis pakutav samaväärne toode ei oleks kallim kui ühekorrapakendis.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
6. Tagada korduskasutussüsteemide avatus, koostalitlusvõime ja kulude läbipaistvus.
Kui korduskasutus muutub kohustuslikuks, ei tohiks ettevõtja sõltuda vähestest turul tegutsevatest teenusepakkujatest. Keskliit soovib, et ettevõtjatel oleks võimalik valida erinevate nõuetele vastavate lahenduste vahel, sh kasutada oma suletud süsteemi, ning et teenustasude kujunemine oleks läbipaistev.
Mitte arvestatud
Korduskasutussüsteemidele esitatavad nõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2025/40 (PPWR) VI lisas. Kuna tegemist on vahetult kohaldatava Euroopa Liidu määrusega, ei peeta vajalikuks kehtestada samas küsimuses täiendavaid riigisiseseid nõudeid. Korduskasutussüsteemide toimimisel tuleb lähtuda PPWR-is sätestatud nõuetest.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
7. Defineerida pakendiseaduses mõisted „müügikoht“ ja „ühekordselt kasutatav kaasamüügipakend“ ning täpsustada HORECA kohaldamisala.
Mõistete ebaselgus võib mõjutada olulise osa kohustuste kohaldamisala. Eriti oluline on see transpordi-, reisijateveo- ja toitlustussektoris, kus müügi- ja tarbimiskoht võivad erineda. Samuti tuleks selgelt eristada kaasamüügipakendit tavapärasest eelpakendatud toote müügipakendist ning jätta § 5⁶ jaekaubandusele kohaldamata, kuna PPWR seob asjaomased nõuded HORECA sektoriga.
Mitte arvestatud
„Müügikoha“ mõistet eelnõus eraldi ei defineerita, kuna tegemist on PPWR-is kasutatava mõistega, millele ei ole ka määruses antud eraldi definitsiooni. Eelnõu eesmärk ei ole luua Euroopa Liidu õigusest erinevat või seda täpsustavat mõistet. Arvestades ettevõtlusvormide ja müügikeskkondade mitmekesisust, ei võimaldaks seaduses sätestatud ülddefinitsioon kõiki olukordi ammendavalt reguleerida ning võiks tekitada täiendavaid tõlgendusprobleeme. Terminoloogilise kooskõla tagamiseks on lähtutud PPWR-is kasutatavast sõnastusest ning vastav selgitus on lisatud seletuskirja. Ühekorrapakend ja kaasamüügipakend on defineeritud PPWRi artiklis 3.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
8. Põhjendada põhjalikult §-des 5⁴–5⁶ kavandatud piirangute vajalikkust ja proportsionaalsust ning võrrelda neid vähem koormavate alternatiividega.
Keskliidu hinnangul esitab seletuskiri peamiselt järeldusi, kuid ei näita piisavalt meetmete tegelikku majanduslikku ja keskkonnamõju. Tuleks hinnata näiteks seda, kui palju kaasamüügipakendi tasuliseks muutmine reaalselt kasutust vähendaks ning miks on vaja piiranguid laiendada kõigile pakendimaterjalidele.
Selgitatud
Ettepaneku aluseks olnud sätted (§ 5⁴–5⁶) on käesolevast eelnõust välja jäetud. Eelnõu koostaja nõustub, et PPWR-ist ulatuslikumate siseriiklike meetmete kehtestamine eeldab mõju, proportsionaalsuse ja alternatiivsete lahenduste täiendavat hindamist. Seetõttu ei kavandata vastavaid meetmeid käesoleva eelnõuga edasi viia ning nende võimalikku edasist käsitlemist saab kaaluda eraldi pärast täiendavaid analüüse ja huvitatud osapoolte kaasamist.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
9. Eristada selgelt PPWR-ist ja SUP-direktiivist tulenevad nõuded Eesti enda poliitikavalikutest ning jätta PPWR-ist kaugemale minevad lisameetmed välja või nende õiguslik alus selgelt põhjendada.
Keskliit toob eraldi välja kohustuslikud tasulised teavituskanalid tootjavastutusorganisatsioonidele, väärtegude aegumistähtaja pikendamise neljalt aastalt ning muud täiendavad kohustused. Iga sellise meetme puhul tuleks näidata õiguslik alus, eesmärk, mõjutatud ettevõtjate arv, kulu ja põhjendus, miks eesmärki ei saa saavutada vähem koormavalt.
Arvestatud osaliselt
Eelnõu koostaja nõustub, et seletuskirjas peab olema võimalikult selgelt eristatav, millised nõuded tulenevad vahetult PPWR-ist või SUP-direktiivist ning millised kujutavad endast liikmesriigile jäetud rakendusruumi kasutamist või riigisiseseid rakenduslahendusi. Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud mitmed sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumaid siseriiklikke nõudeid, sealhulgas ühekorrapakendite tasuta andmise keeldu ning kohapealseks tarbimiseks kavandatud täiendavaid korduskasutusnõudeid puudutavad sätted. Samas olid nende meetmete aluseks SUP-direktiivist tulenevad ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimise vähendamise eesmärgid, mille saavutamiseks on liikmesriikidel õigus valida sobivad meetmed. Ülejäänud regulatsiooni puhul on eesmärk tagada Euroopa Liidu õigusaktide rakendamiseks vajalik õigusraamistik. Seletuskirjas täpsustatakse vajaduse korral täiendavate meetmete õiguslikku alust ja eesmärki.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
10. Sätestada kohustuste sisu ja kohaldamisala seaduse tasandil ning piirata rakendusakti roll tehnilise täpsustamisega.
Keskliidu hinnangul ei tohiks ministri määrusega luua uusi kohustusi ega laiendada hõlmatud toodete ringi. Eelkõige tuleb direktiivist tulenevate kulude hüvitamise kohustus siduda toodetega, mis vastavad direktiivi tunnustele. Samuti palutakse välja jätta jäätmevoo koostise uuringute rahastamise kohustus, mida PPWR ega SUP-direktiiv otseselt ei nõua.
Mitte arvestatud
Jäätmete koostise uuringu korraldamine ja rahastamine on osa laiendatud tootjavastutuse rakendamisest. Tootjate ülesanne on kanda nende toodetest tulenevate jäätmetega seotud kulud ning uuring on vajalik, et määrata kindlaks asjaomaste toodete osakaal jäätmevoos ja jaotada kulude hüvitamise kohustus tootjate vahel objektiivselt ja proportsionaalselt. Olukord, kus riik korraldaks uuringu tootjate eest ja võtaks selle rahastamise enda kanda, tähendaks tootjavastutuse rakendamisel vastutuse ja kulude kandmise osalist ülevõtmist riigi poolt. Seetõttu on põhjendatud, et uuringu korraldamise ja rahastamise eest vastutab tootjate ühendus. Seaduse tasandil sätestatakse uuringu eesmärk, ulatus ja põhimõtted ning ministri määrusega kehtestatakse üksnes selle läbiviimise metoodilised ja korralduslikud üksikasjad.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
11. Muuta tootjavastutusega seotud kulude hüvitamise süsteem läbipaistvaks, prognoositavaks ja kontrollitavaks ning jätta üldise prügikastitaristu kulud tootjate kanda panemata.
Hüvitatavad kulud peaksid põhinema tegelikult tekkinud ja põhjendatud kuludel, mitte üksnes turule lastud toodete kogusel. Tootjatel peab olema võimalus kontrollida kulude metoodikat, põhjendatust ja kulutõhusust. Samuti tuleb selgelt määrata korduskasutuspakendi jäätmevoogu jõudmisel vastutuse ja kulude jaotus ning välistada üldised kohaliku omavalitsuse taristuinvesteeringud, nt prügikastide rajamine ja uuendamine
Mitte arvestatud
SUP-direktiivi artikli 8 lõiked 2–4 kohustavad liikmesriike tagama, et asjaomaste ühekordselt kasutatavate plasttoodete tootjad katavad direktiivis nimetatud kulud ning et kulud määratakse kindlaks läbipaistvalt, proportsionaalselt ja kulutõhusalt. Nõude rakendamata jätmine või ebaühtlane rakendamine võib tekitada erinevusi ettevõtjate kulukoormuses ning seeläbi mõjutada konkurentsitingimusi Euroopa Liidu siseturul.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
12. Mitte luua uut kohustuslikku tootjate ühendust või sätestada selle toimimise reeglid ja pikemad rakendustähtajad.
Keskliidu eelistus on korraldada kulude hüvitamine olemasoleva tootjavastutuse süsteemi või ühise arveldusmehhanismi kaudu. Uue juriidilise isiku loomine lisaks olemasolevale süsteemile suurendaks haldus-, IT-, aruandlus- ja lepingukulusid. Kui uus ühendus siiski luuakse, tuleb seaduses määrata selle loomine, juhtimine, andmetele juurdepääsu õigused ja lahendus juhuks, kui ühendust tähtajaks ei asutata. Samuti tuleks kohustuste rakendamine siduda süsteemide tegeliku valmidusega ja anda pärast valmimist vähemalt 18-kuuline üleminekuaeg.
Mitte arvestatud
Avaliku ruumi koristuskulude hüvitamise kohustus on jäätmeseaduses sätestatud alates 2023. aastast, kuid seni ei ole kohustuse täitmine toimunud kavandatud viisil. Rakendusmudel tänasel kujul ei saa toimida, seega eelnimetatud kohustus sisuliselt ei rakendu. Eraldi tootjate ühenduse loomise eesmärk on tagada kulude hüvitamise süsteemi keskne koordineerimine, ühtne rakendamine ning kulude läbipaistev ja kontrollitav jaotamine. Ühenduse kaudu kohustuste täitmine võimaldab vältida paralleelsete süsteemide loomist. Eelnõuga sätestatakse ühenduse tegevuse põhireeglid, sealhulgas võrdse juurdepääsu, teenustasude arvutamise metoodika ning konkurentsitundliku teabe kaitse nõuded. Samuti nähakse ette etapiviisiline rakendamine: tootjate ühendusele kohalduvad nõuded rakenduvad hiljemalt 1. juulist 2027 ning kulude hüvitamise kohustus 1. jaanuarist 2028. See annab osalistele aega ühenduse loomiseks, vajalike kokkulepete sõlmimiseks ning kulude arvestamise ja hüvitamise süsteemi ettevalmistamiseks.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
13. Tagada ettevõtjatele selge arusaam PPWR-ist tulenevatest kohustustest.
Keskliit soovib selgeid viitenorme PPWR-i artiklitele ning terviklikku rakendusjuhist, mis eristaks otse PPWR-ist tulenevad kohustused Eesti riigisisestest lisanõuetest. Samuti tuleks üle vaadata tootja mõiste, märgistamise sätted ning varasemast õigusest üle kanduvad ebaselged mõisted
Arvestatud osaliselt
Eelnõu koostaja nõustub, et ettevõtjatel peab olema võimalik eristada vahetult PPWR-ist tulenevaid kohustusi riigisisestest rakendusmeetmetest. Samas ei ole vahetult kohaldatava Euroopa Liidu määruse sätete täielik dubleerimine pakendiseaduses põhjendatud. Eelnõu ja seletuskirja koostamisel on võimaluse korral viidatud asjakohastele PPWR-i sätetele ning selgitatud riigisisese regulatsiooni ja PPWR-i seoseid. Rakenduspraktika kujundamisel võetakse aluseks Euroopa Komisjoni juhendmaterjalid, KKK-d ja muud tõlgendusdokumendid. Vajaduse korral täpsustatakse rakenduspraktikat täiendavate juhendmaterjalide ja selgituste kaudu koostöös asjaomaste osapooltega.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
13. Viia SUP-direktiivist tulenevad mittepakendite nõuded jäätmeseadusesse.
Keskliidu hinnangul peaks pakendiseadus reguleerima pakendeid ja pakendijäätmeid ning SUP-direktiivist tulenevad mittepakendite nõuded paiknema jäätmeseaduses. Näiteks tuleks söögiriistade piirang pakendiseadusest eraldada ja vajaduse korral sätestada jäätmeseaduses.
Mitte arvestatud
JäätS § 22³ reguleerib ühekordselt kasutatavate plastist söögiriistade turule laskmise keeldu, sealhulgas on sätte punktis 2 nimetatud noad, kahvlid, lusikad ja söögipulgad. PakS § 5 lõige 8 ei korda ega asenda seda piirangut, vaid sätestab avalikel üritustel toidu ja joogi serveerimise korraldusliku nõude, mille kohaselt võib kasutada üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Tegemist on erineva reguleerimiseseme ja kohaldamisalaga sätetega. Söögiriistade nimetamine PakS § 5 lõikes 8 on põhjendatud, sest anumaid ja söögiriistu kasutatakse avalikul üritusel koos ning nende käsitlemine samas sättes tagab nõude terviklikkuse ja arusaadavuse. Seetõttu puudub PakS-ist JäätS-i üleviidav mittepakendinõue.
Eesti Tööandjate Keskliit
1-4/26/2629-9
14. Lahendada turba- ja põllumajandustootmises kasutatavate kattekilede käitlus.
Keskliit teeb ettepaneku analüüsida, kas need kattekiled tuleks lisada probleemtoodete loetellu, et tagada nende kogumiseks ja käitlemiseks toimiv süsteem. Praegu võib ettevõtjal olla jäätme üleandmise kohustus olukorras, kus turul puudub tegelik ja mõistlik võimalus jäätmekäitlejale seda üle anda.
Mitte arvestatud
Ettepanek ei ole seotud käesoleva eelnõu reguleerimisesemega. Eelnõu eesmärk on rakendada pakendi- ja pakendijäätmete määrust (EU) 2025/40 ja SUP direktiivi (EL) 2019/904. Eelnõuga ei muudeta probleemtoodete hulka tooterühmade osas.
Toiduliit
1-4/26/2629-10
1. Piirata SUP kulude hüvitamise kohustus üksnes SUP-direktiivis sätestatud tingimustele vastavatele toodetele.
Toiduliidu hinnangul laiendab kavandatav määrus SUP kulude hüvitamise kohustust põhjendamatult kõigile toidupakenditele, pakkidele ja pakkematerjalidele ning joogipakenditele ja -topsidele sõltumata mahust. SUP-direktiivi eesmärk on kanda tootjatele üle eelkõige kõrge prügistamisriskiga toodete kulud. Seetõttu tuleks kohustus piiritleda toodetega, mis sisaldavad ühe inimese portsjonit, ei vaja enne tarbimist edasist valmistamist ja mida müüakse ühekaupa.
Mitte arvestatud
Eelnõus on kulude hüvitamise kohustus piiritletud SUP-direktiivi lisa E osa I jaos nimetatud pakenditega, mis on samas sõnastuses loetletud pakendiseaduse § 3 lõikes 7. See hõlmab direktiivis määratletud toidupakendeid, painduvast materjalist pakke ja pakkematerjale, kuni kolmeliitriseid joogipakendeid, joogitopse ning õhukesi plastkandekotte. Tegemist ei ole kohustuse laiendamisega kõigile toidupakenditele ja pakkematerjalidele, vaid direktiivis nimetatud tootekategooriatest tekkinud jäätmete kogumise ja prügistamisega seotud kulude hüvitamisega. Seetõttu ei ole põhjendatud lisada eelnõusse direktiivis sätestatust erinevaid üldisi piiranguid.
Toiduliit
1-4/26/2629-10
2. Liigitada SUP kulude hüvitamiseks loodav tootjate ühendus tootjavastutusorganisatsiooniks ning täpsustada selle õigusi ja kohustusi.
Toiduliit peab uue tootjate ühenduse loomist olemasolevate tootjavastutusorganisatsioonide kõrvale põhjendamatuks. Ühendusele antakse tootjavastutusega sarnased ülesanded, kuid samal ajal puuduvad tal piisavad õigused avaliku sektori esitatud andmete kontrollimiseks ja kogukulu usaldusväärseks arvutamiseks. Lisaks on eelnõus vastuolu: ühendus ei tohi tulu teenida, kuid peab samal ajal koguma teenustasu või muid rahalisi vahendeid.
Mitte arvestatud
Tootjate ühenduse loomise eesmärk on koondada avaliku sektori asutuste kulunõuete kontrollimine, hüvitatavate summade arvutamine, kulude tootjate vahel jaotamine ja hüvitiste maksmine ühtsesse süsteemi. Olemasolevate tootjavastutusorganisatsioonide kasutamine ühise aruandluskanali ja metoodika alusel ei lahendaks täielikult kulunõuete kontrollimise, kulude jaotamise ega maksmise eest vastutamise küsimusi. Eelnõuga antakse tootjate ühendusele õigus nõuda avaliku sektori asutuselt kulude kontrollimiseks vajalikke lisaandmeid ja -dokumente ning kohustus põhjendada hüvitatava summa arvutamist ja kulude hüvitamata jätmist. Seega on ühenduse õigused ja kohustused eelnõus reguleeritud. Tootjate ühenduse mittetulunduslik eesmärk ei välista teenustasu kogumist: teenustasu kasutatakse üksnes kulude hüvitamise kohustuse täitmiseks ja selle korraldamiseks, mitte kasumi teenimiseks. Eelnõuga nähakse ette ka nõuded teenustasu arvutamise läbipaistvusele, rahaliste vahendite sihtotstarbelisele kasutamisele ja ühenduse tegevuse kontrollitavusele.
Toiduliit
1-4/26/2629-10
3. Eemaldada eelnõust jäätmevoo koostise uuringute kulude hüvitamise kohustus.
Toiduliidu hinnangul ei tulene sellist kohustust PPWR-ist ega SUP-direktiivist. Jäätmevoo koostise uuring ei võimalda hinnata tootjavastutuse kohustuste täitmist ning selleks tuleks kasutada muid andmeallikaid. Seetõttu ei peeta tootjate kohustust selliseid uuringuid rahastada põhjendatuks.
Mitte arvestatud
SUP direktiiv ei kohusta jäätmete koostise uuringut läbi viima ega selle kulusid tootjate kanda jätma. Direktiiv kohustab aga tagama, et tootjad katavad direktiivi artiklis 8 nimetatud kulud. Selle kohustuse rakendamiseks peab olema usaldusväärne alus asjaomaste toodete osakaalu määramiseks avalikesse kogumissüsteemidesse sattunud või avalikust ruumist koristatud jäätmetes. Ka ei ole jäätmete koostise uuring suunatud tootjavastutuse kohustuste täitmise kontrollimisele, vaid kulude põhjendatud ja läbipaistvale jaotamisele tootjate vahel. Puudub muu usaldusväärne andmeallikas - müügiandmed, turule lastud kogused või registriandmed ei näita, kui suur osa konkreetsest jäätmevoost koosneb SUP direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatest toodetest.
Toiduliit
1-4/26/2629-10
4. Jätta välja ühekordselt kasutatavate kaasamüügipakendite tasuta andmise keeld.
Toiduliit leiab, et eelnõus ei ole piisavalt selgelt määratletud mõisteid „kaasamüügipakend“ ja „müügikoht“. Tasuta andmise keeld tähendaks praktikas pakendi hinna eraldi näitamist kõigi toodete puhul sõltumata müügikanalist. Toiduliidu hinnangul ei ole selline nõue PPWR-iga kooskõlas ning pakendi maksumus on üldjuhul toote hinnakujunduse osa ja äriliselt tundlik teave.
Arvestatud
Kavandatud sätted jäeti käesolevast eelnõust välja. Ettepanekud puudutavad uusi sisulisi kohustusi ettevõtjatele ning nende rakendamise mõju, ulatus ja võimalikud alternatiivsed lahendused vajavad täiendavat analüüsi ning huvitatud osapoolte kaasamist. Teema edasist käsitlemist kaalutakse eraldi. Samas juhime tähelepanu, et taastäitejaamade juures kasutatavate pakendite osas tuleneb nõue otse PPWRi artikli 28 lõikest 3. Lisaks selgitame, et „müügikoha“ mõistet eelnõus eraldi ei defineerita, kuna tegemist on PPWR-is kasutatava mõistega, millele ei ole ka määruses antud eraldi definitsiooni. Eelnõu eesmärk ei ole luua Euroopa Liidu õigusest erinevat või seda täpsustavat mõistet. Arvestades ettevõtlusvormide ja müügikeskkondade mitmekesisust, ei võimaldaks seaduses sätestatud ülddefinitsioon kõiki olukordi ammendavalt reguleerida ning võiks tekitada täiendavaid tõlgendusprobleeme. Terminoloogilise kooskõla tagamiseks on lähtutud PPWR-is kasutatavast sõnastusest ning vastav selgitus on lisatud seletuskirja. Kaasamüügipakend on defineeritud PPWRi artiklis 3.
Toiduliit
1-4/26/2629-10
5. Jätta välja korduskasutus- ja ühekorrapakendis müüdava toote võrdleva hinnastamise nõue.
Toiduliidu hinnangul ei ole korduskasutus- ja ühekorrapakend funktsiooni, omaduste, kasutusotstarbe ega hinna poolest samaväärsed, mistõttu ei ole nende hindade võrdlemise nõue asjakohane. Samuti peab Toiduliit problemaatiliseks riigi sekkumist ettevõtjate pakendite hinnakujundusse ning leiab, et selline nõue ei ole EL pakendiõigusega kooskõlas ja võib tekitada konkurentsiõiguslikke küsimusi.
Selgitatud
PPWR sätestab nõude, et lõppkasutajale ei tohi korduskasutuslahenduse või tarbija enda anuma kasutamise korral kohaldada võrreldes ühekordse pakendiga kõrgemat maksumust ega ebasoodsamaid tingimusi. Samas ei tulene määrusest kohustust kehtestada korduskasutus- ja ühekordses pakendis pakutavale tootele identset hinda ega reguleerida ettevõtjate hinnakujundust - seda ei sätestata ka pakendiseaduse muutmise eelnõuga. PPWR artiklid 32 ja 33 nõuavad üksnes, et korduskasutuslahendus ei oleks lõppkasutajale kallim ega seotud ebasoodsamate tingimustega kui võrreldav ühekordse pakendi lahendus. Näiteks juhul, kui korduskasutuspakendi kasutamisel rakendatakse tagatisraha, peab lõppkasutajal olema võimalik pakendi tagastamisel tagatisraha täies ulatuses tagasi saada. Samuti ei oleks PPWR eesmärgiga kooskõlas olukord, kus korduskasutuslahenduse kasutamisel lisanduvad lõppkasutajale tagastamatud teenus- või käitlustasud, mille tulemusel kujuneb toote kogumaksumus kõrgemaks kui võrreldava ühekordse pakendi korral. Sellisel juhul võiks korduskasutuslahenduse kasutamine osutuda lõppkasutaja jaoks majanduslikult ebasoodsamaks, mis oleks vastuolus PPWR-is sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.
Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ (ETO)
OÜ Tootjavastutusorganisatsioon
1-4/26/2629-11
1. JäätS § 25³ – täpsustada tootjate ühenduse liikmeskonda, teenuse kasutamist, juhtimist, rahastamist ja aruandlust.
Selgelt tuleb eristada ühenduse liikmeks olemist ja teenuse kasutamist ning sätestada, kas kohustuste üleandmiseks piisab lepingust või on vaja liikmeks astuda. Samuti tuleb tagada erinevate tootjarühmade ja tootjavastutusorganisatsioonide tasakaalustatud esindatus, huvide konfliktide vältimine ning tootjate rahalisi kohustusi mõjutavate otsuste läbipaistvus ja kontrollitavus. SUP-tooterühmade kulud peaksid kandma üksnes need tootjad või TVO-d, kellele vastav kohustus kohaldub, vältides põhjendamatut ristsubsideerimist. Lisaks soovitakse täpsustada avaliku koondaruande sisu, et oleks võimalik kontrollida raha kasutamist, kuid ei avaldataks ärisaladust.
Selgitatud
Eelnõus eristatakse tootjate ühenduse liikmesust ja teenuse kasutamist: ühenduse liikmeteks võivad olla seaduses nimetatud tootjad ja tootjavastutusorganisatsioonid. huvide konfliktide vältimiseks ei või tootjate ühendusse kuuluda jäätmekäitlejad ega avaliku sektori asutused. Ühekordselt kasutatava plasti sisaldava pakendi või toote tootjal on kohustus ühendusega leping sõlmida ja tootjate ühendus peab sõlmima kirjaliku lepingu kõigi asjaomaste tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonidega, kes vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Seega ei eelda teenuse kasutamine tingimata ühenduse liikmeks astumist. Eelnõuga nähakse ette ka nõuded võrdsele kohtlemisele, teenustasude arvutamise objektiivsusele ja kontrollitavusele, eri tooterühmade kulude ja rahaliste vahendite eraldi arvestusele, huvide konfliktide vältimisele ning ärisaladuse kaitsele. Teenustasu arvutamisel lähtutakse asjaomase tooterühma toodete turule lastud kogustest, mis aitab vältida eri tooterühmade kulude põhjendamatut ristsubsideerimist. Samuti on sätestatud andmete säilitamise ja järelevalveasutusele esitamise kohustus ning kohustus avaldada süsteemi toimimise ja rahastamise põhimõtteid selgitav teave. Eelnõu rakendamisel tuleb tagada, et avalikustatav teave võimaldab kontrollida rahaliste vahendite kasutamist, kuid ei avalda tootjate ega tootjavastutusorganisatsioonide ärisaladust.
Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ (ETO)
OÜ Tootjavastutusorganisatsioon
1-4/26/2629-11
2. Seletuskirja p 7.2.5 ja eelnõu § 1 p 27 – PakS § 12¹ lg 4 p 4: täiendada tootjate ühenduse mudeli mõju- ja kuluanalüüsi ning piiritleda tootjate kulukohustus.
Uue ühenduse mudelit tuleks võrrelda samadel alustel alternatiividega, sh riikliku fondi või muu riikliku lahendusega. Arvesse tuleks võtta juhtimis-, personali-, IT-, andmevahetuse, aruandluse, auditeerimise ja järelevalve kulusid. Lisaks tuleb selgelt sätestada, et tootjate kanda on PPWR-ist tulenevad segaolmejäätmete koostise uuringute kulud, kuid mitte Eesti plastipõhise ELi omavahendi tasumine ega muud riigi kulud, mida ELi õigus tootjatele ei pane
Osaliselt arvestatud
Seletuskirja punktis 7.2.5 on käsitletud kulude hüvitamise korraldamise alternatiive, sealhulgas riikliku fondi loomist, riikliku tasu kehtestamist ja kulude hüvitamise kokkulepete sõlmimist otse kohalike omavalitsustega. Valitud lahenduse põhjendamisel on arvestatud muu hulgas haldus- ja IT-kulude ning süsteemi korraldamisega kaasneva töökoormusega. Pakendiseaduse § 12¹ lõike 4 punktis 4 nimetatud segaolmejäätmete koostise uuringute kulude kandmise kohustus tuleneb PPWR artikli 45 lõikest 2 ning uuringute tegemise kohustusest, mis tuleneb komisjoni rakendusmäärusest (EL) 2023/595 ja PPWR artikli 56 lõike 7 punkti a alusel vastu võetavatest rakendusaktidest. Tegemist ei ole üldise kohustusega kanda riigi kulusid, vaid konkreetsete ELi õigusaktides nimetatud kulude katmisega. Seletuskirjas täpsustatakse kulukohustuse õiguslikku alust ja ulatust, et eristada tootjate kanda jäävaid kulusid muudest riigi kuludest.
Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ (ETO)
OÜ Tootjavastutusorganisatsioon
1-4/26/2629-11
3. JäätS § 25⁴ lg 5 – täpsustada jäätmekäitleja valiku õiguslikku alust ja hankereeglite järgimist.
Tootjavastutuse vahenditest peaks hüvitatama üksnes õiguspäraselt tekkinud jäätmekäitluskulu. Kui KOV või muu avaliku sektori asutus tellib jäätmekäitlusteenuse, peab jäätmekäitleja valik vastama muu hulgas riigihangete nõuetele. Sõnastus „avaliku sektori asutuse määratud või volitatud jäätmekäitleja“ ei tohiks anda iseseisvat alust hankereeglitest kõrvale kaldumiseks.
Mitte arvestatud
Avaliku sektori asutused peavad heakorra- ja jäätmekäitluse teenuste tellimisel igal juhul järgima neile kohalduvaid õigusakte, sealhulgas riigihangete seadust. Selle kohustuse kordamine jäätmeseaduses ei ole vajalik ega asjakohane. JäätS § 25⁴ lõike 5 eesmärk on tagada, et tootjavastutuse raames hüvitatakse üksnes nõuetekohaselt korraldatud jäätmekäitluse kulud, mille puhul on järgitud kehtivaid keskkonnanõudeid ja jäätmehierarhiat. Säte ei anna alust kalduda kõrvale muudest kohalduvatest õigusnõuetest.
Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ (ETO)
OÜ Tootjavastutusorganisatsioon
1-4/26/2629-11
4. PakS § 15² lg 7 – täpsustada 0,50 euro suuruse veokulu käibemaksukäsitlust.
Sätestada, et jäätmevaldaja tasutav 0,50 eurot on käibemaksuta summa, millele lisandub käibemaks. TVO hinnangul tagaks see, et käibemaks ei vähendaks tootjavastutusorganisatsiooni kanda jäävat osa pakendijäätmete veokulust. Praeguse sõnastuse puhul võib tekkida olukord, kus 0,50 eurot käsitatakse käibemaksuga lõppsummana.
Mittearvestatud
Ettepanek puudutab kehtiva pakendiseaduse siseriiklikke regulatsioone, mis ei tulene käesoleva eelnõuga ülevõetavatest ega rakendatavatest Euroopa Liidu õigusest tulenevatest nõuetest. Käesoleva eelnõu eesmärk on eelkõige tagada Euroopa Liidu pakendi- ja pakendijäätmealase regulatsiooni rakendamiseks vajalike muudatuste tegemine. Menetluspraktika kohaselt käsitletakse selliseid Euroopa Liidu õigusest sõltumatuid siseriiklikke muudatusettepanekuid üldjuhul eraldi eelnõu raames, et tagada nende sisuline analüüs, mõjude hindamine ja asjaomaste osapoolte kaasamine.
Lisaks puudutab esitatud ettepanek peamiselt hiljutiste seadusemuudatustega kehtestatud regulatsioone, mille rakenduspraktika ei ole veel välja kujunenud. Esitatud ettepanekut kaalutakse pakendiseaduse järgmiste muudatuste ettevalmistamisel.
Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ (ETO)
OÜ Tootjavastutusorganisatsioon
1-4/26/2629-11
5. PakS § 15² – täiendada võõriste piirmäära tõendamise kulude jaotust.
Kui TVO tõendab, et KOVi korraldatud liigiti kogutud pakendijäätmete voos ületab võõriste osakaal 5%, peaks KOV hüvitama 50% selle konkreetse mittevastavuse tõendamise põhjendatud ja dokumenteeritud kulust. Praegu peab TVO sellise piirmäära ületamist tõendama ise, kuigi tõendamise vajadus võib tekkida KOVi korraldatud kogumissüsteemi tõttu. Ettepanek puudutab üksnes liigiti kogutud pakendijäätmete voo kvaliteedi kontrolli, mitte PPWR art 45 lg 2 p b kohaseid segaolmejäätmete koostise uuringuid.
Mittearvestatud
Ettepanek puudutab kehtiva pakendiseaduse siseriiklikke regulatsioone, mis ei tulene käesoleva eelnõuga ülevõetavatest ega rakendatavatest Euroopa Liidu õigusest tulenevatest nõuetest. Käesoleva eelnõu eesmärk on eelkõige tagada Euroopa Liidu pakendi- ja pakendijäätmealase regulatsiooni rakendamiseks vajalike muudatuste tegemine. Menetluspraktika kohaselt käsitletakse selliseid Euroopa Liidu õigusest sõltumatuid siseriiklikke muudatusettepanekuid üldjuhul eraldi eelnõu raames, et tagada nende sisuline analüüs, mõjude hindamine ja asjaomaste osapoolte kaasamine.
Lisaks puudutab esitatud ettepanek peamiselt hiljutiste seadusemuudatustega kehtestatud regulatsioone, mille rakenduspraktika ei ole veel välja kujunenud. Esitatud ettepanekut kaalutakse pakendiseaduse järgmiste muudatuste ettevalmistamisel.
Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ (ETO)
OÜ Tootjavastutusorganisatsioon
1-4/26/2629-11
6. PakS § 4¹ – täpsustada „võõrise“ mõistet.
Võõriseks tuleks lugeda ka pakend või pakendijääde, mis on paigutatud vale pakendijäätmeliigi kogumisvahendisse, kui KOVi korraldatud liigiti kogumise süsteemis on see ette nähtud kogumiseks mujal. Näiteks eraldi kogutava klaaspakendi sattumine plast- ja metallpakendi mahutisse. Eesmärk on siduda võõrise mõiste objektiivselt KOVi korraldatud kogumissüsteemiga ning vältida olukorda, kus TVO saaks ühepoolselt otsustada, milline pakend on võõris.
Mittearvestatud
Ettepanek puudutab kehtiva pakendiseaduse siseriiklikke regulatsioone, mis ei tulene käesoleva eelnõuga ülevõetavatest ega rakendatavatest Euroopa Liidu õigusest tulenevatest nõuetest. Käesoleva eelnõu eesmärk on eelkõige tagada Euroopa Liidu pakendi- ja pakendijäätmealase regulatsiooni rakendamiseks vajalike muudatuste tegemine. Menetluspraktika kohaselt käsitletakse selliseid Euroopa Liidu õigusest sõltumatuid siseriiklikke muudatusettepanekuid üldjuhul eraldi eelnõu raames, et tagada nende sisuline analüüs, mõjude hindamine ja asjaomaste osapoolte kaasamine. Lisaks puudutab esitatud ettepanek peamiselt hiljutiste seadusemuudatustega kehtestatud regulatsioone, mille rakenduspraktika ei ole veel välja kujunenud. Esitatud ettepanekut kaalutakse pakendiseaduse järgmiste muudatuste ettevalmistamisel.
AS Alexela
1-4/26/2629-12
1. Eesti ei peaks kehtestama PPWR-ist varasema kehtivusega ega rangemaid nõudeid ilma sisulist vajadust põhjendava mõjuanalüüsita
Alexela peab oluliseks, et Eesti pakendiregulatsioon liigub Euroopa Liiduga samas tempos.
Tutvumiseks esitatud eelnõus sisalduvad meie hinnangul aga mõningad sellised nõuded, mis
puudutavad kohustuslikku korduskasutust ning kaasamüügipakendite hinnastamist ning mille
rakendumisele osades valdkondades on ette nähtud varasem tähtaeg. Seejuures reguleeritakse
neid laiemalt, s.o rangemalt, kui PPWR kohustuse ette näeb.
Arvestatud
Eelnõust on välja jäetud sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-is sätestatust varasemaid või ulatuslikumaid kohustusi seoses korduskasutuse ja kaasamüügipakenditega. Käesoleva eelnõu eesmärk on luua PPWR rakendamiseks vajalik riigisisene õiguslik raamistik, mitte kehtestada täiendavaid siseriiklikke nõudeid valdkondades, mida PPWR juba reguleerib. Täiendavate siseriiklike meetmete vajadust saab vajaduse korral hinnata edaspidi eraldi menetluse raames.
AS Alexela
1-4/26/2629-12
2. Korduskasutussüsteemi praktiline korraldus – eelnõu § 5⁵: täpsustada süsteemi toimimiseks vajalik raamistik.
Alexela hinnangul ei ole piisavalt selge, kuidas korduskasutussüsteem tegelikkuses toimima hakkab. Puudub selgus näiteks süsteemi operaatori rolli, tehniliste standardite, pakendite tagastamise ja pesemise ning ettevõtjate, teenusepakkujate ja tarbijate vahelise kulude jaotuse osas. Samuti vajab lahendamist tagastamata või kahjustatud korduskasutuspakendite käsitlus. Enne kohustuse jõustumist peaks ettevõtjatel olema võimalik hinnata süsteemi toimimismudelit ja vajalike investeeringute suurust.
Selgitatud
Korduskasutussüsteemide toimimise põhinõuded tulenevad vahetult PPWR-ist. Määrus sätestab muu hulgas korduskasutussüsteemide toimimise üldised nõuded, korduskasutatava pakendi käitlemise põhimõtted, pakendi tagastamise, kogumise, korduskasutuseks ettevalmistamise, puhastamise ja pakendi korduskasutusringide jälgimise nõuded. Korduskasutussüsteemi konkreetne ärimudel, süsteemioperaatori roll, kulude jaotus osapoolte vahel ning muud praktilised korralduslikud küsimused on eelkõige asjaomaste ettevõtjate ja süsteemihaldajate otsustada ning neid ei ole põhjendatud täiendavalt reguleerida pakendiseaduses.
AS Alexela
1-4/26/2629-12
3. Korduskasutuse keskkonnaeelis ei ole igas olukorras iseenesestmõistetav
Mõjuanalüüsid lähtuvad suurel määral eeldusest, et korduskasutuslahendused on keskkonna seisukohalt eelistatud, aga tegelik keskkonnamõju sõltub kasutuskordade arvust, tagastusmäärast, transpordist, veest energiast ja logistika korraldusest.
Alexela teenindusjaamade võrgustik paikneb üle Eesti ning erineb olemuselt suletud ringlussüsteemidest, millele mõjuanalüüs suures osas tugineb. Seetõttu ei saa eeldada, et korduskasutuspakend annab kõikides müügikohtades ja kõikides Eesti piirkondades automaatselt väiksema keskkonnajalajälje kui kvaliteetne ringlussevõetav ühekorrapakend. Enne 100% korduskasutuse nõude kehtestamist tuleks hinnata erinevate lahenduste tegelikku keskkonnamõju Eesti tingimustes kogu nende elutsükli vältel.
Selgitatud
Korduskasutuse edendamise kohustus tuleneb vahetult PPWR-ist, mille koostamisel on Euroopa Liidu tasandil hinnatud erinevate pakendilahenduste keskkonnamõjusid. Käesoleva eelnõuga ei kehtestata täiendavaid siseriiklikke korduskasutuskohustusi ega muudeta PPWR-is sätestatud lähenemist. Seetõttu ei ole käesoleva eelnõu raames kavandatud täiendavat Eesti-spetsiifilist keskkonnamõju hindamist korduskasutuse ja ühekordsete pakendilahenduste võrdlemiseks.
AS Alexela
1-4/26/2629-12
4. Hinnastamisreeglid on ebaselged ning võivad tekitada ebaproportsionaalse halduskoormuse (PakS §5⁴ ja § 5⁵ koosmõju)
Alexela peab ebaselgeks, kuidas tuleb ühekordselt kasutatava kaasamüügipakendi hind müügikohas kajastada ning kuidas hinnastada mitmest komponendist koosnevat pakendit. Näiteks kohvijoogi puhul võivad eraldi komponendid olla tops, kaas ja segamispulk. Kui iga komponent tuleks kassas eraldi hinnastada, tekiksid ulatuslikud IT-arendused kassasüsteemides, hinnakirjades ja lojaalsusprogrammides ning suureneks vigade oht, eriti mehitamata iseteeninduskassades. Alexela soovib, et seadusest nähtuks selgelt, et väikese väärtusega pakendikomponente ei pea tingimata eraldi toodetena hinnastama ja kassadokumendil kuvama.
Arvestatud
Eelnõust on välja jäetud kaasamüügipakendite hinnastamist ja hinnainfo esitamist puudutavad sätted. Seetõttu ei teki käesoleva eelnõu raames küsimusi pakendikomponentide eraldi hinnastamise, kassasüsteemide kohandamise ega hinnainfo kuvamise täiendavate nõuete kohta. Küll aga juhime tähelepanu, et taastäitejaamade juures olevate ühekordsete pakendite osas tuleneb tasuta andmise keeld otse PPWRi artikli 28 lõikest 3.
AS Alexela
1-4/26/2629-12
5. Definitsioonid ja kohaldamisala vajavad täpsustamist
Eelnõu kasutab mitmeid mõisteid, mis ei vasta PPWRi tõlgendusele või mille praktiline kohaldamisala ei ole üheselt arusaadav. Näiteks tuleks meie hinnangul täpsustada kaasamüügipakendi, müügikoha ja tootja mõistet, korduskasutuspakendi ja korduskasutussüsteemi sisu, erinevate pakendikomponentide käsitlust ning korduskasutuse ja kaasamüügi reeglite omavahelist seost.
Mittearvestatud
Enamik nimetatud mõistetest, sealhulgas korduskasutuspakend, korduskasutussüsteem ja tootja, on määratletud vahetult PPWR-is. Euroopa Liidu määrus on otsekohalduv ning üldreeglina ei dubleerita selle mõisteid ega sisulisi sätteid siseriiklikes õigusaktides. Selline lähenemine aitab vältida võimalikke tõlgenduslahknevusi Euroopa Liidu õiguse ja riigisisese õiguse vahel ning tagab määruse ühetaolise kohaldamise kogu Euroopa Liidus. Seetõttu ei ole käesoleva eelnõuga kavandatud PPWR-is juba sätestatud mõistete täiendavat defineerimist või ümber sõnastamist pakendiseaduses.
AS Alexela
1-4/26/2629-12
6. Üleminekuaeg ei ole piisav
Pakendite hinnastamise ning korduskasutussüsteemide rakendamisega kaasnevad ulatuslikud muudatused kassasüsteemides, iseteeninduslahendustes, nutirakendustes (sh toidu ja kaupade e-poe müük ja kullerteenused), hinnakirjades, lojaalsusprogrammis ning ka aruandlus- ja raamatupidamissüsteemides. Arvestades muudatuste ulatust peab ettevõtjatel olema piisav aeg süsteemide kohandamiseks pärast kõigi rakendusaktide vastuvõtmist ja praktiliste juhiste avaldamist. Praegune regulatsioon ei taga piisaval määral selgust muudatuste sisu kohta ega piisavat aega selleks.
Arvestatud
Eelnõust on välja jäetud pakendite hinnastamise ja korduskasutussüsteemide rakendamisega seotud siseriiklikud täiendavad nõuded. Seetõttu ei kohaldata käesoleva eelnõu alusel ettevõtjatele täiendavaid rakendustähtaegu. Valdkonnas kohalduvad edaspidi PPWR-is sätestatud tähtajad ja üleminekuajad.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1-4/26/2629-13
1. Haldus- ja majanduslikku mõju ei ole piisavalt hinnatud
Ettevõtetele lisanduvad andmekogumise ja aruandluse kohustused toovad ettevõtetele kaasa vajaduse kohandada sisemisi tööprotsesse ja infosüsteeme ning suurendada tööaega. Eelnõus puudub hoinnang nõuete rakendamisega kaasnevale aja-, tööjõu- ja rahakulule. Sellises mahus kohustuste kehtestamine ilma mõjuanalüüsita ei võimalda hinnata, kas kavandatavad nõuded on ettevõtjatele proportsionaalsed ning kas nende eesmärki oleks võimalik saavutada väiksema halduskoormusega.
EPKK ettepanek: täiendada seletuskirja ettevõtjatele kaasnevate haldus- ja rakenduskulude analüüsiga ning hinnata iga uue aruandlus- ja andmekogumiskohustuse vajalikkust. Samuti hinnata võimalust kasutada juba riigi käsutuses olevaid andmeid või olemasolevaid aruandlussüsteeme.
Mittearvestatud
Eelnõuga seotud mõjuhinnanguid on täiendatud seletuskirjas ulatuses, milles mõju on käesolevas etapis hinnatav. Mitmed andmekogumise ja aruandlusega seotud kohustused tulenevad vahetult PPWR-ist või on vajalikud määrusest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Andmekogumise eesmärk on muu hulgas võimaldada täita PPWR-ist tulenevaid aruandlus- ja järelevalvekohustusi ning koguda andmeid määruses sätestatud sihtide täitmise hindamiseks. Rakendamisel lähtutakse põhimõttest, et olemasolevaid andmeid ja infosüsteeme kasutatakse võimalikult suures ulatuses ning välditakse põhjendamatut halduskoormust
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1-4/26/2629-13
2. Pakendite vähendamise eesmärk ei arvesta Eesti turu tegelikku olukorda
EPKK hinnangul võib suuremate pakendite eelistamine vähendada pakendite arvu, kuid suurendada väikestes leibkondades toiduraiskamist. Seetõttu tuleks kavandatavate pakendite vähendamise meetmete mõju hinnata koostoimes jäätmeseaduse toidujäätmete ja -kadude vähendamise eesmärkidega, samuti Eesti tarbijate ostukäitumise ja toidutootjate konkurentsivõime seisukohalt.
EPKK ettepanek: hinnata pakendite vähendamise eesmärkide mõju koos toiduraiskamise vähendamise eesmärkidega ning analüüsida kavandatavate muudatuste mõju Eesti tarbijate ostukäitumisele ja toidutootjate konkurentsivõimele.
Selgitatud
Pakendite vähendamise eesmärgid tulenevad vahetult PPWR-ist ning nende eesmärk on vähendada pakendite teket kogu Euroopa Liidus. Käesoleva eelnõuga ei kehtestata täiendavaid riigisiseseid pakendite vähendamise eesmärke. PPWR-i ettevalmistamisel on Euroopa Komisjon hinnanud kavandatavate meetmete mõju ning liikmesriikidel on kohustus määruse nõudeid rakendada. Toiduraiskamise vähendamise eesmärkide ja pakendialaste nõuete koostoimega arvestatakse PPWR-i rakendamisel ning Euroopa Liidu õigus sisaldab ka erandeid juhtudeks, kus pakend on vajalik toidu kvaliteedi või säilivuse tagamiseks.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1-4/26/2629-13
3. Pakendite vähendamise eesmärk võib kahjustada toiduohutuse tagamist
EPKK juhib tähelepanu, et pakend võib olla vajalik veekao, riknemise, mikrobioloogiliste ohtude, füüsiliste kahjustuste või oksüdatsiooni vältimiseks. Seetõttu tuleb pakendipiirangute rakendamisel tagada võimalus kasutada pakendit, kui see on toiduohutuse või kvaliteedi tagamiseks vajalik. Riigisiseselt tuleks selgelt sätestada, kuidas PPWR-i erandeid kohaldatakse ja milliste kriteeriumide alusel vajadust hinnatakse. Samuti tuleks mõjuanalüüsis hinnata mõju toiduohutusele, säilivusele ja toiduraiskamisele.
Mittearvestatud
PPWR-is on ette nähtud erandid juhtudeks, kus pakend on vajalik näiteks toidu kvaliteedi säilitamiseks, mikrobioloogiliste ohtude vältimiseks, veekao vähendamiseks või muudel põhjustel, mis on seotud toiduohutuse ja säilivusega. Nende erandite täpsem rakendamine sõltub Euroopa Komisjoni edasistest juhistest ja rakendusmeetmetest. Käesoleva eelnõuga ei kehtestata täiendavaid siseriiklikke piiranguid võrreldes PPWR-is sätestatuga.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1-4/26/2629-13
4. Veopakendite aruandluses esineb mitmeid praktilisi probleeme
EPKK peab probleemseks olukordi, kus veopakend koosneb mitmest materjalist või plastiliigist või tarnija kasutab eri saadetiste puhul erinevaid pakendilahendusi. Ebaselge on näiteks, kuidas määrata eri materjalide osakaalu ja pakendi massi ning kas lähtuda kuiva pakendi massist või sellisest pakendist, nagu see ettevõttesse saabub. Rakendusaktides tuleks anda selged juhised komposiit- ja mitmest materjalist veopakendite ning nende massi määramise kohta.
Arvestatud osaliselt
Eelnõuga luuakse õiguslik alus vajalike andmete kogumiseks. Ettevõtjate tõstatatud praktilised küsimused, sealhulgas mitmest materjalist koosnevate pakendite käsitlemine, pakendimassi määramine ja andmete kogumise metoodika, on rakendusliku iseloomuga. Vajaduse korral täpsustatakse andmete esitamise juhiseid rakendusaktides, juhendmaterjalides või registri kasutusjuhendites.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1-4/26/2629-13
5. Mõiste "pakendiettevõtja" asendamine mõistega "tootja"
Seletuskirjast ei selgu piisavalt, kas ja kuidas muutub kohustatud ettevõtjate ring ning milline on muudatuse praktiline mõju ettevõtjatele.
EPKK ettepanek: täiendada mõjuanalüüsi ning selgitada üheselt, kas PPWR mõiste "tootja" muudab kohustatud ettevõtjate ringi ning milline on selle mõju aruandlusele ja tootjavastutuse kohustustele
Mitte arvestatud
Tootja mõiste sisu tuleneb vahetult EL-i pakendi- ja pakendijäätmete määrusest ning selle tõlgendamine toimub Euroopa Komisjoni selgituste ja rakenduspraktika alusel. Eelnõu koostaja ei pea otstarbekaks dubleerida seletuskirjas ulatuslikult määrusest tulenevaid mõisteid ja tõlgendusi, kuna see võib tekitada riski erinevateks tõlgendusteks võrreldes vahetult kohaldatava Euroopa Liidu õigusega. Täiendavad selgitused tootja mõiste kohaldamise kohta avaldatakse ja ajakohastatakse vastavalt Euroopa Komisjoni juhenditele ning KKK-dele. Vastav teave on kättesaadav Kliimaministeeriumi pakendivaldkonna veebilehel.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1-4/26/2629-13
6. Audiitorkontrolli lävendi tõstmine
Eelnõu üheks positiivseks muudatuseks loeme pakendiaruande audiitorkontrolli kohaldamise lävendi tõstmist 20 tonnilt 100 tonnile aastas. Samas ei ole seletuskirjast võimalik aru saada, kas PPWR kohase "tootja" mõiste kasutuselevõtt võib muuta audiitorkohustusega hõlmatud ettevõtjate ringi.
Seletuskirjas tuleb täpsustada, kas tegemist on üksnes terminoloogia ühtlustamisega või võib muudatus tuua kaasa uusi audiitorkohustuslasi.
EPKK ettepanek: täiendada seletuskirja hinnanguga, kas audiitorkohustusega ettevõtjate ring muutub pärast "tootja" mõiste kasutuselevõttu.
Selgitatud
Seletuskirja peatükis 2.1 on selgitatud, et PPWR-ist tulenevalt asendatakse senine pakendiettevõtja mõiste tootja mõistega ning täpsustatakse tootjavastutuse kohustuse kandjaid. Audiitorkontrolli lävendi muutmise eesmärk on vähendada väiksema pakendimahuga ettevõtjate halduskoormust. Mõiste „tootja“ kasutuselevõtt ei muuda iseenesest audiitorkontrolli kohaldamise tingimusi ning audiitorkohustus sõltub jätkuvalt seaduses sätestatud kriteeriumide täitmisest.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1-4/26/2629-13
7. (Väike)tootjate piiriülese kaugmüügi konkurentsivõime
EPKK hinnangul võivad erinevate sihtriikide tootjavastutuse nõuded muuta väikeste põllumajandus- ja toidutootjate piiriülese e-kaubanduse ebaproportsionaalselt keeruliseks. Tuleks hinnata PPWR rakendamise mõju Eesti ettevõtjate, sh väiketootjate ekspordivõimekusele ning töötada välja võimalikult väikese halduskoormusega riigisisesed rakenduslahendused. Kui kohustused sõltuvad veel vastu võtmata ELi rakendusaktidest, tuleks seda mõju eelnõu menetluses arvesse võtta ja vajadusel kavandada üleminekumeetmed.
EPKK ettepanek: hinnata põhjalikult PPWR rakendamise mõju Eesti ettevõtjatele, sealhulgas väiketootjate ekspordivõimekusele, ning töötada välja riigisisesed rakenduslahendused, mis tagavad EL õigusest tulenevate eesmärkide täitmise võimalikult väikese halduskoormusega. Kui ettevõtjate kohustused sõltuvad Euroopa Komisjoni veel vastu võtmata rakendusaktidest, tuleb riikliku eelnõu menetlemisel seda mõju selgelt kirjeldada ning vajaduse korral kavandada üleminekumeetmed.
Selgitatud
Eesti on PPWR rakendamist puudutavates Euroopa Komisjoni aruteludes tõstatanud vajaduse vähendada piiriüleste müüjate halduskoormust, eelkõige seoses tootjate registreerimise, volitatud esindaja nõuete ja EPR-süsteemide killustatusega liikmesriikide vahel. Vastavad lihtsustamisettepanekud on seotud muu hulgas Circular Economy Act'i ja tulevaste keskkonnaalaste lihtsustamispakettide aruteludega. Mitmed praktilised küsimused sõltuvad siiski veel vastu võtmata Euroopa Komisjoni rakendusaktidest ning neid ei ole võimalik käesoleva eelnõuga liikmesriigi tasandil lahendada
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1-4/26/2629-13
8. Dokumentide säilitamise tähtaja pikendamine
Eelnõuga kavandatakse korduskasutuspakenditega seotud dokumentide säilitamist vähemalt 10 aastat. EPKK leiab, et seletuskirjas puudub põhjendus, miks senine tähtaeg ei ole piisav, ning mõjuanalüüs ettevõtjatele. Kui pikema säilitamisaja vajadust ei ole võimalik põhjendada, tuleks säilitamistähtaeg jätta muutmata
Mittearvestatud
Dokumentide säilitamise tähtaja pikendamine on seotud PPWR-ist tulenevate jälgitavus- ja kontrollinõuetega korduskasutussüsteemide toimimise tõendamisel. Vastavad põhjendused on esitatud seletuskirjas.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
1-4/26/2629-13
9. Ühekordselt kasutatavate kaasamüügipakendite tasuta andmise keeld
Eelnõu kohaselt ei tohi müügikohas ühekordselt kasutatavaid kaasamüügipakendeid tasuta anda. Leiame, et selline nõue võib avaldada ebaproportsionaalset mõju erinevatele põllumajandust ja kohalikku toitu tutvustavatele üritustele, näiteks Avatud Talude Päevale, piirkondlikele toidufestivalidele ja teistele sarnastele sündmustele.
Nendel üritustel pakuvad toitu sageli väikesed põllumajandustootjad, kelle põhitegevus ei ole toitlustamine ning kelle jaoks korduskasutatavate nõude kasutamine või nende pesu korraldamine võib osutuda ebaproportsionaalselt kulukaks ja keeruliseks.
Oluline on hinnata selle nõude mõju sellistele üritustele ning kaaluda erandite või paindlikumate lahenduste võimalust.
EPKK ettepanek: näha ette erandid või paindlikud lahendused põllumajandustootjate ja kohaliku toidu tutvustamise üritustele, kus korduskasutuspakendite kasutamine ei ole praktiliselt teostatav.
Osaliselt arvestatud
Eelnõust on välja jäetud ühekordselt kasutatavate kaasamüügipakendite tasuta andmise keeldu puudutavad sätted. Seetõttu puudub vajadus täiendavate erandite sätestamiseks konkreetsete ürituste või tegevusvaldkondade jaoks. Avalikel üritustel korduskasutatavate nõude kasutamise kohustus tuleneb juba kehtivast pakendiseadusest ning käesoleva eelnõuga selles osas muudatusi ei kavandata. Juhul kui põllumajandustootjate või kohaliku toidu tutvustamise üritused kuuluvad kehtiva regulatsiooni kohaldamisalasse, kohaldub neile ka kehtiv korduskasutatavate nõude kasutamise kohustus. Lisaks tuleb arvestada, et PPWR artikli 28 lõikes 3 on sätestatud kohustus edendada korduskasutus- ja kordustäitmissüsteemide kasutamist, mistõttu ei ole põhjendatud kehtivas õiguses juba sätestatud nõudeid käesoleva eelnõu menetlemise käigus leevendada.
Keskkonnaagentuur
1-4/26/2629-14
Täiendavalt arutada riikliku sortimisuuringu ja jäätmete koostise uuringu sätteid

Arvestatud
Kliimaministeerium peab oluliseks, et jäätmete koostise uuringute ja sortimisuuringute korraldus oleks administratiivselt tõhus ning ei tekitaks asjaomastele osapooltele ebaproportsionaalset töökoormust. Eelnõu menetluse käigus analüüsitakse täiendavalt võimalikke lahendusi kulude arvestamise ja hüvitamise korraldamiseks, sealhulgas võimalusi vähendada vähese väärtusega arveldustest tulenevat halduskoormust. Samal ajal tuleb tagada PPWR-ist tulenevate kulukandmise põhimõtete nõuetekohane rakendamine.
Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus
1-4/26/2629-15
1. Puuduvad majanduslikud stiimulid üleminekuks
EIS leiab, et pelgalt kohustused ja aruandlus ei anna tootjatele piisavat motivatsiooni ühekorrapakendi asendamiseks korduskasutatavaga. Kuna Riigi Jäätmekavas seatud eesmärk vähendada ühekorrapakendite kasutamist 25% võrra aastaks 2026 ei ole saavutatud, tuleks kaaluda madalamaid tootjavastutustasusid korduskasutuspakendile, kõrgemaid tasusid ühekorrapakendile (sh plastijäätmete ennetamise tasu), maksusoodustusi korduskasutuspakendis toodetele ning tasudest saadava raha suunamist korduskasutussüsteemide arendamisse. Lisaks tuleks seletuskirja lisada numbriline ülevaade ühekorrapakendite kasutamise muutusest aastatel 2022–2025.
Mitte arvestatud
Eelnõu eesmärk on tagada PPWR rakendamiseks vajalik õigusraamistik. Ettepanekud seoses täiendavate tasude, maksusoodustuste ja muude majandusmeetmetega kujutavad endast eraldiseisvaid poliitikavalikuid, mis ei ole käesoleva eelnõu esemeks. Riigi jäätmekava eesmärkide täitmist hinnatakse eraldi ning vastavad andmed kajastatakse asjakohastes seire- ja aruandlusdokumentides.
Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus
1-4/26/2629-15
2. Korduskasutussüsteem peaks olema üleriigiline ja standardiseeritud
Praegune eelnõu jätab ettevõtjatele vabaduse luua igaüks oma tagastus-, pesu- ja logistikalahenduse. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtja jaoks on see kulukas ega ole ühiskondlikult otstarbekas. EIS peab mõistlikumaks alternatiiviks ühtse üleriigilise korduskasutatavate pakendite süsteemi loomist, mis hõlmaks: • standardiseeritud korduskasutuspakendeid • üleriigilist tagastusvõrgustikku • tsentraalset pesu- ja logistikateenust • digitaalset pakendite ringluse jälgimist • süsteemioperaatori vastutust arvestuse ja aruandluse eest.
Üleminek peaks toimuma järk-järguliselt: ettevõtjal tekib kohustus pakkuda tarbijale mõlemat alternatiivi võrdse hinnastamispoliitikaga, kuid täielik üleminek oleks ajatatud ja algfaasis vabatahtlik. See annab turule aega kohaneda ning võimaldab riigil hinnata, kas turupõhised lahendused suudavad EL eesmärgid täita enne rangemate kohustuste kehtestamist. Ülemineku toetamiseks tuleks kehtestada investeeringutoetused pesu-, tagastus- ja logistikataristule ning lihtsustatud aruandlus mikro- ja väikeettevõtjatele.
Mitte arvestatud
PPWR sätestab korduskasutussüsteemidele ja korduskasutuspakenditele esitatavad nõuded, kuid ei kohusta liikmesriike looma ühtset riiklikku või üleriigilist süsteemioperaatorit. Käesoleva eelnõuga ei kavandata sellise süsteemi loomist. Korduskasutuslahenduste väljakujunemine ja süsteemide arendamine on eelkõige turuosaliste otsustada, järgides PPWR-is sätestatud nõudeid.
Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus
1-4/26/2629-15
3. Mõistete ja vastutuse selgus vajab parandamist
Avaliku kogumissüsteemi definitsioon puudub Eelnõust puudub mõiste avalik kogumissüsteem definitsioon. Teeme ettepaneku lisada § 12² lõige 7, mis sätestab: • avaliku kogumissüsteemi sisu, ulatus ning tekkimise ja lõppemise asjaolud • kogumismaht ja tühjendussageduse nõuded • tingimused, millal peavad avaliku sektori asutused nõudma jäätmekogumist erasektori organisatsioonidelt, kellele elanikkonnal on takistusteta ligipääs Praegu asuvad pakendi kogumislahendused enamasti KOV-idele kuuluval maal, mitte näiteks üle 400 m² müügipinnaga kaupluste kinnistutel. Seetõttu on KOV-idel tekkinud lisakulutused pakendijäätmete kogumiskohtade haldamisel — kulutused, mida eelnõuga püütakse nihutada pakendiettevõtjate kanda ilma vastava infrastruktuuri ümberkorralduseta.
Mitte arvestatud
Eelnõu eesmärk on reguleerida teatavate ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja pakenditega seotud jäätmete kogumise, koristamise, veo ja käitlemise kulude hüvitamist, mitte kujundada ümber pakendijäätmete kogumistaristu korraldust. Eelnõus on sätestatud avaliku kogumissüsteemi taristukulude hüvitamise tingimused, sealhulgas nõue leppida uue taristu rajamises ja sellega seotud kulude kandmises eelnevalt kokku avaliku sektori asutuse ja tootjate ühenduse vahel. Hüvitatavad kulud peavad olema tegelikud, tõendatud ja kulutõhusad ning otseselt seotud seaduses nimetatud tegevustega. Kogumissüsteemi asukoha, mahu, tühjendamissageduse ja erasektori kinnistute kasutamise tingimuste täpsem reguleerimine eeldab eraldi analüüsi ega ole käesoleva eelnõu eesmärk.
Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus
1-4/26/2629-15
Tootja vastutuse piirid tuleb selgelt määratleda (§ 25⁴)
Tootja kohustus katta avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud ühekorrapakendi käitlemise kulud tuleb piiritleda selgelt: kohustus peab hõlmama üksnes jäätmete kogumist, vedamist ja käitlemist kogumissüsteemide raames — mitte avalikku väliruumi sattunud jäätmete koristamist. Prügistamine on jäätmehoolduse korraldamata jätmise tagajärg. Kui prügistajat ei ole võimalik tuvastada, lasub koristamiskohustus KOV-il, mitte tootjal, kellel puudub igasugune seos prügistamise aktiga. Tootja ei saa muutuda saastajaks, kellel pole otsest seost pakendi ebaõige käitlemisega.
Mitte arvestatud.
SUP direktiiv art 8 lg 2 punktid b ja c näeb sõnaselgelt ette, et teatavate ühekordselt kasutatavate plasttoodete tootjad peavad kandma nii avalikesse kogumissüsteemidesse sattunud jäätmete kogumise ja käitlemise kulud kui ka nende toodetega seotud prügi koristamise, veo ja käitlemise kulud. Tegemist on laiendatud tootjavastutuse, mitte konkreetse prügistaja vastutuse regulatsiooniga.
Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus
1-4/26/2629-15
§ 25³ — uue organisatsiooni loomine vajab põhjalikumat analüüsi
Teatavate plasti sisaldavate toodete kogumise korraldamiseks eraldi tootjate ühenduse loomine toob ettevõtjatele täiendavaid halduskulusid. Kaaluda tuleks võimalust anda see ülesanne olemasolevatele tootjavastutusorganisatsioonidele — see oleks tõhusam ja väiksema halduskoormusega lahendus.
Mitte arvestatud
Eraldi tootjate ühenduse loomise eesmärk on korraldada teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude hüvitamist keskse ja ühtse süsteemi kaudu ning tagada kulude läbipaistev ja kontrollitav jaotamine. Olemasolevate tootjavastutusorganisatsioonide kasutamine ei lahendaks täielikult kulunõuete kontrollimise, kulude jaotamise ega hüvitiste maksmise eest vastutamise küsimusi. Eelnõuga sätestatakse tootjate ühenduse tegevuse põhireeglid, sealhulgas võrdse juurdepääsu, teenustasude arvutamise metoodika ning konkurentsitundliku teabe kaitse nõuded. Rakendamise ettevalmistamiseks nähakse ette etapiviisiline üleminek: tootjate ühendusele kohalduvad nõuded rakenduvad hiljemalt 1. juulist 2027 ning kulude hüvitamise kohustus 1. jaanuarist 2028. See annab osalistele aega ühenduse loomiseks ja vajaliku süsteemi ettevalmistamiseks.
Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus
1-4/26/2629-15
4. Kohaliku ressursi väärindamine on eelnõust välja jäänud
Eelnõus puuduvad meetmed, mis aitaksid kaasa kohalikust toorainest pakendite tootmise ning Eestis toodetud pakendatud kaupade kohaliku turu osakaalu kasvule. EL PPWR lubab selliseid meetmeid rakendada. EIS peab oluliseks, et pakendireform ei loo mitte üksnes keskkondlikku kasu, vaid toetab ka Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet ja kohaliku lisandväärtuse kasvu.
Mitte arvestatud
Kohaliku ressursi kasutamise, tootmise toetamise ja ettevõtjate konkurentsivõime tugevdamise meetmed on laiemad majandus- ja tööstuspoliitilised küsimused, mis väljuvad käesoleva eelnõu reguleerimisalast. Eelnõu eesmärk on rakendada Euroopa Liidu pakendi- ja tootjavastutusalaseid nõudeid.
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
1-4/26/2629-16
PPWR siseriiklikul rakendamisel tuleb eraldi tähelepanu pöörata määrusega lubatud ja kehtestatud eranditele määruse kohaldamisalast ja -aegadest ravimite ja meditsiiniseadmete suhtes. Vastavad erandid peavad kindasti kajastuma ka käesolevas eelnõus ning siseriiklikult ei tohiks EL õigust siinkohal kindlasti üle kullata.

Mitte arvestatud
PPWR-is ravimite ja meditsiiniseadmete suhtes sätestatud erisusi ja erandeid ei viida käesoleva eelnõuga eraldi pakendiseadusesse üle. Euroopa Liidu määrus on otsekohalduv ning üldreeglina ei dubleerita määruses sätestatud nõudeid, erandeid ega mõisteid siseriiklikes õigusaktides. Selline lähenemine aitab vältida võimalikke tõlgenduslahknevusi Euroopa Liidu õiguse ja riigisisese õiguse vahel ning tagab määruse ühetaolise kohaldamise kõigis liikmesriikides. Ravimite ja meditsiiniseadmete suhtes kohaldatakse PPWR-is ette nähtud erandeid vahetult määruse alusel.
Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
1-4/26/2629-16
Oleme EL PPWR õigusakti väljatöötamise juhtinud korduvalt tähelepanu ravimivaldkonna eripärase arvestamise vajadusele laientatud tootjavastutuse süsteemide rakendamisel ning „tootja“ mõiste sisustamisel. Oleme sama küsimuse lisaks mitmeid kordi tõstatanud ka EL asulareovee direktiivi väljatöötamise ja rakendamise ettevalmistuste menetluses, Eesti jäätmereformi ning samuti kliimakindla majanduse seaduse kavandamise menetlustes. See küsimus vajab jätkuvalt vastust ning on kriitiliselt oluline ka PPWR rakendamisel

Mitte arvestatud
Eelnõuga viiakse pakendiseaduse terminoloogia kooskõlla PPWR-is sätestatud tootja mõistega. Tootja määratlus tuleneb vahetult otsekohalduvast PPWR-ist ning selle sisu ei määrata siseriikliku õigusega. Seetõttu ei ole võimalik käesoleva eelnõuga kehtestada ravimivaldkonna jaoks eraldiseisvat tootja mõistet ega siduda tootja staatust kindla turuosalisega, näiteks müügiloa hoidjaga. Konkreetse ettevõtja tootjaks kvalifitseerumine sõltub PPWR-is sätestatud tingimuste täitmisest.
Wolt Eesti OÜ
1-4/26/2629-17
Wolt teeb ettepaneku täiendada eelnõu § 1 lg 26 (PakS § 12¹ täiendamine lõikega 2³) järgmise
lausega:
„Käesoleva lõike tähenduses loetakse HORECA sektoris valmistatud toidu või joogi tellimist ja
kohaletoimetamist vahendav teenuseosutaja digiplatvormiks ainult juhul, kui ta täidab tootja nimel
laiendatud tootjavastutuse kohustusi kirjaliku volituse alusel.“
Seaduses ja seletuskirjas peab olema selge, kas HORECA sektoris toidu ja joogi tellimist ning kohaletoimetamist vahendav teenuseosutaja on käsitatav digiplatvormina samas tähenduses nagu klassikaline e-kaubanduse platvorm. Wolt teeb ettepaneku lugeda selline vahendusteenuse osutaja digiplatvormiks üksnes juhul, kui ta täidab tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi kirjaliku volituse alusel. Põhjendus on, et vahendusteenuse osutaja ei kontrolli tavaliselt müüja pakendivalikut, pakendivarusid ega pakendijäätmete käitlemist.
Arvestatud osaliselt
Õigusselguse huvides täpsustatakse eelnõu ja seletuskirja sõnastusi, et need oleksid kooskõlas PPWR-is kasutatud lähenemisega digiplatvormide pakkujate suhtes, kes võimaldavad tarbijatel sõlmida kauglepinguid tootjatega. Eelnõu eesmärk ei ole muuta kõiki vahendusteenuse osutajaid tootjateks ega panna neile tootja kohustusi üksnes vahendusteenuse osutamise tõttu.
Wolt Eesti OÜ
1-4/26/2629-17
Wolt ei toeta laiendatud tootjavastutuse ülekandmist vahendusteenuse osutajatele.
Wolt leiab, et e-kaubanduse kaudu turule lastavate pakendite puhul peab tootjavastutuse kandja ja maksekohuslane olema PPWR-i tähenduses tootja (sh kaupleja). Platvormi tasandil võiks kohustuste täitmine olla üksnes vabatahtlik ja toimuda tootja selgesõnalise kirjaliku volituse alusel. Platvormi andmete koondamine või aruandlus ei tohiks iseenesest anda platvormile ega vahendusteenuse osutajale tootja staatust ega tuua kaasa EPR-, auditeerimis- või maksekohustust. Samuti ei peaks „e-kaubanduse pakenditele“ kehtivad nõuded, näiteks 50% tühja ruumi piirang alates 2030. aastast, laienema toidu kohaletoimetamise vahendusteenuse osutajale, kes ei vastuta toidu pakendamise eest.
Arvestatud osaliselt
Eelnõu ja seletuskirja täpsustatakse, et need nõuded oleksid kooskõlas PPWR-is sätestatud digiplatvormide pakkujate rolliga, kes võimaldavad tarbijatel sõlmida kauglepinguid tootjatega. Tootjavastutuse kandja on PPWR-i tähenduses tootja. Digiplatvorm võib tootja nimel täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi, kuid tegemist ei ole kohustusliku lahendusega. Juhul kui digiplatvorm võtab tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise üle, kohalduvad talle vastavad tootjavastutuse täitmisega seotud nõuded, sealhulgas kohustus sõlmida leping tootjavastutusorganisatsiooniga. Eelnõu eesmärk ei ole anda digiplatvormidele tootja staatust üksnes vahendusteenuse osutamise tõttu.
Wolt Eesti OÜ
1-4/26/2629-17
Korduskasutuspakendi pakkumisel peab vahendusteenuse osutaja roll piirduma tehnilise lahendusega
Wolt nõustub, et platvorm peab võimaldama tarbijal valida korduskasutuspakendi, kui lõppturustaja seda võimalust pakub. Samas ei tohiks platvormile panna kohustust kontrollida või süstemaatiliselt jälgida, kas müüjad korduskasutuspakendi nõudeid tegelikult täidavad. Lõppturustaja peab vastutama nii korduskasutuspakendi pakkumise kui ka selle hinna eest. Näiteks kui müüja küsib korduskasutuspakendis toote eest kõrgemat hinda kui ühekorrapakendis sama toote eest, peaks vastutus jääma müüjale, mitte platvormile.
Wolt teeb ettepaneku muuta eelnõu § 1 lg 20 (PakS täiendamine §-ga 56) lõigete 1 ja 2 sõnastusi järgmiselt, koondades need üheks lõikeks:
„Kui lõppturustaja võimaldab lõppkasutajal tellida digiplatvormi või muu vahendusteenuse osutaja kaudu HORECA sektoris valmistatud külmi või kuumi jooke või valmistoite koos kohaletoimetamisega korduskasutussüsteemi kuuluvas korduskasutuspakendis, ei või lõppturustaja nõuda lõppkasutajalt korduskasutuspakendis pakutava toote eest kõrgemat hinda kui samaväärse toote müügi korral ühekorrapakendis.“
Arvestatud osaliselt
Eelnõust jäetakse välja digiplatvormile või muule vahendusteenuse osutajale suunatud tehnilise lahenduse tagamise kohustus. PPWR artikli 33 kohaselt lasub korduskasutuspakendis alternatiivi pakkumise kohustus lõppturustajal sõltumata müügikanalist. Seega peab lõppturustaja tagama nõuete täitmise ka juhul, kui müük toimub digiplatvormi või muu vahendusteenuse osutaja kaudu. Kui lõppturustajal puudub võimalus pakkuda lõppkasutajale korduskasutuspakendis alternatiivi, ei vasta tema tegevus PPWR-i nõuetele sõltumata kasutatavast müügikanalist. Vastutus PPWR-ist tulenevate kohustuste täitmise eest jääb lõppturustajale ning digiplatvormile või vahendusteenuse osutajale ei kohaldu selles osas eraldi järelevalve- ega kontrollikohustust lõppturustaja tegevuse üle.
Wolt Eesti OÜ
1-4/26/2629-17
Korduskasutuspakendi tagastamise eest ei tohiks vastutada vahendusteenuse osutaja
Wolt toetab tagatisrahasüsteemi kasutamist, kuid soovib seaduses selgelt sätestada, et digiplatvorm või muu vahendusteenuse osutaja ei vastuta pakendi tagastamise korraldamise, vastuvõtmise ega tagatisraha tagastamise eest. Samuti ei peaks vahendaja vastutama olukorra eest, kus korduskasutuspakend jääb tagastamata, langeb korduskasutussüsteemist välja või satub jäätmevoogu, sest platvormil puudub kontroll lõppkasutaja käitumise üle.
Mitte arvestatud
Eelnõus ei sätestata digiplatvormile ega vahendusteenuse osutajale kohustust korraldada korduskasutuspakendi tagastamist, hallata tagatisrahasüsteemi ega vastutada pakendi süsteemist välja langemise eest. Seetõttu ei peeta vajalikuks vastutuse puudumist seaduses eraldi sätestada.
Wolt Eesti OÜ
1-4/26/2629-17
Digiplatvormide hoolsuskohustus ja sanktsioonid tuleb viia PPWR-i standardiga kooskõlla
Eelnõu § 1 punkti 60 kohaselt täiendatakse PakS-i §-ga 30⁹, milles sätestatakse, et digiplatvormi teenuse kasutamise võimaldamise eest pakendite või pakendatud toodete tootjale ilma tootja kohta nõutud teavet eelnevalt kogumata ning selle usaldusväärsust ja täielikkust kontrollimata karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. PPWR-i artikli 45 lõige 6 nõuab, et digiplatvorm teeks „kõik endast oleneva“, et hinnata teabe täielikkust ja usaldusväärsust. Seevastu eelnõus karistatakse teenuse kasutamise võimaldamist ilma teabe „kogumise“ ja „kontrollimiseta“.
Osaliselt arvestatud
Digiplatvormide hoolsuskohustused tulenevad vahetult PPWR-ist ja digiteenuste määrusest (EL) 2022/2065 (DSA). Digiplatvormide üle teostab järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet vastavalt digiteenuste määrusele. Seetõttu jäetakse eelnõust välja digiplatvormide hoolsuskohustuse rikkumisega seotud eraldiseisev vastutusnorm, kuna vastavad kohustused ja nende täitmise kontroll on juba reguleeritud Euroopa Liidu õigusega.
Wolt Eesti OÜ
1-4/26/2629-17
Sanktsioonid ja üleminekuajad
Wolt juhib tähelepanu, et nii korduskasutuspakendite nõuete rikkumise kui ka digiplatvormide hoolsuskohustuse rikkumise eest on kavandatud kuni 200 000 euro suurune rahatrahv. Seaduses tuleks sätestada proportsionaalsuse kriteeriumid, võimalus rikkumine etteantud tähtaja jooksul heastada ning mõistlikud üleminekuperioodid.
Osaliselt arvestatud
Digiplatvormidega seotud hoolsuskohustuste rikkumise eest eraldi vastutusnormi ei kavandata. Eelnõuga ei kehtestata digiplatvormidele täiendavaid ega PPWR-is sätestatust varasemaid kohustusi.
OÜ Bepco / Ringo Eco
1-4/26/2629-18
1-4/26/2629-19

Leiame, et üksnes korduskasutuspakendi alternatiivi pakkumise kohustus ei taga tegelikku üleminekut korduskasutusele.
Seaduses tuleb kehtestada selged, ühetaoliselt rakendatavad ja kontrollitavad nõuded, mis muudavad korduskasutuspakendi tavapäraseks lahenduseks ning välistavad näilised korduskasutussüsteemid.
Mitte arvestatud
PPWR ei reguleeri üksnes kohustust pakkuda lõppkasutajale korduskasutuspakendis alternatiivi. Määrus sätestab ka nõuded korduskasutuspakenditele ja korduskasutussüsteemidele, sealhulgas süsteemi toimimise, kogumise, tagastamise, korduskasutuseks ettevalmistamise, jälgitavuse ning pakendite korduskasutusringide kohta (eelkõige artiklid 10, 11, 27, 32, 33 ja VI lisa). Seetõttu ei nõustu ministeerium seisukohaga, et PPWR võimaldaks näiliste või üksnes formaalsete korduskasutussüsteemide loomist.
OÜ Bepco / Ringo Eco
1-4/26/2629-18
1-4/26/2629-19
Kaasamüügi topsid ja toidukarbid ainult korduskasutuspakendis
Teeme ettepaneku sätestada, et kaasamüüdavat jooki ja valmistoitu võib müüa üksnes nõuetekohasesse korduskasutussüsteemi kuuluvas korduskasutuspakendis või tarbija enda anumas.
Nõuet tuleb kohaldada nii müügikohas kui ka kaugmüügil, sealhulgas digiplatvormi või muu vahendusteenuse kaudu tellitud toidu ja joogi kohaletoimetamisel.
Ühekorrapakendi ja korduskasutuspakendi paralleelse pakkumise asemel tuleb muuta korduskasutuspakend vaikimisi ja üldjuhul ainsaks või esmaseks ettevõtja pakutavaks lahenduseks.
Mitte arvestatud
PPWR artikli 33 kohaselt peavad lõppturustajad alates määruses sätestatud tähtajast pakkuma lõppkasutajale võimalust osta HORECA sektoris kaasamüügiks pakutavaid jooke ja valmistoite korduskasutussüsteemi kuuluvas korduskasutuspakendis. Määrus ei näe ette kohustust pakkuda selliseid tooteid üksnes korduskasutuspakendis ega keelusta ühekorrapakendite kasutamist. Käesoleva eelnõu eesmärk ei ole kehtestada PPWR-is sätestatust rangemaid siseriiklikke nõudeid, sealhulgas kohustust kasutada kaasamüügil ainult korduskasutuspakendeid või muuta korduskasutuspakend ainsaks või vaikimisi pakutavaks lahenduseks. Selliste meetmete kehtestamine eeldaks eraldiseisvat mõjuanalüüsi ning huvitatud osapoolte täiendavat kaasamist.
OÜ Bepco / Ringo Eco
1-4/26/2629-18
1-4/26/2629-19
Kahe paralleelse hinnakirja vältimine
Ühekorra- ja korduskasutuspakendi paralleelne pakkumine tähendab, et iga toode tuleb hinnakirjas sisuliselt jagada kaheks:
• toode ühekorrapakendis koos eraldi pakenditasuga;
• toode korduskasutuspakendis koos tagatisrahaga.
Selline hinnastamine on tarbijale keeruline ja segadust tekitav ning muudab eri müügikohtade hindade võrdlemise raskeks. Samuti suureneb vigade ja tarbijavaidluste oht nii müügikohas, kassasüsteemis kui ka digiplatvormil.
Kui kaasamüük toimub ainult korduskasutuspakendis, saab tootel olla üks selge hind, millele lisandub üksnes täies mahus tagastatav tagatisraha
Mitte arvestatud
PPWR artikli 33 kohaselt tuleb lõppkasutajale pakkuda korduskasutuspakendit alternatiivina ühekordselt kasutatavale kaasamüügipakendile, kuid määrus ei reguleeri hinnakirjade ülesehitust ega eelda sama toote kuvamist eraldi toodetena üksnes pakendiliigi erinevuse tõttu. PPWR-i kohaselt puudutab valik kaasamüügipakendit, millesse sama toit või jook pakendatakse või serveeritakse, mitte erinevaid tooteid. Samuti näeb määrus ette, et korduskasutuspakendis pakutava toote eest ei tohi küsida kõrgemat hinda ega kohaldada ebasoodsamaid tingimusi võrreldes sama toote müügiga ühekordselt kasutatavas kaasamüügipakendis. Käesoleva eelnõuga ei kehtestata täiendavaid siseriiklikke nõudeid hinnastamise või hinnakirjade korraldamise kohta.
OÜ Bepco / Ringo Eco
1-4/26/2629-18
1-4/26/2629-19
Korduskasutuspakend peab olema vaikimisi lahendus
Kui ühekorrapakend jääb vaikimisi valikuks, ei muutu oluliselt ettevõtjate töökorraldus ega tarbijate käitumine. Korduskasutuspakendi süsteem saavutab vajaliku mahu ja majandusliku tõhususe ainult siis, kui korduskasutusest saab tavapärane lahendus, mitte erandlik lisavõimalus
Mitte arvestatud
PPWR artikli 33 kohaselt tuleb lõppkasutajale pakkuda korduskasutuspakendit alternatiivina ühekordselt kasutatavale kaasamüügipakendile, kuid määrus ei sätesta kohustust muuta korduskasutuspakend vaikimisi valikuks ega ainsaks või peamiseks pakutavaks lahenduseks. PPWR lähtub sellest, et lõppkasutajal on võimalik valida ühekordselt kasutatava kaasamüügipakendi ja korduskasutussüsteemi kuuluva korduskasutuspakendi vahel. Käesoleva eelnõu eesmärk on tagada PPWR rakendamiseks vajalik õigusraamistik ning mitte kehtestada määruses sätestatust erinevaid nõudeid.
OÜ Bepco / Ringo Eco
1-4/26/2629-18
1-4/26/2629-19
Tehases või tootmiskohas eelpakendatud toit ja jook
Korduskasutusnõue peab tulevikus hõlmama ka tehases või tootmiskohas eelpakendatud toitu ja jooki. Selleks tuleb kehtestada mõistlik üleminekuperiood ning laiendada nõuet järk-järgult tootekategooriate kaupa.
Esimeses etapis võiks nõue hõlmata:
• jaekaubanduses sooja- ja külmalettides kaalukaubana müüdavaid valmistoite;
• kaupluses kohapeal pakendatud valmistoite;
• samalaadseid tootjate valmistatud ja müügiriiulitel pakendatult müüdavaid valmistoite.
Mitte arvestatud
PPWR artiklis 33 sätestatud kohustused puudutavad HORECA sektoris kaasamüügiks pakutavaid valmistoite ja jooke ning nende pakkumist korduskasutuspakendis alternatiivina ühekordselt kasutatavale kaasamüügipakendile. Määrus ei näe ette kohustust laiendada neid nõudeid üldiselt tehases või tootmiskohas eelpakendatud toidule ja joogile. Käesoleva eelnõu eesmärk on tagada PPWR rakendamiseks vajalik õigusraamistik ega kehtesta määruses sätestatust laiemat kohaldamisala korduskasutusnõuetele.
OÜ Bepco / Ringo Eco
1-4/26/2629-18
1-4/26/2629-19
Korduskasutuspakendi tootjavastutustasu nullmäär
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2025/40 võimaldab tootjavastutustasude kujundamisel arvestada pakendi korduskasutatavust.
Teeme ettepaneku kohaldada nõuetekohases ja tegelikult toimivas korduskasutussüsteemis ringlevale korduskasutuspakendile tootjavastutustasu nullmäära.
Mitte arvestatud
PPWR võimaldab tootjavastutustasude diferentseerimisel arvestada pakendi korduskasutatavusega, kuid ei nõua korduskasutuspakenditele tootjavastutustasu nullmäära kohaldamist. Korduskasutuspakendid osalevad samuti tootjavastutuse süsteemis ning nende kasutamisega kaasnevad süsteemi toimimiseks vajalikud kulud, sealhulgas kogumise, transpordi, pesemise, korduskasutuseks ettevalmistamise ja haldamise kulud. Käesoleva eelnõuga tootjavastutustasude määrasid ei reguleerita.
OÜ Bepco / Ringo Eco
1-4/26/2629-18
1-4/26/2629-19
Tagatisraha tingimuste läbipaistvus
Tarbijale tuleb enne ostu selgelt teatada:
• tagatisraha suurus;
• pakendi tagastuskohad;
• pakendi tagastamise viis;
• raha tagasisaamise viis;
• tagastamise tähtaeg, kui seda rakendatakse;
• muud olulised tagastamistingimused.
Tagastamine peab olema tarbijale lihtsalt kättesaadav. Sellele ei tohi seada ebamõistlikult lühikest tähtaega ega põhjendamatuid tehnilisi, lepingulisi või asukohast tulenevaid piiranguid.
Tagastamata tagatisraha ei tohiks muutuda müüja või ürituse korraldaja varjatud kasumiks. Selle kasutamine peab olema läbipaistev, eraldi arvestatav ja sihtotstarbeliselt suunatud korduskasutussüsteemi käitamiseks või arendamiseks.
Süsteemi operaator peab avaldama vähemalt kord aastas kogutud, tagastatud ja tagastamata tagatisraha koondandmed.
Selgitatud
Ministeerium nõustub, et tagatisraha rakendamise tingimused peavad olema tarbijale selged ja läbipaistvad. Tarbija teavitamise kohustus tuleneb juba kehtivast õigusest ning PPWR-ist, mille kohaselt peavad korduskasutussüsteemid olema lõppkasutajale arusaadavad ja kättesaadavad. Käesoleva eelnõuga ei kehtestata siiski täiendavaid üksikasjalikke nõudeid tagatisrahasüsteemide korraldusele ega süsteemioperaatorite aruandlusele.
OÜ Bepco / Ringo Eco
1-4/26/2629-18
1-4/26/2629-19
Tagatisraha sularahata tagastamine avalikul üritusel
Avaliku ürituse korraldajale ei tuleks kehtestada kohustust võimaldada korduskasutuspakendi tagatisraha tagastamist sularahas. Tagatisraha peab olema võimalik tagastada elektrooniliselt, kui tarbijat on sellest ning kasutatavatest tagastusviisidest enne pakendi väljastamist selgelt teavitatud.
Selgitatud
Eelnõu kohaselt tuleb tagatisraha tagastada lõppkasutajale täies ulatuses pakendi tagastamisel. Käesoleva eelnõuga ei reguleerita tagatisraha tagastamise konkreetseid viise ega tehnilisi lahendusi. Oluline on, et tagastamise tingimused oleksid tarbijale eelnevalt selged ja arusaadavad ning tagatisraha tagasisaamine praktiliselt võimalik. Tarbijale antava teabe nõuetekohasuse üle tehakse järelevalvet kehtiva õiguse alusel.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Jätta eelnõust välja sätted, mis lähevad EL-i õigusega ette nähtud miinimumtasemest kaugemale.
Kaubanduskoja hinnangul ei peaks Eesti rakendama PPWR-ist ega SUP-direktiivist rangemaid, varasemaid või laiema kohaldamisalaga nõudeid. Rangemad Eesti nõuded võivad killustada siseturgu, halvendada Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet ning suurendada haldus- ja finantskoormust.
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud või täpsustatud mitmed sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-is sätestatust ulatuslikumaid siseriiklikke nõudeid. Käesoleva eelnõu eesmärk on eelkõige tagada PPWR-i ja muude Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rakendamiseks vajalik riigisisene õigusraamistik.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Täiendada eelnõu seletuskirja selliselt, et iga muudatuse juures oleks selgelt välja toodud selle konkreetne õiguslik päritolu (kas ja millisest EL-i õigusakti artiklist nõue tuleneb või on tegemist siseriikliku lisanõudega)
Kaubanduskoja hinnangul on seletuskirjas ELi nõuded ja Eesti valikud läbisegi ning seetõttu ei ole selge, milline nõue tuleneb otse PPWR-ist/SUP-direktiivist ja milline on Eesti täiendav meede
Arvestatud
Seletuskirja täiendatakse ning võimalusel tuuakse muudatuste juures selgemalt välja, kas vastav nõue tuleneb Euroopa Liidu õigusest või kujutab endast siseriiklikku rakenduslahendust.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Jätta eelnõu § 1 p 18 ehk pakendiseaduse § 5⁴ eelnõust välja.
Kaubanduskoja hinnangul on tegemist põhjendamatu siseriikliku lisanõudega. Eraldi hinnarea kuvamine eeldaks muudatusi kassa-, IT- ja majandustarkvaras ning hinnasiltides. Probleeme nähakse ka iseteeninduses ja mitmest komponendist koosnevate pakendite puhul. Lisaks puudub selgus mõistete „kaasamüügipakend“ ja „müügikoht“ osas. Ka keskkonnamõju võib jääda väheseks, kui pakendi eest küsitakse näiteks vaid üks sent.
Arvestatud
Kavandatud säte jäetakse eelnõust välja.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Viia eelnõu kooskõlasse PPWR artikli 25 ja V lisa punktiga 3, piirates nõude ulatust üksnes plastpakenditega, võttes üle ettenähtud tähtaja (01.01.2030) ning täiendades eelnõud eranditega ettevõtjatele, kellel puudub juurdepääs joogiveele ja nõuetekohastele pesutingimustele, samuti toidu ja joogi degusteerimisele ning tutvustamisele avalikel üritustel, messidel või müügikohtades.
Eelnõu sellisel kujul kehtestamine tekitab põhjendamatu siseriikliku ülereguleerimise, mis läheb EL-i õigusraamistikust oluliselt kaugemale.
Lisaks eiratakse eelnõus otseselt EL-i õiguses ette nähtud erandeid. Määruse V lisa punkti 3 kohaselt on korduskasutuse nõuetest selgelt vabastatud HORECA sektori ettevõtted, millel puudub juurdepääs joogiveele.
Näiteks väikeettevõtetel, suvehooaja ajutistel müügikohtadel, pop-up kohvikutel, spordirajatiste müügipunktidel ning messidel ja degusteerimistel puudub sageli vajalik tegevuspind, voolav vesi või nõuetekohased hügieenilised tingimused korduskasutatavate nõude kohapealseks kogumiseks ja pesemiseks. Absoluutse nõude rakendamine sellistes tingimustes võib viia tegevuse lõpetamiseni või nõuete rikkumiseni.
Eraldi tähelepanu vajavad messid ja degusteerimised, kus pakutakse tarbijale mikro-portsjoneid ning kus korduskasutusnõude rakendamine iga paari grammi toote kohta on ebamõistlik ja tekitab ebaproportsionaalseid kulusid.
Arvestatud osaliselt
Eelnõust jäetakse välja sätted, mis oleksid kehtestanud kehtestatud kohapealseks tarbimiseks ühekordselt kasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise keeld müügikohtades. PPWR-is sätestatud erandid kohalduvad vahetult määruse alusel ning neid ei dubleerita üldreeglina siseriiklikus õiguses. PPWRi lisa V lõige 3 täpsustab selgelt, et vastavatest nõuetest on vabastatud HORECA sektori ettevõtted, millel puudub juurdepääs joogiveele.
Avalikel üritustel jääb kehtima nõue kasutada toidu ja joogi serveerimiseks üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Jätta eelnõust välja punkt, mis sätestab, et korduskasutussüsteemi kuuluvas pakendis pakutava toote eest ei või nõuda kõrgemat hinda võrreldes samaväärse toote müügiga ühekorrapakendis.
Korduskasutuspakend ja ühekordselt kasutatav pakend ei ole oma funktsionaalsuse, tooteelutsükli ega logistilise käitluse poolest omavahel võrreldavad tooted. Ühekordse pakendi kulu on ühekordne ja lõplik, samas kui korduskasutuspakend eeldab pidevat ringlussüsteemi toimimist. Nende kahe pakenditüübi hindade kunstlik võrdsustamine eirab turupõhist hinnakujundust.
Arvestatud osaliselt
Eelnõust jäetakse välja digiplatvormidega seotud täiendav regulatsioon. Samas tuleneb PPWR artiklist 33 üldpõhimõte, et korduskasutussüsteemi kuuluvas pakendis pakutava toote eest ei tohi küsida kõrgemat hinda ega kohaldada ebasoodsamaid tingimusi võrreldes sama toote müügiga ühekordselt kasutatavas kaasamüügipakendis. Nimetatud nõue kohalduv vahetult PPWR-i alusel ning seda ei ole vajalik täiendavalt reguleerida pakendiseaduses.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Palume eelnõu seletuskirjas selgelt määratleda HORECA sektori piiritlemise kriteeriumid ning selgitada, kas see nõue kohaldub ka toidukaupluste soojaleti- ja valmistoidu müügil digiplatvormide kaudu.
Eelnõust ega seletuskirjast ei tule üheselt välja, milliste kriteeriumide (nt EMTAK koodide) alusel HORECA sektorit määratletakse ning kuidas kohaldub nõue olukorras, kus samaväärset valmistoitu (nt soojaleti roogi, salateid või pitsat) tellitakse digiplatvormi kaudu toidukauplusest, mitte restorani- või toitlustusasutusest
Arvestatud
Seletuskirja täiendatakse HORECA sektori kohaldamisala käsitlevate selgitustega. HORECA sektori määratlus tuleneb PPWR-ist ning selle tõlgendamisel lähtutakse tegevuse sisust, mitte üksnes ettevõtja tegevusala klassifikaatorist.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Palume täpsustada eelnõu § 1 p 26 ehk pakendiseaduse § 12¹ lõike 2³ sõnastust ja seletuskirja selliselt, et oleks üheselt selge, millal ja millistel tingimustel kohaldub lepingukohustus otse tootjale ning millal platvormile
Kaubanduskoda toetab põhimõtteliselt eelnõus sätestatud eesmärki. Kolmandate riikide kauplejate ja piiriüleste digiplatvormide kaasamine laiendatud tootjavastutuse süsteemi on kriitilise tähtsusega, sest see aitab tagada ausat konkurentsi.
Samas on sätte sõnastus ja seletuskirja selgitused ebaselged ning tekitavad küsimuse vastutuse jaotumise kohta. Normi tekst sätestab kohustatud isikuks alternatiivselt kas tootja või digiplatvormi, kuid seletuskiri rõhutab eelkõige digiplatvormi vahetut kohustust. Praktikas jääb segaseks, millal ja millistel tingimustel kohaldub lepingukohustus otse tootjale ning millal platvormile.
Arvestatud
Eelnõu ja seletuskirja täpsustatakse selliselt, et tootja ja digiplatvormi rolli ning kohustuste jaotust oleks võimalik üheselt mõista. Digiplatvorm võib tootja nimel täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi, kuid üksnes tarbijatele tootjatega kauglepingute sõlmimise võimaldamine ei too iseenesest kaasa tootja staatust ega tootjavastutuse kohustuste ülevõtmist.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Säilitada kõigi pakendiliikide puhul ühtne 7-aastane tähtaeg.
Kümneaastane säilitamiskohustus on põhjendamatult pikk ning tekitab ettevõtjatele liigset halduskoormust. Eesti õigussüsteemis kehtib raamatupidamisseaduse § 12 kohaselt üldine algdokumentide ja raamatupidamisregistrite säilitamise tähtaeg seitse aastat. Pakendiarvestus on vahetult seotud ettevõtja finants- ja raamatupidamisarvestusega. Eri tähtaja kehtestamine korduskasutuspakenditele tekitab segadust, ilma et seletuskirjast nähtuks muudatuse tegemise tegelik vajadus.
Mitte arvestatud
Kümneaastane säilitamistähtaeg tuleneb vahetult PPWR artikli 15 lõikest 3, mille kohaselt peab valmistaja säilitama korduskasutuspakendi tehnilise dokumentatsiooni ja ELi vastavusdeklaratsiooni kümme aastat alates pakendi turule laskmise kuupäevast. Sama kohustus tuleneb volitatud esindajale artikli 17 lõike 2 punktist a ning importijale artikli 18 lõikest 7. Kuna tegemist on Euroopa Liidu määruse otsekohalduva nõudega, ei ole võimalik säilitamistähtaega siseriiklikus õiguses lühendada.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Kaubanduskoda toetab eelnõus esitatud muudatust täielikult.
Palume seletuskirjas selgitada, kas ja millistel tingimustel tekib audiitorkontrolli kohustus digiplatvormidele või e-kaubanduse vahendajatele, kes tegelevad oma klientide nimel pakendialase aruandlusega ning kelle klientide koondmaht ületab 100 tonni aastas (kuigi üksikute klientide mahud jäävad alla 100 tonni)?
Arvestatud
Seletuskirjas täpsustatud. Muudatus ei muuda audiitorkontrolli kohustuse kohaldumise aluseid. Asjaolu, et digiplatvorm, kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid, täidab tootja nimel teatavaid laiendatud tootjavastutuse kohustusi või esitab andmeid tootjavastutusorganisatsioonile koondatult, ei tähenda iseenesest audiitorkontrolli kohustuse tekkimist digiplatvormile.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Kaubanduskoda toetab eelnõus esitatud muudatust täielikult.

Teadmiseks võetud
Teadmiseks võetud
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Täiendada jäätmeseaduse § 25³ ja § 25⁴ selgete kontrolli- ja järelevalveõigustega, mis tagavad tootjate ühendusele ning TVO-dele õiguse ning võimaluse nõuda kohalikelt omavalitsustelt kulude tegelikku kulupõhisust tõendavaid algdokumente.
Tootjate ühendusele ja TVO-dele tuleks anda võimalus kontrollida KOVide esitatud kulude tegelikku kulupõhisust, sh nõuda algdokumente. Tasud peavad põhinema objektiivsetel ja kontrollitavatel alustel. Lisaks tuleks seletuskirjas võrrelda alternatiive – nt riiklik fond, KOVide otselepingud TVO-dega või TVO võimalus valida otsemakse ja keskse ühenduse kaudu maksmise vahel. Kuna tegemist on monopoolse mudeliga, tuleb hinnata ka konkurentsiõiguslikke riske ja tagada mittediskrimineerivad tingimused.
Osaliselt arvestatud
Eelnõus on sätestatud, et kulude hüvitamise aluseks olevate kulude arvutamise ja jaotamise metoodika peab olema objektiivne, proportsionaalne ja kontrollitav ning kulude arvutamise ja jaotamise aluseks olevaid andmeid ja dokumente tuleb säilitada vähemalt seitse aastat ning teha järelevalveasutusele tema taotluse korral kättesaadavaks. Seletuskirja punktis 7.2.5 käsitletakse kulude hüvitamise korraldamise alternatiive, sealhulgas riikliku fondi loomist ja otsekokkulepete sõlmimist kohalike omavalitsustega. Eelnõuga valitud keskse tootjate ühenduse mudeli eesmärk on tagada kulude hüvitamise ühtne korraldus ja kulude läbipaistev jaotamine. Eelnõusse lisati ka säte, mille kohaselt lahendatakse kulude hüvitamise aluse või suuruse üle tekkinud osapooltevahelised vaidlused kohtus. Riiklikku järelevalvet õigusaktide nõuete täitmise üle teostab pädev järelevalveasutus.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Tagada, et tootjate ühenduse tasude kujundamine põhineb objektiivsetel, proportsionaalsetel ja kontrollitavatel alustel.
Meie hinnangul vajab lahendust avaliku sektori esitatavate kulude kontrolli ja kulupõhisuse küsimus. Eelnõu ei anna tootjate ühendusele ega TVO-dele selgeid ja vahetuid järelevalve- ega kontrollivolitusi KOV-ide esitatavate koristus- ning kogumisandmete tegeliku kulupõhisuse ja põhjendatuse kontrollimiseks enne väljamaksete tegemist. Kuna eelnõu kohaselt esitatakse andmeid järelevalveks Keskkonnaametile alles tagantjärele, tekib põhjendatud risk, et ühenduse kaudu kaetakse avaliku sektori kulusid määral, mis ei pruugi vastata tegelikele kulutõhusatele tegevustele.
Osaliselt arvestatud
Eelnõus on sätestatud, et tootjate ühenduse teenustasu arvutamise ja kulude jaotamise metoodika peab olema objektiivne, proportsionaalne ja kontrollitav. Kulude hüvitamise aluseks olevad andmed ja dokumendid tuleb säilitada vähemalt seitse aastat ning teha järelevalveasutusele tema taotluse korral järelevalve teostamiseks kättesaadavaks. Hüvitatavad kulud peavad olema tegelikud, tõendatud ja kulutõhusad ning otseselt seotud seaduses nimetatud tegevustega. Eelnõusse lisati ka säte, mille kohaselt lahendatakse kulude hüvitamise aluse või suuruse üle tekkinud osapooltevahelised vaidlused kohtus. Tootjate ühendusele ja TVO-dele eraldi järelevalvevolituste andmist ei peeta vajalikuks, kuna õigusaktide täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet pädev järelevalveasutus.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Palume analüüsida erinevaid alternatiive, milliste mudelite abil katta avaliku ruumi koristus- ja kogumiskulud ning lisada analüüsi tulemused seletuskirja.
Kaubanduskoda palub analüüsida erinevaid alternatiive, milliste mudelite abil katta avaliku ruumi koristus- ja kogumiskulud ja lisada analüüsi tulemused seletuskirja. Praegu ei ole võimalik aru saada, kas ja millisel määral on erinevaid alternatiive analüüsitud ning miks eelistatakse just eelnõus valitud mudelit. Viide PakS § 12² lg 3 selgituses, et kohustuslik leping vähendab halduskoormust ja väldib paralleelseid süsteeme, ei vasta sisulise ja võrdleva mõjuanalüüsi nõuetele.
Osaliselt arvestatud
Seletuskirja punktis 7.2.5 on täiendatud ja selgitatud kulude hüvitamise korraldamise alternatiive ning põhjendatud eelnõus valitud mudeli eelistamist. Analüüsiti riikliku fondi loomist, riikliku tasu või maksu kehtestamist ning tootjate või tootjate ühenduste ja kohalike omavalitsuste vaheliste otsekokkulepete sõlmimist. Riikliku fondi puhul oleks eeliseks olnud keskne kontaktpunkt ja ühtne kulude jaotamise süsteem, kuid fondi loomine oleks eeldanud täiendavaid haldus- ja võimalikke IT-kulusid ning eraldi organisatsioonilise mudeli väljatöötamist. Riikliku tasu või maksu korral oleks tootjate kulu olnud paremini prognoositav, kuid vähenenud oleks otsene seos tegelike koristuskulude ja tootjate makstava tasu vahel. Otsekokkulepete mudeli puuduseks peeti märkimisväärset halduskoormust ning erinevate praktikate ja kokkulepete kujunemise riski. Eelnõus eelistatud ühe tootjate ühenduse mudel võimaldab vähendada halduskoormust, tagada ühtsemad arvestuspõhimõtted ja kulude läbipaistvama jaotamise ning säilitada seose tegelike koristuskulude, sortimisuuringute tulemuste ja tootjate makstavate tasude vahel.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Sõnastada JäätS § 25⁴ lõige 5 järgmiselt:
„(5) Kogutud jäätmete käitlemise kulud võetakse arvesse üksnes juhul, kui jäätmete käitlemine toimub avaliku sektori asutuse poolt kohaldatava õiguse, sealhulgas asjakohasel juhul riigihangete seaduse nõudeid järgides valitud, määratud või volitatud jäätmekäitleja kaudu ning käitlemine on kooskõlas keskkonnanõuete ja jäätmehierarhiaga.“
Kaubanduskoda rõhutab, et tootjavastutuse vahenditest on õigustatud hüvitada üksnes neid kulusid, mis on tekkinud õiguspäraselt ja läbipaistvalt. Kuna kõik nimetatud avaliku sektori asutused on riigihangete seaduse (RHS) kohaselt avaliku sektori hankijad, peab igasugune teenuste tellimine toimuma kehtivas hankeseaduses sätestatud korras.
Mitte arvestatud
Avaliku sektori asutused peavad heakorra- ja jäätmekäitluse teenuste tellimisel igal juhul järgima neile kohalduvaid õigusakte, sealhulgas riigihangete seadust. Selle kohustuse kordamine jäätmeseaduses ei ole vajalik ega asjakohane. JäätS § 25⁴ lõike 5 eesmärk on tagada, et tootjavastutuse raames hüvitatakse üksnes nõuetekohaselt korraldatud jäätmekäitluse kulud, mille puhul on järgitud kehtivaid keskkonnanõudeid ja jäätmehierarhiat. Säte ei anna alust kalduda kõrvale muudest kohalduvatest õigusnõuetest.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1-4/26/2629-20
Muuta ja sõnastada PakS § 15² lõige 7 järgmiselt:
„(7) Jäätmevaldaja tasub tagatisrahata pakendi jäätmete tekkekohal kogumise veokulust 0,50 eurot, millele lisandub käibemaks seaduses sätestatud määras, kogumiskorra kohta iga kogumismahuti tühjenduse eest kohaliku omavalitsuse üksusele või jäätmeseaduse § 67 lõike 3 punkti 9 alusel pakendijäätmete vedajale. Kogumiskottide kasutamisel tasub jäätmevaldaja veokulust 0,50 eurot, millele lisandub käibemaks seaduses sätestatud määras, kogumiskorra kohta.“
Kehtiva PakS § 15² lg 7 kohaselt tasub jäätmevaldaja pakendijäätmete tekkekohal kogumise veokulust 0,50 eurot iga kogumismahuti tühjendamise või kogumiskoti eest.
Kaubanduskoda juhib tähelepanu, et praegune sõnastus ei täpsusta käibemaksu arvestust, mis tekitab praktikas olukorra, kus 0,50 eurot käsitatakse käibemaksu sisaldava lõpphinnana. Sellisel juhul on jäätmevaldaja tegelik panus teenuse käibemaksuta maksumuses lubatust väiksem (näiteks 24%-lise käibemaksumäära puhul vaid u 0,40 eurot), mis tõstab tootjavastutusorganisatsioonide kanda jäävat kulu põhjendamatult ligi 0,10 euro võrra iga tühjenduse pealt.
Seadusandja algse eesmärgi ehk veokulu õiglase jagamise tagamiseks tuleb seaduses üheselt sätestada, et 0,50 eurot on netosumma, millele lisandub käibemaksumäär. See ei muuda tarbijakaitse reegleid lõpphinna kuvamisel, vaid tagab, et käibemaksumäära muutused ei vähenda seaduses ette nähtud jäätmevaldaja omapoolset panust.
Mitte arvestatud
Ettepanek puudutab kehtiva pakendiseaduse siseriiklikke regulatsioone, mis ei tulene käesoleva eelnõuga ülevõetavatest ega rakendatavatest Euroopa Liidu õigusest tulenevatest nõuetest. Käesoleva eelnõu eesmärk on eelkõige tagada Euroopa Liidu pakendi- ja pakendijäätmealase regulatsiooni rakendamiseks vajalike muudatuste tegemine. Menetluspraktika kohaselt käsitletakse selliseid Euroopa Liidu õigusest sõltumatuid siseriiklikke muudatusettepanekuid üldjuhul eraldi eelnõu raames, et tagada nende sisuline analüüs, mõjude hindamine ja asjaomaste osapoolte kaasamine. Lisaks puudutab esitatud ettepanek peamiselt hiljutiste seadusemuudatustega kehtestatud regulatsioone, mille rakenduspraktika ei ole veel välja kujunenud. Esitatud ettepanekut kaalutakse pakendiseaduse järgmiste muudatuste ettevalmistamisel.
Eesti Pandipakend
1-4/26/2629-21
Reguleerida korduskasutussüsteemi operaatorit ning kehtestada talle akrediteeringu või tegevusloa nõue.
EPP hinnangul loob eelnõu sisuliselt uue turu, kuid ei sätesta, kes võib korduskasutussüsteemi opereerida. Vältimaks ebaausat konkurentsi ja tagamaks süsteemide usaldusväärsuse, tuleks määratleda operaatori nõuded ning kaaluda akrediteeringu/tegevusloa, finantstagatise, aruandluse, sõltumatu auditi ja regulaarse järelevalve kohustust.
Mitte arvestatud
Eelnõuga ei kavandata kehtestada korduskasutussüsteemide operaatoritele eraldi akrediteerimis-, sertifitseerimis- ega tegevusloakohustust. Korduskasutuslahenduste väljakujunemine ja süsteemide arendamine on turuosaliste otsustada, järgides PPWR-is, sealhulgas selle VI lisas, sätestatud nõudeid. Eelnõu eesmärk on tagada PPWR rakendamiseks vajalik õigusraamistik, mitte luua uut riiklikult reguleeritud korduskasutussüsteemide operaatorite turgu ega kehtestada täiendavat siseriiklikku loamenetlust. Seetõttu ei reguleerita käesolevas eelnõus korduskasutussüsteemide operaatorite akrediteerimist, tegevuslubasid, finantstagatisi, sõltumatut auditeerimist ega muid samalaadseid siseriiklikke nõudeid. Vajaduse korral saab selliste küsimuste reguleerimise vajadust hinnata eraldi seadusloome menetluse raames
Eesti Pandipakend
1-4/26/2629-21
Kehtestada korduskasutuspakenditele toimiva ja üleriigilise tagastusvõrgustiku nõuded.
Seaduses tuleks määratleda, kes vastutab tagastusvõrgustiku rajamise ja toimimise eest ning milline peab olema selle geograafiline kaetus, kättesaadavus ja tarbijale arusaadavus. EPP rõhutab, et üksnes korduskasutuspakendi kasutamise kohustusest ei piisa – vajalik on terviklik süsteem, mis tagab pakendi tegeliku tagastamise ja ringluse.
Mitte arvestatud
Ettepanek puudutab uue siseriikliku regulatsiooni loomist korduskasutuspakendite tagastusvõrgustiku korraldamiseks. Eelnõuga ei looda ühtset riiklikku tagastusvõrgustikku ega määrata selle operaatorit. Korduskasutuslahenduste väljakujunemine ja süsteemide arendamine on turuosaliste otsustada, järgides PPWR-is, sealhulgas selle VI lisas, sätestatud nõudeid. Seetõttu ei reguleerita käesoleva eelnõuga täiendavalt tagastusvõrgustiku geograafilist kaetust, kättesaadavust ega korraldust.
Eesti Pandipakend
1-4/26/2629-21
Kehtestada korduskasutussüsteemidele mõõdetavad tulemusnäitajad.
Korduskasutuspakendite turule laskmisest üksi ei tohiks saada eesmärk. EPP teeb ettepaneku kehtestada minimaalsed tagastusmäärad, minimaalsed kasutuskordade arvud ja aruandlusnõuded, et hinnata süsteemi tegelikku toimivust ja keskkonnakasu.
Mitte arvestatud
Ettepanek puudutab täiendavate siseriiklike tulemusnäitajate ja aruandlusnõuete kehtestamist korduskasutussüsteemidele. Korduskasutussüsteemide toimivust ja korduskasutuspakendite keskkonnakasu mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas pakendite tagastamine, tegelik kasutuskordade arv ning süsteemi korraldus. Eelnõuga ei kavandata kehtestada korduskasutussüsteemidele täiendavaid riigisiseseid tulemusnäitajaid ega aruandluskohustusi. Korduskasutuspakenditele ja korduskasutussüsteemidele kohalduvad PPWR-is, sealhulgas selle artiklis 11 ja VI lisas, sätestatud nõuded. Seejuures näeb PPWR artikli 11 lõige 2 ette, et Euroopa Komisjon kehtestab delegeeritud õigusaktiga kõige sagedamini kasutatavatele korduskasutuspakenditele minimaalse kasutuskordade arvu. Seetõttu ei peeta põhjendatuks kehtestada eelnõuga täiendavaid siseriiklikke nõudeid minimaalsetele tagastusmääradele, kasutuskordade arvule ega muudele korduskasutussüsteemi tulemusnäitajatele.
Eesti Pandipakend
1-4/26/2629-21
Kehtestada korduskasutuspakendite tagatisraha ja tarbijakaitse reeglid.
Tuleks reguleerida tagatisraha käsitlemine, sh tarbijate nõuete kaitse, finantstagatised ja olukord, kus süsteemi operaator lõpetab tegevuse või muutub maksejõuetuks. Tarbija ei tohiks operaatori tegevuse lõppemise tõttu tagatisrahast ilma jääda.
Mitte arvestatud
Ettepanek puudutab täiendava siseriikliku regulatsiooni loomist korduskasutussüsteemide operaatorite finantsvõimekuse, tagatiste ja tarbijanõuete kaitse tagamiseks. Eelnõuga ei kavandata kehtestada korduskasutuspakendite tagatisraha käsitlemiseks eraldi riigisisest regulatsiooni ega luua korduskasutussüsteemide operaatoritele täiendavaid finantstagatise või maksejõuetuse riski maandamise nõudeid. Korduskasutuslahenduste väljakujunemine ja süsteemide arendamine on turuosaliste otsustada, järgides PPWR-is sätestatud nõudeid ning muid kohaldatavaid õigusakte, sealhulgas tarbijakaitsealaseid nõudeid. Eelnõu eesmärk ei ole luua ühtset riiklikku korduskasutuspakendite tagatisrahasüsteemi ega reguleerida operaatori maksejõuetuse puhuks eraldi tagatisraha hüvitamise mehhanismi. Seetõttu ei lisata eelnõusse täiendavaid nõudeid finantstagatiste, tagatisfondide ega muude tarbijanõuete tagamise mehhanismide kohta.
Eesti Pandipakend
1-4/26/2629-21
Kehtestada korduskasutuspakendite pesu, logistika, hügieeni, jälgitavuse ja kvaliteedikontrolli nõuded.
EPP peab vajalikuks reguleerida pakendite pesemist, hoiustamist, transporti, jälgitavust ja kvaliteedikontrolli ning määrata pädev järelevalveasutus. Eesmärk on tagada, et korduskasutussüsteem toimiks hügieeniliselt ja kontrollitavalt, mitte üksnes formaalselt.
Mitte arvestatud
Korduskasutuspakendite ja korduskasutussüsteemide nõuded on sätestatud PPWR-is, sealhulgas selle artiklis 11 ja VI lisas. PPWR artikli 11 kohaselt peab korduskasutuspakend olema kavandatud ja turule lastud eesmärgiga seda mitu korda korduskasutada, võimaldama läbida võimalikult palju kasutuskordi ning vastama muu hulgas tervise-, ohutus-, hügieeni-, jälgitavus- ja ringlussevõetavuse nõuetele. Lisaks reguleeritakse korduskasutuspakendite hügieeni ja toiduohutusega seotud küsimusi toiduohutuse valdkonna õigusaktidega. Eelnõuga ei kavandata kehtestada täiendavaid riigisiseseid nõudeid korduskasutuspakendite pesule, logistika korraldusele, jälgitavusele ega kvaliteedikontrollile ega luua nende küsimuste jaoks eraldi siseriiklikku järelevalvekorda.
Eesti Pandipakend
1-4/26/2629-21
Enne kaasamüügi korduskasutusnõude rakendamist teha eraldi mõjuanalüüs üleriigilise avatud korduskasutussüsteemi kohta.
Praegune mõjuanalüüs käsitleb EPP hinnangul peamiselt suletud süsteeme, mistõttu ei saa selle tulemusi automaatselt üle kanda avatud ja üleriigilistele süsteemidele. Analüüsis tuleb arvestada Eesti hajaasustust, transpordivahemaid, tegelikke tagastusmäärasid, logistika- ja pesukulusid ning süsteemi keskkonnamõju. Lisaks tuleks hinnata mõjutatud ühekorrapakendite kogumahtu, ettevõtete arvu ja vajalikke investeeringuid.
Mitte arvestatud
Eelnõuga ei kavandata luua ühtset üleriigilist avatud korduskasutussüsteemi ega määrata selle toimimise mudelit, kuna korduskasutuslahenduste väljakujunemine ja süsteemide arendamine on turuosaliste otsustada, järgides PPWR-is sätestatud nõudeid. Samuti on eelnõust välja jäetud sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud korduskasutusnõuded kohapeal tarbimisele. Seetõttu ei peeta põhjendatuks seada PPWR-ist tulenevate kaasamüüginõuete rakendamise eeltingimuseks eraldi mõjuanalüüsi üleriigilise avatud korduskasutussüsteemi kohta. Ettevõtjad saavad valida oma tegevusele ja ärimudelile sobivad korduskasutuslahendused, tingimusel et need vastavad PPWR-i nõuetele.
Eesti Pandipakend
1-4/26/2629-21
Hinnata erandite kehtestamist väikese mahuga ettevõtjatele ja väikestele üritustele.
EPP soovitab kaaluda erandeid või leevendusi väikese kasutusmahuga ettevõtetele ja üritustele. Lävendid võiksid lähtuda näiteks kasutatava pakendi mahust, külastajate arvust või käibest.
Mitte arvestatud
Avalikel üritustel korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise kohustus tuleneb juba kehtivast õigusest ning käesoleva eelnõuga selles osas muudatusi ei tehta. Nõude eesmärk on tagada korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamine avalikel üritustel ühtsetel alustel sõltumata ürituse suurusest või korraldaja ärimudelist. Erandite või lävendite kehtestamine eeldaks täiendavate tingimuste, arvestusreeglite ja järelevalvemehhanismide loomist ning muudaks nõude kohaldamise keerukamaks ja ebaühtlasemaks. Seetõttu ei peeta põhjendatuks sätestada erandeid kasutusmahu, külastajate arvu, käibe või muude sarnaste näitajate alusel.
Eesti Pandipakend
1-4/26/2629-21
Mitte panna avaliku ruumi prügikoristuse kulusid tootjavastutusorganisatsioonide kaudu tootjate kanda.
EPP leiab, et olukorras, kus tarbijale on loodud lihtne, tasuta ja üleriigiline joogipakendite tagastusvõimalus, ei peaks õigesti käituvate tarbijate kaudu rahastama nende pakendite koristamist, mille teine tarbija on vaatamata tagastusvõimalusele keskkonda jätnud. EPP seob selle „saastaja maksab“ põhimõttega ja leiab, et kulude jagamine kõigi tarbijate/tootjate vahel ei ole õiglane.
Mitte arvestatud
Avalikust välisruumist koristatud prügi ja liigiti kogumata pakendijäätmete kogumisega seotud kulude tootjate kanda jätmise kohustus tuleneb SUP direktiivi artikli 8 lõikest 2, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et tootjad katavad direktiivi lisa E osa I punktis nimetatud toodetest tekkinud prügi koristamise, selle veo ja käitlemise kulud ning nendega seotud teavituskulud. Seega ei ole liikmesriigil võimalik otsustada, kas selline tootjavastutuse kohustus kehtestada, vaid tuleb tagada direktiivis sätestatud kohustuse rakendamine. Joogipakendite tagastusvõimaluse olemasolu ei välista pakendijäätmete sattumist avalikku ruumi ega kõrvalda vajadust avaliku ruumi koristamiseks.
Bolt Eesti
1-4/26/2629-22
Täpsustada „müügikoha“ mõistet veebipõhise müügi ja kullerteenuse kontekstis.
Selgitada, kas „müügikoht“ hõlmab ka veebipõhist toidupoodi, kus kaup toimetatakse kulleriga tarbijale koju, või on mõeldud eelkõige füüsilist müügikohta, kus toit või jook kohapeal tarbitakse. Eesmärk on vältida hilisemaid tõlgendusprobleeme.
Mitte arvestatud
„Müügikoha“ mõistet eelnõus eraldi ei defineerita, kuna tegemist on PPWR-is kasutatava mõistega, millele ei ole ka määruses antud eraldi definitsiooni. Eelnõu eesmärk ei ole luua Euroopa Liidu õigusest erinevat või seda täpsustavat mõistet. Arvestades ettevõtlusvormide ja müügikeskkondade mitmekesisust, ei võimaldaks seaduses sätestatud ülddefinitsioon kõiki olukordi ammendavalt reguleerida ning võiks tekitada täiendavaid tõlgendusprobleeme. Terminoloogilise kooskõla tagamiseks on lähtutud PPWR-is kasutatavast sõnastusest ning vastav selgitus on lisatud seletuskirja.
Bolt Eesti
1-4/26/2629-22
Selgelt piiritleda digiplatvormi ja lõppturustaja vastutus korduskasutuspakendi pakkumisel.
Digiplatvormi kohustus peaks piirduma vajaliku tehnilise lahenduse olemasolu ja toimimise tagamisega. Lõppturustaja vastutaks enda sisestatud andmete, sh pakendi hinnastuse õigsuse eest. Ka vastutus rikkumise eest peaks jagunema selle järgi, kummal poolel rikkumise põhjus tegelikult tekkis.
Osaliselt arvestatud
Eelnõust jäetakse välja digiplatvormile suunatud tehnilise lahenduse tagamise kohustus. PPWR artiklist 33 tulenev kohustus pakkuda korduskasutuspakendit alternatiivina ühekordselt kasutatavale kaasamüügipakendile lasub lõppturustajal sõltumata kasutatavast müügikanalist. Seetõttu ei peeta vajalikuks sätestada pakendiseaduses eraldi digiplatvormi ja lõppturustaja vastutuse jaotust olukorras, kus digiplatvormile vastavat kohustust ei kohaldata. Eelnõu koostamisel lähtutakse PPWR-is sätestatud rollidest ja kohustuste jaotusest ning täiendavaid siseriiklikke kohustusi digiplatvormidele selles osas ei kehtestata.
Bolt Eesti
1-4/26/2629-22
Täpsustada toote hinna, pakendi hinna ja tagatisraha eristamist ning digiplatvormi vastutust hinnainfo eest.
Bolt soovib selgust, kas platvorm peab üksnes võimaldama hinnainfo sisestamist või peab ta tehniliselt takistama kauplejal seadusega vastuolus oleva hinna või tagatisraha sisestamist. Bolti hinnangul peab õigete andmete sisestamise eest vastutama kaupleja, platvorm jääma vahendaja rolli. Samuti tuleks selgelt eristada toote hinda ja tagatisraha ning täpsustada, kas kaasamüügi puhul on lisaks pakendi hinnale lubatud küsida pakendiga seotud teenustasu.
Osaliselt arvestatud
Seletuskirja täpsustatakse hinnastamisega seotud selgitusi. PPWR-ist tulenevate hinnastamise nõuete täitmise eest vastutab lõppturustaja. Eelnõuga ei kehtestata digiplatvormile kohustust kontrollida või tehniliselt välistada kaupleja poolt sisestatud võimalikke valeandmeid. Digiplatvormi roll on vahendada lõppturustaja poolt esitatud teavet ning andmete õigsuse eest vastutab andmete esitaja. Toote hinna, tagatisraha ja muude võimalike tasude käsitlemisel lähtutakse PPWR-ist ning tarbijale antava teabe läbipaistvuse põhimõttest. Järelevalvet tarbijale hinna kuvamise ja toote võrdsetel tingimustel müümise osas teostab TTJA.
Bolt Eesti
1-4/26/2629-22
Täpsustada digiplatvormi rolli tootjavastutuse täitmisel ning sätestada, et tootjavastutuse enda täitmine platvormi kaudu on vabatahtlik.
Bolt toetab võimalust, et digiplatvorm täidab tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi, kuid rõhutab, et see peab olema platvormi võimalus, mitte kohustus. Vajalik on täpsustada, millised kohustused lasuvad platvormil ja millised jäävad tootjale.
Arvestatud
Eelnõu ja seletuskirja täpsustatakse selliselt, et tootjavastutuse kandja on PPWR-i tähenduses tootja. Digiplatvorm võib tootja nimel täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi, kuid tegemist ei ole kohustusliku lahendusega. Juhul kui digiplatvorm võtab tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise üle, kohalduvad talle vastavad tootjavastutuse täitmisega seotud nõuded.
Bolt Eesti
1-4/26/2629-22
Täpsustada digiplatvormide hoolsuskohustust tootjavastutuse nõuete kontrollimisel ning näha ette mõistlik tõendamisviis.
Bolt teeb ettepaneku lugeda nõue täidetuks, kui platvorm on saanud tootjalt kirjaliku kinnituse tema registreeringu ja kohustuste täitmise kohta ning kontrollinud võimaluse korral vastavaid andmeid tootjavastutuse registrist või TVO avalikust andmestikust. Kui avalikku andmestikku ei ole, piisaks tootja kinnitusest. Eesmärk on vältida ebamõistlikku käsitsi kontrollimise kohustust ja määratleda platvormi hoolsuskohustus üheselt.
Arvestatud osaliselt
Digiplatvormide suhtes kohaldatavad hoolsuskohustused tulenevad vahetult PPWR-ist ja digiteenuste määrusest (EL) 2022/2065 (DSA). Seletuskirja täpsustatakse, et hoolsuskohustuse täitmise hindamisel lähtutakse digiplatvormi tegelikest võimalustest kontrollida tema käsutuses olevat teavet. Pakendiseadusega ei kehtestata täiendavaid hoolsuskohustusi võrreldes Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega.
Bolt Eesti
1-4/26/2629-22
Tagada tootjavastutuse registri tehniline liidestatavus digiplatvormide ja vahendusteenuse osutajate süsteemidega.
Registri loomisel ja rakendusaktide väljatöötamisel tuleks juba algusest peale arvestada masinloetava andmevahetuse ja automaatse kontrolli võimalusega ning kaasata platvormid arendusse varakult. Bolti hinnangul on see oluline, sest suure partnerite arvu tõttu oleks individuaalne ja käsitsi kontrollimine ebaproportsionaalselt koormav.
Teadmiseks võetud
Ministeerium nõustub, et registri arendamisel on oluline arvestada võimalikult suure automatiseerituse ja andmevahetuse võimekusega. Registri tehnilised lahendused ning võimalikud andmevahetusliidesed töötatakse välja registri arendamise käigus koostöös asjaomaste osapooltega. Käesoleva eelnõuga ei reguleerita registri tehnilist ülesehitust.
Bolt Eesti
1-4/26/2629-22
Hinnata korduskasutussüsteemi turu valmisolekut ja praktilist toimivust ning toetada süsteemide kujunemist ka hajaasustusega piirkondades.
Enne nõuete rakendamist tuleks hinnata tagastusvõrgustiku, pesu- ja logistikavõimekuse, piisava kasutusmahu ja teenusepakkujate majandusliku jätkusuutlikkuse olemasolu eri piirkondades. Samuti tuleb hinnata, mitu korda pakend tegelikult korduskasutusse jõuab ja milline on selle kogu elutsükli keskkonnajalajälg. Eriti oluline on see hõredama asustuse ja väiksema nõudlusega piirkondades. Vajadusel tuleks kujundada meetmeid toimivate ringlusmudelite toetamiseks.
Mitte arvestatud
Eelnõuga ei kavandata luua ühtset üleriigilist avatud korduskasutussüsteemi ega määrata selle toimimise mudelit, kuna korduskasutuslahenduste väljakujunemine ja süsteemide arendamine on turuosaliste otsustada, järgides PPWR-is sätestatud nõudeid. Samuti on eelnõust välja jäetud sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumaid siseriiklikke korduskasutusnõudeid. Seetõttu ei peeta vajalikuks seada PPWR-ist tulenevate nõuete rakendamise eeltingimuseks eraldi mõjuanalüüsi üleriigilise korduskasutussüsteemi või selle operaatorite kohta. Korduskasutussüsteemidele kohalduvad PPWR-is, sealhulgas artiklis 11 ja VI lisas, sätestatud nõuded.
Philip Morris Eesti
1-4/26/2629-23
Kogukulud ja kulude jaotamise metoodika
Soovitame kaaluda lihtsat, läbipaistvat ja prognoositavat kulude jaotamise metoodikat, mis põhineb turule lastud toodete kogusel (kilogrammides). Selline lähenemine on EPR-süsteemides laialdaselt kasutusel, seda on lihtne hallata ning see tagab nii ametiasutustele kui ka tootjatele õiguskindluse.
PME soovib teavet selle kohta, milliseks kujunevad iga-aastased kulud ja milliseid andmepunkte kasutatakse kulude määramisel.
Mitte arvestatud
Kulude hüvitamine peab põhinema tegelikel, tõendatud ja kulutõhusa teenuse osutamiseks vajalikel kuludel. Tootja turule lastud toodete kogus on üks teenustasu arvutamise ja tootjate vahel kulude jaotamise alus, kuid üksnes selle põhjal ei ole võimalik määrata hüvitatavate kulude suurust. Kulude jaotamisel tuleb lisaks arvestada jäätmete koostise uuringu tulemustega, mis näitavad asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaalu avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud ja avalikust välisruumist koristatud jäätmete hulgas. Seega tagab kavandatud metoodika, et tootjate rahaline kohustus lähtub nii tegelikest hüvitatavatest kuludest kui ka nende toodetest tekkinud jäätmete osakaalust.
Philip Morris Eesti
1-4/26/2629-23
Juhtimismudel
Arvestades Eesti turu suhteliselt väikest suurust, eelistaksime lihtsat, fikseeritud tasumääral põhinevat süsteemi. Seda haldaks otse riik ning seeläbi pole vaja luua keerukat juhtimisstruktuuri. Tõhususe ja halduskoormuse seisukohast oleks riigi poolt hallatav mehhanism tõenäoliselt kõige kulutõhusam lahendus. Näiteks võiks süsteem põhineda fikseeritud euro/kilogramm tasul, mida kohaldatakse kohustatud tootjate poolt turule lastud kogustele.
Mitte arvestatud
Eelnõus kavandatud juhtimismudeli eesmärk on tagada avaliku ruumi koristamise ja asjaomaste jäätmete kogumisega seotud kulude hüvitamine läbipaistvalt, objektiivselt ja proportsionaalselt. Riigi hallatav fikseeritud tasumääral põhinev süsteem, mis lähtub üksnes turule lastud toodete kogusest, ei võimaldaks piisavalt arvestada tegelike hüvitatavate kulude ega asjaomastest toodetest tekkinud jäätmete osakaaluga. Eelnõus kavandatud mudel seob tootjate rahalise kohustuse tegelike hüvitatavate kulude, jäätmete koostise uuringu tulemuste ja turule lastud toodete kogustega. Tootjate ühenduse kaudu korraldatav süsteem võimaldab kulusid jaotada nende aluste järgi ning tagada kulude arvestuse läbipaistvuse ja kontrollitavuse.
Philip Morris Eesti
1-4/26/2629-23
Tööstuse kaasamine metoodika väljatöötamisse
Arvestades, et tootjad peavad SUP-raamistiku alusel rahastama jäätmete koostise uuringuid kulude hüvitamise mehhanisme, tuleks ja tootjavastutusorganisatsioonid aktiivselt kaasata nende aluseks olevate metoodikate väljatöötamisse ja läbivaatamisse. Selline kaasamine aitab tagada, et andmekogumise protsess on läbipaistev, teaduslikult põhjendatud, proportsionaalne ja esinduslik, tootjad Public 2 toetades samal ajal ühist eesmärki luua tõhus ja usaldusväärne tootja laiendatud vastutuse süsteem.
Selgitatud
Jäätmete koostise uuringu metoodika ja kulude arvestuse ja aruandluse täpsemad nõuded kehtestatakse rakendusaktiga, mille väljatöötamisse kaasatakse tavapärases korras asjaomased huvirühmad.
Eesti Kaupmeeste Liit
1-4/26/2629-25
Täiendada mõjuanalüüsi kvantitatiivse hinnanguga, mis hõlmab SUP-tootjavastutuse, korduskasutussüsteemide ning IT-, logistika- ja protsessiarenduste kulusid ja nende võimalikku mõju tarbijahindadele. Samuti palume hinnata korduskasutussüsteemide turu toimimist ja konkurentsiolukorda ning tagada süsteemide avatus, koostalitlusvõime, kulude läbipaistvus ja ettevõtjate võimalus valida erinevate nõuetele vastavate lahenduste vahel. Võrdlusmudelina võiks analüüsida ka Eesti pandipakendisüsteemi korraldust.
Oleme hinnanud tänaseid korduskasutustopside ja karpide hinnakirju ning kaasamüüdava valmistoidu mahte ning jõudnud esmaste arvutusteni, et ühe suurema jaeketi jaoks võib üksnes karpide ja joogitopside korduskasutussüsteemi teenustasu ulatuda üle 2 miljoni euro aastas.
Sellele lisanduvad IT-arenduste, kassasüsteemide, logistika, pakendite käitlemise ja tagastuslahenduste kulud. Need kulud kanduvad vähemalt osaliselt tarbijahinda ning võivad teatud juhtudel suurendada näiteks kaasaostetava lõunasöögi maksumust üle kahe euro.
Korduskasutussüsteemide regulatsiooni kujundamisel peab olema tagatud ka toimiv konkurents ja kulude läbipaistvus. Kui regulatiivse kohustuse täitmiseks on turul üks või väga piiratud arv sobivaid teenusepakkujaid, tekib teenusepakkuja turujõu ja põhjendamatu hinnasurve risk.
Mitte arvestatud
Eelnõuga ei kavandata luua ühtset üleriigilist korduskasutussüsteemi ega määrata selle toimimise mudelit. Korduskasutuslahenduste väljakujunemine ja süsteemide arendamine on turuosaliste otsustada, järgides PPWR-is sätestatud nõudeid. Käesoleva eelnõu menetluse käigus on välja jäetud ka sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumaid siseriiklikke korduskasutusnõudeid, tagamaks sisulise vastavuse ühekorraplasti direktiiviga. Ministeerium peab siiski oluliseks jätkata koostööd sektori esindajatega korduskasutuslahenduste praktilise rakendamise, turu toimimise ning võimalike kulude ja mõjude hindamisel. Samuti näeme väärtust selles, kui sektor hindab ühiselt võimalusi koostalitlusvõimeliste ja laiemalt kasutatavate lahenduste kujundamiseks, võttes vajaduse korral eeskujuks ka Eesti pandipakendisüsteemi kogemused.
Eesti Kaupmeeste Liit
1-4/26/2629-25
Palume seletuskirjas üheselt täpsustada, et PakS § 5⁴ ei kohaldu eelpakendatud valmistoidu tavapärasele müügipakendile.
Palume täpsustada PakS § 5⁴ kohaldamisala jaekaubanduses. Kas „ühekordselt kasutatava kaasamüügipakendi“ tasuta andmise keeld müügikohas hõlmab üksnes olukorda, kus pakend täidetakse teenindusega müügikohas tarbija jaoks – näiteks kui kaupluse soojaletist ostetud valmistoit pakendatakse kliendi tellimusel kaasavõtmiseks – või ka eelnevalt pakendatud valmistoitu, näiteks juba riiulitesse pandud pakendatud salateid ja muid valmistoite? Üldjuhul jõuavad viimased kauplusesse juba müügipakendis, aga turul on ka kauplusi kus toidutootmine toimub samas majas teises ruumis ja pakendamine seega samuti on kauplusega samal aadressil.
PPWR artikli 3 punkti 3 kohaselt on take-away packaging teeninduspakend, mis täidetakse teenindusega müügikohas joogi või valmistoiduga, mis on mõeldud transportimiseks ja koheseks tarbimiseks mujal. Sellest lähtudes ei peaks meie hinnangul eelnevalt pakendatud ja kaupluses valmis müügipakendis müüdav valmistoit kuuluma take-away packaging mõiste alla. Kui eelnõu eesmärk on hõlmata ka sellised pakendid, palume selgitada selle laiema kohaldamisala õiguslikku alust ning hinnata eraldi selle mõju jaekaubandusele. Juhime tähelepanu, et sellise tõlgenduse korral tekiks konkurentsi moonutus valmistoidulettide ning eelpakendatud toidutööstustes toodetava toidu vahel ning arvestades erinevusi lõpphindades muutuks kaubanduse jaoks valmistoidulettide pidamine majanduslikult ebaotstarbekaks. See tähendaks, et toitu ei saa tarbija kaasa osta ka enam oma karpi ega korduskasutussüsteemi karpi, vaid säilib ainult eelpakendatud toit. Soovitame seetõttu tõsiselt kaaluda meie ettepanekuga arvestamist juba ainuüksi keskkonnakaalutlusel.
Arvestatud
Seletuskirja täiendatakse. Eelnõust jäetakse välja § 5⁴ säte, mis puudutas ühekorrapakendi tasuta andmise keeldu.
Samas selgitame, et tõlgendamisel lähtutakse PPWR artikli 3 punktis 3 sätestatud kaasamüügipakendi mõistest. Kaasamüügipakend on teeninduspakend, mis täidetakse müügikohas joogi või valmistoiduga ning mis on mõeldud kaasavõtmiseks ja vahetuks tarbimiseks mujal. Sellest tulenevalt ei kohaldu säte tavapärastele eelpakendatud toodetele, mis on enne müüki pakendatud ja müügikohas juba valmis müügipakendis lõppkasutajale kättesaadavaks tehtud. Vastav selgitus lisatakse õigusselguse huvides seletuskirja (§305).
Eesti Kaupmeeste Liit
1-4/26/2629-25
Selgelt jõustada antud punkt üleminekuajaga, et see hakkaks kehtima aastal 2028. Ilma üleminekuajata tähendab see kiirustamist protsessimuudatustega kauplustes alates kaalude ja süsteemide kohandamisest kuni kassasüsteemide ja tarkvarani
Palume täpsustada, millal ajaliselt hakkab kehtima keeld tasuta ühekorrapakendit müügikohas tarbijale anda. Kas see hakkab kehtima kohe PakS jõustudes või aastal 2028, nagu määruse artikkel 33 ette näeb. Ka seletuskiri ütleb: § 5⁵ lõikes 1 ja §-s 5⁶ sätestatud nõuete rakendamiseks on ette nähtud üleminekuaeg kuni 12. veebruarini 2028.
Arvestatud
Eelnõust jäetakse välja § 5⁴ säte, mis puudutas ühekorrapakendi tasuta andmise keeldu. Samas tuleb arvestada, et PPWR artikli 28 lõikest 3 tuleneb vahetult nõue, mille kohaselt ei tohi taastäitejaamades lõppkasutajale pakutavaid pakendeid või anumaid anda tasuta, välja arvatud juhul, kui need vastavad PPWR VI lisas sätestatud nõuetele või neid pakutakse tagatisrahasüsteemi osana. Nimetatud nõue on kohalduv vahetult Euroopa Liidu määruse alusel, sõltumata selle kajastamisest pakendiseaduses.
Eesti Kaupmeeste Liit
1-4/26/2629-25
Täpsustada üheselt § 56 kohaldamist jaekaubandusele.
Kui ministeeriumi hinnangul hõlmab HORECA mõiste ka jaekaubanduses kaasamüüdavate valmistoitude ja jookide müüki, palume esitada selle EL-õiguslik põhjendus ning täiendada mõjuanalüüsi jaekaubanduse tegelikel mahtudel ja tegevusmudelil põhineva kulude ja halduskoormuse analüüsiga. Vastasel juhul palume jätta jaekaubandus PakS § 56 HORECA nõuete alt välja.
Palume täpsustada, kas ja millises ulatuses käsitatakse jaekaubanduses valmistoidu ja jookide müüki HORECA tegevusena. PPWR eristab lõppturustaja mõistet HORECA sektoris tegutsemisest ning tavapärane jaekaubandus ei kuulu NACE klassifikatsioonis majutus- ja toitlustustegevuse alla. Seetõttu ei peaks ainuüksi kaasavõetava valmistoidu või joogi müük tähendama automaatselt jaekaubandusettevõtja kuulumist HORECA sektorisse.
Kui § 56 kohustusi kavandatakse kohaldada ka jaekaubandusele, kinnitab see, et tegelikku haldus- ja rahalist koormust ei ole piisavalt hinnatud. Samuti jääb ebaselgeks, milline kaasamüük jaekaubandusest läheks Horeca alla ja milline mitte. Jaekaubanduses on ärimudeleid, kus võimalik on müügikohas toidu tarbimine (nt tanklate juures olevad lauad ja kohapeal valmistatav toit), kaasaost ilma kohapealse tarbimise võimaluseta, salatibaarid, kulinaarialett, eelpakendatud toodetega kulinaarialett, ilma müügipersonalita valmistoidu kaasamüük automatiseeritult. Ei ole arusaadav, millistele ärimudelitele nõuded kohalduksid ja millest lähtuvalt kui kriteeriumiks on põhitegevusala NACE koodi alusel.
Arvestatud
Seletuskirja täiendatakse HORECA sektori kohaldamisala käsitlevate selgitustega. PPWR-is kasutatud HORECA mõiste tõlgendamisel lähtutakse Euroopa Komisjoni senistest selgitustest ning tegevuse sisust, mitte üksnes ettevõtja põhitegevusalast või NACE klassifikaatorist. Ministeeriumi hinnangul tuleb kuni Euroopa Komisjoni täiendavate juhiste või tõlgenduste avaldamiseni lähtuda sellest, et nõuded võivad kohalduda ka jaekaubanduses toimuvatele müügimudelitele, mille raames pakutakse lõppkasutajale kaasamüügiks valmistatud toitu või jooki. Seetõttu ei saa HORECA kohaldamisala välistada üksnes põhjusel, et ettevõtja tegutseb jaekaubanduse valdkonnas. Õigusselguse huvides täpsustatakse seletuskirjas kohaldamisala ning tuuakse täiendavaid selgitusi erinevate ärimudelite, sealhulgas valmistoidulettide, salatibaaride, tanklapoodide, automatiseeritud müügilahenduste ja digiplatvormide kaudu müüdava valmistoidu näitel. Seletuskirjas toodud selgitused (§ 305 ja § 306) HORECA sektori nõuete kohaldumise kohta, sealhulgas jaekaubanduse tegevusmudelite suhtes, põhinevad Euroopa Komisjoni tänastel selgitustel ja arusaamadel ning kehtivad kuni Euroopa Komisjon ei ole andnud selles küsimuses täiendavaid juhiseid või teistsugust tõlgendust.
Eesti Kaupmeeste Liit
1-4/26/2629-25
Täiendada mõju- ja põhiseaduspärasuse analüüsi ning hinnata sisuliselt §-des 5⁴–56 sätestatud meetmete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Eelkõige palume esitada andmed tasuta andmise keelu eeldatava mõju kohta, põhjendada meetme kohaldamist kõikidele pakendimaterjalidele, hinnata erinevate korduskasutusmudelite tegelikku keskkonna- ja majandusmõju ning analüüsida, kas samu keskkonnaeesmärke oleks võimalik saavutada ettevõtjaid vähem koormavate meetmetega.
Esiteks läheb § 5⁴ EL õigusest tulenevatest konkreetsetest plastpakenditele suunatud tarbimise vähendamise nõuetest kaugemale, kuna tasuta andmise keeld hõlmab kõiki ühekordselt kasutatavaid kaasamüügipakendeid sõltumata materjalist. PPWR võimaldab liikmesriikidel võtta täiendavaid pakendijäätmete vältimise meetmeid, kuid sellise laiema regulatsiooni kehtestamine on Eesti seadusandja täiendav valik, mille vajalikkust ja proportsionaalsust tuleb eraldi põhjendada.
Seletuskirjas ei ole esitatud piisavaid andmeid, mis kinnitaksid, et kaasamüügipakendi tasuliseks muutmine tegelikult vähendab selliste pakendite kasutamist. Kaasamüügil on pakend üldjuhul funktsionaalselt vajalik toidu või joogi tarbijale üleandmiseks, mistõttu ei ole veenev eeldus, et tarbija võtab pakendi kaasa pelgalt mugavusest. Samuti ei ole põhjendatud, miks peab meede hõlmama ühetaoliselt plast-, paber-, kartong- ja muid pakendeid.
Sarnane probleem esineb § 55 korduskasutusnõude põhjendamisel. Korduskasutuse tegelik keskkonna- ja majandusmõju sõltub muu hulgas kasutuskordade arvust, tagastusmäärast, pesukorraldusest ja logistikast. Seletuskirja aluseks olev majandusanalüüs näitab, et positiivne tulemus seondub eelkõige kohapealse pesuga suletud süsteemiga, samas kui tsentraalse pesu ja täisteenuse mudelite majanduslik mõju võib olla negatiivne. See on eriti oluline jaekaubanduse ja avatud süsteemide puhul, kus kohapealne kogumine ja pesemine ei ole sageli realistlik.
Arvestatud osaliselt
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud mitmed sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumaid siseriiklikke nõudeid. Samas oli osa nendest meetmetest seotud SUP-direktiivist tulenevate tarbimise vähendamise ja jäätmetekke vältimise eesmärkide täpsustamisega Eesti õiguses. Ülejäänud nõuete osas lähtutakse PPWR-ist ning selle aluseks olnud Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsidest. Ministeerium peab oluliseks jätkata koostööd sektori esindajatega korduskasutuslahenduste praktiliste mõjude ja rakendusvõimaluste hindamisel.
Eesti Kaupmeeste Liit
1-4/26/2629-25
Kasutada rakendusaktis läbivalt eelnõuga kooskõlalist mõistet „avaliku kasutusega välisruum“ ning sätestada, et koristus- ja taristukulud hüvitatakse üksnes SUP-jäätmetele omistatavas osas. Taristukulude puhul tuleb kehtestada selged kulude põhjendatuse, proportsionaalsuse ja kontrollimise kriteeriumid, et välistada KOV-i üldiste taristuinvesteeringute finantseerimine SUP-tootjate poolt.
Lisa 3 § 3 lg 2 kohaselt hüvitatakse muu hulgas avalikus ruumis tekkinud prügi koristamise ning avalikus ruumis paiknevate prügikastide taristu rajamise, uuendamise ja käitamise kulud.
Hüvitatavate kulude ulatus vajab täpsemat piiritlemist. Rakendusakt kasutab mõistet „avalik ruum“, samas kui eelnõus lähtutakse kitsamast mõistest „avaliku kasutusega välisruum“. Terminoloogia erinevus võib tekitada põhjendamatult laia tõlgenduse. Hüvitatav kulu peab olema seotud SUP-direktiiviga hõlmatud toodetest tekkinud prügiga.
Liiga avar on ka võimalus hüvitada prügikastide taristu rajamise ja uuendamise kulusid. SUP-direktiivi artikli 8 kohaselt peavad tootjate kantavad kulud olema asjaomaste SUP-jäätmetega seotud, vajalikud, kulutõhusad ja proportsionaalsed. Praegune sõnastus võib võimaldada KOV-i üldiste jäätmetaristu investeeringute kandmist tootjate arvele.
Arvestatud
Rakendusakti kavandit vastavalt parandatud. Rakendusaktid töötatakse huvigruppe kaasates välja pärast eelnõu seadusena jõustumist.
Eesti Kaupmeeste Liit
1-4/26/2629-25
Kaaluda eraldiseisva tootjate ühenduse loomise kõrval teise lubatud alternatiivina SUP-kulude hüvitamise integreerimist olemasolevasse tootjavastutuse süsteemi. Võimalik, et mõni või mõned laiendatud tootjavastutusorganisatsioonid on valmis oma pakkumist täiendama uute hõlmatud toodetega (õhupallid, niiske pühkepaber jne). Kui ühtset koordineerimist peetakse vajalikuks, tuleks esmalt analüüsida TVO-de koostöö- või ühise arveldusmehhanismi võimalust ilma uue juriidilise isiku loomiseta. Kui eraldi ühendus siiski säilitatakse, tuleb põhjendada selle vajalikkust, hinnata täiendava halduskihi kulusid ning seaduses selgelt reguleerida ühenduse asutamine, juhtimine, otsustusmehhanism ja olukord, kus ühendust ettenähtud tähtajaks ei moodustata.
Meie hinnangul ei ole piisavalt põhjendatud, miks on olemasoleva TVO süsteemi kõrvale vaja luua uus kohustuslik organisatsioon. SUP-direktiiv nõuab tootjavastutuse korraldamist ja osapoolte rollide selget määratlemist, kuid sellest ei tulene kohustust luua Eestis selleks eraldi täiendav juriidiline isik.
Kavandatav lahendus lisab olemasolevasse süsteemi uue halduskihi: tootja → TVO → tootjate ühendus → KOV/avaliku sektori asutus. Ühenduse loomine ja ülalpidamine tähendab täiendavaid juhtimis-, personali-, IT-, aruandlus- ja lepinguhalduskulusid, mille kannavad lõppastmes tootjad ja ettevõtjad. See toetab ka eelnevat seisukohta, et eelnõu tegelikku haldus- ja rahalist koormust ei ole piisavalt hinnatud.
Samuti tekitab eelnõu õigusselguse küsimusi. Ettevõtjatele pannakse kohustus sõlmida leping organisatsiooniga, mida veel ei eksisteeri, kuid piisavalt ei ole reguleeritud, kes ja mis tähtajaks ühenduse asutab, kuidas tagatakse selle tegevusvalmidus ning kuidas peavad tootjad ja TVO-d toimima juhul, kui ühendust tähtajaks ei looda. Küsimus on eriti oluline, kuna § 253 lg 2 keelab paralleelse ühenduse loomise.
Mitte arvestatud
Avaliku ruumi koristuskulude hüvitamise kohustus on jäätmeseaduses sätestatud alates 2023. aastast, kuid selle rakendamine ei ole toimunud kavandatud viisil. Eraldi tootjate ühenduse loomise eesmärk on tagada kulude hüvitamise süsteemi keskne koordineerimine, ühtne rakendamine ning kulude läbipaistev ja kontrollitav jaotamine. Olemasolevate tootjavastutusorganisatsioonide kaudu kohustuste täitmine ühise arveldusmehhanismi alusel ei lahendaks täielikult kulunõuete kontrollimise, kulude jaotamise ega maksmise eest vastutamise küsimusi. Eelnõuga sätestatakse tootjate ühenduse tegevuse põhireeglid, sealhulgas võrdse juurdepääsu, teenustasude arvutamise metoodika, eri tooterühmade kulude eraldi arvestamise ning konkurentsitundliku teabe kaitse nõuded. Samuti nähakse ette etapiviisiline rakendamine. See annab osalistele aega ühenduse loomiseks, vajalike kokkulepete sõlmimiseks ning kulude arvestamise ja hüvitamise süsteemi ettevalmistamiseks.
Eesti Kaupmeeste Liit
1-4/26/2629-25
Määratleda pakendiseaduses mõisted „müügikoht“ ja „ühekordselt kasutatav kaasamüügipakend“ ning selgitada seletuskirjas nende kohaldamist erinevates tegevusmudelites, sealhulgas transpordi-, toitlustus- ja frantsiisiettevõtetes. Kuna PPWR seob asjaomased nõuded HORECA sektoriga NACE klassifikatsiooni tähenduses, palume § 5⁶ kohaldamise jaekaubandusele eelnõust välja jätta. Ühtlasi peab selguma, et eelpakendatud valmistoidu tavapärane müügipakend kaasamüügipakendi mõiste alla ei kuulu.
Eelnõu kasutab läbivalt mõisteid „müügikoht“ ja „ühekordselt kasutatav kaasamüügipakend“, ilma et neid oleks pakendiseaduses määratletud. Nendest mõistetest sõltub aga oluline osa kavandatavate kohustuste kohaldamisalast ja nende täitmiseks vajalike investeeringute mahust.
„Müügikoha“ puhul ei selgu, kas selleks on üksik teenindus- või müügipunkt, terve kauplus, terminaliala, sõiduk või mõni muu ruumiline üksus. Küsimus on eriti oluline transpordi-, reisijateveo- ja toitlustusteenustes, kus ostmise ja tarbimise koht ei kattu.
„Kaasamüügipakendi“ puhul vajab selgitamist, kas hõlmatud on üksnes pakend, mis täidetakse tarbija jaoks teenindusega müügikohas, või ka eelnevalt pakendatud valmistoit. PPWR artikli 3 punkti 3 sõnastusest lähtudes ei peaks eelpakendatud toote tavapärane müügipakend selle mõiste alla kuuluma; laiem tõlgendus asetaks teeninduslettidelt müüdava ja tööstuslikult eelpakendatud toidu ebavõrdsesse konkurentsiolukorda.
Täpsustamist vajab ka HORECA sektori mõiste, mille PPWR seob NACE klassifikatsiooni järgse majutus- ja toitlustustegevusega. Valmistoidu või joogi kaasamüük ei tohiks üksinda tähendada, et jaekaubandusettevõtja kuulub HORECA sektorisse. Korduskasutuse rakendatavust ei ole jaekaubanduse mahtude, kaupluste võrgustiku ega tagastuskorralduse pinnalt hinnatud.
Osaliselt arvestatud
Pakendiseaduses ei määratleta eraldi mõisteid „müügikoht“ ega „ühekordselt kasutatav kaasamüügipakend“. Eelnõu lähtub PPWR-is kasutatud terminoloogiast ning eelnõu alguses on viidatud, et seaduses kasutatud mõisteid tuleb tõlgendada kooskõlas PPWR-iga. Mõisted „ühekordselt kasutatav pakend“ ja „kaasamüügipakend“ on määratletud PPWR artiklis 3. „Müügikoha“ mõistet PPWR eraldi ei defineeri ning ka eelnõu eesmärk ei ole luua Euroopa Liidu õigusest erinevat või seda täpsustavat mõistet. Arvestades ettevõtlusvormide ja müügikeskkondade mitmekesisust, ei võimaldaks seaduses sätestatud ülddefinitsioon kõiki olukordi ammendavalt reguleerida ning võiks tekitada täiendavaid tõlgendusprobleeme.

HORECA sektori kohaldamisala osas lähtutakse Euroopa Komisjoni senistest selgitustest ning tegevuse sisust, mitte üksnes ettevõtja põhitegevusalast või NACE klassifikaatorist. Ministeeriumi hinnangul tuleb kuni Euroopa Komisjoni täiendavate juhiste või tõlgenduste avaldamiseni lähtuda sellest, et nõuded võivad kohalduda ka jaekaubanduses toimuvatele müügimudelitele, mille raames pakutakse lõppkasutajale kaasamüügiks valmistatud toitu või jooki. Seetõttu ei ole põhjendatud jätta jaekaubandust tervikuna § 5⁶ kohaldamisalast välja üksnes tegevusala alusel. Seletuskirjas toodud selgitused (§ 305 ja § 306) HORECA sektori nõuete kohaldumise kohta, sealhulgas jaekaubanduse tegevusmudelite suhtes, põhinevad Euroopa Komisjoni tänastel selgitustel ja arusaamadel ning kehtivad kuni Euroopa Komisjon ei ole andnud selles küsimuses täiendavaid juhiseid või teistsugust tõlgendust.
Eesti Kaupmeeste Liit
1-4/26/2629-25
Vaadata tähtajad üle ning siduda kohustuste jõustumine tootjate ühenduse ja vajalike rakendusmehhanismide tegeliku tegevusvalmidusega, nähes pärast nende valmimist ette mõistliku üleminekuaja. Samuti tuleks reguleerida, kes vastutab tootjate ühenduse loomise eest ja mis tähtajaks ning kuidas täidavad TVO-d ja ettevõtjad oma kohustusi juhul, kui ühendust tähtajaks ei moodustata. Esimesel rakendusperioodil palume kaaluda järelevalve ja sanktsioonide suhtes üleminekurežiimi, eelkõige rikkumiste puhul, mis tulenevad uue süsteemi või kolmandate isikute tegevusvalmiduse puudumisest.
Eelnõu näeb ette SUP-kohustuste etapiviisilise rakendamise: 1. juuliks 2027 peavad TVO-d olema sõlminud lepingu tootjate ühendusega, 1. jaanuarist 2028 rakendub koristuskulude hüvitamise kohustus ning 12. veebruarist 2028 korduskasutusega seotud nõuded.
Toetame põhimõtteliselt etapiviisilist üleminekut, kuid arvestades, et oleme juba 2026. aasta teises pooles, ei ole kavandatud tähtajad realistlikud. Eriti problemaatiline on kohustus sõlmida 1. juuliks 2027 leping tootjate ühendusega, mida täna ei eksisteeri ning mille asutamise, juhtimise ja tegevuse alustamise korda eelnõu piisavalt ei reguleeri. Ettevõtja kohustuse täitmine sõltub seega kolmanda isiku loomisest ja tegevusvalmidusest, mida ettevõtja ise kontrollida ei saa.
Enne 2028. aastat peab uus süsteem võimaldama kulude metoodika kokkuleppimist, lepingute sõlmimist, andmevahetuse ja IT-lahenduste loomist ning ettevõtjatel uute nõuetega kohanemist. Sanktsioonide rakendamine olukorras, kus kohustuse praktiliseks täitmiseks vajalik süsteem ei ole veel tegevusvalmis, oleks ebaproportsionaalne.
Selgitatud
Rakendustähtaegu kohandatakse vajaduse korral eelnõu menetluse käigus, et säilitada piisav üleminekuaeg. Vastutuse kohaldamine eeldab, et asjaomane kohustus on kohustatud isiku suhtes rakendunud ja selle täitmine on temalt õiguslikult nõutav. Vastutusäte ei too kaasa vastutust ajal, mil kohustus ei ole veel rakendunud.

Eesti Linnade ja Valdade Liit
EIS 26-0806/02
Omavalitsused toetavad tugevalt lahendust, mille puhul KOV-ide ja tootjate ühenduse vahel
lepitakse kokku standardne hüvitise määr. Tegelike kulude detailse iga-aastase aruandluse nõue
tooks omavalitsustele kaasa täiendava, ebamõistliku töökoormuse, mis ei pruugi olla
proportsioonis saadava hüvitisega.
Hüvitise arvestamise metoodika peab tagama, et kohalikele omavalitsustele hüvitatakse avaliku ruumi koristamise tegelikud põhjendatud kulud, mitte üksnes jäätmete koostise uuringu alusel arvutatud teoreetiline osakaal. Eriti oluline on see hajaasustusega omavalitsuste jaoks, kus elanike arvu või Eesti keskmise põhine standardmäär võib jätta tegelikud kulud osaliselt katmata. Seadusega tuleb tagada, et tootjate ühendus ei saaks ühepoolselt määrata aruandluse vormi ega nõuda hüvitise taotlemisel ebaproportsionaalseid lisaandmeid. Samuti peab olema üheselt selge, millised avalike prügikastide ja kogumissüsteemi taristuga seotud kulud kuuluvad hüvitatavate kulude hulka. Eelkõige vajab täpsustamist, kas taristu käitamise ja uuendamise kuludena on hüvitatavad ka jäätmemahutite tavapärase kasutamise ja korrashoiuga seotud kulud (nt remont, kahjustatud osade asendamine, üle värvimine, grafiti eemaldamine, märgistuse ja infokleebiste uuendamine). Palume teada, millal on kavas kehtestada ministri määrus, millega täpsem avaliku välisruumi koristamise kulude hüvitamise kord sätestatakse.
Osaliselt arvestatud
Eelnõus täpsustati standardse hüvitise määra puudutavaid sätteid. Ka standardne määr peab põhinema tegelikel kuludel ning tagama kulude põhjendatud ja proportsionaalse hüvitamise.
SUP direktiivi kohasel võivad hüvitatavate kulude hulka kuuluda ka kogumismahutite ja muu kogumistaristu tavapärase kasutamise ning töökorras hoidmisega seotud põhjendatud kulud, sealhulgas vajalik remont ja kahjustatud osade asendamine, kui need on seotud asjaomaste jäätmete kogumisega. Siiski ei tähenda see, et kõik taristu hooldus- ja uuendamiskulud kuuluvad automaatselt hüvitamisele. Kulud peavad olema vajalikud ja proportsionaalselt seostatavad hüvitamise kohustusega hõlmatud toodetest tekkinud jäätmete kogumisega.
Aruandluse vorm ja andmete kogumise kord sätestatakse ministri määrusega. Määruse eelnõu töötatakse välja pärast seaduse vastuvõtmist, kaasates selle koostamisse asjaomaseid osapooli, sealhulgas kohalike omavalitsuste esindajaid.

Eesti Linnade ja Valdade Liit
EIS 26-0806/02
Teeme ettepaneku, et riik näeks ette toetusmeetmeid või paindlikumat üleminekuperioodi
nendele KOV-i hallatavatele asutustele, kellel puuduvad täna korduskasutussüsteemi
rakendamiseks vajalikud ruumid või taristu.
Kuigi korduskasutuse eesmärk on põhimõtteliselt toetatav, toob eelnõu mõjuanalüüs ise välja
olulisi rakendusriske (ruumipuudus, lisatööjõu vajadus, hügieeninõuded, pesu- ja
logistikakulud). Need samad mured ja potentsiaalselt märkimisväärsed lisakulud laienevad
otseselt ka kohalikele omavalitsustele.
Palume selgitada, kas mõjuanalüüsis on eraldi hinnatud kohalike omavalitsuste hallatavatele
asutustele (sh koolid, lasteaiad, kultuuri- ja spordiasutused) korduskasutusnõude
rakendamisega kaasnevaid võimalikke investeerimis- ja tegevuskulusid.
Teeme ettepaneku, et riik näeks ette toetusmeetmeid või paindlikumat üleminekuperioodi
nendele KOV-i hallatavatele asutustele, kellel puuduvad täna korduskasutussüsteemi
rakendamiseks vajalikud ruumid või taristu. Samuti peame vajalikuks hinnata
korduskasutuskohustuse rakendamise järel 2–3 aasta jooksul uuesti selle tegelikku mõju ja
kulukust, eriti maapiirkondade toitlustuskohtadele, kohalikele üritustele ja KOV-i hallatavatele
asutustele.
Lisaks vajab selgemat reguleerimist, millistel tingimustel loetakse joogiautomaat kaasamüügiks
või kohapealseks tarbimiseks. Pelgalt automaadi paiknemine sise- või väliruumis ei pruugi anda
piisavalt selget tulemust.
Osaliselt arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud korduskasutusnõuded ning nendega seotud rakendusmeetmed. Seetõttu puudub vajadus hinnata kohalike omavalitsuste hallatavatele asutustele kaasnevaid investeerimis- ja tegevuskulusid, kavandada täiendavaid toetusmeetmeid või kehtestada eraldi üleminekuperioodi käesoleva eelnõu raames. Samas jäävad kehtima avalikel üritustel korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise nõuded, mida käesoleva eelnõuga ei muudeta. Joogiautomaatide käsitlemisel tuleb lähtuda vahetult PPWR-ist ning selle mõistete ja kohaldamisala tõlgendamisest. Eelnõu koostaja ei pea põhjendatuks kehtestada liikmesriigi tasandil täiendavaid tõlgendusreegleid küsimustes, mida reguleerib Euroopa Liidu määrus ning mille täpsustamine kuulub Euroopa Komisjoni pädevusse.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
EIS 26-0806/02
Riik peab tagama, et pakendiseaduse muudatused ei tooks kaasa vajadust kehtivaid hankelepinguid enne tähtaega muuta ega lõpetada.
Kohalikel omavalitsustel on kehtivad pikaajalised (nt kuni 2028. aastani) jäätmeveo- ja
käitluslepingud. Riik peab tagama, et pakendiseaduse muudatused ei tooks kaasa vajadust
kehtivaid hankelepinguid enne tähtaega muuta ega lõpetada.
Omavalitsustele peab jääma paindlikkus ja otsustusõigus, milline pakendijäätmete kogumise
mudel (avalikud kogumispunktid, kinnistupõhine kogumine või nende kahe kombinatsioon) on
kohalikes tingimustes kõige sobivam ja kulutõhusam. See paindlikkus on kriitilise tähtsusega
eriti hajaasustusega omavalitsustes.
Teadmiseks võetud
Teadmiseks võetud
Eesti Linnade ja Valdade Liit
EIS 26-0806/02
Pakendijäätmete võõrise lubatud osakaalu suurendamine
Teeme ettepaneku muuta PakS § 15² lõiget 2 ning suurendada kohaliku omavalitsuse korraldusel liigiti kogutud pakendijäätmetes lubatud võõrise piirmäära 5 protsendilt 15
protsendile.
Kehtiv 5-protsendiline piirmäär on praktikas osutunud liiga madalaks. 2025. aasta riikliku jäätmete sortimisuuringu kohaselt sisaldasid liigiti kogutud segapakendijäätmed keskmiselt 15,4% muid jäätmeid ning avalike kogumismahutite puhul oli osakaal veelgi kõrgem. 15 protsendiline piirmäär oleks realistlikum, vähendaks vaidlusi ja looks paremad eeldused KOVide ning tootjavastutusorganisatsioonide koostöökokkulepeteks. Tootjavastutusorganisatsioonil säiliks õigus keelduda jäätmetest, mille võõriste osakaal ületab 15%.
Mitte arvestatud
Ettepanek puudutab kehtiva pakendiseaduse siseriiklikke regulatsioone, mis ei tulene käesoleva eelnõuga ülevõetavatest ega rakendatavatest Euroopa Liidu õigusest tulenevatest nõuetest. Käesoleva eelnõu eesmärk on eelkõige tagada Euroopa Liidu pakendi- ja pakendijäätmealase regulatsiooni rakendamiseks vajalike muudatuste tegemine. Menetluspraktika kohaselt käsitletakse selliseid Euroopa Liidu õigusest sõltumatuid siseriiklikke muudatusettepanekuid üldjuhul eraldi eelnõu raames, et tagada nende sisuline analüüs, mõjude hindamine ja asjaomaste osapoolte kaasamine. Lisaks puudutab esitatud ettepanek peamiselt hiljutiste seadusemuudatustega kehtestatud regulatsioone, mille rakenduspraktika ei ole veel välja kujunenud. Esitatud ettepanekut kaalutakse pakendiseaduse järgmiste muudatuste ettevalmistamisel.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
EIS 26-0806/02
Pakendijäätmete veo kulude otsene arveldamine
Kehtiva PakS § 15² lõike 6 kohaselt hüvitab taaskasutusorganisatsioon pakendijäätmete
vedajale kulud kohaliku omavalitsuse üksuse kaudu. Teeme ettepaneku muuta arveldamise
korraldust selliselt, et tootjavastutusorganisatsioon ja pakendijäätmete vedaja arveldaksid
omavahel otse ning kohalik omavalitsus ei oleks rahaliste maksete vahendaja. KOV-ile võib
jääda veo mahu ja andmete kontrollimise roll. Muudatus vähendaks oluliselt omavalitsuste
töökoormust.
Mitte arvestatud
PakS § 15² lg 6 eesmärk on tagada pakendijäätmete kogumise ja veo kulude läbipaistev ning ühtsetel alustel toimiv arveldamine tootjavastusorganisatsioonide ja pakendijäätmete vedaja vahel kohaliku omavalitsuse üksuse vahendusel. Sätte sõnastus võimaldab arveldamise praktilise korralduse kujundada paindlikult, sealhulgas selliselt, et taaskasutusorganisatsioonidele esitab arve pakendijäätmete vedaja, kui kohaliku omavalitsuse üksus on talle vastava ülesande delegeerinud JäätS § 67 lg 3 p 9 alusel. Seda kinnitab ka seaduse seletuskiri, milles on selgesõnaliselt märgitud, et edaspidi toimub kulude arveldamine „läbi kohaliku omavalitsuse üksuse või jäätmevedaja, kellele KOV on delegeerinud arveldamise ülesande JäätS § 67 lg 3 p 9 alusel“. Sellisel juhul tähendab „kohaliku omavalitsuse üksuse kaudu“ eeskätt seda, et kohaliku omavalitsuse üksus tagab arveldamise aluseks olevate andmete, sealhulgas taaskasutusorganisatsioonide turuosade ning kulude jaotuse õigsuse ja kooskõlastamise. Lahendus on kooskõlas sätte eesmärgiga suurendada tootjavastutusega seotud kulude läbipaistvust ning võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel täita ka JäätS § 66´5 lg 2 p 2 sätestatud kohustust avaldada ülevaade taaskasutusorganisatsioonide kantud pakendijäätmete veo kulude kohta.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
EIS 26-0806/02
Jäätmete koostise uuringute sagedus Kehtiva korra kohaselt tuleb jäätmete koostise uuring korraldada vähemalt kord viie aasta jooksul. Teeme ettepaneku võimaldada avaliku sektori asutusel tellida ise täiendav uuring, mida saaks kasutada ka hüvitise arvutamisel ning kaaluda uuringute läbiviimise intervalli lühendamist.

Mitte arvestatud
Eelnõus sätestatakse jäätmete koostise uuringute minimaalne sagedus – uuring tuleb läbi viia vähemalt kord viie aasta jooksul. See on miinimumnõue, mis ei välista sagedasemate uuringute korraldamist avaliku sektori asutuse ja tootjate ühenduse kokkuleppel. Sagedasemate uuringute vajadust ja nende tulemuste kasutamist kulude hüvitamise arvestuses saavad osapooled hinnata koostöös, lähtudes vajadusest tagada kulude jaotamise objektiivsus ja ajakohasus.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
EIS 26-0806/02
Eelnõu seletuskirja kohaselt peab kaasamüügipakendi hind olema lõppkasutajale selgelt eristatav ning selle maksumust ei tohi peita müüdava kauba või toidu hinna sisse. Palume täpsustada, kas selle nõude täitmiseks piisab pakendi hinna eelnevast nähtavaks tegemisest hinnakirjas või infotahvlil, või peab hind kajastuma ostudokumendil eraldi reana.

Selgitatud
Eelnõust jäetakse välja § 5⁴ säte, mis puudutas ühekordselt kasutatava kaasamüügipakendi tasuta andmise keeldu. Seetõttu puudub vajadus täpsustada pakendi hinna kuvamise viisi või selle kajastamist ostudokumendil. Samas tuleb arvestada, et PPWR artiklis 28 sätestatud taastäitmise nõuete puhul näeb määrus ette põhimõtte, et lõppkasutajatele vajalik teave tuleb teha kättesaadavaks viisil, mis on neile selge ja arusaadav. Näiteks tuleb taastäitmise reeglid ettevõtja ruumides selgelt välja panna või edastada muul sobival viisil. Eelnõu koostaja ei pea põhjendatuks kehtestada seaduses täiendavaid riigisiseseid nõudeid teabe kuvamise konkreetse vormi kohta, kui vastav kohustus tuleneb juba vahetult PPWR-ist.
Eesti Linnade ja Valdade Liit
EIS 26-0806/02
EL määrusest pärinevate mõistete esitamine ja tehnilised parandused Ulatuslik viitenormide kasutamine Euroopa Liidu (EL) määrusele muudab PakS-i rakendamise keerulisemaks. Seetõttu palume kaaluda keskse tähtsusega mõistete koondamist seletuskirja terminite tabelisse koos täpsete viidetega EL määrusele. Lisaks palume parandada eelnõu esimeses punktis olev viide § 26¹ lõikele 4. Eelnõu § 1 punkti 1 kohaselt asendatakse sõna „pakendiettevõtja" sõnaga „tootja" muu hulgas §-s 26¹ lõikes 4, kuid see säte (Riikliku järelevalve erimeetmed) sõna „pakendiettevõtja" ei sisalda. Sõna „pakendiettevõtja" sisaldab hoopis § 26 lõikes 4 (Riiklik järelevalve). Palume seetõttu eelnõu punktis 1 parandada viide „§ 26¹ lõikes 4" viiteks „§ 26 lõikes 4".

Osaliselt arvestatud
Eelnõu koostaja ei pea põhjendatuks PPWR-ist tulenevate mõistete eraldi koondamist või ümberdefineerimist pakendiseaduses või seletuskirjas viisil, mis võiks muuta nende sisu. Euroopa Liidu määrus on vahetult kohaldatav ning selle mõistete sisu tuleb tõlgendada määruse enda alusel. Mõistete dubleerimine või ümber sõnastamine riigisiseses õiguses võib tekitada õiguslikku ebaselgust ning riski, et samale mõistele omistatakse liikmesriigi õiguses Euroopa Liidu õigusest erinev tähendus. Seetõttu on eelnõus lähtutud põhimõttest, et PPWR-ist tulenevaid mõisteid ei dubleerita ega defineerita uuesti, vaid neile viidatakse otse määruses sätestatud kujul. Vajaduse korral antakse täiendavaid selgitusi seletuskirjas. Tehnilise vea osas: Eelnõu koostaja tänab tähelepanu juhtimise eest. Viide kontrollitakse üle ning vajaduse korral parandatakse eelnõu tehnilise täpsustamise käigus.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Palume täiendada korduskasutusnõude vajalikkuse ja ettevõtlusmõju analüüsi
PPWR kohane piirang puudutab alates 1. jaanuarist 2030 teatavaid ühekordselt kasutatavaid plastpakendeid HORECA sektori ruumides, samas kui
eelnõuga kavandatav nõue hõlmab sõltumata materjalist kõiki asjaomaseid anumaid ja rakendub alates 12. veebruarist 2028. Palume seletuskirjas need erinevused selgelt välja tuua ning põhjendada, miks on Eestis vajalik rakendada määrusest ulatuslikumat ja varasemat nõuet.
Samuti palume käsitleda määruses ette nähtud erandite suhestumist kavandatava riigisisese meetmega ning hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud ette näha erisusi või muid paindlikumaid rakenduslahendusi, eelkõige mikroettevõtjatele.
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud korduskasutusnõuded kohapealseks tarbimiseks. Sellest tulenevalt puudub vajadus täiendavalt põhjendada PPWR-ist ulatuslikuma meetme vajalikkust, ajakava või erandite kohaldamist. Võimalike täiendavate siseriiklike meetmete kaalumisel tulevikus hinnatakse nende mõju, proportsionaalsust, erandite vajadust ning rakendatavust, sealhulgas mikroettevõtjate vaates, eraldi analüüsi ja huvitatud osapoolte kaasamise kaudu.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Palume täiendavalt hinnata ühekordselt kasutatava kaasamüügipakendi tasuta andmise keelu mõju tarbijatele ja ettevõtjatele
PPWR artikli 51 lõike 2 punkt b võimaldab liikmesriikidel kasutada
ühekorrapakendite tarbimise vähendamiseks majanduslikke stiimuleid, sealhulgas kohustust
võtta ühekorrapakendi kasutamise eest tasu ja teavitada tarbijat pakendi maksumusest
müügikohas. Eelnõuga kasutatakse seda riigisisest valikuvõimalust.
Mõistame meetme eesmärki vähendada ühekorrapakendite tarbimist. Samas kaasneb
ühekorrapakendit kasutavale tarbijale meetme rakendamisega täiendav otsene kulu. Palume
seetõttu seletuskirjas täiendavalt hinnata meetme mõju tarbijate kuludele ja lõpphindadele ning
võimaluse korral ka kavandatava meetme eeldatavat mõju ühekorrapakendite kasutamise
vähendamisele.
Samuti palume hinnata, kas pakendi hinna tarbijale avaldamise kohustus tuleneb kavandatavast
regulatsioonist piisavalt selgelt või vajab vastav nõue eelnõus täiendavat normatiivset
täpsustamist, et tarbijale oleks enne ostu tegemist üheselt arusaadav nii pakendi eest küsitava
tasu suurus kui ka kauba või teenuse lõpphind.
Pakendi hinna eraldi kuvamise nõue võib ühtlasi kaasa tuua ettevõtjate kassa-, iseteenindus-, e
kaubandus- ja aruandlussüsteemide muutmise vajaduse, eelkõige suure tehingumahuga
ettevõtjate ja mitmest pakendikomponendist koosnevate tellimuste puhul. Palume seletuskirjas
hinnata ka nende muudatustega kaasnevat IT- ja protsessikulu ning selgitada piisavalt täpselt,
kuidas tuleb pakendi eest küsitavat tasu tarbijale ja kassadokumendil kajastada. Samuti palume
hinnata, kas ettevõtjatele jääb nõude rakendamiseks piisav üleminekuaeg.
Arvestatud
Eelnõust jäetakse välja § 5⁴ säte, mis puudutas ühekordselt kasutatava kaasamüügipakendi tasuta andmise keeldu. Sellest tulenevalt puudub vajadus täiendavalt hinnata meetme mõju tarbijahindadele, ettevõtjate IT- ja protsessikuludele, pakendi hinna kuvamise viisile või üleminekuaja piisavusele. Võimalike tulevaste siseriiklike meetmete kaalumisel hinnatakse nende mõju ettevõtjatele ja tarbijatele ning rakendamisega seotud kulusid eraldi. Samas tuleb arvestada, et PPWR artikli 28 kohaselt peavad taastäitmist võimaldavad ettevõtjad tegema lõppkasutajatele teatavad taastäitmisega seotud tingimused ja reeglid kättesaadavaks, kuid määrus ei näe ette konkreetset teabe kuvamise vormi. Vastav teave võib olla ettevõtja ruumides selgelt välja pandud või edastatud muul sobival viisil. Seetõttu ei peeta vajalikuks kehtestada pakendiseaduses täiendavaid riigisiseseid nõudeid teabe esitamise või kuvamise konkreetse viisi kohta.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Palume täiendavalt põhjendada digiplatvormidele kavandatava korduskasutuspakendi valiku võimaldamise kohustuse vajalikkust ja proportsionaalsust ning juhime tähelepanu võimalikule Euroopa Komisjoni teavitamise kohustusele
PPWR artikli 33 lõikest 1 tuleneb korduskasutuspakendi pakkumise kohustus asjaomasele HORECA sektori lõppturustajale. Määrus ei näe samas ette digiplatvormile eraldiseisvat kohustust luua selle valiku võimaldamiseks tehniline lahendus. Palume seetõttu täiendavalt põhjendada, miks on eesmärgi saavutamiseks vajalik kehtestada digiplatvormidele ja muudele vahendusteenuse osutajatele määrusest (EL) 2025/40 mittetulenev täiendav tehnilise lahenduse kohustus, ning hinnata selle proportsionaalsust ja ettevõtjatele kaasnevaid arendus- ja muid kulusid. Samuti palume hinnata, kas sama eesmärki oleks võimalik saavutada ettevõtjaid vähem koormavate lahendustega, sealhulgas vabatahtliku koostöö kaudu.
Täpsustamist vajab ka kavandatava § 5⁶ kohaldamisala HORECA sektori ja jaekaubanduse piiritlemisel. Eelkõige palume selgitada, kas ja millistel tingimustel võib nõue kohalduda jaekaubandusettevõtjale, kes müüb valmistoitu või jooki, ning tagada, et pelgalt selliste toodete müük ei tooks kaasa HORECA sektorile ette nähtud kohustuste kohaldamist, kui ettevõtja tegevus ei kuulu määruse tähenduses asjaomase sektori alla.
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus jäetakse välja digiplatvormidele suunatud tehnilise lahenduse tagamise kohustus. PPWR artiklist 33 tulenev kohustus pakkuda korduskasutuspakendit alternatiivina ühekordselt kasutatavale kaasamüügipakendile lasub lõppturustajal sõltumata kasutatavast müügikanalist. Seetõttu puudub vajadus täiendavalt põhjendada digiplatvormidele eraldiseisva tehnilise lahenduse kohustuse kehtestamist või hinnata selle ettevõtlusmõju. Samuti jäetakse eelnõust välja § 5⁶ sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud nõuded. Seletuskirjas toodud selgitused (§ 305 ja § 306) HORECA sektori nõuete kohaldumise kohta, sealhulgas jaekaubanduse tegevusmudelite suhtes, põhinevad Euroopa Komisjoni tänastel selgitustel ja arusaamadel ning kehtivad kuni Euroopa Komisjon ei ole andnud selles küsimuses täiendavaid juhiseid või teistsugust tõlgendust.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Palume täpsustada digiplatvormi rolli laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmisel
PPWR art 45 lg 4 võimaldab digiplatvormil tootja nimel EPR-kohustusi täita tootja kirjaliku volituse alusel – see ei tohiks muutuda platvormi automaatseks kohustuseks üksnes seetõttu, et tootja kasutab platvormi. Samal ajal on platvormil PPWRist tulenevad eraldiseisvad hoolsuskohustused. Need kaks rolli tuleb selgelt lahutada. Samuti tuleks selgitada mõiste „digiplatvorm“ suhet toote nõuetele vastavuse seaduses kasutatava mõistega „internetipõhise kauplemiskoha pakkuja“ ning lisada võimalusel praktilised näited eri e-kaubanduse mudelite kohta.
Arvestatud
Eelnõu sõnastust täpsustatakse, et oleks selgelt eristatav digiplatvormi roll tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmisel ning digiplatvormile PPWR-ist tulenevad iseseisvad kohustused. Eelnõu kohaselt ei muutu laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmine digiplatvormile automaatseks kohustuseks üksnes seetõttu, et tootja kasutab digiplatvormi teenuseid. Digiplatvorm võib tootja kirjaliku volituse alusel täita tootja nimel vastavaid kohustusi, sealhulgas sõlmida tootja nimel tootjavastutusorganisatsiooniga lepingu. Digiplatvormi mõiste kasutamisel lähtutakse PPWR-is sätestatud mõistest ning eelnõuga ei looda sellest erinevat ega täiendavat riigisisest mõistet. Seletuskirja täpsustatakse õigusselguse huvides vastavalt.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Palume selgitada korduskasutuspakendite tagastamise korraldust
Eelnõu § 5⁶ lõige 3 võimaldab rakendada tagatisrahasüsteemi, mille puhul tagastatakse tagatisraha lõppkasutajale täies ulatuses pakendi tagastamisel. Eelnõust ja seletuskirjast ei nähtu aga piisavalt selgelt, kuidas toimub § 5⁶ alusel digiplatvormi kaudu valitud korduskasutuspakendi praktiline tagastamine, sealhulgas kas pakend tuleb tagastada toote müünud ettevõtjale või võib seda teha ka teises samasse korduskasutussüsteemi kuuluvas tagastuspunktis ning millist teavet peab tarbija tagastustingimuste kohta enne tellimuse esitamist saama.
Määruse (EL) 2025/40 kohaselt peavad korduskasutatavad pakendid toimima nõuetekohases korduskasutussüsteemis ning määrus sätestab korduskasutussüsteemidele ja neis osalemisele eraldi nõuded. Määruse artikkel 51 seob riigisisesed korduskasutuse edendamise meetmed samuti määruse artiklites 27 ja 28 ning VI lisas sätestatud nõuetega.
Palume seletuskirjas selgitada, kuidas suhestub §-s 5⁶ kavandatud digiplatvormi kaudu korduskasutuspakendi valimise võimalus määruses sätestatud korduskasutussüsteemi nõuetega ning kuidas tagatakse, et tarbijale oleks enne tellimuse esitamist arusaadav pakendi tagastamise
ja võimaliku tagatisraha tagasisaamise korraldus.
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus jäetakse välja § 5⁶ sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud nõuded, samuti digiplatvormidele suunatud tehnilise lahenduse tagamise kohustus. Seetõttu puudub vajadus täiendavalt reguleerida korduskasutuspakendi tagastamise korraldust või tagatisraha tagastamise tingimusi käesoleva eelnõu raames. Korduskasutussüsteemidele kohalduvad PPWR-is, sealhulgas selle VI lisas, sätestatud nõuded. Samuti tuleb arvestada, et PPWR artikli 28 kohaselt peavad lõppkasutajatele olema kättesaadavad taastäitmisega seotud tingimused ja muu asjakohane teave. Eelnõu koostaja ei pea põhjendatuks kehtestada täiendavaid riigisiseseid nõudeid korduskasutussüsteemides osalevatele ettevõtjatele või digiplatvormidele küsimustes, mida reguleerib vahetult PPWR.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Palume selgitada laiendatud tootjavastutusega seotud kulude kujunemist, kontrollitavust ja omavahelist suhestumist
Palume selgitada, millised kulud kaetakse kummast süsteemist ja kuidas välditakse topeltarvestust. Kulude kujunemine peab olema läbipaistev, põhjendatud ja kontrollitav ning tootjatel peab olema võimalus kontrollida kulude aluseks olevaid andmeid ja metoodikat.
Samuti tuleb põhjendada täiendava tootjate ühenduse loomise vajadust ning hinnata uue ühenduse haldus- ja kulumõju ning võrrelda seda võimalusega korraldada ülesanded olemasolevate PRO-de kaudu.
Seaduses peavad olema selgelt määratud kohustuste ulatus ja kulude arvestamise põhimõtted; rakendusaktidega ei tohiks kohustusi laiendada. Vajalikud metoodikad ja süsteemid peavad olema enne kohustuste rakendumist valmis.
Osaliselt arvestatud
Seletuskirjas selgitatakse kulude arvestamise ja hüvitamise põhimõtteid ning tootjate ühenduse loomise vajadust. Eelnõu kohaselt määratakse hüvitatav kulu kindlaks tegelike ja tõendatud kulude ning jäätmete koostise uuringu alusel. Keskse tootjate ühenduse kaudu korraldatav süsteem võimaldab rakendada ühtset metoodikat, koondada kulude hüvitamisega seotud andmed ning vältida sama kulu korduvat hüvitamist. Eri tooterühmade kulusid tuleb arvestada eraldi ning ühe tooterühma vahendeid ei või kasutada teise tooterühma kohustuste täitmiseks. Seletuskirjas põhjendatakse ka keskse ühenduse eelist mitme paralleelse süsteemi või riigi hallatava arvelduskeskuse ees, arvestades süsteemide haldus- ja kulumõju.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Esiteks vajab täpsustamist pakendiseaduse § 26 lõikes 2 sätestatud TTJA järelevalvepädevuse ulatus. Pärast pakendiseaduse § 20 kehtetuks tunnistamist ja pakendi tagasivõtmisega seotud nõuete paigutamist erinevatesse sätetesse ei ole üldise viite „pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise kohustusele ja tagasivõtmise nõuetele“ põhjal enam üheselt tuvastatav, milliste konkreetsete nõuete üle TTJA järelevalvet teeb. Palume õigusselguse huvides kaaluda pädevusnormi sidumist konkreetsete nõuete liikide või seaduse sätetega. Samuti palume § 26 lõikes 2 selgelt eristada tarbijakaitseseadusega sätestatud korras tehtav järelevalve uuest riski ja tõsist riski kujutavate pakendite üle tehtavast järelevalvest.
Selgelt tuleb määratleda, milline asutus vastutab eri valdkondade pakendinõuete ja nõuetele mittevastavuse üle järelevalve eest ning vältida pädevuste kattumist. Samuti tuleb hinnata TTJA-le lisanduvate ülesannete mõju töökoormusele ja ressursivajadusele. Digiplatvormide puhul leiab MKM, et PPWR-i nõuded on juba kaetud DSA ja infoühiskonna teenuse seadusega ning eraldi PakS-i vastutussäte võib tekitada dubleeriva regulatsiooni; kui see säilitatakse, tuleb pädevused selgelt piiritleda ja vältida paralleelset järelevalvet.
Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub, et järelevalvepädevus peab olema õigusselge ning asutuste pädevused selgelt eristatavad. Eelnõu ja seletuskiri vaadatakse selles osas üle ning vajaduse korral täpsustatakse järelevalvenormide sõnastust. Digiplatvormide osas on eelnõu menetluse käigus välja jäetud eraldiseisvad vastutussätted, mis oleksid dubleerinud Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Samuti täpsustatakse eelnõu sõnastust selliselt, et digiplatvorm võib tootja kirjaliku volituse alusel täita tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi, kuid see ei kujune digiplatvormi automaatseks kohustuseks üksnes platvormi kasutamise tõttu. Digiplatvormidele vahetult kohalduvate DSA-st ja PPWR-ist tulenevate kohustuste üle ei kavandata pakendiseadusega eraldiseisvat Keskkonnaameti järelevalvet, et vältida dubleerivat regulatsiooni ja paralleelset järelevalvet. Riikliku järelevalve korraldamisel lähtutakse pädevate asutuste ülesannetest ning välditakse põhjendamatut pädevuste kattumist. Riski ja tõsist riski kujutavate pakendite osas järelevalve kohustusi TTJAle ei tule.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Teiseks vajab muutmist järelevalveasutuste tööjaotus riski või tõsist riski kujutavate pakendite puhul. Seletuskirjas on küll viidatud teiste pädevate asutuste kaasamisele või teavitamisele, kuid selline lahendus ei ole kooskõlas senise toote nõuetele vastavuse, tooteohutuse ja turujärelevalve pädevusjaotusega
Toote nõuetele vastavuse seaduse § 50 kohaselt ei teosta TTJA järelevalvet kõigi toodete üle, vaid turujärelevalve pädevus on jaotatud eri asutuste vahel sõltuvalt tootest ja valdkonnast. Seetõttu ei ole põhjendatud eeldada, et näiteks ravimite, kosmeetikatoodete, kemikaalide, meditsiiniseadmete, toidu või muude erivaldkondade toodete pakendinõuete üle teostab järelevalvet TTJA. Samuti jääb ebaselgeks, milline asutus teeb järelevalvet pakendinõuete üle olukorras, kus otsest riski või tõsist riski ei esine, kuid tegemist on siiski nõuetele mittevastavusega. Sellised rikkumised võivad puudutada näiteks dokumentatsiooni, märgistust või muid pakendi turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise tingimusi.
Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub, et järelevalvepädevus peab olema asjaosalistele üheselt arusaadav ning järelevalveasutuste rollid selgelt piiritletud. Pakenditega seotud nõuete täitmise ja pakendite nõuetele vastavuse üle teeb üldjuhul järelevalvet Keskkonnaamet. Samas võib riski või tõsist riski kujutava pakendi korral olla vajalik koostöö teiste pädevate asutustega vastavalt nende valdkondlikule pädevusele. Eelnõu ja seletuskiri vaadatakse selles osas üle ning vajaduse korral täpsustatakse asutuste rollide kirjeldust. Eelnõu koostaja peab oluliseks vältida põhjendamatut pädevuste kattumist ning tagada, et järelevalvekorraldus oleks kooskõlas kehtiva turujärelevalve süsteemiga.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Kolmandaks ei ole eelnõus kõigi uute nõuete puhul riikliku järelevalve ja väärteomenetluse pädevuste omavaheline suhe piisavalt selge.
Eelnõu kohaselt on TTJA pakendiseaduse §-des 5⁴ ja 5⁶ sätestatud nõuete rikkumiste puhul kohtuväline menetleja, kuid pakendiseaduse § 26 lõikest 2 ei tulene üheselt TTJA pädevust teha samade nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet. Palume täpsustada, millise asutuse pädevuses on nimetatud nõuete täitmise üle riikliku järelevalve tegemine ning kuidas suhestub see TTJA-le antava väärteomenetluse pädevusega. Vajaduse korral palume pakendiseaduse § 26 lõiget 2 vastavalt täiendada.
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud §-des 5⁴ ja 5⁶ sätestatud nõuded, millele ettepanek viitab. Seetõttu puudub vajadus täpsustada nende sätetega seotud riikliku järelevalve ja väärteomenetluse pädevuste omavahelist suhet. Samas täpsustatakse eelnõus ja seletuskirjas järelevalveasutuste rolle ja pädevusi, et tagada õigusselgus ning vältida pädevuste kattumist. Järelevalvekorralduse kujundamisel lähtutakse põhimõttest, et iga asutus teostab järelevalvet talle seadusega antud pädevuse ulatuses ning väärteomenetluse ja riikliku järelevalve pädevused oleksid omavahel selgelt kooskõlastatud.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Lisaks teeb TTJA ettepaneku kaaluda ameti määramist ka pakendiseaduse §-s 30⁴ sätestatud korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise nõude rikkumise kohtuväliseks menetlejaks. Nimetatud rikkumised ilmnevad eelkõige teeninduskohtades, müügikohtades ja avalikel üritustel, kus TTJA teeb juba tarbijakaitselist järelevalvet. Palume nimetatud ettepanekut järelevalvepädevuse terviklahenduse kujundamisel kaaluda.

Arvestatud
Eelnõu koostaja peab põhjendatuks määrata TTJA pakendiseaduse §-s 30⁴ sätestatud korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise nõude rikkumise kohtuväliseks menetlejaks. Eelnõu ja seletuskirja täpsustatakse selles osas, et riikliku järelevalve ja väärteomenetluse pädevus ning asjaomaste asutuste rollid oleksid üheselt määratletud ja välditud oleks pädevuste kattumine.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Samuti palume täiendada seletuskirja hinnanguga TTJA-le lisanduvate ja laienevate ülesannete mõjule ameti töökoormusele ning ressursivajadusele.
Seletuskirjas mõjuanalüüsis on märgitud, et pakendinõuete senisest mahukam turujärelevalve toob kaasa täiendava koormuse Keskkonnaametile, kuid eelnõu § 26 muudatuste sisust nähtub, et suur osa pakendinõuete turujärelevalvest nähakse ette siiski TTJA-le. Kui eelnõuga soovitakse anda TTJA-le üldisem pädevus riski või tõsist riski kujutavate pakendite üle, tuleb seda käsitleda sisulise pädevuse muutusena, mitte olemasoleva järelevalvekorra tehnilise täpsustusena. Selline muudatus eeldab asutustevahelist sisulist kokkulepet ja selget mõjuhinnangut, sh hinnangut TTJA töökoormusele, pädevusele ja ressursivajadusele.
Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub, et järelevalvepädevuse muudatustega peab kaasnema selgus pädevate asutuste rollide, töökoormuse ja ressursivajaduse osas. Seletuskirja täiendatakse TTJA-le lisanduvate ülesannete ja nende mõjude käsitlusega. Järelevalvekorralduse kujundamisel on lähtutud põhimõttest, et erinevate asutuste pädevus oleks selgelt piiritletud ning kooskõlastatud asjaomaste asutustega, vältides põhjendamatut pädevuste kattumist. Varasemalt kavandatuga võrreldes on eelnõus TTJA rolli vähendatud ja peamine järelevalveasutus pakendite turulevastavuse osas on Keskkonnaametil.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
EIS 26-0806/03
Eraldi juhime tähelepanu pakendiseaduse §-s 30⁹ kavandatud digiplatvormi vastutussätte ja selle väärteo kohtuväliseks menetlejaks määratud Keskkonnaameti pädevuse suhtele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 (DSA), mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu, ning infoühiskonna teenuse seaduse alusel toimuva järelevalvega.
PPWR artikli 45 lõigete 4 ja 6 näol ei ole MKM hinnangul tegemist uue eraldiseisva regulatsiooniga digiplatvormidele, vaid nimetatud lõiked täpsustavad
digiplatvormide kohustusi seoses DSA artikli 30 lõike 1 punktides d ja e sätestatud kauplejate jälgitavuse nõuetega. DSA artikli 30 kohaselt peab veebiplatvorm enne kauplejale teenuse kasutamise võimaldamist koguma muu hulgas teabe kaupleja asjaomases registris registreerimise kohta ning kaupleja kinnituse kohaldatava Euroopa Liidu õiguse järgimise kohta.
Eelnõu seletuskirja kohaselt on § 30⁹ eesmärk kehtestada eraldi vastutussäte PPWR artikli 45 lõigetest 4 ja 6 tulenevate digiplatvormi kohustuste rikkumise puhuks. Samas
on DSA järelevalveasutus ja nõuete jõustamismeetmed Eestis juba sätestatud infoühiskonna teenuse seaduses. Infoühiskonna teenuse seaduse §-i 12 lõike 4 kohaselt teeb TTJA Eestis järelevalvet DSA nõuete täitmise üle ning vahendusteenuse osutajate vastutus kohustuste täitmata jätmise korral on sätestatud seaduse §-i 14 lõikes 2 ja §-des 153-5. Sellest lähtuvalt ei pea MKM mõistlikuks reguleerida pakendiseaduses digiplatvormide vastutust, kuna vastutus on juba sätestatud infoühiskonna teenuse seaduses.
DSA nõuete jõustamiseks määravad liikmesriigid pädevad asutused, kellest tuleb teavitada Euroopa Komisjoni ja kellele kohalduvad DSA-st tulenevad koostöö- jm nõuded (DSA artikkel 49). Uue pädeva asutuse määramiseks tuleks vastavalt täiendada ka infoühiskonna teenuse seadust. Arvestades määruse (EL) 2025/40 artikli 45 lõigetest 4 ja 6 tulenevate kohustuste pigem piiratud ulatust, teeme ettepaneku säilitada TTJA järelevalveasutusena. Kuna Keskkonnaamet teeb järelevalvet tootjate nõuete täitmise üle, siis võib praktikas esineda vajadust asutuste vaheliseks koostööks ja teabe andmiseks. Koostöö paremaks sujumiseks soovitame selgitada sellise koostöö korraldust täpsemalt seletuskirjas. Kui eraldiseisva vastutussätte säilitamist peetakse siiski vajalikuks PPWR-sttulenevate sanktsiooninõuete täitmiseks, palume seda põhjendada ning selgelt piiritleda Keskkonnaameti ja TTJA pädevused. Eelkõige palume analüüsida, millises ulatuses kattuvad kavandatav § 30⁹ ning digiteenuste määruse ja infoühiskonna teenuse seaduse alusel juba kohaldatavad järelevalve- ja jõustamismehhanismid, ning välistada sama sisuga kohustuste üle põhjendamatu paralleelse järelevalve ja vastutuse tekkimine.
Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub, et digiplatvormidele vahetult kohalduvate DSA-st tulenevate kohustuste üle tehtav järelevalve peab jääma infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud pädeva asutuse pädevusse ning vältida tuleb sama sisuga kohustuste üle paralleelse järelevalve tekkimist. Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud digiplatvormidele suunatud eraldiseisvad vastutussätted, mis oleksid dubleerinud Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Samuti täpsustatakse eelnõu sõnastust selliselt, et digiplatvorm võib tootja kirjaliku volituse alusel täita tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi, kuid see ei kujune digiplatvormi automaatseks kohustuseks üksnes platvormi kasutamise tõttu. Seletuskirjas täpsustatakse asjakohasel juhul pädevate asutuste rolle ja koostööpõhimõtteid, et vältida põhjendamatut pädevuste kattumist ning tagada õigusselgus. Digiplatvormide ja keskkonnaväidete osas teostab TTJA jätkuvalt nõuete kontrolli juba kehtiva õigusruumi alusel - selles osas täiendavaid sätteid pakendiseadusesse ei lisatud.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
EIS 26-0806/05
Teeme ettepaneku muuta pakendiseadust selliselt, et sellega jäetaks Põllumajandus- ja Toiduamet (edaspidi PTA) pakendiseaduse nõuete täitmise üle riiklikku ja haldusjärelevalvet teostavate riiklike järelevalveasutuste hulgast välja.
PTA ei toetata järelevalvekohustuse andmist kõigi PPWR-i nõuete täitmise üle toiduga kokkupuutuvate pakendite puhul, sest eelnõus ei ole täpsustatud, milliseid nõudeid PTA kontrollima peaks. Sellisel kujul laieneks PTA roll senisest toiduohutuse järelevalvest ka keskkonnanõuete kontrollimisele, mis ei ole ameti põhitegevus ning võib dubleerida Keskkonnaameti pädevust.
Lisaks ei ole hinnatud muudatuse mõju PTA töökoormusele, kuludele ega ressursivajadusele, kuigi teiste asutuste puhul on PPWR-i rakendamisega seotud lisavajadused välja toodud. PTA rõhutab, et tema senine pädevus on seotud toiduohutusega ning PPWR-is on juba ette nähtud koostöömehhanism, mille järgi terviseriskide hindamine kuulub PTA-le.
Arvestatud
PTA järelevalveroll eelnõust eemaldatud.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
EIS 26-0806/05
Teeme ettepaneku täiendada asjakohaselt eelnõu § 1 sätestades pakendiseadusesse aluse erandi kehtestamiseks PPWRi V lisa punktis 2 sätestatud töötlemata värske puu- ja köögivilja ühekordselt kasutatavate plastpakendite kasutamise piirangu nõudele alla 1,5 kg eelpakendatud värske puu- ja köögivilja pakendamise puhul.
PPWRist tuleneb töötlemata värske puu- ja köögivilja ühekordselt kasutatavasse plastpakendisse pakendamise keeld, kui puu- ja köögivilju pakendatakse väiksem kogus
kui 1,5 kg. Keeldu kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2030. a. Siiski antakse PPWRi V lisa tabeli punktis 2 liikmesriikidele õigus kehtestada sellest piirangust vabastusi, kui tõendatakse, et väiksemate koguste puhul on vaja vältida veekadu, turdumuse kadu, mikrobioloogilist ohtu, põrutust, oksüdeerumist või mahepõllumajandusest saadud ja tavaliste viljade segunemist, ilma et sellega kaasneks ebaproportsionaalsed majanduslikud ja halduskulud. Eesti peaks kasutama liikmesriikidele antud erandi kehtestamise võimalust.
Arvestatud
Eelnõusse on loodud säte erandi kehtestamise võimaluseks. Seletuskirja vastavalt täiendatud.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Seletuskirjast ei ilmne, millises ulatuses tulenevad kavandatavad nõuded vahetult ELi õigusest ning millises osas on tegemist liikmesriigi täiendava regulatiivse valikuga. Õiguse läbipaistvuse tagamiseks ja põhjendamatu ülereguleerimise vältimiseks peab seletuskirjast selgelt nähtuma, millised eelnõu sätted on seotud ELi õigusest liikmesriigile tulenevate õiguste ja kohustustega ning kuidas liikmesriigile antud valikuvõimalusi on kasutatud. Seejuures tuleb põhjendada iga ELi õigusega nõutust kaugemale mineva lahenduse vajalikkust, proportsionaalsust ja mõju.
Eelnõuga kavandatud muudatusi vaadates selgub, et kavandatakse ELi õigusest tulenevaid kohustusi ületavaid riigisiseseid lisameetmeid, kuid seletuskirjas ei ole nende kehtestamise vajadust ega valitud lahenduste proportsionaalsust piisavalt põhjendatud. Üksnes ELi õigusakti üldistele eesmärkidele või liikmesriigile jäetud valikuvõimalusele viitamine ei põhjenda ELi õigusega nõutust ulatuslikuma regulatsiooni kehtestamist.
Kuna ELi õigusest tulenevatest nõuetest ulatuslikumate meetmete kehtestamine ei ole piisavalt põhjendatud ning ELi õigusest tulenevaid nõudeid ja riigisiseseid lisameetmeid ei ole selgelt eristatud ega riigisisesest vajadusest lähtuvate muudatuste põhiseaduspärasust hinnatud, jätame eelnõu esitatud kujul kooskõlastamata.
Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub, et seletuskirjast peab selgelt nähtuma, millised nõuded tulenevad vahetult Euroopa Liidu õigusest ning millistes küsimustes kasutab liikmesriik talle jäetud kaalutlusruumi. Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud mitmed sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumaid siseriiklikke nõudeid, sealhulgas ühekorrapakendite tasuta andmise keeldu, digiplatvormidele kavandatud täiendavaid kohustusi ning kohapealseks tarbimiseks kavandatud täiendavaid korduskasutusnõudeid puudutavad sätted. Samas tuleb arvestada, et osa kavandatud meetmetest tuginesid liikmesriigile SUP-direktiiviga jäetud võimalusele võtta meetmeid ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimise vähendamiseks. Seletuskirja täiendatakse vajaduse korral selliselt, et Euroopa Liidu õigusest tulenevad nõuded, liikmesriigile jäetud valikuvõimalused ning riigisisesed rakenduslahendused oleksid selgemini eristatavad.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Eelnõukohase seadusega kehtestatakse ettevõtjatele ulatuslikud kohustused seoses ühekordselt kasutatavate kaasamüügipakendite, joogitopside ning korduskasutatavate anumate kasutamisega. Nõuetega kaasnevad ettevõtjatele täiendavad kulud, vajadus kohandada seniseid äriprotsesse ning nõuete täitmise tagamiseks nähakse ette ka uued väärteokoosseisud. Seletuskirja põhjal ei ole võimalik hinnata, kas kavandatav ettevõtlusvabaduse riive on proportsionaalne.
Seletuskirja lisa 2 kohaselt nähakse SUP direktiivi1 artikli 4 rakendamiseks ette PakS § 5⁵ lõigetes 1–3 sätestatud meetmed. Samas näeb SUP direktiivi artikkel 4 liikmesriikidele ette kaalutlusruumi ühekordselt kasutatavate plasttoodete tarbimise vähendamise meetmete valikul ega kohusta kehtestama nõuet kasutada kohapealsel tarbimisel üksnes korduskasutatavaid nõusid.
Lisaks on seletuskirjas viidatud EL määrusele 2025/402, kuid nimetatud määruse artikkel 33 näeb ette kohustuse pakkuda korduskasutamise võimalust kaasavõtmissektoris. Eelnõu läheb seega EL õigusest kaugemale. Seletuskirjast ei nähtu piisavalt selgelt, miks valitud regulatiivne lahendus on vajalik kõigi hõlmatud ettevõtjate suhtes ega kas eesmärki oleks võimalik saavutada vähem koormavate meetmetega. Palume seletuskirja täiendada ettevõtlusvabaduse piirangu proportsionaalsuse analüüsi,
sealhulgas käsitleda võimalikke vähemkoormavaid alternatiive ja mõju erineva suurusega ettevõtjatele.
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud §-des 5⁴–5⁶ kavandatud sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud kohustused seoses ühekorrapakendite ja korduskasutatavate anumate kasutamisega. Seetõttu langeb ära vajadus täiendavalt hinnata nende sätetega kaasnevat ettevõtlusvabaduse riivet, proportsionaalsust ning võimalikke vähem koormavaid alternatiive käesoleva eelnõu raames. Samas jäävad kehtima pakendiseaduses juba sätestatud ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimise vähendamise tegevuskavade koostamise kohustused, mis tulenevad SUP-direktiivi rakendamisest. Võimalike täiendavate siseriiklike meetmete kaalumisel hinnatakse nende vajalikkust, sobivust, proportsionaalsust, mõju erineva suurusega ettevõtjatele ning võimalikke alternatiivseid lahendusi eraldi pärast täiendavaid analüüse ja asjaomaste osapoolte kaasamist. Seletuskirjas täpsustatakse täiendavalt juhtudel, kus kavandatavate meetmete õiguslik alus tuleneb PPWR-i asemel SUP-direktiivist ning liikmesriigile jäetud kaalutlusruumi kasutamisest.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Palume kontrollida rakendussätete, jõustumissätte ja seletuskirja omavahelist kooskõla. Lisaks juhime tähelepanu, et ka üldises korras jõustuma kavandatud sätete puhul tuleb seletuskirjas põhjendada valitud jõustumisaega. Palume seletuskirja vastavalt täiendada.
Eelnõu § 1 punktid 18–20 (kavandatavad PakS §-d 5⁴–5⁶) on eelnõu kohaselt kavandatud jõustuma üldises korras. Eeltooduga on vastuolus seletuskirja (lk 18) märgitu, et kavandatavad PakS § 56 lõiked 1–3 jõustuvad 12. veebruaril 2028. Lisaks on eelnõu § 1 punktiga sätestatud, et PakS § 55 lõiget 1 ja § 56 rakendatakse alates 2028. aasta 12. veebruarist.
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud §-des 5⁴–5⁶ kavandatud sätted, mille jõustumise ja rakendamise kohta märkused esitati. Seetõttu langevad ära nendega seotud vastuolud eelnõu, rakendussätete ja seletuskirja vahel. Eelnõu koostaja nõustub, et rakendussätted, jõustumissätted ja seletuskiri peavad olema omavahel kooskõlas ning seletuskirjas tuleb põhjendada ka nende sätete jõustumisaeg, mis jõustuvad üldises korras. Seletuskirja täpsustatakse vastavalt.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Palume kaaluda kavandatava PakS § 55 lõigete 1 ja 2 sõnastuse ühtlustamise vajadust.
Nimelt kavandatava paragrahvi lõikes 1 kasutatakse sõnastust toidu ja joogi tarbimiseks, lõikes 2 aga sõnastust toidu ja joogi serveerimiseks. Tõusetub küsimus, kas tegemist on erinevate olukordadega (seletuskiri seda ei ava) või tuleks kasutada siiski sama sõnastust. Praegusest sõnastusest võib ka välja lugeda, et lõige 1 on eelkõige suunatud toidu tarbijale (st sööjale), lõige 2 seevastu toidu serveerijale (pakkujale).
Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud § 5⁵ sätted, mille sõnastuse kohta märkus esitati. Seetõttu puudub vajadus täiendavalt analüüsida lõigetes 1 ja 2 kasutatud terminite erinevust.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Eelnõu pinnalt jääb arusaamatuks PakS § 55 lõike 2 eraldiseisva reguleerimise vajalikkus, sest kas mitte ka avalikul üritusel ei müüda toitu
kaasavõtmiseks või kohapeal tarvitamiseks. Kui PakS § 55 lõiget 2 on eraldiseisvana vaja, palume kaaluda, kas selle sõnastus on piisav.
Avalik üritus on sisustatud korrakaitseseaduse (KorS) § 58 lõikes 3 kui meelelahutusüritus. KorS defineerib aga ka avaliku koosoleku, mille olemuslikuks tunnuseks on meelsuse avaldamine. Samas võib ka meelsuse avaldamisel pakkuda avalikkusele
toitu või jooki (kampaaniate raames korraldatavad pannkoogihommikud vms, kuuma joogi pakkumine vms). Palume selgitada, kas regulatsiooni kohaldamisalast võivad põhjendamatult välja jääda muud avalikud kogunemised, kus avalikkusele pakutakse toitu või jooki. Kui erinev kohtlemine on taotluslik, tuleb seda seletuskirjas põhjendada.
Mitte arvestatud
Eelnõuga ei kavandata ühekordselt kasutatavate nõude kasutamise piirangu kohaldamisala laiendamist kõigile avalikele kogunemistele. Avalikud kogunemised võivad olla väga erinevad nii eesmärgi kui korralduse osas ning hõlmata ka kogunemisi, mille põhieesmärk ei ole meelelahutus ega toitlustamine. Kohustuse laiendamine kõigile sellistele kogunemistele muudaks regulatsiooni kohaldamisala ebaselgemaks ning raskendaks selle ühetaolist rakendamist ja järelevalvet. Seetõttu piirdutakse kehtiva lähenemisega, mille kohaselt kohaldatakse nõuet avalikele üritustele. Selline piiritlemine aitab tagada regulatsiooni selguse ja proportsionaalse rakendamise.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Kaaluda võimalust kasutada eelnõus läbivalt Korrakaitseseaduse §-s 54 määratletud terminit "avalik ruum". Kui mitte, siis ühtlustada pakendiseaduses ja jäätmeseaduses terminite kasutust.
Meile teadaolevalt ei kasuta sarnast sõnastust muud Eesti õigusaktid, samuti ei leia seda eelnõuga seotud EL määrusest 2025/40. KorS § 54 määratleb termini avalik koht. Palume kaaluda, kas eelnõus on võimalik kasutada KorS-ga juba loodud terminit. Lisaks juhime tähelepanu, et eelnõus ei kasutata läbivalt sama sõnastust, näiteks eelnõu § 2 punktiga 5 kavandatavas jäätmeseaduse (JäätS) § 253 lõike 3 punktis 5 kasutatakse sõnastust „avalik välisruum“. Kui tegemist on sama ruumiga, palume kasutada seadustes läbivalt sama sõnastust. Seejuures palume võimalusel arvestada juba KorS-ga loodud termineid.
Mitte arvestatud
Eelnõus kasutatakse mõistet „avalik välisruum“ teadlikult, et piiritleda tootjate rahastamiskohustus avalikust välisruumist koristatud prügi ning liigiti kogumata pakendijäätmete kogumisega seotud kuludega. Korrakaitseseaduse §-s 54 määratletud „avaliku koha“ mõiste on laiem ning võib hõlmata ka avalikus kasutuses olevaid siseruume, näiteks kultuurimaju, raamatukogusid ja spordisaale. Nendes kohtades on haldajatel üldjuhul paremad võimalused korraldada jäätmete liigiti kogumist ning suunata külastajaid jäätmeid liigiti ära andma. Seetõttu ei ole põhjendatud laiendada tootjate rahastamiskohustust kõigile avalikele kohtadele. Valitud lähenemist toetab Euroopa Komisjoni SUP-direktiivi artikli 8 lõike 4 rakendamiseks antud juhis prügi koristamise kulude kohta (C/2025/5646). Juhises käsitletakse tootjate rahastatavate koristustegevuste kontekstis avaliku sektori vastutusalas olevate aladena teid, jalgratta- ja kõnniteid ning teeääri, randu ja veekogude ääres asuvaid alasid, transporditaristu alasid, parke ja muid rohealasid ning väljakuid ja linnatänavaid. Juhis välistab arvestusest maha visatud prügi siseruumides, nt jaamahooned, ühistransport. Seega lähtub ka Komisjoni käsitlus eelkõige sellistest aladest, kus avalik sektor korraldab avalikku ruumi sattunud prügi koristamist, mitte üldiselt kõigist avalikkusele juurdepääsetavatest kohtadest. Pakendiseaduses ja jäätmeseaduses kasutatavad mõisted lähtuvad vastavate sätete reguleerimise eesmärgist ning mõiste „avalik välisruum“ kasutamine aitab kavandatud kohustuse ulatust selgelt piiritleda.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Sätte kohaselt tuleb tegevusloa taotlusega mh esitada panga kontojäägi väljavõte. Kuigi see on sarnaselt reguleeritud ka kehtivas õiguses, tõusetub siiski
küsimus, miks peab tegevusloa taotlusele lisama panga kontojäägi väljavõtte ning kas tegemist on proportsionaalse, eelkõige vajaliku meetmega. Palume seletuskirja vastavalt täiendada.

Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub, et tegevusloa taotluses nõutavate andmete eesmärk, vajalikkus ja ajakohasus vajavad täiendavat hindamist. Eelnõu menetluse käigus vaadatakse üle pakendiseaduse § 17³ tegevusloa taotluse sisu puudutavad nõuded, sealhulgas tegevuskava, panga kontojäägi väljavõtte ning lepingute esitamise kohustus. Samuti vaadatakse üle pakendiseaduse § 17⁵ lõikes 3 sätestatud tegevusloa andmisega seotud tingimused. Seletuskirja täiendatakse vastavate nõuete eesmärgi, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhjendustega. Panga kontojäägi nõue on eemaldatud.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Lõikes sätestatakse, kui Keskkonnaamet tegevusloa taotlust PakS § 175 lõigetes 1 ja 2 nimetatud tähtaja jooksul ei lahenda, ei loeta
tegevusluba selle tähtaja möödumisel vaikimisi antuks. Selgitame, et sättes käsitletavat tegevusluba ei saa lugeda vaikimisi antuks. Seletuskirjas on küll öeldud, et tegemist on varasema praktika jätkamisega, kuid palume selgitada, milleks selline praktika vajalik on.

Küsimus vastatud
Seletuskirja täiendatud. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) § 20 lg 4 sätestab üldreeglina, et kui haldusorgan ei lahenda tegevusloa taotlust tähtaja jooksul, loetakse tegevusluba vaikimisi antuks. Nimetatud põhimõte tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul, kuid direktiiv võimaldab olulise avaliku huvi korral sellest kõrvale kalduda. Tootjavastutusorganisatsiooni tegevusel on oluline roll tootjavastutuse kohustuste täitmisel, pakendijäätmete käitlemise süsteemi toimimisel ja keskkonnaeesmärkide saavutamisel. Seetõttu on vajalik, et Keskkonnaamet kontrollib enne tegevuse alustamist tegevusloa andmise menetluses taotleja nõuetele vastavust ning tegevusluba ei loeta menetlustähtaja möödumisel vaikimisi antuks. Erinormi säilitamine on seega vajalik, et välistada MSÜS § 20 lg 4 üldreegli kohaldumine tootjavastutusorganisatsiooni tegevusloa suhtes ning tagada tegevusloa andmisele eelnev sisuline kontroll.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Palume seletuskirjas täpsemalt selgitada PTA järelevalvelist tegevust ning hinnata erimeetmete asjakohasust.
Eelnõuga muudetakse Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) järelevalvepädevust. Seletuskirjas nenditakse, et eelnõuga täiendatakse olemasolevat pädevusjaotust ega välistata teiste järelevalveasutuste ülesandeid. Juhime siiski tähelepanu, et kehtiva seadusega võrreldes on PTA eelnõukohane järelevalvepädevus oluliselt kitsam – kehtivas seaduses sätestatud nõuete asemel teeb PTA eelnõu kohaselt järelevalvet vaid toiduga kokkupuutuvate pakenditega seoses. Seejuures on eelnõu sõnastus üldine ega anna selget ettekujutust, mida PTA järelevalve raames tegema hakkab. See on aga vajalik muu hulgas analüüsiks, kas PTA-l on kõik järelevalveks vajalikud erimeetmed tagatud või on seaduses olev erimeetmete loetelu (PakS § 261) tema järelevalve jaoks liialt mahukas.
Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub, et järelevalveasutuste rollid ja pädevused peavad olema selgelt määratletud ning põhjendatud. Eelnõu koostamisel on selles küsimuses tehtud koostööd nii Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutuste, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kui ka Keskkonnaametiga. Selle tulemusena täpsustatakse eelnõus ja seletuskirjas järelevalveasutuste rolle, pädevusjaotust ning koostööpõhimõtteid.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Palume kindlasti tähelepanu pöörata Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kirjale, kus mh tuuakse välja, et järelevalvepädevused ja väärteokoosseisude kohtuvälise menetlemise pädevused ei kattu.

Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub tähelepanekuga. Eelnõu ja seletuskirja täiendamisel võetakse arvesse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti esitatud märkused järelevalvepädevuste ning väärteoasjade kohtuvälise menetlemise pädevuste kooskõla kohta. Eelnõus ja seletuskirjas täpsustatakse pädevate asutuste rolle ja ülesandeid eesmärgiga tagada õigusselgus, vältida pädevuste kattumist ning tagada riikliku järelevalve ja väärteomenetluse pädevuste omavaheline kooskõla.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
JDM-ile on esitatud samal ajal kooskõlastamiseks ka jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ka eelnimetatud eelnõu eesmärk on seletuskirja kohaselt mh edendada jäätmetekke vähendamist ja ringmajandusele üleminekut. Kuna mõlemad eelnõud on koostatud Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna poolt, siis soovime, et kahte eelnõu analüüsitakse vähemalt karistusnormide osa koos ning sätestatakse ühesugused karistused. Juhime ka tähelepanu, et mõlemad eelnõud täiendavad JäätS-i samade sätete numbritega. Menetluse jooksul tuleb vastavat numeratsiooni ajakohastada.

Osaliselt arvestatud
Eelnõude sätete numeratsiooni ei ole võimalik käesolevas menetlusetapis lõplikult ühtlustada, kuna eelnõude Riigikogu menetluse käik ja vastuvõtmise aeg ei ole ette teada. Kuna tegemist on kahe eraldi menetluses oleva eelnõuga, ei ole võimalik käesoleva eelnõuga muuta teise eelnõu sätteid. Seaduseelnõude menetlemisel ja seadusemuudatuste jõustumisel tuleb tagada, et jäätmeseaduse muudatused ja nende numeratsioon oleksid omavahel kooskõlas.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Eelnõu § 1 punktidega 54–60 ja § 2 punktiga 8 kavandatavad karistusmäärad tuleb veelkord üle vaadata ning korrigeerida.
Praegu on kavandatud vastutuse sätetes füüsilisele isikule maksimaalne võimalik karistus ehk kuni 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule kuni 200 000 eurot. See ei ole proportsionaalne ning seletuskirjast ei selgu, mille järgi on valitud füüsilise ja juriidilise isiku karistuste proportsioonid. JDMi vaatest peaks sama teo eest ettenähtud füüsilise ja juriidilise isiku karistused olema üldjuhul samas proportsioonis karistusseadustiku üldosas ettenähtud sanktsiooniraamiga. See tähendab, et kui füüsilist isikut saab karistada kuni sanktsiooni maksimumiga (300 trahviühikuga), peaks sama teo eest olema võimalik karistada ka juriidilist isikut sanktsiooni maksimumiga (400 000 eurot). Kui füüsilise isiku karistusmäär on madalam kui maksimaalne määr, siis tuleb vastavalt ja proportsionaalselt ette näha ka juriidilise isiku karistusmäär. Põhjendatud juhtudel võib sellest üldreeglist kõrvale kalduda, kuid vastavaid valikuid peab sellisel juhul seletuskirjas põhjendama. Palume eelnõu vastavalt muuta.
Mitte arvestatud
Mitte arvestatud. KarS § 47 üldiste ülemmäärade mehaaniline protsentuaalne võrdlemine ei arvesta olulist erinevust füüsilisele ja juriidilisele isikule kohaldatavate rahatrahvide absoluutväärtuses ega konkreetse rikkumise raskust. Karistusõiguse revisjoniga tõsteti juriidilise isiku väärteotrahvi üldine ülemmäär 32 000 eurolt 400 000 euroni, füüsilise isiku määr jäi samaks. Seletuskirja kohaselt oli oluliselt kõrgem maksimummäär mõeldud eelkõige spetsiifiliste raskete rikkumiste jaoks. Enne 2021 vastu võetud JäätS muudatusi olid füüsilise ja juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäärad tootjavastutuse kohustuste rikkumise eest samal tasemel. 2021 vastu võetud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seadusega (190 SE) lähtuti revisjoni põhimõttest: 400 000 euro suurust ülemmäära ei nähtud ette kõigi rikkumiste eest, vaid karistusmäärad diferentseeriti rikkumise raskuse järgi. Tootjavastutuse kohustuste rikkumise puhul on juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäär 200 000 eurot. Füüsilise isiku puhul ei olnud õige vähendada senist 300 trahviühiku suurust sanktsiooniraami 150 trahviühikuni üksnes selleks, et saavutada KarS § 47 üldiste ülemmääradega matemaatiliselt identne protsentuaalne suhe. 150 trahviühikut tähendaks füüsilise isiku puhul maksimaalselt 1200 euro suurust rahatrahvi, samas kui juriidilise isiku puhul oleks ülemmäär 200 000 eurot. Füüsilise isiku sanktsiooniraami vähendamine poole võrra üksnes matemaatilise suhte säilitamiseks võib viia sisuliselt olukorrani, kus rahatrahvi ülemmäär ei ole vastavuses rikkumise raskusega, ei ole hoiatav ja tõhus ning, kus rikkumine tasub end isikule majanduslikult ära.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Palume seletuskirja lisada ülevaade selle kohta, kui palju on 22 aasta jooksul vastutuse sätet ehk PakS §-s 29 ettenähtud karistusnormi rakendatud. Samuti palume põhjendada aegumistähtaja pikendamise vajadust, esitades teavet selle kohta, kui paljudel juhtudel on jäänud karistus määramata seetõttu, et aegumistähtaeg on osutunud probleemseks.
PakS § 33 lõikega 7, mille kohaselt PakS §-des 29 ja 306 nimetatud väärtegude aegumise tähtaeg on neli aastat. Seletuskirjas märgitakse mh, et „kehtiv kaheaastane aegumistähtaeg ei ole selliste menetluste läbiviimiseks piisav. Arvestades, et rikkumise tuvastamise hetkeks on möödunud ligikaudu üks aasta, jääb kohtuvälise menetluse läbiviimiseks ja võimaliku kohtumenetluse jaoks alles piiratud aeg. See suurendab riski, et menetlus lõpetatakse aegumise tõttu enne sisulise lahendini jõudmist, eriti juhul, kui väärteootsus vaidlustatakse kohtus. Nelja-aastane aegumistähtaeg võimaldab tagada keerukate ja mahukate menetluste lõpuleviimise, sealhulgas piisava aja tõendite kogumiseks, otsuse tegemiseks ning kohtumenetluse läbimiseks. See aitab tagada rikkumiste tõhusa menetlemise ja rikkujate vastutusele võtmise.“
Arvestatud
Eelnõu koostaja nõustub ettepanekuga ja täpsustab seletuskirjas aegumistähtaja pikendamise vajadust. Keskkonnaameti andmetel on alates 2011. aastast pakendiseaduse § 29 alusel alustatud kaks väärteomenetlust ning need jõudsid sisulise lahendini. Varasema perioodi kohta ei ole võrreldaval kujul menetlusstatistika kättesaadav. Samas ei saa aegumistähtaja piisavust hinnata üksnes varasemate menetluste arvu või tulemuste põhjal.

Pakendijäätmete taaskasutamise sihtarvude täitmise ning taaskasutamist tõendavate andmete õigsuse kontrollimine põhineb aruandeperioodijärgsel andmekontrollil. Tootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide andmed esitatakse pakendiregistrisse järgneva aasta jooksul ning audiitorkontrolli tulemused hiljemalt 1. septembriks. Seetõttu muutub rikkumise kontrollimiseks vajalik terviklik andmestik üldjuhul kättesaadavaks alles rikkumise toimepanemisele järgneval aastal. Lisaks eeldab rikkumiste tuvastamine sageli mitme ettevõtja, jäätmekäitleja ja muude osapoolte andmete võrdlemist. Sellest tulenevalt võib kaheaastase aegumistähtaja korral jääda kohtuvälise menetluse läbiviimiseks ja võimaliku kohtumenetluse jaoks ebapiisavalt aega.

Nelja-aastane aegumistähtaeg on kavandatud üksnes selliste rikkumiste jaoks, mille tuvastamine sõltub aruandeperioodijärgsest andmekontrollist ja mahukast tõendamisest. Seletuskirja täiendatakse vastavate põhjendustega.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Eelviidatud jäätmeseaduse muutmise eelnõus kavandatakse JääTS §-des 1247–1249 karistusmääraks juriidilisele isikule kuni kuus protsenti tema eelmise majandusaasta ülemaailmsest aastasest kogukäibest. Kui tegemist on ringmajanduse rolli suurendamisega, siis soovime selgitusi, miks pakendiseaduse muutmise eelnõus ei ole ette nähtud karistusmäärasid, mida arvestatakse protsendina juriidilise isiku eelmise majandusaasta ülemaailmsest kogukäibest.

Selgitatud
JäätS EE, mis võtab üle direktiivi 2008/98, on välja jäetud karistusmäär, mida arvestatakse protsendina juriidilise isiku eelmise majandusaasta ülemaailmsest kogukäibest.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Palume selgitada, kas uute väärteo sätete loomise kõrval on analüüsitud ka riikliku järelevalve käigus rakendatava sunniraha suurust.
Kehtiva pakendiseaduse § 262 (sunniraha määr) kohaselt on ettekirjutuse täitmata jätmisel asendustäitmise sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär 32 000 eurot. Palume selgitada, kas uute väärteo sätete loomise kõrval on analüüsitud ka riikliku järelevalve käigus rakendatava sunniraha suurust. Arvestades juriidilise isiku karistusmäärasid, soovime seletuskirja ülevaadet, kui palju on rakendatud sunniraha, millised on olnud selle määrad ning kas sunniraha määr ei vaja tõstmist, tagamaks tõhusam riiklik järelevalve. Selle suurus peab olema selline, mis paneb isikuid nõudeid täitma ja vältima võimalikku väärteovastutust.
Arvestatud osaliselt
Eelnõu koostaja nõustub, et seletuskirjas tuleb käsitleda ka haldussunni ja väärteovastutuse vahekorda. Keskkonnaameti senise praktika põhjal ei ole pakendiseaduses sätestatud 32 000 euro suurune sunniraha ülemmäär osutunud takistuseks ettekirjutuste täitmisele suunamisel ning rakendatud sunnirahad on jäänud oluliselt alla ülemmäära. Samas on sunniraha ja väärteovastutuse eesmärk erinev. Sunniraha eesmärk on mõjutada isikut täitma talle pandud kohustust, väärteovastutus aga võimaldab reageerida rikkumistele, mida ei ole võimalik tagantjärele kõrvaldada ettekirjutuse või sunniraha rakendamisega. Sellisteks rikkumisteks on näiteks pakendijäätmete taaskasutamise sihtarvu täitmata jätmine või taaskasutamise tõendis vale- või puudulike andmete esitamine. Seletuskirja täiendatakse vastavate selgitustega.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Uute väärteokoosseisude koostamisel või kehtivates sätetes karistusmäärade ülevaatamisel tuleb kindlasti analüüsida, kas on võimalus kohaldada karistamise asemel haldussundi: lahendada probleem ettekirjutusega või kohaldada sunniraha ja asendustäitmist. Soovitame tutvuda seaduseelnõu 554 SE seletuskirja punktiga 3.8.1. Väärteo olemus, selle eristamine kuriteost ja haldussunnist (lk 108-112).
Seoses eelnõu § 1 punktidega 54–60 ja § 2 punktiga 8 kavandatud vastutuse sätetega juhime tähelepanu sellele, et Riigikogu poolt võeti 19.06.2014 vastu karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (554 SE7). Eelnõu lähtus arusaamast, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna tulemust. Seega uute väärteokoosseisude koostamisel või kehtivates sätetes karistusmäärade ülevaatamisel tuleb kindlasti analüüsida, kas on võimalus kohaldada karistamise asemel haldussundi: lahendada probleem ettekirjutusega või kohaldada sunniraha ja asendustäitmist.
Osaliselt arvestatud
Eelnõu § 1 osaliselt arvestatud. Eelnõu koostaja nõustub, et väärteovastutuse kehtestamisel tuleb hinnata, kas eesmärki on võimalik saavutada riikliku järelevalve meetmete, ettekirjutuse või sunniraha rakendamisega. Seletuskirja täiendatakse vastavate põhjendustega. Samas ei ole haldussund ja väärteovastutus alati asendatavad meetmed. Ettekirjutus ja sunniraha on sobivad eelkõige kestvate või kõrvaldatavate rikkumiste lõpetamiseks ning õiguspärase olukorra taastamiseks. Väärteovastutus on põhjendatud juhtudel, kus rikkumine on juba toime pandud ja seda ei ole võimalik tagantjärele kõrvaldada või kus rikkumisega on saadud põhjendamatu majanduslik eelis. Sellisteks rikkumisteks on näiteks taaskasutamise tõendis vale- või puudulike andmete esitamine ning nõuetele mittevastava pakendi turule laskmine. Neil juhtudel võib haldussund aidata õigusvastast olukorda lõpetada, kuid ei võimalda reageerida juba toime pandud rikkumisele ega saavutada vajalikku preventiivset mõju. Seletuskirja täiendatakse nende erisuste põhjendamisega. Teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodetega seotud kulude avaliku sektori asutusele hüvitamise kohustuse rikkumise osas mittearvestatud. Kulude hüvitamise kohustuse täitmiseks võib teha ettekirjutuse, kuid selle täitmist ei ole võimalik tagada ATSS-is sätestatud sunnivahenditega, kuna ATSS § 2 lõike 4 kohaselt ei kohaldata seaduses sätestatut ettekirjutuse täitmisele, millega kohustatakse isikut maksma raha. Seetõttu ei ole sunniraha kulude hüvitamise kohustuse rikkumise korral väärteovastutuse alternatiiv. Seletuskirja täiendatud.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Palume seletuskirjas selgelt välja tuua, kas uue tootjavastutuse registri arendamise järel jäävad kehtima hetkel kehtiv seaduse tasandi regulatsioon või tuleb uue infosüsteemi valmimise järel muuta ka andmekogude regulatsiooni

Arvestatud
Seletuskirja täiendatakse selgitusega tootjavastutuse registri arendamise ja pakendiregistri edasise kasutamise kohta. Kuni uue tootjavastutuse registri regulatsiooni jõustumiseni kohaldatakse kehtivaid pakendiregistrit käsitlevaid sätteid. Uue registri kasutuselevõtuks töötatakse välja eraldi õiguslik regulatsioon, millega vaadatakse üle ka registrite pidamist puudutavad seadusesätted ja andmekogude regulatsioon.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Ühtlustada halduskoormuse ja töökoormuse mõistete kasutamine ning korrigeerida halduskoormuse mõjuanalüüsi.
Avaliku sektori puhul kasutada töökoormuse mõistet. Halduskoormuse hindamisel tuleb lähtuda tegelikust muutusest võrreldes kehtiva olukorraga ning eristada koormuse kasvu vähenemisest. Samuti tuua selgelt välja mõjutatud sihtrühmad.
Arvestatud
Halduskoormuse ja töökoormuse käsitlused vaadatakse üle ning vajaduse korral ühtlustatakse. Seletuskirja täiendatakse selliselt, et avaliku sektori puhul kasutatakse töökoormuse mõistet ning halduskoormuse mõju hindamisel lähtutakse muudatuste tegelikust mõjust võrreldes kehtiva olukorraga. Samuti täpsustatakse mõjutatud sihtrühmade kirjeldust ning eristatakse selgemalt koormuse suurenemist ja vähenemist.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Täiendada mõjuanalüüsi tootjavastutusorganisatsioonide ja infosüsteemide mõju osas.
Hinnata mõju tootjavastutusorganisatsioonide töökoormusele ja tööjõuvajadusele ning selgitada uue infosüsteemi seoseid olemasolevate registrite ja andmekogudega ning mõju IT-le ja e-riigile.
Arvestatud
Seletuskirja täiendatud.
Justiits- ja Digiministeerium
EIS 26-0806/04
Täiendada mõjuanalüüsi riigi ja asutuste tegevuste ning kulude osas.
Hinnata eelkõige TTJA ja PTA tegevustele ja kuludele avalduvat mõju ning kajastada vastavad kulud ja töökoormuse muutused seletuskirjas.
Arvestatud
Seletuskirja täiendatud.
Zero Waste Estonia
Toetame senise kohustuse kaotamist koostada ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimise vähendamise tegevuskavasid.
Ettevõtjatel oli
13.02.2023 vastu võetud Jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise
seadusega võimalus rakendada meetmeid, mis sobivad kõige paremini nende sektori
spetsiifikaga, et tagada ühekordsete pakendite tarbimise ambitsioonikas ja pidev vähenemine vastavalt jäätmepoliitika üldistele eesmärkidele, eriti jäätmetekke
vältimisele. Seaduse § 39⁶ kohaselt oli turuosalistele teada, et 2024. aasta lõpuks toimub meetmete järelhindamine. Praxis’e 20241. aasta analüüs näitab, et suure osa
Eesti pakendiettevõtete tegevuskavad olid:
*ebapiisavate ja mittemõõdetavate eesmärkidega;
* nõrga või puuduva seiresüsteemiga;
* madala ambitsiooniga võrreldes seaduses sätestatud eesmärkidega.
Seetõttu on põhjendatud liikuda tegevuskavadelt vahetult kohaldatavate nõuete juurde, mis vähendavad halduskoormust ning muudavad nõuded selgemaks ja ühtsemaks.
Teadmiseks võetud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud mitmed kavandatud siseriiklikud meetmed, mis oleksid asendanud senise tegevuskavade süsteemi täiendavate vahetult kohaldatavate nõuetega. Seetõttu ei peeta põhjendatuks tegevuskavade koostamise kohustuse kaotamist. Täiendavate meetmete vajadust hinnatakse edaspidi koostöös sektoriga ning pärast täiendavate mõjuanalüüside tegemist

Zero Waste Estonia
ZWEE toetab ühekordselt kasutatavate plasttoodete tootjate kohustust hüvitada avaliku ruuumi koristamise kulud
Selline lähenemine suunab tootjaid vähendama ühekordsete plasttoodete kasutamist, kuna nende jäätmetest tingitud kulud tuleb tootjal endal kanda. Mida rohkem tootja panustab korduskasutuspakenditesse, seda väiksemaks muutub tema kohustus hüvitada avaliku ruumi jäätmekäitluskulusid — seega toimib süsteem tõhusa ja proportsionaalse stiimulina jäätmetekke vähendamiseks ning korduskasutuse edendamiseks, mis on määruse 2025/40 keskne eesmärk.
Teadmiseks võetud
Eelnõu koostaja nõustub, et ühekordselt kasutatavate plasttoodete tootjate kohustus kanda avaliku ruumi koristamise ja jäätmekäitlusega seotud kulud lähtub laiendatud tootjavastutuse põhimõttest ning aitab suunata tootjaid vähendama jäätmeteket ja suurendama korduskasutatavate lahenduste kasutamist. Avaliku ruumi koristamise kulude hüvitamise süsteemi eesmärk on tagada, et toodete kasutamisega seotud kulud kajastuksid suuremal määral nende toodete turule laskjate kohustustes ning toetaksid seeläbi jäätmetekke vältimise ja ringmajanduse eesmärkide saavutamist.

Zero Waste Estonia
Toetame järgmisi eelnõus esitatud muudatusi: § 5⁴ ja
§ 56;
Euroopas on tehtud mitmeid piloote, analüüse ning uuringuid jäätmetekkevähendamise võimaluste, mõjude kohta. Eesti olukord ei ole niivõrd unikaalne, et iga eelnõu punkti
kohta tuleks tellida eraldi analüüs.
Näiteks on olemas ülevaade, kuidas olemasolevat panditaara tagastussüsteemi kohandada korduskasutusnõude vastu võtmiseks: https://zerowasteeurope.eu/wp-content/uploads/2025/05/ZWE_Reuse_Blueprint_2025_EE.pdf
Teadmiseks võetud
Eelnõu koostaja nõustub, et Euroopa tasandil on korduskasutuse ja jäätmetekke vältimise teemal olemas ulatuslik analüütiline baas. Samas on eelnõu menetluse käigus otsustatud loobuda mitmest PPWR-ist ulatuslikumast siseriiklikust meetmest. Võimalike täiendavate meetmete vajadust hinnatakse edaspidi koostöös sektoriga ning täiendavate mõjuanalüüside alusel.

Zero Waste Estonia
Palume kaaluda seletuskirja täpsustamist, et oleks üheselt selge, millistele tegevuskohtadele uus regulatsioon laieneb ning millistel juhtudel kohustus rakendub.
§ 55 lõike 1 kohaselt: (1) Müügikohas on kohapeal toidu ja joogi tarbimiseks lubatud kasutada üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Seletuskirjas on toodud näidetena kinod, spaad ja ööklubid. Soovitame loetellu lisada ka muud ürituste korraldamiseks ja vaba aja veetmiseks kasutatavad asutused, näiteks peokeskused, mängutoad ja kultuurimajad, kus toimub kohapealne toidu ja joogi pakkumine. Selline täpsustus aitab tagada ettevõtjate võrdse kohtlemise ning väldib olukorda, kus sisuliselt sarnase tegevusega asutusi käsitletakse üksnes näidisloetelu erinevuse tõttu erinevalt. Samuti vähendab see riski, et seletuskirjas toodud näiteid tõlgendatakse ammendava loeteluna. Näiteks võiks sõnastus olla järgmine: "...laiendada korduskasutustavasid avalikelt üritustelt ka meelelahutusasutustesse (nt kinod, spaad, ööklubid, peokeskused, mängutoad, kultuurimajad ja muud asutused, kus toimub kohapeal suletud süsteemis toidu ja/või joogi pakkumine)."
Mitte arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on § 5⁵ kavandatud regulatsioon välja jäetud. Sellest tulenevalt puudub vajadus täpsustada seletuskirjas selle sätte kohaldumist erinevatele tegevuskohtadele. Avalikel üritustel kehtivat korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise nõuet käesoleva eelnõuga ei muudeta.

Zero Waste Estonia
Samas võiks seletuskirjas selgelt välja tuua, et § 55 kohaldub juhtudel, kui ettevõtja ise pakub või serveerib kohapealseks tarbimiseks toitu või jooki.
Näiteks võiks lisada järgmise selgituse: Käesolev säte reguleerib ettevõtja poolt kohapealseks tarbimiseks pakutava toidu ja joogi serveerimist. Kui ettevõtja osutab üksnes ruumi renditeenust ning klient korraldab eraürituse, tuues ise kaasa toidu, joogi ja nõud, ei kohaldu § 55 sellisele tegevusele. Kui aga ettevõtja pakub peopaketi või muu teenuse osana (nt valmistab peoruumi rentijale toitu mängukeskuses olev kohvik) kohapeal tarbitavat toitu või jooki, tuleb selle serveerimisel kasutada korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Selline täpsustus aitaks vältida ebaselgust näiteks laste mängutubade, peokeskuste, konverentsikeskuste, kultuurimajade ja teiste ruumirenditeenust pakkuvate ettevõtjate puhul. Samuti väldiks see tõlgendust, et regulatsioon sekkub eraürituste korraldamisse. Samal ajal oleks selge, et toitlustusteenust osutavad ettevõtted – sealhulgas laste mängutoad, kes pakuvad sünnipäevapakette koos toitlustusega – peavad kohapealseks tarbimiseks kasutama korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Laste mängutoad ja peokeskused on oma olemuselt suletud süsteemid, kus korduskasutuslahenduste rakendamine on praktiliselt hästi korraldatav ning kus regulaarsete tekib märkimisväärne kogus ühekordseid nõusid.
Mitte arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud § 5⁵ sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud nõuded müügikohtades kohapealseks tarbimiseks. Seetõttu puudub vajadus täpsustada selle sätte kohaldumist erinevate tegevuskohtade, ruumirenditeenuste või toitlustusmudelite suhtes. Avalikel üritustel korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise kohustus tuleneb kehtivast pakendiseadusest ning käesoleva eelnõuga selles osas muudatusi ei tehta.

Zero Waste Estonia
Palume täpsustada seletuskirjas joogiautomaatide käsitlust ning nende seost § 55 ja § 5⁶ regulatsioonidega.
selge, millal käsitatakse automaadist ostetud jooki kohapealse tarbimisena ning millal
kaasamüügina.
Teeme ettepaneku lähtuda järgmistest põhimõtetest:
4.3.1. Kui joogiautomaat asub tänaval või muus avalikus linnaruumis, on tegemist olemuslikult kaasamüügiga. Sellisel juhul peaks kohalduma § 5⁶ ning ettevõtja peaks pakkuma jooki ka korduskasutussüsteemi kuuluvas korduskasutuspakendis kooskõlas ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega.
4.3.2. Kui joogiautomaat asub siseruumis (nt spordihoones, koolis, haiglas, kontorihoones või kaubanduskeskuses), tarbitakse jook valdavalt kohapeal. Sellisel juhul võiks seda käsitada kohapealse tarbimisena, millele kohaldub § 55 lõige 1 ning jook tuleks serveerida üksnes korduskasutatavas topsis.
4.3.3. Kui siseruumis toimub avalik üritus, kohaldub lisaks ka § 55 lõige 2, mille kohaselt on avalikul üritusel lubatud kasutada üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu.
Mitte arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud § 5⁵ sätted, millega oleks kehtestatud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud nõuded müügikohtades kohapealseks tarbimiseks. Seetõttu puudub vajadus täpsustada joogiautomaatide käsitlemist nende sätete kontekstis. Joogiautomaatidest pakutavate jookide käsitlemisel tuleb lähtuda vahetult PPWR-ist ning selle kohaldamisala ja mõistete tõlgendamisest. Eelnõu koostaja ei pea põhjendatuks kehtestada liikmesriigi tasandil täiendavaid tõlgendusreegleid olukorras, kus tegemist on Euroopa Liidu määrusest tulenevate nõuetega. Vajaduse korral saab vastavaid küsimusi täpsustada Euroopa Komisjon suuniste või täiendavate selgituste kaudu. Avalikel üritustel korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise kohustus tuleneb kehtivast pakendiseadusest ning käesoleva eelnõuga selles osas muudatusi ei tehta.

Zero Waste Estonia
Toetame, et eelnõus täpsustatakse vastutust ja rikkumiste korral kasutusele võetavaid meetmeid. Sanktsioonid on vajalikud, et korduskasutus ei jääks deklaratiivseks. Ilma järelevalve ja trahvideta jääksid paljud ettevõtted mugavalt ühekorrapakendite juurde.

Teadmiseks võetud
Teadmiseks võetud

Zero Waste Estonia
Registreerimis- ja aruandluskohustus, mis laieneb kõigile tootjatele, kes teevad pakendi või pakendatud toote esmakordselt kättesaadavaks EL liikmesriigi turul, on Zero Waste Estonia hinnangul põhjendatud. Ühtne tootjaregister toetab vabaturu toimimist, kuna loob läbipaistva ja võrdselt kohaldatava süsteemi kõigile ettevõtetele ning väldib liikmesriikide erinevaid nõudeid. Kord aastas raporteerimine on meie hinnangul miinimum, mida kohustusena kehtestada.

Teadmiseks võetud
Teadmiseks võetud

Fibenol Imavere OÜ
1-4/26/2629-27
Säilitada PPWR-is sätestatud raamistikuga kooskõlas võimalus kasutada plastivabu ja ringlussevõetavaid kiudmaterjalipõhiseid pakendilahendusi § 5⁵ lõigete 1 ja 2 kohaldamisalas;

Arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumad siseriiklikud nõuded kohapealseks tarbimiseks mõeldud toidu- ja joogipakenditele. Ministeerium nõustub, et PPWR artiklis 25 ja selle V lisas sätestatud piirangud on suunatud ühekordselt kasutatavatele plastpakenditele ning käesoleva eelnõuga ei kavandata kehtestada täiendavaid piiranguid plastivabadele ja ringlussevõetavatele kiudmaterjalipõhistele pakendilahendustele.
Fibenol Imavere OÜ
1-4/26/2629-27
Mitte seada üksnes korduskasutatavate anumate kasutamise nõuet automaatselt täielikult plastivabadele ja ringlussevõetavatele kiudmaterjalipõhistele toidu- ja joogianumatele müügikohtades ja avalikel üritustel kohapealseks serveerimiseks ja tarbimiseks.

Arvestatud osaliselt
Müügikohtades kohapealseks tarbimiseks üksnes korduskasutatavate anumate kasutamist puudutavad kavandatud sätted on eelnõust välja jäetud. Avalike ürituste puhul korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise kohustus tuleneb aga juba kehtivast pakendiseadusest ning käesoleva eelnõuga selles osas muudatusi ei kavandata. Seetõttu ei ole ettepanekuga võimalik avalike ürituste regulatsiooni osas käesoleva eelnõu raames arvestada.
Circlio OÜ/ ManArt OÜ

Tagada korduskasutusregulatsiooni tehnoloogia- ja ärimudelineutraalsus.
Korduskasutuse eesmärk peaks olema pakendi tegelik korduskasutamine, mitte kohustus kasutada kindlat süsteemioperaatorit või teenusemudelit. Ettevõtjatel peaks säilima võimalus korraldada korduskasutust ise või kasutada erinevaid teenusepakkujaid.
Selgitatud
Eelnõuga ei kehtestata kohustust kasutada korduskasutuse korraldamiseks kindlat süsteemioperaatorit või teenusemudelit. Ettevõtjatel on võimalik korraldada korduskasutust ise või kasutada erinevaid teenusepakkujaid, tingimusel et tagatakse PPWR-is sätestatud nõuete täitmine. Seetõttu ei ole eelnõu muutmine märkuses kirjeldatud eesmärgi saavutamiseks vajalik.
Circlio OÜ/ ManArt OÜ
1-4/26/2629-28
Enne ulatuslike korduskasutuskohustuste kehtestamist teha põhjalik mõjuanalüüs.
Hinnata mõju ettevõtjate investeeringutele, tootmisliinidele, tööjõu- ja tootehindadele, konkurentsivõimele ning piiriülesele kaubandusele. Alternatiivina kaaluda korduskasutuse osakaalu järkjärgulist suurendamist absoluutse keelu asemel.
Osaliselt arvestatud
Eelnõu menetluse käigus on välja jäetud sätted, mis oleksid kehtestanud PPWR-ist ulatuslikumaid siseriiklikke korduskasutusnõudeid. Eelnõuga ei kavandata keelata ühekorrapakendeid ega muuta korduskasutuspakendite kasutamist kohustuslikuks ulatuses, mis läheks kaugemale PPWR-is sätestatud nõuetest. PPWR sisaldab juba korduskasutusega seotud eesmärke ja kohustusi.
Circlio OÜ/ ManArt OÜ
1-4/26/2629-28
Korduskasutussüsteemi nõuded peavad hõlmama kogu ahelat.
Jälgitavus peaks hõlmama pakendi väljastamist, tagastamist, logistikat, pesemist, kvaliteedikontrolli ja uuesti kasutusse andmist, mitte üksnes pesemist.
Mitte arvestatud
Ettepanek puudutab täiendavate siseriiklike jälgitavusnõuete loomist. Korduskasutuspakenditele ja korduskasutussüsteemidele kohalduvad PPWR-is, sealhulgas artiklis 11 ja VI lisas, sätestatud nõuded. Eelnõuga ei kavandata luua täiendavat riiklikku jälgitavussüsteemi ega kehtestada eraldi nõudeid korduskasutusahela üksikute etappide dokumenteerimiseks.
Circlio OÜ/ ManArt OÜ
1-4/26/2629-28
Põhjendada süsteemioperaatori kohustuslikku rolli ja tagada konkurents.
Kui süsteemioperaatori mudel sätestatakse, tuleb määratleda selle ülesanded, rahastamine, konkurents ja süsteemide koostalitlus ning vältida ühe teenusepakkuja monopoolse positsiooni tekkimist.
Arvestatud
Eelnõuga ei kavandata süsteemioperaatori mõiste ega kohustusliku süsteemioperaatori rolli loomist. Seetõttu ei lisata eelnõusse süsteemioperaatori ülesandeid, õigusi, kohustusi ega tegevusmudelit käsitlevaid sätteid.
Circlio OÜ/ ManArt OÜ
1-4/26/2629-28
Riigi toetatav üleriigiline tagastusvõrgustik vajab täiendavat põhjendamist.
Enne riigi rahastamis- või korralduskohustuse kehtestamist tuleb hinnata turutõrget, toetuse ulatust ja mõju konkurentsile ning tagada tehnoloogianeutraalsus.
Arvestatud
Eelnõuga ei kavandata luua ühtset riiklikku ega üleriigilist korduskasutuspakendite tagastusvõrgustikku ega määrata selle eest vastutavat operaatorit. Korduskasutuslahenduste väljakujunemine ja süsteemide arendamine on turuosaliste otsustada, järgides PPWR-is sätestatud nõudeid. Seetõttu ei kavandata eelnõuga ka riiklikku tagastusvõrgustiku toetussüsteemi.
Circlio OÜ/ ManArt OÜ
1-4/26/2629-28
Korduskasutuspakendite EPR-tasu peab põhinema tegelikel kuludel.
Erinev tasumudel peab olema objektiivselt põhjendatud ja kooskõlas võrdse kohtlemisega. Samuti tuleks hinnata, kas korduskasutusettevõtted vajavad üldse PRO-ga liitumist või saavad tootjavastutust täita muul viisil.
Mitte arvestatud
Tootjavastutustasu kujundamise põhimõtted ei ole käesoleva eelnõu reguleerimisese. PPWR võimaldab tootjavastutustasude diferentseerimisel arvestada pakendi omaduste ja keskkonnatoimega, kuid ei näe ette käesolevas ettepanekus kirjeldatud erandit ega vabastust tootjavastutuse kohaldamisest korduskasutuspakendite kasutussageduse alusel.
Circlio OÜ/ ManArt OÜ
1-4/26/2629-28
Tagatisraha ja tagastamise tingimused peavad olema selged ja tehnoloogianeutraalsed.
Tarbijale tuleb anda selge info tagatisraha, tagastuskohtade ja raha tagastamise tingimuste kohta. Tagastusviiside reguleerimisel ei tohiks eelistada põhjendamatult üht tehnoloogiat või maksekanalit.
Arvestatud osaliselt
Ministeerium nõustub, et tagatisraha rakendamise tingimused peavad olema lõppkasutajale selged ja läbipaistvad. Tarbijal peab olema enne ostu tegemist võimalik saada teavet vähemalt tagatisraha suuruse, tagastamise tingimuste ning tagastusvõimaluste kohta. Vastavad nõuded tulenevad juba kehtivatest tarbijakaitse üldpõhimõtetest ning tarbijale vajaliku teabe esitamise kohustusest. Käesoleva eelnõuga ei reguleerita siiski üksikasjalikult tagatisrahasüsteemide toimimise kõiki aspekte ega kehtestata süsteemioperaatoritele täiendavaid aruandlus- või avalikustamiskohustusi.
Circlio OÜ/ ManArt OÜ
1-4/26/2629-28
Jätta regulatsiooniga ruumi innovatsioonile.
Seaduses tuleks sätestada eesmärgid ja mõõdetavad tulemused, mitte ette kirjutada konkreetset tehnoloogiat või ärimudelit.
Arvestatud
Eelnõu koostamisel on lähtutud tehnoloogianeutraalsuse põhimõttest. Eelnõuga ei eelistata konkreetseid identifitseerimis-, makse-, logistika- ega jälgimislahendusi. Korduskasutuspakenditele ja korduskasutussüsteemidele kohalduvad PPWR-is sätestatud nõuded ning ettevõtjatele peab jääma võimalus valida nende täitmiseks sobivaimad tehnilised ja korralduslikud lahendused.
Rahandusministeerium
EIS 26-0806/06
Seletuskirja sissejuhatavas osas on märgitud, et ettevõtjate halduskoormus väheneb seoses tootja
mõiste kasutuselevõtuga, kus halduskoormusest vabanevad väiketootjad ja kohvikud. Toodud väide on
tõene vaid vähesel arvul juhtudest. Võib eeldada, et ettevõtjad, kes seni pidid registrisse esitama andmed
vaid serveerimispakendi kohta, saavad oma aruandluskohustust vähendada. Samas, kui need ettevõtjad
suunavad turule ka muid pakendiliike (nt kilekotte, joogipudeleid, karpe, saabunud kauba
hulgipakendeid jne), tuleb ettevõttel nende pakendiliikide kohta ikkagi aruanne esitada. Seetõttu ei saa
eeldada, et kõikidel väikestel kohvikutel kaob Pakendiregistrisse andmete esitamise kohustus tervikuna
ja et Pakendiregistris olevate isikute arv väheneb väga oluliselt.
Lisaks, arvestades, et pakendit saab osta nii Eesti kui ka muude riikide ettevõtjatelt ja muudest riikidest
soetamise korral jääb tootjavastutus pakendi ostjale, tekib ettevõtjatel paljudel juhtudel kohustust pidada
kahte paralleelset arvestust. Nimelt, sellelt pakendiosalt, mille eest ostja tootjavastutus kehtib, saab ta
arvesse võtta ka korduskasutust, Eestist ostetud pakendilt aga mitte. Eestis kohalikule ostjale müüdud
pakendi osas saaks korduskasutuse võrra mahaarvamise teha tühja pakendi müüja, kuid temal puuduvad
andmed korduskasutuse mahu kohta. Seega seab EL määruses muutunud tootja mõiste halvemasse
olukorda tühja pakendi müüjad, kes müüvad pakendit oma riigi isikutele. Tühja pakendi ostjate
kahekordne arvepidamine ei lihtsusta aga mitte kuidagi ettevõtjate arvepidamist, vaid muudab selle
keerulisemaks. Samuti muutub keerulisemaks järelevalve, kus ei saa enam lähtuda registri andmetest,
vaid tuleb pöörduda ettevõttes olevate detailandmete poole. Seetõttu ei vähene meie hinnangul ei
ettevõtjate ega järelevalveasutuste halduskoormus.
Arvestatud
Seletuskirja täiendatakse ja täpsustatakse halduskoormuse mõju kirjeldust. Eelnõu koostaja nõustub, et tootja mõiste muutumise mõju ei avaldu kõikidele ettevõtjatele ühetaoliselt ning halduskoormuse muutus sõltub ettevõtja tegevusmudelist, kasutatavatest pakenditest ja tema rollist tootjavastutuse süsteemis. Halduskoormuse mõju käsitlust täpsustatakse vastavalt.
Rahandusministeerium
EIS 26-0806/06
Seletuskirja peatükis 2.1 väidetakse, et „ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus soodustab
korduskasutus- ja taastäitelahenduste laiemat kasutuselevõttu, eelkõige veopakendite, joogipakendite ja
teatavate serveerimispakendite puhul /…/“. See seletuskirjas toodud väide ei vasta tõele. Nimetatud
kolme pakendiliigi kohta esitasid seni andmed Pakendiregistrisse ettevõtjad, kes saatsid turule
pakendatud kauba. Neil oli arvestus ja ülevaade, millistes kogustes ja millisel perioodil pakendatud kaup
turule suunati, kas kogu pakend kasutati selle tühjana ostnud isiku poolt või müüdi sellest osa edasi Eesti
või välisriigi isikule ning kui suures osas korduskasutati transpordipakendit. Määruse muudatusega
saavad kohustatud isikuteks tühja pakendi müüjad, kellel nimetatud andmeid ei ole. Samuti puuduvad
kõnealused andmed tootjavastutusorganisatsioonidel. Seetõttu, edaspidi on ringlussevõtu arvestamise
aluseks võimalik võtta vaid ebatäpsed maksimaalset võimalikku maksukohustust näitavad andmed,
tegelikku maksukohustust ei ole enam võimalik arvestada. Seetõttu ei pea paika toodud väide, et määrus
soodustab korduskasutust.
Mitte arvestatud, selgitatud
Märkus ei puuduta ELi pakendi- ja pakendijäätmete määruse eesmärkide või sisu kirjeldust, vaid määruse rakendamise mõju tootja mõiste muutumisel ning pakendiarvestuse pidamisele. Seletuskirjas viidatud väide kirjeldab ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrusega kehtestatud regulatiivseid meetmeid korduskasutuse ja taastäitmise edendamiseks, sealhulgas korduskasutuspakendite nõudeid, korduskasutussüsteeme, korduskasutamise sihtmäärasid ja HORECA sektorile kehtestatud kohustusi. Määrusest tulenevad ka täiendavad rakendusaktid, millega kehtestatakse korduskasutuse sihtmäärade arvutamise metoodikad, aruandluse vormid ja andmete esitamise nõuded. Seetõttu ei peeta põhjendatuks muuta seletuskirja üldist kirjeldust EL-i pakendi- ja pakendijäätmete määruse eesmärkide kohta. Rakenduspraktika, aruandluse ja tootja mõiste muutumisega seotud küsimusi käsitletakse seletuskirja teistes osades.
Rahandusministeerium
EIS 26-0806/06
Eelnõuga kavandatud § 24 lõigete 5 ja 6 muudatusega struktureeritakse registrile esitatavate andmete
koosseis. Seletuskirjas selgitatakse, kuidas süsteem muutub ühtseks ja oluliselt kiiremaks ja paremaks.
Muudatus korrastab küll andmete struktuuri, kuid on ebapiisav ja ei korrasta vastutusahelaid. Andmed
esitatakse endiselt Pakendiregistrisse pika viitajaga ja vahendaja (TVO) kaudu. Vahendaja kaudu
andmete esitamine on probleemne, kuna vigade korral andmetes ei ole selge, kes vastutab pakendi kohta
esitatud andmete õigsuse ja täielikkuse eest. Seega on pakutud lahendus ebapiisav, et tagada selged
vastutusahelad. Eeldame, et uues probleemtoodete registris seda puudust enam ei esine.
Teadmiseks võetud
Teadmiseks võetud. Vastutusahelate selgus ja andmete parem jälgitavus on üheks eesmärgiks uue tootjavastutuse registri väljatöötamisel.
Rahandusministeerium
EIS 26-0806/06
Kavandatava § 24 uus lõige 61 käsitleb digiplatvormi poolt andmete esitamist ja kohustab
digiplatvormi esitama aasta kohta andmed kauplejate kohta. Eelnõu koostaja väitel aitab see parandada
järelevalvet. Kuna digiplatvormil müüke teostavad ettevõtted ei ole enamasti asutatud Eestis, puuduvad
Eesti järelevalveasutustel hoovad nende menetlemiseks. Seetõttu, muudatus tagab küll info saamise
võimaluse, kuid ei muuda tõhusamaks ja võimekamaks järelevalvet ega võimalda rakendada kolmandate
riikide ettevõtjate suhtes sanktsioone või panna neid täitma EL-s kehtivaid tootjavastutusnõudeid.
Seetõttu ei ole korrektne seletuskirjas toodud väide, et info muudab järelevalve tõhusamaks.
Mitte arvestatud
Eelnõu kohaselt ei ole digiplatvorm kohustatud tootjate nimel andmeid esitama ega tootjavastutuse kohustusi täitma. Digiplatvormi roll põhineb tootja kirjalikul volitusel ning kujutab endast vabatahtlikku võimalust tootja kohustuste koondatud täitmiseks. Seetõttu ei sõltu järelevalve tõhusus üksnes digiplatvormi kaasamisest. Samas parandab muudatus andmete kättesaadavust ja jälgitavust olukordades, kus digiplatvorm on otsustanud tootjate nimel vastavaid kohustusi täita, ning võimaldab paremini tuvastada isikuid, kelle nimel kohustusi täidetakse. Uue tootjavastutuse registri loomisel pööratakse täiendavalt tähelepanu andmete jälgitavusele ja vastutusahelate selgusele.
Rahandusministeerium
EIS 26-0806/06
Paragrahvi 25 lõike 5 toodud selgitustes on viidatud ka Maksu- ja Tolliametile. See viide tuleb
eelnõust välja jätta. Samuti tuleks vaadata üle kogu seaduse tekst ja eemaldada sealt Maksu- ja
Tolliameti järelevalvelased kohustused.
Arvestatud
Eelnõu ja seletuskiri vaadatud üle.
Rahandusministeerium
EIS 26-0806/06
Paragrahvi 33 plaanitakse täiendada lõikega 7, millega soovitakse pikendada §-des 29 ja 306 sätestatud
väärtegude aegumistähtaega seniselt kahelt aastalt neljale aastale. Põhjendatud on seda kolmekuise turule suunatud pakendi andmete esitamise viitajaga, millele lisandub audiitorkontrolliks ette nähtud viiekuine tähtaeg. Esmalt, arvestades seda, et turule suunatud pakendi kogused on ettevõtjatele teada iga
kuu ja kvartali lõpus, saaksid ettevõtjad need otse igakuiselt või kvartaalselt registrisse esitada järgmise
perioodi jooksul. Kliimaministeerium on ise valinud andmete esitamise pika viitajaga ja tootjavastutusorganisatsioonide vahendusel. Seda perioodi oleks objektiivselt võimalik oluliselt lühendada. Teiseks, audiitorkontroll rakendub vaid vähestele ettevõtjatele (seda hulka plaanitakse
sellesama eelnõuga veelgi vähendada), kõigis muudes tootjavastutusega ettevõtetes ei toimu nende viie
kuu jooksul mingeid toiminguid, mis kontrollimist takistaksid. Kolmandaks, audiitorkontroll ei saa
kuidagi takistada ka paralleelset järelevalveasutuste kontrolli, kuna audiitor ei muuda ettevõtte poolt
esitatud andmeid. Ta annab vaid hinnangu arvepidamisele: kas arvestus on kontrollitav ja usaldusväärne.
Seetõttu ei ole toodud põhjused, miks väärtegude aegumise tähtaega tuleks pikendada, veenvad. Meie
hinnangul oleks vaja järelevalve protsessi korrastada ja lühendada, mitte pikendada väärteo aegumise
tähtaega.
Mitte arvestatud
Seletuskirja täiendatud.
Rahandusministeerium
EIS 26-0806/06
Paragrahvi 119'6 lõiget 1 soovitakse täiendada punktiga 5, millega laiendatakse tootjate ühenduste
audiitorkontrolli ulatust eesmärgiga tagada uuringu metoodika ja tulemuste põhjendatus. Punkt ei
selgita, kes võib vastavat audiitorkontrolli läbi viia, kuidas tagatakse audiitori piisav pädevus. See tuleks
meie hinnangul samuti välja tuua või vähemalt seletuskirjas lahti kirjutada. Punktiga 6 soovitakse
sätestada teenustasu õigsuse kontroll. Kuna teenustasu on erasektoris kasutatav tasu, mis kujuneb
vastavalt turunõudlusele ja -pakkumisele, ei ole olemas õiget tasu suurust. Seega ei saa ka väita, et tasu
oleks kehtestatud ebaõigena. Vastav punkt tuleks meie hinnangul eelnõust välja jätta.
Mittearvestatud
JäätS § 119⁶ lõike 2 kohaselt teostab lõikes 1 nimetatud audiitorkontrolli vandeaudiitor piiratud kindlustandva töövõtuna audiitortegevuse seaduse tähenduses. Seega on audiitorkontrolli teostaja ja tema kutsealane pädevus seaduses juba määratud. Lisaks, tegemist ei ole audiitoritele uue kohustuse ega uut liiki kontrolliülesandega, kuna samalaadsed audiitorkontrolli sätted kehtivad juba teiste tootjate ja tootjate ühenduste suhtes. Ettepanek punkt 6 välja jätta ei ole põhjendatud. Tootjate ühenduse teenustasu ei ole tavapärane vabalt kujunev turuhind, sest tasu peab põhinema seaduses sätestatud objektiivsetel, proportsionaalsetel ja kontrollitavatel alustel ning katma sihtotstarbelisi kulusid. Kontrolli ese ei ole seega see, kas tasu on turumajanduslikult „õige”, vaid kas tasu on arvutatud kehtestatud metoodika järgi, arvesse on võetud õiged kulud ja andmed, kulud on jaotatud tootjate vahel nõuetekohaselt ja puudub põhjendamatu ristsubsideerimine.
Punkti 6 ei jäeta eelnõust välja. Kontroll ei puuduta teenustasu kui turul vabalt kujuneva hinna „õigsust”, vaid seda, kas teenustasu on arvutatud ja kulud jaotatud seaduses sätestatud metoodika ning objektiivsete, proportsionaalsete ja kontrollitavate aluste kohaselt. 
Rahandusministeerium
EIS 26-0806/06
Seletuskirja peatükis 8 on kirjeldatud mitmeid täiendavaid kulusid riigile, sealhulgas Keskkonnaameti
ja Keskkonnaagentuuri lisapersonalivajadust, uue infosüsteemi arendamist (hinnanguliselt ligi 1 mln
eurot aastatel 2027–2029) ning süsteemi edasisi ülalpidamiskulusid. Samas ei käsitle seletuskiri nende
kulude katteallikaid. Palume seletuskirja täiendada ja tuua välja, kuidas on kavandatud tekkivad kulud
katta. Juhul, kui on vajalik leida täiendavaid vahendeid siis lisada seletuskirja järgmine lõik:
„Täiendavaid kulusid menetletakse riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessis. Juhul kui
täiendavaid vahendeid ei eraldata, kaetakse kulud valitsemisala olemasoleva eelarve piires.“
Arvestatud
Seletuskirja on täiendatud Rahandusministeeriumi ettepaneku kohase sõnastusega.