EISi teade

Eelnõude infosüsteemis (EIS) on kooskõlastamise menetlusetapis lisandunud uusi andmeid või dokumente.
Eelnõu toimik: KLIM/26-1210 - Veeseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (BBNJ kokkuleppe rakendamine)
Kooskõlastamine algatati 02.11.2026 15:08

Esialgselt edastatud vale fail. 

Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiits- ja Digiministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad: 
Arvamuse andjad: 

Kooskõlastamise tähtaeg: 11.11.2026 23:59

Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5628c6e5-2daf-4144-9ae6-64f9ba86fd0e 
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5628c6e5-2daf-4144-9ae6-64f9ba86fd0e?activity=1 

Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main

EELNÕU
08.10.2026

Veeseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (BBNJ kokkuleppe rakendamine)

§ 1. Veeseaduse muutmine

Veeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:
„(3) Käesoleva seaduse 111. peatükis sätestatu kehtib riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel.

(4) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad on avameri ja süvamerepõhi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.“;

2) seadust täiendatakse 111. peatükiga järgmises sõnastuses:
„111. peatükk
ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI MEREÕIGUSE KONVENTSIOONI ALUSEL SÕLMITAVA, RIIGI JURISDIKTSIOONI ALT VÄLJA JÄÄVATE MEREALADE ELURIKKUSE KAITSE JA KESTLIKU KASUTAMISE KOKKULEPPE RAKENDAMINE

§ 2491. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse lubamine

Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse lubamise otsustamisel juhindutakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppes ja käesolevas peatükis sätestatud tingimustest.

§ 2492. Tegevusloa kohustus riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel

(1) Eesti kodanik või Eestis registreeritud juriidiline isik võib riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kaevandada, rajada ehitisi, ammutada naftat või gaasi või teha nende võimaldamiseks vajalikke tegevusi või muid tegevusi, millel on merekeskkonnale rohkem kui väheoluline mõju, Keskkonnaameti antava loa (edaspidi avamere tegevusluba) alusel.

(2) Väheoluline mõju käesoleva peatüki tähenduses on käesoleva seaduse §-s 1911 sätestatud tegevusel, vetika- või karbikasvatuse arendamisel toodangu juurdekasvuga kuni 100 tonni aastas, kala- või muu vee-elusressursi kasvatusel toodangu juurdekasvuga kuni üks tonn aastas ning muul tegevusel, millel ei ole olulist negatiivset mõju veekogumi seisundile, vee kvaliteedile ega kaitsealuste liikide seisundile või elupaikadele ning mis ei takista muud veekasutust.

(3) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kaadamise korral lähtutakse käesoleva seaduse § 177 lõigetest 5 ja 6.

§ 2493. Avamere tegevusloa taotlemine, menetlemine, andmine ja sellest keeldumine, muutmine, kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine

(1) Avamere tegevusloa taotluses esitatakse lisaks käesoleva seaduse § 190 lõikes 1 nimetatud andmetele ja dokumentidele kavandatava tegevuse asukohas taotlejale teadaolevalt tegutsevate isikute nime ja kontaktandmed ning nende tegevuste kirjeldus.

(2) Kui avamere tegevusloa taotlemisel on vaja teha veeuuring, peab taotleja tagama veeuuringu vastavuse käesoleva seaduse §-des 236, 237 ja 243 sätestatud nõuetele. Veeuuringu kulud tasub avamere tegevusloa taotleja.

(3) Avamere tegevusloa annab Keskkonnaamet. Avamere tegevusluba antakse tähtajaliselt.

(4) Riigilõivu tasumise kohustuse olemasolul peab avamere tegevusloa taotleja enne taotluse esitamist tasuma riigilõivu.

(5) Avamere tegevusloa andmine otsustatakse 180 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Keskkonnaamet võib tähtaega pikendada, kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda loa andmise otsustamist tähtaja jooksul.

(6) Keskkonnaamet keeldub avamere tegevusloa andmisest keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 52 lõikes 1 sätestatud juhtudel.

(7) Avamere tegevusloas märgitakse keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 53 lõikes 1 sätestatud andmed ja tingimused.

(8) Avamere tegevusloa muutmisel, üleandmisel, kehtivuse peatamisel ja kehtetuks tunnistamisel lähtutakse keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 59—62 sätestatust.

(9) Avamere tegevusluba või selle andmisest keeldumise otsus toimetatakse taotlejale kätte vastavalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 58 lõikele 1.

(10) Keskkonnaamet edastab viivitamata avamere tegevusloa andmise, muutmise, peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse Kliimaministeeriumile BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustikus avaldamiseks.

§ 2494. Isikuandmete töötlemine avamere tegevusloa menetluses ja teabevõrgustikus

(1) Avamere tegevusloa menetluses töödeldakse isikuandmeid avamere tegevuslubade menetlemiseks, avalikkuse teavitamise ja kaasamise, keskkonnamõju hindamise andmete avalikustamise ning BBNJ kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eesmärgil. Isikuandmete vastutavad töötlejad on Keskkonnaamet ja Kliimaministeerium.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil töödeldakse järgmisi isikuandmeid:
1) avamere tegevusloa taotleja ja loa omaja nimi ja kontaktandmed;
2) avamere tegevusloa taotlemise menetluse menetlusosalise nimi ja kontaktandmed;
3) keskkonnamõju hindamises ja keskkonnamõju strateegilises hindamises osalenud eksperdirühma liikme nimi;
4) keskkonnamõju hindamise aruande koostanud juhteksperdi nimi, litsentsi number ja selle kehtivuse aeg;
5) avamere tegevusloa kohase järelseire esitanud isiku nimi ja kontaktandmed.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikuandmeid avalikustatakse järgmiselt:
1) avamere tegevusloale ja loa taotlusele märgitud füüsilisest isikust loa omaja ja loa taotleja nimi on avalik kuni üks aasta avamere tegevusloa kehtivuse lõppemisest;
2) avamere tegevusloa taotluse menetlusega seotud menetlusosalise füüsilise isiku nimi on avalik kuni loa andmise või loast keeldumise otsuse tegemiseni;
3) avamere tegevusloa seirearuandele märgitud füüsilisest isikust aruande esitaja nimi on avalik kuni üks aasta avamere tegevusloa kehtivuse lõppemiseni;
4) keskkonnamõju hindamises ja keskkonnamõju strateegilises hindamises osalenud eksperdi nimi avalikustatakse alaliselt.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud füüsilise isiku nimi ja kontaktandmed avalikustatakse avamere tegevusloa menetlusega seotud teabe esitamisel BBNJ kokkuleppe artikli 51 kohases teabevõrgustikus ulatuses, milles see on vajalik BBNJ kokkuleppest tulenevate teavituskohustuste täitmiseks.

(5) BBNJ kokkuleppe artikli 51 kohasesse teabevõrgustikku edastatud isikuandmeid säilitatakse teabevõrgustikus vastavalt teabevõrgustikus kohaldatavatele säilitamistähtaegadele.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 2731 järgmises sõnastuses:
„§ 2731. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade tegevusloata kasutamine või tegevusloa nõuete rikkumine

(1) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade tegevusloata kasutamise või avamere tegevusloa nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;

4) paragrahvi 274 lõiget 1 täiendatakse pärast arvu „272“ tekstiosaga „ja 2731“.

§ 2. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) taotletakse veeseaduses 111. peatükis sätestatud avamere tegevusluba või selle muutmist riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel ning avamere tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks oleva kavandatava tegevusega võib riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatele merealadele kaasneda oluline keskkonnamõju Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitavas, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppes (edaspidi BBNJ kokkulepe) sätestatud tingimuste kohaselt.“;

2) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad on avameri ja süvamerepõhi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.“;

3) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul ei hinnata keskkonnamõju, kui kavandatava tegevusega kaasnevat olulist keskkonnamõju on juba asjakohaselt hinnatud vastavalt muudele Eesti Vabariigi suhtes siduvatele rahvusvahelistele keskkonnamõju hindamise kohustustele ning:
1) hindamine vastab sisu poolest BBNJ kokkuleppes ette nähtud keskkonnamõju hindamise nõuetele ning hindamise tulemusi võetakse arvesse avamere tegevusloa andmise või muutmise menetluses või
2) hindamise tulemusena on kehtestatud asjakohased õiguslikud vahendid või raamistikud või asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike või valdkondlike organisatsioonide eeskirjad või standardid, millega nähakse ette meetmed keskkonnamõju hindamise künnisest allapoole jääva võimaliku ebasoodsa keskkonnamõju vältimiseks, leevendamiseks või ohjamiseks, ning neid eeskirju või standardeid on järgitud.“;

4) paragrahvi 32 punktis 4 asendatakse sõna „erisusega“ sõnadega „„ja riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise erisustega;“;

5) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse punktiga 211 järgmises sõnastuses:
„211) riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatav tegevus, millel võib olla merekeskkonnale BBNJ kokkuleppe kohane suurem kui väike või pikemaajalisem kui ajutine mõju või kui kavandatava tegevuse mõju on teadmata või ebaselge;“;

6) paragrahvi 11 lõiget 2 täiendatakse pärast esimest lauset lausega järgmises sõnastuses:

„Avamere tegevusloa taotluse vaatab otsustaja läbi ning teeb otsuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktis 211 nimetatud tegevuse korral veeseaduses sätestatud avamere tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul pärast § 61 lõikes 1 loetletud teabe saamist.“;

7) seadust täiendatakse §-ga 301 järgmises sõnastuses:
„§ 301. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise erisus

(1) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel juhindutakse BBNJ kokkuleppes ja käesolevas seaduses sätestatust, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevate eranditega.

(2) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise menetluses edastab otsustaja Kliimaministeeriumile BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustikus (edaspidi teabevõrgustik) avaldamiseks:
1) keskkonnamõju hindamise algatamise teate;
2) keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse ja asjakohasel juhul eelhinnangu;
3) keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande;
4) käesoleva paragrahvi lõike 6 kohased selgitused;
5) avamere tegevusloa kohase järelseire tulemused;
6) teabe avamere tegevusloa kohase tegevuse olulise keskkonnamõju tuvastamise ja avamere tegevusloa tingimuste rikkumise kohta;
7) seisukohad teise BBNJ kokkuleppe osalisriigi antud loa alusel läbiviidava tegevuse mõju kohta.

(3) Kui teine BBNJ kokkuleppe osalisriik või BBNJ kokkuleppe artiklis 49 nimetatud teadus- ja tehniline keham (edaspidi teadus- ja tehniline keham) esitab teabevõrgustikus avaldatud keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse kohta seisukoha, arvestab otsustaja sellega võimaluse korral ning esitab Kliimaministeeriumile sellekohase kirjaliku selgituse.

(4) Kui tegevust kavandatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, teavitab Kliimaministeerium keskkonnamõju hindamise algatamisest koos kavandatava tegevuse kirjeldusega tegevusest potentsiaalselt enim mõjutatud:
1) rannikuriike, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et tegevus mõjutab nende suveräänsete õiguste kasutamist, mis on seotud loodusvarade uurimise, kasutamise, säilitamise või majandamisega;
2) riike, mis viivad kavandatud tegevuse alal ellu inimtegevust, sealhulgas majandustegevust, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et kavandatud tegevus neid mõjutab.

(5) Kui tegevust kavandatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel asukohas, mis on ümbritsetud riikide majandusvöönditega, korraldab Kliimaministeerium lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule selliste mõjutatavate riikidega enne avamere tegevusloa andmist või andmata jätmist konsultatsioonid.

(6) Avamere tegevusloa andmise, andmata jätmise või muutmise otsuse tegemisel otsustaja:
1) arvestab käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 nimetatud riigi seisukohaga ning esitab Kliimaministeeriumile selgituse seisukoha arvesse võtmise kohta;
2) arvestab võimaluse korral teabevõrgustiku kaudu teiste BBNJ kokkuleppe osalisriikide ning teadus- ja tehnilise kehami poolt keskkonnamõju hindamise dokumentide kohta esitatud seisukohaga ja esitab Kliimaministeeriumile selgituse seisukoha arvesse võtmise kohta.

(7) Kliimaministeerium saadab käesoleva paragrahvi lõike 6 kohaselt otsustaja esitatud selgitused arvamuse esitanud riikidele ja teadus- ja tehnilisele kehamile ning teatab neile avamere tegevusloa andmisest, andmata jätmisest või muutmisest.

(8) BBNJ kokkuleppe osalisriigis toimuva keskkonnamõju hindamise menetluses osalemist korraldab Kliimaministeerium, sealhulgas:
1) teatab menetlust läbiviivale riigile soovist osaleda keskkonnamõju hindamise menetluses;
2) avaldab keskkonnamõju hindamise menetluses osalemise kohta teate Ametlikes Teadaannetes, avalikustab keskkonnamõju hindamise dokumendid ning teavitab algatatud keskkonnamõju hindamisest asjaomaseid asutusi;
3) saadab keskkonnamõju hindamise dokumentide kohta esitatud ettepanekud ja vastuväited menetlust läbi viivale BBNJ kokkuleppe osalisriigile.

(9) Kliimaministeerium on pädev asutus Eesti Vabariigi seisukohtade esitamiseks teabevõrgustikus avaldatud otsuse kohta, mis käsitleb BBNJ kokkuleppe kohase keskkonnamõju hindamise kohaldamist teise riigi jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvale tegevusele, sellise tegevuse keskkonnamõju hindamise dokumentide ja menetluse ning lubatud tegevuse mõju kohta.“;

8) seadust täiendatakse §-ga 461 järgmises sõnastuses:
„§ 461. Keskkonnamõju strateegilise hindamise erisus riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel

(1) Kliimaministeerium täidab ülesandeid, mis on seotud osalemisega riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade keskkonnamõju strateegilises hindamises, mida viib läbi teine BBNJ kokkuleppe osalisriik.

(2) Kliimaministeerium korraldab riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju strateegilise hindamise Eesti Vabariigi pädevusse kuuluval juhul.“.

§ 3. Looduskaitseseaduse muutmine

Looduskaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse 92. peatükiga järgmises sõnastuses:
„92. peatükk
ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI MEREÕIGUSE KONVENTSIOONI ALUSEL SÕLMITAVA, RIIGI JURISDIKTSIOONI ALT VÄLJA JÄÄVATE MEREALADE ELURIKKUSE KAITSE JA KESTLIKU KASUTAMISE KOKKULEPPE RAKENDAMINE

§ 684. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe rakendamine

(1) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside, selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete ja piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seotud tegevuste elluviimisel tuleb juhinduda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe (edaspidi BBNJ kokkulepe) ja käesoleva seaduse tingimustest.

(2) Käesolevas peatükis kasutatakse termineid järgmises tähenduses:
1) geneetilised ressursid – BBNJ kokkuleppe artikli 1 lõikes 8 nimetatud materjal;
2) geneetiliste ressursside kasutamine – BBNJ kokkuleppe artikli 1 lõikes 14 nimetatud tegevus;
3) juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee – BBNJ kokkuleppe artiklis 15 nimetatud komitee;
4) piirkonnapõhine majandamisvahend – BBNJ kokkuleppe artikli 1 lõikes 1 nimetatud vahend;
5) sekretariaat – BBNJ kokkuleppe artiklis 50 nimetatud sekretariaat;
6) standardne BBNJ-partiitunnus – standardiseeritud seerianumber, mille käesoleva lõike punktis 7 nimetatud teabevõrgustik genereerib vastuseks mere geneetiliste ressursside kogumise teatele;
7) teabevõrgustik – BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustik;
8) riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad – avameri ja süvamerepõhi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.

§ 685. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt geneetiliste ressursside kogumise ja nende digitaalsete järjestusandmete kohta teabe esitamine

(1) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt geneetilisi ressursse koguv isik on kohustatud esitama Kliimaministeeriumile:
1) BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 2 sätestatud teabe kuus kuud või võimalikult vara enne geneetiliste ressursside kogumisega alustamist;
2) BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 5 sätestatud teabe esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui üks aasta pärast geneetiliste ressursside kogumist;
3) BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 8 sätestatud teabe esimesel võimalusel.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 esitatud teave on enne kavandatud kogumist oluliselt muutunud, esitab teabe esitanud isik Kliimaministeeriumile ajakohastatud teabe mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt geneetiliste ressursside kogumisega alustamisel.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud teabe esitamise kohustust ei ole, kui nõutud teabe on esitanud samade geneetiliste ressursside kogumisega seotud muu isik.

(4) Kliimaministeerium esitab käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe teabevõrgustikule.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe saamisel ja edastamisel töödeldakse teabe esitaja nime ja kontaktandmeid BBNJ kokkuleppest tulenevate teavituskohustuste täitmise eesmärgil. Isikuandmete vastutav töötleja on Kliimaministeerium.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud isikuandmed avalikustatakse teabevõrgustikus ulatuses, milles see on vajalik BBNJ kokkuleppest tulenevate teavituskohustuste täitmiseks.

(7) BBNJ kokkuleppe artikli 51 kohasesse teabevõrgustikku edastatud isikuandmeid säilitatakse teabevõrgustikus vastavalt teabevõrgustikus kohaldatavatele säilitamistähtaegadele.

§ 686. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetiliste ressursside ja nende digitaalsete järjestusandmetega seotud teabe hoiustamine

Isik, kes on kogunud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt geneetilisi ressursse või kelle kasutuses need on, on kohustatud hoiustama neid ja nende digitaalseid järjestusandmeid koos standardse BBNJ-partiitunnusega üldsusele kättesaadavates riiklikul või rahvusvahelisel tasandil hallatavates hoidlates ja andmebaasides kolme aasta jooksul geneetiliste ressursside kasutamise algusest arvates või niipea, kui asjakohased hoidlad ja andmebaasid muutuvad kättesaadavaks.

§ 687. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetiliste ressursside päritolu ja nende digitaalsete järjestusandmete registreerimine ning aruandlus

(1) Hoidla ja andmebaasi haldaja registreerib riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud ja hoidlas säilitatavate geneetiliste ressursside päritolu ja nendega seotud digitaalsed järjestusandmed rahvusvahelisele tava kohaselt.

(2) Hoidla haldaja koostab iga kahe aasta järel kokkuvõtliku aruande hoidlas säilitatavate riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt pärit geneetiliste ressursside päritolu kohta koos standardsete BBNJ-partiitunnustega, ning esitab selle Kliimaministeeriumile.

(3) Andmebaasi haldaja koostab iga kahe aasta tagant kokkuvõtliku aruande andmebaasis registreeritud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt pärit geneetiliste ressursside digitaalsete järjestusandmete kättesaadavuse kohta koos standardsete BBNJ-partiitunnustega ning esitab selle Kliimaministeeriumile.

(4) Kliimaministeerium esitab käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud aruanded juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele.

§ 688. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel tehtava tegevuse kooskõla piirkonnapõhise majandamisvahendiga ja rikkumisest teavitamine

(1) Iga isik, kes tegutseb riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, peab järgima BBNJ kokkuleppe osalisriikide konverentsi kehtestatud nõudeid piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta.

(2) BBNJ kokkuleppe osalisriikide konverentsi poolt piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta kehtestatud nõuete rikkumisest või rikkumisest teadasaamisest tuleb teavitada Keskkonnaametit.

§ 689. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhise majandamisvahendiga seotud aruandlus

Kliimaministeerium täidab piirkonnapõhise majandamisvahendi ja sellega seotud meetmete rakendamise aruandluskohustust sekretariaadi ees.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 747 järgmises sõnastuses:

„§ 747. Piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta kehtestatud nõuete rikkumine

(1) Piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.“;

3) paragrahvi 75 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „ja 746“ tekstiosaga „, 746 ja 747“;

4) paragrahvi 751 lõikes 1 asendatakse arv „746“ arvuga „747“.

§ 4. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse 6. peatüki 3. jagu täiendatakse 62. jaotisega järgmises sõnastuses:
„62 . jaotis
Veeseaduse alusel tehtavad toimingud

§ 1352. Avamere tegevusloa andmise ja muutmise taotluse läbivaatamine

(1) Avamere tegevusloa andmise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 1990 eurot.

(2) Avamere tegevusloa muutmise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 50 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud riigilõivumäärast.“.




Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus

Veeseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lisa

Rakendusakti kavand


KAVAND

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määruse nr 31
„Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 16. augusti 2017 määruse nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ § 4 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses:

„9) mõju teadmatust või ebaselgust.“.

08.10.2026

Veeseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (BBNJ kokkuleppe rakendamine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega on kavas muuta keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust, looduskaitseseadust, riigilõivuseadust ja veeseadust, et riigisiseselt rakendada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitavat, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkulepet (edaspidi BBNJ kokkulepe).

Eelkõige määratakse seadusega BBNJ kokkuleppest tulenevad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside ja nende järjestusandmetega seotud teabe esitamise ja hoiustamise nõuded, piirkonnapõhiste majandamisvahendite järgimise nõuded ning nendel merealadel ellu viidavate tegevuste keskkonnamõju hindamise tingimused ja tegevusloa andmise alused. Samuti sätestatakse eelnevaga seonduvad järelevalve- ja riigilõivu regulatsioonid.

Eelnõukohase seadusega kaasneb halduskoormuse kasv, sest varem ei ole riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel ellu viidavatele tegevustele ja nendest teavitamisele nõudeid kehtestatud. Halduskoormust kasvatavad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt geneetiliste ressursside kogumisest ja kasutamisest teavitamise kohustus ning sellistel aladel kavandatavate tegevuste tegevusloa ja keskkonnamõju hindamise kohustus.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ning seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi merendusosakonna merenduspoliitika valdkonna juht Hana-Maarja Helinurm ([email protected]). Eelnõu § 1 koostamist nõustasid Keskkonnaameti veeosakonna ametnikud. Eelnõu § 2 koostamisel osalesid Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna nõunik Ülle Luiks ja keskkonnamõju hindamise valdkonna juht Rainer Persidski ning õigusosakonna nõunik Triin Nymann. Eelnõu § 3 koostamist nõustasid Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna peaspetsialist Teele Jairus-Pähno ning sama osakonna nõunikud Liina Vaher ja Marika Erikson.

Õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kaili Kuusk (e-post [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja toimetas keeleliselt Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre (e-post [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõuga (988 SE)1. Viidatud eelnõu menetletakse ajaliselt varem kui käesolevat eelnõu, sest kokkuleppe ratifitseerimise vajadus on kiireloomuline.

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:
1) veeseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 11.07.2026, 69;
2) keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 8;
3) looduskaitseseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 47;
4) riigilõivuseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 11.07.2026, 166.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on parandada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade bioloogilise mitmekesisuse kaitset, edendada merekeskkonna säästvat kasutamist ning tagada Eesti osalemine rahvusvahelises koostöös maailmamere kaitse eesmärkide saavutamiseks. Ilma seadusemuudatusteta ei ole Eestil võimalik täita BBNJ kokkuleppest tulenevaid kohustusi või tagada nende täitmist täies mahus. Seaduse eesmärgi täitmiseks nähakse eelnõus ette järgmised muudatused:
• veeseaduses nähakse ette riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste loakohustus ning loa menetlemise tingimused;
• keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju hindamise tingimused;
• looduskaitseseaduses sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetiliste ressursside kogumise, kasutamise ja hoiustamise kohta teabe esitamise kohustus ning kohustus järgida piirkonnapõhiste majandamisvahendite kohta sätestatud nõudeid koos vastava sanktsiooninormiga;
• riigilõivuseaduses nähakse ette veeseaduses sätestatava loataotluse menetlemiseks vajalik riigilõiv.

Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 42 alusel jäetakse halduskoormuse vähendamise kohustus rakendamata, sest eelnõukohase seadusega rakendatakse välislepingut.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

I Veeseaduse muutmine

Eelnõu §-ga 1 muudetakse veeseadust. Paragrahv 1 koosneb neljast punktist.

Punkti 1 kohaselt täiendatakse VeeS § 1 lõigetega 3 ja 4, mis sätestavad, et seaduse 111. peatükk kohaldub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatele merealadele, milleks on avameri ja süvamerepõhi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.

Täiendus on vajalik, sest kehtiva VeeSi § 1 lõike 2 kohaselt laieneb veekaitse ja 8. peatükis avalikku veekogusse ehitamise kohta sätestatu ka majandusvööndile ning merekeskkonna kaitse kohta sätestatu ka Eestis registreeritud laevadele ja õhusõidukitele väljaspool Eesti mereala. Seega ei võimalda kehtiva VeeS sõnastus laiendada selle kohaldatavust BBNJ kokkuleppe rakendamiseks vajalikus ulatuses.

Punktiga 2 täiendatakse seadust 111. peatükiga, mis koosneb neljast paragrahvist. Selles peatükis nähakse ette BBNJ kokkuleppe rakendamise õiguslikud alused ja nõuded avamere tegevusloa kohta.

Paragrahvis 2491 sätestatakse, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse lubamise otsustamisel juhindutakse BBNJ kokkuleppes ja seaduses sätestatust, arvestades selles peatükis sätestatud eranditega.

BBNJ kokkuleppe artikli 34 lõikes 1 sätestatakse, et osaline, kelle jurisdiktsiooni või kontrolli alla kavandatud tegevus kuulub, otsustab selle üle, kas tegevus võib toimuda. Artikli 34 lõigetes 2 ja 3 selgitatakse, et selle üle otsustamisel, kas kavandatud tegevus võib BBNJ kokkuleppe II osa alusel toimuda, tuleb täielikult arvesse võtta keskkonnamõju hindamist. Otsus anda luba kavandatud tegevuseks osalise jurisdiktsiooni või kontrolli all tehakse ainult siis, kui osaline on leevendus- või majandamismeetmeid arvesse võttes otsustanud, et ta on teinud kõik mõistlikud jõupingutused tagamaks, et tegevust on võimalik ellu viia viisil, mis on kooskõlas eesmärgiga vältida olulist kahjulikku mõju merekeskkonnale. Otsuseid käsitlevates dokumentides tuleb selgelt välja tuua kõik heakskiitmise tingimused, mis on seotud leevendusmeetmetega ja järelmeetmete nõuetega. Otsuseid käsitlevad dokumendid avalikustatakse, sealhulgas teabevõrgustiku kaudu.

Paragrahvi 2492 lõike 1 järgi võib riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kaevandada, rajada ehitisi, ammutada naftat või gaasi või teha nende ammutamise võimaldamiseks vajalikke tegevusi või muid tegevusi, millel on merekeskkonnale rohkem kui väheoluline mõju, Keskkonnaameti antava loa (edaspidi avamere tegevusluba) alusel.

BBNJ kokkulepe näeb ette, et tegevuseks annab loa riik, kelle jurisdiktsiooni või kontrolli all tegevus tehakse, seega tuleb veeseaduses riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel aladel kavandatavate tegevuste lubatavuse hindamiseks sätestada loakohustus. Õigusnormi loomisel on eeskujuks võetud Soome merekaitseseadus, mille kohaselt ei tohi Soome kodanik ega Soomes registreeritud juriidiline isik väljaspool Soome majandusvööndit asuval avamerel püstitada ehitisi ega uurida, kasutada naftat või gaasi või kasutada avamerd muul viisil ilma keskkonnaameti (Suomen Ympäristökeskus) loata. Loetelu on lahtine, st luba on vaja ka juhtudel, mida ei ole konkreetselt tegevustena nimetatud, kuid mis võivad põhjustada mere saastumist.2

Kuna süvamerepõhjas kaevandamine on reguleeritud ÜRO mereõiguse konventsiooni XI osas ning Rahvusvahelise Süvamere Organisatsiooni reeglistikuga, tuleb arvestada, et kaevandamiseks võib olla tarvis taotleda luba ka Rahvusvahelise Süvamere Organisatsiooni eeskirjade kohaselt. Praeguse teadmise kohaselt on aga süvamerepõhja kaevandamisele moratooriumi seadmisele suur toetus, mistõttu selliste tegevuste võimalikkus tulevikus on ebaselge. Kuna ehitiste rajamine on ehitusseadustikus seotud konkreetse maa-ala kasutamisega, mis jääb riigi jurisdiktsiooni alla, ning avamerel ehitamise puhul on BBNJ kokkuleppe järgi vaja hinnata vaid keskkonnamõjusid, ei ole otstarbekas eelnõukohase seadusega muuta ehitusseadustikku, vaid piisab tegevusloa kohustuse kehtestamisest veeseaduse alusel, et hinnata ehitamisega seonduvaid keskkonnaaspekte.

Muudatuse eesmärk on tagada, et ka selliste tegevuste mõju merekeskkonnale hinnatakse ning nende üle tehakse veeseaduse alusel asjakohast riiklikku järelevalvet. Kaadamine väljaspool Läänemerd on kehtivas õiguses juba reguleeritud VeeSi § 177 lõigetes 5 ja 6.
Eelnõu §-s 3 on kirjeldatud ka riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetilise ressursi kogumisest ja kasutamisest teavitamise ning hoiustamise tingimused. Selliste ressursside kogumise suhtes kehtiks avamere tegevusloa taotlemise kohustus vaid juhul, kui geneetiliste ressursside kogumisel on merekeskkonnale rohkem kui väheoluline mõju. Teadaolevalt toimub geneetiliste ressursside kogumist avamerealadel väga harva ning pigem on tegemist üksikute proovivõtmistega, mitte tegevustega, millel võiks olla merekeskkonnale oluline mõju.

Lõikes 2 defineeritakse väheolulise mõjuga tegevused avamere tegevusloa regulatsiooni kontekstis. Tegevusloa kohustuse kohaldamine ei ole põhjendatud tegevustele, mille keskkonnamõju on tegevuse väikese mahu või iseloomu tõttu eelduslikult väheoluline ning mille puhul on välistatud veekogumi seisundi või vee kvaliteedi halvenemine, kaitsealuste liikide või elupaikade kahjustamine ning muu veekasutuse häirimine.

Väheolulise mõjuga tegevuseks loetakse VeeSi § 1911 kohaselt järgmisi väikesemahulisi tegevusi, mille tagajärjel ei halvene veekogumi seisund, vee kvaliteet ega kaitsealuste liikide olukord või elupaik ning tegevus ei mõjuta ega takista muud veekasutust:
1) mere süvendamine või merepõhja süvenduspinnase paigutamine mahuga 100–499 kuupmeetrit;
2) merre tahkete ainete paigutamine või kaadamine mahuga 100–499 kuupmeetrit;
3) mere süvendamine sadama akvatooriumis mahuga 100–1499 kuupmeetrit.

Loetelu esimeses kahes punktis kirjeldatud tegevused võivad toimuda ka avamerel.

Keskkonnaameti ettepanekul on väheolulise mõjuga tegevusena nimetatud ka vetika- või karbikasvatuse arendamist toodangu juurdekasvuga kuni 100 tonni aastas ning muud tegevust, mille tagajärjel ei halvene veekogumi seisund, vee kvaliteet ega kaitsealuste liikide olukord või elupaik ning tegevus ei takista muud veekasutust. Vetika- ja karbikasvatuse puhul on 100-tonnise aastase toodangu juurdekasvu piirmäära eesmärk eristada väiksema mahuga kasvatustegevust ulatuslikumast tootmisest, mille mõju veekeskkonnale võib olla suurem ja mille puhul võib olla põhjendatud tegevusloa menetlus. Samal eesmärgil on väheolulise mõjuga tegevusena nimetatud ka kala- ja muu elusressursi kasvatus toodangu juurdekasvuga kuni üks tonn aastas. Tegevused arvestavad samade künnistega, mis on ette nähtud VeeS § 187 punktides 15 ja 152 veeloa kohustuse puhul riigi jurisdiktsiooni alla jäävatel aladel.

Muude tegevuste puhul ei ole võimalik väheolulist mõju siduda üksnes tegevuse liigi või mahu järgi, mistõttu peab tegevus olema selline, et selle tulemusel ei halvene veekogumi seisund ega vee kvaliteet, ei kahjustata kaitsealuseid liike ega elupaiku ning ei takistata muud veekasutust. Kui kavandatava tegevuse asjaolud muutuvad või tegevuse tegelik mõju ei vasta sätestatud tingimustele, tuleb hinnata tegevusloa taotlemise vajadust ning kohaldada asjakohaseid keskkonnakaitsenõudeid.

Kuna kaadamine väljaspool Läänemerd on reguleeritud VeeSi § 177 lõigetes 5 ja 6, tehakse lõikes 3 õigusselguse huvides viide nimetatud paragrahvidele, mis on erandid üldisest avamere tegevusloa regulatsioonist.

Paragrahvis 2493 sätestatakse menetlusreeglid tegevusloa taotlemisele, menetlemisele, andmisele ja andmisest keeldumisele, muutmisele, kättetoimetamisele, kehtivuse peatamisele ja kehtetuks tunnistamisele.

Avamere tegevusloa eesmärk on eelkõige tagada BBNJ kokkuleppe kohase riigi otsustuskohustuse täitmine, kui Eesti jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluv isik kavandab riigi jurisdiktsiooni alt välja jääval merealal tegevust, millel võib olla merekeskkonnale suurem kui väheoluline mõju. Tegemist on seega spetsiifilise ja erandliku loamenetlusega, mille keskmes on kavandatava tegevuse mõju hindamine ning selle alusel tegevuse lubatavuse üle otsustamine. Tegevusloa kohustus ei ole eelnõus kujundatud keskkonnaloana, kuivõrd kavandatava regulatsiooni eesmärk ja kohaldamisala erinevad keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) kohasest keskkonnaloa regulatsioonist. Avamere tegevusloa puhul on seega tegemist KeÜS § 40 lõike 1 punkti 3 kohase muu keskkonnakaitseloaga, mille nõue nähakse seadusega ette keskkonnariski vähendamise eesmärgil mõnel tegevusalal tegutsemiseks. KeÜS § 40 lõike 5 kohaselt kohaldatakse seadusega sätestatud juhtudel keskkonnakaitseloa andmisele KeÜS 5. peatükis sätestatud menetlust. Keskkonnaloa regulatsioon on kujundatud eelkõige Eestis ja Eesti jurisdiktsiooni alla kuuluvatel aladel esineva keskkonnakasutuse reguleerimiseks. Keskkonnaloaga seotud menetlus hõlmab mitut sellise loa olemusest tulenevat nõuet, sealhulgas keskkonnaloa andmete kandmist keskkonnaotsuste infosüsteemi, loa tingimuste ja andmete haldamist ning loa muutmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamisega seotud menetlusi. Avamere tegevusloa puhul ei ole sellise üldise ja automatiseerituma loasüsteemi loomine põhjendatud, sest loa vajadus tekib eeldatavalt üksnes üksikutel juhtudel ning selle menetluse keskne küsimus on konkreetse tegevuse lubatavus BBNJ kokkuleppe kohaselt.

BBNJ kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavad tegevused, millel võib olla merekeskkonnale suurem kui väheoluline mõju. Selliste tegevuste olemuse ja asukoha tõttu ei ole tegemist tavapärase ega igapäevase loamenetlusega, nagu riigisiseste tegevuste puhul, ning üksikute juhtumite menetlemiseks siseriiklike tegevuste jaoks ette nähtud keskkonnaloa reeglite ja infosüsteemi kasutuselevõtt ei oleks proportsionaalne.

Samuti ei ole avamere tegevusloa eesmärk asendada muid tegevuse elluviimiseks rahvusvahelise õiguse või Eesti õiguse alusel nõutavaid lube, kooskõlastusi või muid õigusi. Näiteks süvamerepõhja mineraalide kasutamisele võivad kohalduda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni XI osast ja Rahvusvahelise Süvamere Organisatsiooni õigusaktidest tulenevad nõuded ning nende kohaselt võib tegevuse elluviimiseks olla tarvis saada ka asjaomane rahvusvaheline luba. Avamere tegevusluba käsitleb seevastu Eesti kui BBNJ kokkuleppe osalise pädevusse kuuluvat küsimust – kas Eesti jurisdiktsiooni või kontrolli all olev tegevus võib kavandatud kujul toimuda.

Lõikes 1 kirjeldatakse avamere tegevusloa taotluses esitatavate andmete ja dokumentide koosseis. Andmete esitamisel lähtutakse veeseaduse § 190 lõikes 1 esitatud nõuetest. Lisaks tuleb esitada teave kavandatava tegevusega seotud isikute ning kavandatava tegevuse asukohas juba tegutsevate isikute ja nende tegevuste kohta.

Kavandatava tegevuse asukohas juba tegutsevate isikute ja nende tegevuste kohta vajaliku teabe kogumine võib Keskkonnaametile olla keerukas, kuna kaugel avamerel toimuvate tegevuste kohta ei pruugi olla avalikult kättesaadavat, täielikku, ajakohast ja koondatud teavet. Samal ajal on taotleja kavandatava tegevuse ettevalmistamise käigus kohustatud tegevuse asukohta ja selle kasutust põhjalikult tundma ning tal on paremad võimalused tuvastada tegevused, isikud ja riigid, kellega kavandatav tegevus võib ruumiliselt või sisuliselt kattuda.

Taotlejalt sellise teabe nõudmine võimaldab Keskkonnaametil saada juba loa taotluse esitamisel ülevaate võimalikest puutumustest ning määrata kindlaks need riigid ja isikud, kelle õigusi, huve või tegevust kavandatav tegevus võib mõjutada. Teabe varajane esitamine aitab vältida olukorda, kus menetluse hilisemas etapis ilmneb, et kavandatav tegevus võib mõjutada teise riigi huve või tegevusi, mida loa andmisel ei ole arvesse võetud.

Lõikes 2 nähakse ette, et kui avamere tegevusloa taotlemisel on vaja teha veeuuring, peab taotleja tagama veeuuringu vastavuse käesoleva seaduse §-des 236, 237 ja 243 sätestatud nõuetele. Veeuuringu kulud tasub avamere tegevusloa taotleja.

Avamere tegevusloa menetluses võib olla vajalik veeuuringu tegemine, et saada kavandatava tegevuse asukoha ja selle veekeskkonna seisundi kohta piisavalt ajakohaseid ja usaldusväärseid andmeid. Sellise teabe olemasolu on vajalik selleks, et Keskkonnaamet saaks hinnata kavandatava tegevuse võimalikku mõju veekeskkonnale ning teha tegevusloa andmise otsuse piisava teabe põhjal. Avamere tegevuste puhul paikneb tegevus Eesti rannikust väga kaugel ning selliste alade ei ole Keskkonnaametil piisavaid, piisavalt ajakohaseid või tegevusloa menetluse jaoks vajalikus ruumilises täpsuses seire- jm andmeid. Veeuuringu tegemise kohustus pannakse taotlejale, kuna uuringu vajadus tuleneb eelkõige taotleja kavandatavast tegevusest, selle asukohast ja iseloomust ning taotlejal on tegevuse ettevalmistamisel kõige parem võimalus korraldada uuringu tegemine konkreetses asukohas ja vajalikus mahus. Taotleja saab kavandatava tegevuse ettevalmistamisel arvestada uuringu vajadusega ning korraldada selle tegemise enne tegevusloa andmist.

Lõikes 3 täpsustatakse, et avamere tegevusloa annab Keskkonnaamet. Keskkonnaameti määramine avamere tegevusloa andjaks tagab loa andmise pädevuse koondumise ühele riigiasutusele ning selge vastutuse avamere tegevuste keskkonnaalase eelkontrolli eest. Keskkonnaametil on riigisisese veekeskkonna kaitse ja kasutamise valdkonnas vajalik pädevus ning kogemus tegevuslubade menetlemiseks ja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks. Pädevuse koondamine Keskkonnaametile aitab tagada avamere tegevuslubade ühetaolise menetlemise ning võimaldab arvestada loa andmisel terviklikult veekogumi seisundi, merekeskkonna kaitse, teiste merekasutuste ja vajaduse korral ka piiriüleste mõjudega. Tegevusloa menetlemine avamere aladel eeldab tõenäoliselt koolitusvajadust.

Samuti nähakse ette, et avamere tegevusluba antakse tähtajaliselt. Kui üldjuhul antakse keskkonnaluba KeÜS § 53 lõike 2 järgi tähtajatult, siis § 53 lõike 2 alapunktide kohaselt on teatud juhtudel põhjendatud loa andmine tähtajatult, sh kui on ette näha keskkonnaloa omaja tegevuse, sealhulgas kasutatava tehnoloogia või keskkonnaseisundi muutumist või esinevad keskkonnakaitse seisukohalt põhjendatud asjaolud. Avamere tegevusloa tähtajaline kehtivus on põhjendatud avamere- ja süvamerepõhja keskkonna eripära ja sellega seotud teadusliku ebakindlusega. Riiklikust jurisdiktsioonist väljapoole jäävad merealad on suures osas vähe uuritud ning nende mereökosüsteemide, elurikkuse ja ökoloogiliste protsesside kohta on teadmised piiratud. Seetõttu ei pruugi loa andmise ajal olla võimalik täielikult hinnata kavandatava tegevuse kõiki võimalikke keskkonnamõjusid, sealhulgas pikaajalisi ja kumulatiivseid mõjusid merekeskkonnale ning mere geneetiliste ressursside ja nendega seotud ökosüsteemide kaitsele.

Lisaks võib merekeskkonna uurimiseks ja kasutamiseks rakendatav tehnoloogia kiiresti areneda, võimaldades kasutusele võtta uusi meetodeid ja seadmeid, mille keskkonnamõjud võivad erineda loa andmise ajal hinnatutest. Tegevuse käigus võivad lisanduda ka uued teadusandmed, mis muudavad seniseid teadmisi piirkonna keskkonnaseisundi, elurikkuse või tegevuse võimalike mõjude kohta. Seetõttu on oluline, et avamere tegevusloa kehtivus oleks ajaliselt piiratud ning loa kehtivusaja lõppemisel oleks võimalik hinnata tegevuse jätkamise põhjendatust, võtta arvesse vahepeal lisandunud teaduslikku teavet ja tehnoloogia arengut ning vajaduse korral ajakohastada tegevusele seatavaid keskkonnakaitselisi tingimusi.

Lõike 4 kohaselt tuleb taotluse esitamisel tasuda riigilõiv. Avamere tegevusloa puhul on riigilõivu tasumise nõue põhjendatud samadel alustel nagu teiste tegevuslubade korral. Taotluse menetlemine eeldab pädeva asutuse tegevust, sealhulgas taotluse ja esitatud andmete kontrollimist ning kavandatava tegevuse suhtes õiguslike eelduste hindamist. Seetõttu on põhjendatud siduda riigilõivu tasumine tegevusloa taotlemisega ning näha ette selle tasumine enne taotluse esitamist. Riigilõiv nähakse ette eelnõu §-s 4.

Lõike 5 kohaselt teavitab Keskkonnaamet taotluse saamisest pärast nõuetekohase taotluse saamist või muutmise menetluse alustamist isikule, kelle õigusi avamere tegevusloa andmisega või selle andmisest keeldumisega võidakse ilmselt rikkuda või kohustusi puudutada. Avamere tegevusloa menetluse eripära tõttu ei ole võimalik puudutatud isikute ringi määratleda samadel alustel nagu maismaal või rannikualal toimuva keskkonnaloa menetluse puhul. Avamere tegevuse asukoht ei ole seotud konkreetsete kinnisasjadega ning puuduvad maismaal tavapärased ruumilise seose alusel tuvastatavad puudutatud isikud, nagu kavandatava tegevuse asukohaga piirnevate kinnisasjade omanikud või kohalikud elanikud. Samuti ei pruugi kavandatava tegevuse asukohal olla vahetut seost ühe kohaliku omavalitsuse territooriumiga. Avamerel võivad kavandatava tegevusega puutuda kokku hoopis isikud, kes kasutavad sama mereala või selle lähiümbrust muul eesmärgil, näiteks meretranspordi, kalanduse, vesiviljeluse, meretuuleenergia või muu merekasutuse kaudu. Samuti võib tegevusel olla piiriülene mõõde ning puudutatud võivad olla teise riigi isikud või pädevad asutused.

Lõike 6 kohaselt otsustatakse avamere tegevusloa andmine 180 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Tavapärasest haldusmenetluse tähtajast (90 päeva) pikem tähtaeg on tingitud sellest, et tegevusloa andmisele võib eelneda BBNJ kokkuleppe IV osas sätestatud keskkonnamõju hindamise menetlus. Tähtaja sisse jäävad taotluse ülevaatamine, taotluse menetlusse võtmine ja sellest teavitamine, keskkonnamõju hindamise vajalikkuse üle otsustamine, eelnõu koostamine, eelnõu avalikustamine. Kavandatud kuni 180päevane tähtaeg võimaldab otsustajal läbi viia menetluse ning tagada, et otsus tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta on põhjendatud ja vastab BBNJ kokkuleppe nõuetele. Kui taotluse menetlemine ei eelda mõju ulatuslikku hindamist või konsultatsioone, on pädeval asutusel võimalik otsus teha ka lühema aja jooksul.

Avamere tegevusloa menetlust ei kavandata keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu, sest infosüsteem ei võimalda rahvusvahelist kaasamist ning on mõeldud sagedaste ja korduvate riigisiseste taotluste digitaalseks ja standarditud menetlemiseks. Kuna avamere tegevusloaga võivad olla seotud ka ulatuslik keskkonnamõjude hindamise alane rahvusvaheline suhtlus ning BBNJ sekretariaadi ja eri institutsioonide nõuanded ja soovitused, on avamere tegevuslubade menetluse puhul pigem tegemist erilahendusega, mille täpne menetlemisprotsess võib iga taotluse menetlemisel erineda. Seetõttu ei ole põhjendatud näha ette keskkonnaotsuste infosüsteemi arendusi ega selle kasutamist vähemalt lähiaastatel, kui BBNJ kokkuleppe alusel toimuvate menetluste praktikat veel ei ole ning puudub ka ELi seisukoht või mehhanism ühetaoliseks menetlemiseks.

Lõigetes 7—9 sätestatakse avamere tegevusloa andmisest keeldumise alused, avamere tegevusloas märgitavad andmed ja tingimused, avamere tegevusloa muutmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise tingimused. Eelnõu koostamisel on hinnatud erinevaid kehtivaid menetlusreegleid ning leitud, et kooskõlas KeÜS § 40 lõikega 5 on KeÜS § 52 lõige 1, § 53 lõige 1, § 58 lõige 1 ning §-d 59—62 proportsionaalsed ja kohaldatavad ka avamere tegevusloaga seonduvates küsimustes.

Lõike 10 kohaselt edastab otsustaja Kliimaministeeriumile viivitamata tegevusloa andmise, muutmise, peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse ning Kliimaministeerium avaldab selle BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustikus. See kohustus seatakse BBNJ kokkuleppe artikli 34 lõike 3 teise lause ning artikli 37 lõike 6 alapunkti b alusel.

Paragrahvis 2494 nähakse ette tingimused avamere tegevusloaga seonduva isikuandmete töötlemise kohta.

Keskkonnateabe kogumise ja avaldamise kohustus tuleneb nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2003/4/EÜ, 28. jaanuar 2003, keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (keskkonnateabe direktiiv) kui keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonist, mille Eesti ratifitseeris 06.06.2001 vastu võetud seadusega (RT II 2001, 18, 89) (Aarhusi konventsioon)3.

Keskkonnateabe mõiste ja selle avalikustamise üldised kohustused tulenevad keskkonnaseadustiku üldosa seadusest (KeÜS), millega on üle võetud keskkonnateabe direktiiv. KeÜS § 26 lõike 1 kohaselt peab haldusorgan koguma ja säilitama oma ülesannete täitmiseks vajalikku keskkonnateavet viisil, mis tagab selle arusaadavuse, täpsuse, võrreldavuse ja ajakohasuse ning võimaldab teavet tõhusalt avalikustada. Sama paragrahvi lõike 2 järgi tuleb keskkonnateave avalikustada internetis või muul asjakohasel viisil, mis tagab avalikkuse tõhusa teavitamise.

Eestis on keskkonnakasutusega seotud andmed riiklikes keskkonnaandmekogudes üldjuhul avalikud. Juurdepääsu võib piirata üksnes seaduses sätestatud alustel, näiteks ärisaladuse, kaitsealuste liikide kaitse või juurdepääsupiiranguga isikuandmete puhul.

Keskkonnateabe avalikkust toetavad ka KeÜS §-des 23, 28 ja 30 sätestatud õigused ning põhiseaduse §-s 53 sätestatud igaühe kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda. Keskkonnariskiga kaasneva tegevuse puhul tuleb arvestada, et tegevuse võimalik mõju võib ulatuda kaugemale selle vahetust asukohast ning puudutada ka teisi isikuid ja avalikkust laiemalt. Seetõttu on sellise tegevusega seotud teabe avalikustamine üldjuhul põhjendatud, et võimaldada inimestel hinnata tegevusega kaasnevaid riske ning kaitsta oma õigusi ja õigustatud huve. Sellise tegevuse puhul ei kaalu tegevuse eraelulisus üldjuhul üles avalikku huvi saada teavet võimaliku keskkonnamõju kohta.

Keskkonnateabe avalikustamine on oluline avalike huvide kaitsmiseks, sest keskkonnamõju ei pruugi piirduda tegevuse vahetus läheduses asuvate isikute või merealadega, vaid võib avalduda laiemal alal ja mõjutada suuremat hulka rannikuriike ja nende elanikke. Seetõttu peab avalikkusel, sealhulgas tegevusest mõjutatud isikutel ja keskkonnaorganisatsioonidel, olema võimalik saada asjakohast teavet ning vajaduse korral kaitsta oma õigusi. Seda eesmärki toetab ka KeÜS § 30, mis näeb seaduses sätestatud tingimustel ette keskkonnaorganisatsioonide õiguse pöörduda keskkonnaasjades kohtusse.

Lõikega 1 sätestatakse avamere tegevusloa menetluses isikuandmete töötlemise eesmärgid ja määratakse isikuandmete kaasvastutavad töötlejad. Isikuandmete töötlemine on vajalik avamere tegevuslubade menetlemiseks, avalikkuse teavitamiseks ja kaasamiseks, keskkonnamõju hindamise andmete avalikustamiseks ning rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Isikuandmete töötlemise õigusliku aluse määramisel lähtutakse isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktist c või e, sõltuvalt konkreetse töötlemistoimingu eesmärgist ja õiguslikust alusest.
Avamere tegevusloa menetlemise eest vastutab Keskkonnaamet. Kliimaministeeriumi ülesanne on korraldada avamere tegevusloa menetluse ja keskkonnamõju hindamisega seotud rahvusvahelist teabevahetust ning edastada asjakohast teavet BBNJ kokkuleppe artikli 51 kohasesse teabevõrgustikku. Seetõttu nähakse lõikes ette Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumi vastutus isikuandmete töötlemisel, sealjuures nende töötlemistoimingud ei kattu.
Asutuste vastutuse jaotus, andmesubjektide õiguste teostamise kord ning isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 26 kohased kokkulepped tuleb määratleda viisil, mis tagab andmesubjektide õiguste tõhusa kaitse.

Lõikes 2 määratletakse avamere tegevusloa menetlusega seoses töödeldavate isikuandmete koosseis. Andmete koosseisu sätestamise eesmärk on tagada õigusselgus töödeldavate andmete liikide ja töötlemise ulatuse kohta ning võimaldada hinnata, kas andmete töötlemine on vajalik lõikes 1 nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

Lõike 2 punktis 1 nimetatakse avamere tegevusloa taotleja ja loa omaja nimi ning kontaktandmed. Nende andmete töötlemine on vajalik loa taotluse menetlemiseks, loa andmisega seotud suhtluseks ja loa tingimuste täitmisega seotud küsimuste lahendamiseks. Näiteks võimaldab füüsilisest isikust keskkonnakaitseloa omaja nime avalikustamine tuvastada, kellele on antud õigus keskkonda või loodusressurssi kasutada. Loa taotleja ja menetlusosalise nime avalikustamine toetab menetluse läbipaistvust ning võimaldab keskkonnakasutusest mõjutatud isikutel oma õigusi tõhusamalt kaitsta. Kontaktandmed võimaldavad võtta loa taotleja või loa omajaga ühendust ka juhul, kui avamere tegevusloaga seotud tegevuse puhul tekib vajadus saada täiendavat teavet või selgitada välja võimalikku keskkonnakahju puudutavaid asjaolusid.

Punktis 2 nimetatakse avamere tegevusloa taotlemise menetluse menetlusosalise nimi ja kontaktandmed. Nende andmete töötlemine on vajalik menetlusosalise tuvastamiseks, menetlustoimingutest teavitamiseks, seisukohtade ja vastuväidete esitamise võimaldamiseks ning muude menetlusosalise õiguste tagamiseks.

Punktis 3 nimetatakse keskkonnamõju hindamises ja keskkonnamõju strateegilises hindamises osalenud eksperdirühma liikme nimi. Nime töötlemine võimaldab tuvastada hindamises osalenud eksperdid ning tagada keskkonnamõju hindamisega seotud dokumentide läbipaistvuse ja eksperditöö jälgitavuse.

Punktis 4 nimetatakse keskkonnamõju hindamise aruande koostanud juhteksperdi nimi, litsentsi number ja litsentsi kehtivuse aeg. Nende andmete töötlemine võimaldab tuvastada aruande koostamise eest vastutava juhteksperdi ning kontrollida tema pädevust ja litsentsi kehtivust aruande koostamise ajal.

Punktis 5 nimetatakse avamere tegevusloa kohase järelseire aruande esitanud isiku nimi ja kontaktandmed. Nende andmete töötlemine on vajalik järelseire aruande esitaja tuvastamiseks, aruandes sisalduvate andmete täpsustamiseks ning vajaduse korral loa tingimuste täitmise kontrollimiseks.

Lõikes 2 nimetatud andmete töötlemine ei tähenda, et kõik andmed tuleb avalikustada või edastada rahvusvahelisse teabevõrgustikku. Andmete avalikustamine ja edastamine toimub käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatud tingimustel ning kooskõlas isikuandmete kaitse nõuetega.

Lõikega 3 sätestatakse avamere tegevusloa menetlusega seotud isikuandmete avalikkusele kättesaadavuse tingimused ja tähtajad. Sätte eesmärk on tagada tegevusloa menetluse läbipaistvus, võimaldada avalikkusel kontrollida avamere tegevusega seotud otsuseid ning tagada menetlusosaliste ja keskkonnamõju hindamises osalenud ekspertide tuvastatavus.

Lõike 3 punkti 1 kohaselt on avamere tegevusloale ja loa taotlusele märgitud füüsilisest isikust loa taotleja ja loa omaja nimi avalik kuni üks aasta avamere tegevusloa kehtivuse lõppemiseni. Nime avalikustamine võimaldab tuvastada avamere tegevuse eest vastutava isiku ning saada teavet isiku kohta, kellele on antud õigus tegevuseks avamere piirkonnas. Avalikustamine toetab keskkonnakasutuse läbipaistvust ja avalikku kontrolli ning võimaldab keskkonnamõju või võimaliku keskkonnakahju korral seostada tegevuse vastava loa ja loa omajaga. Keskkonnakasutusega seotud avalik huvi ei pruugi lõppeda samal hetkel, kui lõpeb vastav õigus, menetlus või kohustus. Piiratud järelperioodi jooksul võib olla vajalik säilitada võimalus seostada hiljuti lõppenud keskkonnakasutus selle omaja, tehtud keskkonnaotsuse ning sellega seotud seire- ja aruandlusandmetega. Üheaastane ülempiir võimaldab sellist vajadust arvestada, piirates samal ajal füüsilise isiku nime põhjendamatult pikaajalist avalikku kättesaadavust.

Punkti 2 kohaselt on avamere tegevusloa taotluse menetlusega seotud menetlusosalise füüsilise isiku nimi avalik kuni loa andmise või loast keeldumise otsuse tegemiseni. Selline tähtaeg võimaldab tagada menetluse läbipaistvuse ajal, mil menetlusosaliste ring ja nende seisukohad võivad olla olulised otsuse kujundamisel. Pärast otsuse tegemist ei ole menetlusosalise nime jätkuv avalikustamine selle sätte alusel ette nähtud. Andmete edasine säilitamine või avalikustamine võib toimuda muul õiguslikul alusel, kui see on kohaldatav.

Punkti 3 kohaselt on avamere tegevusloa seirearuandele märgitud füüsilisest isikust aruande esitaja nimi avalik kuni üks aasta aruandega seotud loa kehtivuse lõppemiseni. Nime avalikustamine võimaldab tuvastada järelseire teabe esitaja ning toetab loa tingimuste täitmise ja keskkonnaseisundi kohta esitatud teabe kontrollitavust.

Punkti 4 kohaselt säilitatakse keskkonnamõju hindamises ja keskkonnamõju strateegilises hindamises osalenud eksperdi nimi alaliselt. Sätte eesmärk on säilitada teave hindamises osalenud ekspertide kohta, et tagada hindamisdokumentide pikaajaline jälgitavus, võimaldada tuvastada hindamise eest vastutanud isikud ning säilitada dokumentide tõendusväärtus ka pärast loa kehtivuse lõppemist. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise andmeid ning dokumente kasutatakse sageli ka pärast konkreetse menetluse lõppu. Need võivad olla olulised näiteks tegevuse muutmisel, uue loa menetlemisel, kumulatiivsete mõjude hindamisel, järelevalves või varasema keskkonnaotsuse kujunemise kontrollimisel. Seetõttu säilib ka pikema aja jooksul avalik huvi teada, kelle eksperdihinnangule vastav hindamine tugines.

Lõikega 4 sätestatakse avamere tegevusloa taotleja ja loa omaja nime ning kontaktandmete avalikustamine BBNJ kokkuleppe artikli 51 kohases teabevõrgustikus ulatuses, milles see on vajalik BBNJ kokkuleppest tulenevate teavituskohustuste täitmiseks.

BBNJ kokkuleppe artikli 51 kohane teabevõrgustik on avatud juurdepääsuga teabevahetusplatvorm, mille kaudu tehakse kättesaadavaks kokkuleppe rakendamisega seotud teave, sealhulgas keskkonnamõju hindamisega seotud teave. BBNJ kokkuleppe artiklid 33 ja 34 näevad ette keskkonnamõju hindamise aruannete ning tegevuse lubamist puudutavate otsuste avalikustamise, sealhulgas teabevõrgustiku kaudu. Kokkulepe ei määra siiski füüsiliste isikute isikuandmeid, mis tuleb teabevõrgustikku edastada. Seetõttu nähakse lõikes ette andmete edastamine üksnes juhul, kui see on vajalik BBNJ kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmiseks. Loa taotleja ja loa omaja nime ning kontaktandmete kättesaadavus on vajalik, et teised sama piirkonna merekeskkonda kasutavad isikud, asjaomased riigid või pädevad asutused saaksid vajaduse korral võtta ühendust tegevuse eest vastutava isikuga, näiteks võimaliku keskkonnakahju või piiriülese keskkonnamõju korral.

BBNJ kokkuleppe artikli 51 lõike 2 kohaselt määrab teabevõrgustiku toimimise üksikasjalikud tingimused osaliste konverents. Teabevõrgustiku rakenduskorra täpsustumisel tuleb hinnata, kas ja millises ulatuses on loa taotleja ja loa omaja kontaktandmete edastamine vajalik. Lõiget kohaldatakse kooskõlas teabevõrgustiku suhtes kehtivate tingimustega ja isikuandmete kaitse nõuetega.

Lõikega 5 sätestatakse BBNJ kokkuleppe artikli 51 kohasesse teabevõrgustikku edastatud isikuandmete säilitamise tingimused. Teabevõrgustikku edastatud isikuandmeid säilitatakse vastavalt teabevõrgustikus kohaldatavatele säilitamistähtaegadele.

Sätte eesmärk on siduda teabevõrgustikus säilitatavate andmete säilitamine selle teabevõrgustiku suhtes kehtivate reeglitega, vältides eraldi riigisisese säilitamistähtaja kehtestamist juhul, kui säilitamistingimused on määratud teabevõrgustiku tasandil.

Säte ei tähenda, et andmeid võib säilitada tähtajatult või ilma selge õigusliku aluseta. Kui teabevõrgustikus ei ole konkreetsete andmete säilitamise tähtaega või kustutamise tingimusi määratud, tuleb andmete säilitamise õiguspärasust hinnata kohaldatavate andmekaitsenõuete alusel. Andmete edastamise eest vastutavad asutused peavad tagama, et teabevõrgustikku edastatakse üksnes vajalikud andmed ning et andmete edastamine ja säilitamine on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega.

Arvestades ELi juhtrolli BBNJ kokkuleppe väljatöötamisel, ELi osalemist kokkuleppe osalisena ning koostöös liikmesriikidega tehtud tööd kokkuleppe rakendamise ettevalmistamisel, on põhjendatud eeldada, et EL pöörab ka edaspidi tähelepanu BBNJ kokkuleppe rakendamisega seotud isikuandmete töötlemise vastavusele isikuandmete kaitse põhimõtetele ja ELi õigusnormidele. Samuti on tõenäoline, et EL avaldab tulevikus BBNJ kokkuleppega seonduvates isikuandmete kaitse küsimuses ka liidusiseseid suuniseid, toetamaks liikmesriike kokkuleppe rakendamisel, või lepitakse neis laiemalt kokku BBNJ kokkuleppe osaliste konverentsil.

Punktiga 3 täiendatakse vastutuse sätteid, sest kehtivas veeseaduses puudub vastutuse koosseis avamere tegevusloaga seotud nõuete rikkumise korral. See tähendab, et isik, kes tegutseb riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel tegevusloata või rikub tegevusloas sätestatud tingimusi, ei ole praegu väärteokorras vastutav, kuigi analoogne tegevus (veeloa nõuete rikkumine) siseveekogudel ja territoriaalmeres on veeseaduse § 257 alusel karistatav. Selline erinev kohtlemine ei ole põhjendatud, kuna avamerel toimuva tegevuse võimalik mõju merekeskkonnale ei ole väiksem kui riigi jurisdiktsiooni all olevas veekogus toimuval tegevusel – pigem vastupidi, sest avamere ökosüsteemid on sageli vähem uuritud ja taastumisvõime poolest haavatavamad. Ilma sellise sanktsioonita ei oleks tegevusloa nõuete rikkumisel praktilist õiguslikku tagajärge. Samuti väheneks järelevalve mõjusus ja tekiks võimalus eirata loa nõudeid karistusõigusliku riskita.

Väärteokoosseisu sõnastus ja karistusmäärad on kujundatud analoogselt veeseaduse §-ga 257, mis näeb ette sama karistusmäära vee või veekogu veeloata kasutamise ja veeloa nõuete rikkumise eest. Kuna avamere tegevusluba on oma olemuselt ja funktsioonilt siiski pigem sarnane veeloaga – mõlemad on eelduseks veekeskkonda mõjutava tegevuse õiguspäraseks elluviimiseks –, on põhjendatud kohaldada samu karistusmäärasid: rahatrahv kuni 300 trahviühikut füüsilisele isikule ja kuni 400 000 eurot juriidilisele isikule. Selline ühtlustatud lähenemine tagab veeseaduses sätestatud vastutuse süsteemi sisemise kooskõla ja järjepidevuse ning väldib olukorda, kus sarnaste, kuid eri veealadel toimuvate rikkumiste eest kohaldatakse põhjendamatult erinevaid karistusmäärasid.

Kõrgem karistusmäär juriidilise isiku puhul on kooskõlas karistusseadustiku §-s 47² sätestatud üldise ülemmääraga ning põhjendatud asjaoluga, et avamere tegevusi (uuringud, kaevandamine, muu majandustegevus) teevad valdavalt juriidilised isikud, kelle majanduslikud võimalused ja rikkumisest saadav võimalik kasu on oluliselt suurem kui füüsilisel isikul, mistõttu peab karistusmääral olema tegelik hoiatav mõju.

Punktiga 4 laiendatakse Keskkonnaameti järelevalvekohustust ka avamere tegevusloa nõuete rikkumise üle. Keskkonnaamet juba teeb kehtiva veeseaduse alusel riiklikku järelevalvet vee ja veekogude kasutamise, sealhulgas veeloa nõuete täitmise üle. Kuna avamere tegevusluba on oma olemuselt veeloaga analoogne instrument, mis reguleerib merekeskkonda mõjutavat tegevust, on loogiline ja otstarbekas laiendada Keskkonnaameti järelevalvepädevust ka avamere tegevusloa nõuete täitmise kontrollimisele, mitte luua selleks eraldi järelevalvestruktuuri.

Selline lahendus tagab järelevalve ühtsuse ja järjepidevuse, kuna Keskkonnaametil on juba väljakujunenud pädevus, kogemus ja menetluspraktika veekasutusega seotud nõuete täitmise kontrollimisel, sealhulgas kohapealse kontrolli tegemisel, ettekirjutuste tegemisel ja väärteomenetluse algatamisel analoogsete rikkumiste (veeseaduse § 257) korral.

Järelevalvepädevuse laiendamine on ühtlasi vajalik eeldus punktiga 3 VeeSi täiendava § 2731 rakendamiseks, kuna ilma selge järelevalvepädevuseta ei oleks Keskkonnaametil õiguslikku alust avamere tegevusloa nõuete rikkumisi tuvastada ega väärteomenetlust algatada.

Kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega

Kehtivas õiguses ei ole tegevusi riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel üldjuhul reguleeritud ning riigisiseselt on nõutav tegevusloa saamine vaid riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel tegevuste kavandamisel. Erand on VeeSi § 177 lõige 5, mis sätestab, et väljaspool Läänemerd võib merre kaadata ka muid aineid ja asju loa alusel. Teadaolevalt ei ole sellist luba kunagi taotletud. Eelnõus sätestatud tegevusloa nõue ja seeläbi keskkonnamõju hindamise menetluse uued kohustused mõjutavad Eesti Vabariigi põhiseaduses (PS) sätestatud isikute ettevõtlusvabadust (§ 31).

PSi § 31 sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.

Esemeline kaitseala: õigus tegelda majandustegevusega, teenida tulu ja korraldada oma ettevõtlust oma äranägemise järgi võimalikult vähese riigi sekkumisega.
Isikuline kaitseala: Eesti kodanikud, Eestis viibivad välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud. PSi § 9 lõike 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Ettevõtlusvabadus on kahtlemata kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkidega ja sellise vabaduse olemusega, mistõttu kuuluvad ka juriidilised isikud ettevõtlusvabaduse isikulisse kaitsealasse.
Riive: kehtivas õiguses ei ole tegevused riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel üldjuhul reguleeritud ning riigisiseselt on tarvis tegevusluba vaid riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel tegevuste kavandamisel. Edaspidi on sellisteks tegevusteks vaja tegevusluba. Kuigi tõenäosus, et Eesti kodanikud või Eestis registreeritud juriidilised isikud Eestist kaugetes asukohtades avamerel olulise mõjuga tegevusi ette võtavad, on väike, muutub selliste tegevuste tegemine tegevusloa kohustuse ja keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimisega edaspidi siiski teoreetiliselt aeganõudvamaks ja suurendab isikute halduskoormust, mistõttu kujutab see endast ettevõtlusvabaduse riivet.
Riive õigustus: PSi § 31 teine lause sätestab, et seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kavandatud seaduseelnõus sätestatakse selle õiguse kasutamise tingimused riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, mistõttu seadusliku aluse nõue on täidetud. Kuna PSi § 31 ei sätesta ettevõtlusvabaduse kui põhiõiguse piiramisel tingimusi, peab piirang olema kooskõlas muude PSi sätetega, st piirang ei tohi olla PSi muude sätetega vastuolus.

Riigikohtu selgituse kohaselt annab § 31 teine lause seadusandjale suure vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest (RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15). See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.4

PSi § 53 kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Keskkond on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Keskkonnaõiguses tuntud loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttele lisaks tuleneb säästmiskohustusest ka vältimispõhimõte, mis nõuab, et ohte keskkonnale tuleb vältida. Keskkonna säästmise põhimõttega on vastuolus nii keskkonnaressursside ebaotstarbekas ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse vajadusi mittearvestav kasutamine kui ka tegevus, millest lähtub oht keskkonnale ülemääraste kahjustuste tekkeks. Ka keskkonnaõiguses tunnustust leidnud ettevaatusprintsiibi põhiseaduslik õigustus on seotud säästmiskohustusega. Keskkonna säästmine ei ole tulemuslik, kui piisavate teadmiste puudumise korral või muul põhjusel ettevaatamatusest keskkonnale kahju tekitatakse. Ettevaatusprintsiibi kohaselt tuleb keskkonnariske kohaste ettevaatusmeetmete abil võimalikult suurel määral vähendada, rakendades selleks sobivaid meetmeid, eelkõige parimat võimalikku tehnikat ja parimat keskkonnatava. Otsuste tegemisel, mis võivad mõjutada keskkonnaseisundit, tuleb välja selgitada keskkonnamõju, selleks vajaduse korral asjakohase menetlusega (nt keskkonnamõju hindamine). Säästmispõhimõtte täitmiseks on isik kohustatud olema teadlik tema tegevusega kaasnevatest keskkonnaohtudest. Keskkonnakaitseks kehtestatav kord peab käima ajaga kaasas ning on loomulik, et isikute kohustused elu- ja looduskeskkonna säästmisel järk-järgult muutuvad või täpsustuvad. PSi §-dest 5 ja 53 tulenevad keskkonnakaitse põhimõtted ja kohustused võivad õigustada ka isikute põhiõiguste, näiteks ettevõtlusvabaduse (§ 31) või omandipõhiõiguse (§ 32) riiveid.5

PSi § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Säte sarnaneb mereõiguse konventsiooni preambulis sätestatuga, mille kohaselt on avamere loodusvarad kogu inimkonna ühisvara, mida tuleb kasutada õiglaselt ja säästlikult. PSi § 5 kommentaarides tuuakse välja, et keskkonnakaitse põhimõtete seas on veel säästva arengu edendamine, et tagada tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond praegusele põlvele ja tulevastele põlvedele, keskkonnakaitse terviklikkus ja kõrge tase. Seega on §-st 5 tuletatav ka suunis riigile valdkonna arenguga kaasas käia, kujundada asjakohane õiguskord ning hoida seda ajakohasena, arvestades keskkonnaprobleeme, teaduse ja tehnika arengut ning riigi ja ühiskonna vajadusi ning võimalusi.6

Loamenetlus ja BBNJ kokkuleppe IV osas sätestatud riigi jurisdiktsiooni alt välja jääva mereala tegevuse keskkonnamõju hindamine võivad tekitada halduskoormust, mida varem ei ole olnud, ning piirata ettevõtlustegevust samamoodi, nagu tegevuste puhul, mida praegu tehakse riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel aladel. Samas ei ole loamenetlus ja keskkonnamõju hindamine ainult halduslik lisakohustus, vaid vältimatu vahend merekeskkonna ja elurikkuse tõhusaks kaitseks nii riigisiseselt kui ka globaalsel tasandil ning seetõttu ettevõtlusvabaduse riivena põhjendatav ja vajalik.

Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel tehtavate ja mõju omavate tegevuste loastamine ja keskkonnamõju hindamine on esiteks vajalik keskkonna kui avaliku hüve kaitseks ning seotud ka ettevaatusprintsiibiga. Põhiseaduse §-dest 5 ja 53 tuleneb, et loodusvarad on rahvuslik rikkus ning igaühel on kohustus keskkonda säästa. See hõlmab nii säästva kasutamise kui ka vältimispõhimõtte järgimist. BBNJ kokkulepe laiendab selle loogika riigi jurisdiktsioonist väljapoole jäävatele merealadele, mida käsitatakse kogu inimkonna ühisvarana. Seetõttu on keskkonnamõju hindamine vajalik instrument, et tagada nende alade kasutamine kooskõlas säästva arengu ja keskkonnakaitse kõrgetasemeliste eesmärkidega. Keskkonnakaitse ei ole võimalik ilma piisava teadmiseta kavandatavate tegevuste mõjudest. Kui tegevuse võimalik mõju ei ole täielikult teada, tuleb riske hinnata ja ennetada, mis toetab ettevaatusprintsiipi. Eriti oluline on arvestada, et suur osa avamere bioloogilise mitmekesisuse seisundist ja haavatavusest on praegu teadmata.

Kuigi eelnõus ette nähtud korra kohaselt tekib keskkonnamõju hindamise kohustus ka riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, mis tekitab halduskoormust, ja hindamise tulemuste alusel võidakse piirata või mitte lubada teatud tegevusi (nt kui tuvastatakse oluline negatiivne mõju), on selline lahendus siiski põhjendatud, kuna see aitab tagada keskkonna ja elurikkuse kaitset ning põhineb avalikul huvil ja teiste isikute õiguste kaitsel. Mõjusid hindamata ei ole võimalik ka keskkonnakahju ennetada või leevendada.

BBNJ kokkuleppe tingimuste järgi tagatakse läbipaistev ja kaasav otsustusprotsess, sest BBNJ kokkulepe näeb ette teiste riikide ja teadusasutuste kaasamise ning seisukohtade esitamise võimaluse. See on eriti oluline globaalsete ühishüvede puhul, kus ühe riigi tegevus võib mõjutada mitmeid teisi. Seega aitab regulatsioon tagada õiguspärase, läbipaistva ja teaduspõhise otsustamise riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel tehtavate tegevuste lubatavuse suhtes.

Riive materiaalsed nõuded: eelnõus sisalduv kord võetakse vastu seadusena Riigikogu poolt, mistõttu parlamendireservatsiooni põhimõte (PS § 3) on täidetud. PSi § 13 kohaselt peavad normid olema piisavalt arusaadavad. PSi § 11 sätestab proportsionaalsuse põhimõtte, st õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Sobivus. Sobiv on meede, mis soodustab legitiimse eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne meede, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist.7 Ilma tegevusloa nõudeta ei ole võimalik tagada kavandatavate tegevuste eelnevat kontrolli ega hinnata nende võimalikku mõju merekeskkonnale. Samuti ei teki tegevusloa kohustuse puudumisel üldjuhul keskkonnamõju hindamise kohustust, mistõttu puudub võimalus tuvastada tegevusega kaasnevaid keskkonnariske ning kavandada meetmeid võimaliku kahju vältimiseks, vähendamiseks või leevendamiseks. Seetõttu on eelnõus sätestatud tegevusloa nõue, sealhulgas keskkonnamõju hindamise kohustus, sobiv ja vajalik meede, mis aitab kaasa merekeskkonna kaitse ning BBNJ kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmisele.

Vajalikkus. Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava meetmega, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.8 Vähem koormavat, kuid sama tõhusalt eesmärki saavutavat meedet eelnõu koostamise käigus ei tuvastatud. Ainuüksi teavitamis- või aruandluskohustus ei võimaldaks hinnata tegevuse mõju enne selle alustamist ega tagaks riigile võimalust seada tegevusele keskkonnakaitselisi tingimusi või keelata tegevust juhul, kui selle mõju merekeskkonnale võib olla lubamatult suur.

Mõõdukus. Meetme mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Otsustav on see, kas meetmega saavutatud legitiimne eesmärk (kasu) kaalub üles riivest tingitud kahju.9 Tegevusloa ja keskkonnamõju hindamise põhimõtted on Eesti õiguskorras juba välja kujunenud ning neid kohaldatakse riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel ja muude keskkonda mõjutavate tegevuste puhul. Eelnõus ei sätestata sisu poolest uut tüüpi kohustusi, vaid laiendatakse olemasoleva regulatsiooni peamisi põhimõtteid tegevustele, mida kavandatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel. Seega ei ole ettevõtjatele ja teistele tegevuste elluviijatele kaasnev halduskoormus ebaproportsionaalne, eriti arvestades tegevustega kaasneda võivat olulist mõju merekeskkonnale ning avalikku, globaalset huvi mere bioloogilise mitmekesisuse kaitse vastu.

Kokkuvõttes on eelnõu kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.

II Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine

Eelnõu §-ga 2 muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust. Paragrahv 2 koosneb kaheksast punktist.

BBNJ kokkuleppe IV osa käsitleb keskkonnamõju hindamist. BBNJ kokkuleppe artikli 28 lõike 1 kohaselt tagavad osalised, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluva, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel toimuva kavandatud tegevuse võimalikku mõju merekeskkonnale hinnatakse enne selliseks tegevuseks loa andmist IV osas sätestatu kohaselt.

Kokkuleppe IV osas sätestatud keskkonnamõju hindamise kord erineb mõnevõrra Eestis ja Euroopa Liidus kehtivast korrast. Seda eeskätt näiteks künniste korral, mille alusel otsustatakse, kas anda kokkuleppes kirjeldatud eelhinnang või algatada keskkonnamõju hindamise menetlus. Täiendavat reguleerimist riigisisestes õigusaktides vajab eeskätt eri huvirühmade kaasamise, teavitamise ja mõjutatud riikidega konsulteerimise kord. Muus osas on eelnõu koostamisel hinnatud, et Eesti õigus juba vastab BBNJ kokkuleppes esitatud tingimustele. Tegevusloa menetlemisega seotud tingimused lähtuvad veeseaduses sätestatust, mis omakorda viitab teatud aspektides keskkonnaseadustiku üldosa seaduse regulatsioonile (nt tegevusloa peatamise ja kehtetuks tunnistamise alused).

Euroopa Liidu tasandil on peetud läbirääkimisi eraldi direktiivi vajalikkuse üle BBNJ kokkuleppe rakendamise kontekstis, sealhulgas keskkonnamõju hindamise küsimuses, kuid läbirääkimised lõpetati liikmesriikide vastuseisu ja ka Euroopa Liidu Nõukogu õigusteenistuse hinnangu alusel, milles leiti, et KMH direktiiv10 võimaldab juba praegu BBNJ kokkuleppe nõudeid täita ning eraldi direktiivi BBNJ kokkuleppe rakendamiseks ELis ei ole vaja.

BBNJ kokkuleppe läbirääkimiste käigus olid delegatsioonid seisukohal, et keskkonnamõju hindamine peaks toimuma riigi juhtimisel. Läbipaistvuse edendamiseks on BBNJ kokkuleppe IV osas sätted, mis võimaldavad huvitatud osalisel registreerida oma seisukohad kavandatud tegevuse mõjude kohta ning BBNJ kokkuleppe alusel moodustataval teadus- ja tehnilisel kehamil anda mittesiduvaid soovitusi. Siiski oli arusaam, et riik otsustab, kas tema jurisdiktsiooni või kontrolli all oleva tegevusega peaks jätkama.11

Punktiga 1 täiendatakse KeHJSi § 3 lõiget 1 punktiga 3. Paragrahvi 3 lõikes 1 on sätestatud juhud, mil keskkonnamõju hindamine on kohustuslik. Lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaselt tuleb keskkonnamõju hinnata, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju, või kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile, ning mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik.

BBNJ kokkuleppe artikli 30 lõike 1 punkti b kohaselt, kui osalisel on piisavalt alust arvata, et tegevus võib põhjustada merekeskkonna olulist reostust või merekeskkonna olulisi ja kahjulikke muutusi, tehakse keskkonnamõju hindamine. Kuna KeHJS kasutab terminit „oluline keskkonnamõju“, on eelnõus keskkonnamõju hindamise kohustuslikkuse künnisena ette nähtud samuti oluline keskkonnamõju riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade keskkonnale. Künnise täpsemal sisustamisel tuleb lähtuda BBNJ kokkuleppe sõnastusest.

Täienduse kohaselt tuleb keskkonnamõju hinnata, kui taotletakse veeseaduses sätestatud avamere tegevusluba (vt tegevusloa kohta täpsemalt selgitusi eelnõu § 1 selgituste juures) või selle muutmist riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel ning avamere tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks oleva kavandatava tegevusega võib riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatele merealadele kaasneda oluline keskkonnamõju BBNJ kokkuleppes sätestatud tingimuste kohaselt.

Punktis 2 määratletakse õigusselguse huvides termin „riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad“, mille all peetakse silmas avamerd ja süvamerepõhja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.

Punktiga 3 täiendatakse KeHJSi § 3 lõikega 21, millega nähakse ette erand § 3 lõike 1 punktis 3 sätestatud kohustusest teha keskkonnamõju hindamine, samuti erand KeHJSi § 6 lõike 2 punktis 211 sätestatud keskkonnamõju eelhinnangu andmise kohustusest.

Erand lähtub BBNJ kokkuleppe artikli 29 lõikest 4, mille kohaselt ei ole uut keskkonnamõju hindamist vaja teha, kui kavandatud tegevuse võimalikku mõju on juba hinnatud muu asjakohase õigusliku vahendi, raamistiku või asjaomase ülemaailmse, piirkondliku või valdkondliku organi nõuete kohaselt ning selle hindamisega on saavutatud BBNJ kokkuleppes nõutava hindamisega samaväärne tulemus.

Erandit võib rakendada ka juhul, kui varasema hindamise tulemusel kehtestatud eeskirjade või standarditega on kavandatud tegevuse võimalikku keskkonnamõju ette nähtud vältida, leevendada või ohjata selliselt, et mõju jääb alla keskkonnamõju hindamise künnise, ning neid eeskirju või standardeid järgitakse.

Seega ei ole uut keskkonnamõju hindamist vaja juhul, kui varasem hindamine või selle tulemusel kehtestatud ja järgitavad nõuded tagavad, et tegevuse võimalik keskkonnamõju on juba piisavalt hinnatud või kontrollitud ning see jääb alla kohustusliku hindamise lävendi.

Punktiga 4 muudetakse § 32 punkti 4. Paragrahv 32 sätestab keskkonnamõju hindamise etapid ning punkt 4 kehtestab ühe etapina keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande kohta asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise ning programmi ja aruande avalikustamise, arvestades piiriülese keskkonnamõju hindamise erisusega. Muudatuse kohaselt täiendatakse punkti 4 selliselt, et etapis arvestatakse ka riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise erinevustega. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise erisus on kavandatud KeHJSi §-s 301 (vt punktis 6 kirjeldatud muudatusi).

Punktiga 5 täiendatakse § 6 lõiget 2 punktiga 211. BBNJ kokkuleppe artikli 30 lõike 1 kohaselt, kui kavandatud tegevusel võib olla merekeskkonnale suurem kui väike või pikemaajalisem kui ajutine mõju või kui tegevuse mõju on teadmata või ebaselge, annab osaline, kelle jurisdiktsiooni või kontrolli alla tegevus kuulub, tegevuse kohta eelhinnangu. Seetõttu on eelnõus keskkonnamõju hindamise eelhinnangu andmise künnisena ette nähtud sama lävend. Kuna KeHJS vastavaid mõju kategooriaid ei tunne, on nende sisustamiseks vajalik viidata otse BBNJ kokkuleppe vastavale sättele. Kokkuleppe järgi peab eelhinnangu andmine olema piisavalt üksikasjalik, et hinnata, kas kavandatud tegevus võib põhjustada merekeskkonna olulist reostust või kahjulikke muutusi, ning sisaldama tegevuse kirjeldust (sh eesmärk, asukoht, kestus, intensiivsus). Samuti peab eelhinnang sisaldama võimalike mõjude esialgset analüüsi, sealhulgas kumulatiivset mõju, ning vajaduse korral tegevuse alternatiive. Kui eelhinnangu põhjal võib järeldada merekeskkonna olulist reostust või olulisi ja kahjulikke muutusi, tuleb algatada keskkonnamõju hindamise menetlus. Eelhinnangu andmisel võetakse muu hulgas arvesse tegevuse liiki, kasutatavat tehnoloogiat ja tegemise viisi, kestust ja asukohta, tegevuskoha omadusi ja ökosüsteemi (sh erilise ökoloogilise või bioloogilise tähtsuse või haavatavusega alad), tegevuse võimalikke mõjusid (sh kumulatiivne mõju ja mõju riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatele merealadele), mõju ebakindlust ning muid asjakohaseid ökoloogilisi ja bioloogilisi kriteeriume.

Punktiga 6 täiendatakse § 11 lõiget 2 uue lausega. Lõike 2 esimeses lauses sätestatakse otsustaja kohustus teha otsus keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta § 6 lõikes 2 nimetatud tegevuste korral, kuid hiljemalt 90. päeval pärast § 61 lõikes 1 loetletud teabe saamist. Eelnõu §-s 1 nähakse ette veeseaduse muudatused, sh avamere tegevusloa taotlemise ja menetlemise tingimused, kus avamere tegevusloa taotluse menetlemise tähtaeg on tavapärasest keskkonnaloa taotluse menetlustähtajast (90 päeva) pikem – 180 päeva. Seetõttu tuleb ka § 11 lõiget 2 täiendada avamere tegevusloa erisusega, mille kohaselt otsustaja saab otsustada keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise eelhinnangu kohta info saamisest alates õigusaktis ette nähtud menetlustähtaja sees.

Punktiga 7 täiendatakse seadust §-ga 301, mis näeb ette riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise erisuse.

Lõike 1 kohaselt juhindutakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel BBNJ kokkuleppes ja KeHJSis sätestatust, arvestades § 301 kohaste erisustega.

Lõikes 2 kehtestatakse otsustaja kohustus edastada Kliimaministeeriumile ning Kliimaministeerium avaldab BBNJ kokkuleppe artiklis 55 nimetatud teabevõrgustikus:
• teate kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamisest (vastavalt BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõikele 1);
• keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse ja asjakohasel juhul eelhinnangu (vastavalt BBNJ kokkuleppe artikli 31 lõike 1 punkti a alapunktile i);
• otsustaja selgitused selle kohta, kas mõjutatud riikide ning teadus- ja tehnilise kehami märkusi võetakse arvesse (vastavalt BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõike 5 viimasele lausele);
• keskkonnamõju hindamise aruande (vastavalt BBNJ kokkuleppe artikli 28 lõike 2 punktile c, artikli 33 lõikele 5);
• tegevusloa kohase järelseire tulemused (vastavalt BBNJ kokkuleppe artikli 28 lõike 2 punktile c ja artikli 37 lõike 6 punktile a);
• teabe tegevusloa kohase tegevuse olulise keskkonnamõju tuvastamise ja tegevusloa tingimuste rikkumise kohta (vastavalt BBNJ kokkuleppe artikli 37 lõikele 2);
• seisukohad teise riigi jurisdiktsiooni alla kuuluva lubatud tegevuse mõju kohta (vastavalt BBNJ kokkuleppe artikli 37 lõike 4 punktile d).

Keskkonnamõju hindamise menetluste ja otsustuste avalikustamine ning osalemise tagamine on keskne põhimõte BBNJ kokkuleppe IV osas. BBNJ kokkuleppe kohaselt tuleb üldsuse teavitamine ja osalemise võimalused tagada kogu keskkonnamõju hindamise menetluse vältel ning selleks kasutatakse keskset platvormi (teabevõrgustik). Üldsuse teavitamine ja üldsusega konsulteerimine peab BBNJ kokkuleppe artikli 48 lõike 3 järgi olema kaasav ja läbipaistev, toimuma õigeaegselt ning juhul, kui teavitamine ja konsulteerimine puudutab väikesi arenevaid saareriike, olema sihipärane ja ennetav. BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõike 7 järgi jäetakse teavitamisel välja konfidentsiaalne või ärisaladusega seotud teave.

Otsustaja kohustus teavitada Kliimaministeeriumit on vajalik, et tagada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste ja nendega seotud haldusotsuste üle keskne ülevaade ning BBNJ kokkuleppest tulenevate riiklike teavitus- ja kaasamiskohustuste täitmine. Teave keskkonnamõju hindamise erinevate protsesside kohta võimaldab Kliimaministeeriumil koordineerida pädevate asutuste tegevust, pidada vajalikku arvestust ning täita rahvusvahelise teabevahetuse ja aruandluse kohustusi. Samuti aitab teabe õigeaegne edastamine tagada otsuste läbipaistvuse ja merekeskkonna kaitsega seotud meetmete järjepideva rakendamise. Analoogselt kehtivas seaduses sätestatud piiriülese keskkonnamõju hindamise erisusega korraldab rahvusvahelist teabevahetust ja suhtlust keskkonnamõju hindamise küsimustes Kliimaministeerium.

Lõikes 3 sätestatakse, et kui teine BBNJ kokkuleppe osalisriik või teadus- ja tehniline keham esitab BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustikus avaldatud keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse kohta seisukohti, arvestab otsustaja nendega võimaluse korral ning esitab Kliimaministeeriumile sellekohase kirjaliku selgituse. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 31 lõike 1 punkti a alapunktidele iii ja v.

Lõikes 4 sätestatakse, et kui kavandatav tegevus toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, teavitab Kliimaministeerium keskkonnamõju hindamise algatamisest koos kavandatava tegevuse kirjeldusega tegevusest potentsiaalselt enim mõjutatud:
1) rannikuriike, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et tegevus mõjutab nende suveräänsete õiguste kasutamist, mis on seotud loodusvarade uurimise, kasutamise, säilitamise või majandamisega;
2) riike, mis viivad kavandatud tegevuse alal ellu inimtegevust, sealhulgas majandustegevust, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et kavandatud tegevus neid mõjutab.

Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõikele 2.

Lõike 5 kohaselt, kui kavandatav tegevus toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel asukohas, mis on ümbritsetud riikide majandusvöönditega, korraldab Kliimaministeerium lisaks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatule selliste riikidega eelnevad konsultatsioonid. Säte vastab BBNJ artikli 32 lõikes 6 sätestatud tingimustele.

Lõikes 6 nähakse ette otsustaja kohustus tegevusloa andmise, andmata jätmise või muutmise otsuse tegemisel arvestada mõjutatud riikide ja võimaluse korral teadus- ja tehnilise kehami arvamusega. BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõikes 5 on selgitatud, et osalised pööravad erilist tähelepanu märkustele võimaliku mõju kohta riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatele aladele ja esitavad vajaduse korral kirjaliku vastuse, milles käsitletakse konkreetselt neid märkusi, sealhulgas võimalike mõjudega tegelemiseks mõeldud lisameetmeid.

Esimeses punktis sisalduv kohustus arvestada mõjutatud riigi arvamusega ning arvamusele selgitusi anda tuleneb BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõike 6 alapunktist b. Lisaks peab otsustaja edastama selgitused Kliimaministeeriumile, kes korraldab rahvusvahelist suhtlust keskkonnamõju hindamise küsimuses. Teises punktis sisalduv otsustaja kohustus võimaluse korral arvestada teabevõrgustiku kaudu teiste riikide ja teadus- ja tehnilise organi esitatud märkusi ning koostada neile vastused tuleneb BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõikest 5. Ka need vastused tuleb teabevahetuse tagamiseks edastada Kliimaministeeriumile. Sama kohustus sisaldab ka BBNJ kokkuleppe artikli 33 lõikes 4 kirjeldatud kohustust kaaluda teadus- ja tehnilise kehami poolt keskkonnamõju hindamise aruande kohta esitatud märkusi BBNJ kokkuleppe artikli 33 lõike 4 järgi. KeHJSi § 24 lõike 1 kohaselt peab otsustaja tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel hindama keskkonnamõju hindamise aruande asjakohasust ning arvestama keskkonnamõju hindamise tulemusi ja aruandes sisalduvaid keskkonnameetmeid.

Lõike 7 kohaselt saadab Kliimaministeerium lõike 6 kohaselt otsustaja esitatud selgitused arvamuse esitanud riikidele ja teadus- ja tehnilisele kehamile ning teatab neile tegevusloa andmisest, muutmisest või andmata jätmisest. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõikele 5 ja lõike 6 punktile b. Sätte eesmärk on tagada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju hindamise menetluse läbipaistvus ning rahvusvaheline teabevahetus BBNJ kokkuleppe alusel. BBNJ kokkulepe ei nõua tegevusloa andmisest või andmata jätmisest eraldi teavitamist, vaid eeldab nende üldsusele kättesaadavaks tegemist (teabevõrgustikus avaldamist), kuid samalaadne regulatsioon on kehtestatud piiriülese keskkonnamõju hindamise menetluses KeHJSi § 30 lõikes 8, mis aitab kaasa mõjutatud riikide õigusele saada teavet otsustuse lõpptulemuse kohta.

Lõikes 8 sätestatakse riigi võimalus osaleda teiste riikide kavandatavate tegevuste keskkonnamõju hindamises ja konsultatsioonides. Sätte kohaselt teavitab Kliimaministeerium riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju päritoluriiki soovist osaleda kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamises ja konsultatsioonide vajalikkusest päritoluriigi määratud ajaks. Kliimaministeerium avalikustab keskkonnamõju hindamise dokumendid ning teavitab asjaomaseid asutusi. Kliimaministeerium esitab keskkonnamõju hindamise programmi kohta esitatud ettepanekud ja vastuväited kavandatava tegevuse menetlust läbi viivale riigile.

Kliimaministeeriumile antakse keskne roll Eesti osalemise koordineerimisel, sealhulgas õigus teatada soovist osaleda hindamises ja konsultatsioonide vajalikkusest teavitamisel keskkonnamõju päritoluriigi määratud tähtaja jooksul. Keskkonnamõju hindamise programmi avalikustamine ning asajomaste asutuste teavitamine tagab riigisisese asutustevahelise infovahetuse ja avalikkuse kaasamise. Ettepanekute ja vastuväidete edastamine päritoluriigile võimaldab arvestada Eesti seisukohti rahvusvahelises menetluses ning toetab merekeskkonna kaitse ja läbipaistva otsustusprotsessi eesmärke BBNJ kokkuleppe nõuete kohaselt. Kuigi lähimad avamerealad on Eestist väga kaugel ning eeldatavasti ei ole lokaalsetel tegevustel mõju Eesti keskkonnale, ei saa tehnoloogia arenedes tulevikus võimalikku mõju siiski välistada. Regulatsioon lähtub BBNJ kokkuleppe artiklist 32, mis näeb ette avalikkuse teavitamise ja konsulteerimise korra, ning artikli 31 lõike 1 punkti a alapunktist ii, mille kohaselt on osalistel õigus esitada oma seisukohad teise riigi jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluva kavandatava tegevuse kohta. Seega on ka Eestil võimalus osaleda rahvusvaheliste merekeskkonda mõjutavate tegevuste hindamisel Kliimaministeeriumi kaudu, kes koordineerib ja esitab riigi seisukohti.

Lõike 9 kohaselt on Kliimaministeerium pädev asutus avaldama riigi seisukohti teabevõrgustikus avaldatud otsuste kohta, mis käsitlevad BBNJ kokkuleppe kohase keskkonnamõju hindamise kohaldamist teise riigi jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvale tegevusele, ja sellise tegevuse keskkonnamõju hindamise kohta. BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõike 1 kohaselt antakse kõikidele riikidele, eelkõige külgnevatele rannikuriikidele ja muudele tegevuskohaga külgnevatele riikidele, mis on tegevusest potentsiaalselt enim mõjutatud, ning sidusrühmadele niivõrd, kuivõrd see on teostatav, kavandatud ja tegelik võimalus osaleda teatava aja jooksul keskkonnamõju hindamise menetluses. Teavitamine ja osalemisvõimalused, sealhulgas märkuste esitamise kaudu, tuleb vajaduse põhjal tagada kogu keskkonnamõju hindamise menetluse vältel, sealhulgas siis, kui artikli 31 lõike 1 punkti b kohaselt määratakse kindlaks keskkonnamõju hindamise ulatus, ja siis, kui artikli 33 kohaselt on koostatud keskkonnamõju hindamise aruande kavand, enne kui tehakse otsus tegevuse lubamise kohta.

Kuna BBNJ kokkuleppe kohaselt on riikide osalemine keskkonnamõju hindamise menetlustes tagatud, antakse Kliimaministeeriumile pädevus esitada märkusi teabevõrgustikus avaldatud otsuste ja keskkonnamõju hindamise dokumentide kohta, et Eesti saaks kasutada BBNJ kokkuleppest tulenevat õigust väljendada oma seisukohti ning juhtida tähelepanu võimalikele keskkonnariskidele, puudustele hindamises või vajadusele lisaleevendusmeetmete järele. Sellega toetatakse rahvusvahelist koostööd, läbipaistvat otsustusprotsessi ning merekeskkonna kõrgetasemelist kaitset. Samuti on Kliimaministeeriumil õigus esitada seisukohti teise BBNJ osalisriigi lubatud tegevuse mõju kohta BBNJ artikli 37 lõike 4 punkti a järgi.

Punktiga 8 täiendatakse seadust §-ga 461, mis käsitleb keskkonnamõju strateegilise hindamise erisusi riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel.

Lõike 1 kohaselt on Kliimaministeeriumil õigus täita ülesandeid, mis on seotud osalemisega riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegilistes hindamistes, mida teeb teineBBNJ kokkuleppe osaline. See võimaldab Eestil kasutada rahvusvahelisest õigusest tulenevat osalemisõigust, esitada seisukohti ning kaitsta Eesti huve ja merekeskkonna kaitse eesmärke, kui kavandatavad kavad ja programmid võivad mõjutada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävaid merealasid.

Lõike 2 kohaselt korraldab Kliimaministeerium keskkonnamõju strateegilist hindamist Eesti Vabariigi pädevusse kuuluvatel juhtudel.

Keskkonnamõju strateegilist hindamist käsitleb BBNJ kokkuleppe artikkel 39, mille lõike 1 kohaselt kaaluvad osalised üksi või koostöös teiste osalistega selliste kavade ja programmide keskkonnamõju strateegilist hindamist, mis on seotud nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvate tegevustega, mis tehakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, et hinnata selliste kavade või programmide ning alternatiivide võimalikku mõju merekeskkonnale. Sätte eesmärk on tagada keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks selge ja ühtne õiguslik alus.

KeHJSi muudatuste kohta kehtib käesoleva seletuskirja 3. peatüki III osas (veeseaduse muutmine) kirjeldatud eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs, mistõttu seda siin ei taasesitata.

III Looduskaitseseaduse täiendamine

Eelnõu §-ga 3 täiendatakse looduskaitseseadust. Paragrahv 3 koosneb neljast punktist.

Punktiga 1 täiendatakse seadust 92. peatükiga, mis käsitleb BBNJ kokkuleppe rakendamist ning koosneb kuuest paragrahvist (§ 684–689).

Paragrahv 684 käsitleb BBNJ kokkuleppe üldist rakendamist riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside ja piirkonnapõhiste majandamisvahendite kontekstis.

Lõikes 1 sätestatakse, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside, selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete ja piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seotud tegevuste elluviimisel tuleb juhinduda looduskaitseseaduses ja BBNJ kokkuleppes sätestatud tingimustest.

BBNJ kokkuleppe II osa käsitleb riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside kogumise, hoiustamise ja sellega seotud teabe jagamise põhimõtteid. BBNJ kokkuleppe artikli 11 lõikes 6 rõhutatakse, et tegevused, mis on seotud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressurssidega ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega, on kõikide riikide huvides ja kogu inimkonna hüvanguks, ning selle eesmärk on eelkõige edendada inimkonna teaduslikke teadmisi ning mere elurikkuse kaitset ja kestlikku kasutamist, võttes eriti arvesse arenguriikide huve ja vajadusi. Artikli 14 lõike 1 kohaselt tulu, mis saadakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressurssidega ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega seotud tegevustest, jaotatakse õiglaselt ja erapooletult kooskõlas viidatud osaga ning sellega aidatakse kaitsta ja kestlikult kasutada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkust.

Rahalise tulu jagamise tingimused lepitakse kokku osaliste konverentsil BBNJ kokkuleppes ette nähtud otsustusprotsessi kohaselt. Mitterahalise tulu jagamisena nähakse artikli 14 lõikes 2 ette näiteks juurdepääsu tagamist proovidele ja proovide kogudele, digitaalsetele järjestusandmetele, taaskasutatavatele teadusandmetele jmt. Artikli 14 lõike 4 kohaselt riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvates hoidlates ja andmebaasides sisalduvate andmete jagamisele võib kehtestada järgmised mõistlikud tingimused: vajadus säilitada geneetiliste ressursside füüsiline terviklikkus, mõistlikud kulud, mis on seotud asjaomase geenipanga, biopanga või andmebaasi pidamisega, kus proove, andmeid või teavet hoitakse, geneetilistele ressurssidele, andmetele või teabele juurdepääsu andmisega seotud mõistlikud kulud, muud mõistlikud tingimused, mis on kooskõlas kokkuleppe eesmärkidega. Arenguriikide teadlastele ja teadusasutustele võib sellise juurdepääsu võimalusi pakkuda õiglastel ja soodsaimatel tingimustel, sealhulgas eelistingimustel.

BBNJ kokkuleppes on kehtestatud mitu kohustust osalistele tagada, et teave geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise kohta esitatakse ning et üldsusel on sellisele teabele juurdepääs, sealjuures on aga juurdepääsule võimalik kehtestada mõistlikke tingimusi. Kuna LKSi § 702 lõike 1 kohaselt teeb riiklikku järelevalvet LKSis sätestatud nõuete täitmise üle Keskkonnaamet, võib Keskkonnaamet BBNJ kokkuleppes ja LKSis geneetiliste ressurssidega seotud kohustuste, näiteks juurdepääsu tagamise rikkumisel teha ettekirjutusi ning rakendada asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud sunnivahendeid.

BBNJ kokkuleppe artikli 10 lõike 2 järgi ei kohaldata geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise kohta sätestatud nõudeid kalapüügile ja kalapüügiga seotud tegevustele või kaladele või muudele mere elusressurssidele, mis teadaolevalt on saadud kalapüügi ja kalapüügiga seotud tegevuse käigus riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt, välja arvatud juhul, kui selliste kalade või muude mere elusressursside kasutamine toimub teadus- ja arenduseesmärkidel.

Lõikes 2 määratletakse peatükis kasutatavad terminid, mida kasutatakse BBNJ kokkuleppe tekstis.
Punktis 1 määratletakse termin „geneetilised ressursid“, mis erineb LKSi 91. peatüki kohaselt Nagoya protokolli rakendamisel kasutatavast terminist ning on BBNJ kokkuleppe artikli 1 punkti 8 kohaselt taimset, loomset, mikroobset või muud merelist päritolu materjal, mis sisaldab funktsionaalseid pärilikkuse üksusi, millel on tegelik või potentsiaalne väärtus.
Punktis 2 sisalduv „geneetiliste ressursside kasutamine“ on BBNJ kokkuleppe artikli 1 punkti 14 järgi geneetiliste ressursside geneetilise ja/või biokeemilise koostise alane teadus- ja arendustegevus, sealhulgas artikli 1 punktis 3 määratud biotehnoloogia rakendamise abil.
Punktis 3 sisalduv „juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee“ on BBNJ kokkuleppe artiklis 15 nimetatud komitee, mille ülesanne on muu hulgas koostada tulu jaotamise suunised ning tagada läbipaistvus ja nii rahalise kui ka mitterahalise tulu õiglane ja erapooletu jaotamine.
Punktis 4 sisalduv „piirkonnapõhine majandamisvahend“ on BBNJ kokkuleppe artikli 1 punktis 1 nimetatud vahend, sealhulgas merekaitseala, geograafiliselt kindlaks määratud piirkonna jaoks, mille kaudu majandatakse üht või mitut sektorit või tegevust, et saavutada konkreetsed kaitse- ja kestliku kasutamise eesmärgid kooskõlas BBNJ kokkuleppega.
Punktis 5 sisalduv termin „sekretariaat“ on BBNJ kokkuleppe artiklis 50 nimetatud sekretariaat, mis pakub BBNJ kokkuleppe osaliste konverentsile ja selle allorganitele halduslikku ja logistilist tuge BBNJ kokkuleppe rakendamiseks, korraldab ja teenindab osaliste konverentsi ja muude organite istungeid, levitab õigeaegselt BBNJ kokkuleppe rakendamisega seotud teavet, sealhulgas teeb osaliste konverentsi otsused üldsusele kättesaadavaks ja edastab need kõigile osalistele, hõlbustab vajaduse korral koostööd ja koordineerimist teiste asjaomaste rahvusvaheliste organite sekretariaatidega, koostab ja esitab osaliste konverentsile aruandeid oma ülesannete täitmise kohta, pakub abi BBNJ kokkuleppe rakendamisel ja täidab muid osaliste konverentsi kindlaks määratud või BBNJ kokkuleppe alusel talle määratud ülesandeid.
Punktis 6 sisalduv termin „standardne BBNJ-partiitunnus“ on standarditud seerianumber, mille punktis 7 nimetatud teabevõrgustik genereerib automaatselt vastuseks riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt geneetiliste ressursside kogumise teatele.
Punktis 7 sisalduv termin „teabevõrgustik“ on BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustik, milleks on tulevikus loodav avatud juurdepääsuga platvorm. Osaliste konverents määrab kindlaks teabevõrgustiku toimimise erikorra.

Teabevõrgustik hakkab toimima keskse platvormina, mille kaudu osalistel on võimalik pääseda ligi BBNJ kokkuleppe kohase tegevusega seotud teabele ning esitada ja levitada BBNJ kokkuleppe täitmiseks vajalikku teavet. See hõlbustab suutlikkuse suurendamise vajaduste ühitamist saadaval oleva toetusega ja meretehnoloogia siirde pakkujatega ning lihtsustab juurdepääsu asjakohasele oskusteabele ja eksperditeadmistele, sisaldab linke asjakohaste ülemaailmsete, piirkondlike, riiklike ja valdkondlike teabevõrgustike ning muude geenipankade, hoidlate ja andmebaaside veebisaitidele, edendab suuremat läbipaistvust, sealhulgas hõlbustades keskkonna lähteolukorra andmete ja riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitset ja kestlikku kasutamist käsitleva teabe jagamist osaliste ja muude asjaomaste sidusrühmade vahel, hõlbustab rahvusvahelist koostööd ja ühistegevust, sealhulgas teadus- ja tehnikaalast koostööd ning ühistegevust jmt.

Teabevõrgustiku lõplik toimemehhanism ja parameetrid ei ole eelnõu koostamise ajal kindlaks määratud. Eelduslikult kinnitatakse need 2027. aasta jaanuaris peetaval esimesel osaliste konverentsil. BBNJ kokkuleppe raames tegutseva ettevalmistava komisjoni 31. märtsi 2026 töödokumendis12 on aga toodud mõningad lähtekohad, millega nende loomisel arvestatakse, näiteks:
• teabevõrgustik peaks olema ühildatav teiste andmebaasidega;
• andmed peavad olema klassifitseeritavad avaliku, piiratud, organisatsioonisisese või konfidentsiaalse tasemega, võimalusega lisada asjakohane põhjendus ja õiguslik alus;
• teabevõrgustik peab võimaldama juurdepääsu kasutajarühmadele ja kasutustasemetele. Riiklikud kontaktpunktid võivad täita administraatori rolli, et kontrollida ja kinnitada kasutajaid ning teabe üleslaadijaid. Ametliku staatusega teave peab pärinema autenditud kasutajalt, kes on seotud volitatud organisatsiooniga;
• ka mitteriiklikel osalejatel peab olema võimalus teavet esitada ja üles laadida. Selleks luuakse sekretariaadi hallatav registreerimisprotsess koos asjakohaste turva- ja läbipaistvusmeetmetega ning volitatud kasutajate registriga;
• avalikkusele võimaldatakse ainult avaliku teabe vaatamise õigus;
• kasutajatel peab olema võimalus tellida teavitusi teemade, märksõnade ja geograafiliste piirkondade alusel, määrata ise huvipakkuva piirkonna ulatus ning filtreerida teavet märksõnade abil.

Riiklikuks kontaktpunktiks Eestis jääb Kliimaministeerium, mis on ka Nagoya protokolli alusel kasutatava teabevõrgustiku kontaktpunkt. Kuna Euroopa Liit on BBNJ kokkuleppe osaline ning osaleb aktiivselt selle rakendamise ettevalmistamises ja ettevalmistava komisjoni töös, hinnatakse teabevõrgustike ja andmebaasidega seotud isikuandmete kaitse nõuete järgimist eelkõige Euroopa Liidu tasandil Euroopa Komisjoni kaudu. Seetõttu on põhjendatud eeldada, et isikuandmete kaitse nõuetega arvestatakse kokkuleppe rakendamisel kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning iga liikmesriik ei pea seda küsimust iseseisvalt analüüsima.

Kuni teabevõrgustiku loomise ja rakendumiseni tuleb kõik BBNJ kokkuleppe kohaselt teabevõrgustikus avaldatavad teated saata ÜRO organile DOALOS (Division for Ocean Affairs and the Law of the Sea), kes edastab teated asjaosalistele ning avalikustab need ÜRO kodulehe BBNJ kokkuleppe alalehel.13

Punktis 8 sisalduv termin „riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad“ on avameri ja süvamerepõhi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.

Paragrahvis 685 sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside kogumise ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega seotud teabe esitamise nõuded.

Geneetilised ressursid on valdkond, mis on rahvusvaheliselt juba reguleeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolliga (edaspidi Nagoya protokoll)14. Nagoya protokolli tingimusi ELis täpsustab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 511/201415, mille rakendussätted on LKSi 91. peatükis. Nagoya protokolli kohaldatakse geneetiliste ressursside suhtes, millele riikidel on suveräänsed õigused. Kõnealune protokoll ei välista muude rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist.

Erinevalt Nagoya protokollist käsitleb BBNJ kokkulepe toiminguid geneetiliste ressurssidega merealadel, millele ühegi riigi jurisdiktsioon ei kohaldu. Seega sätestatakse eelnõus geneetiliste ressurssidega seotud toimingute kohta teabe edastamise erandid, mis kohalduvad riigi jurisdiktsiooni alt välja jääval merealal, mistõttu vastuolu LKSi 91. peatüki ja Nagoya protokolliga ei teki.

Lõikes 1 sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetiliste ressursside koguja kohustus esitada andmeid Kliimaministeeriumile. BBNJ artikli 12 punkti 1 kohaselt on osalistel kohustus tagada teabevõrgustikule teabe edastamine kooskõlas artikliga 12, võttes selleks asjakohaseid seadusandlikke, haldus- või poliitikameetmeid. Seda kohustust kehtestamata ei oleks riigil võimalik tagada teabevõrgustikule teabe esitamist artiklis 12 nõutud tingimustel. Riigil ei ole endal teavet selle kohta, millised isikud, kus ja milliseid geneetilisi ressursse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel koguvad ja kuidas neid ressursse kasutavad, mistõttu ei ole riigil endal võimalik neid andmeid teabevõrgustikule esitada. Andmete esitamise vabatahtlikkuse korral on oht, et ei esitatagi andmeid või ei esitata neid õigel ajal või õiges koosseisus. Seetõttu on vaja kehtestada lõikes 1 sätestatud kohustused LKSis. Kuna edastatav andmekoosseis on mahukas, on eelnõu tekstis üldjuhul piirdutud viidetega BBNJ kokkuleppe asjakohastele sätetele ja seaduse tekstis andmekoosseisu ei taasesitata. Viited on tingitud ka asjaolust, et BBNJ kokkuleppe sätete muutmise korral ei peaks muutma ka LKSi sätteid, vaid piisaks BBNJ kokkuleppe muudatuste heakskiitmisest. Eelnõu koostamisel kaaluti ka ressursside kogujatele teabe esitamise kohustuse kehtestamist otse teabevõrgustikule, kuid kuna teabevõrgustik ei ole eelnõu koostamise hetkel loodud ning ei ole teada, millal see kasutuseks valmis saab, tuleks andmed esitada Kliimaministeeriumile, kes edastab teabe ÜRO-le.

Eelnõu koostamise käigus on konsulteeritud Eesti teadusasutuste esindajatega mere geneetiliste ressursside kogumise ja hoiustamise teemadel. Üldiselt on mere geneetiliste ressursside kogujad ja hoiustajad teadlased. Olenevalt projektist võidakse proove hoiustada ja töödelda ühes instituudis või jagatakse proovid projektipartnerite vahel. Tavapäraselt tuleb teadusartikli publitseerimiseks geneetiliste ressursside toorandmed (sekveneerimisel saadud ja bioinformaatiliselt töötlemata DNA-järjestused) registreerida rahvusvahelises andmebaasis (European Nucelotide Archive (ENA), NCBI (USA) või DDBJ (Jaapan)) – need andmebaasid on sarnased ning nende vahel toimub andmevahetus. Üksikute DNA-järjestuste puhul tuleb sisestada info iga järjestuse lisamisel, tavaliselt ka selle kohta, kust, millal ja kes geneetilise materjali kogus16.

Suuremahuliste DNA-andmete puhul, näiteks keskkonna-DNA, registreeritakse kõikide proovidega seotud taustaandmed (proovivõtu asukoht, aeg, koguja vms taustainfo) ja neile saadakse eraldi ID-kood, mis seotakse DNA-järjestuse registreerimisel saadud identifikaatoriga. Proovidest eraldatud DNA-d hoiustavad tavaliselt selle kogunud või sellega töötavad/töötanud teadlased. Tavaliselt hoiustatakse proove kuni projekti lõpuni või edasise huvi korral ka pikemalt. Proovidest sekveneerimise abil tuvastatud DNA järjestuste info laetakse tavaliselt üles rahvusvahelistesse andmebaasidesse (ENA, NCBI, DDBJ). Andmebaasidesse ei jõua teadusprojektidega seotud järjestused juhul, kui nende kohta ei ole avaldatud artiklit. Rakendusprojektide puhul lisatakse DNA järjestused andmebaasi kokkuleppel tellijaga.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb kogujal esitada kuus kuud või võimalikult varakult enne kogumisega alustamist BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 2 sätestatud andmed:
• geneetiliste ressursside kogumise laad ja eesmärgid, sealhulgas asjakohasel juhul kõik programmid, mille osana neid ressursse kogutakse;
• teadusuuringute objekt või, kui see on teada, sihtmärgiks olevad või kogutavad geneetilised ressursid ning eesmärgid, milleks neid ressursse kogutakse;
• geograafilised alad, kus neid kogutakse;
• kokkuvõte kogumise meetodist ja vahenditest, sealhulgas laevade nimi, tonnaaž, tüüp ja klass, kasutatavad teadusseadmed ja/või uurimismeetodid;
• teave kavandatavatesse olulisematesse programmidesse antava muu panuse kohta;
• uurimislaeva esimese kohale ilmumise ja lõpliku lahkumise või varustuse paigaldamise ja eemaldamise eeldatav kuupäev;
• spondeeriva(te) asutus(t)e ja projekti eest vastutava isiku nimi;
• kõikide riikide, eelkõige arenguriikide teadlaste võimalused osaleda projektis või olla sellega seotud;
• see, mil määral peaks riikidel, eelkõige arenguriikidel, kes võivad vajada ja taotleda tehnilist abi, olema võimalik projektis osaleda või olla selles esindatud;
• andmehalduskava, mis on koostatud avatud ja vastutustundliku andmehalduse põhimõtte kohaselt, võttes arvesse praegust rahvusvahelist tava.

Kohustus ja selles sätestatud tähtaeg sarnaneb ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklis 248 sätestatuga, mille kohaselt edastavad riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes kavatsevad korraldada rannikuriigi majandusvööndis või mandrilaval teaduslikke mereuuringuid, rannikuriigile vähemalt kuus kuud enne teadusliku mereuuringu projekti eeldatavat algust teatud teabe projekti kohta.

ÜRO kodulehe BBNJ alalehel on käesoleva eelnõu koostamise hetkel avaldatud kaks teadet geneetiliste ressursside kogumise kohta.17

Lõike 1 punkti 2 kohaselt tuleb kogujal esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui üks aasta pärast kogumist esitada BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 5 sätestatud järgmine teave koos standardse BBNJ-partiitunnusega:
• hoidla või andmebaas, kus säilitatakse või hakatakse säilitama geneetiliste ressursside digitaalseid järjestusandmeid;
• koht, kus kogutud geneetilisi ressursse hoiustatakse või hoitakse või kus seda hakatakse tegema;
• aruanne, milles kirjeldatakse üksikasjalikult geograafilist ala, kust geneetilisi ressursse koguti, sealhulgas teave kogumisala laius- ja pikkuskraadi ning sügavuse kohta, ning võimaluste piires tegevuse tulemusi;
• sama artikli lõike 2 punktis j sätestatud andmehalduskava mis tahes vajalikud ajakohastused.

Lõike 1 punkti 3 kohaselt tuleb kogujal esimesel võimalusel esitada BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 8 sätestatud järgmine teave:
• koht, kust on võimalik leida geneetiliste ressursside kasutamise tulemusi, näiteks väljaandeid ja antud patente (olemasolu korral ja võimaluste piires), ning väljatöötatud tooteid;
• üksikasjad teabevõrgustikule saadetud kogumisjärgse teate kohta, mis on seotud kasutamise objektiks olnud geneetiliste ressurssidega;
• koht, kus hoitakse kasutamise objektiks olnud algset proovi;
• kasutatavatele geneetilistele ressurssidele ja selliste ressursside digitaalsetele järjestusandmetele juurdepääsu kord ning andmehalduskava;
• pärast asjaomaste toodete turustamist teave (kui see on olemas) nende toodete müügi ja edasise arendamise kohta.

Lõike 2 järgi peab geneetiliste ressursside koguja ajakohastama lõike 1 punkti 1 järgi esitatud andmed, kui need on enne kogumisega alustamist oluliselt muutunud, mõistliku aja jooksul, aga võimaluse korral hiljemalt enne kogumisega alustamist. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 4.

Lõike 3 järgi ei kehti lõikes 1 sätestatud kohustus, kui nõutud teabe on esitanud samade geneetiliste ressursside kogumisega seotud muu isik. Võib eeldada, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kogutakse geneetilisi ressursse suure ressursimahukuse tõttu paljudel juhtudel teadlaste, ettevõtjate ja eri riikide ühisprojektina. Teabe edastamisega seotud rollid lepivad kokku projektis osalejad. Kui sellise ühisprojekti eest vastutav isik on juba ÜRO-le kogumise kohta nõutud teabe esitanud, ei pea projektiga seotud Eesti kodanik, asutus või ettevõtja seda ise enam tegema.

Lõike 4 kohaselt edastab Kliimaministeerium saadud teabe teabevõrgustikule. Teabevõrgustiku loomiseni lähtutakse eespool märgitud ÜRO poolt antud suunistest teabe avalikustamise kohta.

Lõike 5 järgi töödeldakse teabe esitaja nime ja kontaktandmeid, et tagada rahvusvaheliste teavituskohustuste täitmine ning võimaldada vajaduse korral esitatud teabe kohta täiendavate selgituste küsimist. Isikuandmete vastutava töötlejana nimetatakse Kliimaministeerium, kelle ülesanne on korraldada BBNJ kokkuleppe rakendamisega seotud rahvusvahelist teabevahetust ja edastada asjakohast teavet teabevõrgustikku. Kliimaministeerium vastutab selle eest, et isikuandmete töötlemine ja edastamine toimuks seaduses sätestatud eesmärgil ning vajalikus ulatuses.

Lõikes 6 sätestatakse lõikes 5 nimetatud isikuandmete avalikustamine BBNJ kokkuleppe artikli 51 kohases teabevõrgustikus. Teabevõrgustiku eesmärk on võimaldada kokkuleppe rakendamisega seotud teabe, sealhulgas mere geneetiliste ressurssidega seotud teabe, kättesaadavust ja levitamist rahvusvahelisel tasandil. Teabe esitaja nime ja kontaktandmete avalikustamine võib olla vajalik esitatud teabe päritolu kindlakstegemiseks ning vajaduse korral täiendava teabe küsimiseks. Praktikas on 2026. aastal esimesed teavitused tehtud Suurbritannia ja Iirimaa pädevate asutuste poolt ning teavitused on sisaldanud ressursside koguja nime ja kontaktandmeid, võimaldamaks teadlaste ja huvigruppide otsest suhtlust.

Lõikes 7 sätestatakse BBNJ kokkuleppe artikli 51 kohasesse teabevõrgustikku edastatud isikuandmete säilitamine vastavalt teabevõrgustikus kohaldatavatele säilitamistähtaegadele. BBNJ kokkuleppe artikli 51 lõike 2 kohaselt otsustab osaliste konverents teabevõrgustiku konkreetse toimimise korra. Seetõttu on asjakohane siduda teabevõrgustikku edastatud andmete säilitamine selles võrgustikus kohaldatavate säilitamistähtaegadega.

Paragrahvis 686 sätestatakse riigi jurisdiktsioonist välja jäävate merealade geneetiliste ressursside ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega seotud teabe hoiustamise kohustus. Sätte kohaselt on isik, kes on kogunud riigi jurisdiktsioonist välja jäävatel merealadel geneetilisi ressursse ja kelle kasutuses need on, kohustatud hoiustama sellised geneetilised ressursid ja selliste ressursside digitaalsed järjestusandmed koos standardsete BBNJ-partiitunnustega üldsusele kättesaadavates riiklikul või rahvusvahelisel tasandil hallatavates hoidlates ja andmebaasides kolme aasta jooksul geneetiliste ressursside kasutamise algusest arvates või niipea, kui hoidlad ja andmebaasid muutuvad kättesaadavaks, võttes arvesse kehtivat rahvusvahelist tava.

Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 14 punktile 3, mille kohaselt võtavad osalised vajalikke seadusandlikke, haldus- või poliitikameetmeid tagamaks, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetilised ressursid ja selliste ressursside digitaalsed järjestusandmed, mis on nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate füüsiliste või juriidiliste isikute kasutamise objektiks, ja standardsed BBNJ-partiitunnused hoiustatakse üldsusele kättesaadavates, kas riiklikul või rahvusvahelisel tasandil hallatavates hoidlates ja andmebaasides kolme aasta jooksul sellise kasutamise algusest või niipea, kui need muutuvad kättesaadavaks, võttes arvesse kehtivat rahvusvahelist tava.

Geneetiliste ressursside järjestusandmete jaoks on suurim ja tuntuim rahvusvaheline andmebaas International Nucleotide Sequence Database Collaboration18. Eelnõu koostamise ajal ei ole teada riiklikke keskseid geneetiliste ressursside andmebaase või hoidlaid ning tõenäoliselt hoiustatakse geneetilisi ressursse ja nende järjestusandmeid Eestis praegu teadusasutuste juures nende sisekorraeeskirja kohaselt.

Paragrahvis 687 sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside päritolu ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete registreerimise ja aruandluse kohustus.

Lõike 1 kohaselt registreerib hoidla ja andmebaasi haldaja riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt pärit geneetiliste ressursside päritolu ja nendega seotud digitaalsed järjestusandmed rahvusvahelise tava kohaselt, lisades standardse BBNJ-partiitunnuse. Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 6, mille kohaselt osalised tagavad, et selliste geneetiliste ressursside proovide ja ressursside digitaalsete järjestusandmete puhul, mis on nende jurisdiktsiooni alla kuuluvates hoidlates või andmebaasides, on kooskõlas kehtiva rahvusvahelise tavaga ja teostatavuse piires võimalik kindlaks teha, et need pärinevad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt mere aladelt. Hoidlana tuleb mõelda hoonet või ruumi, ka rajatist millegi hoidmiseks, kestvaks säilitamiseks19 selle sõna üldtuntud tähenduses. Oluline on, et mis tahes kohas kirjeldatud ressursse ka ei hoiustataks, oleks ressursside päritolu ja järjestusandmete info korrektselt registreeritud, et hiljem oleks võimalik päritolu tuvastada.

Lõike 2 kohaselt koostab hoidla haldaja iga kahe aasta tagant kokkuvõtliku aruande lõikes 1 nimetatud päritoluandmete kättesaadavuse kohta, kui selline teave on olemas, ning esitab selle Kliimaministeeriumile. Kuna andmebaasides ei talletata geneetilisi ressursse, vaid ainult digitaalseid andmeid, kehtestatakse andmebaaside haldajate suhtes eraldi kohustus lõikega 3. Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 7, milles nähakse ette, et osalised tagavad, et teostatavuse piires koostatakse nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate hoidlate ja andmebaaside põhjal iga kahe aasta järel koondaruanne juurdepääsu kohta geneetilistele ressurssidele ja digitaalsetele järjestusandmetele, millele lisatakse standardne BBNJ-partiitunnus, ning aruanne tehakse kättesaadavaks artikli 15 kohaselt loodud juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele.

Lõike 3 kohaselt koostab andmebaasi haldaja iga kahe aasta tagant kokkuvõtliku aruande lõikes 1 nimetatud digitaalsete järjestusandmete kättesaadavuse kohta ning esitab selle Kliimaministeeriumile. Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 7.

Lõikes 4 sätestatakse Kliimaministeeriumi kohustus esitada lõigetes 2 ja 3 nimetatud aruanded juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele BBNJ kokkuleppe artikli 12 punkti 7 kohaselt.

Paragrahvides 688 ja 689 sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seotud tingimused.

BBNJ kokkuleppe artikli 17 järgi on eesmärk kaitsta ja kasutada kestlikult alasid, mis vajavad kaitset, sealhulgas luua terviklik piirkonnapõhiste majandamisvahendite süsteem, mis sisaldab ökoloogiliselt esinduslikke ja hästi ühendatud merekaitsealade võrgustikke, samuti kaitsta, hoida, taastada ja säilitada elurikkust ja ökosüsteeme, sealhulgas eesmärgiga suurendada nende tootlikkust ja parandada nende seisundit, ning tugevdada vastupanuvõimet surveteguritele, sealhulgas neile, mis on seotud kliimamuutuse, maailmamere hapestumise ja merereostusega.

ÜRO mereõiguse konventsiooni kohaselt võivad riigid võtta kasutusele kas iseseisvalt või koostöös meetmeid, et kaitsta merekeskkonda, kuid seni ei ole olnud rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglistikku piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sealhulgas merekaitsealade määramiseks riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel.

Piirkonnapõhised majandamisvahendid võivad olla merekaitsealad oma kaitse-eeskirjaga, aga mitte ainult – majandamisvahendiks võib olla ka piirkonna majandamist võimaldavate lubatud tegevuste nimekiri või piirangud ilma konkreetset kaitseala kehtestamata vmt. Oluline on märkida, et BBNJ kokkuleppe artikli 18 tingimuste põhjal ei ole võimalik luua piirkonnapõhiseid majandamisvahendeid alale, mis kuulub mõne riigi jurisdiktsiooni alla. Kui juba loodud piirkonnapõhine majandamisvahend puudutab ala, mis hiljem muutub mõne riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvaks alaks, muutub see alaosa piirkonnapõhisest majandamisvahendist automaatselt kehtetuks.

Piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku saab esitada BBNJ kokkuleppe artikli 19 kohaselt osaline üksi või koostöös teiste osalistega ning lõpliku otsuse teeb artikli 22 järgi osaliste konverents pärast sekretariaadi korraldatud põhjalikku konsulteerimisprotsessi, sealjuures on otsuse tegemiseks vaja saavutada konsensus või otsus konsensuse puudumise kohta ja alles seejärel on võimalik langetada otsus kolmeneljandikulise häälteenamusega. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekute tegemine on iga osalisriigi sisemise otsustuse küsimus, millel on ka arvestatav välispoliitiline mõju, aga ka mõju majandusvaldkondadele (vesiviljelus, kalapüük, ehitus, energeetika, kaevandamine jne), mis on eri ministeeriumite vastutusalas. Seetõttu jääb selliste ettepanekute esitamine Eestis Vabariigi Valitsuse otsustada.

Paragrahvi 688 lõikes 1 sätestatakse kõigile isikutele kohustus järgida BBNJ kokkuleppe osaliste konverentsi poolt piirkonnapõhiste majandamisvahendite kohta vastu võetud otsustes sätestatud tingimusi. See tähendab, et kui Eesti kodanik, asutus või ettevõtja või muu isik Eesti lipu all sõitva laevaga soovib teha tööd väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni asuvatel merealadel, peab ta järgima selle ala suhtes kehtestatud piirkonnapõhise majandamisvahendiga ette nähtud tingimusi. BBNJ kokkuleppe artikli 25 lõige 1 sätestabki, et osalised tagavad, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluv tegevus, mis toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, viiakse ellu kooskõlas BBNJ kokkuleppe III osa „Meetmed, nagu merekaitsealad ja muud piirkonnapõhised majandamisvahendid“ alusel vastu võetud otsustega.

BBNJ kokkuleppes ei ole käsitletud piirkonnapõhise majandamisvahendi suhet kokkuleppe endaga ning selle õiguslikku olemust. Kuna BBNJ artikli 25 lõike 1 kohaselt peavad osalised tagama, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluv tegevus, mis toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, viiakse ellu kooskõlas piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta tehtud otsustega, tuleb selline kohustus kehtestada õigusaktiga, et tagada kokkuleppest tulenevate rahvusvaheliste kohustuste täitmine ning õigusselgus isikutele, kelle tegevusele asjaomased otsused võivad laieneda. Eeldatavasti saab piirkonnapõhise majandamisvahendi otsuseid käsitada välissuhtlemisseaduse § 25 kohaselt välislepingu muutmisena, mille heakskiitmine, sõltuvalt sisust, nõuab kas Vabariigi Valitsuse või ministri määruse kehtestamist, misläbi see avaldatakse Riigi Teatajas ja saab järgimiseks kohustuslikuks.

LKSi § 702 lõike 1 kohaselt teeb riiklikku järelevalvet LKSis sätestatud nõuete täitmise üle Keskkonnaamet. Edaspidi laieneb järelevalvepädevus Keskkonnaametile ka piirkonnapõhiste majandamisvahendite kohta kehtestatud nõuete täitmise üle. Selle kohustuse sätestamine seaduses loob ühtlasi selge õigusliku aluse järelevalveks ja vajaduse korral haldusmeetmete kohaldamiseks. Arvestades, et kõnealune järelevalve objektiks olev tegevus toimub üksnes riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, võib järelevalve eeldada rahvusvahelist koostööd ning olla tavapärasest ressursimahukam ja ajakulukam, sõltudes tegevuse iseloomust, asukohast ning kaugusest Eestist. Seetõttu sätestatakse lõikes 2, et piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta kehtestatud nõuete rikkumisest või sellest teadasaamisest tuleb teavitada Keskkonnaametit.

Paragrahvis 689 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi meetmetega seotud aruandlus. Sätte kohaselt määratakse Kliimaministeerium pädevaks asutuseks Eestis, kes annab aru Vabariigi Valitsuse ettepanekute alusel loodud piirkonnapõhiste majandamisvahendite ja nende meetmete rakendamise kohta BBNJ artikli 26 lõike 1 kohaselt. Sekretariaat teeb sellised aruanded teabevõrgustiku kaudu üldsusele kättesaadavaks.

Punktiga 2 täiendatakse seadust §-ga 747, mis kehtestab rahatrahvi piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta sätestatud tingimuste rikkumise korral. Vastutuse koosseis on vajalik BBNJ kokkuleppest tulenevate rahvusvaheliste kohustuste tõhusaks täitmiseks ning piirkonnapõhiste majandamisvahendite kaitse- ja majandamiseesmärkide saavutamiseks. Väärteokoosseis annab riigile võimaluse reageerida, kui kehtestatud tingimusi on rikutud, ning tagab normide tegeliku täidetavuse. Samuti täidab vastutuse koosseisu kehtestamine olulist üldpreventiivset eesmärki, kujundades arusaama, et piirkonnapõhise majandamisvahendi tingimuste rikkumine ei ole lubatud ning sellele järgnevad õiguslikud tagajärjed.

Kehtivas LKSi §-s 77 on sätestatud vastutus kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest, mille korral on füüsilisele isikule ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühiku suuruses summas või arest ning juriidilise isiku puhul rahatrahv kuni 3200 eurot.

Tuleb arvestada, et piirkonnapõhise majandamisvahendi, sealhulgas merekaitseala kehtestamine BBNJ kokkuleppe alusel on põhjalik ja mitmeetapiline protsess. Sellise meetme vastuvõtmine eeldab kokkuleppe osaliste laiapõhjalist toetust, kuna otsus tehakse üldjuhul konsensuse alusel või selle puudumise korral kvalifitseeritud häälteenamusega. Seetõttu väljendavad piirkonnapõhised majandamisvahendid rahvusvahelise üldsuse ühist tahet tagada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade kaitse ja kestlik kasutamine. Arvestades, et avameri ja selle elurikkus kujutavad endast ÜRO mereõiguse konventsiooni kohaselt inimkonna ühist hüve, on oluline tagada nendel aladel kehtestatud kaitse- ja majandamismeetmete tegelik järgimine. Õigusvastane tegevus võib kahjustada merekeskkonda ning vähendada rahvusvaheliselt kokku lepitud kaitsemeetmete tõhusust. Seetõttu on põhjendatud käsitada LKSis piirkonnapõhise majandamisvahendi tingimuste rikkumist väärteona ja näha ette mõjus rahatrahv. Sanktsiooni eesmärk on nii rikkumiste ennetamine kui ka riigile tõhusa järelevalve- ja sekkumisvõimaluse tagamine, kui kehtestatud nõudeid ei järgita. Kui keskkonnakahju on tekitatud, kohaldatakse keskkonnavastutuse seadust, mis reguleerib keskkonnale tekitatava kahju vältimist ja heastamist, lähtudes põhimõttest, et saastaja maksab.

Punktiga 3 määratakse eelnõu punktis 2 kirjeldatud väärteo kohtuväliseks menetlejaks Keskkonnaamet. Keskkonnaamet on juba enamiku LKSis kehtestatud väärteokoosseisude kohtuväline menetleja ning arvestades Keskkonnaameti pädevust ja kogemust keskkonnaalaste väärtegude menetlemisel, on otstarbekas määrata Keskkonnaametile ülesandeks ka piirkonnapõhise majandamisvahendi rikkumist puudutavate väärtegude menetlemine. Sama asutuse määramine nii järelevalve tegijaks kui ka väärteo kohtuväliseks menetlejaks tagab õigusrikkumiste tõhusa avastamise, ühtse haldus- ja menetluspraktika ning võimaldab kasutada olemasolevat erialast kompetentsi ja ressursse.

Punkti 4 kohaselt saab Keskkonnaamet eelnõu punktis 3 nimetatud muudatusega ka konfiskeerimisõiguse. Kuna Keskkonnaamet määratakse piirkonnapõhise majandamisvahendi nõuete rikkumist käsitleva väärteo kohtuväliseks menetlejaks, on põhjendatud anda ametile ka õigus kohaldada karistusseadustikus ette nähtud konfiskeerimist. Sellega tagatakse, et kohtuvälisel menetlejal on väärteomenetluse läbiviimiseks ja menetlusotsuse tegemiseks vajalikud menetluslikud volitused ning puudub vajadus kaasata üksnes konfiskeerimise küsimuse lahendamiseks teist pädevat asutust. Muudatus on kooskõlas kehtiva regulatsiooni ülesehitusega, mille kohaselt on Keskkonnaametil analoogne pädevus ka teiste LKSis sätestatud väärtegude menetlemisel.

IV Riigilõivuseaduse muutmine

Eelnõu §-ga 4 muudetakse riigilõivuseadust ning sätestatakse riigilõivu tasumise kohustus avamere tegevusloa andmise ja muutmise taotluse menetlemiseks.

Riigilõivu kehtestamine avamere tegevusloa andmise või muutmise taotluse läbivaatamise eest lähtub riigilõivuseaduse kulupõhisuse põhimõttest, mille kohaselt peaksid loamenetlusega kaasnevad põhjendatud halduskulud olema kaetud vähemalt osaliselt loa taotlejalt saadava riigilõivuga. Kuna tegemist on ressursimahuka ja spetsiifilisi teadmisi nõudva haldustoiminguga, ei ole põhjendatud, et sellega kaasnevat kulu kannaks ainuüksi maksumaksja. Kuna avamere tegevusloa menetlus on sisult ja mahult (keskkonnamõju hindamise dokumentatsiooni läbivaatamine, avatud menetluse läbiviimine, tegevuse vastavuse hindamine) võrreldav kehtivas õiguses sätestatud vee erikasutusloa (keskkonnaloa) menetlusega, on riigilõivumäär kehtestatud samas suuruses – 1990 eurot. Loa muutmise taotluse riigilõiv on kehtestatud 50% ulatuses täismäärast, kuna muutmismenetlus on üldjuhul väiksema mahuga kui uue loa andmise menetlus, järgides sama loogikat, mida rakendatakse ka keskkonnalubade muutmisel.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatavad uued terminid on määratletud eelnõu tekstis. Uute terminitena on kasutusel BBNJ kokkuleppes kasutatavad terminid: geneetilised ressursid; geneetiliste ressursside kasutamine; juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee; merekaitseala; piirkonnapõhine majandamisvahend; sekretariaat; standardne BBNJ-partiitunnus; teabevõrgustik. Termin „riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad“ tuleneb mereõiguse konventsioonist, ent kuna see on eelnõus läbivalt kasutuses, on seda eelnõu parema arusaadavuse eesmärgil eelnõu tekstis korratud. Samuti luuakse uus termin „avamere tegevusluba“.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liit on ainus organisatsioon, mis on kokkuleppe allkirjastanud. Euroopa Liit allkirjastas kokkuleppe 20. septembril 2023 vastavalt nõukogu otsusele (EL) 2023/197420 ning kiitis selle sõlmimise heaks 17. juulil 2024 vastavalt nõukogu otsusele (EL) 2024/1830.21 Heakskiitmisel kiideti heaks ka deklaratsioon vastavalt kokkuleppe artiklile 70 ja artikli 10 lõikele 1 selle kohta, et EL rakendab artikli 10 lõike 1 teises lauses sätestatud tagasiulatuva mõju erandit, mistõttu kohaldatakse kokkulepet liidus ainult sellise tegevuse suhtes, mis on seotud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade merelist päritolu geneetiliste ressurssidega ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega, mis on kogutud ja loodud pärast seda, kui kokkulepe on liidu suhtes jõustunud.22 Kokkuleppe sõlmimise heakskiitmisel deklareeris EL artikli 67 kohaselt ka ELi ja selle liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse põhimõtted23.

Euroopa Liit osales aktiivselt BBNJ kokkuleppe läbirääkimistel, mille käigus Euroopa Komisjon tagas, et läbirääkimised kokkuleppe teksti üle olid täielikult kooskõlas asjakohaste Euroopa Liidu õigusnormide ja tegevuspõhimõtetega valdkondades, mis on selle kokkuleppega hõlmatud (keskkonnapoliitika, meretranspordipoliitika, ühine kalanduspoliitika, siseturupoliitika, ühine kaubanduspoliitika, teadus- ja tehnoloogiaarenduse poliitika, kliimapoliitika ja muud asjakohased poliitikavaldkonnad), ning asjakohaste kahe- ja mitmepoolsete kokkulepetega, mille osaline Euroopa Liit on. Kuna BBNJ kokkulepe on mereõiguse konventsiooni rakenduskokkulepe ja konventsioon on juba osa Euroopa Liidu õigustikust, tagas Euroopa Komisjon ka selle, et peeti kinni konventsiooni sätetest ja selles sätestatud õiguste ja kohustuste tasakaalust, mis kajastuvad ka Euroopa Liidu õigustikus, ning et läbirääkimiste tulemus on mereõiguse konventsiooniga kooskõlas. Elurikkuse kaitse ja kestlik kasutamine on üks ELi peamisi prioriteete ning kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja ELi ookeanide majandamise tegevuskava käsitleva ühisteatise eesmärkidega.24

Euroopa Komisjon oli ette valmistamas ka direktiivi BBNJ kokkuleppe rakendamiseks vajaminevate õigusnormide kehtestamiseks ELis25. Liikmesriikide vastuseisu tõttu on eelnõukohase seaduse koostamise ajaks direktiivi üle läbirääkimised lõpetatud, sest enamiku liikmesriikide kui ka Euroopa Liidu Nõukogu õigusteenistuse hinnangul ei vaja BBNJ kokkulepe eraldi ülevõtmist direktiiviga, sest kokkulepe on ELis juba rakendatav. Leiti ka, et ELi taseme koordinatsiooni vajavates teemades tuleks leida teised lahendused, näiteks infovahetus eksperdirühmas või sarnaselt muude globaalsete lepetega nõukogu töörühm koordineerimiseks ja/või juhendmaterjalide koostamine.

Arvestada tuleb, et BBNJ kokkuleppe III osas käsitletud piirkonnapõhiste majandamisvahendite moodustamise ettepaneku menetlus võib juhul, kui see mõjutab ELi ainupädevuses olevaid küsimusi, olla käsitatav liidusiseselt ka kui ELi pädevuses olev otsus. BBNJ kokkuleppe IV osas käsitletud keskkonnamõju hindamist peetakse ELi ja liikmesriikide jagatud pädevuses olevaks küsimuseks, mistõttu IV osa rakendamine on üldjuhul liikmesriigi pädevuses. Sellest hoolimata eeldatakse, et liikmesriigid teevad neis küsimustes omavahel ja Euroopa Komisjoniga tihedat koostööd.

6. Seaduse mõju

Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetiliste ressursside kohta teabe esitamise, hoiustamise ning aruandluse nõuded

Mõju sihtrühm: mere geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamisega seotud Eesti kodanikud, ettevõtjad, teadus- ja arendustegevusasutused.
Sihtrühma suurus: teadus- ja haridusasutustest võivad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetiliste ressursside kasutamisega tõenäoliselt olla seotud Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Maaülikool. Äriregistri andmetel tegeleb Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori (EMTAK) koodiga 21201 (ravimpreparaatide tootmine) 14 ettevõtjat. EMTAK koodiga 72101 (teadus- ja arendustegevus loodus- ja tehnikateaduste vallas) kaetud tegevustega tegeleb Eestis 826 ettevõtjat, ent kood hõlmab väga laia suunitlusega teadus- ja arendustegevust, mille üheks osaks on ka DNA sekveneerimine bioloogiliste protsesside alusuuringuteks, samuti loomageneetika teadusuuringud. Sihtrühma suurust on kokkuvõttes raske hinnata, sest riigil on seni puudunud ülevaatlikud andmed riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise kohta. Äriregistri andmed EMTAK koodide põhjal annavad küll aimu laiemalt sellealasest ettevõtlusest ja teadus-arendustegevusest, kuid ei võimalda tuletada suurusjärku konkreetselt riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamisega tegelevate ettevõtjate ja asutuste kohta.
Eelnõu koostamisel on konsulteeritud Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadlastega, kelle sõnul on kõik proovikogumised jäänud riikide majandusvöönditesse, aga välistada ei saa, et tulevikus on plaanis koguda bioloogilisi või geneetilisi proove avamerelt ja sügavikualadelt. Tallinna Tehnikaülikooli teadlastele teadaolevalt ei ole seni keegi avamerelt proove kogunud. Seega võib eeldada, et seni on selline tegevus toimunud Eestis tervikuna äärmiselt väikese mahuga, kui üldse.
Mõju kirjeldus: suureneb sihtrühma halduskoormus. Kliimaministeeriumile edastatava teabe maht geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise kohta võib olla märkimisväärne, kuid andmeid esitatakse üldjuhul üks kord ning teavet tuleb ajakohastada üksnes juhul, kui varem esitatud andmed oluliselt muutuvad. Seeläbi välditakse ebaproportsionaalset halduskoormust, kuid tagatakse andmete ajakohasus.
Mõju sagedus sõltub geneetiliste ressursside kogumise intensiivsusest ja projektide arvust. Kui isik osaleb mitmes projektis, võib tekkida vajadus mitmeks teavituseks, kuid praktikas tehakse suurem osa tegevusest ilmselt rahvusvaheliste projektide raames, kus andmete esitamise eest vastutab sageli projekti juhtivpartner, kes ei pruugi olla Eestiga seotud. Sellistel juhtudel võib Eesti isikute otsene halduskoormus olla väike või puududa täielikult.
Samas parandab süsteemi ühtne ja rahvusvaheliselt kättesaadav andmevahetus Eestiga seotud isikute ligipääsu teabele erinevatest geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise projektidest.
Mõju olulisus: mõju ulatus on pigem väike, sest kavandatav kord ei mõjuta laiemalt ettevõtjate ja teadusarendusasutuste tegevust või toimemudelit, ning mõju avaldub harva, sest mõju avaldub vaid juhul, kui tegeldakse kirjeldatud toimingutega. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riske ei nähtu.

Mõju sihtrühm: mere geneetiliste ressursside ja digitaalsete järjestusandmete hoiustamisega seotud Eesti asutused ja ettevõtjad.
Sihtrühma suurus: sihtrühma suurust on raske hinnata, sest seni on puudunud kohustus registreerida andmeid riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside päritolu kohta. Eelnõu koostamisel konsulteeritud teadlaste sõnul hoiustatakse proove konkreetse labori, osakonna või instituudi juures (külmruumid, laod jne) ning andmed proovide kohta on konkreetsete teadusrühmade hallata. Puuduvad kesksed andmebaasid. Proovimaterjali või DNA säilitamine on keerulisem kui järjestusandmete säilitamine, kuna inimesed võivad töölt lahkuda ja järgmisel teadlasel või instituudil ei ole huvi neid proove säilitada ning aparatuur võib katki minna (näiteks proovide hoiustamiseks mõeldud sügavkülmik läheb katki ja seal hoiustatud proovid muutuvad kasutamatuks). Samas ei saa ka nõuda, et kõik kogutud proovid sekveneeritaks, kuna teadusrahastuse puhul võib juhtuda, et selleks pole piisavalt raha.
Mõju kirjeldus: suureneb sihtrühma halduskoormus. Kohustus registreerida hoidlas ja andmebaasis riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetilise ressursi päritoluandmed eeldab lisatoimingut sellise arhiivi, hoidla või andmekogu pidajalt ning võimalik, et mõningal juhul ka väikesemahulist IT-arendust päritoluandmete registreerimise võimaldamiseks. Mõju sagedus sõltub sellest, kui palju on Eestis kasutuses riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetilisi ressursse, ent eelduslikult on tegemist väikese mahuga ning kohustus ei ole liigselt koormav. Lisandub ka kohustus esitada Kliimaministeeriumile aruandeid kõnealuste geneetiliste ressursside kohta iga kahe aasta tagant, ent kui selliseid ressursse ei ole hoiustatud, ei teki ka aruandluskohustust.
Mõju olulisus: mõju on ajutise iseloomuga ning avaldub üksnes juhul, kui selliseid ressursse hoiustatakse. Mõju ei ole tervikuna oluline.

Mõju sihtrühm: Kliimaministeerium, Keskkonnaamet.
Mõju kirjeldus: vähesel määral suureneb Kliimaministeeriumi ametnike halduskoormus teabevõrgustikule või selle puudumisel ÜRO-le andmete edastamise kohustusega ning aruannete edastamise kohustusega juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele. tekib siiski harva, iga kahe aasta tagant, ning Nagoya protokolli raames kasutusel oleva teabevõrgustiku näitel ei tohiks aruannete edastamine, kui selliseid aruandeid üldse tekib, olla liialt ajakulukas. Tõenäoliselt on mõju väiksem kui Nagoya protokollist tulenev mõju, sest BBNJ kokkuleppes puudub riigi kohustus tuvastada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetiliste ressursside kogujaid või kasutajaid.
Vähesel määral võib suureneda Keskkonnaameti ametnike töökoormus riikliku järelevalve ülesannete täitmisega riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetiliste ressursside nõuete täitmise järelevalves, kuid eelduslikult on riikliku järelevalve vajadus harv, sest selliseid ressursse teadaolevalt Eestis seni kogutud ei ole.
Mõju olulisus: mõju on ajutine ja vähene ning tervikuna Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti toimimise kontekstis ebaoluline.

Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seonduv regulatsioon

Mõju sihtrühm: Eestis tegutsevad keskkonnakaitseorganisatsioonid, kõik era- ja juriidilised isikud.
Sihtrühma suurus: Eesti Keskkonnaühenduste Koja liikmed on kümme keskkonnaorganisatsiooni. Keeruline on hinnata, kui palju kohalikke keskkonnakaitsega tegelevaid organisatsioone või ka muid era- ja juriidilisi isikuid tegelevad või soovivad tegelda laiemalt maailmamere kaitse teemadega, ent kindlasti on selline eesmärk Eestis esindatud ja võib teadlikkuse kasvamisega ka suureneda. Merekeskkonna kaitse ja kasutamise temaatikaga tegelevad Eestis näiteks Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ning Eesti Maaülikool.
Mõju kirjeldus: esineb otsene positiivne mõju maailmamere kaitset edendavate isikute ja asutuste eesmärkide täitmisele, sest riigil on võimalik esitada ettepanekuid riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sealhulgas merekaitsealade loomiseks. Keskkonnakaitseorganisatsioonidel ja muudel isikutel, näiteks ülikoolidel on võimalik esitada ettepanekuid Kliimaministeeriumile kui merekeskkonna kaitse poliitika loojale, samuti on võimalik Kliimaministeeriumi kaudu avaldada arvamust teiste BBNJ osalisriikide poolt esitatud piirkonnapõhiste majandamisvahendite kehtestamise ettepanekutele, mis on avaldatud teabevõrgustikus. Seeläbi avarduvad organisatsioonide võimalused tegelda laiemalt maailmamere kaitset puudutavate küsimustega üksi või koostöös teiste sarnaste ja ka rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Mõju olulisus: mõju avaldub positiivsena, kuid ei ole ulatuslik ega õiguslikult või halduslikult koormav. Mõju on pigem toetav ja teadlikkust ning osalusvõimalusi suurendav.

Mõju sihtrühm: Kliimaministeerium, Keskkonnaamet.
Mõju kirjeldus: eelnõu järgi täidab Kliimaministeerium piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seonduvat aruandluse kohustust. Kuna järelevalvet teostab Keskkonnaamet, on vajalik Keskkonnaameti kaasamine aruandluse täitmisel. Samuti võib esineda vajadus vastata piirkonnapõhiste majandamisvahendite kehtestamist käsitlevatele siseriiklikele pöördumistele. Mõju avaldub harva, sest ilmselt ei teki olulisel määral piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekuid, arvestades, et kõige lähemad sellised alad, mida ettepanekud saaksid puudutada, asuvad väljaspool Läänemerd, Atlandi ookeani kirde- ja põhjaosas, ning selliste alade majandamise suhtes võivad ettepanekuid teha pigem aladele lähemal asuvad rannikuriigid või hoopis piirkondlikud organisatsioonid. Näiteks on Ühendkuningriigi ja Bermuda juhtimisel ettevalmistamisel Hamilton II deklaratsiooni lõpptekst, mille eesmärk on Sargasso mere kaitse alla võtmine BBNJ kokkuleppe raamistikus ette nähtud protseduuri kohaselt. Tegemist on mittesiduva dokumendiga, kuid selle läbirääkimistel osaleb ka Euroopa Liit.26
Keskkonnaametile kaasneb järelevalvekohustus piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seotud nõuete täitmise üle. Eelnõuga on ette nähtud võimalike rikkumiste korral teavitamiskohustus, mis võimaldaks Keskkonnaametil reageerida ilma eelneva ressursimahuka seire teostamise vajaduseta. Pistelisi kontrolle võidakse siiski teostada.
Mõju olulisus: Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumi töökorraldus suureneb vähesel määral, kuid ei too kaasa olulist töökoormuse kasvu ega nõua lisaressursse. Mõju on ajutine ning sõltub piirkonnapõhiste majandamisvahendite kehtestamise ettepanekute esitamise sagedusest ning järelevalve puhul sellest, kas Eestiga seotud isikud neil aladel tegutsevad või mitte.

Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel tehtavate tegevuste keskkonnamõju hindamise tingimused

Mõju sihtrühm: arendajad, eksperdid, avalikkus, sealhulgas keskkonnaorganisatsioonid.
Sihtrühma suurus: sihtrühma suurus sõltub projektide arvust ja võib ajas varieeruda.
Mõju kirjeldus: arendajatele ja ekspertidele kaasneb mõningane halduskoormus, mis seisneb menetlusdokumentide ettevalmistamises ja lisateabe esitamises, kui kavandatav tegevus võib mõjutada merekeskkonda väljaspool riigi jurisdiktsiooni ning esineb keskkonnamõju eelhinnangu või keskkonnamõju hindamise kohustus. Keskkonnaorganisatsioonidel tekib parem võimalus saada teavet riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste kohta.
Mõju olulisus: mõju on väheoluline, kuna mõjutatud isikute arv on piiratud ning BBNJ kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvaid tegevusi viiakse ellu harva. Muudatused puudutavad peamiselt menetluslikke kohustusi ega muuda keskkonnamõju hindamise sisulisi hindamiskriteeriume ega tegevusloa andmise aluseid. Lisanduv halduskoormus on vähene ning seda tasakaalustab suurem õigusselgus, parem teabe kättesaadavus ja tõhusam rahvusvaheline koostöö.27

Mõju sihtrühm: Keskkonnaamet, asjaomased asutused, Kliimaministeerium.
Mõju kirjeldus: kuna keskkonnamõju hindamise sisuline protsess ei muutu, kaasneb mõju BBNJ kokkuleppest tulenevatest seadusemuudatustest eelkõige teatud menetlustoimingute korral (huvirühmade kaasamise, teavitamise ja konsulteerimise kord). Sellega kaasneb mõningane töökoormuse suurenemine ametiasutustele (Keskkonnaametile), aga ka Kliimaministeeriumile keskkonnamõju hindamise dokumentide teabevõrgustikus kättesaadavaks tegemisel, teiste riikidega konsulteerimisel ning rahvusvahelise teabevahetuse korraldamisel.
Mõju olulisus: mõju on väheoluline, kuna mõjutatud isikute arv on piiratud ning BBNJ kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvaid tegevusi tehakse harva.

Avamere tegevusluba

Mõju sihtrühm: riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kaevandamise, nafta ja gaasi tootmisega seotud isikud, ehitiste püstitamisega seotud isikud (arendajad, töövõtjad), muude tegevustega seotud isikud, kui tegevusel on merekeskkonnale rohkem kui väheoluline mõju.
Sihtrühma suurus: Kliimaministeeriumil puuduvad andmed selle kohta, et Eesti kodanikud või ettevõtjad oleksid varem tegelnud või kavandaksid käesoleval ajal selliseid tegevusi. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kaevandatakse, uuritakse ja toodetakse naftat ja gaasi ning rajatakse ehitisi äärmiselt harva. Sellised tegevused on nii tehniliselt, majanduslikult kui ka rahvusvahelise õiguse kontekstis keerulised ning valdavalt koondunud riikide majandusvöönditesse (nt Norras). Seetõttu on nimetatud sihtrühmade tegelik suurus ja tegevuste esinemissagedus Eesti kontekstis väga väike.
Mõju kirjeldus: kavandatav muudatus kehtestab tegevusloa nõude riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kaevandamisele, nafta ja gaasi ammutamisele ning ehitiste rajamisele, aga ka muudele tegevustele, millega kaasneb olulisem kui väheoluline mõju. Sellega lisandub sihtrühmale nimetatud tegevustele eelnev haldusmenetlus, mille käigus pädev asutus hindab tegevuse vastavust õigusaktidele ja keskkonnanõuetele ning vajaduse korral seab tingimusi keskkonnamõju vältimiseks või vähendamiseks. Tegemist on ennetava regulatiivse meetmega, mille eesmärk on tagada, et võimalikuks tulevaseks tegevuseks oleks olemas selge loaraamistik. Muudatus ei muuda senist üldist regulatiivset lähenemist, kuna riikide jurisdiktsiooni all olevates piirkondades on sellised tegevused juba loakohustuslikud. Mõju avaldub peamiselt halduskoormuse lisandumises loa taotluse esitamisel ja menetlemisel. Arvestades sihtrühma väiksust ja tegevuste eeldatavalt harva esinemist, jääb mõju sagedus madalaks ning sõltub konkreetsete arendusprojektide tekkimisest.
Mõju olulisus: mõju on väheoluline kuni mõõdukas. Mõju ulatust piirab asjaolu, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel esineb sättes kirjeldatud tegevusi eeldatavalt harva ning tegemist on üksikjuhtumitega.

Mõju sihtrühm: Keskkonnaamet.
Mõju kirjeldus: regulatsiooni eeskujuks olnud Soome merekaitseseaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et Soome keskkonnaamet täidab juba praegu meresõidukite ja merekeskkonna kaitset käsitleva seaduse alusel loaandja ülesandeid, kui tegemist on Soome kodaniku või Soome juriidilise isiku tegevusega väljaspool riigi jurisdiktsiooni. Seni ei ole Soome keskkonnaametilt taotletud ühtegi 1994. aastal vastu võetud meresõidukite ja merekeskkonna kaitset käsitleva seaduse alusel nõutavat luba. Soome merekaitseseaduse vastuvõtmise ajal käsitati osa Läänemerest veel avamerealana, kuid muu hulgas Soome majandusvööndi kehtestamise tulemusena kohaldatakse seaduse loaandmist käsitlevaid sätteid nüüd üksnes tegevusele, mis toimub väljaspool Läänemerd. Seetõttu eeldatakse, et uus loakohustus leiab praktikas rakendamist suhteliselt harva. Seega võib eeldada, et nimetatud loamenetlustega seotud ülesannete ning Soome tegevuste keskkonnamõju hindamisest tulenevate lisaülesannete mõju pädevatele asutustele on vähemalt lähitulevikus väga väike.28

Võib eeldada, et sarnaselt Soomele on lisaülesannete mõju ka Keskkonnaametile vähemalt lähitulevikus väga väike. Mõju avalduks peamiselt töökoormuse lisandumises tegevusloa taotluste menetlemisel (taotluste läbivaatamine, otsuse tegemine, rahvusvaheline konsulteerimine), aga ka järelevalvekohustuses. Isegi, kui menetlusi on vähe, eeldab tegevusloa regulatsiooni kehtestamine Keskkonnaameti ametnike pädevuse arendamist ja hoidmist üksikute menetluste tarvis ning ka üksiku menetluse läbiviimine võib olla ajakulukas. Tegevused Eesti jurisdiktsioonist väljaspool eeldavad teadmisi ja pädevust, mida tavalise riigisisese keskkonnaloa ja selle menetluse puhul ei ole vaja, näiteks rahvusvahelise mereõiguse ja avamere keskkonnamõju hindamise pädevust, sealhulgas tuleb osata hinnata loa seost Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni, Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni, piirkondlike kalandusorganisatsioonide ja teiste sektoripõhiste režiimidega. Avamerel võivad keerukateks teemadeks osutuda süvamereelupaigad, merepõhja ökosüsteemid, pelaagilised kooslused ning uuenduslikud tehnoloogiad. Pädevuse arendamiseks on vaja koolitusi ning ekspertide tasandil parimate praktikate jagamist teiste ELi liikmesriikide ja BBNJ kokkuleppe osalistega. Tõenäoliselt töötatakse BBNJ kokkuleppe alusel loodavas vastavas töögrupis välja ka täpsemad suunised ja juhised keskkonnamõju hindamise kohta.

Siseriikliku veeloa menetluse kestus võib koos keskkonnamõju hindamisega ulatuda ligikaudu kahe aastani. Menetluse tegelik kestus ja töömaht sõltuvad muu hulgas kavandatava tegevuse iseloomust ja keerukusest, taotluse ning selle lisadokumentide mahust ja kvaliteedist, vajalike uuringute ja analüüside ulatusest, menetluse käigus ilmnevast täiendava teabe vajadusest, kaasamise tulemustest ning piiriülese konsultatsiooni vajadusest. Menetluse kalendaarne kestus ei tähenda, et ametnik tegeleb loamenetlusega kogu selle aja vältel pidevalt. Töökoormus jaguneb menetluse eri etappide vahel ning on ajaliselt ebaühtlane. Töömahukamad etapid on näiteks taotluse ja selle lisadokumentide läbivaatamine, keskkonnamõju hindamise dokumentide kontrollimine, vajaliku lisateabe küsimine, asjaomaste osapoolte kaasamine ning menetluse lõpus loa andmise või sellest keeldumise otsuse ettevalmistamine. Kuna keskkonnamõju hindamise ajal on loamenetlus peatatud, ei tähenda kaheaastane menetlusperiood kahe aasta ulatuses ühe ametniku pidevat tööd, vaid eri etappides jaotuvat töökoormust.

Avamere tegevusloa menetluse kestuse ja töömahu hindamiseks puudub käesoleval juhul piisav võrdlusandmestik. Seetõttu saab võimaliku menetluskoormuse kohta esitada üksnes esialgse hinnangu, lähtudes olemasolevast teabest siseriiklike veelubade menetlemise kohta ning arvestades avamere tegevuste võimalikku keerukust ja keskkonnamõju hindamise vajadust. Arvestades siseriikliku veeloa menetluse ligikaudset kestust, võib avamere tegevusloa menetlus esialgsel hinnangul kesta seega ligikaudu 2–5 aastat. Pikemat menetlusperioodi võivad tingida avamerealadega seotud teaduslik ebakindlus, täiendavate uuringute vajadus ning ulatuslikum konsulteerimiskohustus ranniku- ja teiste mõjutatud riikidega. Ka sellisel juhul ei võrdu menetluse kalendaarne kestus ametniku pideva tööajaga, vaid tegelik töömaht kujuneb sõltuvalt menetluse eri etappide ülesannetest, nende keerukusest ja ajalisest jaotusest.
Mõju olulisus: mõju on väheoluline. Mõju avaldumise sagedus ja mõjutatud sihtrühma suurus on väike ning regulatsioon ei muuda Keskkonnaameti varasemat toimimist märkimisväärselt, sest ülesanded lisanduvad olemasolevale, protseduuride vaates sarnasele loa- ja keskkonnamõju hindamise menetlusele.

Üldised mõjud

Seadus mõjutab elu- ja looduskeskkonda, majandust ja ergutab innovatsiooni. Seadusel puudub sotsiaalne, sealhulgas demograafiline, mõju, samuti ei ole sel mõju riigi julgeolekule ega regionaalarengule.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale
BBNJ kokkuleppe rakendamisega panustab Eesti eelkõige maailmamere elurikkuse kaitsesse ja elurikkuse õiglasesse kasutamisse. BBNJ kokkuleppe rakendamine tegevusloa ja keskkonnamõjude hindamise nõuete ning järelevalveõiguste kaudu aitab vähendada Eesti isikute kavandatava avamere tegevuse võimalikku negatiivset mõju elu- ja looduskeskkonnale. Muudatuste tulemusel suureneb ennetav kontroll Eesti isikute poolt väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni kavandatavate tegevuste üle ning väheneb risk, et tegevusega kaasnevad olulised negatiivsed mõjud merekeskkonnale ja selle elurikkusele jäävad enne tegevuse alustamist tuvastamata või asjakohaselt käsitlemata. Kokkuvõttes toetab regulatsioon merekeskkonna ja selle elurikkuse kaitset ning aitab tagada, et avamere tegevuste kavandamisel ja elluviimisel võetakse keskkonnamõjusid arvesse.

Mõju majandusele ja teadus- ja arendustegevusele
BBNJ kokkuleppe rakendamisega paraneb nii Eesti teadlaste ja ettevõtete kui ka geneetiliste ressursside kogude usaldusväärsus. Edaspidi registreerivad ja hoiustavad kõik osalised riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetilisi ressursse, sealhulgas nendega seotud projekte, läbipaistvalt ühtsete reeglite alusel. See tagab parema juurdepääsu infole ja muudab kogutud andmed usaldusväärsemaks. Ettevõtjatel ja teadlastel on edaspidi võimalik tutvuda teabega kõikide riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel toimuvate geneetiliste ressurssidega seotud tegevuste kohta, misläbi võiks paraneda ka nende võimalus sellistes projektides osaleda. Selline süsteem vähendab oluliselt kasutajate aja- ja ressursikulu ning ka kogudel on rahvusvaheliselt lihtsam geneetilist materjali vahetada.

7. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatavad tulud

Seaduse rakendamisel suureneb vähesel määral Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti ametnike töökoormus. Kliimaministeeriumi töökoormust suurendavad eeskätt geneetiliste ressurssidega seotud teabe ja aruannete edastamine teabevõrgustikule ning juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele, nõustav roll ning teiste pädevate asutuste ja seotud riikidega suhtlemise korraldamine (sh keskkonnamõju hindamise menetlustes osalemise koordineerimine). Keskkonnaameti töökoormus suureneb avamere tegevusloa menetlemise ja keskkonnamõju hindamise protsessiga ning eelnõus sätestatud tegevuste üle järelevalve tegemisel.

Seaduse rakendamisega kaasneb Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti ametnike koolitusvajadus avamere keskkonda ja selle kaitset puudutavates teemades. Vahendid kehtestatavate kohustuste täitmiseks ja koolituste korraldamiseks leitakse valitsemisala sisemiste vahendite arvelt. BBNJ kokkuleppe osaliste liikme- ja kaasnevate maksude suurust on hinnatud BBNJ kokkuleppe ratifitseerimise eelnõu seletuskirjas, ent osaliste finantskohustuste lõplikud suurused selguvad 2027. aasta jooksul.

8. Rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb muuta keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määrust nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ (RT I, 19.12.2023, 11). Rakendusakti kavand seletuskirjale lisatud.

9. Jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Välisministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ja Rahandusministeeriumile. Lisaks esitatakse eelnõu arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Laevaomanike Liidule, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingule, Eestimaa Looduse Fondile, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Tartu Ülikoolile, Tallinna Tehnikaülikoolile, Eesti Maaülikoolile, Eesti Vesiviljelejate Liidule, Eesti Avamere Vesiviljelejate Ühistule, Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liidule, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonile. Eelnõu on tutvustatud Geenitehnoloogiakomisjonile.


Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik