Seisukohad Eesti 2050 üleriigilise planeeringu põhilahendusele
| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 13-1/3427-6 |
| Registreeritud | 02.11.2026 |
| Sünkroonitud | 03.11.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 13 Maa ja ruumiloome |
| Sari | 13-1 Üleriigilise planeeringu koostamise kirjavahetus |
| Toimik | 13-1/24/90 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Eesti Mtsa- ja Puidutööstuse Liit |
| Saabumis/saatmisviis | Eesti Mtsa- ja Puidutööstuse Liit |
| Vastutaja | Anna Semjonova (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Maa- ja ruumipoliitika valdkond, Maa- ja ruumipoliitika osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Failid
Digiallkirjad
Allkirjade kehtivust ei ole
kontrollitud.
JAAN LINDMÄE
PNOEE-36003152729
2026-11-02 13:40:55
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 02.11.2026-65
[email protected]
Asi: Tagasiside üleriigilisele planeeringule Eesti 2050
Täname võimaluse eest olla kaasatud üleriigilise planeeringu koostamisse.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit toetab üleriigilist püüdlust tasakaalustatud, elurikka ja elamisväärse elukeskkonna kujundamiseks. Selle saavutamiseks tuleb muuhulgas käsitleda metsi ja metsandust mitte üksnes looduskeskkonna osana, vaid ka Eesti jaoks olulise strateegilise loodusressursina. Mets on ettevõtlusvaldkonna ning regionaalse arengu alustalana maapiirkondades ning seeläbi ka olulise osana riigi julgeolekus. Avalike huvide saavutamine peab toimuma viisil, mis tagab maaomanike õiguste austamise, õigusselguse ning erinevate ühiskondlike eesmärkide tasakaalustatud arvestamise.
Tallinna Ülikooli 2026. aasta uuringu järgi annab metsasektor otseselt ligikaudu 4–5% Eesti majanduse lisandväärtusest. Sektoris töötab 5–6% ettevõtetes hõivatutest.
Mitmes maakonnas töötab metsasektoris vähemalt iga kümnes erasektori töötaja. Need on saeveskid, puitmajatootjad, mööblitootjad, insenerid, logistikaettevõtted piirkondades, kus uute suurte tööandjate tekkimine pole iseenesestmõistetav.
Sektori majanduslik kaal ei tähenda seda, et loodus peab järele andma. Värske statistilise metsainventuuri järgi oli Eestis 2025. aastal 2,36 miljonit hektarit metsamaad ja 466 miljonit kuupmeetrit puitu. Metsa kogutagavara on viimastel aastatel püsinud stabiilsena. Viiendik metsamaast oli mittemajandatav ning veel 10,4% majanduspiirangutega.
Oluline on aru saada, et palju vaidlusi tekitanud põhimõte, et ligikaudu 70% Eesti metsamaast jääks majandatavaks, ei tähenda 70% metsa raiumist, vaid praeguse tasakaalu pikaajalist säilitamist.
Majandusmets ei ole lageraieala, vaid mets, mida kasvatatakse ja majandatakse ning kus pärast uuendusraiet sirgub uus metsapõlv. Ka metsa majandamata jätmisel on olulised tagajärjed, sest puud vananevad ja surevad ning eri puuliigid vajavad erinevat lähenemist.
Eesti majanduse jaoks on praeguse metsadebati suurim probleem teadmatus. Kapitalimahukas tööstus ei investeeri olukorras, kus ta ei tea, millise toorainebaasiga saab kümne või kahekümne aasta pärast arvestada. Kui ettevõtja kaalub Eestisse sadade miljonite eurode suurust biorafineerimise või puidukeemia investeeringut, peab ta teadma, kas tal on siin kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast piisav toorainebaas.
Eelnõu praegune lähenemine käsitleb maalist arengut peamiselt rohevõrgustiku ja väärtuslike maastike kaudu. Eelnõus on viidatud väärtuslikele põllumaadele, kuid piisaval määral metsamajandust ja puidulist ressurssi ei käsitleta ning pigem piiratakse selle kasutust.
Puit on metsarikkas riigis oluline strateegiline ressurss ja varustuskindlustuse komponent, mida peab sellisena käsitlema ka üleriigilises planeeringus.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidule (edaspidi EMPL) ning kogu metsasektori investeerimiskindluse ja konkurentsivõimekuse tagab olulisel määral kodumaiste puiduressursside kättesaadavus.
Seetõttu väljendab EMPL muret seoses olukorraga, kus Eesti 2050 eelnõust (edaspidi Eelnõu) on majandusmetsana majandatava metsa osakaalu fikseerimisel käsitlusest välja jäetud rohevõrgustiku alad, kuhu kohalikud omavalitsused saavad Eelnõu kohaselt planeerimisseaduse alusel üldplaneeringu kaudu kehtestada metsamajandamisele täiendavaid kitsendusi.
Käesoleval ajal kuulub kohalike omavalitsuste rohevõrgustikesse 1,68 mln ha metsamaast ehk 71,4% (SMI 2024) ning mitmed omavalitsused on oma üldplaneeringutega seadnud metsamajandamisele väga olulisi piiranguid. Sellisteks piiranguteks on näiteks uuendusraieviiside kasutamise piiramine, ainult valikraiete või turberaiete lubamine, piirangud langi suurusele, erinevad tingimused lageraie langiga piirneva metsa uuenenuks lugemisele ja säilikpuude hulga jätmisele, aga ka nõue rohevõrgustiku koridorides vältida neid täielikult läbilõikavaid lageraieid jmt. Sellised piirangud kvalifitseeruvad täiendavates piiranguteks, mis on vastuolus valitsuse koalitsioonikokkuleppe punktiga 145.
Paljudes üldplaneeringutes on nõue raiete planeerimisel see eelnevalt kohaliku omavalitsusega kooskõlastada.
Käesolevaks ajaks väljakujunenud rohevõrgustiku aladel piirangute kohaldamise praktika on kujunenud sedavõrd olulisteks metsa majandamise piiranguteks, et kohane ja põhjendatud on lugeda neid rohevõrgustike alasid piirangutega majandusmetsade hulka. Asjakohane on siinkohal märkida, et metsamajandamist piirab olulisel määramine niikuinii kehtiv metsaseadus, mille eesmärk on muuhulgas tagada metsa säästev majandamine. Viimastel aastatel on rohealadel majandusest välja jäetavate metsade osakaal järjest kasvanud.
Eestis menetletakse üldplaneeringuid 63 vallas ja 15 linnas. Üldplaneeringute menetlemisel väljatöötavate kitsenduste väljatöötamine ja kehtestamine sisaldab tohutut halduskoormust erinevatele osapooltele, sh ministeeriumitele, KOV-idele, huviorganisatsioonidele, kohalikele elanikele, ettevõtetele jne.
Kliimaministeeriumi ametnike hinnangul puudub riigil adekvaatset ülevaade, millised kitsendused ja millises mahus on KOV-ide poolt rohealadele seatud. Rohealade kitsenduste eest metsaomanikele mingit hüvitisi ei maksta.
Rohevõrgustikes metsamajanduse piiramine sisaldab sedavõrd olulisi piiranguid, et neid alasid ei saa lugeda majandusmetsade hulka kuuluvateks metsadeks. Viimastel aastatel on rohevõrgustikes asuvate, majandusest välja jäetavate metsade osakaal järjest kasvanud.
EMPL on seisukohale, et rohevõrgustiku aladel, mis ei ole juba looduskaitse seaduse alusel kaitse all, ei tohiks piirata metsamaa majandamist rohkem, kui seda nõuab metsaseadus.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada Eelnõud alljärgnevas sõnastuses:
„Rohevõrgustiku asukoha ja toimimist tagavate tingimuste täpsustamine ning nendest tekkivate kitsenduste määramine toimub arvestades põhimõtet, et metsa majandamisele kehtestatavad kitsendused ei või olla rangemad metsaseadusest tulenevatest piirangutest.“
Eelnõu väärtuslike maastike sisu jääb ebamääraseks – peatükis toodud punktid on pigem visiooni kirjeldus kui põhimõtted. Ainus selgelt arusaadav põhimõte on see, et domineerivaid ehitisi ei tohi püstitada. Ühtlasi pole selge, kui palju mõjutab metsakasutust väärtuslike maastike mõiste sissetoomine. Pole kahtlust, et jätkusuutlik maakasutus ja loodusressursside kasutamine on oluline, kuid eelkõige elurikkuse ja ökoloogiliste suundade peavoolustamine üle terve planeerimisdokumendi ei pruugi olla tasakaalustatud lähenemine kogu üleriigilisele planeeringule.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jaan Lindmäe
Õigusloome teemajuht
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 02.11.2026-65
[email protected]
Asi: Tagasiside üleriigilisele planeeringule Eesti 2050
Täname võimaluse eest olla kaasatud üleriigilise planeeringu koostamisse.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit toetab üleriigilist püüdlust tasakaalustatud, elurikka ja elamisväärse elukeskkonna kujundamiseks. Selle saavutamiseks tuleb muuhulgas käsitleda metsi ja metsandust mitte üksnes looduskeskkonna osana, vaid ka Eesti jaoks olulise strateegilise loodusressursina. Mets on ettevõtlusvaldkonna ning regionaalse arengu alustalana maapiirkondades ning seeläbi ka olulise osana riigi julgeolekus. Avalike huvide saavutamine peab toimuma viisil, mis tagab maaomanike õiguste austamise, õigusselguse ning erinevate ühiskondlike eesmärkide tasakaalustatud arvestamise.
Tallinna Ülikooli 2026. aasta uuringu järgi annab metsasektor otseselt ligikaudu 4–5% Eesti majanduse lisandväärtusest. Sektoris töötab 5–6% ettevõtetes hõivatutest.
Mitmes maakonnas töötab metsasektoris vähemalt iga kümnes erasektori töötaja. Need on saeveskid, puitmajatootjad, mööblitootjad, insenerid, logistikaettevõtted piirkondades, kus uute suurte tööandjate tekkimine pole iseenesestmõistetav.
Sektori majanduslik kaal ei tähenda seda, et loodus peab järele andma. Värske statistilise metsainventuuri järgi oli Eestis 2025. aastal 2,36 miljonit hektarit metsamaad ja 466 miljonit kuupmeetrit puitu. Metsa kogutagavara on viimastel aastatel püsinud stabiilsena. Viiendik metsamaast oli mittemajandatav ning veel 10,4% majanduspiirangutega.
Oluline on aru saada, et palju vaidlusi tekitanud põhimõte, et ligikaudu 70% Eesti metsamaast jääks majandatavaks, ei tähenda 70% metsa raiumist, vaid praeguse tasakaalu pikaajalist säilitamist.
Majandusmets ei ole lageraieala, vaid mets, mida kasvatatakse ja majandatakse ning kus pärast uuendusraiet sirgub uus metsapõlv. Ka metsa majandamata jätmisel on olulised tagajärjed, sest puud vananevad ja surevad ning eri puuliigid vajavad erinevat lähenemist.
Eesti majanduse jaoks on praeguse metsadebati suurim probleem teadmatus. Kapitalimahukas tööstus ei investeeri olukorras, kus ta ei tea, millise toorainebaasiga saab kümne või kahekümne aasta pärast arvestada. Kui ettevõtja kaalub Eestisse sadade miljonite eurode suurust biorafineerimise või puidukeemia investeeringut, peab ta teadma, kas tal on siin kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast piisav toorainebaas.
Eelnõu praegune lähenemine käsitleb maalist arengut peamiselt rohevõrgustiku ja väärtuslike maastike kaudu. Eelnõus on viidatud väärtuslikele põllumaadele, kuid piisaval määral metsamajandust ja puidulist ressurssi ei käsitleta ning pigem piiratakse selle kasutust.
Puit on metsarikkas riigis oluline strateegiline ressurss ja varustuskindlustuse komponent, mida peab sellisena käsitlema ka üleriigilises planeeringus.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidule (edaspidi EMPL) ning kogu metsasektori investeerimiskindluse ja konkurentsivõimekuse tagab olulisel määral kodumaiste puiduressursside kättesaadavus.
Seetõttu väljendab EMPL muret seoses olukorraga, kus Eesti 2050 eelnõust (edaspidi Eelnõu) on majandusmetsana majandatava metsa osakaalu fikseerimisel käsitlusest välja jäetud rohevõrgustiku alad, kuhu kohalikud omavalitsused saavad Eelnõu kohaselt planeerimisseaduse alusel üldplaneeringu kaudu kehtestada metsamajandamisele täiendavaid kitsendusi.
Käesoleval ajal kuulub kohalike omavalitsuste rohevõrgustikesse 1,68 mln ha metsamaast ehk 71,4% (SMI 2024) ning mitmed omavalitsused on oma üldplaneeringutega seadnud metsamajandamisele väga olulisi piiranguid. Sellisteks piiranguteks on näiteks uuendusraieviiside kasutamise piiramine, ainult valikraiete või turberaiete lubamine, piirangud langi suurusele, erinevad tingimused lageraie langiga piirneva metsa uuenenuks lugemisele ja säilikpuude hulga jätmisele, aga ka nõue rohevõrgustiku koridorides vältida neid täielikult läbilõikavaid lageraieid jmt. Sellised piirangud kvalifitseeruvad täiendavates piiranguteks, mis on vastuolus valitsuse koalitsioonikokkuleppe punktiga 145.
Paljudes üldplaneeringutes on nõue raiete planeerimisel see eelnevalt kohaliku omavalitsusega kooskõlastada.
Käesolevaks ajaks väljakujunenud rohevõrgustiku aladel piirangute kohaldamise praktika on kujunenud sedavõrd olulisteks metsa majandamise piiranguteks, et kohane ja põhjendatud on lugeda neid rohevõrgustike alasid piirangutega majandusmetsade hulka. Asjakohane on siinkohal märkida, et metsamajandamist piirab olulisel määramine niikuinii kehtiv metsaseadus, mille eesmärk on muuhulgas tagada metsa säästev majandamine. Viimastel aastatel on rohealadel majandusest välja jäetavate metsade osakaal järjest kasvanud.
Eestis menetletakse üldplaneeringuid 63 vallas ja 15 linnas. Üldplaneeringute menetlemisel väljatöötavate kitsenduste väljatöötamine ja kehtestamine sisaldab tohutut halduskoormust erinevatele osapooltele, sh ministeeriumitele, KOV-idele, huviorganisatsioonidele, kohalikele elanikele, ettevõtetele jne.
Kliimaministeeriumi ametnike hinnangul puudub riigil adekvaatset ülevaade, millised kitsendused ja millises mahus on KOV-ide poolt rohealadele seatud. Rohealade kitsenduste eest metsaomanikele mingit hüvitisi ei maksta.
Rohevõrgustikes metsamajanduse piiramine sisaldab sedavõrd olulisi piiranguid, et neid alasid ei saa lugeda majandusmetsade hulka kuuluvateks metsadeks. Viimastel aastatel on rohevõrgustikes asuvate, majandusest välja jäetavate metsade osakaal järjest kasvanud.
EMPL on seisukohale, et rohevõrgustiku aladel, mis ei ole juba looduskaitse seaduse alusel kaitse all, ei tohiks piirata metsamaa majandamist rohkem, kui seda nõuab metsaseadus.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada Eelnõud alljärgnevas sõnastuses:
„Rohevõrgustiku asukoha ja toimimist tagavate tingimuste täpsustamine ning nendest tekkivate kitsenduste määramine toimub arvestades põhimõtet, et metsa majandamisele kehtestatavad kitsendused ei või olla rangemad metsaseadusest tulenevatest piirangutest.“
Eelnõu väärtuslike maastike sisu jääb ebamääraseks – peatükis toodud punktid on pigem visiooni kirjeldus kui põhimõtted. Ainus selgelt arusaadav põhimõte on see, et domineerivaid ehitisi ei tohi püstitada. Ühtlasi pole selge, kui palju mõjutab metsakasutust väärtuslike maastike mõiste sissetoomine. Pole kahtlust, et jätkusuutlik maakasutus ja loodusressursside kasutamine on oluline, kuid eelkõige elurikkuse ja ökoloogiliste suundade peavoolustamine üle terve planeerimisdokumendi ei pruugi olla tasakaalustatud lähenemine kogu üleriigilisele planeeringule.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jaan Lindmäe
Õigusloome teemajuht
|
Tähelepanu!
Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
Tere
Edastan manuses Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu seisukohad Eesti 2050 põhilahendustele.
Lugupidamisega
Digiallkirjad
Allkirjade kehtivust ei ole
kontrollitud.
JAAN LINDMÄE
PNOEE-36003152729
2026-11-02 13:40:55
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 02.11.2026-65
[email protected]
Asi: Tagasiside üleriigilisele planeeringule Eesti 2050
Täname võimaluse eest olla kaasatud üleriigilise planeeringu koostamisse.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit toetab üleriigilist püüdlust tasakaalustatud, elurikka ja elamisväärse elukeskkonna kujundamiseks. Selle saavutamiseks tuleb muuhulgas käsitleda metsi ja metsandust mitte üksnes looduskeskkonna osana, vaid ka Eesti jaoks olulise strateegilise loodusressursina. Mets on ettevõtlusvaldkonna ning regionaalse arengu alustalana maapiirkondades ning seeläbi ka olulise osana riigi julgeolekus. Avalike huvide saavutamine peab toimuma viisil, mis tagab maaomanike õiguste austamise, õigusselguse ning erinevate ühiskondlike eesmärkide tasakaalustatud arvestamise.
Tallinna Ülikooli 2026. aasta uuringu järgi annab metsasektor otseselt ligikaudu 4–5% Eesti majanduse lisandväärtusest. Sektoris töötab 5–6% ettevõtetes hõivatutest.
Mitmes maakonnas töötab metsasektoris vähemalt iga kümnes erasektori töötaja. Need on saeveskid, puitmajatootjad, mööblitootjad, insenerid, logistikaettevõtted piirkondades, kus uute suurte tööandjate tekkimine pole iseenesestmõistetav.
Sektori majanduslik kaal ei tähenda seda, et loodus peab järele andma. Värske statistilise metsainventuuri järgi oli Eestis 2025. aastal 2,36 miljonit hektarit metsamaad ja 466 miljonit kuupmeetrit puitu. Metsa kogutagavara on viimastel aastatel püsinud stabiilsena. Viiendik metsamaast oli mittemajandatav ning veel 10,4% majanduspiirangutega.
Oluline on aru saada, et palju vaidlusi tekitanud põhimõte, et ligikaudu 70% Eesti metsamaast jääks majandatavaks, ei tähenda 70% metsa raiumist, vaid praeguse tasakaalu pikaajalist säilitamist.
Majandusmets ei ole lageraieala, vaid mets, mida kasvatatakse ja majandatakse ning kus pärast uuendusraiet sirgub uus metsapõlv. Ka metsa majandamata jätmisel on olulised tagajärjed, sest puud vananevad ja surevad ning eri puuliigid vajavad erinevat lähenemist.
Eesti majanduse jaoks on praeguse metsadebati suurim probleem teadmatus. Kapitalimahukas tööstus ei investeeri olukorras, kus ta ei tea, millise toorainebaasiga saab kümne või kahekümne aasta pärast arvestada. Kui ettevõtja kaalub Eestisse sadade miljonite eurode suurust biorafineerimise või puidukeemia investeeringut, peab ta teadma, kas tal on siin kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast piisav toorainebaas.
Eelnõu praegune lähenemine käsitleb maalist arengut peamiselt rohevõrgustiku ja väärtuslike maastike kaudu. Eelnõus on viidatud väärtuslikele põllumaadele, kuid piisaval määral metsamajandust ja puidulist ressurssi ei käsitleta ning pigem piiratakse selle kasutust.
Puit on metsarikkas riigis oluline strateegiline ressurss ja varustuskindlustuse komponent, mida peab sellisena käsitlema ka üleriigilises planeeringus.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidule (edaspidi EMPL) ning kogu metsasektori investeerimiskindluse ja konkurentsivõimekuse tagab olulisel määral kodumaiste puiduressursside kättesaadavus.
Seetõttu väljendab EMPL muret seoses olukorraga, kus Eesti 2050 eelnõust (edaspidi Eelnõu) on majandusmetsana majandatava metsa osakaalu fikseerimisel käsitlusest välja jäetud rohevõrgustiku alad, kuhu kohalikud omavalitsused saavad Eelnõu kohaselt planeerimisseaduse alusel üldplaneeringu kaudu kehtestada metsamajandamisele täiendavaid kitsendusi.
Käesoleval ajal kuulub kohalike omavalitsuste rohevõrgustikesse 1,68 mln ha metsamaast ehk 71,4% (SMI 2024) ning mitmed omavalitsused on oma üldplaneeringutega seadnud metsamajandamisele väga olulisi piiranguid. Sellisteks piiranguteks on näiteks uuendusraieviiside kasutamise piiramine, ainult valikraiete või turberaiete lubamine, piirangud langi suurusele, erinevad tingimused lageraie langiga piirneva metsa uuenenuks lugemisele ja säilikpuude hulga jätmisele, aga ka nõue rohevõrgustiku koridorides vältida neid täielikult läbilõikavaid lageraieid jmt. Sellised piirangud kvalifitseeruvad täiendavates piiranguteks, mis on vastuolus valitsuse koalitsioonikokkuleppe punktiga 145.
Paljudes üldplaneeringutes on nõue raiete planeerimisel see eelnevalt kohaliku omavalitsusega kooskõlastada.
Käesolevaks ajaks väljakujunenud rohevõrgustiku aladel piirangute kohaldamise praktika on kujunenud sedavõrd olulisteks metsa majandamise piiranguteks, et kohane ja põhjendatud on lugeda neid rohevõrgustike alasid piirangutega majandusmetsade hulka. Asjakohane on siinkohal märkida, et metsamajandamist piirab olulisel määramine niikuinii kehtiv metsaseadus, mille eesmärk on muuhulgas tagada metsa säästev majandamine. Viimastel aastatel on rohealadel majandusest välja jäetavate metsade osakaal järjest kasvanud.
Eestis menetletakse üldplaneeringuid 63 vallas ja 15 linnas. Üldplaneeringute menetlemisel väljatöötavate kitsenduste väljatöötamine ja kehtestamine sisaldab tohutut halduskoormust erinevatele osapooltele, sh ministeeriumitele, KOV-idele, huviorganisatsioonidele, kohalikele elanikele, ettevõtetele jne.
Kliimaministeeriumi ametnike hinnangul puudub riigil adekvaatset ülevaade, millised kitsendused ja millises mahus on KOV-ide poolt rohealadele seatud. Rohealade kitsenduste eest metsaomanikele mingit hüvitisi ei maksta.
Rohevõrgustikes metsamajanduse piiramine sisaldab sedavõrd olulisi piiranguid, et neid alasid ei saa lugeda majandusmetsade hulka kuuluvateks metsadeks. Viimastel aastatel on rohevõrgustikes asuvate, majandusest välja jäetavate metsade osakaal järjest kasvanud.
EMPL on seisukohale, et rohevõrgustiku aladel, mis ei ole juba looduskaitse seaduse alusel kaitse all, ei tohiks piirata metsamaa majandamist rohkem, kui seda nõuab metsaseadus.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada Eelnõud alljärgnevas sõnastuses:
„Rohevõrgustiku asukoha ja toimimist tagavate tingimuste täpsustamine ning nendest tekkivate kitsenduste määramine toimub arvestades põhimõtet, et metsa majandamisele kehtestatavad kitsendused ei või olla rangemad metsaseadusest tulenevatest piirangutest.“
Eelnõu väärtuslike maastike sisu jääb ebamääraseks – peatükis toodud punktid on pigem visiooni kirjeldus kui põhimõtted. Ainus selgelt arusaadav põhimõte on see, et domineerivaid ehitisi ei tohi püstitada. Ühtlasi pole selge, kui palju mõjutab metsakasutust väärtuslike maastike mõiste sissetoomine. Pole kahtlust, et jätkusuutlik maakasutus ja loodusressursside kasutamine on oluline, kuid eelkõige elurikkuse ja ökoloogiliste suundade peavoolustamine üle terve planeerimisdokumendi ei pruugi olla tasakaalustatud lähenemine kogu üleriigilisele planeeringule.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jaan Lindmäe
Õigusloome teemajuht
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 02.11.2026-65
[email protected]
Asi: Tagasiside üleriigilisele planeeringule Eesti 2050
Täname võimaluse eest olla kaasatud üleriigilise planeeringu koostamisse.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit toetab üleriigilist püüdlust tasakaalustatud, elurikka ja elamisväärse elukeskkonna kujundamiseks. Selle saavutamiseks tuleb muuhulgas käsitleda metsi ja metsandust mitte üksnes looduskeskkonna osana, vaid ka Eesti jaoks olulise strateegilise loodusressursina. Mets on ettevõtlusvaldkonna ning regionaalse arengu alustalana maapiirkondades ning seeläbi ka olulise osana riigi julgeolekus. Avalike huvide saavutamine peab toimuma viisil, mis tagab maaomanike õiguste austamise, õigusselguse ning erinevate ühiskondlike eesmärkide tasakaalustatud arvestamise.
Tallinna Ülikooli 2026. aasta uuringu järgi annab metsasektor otseselt ligikaudu 4–5% Eesti majanduse lisandväärtusest. Sektoris töötab 5–6% ettevõtetes hõivatutest.
Mitmes maakonnas töötab metsasektoris vähemalt iga kümnes erasektori töötaja. Need on saeveskid, puitmajatootjad, mööblitootjad, insenerid, logistikaettevõtted piirkondades, kus uute suurte tööandjate tekkimine pole iseenesestmõistetav.
Sektori majanduslik kaal ei tähenda seda, et loodus peab järele andma. Värske statistilise metsainventuuri järgi oli Eestis 2025. aastal 2,36 miljonit hektarit metsamaad ja 466 miljonit kuupmeetrit puitu. Metsa kogutagavara on viimastel aastatel püsinud stabiilsena. Viiendik metsamaast oli mittemajandatav ning veel 10,4% majanduspiirangutega.
Oluline on aru saada, et palju vaidlusi tekitanud põhimõte, et ligikaudu 70% Eesti metsamaast jääks majandatavaks, ei tähenda 70% metsa raiumist, vaid praeguse tasakaalu pikaajalist säilitamist.
Majandusmets ei ole lageraieala, vaid mets, mida kasvatatakse ja majandatakse ning kus pärast uuendusraiet sirgub uus metsapõlv. Ka metsa majandamata jätmisel on olulised tagajärjed, sest puud vananevad ja surevad ning eri puuliigid vajavad erinevat lähenemist.
Eesti majanduse jaoks on praeguse metsadebati suurim probleem teadmatus. Kapitalimahukas tööstus ei investeeri olukorras, kus ta ei tea, millise toorainebaasiga saab kümne või kahekümne aasta pärast arvestada. Kui ettevõtja kaalub Eestisse sadade miljonite eurode suurust biorafineerimise või puidukeemia investeeringut, peab ta teadma, kas tal on siin kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast piisav toorainebaas.
Eelnõu praegune lähenemine käsitleb maalist arengut peamiselt rohevõrgustiku ja väärtuslike maastike kaudu. Eelnõus on viidatud väärtuslikele põllumaadele, kuid piisaval määral metsamajandust ja puidulist ressurssi ei käsitleta ning pigem piiratakse selle kasutust.
Puit on metsarikkas riigis oluline strateegiline ressurss ja varustuskindlustuse komponent, mida peab sellisena käsitlema ka üleriigilises planeeringus.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidule (edaspidi EMPL) ning kogu metsasektori investeerimiskindluse ja konkurentsivõimekuse tagab olulisel määral kodumaiste puiduressursside kättesaadavus.
Seetõttu väljendab EMPL muret seoses olukorraga, kus Eesti 2050 eelnõust (edaspidi Eelnõu) on majandusmetsana majandatava metsa osakaalu fikseerimisel käsitlusest välja jäetud rohevõrgustiku alad, kuhu kohalikud omavalitsused saavad Eelnõu kohaselt planeerimisseaduse alusel üldplaneeringu kaudu kehtestada metsamajandamisele täiendavaid kitsendusi.
Käesoleval ajal kuulub kohalike omavalitsuste rohevõrgustikesse 1,68 mln ha metsamaast ehk 71,4% (SMI 2024) ning mitmed omavalitsused on oma üldplaneeringutega seadnud metsamajandamisele väga olulisi piiranguid. Sellisteks piiranguteks on näiteks uuendusraieviiside kasutamise piiramine, ainult valikraiete või turberaiete lubamine, piirangud langi suurusele, erinevad tingimused lageraie langiga piirneva metsa uuenenuks lugemisele ja säilikpuude hulga jätmisele, aga ka nõue rohevõrgustiku koridorides vältida neid täielikult läbilõikavaid lageraieid jmt. Sellised piirangud kvalifitseeruvad täiendavates piiranguteks, mis on vastuolus valitsuse koalitsioonikokkuleppe punktiga 145.
Paljudes üldplaneeringutes on nõue raiete planeerimisel see eelnevalt kohaliku omavalitsusega kooskõlastada.
Käesolevaks ajaks väljakujunenud rohevõrgustiku aladel piirangute kohaldamise praktika on kujunenud sedavõrd olulisteks metsa majandamise piiranguteks, et kohane ja põhjendatud on lugeda neid rohevõrgustike alasid piirangutega majandusmetsade hulka. Asjakohane on siinkohal märkida, et metsamajandamist piirab olulisel määramine niikuinii kehtiv metsaseadus, mille eesmärk on muuhulgas tagada metsa säästev majandamine. Viimastel aastatel on rohealadel majandusest välja jäetavate metsade osakaal järjest kasvanud.
Eestis menetletakse üldplaneeringuid 63 vallas ja 15 linnas. Üldplaneeringute menetlemisel väljatöötavate kitsenduste väljatöötamine ja kehtestamine sisaldab tohutut halduskoormust erinevatele osapooltele, sh ministeeriumitele, KOV-idele, huviorganisatsioonidele, kohalikele elanikele, ettevõtetele jne.
Kliimaministeeriumi ametnike hinnangul puudub riigil adekvaatset ülevaade, millised kitsendused ja millises mahus on KOV-ide poolt rohealadele seatud. Rohealade kitsenduste eest metsaomanikele mingit hüvitisi ei maksta.
Rohevõrgustikes metsamajanduse piiramine sisaldab sedavõrd olulisi piiranguid, et neid alasid ei saa lugeda majandusmetsade hulka kuuluvateks metsadeks. Viimastel aastatel on rohevõrgustikes asuvate, majandusest välja jäetavate metsade osakaal järjest kasvanud.
EMPL on seisukohale, et rohevõrgustiku aladel, mis ei ole juba looduskaitse seaduse alusel kaitse all, ei tohiks piirata metsamaa majandamist rohkem, kui seda nõuab metsaseadus.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada Eelnõud alljärgnevas sõnastuses:
„Rohevõrgustiku asukoha ja toimimist tagavate tingimuste täpsustamine ning nendest tekkivate kitsenduste määramine toimub arvestades põhimõtet, et metsa majandamisele kehtestatavad kitsendused ei või olla rangemad metsaseadusest tulenevatest piirangutest.“
Eelnõu väärtuslike maastike sisu jääb ebamääraseks – peatükis toodud punktid on pigem visiooni kirjeldus kui põhimõtted. Ainus selgelt arusaadav põhimõte on see, et domineerivaid ehitisi ei tohi püstitada. Ühtlasi pole selge, kui palju mõjutab metsakasutust väärtuslike maastike mõiste sissetoomine. Pole kahtlust, et jätkusuutlik maakasutus ja loodusressursside kasutamine on oluline, kuid eelkõige elurikkuse ja ökoloogiliste suundade peavoolustamine üle terve planeerimisdokumendi ei pruugi olla tasakaalustatud lähenemine kogu üleriigilisele planeeringule.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jaan Lindmäe
Õigusloome teemajuht
Seosed
| Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
|---|