Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile
01. 11.2026
Ettepanekud üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ põhilahenduse ja elluviimiskava täiendamiseks
Esitan järgmised ettepanekud üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ põhilahenduse ja elluviimiskava täiendamiseks.
Ettepanekute eesmärk on täpsustada kompaktse asustuse arendamise, säästliku maakasutuse, olemasoleva taristu kasutamise ning riigiteede ja liikuvusvõrgustiku pikaajalise arendamise põhimõtteid.
Planeeringu visioon „Tugevate keskuste Eesti“ toetab olemasolevate keskuste tugevdamist, kompaktset asustust ning taristu tõhusamat kasutamist. Nende eesmärkide saavutamiseks on oluline tagada, et uued ruumilised suunised arvestaksid kehtivate üldplaneeringutega juba kavandatud maakasutust ning et riiklikud taristuinvesteeringud toetaksid piirkondade tegelikke ja pikaajalisi arenguvajadusi.
1. Kehtivate üldplaneeringutega kavandatud elamualade eristamine uutest arendusaladest
Seletuskirja peatükid 3.4 ja 3.4.1
Planeeringu peatükis 3.4 on sätestatud, et linnaline asustus ei laiene looduslikele aladele ning põllu- ja metsamajandusmaadele. Peatüki 3.4.1 punktis 1 võimaldatakse samas nende alade kasutamist põhjendatud vajaduse korral kaaluda.
Praegune sõnastus ei erista piisavalt täiesti uute arendusalade kavandamist kehtivate üldplaneeringutega juba elamuehituseks reserveeritud maa-alade väljaarendamisest.
Ettepanek
Täiendada planeeringut põhimõttega, et kompaktse asustuse kujundamisel tuleb eristada uute, olemasolevast asustusest eraldiseisvate arendusalade kavandamist kehtivate üldplaneeringutega juba elamuehituseks reserveeritud maa-alade väljaarendamisest.
Olemasolevate asustuskeskuste läheduses paiknevate, sealhulgas perspektiivsete tiheasustusalade arenguvõimaluste hindamisel tuleb arvestada varasemaid planeerimisotsuseid, piirkonna funktsionaalset seotust keskusega, olemasolevat ja kavandatud taristut ning tegelikke keskkonnatingimusi.
Selliste alade põhjendatud väljaarendamist tuleks käsitleda kompaktse asustuse kujundamise ühe võimalusena, mitte samaväärselt täiesti uute, olemasolevast asustusest eraldiseisvate arendusalade rajamisega.
Kehtivate üldplaneeringutega juba kavandatud elamualade arenguvõimaluste ümberhindamisel tuleb selgelt põhjendada muutmise vajadust, arvestades õiguskindluse, proportsionaalsuse ning avalike ja erahuvide tasakaalustatud kaalumise põhimõtteid.

2. Väärtuslike põllumajandusmaade kaitse põhimõtete täpsustamine varem planeeritud elamualadel
Seletuskirja peatükk 3.6.3, punkt 2
Väärtuslike põllumajandusmaade säilitamine on oluline toidujulgeoleku ja maamajanduse seisukohalt. Samas tuleb arvestada, et osa põllumajandusmaid on kehtivate üldplaneeringutega juba reserveeritud tulevaseks elamuehituseks, lähtudes asustuse arenguvajadustest ja keskuste lähedusest.
Sellistel aladel võib põllumajandusmaa kaitse põhimõtete jäik tõlgendamine sattuda vastuollu varasemate planeerimisotsuste ja kompaktse asustuse arendamise eesmärkidega.
Ettepanek
Täiendada väärtuslike põllumajandusmaade kasutamise suuniseid põhimõttega, et kehtivate üldplaneeringutega elamuehituseks reserveeritud ning olemasolevate asustuskeskuste läheduses paiknevatel aladel ei käsitleta põllumajandusmaa väärtust automaatse ja iseseisvalt määrava takistusena kavandatud maakasutuse elluviimisel.
Sellistel juhtudel tuleb kaaluda maa tegelikku põllumajanduslikku kasutatavust, põllumajandusmassiivide terviklikkust, varasemaid planeerimisotsuseid, asustuse arenguvajadusi ning võimalikke alternatiivseid arendusasukohti.
Väärtuslike põllumajandusmaade kaitsel tuleks pöörata erilist tähelepanu terviklike ja pikaajaliselt põllumajanduslikus kasutuses olevate massiivide säilitamisele ning vältida nende põhjendamatut killustumist.
Eesmärk on tagada, et põllumajandusmaa kaitse ja asustuse arendamise põhimõtteid rakendatakse terviklikult, võttes arvesse nii toidujulgeoleku eesmärke kui ka varem planeeritud maakasutust ning keskuste läheduses paiknevate elamualade arendamise otstarbekust.

3. Olemasoleva taristu kasutamise ning alternatiivsete arendusasukohtade kulude võrdlemine
Seletuskirja peatükid 2.2, 3.4.1 ja 3.8
Planeeringus rõhutatakse olemasoleva taristu tõhusat kasutamist ja maahõive vähendamist. Samas võiks selgemalt sätestada, et elamuarenduse asukohavalikul ning varem kavandatud elamualade arenguvõimaluste hindamisel tuleb arvestada ka taristu rajamise ja pikaajalise ülalpidamise kulusid.
Olemasolevate keskuste läheduses paiknevate elamualade väljaarendamine võib võimaldada kasutada või laiendada olemasolevaid teid, tehnovõrke ja avalikke teenuseid, samas kui kaugematesse piirkondadesse uue asustuse kavandamine võib eeldada ulatuslikumaid investeeringuid.
Ettepanek
Täiendada planeeringut põhimõttega, et elamuarenduse suunamisel ja alternatiivsete asukohtade võrdlemisel tuleb hinnata lisaks keskkonnamõjule ka olemasoleva taristu kasutamise võimalusi ning uue taristu rajamise ja pikaajalise ülalpidamise kulusid.
Eelistada tuleks lahendusi, mis toetavad olemasolevate keskuste arengut, võimaldavad olemasolevate tehnovõrkude ja teenuste otstarbekat kasutamist ning vähendavad vajadust uute, asustusest eraldiseisvate taristusüsteemide rajamiseks.
Kehtivate üldplaneeringutega elamuehituseks reserveeritud alade arenguvõimaluste olulisel piiramisel tuleks hinnata, kas elamuarenduse suunamine alternatiivsesse asukohta oleks keskkonna-, taristu- ja ühiskondlike kogukulude seisukohalt põhjendatum.
Selline lähenemine võimaldaks teha ruumiotsuseid terviklikuma mõjuanalüüsi alusel ning toetaks avalike vahendite säästlikku kasutamist.
4. Kehtivate üldplaneeringutega kavandatud elamualade arvestamine linnastute toimepiirkondade planeerimisel
Planeeringu elluviimiskava peatükid 3.1 ja 3.2
Üleriigilise planeeringu elluviimiskavas on ette nähtud suuremate linnastute, sealhulgas Tartu toimepiirkonna täpsem planeerimine, et lahendada asustuse, taristu ja liikuvuse arengut omavalitsuste piire ületavalt.
Selle käigus on oluline arvestada mitte üksnes olemasoleva hoonestusega, vaid ka kehtivate üldplaneeringutega juba kavandatud elamualade ja perspektiivsete tiheasustusaladega.
Näiteks Luunja valla 2008. aastal kehtestatud üldplaneeringu seletuskirjas on ette nähtud linnapoolsemates piirkondades ja olemasolevate keskuste vahetus läheduses tihedam asustus. Samuti käsitletakse detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid hajaasustuses perspektiivselt tihedama asustusega aladena.
See näitab, et keskuste lähedusse tihedama asustuse kavandamine on olnud juba varasemate kohalike planeeringute teadlik ruumiline arengusuund.
Ettepanek
Täiendada üleriigilise planeeringu elluviimiskava põhimõttega, et Tartu ja teiste suuremate linnastute toimepiirkondade täpsemate maakonnaplaneeringute koostamisel kaardistatakse ning arvestatakse kehtivate üldplaneeringutega elamuehituseks reserveeritud maa-alasid ja perspektiivseid tiheasustusalasid.
Nende alade arenguvõimalusi tuleb hinnata koos olemasolevate asustuskeskuste, tehnovõrkude, liikuvusühenduste, avalike teenuste ja keskkonnatingimustega.
Samuti tuleb hinnata, kas varem kavandatud elamualade väljaarendamine toetab kompaktse asustuse kujundamist ning võimaldab vältida uute, senisest asustusest eraldiseisvate arendusalade ja taristusüsteemide rajamist.
Täpsemate planeeringute koostamisel tuleb tagada, et varasemate planeerimisotsuste ümberhindamine oleks põhjendatud ning arvestaks õiguskindluse, proportsionaalsuse ja kohalike arenguvajadustega.
Linnastute toimepiirkondade planeerimisel tuleb terviklikult arvestada ka varasemalt kavandatud oluliste transpordiühenduste ja ümbersõitude arendusvajadustega ning hinnata nende mõju piirkonna liikuvusele ja asustuse arengule.

5. Riigiteede pikaajaliste arendusvajaduste arvestamine ja investeeringute järjepidevuse tagamine
Seletuskirja peatükk 3.7.4 ja planeeringu elluviimiskava
Üleriigilises planeeringus käsitletakse olemasoleva teedevõrgu rekonstrueerimist ning kohalike liikumisvajadustega arvestamist. Samas vajab täpsustamist, kuidas tagatakse pikaajaliselt tuvastatud riigiteede rekonstrueerimisvajaduste järjepidev käsitlemine riiklikes investeeringukavades.
Riigiteede liiklussagedust, raskeliiklust ja tehnilist seisukorda hindab Transpordiamet, kellel on seega olemas oluline osa arendusvajaduste tuvastamiseks vajalikest andmetest. Samal ajal kajastuvad liiklusohutuse probleemid ja piirkondlikud arenguvajadused ka kohalike omavalitsuste planeeringutes ning liikuvusuuringutes.
Ettepanek
Täiendada planeeringut põhimõttega, et riigiteede arendamisel tuleb tagada pikaajaliselt tuvastatud rekonstrueerimisvajaduste järjepidev arvestamine riiklike investeeringute kavandamisel, lähtudes liiklussagedusest, raskeliiklusest, liiklusohutusest, tee tehnilisest seisukorrast ja geomeetriast ning olemasolevast ja perspektiivsest asustusest.
Kuna riigiteede arendamine kuulub riigi pädevusse, tuleb tagada kohalike omavalitsuste planeeringutes ja liikuvusuuringutes tuvastatud vajaduste järjepidev käsitlemine riiklikes teehoiukavades.
Oluline on muuta läbipaistvamaks, kuidas hinnatakse varem tuvastatud, kuid investeeringukavadest välja jäänud vajadusi ning millistel alustel kujundatakse rekonstrueerimisobjektide prioriteete.
Kui pikaajaliselt tuvastatud rekonstrueerimisvajadust ei ole võimalik lähiaastate teehoiukavades arvestada, tuleks selgitada selle edasise käsitlemise põhimõtteid ning hinnata võimalikke vahepealseid liiklusohutusmeetmeid.
Põhjendus Luunja valla näitel
Riigitee nr 22253 Rõõmu–Viira lõigu km 4,966–8,024 rekonstrueerimisvajadus on olnud teada pikemat aega. Ettepaneku esitaja ja Transpordiameti vahelise kirjavahetuse kohaselt peeti 3. mail 2021 tõenäoliseks rekonstrueerimistööde alustamist 2025. aastal, kuid 10. novembril 2025 kinnitati, et nimetatud riigiteed ei ole kavandatud ka aastate 2026–2029 rekonstrueerimiskavasse. Edasilükkumist põhjendati varasemate tööde kuhjumise ja piiratud rahastusega.
Lisaks liikluskoormusele on probleemiks tee väike laius, kurvilisus ja kohati piiratud nähtavus. Rekonstrueerimist vajaval lõigul, tee 7,868. kilomeetril, on 2026. aasta projektis märgitud katte laiuseks 6,35 meetrit ning Teeregistri 2025. aasta andmetel oli samas kohas keskmine liiklussagedus 1542 sõidukit ööpäevas.
Kohalike tähelepanekute kohaselt on tegemist käänulise ja kohati piiratud nähtavusega teelõiguga, mille liiklusohutust tuleb hinnata terviklikult.
Teelõiku kasutavad ka koolibuss ja koolilapsed, kuid bussipeatustes puuduvad bussitaskud. Kitsal ja piiratud nähtavusega maanteel vajavad seetõttu eraldi hindamist busside peatumise ohutus, koolilaste ohutu ligipääs peatustele, tee ületamise võimalused ning teiste sõidukitega tekkivad võimalikud konfliktolukorrad.
Nende asjaolude koosmõju osutab vajadusele hinnata riigitee rekonstrueerimise prioriteetsust mitte üksnes katendi seisukorra ja üldise liiklussageduse, vaid ka tee geomeetria, nähtavustingimuste, raskeliikluse ja vähekaitstud liiklejate ohutuse alusel.
Näide osutab ühtlasi vajadusele tagada, et pikaajaliselt tuvastatud riigiteede rekonstrueerimisvajadused ei jääks riiklike rahastamisprioriteetide muutumise tõttu määramata ajaks lahenduseta.

6. Jalgratta- ja jalgteede rajamise vajaduse terviklik hindamine ning nende arendamine koos riigiteede rekonstrueerimisega
Seletuskirja peatükid 3.7.1, 3.7.3 ja 3.7.4 ning planeeringu elluviimiskava
Üleriigilises planeeringus rõhutatakse jalgratta- ja jalgteede võrgustiku sidusust, ohutust ning oluliste sihtkohtade ühendamist. Samas tuleks täpsemalt määratleda, kuidas hinnatakse jalgratta- ja jalgteede rajamise vajadust olemasolevate suure liikluskoormusega riigiteede ääres ning kuidas seotakse nende väljaehitamine riigiteede rekonstrueerimisega.
Ettepanek
Täiendada planeeringut põhimõttega, et suuremate riigiteede rekonstrueerimisel tuleb terviklikult hinnata ka jalgratta- ja jalgteede rajamise vajadust, arvestades olemasolevat ja perspektiivset asustust, liiklussagedust, raskeliiklust, liiklusohutust ning ühendusi asustuskeskuste ja oluliste sihtkohtade vahel.
Põhjendatud vajaduse korral tuleks jalgratta- ja jalgteed rajada üldjuhul samaaegselt riigitee rekonstrueerimisega, käsitledes sõiduteed ning jalgratta- ja jalgteed ühe tervikliku taristulahendusena.
Jalgratta- ja jalgteede vajaduse hindamisel ei tohiks lähtuda üksnes olemasolevast jalakäijate ja jalgratturite arvust, kuna ohtlikud liiklusolud võivad ise olla vähese kasutuse põhjuseks. Sellistel juhtudel tuleb hinnata ka ohutute liikumisvõimaluste puudumise tõttu realiseerumata liikumisvajadust.
Arvestada tuleb võimalikke ühendusi elamupiirkondade, koolide, töökohtade, ühistranspordipeatuste ja teiste oluliste sihtkohtade vahel ning piirkonna pikaajalist arengupotentsiaali.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata koolibussidega teenindatavate riigiteede liiklusohutusele, sealhulgas bussipeatuste paiknemisele, ohututele peatumislahendustele, vajaduse korral bussitaskute rajamisele ning koolilaste ohutule liikumisele peatustesse ja tee ületamisel.
Kui jalgratta- ja jalgteed ei ole põhjendatud rajada samaaegselt riigitee rekonstrueerimisega, peab vastav otsus olema sisuliselt põhjendatud ning vajaduse korral tuleb säilitada võimalus ühenduste hilisemaks väljaehitamiseks.
Põhjendus Luunja valla näitel
Riigitee nr 44 Aovere–Luunja rekonstrueerimisel 2014. aastal ei rajatud maantee äärde jalgratta- ja jalgteed.
Transpordiameti 2025. aasta liiklusloenduse andmetel oli Aovere–Luunja maantee kaalutud keskmine liiklussagedus 1994 sõidukit ööpäevas, sealhulgas 317 autorongi ehk ligikaudu 16% liiklusest.
Sellise liikluskoormusega teedel on oluline hinnata eraldi jalakäijate ja jalgratturite ohutust ning seda, kas olemasoleva liiklusruumi tingimused võimaldavad ohutut igapäevast liikumist.
Vähene jalakäijate ja jalgratturite arv ei pruugi tähendada liikumisvajaduse puudumist, vaid võib tuleneda asjaolust, et ohutute liikumisvõimaluste puudumise tõttu välditakse sellel teel jalgsi või jalgrattaga liikumist.
Seetõttu tuleks riigiteede rekonstrueerimisel hinnata ka potentsiaalset nõudlust, sealhulgas võimalikke muutusi liikumisharjumustes pärast ohutu jalgratta- ja jalgtee rajamist.
Luunja valla näide osutab vajadusele käsitleda riigiteede rekonstrueerimist ning jalgratta- ja jalgteede arendamist ühtse pikaajalise liikuvusvõrgustiku osana, mitte üksnes eraldiseisvate tee-ehitusprojektidena.
Kokkuvõte
Esitatud ettepanekute eesmärk on täpsustada üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ ruumilise arengu põhimõtete rakendamist ning tugevdada nende seost riigi ja kohalike omavalitsuste planeerimisotsuste ning taristuinvesteeringutega.
Asustuse arendamisel tuleks eelistada olemasolevate keskuste läheduses paiknevaid ja kehtivate üldplaneeringutega juba kavandatud elamualasid, arvestades tegelikke keskkonnaväärtusi, põllumajandusmaade kaitset ning taristu rajamise ja ülalpidamise kulusid.
Riigiteede arendamisel tuleb tagada pikaajaliselt tuvastatud rekonstrueerimisvajaduste järjepidev käsitlemine ning kohalike arenguvajaduste arvestamine riiklikes investeeringuotsustes.
Samuti tuleb riigiteede rekonstrueerimisel terviklikult hinnata jalgratta- ja jalgteede ning ühistranspordipeatuste arendamise vajadust, lähtudes lisaks olemasolevale kasutusele ka piirkonna perspektiivsest arengust ja vähekaitstud liiklejate ohutusest.
Üleriigiline planeering peaks looma selgema aluse, et olemasolevate keskuste läheduses varem kavandatud asustuse arengut toetaks ka riiklik taristu ning riigi poolt juba tuvastatud pikaajalised taristuvajadused jõuaksid järjepidevalt investeeringute kavandamisse.
Palun esitatud ettepanekuid kaaluda ning täiendada võimaluse korral üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ põhilahendust ja elluviimiskava vastavate põhimõtetega.
Samuti palun esitada ettepanekute arvestamise või arvestamata jätmise kohta põhjendatud kirjalik seisukoht.
Lugupidamisega
Aivar Karus
Ühing Kogukonnaturundus juhatuse liige
Tel 5809 0590

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile
01. 11.2026
Ettepanekud üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ põhilahenduse ja elluviimiskava täiendamiseks
Esitan järgmised ettepanekud üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ põhilahenduse ja elluviimiskava täiendamiseks.
Ettepanekute eesmärk on täpsustada kompaktse asustuse arendamise, säästliku maakasutuse, olemasoleva taristu kasutamise ning riigiteede ja liikuvusvõrgustiku pikaajalise arendamise põhimõtteid.
Planeeringu visioon „Tugevate keskuste Eesti“ toetab olemasolevate keskuste tugevdamist, kompaktset asustust ning taristu tõhusamat kasutamist. Nende eesmärkide saavutamiseks on oluline tagada, et uued ruumilised suunised arvestaksid kehtivate üldplaneeringutega juba kavandatud maakasutust ning et riiklikud taristuinvesteeringud toetaksid piirkondade tegelikke ja pikaajalisi arenguvajadusi.
1. Kehtivate üldplaneeringutega kavandatud elamualade eristamine uutest arendusaladest
Seletuskirja peatükid 3.4 ja 3.4.1
Planeeringu peatükis 3.4 on sätestatud, et linnaline asustus ei laiene looduslikele aladele ning põllu- ja metsamajandusmaadele. Peatüki 3.4.1 punktis 1 võimaldatakse samas nende alade kasutamist põhjendatud vajaduse korral kaaluda.
Praegune sõnastus ei erista piisavalt täiesti uute arendusalade kavandamist kehtivate üldplaneeringutega juba elamuehituseks reserveeritud maa-alade väljaarendamisest.
Ettepanek
Täiendada planeeringut põhimõttega, et kompaktse asustuse kujundamisel tuleb eristada uute, olemasolevast asustusest eraldiseisvate arendusalade kavandamist kehtivate üldplaneeringutega juba elamuehituseks reserveeritud maa-alade väljaarendamisest.
Olemasolevate asustuskeskuste läheduses paiknevate, sealhulgas perspektiivsete tiheasustusalade arenguvõimaluste hindamisel tuleb arvestada varasemaid planeerimisotsuseid, piirkonna funktsionaalset seotust keskusega, olemasolevat ja kavandatud taristut ning tegelikke keskkonnatingimusi.
Selliste alade põhjendatud väljaarendamist tuleks käsitleda kompaktse asustuse kujundamise ühe võimalusena, mitte samaväärselt täiesti uute, olemasolevast asustusest eraldiseisvate arendusalade rajamisega.
Kehtivate üldplaneeringutega juba kavandatud elamualade arenguvõimaluste ümberhindamisel tuleb selgelt põhjendada muutmise vajadust, arvestades õiguskindluse, proportsionaalsuse ning avalike ja erahuvide tasakaalustatud kaalumise põhimõtteid.

2. Väärtuslike põllumajandusmaade kaitse põhimõtete täpsustamine varem planeeritud elamualadel
Seletuskirja peatükk 3.6.3, punkt 2
Väärtuslike põllumajandusmaade säilitamine on oluline toidujulgeoleku ja maamajanduse seisukohalt. Samas tuleb arvestada, et osa põllumajandusmaid on kehtivate üldplaneeringutega juba reserveeritud tulevaseks elamuehituseks, lähtudes asustuse arenguvajadustest ja keskuste lähedusest.
Sellistel aladel võib põllumajandusmaa kaitse põhimõtete jäik tõlgendamine sattuda vastuollu varasemate planeerimisotsuste ja kompaktse asustuse arendamise eesmärkidega.
Ettepanek
Täiendada väärtuslike põllumajandusmaade kasutamise suuniseid põhimõttega, et kehtivate üldplaneeringutega elamuehituseks reserveeritud ning olemasolevate asustuskeskuste läheduses paiknevatel aladel ei käsitleta põllumajandusmaa väärtust automaatse ja iseseisvalt määrava takistusena kavandatud maakasutuse elluviimisel.
Sellistel juhtudel tuleb kaaluda maa tegelikku põllumajanduslikku kasutatavust, põllumajandusmassiivide terviklikkust, varasemaid planeerimisotsuseid, asustuse arenguvajadusi ning võimalikke alternatiivseid arendusasukohti.
Väärtuslike põllumajandusmaade kaitsel tuleks pöörata erilist tähelepanu terviklike ja pikaajaliselt põllumajanduslikus kasutuses olevate massiivide säilitamisele ning vältida nende põhjendamatut killustumist.
Eesmärk on tagada, et põllumajandusmaa kaitse ja asustuse arendamise põhimõtteid rakendatakse terviklikult, võttes arvesse nii toidujulgeoleku eesmärke kui ka varem planeeritud maakasutust ning keskuste läheduses paiknevate elamualade arendamise otstarbekust.

3. Olemasoleva taristu kasutamise ning alternatiivsete arendusasukohtade kulude võrdlemine
Seletuskirja peatükid 2.2, 3.4.1 ja 3.8
Planeeringus rõhutatakse olemasoleva taristu tõhusat kasutamist ja maahõive vähendamist. Samas võiks selgemalt sätestada, et elamuarenduse asukohavalikul ning varem kavandatud elamualade arenguvõimaluste hindamisel tuleb arvestada ka taristu rajamise ja pikaajalise ülalpidamise kulusid.
Olemasolevate keskuste läheduses paiknevate elamualade väljaarendamine võib võimaldada kasutada või laiendada olemasolevaid teid, tehnovõrke ja avalikke teenuseid, samas kui kaugematesse piirkondadesse uue asustuse kavandamine võib eeldada ulatuslikumaid investeeringuid.
Ettepanek
Täiendada planeeringut põhimõttega, et elamuarenduse suunamisel ja alternatiivsete asukohtade võrdlemisel tuleb hinnata lisaks keskkonnamõjule ka olemasoleva taristu kasutamise võimalusi ning uue taristu rajamise ja pikaajalise ülalpidamise kulusid.
Eelistada tuleks lahendusi, mis toetavad olemasolevate keskuste arengut, võimaldavad olemasolevate tehnovõrkude ja teenuste otstarbekat kasutamist ning vähendavad vajadust uute, asustusest eraldiseisvate taristusüsteemide rajamiseks.
Kehtivate üldplaneeringutega elamuehituseks reserveeritud alade arenguvõimaluste olulisel piiramisel tuleks hinnata, kas elamuarenduse suunamine alternatiivsesse asukohta oleks keskkonna-, taristu- ja ühiskondlike kogukulude seisukohalt põhjendatum.
Selline lähenemine võimaldaks teha ruumiotsuseid terviklikuma mõjuanalüüsi alusel ning toetaks avalike vahendite säästlikku kasutamist.
4. Kehtivate üldplaneeringutega kavandatud elamualade arvestamine linnastute toimepiirkondade planeerimisel
Planeeringu elluviimiskava peatükid 3.1 ja 3.2
Üleriigilise planeeringu elluviimiskavas on ette nähtud suuremate linnastute, sealhulgas Tartu toimepiirkonna täpsem planeerimine, et lahendada asustuse, taristu ja liikuvuse arengut omavalitsuste piire ületavalt.
Selle käigus on oluline arvestada mitte üksnes olemasoleva hoonestusega, vaid ka kehtivate üldplaneeringutega juba kavandatud elamualade ja perspektiivsete tiheasustusaladega.
Näiteks Luunja valla 2008. aastal kehtestatud üldplaneeringu seletuskirjas on ette nähtud linnapoolsemates piirkondades ja olemasolevate keskuste vahetus läheduses tihedam asustus. Samuti käsitletakse detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid hajaasustuses perspektiivselt tihedama asustusega aladena.
See näitab, et keskuste lähedusse tihedama asustuse kavandamine on olnud juba varasemate kohalike planeeringute teadlik ruumiline arengusuund.
Ettepanek
Täiendada üleriigilise planeeringu elluviimiskava põhimõttega, et Tartu ja teiste suuremate linnastute toimepiirkondade täpsemate maakonnaplaneeringute koostamisel kaardistatakse ning arvestatakse kehtivate üldplaneeringutega elamuehituseks reserveeritud maa-alasid ja perspektiivseid tiheasustusalasid.
Nende alade arenguvõimalusi tuleb hinnata koos olemasolevate asustuskeskuste, tehnovõrkude, liikuvusühenduste, avalike teenuste ja keskkonnatingimustega.
Samuti tuleb hinnata, kas varem kavandatud elamualade väljaarendamine toetab kompaktse asustuse kujundamist ning võimaldab vältida uute, senisest asustusest eraldiseisvate arendusalade ja taristusüsteemide rajamist.
Täpsemate planeeringute koostamisel tuleb tagada, et varasemate planeerimisotsuste ümberhindamine oleks põhjendatud ning arvestaks õiguskindluse, proportsionaalsuse ja kohalike arenguvajadustega.
Linnastute toimepiirkondade planeerimisel tuleb terviklikult arvestada ka varasemalt kavandatud oluliste transpordiühenduste ja ümbersõitude arendusvajadustega ning hinnata nende mõju piirkonna liikuvusele ja asustuse arengule.

5. Riigiteede pikaajaliste arendusvajaduste arvestamine ja investeeringute järjepidevuse tagamine
Seletuskirja peatükk 3.7.4 ja planeeringu elluviimiskava
Üleriigilises planeeringus käsitletakse olemasoleva teedevõrgu rekonstrueerimist ning kohalike liikumisvajadustega arvestamist. Samas vajab täpsustamist, kuidas tagatakse pikaajaliselt tuvastatud riigiteede rekonstrueerimisvajaduste järjepidev käsitlemine riiklikes investeeringukavades.
Riigiteede liiklussagedust, raskeliiklust ja tehnilist seisukorda hindab Transpordiamet, kellel on seega olemas oluline osa arendusvajaduste tuvastamiseks vajalikest andmetest. Samal ajal kajastuvad liiklusohutuse probleemid ja piirkondlikud arenguvajadused ka kohalike omavalitsuste planeeringutes ning liikuvusuuringutes.
Ettepanek
Täiendada planeeringut põhimõttega, et riigiteede arendamisel tuleb tagada pikaajaliselt tuvastatud rekonstrueerimisvajaduste järjepidev arvestamine riiklike investeeringute kavandamisel, lähtudes liiklussagedusest, raskeliiklusest, liiklusohutusest, tee tehnilisest seisukorrast ja geomeetriast ning olemasolevast ja perspektiivsest asustusest.
Kuna riigiteede arendamine kuulub riigi pädevusse, tuleb tagada kohalike omavalitsuste planeeringutes ja liikuvusuuringutes tuvastatud vajaduste järjepidev käsitlemine riiklikes teehoiukavades.
Oluline on muuta läbipaistvamaks, kuidas hinnatakse varem tuvastatud, kuid investeeringukavadest välja jäänud vajadusi ning millistel alustel kujundatakse rekonstrueerimisobjektide prioriteete.
Kui pikaajaliselt tuvastatud rekonstrueerimisvajadust ei ole võimalik lähiaastate teehoiukavades arvestada, tuleks selgitada selle edasise käsitlemise põhimõtteid ning hinnata võimalikke vahepealseid liiklusohutusmeetmeid.
Põhjendus Luunja valla näitel
Riigitee nr 22253 Rõõmu–Viira lõigu km 4,966–8,024 rekonstrueerimisvajadus on olnud teada pikemat aega. Ettepaneku esitaja ja Transpordiameti vahelise kirjavahetuse kohaselt peeti 3. mail 2021 tõenäoliseks rekonstrueerimistööde alustamist 2025. aastal, kuid 10. novembril 2025 kinnitati, et nimetatud riigiteed ei ole kavandatud ka aastate 2026–2029 rekonstrueerimiskavasse. Edasilükkumist põhjendati varasemate tööde kuhjumise ja piiratud rahastusega.
Lisaks liikluskoormusele on probleemiks tee väike laius, kurvilisus ja kohati piiratud nähtavus. Rekonstrueerimist vajaval lõigul, tee 7,868. kilomeetril, on 2026. aasta projektis märgitud katte laiuseks 6,35 meetrit ning Teeregistri 2025. aasta andmetel oli samas kohas keskmine liiklussagedus 1542 sõidukit ööpäevas.
Kohalike tähelepanekute kohaselt on tegemist käänulise ja kohati piiratud nähtavusega teelõiguga, mille liiklusohutust tuleb hinnata terviklikult.
Teelõiku kasutavad ka koolibuss ja koolilapsed, kuid bussipeatustes puuduvad bussitaskud. Kitsal ja piiratud nähtavusega maanteel vajavad seetõttu eraldi hindamist busside peatumise ohutus, koolilaste ohutu ligipääs peatustele, tee ületamise võimalused ning teiste sõidukitega tekkivad võimalikud konfliktolukorrad.
Nende asjaolude koosmõju osutab vajadusele hinnata riigitee rekonstrueerimise prioriteetsust mitte üksnes katendi seisukorra ja üldise liiklussageduse, vaid ka tee geomeetria, nähtavustingimuste, raskeliikluse ja vähekaitstud liiklejate ohutuse alusel.
Näide osutab ühtlasi vajadusele tagada, et pikaajaliselt tuvastatud riigiteede rekonstrueerimisvajadused ei jääks riiklike rahastamisprioriteetide muutumise tõttu määramata ajaks lahenduseta.

6. Jalgratta- ja jalgteede rajamise vajaduse terviklik hindamine ning nende arendamine koos riigiteede rekonstrueerimisega
Seletuskirja peatükid 3.7.1, 3.7.3 ja 3.7.4 ning planeeringu elluviimiskava
Üleriigilises planeeringus rõhutatakse jalgratta- ja jalgteede võrgustiku sidusust, ohutust ning oluliste sihtkohtade ühendamist. Samas tuleks täpsemalt määratleda, kuidas hinnatakse jalgratta- ja jalgteede rajamise vajadust olemasolevate suure liikluskoormusega riigiteede ääres ning kuidas seotakse nende väljaehitamine riigiteede rekonstrueerimisega.
Ettepanek
Täiendada planeeringut põhimõttega, et suuremate riigiteede rekonstrueerimisel tuleb terviklikult hinnata ka jalgratta- ja jalgteede rajamise vajadust, arvestades olemasolevat ja perspektiivset asustust, liiklussagedust, raskeliiklust, liiklusohutust ning ühendusi asustuskeskuste ja oluliste sihtkohtade vahel.
Põhjendatud vajaduse korral tuleks jalgratta- ja jalgteed rajada üldjuhul samaaegselt riigitee rekonstrueerimisega, käsitledes sõiduteed ning jalgratta- ja jalgteed ühe tervikliku taristulahendusena.
Jalgratta- ja jalgteede vajaduse hindamisel ei tohiks lähtuda üksnes olemasolevast jalakäijate ja jalgratturite arvust, kuna ohtlikud liiklusolud võivad ise olla vähese kasutuse põhjuseks. Sellistel juhtudel tuleb hinnata ka ohutute liikumisvõimaluste puudumise tõttu realiseerumata liikumisvajadust.
Arvestada tuleb võimalikke ühendusi elamupiirkondade, koolide, töökohtade, ühistranspordipeatuste ja teiste oluliste sihtkohtade vahel ning piirkonna pikaajalist arengupotentsiaali.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata koolibussidega teenindatavate riigiteede liiklusohutusele, sealhulgas bussipeatuste paiknemisele, ohututele peatumislahendustele, vajaduse korral bussitaskute rajamisele ning koolilaste ohutule liikumisele peatustesse ja tee ületamisel.
Kui jalgratta- ja jalgteed ei ole põhjendatud rajada samaaegselt riigitee rekonstrueerimisega, peab vastav otsus olema sisuliselt põhjendatud ning vajaduse korral tuleb säilitada võimalus ühenduste hilisemaks väljaehitamiseks.
Põhjendus Luunja valla näitel
Riigitee nr 44 Aovere–Luunja rekonstrueerimisel 2014. aastal ei rajatud maantee äärde jalgratta- ja jalgteed.
Transpordiameti 2025. aasta liiklusloenduse andmetel oli Aovere–Luunja maantee kaalutud keskmine liiklussagedus 1994 sõidukit ööpäevas, sealhulgas 317 autorongi ehk ligikaudu 16% liiklusest.
Sellise liikluskoormusega teedel on oluline hinnata eraldi jalakäijate ja jalgratturite ohutust ning seda, kas olemasoleva liiklusruumi tingimused võimaldavad ohutut igapäevast liikumist.
Vähene jalakäijate ja jalgratturite arv ei pruugi tähendada liikumisvajaduse puudumist, vaid võib tuleneda asjaolust, et ohutute liikumisvõimaluste puudumise tõttu välditakse sellel teel jalgsi või jalgrattaga liikumist.
Seetõttu tuleks riigiteede rekonstrueerimisel hinnata ka potentsiaalset nõudlust, sealhulgas võimalikke muutusi liikumisharjumustes pärast ohutu jalgratta- ja jalgtee rajamist.
Luunja valla näide osutab vajadusele käsitleda riigiteede rekonstrueerimist ning jalgratta- ja jalgteede arendamist ühtse pikaajalise liikuvusvõrgustiku osana, mitte üksnes eraldiseisvate tee-ehitusprojektidena.
Kokkuvõte
Esitatud ettepanekute eesmärk on täpsustada üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ ruumilise arengu põhimõtete rakendamist ning tugevdada nende seost riigi ja kohalike omavalitsuste planeerimisotsuste ning taristuinvesteeringutega.
Asustuse arendamisel tuleks eelistada olemasolevate keskuste läheduses paiknevaid ja kehtivate üldplaneeringutega juba kavandatud elamualasid, arvestades tegelikke keskkonnaväärtusi, põllumajandusmaade kaitset ning taristu rajamise ja ülalpidamise kulusid.
Riigiteede arendamisel tuleb tagada pikaajaliselt tuvastatud rekonstrueerimisvajaduste järjepidev käsitlemine ning kohalike arenguvajaduste arvestamine riiklikes investeeringuotsustes.
Samuti tuleb riigiteede rekonstrueerimisel terviklikult hinnata jalgratta- ja jalgteede ning ühistranspordipeatuste arendamise vajadust, lähtudes lisaks olemasolevale kasutusele ka piirkonna perspektiivsest arengust ja vähekaitstud liiklejate ohutusest.
Üleriigiline planeering peaks looma selgema aluse, et olemasolevate keskuste läheduses varem kavandatud asustuse arengut toetaks ka riiklik taristu ning riigi poolt juba tuvastatud pikaajalised taristuvajadused jõuaksid järjepidevalt investeeringute kavandamisse.
Palun esitatud ettepanekuid kaaluda ning täiendada võimaluse korral üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ põhilahendust ja elluviimiskava vastavate põhimõtetega.
Samuti palun esitada ettepanekute arvestamise või arvestamata jätmise kohta põhjendatud kirjalik seisukoht.
Lugupidamisega
Aivar Karus
Ühing Kogukonnaturundus juhatuse liige
Tel 5809 0590