Pr Karmen Joller

Sotsiaalminister

Sotsiaalministeerium 03.11.2026

ARVAMUS

ministri määruste muutumise kohta

Täname, et olete kaasanud Eesti Proviisorapteekide Liitu (EPAL) andmaks tagasisidet eelnõu

kohta, millega muudetakse sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrust nr 30 „Ravimite

väljakirjutamine ja apteekidest väljastamine“, tervise- ja tööministri 20. mai 2016. a määrust

nr 36 „Ravimiregistri põhimäärus“ ning tervise- ja tööministri 20. mai 2016. a määrust nr 38

„Ravimiregistris olevate ravimite ja toodete kodeerimise ning pakendikoodi kasutamise kord“.

1. Eelnõu §-ga 1 tehtavad muudatused - riigihanke retsept

Toetame eelnõuga tehtavat muudatust, millega riigihanke retsepti alusel väljastatavad ravimid

kajastuvad edaspidi retseptikeskuses sarnaselt kõigi muude retseptidega. Inimese kõikide

kasutatavate ravimite retseptide või siis tulevikus ravimiskeemi nägemine aitab ära hoida topelt

väljakirjutamist ning vältida ohtlikke koos- ja kõrvaltoimeid.

Samas toome välja fakti, et eelnõus kirjeldatud riigihankeliste ravimite puhul on sageli tegemist

ravimitega, mida kasutatakse ambulatoorselt, see tähendab patsient kasutab neid kodus ning ei

vaja ravimi manustamiseks eraldi tervishoiu teenust. Siin juures jääb arusaamatuks, miks selliste

ravimite väljastamisse ei ole kaasatud apteegid. EPAL ei pea põhjendatuks laiendada

tavapärasest tarnemudelist eraldiseisvat ravimite väljastamise kanalit.

Eestis on laialdane apteegivõrgustik, enam kui 470 apteeki, mis asuvad inimestele sageli lähemal

kui TTOd. Lisaks heale võrgustikule on erinevalt haigla tööpäevadest paljud apteegid ka pikema

aja jooksul avatud, kaasa arvatud nädalavahetustel. Samuti saaksid apteekrid pakkuda

vajadusel ka nõustamist ja tuge nendele patsientidele. Mitmetes riikides on edukalt suunatud

mõnede varem vaid haiglast väljastatud ravimite väljastamine apteekidesse. Vajalik on olnud

spetsiaalsete kokkulepete tegemine kas riigi/apteegi või haigla/apteegi vahel teenuse

rahastamise osas. Patsiendid säästaksid aga oma aega ja transpordile tehtavaid kulutusi. Seega

teeme ettepaneku kaaluda osade praegu haiglast või mõnest teisest asutusest väljastatavate

ravimite väljastamise suunamist apteekidesse riigi poolt rahastatava teenuse raames. Selle

teemalisi arutelusid on olnud EPALil mõned aastad tagasi nii TAI kui Tervisekassaga eeskätt

opioidasendusravi teemal.

2. Narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite väljastamine +/-20% ulatuses erinevalt kui arst

välja kirjutas

EPAL toetab ettepanekut, apteeker võib väljastada 20% enam arsti poolt välja kirjutatud

toimeaine kogusest ka narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite puhul, kui tootja

originaalpakend ei vasta arsti poolt välja kirjutatud kogusele. See võimalus vähendab oluliselt

probleeme teatud ravimite väljastamise, sest retsepti väljakirjutamisel ei arvestata enamasti

reaalselt turustatavate pakendite suurustega.

Seevastu juhime tähelepanu, et väiksemate pakendite puhul ei oma 20% suurune vahemik

olulist mõju. Näiteks kirjutavad arstid tavapäraselt välja 7-päevase ravi oksükodooni puhul, mille

pakendis on 10 tabletti. Seega väiksemate pakendite puhul võiks apteekritele ette näha suurema

vahemiku või anda võimalus väljastada arsti poolt väljakirjutatud kogusele lähim väikseim

pakend.

Täiendavalt märgime, et antud muudatusega seoses on seletuskirjas ja eelnõu tekstis vastuolu.

Eelnõu sätestab, et narkootilise ja psühhotroopse ravimi puhul võib õige ravimpakendi suuruse

puudumise korral väljastada lähima suurusega originaalpakendi juhul, kui väljastatava ravimi

kogus ei ületa 20% väljakirjutatud ravimi kogusest. Seevastu seletuskirja lk-l 1 on avaldatud, et

eelnõuga kavandatu kohaselt vähendatakse halduskoormust, kuna edaspidi võib apteeker

väljastada narkootilist ja psühhotroopset ravimit +/- 20% väljakirjutatud kogusest, ilma et

patsient peaks ravimi saamiseks uuesti arsti vastuvõtule pöörduma ja uue retsepti saama.

Palume täpsustada eelnõu eesmärki ja teha seletuskirjas ja eelnõus vastavad muudatused.

3. Pakendite jagamine ja kohustus paigutada jagatud ravimid lisapakendisse

EPAL on vastu kavandatavale muudatusele, millega luuakse õiguslik alus ravimite

pakendite paindlikumaks jagamiseks apteegis

Esmalt sooviksime aru saada, miks on selline muudatus vajalik. Kas on olemas analüüs, mis

näiteks, et tootja pakendi jagamine tagaks ravimite parema kättesaadavuse? Kui suur on

reaalselt probleem, et inimestel jäävad ravimit välja ostmata, sest nad ei jaksa osta tervet

pakendit või nad ei vaja ravimit väljastavas koguses? Kindlasti ei ole sellise süsteemi

rakendamine mõistlik kõikide retsepti- ja käsimüügi ravimite osas.

Eesmärk vähendad sel teel ravimijäätmete teket ei ole väga reaalne, see nihutab lihtsalt ravimi

jäätmete suurema koguse tekke apteeki, kus poolikud ravimikarbid muutuvad ajas kõlbmatuteks

ja need tuleb ikkagi hävitada. Oleme korduvalt välja toonud ravimijäätmete hävitamise kulude

tõusu viimastel aastatel. Ravimite juurdehindlus on püsinud sama enam kui 30 aastat ning see ei

kata ära ka juba praegu apteekidele pandud kohustusi, kindlasti ei tohiks apteekidele panna

juurde veel uusi kohustusi, mille kulud tuleks katta juurdehindlusest.

Ravimite regulatsioon sätestab ravimi müügiloa väljastamisel väga palju nõudeid ravimi

tootmisele, säilitamisele, pakendamisele, stabiilsusele jne. Lisaks on Euroopas miljardeid

eurosid maksma läinud võltsravimite süsteem, mis sätestab, et ravimitele tuleb paigaldada

spetsiaalsed turvaelemendid, mis näitaksid, et pakendeid ei ole avatud ega võltsitud. Seda kõike

patsiendi ohutuse ja ravimite jälgitavuse tagamiseks. Antud eelnõu punkt muudab aga kogu selle

tegevuse mõttetuks.

Paljudes EL riikides ei ole võltsravimite direktiivi rakendumise järgselt lubatud patsiendile

väljastada avatud pakendit. Seletuskirjas välja toodud väide, et kavandatav lahendus toetub

teiste Euroopa riikide pikaajalisele ja edukale praktikale, ei ole pädev. PGEU andmete toetudes

saame väita, et ravimiblistrite „lõikumine“ on lubatud UK, Iirimaal ja teatud mahus ka Belgias.

Samas toon siin kohas välja suundumused Iirimaal ja UKs viimastel aastatel.

Iirimaal on üha enam hakatud kasutama ravimite väljastamist originaalpakendis (Original Pack

Dispensing), st ravimi väljastamist tootja originaalpakendis seda avamata, kui see on võimalik.

Sellise lähenemise eesmärk on muuta apteekide töö tõhusamaks, vähendada ravimipakendite

jagamisest tulenevat vigade riski, tagada patsiendile ravimi infolehe olemasolu ning lihtsustada

võltsitud ravimite direktiivi (FMD) nõuete täitmist.

Iirimaa apteekritel seas läbi viidud uuringus selgus, et originaalpakendis väljastamise

kasutuselevõtt sobivatel juhtudel vabastas keskmiselt 34,5 minutit apteegi tööaega päevas.

Seetõttu peab pakendite jagamise rakendamisel arvestama täiendava ajakuluga, mis võib

apteekidele kaasneda juhul, kui minnakse üle ravimipakendite jagamisele eesmärgiga väljastada

patsiendile retseptil märgitud täpne kogus ravimit.

Ühendkuningriigis 2023. aastal jõustunud seadusemuudatused andsid apteekritele suurema

paindlikkuse retseptil määratud ja tegelikult väljastatava ravimikoguse osas. See on omakorda

soodustanud ravimite originaalpakendis väljastamise laiemat kasutuselevõttu.

Seadusemuudatus lubab apteekril väljastada kuni 10% rohkem või kuni 10% vähem ravimit kui

retseptil märgitud kogus, tingimusel et see võimaldab väljastada ravimi tootja originaalpakendis.

Lisaks kehtestati uued nõuded, mille kohaselt peavad apteekrid väljastama kõik valproaati

sisaldavad müügiloaga ravimid tootja originaalses, täielikus pakendis. Selle eesmärk on tagada,

et patsiendile antakse kaasa kõik tootja koostatud raseduse vältimisega seotud teabematerjalid.

Seega saame väita, et ka riikides, kus pakendeid jaotatakse, on leitud, et see lahendus ei ole alati

sobilik.

Mõnedes riikides on analoogselt Eestile lubatud patsiendile väljastada teatud osa pakendist

tingimusel, et tootja poolt ravimipakendile kantud vajalik info jääb esmasele pakendile loetavalt.

Osades riikides on selline tegevus sätestatud erandina, mida rakendatakse kas tarneraskuste

puhul või teatud kindlal patsientide grupil arsti nõudmisel.

Eelnõu ei too välja, kuidas sellist teenust on planeeritud Eestis rahastada. Juhul kui apteeker

lõikab ravimiblistri tükkideks, kuhu ei jää vajalikku infot ravimi nimetuse, säilivusaja ja

partiinumbri kohta, tuleb ravim ringi pakendada. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et apteeker

peab jaotatud pakendi puhul kaasa andma ka ravimi infolehe, mis tuleb välja printida. See

tähendab, et apteeker loob uue ravimipakendi ning ravimile rakendub ka jaendamise tasu. Kas

selle tasu kannab patsient? Eelnõu seletuskiri ei täpsusta, kuidas hakkab rakenduma soodustus

sellistele pakendatud ravimitele. Kindlasti on vaja Tervisekassaga läbi rääkida nii soodustuse

rakendumise sisulised kui ka tehnilised küljed.

Kui apteeker väljastab vaid osa pakendist, siis kes katab ülejäänud pakendi kulu? Tõenäosus, et

ravimi säilivusaja jooksul tuleb järgmine patsient, kes sama ravimit vaid mõne tableti vajab, on

olematu. Seega ei saa pooliku ravimipakendi kulu jääda apteegi kanda. Juhul kui ravim aegub,

tuleb lisaks ravimi maksumusele apteegil kanda ka ravimi hävitamise tasu. Iirimaal näiteks

rakendab Tervishoiuteenistuse (Health Service Executive, HSE) esmatasandi tervishoiu

hüvitamisteenistus (Primary Care Reimbursement Service, PCRS), mis on Iirimaa riiklik ravimite

eest tasuja, praegu süsteemi „Apteegis oleva laojäägi hüvitamine“ (Balance of Stock on Hand),

mis aitab lahendada ravimipakendite kasutamata jäänud osadega seotud probleeme. Apteegil

on võimalus taotleda kasutamata jäänud ravimi osas hüvitist, mis katab apteeki alles jäänud

pakendi ravimiosa kulu. Samasugust süsteemi oleks siis vaja rakendada ka Eestis, kui pakendite

jaotamisega alustatakse.

Juhul kui apteeker väljastab ülejäänud ravimi järgnevatele patsientidele, siis võib juhtuda, et ühte

jaendatud pakendisse satuvad mitme erineva ravimipartii osad. Selline väljastamine muudab

keeruliseks ravimite tagasikutsumise ravimi kvaliteedi või ohutuse probleemide tekkimisel.

Lisaks pakendile tuleb määrata säilivusaeg, mis on kõige varem aeguval ravimil. Apteek peab siis

ilmselt eraldi märgitama ka kõiki apteeki jäävad poolikuid pakendeid, et partiinumbrid ja

säilivusajad oleksid teada. See eeldab ka eraldi spetsiaalsete säilituskohtade loomist apteekide

ruumides poolikutele pakenditele. Poolikuid pakendeid ei tohiks hoida koos tervetega, et

välistada eksimusi, lisaks on nende pakendite turvaelemendid juba deaktiveeritud.

Ravimi märgistamine on oluline osa ravimi ohutusest. Hulgiravimitarbimise puhul võtab inimene,

sageli eakas patsient, mitut erinevat ravimit. Erinevate ravimikarpide ja märgistatud blistrite

hulgast on tal lihtne valida õige ravim. Kui kilepakendisse on pandud märgistuseta blistris üksikud

tabletid, võib see kaasa tuua tõsiseid ohutuse teemasid.

Kokkuvõtvalt on selles punktis enamus tegevusi ja protsesse läbi mõtlemata ja küsimusi rohkem

kui vastuseid. Vajalik on detailselt ministeeriumi poolt läbi mõelda ja kehtiva ravimite õigusruumi

osas hinnata, kas ja kuidas sellist teenust saaks apteekides rakendada nii, et sellest ei tekiks

lisakulu patsiendile ning ravimite kasutamise ohutus oleks tagatud. Täiendavat kulu ei tohiks

tekkida ka apteekidele.

Oleme nõus aruteludes osalema, kindlasti tuleks kaasata ka Ravimiameti kui selle valdkonna

järelevalve asutus.

4. Tellimislehe vormistamisel lisainfo märkimise kohustus

EPAL toetab eelnõuga tehtavat täpsustust määruses, et tellimislehele lisatakse vaid need

ravimid, mida arstid vajavad oma patsientidele tervishoiuteenuse osutamiseks. Vastutus

tellitavate ravimite vajalikkuse hindamisel peab jääma tervishoiuteenuse osutajale, sest

apteeker ei oska hinnata kellele ja mis eesmärgil on tellimislehele lisatud tooteid vaja. Apteeker

saab oma teenuse osutamisel üksnes kontrollida tervishoiutöötjata andmeid ja tegevusloa

kehtivust riiklikest registritest. Seega kõnealuse nõude järgimise kontrollimise pädevus on

järelevalve asutusel.

Palume EPALit endiselt edasises menetluses kaasata.

Lugupidamisega

/digiallkiri/

Ly Rootslane

Juhatuse liige