Seaduseelnõu algatamine

Dokumendiregister	Riigikantselei
Viit	26-02209-1
Registreeritud	05.11.2026
Sünkroonitud	06.11.2026
Liik
Funktsioon
Sari	02 Vabariigi Valitsuse istungite ja nõupidamiste ettevalmistamine ja korraldamine/2-6 Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud seaduste ja otsuste eelnõud ning nendega seotud kirjavahetus
Toimik
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat	Riigikogu juhatus
Saabumis/saatmisviis	Riigikogu juhatus
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas
	Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist

Failid

26-02209-1.pdf

Seaduseelnõu.docx

Seaduseelnõu.pdf

Seletuskiri.docx

Seletuskiri.pdf

Seletuskirja lisa 1 (kavand).docx

Seletuskirja lisa 1 (kavand).pdf

Seletuskirja lisa 2 (kooskõlastustabel).docx

Seletuskirja lisa 2 (kooskõlastustabel).pdf

26-02209-1.pdf

Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus Meie: 05.11.2026 nr 2-6/26-02209-1

Seaduseelnõu algatamine

Vabariigi Valitsus algatab maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis oli arutusel Vabariigi Valitsuse 5. novembri 2026. a istungil. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik Lisad: 1. Seaduseelnõu viiel lehel (PDF- ja DOCX-failid) 2. Seletuskiri 54 lehel (PDF- ja DOCX-failid) 3. Lisa 1 seletuskirja juurde seitsmel lehel (PDF- ja DOCX-failid) 4. Lisa 2 seletuskirja juurde 32 lehel (PDF- ja DOCX-failid) Heili Tõnisson [email protected]

Seaduseelnõu.docx

EELNÕU

Maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Maakatastriseaduse muutmine

Maakatastriseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse läbivalt tekstiosa „reguleeritakse katastriüksuse moodustamise korraga, mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister“ tekstiosaga „kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri“;

2) paragrahvi 1 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kataster on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu.“;

3) paragrahvi 3 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „algdokumentide“ tekstiosaga „, andmete“;

4) paragrahvi 4 lõike 2 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „tunnuse“ sõnadega „ning katastripidaja märke selle olemasolul“;

5) paragrahvi 4 lõikes 31 asendatakse sõna „ristkasutuse“ sõnaga „vahetuse“;

6) paragrahvi 4 lõike 41 esimeses lauses asendatakse sõnad „elektroonilise ristkasutuse teel“ sõnaga „elektrooniliselt“;

7) paragrahvi 5 lõike 4 esimeses lauses asendatakse sõna „ristkasutuse“ sõnaga „andmevahetuse“ ja teises lauses sõnad „Andmete ristkasutuse“ sõnaga „Andmevahetuse“;

8) paragrahv 51 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 51. Andmevahetus teiste andmekogudega
Andmevahetus teiste andmekogudega toimub seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud juhtudel ja ulatuses. Sellisel juhul sõlmivad katastri vastutav töötleja ja andmevahetuses osaleva andmekogu vastutav töötleja andmevahetuse korraldamiseks lepingu.“;

9) seadust täiendatakse §-ga 52 järgmises sõnastuses:
„§ 52. Isikuandmete töötlemine katastris

(1) Katastripidajal on õigus töödelda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikuandmeid ulatuses, mis on vajalik käesolevas seaduses ja teistes seadustes sätestatud ülesannete täitmiseks.

(2) Katastripidajal on õigus töödelda järgmisi andmeid:
1) füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg ning elukoha- ja kontaktandmed;
2) andmed perekonnaseisu ja kooselulepingu sõlmimise kohta;
3) andmed eestkoste ja teovõime kohta;
4) andmed isiku surma kohta;
5) andmed varasuhte ja abieluvaralepingus või kooselulepingus kindlaks määratud varaliste õiguste kohta;
6) andmed pärija ja pärimisõiguse kohta;
7) esindusõigust ja kinnisasjaga seotud õigusi tõendavad andmed;
8) juriidilise isiku ärinimi ja staatus, registrikood ning asukoha- ja kontaktandmed.“;

10) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 26–28 järgmises sõnastuses:
„(26) Katastripidaja teeb piiratud asjaõiguse kohta katastrisse märke „Piiratud asjaõiguse kohta tehtud kanne vajab katastriandmete muutmise tõttu täpsustamist“ juhul, kui katastriandmete parandamise või piiri kindlakstegemise käigus tuvastatakse, et piiratud asjaõigusega koormatud ala asukoht ei vasta selle kohta tehtud kandele.

(27) Käesoleva paragrahvi lõikes 26 nimetatud märge tehakse nähtavaks selle kinnistu kinnistusraamatu registriosa kolmanda jao juures, mille puhul on vaja piiratud asjaõiguse kohta tehtud kannet ruumiandmete alusel täpsustada. Kui märge tehakse selle registriosa juurde, kuhu piiratud asjaõiguse andmed on kinnistusraamatu järgi kantud, lisatakse märkele piiratud asjaõiguse kohta tehtud kande number. Kui märge tehakse selle kinnistu registriosa juurde, mis ruumiandmete järgi on piiratud asjaõigusega koormatud, kuid mille registriossa ei ole selle õiguse andmeid kinnistusraamatu järgi kantud, lisatakse märkele teave, et kinnistusraamatu kanne selles registriosas puudub.

(28) Katastripidaja kustutab käesolevas paragrahvis nimetatud märke, kui märke tegemise alus on ära langenud.“;

11) paragrahvi 12 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „ruumiandmed“ sõnadega „ja märked“;

12) paragrahvi 15 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „andmete“ sõnaga „tähtajatuks“;

13) paragrahvi 151 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Elektroonilisse katastrisse kogutud käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikuandmeid säilitatakse tähtajatult. Paragrahvi 5² lõikes 2 nimetatud andmeid, välja arvatud käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud andmed, ei säilitata maakatastris iseseisva andmekoosseisuna ning neid kasutatakse üksnes menetluse läbiviimisel teiste andmekogude päringuvastustena. Tähtajatult säilitatakse katastrikande aluseks olevates dokumentides sisalduvaid menetlusosaliste kontaktandmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik menetluse läbiviimise, teavitamise ja kaasamise ning katastrikande õiguspärasuse tõendamiseks.“;

14) paragrahvi 151 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Katastrisse“ sõnadega „kogutavate andmete täpsem koosseis ning nende säilitamise täpsemad tähtajad ja tingimused, andmekogu logide pidamine ja säilitamine ning katastrisse“;

15) paragrahvi 16 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Katastripidaja teeb maamõõtjale maakorraldustoimingu tegemiseks kättesaadavaks menetlusosalise või tema esindaja kohta käesoleva seaduse § 52 lõikes 2 nimetatud andmetest nime või ärinime ja isiku- või registrikoodi ning elu- või asukoha- ja kontaktandmed.“;

16) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Maamõõtja on kohustatud kustutama või hävitama käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel saadud isikuandmed viivitamata pärast maakorraldusest tulenenud muudatuste kandmist kinnistusraamatusse või pärast menetluse lõpetamist kinnistusraamatusse kannet tegemata, kui nende edasiseks säilitamiseks ei ole seaduslikku alust.“;

17) seadust täiendatakse §-ga 253 järgmises sõnastuses:
„§ 253. Enne käesoleva sätte jõustumist maamõõtjale kättesaadavaks tehtud isikuandmete kustutamine

Maamõõtja kustutab või hävitab enne käesoleva sätte jõustumist kehtinud käesoleva seaduse § 16 lõike 4 alusel talle kättesaadavaks tehtud isikuandmed, mille töötlemise vajadus on ära langenud ja mille säilitamiseks puudub seadusest tulenev alus, hiljemalt 2027. aasta 1. detsembriks.“.

§ 2. Asjaõigusseaduse muutmine

Asjaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 54 lõike 2 teist lauset täiendatakse pärast sõna „kokkuleppele“ tekstiosaga „, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“;

2) paragrahvi 226 pealkirja täiendatakse pärast sõna „andmine“ tekstiosaga „, teise registriossa ülekandmine“;

3) paragrahvi 226 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui isiklik kasutusõigus, mille ese on avalikes huvides vajalik tehnovõrk või -rajatis, tuleb kinnistute ühendamisel või maakorralduse tegemisel kanda teise kinnistu registriossa ning õiguse järjekoha säilimine ei ole võimalik, tehakse kanne piiratud asjaõiguse omaja notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud avalduse alusel. Järjekoha muutmise kandeks ei ole vaja kinnistu omaniku nõusolekut. Kanne tehakse esimesele vabale järjekohale.

(32) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud toimingu käigus kantakse teise kinnistu registriossa üle mitu isiklikku kasutusõigust, võivad nende õiguste omajad omavahelise digitaalselt allkirjastatud või notariaalselt kinnitatud kokkuleppega määrata üksnes nende õiguste omavahelise järjekoha. Selline kokkulepe ei muuda teiste kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekoha suhet.“.

§ 3. Kinnistusraamatuseaduse muutmine

Kinnistusraamatuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 13 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud andmete muutumisel, kui sellega ei kaasne kinnistu piiride muutumist looduses, muudetakse need andmed registriosa esimeses jaos automaatselt.“;

2) paragrahvi 15 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed muutuvad maakorraldustoimingu või katastriandmete parandamise käigus, märgib maakatastripidaja kinnistamisavalduses registriosade kaupa registriosa kolmanda jao kannete kehtima jäämise, kustutamise või ülekandmise.“;

3) paragrahvi 341 lõiget 7 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:
„10) avaldaja taotleb sellise piiratud asjaõiguse kande või märkuse kustutamist, mille kehtivuse tähtaeg on möödunud.“;

4) paragrahvi 493 lõike 4 esimeses lauses asendatakse sõna „kinnistamisavaldusele“ tekstiosaga „algdokumendile ja dokumendile, mille alusel soovitakse asjaõiguse sisu tõendada“;

5) paragrahvi 621 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) kanne on ebaõige kinnistamiseks pädeva isiku eksimuse tõttu.“;

6) seadust täiendatakse §-ga 653 järgmises sõnastuses:
„§ 653. Kande parandamine kinnistamiseks pädeva isiku eksimuse tõttu

(1) Kui kinnistamisavalduse alusel tehtud kanne ei vasta kinnistamiseks pädeva isiku eksimuse tõttu selle aluseks olevale kinnistamisavaldusele, kannab kinnistamiseks pädev isik kinnistusregistrisse ametiülesande korras vastuväite ebaõige kande parandamise tagamiseks ja teatab sellest puudutatud isikutele, määrates neile mõistliku tähtaja vastuväidete esitamiseks.

(2) Kui määratud tähtaja jooksul vastuväiteid ei esitata või need tagasi lükatakse, otsustab kinnistamiseks pädev isik kande parandamise ja kustutab vastuväite ametiülesande korras.“;

7) paragrahvi 74 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kinnistustoimikuga võib tutvuda kinnistu omanik, notar, katastripidaja, kohtutäitur, kohus ja järelevalveõiguslik asutus.“;

8) paragrahvi 7713 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „I jao“;

9) paragrahvi 7716 lõike 3 teises lauses asendatakse sõnad „korteriomandi omanik teistele kinnisasja kaasomanikele kuuluvate korteriomandi“ sõnadega „korteriühistu korteriomandite registriosade andmetega tutvumisel, korteriomandi omanik teistele kinnisasja kaasomanikele kuuluvate korteriomandite“;

10) paragrahv 798 tunnistatakse kehtetuks.

§ 4. Maakorraldusseaduse muutmine

Maakorraldusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Maakorralduskava ja maakorraldustoimingu taotluse vorminõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

2) paragrahvi 12 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kinnisasjade osade vahetamisel või kinnisasja piiri muutmisel lepivad osalised kokku hüvitise maksmise ja suuruse ning hüvitise maksmise tingimused. Kui kinnisasjade osade vahetamisel või kinnisasja piiri muutmisel ei ole kinnisasjast eraldatavad ja kinnisasjaga liidetavad osad väärtuselt võrdsed, võivad osalised kokku leppida väärtuste vahe hüvitamises osalisele, kelle kinnisasjast eraldatava osa väärtus on suurem kui tema kinnisasjaga liidetava osa väärtus. Hüvitise võib kokkuleppe kohaselt maksta üks või mitu osalist, kelle kinnisasjaga liidetava osa väärtus on suurem kui nende kinnisasjast eraldatava osa väärtus. Kui hüvitise suuruses kokkuleppe saavutamiseks on vajalik hindamine, võib maakorralduse läbiviija korraldada hindamise käesoleva seaduse § 23 lõike 1 alusel.“;

3) paragrahvi 16 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Osalisele, kelle kinnisasja või selle osa väärtus ümberkruntimise tagajärjel väheneb võrreldes selle väärtusega enne maakorraldustoimingut, makstakse rahalist hüvitist. Hüvitist maksavad osalised, kelle kinnisasja või selle osa väärtus ümberkruntimise tagajärjel suurenes.“;

4) paragrahvi 23 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Hindamise eesmärk on määrata ümberkrunditava kinnisasja või selle osa väärtus enne maakorraldustoiminguid kehtinud ja maakorralduskavaga määratud piirides ning välja selgitada ümberkruntimiseelse ja -järgse kinnisasja või selle osa väärtuste vahe. Välja selgitatud väärtuste vahe alusel makstakse hüvitist, järgides käesoleva seaduse § 16 lõikes 3 sätestatut.“.

§ 5. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 25 lõike 1 punktis 9 asendatakse sõna „ümberkruntimiskava“ sõnadega „lihtsa maakorraldustoimingu või ümberkruntimiskava“.

§ 6. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. juunil.

Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus 9. novembril 2026. a nr 2-6/26-02209

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Seaduseelnõu.pdf

EELNÕU

Maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus

§ 1. Maakatastriseaduse muutmine

Maakatastriseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse läbivalt tekstiosa „reguleeritakse katastriüksuse moodustamise korraga,

mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister“ tekstiosaga „kehtestatakse valdkonna eest

vastutava ministri“;

2) paragrahvi 1 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kataster on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu.“;

3) paragrahvi 3 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „algdokumentide“ tekstiosaga „, andmete“;

4) paragrahvi 4 lõike 2 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „tunnuse“ sõnadega „ning katastripidaja

märke selle olemasolul“;

5) paragrahvi 4 lõikes 31 asendatakse sõna „ristkasutuse“ sõnaga „vahetuse“;

6) paragrahvi 4 lõike 41 esimeses lauses asendatakse sõnad „elektroonilise ristkasutuse teel“ sõnaga

„elektrooniliselt“;

7) paragrahvi 5 lõike 4 esimeses lauses asendatakse sõna „ristkasutuse“ sõnaga „andmevahetuse“

ja teises lauses sõnad „Andmete ristkasutuse“ sõnaga „Andmevahetuse“;

8) paragrahv 51 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 51. Andmevahetus teiste andmekogudega

Andmevahetus teiste andmekogudega toimub seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktis

sätestatud juhtudel ja ulatuses. Sellisel juhul sõlmivad katastri vastutav töötleja ja andmevahetuses

osaleva andmekogu vastutav töötleja andmevahetuse korraldamiseks lepingu.“;

9) seadust täiendatakse §-ga 52 järgmises sõnastuses:

„§ 52. Isikuandmete töötlemine katastris

(1) Katastripidajal on õigus töödelda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikuandmeid

ulatuses, mis on vajalik käesolevas seaduses ja teistes seadustes sätestatud ülesannete täitmiseks.

(2) Katastripidajal on õigus töödelda järgmisi andmeid:

1) füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg ning elukoha- ja kontaktandmed;

2) andmed perekonnaseisu ja kooselulepingu sõlmimise kohta; 3) andmed eestkoste ja teovõime kohta;

4) andmed isiku surma kohta;

5) andmed varasuhte ja abieluvaralepingus või kooselulepingus kindlaks määratud varaliste õiguste

kohta;

6) andmed pärija ja pärimisõiguse kohta;

7) esindusõigust ja kinnisasjaga seotud õigusi tõendavad andmed;

8) juriidilise isiku ärinimi ja staatus, registrikood ning asukoha- ja kontaktandmed.“;

10) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 26–28 järgmises sõnastuses:

„(26) Katastripidaja teeb piiratud asjaõiguse kohta katastrisse märke „Piiratud asjaõiguse kohta

tehtud kanne vajab katastriandmete muutmise tõttu täpsustamist“ juhul, kui katastriandmete

parandamise või piiri kindlakstegemise käigus tuvastatakse, et piiratud asjaõigusega koormatud ala

asukoht ei vasta selle kohta tehtud kandele.

(27) Käesoleva paragrahvi lõikes 26 nimetatud märge tehakse nähtavaks selle kinnistu

kinnistusraamatu registriosa kolmanda jao juures, mille puhul on vaja piiratud asjaõiguse kohta

tehtud kannet ruumiandmete alusel täpsustada. Kui märge tehakse selle registriosa juurde, kuhu

piiratud asjaõiguse andmed on kinnistusraamatu järgi kantud, lisatakse märkele piiratud asjaõiguse

kohta tehtud kande number. Kui märge tehakse selle kinnistu registriosa juurde, mis ruumiandmete

järgi on piiratud asjaõigusega koormatud, kuid mille registriossa ei ole selle õiguse andmeid

kinnistusraamatu järgi kantud, lisatakse märkele teave, et kinnistusraamatu kanne selles

registriosas puudub.

(28) Katastripidaja kustutab käesolevas paragrahvis nimetatud märke, kui märke tegemise alus on

ära langenud.“;

11) paragrahvi 12 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „ruumiandmed“ sõnadega „ja märked“;

12) paragrahvi 15 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „andmete“ sõnaga „tähtajatuks“;

13) paragrahvi 151 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Elektroonilisse katastrisse kogutud käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud

isikuandmeid säilitatakse tähtajatult. Paragrahvi 5² lõikes 2 nimetatud andmeid, välja arvatud

käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud andmed, ei säilitata maakatastris iseseisva

andmekoosseisuna ning neid kasutatakse üksnes menetluse läbiviimisel teiste andmekogude

päringuvastustena. Tähtajatult säilitatakse katastrikande aluseks olevates dokumentides

sisalduvaid menetlusosaliste kontaktandmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik menetluse

läbiviimise, teavitamise ja kaasamise ning katastrikande õiguspärasuse tõendamiseks.“;

14) paragrahvi 151 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Katastrisse“ sõnadega „kogutavate andmete

täpsem koosseis ning nende säilitamise täpsemad tähtajad ja tingimused, andmekogu logide

pidamine ja säilitamine ning katastrisse“;

15) paragrahvi 16 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Katastripidaja teeb maamõõtjale maakorraldustoimingu tegemiseks kättesaadavaks

menetlusosalise või tema esindaja kohta käesoleva seaduse § 52 lõikes 2 nimetatud andmetest nime

või ärinime ja isiku- või registrikoodi ning elu- või asukoha- ja kontaktandmed.“;

16) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Maamõõtja on kohustatud kustutama või hävitama käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel saadud

isikuandmed viivitamata pärast maakorraldusest tulenenud muudatuste kandmist

kinnistusraamatusse või pärast menetluse lõpetamist kinnistusraamatusse kannet tegemata, kui

nende edasiseks säilitamiseks ei ole seaduslikku alust.“;

17) seadust täiendatakse §-ga 253 järgmises sõnastuses:

„§ 253. Enne käesoleva sätte jõustumist maamõõtjale kättesaadavaks tehtud isikuandmete

kustutamine

Maamõõtja kustutab või hävitab enne käesoleva sätte jõustumist kehtinud käesoleva seaduse § 16

lõike 4 alusel talle kättesaadavaks tehtud isikuandmed, mille töötlemise vajadus on ära langenud

ja mille säilitamiseks puudub seadusest tulenev alus, hiljemalt 2027. aasta 1. detsembriks.“.

§ 2. Asjaõigusseaduse muutmine

Asjaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 54 lõike 2 teist lauset täiendatakse pärast sõna „kokkuleppele“ tekstiosaga „, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti“;

2) paragrahvi 226 pealkirja täiendatakse pärast sõna „andmine“ tekstiosaga „, teise registriossa

ülekandmine“;

3) paragrahvi 226 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui isiklik kasutusõigus, mille ese on avalikes huvides vajalik tehnovõrk või -rajatis, tuleb

kinnistute ühendamisel või maakorralduse tegemisel kanda teise kinnistu registriossa ning õiguse

järjekoha säilimine ei ole võimalik, tehakse kanne piiratud asjaõiguse omaja notariaalselt

kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud avalduse alusel. Järjekoha muutmise kandeks ei ole vaja

kinnistu omaniku nõusolekut. Kanne tehakse esimesele vabale järjekohale.

(32) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 31 nimetatud toimingu käigus kantakse teise kinnistu

registriossa üle mitu isiklikku kasutusõigust, võivad nende õiguste omajad omavahelise digitaalselt

allkirjastatud või notariaalselt kinnitatud kokkuleppega määrata üksnes nende õiguste omavahelise

järjekoha. Selline kokkulepe ei muuda teiste kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekoha suhet.“.

§ 3. Kinnistusraamatuseaduse muutmine

Kinnistusraamatuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 13 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud andmete muutumisel, kui sellega ei kaasne kinnistu

piiride muutumist looduses, muudetakse need andmed registriosa esimeses jaos automaatselt.“;

2) paragrahvi 15 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed muutuvad maakorraldustoimingu või

katastriandmete parandamise käigus, märgib maakatastripidaja kinnistamisavalduses registriosade

kaupa registriosa kolmanda jao kannete kehtima jäämise, kustutamise või ülekandmise.“;

3) paragrahvi 341 lõiget 7 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:

„10) avaldaja taotleb sellise piiratud asjaõiguse kande või märkuse kustutamist, mille kehtivuse

tähtaeg on möödunud.“;

4) paragrahvi 493 lõike 4 esimeses lauses asendatakse sõna „kinnistamisavaldusele“ tekstiosaga

„algdokumendile ja dokumendile, mille alusel soovitakse asjaõiguse sisu tõendada“;

5) paragrahvi 621 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) kanne on ebaõige kinnistamiseks pädeva isiku eksimuse tõttu.“;

6) seadusttäiendatakse §-ga 653 järgmises sõnastuses:

„§ 653. Kande parandamine kinnistamiseks pädeva isiku eksimuse tõttu

(1) Kui kinnistamisavalduse alusel tehtud kanne ei vasta kinnistamiseks pädeva isiku eksimuse

tõttu selle aluseks olevale kinnistamisavaldusele, kannab kinnistamiseks pädev isik

kinnistusregistrisse ametiülesande korras vastuväite ebaõige kande parandamise tagamiseks ja

teatab sellest puudutatud isikutele, määrates neile mõistliku tähtaja vastuväidete esitamiseks.

(2) Kui määratud tähtaja jooksul vastuväiteid ei esitata või need tagasi lükatakse,

otsustab kinnistamiseks pädev isik kande parandamise ja kustutab vastuväite ametiülesande

korras.“;

7) paragrahvi 74 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kinnistustoimikuga võib tutvuda kinnistu omanik, notar, katastripidaja, kohtutäitur, kohus ja

järelevalveõiguslik asutus.“;

8) paragrahvi 7713 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „I jao“;

9) paragrahvi 7716 lõike 3 teises lauses asendatakse sõnad „korteriomandi omanik teistele

kinnisasja kaasomanikele kuuluvate korteriomandi“ sõnadega „korteriühistu korteriomandite

registriosade andmetega tutvumisel, korteriomandi omanik teistele kinnisasja kaasomanikele

kuuluvatekorteriomandite“;

10) paragrahv 798 tunnistatakse kehtetuks.

§ 4. Maakorraldusseaduse muutmine

Maakorraldusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Maakorralduskava ja maakorraldustoimingu taotluse vorminõuded kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.“;

2) paragrahvi 12 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kinnisasjade osade vahetamisel või kinnisasja piiri muutmisel lepivad osalised kokku hüvitise

maksmise ja suuruse ning hüvitise maksmise tingimused. Kui kinnisasjade osade vahetamisel või

kinnisasja piiri muutmisel ei ole kinnisasjast eraldatavad ja kinnisasjaga liidetavad osad väärtuselt

võrdsed, võivad osalised kokku leppida väärtuste vahe hüvitamises osalisele, kelle kinnisasjast

eraldatava osa väärtus on suurem kui tema kinnisasjaga liidetava osa väärtus.Hüvitise võib

kokkuleppe kohaselt maksta üks või mitu osalist, kelle kinnisasjaga liidetava osa väärtus on suurem

kui nende kinnisasjast eraldatava osa väärtus. Kui hüvitise suuruses kokkuleppe saavutamiseks on

vajalik hindamine, võib maakorralduse läbiviija korraldada hindamise käesoleva seaduse § 23 lõike

1 alusel.“;

3) paragrahvi 16 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Osalisele, kelle kinnisasja või selle osa väärtus ümberkruntimise tagajärjel väheneb võrreldes

selle väärtusega enne maakorraldustoimingut, makstakse rahalist hüvitist. Hüvitist maksavad

osalised, kelle kinnisasja või selle osa väärtus ümberkruntimise tagajärjel suurenes.“;

4) paragrahvi 23 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Hindamise eesmärk on määrata ümberkrunditava kinnisasja või selle osa väärtus enne

maakorraldustoiminguid kehtinud ja maakorralduskavaga määratud piirides ning välja selgitada

ümberkruntimiseelse ja -järgse kinnisasja või selle osa väärtuste vahe. Välja selgitatud väärtuste

vahe alusel makstakse hüvitist, järgides käesoleva seaduse § 16 lõikes 3 sätestatut.“.

§ 5. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 25 lõike 1 punktis 9 asendatakse sõna „ümberkruntimiskava“ sõnadega „lihtsa

maakorraldustoimingu või ümberkruntimiskava“.

§ 6. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. juunil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 9. novembril 2026. a nr 2-6/26-02209

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Seletuskiri.docx

Maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Kehtiva regulatsiooni kohaldamisel on avaliku ja eraõiguse valdkonnas ilmnenud mitu probleemi, mis puudutavad eelkõige maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla. Peamine probleem seisneb selles, et katastriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tulemusel võib ilmneda vastuolu kinnistusraamatusse kantud piiratud asjaõiguse ja selle tegeliku ruumilise paiknemise vahel. Piiratud asjaõiguse asukoht looduses ei muutu, kuid katastriüksuse piiride täpsustumisel võib selguda, et kinnistusraamatu kanne ei kajasta õiguse tegelikku ruumilist seost kinnisasjaga. Kehtiv regulatsioon ei võimalda sellist lahknevust piisavalt selgelt registrites nähtavaks teha, mistõttu võib vastuolu jääda maaomanikele, õigustatud isikutele, notaritele ja teistele registrikasutajatele varjatuks.
Seaduse eesmärk on teha kinnisasjadega seotud andmed arusaadavamaks ja asjaajamine lihtsamaks. Kui kinnistu piire parandatakse või täpsustatakse ning selle käigus selgub, et mõni servituut, tehnovõrk või muu piiratud asjaõigus ei paikne registrites õigesti, peab see edaspidi olema nähtav nii kinnistusraamatus kui ka maakatastris. See aitab vältida olukorda, kus probleemist saadakse teada alles kinnisasja pärimisel, ehitamisel või vaidluse käigus. Samuti lihtsustatakse avalikes huvides rajatud tehnovõrkude ja -rajatistega seotud õiguste ülekandmist õigesse registriossa. Kui veetoru, elektrikaabel või muu avalik tehnovõrk jääb looduses samasse kohta ja muutub üksnes kinnistu piir või registrikanne, piisab õiguse ülekandmiseks võrguvaldaja digitaalsest nõusolekust. Nii väheneb maaomanike, tehnovõrkude omanike ja riigiasutuste asjaajamine, hoitakse kokku aega ja raha ning registrites kajastub paremini tegelik olukord.
Seaduse tulemusel suureneb registriandmete läbipaistvus ja õiguskindlus olukordades, kus varem võisid vastuolud jääda registrikasutajatele nähtamatuks. Lisaks paraneb maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla ning väheneb haldusmenetluste ja andmevahetusega seotud koormus. Muudatused mõjutavad eelkõige kinnisasjade omanikke, piiratud asjaõiguste omajaid, maamõõtjaid, notareid, kohalikke omavalitsusi, Maa- ja Ruumiametit ning kinnistusosakonda.
Seadusega ei kehtestata maaomanikele ega ettevõtjatele uusi aruandlus-, taotlus- ega teavitamiskohustusi. Maakorraldus- ja registrimenetluste lihtsustamine, automaatse andmevahetuse selgem sätestamine, notariaalsete vorminõuete leevendamine ning dubleerivate ja käsitsi tehtavate toimingute vähendamine kahandavad menetlusosaliste aja- ja rahakulu. Vormileevendus puudutab üksnes asjaõigusseaduse §-s 226 kavandatud erandit: avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatisega seotud isikliku kasutusõiguse ülekandmisel selle järjekoha määramist, kui senist järjekohta ei ole võimalik säilitada. Avalikus sektoris võib üksikute keerukamate menetluste töökoormus asjaolude kontrollimise ja puudutatud isikute teavitamise tõttu mõnevõrra suureneda, kuid tervikuna on mõju töökoormusele neutraalne või vähenev, sest selgem menetluskord ja registriandmete korrastamine vähendavad korduvaid toiminguid, hilisemaid parandusi ja vaidlusi. Seetõttu ei ole halduskoormuse kasvu tasakaalustamiseks vaja ette näha eraldi meetmeid.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ettevalmistamises osalesid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Maa- ja Ruumiameti valdkondlikud eksperdid, kelle kaasamine oli vajalik maakorraldustoimingute, kinnisasjaõiguse ja registriõiguse kokkupuutepunktide sisuliseks analüüsiks. Eelnõu koostamisse kaasati ka Tartu Maakohtu kinnistus- ja registriosakond ning Justiits- ja Digiministeerium. Eelnõu ja seletuskirja on välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi MKM) maa- ja ruumipoliitika osakonna maapoliitika valdkonnajuht Vello Kima ([email protected]), Justiits- ja Digiministeeriumi tsiviilõiguse talituse nõunik Kadri Laud ([email protected]), Maa- ja Ruumiameti riigile maade omandamise ja maakorralduse osakonna juhataja Merje Krinal ([email protected]), õigusosakonna jurist Terje Liivak ([email protected]), katastritoimingute osakonna juhataja Tiina Oeselg (töösuhe peatatud), katastritoimingute osakonna nõunikud Eva Vaagert ([email protected]) ja Alo Kotka ([email protected]), arhiiviosakonna juhataja Kristi Mägi ([email protected]) ning maaomandi infosüsteemide arenduse osakonna juhataja Priit Kuus ([email protected]).
Eelnõu õigusekspertiisi on teinud MKM-i õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass ([email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel ([email protected]). Seletuskirja on keeletoimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu on kaudselt seotud menetluses oleva ruumiandmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga1, milles käsitletakse muu hulgas ruumiandmete kogumise, töötlemise ja avalikustamisega seotud küsimusi ning maakatastri tasuliste teenuste loomist. Mõlemad eelnõud puudutavad Maa- ja Ruumiameti peetavate andmete kvaliteeti ja kasutatavust. Käesolev eelnõu keskendub siiski maakorraldustoimingute, maakatastri ja kinnistusraamatu andmete koostoime täpsustamisele ning ei sõltu nimetatud eelnõu menetlusest ega jõustumisest.
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega. Samas on eelnõu reguleerimisesemel puutumust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) kohaldamisega, kuna eelnõuga täpsustatakse maakatastris ja sellega seotud infosüsteemides töödeldavate isikuandmete säilitamise ja logiandmete säilitamise põhimõtteid ning maamõõtjale edastatud isikuandmete kustutamise/hävitamise kohustust.
Eelnõu väljatöötamine põhineb maakatastriseaduse, maakorraldusseaduse, kinnistusraamatuseaduse jt seaduste muutmise seaduse väljatöötamiskavatsusel2 (edaspidi VTK), mis esitati jätkutegevusena Vabariigi Valitsuse 12. juuni 2025. aasta valitsuskabineti nõupidamisel antud ülesandele töötada välja seaduseelnõu ning pikemaajalised tõhustamisplaanid, millega lahendatakse maakorraldustoimingute ja kinnisasjaõiguse regulatsioonides ilmnenud peamised probleemid. VTK koostamise järel määrati eelnõu esitamise tähtajaks 2026. aasta II kvartal.
Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste redaktsioone:
1) maakatastriseadus (RT I, 12.05.2026, 17);
2) asjaõigusseadus (RT I, 30.06.2026, 5);
3) kinnistusraamatuseadus (RT I, 28.11.2024, 5);
4) maakorraldusseadus (RT I, 04.12.2024, 17);
5) riigilõivuseadus (RT I, 11.07.2026, 168).
Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.
2. Seaduse eesmärk
2.1. Eelnõu algatamise vajadus ja seaduse eesmärk
Eelnõu koostamise tingis vajadus parandada maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla, vähendada registrite pidamisega seotud halduskoormust ning luua selgemad õiguslikud alused andmevahetuseks, isikuandmete töötlemiseks ja registriandmete korrastamiseks. Praktikas on ilmnenud olukordi, kus katastritoimingute tulemusel ei vasta kinnistusraamatu kolmandasse jakku kantud piiratud asjaõiguse kanne selle tegelikule ruumilisele paiknemisele looduses. Samuti sisaldavad kehtivad menetlused käsitsi toiminguid ja dubleerivaid tegevusi, mida on võimalik lihtsustada registrite andmevahetuse arendamise kaudu. Seaduse eesmärk on suurendada registriandmete usaldusväärsust, parandada õigusselgust ning vähendada haldus- ja töökoormust.
Seaduse eesmärk on luua maa‑ ja kinnisvaraõiguse valdkonnas õigusselgus ning toimivad menetlused, tagades, et maakorraldustoimingute läbiviimine ja nende lõpetamiseks tehtavad kinnistusraamatu kanded moodustavad ühtse läbipaistva terviku.
2.2. Senine regulatsioon ja praktika
Kehtiv maakorralduse, maakatastri ja kinnistusraamatu regulatsioon tugineb põhimõttele, et maakorraldustoimingud on haldus‑ ja registritoimingud, mille eesmärk on kinnisasjade piiride korrastamine, osade vahetamine ja maakasutuse otstarbekamaks muutmine. Maakorraldustoimingud viiakse läbi haldusorgani ehk Maa- ja Ruumiameti hallatavas elektroonilises katastripidamise keskkonnas maakorralduskava alusel ning nende tulemus kajastub katastriandmetes ja kinnistusraamatus.
Lahendamist vajav probleem on maakatastri ja kinnistusraamatu andmete erinevus, eeskätt piiratud asjaõigustega seotud ruumiandmete puhul. Kehtiv õigus võimaldab katastris, s.o eelkõige kitsenduste kaardil, kajastada kinnistusraamatu kolmandasse jakku kantud piiratud asjaõiguse ruumilist ulatust. Olukorras, kus katastriüksuste katastriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tulemusel ei vasta piiratud asjaõiguse ruumiline ulatus kinnistusraamatu kandele, ei võimalda kehtiv õigus neid erinevusi kinnistusraamatus nähtavaks teha. Praktikas tähendab see, et registrite kasutajad, sealhulgas notarid ja puudutatud isikud, ei pruugi kinnistusraamatusse kantud piiratud asjaõiguse tegelikust asukohast teada saada enne, kui see ilmneb tehingute või vaidluste käigus. Selline ebaselgus on majanduslikult koormav ka avalikes huvides rajatud tehnovõrkude ja -rajatiste omanikele.
Lisaks on vajadus reguleerida katastriandmete, sealhulgas isikuandmete, säilitamise õiguslikku alust ja ulatust. Kuigi katastris on andmeid seni tähtajatult säilitatud, ei ole see põhimõte olnud seaduse tasandil sõnaselgelt sätestatud. See on tekitanud ebaselgust nii andmekaitse vaatenurgast kui ka andmete ajajoone seisukohalt, eriti olukordades, kus on vaja tugineda varasematele piiride, omandi ulatuse või menetluste andmetele.
Kokkuvõttes iseloomustab praegust olukorda see, et kehtiv õigus ja selle rakendamine ei ole kooskõlas maakorraldustoimingute eesmärgiga. Menetluste pikenemine ja registriandmete ebakõlad on mõjutanud maakorralduse tegemist ning tekitanud põhjendamatut halduskoormust ja bürokraatiat. Nende VTK‑s kirjeldatud probleemide lahendamiseks on vaja täpsustada regulatsiooni, et tagada ühtne rakenduspraktika ja toimiv registrite andmevahetus.
2.3. Kavandatavad lahendused
Eelnõuga on ette nähtud kolm suuremat muudatust:
Maakatastri ja kinnistusraamatu vahelise andmevahetuse reguleerimine ning automaatsete andmevahetuslahenduste võimaldamine nendes osades, kus see ei mõjuta isikute asjaõigusi, aitab tagada registriandmete ajakohasuse. Eesmärk on teha piiratud asjaõigustega seotud ruumiandmete ebatäpsus nähtavaks ilma, et see muudaks kinnisasja õiguslikku režiimi või looks uusi õigusi ja kohustusi. Õigusriigi seisukohalt ei saa olla eelistatud olukord, kus kaks riiklikku registrit sisaldavad samal põhjusel ebatäpseid andmeid, kuid see vastuolu on kasutajate eest varjatud. Kui kehtivale õigusele tuginedes katastrikande tegemiseks ei ole puudutatud isikute nõusolekud vajalikud, kuid toiminguga kaasneb vajadus muuta kinnistusraamatu kolmanda jao kandeid, küsitakse nõusolekuid nende õiguste ülekandmiseks. Nõusolekute mittesaamisel lisatakse kinnistusraamatusse informatiivne märge ja teavitatakse puudutatud isikuid.
Katastriandmete, sealhulgas isikuandmete säilitamise põhimõtete sõnaselge sätestamine seaduse tasandil tagab õiguskindluse ning ühtlasi võimaldab säilitada arhiiviväärtuslikuks tunnistatud katastri andmekogu ajalise järjepidevuse, mis on vajalik nii avalike ülesannete täitmisel kui ka kinnisasjadega seotud õigussuhete kindlakstegemisel. Kavandatud lahendused tagavad isikuandmete töötlemise kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) ning andmekaitseõiguse põhimõtetega.
Tehnovõrkude ja -rajatiste omanike menetluskoormust vähendatakse olukordades, kus maakorraldustoimingu tõttu on vaja kanda avalikes huvides seatud piiratud asjaõigus, sealhulgas isiklik kasutusõigus, üle teise kinnistu registriossa. Eesmärk on võimaldada selliseid muudatusi teha selges menetlusraamistikus ning ilma täiendavate vorminõuete ja notariaalsete toiminguteta juhul, kui asjaõiguse sisu ei muutu. Sellega luuakse tehnovõrkude ja -rajatiste omanike antavatele nõusolekutele vormileevendus, mis toetab taristu järjepidevat toimimist, kiirendab menetlusi ning hoiab ära liigse haldus- ja ajakulu.
Kokkuvõttes on eelnõus kavandatud lahendused proportsionaalsed ja vahetult seotud eelnõu eesmärkidega, võimaldades tagada õigusselgust, registriandmete kvaliteeti ning kehtiva õiguse rakendamist, jättes samas ruumi väljatöötamiskavatsuses käsitletud laiemate küsimuste edasiseks etapiviisiliseks lahendamiseks.
2.4. VTK kooskõlastamise tulemused ja eelnõu vastavus
Eelnõu väljatöötamiseks koostati 2025. aasta sügisel VTK3, milles kaardistati maakorraldustoimingute läbiviimisel ja kinnisasjaõiguse rakendamisel ilmnenud peamised probleemid ning kaaluti võimalikke lahendusi.
VTK kooskõlastamise käigus toetati üldiselt maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla parandamist, registrite automaatse andmevahetuse lihtsustamist ning menetluskoormuse vähendamist. Samas peeti oluliseks täpsustada kavandatavate muudatuste eesmärke, mõju, registriandmete kooskõla käsitlevaid lahendusi, isikuandmete töötlemise regulatsiooni ja mõjuanalüüsi põhjendusi. Samuti rõhutati vajadust hinnata kavandatavate muudatuste mõju registrite usaldusväärsusele, menetluspraktikale ja puudutatud isikute õigustele. Eelnõu väljatöötamisel on arvestatud väljatöötamiskavatsuse koostamise ja kooskõlastamise käigus saadud tagasisidet ning tuvastatud probleeme.
Muudatused ei kujuta endast terviklikku reformi, vaid eelnõuga rakendatakse VTK-s käsitletud lahendusi etapiviisiliselt, keskendudes nendele küsimustele, mille õiguslik käsitlus on käesolevas etapis piisavalt küps ja mille regulatiivne lahendamine on esmajärjekorras vajalik. Eelnõuga viiakse muu hulgas ellu eelkõige need lahendused, mille puhul on kujunenud piisav rakenduspraktika.
Ülejäänud VTK-s käsitletud probleemid eeldavad täiendavat analüüsi, põhjalikku avalikku arutelu ja laiemat huvirühmade kaasamist või etapiviisilist lahendamist ning neid käsitletakse eraldi edasistes õigusloomealgatustes. Järgmiste etappide ettevalmistamiseks on MKM teadus- ja arendusvooru raames sõlminud 2026. aastal kaheaastase uuringuprojekti (LÕIM) Tartu Ülikooliga. Projekti eesmärk on teha kindlaks kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuste praeguse tööjaotuse peamised kitsaskohad maakorralduse otsustusprotsessis, töötada välja paremad lahendused ning analüüsida notari ja avaliku halduse rolli maakorraldustoimingute lõpetamise kinnistamisprotsessis.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
3.1. Seaduste muutmise sätete selgitused
§ 1. Maakatastriseaduse (MaaKatS) muudatused:
§ 1 punkt 1. Seaduses asendatakse tekstiosa „katastriüksuse moodustamise korraga, mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister“ tekstiosaga „valdkonna eest vastutava ministri“, kuna sama määruse kohta sätestatud mitu volitusnormi, milles korratakse määruse andjat ja õigusakti liiki. Selline kordamine ei ole kooskõlas HÕNTE § 11 lõikega 4, mille kohaselt märgitakse õigusakti andja ja liik volitusnormis ning volituse eesmärki, sisu ja piire võib täpsustada seaduse teistes sätetes. Rakendusakti pealkiri määratakse määruse andmisel ning selle hilisem muutmine ei peaks tingima seaduse muutmist. Muudatus ei muuda volitusnormide sisu ega mõjuta nende alusel antud määruse kehtivust. Muudatusega kõrvaldatakse seadusest üksnes sama rakendusakti nimetuse korduv kasutamine.
§ 1 punkt 2. MaaKatS § 1 lõike 2 muudatusega ajakohastatakse maakatastriseaduse terminoloogiat. Kehtivas lõikes kasutatakse mõistet „riigi põhiregister“, mis pärineb varasemast andmekogude seadusest ega ole kehtiva avaliku teabe seaduse kohane andmekogude õiguslik liigitus. Kehtivas avaliku teabe seaduses ei liigitata andmekogusid riigi põhiregistriteks, riiklikeks registriteks ja muudeks andmekogudeks, vaid reguleeritakse andmekogude asutamise ja haldamise aluseid üldiselt. Muudatus ei anna maakatastrile iseseisvat andmetöötluse alust ega loo eraldi andmetöötluse erikorda. Maakatastri pidamise eesmärk, töödeldavate andmete koosseis, andmeandjad, andmete säilitamine, juurdepääs ja väljastamine tulenevad maakatastriseadusest ning selle alusel antud õigusaktidest. Muudatus on terminoloogiline ja ei muuda maakatastri õiguslikku tähendust, katastripidaja ülesandeid ega katastriandmete kasutamise põhimõtteid. Kataster jääb riigi infosüsteemi kuuluvaks andmekoguks, mille pidamine on vajalik kinnisasjade ruumiandmete ja katastriandmete kogumiseks, säilitamiseks ja kasutamiseks seaduses sätestatud avalike ülesannete täitmisel.
§ 1 punkt 3. MaaKatS § 3 lõiget 4 täiendatakse seoses andmete, sealhulgas isikuandmete säilitamisega. Maakataster on andmekogu, mis koosneb maaregistrist koos katastrikaartidega ja katastriarhiivist. Maakatastris andmete säilitamine on jätkuvalt alaline, st andmeid ei kustutata. Tähtajatult hoitakse ka kõiki vigaseid ja muutunud andmeid, sest alati võib tekkida olukord, kus on vaja tuvastada eelmised seisundid, tõendada kellelegi mingi ajahetke andmete seisu või äärmuslikus olukorras pöörata katastrikanne tagasi ehk taastada endine seis. Seetõttu on oluline säilitada katastrikande aluseks olevaid dokumente tähtajatult sõltumata sellest, missuguses vormis nad on katastrile esitatud.
§ 1 punkt 4. MaaKatS § 4 lõike 2 punktis 3 täpsustatakse kinnistusraamatu ja maakatastri andmevahetust katastripidaja informatiivsete märgete tegemiseks. KRS § 7719 lõikes 3 on sätestatud, et maakatastriseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud andmed edastab kinnistusraamatule maakataster. Sellega seonduvalt muudetakse ka KRS § 7713 lõiget 1 üldsõnalisemaks ja sätestatakse märke sisu MaaKatS § 9 lõigetes 26–27.
Kavandatava muudatuse eesmärk ei ole täpsustada kahe registri vahelist andmevahetust, vaid teha märke abil nähtavaks katastriandmete parandamise või piiri kindlakstegemise tulemusel ilmnenud registriandmete erinevused. Katastriandmete parandamine ei ole MaaKS-i kohaselt eraldiseisev maakorraldustoiming, kuid sisult on see analoogne piiride kindlakstegemisega olukorras, kus kinnisasja omanikud piiri asukohas kokku ei lepi. Sellisel juhul registreeritakse kindlakstehtud piiri andmed maakatastris katastripidaja otsuse alusel, mis koostatakse maakorralduse läbiviija esitatud katastrimõõdistamise ja piiri kindlakstegemise dokumentide põhjal (MaaKS § 10 lõige 63, MaaKatS § 8 lõiked 1 ja 31).
Kehtiv õigus võimaldab katastris kajastada kinnistusraamatu kolmandasse jakku kantud piiratud asjaõiguse ruumilist ulatust. Kui katastriüksuste katastriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tulemusel ei vasta piiratud asjaõiguse ruumiline ulatus kinnistusraamatu kandele ja kui seda piiratud õigust ei ole võimalik katastripidaja kinnistamisavalduse alusel õigesse registriossa üle kanda, siis kavandatava muudatuse jõustumise järel nähtub edaspidi kinnistusraamatust sellekohane märge. Tegemist on olukorraga, kus katastriandmete ebatäpsuse tõttu on piiratud asjaõigus seatud koormama kinnisasju ebaõigesti. Tegemist ei ole olukorraga, kus piiride muutmisega muudetakse andmed registrites ebaõigeks, vaid tehakse nähtavaks juba varem alusandmete ebatäpsusest tingitud vead.
Katastripidaja märge (edaspidi märge) on seotud kinnistusraamatu registriosa kolmanda jao kandega ning sõltub vastava kande olemasolust. Selliste märgete lisamine on informatiivne ega muuda kinnisasja õiguslikku režiimi. Informatiivse märke lisamine loob eeldused, et puudutatud isikud ja notarid on teadlikud probleemist, et piiratud asjaõiguse ruumiline ulatus ei vasta kinnistusraamatu kandele, ning võimaldab puudutatud isikutel vajaduse korral omavahel kokkuleppeid sõlmida. Samas ei võrdsustata katastripidaja informatiivset märget kinnistusraamatusse kantava märkega ega omistata sellele automaatselt samasugust heauskset omandamist välistavat toimet. Vaata täpsemalt § 1 punkti 10 selgitusi.
§ 1 punkt 5. MaaKatS § 4 lõikes 31 asendatakse sõna „ristkasutuse“ sõnaga „vahetuse“. Muudatus on terminoloogiline ja ajakohastab maakatastriseaduse sõnastust kooskõlas kehtiva andmekogude ja riigi infosüsteemi regulatsiooniga. Mõiste „ristkasutus“ pärineb varasemast andmekogude käsitlusest ega kirjelda piisavalt täpselt andmekogudevahelist andmete edastamist kehtiva õiguse tähenduses. Kehtivas õiguses on asjakohasem kasutada mõistet „andmevahetus“ või vastavas kontekstis „andmete vahetamine“, sest andmekogudevaheline andmete liikumine peab tuginema seadusele või seaduse alusel antud õigusaktile ning toimuma selles määratud eesmärgil, juhtudel ja ulatuses.
Muudatus ei loo uut andmetöötluse alust ega laienda maakatastri andmete saamise või väljastamise õigust. Andmevahetuse õiguslik alus, eesmärk, andmekoosseis ja ulatus peavad tulenema seadusest või selle alusel antud õigusaktist. Terminoloogiline täpsustus aitab vältida ekslikku arusaama, et andmekogude „ristkasutus“ võiks iseenesest anda aluse andmete töötlemiseks või kasutada andmeid väljaspool õigusaktis sätestatud eesmärki.
§ 1 punkt 6. MaaKatS § 4 lõikes 41 asendatakse sõna „elektroonilise ristkasutuse teel“ sõnaga „elektrooniliselt“. Muudatus on seotud § 1 punktis 5 selgitatud terminoloogilise täpsustusega.
§ 1 punkt 7. MaaKatS § 5 lõige 4 muudetakse. Muudatus on seotud § 1 punktis 5 selgitatud terminoloogilise täpsustusega.
§ 1 punkt 8. MaaKatS § 51 tekst muudetakse. Muudatus on seotud § 1 punktis 5 selgitatud terminoloogilise täpsustusega, millega loobutakse mõistest „ristkasutus“. Lisaks täpsustatakse, et tegu ei ole volitusnormiga vaid viitega andmevahetust käsitlevatele õigusaktidele. Näiteks katastripidaja ja Tartu Maakohtu kinnistusosakond vahetavad andmeid Vabariigi Valitsuse4 poolt kehtestatud korras ja ulatuses (MaaKatS § 4 lg 4).
§ 1 punkt 9. MaaKatS §-ga 52 luuakse katastripidajale selge õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks ja andmete saamiseks teistest andmekogudest.
Lõikega 1 sätestatakse õigus töödelda isikuandmeid ulatuses, mis on vajalik maakatastriseadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas maakorraldustoimingute tegemiseks ja haldusmenetluse läbiviimiseks. Isikuandmete töötlemise õiguslik alusalus on IKÜM artikli 6 lõike 1 punkt e, kuna andmeid töödeldakse avaliku ülesande täitmiseks. Maakatastris säilitatakse tähtajatult üksnes MaaKatS § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikuandmeid ning andmeid, mis kuuluvad maakatastriseaduses sätestatud katastriandmete koosseisu või moodustavad osa katastrikande aluseks olevatest dokumentidest. MaaKatS § 52 alusel teistest andmekogudest saadud andmeid, mis ei kuulu katastriandmete koosseisu ega katastrikande alusdokumentidesse, kasutatakse menetluses päringuvastusena asjaolude kontrollimiseks ning neid ei salvestata maakatastris iseseisva andmekoosseisuna. Logiandmete säilitamise tähtajad kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega
Lõikega 2 täpsustatakse, milliseid andmeid on katastripidajal õigus saada maakatastriseadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ja haldusmenetluse läbiviimiseks. Andmete saamise õigus hõlmab andmeid, mida on vaja nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute tuvastamiseks, nendega suhtlemiseks, nende õigusliku seisundi kontrollimiseks ning kinnisasjaga seotud õiguste ja esindusõiguse väljaselgitamiseks.
Alaliselt säilitatakse MaaKatS § 9 lõike 2 punktis 7 toodud isikuandmeid ja § 52 toodud kontaktandmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik menetluse läbiviimiseks, sh kaasamiseks ja õiguspärasuse tõendamiseks. Kontaktandmed võimaldavad vajaduse korral tõendada teavitamiskohustuse täitmist kohtu-, järelevalve- või vaidlusmenetluses. Kuna katastripidamise raames läbiviidud maakorraldustoimingute ja piiride kindlakstegemisega seotud vaidluste algatamise võimalus ei ole ajaliselt piiratud ning katastrikanne võib olla aluseks kinnistusraamatu kannetele, on menetluse läbiviimise asjaolude tõendamine vajalik ka pika aja möödumisel. Kontaktandmete säilitamise eesmärk ei ole isikute hilisem kontakteerimine, vaid katastrikande aluseks olnud haldusmenetluse õiguspärasuse ja tõendatavuse tagamine. Muid käesolevas lõikes toodud andmeid andmebaasi ei salvestata ja kasutatakse üksnes esitluskujul.
Katastripidajal on õigus saada rahvastikuregistrist isiku ees- ja perekonnanimi ning isikukood. Lisaks on tal õigus saada elukoha- ja kontaktandmeid, andmeid perekonnaseisu ja kooselulepingu sõlmimise kohta, andmeid eestkoste ja isiku teovõime ning subjekti staatuse kohta, sealhulgas andmeid surma ja andmete puudumise kohta. Abieluvararegistrist on katastripidajal õigus saada andmeid abieluvaralepingu sõlmimise, abikaasade või registreeritud elukaaslaste vahelise varasuhte ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta, samuti abieluvaralepingus või kooselulepingus sisalduvate varaliste õiguste kohta. Pärimisregistrist saab katastripidaja andmed isiku pärimismenetluse, pärimistunnistuse, pärandvara ühisusest osa võõrandamise ja pärija kohta. Äriregistrist on katastripidajal õigus saada juriidilise isiku ärinimi, registrikood, asukoha- ja kontaktandmed ning andmed esindusõiguse ja selle erisuste kohta. Äriregistrist saab katastripidaja andmed ka juriidilise isiku ärinime muutuse ning äriühingu ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise kohta. Kinnistusraamatust on katastripidajal õigus saada andmeid kinnisasja ja kinnisasjaga seotud õiguste kohta. Juriidilise isiku andmed ei ole isikuandmed IKÜM tähenduses, kuid nende andmete töötlemist reguleeritakse koos isikuandmetega.
Nimetatud andmeid kasutatakse katastrile seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Isiku nime-, isikukoodi-, elu- ja kontaktandmeid kasutatakse menetlusosaliste tuvastamiseks ning nende teavitamiseks ja kaasamiseks haldusmenetluses. Perekonnaseisu-, kooselulepingu-, abieluvara-, eestkoste-, teovõime- ja esindusõiguse andmeid kasutatakse isiku õiguste ja teovõime ning kinnisasjaga seotud toimingute tegemise õiguse kontrollimiseks. Perekonnaseisu ja varasuhte andmete kasutamise eesmärk on selgitada, kas menetlusse tuleb kaasata kinnistusraamatusse kandmata omanik või muu isik, kelle õigusi menetlus puudutab. Neid andmeid hinnatakse kogumis, et selgitada välja puudutatud isikud. Ilma kontrollita ei ole uurimis- ja teavitamiskohustus täidetud ja isikute õigused kaitstud. Omanikult, sh kinnisturaamatusse kandmata abikaasalt tuleb saada maakorralduseks nõusolek. Pärimisregistri andmeid kasutatakse pärijate ning pärimisõiguse olemasolu tuvastamiseks. Äriregistri andmeid kasutatakse juriidilise isiku staatuse ehk õigusvõime, õigusjärgluse ja esindusõiguse kontrollimiseks. Kinnistusraamatu andmeid kasutatakse kinnisasja omanike, piiratud asjaõiguste omajate ja teiste puudutatud isikute väljaselgitamiseks ning katastri- ja kinnistusandmete kooskõla kontrollimiseks. Nende andmete töötlemine on vajalik eelkõige katastriüksuse registreerimiseks, katastriandmete parandamiseks, maakorraldustoimingute tegemiseks, piiride kindlakstegemiseks ning muude seaduses sätestatud haldusmenetluste läbiviimiseks.
§ 1 punkt 10. MaaKatS § 9 täiendatakse lõigetega 26, 27 ja 28.
Muudatuse eesmärk on tagada, et olukorras, kus piiratud asjaõiguse ruumiline ulatus ei vasta kinnistusraamatu andmetele koormatud kinnisasja kohta, oleks vastuolu nähtav ja puudutatud isikuid sellest teavitataks. Märge ei võimalda piiratud asjaõigusi automaatselt ümber kujundada ega asenda uusi asjaõiguslikke kokkuleppeid. Võimaluse korral korrastatakse piiratud asjaõiguse registrikanne sama menetluse käigus katastripidaja kinnistamisavalduse alusel. Informatiivset märget kasutatakse üksnes juhul, kui õigust ei ole võimalik üle kanda või registrikannet korrastada puudutatud isikute nõusoleku puudumise, õiguste konkurentsi või muu õigusliku takistuse tõttu lisatakse katastripidaja märked kinnistusraamatus kahte kohta:
Esiteks, et katastriandmete parandamised ja piiride kindlakstegemised jõuaksid lõpuni ning omandi ulatus oleks registrites õigesti kajastatud, tuleb samade kinnisasjadega seotud piiratud asjaõigustega tuvastatud probleemide korral lisada automaatse andmevahetusega kinnistusraamatu kolmanda jao juurde informatiivne märge (skeem 1).
Teiseks lisatakse sarnane märge koos lisainfoga teise kinnistu registriosa kolmanda jao andmete juurde, mida eelnimetatud piiratud asjaõigus tegelikkuses ruumiliselt koormab, kuid mis ei kajastu kinnistusraamatus (skeem 2).
Kinnistusraamatusse lisatakse kõikide registriosade juurde kolmanda jao juurde pealkirja alla veebilink maakatastri kitsenduste kaardile (skeem 1 ja 2), mille kaudu on võimalik tutvuda kinnisasju koormavate kitsenduste, sealhulgas piiratud asjaõigustega, sundvaldustega ja nende ruumilise ulatusega kaardil. Kitsenduste kaardile ei dubleerita kinnistusraamatu kannete sisu, millega on õigustatud isikul võimalik tutvuda e-kinnistusraamatus. Kitsenduste kaardil on tuvastatav piiratud asjaõiguse ruumiandmete tunnus ja võimalusel kasutatakse tehnoloogilisi lahendusi, et eristada ebatäpsete asukohtadega asjaõiguste ruumikujusid.
Selliste märgete sissekandmine on informatiivne ega muuda kinnisasja õiguslikku režiimi. KRS § 771³ lõikes 4 on selgitatud, et kinnistusosakonnal ei ole teatamiskohustust maakatastrist kinnistusraamatusse ülevõetud andmete kande kohta. See kinnitab, et katastripidaja edastatav info (sh katastripidaja märked) jõuab kinnistusraamatusse seaduses ettenähtud korras. Katastripidaja ülesanne on esmalt hinnata võimalust kande korrastamiseks kehtivas õiguses sätestatud alustel. Kui õiguse ülekandmine on võimalik, esitab katastripidaja vastava kinnistamisavalduse. Kui õiguse ülekandmine ei ole võimalik puudutatud isikute nõusolekute puudumise, õiguste konkurentsi või muu õigusliku takistuse tõttu, lisatakse kinnistusraamatusse ja kitsenduste kaardile informatiivne märge ning puudutatud isikuid teavitatakse sellest.
Kavandatava lahenduse eesmärk on esmalt kasutada kõiki kehtivast õigusest tulenevaid võimalusi piiratud asjaõiguse registrikande korrastamiseks sama menetluse käigus. Katastripidaja hindab enne märke tegemist, kas õiguse ülekandmine või registrikande korrastamine on võimalik kinnistamisavalduse alusel. Informatiivset märget kasutatakse üksnes juhul, kui registrikande korrastamine ei ole võimalik puudutatud isikute nõusolekute puudumise, õiguste konkurentsi või muu õigusliku takistuse tõttu.
Seega märkeid ei lisata, kui katastriandmete parandamisel või piiride kindlakstegemisel on katastripidajal võimalik õigused ise üle kanda. Samuti ei lisata märkeid omanike tahtel algatatud maakorraldustoimingu lõpuleviimisel, kui selleks on peale omanike nõusolekute vaja ka puudutatud isikute nõusolekut.
Katastripidaja selgitab välja märke tegemise aluseks olevad asjaolud kas maakorraldustoimingu või katastriandmete parandamise menetluses. Informatiivse märke tegemine on haldusmenetluse seaduse § 106 tähenduses toiming. Märke tegemisest teavitatakse puudutatud isikuid. Märked esitab katastripidaja automaatse andmevahetuse käigus ja vajadusepõhiselt menetluste käigus.
Lõikega 28 reguleeritakse katastrisse kantud märkuste kustutamise üldine alus. Üldine kustutamise alus hõlmab nii olemasolevaid kui ka piiratud asjaõigusega seotud märget. Katastripidaja kustutab märke, kui selle tegemise alus on ära langenud. Säte hõlmab kõiki käesolevas paragrahvis sätestatud märkeid ning võimaldab kustutada märke sõltumata sellest, millisel viisil või põhjusel märke tegemise aluseks olnud asjaolud on muutunud. Täpsem kord sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Märke kustutamise täpsema korra kehtestamise volitus tuleneb MaaKatS § 3 lõikest 5. Märke tegemise aluse äralangemine võib tuleneda näiteks kinnistusraamatu ja katastriandmete kooskõlla viimisest, asjaõiguse kohta tehtud kande muutmisest, puudutatud isikute kokkuleppest või muust õiguslikust või faktilisest asjaolust, mille tõttu märke säilitamine ei ole enam põhjendatud.
Katastriandmete parandamise aluseid ja korda käesolev säte ei reguleeri. Katastriandmete parandamine, sh ekslikult tehtud kannete parandamine toimub jätkuvalt MaaKatS § 19³ alusel. Seetõttu ei dubleerita käesolevas sättes katastriandmete parandamise regulatsiooni ega sätestata eraldi aluseid ekslike katastrikannete parandamiseks. Kui märke tegemise alus langeb ära MaaKatS § 19³ alusel tehtud katastriandmete parandamise tulemusel või on tehtud ekslikult sama paragrahvi lõike 2 punkti 4 kohaselt, kustutab katastripidaja vastava märke.
Katastripidaja märke kustutamisel katastrist lõpeb ka selle märke kuvamine kinnistusraamatus. Kinnistusraamatus nähtav teave ei ole iseseisev kinnistusraamatu kanne, vaid MaaKatS § 9 lõike 27 alusel katastris oleva märke nähtavaks tegemine. Märke katastrist kustutamisel vastavat teavet kinnistusraamatus enam ei kuvata.
Kehtiva Maakatastriseaduse § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse seaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS-i, arvestades MaaKatS-i erisusi. Isikul on õigus taotleda katastripidajalt märke kustutamist, kui tema hinnangul on märke tegemise alus ära langenud. Kui katastripidaja leiab, et märke kustutamiseks puudub alus, on isikul võimalik kasutada haldusmenetluse seaduses ja halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud õiguskaitsevahendeid. Kohustamiskaebusega saab nõuda haldusakti andmist või toimingu tegemist ning § 41 lg 3 võimaldab kohtul kohustada vastustajat toimingut tegema või selle tegemist uuesti otsustama.

Skeem 1. Katastripidaja märke lisamine kolmanda jao juurde. E-kinnistusraamat
Skeem 2. Katastripidaja märke lisamine teise kinnistu registriosa kolmanda jao juurde. E-kinnistusraamat
Probleemi selgitus
Eesti asjaõiguses ja sellega seonduvates eriseadustes tähistab termin „kitsendus“ omaniku õiguste piiramist avalikes huvides, naabrusõigustest tulenevalt või kolmandate isikute kasuks. Kitsendused jagunevad seadusjärgseteks, haldusaktiga seatuteks, kohtulahendist tulenevateks või tehingulisteks (AÕS § 140). Paljudel juhtudel on kitsenduse sisuks just piiratud asjaõiguse talumine. Maakorralduse käigus tuleb selgitada kinnisasja kitsendused (MaaKS § 14 lõige 1).
Maakorraldustoimingute, piiride kindlakstegemise ja katastriandmete parandamise tulemusel võib kinnisasja piiride paiknemine katastrikaardil muutuda või täpsustuda.5 Seejuures võib ilmneda, et piiratud asjaõigusega koormatud ala paikneb tervikuna teisel kinnisasjal või osaliselt mõlemal kinnisasjal. Piiratud asjaõiguse teostamise ala asukoht ja ulatus looduses seejuures ei muutu. Muutub või täpsustub kinnisasja piiri paiknemine selle ala suhtes, mistõttu ei pruugi kinnistusraamatu kanne kajastada õiguse ruumilist seost asjaomaste kinnisasjadega. Samas elektriliin, vee- või kanalisatsioonitorustik, juurdepääsutee või muu piiratud asjaõiguse alusel rajatud ehitis paikneb looduses kindlas kohas ega nihku katastripiiride muutumise tõttu. Sellest tulenevalt võib tekkida vajadus kanda piiratud asjaõiguse kanne üle teise kinnistu registriossa või kajastada õigust mõlema kinnistu registriosas. Sellisel juhul teavitab katastripidaja puudutatud isikuid katastrikandest, muudatustega kaasnevatest riskidest ja vajaduse korral ka järgmistest sammudest, sealhulgas notariaalsete kokkulepete tegemise vajadusest. Tegemist on probleemidega, mis ilmnevad kaasuvalt maakorralduse ning piiride kindlakstegemise või katastriandmete parandamise käigus.
Kui maakorraldust tehakse omanike kokkuleppel, siis on maakorralduse lõpuleviimise eelduseks puudutatud isikute nõusolekud ja vastavad kokkulepped piiratud asjaõiguste ülekandmiseks. Katastriandmete parandamisel ja piiride kindlakstegemisel ei ole isikute nõusolekud vajalikud, kuna nende tahtest ei saa sõltuda, kas piiriandmed parandatakse või omandi tegelik ulatus selgitatakse välja. Piiride nihkumise võib muu hulgas kaasa tuua katastriüksuse piiride ülemõõtmine, mille tulemusel saadakse mõõdistustehnoloogia arengu tõttu täpsemad andmed, samuti olukord, kus piiri asukoha kindlakstegemisel täpsustub piir looduses. Erinevalt omandi ulatusest ei rakendata piiratud asjaõiguste ruumilise asukoha määramisel täpsusnõudeid.6 See tekitab vastuolu ruumis asukohapõhiselt määratud ruumiandmete vahel: piiratud asjaõiguse ruumikuju asukoht on näiliselt absoluutne, samas kui katastriüksuse piiridele kehtivad matemaatilised reeglid ja mõõtmistäpsusest tulenevad piirmäärad.
Probleeme esineb eelkõige maaüksustega, mis on mõõdistatud muul viisil kui riiklikus geodeetilises süsteemis. Katastripidaja vastutab selle eest, et kõik enne 2018. aasta 1. juulit tehtud kanded vastaksid algdokumentidele (MaaKatS § 211). Kui katastripidaja tuvastab vastuolud katastriandmetes, tuleb need katastris parandada. Katastriandmete täpsustumise või parandamise tulemusel võib selguda, et piiratud asjaõigus, mille ruumiline ulatus looduses ei ole muutunud, ei paikne selle kinnisasja piires või registriosas, millele see on kinnistusraamatus kantud. Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus kinnistusraamatu kanne ei vasta täielikult tegelikule olukorrale. Niisuguse lahknevusega võivad kaasneda kinnistusraamatu avaliku usaldatavuse põhimõttega seotud riskid. Eelkõige võib tõusetuda AÕS § 561 kohaldamise küsimus, mille tagajärjel võib õiguse omaja ilma jääda tema kasuks seatud õigusest või selle järjekohast. Ebaõige kande parandamine on reguleeritud AÕS §-ga 65, mille lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Kanne võib olla formaalselt kehtiv, kuid selle seos piiratud asjaõiguse tegeliku ruumilise paiknemisega ei pruugi enam olla üheselt tuvastatav. Muudatuse eesmärk ei ole lugeda selliseid kandeid automaatselt ebaõigeks ega lahendada eraõiguslikke vaidlusi haldusmenetluses.
Muudatuse eesmärk on tagada, et registriandmete lahknevus ei jääks varjatuks ning oleks nähtav nii puudutatud isikutele kui ka kinnistusraamatu kasutajatele. Registritevahelise lahknevuse nähtavaks tegemine võimaldab puudutatud isikutel hinnata kinnistusraamatu kannete korrastamise vajadust ja vähendab riski, et võimalikud vastuolud ilmnevad alles tehingu või kohtuvaidluse käigus.
Näiteks AÕS § 63 lõike 1 punkti 4 kohaselt on võimalik teha kinnistusraamatusse märkeid (märkuseid), millega tehakse nähtavaks muid seadustest tuletatavaid asjaolusid.7 Õiguskirjanduses on selgitatud, et märkustel ei ole universaalset tähendust ja nendega on võimalik kinnistusraamatus teha nähtavaks asjaolusid, millel puudub konkreetne õiguslik tähendus, kuid mille eesmärk on avalikustamise kaudu parandada kinnistusraamatu kasutajate informeeritust. Selliseks on peetud ka piiratud asjaõiguste kohta käivat infot. Samuti ei ole need kanneteks kinnistusraamatu tähenduses ja seega ei oma järjekohta.8
Antud juhul on tegu informatiivse teabega, mis lisatakse kinnistusraamatusse registriosade juurde, et teha nähtavaks vastuolusid registriandmete ja tegeliku olukorra vahel looduses. Nii nagu eespool kirjeldatud märkustel AÕS-i tähenduses, ei ole ka kavandatavatel informatiivsetel märgetel õiguslikku tähendust, kuid erinevalt märgetest KRS-i või AÕS-i tähenduses on tegu vaid informatiivse teabega, mis esitatakse kinnistusregistris. Näiteks tehakse kehtiva õiguse kohaselt kinnistusraamatusse märge, kui kinnisasja piir on ebatäpne. Ka selle märke eesmärk on informeerida kinnisasja omanikke.
Õigusriigi seisukohalt ei saa olla eelistatud olukord, kus kaks riiklikku registrit sisaldavad samal põhjusel ebatäpseid andmeid, kuid see vastuolu on kasutajate eest varjatud.
Ainuüksi asjaolu, et kaks riiklikku registrit kajastavad omavahel kooskõlalisi andmeid, ei tähenda veel, et need andmed vastavad tegelikule olukorrale. Õiguslikult ei saa pidada eelistatavaks olukorda, kus nii maakatastris kui ka kinnistusraamatus kajastuvad samal põhjusel ebatäpsed andmed ning registrite kasutajatel puudub võimalus tuvastada tegeliku olukorra ja registriandmete lahknevust.
Kui lugeda probleemseks üksnes olukorda, kus registrite erinevus on nähtav, tekiks paradoksaalne olukord, kus registrite usaldusväärsuse seisukohalt oleks eelistatud kahe registri omavaheline kooskõla ka juhul, kui mõlemad registrid kajastavad ebatäpset olukorda. Selline lähenemisviis ei oleks kooskõlas maakatastri pidamise eesmärgiga ega kinnistusraamatu avaliku usaldatavuse põhimõttega.
Seetõttu on põhjendatud teha katastriandmete täpsustumise või parandamise tulemusel ilmnenud vastuolud registrikasutajatele nähtavaks ka juhul, kui piiratud asjaõiguse registrikannet ei ole võimalik samas menetluses korrastada. Vastuolu nähtavaks tegemine ei lahenda iseenesest eraõiguslikku küsimust ega määra lõplikult, kas tegemist on AÕS § 65 tähenduses ebaõige kandega, kuid võimaldab puudutatud isikutel hinnata oma õiguste kaitse vajadust ning vähendab riski, et võimalik probleem ilmneb alles kinnisasja võõrandamisel, koormamisel või kohtuvaidluse käigus.
Piiratud asjaõigus võib tuleneda isikutevahelisest kokkuleppest mingi õiguse või kohustuse tagamiseks, kuid see võib olla seatud ka avalikes huvides tehnovõrgu talumiseks. Piiratud asjaõiguse asukoht looduses maakorralduse tulemusel ei muutu. Seetõttu ei saa piiratud asjaõigustega seotud tuvastatud probleemid takistada eelnimetatud toimingute lõpuleviimist. Informatiivse märke lisamine loob eelduse, et puudutatud isikud ja notarid on probleemidest teadlikud ning saavad vajaduse korral asuda omavahelisi kokkuleppeid sõlmima, näiteks hiljemalt kinnisasja võõrandamisel. See ühtlasi ennetab varjatud puudustega seotud vaidlusi.
§ 1 punkt 11. MaaKatS § 12 lõike 1 kohaselt kannab katastripidaja kitsenduste kaardile kitsenduste ruumiandmed. Praktikas on aga ilmnenud, et üksnes ruumiandmete kajastamisest ei piisa olukordades, kus katastriüksuse piiride muutmise tulemusel tekivad vastuolud piiratud asjaõiguste asukoha ja kinnistusraamatusse kantud andmete vahel.
Selliseid juhtumeid esineb eelkõige siis, kui piiratud asjaõigus on seatud ajal, mil selle ruumiline ulatus ei olnud täpselt määratletud, ning hilisem katastriandmete täpsustamine või katastriüksuse piiride muutmine toob esile asjaolu, et piiratud asjaõiguse tegelik asukoht ei kattu katastriüksusega, millele see kinnistusraamatus on kantud. Sellised vastuolud ei ole üksikjuhtumid ning nende arv suureneb katastriandmete kvaliteedi ja täpsuse paranemisel.
Probleemi õiguslikku sisu ei ole sellistes olukordades võimalik ega ka vajalik lahendada üksnes katastriandmete või kinnistusraamatu kannete kaudu, kuna tegemist ei ole uue õiguse seadmise, olemasoleva õiguse muutmise ega kehtetuks tunnistamisega. Samas on oluline, et katastriandmeid, kitsenduste kaarti ja piiriandmeid kasutavad isikud oleksid võimalikest vastuoludest teadlikud, vältimaks eksitusi kinnisasja kasutamisel, võõrandamisel või edasiste toimingute kavandamisel.
Sellest tulenevalt nähakse muudatusega ette võimalus täiendada kitsenduste kaarti lisaks kitsenduste ruumikujudele ka katastripidaja märgetega, mis juhivad tähelepanu olukordadele, kus katastriüksuse piiride muutmise tulemusel on ilmnenud probleem kinnistusraamatu registriosaga, kuhu piiratud asjaõigus on kantud. Tegemist on üksnes informatiivse iseloomuga andmetega, mille eesmärk on teha probleem avalikkusele nähtavaks. See omakorda loob võimaluse luua seos kinnistusraamatuga ja selles sisalduvate registriosa kannetega.
§ 1 punkt 12. MaaKatS § 15 lõiget 1 muudetakse ja selles sätestatakse maakatastri andmete, sealhulgas isikuandmete tähtajatu säilitamine. Maakataster on andmekogu, mis koosneb maaregistrist koos katastrikaartidega ja katastriarhiivist (MaaKatS § 2 punkt 1). Lisaks seotakse muudatusega selgemalt katastri kui riikliku andmekogu pidamine elektroonilise katastri kui selle tehnilise keskkonnaga. Vajadus sellise seose selgemaks väljatoomiseks tuleneb eelkõige andmete säilitamist ja isikuandmete töötlemist puudutavast regulatsioonist. Seaduses kirjeldatakse elektroonilisse katastrisse kogutud andmeid, mistõttu peab olema üheselt arusaadav, et tegemist on maakatastri andmetega ning nende suhtes kohalduvad maakatastri pidamise eesmärk, andmekoosseis, säilitamise põhimõtted ja juurdepääsureeglid. Muudatus ei loo uut andmekogu ega laienda katastripidaja ülesandeid, vaid üksnes täpsustab olemasoleva andmekogu ja selle elektroonilise pidamiskeskkonna omavahelist seost.
Maakatastri loomisest alates kehtib põhimõte, et katastriandmed säilitatakse tähtajatult, ning seda põhimõtet on kirjeldatud keskkonnaministri 14. augusti 2018. aasta määruses nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ ja selle eelnõu seletuskirjas9. Tähtajatult hoitakse ka kõiki vigaseid ja muutunud andmeid, sest alati võib tekkida olukord, kus on vaja eelnevaid katastriüksuste versioone ja nende loomisega seotud alusdokumente vaadata või mingi ajahetke andmete seisu teada. Seetõttu on oluline säilitada katastrikande aluseks olevaid dokumente tähtajatult sõltumata sellest, millal ja missuguses vormis nad on katastrile esitatud. Katastriandmete, sealhulgas omaniku nime ja isikukoodi või sünniaja säilitamine on vajalik kinnisasjade õigussuhete ajaloo tuvastamiseks. Sellega tagatakse järjepidevus ja kontrollitavus.
Katastripidamise üks ajendeid on olnud muu hulgas omandireform, mille tulemusel moodustatud kinnisasjade kohta hakati pidama riiklikku registrit. Maareformi käigus määratakse kinnisasjade esmased piirid ja maareformi menetluste toimikuid säilitatakse alatiselt (MaaRS § 44 lõige 1). Maaüksuse piiride määraja esitab katastripidajale andmed ja dokumendid katastriüksuse moodustamiseks elektroonilises katastris. Esitatud andmed ja dokumendid kuuluvad digitaalse katastriüksuse moodustamise toimiku koosseisu.
Katastriüksuse moodustamiseks kaardimaterjali alusel esitatakse andmed ja dokumendid katastriandmete, maaüksuse plaani ja piiriprotokolli kohta ning muud asjas tähtsust omavad andmed ja dokumendid. Piiride asukoha kindlakstegemise nõude võib esitada mistahes ajahetkel ja sellel nõudel ei ole aegumistähtaega. Piisab sellest, et ilmneb piiri asukoha kindlakstegemise vajadus või omanik seda taotleb. Nende menetluste läbiviimine ilma alusdokumentideta ei olegi võimalik. MaaKS § 15 lõike 3 esimeses lauses on sätestatud: „Maakorralduse läbiviija teeb piiri asukoha kindlaks kinnistusraamatus, maakatastris, arhiivis või asjakohases registris leiduvate andmete ning piirimärkide alusel.“ Seega on need dokumendid ja andmed vältimatud piirivaidluste lahendamisel nii kohtueelses, st haldusmenetluses, kui ka kohtumenetluses.
Järelikult ei ole mõeldav, et omandi ulatust kajastavad algdokumendid ja muud olulised andmed, sealhulgas piiriprotokoll, kuuluksid tähtajalisele säilitamisele. Piiriprotokoll on dokument, mis kajastab isikute seost kinnisasja piiridega, piiride kättenäitamisel osalenud isikuid ja nende esitatud vastuväiteid. Samuti sisaldab piiriprotokoll piirimärkide infot ja piiri kulgemise kirjeldust. Piiriprotokoll on dokument, millega loetakse piiritähiste alalhoiukohustus kinnisasja omanikule üle läinuks. Juhul, kui kinnisasja omanik protokollitaval piiride maastikul kättenäitamisel (ja vajadusel piiri asukoha kindlakstegemisel) ei osale, loetakse piiritähiste alalhoiukohustus talle üle läinuks kutse saatmisega. Info maastikul osalejate ja kutse saatmise asjaolude kohta lisatakse piiriprotokollile. Samuti märgitakse piiriprotokolli info volitatud isikute osalemise kohta piiride maastikul kättenäitamise toimingus.
AÕS §-s 129 on sätestatud, et kinnisasja omanik peab naabri põhjendatud nõudmisel aitama piiri kindlaks teha (piiri kindlakstegemine). Selline nõue ei aegu.
Piiride kindlakstegemisel ja maaomandi ulatuse määramisel on maamõõtjatel kohustus tutvuda katastriarhiivi dokumentidega. Katastritoimingutes on samuti arhiiviandmetel oluline osa nii maamõõtjale kui ka katastripidajale endale. Neid andmeid vajavad maamõõtjad ainuüksi piiride kindlakstegemise menetlustes ning Maa‑ ja Ruumiamet (edaspidi MaRu) ise piiride kindlakstegemise menetluste raames tulemuse kinnitamisel haldusaktide andmisel, kui maaomanikud ei jõua piiri asukohas kokkuleppele. Katastripidaja ülesanne on ka praegu maaregistri algdokumentide säilivuse tagamine (MaaKatS § 3 lõige 4). Samuti peab katastripidaja katastrikande aluseks olevate dokumentide ja andmete säilitamiseks arhiivi (MaaKatS § 15 lõige 1). Kuigi maaregistri andmete koosseis, sealhulgas omaniku isikuandmed, on kehtivas seaduses juba ammendavalt loetletud, ei ole seaduse tasandil sõnaselgelt sätestatud andmete säilitamise üldpõhimõte. Maakatastriseaduse alusel kehtestatud katastriüksuse moodustamise korra §-s 381 on sätestatud, et katastriandmeid säilitatakse tähtajatult. Seega ei ole tegemist uue põhimõttega, vaid kehtiva põhimõtte sõnaselge sätestamisega seaduse tasandil.
Kataster on hinnatud arhiiviväärtuslikuks Rahvusarhiivi hindamisaktiga „Arhiiviväärtuslikud andmekogud“. Dokumentide hindamise käigus on Rahvusarhiiv oma 13. märtsi 2018. aasta hindamisotsusega nr 5-1/18/9 hinnanud maakatastri kannete dokumendid arhiiviväärtuslikuks. Arhiiviväärtuslikuks on hinnatud ka maakataster kui riigi infosüsteemi haldussüsteemis registreeritud andmekogu (RA 31. oktoobri 2017. aasta hindamisotsus nr 5-1/17/51). Seega on leitud, et neid andmeid tuleb ka edaspidi säilitada tähtajatult omandi järjepidevuse ja tulevikukindluse tarbeks.
Võrdluseks saab tuua kinnistusraamatuseaduse, millega on sätestatud volitusnorm määruse tasandil säilitatavate andmete reguleerimiseks. Selle kohaselt säilitatakse elektroonilise kinnistusraamatu koosseisu kuuluvaid kinnistusregistriosasid, kinnistustoimikuid, kinnistuspäevikut ja neisse kantud andmeid tähtajatult.
Andmete alaline säilitamine ei ole iseseisev eesmärk, vaid on seotud konkreetsete avalike ülesannete ning katastri kui omandi ulatust ja omandi järjepidevust, kinnisasja asukohta kajastava ja seeläbi õiguskindlust tagava registri funktsiooniga. Muudatusega sätestatakse üheselt seaduse tasemel katastri loomisest alates kehtinud põhimõte, et katastrisse kogutud andmeid ja dokumente säilitatakse tähtajatult, kuivõrd see on vajalik katastri pidamise, õigus- ja hävimiskindluse ja avalike huvide tagamiseks ning omandi põhiõiguse otseseks tagamiseks tulevikus.
§ 1 punkt 13. MaaKatS § 151 täiendatakse lõikega 11, milles sätestatakse elektroonilisse katastrisse kogutud isikuandmete, sealhulgas MaaKatS § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud katastriüksuse omaniku isikuandmete alaline säilitamine.
Elektroonilise katastri eesmärk on tagada kinnisasjade kohta usaldusväärsete ja ajakohaste alusandmete olemasolu ning nende kättesaadavus avalikkusele. Katastriandmetel on keskne roll kinnisomandi õiguskindluse tagamisel, ruumilisel planeerimisel, maksustamisel ning mitmete avalik-õiguslike ülesannete täitmisel. Seega on elektrooniline kataster tehnoloogiline keskkond ja infosüsteem, mille kaudu teostatakse maakatastri pidamist (MaaKatS § 1 lõige 2, § 2 punkt 1). Sellest tulenevalt on katastriandmete säilitamine oma olemuselt pikaajaline ja paljudel juhtudel ka ajaliselt piiramatu. Kuigi katastriandmed on seaduses sätestatud ulatuses avalikkusele kättesaadavad, ei tähenda see, et kõik elektroonilises katastris säilitatavad isikuandmed või katastrikande alusdokumendid oleksid avalikud samas ulatuses. Muudatusega sätestatakse seaduse tasemel sõnaselgelt, et MaaKatS § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikuandmeid säilitatakse elektroonilises katastris tähtajatult. Menetluses kasutatud kontaktandmeid säilitatakse osana katastrikande alusdokumentidest menetluse õiguspärasuse tõendamiseks.
Tegemist ei ole uue andmetöötlusega ega säilitatavate isikuandmete ringi laiendamisega. Muudatus on vajalik õigusselguse ja andmetöötluse läbipaistvuse tagamiseks, arvestades katastri kui riigi olulise registri olemust ning katastriandmete keskset rolli kinnisomandi õiguskindluse tagamisel. Elektrooniline kataster ei ole üksnes jooksva andmetöötluse vahend, vaid registris kajastuvad andmed peavad võimaldama ka varasemate õiguslike olukordade tuvastamist ja tõendamist.
Eelnõu väljatöötamisel on arvestatud, et mitmed katastrisse kogutavad dokumendid ja andmed ei ole sisuliselt kasutatavad ilma isikuandmeteta. Näiteks piiriprotokollid sisaldavad lisaks tehnilistele andmetele teavet selle kohta, millised isikud olid piiri kättenäitamisel kohal, millal nad kohal viibisid ning kas ja milliseid vastuväiteid nad esitasid (sh info volitatud isikute osalemise kohta). Samuti kajastatakse piiriprotokollis olukordi, kus kinnisasja omanik, kes on kutsutud piiride kättenäitamisele, ei ilmu kohale.
Piiriprotokolli õiguslik tähendus ei piirdu üksnes mõõdistamise tehnilise fikseerimisega. Vastavalt maamõõtmise ja katastrimõõdistamise regulatsioonile loetakse kutse saatmisega piirimärkide asukohad ja nende alalhoiu kohustus kinnisasja omanikule teatavaks tehtuks ning omaniku piiride asukohaga nõustumine fikseeritakse piiriprotokolli kaudu. Seega on piiriprotokoll dokument, mis seob isiku konkreetse õigusliku tagajärjega. Isikuandmete eemaldamisel kaotaks selline dokument oma tõendusväärtuse ega võimaldaks tulevikus tuvastada, kas ja kuidas on isikut tema õigusi ja kohustusi puudutavatest asjaoludest teavitatud.
Sellest tulenevalt ei ole piiriprotokollide ja teiste katastrikannete aluseks olevate dokumentide puhul võimalik ega põhjendatud isikuandmete kustutamine või anonüümimine pärast teatud aja möödumist. Andmete säilitamine on vajalik mitte üksnes katastri pidamise eesmärgil, vaid ka võimalike vaidluste lahendamiseks, haldusmenetluste kontrollitavuse tagamiseks ning õigussuhte ajajoone tõendamiseks.
Tähtajatu säilitamine on lisaks põhjendatud asjaoluga, et maakataster ja selle alusdokumendid on hinnatud arhiiviväärtuslikuks. Katastrikande aluseks olevad dokumendid peavad võimaldama ka aastakümnete möödudes tuvastada kinnisasja piire, omandi ulatust ning omandiga seotud õigussuhteid. Piiri kindlakstegemise nõue ei aegu ning seetõttu peab riigil olema võimalik tugineda algdokumentidele kogu nende õigusliku tähenduse kestel. Täpsemalt on seda käsitletud § 1 punktis 7 esitatud põhjendustes. Muudatus on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus, edaspidi IKÜM) sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtetega. Isikuandmete töötlemise õiguslik alus on IKÜM artikli 6 lõike 1 punkt e, kuna andmeid töödeldakse seadusest tuleneva avaliku ülesande täitmiseks. Avalik ülesanne seisneb eelkõige maakatastri pidamises, maakorraldustoimingute tegemises, piiride kindlakstegemises, registriandmete õigsuse ja ajalise järjepidevuse tagamises ning kinnisasjadega seotud õigussuhete tõendamises. Muudatus ei loo uut isikuandmete töötlemise eesmärki ega laienda töödeldavate isikuandmete ringi, vaid sätestab seaduse tasandil senise katastriandmete säilitamise põhimõtte ja selle tähtajatu kestuse.
Käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikuandmed hõlmavad eelkõige katastriüksuse omaniku nime, isikukoodi või sünniaega ning katastrikande aluseks olevates dokumentides esitatud menetlusosaliste isikuandmeid. Katastri alusdokumentides võivad sisalduda muud menetluse läbiviimiseks vajalikud andmed.
IKÜM artikli 5 lõike 1 punktides a ja b sätestatud seaduslikkuse, õigluse läbipaistvuse ja õiguspärase eesmärgi põhimõtted on täidetud, kuna töötlemine toimub seaduses sätestatud avalike ülesannete täitmiseks, eelkõige maakatastri pidamiseks, maakorraldustoimingute tegemiseks ja piiride kindlakstegemiseks ning andmete säilitamise eesmärk on seotud katastri pidamise ja kinnisasjadega seotud õigussuhete kontrollitavuse ja tõendamisega. Andmeid ei töödelda eesmärgil, mis oleks vastuolus nende kogumise eesmärgiga.
IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis c sätestatud minimaalsuse põhimõte on tagatud, sest tähtajatult säilitatakse üksnes neid isikuandmeid, mis on vajalikud katastri pidamiseks, või neid isikuandmeid, mis moodustavad lahutamatu osa katastrikande aluseks olevatest dokumentidest. Isikuandmete eemaldamisel kaotaksid mitmed dokumendid, sealhulgas piiriprotokollid, oma tõendusväärtuse ning ei võimaldaks hiljem tuvastada menetlusosalisi, nende tahteavaldusi ega piiri kindlakstegemise menetluse asjaolusid. Kontaktandmeid säilitatakse tähtajatult üksnes juhul ja ulatuses, milles need sisalduvad katastri alusdokumendis, ning juhul, kui nende eraldamine kahjustaks dokumendi terviklikkust või tõendusväärtust. Seetõttu on vaja säilitada arhiivis ka tardkujul kogutud andmeid.
IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis d sätestatud õigsuse põhimõtet toetab asjaolu, et maakatastri pidamise käigus parandatakse pidevalt ebaõigeid andmeid ning ühtlasi säilitatakse ajaloolised andmekihid. Ajalooliste andmete säilitamine võimaldab kontrollida, millised andmed kehtisid konkreetsel ajahetkel ja milliste toimingute või menetluste tulemusel andmeid muudeti. See on vajalik isikute omandiõiguse ja selle järjepidevuse tagamiseks.
IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis e sätestatud säilitamise piirangu põhimõtte kohaselt võib isikuandmeid säilitada kauem, kui on vajalik avalikes huvides toimuva arhiveerimise, teadus- või ajaloouuringute või statistilisel eesmärgil, tingimusel et rakendatakse asjakohaseid kaitsemeetmeid. Käesoleval juhul on tähtajatu säilitamine põhjendatud sellega, et kataster ja selle alusdokumendid on hinnatud arhiiviväärtuslikuks. Katastrikande aluseks olevad dokumendid peavad võimaldama ka aastakümnete möödudes usaldusväärselt tõendada omandi ulatust, menetlusosaliste tahteavaldusi ja kinnisasjaga seotud õigussuhteid. Kuna piiri kindlakstegemise nõue ei aegu, peab riigil olema võimalik tugineda maaüksuse moodustamise algdokumentidele.
IKÜM artikli 89 lõige 1 ei ole iseseisev isikuandmete töötlemise õiguslik alus, vaid täpsustab avalikes huvides arhiveerimise korral kohaldatavaid kaitsemeetmeid. Seetõttu tugineb isikuandmete töötlemine käesoleval juhul IKÜM artikli 6 lõike 1 punktile e ja riigisiseses õiguses sätestatud avalikule ülesandele, samas kui IKÜM artikli 89 lõike 1 tähenduses tuleb tähtajatu säilitamise korral rakendada asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke kaitsemeetmeid. Sellisteks kaitsemeetmeteks on muu hulgas nimetatud andmete säilitamine avalikes huvides arhiveerimise eesmärgil. Kaitsemeetmetena rakendatakse andmete säilitamist riigi hallatavates infosüsteemides, rollipõhist juurdepääsu, andmete väljastamise eesmärgipõhist kontrolli ning rahvusarhiivi nõuete järgimist. Andmete säilitamine ei ole iseseisev eesmärk, vaid on vajalik kinnisomandi kui põhiõiguse, õiguskindluse ja registriandmete kontrollitavuse tagamiseks.
IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis f ja lõikes 2 sätestatud usaldusväärsuse, konfidentsiaalsuse ja vastutuse põhimõtted on tagatud sellega, et andmete töötlemine toimub seaduses sätestatud pädevuse alusel ning katastri vastutav töötleja vastutab andmete turvalise säilitamise, juurdepääsu kontrolli ja töötlemise õiguspärasuse eest.
Eeltoodust tulenevalt on § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikuandmete tähtajatu säilitamine vajalik, sobiv ja mõõdukas meede avaliku ülesande täitmiseks ning kinnisomandi õiguskindluse, registriandmete usaldusväärsuse ja arhiiviväärtuslike andmete säilimiseks. Töötlemine vastab IKÜM artikli 5 põhimõtetele, tugineb IKÜM artikli 6 lõike 1 punktile e ning toimub IKÜM-i ja artikli 89 lõike 1 kohaste kaitsemeetmete rakendamisel.
Muude elektroonilisse katastrisse kogutud isikuandmete, sh kavandatavas §-s 52 kirjeldatud andmekategooriate ning andmekogu logide säilitamise tähtajad täpsustatakse ministri määruse tasandil, arvestades andmete kasutamise eesmärki ja andmekaitse põhimõtteid.
§ 1 punkt 14. MaaKatS § 151 lõiget 3 täiendatakse ja selles täpsustatakse elektroonilisse katastrisse kogutud andmete säilitamise põhimõtteid.
Täienduse vajadus tuleneb muu hulgas andmekaitseseadusest, eelkõige isikuandmete töötlemise läbipaistvuse ja õigusselguse tagamise vajadusest. Täiendusega kõrvaldatakse see lünk ning viiakse andmete säilitamise regulatsioon kooskõlla katastripidamise eesmärgiga.
Lõikes nähakse ette ka volitusnorm, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega sätestada üksikute andmeliikide koosseisu, täpsemad säilitamise tähtajad ja arhiveerimise või kustutamise täpsemad tingimused. Määrusega võib sätestada selliste seaduses nimetamata andmeliikide säilitamise tähtajad ja tingimused, mille osas seadus säilitamisaega ei reguleeri.
Logiandmete koosseisu kuuluvad eelkõige andmed kasutaja tehtud tegevuste kohta, sealhulgas kasutaja rakendusse sisselogimine, toimingute ja vaadete avamine, funktsionaalsuste kasutamine ning failide allalaadimine. Logides kajastuvad tegevuse aeg, tegevuse liik ning tegevuse sooritanud isiku identifikaator, sealhulgas isikukood. Lisaks võivad logiandmed sisaldada teavet kasutatud ligipääsuviisi kohta ning tehnilisi metaandmeid, mis võimaldavad hinnata infosüsteemi kasutamise õiguspärasust ja tuvastada võimalikke rikkumisi.
Andmete säilitamise regulatsioon arvestab ka isikuandmete kaitse nõudeid. Andmete säilitamine toimub avalikes huvides ning on vajalik seadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Täpsemate säilitamise, arhiveerimise ja võimaliku kustutamise tingimuste kehtestamisel tuleb määruse andmisel arvestada andmete kasutamise eesmärki ning isikuandmete kaitse üldpõhimõtteid.
§ 1 punkt 15. MaaKatS § 16 lõiget 4 muudetakse eesmärgiga täpsustada maamõõtjale kättesaadavaks tehtavate isikuandmete koosseisu. Sellega ei muudeta kehtivat põhimõtet, vaid üksnes viiakse see kooskõlla andmekaitse tingimustega. Katastripidaja teeb maamõõtjale maakorraldustoimingu tegemiseks kättesaadavaks käesoleva seaduse § 52 lõike 2 alusel nimetatud andmete alusel tuvastatud menetlusosaliste andmed üksnes ulatuses, milles need on seotud puudutatud katastriüksustega ja neid koormavate õigustega ning vajalikud toimingu tegemiseks. Andmete kasutamise eesmärk on tagada puudutatud isikute teavitamine ja kaasamine menetlusse. Isikuandmeid kasutatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.
Eelkõige tehakse kättesaadavaks füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood ning rahvastiku- või äriregistrisse kantud elu- või asukoha andmed ja kontaktandmed või nende esindajate andmed. Need andmed võimaldavad tuvastada puudutatud füüsilised ja juriidilised isikud, võtta nendega ühendust ning teha kindlaks nende esindaja. Selline teave on vajalik, sest maakorraldustoimingus peab maamõõtja puudutatud isikud või nende esindajad nõuetekohaselt teavitama ja vajaduse korral menetlusse kaasama. Üksnes omaniku nime ja kontaktandmete kättesaadavus ei ole piisav näiteks juhul, kui omanik on surnud, talle on määratud eestkostja, pärimismenetlus on pooleli või juriidilist isikut esindab registrisse kantud esindaja. Maamõõtja on riigi antud litsentsi alusel tegutsev kutsealane isik, kelle ülesanded maakorraldustoimingu tegemisel tulenevad seadusest. Andmeid võib kasutada üksnes konkreetse maakorraldustoimingu tegemiseks ning nende edasine säilitamine on lubatud vaid seni, kuni see on vajalik töötlemise eesmärgi saavutamiseks või tuleneb seadusest.
§ 1 punkt 16. MaaKatS § 16 lõiget 41 täiendatakse eesmärgiga täpsustada maamõõtja kohustust kustutada või hävitada isikuandmed pärast nende töötlemise eesmärgi äralangemist. Maamõõtjale edastatakse MaaKatS § 16 lõike 4 alusel isikuandmeid üksnes maakorraldustoimingu tegemiseks ja sellega seotud dokumentide koostamiseks. Pärast maakorraldustoimingute tulemuste kandmist katastrisse ja muudatuste tegemist kinnistusraamatusse puudub maamõõtjal üldjuhul edasine vajadus neid isikuandmeid säilitada.
Kohustus kehtib juhul, kui menetluse tulemusena tehakse katastrikanne või kinnistusraamatu kanne, ja ka siis, kui katastri menetlus lõpeb kannet tegemata, näiteks taotluse tagasivõtmisel või kui menetlust ei viida lõpuni. Samuti tuleb isikuandmed kustutada juhul, kui menetluse käigus ei olnud vaja teha kinnistusraamatu kannet, sealhulgas automaatse andmevahetuse korral. Eesmärk on tagada, et maamõõtja ei säilitaks isikuandmeid pärast seda, kui nende andmete töötlemise ja kasutamise vajadus on ära langenud.
Muudatusega viiakse seadus kooskõlla isikuandmete töötlemise eesmärgipärasuse ja säilitamise piiramise põhimõttega, mille kohaselt ei tohi isikuandmeid säilitada kauem, kui see on vajalik töötlemise eesmärgi saavutamiseks. Samas sätestatakse erand juhtudeks, kus isikuandmete edasiseks säilitamiseks on seadusest tulenev alus.
§ 1 punkt 17. MaaKatS §-ga 25³ nähakse ette üleminekuaeg enne sätte jõustumist maamõõtjale MaaKatS § 16 lõike 4 alusel kättesaadavaks tehtud isikuandmete ülevaatamiseks. Maamõõtja peab hiljemalt 2027. aasta 1. detsembriks kustutama või hävitama isikuandmed, mille töötlemise eesmärk on ära langenud ja mille edasiseks säilitamiseks puudub seadusest tulenev alus. Kuuekuuline üleminekuaeg võimaldab maamõõtjal hinnata tema valduses olevate andmete säilitamise õiguspärasust ja korraldada andmete nõuetekohase kustutamise või hävitamise. Säte ei kohaldu andmetele, mille töötlemine on jätkuvalt vajalik poolelioleva maakorraldustoimingu või katastrimõõdistamise tegemiseks või mille säilitamiseks tuleneb alus seadusest. Andmete töötlemise eest vastutav isik peab suutma nõuete täitmist tõendada. Järelevalveasutusel on õigus nõuda teavet ja teha kontrolle.
§ 2. Asjaõigusseaduse (AÕS) muudatused
§ 2 punkt 1. AÕS § 54 lg 2 muudatuse puhul on tegemist vormileevendusega, mis koostoimes AÕS §-s 226 toodud muudatustega võimaldab piiratud asjaõiguse omajal kinnistuportaali teel esitada digitaalselt allkirjastatud avalduse ja vajalikud kokkulepped või nõusolekud. Vormileevendus kehtib üksnes avalikes huvides tehnovõrkude ja nendega seotud piiratud asjaõiguste registriandmete muutmisel, kui soovitakse ühendada kinnistuid või viia läbi maakorraldustoiminguid. Käesolev muudatus lähtub põhimõttest, et piiratud asjaõiguse ülekandmisel ühest kinnistusregistriosast teise ei muutu nende õiguste järjekoht, mis juba vastavas registriosas kehtivad. Ülekandmisega viiakse registrikanne vastavusse õiguse tegeliku ruumilise paiknemisega, muutmata seejuures olemasolevate õiguste omavahelisi suhteid.
§ 2 punkt 2. AÕS § 226 teksti täiendamiseks on vajalik muuta paragrahvi pealkirja. Muudatuse sisuks on kinnistusraamatu tähenduses isikliku kasutusõiguse ülekandmine ühest kinnistu registriosast teise registriossa teatud toimingute tagajärjel.
§ 2 punkt 3. AÕS § 226 täiendamine lõigetega 31 ja 32 lähtub põhimõttest, et piiratud asjaõiguse ülekandmisel ühest kinnistusregistriosast teise ei muutu nende õiguste järjekoht, mis juba vastavas registriosas kehtivad. Ülekandmisega viiakse registrikanne vastavusse õiguse tegeliku ruumilise paiknemisega, muutmata seejuures olemasolevate õiguste omavahelisi suhteid.
Käesolev säte ei ole isikliku kasutusõiguse seadmise iseseisev alus, kuid saab teostada seda eesmärki. Sätte eesmärk on reguleerida avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatisega seotud olemasoleva või muul õiguslikul alusel üle kantava isikliku kasutusõiguse järjekoha kujunemist olukorras, kus õiguse senise järjekoha säilitamine ei ole võimalik.
Kui omanikud asuvad enda tahte alusel piire looduses muutma (nt MaaKS §-s 12 sätestatud juhul) või muud maakorraldustoimingut läbi viima, on neil võimalus asuda vastavaid kokkuleppeid ise sõlmima, kuivõrd piiride muudatus eeltoodud juhul on sõltuvuses omanike tahtest ega ole pelgalt seotud registriandmete või valede katastriandmetega. Sellisel juhul annavad maaomanikud nõusolekud piiride muutmiseks ja sellega seotud muudatusteks kinnistusraamatus. Käesolev muudatus aitab seevastu vähendada piiratud asjaõiguste omajate kohustust anda nõusolekud notariaalses vormis.
Õigus tehnovõrgu või -rajatisega seotud piiratud asjaõigust üle kanda ei kehti olukorras, kus soovitakse selle asukohta looduses muuta. Erisus eelnevast kehtib olukorras, kui tehnovõrku ei ole veel rajatud, kuid mille jaoks on sõlmitud servituudi kokkulepe ning mille asukoht looduses ei muutu.
Lõikega 31 reguleeritakse olukorda, kus üle kantakse ühele isikule kuuluv avalikes huvides isiklik kasutusõigus. Sellisel juhul toimub ülekandmine piiratud asjaõiguse omaja avalduse alusel ning kanne tehakse teise kinnistusregistriosa esimesele vabale järjekohale, säilitades samas kõikide juba sellesse registriossa kantud õiguste senise järjekoha. AÕS § 60 lõike 2 esimese lause kohaselt on järjekoha muutmiseks nõutav nende isikute kokkulepe, kelle õiguste järjekoht muutub, ja vastava kande tegemine kinnistusraamatusse. Omaniku nõusolek sellise järjekoha muutmiseks ei ole vajalik. Kui piiratud asjaõigus pärast kinnistuandmete muutmist vastavat kinnisasja ei koorma, kustutatakse kanne selleks pädeva isiku esitatud kinnistamisavalduse alusel. Näiteks maakorraldustoimingu korral märgib kande kustutamise või ülekandmise kinnistamisavalduses maakatastri pidaja vastavalt MaaKS § 11 lõikele 4. Kande tegemise või kustutamise eelduste olemasolu kontrollib kinnistusosakond.
Lõikega 32 käsitletakse olukorda, kus üle kantakse mitu avalikes huvides isiklikku kasutusõigust, mis kuuluvad eri isikutele. Sellisel juhul on ülekantavate õiguste omajatel võimalik kokku leppida üksnes ülekantavate õiguste omavahelises järjekohas. Säte ei võimalda kokku leppida selliste õiguste järjekoha muutmises, mida üle ei kanta, ega mõjutada nende õiguste järjekohta, mis on juba vastavas registriosas kehtivalt sisse kantud.
Muudatus on kantud elulistest vajadustest tagada avalikes huvides isiklike kasutusõiguste korrektsed andmed riiklikes registrites. Muudatus käsitleb üksnes varem ehitatud ja looduses olemasolevaid tehnovõrke ja -rajatisi või varem seatud servituudialasid. Kuna sundvaldusi kinnistusraamatusse ei kanta, puudub vajadus neid õigusi eraldi täpsustada kinnisasjadega tehtavate piirimuudatuste korral. Käesoleva muudatuse alusel tehtav kanne ei anna alust nõuda hüvitist või talumistasu tehnovõrgu olemasolu eest varasema perioodi eest ega kujuta endast uue piiratud asjaõiguse seadmist.
Avalikes huvides vajalikeks tehnovõrkudeks ja -rajatisteks loetakse käesoleva sätte tähenduses tehnovõrke ja -rajatisi, mille rajamiseks või kasutamiseks on kinnisasjale seatud avalikes huvides isiklik kasutusõigus. Tegemist on eelkõige tehnovõrkude ja -rajatistega, mille toimimine teenib laiemat avalikku huvi, nagu elektri-, gaasi-, side-, vee- ja kanalisatsioonivõrgud ning muud võrguinfrastruktuuri objektid, mille rajamiseks või kasutamiseks nähakse seaduses ette avalikes huvides isikliku kasutusõiguse seadmise võimalus.
Avalik-õiguslike puudutatud isikute õigused on kaitstud seaduse alusel, kui tehnovõrk või -rajatis on püstitatud enne 1999. aasta 1. aprilli ja see on rajatud avalikes huvides või on olemas juba enne maa esmakinnistamist (AÕS ja AÕSRS). Selliseid õigusi ei kanta ka kinnistusraamatusse. Maaomanik on kohustatud taluma ja lubama selle ehitamist oma kinnisasjale, kui see on vajalik avalikes huvides ehk on vajalik teiste kinnisasjade teenindamiseks (AÕS § 1581 lõige 1). Selline tehnovõrk kuulub tavaliselt võrguettevõtjale ja seda käsitatakse iseseisva asjana, mitte kinnisasja osana, kuna selle talumiseks seatakse sundvaldus või sõlmitakse kokkulepe (AÕS § 1581 lõiked 1 ja 3). TsÜS § 54 lõike 2 kohaselt ei ole teenuse osutamiseks kasutatavate tehnorajatiste kohta leitud, et need muutuksid kinnisasja oluliseks osaks, sest tegemist on igal juhul kinnisasja näiliste osadega, mis on käibes vallasasjadena, ja asjaõiguse lõppemine seda seisundit ei muuda.10
Haldusaktiga seatav sundvaldus vastab oma sisult isiklikule kasutusõigusele (KAHOS § 2 lõige 2). Tehnovõrkude talumise kohustust tuleb käsitleda kehtivas õiguses terviklikult. KAHOS-e alusel haldusaktiga seatud sundvaldust ja seadusjärgseid kitsendusi kinnistusraamatusse ei kanta (AÕS § 53 lõige 1 koostoimes AÕS § 141 lõikega 1) ning sellised kitsendused ei konkureeri kinnistusregistriossa kantud piiratud asjaõiguste järjekohtadega. Praktikas võib paljudel juhtudel sama tehnovõrk koormata erinevaid kinnisasju kas sundvalduse või eraõigusliku piiratud asjaõiguse kokkuleppe alusel. Seevastu tehinguga seatud kitsendus, milleks saab olla piiratud asjaõigus, kehtib vaid juhul, kui see on kinnistusraamatusse kantud (AÕS § 141 lõige 3).
Avalikes huvides rajatud tehnovõrk peab olema kaitstud, sõltumata sellest, millise õigusliku instrumendiga on selle talumine tagatud. Sundvalduse või isikliku kasutusõiguse alusel avalikes huvides rajatud tehnovõrgu asukoht looduses ei muutu. See eksisteerib seal, kuhu ta on ehitatud. Samuti ei muutu ehitamata, kuid varem seatud kitsenduse asukoht. Samas võivad maakorraldustoimingute tulemusel muutuda kinnisasja piirid looduses või katastrikaardil. Kui avalikes huvides tehnovõrk on rajatud õiguslikul alusel, siis peab selle säilimine olema tagatud ka juhul, kui kinnisasjade piirid tehnovõrgu või -rajatise suhtes muutuvad ning selle tagajärjel satub tehnovõrk või -rajatis teisele kinnisasjale. Tartu Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2‑26‑3798 kinnitab11, et avalikes huvides tehnovõrgu isiklik kasutusõigus võib tekkida ja püsida ka kokkuleppe alusel ning selle õiguslik alus peab olema kinnistusraamatus selgelt nähtav. TMS § 158 lõike 4 kohaselt ei lõpe enampakkumisel servituudist tulenevad õigused, kui servituut oli seatud seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel. Riigikohtu selgituste kohaselt on selline täite- ja pankrotimenetluses enampakkumise järel püsima jääv õigus kinnisasja omaniku talumiskohustuse alusel kinnistusraamatusse kantud servituut (mh isiklik kasutusõigus) (AÕS § 158 lõige 1 ja AÕS § 1581)12. Riigikohtu seisukoha järgi jääb seega seaduse alusel kinnistusraamatusse kantud servituut (ka isiklik kasutusõigus) täite- ja pankrotimenetluses enampakkumise järel püsima ega lõpe. Seda aga üksnes juhul, kui isiklik kasutusõigus (talumiskohustuse kokkulepe, AÕS § 1581 lõige 4) on AÕS § 1581 alusel kantud kinnistusraamatusse kinnisasja asjaõigusliku kitsendusena avalikes huvides tehnorajatiste majandamiseks.
Kavandatav AÕS § 226 muudatus toetab seda põhimõtet, võimaldades tehnovõrgu õiguse ülekandmist teise registriossa selgel ja lihtsustatud alusel, vältides sama õiguse korduvat seadmist ning sellega seotud bürokraatiat. Kehtiva õiguse kohaselt eeldab piiratud asjaõiguse ülekandmine teise kinnistusraamatu registriossa seda, et sama piiratud asjaõiguse omaja (nt Elektrilevi tehnovõrguvaldajana) sõlmib notariaalselt tõestatud vormis iseendaga kokkuleppe ülekantava õiguse järjekoha kohta. Selliseid juhtumeid on paarkümmend aastas. Selline olukord võib tekkida siis, kui maakorraldustoimingus osalevate kinnisasjade registriosades on sama puudutatud isiku kasuks sama tehnovõrgu või -rajatise jaoks kolmandas jaos isiklik kasutusõigus ja ühest registriosast tuleb õigus üle kanda teise registriossa. Kuna tegemist on sama isikuga, siis on iseendaga notariaalses vormis kokku leppimine isikut koormav (sh majanduslikult) ja sisuliselt ebamõistlik. Eluline probleem tekib ka juhul, kui maakorraldustoimingu tulemusel kinnisasjade piirid täpsustuvad ning ühte kinnisasja koormanud isikliku kasutusõiguse ala hakkab ruumiliselt tervikuna või osaliselt paiknema teisel kinnisasjal, mida sama rajatise jaoks seatud isiklik kasutusõigus sellises ulatuses ei koormanud. Samuti võib see puudutada mitut avalikes huvides seatud piiratud asjaõigust.
See on eeskätt tavaline ja problemaatiline pikkade tehnovõrkude (nt kaablite) rajamiseks seatud isiklike kasutusõiguste puhul, mis koormavad järjest paljusid kõrvuti paiknevaid kinnisasju. Tihti võib selline tehnovõrk olla rajatud teede äärde ning kui tee ja selle kõrval oleva kinnisasja vahelisi piire muudetakse, võib ka isikliku kasutusõiguse ala sattuda naaberkinnisasjale. Seega on tegemist nii õigusliku kui ka elulise muudatusvajadusega, et kaitsta avalikku teenust pakkuvate tehnovõrkude ja -rajatiste omanike õigusi.
Piir võib looduses muutuda ka maaomaniku tahteta, näiteks siis, kui on vajadus piir kindlaks teha ja katastripidaja määrab piiri tegeliku asukoha haldusaktiga. Seda tingib olukord, kus piirid võivad olla algselt ebaõigesti määratud ja maaomanikel ega isikliku kasutusõiguse omajal ei saa tekkida õigustatud ootust ebaõige olukorra jätkumisele. Tegemist on olukorraga, kus tehnovõrk on alati koormanud kinnisasja, kuna see asub looduses endiselt samas asukohas, kuhu see on ehitatud, kuid vastav õigus ei kajastu õiges registriosas. Seetõttu on tegemist õiguse ülekandmisega, mitte uue õiguse seadmisega. Analoogne õigus piiratud isikliku kasutusõiguse ülekandmiseks teise registriossa on praegu katastripidajal kinnistusraamatu teise jakku kantud õiguste puhul (MaaKS § 11 lõige 4).
Kui kõik järjekoha muutmist puudutavad avaliku huviga tehnovõrgu või -rajatise kasutamisega seotud isiklikud kasutusõigused kuuluvad samale isikule või kui on soov kanda selline õigus kõikidest õigustest viimasele järjekohale, on otstarbekas õiguse ülekandmisel järjekoha muutmisel ette näha vormileevendusena digiallkirjastatud või notariaalselt kinnitatud vorm. Tahteavalduse sisu peab jääma samaks ja omanike nõusolek ei ole vajalik. Kanne tehakse ainult viimasele (esimesele vabale) järjekohale ja kandeavalduses ei pea järjekohta väljendama.
Kui kõik järjekoha muutmist puudutavad avaliku huviga tehnovõrgu või -rajatise kasutamisega seotud isiklikud kasutusõigused kuuluvad eri isikutele, on vajalik nende tahteavaldus. Selle probleemi lahendamiseks saavad avalikes huvides asjaõiguste omajad järjekoha kokkulepet sõlmida omavahelise digitaalselt allkirjastatud või notariaalselt kinnitatud vormis, tingimusel et ühegi varem registriosasse sisse kantud õiguse järjekoht ei muutu. Kui soovitakse kanda mitu õigust ühele ja samale järjekohale, on vaja kokkulepet või selgelt avaldatud nõusolekut. Järjekoha muudatuseks loetakse ka seda, kui õigus jagab järjekohta teise õigusega.
Lahendus vähendab avalikes huvides seatud piiratud asjaõiguste omajate koormust notariaalselt tõestatud vormis järjekohtade kokkulepete tegemisel ning hoiab kokku aega ja raha. Samuti vähendab see mitme tehnovõrgu puhul kinnistuomanike kulu. Tegemist on olulise halduskoormust ja bürokraatiat kahandava leevendusega. Lisaks on see seotud väikeste riskidega, kuna majandus- ja kutsetegevuses avalikku teenust pakkuva isikliku kasutusõigusega õigustatud isiku puhul võib eeldada suuremat teadlikkust kinnistusraamatu järjekohtade olemusest ja tagajärgedest, mis võivad saabuda täitemenetluses, kui õigus asub sundtäitmist võimaldavast õigusest järjekohas tagapool.
Näide.
Registriosas X on juba sisse kantud:
1. võrguettevõtja A isiklik kasutusõigus;
2. vee‑ettevõtja B isiklik kasutusõigus;
3. servituut;
4. hüpoteek.
Registriosas Y on sisse kantud:
1. sideettevõtja C isiklik kasutusõigus;
2. võrguettevõtja A isiklik kasutusõigus;
3. servituut.
Ülekantavad õigused. Registriosast Y kantakse registriossa X üle sideettevõtja C ja võrguettevõtja A isiklik kasutusõigus (edaspidi ülekantavad isiklikud kasutusõigused).
Ülekantavate isiklike kasutusõiguste omajad saavad digitaalselt allkirjastatud kokkuleppega leppida kokku üksnes nende ülekantavate õiguste omavahelise järjekorra, st nad võivad kokku leppida, et kantakse tahapoole teistest õigustest:
1. mõlemad õigused kantakse registriossa X samale viimasele vabale järjekohale või
2. sideettevõtja C õigus kantakse võrguettevõtja A õigusest ettepoole või
3. võrguettevõtja A õigus kantakse sideettevõtja C õigusest ettepoole.
Kui lisaks isiklikele kasutusõigustele on vaja registriossa X üle kanda ka servituut, siis servituudi ülekandmise vorminõuded tulenevad vastava servituudi ülekandmise alusest (sh AÕS § 54 kohaldumise korral notariaalselt tõestatud kokkuleppe nõue). Sellisel juhul saavad sideettevõtja C ja võrguettevõtja A oma ülekantavate isiklike kasutusõiguste omavahelise järjekorra üle endiselt kokku leppida digitaalselt, kuid nad ei saa digitaalselt kokku leppida nende õiguste paigutamises servituudiga samale järjekohale või servituudist ettepoole, kui see eeldaks servituudi õigustatud isiku osalemist ja notariaalset vormi.
Teisisõnu: digitaalselt saab kokku leppida üksnes sellise tulemuse, kus ülekantavad isiklikud kasutusõigused paigutuvad servituudi suhtes viisil, mis ei muuda servituudi positsiooni ega eelda servituudi ümberkujundamist.
Kõik registriosas X juba olemasolevad õigused ja nende järjekohad jäävad muutumatuks. Ülekantavate isiklike kasutusõiguste omajad ei saa kokkuleppega:
1. muuta registriosas X juba sisse kantud võrguettevõtja A varasema (enne ülekannet olemas olnud) isikliku kasutusõiguse järjekohta;
2. muuta vee‑ettevõtja B isikliku kasutusõiguse järjekohta;
3. muuta servituudi või hüpoteegi järjekohta.
Olukorras, kus kinnistusraamatu kanded ei ole identsed, kuigi on seatud sama lepinguga, tuleb siiski õigus üle kanda. Tavaliselt on kinnistusraamatu kandes sellisel juhul viidatud IKÕ sõlmimise lepingu erinevatele punktidele või erinevatele lepingu lisadele. Sellisel juhul on need erinevad õigused. Neid ühendada ilma õiguse sisu muutmiseta ei saa.
Selliste õiguste järjekoha muutmine, mida üle ei kanta, ei ole ülekandmise kokkuleppe ese, vaid oleks eraldiseisev järjekoha muutmise toiming, millele kohalduvad üldised asjaõiguse põhimõtted ja kokkulepped.
§ 3. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) muudatused
§ 3 punkt 1. KRS § 13 lõiget 3 muudetakse. Kehtivas regulatsioonis on sätestatud, et registriosa esimesse jakku kantavate andmete (kinnistu katastritunnus, sihtotstarve, asukoht ja pindala) esitamine ja muutmine toimub riigi maakatastri pidaja kirjaliku taotluse alusel. Tegemist on andmetega, millel ei ole asjaõiguslikku tähendust ja mis pärinevad riiklikust registrist – katastrist. Sätte muutmine võimaldab üle minna taotluspõhiselt menetluselt automaatsele andmevahetusele juhul, kui see õigussuhteid ei mõjuta.
Praktikas on tegemist tehnilise ja sisulises mõttes formaalse menetlusega, mille käigus korrigeeritakse kinnistusraamatus andmeid, mis on juba riigi maakatastris ajakohastatud. Taotluspõhine menetlus ei loo nendes olukordades sisulist lisaväärtust, kuid põhjustab täiendavat menetluskoormust ning aeglustab andmete ajakohastamist.
Muudatus puudutab üksnes § 13 lõikes 2 nimetatud andmete parandamist, kui piirid looduses ei muutu. Seega ei laiene automaatne andmevahetus juhtumitele, kus andmete muutmine võib mõjutada isikute õigusi või asjaõiguslikku olukorda. Muudatus ei piira kinnisasja omanike ega teiste puudutatud isikute õigusi.
Muudatus ei too kaasa täiendavaid kulusid ega kohustusi kinnisasja omanikele ega teistele isikutele. Automaatne andmevahetus toimub juba praegu olemasolevate riiklike infosüsteemide (X‑tee) kaudu ja seaduses täpsustatakse ebaselgust, mis on seotud kehtiva sõnastusega.13
§ 3 punkt 2. KRS § 15 lõiget 3 muudetakse, kuna kehtiv kolmanda jao kannete muutmise regulatsioon on selgelt piiritletud MaaKS § 12 alusel tehtavate toimingutega. See ei võimalda normi laiendavat tõlgendamist olukordades, kus piiride täpsustamine ei nõua eeldusena puudutatud isikute nõusolekut katastriandmete parandamiseks või piiride kindlakstegemisel. Muudatusega laiendatakse katastripidaja võimalust esitada kinnistamisavaldus kinnistusraamatu kolmanda jao kannete korrastamiseks ka katastriandmete parandamise ja piiri kindlakstegemise juhtudele. Muudatus võimaldab viia piiratud asjaõiguse kande vastavusse õiguse tegeliku ruumilise paiknemisega, kui õiguse sisu ega ulatus looduses ei muutu. Muudatus ei mõjuta eelnimetatud toiminguid, kui neid tehakse üksnes registriosa esimeses jaos.
Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud 26. septembri 2025. aasta kohtuasjas 3-22-1376/67, et MaaKS § 15 alusel piiri kindlakstegemise sisu on tegelikkusele vastavate piirisuhete tuvastamine looduses (s.o faktilise asjaolu tuvastamine) ja selle kandmine kaardile, kuid selle käigus ei toimu kinnisomandi käsutamist AÕS-i tähenduses. MaaKS § 15 kohaldub olukorras, kus piiri täpne asukoht ei ole teada, kuid see tuleb objektiivselt välja selgitada.14 Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi maakatastrisse kantud katastriandmetel ei ole omandiõiguse tekkimise ja ulatuse seisukohalt õigustloovat tähendust, peavad maakatastrisse kantud piiriandmed siiski olema õiged. Sellistele andmetele tuginetakse sageli kinnisasjade ostu-müügi tehingutes (punkt 19).
Kohtupraktika kohaselt ei muuda katastrimõõdistamisel tehtud vead ega nende alusel maakatastrisse kantud ebaõiged piiri‑ ja pindalaandmed kinnisasja tegelikke omadusi ega omandiõiguse ulatust. Kui vaidlusalune maa‑ala kuulus tegelike piiride järgi algselt teise, ajaliselt varem moodustatud ja kinnistatud kinnisasja koosseisu, ei saa sellele alale teisel isikul omandiõigus tekkida ega seda ka hiljem edasi võõrandada.
See puudutab ka piiratud asjaõiguste omajate õigusi. Piiri asukoht katastriandmetes võib täpsustuda mistahes maakorraldustoimingu puhul, sealhulgas piiri kindlakstegemise või katastriandmete parandamise tulemusel. Kui seetõttu katastriüksuse piirid nihkuvad, võib see kaasa tuua katastriüksuse ulatuse nihkumise selliselt, et registriossa kantud servituut ei jää ruumiliselt sellele katastriüksusele ning registriossa kantud servituudikanne muutub valeks, sest looduses servituudialaga seotud rajatise asukoht ei muutu. Tegemist on olukorraga, kus ebaõigete või ebatäpsete alusandmete tõttu ei ole registris olevad piiriandmed õiged ning nii nagu kinnisasja omanikel, ei saa ka piiratud asjaõiguste omajatel tekkida õigustatud ootust senise olukorra jätkumisele, kus eelnimetatud asjaõigus koormab kinnistu registriosa, millel ta tegelikult looduses ei asu. Maakatastris kajastatud piiride alusel arvutatud kinnisasja pindala andmetele tuginetakse näiteks ka maamaksu määramisel. Ebaõigete maakatastri andmete tõttu võib tekkida kahju isikutele, kes nende andmete õigsust eeldades neile tuginevad. Seetõttu ei ole põhjendatud seada ebaõige registrikande parandamist sõltuvusse maaomanike nõusolekust. Katastripidajal peab sarnaselt teiste maakorraldustoimingutega olema õigus esitada kinnistamisavaldus kinnistusraamatu kolmanda jao kannete ümbertõstmiseks.
Katastriandmete parandamine on üldjuhul toiming, mille käigus muudetakse katastriüksuse andmeid registrites. Kinnistamisavaldus esitatakse katastriandmete parandamiseks edaspidi vaid juhul, kui selle käigus on vajadus muuta kolmanda jao andmeid. Kui katastriandmete parandamise käigus muutuvad vaid esimese jao andmed, siis toimub see edaspidi jätkuvalt automaatselt (KRS § 13 lõiked 2 ja 3).
Piiride parandamise või katastriandmete tehnilise täpsustamise korral ei ole katastrikande tegemise eelduseks kinnisasja omaniku ega piiratud asjaõiguste omajate nõusolekute olemasolu, kui katastriüksuse piiri, kitsenduse või maakasutusõiguse asukoht looduses ei muutu. Samas eeldab kinnistusraamatu kolmandasse jakku kantud piiratud asjaõiguste ülekandmine või nende ruumilise seose kajastamine vastavate õiguste omajate nõusolekut. Kui toimingu käigus saadakse vajalikud nõusolekud piiratud asjaõiguste ülekandmiseks ja asjaõiguste vahel puudub järjekohtade konflikt, viiakse toiming lõpuni katastripidaja kinnistamisavalduse alusel.
Nõusolekute puudumisel piirdub toiming katastrikandega ega too kaasa kinnistusraamatu kolmanda jao kannete muutmist ning piiratud asjaõiguse kohta lisatakse katastripidaja märge. Lisaks tuleb katastripidajal teavitada piiratud asjaõiguste omajaid HMS-is toodud üldkorras.
§ 3 punkt 3. KRS § 341 lõiget 7 täiendatakse punktiga 10, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku nõusolekut vaja, kui avaldaja taotleb sellise piiratud asjaõiguse kande või märkuse kustutamist, mille kehtivuse tähtaeg on möödunud. Praktikas on tekkinud erinev arusaam KRS § 495 rakendamisel, mis reguleerib kinnistusraamatu kande kustutamist tähtpäeva saabumisel. KRS § 495 sõnastusest võib aru saada ka selliselt, et puudutatud isiku nõusolek ei ole kustutamisel vajalik ainult juhul, kui kandes on KRS § 494 lõike 3 kohane märkus. KRS § 495 muudatuse mõte oli, et kustutamisel ei ole nõusolekut vaja, kui tähtaeg on möödas. Selguse mõttes lisatakse eraldi säte tähtajalise õiguse kande või märkuse kustutamise kohta.
§ 3 punkt 4. KRS § 493 lõiget 4 muudetakse, et ühtlustada kinnistusraamatu kandes viitamise korda. KRS § 24 punktis 2 on sätestatud, et kande tekst sisaldab viidet algdokumendile ja dokumendile, mille alusel soovitakse asjaõiguse sisu täpsemalt tõendada. AÕS § 571 kohaselt võib asjaõiguse kinnistusraamatusse kandmisel õiguse sisu täpsustamiseks viidata kinnistusraamatu kande tegemise aluseks olevatele dokumentidele ja andmetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kehtivas KRS § 493 lõikes 4 on öeldud, et hoonestusõiguse sisu osas võib kandes viidata kinnistamisavaldusele. Et ühtlustada praktika ning kinnistusraamatu kannetes viitamise kord, sätestatakse ka KRS § 493 lõikes 4 hoonestusõiguse sisu osas viitamine algdokumendile ja dokumendile, mille alusel soovitakse asjaõiguse sisu täpsemalt tõendada. Kinnistamismenetluses on algdokumendiks kinnistamisavaldus, mis algatab menetluse (kande tegemise soov). Asjaõigusleping on dokument, milles pooled on määratlenud piiratud asjaõiguse sisu ja selles kokku leppinud.
§ 3 punktid 5 ja 6. KRS § 621 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 ning seadust täiendatakse §-ga 653. Muudatuse ettepanek tuli Tartu Maakohtu kinnistusosakonnalt, kelle sõnul on praktikas vajadus parandada registripidaja enda tekitatud vigu. Hetkel ei saa registripidaja oma viga ise parandada, vaid puudutatud isik peab selleks esitama avalduse. Kui pärast kinnistusraamatu kande allkirjastamist ilmneb eksimus, siis muudatuse kohaselt saab kinnistamiseks pädev kohtunikuabi otsustada parandada ekslik kanne ametiülesannete korras, kandes esmalt õiguse juurde vastuväite ebaõige kande parandamiseks ning andes puudutatud isikutele õiguse esitada vastuväiteid. Vastuväide annab teavet, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige ning välistab seeläbi heausksuse. Kui tähtaja möödudes vastuväiteid ei esitata või need tagasi lükatakse, otsustab kohtunikuabi kande parandamise ning kustutab ametiülesannete korras vastuväite. Kande parandamiseks kustutatakse ebaõige kanne ja tehakse uus õige kanne, kus märgitakse, et see asendab eelmist, muul viisil parandamine on keelatud (KRS § 66, KRS § 77¹¹ lg 1). Kui kohtunikuabi otsustab kannet mitte parandada, on puudutatud isikul jätkuvalt võimalik esitada vastuväide asjaõigusseaduse § 63 lg 1 p 2 alusel. Muudatus annab paremad ja kiiremad võimalused parandada koheselt kinnistusraamatu kanded registripidaja ilmselge eksimuse korral.
§ 3 punkt 7. KRS § 74 lõike 2 teist lauset muudetakse ning lisatakse katastripidaja nende isikute hulka, kellel on seaduslik alus kinnistustoimikuga tutvuda. Lisaks kustutatakse esimene lause, kuna õigustatud huvi korral võib igaüks taotluse teha ja andmekogu omanik hindab õigustatud huvi.
Katastripidaja juurdepääs põhineb avalikul ülesandel. Katastripidajal on seaduslik alus tutvuda kinnistustoimiku dokumentidega, et teha maakorralduse seaduslikkuse üle haldusjärelevalvet. Lisaks on kinnistustoimiku andmetele juurdepääs vajalik maakatastriseadusest tulenevate ülesannete täitmisel, sealhulgas maakorraldustoimingute tegemisel ja katastritoimingute läbiviimisel. Katastripidaja kasutab kinnistustoimiku andmeid eelkõige kitsenduste, sealhulgas piiratud asjaõiguste ja nende õiguste omajate tuvastamisel, kinnistamisavalduse ettevalmistamisel ning kinnistusraamatu ja katastri andmete kooskõla tagamisel. Maakatastriseadus näeb kehtivas õiguses ette katastripidaja ja kinnistusameti andmevahetuse.
Õigusselguse huvides tuleb „katastripidaja“ eraldi välja tuua KRS-is. Puudutatud isikute teavitamise korraldab katastripidaja, mistõttu on katastripidajal lisaks omanike andmetele vaja ka teiste puudutatud isikute andmeid. Praegu võimaldab kehtiv õigus katastripidajal väljastada maakorraldustoiminguga seotud katastriüksuste omanike isikute kontaktandmed maamõõtjale. See on vajalik, et maamõõtja saaks kaasata isikuid, tutvustada neile piire looduses jpm.
§ 3 punkt 8. KRS § 7713 lõikest 1 jäetakse välja viide registriosa esimesele jaole. Muudatus on vajalik seoses katastripidaja märgetega, mis on seotud piiratud asjaõiguste ebatäpsete ruumiandmetega. Kuna märked lisatakse peale esimese jao ka selle kinnistu registriosa kolmandasse jakku, kus on ebatäpsete ruumiandmetega piiratud asjaõigus, on vajalik võtta välja sõnad „I jao“, sest kinnistusraamatu ja maakatastri vahetatavate andmete täpsem koosseis on fikseeritud MaaKatS-is ning registriosa jagude eraldi märkimine sättes ei ole vajalik. Samuti laiendab nende sõnade väljajätmine maakatastri ja kinnistusraamatu andmevahetuse võimalusi piiratud asjaõiguste andmete vahetamiseks. See tähendab, et katastril ja kinnistusraamatul on õigus vahetada vajaminevaid andmeid lisaks esimesele jaole ka kolmanda jao kohta.
§ 3 punkt 9. KRS § 7716 lõike 3 muudatus jõustus 1. jaanuaril 2018, mis andis korteriühistule õiguse tasuta tutvuda korteriomandite registriosade andmetega elektroonilises kinnistusraamatus. 15. märtsil 2019 jõustunud sama sätte uues sõnastuses jäid korteriühistud välja. KRS § 798 on rakendussättena eksitav ega ole ka enam ajakohane viitena KRS § 7716 lõike 3 teisele lausele (muudetud mitu korda). Seetõttu tunnistatakse rakendussäte kehtetuks ja sätestatakse KRS § 7716 lõikes 3 korteriühistute õigus tasuta tutvuda korteriomandite registriosade andmetega. Korteriühistu juhatus saab tutvuda temaga seotud korteriomandite registriosa andmetega. Korteriühistu vajab oma tegevuses igapäevaselt ajakohaseid korteriomanike andmeid.
§ 3 punkt 10. Seotud eelnõu § 3 punkti 9 selgitusega.
§ 4. Maakorraldusseaduse (MaaKS) muudatused
§ 4 punkt 1. MaaKS § 10 lõike 8 eesmärk on täpsustada, et maakorralduskava ja maakorraldustoiminguks esitatava taotluse vorminõuded reguleeritakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Muudatusega selgitatakse seaduse tasandil normihierarhiat ning luuakse selge seos maakorraldusseaduse ja registripidamist reguleeriva alamakti vahel.
Väljatöötamiskavatsuses tuvastati, et kehtivas õiguses ei ole piisavalt selge, millises õigusaktis peavad olema sätestatud maakorralduskava ja taotluse vormilised nõuded. See on kaasa toonud olukordi, kus vorminõuete sisu otsitakse paralleelselt nii seadusest, määrustest kui ka juhendmaterjalidest, mis raskendab ühtse rakenduspraktika kujunemist. Maakorralduskavale esitatavaid nõudeid ei ole seni eraldi sätestatud. Kehtivas õiguses on reguleeritud üksnes maakorraldustoimingu taotluses esitatavad andmed, mis täpsustavad haldusmenetluse seaduses sätestatud üldnõudeid.
Muudatus ei muuda maakorralduskava ega taotluse sisulisi eeldusi, vaid puudutab üksnes vorminõuete reguleerimise tasandit. Seetõttu ei kaasne sellega sisulist muutust isikute õigustes ega kohustustes.
§ 4 punkt 2. MaaKS § 12 lõike 3 muutmise eesmärk on täpsustada, et kinnisasjade osade vahetamisel ja kinnisasja piiri muutmisel ei ole kogu kinnisasja hindamine vajalik. Muudatuse eesmärk ei ole piirata osaliste kokkuleppevabadust hüvitise maksmise kohustuse, suuruse või selle määramise aluste osas.
MaaKS § 12 lõike 3 kohaselt määratakse hüvitise maksmise kohustus, suurus ja maksmise tingimused kindlaks osaliste kokkuleppel ja lõike eesmärk on üldreeglina reguleerida vahetatavate või liidetavate maaosade väärtuste erinevuse hüvitamist. Osalised võivad hüvitise kokkuleppimisel arvestada lisaks eraldatavate ja liidetavate maaosade väärtuste erinevusele ka muid toiminguga kaasnevaid asjaolusid, sealhulgas toimingu mõju kinnisasja ülejäänud osa väärtusele. See võimalus säilib ka juhul, kui eraldatav ja liidetav kinnisasja osa on võrdse väärtusega. Seega ei piira säte kinnisasja tervikhindamist, kuid ei muuda seda üldiseks kohustuslikuks nõudeks.
Lihtsa maakorraldustoimingu puhul võivad osalised kokku leppida, et kinnisasjast eraldatava ja teise kinnisasjaga liidetav osa on võrdse väärtusega ning hindamistoimingu läbiviimine ei ole vajalik. Seega on hindamistoiming vabatahtlik ning kui kinnisasja omanikud lepivad kokku hindamise läbiviimise, siis normi muudatusega täpsustatakse, et seaduses sätestatud hindamise üldiseks lähtekohaks on kinnisasjast eraldatava ja kinnisasjale liidetava osa väärtus, sest hindamise esmane eesmärk on välja selgitada, kas need osad on samaväärsed või kas osalistel on vaja leppida kokku väärtuste erinevuse hüvitamises. Kui eraldatavate ja liidetavate maaosade väärtus erineb, annab väärtuste erinevus lähtekoha hüvitise suuruse kokkuleppimiseks. Hüvitise maksmise kohustus, suurus ja maksmise tingimused määratakse kindlaks osaliste kokkuleppel. Kui osalised kokkulepet ei saavuta, ei viida kinnisasjade osade vahetamist või piiri muutmist kavandatud kujul lõpule.
Üldjuhul on kinnisasja osade vahetamine või kinnisasja piiri muutmine kasulik mõlemale või kõigile kavas olevatele kinnisasjadele, sest toimingu käigus korrastatakse piirid, lahendatakse juurdepääsud, tagatakse suurem privaatsus või saavutatakse muu eesmärk, ehk kinnisasja või selle osa kasutus ja majandamine muutuvad otstarbekamaks. Samas võib ette tulla ka olukordi, kus maakorralduses osalevad erineva väärtustasemega kinnisasjad, näiteks erinevate maakasutuse sihtotstarvetega kinnisasjad, nagu elamumaa ja maatulundusmaa. Sellisel juhul võib lähtuda hindamisel sellest maakasutusest, millega maaeraldus liidetakse. Näiteks kui maatulundusmaast eraldatav osa liidetakse elamumaa õuealale, võib seda hinnata elamu- või õuemaa väärtuse alusel ehk lähtuvalt sellest, millise kasutuse kinnisasjale liidetav osa pärast maakorraldust saab. Samas ei ole maakorralduses hindamise eesmärk hinnastada kasu (mastaabiefekt, parem juurdepääsetavus, tükeldumise kadumine, ehituspotentsiaali tekkimine vms), mida maakorraldustoiming iseenesest osalevatele kinnisasjadele kaasa toob. Hindamistegevust on vaja selgemini reguleerida, sest maakorralduse läbiviimisel võib hindamine olla kõige kulukam tegevus, kuid suurte kulude lisandumine teeb menetluse osalejatele kättesaamatuks. Juhul, kui maa korralise hindamise tulemus kajastab kinnisasja harilikku väärtust, siis võib erinevate kõlvikute või erinevate sihtotstarvetega kinnisasjade eraldatavate ja liidetavate osade väärtuse määramisel lähtuda korralise hindamise tulemustest. Kuna korraline hindamine on masshindamine ning mudelid on automaatsed, siis eelduslikult kajastab korralise hindamise tulemus harilikku väärtust eelkõige siis, kui maa parim kasutus (erakorralise hindamise korra § 4 lõige 5) vastab sihtotstarbele ning hindamine on läbi viidud hiljuti.
Maakorralduse puhul ei ole kinnisasja tervikuna hindamine üldjuhul vajalik ega seda tuleks käsitleda iga toimingu puhul kohustusliku hindamise alusena. Kui kohustada igal juhul hindama ka kinnisasja kui terviku väärtuse võimalikku muutust, tähendaks see sisuliselt täieliku kinnisvara hindamise läbiviimist ka juhtudel, kus maakorraldustoiming puudutab üksnes väikest osa kinnisasjast. Selline lähenemine muudaks menetluse ebaproportsionaalselt kulukaks ja ajamahukaks. Tervikliku kinnisasja hindamiskulud võivad ulatuda 1500-2000 euroni, mis on sageli võrreldavad hüvitatava väärtuse vahega või ületavad seda, mistõttu ei ole tegu eesmärgi saavutamiseks proportsionaalse meetmega. Seetõttu võivad menetluskulud osutuda suuremaks kui vaidluse või hüvitamise ese ise.
Tervikhindamine võib olla põhjendatud, kui osalised peavad seda konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades vajalikuks kokkuleppe saavutamisel, sealhulgas maakorraldustoimingu võimaliku mõju hindamiseks kinnisasja ülejäänud osa väärtusele.
Tsiviilõiguslike tehingute puhul ei ole hindamise nõuet, maaomanikud võivad tehinguhinnas kokku leppida. Samuti põhineb maakorraldus eelkõige kokkuleppel ja regulatsiooni eesmärk on anda põhimõte, kuidas vajadusel hindamisülesanne püstitada. Seega on õigusselguse huvides vajalik regulatsioon tegeliku praktikaga kooskõlla viia.
§ 4 punktid 3 ja 4. MaaKS § 16 lõike 3 ja § 23 lõike 3 muudatused on vajalikud rõhutamaks, et ka ümberkruntimiskava puhul ei ole vajadust hinnata kinnisasju tervikuna, vaid hindamine võib piirduda üksnes ümberkrunditava osa hindamisega. Ümberkruntimisel on väärtuste erinevuse hüvitamine vältimatu. Kuna ümberkruntimisel on hindamine jätkuvalt kohustuslik, saab maakorralduse läbiviija hindamiskaardi ja hindamistabeli alusel määrata kindlaks, millised osalised peavad väärtuste tasakaalustamiseks hüvitist maksma ning millistel osalistel on õigus hüvitist saada. Samuti määrab maakorralduse läbiviija kindlaks makstava või saadava hüvitise suuruse. Maakorralduse läbiviija määrab hindamistulemuste põhjal kindlaks, millistel osalistel tekib väärtuste tasakaalustamiseks hüvitise maksmise kohustus ja millistel osalistel õigus hüvitist saada. Hüvitamise kohustuse võtmine põhineb osalise nõusolekul. Kui kokkulepet ei saavutata, tuleb ümberkruntimiskavas kinnisasjade piire muuta selliselt, et osalised kavaga nõustuksid. Ümberkruntimine on võimalik ainult kõigi osaliste kokkuleppel.
MaaKS § 16 esimese lause väljajätmine on vajalik, kuna selle sõnastust on praktikas tõlgendatud viisil, mis võib jätta mulje, et ümberkruntimisel tuleb alati hinnata kinnisasja tervikuna. See ei vasta ümberkruntimise eesmärgile ega praktikale olukorras, kus ümberkruntimine hõlmab üksnes osa kinnisasjast. Nii nagu lihtsa maakorralduse puhul, on ka ümberkruntimisel hindamise eesmärk võrrelda ümberkrunditavate kinnisasjade osade väärtusi, et osalised saaksid maakorraldusega tekkivat väärtuste vahet üksteisele õiglaselt hüvitada. Ümberkruntimisel koostatakse hindamise kaart Vabariigi Valitsuse 8. augusti 2025. aasta määrusega nr 63 sätestatud regulatsiooni alusel, mis on kehtestatud MaaKS § 25 lõike 6 alusel.
Paragrahvi 23 lõikes 3 viidatakse jätkuvalt selguse huvides § 16 lõikele 3, et siduda hindamise tulemus hüvitise maksmisega. Hindamisel selgitatakse välja kinnisasja või selle osa väärtuse muutus, § 16 lõige 3 aga määrab, kellele selle eest hüvitist makstakse ja kes seda maksab.
§ 5. Riigilõivuseaduse muudatused
Riigilõivuseaduses sätestatakse sõnaselgelt, et riigilõivu ei võeta maakorraldustoimingu lõpuleviimiseks kinnistusraamatus ega selle aluseks oleva kinnistamisavalduse tegemiseks ning sellisele toimingule ei kohaldata RLS §-s 80 sätestatud riigilõivu. Tegemist ei ole kinnistu jagamise, ühendamise või teise kinnistuga liitmisega asjaõiguse käsutamise mõistes, vaid maakorraldustoiminguga, mille eesmärk on korrastada kinnisasja piirid ja omandi ulatus riiklikes registrites. Terminoloogiliselt eristatakse lihtsaid maakorraldustoiminguid (MaaKS §-d 12–15) ja ümberkruntimist (MaaKS § 16), mille läbiviimist reguleerib MaaKS § 10. Kehtivas õiguses on riigilõivust vabastatud ümberkruntimine ning kohtupraktika on jaatanud ka riigilõivu puudumist lihtsate maakorraldustoimingute puhul. Riigilõivu mittevõtmine on põhjendatud kaaluka avaliku huviga, sest see soodustab maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla, vähendab pooleli jäävate menetluste hulka ning aitab vältida olukorda, kus omandi ulatust kajastavad registriandmed jäävad ebatäpseks üksnes menetluskulu tõttu. Muudatus toetab seega registrite usaldusväärsust, õiguskindlust ja maa otstarbekamat kasutamist. Samuti väldib see topeltlõivustamise ohtu olukorras, kus kinnistu jagamise, ühendamise või teise kinnistuga liitmise käigus tehakse muu hulgas maakorraldust.
3.2. Põhiseaduspärasuse analüüs
3.2.1. AÕS § 54 lõike 2 täpsustuse ning AÕS § 226 lõigete 31 ja 32 kooskõla põhiseadusega
Kavandatavad sätted võivad riivata maaomaniku õigust otsustada kinnisasja koormamise üle ning mõjutada kinnistusraamatu kande kaudu kinnisasja käsutamise ja väärtuse aspekte. Samuti kuuluvad piiratud asjaõigused (sh isiklik kasutusõigus) omandipõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu ka nende muutmine võib kujutada endast PS § 32 riivet. Tegemist ei ole omandi äravõtmisega PS § 32 teise lause tähenduses, vaid omandiõiguse piiramisega, mille lubatavust hinnatakse eeskätt PS § 11 alusel (vajalikkus ja proportsionaalsus). Muudatus võib puudutada olukordi, kus avalikes huvides vajalikku tehnovõrku või -rajatist teeniv isiklik kasutusõigus kantakse teise registriossa üksnes osaliselt. Sellisel juhul ei looda uut piiratud asjaõigust ega laiendata selle ulatust, vaid registrikanne viiakse kooskõlla tehnovõrgu tegeliku paiknemisega looduses. Seetõttu ei suurene omandipõhiõiguse riive intensiivsus võrreldes õiguse täieliku ülekandmisega. Riive on väheintensiivne, kuna regulatsioon ei muuda tehnovõrgu ega selle jaoks seatud kitsenduse asukohta ega laienda õiguse sisu, vaid puudutab kande ümberpaigutamist kinnistusregistris.
Kuna muudatus kohaldub üksnes avalikes huvides tehnovõrkude ja ‑rajatistega seotud isiklikele kasutusõigustele, tuleb hinnata, kas selline eristamine on objektiivselt põhjendatud ega too kaasa meelevaldset ebavõrdset kohtlemist (PS § 12, võrdsuspõhiõigus).
Muudatus puudutab kinnistusraamatu kannete ümberpaigutamist ning järjekoha kujunemist, mistõttu on oluline normi ettenähtavus, selgus ja tagasiulatuva mõju vältimine. Põhiõiguste piirangud peavad olema eesmärgiga võrreldes asjakohased ja proportsionaalsed ning seletuskirjas peab nähtuma, milliste põhiseaduse sätetega kooskõla on uuritud ja kuidas see on tagatud (PS §‑d 10 ja 13, õiguskindlus, õiguspärane ootus, õigusselgus).
Kavandatavate sätete eesmärgid on legitiimsed. Eesmärk on tagada avalikes huvides tehnovõrkude ja -rajatiste toimimise järjepidevus ehk elutähtsate teenuste toimepidevus. Samuti tagada kinnistusraamatu vastavus tegelikule olukorrale kinnistute ühendamisel, maakorraldustoimingute tegemisel ning tugevdada õiguskindlust ja kolmandate isikute usaldust kinnistusraamatu vastu. Kinnistusraamatu õigsus ja usaldatavus on õigusriigi toimimise keskne element, millega välditakse vaidlusi ja vormilisi vastuolusid registriandmete korrastamisel.
Riivel on õiguslik alus. Normi kvaliteedi seisukohalt on oluline, et piirang oleks selge, ühetähenduslik ja täpne ning seletuskiri annaks otsustajale piisava ülevaate nii eesmärgist kui ka mõjudest. Kavandatavad AÕS § 226 lõiked 31 ja 32 on piiritletud konkreetsete juhtumitega (kinnistute ühendamine, maakorraldustoiming) ning sätestavad ülekandmise õigusliku raami (õigustatud isiku notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud avaldus, mitme õiguse puhul üksnes nende omavahelise järjekoha kokkulepe, teiste kannete järjekohasuhete muutmise keeld). Selline piiritlus toetab ettenähtavust ja õigusselgust.
Proportsionaalsus (PS § 11)
Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist.15 Meede on sobiv, kuna võimaldab kanda avalikes huvides tehnovõrku puudutava isikliku kasutusõiguse sellesse kinnistusregistriossa, mis vastab kinnistu tegelikule asukohale pärast piirimuudatust või maakorraldustoimingut ning vähendab riski, et õiguse kanne jääb valesse registriossa ja muutub kolmandatele isikutele raskesti tuvastatavaks.
Vajalikkuse hindamisel kaaluti järgmisi alternatiive:
• õiguse uuesti seadmine (uued asjaõiguslepingud ja kõigi puudutatud kinnistuomanike nõusolekud), mis oleks oluliselt koormavam ning ohustab registriandmete õigsust ning tehnovõrkude järjepidevat õiguslikku alust ja kaitset;
• automaatne ülekandmine ilma õiguse omaja avalduseta, mis oleks intensiivsem sekkumine omandipõhiõigusse menetlusgarantiide16 ja tahteavalduse puudumise tõttu.
Kavandatav lahendus rakendub vajaduspõhiselt, tugineb õigustatud isiku avaldusele ning säilitab teiste kannete järjekohasuhted, mistõttu on see vähem riivav kui eeltoodud alternatiivid.
Riive mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.17 Riive mõõdukust toetavad järgmised asjaolud:
• regulatsioon ei ole suunatud uue asjaõiguse tekitamisele, vaid olemasoleva avalikes huvides tehnovõrku puudutava õiguse registris korrastamisele juhtudel, kus kinnistute piirid või registriosad muutuvad;
• õiguse ülekandmisel tehtav kanne ei muuda võrguvaldaja õiguse kasutusala, vaid viib kande vastavusse tegeliku olukorraga looduses;
• järjekoha kujunemine „esimesele vabale järjekohale“ ning mitme õiguse puhul üksnes nende omavahelise järjekohasuhte kokkulepe piiravad mõju kolmandatele isikutele.
Avalik huvi õiguskindluse, kinnistusraamatu usaldatavuse ja tehnovõrkude toimimise vastu kaalub selgelt üles maaomaniku õiguste riive, kuna muudatus tehakse üksnes kinnistusraamatus ja see vastab tegelikule olukorrale looduses.
Riive mõõdukust toetab asjaolu, et omanik kaasatakse enne kinnistamisavalduse esitamist menetlusse, tal on võimalik esitada ruumiandmete ja ülekandmise eelduste kohta vastuväiteid ning kasutada sõltuvalt vaidluse esemest haldus-, registri- või tsiviilkohtumenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendeid.
Võrdne kohtlemine (PS § 12)
PS § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Võrdsuspõhiõiguse kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad, sh ettevõtluse.18 Regulatsiooni kohaldamisala piiramine üksnes avalikes huvides tehnovõrkude ja ‑rajatistega seotud isiklikele kasutusõigustele on põhjendatav objektiivse erisusega: tegemist on taristuga, mille toimimine teenib laia avalikkuse huvi ning mille paiknemine looduses ei sõltu kinnistusraamatu registriosa kandest, kuid mille sinna kandmine toetab riiklikesse registritesse kantud õiguste kaitset. Eristamine teistest eraõiguslikest servituutidest on seega asjakohane.
Õiguskindlus, õiguspärane ootus ja tagasiulatuva mõju puudumine (PS §-d 10 ja 13)
Normi mõju on piiritletud konkreetsete juhtumitega ning suunatud registriandmete korrastamisele, mis toetab õigusselgust ja ettenähtavust. Regulatsioon ei ole mõeldud tagasiulatuvate varaliste õiguste loomiseks ega „tagantjärele“ laiendamiseks, vaid olemasoleva olukorra korrektseks kajastamiseks registris. Tagasiulatuvat jõudu saab seadusele anda üksnes erandlikel juhtudel ja õiguskindlust rikkumata.
Kavandatavad asjaõigusseaduse § 54 lõike 2 täpsustus ning AÕS § 226 lõiked 31 ja 32 võivad riivata omandipõhiõigust (PS § 32), kuid riive on seaduslik, teenib legitiimseid eesmärke ning on PS § 11 tähenduses proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).
3.2.2. Põhiõiguste riive märgete lahenduses
Eelnõu riivab omandipõhiõigust (PS § 32) sel määral, et katastrisse ja kinnistusraamatusse lisatakse informatiivne märge, mis teeb nähtavaks kinnisasjaga seotud piiratud asjaõiguse või muu õigusliku olukorra, mis ei ole varasemalt olnud kolmandatele isikutele üheselt nähtav. Riive seisneb seega omaniku õigussfääri puudutava teabe avalikuks tegemises, mitte omandiõiguse sisulises kitsendamises.
Riive eesmärk on suurendada õigusselgust ja läbipaistvust kinnisasjadega seotud õigussuhetes, kaitsta kolmandate isikute (nt omandajate, krediidiasutuste) õigustatud huve, ennetada vaidlusi, mis tulenevad varjatud või ebaselgetest piiratud asjaõigustest, ning tagada kinnistusraamatu ja katastri kui avalike registrite kooskõla ja usaldusväärsus.
Eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem koormavate vahenditega. Ilma märget nähtavaks tegemata jääks probleemne või ebaselge olukord varjatuks, sõltuks üksnes osapoolte teadlikkusest ning oleks kolmandatele isikutele raskesti tuvastatav. Alternatiiviks oleks kas riigi täielik sekkumatus (mis ei täida eesmärki) või vastupidi – sundkorras eraõiguslikesse ja erahuvisid tagavatesse õigussuhetesse (tee servituut jm) sekkumine, mis riivaks omaniku õigusi oluliselt intensiivsemalt.
Riive on mõõdukas ja proportsionaalne, sest märge on informatiivne ega muuda omandiõiguse sisu. Märkega ei panda omanikule uusi kohustusi ega piiranguid. Riik ei sekku eraõiguslikesse kokkulepetesse ega muuda nende tingimusi. Avalik huvi õigusselguse ja usaldusväärsete riiklike registrite vastu kaalub üles riive vähese intensiivsuse.
Lepinguvabadus (PS § 31)
Eelnõu võib kaudselt puudutada lepinguvabadust (PS § 31), kuivõrd see käsitleb eraisikute vahelisi piiratud asjaõigusi ja nendega seotud kokkuleppeid. Informatiivsete katastripidaja märgete kandmisega riiklikesse registritesse ei sekku riik eraisikute vahelistesse kokkulepetesse, kuid toob välja ebakõlad, mis nendes õigussuhetes on ilmnenud.
Eesmärk on teha olemasolevad õigussuhted nähtavaks ja hoida riigi sekkumine minimaalsena.
Riive on minimaalne ja proportsionaalne, sest riik ei muuda eraõiguslike lepingute sisu, ei hinda kokkulepete õiglust ega tasusid ning ei kehtesta uusi kohustusi ega piiranguid. Märgetega tehakse üksnes nähtavaks need ebakõlad, mida eraisikud on kohustatud sellise teabe olemasolul korrigeerima. Kinnistusraamatu andmete ebaõigsuse korral on eraisikutel (nii õigustatud isikutel kui ka puudutatud isikutel) seadusest tulenevad õigused ja võimalused kannete parandamiseks või kustutamiseks. Isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab (AÕS § 65 lõige 1). Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus (TsÜS § 138 lõige 1).
Riik ei saa eesmärki saavutada teisiti kui informeerimise kaudu, sest sundkorras sekkumine eraõiguslikesse kokkulepetesse oleks intensiivsem riive, kuid mittesekkumine jätaks avaliku huvi kaitseta ja vähendaks isikute usaldust riiklike registrite vastu.
Eelnõu võib riivata ettevõtlusvabadust (PS § 31), sest muudatused puudutavad maamõõtjate, võrguettevõtjate ja notarite kutse- või majandustegevust. Riive on vähese intensiivsusega. Maamõõtjate töö sisu oluliselt ei muutu, kuna kitsenduste ja puudutatud õiguste tuvastamine on maakorraldustoimingute ja katastrimõõdistamise tavapärane osa. Võrguettevõtjate jaoks on mõju pigem soodne, sest avalikes huvides rajatud tehnovõrkude ja -rajatistega seotud piiratud asjaõiguste registriandmete korrastamine muutub lihtsamaks ja vähem vorminõuetest sõltuvaks. Notarite ametialast tegevust muudatus ei piira, vaid vähendab vajadust notariaalsete kokkulepete sõlmimiseks olukordades, kus nende esemeks oleks üksnes registriandmete täpsustamine ega muudeta piiratud asjaõiguse sisu või ulatust. Seetõttu on võimalik ettevõtlusvabaduse riive sobiv, vajalik ja mõõdukas ning seda õigustab avalik huvi registriandmete õigusselguse ja usaldusväärsuse tagamiseks.
Õiguspärase ootuse ja õiguskindluse riive (PS § 10)
Märgete tegemisega võib isiku jaoks muutuda nähtavaks, et kinnistusraamatu kanne ei kajasta tegelikku olukorda. See võib mõjutada isiku senist arusaama kinnisasja kasutamise või käsutamise võimalustest. Riive ei tulene siiski mitte sellest, et riik muudab õigussuhteid, vaid sellest, et varasem ebatäpne või puudulik teave muutub avalikuks. Tekkida ei saa õigustatud ootust, et ebaõige või ebaselge õiguslik olukord jääb varjatuks. Vastupidi, õiguskindlus eeldab, et registriandmed kajastavad tegelikku olukorda. Eelnõu ei muuda kehtivaid õigussuhteid ega kehtesta uusi kohustusi. Mida kauem on registriandmete ja tegeliku olukorra vaheline vastuolu olnud nähtamatu, seda enam võib selle avalikuks tulek mõjutada isiku subjektiivseid ootusi, kuid see ei muuda riivet õiguslikult põhjendamatuks.
Eesmärk on suurendada registrite usaldusväärsust ja õiguskindlust ning vältida olukorda, kus looduses asub tehnovõrk või -rajatis kinnisasjal, kuid registrites seda teavet ei kajastu. Eesmärk on kaitsta õigussuhteid ja tagada puudutatud isikute usaldus registriandmete suhtes.
Riive on proportsionaalne, sest eelnõu ei muuda kehtivaid õigussuhteid tagasiulatuvalt, samuti ei kehtesta uusi kohustusi ega sanktsioone. Märke tegemisest teavitatakse HMS kohaselt puudutatud isikuid. Isikul on õigus vaidlustada märke tegemise aluseks olev haldustoiming üldises korras. Õiguskindlus tervikuna suureneb, mitte ei vähene. Ilma muudatuseta jääks õiguskindlus näiliseks ja sõltuks juhtumipõhisest teabest.
3.2.3. Eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse riive isikuandmete töötlemisel (PS § 26)
Eelnõu riivab PS § 26 kaitseala, kuna see hõlmab isikuandmete töötlemist riiklikes registrites, samuti teatud andmete avalikuks tegemist, andmete pikaajalist, sealhulgas tähtajatut säilitamist arhiivis. Riive seisneb eeskätt selles, et kinnisasjaga seotud andmed (mh isikuga seostatavad) on ka tulevikus leitavad ja neid säilitatakse tähtajatult.
Muudatuse eesmärk on seaduse tasandil sätestada, missuguseid andmeid ja millise tähtajaga kogutakse ja säilitatakse. See aitab tagada isikute õiguste tõhusa kaitse tulevikus, mis omakorda võimaldab muu hulgas piiride kindlakstegemist ja omandivaidluste lahendamist ka pika aja möödudes. Kuna piiri kindlakstegemise nõude võib esitada igal ajal, siis on oluline säilitada kõik piiride kindlakstegemiseks vajalikud andmed tähtajatult. Muudatuse eesmärk on tagada registrite ajalooline järjepidevus ja tõendusväärtus ning sellega ka omandi ulatuse absoluutne kaitse.
Riive on proportsionaalne, sest töödeldakse üksnes eesmärgipäraseid ja minimaalselt vajalikke andmeid, mis on vajalikud katastriüksuse moodustamiseks ning sellega kaasnevate asjaolude selgitamiseks. Andmete säilitamine teenib selgelt määratletud õiguskaitselist eesmärki ning loob õigusselguse ka tulevastele maaomanikele, kuivõrd omandi ulatusega seotud õigused ja kohustused kanduvad üle igakordsele omanikule. Avalik huvi kaalub üles eraelu riive, arvestades selle mõõdukat intensiivsust. Andmete säilitamine ei toimu suvaliselt, vaid põhineb selgetel õigusnormidel.
Riive on vajalik, sest piiride kindlakstegemise ega kaasomandi lõpetamise nõue ei aegu ning ilma katastriüksuse moodustamise aluseks olevate andmeteta ei ole võimalik mistahes ajahetkel omandi ulatust välja selgitada ega neid õigusi tegelikult realiseerida. Andmete valikuline või lühiajaline säilitamine tooks kaasa olukorra, kus õiguskaitse muutuks illusoorseks.
3.2.4. Menetluslik riive ja hea halduse põhimõte (PS § 14)
Riive võib seisneda täiendavates kontrollides, omanike kaasamises ja nõusolekute küsimises. Eesmärk on tagada õiguste kaitse, vältida vigu kinnistusraamatu kannetes ja tagada menetluste õiguspärasus. Riive on proportsionaalne, sest kaasamine võimaldab isikutel asuda sõlmima vajalikke eraõiguslikke kokkuleppeid ning olla teadlik omandi ulatuse muudatustega kaasnevatest mõjudest või täpsemate mõõdistustulemuste alusel ilmnenud ebakõladest õiguslikes suhetes ja registriandmetes. Haldusorganil on kõrgendatud kohustus teavitada huvitatud isikuid ja menetluskoormus on seega põhjendatud. Ilma kontrollideta suureneks ebaõigete registriandmete osakaal ja isikute õiguste rikkumise oht.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu reguleerimisesemel on puutumust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus), kuna muudatustega täpsustatakse maakatastris ja sellega seotud infosüsteemides töödeldavate isikuandmete säilitamise põhimõtteid, sealhulgas tähtajalise säilitamise seadusest tuletatavust ning maamõõtjale edastatud isikuandmete kustutamise või hävitamise kohustust pärast töötlemise eesmärgi äralangemist.
Eelnõu ei ole suunatud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisele ning eelnõuga ei võeta üle Euroopa Liidu direktiivi, mistõttu ei lisata seletuskirjale vastavustabelit.
6. Seaduse mõjud
Eelnõuga kavandatakse kolm olulisemat muudatust. Esiteks täpsustatakse maakatastri ja kinnistusraamatu andmevahetust ning luuakse võimalus teha nähtavaks piiratud asjaõigustega seotud registriandmete ja tegeliku ruumilise paiknemise lahknevused. Teiseks sätestatakse selgemalt maakatastri andmete, sealhulgas isikuandmete töötlemise ja säilitamise ning logiandmete säilitamise põhimõtted. Kolmandaks lihtsustatakse avalikes huvides tehnovõrkude ja -rajatistega seotud piiratud asjaõiguste registrikannete korrastamist juhul, kui õiguse sisu ega ulatus looduses ei muutu. Lisaks tehakse üksikuid täpsustusi kinnistusraamatumenetluse ja maakorraldusmenetluse vorminõuete kohta.
Nimetatud muudatused mõjutavad eelkõige maaomanikke ja puudutatud isikuid, sealhulgas piiratud asjaõiguste omajaid, maamõõtjaid, notareid, tehnovõrkude ja -rajatiste omanikke, Maa- ja Ruumiametit, Tartu Maakohtu kinnistusosakonda ning kohalikke omavalitsusi. Mõjuvaldkondadest on kesksemad õigusselgus ja isikuandmete kaitse, majanduslik mõju ja halduskoormus, riigivalitsemine ning infotehnoloogia ja -ühiskond.
Samuti puudutavad muudatused kinnistusraamatu ja maakatastri andmete kasutajaid laiemalt, sealhulgas kinnisasjade omandajaid, krediidiasutusi, arendajaid, korteriomanikke ning teisi isikuid, kes tuginevad registriandmetele kinnisasjade kasutamisel, hindamisel, võõrandamisel või koormamisel.
Eelnõuga ei kehtestata maaomanikele ega teistele isikutele uusi sisulisi kohustusi, vaid luuakse võimalused saada teavet ja olla kaasatud. Menetluslikud muudatused ei laienda isikute vastutust ega kohustuste ringi, vaid täpsustavad olemasolevate toimingute läbiviimise korda ning jaotavad menetlusrollid selgemalt haldusorgani ja registrite vahel.
Mõjuvaldkondadest on eelnõu puhul kesksemad:
1. sotsiaalsed mõjud (inimeste õigused ja isikuandmete kaitse);
2. majanduslikud mõjud (menetluskulud, ajakulu ja halduskoormus);
3. halduskorraldus ja riigivalitsemine;
4. infotehnoloogia ja infoühiskonna mõjud.
Keskkonnamõjud on hinnanguliselt väikesed, kuna eelnõu ei muuda maakasutuse sisulisi piiranguid ega keskkonnanõudeid, vaid täpsustab menetlusraamistikku ja registrite koostoimet.
Mõju hinnatakse mõjuvaldkondade kaupa. Mõju kirjeldamisel kasutatakse kvalitatiivseid hinnanguid mõju ulatuse, mõju avaldumise sageduse ja ebasoovitava mõju riski kohta. Kvantitatiivseid näiteid kasutatakse seal, kus need on seletuskirja alusmaterjalis juba olemas.
6.1. Sotsiaalsed mõjud (inimeste õigused ja isikuandmete kaitse)
6.1.1. Mõju inimeste õigustele ja õiguskindlusele
Eelnõu sotsiaalne mõju avaldub eeskätt maaomanikele ja puudutatud isikutele, sealhulgas piiratud asjaõiguste omajatele (nt servituudi, isikliku kasutusõiguse või muu piiratud asjaõiguse omajad), kelle õigusi võib mõjutada maakorraldustoimingute, katastriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tulemus. Kaudselt puudutab mõju ka isikuid, kes tuginevad kinnistusraamatu ja maakatastri andmetele kinnisasjade kasutamisel, võõrandamisel või koormamisel (nt omandajad, krediidiasutused). Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige informatiivsete märgete regulatsiooni ja tehnovõrkudega seotud piiratud asjaõiguste registrikannete korrastamise mõju.
Mõju kirjeldus võrreldes kehtiva olukorraga
Eelnõu peamine sotsiaalne mõju seisneb õigusselguse ja -kindluse suurenemises olukordades, kus maakorraldustoimingute või katastriandmete täpsustamise tulemusel ilmneb vastuolu piiratud asjaõiguse tegeliku asukoha ja selle kohta tehtud registrikannete vahel. Kehtiva praktika kohaselt ei ole sellised vastuolud seni registritest alati selgelt nähtavad olnud, mistõttu ei pruugi puudutatud isikud ega kolmandad isikud neist teadlikud olla.
Muudatusega täpsustatakse kehtiva õiguse ja senise praktika alusel, et maakorraldustoiminguid või katastriandmete parandamisi ei peatata üksnes seetõttu, et piiratud asjaõiguse kanne võib osutuda registris ebatäpseks. Üldjuhul on maakorralduse lõpuleviimiseks vaja kõigi puudutatud isikute nõusolekuid KRS-i tähenduses. Levinud erijuhtudel, milleks on katastriandmete parandamine ja piiride kindlakstegemine, ei ole nõusolekud vajalikud, et toimingud oleks võimalik lõpuni viia. Eesmärk on selgitada välja omandi ulatus ja parandada katastriandmete ebatäpsused. Katastripidajale antakse võimalus teha ettepanek piiratud asjaõiguste teise registriossa ülekandmiseks või registriosast kustutamiseks. Kui selleks nõusolekuid siiski ei saada, tehakse vastuolu nähtavaks informatiivse märke ja puudutatud isikute teavitamise kaudu. Regulatsioonis lähtutakse sellest, et maakorralduse või katastriandmete täpsustamise tulemusel ei muutu piiratud asjaõiguse tegelik ruumiline ulatus looduses, vaid muutuda võib üksnes registrikanne, mis ei kajasta tegelikku olukorda. Eelnõu eesmärk on sellised vastuolulised olukorrad registrites nähtavaks teha, mitte piiratud asjaõiguse sisu muuta. Katastripidajal on HMS-ist tulenev teavitamiskohustus, et vähendada isikute õiguste kahjustamist ebatäpsete registriandmete tõttu. See kahandab riski, et isik avastab oma õiguste võimaliku kahjustamise alles hiljem, ja aitab seeläbi ennetada vaidlusi.
Informatiivne märge ei loo, muuda ega kustuta asjaõigust ega piira omandiõiguse sisu, vaid juhib tähelepanu võimalikule lahknevusele registriandmete ja tegeliku olukorra vahel. See võimaldab puudutatud isikutel oma õigusi teostada ning vajaduse korral asuda eraõiguslikke kokkuleppeid tegema.
Mõju ulatus
Mõju ulatus on keskmine. Muudatused puudutavad eeskätt maakorraldustoiminguid, mida tehakse katastripidaja otsuse alusel, ja registripõhiseid katastriandmete parandamisi, kus õiguste sisu ei muutu, kuid võib ilmneda vastuolu piiratud asjaõiguse ruumilise paiknemise ja registrikande vahel.
Mõju sagedus
Mõju avaldumise sagedus on keskmine ja avaldub korduvates menetlustes. Aastas tehakse ligikaudu 11 000 katastritoimingut, millest umbes 7000 on katastriandmete parandamised ja umbes 4000 maakorraldustoimingud. Neist omakorda ligikaudu 600 on piiride muutmised või kinnisasjade osade vahetamised. Mõju avaldub igas sellises menetluses, kus tekib vajadus hinnata piiratud asjaõiguste ruumilist paiknemist seoses katastriandmete parandamisega või piiride kindlakstegemisega, samuti maakorraldustoimingu puhul, kus omanikud lepivad kokku piiride muutmises või osade vahetamises. Viimastel juhtudel on mõju positiivne, sest võimaldab puudutatud isikutel lihtsamini tutvuda kitsenduste andmetega. Mõju avaldub maaomanikele ka kõigi selliste toimingute korral, kui on vajadus märkida kitsenduste kaardile märge piiratud asjaõiguse paiknemise kohta võrreldes kinnistusraamatusse kantuga.
Seos põhiõigustega
Eelnõuga ei kehtestata AÕS § 226 alusel uusi omandiõiguse piiranguid ega muudeta olemasolevate õiguste sisu. Maakorraldustoimingud viiakse jätkuvalt läbi omanike taotlusel või kokkuleppel või seadusest tuleneval alusel. Seetõttu on võimalik omandiõiguse riive vormiline, mitte sisuline, ning kooskõlas põhiseaduse §‑st 32 tuleneva omandipõhiõiguse kaitsega. Märgete lisamisega õiguskindlus tervikuna suureneb, kuna registriandmete ja tegeliku olukorra vaheline ebakõla tehakse avalikkusele varakult nähtavaks.
Ebasoovitava mõju risk ja selle maandamine
Ebasoovitava mõju risk on väike. Võimaliku negatiivse mõjuna võib esineda risk, et osa isikuid ei pruugi automaatse andmevahetuse korral kohe mõista muudatuste õiguslikku tähendust. Seda riski maandatakse HMS-ist tuleneva teavitamiskohustuse, informatiivsete märgete kasutamise, vaidlustamisvõimaluse säilitamise ja haldusorgani selgitamiskohustuse kaudu.
Muudatuse mõjul võib tekkida risk tõlgenduseks, et katastripidaja asendab notariaalse tõestamise abil osalejatele õigussuhtes pakutava turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise. Risk maandatakse sellega, et katastripidaja kontroll on kehtiva õiguse alusel seotud kande õigusliku aluse või keeldumise aluse tuvastamisega ning säilib puudutatud isikute nõusoleku nõue katastritoimingu tegemiseks, kui katastripidaja esitab kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse. Lisaks on üldine teavitamiskohustus juhtudel, kus toiming võib kahjustada isiku õigusi.
6.1.2. Mõju isikuandmete kaitsele
Isikuandmete kaitsega seotud mõju puudutab eeskätt maaomanikke, piiratud asjaõiguste omajaid ning teisi isikuid, kelle isikuandmeid töödeldakse maakatastris ja sellega seotud registrites (sh varasemad ja praegused omanikud, piiriprotokollides või muudes katastri algdokumentides kajastuvad isikud). Kaudselt puudutab mõju ka maamõõtjaid ja haldusorganeid, kes töötlevad isikuandmeid maakorraldustoimingute ettevalmistamisel ning läbiviimisel. Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige maakatastri andmete, sealhulgas isikuandmete säilitamise põhimõtete seaduse tasandil täpsustamise, elektroonilise katastri kasutuslogide säilitustähtaja sätestamise ning maamõõtjale kättesaadavaks tehtud isikuandmete kustutamise või hävitamise kohustuse mõju.
Mõju kirjeldus võrreldes kehtiva olukorraga
Eelnõu mõju isikuandmete kaitsele seisneb eelkõige õigusselguse ja läbipaistvuse suurenemises seoses maakatastrisse kogutavate isikuandmete säilitamisega. Katastris on andmeid, sealhulgas isikuandmeid ja katastri algdokumente, säilitatud tähtajatult, kuid see põhimõte ei ole olnud seaduse tasandil sätestatud. See on tekitanud ebaselgust nii andmete säilitamise õigusliku aluse kui ka säilitamise kestuse osas.
Seaduse tasandil sätestatakse selgelt, et teatud katastrisse kogutavaid isikuandmeid säilitatakse tähtajatult, ning täpsustatakse elektroonilise katastri infosüsteemi kasutamise ja tegevuste logimisega seotud andmete säilitamise tähtaega. Tegemist on senise katastriandmete, sealhulgas isikuandmete säilitamise põhimõtete sõnaselge sätestamisega seaduse tasandil, mis võimaldab isikutel teada ja mõista, milliseid andmeid ning mis eesmärgil kogutakse ja säilitatakse.
Isikuandmete alaline säilitamine on põhjendatud maakatastri olemusega ning vajadusega tagada kinnisasjadega seotud õigussuhete ajaloo säilimine ja tuvastamine. Kuna piiri kindlakstegemise nõude võib esitada igal ajal, siis on oluline säilitada kõik piiride kindlakstegemiseks vajalikud andmed tähtajatult. Varasemate andmete ja dokumentide säilitamine on vältimatu, et neid saaks kasutada nii haldus‑ kui ka kohtumenetluses. Andmete säilitamise selge seaduslik alus toetab ka isikuandmete töötlemise õiguspärasust isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) tähenduses.
Lisaks nähakse ette riske maandav meede, mille kohaselt on maamõõtjal kohustus kustutada või hävitada isikuandmed pärast maakorraldustoimingu tulemuste kandmist katastrisse ja muudatuste tegemist kinnistusraamatus, kui nende edasiseks säilitamiseks ei ole seadusest tulenevat alust. See täpsustus tugevdab andmete minimaalsuse ja säilitamise piiramise põhimõtete järgimist ning vähendab andmete põhjendamatu säilitamise riski väljaspool riiklikku registrit.
Maamõõtjate puhul seisneb mõju eelkõige isikuandmete töötlemise ja säilitamise korra täpsustumises ning vajaduses arvestada katastrimõõdistuse ja maakorraldustoimingu käigus senisest selgemalt puudutatud isikute andmete kasutamise eesmärgi lõppemisega. Muudatus ei laienda maamõõtja ülesandeid mõõdistus- või maakorraldustöö sisulises osas, kuid täpsustab andmekaitsealast kohustust kustutada või hävitada isikuandmed pärast töötlemise eesmärgi äralangemist, kui edasiseks säilitamiseks puudub seadusest tulenev alus.
Mõju ulatus
Mõju ulatus on väike. Kuigi andmete säilitamine ja andmekäitlus puudutab põhimõtteliselt kõiki arhiveeritud katastritoimikuid alates maakatastri loomisest, ei muudeta senist andmete kogumise, arhiveerimise ega kasutamise praktikat maakorraldustoimingutes või nende kättesaadavuses. Muudatused puudutavad eeskätt õiguslikku selgust ja normatiivset täpsustust.
Mõju sagedus
Mõju avaldub isikutele vajaduspõhiselt. Varasemate andmete kasutamine on vajalik eeskätt maakorraldustoimingutes, kus tuleb piiri asukoha väljaselgitamiseks tugineda varasematele andmetele, samuti kohtumenetlustes omandiga seotud küsimuste lahendamisel. Aastas tehakse ligikaudu 4000 maakorraldustoimingut, milles osaleb üldjuhul rohkem kui kaks katastriüksust, ning sellele lisanduvad arvukad menetlusvälised päringud seoses omandireformi, omanike huvide, kohtuvaidluste ja muude juhtumitega. Arhiivi poole pöördutakse keskmiselt umbes 500 korda kuus. 30. aprilli 2026. aasta seisuga on katastris registreeritud 772 395 katastriüksust, millest maakorraldustoimingutes osalevate katastriüksuste osakaal jääb mõne protsendi juurde koguarvust. Seetõttu ei avaldu mõju üksikisikutele pidevalt. Samal ajal laadivad õigustatud isikud, eeskätt omanikud, plaani ja piiriprotokolli alla ligi 50 000 korral aastas. See näitaja iseloomustab andmete kasutust ning näitab, et andmete kättesaadavus ja kasutusvajadus on jätkuvalt aktuaalsed ning mõju on pigem positiivne. Allalaadimiste arvu ei saa taandada menetluste arvule või mõjutatud isikute hulgale.
Seos põhiõigustega
Isikuandmete töötlemine ja säilitamine riivab põhiõigust eraelu puutumatusele (PS § 26), kuid eelnõus sätestatud lahendus on proportsionaalne ja eesmärgipärane. Andmete säilitamine on seotud konkreetsete avalike ülesannete täitmisega ning on vajalik omandiõiguse ja õigussuhete kaitseks olukordades, kus nõuded ei aegu ja varasemate andmete olemasolu on vajalik vaidluste lahendamiseks. Lisaks ei laiendata säilitatavate andmete ringi võrreldes praeguse praktikaga, vaid tehakse säilitamise alus ja kestus seadusest üheselt tuletatavaks.
Ebasoovitava mõju risk ja selle maandamine
Ebasoovitava mõju risk on väike. Risk võib ilmneda andmete väärkasutusega. Risk maandatakse sellega, et eelnõuga seotakse säilitamine selgelt avalike ülesannete täitmise ja õigussuhete kontrollitavuse eesmärgiga ning antakse selge volitusnorm detailide täpsustamiseks rakendusaktides. Praktikas lähtutakse andmete väljastamisel juba praegu isikuandmete kaitse reeglitest ning seega praktikas midagi ei muutu. Muudatused mõjutavad elektroonilise katastri keskkonna kasutamise logide säilitamist ja nende kasutamist. Olulise riskimaandava meetmena pannakse maamõõtjale kohustus hävitada isikuandmed pärast kinnistusraamatus maamõõtja tööga seotud maakorraldustoimingu kande tegemist.
Kokkuvõttes ei suurendata isikuandmete töötlemise mahtu ega intensiivsust, vaid tagatakse õigusselgus ja läbipaistvus, vähendades seeläbi õiguslikku ebamäärasust ning andmekaitsealaseid riske.
6.2. Majanduslikud mõjud (menetluskulud, ajakulu ja halduskoormus)
6.2.1. Mõju kodanike ja ettevõtjate kuludele
Majanduslik mõju avaldub eeskätt maaomanikele (füüsilised isikud), ettevõtjatele ja kinnisasjadega tegelevatele majandustegevuse osalistele (nt arendajad, tehnovõrkude ja ‑rajatiste omanikud), kelle jaoks maakorraldustoimingud, katastriandmete parandamine ja registrikannete korrastamine on seotud otsese raha- ja ajakuluga. Kaudselt avaldub mõju ka krediidiasutustele ja teistele turuosalistele, kes tuginevad kinnistusraamatu ja maakatastri andmete ajakohasusele ning usaldusväärsusele.
Selles mõjuvaldkonnas avaldub majanduslik mõju eelkõige hindamise lihtsustamise, maakorraldustoimingu lõpuleviimisega seotud riigilõivuvabastuse ning informatiivsete märgete kasutuselevõtu kaudu. Samuti tuleneb mõju avalikes huvides tehnovõrkude ja -rajatistega seotud piiratud asjaõiguste ülekandmise vorminõuete leevendamisest, mis vähendab puudutatud isikute raha- ja ajakulu olukordades, kus õiguse sisu ega ruumiline ulatus looduses ei muutu.
Mõju kirjeldus võrreldes kehtiva olukorraga
Eelnõu majanduslik mõju seisneb raha- ja ajakulu vähenemises olukordades, kus maakorraldustoimingute, katastriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise käigus on praktikas tekkinud vajadus täiendavate menetlustoimingute järele, mis ei ole õigussuhte sisust tulenevalt vajalikud. Menetlused on veninud või jäänud pooleli muu hulgas seetõttu, et registrite andmevahetus ei ole olnud piisavalt selge ning puudutatud isikutele ei ole alati olnud ettenähtav, millised täiendavad toimingud või kokkulepped võivad osutuda vajalikuks.
Täpsustatakse maakatastri ja kinnistusraamatu andmevahetust, võimaldatakse ulatuslikumalt automaatseid andmevahetuslahendusi nendes osades, kus see ei mõjuta isikute asjaõigusi, ning nähakse ette informatiivsete märgete kasutamine piiratud asjaõigustega seotud ruumiandmete ebatäpsuste nähtavaks tegemiseks. See vähendab olukordi, kus isikud saavad kinnistusraamatusse kantud piiratud asjaõiguse tegelikust asukohast teada alles tehingute või vaidluste käigus. Selline ebaselgus võib kaasa tuua täiendavaid kulusid (nt menetluste pikenemine, tehingute edasilükkumine, täiendavate kokkulepete sõlmimise vajadus).
Võrreldes praeguse olukorraga väheneb:
• notariaalse tõestamisega seotud otsene rahaline kulu (notaritasu, riigilõiv);
• toimingute kaudne majanduslik kulu, mis tuleneb menetluste pikenemisest, korduvate nõusolekute esitamise vajadusest (nii katastripidajale kui ka notarile) ja pooleli jäävatest toimingutest.
Riigilõivu mittevõtmine maakorraldustoimingu lõpuleviimiseks on põhjendatud avaliku huviga, sest maakorralduse eesmärk on kinnisasja või selle osa otstarbekam kasutamine ja majandamine ning omandi ruumilise ulatuse korrastamine riiklikes registrites. Kui maakorraldustoimingu lõpuleviimine on maaomanikule seotud täiendava riigilõivu ja notariaalse menetlusega, võib see vähendada omanike valmisolekut viia katastri- ja kinnistusraamatu andmed kooskõlla tegeliku olukorraga looduses. Sellisel juhul jäävad registritesse püsima ebatäpsed või ajakohastamata andmed, mis suurendavad hilisemate piirivaidluste, tehinguriskide ja halduskoormuse tõenäosust. Riigilõivu mittevõtmine vähendab seega põhjendamatut rahalist takistust selliste toimingute tegemisel, mille tulemus teenib lisaks konkreetse maaomaniku huvile ka laiemat avalikku huvi, milleks on tagada maakatastri ja kinnistusraamatu andmete õigsus, kinnisasjade piiride selgus, registrite usaldusväärsus ning kinnisomandi õiguskindel kasutamine ja käsutamine.
Mõju ulatus
Mõju ulatus on keskmine. Kuigi kõik maaomanikud ja ettevõtjad ei puutu maakorraldustoimingutega regulaarselt kokku, on mõju nendele isikutele, kes sellistes menetlustes osalevad, tajutav eeskätt raha- ja ajakulu vähenemise kaudu. Mõju suurus sõltub konkreetse menetluse iseloomust ja sellest, kas senises praktikas on tekkinud vajadus täiendavate menetlustoimingute järele.
Mõju sagedus
Mõju avaldub lühenevates menetlustes. Mõju ei ole igapäevane kõigile ettevõtjatele, kuid on oluline neile, kes tegutsevad maa‑ ja kinnisvaraga seotud valdkondades. Aastas tehakse ligikaudu 4000 maakorraldustoimingut, milles osaleb enamasti kaks või enam katastriüksust, ning lisaks parandatakse märkimisväärsel hulgal piiriandmeid (umbes 7000). Eelnõu majanduslik mõju avaldub igas sellises menetluses, kus registrite andmevahetus ja informatiivsete märgete kasutamine aitab vältida täiendavaid toiminguid või menetluste venimist.
Aastas tehakse ligikaudu 600 maakorraldustoimingut MaaKS § 12 alusel. Tegemist on olukorraga, kus toiminguga on hõlmatud kaks või enam katastriüksust ja nende kõik omanikud on maakorralduse osalised. Näiteks detailplaneeringu elluviimisel on tavapärane, et kaasatud on kümme ja enam katastriüksust.
Seos ettevõtluskeskkonnaga
Eelnõu toetab ettevõtluskeskkonda, kuna kinnisasjadega seotud registriandmete ajakohasus ja nähtavus suurendab planeerimiskindlust ning vähendab tehinguriske, sealhulgas minimeerib piiridega seotud varjatud puuduste tagajärgi. Eriti oluline on see arendus‑ ja taristuprojektide puhul, kus maakorraldustoimingud ja katastriandmete täpsustamine on sageli vältimatu osa projekti ettevalmistusest.
Krediidiasutuste ja teiste kinnisasjadega seotud turuosaliste jaoks seisneb mõju eelkõige registriandmete läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurenemises, mis aitab vähendada tagatisvara hindamise, kinnisasjadega tehtavate tehingute ja riskihindamisega seotud ebakindlust. Mõju on kaudne, kuid positiivne, kuna registriandmete parem kvaliteet toetab kinnisvaraturu osaliste otsuste tegemist ja vähendab vajadust täiendavate asjaolude kontrollimiseks.
Ebasoovitava mõju risk ja selle maandamine
Ebasoovitava majandusliku mõju risk on väike. Võimalik risk seisneb selles, et informatiivne märge või registriandmete täpsustumine võib tuua esile vajaduse eraõiguslike kokkulepete järele, mis võib kaasa tuua lisakulu. Alates 1. veebruarist 2024 on kitsendust põhjustava objekti omanikul kohustus esitada katastripidajale piiratud asjaõiguse ruumialad, mille katastripidaja kajastab kitsenduste kaardil. Seega ei ole tegemist eelnõust tuleneva uue kohustusega, vaid kehtiva õiguse korrastamisega. Kui kinnistusraamat ei kajasta tegelikku olukorda, aitab muudatus selle avalikkusele nähtavaks teha. Registriandmeid aitab korrastada ka avalikes huvides rajatud tehnovõrkude ja -rajatiste omanikke puudutav õigusmuudatus AÕS-is.
6.2.2. Mõju tehnovõrkude ja ‑rajatiste omanikele (neutraalne kuni mõõdukas)
AÕS § 226 muudatused puudutavad avalikes huvides rajatud tehnovõrgu ja -rajatise talumiseks seatud isikliku kasutusõiguse ülekandmist kinnistusraamatu teise registriossa. Mõju on spetsiifiline ja juhtumipõhine. See vähendab vajadust eraldi notariaalsete tehingute järele olukorras, kus ülekandmine on vältimatu. Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige mõju, mis tuleneb avalikes huvides tehnovõrkude ja -rajatistega seotud piiratud asjaõiguste registrikannete korrastamisest, nende õiguste teise kinnistusregistriossa ülekandmise vorminõuete leevendamisest ning piiratud asjaõiguste ruumilise paiknemisega seotud registriandmete nähtavaks tegemisest.
Majanduslik mõju avaldub eeskätt avalikes huvides tehnovõrkude ja ‑rajatiste omanikele (nt elektri‑, side‑, vee‑ ja kanalisatsioonivõrgud ning muud elutähtsa taristuga seotud võrguettevõtjad), kelle kasuks on kinnisasjadele seatud piiratud asjaõigused, sealhulgas isiklikud kasutusõigused või servituudid. Tegemist on majanduslikult ja ühiskondlikult olulise sihtrühmaga.
Mõju kirjeldus võrreldes praeguse olukorraga
Eelnõu majanduslik mõju tehnovõrkude ja ‑rajatiste omanikele seisneb eelkõige menetlusele kuluva aja vähenemises, mis on seotud notariaalse toiminguga ning vorminõude leevenemises. Muudatuse sihtrühm on suurusjärgus mõnisada võrgu- ja taristuomanikku. Sektorinäitajatest ei ole võimalik tuletada unikaalsete mõjutatud omanike täpset arvu, sest kasutatavad andmed kajastavad sõltuvalt valdkonnast ettevõtjaid, teenuseosutajaid või võrgupiirkondi ning sama ettevõtja võib tegutseda mitmes valdkonnas. Samuti on sellised juhtumid seotud erinevate maaüksustega ja seotud nendega tehtavate maakorraldustoimingutega, mida tehakse aastas ligikaudu 11 000. Täpselt ei ole võimalik prognoosida kõigi võrguvaldajate majanduslikku mõju, kuivõrd selliste juhtumite arv ei ole otseses seoses maakorraldustoimingute arvuga. Registrikannete korrastamise toimingud on olnud ajamahukad ja kulukad ka notaritele, kuna registrikannete korrastamine ei ole olnud piisavalt üheselt reguleeritud ning on eeldanud nõusoleku või kokkuleppe notariaalset vormi olukordades, kus piiratud asjaõiguse sisu ega ruumiline asukoht looduses tegelikult ei muutu, vaid muutuvad üksnes kinnistu piir või registriandmed. Enamasti seadmisel on tehinguväärtuseks § 10 lg 3 kohaselt minimaalne tehinguväärtus 639 eurot. Muutmise lepingul on tehinguväärtuse määramise aluseks § 6 lg 1 ja enamasti 1/10 muudetava tehingu väärtusest. Kuna on kahepoolne leping, siis tuleb täistasu korrutada kahega. Lisandub riigilõiv ja kinnistusosakonnale edastatava ärakirja tasu.
Täpsustatakse AÕS § 226 selliselt, et avalikes huvides tehnovõrgu või ‑rajatise talumiseks seatud isikliku kasutusõiguse ülekandmine teise kinnistu registriossa ei vaja edaspidi notariaalset vormi. Õiguse ülekandmine toimub piiratud asjaõiguse omaja avalduse alusel ning mitme õiguse üheaegsel ülekandmisel on õiguste omajatel võimalik digitaalselt allkirjastatud või notariaalselt kinnitatud kokkuleppega määrata üksnes ülekantavate õiguste omavaheline järjekohasuhe, ilma et see mõjutaks teisi kinnistusraamatusse kantud õigusi.
Eelnõu mõju elanike ja ettevõtjate halduskoormusele on pigem vähene või puudub. Muudatuste eesmärk on võimaldada maakorraldustoiminguid lõpule viia ilma notariaalse tõestamiseta, mis toob kaasa aja- ja kulusäästlikuma menetluse.
Töökoormus ei suurene ka katastripidaja jaoks, kuna juba praegu kontrollib katastripidaja täiendavaid dokumente maakorralduse osalise tahteavalduse hindamiseks (nt esindusõigus, eestkoste või ühisvara jagamisega seonduv). Seega ei ole tegemist uue kohustuse tekkimisega, vaid õigusselgusega, mis vähendab vaidlusi.
Mõju ulatus
Mõju ulatus on väike kuni keskmine. Muudatused puudutavad spetsiifilist sihtrühma. Kokkuleppel tehtava maakorralduse puhul puudutab see osapoolteks olevaid maaomanikke ning puudutatud tehnovõrkude ja -rajatiste omanikke. Seega ei avaldu mõju sageli, vaid üksnes juhtumipõhiselt. Ulatuslike taristuobjektide puhul (nt liinikoridorid, pikad trassid) võib selgus ja sellest tulenev mõju olla tehnovõrgu ja -rajatise omanikule majanduslikult positiivne ning seega oluline.
Mõju sagedus
Mõju avaldub harva kuni keskmise sagedusega. Piiratud asjaõiguse ülekandmise võimalus tehingu vormi leevendamise abil on kasutatav üksnes maakorraldustoimingu käigus, kui nende toimingute tegemisel selgub, et tehnovõrgu või ‑rajatise asukoht looduses ei vasta senisele katastriüksusele ja registriosale. Tegemist ei ole igapäevatoimingutega, kuid selliseid olukordi esineb regulaarselt.
Seos ettevõtluskeskkonna ja avaliku huviga
Muudatusega toetatakse ettevõtluskeskkonda, vähendades tehnovõrkude ja -rajatiste omanike jaoks registriandmete korrastamisega seotud pikki ning ebaotstarbekaid menetlusi. Arvestades, et tegemist on avalikes huvides taristuga, aitab selge ja lihtsustatud regulatsioon kaasa elutähtsate teenuste toimepidevusele.
Ebasoovitava mõju risk ja selle maandamine
Ebasoovitava majandusliku mõju risk on väike. Võimalik risk seondub eelkõige kinnistusraamatus piiratud asjaõiguste ülekandmisel ühest registriosast teise õiguste järjekohtade suhte kujunemisega või vajadusega teha täiendavaid toiminguid juhul, kui õiguste omajad ei jõua omavahel kokkuleppele ülekantavate õiguste järjekohtade suhtes.
Riski maandavad:
• raamistik, mis piirab kokkuleppe eseme ülekantavate õiguste omavahelise järjekohasuhtega;
• põhimõte, et teiste kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohasuhe ei muutu;
• ülekande sidumine piiratud asjaõiguse omaja tahteavaldusega.
Kokkuvõttes on eelnõu majanduslik mõju tehnovõrkude ja ‑rajatiste omanikele positiivne, kuna see vähendab põhjendamatut menetluskoormust ning leevendab vorminõudeid. Sellega tagatakse õigusselgus ning toetatakse taristuõiguste korrektset ja tõhusat kajastamist riiklikes registrites.
6.2.3. Halduskoormus
Halduskoormuse muutus puudutab eeskätt maaomanikke, ettevõtjaid ja muid isikuid, kes osalevad maakorraldustoimingutes või katastriandmete parandamises või kelle õigusi ja huve võivad puudutada maakatastri ja kinnistusraamatu andmete korrastamisega seotud menetlused. Halduskoormust käsitletakse käesolevas peatükis haldusevälise koormusena erasektorile, st ajakulu, dokumentide esitamise, menetlustes osalemise ja sellega seotud toimingute mahuna.
Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige maakatastri ja kinnistusraamatu andmevahetuse täpsustamise, automaatse andmevahetuse kasutamise laiendamise ja informatiivsete märgete kasutuselevõtu mõju.
Halduskoormuse sisu ja muutus võrreldes kehtiva olukorraga
Eelnõu mõju halduskoormusele on pigem vähenev või neutraalne. Eelnõuga ei kehtestata maaomanikele ega ettevõtjatele uusi aruandlus- või loakohustusi. Maamõõtjatele tekib ühekordne kohustus olemasolevate isikuandmete ülevaatamiseks ja kustutamiseks. Praeguses olukorras on halduskoormust suurendanud eeskätt menetluste pikenemine ja registriandmete lahknemine, muu hulgas juhul, kui maakorraldustoimingud jäävad pooleli või pikenevad üksnes seetõttu, et menetluse käigus tekib vajadus täiendava notariaalse toimingu järele. Muudatusega täpsustatakse maakatastri ja kinnistusraamatu andmevahetust ning nähakse ette automaatne andmevahetus, kui õiguste sisu ei muutu. Samuti sätestatakse informatiivsete märgete kasutamine, kui olukord looduses ei vasta registriandmetele.
Lisaks aitab puudutatud isikute teavitamiskohustuse selgem sätestamine kaasa sellele, et isikud saavad oma tegevusi ja võimalikke edasisi samme paremini planeerida.
Mõju ulatus
Halduskoormuse muutus on keskmine nendele isikutele, kes puutuvad kokku maakorraldustoimingute ja registriandmete korrastamisega, ning väike elanikkonnale tervikuna.
Mõju avaldumise sagedus
Mõju avaldub eeskätt maakorraldustoimingute läbiviimise ja katastriandmete parandamise puhul. Aastas tehakse ligikaudu 4000 maakorraldustoimingut ning märkimisväärne hulk katastriandmete parandamisi, mistõttu mõjutab halduskoormuse muutus regulaarselt nende menetluste osalisi.
Muudatusega ei kehtestata uusi aruandlus‑, taotlus‑ ega teavitamiskohustusi elanikele ega ettevõtjatele. Seetõttu ei ole vaja rakendada halduskoormuse kasvu tasakaalustamise meetmeid.
6.3. Mõju riigivalitsemisele
6.3.1. Mõju maakatastri pidaja ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonna tööle
Mõju kirjeldus võrreldes kehtiva olukorraga
Eelnõu mõju Maa‑ ja Ruumiameti ning Tartu Maakohtu kinnistusosakonna tööle on süsteemi korrastav. Mõju riigivalitsemisele tuleneb eelkõige asutuste pädevuse ja menetlusülesannete täpsustamisest, registrite automaatse andmevahetuse laiendamisest, informatiivsete märgete ja teavitamise regulatsioonist, katastripidaja andmetöötluse aluste täpsustamisest ning piiratud asjaõiguste ja muude kinnistusraamatu kannete menetlemise muudatustest.
Muudatusega täpsustatakse katastripidaja rolli ja pädevust olukordades, kus maakorraldustoimingute tegemisel või katastriandmete täpsustamise tulemusel ilmnevad vastuolud piiratud asjaõiguste asukoha ja registrikannete vahel. Registriandmete kvaliteet ja usaldusväärsus paranevad.
Katastripidajal on praegu HMS-ist tulenev teavitamiskohustus juhul, kui toiming võib kahjustada piiratud asjaõiguse omajate õigusi, ja pädevus teha informatiivseid märkeid piiratud asjaõiguste asukoha andmete ebatäpsuse kohta registrites. Keerukamates menetlustes võib lisanduda töö ruumiandmete ja õiguste alusdokumentide kontrollimiseks, puudutatud isikute väljaselgitamiseks, nõusolekute küsimiseks ning märgete tegemiseks ja hilisemaks kustutamiseks eeskätt katastriandmete parandamise ja piiri kindlakstegemise menetlustes, milles kehtiva õiguse järgi seda kohustust ei ole. Eesmärk on vältida tulevikus varjatud puuduste kuhjumist. Kinnistusosakonna tööle avaldab positiivset mõju automaatse andmevahetuse laienemine nendes osades, kus tegemist on tehniliste kannetega (nt registriosa esimese jao andmed). Kuna paljud andmed edastatakse ka praegu automaatse andmevahetusega, on mõju pigem minimaalne.
Mõju ulatus ja sagedus
Mõju ulatus on keskmine, kuna muudatused puudutavad Maa‑ ja Ruumiameti ning Tartu Maakohtu kinnistusosakonna igapäevast menetluspraktikat, eeskätt maakorraldustoimingute ja katastriandmete parandamisega seotud juhtumeid. Samas ei too muudatused kaasa põhimõttelist töökorralduse ümberkujundamist.
Mõju avaldub väikese kuni keskmise sagedusega, arvestades et olukorrad, kus katastripidaja peab tegema informatiivse märke või algatama piiratud asjaõiguse ülekandmise, esinevad suhteliselt piiratud hulgal juhtumites. Enamik maakorraldustoiminguid kulgeb ka edaspidi ilma täiendavate märgete või keerukamate menetlusteta.
Maa- ja Ruumiameti kui katastripidaja põhiülesanded ei muutu, kuid täpsustub tema roll registriandmete kooskõla tagamisel, piiratud asjaõiguste ruumilise paiknemise kontrollimisel, informatiivsete märgete edastamisel ning puudutatud isikute teavitamisel. Töökorralduslik mõju seisneb eelkõige selles, et teatud menetlustes tuleb senisest süsteemsemalt hinnata, kas katastriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tulemusel ilmneb vastuolu kinnistusraamatu kandega. Töökoormus võib üksikutes keerukamates menetlustes mõnevõrra suureneda, kuid pikemas vaates aitab registriandmete varasem korrastamine ja vastuolude nähtavaks tegemine vähendada korduvaid pöördumisi, hilisemaid vaidlusi ning tagantjärele parandamisi.
Tartu Maakohtu kinnistusosakonna põhiülesanne kinnistusraamatu pidajana ei muutu, kuid täpsustub registrisse jõudvate automaatselt edastatavate andmete, informatiivsete märgete, tähtajaliste õiguste kustutamise ja registripidaja enda vea parandamise menetlusraamistik. Töökorralduslikult avaldub mõju eelkõige selles, et osa andmeid kuvatakse kinnistusraamatus senisest selgemalt maakatastrist saadud andmete alusel ning teatud parandamistoimingute kord muutub ühesemaks. Töökoormusele on mõju pigem neutraalne või vähesel määral vähendav, sest automaatne andmevahetus ja selgem menetluskord kahandavad käsitsi menetlemist ning tõlgendusvaidlusi, kuigi üksikutes juhtumites võib lisanduda vajadus menetleda piiratud asjaõiguse ülekandmist või registripidaja vea parandamist.
6.3.2. Mõju kohalikele omavalitsustele
Mõju kirjeldus
Kohalike omavalitsuste roll maakorraldustoimingutes eelnõu kohaselt ei muutu ning neile ei lisandu uut otsustuspädevust, aruandlus- ega rahastamiskohustust. KOV-id jätkavad maakorraldustoimingute kooskõlastamise ja korraldamise rollis vastavalt kehtivale õigusele. Eelnõu kaudne mõju KOV-idele avaldub eeskätt menetluste läbipaistvuse tagamises, mis vähendab vajadust anda maaomanikele korduvaid selgitusi ning ennetab vaidlusi. Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige maakorralduskava ja maakorraldustoimingu taotluse vorminõuete reguleerimise tasandi täpsustamise ning registriandmete korrastamise kaudne mõju kohalike omavalitsuste senisele kooskõlastus- ja korraldusrollile.
Eelnõu avaldab positiivset mõju KOV-idele maaomanikena, kuna maakorraldustoimingute ja registrikannete selgus vähendab menetluste venimist ning sellega seotud avaliku sektori kulusid. Töökorralduslik mõju on kaudne ja seisneb eelkõige selles, et maakorralduskava ja taotluse vorminõuete selgem reguleerimine ning registriandmete korrastamine toetavad KOV-ide senist rolli kooskõlastamisel ja maakorralduse läbiviimise korraldamisel.
Mõju ulatus ja sagedus
Mõju ulatus on väike ja avaldub väikese kuni keskmise sagedusega, olenevalt konkreetse omavalitsuse osalusest maakorraldustoimingutes.
6.3.3. Mõju notarite rollile
Muudatusega ei muudeta notarite õiguslikku staatust, kuid määratakse nende roll maakorraldustoimingute tegemisel. Kuna maakorralduse lõpuleviimisel riigilõivu ka praegu ei võeta, ei avalda see mõju notaritasudele.
Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige informatiivsete märgete regulatsiooni, piiratud asjaõiguste registriandmete nähtavaks tegemise ning avalikes huvides tehnovõrkudega seotud piiratud asjaõiguste ülekandmise vorminõuete leevendamise mõju notarite tööpraktikale. Tegemist on toimingutega, mis on seotud väikeste tasudega. Töökorralduslik mõju seisneb eelkõige selles, et notarid saavad kinnistusraamatust ja kitsenduste kaardilt senisest paremini nähtavat teavet piiratud asjaõiguste ruumilise paiknemise võimalike lahknevuste kohta ning saavad sellega tehingute ettevalmistamisel arvestada. Notarite seadusest tulenevad ülesanded ja ametialane staatus eelnõu tulemusel ei muutu.
Selge regulatsioon tagab selguse ning vähendab olukordi, kus notarid puutuvad kokku registriandmete ebatäpsusest tulenevate probleemidega. Tegemist on vähese mõjuga.
6.4. Mõjuvaldkond – infotehnoloogia ja infoühiskond
6.4.1. Mõjutatud infosüsteemid ja sihtrühmad
Eelnõu mõju infotehnoloogiale ja infoühiskonnale avaldub eeskätt riiklike registrite ning nende kasutajate tasandil. Mõjutatud on:
• elektrooniline kataster (Maa‑ ja Ruumiameti hallatav);
• elektrooniline kinnistusraamat ja sellega seotud menetlussüsteemid;
• registritevaheline andmevahetus (sh X‑tee);
Mõju infotehnoloogiale ja infoühiskonnale tuleneb eelkõige piiratud asjaõiguste ruumiandmete lahknevusi käsitlevate informatiivsete märgete loomisest, registrite vahel edastamisest ja kuvamisest, kitsenduste kaardi täiendamisest ja sellele kinnistusraamatus viitamisest, katastripidajale teistest riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogudest andmete saamise võimaldamisest ning elektroonilise katastri andmete ja kasutuslogide säilitamise nõuete täpsustamisest.
Kaudselt puudutab mõju kõiki registrite kasutajaid, sealhulgas maaomanikke, piiratud asjaõiguste omajaid, notareid, maamõõtjaid ning avaliku sektori asutusi, kes tuginevad oma tegevuses katastri ja kinnistusraamatu andmetele.
6.4.2. Mõju kirjeldus võrreldes praeguse olukorraga
Eelnõu mõju infotehnoloogiale seisneb eelkõige registrite koostoime täpsustamises ja andmete nähtavuse suurendamises. Muudatusega täpsustatakse maakatastri ja kinnistusraamatu vahelist andmevahetust ning nähakse ette võimalus muuta teatud katastripidaja märked kinnistusraamatus nähtavaks automaatse andmevahetuse kaudu.
Oluline muudatus infoühiskonna vaates on informatiivsete märgete kasutamine, mille eesmärk on teha registrikasutajatele nähtavaks olukorrad, kus piiratud asjaõiguse tegelik asukoht looduses ei vasta kinnistusraamatu kandele katastriandmete täpsustumise või piiride muutmise tõttu. Selline teave ei olnud senises praktikas alati üheselt ja õigel ajal kättesaadav ning andmete ebatäpsus ilmnes sageli alles tehingute või vaidluste käigus.
Lisaks sätestatakse automaatne andmevahetus juhtudel, kus tegemist on tehniliste ja informatiivsete andmetega ning andmete muutmine ei mõjuta isikute õigusi. See vähendab käsitsi menetlemise vajadust ja aitab kaasa riiklike infosüsteemide tõhusamale toimimisele.
6.4.3. Mõju andmete kvaliteedile, kättesaadavusele ja läbipaistvusele
Muudatusega tagatakse andmete kvaliteet ja läbipaistvus, muutes kasutajale nähtavaks info, et andmed on ebatäpsed. Muudatusega suureneb registriandmete kasutajate teadlikkus kinnisasjadega seotud tegelikest õigussuhetest. See omakorda vähendab vajadust selgitada neid asjaolusid maaomanikele ükshaaval.
Infoühiskonna vaates toetab eelnõu põhimõtet, et riiklikud registrid peavad pakkuma usaldusväärset, ajakohast ja arusaadavat teavet, mis on digiriigi toimimise ning õiguskindluse oluline eeldus.
6.4.4. Infosüsteemide arendamise vajadus ja ulatus
Eelnõu rakendamine eeldab teatud ulatuses infotehnoloogilisi täiendusi, kuid ei nõua infosüsteemide arhitektuuri põhimõttelist ümberkujundamist ega uute infosüsteemide loomist. Arenduste eesmärk on täpsustada olemasolevate süsteemide funktsionaalsust ja parandada nende koostoimet, et tagada eelnõus kavandatud regulatsiooni rakendamine.
Peamine arendusvajadus on seotud maakatastri (sh kitsenduste kaardi ja PARI19 töölaua) ning kinnistusraamatu vahelise andmevahetuse täiendamisega, et võimaldada katastripidaja informatiivsete märgete korrektset loomist, edastamist ja kuvamist kinnistusraamatu registriosa kolmandas jaos. Arenduste eesmärk on teha piiratud asjaõiguste alade andmete ebatäpsus registrikasutajatele nähtavaks ning tagada, et info liiguks registrite vahel automatiseeritult ja läbipaistvalt. Lisaks on vaja arendada tehnilist võimekust riigi postkasti teenusega liitumiseks.
Maakatastri arenduste maksumus on kuni 60 000 eurot. Tegemist on ühekordse arenduskuluga, mis katab üksnes katastri arendused (kitsenduste kaart, vajaduse korral PARI töölaud ning teenus andmete edastamiseks kinnistusraamatusse).
Eelnõu rakendamine ei eelda uute ametikohtade loomist ega personali suurendamist. Kavandatavate infosüsteemide arendustega ei kaasne eraldiseisvaid püsikulusid väljaspool Maa‑ ja Ruumiameti tavapärast infosüsteemide haldus‑ ja hoolduskulu ning arendustejärgne hooldus toimub olemasoleva majandamiskulu raames. Seetõttu ei teki eelnõu rakendamisel täiendavat iga‑aastast rahastamisvajadust. Arendustega seotud kulusid ei indekseerita, kuna tegemist on ühekordse investeeringuga, mis on suunatud konkreetse funktsionaalsuse loomisele ja mille eesmärk on toetada eelnõus kavandatud regulatsiooni praktilist rakendamist.
Lisaks on vajalik elektroonilise kinnistusraamatu poolne IT-arendustöö, mille täpne maht ja maksumus sõltuvad lõplikust tehnilisest lahendusest ning täpsustuvad kooskõlastusringi ja tehnilise analüüsi käigus. Kinnistusraamatu infosüsteemi arendused on järgmised: kõigi kinnistute puhul kolmanda jao juurde viide kitsenduste kaardile; registriosade kolmanda jao juurde viide, kus on ebaõige registrikandega piiratud asjaõigus; registriosade kolmanda jao juurde viide, kus peaks olema piiratud asjaõigus, aga see puudub. Kahe viimase rakendamine toimub andmevahetusega, mis hinnanguliselt tähendab kolm kuni neli nädalat tööd. Arendustöid tehakse sisemiste ressurssidega. Hinnanguline maksumus on ligikaudu 10 000 eurot.
6.4.5. Mõju ulatus, sagedus ja riskid
Mõju ulatus on vähene, kuna muudatused puudutavad keskseid riiklikke registreid, kuid ei too kaasa ulatuslikke tehnoloogilisi ümberkorraldusi.
Ebasoovitava mõju risk on väike kuni mõõdukas. Mõju avaldumise sagedus avaldub ühekordse arendusega. Suurim risk on seotud eelarveliste vahendite puudumisega.
6.5. Muude kinnistusraamatumenetluse muudatuste mõju
Muudatusega tehakse ka kinnistusraamatumenetluse täpsustusi, mille mõju on võrreldes maakorraldus- ja katastritoimingutega piiratud, kuid mis suurendavad menetluse selgust, registriandmete usaldusväärsust ning kasutajate õiguskindlust.
Tähtajalise õiguse või märkuse kustutamise täpsustamine vähendab tõlgendusriski olukorras, kus õigus või märkus on seatud kindlaks tähtajaks ning tähtaeg on möödunud. Muudatus ei muuda õiguse sisu ega laienda registripidaja pädevust sisuliste vaidluste lahendamiseks, vaid võimaldab vältida põhjendamatut menetluskoormust ja tagada, et kinnistusraamatus ei kajastuks lõppenud õigused või märkused kauem kui vajalik. Mõju kinnisasja omanikele ja puudutatud isikutele on positiivne, kuna registriandmed muutuvad ajakohasemaks ning arusaadavamaks.
Registripidaja vea parandamise regulatsiooni täpsustamine võimaldab parandada ilmselgeid registripidaja enda tekitatud eksimusi kiiremini ja selgemas menetlusraamistikus. Muudatus tugevdab kinnistusraamatu õigsust ja usaldatavust ning vähendab vajadust keerukamate parandamismenetluste või vaidluste järele. Puudutatud isikute õigused on kaitstud, kuna enne parandamist antakse neile võimalus esitada vastuväiteid. Mõju Tartu Maakohtu kinnistusosakonna tööle on pigem positiivne, sest eksimuste parandamise kord muutub ühesemaks.
Korteriühistu tasuta juurdepääs korteriomandite registriosade andmetele toetab korteriühistu seadusest tulenevate ülesannete täitmist, eelkõige korteriomanike andmete ajakohast kasutamist ühistu juhtimisel ja suhtluses korteriomanikega. Muudatus taastab korteriühistute juurdepääsuõiguse selgema seadusliku aluse ega too korteriomanikele kaasa uusi kohustusi. Mõju on korteriühistutele positiivne, kuna väheneb andmete saamisega seotud kulu ja halduskoormus.
Korteriomanike jaoks seisneb mõju eelkõige selles, et korteriühistu saab oma seadusest tulenevaid ülesandeid täita ajakohaste registriandmete alusel, ilma et korteriomanikele lisanduks uusi kohustusi või kulusid. Registriandmete parem kättesaadavus korteriühistule toetab korteriomanikega seotud andmete ajakohasena hoidmist ja vähendab andmete puudulikkusest või ebatäpsusest tingitud korralduslikke probleeme.
Kokkuvõttes on nimetatud muudatuste mõju väike kuni mõõdukas ja positiivne. Muudatused ei too kaasa olulist lisakoormust riigiasutustele ega erasektorile, kuid parandavad kinnistusraamatumenetluse toimivust, andmete ajakohasust ja registrikasutajate andmetele tuginemise kindlust.
6.6. Keskkonnamõjud
Eelnõul puuduvad otsesed keskkonnamõjud (maakasutuse piirangud ega tegevuslubade alused ei muutu), kuid kaudselt võib positiivne mõju avalduda maa otstarbekama kasutuse ja piirivaidluste vähenemise kaudu. Mõju ulatus on väike ja keskkonnamõjude analüüsi ei ole vaja.
6.7. Mõõdikud ja järelhindamine
Eelnõu mõju hindamiseks sobivad järgmised mõõdikud, mis on kooskõlas mõjude hindamise metoodika soovitusega kasutada kontrollitavaid näitajaid (trend on kahanev):
1. juhtumite arv, kus maakorraldustoimingu lõpuleviimiseks nõutakse notariaalset tehingut;
2. katastri ja kinnistusraamatu andmete erinevuste arv (nt lahendamata lahknevused);
3. pooleliolevate notariaalset tõestamist vajavate maakorraldustoimingute arv.
Järelhindamine on otstarbekas teha pärast rakendamist perioodil, mil uus praktika on rakendunud, ning tugineda registrimenetluse statistikale ja vaidlusjuhtumitele (kvalitatiivne tagasiside).
Kokkuvõte
IT‑arendusi on vaja uue märgete lahenduse tegemiseks, kuid andmevahetus tugineb olemasolevale X‑tee andmevahetusele ja kehtivatele infosüsteemidele. Informatiivsete märgete kasutamise ja selgitamisega suurendatakse kõigi kinnistusraamatu kasutajate teadlikkust. Mõjude järelhindamine on võimalik menetlusele kuluva aja ja vaidluste arvu muutuse analüüsimise kaudu.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Seaduse rakendamine eeldab eelkõige olemasolevate riiklike registrite ja menetluspraktika kohandamist. Riigi tasandil on peamised tegevused Maa- ja Ruumiameti ning Tartu Maakohtu kinnistusosakonna töökorralduse täpsustamine, maakatastri ja kinnistusraamatu vahelise andmevahetuse täiendamine, katastripidaja informatiivsete märgete loomise ja edastamise võimaldamine ning vajalike juhiste ja selgituste ettevalmistamine menetlejatele ja registrikasutajatele.
Mõju riigieelarvele ja IT-süsteemide arenduskulud. Seaduse rakendamisega kaasnevad riigile ühekordsed arenduskulud ja arendused tehakse olemasolevates infosüsteemides. Maakatastri arenduste, sealhulgas kitsenduste kaardi, vajaduse korral PARI töölaua ning kinnistusraamatule andmete edastamise teenuse hinnanguline ühekordne maksumus on kuni 60 000 eurot. Elektroonilise kinnistusraamatu arendustööde hinnanguline maksumus on ligikaudu 10 000 eurot ning töö on kavandatud teha olemasolevate sisemiste ressurssidega. Tegemist on ühekordsete arenduskuludega, mis tehakse olemasolevate infosüsteemide raames ja ei eelda uute infosüsteemide loomist või infosüsteemide arhitektuuri põhimõttelist ümberkujundamist.
Kulude katteallikad. Maa- ja Ruumiameti arenduskulude katmine kavandatakse eelkõige riigi eelarvestrateegia ning riigieelarve koostamise protsessis esitatavate lisataotluste kaudu või vajaduse korral lisaeelarve menetluses. Kui nimetatud lisataotlusi ei rahuldata või lisavahendeid ei eraldata, tuleb arenduste elluviimiseks leida muu katteallikas vastutava valitsemisala eelarvevahenditest, sealhulgas tööde ajakava või ulatuse ümberprioriseerimise kaudu. MKM MRO majanduskulude eelarvest suunatakse vahendid Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskus (KeMIT) eelarvesse (investeeringuteks) valdkondliku poliitika rakendamise eesmärgil MaRU infosüsteemide arendamiseks ja toimepidevuse tagamiseks Minukatastri ja Riigi kinnisvara ruumiandmete keskkonna arendustöödeks. Elektroonilise kinnistusraamatu arendused tehakse Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalas olemasolevate sisemiste ressurssidega.
Seaduse rakendamine ei eelda uute ametikohtade loomist. Arendustejärgne haldus ja hooldus toimub Maa- ja Ruumiameti ning kinnistusraamatu infosüsteemi tavapärase majandamis- ja hoolduskulu raames, mistõttu ei kaasne seaduse rakendamisega riigile täiendavat iga-aastast püsikulu väljaspool tavapäraseid eelarvelisi vahendeid.
Mõju kohaliku omavalitsuse üksustele. Kohalike omavalitsuste ülesanded seaduse rakendamisel sisuliselt ei muutu. Kohalikud omavalitsused jätkavad maakorraldustoimingute kooskõlastamise ja korraldamisega kehtivas õiguses ettenähtud ulatuses. Muudatusega ei panda kohalikele omavalitsustele uusi aruandlus-, taotlus- ega rahastamiskohustusi. Seetõttu ei kaasne neile täiendavaid otseseid kulusid ega vajadust täiendava riigieelarvelise toetuse järele.
Tulud. Seaduse rakendamisega ei ole ette näha otseseid täiendavaid tulusid riigile ega kohalikele omavalitsustele. Riigilõivuseaduse muudatusega täpsustatakse, et maakorraldustoimingu lõpuleviimise eest kinnistusraamatus riigilõivu ei võeta. Kuna maakorralduses ei võeta riigilõivu ka praegu, siis mõju riigilõivutulule puudub. Kaudne positiivne mõju seisneb menetluste lühenemises, pooleli jäävate toimingute arvu vähenemises ning maakatastri ja kinnistusraamatu andmete paremas kooskõlas.
8. Rakendusaktid
8.1. Uued rakendusaktid
Uusi rakendusakte ei kavandata.
8.2. Muudetavad rakendusaktid
Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb muuta keskkonnaministri 14. augusti 2018. aasta määrust nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“. Muudatuse aluseks on eelnõu § 1 punkt 14 ja § 4 punkt 1.
Rakendusaktide kavand on esitatud seletuskirja lisas 1.
8.3. Kehtetuks muutuvad rakendusaktid
Seoses eelnõu seadusena vastuvõtmisega ei tunnistata kehtetuks rakendusakte.
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 2027. aasta 1. juunil. Jõustumistähtaja valikul on arvestatud vajadusega jätta pärast seaduse vastuvõtmist piisav aeg seaduse rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks. Eelnõu rakendamine eeldab eelkõige maakatastri ja kinnistusraamatu vahelise andmevahetuse täiendamist, katastripidaja informatiivsete märgete loomise ja edastamise tehnilise lahenduse kasutuselevõttu ning menetluspraktika ja juhiste täpsustamist Maa- ja Ruumiametis. Kuuekuulist tähtaega saab pidada piisavaks, et maamõõtjad saaksid hinnata enda valduses olevate andmete mahtu. Üksnes maamõõtjate arv (108) ei ole piisav, sest andmemaht võib nende vahel erineda. Lisaks teavitatakse maamõõtjaid muudatusest.
Vajalik vacatio legis peab võimaldama teha nimetatud tehnilised ja töökorralduslikud ettevalmistused pärast seda, kui seaduse lõpptekst on Riigikogus vastu võetud ning rakendajatel on kindlus jõustuva regulatsiooni sisu suhtes. Arvestades, et seaduse rakendamiseks vajalikud infosüsteemide arendused on piiratud mahuga ja tehakse olemasolevate infosüsteemide raames, piisab pärast seaduse vastuvõtmist üldjuhul vähemalt kolmekuulisest ettevalmistusajast. Selle aja jooksul on võimalik täpsustada tehnilised nõuded, teha vajalikud arendused ja testimised, valmistada ette menetlusjuhised ning teavitada menetlejaid ja registrikasutajaid muudatustest.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0804/01. Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele: Tartu Maakohtu kinnistus- ja registriosakond, Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Omanike Keskliit, Eesti Geodeetide Ühing, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikohus, Notarite Koda, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Arhitektide Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Eesti Maaülikool, Eesti Pangaliit, Eesti Maastikuarhitektide Liit ja Riigikogu.
Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastas märkusteta.
Eelnõu kohta esitasid märkused ja ettepanekud Riigikohus, Tartu Maakohus kinnistusosakond, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Geodeetide Ühing, Notarite Koda, Tartu Ülikool Õigusteaduskond. Tagasiside põhjal on eelnõu täiendatud. Eelnõule esitatud märkuste kooskõlastustabel on seletuskirja lisas 2.

Algatab Vabariigi Valitsus 9. novembril 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Seletuskiri.pdf

Maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Kehtiva regulatsiooni kohaldamisel on avaliku ja eraõiguse valdkonnas ilmnenud mitu probleemi,

mis puudutavad eelkõige maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla. Peamine probleem

seisneb selles, et katastriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tulemusel võib ilmneda

vastuolu kinnistusraamatusse kantud piiratud asjaõiguse ja selle tegeliku ruumilise paiknemise

vahel. Piiratud asjaõiguse asukoht looduses ei muutu, kuid katastriüksuse piiride täpsustumisel

võib selguda, et kinnistusraamatu kanne ei kajasta õiguse tegelikku ruumilist seost kinnisasjaga.

Kehtiv regulatsioon ei võimalda sellist lahknevust piisavalt selgelt registrites nähtavaks teha,

mistõttu võib vastuolu jääda maaomanikele, õigustatud isikutele, notaritele ja teistele

registrikasutajatele varjatuks.

Seaduse eesmärk on teha kinnisasjadega seotud andmed arusaadavamaks ja asjaajamine

lihtsamaks. Kui kinnistu piire parandatakse või täpsustatakse ning selle käigus selgub, et mõni

servituut, tehnovõrk või muu piiratud asjaõigus ei paikne registrites õigesti, peab see edaspidi

olema nähtav nii kinnistusraamatus kui ka maakatastris. See aitab vältida olukorda, kus probleemist

saadakse teada alles kinnisasja pärimisel, ehitamisel või vaidluse käigus. Samuti lihtsustatakse

avalikes huvides rajatud tehnovõrkude ja -rajatistega seotud õiguste ülekandmist õigesse

registriossa. Kui veetoru, elektrikaabel või muu avalik tehnovõrk jääb looduses samasse kohta ja

muutub üksnes kinnistu piir või registrikanne, piisab õiguse ülekandmiseks võrguvaldaja

digitaalsest nõusolekust. Nii väheneb maaomanike, tehnovõrkude omanike ja riigiasutuste

asjaajamine, hoitakse kokku aega ja raha ning registrites kajastub paremini tegelik olukord.

Seaduse tulemusel suureneb registriandmete läbipaistvus ja õiguskindlus olukordades, kus varem

võisid vastuolud jääda registrikasutajatele nähtamatuks. Lisaks paraneb maakatastri ja

kinnistusraamatu andmete kooskõla ning väheneb haldusmenetluste ja andmevahetusega seotud

koormus. Muudatused mõjutavad eelkõige kinnisasjade omanikke, piiratud asjaõiguste omajaid,

maamõõtjaid, notareid, kohalikke omavalitsusi, Maa- ja Ruumiametit ning kinnistusosakonda.

Seadusega ei kehtestata maaomanikele ega ettevõtjatele uusi aruandlus-, taotlus- ega

teavitamiskohustusi. Maakorraldus- ja registrimenetluste lihtsustamine, automaatse

andmevahetuse selgem sätestamine, notariaalsete vorminõuete leevendamine ning dubleerivate ja

käsitsi tehtavate toimingute vähendamine kahandavad menetlusosaliste aja- ja rahakulu.

Vormileevendus puudutab üksnes asjaõigusseaduse §-s 226 kavandatud erandit: avalikes huvides

vajaliku tehnovõrgu või -rajatisega seotud isikliku kasutusõiguse ülekandmisel selle järjekoha

määramist, kui senist järjekohta ei ole võimalik säilitada. Avalikus sektoris võib üksikute

keerukamate menetluste töökoormus asjaolude kontrollimise ja puudutatud isikute teavitamise

tõttu mõnevõrra suureneda, kuid tervikuna on mõju töökoormusele neutraalne või vähenev, sest

selgem menetluskord ja registriandmete korrastamine vähendavad korduvaid toiminguid,

hilisemaid parandusi ja vaidlusi. Seetõttu ei ole halduskoormuse kasvu tasakaalustamiseks vaja ette

näha eraldi meetmeid.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ettevalmistamises osalesid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Maa- ja

Ruumiameti valdkondlikud eksperdid, kelle kaasamine oli vajalik maakorraldustoimingute,

kinnisasjaõiguse ja registriõiguse kokkupuutepunktide sisuliseks analüüsiks. Eelnõu koostamisse

kaasati ka Tartu Maakohtu kinnistus- ja registriosakond ning Justiits- ja Digiministeerium. Eelnõu

ja seletuskirja on välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi MKM)

maa- ja ruumipoliitika osakonna maapoliitika valdkonnajuht Vello Kima ([email protected]),

Justiits- ja Digiministeeriumi tsiviilõiguse talituse nõunik Kadri Laud ([email protected]),

Maa- ja Ruumiameti riigile maade omandamise ja maakorralduse osakonna juhataja Merje Krinal

([email protected]), õigusosakonna jurist Terje Liivak ([email protected]),

katastritoimingute osakonna juhataja Tiina Oeselg (töösuhe peatatud), katastritoimingute osakonna

nõunikud Eva Vaagert ([email protected]) ja Alo Kotka ([email protected]),

arhiiviosakonna juhataja Kristi Mägi ([email protected]) ning maaomandi infosüsteemide

arenduse osakonna juhataja Priit Kuus ([email protected]).

Eelnõu õigusekspertiisi on teinud MKM-i õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass

([email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome

korralduse talituse toimetaja Merike Koppel ([email protected]). Seletuskirja on

keeletoimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on kaudselt seotud menetluses oleva ruumiandmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõuga1, milles käsitletakse muu hulgas ruumiandmete kogumise,

töötlemise ja avalikustamisega seotud küsimusi ning maakatastri tasuliste teenuste loomist.

Mõlemad eelnõud puudutavad Maa- ja Ruumiameti peetavate andmete kvaliteeti ja kasutatavust.

Käesolev eelnõu keskendub siiski maakorraldustoimingute, maakatastri ja kinnistusraamatu

andmete koostoime täpsustamisele ning ei sõltu nimetatud eelnõu menetlusest ega jõustumisest.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega. Samas on eelnõu reguleerimisesemel

puutumust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse

üldmäärus) kohaldamisega, kuna eelnõuga täpsustatakse maakatastris ja sellega seotud

infosüsteemides töödeldavate isikuandmete säilitamise ja logiandmete säilitamise põhimõtteid

ning maamõõtjale edastatud isikuandmete kustutamise/hävitamise kohustust.

Eelnõu väljatöötamine põhineb maakatastriseaduse, maakorraldusseaduse,

kinnistusraamatuseaduse jt seaduste muutmise seaduse väljatöötamiskavatsusel2 (edaspidi VTK),

mis esitati jätkutegevusena Vabariigi Valitsuse 12. juuni 2025. aasta valitsuskabineti nõupidamisel

antud ülesandele töötada välja seaduseelnõu ning pikemaajalised tõhustamisplaanid, millega

lahendatakse maakorraldustoimingute ja kinnisasjaõiguse regulatsioonides ilmnenud peamised

probleemid. VTK koostamise järel määrati eelnõu esitamise tähtajaks 2026. aasta II kvartal.

1 Ruumiandmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu,

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6394f2fc-7fbe-434f-bb2d-00542c1f282a. 2 Maakatastriseaduse, maakorraldusseaduse, kinnistusraamatuseaduse jt seaduste muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsus, https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e820dca-e0c2-4e33-be18-a9ee94524366.

Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste redaktsioone:

1) maakatastriseadus (RT I, 12.05.2026, 17);

2) asjaõigusseadus (RT I, 30.06.2026, 5);

3) kinnistusraamatuseadus (RT I, 28.11.2024, 5);

4) maakorraldusseadus (RT I, 04.12.2024, 17);

5) riigilõivuseadus (RT I, 11.07.2026, 168).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu algatamise vajadus ja seaduse eesmärk

Eelnõu koostamise tingis vajadus parandada maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla,

vähendada registrite pidamisega seotud halduskoormust ning luua selgemad õiguslikud alused

andmevahetuseks, isikuandmete töötlemiseks ja registriandmete korrastamiseks. Praktikas on

ilmnenud olukordi, kus katastritoimingute tulemusel ei vasta kinnistusraamatu kolmandasse jakku

kantud piiratud asjaõiguse kanne selle tegelikule ruumilisele paiknemisele looduses. Samuti

sisaldavad kehtivad menetlused käsitsi toiminguid ja dubleerivaid tegevusi, mida on võimalik

lihtsustada registrite andmevahetuse arendamise kaudu. Seaduse eesmärk on suurendada

registriandmete usaldusväärsust, parandada õigusselgust ning vähendada haldus- ja töökoormust.

Seaduse eesmärk on luua maa‑ ja kinnisvaraõiguse valdkonnas õigusselgus ning toimivad

menetlused, tagades, et maakorraldustoimingute läbiviimine ja nende lõpetamiseks tehtavad

kinnistusraamatu kanded moodustavad ühtse läbipaistva terviku.

2.2. Senine regulatsioon ja praktika

Kehtiv maakorralduse, maakatastri ja kinnistusraamatu regulatsioon tugineb põhimõttele, et

maakorraldustoimingud on haldus‑ ja registritoimingud, mille eesmärk on kinnisasjade piiride

korrastamine, osade vahetamine ja maakasutuse otstarbekamaks muutmine.

Maakorraldustoimingud viiakse läbi haldusorgani ehk Maa- ja Ruumiameti hallatavas

elektroonilises katastripidamise keskkonnas maakorralduskava alusel ning nende tulemus kajastub

katastriandmetes ja kinnistusraamatus.

Lahendamist vajav probleem on maakatastri ja kinnistusraamatu andmete erinevus, eeskätt piiratud

asjaõigustega seotud ruumiandmete puhul. Kehtiv õigus võimaldab katastris, s.o eelkõige

kitsenduste kaardil, kajastada kinnistusraamatu kolmandasse jakku kantud piiratud asjaõiguse

ruumilist ulatust. Olukorras, kus katastriüksuste katastriandmete parandamise või piiride

kindlakstegemise tulemusel ei vasta piiratud asjaõiguse ruumiline ulatus kinnistusraamatu kandele,

ei võimalda kehtiv õigus neid erinevusi kinnistusraamatus nähtavaks teha. Praktikas tähendab see,

et registrite kasutajad, sealhulgas notarid ja puudutatud isikud, ei pruugi kinnistusraamatusse

kantud piiratud asjaõiguse tegelikust asukohast teada saada enne, kui see ilmneb tehingute või

vaidluste käigus. Selline ebaselgus on majanduslikult koormav ka avalikes huvides rajatud

tehnovõrkude ja -rajatiste omanikele.

Lisaks on vajadus reguleerida katastriandmete, sealhulgas isikuandmete, säilitamise õiguslikku

alust ja ulatust. Kuigi katastris on andmeid seni tähtajatult säilitatud, ei ole see põhimõte olnud

seaduse tasandil sõnaselgelt sätestatud. See on tekitanud ebaselgust nii andmekaitse vaatenurgast

kui ka andmete ajajoone seisukohalt, eriti olukordades, kus on vaja tugineda varasematele piiride,

omandi ulatuse või menetluste andmetele.

Kokkuvõttes iseloomustab praegust olukorda see, et kehtiv õigus ja selle rakendamine ei ole

kooskõlas maakorraldustoimingute eesmärgiga. Menetluste pikenemine ja registriandmete

ebakõlad on mõjutanud maakorralduse tegemist ning tekitanud põhjendamatut halduskoormust ja

bürokraatiat. Nende VTK‑s kirjeldatud probleemide lahendamiseks on vaja täpsustada

regulatsiooni, et tagada ühtne rakenduspraktika ja toimiv registrite andmevahetus.

2.3. Kavandatavad lahendused

Eelnõuga on ette nähtud kolm suuremat muudatust:

Maakatastri ja kinnistusraamatu vahelise andmevahetuse reguleerimine ning automaatsete

andmevahetuslahenduste võimaldamine nendes osades, kus see ei mõjuta isikute asjaõigusi, aitab

tagada registriandmete ajakohasuse. Eesmärk on teha piiratud asjaõigustega seotud

ruumiandmete ebatäpsus nähtavaks ilma, et see muudaks kinnisasja õiguslikku režiimi või looks

uusi õigusi ja kohustusi. Õigusriigi seisukohalt ei saa olla eelistatud olukord, kus kaks riiklikku

registrit sisaldavad samal põhjusel ebatäpseid andmeid, kuid see vastuolu on kasutajate eest

varjatud. Kui kehtivale õigusele tuginedes katastrikande tegemiseks ei ole puudutatud isikute

nõusolekud vajalikud, kuid toiminguga kaasneb vajadus muuta kinnistusraamatu kolmanda jao

kandeid, küsitakse nõusolekuid nende õiguste ülekandmiseks. Nõusolekute mittesaamisel lisatakse

kinnistusraamatusse informatiivne märge ja teavitatakse puudutatud isikuid.

Katastriandmete, sealhulgas isikuandmete säilitamise põhimõtete sõnaselge sätestamine

seaduse tasandil tagab õiguskindluse ning ühtlasi võimaldab säilitada arhiiviväärtuslikuks

tunnistatud katastri andmekogu ajalise järjepidevuse, mis on vajalik nii avalike ülesannete täitmisel

kui ka kinnisasjadega seotud õigussuhete kindlakstegemisel. Kavandatud lahendused tagavad

isikuandmete töötlemise kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679

(isikuandmete kaitse üldmäärus) ning andmekaitseõiguse põhimõtetega.

Tehnovõrkude ja -rajatiste omanike menetluskoormust vähendatakse olukordades, kus

maakorraldustoimingu tõttu on vaja kanda avalikes huvides seatud piiratud asjaõigus, sealhulgas

isiklik kasutusõigus, üle teise kinnistu registriossa. Eesmärk on võimaldada selliseid muudatusi

teha selges menetlusraamistikus ning ilma täiendavate vorminõuete ja notariaalsete toiminguteta

juhul, kui asjaõiguse sisu ei muutu. Sellega luuakse tehnovõrkude ja -rajatiste omanike antavatele

nõusolekutele vormileevendus, mis toetab taristu järjepidevat toimimist, kiirendab menetlusi ning

hoiab ära liigse haldus- ja ajakulu.

Kokkuvõttes on eelnõus kavandatud lahendused proportsionaalsed ja vahetult seotud eelnõu

eesmärkidega, võimaldades tagada õigusselgust, registriandmete kvaliteeti ning kehtiva õiguse

rakendamist, jättes samas ruumi väljatöötamiskavatsuses käsitletud laiemate küsimuste edasiseks

etapiviisiliseks lahendamiseks.

2.4. VTK kooskõlastamise tulemused ja eelnõu vastavus

Eelnõu väljatöötamiseks koostati 2025. aasta sügisel VTK3, milles kaardistati

maakorraldustoimingute läbiviimisel ja kinnisasjaõiguse rakendamisel ilmnenud peamised

probleemid ning kaaluti võimalikke lahendusi.

VTK kooskõlastamise käigus toetati üldiselt maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla

parandamist, registrite automaatse andmevahetuse lihtsustamist ning menetluskoormuse

vähendamist. Samas peeti oluliseks täpsustada kavandatavate muudatuste eesmärke, mõju,

registriandmete kooskõla käsitlevaid lahendusi, isikuandmete töötlemise regulatsiooni ja

mõjuanalüüsi põhjendusi. Samuti rõhutati vajadust hinnata kavandatavate muudatuste mõju

registrite usaldusväärsusele, menetluspraktikale ja puudutatud isikute õigustele. Eelnõu

väljatöötamisel on arvestatud väljatöötamiskavatsuse koostamise ja kooskõlastamise käigus

saadud tagasisidet ning tuvastatud probleeme.

Muudatused ei kujuta endast terviklikku reformi, vaid eelnõuga rakendatakse VTK-s käsitletud

lahendusi etapiviisiliselt, keskendudes nendele küsimustele, mille õiguslik käsitlus on käesolevas

etapis piisavalt küps ja mille regulatiivne lahendamine on esmajärjekorras vajalik. Eelnõuga

viiakse muu hulgas ellu eelkõige need lahendused, mille puhul on kujunenud piisav

rakenduspraktika.

Ülejäänud VTK-s käsitletud probleemid eeldavad täiendavat analüüsi, põhjalikku avalikku arutelu

ja laiemat huvirühmade kaasamist või etapiviisilist lahendamist ning neid käsitletakse eraldi

edasistes õigusloomealgatustes. Järgmiste etappide ettevalmistamiseks on MKM teadus- ja

arendusvooru raames sõlminud 2026. aastal kaheaastase uuringuprojekti (LÕIM) Tartu Ülikooliga.

Projekti eesmärk on teha kindlaks kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuste praeguse tööjaotuse

peamised kitsaskohad maakorralduse otsustusprotsessis, töötada välja paremad lahendused ning

analüüsida notari ja avaliku halduse rolli maakorraldustoimingute lõpetamise

kinnistamisprotsessis.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Seaduste muutmise sätete selgitused

§ 1. Maakatastriseaduse (MaaKatS) muudatused:

§ 1 punkt 1. Seaduses asendatakse tekstiosa „katastriüksuse moodustamise korraga, mille

kehtestab valdkonna eest vastutav minister“ tekstiosaga „valdkonna eest vastutava ministri“, kuna

sama määruse kohta sätestatud mitu volitusnormi, milles korratakse määruse andjat ja õigusakti

liiki. Selline kordamine ei ole kooskõlas HÕNTE § 11 lõikega 4, mille kohaselt märgitakse

õigusakti andja ja liik volitusnormis ning volituse eesmärki, sisu ja piire võib täpsustada seaduse

teistes sätetes. Rakendusakti pealkiri määratakse määruse andmisel ning selle hilisem muutmine ei

peaks tingima seaduse muutmist. Muudatus ei muuda volitusnormide sisu ega mõjuta nende alusel

antud määruse kehtivust. Muudatusega kõrvaldatakse seadusest üksnes sama rakendusakti

nimetuse korduv kasutamine.

3 Maakatastriseaduse, maakorraldusseaduse, kinnistusraamatuseaduse jt seaduste muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsus, https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e820dca-e0c2-4e33-be18-a9ee94524366.

§ 1 punkt 2. MaaKatS § 1 lõike 2 muudatusega ajakohastatakse maakatastriseaduse

terminoloogiat. Kehtivas lõikes kasutatakse mõistet „riigi põhiregister“, mis pärineb varasemast

andmekogude seadusest ega ole kehtiva avaliku teabe seaduse kohane andmekogude õiguslik

liigitus. Kehtivas avaliku teabe seaduses ei liigitata andmekogusid riigi põhiregistriteks, riiklikeks

registriteks ja muudeks andmekogudeks, vaid reguleeritakse andmekogude asutamise ja haldamise

aluseid üldiselt. Muudatus ei anna maakatastrile iseseisvat andmetöötluse alust ega loo eraldi

andmetöötluse erikorda. Maakatastri pidamise eesmärk, töödeldavate andmete koosseis,

andmeandjad, andmete säilitamine, juurdepääs ja väljastamine tulenevad maakatastriseadusest

ning selle alusel antud õigusaktidest. Muudatus on terminoloogiline ja ei muuda maakatastri

õiguslikku tähendust, katastripidaja ülesandeid ega katastriandmete kasutamise põhimõtteid.

Kataster jääb riigi infosüsteemi kuuluvaks andmekoguks, mille pidamine on vajalik kinnisasjade

ruumiandmete ja katastriandmete kogumiseks, säilitamiseks ja kasutamiseks seaduses sätestatud

avalike ülesannete täitmisel.

§ 1 punkt 3. MaaKatS § 3 lõiget 4 täiendatakse seoses andmete, sealhulgas isikuandmete

säilitamisega. Maakataster on andmekogu, mis koosneb maaregistrist koos katastrikaartidega ja

katastriarhiivist. Maakatastris andmete säilitamine on jätkuvalt alaline, st andmeid ei kustutata.

Tähtajatult hoitakse ka kõiki vigaseid ja muutunud andmeid, sest alati võib tekkida olukord, kus

on vaja tuvastada eelmised seisundid, tõendada kellelegi mingi ajahetke andmete seisu või

äärmuslikus olukorras pöörata katastrikanne tagasi ehk taastada endine seis. Seetõttu on oluline

säilitada katastrikande aluseks olevaid dokumente tähtajatult sõltumata sellest, missuguses vormis

nad on katastrile esitatud.

§ 1 punkt 4. MaaKatS § 4 lõike 2 punktis 3 täpsustatakse kinnistusraamatu ja maakatastri

andmevahetust katastripidaja informatiivsete märgete tegemiseks. KRS § 7719 lõikes 3 on

sätestatud, et maakatastriseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud andmed edastab kinnistusraamatule

maakataster. Sellega seonduvalt muudetakse ka KRS § 7713 lõiget 1 üldsõnalisemaks ja

sätestatakse märke sisu MaaKatS § 9 lõigetes 26–27.

Kavandatava muudatuse eesmärk ei ole täpsustada kahe registri vahelist andmevahetust, vaid teha

märke abil nähtavaks katastriandmete parandamise või piiri kindlakstegemise tulemusel ilmnenud

registriandmete erinevused. Katastriandmete parandamine ei ole MaaKS-i kohaselt eraldiseisev

maakorraldustoiming, kuid sisult on see analoogne piiride kindlakstegemisega olukorras, kus

kinnisasja omanikud piiri asukohas kokku ei lepi. Sellisel juhul registreeritakse kindlakstehtud piiri

andmed maakatastris katastripidaja otsuse alusel, mis koostatakse maakorralduse läbiviija esitatud

katastrimõõdistamise ja piiri kindlakstegemise dokumentide põhjal (MaaKS § 10 lõige 63,

MaaKatS § 8 lõiked 1 ja 31).

Kehtiv õigus võimaldab katastris kajastada kinnistusraamatu kolmandasse jakku kantud piiratud

asjaõiguse ruumilist ulatust. Kui katastriüksuste katastriandmete parandamise või piiride

kindlakstegemise tulemusel ei vasta piiratud asjaõiguse ruumiline ulatus kinnistusraamatu kandele

ja kui seda piiratud õigust ei ole võimalik katastripidaja kinnistamisavalduse alusel õigesse

registriossa üle kanda, siis kavandatava muudatuse jõustumise järel nähtub edaspidi

kinnistusraamatust sellekohane märge. Tegemist on olukorraga, kus katastriandmete ebatäpsuse

tõttu on piiratud asjaõigus seatud koormama kinnisasju ebaõigesti. Tegemist ei ole olukorraga, kus

piiride muutmisega muudetakse andmed registrites ebaõigeks, vaid tehakse nähtavaks juba varem

alusandmete ebatäpsusest tingitud vead.

Katastripidaja märge (edaspidi märge) on seotud kinnistusraamatu registriosa kolmanda jao

kandega ning sõltub vastava kande olemasolust. Selliste märgete lisamine on informatiivne ega

muuda kinnisasja õiguslikku režiimi. Informatiivse märke lisamine loob eeldused, et puudutatud

isikud ja notarid on teadlikud probleemist, et piiratud asjaõiguse ruumiline ulatus ei vasta

kinnistusraamatu kandele, ning võimaldab puudutatud isikutel vajaduse korral omavahel

kokkuleppeid sõlmida. Samas ei võrdsustata katastripidaja informatiivset märget

kinnistusraamatusse kantava märkega ega omistata sellele automaatselt samasugust heauskset

omandamist välistavat toimet. Vaata täpsemalt § 1 punkti 10 selgitusi.

§ 1 punkt 5. MaaKatS § 4 lõikes 31 asendatakse sõna „ristkasutuse“ sõnaga „vahetuse“. Muudatus

on terminoloogiline ja ajakohastab maakatastriseaduse sõnastust kooskõlas kehtiva andmekogude

ja riigi infosüsteemi regulatsiooniga. Mõiste „ristkasutus“ pärineb varasemast andmekogude

käsitlusest ega kirjelda piisavalt täpselt andmekogudevahelist andmete edastamist kehtiva õiguse

tähenduses. Kehtivas õiguses on asjakohasem kasutada mõistet „andmevahetus“ või vastavas

kontekstis „andmete vahetamine“, sest andmekogudevaheline andmete liikumine peab tuginema

seadusele või seaduse alusel antud õigusaktile ning toimuma selles määratud eesmärgil, juhtudel

ja ulatuses.

Muudatus ei loo uut andmetöötluse alust ega laienda maakatastri andmete saamise või väljastamise

õigust. Andmevahetuse õiguslik alus, eesmärk, andmekoosseis ja ulatus peavad tulenema seadusest

või selle alusel antud õigusaktist. Terminoloogiline täpsustus aitab vältida ekslikku arusaama, et

andmekogude „ristkasutus“ võiks iseenesest anda aluse andmete töötlemiseks või kasutada

andmeid väljaspool õigusaktis sätestatud eesmärki.

§ 1 punkt 6. MaaKatS § 4 lõikes 41 asendatakse sõna „elektroonilise ristkasutuse teel“ sõnaga

„elektrooniliselt“. Muudatus on seotud § 1 punktis 5 selgitatud terminoloogilise täpsustusega.

§ 1 punkt 7. MaaKatS § 5 lõige 4 muudetakse. Muudatus on seotud § 1 punktis 5 selgitatud

terminoloogilise täpsustusega.

§ 1 punkt 8. MaaKatS § 51 tekst muudetakse. Muudatus on seotud § 1 punktis 5 selgitatud

terminoloogilise täpsustusega, millega loobutakse mõistest „ristkasutus“. Lisaks täpsustatakse, et

tegu ei ole volitusnormiga vaid viitega andmevahetust käsitlevatele õigusaktidele. Näiteks

katastripidaja ja Tartu Maakohtu kinnistusosakond vahetavad andmeid Vabariigi Valitsuse4 poolt

kehtestatud korras ja ulatuses (MaaKatS § 4 lg 4).

§ 1 punkt 9. MaaKatS §-ga 52 luuakse katastripidajale selge õiguslik alus isikuandmete

töötlemiseks ja andmete saamiseks teistest andmekogudest.

Lõikega 1 sätestatakse õigus töödelda isikuandmeid ulatuses, mis on vajalik maakatastriseadusest

tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas maakorraldustoimingute tegemiseks ja

haldusmenetluse läbiviimiseks. Isikuandmete töötlemise õiguslik alusalus on IKÜM artikli 6 lõike

1 punkt e, kuna andmeid töödeldakse avaliku ülesande täitmiseks. Maakatastris säilitatakse

tähtajatult üksnes MaaKatS § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikuandmeid ning andmeid, mis

kuuluvad maakatastriseaduses sätestatud katastriandmete koosseisu või moodustavad osa

katastrikande aluseks olevatest dokumentidest. MaaKatS § 52 alusel teistest andmekogudest saadud

andmeid, mis ei kuulu katastriandmete koosseisu ega katastrikande alusdokumentidesse,

4 Kinnistusraamatu täiendavate katastriandmete automaatne uuendamine. Riigi Teataja

kasutatakse menetluses päringuvastusena asjaolude kontrollimiseks ning neid ei salvestata

maakatastris iseseisva andmekoosseisuna. Logiandmete säilitamise tähtajad kehtestatakse

valdkonna eest vastutava ministri määrusega

Lõikega 2 täpsustatakse, milliseid andmeid on katastripidajal õigus saada maakatastriseadusest

tulenevate ülesannete täitmiseks ja haldusmenetluse läbiviimiseks. Andmete saamise õigus hõlmab

andmeid, mida on vaja nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute tuvastamiseks, nendega suhtlemiseks,

nende õigusliku seisundi kontrollimiseks ning kinnisasjaga seotud õiguste ja esindusõiguse

väljaselgitamiseks.

Alaliselt säilitatakse MaaKatS § 9 lõike 2 punktis 7 toodud isikuandmeid ja § 52 toodud

kontaktandmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik menetluse läbiviimiseks, sh kaasamiseks ja

õiguspärasuse tõendamiseks. Kontaktandmed võimaldavad vajaduse korral tõendada

teavitamiskohustuse täitmist kohtu-, järelevalve- või vaidlusmenetluses. Kuna katastripidamise

raames läbiviidud maakorraldustoimingute ja piiride kindlakstegemisega seotud vaidluste

algatamise võimalus ei ole ajaliselt piiratud ning katastrikanne võib olla aluseks kinnistusraamatu

kannetele, on menetluse läbiviimise asjaolude tõendamine vajalik ka pika aja möödumisel.

Kontaktandmete säilitamise eesmärk ei ole isikute hilisem kontakteerimine, vaid katastrikande

aluseks olnud haldusmenetluse õiguspärasuse ja tõendatavuse tagamine. Muid käesolevas lõikes

toodud andmeid andmebaasi ei salvestata ja kasutatakse üksnes esitluskujul.

Katastripidajal on õigus saada rahvastikuregistrist isiku ees- ja perekonnanimi ning isikukood.

Lisaks on tal õigus saada elukoha- ja kontaktandmeid, andmeid perekonnaseisu ja kooselulepingu

sõlmimise kohta, andmeid eestkoste ja isiku teovõime ning subjekti staatuse kohta, sealhulgas

andmeid surma ja andmete puudumise kohta. Abieluvararegistrist on katastripidajal õigus saada

andmeid abieluvaralepingu sõlmimise, abikaasade või registreeritud elukaaslaste vahelise

varasuhte ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta, samuti abieluvaralepingus või

kooselulepingus sisalduvate varaliste õiguste kohta. Pärimisregistrist saab katastripidaja andmed

isiku pärimismenetluse, pärimistunnistuse, pärandvara ühisusest osa võõrandamise ja pärija kohta.

Äriregistrist on katastripidajal õigus saada juriidilise isiku ärinimi, registrikood, asukoha- ja

kontaktandmed ning andmed esindusõiguse ja selle erisuste kohta. Äriregistrist saab katastripidaja

andmed ka juriidilise isiku ärinime muutuse ning äriühingu ühinemise, jagunemise ja

ümberkujundamise kohta. Kinnistusraamatust on katastripidajal õigus saada andmeid kinnisasja ja

kinnisasjaga seotud õiguste kohta. Juriidilise isiku andmed ei ole isikuandmed IKÜM tähenduses,

kuid nende andmete töötlemist reguleeritakse koos isikuandmetega.

Nimetatud andmeid kasutatakse katastrile seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Isiku nime-,

isikukoodi-, elu- ja kontaktandmeid kasutatakse menetlusosaliste tuvastamiseks ning nende

teavitamiseks ja kaasamiseks haldusmenetluses. Perekonnaseisu-, kooselulepingu-, abieluvara-,

eestkoste-, teovõime- ja esindusõiguse andmeid kasutatakse isiku õiguste ja teovõime ning

kinnisasjaga seotud toimingute tegemise õiguse kontrollimiseks. Perekonnaseisu ja varasuhte

andmete kasutamise eesmärk on selgitada, kas menetlusse tuleb kaasata kinnistusraamatusse

kandmata omanik või muu isik, kelle õigusi menetlus puudutab. Neid andmeid hinnatakse

kogumis, et selgitada välja puudutatud isikud. Ilma kontrollita ei ole uurimis- ja teavitamiskohustus

täidetud ja isikute õigused kaitstud. Omanikult, sh kinnisturaamatusse kandmata abikaasalt tuleb

saada maakorralduseks nõusolek. Pärimisregistri andmeid kasutatakse pärijate ning pärimisõiguse

olemasolu tuvastamiseks. Äriregistri andmeid kasutatakse juriidilise isiku staatuse ehk õigusvõime,

õigusjärgluse ja esindusõiguse kontrollimiseks. Kinnistusraamatu andmeid kasutatakse kinnisasja

omanike, piiratud asjaõiguste omajate ja teiste puudutatud isikute väljaselgitamiseks ning katastri-

ja kinnistusandmete kooskõla kontrollimiseks. Nende andmete töötlemine on vajalik eelkõige

katastriüksuse registreerimiseks, katastriandmete parandamiseks, maakorraldustoimingute

tegemiseks, piiride kindlakstegemiseks ning muude seaduses sätestatud haldusmenetluste

läbiviimiseks.

§ 1 punkt 10. MaaKatS § 9 täiendatakse lõigetega 26, 27 ja 28.

Muudatuse eesmärk on tagada, et olukorras, kus piiratud asjaõiguse ruumiline ulatus ei vasta

kinnistusraamatu andmetele koormatud kinnisasja kohta, oleks vastuolu nähtav ja puudutatud

isikuid sellest teavitataks. Märge ei võimalda piiratud asjaõigusi automaatselt ümber kujundada

ega asenda uusi asjaõiguslikke kokkuleppeid. Võimaluse korral korrastatakse piiratud asjaõiguse

registrikanne sama menetluse käigus katastripidaja kinnistamisavalduse alusel. Informatiivset

märget kasutatakse üksnes juhul, kui õigust ei ole võimalik üle kanda või registrikannet korrastada

puudutatud isikute nõusoleku puudumise, õiguste konkurentsi või muu õigusliku takistuse tõttu

lisatakse katastripidaja märked kinnistusraamatus kahte kohta:

Esiteks, et katastriandmete parandamised ja piiride kindlakstegemised jõuaksid lõpuni ning omandi

ulatus oleks registrites õigesti kajastatud, tuleb samade kinnisasjadega seotud piiratud

asjaõigustega tuvastatud probleemide korral lisada automaatse andmevahetusega kinnistusraamatu

kolmanda jao juurde informatiivne märge (skeem 1).

Teiseks lisatakse sarnane märge koos lisainfoga teise kinnistu registriosa kolmanda jao andmete

juurde, mida eelnimetatud piiratud asjaõigus tegelikkuses ruumiliselt koormab, kuid mis ei kajastu

kinnistusraamatus (skeem 2).

Kinnistusraamatusse lisatakse kõikide registriosade juurde kolmanda jao juurde pealkirja alla

veebilink maakatastri kitsenduste kaardile (skeem 1 ja 2), mille kaudu on võimalik tutvuda

kinnisasju koormavate kitsenduste, sealhulgas piiratud asjaõigustega, sundvaldustega ja nende

ruumilise ulatusega kaardil. Kitsenduste kaardile ei dubleerita kinnistusraamatu kannete sisu,

millega on õigustatud isikul võimalik tutvuda e-kinnistusraamatus. Kitsenduste kaardil on

tuvastatav piiratud asjaõiguse ruumiandmete tunnus ja võimalusel kasutatakse tehnoloogilisi

lahendusi, et eristada ebatäpsete asukohtadega asjaõiguste ruumikujusid.

Selliste märgete sissekandmine on informatiivne ega muuda kinnisasja õiguslikku režiimi.

KRS § 771³ lõikes 4 on selgitatud, et kinnistusosakonnal ei ole teatamiskohustust maakatastrist

kinnistusraamatusse ülevõetud andmete kande kohta. See kinnitab, et katastripidaja edastatav info

(sh katastripidaja märked) jõuab kinnistusraamatusse seaduses ettenähtud korras. Katastripidaja

ülesanne on esmalt hinnata võimalust kande korrastamiseks kehtivas õiguses sätestatud alustel. Kui

õiguse ülekandmine on võimalik, esitab katastripidaja vastava kinnistamisavalduse. Kui õiguse

ülekandmine ei ole võimalik puudutatud isikute nõusolekute puudumise, õiguste konkurentsi või

muu õigusliku takistuse tõttu, lisatakse kinnistusraamatusse ja kitsenduste kaardile informatiivne

märge ning puudutatud isikuid teavitatakse sellest.

Kavandatava lahenduse eesmärk on esmalt kasutada kõiki kehtivast õigusest tulenevaid võimalusi

piiratud asjaõiguse registrikande korrastamiseks sama menetluse käigus. Katastripidaja hindab

enne märke tegemist, kas õiguse ülekandmine või registrikande korrastamine on võimalik

kinnistamisavalduse alusel. Informatiivset märget kasutatakse üksnes juhul, kui registrikande

korrastamine ei ole võimalik puudutatud isikute nõusolekute puudumise, õiguste konkurentsi või

muu õigusliku takistuse tõttu.

Seega märkeid ei lisata, kui katastriandmete parandamisel või piiride kindlakstegemisel on

katastripidajal võimalik õigused ise üle kanda. Samuti ei lisata märkeid omanike tahtel algatatud

maakorraldustoimingu lõpuleviimisel, kui selleks on peale omanike nõusolekute vaja ka

puudutatud isikute nõusolekut.

Katastripidaja selgitab välja märke tegemise aluseks olevad asjaolud kas maakorraldustoimingu

või katastriandmete parandamise menetluses. Informatiivse märke tegemine on haldusmenetluse

seaduse § 106 tähenduses toiming. Märke tegemisest teavitatakse puudutatud isikuid. Märked

esitab katastripidaja automaatse andmevahetuse käigus ja vajadusepõhiselt menetluste käigus.

Lõikega 28 reguleeritakse katastrisse kantud märkuste kustutamise üldine alus. Üldine kustutamise

alus hõlmab nii olemasolevaid kui ka piiratud asjaõigusega seotud märget. Katastripidaja kustutab

märke, kui selle tegemise alus on ära langenud. Säte hõlmab kõiki käesolevas paragrahvis

sätestatud märkeid ning võimaldab kustutada märke sõltumata sellest, millisel viisil või põhjusel

märke tegemise aluseks olnud asjaolud on muutunud. Täpsem kord sätestatakse valdkonna eest

vastutava ministri määrusega. Märke kustutamise täpsema korra kehtestamise volitus tuleneb

MaaKatS § 3 lõikest 5. Märke tegemise aluse äralangemine võib tuleneda näiteks kinnistusraamatu

ja katastriandmete kooskõlla viimisest, asjaõiguse kohta tehtud kande muutmisest, puudutatud

isikute kokkuleppest või muust õiguslikust või faktilisest asjaolust, mille tõttu märke säilitamine ei

ole enam põhjendatud.

Katastriandmete parandamise aluseid ja korda käesolev säte ei reguleeri. Katastriandmete

parandamine, sh ekslikult tehtud kannete parandamine toimub jätkuvalt MaaKatS § 19³ alusel.

Seetõttu ei dubleerita käesolevas sättes katastriandmete parandamise regulatsiooni ega sätestata

eraldi aluseid ekslike katastrikannete parandamiseks. Kui märke tegemise alus langeb ära

MaaKatS § 19³ alusel tehtud katastriandmete parandamise tulemusel või on tehtud ekslikult sama

paragrahvi lõike 2 punkti 4 kohaselt, kustutab katastripidaja vastava märke.

Katastripidaja märke kustutamisel katastrist lõpeb ka selle märke kuvamine kinnistusraamatus.

Kinnistusraamatus nähtav teave ei ole iseseisev kinnistusraamatu kanne, vaid MaaKatS § 9 lõike

27 alusel katastris oleva märke nähtavaks tegemine. Märke katastrist kustutamisel vastavat teavet

kinnistusraamatus enam ei kuvata.

Kehtiva Maakatastriseaduse § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse seaduses ettenähtud haldusmenetlusele

HMS-i, arvestades MaaKatS-i erisusi. Isikul on õigus taotleda katastripidajalt märke kustutamist,

kui tema hinnangul on märke tegemise alus ära langenud. Kui katastripidaja leiab, et märke

kustutamiseks puudub alus, on isikul võimalik kasutada haldusmenetluse seaduses ja

halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud õiguskaitsevahendeid. Kohustamiskaebusega saab

nõuda haldusakti andmist või toimingu tegemist ning § 41 lg 3 võimaldab kohtul kohustada

vastustajat toimingut tegema või selle tegemist uuesti otsustama.

Skeem 1. Katastripidaja märke lisaminekolmanda jao juurde. E-kinnistusraamat

Skeem 2. Katastripidaja märke lisamine teise kinnistu registriosa kolmanda jao juurde. E-

kinnistusraamat

Probleemi selgitus

Eesti asjaõiguses ja sellega seonduvates eriseadustes tähistab termin „kitsendus“ omaniku õiguste

piiramist avalikes huvides, naabrusõigustest tulenevalt või kolmandate isikute kasuks. Kitsendused

jagunevad seadusjärgseteks, haldusaktiga seatuteks, kohtulahendist tulenevateks või tehingulisteks

(AÕS § 140). Paljudel juhtudel on kitsenduse sisuks just piiratud asjaõiguse talumine.

Maakorralduse käigus tuleb selgitada kinnisasja kitsendused (MaaKS § 14 lõige 1).

Maakorraldustoimingute, piiride kindlakstegemise ja katastriandmete parandamise tulemusel võib

kinnisasja piiride paiknemine katastrikaardil muutuda või täpsustuda.5 Seejuures võib ilmneda, et

piiratud asjaõigusega koormatud ala paikneb tervikuna teisel kinnisasjal või osaliselt mõlemal

kinnisasjal. Piiratud asjaõiguse teostamise ala asukoht ja ulatus looduses seejuures ei muutu.

Muutub või täpsustub kinnisasja piiri paiknemine selle ala suhtes, mistõttu ei pruugi

kinnistusraamatu kanne kajastada õiguse ruumilist seost asjaomaste kinnisasjadega. Samas

elektriliin, vee- või kanalisatsioonitorustik, juurdepääsutee või muu piiratud asjaõiguse alusel

rajatud ehitis paikneb looduses kindlas kohas ega nihku katastripiiride muutumise tõttu. Sellest

tulenevalt võib tekkida vajadus kanda piiratud asjaõiguse kanne üle teise kinnistu registriossa või

kajastada õigust mõlema kinnistu registriosas. Sellisel juhul teavitab katastripidaja puudutatud

isikuid katastrikandest, muudatustega kaasnevatest riskidest ja vajaduse korral ka järgmistest

sammudest, sealhulgas notariaalsete kokkulepete tegemise vajadusest. Tegemist on

probleemidega, mis ilmnevad kaasuvalt maakorralduse ning piiride kindlakstegemise või

katastriandmete parandamise käigus.

Kui maakorraldust tehakse omanike kokkuleppel, siis on maakorralduse lõpuleviimise eelduseks

puudutatud isikute nõusolekud ja vastavad kokkulepped piiratud asjaõiguste ülekandmiseks.

Katastriandmete parandamisel ja piiride kindlakstegemisel ei ole isikute nõusolekud vajalikud,

kuna nende tahtest ei saa sõltuda, kas piiriandmed parandatakse või omandi tegelik ulatus

selgitatakse välja. Piiride nihkumise võib muu hulgas kaasa tuua katastriüksuse piiride

ülemõõtmine, mille tulemusel saadakse mõõdistustehnoloogia arengu tõttu täpsemad andmed,

samuti olukord, kus piiri asukoha kindlakstegemisel täpsustub piir looduses. Erinevalt omandi

ulatusest ei rakendata piiratud asjaõiguste ruumilise asukoha määramisel täpsusnõudeid.6 See

tekitab vastuolu ruumis asukohapõhiselt määratud ruumiandmete vahel: piiratud asjaõiguse

ruumikuju asukoht on näiliselt absoluutne, samas kui katastriüksuse piiridele kehtivad

matemaatilised reeglid ja mõõtmistäpsusest tulenevad piirmäärad.

Probleeme esineb eelkõige maaüksustega, mis on mõõdistatud muul viisil kui riiklikus

geodeetilises süsteemis. Katastripidaja vastutab selle eest, et kõik enne 2018. aasta 1. juulit tehtud

kanded vastaksid algdokumentidele (MaaKatS § 211). Kui katastripidaja tuvastab vastuolud

katastriandmetes, tuleb need katastris parandada. Katastriandmete täpsustumise või parandamise

tulemusel võib selguda, et piiratud asjaõigus, mille ruumiline ulatus looduses ei ole muutunud, ei

paikne selle kinnisasja piires või registriosas, millele see on kinnistusraamatus kantud. Sellisel

juhul võib tekkida olukord, kus kinnistusraamatu kanne ei vasta täielikult tegelikule olukorrale.

Niisuguse lahknevusega võivad kaasneda kinnistusraamatu avaliku usaldatavuse põhimõttega

seotud riskid. Eelkõige võib tõusetuda AÕS § 561 kohaldamise küsimus, mille tagajärjel võib

õiguse omaja ilma jääda tema kasuks seatud õigusest või selle järjekohast. Ebaõige kande

parandamine on reguleeritud AÕS §-ga 65, mille lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige

kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine

puudutab. Kanne võib olla formaalselt kehtiv, kuid selle seos piiratud asjaõiguse tegeliku ruumilise

5 Kinnisasja piir võib katastrikaardil muutuda eelkõige katastriandmete parandamise, katastriüksuse ülemõõtmise või

piiri looduses kindlakstegemise tulemusel. Selline vajadus tekib siis, kui varasemad piiriandmed on olnud ebatäpsed,

piir ei ole maastikul selgelt tuvastatav või võimaldab uuem mõõdistus määrata piiri senisest täpsemalt. Sellisel juhul

korrastatakse registriandmeid tegelikule olukorrale vastavaks. 6 Katastriüksuse moodustamise kord sätestab, et katastrimõõdistamisel määratud piiripunkti plaanilise asendi suurim

lubatud erinevus võrreldes varasemate mõõdistamisandmetega on tiheasustusega alal 0,20 meetrit ja muul alal

0,70 meetrit. Plaanimaterjalil moodustatud maaüksuse veamäär on 50 m (MaaKatS § 20 lõiked 12 ja 14).

paiknemisega ei pruugi enam olla üheselt tuvastatav. Muudatuse eesmärk ei ole lugeda selliseid

kandeid automaatselt ebaõigeks ega lahendada eraõiguslikke vaidlusi haldusmenetluses.

Muudatuse eesmärk on tagada, et registriandmete lahknevus ei jääks varjatuks ning oleks

nähtav nii puudutatud isikutele kui ka kinnistusraamatu kasutajatele. Registritevahelise

lahknevuse nähtavaks tegemine võimaldab puudutatud isikutel hinnata kinnistusraamatu kannete

korrastamise vajadust ja vähendab riski, et võimalikud vastuolud ilmnevad alles tehingu või

kohtuvaidluse käigus.

Näiteks AÕS § 63 lõike 1 punkti 4 kohaselt on võimalik teha kinnistusraamatusse märkeid

(märkuseid), millega tehakse nähtavaks muid seadustest tuletatavaid asjaolusid.7 Õiguskirjanduses

on selgitatud, et märkustel ei ole universaalset tähendust ja nendega on võimalik kinnistusraamatus

teha nähtavaks asjaolusid, millel puudub konkreetne õiguslik tähendus, kuid mille eesmärk on

avalikustamise kaudu parandada kinnistusraamatu kasutajate informeeritust. Selliseks on peetud

ka piiratud asjaõiguste kohta käivat infot. Samuti ei ole need kanneteks kinnistusraamatu

tähenduses ja seega ei oma järjekohta.8

Antud juhul on tegu informatiivse teabega, mis lisatakse kinnistusraamatusse registriosade juurde,

et teha nähtavaks vastuolusid registriandmete ja tegeliku olukorra vahel looduses. Nii nagu eespool

kirjeldatud märkustel AÕS-i tähenduses, ei ole ka kavandatavatel informatiivsetel märgetel

õiguslikku tähendust, kuid erinevalt märgetest KRS-i või AÕS-i tähenduses on tegu vaid

informatiivse teabega, mis esitatakse kinnistusregistris. Näiteks tehakse kehtiva õiguse kohaselt

kinnistusraamatusse märge, kui kinnisasja piir on ebatäpne. Ka selle märke eesmärk on

informeerida kinnisasja omanikke.

Õigusriigi seisukohalt ei saa olla eelistatud olukord, kus kaks riiklikku registrit sisaldavad

samal põhjusel ebatäpseid andmeid, kuid see vastuolu on kasutajate eest varjatud.

Ainuüksi asjaolu, et kaks riiklikku registrit kajastavad omavahel kooskõlalisi andmeid, ei tähenda

veel, et need andmed vastavad tegelikule olukorrale. Õiguslikult ei saa pidada eelistatavaks

olukorda, kus nii maakatastris kui ka kinnistusraamatus kajastuvad samal põhjusel ebatäpsed

andmed ning registrite kasutajatel puudub võimalus tuvastada tegeliku olukorra ja registriandmete

lahknevust.

Kui lugeda probleemseks üksnes olukorda, kus registrite erinevus on nähtav, tekiks paradoksaalne

olukord, kus registrite usaldusväärsuse seisukohalt oleks eelistatud kahe registri omavaheline

kooskõla ka juhul, kui mõlemad registrid kajastavad ebatäpset olukorda. Selline lähenemisviis ei

oleks kooskõlas maakatastri pidamise eesmärgiga ega kinnistusraamatu avaliku usaldatavuse

põhimõttega.

Seetõttu on põhjendatud teha katastriandmete täpsustumise või parandamise tulemusel ilmnenud

vastuolud registrikasutajatele nähtavaks ka juhul, kui piiratud asjaõiguse registrikannet ei ole

võimalik samas menetluses korrastada. Vastuolu nähtavaks tegemine ei lahenda iseenesest

eraõiguslikku küsimust ega määra lõplikult, kas tegemist on AÕS § 65 tähenduses ebaõige

kandega, kuid võimaldab puudutatud isikutel hinnata oma õiguste kaitse vajadust ning vähendab

7 Kõve, V., Lillo, L. Kinnisasjaõigus: Käsiraamat. Tartu: Juura 2023, lk 129. 8 Kõve, V., Lillo, L. Kinnisasjaõigus: Käsiraamat. Tartu: Juura 2023, lk 129–130.

riski, et võimalik probleem ilmneb alles kinnisasja võõrandamisel, koormamisel või kohtuvaidluse

käigus.

Piiratud asjaõigus võib tuleneda isikutevahelisest kokkuleppest mingi õiguse või kohustuse

tagamiseks, kuid see võib olla seatud ka avalikes huvides tehnovõrgu talumiseks. Piiratud

asjaõiguse asukoht looduses maakorralduse tulemusel ei muutu. Seetõttu ei saa piiratud

asjaõigustega seotud tuvastatud probleemid takistada eelnimetatud toimingute lõpuleviimist.

Informatiivse märke lisamine loob eelduse, et puudutatud isikud ja notarid on probleemidest

teadlikud ning saavad vajaduse korral asuda omavahelisi kokkuleppeid sõlmima, näiteks hiljemalt

kinnisasja võõrandamisel. See ühtlasi ennetab varjatud puudustega seotud vaidlusi.

§ 1 punkt 11. MaaKatS § 12 lõike 1 kohaselt kannab katastripidaja kitsenduste kaardile kitsenduste

ruumiandmed. Praktikas on aga ilmnenud, et üksnes ruumiandmete kajastamisest ei piisa

olukordades, kus katastriüksuse piiride muutmise tulemusel tekivad vastuolud piiratud asjaõiguste

asukoha ja kinnistusraamatusse kantud andmete vahel.

Selliseid juhtumeid esineb eelkõige siis, kui piiratud asjaõigus on seatud ajal, mil selle ruumiline

ulatus ei olnud täpselt määratletud, ning hilisem katastriandmete täpsustamine või katastriüksuse

piiride muutmine toob esile asjaolu, et piiratud asjaõiguse tegelik asukoht ei kattu katastriüksusega,

millele see kinnistusraamatus on kantud. Sellised vastuolud ei ole üksikjuhtumid ning nende arv

suureneb katastriandmete kvaliteedi ja täpsuse paranemisel.

Probleemi õiguslikku sisu ei ole sellistes olukordades võimalik ega ka vajalik lahendada üksnes

katastriandmete või kinnistusraamatu kannete kaudu, kuna tegemist ei ole uue õiguse seadmise,

olemasoleva õiguse muutmise ega kehtetuks tunnistamisega. Samas on oluline, et katastriandmeid,

kitsenduste kaarti ja piiriandmeid kasutavad isikud oleksid võimalikest vastuoludest teadlikud,

vältimaks eksitusi kinnisasja kasutamisel, võõrandamisel või edasiste toimingute kavandamisel.

Sellest tulenevalt nähakse muudatusega ette võimalus täiendada kitsenduste kaarti lisaks

kitsenduste ruumikujudele ka katastripidaja märgetega, mis juhivad tähelepanu olukordadele, kus

katastriüksuse piiride muutmise tulemusel on ilmnenud probleem kinnistusraamatu registriosaga,

kuhu piiratud asjaõigus on kantud. Tegemist on üksnes informatiivse iseloomuga andmetega, mille

eesmärk on teha probleem avalikkusele nähtavaks. See omakorda loob võimaluse luua seos

kinnistusraamatuga ja selles sisalduvate registriosa kannetega.

§ 1 punkt 12. MaaKatS § 15 lõiget 1 muudetakse ja selles sätestatakse maakatastri andmete,

sealhulgas isikuandmete tähtajatu säilitamine. Maakataster on andmekogu, mis koosneb

maaregistrist koos katastrikaartidega ja katastriarhiivist (MaaKatS § 2 punkt 1). Lisaks seotakse

muudatusega selgemalt katastri kui riikliku andmekogu pidamine elektroonilise katastri kui selle

tehnilise keskkonnaga. Vajadus sellise seose selgemaks väljatoomiseks tuleneb eelkõige andmete

säilitamist ja isikuandmete töötlemist puudutavast regulatsioonist. Seaduses kirjeldatakse

elektroonilisse katastrisse kogutud andmeid, mistõttu peab olema üheselt arusaadav, et tegemist on

maakatastri andmetega ning nende suhtes kohalduvad maakatastri pidamise eesmärk,

andmekoosseis, säilitamise põhimõtted ja juurdepääsureeglid. Muudatus ei loo uut andmekogu ega

laienda katastripidaja ülesandeid, vaid üksnes täpsustab olemasoleva andmekogu ja selle

elektroonilise pidamiskeskkonna omavahelist seost.

Maakatastri loomisest alates kehtib põhimõte, et katastriandmed säilitatakse tähtajatult, ning seda

põhimõtet on kirjeldatud keskkonnaministri 14. augusti 2018. aasta määruses nr 30 „Katastriüksuse

moodustamise kord“ ja selle eelnõu seletuskirjas9. Tähtajatult hoitakse ka kõiki vigaseid ja

muutunud andmeid, sest alati võib tekkida olukord, kus on vaja eelnevaid katastriüksuste versioone

ja nende loomisega seotud alusdokumente vaadata või mingi ajahetke andmete seisu teada. Seetõttu

on oluline säilitada katastrikande aluseks olevaid dokumente tähtajatult sõltumata sellest, millal ja

missuguses vormis nad on katastrile esitatud. Katastriandmete, sealhulgas omaniku nime ja

isikukoodi või sünniaja säilitamine on vajalik kinnisasjade õigussuhete ajaloo tuvastamiseks.

Sellega tagatakse järjepidevus ja kontrollitavus.

Katastripidamise üks ajendeid on olnud muu hulgas omandireform, mille tulemusel moodustatud

kinnisasjade kohta hakati pidama riiklikku registrit. Maareformi käigus määratakse kinnisasjade

esmased piirid ja maareformi menetluste toimikuid säilitatakse alatiselt (MaaRS § 44 lõige 1).

Maaüksuse piiride määraja esitab katastripidajale andmed ja dokumendid katastriüksuse

moodustamiseks elektroonilises katastris. Esitatud andmed ja dokumendid kuuluvad digitaalse

katastriüksuse moodustamise toimiku koosseisu.

Katastriüksuse moodustamiseks kaardimaterjali alusel esitatakse andmed ja dokumendid

katastriandmete, maaüksuse plaani ja piiriprotokolli kohta ning muud asjas tähtsust omavad

andmed ja dokumendid. Piiride asukoha kindlakstegemise nõude võib esitada mistahes ajahetkel

ja sellel nõudel ei ole aegumistähtaega. Piisab sellest, et ilmneb piiri asukoha kindlakstegemise

vajadus või omanik seda taotleb. Nende menetluste läbiviimine ilma alusdokumentideta ei olegi

võimalik. MaaKS § 15 lõike 3 esimeses lauses on sätestatud: „Maakorralduse läbiviija teeb piiri

asukoha kindlaks kinnistusraamatus, maakatastris, arhiivis või asjakohases registris leiduvate

andmete ning piirimärkide alusel.“ Seega on need dokumendid ja andmed vältimatud piirivaidluste

lahendamisel nii kohtueelses, st haldusmenetluses, kui ka kohtumenetluses.

Järelikult ei ole mõeldav, et omandi ulatust kajastavad algdokumendid ja muud olulised andmed,

sealhulgas piiriprotokoll, kuuluksid tähtajalisele säilitamisele. Piiriprotokoll on dokument, mis

kajastab isikute seost kinnisasja piiridega, piiride kättenäitamisel osalenud isikuid ja nende esitatud

vastuväiteid. Samuti sisaldab piiriprotokoll piirimärkide infot ja piiri kulgemise kirjeldust.

Piiriprotokoll on dokument, millega loetakse piiritähiste alalhoiukohustus kinnisasja omanikule üle

läinuks. Juhul, kui kinnisasja omanik protokollitaval piiride maastikul kättenäitamisel (ja vajadusel

piiri asukoha kindlakstegemisel) ei osale, loetakse piiritähiste alalhoiukohustus talle üle läinuks

kutse saatmisega. Info maastikul osalejate ja kutse saatmise asjaolude kohta lisatakse

piiriprotokollile. Samuti märgitakse piiriprotokolli info volitatud isikute osalemise kohta piiride

maastikul kättenäitamise toimingus.

AÕS §-s 129 on sätestatud, et kinnisasja omanik peab naabri põhjendatud nõudmisel aitama

piiri kindlaks teha (piiri kindlakstegemine). Selline nõue ei aegu.

Piiride kindlakstegemisel ja maaomandi ulatuse määramisel on maamõõtjatel kohustus tutvuda

katastriarhiivi dokumentidega. Katastritoimingutes on samuti arhiiviandmetel oluline osa nii

maamõõtjale kui ka katastripidajale endale. Neid andmeid vajavad maamõõtjad ainuüksi piiride

kindlakstegemise menetlustes ning Maa- ja Ruumiamet (edaspidi MaRu) ise piiride

kindlakstegemise menetluste raames tulemuse kinnitamisel haldusaktide andmisel, kui

maaomanikud ei jõua piiri asukohas kokkuleppele. Katastripidaja ülesanne on ka praegu

maaregistri algdokumentide säilivuse tagamine (MaaKatS § 3 lõige 4). Samuti peab katastripidaja

katastrikande aluseks olevate dokumentide ja andmete säilitamiseks arhiivi (MaaKatS § 15

9 Määruse seletuskirjaga saab tutvuda järgmisel lingil: Katastriüksuse moodustamise kord – EIS.

lõige 1). Kuigi maaregistri andmete koosseis, sealhulgas omaniku isikuandmed, on kehtivas

seaduses juba ammendavalt loetletud, ei ole seaduse tasandil sõnaselgelt sätestatud andmete

säilitamise üldpõhimõte. Maakatastriseaduse alusel kehtestatud katastriüksuse moodustamise korra

§-s 381 on sätestatud, et katastriandmeid säilitatakse tähtajatult. Seega ei ole tegemist uue

põhimõttega, vaid kehtiva põhimõtte sõnaselge sätestamisega seaduse tasandil.

Kataster on hinnatud arhiiviväärtuslikuks Rahvusarhiivi hindamisaktiga „Arhiiviväärtuslikud

andmekogud“. Dokumentide hindamise käigus on Rahvusarhiiv oma 13. märtsi 2018. aasta

hindamisotsusega nr 5-1/18/9 hinnanud maakatastri kannete dokumendid arhiiviväärtuslikuks.

Arhiiviväärtuslikuks on hinnatud ka maakataster kui riigi infosüsteemi haldussüsteemis

registreeritud andmekogu (RA 31. oktoobri 2017. aasta hindamisotsus nr 5-1/17/51). Seega on

leitud, et neid andmeid tuleb ka edaspidi säilitada tähtajatult omandi järjepidevuse ja

tulevikukindluse tarbeks.

Võrdluseks saab tuua kinnistusraamatuseaduse, millega on sätestatud volitusnorm määruse tasandil

säilitatavate andmete reguleerimiseks. Selle kohaselt säilitatakse elektroonilise kinnistusraamatu

koosseisu kuuluvaid kinnistusregistriosasid, kinnistustoimikuid, kinnistuspäevikut ja neisse kantud

andmeid tähtajatult.

Andmete alaline säilitamine ei ole iseseisev eesmärk, vaid on seotud konkreetsete avalike

ülesannete ning katastri kui omandi ulatust ja omandi järjepidevust, kinnisasja asukohta kajastava

ja seeläbi õiguskindlust tagava registri funktsiooniga. Muudatusega sätestatakse üheselt seaduse

tasemel katastri loomisest alates kehtinud põhimõte, et katastrisse kogutud andmeid ja dokumente

säilitatakse tähtajatult, kuivõrd see on vajalik katastri pidamise, õigus- ja hävimiskindluse ja

avalike huvide tagamiseks ning omandi põhiõiguse otseseks tagamiseks tulevikus.

§ 1 punkt 13. MaaKatS § 151 täiendatakse lõikega 11, milles sätestatakse elektroonilisse katastrisse

kogutud isikuandmete, sealhulgas MaaKatS § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud katastriüksuse omaniku

isikuandmete alaline säilitamine.

Elektroonilise katastri eesmärk on tagada kinnisasjade kohta usaldusväärsete ja ajakohaste

alusandmete olemasolu ning nende kättesaadavus avalikkusele. Katastriandmetel on keskne roll

kinnisomandi õiguskindluse tagamisel, ruumilisel planeerimisel, maksustamisel ning mitmete

avalik-õiguslike ülesannete täitmisel. Seega on elektrooniline kataster tehnoloogiline keskkond ja

infosüsteem, mille kaudu teostatakse maakatastri pidamist (MaaKatS § 1 lõige 2, § 2 punkt 1).

Sellest tulenevalt on katastriandmete säilitamine oma olemuselt pikaajaline ja paljudel juhtudel ka

ajaliselt piiramatu. Kuigi katastriandmed on seaduses sätestatud ulatuses avalikkusele

kättesaadavad, ei tähenda see, et kõik elektroonilises katastris säilitatavad isikuandmed või

katastrikande alusdokumendid oleksid avalikud samas ulatuses. Muudatusega sätestatakse seaduse

tasemel sõnaselgelt, et MaaKatS § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikuandmeid säilitatakse

elektroonilises katastris tähtajatult. Menetluses kasutatud kontaktandmeid säilitatakse osana

katastrikande alusdokumentidest menetluse õiguspärasuse tõendamiseks.

Tegemist ei ole uue andmetöötlusega ega säilitatavate isikuandmete ringi laiendamisega. Muudatus

on vajalik õigusselguse ja andmetöötluse läbipaistvuse tagamiseks, arvestades katastri kui riigi

olulise registri olemust ning katastriandmete keskset rolli kinnisomandi õiguskindluse tagamisel.

Elektrooniline kataster ei ole üksnes jooksva andmetöötluse vahend, vaid registris kajastuvad

andmed peavad võimaldama ka varasemate õiguslike olukordade tuvastamist ja tõendamist.

Eelnõu väljatöötamisel on arvestatud, et mitmed katastrisse kogutavad dokumendid ja andmed ei

ole sisuliselt kasutatavad ilma isikuandmeteta. Näiteks piiriprotokollid sisaldavad lisaks

tehnilistele andmetele teavet selle kohta, millised isikud olid piiri kättenäitamisel kohal, millal nad

kohal viibisid ning kas ja milliseid vastuväiteid nad esitasid (sh info volitatud isikute osalemise

kohta). Samuti kajastatakse piiriprotokollis olukordi, kus kinnisasja omanik, kes on kutsutud

piiride kättenäitamisele, ei ilmu kohale.

Piiriprotokolli õiguslik tähendus ei piirdu üksnes mõõdistamise tehnilise fikseerimisega. Vastavalt

maamõõtmise ja katastrimõõdistamise regulatsioonile loetakse kutse saatmisega piirimärkide

asukohad ja nende alalhoiu kohustus kinnisasja omanikule teatavaks tehtuks ning omaniku piiride

asukohaga nõustumine fikseeritakse piiriprotokolli kaudu. Seega on piiriprotokoll dokument, mis

seob isiku konkreetse õigusliku tagajärjega. Isikuandmete eemaldamisel kaotaks selline dokument

oma tõendusväärtuse ega võimaldaks tulevikus tuvastada, kas ja kuidas on isikut tema õigusi ja

kohustusi puudutavatest asjaoludest teavitatud.

Sellest tulenevalt ei ole piiriprotokollide ja teiste katastrikannete aluseks olevate dokumentide

puhul võimalik ega põhjendatud isikuandmete kustutamine või anonüümimine pärast teatud aja

möödumist. Andmete säilitamine on vajalik mitte üksnes katastri pidamise eesmärgil, vaid ka

võimalike vaidluste lahendamiseks, haldusmenetluste kontrollitavuse tagamiseks ning õigussuhte

ajajoone tõendamiseks.

Tähtajatu säilitamine on lisaks põhjendatud asjaoluga, et maakataster ja selle alusdokumendid on

hinnatud arhiiviväärtuslikuks. Katastrikande aluseks olevad dokumendid peavad võimaldama ka

aastakümnete möödudes tuvastada kinnisasja piire, omandi ulatust ning omandiga seotud

õigussuhteid. Piiri kindlakstegemise nõue ei aegu ning seetõttu peab riigil olema võimalik tugineda

algdokumentidele kogu nende õigusliku tähenduse kestel. Täpsemalt on seda käsitletud § 1

punktis 7 esitatud põhjendustes. Muudatus on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses

(EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus, edaspidi IKÜM) sätestatud isikuandmete

töötlemise põhimõtetega. Isikuandmete töötlemise õiguslik alus on IKÜM artikli 6 lõike 1 punkt e,

kuna andmeid töödeldakse seadusest tuleneva avaliku ülesande täitmiseks. Avalik ülesanne seisneb

eelkõige maakatastri pidamises, maakorraldustoimingute tegemises, piiride kindlakstegemises,

registriandmete õigsuse ja ajalise järjepidevuse tagamises ning kinnisasjadega seotud õigussuhete

tõendamises. Muudatus ei loo uut isikuandmete töötlemise eesmärki ega laienda töödeldavate

isikuandmete ringi, vaid sätestab seaduse tasandil senise katastriandmete säilitamise põhimõtte ja

selle tähtajatu kestuse.

Käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikuandmed hõlmavad eelkõige katastriüksuse

omaniku nime, isikukoodi või sünniaega ning katastrikande aluseks olevates dokumentides esitatud

menetlusosaliste isikuandmeid. Katastri alusdokumentides võivad sisalduda muud menetluse

läbiviimiseks vajalikud andmed.

IKÜM artikli 5 lõike 1 punktides a ja b sätestatud seaduslikkuse, õigluse läbipaistvuse ja

õiguspärase eesmärgi põhimõtted on täidetud, kuna töötlemine toimub seaduses sätestatud avalike

ülesannete täitmiseks, eelkõige maakatastri pidamiseks, maakorraldustoimingute tegemiseks ja

piiride kindlakstegemiseks ning andmete säilitamise eesmärk on seotud katastri pidamise ja

kinnisasjadega seotud õigussuhete kontrollitavuse ja tõendamisega. Andmeid ei töödelda

eesmärgil, mis oleks vastuolus nende kogumise eesmärgiga.

IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis c sätestatud minimaalsuse põhimõte on tagatud, sest tähtajatult

säilitatakse üksnes neid isikuandmeid, mis on vajalikud katastri pidamiseks, või neid isikuandmeid,

mis moodustavad lahutamatu osa katastrikande aluseks olevatest dokumentidest. Isikuandmete

eemaldamisel kaotaksid mitmed dokumendid, sealhulgas piiriprotokollid, oma tõendusväärtuse

ning ei võimaldaks hiljem tuvastada menetlusosalisi, nende tahteavaldusi ega piiri

kindlakstegemise menetluse asjaolusid. Kontaktandmeid säilitatakse tähtajatult üksnes juhul ja

ulatuses, milles need sisalduvad katastri alusdokumendis, ning juhul, kui nende eraldamine

kahjustaks dokumendi terviklikkust või tõendusväärtust. Seetõttu on vaja säilitada arhiivis ka

tardkujul kogutud andmeid.

IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis d sätestatud õigsuse põhimõtet toetab asjaolu, et maakatastri

pidamise käigus parandatakse pidevalt ebaõigeid andmeid ning ühtlasi säilitatakse ajaloolised

andmekihid. Ajalooliste andmete säilitamine võimaldab kontrollida, millised andmed kehtisid

konkreetsel ajahetkel ja milliste toimingute või menetluste tulemusel andmeid muudeti. See on

vajalik isikute omandiõiguse ja selle järjepidevuse tagamiseks.

IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis e sätestatud säilitamise piirangu põhimõtte kohaselt võib

isikuandmeid säilitada kauem, kui on vajalik avalikes huvides toimuva arhiveerimise, teadus- või

ajaloouuringute või statistilisel eesmärgil, tingimusel et rakendatakse asjakohaseid

kaitsemeetmeid. Käesoleval juhul on tähtajatu säilitamine põhjendatud sellega, et kataster ja selle

alusdokumendid on hinnatud arhiiviväärtuslikuks. Katastrikande aluseks olevad dokumendid

peavad võimaldama ka aastakümnete möödudes usaldusväärselt tõendada omandi ulatust,

menetlusosaliste tahteavaldusi ja kinnisasjaga seotud õigussuhteid. Kuna piiri kindlakstegemise

nõue ei aegu, peab riigil olema võimalik tugineda maaüksuse moodustamise algdokumentidele.

IKÜM artikli 89 lõige 1 ei ole iseseisev isikuandmete töötlemise õiguslik alus, vaid täpsustab

avalikes huvides arhiveerimise korral kohaldatavaid kaitsemeetmeid. Seetõttu tugineb

isikuandmete töötlemine käesoleval juhul IKÜM artikli 6 lõike 1 punktile e ja riigisiseses õiguses

sätestatud avalikule ülesandele, samas kui IKÜM artikli 89 lõike 1 tähenduses tuleb tähtajatu

säilitamise korral rakendada asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke kaitsemeetmeid. Sellisteks

kaitsemeetmeteks on muu hulgas nimetatud andmete säilitamine avalikes huvides arhiveerimise

eesmärgil. Kaitsemeetmetena rakendatakse andmete säilitamist riigi hallatavates infosüsteemides,

rollipõhist juurdepääsu, andmete väljastamise eesmärgipõhist kontrolli ning rahvusarhiivi nõuete

järgimist. Andmete säilitamine ei ole iseseisev eesmärk, vaid on vajalik kinnisomandi kui

põhiõiguse, õiguskindluse ja registriandmete kontrollitavuse tagamiseks.

IKÜM artikli 5 lõike 1 punktis f ja lõikes 2 sätestatud usaldusväärsuse, konfidentsiaalsuse ja

vastutuse põhimõtted on tagatud sellega, et andmete töötlemine toimub seaduses sätestatud

pädevuse alusel ning katastri vastutav töötleja vastutab andmete turvalise säilitamise, juurdepääsu

kontrolli ja töötlemise õiguspärasuse eest.

Eeltoodust tulenevalt on § 9 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikuandmete tähtajatu säilitamine vajalik,

sobiv ja mõõdukas meede avaliku ülesande täitmiseks ning kinnisomandi õiguskindluse,

registriandmete usaldusväärsuse ja arhiiviväärtuslike andmete säilimiseks. Töötlemine vastab

IKÜM artikli 5 põhimõtetele, tugineb IKÜM artikli 6 lõike 1 punktile e ning toimub IKÜM-i ja

artikli 89 lõike 1 kohaste kaitsemeetmete rakendamisel.

Muude elektroonilisse katastrisse kogutud isikuandmete, sh kavandatavas §-s 52 kirjeldatud

andmekategooriate ning andmekogu logide säilitamise tähtajad täpsustatakse ministri määruse

tasandil, arvestades andmete kasutamise eesmärki ja andmekaitse põhimõtteid.

§ 1 punkt 14. MaaKatS § 151 lõiget 3 täiendatakse ja selles täpsustatakse elektroonilisse katastrisse

kogutud andmete säilitamise põhimõtteid.

Täienduse vajadus tuleneb muu hulgas andmekaitseseadusest, eelkõige isikuandmete töötlemise

läbipaistvuse ja õigusselguse tagamise vajadusest. Täiendusega kõrvaldatakse see lünk ning viiakse

andmete säilitamise regulatsioon kooskõlla katastripidamise eesmärgiga.

Lõikes nähakse ette ka volitusnorm, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister

määrusega sätestada üksikute andmeliikide koosseisu, täpsemad säilitamise tähtajad ja

arhiveerimise või kustutamise täpsemad tingimused. Määrusega võib sätestada selliste seaduses

nimetamata andmeliikide säilitamise tähtajad ja tingimused, mille osas seadus säilitamisaega ei

reguleeri.

Logiandmete koosseisu kuuluvad eelkõige andmed kasutaja tehtud tegevuste kohta, sealhulgas

kasutaja rakendusse sisselogimine, toimingute ja vaadete avamine, funktsionaalsuste kasutamine

ning failide allalaadimine. Logides kajastuvad tegevuse aeg, tegevuse liik ning tegevuse sooritanud

isiku identifikaator, sealhulgas isikukood. Lisaks võivad logiandmed sisaldada teavet kasutatud

ligipääsuviisi kohta ning tehnilisi metaandmeid, mis võimaldavad hinnata infosüsteemi kasutamise

õiguspärasust ja tuvastada võimalikke rikkumisi.

Andmete säilitamise regulatsioon arvestab ka isikuandmete kaitse nõudeid. Andmete säilitamine

toimub avalikes huvides ning on vajalik seadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Täpsemate

säilitamise, arhiveerimise ja võimaliku kustutamise tingimuste kehtestamisel tuleb määruse

andmisel arvestada andmete kasutamise eesmärki ning isikuandmete kaitse üldpõhimõtteid.

§ 1 punkt 15. MaaKatS § 16 lõiget 4 muudetakse eesmärgiga täpsustada maamõõtjale

kättesaadavaks tehtavate isikuandmete koosseisu. Sellega ei muudeta kehtivat põhimõtet, vaid

üksnes viiakse see kooskõlla andmekaitse tingimustega. Katastripidaja teeb maamõõtjale

maakorraldustoimingu tegemiseks kättesaadavaks käesoleva seaduse § 52 lõike 2 alusel nimetatud

andmete alusel tuvastatud menetlusosaliste andmed üksnes ulatuses, milles need on seotud

puudutatud katastriüksustega ja neid koormavate õigustega ning vajalikud toimingu tegemiseks.

Andmete kasutamise eesmärk on tagada puudutatud isikute teavitamine ja kaasamine menetlusse.

Isikuandmeid kasutatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik seadusest tulenevate ülesannete

täitmiseks.

Eelkõige tehakse kättesaadavaks füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood ning rahvastiku-

või äriregistrisse kantud elu- või asukoha andmed ja kontaktandmed või nende esindajate andmed.

Need andmed võimaldavad tuvastada puudutatud füüsilised ja juriidilised isikud, võtta nendega

ühendust ning teha kindlaks nende esindaja. Selline teave on vajalik, sest maakorraldustoimingus

peab maamõõtja puudutatud isikud või nende esindajad nõuetekohaselt teavitama ja vajaduse

korral menetlusse kaasama. Üksnes omaniku nime ja kontaktandmete kättesaadavus ei ole piisav

näiteks juhul, kui omanik on surnud, talle on määratud eestkostja, pärimismenetlus on pooleli või

juriidilist isikut esindab registrisse kantud esindaja. Maamõõtja on riigi antud litsentsi alusel

tegutsev kutsealane isik, kelle ülesanded maakorraldustoimingu tegemisel tulenevad seadusest.

Andmeid võib kasutada üksnes konkreetse maakorraldustoimingu tegemiseks ning nende edasine

säilitamine on lubatud vaid seni, kuni see on vajalik töötlemise eesmärgi saavutamiseks või tuleneb

seadusest.

§ 1 punkt 16. MaaKatS § 16 lõiget 41 täiendatakse eesmärgiga täpsustada maamõõtja kohustust

kustutada või hävitada isikuandmed pärast nende töötlemise eesmärgi äralangemist. Maamõõtjale

edastatakse MaaKatS § 16 lõike 4 alusel isikuandmeid üksnes maakorraldustoimingu tegemiseks

ja sellega seotud dokumentide koostamiseks. Pärast maakorraldustoimingute tulemuste kandmist

katastrisse ja muudatuste tegemist kinnistusraamatusse puudub maamõõtjal üldjuhul edasine

vajadus neid isikuandmeid säilitada.

Kohustus kehtib juhul, kui menetluse tulemusena tehakse katastrikanne või kinnistusraamatu

kanne, ja ka siis, kui katastri menetlus lõpeb kannet tegemata, näiteks taotluse tagasivõtmisel või

kui menetlust ei viida lõpuni. Samuti tuleb isikuandmed kustutada juhul, kui menetluse käigus ei

olnud vaja teha kinnistusraamatu kannet, sealhulgas automaatse andmevahetuse korral. Eesmärk

on tagada, et maamõõtja ei säilitaks isikuandmeid pärast seda, kui nende andmete töötlemise ja

kasutamise vajadus on ära langenud.

Muudatusega viiakse seadus kooskõlla isikuandmete töötlemise eesmärgipärasuse ja säilitamise

piiramise põhimõttega, mille kohaselt ei tohi isikuandmeid säilitada kauem, kui see on vajalik

töötlemise eesmärgi saavutamiseks. Samas sätestatakse erand juhtudeks, kus isikuandmete

edasiseks säilitamiseks on seadusest tulenev alus.

§ 1 punkt 17. MaaKatS §-ga 25³ nähakse ette üleminekuaeg enne sätte jõustumist maamõõtjale

MaaKatS § 16 lõike 4 alusel kättesaadavaks tehtud isikuandmete ülevaatamiseks. Maamõõtja peab

hiljemalt 2027. aasta 1. detsembriks kustutama või hävitama isikuandmed, mille töötlemise

eesmärk on ära langenud ja mille edasiseks säilitamiseks puudub seadusest tulenev alus.

Kuuekuuline üleminekuaeg võimaldab maamõõtjal hinnata tema valduses olevate andmete

säilitamise õiguspärasust ja korraldada andmete nõuetekohase kustutamise või hävitamise. Säte ei

kohaldu andmetele, mille töötlemine on jätkuvalt vajalik poolelioleva maakorraldustoimingu või

katastrimõõdistamise tegemiseks või mille säilitamiseks tuleneb alus seadusest. Andmete

töötlemise eest vastutav isik peab suutma nõuete täitmist tõendada. Järelevalveasutusel on õigus

nõuda teavet ja teha kontrolle.

§ 2. Asjaõigusseaduse (AÕS) muudatused

§ 2 punkt 1. AÕS § 54 lg 2 muudatuse puhul on tegemist vormileevendusega, mis koostoimes

AÕS §-s 226 toodud muudatustega võimaldab piiratud asjaõiguse omajal kinnistuportaali teel

esitada digitaalselt allkirjastatud avalduse ja vajalikud kokkulepped või nõusolekud.

Vormileevendus kehtib üksnes avalikes huvides tehnovõrkude ja nendega seotud piiratud

asjaõiguste registriandmete muutmisel, kui soovitakse ühendada kinnistuid või viia läbi

maakorraldustoiminguid. Käesolev muudatus lähtub põhimõttest, et piiratud asjaõiguse

ülekandmisel ühest kinnistusregistriosast teise ei muutu nende õiguste järjekoht, mis juba vastavas

registriosas kehtivad. Ülekandmisega viiakse registrikanne vastavusse õiguse tegeliku ruumilise

paiknemisega, muutmata seejuures olemasolevate õiguste omavahelisi suhteid.

§ 2 punkt 2. AÕS § 226 teksti täiendamiseks on vajalik muuta paragrahvi pealkirja. Muudatuse

sisuks on kinnistusraamatu tähenduses isikliku kasutusõiguse ülekandmine ühest kinnistu

registriosast teise registriossa teatud toimingute tagajärjel.

§ 2 punkt 3. AÕS § 226 täiendamine lõigetega 31 ja 32 lähtub põhimõttest, et piiratud asjaõiguse

ülekandmisel ühest kinnistusregistriosast teise ei muutu nende õiguste järjekoht, mis juba vastavas

registriosas kehtivad. Ülekandmisega viiakse registrikanne vastavusse õiguse tegeliku ruumilise

paiknemisega, muutmata seejuures olemasolevate õiguste omavahelisi suhteid.

Käesolev säte ei ole isikliku kasutusõiguse seadmise iseseisev alus, kuid saab teostada seda

eesmärki. Sätte eesmärk on reguleerida avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatisega seotud

olemasoleva või muul õiguslikul alusel üle kantava isikliku kasutusõiguse järjekoha kujunemist

olukorras, kus õiguse senise järjekoha säilitamine ei ole võimalik.

Kui omanikud asuvad enda tahte alusel piire looduses muutma (nt MaaKS §-s 12 sätestatud juhul)

või muud maakorraldustoimingut läbi viima, on neil võimalus asuda vastavaid kokkuleppeid ise

sõlmima, kuivõrd piiride muudatus eeltoodud juhul on sõltuvuses omanike tahtest ega ole pelgalt

seotud registriandmete või valede katastriandmetega. Sellisel juhul annavad maaomanikud

nõusolekud piiride muutmiseks ja sellega seotud muudatusteks kinnistusraamatus. Käesolev

muudatus aitab seevastu vähendada piiratud asjaõiguste omajate kohustust anda nõusolekud

notariaalses vormis.

Õigus tehnovõrgu või -rajatisega seotud piiratud asjaõigust üle kanda ei kehti olukorras, kus

soovitakse selle asukohta looduses muuta. Erisus eelnevast kehtib olukorras, kui tehnovõrku ei ole

veel rajatud, kuid mille jaoks on sõlmitud servituudi kokkulepe ning mille asukoht looduses ei

muutu.

Lõikega 31 reguleeritakse olukorda, kus üle kantakse ühele isikule kuuluv avalikes huvides isiklik

kasutusõigus. Sellisel juhul toimub ülekandmine piiratud asjaõiguse omaja avalduse alusel ning

kanne tehakse teise kinnistusregistriosa esimesele vabale järjekohale, säilitades samas kõikide juba

sellesse registriossa kantud õiguste senise järjekoha. AÕS § 60 lõike 2 esimese lause kohaselt on

järjekoha muutmiseks nõutav nende isikute kokkulepe, kelle õiguste järjekoht muutub, ja vastava

kande tegemine kinnistusraamatusse. Omaniku nõusolek sellise järjekoha muutmiseks ei ole

vajalik. Kui piiratud asjaõigus pärast kinnistuandmete muutmist vastavat kinnisasja ei koorma,

kustutatakse kanne selleks pädeva isiku esitatud kinnistamisavalduse alusel. Näiteks

maakorraldustoimingu korral märgib kande kustutamise või ülekandmise kinnistamisavalduses

maakatastri pidaja vastavalt MaaKS § 11 lõikele 4. Kande tegemise või kustutamise eelduste

olemasolu kontrollib kinnistusosakond.

Lõikega 32 käsitletakse olukorda, kus üle kantakse mitu avalikes huvides isiklikku kasutusõigust,

mis kuuluvad eri isikutele. Sellisel juhul on ülekantavate õiguste omajatel võimalik kokku leppida

üksnes ülekantavate õiguste omavahelises järjekohas. Säte ei võimalda kokku leppida selliste

õiguste järjekoha muutmises, mida üle ei kanta, ega mõjutada nende õiguste järjekohta, mis on juba

vastavas registriosas kehtivalt sisse kantud.

Muudatus on kantud elulistest vajadustest tagada avalikes huvides isiklike kasutusõiguste

korrektsed andmed riiklikes registrites. Muudatus käsitleb üksnes varem ehitatud ja looduses

olemasolevaid tehnovõrke ja -rajatisi või varem seatud servituudialasid. Kuna sundvaldusi

kinnistusraamatusse ei kanta, puudub vajadus neid õigusi eraldi täpsustada kinnisasjadega

tehtavate piirimuudatuste korral. Käesoleva muudatuse alusel tehtav kanne ei anna alust nõuda

hüvitist või talumistasu tehnovõrgu olemasolu eest varasema perioodi eest ega kujuta endast uue

piiratud asjaõiguse seadmist.

Avalikes huvides vajalikeks tehnovõrkudeks ja -rajatisteks loetakse käesoleva sätte tähenduses

tehnovõrke ja -rajatisi, mille rajamiseks või kasutamiseks on kinnisasjale seatud avalikes huvides

isiklik kasutusõigus. Tegemist on eelkõige tehnovõrkude ja -rajatistega, mille toimimine teenib

laiemat avalikku huvi, nagu elektri-, gaasi-, side-, vee- ja kanalisatsioonivõrgud ning muud

võrguinfrastruktuuri objektid, mille rajamiseks või kasutamiseks nähakse seaduses ette avalikes

huvides isikliku kasutusõiguse seadmise võimalus.

Avalik-õiguslike puudutatud isikute õigused on kaitstud seaduse alusel, kui tehnovõrk või -rajatis

on püstitatud enne 1999. aasta 1. aprilli ja see on rajatud avalikes huvides või on olemas juba enne

maa esmakinnistamist (AÕS ja AÕSRS). Selliseid õigusi ei kanta ka kinnistusraamatusse.

Maaomanik on kohustatud taluma ja lubama selle ehitamist oma kinnisasjale, kui see on

vajalik avalikes huvides ehk on vajalik teiste kinnisasjade teenindamiseks (AÕS § 1581 lõige

1). Selline tehnovõrk kuulub tavaliselt võrguettevõtjale ja seda käsitatakse iseseisva asjana, mitte

kinnisasja osana, kuna selle talumiseks seatakse sundvaldus või sõlmitakse kokkulepe (AÕS § 1581

lõiked 1 ja 3). TsÜS § 54 lõike 2 kohaselt ei ole teenuse osutamiseks kasutatavate tehnorajatiste

kohta leitud, et need muutuksid kinnisasja oluliseks osaks, sest tegemist on igal juhul kinnisasja

näiliste osadega, mis on käibes vallasasjadena, ja asjaõiguse lõppemine seda seisundit ei muuda.10

Haldusaktiga seatav sundvaldus vastab oma sisult isiklikule kasutusõigusele (KAHOS § 2 lõige 2).

Tehnovõrkude talumise kohustust tuleb käsitleda kehtivas õiguses terviklikult. KAHOS-e alusel

haldusaktiga seatud sundvaldust ja seadusjärgseid kitsendusi kinnistusraamatusse ei kanta (AÕS

§ 53 lõige 1 koostoimes AÕS § 141 lõikega 1) ning sellised kitsendused ei konkureeri

kinnistusregistriossa kantud piiratud asjaõiguste järjekohtadega. Praktikas võib paljudel juhtudel

sama tehnovõrk koormata erinevaid kinnisasju kas sundvalduse või eraõigusliku piiratud

asjaõiguse kokkuleppe alusel. Seevastu tehinguga seatud kitsendus, milleks saab olla piiratud

asjaõigus, kehtib vaid juhul, kui see on kinnistusraamatusse kantud (AÕS § 141 lõige 3).

Avalikes huvides rajatud tehnovõrk peab olema kaitstud, sõltumata sellest, millise õigusliku

instrumendiga on selle talumine tagatud. Sundvalduse või isikliku kasutusõiguse alusel avalikes

huvides rajatud tehnovõrgu asukoht looduses ei muutu. See eksisteerib seal, kuhu ta on ehitatud.

Samuti ei muutu ehitamata, kuid varem seatud kitsenduse asukoht. Samas võivad

maakorraldustoimingute tulemusel muutuda kinnisasja piirid looduses või katastrikaardil. Kui

avalikes huvides tehnovõrk on rajatud õiguslikul alusel, siis peab selle säilimine olema tagatud ka

juhul, kui kinnisasjade piirid tehnovõrgu või -rajatise suhtes muutuvad ning selle tagajärjel satub

tehnovõrk või -rajatis teisele kinnisasjale. Tartu Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-26-3798

kinnitab11, et avalikes huvides tehnovõrgu isiklik kasutusõigus võib tekkida ja püsida ka

kokkuleppe alusel ning selle õiguslik alus peab olema kinnistusraamatus selgelt nähtav. TMS §

158 lõike 4 kohaselt ei lõpe enampakkumisel servituudist tulenevad õigused, kui servituut oli

seatud seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel. Riigikohtu selgituste kohaselt on

selline täite- ja pankrotimenetluses enampakkumise järel püsima jääv õigus kinnisasja omaniku

talumiskohustuse alusel kinnistusraamatusse kantud servituut (mh isiklik kasutusõigus) (AÕS

§ 158 lõige 1 ja AÕS § 1581)12. Riigikohtu seisukoha järgi jääb seega seaduse alusel

kinnistusraamatusse kantud servituut (ka isiklik kasutusõigus) täite- ja pankrotimenetluses

enampakkumise järel püsima ega lõpe. Seda aga üksnes juhul, kui isiklik kasutusõigus

10 Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (tehnovõrgu talumise tasu muutmine)

405 SE, seletuskiri. 11 TrRnKm 2-26-3798/10. 12 Vt Riigikohtu lahendid nr 2-19-9046, punkt 14, ja nr 3-2-1-10-12, punktid 10–11.

(talumiskohustuse kokkulepe, AÕS § 1581 lõige 4) on AÕS § 1581 alusel kantud

kinnistusraamatusse kinnisasja asjaõigusliku kitsendusena avalikes huvides tehnorajatiste

majandamiseks.

Kavandatav AÕS § 226 muudatus toetab seda põhimõtet, võimaldades tehnovõrgu õiguse

ülekandmist teise registriossa selgel ja lihtsustatud alusel, vältides sama õiguse korduvat seadmist

ning sellega seotud bürokraatiat. Kehtiva õiguse kohaselt eeldab piiratud asjaõiguse ülekandmine

teise kinnistusraamatu registriossa seda, et sama piiratud asjaõiguse omaja (nt Elektrilevi

tehnovõrguvaldajana) sõlmib notariaalselt tõestatud vormis iseendaga kokkuleppe ülekantava

õiguse järjekoha kohta. Selliseid juhtumeid on paarkümmend aastas. Selline olukord võib tekkida

siis, kui maakorraldustoimingus osalevate kinnisasjade registriosades on sama puudutatud isiku

kasuks sama tehnovõrgu või -rajatise jaoks kolmandas jaos isiklik kasutusõigus ja ühest

registriosast tuleb õigus üle kanda teise registriossa. Kuna tegemist on sama isikuga, siis on

iseendaga notariaalses vormis kokku leppimine isikut koormav (sh majanduslikult) ja sisuliselt

ebamõistlik. Eluline probleem tekib ka juhul, kui maakorraldustoimingu tulemusel kinnisasjade

piirid täpsustuvad ning ühte kinnisasja koormanud isikliku kasutusõiguse ala hakkab ruumiliselt

tervikuna või osaliselt paiknema teisel kinnisasjal, mida sama rajatise jaoks seatud isiklik

kasutusõigus sellises ulatuses ei koormanud. Samuti võib see puudutada mitut avalikes huvides

seatud piiratud asjaõigust.

See on eeskätt tavaline ja problemaatiline pikkade tehnovõrkude (nt kaablite) rajamiseks seatud

isiklike kasutusõiguste puhul, mis koormavad järjest paljusid kõrvuti paiknevaid kinnisasju. Tihti

võib selline tehnovõrk olla rajatud teede äärde ning kui tee ja selle kõrval oleva kinnisasja vahelisi

piire muudetakse, võib ka isikliku kasutusõiguse ala sattuda naaberkinnisasjale. Seega on tegemist

nii õigusliku kui ka elulise muudatusvajadusega, et kaitsta avalikku teenust pakkuvate

tehnovõrkude ja -rajatiste omanike õigusi.

Piir võib looduses muutuda ka maaomaniku tahteta, näiteks siis, kui on vajadus piir kindlaks teha

ja katastripidaja määrab piiri tegeliku asukoha haldusaktiga. Seda tingib olukord, kus piirid võivad

olla algselt ebaõigesti määratud ja maaomanikel ega isikliku kasutusõiguse omajal ei saa tekkida

õigustatud ootust ebaõige olukorra jätkumisele. Tegemist on olukorraga, kus tehnovõrk on alati

koormanud kinnisasja, kuna see asub looduses endiselt samas asukohas, kuhu see on ehitatud, kuid

vastav õigus ei kajastu õiges registriosas. Seetõttu on tegemist õiguse ülekandmisega, mitte uue

õiguse seadmisega. Analoogne õigus piiratud isikliku kasutusõiguse ülekandmiseks teise

registriossa on praegu katastripidajal kinnistusraamatu teise jakku kantud õiguste puhul (MaaKS

§ 11 lõige 4).

Kui kõik järjekoha muutmist puudutavad avaliku huviga tehnovõrgu või -rajatise kasutamisega

seotud isiklikud kasutusõigused kuuluvad samale isikule või kui on soov kanda selline õigus

kõikidest õigustest viimasele järjekohale, on otstarbekas õiguse ülekandmisel järjekoha muutmisel

ette näha vormileevendusena digiallkirjastatud või notariaalselt kinnitatud vorm. Tahteavalduse

sisu peab jääma samaks ja omanike nõusolek ei ole vajalik. Kanne tehakse ainult viimasele

(esimesele vabale) järjekohale ja kandeavalduses ei pea järjekohta väljendama.

Kui kõik järjekoha muutmist puudutavad avaliku huviga tehnovõrgu või -rajatise kasutamisega

seotud isiklikud kasutusõigused kuuluvad eri isikutele, on vajalik nende tahteavaldus. Selle

probleemi lahendamiseks saavad avalikes huvides asjaõiguste omajad järjekoha kokkulepet

sõlmida omavahelise digitaalselt allkirjastatud või notariaalselt kinnitatud vormis, tingimusel et

ühegi varem registriosasse sisse kantud õiguse järjekoht ei muutu. Kui soovitakse kanda mitu

õigust ühele ja samale järjekohale, on vaja kokkulepet või selgelt avaldatud nõusolekut. Järjekoha

muudatuseks loetakse ka seda, kui õigus jagab järjekohta teise õigusega.

Lahendus vähendab avalikes huvides seatud piiratud asjaõiguste omajate koormust notariaalselt

tõestatud vormis järjekohtade kokkulepete tegemisel ning hoiab kokku aega ja raha. Samuti

vähendab see mitme tehnovõrgu puhul kinnistuomanike kulu. Tegemist on olulise halduskoormust

ja bürokraatiat kahandava leevendusega. Lisaks on see seotud väikeste riskidega, kuna majandus-

ja kutsetegevuses avalikku teenust pakkuva isikliku kasutusõigusega õigustatud isiku puhul võib

eeldada suuremat teadlikkust kinnistusraamatu järjekohtade olemusest ja tagajärgedest, mis võivad

saabuda täitemenetluses, kui õigus asub sundtäitmist võimaldavast õigusest järjekohas tagapool.

Näide.

Registriosas X on juba sisse kantud:

1. võrguettevõtja A isiklik kasutusõigus;

2. vee‑ettevõtja B isiklik kasutusõigus;

3. servituut;

4. hüpoteek.

Registriosas Y on sisse kantud:

1. sideettevõtja C isiklik kasutusõigus;

2. võrguettevõtja A isiklik kasutusõigus;

3. servituut.

Ülekantavad õigused. Registriosast Y kantakse registriossa X üle sideettevõtja C ja

võrguettevõtja A isiklik kasutusõigus (edaspidi ülekantavad isiklikud kasutusõigused).

Ülekantavate isiklike kasutusõiguste omajad saavad digitaalselt allkirjastatud kokkuleppega

leppida kokku üksnes nende ülekantavate õiguste omavahelise järjekorra, st nad võivad kokku

leppida, et kantakse tahapoole teistest õigustest:

1. mõlemad õigused kantakse registriossa X samale viimasele vabale järjekohale või

2. sideettevõtja C õigus kantakse võrguettevõtja A õigusest ettepoole või

3. võrguettevõtja A õigus kantakse sideettevõtja C õigusest ettepoole.

Kui lisaks isiklikele kasutusõigustele on vaja registriossa X üle kanda ka servituut, siis servituudi

ülekandmise vorminõuded tulenevad vastava servituudi ülekandmise alusest (sh AÕS § 54

kohaldumise korral notariaalselt tõestatud kokkuleppe nõue). Sellisel juhul saavad sideettevõtja C

ja võrguettevõtja A oma ülekantavate isiklike kasutusõiguste omavahelise järjekorra üle endiselt

kokku leppida digitaalselt, kuid nad ei saa digitaalselt kokku leppida nende õiguste paigutamises

servituudiga samale järjekohale või servituudist ettepoole, kui see eeldaks servituudi õigustatud

isiku osalemist ja notariaalset vormi.

Teisisõnu: digitaalselt saab kokku leppida üksnes sellise tulemuse, kus ülekantavad isiklikud

kasutusõigused paigutuvad servituudi suhtes viisil, mis ei muuda servituudi positsiooni ega eelda

servituudi ümberkujundamist.

Kõik registriosas X juba olemasolevad õigused ja nende järjekohad jäävad muutumatuks.

Ülekantavate isiklike kasutusõiguste omajad ei saa kokkuleppega:

1. muuta registriosas X juba sisse kantud võrguettevõtja A varasema (enne ülekannet olemas

olnud) isikliku kasutusõiguse järjekohta;

2. muuta vee‑ettevõtja B isikliku kasutusõiguse järjekohta;

3. muuta servituudi või hüpoteegi järjekohta.

Olukorras, kus kinnistusraamatu kanded ei ole identsed, kuigi on seatud sama lepinguga, tuleb

siiski õigus üle kanda. Tavaliselt on kinnistusraamatu kandes sellisel juhul viidatud IKÕ sõlmimise

lepingu erinevatele punktidele või erinevatele lepingu lisadele. Sellisel juhul on need erinevad

õigused. Neid ühendada ilma õiguse sisu muutmiseta ei saa.

Selliste õiguste järjekoha muutmine, mida üle ei kanta, ei ole ülekandmise kokkuleppe ese, vaid

oleks eraldiseisev järjekoha muutmise toiming, millele kohalduvad üldised asjaõiguse põhimõtted

ja kokkulepped.

§ 3. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) muudatused

§ 3 punkt 1. KRS § 13 lõiget 3 muudetakse. Kehtivas regulatsioonis on sätestatud, et registriosa

esimesse jakku kantavate andmete (kinnistu katastritunnus, sihtotstarve, asukoht ja pindala)

esitamine ja muutmine toimub riigi maakatastri pidaja kirjaliku taotluse alusel. Tegemist on

andmetega, millel ei ole asjaõiguslikku tähendust ja mis pärinevad riiklikust registrist – katastrist.

Sätte muutmine võimaldab üle minna taotluspõhiselt menetluselt automaatsele andmevahetusele

juhul, kui see õigussuhteid ei mõjuta.

Praktikas on tegemist tehnilise ja sisulises mõttes formaalse menetlusega, mille käigus

korrigeeritakse kinnistusraamatus andmeid, mis on juba riigi maakatastris ajakohastatud.

Taotluspõhine menetlus ei loo nendes olukordades sisulist lisaväärtust, kuid põhjustab täiendavat

menetluskoormust ning aeglustab andmete ajakohastamist.

Muudatus puudutab üksnes § 13 lõikes 2 nimetatud andmete parandamist, kui piirid looduses ei

muutu. Seega ei laiene automaatne andmevahetus juhtumitele, kus andmete muutmine võib

mõjutada isikute õigusi või asjaõiguslikku olukorda. Muudatus ei piira kinnisasja omanike ega

teiste puudutatud isikute õigusi.

Muudatus ei too kaasa täiendavaid kulusid ega kohustusi kinnisasja omanikele ega teistele

isikutele. Automaatne andmevahetus toimub juba praegu olemasolevate riiklike infosüsteemide

(X-tee) kaudu ja seaduses täpsustatakse ebaselgust, mis on seotud kehtiva sõnastusega.13

13 Kinnistusraamatu täiendavate katastriandmete automaatne uuendamine. Vabariigi Valitsus, 16.03.2007, nr 81. –

RT I, 09.11.2022, 15.

§ 3 punkt 2. KRS § 15 lõiget 3 muudetakse, kuna kehtiv kolmanda jao kannete muutmise

regulatsioon on selgelt piiritletud MaaKS § 12 alusel tehtavate toimingutega. See ei võimalda

normi laiendavat tõlgendamist olukordades, kus piiride täpsustamine ei nõua eeldusena puudutatud

isikute nõusolekut katastriandmete parandamiseks või piiride kindlakstegemisel. Muudatusega

laiendatakse katastripidaja võimalust esitada kinnistamisavaldus kinnistusraamatu kolmanda jao

kannete korrastamiseks ka katastriandmete parandamise ja piiri kindlakstegemise juhtudele.

Muudatus võimaldab viia piiratud asjaõiguse kande vastavusse õiguse tegeliku ruumilise

paiknemisega, kui õiguse sisu ega ulatus looduses ei muutu. Muudatus ei mõjuta eelnimetatud

toiminguid, kui neid tehakse üksnes registriosa esimeses jaos.

Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud 26. septembri 2025. aasta kohtuasjas 3-22-1376/67, et

MaaKS § 15 alusel piiri kindlakstegemise sisu on tegelikkusele vastavate piirisuhete tuvastamine

looduses (s.o faktilise asjaolu tuvastamine) ja selle kandmine kaardile, kuid selle käigus ei toimu

kinnisomandi käsutamist AÕS-i tähenduses. MaaKS § 15 kohaldub olukorras, kus piiri täpne

asukoht ei ole teada, kuid see tuleb objektiivselt välja selgitada.14 Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi

maakatastrisse kantud katastriandmetel ei ole omandiõiguse tekkimise ja ulatuse seisukohalt

õigustloovat tähendust, peavad maakatastrisse kantud piiriandmed siiski olema õiged. Sellistele

andmetele tuginetakse sageli kinnisasjade ostu-müügi tehingutes (punkt 19).

Kohtupraktika kohaselt ei muuda katastrimõõdistamisel tehtud vead ega nende alusel

maakatastrisse kantud ebaõiged piiri‑ ja pindalaandmed kinnisasja tegelikke omadusi ega

omandiõiguse ulatust. Kui vaidlusalune maa‑ala kuulus tegelike piiride järgi algselt teise, ajaliselt

varem moodustatud ja kinnistatud kinnisasja koosseisu, ei saa sellele alale teisel isikul omandiõigus

tekkida ega seda ka hiljem edasi võõrandada.

See puudutab ka piiratud asjaõiguste omajate õigusi. Piiri asukoht katastriandmetes võib täpsustuda

mistahes maakorraldustoimingu puhul, sealhulgas piiri kindlakstegemise või katastriandmete

parandamise tulemusel. Kui seetõttu katastriüksuse piirid nihkuvad, võib see kaasa tuua

katastriüksuse ulatuse nihkumise selliselt, et registriossa kantud servituut ei jää ruumiliselt sellele

katastriüksusele ning registriossa kantud servituudikanne muutub valeks, sest looduses

servituudialaga seotud rajatise asukoht ei muutu. Tegemist on olukorraga, kus ebaõigete või

ebatäpsete alusandmete tõttu ei ole registris olevad piiriandmed õiged ning nii nagu kinnisasja

omanikel, ei saa ka piiratud asjaõiguste omajatel tekkida õigustatud ootust senise olukorra

jätkumisele, kus eelnimetatud asjaõigus koormab kinnistu registriosa, millel ta tegelikult looduses

ei asu. Maakatastris kajastatud piiride alusel arvutatud kinnisasja pindala andmetele tuginetakse

näiteks ka maamaksu määramisel. Ebaõigete maakatastri andmete tõttu võib tekkida kahju

isikutele, kes nende andmete õigsust eeldades neile tuginevad. Seetõttu ei ole põhjendatud seada

ebaõige registrikande parandamist sõltuvusse maaomanike nõusolekust. Katastripidajal peab

sarnaselt teiste maakorraldustoimingutega olema õigus esitada kinnistamisavaldus

kinnistusraamatu kolmanda jao kannete ümbertõstmiseks.

Katastriandmete parandamine on üldjuhul toiming, mille käigus muudetakse katastriüksuse

andmeid registrites. Kinnistamisavaldus esitatakse katastriandmete parandamiseks edaspidi vaid

juhul, kui selle käigus on vajadus muuta kolmanda jao andmeid. Kui katastriandmete parandamise

14 vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. aasta otsus nr 3-2-1-67-12, punktid 23–25; 8. veebruari 2012. aasta otsus nr 3-2-1-

156-11, punkt 31 ning MaaKS § 2 lõige 5, kinnistusraamatuseaduse § 13 lõige 2.

käigus muutuvad vaid esimese jao andmed, siis toimub see edaspidi jätkuvalt automaatselt (KRS

§ 13 lõiked 2 ja 3).

Piiride parandamise või katastriandmete tehnilise täpsustamise korral ei ole katastrikande tegemise

eelduseks kinnisasja omaniku ega piiratud asjaõiguste omajate nõusolekute olemasolu, kui

katastriüksuse piiri, kitsenduse või maakasutusõiguse asukoht looduses ei muutu. Samas eeldab

kinnistusraamatu kolmandasse jakku kantud piiratud asjaõiguste ülekandmine või nende ruumilise

seose kajastamine vastavate õiguste omajate nõusolekut. Kui toimingu käigus saadakse vajalikud

nõusolekud piiratud asjaõiguste ülekandmiseks ja asjaõiguste vahel puudub järjekohtade konflikt,

viiakse toiming lõpuni katastripidaja kinnistamisavalduse alusel.

Nõusolekute puudumisel piirdub toiming katastrikandega ega too kaasa kinnistusraamatu

kolmanda jao kannete muutmist ning piiratud asjaõiguse kohta lisatakse katastripidaja märge.

Lisaks tuleb katastripidajal teavitada piiratud asjaõiguste omajaid HMS-is toodud üldkorras.

§ 3 punkt 3. KRS § 341 lõiget 7 täiendatakse punktiga 10, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku

nõusolekut vaja, kui avaldaja taotleb sellise piiratud asjaõiguse kande või märkuse kustutamist,

mille kehtivuse tähtaeg on möödunud. Praktikas on tekkinud erinev arusaam KRS § 495

rakendamisel, mis reguleerib kinnistusraamatu kande kustutamist tähtpäeva saabumisel. KRS § 495

sõnastusest võib aru saada ka selliselt, et puudutatud isiku nõusolek ei ole kustutamisel vajalik

ainult juhul, kui kandes on KRS § 494 lõike 3 kohane märkus. KRS § 495 muudatuse mõte oli, et

kustutamisel ei ole nõusolekut vaja, kui tähtaeg on möödas. Selguse mõttes lisatakse eraldi säte

tähtajalise õiguse kande või märkuse kustutamise kohta.

§ 3 punkt 4. KRS § 493 lõiget 4 muudetakse, et ühtlustada kinnistusraamatu kandes viitamise

korda. KRS § 24 punktis 2 on sätestatud, et kande tekst sisaldab viidet algdokumendile ja

dokumendile, mille alusel soovitakse asjaõiguse sisu täpsemalt tõendada. AÕS § 571 kohaselt võib

asjaõiguse kinnistusraamatusse kandmisel õiguse sisu täpsustamiseks viidata kinnistusraamatu

kande tegemise aluseks olevatele dokumentidele ja andmetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kehtivas KRS § 493 lõikes 4 on öeldud, et hoonestusõiguse sisu osas võib kandes viidata

kinnistamisavaldusele. Et ühtlustada praktika ning kinnistusraamatu kannetes viitamise kord,

sätestatakse ka KRS § 493 lõikes 4 hoonestusõiguse sisu osas viitamine algdokumendile ja

dokumendile, mille alusel soovitakse asjaõiguse sisu täpsemalt tõendada. Kinnistamismenetluses

on algdokumendiks kinnistamisavaldus, mis algatab menetluse (kande tegemise soov).

Asjaõigusleping on dokument, milles pooled on määratlenud piiratud asjaõiguse sisu ja selles

kokku leppinud.

§ 3 punktid 5 ja 6. KRS § 621 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 ning seadust täiendatakse §-ga 653.

Muudatuse ettepanek tuli Tartu Maakohtu kinnistusosakonnalt, kelle sõnul on praktikas vajadus

parandada registripidaja enda tekitatud vigu. Hetkel ei saa registripidaja oma viga ise parandada,

vaid puudutatud isik peab selleks esitama avalduse. Kui pärast kinnistusraamatu kande

allkirjastamist ilmneb eksimus, siis muudatuse kohaselt saab kinnistamiseks pädev kohtunikuabi

otsustada parandada ekslik kanne ametiülesannete korras, kandes esmalt õiguse juurde vastuväite

ebaõige kande parandamiseks ning andes puudutatud isikutele õiguse esitada vastuväiteid.

Vastuväide annab teavet, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige ning välistab seeläbi heausksuse.

Kui tähtaja möödudes vastuväiteid ei esitata või need tagasi lükatakse, otsustab kohtunikuabi kande

parandamise ning kustutab ametiülesannete korras vastuväite. Kande parandamiseks kustutatakse

ebaõige kanne ja tehakse uus õige kanne, kus märgitakse, et see asendab eelmist, muul viisil

parandamine on keelatud (KRS § 66, KRS § 77¹¹ lg 1). Kui kohtunikuabi otsustab kannet mitte

parandada, on puudutatud isikul jätkuvalt võimalik esitada vastuväide asjaõigusseaduse § 63 lg 1

p 2 alusel. Muudatus annab paremad ja kiiremad võimalused parandada koheselt kinnistusraamatu

kanded registripidaja ilmselge eksimuse korral.

§ 3 punkt 7. KRS § 74 lõike 2 teist lauset muudetakse ning lisatakse katastripidaja nende isikute

hulka, kellel on seaduslik alus kinnistustoimikuga tutvuda. Lisaks kustutatakse esimene lause, kuna

õigustatud huvi korral võib igaüks taotluse teha ja andmekogu omanik hindab õigustatud huvi.

Katastripidaja juurdepääs põhineb avalikul ülesandel. Katastripidajal on seaduslik alus tutvuda

kinnistustoimiku dokumentidega, et teha maakorralduse seaduslikkuse üle haldusjärelevalvet.

Lisaks on kinnistustoimiku andmetele juurdepääs vajalik maakatastriseadusest tulenevate

ülesannete täitmisel, sealhulgas maakorraldustoimingute tegemisel ja katastritoimingute

läbiviimisel. Katastripidaja kasutab kinnistustoimiku andmeid eelkõige kitsenduste, sealhulgas

piiratud asjaõiguste ja nende õiguste omajate tuvastamisel, kinnistamisavalduse ettevalmistamisel

ning kinnistusraamatu ja katastri andmete kooskõla tagamisel. Maakatastriseadus näeb kehtivas

õiguses ette katastripidaja ja kinnistusameti andmevahetuse.

Õigusselguse huvides tuleb „katastripidaja“ eraldi välja tuua KRS-is. Puudutatud isikute

teavitamise korraldab katastripidaja, mistõttu on katastripidajal lisaks omanike andmetele vaja ka

teiste puudutatud isikute andmeid. Praegu võimaldab kehtiv õigus katastripidajal väljastada

maakorraldustoiminguga seotud katastriüksuste omanike isikute kontaktandmed maamõõtjale. See

on vajalik, et maamõõtja saaks kaasata isikuid, tutvustada neile piire looduses jpm.

§ 3 punkt 8. KRS § 7713 lõikest 1 jäetakse välja viide registriosa esimesele jaole. Muudatus on

vajalik seoses katastripidaja märgetega, mis on seotud piiratud asjaõiguste ebatäpsete

ruumiandmetega. Kuna märked lisatakse peale esimese jao ka selle kinnistu registriosa

kolmandasse jakku, kus on ebatäpsete ruumiandmetega piiratud asjaõigus, on vajalik võtta välja

sõnad „I jao“, sest kinnistusraamatu ja maakatastri vahetatavate andmete täpsem koosseis on

fikseeritud MaaKatS-is ning registriosa jagude eraldi märkimine sättes ei ole vajalik. Samuti

laiendab nende sõnade väljajätmine maakatastri ja kinnistusraamatu andmevahetuse võimalusi

piiratud asjaõiguste andmete vahetamiseks. See tähendab, et katastril ja kinnistusraamatul on õigus

vahetada vajaminevaid andmeid lisaks esimesele jaole ka kolmanda jao kohta.

§ 3 punkt 9. KRS § 7716 lõike 3 muudatus jõustus 1. jaanuaril 2018, mis andis korteriühistule

õiguse tasuta tutvuda korteriomandite registriosade andmetega elektroonilises kinnistusraamatus.

15. märtsil 2019 jõustunud sama sätte uues sõnastuses jäid korteriühistud välja. KRS § 798 on

rakendussättena eksitav ega ole ka enam ajakohane viitena KRS § 7716 lõike 3 teisele lausele

(muudetud mitu korda). Seetõttu tunnistatakse rakendussäte kehtetuks ja sätestatakse KRS § 7716

lõikes 3 korteriühistute õigus tasuta tutvuda korteriomandite registriosade andmetega.

Korteriühistu juhatus saab tutvuda temaga seotud korteriomandite registriosa andmetega.

Korteriühistu vajab oma tegevuses igapäevaselt ajakohaseid korteriomanike andmeid.

§ 3 punkt 10. Seotud eelnõu § 3 punkti 9 selgitusega.

§ 4. Maakorraldusseaduse (MaaKS) muudatused

§ 4 punkt 1. MaaKS § 10 lõike 8 eesmärk on täpsustada, et maakorralduskava ja

maakorraldustoiminguks esitatava taotluse vorminõuded reguleeritakse valdkonna eest vastutava

ministri määrusega. Muudatusega selgitatakse seaduse tasandil normihierarhiat ning luuakse selge

seos maakorraldusseaduse ja registripidamist reguleeriva alamakti vahel.

Väljatöötamiskavatsuses tuvastati, et kehtivas õiguses ei ole piisavalt selge, millises õigusaktis

peavad olema sätestatud maakorralduskava ja taotluse vormilised nõuded. See on kaasa toonud

olukordi, kus vorminõuete sisu otsitakse paralleelselt nii seadusest, määrustest kui ka

juhendmaterjalidest, mis raskendab ühtse rakenduspraktika kujunemist. Maakorralduskavale

esitatavaid nõudeid ei ole seni eraldi sätestatud. Kehtivas õiguses on reguleeritud üksnes

maakorraldustoimingu taotluses esitatavad andmed, mis täpsustavad haldusmenetluse seaduses

sätestatud üldnõudeid.

Muudatus ei muuda maakorralduskava ega taotluse sisulisi eeldusi, vaid puudutab üksnes

vorminõuete reguleerimise tasandit. Seetõttu ei kaasne sellega sisulist muutust isikute õigustes ega

kohustustes.

§ 4 punkt 2. MaaKS § 12 lõike 3 muutmise eesmärk on täpsustada, et kinnisasjade osade

vahetamisel ja kinnisasja piiri muutmisel ei ole kogu kinnisasja hindamine vajalik. Muudatuse

eesmärk ei ole piirata osaliste kokkuleppevabadust hüvitise maksmise kohustuse, suuruse või selle

määramise aluste osas.

MaaKS § 12 lõike 3 kohaselt määratakse hüvitise maksmise kohustus, suurus ja maksmise

tingimused kindlaks osaliste kokkuleppel ja lõike eesmärk on üldreeglina reguleerida vahetatavate

või liidetavate maaosade väärtuste erinevuse hüvitamist. Osalised võivad hüvitise kokkuleppimisel

arvestada lisaks eraldatavate ja liidetavate maaosade väärtuste erinevusele ka muid toiminguga

kaasnevaid asjaolusid, sealhulgas toimingu mõju kinnisasja ülejäänud osa väärtusele. See võimalus

säilib ka juhul, kui eraldatav ja liidetav kinnisasja osa on võrdse väärtusega. Seega ei piira säte

kinnisasja tervikhindamist, kuid ei muuda seda üldiseks kohustuslikuks nõudeks.

Lihtsa maakorraldustoimingu puhul võivad osalised kokku leppida, et kinnisasjast eraldatava ja

teise kinnisasjaga liidetav osa on võrdse väärtusega ning hindamistoimingu läbiviimine ei ole

vajalik. Seega on hindamistoiming vabatahtlik ning kui kinnisasja omanikud lepivad kokku

hindamise läbiviimise, siis normi muudatusega täpsustatakse, et seaduses sätestatud hindamise

üldiseks lähtekohaks on kinnisasjast eraldatava ja kinnisasjale liidetava osa väärtus, sest hindamise

esmane eesmärk on välja selgitada, kas need osad on samaväärsed või kas osalistel on vaja leppida

kokku väärtuste erinevuse hüvitamises. Kui eraldatavate ja liidetavate maaosade väärtus erineb,

annab väärtuste erinevus lähtekoha hüvitise suuruse kokkuleppimiseks. Hüvitise maksmise

kohustus, suurus ja maksmise tingimused määratakse kindlaks osaliste kokkuleppel. Kui osalised

kokkulepet ei saavuta, ei viida kinnisasjade osade vahetamist või piiri muutmist kavandatud kujul

lõpule.

Üldjuhul on kinnisasja osade vahetamine või kinnisasja piiri muutmine kasulik mõlemale või

kõigile kavas olevatele kinnisasjadele, sest toimingu käigus korrastatakse piirid, lahendatakse

juurdepääsud, tagatakse suurem privaatsus või saavutatakse muu eesmärk, ehk kinnisasja või selle

osa kasutus ja majandamine muutuvad otstarbekamaks. Samas võib ette tulla ka olukordi, kus

maakorralduses osalevad erineva väärtustasemega kinnisasjad, näiteks erinevate maakasutuse

sihtotstarvetega kinnisasjad, nagu elamumaa ja maatulundusmaa. Sellisel juhul võib lähtuda

hindamisel sellest maakasutusest, millega maaeraldus liidetakse. Näiteks kui maatulundusmaast

eraldatav osa liidetakse elamumaa õuealale, võib seda hinnata elamu- või õuemaa väärtuse alusel

ehk lähtuvalt sellest, millise kasutuse kinnisasjale liidetav osa pärast maakorraldust saab. Samas ei

ole maakorralduses hindamise eesmärk hinnastada kasu (mastaabiefekt, parem juurdepääsetavus,

tükeldumise kadumine, ehituspotentsiaali tekkimine vms), mida maakorraldustoiming iseenesest

osalevatele kinnisasjadele kaasa toob. Hindamistegevust on vaja selgemini reguleerida, sest

maakorralduse läbiviimisel võib hindamine olla kõige kulukam tegevus, kuid suurte kulude

lisandumine teeb menetluse osalejatele kättesaamatuks. Juhul, kui maa korralise hindamise

tulemus kajastab kinnisasja harilikku väärtust, siis võib erinevate kõlvikute või erinevate

sihtotstarvetega kinnisasjade eraldatavate ja liidetavate osade väärtuse määramisel lähtuda

korralise hindamise tulemustest. Kuna korraline hindamine on masshindamine ning mudelid on

automaatsed, siis eelduslikult kajastab korralise hindamise tulemus harilikku väärtust eelkõige siis,

kui maa parim kasutus (erakorralise hindamise korra § 4 lõige 5) vastab sihtotstarbele ning

hindamine on läbi viidud hiljuti.

Maakorralduse puhul ei ole kinnisasja tervikuna hindamine üldjuhul vajalik ega seda tuleks

käsitleda iga toimingu puhul kohustusliku hindamise alusena. Kui kohustada igal juhul hindama

ka kinnisasja kui terviku väärtuse võimalikku muutust, tähendaks see sisuliselt täieliku kinnisvara

hindamise läbiviimist ka juhtudel, kus maakorraldustoiming puudutab üksnes väikest osa

kinnisasjast. Selline lähenemine muudaks menetluse ebaproportsionaalselt kulukaks ja

ajamahukaks. Tervikliku kinnisasja hindamiskulud võivad ulatuda 1500-2000 euroni, mis on sageli

võrreldavad hüvitatava väärtuse vahega või ületavad seda, mistõttu ei ole tegu eesmärgi

saavutamiseks proportsionaalse meetmega. Seetõttu võivad menetluskulud osutuda suuremaks kui

vaidluse või hüvitamise ese ise.

Tervikhindamine võib olla põhjendatud, kui osalised peavad seda konkreetse juhtumi asjaolusid

arvestades vajalikuks kokkuleppe saavutamisel, sealhulgas maakorraldustoimingu võimaliku mõju

hindamiseks kinnisasja ülejäänud osa väärtusele.

Tsiviilõiguslike tehingute puhul ei ole hindamise nõuet, maaomanikud võivad tehinguhinnas kokku

leppida. Samuti põhineb maakorraldus eelkõige kokkuleppel ja regulatsiooni eesmärk on anda

põhimõte, kuidas vajadusel hindamisülesanne püstitada. Seega on õigusselguse huvides vajalik

regulatsioon tegeliku praktikaga kooskõlla viia.

§ 4 punktid 3 ja 4. MaaKS § 16 lõike 3 ja § 23 lõike 3 muudatused on vajalikud rõhutamaks, et

ka ümberkruntimiskava puhul ei ole vajadust hinnata kinnisasju tervikuna, vaid hindamine võib

piirduda üksnes ümberkrunditava osa hindamisega. Ümberkruntimisel on väärtuste erinevuse

hüvitamine vältimatu. Kuna ümberkruntimisel on hindamine jätkuvalt kohustuslik, saab

maakorralduse läbiviija hindamiskaardi ja hindamistabeli alusel määrata kindlaks, millised

osalised peavad väärtuste tasakaalustamiseks hüvitist maksma ning millistel osalistel on õigus

hüvitist saada. Samuti määrab maakorralduse läbiviija kindlaks makstava või saadava hüvitise

suuruse. Maakorralduse läbiviija määrab hindamistulemuste põhjal kindlaks, millistel osalistel

tekib väärtuste tasakaalustamiseks hüvitise maksmise kohustus ja millistel osalistel õigus hüvitist

saada. Hüvitamise kohustuse võtmine põhineb osalise nõusolekul. Kui kokkulepet ei saavutata,

tuleb ümberkruntimiskavas kinnisasjade piire muuta selliselt, et osalised kavaga nõustuksid.

Ümberkruntimine on võimalik ainult kõigi osaliste kokkuleppel.

MaaKS § 16 esimese lause väljajätmine on vajalik, kuna selle sõnastust on praktikas tõlgendatud

viisil, mis võib jätta mulje, et ümberkruntimisel tuleb alati hinnata kinnisasja tervikuna. See ei vasta

ümberkruntimise eesmärgile ega praktikale olukorras, kus ümberkruntimine hõlmab üksnes osa

kinnisasjast. Nii nagu lihtsa maakorralduse puhul, on ka ümberkruntimisel hindamise eesmärk

võrrelda ümberkrunditavate kinnisasjade osade väärtusi, et osalised saaksid maakorraldusega

tekkivat väärtuste vahet üksteisele õiglaselt hüvitada. Ümberkruntimisel koostatakse hindamise

kaart Vabariigi Valitsuse 8. augusti 2025. aasta määrusega nr 63 sätestatud regulatsiooni alusel,

mis on kehtestatud MaaKS § 25 lõike 6 alusel.

Paragrahvi 23 lõikes 3 viidatakse jätkuvalt selguse huvides § 16 lõikele 3, et siduda hindamise

tulemus hüvitise maksmisega. Hindamisel selgitatakse välja kinnisasja või selle osa väärtuse

muutus, § 16 lõige 3 aga määrab, kellele selle eest hüvitist makstakse ja kes seda maksab.

§ 5. Riigilõivuseaduse muudatused

Riigilõivuseaduses sätestatakse sõnaselgelt, et riigilõivu ei võeta maakorraldustoimingu

lõpuleviimiseks kinnistusraamatus ega selle aluseks oleva kinnistamisavalduse tegemiseks ning

sellisele toimingule ei kohaldata RLS §-s 80 sätestatud riigilõivu. Tegemist ei ole kinnistu

jagamise, ühendamise või teise kinnistuga liitmisega asjaõiguse käsutamise mõistes, vaid

maakorraldustoiminguga, mille eesmärk on korrastada kinnisasja piirid ja omandi ulatus riiklikes

registrites. Terminoloogiliselt eristatakse lihtsaid maakorraldustoiminguid (MaaKS §-d 12–15) ja

ümberkruntimist (MaaKS § 16), mille läbiviimist reguleerib MaaKS § 10. Kehtivas õiguses on

riigilõivust vabastatud ümberkruntimine ning kohtupraktika on jaatanud ka riigilõivu puudumist

lihtsate maakorraldustoimingute puhul. Riigilõivu mittevõtmine on põhjendatud kaaluka avaliku

huviga, sest see soodustab maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla, vähendab pooleli

jäävate menetluste hulka ning aitab vältida olukorda, kus omandi ulatust kajastavad registriandmed

jäävad ebatäpseks üksnes menetluskulu tõttu. Muudatus toetab seega registrite usaldusväärsust,

õiguskindlust ja maa otstarbekamat kasutamist. Samuti väldib see topeltlõivustamise ohtu

olukorras, kus kinnistu jagamise, ühendamise või teise kinnistuga liitmise käigus tehakse muu

hulgas maakorraldust.

3.2. Põhiseaduspärasuse analüüs

3.2.1. AÕS § 54 lõike 2 täpsustuse ning AÕS § 226 lõigete 31 ja 32 kooskõla põhiseadusega

Kavandatavad sätted võivad riivata maaomaniku õigust otsustada kinnisasja koormamise üle ning

mõjutada kinnistusraamatu kande kaudu kinnisasja käsutamise ja väärtuse aspekte. Samuti

kuuluvad piiratud asjaõigused (sh isiklik kasutusõigus) omandipõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu ka

nende muutmine võib kujutada endast PS § 32 riivet. Tegemist ei ole omandi äravõtmisega PS § 32

teise lause tähenduses, vaid omandiõiguse piiramisega, mille lubatavust hinnatakse eeskätt PS § 11

alusel (vajalikkus ja proportsionaalsus). Muudatus võib puudutada olukordi, kus avalikes huvides

vajalikku tehnovõrku või -rajatist teeniv isiklik kasutusõigus kantakse teise registriossa üksnes

osaliselt. Sellisel juhul ei looda uut piiratud asjaõigust ega laiendata selle ulatust, vaid registrikanne

viiakse kooskõlla tehnovõrgu tegeliku paiknemisega looduses. Seetõttu ei suurene

omandipõhiõiguse riive intensiivsus võrreldes õiguse täieliku ülekandmisega. Riive on

väheintensiivne, kuna regulatsioon ei muuda tehnovõrgu ega selle jaoks seatud kitsenduse asukohta

ega laienda õiguse sisu, vaid puudutab kande ümberpaigutamist kinnistusregistris.

Kuna muudatus kohaldub üksnes avalikes huvides tehnovõrkude ja ‑rajatistega seotud isiklikele

kasutusõigustele, tuleb hinnata, kas selline eristamine on objektiivselt põhjendatud ega too kaasa

meelevaldset ebavõrdset kohtlemist (PS § 12, võrdsuspõhiõigus).

Muudatus puudutab kinnistusraamatu kannete ümberpaigutamist ning järjekoha kujunemist,

mistõttu on oluline normi ettenähtavus, selgus ja tagasiulatuva mõju vältimine. Põhiõiguste

piirangud peavad olema eesmärgiga võrreldes asjakohased ja proportsionaalsed ning seletuskirjas

peab nähtuma, milliste põhiseaduse sätetega kooskõla on uuritud ja kuidas see on tagatud

(PS §-d 10 ja 13, õiguskindlus, õiguspärane ootus, õigusselgus).

Kavandatavate sätete eesmärgid on legitiimsed. Eesmärk on tagada avalikes huvides tehnovõrkude

ja -rajatiste toimimise järjepidevus ehk elutähtsate teenuste toimepidevus. Samuti tagada

kinnistusraamatu vastavus tegelikule olukorrale kinnistute ühendamisel, maakorraldustoimingute

tegemisel ning tugevdada õiguskindlust ja kolmandate isikute usaldust kinnistusraamatu vastu.

Kinnistusraamatu õigsus ja usaldatavus on õigusriigi toimimise keskne element, millega välditakse

vaidlusi ja vormilisi vastuolusid registriandmete korrastamisel.

Riivel on õiguslik alus. Normi kvaliteedi seisukohalt on oluline, et piirang oleks selge,

ühetähenduslik ja täpne ning seletuskiri annaks otsustajale piisava ülevaate nii eesmärgist kui ka

mõjudest. Kavandatavad AÕS § 226 lõiked 31 ja 32 on piiritletud konkreetsete juhtumitega

(kinnistute ühendamine, maakorraldustoiming) ning sätestavad ülekandmise õigusliku raami

(õigustatud isiku notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud avaldus, mitme õiguse puhul

üksnes nende omavahelise järjekoha kokkulepe, teiste kannete järjekohasuhete muutmise keeld).

Selline piiritlus toetab ettenähtavust ja õigusselgust.

Proportsionaalsus (PS § 11)

Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on

sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist.15 Meede on sobiv, kuna

võimaldab kanda avalikes huvides tehnovõrku puudutava isikliku kasutusõiguse sellesse

kinnistusregistriossa, mis vastab kinnistu tegelikule asukohale pärast piirimuudatust või

maakorraldustoimingut ning vähendab riski, et õiguse kanne jääb valesse registriossa ja muutub

kolmandatele isikutele raskesti tuvastatavaks.

Vajalikkuse hindamisel kaaluti järgmisi alternatiive:

• õiguse uuesti seadmine (uued asjaõiguslepingud ja kõigi puudutatud kinnistuomanike

nõusolekud), mis oleks oluliselt koormavam ning ohustab registriandmete õigsust ning

tehnovõrkude järjepidevat õiguslikku alust ja kaitset;

• automaatne ülekandmine ilma õiguse omaja avalduseta, mis oleks intensiivsem sekkumine

omandipõhiõigusse menetlusgarantiide16 ja tahteavalduse puudumise tõttu.

Kavandatav lahendus rakendub vajaduspõhiselt, tugineb õigustatud isiku avaldusele ning säilitab

teiste kannete järjekohasuhted, mistõttu on see vähem riivav kui eeltoodud alternatiivid.

Riive mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.17 Riive mõõdukust toetavad järgmised asjaolud:

• regulatsioon ei ole suunatud uue asjaõiguse tekitamisele, vaid olemasoleva avalikes huvides

tehnovõrku puudutava õiguse registris korrastamisele juhtudel, kus kinnistute piirid või

registriosad muutuvad;

15 RKPJK 3-4-1-1-02, punkt 15. 16 Tegemist on haldusmenetluse ja registrimenetlusega seotud tagatistega, mis vähendavad omandipõhiõiguse riive

intensiivsust. Eeldab õiguse omaja tahteavaldust ja isikute teavitamist. Õiguse sisu ei muudeta ning toiming kajastub

registrites, mis tagab järjepidevuse ja kontrollitavuse. Välistatakse õiguse omajate tahtest sõltumatu õiguse

ümbertõstmine. 17 RKPJK 3-4-1-1-02, punkt 15.

• õiguse ülekandmisel tehtav kanne ei muuda võrguvaldaja õiguse kasutusala, vaid viib

kande vastavusse tegeliku olukorraga looduses;

• järjekoha kujunemine „esimesele vabale järjekohale“ ning mitme õiguse puhul üksnes

nende omavahelise järjekohasuhte kokkulepe piiravad mõju kolmandatele isikutele.

Avalik huvi õiguskindluse, kinnistusraamatu usaldatavuse ja tehnovõrkude toimimise vastu kaalub

selgelt üles maaomaniku õiguste riive, kuna muudatus tehakse üksnes kinnistusraamatus ja see

vastab tegelikule olukorrale looduses.

Riive mõõdukust toetab asjaolu, et omanik kaasatakse enne kinnistamisavalduse esitamist

menetlusse, tal on võimalik esitada ruumiandmete ja ülekandmise eelduste kohta vastuväiteid ning

kasutada sõltuvalt vaidluse esemest haldus-, registri- või tsiviilkohtumenetluses ette nähtud

õiguskaitsevahendeid.

Võrdne kohtlemine (PS § 12)

PS § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Võrdsuspõhiõiguse kaitseala hõlmab kõik

eluvaldkonnad, sh ettevõtluse.18 Regulatsiooni kohaldamisala piiramine üksnes avalikes huvides

tehnovõrkude ja -rajatistega seotud isiklikele kasutusõigustele on põhjendatav objektiivse

erisusega: tegemist on taristuga, mille toimimine teenib laia avalikkuse huvi ning mille paiknemine

looduses ei sõltu kinnistusraamatu registriosa kandest, kuid mille sinna kandmine toetab riiklikesse

registritesse kantud õiguste kaitset. Eristamine teistest eraõiguslikest servituutidest on seega

asjakohane.

Õiguskindlus, õiguspärane ootus ja tagasiulatuva mõju puudumine (PS §-d 10 ja 13)

Normi mõju on piiritletud konkreetsete juhtumitega ning suunatud registriandmete korrastamisele,

mis toetab õigusselgust ja ettenähtavust. Regulatsioon ei ole mõeldud tagasiulatuvate varaliste

õiguste loomiseks ega „tagantjärele“ laiendamiseks, vaid olemasoleva olukorra korrektseks

kajastamiseks registris. Tagasiulatuvat jõudu saab seadusele anda üksnes erandlikel juhtudel ja

õiguskindlust rikkumata.

Kavandatavad asjaõigusseaduse § 54 lõike 2 täpsustus ning AÕS § 226 lõiked 31 ja 32 võivad riivata

omandipõhiõigust (PS § 32), kuid riive on seaduslik, teenib legitiimseid eesmärke ning on PS § 11

tähenduses proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).

3.2.2. Põhiõiguste riive märgete lahenduses

Eelnõu riivab omandipõhiõigust (PS § 32) sel määral, et katastrisse ja kinnistusraamatusse lisatakse

informatiivne märge, mis teeb nähtavaks kinnisasjaga seotud piiratud asjaõiguse või muu õigusliku

olukorra, mis ei ole varasemalt olnud kolmandatele isikutele üheselt nähtav. Riive seisneb seega

omaniku õigussfääri puudutava teabe avalikuks tegemises, mitte omandiõiguse sisulises

kitsendamises.

Riive eesmärk on suurendada õigusselgust ja läbipaistvust kinnisasjadega seotud õigussuhetes,

kaitsta kolmandate isikute (nt omandajate, krediidiasutuste) õigustatud huve, ennetada vaidlusi,

18 RKPJK 3-4-1-1-02, punkt 13.

mis tulenevad varjatud või ebaselgetest piiratud asjaõigustest, ning tagada kinnistusraamatu ja

katastri kui avalike registrite kooskõla ja usaldusväärsus.

Eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem koormavate vahenditega. Ilma märget nähtavaks

tegemata jääks probleemne või ebaselge olukord varjatuks, sõltuks üksnes osapoolte teadlikkusest

ning oleks kolmandatele isikutele raskesti tuvastatav. Alternatiiviks oleks kas riigi täielik

sekkumatus (mis ei täida eesmärki) või vastupidi – sundkorras eraõiguslikesse ja erahuvisid

tagavatesse õigussuhetesse (tee servituut jm) sekkumine, mis riivaks omaniku õigusi oluliselt

intensiivsemalt.

Riive on mõõdukas ja proportsionaalne, sest märge on informatiivne ega muuda omandiõiguse

sisu. Märkega ei panda omanikule uusi kohustusi ega piiranguid. Riik ei sekku eraõiguslikesse

kokkulepetesse ega muuda nende tingimusi. Avalik huvi õigusselguse ja usaldusväärsete riiklike

registrite vastu kaalub üles riive vähese intensiivsuse.

Lepinguvabadus (PS § 31)

Eelnõu võib kaudselt puudutada lepinguvabadust (PS § 31), kuivõrd see käsitleb eraisikute vahelisi

piiratud asjaõigusi ja nendega seotud kokkuleppeid. Informatiivsete katastripidaja märgete

kandmisega riiklikesse registritesse ei sekku riik eraisikute vahelistesse kokkulepetesse, kuid toob

välja ebakõlad, mis nendes õigussuhetes on ilmnenud.

Eesmärk on teha olemasolevad õigussuhted nähtavaks ja hoida riigi sekkumine minimaalsena.

Riive on minimaalne ja proportsionaalne, sest riik ei muuda eraõiguslike lepingute sisu, ei hinda

kokkulepete õiglust ega tasusid ning ei kehtesta uusi kohustusi ega piiranguid. Märgetega tehakse

üksnes nähtavaks need ebakõlad, mida eraisikud on kohustatud sellise teabe olemasolul

korrigeerima. Kinnistusraamatu andmete ebaõigsuse korral on eraisikutel (nii õigustatud isikutel

kui ka puudutatud isikutel) seadusest tulenevad õigused ja võimalused kannete parandamiseks või

kustutamiseks. Isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande

parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab (AÕS § 65 lõige 1). Õiguste

teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus (TsÜS § 138 lõige 1).

Riik ei saa eesmärki saavutada teisiti kui informeerimise kaudu, sest sundkorras sekkumine

eraõiguslikesse kokkulepetesse oleks intensiivsem riive, kuid mittesekkumine jätaks avaliku huvi

kaitseta ja vähendaks isikute usaldust riiklike registrite vastu.

Eelnõu võib riivata ettevõtlusvabadust (PS § 31), sest muudatused puudutavad maamõõtjate,

võrguettevõtjate ja notarite kutse- või majandustegevust. Riive on vähese intensiivsusega.

Maamõõtjate töö sisu oluliselt ei muutu, kuna kitsenduste ja puudutatud õiguste tuvastamine on

maakorraldustoimingute ja katastrimõõdistamise tavapärane osa. Võrguettevõtjate jaoks on mõju

pigem soodne, sest avalikes huvides rajatud tehnovõrkude ja -rajatistega seotud piiratud asjaõiguste

registriandmete korrastamine muutub lihtsamaks ja vähem vorminõuetest sõltuvaks. Notarite

ametialast tegevust muudatus ei piira, vaid vähendab vajadust notariaalsete kokkulepete

sõlmimiseks olukordades, kus nende esemeks oleks üksnes registriandmete täpsustamine ega

muudeta piiratud asjaõiguse sisu või ulatust. Seetõttu on võimalik ettevõtlusvabaduse riive sobiv,

vajalik ja mõõdukas ning seda õigustab avalik huvi registriandmete õigusselguse ja

usaldusväärsuse tagamiseks.

Õiguspärase ootuse ja õiguskindluse riive (PS § 10)

Märgete tegemisega võib isiku jaoks muutuda nähtavaks, et kinnistusraamatu kanne ei kajasta

tegelikku olukorda. See võib mõjutada isiku senist arusaama kinnisasja kasutamise või käsutamise

võimalustest. Riive ei tulene siiski mitte sellest, et riik muudab õigussuhteid, vaid sellest, et

varasem ebatäpne või puudulik teave muutub avalikuks. Tekkida ei saa õigustatud ootust, et

ebaõige või ebaselge õiguslik olukord jääb varjatuks. Vastupidi, õiguskindlus eeldab, et

registriandmed kajastavad tegelikku olukorda. Eelnõu ei muuda kehtivaid õigussuhteid ega

kehtesta uusi kohustusi. Mida kauem on registriandmete ja tegeliku olukorra vaheline vastuolu

olnud nähtamatu, seda enam võib selle avalikuks tulek mõjutada isiku subjektiivseid ootusi, kuid

see ei muuda riivet õiguslikult põhjendamatuks.

Eesmärk on suurendada registrite usaldusväärsust ja õiguskindlust ning vältida olukorda, kus

looduses asub tehnovõrk või -rajatis kinnisasjal, kuid registrites seda teavet ei kajastu. Eesmärk on

kaitsta õigussuhteid ja tagada puudutatud isikute usaldus registriandmete suhtes.

Riive on proportsionaalne, sest eelnõu ei muuda kehtivaid õigussuhteid tagasiulatuvalt, samuti ei

kehtesta uusi kohustusi ega sanktsioone. Märke tegemisest teavitatakse HMS kohaselt puudutatud

isikuid. Isikul on õigus vaidlustada märke tegemise aluseks olev haldustoiming üldises korras.

Õiguskindlus tervikuna suureneb, mitte ei vähene. Ilma muudatuseta jääks õiguskindlus näiliseks

ja sõltuks juhtumipõhisest teabest.

3.2.3. Eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse riive isikuandmete töötlemisel (PS § 26)

Eelnõu riivab PS § 26 kaitseala, kuna see hõlmab isikuandmete töötlemist riiklikes registrites,

samuti teatud andmete avalikuks tegemist, andmete pikaajalist, sealhulgas tähtajatut säilitamist

arhiivis. Riive seisneb eeskätt selles, et kinnisasjaga seotud andmed (mh isikuga seostatavad) on

ka tulevikus leitavad ja neid säilitatakse tähtajatult.

Muudatuse eesmärk on seaduse tasandil sätestada, missuguseid andmeid ja millise tähtajaga

kogutakse ja säilitatakse. See aitab tagada isikute õiguste tõhusa kaitse tulevikus, mis omakorda

võimaldab muu hulgas piiride kindlakstegemist ja omandivaidluste lahendamist ka pika aja

möödudes. Kuna piiri kindlakstegemise nõude võib esitada igal ajal, siis on oluline säilitada kõik

piiride kindlakstegemiseks vajalikud andmed tähtajatult. Muudatuse eesmärk on tagada registrite

ajalooline järjepidevus ja tõendusväärtus ning sellega ka omandi ulatuse absoluutne kaitse.

Riive on proportsionaalne, sest töödeldakse üksnes eesmärgipäraseid ja minimaalselt vajalikke

andmeid, mis on vajalikud katastriüksuse moodustamiseks ning sellega kaasnevate asjaolude

selgitamiseks. Andmete säilitamine teenib selgelt määratletud õiguskaitselist eesmärki ning loob

õigusselguse ka tulevastele maaomanikele, kuivõrd omandi ulatusega seotud õigused ja kohustused

kanduvad üle igakordsele omanikule. Avalik huvi kaalub üles eraelu riive, arvestades selle

mõõdukat intensiivsust. Andmete säilitamine ei toimu suvaliselt, vaid põhineb selgetel

õigusnormidel.

Riive on vajalik, sest piiride kindlakstegemise ega kaasomandi lõpetamise nõue ei aegu ning ilma

katastriüksuse moodustamise aluseks olevate andmeteta ei ole võimalik mistahes ajahetkel omandi

ulatust välja selgitada ega neid õigusi tegelikult realiseerida. Andmete valikuline või lühiajaline

säilitamine tooks kaasa olukorra, kus õiguskaitse muutuks illusoorseks.

3.2.4. Menetluslik riive ja hea halduse põhimõte (PS § 14)

Riive võib seisneda täiendavates kontrollides, omanike kaasamises ja nõusolekute küsimises.

Eesmärk on tagada õiguste kaitse, vältida vigu kinnistusraamatu kannetes ja tagada menetluste

õiguspärasus. Riive on proportsionaalne, sest kaasamine võimaldab isikutel asuda sõlmima

vajalikke eraõiguslikke kokkuleppeid ning olla teadlik omandi ulatuse muudatustega kaasnevatest

mõjudest või täpsemate mõõdistustulemuste alusel ilmnenud ebakõladest õiguslikes suhetes ja

registriandmetes. Haldusorganil on kõrgendatud kohustus teavitada huvitatud isikuid ja

menetluskoormus on seega põhjendatud. Ilma kontrollideta suureneks ebaõigete registriandmete

osakaal ja isikute õiguste rikkumise oht.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu reguleerimisesemel on puutumust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega

(EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus), kuna muudatustega täpsustatakse maakatastris ja

sellega seotud infosüsteemides töödeldavate isikuandmete säilitamise põhimõtteid, sealhulgas

tähtajalise säilitamise seadusest tuletatavust ning maamõõtjale edastatud isikuandmete kustutamise

või hävitamise kohustust pärast töötlemise eesmärgi äralangemist.

Eelnõu ei ole suunatud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisele ning eelnõuga ei võeta üle Euroopa

Liidu direktiivi, mistõttu ei lisata seletuskirjale vastavustabelit.

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga kavandatakse kolm olulisemat muudatust. Esiteks täpsustatakse maakatastri ja

kinnistusraamatu andmevahetust ning luuakse võimalus teha nähtavaks piiratud asjaõigustega

seotud registriandmete ja tegeliku ruumilise paiknemise lahknevused. Teiseks sätestatakse

selgemalt maakatastri andmete, sealhulgas isikuandmete töötlemise ja säilitamise ning logiandmete

säilitamise põhimõtted. Kolmandaks lihtsustatakse avalikes huvides tehnovõrkude ja -rajatistega

seotud piiratud asjaõiguste registrikannete korrastamist juhul, kui õiguse sisu ega ulatus looduses

ei muutu. Lisaks tehakse üksikuid täpsustusi kinnistusraamatumenetluse ja maakorraldusmenetluse

vorminõuete kohta.

Nimetatud muudatused mõjutavad eelkõige maaomanikke ja puudutatud isikuid, sealhulgas

piiratud asjaõiguste omajaid, maamõõtjaid, notareid, tehnovõrkude ja -rajatiste omanikke, Maa- ja

Ruumiametit, Tartu Maakohtu kinnistusosakonda ning kohalikke omavalitsusi.

Mõjuvaldkondadest on kesksemad õigusselgus ja isikuandmete kaitse, majanduslik mõju ja

halduskoormus, riigivalitsemine ning infotehnoloogia ja -ühiskond.

Samuti puudutavad muudatused kinnistusraamatu ja maakatastri andmete kasutajaid laiemalt,

sealhulgas kinnisasjade omandajaid, krediidiasutusi, arendajaid, korteriomanikke ning teisi isikuid,

kes tuginevad registriandmetele kinnisasjade kasutamisel, hindamisel, võõrandamisel või

koormamisel.

Eelnõuga ei kehtestata maaomanikele ega teistele isikutele uusi sisulisi kohustusi, vaid luuakse

võimalused saada teavet ja olla kaasatud. Menetluslikud muudatused ei laienda isikute vastutust

ega kohustuste ringi, vaid täpsustavad olemasolevate toimingute läbiviimise korda ning jaotavad

menetlusrollid selgemalt haldusorgani ja registrite vahel.

Mõjuvaldkondadest on eelnõu puhul kesksemad:

1. sotsiaalsed mõjud (inimeste õigused ja isikuandmete kaitse);

2. majanduslikud mõjud (menetluskulud, ajakulu ja halduskoormus);

3. halduskorraldus ja riigivalitsemine;

4. infotehnoloogia ja infoühiskonna mõjud.

Keskkonnamõjud on hinnanguliselt väikesed, kuna eelnõu ei muuda maakasutuse sisulisi

piiranguid ega keskkonnanõudeid, vaid täpsustab menetlusraamistikku ja registrite koostoimet.

Mõju hinnatakse mõjuvaldkondade kaupa. Mõju kirjeldamisel kasutatakse kvalitatiivseid

hinnanguid mõju ulatuse, mõju avaldumise sageduse ja ebasoovitava mõju riski kohta.

Kvantitatiivseid näiteid kasutatakse seal, kus need on seletuskirja alusmaterjalis juba olemas.

6.1. Sotsiaalsed mõjud (inimeste õigused ja isikuandmete kaitse)

6.1.1. Mõju inimeste õigustele ja õiguskindlusele

Eelnõu sotsiaalne mõju avaldub eeskätt maaomanikele ja puudutatud isikutele, sealhulgas piiratud

asjaõiguste omajatele (nt servituudi, isikliku kasutusõiguse või muu piiratud asjaõiguse omajad),

kelle õigusi võib mõjutada maakorraldustoimingute, katastriandmete parandamise või piiride

kindlakstegemise tulemus. Kaudselt puudutab mõju ka isikuid, kes tuginevad kinnistusraamatu ja

maakatastri andmetele kinnisasjade kasutamisel, võõrandamisel või koormamisel (nt omandajad,

krediidiasutused). Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige informatiivsete märgete regulatsiooni

ja tehnovõrkudega seotud piiratud asjaõiguste registrikannete korrastamise mõju.

Mõju kirjeldus võrreldes kehtiva olukorraga

Eelnõu peamine sotsiaalne mõju seisneb õigusselguse ja -kindluse suurenemises olukordades, kus

maakorraldustoimingute või katastriandmete täpsustamise tulemusel ilmneb vastuolu piiratud

asjaõiguse tegeliku asukoha ja selle kohta tehtud registrikannete vahel. Kehtiva praktika kohaselt

ei ole sellised vastuolud seni registritest alati selgelt nähtavad olnud, mistõttu ei pruugi puudutatud

isikud ega kolmandad isikud neist teadlikud olla.

Muudatusega täpsustatakse kehtiva õiguse ja senise praktika alusel, et maakorraldustoiminguid või

katastriandmete parandamisi ei peatata üksnes seetõttu, et piiratud asjaõiguse kanne võib osutuda

registris ebatäpseks. Üldjuhul on maakorralduse lõpuleviimiseks vaja kõigi puudutatud isikute

nõusolekuid KRS-i tähenduses. Levinud erijuhtudel, milleks on katastriandmete parandamine ja

piiride kindlakstegemine, ei ole nõusolekud vajalikud, et toimingud oleks võimalik lõpuni viia.

Eesmärk on selgitada välja omandi ulatus ja parandada katastriandmete ebatäpsused.

Katastripidajale antakse võimalus teha ettepanek piiratud asjaõiguste teise registriossa

ülekandmiseks või registriosast kustutamiseks. Kui selleks nõusolekuid siiski ei saada, tehakse

vastuolu nähtavaks informatiivse märke ja puudutatud isikute teavitamise kaudu. Regulatsioonis

lähtutakse sellest, et maakorralduse või katastriandmete täpsustamise tulemusel ei muutu piiratud

asjaõiguse tegelik ruumiline ulatus looduses, vaid muutuda võib üksnes registrikanne, mis ei

kajasta tegelikku olukorda. Eelnõu eesmärk on sellised vastuolulised olukorrad registrites

nähtavaks teha, mitte piiratud asjaõiguse sisu muuta. Katastripidajal on HMS-ist tulenev

teavitamiskohustus, et vähendada isikute õiguste kahjustamist ebatäpsete registriandmete tõttu. See

kahandab riski, et isik avastab oma õiguste võimaliku kahjustamise alles hiljem, ja aitab seeläbi

ennetada vaidlusi.

Informatiivne märge ei loo, muuda ega kustuta asjaõigust ega piira omandiõiguse sisu, vaid juhib

tähelepanu võimalikule lahknevusele registriandmete ja tegeliku olukorra vahel. See võimaldab

puudutatud isikutel oma õigusi teostada ning vajaduse korral asuda eraõiguslikke kokkuleppeid

tegema.

Mõju ulatus

Mõju ulatus on keskmine. Muudatused puudutavad eeskätt maakorraldustoiminguid, mida tehakse

katastripidaja otsuse alusel, ja registripõhiseid katastriandmete parandamisi, kus õiguste sisu ei

muutu, kuid võib ilmneda vastuolu piiratud asjaõiguse ruumilise paiknemise ja registrikande vahel.

Mõju sagedus

Mõju avaldumise sagedus on keskmine ja avaldub korduvates menetlustes. Aastas tehakse

ligikaudu 11 000 katastritoimingut, millest umbes 7000 on katastriandmete parandamised ja umbes

4000 maakorraldustoimingud. Neist omakorda ligikaudu 600 on piiride muutmised või

kinnisasjade osade vahetamised. Mõju avaldub igas sellises menetluses, kus tekib vajadus hinnata

piiratud asjaõiguste ruumilist paiknemist seoses katastriandmete parandamisega või piiride

kindlakstegemisega, samuti maakorraldustoimingu puhul, kus omanikud lepivad kokku piiride

muutmises või osade vahetamises. Viimastel juhtudel on mõju positiivne, sest võimaldab

puudutatud isikutel lihtsamini tutvuda kitsenduste andmetega. Mõju avaldub maaomanikele ka

kõigi selliste toimingute korral, kui on vajadus märkida kitsenduste kaardile märge piiratud

asjaõiguse paiknemise kohta võrreldes kinnistusraamatusse kantuga.

Seos põhiõigustega

Eelnõuga ei kehtestata AÕS § 226 alusel uusi omandiõiguse piiranguid ega muudeta olemasolevate

õiguste sisu. Maakorraldustoimingud viiakse jätkuvalt läbi omanike taotlusel või kokkuleppel või

seadusest tuleneval alusel. Seetõttu on võimalik omandiõiguse riive vormiline, mitte sisuline, ning

kooskõlas põhiseaduse §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse kaitsega. Märgete lisamisega

õiguskindlus tervikuna suureneb, kuna registriandmete ja tegeliku olukorra vaheline ebakõla

tehakse avalikkusele varakult nähtavaks.

Ebasoovitava mõju risk ja selle maandamine

Ebasoovitava mõju risk on väike. Võimaliku negatiivse mõjuna võib esineda risk, et osa isikuid ei

pruugi automaatse andmevahetuse korral kohe mõista muudatuste õiguslikku tähendust. Seda riski

maandatakse HMS-ist tuleneva teavitamiskohustuse, informatiivsete märgete kasutamise,

vaidlustamisvõimaluse säilitamise ja haldusorgani selgitamiskohustuse kaudu.

Muudatuse mõjul võib tekkida risk tõlgenduseks, et katastripidaja asendab notariaalse tõestamise

abil osalejatele õigussuhtes pakutava turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise. Risk

maandatakse sellega, et katastripidaja kontroll on kehtiva õiguse alusel seotud kande õigusliku

aluse või keeldumise aluse tuvastamisega ning säilib puudutatud isikute nõusoleku nõue

katastritoimingu tegemiseks, kui katastripidaja esitab kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse.

Lisaks on üldine teavitamiskohustus juhtudel, kus toiming võib kahjustada isiku õigusi.

6.1.2. Mõju isikuandmete kaitsele

Isikuandmete kaitsega seotud mõju puudutab eeskätt maaomanikke, piiratud asjaõiguste omajaid

ning teisi isikuid, kelle isikuandmeid töödeldakse maakatastris ja sellega seotud registrites (sh

varasemad ja praegused omanikud, piiriprotokollides või muudes katastri algdokumentides

kajastuvad isikud). Kaudselt puudutab mõju ka maamõõtjaid ja haldusorganeid, kes töötlevad

isikuandmeid maakorraldustoimingute ettevalmistamisel ning läbiviimisel. Selles mõjuvaldkonnas

avaldub eelkõige maakatastri andmete, sealhulgas isikuandmete säilitamise põhimõtete seaduse

tasandil täpsustamise, elektroonilise katastri kasutuslogide säilitustähtaja sätestamise ning

maamõõtjale kättesaadavaks tehtud isikuandmete kustutamise või hävitamise kohustuse mõju.

Mõju kirjeldus võrreldes kehtiva olukorraga

Eelnõu mõju isikuandmete kaitsele seisneb eelkõige õigusselguse ja läbipaistvuse suurenemises

seoses maakatastrisse kogutavate isikuandmete säilitamisega. Katastris on andmeid, sealhulgas

isikuandmeid ja katastri algdokumente, säilitatud tähtajatult, kuid see põhimõte ei ole olnud

seaduse tasandil sätestatud. See on tekitanud ebaselgust nii andmete säilitamise õigusliku aluse kui

ka säilitamise kestuse osas.

Seaduse tasandil sätestatakse selgelt, et teatud katastrisse kogutavaid isikuandmeid säilitatakse

tähtajatult, ning täpsustatakse elektroonilise katastri infosüsteemi kasutamise ja tegevuste

logimisega seotud andmete säilitamise tähtaega. Tegemist on senise katastriandmete, sealhulgas

isikuandmete säilitamise põhimõtete sõnaselge sätestamisega seaduse tasandil, mis võimaldab

isikutel teada ja mõista, milliseid andmeid ning mis eesmärgil kogutakse ja säilitatakse.

Isikuandmete alaline säilitamine on põhjendatud maakatastri olemusega ning vajadusega tagada

kinnisasjadega seotud õigussuhete ajaloo säilimine ja tuvastamine. Kuna piiri kindlakstegemise

nõude võib esitada igal ajal, siis on oluline säilitada kõik piiride kindlakstegemiseks vajalikud

andmed tähtajatult. Varasemate andmete ja dokumentide säilitamine on vältimatu, et neid saaks

kasutada nii haldus- kui ka kohtumenetluses. Andmete säilitamise selge seaduslik alus toetab ka

isikuandmete töötlemise õiguspärasust isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) tähenduses.

Lisaks nähakse ette riske maandav meede, mille kohaselt on maamõõtjal kohustus kustutada või

hävitada isikuandmed pärast maakorraldustoimingu tulemuste kandmist katastrisse ja muudatuste

tegemist kinnistusraamatus, kui nende edasiseks säilitamiseks ei ole seadusest tulenevat alust. See

täpsustus tugevdab andmete minimaalsuse ja säilitamise piiramise põhimõtete järgimist ning

vähendab andmete põhjendamatu säilitamise riski väljaspool riiklikku registrit.

Maamõõtjate puhul seisneb mõju eelkõige isikuandmete töötlemise ja säilitamise korra

täpsustumises ning vajaduses arvestada katastrimõõdistuse ja maakorraldustoimingu käigus

senisest selgemalt puudutatud isikute andmete kasutamise eesmärgi lõppemisega. Muudatus ei

laienda maamõõtja ülesandeid mõõdistus- või maakorraldustöö sisulises osas, kuid täpsustab

andmekaitsealast kohustust kustutada või hävitada isikuandmed pärast töötlemise eesmärgi

äralangemist, kui edasiseks säilitamiseks puudub seadusest tulenev alus.

Mõju ulatus

Mõju ulatus on väike. Kuigi andmete säilitamine ja andmekäitlus puudutab põhimõtteliselt kõiki

arhiveeritud katastritoimikuid alates maakatastri loomisest, ei muudeta senist andmete kogumise,

arhiveerimise ega kasutamise praktikat maakorraldustoimingutes või nende kättesaadavuses.

Muudatused puudutavad eeskätt õiguslikku selgust ja normatiivset täpsustust.

Mõju sagedus

Mõju avaldub isikutele vajaduspõhiselt. Varasemate andmete kasutamine on vajalik eeskätt

maakorraldustoimingutes, kus tuleb piiri asukoha väljaselgitamiseks tugineda varasematele

andmetele, samuti kohtumenetlustes omandiga seotud küsimuste lahendamisel. Aastas tehakse

ligikaudu 4000 maakorraldustoimingut, milles osaleb üldjuhul rohkem kui kaks katastriüksust,

ning sellele lisanduvad arvukad menetlusvälised päringud seoses omandireformi, omanike huvide,

kohtuvaidluste ja muude juhtumitega. Arhiivi poole pöördutakse keskmiselt umbes 500 korda

kuus. 30. aprilli 2026. aasta seisuga on katastris registreeritud 772 395 katastriüksust, millest

maakorraldustoimingutes osalevate katastriüksuste osakaal jääb mõne protsendi juurde koguarvust.

Seetõttu ei avaldu mõju üksikisikutele pidevalt. Samal ajal laadivad õigustatud isikud, eeskätt

omanikud, plaani ja piiriprotokolli alla ligi 50 000 korral aastas. See näitaja iseloomustab andmete

kasutust ning näitab, et andmete kättesaadavus ja kasutusvajadus on jätkuvalt aktuaalsed ning mõju

on pigem positiivne. Allalaadimiste arvu ei saa taandada menetluste arvule või mõjutatud isikute

hulgale.

Seos põhiõigustega

Isikuandmete töötlemine ja säilitamine riivab põhiõigust eraelu puutumatusele (PS § 26), kuid

eelnõus sätestatud lahendus on proportsionaalne ja eesmärgipärane. Andmete säilitamine on seotud

konkreetsete avalike ülesannete täitmisega ning on vajalik omandiõiguse ja õigussuhete kaitseks

olukordades, kus nõuded ei aegu ja varasemate andmete olemasolu on vajalik vaidluste

lahendamiseks. Lisaks ei laiendata säilitatavate andmete ringi võrreldes praeguse praktikaga, vaid

tehakse säilitamise alus ja kestus seadusest üheselt tuletatavaks.

Ebasoovitava mõju risk ja selle maandamine

Ebasoovitava mõju risk on väike. Risk võib ilmneda andmete väärkasutusega. Risk maandatakse

sellega, et eelnõuga seotakse säilitamine selgelt avalike ülesannete täitmise ja õigussuhete

kontrollitavuse eesmärgiga ning antakse selge volitusnorm detailide täpsustamiseks

rakendusaktides. Praktikas lähtutakse andmete väljastamisel juba praegu isikuandmete kaitse

reeglitest ning seega praktikas midagi ei muutu. Muudatused mõjutavad elektroonilise katastri

keskkonna kasutamise logide säilitamist ja nende kasutamist. Olulise riskimaandava meetmena

pannakse maamõõtjale kohustus hävitada isikuandmed pärast kinnistusraamatus maamõõtja tööga

seotud maakorraldustoimingu kande tegemist.

Kokkuvõttes ei suurendata isikuandmete töötlemise mahtu ega intensiivsust, vaid tagatakse

õigusselgus ja läbipaistvus, vähendades seeläbi õiguslikku ebamäärasust ning andmekaitsealaseid

riske.

6.2. Majanduslikud mõjud (menetluskulud, ajakulu ja halduskoormus)

6.2.1. Mõju kodanike ja ettevõtjate kuludele

Majanduslik mõju avaldub eeskätt maaomanikele (füüsilised isikud), ettevõtjatele ja

kinnisasjadega tegelevatele majandustegevuse osalistele (nt arendajad, tehnovõrkude ja -rajatiste

omanikud), kelle jaoks maakorraldustoimingud, katastriandmete parandamine ja registrikannete

korrastamine on seotud otsese raha- ja ajakuluga. Kaudselt avaldub mõju ka krediidiasutustele ja

teistele turuosalistele, kes tuginevad kinnistusraamatu ja maakatastri andmete ajakohasusele ning

usaldusväärsusele.

Selles mõjuvaldkonnas avaldub majanduslik mõju eelkõige hindamise lihtsustamise,

maakorraldustoimingu lõpuleviimisega seotud riigilõivuvabastuse ning informatiivsete märgete

kasutuselevõtu kaudu. Samuti tuleneb mõju avalikes huvides tehnovõrkude ja -rajatistega seotud

piiratud asjaõiguste ülekandmise vorminõuete leevendamisest, mis vähendab puudutatud isikute

raha- ja ajakulu olukordades, kus õiguse sisu ega ruumiline ulatus looduses ei muutu.

Mõju kirjeldus võrreldes kehtiva olukorraga

Eelnõu majanduslik mõju seisneb raha- ja ajakulu vähenemises olukordades, kus

maakorraldustoimingute, katastriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise käigus on

praktikas tekkinud vajadus täiendavate menetlustoimingute järele, mis ei ole õigussuhte sisust

tulenevalt vajalikud. Menetlused on veninud või jäänud pooleli muu hulgas seetõttu, et registrite

andmevahetus ei ole olnud piisavalt selge ning puudutatud isikutele ei ole alati olnud ettenähtav,

millised täiendavad toimingud või kokkulepped võivad osutuda vajalikuks.

Täpsustatakse maakatastri ja kinnistusraamatu andmevahetust, võimaldatakse ulatuslikumalt

automaatseid andmevahetuslahendusi nendes osades, kus see ei mõjuta isikute asjaõigusi, ning

nähakse ette informatiivsete märgete kasutamine piiratud asjaõigustega seotud ruumiandmete

ebatäpsuste nähtavaks tegemiseks. See vähendab olukordi, kus isikud saavad kinnistusraamatusse

kantud piiratud asjaõiguse tegelikust asukohast teada alles tehingute või vaidluste käigus. Selline

ebaselgus võib kaasa tuua täiendavaid kulusid (nt menetluste pikenemine, tehingute

edasilükkumine, täiendavate kokkulepete sõlmimise vajadus).

Võrreldes praeguse olukorraga väheneb:

• notariaalse tõestamisega seotud otsene rahaline kulu (notaritasu, riigilõiv);

• toimingute kaudne majanduslik kulu, mis tuleneb menetluste pikenemisest, korduvate

nõusolekute esitamise vajadusest (nii katastripidajale kui ka notarile) ja pooleli jäävatest

toimingutest.

Riigilõivu mittevõtmine maakorraldustoimingu lõpuleviimiseks on põhjendatud avaliku huviga,

sest maakorralduse eesmärk on kinnisasja või selle osa otstarbekam kasutamine ja majandamine

ning omandi ruumilise ulatuse korrastamine riiklikes registrites. Kui maakorraldustoimingu

lõpuleviimine on maaomanikule seotud täiendava riigilõivu ja notariaalse menetlusega, võib see

vähendada omanike valmisolekut viia katastri- ja kinnistusraamatu andmed kooskõlla tegeliku

olukorraga looduses. Sellisel juhul jäävad registritesse püsima ebatäpsed või ajakohastamata

andmed, mis suurendavad hilisemate piirivaidluste, tehinguriskide ja halduskoormuse tõenäosust.

Riigilõivu mittevõtmine vähendab seega põhjendamatut rahalist takistust selliste toimingute

tegemisel, mille tulemus teenib lisaks konkreetse maaomaniku huvile ka laiemat avalikku huvi,

milleks on tagada maakatastri ja kinnistusraamatu andmete õigsus, kinnisasjade piiride selgus,

registrite usaldusväärsus ning kinnisomandi õiguskindel kasutamine ja käsutamine.

Mõju ulatus

Mõju ulatus on keskmine. Kuigi kõik maaomanikud ja ettevõtjad ei puutu

maakorraldustoimingutega regulaarselt kokku, on mõju nendele isikutele, kes sellistes menetlustes

osalevad, tajutav eeskätt raha- ja ajakulu vähenemise kaudu. Mõju suurus sõltub konkreetse

menetluse iseloomust ja sellest, kas senises praktikas on tekkinud vajadus täiendavate

menetlustoimingute järele.

Mõju sagedus

Mõju avaldub lühenevates menetlustes. Mõju ei ole igapäevane kõigile ettevõtjatele, kuid on

oluline neile, kes tegutsevad maa- ja kinnisvaraga seotud valdkondades. Aastas tehakse ligikaudu

4000 maakorraldustoimingut, milles osaleb enamasti kaks või enam katastriüksust, ning lisaks

parandatakse märkimisväärsel hulgal piiriandmeid (umbes 7000). Eelnõu majanduslik mõju

avaldub igas sellises menetluses, kus registrite andmevahetus ja informatiivsete märgete

kasutamine aitab vältida täiendavaid toiminguid või menetluste venimist.

Aastas tehakse ligikaudu 600 maakorraldustoimingut MaaKS § 12 alusel. Tegemist on olukorraga,

kus toiminguga on hõlmatud kaks või enam katastriüksust ja nende kõik omanikud on

maakorralduse osalised. Näiteks detailplaneeringu elluviimisel on tavapärane, et kaasatud on

kümme ja enam katastriüksust.

Seos ettevõtluskeskkonnaga

Eelnõu toetab ettevõtluskeskkonda, kuna kinnisasjadega seotud registriandmete ajakohasus ja

nähtavus suurendab planeerimiskindlust ning vähendab tehinguriske, sealhulgas minimeerib

piiridega seotud varjatud puuduste tagajärgi. Eriti oluline on see arendus‑ ja taristuprojektide puhul,

kus maakorraldustoimingud ja katastriandmete täpsustamine on sageli vältimatu osa projekti

ettevalmistusest.

Krediidiasutuste ja teiste kinnisasjadega seotud turuosaliste jaoks seisneb mõju eelkõige

registriandmete läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurenemises, mis aitab vähendada tagatisvara

hindamise, kinnisasjadega tehtavate tehingute ja riskihindamisega seotud ebakindlust. Mõju on

kaudne, kuid positiivne, kuna registriandmete parem kvaliteet toetab kinnisvaraturu osaliste otsuste

tegemist ja vähendab vajadust täiendavate asjaolude kontrollimiseks.

Ebasoovitava mõju risk ja selle maandamine

Ebasoovitava majandusliku mõju risk on väike. Võimalik risk seisneb selles, et informatiivne

märge või registriandmete täpsustumine võib tuua esile vajaduse eraõiguslike kokkulepete järele,

mis võib kaasa tuua lisakulu. Alates 1. veebruarist 2024 on kitsendust põhjustava objekti omanikul

kohustus esitada katastripidajale piiratud asjaõiguse ruumialad, mille katastripidaja kajastab

kitsenduste kaardil. Seega ei ole tegemist eelnõust tuleneva uue kohustusega, vaid kehtiva õiguse

korrastamisega. Kui kinnistusraamat ei kajasta tegelikku olukorda, aitab muudatus selle

avalikkusele nähtavaks teha. Registriandmeid aitab korrastada ka avalikes huvides rajatud

tehnovõrkude ja -rajatiste omanikke puudutav õigusmuudatus AÕS-is.

6.2.2. Mõju tehnovõrkude ja ‑rajatiste omanikele (neutraalne kuni mõõdukas)

AÕS § 226 muudatused puudutavad avalikes huvides rajatud tehnovõrgu ja -rajatise talumiseks

seatud isikliku kasutusõiguse ülekandmist kinnistusraamatu teise registriossa. Mõju on spetsiifiline

ja juhtumipõhine. See vähendab vajadust eraldi notariaalsete tehingute järele olukorras, kus

ülekandmine on vältimatu. Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige mõju, mis tuleneb avalikes

huvides tehnovõrkude ja -rajatistega seotud piiratud asjaõiguste registrikannete korrastamisest,

nende õiguste teise kinnistusregistriossa ülekandmise vorminõuete leevendamisest ning piiratud

asjaõiguste ruumilise paiknemisega seotud registriandmete nähtavaks tegemisest.

Majanduslik mõju avaldub eeskätt avalikes huvides tehnovõrkude ja ‑rajatiste omanikele (nt

elektri‑, side‑, vee‑ ja kanalisatsioonivõrgud ning muud elutähtsa taristuga seotud võrguettevõtjad),

kelle kasuks on kinnisasjadele seatud piiratud asjaõigused, sealhulgas isiklikud kasutusõigused või

servituudid. Tegemist on majanduslikult ja ühiskondlikult olulise sihtrühmaga.

Mõju kirjeldus võrreldes praeguse olukorraga

Eelnõu majanduslik mõju tehnovõrkude ja -rajatiste omanikele seisneb eelkõige menetlusele

kuluva aja vähenemises, mis on seotud notariaalse toiminguga ning vorminõude leevenemises.

Muudatuse sihtrühm on suurusjärgus mõnisada võrgu- ja taristuomanikku. Sektorinäitajatest ei ole

võimalik tuletada unikaalsete mõjutatud omanike täpset arvu, sest kasutatavad andmed kajastavad

sõltuvalt valdkonnast ettevõtjaid, teenuseosutajaid või võrgupiirkondi ning sama ettevõtja võib

tegutseda mitmes valdkonnas. Samuti on sellised juhtumid seotud erinevate maaüksustega ja

seotud nendega tehtavate maakorraldustoimingutega, mida tehakse aastas ligikaudu 11 000.

Täpselt ei ole võimalik prognoosida kõigi võrguvaldajate majanduslikku mõju, kuivõrd selliste

juhtumite arv ei ole otseses seoses maakorraldustoimingute arvuga. Registrikannete korrastamise

toimingud on olnud ajamahukad ja kulukad ka notaritele, kuna registrikannete korrastamine ei ole

olnud piisavalt üheselt reguleeritud ning on eeldanud nõusoleku või kokkuleppe notariaalset vormi

olukordades, kus piiratud asjaõiguse sisu ega ruumiline asukoht looduses tegelikult ei muutu, vaid

muutuvad üksnes kinnistu piir või registriandmed. Enamasti seadmisel on tehinguväärtuseks § 10

lg 3 kohaselt minimaalne tehinguväärtus 639 eurot. Muutmise lepingul on tehinguväärtuse

määramise aluseks § 6 lg 1 ja enamasti 1/10 muudetava tehingu väärtusest. Kuna on kahepoolne

leping, siis tuleb täistasu korrutada kahega. Lisandub riigilõiv ja kinnistusosakonnale edastatava

ärakirja tasu.

Täpsustatakse AÕS § 226 selliselt, et avalikes huvides tehnovõrgu või -rajatise talumiseks seatud

isikliku kasutusõiguse ülekandmine teise kinnistu registriossa ei vaja edaspidi notariaalset vormi.

Õiguse ülekandmine toimub piiratud asjaõiguse omaja avalduse alusel ning mitme õiguse

üheaegsel ülekandmisel on õiguste omajatel võimalik digitaalselt allkirjastatud või notariaalselt

kinnitatud kokkuleppega määrata üksnes ülekantavate õiguste omavaheline järjekohasuhe, ilma et

see mõjutaks teisi kinnistusraamatusse kantud õigusi.

Eelnõu mõju elanike ja ettevõtjate halduskoormusele on pigem vähene või puudub. Muudatuste

eesmärk on võimaldada maakorraldustoiminguid lõpule viia ilma notariaalse tõestamiseta, mis

toob kaasa aja- ja kulusäästlikuma menetluse.

Töökoormus ei suurene ka katastripidaja jaoks, kuna juba praegu kontrollib katastripidaja

täiendavaid dokumente maakorralduse osalise tahteavalduse hindamiseks (nt esindusõigus,

eestkoste või ühisvara jagamisega seonduv). Seega ei ole tegemist uue kohustuse tekkimisega, vaid

õigusselgusega, mis vähendab vaidlusi.

Mõju ulatus

Mõju ulatus on väike kuni keskmine. Muudatused puudutavad spetsiifilist sihtrühma. Kokkuleppel

tehtava maakorralduse puhul puudutab see osapoolteks olevaid maaomanikke ning puudutatud

tehnovõrkude ja -rajatiste omanikke. Seega ei avaldu mõju sageli, vaid üksnes juhtumipõhiselt.

Ulatuslike taristuobjektide puhul (nt liinikoridorid, pikad trassid) võib selgus ja sellest tulenev

mõju olla tehnovõrgu ja -rajatise omanikule majanduslikult positiivne ning seega oluline.

Mõju sagedus

Mõju avaldub harva kuni keskmise sagedusega. Piiratud asjaõiguse ülekandmise võimalus tehingu

vormi leevendamise abil on kasutatav üksnes maakorraldustoimingu käigus, kui nende toimingute

tegemisel selgub, et tehnovõrgu või -rajatise asukoht looduses ei vasta senisele katastriüksusele ja

registriosale. Tegemist ei ole igapäevatoimingutega, kuid selliseid olukordi esineb regulaarselt.

Seos ettevõtluskeskkonna ja avaliku huviga

Muudatusega toetatakse ettevõtluskeskkonda, vähendades tehnovõrkude ja -rajatiste omanike

jaoks registriandmete korrastamisega seotud pikki ning ebaotstarbekaid menetlusi. Arvestades, et

tegemist on avalikes huvides taristuga, aitab selge ja lihtsustatud regulatsioon kaasa elutähtsate

teenuste toimepidevusele.

Ebasoovitava mõju risk ja selle maandamine

Ebasoovitava majandusliku mõju risk on väike. Võimalik risk seondub eelkõige kinnistusraamatus

piiratud asjaõiguste ülekandmisel ühest registriosast teise õiguste järjekohtade suhte kujunemisega

või vajadusega teha täiendavaid toiminguid juhul, kui õiguste omajad ei jõua omavahel

kokkuleppele ülekantavate õiguste järjekohtade suhtes.

Riski maandavad:

• raamistik, mis piirab kokkuleppe eseme ülekantavate õiguste omavahelise

järjekohasuhtega;

• põhimõte, et teiste kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohasuhe ei muutu;

• ülekande sidumine piiratud asjaõiguse omaja tahteavaldusega.

Kokkuvõttes on eelnõu majanduslik mõju tehnovõrkude ja -rajatiste omanikele positiivne, kuna

see vähendab põhjendamatut menetluskoormust ning leevendab vorminõudeid. Sellega tagatakse

õigusselgus ning toetatakse taristuõiguste korrektset ja tõhusat kajastamist riiklikes registrites.

6.2.3. Halduskoormus

Halduskoormuse muutus puudutab eeskätt maaomanikke, ettevõtjaid ja muid isikuid, kes osalevad

maakorraldustoimingutes või katastriandmete parandamises või kelle õigusi ja huve võivad

puudutada maakatastri ja kinnistusraamatu andmete korrastamisega seotud menetlused.

Halduskoormust käsitletakse käesolevas peatükis haldusevälise koormusena erasektorile, st

ajakulu, dokumentide esitamise, menetlustes osalemise ja sellega seotud toimingute mahuna.

Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige maakatastri ja kinnistusraamatu andmevahetuse

täpsustamise, automaatse andmevahetuse kasutamise laiendamise ja informatiivsete märgete

kasutuselevõtu mõju.

Halduskoormuse sisu ja muutus võrreldes kehtiva olukorraga

Eelnõu mõju halduskoormusele on pigem vähenev või neutraalne. Eelnõuga ei kehtestata

maaomanikele ega ettevõtjatele uusi aruandlus- või loakohustusi. Maamõõtjatele tekib ühekordne

kohustus olemasolevate isikuandmete ülevaatamiseks ja kustutamiseks. Praeguses olukorras on

halduskoormust suurendanud eeskätt menetluste pikenemine ja registriandmete lahknemine, muu

hulgas juhul, kui maakorraldustoimingud jäävad pooleli või pikenevad üksnes seetõttu, et

menetluse käigus tekib vajadus täiendava notariaalse toimingu järele. Muudatusega täpsustatakse

maakatastri ja kinnistusraamatu andmevahetust ning nähakse ette automaatne andmevahetus, kui

õiguste sisu ei muutu. Samuti sätestatakse informatiivsete märgete kasutamine, kui olukord

looduses ei vasta registriandmetele.

Lisaks aitab puudutatud isikute teavitamiskohustuse selgem sätestamine kaasa sellele, et isikud

saavad oma tegevusi ja võimalikke edasisi samme paremini planeerida.

Mõju ulatus

Halduskoormuse muutus on keskmine nendele isikutele, kes puutuvad kokku

maakorraldustoimingute ja registriandmete korrastamisega, ning väike elanikkonnale tervikuna.

Mõju avaldumise sagedus

Mõju avaldub eeskätt maakorraldustoimingute läbiviimise ja katastriandmete parandamise puhul.

Aastas tehakse ligikaudu 4000 maakorraldustoimingut ning märkimisväärne hulk katastriandmete

parandamisi, mistõttu mõjutab halduskoormuse muutus regulaarselt nende menetluste osalisi.

Muudatusega ei kehtestata uusi aruandlus-, taotlus- ega teavitamiskohustusi elanikele ega

ettevõtjatele. Seetõttu ei ole vaja rakendada halduskoormuse kasvu tasakaalustamise meetmeid.

6.3. Mõju riigivalitsemisele

6.3.1. Mõju maakatastri pidaja ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonna tööle

Mõju kirjeldus võrreldes kehtiva olukorraga

Eelnõu mõju Maa- ja Ruumiameti ning Tartu Maakohtu kinnistusosakonna tööle on süsteemi

korrastav. Mõju riigivalitsemisele tuleneb eelkõige asutuste pädevuse ja menetlusülesannete

täpsustamisest, registrite automaatse andmevahetuse laiendamisest, informatiivsete märgete ja

teavitamise regulatsioonist, katastripidaja andmetöötluse aluste täpsustamisest ning piiratud

asjaõiguste ja muude kinnistusraamatu kannete menetlemise muudatustest.

Muudatusega täpsustatakse katastripidaja rolli ja pädevust olukordades, kus

maakorraldustoimingute tegemisel või katastriandmete täpsustamise tulemusel ilmnevad vastuolud

piiratud asjaõiguste asukoha ja registrikannete vahel. Registriandmete kvaliteet ja usaldusväärsus

paranevad.

Katastripidajal on praegu HMS-ist tulenev teavitamiskohustus juhul, kui toiming võib kahjustada

piiratud asjaõiguse omajate õigusi, ja pädevus teha informatiivseid märkeid piiratud asjaõiguste

asukoha andmete ebatäpsuse kohta registrites. Keerukamates menetlustes võib lisanduda töö

ruumiandmete ja õiguste alusdokumentide kontrollimiseks, puudutatud isikute väljaselgitamiseks,

nõusolekute küsimiseks ning märgete tegemiseks ja hilisemaks kustutamiseks eeskätt

katastriandmete parandamise ja piiri kindlakstegemise menetlustes, milles kehtiva õiguse järgi seda

kohustust ei ole. Eesmärk on vältida tulevikus varjatud puuduste kuhjumist. Kinnistusosakonna

tööle avaldab positiivset mõju automaatse andmevahetuse laienemine nendes osades, kus tegemist

on tehniliste kannetega (nt registriosa esimese jao andmed). Kuna paljud andmed edastatakse ka

praegu automaatse andmevahetusega, on mõju pigem minimaalne.

Mõju ulatus ja sagedus

Mõju ulatus on keskmine, kuna muudatused puudutavad Maa‑ ja Ruumiameti ning Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna igapäevast menetluspraktikat, eeskätt maakorraldustoimingute ja

katastriandmete parandamisega seotud juhtumeid. Samas ei too muudatused kaasa põhimõttelist

töökorralduse ümberkujundamist.

Mõju avaldub väikese kuni keskmise sagedusega, arvestades et olukorrad, kus katastripidaja peab

tegema informatiivse märke või algatama piiratud asjaõiguse ülekandmise, esinevad suhteliselt

piiratud hulgal juhtumites. Enamik maakorraldustoiminguid kulgeb ka edaspidi ilma täiendavate

märgete või keerukamate menetlusteta.

Maa- ja Ruumiameti kui katastripidaja põhiülesanded ei muutu, kuid täpsustub tema roll

registriandmete kooskõla tagamisel, piiratud asjaõiguste ruumilise paiknemise kontrollimisel,

informatiivsete märgete edastamisel ning puudutatud isikute teavitamisel. Töökorralduslik mõju

seisneb eelkõige selles, et teatud menetlustes tuleb senisest süsteemsemalt hinnata, kas

katastriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tulemusel ilmneb vastuolu

kinnistusraamatu kandega. Töökoormus võib üksikutes keerukamates menetlustes mõnevõrra

suureneda, kuid pikemas vaates aitab registriandmete varasem korrastamine ja vastuolude

nähtavaks tegemine vähendada korduvaid pöördumisi, hilisemaid vaidlusi ning tagantjärele

parandamisi.

Tartu Maakohtu kinnistusosakonna põhiülesanne kinnistusraamatu pidajana ei muutu, kuid

täpsustub registrisse jõudvate automaatselt edastatavate andmete, informatiivsete märgete,

tähtajaliste õiguste kustutamise ja registripidaja enda vea parandamise menetlusraamistik.

Töökorralduslikult avaldub mõju eelkõige selles, et osa andmeid kuvatakse kinnistusraamatus

senisest selgemalt maakatastrist saadud andmete alusel ning teatud parandamistoimingute kord

muutub ühesemaks. Töökoormusele on mõju pigem neutraalne või vähesel määral vähendav, sest

automaatne andmevahetus ja selgem menetluskord kahandavad käsitsi menetlemist ning

tõlgendusvaidlusi, kuigi üksikutes juhtumites võib lisanduda vajadus menetleda piiratud asjaõiguse

ülekandmist või registripidaja vea parandamist.

6.3.2. Mõju kohalikele omavalitsustele

Mõju kirjeldus

Kohalike omavalitsuste roll maakorraldustoimingutes eelnõu kohaselt ei muutu ning neile ei

lisandu uut otsustuspädevust, aruandlus- ega rahastamiskohustust. KOV-id jätkavad

maakorraldustoimingute kooskõlastamise ja korraldamise rollis vastavalt kehtivale õigusele.

Eelnõu kaudne mõju KOV-idele avaldub eeskätt menetluste läbipaistvuse tagamises, mis vähendab

vajadust anda maaomanikele korduvaid selgitusi ning ennetab vaidlusi. Selles mõjuvaldkonnas

avaldub eelkõige maakorralduskava ja maakorraldustoimingu taotluse vorminõuete reguleerimise

tasandi täpsustamise ning registriandmete korrastamise kaudne mõju kohalike omavalitsuste

senisele kooskõlastus- ja korraldusrollile.

Eelnõu avaldab positiivset mõju KOV-idele maaomanikena, kuna maakorraldustoimingute ja

registrikannete selgus vähendab menetluste venimist ning sellega seotud avaliku sektori kulusid.

Töökorralduslik mõju on kaudne ja seisneb eelkõige selles, et maakorralduskava ja taotluse

vorminõuete selgem reguleerimine ning registriandmete korrastamine toetavad KOV-ide senist

rolli kooskõlastamisel ja maakorralduse läbiviimise korraldamisel.

Mõju ulatus ja sagedus

Mõju ulatus on väike ja avaldub väikese kuni keskmise sagedusega, olenevalt konkreetse

omavalitsuse osalusest maakorraldustoimingutes.

6.3.3. Mõju notarite rollile

Muudatusega ei muudeta notarite õiguslikku staatust, kuid määratakse nende roll

maakorraldustoimingute tegemisel. Kuna maakorralduse lõpuleviimisel riigilõivu ka praegu ei

võeta, ei avalda see mõju notaritasudele.

Selles mõjuvaldkonnas avaldub eelkõige informatiivsete märgete regulatsiooni, piiratud

asjaõiguste registriandmete nähtavaks tegemise ning avalikes huvides tehnovõrkudega seotud

piiratud asjaõiguste ülekandmise vorminõuete leevendamise mõju notarite tööpraktikale. Tegemist

on toimingutega, mis on seotud väikeste tasudega. Töökorralduslik mõju seisneb eelkõige selles,

et notarid saavad kinnistusraamatust ja kitsenduste kaardilt senisest paremini nähtavat teavet

piiratud asjaõiguste ruumilise paiknemise võimalike lahknevuste kohta ning saavad sellega

tehingute ettevalmistamisel arvestada. Notarite seadusest tulenevad ülesanded ja ametialane staatus

eelnõu tulemusel ei muutu.

Selge regulatsioon tagab selguse ning vähendab olukordi, kus notarid puutuvad kokku

registriandmete ebatäpsusest tulenevate probleemidega. Tegemist on vähese mõjuga.

6.4. Mõjuvaldkond – infotehnoloogia ja infoühiskond

6.4.1. Mõjutatud infosüsteemid ja sihtrühmad

Eelnõu mõju infotehnoloogiale ja infoühiskonnale avaldub eeskätt riiklike registrite ning nende

kasutajate tasandil. Mõjutatud on:

• elektrooniline kataster (Maa- ja Ruumiameti hallatav);

• elektrooniline kinnistusraamat ja sellega seotud menetlussüsteemid;

• registritevaheline andmevahetus (sh X-tee);

Mõju infotehnoloogiale ja infoühiskonnale tuleneb eelkõige piiratud asjaõiguste ruumiandmete

lahknevusi käsitlevate informatiivsete märgete loomisest, registrite vahel edastamisest ja

kuvamisest, kitsenduste kaardi täiendamisest ja sellele kinnistusraamatus viitamisest,

katastripidajale teistest riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogudest andmete saamise

võimaldamisest ning elektroonilise katastri andmete ja kasutuslogide säilitamise nõuete

täpsustamisest.

Kaudselt puudutab mõju kõiki registrite kasutajaid, sealhulgas maaomanikke, piiratud asjaõiguste

omajaid, notareid, maamõõtjaid ning avaliku sektori asutusi, kes tuginevad oma tegevuses katastri

ja kinnistusraamatu andmetele.

6.4.2. Mõju kirjeldus võrreldes praeguse olukorraga

Eelnõu mõju infotehnoloogiale seisneb eelkõige registrite koostoime täpsustamises ja andmete

nähtavuse suurendamises. Muudatusega täpsustatakse maakatastri ja kinnistusraamatu vahelist

andmevahetust ning nähakse ette võimalus muuta teatud katastripidaja märked kinnistusraamatus

nähtavaks automaatse andmevahetuse kaudu.

Oluline muudatus infoühiskonna vaates on informatiivsete märgete kasutamine, mille eesmärk on

teha registrikasutajatele nähtavaks olukorrad, kus piiratud asjaõiguse tegelik asukoht looduses ei

vasta kinnistusraamatu kandele katastriandmete täpsustumise või piiride muutmise tõttu. Selline

teave ei olnud senises praktikas alati üheselt ja õigel ajal kättesaadav ning andmete ebatäpsus

ilmnes sageli alles tehingute või vaidluste käigus.

Lisaks sätestatakse automaatne andmevahetus juhtudel, kus tegemist on tehniliste ja

informatiivsete andmetega ning andmete muutmine ei mõjuta isikute õigusi. See vähendab käsitsi

menetlemise vajadust ja aitab kaasa riiklike infosüsteemide tõhusamale toimimisele.

6.4.3. Mõju andmete kvaliteedile, kättesaadavusele ja läbipaistvusele

Muudatusega tagatakse andmete kvaliteet ja läbipaistvus, muutes kasutajale nähtavaks info, et

andmed on ebatäpsed. Muudatusega suureneb registriandmete kasutajate teadlikkus kinnisasjadega

seotud tegelikest õigussuhetest. See omakorda vähendab vajadust selgitada neid asjaolusid

maaomanikele ükshaaval.

Infoühiskonna vaates toetab eelnõu põhimõtet, et riiklikud registrid peavad pakkuma

usaldusväärset, ajakohast ja arusaadavat teavet, mis on digiriigi toimimise ning õiguskindluse

oluline eeldus.

6.4.4. Infosüsteemide arendamise vajadus ja ulatus

Eelnõu rakendamine eeldab teatud ulatuses infotehnoloogilisi täiendusi, kuid ei nõua

infosüsteemide arhitektuuri põhimõttelist ümberkujundamist ega uute infosüsteemide loomist.

Arenduste eesmärk on täpsustada olemasolevate süsteemide funktsionaalsust ja parandada nende

koostoimet, et tagada eelnõus kavandatud regulatsiooni rakendamine.

Peamine arendusvajadus on seotud maakatastri (sh kitsenduste kaardi ja PARI19 töölaua) ning

kinnistusraamatu vahelise andmevahetuse täiendamisega, et võimaldada katastripidaja

19 Piiratud asjaõiguste ruumialade infosüsteem, https://pari.kataster.ee/.

informatiivsete märgete korrektset loomist, edastamist ja kuvamist kinnistusraamatu registriosa

kolmandas jaos. Arenduste eesmärk on teha piiratud asjaõiguste alade andmete ebatäpsus

registrikasutajatele nähtavaks ning tagada, et info liiguks registrite vahel automatiseeritult ja

läbipaistvalt. Lisaks on vaja arendada tehnilist võimekust riigi postkasti teenusega liitumiseks.

Maakatastri arenduste maksumus on kuni 60 000 eurot. Tegemist on ühekordse arenduskuluga, mis

katab üksnes katastri arendused (kitsenduste kaart, vajaduse korral PARI töölaud ning teenus

andmete edastamiseks kinnistusraamatusse).

Eelnõu rakendamine ei eelda uute ametikohtade loomist ega personali suurendamist.

Kavandatavate infosüsteemide arendustega ei kaasne eraldiseisvaid püsikulusid väljaspool Maa- ja

Ruumiameti tavapärast infosüsteemide haldus- ja hoolduskulu ning arendustejärgne hooldus

toimub olemasoleva majandamiskulu raames. Seetõttu ei teki eelnõu rakendamisel täiendavat

iga-aastast rahastamisvajadust. Arendustega seotud kulusid ei indekseerita, kuna tegemist on

ühekordse investeeringuga, mis on suunatud konkreetse funktsionaalsuse loomisele ja mille

eesmärk on toetada eelnõus kavandatud regulatsiooni praktilist rakendamist.

Lisaks on vajalik elektroonilise kinnistusraamatu poolne IT-arendustöö, mille täpne maht ja

maksumus sõltuvad lõplikust tehnilisest lahendusest ning täpsustuvad kooskõlastusringi ja

tehnilise analüüsi käigus. Kinnistusraamatu infosüsteemi arendused on järgmised: kõigi kinnistute

puhul kolmanda jao juurde viide kitsenduste kaardile; registriosade kolmanda jao juurde viide, kus

on ebaõige registrikandega piiratud asjaõigus; registriosade kolmanda jao juurde viide, kus peaks

olema piiratud asjaõigus, aga see puudub. Kahe viimase rakendamine toimub andmevahetusega,

mis hinnanguliselt tähendab kolm kuni neli nädalat tööd. Arendustöid tehakse sisemiste

ressurssidega. Hinnanguline maksumus on ligikaudu 10 000 eurot.

6.4.5. Mõju ulatus, sagedus ja riskid

Mõju ulatus on vähene, kuna muudatused puudutavad keskseid riiklikke registreid, kuid ei too

kaasa ulatuslikke tehnoloogilisi ümberkorraldusi.

Ebasoovitava mõju risk on väike kuni mõõdukas. Mõju avaldumise sagedus avaldub ühekordse

arendusega. Suurim risk on seotud eelarveliste vahendite puudumisega.

6.5. Muude kinnistusraamatumenetluse muudatuste mõju

Muudatusega tehakse ka kinnistusraamatumenetluse täpsustusi, mille mõju on võrreldes

maakorraldus- ja katastritoimingutega piiratud, kuid mis suurendavad menetluse selgust,

registriandmete usaldusväärsust ning kasutajate õiguskindlust.

Tähtajalise õiguse või märkuse kustutamise täpsustamine vähendab tõlgendusriski olukorras, kus

õigus või märkus on seatud kindlaks tähtajaks ning tähtaeg on möödunud. Muudatus ei muuda

õiguse sisu ega laienda registripidaja pädevust sisuliste vaidluste lahendamiseks, vaid võimaldab

vältida põhjendamatut menetluskoormust ja tagada, et kinnistusraamatus ei kajastuks lõppenud

õigused või märkused kauem kui vajalik. Mõju kinnisasja omanikele ja puudutatud isikutele on

positiivne, kuna registriandmed muutuvad ajakohasemaks ning arusaadavamaks.

Registripidaja vea parandamise regulatsiooni täpsustamine võimaldab parandada ilmselgeid

registripidaja enda tekitatud eksimusi kiiremini ja selgemas menetlusraamistikus. Muudatus

tugevdab kinnistusraamatu õigsust ja usaldatavust ning vähendab vajadust keerukamate

parandamismenetluste või vaidluste järele. Puudutatud isikute õigused on kaitstud, kuna enne

parandamist antakse neile võimalus esitada vastuväiteid. Mõju Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

tööle on pigem positiivne, sest eksimuste parandamise kord muutub ühesemaks.

Korteriühistu tasuta juurdepääs korteriomandite registriosade andmetele toetab korteriühistu

seadusest tulenevate ülesannete täitmist, eelkõige korteriomanike andmete ajakohast kasutamist

ühistu juhtimisel ja suhtluses korteriomanikega. Muudatus taastab korteriühistute

juurdepääsuõiguse selgema seadusliku aluse ega too korteriomanikele kaasa uusi kohustusi. Mõju

on korteriühistutele positiivne, kuna väheneb andmete saamisega seotud kulu ja halduskoormus.

Korteriomanike jaoks seisneb mõju eelkõige selles, et korteriühistu saab oma seadusest tulenevaid

ülesandeid täita ajakohaste registriandmete alusel, ilma et korteriomanikele lisanduks uusi

kohustusi või kulusid. Registriandmete parem kättesaadavus korteriühistule toetab

korteriomanikega seotud andmete ajakohasena hoidmist ja vähendab andmete puudulikkusest või

ebatäpsusest tingitud korralduslikke probleeme.

Kokkuvõttes on nimetatud muudatuste mõju väike kuni mõõdukas ja positiivne. Muudatused ei too

kaasa olulist lisakoormust riigiasutustele ega erasektorile, kuid parandavad

kinnistusraamatumenetluse toimivust, andmete ajakohasust ja registrikasutajate andmetele

tuginemise kindlust.

6.6. Keskkonnamõjud

Eelnõul puuduvad otsesed keskkonnamõjud (maakasutuse piirangud ega tegevuslubade alused ei

muutu), kuid kaudselt võib positiivne mõju avalduda maa otstarbekama kasutuse ja piirivaidluste

vähenemise kaudu. Mõju ulatus on väike ja keskkonnamõjude analüüsi ei ole vaja.

6.7. Mõõdikud ja järelhindamine

Eelnõu mõju hindamiseks sobivad järgmised mõõdikud, mis on kooskõlas mõjude hindamise

metoodika soovitusega kasutada kontrollitavaid näitajaid (trend on kahanev):

1. juhtumite arv, kus maakorraldustoimingu lõpuleviimiseks nõutakse notariaalset tehingut;

2. katastri ja kinnistusraamatu andmete erinevuste arv (nt lahendamata lahknevused);

3. pooleliolevate notariaalset tõestamist vajavate maakorraldustoimingute arv.

Järelhindamine on otstarbekas teha pärast rakendamist perioodil, mil uus praktika on rakendunud,

ning tugineda registrimenetluse statistikale ja vaidlusjuhtumitele (kvalitatiivne tagasiside).

Kokkuvõte

IT‑arendusi on vaja uue märgete lahenduse tegemiseks, kuid andmevahetus tugineb olemasolevale

X‑tee andmevahetusele ja kehtivatele infosüsteemidele. Informatiivsete märgete kasutamise ja

selgitamisega suurendatakse kõigi kinnistusraamatu kasutajate teadlikkust. Mõjude järelhindamine

on võimalik menetlusele kuluva aja ja vaidluste arvu muutuse analüüsimise kaudu.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud

ja tulud

Seaduse rakendamine eeldab eelkõige olemasolevate riiklike registrite ja menetluspraktika

kohandamist. Riigi tasandil on peamised tegevused Maa- ja Ruumiameti ning Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna töökorralduse täpsustamine, maakatastri ja kinnistusraamatu vahelise

andmevahetuse täiendamine, katastripidaja informatiivsete märgete loomise ja edastamise

võimaldamine ning vajalike juhiste ja selgituste ettevalmistamine menetlejatele ja

registrikasutajatele.

Mõju riigieelarvele ja IT-süsteemide arenduskulud. Seaduse rakendamisega kaasnevad riigile

ühekordsed arenduskulud ja arendused tehakse olemasolevates infosüsteemides. Maakatastri

arenduste, sealhulgas kitsenduste kaardi, vajaduse korral PARI töölaua ning kinnistusraamatule

andmete edastamise teenuse hinnanguline ühekordne maksumus on kuni 60 000 eurot.

Elektroonilise kinnistusraamatu arendustööde hinnanguline maksumus on ligikaudu 10 000 eurot

ning töö on kavandatud teha olemasolevate sisemiste ressurssidega. Tegemist on ühekordsete

arenduskuludega, mis tehakse olemasolevate infosüsteemide raames ja ei eelda uute

infosüsteemide loomist või infosüsteemide arhitektuuri põhimõttelist ümberkujundamist.

Kulude katteallikad. Maa- ja Ruumiameti arenduskulude katmine kavandatakse eelkõige riigi

eelarvestrateegia ning riigieelarve koostamise protsessis esitatavate lisataotluste kaudu või

vajaduse korral lisaeelarve menetluses. Kui nimetatud lisataotlusi ei rahuldata või lisavahendeid ei

eraldata, tuleb arenduste elluviimiseks leida muu katteallikas vastutava valitsemisala

eelarvevahenditest, sealhulgas tööde ajakava või ulatuse ümberprioriseerimise kaudu. MKM MRO

majanduskulude eelarvest suunatakse vahendid Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskus

(KeMIT) eelarvesse (investeeringuteks) valdkondliku poliitika rakendamise eesmärgil MaRU

infosüsteemide arendamiseks ja toimepidevuse tagamiseks Minukatastri ja Riigi kinnisvara

ruumiandmete keskkonna arendustöödeks. Elektroonilise kinnistusraamatu arendused tehakse

Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalas olemasolevate sisemiste ressurssidega.

Seaduse rakendamine ei eelda uute ametikohtade loomist. Arendustejärgne haldus ja hooldus

toimub Maa- ja Ruumiameti ning kinnistusraamatu infosüsteemi tavapärase majandamis- ja

hoolduskulu raames, mistõttu ei kaasne seaduse rakendamisega riigile täiendavat iga-aastast

püsikulu väljaspool tavapäraseid eelarvelisi vahendeid.

Mõju kohaliku omavalitsuse üksustele. Kohalike omavalitsuste ülesanded seaduse rakendamisel

sisuliselt ei muutu. Kohalikud omavalitsused jätkavad maakorraldustoimingute kooskõlastamise ja

korraldamisega kehtivas õiguses ettenähtud ulatuses. Muudatusega ei panda kohalikele

omavalitsustele uusi aruandlus-, taotlus- ega rahastamiskohustusi. Seetõttu ei kaasne neile

täiendavaid otseseid kulusid ega vajadust täiendava riigieelarvelise toetuse järele.

Tulud. Seaduse rakendamisega ei ole ette näha otseseid täiendavaid tulusid riigile ega kohalikele

omavalitsustele. Riigilõivuseaduse muudatusega täpsustatakse, et maakorraldustoimingu

lõpuleviimise eest kinnistusraamatus riigilõivu ei võeta. Kuna maakorralduses ei võeta riigilõivu

ka praegu, siis mõju riigilõivutulule puudub. Kaudne positiivne mõju seisneb menetluste

lühenemises, pooleli jäävate toimingute arvu vähenemises ning maakatastri ja kinnistusraamatu

andmete paremas kooskõlas.

8. Rakendusaktid

8.1. Uued rakendusaktid

Uusi rakendusakte ei kavandata.

8.2. Muudetavad rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb muuta keskkonnaministri 14. augusti 2018. aasta määrust

nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“. Muudatuse aluseks on eelnõu § 1 punkt 14 ja

§ 4 punkt 1.

Rakendusaktide kavand on esitatud seletuskirja lisas 1.

8.3. Kehtetuks muutuvad rakendusaktid

Seoses eelnõu seadusena vastuvõtmisega ei tunnistata kehtetuks rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. juunil. Jõustumistähtaja valikul on arvestatud vajadusega jätta pärast

seaduse vastuvõtmist piisav aeg seaduse rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks.

Eelnõu rakendamine eeldab eelkõige maakatastri ja kinnistusraamatu vahelise andmevahetuse

täiendamist, katastripidaja informatiivsete märgete loomise ja edastamise tehnilise lahenduse

kasutuselevõttu ning menetluspraktika ja juhiste täpsustamist Maa- ja Ruumiametis. Kuuekuulist

tähtaega saab pidada piisavaks, et maamõõtjad saaksid hinnata enda valduses olevate andmete

mahtu. Üksnes maamõõtjate arv (108) ei ole piisav, sest andmemaht võib nende vahel erineda.

Lisaks teavitatakse maamõõtjaid muudatusest.

Vajalik vacatio legis peab võimaldama teha nimetatud tehnilised ja töökorralduslikud

ettevalmistused pärast seda, kui seaduse lõpptekst on Riigikogus vastu võetud ning rakendajatel on

kindlus jõustuva regulatsiooni sisu suhtes. Arvestades, et seaduse rakendamiseks vajalikud

infosüsteemide arendused on piiratud mahuga ja tehakse olemasolevate infosüsteemide raames,

piisab pärast seaduse vastuvõtmist üldjuhul vähemalt kolmekuulisest ettevalmistusajast. Selle aja

jooksul on võimalik täpsustada tehnilised nõuded, teha vajalikud arendused ja testimised,

valmistada ette menetlusjuhised ning teavitada menetlejaid ja registrikasutajaid muudatustest.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0804/01. Eelnõu esitati

arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele: Tartu Maakohtu kinnistus- ja registriosakond, Eesti

Korteriühistute Liit, Eesti Omanike Keskliit, Eesti Geodeetide Ühing, Eesti Infotehnoloogia ja

Telekommunikatsiooni Liit, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikohus, Notarite Koda, Eesti Linnade ja

Valdade Liit, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Arhitektide Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond,

Eesti Maaülikool, Eesti Pangaliit, Eesti Maastikuarhitektide Liit ja Riigikogu.

Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastas märkusteta.

Eelnõu kohta esitasid märkused ja ettepanekud Riigikohus, TartuMaakohus kinnistusosakond,

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Geodeetide Ühing, Notarite Koda, Tartu

Ülikool Õigusteaduskond. Tagasiside põhjal on eelnõu täiendatud. Eelnõule esitatud märkuste

kooskõlastustabel on seletuskirja lisas 2.

Algatab Vabariigi Valitsus 9. novembril 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Seletuskirja lisa 1 (kavand).docx

Maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 1

Rakendusakti kavand

MAJANDUS- JA TÖÖSTUSMINISTER
MÄÄRUS

Keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ muutmine

Määrus kehtestatakse maakatastriseaduse § 3 lõike 5, § 131 lõike 3, § 132 lõike 3, § 151 lõike 3, § 16 lõike 9, § 161 lõike 5, § 17 lõike 11, § 194 lõike 2 ja § 20 lõike 55 ning maakorraldusseaduse § 10 lõike 8 alusel.

Keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruses nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse preambulit täiendatakse pärast tekstiosa „§ 20 lõike 55“ tekstiosaga „ning maakorraldusseaduse § 10 lõike 8“;

2) paragrahvi 4 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „kirjaliku avalduse“ sõnadega „elektroonilises katastris taotluse“;

3) paragrahvi 4 lõike 1 punktist 3 jäetakse välja tekstiosa „, postiaadress“;

4) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) viide maakatastriseaduse § 161 lõike 3 kolmandas lauses nimetatud maakorraldusalasele täiendkoolitusele, kui taotleja on selle läbinud.“;

5) paragrahvi 4 lõike 2 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 5 lõikes 1 asendatakse sõna „avalduse“ sõnaga „taotluse“;

7) paragrahvi 6 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Katastripidaja avalikustab elektroonilises katastris maamõõtjate nimekirja, millesse kantakse litsentsi omanike kohta järgmised andmed:
1) nimi;
2) telefoninumber, e-posti aadress ja kontaktaadress;
3) litsentsi kehtivuse aeg;
4) litsentsi number;
5) eelistatud tööpiirkonnad;
6) vajaduse korral litsentsi kehtivuse peatamise või peatumise aeg.“;

8) 3. peatüki 1. jao pealkiri sõnastatakse järgmiselt:
„Maakorralduskava ja katastrimõõdistamise tingimused“;

9) paragrahv 10 tunnistatakse kehtetuks;

10) määrust täiendatakse §-ga 101 järgmises sõnastuses:
„§ 101. Maakorralduskava koostamine ja mõõdistustingimuste taotlemine
(1) Kinnisasja omanik või seaduses sätestatud isik koostab maakorraldustoimingu tegemiseks elektroonilises katastris maakorralduskava ning taotleb maakorraldustoiminguks, katastrimõõdistamiseks, piirimärgi taastamiseks või katastrimõõdistamise kontrollimiseks elektroonilise katastri kaudu katastrimõõdistamise tingimusi.

(2) Lõikes 1 nimetatud maakorralduskava ja katastrimõõdistamise tingimuste taotlus peavad vastavalt sisaldama:
1) seotud katastriüksuse andmeid;
2) eesmärki;
3) maakorraldustoimingu korral moodustatava katastriüksuse asukoha, kuju, taotletava sihtotstarbe ja lähiaadressi andmeid;
4) piirimärgi taastamise korral taastatava piirimärgi andmeid;
5) katastrimõõdistamise kontrollimise korral kontrollitava katastriüksuse andmeid ja katastrimõõdistamise ulatust;
6) tegemiseks vältimatult vajalikke dokumente ja muid andmeid.

(3) Maakorralduskava edastatakse kohalikule omavalitsusele arvamuse andmiseks elektroonilise katastri kaudu.

(4) Kinnisasja omanik või seaduses sätestatud isik allkirjastab maakorralduskava.

(5) Maakorralduskava võib koostada väljaspool elektroonilist katastrit katastripidaja määratud juhtudel ja viisil.“;

11) paragrahvi 11 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 11 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Katastripidaja võib keelduda katastrimõõdistamise tingimuste väljastamisest, kui
1) kinnistusraamatu seaduses sätestatud puudutatud isik, kelle nõusolek on maakorraldustoimingu tegemiseks vajalik, ei ole andnud nõusolekut maakorralduskavale;
2) taotluse lahendamiseks on vaja teise haldusorgani kooskõlastust ning haldusorgan on kooskõlastamisest keeldunud;
3) toimingu tegemiseks vajalikke dokumente ja muid andmeid ei ole esitatud mõistliku aja jooksul;
4) taotluses on esitatud valeandmeid.“;

13) paragrahvi 12 lõikes 7 asendatakse sõna „Kaardimaterjali“ tekstiosaga „Plaani- või kaardimaterjali“;

14) paragrahvi 17 lõike 19 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:
„Piiripunkti asukoha määramisel joonlõike meetodil peab määratavast punktist olema näha vähemalt kaks mõõdistamisvõrgu punkti, millele võetud suunad lõikuvad tiheasustusega alal 60- kuni 120-kraadise ja muul alal 30- kuni 150-kraadise nurga all.“;

15) paragrahvi 18 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks:

16) paragrahvi 24 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Maamõõtja vormistab piiri ja piirimärkide asukoha maastikul kättenäitamise kohta piiriprotokolli pärast piiride maastikul kindlakstegemist või kättenäitamist.“;

17) paragrahv 27 sõnastatakse järgmiselt:
„§ 27. Kitsenduste väljaselgitamise tingimused

Katastripidaja väljastab elektroonilises katastris kitsenduste väljaselgitamise tingimused, andmekoosseis ja tehnilised tingimused.“;

18) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Kitsenduste asukoha määramisel katastris lähtutakse katastri aluskaardi andmetest.“;

19) paragrahvi 29 punktis 6 asendatakse tekstiosa „maakorraldusseaduse § 28 lõikes 11“ tekstiosaga „kinnistusraamatuseaduse § 15 lõikes 3“;

20) paragrahvi 31 lõikes 1 asendatakse sõnad „katastrimõõdistamise tingimuste taotluses“ sõnadega „maakorralduskaval“;

21) paragrahvi 31 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „mõõdistamisandmeid mõõdistamisviiside“ sõnadega „andmeid moodustamisviiside“;

22) paragrahvi 31 lõike 2 punktis 4 asendatakse sõna „kaardimaterjali“ tekstiosaga „plaani- või kaardimaterjali“;

23) paragrahvi 33 pealkiri ja lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:
„§ 33. Katastriüksuse kõlvikud

(1) Katastripidaja arvutab katastriüksuse kõlvikud automaatselt katastri kõlvikukaardi andmete alusel.“;

24) paragrahvi 34 lõikes 4 asendatakse sõna „maaüksusele“ sõnadega „moodustatavale katastriüksusele“;

25) paragrahvi 35 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Katastriüksuse“ sõnaga „piiri“;

26) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Katastriüksuse kohta tehtud märge „Piiratud asjaõiguse kohta tehtud kanne vajab katastriandmete muutmise tõttu täpsustamist” kustutatakse, kui vastuolud puudutatud kinnisasju koormavate piiratud asjaõiguste kannetega kinnistusraamatus on kõrvaldatud või piiratud asjaõiguse kohta tehtud kande täpsustamise vajadus on muul õiguslikul alusel ära langenud.“.

27) määrust täiendatakse §-ga 351 järgmises sõnastuses:

„§ 351. Asjaosaliste teavitamine
(1) Katastripidaja teavitab elektroonilise katastri kaudu puudutatud isikule piiri asukoha kindlakstegemise, kande muutmise või parandamise otsuse asjaoludest, kui toiming võib kahjustada isiku õigusi.

(2) Katastris tehtava toimingu käigus teavitatakse asjaosalist elektroonilise katastri kaudu menetluse sellisest etapist, millega kaasneb asjaosalise õiguste või kohustuste tekkimine, muutumine või lõppemine või mille järel on asjaosalisel vaja teha menetlustoiming.“;

28) määrust täiendatakse §-ga 371 järgmises sõnastuses:

„§ 371. Andmevahetus teiste andmekogudega

Lisaks seaduses sätestatud andmevahetusele on katastripidajal talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks õigus saada andmeid järgmistest andmekogudest:
1) rahvastikuregistrist isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi, elukoha- ja kontaktandmeid, andmeid perekonnaseisu ja kooselulepingu sõlmimise kohta, andmeid eestkoste ja isiku teovõime ning subjekti staatuse kohta, andmeid surma ja andmete puudumise kohta;
2) abieluvararegistrist andmeid abieluvaralepingu sõlmimise, abikaasade või registreeritud elukaaslaste vahelise varasuhte ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta, samuti abieluvaralepingus või kooselulepingus sisalduvate varaliste õiguste kohta;
3) pärimisregistrist andmeid isiku pärimismenetluse, pärimistunnistuse, pärandvara ühisusest osa võõrandamise ja pärija kohta;
4) äriregistrist juriidilise isiku ärinime, registrikoodi, asukoha- ja kontaktandmeid ning andmeid esindusõiguse ja selle erisuste kohta, samuti andmeid juriidilise isiku ärinime muutuse ning äriühingu ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise kohta.“;

29) paragrahvi 38 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Automaatse andmevahetuse puhul logitakse kõlvikute ja maa väärtuse muudatusi.“;

30) paragrahvi 38 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.

31) paragrahvi 38 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:
„(31) Katastriüksuste andmebaas sisaldab maakatastriseaduse § 9 lõikes 2 nimetatud andmeid ning järgmisi andmeid:
1) e-posti aadressi;
2) postiaadressi;
3) andmeid esindusõiguse olemasolu kohta.

(32) Katastriüksusena registreeritud avaliku veekogu kohta sisaldab katastriüksuste andmebaas maakatastriseaduse § 9 lõike 2 punktides 1, 4, 8, 10, 12, 121 ja 17 nimetatud andmeid.

(33) Tehingute andmebaas sisaldab maakatastriseaduse § 9 lõikes 2² nimetatud andmeid.“;

34) paragrahvi 38 lõike 5 punkt 2 sõnastatakse järgmiselt:
„2) piiripunkti tunnus;“;

35) paragrahvi 38 lõike 5 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt:
„8) piiripunkti liik;“;

36) paragrahvi 38 lõike 6 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:
„3) kitsenduse liik;“;

37) paragrahvi 381 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Elektroonilise katastri infosüsteemi kasutamise ja tegevuste logimistega seotud andmeid säilitatakse viis aastat alates nende tekkimisest.“;

38) paragrahvi 40 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Katastriüksuse piiriandmed kantakse katastrikaardile katastriüksuste alusandmete ja Eesti topograafia andmekogu andmete järgi ning esitletakse avalikes kanalites.“;

39) paragrahvi 40 lõike 3 sissejuhatav lauseosa sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Katastri kõlvikukaardil arvutatakse topograafiliste nähtuste põhipindobjektid Eesti topograafia andmekogu andmete alusel järgmiselt:“;

40) paragrahvi 41 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) katastrimõõdistamise toimiku koostamine.“;

41) paragrahvi 41 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Teenuste tasumäärad arvutatakse katastrimõõdistamisele eelneva aasta Statistikaameti avaldatud keskmise brutokuupalgast arvutatud brutotunnipalga alusel.“;

42) määruse lisad 1 ja 2 asendatakse käesoleva määruse lisadega 1 ja 2.

(allkirjastatud digitaalselt)
Liina Vahtras
Majandus- ja tööstusminister

(allkirjastatud digitaalselt)
Ahti Kuningas
Kantsler

Lisa 1 Katastripidaja märke tegemine
Lisa 2 Katastripidaja tasumäärad

Keskkonnaministri 14.08.2018. a määrus nr 30
„Katastriüksuse moodustamise kord“
Lisa 1
(muudetud sõnastuses)

KATASTRIPIDAJA MÄRKE TEGEMINE

Nr
Märke tegemise põhjus
Märge
1
Katastripidaja tuvastas maastikul ühes piiripunktis mitu piirimärki
Vajadus piiri asukoht kindlaks teha
2
Katastripidaja tuvastas piiriandmetes mõõdistamisvea
Vajadus piiri asukoht kindlaks teha
3
Katastripidaja tuvastas, et piiriandmetele vastav piiripunkti asukoht ei sobi maastiku situatsiooniga
Vajadus piiri asukoht kindlaks teha
4
Katastripidaja tuvastas piirnevate katastriüksuste piiriandmete kattumise või vahe
Vajadus piiri asukoht kindlaks teha
5
Katastripidaja tuvastas, et katastriüksuse piiriandmed on dokumentides kirjeldatud vastuoluliselt
Vajadus piiri asukoht kindlaks teha
6
Katastripidaja tuvastas, et piirnevate katastriüksuste piirikirjeldused on vastuolulised
Vajadus piiri asukoht kindlaks teha
7
Katastriüksus on moodustatud kaardi või plaani alusel
Pindala on ebatäpne
8
Katastriüksus on moodustatud aerofotogeodeetilist mõõdistamisviisi kasutades
Pindala on ebatäpne
9
Katastriüksuse piiri kohta on tehtud märge „Vajadus piiri asukoht kindlaks teha“
Pindala on ebatäpne
10
Pinnaerinevus ruumikuju pindala ja katastriüksuse pindala vahel on suurem mõõdistamistäpsuse piirväärtustest
Pindala on ebatäpne
11
Katastripidaja tuvastas vastuolu piiratud asjaõiguse ruumiala ja selle kohta tehtud registrikannete vahel
Piiratud asjaõiguse kanne vajab katastriandmete muutmise tõttu täpsustamist

Keskkonnaministri 14.08.2018. a määrus nr 30
„Katastriüksuse moodustamise kord“
Lisa 2
(muudetud sõnastuses)

KATASTRIPIDAJA TASUMÄÄRAD

Nr

Teenuse kirjeldus

Ühik
Ühiku hinna
arvutamise aluseks olev tundide arv
1
katastriüksuse piiri määramine, esimese viie piiripunkti
mõõdistamine ja kättenäitamine

piiripunkt

5
2
katastriüksuse piiri määramine, mõõdistamine ja kättenäitamine alates kuuendast piiripunktist

piiripunkt
2
3
maakorraldusseaduse §-s 15 sätestatud piiri kindlakstegemine
piirimärk või maastikuobjekti piirilõik
6
4
piiri tähistamine
piirimärk
1
5
katastrimõõdistamise toimiku koostamine
töötund
4

Seletuskirja lisa 1 (kavand).pdf

Maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

Rakendusakti kavand

MAJANDUS- JA TÖÖSTUSMINISTER

MÄÄRUS

Keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise

kord“ muutmine

Määrus kehtestatakse maakatastriseaduse § 3 lõike 5, § 131 lõike 3, § 132 lõike 3, § 151 lõike 3,

§ 16 lõike 9, § 161 lõike 5, § 17 lõike 11, § 194 lõike 2 ja § 20 lõike 55 ning maakorraldusseaduse

§ 10 lõike 8 alusel.

Keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruses nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“

tehakse järgmised muudatused:

1) määruse preambulit täiendatakse pärast tekstiosa „§ 20 lõike 55“ tekstiosaga „ning

maakorraldusseaduse § 10 lõike 8“;

2) paragrahvi 4 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „kirjaliku avalduse“

sõnadega „elektroonilises katastris taotluse“;

3) paragrahvi 4 lõike 1 punktist 3 jäetakse välja tekstiosa „, postiaadress“;

4) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) viide maakatastriseaduse § 161 lõike 3 kolmandas lauses nimetatud maakorraldusalasele

täiendkoolitusele, kui taotleja on selle läbinud.“;

5) paragrahvi 4 lõike 2 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 5 lõikes 1 asendatakse sõna „avalduse“ sõnaga „taotluse“;

7) paragrahvi 6 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Katastripidaja avalikustab elektroonilises katastris maamõõtjate nimekirja, millesse

kantakse litsentsi omanike kohta järgmised andmed:

1) nimi;

2) telefoninumber, e-posti aadress ja kontaktaadress;

3) litsentsi kehtivuse aeg;

4) litsentsi number;

5) eelistatud tööpiirkonnad;

6) vajaduse korral litsentsi kehtivuse peatamise või peatumise aeg.“;

8) 3. peatüki 1. jao pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Maakorralduskava ja katastrimõõdistamise tingimused“;

9) paragrahv 10 tunnistatakse kehtetuks;

10) määrust täiendatakse §-ga 101 järgmises sõnastuses:

„§ 101. Maakorralduskava koostamine ja mõõdistustingimuste taotlemine

(1) Kinnisasja omanik või seaduses sätestatud isik koostab maakorraldustoimingu tegemiseks

elektroonilises katastris maakorralduskava ning taotleb maakorraldustoiminguks,

katastrimõõdistamiseks, piirimärgi taastamiseks või katastrimõõdistamise kontrollimiseks

elektroonilise katastri kaudu katastrimõõdistamise tingimusi.

(2) Lõikes 1 nimetatud maakorralduskava ja katastrimõõdistamise tingimuste taotlus peavad

vastavalt sisaldama:

1) seotud katastriüksuse andmeid;

2) eesmärki;

3) maakorraldustoimingu korral moodustatava katastriüksuse asukoha, kuju, taotletava

sihtotstarbe ja lähiaadressi andmeid;

4) piirimärgi taastamise korral taastatava piirimärgi andmeid;

5) katastrimõõdistamise kontrollimise korral kontrollitava katastriüksuse andmeid ja

katastrimõõdistamise ulatust;

6) tegemiseks vältimatult vajalikke dokumente ja muid andmeid.

(3) Maakorralduskava edastatakse kohalikule omavalitsusele arvamuse andmiseks

elektroonilise katastri kaudu.

(4) Kinnisasja omanik või seaduses sätestatud isik allkirjastab maakorralduskava.

(5) Maakorralduskava võib koostada väljaspool elektroonilist katastrit katastripidaja määratud

juhtudel ja viisil.“;

11) paragrahvi 11 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 11 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Katastripidaja võib keelduda katastrimõõdistamise tingimuste väljastamisest, kui

1) kinnistusraamatu seaduses sätestatud puudutatud isik, kelle nõusolek on

maakorraldustoimingu tegemiseks vajalik, ei ole andnud nõusolekut maakorralduskavale;

2) taotluse lahendamiseks on vaja teise haldusorgani kooskõlastust ning haldusorgan on

kooskõlastamisest keeldunud;

3) toimingu tegemiseks vajalikke dokumente ja muid andmeid ei ole esitatud mõistliku aja

jooksul;

4) taotluses on esitatud valeandmeid.“;

13) paragrahvi 12 lõikes 7 asendatakse sõna „Kaardimaterjali“ tekstiosaga „Plaani- või

kaardimaterjali“;

14) paragrahvi 17 lõike 19 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:

„Piiripunkti asukoha määramisel joonlõike meetodil peab määratavast punktist olema näha

vähemalt kaks mõõdistamisvõrgu punkti, millele võetud suunad lõikuvad tiheasustusega alal

60- kuni 120-kraadise ja muul alal 30- kuni 150-kraadise nurga all.“;

15) paragrahvi 18 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks:

16) paragrahvi 24 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Maamõõtja vormistab piiri ja piirimärkide asukoha maastikul kättenäitamise kohta

piiriprotokolli pärast piiride maastikul kindlakstegemist või kättenäitamist.“;

17) paragrahv 27 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 27. Kitsenduste väljaselgitamise tingimused

Katastripidaja väljastab elektroonilises katastris kitsenduste väljaselgitamise tingimused,

andmekoosseis ja tehnilised tingimused.“;

18) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kitsenduste asukoha määramisel katastris lähtutakse katastri aluskaardi andmetest.“;

19) paragrahvi 29 punktis 6 asendatakse tekstiosa „maakorraldusseaduse § 28 lõikes 11“

tekstiosaga „kinnistusraamatuseaduse § 15 lõikes 3“;

20) paragrahvi 31 lõikes 1 asendatakse sõnad „katastrimõõdistamise tingimuste taotluses“

sõnadega „maakorralduskaval“;

21) paragrahvi 31 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „mõõdistamisandmeid

mõõdistamisviiside“ sõnadega „andmeid moodustamisviiside“;

22) paragrahvi 31 lõike 2 punktis 4 asendatakse sõna „kaardimaterjali“ tekstiosaga „plaani- või

kaardimaterjali“;

23) paragrahvi 33 pealkiri ja lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 33. Katastriüksuse kõlvikud

(1) Katastripidaja arvutab katastriüksuse kõlvikud automaatselt katastri kõlvikukaardi andmete

alusel.“;

24) paragrahvi 34 lõikes 4 asendatakse sõna „maaüksusele“ sõnadega „moodustatavale

katastriüksusele“;

25) paragrahvi 35 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Katastriüksuse“ sõnaga „piiri“;

26) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Katastriüksuse kohta tehtud märge „Piiratud asjaõiguse kohta tehtud kanne vajab

katastriandmete muutmise tõttu täpsustamist” kustutatakse, kui vastuolud puudutatud

kinnisasju koormavate piiratud asjaõiguste kannetega kinnistusraamatus on kõrvaldatud või

piiratud asjaõiguse kohta tehtud kande täpsustamise vajadus on muul õiguslikul alusel ära

langenud.“.

27) määrust täiendatakse §-ga 351 järgmises sõnastuses:

„§ 351. Asjaosaliste teavitamine

(1) Katastripidaja teavitab elektroonilise katastri kaudu puudutatud isikule piiri asukoha

kindlakstegemise, kande muutmise või parandamise otsuse asjaoludest, kui toiming võib

kahjustada isiku õigusi.

(2) Katastris tehtava toimingu käigus teavitatakse asjaosalist elektroonilise katastri kaudu

menetluse sellisest etapist, millega kaasneb asjaosalise õiguste või kohustuste tekkimine,

muutumine või lõppemine või mille järel on asjaosalisel vaja teha menetlustoiming.“;

28) määrust täiendatakse §-ga 371 järgmises sõnastuses:

„§ 371. Andmevahetus teiste andmekogudega

Lisaks seaduses sätestatud andmevahetusele on katastripidajal talle seadusega pandud

ülesannete täitmiseks õigus saada andmeid järgmistest andmekogudest:

1) rahvastikuregistrist isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi, elukoha- ja kontaktandmeid,

andmeid perekonnaseisu ja kooselulepingu sõlmimise kohta, andmeid eestkoste ja isiku

teovõime ning subjekti staatuse kohta, andmeid surma ja andmete puudumise kohta;

2) abieluvararegistrist andmeid abieluvaralepingu sõlmimise, abikaasade või registreeritud

elukaaslaste vahelise varasuhte ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta, samuti

abieluvaralepingus või kooselulepingus sisalduvate varaliste õiguste kohta;

3) pärimisregistrist andmeid isiku pärimismenetluse, pärimistunnistuse, pärandvara ühisusest

osa võõrandamise ja pärija kohta;

4) äriregistrist juriidilise isiku ärinime, registrikoodi, asukoha- ja kontaktandmeid ning andmeid

esindusõiguse ja selle erisuste kohta, samuti andmeid juriidilise isiku ärinime muutuse ning

äriühingu ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise kohta.“;

29) paragrahvi 38 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Automaatse andmevahetuse puhul logitakse kõlvikute ja maa väärtuse muudatusi.“;

30) paragrahvi 38 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.

31) paragrahvi 38 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:

„(31) Katastriüksuste andmebaas sisaldab maakatastriseaduse § 9 lõikes 2 nimetatud andmeid

ning järgmisi andmeid:

1) e-posti aadressi;

2) postiaadressi;

3) andmeid esindusõiguse olemasolu kohta.

(32) Katastriüksusena registreeritud avaliku veekogu kohta sisaldab katastriüksuste andmebaas

maakatastriseaduse § 9 lõike 2 punktides 1, 4, 8, 10, 12, 121 ja 17 nimetatud andmeid.

(33) Tehingute andmebaas sisaldab maakatastriseaduse § 9 lõikes 2² nimetatud andmeid.“;

34) paragrahvi 38 lõike 5 punkt 2 sõnastatakse järgmiselt:

„2) piiripunkti tunnus;“;

35) paragrahvi 38 lõike 5 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt:

„8) piiripunkti liik;“;

36) paragrahvi 38 lõike 6 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) kitsenduse liik;“;

37) paragrahvi 381 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Elektroonilise katastri infosüsteemi kasutamise ja tegevuste logimistega seotud andmeid

säilitatakse viis aastat alates nende tekkimisest.“;

38) paragrahvi 40 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Katastriüksuse piiriandmed kantakse katastrikaardile katastriüksuste alusandmete ja Eesti

topograafia andmekogu andmete järgi ning esitletakse avalikes kanalites.“;

39) paragrahvi 40 lõike 3 sissejuhatav lauseosa sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Katastri kõlvikukaardil arvutatakse topograafiliste nähtuste põhipindobjektid Eesti

topograafia andmekogu andmete alusel järgmiselt:“;

40) paragrahvi 41 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) katastrimõõdistamise toimiku koostamine.“;

41) paragrahvi 41 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Teenuste tasumäärad arvutatakse katastrimõõdistamisele eelneva aasta Statistikaameti

avaldatud keskmise brutokuupalgast arvutatud brutotunnipalga alusel.“;

42) määruse lisad 1 ja 2 asendatakse käesoleva määruse lisadega 1 ja 2.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Vahtras

Majandus- ja tööstusminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Ahti Kuningas

Kantsler

Lisa 1 Katastripidaja märke tegemine

Lisa 2 Katastripidaja tasumäärad

Keskkonnaministri 14.08.2018. a määrus nr 30

„Katastriüksuse moodustamise kord“

Lisa 1

(muudetud sõnastuses)

KATASTRIPIDAJA MÄRKE TEGEMINE

Nr Märke tegemise põhjus Märge

1 Katastripidaja tuvastas maastikul ühes piiripunktis mitu

piirimärki

Vajadus piiri asukoht

kindlaks teha

2 Katastripidaja tuvastas piiriandmetes mõõdistamisvea Vajadus piiri asukoht

kindlaks teha

3 Katastripidaja tuvastas, et piiriandmetele vastav piiripunkti

asukoht ei sobi maastiku situatsiooniga

Vajadus piiri asukoht

kindlaks teha

4 Katastripidaja tuvastas piirnevate katastriüksuste

piiriandmete kattumise või vahe

Vajadus piiri asukoht

kindlaks teha

5 Katastripidaja tuvastas, et katastriüksuse piiriandmed on

dokumentides kirjeldatud vastuoluliselt

Vajadus piiri asukoht

kindlaks teha

6 Katastripidaja tuvastas, et piirnevate katastriüksuste

piirikirjeldused on vastuolulised

Vajadus piiri asukoht

kindlaks teha

7 Katastriüksus on moodustatud kaardi või plaani alusel Pindala on ebatäpne

8 Katastriüksus on moodustatud aerofotogeodeetilist

mõõdistamisviisi kasutades

Pindala on ebatäpne

9 Katastriüksuse piiri kohta on tehtud märge „Vajadus piiri

asukoht kindlaks teha“

Pindala on ebatäpne

10 Pinnaerinevus ruumikuju pindala ja katastriüksuse pindala

vahel on suurem mõõdistamistäpsuse piirväärtustest

Pindala on ebatäpne

Katastripidaja tuvastas vastuolu piiratud asjaõiguse ruumiala

ja selle kohta tehtud registrikannete vahel

Piiratud asjaõiguse kanne

vajab katastriandmete

muutmise tõttu

täpsustamist

Keskkonnaministri 14.08.2018. a määrus nr 30

„Katastriüksuse moodustamise kord“

Lisa 2

(muudetud sõnastuses)

KATASTRIPIDAJA TASUMÄÄRAD

Teenuse kirjeldus

Ühik

Ühiku hinna

arvutamise aluseks

olev tundide arv

1 katastriüksuse piiri määramine,

esimese viie piiripunkti

mõõdistamine ja kättenäitamine

piiripunkt

2 katastriüksuse piiri määramine,

mõõdistamine ja kättenäitamine

alates kuuendast piiripunktist

piiripunkt

3 maakorraldusseaduse §-s 15

sätestatud piiri kindlakstegemine

piirimärk või

maastikuobjekti

piirilõik

4 piiri tähistamine piirimärk 1

5 katastrimõõdistamise toimiku

koostamine

töötund 4

Seletuskirja lisa 2 (kooskõlastustabel).docx

Maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 2

Kooskõlastustabel

Nr
Ettepaneku/märkuse sisu
Seisukoht
Selgitus
Riigikohus (29.07.2026 nr 2-2/2397-2)

Riigikohtu arvamus1 maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Riigikohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust ülalviidatud seaduseelnõu osas. Riigikohus on eelnõus kavandatud muudatuste tõttu väga murelik. Eelnõuga (vt eelkõige eelnõu § 2 p 1, st maakorraldusseaduse § 2 lg 5 muutmine ja sellega seotud muudatused) soovitakse kehtivat õigust muuta selliselt, et kinnisasja piiride muutmiseks või kinnisasjast osa eraldamiseks ja teise kinnisasjaga liitmiseks ei ole vaja järgida kinnisasja käsutamise reegleid. Muudatusi põhjendatakse sellega, et eelnõuga soovitakse kõrvaldada õiguslikku ebaselgust ja vähendada notariaalse tõestamise nõudest tulenevat bürokraatiat. Kõnealused muudatused kahjustavad oluliselt tsiviilkäibekindlust ja võivad kahjustada kinnisasja omanike ja kinnisasju koormavate piiratud asjaõiguse omajate omandipõhiõigust, mis võib viia põhiõiguste lubamatu rikkumiseni. Nõustuda ei saa eelnõu koostajatega selles, et kehtivas õiguses valitseks segadus või mitmeti tõlgendamise võimalus. Eelkõige asjaõigusseadusest tuleneb selgesti, et kinnisasja (maa) käsutamisena tuleb käsitleda mh ka kõike seda, kui ühe kinnisasja koosseisu kuuluv tükike maad liidetakse teise kinnisasja külge või see enam algse kinnisasja koosseisu ei kuulu. Täiesti ekslik on eelnõu koostajate nägemus justkui kinnisasja käsutamiseks saaks pidada üksnes seda, kui kinnisasja kui terviku omanik vahetub või kui kinnisasjast eraldatakse osa ja selle tagajärjel tekib eraldi, iseseisev kinnisasi. Määrav ei ole ainult see, et omanikule kulub näiteks 1500 m2 maad Tallinna linnas, vaid väga oluline on mh ka see, kas sellises suuruses maatükil asub ka maja, toru, trass, pumpla vms. Samuti võib olla väga oluline isegi 10 cm laiune osa kinnisasjast, sest sellest võib sõltuda, kas juurdepääs on kasutatav, kellele kuulub väravapost, kas maja on ehitatud üle kinnisasja piiri või kas sellele kinnisasjale saab konkreetset hoonet püstitada. Naaberkinnisasjade omanikud võivad olla kõiges eluliselt ühel meelel, kuid alati tuleb mh kaitsta ka kinnisasja koormavate piiratud asjaõiguste omajaid, näiteks hüpoteegipidajaid, hoonestusõiguste omajaid, servituutide omajaid jne. Kinnisasjast osa eraldamise ja teise kinnisasjaga liitmise tehingud on nii täitemenetluses kui ka pankrotimenetluses tagasivõidetavad, võivad alluda kohtulikule käsutuskeelule, kui seda on rakendatud, kehtida võivad kinnisasja käsutamise suhtes kehtivad avalikõiguslikud piirangud jne.
Arvestatud osaliselt
Täname Riigikohut põhjaliku ja põhiõiguste kaitse seisukohalt olulise arvamuse eest. Peame esitatud tähelepanekuid kaalukaks, kuivõrd need puudutavad kinnisasjaõiguse põhialuseid, kinnistusraamatu avalikku usaldatavust, omandipõhiõiguse kaitset ning notariaalse tõestamise rolli õiguskäibes.

Eelnõu eesmärk ei ole vähendada omandiõiguse kaitset, nõrgestada kinnistusraamatu avalikku usaldatavust ega asendada notariaalse tõestamise kaudu tagatavat õiguskontrolli olukordades, kus see on asjaõigusseaduse kohaselt vajalik. Muudatuste eesmärk on lahendada maakorraldustoimingute rakendamisel ilmnenud õiguslikud ja praktilised probleemid. Samuti ei ole eelnõu eesmärk vähendada omandiõiguse kaitset ega kinnistusraamatu usaldusväärsust, vaid leida toimiv ja proportsionaalne lahendus maakorraldustoimingute lõpuleviimiseks.

Nõustume, et kinnisasjaõiguse käsutamise, maakorraldustoimingu ja kinnistusraamatu kande aluste piiritlemine vajab täiendavat arutelu. Arvestades esitatud seisukohtade kaalukust, jätkame lahenduse kujundamist koostöös asjassepuutuvate osapooltega.

Näiteks võib kinnisasja väärtust oluliselt vähendada see, kui „väikese piiri parandamise“ tagajärjel jääb kinnisasi ilma juurdepääsust avalikult kasutatavale teele või mõnest olulisest kommunikatsioonist. Kui sellised muudatused peaksid toimuma ilma nende isikute asjakohase nõusolekuta, kelle õigusi tuleb kaitsta (kinnisasja omanik, omaniku abikaasa, piiratud asjaõiguste omajad, täitemenetluse- või pankrotimenetluse võlausaldajad jne), siis või olla tegemist põhiseadusevastase olukorraga. Tähtis ei ole mitte ainult see, et asjakohased isikud annavad oma nõusolekud, vaid ka see, et igas sellises olukorras, kus kaitsmisväärsed õigused võivad olla ohustatud, kaasneks tehingute tegemisega asjakohane kontroll ja nõustamine. See, et kinnisasja piiride muutmisega tegelevad nii maamõõtjad, katastriametnikud kui ka kohaliku omavalitsuse teenistujad, ei asenda notariaalset tõestamist. Notaritel lasub notariaadiseadusest ja tõestamisseadusest ja nende alusel antud õigusaktidest tulenev kohustuste kogum, mida viidatud isikutel ei ole. Väga oluliselt kahjustaks kinnisasja tsiviilkäivet ka see, kui tekiks nö kinnisasja paralleelkäive, st kui paljudel juhtudel saaks kinnisasja käsutamisega võrreldava tulemuse saavutada nn maakorraldustoiminguid tehes. Oluline on see, et igasugune kinnisasja käsutamine on allutatud samadele reeglitele. Varasemalt ei eksisteerinud õiguslikku segadust kinnisasja käsutamise reeglite osas, vaid maakorraldusega tegelevad ametnikud ei soovinud pelgalt leppida sellega, et kinnisvarakäive on allutatud notariaalsele vorminõudele (nii kohustus- kui ka käsutustehingute osas) ega sellega, et

kinnisasja käsutus eeldab kinnistusraamatus kande tegemist. Mida aeg edasi, seda eredamalt tuleb kohtupraktikas esile see, kui oluline võib olla kasvõi väike tükk kinnisasjast. Eespool toodust tulenevalt tuleb ülalkirjeldatud muudatustest loobuda ja lähtuda maakorraldust ja maakatastrit puudutavate õigusaktide loomisel ja muutmisel sellest, et kinnisasjast ka osa eraldamise jaoks on vaja täita kinnisasja käsutamise reegleid.

Tartu Maakohus kinnistusosakond (04.08.2026 nr 2-2/2397-3)

Eelnõu kohaselt on üheks eesmärgiks maakorraldustoimingute ja kinnisasja käsutustehingute selge eristamine seaduse tasandil, mis loob õigusliku aluse maakorraldustoimingute läbiviimiseks ja lõpetamiseks ning väldib olukordi, kus maakorraldust käsitatakse asjaõigusliku tehinguna. Märgime siinkohal, et kinnistusosakonna hinnangul ei ole maakorraldust käsitletud asjaõigusliku tehinguna. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2025 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-24-10897 (eelnõu seletuskirja leheküljel 13 on ekslikult vale tsiviilasja number) ei muutnud senist seadusele tuginevat praktikat. Senine praktika tugines Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2019 kohtumäärusele tsiviilasjas 2-19-8071
(määruskaebusmenetluses tehtud otsus). Peamiseks probleemiks, millele Riigikohus tähelepanu juhtis, on asjaõiguslepingu sõlmimise vajadus MaaKS § 12 lg 1 kohase maakorraldustoimingu lõpuleviimise eeldusena ja seda eraldiseisvana maakorraldustoimingust. Eelnõuga on püütud lahendada Riigikohtu kohtumäärusega tõstatatud küsimusi, kuid lahendus ei pruugi täita eesmärki ja vältida edasisi vaidlusi. AÕS § 68 lg 3 kohaselt tekib omand ainult
Arvestatud osaliselt
Täname Tartu Maakohtu kinnistusosakonda põhjaliku ja praktilisest registrimenetlusest lähtuva arvamuse eest. Peame esitatud tähelepanekuid oluliseks, sest need puudutavad vahetult maakorraldustoimingute lõpuleviimist, kinnistusraamatu menetluse toimivust, asjaõiguslepingu vorminõude küsimust ning kinnisasjaõiguse käibekindlust. Nõustume, et küsimus vajab edasist õiguslikku arutelu.

seaduses sätestatud juhtudel. Kinnisomandi tekkimise eelduseks on asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus, kui seadus ei sätesta teisiti (AÕS § 641). MaaKS § 12 lg 1 kohaselt on omanike kokkuleppel läbiviidava maakorraldustoimingu aluseks omanike kokkulepe ja tahe omandada naabri kinnisasjast osa või anda naabrile oma kinnisasjast osa, eesmärgiga koondada kinnisasja või selle osa, vahetada osi, korrastada piiri ja viia vastavusse planeeringu- või maakorraldusnõuetega. Nõustume, et maakorralduslikke nõudeid järgides ei saa tihti eraldatavast/liidetavast osast eraldi katastriüksust moodustada ning see ei ole üldjuhul ka omanike sooviks (isegi kui eraldi katastriüksuse moodustamine on võimalik). Üldiselt on selliste tehingute puhul sooviks liita omandatav/eraldatav maa-ala olemasoleva katastriüksusega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-24-10897 tehtud lahendis leidnud, et maaomanike vahel sõlmitav MaaKS § 12 lg 1 kohane kokkulepe on tehing, kuid see ei ole käsitletav asjaõiguslepinguna, kuna ei vasta AÕS § 641 vorminõudele. Vorminõude erisus tuleks seaduses erinormina selgelt sätestada. Eelnõus ei ole vorminõude leevendust ette nähtud. Kui seadusandja sooviks on välistada notariaalses vormis sõlmitava asjaõiguslepingu kohustuslikkus, siis tuleks sätestada seaduses vorminõude leevendus selliselt, et MaaKS § 12 lg 1 kohase kokkuleppega koos sõlmitav asjaõigusleping võib olla digitaalselt allkirjastatud või notariaalselt kinnitatud vormis. Seletuskirja kohaselt ei tehta maakorralduse käigus käsutamistehingut omandi terviklikuks üleminekuks kuivõrd kinnisasja omanikud ei muutu, muutub vaid omandi ulatus. Oleme seisukohal, et ka omandi ulatuse muutumiseks on vajalik käsutustehing,

kuid nõustume, et ulatuse muutumisel ei ole vajadust ja ei saa käsutada tervet kinnistut. Asjaõiguslikult on tehingu esemeks mitte kogu kinnistu, vaid eraldatava ja liidetava maa-ala omandiõigus. Selleks, et oleks mida võõrandada ja üle anda, tuleb enne asjaõiguslepingu sõlmimist viia läbi omanike kokkuleppel maakorraldustoiming, kus haldustoimingu tulemusel määratakse kindlaks omandatav/eraldatav osa ja muudetakse katastriüksuste andmeid. Nõustume, et maakorralduse käigus ei saa tekkida olukorda, kus ühe omaniku omand täiesti ära kaob või tervikuna teisele omanikule üle läheb. Kui eesmärgiks on kogu kinnistu omandi üleandmine, siis ei ole eelduslikult maakorraldustoimingut vaja läbi viia ning võib kohe tehingu vormistamiseks notari poole pöörduda.

Ekslik on seletuskirja väide, et kinnistusosakond ei aktsepteeri pärast Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tsiviilasjas
2-24-10897 tehtud kohtumäärust lihtsate maakorraldustoimingute puhul katastripidaja kinnistamisavaldust või katastripidaja ei saa selliseid avaldusi esitada.
Katastripidajal on endiselt õigus esitada avaldus, kuid KRS § 35 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kinnistamisavaldusele lisada vormikohane käsutustehing. Selliselt on selgitanud Riigikohus ka kohtumääruse punktis 15.
Arvestatud osaliselt
Katastripidaja kinnistamisavalduse esitamise õigus tuleneb kehtivast õigusest ning seda eelnõuga ei muudeta. KRS näeb ette, kes ja mis hetkel võivad kinnistamisavaldust esitada. Vaid notaritel on õigus esitada notariaalselt kinnitatud kinnistamisavaldust, kui nemad tegelevad tehingu notariaalse kinnitamisega. Katastripidajal on õigus esitada kinnistamisavaldus maakorraldustoimingus, kui see on digitaalselt allkirjastatud.

KRS § 34 lõige 21 Kinnistamisavaldus peab olema notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud. Notariaalselt kinnitatud kinnistamisavaldus esitatakse koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse kinnitanud notari vahendusel notarite elektroonilise infosüsteemi kaudu. Mõjuval põhjusel võib kinnistamisavalduse ja

kinnistamiseks vajalikud dokumendid esitada teise notari vahendusel, kuid mitte katastripidaja kaudu.

Kui notar on seotud maakorraldustoiminguga, siis ta esindab osalejaid, koostades ja edastades tõestatud tehingu või notariaalselt kinnitatud avalduse registreerimiseks (NotS § 30 lg 2 p 1 ja 2).

Kokkuvõttes kui maakorraldustoimingu (nt kinnisasjade jagamine, liitmine või piiride muutmine) kinnitab notar, esitab kinnistamisavalduse seaduse kohaselt toimingu kinnitanud notar (KRS § 34 lg 2¹ ja TõS § 53 lg 1), tegutsedes osapoolte esindajana (NotS § 30 lg 2).

Eelnõuga planeeritakse muuta riigilõivuseaduse § 25 lõike 1 punkti 9. Muudatuse järgselt oleks seaduse tekst järgnev:
Riigilõivu ei võeta maakorraldustoimingu või ümberkruntimiskava alusel kande tegemise eest. MaaKS § 2 lg 2 kohaselt on maakorraldustoimingud muuhulgas kinnisasja jagamine ja kinnisasjade liitmine. Riigilõivuseaduse muutmisel kavandatud kujul võib tekkida valearusaam, et riigilõivu ei võeta ka kinnistu jagamisel ja kinnistute liitmisel kui maakorraldustoimingute alusel kannete tegemise eest. Teeme ettepaneku täiendada riigilõivuseadust tekstiga „maakatastri pidaja avalduse alusel maakorraldustoimingu või ümberkruntimiskava“. Lisas 2 on ekslikult märgitud „Kohtu registriosakonna kodukord“ muutmine.
Arvestatud osaliselt
Eelnõu on täiendatud, kuid selgitame, et RLS § 80 sätestab juhud, kuidas võetakse riigilõivu kinnistu jagamise, kinnistute ühendamise või kinnistu osa teise kinnistuga liitmise kande eest. Käesolev muudatus reguleerib üksnes lihtsaid maakorraldustoiminguid ehk kinnisasjade liitmist ja jagamist, mida tuleb eristata erinevate registriosade liitmisest ja jagamisest. RLS § 25 lg 1 p 9 sõnastatud selliselt, et riigilõivu ei võeta lihtsa maakorraldustoimingu või ümberkruntimiskava alusel kande tegemise eest. Seletuskirjas on selgitatud, et muudatus ei puuduta RLS § 80 kohast lõivustamist.
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) (05.08.2026 nr 2-2/2397-8)

ITL toetab eelnõu üldist eesmärki suurendada maakatastri ja kinnistusraamatu andmete kooskõla, põhjendamatut menetluskoormust ning muuta maakorraldustoimingud
Arvestatud osaliselt
Täname põhjaliku arvamuse ja varem VTK kohta esitatud tagasiside eest. Nõustume ettepaneku põhisisuga selles osas, et registriandmete kooskõla

kiiremaks ja tõhusamaks. Samuti toetame põhimõtteliselt lahendusi, mis võimaldavad tehnovõrkude ja -rajatistega seotud õiguste registriandmeid korrastada lihtsamas vormis juhul, kui õiguse sisu ega tehnovõrgu tegelik asukoht looduses ei muutu. Eelnõu seletuskirja kohaselt on üheks eesmärgiks just registriandmete kvaliteedi ja kinnistusraamatu ning maakatastri andmete kooskõla parandamine. Samas olles eelnõud analüüsinud leiame, et eelnõuga välja pakutud lahendus piiratud asjaõiguste ruumiandmete probleemile ei täida neid eesmärke ning võib praktikas hoopis vähendada õiguskindlust. ITL-i hinnangul jäävad eelnõus lahendamata mitmed eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsuse (VTK) tagasisides esitatud põhimõttelised murekohad. ITL-ina juhtisime VTK-le antud tagasisides (20.02.2026 kiri nr 5.1-1/11-1) tähelepanu sellele, et piiratud asjaõiguste, eelkõige avalikes huvides rajatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumiseks seatud õiguste puhul ei ole aktsepteeritav olukord, kus kinnisasja piiride muutmise või täpsustamise tulemusel jääb piiratud asjaõigus kinnistusraamatus vale kinnistu registriossa ning piiratud asjaõiguse omaja peab seejärel alustama uusi läbirääkimisi uue kinnisasja omanikuga. Eelnõu küll tunnistab probleemi olemasolu ning näeb ette informatiivsete märgete kasutamise olukorras, kus piiratud asjaõiguse ruumiala ja selle kohta tehtud registrikanded ei ole enam kooskõlas. Samal ajal ei ole ITL arvates sobivaks lahenduseks eelnõu kohaselt välja pakutud informatiivse märke lisamine kinnistusraamatusse „Piiratud asjaõiguse ulatus on katastriandmete muutmise tõttu ebatäpne“. ITL hinnangul ei ole selline lahendus piisav, kuna see ei kõrvalda tegelikult maakatastri toimingute poolt lahendatavat registriseisu ebatäpsust, vaid üksnes teeb uue kandega (mis on ühtlasi lisa halduskoormus) nähtavaks, et keegi on alustanud korrastamist, aga asjad on pooleli ja kinnistusraamatu kanded võivad olla valed. Juhul, kui eelnõu eesmärk on halduskoormuse vähendamine, siis oleme veendunud, et praktikas selline lahendus hoopis suurendab tunduvalt võrguvaldajate koormust.

Eeltoodust tingituna esitame eelnõu kohta järgmised seisukohad ja ettepanekud:

1. Kinnistusraamatu usaldatavuse põhimõtet ei tohi nõrgestada Eesti asjaõigus tugineb tugeva kinnistusraamatu põhimõttele. Kinnistusraamatu kannete õigsust eeldatakse ning kinnistusraamatu avalik usaldatavus on kinnisasjade õiguskäibe keskne eeldus. Seetõttu peab kinnistusraamat kajastama võimalikult täpselt kinnisasja koormavaid õigusi ja nende seost konkreetse kinnistuga. Eelnõu seletuskirjas on küll rõhutatud, et informatiivne märge ei muuda kinnisasja õiguslikku režiimi ega loo uusi õigusi ja kohustusi, vaid teeb nähtavaks piiratud asjaõigusega seotud ruumiandmete ebatäpsuse. ITL hinnangul on selline lähenemine problemaatiline. Riik ei peaks looma regulatsiooni, mille tulemusel jäävad registrisse teadlikult ebaõiged või ebatäpsed kanded ning kasutajad peavad lisaks kinnistusraamatule analüüsima ka erinevaid hoiatusi ja märkeid, et tegelikku õiguslikku olukorda mõista. Kui riik tuvastab, et kinnistusraamatu kanne ei vasta enam tegelikule olukorrale, ei peaks lahenduseks olema ebaõige olukorra nähtavaks tegemine, vaid registrikande korrastamine. Kinnistusraamatu usaldusväärsuse seisukohast ei ole põhjendatud luua seaduse tasandil

parandamise eesmärk ei saa piirduda üksnes vastuolu nähtavaks tegemisega. Eelnõu on täiendatud selliselt, et esmane eesmärk on piiratud asjaõiguse kande korrastamine ja vajaduse korral õiguse ülekandmine õigesse registriossa. Informatiivne märge on kavandatud üksnes abinõuna olukorras, kus registrikannet ei ole samas menetluses võimalik korrastada näiteks puudutatud isikute nõusoleku puudumise, õiguste järjekoha küsimuse või muu õigusliku takistuse tõttu. Märke lahendus ei kohaldu olukorras, kus piirinaabrid soovivad omandi ulatuse eesmärgil piire korrastada või muuta ja mille lõpuleviimiseks on nõusolekud vajalikud.

Eelnõuga täpsustatakse KRS § 15 lõiget 3 nii, et kui maakorraldustoimingu, piiriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise käigus muutuvad kolmanda jao kannetega seotud asjaolud, märgib katastripidaja kinnistamisavalduses registriosade kaupa kannete kehtima jäämise, kustutamise või ülekandmise. Seega ei ole lahenduse eesmärk jätta kinnistusraamatusse teadlikult ebatäpseid kandeid, vaid laiendada seni kehtivat alust registriseisu korrastamiseks ulatuses, milles see on õiguse sisu, ruumilist asukohta ja teiste isikute õigusi muutmata võimalik.

Eelnõuga täiendatakse AÕS § 226 regulatsiooni. Avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatise talumiseks seatud isikliku kasutusõiguse ülekandmisel teise registriossa nähakse ette lihtsustatud vorm, kui õiguse ese asub looduses samas kohas ning muutub üksnes registriosa, milles õigus peab kajastuma.
Sellisel juhul toimub ülekandmine piiratud asjaõiguse omaja notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud avalduse alusel ning kinnistu omaniku nõusolekut ei nõuta. Mitme ülekantava õiguse puhul võivad õigustatud isikud kokku leppida üksnes nende õiguste omavahelises järjekohas ning teiste kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohasuhet ei muudeta.

Peame siiski vajalikuks säilitada võimaluse kasutada informatiivset märget juhtudel, kus õiguse ülekandmine ei ole samas menetluses õiguslikult võimalik. Eelkõige puudutab see olukordi, kus piiratud asjaõiguse ülekandmine eeldaks õiguse sisu muutmist, järjekoha ümberkujundamist või puudutatud isikute nõusolekut, mida ei ole võimalik saada. Sellisel juhul ei saa katastripidaja asendada eraõiguslikku kokkulepet ega muuta lepingu sisu haldusmenetluses. Märge ei ole lõplik registrikande parandamise viis, vaid vahend, millega tehakse vastuolu nähtavaks ja antakse puudutatud isikutele võimalus registriseis korrastada.

Seletuskirja on täiendatud, et selgitada märke informatiivset iseloomu, märke kustutamise aluseid ning tehnovõrkude ja -rajatiste omanike menetluskoormuse mõju. Mõjuanalüüsis on täpsustatud, et tehnovõrkude omanike halduskoormus väheneb eelkõige nendes juhtudes, kus piiratud asjaõigus on võimalik lihtsustatud korras õigesse registriossa üle kanda. Kui ülekandmine ei ole võimalik, maandatakse õiguste kahjustamise riski

mehhanismi, mille tulemusel võib kinnistusraamatusse jääda teadlikult kanne, mis ei vasta piiratud asjaõiguse tegelikule ruumilisele paiknemisele. Selline lähenemine võib praktikas vähendada õiguskindlust, kuna kinnistusraamatu kasutaja ei saa enam tugineda üksnes kinnistusraamatu kannetele, vaid peab täiendavalt arvestama võimalusega, et registrikanne on küll nähtav, kuid ei vasta tegelikule olukorrale. ITL hinnangul ei tohi kinnistusraamatu ja maakatastri andmete kooskõla parandamise eesmärki saavutada viisil, mis normaliseerib kinnistusraamatus ebatäpsete kannete püsimise. Registriandmete korrastamise eesmärk peab olema õige olukorra kajastamine, mitte ebaõige olukorra märgistamine. ITL-i ettepanek: lähtuda eelnõus põhimõttest, et kui maakorraldustoimingu, piiriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tulemusel ilmneb, et piiratud asjaõiguse kanne ei vasta enam tegelikule koormatavale kinnisasjale, tuleb registrikanne sama menetluse käigus korrastada. Informatiivne märge võib olla ajutine abivahend kuni kande parandamiseni, kuid see ei tohiks olla lõplik lahendus.

2. Maakorralduse tagajärjed tuleb lahendada menetluse käigus lõpuni Eelnõu seletuskirja kohaselt ei saa piiratud asjaõigustega seotud probleemid takistada maakorraldustoimingute lõpuleviimist ning informatiivse märke eesmärk on võimaldada puudutatud isikutel hiljem vajaduse korral asuda omavahelisi kokkuleppeid sõlmima.
ITL-i hinnangul nihutab selline lahendus maakorraldustoimingu tagajärgede lahendamise riigilt ja registrimenetluselt puudutatud eraõiguslikele isikutele.

puudutatud isikute teavitamise, informatiivse märke ja edasise registriseisu korrastamise võimaluse kaudu.

Seega on ITL-i ettepanekutega arvestatud osas, milles eelnõus ja seletuskirjas on selgemalt rõhutatud, et eelistatud lahendus on piiratud asjaõiguse kande korrastamine ja vajaduse korral ülekandmine õigesse registriossa. Ettepanekut ei ole võimalik täielikult arvestada osas, milles soovitakse igal juhtumil automaatset või ametiülesande korras ülekandmist, sest kõiki piiratud asjaõigusi ei saa õiguse sisu, järjekoha või puudutatud isikute õigusi muutmata ümber kanda.

Kui katastripidajal on võimalik ametiülesannete korras parandada katastriandmeid või viia läbi maakorraldustoiming, mille tulemusel muutub kinnisasja ruumiline ulatus või registriandmete seos tegeliku olukorraga, peab samas menetluses olema võimalik lahendada ka sellest tulenevad kinnistusraamatu kolmanda jao kannete tagajärjed. Vastasel juhul lõpeb maakorraldustoiming olukorras, kus riik on ise tuvastanud registriandmete ebaõigsuse, kuid jätab selle kõrvaldamata. Selline lahendus ei ole ITL hinnangul kooskõlas eelnõu eesmärgiga suurendada registrite usaldusväärsust ja õiguskindlust. Kui katastripidajal on õigus ametiülesannete korras muuta või parandada katastriandmeid ning selle tulemusena tuvastatakse, et piiratud asjaõiguse kanne ei vasta enam tegelikule olukorrale, siis peab sama menetluse raames olema võimalik ka vastava kinnistusraamatu kande korrastamine. ITL hinnangul ei tohiks maakorraldustoiming lugeda lõpetatuks olukorras, kus riik on tuvastanud registriandmete ebaõigsuse, kuid jätab selle kõrvaldamata ning piirdub üksnes puudutatud isikute teavitamisega. ITL ettepanek: täiendada eelnõud selliselt, et maakorraldustoimingu, piiriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tulemusel ilmnenud piiratud asjaõiguse registrikande ebatäpsus lahendatakse sama menetluse käigus. Kui piiratud asjaõiguse ruumiline asukoht looduses ei muutu ning muutub üksnes kinnistu piir või registriosa, mille kaudu õigus peab olema kajastatud, tuleb võimaldada piiratud asjaõiguse ülekandmine õigesse registriossa ametiülesannete korras või katastripidaja kinnistamisavalduse alusel.

3. Eelnõu kohane „märke“ lahendus ei vähenda tehnovõrgu omaniku halduskoormust Eelnõu seletuskirjas käsitletakse mõju tehnovõrkude ja -rajatiste omanikele pigem positiivsena, kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 226 muudatus võimaldab avalikes huvides tehnovõrku või rajatist puudutava isikliku kasutusõiguse ülekandmist lihtsamas vormis. ITL hinnangul saab see olla tõene üksnes juhul, kui piiratud asjaõigus kantakse muudatuse tulemusena õigesse registriossa üle. Eelnõu kohaselt toimub AÕS § 226 lõike 3¹ alusel isikliku kasutusõiguse ülekandmine piiratud asjaõiguse omaja notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud avalduse alusel ning kanne tehakse esimesele vabale järjekohale. See on positiivne vormiline lihtsustus, kuid ei taga, et kõik vajalikud ülekanded toimuvad maakorralduse käigus automaatselt või ilma täiendava menetluseta. Kui lahenduseks jääb üksnes informatiivne märge, siis tehnovõrgu omaniku halduskoormus tegelikult ei vähene. Vastupidi, tehnovõrgu omanik peab hakkama jälgima märkega registriosasid, analüüsima, millised õigused on registris ebatäpsed, hindama iga üksikjuhtumi mõju ning algatama vajaduse korral täiendavaid toiminguid registrikande korrastamiseks ning kandma jätkuvalt õiguslikku ja administratiivset riski. Seetõttu ei saa sellist lahendust käsitleda halduskoormuse vähenemisena. Vastupidi, maakorralduse tegevuse tagajärjed jäetakse sideettevõtjate ja teiste puudutatud isikute lahendada. ITL ettepanek: muuta eelnõud selliselt, et piiratud asjaõigus kantakse maakorraldustoimingu või piiriandmete parandamise tulemusel õigesse registriossa üle muutmata kujul. Sellisel juhul saavutatakse üheaegselt nii

registriandmete õigsus kui ka tehnovõrgu omaniku menetluskoormuse vähenemine.

ITL alternatiivne ettepanek: kui piiratud asjaõigust ei kanta või ei ole võimalik kanda maakorraldustoimingu käigus õigesse registriossa üle, siis tuleb tehnovõrgu omanikku kui puudutatud isikut igakordselt kaasata, kui korrastamine puudutab puudutatud isiku maakasutusõigust. Leiame, et kui seadusandja hinnangul ei ole võimalik piiratud asjaõiguse ülekandmist õigesse registriossa teha ametiülesannete korras või katastripidaja kinnistamisavalduse alusel, tuleb säilitada tehnovõrgu omaniku igakordne kaasamine ja vajaduse korral nõusoleku küsimine. ITL rõhutas juba VTK-le antud ülal viidatud tagasisides, et tehnovõrgu omanikud ei ole vastu kaasamisele ega nõusolekute andmisele, kuna nende jaoks on oluline, et piiratud asjaõigus oleks kantud õigele katastriüksusele ja õigele kinnistule. Tehnovõrgu omanikul on parim teadmine selle kohta, kas konkreetne piirimuudatus või katastriandmete täpsustamine võib mõjutada tehnovõrgu toimimist, kaitsevööndit, talumiskohustust, talumistasu või tulevaste tööde kooskõlastamist. Tehnovõrgu omaniku jaoks ei ole see suurem halduskoormus kui olukord, kus kinnistusraamatus on märge ebatäpse kande kohta ning tehnovõrgu omanik peab hakkama kinnisasja omanikuga uusi läbirääkimisi pidama või seda olukorda kinnistusraamatus lahendama.

ITL-i ettepanek: lisada eelnõusse või seletuskirja järgmine sõnastus: „Kui maakorraldustoimingu, piiri asukoha kindlakstegemise või katastriandmete parandamise tulemusel ilmneb, et kinnistusraamatu kolmandasse jakku

kantud piiratud asjaõigus ei koorma enam registriandmete järgi seda kinnisasja, millel õiguse ese looduses paikneb, korraldab katastripidaja piiratud asjaõiguse ülekandmise õigesse registriossa ulatuses, milles piiratud asjaõiguse sisu, ruumiline asukoht ja teostamise viis ei muutu. Puudutatud isikuid teavitatakse kande tegemisest. Kui piiratud asjaõiguse ülekandmine ei ole võimalik õiguse sisu või õigustatud isikute järjekoha muutmise vajaduseta, kaasatakse piiratud asjaõiguse omaja menetlusse ning informatiivne märge on üksnes ajutine lahendus kuni registrikande korrastamiseni.“ Alternatiivina pakume ka lühema sõnastuse: „Maakorraldustoimingu või katastriandmete parandamise tulemusel ilmnenud piiratud asjaõiguse registrikande ebatäpsus tuleb lahendada sama menetluse käigus. Informatiivse märke tegemine ei asenda piiratud asjaõiguse ülekandmist õigesse registriossa, kui selline ülekandmine on võimalik õiguse sisu muutmata.“

Kokkuvõttes teeme ettepaneku eelnõu täiendada selliselt, et:
1. kinnistusraamatu usaldatavuse põhimõtte kaitseks ei jäeta registrisse teadlikult ebatäpseid piiratud asjaõiguste kandeid;
2. maakorraldustoimingu, piiriandmete parandamise või piiride kindlakstegemise tagajärjed lahendatakse sama menetluse käigus lõpuni;
3. piiratud asjaõigus kantakse õigesse registriossa üle juhul, kui õiguse sisu, ruumiline paiknemine ja teostamise viis ei muutu;
4. informatiivne märge on üksnes ajutine või erandlik lahendus, mitte registriandmete ebatäpsuse lõplik käsitlus;

5. kui registrikande korrastamine ametiülesannete korras ei ole võimalik, tuleb tehnovõrgu omanik kaasata puudutatud isikuna ning vajaduse korral küsida tema nõusolekut; 6. seletuskirja mõjuanalüüsi tuleb vastavalt lõplikule lahendusele täpsustada, kuna tehnovõrgu omaniku halduskoormus väheneb tegelikult üksnes juhul, kui piiratud asjaõigus kantakse õigesse registriossa üle ilma täiendavate toiminguteta.

Selline lähenemine tagaks üheaegselt registriandmete õigsuse, kinnistusraamatu usaldusväärsuse ja halduskoormuse tegeliku vähenemise.

Notarite Koda (05.08.2026 2-2/2397-10)

Notarite Koda ei toeta eelnõuga kavandatavaid muudatusi.
Meie hinnangul seaksid eelnõu §-s 2
„Maakorraldusseaduse muutmine“ sisalduvad muudatused ohtu kinnisomandi üleandmise ja koormamise õiguskindluse. Samuti on need vastuolus kehtiva asjaõigusseaduse, Riigikohtu praktika ja põhiõigusliku omandi kaitse põhimõtetega (sh Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 32). Lisaks ohustavad need muudatused Eesti tugeva kinnistusraamatu süsteemi ja selle usaldusväärsust.
Toome alljärgnevalt ära meie seisukohta selgitavad põhjendused.
MaaKS § 2 lg 1 sätestab, et maakorraldus käesoleva seaduse tähenduses on tegevus, mille eesmärk on maakorraldustoimingute läbiviimisega võimaluste loomine kinnisasja või selle osa otstarbekamaks kasutamiseks ja majandamiseks. Nimetatud säte ei
Arvestatud osaliselt
Täname Notarite Koda põhjaliku ja selge arvamuse eest. Peame esitatud seisukohti väga oluliseks, sest need puudutavad kinnisomandi üleandmise õiguskindlust, notariaalse tõestamise kaitsefunktsiooni, kinnistusraamatu avalikku usaldatavust ning maaomanike ja teiste puudutatud isikute põhiõiguste kaitset. Samuti ei ole eelnõu eesmärk vähendada omandiõiguse kaitset ega kinnistusraamatu usaldusväärsust, vaid leida toimiv ja proportsionaalne lahendus maakorraldustoimingute lõpuleviimiseks.

Nõustume, et kinnisasjaõiguse käsutamise, maakorraldustoimingu ja kinnistusraamatu kande aluste piiritlemine vajab täiendavat arutelu koostöös asjassepuutuvate osapooltega.

tähenda, et kui omanik või katastripidaja leiavad, et kinnisasja või selle osa tasuta või tasu eest üle andmine on otstarbekas, on tegemist maakorraldustoiminguga.
Kui maakorraldustoimingu käigus muudetakse kahe kinnisasja, millel on erinevad omanikud, vahelist piiri, toimub paratamatult omandi üleandmine – osa ühe isiku kinnisasjast läheb teise isiku omandisse, sõltumata sellest, kuidas seda halduslikult nimetatakse või kas tegemist on lihtsa ja selge või keeruka juhtumiga. Tegemist on AÕS § 641 mõistes omandi üleandmisega, mille toimumiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse.
Omandi üleandmise toimumine või mitte toimumine ei saa sõltuda katastripidaja hinnangust, omanike soovidest, otstarbekusest või majanduslikest eesmärkidest. Tegemist on faktilise asjaoluga – asi, mis kuulus ühele isikule, hakkab kuuluma teisele.
Seda on kinnitanud ka Riigikohus lahendi 2-24-10897 punktis 11, asudes seisukohale, et „kinnisasjade osade vahetamine ja kinnisasja piiri muutmine hõlmab nii kinnisasjade jagamist kui ka liitmist. On ilmselge, et selleks, et ühe kinnisasja osa muutuks teise kinnisasja osaks, tuleb see esmalt esimesest kinnisasjast eraldada ja siis teisele liita. See, et maakorralduslikult on seda võimalik teha selliselt, et vahepeal eraldi kinnisasja ei moodustata, ei muuda kinnisasjade osade vahetamise olemust. AÕS § 54 lg 1 järgi on kinnisasjade ühendamiseks ja jagamiseks vaja kinnisasja omaniku tahteavaldust. Kui kinnisasjad, mille piire muudetakse, kuuluvad samale isikule, ei näe seadus ette selle tahteavalduse vorminõuet. Kui jagamise käigus

eraldatakse kinnisasjast maatükk, mis võõrandatakse kolmandale isikule või liidetakse kolmandale isikule kuuluva kinnisasjaga, on tegemist ühtlasi kinnisasja üleandmisega AÕS § 641 tähenduses, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping poolte vahel (RKTKm 3-2-1-46-10, p 10; RKTKo 3-2-1-67-12, p 27).“ Meie hinnangul ei ole mõeldav, et katastripidaja hakkab oma sisetunde järgi otsustama, millal talle tundub, et omandi üleandmine on otstarbekam defineerida maakorraldustoiminguks ja millal kinnisasjaõiguse käsutamiseks. Samuti – sellest lähtuvalt kas nõuda või mitte nõuda notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu sõlmimist. Jättes kõrvale asjaolu, et omandi üleandmine on fakt, mida ükski arvamus ei muuda, tekitab küsimusi, kas ja millises ulatuses on maakorraldustoimingut läbiviivad ametnikud pädevad hindama, kas kinnisasi kuulub osalejate ühis- või lahusvara hulka, kas abikaasade varalistele suhetele kohaldub Eesti õigus ning kas ja kuidas kontrollitakse kinnisasja kuulumist endiste abikaasade ühisvara või pärandvara hulka, et määrata kindlaks, kellel on õigus sellega tehinguid teha.
Notariaalne tõestamine ei ole pelgalt formaalsus, millega kaasnevad kulud. See hõlmab endas terve rea protsesse, mida notar teeb ja kontrollib – nende väärtust ei pruugita sageli tajuda, kuid nende puudumine võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Notariaalne tõestamine tagab, et maakorraldustoiming on mitte ainult lõpule viidud, vaid tehtud selliselt, et on arvestatud kõigi asjasse puutuvate isikute – sh ka nende, kelle nime kinnistusraamatust ei nähtu ning kinnistuid koormavate piiratud asjaõiguste omajate – huve. Samuti on tagatud toiminguga seotud õiguste ja kohustuste kehtivus ning nende täitmise kindlus.

Lisaks kontrollib notar, et oleks täidetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevad nõuded.
Väited, nagu notariaalne tõestamine tekitaks erisusi katastri ja kinnistusraamatu andmetes, ei vasta tõele. Praegu toimuv andmevahetus notari, katastripidaja ja kinnistusosakonna vahel toimub järjekorras, mis tagab andmete vastavuse. Katastripidaja teeb kanded alles pärast notariaalselt tõestatud kokkuleppe esitamist ning notar esitab asjaõiguslepingu kinnistusraamatule alles pärast katastriandmete korrigeerimist. Tagatud on, et andmed on kooskõlas ning tehing jõuab lõpule vaid poolte ühisel tahtel. Juhul kui omanikud notariaalselt tõestatud kokkulepet ei sõlmi, ei ole tegemist notariaalse tõestamise nõudest tingitud takistusega, vaid omanike teadliku otsusega mitte üle anda ega omandada kinnisasja osa, mis on kooskõlas AÕS § 54 lõikes 1 sätestatud põhimõttega, mille järgi saab kinnisasja jagada või ühendada ainult omaniku soovil. Kui alustatud katastritoimingud jäävad pooleli, ei kaasne sellega õiguslikke tagajärgi ning see ei ole probleem, mis vajab sekkumist.
Kokkuvõttes leiame, et maakatastriseadusesse ja maakorralduse seadusesse kavandatavad muudatused moonutavad kinnisasjaõiguse olemust, luues olukorra, kus omandi üleandmine võiks toimuda ilma seaduses nõutud tahteavaldusteta, õõnestavad kinnistusraamatu avaliku usalduse põhimõtet ning vähendavad isikute õiguskaitset ja õiguskindlust.
Oleme valmis oma seisukohti vajadusel täiendavalt selgitama ning palume Notarite Koda kaasata eelnõuga seotud arutelude juurde.

Tartu Ülikool Õigusteaduskond (LÕIM) (05.08.2026 2-2/2397-7)

1.1. Maakorralduse ja tehingulise käsutamise
eristamine
Eelnõu seletuskirjas on mitmel korral selgitatud, et maakorralduse ja tehingulise käsutamise eristamisel lähtutakse sellest, kas maakorraldusnõuete kohaselt on võimalik moodustada iseseisvat kasutatavat kinnisasja või mitte. Sellist eristamise alust kehtiv õigus ette ei näe. AÕS § 641 sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Just maakorraldusseadus sätestabki teisiti, see tähendab, et seaduses nimetatud maakorraldustoimingud, mis peavad olema kooskõlas maakorraldusnõuetega, on võimalik ellu viia ilma notariaalselt tõestatud kokkuleppeta ja kinnistusraamatusse kande tegemise aluseks on katastripidaja kinnistamisavaldus.
Maakorraldustoimingud on seaduses täpselt piiritletud ja ei ole võimalik teha muid toiminguid maakorralduse nime all. Maakorralduse eesmärk on lihtsustatud korras muuta kinnisasja piire ja asukohta eesmärgiga tagada majanduslikult otstarbekam maakasutus. Peamisteks eristuskriteeriumiteks kinnisasja käsutamise ja maakorralduse vahel on tegevuse eesmärk ja sisu. Kui
Arvestatud
Täname põhjaliku ja väga sisuka arvamuse eest. Peame Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna tähelepanekuid eelnõu edasise kujundamise seisukohalt oluliseks, sest need aitavad selgemalt eristada maakorralduse haldusõiguslikku olemust, kinnisasjaõiguse asjaõiguslikke tagajärgi ning kinnistusraamatu ja maakatastri andmete kooskõla tagamise küsimusi.

Nõustume, et maakorralduse ja kinnisasjaõiguse tehingulise käsutamise piiritlemine vajab täpsemat käsitlust.

Nõustume ka tähelepanekuga, et kinnistusraamatu ja maakatastri andmete kooskõla ei saa tagada üksnes vastuolu nähtavaks tegemisega. Eelnõu ja seletuskirja on täpsustatud selliselt, et eelistatud lahendus on registriseisu sisuline korrastamine, sealhulgas vajaduse korral piiratud asjaõiguse kande kehtima jäämise, kustutamise või ülekandmise märkimine katastripidaja kinnistamisavalduses. Informatiivne märge on käsitatav üksnes selgitava abinõuna olukorras, kus vastuolulist registrikannet ei ole sama menetluse käigus võimalik korrastada, näiteks puudutatud isikute nõusoleku vajaduse, õiguste järjekoha küsimuse või muu õigusliku takistuse tõttu.

Märke sõnastust ja eesmärki on seletuskirjas täpsustatud. Nõustume, et probleem ei seisne tingimata piiratud asjaõiguse ruumilise ulatuse muutumises, vaid selles, et õiguse ruumiline paiknemine ja kinnistusraamatu registriosa seos ei

eesmärgiks on kinnisasja kui terviku omaniku vahetus, siis on tegemist tehinguga. Kui aga eesmärk on parandada maakorraldustoimingute kaudu maakasutust otstarbekamaks, siis on tegemist maakorraldusega. Maakorraldustoimingu käigus jäävad kinnisasja (registriosa) omanikud samaks ja muudetakse vaid kinnisasja piire või asukohta väärtuse alusel. Eristamise aluseks on ka see, et maakorralduse käigus osakrunte ei moodustata, see tähendab, et maaüksus moodustatakse kohe uutes piirides. Seejuures pole oluline, kas maakorraldusse kaasatud kinnisasja osast oleks võimalik moodustada eraldiseisvat kinnisasja või mitte. Näiteks ümberkruntimise korral või ka maade maakorraldusliku vahetamise korral võib olla olukord, kus üks lahusmaatükk tervikuna vahetatakse teise kinnisasja osaga, et tagada maade koondamine kompaktsemateks kinnisasjadeks. 1.2. Kinnistusraamatu ja maakatastri andmevahetus
Eelnõuga plaanitakse muuta MaaKatS § 4 lõike 2 punkti 3 eesmärgiga täpsustada kinnistusraamatu ja maakatastri andmevahetust. Kehtiv MaaKatS § 4 lg 2 p 3 sätestab, et katastripidaja esitab Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale piiratud asjaõiguse ja kinnistusraamatu märkega tagatud õiguse kohta katastris loodud ruumiandmete tunnuse. Eelnõuga soovitakse MaaKatS § 4 lõike 2 punkti 3 täiendada pärast sõna „tunnuse“ sõnadega „ning katastripidaja märke selle olemasolul“.
Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse kinnistusraamatusse kanda märge olukorras, kus

pruugi pärast katastriandmete muutmist olla enam omavahel kooskõlas. Seetõttu on oluline, et märke sõnastus ei jätaks ekslikku muljet õiguse sisu muutumisest, vaid viitaks registriandmete ja ruumiandmete vahelisele võimalikule vastuolule.

Puudutatud isikute teavitamise osas nõustume, et haldusmenetluse seaduse üldnorme ei ole otstarbekas eriseaduses dubleerida. Eelnõu lahendust on selles osas üle vaadatud ning seletuskirjas on täpsustatud, et menetlusosaliste kaasamisel, ärakuulamisel ja otsuste teatavaks tegemisel lähtutakse haldusmenetluse seadusest, arvestades maakatastriseadusest, maakorraldusseadusest ja kinnistusraamatuseadusest tulenevaid erisusi. Samuti on mõistekasutust ühtlustatud, et vältida tarbetut erinevust mõistete „puudutatud isik“, „menetlusosaline“ ja „asjaosaline“ vahel.

Peame oluliseks ka teie laiemat tähelepanekut, et maakorraldusõiguse ja haldusmenetluse üldosa omavaheline seos vajab süsteemsemat analüüsi. Käesoleva eelnõu eesmärk ei ole kogu maakorraldusõiguse kontseptuaalne ümberkujundamine, kuid nõustume, et edaspidi on põhjendatud põhjalikumalt hinnata, milliste haldustegevuse liikidega maakorraldustoimingud seonduvad ning kas kehtiv terminoloogia ja regulatsioon vajavad terviklikumat korrastamist. Selles osas on LÕIM projektis tehtav analüüs väga oluline sisend edasiseks õigusloomeks. Laiemad ettepanekud maakorraldusõiguse süsteemseks

katastriüksuste piiriandmete täpsustumise või piiride muutmise tulemusel ei vasta piiratud asjaõiguse ruumiline ulatus enam kinnistusraamatu kandele. Seega pole kavandatava normi eesmärgiks mitte kahe registri omavahelise andmevahetuse täpsustamine, vaid maakorraldustoimingu tulemusel tekkinud registrite vaheliste andemete erinevuste nähtavaks tegemine märke kaudu.
Eelnõuga on välja pakutud vaid formaalne lahendus olukorraks, kus kinnistusraamatu kanne muutub ebaõigeks maakorraldustoimingu andmete kandmisel katastrisse ja kinnistusraamatusse, kuna muudetakse vaid kinnistusraamatu esimese jao andmeid, aga kolmanda jao andmed jäävad muutmata ja kolmanda jao tegelik
(materiaalne) õiguslik olukord ei vasta asjaõiguse sisule. Kande ebaõigsusest võivad tuleneda mitmed õiguslikud riskid nii tegelikule õigustatud isikule kui teistele kinnistusraamatusse kantud isikutele. Eelkõige on võimalik kinnisasja või kinnisasjaõiguse heauskne omandamine kinnistusraamatusse kantud sisuga § 561 alusel, mis tähendab tegeliku õiguse omaja jaoks õiguse või selle järjekoha kaotust. Ebaõige kande parandamist reguleerib AÕS § 65, mille lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Säte tagab ebaõigest kinnistusraamatu kandest puudutatud isikule nõudeõiguse tegeliku olukorra ja kinnistusraamatu kande kooskõlla

ümberkujundamiseks võetakse valdkonna õigusanalüüsis kavandamisel.

arvesse edasises ja õigusloome

viimiseks, kuid arvestada tuleb ka sellega, millise koormuse see isikule seab.
Õigusselguse ja kinnisasja omaniku huvides oleks otstarbekas mitte ainult formaalselt isikut teavitada, et kinnisusraamatu kanne on muutunud ebaõigeks, vaid see ka sisuliselt lahendada. Katastriandmete kvaliteedi parandamist on seni katastripidaja poolt käsitletud kui tehnilist toimingut, kuid tegelikkuses puudutab see väga otseselt ka õiguslikku olukorda (kinnisomandi ulatus) ja võib kaasa tuua ka vajaduse lahendada õiguslikke küsimusi. Eelnõus seletuskirjas on välja toodud, et katastripidaja peaks vaid probleemist teavitama, aga mitte seda lahendama ning seda ka olukorras, kus on tegemist piiride muutmise kui maakorraldustoiminguga.
Katastriandmete parandamine ei ole küll MaaKS kohaselt eraldiseisev maakorraldustoiming, aga ta on oma sisult analoogne piiride kindlakstegemisega olukorras, kus kinnisasja omanikud piiri asukohas kokku ei lepi. Sellisel juhul kindlakstehtud piiri andmed registreeritakse maakatastris maakorralduse läbiviija esitatud katastrimõõdistamise ja piiri kindlakstegemise dokumentide alusel koostatud katastripidaja otsuse alusel (MaaKS § 10 lg 63, MaaKatS § 8 lg 1 ja lg 31). MaaKS § 11 lg 1 kohaselt loetakse maakorraldustoimingud lõpetatuks, kui kinnisasi on registreeritud riigi maakatastris ning maakorraldusest tulenenud muudatused on kantud kinnistusraamatusse. Viidatud paragrahvi lg 4 sätestab, et maakorraldustoimingute läbiviimisel toimunud

muudatused kantakse kinnistusraamatusse maakatastri pidaja esitatud kinnistamisavalduse alusel. Maakatastri pidaja märgib kinnistamisavalduses registriosade kaupa, millisest registriosast katastriüksus kustutatakse ja millisesse kantakse, samuti registriosa kolmandas jaos olevate kannete kehtima jäämise, kustutamise või ülekandmise. Seega tuleb piiride kindlakstegemise käigus katastripidajal vajadusel lahendada ka õiguslikud küsimused, st kas kolmanda jao kanded vajavad muutmist või mitte. Katastripidajal tuleb tagada, et katastriandmete muutmise tulemusel ei muutuks kinnistusraamatu kolmanda jao andmed ebaõigeks, kuna see kahjustaks kinnistusraamatu usaldusväärtust. Sama põhimõtet tuleb rakendada ka katastriandmete parandamise korral, kuna ei saa olla nii, et ühe registri parandamise eesmärgil muutub teine register ebaõigeks ja veelgi enam, piiratud asjaõiguse omajale pannakse kohustus iseseisvalt lahendada probleem, olukorras, kus katastriandmete parandamise on algatanud katastripidaja. Riigi huvides on see, et katastriandmed vastaksid tegelikule olukorrale looduses ja kinnistusraamatu andmed kajastaksid õigusliku olukorda. Seetõttu tuleks ka eelnõus formaalsele lahendusele eelistada sisulist lahendust, mis võimaldaks katastriandmete parandamisel vajaduse korral korrastada koheselt ka kinnistusraamatu kolmanda jao andmed. Eelnõu kohaselt on katastripidajal võimalik kinnisomandi ulatuse osas otsuseid teha, aga ulatuse otsusest tulenevad tagajärjed jäävad lahendamata. Kehtiva õiguse kohaselt on

omandiõigus ja piiratud asjaõiguste omajate õigused samaväärselt kaitstud ja katastriandmete parandamise tulemusel peab olema tagatud ka kinnistusraamatu vastavus tegelikule õiguslikule olukorrale. Pöörame tähelepanu ka sellele, et eelnõuga plaanitavad KRS § 15 lg 3 muudatused näevadki ette, et ka katastriandmete parandamise korral märgib maakatastri pidaja kinnistamisavalduses registriosade kaupa registriosa kolmandas jaos olevate kannete kehtima jäämise, kustutamise või ülekandmise.
Nii piiriandmete parandamine kui piiride kindlakstegemine on haldusotsused, millele kehtiva õiguse kohaselt kohalduvad haldusmenetluse seaduse normid. Kui eriseaduses ei ole erisusi tehtud, siis tuleb HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt kaasata isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik). HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt on katastripidaja kohustatud välja selgitama menetluse läbiviimiseks tähtsust omavavad asjaolud, sh kitsenduste (servituutide) asukoht. Katastriandmete parandamisel võib esineda ka olukord, kus kinnisasja piir looduses ei muutu (muutub vaid katastrikaardil), aga kitsendus või maakasutusõigus piiride parandamise tulemusel asub osaliselt või täielikult teisel kinnisasjal või registriosas. Ka sellises olukorras tuleb leida lahendus, et oleksid tagatud piiratud asjaõiguse omaja õigused. Õigusselguse huvides oleks otstarbekas täpsustada, et

teavitada2 tuleb vaid seda servituudi omaja, kelle servituut kustutatakse või üle kantakse.
„Piiratud asjaõiguse ulatus on katastriandmete muutmise tõttu ebatäpne“ märke sõnastus ei vasta tegelikult eelnõuga soovitud sisule, sest piiratud asjaõiguse ulatus ei muutu katastriandmete muutumise tõttu (ulatus ehk ruumikuju jääb ju samaks) vaid probleem on selles, et piiratud asjaõigus asub osaliselt või ei asu enam samal kinnisasjal või samas registriosas.
Täiendavalt pöörame tähelepanu asjaolule, et vaid väike osa kitsendustest sh servituutides on kantud PARI süsteemi. Katastriandmete parandamise menetluse läbiviimisel puudutatud isiku kaasamine või teavitamine ei saa sõltuda sellest, kas PARI-s on tehtud vastavad kanded. Asjaolude väljaselgitamise kohtustus kehtib sõltumata sellest, kas kitsenduse ruumikujud on kantud PARI süsteemi või mitte. Äärmiselt oluline oleks digiteerida kõikide kehtivate servituutide ruumikujud, et tagada PARI andmekogu näol abivahend maatoimingute läbiviimiseks, sh kitsenduste kui oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Lisaks menetlusele kuluva aja lühendamisele aitaks see oluliselt kaasa ka kinnisturaamatu andmete korrastamisele seeläbi, et registriosade jagamisel oleks võimalik näha kitsenduse ruumikuju asukohta ja vältida kitsenduse ülekandmist registriossa, kus ta tegelikult ei paikne.
1.3. Katastripidaja otsuste teatavaks tegemine puudutatud isikutele

MaaKatS § 8 soovitakse täiendada uue lõikega 62 järgmises sõnastuses „Katastripidaja teatab puudutatud isikule piiri asukoha määramise, kande muutmise või parandamise otsuse asjaoludest, kui toiming võib kahjustada isiku õigusi.“ Soovitame kaaluda, kas säte on HMS-i regulatsiooni arvestades vajalik. Kui see on vajalik, soovitame ühtlustada sätte terminoloogia HMS-i kasutatava terminoloogiaga.
HMS § 11 lg 1 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosalised mh haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isik (taotleja), isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks (adressaat) ning isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik). HMS-s sätestatud haldusmenetluse reeglite kohaselt tuleb haldusorganil menetlusosalistega ühendust võtta reeglina järgmistel juhtudel. Esiteks peab haldusorgan menetlusosalised välja selgitama ning neid (v.a. taotlejat ennast) haldusmenetluse algusest teavitama (vt nt HMS § 35 lg 2). Teiseks peab haldusorgan menetlusosalised HMS § 40 korras ära kuulama. Kolmandaks, kui tegemist on haldusakti andmisele suunatud menetlusega, peab haldusorgan tegema haldusakti menetlusosalistele teatavaks (§ 62 lg 1). Kui haldusaktiga piiratakse menetlusosalise õigusi või kui haldusaktiga pannakse menetlusosalisele peale täiendavaid kohustusi, tuleb haldusakt teatavaks teha kättetoimetamisega (HMS § 62 lg 2 p 1).
Ulatuses, milles eriseadus ei näe ette erisusi, kohaldub HMS-is sätestatu. Eriseadused ei pea HMS-i regulatsioone üle kordama, et need eriseaduse alusel toimuva

haldusmenetluse puhul kehtiksid. Maakorraldusõiguse kontekstis tähendab see mh seda, et kui MaaKatS või MaaKS ei sätesta menetlusosaliste teavitamise, ärakuulamise ning otsuste teatavaks tegemise kohta erisusi, tuleb lähtuda HMS nõuetest (sh menetlusosaliste teavitamine, ärakuulamine, haldusakti teatavaks tegemine või kättetoimetamine).3
Kavandatav MaaKatS § 8 lg 62 näeb ette, et katastripidaja teatab puudutatud isikule piiri asukoha määramise, kande muutmise või parandamise otsuse asjaoludest, kui toiming võib kahjustada isiku õigusi. Haldusmenetluse seaduses sätestatud haldustegevuse liikide eristamist silmas pidades on kaheldav, kas sättes viidatud katastripidaja otsuste puhul on tegemist toimingutega HMS § 106 tähenduses. Haldustegevuse liigi määramisel on otsustavaks haldustegevuse olemus. See tähendab, et kui haldusorgani avalik-õiguslikus suhtes tehtud otsus on suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele, on tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg 1 tähenduses. Toiminguga HMS § 106 lg 1 tähenduses saab tegemist olla juhul, kui haldusorgani tegevus ei reguleeri vahetult isiku õigusi või kohustusi. Katastripidaja tegevus, mille sisuks on isiku õiguste või kohustuste tekitamine, muutmine või lõpetamine, on HMS § 51 lg 1 järgi haldusaktid, mitte toimingud. Haldusaktiks on kindlasti piiri kindlaks tegemise otsus MaaKS § 15 lg 5 alusel, kuid ka muud katastripidaja otsused või ka registrikanded, mille sisuks on isiku õiguste tekitamine, muutmine või lõpetamine. Kui haldusorgani tegevus vastab HMS § 51 lg
1 haldusakti tunnustele, on tegemist haldusaktiga – seda

isegi juhul, kui haldusakti andmise eelduseks on kinnisasja omaniku või omanike nõusolekud.
Kavandatava MaaKatS § 8 lg 62 sõnastusest ning seletuskirjast nähtub, et sättega soovitakse luua alus, mis kohustaks katastripidajat informeerima isikuid, kelle õigusi katastripidaja otsus mõjutada võib, kuid kelle nõusolekut ei olnud otsuse tegemiseks vaja. Kui katastripidaja otsus on haldusakt, tuleneb teatavaks tegemise/kättetoimetamise kohustus ka HMS-ist endast. Siin tasub niisiis kaaluda, kas MaaKatS-i täiendamine vastava sättega on vajalik või mitte. Eriseadustes tasuks vältida HMS-i regulatsioone ülekordavaid sätteid. See viib HMS-is sätestatud haldusmenetluse reeglite tarbetu dubleerimiseni eriseadustes. 2002. aasta haldusõiguse üldosa reformi mõte oli mh koondada HMS-i need haldusmenetluse nõuded, mis peaksid olema ühtsed kõigi haldusmenetluste jaoks, kui just haldusõiguse erivaldkond ei nõua erisusi.

1.4. Maakorraldusõigus ja haldustegevuse liigid HMS järgi
Üldisemalt juhime tähelepanu sellele, et maakorraldusõiguse regulatsiooni muutmisel tuleks eelnevalt süsteemselt läbi mõelda, kuidas maakorraldustoimingud sobituvad haldusõiguse üldosa raamistikku. Täpsemalt vajab süstematiseerimist küsimus, milliste haldustegevuse liikidega on maakorraldustoimingute puhul tegemist. Haldustegevuse liik määrab ära selle, milliseid nõudeid haldusmenetluses järgima peab, ning aitab välja selgitada, milliseid

eriregulatsioone võib haldusõiguse erivaldkonnas vaja minna.
Nentida tuleb, et haldusõiguse üldosa regulatsiooni ja eriseaduste omavaheline kokku sobitamine võibki osutuda keeruliseks, seda eriti kui eriseaduse regulatsioon on väga keeruline. HMS-i ja eriseaduste regulatsiooni omavaheline kokku sobitamine võib olla keeruline ka näiteks olukorras, kus mingit valdkonda reguleerivad eriseadused pärinevad HMS-i eelsest ajast. Nii on see ka praegusel juhul, sest MaaKatS ja MaaKS pärinevad üheksakümnendatest. Näiteks on maakorraldusõiguse keskne termin maakorraldustoiming HMS-i haldustegevuse liikide regulatsiooni valguses ebaõnnestunud. See viitaks justkui sellele, et maakorraldust viiakse ellu HMS § 106 tähenduses toimingutega (reaalaktidega). MaaKS § 2 lg-s 2 viidatud tegevuste sisuks on aga tegelikult kinnisasja omanike õiguste reguleerimine (nt katastri piiride kindlaks määramine).
MaaKS § 2 muutmisel tasub tulevikus kaaluda maakorralduse olemuse selgemat väljendamist, nimelt et maakorraldus on haldusakti alusel kinnisasja või selle osa ümberkruntimine, kinnisasjade osade vahetamine, kinnisasja piiri muutmine, kinnisasja jagamine, kinnisasjade liitmine, kinnisasja piiri kindlakstegemine ja kinnisomandi kitsenduste selgitamine.4 Põhjalikum analüüs selle kohta, kuidas HMS ja maakorraldust puudutav regulatsioon haldusmenetluse ja haldustegevuse liikide osas kokku sobivad, tehakse projekti LÕIM raames.

Eesti Geodeetide Ühing (05.08.2026 2-2/2397-6)

EGÜ hinnangul peab katastripidaja põhifunktsiooniks jääma maakatastri pidamine, registri kvaliteedi tagamine, haldusmenetluste läbiviimine ja järelevalve. Katastrimõõdistamine, mõõdistusmeetodi valik, piiride määramine ning muud tehnilised toimingud peavad jääma kutsetunnistusega maakorraldajate kutsetegevuseks, mille eest nad kannavad ka õiguslikku vastutust. Eelnõus kavandatud menetlusvälised tasulised teenused ning katastriüksuse moodustamise korras ette nähtud tasulised mõõdistamistoimingud vajavad EGÜ hinnangul täiendavat põhjendamist. Avaliku võimu ülesannete laiendamine valdkonda, kus tegutsevad kutsetunnistusega ettevõtjad, võib tekitada rollikonflikti ning mõjutada avaliku võimu erapooletuse tajumist. Samuti leiame, et katastripidajale esitatavate mõõdistamise algandmete maht tuleb kujundada proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes. Registri pidamiseks ja kontrolli teostamiseks tuleb nõuda üksnes neid andmeid, mis on vajalikud registrikande tegemiseks, kontrollimiseks ja hilisemaks kontrollitavuseks. Kogu tehnoloogilise tööprotsessi failide esitamise kohustus suurendab põhjendamatult halduskoormust. Riigi loodud kutse- ja litsentsisüsteem peab põhinema usaldusel kutsetunnistusega maamõõtjate professionaalse pädevuse vastu. Õigusaktid peaksid säilitama maamõõtjale õiguse valida konkreetse töö jaoks sobiv mõõdistusmetoodika ja tehniline lahendus, eeldusel et täidetud on seaduses sätestatud kvaliteedinõuded.

Eesti Geodeetide Ühing teeb järgmised ettepanekud:
Selgitame
Täname Eesti Geodeetide Ühingut arvamuse ja ettepanekute eest.
Käesoleva eelnõuga ei laiendata katastripidaja ülesandeid viisil, mis asendaks kutselise maamõõtja tegevust või looks avalikule võimule põhjendamatu konkurentsieelise erasektori ees. Eelnõu eesmärk on eelkõige täpsustada registrite andmevahetust, katastriandmete ja kinnistusraamatu andmete kooskõla ning isikuandmete töötlemise ja säilitamise aluseid. Tasulisi teenuseid puudutavad ettepanekud käsitlevad Ruumiandmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (EIS - 26-0835) ning katastrimõõdistamise tehnilised küsimused katastriüksuse moodustamise korra muudatusi ning neid saab käsitleda eraldi menetluses.

Ettepanekud, mis puudutavad mõõdistamise algandmete esitamise ulatust ning maamõõtja õigust valida konkreetse töö jaoks sobiv mõõdistusmeetod ja tehniline lahendus, käsitlevad keskkonnaministri 14.08.2018 määruses nr 30 „Katastriüksuse moodustamise korras“ reguleeritud küsimusi. Käesoleva eelnõuga neid nõudeid ei muudeta.

Selgitame, et mõõdistamise algandmete (algfaili) esitamise eesmärk on tagada katastriandmete kontrollitavus, mõõdistamistulemuste kvaliteedi hindamise võimalus ning vajaduse korral mõõdistamise käigu hilisem kontroll. Algandmed

1. Säilitada selge tööjaotus katastripidaja ja kutselise maamõõtja vahel.
2. Piirata katastripidaja ülesanded registri pidamise, haldusmenetluse, registri kvaliteedi tagamise ja järelevalvega.
3. Mitte laiendada katastripidaja menetlusväliseid tasulisi teenuseid tehnilistele katastrimõõdistamise töödele, mida osutavad kutsetunnistusega maamõõtjad.
4. Eemaldada katastripidaja tasuliste teenuste loetelust tööd, mis sisuliselt dubleerivad erasektoris osutatavaid mõõdistusteenuseid.
5. Jätta piiride määramine, mõõdistamine, piirimärkide taastamine ja muud tehnilised mõõdistustoimingud kutseliste maakorraldajate pädevusse.
6. Vaadata üle mõõdistamise algandmete esitamise nõuded ning piirduda registri pidamiseks vältimatult vajalike andmetega.
7. Säilitada kutsetunnistusega maamõõtja professionaalne otsustusõigus mõõdistusmeetodi ja tehnilise lahenduse valikul.
8. Tagada, et õigusaktid ei looks avalikule võimule põhjendamatut konkurentsieelist erasektori ees.
9. Täpsustada maakatastriseaduse ja katastriüksuse moodustamise korra vahelist pädevuse ja vastutuse jaotust, et vältida tõlgendamisprobleeme.

Eesti Geodeetide Ühing toetab eelnõude üldeesmärki arendada maakatastrit ja ruumiandmete süsteemi ning loodab, et käesolevas arvamuses esitatud ettepanekuid arvestatakse eelnõude edasisel menetlemisel.

sisaldavad mõõdistamistulemusi ja mõõdistamist iseloomustavaid parameetreid ning võimaldavad hinnata, kas katastrimõõdistamine on teostatud nõuetekohaselt. Algandmed on seejuures peamine ja sageli ainus objektiivne alus mõõdistustulemuste kontrollimiseks ning mõõdistamise korrektsuse tõendamiseks hilisemate kahtluste, vaidluste või järelevalvemenetluste korral.

Algandmete esitamine ei eelda maamõõtjalt täiendavate dokumentide koostamist. Algfailiks on maamõõduseadme väliarvutisse mõõdistamise käigus salvestuv fail või failide kogum. Maamõõtja kohustuseks on olemasoleva faili kopeerimine ja selle edastamine katastripidajale MinuKataster keskkonna kaudu. Seetõttu ei saa algandmete esitamise nõuet pidada oluliseks haldus- ega töökoormuseks.
Katastriüksuse moodustamise korra § 17 lg 1 kohaselt on maamõõtjal õigus valida mõõdistamisviis ja mõõdistusseadmed, mis tagavad sätestatud täpsusnõuete täitmise. Mõõdistusmeetodi ja tehnilise lahenduse valik on seega juba kehtiva regulatsiooni kohaselt maamõõtja professionaalse otsustusõiguse osa ning käesolev eelnõu seda põhimõtet ei muuda. Ülejäänud ettepanekud on põhimõtteliselt mõistetavad ning nendega saab nõustuda. Samas ei ole ettepanekutes välja toodud konkreetseid sätteid või eelnõu lahendusi, mis põhjustaksid kirjeldatud probleeme või mille muutmine oleks vajalik. Käesoleva eelnõu koostamisel on lähtutud kehtivast pädevuste ja vastutuse jaotusest ning eelnõu ei muuda selles osas kehtivaid põhimõtteid. Seetõttu ei näe me

vajadust täiendavateks muudatusteks üksnes üldise ettepaneku alusel.

Seletuskirja lisa 2 (kooskõlastustabel).pdf

Maakatastriseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja juurde Lisa 2

Kooskõlastustabel

Nr Ettepaneku/märkuse sisu Seisukoht Selgitus

Riigikohus (29.07.2026 nr 2-2/2397-2)

Riigikohtu arvamus1 maakatastriseaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta.

Riigikohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust

ülalviidatud seaduseelnõu osas. Riigikohus on eelnõus

kavandatud muudatuste tõttu väga murelik. Eelnõuga (vt

eelkõige eelnõu § 2 p 1, st maakorraldusseaduse § 2 lg 5

muutmine ja sellega seotud muudatused) soovitakse kehtivat

õigust muuta selliselt, et kinnisasja piiride muutmiseks või

kinnisasjast osa eraldamiseks ja teise kinnisasjaga liitmiseks ei

ole vaja järgida kinnisasja käsutamise reegleid. Muudatusi

põhjendatakse sellega, et eelnõuga soovitakse kõrvaldada

õiguslikku ebaselgust ja vähendada notariaalse tõestamise

nõudest tulenevat bürokraatiat. Kõnealused muudatused

kahjustavad oluliselt tsiviilkäibekindlust ja võivad kahjustada

kinnisasja omanike ja kinnisasju koormavate piiratud

asjaõiguse omajate omandipõhiõigust, mis võib viia

põhiõiguste lubamatu rikkumiseni. Nõustuda ei saa eelnõu

koostajatega selles, et kehtivas õiguses valitseks segadus või

mitmeti tõlgendamise võimalus. Eelkõige asjaõigusseadusest

tuleneb selgesti, et kinnisasja (maa) käsutamisena tuleb

käsitleda mh ka kõike seda, kui ühe kinnisasja koosseisu

Arvestatud

osaliselt

Täname Riigikohut põhjaliku ja põhiõiguste kaitse

seisukohalt olulise arvamuse eest. Peame esitatud

tähelepanekuid kaalukaks, kuivõrd need puudutavad

kinnisasjaõiguse põhialuseid, kinnistusraamatu avalikku

usaldatavust, omandipõhiõiguse kaitset ning notariaalse

tõestamise rolli õiguskäibes.

Eelnõu eesmärk ei ole vähendada omandiõiguse kaitset,

nõrgestada kinnistusraamatu avalikku usaldatavust ega

asendada notariaalse tõestamise kaudu tagatavat

õiguskontrolli olukordades, kus see on asjaõigusseaduse

kohaselt vajalik. Muudatuste eesmärk on lahendada

maakorraldustoimingute rakendamisel ilmnenud

õiguslikud ja praktilised probleemid. Samuti ei ole

eelnõu eesmärk vähendada omandiõiguse kaitset ega

kinnistusraamatu usaldusväärsust, vaid leida toimiv ja

proportsionaalne lahendus maakorraldustoimingute

lõpuleviimiseks.

Nõustume, et kinnisasjaõiguse käsutamise,

maakorraldustoimingu ja kinnistusraamatu kande aluste

piiritlemine vajab täiendavat arutelu. Arvestades esitatud

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.

kuuluv tükike maad liidetakse teise kinnisasja külge või see

enam algse kinnisasja koosseisu ei kuulu. Täiesti ekslik on

eelnõu koostajate nägemus justkui kinnisasja käsutamiseks

saaks pidada üksnes seda, kui kinnisasja kui terviku omanik

vahetub või kui kinnisasjast eraldatakse osa ja selle tagajärjel

tekib eraldi, iseseisev kinnisasi. Määrav ei ole ainult see, et

omanikule kulub näiteks 1500 m2 maad Tallinna linnas, vaid

väga oluline on mh ka see, kas sellises suuruses maatükil asub

ka maja, toru, trass, pumpla vms. Samuti võib olla väga oluline

isegi 10 cm laiune osa kinnisasjast, sest sellest võib sõltuda, kas

juurdepääs on kasutatav, kellele kuulub väravapost, kas maja

on ehitatud üle kinnisasja piiri või kas sellele kinnisasjale saab

konkreetset hoonet püstitada. Naaberkinnisasjade omanikud

võivad olla kõiges eluliselt ühel meelel, kuid alati tuleb mh

kaitsta ka kinnisasja koormavate piiratud asjaõiguste omajaid,

näiteks hüpoteegipidajaid, hoonestusõiguste omajaid,

servituutide omajaid jne. Kinnisasjast osa eraldamise ja teise

kinnisasjaga liitmise tehingud on nii täitemenetluses kui ka

pankrotimenetluses tagasivõidetavad, võivad alluda

kohtulikule käsutuskeelule, kui seda on rakendatud, kehtida

võivad kinnisasja käsutamise suhtes kehtivad avalikõiguslikud

piirangud jne.

seisukohtade kaalukust, jätkame lahenduse kujundamist

koostöös asjassepuutuvate osapooltega.

Näiteks võib kinnisasja väärtust oluliselt vähendada see,

kui „väikese piiri parandamise“ tagajärjel jääb kinnisasi

ilma juurdepääsust avalikult kasutatavale teele või mõnest

olulisest kommunikatsioonist. Kui sellised muudatused

peaksid toimuma ilma nende isikute asjakohase

nõusolekuta, kelle õigusi tuleb kaitsta (kinnisasja omanik,

omaniku abikaasa, piiratud asjaõiguste omajad,

täitemenetluse- või pankrotimenetluse võlausaldajad jne),

siis või olla tegemist põhiseadusevastase olukorraga.

Tähtis ei ole mitte ainult see, et asjakohased isikud annavad

oma nõusolekud, vaid ka see, et igas sellises olukorras, kus

kaitsmisväärsed õigused võivad olla ohustatud, kaasneks

tehingute tegemisega asjakohane kontroll ja nõustamine.

See, et kinnisasja piiride muutmisega tegelevad nii

maamõõtjad, katastriametnikud kui ka kohaliku

omavalitsuse teenistujad, ei asenda notariaalset tõestamist.

Notaritel lasub notariaadiseadusest ja tõestamisseadusest

ja nende alusel antud õigusaktidest tulenev kohustuste

kogum, mida viidatud isikutel ei ole. Väga oluliselt

kahjustaks kinnisasja tsiviilkäivet ka see, kui tekiks nö

kinnisasja paralleelkäive, st kui paljudel juhtudel saaks

kinnisasja käsutamisega võrreldava tulemuse saavutada nn

maakorraldustoiminguid tehes. Oluline on see, et

igasugune kinnisasja käsutamine on allutatud samadele

reeglitele. Varasemalt ei eksisteerinud õiguslikku segadust

kinnisasja käsutamise reeglite osas, vaid maakorraldusega

tegelevad ametnikud ei soovinud pelgalt leppida sellega, et

kinnisvarakäive on allutatud notariaalsele vorminõudele

(nii kohustus- kui ka käsutustehingute osas) ega sellega, et

kinnisasja käsutus eeldab kinnistusraamatus kande

tegemist. Mida aeg edasi, seda eredamalt tuleb

kohtupraktikas esile see, kui oluline võib olla kasvõi väike

tükk kinnisasjast. Eespool toodust tulenevalt tuleb

ülalkirjeldatud muudatustest loobuda ja lähtuda

maakorraldust ja maakatastrit puudutavate õigusaktide

loomisel ja muutmisel sellest, et kinnisasjast ka osa

eraldamise jaoks on vaja täita kinnisasja käsutamise

reegleid.

Tartu Maakohus kinnistusosakond (04.08.2026 nr 2-2/2397-3)

Eelnõu kohaselt on üheks eesmärgiks

maakorraldustoimingute ja kinnisasja käsutustehingute

selge eristamine seaduse tasandil, mis loob õigusliku aluse

maakorraldustoimingute läbiviimiseks ja lõpetamiseks

ning väldib olukordi, kus maakorraldust käsitatakse

asjaõigusliku tehinguna. Märgime siinkohal, et

kinnistusosakonna hinnangul ei ole maakorraldust

käsitletud asjaõigusliku tehinguna. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2025 kohtumäärus tsiviilasjas

nr 2-24-10897 (eelnõu seletuskirja leheküljel 13 on

ekslikult vale tsiviilasja number) ei muutnud senist

seadusele tuginevat praktikat. Senine praktika tugines

Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2019

kohtumäärusele tsiviilasjas 2-19-8071 (määruskaebusmenetluses tehtud otsus). Peamiseks

probleemiks, millele Riigikohus tähelepanu juhtis, on

asjaõiguslepingu sõlmimise vajadus MaaKS § 12 lg 1

kohase maakorraldustoimingu lõpuleviimise eeldusena ja

seda eraldiseisvana maakorraldustoimingust. Eelnõuga on

püütud lahendada Riigikohtu kohtumäärusega tõstatatud

küsimusi, kuid lahendus ei pruugi täita eesmärki ja vältida

edasisi vaidlusi. AÕS § 68 lg 3 kohaselt tekib omand ainult

Arvestatud

osaliselt

Täname Tartu Maakohtu kinnistusosakonda põhjaliku

ja praktilisest registrimenetlusest lähtuva arvamuse

eest. Peame esitatud tähelepanekuid oluliseks, sest

need puudutavad vahetult maakorraldustoimingute

lõpuleviimist, kinnistusraamatu menetluse toimivust,

asjaõiguslepingu vorminõude küsimust ning

kinnisasjaõiguse käibekindlust. Nõustume, et küsimus

vajab edasist õiguslikku arutelu.

seaduses sätestatud juhtudel. Kinnisomandi tekkimise

eelduseks on asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus,

kui seadus ei sätesta teisiti (AÕS § 641). MaaKS § 12 lg 1

kohaselt on omanike kokkuleppel läbiviidava

maakorraldustoimingu aluseks omanike kokkulepe ja tahe

omandada naabri kinnisasjast osa või anda naabrile oma

kinnisasjast osa, eesmärgiga koondada kinnisasja või selle

osa, vahetada osi, korrastada piiri ja viia vastavusse

planeeringu- või maakorraldusnõuetega. Nõustume, et

maakorralduslikke nõudeid järgides ei saa tihti

eraldatavast/liidetavast osast eraldi katastriüksust

moodustada ning see ei ole üldjuhul ka omanike sooviks

(isegi kui eraldi katastriüksuse moodustamine on

võimalik). Üldiselt on selliste tehingute puhul sooviks liita

omandatav/eraldatav maa-ala olemasoleva

katastriüksusega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-24-10897

tehtud lahendis leidnud, et maaomanike vahel sõlmitav

MaaKS § 12 lg 1 kohane kokkulepe on tehing, kuid see ei

ole käsitletav asjaõiguslepinguna, kuna ei vasta AÕS § 641

vorminõudele. Vorminõude erisus tuleks seaduses

erinormina selgelt sätestada. Eelnõus ei ole vorminõude

leevendust ette nähtud. Kui seadusandja sooviks on

välistada notariaalses vormis sõlmitava

asjaõiguslepingu kohustuslikkus, siis tuleks sätestada

seaduses vorminõude leevendus selliselt, et MaaKS § 12

lg 1 kohase kokkuleppega koos sõlmitav

asjaõigusleping võib olla digitaalselt allkirjastatud või

notariaalselt kinnitatud vormis. Seletuskirja kohaselt ei

tehta maakorralduse käigus käsutamistehingut omandi

terviklikuks üleminekuks kuivõrd kinnisasja omanikud ei

muutu, muutub vaid omandi ulatus. Oleme seisukohal, et

ka omandi ulatuse muutumiseks on vajalik käsutustehing,

kuid nõustume, et ulatuse muutumisel ei ole vajadust ja ei

saa käsutada tervet kinnistut. Asjaõiguslikult on tehingu

esemeks mitte kogu kinnistu, vaid eraldatava ja liidetava

maa-ala omandiõigus. Selleks, et oleks mida võõrandada

ja üle anda, tuleb enne asjaõiguslepingu sõlmimist viia läbi

omanike kokkuleppel maakorraldustoiming, kus

haldustoimingu tulemusel määratakse kindlaks

omandatav/eraldatav osa ja muudetakse katastriüksuste

andmeid. Nõustume, et maakorralduse käigus ei saa

tekkida olukorda, kus ühe omaniku omand täiesti ära kaob

või tervikuna teisele omanikule üle läheb. Kui eesmärgiks

on kogu kinnistu omandi üleandmine, siis ei ole

eelduslikult maakorraldustoimingut vaja läbi viia ning

võib kohe tehingu vormistamiseks notari poole pöörduda.

Ekslik on seletuskirja väide, et kinnistusosakond ei

aktsepteeri pärast Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tsiviilasjas 2-24-10897 tehtud kohtumäärust lihtsate

maakorraldustoimingute puhul katastripidaja

kinnistamisavaldust või katastripidaja ei saa selliseid

avaldusi esitada. Katastripidajal on endiselt õigus esitada avaldus, kuid KRS

§ 35 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kinnistamisavaldusele lisada

vormikohane käsutustehing. Selliselt on selgitanud

Riigikohus ka kohtumääruse punktis 15.

Arvestatud

osaliselt

Katastripidaja kinnistamisavalduse esitamise õigus

tuleneb kehtivast õigusest ning seda eelnõuga ei

muudeta. KRS näeb ette, kes ja mis hetkel võivad

kinnistamisavaldust esitada. Vaid notaritel on õigus

esitada notariaalselt kinnitatud kinnistamisavaldust,

kui nemad tegelevad tehingu notariaalse

kinnitamisega. Katastripidajal on õigus esitada

kinnistamisavaldus maakorraldustoimingus, kui see

on digitaalselt allkirjastatud.

KRS § 34 lõige 21 Kinnistamisavaldus peab olema

notariaalselt kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud.

Notariaalselt kinnitatud kinnistamisavaldus esitatakse

koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega

kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse kinnitanud

notari vahendusel notarite elektroonilise infosüsteemi

kaudu. Mõjuval põhjusel võib kinnistamisavalduse ja

kinnistamiseks vajalikud dokumendid esitada teise

notari vahendusel, kuid mitte katastripidaja kaudu.

Kui notar on seotud maakorraldustoiminguga, siis ta

esindab osalejaid, koostades ja edastades tõestatud

tehingu või notariaalselt kinnitatud avalduse

registreerimiseks (NotS § 30 lg 2 p 1 ja 2).

Kokkuvõttes kui maakorraldustoimingu (nt

kinnisasjade jagamine, liitmine või piiride muutmine)

kinnitab notar, esitab kinnistamisavalduse seaduse

kohaselt toimingu kinnitanud notar (KRS § 34 lg 2¹ ja

TõS § 53 lg 1), tegutsedes osapoolte esindajana (NotS

§ 30 lg 2).

Eelnõuga planeeritakse muuta riigilõivuseaduse § 25 lõike

1 punkti 9. Muudatuse järgselt oleks seaduse tekst järgnev:

Riigilõivu ei võeta maakorraldustoimingu või

ümberkruntimiskava alusel kande tegemise eest. MaaKS §

2 lg 2 kohaselt on maakorraldustoimingud muuhulgas

kinnisasja jagamine ja kinnisasjade liitmine.

Riigilõivuseaduse muutmisel kavandatud kujul võib

tekkida valearusaam, et riigilõivu ei võeta ka kinnistu

jagamisel ja kinnistute liitmisel kui

maakorraldustoimingute alusel kannete tegemise eest.

Teeme ettepaneku täiendada riigilõivuseadust tekstiga

„maakatastri pidaja avalduse alusel maakorraldustoimingu

või ümberkruntimiskava“. Lisas 2 on ekslikult märgitud

„Kohtu registriosakonna kodukord“ muutmine.

Arvestatud

osaliselt

Eelnõu on täiendatud, kuid selgitame, et RLS § 80

sätestab juhud, kuidas võetakse riigilõivu kinnistu

jagamise, kinnistute ühendamise või kinnistu osa teise

kinnistuga liitmise kande eest. Käesolev muudatus

reguleerib üksnes lihtsaid maakorraldustoiminguid

ehk kinnisasjade liitmist ja jagamist, mida tuleb

eristata erinevate registriosade liitmisest ja jagamisest.

RLS § 25 lg 1 p 9 sõnastatud selliselt, et riigilõivu ei

võeta lihtsa maakorraldustoimingu või

ümberkruntimiskava alusel kande tegemise eest.

Seletuskirjas on selgitatud, et muudatus ei puuduta

RLS § 80 kohast lõivustamist.

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) (05.08.2026 nr 2-2/2397-8)

ITL toetab eelnõu üldist eesmärki suurendada maakatastri

ja kinnistusraamatu andmete kooskõla, põhjendamatut

menetluskoormust ning muuta maakorraldustoimingud

Arvestatud

osaliselt

Täname põhjaliku arvamuse ja varem VTK kohta

esitatud tagasiside eest. Nõustume ettepaneku

põhisisuga selles osas, et registriandmete kooskõla

kiiremaks ja tõhusamaks. Samuti toetame põhimõtteliselt

lahendusi, mis võimaldavad tehnovõrkude ja -rajatistega

seotud õiguste registriandmeid korrastada lihtsamas

vormis juhul, kui õiguse sisu ega tehnovõrgu tegelik

asukoht looduses ei muutu. Eelnõu seletuskirja kohaselt on

üheks eesmärgiks just registriandmete kvaliteedi ja

kinnistusraamatu ning maakatastri andmete kooskõla

parandamine. Samas olles eelnõud analüüsinud leiame, et

eelnõuga välja pakutud lahendus piiratud asjaõiguste

ruumiandmete probleemile ei täida neid eesmärke ning

võib praktikas hoopis vähendada õiguskindlust. ITL-i

hinnangul jäävad eelnõus lahendamata mitmed eelnõule

eelnenud väljatöötamiskavatsuse (VTK) tagasisides

esitatud põhimõttelised murekohad. ITL-ina juhtisime

VTK-le antud tagasisides (20.02.2026 kiri nr 5.1-1/11-1)

tähelepanu sellele, et piiratud asjaõiguste, eelkõige

avalikes huvides rajatud tehnovõrkude ja -rajatiste

talumiseks seatud õiguste puhul ei ole aktsepteeritav

olukord, kus kinnisasja piiride muutmise või täpsustamise

tulemusel jääb piiratud asjaõigus kinnistusraamatus vale

kinnistu registriossa ning piiratud asjaõiguse omaja peab

seejärel alustama uusi läbirääkimisi uue kinnisasja

omanikuga. Eelnõu küll tunnistab probleemi olemasolu

ning näeb ette informatiivsete märgete kasutamise

olukorras, kus piiratud asjaõiguse ruumiala ja selle kohta

tehtud registrikanded ei ole enam kooskõlas. Samal ajal ei

ole ITL arvates sobivaks lahenduseks eelnõu kohaselt välja

pakutud informatiivse märke lisamine kinnistusraamatusse

„Piiratud asjaõiguse ulatus on katastriandmete muutmise

tõttu ebatäpne“. ITL hinnangul ei ole selline lahendus

piisav, kuna see ei kõrvalda tegelikult maakatastri

toimingute poolt lahendatavat registriseisu ebatäpsust,

vaid üksnes teeb uue kandega (mis on ühtlasi lisa

halduskoormus) nähtavaks, et keegi on alustanud

parandamise eesmärk ei saa piirduda üksnes vastuolu

nähtavaks tegemisega. Eelnõu on täiendatud selliselt,

et esmane eesmärk on piiratud asjaõiguse kande

korrastamine ja vajaduse korral õiguse ülekandmine

õigesse registriossa. Informatiivne märge on

kavandatud üksnes abinõuna olukorras, kus

registrikannet ei ole samas menetluses võimalik

korrastada näiteks puudutatud isikute nõusoleku

puudumise, õiguste järjekoha küsimuse või muu

õigusliku takistuse tõttu. Märke lahendus ei kohaldu

olukorras, kus piirinaabrid soovivad omandi ulatuse

eesmärgil piire korrastada või muuta ja mille

lõpuleviimiseks on nõusolekud vajalikud.

Eelnõuga täpsustatakse KRS § 15 lõiget 3 nii, et kui

maakorraldustoimingu, piiriandmete parandamise või

piiride kindlakstegemise käigus muutuvad kolmanda

jao kannetega seotud asjaolud, märgib katastripidaja

kinnistamisavalduses registriosade kaupa kannete

kehtima jäämise, kustutamise või ülekandmise. Seega

ei ole lahenduse eesmärk jätta kinnistusraamatusse

teadlikult ebatäpseid kandeid, vaid laiendada seni

kehtivat alust registriseisu korrastamiseks ulatuses,

milles see on õiguse sisu, ruumilist asukohta ja teiste

isikute õigusi muutmata võimalik.

Eelnõuga täiendatakse AÕS § 226 regulatsiooni.

Avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatise

talumiseks seatud isikliku kasutusõiguse ülekandmisel

teise registriossa nähakse ette lihtsustatud vorm, kui

õiguse ese asub looduses samas kohas ning muutub

üksnes registriosa, milles õigus peab kajastuma.

korrastamist, aga asjad on pooleli ja kinnistusraamatu

kanded võivad olla valed. Juhul, kui eelnõu eesmärk on

halduskoormuse vähendamine, siis oleme veendunud, et

praktikas selline lahendus hoopis suurendab tunduvalt

võrguvaldajate koormust.

Eeltoodust tingituna esitame eelnõu kohta järgmised

seisukohad ja ettepanekud:

1. Kinnistusraamatu usaldatavuse põhimõtet ei tohi

nõrgestada Eesti asjaõigus tugineb tugeva

kinnistusraamatu põhimõttele. Kinnistusraamatu kannete

õigsust eeldatakse ning kinnistusraamatu avalik

usaldatavus on kinnisasjade õiguskäibe keskne eeldus.

Seetõttu peab kinnistusraamat kajastama võimalikult

täpselt kinnisasja koormavaid õigusi ja nende seost

konkreetse kinnistuga. Eelnõu seletuskirjas on küll

rõhutatud, et informatiivne märge ei muuda kinnisasja

õiguslikku režiimi ega loo uusi õigusi ja kohustusi, vaid

teeb nähtavaks piiratud asjaõigusega seotud ruumiandmete

ebatäpsuse. ITL hinnangul on selline lähenemine

problemaatiline. Riik ei peaks looma regulatsiooni, mille

tulemusel jäävad registrisse teadlikult ebaõiged või

ebatäpsed kanded ning kasutajad peavad lisaks

kinnistusraamatule analüüsima ka erinevaid hoiatusi ja

märkeid, et tegelikku õiguslikku olukorda mõista. Kui riik

tuvastab, et kinnistusraamatu kanne ei vasta enam

tegelikule olukorrale, ei peaks lahenduseks olema ebaõige

olukorra nähtavaks tegemine, vaid registrikande

korrastamine. Kinnistusraamatu usaldusväärsuse

seisukohast ei ole põhjendatud luua seaduse tasandil

Sellisel juhul toimub ülekandmine piiratud asjaõiguse

omaja notariaalselt kinnitatud või digitaalselt

allkirjastatud avalduse alusel ning kinnistu omaniku

nõusolekut ei nõuta. Mitme ülekantava õiguse puhul

võivad õigustatud isikud kokku leppida üksnes nende

õiguste omavahelises järjekohas ning teiste

kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohasuhet ei

muudeta.

Peame siiski vajalikuks säilitada võimaluse kasutada

informatiivset märget juhtudel, kus õiguse

ülekandmine ei ole samas menetluses õiguslikult

võimalik. Eelkõige puudutab see olukordi, kus

piiratud asjaõiguse ülekandmine eeldaks õiguse sisu

muutmist, järjekoha ümberkujundamist või

puudutatud isikute nõusolekut, mida ei ole võimalik

saada. Sellisel juhul ei saa katastripidaja asendada

eraõiguslikku kokkulepet ega muuta lepingu sisu

haldusmenetluses. Märge ei ole lõplik registrikande

parandamise viis, vaid vahend, millega tehakse

vastuolu nähtavaks ja antakse puudutatud isikutele

võimalus registriseis korrastada.

Seletuskirja on täiendatud, et selgitada märke

informatiivset iseloomu, märke kustutamise aluseid

ning tehnovõrkude ja -rajatiste omanike

menetluskoormuse mõju. Mõjuanalüüsis on

täpsustatud, et tehnovõrkude omanike halduskoormus

väheneb eelkõige nendes juhtudes, kus piiratud

asjaõigus on võimalik lihtsustatud korras õigesse

registriossa üle kanda. Kui ülekandmine ei ole

võimalik, maandatakse õiguste kahjustamise riski

mehhanismi, mille tulemusel võib kinnistusraamatusse

jääda teadlikult kanne, mis ei vasta piiratud asjaõiguse

tegelikule ruumilisele paiknemisele. Selline lähenemine

võib praktikas vähendada õiguskindlust, kuna

kinnistusraamatu kasutaja ei saa enam tugineda üksnes

kinnistusraamatu kannetele, vaid peab täiendavalt

arvestama võimalusega, et registrikanne on küll nähtav,

kuid ei vasta tegelikule olukorrale. ITL hinnangul ei tohi

kinnistusraamatu ja maakatastri andmete kooskõla

parandamise eesmärki saavutada viisil, mis normaliseerib

kinnistusraamatus ebatäpsete kannete püsimise.

Registriandmete korrastamise eesmärk peab olema õige

olukorra kajastamine, mitte ebaõige olukorra

märgistamine. ITL-i ettepanek: lähtuda eelnõus

põhimõttest, et kui maakorraldustoimingu, piiriandmete

parandamise või piiride kindlakstegemise tulemusel

ilmneb, et piiratud asjaõiguse kanne ei vasta enam

tegelikule koormatavale kinnisasjale, tuleb registrikanne

sama menetluse käigus korrastada. Informatiivne märge

võib olla ajutine abivahend kuni kande parandamiseni,

kuid see ei tohiks olla lõplik lahendus.

2. Maakorralduse tagajärjed tuleb lahendada menetluse

käigus lõpuni Eelnõu seletuskirja kohaselt ei saa piiratud

asjaõigustega seotud probleemid takistada

maakorraldustoimingute lõpuleviimist ning informatiivse

märke eesmärk on võimaldada puudutatud isikutel hiljem

vajaduse korral asuda omavahelisi kokkuleppeid sõlmima. ITL-i hinnangul nihutab selline lahendus

maakorraldustoimingu tagajärgede lahendamise riigilt ja

registrimenetluselt puudutatud eraõiguslikele isikutele.

puudutatud isikute teavitamise, informatiivse märke ja

edasise registriseisu korrastamise võimaluse kaudu.

Seega on ITL-i ettepanekutega arvestatud osas, milles

eelnõus ja seletuskirjas on selgemalt rõhutatud, et

eelistatud lahendus on piiratud asjaõiguse kande

korrastamine ja vajaduse korral ülekandmine õigesse

registriossa. Ettepanekut ei ole võimalik täielikult

arvestada osas, milles soovitakse igal juhtumil

automaatset või ametiülesande korras ülekandmist,

sest kõiki piiratud asjaõigusi ei saa õiguse sisu,

järjekoha või puudutatud isikute õigusi muutmata

ümber kanda.

Kui katastripidajal on võimalik ametiülesannete korras

parandada katastriandmeid või viia läbi

maakorraldustoiming, mille tulemusel muutub kinnisasja

ruumiline ulatus või registriandmete seos tegeliku

olukorraga, peab samas menetluses olema võimalik

lahendada ka sellest tulenevad kinnistusraamatu kolmanda

jao kannete tagajärjed. Vastasel juhul lõpeb

maakorraldustoiming olukorras, kus riik on ise tuvastanud

registriandmete ebaõigsuse, kuid jätab selle kõrvaldamata.

Selline lahendus ei ole ITL hinnangul kooskõlas eelnõu

eesmärgiga suurendada registrite usaldusväärsust ja

õiguskindlust. Kui katastripidajal on õigus

ametiülesannete korras muuta või parandada

katastriandmeid ning selle tulemusena tuvastatakse, et

piiratud asjaõiguse kanne ei vasta enam tegelikule

olukorrale, siis peab sama menetluse raames olema

võimalik ka vastava kinnistusraamatu kande korrastamine.

ITL hinnangul ei tohiks maakorraldustoiming lugeda

lõpetatuks olukorras, kus riik on tuvastanud

registriandmete ebaõigsuse, kuid jätab selle kõrvaldamata

ning piirdub üksnes puudutatud isikute teavitamisega. ITL

ettepanek: täiendada eelnõud selliselt, et

maakorraldustoimingu, piiriandmete parandamise või

piiride kindlakstegemise tulemusel ilmnenud piiratud

asjaõiguse registrikande ebatäpsus lahendatakse sama

menetluse käigus. Kui piiratud asjaõiguse ruumiline

asukoht looduses ei muutu ning muutub üksnes kinnistu

piir või registriosa, mille kaudu õigus peab olema

kajastatud, tuleb võimaldada piiratud asjaõiguse

ülekandmine õigesse registriossa ametiülesannete korras

või katastripidaja kinnistamisavalduse alusel.

3. Eelnõu kohane „märke“ lahendus ei vähenda tehnovõrgu

omaniku halduskoormust Eelnõu seletuskirjas käsitletakse

mõju tehnovõrkude ja -rajatiste omanikele pigem

positiivsena, kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 226

muudatus võimaldab avalikes huvides tehnovõrku või

rajatist puudutava isikliku kasutusõiguse ülekandmist

lihtsamas vormis. ITL hinnangul saab see olla tõene üksnes

juhul, kui piiratud asjaõigus kantakse muudatuse

tulemusena õigesse registriossa üle. Eelnõu kohaselt

toimub AÕS § 226 lõike 3¹ alusel isikliku kasutusõiguse

ülekandmine piiratud asjaõiguse omaja notariaalselt

kinnitatud või digitaalselt allkirjastatud avalduse alusel

ning kanne tehakse esimesele vabale järjekohale. See on

positiivne vormiline lihtsustus, kuid ei taga, et kõik

vajalikud ülekanded toimuvad maakorralduse käigus

automaatselt või ilma täiendava menetluseta. Kui

lahenduseks jääb üksnes informatiivne märge, siis

tehnovõrgu omaniku halduskoormus tegelikult ei vähene.

Vastupidi, tehnovõrgu omanik peab hakkama jälgima

märkega registriosasid, analüüsima, millised õigused on

registris ebatäpsed, hindama iga üksikjuhtumi mõju ning

algatama vajaduse korral täiendavaid toiminguid

registrikande korrastamiseks ning kandma jätkuvalt

õiguslikku ja administratiivset riski. Seetõttu ei saa sellist

lahendust käsitleda halduskoormuse vähenemisena.

Vastupidi, maakorralduse tegevuse tagajärjed jäetakse

sideettevõtjate ja teiste puudutatud isikute lahendada. ITL

ettepanek: muuta eelnõud selliselt, et piiratud asjaõigus

kantakse maakorraldustoimingu või piiriandmete

parandamise tulemusel õigesse registriossa üle muutmata

kujul. Sellisel juhul saavutatakse üheaegselt nii

registriandmete õigsus kui ka tehnovõrgu omaniku

menetluskoormuse vähenemine.

ITL alternatiivne ettepanek: kui piiratud asjaõigust ei kanta

või ei ole võimalik kanda maakorraldustoimingu käigus

õigesse registriossa üle, siis tuleb tehnovõrgu omanikku

kui puudutatud isikut igakordselt kaasata, kui korrastamine

puudutab puudutatud isiku maakasutusõigust. Leiame, et

kui seadusandja hinnangul ei ole võimalik piiratud

asjaõiguse ülekandmist õigesse registriossa teha

ametiülesannete korras või katastripidaja

kinnistamisavalduse alusel, tuleb säilitada tehnovõrgu

omaniku igakordne kaasamine ja vajaduse korral

nõusoleku küsimine. ITL rõhutas juba VTK-le antud ülal

viidatud tagasisides, et tehnovõrgu omanikud ei ole vastu

kaasamisele ega nõusolekute andmisele, kuna nende jaoks

on oluline, et piiratud asjaõigus oleks kantud õigele

katastriüksusele ja õigele kinnistule. Tehnovõrgu omanikul

on parim teadmine selle kohta, kas konkreetne

piirimuudatus või katastriandmete täpsustamine võib

mõjutada tehnovõrgu toimimist, kaitsevööndit,

talumiskohustust, talumistasu või tulevaste tööde

kooskõlastamist. Tehnovõrgu omaniku jaoks ei ole see

suurem halduskoormus kui olukord, kus kinnistusraamatus

on märge ebatäpse kande kohta ning tehnovõrgu omanik

peab hakkama kinnisasja omanikuga uusi läbirääkimisi

pidama või seda olukorda kinnistusraamatus lahendama.

ITL-i ettepanek: lisada eelnõusse või seletuskirja järgmine

sõnastus: „Kui maakorraldustoimingu, piiri asukoha

kindlakstegemise või katastriandmete parandamise

tulemusel ilmneb, et kinnistusraamatu kolmandasse jakku

kantud piiratud asjaõigus ei koorma enam registriandmete

järgi seda kinnisasja, millel õiguse ese looduses paikneb,

korraldab katastripidaja piiratud asjaõiguse ülekandmise

õigesse registriossa ulatuses, milles piiratud asjaõiguse

sisu, ruumiline asukoht ja teostamise viis ei muutu.

Puudutatud isikuid teavitatakse kande tegemisest. Kui

piiratud asjaõiguse ülekandmine ei ole võimalik õiguse

sisu või õigustatud isikute järjekoha muutmise vajaduseta,

kaasatakse piiratud asjaõiguse omaja menetlusse ning

informatiivne märge on üksnes ajutine lahendus kuni

registrikande korrastamiseni.“ Alternatiivina pakume ka

lühema sõnastuse: „Maakorraldustoimingu või

katastriandmete parandamise tulemusel ilmnenud piiratud

asjaõiguse registrikande ebatäpsus tuleb lahendada sama

menetluse käigus. Informatiivse märke tegemine ei asenda

piiratud asjaõiguse ülekandmist õigesse registriossa, kui

selline ülekandmine on võimalik õiguse sisu muutmata.“

Kokkuvõttes teeme ettepaneku eelnõu täiendada

selliselt, et: 1. kinnistusraamatu usaldatavuse põhimõtte kaitseks

ei jäeta registrisse teadlikult ebatäpseid piiratud

asjaõiguste kandeid; 2. maakorraldustoimingu, piiriandmete parandamise

või piiride kindlakstegemise tagajärjed lahendatakse sama

menetluse käigus lõpuni; 3. piiratud asjaõigus kantakse õigesse registriossa üle

juhul, kui õiguse sisu, ruumiline paiknemine ja teostamise

viis ei muutu; 4. informatiivne märge on üksnes ajutine või erandlik

lahendus, mitte registriandmete ebatäpsuse lõplik käsitlus;

5. kui registrikande korrastamine ametiülesannete korras ei

ole võimalik, tuleb tehnovõrgu omanik kaasata puudutatud

isikuna ning vajaduse korral küsida tema nõusolekut; 6.

seletuskirja mõjuanalüüsi tuleb vastavalt lõplikule

lahendusele täpsustada, kuna tehnovõrgu omaniku

halduskoormus väheneb tegelikult üksnes juhul, kui

piiratud asjaõigus kantakse õigesse registriossa üle ilma

täiendavate toiminguteta.

Selline lähenemine tagaks üheaegselt registriandmete

õigsuse, kinnistusraamatu usaldusväärsuse ja

halduskoormuse tegeliku vähenemise.

Notarite Koda (05.08.2026 2-2/2397-10)

Notarite Koda ei toeta eelnõuga kavandatavaid muudatusi.

Meie hinnangul seaksid eelnõu §-s 2

„Maakorraldusseaduse muutmine“ sisalduvad muudatused

ohtu kinnisomandi üleandmise ja koormamise

õiguskindluse. Samuti on need vastuolus kehtiva

asjaõigusseaduse, Riigikohtu praktika ja põhiõigusliku

omandi kaitse põhimõtetega (sh Eesti Vabariigi

põhiseaduse §-ga 32). Lisaks ohustavad need muudatused

Eesti tugeva kinnistusraamatu süsteemi ja selle

usaldusväärsust. Toome alljärgnevalt ära meie seisukohta selgitavad

põhjendused.

MaaKS § 2 lg 1 sätestab, et maakorraldus käesoleva

seaduse tähenduses on tegevus, mille eesmärk on

maakorraldustoimingute läbiviimisega võimaluste

loomine kinnisasja või selle osa otstarbekamaks

kasutamiseks ja majandamiseks. Nimetatud säte ei

Arvestatud

osaliselt

Täname Notarite Koda põhjaliku ja selge arvamuse

eest. Peame esitatud seisukohti väga oluliseks, sest

need puudutavad kinnisomandi üleandmise

õiguskindlust, notariaalse tõestamise

kaitsefunktsiooni, kinnistusraamatu avalikku

usaldatavust ning maaomanike ja teiste puudutatud

isikute põhiõiguste kaitset. Samuti ei ole eelnõu

eesmärk vähendada omandiõiguse kaitset ega

kinnistusraamatu usaldusväärsust, vaid leida toimiv ja

proportsionaalne lahendus maakorraldustoimingute

lõpuleviimiseks.

Nõustume, et kinnisasjaõiguse käsutamise,

maakorraldustoimingu ja kinnistusraamatu kande

aluste piiritlemine vajab täiendavat arutelu koostöös

asjassepuutuvate osapooltega.

tähenda, et kui omanik või katastripidaja leiavad, et

kinnisasja või selle osa tasuta või tasu eest üle andmine on

otstarbekas, on tegemist maakorraldustoiminguga. Kui maakorraldustoimingu käigus muudetakse kahe

kinnisasja, millel on erinevad omanikud, vahelist piiri,

toimub paratamatult omandi üleandmine – osa ühe isiku

kinnisasjast läheb teise isiku omandisse, sõltumata sellest,

kuidas seda halduslikult nimetatakse või kas tegemist on

lihtsa ja selge või keeruka juhtumiga. Tegemist on AÕS §

641 mõistes omandi üleandmisega, mille toimumiseks on

nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt

tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande

tegemine kinnistusraamatusse.

Omandi üleandmise toimumine või mitte toimumine ei saa

sõltuda katastripidaja hinnangust, omanike soovidest,

otstarbekusest või majanduslikest eesmärkidest. Tegemist

on faktilise asjaoluga – asi, mis kuulus ühele isikule,

hakkab kuuluma teisele. Seda on kinnitanud ka Riigikohus lahendi 2-24-10897

punktis 11, asudes seisukohale, et „kinnisasjade osade

vahetamine ja kinnisasja piiri muutmine hõlmab nii

kinnisasjade jagamist kui ka liitmist. On ilmselge, et

selleks, et ühe kinnisasja osa muutuks teise kinnisasja

osaks, tuleb see esmalt esimesest kinnisasjast eraldada ja

siis teisele liita. See, et maakorralduslikult on seda

võimalik teha selliselt, et vahepeal eraldi kinnisasja ei

moodustata, ei muuda kinnisasjade osade vahetamise

olemust. AÕS § 54 lg 1 järgi on kinnisasjade ühendamiseks

ja jagamiseks vaja kinnisasja omaniku tahteavaldust. Kui

kinnisasjad, mille piire muudetakse, kuuluvad samale

isikule, ei näe seadus ette selle tahteavalduse vorminõuet.

Kui jagamise käigus

eraldatakse kinnisasjast maatükk, mis võõrandatakse

kolmandale isikule või liidetakse kolmandale isikule

kuuluva kinnisasjaga, on tegemist ühtlasi kinnisasja

üleandmisega AÕS § 641 tähenduses, milleks on vajalik

notariaalselt tõestatud asjaõigusleping poolte vahel

(RKTKm 3-2-1-46-10, p 10; RKTKo 3-2-1-67-12, p 27).“

Meie hinnangul ei ole mõeldav, et katastripidaja hakkab

oma sisetunde järgi otsustama, millal talle tundub, et

omandi üleandmine on otstarbekam defineerida

maakorraldustoiminguks ja millal kinnisasjaõiguse

käsutamiseks. Samuti – sellest lähtuvalt kas nõuda või

mitte nõuda notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu

sõlmimist. Jättes kõrvale asjaolu, et omandi üleandmine on

fakt, mida ükski arvamus ei muuda, tekitab küsimusi, kas

ja millises ulatuses on maakorraldustoimingut läbiviivad

ametnikud pädevad hindama, kas kinnisasi kuulub

osalejate ühis- või lahusvara hulka, kas abikaasade

varalistele suhetele kohaldub Eesti õigus ning kas ja kuidas

kontrollitakse kinnisasja kuulumist endiste abikaasade

ühisvara või pärandvara hulka, et määrata kindlaks, kellel

on õigus sellega tehinguid teha. Notariaalne tõestamine ei ole pelgalt formaalsus, millega

kaasnevad kulud. See hõlmab endas terve rea protsesse,

mida notar teeb ja kontrollib – nende väärtust ei pruugita

sageli tajuda, kuid nende puudumine võib kaasa tuua

tõsiseid tagajärgi. Notariaalne tõestamine tagab, et

maakorraldustoiming on mitte ainult lõpule viidud, vaid

tehtud selliselt, et on arvestatud kõigi asjasse puutuvate

isikute – sh ka nende, kelle nime kinnistusraamatust ei

nähtu ning kinnistuid koormavate piiratud asjaõiguste

omajate – huve. Samuti on tagatud toiminguga seotud

õiguste ja kohustuste kehtivus ning nende täitmise kindlus.

Lisaks kontrollib notar, et oleks täidetud rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevad

nõuded. Väited, nagu notariaalne tõestamine tekitaks erisusi

katastri ja kinnistusraamatu andmetes, ei vasta tõele.

Praegu toimuv andmevahetus notari, katastripidaja ja

kinnistusosakonna vahel toimub järjekorras, mis tagab

andmete vastavuse. Katastripidaja teeb kanded alles pärast

notariaalselt tõestatud kokkuleppe esitamist ning notar

esitab asjaõiguslepingu kinnistusraamatule alles pärast

katastriandmete korrigeerimist. Tagatud on, et andmed on

kooskõlas ning tehing jõuab lõpule vaid poolte ühisel

tahtel. Juhul kui omanikud notariaalselt tõestatud

kokkulepet ei sõlmi, ei ole tegemist notariaalse tõestamise

nõudest tingitud takistusega, vaid omanike teadliku

otsusega mitte üle anda ega omandada kinnisasja osa, mis

on kooskõlas AÕS § 54 lõikes 1 sätestatud põhimõttega,

mille järgi saab kinnisasja jagada või ühendada ainult

omaniku soovil. Kui alustatud katastritoimingud jäävad

pooleli, ei kaasne sellega õiguslikke tagajärgi ning see ei

ole probleem, mis vajab sekkumist. Kokkuvõttes leiame, et maakatastriseadusesse ja

maakorralduse seadusesse kavandatavad muudatused

moonutavad kinnisasjaõiguse olemust, luues olukorra, kus

omandi üleandmine võiks toimuda ilma seaduses nõutud

tahteavaldusteta, õõnestavad kinnistusraamatu avaliku

usalduse põhimõtet ning vähendavad isikute õiguskaitset

ja õiguskindlust. Oleme valmis oma seisukohti vajadusel täiendavalt

selgitama ning palume Notarite Koda kaasata eelnõuga

seotud arutelude juurde.

Tartu Ülikool Õigusteaduskond (LÕIM) (05.08.2026 2-2/2397-7)

1.1. Maakorralduse ja tehingulise käsutamise

eristamine

Eelnõu seletuskirjas on mitmel korral selgitatud, et

maakorralduse ja tehingulise käsutamise eristamisel

lähtutakse sellest, kas maakorraldusnõuete kohaselt on

võimalik moodustada iseseisvat kasutatavat kinnisasja või

mitte. Sellist eristamise alust kehtiv õigus ette ei näe. AÕS

§ 641 sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja

koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava

asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu

muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole

notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja

sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui

seadus ei sätesta teisiti. Just maakorraldusseadus sätestabki

teisiti, see tähendab, et seaduses nimetatud

maakorraldustoimingud, mis peavad olema kooskõlas

maakorraldusnõuetega, on võimalik ellu viia ilma

notariaalselt tõestatud kokkuleppeta ja

kinnistusraamatusse kande tegemise aluseks on

katastripidaja kinnistamisavaldus.

Maakorraldustoimingud on seaduses täpselt piiritletud ja ei

ole võimalik teha muid toiminguid maakorralduse nime

all. Maakorralduse eesmärk on lihtsustatud korras muuta

kinnisasja piire ja asukohta eesmärgiga tagada

majanduslikult otstarbekam maakasutus. Peamisteks

eristuskriteeriumiteks kinnisasja käsutamise ja

maakorralduse vahel on tegevuse eesmärk ja sisu. Kui

Arvestatud Täname põhjaliku ja väga sisuka arvamuse eest.

Peame Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna

tähelepanekuid eelnõu edasise kujundamise

seisukohalt oluliseks, sest need aitavad selgemalt

eristada maakorralduse haldusõiguslikku olemust,

kinnisasjaõiguse asjaõiguslikke tagajärgi ning

kinnistusraamatu ja maakatastri andmete kooskõla

tagamise küsimusi.

Nõustume, et maakorralduse ja kinnisasjaõiguse

tehingulise käsutamise piiritlemine vajab täpsemat

käsitlust.

Nõustume ka tähelepanekuga, et kinnistusraamatu ja

maakatastri andmete kooskõla ei saa tagada üksnes

vastuolu nähtavaks tegemisega. Eelnõu ja seletuskirja

on täpsustatud selliselt, et eelistatud lahendus on

registriseisu sisuline korrastamine, sealhulgas

vajaduse korral piiratud asjaõiguse kande kehtima

jäämise, kustutamise või ülekandmise märkimine

katastripidaja kinnistamisavalduses. Informatiivne

märge on käsitatav üksnes selgitava abinõuna

olukorras, kus vastuolulist registrikannet ei ole sama

menetluse käigus võimalik korrastada, näiteks

puudutatud isikute nõusoleku vajaduse, õiguste

järjekoha küsimuse või muu õigusliku takistuse tõttu.

Märke sõnastust ja eesmärki on seletuskirjas

täpsustatud. Nõustume, et probleem ei seisne

tingimata piiratud asjaõiguse ruumilise ulatuse

muutumises, vaid selles, et õiguse ruumiline

paiknemine ja kinnistusraamatu registriosa seos ei

eesmärgiks on kinnisasja kui terviku omaniku vahetus, siis

on tegemist tehinguga. Kui aga eesmärk on parandada

maakorraldustoimingute kaudu maakasutust

otstarbekamaks, siis on tegemist maakorraldusega.

Maakorraldustoimingu käigus jäävad kinnisasja

(registriosa) omanikud samaks ja muudetakse vaid

kinnisasja piire või asukohta väärtuse alusel. Eristamise

aluseks on ka see, et maakorralduse käigus osakrunte ei

moodustata, see tähendab, et maaüksus moodustatakse

kohe uutes piirides. Seejuures pole oluline, kas

maakorraldusse kaasatud kinnisasja osast oleks võimalik

moodustada eraldiseisvat kinnisasja või mitte. Näiteks

ümberkruntimise korral või ka maade maakorraldusliku

vahetamise korral võib olla olukord, kus üks lahusmaatükk

tervikuna vahetatakse teise kinnisasja osaga, et tagada

maade koondamine kompaktsemateks kinnisasjadeks. 1.2.

Kinnistusraamatu ja maakatastri andmevahetus

Eelnõuga plaanitakse muuta MaaKatS § 4 lõike 2 punkti 3

eesmärgiga täpsustada kinnistusraamatu ja maakatastri

andmevahetust. Kehtiv MaaKatS § 4 lg 2 p 3 sätestab, et

katastripidaja esitab Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale

piiratud asjaõiguse ja kinnistusraamatu märkega tagatud

õiguse kohta katastris loodud ruumiandmete tunnuse.

Eelnõuga soovitakse MaaKatS § 4 lõike 2 punkti 3

täiendada pärast sõna „tunnuse“ sõnadega „ning

katastripidaja märke selle olemasolul“.

Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse

kinnistusraamatusse kanda märge olukorras, kus

pruugi pärast katastriandmete muutmist olla enam

omavahel kooskõlas. Seetõttu on oluline, et märke

sõnastus ei jätaks ekslikku muljet õiguse sisu

muutumisest, vaid viitaks registriandmete ja

ruumiandmete vahelisele võimalikule vastuolule.

Puudutatud isikute teavitamise osas nõustume, et

haldusmenetluse seaduse üldnorme ei ole otstarbekas

eriseaduses dubleerida. Eelnõu lahendust on selles

osas üle vaadatud ning seletuskirjas on täpsustatud, et

menetlusosaliste kaasamisel, ärakuulamisel ja otsuste

teatavaks tegemisel lähtutakse haldusmenetluse

seadusest, arvestades maakatastriseadusest,

maakorraldusseadusest ja kinnistusraamatuseadusest

tulenevaid erisusi. Samuti on mõistekasutust

ühtlustatud, et vältida tarbetut erinevust mõistete

„puudutatud isik“, „menetlusosaline“ ja „asjaosaline“

vahel.

Peame oluliseks ka teie laiemat tähelepanekut, et

maakorraldusõiguse ja haldusmenetluse üldosa

omavaheline seos vajab süsteemsemat analüüsi.

Käesoleva eelnõu eesmärk ei ole kogu

maakorraldusõiguse kontseptuaalne

ümberkujundamine, kuid nõustume, et edaspidi on

põhjendatud põhjalikumalt hinnata, milliste

haldustegevuse liikidega maakorraldustoimingud

seonduvad ning kas kehtiv terminoloogia ja

regulatsioon vajavad terviklikumat korrastamist.

Selles osas on LÕIM projektis tehtav analüüs väga

oluline sisend edasiseks õigusloomeks. Laiemad

ettepanekud maakorraldusõiguse süsteemseks

katastriüksuste piiriandmete täpsustumise või piiride

muutmise tulemusel ei vasta piiratud asjaõiguse ruumiline

ulatus enam kinnistusraamatu kandele. Seega pole

kavandatava normi eesmärgiks mitte kahe registri

omavahelise andmevahetuse täpsustamine, vaid

maakorraldustoimingu tulemusel tekkinud registrite

vaheliste andemete erinevuste nähtavaks tegemine märke

kaudu.

Eelnõuga on välja pakutud vaid formaalne lahendus

olukorraks, kus kinnistusraamatu kanne muutub ebaõigeks

maakorraldustoimingu andmete kandmisel katastrisse ja

kinnistusraamatusse, kuna muudetakse vaid

kinnistusraamatu esimese jao andmeid, aga kolmanda jao

andmed jäävad muutmata ja kolmanda jao tegelik

(materiaalne) õiguslik olukord ei vasta asjaõiguse sisule.

Kande ebaõigsusest võivad tuleneda mitmed õiguslikud

riskid nii tegelikule õigustatud isikule kui teistele

kinnistusraamatusse kantud isikutele. Eelkõige on

võimalik kinnisasja või kinnisasjaõiguse heauskne

omandamine kinnistusraamatusse kantud sisuga § 561

alusel, mis tähendab tegeliku õiguse omaja jaoks õiguse

või selle järjekoha kaotust. Ebaõige kande parandamist

reguleerib AÕS § 65, mille lõike 1 kohaselt võib isik, kelle

õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande

parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi

parandamine puudutab. Säte tagab ebaõigest

kinnistusraamatu kandest puudutatud isikule nõudeõiguse

tegeliku olukorra ja kinnistusraamatu kande kooskõlla

ümberkujundamiseks võetakse

valdkonna õigusanalüüsis

kavandamisel.

arvesse edasises ja

õigusloome

viimiseks, kuid arvestada tuleb ka sellega, millise

koormuse see isikule seab.

Õigusselguse ja kinnisasja omaniku huvides oleks

otstarbekas mitte ainult formaalselt isikut teavitada, et

kinnisusraamatu kanne on muutunud ebaõigeks, vaid see

ka sisuliselt lahendada. Katastriandmete kvaliteedi

parandamist on seni katastripidaja poolt käsitletud kui

tehnilist toimingut, kuid tegelikkuses puudutab see väga

otseselt ka õiguslikku olukorda (kinnisomandi ulatus) ja

võib kaasa tuua ka vajaduse lahendada õiguslikke

küsimusi. Eelnõus seletuskirjas on välja toodud, et

katastripidaja peaks vaid probleemist teavitama, aga mitte

seda lahendama ning seda ka olukorras, kus on tegemist

piiride muutmise kui maakorraldustoiminguga.

Katastriandmete parandamine ei ole küll MaaKS kohaselt

eraldiseisev maakorraldustoiming, aga ta on oma sisult

analoogne piiride kindlakstegemisega olukorras, kus

kinnisasja omanikud piiri asukohas kokku ei lepi. Sellisel

juhul kindlakstehtud piiri andmed registreeritakse

maakatastris maakorralduse läbiviija esitatud

katastrimõõdistamise ja piiri kindlakstegemise

dokumentide alusel koostatud katastripidaja otsuse alusel

(MaaKS § 10 lg 63, MaaKatS § 8 lg 1 ja lg 31). MaaKS §

11 lg 1 kohaselt loetakse maakorraldustoimingud

lõpetatuks, kui kinnisasi on registreeritud riigi maakatastris

ning maakorraldusest tulenenud muudatused on kantud

kinnistusraamatusse. Viidatud paragrahvi lg 4 sätestab, et

maakorraldustoimingute läbiviimisel toimunud

muudatused kantakse kinnistusraamatusse maakatastri

pidaja esitatud kinnistamisavalduse alusel. Maakatastri

pidaja märgib kinnistamisavalduses registriosade kaupa,

millisest registriosast katastriüksus kustutatakse ja

millisesse kantakse, samuti registriosa kolmandas jaos

olevate kannete kehtima jäämise, kustutamise või

ülekandmise. Seega tuleb piiride kindlakstegemise käigus

katastripidajal vajadusel lahendada ka õiguslikud

küsimused, st kas kolmanda jao kanded vajavad muutmist

või mitte. Katastripidajal tuleb tagada, et katastriandmete

muutmise tulemusel ei muutuks kinnistusraamatu

kolmanda jao andmed ebaõigeks, kuna see kahjustaks

kinnistusraamatu usaldusväärtust. Sama põhimõtet tuleb

rakendada ka katastriandmete parandamise korral, kuna ei

saa olla nii, et ühe registri parandamise eesmärgil muutub

teine register ebaõigeks ja veelgi enam, piiratud asjaõiguse

omajale pannakse kohustus iseseisvalt lahendada

probleem, olukorras, kus katastriandmete parandamise on

algatanud katastripidaja. Riigi huvides on see, et

katastriandmed vastaksid tegelikule olukorrale looduses ja

kinnistusraamatu andmed kajastaksid õigusliku olukorda.

Seetõttu tuleks ka eelnõus formaalsele lahendusele

eelistada sisulist lahendust, mis võimaldaks

katastriandmete parandamisel vajaduse korral korrastada

koheselt ka kinnistusraamatu kolmanda jao andmed.

Eelnõu kohaselt on katastripidajal võimalik kinnisomandi

ulatuse osas otsuseid teha, aga ulatuse otsusest tulenevad

tagajärjed jäävad lahendamata. Kehtiva õiguse kohaselt on

omandiõigus ja piiratud asjaõiguste omajate õigused

samaväärselt kaitstud ja katastriandmete parandamise

tulemusel peab olema tagatud ka kinnistusraamatu

vastavus tegelikule õiguslikule olukorrale. Pöörame

tähelepanu ka sellele, et eelnõuga plaanitavad KRS § 15 lg

3 muudatused näevadki ette, et ka katastriandmete

parandamise korral märgib maakatastri pidaja

kinnistamisavalduses registriosade kaupa registriosa

kolmandas jaos olevate kannete kehtima jäämise,

kustutamise või ülekandmise.

Nii piiriandmete parandamine kui piiride

kindlakstegemine on haldusotsused, millele kehtiva õiguse

kohaselt kohalduvad haldusmenetluse seaduse normid.

Kui eriseaduses ei ole erisusi tehtud, siis tuleb HMS § 11

lg 1 p 3 kohaselt kaasata isik, kelle õigusi või kohustusi

haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada

(kolmas isik). HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest

tulenevalt on katastripidaja kohustatud välja selgitama

menetluse läbiviimiseks tähtsust omavavad asjaolud, sh

kitsenduste (servituutide) asukoht. Katastriandmete

parandamisel võib esineda ka olukord, kus kinnisasja piir

looduses ei muutu (muutub vaid katastrikaardil), aga

kitsendus või maakasutusõigus piiride parandamise

tulemusel asub osaliselt või täielikult teisel kinnisasjal või

registriosas. Ka sellises olukorras tuleb leida lahendus, et

oleksid tagatud piiratud asjaõiguse omaja õigused.

Õigusselguse huvides oleks otstarbekas täpsustada, et

teavitada2 tuleb vaid seda servituudi omaja, kelle servituut

kustutatakse või üle kantakse.

„Piiratud asjaõiguse ulatus on katastriandmete muutmise

tõttu ebatäpne“ märke sõnastus ei vasta tegelikult eelnõuga

soovitud sisule, sest piiratud asjaõiguse ulatus ei muutu

katastriandmete muutumise tõttu (ulatus ehk ruumikuju

jääb ju samaks) vaid probleem on selles, et piiratud

asjaõigus asub osaliselt või ei asu enam samal kinnisasjal

või samas registriosas.

Täiendavalt pöörame tähelepanu asjaolule, et vaid väike

osa kitsendustest sh servituutides on kantud PARI

süsteemi. Katastriandmete parandamise menetluse

läbiviimisel puudutatud isiku kaasamine või teavitamine ei

saa sõltuda sellest, kas PARI-s on tehtud vastavad kanded.

Asjaolude väljaselgitamise kohtustus kehtib sõltumata

sellest, kas kitsenduse ruumikujud on kantud PARI

süsteemi või mitte. Äärmiselt oluline oleks digiteerida

kõikide kehtivate servituutide ruumikujud, et tagada PARI

andmekogu näol abivahend maatoimingute läbiviimiseks,

sh kitsenduste kui oluliste asjaolude väljaselgitamiseks.

Lisaks menetlusele kuluva aja lühendamisele aitaks see

oluliselt kaasa ka kinnisturaamatu andmete korrastamisele

seeläbi, et registriosade jagamisel oleks võimalik näha

kitsenduse ruumikuju asukohta ja vältida kitsenduse

ülekandmist registriossa, kus ta tegelikult ei paikne.

1.3. Katastripidaja otsuste teatavaks tegemine

puudutatud isikutele

2 S.t menetlusosalise haldusmenetlusest teavitamine (HMS § 35, HMS § 11 lg 1 p 3), tema ära kuulamine (HMS § 40) ning otsuse teatavaks tegemine või kättetoimetamine

(HMS § 62).

MaaKatS § 8 soovitakse täiendada uue lõikega 62

järgmises sõnastuses „Katastripidaja teatab puudutatud

isikule piiri asukoha määramise, kande muutmise või

parandamise otsuse asjaoludest, kui toiming võib

kahjustada isiku õigusi.“ Soovitame kaaluda, kas säte on

HMS-i regulatsiooni arvestades vajalik. Kui see on vajalik,

soovitame ühtlustada sätte terminoloogia HMS-i

kasutatava terminoloogiaga. HMS § 11 lg 1 kohaselt on haldusmenetluses

menetlusosalised mh haldusakti andmist või toimingu

sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks

ettepaneku teinud isik (taotleja), isik, kellele haldusakt või

toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud

ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks (adressaat) ning

isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või

toiming võib puudutada (kolmas isik). HMS-s sätestatud

haldusmenetluse reeglite kohaselt tuleb haldusorganil

menetlusosalistega ühendust võtta reeglina järgmistel

juhtudel. Esiteks peab haldusorgan menetlusosalised välja

selgitama ning neid (v.a. taotlejat ennast) haldusmenetluse

algusest teavitama (vt nt HMS § 35 lg 2). Teiseks peab

haldusorgan menetlusosalised HMS § 40 korras ära

kuulama. Kolmandaks, kui tegemist on haldusakti

andmisele suunatud menetlusega, peab haldusorgan

tegema haldusakti menetlusosalistele teatavaks (§ 62 lg 1).

Kui haldusaktiga piiratakse menetlusosalise õigusi või kui

haldusaktiga pannakse menetlusosalisele peale täiendavaid

kohustusi, tuleb haldusakt teatavaks teha

kättetoimetamisega (HMS § 62 lg 2 p 1). Ulatuses, milles eriseadus ei näe ette erisusi, kohaldub

HMS-is sätestatu. Eriseadused ei pea HMS-i regulatsioone

üle kordama, et need eriseaduse alusel toimuva

haldusmenetluse puhul kehtiksid. Maakorraldusõiguse

kontekstis tähendab see mh seda, et kui MaaKatS või

MaaKS ei sätesta menetlusosaliste teavitamise,

ärakuulamise ning otsuste teatavaks tegemise kohta

erisusi, tuleb lähtuda HMS nõuetest (sh menetlusosaliste

teavitamine, ärakuulamine, haldusakti teatavaks tegemine

või kättetoimetamine).3

Kavandatav MaaKatS § 8 lg 62 näeb ette, et katastripidaja

teatab puudutatud isikule piiri asukoha määramise, kande

muutmise või parandamise otsuse asjaoludest, kui toiming

võib kahjustada isiku õigusi. Haldusmenetluse seaduses

sätestatud haldustegevuse liikide eristamist silmas pidades

on kaheldav, kas sättes viidatud katastripidaja otsuste

puhul on tegemist toimingutega HMS § 106 tähenduses.

Haldustegevuse liigi määramisel on otsustavaks

haldustegevuse olemus. See tähendab, et kui haldusorgani

avalik-õiguslikus suhtes tehtud otsus on suunatud isiku

õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele, on tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg 1

tähenduses. Toiminguga HMS § 106 lg 1 tähenduses saab

tegemist olla juhul, kui haldusorgani tegevus ei reguleeri

vahetult isiku õigusi või kohustusi. Katastripidaja tegevus,

mille sisuks on isiku õiguste või kohustuste tekitamine,

muutmine või lõpetamine, on HMS § 51 lg 1 järgi

haldusaktid, mitte toimingud. Haldusaktiks on kindlasti

piiri kindlaks tegemise otsus MaaKS § 15 lg 5 alusel, kuid

ka muud katastripidaja otsused või ka registrikanded, mille

sisuks on isiku õiguste tekitamine, muutmine või

lõpetamine. Kui haldusorgani tegevus vastab HMS § 51 lg

1 haldusakti tunnustele, on tegemist haldusaktiga – seda

3 Vt ka MaaKatS § 1 lg 3, MaaKS § 11 lg 1.

isegi juhul, kui haldusakti andmise eelduseks on kinnisasja

omaniku või omanike nõusolekud.

Kavandatava MaaKatS § 8 lg 62 sõnastusest ning

seletuskirjast nähtub, et sättega soovitakse luua alus, mis

kohustaks katastripidajat informeerima isikuid, kelle

õigusi katastripidaja otsus mõjutada võib, kuid kelle

nõusolekut ei olnud otsuse tegemiseks vaja. Kui

katastripidaja otsus on haldusakt, tuleneb teatavaks

tegemise/kättetoimetamise kohustus ka HMS-ist endast.

Siin tasub niisiis kaaluda, kas MaaKatS-i täiendamine

vastava sättega on vajalik või mitte. Eriseadustes tasuks

vältida HMS-i regulatsioone ülekordavaid sätteid. See viib

HMS-is sätestatud haldusmenetluse reeglite tarbetu

dubleerimiseni eriseadustes. 2002. aasta haldusõiguse

üldosa reformi mõte oli mh koondada HMS-i need

haldusmenetluse nõuded, mis peaksid olema ühtsed kõigi

haldusmenetluste jaoks, kui just haldusõiguse erivaldkond

ei nõua erisusi.

1.4. Maakorraldusõigus ja haldustegevuse liigid HMS

järgi

Üldisemalt juhime tähelepanu sellele, et

maakorraldusõiguse regulatsiooni muutmisel tuleks

eelnevalt süsteemselt läbi mõelda, kuidas

maakorraldustoimingud sobituvad haldusõiguse üldosa

raamistikku. Täpsemalt vajab süstematiseerimist küsimus,

milliste haldustegevuse liikidega on

maakorraldustoimingute puhul tegemist. Haldustegevuse

liik määrab ära selle, milliseid nõudeid haldusmenetluses

järgima peab, ning aitab välja selgitada, milliseid

eriregulatsioone võib haldusõiguse erivaldkonnas vaja

minna. Nentida tuleb, et haldusõiguse üldosa regulatsiooni ja

eriseaduste omavaheline kokku sobitamine võibki osutuda

keeruliseks, seda eriti kui eriseaduse regulatsioon on väga

keeruline. HMS-i ja eriseaduste regulatsiooni omavaheline

kokku sobitamine võib olla keeruline ka näiteks olukorras,

kus mingit valdkonda reguleerivad eriseadused pärinevad

HMS-i eelsest ajast. Nii on see ka praegusel juhul, sest

MaaKatS ja MaaKS pärinevad üheksakümnendatest.

Näiteks on maakorraldusõiguse keskne termin

maakorraldustoiming HMS-i haldustegevuse liikide

regulatsiooni valguses ebaõnnestunud. See viitaks justkui

sellele, et maakorraldust viiakse ellu HMS § 106

tähenduses toimingutega (reaalaktidega). MaaKS § 2 lg-s

2 viidatud tegevuste sisuks on aga tegelikult kinnisasja

omanike õiguste reguleerimine (nt katastri piiride kindlaks

määramine). MaaKS § 2 muutmisel tasub tulevikus kaaluda

maakorralduse olemuse selgemat väljendamist, nimelt et

maakorraldus on haldusakti alusel kinnisasja või selle osa

ümberkruntimine, kinnisasjade osade vahetamine,

kinnisasja piiri muutmine, kinnisasja jagamine,

kinnisasjade liitmine, kinnisasja piiri kindlakstegemine ja

kinnisomandi kitsenduste selgitamine. 4 Põhjalikum

analüüs selle kohta, kuidas HMS ja maakorraldust

puudutav regulatsioon haldusmenetluse ja haldustegevuse

liikide osas kokku sobivad, tehakse projekti LÕIM raames.

4 Analüüsi vajab küsimus, millist etappi maakorralduse haldusmenetluses tuleks lugeda haldusakti andmiseks ning millist ajahetke saab lugeda haldusakti kehtima

hakkamiseks. HMS vaatest on mõeldav see, kui katastripidaja kanne on käsitletav haldusaktina ning haldusaktis ettenähtud regulatsioon hakkab kehtima (s.t hakkab omama õiguslikke tagajärgi) alates kinnistusraamatusse kandmisest. Selle variandiga sobitub kokku ka MaaKS § 11 lg 1 täiendus, mille kohaselt tekib maakorraldustoimingu käigus

moodustatud kinnisasja omand kinnisasja katastripidaja otsuse alusel kinnistusraamatusse kandmisega.

Eesti Geodeetide Ühing (05.08.2026 2-2/2397-6)

EGÜ hinnangul peab katastripidaja põhifunktsiooniks

jääma maakatastri pidamine, registri kvaliteedi tagamine,

haldusmenetluste läbiviimine ja järelevalve.

Katastrimõõdistamine, mõõdistusmeetodi valik, piiride

määramine ning muud tehnilised toimingud peavad jääma

kutsetunnistusega maakorraldajate kutsetegevuseks, mille

eest nad kannavad ka õiguslikku vastutust. Eelnõus

kavandatud menetlusvälised tasulised teenused ning

katastriüksuse moodustamise korras ette nähtud tasulised

mõõdistamistoimingud vajavad EGÜ hinnangul täiendavat

põhjendamist. Avaliku võimu ülesannete laiendamine

valdkonda, kus tegutsevad kutsetunnistusega ettevõtjad,

võib tekitada rollikonflikti ning mõjutada avaliku võimu

erapooletuse tajumist. Samuti leiame, et katastripidajale

esitatavate mõõdistamise algandmete maht tuleb

kujundada proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes.

Registri pidamiseks ja kontrolli teostamiseks tuleb nõuda

üksnes neid andmeid, mis on vajalikud registrikande

tegemiseks, kontrollimiseks ja hilisemaks

kontrollitavuseks. Kogu tehnoloogilise tööprotsessi failide

esitamise kohustus suurendab põhjendamatult

halduskoormust. Riigi loodud kutse- ja litsentsisüsteem

peab põhinema usaldusel kutsetunnistusega maamõõtjate

professionaalse pädevuse vastu. Õigusaktid peaksid

säilitama maamõõtjale õiguse valida konkreetse töö jaoks

sobiv mõõdistusmetoodika ja tehniline lahendus, eeldusel

et täidetud on seaduses sätestatud kvaliteedinõuded.

Eesti Geodeetide Ühing teeb järgmised ettepanekud:

Selgitame Täname Eesti Geodeetide Ühingut arvamuse ja

ettepanekute eest. Käesoleva eelnõuga ei laiendata katastripidaja

ülesandeid viisil, mis asendaks kutselise maamõõtja

tegevust või looks avalikule võimule põhjendamatu

konkurentsieelise erasektori ees. Eelnõu eesmärk on

eelkõige täpsustada registrite andmevahetust,

katastriandmete ja kinnistusraamatu andmete

kooskõla ning isikuandmete töötlemise ja säilitamise

aluseid. Tasulisi teenuseid puudutavad ettepanekud

käsitlevad Ruumiandmete seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(EIS - 26-0835) ning katastrimõõdistamise tehnilised

küsimused katastriüksuse moodustamise korra

muudatusi ning neid saab käsitleda eraldi menetluses.

Ettepanekud, mis puudutavad mõõdistamise

algandmete esitamise ulatust ning maamõõtja õigust

valida konkreetse töö jaoks sobiv mõõdistusmeetod ja

tehniline lahendus, käsitlevad keskkonnaministri

14.08.2018 määruses nr 30 „Katastriüksuse

moodustamise korras“ reguleeritud küsimusi.

Käesoleva eelnõuga neid nõudeid ei muudeta.

Selgitame, et mõõdistamise algandmete (algfaili)

esitamise eesmärk on tagada katastriandmete

kontrollitavus, mõõdistamistulemuste kvaliteedi

hindamise võimalus ning vajaduse korral

mõõdistamise käigu hilisem kontroll. Algandmed

1. Säilitada selge tööjaotus katastripidaja ja kutselise

maamõõtja vahel. 2. Piirata katastripidaja ülesanded registri pidamise,

haldusmenetluse, registri kvaliteedi tagamise ja

järelevalvega. 3. Mitte laiendada katastripidaja menetlusväliseid

tasulisi teenuseid tehnilistele katastrimõõdistamise

töödele, mida osutavad kutsetunnistusega maamõõtjad. 4. Eemaldada katastripidaja tasuliste teenuste

loetelust tööd, mis sisuliselt dubleerivad erasektoris

osutatavaid mõõdistusteenuseid. 5. Jätta piiride määramine, mõõdistamine,

piirimärkide taastamine ja muud tehnilised

mõõdistustoimingud kutseliste maakorraldajate

pädevusse. 6. Vaadata üle mõõdistamise algandmete esitamise

nõuded ning piirduda registri pidamiseks vältimatult

vajalike andmetega. 7. Säilitada kutsetunnistusega maamõõtja

professionaalne otsustusõigus mõõdistusmeetodi ja

tehnilise lahenduse valikul. 8. Tagada, et õigusaktid ei looks avalikule võimule

põhjendamatut konkurentsieelist erasektori ees. 9. Täpsustada maakatastriseaduse ja katastriüksuse

moodustamise korra vahelist pädevuse ja vastutuse jaotust,

et vältida tõlgendamisprobleeme.

Eesti Geodeetide Ühing toetab eelnõude üldeesmärki

arendada maakatastrit ja ruumiandmete süsteemi ning

loodab, et käesolevas arvamuses esitatud ettepanekuid

arvestatakse eelnõude edasisel menetlemisel.

sisaldavad mõõdistamistulemusi ja mõõdistamist

iseloomustavaid parameetreid ning võimaldavad

hinnata, kas katastrimõõdistamine on teostatud

nõuetekohaselt. Algandmed on seejuures peamine ja

sageli ainus objektiivne alus mõõdistustulemuste

kontrollimiseks ning mõõdistamise korrektsuse

tõendamiseks hilisemate kahtluste, vaidluste või

järelevalvemenetluste korral.

Algandmete esitamine ei eelda maamõõtjalt

täiendavate dokumentide koostamist. Algfailiks on

maamõõduseadme väliarvutisse mõõdistamise käigus

salvestuv fail või failide kogum. Maamõõtja

kohustuseks on olemasoleva faili kopeerimine ja selle

edastamine katastripidajale MinuKataster keskkonna

kaudu. Seetõttu ei saa algandmete esitamise nõuet

pidada oluliseks haldus- ega töökoormuseks. Katastriüksuse moodustamise korra § 17 lg 1 kohaselt

on maamõõtjal õigus valida mõõdistamisviis ja

mõõdistusseadmed, mis tagavad sätestatud

täpsusnõuete täitmise. Mõõdistusmeetodi ja tehnilise

lahenduse valik on seega juba kehtiva regulatsiooni

kohaselt maamõõtja professionaalse otsustusõiguse

osa ning käesolev eelnõu seda põhimõtet ei muuda.

Ülejäänud ettepanekud on põhimõtteliselt mõistetavad

ning nendega saab nõustuda. Samas ei ole

ettepanekutes välja toodud konkreetseid sätteid või

eelnõu lahendusi, mis põhjustaksid kirjeldatud

probleeme või mille muutmine oleks vajalik.

Käesoleva eelnõu koostamisel on lähtutud kehtivast

pädevuste ja vastutuse jaotusest ning eelnõu ei muuda

selles osas kehtivaid põhimõtteid. Seetõttu ei näe me

vajadust täiendavateks muudatusteks üksnes üldise

ettepaneku alusel.

Seaduseelnõu algatamine

Dokumendi eemaldamise taotlus

Failid