| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 05.11.2026 |
| Sünkroonitud | 06.11.2026 |
| Liik | Lisadokumendid |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Lisa eelnõu 920 SE juurde
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE) punktide 28, 30 ja 31 põhiseaduspärasuse
analüüs
1. Eelnõu § 1 punkt 28 (teatamiskohustusega välisriigi kodakondsus)
Muudatuse põhiseaduslik eesmärk
Eelnõu § 1 punktiga 28 täiendatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (edaspidi
RSVS) § 32 lõiget 1 punktiga 11, mille kohaselt ei anta riigisaladusele juurdepääsuluba
füüsilisele isikule, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus.
Muudatuse eesmärk on ennetada välisriigi kodakondsusest tuleneda võivaid julgeolekuriske
ning tagada riigisaladuse kaitstus.
Sätte hindamisel on oluline eristada kodakondsust kui isiku väärtushinnangut või lojaalsuse
presumptsiooni ja kodakondsust kui objektiivset õiguslikku sidet välisriigiga.
Kodakondsusega kaasneb eriline õiguslik ja poliitiline suhe isiku ja riigi vahel, millest võivad
tuleneda muu hulgas lojaalsus- ja sõjaväekohustus. Mitme riigi kodakondsuse olemasolul
võivad isikul tekkida kohustused erinevate riikide ees, mis teatud olukordades võivad
omavahel konkureerida. Teatamiskohustusega välisriigi kodakondsus võib suurendada isiku
mõjutatavust välisriigi ametivõimude poolt ning sellest tulenevalt kujutada endast täiendavat
riski riigisaladuse kaitsele.
Kodakondsusest tekkiv õiguslik side on asjaolu, mida seadusandja võib salastatud teabele
juurdepääsu riski hindamisel arvesse võtta, kui sellel on objektiivne seos võimaliku
välisriigipoolse mõjutamise või muu julgeolekuriskiga. Seetõttu ei lähtu regulatsioon eeldusest,
et teatava riigi kodanik oleks isikuna vähem usaldusväärne. Regulatsiooni objekt on salastatud
teabele juurdepääsuga kaasnev riigi julgeolekurisk, mitte hinnang isiku omadustele.
Võrdsuspõhiõigus
PS § 12 seisukohalt koheldakse erinevalt isikuid, kellel on teatamiskohustusega välisriigi
kodakondsus, ja isikuid, kellel seda ei ole.
Erineval kohtlemisel on aga otsene seos regulatsiooni eesmärgiga.
Juurdepääs riigisaladusele ei ole üldine hüve, mida riik peab andma kõigile isikutele samadel
tingimustel sõltumata julgeolekuriskist. Juurdepääsu andmine tähendab, et riik usaldab isikule
teabe, mille avalikuks tulemine võib kahjustada riigi julgeolekut või välissuhtlemist.
Seetõttu võib seadusandja määratleda tunnused, mille esinemisel peab julgeolekukaalutlus
prevaleerima isiku huvi ees saada juurdepääs salastatud teabele.
Erinev kohtlemine ei ole seega meelevaldne, vaid põhineb juurdepääsuloa olemusega seotud
objektiivsel riskitunnusel.
Sobivus
RSVS § 1 kohaselt on seaduse eesmärk tagada Eesti Vabariigi julgeolek ja välissuhtlemine,
kaitstes riigisaladust ja salastatud välisteavet avalikuks tuleku ja juurdepääsuõiguseta isikule
teatavaks saamise eest.
Riigi julgeoleku ja riigisaladuse kaitse tagamine on põhiseaduslikult legitiimne ja kaalukas
eesmärk.
Kodakondsusest tulenevad võimalikud lojaalsus- ja muud õiguslikud kohustused võivad teatud
juhtudel suurendada riski, et isik satub välisriigi mõjutustegevuse või surve alla. Selliste riskide
ennetamine aitab kaasa riigisaladuse kaitsele.
Kui eesmärk on vältida olukorda, kus kõrgendatud julgeolekuriskiga õiguslikus seoses olev isik
pääseb juurde riigisaladusele või salastatud välisteabele, vähendab sellisele isikule
juurdepääsuloa andmata jätmine selle riski realiseerumise võimalust.
Sobivuse kontroll ei eelda, et abinõu kõrvaldaks kogu riski. Piisab sellest, et see aitab eesmärgi
saavutamisele kaasa. Juurdepääsu puudumisel väheneb võimalus, et kaitstav informatsioon
satub vastava riskikanali kaudu teatamiskohustusega välisriigi käsutusse.
Eelnevat arvesse võttes on meede eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest see välistab
riigisaladusele juurdepääsu ühe seadusandja poolt kõrgendatud julgeolekuriskiga seostatud
isikute kategooria puhul.
Vajalikkus
Piirangu vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada, kas sama eesmärki oleks võimalik saavutada
isiku põhiõigusi vähem piiravate meetmetega.
Kodakondsusest tulenev võimalik lojaalsuskonflikt ei tähenda tingimata, et konkreetne isik
oleks välisriigi mõjutustele vastuvõtlik või kujutaks endast julgeolekuohtu.
Näiteks võib isik olla omandanud välisriigi kodakondsuse sünniga, ilma et tal oleks asjaomase
riigiga sisulisi sidemeid. Samuti ei pruugi isikul olla võimalik sellest kodakondsusest loobuda.
Võimalik alternatiiv oleks lubada topeltkodakondsuse olemasolul individuaalset
riskihindamist, s.o teha RSVS-is järgmised muudatused:
x) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus“;
x) paragrahvi 32 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:
22) kellel on mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on sellise välisriigi kodakondsus, mille
kohta kehtib teatamiskohustus.“;
Selline alternatiiv ei ole eesmärgi saavutamiseks sama efektiivne. RSVS teeb teadlikult vahet
§ 32 lg 1 absoluutsetel keeldumisalustel ja lg 2 kaalutlusõiguslikel riskidel. Punktiga 28 on
seadusandja käsitanud teatamiskohustusega välisriigi kodakondsusest tulenevat formaalset
õiguslikku sidet riskina, mille aktsepteerimist riigisaladuse juurdepääsuloa puhul ei peaks
haldusorgan igal üksikjuhul uuesti otsustama.
Samas tuleb arvestada, et riigisaladuse kaitses ei ole võimalik lähtuda üksnes juba realiseerunud
ohust. Salastatud teabe avalikuks tuleku tagajärg võib olla tagasipöördumatu ning sellest
tulenevalt on põhjendatud ennetavate piirangute kehtestamine ka olukorras, kus konkreetne
julgeolekuoht ei ole veel realiseerunud. Kui teave on jõudnud juurdepääsuõiguseta isiku või
välisriigini, ei ole võimalik teabe konfidentsiaalsust tagantjärele taastada. Seetõttu peab
juurdepääsusüsteem toimima ennetavalt.
Individuaalne julgeolekukontroll ei ole kõigi riskide puhul samaväärne alternatiiv abstraktsele
välistavale alusele. Individuaalne kontroll hindab teadaolevaid ja kontrollitavaid asjaolusid,
samas kui välisriigi kodakondsusest tulenev õiguslik side eksisteerib objektiivselt sõltumata
sellest, kas konkreetses menetluses on juba tuvastatud välisriigi mõjutamiskatse.
Just riigi julgeoleku kaitse ennetava olemuse tõttu võib seadusandja sellises kitsas ja
julgeolekutundlikus valdkonnas määrata teatud riskitaseme vastuvõetamatuks juba seadusega.
Mõõdukus
Kaalukausil PS § 29 kaitstud õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning riigi
julgeolek. Meetme kaalumisel tuleb seega ühelt poolt arvestada isiku huvi töötada ametikohal
või täita ülesandeid, mille puhul on nõutav salastatud teabele juurdepääs. Teisel kaalukausil
paikneb aga Eesti Vabariigi julgeolek ning sellise teabe kaitse, mille salajas hoidmise vajalikkus
tuleneb just võimalikust kahjust riigi julgeolekule või välissuhtlemisele.
Juurdepääsuloa eesmärk ei ole anda isikule üldist hinnangut tema lojaalsuse või
usaldusväärsuse kohta. Otsuse õiguslik tagajärg piirdub konkreetse erirežiimiga, s.o
võimalusega pääseda juurde kaitstavale salastatud teabele.
Seetõttu saab seadusandja hinnangut, et teatamiskohustusega välisriigi kodakondsusest tulenev
objektiivne risk ei ole selle teabe puhul aktsepteeritav, pidada kaitstava õigushüve erakordset
kaalu arvestades proportsionaalseks.
Järeldus punkti 28 kohta
Punkti 28 alusel tekkiv erinev kohtlemine on seotud objektiivse julgeolekuriskiga ning teenib
Eesti Vabariigi julgeoleku ja riigisaladuse kaitse eesmärki. Seadusandja võib sellises ennetava
iseloomuga ja kõrgendatud ohupotentsiaaliga valdkonnas määrata kindlaks riskid, mille
aktsepteerimist ei saa riigilt nõuda.
Eeltoodule tuginevalt on põhjendatud seisukoht, et punkt 28 on kooskõlas PS §-dega 11 ja
12 ning sellega kaasnev võimalik PS § 29 riive on põhiseaduslikult õigustatud.
2. Eelnõu § 1 punkt 30 (regulaarne suhtlemine teatamiskohustusega riigis elava
lähedasega)
Muudatuse põhiseaduslik eesmärk
Eelnõu § 1 punktiga 30 täiendatakse RSVS § 32 lõiget 2 punktiga 21, mille kohaselt võib
riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes suhtleb regulaarselt
julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud ankeedis märgitud sugulase, hõimlase või muu
lähedase isikuga, kes elab välisriigis, mille suhtes kehtib teatamiskohustus.
Muudatuse eesmärk on võimaldada julgeolekukontrolli käigus arvestada isiku võimalikku
mõjutatavust või survestatavust tema lähedaste kaudu.
Kavandatav muudatus riivab eelkõige PS §-st 26 kaitstud eraelu, sest inimese perekondlikud,
sõprus- ja muud suhted kuuluvad tema eraelulisse sfääri. Samuti võib juurdepääsuloast
keeldumine teatud juhtudel mõjutada PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust ja PS §-s 29
tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.
Välisriigi luureteenistustel on teatud olukordades võimalik kasutada isiku lähedasi tema
mõjutamiseks või surve avaldamiseks. Selline risk võib olla eriti oluline juhul, kui lähedane
elab välisriigis, mille ametivõimudel on võimalus tema suhtes survemeetmeid rakendada.
Kavandatav muudatus ei tähenda, et iga kontakt teatamiskohustusega riigi kodaniku või selle
riigiga seotud isikuga tooks kaasa juurdepääsuloast keeldumise.
Just kaalutluslik konstruktsioon võimaldab hinnata mh suhte olemust, selle regulaarsust ja
intensiivsust, suhte konteksti, kontaktist lähtuva võimaliku mõjutamise tegelikku tähendust
jms. See võimaldab eristada julgeolekuliselt tähtsusetut (nt ühekordset) kontakti sellisest
seosest, mis võib suurendada isiku mõjutatavust.
Muudatus on kooskõlas NATO personalijulgeoleku põhimõtetega, mille kohaselt tuleb
salastatud teabele juurdepääsu andmisel arvestada isiku võimalikku haavatavust või
survestatavust tema sugulaste või lähedaste kaudu.
Oluline on, et kavandatav muudatus sätestab kaalutlusõigusliku keeldumisaluse. Seega ei too
regulaarne suhtlemine välisriigis elava lähedasega automaatselt kaasa juurdepääsuloa
andmisest keeldumist.
Sobivus
Riigisaladuse kaitse ning välisriikide võimaliku mõjutustegevuse ennetamine on
põhiseaduslikult legitiimsed eesmärgid.
Lähedaste kaudu avaldatav surve võib teatud olukordades suurendada isiku mõjutatavust ja
seeläbi ohtu riigisaladuse kaitstusele.
Seetõttu on kavandatav meede sobiv, sest selliste sidemete arvessevõtmine võimaldab tuvastada
juurdepääsuloaga kaasnevaid mõjutusriske.
Vajalikkus
Meede on vajalik, sest mõjutatavuse hindamisel ei ole võimalik piirduda üksnes isiku enda
käitumise või minevikus toimepandud rikkumistega. Vastuluure seisukohalt võib risk seisneda
just selles, et välisriigil on isiku mõjutamiseks või temalt informatsiooni saamiseks toimiv
kanal.
Kavandatava meetme vajalikkust toetab ka asjaolu, et tegemist on kaalutlusõigusliku
keeldumisalusega.
See võimaldab hinnata iga juhtumit eraldi ning arvestada muu hulgas isikutevahelise suhte
tugevust, konkreetse välisriigi eripära ning võimaliku mõjutamise või survestamise ohu
olemasolu.
Mõõdukus
Meede on ka mõõdukas, kuna kontakt ise ei põhjusta automaatselt negatiivset otsust. Otsustaja
peab kasutama kaalutlusõigust ning seostama tuvastatud asjaolu juurdepääsuloa eesmärgi ja
julgeolekuriskiga. Määrava tähtsusega on just individuaalse kaalumise võimalus.
Järeldus punkti 30 kohta
Kavandatav muudatus on suunatud põhiseaduslikult legitiimse eesmärgi saavutamisele ning
võimaldab ennetada riigisaladuse kaitsele avalduvaid võimalikke julgeolekuriske.
Kuna muudatus näeb ette kaalutlusõigusliku keeldumisaluse ning võimaldab hinnata
konkreetseid asjaolusid, on põhiõiguste riive proportsionaalne ning seega on eelnõu punkt 30
on põhiseaduspärane. See ei võrdsusta teatamiskohustusega riigiga seotud isikuga suhtlemist
automaatselt julgeolekuohuga, vaid annab võimaluse arvestada seda ühe julgeolekuriski
näitajana konkreetses menetluses.
Selline individualiseeritud riskihindamine loob piisava tasakaalu PS §-dega 12, 26 ja 29
kaitstud õiguste ning riigi julgeoleku ja salastatud teabe kaitse vahel.
3. Eelnõu § 1 punkt 31 (viimase viie aasta Eestis elamise nõue)
Muudatuse põhiseaduslik eesmärk
Eelnõu § 1 punktiga 31 täiendatakse RSVS § 33 lõikega 5¹, mille kohaselt võib
julgeolekukontrolli teostav asutus jätta riigisaladusele juurdepääsuloa taotluse läbi vaatamata,
kui taotleja ei ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat.
Erand on ette nähtud riigiasutuse poolt pikaajalisse välislähetusse saadetud ametnikele ja
töötajatele.
Eelnõu punkt 31 puhul keskne küsimus julgeolekukontrolli tegelik teostatavus ja kontrollitava
informatsiooni piisavus.
Juurdepääsuloa menetlus saab oma eesmärki täita ainult juhul, kui julgeolekukontrolli teostajal
on võimalik koguda isiku kohta piisavat ja kontrollitavat informatsiooni. Julgeolekukontrolli
käigus kontrollitakse valdavalt viimase viie aasta jooksul isiku kohta kogutud andmeid.
Kui olulise osa isiku lähiminevikust moodustab viibimine jurisdiktsioonides, mille kohta Eesti
pädevatel asutustel puuduvad piisavad võimalused saada usaldusväärset ja kontrollitavat teavet,
tekib julgeolekukontrollis infolünk.
Julgeolekukontrolli eesmärk ei ole formaalselt „kontroll läbi viia“, vaid anda piisavalt
usaldusväärne alus otsustamaks, kas isikule võib usaldada riigisaladuse või salastatud
välisteabe.
Sellest seisukohast teenib punkt 31 otseselt sama eesmärki, mille RSVS § 1 seadusele tervikuna
annab: Eesti julgeoleku ja välissuhtlemise tagamist salastatud teabe kaitsmise kaudu.
Kavandatav muudatus ei näe ette automaatset taotluse läbi vaatamata jätmist. Kui taotleja
välisriigis elamise aja kohta on võimalik saada piisavalt usaldusväärseid andmeid, tuleb taotlust
sisuliselt menetleda.
Samuti tuleb arvestada taotleja võimalusega esitada ise julgeolekukontrolli läbiviimiseks
vajalikku teavet.
Võrdne kohtlemine
Kavandatav muudatus riivab eelkõige PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust. PS § 12 vaates
võivad erinevasse olukorda sattuda isikud sõltuvalt nende varasemast elukohast.
Erinev kohtlemine ei põhine aga hinnangul sellele, kas välismaal elamine on positiivne või
negatiivne asjaolu. Eristamise põhjus on julgeolekukontrolli teostamiseks vajaliku
informatsiooni kättesaadavus ja kontrollitavus.
See on juurdepääsuloa menetluse eesmärgiga objektiivselt seotud tunnus.
Kui riik ei saa isikut vajaliku informatsiooni puudumise tõttu piisavalt kontrollida, ei ole
kontrolli teostaja olukord võrreldav juhtumiga, kus kontrollimiseks vajalik informatsioon on
kättesaadav. Seetõttu ei ole erinev kohtlemine meelevaldne.
Piirang võib mõjutada eelkõige isikuid, kes on pikaajaliselt välisriigis õppinud, töötanud või
muul põhjusel elanud ning soovivad seejärel asuda Eestis tööle riigisaladusele juurdepääsu
eeldaval ametikohal.
Samas vähendab põhiõiguste riive intensiivsust asjaolu, et kavandatav muudatus annab
julgeolekukontrolli teostavale asutusele kaalutlusõiguse ning välisriigis elamine ei too
automaatselt kaasa taotluse läbi vaatamata jätmist.
Sobivus
Riigisaladuse kaitse ning julgeolekukontrolli usaldusväärsuse tagamine on põhiseaduslikult
legitiimsed eesmärgid.
Riigisaladusele juurdepääsu andmise eelduseks peab olema võimalus kontrollida isiku
usaldusväärsust. Kui julgeolekukontrolli teostaval asutusel ei ole võimalik koguda või
kontrollida selleks vajalikke andmeid, võib riigisaladusele juurdepääsu andmine põhjustada
põhjendamatuid julgeolekuriske.
Seetõttu on kavandatav meede sobiv, kuna võimaldab vältida olukorda, kus juurdepääsuloa
andmine otsustatakse puuduliku või kontrollimata teabe alusel .
Vajalikkus
Kavandatav regulatsioon võimaldab hinnata iga juhtumit eraldi ning välisriigis elamine ei ole
iseenesest piisav põhjus taotluse läbi vaatamata jätmiseks.
Kui julgeolekukontrolli teostaval asutusel on võimalik saada vajalikku teavet või kui taotleja
saab ise esitada piisavalt usaldusväärseid andmeid, ei ole taotluse läbi vaatamata jätmine
põhjendatud.
Selline lähenemine võimaldab arvestada konkreetseid asjaolusid ja piirata isiku õigusi üksnes
ulatuses, mis on vajalik riigisaladuse kaitse tagamiseks.
Taotluse läbi vaatamata jätmine on põhjendatud eelkõige olukorras, kus julgeolekukontrolli
läbiviimine ei ole objektiivselt võimalik või kus kogutud andmed ei võimalda hinnata isiku
usaldusväärsust piisava kindlusega.
Seega on meede vajalik, sest puuduvat usaldusväärset informatsiooni ei saa asendada oletusega,
et tuvastamata risk puudub.
Mõõdukus
Punkt 31 piirab küll isiku võimalust saada juurdepääsuluba, kuid tuleb taas arvestada kaitstava
õigushüve erakordset kaalu.
Riik ei keela isikul Eestis elada, töötada või üldiselt kutsetegevust valida. Piirang puudutab
spetsiifilist olukorda, kus töö või ülesande täitmine eeldab juurdepääsu teabele, mille kaitsmine
on seotud Eesti Vabariigi julgeolekuga.
Julgeolekukontrolli teostav asutus saab arvestada taotleja individuaalseid asjaolusid, sealhulgas
tema seotust Eestiga ja võimalusi koguda välisriigis elamise perioodi kohta vajalikku teavet.
Samuti tuleb arvestada, kas isikult on mõistlikult võimalik nõuda täiendavate andmete
esitamist.
Eelnevat arvesse võttes on meede mõõdukas.
Järeldus punkti 31 kohta
Viieaastast elamise tingimust tuleb käsitada mitte isiku lojaalsust puudutava presumptsioonina,
vaid julgeolekukontrolli usaldusväärsuse tagamise vahendina.
Selliselt mõistetuna põhineb erinev kohtlemine objektiivsel ja juurdepääsuloa menetluse
eesmärgiga vahetult seotud asjaolul. Punktist 31 tulenev võimalik PS §-de 12 ja 29 riive on
seetõttu põhiseaduslikult õigustatav.
Kokkuvõte
Eelnõu § 1 punktides 28, 30 ja 31 sätestatud piirangute ühine eesmärk on tagada riigisaladuse
kaitse ning selle kaudu Eesti Vabariigi julgeolek ja välissuhtlemine. Tegemist on põhiõiguste
piiranguid õigustava eriti kaaluka põhiseadusliku väärtusega. Meetmed on eesmärgi
saavutamiseks sobivad, sest võimaldavad vältida riigisaladusele juurdepääsu andmist
olukorras, kus esineb kõrgendatud julgeolekurisk, või olukorras, kus sellise riski esinemist ei
ole võimalik piisava usaldusväärsusega kontrollida.
Meetmete intensiivsus on diferentseeritud vastavalt riski laadile. Teatamiskohustusega
välisriigi kodakondsusest tuleneva püsiva õigusliku seose korral kohaldatakse kohustuslikku
keeldumisalust. Teatamiskohustusega välisriigis elava lähedasega suhtlemine ei too seevastu
automaatselt kaasa juurdepääsuloast keeldumist, vaid selle tähendust hinnatakse konkreetse
julgeolekukontrolli raames. Samuti ei ole viimase viie aasta jooksul Eestis püsiva elamise nõue
absoluutne juurdepääsuloa saamise tingimus, vaid taotluse läbivaatamata jätmine jääb
julgeolekukontrolli teostava asutuse kaalutlusotsuseks ning on põhjendatud eeskätt juhul, kui
taotleja tausta ei ole võimalik piisava usaldusväärsusega kontrollida.
Sellest tulenevalt on punktides 30 ja 31 sätestatud abinõud mõõdukad ning jätavad
individuaalsete asjaolude arvestamiseks vajaliku kaalutlusruumi. Punktis 28 sätestatud abinõu
riive on intensiivsem, sest tegemist on kohustusliku keeldumisalusega. Piirangut õigustab
riigisaladuse eriline kaitsevajadus ja sellest tulenev vajadus rakendada juurdepääsuõiguse
andmisel kõrgendatud ettevaatusstandardit. Normi kõige intensiivsem toime võib avalduda
Eesti kodaniku suhtes, kes on teatamiskohustusega välisriigi kodakondsuse omandanud sünniga
ja kellel ei ole tegelikku võimalust sellest loobuda. Seda asjaolu tuleb käsitada sätte
põhiseaduspärasuse piirjuhtumina. Eelnõu koostajate hinnangul ei kaalu see siiski üles riigi
julgeoleku ja riigisaladuse kaitse eesmärki sellise eriti tundliku õigussuhte puhul nagu
riigisaladusele juurdepääsu andmine.
Kokkuvõttes saab järeldada, et eelnõu punktid 28, 30 ja 31 on PS §-des 11, 12, 26 ja 29
sätestatud nõuetega kooskõlas.
Vaatamata eeltoodule leiame, et võimalik on muuta eelnõu punkti 28 ka selliselt, et võimaldada
topeltkodakondsuse olemasolul individuaalset riskihindamist, s.o lisada keeldumisalus § 32
lõikesse 2.
Seega, RSVS-is võib teha eelnõu p 28 asemel järgmised muudatused:
x) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus“;
x) paragrahvi 32 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:
22) kellel on mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on sellise välisriigi kodakondsus, mille
kohta kehtib teatamiskohustus.“;
See alternatiivne ettepanek leevendab märkimisväärselt riive intensiivsust, misläbi on meede
selgelt proportsionaalne.
Lisa eelnõu 920 SE juurde
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE) punktide 28, 30 ja 31 põhiseaduspärasuse
analüüs
1. Eelnõu § 1 punkt 28 (teatamiskohustusega välisriigi kodakondsus)
Muudatuse põhiseaduslik eesmärk
Eelnõu § 1 punktiga 28 täiendatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (edaspidi
RSVS) § 32 lõiget 1 punktiga 11, mille kohaselt ei anta riigisaladusele juurdepääsuluba
füüsilisele isikule, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus.
Muudatuse eesmärk on ennetada välisriigi kodakondsusest tuleneda võivaid julgeolekuriske
ning tagada riigisaladuse kaitstus.
Sätte hindamisel on oluline eristada kodakondsust kui isiku väärtushinnangut või lojaalsuse
presumptsiooni ja kodakondsust kui objektiivset õiguslikku sidet välisriigiga.
Kodakondsusega kaasneb eriline õiguslik ja poliitiline suhe isiku ja riigi vahel, millest võivad
tuleneda muu hulgas lojaalsus- ja sõjaväekohustus. Mitme riigi kodakondsuse olemasolul
võivad isikul tekkida kohustused erinevate riikide ees, mis teatud olukordades võivad
omavahel konkureerida. Teatamiskohustusega välisriigi kodakondsus võib suurendada isiku
mõjutatavust välisriigi ametivõimude poolt ning sellest tulenevalt kujutada endast täiendavat
riski riigisaladuse kaitsele.
Kodakondsusest tekkiv õiguslik side on asjaolu, mida seadusandja võib salastatud teabele
juurdepääsu riski hindamisel arvesse võtta, kui sellel on objektiivne seos võimaliku
välisriigipoolse mõjutamise või muu julgeolekuriskiga. Seetõttu ei lähtu regulatsioon eeldusest,
et teatava riigi kodanik oleks isikuna vähem usaldusväärne. Regulatsiooni objekt on salastatud
teabele juurdepääsuga kaasnev riigi julgeolekurisk, mitte hinnang isiku omadustele.
Võrdsuspõhiõigus
PS § 12 seisukohalt koheldakse erinevalt isikuid, kellel on teatamiskohustusega välisriigi
kodakondsus, ja isikuid, kellel seda ei ole.
Erineval kohtlemisel on aga otsene seos regulatsiooni eesmärgiga.
Juurdepääs riigisaladusele ei ole üldine hüve, mida riik peab andma kõigile isikutele samadel
tingimustel sõltumata julgeolekuriskist. Juurdepääsu andmine tähendab, et riik usaldab isikule
teabe, mille avalikuks tulemine võib kahjustada riigi julgeolekut või välissuhtlemist.
Seetõttu võib seadusandja määratleda tunnused, mille esinemisel peab julgeolekukaalutlus
prevaleerima isiku huvi ees saada juurdepääs salastatud teabele.
Erinev kohtlemine ei ole seega meelevaldne, vaid põhineb juurdepääsuloa olemusega seotud
objektiivsel riskitunnusel.
Sobivus
RSVS § 1 kohaselt on seaduse eesmärk tagada Eesti Vabariigi julgeolek ja välissuhtlemine,
kaitstes riigisaladust ja salastatud välisteavet avalikuks tuleku ja juurdepääsuõiguseta isikule
teatavaks saamise eest.
Riigi julgeoleku ja riigisaladuse kaitse tagamine on põhiseaduslikult legitiimne ja kaalukas
eesmärk.
Kodakondsusest tulenevad võimalikud lojaalsus- ja muud õiguslikud kohustused võivad teatud
juhtudel suurendada riski, et isik satub välisriigi mõjutustegevuse või surve alla. Selliste riskide
ennetamine aitab kaasa riigisaladuse kaitsele.
Kui eesmärk on vältida olukorda, kus kõrgendatud julgeolekuriskiga õiguslikus seoses olev isik
pääseb juurde riigisaladusele või salastatud välisteabele, vähendab sellisele isikule
juurdepääsuloa andmata jätmine selle riski realiseerumise võimalust.
Sobivuse kontroll ei eelda, et abinõu kõrvaldaks kogu riski. Piisab sellest, et see aitab eesmärgi
saavutamisele kaasa. Juurdepääsu puudumisel väheneb võimalus, et kaitstav informatsioon
satub vastava riskikanali kaudu teatamiskohustusega välisriigi käsutusse.
Eelnevat arvesse võttes on meede eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest see välistab
riigisaladusele juurdepääsu ühe seadusandja poolt kõrgendatud julgeolekuriskiga seostatud
isikute kategooria puhul.
Vajalikkus
Piirangu vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada, kas sama eesmärki oleks võimalik saavutada
isiku põhiõigusi vähem piiravate meetmetega.
Kodakondsusest tulenev võimalik lojaalsuskonflikt ei tähenda tingimata, et konkreetne isik
oleks välisriigi mõjutustele vastuvõtlik või kujutaks endast julgeolekuohtu.
Näiteks võib isik olla omandanud välisriigi kodakondsuse sünniga, ilma et tal oleks asjaomase
riigiga sisulisi sidemeid. Samuti ei pruugi isikul olla võimalik sellest kodakondsusest loobuda.
Võimalik alternatiiv oleks lubada topeltkodakondsuse olemasolul individuaalset
riskihindamist, s.o teha RSVS-is järgmised muudatused:
x) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus“;
x) paragrahvi 32 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:
22) kellel on mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on sellise välisriigi kodakondsus, mille
kohta kehtib teatamiskohustus.“;
Selline alternatiiv ei ole eesmärgi saavutamiseks sama efektiivne. RSVS teeb teadlikult vahet
§ 32 lg 1 absoluutsetel keeldumisalustel ja lg 2 kaalutlusõiguslikel riskidel. Punktiga 28 on
seadusandja käsitanud teatamiskohustusega välisriigi kodakondsusest tulenevat formaalset
õiguslikku sidet riskina, mille aktsepteerimist riigisaladuse juurdepääsuloa puhul ei peaks
haldusorgan igal üksikjuhul uuesti otsustama.
Samas tuleb arvestada, et riigisaladuse kaitses ei ole võimalik lähtuda üksnes juba realiseerunud
ohust. Salastatud teabe avalikuks tuleku tagajärg võib olla tagasipöördumatu ning sellest
tulenevalt on põhjendatud ennetavate piirangute kehtestamine ka olukorras, kus konkreetne
julgeolekuoht ei ole veel realiseerunud. Kui teave on jõudnud juurdepääsuõiguseta isiku või
välisriigini, ei ole võimalik teabe konfidentsiaalsust tagantjärele taastada. Seetõttu peab
juurdepääsusüsteem toimima ennetavalt.
Individuaalne julgeolekukontroll ei ole kõigi riskide puhul samaväärne alternatiiv abstraktsele
välistavale alusele. Individuaalne kontroll hindab teadaolevaid ja kontrollitavaid asjaolusid,
samas kui välisriigi kodakondsusest tulenev õiguslik side eksisteerib objektiivselt sõltumata
sellest, kas konkreetses menetluses on juba tuvastatud välisriigi mõjutamiskatse.
Just riigi julgeoleku kaitse ennetava olemuse tõttu võib seadusandja sellises kitsas ja
julgeolekutundlikus valdkonnas määrata teatud riskitaseme vastuvõetamatuks juba seadusega.
Mõõdukus
Kaalukausil PS § 29 kaitstud õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning riigi
julgeolek. Meetme kaalumisel tuleb seega ühelt poolt arvestada isiku huvi töötada ametikohal
või täita ülesandeid, mille puhul on nõutav salastatud teabele juurdepääs. Teisel kaalukausil
paikneb aga Eesti Vabariigi julgeolek ning sellise teabe kaitse, mille salajas hoidmise vajalikkus
tuleneb just võimalikust kahjust riigi julgeolekule või välissuhtlemisele.
Juurdepääsuloa eesmärk ei ole anda isikule üldist hinnangut tema lojaalsuse või
usaldusväärsuse kohta. Otsuse õiguslik tagajärg piirdub konkreetse erirežiimiga, s.o
võimalusega pääseda juurde kaitstavale salastatud teabele.
Seetõttu saab seadusandja hinnangut, et teatamiskohustusega välisriigi kodakondsusest tulenev
objektiivne risk ei ole selle teabe puhul aktsepteeritav, pidada kaitstava õigushüve erakordset
kaalu arvestades proportsionaalseks.
Järeldus punkti 28 kohta
Punkti 28 alusel tekkiv erinev kohtlemine on seotud objektiivse julgeolekuriskiga ning teenib
Eesti Vabariigi julgeoleku ja riigisaladuse kaitse eesmärki. Seadusandja võib sellises ennetava
iseloomuga ja kõrgendatud ohupotentsiaaliga valdkonnas määrata kindlaks riskid, mille
aktsepteerimist ei saa riigilt nõuda.
Eeltoodule tuginevalt on põhjendatud seisukoht, et punkt 28 on kooskõlas PS §-dega 11 ja
12 ning sellega kaasnev võimalik PS § 29 riive on põhiseaduslikult õigustatud.
2. Eelnõu § 1 punkt 30 (regulaarne suhtlemine teatamiskohustusega riigis elava
lähedasega)
Muudatuse põhiseaduslik eesmärk
Eelnõu § 1 punktiga 30 täiendatakse RSVS § 32 lõiget 2 punktiga 21, mille kohaselt võib
riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes suhtleb regulaarselt
julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud ankeedis märgitud sugulase, hõimlase või muu
lähedase isikuga, kes elab välisriigis, mille suhtes kehtib teatamiskohustus.
Muudatuse eesmärk on võimaldada julgeolekukontrolli käigus arvestada isiku võimalikku
mõjutatavust või survestatavust tema lähedaste kaudu.
Kavandatav muudatus riivab eelkõige PS §-st 26 kaitstud eraelu, sest inimese perekondlikud,
sõprus- ja muud suhted kuuluvad tema eraelulisse sfääri. Samuti võib juurdepääsuloast
keeldumine teatud juhtudel mõjutada PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust ja PS §-s 29
tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.
Välisriigi luureteenistustel on teatud olukordades võimalik kasutada isiku lähedasi tema
mõjutamiseks või surve avaldamiseks. Selline risk võib olla eriti oluline juhul, kui lähedane
elab välisriigis, mille ametivõimudel on võimalus tema suhtes survemeetmeid rakendada.
Kavandatav muudatus ei tähenda, et iga kontakt teatamiskohustusega riigi kodaniku või selle
riigiga seotud isikuga tooks kaasa juurdepääsuloast keeldumise.
Just kaalutluslik konstruktsioon võimaldab hinnata mh suhte olemust, selle regulaarsust ja
intensiivsust, suhte konteksti, kontaktist lähtuva võimaliku mõjutamise tegelikku tähendust
jms. See võimaldab eristada julgeolekuliselt tähtsusetut (nt ühekordset) kontakti sellisest
seosest, mis võib suurendada isiku mõjutatavust.
Muudatus on kooskõlas NATO personalijulgeoleku põhimõtetega, mille kohaselt tuleb
salastatud teabele juurdepääsu andmisel arvestada isiku võimalikku haavatavust või
survestatavust tema sugulaste või lähedaste kaudu.
Oluline on, et kavandatav muudatus sätestab kaalutlusõigusliku keeldumisaluse. Seega ei too
regulaarne suhtlemine välisriigis elava lähedasega automaatselt kaasa juurdepääsuloa
andmisest keeldumist.
Sobivus
Riigisaladuse kaitse ning välisriikide võimaliku mõjutustegevuse ennetamine on
põhiseaduslikult legitiimsed eesmärgid.
Lähedaste kaudu avaldatav surve võib teatud olukordades suurendada isiku mõjutatavust ja
seeläbi ohtu riigisaladuse kaitstusele.
Seetõttu on kavandatav meede sobiv, sest selliste sidemete arvessevõtmine võimaldab tuvastada
juurdepääsuloaga kaasnevaid mõjutusriske.
Vajalikkus
Meede on vajalik, sest mõjutatavuse hindamisel ei ole võimalik piirduda üksnes isiku enda
käitumise või minevikus toimepandud rikkumistega. Vastuluure seisukohalt võib risk seisneda
just selles, et välisriigil on isiku mõjutamiseks või temalt informatsiooni saamiseks toimiv
kanal.
Kavandatava meetme vajalikkust toetab ka asjaolu, et tegemist on kaalutlusõigusliku
keeldumisalusega.
See võimaldab hinnata iga juhtumit eraldi ning arvestada muu hulgas isikutevahelise suhte
tugevust, konkreetse välisriigi eripära ning võimaliku mõjutamise või survestamise ohu
olemasolu.
Mõõdukus
Meede on ka mõõdukas, kuna kontakt ise ei põhjusta automaatselt negatiivset otsust. Otsustaja
peab kasutama kaalutlusõigust ning seostama tuvastatud asjaolu juurdepääsuloa eesmärgi ja
julgeolekuriskiga. Määrava tähtsusega on just individuaalse kaalumise võimalus.
Järeldus punkti 30 kohta
Kavandatav muudatus on suunatud põhiseaduslikult legitiimse eesmärgi saavutamisele ning
võimaldab ennetada riigisaladuse kaitsele avalduvaid võimalikke julgeolekuriske.
Kuna muudatus näeb ette kaalutlusõigusliku keeldumisaluse ning võimaldab hinnata
konkreetseid asjaolusid, on põhiõiguste riive proportsionaalne ning seega on eelnõu punkt 30
on põhiseaduspärane. See ei võrdsusta teatamiskohustusega riigiga seotud isikuga suhtlemist
automaatselt julgeolekuohuga, vaid annab võimaluse arvestada seda ühe julgeolekuriski
näitajana konkreetses menetluses.
Selline individualiseeritud riskihindamine loob piisava tasakaalu PS §-dega 12, 26 ja 29
kaitstud õiguste ning riigi julgeoleku ja salastatud teabe kaitse vahel.
3. Eelnõu § 1 punkt 31 (viimase viie aasta Eestis elamise nõue)
Muudatuse põhiseaduslik eesmärk
Eelnõu § 1 punktiga 31 täiendatakse RSVS § 33 lõikega 5¹, mille kohaselt võib
julgeolekukontrolli teostav asutus jätta riigisaladusele juurdepääsuloa taotluse läbi vaatamata,
kui taotleja ei ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat.
Erand on ette nähtud riigiasutuse poolt pikaajalisse välislähetusse saadetud ametnikele ja
töötajatele.
Eelnõu punkt 31 puhul keskne küsimus julgeolekukontrolli tegelik teostatavus ja kontrollitava
informatsiooni piisavus.
Juurdepääsuloa menetlus saab oma eesmärki täita ainult juhul, kui julgeolekukontrolli teostajal
on võimalik koguda isiku kohta piisavat ja kontrollitavat informatsiooni. Julgeolekukontrolli
käigus kontrollitakse valdavalt viimase viie aasta jooksul isiku kohta kogutud andmeid.
Kui olulise osa isiku lähiminevikust moodustab viibimine jurisdiktsioonides, mille kohta Eesti
pädevatel asutustel puuduvad piisavad võimalused saada usaldusväärset ja kontrollitavat teavet,
tekib julgeolekukontrollis infolünk.
Julgeolekukontrolli eesmärk ei ole formaalselt „kontroll läbi viia“, vaid anda piisavalt
usaldusväärne alus otsustamaks, kas isikule võib usaldada riigisaladuse või salastatud
välisteabe.
Sellest seisukohast teenib punkt 31 otseselt sama eesmärki, mille RSVS § 1 seadusele tervikuna
annab: Eesti julgeoleku ja välissuhtlemise tagamist salastatud teabe kaitsmise kaudu.
Kavandatav muudatus ei näe ette automaatset taotluse läbi vaatamata jätmist. Kui taotleja
välisriigis elamise aja kohta on võimalik saada piisavalt usaldusväärseid andmeid, tuleb taotlust
sisuliselt menetleda.
Samuti tuleb arvestada taotleja võimalusega esitada ise julgeolekukontrolli läbiviimiseks
vajalikku teavet.
Võrdne kohtlemine
Kavandatav muudatus riivab eelkõige PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust. PS § 12 vaates
võivad erinevasse olukorda sattuda isikud sõltuvalt nende varasemast elukohast.
Erinev kohtlemine ei põhine aga hinnangul sellele, kas välismaal elamine on positiivne või
negatiivne asjaolu. Eristamise põhjus on julgeolekukontrolli teostamiseks vajaliku
informatsiooni kättesaadavus ja kontrollitavus.
See on juurdepääsuloa menetluse eesmärgiga objektiivselt seotud tunnus.
Kui riik ei saa isikut vajaliku informatsiooni puudumise tõttu piisavalt kontrollida, ei ole
kontrolli teostaja olukord võrreldav juhtumiga, kus kontrollimiseks vajalik informatsioon on
kättesaadav. Seetõttu ei ole erinev kohtlemine meelevaldne.
Piirang võib mõjutada eelkõige isikuid, kes on pikaajaliselt välisriigis õppinud, töötanud või
muul põhjusel elanud ning soovivad seejärel asuda Eestis tööle riigisaladusele juurdepääsu
eeldaval ametikohal.
Samas vähendab põhiõiguste riive intensiivsust asjaolu, et kavandatav muudatus annab
julgeolekukontrolli teostavale asutusele kaalutlusõiguse ning välisriigis elamine ei too
automaatselt kaasa taotluse läbi vaatamata jätmist.
Sobivus
Riigisaladuse kaitse ning julgeolekukontrolli usaldusväärsuse tagamine on põhiseaduslikult
legitiimsed eesmärgid.
Riigisaladusele juurdepääsu andmise eelduseks peab olema võimalus kontrollida isiku
usaldusväärsust. Kui julgeolekukontrolli teostaval asutusel ei ole võimalik koguda või
kontrollida selleks vajalikke andmeid, võib riigisaladusele juurdepääsu andmine põhjustada
põhjendamatuid julgeolekuriske.
Seetõttu on kavandatav meede sobiv, kuna võimaldab vältida olukorda, kus juurdepääsuloa
andmine otsustatakse puuduliku või kontrollimata teabe alusel .
Vajalikkus
Kavandatav regulatsioon võimaldab hinnata iga juhtumit eraldi ning välisriigis elamine ei ole
iseenesest piisav põhjus taotluse läbi vaatamata jätmiseks.
Kui julgeolekukontrolli teostaval asutusel on võimalik saada vajalikku teavet või kui taotleja
saab ise esitada piisavalt usaldusväärseid andmeid, ei ole taotluse läbi vaatamata jätmine
põhjendatud.
Selline lähenemine võimaldab arvestada konkreetseid asjaolusid ja piirata isiku õigusi üksnes
ulatuses, mis on vajalik riigisaladuse kaitse tagamiseks.
Taotluse läbi vaatamata jätmine on põhjendatud eelkõige olukorras, kus julgeolekukontrolli
läbiviimine ei ole objektiivselt võimalik või kus kogutud andmed ei võimalda hinnata isiku
usaldusväärsust piisava kindlusega.
Seega on meede vajalik, sest puuduvat usaldusväärset informatsiooni ei saa asendada oletusega,
et tuvastamata risk puudub.
Mõõdukus
Punkt 31 piirab küll isiku võimalust saada juurdepääsuluba, kuid tuleb taas arvestada kaitstava
õigushüve erakordset kaalu.
Riik ei keela isikul Eestis elada, töötada või üldiselt kutsetegevust valida. Piirang puudutab
spetsiifilist olukorda, kus töö või ülesande täitmine eeldab juurdepääsu teabele, mille kaitsmine
on seotud Eesti Vabariigi julgeolekuga.
Julgeolekukontrolli teostav asutus saab arvestada taotleja individuaalseid asjaolusid, sealhulgas
tema seotust Eestiga ja võimalusi koguda välisriigis elamise perioodi kohta vajalikku teavet.
Samuti tuleb arvestada, kas isikult on mõistlikult võimalik nõuda täiendavate andmete
esitamist.
Eelnevat arvesse võttes on meede mõõdukas.
Järeldus punkti 31 kohta
Viieaastast elamise tingimust tuleb käsitada mitte isiku lojaalsust puudutava presumptsioonina,
vaid julgeolekukontrolli usaldusväärsuse tagamise vahendina.
Selliselt mõistetuna põhineb erinev kohtlemine objektiivsel ja juurdepääsuloa menetluse
eesmärgiga vahetult seotud asjaolul. Punktist 31 tulenev võimalik PS §-de 12 ja 29 riive on
seetõttu põhiseaduslikult õigustatav.
Kokkuvõte
Eelnõu § 1 punktides 28, 30 ja 31 sätestatud piirangute ühine eesmärk on tagada riigisaladuse
kaitse ning selle kaudu Eesti Vabariigi julgeolek ja välissuhtlemine. Tegemist on põhiõiguste
piiranguid õigustava eriti kaaluka põhiseadusliku väärtusega. Meetmed on eesmärgi
saavutamiseks sobivad, sest võimaldavad vältida riigisaladusele juurdepääsu andmist
olukorras, kus esineb kõrgendatud julgeolekurisk, või olukorras, kus sellise riski esinemist ei
ole võimalik piisava usaldusväärsusega kontrollida.
Meetmete intensiivsus on diferentseeritud vastavalt riski laadile. Teatamiskohustusega
välisriigi kodakondsusest tuleneva püsiva õigusliku seose korral kohaldatakse kohustuslikku
keeldumisalust. Teatamiskohustusega välisriigis elava lähedasega suhtlemine ei too seevastu
automaatselt kaasa juurdepääsuloast keeldumist, vaid selle tähendust hinnatakse konkreetse
julgeolekukontrolli raames. Samuti ei ole viimase viie aasta jooksul Eestis püsiva elamise nõue
absoluutne juurdepääsuloa saamise tingimus, vaid taotluse läbivaatamata jätmine jääb
julgeolekukontrolli teostava asutuse kaalutlusotsuseks ning on põhjendatud eeskätt juhul, kui
taotleja tausta ei ole võimalik piisava usaldusväärsusega kontrollida.
Sellest tulenevalt on punktides 30 ja 31 sätestatud abinõud mõõdukad ning jätavad
individuaalsete asjaolude arvestamiseks vajaliku kaalutlusruumi. Punktis 28 sätestatud abinõu
riive on intensiivsem, sest tegemist on kohustusliku keeldumisalusega. Piirangut õigustab
riigisaladuse eriline kaitsevajadus ja sellest tulenev vajadus rakendada juurdepääsuõiguse
andmisel kõrgendatud ettevaatusstandardit. Normi kõige intensiivsem toime võib avalduda
Eesti kodaniku suhtes, kes on teatamiskohustusega välisriigi kodakondsuse omandanud sünniga
ja kellel ei ole tegelikku võimalust sellest loobuda. Seda asjaolu tuleb käsitada sätte
põhiseaduspärasuse piirjuhtumina. Eelnõu koostajate hinnangul ei kaalu see siiski üles riigi
julgeoleku ja riigisaladuse kaitse eesmärki sellise eriti tundliku õigussuhte puhul nagu
riigisaladusele juurdepääsu andmine.
Kokkuvõttes saab järeldada, et eelnõu punktid 28, 30 ja 31 on PS §-des 11, 12, 26 ja 29
sätestatud nõuetega kooskõlas.
Vaatamata eeltoodule leiame, et võimalik on muuta eelnõu punkti 28 ka selliselt, et võimaldada
topeltkodakondsuse olemasolul individuaalset riskihindamist, s.o lisada keeldumisalus § 32
lõikesse 2.
Seega, RSVS-is võib teha eelnõu p 28 asemel järgmised muudatused:
x) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus“;
x) paragrahvi 32 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:
22) kellel on mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on sellise välisriigi kodakondsus, mille
kohta kehtib teatamiskohustus.“;
See alternatiivne ettepanek leevendab märkimisväärselt riive intensiivsust, misläbi on meede
selgelt proportsionaalne.
Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502
Hr Ando Kiviberg
Riigikogu põhiseaduskomisjon 04.11.2026 nr 5-1/26/2-16
Lossi plats 1a
Põhiseaduspärasuse analüüsi esitamine eelnõu 920 SE juurde
Austatud esimees
Põhiseaduskomisjoni menetluses on riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE). Põhiseaduskomisjon palus Kaitseministeeriumil kui eelnõu koostajal koostada eelnõu punktide 28, 30 ja 31 osas põhiseaduspärasuse ananlüüs.
Kaitseministeerium esitab eelnõu 920 SE nimetatud punktide põhiseaduspärause analüüsi, mis on koostatud koostöös Siseministeeriumiga, sest vastavate sätete ettepaneku esitas Siseministeerium eelnõu kooskõlastamise käigus.
Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Martin Herem minister Lisad: Põhiseaduspärasuse analüüs
Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502
Hr Ando Kiviberg
Riigikogu põhiseaduskomisjon 04.11.2026 nr 5-1/26/2-16
Lossi plats 1a
Põhiseaduspärasuse analüüsi esitamine eelnõu 920 SE juurde
Austatud esimees
Põhiseaduskomisjoni menetluses on riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (920 SE). Põhiseaduskomisjon palus Kaitseministeeriumil kui eelnõu koostajal koostada eelnõu punktide 28, 30 ja 31 osas põhiseaduspärasuse ananlüüs.
Kaitseministeerium esitab eelnõu 920 SE nimetatud punktide põhiseaduspärause analüüsi, mis on koostatud koostöös Siseministeeriumiga, sest vastavate sätete ettepaneku esitas Siseministeerium eelnõu kooskõlastamise käigus.
Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Martin Herem minister Lisad: Põhiseaduspärasuse analüüs