Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 186

Tallinn, Toompea Teisipäev, 27. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 14.48

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Helir-Valdor Seeder, Andrus

Seeme (Pipi-Liis Siemanni asendusliige), Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Lauri Läänemets ja Evelin Poolamets

Kutsutud: Justiits- ja digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna korruptsiooniennetuse

poliitika tiimijuht Kätlin-Chris Kruusmaa; Rahandusministeeriumi asekantsler Karin

Madisson; Rahandusministeeriumi riigi osaluspoliitika ja riigihangete osakonna juhataja

Tarmo Porgand (1. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele

riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete majanduslike huvide suurema läbipaistvuse

tagamiseks“ (953 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

2. Jaak Valge, Leo Kunnase ja Helir-Valdor Seederi algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra

seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (978 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi

Valitsusele riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete majanduslike huvide

suurema läbipaistvuse tagamiseks“ (953 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ja selgitas, et käesoleva eelnõuga soovitakse teha Vabariigi

Valitsusele ettepanek töötada välja ning esitada vajalikud õigusaktide muudatused, millega

kehtestatakse riigi osalusega äriühingute nõukogu liikmetele majanduslike huvide

deklaratsiooni esitamise kohustus ning tagataks deklaratsioonide avalikustamine seaduses

sätestatud korras. Ta andis eelnõu tutvustamiseks sõna Helir-Valdor Seederile.

Helir-Valdor Seeder juhtis esmalt tähelepanu terminoloogilisele ebatäpsusele: eelnõus

kasutatud väljend „majanduslike huvide deklaratsioon“ tuleks menetluse käigus asendada

2

kehtivas õiguses kasutatava terminiga „huvide deklaratsioon“. Praegu otsustab minister,

milliste tema valitsemisala riigi osalusega äriühingute juhtorgani liikmed peavad huvide

deklaratsiooni esitama. Seetõttu on ministeeriumide ja äriühingute praktika ebaühtlane ning

puudub terviklik ülevaade sellest, kus deklaratsioone nõutakse ja kus mitte. Tema hinnangul

tuleks praegune olukord valitsemisalade kaupa kaardistada. Eelnõu käsitleb eelkõige nõukogu

liikmeid, kes esindavad äriühingus omanikku ja osalevad riigi vara juhtimises. Deklaratsiooni

esitamise kohustus peaks laienema kõigi riigi osalusega äriühingute nõukogu liikmetele,

olenemata ettevõtte suurusest või olulisusest. Ühtne nõue tagaks võrdse kohtlemise ega jätaks

kohustuse kehtestamist ministri kaalutlusotsuseks. Samuti pidas ta põhjendatuks analüüsida,

kas nõue peaks laienema juhatuse liikmetele, kuna seadus käsitleb laiemalt juhtorganeid.

Korruptsioonivastane erikomisjon on küsimust varem käsitlenud, kuid sellele ei ole tema

teada järgnenud sisulisi muudatusi. Ta möönis, et huvide avaliku deklareerimise kohustus

võib raskendada inimeste leidmist riigi äriühingute nõukogudesse. Tema hinnangul kinnitab

see vastuväide siiski nõude vajalikkust: kui inimene ei soovi oma huve avalikustada, on

küsitav, kas ta peaks osalema riigi vara juhtimises. Riigikogu ei peaks üksikasjalikku

lahendust ise ette kirjutama. Selle asemel tuleks teha Vabariigi Valitsusele ettepanek

analüüsida senist praktikat, kaaluda nõude kohaldamisala ja valmistada ette terviklik eelnõu,

mis tagaks kogu riigis ühtse lähenemise.

Ando Kiviberg andis sõna Vabariigi Valitsuse esindajatele.

Kätlin-Chris Kruusmaa selgitas, et huvide deklaratsioonide esitamise süsteem on

reguleeritud korruptsioonivastases seaduses. Riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega

äriühingu juhtorgani liikmetele deklaratsiooni esitamise kohustuse kehtestamise otsustab

olenevalt äriühingust minister või kohaliku omavalitsuse volikogu. Enne kohustuse

kehtestamist tuleb hinnata selle vajalikkust ja korruptsiooniriski. Korruptsioonivastase

seaduse § 13 lõike 3 kohaselt saab kohustuse kehtestada juhul, kui korruptsiooniohu

vältimiseks puuduvad tõhusamad vahendid. Deklaratsiooni esitamine riivab intensiivselt

eraelu, sest registrisse kantakse ulatuslikud andmed deklarandi vara ja tema lähedaste kohta,

kuigi lähedaste andmeid avalikult ei avaldata. Selle tõttu on seni eelistatud riskipõhist, mitte

kõigile ühetaoliselt rakenduvat lähenemist. Tema sõnul oli registrisse kantud nõukogu liikme

ametinimetusega 356 deklaratsiooni esitajat. See arv ei hõlma siiski üksnes riigi osalusega

äriühingute nõukogu liikmeid, vaid ka kohalike omavalitsuste äriühingute ja sihtasutuste

nõukogu liikmeid. Lisaks võivad registris olla juhatuse liikmed, mistõttu ei näita arv üksnes

eelnõu sihtrühma suurust. Ta kinnitas, et ministeeriumide praktika on väga erinev: mõnes

valitsemisalas rakendatakse deklareerimiskohustust ulatuslikumalt, teises üldse mitte. Näiteks

Kliimaministeeriumil on mitu osalusega äriühingut, kuid praegu pole ühelegi nende nõukogu

liikmele huvide deklaratsiooni esitamise kohustust pandud. Ministeerium analüüsib siiski

olukorda, hindab riske ja võib vajaduse korral kohustuse kehtestada. Ta möönis seega

ebaühtlase praktika olemasolu, kuid märkis, et Vabariigi Valitsus ei olnud veel kujundanud

seisukohta, mille kohaselt tuleks kehtestada kõigile nõukogu liikmetele üldine

deklareerimiskohustus.

Tarmo Porgand tõi riigi osalusega äriühingute senise praktika kohta näiteid.

Rahandusministeerium on kehtestanud huvide deklaratsiooni esitamise kohustuse Eesti

Energia kontserni juhatuse ja nõukogu liikmetele, sealhulgas tütarühingute tasandil, ning Riigi

Kinnisvara AS-i juhatuse ja nõukogu liikmetele. Seega on olemas praktika, mille kohaselt

hõlmab kohustus lisaks nõukogule ka juhatust. Tema sõnul vaatavad suuremad riigi osaluste

3

valitsejad ehk Kliimaministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning Majandus-

ja Kommunikatsiooniministeerium praegu oma senist praktikat üle ja hindavad riske.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on deklaratsiooni esitamise

kohustus kehtestatud Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse ning Tallinna Teaduspark

Tehnopoli puhul. Samal ajal kaalutakse nõude rakendamist teistelegi sihtasutustele. Nõukogu

liikmete võimalikke huvide konflikte kontrollitakse ka siis, kui neile ei ole

korruptsioonivastase seaduse alusel huvide deklaratsiooni esitamise kohustust kehtestatud.

Enne inimese nõukogu liikme kandidaadiks esitamist hindab nimetamiskomitee, kas tal võib

konkreetse äriühinguga seoses esineda huvide konflikt. Hindamisel kasutatakse

riigivaraseaduse alusel esitatavaid andmeid, mis on sisult sarnased huvide deklaratsioonis

avaldatavate andmetega. Pärast nimetamiskomitee kontrolli peab ka osalust valitsev

ministeerium või minister enne kandidaadi nimetamise otsuse allkirjastamist veenduma, et

hinnang huvide konflikti puudumise kohta on põhjendatud. Tema sõnul on need täiendavad

igapäevased meetmed, millega huvide konflikti ennetatakse sõltumata formaalsest

deklareerimiskohustusest.

Karin Madisson lisas, et äriühingutel on juba seadusest tulenev kohustus rakendada

sisekontrollimeetmeid ja pidevalt jälgida huvide konfliktide vältimist. Selleks kasutatakse

muu hulgas siseauditi funktsiooni ning seotud isikutega tehtud tehingute avaldamist

majandusaasta aruandes. Seega rakendatakse korruptsiooni- ja huvide konflikti riskide

maandamiseks mitut meedet ka huvide deklaratsioonide avalikustamisest sõltumata. Tema

hinnangul tuleb kaaluda, kas huvide deklaratsioonide täielik avalikustamine aitab

korruptsiooniriski vähendada sedavõrd, et see õigustaks isiku eraelu intensiivset riivet.

Deklaratsioon võib teha kõigile kättesaadavaks ka sellised eraelulised andmed, millel puudub

seos konkreetse äriühingu juhtimise või korruptsiooniohuga. Ta tõi näitena, et inimese seos

koerte varjupaigaga ei pruugi mõjutada tema tegevust Eesti Energia juhatuse või nõukogu

liikmena, kuid selle avalikustamine võib siiski riivata tema eraelu. Samuti võib ulatuslik

avalikustamiskohustus vähendada heade kandidaatide valmisolekut asuda riigi osalusega

äriühingu nõukogu liikmeks. Ta viitas Riigikontrolli varasemale raportile, mille järgi ei pruugi

avalikustamine aidata tuvastada halbade kavatsustega isikuid, kuid võib avalikustamisnõude

tõttu peletada sobivaid kandidaate eemale. Kokkuvõttes leidis ta, et korruptsiooniriske juba

maandatakse vähem riivavate sisekontrolli- ja aruandlusmeetmetega. Seetõttu on küsitav, kas

deklaratsioonide üldine avalikustamine annaks riskide vähendamisel tegelikku lisaväärtust;

tema hinnangul pigem mitte.

Helir-Valdor Seeder märkis, et nõustub ministeeriumide esindajate kirjeldatud

riskihindamise, sisekontrolli ja muude korruptsiooniohtu maandavate meetmete

vajalikkusega. Tema sõnul tulebki valitsusel kaaluda, milline lahendus oleks põhjendatud ja

proportsionaalne. Ta rõhutas siiski, et eelnõu eesmärk ei piirdu korruptsiooniohu

vähendamisega. Sama oluline on avalikkusele suunatud läbipaistvus, kus riigivõimu

teostamine ning riigi vara kasutamine ja käsutamine peavad olema avalikkuse jaoks

kontrollitavad. Olemasolevad sisemised kontrollimeetmed võivad riske maandada, kuid need

ei asenda avalikku huvide deklareerimist. Tema hinnangul võivad mõjukate riigi sihtasutuste

ning riigi osalusega äriühingute juhatuse ja nõukogu liikmed riigi raha ja vara kasutamist

mõjutada suuremal määral kui Riigikogu lihtliige. Seetõttu pidas ta ebaproportsionaalseks

olukorda, kus Riigikogu liikme huvide deklaratsioon on avalik, kuid märkimisväärse varalise

otsustusõigusega äriühingu või sihtasutuse juhtorgani liikme deklareerimiskohustus puudub

või sõltub valikulisest otsusest. Seega on avalikustamise nõue avaliku vara juhtimisega

4

kaasnev põhjendatud vastutus. Kui kandidaat ei ole valmis oma huve avalikult deklareerima,

ei pruugi ta olla tema hinnangul riigi äriühingu või sihtasutuse juhtorganisse sobivaim

inimene.

Karin Madisson nõustus põhimõtteliselt vajadusega tagada kontroll riigi vara kasutamise üle,

kuid leidis, et eraldi tuleks kaaluda, kellel peaks olema juurdepääs huvide deklaratsioonides

sisalduvatele andmetele. Tema hinnangul ei pea deklaratsioonid olema tingimata piiranguteta

kättesaadavad kogu avalikkusele. Võimaliku vahepealse lahendusena pakkus ta, et andmetele

võiksid ligi pääseda avaliku vara kasutamise üle sisulist järelevalvet tegevad isikud või

asutused, ühe võimalusena näiteks Riigikogu liikmed. Seega võiks deklaratsioonide

andmekogu olla täieliku avalikustamise asemel osaliselt avalik või piiratud juurdepääsuga.

Selline lahendus võimaldaks teha järelevalvet, vähendades samal ajal deklarantide eraelu

riivet.

Kätlin-Chris Kruusmaa täpsustas, et kehtiva süsteemi kohaselt on huvide deklaratsioonid

küll avalikud, kuid nendega tutvumine on jälgitav. Deklaratsiooni vaatamiseks tuleb kasutajal

sisse logida ning vaatamisest jääb jälg. Seetõttu ei pruugi pelgalt uudishimust

deklaratsioonidega tutvujate osakaal olla kuigi suur. Mõni aasta tagasi vaadati riigi osaluse

või mõjuga sihtasutused tervikuna üle ning selle tulemusena laiendati huvide deklaratsiooni

esitamise kohustust nende nõukogu liikmetele märkimisväärselt. Ta pakkus üldise

kohustusliku deklareerimisnõude alternatiivina välja riigi osalusega äriühingute süsteemse

ülevaatamise. Selle käigus tuleks hinnata iga äriühingu ja juhtorgani korruptsiooniriske ning

otsustada põhjendatult, millistele isikutele on deklaratsiooni esitamise kohustuse kehtestamine

vajalik.

Ando Kiviberg märkis, et õigus- ja analüüsiosakonna hinnangul eeldab eelnõu vastuvõtmine

Riigikogu koosseisu häälteenamust (PS § 103 lg 2), kuna algatada tuleb õigusaktide

muudatused. Hinnang on eelnõu kaardil. Tatänas külalisi ning tegi ettepaneku teha

menetlusotsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17.11.2026

(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme,

Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

1.2. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge (konsensus:

Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Timo

Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

2. Jaak Valge, Leo Kunnase ja Helir-Valdor Seederi algatatud Riigikogu kodu- ja

töökorra seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (978 SE) esimese

lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg andis sõna Jaak Valgele eelnõu tutvustamiseks.

Jaak Valge selgitas, et eelnõu eesmärk on tugevdada parlamentarismi ning Riigikogu

võimalusi parlamentaarse kontrolli teostamisel täitevvõimu üle. Riigikogul on küll õigus

täitevvõimu kontrollida, kuid selle õiguse tõhusaks teostamiseks puuduvad praegu piisavad

vahendid. Eelnõu ei lähtu koalitsiooni ja opositsiooni ega poliitiliste maailmavaadete

5

vastandusest, vaid selle eesmärk on tugevdada Riigikogu kui institutsiooni

kontrollivõimekust. Tema sõnul sõltub komisjonide kontrolli tõhusus praegu olulisel määral

kontrollitava koostöövalmidusest. Eelnõuga kavandatakse kolme põhilist muudatust. Esiteks

antakse Riigikogu erikomisjonidele uurimiskomisjonidega sarnasemad õigused. Praegu

võivad nii eri- kui ka uurimiskomisjonid isikuid komisjoni ette kutsuda ja dokumente nõuda,

kuid komisjonide õigused tulenevad erinevatest seadustest ning erikomisjonide puhul ei ole

kohustused ja nende täitmist tagavad mehhanismid piisavalt selgelt sätestatud. Eelnõuga

antakse erikomisjonidele selgem õigus nõuda oma ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid ja

dokumente. See õigus ei ole piiramatu ning komisjon saab nõuda üksnes selliseid andmeid ja

dokumente, mis on vajalikud tema ülesannete täitmiseks. Teiseks muudetakse tegelikult

rakendatavaks vastutus Riigikogu komisjoni töö takistamise eest. Riigikogu kodu- ja töökorra

seadus võimaldab praegu karistada uurimiskomisjoni töö takistamist rahatrahviga, sealhulgas

juhul, kui isik jätab mõjuva põhjuseta komisjoni ette ilmumata, ei esita nõutud dokumente,

keeldub selgituste andmisest või küsimustele vastamisest. Kehtivat karistusnormi ei ole aga

olnud võimalik praktikas rakendada, sest seaduses ei ole määratud kohtuvälist menetlejat.

Probleem ei ole uus ning selle lahendamiseks on eelnõusid esitatud ka varem. Käesoleva

eelnõuga tehakse ettepanek määrata kohtuväliseks menetlejaks Riigikogu Kantselei. Ta

põhjendas valikut sellega, et parlamentaarse kontrolli objektiks on täitevvõimu tegevus ning

seetõttu ei oleks kohane, kui näiteks valitsusasutuse või ministeeriumi esindaja toime pandud

rikkumise menetlemine sõltuks teisest täitevvõimuasutusest. Riigikogu Kantselei määramine

kohtuväliseks menetlejaks ei anna komisjoni poliitilisele enamusele õigust isikuid oma

äranägemise järgi karistada. Väärteomenetlus toimuks seaduses sätestatud korras, kohaldades

kõiki menetluslikke tagatisi ning tagades muu hulgas võimaluse tehtud otsus kohtus

vaidlustada. Tema hinnangul oleks muudatusel ka preventiivne mõju, sest teadmine reaalselt

rakendatavast sanktsioonist võiks vähendada komisjoni töö takistamise juhtumeid.

Menetlusülesannete täitmiseks oleks tema sõnul võimalik vajaduse korral anda Riigikogu

Kantselei ametnikule asjakohane väljaõpe. Kolmandaks nähakse eelnõuga ette

kriminaalvastutus Riigikogu uurimis- või erikomisjonile teadvalt valeütluste andmise eest.

Praegu ei ole komisjonile teadvalt valeandmete esitamise eest ette nähtud samaväärset

erivastutust nagu näiteks kohtumenetluses valeütluste andmise korral. Seejuures võivad

komisjonile antavad valeütlused puudutada olulisi küsimusi, sealhulgas riigi julgeolekut või

suuremahulist korruptsiooni. Kavandatav vastutus puudutaks üksnes teadvalt valeütluste

andmist, mitte eksimist või ebatäpsust. Selline regulatsioon ei oleks rahvusvaheliselt

pretsedenditu ning parlamentaarse kontrolli raames on valeütluste andmise eest vastutus ette

nähtud muu hulgas Saksamaal ja Prantsusmaal. Muudatuse eesmärk on seega lähendada

Riigikogu parlamentaarse kontrolli võimalusi teiste parlamentaarsete riikide praktikatele. Ta

selgitas ka kavandatava menetluse praktilist korraldust. Komisjoni ette kutsutud isikut

hoiatataks valeütluste andmise eest ning talle selgitataks tema õigusi ja kohustusi. Ütlused

fikseeritaks protokollis ja säilitataks salvestis. Võimaliku teadvalt valeütluse ilmnemisel ei

otsustaks karistamise üle Riigikogu komisjon ise, vaid edastaks dokumendid ja muud

asjakohased tõendid kuriteoteatena politseile või prokuratuurile. Pädev uurimisasutus

otsustaks seejärel kriminaalmenetluse alustamise ja edasise menetluse üle. Ta viitas

lõpetuseks endise riigiprokuröri Margus Kurmi avaldatud raportile, milles on käsitletud Eesti

kriminaal- ja justiitssüsteemi struktuurseid puudusi ning juhitud tähelepanu parlamentaarse

kontrolli puudustele.

Ando Kiviberg küsis, miks on eelnõus kavandatud määrata Riigikogu komisjoni töö

takistamisega seotud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks Riigikogu Kantselei. Ta märkis, et

6

uurimiskomisjonil on juba kehtiva õiguse kohaselt võimalik määrata komisjoni töö

takistamise eest rahatrahv, kuid puudub tõhus mehhanism määratud trahvi sundtäitmiseks

juhul, kui isik trahvi vabatahtlikult ei tasu. Tema hinnangul on kehtiv lahendus seetõttu poolik

ning ka trahvi sissenõudmise küsimus tuleks lahendada. Kuna tegemist on parlamentaarse

tööorgani otsustega, võiks nende jõustamisel olla roll kohtul, kes hindaks sanktsiooni

põhjendatust ja teeks täitmisele kuuluva otsuse, mille saaks seejärel täitur sundtäita. Ta küsis,

miks on eelnõu algatajad eelistanud sellisele lahendusele Riigikogu Kantselei määramist

kohtuväliseks menetlejaks.

Jaak Valge vastas, et eelnõu koostamisel ei leitud Riigikogu Kantseleile sobivamat

institutsiooni, kellele kohtuvälise menetleja ülesanne anda. Väärteomenetluses määrab

karistuse kohtuväline menetleja ning kohus ei osale menetluses enne võimalikku

vaidlustamist. Menetlusalusel isikul on õigus kohtuvälise menetleja otsus kohtus vaidlustada.

Tema hinnangul oleksid kõnealused väärteod üldjuhul lihtsad, sest hinnata tuleks näiteks seda,

kas isik jättis komisjoni ette ilmumata, keeldus küsimustele vastamast või muul viisil seaduses

sätestatud kohustust täitmast. Seetõttu ei eeldaks nende väärtegude menetlemine tema

hinnangul Riigikogu Kantseleilt ulatusliku eripädevuse loomist ning vajalikud teadmised

oleks võimalik anda asjaomasele ametnikule täiendava väljaõppega. Ka talle tundus esialgu

Riigikogu Kantselei määramine kohtuväliseks menetlejaks ebatavalise lahendusena. Ta

kordas siiski, et eelnõu koostamisel ei leitud sobivamat institutsiooni, kuid parema lahenduse

olemasolul ei oleks põhjust Riigikogu Kantselei kui kohtuvälise menetleja valikust kinni

hoida.

Ando Kiviberg kommenteeris, et Riigikogu põhiseaduskomisjon töötas 2017. aastal välja

eelnõu kavandi, milles pakuti tema hinnangul kõnealuse olukorra lahendamiseks adekvaatne

regulatsioon. Seda oleks võimalik praeguse eelnõu menetlemisel võrdluseks kasutada.

Hanno Pevkur küsis, kas eelnõu kohaselt oleks Riigikogu komisjonil õigus kutsuda

komisjoni ette mitte üksnes valitsuse liikmeid ja teisi täitevvõimu esindajaid, vaid ka muid

isikuid, ning kas komisjoni kutse eiramisel võiks neile järgneda rahatrahv. Samuti küsis ta,

kas komisjoni ette ilmunud isikule võiks teadvalt valeütluste andmise korral järgneda

kriminaalvastutus. Kavandatud regulatsioon võimaldaks Riigikogu komisjonil kutsuda enda

ette valitsuse liikmeid ning kohaldada nende suhtes komisjoni töö takistamise korral

sanktsioone. Ta juhtis sellega seoses tähelepanu põhiseadusest tulenevale võimude lahususe

põhimõttele.

Jaak Valge vastas, et võimude lahususe põhimõte kehtib ka teistes parlamentaarsetes riikides,

kus parlamendil on kavandatava regulatsiooniga sarnased kontrollivõimalused. Ta nõustus, et

seaduse toimivust tuleb hinnata ka harva esinevate juhtumite puhul. Kui eri- või

uurimiskomisjon kutsub valitsuse liikme komisjoni ette ning valitsuse liige keeldub mõjuva

põhjuseta ilmumast olukorras, kus sellise kohustuse täitmata jätmise eest on ette nähtud

sanktsioon, tooks see tõenäoliselt kaasa olulise poliitilise probleemi ja kahjustaks asjaomase

valitsuse liikme mainet. Seetõttu pidas ta sellise olukorra tekkimist praktikas

vähetõenäoliseks. Kavandatavate sanktsioonide eesmärk on eelkõige preventiivne ehk tagada

juba nende olemasoluga, et komisjoni ette kutsutud isikud täidaksid oma kohustusi ning

sanktsioone ei oleks praktikas vaja rakendada.

Hanno Pevkur leidis, et Riigikogul on parlamentaarse kontrolli kõrval kohustus kaitsta

7

demokraatlikku riigikorraldust ning vältida selliste volituste loomist, mida Riigikogu

komisjonid võiksid kuritarvitada. Ta juhtis tähelepanu sellele, et erikomisjonide hulka kuulub

muu hulgas julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon ning erikomisjonide juhtimine võib

poliitiliste kokkulepete tulemusel kuuluda opositsioonile. Küsimust tuleb käsitleda sõltumata

sellest, millised erakonnad kuuluvad parajasti koalitsiooni või opositsiooni. Tema hinnangul

ei tohiks tekkida olukorda, kus erikomisjon saaks kavandatavale regulatsioonile tuginedes

isikuid komisjoni ette kutsuda ning nende ilmumata jätmise korral algatada nende suhtes

sanktsiooni kohaldamise. Näitena tõi ta olukorra, kus julgeolekuasutuste järelevalve

erikomisjon kutsub komisjoni ette Kaitsepolitseiameti peadirektori, kes keeldub ilmumast,

mille järel järgneks talle komisjoni töö takistamise eest rahatrahv. Sellisel kujul kavandatud

regulatsiooniga kaasnevaid riske ei ole piisavalt maandatud, mistõttu kutsus ta üles eelnõu

sellisel kujul mitte toetama ega menetlemisega edasi minema.

Jaak Valge kommenteeris, et Eesti on parlamentaarne riik ning parlamentaarse

riigikorralduse toimimiseks on vajalik tõhus parlamentaarne kontroll. Parlamentaarset

kontrolli ei saa pidada tõhusaks, kui kontrollitaval on võimalik seda eirata. Eelnõuga

kavandatavad võimalused ei ole uudsed, vaid sarnaseid parlamentaarse kontrolli mehhanisme

kasutatakse ka teistes riikides.

Ando Kiviberg küsis, miks on eelnõu algatajad pidanud vajalikuks laiendada kavandatavat

regulatsiooni lisaks uurimiskomisjonidele ka erikomisjonidele. Uurimiskomisjonide kehtivad

pädevused ja õigused on praegu osaliselt puudulikud ning nende terviklikum reguleerimine on

põhjendatud. Ta soovis aga selgitust, millistel kaalutlustel on eelnõus otsustatud anda

vastavad täiendavad õigused ja võimalused ka erikomisjonidele.

Jaak Valge vastas, et erikomisjonid tegelevad muu hulgas riigi seisukohalt oluliste

küsimustega, sealhulgas korruptsiooniga seotud teemadega, mistõttu peab neil olema oma

ülesannete täitmiseks piisav kontrollivõimekus. Praktikas on esinenud olukordi, kus

erikomisjoni töö on takistatud seetõttu, et komisjoni kutsutud isik ei ole kohale ilmunud.

Sellest tulenevalt on eelnõus peetud põhjendatuks anda erikomisjonidele kõnealuses osas

uurimiskomisjonidega samaväärsed õigused.

Helir-Valdor Seeder leidis, et eelnõu ei vähenda võimude lahusust, vaid tugevdab seda

tõhusama parlamentaarse kontrolli kaudu täitevvõimu üle. Tema hinnangul on eri- ja

uurimiskomisjonide ülesanded sarnased, kuna mõlemad täidavad eeskätt kontrolli- ja

järelevalvefunktsiooni, mille teostamiseks on vaja võimalust isikuid ära kuulata, asjaolusid

uurida ning andmeid nõuda. Seetõttu pidas ta põhjendatuks anda erikomisjonidele

uurimiskomisjonidega sarnased õigused. Ta ei pidanud põhjendatuks kartust, et erikomisjonid

võiksid hakata uusi õigusi kuritarvitama. Senises praktikas ei ole sellist probleemi tekkinud ka

opositsiooni juhitud erikomisjonides. Erikomisjonide koosseis ja juhtimine põhinevad

poliitilistel kokkulepetel ning Riigikogu enamusel on võimaliku kuritarvitamise korral

võimalik nende moodustamise põhimõtteid muuta. Seetõttu ei näinud ta kavandatavas

regulatsioonis ohtu demokraatiale.

Hanno Pevkur küsis, kas Vabariigi Valitsus on eelnõu kohta arvamuse esitanud.

Jaak Valge vastas, et tegemist on Riigikogu enda töökorra kehtestamisega, millele Vabariigi

Valitsus ei saa ega tohigi anda oma arvamust.

8

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10.11.2026 (konsensus: Ants Frosch,

Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Helir-Valdor Seeder, Timo Suslov, Tanel Tein,

Jaak Valge).

2.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 4: Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Timo Suslov,

Tanel Tein; vastu 3: Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 1: Ando

Kiviberg).

2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni aseesimees Ants Frosch

(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Helir-Valdor Seeder,

Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

3. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 186

Tallinn, Toompea Teisipäev, 27. oktoober 2026

Algus 14.00, lõpp 14.48

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Helir-Valdor Seeder, Andrus

Seeme (Pipi-Liis Siemanni asendusliige), Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Lauri Läänemets ja Evelin Poolamets

Kutsutud: Justiits- ja digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna korruptsiooniennetuse

poliitika tiimijuht Kätlin-Chris Kruusmaa; Rahandusministeeriumi asekantsler Karin

Madisson; Rahandusministeeriumi riigi osaluspoliitika ja riigihangete osakonna juhataja

Tarmo Porgand (1. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele

riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete majanduslike huvide suurema läbipaistvuse

tagamiseks“ (953 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

2. Jaak Valge, Leo Kunnase ja Helir-Valdor Seederi algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra

seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (978 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku tegemine Vabariigi

Valitsusele riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete majanduslike huvide

suurema läbipaistvuse tagamiseks“ (953 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ja selgitas, et käesoleva eelnõuga soovitakse teha Vabariigi

Valitsusele ettepanek töötada välja ning esitada vajalikud õigusaktide muudatused, millega

kehtestatakse riigi osalusega äriühingute nõukogu liikmetele majanduslike huvide

deklaratsiooni esitamise kohustus ning tagataks deklaratsioonide avalikustamine seaduses

sätestatud korras. Ta andis eelnõu tutvustamiseks sõna Helir-Valdor Seederile.

Helir-Valdor Seeder juhtis esmalt tähelepanu terminoloogilisele ebatäpsusele: eelnõus

kasutatud väljend „majanduslike huvide deklaratsioon“ tuleks menetluse käigus asendada

2

kehtivas õiguses kasutatava terminiga „huvide deklaratsioon“. Praegu otsustab minister,

milliste tema valitsemisala riigi osalusega äriühingute juhtorgani liikmed peavad huvide

deklaratsiooni esitama. Seetõttu on ministeeriumide ja äriühingute praktika ebaühtlane ning

puudub terviklik ülevaade sellest, kus deklaratsioone nõutakse ja kus mitte. Tema hinnangul

tuleks praegune olukord valitsemisalade kaupa kaardistada. Eelnõu käsitleb eelkõige nõukogu

liikmeid, kes esindavad äriühingus omanikku ja osalevad riigi vara juhtimises. Deklaratsiooni

esitamise kohustus peaks laienema kõigi riigi osalusega äriühingute nõukogu liikmetele,

olenemata ettevõtte suurusest või olulisusest. Ühtne nõue tagaks võrdse kohtlemise ega jätaks

kohustuse kehtestamist ministri kaalutlusotsuseks. Samuti pidas ta põhjendatuks analüüsida,

kas nõue peaks laienema juhatuse liikmetele, kuna seadus käsitleb laiemalt juhtorganeid.

Korruptsioonivastane erikomisjon on küsimust varem käsitlenud, kuid sellele ei ole tema

teada järgnenud sisulisi muudatusi. Ta möönis, et huvide avaliku deklareerimise kohustus

võib raskendada inimeste leidmist riigi äriühingute nõukogudesse. Tema hinnangul kinnitab

see vastuväide siiski nõude vajalikkust: kui inimene ei soovi oma huve avalikustada, on

küsitav, kas ta peaks osalema riigi vara juhtimises. Riigikogu ei peaks üksikasjalikku

lahendust ise ette kirjutama. Selle asemel tuleks teha Vabariigi Valitsusele ettepanek

analüüsida senist praktikat, kaaluda nõude kohaldamisala ja valmistada ette terviklik eelnõu,

mis tagaks kogu riigis ühtse lähenemise.

Ando Kiviberg andis sõna Vabariigi Valitsuse esindajatele.

Kätlin-Chris Kruusmaa selgitas, et huvide deklaratsioonide esitamise süsteem on

reguleeritud korruptsioonivastases seaduses. Riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega

äriühingu juhtorgani liikmetele deklaratsiooni esitamise kohustuse kehtestamise otsustab

olenevalt äriühingust minister või kohaliku omavalitsuse volikogu. Enne kohustuse

kehtestamist tuleb hinnata selle vajalikkust ja korruptsiooniriski. Korruptsioonivastase

seaduse § 13 lõike 3 kohaselt saab kohustuse kehtestada juhul, kui korruptsiooniohu

vältimiseks puuduvad tõhusamad vahendid. Deklaratsiooni esitamine riivab intensiivselt

eraelu, sest registrisse kantakse ulatuslikud andmed deklarandi vara ja tema lähedaste kohta,

kuigi lähedaste andmeid avalikult ei avaldata. Selle tõttu on seni eelistatud riskipõhist, mitte

kõigile ühetaoliselt rakenduvat lähenemist. Tema sõnul oli registrisse kantud nõukogu liikme

ametinimetusega 356 deklaratsiooni esitajat. See arv ei hõlma siiski üksnes riigi osalusega

äriühingute nõukogu liikmeid, vaid ka kohalike omavalitsuste äriühingute ja sihtasutuste

nõukogu liikmeid. Lisaks võivad registris olla juhatuse liikmed, mistõttu ei näita arv üksnes

eelnõu sihtrühma suurust. Ta kinnitas, et ministeeriumide praktika on väga erinev: mõnes

valitsemisalas rakendatakse deklareerimiskohustust ulatuslikumalt, teises üldse mitte. Näiteks

Kliimaministeeriumil on mitu osalusega äriühingut, kuid praegu pole ühelegi nende nõukogu

liikmele huvide deklaratsiooni esitamise kohustust pandud. Ministeerium analüüsib siiski

olukorda, hindab riske ja võib vajaduse korral kohustuse kehtestada. Ta möönis seega

ebaühtlase praktika olemasolu, kuid märkis, et Vabariigi Valitsus ei olnud veel kujundanud

seisukohta, mille kohaselt tuleks kehtestada kõigile nõukogu liikmetele üldine

deklareerimiskohustus.

Tarmo Porgand tõi riigi osalusega äriühingute senise praktika kohta näiteid.

Rahandusministeerium on kehtestanud huvide deklaratsiooni esitamise kohustuse Eesti

Energia kontserni juhatuse ja nõukogu liikmetele, sealhulgas tütarühingute tasandil, ning Riigi

Kinnisvara AS-i juhatuse ja nõukogu liikmetele. Seega on olemas praktika, mille kohaselt

hõlmab kohustus lisaks nõukogule ka juhatust. Tema sõnul vaatavad suuremad riigi osaluste

3

valitsejad ehk Kliimaministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning Majandus-

ja Kommunikatsiooniministeerium praegu oma senist praktikat üle ja hindavad riske.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on deklaratsiooni esitamise

kohustus kehtestatud Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse ning Tallinna Teaduspark

Tehnopoli puhul. Samal ajal kaalutakse nõude rakendamist teistelegi sihtasutustele. Nõukogu

liikmete võimalikke huvide konflikte kontrollitakse ka siis, kui neile ei ole

korruptsioonivastase seaduse alusel huvide deklaratsiooni esitamise kohustust kehtestatud.

Enne inimese nõukogu liikme kandidaadiks esitamist hindab nimetamiskomitee, kas tal võib

konkreetse äriühinguga seoses esineda huvide konflikt. Hindamisel kasutatakse

riigivaraseaduse alusel esitatavaid andmeid, mis on sisult sarnased huvide deklaratsioonis

avaldatavate andmetega. Pärast nimetamiskomitee kontrolli peab ka osalust valitsev

ministeerium või minister enne kandidaadi nimetamise otsuse allkirjastamist veenduma, et

hinnang huvide konflikti puudumise kohta on põhjendatud. Tema sõnul on need täiendavad

igapäevased meetmed, millega huvide konflikti ennetatakse sõltumata formaalsest

deklareerimiskohustusest.

Karin Madisson lisas, et äriühingutel on juba seadusest tulenev kohustus rakendada

sisekontrollimeetmeid ja pidevalt jälgida huvide konfliktide vältimist. Selleks kasutatakse

muu hulgas siseauditi funktsiooni ning seotud isikutega tehtud tehingute avaldamist

majandusaasta aruandes. Seega rakendatakse korruptsiooni- ja huvide konflikti riskide

maandamiseks mitut meedet ka huvide deklaratsioonide avalikustamisest sõltumata. Tema

hinnangul tuleb kaaluda, kas huvide deklaratsioonide täielik avalikustamine aitab

korruptsiooniriski vähendada sedavõrd, et see õigustaks isiku eraelu intensiivset riivet.

Deklaratsioon võib teha kõigile kättesaadavaks ka sellised eraelulised andmed, millel puudub

seos konkreetse äriühingu juhtimise või korruptsiooniohuga. Ta tõi näitena, et inimese seos

koerte varjupaigaga ei pruugi mõjutada tema tegevust Eesti Energia juhatuse või nõukogu

liikmena, kuid selle avalikustamine võib siiski riivata tema eraelu. Samuti võib ulatuslik

avalikustamiskohustus vähendada heade kandidaatide valmisolekut asuda riigi osalusega

äriühingu nõukogu liikmeks. Ta viitas Riigikontrolli varasemale raportile, mille järgi ei pruugi

avalikustamine aidata tuvastada halbade kavatsustega isikuid, kuid võib avalikustamisnõude

tõttu peletada sobivaid kandidaate eemale. Kokkuvõttes leidis ta, et korruptsiooniriske juba

maandatakse vähem riivavate sisekontrolli- ja aruandlusmeetmetega. Seetõttu on küsitav, kas

deklaratsioonide üldine avalikustamine annaks riskide vähendamisel tegelikku lisaväärtust;

tema hinnangul pigem mitte.

Helir-Valdor Seeder märkis, et nõustub ministeeriumide esindajate kirjeldatud

riskihindamise, sisekontrolli ja muude korruptsiooniohtu maandavate meetmete

vajalikkusega. Tema sõnul tulebki valitsusel kaaluda, milline lahendus oleks põhjendatud ja

proportsionaalne. Ta rõhutas siiski, et eelnõu eesmärk ei piirdu korruptsiooniohu

vähendamisega. Sama oluline on avalikkusele suunatud läbipaistvus, kus riigivõimu

teostamine ning riigi vara kasutamine ja käsutamine peavad olema avalikkuse jaoks

kontrollitavad. Olemasolevad sisemised kontrollimeetmed võivad riske maandada, kuid need

ei asenda avalikku huvide deklareerimist. Tema hinnangul võivad mõjukate riigi sihtasutuste

ning riigi osalusega äriühingute juhatuse ja nõukogu liikmed riigi raha ja vara kasutamist

mõjutada suuremal määral kui Riigikogu lihtliige. Seetõttu pidas ta ebaproportsionaalseks

olukorda, kus Riigikogu liikme huvide deklaratsioon on avalik, kuid märkimisväärse varalise

otsustusõigusega äriühingu või sihtasutuse juhtorgani liikme deklareerimiskohustus puudub

või sõltub valikulisest otsusest. Seega on avalikustamise nõue avaliku vara juhtimisega

4

kaasnev põhjendatud vastutus. Kui kandidaat ei ole valmis oma huve avalikult deklareerima,

ei pruugi ta olla tema hinnangul riigi äriühingu või sihtasutuse juhtorganisse sobivaim

inimene.

Karin Madisson nõustus põhimõtteliselt vajadusega tagada kontroll riigi vara kasutamise üle,

kuid leidis, et eraldi tuleks kaaluda, kellel peaks olema juurdepääs huvide deklaratsioonides

sisalduvatele andmetele. Tema hinnangul ei pea deklaratsioonid olema tingimata piiranguteta

kättesaadavad kogu avalikkusele. Võimaliku vahepealse lahendusena pakkus ta, et andmetele

võiksid ligi pääseda avaliku vara kasutamise üle sisulist järelevalvet tegevad isikud või

asutused, ühe võimalusena näiteks Riigikogu liikmed. Seega võiks deklaratsioonide

andmekogu olla täieliku avalikustamise asemel osaliselt avalik või piiratud juurdepääsuga.

Selline lahendus võimaldaks teha järelevalvet, vähendades samal ajal deklarantide eraelu

riivet.

Kätlin-Chris Kruusmaa täpsustas, et kehtiva süsteemi kohaselt on huvide deklaratsioonid

küll avalikud, kuid nendega tutvumine on jälgitav. Deklaratsiooni vaatamiseks tuleb kasutajal

sisse logida ning vaatamisest jääb jälg. Seetõttu ei pruugi pelgalt uudishimust

deklaratsioonidega tutvujate osakaal olla kuigi suur. Mõni aasta tagasi vaadati riigi osaluse

või mõjuga sihtasutused tervikuna üle ning selle tulemusena laiendati huvide deklaratsiooni

esitamise kohustust nende nõukogu liikmetele märkimisväärselt. Ta pakkus üldise

kohustusliku deklareerimisnõude alternatiivina välja riigi osalusega äriühingute süsteemse

ülevaatamise. Selle käigus tuleks hinnata iga äriühingu ja juhtorgani korruptsiooniriske ning

otsustada põhjendatult, millistele isikutele on deklaratsiooni esitamise kohustuse kehtestamine

vajalik.

Ando Kiviberg märkis, et õigus- ja analüüsiosakonna hinnangul eeldab eelnõu vastuvõtmine

Riigikogu koosseisu häälteenamust (PS § 103 lg 2), kuna algatada tuleb õigusaktide

muudatused. Hinnang on eelnõu kaardil. Tatänas külalisi ning tegi ettepaneku teha

menetlusotsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17.11.2026

(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme,

Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

1.2. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge (konsensus:

Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Timo

Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

2. Jaak Valge, Leo Kunnase ja Helir-Valdor Seederi algatatud Riigikogu kodu- ja

töökorra seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (978 SE) esimese

lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg andis sõna Jaak Valgele eelnõu tutvustamiseks.

Jaak Valge selgitas, et eelnõu eesmärk on tugevdada parlamentarismi ning Riigikogu

võimalusi parlamentaarse kontrolli teostamisel täitevvõimu üle. Riigikogul on küll õigus

täitevvõimu kontrollida, kuid selle õiguse tõhusaks teostamiseks puuduvad praegu piisavad

vahendid. Eelnõu ei lähtu koalitsiooni ja opositsiooni ega poliitiliste maailmavaadete

5

vastandusest, vaid selle eesmärk on tugevdada Riigikogu kui institutsiooni

kontrollivõimekust. Tema sõnul sõltub komisjonide kontrolli tõhusus praegu olulisel määral

kontrollitava koostöövalmidusest. Eelnõuga kavandatakse kolme põhilist muudatust. Esiteks

antakse Riigikogu erikomisjonidele uurimiskomisjonidega sarnasemad õigused. Praegu

võivad nii eri- kui ka uurimiskomisjonid isikuid komisjoni ette kutsuda ja dokumente nõuda,

kuid komisjonide õigused tulenevad erinevatest seadustest ning erikomisjonide puhul ei ole

kohustused ja nende täitmist tagavad mehhanismid piisavalt selgelt sätestatud. Eelnõuga

antakse erikomisjonidele selgem õigus nõuda oma ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid ja

dokumente. See õigus ei ole piiramatu ning komisjon saab nõuda üksnes selliseid andmeid ja

dokumente, mis on vajalikud tema ülesannete täitmiseks. Teiseks muudetakse tegelikult

rakendatavaks vastutus Riigikogu komisjoni töö takistamise eest. Riigikogu kodu- ja töökorra

seadus võimaldab praegu karistada uurimiskomisjoni töö takistamist rahatrahviga, sealhulgas

juhul, kui isik jätab mõjuva põhjuseta komisjoni ette ilmumata, ei esita nõutud dokumente,

keeldub selgituste andmisest või küsimustele vastamisest. Kehtivat karistusnormi ei ole aga

olnud võimalik praktikas rakendada, sest seaduses ei ole määratud kohtuvälist menetlejat.

Probleem ei ole uus ning selle lahendamiseks on eelnõusid esitatud ka varem. Käesoleva

eelnõuga tehakse ettepanek määrata kohtuväliseks menetlejaks Riigikogu Kantselei. Ta

põhjendas valikut sellega, et parlamentaarse kontrolli objektiks on täitevvõimu tegevus ning

seetõttu ei oleks kohane, kui näiteks valitsusasutuse või ministeeriumi esindaja toime pandud

rikkumise menetlemine sõltuks teisest täitevvõimuasutusest. Riigikogu Kantselei määramine

kohtuväliseks menetlejaks ei anna komisjoni poliitilisele enamusele õigust isikuid oma

äranägemise järgi karistada. Väärteomenetlus toimuks seaduses sätestatud korras, kohaldades

kõiki menetluslikke tagatisi ning tagades muu hulgas võimaluse tehtud otsus kohtus

vaidlustada. Tema hinnangul oleks muudatusel ka preventiivne mõju, sest teadmine reaalselt

rakendatavast sanktsioonist võiks vähendada komisjoni töö takistamise juhtumeid.

Menetlusülesannete täitmiseks oleks tema sõnul võimalik vajaduse korral anda Riigikogu

Kantselei ametnikule asjakohane väljaõpe. Kolmandaks nähakse eelnõuga ette

kriminaalvastutus Riigikogu uurimis- või erikomisjonile teadvalt valeütluste andmise eest.

Praegu ei ole komisjonile teadvalt valeandmete esitamise eest ette nähtud samaväärset

erivastutust nagu näiteks kohtumenetluses valeütluste andmise korral. Seejuures võivad

komisjonile antavad valeütlused puudutada olulisi küsimusi, sealhulgas riigi julgeolekut või

suuremahulist korruptsiooni. Kavandatav vastutus puudutaks üksnes teadvalt valeütluste

andmist, mitte eksimist või ebatäpsust. Selline regulatsioon ei oleks rahvusvaheliselt

pretsedenditu ning parlamentaarse kontrolli raames on valeütluste andmise eest vastutus ette

nähtud muu hulgas Saksamaal ja Prantsusmaal. Muudatuse eesmärk on seega lähendada

Riigikogu parlamentaarse kontrolli võimalusi teiste parlamentaarsete riikide praktikatele. Ta

selgitas ka kavandatava menetluse praktilist korraldust. Komisjoni ette kutsutud isikut

hoiatataks valeütluste andmise eest ning talle selgitataks tema õigusi ja kohustusi. Ütlused

fikseeritaks protokollis ja säilitataks salvestis. Võimaliku teadvalt valeütluse ilmnemisel ei

otsustaks karistamise üle Riigikogu komisjon ise, vaid edastaks dokumendid ja muud

asjakohased tõendid kuriteoteatena politseile või prokuratuurile. Pädev uurimisasutus

otsustaks seejärel kriminaalmenetluse alustamise ja edasise menetluse üle. Ta viitas

lõpetuseks endise riigiprokuröri Margus Kurmi avaldatud raportile, milles on käsitletud Eesti

kriminaal- ja justiitssüsteemi struktuurseid puudusi ning juhitud tähelepanu parlamentaarse

kontrolli puudustele.

Ando Kiviberg küsis, miks on eelnõus kavandatud määrata Riigikogu komisjoni töö

takistamisega seotud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks Riigikogu Kantselei. Ta märkis, et

6

uurimiskomisjonil on juba kehtiva õiguse kohaselt võimalik määrata komisjoni töö

takistamise eest rahatrahv, kuid puudub tõhus mehhanism määratud trahvi sundtäitmiseks

juhul, kui isik trahvi vabatahtlikult ei tasu. Tema hinnangul on kehtiv lahendus seetõttu poolik

ning ka trahvi sissenõudmise küsimus tuleks lahendada. Kuna tegemist on parlamentaarse

tööorgani otsustega, võiks nende jõustamisel olla roll kohtul, kes hindaks sanktsiooni

põhjendatust ja teeks täitmisele kuuluva otsuse, mille saaks seejärel täitur sundtäita. Ta küsis,

miks on eelnõu algatajad eelistanud sellisele lahendusele Riigikogu Kantselei määramist

kohtuväliseks menetlejaks.

Jaak Valge vastas, et eelnõu koostamisel ei leitud Riigikogu Kantseleile sobivamat

institutsiooni, kellele kohtuvälise menetleja ülesanne anda. Väärteomenetluses määrab

karistuse kohtuväline menetleja ning kohus ei osale menetluses enne võimalikku

vaidlustamist. Menetlusalusel isikul on õigus kohtuvälise menetleja otsus kohtus vaidlustada.

Tema hinnangul oleksid kõnealused väärteod üldjuhul lihtsad, sest hinnata tuleks näiteks seda,

kas isik jättis komisjoni ette ilmumata, keeldus küsimustele vastamast või muul viisil seaduses

sätestatud kohustust täitmast. Seetõttu ei eeldaks nende väärtegude menetlemine tema

hinnangul Riigikogu Kantseleilt ulatusliku eripädevuse loomist ning vajalikud teadmised

oleks võimalik anda asjaomasele ametnikule täiendava väljaõppega. Ka talle tundus esialgu

Riigikogu Kantselei määramine kohtuväliseks menetlejaks ebatavalise lahendusena. Ta

kordas siiski, et eelnõu koostamisel ei leitud sobivamat institutsiooni, kuid parema lahenduse

olemasolul ei oleks põhjust Riigikogu Kantselei kui kohtuvälise menetleja valikust kinni

hoida.

Ando Kiviberg kommenteeris, et Riigikogu põhiseaduskomisjon töötas 2017. aastal välja

eelnõu kavandi, milles pakuti tema hinnangul kõnealuse olukorra lahendamiseks adekvaatne

regulatsioon. Seda oleks võimalik praeguse eelnõu menetlemisel võrdluseks kasutada.

Hanno Pevkur küsis, kas eelnõu kohaselt oleks Riigikogu komisjonil õigus kutsuda

komisjoni ette mitte üksnes valitsuse liikmeid ja teisi täitevvõimu esindajaid, vaid ka muid

isikuid, ning kas komisjoni kutse eiramisel võiks neile järgneda rahatrahv. Samuti küsis ta,

kas komisjoni ette ilmunud isikule võiks teadvalt valeütluste andmise korral järgneda

kriminaalvastutus. Kavandatud regulatsioon võimaldaks Riigikogu komisjonil kutsuda enda

ette valitsuse liikmeid ning kohaldada nende suhtes komisjoni töö takistamise korral

sanktsioone. Ta juhtis sellega seoses tähelepanu põhiseadusest tulenevale võimude lahususe

põhimõttele.

Jaak Valge vastas, et võimude lahususe põhimõte kehtib ka teistes parlamentaarsetes riikides,

kus parlamendil on kavandatava regulatsiooniga sarnased kontrollivõimalused. Ta nõustus, et

seaduse toimivust tuleb hinnata ka harva esinevate juhtumite puhul. Kui eri- või

uurimiskomisjon kutsub valitsuse liikme komisjoni ette ning valitsuse liige keeldub mõjuva

põhjuseta ilmumast olukorras, kus sellise kohustuse täitmata jätmise eest on ette nähtud

sanktsioon, tooks see tõenäoliselt kaasa olulise poliitilise probleemi ja kahjustaks asjaomase

valitsuse liikme mainet. Seetõttu pidas ta sellise olukorra tekkimist praktikas

vähetõenäoliseks. Kavandatavate sanktsioonide eesmärk on eelkõige preventiivne ehk tagada

juba nende olemasoluga, et komisjoni ette kutsutud isikud täidaksid oma kohustusi ning

sanktsioone ei oleks praktikas vaja rakendada.

Hanno Pevkur leidis, et Riigikogul on parlamentaarse kontrolli kõrval kohustus kaitsta

7

demokraatlikku riigikorraldust ning vältida selliste volituste loomist, mida Riigikogu

komisjonid võiksid kuritarvitada. Ta juhtis tähelepanu sellele, et erikomisjonide hulka kuulub

muu hulgas julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon ning erikomisjonide juhtimine võib

poliitiliste kokkulepete tulemusel kuuluda opositsioonile. Küsimust tuleb käsitleda sõltumata

sellest, millised erakonnad kuuluvad parajasti koalitsiooni või opositsiooni. Tema hinnangul

ei tohiks tekkida olukorda, kus erikomisjon saaks kavandatavale regulatsioonile tuginedes

isikuid komisjoni ette kutsuda ning nende ilmumata jätmise korral algatada nende suhtes

sanktsiooni kohaldamise. Näitena tõi ta olukorra, kus julgeolekuasutuste järelevalve

erikomisjon kutsub komisjoni ette Kaitsepolitseiameti peadirektori, kes keeldub ilmumast,

mille järel järgneks talle komisjoni töö takistamise eest rahatrahv. Sellisel kujul kavandatud

regulatsiooniga kaasnevaid riske ei ole piisavalt maandatud, mistõttu kutsus ta üles eelnõu

sellisel kujul mitte toetama ega menetlemisega edasi minema.

Jaak Valge kommenteeris, et Eesti on parlamentaarne riik ning parlamentaarse

riigikorralduse toimimiseks on vajalik tõhus parlamentaarne kontroll. Parlamentaarset

kontrolli ei saa pidada tõhusaks, kui kontrollitaval on võimalik seda eirata. Eelnõuga

kavandatavad võimalused ei ole uudsed, vaid sarnaseid parlamentaarse kontrolli mehhanisme

kasutatakse ka teistes riikides.

Ando Kiviberg küsis, miks on eelnõu algatajad pidanud vajalikuks laiendada kavandatavat

regulatsiooni lisaks uurimiskomisjonidele ka erikomisjonidele. Uurimiskomisjonide kehtivad

pädevused ja õigused on praegu osaliselt puudulikud ning nende terviklikum reguleerimine on

põhjendatud. Ta soovis aga selgitust, millistel kaalutlustel on eelnõus otsustatud anda

vastavad täiendavad õigused ja võimalused ka erikomisjonidele.

Jaak Valge vastas, et erikomisjonid tegelevad muu hulgas riigi seisukohalt oluliste

küsimustega, sealhulgas korruptsiooniga seotud teemadega, mistõttu peab neil olema oma

ülesannete täitmiseks piisav kontrollivõimekus. Praktikas on esinenud olukordi, kus

erikomisjoni töö on takistatud seetõttu, et komisjoni kutsutud isik ei ole kohale ilmunud.

Sellest tulenevalt on eelnõus peetud põhjendatuks anda erikomisjonidele kõnealuses osas

uurimiskomisjonidega samaväärsed õigused.

Helir-Valdor Seeder leidis, et eelnõu ei vähenda võimude lahusust, vaid tugevdab seda

tõhusama parlamentaarse kontrolli kaudu täitevvõimu üle. Tema hinnangul on eri- ja

uurimiskomisjonide ülesanded sarnased, kuna mõlemad täidavad eeskätt kontrolli- ja

järelevalvefunktsiooni, mille teostamiseks on vaja võimalust isikuid ära kuulata, asjaolusid

uurida ning andmeid nõuda. Seetõttu pidas ta põhjendatuks anda erikomisjonidele

uurimiskomisjonidega sarnased õigused. Ta ei pidanud põhjendatuks kartust, et erikomisjonid

võiksid hakata uusi õigusi kuritarvitama. Senises praktikas ei ole sellist probleemi tekkinud ka

opositsiooni juhitud erikomisjonides. Erikomisjonide koosseis ja juhtimine põhinevad

poliitilistel kokkulepetel ning Riigikogu enamusel on võimaliku kuritarvitamise korral

võimalik nende moodustamise põhimõtteid muuta. Seetõttu ei näinud ta kavandatavas

regulatsioonis ohtu demokraatiale.

Hanno Pevkur küsis, kas Vabariigi Valitsus on eelnõu kohta arvamuse esitanud.

Jaak Valge vastas, et tegemist on Riigikogu enda töökorra kehtestamisega, millele Vabariigi

Valitsus ei saa ega tohigi anda oma arvamust.

8

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10.11.2026 (konsensus: Ants Frosch,

Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Helir-Valdor Seeder, Timo Suslov, Tanel Tein,

Jaak Valge).

2.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 4: Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Timo Suslov,

Tanel Tein; vastu 3: Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 1: Ando

Kiviberg).

2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni aseesimees Ants Frosch

(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Helir-Valdor Seeder,

Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

3. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija