| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 27.10.2026 |
| Sünkroonitud | 06.11.2026 |
| Liik | Protokoll |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Komisjoni istung teisipäev, 20.10.2026 kell 14.00 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Riigikogu õiguskomisjoni
istungi protokoll nr 146
Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 20. oktoober 2026
Algus 14.07, lõpp 15.41
Juhataja: Madis Timpson (esimees)
Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,
Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast, Varro Vooglaid
Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja)
Puudusid: Lea Danilson-Järg, Heljo Pikhof ja Anti Poolamets
Kutsutud: Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik
Anne Kruusement, vanglate osakonna õigustalituse juhataja Laura Glaase, vanglate osakonna
taasühiskonnastamise talituse nõunik Mariel Männiste ning vanglate osakonna sisekontrolli ja
teabe talituse nõunik Rasmus Vaher, vandeadvokaat Jaanus Tehver, Tartu Ülikooli
õigusteaduskonna direktor Priit Pikamäe ja karistusõiguse kaasprofessor Anneli Soo, Lõuna
Ringkonnaprokuratuur juhtivprokurör Kretel Tamm (1. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise ning
kriminaalhooldusseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu (878 SE) teise lugemise
ettevalmistamine (kaasamine)
2. Info ja muud küsimused
1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise ning
kriminaalhooldusseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu (878 SE) teise lugemise
ettevalmistamine (kaasamine)
Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et täna toimub eelnõu 878 SE kaasamisring, kuhu on
kutsutud eelnõu kohta arvamust avaldanud osapooled.
Esimees andis esmalt sõna eelnõu algatajate ehk Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM)
esindajatele, et saada meenutuseks ülevaade eelnõu eesmärgist ning kahe lugemise vahel
esitatud ettepanekutest.
Anne Kruusement selgitas, et käesolev eelnõu on kokku pandud tegelikult kahest eelnõust.
JDM-i kriminaalpoliitika osakonna ettevalmistatud osa puudutab tingimisi ennetähtaegset
vabastamist, kriminaalhoolduse võimestamist ning oportuniteedi kohustuse täitmise
üleandmist prokuratuurilt kriminaalhooldusele. Need muudatused tulenevad Vabariigi
Valitsuse (VV) tööplaanist ning peamine eesmärk on vähendada bürokraatiat ja kohtute
koormust ning muuta süsteem paindlikumaks.
Ta lisas, et täiendavad ettepanekud on vahepeal esitatud JDM-i vanglate osakonna poolt.
2
Laura Glaase sõnas vanglate osakonna poolt, et vanglate rakenduslikust poolest eelnõu
menetluse käigus esitatud muudatusettepanekute eesmärk on lihtsustada vanglate
töökorraldust ja kõrvaldada seniste sõnastustega sätete rakendamisel tekkinud praktilised
probleemid. Lisaks tuleks kohtupraktikast tulenevalt täpsustada ka terminoloogiat.
Ta tõi veel esile, et muudatustega liidetakse kaks andmekogu, millega vähendatakse samuti
bürokraatiat. Kokkuvõttes on tegemist vangistusõiguse ajakohastamisega.
Madis Timpson andis järgmisena sõna Eesti Advokatuuri esindajale Jaanus Tehverile.
Jaanus Tehver sõnas, et advokatuur on eelnõu kohta esitatud kirjalikus arvamuses
väljendanud konkreetset muret seoses vangistusseaduse (VangS) muudatusega, millega
soovitakse loobuda seni kehtinud selgesõnalisest ja üheselt mõistetavast keelust kontrollida
kinnipeetava või vahistatu suhtlust kaitsjaga, sh kirjavahetust ja telefonikõnesid.
J. Tehver märkis, et kehtivas regulatsioonis on selleks juba võimalused ette nähtud ning
regulatsioon on võrdlemisi selge ja ühemõtteline. Advokatuurile teadaolevalt ei ole selle
rakendamisel seni tekkinud ka märkimisväärseid praktilisi probleeme. VV esitatud
muudatused hakkaksid advokatuuri hinnangul justnimelt probleeme tekitama. Seetõttu on
advokatuur seisukohal, et VangS §-de 29 ja 97 muutmisest tuleks VV pakutud kujul loobuda.
Madis Timpson andis sõna Tartu Ülikooli (TÜ) õigusteaduskonna esindajatele Priit
Pikamäele ja Anneli Soole.
Priit Pikamäe sõnas, et TÜ õigusteaduskond on samuti esitanud eelnõu kohta kirjaliku
seisukoha, mille valmistas ette kaasprofessor Anneli Soo, kuid ta soovib enne esitada mõne
üldisema tähelepaneku.
Ta leidis, et selline pidev seaduste muutmine on õigusloomeprotsessis muutunud talumatult
igapäevaseks. Piltlikult öeldes jõuab õigusteaduskonda uus eelnõu või väljatöötamiskavatsus
(VTK) iga kümne minuti tagant ning neile kõikidele reageerimiseks tuleks lausa võtta tööle
eraldi inimene või loobuda oma põhitöö tegemisest. Õigusteaduskond on olukorda arutanud,
kuid ei mõista selle põhjust, sest Eesti ei ole enam 1990.a alguses ega Euroopa Liiduga (EL)
ühinemise etapis, mil muutmist vajas väga suur hulk õigusakte. Tema hinnangul tuleks selle
olukorra parandamiseks midagi ette võtta ning osa vastutusest lasub ka Riigikogul, sest
sedavõrd kiirustav õigusloome ei tule kasuks ei kohtupraktikale ega õiguskorra stabiilsusele.
P. Pikamäe märkis, et käesolev eelnõu on selle probleemkoha ilmekas näide, sest eelnõuga
muudetavaid paragrahve on juba varasemalt korduvalt muudetud. Ta tõi esile, et Riigi Teataja
avaldamismärgete järgi muudetakse karistusseadustiku (KarS) §-e 69, 73, 74 ja 75 peaaegu
igal aastal. Tekib küsimus, millised fundamentaalsed probleemid tingivad nende sätete
järjekordse muutmise ja miks tuleb neid taas avada. Õigusteoreetiku ja praktikuna näeb ta
selles süsteemset probleemi.
P. Pikamäe sõnas, et tema hinnangul puudutab eelnõu peamine kriminaalpoliitiline ja
põhimõtteline suunamuutus ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni muutmist ehk KarS §-i
76. Seni on ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud kohus, hinnates iga juhtumi asjaolude
põhjal, kas süüdistatav on oma vabastamise eesmärgid saavutanud. Ta rõhutas, et selline
vabastamine ei ole olnud automaatne. Eelnõuga muudetakse seda Eestis kaua kehtinud
kontseptsiooni kardinaalselt, kuna teatud kuritegude puhul soovitakse minna üle sisuliselt
automaatsele vabastamisele ehk kui kinnipeetav on teatud osa karistusest ära kandnud,
vabastatakse ta vanglast ja allutatakse kriminaalhooldusele. Kuigi sellist automaatset
vabastamist kasutatakse mõnes teises riigis, ei ole see seni kuulunud Eesti karistusõiguse
süsteemi.
P. Pikamäe märkis, et eelnõu kohaselt saaks edaspidi teatud kuriteo toime pannud isiku
3
vabastada juhul, kui kohus ei ole vabastamist keelanud. Tema hinnangul tekib siin küsimus,
kuidas ja millistel alustel peaks kohus vabastamise keelama ning miks on sellist lahendust
üldse vaja. Põhimõttena peaks siiski kehtima arusaam, et mõistetud karistus kantakse täies
mahus.
Samuti ilmneb eelnõu muudatustest, et teatud kuriteod, näiteks riigivastased kuriteod, ei vääri
VV hinnangul sellist automaatset vabastamist. Selliste erandite tegemisel tekib küsimus, miks
ei ole nende hulgas näiteks ka laste seksuaalse väärkohtlemise või rasked isikuvastased
kuriteod. Nii arutledes võiks loetelu pikendada veel kasvõi mitme lehekülje võrra ning
kokkuvõttes jääb vastuseta küsimus, mis on nii valesti praeguse lähenemisega, mille kohaselt
otsustab kohus iga juhtumi puhul eraldi, kas karistuse eesmärgid on saavutatud ja kas inimest
võib ennetähtaegselt vabastada või mitte.
P. Pikamäe rõhutas lõpetuseks, et tema hinnangul luuakse eelnõuga täiesti uus lähenemine,
mille otstarbekuses on põhjust kahelda.
Anneli Soo ühines eelkõneleja seisukohtadega ning märkis, et valmistas kõnealuse eelnõu
arvamuse ette kiirustades, sest kirjutas samal ajal arvamust ka teise eelnõu kohta, mis on
samuti äärmiselt problemaatiline. See näitab ilmekalt kiirust, millega tema ja ta kolleegid
peavad järjest saabuvatele eelnõudele ja VTK-dele reageerima. Sageli on reageerimine aga
vajalik, sest eelnõud puudutavad õigusriigi põhimõtteid. Samal ajal peavad õigusteadlased
jõudma täita ka oma põhiülesandeid ja õpetada järgmist põlvkonda ning kui ei anta aega
teemade üle piisavalt mõtiskleda, toimub arvamuste koostamine n-ö konveieril.
A. Soo märkis, et pärast seda, kui TÜ käesoleva eelnõu kohta oma arvamuse esitas, on eelnõu
tema arusaama kohaselt veel muutunud. Eelnõu kõige problemaatilisem küsimus on juba
nimetatud automaatne vabastamine. Tema arusaama järgi on eelnõu loogika selline, et kohus
kaalub esmalt olukorda ja võib seejärel anda vabastamiseks loa või sellest keelduda ehk
edaspidi võiks automaatkontroll toimuda sellisel viisil.
Ta rõhutas, et Eestis lähevad praegu tegelikult omavahel segamini kaks olulist põhimõtet ehk
inimese riski hindamine ning õiguslik ehk normatiivne otsus tema vabastamise kohta. Eelnõu
ettevalmistamisel ei ole samuti neid küsimusi kontseptuaalselt eristatud ega mõistetud selle
eristuse tähendust kogu süsteemi ülesehitusele.
A. Soo selgitas, et riskihindamine on tööriist, mida Eesti vanglasüsteem juba praegu kasutab,
kuid selle kasutamine ei ole tänasel kujul läbipaistev. See tähendab, et ei ole täpselt teada,
kuidas riskihinnang kujuneb, mille põhjal tulemused saadakse ning kuidas neid tõlgendada.
Vabastamine kui normatiivne otsus kuulub kehtiva seaduse järgi kohtule. See tähendab, et
kohus otsustab, kuidas riskihindamise tulemust tõlgendada ehk kui suur peab risk olema ja
millise uue kuriteo toimepanemise ohtu tuleb arvestada, et inimese vabastamist üldse kaaluda.
TÜ õigusteaduskond ei ole kindel, kas selline otsustuspädevus tuleks edaspidi anda vanglale
ja prokuratuurile.
Ta rõhutas, et kui kohus on inimese süüdi mõistnud ja karistuse määranud, siis eeldatakse
karistust kandma asunud isiku puhul, et karistus kantakse ka lõpuni. Eesti süsteemi kohaselt
saab seda otsust hiljem ümber vaadata täna üksnes kohus. Selle otsustuspädevuse vaikne
üleandmine täidesaatvale võimule ilma põhimõttelise arutelu ja avaliku kommunikatsioonita
on problemaatiline ka seetõttu, et see aita suurenda usaldust karistussüsteemi vastu, vaid võib
seda pigem vähendada.
A. Soo lisas, et siin tekib küsimus, kuidas sellist süsteemi muudatust avalikkusele põhjendada.
Õigusteadlaste hinnangul tuleks süsteemi muutmise korral alustada korraliku vundamendi
loomisest ehk esmalt tuleb õigussüsteemis läbi arutada, mida tähendab tõenduspõhine
riskihindamine, kuidas see aitab kaasa põhjendatud otsuste tegemisele ning kuidas tuleks
riskihindamise tulemusi tõlgendada nii, et vabastamisest kujuneks normatiivne otsus. Seni on
neid otsuseid teinud kohtud, kes on sageli hinnanud riski siseveendumuse põhjal. Samas
kasutatakse riski hindamiseks Eestis üha enam ka erinevaid metoodikaid, mis on praegu veel
4
küll konkreetse asja põhine ega ole õigussüsteemis piisavalt läbi arutatud. Need aga ongi
küsimused, mis tuleks lahendada enne, kui otsustatakse, et täidesaatev võim võib oma
riskihinnangu põhjal hakata inimesi vabastama.
A. Soo rõhutas lõpetuseks, et peamine mure on süsteemse lähenemise puudumine. Eestis peab
saama selgeks, mille alusel riski hinnatakse ning kuidas tehakse selle riskihinnangu põhjal
normatiivne vabastamisotsus.
Madis Timpson andis sõna prokuratuuri esindajale Kretel Tammele.
Kretel Tamm sõnas esmalt, et jagab eelkõnelejate muret eelnõude paljususe ja menetlemise
väga kiire tempo pärast.
Ta märkis, et käesolev eelnõu pidi eeskätt aitama vähendada prokuratuuri ülesandeid. Selle
tulemusel vabaneks tööjõudu karistuste täitmise ja mõjutusvahendite kohaldamisega seotud
töölõigust selleks, et prokuratuuril oleks rohkem mahti juhtida eeluurimist ja käia
kriminaalasjadega kohtus. Eelnõu sätete osas on aga praktiliselt poolelt tekkinud mitu muret.
K. Tamm tõi esile oportuniteediga määratud kohustuste kontrollimise. Eelnõu kohaselt läheks
oportuniteediga määratud kohustuste kontrollimine prokuratuurilt rohkem üle
kriminaalhooldusele, kuid mitte kõikide, vaid üksnes osa neist. Ta kirjeldas probleemi
selgitamiseks praktilist töökorraldust. Kriminaalasjad, milles kahtlustatav on tuvastatud ja
politsei on kuriteokoosseisu pinnalt leidnud, et asi tuleks kohtusse saata ning toimik
edastatakse prokuratuurile, lahendatakse rohkem kui 40% juhtudest prokuratuuris
oportuniteedi alusel kriminaalmenetluse lõpetamisega. Oportuniteediga määratakse inimesele
muu hulgas kohtused, mis peaksid teda mõjutama.
Ta märkis, et eelnõust nähtub, et inimesele määratud rahalise kohustuse täitmist kontrolliks
edaspidi jätkuvalt prokuratuur. Kui inimene teeb aga näiteks üldkasulikku tööd või osaleb
kriminaalhoolduse kaudu mõnes sotsiaalprogrammis, hakkaks selle kohustuse täitmist
edaspidi kontrollima kriminaalhooldus. Selline jaotus võib esmapilgul tunduda lihtne ja selge,
kuid praktikas on väga suur osa määratud kohustustest kombineeritud ehk enamasti ei määrata
inimesele ainult üht, vaid mitu erinevat kohustust.
Näiteks peab süüdlane hüvitama kannatanule tekitatud kahju, tegema üldkasulikku tööd või
tasuma sihtotstarbelise makse mõnele MTÜ-le. Kui kuritegu oli seotud alkoholi tarvitamisega,
eeskätt näiteks joobes juhid peavad andma Synlabis vereanalüüsi, mis näitab, kas ja millises
ulatuses nad jätkavad alkoholi tarvitamist. Samuti võib inimene olla kohustatud pöörduma
vaimse tervise õe vastuvõtule või psühholoogi juurde, kuhu ta suunatakse perearsti kaudu.
K. Tamm rõhutas, et kui prokuratuur kontrollib näiteks kannatanule raha maksmist ja
kriminaalhooldus mõne teise kohustuse täitmist, siis tekib praktiline probleem. Tuleb silmas
pidada, et nii näiteks vereanalüüside tulemused kui ka erinevatele isikutele ja asutustele tehtud
maksed tuleb käsitsi üle kontrollida. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus inimesed on
võltsinud vereproovide vastuseid. Samuti võib kannatanule tehtud pangaülekande tagasi
kutsuda ehk ei piisa sellest, kui süüdlane esitab prokuratuurile ise oma pangakonto väljavõtte.
Prokuratuur peab tegema ise päringu ja kontrollima kannatanult üle, kas raha on tegelikult
kätte saadud.
Ta rõhutas, et kontrolliülesanded on seega väga erinevad ning kui osa neist jääb endiselt
prokuratuurile ja osa läheb kriminaalhooldusele, siis ei teki prokuratuuri hinnangul sellest
töökorralduslikku võitu. Vastupidiselt lisandub hoopis küsimus, kuidas vahetada asutuste
vahel seda teavet ning lõppkokkuvõttes peab prokuratuur ikkagi veenduma, et ka
kriminaalhooldus on oma poole ära teinud.
Lisaks tekivad praktilised küsimused selle kohta, kuhu jääb kriminaaltoimik. Ei ole selge, kas
toimik liigub kriminaalhooldusse või jääb prokuratuuri seniks, kuni kriminaalhooldus on oma
töö lõpetanud ja edastanud prokuratuurile vajalikud dokumendid. Ta märkis, et digitaalset
5
toimikut veel ei ole. Seetõttu on lahendamata palju protseduurilisi küsimusi ja puudub selge
ettekujutus sellest, kuidas uus töökorraldus praktikas toimima hakkab. Samuti ei ole
veendumust, et eelnõu täidab nii oma eesmärki prokuratuuri ressursside säästmisel.
K. Tamm nõustus seisukohaga, et ennetähtaegse vabastamise puhul on tegemist sügavalt
kriminaalpoliitilise küsimusega, mille üle ei saa otsustada prokuratuur. Riigikogu peab
otsustama, kas vanglast ennetähtaegne vabastamine muutub automaatseks või mitte. Ta
märkis, et eeskätt raskete kuritegude puhul on aga inimestele keeruline selgitada ja
põhjendada olukorda, kus isikule on küll mõistetud kümneaastane vangistus, kuid ta vabaneb
kahe kolmandiku möödumisel automaatselt.
Ta rõhutas, et prokuratuuri jaoks seisneb siinkohal mure selles, et isegi juhul, kui seaduses
nähakse raskete kuritegude puhul ette erandid ehk neid juhtumeid lahendatakse nii nagu seni,
leidub prokuröride hinnangul isikuid ja kuritegusid, mille puhul ei tohiks vabastamine
toimuda automaatselt. Kui seadus võimaldab prokuratuuril protsessi sekkuda ja avaldada
arvamust, et konkreetne inimene ei tohiks vabaneda, siis peab olema selge, kuidas prokuratuur
kavandatavast vabastamisest õigel ajal teada saab.
Ta selgitas, et praegu puudub automaatne süsteem, mille kaudu jõuaks prokuratuurini õigel
ajal teave selle kohta, et keegi hakkab vanglast vabanema. Seni ei ole prokuratuur pidanud
sellist arvestust ise pidama ning prokurör ei saa ka meeles pidada, millised tema menetletud
kriminaalasjade süüdistatavad hakkavad viie või kümne aasta pärast vanglast vabanema.
Sellisel viisil ei ole võimalik tööd korraldada.
K. Tamm tõi esile hiljutise elulise näite ilmestamaks, miks iga inimene ei saa automaatselt
vabaneda. Üks mees oli kümme aastat seksuaalselt kuritarvitanud oma alaealist tütart, sh
vägistanud. Ta läks selle eest vangistust kandma 2022.a ning nüüd on päevakorral esimest
korda tema ennetähtaegne vabastamine. Vangla leiab, et teda võiks vabastada. Samal ajal on
olukord selline, et see inimene ei saa jätkuvalt aru, et ta midagi valesti oleks teinud. Tema
tütre ema ja ka mitme teise tütre ema jätkavad temaga suhtlemist, väidetavalt on neil
usalduslikud suhted ning peres on kasvamas veel üks väike tüdruk.
Tema hinnangul ei ole mõeldav, et selline inimene vabastataks automaatselt. Niisuguseid
juhtumeid tuleb kohtus eraldi arutada ning täidesaatev võim ei tohiks lihtsalt saada otsustada,
et isik vabaneb automaatselt. Muu hulgas tuleb arvesse võtta seda, mida inimene mõtleb,
kuidas ta hiljem oma teosse suhtub, millisesse olukorda ta vabaneb, milline on tema
perekondlik olukord ja muid asjaolusid. See ei puuduta üksnes seksuaalkuritegusid, vaid ka
mitmeid teisi kuritegusid.
K. Tamm rõhutas, et hetkel puudub süsteem, mille kaudu saaks prokuratuur oma seisukohta
esitada ja kohtule teada anda. Seetõttu on sellisel kujul muudatustega ka raske nõustuda ning
ette võib näha rohkem segadust.
Lisaks on prokuratuur oma kirjalikus seisukohas märkinud, et problemaatiline on ka
kriminaalhoolduse õigus ise otsustada, et mõnda kohustust ei pea enam täitma. Sellise otsuse
tegemine vajaks rohkem põhjendamist kui ühe kriminaalhooldaja hinnang, et kohustuse
täitmine on muutunud ebaotstarbekaks või ei ole enam vajalik.
Madis Timpson andis Eesti Advokatuuri seisukohtade kommenteerimiseks sõna JDM-i
esindajatele.
Laura Glaase selgitas, et praktikas tõlgendavad ja rakendavad VangS-i vanglaametnikud, kes
muu hulgas edastavad ministeeriumile tõlgendamisel tekkinud probleeme. Seetõttu on oluline,
et oleks üheselt selge, milliseid kirju võib kontrollida ja kuidas peab jälgimine toimuma.
Ministeeriumile on korduvalt teatatud, et praegune regulatsioon ei ole piisavalt selgelt
arusaadav.
L. Glaase märkis, et ei ole ka sisuliselt õige reguleerida VangS-is praktilisi küsimusi, mis
peaksid olema lahendatud üksnes kriminaalmenetluse raamides. See tähendab, et VangS-is ei
6
ole sellist erisätet vaja, vaid vanglaametnike õigused ja tegutsemise alused peaksid tulenema
kriminaalmenetluse regulatsioonist. Muudatuste eesmärk on seega olnud vältida segadust
rakendustasandil.
Rasmus Vaher selgitas lisaks, et VangS §-d 29 ja 97 puudutavad süüdimõistetute ning
vahistatute kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimist. Kavandatav seadusemuudatus loob
ministeeriumi hinnangul rohkem selgust, kuna neid norme rakendavad tõesti eelkõige
vanglaametnikud ning muudatusega nähakse selgelt ette, et kinnipeetava või vahistatu
kirjavahetuse ja telefonikõnede sisuga võib tutvuda üksnes kriminaalmenetluse käigus
tehtavate jälitustoimingute raames.
R. Vaher sõnas, et siinkohal on oluline eristada kirjade kontrollimist kirjade ja telefonikõnede
sisuga tutvumisest. Kirjade kontrollimist käsitlev kehtiv regulatsioon säilib ka edaspidi. Selle
alusel avatakse kinnipeetava juuresolekul talle saadetud kiri ja kontrollitakse, kas ümbrikus on
keelatud esemeid, kuid selle käigus ei tutvuta kirja sisuga.
Ta märkis, et praktikas tekitavad probleeme olukorrad, kus kinnipeetavad või nende lähedased
süsteemi kuritarvitavad, näiteks märkides ümbrikule, et kirja saatja on advokaat. Kui vanglal
tekib kahtlus, et kiri ei pärine tegelikult ümbrikule märgitud isikult, saab selle asjaomase isiku
käest üle küsida. Kui selgub, et kirja saatja ei ole ümbrikule märgitud isik, võib kehtiva korra
järgi kirja kontrollida, kuid selle sisuga ei või tutvuda.
R. Vaher nõustus, et advokatuuri tõstatatud küsimus ametiprivileegidest tulenevate erisuste ja
jälitustoimingute kohta on eelkõige kriminaalmenetluslik. Ta selgitas, et tõendi lubatavus ning
tingimused, mille korral tohib advokaadiga peetavaid telefonikõnesid ja kirjavahetust jälgida
või muid jälitustoiminguid teha, peaksid olema reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus
(KrMS). Ta lisas, et Riigikogu menetluses on hetkel ka teine nn ametiprivileegide eelnõu,
milles on samuti ette nähtud see erisus, et kui vanglale laekunud teave viitab piisavalt sellele,
et advokaat või kaitsja võib olla seotud süüteo toimepanemisega, siis peab olema võimalik
seda tõendada ning ametiprivileeg ei peaks sellisele tegevusele kaitset pakkuma.
Jaanus Tehver kommenteeris, et teoreetiliselt võib olla põhjendatud arutelu selle üle, kas
regulatsioon peaks paiknema VangS-is või mõnes teises seaduses, kuid konkreetse eelnõu ja
kehtiva õiguse võrdlemisel tuleb siiski märkida, et VV pakutud uuest regulatsioonist on
kadunud üks lihtne ja selge säte.
Ta selgitas, et kehtiva VangS §-i 29 lõike 4 ja §-i 97 lõike 3 kohaselt on keelatud kontrollida
isiku kirju ja telefonikõnesid kaitsjaga, advokaadist esindajaga, õiguskantsleriga,
prokuratuuriga, kohtuga ning Justiits- ja Digiministeeriumiga. Kehtiv õigus sätestab seega
konkreetselt, et nimetatud isikute ja asutustega peetavat kirjavahetust ning telefonikõnesid ei
tohi kontrollida. Ta rõhutas, et temale teadaolevalt ei ole alates 2024.a ehk konkreetses
sõnastuses sätte jõustumisest ilmnenud normi kohaldamisega praktikas probleeme, mis
õigustaks selle selge keelunormi eemaldamist.
J. Tehver lisas, et kuna selge keelunormi kehtetuks tunnistamiseks puudub adekvaatne põhjus,
siis ei tohiks seda teha. Võimalik on küll arutada, kas sama sisuline norm peaks edaspidi
tulenema hoopis KrMS-i jälitustoimingute regulatsioonist, kuid samas tuleb silmas pidada, et
seda regulatsiooni kohaldavad just vanglaametnikud ning mida lihtsamalt ja selgemalt on
neile öeldud, mida nad võivad ja mida ei või teha, seda parem. Kehtiva selge normi
eemaldamise tulemusel õigusselgus pigem väheneb ehk vanglaametnikud peavad rohkem
kaaluma, mida nad võivad teha ning võivad seetõttu mõnes olukorras teha ka vale otsuse.
Rasmus Vaher vastas, et uus regulatsioon ei kaota nimetatud erisust. Ta rõhutas, et kaitsjate,
õiguskantsleri ja teiste asjaomaste isikute ning asutustega seotud erisused jäävad kehtima.
R. Vaher selgitas, et kontrollimise all peetakse silmas kirja avamist. Eelnõu kavandatava §-i
29 lõike 2 kohaselt ei või endiselt avada kirju, mille on saatnud või mis saadetakse kaitsjale,
7
advokaadist esindajale, oma riigi konsulaartöötajale või ametiasutusele avaliku teenistuse
seaduse tähenduses. Selles osas ei too kavandatav regulatsioon seega kaasa muudatusi.
Jaanus Tehver kommenteeris, et arutelu muutub formaaltehniliseks normitõlgenduseks. Ta
tõi esile, et §-i 29 lõige 2 käsitleb seda, kuidas kirja avada võib. Kirjavahetuse ja telefoni teel
edastatavate sõnumite sisu kontrollimist reguleerib aga §-i 29 lõige 3. Seega ei leia siiski
eelnõuga kavandatavast regulatsioonist kehtivat VangS-i normi, mis ütleb üheselt, et teatud
isikutega peetava kirjavahetuse ja telefonisuhtluse sisu ei tohi kontrollida.
J. Tehver rõhutas, et kirja avamine on üks spetsiifiline toiming. Ka ministeeriumi esindajad on
ise selgitanud, et vanglaametnikud eristavad kirja sisuga tutvumist ümbriku kontrollimisest,
mille käigus vaadatakse lihtsalt seda, kas selles on keelatud esemeid. Viidatud §-i 29 lõige 2
ei reguleeri kinnipeetava kirjaliku või telefoni teel toimuva suhtluse sisuga tutvumist.
Rasmus Vaher selgitas, et ka kehtivas VangS-is eksisteerib lisaks advokaatidele ettenähtud
erisuse kõrval §-i 29 lõike 3 regulatsioon. Kehtivas regulatsioonis on see sama paragrahvi
lõige 2, mille kohaselt võib suhtluse sisu kontrollida kriminaalmenetluse seadustiku 3¹.
peatükis ning käesoleva seaduse (VangS) teise peatüki 3¹. jaos sätestatud alustel ja korras.
R. Vaher märkis, et kavandatava muudatusega jäetakse sellest normist välja VangS-i
asjaomane peatükk, kuid muus osas jääb norm samal kujul kehtima. Kehtiva regulatsiooni
erisus, mille kohaselt on keelatud kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid, on nüüd
hõlmatud §-i 29 lõikega 2. See säte keelab kontrollida ehk avada kirju, mis puudutavad
advokaati, kaitsjat, muud asjaomast isikut või avaliku sektori asutust.
Priit Pikamäe avaldas toetust Jaanus Tehveri küsimuseasetusele. Ta meenutas, et osales ise
VangS-i algse redaktsiooni väljatöötamisel ning kõnealune säte oli toonase õiguskantsleri
erilise tähelepanu all. Õiguskantsler pidas tol ajal juba VV istungil erakordselt oluliseks
praegu VangS-is sisalduvat redaktsiooni, et kinnipeetavate õigused oleksid kaitstud. Praegu
katab seda valdkonda tihedalt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mis toetab sätte
säilitamist.
P. Pikamäe rõhutas, et tegelikult ei ole ka ükskõik, millises seaduses seda küsimust
reguleeritakse. Ta tõi esile, et juba pikemat aega on märgata murettekitav tendents, kus
KrMS-is reguleeritakse küsimusi, millel ei ole kriminaalmenetlusega tegelikku seost.
Kriminaalmenetluse ja selle jälitustoimingute peatüki eesmärk on toime pandud kuriteo
avastamine, selle toimepanija isiku tuvastamine ning tema süü tõendamine. Muud toimingud,
mis selle eesmärgiga ei seondu, ei kuulu kriminaalmenetlusõiguse reguleerimisalasse.
Kui rääkida kinnipeetavate kirjavahetuse kontrollimisest, sh sellest, kas kirjavahetus sisaldab
keelatud esemeid, siis on tegemist karistuse täideviimise küsimusega. See puudutab juba
süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistuse täideviimist, mis kuulubki VangS-i
reguleerimisalasse. Seetõttu ei ole mõistetav ministeeriumi loogika, mille järgi tuleks see
regulatsioon viia teise seadusesse põhjendusega, et tegemist on kriminaalmenetlusliku
toiminguga. Tema hinnangul ei ole see kriminaalmenetluslik toiming, vaid tegevus, mille
eesmärk on tagada karistuse täideviimise eesmärgid ning kinnipeetavate ja vangla julgeolek.
Tekib küsimus, kuidas suurendab õigusselgust see, kui täideviimise valdkonda olemuslikult
kuuluv küsimus viiakse kriminaalmenetluse regulatsiooni.
P. Pikamäe lisas, et üldisemalt tekitab muret õigusloomes kajastuv tendents, mille kohaselt
tuleb seadust muuta siis, kui seda ellu viiv ehk rakendav ametiisik ei saa seadusest aru. Kui
ametnikul on raskusi kehtiva seaduse mõistmisega, tuleks probleem lahendada pigem
koolituste ja kohtupraktika kujundamise kaudu, kuni seaduse rakendamine muutub
ühetaoliseks ja arusaadavaks. Ta märkis, et seadus ei ole n-ö ametniku käsiraamat, millest
peab leidma vastuse igale üksikule küsimusele. Kui seaduses esineb vaieldavaid kohti, tuleb
8
neid vajaduse korral täpsustada seadusest madalamal seisvate õigusaktidega, kui selleks on
olemas volitusnorm ning kasutada koolitusi ja kohtupraktikat.
Tema hinnangul võib eelnevalt kirjeldatud tohutu õigusloomelise surve üheks põhjuseks olla
justnimelt altpoolt tulev pidev surve, mille kohaselt tuleks justkui seadus ümber teha iga kord,
kui üks ametiisik seda ei mõista.
Madis Timpson andis Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning prokuratuuri seisukohtade
kommenteerimiseks sõna JDM-i esindajatele.
Anne Kruusement nõustus tähelepanekutega, et seaduseelnõude paljusus on probleem ja
mitte üksnes kooskõlastajatele, vaid ka eelnõude koostajatele ning avaldas lootust, et olukord
paraneb lähitulevikus.
Ta selgitas, et kavandatava regulatsiooni puhul ei ole tegemist päris automaatse ennetähtaegse
vabastamisega. Süsteemis säilib nn hädapidur ning kohtunikul on võimalus ennetähtaegne
vabastamine ka ennetavalt välistada. Seda osa täiendati pärast eelnõu kooskõlastusringi, kuna
esialgne lahendus oli automaatsem. Siiski oli juba algusest peale ette nähtud vanglapoolne
kontroll ehk kui inimese käitumine ei ole paranenud või on hoopis halvenenud, ei rakendata
automaatset vabastamise tähtaega.
A. Kruusement selgitas lisaks, et kohus ise saab juba esimesel ennetähtaegse vabastamise
arutamisel keelata isiku vabastamise seaduses sätestatud tähtajal ilma kohtu täiendava
kontrollita. Kohus võib seejuures määrata uue arutamise tähtaja või lükata seaduses sätestatud
vabastamise tähtaja edasi, kasvõi kuni üks päev enne vangistuse lõppu. See eeldab kohtult
senisest põhjalikumat süvenemist, kuna praegu esitatakse kohtule üldjuhul kord aastas uued
ennetähtaegse vabastamise materjalid. Kohus vaatab need läbi ning kui vabastamine ei ole
põhjendatud, arutatakse küsimust aasta pärast uuesti. Eelnõuga soovitakse selline kord
lõpetada. Ennetähtaegse vabastamise esimesel arutamisel saaks kohus edaspidi teha senisest
laiemaid tulevikku suunatud otsuseid. Näiteks võib kohus eeldada, et hea käitumise korral
vabaneb kinnipeetav seaduses sätestatud tähtajal ning määrata talle selleks ajaks etteulatuvalt
käitumiskontrolli nõuded.
Ta rõhutas, et nn hädapidurit saavad kasutada nii vangla kui ka prokuratuur. Samas võib
kohus ka ise otsustada, et ennetähtaegse vabastamise küsimust tuleb teatava aja möödudes
uuesti arutada või siis lükata nn automaatse vabastamise tähtaja edasi.
A. Kruusement vastas oportuniteedi rakendamise kohta esitatud märkuste osas, et seaduse
sõnastuse kohaselt on tõesti nii, et kriminaalhooldus hakkab kontrollima seni prokuratuuri
kontrollitud kohustusi juhul, kui need kuuluvad kriminaalhoolduses täidetavate kohustuste
loetellu. Samas on eelnõu seletuskirjas esile toodud ning nii sai ka kokku lepitud, et üksnes
rahalise kohustuse korral ei suunata selle täitmise kontrollimist kriminaalhooldusele. Sellise
kohustuse suunamine, tagasiside saamine ja kaasnev bürokraatia tekitaksid rohkem probleeme
kui rahalise kohustuse senisel viisil kontrollimine prokuratuuri poolt, kellel on selleks välja
töötatud automaatne süsteem.
Ta selgitas, et kui inimesele on pandud nii rahaline kui ka muu kriminaalhoolduses täidetav
kohustus, kontrollib rahalise kohustuse täitmist samuti kriminaalhooldaja. Seega, kui
kohustusi on mitu ja osa neist kuulub kriminaalhooldusele, siis ei ole ette nähtud, et ülejäänud
kohustuste kontroll jääks ikkagi prokuratuurile. Ta märkis, et tulevikus võib
infotehnoloogilise lahenduse olemasolul ka kriminaalhooldaja saada võimaluse selliseid
kohustusi elektrooniliselt kontrollida, kuid praegu on kirjeldatud tööjaotus prokuratuuriga nii
kokku lepitud.Ministeeriumile ei ole teada, et kavandatav lahendus suurendaks prokuratuuri
töökoormust, vaid eesmärk on koormust just vähendada.
A. Kruusement lisas, et prokuröri teavitamist automaatse tingimisi ennetähtaegse vabastamise
puhul hädapiduri vajadusest on vanglate ja prokuratuuri esindajatega korduvalt arutatud.
Täpse teavitamise korra seadusesse kirjutamist peeti üle reguleerimiseks, sest tegemist on
pigem koostöö küsimusega ehk kui eelnõu saab seaduseks, lepivad prokuratuur ja
9
vanglateenistus täpsemad tingimused omavahel kokku. Vajaduse korral tehakse selleks
täiendus rakendusaktis.
Mariel Männiste andis ülevaate riskihindamise süsteemist.Ta selgitas, et alates 2007.a on
vanglateenistuses kasutusel riskihindamise ankeet, mis põhineb Ühendkuningriigis
rakendatud OASys riskihindamisvahendil ning tugineb RNR-mudelile ehk riski, vajaduse ja
vastavuse printsiibile. Hetkel just analüüsitakse ja kogutakse täiendavat teavet selle kohta, kas
kasutatav lahendus on käesoleval ajal endiselt parim riskihindamise tööriist, kuna üldine
suund on arvestada lisaks riskidele, vajadustele ja vastavusele ka inimese tugevusi.
M. Männiste selgitas, et vanglateenistus toetub retsidiivsuse ehk korduvkuritegevuse
tõenäosuse arvutamisel valemile, mille tulemusel saab üldistada, et hinnatav isik kuulub
sarnaste näitajatega kurjategijate rühma ning tuua selle rühma uue kuriteo toimepanemise
tõenäosus esile protsendina. Kasutusel on neli erinevat retsidiivsusnäitajat, mis on kõik
valideeritud ning täiendatud Eesti andmestike baasil viimati 2020.a Eesti Turu-uuringute AS-i
poolt.
M. Männiste rõhutas veel, et tingimisi ennetähtaegse vabastamise kaalutlusotsus ei tugine
üksnes riskihindamisele. Riskihinnang on otsuse kujundamisel oluline, kuid sellest ainult üks
osa. Kohtule saadetavad vangla materjalid põhinevad muu hulgas kriminaalhooldusametniku
arvamusel ning selle koostamisel hinnatakse, mis ootab inimest pärast vanglast vabanemist,
millised võimalused tal on, milline on tema tugivõrgustik ja kuidas saab teda aidata. Samuti
toimuvad selle arvamuse koostamise raames kohtumised nii kinnipeetava endaga kui ka
koostööpartneritega. Vangla koostab alles kriminaalhooldusametniku arvamuse põhjal lõpliku
dokumendi, mis saadetakse kohtule. Dokument sisaldab kriminaalhooldusametniku otsest
hinnangut selle kohta, milliseid kohustusi tuleks inimesele määrata. Tulevikus nähakse lisaks
kohustustele ette ka seda, milliseid täiendavaid kontrollinõudeid tuleks konkreetsele inimesele
kohaldada.
Madis Timpson avas küsimuste vooru.
Andre Hanimägi märkis, et sai oma küsimusele sisuliselt juba vastuse. Ta küsimus puudutas
sarnaselt prokuratuuri tõstatatud probleemiga seda, kuidas hakkab toimuma infovahetus ning
ta sai kõlanud vastusest aru nii, et selget lahendust praegu ei ole ehk küsimus arutatakse läbi
alles siis, kui eelnõu vastu võetakse. Selline lähenemine ei tekita aga kindlust, kuna tema
hinnangul võivad süsteemi võimalikud lüngad ja seeläbi probleemid muudatuste tulemusel
hoopis suureneda, mitte väheneda.
Ta rõhutas, et palju sõltub just kommunikatsioonist ja süsteemi ülesehitusest ning praktika
näitab, et sellistesse süsteemidesse kipuvad kergesti tekkima vead.
A. Hanimägi möönis, et kriminaalpoliitiliselt on eelnõu põhjendatud, sest selle taga on
statistika ning sisuline loogika on samuti olemas. Samas näib ühiskondlik ootus olevat täiesti
vastupidine. Ta nõustus TÜ õigusteaduskonna esindajate seisukohaga, et tegemist on väga
suure ja põhimõttelise muudatusega ning kõlanud argumentide põhjal ei ole ka päris selge,
kas kellelgi muudatuse tulemusel tegelikult töökoormus ka väheneb.
Tema hinnangul ei tohiks seetõttu käesoleva eelnõu menetlusega kiirustada. Arvestades, et
ühiskondlik ootus on pigem see, et inimesed kannavad neile määratud karistuse ära ning
tingimisi ennetähtaegne vabastamine, isegi kui sellega kaasneb kriminaalhooldus, peaks
vaatamata selle tõendatud mõjule olema siiski erand või eraldi otsustus, mitte automaatne
lahendus.
Peeter Ernits uuris TÜ õigusteaduskonna esindajatelt, miks on nende hinnangul vaja muuta
seniseid põhimõtteid ning menetleda korraga ja kiiresti nii suurt hulka seadusemuudatusi. Ta
viitas P. Pikamäe varasematele tähelepanekutele väga kiire tempo kohta ning märkis, et
samasugust olukorda võib täheldada ka teistes valdkondades.
10
Priit Pikamäe sõnas, et jääb sellele küsimusele vastuse võlgu.
Ta märkis, et käesoleva eelnõu puhul jääb nii eelnõu seletuskirja lugedes kui ka JDM
esindajate selgitusi kuulates põhiküsimus vastuseta ehk miks on vaja kehtivat ennetähtaegse
vabastamise süsteemi muuta ning millised on täna selle süsteemi puudused, mis ei võimalda
senise korraga jätkata. Ta tõi esile, et automaatse vabastamise peamine põhjendus teistes
riikides on tavaliselt vanglate ülerahvastatus ja raskused kõigi kinnipeetavate majutamisel,
mistõttu tuleb vanglakohtade kasutamist kiirendada. Eesti kuritegevuse ja kriminaalpoliitika
üldises olukorras ei ole vanglate ülerahvastatust, vaid olukord on pigem vastupidine ehk
vanglakohti on üle ning kuritegevuse tase on madal. See kinnitab omakorda, et reaalselt
vanglakaristust kandvad inimesed on sinna sattunud põhjendatult ja raskete kuritegude eest.
P. Pikamäe rõhutas veel, et ministeeriumi välja pakutud erandeid, sh riigivastaseid
kuritegusid, ei ole võimalik määratleda üksnes kuriteoliigi järgi. Iga juhtumi taga on siiski
konkreetne isik ning hinnata tuleb ka tema varasemat käitumist. Oluline erinevus on näiteks
sellel, kas inimene kannab vanglakaristust esimest korda või on teda sama teo eest juba
korduvalt karistatud. Sellistes olukordades on kohtulik hinnang hädavajalik.
Ta märkis, et praegune ennetähtaegse vabastamise süsteem on Eestis kehtinud alates
taasiseseisvumisest ning selle juured ulatuvad veel varasemasse aega. Seetõttu võib seda
pidada Eesti õigus- ja karistusõiguskultuuri osaks ning sellise süsteemi muutmiseks peavad
olema põhimõttelised ja veenvad argumendid, mida tema hetkel ei näe.
Ta rõhutas, et eeskätt peab kohus saama ise oma otsust muuta. Samuti on ennetähtaegse
vabastamise eelduseks see, et karistuse eesmärgid on saavutatud. Kui need on saavutatud enne
karistuse täielikku kandmist, siis võib küll kaaluda vabastamist, kuid ka sellisel juhul võib olla
üldpreventiivsetel põhjustel mõistlik jätta inimene karistust lõpuni kandma. Need on kaalukad
argumendid, mida eelnõu piisavalt ei tunnista. Lisaks on praegu olemas võimalus paigutada
inimene avavanglasse ehk kui kinnipeetav on kinnise vangla režiimist n-ö välja kasvanud,
saab ta viia vabamatesse tingimustesse. Seetõttu ei ole tema hinnangul sellist automaatset
vabastamist vaja.
P. Pikamäe lisas veel oportuniteedi rakendamise osas, et kohustuste kontrollimise pädevuse
jagamisel kriminaalhoolduse ja prokuratuuri vahel võib tekkida oht, et mõned küsimused
jäävad kahe institutsiooni vahele. Kui puuduvad selged kriteeriumid, millal vastutab üks ja
millal teine asutus, siis võib juhtuda, et küsimusega ei tegele kumbki ning praktikas võivad
sellest tekkida ka vaidlused, kas küsimus kuulub ühele või teisele asutusele ja kes peab
initsiatiivi võtma. Sellise süsteemi loomine ei ole praktilistel põhjustel hea ning see pädevus
peaks kuuluma selgelt kas siis ühele või teisele asutusele, mitte olema korraga kahes kohas.
Varro Vooglaid nõustus, et pideva menetlemise probleem on olnud komisjonis korduvalt
päevakorras. Minister on sellele vastanud üldiselt, et nõustub probleemiga, kuid kõik
menetletavad küsimused on akuutsed ning nende lahendamist ei võimalda tulevikku lükata.
Ta märkis, et käesolev eelnõu on tüüpiline näide sellest olukorrast, kus akuutset probleemi ei
ole, kuid menetletakse ikkagi ning tekib küsimus, kes sellist õigusloomet soovib või suunab.
Tema hinnangul võiks selle probleemi ühel hetkel eraldi päevakorda võtta ja selgitada välja
selle põhjus. Vastasel juhul jääb mulje, nagu oleks loodud aparaat, mis toodab oma olemasolu
õigustamiseks pidevalt uusi eelnõusid.
V. Vooglaid sõnas, et peab käesoleva eelnõu menetlusliku poole pealt kummaliseks, et nii
põhimõttelised probleemid ilmnevad alles praeguses menetlusetapis. Eelnõu valmistatakse
ette teiseks lugemiseks, kuid nii prokuratuur, advokatuur kui ka TÜ õigusteaduskond esitavad
fundamentaalset kriitikat, mis osutab vajadusele lahendada esmalt põhimõttelised
lähteküsimused. Tema hinnangul ei peaks need küsimused aktualiseeruma alles praegu ning ta
tõstatas küsimuse, kas advokatuuri, TÜ õigusteaduskonda, prokuratuuri ja kohtuid ei ole
eelnõu ettevalmistamise raames õigetes etappides piisavalt kaasatud.
11
V. Vooglaid tõi ühe olulise probleemina esile küsimuse, millele on tähelepanu juhtinud nii
Tartu Ringkonnakohus kui ka TÜ õigusteaduskond ehk miks välistatakse ennetähtaegse
vabastamise võimalus viimases etapis üksnes riigivastaste kuritegude puhul. Ta rõhutas, et
kindlasti ei peaks riigivastaste kuritegude puhul ennetähtaegne vabastamine olema lihtsam,
kuid ühe kuriteoliigi sellisel viisil erandina toomine vajab piisavat põhjendust.
Ta viitas prokuratuuri esindaja eelnevalt kirjeldatud juhtumile, kus vanglateenistuse
soovitusel võiks ennetähtaegselt vabaneda inimene, kes on toime pannud rasked seksuaalsed
kuriteod, sh omaenda tütre vägistamise. See tekitab küsimusi, millistel põhjendustel ei võiks
selline kuritegu olla samuti erandite hulgas.
V. Vooglaid rõhutas lõpetuseks, et täielikult peaks säilima põhimõte, mille kohaselt mõistab
õigust kohus ja ainult kohus. Kohus ei peaks ennetähtaegset vabastamist mõjutama üksnes
kaudselt ehk jättes selle lihtsalt keelamata, vaid ennetähtaegse vabastamise peaks igal
konkreetsel juhul, konkreetseid asjaolusid arvestades ja konkreetsel ajahetkel otsustama
kohus.
Tema hinnangul võiks kuuldud argumentide põhjal komisjon otsustada teha VV-le ettepaneku
eelnõu tagasi võtta või vähemalt mitte saata seda teisele lugemisele.
Anneli Soo kommenteeris, et TÜ õigusteaduskond sai eelnõu ettevalmistamise raames
võimaluse selle kohta arvamust esitada ning tegi seda juba 2025.a kevadel. Tagasisidetabelis
on TÜ õigusteaduskonna tänasega väga sarnase kriitika juurde märgitud, et see on teadmiseks
võetud ehk nende arvamust on loetud. Kuigi arvamus esitati veidi teistsuguse eelnõu sisu
kontekstis, kehtivad selles esitatud põhimõtted suuresti ka praegu.
Ta märkis veel seaduseelnõude tulva kohta, et selline ulatuslik õigusloome on kujundanud
inimeste suhtumist. Näiteks lähtutakse üha enam arusaamast, et kui keegi ei oska seadust
lugeda, tuleb seadust muuta. Samuti on karistusõiguses tekkinud arusaam, et kui mingi tegu ei
ole seaduses sõnaselgelt kirjas, siis järelikult on see lubatud. Ta viitas varasemale intiimsete
piltide loata avaldamise juhtumile, mille puhul põhjendasid teo toimepanijad oma käitumist
sellega, et see ei ole seadusega karistatav. Seega, vastutustundetu ja liigne karistusõiguse
muutmine võib viia selleni, et inimesed arvavad, nagu moraal ja eetika enam ei kehtiks. Selle
asemel jäädakse justkui ootama seadusandja järgmist juhist selle kohta, kuidas tuleb käituda
ning inimese enda vastutus hajub.
A. Soo rõhutas veel kord riskihindamise osas, et see on ainult üks osa ennetähtaegse
vabastamise otsustusprotsessist. Mõnikord hindab kohus riski ise oma siseveendumuse või
tunnetuse põhjal. Teatavasti karistuse mõistmisel ei küsita iga inimese kohta eraldi
riskihinnangut, kuna see koormaks õigussüsteemi ülemäära. Ennetähtaegse vabastamise
korral aga koostatakse riskihinnang ning kuigi seda teeb vangla, annab kohus sellele
normatiivse hinnangu. See tähendab, et kohus hindab KarS-i asjakohaste sätete ja Riigikohtu
praktika alusel, kas konkreetse riskiga inimest võib kõiki asjaolusid, sh üldpreventiivseid
kaalutlusi ja teo raskust arvestades vabastada. Ta rõhutas, et ole mõeldav, et olukorras, kus
õigust mõistab kohus, läheks selle normatiivse hinnangu andmine üle vanglasüsteemi
pädevusse.
Ta lisas, et vanglates kasutatavate riskihindamise metoodikate valideerimise tulemused ei ole
avalikkusele kättesaadavad. Valideerimine on ulatuslik teadustöö, mis peab vastama
kindlatele kriteeriumidele ning kuna need tulemused ei ole õigusteadlastele kättesaadavad, ei
saa nad ka hinnata, kas valideerimine vastab nõuetele.
Valdo Randpere kommenteeris, et kogu arutelu kuulates tekkis tal küsimus õiguskomisjoni
rolli kohta. Tema hinnangul mõjub komisjon praegu justkui vahekohtunikuna ning tegelikult
oleks võinud need põhimõttelised vaidlused olla omavahel enne komisjoni tulemist peetud.
Sellisel juhul oleks komisjonil ka lihtsam otsustada, millised lahendused sobivad ja millised
12
mitte.
Peeter Ernits kordas eelnevalt kõlanud küsimust, kes on selle lähenemise muutuse tellija.
Anne Kruusement vastas, et eelnõu tuleneb VV tööplaanilise punkti täitmisest. Ta lisas, et
kriitikat saanud riigivastaste kuritegude erand lisati poliitilise kokkuleppe tulemusel.
Madis Timpson märkis, et eelnõu kohta on oma arvamuse tegelikult esitanud ka Riigikohus,
Tartu Ringkonnakohus ja Harju Maakohus, kes on seda sama kriitikat esile toonud.
Ta selgitas, et kõlanud eelnõule esitatud arvamused laekusid komisjonile pärast eelnõu
esimese lugemise lõpetamist, kui komisjon neilt omakorda arvamust küsis. VV oli ise
arvamusi küsinud varem.
Varro Vooglaid märkis V. Randpere kommentaari osas, et ei ole päris õige asetada vastutust
mõlemale poolele ja küsida, miks põhimõttelisi küsimusi omavahel varem kooskõlastatud ei
ole. Ta rõhutas, et vastutust kannab eeskätt eelnõu algataja ning seetõttu ei ole TÜ
õigusteaduskonnale, prokuratuurile või advokatuurile põhjust ette heita, et neid probleeme
omavahel selgeks ei ole räägitud. Eelnõu kvaliteedi eest vastutab siiski algataja ehk antud
juhul VV, kes peaks hea praktikana enne eelnõuga Riigikokku tulemist selle oluliste
osapooltega kooskõlastama ja jõudma sõnastuseni, mille osas on fundamentaalne kriitika
lahendatud.
V. Vooglaid lisas, et TÜ õigusteaduskonna kriitika üllatas teda eriti. TÜ õigusteaduskond on
Eestis vaieldamatu kompetentsikeskus ning kui õigusteaduskond esitab sedavõrd
põhimõttelise kriitika, on suure tõenäosusega midagi tõesti fundamentaalselt valesti ja seda
tuleks kuulata. Ta rõhutas, et põhiküsimus on Riigikokku esitatava eelnõu kvaliteedis.
Peeter Ernits kommenteeris, et selliseid küsimusi võibki komisjonis arutada, kuid käesolev
eelnõu tuleks ka tema hinnangul kõrvale jätta või siis vähemalt peatada selle menetlemine.
Andre Hanimägi kommenteeris, et ei pea õigeks ametnikke kritiseerida, kuna eelnõu võib
tihti tuleneda hoopis poliitilisest tellimusest, ministeeriumi enda vajadusest või ootusest ning
võimalikke põhjuseid võib olla palju. Tema hinnangul ei ole ka realistlik oodata eelnõu, mille
kooskõlastustabelis oleksid kõikide osapoolte ettepanekud täielikult arvesse võetud.
A. Hanimägi lisas, et tema hinnangul ongi selliste küsimuste arutamine poliitikute ülesanne.
Käesoleval eelnõul on nähtavasti nii plusse kui ka miinuseid ning nagu ta varem märkis, on
eelnõul kriminaalpoliitiliselt tõenduspõhine loogika olemas, kuigi eelnõule on ka kaalukaid
vastuargumente. Lõppkokkuvõttes on tegemist poliitilise otsusega, mille just Riigikogu peab
tegema ning komisjoni ülesanne on otsustada, kuidas eelnõuga edasi minna.
Laura Glaase sõnas, et poliitiliselt on arutelu mõistetav ning ametnikud esitavad eelnõus
enda osa. Ta märkis, et tulevikus tuleks sama küsimusega ikkagi tegeleda, kuna praegu on
teada juba kuusteist riiki EL-ist ja mujalt, kus on vanglate ülerahvastatuse tõttu erinevad
kohtuvaidlused käimas. Seega jõuab see küsimus varem või hiljem ka Eestisse, kuna mujal
maailmas ilmnevad tendentsid jõuavad tihti ka siia. Eesti vanglates on kinnipeetavate arv seni
küll järjepidevalt vähenenud, kuid see suundumus ei pruugi jätkuda ning seetõttu tuleb
sobivate lahenduste vajadusega arvestada.
Madis Timpson palus JDM-i vanglate osakonnal veel lähemalt tutvustada 21. septembril
saadetud muudatusettepanekut, mis puudutas kinnipeetavate interneti kasutamise
regulatsiooni.
Laura Glaase selgitas, et Riigikohus tunnistas oma 17.06.2026.a otsusega asjas nr 5-26-16
põhiseadusvastaseks kinnipeetavate internetikasutust reguleerivad sätted, mis puudutasid
13
juurdepääsu Justiitsministeeriumi, Maksu- ja Tolliameti, Politsei- ja Piirivalveameti ning Eesti
teabevärava veebilehtedele. Kohus lükkas otsuse jõustumise poole aasta võrra edasi ning selle
tähtaja möödumisel ehk detsembri keskpaigas muutuksid sätted kehtetuks.
Ta selgitas, et kõnealused sätted reguleerivad ka internetikasutuse piiranguid. Kehtiv seadus
võimaldab ministril kehtestada lubatud veebilehtede loetelu ning piirata juurdepääsu
määrusega sätestatud korras. Seega on vanglate osakond esitanud muudatusettepanekus
kontseptsiooni, kuidas tagada edaspidi juurdepääs internetile viisil, mis vastaks Riigikohtu
otsusest tulenevatele põhimõtetele, kuid säilitaks samal ajal vanglateenistusele võimaluse
internetikasutust mõistlikult piirata.
Madis Timpson kommenteeris, et tema arusaama järgi seisnes Riigikohtu otsuse mõte selles,
et seaduses peaks olema selgelt loetletud, milliseid veebilehti võib kasutada ehk seda
küsimust ei saa jätta üksnes ministri määruse reguleerida.
Ta küsis, kas juhul, kui seda muudatusettepanekut ei lisata sellesse või mõnda teise eelnõusse,
tekiks kinnipeetavatel võimalus kasutada internetti justkui piiramatult.
Laura Glaase kinnitas, et see ongi peamine ohukoht, mistõttu tuleks küsimus kindlasti
õigeaegselt reguleerida ja vastavad normid vastu võtta.
Ta rõhutas, et internetikasutuse piirangud on kindlasti vajalikud ning arvestades ka näiteks
tehisintellekti kiiret arengut, ei ole täielikult piiramatu ligipääs soovitav. Seetõttu on
muudatusettepanekuga pakutud lahendused, mis lubaksid kasutada neid veebilehti, millele on
juurdepääs juba praegu ministri määrusega ja kohtupraktikast tulenevalt lubatud.
L. Glaase tõi esile, et praegu vaieldakse sisuliselt iga veebilehe kasutamise võimaluse üle
põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses, mis ei ole otstarbekas ja jätkusuutlik lahendus.
Kavandatud muudatus peaks probleemi lahendama ja säilitama vanglateenistusele vajalikud
normid.
Madis Timpson märkis, et nähtavasti on eelnõu põhimõttelisemate osade suhtes tekkinud
suured erinevused. Ta küsis, kas eelnõus on veel selliseid interneti kasutamise küsimusega
sarnaseid muudatusi, mis tulenevad otseselt kohtupraktikast või lahendavad vältimatuid
praktilisi probleeme, ilma et muudaksid senist paradigmat.
Laura Glaase vastas, et interneti kasutamise küsimus on kõige põletavam, kuid selliste
muudatuste hulka kuulub ka näiteks kahe andmekogu liitmine. Samuti võiks ära teha senise
kriminaalhooldusseaduse liitmise vangistusseadusega.
Varro Vooglaid viitas P. Pikamäe varasemale tähelepanekule, et nii suure hulga õigusaktide
ja arvamuste esitamise vajaduse tõttu tuleks TÜ õigusteaduskonda lausa võtta tööle eraldi
inimene. Tema hinnangul võib selles ettepanekus olla rohkem sisu, kui esmapilgul paistab
ning seda võiks päriselt kaaluda.
Näiteks võiks üks JDM ametnik töötada TÜ juures ning olla n-ö sillaks ministeeriumi ja
õigusteaduskonna vahel. Nii oleks ülikoolilt saadav sisend võimalikult tihe, kuna tema
kogemus õiguskomisjonis on näidanud, et mida tihedamalt on TÜ õigusteaduskond eelnõu
väljatöötamisega seotud olnud, seda kvaliteetsem on eelnõu.
Madis Timpson sõnas kokkuvõtteks, et kõik osalejad on saanud nüüd oma seisukohti
väljendada. Ta märkis, et komisjon ei tee täna veel otsust eelnõu teisele lugemisele saatmise
kohta, vaid pigem on ettepanek jätkata eelnõu menetlemist komisjonis. Esimees tänas
kutsutuid.
Otsustati:
1.1. Jätkata arutelu komisjonis (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas,
Maria Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Madis Timpson, Varro Vooglaid).
14
2. Info ja muud küsimused
Madis Timpson sõnas, et komisjonil tuleks otsustada õiguskomisjoni poolsete Euroopa Liidu
Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europoli) tegevust kontrolliva Euroopa parlamentaarse
ühiskontrolli töörühma liikmete Andre Hanimäe ja Anti Haugase lähetus Brüsselisse, kus
9.-10.11.2026 toimub töörühma liikmete kohtumine.
Otsustati:
2.1. Lähetada õiguskomisjoni liikmed Andre Hanimägi ja Anti Haugas 9.-10.11.2026 Euroopa
Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europoli) tegevust kontrolliva Euroopa parlamentaarse
ühiskontrolli töörühma liikmete kohtumisele, mis toimub 9.-10.11.2026 Brüsselis, Belgias.
Lähetuse kulud kaetakse Europoli tegevust kontrolliva Euroopa parlamentaarse ühiskontrolli
kohtumistega seotud Riigikogu lähetuste eelarvest. (konsensus: Andre Hanimägi, Anti
Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Madis Timpson).
(allkirjastatud digitaalselt)
Madis Timpson
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Selena Eenmaa
protokollija
Riigikogu õiguskomisjoni
istungi protokoll nr 146
Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 20. oktoober 2026
Algus 14.07, lõpp 15.41
Juhataja: Madis Timpson (esimees)
Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,
Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast, Varro Vooglaid
Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja)
Puudusid: Lea Danilson-Järg, Heljo Pikhof ja Anti Poolamets
Kutsutud: Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik
Anne Kruusement, vanglate osakonna õigustalituse juhataja Laura Glaase, vanglate osakonna
taasühiskonnastamise talituse nõunik Mariel Männiste ning vanglate osakonna sisekontrolli ja
teabe talituse nõunik Rasmus Vaher, vandeadvokaat Jaanus Tehver, Tartu Ülikooli
õigusteaduskonna direktor Priit Pikamäe ja karistusõiguse kaasprofessor Anneli Soo, Lõuna
Ringkonnaprokuratuur juhtivprokurör Kretel Tamm (1. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise ning
kriminaalhooldusseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu (878 SE) teise lugemise
ettevalmistamine (kaasamine)
2. Info ja muud küsimused
1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise ning
kriminaalhooldusseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu (878 SE) teise lugemise
ettevalmistamine (kaasamine)
Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et täna toimub eelnõu 878 SE kaasamisring, kuhu on
kutsutud eelnõu kohta arvamust avaldanud osapooled.
Esimees andis esmalt sõna eelnõu algatajate ehk Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM)
esindajatele, et saada meenutuseks ülevaade eelnõu eesmärgist ning kahe lugemise vahel
esitatud ettepanekutest.
Anne Kruusement selgitas, et käesolev eelnõu on kokku pandud tegelikult kahest eelnõust.
JDM-i kriminaalpoliitika osakonna ettevalmistatud osa puudutab tingimisi ennetähtaegset
vabastamist, kriminaalhoolduse võimestamist ning oportuniteedi kohustuse täitmise
üleandmist prokuratuurilt kriminaalhooldusele. Need muudatused tulenevad Vabariigi
Valitsuse (VV) tööplaanist ning peamine eesmärk on vähendada bürokraatiat ja kohtute
koormust ning muuta süsteem paindlikumaks.
Ta lisas, et täiendavad ettepanekud on vahepeal esitatud JDM-i vanglate osakonna poolt.
2
Laura Glaase sõnas vanglate osakonna poolt, et vanglate rakenduslikust poolest eelnõu
menetluse käigus esitatud muudatusettepanekute eesmärk on lihtsustada vanglate
töökorraldust ja kõrvaldada seniste sõnastustega sätete rakendamisel tekkinud praktilised
probleemid. Lisaks tuleks kohtupraktikast tulenevalt täpsustada ka terminoloogiat.
Ta tõi veel esile, et muudatustega liidetakse kaks andmekogu, millega vähendatakse samuti
bürokraatiat. Kokkuvõttes on tegemist vangistusõiguse ajakohastamisega.
Madis Timpson andis järgmisena sõna Eesti Advokatuuri esindajale Jaanus Tehverile.
Jaanus Tehver sõnas, et advokatuur on eelnõu kohta esitatud kirjalikus arvamuses
väljendanud konkreetset muret seoses vangistusseaduse (VangS) muudatusega, millega
soovitakse loobuda seni kehtinud selgesõnalisest ja üheselt mõistetavast keelust kontrollida
kinnipeetava või vahistatu suhtlust kaitsjaga, sh kirjavahetust ja telefonikõnesid.
J. Tehver märkis, et kehtivas regulatsioonis on selleks juba võimalused ette nähtud ning
regulatsioon on võrdlemisi selge ja ühemõtteline. Advokatuurile teadaolevalt ei ole selle
rakendamisel seni tekkinud ka märkimisväärseid praktilisi probleeme. VV esitatud
muudatused hakkaksid advokatuuri hinnangul justnimelt probleeme tekitama. Seetõttu on
advokatuur seisukohal, et VangS §-de 29 ja 97 muutmisest tuleks VV pakutud kujul loobuda.
Madis Timpson andis sõna Tartu Ülikooli (TÜ) õigusteaduskonna esindajatele Priit
Pikamäele ja Anneli Soole.
Priit Pikamäe sõnas, et TÜ õigusteaduskond on samuti esitanud eelnõu kohta kirjaliku
seisukoha, mille valmistas ette kaasprofessor Anneli Soo, kuid ta soovib enne esitada mõne
üldisema tähelepaneku.
Ta leidis, et selline pidev seaduste muutmine on õigusloomeprotsessis muutunud talumatult
igapäevaseks. Piltlikult öeldes jõuab õigusteaduskonda uus eelnõu või väljatöötamiskavatsus
(VTK) iga kümne minuti tagant ning neile kõikidele reageerimiseks tuleks lausa võtta tööle
eraldi inimene või loobuda oma põhitöö tegemisest. Õigusteaduskond on olukorda arutanud,
kuid ei mõista selle põhjust, sest Eesti ei ole enam 1990.a alguses ega Euroopa Liiduga (EL)
ühinemise etapis, mil muutmist vajas väga suur hulk õigusakte. Tema hinnangul tuleks selle
olukorra parandamiseks midagi ette võtta ning osa vastutusest lasub ka Riigikogul, sest
sedavõrd kiirustav õigusloome ei tule kasuks ei kohtupraktikale ega õiguskorra stabiilsusele.
P. Pikamäe märkis, et käesolev eelnõu on selle probleemkoha ilmekas näide, sest eelnõuga
muudetavaid paragrahve on juba varasemalt korduvalt muudetud. Ta tõi esile, et Riigi Teataja
avaldamismärgete järgi muudetakse karistusseadustiku (KarS) §-e 69, 73, 74 ja 75 peaaegu
igal aastal. Tekib küsimus, millised fundamentaalsed probleemid tingivad nende sätete
järjekordse muutmise ja miks tuleb neid taas avada. Õigusteoreetiku ja praktikuna näeb ta
selles süsteemset probleemi.
P. Pikamäe sõnas, et tema hinnangul puudutab eelnõu peamine kriminaalpoliitiline ja
põhimõtteline suunamuutus ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni muutmist ehk KarS §-i
76. Seni on ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud kohus, hinnates iga juhtumi asjaolude
põhjal, kas süüdistatav on oma vabastamise eesmärgid saavutanud. Ta rõhutas, et selline
vabastamine ei ole olnud automaatne. Eelnõuga muudetakse seda Eestis kaua kehtinud
kontseptsiooni kardinaalselt, kuna teatud kuritegude puhul soovitakse minna üle sisuliselt
automaatsele vabastamisele ehk kui kinnipeetav on teatud osa karistusest ära kandnud,
vabastatakse ta vanglast ja allutatakse kriminaalhooldusele. Kuigi sellist automaatset
vabastamist kasutatakse mõnes teises riigis, ei ole see seni kuulunud Eesti karistusõiguse
süsteemi.
P. Pikamäe märkis, et eelnõu kohaselt saaks edaspidi teatud kuriteo toime pannud isiku
3
vabastada juhul, kui kohus ei ole vabastamist keelanud. Tema hinnangul tekib siin küsimus,
kuidas ja millistel alustel peaks kohus vabastamise keelama ning miks on sellist lahendust
üldse vaja. Põhimõttena peaks siiski kehtima arusaam, et mõistetud karistus kantakse täies
mahus.
Samuti ilmneb eelnõu muudatustest, et teatud kuriteod, näiteks riigivastased kuriteod, ei vääri
VV hinnangul sellist automaatset vabastamist. Selliste erandite tegemisel tekib küsimus, miks
ei ole nende hulgas näiteks ka laste seksuaalse väärkohtlemise või rasked isikuvastased
kuriteod. Nii arutledes võiks loetelu pikendada veel kasvõi mitme lehekülje võrra ning
kokkuvõttes jääb vastuseta küsimus, mis on nii valesti praeguse lähenemisega, mille kohaselt
otsustab kohus iga juhtumi puhul eraldi, kas karistuse eesmärgid on saavutatud ja kas inimest
võib ennetähtaegselt vabastada või mitte.
P. Pikamäe rõhutas lõpetuseks, et tema hinnangul luuakse eelnõuga täiesti uus lähenemine,
mille otstarbekuses on põhjust kahelda.
Anneli Soo ühines eelkõneleja seisukohtadega ning märkis, et valmistas kõnealuse eelnõu
arvamuse ette kiirustades, sest kirjutas samal ajal arvamust ka teise eelnõu kohta, mis on
samuti äärmiselt problemaatiline. See näitab ilmekalt kiirust, millega tema ja ta kolleegid
peavad järjest saabuvatele eelnõudele ja VTK-dele reageerima. Sageli on reageerimine aga
vajalik, sest eelnõud puudutavad õigusriigi põhimõtteid. Samal ajal peavad õigusteadlased
jõudma täita ka oma põhiülesandeid ja õpetada järgmist põlvkonda ning kui ei anta aega
teemade üle piisavalt mõtiskleda, toimub arvamuste koostamine n-ö konveieril.
A. Soo märkis, et pärast seda, kui TÜ käesoleva eelnõu kohta oma arvamuse esitas, on eelnõu
tema arusaama kohaselt veel muutunud. Eelnõu kõige problemaatilisem küsimus on juba
nimetatud automaatne vabastamine. Tema arusaama järgi on eelnõu loogika selline, et kohus
kaalub esmalt olukorda ja võib seejärel anda vabastamiseks loa või sellest keelduda ehk
edaspidi võiks automaatkontroll toimuda sellisel viisil.
Ta rõhutas, et Eestis lähevad praegu tegelikult omavahel segamini kaks olulist põhimõtet ehk
inimese riski hindamine ning õiguslik ehk normatiivne otsus tema vabastamise kohta. Eelnõu
ettevalmistamisel ei ole samuti neid küsimusi kontseptuaalselt eristatud ega mõistetud selle
eristuse tähendust kogu süsteemi ülesehitusele.
A. Soo selgitas, et riskihindamine on tööriist, mida Eesti vanglasüsteem juba praegu kasutab,
kuid selle kasutamine ei ole tänasel kujul läbipaistev. See tähendab, et ei ole täpselt teada,
kuidas riskihinnang kujuneb, mille põhjal tulemused saadakse ning kuidas neid tõlgendada.
Vabastamine kui normatiivne otsus kuulub kehtiva seaduse järgi kohtule. See tähendab, et
kohus otsustab, kuidas riskihindamise tulemust tõlgendada ehk kui suur peab risk olema ja
millise uue kuriteo toimepanemise ohtu tuleb arvestada, et inimese vabastamist üldse kaaluda.
TÜ õigusteaduskond ei ole kindel, kas selline otsustuspädevus tuleks edaspidi anda vanglale
ja prokuratuurile.
Ta rõhutas, et kui kohus on inimese süüdi mõistnud ja karistuse määranud, siis eeldatakse
karistust kandma asunud isiku puhul, et karistus kantakse ka lõpuni. Eesti süsteemi kohaselt
saab seda otsust hiljem ümber vaadata täna üksnes kohus. Selle otsustuspädevuse vaikne
üleandmine täidesaatvale võimule ilma põhimõttelise arutelu ja avaliku kommunikatsioonita
on problemaatiline ka seetõttu, et see aita suurenda usaldust karistussüsteemi vastu, vaid võib
seda pigem vähendada.
A. Soo lisas, et siin tekib küsimus, kuidas sellist süsteemi muudatust avalikkusele põhjendada.
Õigusteadlaste hinnangul tuleks süsteemi muutmise korral alustada korraliku vundamendi
loomisest ehk esmalt tuleb õigussüsteemis läbi arutada, mida tähendab tõenduspõhine
riskihindamine, kuidas see aitab kaasa põhjendatud otsuste tegemisele ning kuidas tuleks
riskihindamise tulemusi tõlgendada nii, et vabastamisest kujuneks normatiivne otsus. Seni on
neid otsuseid teinud kohtud, kes on sageli hinnanud riski siseveendumuse põhjal. Samas
kasutatakse riski hindamiseks Eestis üha enam ka erinevaid metoodikaid, mis on praegu veel
4
küll konkreetse asja põhine ega ole õigussüsteemis piisavalt läbi arutatud. Need aga ongi
küsimused, mis tuleks lahendada enne, kui otsustatakse, et täidesaatev võim võib oma
riskihinnangu põhjal hakata inimesi vabastama.
A. Soo rõhutas lõpetuseks, et peamine mure on süsteemse lähenemise puudumine. Eestis peab
saama selgeks, mille alusel riski hinnatakse ning kuidas tehakse selle riskihinnangu põhjal
normatiivne vabastamisotsus.
Madis Timpson andis sõna prokuratuuri esindajale Kretel Tammele.
Kretel Tamm sõnas esmalt, et jagab eelkõnelejate muret eelnõude paljususe ja menetlemise
väga kiire tempo pärast.
Ta märkis, et käesolev eelnõu pidi eeskätt aitama vähendada prokuratuuri ülesandeid. Selle
tulemusel vabaneks tööjõudu karistuste täitmise ja mõjutusvahendite kohaldamisega seotud
töölõigust selleks, et prokuratuuril oleks rohkem mahti juhtida eeluurimist ja käia
kriminaalasjadega kohtus. Eelnõu sätete osas on aga praktiliselt poolelt tekkinud mitu muret.
K. Tamm tõi esile oportuniteediga määratud kohustuste kontrollimise. Eelnõu kohaselt läheks
oportuniteediga määratud kohustuste kontrollimine prokuratuurilt rohkem üle
kriminaalhooldusele, kuid mitte kõikide, vaid üksnes osa neist. Ta kirjeldas probleemi
selgitamiseks praktilist töökorraldust. Kriminaalasjad, milles kahtlustatav on tuvastatud ja
politsei on kuriteokoosseisu pinnalt leidnud, et asi tuleks kohtusse saata ning toimik
edastatakse prokuratuurile, lahendatakse rohkem kui 40% juhtudest prokuratuuris
oportuniteedi alusel kriminaalmenetluse lõpetamisega. Oportuniteediga määratakse inimesele
muu hulgas kohtused, mis peaksid teda mõjutama.
Ta märkis, et eelnõust nähtub, et inimesele määratud rahalise kohustuse täitmist kontrolliks
edaspidi jätkuvalt prokuratuur. Kui inimene teeb aga näiteks üldkasulikku tööd või osaleb
kriminaalhoolduse kaudu mõnes sotsiaalprogrammis, hakkaks selle kohustuse täitmist
edaspidi kontrollima kriminaalhooldus. Selline jaotus võib esmapilgul tunduda lihtne ja selge,
kuid praktikas on väga suur osa määratud kohustustest kombineeritud ehk enamasti ei määrata
inimesele ainult üht, vaid mitu erinevat kohustust.
Näiteks peab süüdlane hüvitama kannatanule tekitatud kahju, tegema üldkasulikku tööd või
tasuma sihtotstarbelise makse mõnele MTÜ-le. Kui kuritegu oli seotud alkoholi tarvitamisega,
eeskätt näiteks joobes juhid peavad andma Synlabis vereanalüüsi, mis näitab, kas ja millises
ulatuses nad jätkavad alkoholi tarvitamist. Samuti võib inimene olla kohustatud pöörduma
vaimse tervise õe vastuvõtule või psühholoogi juurde, kuhu ta suunatakse perearsti kaudu.
K. Tamm rõhutas, et kui prokuratuur kontrollib näiteks kannatanule raha maksmist ja
kriminaalhooldus mõne teise kohustuse täitmist, siis tekib praktiline probleem. Tuleb silmas
pidada, et nii näiteks vereanalüüside tulemused kui ka erinevatele isikutele ja asutustele tehtud
maksed tuleb käsitsi üle kontrollida. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus inimesed on
võltsinud vereproovide vastuseid. Samuti võib kannatanule tehtud pangaülekande tagasi
kutsuda ehk ei piisa sellest, kui süüdlane esitab prokuratuurile ise oma pangakonto väljavõtte.
Prokuratuur peab tegema ise päringu ja kontrollima kannatanult üle, kas raha on tegelikult
kätte saadud.
Ta rõhutas, et kontrolliülesanded on seega väga erinevad ning kui osa neist jääb endiselt
prokuratuurile ja osa läheb kriminaalhooldusele, siis ei teki prokuratuuri hinnangul sellest
töökorralduslikku võitu. Vastupidiselt lisandub hoopis küsimus, kuidas vahetada asutuste
vahel seda teavet ning lõppkokkuvõttes peab prokuratuur ikkagi veenduma, et ka
kriminaalhooldus on oma poole ära teinud.
Lisaks tekivad praktilised küsimused selle kohta, kuhu jääb kriminaaltoimik. Ei ole selge, kas
toimik liigub kriminaalhooldusse või jääb prokuratuuri seniks, kuni kriminaalhooldus on oma
töö lõpetanud ja edastanud prokuratuurile vajalikud dokumendid. Ta märkis, et digitaalset
5
toimikut veel ei ole. Seetõttu on lahendamata palju protseduurilisi küsimusi ja puudub selge
ettekujutus sellest, kuidas uus töökorraldus praktikas toimima hakkab. Samuti ei ole
veendumust, et eelnõu täidab nii oma eesmärki prokuratuuri ressursside säästmisel.
K. Tamm nõustus seisukohaga, et ennetähtaegse vabastamise puhul on tegemist sügavalt
kriminaalpoliitilise küsimusega, mille üle ei saa otsustada prokuratuur. Riigikogu peab
otsustama, kas vanglast ennetähtaegne vabastamine muutub automaatseks või mitte. Ta
märkis, et eeskätt raskete kuritegude puhul on aga inimestele keeruline selgitada ja
põhjendada olukorda, kus isikule on küll mõistetud kümneaastane vangistus, kuid ta vabaneb
kahe kolmandiku möödumisel automaatselt.
Ta rõhutas, et prokuratuuri jaoks seisneb siinkohal mure selles, et isegi juhul, kui seaduses
nähakse raskete kuritegude puhul ette erandid ehk neid juhtumeid lahendatakse nii nagu seni,
leidub prokuröride hinnangul isikuid ja kuritegusid, mille puhul ei tohiks vabastamine
toimuda automaatselt. Kui seadus võimaldab prokuratuuril protsessi sekkuda ja avaldada
arvamust, et konkreetne inimene ei tohiks vabaneda, siis peab olema selge, kuidas prokuratuur
kavandatavast vabastamisest õigel ajal teada saab.
Ta selgitas, et praegu puudub automaatne süsteem, mille kaudu jõuaks prokuratuurini õigel
ajal teave selle kohta, et keegi hakkab vanglast vabanema. Seni ei ole prokuratuur pidanud
sellist arvestust ise pidama ning prokurör ei saa ka meeles pidada, millised tema menetletud
kriminaalasjade süüdistatavad hakkavad viie või kümne aasta pärast vanglast vabanema.
Sellisel viisil ei ole võimalik tööd korraldada.
K. Tamm tõi esile hiljutise elulise näite ilmestamaks, miks iga inimene ei saa automaatselt
vabaneda. Üks mees oli kümme aastat seksuaalselt kuritarvitanud oma alaealist tütart, sh
vägistanud. Ta läks selle eest vangistust kandma 2022.a ning nüüd on päevakorral esimest
korda tema ennetähtaegne vabastamine. Vangla leiab, et teda võiks vabastada. Samal ajal on
olukord selline, et see inimene ei saa jätkuvalt aru, et ta midagi valesti oleks teinud. Tema
tütre ema ja ka mitme teise tütre ema jätkavad temaga suhtlemist, väidetavalt on neil
usalduslikud suhted ning peres on kasvamas veel üks väike tüdruk.
Tema hinnangul ei ole mõeldav, et selline inimene vabastataks automaatselt. Niisuguseid
juhtumeid tuleb kohtus eraldi arutada ning täidesaatev võim ei tohiks lihtsalt saada otsustada,
et isik vabaneb automaatselt. Muu hulgas tuleb arvesse võtta seda, mida inimene mõtleb,
kuidas ta hiljem oma teosse suhtub, millisesse olukorda ta vabaneb, milline on tema
perekondlik olukord ja muid asjaolusid. See ei puuduta üksnes seksuaalkuritegusid, vaid ka
mitmeid teisi kuritegusid.
K. Tamm rõhutas, et hetkel puudub süsteem, mille kaudu saaks prokuratuur oma seisukohta
esitada ja kohtule teada anda. Seetõttu on sellisel kujul muudatustega ka raske nõustuda ning
ette võib näha rohkem segadust.
Lisaks on prokuratuur oma kirjalikus seisukohas märkinud, et problemaatiline on ka
kriminaalhoolduse õigus ise otsustada, et mõnda kohustust ei pea enam täitma. Sellise otsuse
tegemine vajaks rohkem põhjendamist kui ühe kriminaalhooldaja hinnang, et kohustuse
täitmine on muutunud ebaotstarbekaks või ei ole enam vajalik.
Madis Timpson andis Eesti Advokatuuri seisukohtade kommenteerimiseks sõna JDM-i
esindajatele.
Laura Glaase selgitas, et praktikas tõlgendavad ja rakendavad VangS-i vanglaametnikud, kes
muu hulgas edastavad ministeeriumile tõlgendamisel tekkinud probleeme. Seetõttu on oluline,
et oleks üheselt selge, milliseid kirju võib kontrollida ja kuidas peab jälgimine toimuma.
Ministeeriumile on korduvalt teatatud, et praegune regulatsioon ei ole piisavalt selgelt
arusaadav.
L. Glaase märkis, et ei ole ka sisuliselt õige reguleerida VangS-is praktilisi küsimusi, mis
peaksid olema lahendatud üksnes kriminaalmenetluse raamides. See tähendab, et VangS-is ei
6
ole sellist erisätet vaja, vaid vanglaametnike õigused ja tegutsemise alused peaksid tulenema
kriminaalmenetluse regulatsioonist. Muudatuste eesmärk on seega olnud vältida segadust
rakendustasandil.
Rasmus Vaher selgitas lisaks, et VangS §-d 29 ja 97 puudutavad süüdimõistetute ning
vahistatute kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimist. Kavandatav seadusemuudatus loob
ministeeriumi hinnangul rohkem selgust, kuna neid norme rakendavad tõesti eelkõige
vanglaametnikud ning muudatusega nähakse selgelt ette, et kinnipeetava või vahistatu
kirjavahetuse ja telefonikõnede sisuga võib tutvuda üksnes kriminaalmenetluse käigus
tehtavate jälitustoimingute raames.
R. Vaher sõnas, et siinkohal on oluline eristada kirjade kontrollimist kirjade ja telefonikõnede
sisuga tutvumisest. Kirjade kontrollimist käsitlev kehtiv regulatsioon säilib ka edaspidi. Selle
alusel avatakse kinnipeetava juuresolekul talle saadetud kiri ja kontrollitakse, kas ümbrikus on
keelatud esemeid, kuid selle käigus ei tutvuta kirja sisuga.
Ta märkis, et praktikas tekitavad probleeme olukorrad, kus kinnipeetavad või nende lähedased
süsteemi kuritarvitavad, näiteks märkides ümbrikule, et kirja saatja on advokaat. Kui vanglal
tekib kahtlus, et kiri ei pärine tegelikult ümbrikule märgitud isikult, saab selle asjaomase isiku
käest üle küsida. Kui selgub, et kirja saatja ei ole ümbrikule märgitud isik, võib kehtiva korra
järgi kirja kontrollida, kuid selle sisuga ei või tutvuda.
R. Vaher nõustus, et advokatuuri tõstatatud küsimus ametiprivileegidest tulenevate erisuste ja
jälitustoimingute kohta on eelkõige kriminaalmenetluslik. Ta selgitas, et tõendi lubatavus ning
tingimused, mille korral tohib advokaadiga peetavaid telefonikõnesid ja kirjavahetust jälgida
või muid jälitustoiminguid teha, peaksid olema reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus
(KrMS). Ta lisas, et Riigikogu menetluses on hetkel ka teine nn ametiprivileegide eelnõu,
milles on samuti ette nähtud see erisus, et kui vanglale laekunud teave viitab piisavalt sellele,
et advokaat või kaitsja võib olla seotud süüteo toimepanemisega, siis peab olema võimalik
seda tõendada ning ametiprivileeg ei peaks sellisele tegevusele kaitset pakkuma.
Jaanus Tehver kommenteeris, et teoreetiliselt võib olla põhjendatud arutelu selle üle, kas
regulatsioon peaks paiknema VangS-is või mõnes teises seaduses, kuid konkreetse eelnõu ja
kehtiva õiguse võrdlemisel tuleb siiski märkida, et VV pakutud uuest regulatsioonist on
kadunud üks lihtne ja selge säte.
Ta selgitas, et kehtiva VangS §-i 29 lõike 4 ja §-i 97 lõike 3 kohaselt on keelatud kontrollida
isiku kirju ja telefonikõnesid kaitsjaga, advokaadist esindajaga, õiguskantsleriga,
prokuratuuriga, kohtuga ning Justiits- ja Digiministeeriumiga. Kehtiv õigus sätestab seega
konkreetselt, et nimetatud isikute ja asutustega peetavat kirjavahetust ning telefonikõnesid ei
tohi kontrollida. Ta rõhutas, et temale teadaolevalt ei ole alates 2024.a ehk konkreetses
sõnastuses sätte jõustumisest ilmnenud normi kohaldamisega praktikas probleeme, mis
õigustaks selle selge keelunormi eemaldamist.
J. Tehver lisas, et kuna selge keelunormi kehtetuks tunnistamiseks puudub adekvaatne põhjus,
siis ei tohiks seda teha. Võimalik on küll arutada, kas sama sisuline norm peaks edaspidi
tulenema hoopis KrMS-i jälitustoimingute regulatsioonist, kuid samas tuleb silmas pidada, et
seda regulatsiooni kohaldavad just vanglaametnikud ning mida lihtsamalt ja selgemalt on
neile öeldud, mida nad võivad ja mida ei või teha, seda parem. Kehtiva selge normi
eemaldamise tulemusel õigusselgus pigem väheneb ehk vanglaametnikud peavad rohkem
kaaluma, mida nad võivad teha ning võivad seetõttu mõnes olukorras teha ka vale otsuse.
Rasmus Vaher vastas, et uus regulatsioon ei kaota nimetatud erisust. Ta rõhutas, et kaitsjate,
õiguskantsleri ja teiste asjaomaste isikute ning asutustega seotud erisused jäävad kehtima.
R. Vaher selgitas, et kontrollimise all peetakse silmas kirja avamist. Eelnõu kavandatava §-i
29 lõike 2 kohaselt ei või endiselt avada kirju, mille on saatnud või mis saadetakse kaitsjale,
7
advokaadist esindajale, oma riigi konsulaartöötajale või ametiasutusele avaliku teenistuse
seaduse tähenduses. Selles osas ei too kavandatav regulatsioon seega kaasa muudatusi.
Jaanus Tehver kommenteeris, et arutelu muutub formaaltehniliseks normitõlgenduseks. Ta
tõi esile, et §-i 29 lõige 2 käsitleb seda, kuidas kirja avada võib. Kirjavahetuse ja telefoni teel
edastatavate sõnumite sisu kontrollimist reguleerib aga §-i 29 lõige 3. Seega ei leia siiski
eelnõuga kavandatavast regulatsioonist kehtivat VangS-i normi, mis ütleb üheselt, et teatud
isikutega peetava kirjavahetuse ja telefonisuhtluse sisu ei tohi kontrollida.
J. Tehver rõhutas, et kirja avamine on üks spetsiifiline toiming. Ka ministeeriumi esindajad on
ise selgitanud, et vanglaametnikud eristavad kirja sisuga tutvumist ümbriku kontrollimisest,
mille käigus vaadatakse lihtsalt seda, kas selles on keelatud esemeid. Viidatud §-i 29 lõige 2
ei reguleeri kinnipeetava kirjaliku või telefoni teel toimuva suhtluse sisuga tutvumist.
Rasmus Vaher selgitas, et ka kehtivas VangS-is eksisteerib lisaks advokaatidele ettenähtud
erisuse kõrval §-i 29 lõike 3 regulatsioon. Kehtivas regulatsioonis on see sama paragrahvi
lõige 2, mille kohaselt võib suhtluse sisu kontrollida kriminaalmenetluse seadustiku 3¹.
peatükis ning käesoleva seaduse (VangS) teise peatüki 3¹. jaos sätestatud alustel ja korras.
R. Vaher märkis, et kavandatava muudatusega jäetakse sellest normist välja VangS-i
asjaomane peatükk, kuid muus osas jääb norm samal kujul kehtima. Kehtiva regulatsiooni
erisus, mille kohaselt on keelatud kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid, on nüüd
hõlmatud §-i 29 lõikega 2. See säte keelab kontrollida ehk avada kirju, mis puudutavad
advokaati, kaitsjat, muud asjaomast isikut või avaliku sektori asutust.
Priit Pikamäe avaldas toetust Jaanus Tehveri küsimuseasetusele. Ta meenutas, et osales ise
VangS-i algse redaktsiooni väljatöötamisel ning kõnealune säte oli toonase õiguskantsleri
erilise tähelepanu all. Õiguskantsler pidas tol ajal juba VV istungil erakordselt oluliseks
praegu VangS-is sisalduvat redaktsiooni, et kinnipeetavate õigused oleksid kaitstud. Praegu
katab seda valdkonda tihedalt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mis toetab sätte
säilitamist.
P. Pikamäe rõhutas, et tegelikult ei ole ka ükskõik, millises seaduses seda küsimust
reguleeritakse. Ta tõi esile, et juba pikemat aega on märgata murettekitav tendents, kus
KrMS-is reguleeritakse küsimusi, millel ei ole kriminaalmenetlusega tegelikku seost.
Kriminaalmenetluse ja selle jälitustoimingute peatüki eesmärk on toime pandud kuriteo
avastamine, selle toimepanija isiku tuvastamine ning tema süü tõendamine. Muud toimingud,
mis selle eesmärgiga ei seondu, ei kuulu kriminaalmenetlusõiguse reguleerimisalasse.
Kui rääkida kinnipeetavate kirjavahetuse kontrollimisest, sh sellest, kas kirjavahetus sisaldab
keelatud esemeid, siis on tegemist karistuse täideviimise küsimusega. See puudutab juba
süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistuse täideviimist, mis kuulubki VangS-i
reguleerimisalasse. Seetõttu ei ole mõistetav ministeeriumi loogika, mille järgi tuleks see
regulatsioon viia teise seadusesse põhjendusega, et tegemist on kriminaalmenetlusliku
toiminguga. Tema hinnangul ei ole see kriminaalmenetluslik toiming, vaid tegevus, mille
eesmärk on tagada karistuse täideviimise eesmärgid ning kinnipeetavate ja vangla julgeolek.
Tekib küsimus, kuidas suurendab õigusselgust see, kui täideviimise valdkonda olemuslikult
kuuluv küsimus viiakse kriminaalmenetluse regulatsiooni.
P. Pikamäe lisas, et üldisemalt tekitab muret õigusloomes kajastuv tendents, mille kohaselt
tuleb seadust muuta siis, kui seda ellu viiv ehk rakendav ametiisik ei saa seadusest aru. Kui
ametnikul on raskusi kehtiva seaduse mõistmisega, tuleks probleem lahendada pigem
koolituste ja kohtupraktika kujundamise kaudu, kuni seaduse rakendamine muutub
ühetaoliseks ja arusaadavaks. Ta märkis, et seadus ei ole n-ö ametniku käsiraamat, millest
peab leidma vastuse igale üksikule küsimusele. Kui seaduses esineb vaieldavaid kohti, tuleb
8
neid vajaduse korral täpsustada seadusest madalamal seisvate õigusaktidega, kui selleks on
olemas volitusnorm ning kasutada koolitusi ja kohtupraktikat.
Tema hinnangul võib eelnevalt kirjeldatud tohutu õigusloomelise surve üheks põhjuseks olla
justnimelt altpoolt tulev pidev surve, mille kohaselt tuleks justkui seadus ümber teha iga kord,
kui üks ametiisik seda ei mõista.
Madis Timpson andis Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning prokuratuuri seisukohtade
kommenteerimiseks sõna JDM-i esindajatele.
Anne Kruusement nõustus tähelepanekutega, et seaduseelnõude paljusus on probleem ja
mitte üksnes kooskõlastajatele, vaid ka eelnõude koostajatele ning avaldas lootust, et olukord
paraneb lähitulevikus.
Ta selgitas, et kavandatava regulatsiooni puhul ei ole tegemist päris automaatse ennetähtaegse
vabastamisega. Süsteemis säilib nn hädapidur ning kohtunikul on võimalus ennetähtaegne
vabastamine ka ennetavalt välistada. Seda osa täiendati pärast eelnõu kooskõlastusringi, kuna
esialgne lahendus oli automaatsem. Siiski oli juba algusest peale ette nähtud vanglapoolne
kontroll ehk kui inimese käitumine ei ole paranenud või on hoopis halvenenud, ei rakendata
automaatset vabastamise tähtaega.
A. Kruusement selgitas lisaks, et kohus ise saab juba esimesel ennetähtaegse vabastamise
arutamisel keelata isiku vabastamise seaduses sätestatud tähtajal ilma kohtu täiendava
kontrollita. Kohus võib seejuures määrata uue arutamise tähtaja või lükata seaduses sätestatud
vabastamise tähtaja edasi, kasvõi kuni üks päev enne vangistuse lõppu. See eeldab kohtult
senisest põhjalikumat süvenemist, kuna praegu esitatakse kohtule üldjuhul kord aastas uued
ennetähtaegse vabastamise materjalid. Kohus vaatab need läbi ning kui vabastamine ei ole
põhjendatud, arutatakse küsimust aasta pärast uuesti. Eelnõuga soovitakse selline kord
lõpetada. Ennetähtaegse vabastamise esimesel arutamisel saaks kohus edaspidi teha senisest
laiemaid tulevikku suunatud otsuseid. Näiteks võib kohus eeldada, et hea käitumise korral
vabaneb kinnipeetav seaduses sätestatud tähtajal ning määrata talle selleks ajaks etteulatuvalt
käitumiskontrolli nõuded.
Ta rõhutas, et nn hädapidurit saavad kasutada nii vangla kui ka prokuratuur. Samas võib
kohus ka ise otsustada, et ennetähtaegse vabastamise küsimust tuleb teatava aja möödudes
uuesti arutada või siis lükata nn automaatse vabastamise tähtaja edasi.
A. Kruusement vastas oportuniteedi rakendamise kohta esitatud märkuste osas, et seaduse
sõnastuse kohaselt on tõesti nii, et kriminaalhooldus hakkab kontrollima seni prokuratuuri
kontrollitud kohustusi juhul, kui need kuuluvad kriminaalhoolduses täidetavate kohustuste
loetellu. Samas on eelnõu seletuskirjas esile toodud ning nii sai ka kokku lepitud, et üksnes
rahalise kohustuse korral ei suunata selle täitmise kontrollimist kriminaalhooldusele. Sellise
kohustuse suunamine, tagasiside saamine ja kaasnev bürokraatia tekitaksid rohkem probleeme
kui rahalise kohustuse senisel viisil kontrollimine prokuratuuri poolt, kellel on selleks välja
töötatud automaatne süsteem.
Ta selgitas, et kui inimesele on pandud nii rahaline kui ka muu kriminaalhoolduses täidetav
kohustus, kontrollib rahalise kohustuse täitmist samuti kriminaalhooldaja. Seega, kui
kohustusi on mitu ja osa neist kuulub kriminaalhooldusele, siis ei ole ette nähtud, et ülejäänud
kohustuste kontroll jääks ikkagi prokuratuurile. Ta märkis, et tulevikus võib
infotehnoloogilise lahenduse olemasolul ka kriminaalhooldaja saada võimaluse selliseid
kohustusi elektrooniliselt kontrollida, kuid praegu on kirjeldatud tööjaotus prokuratuuriga nii
kokku lepitud.Ministeeriumile ei ole teada, et kavandatav lahendus suurendaks prokuratuuri
töökoormust, vaid eesmärk on koormust just vähendada.
A. Kruusement lisas, et prokuröri teavitamist automaatse tingimisi ennetähtaegse vabastamise
puhul hädapiduri vajadusest on vanglate ja prokuratuuri esindajatega korduvalt arutatud.
Täpse teavitamise korra seadusesse kirjutamist peeti üle reguleerimiseks, sest tegemist on
pigem koostöö küsimusega ehk kui eelnõu saab seaduseks, lepivad prokuratuur ja
9
vanglateenistus täpsemad tingimused omavahel kokku. Vajaduse korral tehakse selleks
täiendus rakendusaktis.
Mariel Männiste andis ülevaate riskihindamise süsteemist.Ta selgitas, et alates 2007.a on
vanglateenistuses kasutusel riskihindamise ankeet, mis põhineb Ühendkuningriigis
rakendatud OASys riskihindamisvahendil ning tugineb RNR-mudelile ehk riski, vajaduse ja
vastavuse printsiibile. Hetkel just analüüsitakse ja kogutakse täiendavat teavet selle kohta, kas
kasutatav lahendus on käesoleval ajal endiselt parim riskihindamise tööriist, kuna üldine
suund on arvestada lisaks riskidele, vajadustele ja vastavusele ka inimese tugevusi.
M. Männiste selgitas, et vanglateenistus toetub retsidiivsuse ehk korduvkuritegevuse
tõenäosuse arvutamisel valemile, mille tulemusel saab üldistada, et hinnatav isik kuulub
sarnaste näitajatega kurjategijate rühma ning tuua selle rühma uue kuriteo toimepanemise
tõenäosus esile protsendina. Kasutusel on neli erinevat retsidiivsusnäitajat, mis on kõik
valideeritud ning täiendatud Eesti andmestike baasil viimati 2020.a Eesti Turu-uuringute AS-i
poolt.
M. Männiste rõhutas veel, et tingimisi ennetähtaegse vabastamise kaalutlusotsus ei tugine
üksnes riskihindamisele. Riskihinnang on otsuse kujundamisel oluline, kuid sellest ainult üks
osa. Kohtule saadetavad vangla materjalid põhinevad muu hulgas kriminaalhooldusametniku
arvamusel ning selle koostamisel hinnatakse, mis ootab inimest pärast vanglast vabanemist,
millised võimalused tal on, milline on tema tugivõrgustik ja kuidas saab teda aidata. Samuti
toimuvad selle arvamuse koostamise raames kohtumised nii kinnipeetava endaga kui ka
koostööpartneritega. Vangla koostab alles kriminaalhooldusametniku arvamuse põhjal lõpliku
dokumendi, mis saadetakse kohtule. Dokument sisaldab kriminaalhooldusametniku otsest
hinnangut selle kohta, milliseid kohustusi tuleks inimesele määrata. Tulevikus nähakse lisaks
kohustustele ette ka seda, milliseid täiendavaid kontrollinõudeid tuleks konkreetsele inimesele
kohaldada.
Madis Timpson avas küsimuste vooru.
Andre Hanimägi märkis, et sai oma küsimusele sisuliselt juba vastuse. Ta küsimus puudutas
sarnaselt prokuratuuri tõstatatud probleemiga seda, kuidas hakkab toimuma infovahetus ning
ta sai kõlanud vastusest aru nii, et selget lahendust praegu ei ole ehk küsimus arutatakse läbi
alles siis, kui eelnõu vastu võetakse. Selline lähenemine ei tekita aga kindlust, kuna tema
hinnangul võivad süsteemi võimalikud lüngad ja seeläbi probleemid muudatuste tulemusel
hoopis suureneda, mitte väheneda.
Ta rõhutas, et palju sõltub just kommunikatsioonist ja süsteemi ülesehitusest ning praktika
näitab, et sellistesse süsteemidesse kipuvad kergesti tekkima vead.
A. Hanimägi möönis, et kriminaalpoliitiliselt on eelnõu põhjendatud, sest selle taga on
statistika ning sisuline loogika on samuti olemas. Samas näib ühiskondlik ootus olevat täiesti
vastupidine. Ta nõustus TÜ õigusteaduskonna esindajate seisukohaga, et tegemist on väga
suure ja põhimõttelise muudatusega ning kõlanud argumentide põhjal ei ole ka päris selge,
kas kellelgi muudatuse tulemusel tegelikult töökoormus ka väheneb.
Tema hinnangul ei tohiks seetõttu käesoleva eelnõu menetlusega kiirustada. Arvestades, et
ühiskondlik ootus on pigem see, et inimesed kannavad neile määratud karistuse ära ning
tingimisi ennetähtaegne vabastamine, isegi kui sellega kaasneb kriminaalhooldus, peaks
vaatamata selle tõendatud mõjule olema siiski erand või eraldi otsustus, mitte automaatne
lahendus.
Peeter Ernits uuris TÜ õigusteaduskonna esindajatelt, miks on nende hinnangul vaja muuta
seniseid põhimõtteid ning menetleda korraga ja kiiresti nii suurt hulka seadusemuudatusi. Ta
viitas P. Pikamäe varasematele tähelepanekutele väga kiire tempo kohta ning märkis, et
samasugust olukorda võib täheldada ka teistes valdkondades.
10
Priit Pikamäe sõnas, et jääb sellele küsimusele vastuse võlgu.
Ta märkis, et käesoleva eelnõu puhul jääb nii eelnõu seletuskirja lugedes kui ka JDM
esindajate selgitusi kuulates põhiküsimus vastuseta ehk miks on vaja kehtivat ennetähtaegse
vabastamise süsteemi muuta ning millised on täna selle süsteemi puudused, mis ei võimalda
senise korraga jätkata. Ta tõi esile, et automaatse vabastamise peamine põhjendus teistes
riikides on tavaliselt vanglate ülerahvastatus ja raskused kõigi kinnipeetavate majutamisel,
mistõttu tuleb vanglakohtade kasutamist kiirendada. Eesti kuritegevuse ja kriminaalpoliitika
üldises olukorras ei ole vanglate ülerahvastatust, vaid olukord on pigem vastupidine ehk
vanglakohti on üle ning kuritegevuse tase on madal. See kinnitab omakorda, et reaalselt
vanglakaristust kandvad inimesed on sinna sattunud põhjendatult ja raskete kuritegude eest.
P. Pikamäe rõhutas veel, et ministeeriumi välja pakutud erandeid, sh riigivastaseid
kuritegusid, ei ole võimalik määratleda üksnes kuriteoliigi järgi. Iga juhtumi taga on siiski
konkreetne isik ning hinnata tuleb ka tema varasemat käitumist. Oluline erinevus on näiteks
sellel, kas inimene kannab vanglakaristust esimest korda või on teda sama teo eest juba
korduvalt karistatud. Sellistes olukordades on kohtulik hinnang hädavajalik.
Ta märkis, et praegune ennetähtaegse vabastamise süsteem on Eestis kehtinud alates
taasiseseisvumisest ning selle juured ulatuvad veel varasemasse aega. Seetõttu võib seda
pidada Eesti õigus- ja karistusõiguskultuuri osaks ning sellise süsteemi muutmiseks peavad
olema põhimõttelised ja veenvad argumendid, mida tema hetkel ei näe.
Ta rõhutas, et eeskätt peab kohus saama ise oma otsust muuta. Samuti on ennetähtaegse
vabastamise eelduseks see, et karistuse eesmärgid on saavutatud. Kui need on saavutatud enne
karistuse täielikku kandmist, siis võib küll kaaluda vabastamist, kuid ka sellisel juhul võib olla
üldpreventiivsetel põhjustel mõistlik jätta inimene karistust lõpuni kandma. Need on kaalukad
argumendid, mida eelnõu piisavalt ei tunnista. Lisaks on praegu olemas võimalus paigutada
inimene avavanglasse ehk kui kinnipeetav on kinnise vangla režiimist n-ö välja kasvanud,
saab ta viia vabamatesse tingimustesse. Seetõttu ei ole tema hinnangul sellist automaatset
vabastamist vaja.
P. Pikamäe lisas veel oportuniteedi rakendamise osas, et kohustuste kontrollimise pädevuse
jagamisel kriminaalhoolduse ja prokuratuuri vahel võib tekkida oht, et mõned küsimused
jäävad kahe institutsiooni vahele. Kui puuduvad selged kriteeriumid, millal vastutab üks ja
millal teine asutus, siis võib juhtuda, et küsimusega ei tegele kumbki ning praktikas võivad
sellest tekkida ka vaidlused, kas küsimus kuulub ühele või teisele asutusele ja kes peab
initsiatiivi võtma. Sellise süsteemi loomine ei ole praktilistel põhjustel hea ning see pädevus
peaks kuuluma selgelt kas siis ühele või teisele asutusele, mitte olema korraga kahes kohas.
Varro Vooglaid nõustus, et pideva menetlemise probleem on olnud komisjonis korduvalt
päevakorras. Minister on sellele vastanud üldiselt, et nõustub probleemiga, kuid kõik
menetletavad küsimused on akuutsed ning nende lahendamist ei võimalda tulevikku lükata.
Ta märkis, et käesolev eelnõu on tüüpiline näide sellest olukorrast, kus akuutset probleemi ei
ole, kuid menetletakse ikkagi ning tekib küsimus, kes sellist õigusloomet soovib või suunab.
Tema hinnangul võiks selle probleemi ühel hetkel eraldi päevakorda võtta ja selgitada välja
selle põhjus. Vastasel juhul jääb mulje, nagu oleks loodud aparaat, mis toodab oma olemasolu
õigustamiseks pidevalt uusi eelnõusid.
V. Vooglaid sõnas, et peab käesoleva eelnõu menetlusliku poole pealt kummaliseks, et nii
põhimõttelised probleemid ilmnevad alles praeguses menetlusetapis. Eelnõu valmistatakse
ette teiseks lugemiseks, kuid nii prokuratuur, advokatuur kui ka TÜ õigusteaduskond esitavad
fundamentaalset kriitikat, mis osutab vajadusele lahendada esmalt põhimõttelised
lähteküsimused. Tema hinnangul ei peaks need küsimused aktualiseeruma alles praegu ning ta
tõstatas küsimuse, kas advokatuuri, TÜ õigusteaduskonda, prokuratuuri ja kohtuid ei ole
eelnõu ettevalmistamise raames õigetes etappides piisavalt kaasatud.
11
V. Vooglaid tõi ühe olulise probleemina esile küsimuse, millele on tähelepanu juhtinud nii
Tartu Ringkonnakohus kui ka TÜ õigusteaduskond ehk miks välistatakse ennetähtaegse
vabastamise võimalus viimases etapis üksnes riigivastaste kuritegude puhul. Ta rõhutas, et
kindlasti ei peaks riigivastaste kuritegude puhul ennetähtaegne vabastamine olema lihtsam,
kuid ühe kuriteoliigi sellisel viisil erandina toomine vajab piisavat põhjendust.
Ta viitas prokuratuuri esindaja eelnevalt kirjeldatud juhtumile, kus vanglateenistuse
soovitusel võiks ennetähtaegselt vabaneda inimene, kes on toime pannud rasked seksuaalsed
kuriteod, sh omaenda tütre vägistamise. See tekitab küsimusi, millistel põhjendustel ei võiks
selline kuritegu olla samuti erandite hulgas.
V. Vooglaid rõhutas lõpetuseks, et täielikult peaks säilima põhimõte, mille kohaselt mõistab
õigust kohus ja ainult kohus. Kohus ei peaks ennetähtaegset vabastamist mõjutama üksnes
kaudselt ehk jättes selle lihtsalt keelamata, vaid ennetähtaegse vabastamise peaks igal
konkreetsel juhul, konkreetseid asjaolusid arvestades ja konkreetsel ajahetkel otsustama
kohus.
Tema hinnangul võiks kuuldud argumentide põhjal komisjon otsustada teha VV-le ettepaneku
eelnõu tagasi võtta või vähemalt mitte saata seda teisele lugemisele.
Anneli Soo kommenteeris, et TÜ õigusteaduskond sai eelnõu ettevalmistamise raames
võimaluse selle kohta arvamust esitada ning tegi seda juba 2025.a kevadel. Tagasisidetabelis
on TÜ õigusteaduskonna tänasega väga sarnase kriitika juurde märgitud, et see on teadmiseks
võetud ehk nende arvamust on loetud. Kuigi arvamus esitati veidi teistsuguse eelnõu sisu
kontekstis, kehtivad selles esitatud põhimõtted suuresti ka praegu.
Ta märkis veel seaduseelnõude tulva kohta, et selline ulatuslik õigusloome on kujundanud
inimeste suhtumist. Näiteks lähtutakse üha enam arusaamast, et kui keegi ei oska seadust
lugeda, tuleb seadust muuta. Samuti on karistusõiguses tekkinud arusaam, et kui mingi tegu ei
ole seaduses sõnaselgelt kirjas, siis järelikult on see lubatud. Ta viitas varasemale intiimsete
piltide loata avaldamise juhtumile, mille puhul põhjendasid teo toimepanijad oma käitumist
sellega, et see ei ole seadusega karistatav. Seega, vastutustundetu ja liigne karistusõiguse
muutmine võib viia selleni, et inimesed arvavad, nagu moraal ja eetika enam ei kehtiks. Selle
asemel jäädakse justkui ootama seadusandja järgmist juhist selle kohta, kuidas tuleb käituda
ning inimese enda vastutus hajub.
A. Soo rõhutas veel kord riskihindamise osas, et see on ainult üks osa ennetähtaegse
vabastamise otsustusprotsessist. Mõnikord hindab kohus riski ise oma siseveendumuse või
tunnetuse põhjal. Teatavasti karistuse mõistmisel ei küsita iga inimese kohta eraldi
riskihinnangut, kuna see koormaks õigussüsteemi ülemäära. Ennetähtaegse vabastamise
korral aga koostatakse riskihinnang ning kuigi seda teeb vangla, annab kohus sellele
normatiivse hinnangu. See tähendab, et kohus hindab KarS-i asjakohaste sätete ja Riigikohtu
praktika alusel, kas konkreetse riskiga inimest võib kõiki asjaolusid, sh üldpreventiivseid
kaalutlusi ja teo raskust arvestades vabastada. Ta rõhutas, et ole mõeldav, et olukorras, kus
õigust mõistab kohus, läheks selle normatiivse hinnangu andmine üle vanglasüsteemi
pädevusse.
Ta lisas, et vanglates kasutatavate riskihindamise metoodikate valideerimise tulemused ei ole
avalikkusele kättesaadavad. Valideerimine on ulatuslik teadustöö, mis peab vastama
kindlatele kriteeriumidele ning kuna need tulemused ei ole õigusteadlastele kättesaadavad, ei
saa nad ka hinnata, kas valideerimine vastab nõuetele.
Valdo Randpere kommenteeris, et kogu arutelu kuulates tekkis tal küsimus õiguskomisjoni
rolli kohta. Tema hinnangul mõjub komisjon praegu justkui vahekohtunikuna ning tegelikult
oleks võinud need põhimõttelised vaidlused olla omavahel enne komisjoni tulemist peetud.
Sellisel juhul oleks komisjonil ka lihtsam otsustada, millised lahendused sobivad ja millised
12
mitte.
Peeter Ernits kordas eelnevalt kõlanud küsimust, kes on selle lähenemise muutuse tellija.
Anne Kruusement vastas, et eelnõu tuleneb VV tööplaanilise punkti täitmisest. Ta lisas, et
kriitikat saanud riigivastaste kuritegude erand lisati poliitilise kokkuleppe tulemusel.
Madis Timpson märkis, et eelnõu kohta on oma arvamuse tegelikult esitanud ka Riigikohus,
Tartu Ringkonnakohus ja Harju Maakohus, kes on seda sama kriitikat esile toonud.
Ta selgitas, et kõlanud eelnõule esitatud arvamused laekusid komisjonile pärast eelnõu
esimese lugemise lõpetamist, kui komisjon neilt omakorda arvamust küsis. VV oli ise
arvamusi küsinud varem.
Varro Vooglaid märkis V. Randpere kommentaari osas, et ei ole päris õige asetada vastutust
mõlemale poolele ja küsida, miks põhimõttelisi küsimusi omavahel varem kooskõlastatud ei
ole. Ta rõhutas, et vastutust kannab eeskätt eelnõu algataja ning seetõttu ei ole TÜ
õigusteaduskonnale, prokuratuurile või advokatuurile põhjust ette heita, et neid probleeme
omavahel selgeks ei ole räägitud. Eelnõu kvaliteedi eest vastutab siiski algataja ehk antud
juhul VV, kes peaks hea praktikana enne eelnõuga Riigikokku tulemist selle oluliste
osapooltega kooskõlastama ja jõudma sõnastuseni, mille osas on fundamentaalne kriitika
lahendatud.
V. Vooglaid lisas, et TÜ õigusteaduskonna kriitika üllatas teda eriti. TÜ õigusteaduskond on
Eestis vaieldamatu kompetentsikeskus ning kui õigusteaduskond esitab sedavõrd
põhimõttelise kriitika, on suure tõenäosusega midagi tõesti fundamentaalselt valesti ja seda
tuleks kuulata. Ta rõhutas, et põhiküsimus on Riigikokku esitatava eelnõu kvaliteedis.
Peeter Ernits kommenteeris, et selliseid küsimusi võibki komisjonis arutada, kuid käesolev
eelnõu tuleks ka tema hinnangul kõrvale jätta või siis vähemalt peatada selle menetlemine.
Andre Hanimägi kommenteeris, et ei pea õigeks ametnikke kritiseerida, kuna eelnõu võib
tihti tuleneda hoopis poliitilisest tellimusest, ministeeriumi enda vajadusest või ootusest ning
võimalikke põhjuseid võib olla palju. Tema hinnangul ei ole ka realistlik oodata eelnõu, mille
kooskõlastustabelis oleksid kõikide osapoolte ettepanekud täielikult arvesse võetud.
A. Hanimägi lisas, et tema hinnangul ongi selliste küsimuste arutamine poliitikute ülesanne.
Käesoleval eelnõul on nähtavasti nii plusse kui ka miinuseid ning nagu ta varem märkis, on
eelnõul kriminaalpoliitiliselt tõenduspõhine loogika olemas, kuigi eelnõule on ka kaalukaid
vastuargumente. Lõppkokkuvõttes on tegemist poliitilise otsusega, mille just Riigikogu peab
tegema ning komisjoni ülesanne on otsustada, kuidas eelnõuga edasi minna.
Laura Glaase sõnas, et poliitiliselt on arutelu mõistetav ning ametnikud esitavad eelnõus
enda osa. Ta märkis, et tulevikus tuleks sama küsimusega ikkagi tegeleda, kuna praegu on
teada juba kuusteist riiki EL-ist ja mujalt, kus on vanglate ülerahvastatuse tõttu erinevad
kohtuvaidlused käimas. Seega jõuab see küsimus varem või hiljem ka Eestisse, kuna mujal
maailmas ilmnevad tendentsid jõuavad tihti ka siia. Eesti vanglates on kinnipeetavate arv seni
küll järjepidevalt vähenenud, kuid see suundumus ei pruugi jätkuda ning seetõttu tuleb
sobivate lahenduste vajadusega arvestada.
Madis Timpson palus JDM-i vanglate osakonnal veel lähemalt tutvustada 21. septembril
saadetud muudatusettepanekut, mis puudutas kinnipeetavate interneti kasutamise
regulatsiooni.
Laura Glaase selgitas, et Riigikohus tunnistas oma 17.06.2026.a otsusega asjas nr 5-26-16
põhiseadusvastaseks kinnipeetavate internetikasutust reguleerivad sätted, mis puudutasid
13
juurdepääsu Justiitsministeeriumi, Maksu- ja Tolliameti, Politsei- ja Piirivalveameti ning Eesti
teabevärava veebilehtedele. Kohus lükkas otsuse jõustumise poole aasta võrra edasi ning selle
tähtaja möödumisel ehk detsembri keskpaigas muutuksid sätted kehtetuks.
Ta selgitas, et kõnealused sätted reguleerivad ka internetikasutuse piiranguid. Kehtiv seadus
võimaldab ministril kehtestada lubatud veebilehtede loetelu ning piirata juurdepääsu
määrusega sätestatud korras. Seega on vanglate osakond esitanud muudatusettepanekus
kontseptsiooni, kuidas tagada edaspidi juurdepääs internetile viisil, mis vastaks Riigikohtu
otsusest tulenevatele põhimõtetele, kuid säilitaks samal ajal vanglateenistusele võimaluse
internetikasutust mõistlikult piirata.
Madis Timpson kommenteeris, et tema arusaama järgi seisnes Riigikohtu otsuse mõte selles,
et seaduses peaks olema selgelt loetletud, milliseid veebilehti võib kasutada ehk seda
küsimust ei saa jätta üksnes ministri määruse reguleerida.
Ta küsis, kas juhul, kui seda muudatusettepanekut ei lisata sellesse või mõnda teise eelnõusse,
tekiks kinnipeetavatel võimalus kasutada internetti justkui piiramatult.
Laura Glaase kinnitas, et see ongi peamine ohukoht, mistõttu tuleks küsimus kindlasti
õigeaegselt reguleerida ja vastavad normid vastu võtta.
Ta rõhutas, et internetikasutuse piirangud on kindlasti vajalikud ning arvestades ka näiteks
tehisintellekti kiiret arengut, ei ole täielikult piiramatu ligipääs soovitav. Seetõttu on
muudatusettepanekuga pakutud lahendused, mis lubaksid kasutada neid veebilehti, millele on
juurdepääs juba praegu ministri määrusega ja kohtupraktikast tulenevalt lubatud.
L. Glaase tõi esile, et praegu vaieldakse sisuliselt iga veebilehe kasutamise võimaluse üle
põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses, mis ei ole otstarbekas ja jätkusuutlik lahendus.
Kavandatud muudatus peaks probleemi lahendama ja säilitama vanglateenistusele vajalikud
normid.
Madis Timpson märkis, et nähtavasti on eelnõu põhimõttelisemate osade suhtes tekkinud
suured erinevused. Ta küsis, kas eelnõus on veel selliseid interneti kasutamise küsimusega
sarnaseid muudatusi, mis tulenevad otseselt kohtupraktikast või lahendavad vältimatuid
praktilisi probleeme, ilma et muudaksid senist paradigmat.
Laura Glaase vastas, et interneti kasutamise küsimus on kõige põletavam, kuid selliste
muudatuste hulka kuulub ka näiteks kahe andmekogu liitmine. Samuti võiks ära teha senise
kriminaalhooldusseaduse liitmise vangistusseadusega.
Varro Vooglaid viitas P. Pikamäe varasemale tähelepanekule, et nii suure hulga õigusaktide
ja arvamuste esitamise vajaduse tõttu tuleks TÜ õigusteaduskonda lausa võtta tööle eraldi
inimene. Tema hinnangul võib selles ettepanekus olla rohkem sisu, kui esmapilgul paistab
ning seda võiks päriselt kaaluda.
Näiteks võiks üks JDM ametnik töötada TÜ juures ning olla n-ö sillaks ministeeriumi ja
õigusteaduskonna vahel. Nii oleks ülikoolilt saadav sisend võimalikult tihe, kuna tema
kogemus õiguskomisjonis on näidanud, et mida tihedamalt on TÜ õigusteaduskond eelnõu
väljatöötamisega seotud olnud, seda kvaliteetsem on eelnõu.
Madis Timpson sõnas kokkuvõtteks, et kõik osalejad on saanud nüüd oma seisukohti
väljendada. Ta märkis, et komisjon ei tee täna veel otsust eelnõu teisele lugemisele saatmise
kohta, vaid pigem on ettepanek jätkata eelnõu menetlemist komisjonis. Esimees tänas
kutsutuid.
Otsustati:
1.1. Jätkata arutelu komisjonis (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas,
Maria Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Madis Timpson, Varro Vooglaid).
14
2. Info ja muud küsimused
Madis Timpson sõnas, et komisjonil tuleks otsustada õiguskomisjoni poolsete Euroopa Liidu
Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europoli) tegevust kontrolliva Euroopa parlamentaarse
ühiskontrolli töörühma liikmete Andre Hanimäe ja Anti Haugase lähetus Brüsselisse, kus
9.-10.11.2026 toimub töörühma liikmete kohtumine.
Otsustati:
2.1. Lähetada õiguskomisjoni liikmed Andre Hanimägi ja Anti Haugas 9.-10.11.2026 Euroopa
Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europoli) tegevust kontrolliva Euroopa parlamentaarse
ühiskontrolli töörühma liikmete kohtumisele, mis toimub 9.-10.11.2026 Brüsselis, Belgias.
Lähetuse kulud kaetakse Europoli tegevust kontrolliva Euroopa parlamentaarse ühiskontrolli
kohtumistega seotud Riigikogu lähetuste eelarvest. (konsensus: Andre Hanimägi, Anti
Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Madis Timpson).
(allkirjastatud digitaalselt)
Madis Timpson
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Selena Eenmaa
protokollija