EELNÕU
28.10.2026

Jäätmeseaduse muutmise seadus


§ 1. Jäätmeseaduse muutmine

Jäätmeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 11 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) välisõhku paisatavad gaasilised heited ning geoloogilise säilitamise eesmärgil kogutud ja transporditud ning geoloogiliselt säilitatav süsinikdioksiid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ ja direktiive 2000/60/EÜ, 2001/80/EÜ, 2004/35/EÜ, 2006/12/EÜ, 2008/1/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1013/2006 (ELT L 140, 05.06.2009, lk 114–135);“;

2) seadust täiendatakse §-dega 103–107 järgmises sõnastuses:
㤠103. Digiplatvorm

Digiplatvorm on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1–102), artikli 3 punktis i määratletud digiplatvorm.

§ 104. Tarbija

Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase ega kutsetegevusega.

§ 105. Lõppkasutaja

Lõppkasutaja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.06.2019, lk 1–44), artikli 3 punktis 21 määratletud lõppkasutaja.

§ 106. Sotsiaalmajanduse üksus

Sotsiaalmajanduse üksus on eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kes pakub kaupu või osutab teenuseid ja tegutseb kooskõlas järgmiste põhimõtetega:
1) inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu kasumist tähtsamaks pidamine;
2) kogu kasumi või suurema osa kasumist ja ülejäägist reinvesteerimine sotsiaalsete või keskkonnaeesmärkide saavutamiseks ja sellise tegevuse elluviimiseks, mis on selle üksuse liikmete või kasutajate või ühiskonna huvides;
3) demokraatlik või kaasav juhtimine.

§ 107. Tarbijale mõeldud müümata toode

Tarbijale mõeldud müümata toode on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik, muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.06.2024), artikli 2 punktis 37 määratletud tarbijale mõeldud müümata toode.“;

3) paragrahvi 21 lõike 2 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

4) seadust täiendatakse §-dega 227 ja 228 järgmises sõnastuses:
„§ 227. Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine

(1) Iga tegevuse juures rakendatakse sobivaid toidujäätmete tekke vältimise ning toidu annetamise ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamise meetmeid, et vältida ja vähendada toidujäätmete teket kogu toidutarneahelas toidu esmatootmisest lõpptarbimiseni.

(2) Toidu annetamine ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamine käesoleva seaduse tähenduses on tegevus, mille käigus muidu raisku minev tarbimiseks kõlblik toit suunatakse tasuta või sümboolse tasu eest inimestele.

(3) Toidukäitleja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 lõike 3 tähenduses peab tegevuskoha põhjal arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguse üle, kui tegemist on:
1) jaemüügiga tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ja kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m²;
2) hulgimüügiga tegeleva ettevõtjaga, välja arvatud vahendusteenuse osutaja, kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ja kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas viis miljonit eurot;
3) toidu töötlemisega tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on toiduainete tootmine ja kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas kaks miljonit eurot;
4) toitlustamisega tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on restoranitegevus või toitlustamine ja kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas kaks miljonit eurot.

(4) Toidukäitleja valib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud arvestuse pidamise meetodi, arvestades oma tegevuse eripära. Arvestus võib põhineda otsesel mõõtmisel või põhjendatud hinnangul. Kasutatud meetod ja hinnangu aluseks olevad andmed dokumenteeritakse viisil, mis võimaldab koguseid kontrollida ning eri perioodide andmeid võrrelda.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3, 7 ja 10 ning käesoleva seaduse § 228 lõikes 1 sätestatud kohustusi ei kohaldata ettevõtjale, kelle põhitegevusala on seotud alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi tootmise, alkoholi jae- või hulgimüügi või jookide serveerimisega.

(6) Toidukäitleja säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmeid vähemalt kolm aastat alates toidukäitlemise aasta lõpust ning esitab need järelevalveasutusele selle taotluse korral.

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud jaemüügiga tegelev ettevõtja avalikustab oma veebilehel hiljemalt 31. jaanuariks eelmisel kalendriaastal annetatud toidu massi osakaalu maha kantud toidu massist. Osakaalu arvutamisel jäetakse nii annetatud kui ka maha kantud toidu massist välja alkohol.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud avalikustamise kohustus loetakse täidetuks ka juhul, kui nimetatud lõikes nõutud andmed on avalikustatud ettevõtja või tema emaettevõtja kestlikkus- või keskkonnaaruandes ettevõtja kohta eraldi ning ettevõtja veebilehel on hiljemalt lõikes 7 sätestatud tähtpäevaks viide nendele andmetele.

(9) Maha kantud toit käesoleva seaduse tähenduses on algselt inimtarbimiseks ettenähtud toit, mis on ettevõtja arvestuses müügist või kasutusest kõrvaldatud, sealhulgas annetamiseks üle antud või inimtarbimiseks kõlbmatuks muutunud toit.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toidukäitleja peab ja rakendab toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava kas eraldi dokumendina või osana muust dokumendist, sealhulgas tegevuskavast, kvaliteedi-, keskkonna- või arengudokumendist.

(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud tegevuskava koostamisel ja ajakohastamisel võetakse aluseks lõike 3 kohaselt peetud arvestuse andmed. Tegevuskava peab sisaldama vähemalt:
1) ülevaadet lõike 3 kohaselt peetud arvestuse alusel ettevõtja tegevuses tekkinud toidujäätmete ja asjakohasel juhul annetatud toidu kogusest ning peamistest toidujäätmete tekkekohtadest ja -põhjustest;
2) eesmärke ja põhimõtteid toidujäätmete tekke vähendamiseks ja vältimiseks, sealhulgas asjakohasel juhul töötajate ja tarbijate teadlikkuse suurendamiseks, töötajate koolitamiseks, tehnoloogiliste lahenduste rakendamiseks ning tarbimiseks kõlbliku toidu annetamiseks või muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamiseks;
3) lõike 3 kohaselt peetud arvestuse andmete põhjal kavandatavaid tegevusi käesoleva lõike punktis 2 nimetatud eesmärkide ja põhimõtete saavutamiseks;
4) tegevuste rakendamise eest vastutavat isikut või isikuid;
5) tegevuskava ajakohastamise korda.

§ 228. Toidu annetamine ja inimtarbimiseks ümberjaotamine

(1) Toidukäitleja teeb toidujäätmete tekke vähendamiseks vähemalt ühele toidu ümberjaotamise organisatsioonile ettepaneku koostöölepingu sõlmimiseks tarbimiseks kõlbliku realiseerimata toidu annetamiseks, kui tegemist on:
1) jaemüügiga tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ja kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m²;
2) hulgimüügiga tegeleva ettevõtjaga, välja arvatud vahendusteenuse osutaja, kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ja kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas viis miljonit eurot;
3) toidu töötlemisega tegeleva ettevõtjaga, kelle põhitegevusala on toiduainete tootmine ja kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas kaks miljonit eurot.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu alusel annetamine tuleb korraldada nii, et toidukäitlejale kaasnevad kulud on mõistlikud. Mõistlikuks loetakse kulud, mis on proportsionaalsed, kooskõlas ettevõtja tegevusala ja mahuga, ei too kaasa ebamõistlikku majanduslikku koormust ega eelda ettevõtja tegevuse mahtu ja annetamisvõimalusi arvestades ebaproportsionaalseid lisainvesteeringuid.

(3) Toidu ümberjaotamise organisatsioon käesoleva seaduse tähenduses on juriidiline isik, kes kogub, võtab vastu või vahendab tarbimiseks kõlblikku annetatud toitu mittetulunduslikul eesmärgil, et see jõuaks inimestele, eelkõige abivajajatele.

(4) Toidu annetamisele ja toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamisele kohaldatakse toidu käitlemist reguleerivaid õigusakte.“;

5) paragrahvi 23 täiendatakse lõigetega 115 ja 116 järgmises sõnastuses:
„(115) Tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete või jalatsite tootja (edaspidi koos ka tekstiiltoodete tootja) käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes sõltumata müügiviisist, kaasa arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 7 määratletud sidevahendi abil sõlmitud lepinguga müük:
1) omab tegevuskohta Eestis ja valmistab oma nime või kaubamärgi all Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tekstiiltooteid, tekstiiliga seotud tooteid või jalatseid (edaspidi koos ka tekstiiltooted) või laseb need tooted disainida või valmistada ning turustab neid esimest korda oma nime või kaubamärgi all Eestis;
2) omab tegevuskohta Eestis ja müüb Eestis oma nime või kaubamärgi all edasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tekstiiltooteid, mille on valmistanud muu ettevõtja ning mis ei kanna selle muu ettevõtja nime, tootemarki ega kaubamärki;
3) omab tegevuskohta Eestis ja laseb majandus- või kutsetegevuse korras Eesti turule Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tekstiiltooteid, mis on pärit teisest Euroopa Liidu liikmesriigist või väljastpoolt Euroopa Liitu;
4) müüb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tekstiiltooteid sidevahendi abil sõlmitud lepinguga otse Eestis olevatele lõppkasutajatele, olenemata sellest, kas tegu on kodumajapidamisega või mitte, kuid tema tegevuskoht on teises Euroopa Liidu liikmesriigis või väljaspool Euroopa Liitu.

(116) Tekstiiltoodete tootjana ei käsitata tootjaid, importijaid ja turustajaid ega muid füüsilisi ja juriidilisi isikuid ulatuses, milles nad tarnivad turul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud kasutatud tekstiiltooteid, tekstiiliga seotud tooteid või jalatseid, mis on hinnatud korduskasutuskõlblikuks, või samas lisas loetletud tekstiiltooteid, mis on saadud kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest, ega personaliseeritud tooteid tootvaid iseenda tööandjana tegutsevaid rätsepaid.“;

6) paragrahvi 23 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Tootjate ühendus käesoleva seaduse tähenduses on mittetulundusühing või muu majanduslikku tulu mittetaotlev juriidiline isik, kelle liikmeteks on üksnes tootjad või tootjate ühendused ning kes rahaliselt või rahaliselt ja tegevuslikult korraldab laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmist tootja nimel.“;

7) paragrahvi 23 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Digiplatvormi pakkujal, kes võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid, on õigus registreerida end tootjana ja täita oma kauplejate eest laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Digiplatvormi pakkuja peab registreerimisel esitama nende kauplejate nimed, kelle nimel ta laiendatud tootjavastutuse kohustusi täidab.“;
8) paragrahvi 231 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 23 lõike 41“ tekstiosaga „ja § 254 lõike 5“;
9) paragrahvi 25 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) tekstiiltooted.“;

10) paragrahvi 25 lõiget 3 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) tekstiiltoode, tekstiiliga seotud toode või jalats (edaspidi koos ka tekstiiltoode) – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tekstiiltoode, tekstiiliga seotud toode või jalats.“;

11) paragrahvi 251 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Tekstiiltoodete tootja, kelle asukoht on väljaspool Euroopa Liitu, kuid kes sõltumata müügiviisist laseb nimetatud probleemtooteid majandus- või kutsetegevuse korras Eesti turule, võib kirjaliku volitusega määrata laiendatud tootjavastutuse kohustusi enda nimel täitma tootjate ühenduse.“;

12) paragrahvi 251 lõiget 6 täiendatakse pärast tekstiosa „tööstuslikest patareidest ja akudest“ tekstiosaga „, tekstiiltoodetest“;

13) paragrahvi 251 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud rahalised vahendid, mis on ette nähtud patarei- ja akujäätmete käitluskulude katmiseks laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmata jätmise korral, sealhulgas tegevuse alalise lõpetamise või maksejõuetuse korral, ei kuulu tootja või tootjate ühenduse pankrotivara hulka.“;

14) seadust täiendatakse §-dega 253–256 järgmises sõnastuses:
㤠253. Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine

(1) Tekstiiltoodete tootja peab kandma oma turule lastud probleemtootega seotud kulud, mis:
1) tekivad nende kasutatud toodete kogumisel korduskasutuseks ning jäätmeteks muutunud toodete liigiti kogumisel korduskasutuseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks;
2) tekivad kogutud kasutatud ja jäätmeteks muutunud toodete transportimisel järgnevaks korduskasutuseks sortimise või ettevalmistamise ja ringlussevõtu toiminguteks;
3) tekivad kasutatud ja jäätmeteks muutunud toodete sortimisel, korduskasutuseks ettevalmistamisel, ringlussevõtul, muul taaskasutamise toimingul ning kõrvaldamisel;
4) tekivad selliste jäätmete kogumisel, transportimisel ja töötlemisel, mille on tekitanud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 nimetatud toimingute tulemusena sotsiaalmajanduse üksus või muu kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete liigiti kogumisvõrgustiku osaline;
5) tekivad riikliku jäätmete sortimise uuringu käigus ja mille suurus on arvutatud käesoleva seaduse § 593 lõikes 3 nimetatud hinnavalemi järgi;
6) tekivad teabe andmisel, sealhulgas teabekampaaniate kaudu, probleemtoote kestliku tarbimise, jäätmetekke vältimise, korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise, sealhulgas parandamise, ringlussevõtu, muu taaskasutamise ning kõrvaldamise kohta;
7) tekivad käesoleva seaduse § 261 lõike 11 alusel probleemtooteregistris registreerimise ja registrisse andmete esitamisega;
8) tekivad teadus- ja arendustegevuse toetamisel, et parandada tootedisaini Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781 artiklis 5 osutatud tooteaspektide puhul, ning jäätmetekke vältimise ja jäätmekäitlustoimingute toetamisel kooskõlas jäätmehierarhiaga, et suurendada kiu kiuna ringlussevõttu, ilma et see piiraks Euroopa Liidu riigiabireeglite kohaldamist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 osutatud kulud, mis tuleb katta, ei tohi ületada nimetatud lõikes osutatud teenuste kulutõhusal osutamisel tekkivaid kulusid ja need määratakse kindlaks läbipaistval viisil osalejate vahel.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 8 nimetatud kulude kandmine lepitakse kirjalikult kokku teadus- ja arendustegevuse korraldajaga ning kulude suurus arvutatakse proportsionaalselt tootja turuosaga.

(4) Teadus- ja arendustegevuse korraldaja on teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isik.

(5) Kiu kiuna ringlussevõtt käesoleva seaduse tähenduses on jäätmete taaskasutamise toiming, mille käigus jäätmematerjalid töödeldakse kiududeks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1007/2011 tekstiilkiudude nimetuste ja tekstiiltoodete kiukoostise märgistamise ja tähistamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 73/44/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 96/73/EÜ ja 2008/121/EÜ (ELT L 272, 18.10.2011, lk 1–64), artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, et kasutada neid nende esialgsel või muul eesmärgil. See ei hõlma jäätmete energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida kasutatakse kütusena.

§ 254. Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

(1) Tekstiiltoodete tootjate ühendustele kohaldatakse lisaks käesolevas seaduses tootjate ühendusele kehtestatud üldnõuetele käesolevas paragrahvis sätestatud erinõudeid.

(2) Tekstiiltoodete tootjate ühendus võib täita tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustust üksnes juhul, kui ta tõendab ülesannete täitmiseks vajalikku pädevust jäätmekäitluse ja kestlikkuse valdkonnas.

(3) Pädevuse tõendamiseks peab tekstiiltoodete tootjate ühendusel olema vähemalt üks pädev isik, kellel on:
1) keskkonna-, jäätmekäitlus- või materjalitehnoloogia, tootearenduse või muu tekstiilijäätmete käitlemisega seotud erialane teise astme kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon või
2) vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi koopia või andmed erialase töökogemuse kohta esitatakse enne tegevuse alustamist probleemtooteregistrile registreerimistaotlusega.

(5) Lisaks käesoleva seaduse § 23 lõikes 41 sätestatud nõuetele peab tekstiiltoodete tootjate ühendus tagama, et tasud, mida tootjad neile maksavad, vastavad järgmistele tingimustele:
1) need põhinevad asjaomaste toodete massil ja asjakohasel juhul kogusel ning neid kohandatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1781 alusel kehtestatud ökodisaininõuete järgi, mis on asjakohased tekstiiltoodetest jäätmete tekke vältimiseks ja nende jäätmete käitlemiseks kooskõlas jäätmehierarhiaga, võttes arvesse nende nõuetega seotud mõõtmismetoodikaid, mis on kehtestatud nimetatud määruse või muude Euroopa Liidu õigusaktide alusel, millega sätestatakse nende toodete ühtlustatud kestlikkuskriteeriumid ja mõõtmismeetodid ning tagatakse toodete keskkonnakestlikumaks ja ringluspõhisemaks muutmine;
2) nende puhul võetakse arvesse tootjate ühenduse saadavat tulu kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoote korduskasutusest või korduskasutuseks ettevalmistamisest ning ringlussevõtust saadud teisese toorme väärtust;
3) nende puhul tagatakse, et tekstiiltoodete tootjaid koheldakse võrdselt, olenemata nende päritolust või suurusest, ning ei tekitata tootjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kes toodavad asjaomaseid probleemtooteid väikeses koguses, ebaproportsionaalselt suurt koormust.

(6) Tekstiiltoodete tootjalt, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kaht miljonit eurot, nõuab tootjate ühendus, et tootja esitab kord aastas ainult esimest korda turul kättesaadavaks tehtud toodete koguse massina.

(7) Tekstiiltoodete tootjate ühendus tagab andmetöötluse, säilitamise ja aruandluse jooksul oma valduses olevate andmete konfidentsiaalsuse ärisaladusena käsitatava teabe või sellise teabe korral, mis on otseselt seostatav tootja või tema volitatud esindajaga, kehtestades ranged turvameetmed ja andmekaitsestandardid, et kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1) vältida loata juurdepääsu või võimalikke andmetega seotud rikkumisi.

(8) Tekstiiltoodete tootjate ühendus avaldab hiljemalt 31. jaanuaril eelmise kalendriaasta kohta oma veebilehel äri- ja tööstussaladust hoides järgmise teabe:
1) esimest korda turul kättesaadavaks tehtud tekstiiltoodete kogus massina;
2) kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete liigiti kogutud kogus massina, märkides tarbijale mõeldud müümata tekstiiltooted eraldi;
3) tootjate ühenduse saavutatud korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu määrad, märkides eraldi kiu kiuna ringlussevõtu määra;
4) muu taaskasutamise ja kõrvaldamise määrad;
5) kasutatud ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiiltoodete ekspordimäärad ning jäätmeteks muutunud samade toodete ekspordimäärad;
6) teave jäätmekäitlejate valiku menetluse kohta.

(9) Tootjate ühendused näevad jäätmekäitlejate valikuks ette läbipaistva ja mittediskrimineeriva menetluse, mis põhineb läbipaistvatel hindamiskriteeriumidel ega tekita seejuures ebaproportsionaalselt suurt koormust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Valikumenetluse eesmärk on hankida:
1) jäätmekäitlusteenuseid jäätmekäitlejatelt;
2) edasist jäätmetöötlust.

§ 255. Tekstiiltoodete kogumisvõrgustik

(1) Tekstiiltoodete tootjate ühendus tagab tekstiiltoote tootja turule lastud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete tasuta kogumisvõrgustiku toimimise, sõltumata toote olemusest, materjali koostisest, seisukorrast, nimetusest, tootemargist, kaubamärgist või päritolust.

(2) Kogumisvõrgustik peab hõlmama kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete kogumist ja vedu, sealhulgas sobivate kogumismahutite ja veokonteinerite tasuta pakkumist tootjate ühenduse kogumisvõrgustikku kuuluvatele kogumispunktidele.

(3) Kogumisvõrgustik peab katma kogu riigi territooriumi, võttes arvesse elanike arvu ja rahvastikutihedust, kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete eeldatavat kogust, juurdepääsetavust ja lähedust lõppkasutajatele, ega või piirduda üksnes piirkondadega, kus nende toodete kogumine ja järgnev käitlemine on kasumlik.

(4) Kogumisvõrgustik koosneb kogumispunktidest, mille on loonud tekstiiltoodete tootjate ühendus ja tema nimel tegutsev jäätmekäitleja koostöös sotsiaalmajanduse üksuse, jaemüüja, ametiasutuse või kolmanda isikuga, kes nende asutuste nimel kasutatud ja jäätmeteks muutunud kõnealuseid tooteid kogub, ning muudest vabatahtlikult käitatavatest kogumispunktidest. Tootjate ühendus korraldab koostöös nimetatud osalejatega kogumisvõrgustiku kaudu nende toodete tasuta kogumise ning tagab kogumise koordineeritud toimimise kogu võrgustiku ulatuses.

(5) Tekstiiltoodete tootjate ühendus peab võimaldama kohalikul ametiasutusel, sotsiaalmajanduse üksusel ja muul korduskasutusettevõtjal osaleda kogumisvõrgustikus.

(6) Tootjate ühendus hindab korrapäraselt kogumisvõrgustiku ja teavitustegevuse tulemuslikkust, võttes muu hulgas arvesse riikliku sortimisuuringu tulemusi. Tulemuste põhjal laiendab tootjate ühendus vajaduse korral oma kogumisvõrgustikku ja teabekampaaniaid.

(7) Tekstiiltoodetest tekkinud jäätmeid võib koguda sama kogumisvõrgustiku kaudu koos muust tekstiilist tekkinud jäätmetega, kui nende eraldi kogumine ei anna võrreldes koos kogumisega olulist eelist korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise või ringlussevõtu seisukohalt, arvestades kättesaadavat tehnoloogiat, kulutõhusust ja saavutatavat keskkonnakasu.

(8) Muu tekstiiltoode käesoleva seaduse tähenduses on tekstiiltoode, tekstiiliga seotud toode või jalats (edaspidi koos ka muu tekstiiltoode), mida ei ole nimetatud käesoleva seaduse § 25 lõike 3 punktis 11.
(9) Kui tekstiiltoodetest tekkinud jäätmeid kogutakse muu tekstiiltootest tekkinud jäätmetega samas kogumisvõrgustikus, lepivad kohaliku omavalitsuse üksus ja tootjate ühendus kokku nende jäätmete kogumise ja käitlemise korralduse ning kogumise ja käitlemisega seotud kulude katmise.

§ 256. Sotsiaalmajanduse üksus tekstiiltoodete kogumisvõrgustikus

(1) Sotsiaalmajanduse üksusel on õigus pidada ja käigus hoida oma tekstiiltoodete liigiti kogumise punkte ning teda koheldakse punktide asukohas võrdselt või eelistatult võrreldes teiste kogumisvõrgustikus osalejatega.

(2) Sotsiaalmajanduse üksus, kes on osa tootjate ühenduse loodud tekstiiltoodete kogumisvõrgustikust, ei pea kogutud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tooteid tootjate ühendusele üle andma.

(3) Sotsiaalmajanduse üksus esitab vähemalt kord aastas probleemtooteregistrisse andmeid käesoleva seaduse § 261 lõike 2 alusel kehtestatud nõuete ja korra kohaselt.“;

15) paragrahvi 26 täiendatakse lõigetega 18–112 järgmises sõnastuses:
„(18) Kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltooteid, mis kogutakse liigiti, käsitatakse kogumisel jäätmetena, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja annab toote otse üle ning korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus hindab selle kogumispunktis otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks.

(19) Kasutatud tekstiiltoode, tekstiiliga seotud toode või jalats (edaspidi koos ka kasutatud tekstiiltoode) on liigiti kogutud tekstiiltoode, tekstiiliga seotud toode või jalats, mille lõppkasutaja kasutuselt kõrvaldab, olenemata sellest, kas ta teeb seda kavatsuse ja võimalusega seda korduskasutada või mitte.

(110) Kasutatud tekstiiltoode on hinnatud korduskasutuskõlblikuks, kui see on pärast kogumist, sortimist ja korduskasutuseks ettevalmistamist või kogumispunktis toimunud otsesel ja asjatundlikul hindamisel hinnatud korduskasutuskõlblikuks.

(111) Käesoleva paragrahvi lõikes 1⁸ nimetatud otsese ja asjatundliku korduskasutuskõlblikuks hindamise teeb lõppkasutaja poolt kogumispunktis otse üle antud kasutatud tekstiiltootele korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus. Hindajaks on toodet kogumispunktis vastu võttev isik, kellel on selleks vajalikud teadmised ja oskused. Hindamisel tehakse visuaalse ja vajaduse korral funktsionaalse kontrolli alusel kindlaks, et:
1) toodet saab selle seisundit arvestades kasutada selle ettenähtud eesmärgil;
2) toode vastab selle kasutamise suhtes kohaldatavatele tehnilistele nõuetele ja õigusnormidele;
3) toote kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele.

(112) Muu tekstiiltoote, kõrvaldatud ning tarbijale mõeldud müümata tekstiiltoote puhul tuleb tekstiilmaterjalide ja -esemete eri fraktsioonid hoida jäätmetekkekohas eraldi, kui selline eraldamine hõlbustab järgnevat korduskasutust, korduskasutuseks ettevalmistamist või ringlussevõttu, sealhulgas kiu kiuna ringlussevõttu, kui tehnoloogia areng seda võimaldab. Selline eraldamine tehakse kulutõhusal viisil, et maksimeerida ressursi taaskasutamist ja keskkonnakasu.“;

16) paragrahvi 261 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Tootja ja tootjate ühendus peab end registreerima probleemtooteregistris enne tegevuse alustamist ja esitama registrisse andmeid.“;

17) paragrahvi 2610 lõike 6 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) turule laskmine on toote turule laskmine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 artikli 3 punkti 2 tähenduses;“;

18) seadust täiendatakse §-dega 2622–2625 järgmises sõnastuses:
„§ 2622. Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete vedu riikide vahel

(1) Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete või jalatsite (edaspidi koos ka korduskasutuskõlblikud tekstiiltooted) riikidevahelise veo korral võivad Keskkonnaamet ning Maksu- ja Tolliamet oma pädevuse piires kontrollida kõiki saadetisi, mille puhul on põhjendatud kahtlus, et need kujutavad endast jäätmeid. Kontrolli eesmärk on veenduda, et saadetised vastavad käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud miinimumnõuetele.

(2) Majandus- või kutsetegevuse korras korduskasutuskõlblike tekstiiltoodete saatmisel peab nendega kaasas olema vähemalt järgmine teave:
1) toote müügi või omandiõiguse üleminekuga seotud koopia arvest ja lepingust, mis tõendab, et saadetises olev toode on mõeldud otseseks korduskasutuseks ning on selleks sobiv;
2) tõendid eelneva sortimise või korduskasutuskõlblikkuse hindamise kohta, mis on tehtud kooskõlas käesoleva seaduse ja asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktidega, esitatuna iga saadetises sisalduva tekstiilipaki kohta dokumenteeritud andmete koopiana ning protokollina, mis sisaldab kogu nõutud teavet;
3) deklaratsioon, mille koostab füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses on korduskasutuskõlblikud tekstiiltooted ja kes majandus- või kutsetegevuse käigus korraldab nende vedu, kinnitusega, et ükski saadetises olev materjal ei kujuta endast jäätmeid käesoleva seaduse § 2 lõike 1 tähenduses.

(3) Korduskasutuskõlblike tekstiiltoodete saadetise dokument peab olema kindlalt, kuid mitte jäädavalt kinnitatud pakendile ning sisaldama vähemalt järgmist:
1) andmed sortimis-, otsese ja asjatundliku korduskasutuskõlblikkuse hindamise või korduskasutuseks ettevalmistamise toimingute kohta;
2) saadetises sisalduvate esemete kirjeldus sortimistaseme järgi, sealhulgas vajaduse korral rõiva liik, suurus, värv, sooline jaotus, materjalikoostis või muu korduskasutust toetav omadus;
3) selle ettevõtja nimi ja aadress, kes vastavalt tehtud toimingule vastutab lõpliku sortimise, otsese ja asjatundliku korduskasutuskõlblikkuse hindamise või korduskasutuseks ettevalmistamise eest.

(4) Korduskasutuskõlblike tekstiiltoodete saadetis peab olema veol, peale- ja mahalaadimisel asjakohaselt kaitstud kahjustuste eest, sealhulgas piisavalt pakendatud, ja koorem olema korrektselt virnastatud, et tagada toodete terviklikkuse ja korduskasutuskõlblikkuse säilimine kogu veo vältel.

(5) Kui Keskkonnaamet teeb kontrolli käigus kindlaks, et saadetis ei vasta korduskasutuskõlbliku tekstiiltoote nõuetele, ning kahtlustab, et saadetis sisaldab jäätmeid, võib ta nõuda saadetise analüüsi, kontrolli ja ladustamise kulude hüvitamist tekstiiltoodete tootjalt, tema nimel tegutsevalt kolmandalt isikult või muult saadetise korraldajalt.

§ 2623. Digiplatvormi pakkuja teabe küsimise kohustus ja tekstiiltoodete tootja teabe esitamise kohustus

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 artikli 30 lõike 1 punktide d ja e järgimiseks peab nimetatud määruse III peatüki 4. jao kohaldamisalasse kuuluv digiplatvormi pakkuja, kes võimaldab tarbijal sõlmida sidevahendi abil lepinguid tekstiiltoodete tootjaga, kes pakub neid tooteid liidus asuvatele tarbijatele, saama tootjalt enne oma teenuse kasutamise lubamist järgmise teabe:
1) teave registreerimise kohta tootjate registris Euroopa Liidu liikmesriigis, kus tarbija asub, ja tootja registreerimisnumber selles registris;
2) tootja kinnitus, et ta pakub digiplatvormi kaudu üksnes selliseid tekstiiltooteid, mille puhul on Euroopa Liidu liikmesriigis, kus tarbija asub, täidetud laiendatud tootjavastutuse nõuded.

(2) Tekstiiltoodete tootja esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe digiplatvormi pakkujale ning vastutab esitatud teabe õigsuse eest.

§ 2624. Tekstiiltoodete tootja kohustus esitada teavet ekspediitorteenuse osutajale

(1) Tekstiiltoodete tootja, kes pakub neid tooteid liidus asuvatele lõppkasutajatele, peab esitama käesoleva seaduse § 2623 lõikes 1 nimetatud teabe Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 artikli 3 punktis 11 osutatud teenuste kohta ekspediitorteenuse osutajale temaga lepingu sõlmimise ajal.

(2) Ekspediitorteenuse osutaja käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 artikli 3 punktis 11 määratletud ekspediitorteenuse osutaja.

§ 2625. Ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustus ja tekstiiltoodete tootja vastutuskohustus

(1) Ekspediitorteenuse osutaja teeb tekstiiltoodete tootjalt käesoleva seaduse § 2623 lõikes 1 nimetatud teabe saamisel ning selle tootjaga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 artikli 3 punktis 11 osutatud teenuseid käsitleva lepingu sõlmimise ajal kõik endast oleneva, et hinnata, kas kõnealune teave on usaldusväärne ja täielik, kasutades selleks:
1) riigi või liidu poolt kättesaadavaks tehtud vabalt juurdepääsetavat ametlikku veebiandmebaasi;
2) internetipõhist kasutajaliidest;
3) tootja esitatud lisadokumente.

(2) Käesoleva seaduse § 2623 lõikes 1 nimetatud ja esitatud teabe õigsuse eest vastutab tekstiiltoodete tootja. Tootja peab ekspediitorteenuse osutaja nõudmisel viivitamata parandama ebaõige teabe või täiendama või ajakohastama puudulikku või aegunud teavet.

(3) Kui ekspediitorteenuse osutaja saab selle kohta piisavalt andmeid või tal on põhjust arvata, et tootjalt saadud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave on ebaõige, puudulik või ei ole ajakohane, nõuab ta, et tootja parandaks teabe viivitamata või täiendaks või ajakohastaks seda.

(4) Kui tootja teavet ei paranda, täienda ega ajakohasta, peatab ekspediitorteenuse osutaja viivitamata kuni teabe korrektse esitamiseni tootjale oma teenuse osutamise tekstiiltoodete pakkumiseks liidus asuvatele lõppkasutajatele.

(5) Ekspediitorteenuse osutaja teavitab tootjat peatamise põhjustest.

(6) Tekstiiltoodete tootja võib vaidlustada ekspediitorteenuse osutaja teenuse peatamise selle liikmesriigi kohtus, kus ekspediitorteenuse osutaja on asutatud.“;

19) paragrahvi 31 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „ulatuses“ tekstiosaga „, ning tagab liigiti kogumiseks vajaliku taristu olemasolu ja liigiti kogumise punktide piisava katvuse“;

20) paragrahvi 31 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kohaliku omavalitsuse üksus peab korraldama vähemalt paberi-, papi-, metalli-, plasti-, klaasi- ja muu tekstiiltoote jäätmete ning kodumajapidamises tekkivate ohtlike jäätmete liigiti kogumise.“;

21) paragrahvi 39 täiendatakse lõikega 35 järgmises sõnastuses:
„(35) Käesoleva paragrahvi lõike 32 punktis 4 nimetatud toidujäätmete tekke vältimise eriprogramm peab sisaldama meetmeid, mis hõlmavad vähemalt järgmist:
1) käitumisharjumuste muutmisega seotud sekkumiste väljatöötamine ja toetamine, et vähendada toidujäätmeid, ning teabekampaaniad, et suurendada teadlikkust toidujäätmete tekke vältimisest;
2) toidutarneahelas ebatõhususe kindlakstegemine ja sellega tegelemine, kõigi toidutarneahelas osalejate koostöö toetamine, tagades vältimismeetmete kulude ja tulude õiglase jaotuse;
3) toidu annetamise ja muul viisil toidu ümberjaotamise soodustamine, tagades eelistuse, et toit jääb inimeste toiduks, seda ei kasutata söödaks ega töödelda toiduks mittekasutatavaks tooteks;
4) koolituste ja oskuste arendamise toetamine;
5) rahastamisvõimalustele juurdepääsu hõlbustamine, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja sotsiaalmajanduse üksuste jaoks;
6) innovatsiooni ja tehnoloogiliste lahenduste soodustamine ja edendamine.“;

22) paragrahvi 42 lõike 3 punkti 6 täiendatakse pärast sõna „hinnangut“ sõnadega „jäätmete liigiti kogumise taristu piisavusele ning“;

23) paragrahvi 42 lõike 3 punkti 17 täiendatakse pärast sõna „kava“ sõnadega „, sealhulgas meetmeid toidujäätmete tekke vähendamiseks“;

24) seaduse 2. peatükki täiendatakse 4. jaoga järgmises sõnastuses:
„4. jagu
Riiklik jäätmete sortimise uuring

§ 592. Riiklik jäätmete sortimise uuring

(1) Riiklik jäätmete sortimise uuring (edaspidi sortimisuuring) on uuring, millega hinnatakse Eestis tekkinud ja kogutud jäätmete, sealhulgas segaolmejäätmete liigilist koostist, liigiti kogumise taset, jäätmevoogude puhtust ning riiklike jäätmealaste sihttasemete täitmise seisu.

(2) Sortimisuuringu eesmärk on tagada usaldusväärne ja võrreldav andmestik jäätmevoogude kohta, mida kasutatakse muu hulgas:
1) laiendatud tootjavastutuse kohustuste arvutamiseks ja täitmise hindamiseks;
2) kogumisvõrgustiku tulemuslikkuse hindamiseks ja parandamiseks;
3) teabekampaaniate tulemuslikkuse hindamiseks ja parandamiseks;
4) Euroopa Komisjonile jäätmete kohta teabe esitamiseks.

(3) Sortimisuuringu korraldab Keskkonnaagentuur vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Sortimisuuringu tellimisele kohaldatakse riigihangete seaduses sätestatut.

(4) Sortimisuuring tehakse koostöös asjaomaste probleemtoodete tootjate või tootjate ühendustega ning selle käigus tagatakse andmete asjakohasus ja läbipaistvus ning kaasatakse puudutatud isikud.

(5) Sortimisuuringu tegemiseks sätestatakse riigihanke alusdokumentides vähemalt järgmised tingimused:
1) uuritav piirkond;
2) uuritavate jäätmete liigid;
3) proovivõtu sagedus ja ajavahemik;
4) andmete kogumise ja analüüsi meetodid;
5) tulemuste esitamise nõuded;
6) kvaliteedi tagamise ja kontrolli põhimõtted.

(6) Valim uuritavate jäätmeliikide ja piirkonna kohta koostatakse viisil, mis tagab tulemuste võrreldavuse teiste samalaadsete sortimisuuringutega.

(7) Kohalik omavalitsus, jäätmevedaja ja jäätmekäitleja tagavad sortimisuuringu tegemiseks juurdepääsu jäätmevoogudele, edastavad nõutud teabe ning võimaldavad proovivõtu.

(8) Sortimisuuringu tulemused avalikustatakse keskkonnaportaalis kuue kuu jooksul sortimisuuringu kinnitamisest.

§ 593. Sortimisuuringu kulude katmine ja tasu arvutamine

(1) Sortimisuuringu kulud kaetakse riigieelarvest või muudest vahenditest, sealhulgas osaliselt teeb seda probleemtoote tootja või tootjate ühendus, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. Probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes või muudes jäätmetes.

(2) Probleemtoote tootja või tootjate ühendus, kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus, tasub Keskkonnaagentuuri korralduse alusel sortimisuuringu tasu käesolevas paragrahvis ettenähtud hinnavalemi alusel. Kui probleemtoote tootja peab seaduse kohaselt täitma laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu, on sortimisuuringu tasu maksja tootjate ühendus.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud probleemtoote tootja või tootjate ühenduse makstava sortimisuuringu tasu suurus arvutatakse järgmise hinnavalemi järgi:
S = K × (T / ΣT), kus:
S – sortimisuuringu maksumus ühe probleemtoote tootja või tootjate ühenduse kohta eurodes;
K – asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumus eurodes;
T – tootja või tootjate ühenduse kaudu kohustusi täitva tootja poolt turule lastud asjaomase probleemtoote kogus tonnides sortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal;
ΣT – kõigi asjaomase probleemtoote sortimisuuringu kulude katmiseks kohustatud tootjate poolt turule lastud asjaomase probleemtoote kogus kokku tonnides sortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal.

(4) Sortimisuuringu tasu arvutamisel võetakse arvesse tootjad, kes lasid sortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal turule asjaomaseid probleemtooteid ning kellele kohaldus nende toodete turule laskmise ajal õigusaktist tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. Probleemtooteregistri andmed või muud menetluses kogutud andmed on aluseks probleemtoodete tootjate või tootjate ühenduste tuvastamisel ning nende turuosade arvutamisel. Registrikande või registrisse esitatud andmete puudumine ei vabasta sortimisuuringu rahastamise kohustuse täitmisest.

(5) Keskkonnaagentuuril on õigus nõuda probleemtoote tootjalt või tootjate ühenduselt vajaduse korral rohkem andmeid, dokumente ja kirjalikke selgitusi sortimisuuringu tasu arvutamiseks.

§ 594. Sortimisuuringu tasu tasumine ja tähtaeg

(1) Keskkonnaagentuur teeb 60 tööpäeva jooksul sortimisuuringu tulemuste kinnitamisest arvates probleemtoote tootjale või tootjate ühendusele, kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus, teatavaks sortimisuuringu tasu määramise korralduse, märkides maksmisele kuuluva tasu suuruse, tasu arvutamise alused ja arvutuskäigu ning maksmise tähtaja.

(2) Tootja või tootjate ühendus maksab sortimisuuringu tasu 60 tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korralduse teatavaks tegemisest arvates.

(3) Sortimisuuringu tasu laekub riigieelarvesse.

§ 595. Sortimisuuringu tasu tasumata jätmise tagajärg

Käesoleva seaduse § 594 lõikes 1 nimetatud korraldus on täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses. Kui sortimisuuringu tasu maksma kohustatud isik ei tasu seda korralduses ettenähtud tähtaja jooksul, võib Keskkonnaagentuur anda korralduse sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.“;

25) paragrahvi 119 lõiget 6 täiendatakse pärast tekstiosa „käesoleva seaduse §-de“ tekstiosaga „2622,“;

26) paragrahvi 119 täiendatakse lõigetega 93 ja 94 järgmises sõnastuses:
„(9³) Järelevalvet käesoleva seaduse §-s 26²³ sätestatud nõuete täitmise üle teostab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras.

(94) Järelevalvet käesoleva seaduse § 26²⁴ lõikes 1 ja § 26²⁵ lõigetes 1–4 sätestatud nõuete täitmise üle teostab Keskkonnaamet.“;

27) paragrahvi 120 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 120. Jäätmete, sealhulgas toidujäätmete tekke vältimise, jäätmehoolduse ja jäätmealase arvestuse pidamise nõuete rikkumine

(1) Jäätmete, sealhulgas toidujäätmete tekke vältimise või jäätmehoolduse nõuete, sealhulgas jäätmete üleandmise kohustuse või üleandmise nõuete või jäätmealase arvestuse pidamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;

28) paragrahvi 1207 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.”;

29) seadust täiendatakse §-ga 1208 järgmises sõnastuses:
„§ 1208. Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumine

(1) Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;

30) seadust täiendatakse §-dega 1247–1249 järgmises sõnastuses:
„§ 1247. Ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmata jätmine

(1) Ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1248. Ekspediitorteenuse osutajale teabe esitamise kohustuse täitmata jätmine

(1) Ekspediitorteenuse osutajale teabe esitamata jätmise või ebaõige, puuduliku või aegunud teabe esitamise eest tekstiiltoodete tootja poolt –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 1249. Ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmise üle teostatava riikliku järelevalve takistamine

(1) Ekspediitorteenuse osutaja poolt tema hoolsuskohustuse täitmise üle teostatava riikliku järelevalve takistamise eest, kui takistamine seisneb Keskkonnaametile ruumidele või teabele juurdepääsu võimaldamata jätmises, järelevalve käigus ebaõige, puuduliku või aegunud teabe esitamises või Keskkonnaameti nõudel sellise teabe parandamata, täiendamata või ajakohastamata jätmises, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;

31) paragrahvi 127 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesoleva seaduse §-des 120–1202, 1204, 1205, 1208, 122, 124, 1245–1249, 126, 1262, 1264, 1265, 1268 ja 12610 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnaamet.“;

32) paragrahvi 127 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „1205“ tekstiosaga „, 1208“;

33) paragrahvi 1363 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 1363. Jäätmete liigiti kogumise ja taaskasutamise ning jäätmete tekke vähendamise riiklikud sihtarvud“;

34) paragrahvi 1363 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:
„(7) Hiljemalt 2030. aasta 31. detsembriks tuleb vähendada toidujäätmete teket:
1) vähemalt 10 protsenti toidu töötlemisel ja valmistamisel võrreldes aastatel 2021–2023 tekkinud keskmise aastase toidujäätmete kogusega;
2) vähemalt 30 protsenti elaniku kohta toidu jaemüügi ja muul viisil tarnimise käigus, restoranides ja toitlustusteenuste pakkumisel ning kodumajapidamistes kokku võrreldes aastatel 2021–2023 elaniku kohta tekkinud keskmise aastase toidujäätmete kogusega.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud sihtarvude arvutamisel arvestatakse komisjoni delegeeritud otsust (EL) 2019/1597, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ toidujäätmete koguse ühtse mõõtmise ühise metoodika ja kvaliteedi miinimumnõuete osas (ELT L 248, 27.09.2019, lk 77).“;

35) paragrahvi 13613 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Kohaliku omavalitsuse üksus viib jäätmekava käesoleva seaduse § 42 lõike 3 punktides 6 ja 17 sätestatuga kooskõlla jäätmekava muutmisel või uue kehtestamisel, kuid hiljemalt 2030. aasta 31. detsembriks.“;

36) seadust täiendatakse §-dega 13630 ja 13631 järgmises sõnastuses:
„§ 136³⁰. Tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutuse rakendamine
(1) Käesoleva seaduse § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud tekstiiltoodete ning nendest tekkinud jäätmete suhtes rakendatakse § 23 lõiget 4, § 23¹, § 25¹, §-e 25³ ja 25⁴, § 25⁵ lõikeid 1–8, § 26 lõikeid 1¹, 4 ja 5, § 26¹ lõikeid 1¹, 1³ ja 1⁸, § 26⁸ lõikeid 1–6, § 26²³ lõiget 2, § 26²⁴ lõiget 1 ning § 26²⁵ lõiget 2 alates 2028. aasta 17. aprillist.

(2) Sotsiaalmajanduse üksusele rakendatakse käesoleva seaduse § 25⁶ alates 2028. aasta 17. aprillist.

(3) Digiplatvormi pakkujale rakendatakse käesoleva seaduse § 26²³ lõiget 1 alates 2028. aasta 17. aprillist.

(4) Ekspediitorteenuse osutajale rakendatakse käesoleva seaduse § 26²⁵ lõikeid 1 ja 3–5 alates 2028. aasta 17. aprillist.

(5) Kohaliku omavalitsuse üksusele ja tootjate ühendusele rakendatakse käesoleva seaduse § 25⁵ lõiget 9 alates 2028. aasta 17. aprillist.

(6) Majandustegevusega tegelevale isikule, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kaht miljonit eurot, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 nimetatud sätetes ettenähtud tekstiiltoodete ja nendest tekkinud jäätmetega seotud kohustusi ning käesoleva seaduse § 26 lõikes 1¹² ja §-s 26²² sätestatud kohustusi alates 2029. aasta 17. aprillist.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tootjale teenuse osutamisel ei kohaldata kuni 2029. aasta 16. aprillini käesoleva seaduse § 26²³ lõikes 1 ja § 26²⁵ lõikes 1 sätestatud nõudeid tootja probleemtooteregistris registreerimise kohta teabe saamise ja kontrollimise osas.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 6 nimetatud kohustuste täitmiseks võib probleemtooteregistris registreerimist taotleda ja registreeringu teha enne nimetatud lõigetes sätestatud tähtpäevi. Registreerimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 25⁴ ja 26¹ sätestatut.

(9) Käesoleva seaduse § 26 lõikeid 1⁸ ja 1¹² ning § 26²² rakendatakse alates 2028. aasta 17. aprillist. Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud isiku suhtes rakendatakse § 26 lõiget 1⁸ toodete kogumisel alates 2029. aasta 17. aprillist.

(10) Enne käesoleva seaduse § 26 lõikes 1⁸ sätestatud erireegli rakendumist käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud tähtpäeval lähtutakse kasutatud tekstiiltoodete jäätmetena käsitamisel käesoleva seaduse §-st 2.

(11) Käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 9 sätestatud § 26²² rakendamise tähtpäevad ei mõjuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1157 ega käesoleva seaduse muude sätete kohaldamist saadetiste kontrollimisel ja nende jäätmestaatuse hindamisel.

§ 13631. Toidujäätmete tekke vähendamise ja vältimise tegevuste rakendamine

(1) Käesoleva seaduse § 227 lõikes 3 sätestatud arvestuse pidamise kohustust rakendatakse alates 2028. aasta 1. jaanuarist.

(2) Käesoleva seaduse § 227 lõikes 7 nimetatud toidukäitleja kohustust avalikustada annetatud toidu osakaal maha kantud toidust rakendatakse alates 2029. aasta 1. jaanuarist.

(3) Käesoleva seaduse § 227 lõikes 10 nimetatud toidukäitleja kohustust pidada ja rakendada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava rakendatakse alates 2028. aasta 1. juulist.“;

37) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „direktiiviga (EL) 2018/851 (ELT L 150, 14.06.2018, lk 109–140)“ tekstiosaga „direktiividega (EL) 2018/851 (ELT L 150, 14.06.2018, lk 109–140) ja (EL) 2025/1892 (ELT L, 2025/1892, 26.09.2025)“.

§ 2. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 17. juunil.
(2) Käesoleva seaduse § 1 punkt 20 jõustub 2028. aasta 17. aprillil.


Riigikogu esimees

______________________________________________________________________

Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus 2026. a
allkirjastatud digitaalselt

Jäätmeseaduse
muutmise seaduse eelnõu
seletuskirja juurde
Lisa 1

Rakendusaktide kavandid
KAVAND 1

VABARIIGI VALITSUSE MÄÄRUS

Tallinn ……. nr

Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord

Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 26 lõike 8 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumise, käitlemise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord.

§ 2. Kohaldamisala

Määrust kohaldatakse jäätmeseaduse § 23 lõikes 115 nimetatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja (edaspidi tootja) ning § 25 lõike 2 punktis 11 nimetatud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete suhtes.

§ 3. Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumise, vedamise ja tootjale tagastamise nõuded

(1) Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kasutaja on kohustatud koguma kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted lahus muudest jäätmetest ja vältima nende segunemist teiste jäätmete või materjalidega.
(2) Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumise, peale- ja mahalaadimise, veo ja ladustamise taristu ja muud toimingud, sealhulgas muu käitlemine, ning järgnevad sortimis- ja töötlemistoimingud peavad olema kaitstud ilmastikutingimuste ja võimalike saasteallikate eest, et vältida kogutud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kahjustamist ja ristsaastumist.
(3) Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted tuleb liigiti kogumise punktis või sorteerimiskeskuses sortida ning eemaldada mittevastavad esemed või materjalid või ained.
(4) Tootja peab rajama kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kogumispunkti igasse Eesti jäätmejaama.
(5) Tootja peab korraldama kasutatud ning jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kogumise viisil, mis võimaldab nende maksimaalset korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu.
(6) Tootja peab tagama, et kasutatud ning jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted, mis oma seisundi tõttu ei ole sobivad vähemalt ringlussevõtuks, kogutakse eraldi muudest samaliigilistest jäätmetest.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud toodeteks loetakse eelkõige tooted, mis on hallitanud, kopitanud, märgunud või muul viisil saastunud selliselt, et need võivad kahjustada korduskasutuseks ettevalmistamiseks või ringlussevõtuks sobivaid tooteid.
(8) Tootja peab rakendama kogumissüsteemis meetmeid, mis väldivad korduskasutuseks ettevalmistavate ja ringlussevõetavate toodete kvaliteedi halvenemist, sealhulgas nende kokkupuudet lõikes 6 nimetatud toodetega.
§ 4. Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote tagasivõtmine

(1) Tootja on kohustatud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote vahetult eelmise kalendriaasta jooksul tema poolt turule suunatud koguse ulatuses tasuta tagasi võtma:
1) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutajalt;
2) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete turustajalt;
3) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete korduskasutamise ja korduskasutamiseks ettevalmistamisega tegelevalt ettevõttelt;
4) tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete sotsiaalmajanduse üksuselt;
5) kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmejaama lepingu alusel haldavalt jäätmekäitlejalt;
6) ametiasutused või kolmandad isikud, kes nende asutuste nimel kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid koguvad.
(2) Tootja on kohustatud lõike 1 punktides 2-5 nimetatud isikutelt kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid vastu võtma siis, kui need isikud on osa tootja poolt loodud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete liigiti kogumissüsteemist.

§ 5. Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete sortimine

Liigiti kogutud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted läbivad sortimistoimingud, mis vastavad järgmistele nõuetele:

1) sortimistoiminguga saadakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted korduskasutamiseks ja korduskasutamiseks ettevalmistamiseks, seades esikohale kohaliku sortimise, kui see on asjakohane, ja kohaliku korduskasutamise;
2) korduskasutamiseks sortimise toimingutega sorditakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted nii detailselt kui on asjakohane, võimaldades esemete kaupa sortimist, mis eraldab otseseks korduskasutamiseks sobivad fraktsioonid sellistest, mille suhtes tuleb teha edasisi korduskasutamiseks ettevalmistamise toiminguid, ning mis on suunatud konkreetsele korduskasutamisturule, kasutades ajakohaseid, tooteid saava turu jaoks asjakohaseid sortimiskriteeriume;
3) korduskasutuskõlbmatuks hinnatud esemed sorditakse ümbertöötlemiseks ja ringlussevõtuks, sealhulgas, kui tehnoloogiaareng seda võimaldab, kiust-kiuks ringlussevõtuks, et eelistada ümbertöötlemist ringlussevõtule;
4) sortimise ja järgnevate taaskasutamistoimingute tulemusena saadud korduskasutamiseks mõeldud väljund vastab jäätmestaatuse lakkamise kriteeriumidele vastavalt jäätmeseaduse paragrahvile 21.


§ X. Määruse rakendamine

Käesolev määrus rakendub 2028. aasta 17. aprillil.

§ X. Määruse jõustumine

Käesolev määrus jõustub 2027. aasta 17. juunil.


Kuldar Leis Marten Kokk
Minister Kantsler



KAVAND 2


VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS

Tallinn ……. nr

Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a
määruse nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“
muutmine

Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 261 lõike 2 alusel.

§ 1. Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määruse nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määruses nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“ (RT I, 12.12.2019, 10) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahv 7 lõige 1 täiendatakse punktiga 101 järgmises sõnastuses:
“101) jäätmeseaduse paragrahv 254 lõikes 3 sätestatud pädevuse tõendamiseks esitatakse õpinguid kinnitavad dokumendid, nagu diplom, tunnistus või muu haridust tõendav dokument. Varasem töökogemus tõendatakse töölepingu, ametisse nimetamise käskkirja koopia või muude asjakohaste dokumentaalsete tõenditega. Töökogemuse kinnitamiseks lisatakse taotlusele ka selle sisuline kirjeldus.”;

2) paragrahvi 7 lõige 1 punkti 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
“15) korduskasutuseks ettevalmistatud probleemtootest tekkinud jäätmete mass;”;

3) paragrahvi 7 lõige 1 punkti 16 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
“16) ringlusse võetud probleemtootest tekkinud jäätmete mass, tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete puhul täpsustada eraldi kiust-kiuks ringlussevõtu kogust massina;

4) paragrahv 7 lõige 1 täiendatakse punktidega 28 ja 29 järgmises sõnastuses:
“28) korduskasutuskõlblikuks hinnatud probleemtoote mass, eraldi eksporditud kogus;
29) müümata jäänud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote mass;

5) paragrahv 11 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
“6) sotsiaalmajanduse üksus.”;

6) paragrahvi 12 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
“(1) Paragrahvi 11 punktides 1 ja 2 nimetatud andmeandja esitab registreerimistaotlusena (edaspidi taotlus) Keskkonnaagentuurile § 7 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning 4–111 ja 131 nimetatud andmed ja dokumendid.”;

7) paragrahvi 12 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
“(2) Paragrahvi 11 punktis 3 nimetatud andmeandja esitab taotlusena Keskkonnaagentuurile § 7 lõike 1 punktides 1–12 ja 131 nimetatud andmed ja dokumendid.”;

8) paragrahv 14 lõike 1 punkte 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
“(1) Registreering on:
1) paragrahvi 11 punktides 1 ja 2 nimetatud andmeandja § 7 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning 4–10 ja 131 sätestatud nõuete kohane andmekogum, mis on talletatud registri andmebaasis;
2) paragrahvi 11 punktis 3 nimetatud andmeandja § 7 lõike 1 punktides 1–12 ja 131 sätestatud nõuete kohane andmekogum, mis on talletatud registri andmebaasis.”;

9) paragrahvi 17 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
“ (1) Paragrahvi 11 punktides 1–4 nimetatud andmeandja esitab eelmise kalendriaasta kohta § 7 lõike 1 punktides 13–29 nimetatud andmed registrisse hiljemalt 31. jaanuaril.";

10) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
“(4) Paragrahvi 11 punktis 6 nimetatud andmeandja esitab eelmise kalendriaasta kohta § 7 lõike 1 punktides 14–28 nimetatud andmed registrisse hiljemalt 31. jaanuaril.";

11) määruse lisa täiendatakse punktiga 1.10 järgmises sõnastuses:
“1.10. Tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoode jäätmeseaduse § 25 lõike 3 punkti 11 kohaselt.”



§ 2. Määruse jõustumine

Käesolev määrus jõustub 2027. aasta 17. juunil.

§ X. Määruse rakendamine

Käesolev määrus rakendub 2028. aasta 17. aprillil.





Kristen Michal
Peaminister Kuldar Leis
Keskkonnaminister Keit Kasemets
Riigisekretär


















KAVAND 3

KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tallinn…….nr

Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord1

Määrus kehtestatakse jäätmeseaduse § 268 lõike 4 alusel.

§ 1. Keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määruse nr 57 „ Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord1“ muutmine

Keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määruses nr 57 „ Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord1“ (RT I, 25.07.2013, 4) tehakse järgmised muudatused:

1) määrust täiendatakse §-ga §75 järgmises sõnastuses:
„§ 75. Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kasutajale esitatav teave
Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote tootja peab tegema tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutajale teabekampaania kaudu kättesaadavaks vähemalt järgmise teabe:
1) lõppkasutajate roll jäätmetekke vältimisse panustamisel, sealhulgas parimad tavad, eelkõige soodustades kestlikke tarbimisharjumusi ja edendades toodete eest hoolitsemist nende kasutamise ajal;
2) olemasolevad tekstiili ja jalatsite korduskasutamise ja parandamise võimalused;
3) kogumispunktide asukoht;
4) lõppkasutajate roll panustamisel kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete liigiti kogumisse, sealhulgas annetuste kaudu;
5) mõju, mida avaldab keskkonnale, inimeste tervisele ning sotsiaalsetele ja inimõigustele tekstiilitootmine, eelkõige kiirmoetavad ja -tarbimine, samuti ringlussevõtt ning jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete muu taaskasutamine ja kõrvaldamine ning sobimatu kõrvaldamine, näiteks prügistamine või segaolmejäätmetesse viskamine, samuti keskkonnale ja inimeste tervisele avalduva mõju leevendamiseks tehtud sammud.”;

§ 2. Määruse jõustumine

Käesolev määrus jõustub 2027. aasta 17. juunil.

§ X. Määruse rakendamine

Käesolev määrus rakendub 2028. aasta 17. aprillil.


Kuldar Leis
Minister Marten Kokk
Kantsler

Jäätmeseaduse
muutmise
seaduse seletuskirja juurde
Lisa 2


Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusaktide vastavustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1892, 10. september 2025, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid, ja jäätmeseaduse ning alamaktide vastavustabel

EL-i õigusakti norm
EL-i õigusakti normi ülevõtmise kohustus
EL-i õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks kehtestavad riigisisesed õigusaktid
Kommentaarid
Artikkel, lõige, punkt
Jah, ei, valikuline
Paragrahv, lõige, punkt
Pealkiri

Artikkel 2 (1a)

Jah
JäätS § 1 lg 11 p 1
Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala
-
Artikkel 3 (4b)
Jah
JäätS § 23 lg 115 -116
Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja
-
Artikkel 3 (4c)
Jah
JäätS § 23 lg 19
Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja
Juba vastab
Artikkel 3 (4d)
Jah
JäätS § 23 lg 3
Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja
Juba vastab
Artikkel 3 (4e)
Jah
JäätS § 103
Digiplatvorm
-
Artikkel 3 (4f)
Jah
JäätS § 2624 lg 2

Digiplatvormi teabekohustus tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootja kohta

-
Artikkel 3 (4g)

Jah
JäätS § 104
Tarbija
-
Artikkel 3 (4h)
Jah
JäätS § 105

Lõppkasutaja

-
Artikkel 3 (4i)
Jah
JäätS § 106

Sotsiaalmajanduse üksus
-
Artikkel 3 (4j)
Jah
JäätS § 107

Tarbijale mõeldud müümata toode

-
Artikkel 9a (1)
Jah
JäätS § 227


JäätS § 228



JäätS § 39 lg 35


JäätS § 42 lg 3 p 17
Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine

Toidu annetamine ja inimtarbimiseks ümberjaotamine


Jäätmehoolduse arendamine

Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava

-


-


-

-
Artikkel 9a (1) (a)
Jah
JäätS § 227 lg 11 p 2


JäätS § 39 lg 35 p 1


Taristuministri 25.02.2025 määrus nr 14 „Jäätmetekke ja pakendamise vältimise ja vähendamise ning korduskasutuse edendamiseks toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ § 5 lg 2
Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine

Jäätmehoolduse arendamine



Toetatavad tegevused

-


-



Juba vastab
Artikkel 9a (1) (b)
Jah
JäätS 39 lg 35 p 2

Põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seadus § 5 lg 3
Jäätmehoolduse arendamine

Tarnega seotud keelatud ebaaus kaubandustava
-

Juba vastab
Artikkel 9a (1) (c)
Jah
JäätS § 227 lg 11 p 2



JäätS § 228



JäätS 39 § lg 35 p 3


Taristuministri 25.02.2025 määrus nr 14 „Jäätmetekke ja pakendamise vältimise ja vähendamise ning korduskasutuse edendamiseks toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ § 5 lg 2
Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine


Toidu annetamine ja inimtarbimiseks ümberjaotamine


Jäätmehoolduse arendamine


Toetatavad tegevused

-



-



-


Juba vastab
Artikkel 9a (1) (d)
Jah
JäätS § 227 lg 11 p 2


JäätS § 39 lg 35 p 4 ja 5

Taristuministri 25.02.2025 määrus nr 14 „Jäätmetekke ja pakendamise vältimise ja vähendamise ning korduskasutuse edendamiseks toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ § 5 lg 2
Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine

Jäätmehoolduse arendamine


Toetatavad tegevused

-

-


Juba vastab
Artikkel 9a (1) (e)
Jah
JäätS § 227 lg 11 p 2


JäätS § 39 lg 35 p 6

Taristuministri 25.02.2025 määrus nr 14 „Jäätmetekke ja pakendamise vältimise ja vähendamise ning korduskasutuse edendamiseks toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ § 5 lg 2

Keskkonnaministri 29.06.2021 määrus nr 35 „Hankelepingu esemeks olevate toodete ja teenuste keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja nende kohta riigihanke alusdokumentides kehtestavad tingimused“
Toidujäätmete tekke vähendamine ja vältimine

Jäätmehoolduse arendamine


Toetatavad tegevused









Toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumid
-


-

Juba vastab










Määruses kehtestatakse toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumid 1. jaanuariks 2027. Panustab direktiivi ülevõtmisesse samuti.
Artikkel 9a (1) viimane lõik
Jah
JäätS § 228
Toidujäätmete tekke vältimine
-
Artikkel 9a (2)

Jah
JäätS § 1363 lg 8
Jäätmete tekke vähendamise, liigiti kogumise ja taaskasutamise sihtarvud
-
Artikkel 9a (3)

Ei
-
-
-
Artikkel 9a (4)

Jah
JäätS § 1363 lg 7 ja 8
Jäätmete tekke vähendamise, liigiti kogumise ja taaskasutamise sihtarvud
-
Artikkel 9a (5)

Ei
-
-
-
Artikkel 9a (6)

Ei
-
-
-
Artikkel 9a (7)

Ei
-
-
-
Artikkel 9a (8)

Ei
-
-
-
Artikkel 9a (9)

Ei
-
-
-
Artikkel 11 (1)
Jah
JäätS § 31 lg 1


JäätS § 42 lg 3 p 6
Jäätmete liigiti kogumise korraldamise alused

Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava
-


-
Artikkel 11b (1)
Ei
-
-
-
Artikkel 22a (1)
Jah
JäätS § 25 lg 2 p 11

JäätS § 251
Probleemtoode
Laiendatud tootjavastutuse põhimõte
-

Juba vastab
Artikkel 22a (2)
Valikuline
-
-
-
Artikkel 22a (3)
Jah
JäätS § 251 lg 4


JäätS § 251 lg 41


JäätS 261 lg 13

Laiendatud tootjavastutuse põhimõte

Laiendatud tootjavastutuse põhimõte

Probleemtooteregister
Juba vastab


-


Juba vastab
Artikkel 22a (4)

Jah
JäätS § 251 lg 41
Laiendatud tootjavastutuse põhimõte
-

Artikkel 22a (5)

Ei
-
-
-
Artikkel 22a (6)

Jah
JäätS § 23 lg 3-7


JäätS 251



Jääts 253



JäätS 254



JäätS 255




JäätS 256


JäätS 261 lg 1-13




JäätS 268 lg 1-6



JäätS § 119
Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja

Laiendatud tootjavastutuse põhimõte


Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine


Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded


Tekstiiltoodete kogumise võrgustik



Sotsiaalmajanduse üksus tekstiiltoodete kogumise võrgustikus

Probleemtooteregister


Probleemtoote kasutaja teavitamine ja teabekampaania korraldamine


Riiklik järelevalve
Juba vastab


Juba vastab


-



-



-




-



Juba vastab




Juba vastab



Juba vastab
Artikkel 22a (7)

Jah
JäätS § 23 lg 4 p 3



JäätS § 251


Jääts 253



JäätS 254



JäätS 255


JäätS 256




JäätS § 31 lg 1


JäätS § 26 lg 8

Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord”


HÕNTE § 50
Tootja, tootjate ühendus, turustaja ja volitatud esindaja


Laiendatud tootjavastutuse põhimõte

Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine

Tekstiiltoodete tootjate ühenduse erinõuded



Tekstiiltoodete kogumise võrgustik


Sotsiaalmajanduse üksus tekstiiltoodete kogumisvõrgustikus



Jäätmete liigiti kogumise korraldamise alused














Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Juba vastab



Juba vastab


-



-



-



-



Juba vastab



-











Juba vastab
Artikkel 22a (8) (a) (i)

Jah
JäätS 253 lg 1 p 1

Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine

-
Artikkel 22a (8) (a) (ii)

Jah
JäätS 253 lg 1 p 2
Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine



-
-Artikkel 22a (8) (a) (iii)

Jah
JäätS 253 lg 1 p 3

Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine
-
Artikkel 22a (8) (a) (iv)
Jah
JäätS 253 lg 1 p 4

Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine

-
Artikkel 22a (8) (b)
Jah
JäätS 253 lg 1 p 5


Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine

-
Artikkel 22a (8) (c)
Jah
JäätS 253 lg 1 p 6


Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine

-
Artikkel 22a (8) (d)
Jah
JäätS 253 lg 1 p 7
Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine

-
-Artikkel 22a (8) (e)
Jah
JäätS 253 lg 1 p 8
Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine

-
Artikkel 22a (9)

Valikuline
-
-
-
Artikkel 22a (10)

Ei
-
-
Eestis ei ole alates 16. oktoobrist 2025 toimivat tekstiili tootjavastutuse süsteemi
Artikkel 22a (11)

Jah
JäätS § 13630
Tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutuse rakendamine
-
Artikkel 22a (12)

Jah
JäätS 253 lg 2
Tekstiiltoodetega seotud kulude katmine

-
Artikkel 22a (13)

Jah
JäätS § 2623

Digiplatvormi pakkuja teabe küsimise kohustus ja tekstiiltoodete tootja teabe esitamise kohustus
-
Artikkel 22a (14)

Jah
JäätS § 13630

Tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutuse rakendamine

-
Artikkel 22a (15)

Jah
JäätS § 2624 lg 1

Tekstiiltoodete tootja kohustus esitada teavet ekspediitorteenuse osutajale
-
Artikkel 22a (16)

Jah
JäätS § 261 lõige 2

Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“

§ 19



JäätS § 2625





Juurdepääs registrile ja registrisse kantud andmetele




Ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustus ja tekstiiltoodete tootja vastutuskohustus






Juba vastab





-
Artikkel 22a (17)

Ei
-
-
2019/1150 artikkel 4 on otsekohalduv EL õigus
Artikkel 22b (1)
Jah
JäätS 261 lg 1

JäätS § 261 lõige 2

Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“
Probleemtooteregister
Juba vastab

Juba vastab
Artikkel 22b (2)
Jah
JäätS 261 lg 11

JäätS § 261 lõige 2

Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“ § 12
Probleemtooteregister



Registreerimistaotlus

-


Juba vastab
Artikkel 22b (3)

Jah
JäätS 261 lg 11

JäätS 261 lg 13

Probleemtooteregister
-


Juba vastab
Artikkel 22b (4)

Jah
JäätS § 261 lõige 2

Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“ § 12
Registreerimistaotlus





-


Artikkel 22b (5)

Jah
JäätS § 251 lg 1
Laiendatud tootjavastutuse põhimõte
Juba vastab
Artikkel 22b (6)

Jah
JäätS § 261 lõige 2

Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“

§ 1 lg 1

§12

§14








Probleemtooteregister

Registreerimistaotlus

Registreering








Juba vastab

Juba vastab

Juba vastab
Artikkel 22b (7)

Jah
JäätS § 261 lõige 2

Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“

§ 13








Registreerimisest keeldumine







Juba vastab

Artikkel 22b (8)

Jah
JäätS § 261 lõige 2

Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“
§ 16


§ 18









Registreeringu kustutamine

Registrisse kantud andmete õigsuse tagamine








Juba vastab


Juba vastab

Artikkel 22b (9)

Jah
JäätS § 261 lõige 2

Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“

§ 19



§ 20










Juurdepääs registrile ja registrisse kantud andmetele

Registriandmete väljastamine









Juba vastab



Juba vastab
Artikkel 22b (10)

Ei
-
-
-
Artikkel 22c (1)

Jah
JäätS § 251 lg 1


JäätS § 251 lg 6
Laiendatud tootjavastutuse põhimõte


Juba vastab


-
Artikkel 22c (2)

Jah
JäätS 261 lg 11
JäätS § 261 lõige 2



Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“
§ 12
§ 14

Probleemtooteregister









Registreerimistaotlus
Registreering

-









Juba vastab
Juba vastab
Artikkel 22c (3)

Jah
JäätS § 254 lg 2-4


JäätS § 261 lõige 2


Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“
§ 7 lg 1 p 101

Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded



Registrisse kantavad andmed tootjate ning tootjate ühenduse, probleemtoodete ja probleemtoodetest tekkinud jäätmete kohta

-










-
Artikkel 22c (4)

Valikuline
-
-
-
Artikkel 22c (5) (a)

Jah
JäätS § 254 lg 5 p 1
Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (5) (b)

Jah
JäätS § 254 lg 5 p 2



Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded


-
Artikkel 22c (5) (c)
Jah
JäätS § 254 lg 5 p 3



Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (6)

Valikuline
-
-

-
Artikkel 22c (7)

Ei
-
-
-
Artikkel 22c (8)

Jah
JäätS § 255


Tekstiiltoodete kogumise võrgustik

-





-
Artikkel 22c (9) (a)

Jah
JäätS § 255

Tekstiiltoodete kogumise võrgustik

-
Artikkel 22c (9) (b)

Jah
JäätS § 255

Tekstiiltoodete kogumise võrgustik

-
Artikkel 22c (9) (c)

Jah
JäätS § 255 lg 6

Tekstiiltoodete kogumise võrgustik


Artikkel 22c (10)

Jah
JäätS § 255 lg 5


Tekstiiltoodete kogumise võrgustik


-
Artikkel 22c (11)

Jah
JäätS § 256 lg 1-2


Sotsiaalmajanduse üksus tekstiiltoodete kogumise võrgustikus
-
Artikkel 22c (12)

Jah
JäätS § 256 lg 3



JäätS § 261 lõike 2


Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“

§ 17 lg 4
Sotsiaalmajanduse üksus tekstiiltoodete kogumise võrgustikus




Andmete registrisse esitamine ja andmete esitamise tähtajad

-






-
Artikkel 22c (13)

Valikuline
-
-
-
Artikkel 22c (14)

Jah
JäätS § 268 lg 4

Keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määruse nr 57 „ Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord1“
§ 75



Tekstiiltoodete kasutajale esitatav teave
-
Artikkel 22c (15)

Jah
JäätS § 268 lg 4

Keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määruse nr 57 „ Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord1“
§ 8


Teabekampaania korraldamise viisid ja kord



Juba vastab
Artikkel 22c (16)

Jah
Konkurentsiseadus
§ 535 lg 5





§ 54
Käesoleva peatüki reguleerimisala ja konkurentsijärelevalvemenetluse üldised alused

Riikliku ja haldusjärelevalve korraldus

Juba vastab






Juba vastab


Artikkel 22c (17)

Jah
JäätS § 254 lg 7

Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (18) a (i)

Jah
JäätS § 254 lg 8 p 1


Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (18) a (ii)

Jah
JäätS § 254 lg 8 p 2

Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (18) a (iii)

Jah
JäätS § 254 lg 8 p 3

Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (18) a (iv)

Jah
JäätS § 254 lg 8 p 4

Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (18) a (v)

Jah
JäätS § 254 lg 8 p 5

Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (18) b

Jah
JäätS § 254 lg 8 p 6
Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (19)

Jah
JäätS § 254 lg 9
Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-
Artikkel 22c (20)

Jah
JäätS § 261 lõige 2
Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“

§ 17 lg 4


JäätS § 254 lg 6







Andmete registrisse esitamine ja andmete esitamise tähtajad

Tekstiiltoodete tootjate ühenduste erinõuded

-









-
Artikkel 22d (1)

Jah
JäätS § 26 lg 8

Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord”
§ 3











Kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiiltoodete kogumise, vedamise ja tootjale tagastamise nõuded













-
Artikkel 22d (2)
Jah
JäätS § 26 lg 18 – 19




JäätS § 255 lg 7-9
Tootja kohustused probleemtootest tekkivate jäätmete käitlemisel


Tekstiiltoodete kogumise võrgustik

-



-
Artikkel 22d (3)
Jah
JäätS § 26 lg 110 - 111
Tootja kohustused probleemtootest tekkivate jäätmete käitlemisel

-
Artikkel 22d (4)

Jah
JäätS § 26 lg 8

Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord”
§ 5

Tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete sortimine

-
Artikkel 22d (5) a

Jah
JäätS § 26 lg 8

Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord”

§ 5
Tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete sortimine

-
Artikkel 22d (5) b
Jah
JäätS § 26 lg 8

Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord”

§ 5
Tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete sortimine

-
Artikkel 22d (5) c
Jah
JäätS § 26 lg 8

Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord”

§ 5

Tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete sortimine

-
Artikkel 22d (5) d
Jah
JäätS § 26 lg 8

Vabariigi Valitsuse määrus “Tekstiil –, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord”

§ 5
Tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete sortimine

-
Artikkel 22d (6)

Jah
JäätS § 592
Riiklik jäätmete sortimise uuring
-
Artikkel 22d (7)

Jah
Jääts §2622
Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete vedu riikide vahel
-
Artikkel 22d (8)

Jah
Jääts §2622


Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete vedu riikide vahel
-
Artikkel 22d (9)

Jah
Jääts §2622


Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete vedu riikide vahel
-
Artikkel 22d (10)

Jah
Jääts §2622


Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete vedu riikide vahel
-
Artikkel 29 (2a)
Jah
JäätS §39 lg 32 p 4
Jäätmehoolduse arendamine
Juba vastab
Artikkel 29a (1)
Ei
-
-
-
Artikkel 29a (2)
Ei
-
-
Juba vastab, komisjon teavitatud tähtaegselt.
Artikkel 37 (3)
Ei
-
-
-
Artikkel 37 (5a)
Ei
-
-
-
Artikkel 37 (7)
Ei
-
-
-
Artikkel 38a (2)
Ei
-
-
-
Artikkel 38a (3)
Ei
-
-
-
Artikkel 38a (6)
Ei
-
-
-
Artikkel 41 (c)
Jah
JäätS § 13630 lg 2
Tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutuse rakendamine
-
Artikkel 41a
Ei
-
-
-
IVc lisa
Jah
JäätS § 25 lg 3 p 11

JäätS § 261 lg 2
Vabariigi Valitsuse 28.02.2019 määrus nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus1“
Lisa
Probleemtoode


Probleemtoodete ja nendest tekkinud jäätmete kategooriad probleemtooteregistris
-


-

Lisa 3

Märkustega arvestamise tabel jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu juurde

Esitaja
§ või koht eelnõus
Ettepanek/arvamus
Kliimaministeeriumi arvamus ja uued sõnastused
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

Eelnõu § 25 lõike 93 järgi teostab Põllumajandus- ja Toiduamet (edaspidi PTA) järelevalvet jäätmeseaduse (edaspidi JäätS) §-s 228 sätestatud toidu annetamise koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustuse täitmise üle. Toidu ümberjagajale sisulise lepingu ettepaneku tegemine on üks osa toidujäätmete tekke vältimise tegevuskavast, mis saab tulevikus olema üheks osaks. Kohustuse laiem eesmärk on kasutada toidu tootmiseks kulunud ressursse võimalikult säästlikult ning vähendada seeläbi keskkonna- ja kliimamõju. Kohustuse allikaks on jäätmete raamdirektiiv ja selle ülevõtmine on kavandatud JäätSi. Seega, kuna kavandatud kohustus on seotud toidujäätmete tekke vähendamise meetmetega ja puudutab koostöölepingu ettepaneku tegemise fakti, mitte annetatavat toitu, siis peaks ka JäätS §-s 228 sätestatud kohustuse täitmise üle tegema järelevalvet Keskkonnaamet. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ei pea põhjendatuks nimetatud nõude kontrollimise ülesande panemist PTA-le, kuna tegemist ei ole PTA eriteadmisi või -oskusi nõudva järelevalveülesandega. PTA pädevus ja järelevalve on suunatud toiduohutuse ning toidu käitlemise nõuete täitmise kontrollimisele, et kaitsta inimeste elu ja tervist. Keskkonnaameti pädevus ja järelevalve on aga suunatud keskkonnakaitsele, mille osaks on ka toidujäätmete tekke vältimine või vähendamine, ja seega peaks ka asjakohast järelevalvet tegema vastava põhieesmärgiga asutus, et saada oma valdkonna tervikpildist ülevaade ning sellest lähtuvalt valdkonna järelevalvet juhtida. Lisaks ei saa nõustuda ka eelnõu seletuskirjas esitatud hinnanguga, et kavandatud järelevalvelahendus ei suurenda järelevalveasutuste koormust ega kulusid. Kui JäätS § 228 kohustuse täitmise üle hakkaks järelevalvet tegema PTA, siis oleks see PTA-le täiendav ülesanne, mis eeldab tööaja, pädevuse ja menetlusressursi kasutamist väljaspool PTA põhijärelevalve fookust. PTA-le seadustega pandud ja põhimääruses nimetatud järelevalveülesanded on otseselt seotud toiduohutuse tagamisega igas toidukäitlemise etapis, sealhulgas toidu ümberjagamisel. Leiame, et ei ole põhjendatud PTA pädevuse ja eesmärkide laiendamine jäätmete valdkonnale. Asjaolu, et toidujäätmete tekkekohti valdavad toidukäitlejad on PTA järelevalve objektiks, ei ole selleks piisav alus. PTA tehtava järelevalve eesmärk peab olema seotud otseselt asutuse eesmärgiga – tagada toiduohutuse nõuete täitmine.
Eelnõus kavandatud järelevalve jaotamine kahe asutuse vahel toob kaasa halduskoormuse kasvu nii ettevõtjatele kui ka riigiasutustele. Arvamus, et PTA juba kontrollib toidukäitlejaid ja võiks seetõttu kontrollida ka toidu ümberjagajale sisulise lepingu ettepaneku tegemist, ei ole põhjendatud. PTA on korrakaitseorgan, kes tegutseb eelkõige ohuprognoosi põhjal – lähtudes toiduga kaasnevast võimalikust ohust inimese elule ja tervisele. Sisulise lepingu ettepaneku tegemisega ei kaasne ohtu inimese elule ja tervisele, seega ei saa see tegevus kõrget riskiskoori ja sellest lähtuvalt oleks kontrolli teostamise sagedus väike. Lisaks tooks JäätSi nõuete täitmise järelevalve jaotamine kahe järelevalveasutuse vahel toidukäitlejale juurde põhjendamatu halduskoormuse, kuna selle raames kontrollib käitlejaid mitu asutust, mis omakorda toob kaasa kontrollide arvu suurenemise käitleja jaoks ja tõenäoline on ka olukorra teke, kus sama dokumenti või muud materjali hindavad mitu erinevat asutust. Eespool toodust tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks toidu annetamise koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustuse täitmise järelevalve kohustuse panemist PTA-le.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.



Eelnõu § 227 lõike 3 kohaselt peab toidukäitleja pidama tegevuskoha põhjal arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle igas toidukäitlemise etapis. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, millistel põhjustel tuleb toidukäitlejatel pidada arvestust annetatud toidu koguste üle igas toidukäitlemise etapis. Teeme ettepaneku asendada mõiste „toidukäitlemise etapp“ mõne muu asjakohasema mõistega, näiteks „potentsiaalne jäätmetekkekoht“. Kõik toidukäitlemise etapid ei pruugi olla jäätmetekkekohad ja jäätmed võivad tekkida ka olukorras või kohas, mis ei ole käsitatavad toidukäitlemise etapina, näiteks toitlustuses taldrikule järele jäänud toit. Eelnõu seletuskirja § 227 lõike 3 selgitustes leheküljel 9 on märgitud, et arvestuse pidamise kohustus hõlmab peamiselt Eestis tegutsevaid suuremaid ja võimekamaid jaekette ning tarbijate ühistuid, keda on hinnanguliselt 20–25, ning kõiki nende kauplusi. Palume selguse huvides eelnõu seletuskirjas täpsustada, millistele andmetele tugineb selline hinnang. Lisaks tuleks selgitustes välja tuua ka hõlmatud kaupluste arv, et oleks mõistetavam kohustuse tegelik ulatus. Praegu on viidatud üksnes eelnõu seletuskirja VI osas „Seaduse mõjud“, et hõlmatud võib olla enam kui 700 kauplust. Lisaks on eelnõu seletuskirja selgitustes arvestuse pidamise kohustuse alt välja jäävate ettevõtete näitena nimetatud mugavuspoode ja pimepoode. Kuna pimepoe mõistet on eelnõu seletuskirjas selgitatud, siis teeme ettepaneku selgitada sarnaselt ka mugavuspoe mõistet. Mõiste „mugavuspood“ ei ole üheselt piiritletud mõiste ja võib praktikas tähendada erinevaid müügikohti.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.
Eelnõus § 227 lg 3 sõnastusest on „igas toidukäitlemise etapis“ välja jäetud. Arvestust tuleb pidada oma tegevuses tekkivate toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle, seega kohustus puudutab toidujäätmete teket ja toiduannetamist asjakohastes etappides.
Mugavuspoe mõiste seletuskirjas asendatud sõnaga „pisipood“, lähtudes EKI keelenõuandest: EKI keelenõuanne


Eelnõu § 227 lõike 4 järgi ei loeta toidukäitlejaks ettevõtjat, kelle tegevusala või tegevusalad on üksnes alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi tootmine, alkoholi jae- või hulgimüük või jookide serveerimine. Palume täpsustada, kas kavandatu kohaselt tuleb näiteks suurematel alkoholimüüjatel, kelle tegevus ei piirdu üksnes alkoholiga, pidada arvestust toidujäätmete üle, arvestades, et paljud alkoholi jaemüüjad ja jookide serveerijad pakuvad lisaks alkoholile ka toitu ning alkoholivabasid jooke. Lisaks oleks asjakohane ka eelnõu seletuskirja leheküljel 10 täpsustada, kui paljusid ettevõtteid puudutab ainult alkoholiga seotud tegevusalade erand. See on vajalik sätte tegeliku mõju hindamiseks, kuna paljud alkoholi jae- või hulgimüüjad ning jookide serveerijad ei piirdu praktikas üksnes alkoholiga, vaid pakuvad ka toitu ja alkoholivabasid jooke.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Erand seotakse põhitegevusalaga, seega kui põhitegevusala on seotud alkoholiga, ei laiene kohustused.


Eelnõu § 227 lõike 6 kohaselt tuleb jaemüügiettevõttel, kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m2 ja toidutööstusettevõttel, kelle eelmise kalendriaasta käive ületas 2 miljonit eurot, avalikustada annetatud toidu osakaal mahakantud toidu massist, välja arvatud alkoholist. Leiame, et toidujäätmete tekke vähendamise seisukohalt oleks mõjusam avalikustada andmed toidujäätmete tekke kohta tervikuna, mitte üksnes annetatud toidu osakaal. Annetatud toidu osakaalu andmed ei anna piisavat ülevaadet sellest, kui palju toitu jääb kasutamata või muutub toidujäätmeteks. Toidujäätmete tekke andmete avalikustamine suurendaks läbipaistvust, looks ettevõtjatele stiimuli oma tegevust analüüsida ning võimaldaks võrrelda eri tegevusalade ja ettevõtjate praktikaid. Samuti aitaks see hinnata toidujäätmete vähendamise meetmete tulemuslikkust. Seetõttu teeme ettepaneku kaaluda avalikustamise kohustuse laiendamist ka tekkinud toidujäätmete andmetele.
Mittearvestatud.
Kuigi nõustume, et eelnõu eesmärk on eelkõige vältida ja vähendada toidujäätmete teket, on kavandatud avalikustamise kohustus vaid annetamise osakaalule. Võrreldes annetatud toidu osakaalu avalikustamisega kujutaks toidujäätmete tekkekoguste avalikustamine endast ettevõtjate jaoks oluliselt intensiivsemat riivet.
Eelnõuga luuakse esmalt kohustus pidada toidujäätmete üle arvestust. See võimaldab edaspidi hinnata kogutavate andmete kvaliteeti, võrreldavust ja praktilist kasutatavust. Nende kogemuste põhjal on võimalik edaspidi hinnata, kas toidujäätmete tekkekoguste avalikustamise kohustuse kehtestamine oleks põhjendatud ja proportsionaalne.


Eelnõu § 227 lõige 8 sätestab miinimumnõuded toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava sisu kohta. Eelnõu seletuskirjas aga märgitakse, et täpsed valdkonnad ja teemad valib iga ettevõte ise ning kui mõni nimetatust ei ole asjakohane, siis neid teemasid ei kajastata. Seetõttu jääb tegevuskava sisu osas ebaselgeks, millised tegevuskava osad on kohustuslikud ja millised sõltuvad ettevõtte tegevuse eripärast. Teeme ettepaneku selguse huvides täpsustada eelnõu ja seletuskirja ning eristada kohustuslikud elemendid teemadest, mida tuleb käsitleda üksnes juhul, kui need on konkreetse ettevõtte tegevuse puhul asjakohased.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.


Eelnõu § 228 lõige 4 sätestab, et toidu annetamisele ja toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamisele kohaldatakse toidu käitlemist reguleerivaid õigusakte. Teeme ettepaneku eelnimetatud säte eelnõust välja jätta. Leiame, et selline säte ei ole vajalik, kuna toidu käitlemist reguleerivad õigusaktid kohalduvad ka neile viitamata.
Mittearvestatud.
Toidu käitlemist reguleerivad õigusaktid kohalduvad küll ka neile viitamata, kuid kuna jäätmeseadus tegeleb jäätmetega, mitte toiduga ja jäätmeseadus hakkab osaliselt reguleerima toidu annetamist ja ümberjaotamist ehk toidu liikumist, siis võib tekkida ekslik arusaam, et tegemist on jäätmekäitluse erikorraga või lihtsustatud toidu käitlemisega ja kehtivad leebemad nõuded. Lg 4 annab selge signaali - annetamine ei vabasta toiduohutuse nõuete täitmisest. Ehk sätte lisamise eesmärk on õigusselgus - kohustatud isik saab info ühest seadusest, ühemõtteliselt, ning see eemaldab vaidluse, kas toit liigub mingil hetkel jäätmeid või toitu reguleeriva õiguse alla. Selline lähenemine on paljudes seadustes, kus viidatakse muude valdkondade nõuetele.



Eelnõu punktis 4 ja seletuskirjas tuleb läbivalt üle kontrollida ja täpsustada terminite ettevõtja ja ettevõte kasutamine. Seletuskirjas on õigesti märgitud, et „Toidukäitlejat käsitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 lõike 3 tähenduses ehk füüsiline või juriidiline isik, kelle ülesanne on tagada toidualaste õigusnormide nõuete täitmine tema kontrollitavas toidukäitlemisettevõttes.“ Majandustegevuse seadustiku § 5 lõike 1 kohaselt on ettevõtja majandustegevust alustav või seda teostav füüsiline või juriidiline isik. Ettevõte on aga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661 kohaselt majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Seega on põhitegevusalad, nagu jaemüük või hulgimüük, ja füüsiline toidukauplus ettevõtjatel, mitte ettevõtetel ja vaid ettevõtjad saavad tagada teabe olemasolu enda veebilehel ja täita muid eelnõuga kavandatavaid kohustusi. Teeme ettepaneku eelnõu ja seletuskiri nende õigusaktidega kooskõlla viia.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.


Eelnõu seletuskirja § 119 lõigete 93 ja 94 selgitustes leheküljel 36 on märgitud, et JäätS § 228 sätestab toidukäitlemise ja toidu annetamise korralduse. Juhime tähelepanu, et eelnõu kohaselt reguleerib JäätS § 228 siiski toidu annetamist ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist ning toidukäitlemise korraldust reguleerivad toiduohutuse valdkonna õigusaktid. Seetõttu palume seletuskirja vastavalt muuta.
Arvestatud.
Seletuskiri muudetud.


Eelnõu seletuskirja VI osa „Seaduse mõjud“ leheküljel 50 käsitletakse toidujäätmete tekke vähendamise riiklikke sihtarvusid. Teeme ettepaneku täiendada mõjude kirjeldust selgitusega, et millised on võimalikud tagajärjed juhul, kui toidujäätmete vähendamise sihtarve ei saavutata. See aitaks paremini hinnata sihtarvude tähendust ja regulatsiooni praktilist mõju. Praegu jääb ebaselgeks, kas sihtarvud on üksnes riiklikud mõõdikud edusammude jälgimiseks või kaasneb nende täitmata jätmisega ka vajadus täiendavate meetmete, aruandluse või regulatiivsete muudatuste järele.
Arvestatud.
Seletuskiri muudetud.


Eelnõus ja seletuskirjas kasutatakse toidu iseloomustamisel läbivalt sõna „inimtarbimiseks“. Kuna toit on oma olemuselt mõeldud inimesele tarbimiseks, siis ei ole selline täpsustus vajalik. Toidu valdkonna õigusaktides ei kasutata eelnimetatud sõna. Teeme ettepaneku mõistete valdkondadeülese selguse ja ühtsuse tagamiseks eelnõust ning seletuskirjast välja jätta sõna „inimtarbimiseks“.
Mittearvestatud.
Direktiivi eesmärk on rõhutada hierarhilist lähenemist ja seda, et toit peab jääma inimestele tarbimiseks. Seega direktiiv eristab toidu kasutamist inimtarbimiseks selgelt näiteks loomadele söödaks suunamisest või muude toodete tootmiseks suunamisest. See ei ole toitu iseloomustav termin, vaid tähistab toidu edasist kasutusviisi. See on vajalik, kuna pärast toidu eemaldamist müügilt võib seda kasutada erinevatel viisidel ja selle vältimiseks kasutataksegi sõna „inimtarbimiseks“. Selle sõna eemaldamisel ei ole direktiiv täielikult üle võetud.


Eelnõus ja seletuskirjas kasutatakse paralleelselt termineid „annetamine“ ja „ümberjaotamine“. Kahe termini paralleelne kasutamine võib tekitada tõlgendusküsimusi, kui ei ole selge, kas annetamine on ümberjaotamise üks vorm või eraldi tegevus. Samuti võib jääda ebaselgeks, kas ja millises ulatuses kohalduvad nendele tegevustele erinevad nõuded. Teeme ettepaneku kaaluda, kas mõlema termini kasutamine eelnõus ja seletuskirjas on vajalik või need määratleda ning selgitada, kuidas annetamine ja muul viisil ümberjaotamine teineteisest erinevad. Toidu valdkonna õigusaktides, nii Euroopa Liidu kui ka Eesti õigusaktides, kasutatakse üldiselt toidu tasu eest või tasuta üleandmist, mis on toidu turuleviimise osaks, aga ka terminit „annetamine“, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erireeglid ning komisjoni teatises (2020/C 199/01), milles esitatakse toiduohutuse juhtimise süsteeme käsitlevad suunised toidu jaemüügi, sealhulgas toidu annetamise kohta.
Osaliselt arvestatud.
Seletuskiri täiendatud.
Kahe mõiste kasutamine tuleneb jäätmete raamdirektiivi muudatusest, kus kasutatakse mõlemat mõistet. Direktiivi ülevõtmiseks on vajalik kasutada mõlemaid mõisteid.
Eelnõus ei käsitata annetamist ja ümberjaotamist teineteisest täielikult eraldiseisvate tegevustena. Annetamine on üks võimalus, mille kaudu toimub toidu ümberjaotamine inimtarbimiseks. Seetõttu kasutatakse eelnõus sõnastust „toidu annetamine ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamine“, et hõlmata nii annetamise vormis toimuvat üleandmist kui ka muid võimalikke lahendusi, mille kaudu tarbimiseks kõlblik toit jõuab inimesteni.
Selgitame seletuskirjas, et annetamine on toidu ümberjaotamise üks vorm ning mõiste „ümberjaotamine“ hõlmab laiemalt kõiki tegevusi, mille eesmärk on suunata muidu raisku minev tarbimiseks kõlblik toit inimtarbimisse.


Eelnõu seletuskirjas jääb ebaselgeks, kas eesmärk on eelkõige toidujäätmete vähendamine või annetatud toidu koguste suurendamine. Need eesmärgid on seotud, kuid mitte samad. Annetamise soodustamine on oluline meede juba tekkinud ülejääkide puhul, kuid jäätmehierarhia järgi peaks eelnõu esmane eesmärk olema toidujäätmete tekke vältimine. Praegune rõhuasetus annetatud toidu kogustele ja nende avalikustamisele võib jätta mulje, et peamine mõõdik on annetamise kasv, mitte toidujäätmete tegelik vähenemine. Teeme ettepaneku eelnõu seletuskirjas läbivalt selgemalt eristada, et eelnõu esmane eesmärk on toidujäätmete tekke vältimine ja vähendamine ning annetamise soodustamine on toetav meede olukorras, kus tarbimiseks kõlblik toit on juba üle jäänud.
Arvestatud.
Seletuskiri muudetud.
Rahandusministeerium

Eelnõuga JäätS lisatavas §-s 2622 nähakse ette ülesanded Maksu- ja Tolliametile (MTA), mille alusel võib jääda ekslikult mulje, et MTA peaks hakkama kontrollima riikidevahelises kaubaveos toimuva korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiili-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelise veo korral saadetisi, mille puhul on põhjendatud kahtlus, et need kujutavad endast jäätmeid. MTA roll selliste saadetiste puhul saab olla dokumentide esmane kontroll ning pärast võimaliku puuduse ilmnemist (nt dokumentatsioonis on puudujääke) peatatakse saadetis edasiseks kontrolliks ning võetakse ühendust korraldusasutuse Keskkonnaametiga (KeA), kes on pädev hindama, kas tegemist on korduskasutuskõlblike tekstiili- või jalatsitoodetega või jäätmetega ning samuti vajadusel viima läbi menetluse. KeA teavitab tolli esimesel võimalusel, mis saab kaubast ja kuidas sellega edasi toimida. Seega igasuguse kahtluse korral, kas tegemist on korduskastutuskõlblike tekstiilitoodetega või jäätmetega, peab olema tollil võimalus ühendust võtta vastutava ametkonnaga, kellel on jäätmestaatuse sisulise hindamise pädevus. Selliste kaupade korral, mille tollivormistusega on seotud eritingimus (nt veterinaarkontrolli vajavad kaubad), kutsutakse tollikontrolli käigus kohale ekspert, kes annab hinnangu ja viib läbi oma ametkondliku menetluse. Vajadusel toimetatakse menetlusalune kaup sorteerimislattu. Kõikide eritingimustega kaupadega toimitakse samasuguse metoodika alusel, seega ei vaja see lahti kirjutamist seadusesättena või tuleks säte kirjutada ümber selliselt, et oleks arusaadav, et MTA vaid teavitab menetlusasutust. Sanktsioneerimist puudutavas sättes tuleks teostajaks märkida menetlust läbiviiv asutus. 
Kuna eelnõus ongi määratletud kaks järelevalveasutust, tuleks eelnõu tervikuna üle vaadata, et oleks erinevate järelevalvet teostavate asutuste ülesanded ja pädevus selgelt eristatud, sh tuleb tagada ka selge eristamine kauba liikumise suuna osas (sh kas kontrolli aluseks on eksporditav või imporditav kaup). Soovitame ka kaaluda võimalust asendada MTA-le antud järelevalvepädevus esmase kontrolli õigusega, mis näeb ette dokumentide nõudmise ja pädeva asutuse kaasamise õiguse, sh pidades silmas, et MTA ei saa täita kohtuvälise menetleja rolli jäätmeseadusest tulenevate kohustuste osas. 
Eelnõu kohaselt on MTA korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiili-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumise korral kohtuväliseks menetlejaks (eelnõu punkt 30). MTA-l ei ole pädevust viia läbi sisulist hindamist, kas tegemist on korduskasutuskõlblike tekstiilitoodete või jäätmetega, vaid pädevus selleks on KeA-l. Eeltoodust tulenevalt ei saa MTA olla kohtuväliseks menetlejaks §-s 1208 sätestatud väärteo puhul (eelnõu punkt 27).
Osaliselt arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.
Eelnõuga ei anta Maksu- ja Tolliametile jäätmestaatuse ega korduskasutuskõlblikkuse sisulise hindamise pädevust. Maksu- ja Tolliameti roll on oma tavapärase tollikontrolli käigus riskisaadetiste tuvastamine ning saadetiste ja nendega seotud dokumentide kontrollimine. Jäätmestaatuse ning korduskasutuskõlblikkuse nõuetele vastavuse sisuline hindamine kuulub jätkuvalt Keskkonnaameti pädevusse.
Samasugune tööjaotus toimib ka praegu jäätmesaadetiste kontrollimisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1157 kohaldamisel, kus tolliasutused osalevad kontrollis, kuid jäätmeõiguslikud sisulised hinnangud annab pädev keskkonnaasutus.
Kontrollifunktsioon on jagatud Keskkonnaameti ja Maksu- ning Tolliameti vahel, kuna jäätmedirektiivi artikli 22d lõigetes 7-10 ette nähtud kontrollimehhanismi tõhus toimimine eeldab kontrolli võimalikkust kohtades, kus saadetised tegelikult liiguvad. Maksu- ja Tolliametil on piiripunktides, sadamates, tolliterminalides ja teistes asjakohastes kohtades püsiv kohalolek ning olemasolev pädevus ja praktiline võimekus riskisaadetiste tuvastamiseks ja kontrollimiseks. Ilma Maksu- ja Tolliameti osaluseta oleks direktiivis ette nähtud kontrollikohustuste tõhus täitmine oluliselt raskendatud.
Samuti ei ole põhjendatud järeldus, et Maksu- ja Tolliamet ei saaks olla kohtuväline menetleja §-s 120⁸ sätestatud väärteo puhul. Kehtiva jäätmeseaduse kohaselt on Maksu- ja Tolliamet juba praegu kohtuväline menetleja muu hulgas §-des 120⁴ ja 120⁵ sätestatud väärtegude puhul, mis käsitlevad jäätmete vedamist ning jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumist. Ka nende väärtegude menetlemisel võib tekkida vajadus Keskkonnaameti eriteadmiste kasutamiseks, kuid see ei välista Maksu- ja Tolliameti menetluspädevust tema pädevuse piires. Sama põhimõte on kohaldatav ka käesoleva eelnõuga lisatava väärteokoosseisu puhul.
Samas peame põhjendatuks Maksu- ja Tolliameti ning Keskkonnaameti rollijaotuse täpsemat selgitamist. Seetõttu arvestame märkusega osaliselt ning täpsustame eelnõu ja seletuskirja selliselt, et oleks üheselt arusaadav, et Maksu- ja Tolliameti ülesanne on kontrollida saadetisi ja nendega seotud dokumentatsiooni oma pädevuse piires ning tuvastada võimalikud riskijuhtumid, samal ajal kui jäätmestaatuse ning korduskasutuskõlblikkuse nõuetele vastavuse sisuline hindamine jääb Keskkonnaameti pädevusse.
Eelnõu muudatus
„§ 2622. Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete vedu riikide vahel

(1) Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete või jalatsite (edaspidi koos ka korduskasutuskõlblikud tekstiiltooted) riikidevahelise veo korral võivad Keskkonnaamet ning Maksu- ja Tolliamet oma pädevuse piires kontrollida kõiki saadetisi, mille puhul on põhjendatud kahtlus, et need kujutavad endast jäätmeid. Kontrolli eesmärk on veenduda, et saadetised vastavad käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud miinimumnõuetele.

Seletuskirja täiendamine
Maksu- ja Tolliamet teostab oma pädevuse piires saadetiste ja nendega seotud dokumentide kontrolli, sealhulgas kontrollib dokumentide olemasolu ja nende vastavust saadetisele. Kahtluse korral kaasatakse Keskkonnaamet, kes hindab saadetise jäätmestaatust ning vastavust korduskasutuskõlblikkuse nõuetele ja annab vajaduse korral vastava eksperthinnangu.

Eelnõu muudatus
§ 2622. lõikest 5 – eemaldatakse Maksu- ja Tolliamet, jäetakse vaid Keskkonnaamet.


Eelnõuga lisanduvad täiendavad ülesanded nii Keskkonnaagentuurile, Keskkonnaametile, Maksu- ja Tolliametile, kohaliku omavalitsuse üksustele (KOV-d). Sellega seoses tõusetuvad järgmised küsimused: 
Mitu täiendavat ametikohta on vaja iga asutuse kohta või korraldatakse asutuste töö niimoodi ümber, et lisatöökohti ei teki? Kui suur on iga asutuse lisakulu? Kas kulud kaetakse olemasolevatest vahenditest või on vaja lisaraha (kelle eelarvest ja kui palju)? Kas järelevalveks vajalik IT-arendus, registrite arendus ja andmehaldus on täies mahus rahastusega kaetud (milline riigi eelarvestrateegia) või vajab lisaraha? Milliseks kujunevad uute süsteemide jooksvad halduskulud?  
Palume seletuskirja kulude peatükis välja tuua, et täiendavad järelevalvekohustused kaetakse asutuste olemasolevate eelarvete piires. Lisaks on vajalik välja tuua, kuidas kaetakse väljatoodud sortimisuuringu kulu. Juhul kui on kavas taotleda lisavahendeid, tuleb lisada lause "Täiendava kulu vajadust menetletakse riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessis. Juhul, kui täiendavaid vahendeid ei eraldata, katab Kliimaministeerium kulud oma olemasolevast eelarvest".
Arvestatud.
Seletuskirja peatükki 7 (kulud) lisatakse:
Keskkonnaagentuur.
Tootjavastutusregistri arendamisel on juba arvestatud tekstiiltoodete lisandumisega tootjavastutussüsteemi ning täiendavat registriarenduse kulu eelnõuga ei kaasne. Eelnõuga ei kaasne täiendavate infosüsteemide loomist ning tootjavastutusregistri haldamine toimub olemasolevate vahendite raames. Seetõttu ei prognoosita eelnõust tulenevaid täiendavaid jooksvaid halduskulusid tootjavastutusregistri arendamiseks.

Sortimisuuringule, mis viiakse läbi järgmisena aastatel 2028/2029 on rahastus olemas muudest vahenditest. Alates aastast 2033/2034 korraldatavatele sortimisuuringutele on vaja Keskkonnaagentuurile eraldada iga viie aasta tagant riigieelarvest või muudest vahenditest sortimisuuringu läbiviimiseks vahendid. Viimane sortimisuuring maksis 184 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Võime eeldada, et aastatel 2033/2034 läbiviidav sortimisuuring maksab umbes 200 000 eurot.

Lisaks on praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuetega lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 62 800 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2030 aastast.
Keskkonnaamet.
Muudatustega kaasneb Keskkonnaametile täiendav järelevalvekoormus tekstiiltoodete tootjavastutuse nõuete täitmise ning toidujäätmete nõuete täitmise valdkonnas. Tekstiiltoodete puhul lisanduvad tootjate ühenduse iga-aastased kontrollid, kogumisvõrgustiku ja jäätmekäitluse hindamine ning jäätmekäitluspartnerite ja tootjate kontrollid. Samuti võib suureneda järelevalvevajadus korduskasutuse valdkonnas. Tootjavastutuse järelevalves suureneb vajadus kontrollida kaugmüüjaid, ekspediitorteenuste osutajate ja välismaiseid ettevõtjaid ning teha senisest enam riikidevahelist koostööd. Toidujäätmete valdkonnas rakendub arvestuse pidamise, tegevuskava koostamise ja annetamise koostöölepingute ettepanekute kohustus hinnanguliselt 300 ettevõtjale sõltuvalt kohustusest ja tegevusvaldkonnast, millega kaasneb riskipõhine järelevalve. Uued ülesanded lisanduvad olemasolevatele kohustustele ning seniste ülesannete maht ei vähene. Seetõttu ei ole täiendavat töökoormust võimalik katta olemasolevate ressursside arvelt. Kuna mitmed rakendamisega seotud asjaolud, sealhulgas tootjate ühenduste arv ja korraldusmudel, ei ole veel lõplikult selged, on täpset töömahtu keeruline hinnata.
Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuete tõhus järelevalve ning katta lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 65 000 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2028. aastast.
Riigi kanda jäävate kulude rahastamine otsustatakse riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessis.
Kohalikud omavalitsused.
Tekstiiltoodetele tootjavastutuse rakendamisega väheneb kohalike omavalitsuste rahaline koormus tekstiilijäätmete kogumisel ja käitlemisel. Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt lähevad teatud tekstiiltoodete kogumise, veo ja käitlemisega seotud kulud tootjate kanda, mistõttu ei pea kohalikud omavalitsused neid kulusid enam oma eelarvest katma. See aitab vähendada jäätmehooldusega seotud kohalike omavalitsuste kulusid ning tagab, et tekstiilijäätmete käitlemise kulud kannavad senisest suuremas ulatuses need ettevõtjad, kes tekstiiltooted turule lasevad. Kohalikel omavalitsustel on kohustus edasi korraldada muu tekstiiltoodete kogumist ja käitlemist. Eelnõu järgi võib jäätmete raamdirektiivi IVc lisas nimetatud tekstiiltooteid koguda koos muu tekstiiltoodetega. Selleks peavad tootjate ühendus ja kohaliku omavalitsuse üksus kokku leppima.
Riigi tuludesse laekub iga viie aasta järel asjaomaste probleemtoodete tootjate tasutav uuringutasu. Konkreetse probleemtoote fraktsiooni kohta laekub riigieelarvesse uuringutasuna ligikaudu 15 000 eurot.


Eelnõuga nähakse ette riiklik jäätmete sortimise uuring. Palume seletuskirjas selgitada, miks jäätmete sortimisuuring peab olema riiklik ning esitada põhjendused sellise sortimisuuringu riikliku korraldamise ja riigieelarve kuludest rahastamise otstarbekuse kohta, arvestades, et jäätmekäitlus on erasektorisse delegeeritud. Kas planeeritav tootjate makstav tasu katab ainult sortimisuuringu läbiviimise või ka sellega seotud kulude kasvu? 
Mittearvestatud.
Seletuskirjas on selgitatud sortimisuuringu riikliku korraldamise vajadust ja eesmärki. Nimelt, sortimisuuringu tulemusi ei kasutata üksnes jäätmekäitlustoimingute korraldamiseks, vaid eelkõige riiklike jäätmealaste eesmärkide täitmise hindamiseks, laiendatud tootjavastutuse kohustuste arvutamiseks, jäätmepoliitika kujundamiseks ning Euroopa Liidust tulenevate aruandluskohustuste täitmiseks. Tegemist on ülesandega, mille tulemusi kasutatakse avaliku võimu ülesannete täitmisel ning mis peab tagama kogu riigi kohta võrreldava, sõltumatu ja usaldusväärse andmestiku.
Seletuskirjas on samuti selgitatud, et sortimisuuringu korraldamine ei ole uus ülesanne. Keskkonnaagentuur on korraldanud segaolmejäätmete sortimisuuringuid ka varem. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõikest 6 tuleneb liikmesriigile kohustus teha vähemalt kord viie aasta jooksul segaolmejäätmete koostise uuring.
Asjaolu, et jäätmekäitlus toimub osaliselt erasektori osalusel, ei muuda uuringu olemust. Sortimisuuringu eesmärk ei ole hinnata üksiku jäätmekäitleja tegevust, vaid saada täielik ülevaade Eestis tekkivatest jäätmevoogudest tervikuna. Sellist ülesannet ei ole võimalik usaldusväärselt täita üksikute ettevõtjate eraldiseisvate uuringute põhjal.
Sortimisuuringu rahastamisel rakendatakse põhimõtet, et kulud kannavad osaliselt ka need tootjad või tootjate ühendused, kelle suhtes tuleneb Euroopa Liidu õigusest kohustus uuringu rahastamises osaleda. Tootja või tootjate ühenduse makstav sortimisuuringu tasu on seotud sortimisuuringu tegemise kuludega ning ei ole mõeldud Keskkonnaagentuuri üldiste tegevuskulude või muude jäätmehoolduse kulude katmiseks.


Eelnõuga lisatava JäätS § 254 lõikes 5 on reguleeritud, millistele tingimustele peab vastama tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate makstav tasu tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitootjate ühendusele. Palume täiendada seletuskirja, et tegemist on ettevõtjate vahelise tasuga ning tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga. Ühtlasi palume täiendada seletuskirja ettevõtjate arvamusega süsteemi rakendatavuse kohta.  
Mittearvestatud.
Seletuskirjas eraldi kinnitamine, et tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga, ei ole vajalik, kuna regulatsiooni õiguslik konstruktsioon seda küsimust üldse ei tekita. Laiendatud tootjavastutuse süsteem kujutab endast jäätmete raamdirektiivi 2008/98/EÜ artiklites 8 ja 8a sätestatud põhimõtte rakendamist ning Euroopa Liidu keskkonnaõiguse aluspõhimõtte „saastaja maksab“ väljendust. Selle kohaselt ei lõppe tootja kohustused toote turule laskmisega, vaid hõlmavad ka tootest tekkivate jäätmete kogumise ja käitlemise etappi. Tootja peab tagama tema turule lastud toodetest tekkivate jäätmete käitlemise rahastamise ning vajaduse korral ka selle korraldamise.
Käesoleva eelnõuga laiendatakse laiendatud tootjavastutuse süsteemi tekstiiltoodetele. Sellest tulenevalt peavad nimetatud toodete tootjad kandma nende toodete jäätmete kogumise, käitlemise, korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu, teavitamise, andmekogumise ning muude tootjavastutuse kohustuste täitmisega seotud kulud. Märgitud tootja peab liituma tootjate ühendusega, kes tema eest need kohustused täidab.
Paragrahvi 25⁴ lõikes 5 sätestatud tasu on tootja laiendatud vastutuse süsteemi rahaline sissemakse tootjate ühendusele, mille eesmärk on rahastada tootja laiendatud vastutuse kohustuste täitmist. Tegemist ei ole käesoleva eelnõuga loodava uue tasuliigi või regulatsiooniga, vaid tootjavastutuse süsteemi tavapärase osaga, mida on probleemtoodete puhul jäätmeseaduses rakendatud juba alates 2004. aastast. Jäätmete raamdirektiivi artikli 8a kohaselt peavad tootjate rahalised sissemaksed olema kulupõhised, läbipaistvad ja proportsionaalsed ning võimaldama tootjavastutusorganisatsioonil täita talle pandud kohustusi. Seetõttu on § 25⁴ lõikes 5 sätestatud põhimõtete eesmärk tagada tootjavastutuse kohustuste täitmiseks piisav rahaline kate ning tootjate võrdne kohtlemine.
Neil asjaoludel ei pea me vajalikuks seletuskirjas eraldi rõhutada, et tegemist ei ole avalik-õigusliku maksu, lõivu või muu riigile makstava tasuga. Eelnõuga reguleeritakse tootjate ja tootjate ühenduse vahelisi rahalisi arveldusi ning riik ega KOV ei ole selles õigussuhtes makse saaja ega määra konkreetse makse suurust. Seaduses sätestatakse üksnes tingimused, mida tootjate ühendus peab tootjatelt maksete küsimisel arvestama, et tagada laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmine. Need tingimused tulenevad omakorda direktiivist.


Palume seletuskirjas täpsustada 2030. aasta toidujäätmete vähendamise sihtarvude (10% ja 30%) kujunemist ning tuua näiteid võimalike meetmete kohta, millega sihtarvude saavutamise suunas liikuda. 
Arvestatud.
Seletuskiri muudetud.


Eelnõuga JäätS lisatava § 136³ lõike 7 kohaselt on kodumajapidamistel kohustus vähendada 2030. aasta lõpuks toidujäätmete teket 30%. Seletuskirjas on selgitatud, et toidujäätmete statistika kohaselt on suurim toidujäätmete (sealhulgas välditavate toidujäätmete) teke kodumajapidamistes (selgitus JäätS § 227 juures). Samas ei ole eelnõus ega seletuskirjas lahendust, kuidas seda vähendada ja sihttasemeteni jõuda. Paradoksaalselt võivad abivajavad inimesed olla annetatud toidu saajana kõige suuremad toidujäätmete tekitajad, kui toitu jaotatakse ümber selliselt, et nad ise ei saa vaja minevat toiduabi ega selle kogust valida. Kui toiduabi sisaldab valmis pakitud ja sama päeva säilivustähtajaga „kõlblik kuni“ tooteid, võib toit olla osaliselt kättesaamise hetkeks riknenud. Seega ei teki toidujäätmeid toidukäitlejatel ega toidu ümberjaotamise organisatsioonil, kuid need tekivad abivajajatel saades annetuse „tarbimiseks kõlblikust realiseerimata toidust“ (JäätS § 228). Arvestades ülaltoodut teeme ettepaneku JäätS § 227 lõiget 2 täiendada pärast sõnu „eelkõige abivajajatele“ sõnadega „sellises mahus, mida nad vajavad ja suudavad ära tarbida.“. 
Mittearvestatud.
Praktikas ei ole toidu annetajal ega toidu ümberjaotamise organisatsioonil võimalik objektiivselt hinnata iga abivajaja tegelikku toidu vajadust või toidu tarbimisvõimekust. Lisaks sõltuvad leibkonna vajadused ajas muutuvatest asjaoludest ning toidu kasutamine või jagamine leibkonna sees on inimese enda otsustada. Sellise tingimuse lisamine looks õiguslikult ebaselge kohustuse, mille täitmist oleks keeruline hinnata ja kontrollida.




Eelnõuga tehtav JäätS § 31 lõike 3 täiendus kohustab KOV-e välja panema riidekonteinereid. Kas need konteinerid hakkavad kõrvuti väljas olema lisaks tootjavastutusorganisatsiooni omadele? Kuna tootjavastutusorganisatsioonil on vanade riiete (tekstiilijäätmete) voog äri osa, siis kuidas tagatakse neile endine tekstiilijäätmete voog? Kas on analüüsitud, mis turul konkreetselt toimuma hakkab ja kas KOV-de, TVO-de ja töötlejate vahel on sõlmitud või sõlmimisel kokkulepped, kuidas tekstiilijäätmed KOV-delt TVO-dele või töötlejatele liikuma hakkavad. Kui sellist analüüsi tehtud ei ole, tuleks see enne uue süsteemi rakendamist läbi analüüsida.
Eelnõu § 31 lõike 3 muudatuse eesmärk ei ole kohustada kohaliku omavalitsuse üksusi paigaldama tootjate ühenduse kogumiskonteinerite kõrvale täiendavaid tekstiilikonteinereid. Vastupidi, muudatusega jäetakse kohaliku omavalitsuse korraldatava tekstiilijäätmete liigiti kogumise kohustusest välja laiendatud tootjavastutusega hõlmatud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiiltooted. Nendest toodetest tekkinud jäätmete kogumise korraldamise kohustus läheb üle tootjatele ja tootjate ühendustele. KOV-i kogumiskohustus säilib üksnes selliste tekstiilijäätmete osas, mis ei kuulu jäätmete raamdirektiivi IVc lisas loetletud toodete hulka. Arvestades IVc lisa laia kohaldamisala, on KOV-i kogumiskohustuse alla jääv tekstiilijäätmete osa edaspidi väga piiratud. Kuid kogumissüsteemi korraldamisel ei saa lähtuda eeldusest, et lõppkasutaja eristab IVc lisaga hõlmatud ja hõlmamata tekstiiltooteid. Kuivõrd valdav osa tavapärasest olmetekstiilist kuulub tootjavastutuse alla, korraldab selle kogumise tootjate ühendus. Jäätmete raamdirektiiv näeb ette võimaluse korraldada kogumisvõrgustik koostöös KOV-idega ja teiste kogumises osalejatega. IVc lisaga hõlmamata muu tekstiilitoodete kogumise võib seetõttu ühendada tootjate ühenduse kogumissüsteemiga viisil, et see ei eelda lõppkasutajalt toodete õigusliku kuuluvuse eristamist.
Jäätmete raamdirektiivi artikli 22c kohaselt peavad tootjate ühendused looma laiendatud tootjavastutusega hõlmatud tekstiiltoodete liigiti kogumise süsteemi. Kogumissüsteem peab hõlmama kogu riigi territooriumi ning selle kogumispunktid luuakse koostöös muu hulgas kohalike omavalitsuste, sotsiaalmajanduse üksuste, jaemüüjate ja teiste kogumises osalejatega (vt § 255). Seega ei näe regulatsioon ette KOV-i ja tootjate ühenduse paralleelsete kogumissüsteemide loomist, vaid võimaldab KOV-i kogumispunktide kaasamist tootjate ühenduse kogumissüsteemi.
Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud lähtuda eeldusest, et tootjate ühendusele tuleb kuidagi tagada KOV-i senine tekstiilijäätmete voog. Laiendatud tootjavastutusega hõlmatud tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete kogumise korraldamine on uues süsteemis tootjate ühenduse ülesanne. Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunkt 34 järgi tootjad vastutavad kogumissüsteemi loomise eest ning võrgustik tuleb korraldada koostöös teiste jäätmekäitlus- ja korduskasutussektori osaliste, sealhulgas KOV-idega. Eesmärk ei ole olemasoleva jäätmevoo „üleandmine“ tootjate ühendusele, vaid üleriigilise kogumisvõrgustiku loomine, kasutades ja kaasates ka olemasolevaid kogumisstruktuure ja KOVe.


Eelnõuga lisatakse JäätS 12. peatükki väga kõrged karistusmäärad. Eriti kõrged on karistused, kus nähakse ette 6% kogu kontserni ülemaailmsest käibest. Palume eelnõu täpsustada, kuidas toimub karistusmäärade rahvusvaheline rakendamine ning riikide vaheline vastutuse jaotus. Juhime ka tähelepanu, et maksimaalsed karistusmäärad ei pruugi olla kooskõlas teo kahjulikkusega ühiskonnale ja keskkonnale. Palume hinnata plaanitavate karistusmäärade proportsionaalsust teiste kehtivate samaväärsete karistusmääradega või selgitada täiendavalt määrade kujunemise aluseid. 
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.
Karistusmäärade suuruse määramisel on lähtutud laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest üldistest karistusmääradest.
Eelnõuga ei laiendata Eesti karistusõiguslikku pädevust teistes riikides toime pandud tegudele ega kehtestata erireegleid riikidevahelise vastutuse jaotuse kohta. JäätS-is sätestatud väärteovastutust saab kohaldada juhul, kui rikkumine kuulub Eesti karistusõiguse kohaldamisalasse.
JäätS § 120⁸ karistusmäärade kujundamisel on lähtutud jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest kehtivas jäätmeseaduses ette nähtud karistusmääradest. Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiili riikidevahelise veo nõuete rikkumisega võib kaasneda oluline majanduslik kasu ja keskkonnamõju, kuna nõuete rikkumisega võib kaasneda jäätmesaadetistele kohaldatavate nõuete vältimine. Seetõttu on põhjendatud käsitada sellist rikkumist võrreldava raskusastmega teona nagu jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumist ning näha ette sellega võrreldav karistuse ülemmäär.
Lisaks tuleb arvestada, et JäätS § 120⁸ karistusmäärad on kujundatud analoogselt jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest juba kehtivate sanktsioonidega. Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumisega võib kaasneda oluline majanduslik kasu ning keskkonnamõju, kuna rikkumise eesmärk võib olla jäätmesaadetistele kohaldatavate nõuete vältimine. Seetõttu on põhjendatud käsitada sellist rikkumist võrreldava raskusastmega teona nagu jäätmete ebaseaduslikku riikidevahelist vedu. Tegemist on väärteotrahvi ülemmääradega, mitte kohustuslikult kohaldatavate karistusmääradega. Menetlejal säilib igal üksikjuhul kaalutlusõigus määrata rikkumise asjaoludele vastav proportsionaalne karistus.


Eelnõus kirjeldatakse mõjusid suures osas kvalitatiivselt, kuid puudub terviklik kvantitatiivne hinnang kuludele ja majanduslikule mõjule. See tekitab ebakindlust nii ettevõtjatele kui otsustajatele. Soovitav on täiendada seletuskirja kvantitatiivse mõjuanalüüsiga, mis hõlmaks kulude hinnangut sektorite lõikes, mõju tarbijahindadele ning mõju erineva suurusega ettevõtjatele. 
Eelnõu eeldab ulatusliku kogumis- ja ringlussevõtusüsteemi loomist, kuigi turu tehnoloogiline ja logistiline valmisolek võib olla piiratud. Tuleks kaaluda etapiviisilist rakendamist ning siduda kohustused turu valmisolekuga. Lisada tuleks selge rakenduskava, mis käsitleb vaheetappidena taristu arendamist, hinnangut turuvõimekusele ning riigi rolli süsteemi käivitamisel. 
Mittearvestatud.
Seletuskiri sisaldab mõjude kvantitatiivseks hindamiseks olemasolevat teavet ulatuses, mis on käesoleval hetkel võimalik. Mõjude kirjeldamisel on tuginetud Euroopa Komisjoni mõjuhinnangule ning seal esitatud andmetele tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi rakendamise kulude, tulude ja majanduslike mõjude kohta.
Täiendava kvantitatiivse mõjuanalüüsi koostamine Eesti ettevõtjate, sektorite ja ettevõtte suurusklasside lõikes ei ole käesoleval ajal võimalik, kuna tootjavastutuse süsteemi rakendamise seisukohalt olulised lähteandmed puuduvad. Eestis ei ole veel loodud tekstiiltoodete tootjate ühendust ega kujunenud välja süsteemi tegelikke kulusid, kogumismahte, logistikakorraldust, kogumisvõrgustikku, sortimisvõimekust ega tasumudelit. Samuti ei ole võimalik usaldusväärselt prognoosida, millises ulatuses kanduvad tootjatele tekkivad kulud edasi toodete lõpphinda, kuna see sõltub ettevõtjate ärimudelitest, hinnakujundusest ja konkurentsiolukorrast.
Seletuskirjas on siiski välja toodud Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus esitatud kvantitatiivsed hinnangud, sealhulgas tootjavastutuse süsteemist tulenevad keskmised kulud toodetele ning hinnangulised majanduslikud ja keskkonnaalased mõjud.
Samuti ei pea me põhjendatuks siduda tootjavastutuse süsteemi rakendamist täiendavate riigisiseste valmisolekukriteeriumide või turuvõimekuse eeltingimustega. Tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi kehtestamine tuleneb jäätmete raamdirektiivist (EL) 2025/1892 ning liikmesriikidel lasub kohustus tagada süsteemi rakendamine direktiivis sätestatud tähtajaks. Jäätmete raamdirektiiv ei näe ette võimalust lükata tootjavastutuse süsteemi rakendamist edasi sõltuvalt turu valmisolekust.
Lisaks ei ole laiendatud tootjavastutuse süsteem Eesti õiguses uus regulatiivne lahendus. Probleemtoodete tootjavastutuse süsteem on Eestis kehtinud juba alates 2004. aastal jõustunud jäätmeseadusest ning seda on järjepidevalt täiendatud ja laiendatud erinevatele probleemtoodetele. Käesoleva eelnõuga ei looda uut tootjavastutuse mudelit, vaid laiendatakse olemasoleva tootjavastutuse süsteemi kohaldamist tekstiiltoodetele.
Seletuskiri sisaldab ülevaadet tootjate ühenduse loomise, kogumissüsteemi väljaarendamise, logistika, käitlusvõimekuse, järelevalve ning muude rakendamisega seotud tegevuste kohta. Nimetatud tegevused kujutavad endast sisuliselt rakenduskava kirjeldust ulatuses, mis on eelnõu koostamise ajal võimalik. Tootjavastutuse süsteemi täpsem korraldus, sealhulgas kogumisvõrgustiku ülesehitus, teenusepakkujate kaasamine ning turu kohanemine, kujuneb välja tootjate ühenduse tegevuse käigus pärast regulatsiooni jõustumist.
Ühtlasi tuleb arvestada, et tootjavastutuse süsteemi eesmärk ongi luua vajalikud majanduslikud stiimulid kogumis-, sortimis- ja ringlussevõtutaristu arendamiseks. Taristu ja turuvõimekuse areng on tootjavastutuse süsteemi rakendamise tulemus, mitte selle eeltingimus.


Eelnõu näeb ette mitu uut aruandlus- ja kontrollikohustust nii tootjatele kui ka ühendustele. Liigne regulatiivne koormus võib vähendada Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet. Seletuskirjas ei ole analüüsitud, kas ja kuidas planeeritud nõuded vähendavad Eesti tootjate konkurentsivõimet Euroopas ja maailmas. Arvestades sektori kriitiliselt madalat kasumimarginaali, siis võib eeldada, et osad ettevõtjad lõpetavad täiendavate kohustiste lisandumisel oma tegevuse. Piirduda tuleks minimaalselt vajalike kohustustega ning vältida dubleerivat aruandlust (k.a. aruandluse kogumine seal, kus seda juba ettevõtjatelt kogutakse (Statistikaamet, EMTA vms)). Riigikogu otsusega (21.02.2018) kehtestatud Riigireformi ja hea halduse põhialused nõuab, et riik ei kehtesta ebavajalikku halduskoormust ning kohustused peavad olema proportsionaalsed. Antud eelnõuga luuakse uued kohustused nii ettevõtjatele, ühendustele kui riigile. Näiteks nähakse ette toidujäätmete arvestuse kohustus ja tegevuskavade koostamise kohustus, suuremate toidukäitlejate kohustus pidada tegevuskoha põhjal arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle igas toidukäitlemise etapis (§ 227), andmete säilitamine kuni 3 aastat, annetatud toidukoguste avaldamine kodulehel või toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamise kohustus.  
Arusaamatu on sellise kohustuste eesmärk ning kas see kaalub üles ettevõtjatele tekkiva halduskoormuse ning täidab eesmärki. Suuremate ettevõtjate puhul tähendab see mitme inimese töökoormuse lisandumist. 
Sellised nõuded võivad viia n-ö optimeerimiseni, kus kohustusest eemale hoidmiseks tegutsetakse väiksemate ühingute kaudu või endale seatavaid meetmeid ei võeta toidujäätmete vähendamise eesmärgil, vaid nö punktide kirja saamise pärast. Näiteks eelnõus JäätS § 227 lõikes 6 pakutud annetatud toidu avalikustamise meetme täitmiseks ujutatakse mõni toidu ümberjaotamise organisatsioon üle koorma kohe-kohe käärima minevate apelsinidega. Kas see on eesmärk? Palume analüüsida võimalike soovimatute kõrvalmõjude tekkimise võimalust ning nende maandamise meetmeid.  
Selgitame: Eelnõuga kehtestatavate kohustuste eesmärk on tagada EL õigusest tulenevate toidujäätmete vähendamise kohustuste, sealhulgas sihtarvude saavutamine. Toidujäätmete teket tuleb vähendada ja vältida kogu toidutarneahelas, vähenemise mõõdikutena on seatud sihtarvud teatud sektoritele. Toidujäätmete vähendamist ei ole võimalik tõhusalt juhtida ilma teadmiseta, kus, millises mahus ja mis põhjustel jäätmed tekivad. Seetõttu on arvestuse pidamise ja tegevuskavade koostamise kohustused suunatud eelkõige suurematele ettevõtjatele, kelle tegevusel on suurim mõju toidujäätmete tekkekogustele.
Eelnõu ei loo ettevõtjatele täiesti uusi tegevusi, vaid aitab suurel määral süsteemsemaks muuta juba täna kasutatavaid praktikaid. Ka ettevõtjate esindajad on eelnõu ettevalmistamisel korduvalt välja toonud, et toidujäätmete mõõtmine, jäätmetekke vähendamise meetmete rakendamine ning annetamine toimuvad paljudes suuremates ettevõtetes juba praegu. Eelnõu loob ühtse raamistiku nende tegevuste süsteemsemaks muutmiseks. Kohustused on piiratud üksnes suuremate ettevõtjatega ning tegevuskava võib olla ka olemasoleva kvaliteedi-, keskkonna- või arengudokumendi osa, vältides eraldi dokumentide loomise vajadust.
Väide, et ettevõtjad võiksid hakata antud eelnõus sisalduvate kohustuste vältimiseks tegutsema väiksemate üksuste kaudu, on pigem hüpoteetiline ning selline lähenemine tekitaks ettevõtjale juurde ebavajalikku lisakoormust. Eelnõu lävendid on kehtestatud eesmärgiga suunata kohustused ettevõtjatele, kelle tegevusel on suurim mõju ja kelle jaoks nõuete täitmine on proportsionaalsem.
Annetatud toidu osakaalu avalikustamise eesmärk ei ole maksimeerida annetamise kogust sõltumata toidu kasutatavusest, vaid suurendada läbipaistvust ning toetada toidujäätmete tekke vältimist. Näide toidu ümberjaotamise organisatsiooni „üleujutamisest“ kohe riknemas oleva kaubaga ei ole kooskõlas meetme eesmärgi ega tegeliku praktikaga. Toidu ümberjaotamise organisatsioonid võtavad juba täna vastu üksnes sellist toitu, mida on võimalik ohutult ja mõistliku aja jooksul edasi jagada. Lisaks peab annetamine toimuma kooskõlas toiduohutuse nõuetega ning eelnõu ei vabasta ettevõtjaid vastutusest nende nõuete järgimisel.
Võimalikke soovimatuid kõrvalmõjusid on eelnõu koostamisel arvestatud. Seetõttu ei ole näiteks annetamise osakaalu avalikustamise kohustus kehtestatud kõikidele sektoritele, vaid üksnes neile, kus annetamine on üks paremini mõõdetavaid toidujäätmete vältimise meetmeid. Eesmärk ei ole luua täiendavat aruandlust aruandluse enda pärast, vaid toetada andmepõhist juhtimist.


Palume seletuskirjas selgitada, kuidas tagatakse, et luuakse  tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendused arvestades turu väiksust ja tootjate vähesust (Liikmed - ERTL). Eelnõu kohaselt on tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjatel kohustus liituda tootjate ühendusega, mida aga eelnõu koostamise ajaks ei olnud veel loodud aga milliseid  hinnanguliselt kujuneb välja 1–2. Küsitav on selliste organisatsioonide tekkimise motivatsioon.  
Kui näiteks tekstiilitootjatel on kohustus liituda tootjate ühendusega, siis vastavat kohustust patarei- ja akutootjatel (ligikaudu 40) ei ole, kuigi juba praegu tegutseb Eestis kaks patarei- ja akutootjate ühendust. On kaheldav, kas õige on järeldus, et ühenduste tekkimisel on halduskoormus ettevõtjatel väiksem, kuigi neid ühendusi peavad ülal pidama needsamad tootjad ning andmeid esitavad ettevõtjad.
Mittearvestatud.
Kohustuslik kollektiivne täitmine tuleneb otse jäätmete raamdirektiivi artikli 22c lõikest 1. Ehk see ei ole eelnõu koostaja valitud lahendus ning tootjate ühendusega liitumine ei sõltu tootjate motivatsioonist vaid see on õigusaktist tulenev kohustus. Samuti ei ole asjakohane väide, et nõuetekohane tootjate ühendus peab olema olemas juba eelnõu koostamise ajal. Eelnõuga nähakse tootjavastutussüsteemi rakendamiseks ette üleminekuaeg. Eelnõu on kavandatud jõustuma 17.06.2027 ja tootjavastutuse süsteem peab rakenduma 17.04.2028 või 17.04.2029 (vt. § 13630), seega on pärast seaduse jõustumist aega 10 kuud süsteemi ülesehitamiseks. Lisaks teavad ettevõtjad kohustusest juba eelnõu menetlemise ajal. Samuti ei ole tootjate ühenduste loomine ja nende kaudu tootjavastutuskohustuste täitmine Eestis uus lahendus, vaid seda mudelit kasutatakse juba teiste probleemtoodete tootjavastutussüsteemides, ehk eelnõuga ei looda uut süsteemi ega tundmatut lahendust. Lisaks on faktiliselt vale väide, et patarei-ja akutootjatel vastav kohustus puudub. Kehtiva JäätS § 25¹ lg 6 järgi on muu hulgas kantavate patareide ja akude, kergtranspordivahendite akude, elektrisõidukiakude ning tööstuslike patareide ja akude tootjad kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu tootjate ühendusega. Säte kehtib sellises sõnastuses alates 1.01.2026.
Suuremate tekstiiltoodete tootjatega on kohutud juba 2025 aasta kevadest, et neid võimalikult varakult kaasata protsessi. Lisaks on loodud suuremate tekstiiltoodete tootjate töögrupp, mida veab Eesti Kaupmeeste Liit. Tekstiiltoodete tootjate ühenduse loomise osas on tootjate poolt kavatsus ühendus luua 2026. aasta lõpus või 2027. aasta alguses. Seega on tootjate ühenduse loomine kavandatud oluliselt enne eelnõuga ette nähtud kohustuste rakendumist.


Eelnõuga kaasnevad riskid nagu kulude ülekandumine tarbijatele, väikeste ettevõtjate suurem koormus ning süsteemi alakasutus. Sellest tulenevalt tuleks täiendada seletuskirja riskianalüüsiga ning kirjeldada riskide maandamise meetmeid. 
Nii näiteks nähakse ette tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjale kulude kandmise kohustus, mille suurus on etteaimamatu ja kogukuludele ja mõjule ettevõtjatele ei ole tehtud analüüsi.  
Tasud peavad olema ettevõtjale ettenähtavad ja selged. Eelnõuga kohustatakse katma näiteks uuringu kulusid, registrikulu, või teadus- ja arendustegevuse kulusid. Probleemtooteregister on riiklik register, mille kulud peavad olema selged. Seadus kohustab tootjal kokku leppima  teadus- ja arendustegevuse korraldajaga vastavad kulud. Sisuliselt on JäätS § 25³ kulude näol tegemist avalik õigusliku koormatistega, mille kehtestamise alused ei ole selged ning samuti ei ole selge, et millised on tagajärjed kui näiteks ei saavutata kokkulepet teadus- ja arendustegevuse korraldajaga. 
Mittearvestatud.
Tekstiiltoodete tootja laiendatud vastutuse süsteem ei ole käesoleva eelnõuga loodav uus regulatiivne mudel, vaid Euroopa Liidu jäätmealasest õigusest tulenev laiendatud tootjavastutuse süsteem, mille eesmärk on rakendada põhimõtet „saastaja maksab“. Selle kohaselt ei jää toodetest tekkivate jäätmete käitlemise kulud kohalike omavalitsuste ega maksumaksjate kanda, vaid neid kannavad tootjad, kes asjaomased tooted turule lasevad. Eelnõuga sätestatud kulude liigid tulenevad otseselt jäätmete raamdirektiivist (EL) 2025/1892 ning jäätmete raamdirektiivi artiklist 8a, mille kohaselt peavad tootjate rahalised sissemaksed katma tootjavastutuse süsteemi toimimiseks vajalikud kulud, sealhulgas kogumise, veo, sortimise, korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu, teavitamise, andmekogumise, aruandluse ning muud süsteemi toimimiseks vajalikud kulud.
Seetõttu ei ole § 25³ nimetatud kulude puhul tegemist uute avalik-õiguslike koormatiste loomisega, vaid laiendatud tootjavastutuse süsteemist tulenevate kulukategooriate määratlemisega. Tootjate rahalised sissemaksed on tootjavastutuse süsteemi olemuslik osa ning selliseid kohustusi on Eestis probleemtoodete puhul rakendatud juba alates 2004. aastal jõustunud jäätmeseadusest.
Samuti ei nõustu väitega, et kulude kandmise ulatus oleks määratlemata. Eelnõu sätestab kululiigid, mille katmine on tootjavastutuse süsteemi eesmärkide saavutamiseks vajalik. Konkreetne kulu sõltub tootjate poolt turule lastavate toodete kogusest, tootjate ühenduse tegevuskuludest ning süsteemi tegelikest kuludest. Jäätmete raamdirektiivi artikli 8a kohaselt peavad tootjate rahalised sissemaksed olema kulupõhised, läbipaistvad ja proportsionaalsed.
Tootjavastutuse süsteemi rahaliste sissemaksete täpset suurust ei ole võimalik seaduse tasandil ette määrata samal põhjusel, nagu ei ole võimalik ette määrata kõigi tulevaste jäätmekäitlus-, logistika-, sortimis- või ringlussevõtukulude suurust. Seadus sätestab kulude katmise ulatuse ja kujundamise põhimõtted, konkreetne kulude tase kujuneb süsteemi tegelike kulude alusel.
Teadus- ja arendustegevuse kulude näol on samuti tegemist ühe võimaliku tootjavastutuse süsteemi kulukategooriaga ning kokkuleppe mittesaavutamine ei muuda seadusest tulenevat kulude kandmise kohustust.
Riskid ning nende võimalikud mõjud ettevõtjatele, tarbijatele, kohalikele omavalitsustele, jäätmekäitlejatele ja riigiasutustele on seletuskirja mõjude peatükis juba käsitletud. Muuhulgas on kirjeldatud kulude võimalikku ülekandumist tarbijatele, ettevõtjatele kaasnevaid kulusid ja halduskoormust, tootjate ühenduse loomisega seotud väljakutseid ning järelevalvega seotud riske.


Eelnõuga luuakse mitu uut terminit. Direktiivis toodud mõisteid ei pea üks-ühele üle võtma Eesti seadusandlusse kui vastavad mõisted juba eksisteerivad. Uute terminite kasutusele võtul peaks need haakuma olemasoleva õigusruumiga. 
13.1. Nii jääb arusaamatuks „Sotsiaalmajanduse üksuse“ mõiste loomise vajalikkus sellisel kujul.  
Definitsiooni tuleks lisada täpsustus, millist eraõiguslikku üksust silmas peetakse. Kas tegemist on mis tahes olemasoleva eraõigusliku juriidilise või füüsilise isikuga, kelle tegevusala on teatud tunnustega? Kas see peaks olema mittetulundusühing, mille põhitegevuseks või eesmärgiks ei ole majandustegevuse kaudu tulu saamine – mittetulundusühingute seaduse § 1 lõige 1 (eelnõus sotsiaalmajanduse üksuse definitsiooni punktid 1 ja 2). Või äriühing, kes pakub tasu eest kaupu või teenuseid – äriseadustiku § 1 ettevõtja mõiste (eelnõus sotsiaalmajanduse üksuse definitsiooni sissejuhatav lauseosa). Kui oleks arusaadav, millist Eesti õigusruumis tuntud ühingut või isikut mõeldakse, oleks võimalik sellele eesmärgipõhise liite lisamise kaudu saavutada loodetud eesmärk ja ei oleks vaja tingimata uut isikutüüpi luua.  
Vajab selgitust, kes ja millise menetluse kaudu otsustab, milline organisatsioon tingimustele vastab ja kas selline menetlus hakkab taas riigile täiendavat töökoormust ja eelarvekulu lisama.  
Jääb ebaselgeks, et kui sotsiaalmajanduse üksuses ei ole demokraatlik või kaasav juhtimine (3 tingimus) või kui ta näiteks ei investeeri mingil aastal keskkonnaalastesse eesmärkidesse, et kas ta siis ei ole sotsiaalmajanduse üksus.  
Erinevates sätetes, kus on mõistet „sotsiaalmajanduse üksus“ kasutatud, on tegemist kas lahtise loeteluga või on loetelu oluliselt täiendatud lisaks sotsiaalmajandusüksusele (...või muu osaleja). Juhu kui soovitakse defineerida laiemat ringi isikuid, kes tegutsevad teatud valdkonnas, on võimalik viidata üldiselt mistahes juriidilise isikule, kelle tegevusala on vastavalt määratletud, mitte luua uut üksuse mõistet.  
13.2. Eelnõuga lisatakse JäätS § 10³, millega avatakse digiplatvormi mõiste läbi viite EL määrusele. Samas jääb viide EL määrusele JäätS § 23 lõikesse 7 alles. Kui JäätS-s kasutatakse digiplatvormi mõistet seadust läbivalt samas tähenduses, mis § 10³, siis ei ole vaja enam seda viiteliselt defineerida. Pealegi on mõlemas sättes sama viide. 
13.3. Eelnõus kasutatav termin „abivajaja“ ei ole Eestis defineeritud. Lastekaitseseaduses on „abivajav laps“, sotsiaalhoolekande seaduses kasutatakse mõistet „abi vajav isik“. Palume täpsustada, keda mõeldakse antud sätte tähenduses abivajaja all ja mõistete kasutus ühtlustada kehtiva õigusega. 
13.4. Ka „tarbija“ mõistet on mitmes Eesti seaduses defineeritud (tarbijakaitse seaduse § 2 lõike 1 punkt 1 ja võlaõigusseaduse § 1 lõige 5), kuid saame aru, et seda tuleb JäätS-s uuesti teha, kuna ülevõetavas direktiivis ei peeta ilmselt kaubandust majanduse osaks ega ametialast tegevust kutsetegevuse osaks.
Osaliselt arvestatud.
Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
Kokkuvõtvalt: Sotsiaalmajanduse üksuse termini kasutuselevõtt on vajalik jäätmete raamdirektiivi ülevõtmiseks. Jäätmete raamdirektiiv annab sotsiaalmajanduse üksustele tekstiili- ja toidujäätmete valdkonnas konkreetsed õigused ja kohustused, mistõttu peab ka Eesti õiguses olema selge, milliseid organisatsioone nende sätete all mõeldakse. Eesti õiguses puudub olemasolev termin, mis hõlmaks kõiki jäätmete raamdirektiivis nimetatud tunnustele vastavaid organisatsioone sõltumata nende õiguslikust vormist. Uue terminiga ei looda uut füüsilise või juriidilise isiku liiki ega eraldi tunnustamismenetlust, vaid määratletakse jäätmete raamdirektiivist tulenevate õiguste ja kohustuste adressaadid.
Põhjalikum selgitus:
Sättega määratletakse „sotsiaalmajanduse üksus“ kui eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kelle tegevuse keskmes on ühiskondliku kasu loomine ning kelle toimimine lähtub kolmest põhialusest: inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamisest kasumile, kasumi valdavas osas reinvesteerimisest ühiskondliku väärtuse kasvatamisse ning demokraatlikust või kaasavast juhtimisest. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4i.

Sotsiaalmajanduse üksuse peamine eesmärk ei ole kasumi maksimeerimine, vaid ühiskondliku või keskkonnakasu loomine. Kasum võib olla vajalik organisatsiooni tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks, kuid seda kasutatakse valdavas osas organisatsiooni sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks. Samuti peab organisatsiooni juhtimine olema demokraatlik või kaasav. Tegemist on kumulatiivsete tunnustega, mistõttu peab sotsiaalmajanduse üksus vastama kõigile seaduses sätestatud põhimõtetele.

Jäätmete raamdirektiiv kasutab erinevates sätetes terminit „sotsiaalmajanduse üksus“ kui iseseisvat osalist, kellele on ette nähtud konkreetsed õigused ja kohustused. Nii on sotsiaalmajanduse üksusel tekstiilitoodete tootjavastutuse süsteemis osalemise õigus (art 22a lg 7 p f), tekstiilitoodete kogumissüsteemis osalemise õigus (art 22a lg 10), õigus hoida oma tekstiilitoodete kogumispunkte (art 22a lg 11), õigus jääda kogutud tekstiiltoodete valdajaks (art 22c lg 11), aruandluskohustus/sellest vabastus (art 22a lg 12/13) ning toidujäätmete vältimise meetmete raames toetuse ja koolitusvõimaluste saamise õigus (art 9a lg 1 p d).

Seetõttu peab Eesti õiguses olema võimalik määratleda, kes on nende normide adressaadid. Jäätmete raamdirektiiv ei seo sotsiaalmajanduse üksuse terminit ühe kindla organisatsioonivormiga, vaid lähtub üksuse tegevuse eesmärgist ja toimimispõhimõtetest. Ehk neid üksusi ühendavad seaduses sätestatud sisulised tunnused, mitte ühine õiguslik vorm. Jäätmete raamdirektiivi kohaselt hõlmab sotsiaalmajandus muu hulgas ühistuid, vastastikuse abi ühinguid, ühendusi, heategevusorganisatsioone, sihtasutusi, usuorganisatsioone ja sotsiaalseid ettevõtteid.

Eesti õiguskorras võivad sotsiaalmajanduse põhimõtete järgi tegutseda mittetulundusühingud, sihtasutused, tulundusühistud ning teatud juhtudel ka äriühingud. Samas puudub Eesti õiguses üldtermin, mis hõlmaks korraga kõiki selliseid organisatsioone, kes tegutsevad sotsiaalmajanduse põhimõtete järgi, kuid jäätmete raamdirektiiv annab just sellele isikute ringile konkreetsed õigused ja kohustused. Seetõttu on jäätmete raamdirektiivist tulenevate õiguste ja kohustuste adressaatide määratlemiseks vajalik kasutada ühist terminit „sotsiaalmajanduse üksus“.

Sotsiaalmajanduse üksuse termini kasutuselevõtuga ei looda uut eraõigusliku juriidilise või füüsilise isiku liiki, äriühingu vormi ega eraldiseisevat organisatsioonivormi Eesti õiguses. Tegemist on jäätmeseaduses kasutatava funktsionaalse terminiga, mis hõlmab erinevates õiguslikes vormides tegutsevaid eraõiguslikke juriidilisi või füüsilisi isikuid, kes vastavad JäätS § 106 sätestatud tunnustele. Sotsiaalmajanduse üksuse termin on üle võetud jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktist 4i. Tegemist on definitsiooniga, mille kohaselt peab sotsiaalmajanduse üksus tegutsema kooskõlas kõigi seaduses sätestatud põhimõtetega. Seetõttu ei ole tegemist alternatiivsete ega soovituslike tunnustega.

Eelnõuga ei looda sotsiaalmajanduse üksuste jaoks eraldi registreerimise või muud riikliku tunnustamismenetlust. Ka jäätmete raamdirektiiv ei eelda sotsiaalmajanduse üksuste eelnevat riiklikku tunnustamist, vaid nende määratlemist sisuliste tunnuste alusel. Organisatsiooni vastavust JäätS § 106 sätestatud tunnustele hinnatakse vajaduse korral konkreetse õigusnormi kohaldamisel, näiteks juhul, kui organisatsioon soovib osaleda sotsiaalmajanduse üksusena tekstiilitoodete kogumissüsteemis või kasutada muid seadusest tulenevaid õigusi. Pelgalt organisatsiooni enesemääratlusest sotsiaalmajanduse üksusena ei piisa.

Vastavust saab hinnata organisatsiooni asutamisdokumentide, juhtimiskorralduse, tegevuse ja majandustegevust kajastavate dokumentide põhjal. Eelkõige võib vastavus tuleneda:
1. põhikirjast või muudest tegevusdokumentidest, millest nähtub organisatsiooni eesmärk, sealhulgas inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamine kasumile;
2. majandusaasta aruandest ja tegevusaruandest, millest nähtub kasumi või ülejäägi kasutamine ning selle reinvesteerimine organisatsiooni sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks;
3. organisatsiooni juhtimiskorraldusest, sealhulgas liikmete või sidusrühmade kaasamise põhimõtetest, juhtorganite moodustamisest ja otsustusprotsessidest, mille alusel on võimalik hinnata demokraatliku või kaasava juhtimise põhimõtte järgimist.

Seega hinnatakse sotsiaalmajanduse üksuse tunnustele vastavust olemasolevate dokumentide ja organisatsiooni tegeliku tegevuse põhjal. Samas ei hinnata nendele tunnustele vastavust üksiku otsuse või ühe majandusaasta põhjal, vaid organisatsiooni tegevust ja toimimist tervikuna. Näiteks ei tähenda see automaatselt, et organisatsioon lakkab olemast sotsiaalmajanduse üksus üksnes põhjusel, et konkreetsel aastal ei tehtud täiendavaid investeeringuid keskkonnaalastesse eesmärkidesse. Oluline on, kas organisatsiooni tegevus tervikuna vastab seaduses sätestatud põhimõtetele, sealhulgas kasumit kasutatakse valdavalt sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks ning kas organisatsiooni juhtimine on oma olemuselt demokraatlik või kaasav.

Jäätmete raamdirektiivis kasutatud sotsiaalmajanduse ükskuse alla võivad Eestis kuuluda näiteks mittetulundusühingud (sh Uuskasutuskeskuse MTÜ, Eesti Punane Rist, Toidupank ja muud kogukondlikud MTÜ-d), sihtasutused, tulundusühistud ning teatud sotsiaalsed ettevõtted, keda ühendab inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamine kasumile, kasumi valdavas osas reinvesteerimine ühiskondliku väärtuse loomisse ning demokraatlik või kaasav juhtimine. Sotsiaalmajanduse üksuseks võib olla ka kasumit teeniv äriühing. Näiteks võib sotsiaalmajanduse üksuseks kvalifitseeruda tekstiiltoodete korduskasutusega tegelev äriühing, kelle põhieesmärk on sotsiaalse või keskkonnakasu loomine ja kes reinvesteerib valdava osa kasumist selle eesmärgi saavutamisse, tingimusel et täidetud on ka demokraatliku või kaasava juhtimise nõue. Seevastu äriühing, mille eesmärk on omanikele kasumi teenimine ja dividendide maksmine, ei kvalifitseeruks sotsiaalmajanduse üksuseks isegi siis, kui ta teeb aeg-ajalt heategevust või keskkonnaprojekte.

JäätS § 23 lõige 7 muudetud vastavalt märkusele.
„Abivajaja“ mõiste sisu määratlemine ei ole vajalik, lisaks on eelnõukohane JäätS § 227 lg 2 muudetud ja viide abivajajatele eemaldatud. Eelnõu ei loo abivajajatele teistega võrreldes suuremat õigust saada toiduabi, sest ka teised sihtrühmad võivad saada toitu. Ka varasem sõnastus ei teinud sellist erisust. Praktikas jagavad organisatsioonid abi erinevate kriteeriumide alusel ning need võivad organisatsiooniti erineda.


Eelnõus ja seletuskirjas on läbisegi kasutatud termineid „ettevõtja“ ja „ettevõte“ nii lihtsõnana kui ka liitsõnana. Kehtivas JäätS-s on see enamasti „ettevõtja“. Palume terminid ühtlustada, arvestades seda, et Eesti õiguses on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus (FIE) ning äriseadustikus sätestatud äriühing (ÄS § 1, st aktsiaselts, osaühing jt) ja ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb (TsÜS § 66¹).
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri parandatud.


Palume eelnõu saata arvamuse avaldamiseks ka Eesti Lasterikaste Perede Liidule, keda eelnõu samuti puudutab, kuna tema liikmesorganisatsioonid on toidu ümberjaotamise organisatsioonid. 
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri edastatud Eesti Lasterikaste Perede Liidule arvamuse avaldamiseks, märkuseid liit ei esitanud.
Justiits- ja Digiministeerium

Eelnõu § 1 punkt 4 – "toidu ümberjaotamise organisatsiooni“ terminimääratlus § 228 lõikes 3 on ebaselge. Ühelt poolt öeldakse, et selleks on teatud tegevust viljelev juriidiline isik, ent teises lauses laiendatakse määratlust ebaselge staatusega subjektidega: "heategevuslikud toidupangad", "sotsiaalmajanduse üksused" ning "muud samalaadsed toidu ümberjaotamisega tegelevad üksused". Kas nimetatud "pangad" ja "üksused" peavad olema samuti juriidilised isikud? Või miks on selline täpsustus sättes tehtud?
Kui see tuleneb direktiivist, siis seda ei tohiks Eesti õigusesse lihtsalt sõna-sõnalt üle "tõsta", vaid tuleb hinnata, millised terminid ka Eesti õiguses käibel on ning milliste terminite kasutamisel võib õiguskäibes tekkida asjatut segadust. Eesti õiguses nimetatud subjektid kui "üksused" ei ole käibel. Soovitame defineerida "toidu ümberjaotamise organisatsiooni" juriidilise isikuna, kes tegeleb seaduses loetletud tegevustega.
Sama paragrahvi lõikes 1 on kasutatud terminit "ettevõte". Juhime tähelepanu, et "ettevõte" ei ole õiguslikult juriidiline isik, sealhulgas ka mitte ettevõtja (mida on ilmselt sättes silmas peetud), vaid vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 661 on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Seoses sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusega, mille kohaselt on toidukäitleja kohustatud toidujäätmete tekke vähendamiseks tegema vähemalt ühele toidu ümberjaotamise organisatsioonile ettepaneku koostöölepingu sõlmimiseks, palume seletuskirja täiendada selgitustega selle kohta, milline õiguslik tagajärg on sellel, kui toidukäitleja nimetatud kohustust ei täida või kui pakkumus tehaksegi, koostöölepingu sõlmimiseni ei jõuta.
Märgime siinjuures, et meie hinnangul ei ole lepingu sõlmimise sund parim lahendus suunamaks ettevõtjad direktiivi 2025/1892 eesmärkide saavutamisele. Olgugi, et direktiivi artikkel 9a (1) viimane lause annetamislepingu ettepanekute tegemisele viitab, ei tohiks see olla meie hinnangul ultimatiivne lahendus, tagamaks, et tõepoolest toitu ka soovitud koguses, ajal, viisil annetema hakataks. Siin võiks jätta ettevõtjatele piisavalt paindlikkust ise otsustada, millises juriidilises vormis annetamine toimub ning see ei peaks üksnes koostöölepingu sõlmimise sundi hõlmama. Teisisõnu, regulatsioon võiks olla paindlikum – ettevõtja ise valib viisid, kuidas koostöösuhteid ümberjaotamise organisatsioonidega reguleerida, koostöölepingu sõlmimine oleks siis üks võimalikest viisidest. Palume eelnõu koostajal sellega arvestada.
Osaliselt arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri täiendatud, asendades termin „ettevõte“ ning selgitades annetamise koostöölepingute ettepaneku kohustuse täitmist. Eelnõu eesmärk on määratleda toidu ümberjaotamise organisatsioon juriidilise isikuna, kes kogub, võtab vastu või vahendab tarbimiseks kõlblikku annetatud toitu mittetulunduslikul eesmärgil. Teises lauses toodud näited (toidupangad, sotsiaalmajanduse üksused ja muud samalaadsed üksused) on selgitav loetelu, mis on esitatud mõiste sisustamiseks.

Eelnõu kohaselt on toidukäitleja kohustatud tegema vähemalt ühele toidu ümberjaotamise organisatsioonile ettepaneku koostöölepingu sõlmimiseks. Eelnõu ei kohusta osapooli koostöölepingut sõlmima. Lepingu sõlmimine eeldab mõlema poole nõusolekut ning sõltub muu hulgas annetatava toidu olemusest, kogustest, logistilistest võimalustest ja organisatsiooni võimekusest annetusi vastu võtta. Kohustus loetakse täidetuks ettepaneku tegemisega. Kui lepingu sõlmimiseni ei jõuta, ei too see iseenesest kaasa õiguslikke tagajärgi tingimusel, et toidukäitleja on ettepaneku tegemise kohustuse nõuetekohaselt täitnud. Lepingu sõlmimise sundi ei ole. Ettevõtja saab valida, kuidas koostöösuhteid toidu ümberjaotamise organisatsioonidega korraldada ning millise sisuga leping sõlmitakse. Koostöölepingute ettepanekute tegemise kohustus tuleneb jäätmete raamdirektiivist.


Eelnõu § 1 p 17 – kavandatav § 2623 näeb ette digiplatvormi pakkuja teabenõude kohustuse ja tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja teabe esitamise kohustuse. Palume loobuda teabenõude termini kasutamisest, kuna sellel on konkreetne sisu avaliku teabe seaduse tähenduses, mis ei kattu käesoleva eelnõuga kavandatava sisuga. Sõnastusettepanek kajastub käesoleva kirja lisas esitatud seletuskirja failis.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.
Eelnõu § 2623 muudetud järgmiselt: § 2623. Digiplatvormi pakkuja teabe küsimise kohustus ja tekstiiltoodete tootja teabe esitamise kohustus




Eelnõu § 1 punkt 28 – paragrahvides 1247–1249 kavandatakse karistusmääraks juriidilisele isikule kuni kuus protsenti tema eelmise majandusaasta ülemaailmsest aastasest kogukäibest. Paragrahvis 1249 on ka füüsilise isiku rahatrahvi arvestamise aluseks mitte trahviühikud, vaid protsent eelmise kalendriaasta sissetulekust. Selliseid karistusmäärasid võib küll karistusseadustiku (KarS) § 1 kohaselt kavandada, kuid selle erandi kasutamine tuleb ka seletuskirjas välja tuua, viidata KarS §-st 1 tulenevale õigusele ning seejärel lahti seletada, miks erandi kasutamine on konkreetsel juhul põhjendatud ja vajalik. Palume seletuskirja täiendada.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.
Eelnõust on eemaldatud käibepõhine karistusmäär. Karistusmäärade suuruse määramisel on lähtutud laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest üldistest karistusmääradest.


Juhul kui füüsilist isikut soovitakse hakata karistama erinevate määradega võrreldes üldiste põhimõtetega (karmim karistus kuni 300 trahviühikut), siis seda rahatrahvi ei saa asendada arestiga vastavalt KarS §-le 72. Selline asendamise mittekohaldamine tuleb ka seletuskirjas selgelt välja tuua.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.

Eelnõust eemaldati füüsilisele isikule üldisest põhimõttest erineva trahvimäära kohaldamine.
Karistusmäärade suuruse määramisel on lähtutud laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest üldistest karistusmääradest.


Palume seadusesse kindlasti lisada ka sätte, kuidas seda juriidilise isiku eelmise aasta majandusaasta ülemaailmset aastast kogukäivet arvestatakse. Näiteks sisaldub väärtpaberituru seaduses see §-s 2621. Isikute jaoks on oluline, et sarnaseid karistusi menetletakse võimalikult ühtemoodi. Muidu tekib olukord, kus üks kohtuväline menetleja või kohus arvutab kogukäivet ühtemoodi, teine teistmoodi. Ja sama juriidiline isik peab kogu aeg arvestama, milline menetleja teda parajasti menetleb, milliseid arvestamise aluseid kasutab. Palume eelnõu täiendada.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.

Karistusmäärade suuruse määramisel on lähtutud laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest üldistest karistusmääradest.
Eelnõust on eemaldatud juriidilise isiku käibest lähtuv karistusmäär, mistõttu ei ole vastava arvestuskorra sätestamine enam vajalik.



Eelnõu § 1 punkt 28 – eelnõusse kavandatavate §-de 1247–1249 osas puuduvad seletuskirjas viited sätetele, kus konkreetsed nõuded on kehtestatud, mille rikkumise korral väärteovastutus järgneb. Palume need viited lisada.
Arvestatud.
Seletuskirja täiendatud.


Kehtiva JäätS § 1193 (sunniraha määr) kohaselt on ettekirjutuse täitmata jätmise korral asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär 32 000 eurot.
Kui isikuid soovitakse hakata edaspidi karistama rahatrahviga kuni kuus protsenti (või üks protsent) tema eelmise majandusaasta ülemaailmsest käibest, peab ilmselt sunniraha suurus riikliku järelevalve käigus olema ka selline, mis paneb isikuid nõudeid täitma ning vältima võimalikku väärteovastutust. Palume eelnõu koostajal sellega arvestada.
Eelnõu ja seletuskirja muudetud.

Eelnõust on eemaldatud käibepõhine karistusmäär, mistõttu ei ole märkuses tõstatatud küsimus enam asjakohane. Karistusmäärade suuruse määramisel on lähtutud laiendatud tootjavastutusele rakendatavatest üldistest karistusmääradest.



Seletuskirjas (lk 38) märgitakse, et digiteenuste ühtset turgu puudutavast määrusest (DSA määrusest) tulenev füüsilise isiku rahatrahvi maksimummäär on üldjuhul madalam kui KarS-is sätestatud maksimaalne väärteotrahv (300 trahviühikut ehk 1200 eurot KarS § 47 lg 1 kohaselt).
Juhime tähelepanu, et KarS § 47 lõike 1 kohane rahatrav 300 trahviühikut on 2400 eurot. Trahviühiku suurus sealjuures 8 eurot. Palume seletuskirja korrigeerida.
Seletuskirjast on vastav käsitlus eemaldatud, mistõttu ei ole märkuses tõstatatud küsimus enam asjakohane.


Kehtivas JäätS-is torkab teiste hulgas silma üks paragrahv, kus füüsilise ja juriidilise isiku karistusmäärad ei ole proportsioonis – § 1207 (kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumine).
Füüsilisele isikule on ettenähtud rahatrahvi määr kuni 200 trahviühikut, juriidilisele isikule aga kuni 20 000 eurot. Kui vaadata läbivalt vastutuse peatüki karistusmäärasid, siis reeglina on 200 trahviühikuga karistatav tegu juriidilise isiku osas karistatav vähemalt kuni 100 000 euro suuruse rahatrahviga.
Oleme arvamusel, et rikkumise eest ettenähtud karistus ei peegelda adekvaatselt rikkumise raskust ja ei võimalda määrata igal juhtumil tõhusat karistust nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Ei ole selge, mille järgi on valitud füüsilise ja juriidilise isiku karistuste proportsioonid.
Justiits- ja Digiministeeriumi vaatest peaks sama teo eest ettenähtud füüsilise ja juriidilise isiku karistused olema üldjuhul samas proportsioonis KarS üldosas ettenähtud karistusraamiga. See tähendab, et kui füüsilist isikut saab karistada kuni sanktsiooni maksimumiga (300 trahviühikuga), peaks sama teo eest olema võimalik karistada ka juriidilist isikut sanktsiooni maksimumiga (400 000 eurot). Kui füüsilise isiku karistusmäär on madalam kui maksimaalne määr, siis tuleb vastavalt ja proportsionaalselt ette näha ka juriidilise isiku karistusmäär. Põhjendatud juhtudel võib sellest üldreeglist kõrvale kalduda, kuid vastavaid valikuid peab sellisel juhul seletuskirjas põhjendama.
Juriidilise isiku karistusmäärade korrigeerimise vajadusele juhtis justiits- ja digiminister Riigikogu tähelepanu mh 5.05.2026 ettekandes „„Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest“1.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.


Palume seletuskirjas selgitada eelnõu § 1 punkti 2 osas, kes digiplatvormi arendab. Kui Euroopa Liit (EL) teeb keskse platvormi, siis mida peavad liikmesriigid tegema ja kas sellest tekivad riikidele ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kulud. Juurde tuleks lisada, mille arvelt sellised kulud on plaanitud katta.
Eelnõu mõjuanalüüsis tuleks hinnata mõju infotehnoloogiale ja e-riigile. Seletuskirjas (lk 43) on põgusalt mainitud, et tuleb kasutusele võtta infotehnoloogilised (IT) lahendused, samas ei ole selgitatud, kas ja kuidas seda teha tuleb. Palume selgitada, millised IT tegevused, arendused, kulud ja väärtus sellega kaasnevad. Hea oleks selgitada ka seda, miks on vajalik uus EL süsteem ning vanemad ja olemasolevad süsteemid sealjuures ei sobi. Seletuskirja 7. osasse tuleks lisada ka IKT vajadused ja nende allikad.
Arvestatud.
Seletuskirja täiendatud.



Ei ole otseselt selge, kas vanglat loetakse eelnõu mõistes tootjaks. Kui vanglat loetakse tootjaks, siis justkui peaks vangla osalema loodavas süsteemis, mille kaudu tekstiilitoodete kogumine, sorteerimine ja käitlemine rahastatakse ja korraldatakse. Palume seletuskirjas selgitada, kas vangla kuulub „tootja“ alla ning kui kuulub, siis mida see rahaliselt (riigieelarve vaatest) tähendaks.
Arvestatud.
Seletuskirja täiendatud.
Vanglateenistuse tegevuse suhtes kohalduvad eelnõust tulenevad tootjavastutuse kohustused juhul, kui tegevus vastab tekstiiltoodete tootja määratlusele. Eelkõige võib see puudutada olukorda, kui ta valmistab või laseb valmistada jäätmete raamdirektiivi IVc lisas CN-koodide järgi loetletud tekstiiltooteid ning tarnib need esimest korda Eestis oma nime või kaubamärgi all (jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkti 4b alapunkt a ja punkt 4c). Tarnimine peab toimuma äritegevuse käigus turustamiseks või kasutamiseks, kas tasu eest või tasuta.
Tootja määratlusest on välja jäetud korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toodete ning sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest saadud toodete tarnimine.
Eraldi tuleb hinnata riigi omatarbeks valmistatud tooteid. Kui tooted valmistatakse riigi enda ülesannete täitmiseks ja antakse selleks ühelt riigiasutuselt teisele, on põhjendatud käsitada seda sama õigussubjekti sisese omatarbena, mitte turul kättesaadavaks tegemisena. Sellest üleandmisest tootjavastutuse kohustusi ei teki. Tegemist on turul kättesaadavaks tegemise mõiste tõlgendusega, mitte direktiivis sõnaselgelt sätestatud riigiasutuste erandiga. Riigi osalusega äriühingule või riigi asutatud sihtasutusele tarnimine ei ole samal alusel omatarve, sest need on riigist eraldi juriidilised isikud.
Juhul, kui vanglateenistust tuleb käsitleda tootjana tekivad tal eelnõust tulenevad laiendatud tootjavastutuse kohustused ning ta peab osalema loodavas tootjavastutuse süsteemis, sh liituma tootjate ühendusega, mille kaudu korraldatakse ja rahastatakse tekstiiltoodete kogumist, sorteerimist ja käitlemist.
See ei tähenda siiski, et tootjavastutusest tulenevad kulud peaksid jääma riigieelarve püsikuluks. Tootjavastutuse süsteemi kulud kajastuvad üldjuhul tootja poolt turule lastavate toodete hinnas. Seega lisatakse tootjavastutusest tulenevad kulud toote omahinda või müügihinda ning need kannab lõppkokkuvõttes toote ostja ehk tarbija läbi tootehinna.
Vanglateenistuse puhul tähendab see, et kui tekstiiltooteid toodetakse ja müüakse turule, tuleb tootjavastutuse kuluga arvestada toodete hinna kujundamisel. Riigieelarveline mõju võib seega tekkida eelkõige juhul, kui vanglateenistus ei kata tootjavastutuse kulu toodete müügist saadava tuluga või kui tooteid antakse üle või kasutatakse viisil, mille puhul tootjavastutuse kulu ei ole võimalik toote hinnas edasi kanda. Tavapärase turule müügi korral on eesmärk, et tootjavastutuse kulu sisalduks toote hinnas ja selle kannaks lõppastmes tarbija.
Seega, kui vanglateenistus toodab tekstiiltooteid ja laseb need ise turule, käsitatakse teda eelnõu mõistes tootjana ning tema suhtes kohalduvad tootjavastutuse kohustused. Nende kohustuste täitmise kulu ei ole aga olemuslikult riigieelarvest kaetav kulu, vaid tootjavastutuse põhimõtte kohaselt kaetakse see turule lastavate toodete hinna kaudu.


Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.
Arvestatud.
Justiits- ja Digiministeerium
II kooskõlastusring

Eelnõu § 1 punkt 2 – eelnõukohane § 106 kasutab konstruktsiooni, mille kohaselt on sotsiaalmajanduse üksus eraõiguslik üksus. Kordame siinkohal varasemalt tehtud märkust. Eesti õiguse kohaselt võivad õiguste ja kohustuste kandjad olla üksnes füüsilised ja juriidilised isikud. Seletuskirjale lisatud kooskõlastustabelis on selgelt ka vastav eristus esile toodud, ent eelnõu tekst on jätkuvalt õigusselgusetu ning normiadressaati on selle põhjal võimatu tuvastada. Eesti õiguses ei ole kasutusel konstruktsiooni „eraõiguslik üksus“. On füüsilised ja juriidilised isikud, kellele saab omistada õigusi ja kohustusi, ehk kes saavad olla normiadressaadid. Palume eelnõu vastavalt muuta. tähenduseta Lisaks on kooskõlastustabelis toodud selgitused ebapiisavad, sest näitlik loetelu sisaldab siiski õigusliku näiteid („toidupangad /---/, heategevuslikud toidupangad, sotsiaalmajanduse üksused ning muud samalaadsed toidu ümberjaotamisega tegelevad üksused“). Sotsiaalmajanduslik üksus leiab loodetavasti täpsustamist vastavalt Eesti õiguse põhimõtetele, aga jätkuvalt ei ole selge, mida/keda võib käsitleda „toidupangana“ või „muu samalaadse toidu ümberjagamisega tegeleva üksusena“. Palume jätta eelnõu tekstist need määratlemata õigusmõisted välja, sest need ei aita sisuliselt mõista normi tähendust.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.



Eelnõu § 1 punkt 23 – eelnõukohases §-s 593 on sätestatud sortimisuuringu tasu. Seletuskirjast nähtub, et sortimisuuringu tasu käsitatakse Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 113 tähenduses avalik-õigusliku rahalise kohustusena ning tasu arvutamise valem on sätestatud seaduses. Samas jääb ebaselgeks, millises ulatuses kuuluvad sortimisuuringu kulud tootjate kanda ning milliste põhimõtete alusel jaotatakse uuringu kogukulu tootjate, riigieelarve ja muude rahastusallikate vahel. Õigusselguse ja kohustuse ettenähtavuse huvides palume seda seletuskirjas täiendavalt selgitada.
Sortimise uuringu kulud ja nende jagamise põhimõtted on välja toodud seletuskirjas.

Uuringu kulud kaetakse riigieelarvest või muudest vahenditest, sealhulgas osaliselt probleemtoodete tootjate või tootjate ühenduste poolt, kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus. Rahastamiskohustuse olemasolu ja ulatus tuleneb asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavatest õigusnormidest. Probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes või muudes jäätmetes. Asjaomase probleemtoote uuringuga seotud kulud jaotatakse rahastamiskohustusega tootjate või tootjate ühenduste vahel proportsionaalselt nende turuosaga, lähtudes turule lastud probleemtoodete kogusest.


Eelnõu § 1 punkt 23 – eelnõukohase § 593 lõige 5 annab Keskkonnaagentuurile õiguse küsida tootjalt või tootjate ühenduselt tasu arvutamiseks vajalikke lisaandmeid, dokumente ja selgitusi. Seletuskirjast nähtub, et volituse eesmärk on tagada tasu korrektne arvutamine ja vältida puudulikest või ebatäpsetest andmetest tulenevaid vigu. Samas jääb ebaselgeks, milline on volituse ulatus ja piirid. Eelnõust ega seletuskirjast ei nähtu, milliseid andmeid võib täiendavalt nõuda olukorras, kus probleemtooteregistri andmed on tasu arvutamiseks peamiseks aluseks, ega ka see, millistel juhtudel peetakse registriandmeid ebapiisavaks. Õigusselguse huvides palume seletuskirja täiendada selgitusega, et täiendavaid andmeid võib nõuda üksnes registriandmete kontrollimiseks või täpsustamiseks vajalikus ulatuses, samuti selgitada, millist liiki andmed võivad kõne alla tulla ning kuidas on tagatud tootjate ärisaladust sisaldava teabe kaitse. Praeguses sõnastuses on volitus seotud küll tasu arvutamise eesmärgiga, kuid selle praktiline ulatus jääb adressaatidele raskesti ettenähtavaks.
Arvestatud.
Seletuskiri täiendatud.


Eelnõu § 1 punkt 26 – viidatud punkt puudutab vastutussätet. Justiits- ja Digiministeeriumi vaatest peavad sama teo eest ettenähtud füüsilise ja juriidilise isiku karistused olema üldjuhul samas proportsioonis karistusseadustiku üldosas ettenähtud karistusraamiga. See tähendab, et kui füüsilist isikut saab karistada kuni sanktsiooni maksimumiga (300 trahviühikuga), peab sama teo eest olema võimalik karistada ka juriidilist isikut sanktsiooni maksimumiga (400 000 eurot). Kui füüsilise isiku karistusmäär on madalam kui maksimaalne määr, siis tuleb vastavalt ja proportsionaalselt ette näha ka juriidilise isiku karistusmäär. Põhjendatud juhtudel võib sellest üldreeglist kõrvale kalduda, kuid vastavaid valikuid peab sellisel juhul seletuskirjas veenvalt põhjendama. Juriidilise isiku karistusmäärade korrigeerimise vajadusele juhtis justiits- ja digiminister seadusandja tähelepanu mh 05.05.2026 ettekandes „„Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest“. Arvestada palume ka meelespeaga eriseadustes väärteosätete koostamisest. Kehtiva JäätS § 120 lõike 2 kohaselt saab juriidilist isikut karistada kuni 100 000 euro suuruse rahatrahviga. Oleme seisukohal, et arvestades füüsilise isiku karistusmäära, on proportsionaalne karistus juriidilisele isikule kuni 200 000 eurot. Palume eelnõu vastava muudatusega täiendada.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.


Eelnõu § 1 punkt 27 – on iseenesest positiivne näha eelnõus JäätS § 1207 lg 2 muutmist, mille kohaselt juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäära suurendatakse seniselt 20 000 eurolt 100 000 euroni. Muudatuse eesmärk seletuskirja kohaselt on tagada füüsilise ja juriidilise isiku vastutuse proportsionaalsus ning võimaldada kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumise eest määrata rikkumise raskusel ja toimepanija olemusele vastav tõhus karistus. Kui füüsilisele isikule on kehtiva õiguse kohaselt §-s 1207 lõikes 1 ettenähtud rahatrahvimäär kuni 200 trahviühikut, siis on proportsionaalne juriidilise isiku karistusmäär kuni 200 000 eurot. Palume eelnõu vastavalt muuta.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.


Eelnõu § 1 punkt 29 – viidatud punktis sätestatakse §-des 1247–1249 väärteovastutus. Kui nimetatud paragrahvides soovitakse jääda juriidilise isiku vastutuse puhul 200 000 eur juurde, tuleb füüsilise isiku karistusmäära allapoole tuua ehk sätestada võimalus karistada kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Palume vajadusel vastavalt eelnõu muuta.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Jäätmete raamdirektiivi muudatuste ülevõtmiseks täiendab eelnõu JäätS-i uue §-ga 2623, mille lõikes 1 sätestatakse digiplatvormi pakkuja kohustus nõuda tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjalt teatud teavet enne oma teenuse kasutamise lubamist. Digiplatvormide kohustuse täitmise tagamiseks täiendab eelnõu JäätS-i vastutussättega § 1247 näol, määrates väärtegude kohtuväliseks menetlejaks Keskkonnaameti (eelnõu § 1 p 29). Vastutus riikliku järelevalve takistamise eest määratletakse eelnõu §-s 1249.
Sellega seoses juhime tähelepanu, et direktiivi nõude näol ei ole tegemist uue eraldiseisva regulatsiooniga digiplatvormidele, vaid direktiivis täpsustatakse digiplatvormi pakkujate kohustusi EL digiteenuste määruse (EL) 2022/2065 (DSA) artikli 30 lõike 1 punktides d ja e toodud nõuete järgimiseks. See tähendab, et ka direktiivi nõude täitmise ja jõustamise raamistik tuleneb DSA-st. Eesti õiguses on DSA järelevalveasutus ja nõuete jõustamismeetmed sätestatud infoühiskonna teenuse seaduses (InfoTS). InfoTS §-i 12 lõike 4 kohaselt teeb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Eestis järelevalvet DSA nõuete täitmise üle ning vahendusteenuse osutajate vastutus kohustuste täitmata jätmise korral on sätestatud InfoTS-i §-i 14 lõikes 2 ja §-des 153-5. Sellest lähtuvalt ei ole MKM-i arvamusel JäätS-is digiplatvormidele täiendavate vastutussätete kehtestamine vajalik ega õigustatud, sest vastutus on juba reguleeritud InfoTS-is.
DSA nõuete jõustamiseks määravad liikmesriigid pädevad asutused, kellest tuleb Komisjoni teavitada ja kellele kohalduvad DSA-st tulenevad koostöö- jm nõuded (DSA artikkel 49). Uue pädeva asutuse määramiseks tuleks vastavalt täiendada ka InfoTS-i. Arvestades, et TTJA juba teeb järelevalvet DSA nõuete, sealhulgas artiklist 30 tulenevate kauplejatega seonduvate teabenõuete täitmise üle, teeme ettepaneku, et ka JäätS § 2623 nõuete järelevalveasutus võiks
olla TTJA. JäätS-i muudatusega täpsustatakse DSA nõudeid pigem piiratud määral, seega me ei pea asjakohaseks määrata DSA mõistes uut pädevat asutust.
Kuna Keskkonnaamet teeb järelevalvet tootjate nõuete täitmise üle, siis võib praktikas esineda vajadust asutuste vaheliseks koostööks ja teabe andmiseks. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku selgitada sellise koostöö korraldust täpsemalt seletuskirjas.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on muudetud. JäätS §-s 26²³ sätestatud nõuete täitmise üle teeb järelevalvet TTJA infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras. Digiplatvormi pakkuja suhtes kavandatud eraldiseisvad vastutussätted on eelnõust välja jäetud. JäätS § 119 lõike 9³ seletuskirja on täiendatud, selgitades §-s 26²³ sätestatud nõuete seost DSA määruse artikliga 30, TTJA järelevalvepädevuse aluseid ning TTJA ja Keskkonnaameti pädevuste jaotust, koostööd ja teabevahetust.
Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus MTÜ

Sortimisuuringu tasu puudutav regulatsioon vajab täpsustamist

Eelnõust ja selle seletuskirjast nähtuvalt soovitakse kehtestada riikliku jäätmete sortimise uuringu regulatsiooni, mis oleks kohaldatav mistahes probleemtoodetele, mille tootjatele on kehtestatud sortimisuuringu rahastamise kohustus. See eesmärk on iseenesest mõistlik, ent eelnõus sisalduv lahendus ei ole kõigis aspektides õnnestunud.

Esiteks võib sortimisuuringu rahastamise kohustus erinevate probleemtoodete osas olla erineva sisuga. Sealjuures võib osade probleemtoodete sortimisuuringu rahastamise kohustus olla kehtestatud otsekohalduva EL määrusega, mille suhtes JäätS mistahes erisuste kehtestamine ei ole lubatud. Nii on määruse 2023/1542 artikliga 56(4)(b) ja artikliga 69(5) kehtestatud patareide ja akude tootjate kohustus kanda kogutud segaolmejäätmete koostise uuringu korraldamise kulud, mis on seotud selles jäätmevoos kantavate patareide ja akude jäätmete ning kergtranspordivahendite akude jäätmete osakaalu kindlakstegemisega. On ebaselge, kuidas mõjutab seda kohustust eelnõuga kavandatav JäätS § 593 lg 1.

Teiseks on tootjate rahastamiskohustusele kavandatavas JäätS § 593 lõigetes 2 ja 3 viidatud viisil, mis jätab mulje, nagu neist tulenekski kõigi probleemtoodete tootjate või tootjate ühenduste rahastamiskohustus. Samuti jätab see avatuks võimaluse, et isegi kui rahastamiskohustus ei tulene antud sätetest, siis tuleneb see näiteks üldisest tootjavastutuse põhimõttest vastava probleemtoote osas. Seletuskirjast nähtuvalt ei ole see regulatsiooni mõtteks, ent sellise järelduse välistamiseks võiks lõike 2 sõnastust täpsustada.

Kolmandaks on JäätS § 593 lõikes 3 sisalduv hinnavalem puudulik. See võib toimida juhul, kui uuringut teostatakse vaid ühe probleemtoote liigi osas, ent mitte juhul, kui see hõlmab samaaegselt mitmeid probleemtooteid või ka mitmeid muid jäätmeid. Sellisel juhul puudub valemist see, kuidas uuringu kogumaksumuselt jõutakse asjaomase probleemtoote tootjate vastutusel oleva summani.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku JäätS § 593 lõigete 1-3 sõnastamiseks järgmiselt:

(1) Sortimisuuringu kulud kaetakse riigieelarvest või muudest vahenditest, sealhulgas seaduses sätestatud ulatuses probleemtoote tootja või tootjate ühenduse poolt, kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus.
(2) Probleemtoote tootjal või tootjate ühendusel on sortimisuuringu rahastamise kohustus seaduses sõnaselgelt sätestatud juhul.
(3) Rahastamise kohustust omava probleemtoote tootja või tootjate ühenduse makstava sortimisuuringu tasu suuruse arvutatab Keskkonnaagentuur järgmise hinnavalemi järgi:
S = K × AP × (T / ΣT), kus
S – sortimisuuringu maksumus ühe probleemtoote tootja kohta eurodes;
K – sortimisuuringu kogumaksumus eurodes;
AP – asjaomase probleemtoote tootjate vastutusel olev protsent sortimisuuringu kogumaksumusest;
T – tootja poolt vastaval perioodil turule lastud vastava probleemtoote kogus tonnides;
ΣT – kõigi sortimisuuringu kulude katmises osalevate tootjate samal perioodil turule lastud sama probleemtoote kogus kokku tonnides.



Selgituseks märgime, et sõna «seadus» on lõigetes 1 ja 2 kasutatud selle laias tähenduses, s.t. kõiki kehtivaid õigustloovaid akte hõlmavana, ning lõikes 3 mainitud «protsenti» väljendatakse viisil 80% = 0,8. Hinnavalem mõistagi ei saa vastata küsimusele, milline on AP väärtus, sest see sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas sellest, millise vastutuse näeb asjaomaste probleemtoodete osas ette seadus, milliseid jäätmeid sortimisuuring puudutab ja mis on sortimisuuringu eesmärk. Näiteks on võimalik, et ühe ja sama olmejäätmeid puudutava sortimisuuringuga tuvastatakse mitme erineva probleemtoote olmejäätmetes sisaldumise määr, ent lisaks mõõdetakse veel mingisuguseid olmejäätmete parameetreid. Sellisel juhul saab asjaomase probleemtoote tootjate vastutusel olla maksimaalselt vaid see osa uuringu kogukulust, mis on seotud asjaomaste probleemtoodete väljasortimise ja hindamisega.

Osaliselt arvestatud.
Eelnõu ja seletuskirja on täpsustatud.
Paragrahvi 59³ lõiget 1 on täpsustatud, sätestades, et sortimisuuringu kulude katmises osaleb probleemtoote tootja või tootjate ühendus, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. Seega kohaldatakse §-s 59³ sätestatud tasu arvutamise ja tasumise regulatsiooni üksnes nende probleemtoodete tootjate või tootjate ühenduste suhtes, kellel selline rahastamiskohustus asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatava õigusnormi alusel on.
Paragrahvi 59³ lõiget 1 on täiendatud, sätestades, et probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes. Sellega on täpsustatud tootja või tootjate ühenduse kanda jäävate kulude ulatust. Asjaolu, et eri probleemtoodete puhul võib sortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneda erinevatest õigusaktidest, ei takista §-s 59³ sätestatud ühtse tasu arvutamise ja tasumise korra kohaldamist. Regulatsioon hõlmab üksnes neid probleemtoote tootjaid või tootjate ühendusi, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist tulenev kohustus katta sellise sortimisuuringu kulusid, millega tehakse kindlaks asjaomase probleemtoote jäätmete osakaal segaolmejäätmetes, ning üksnes selle osakaalu kindlaksmääramisega seotud kulude ulatuses. Seetõttu ei ole tasu arvutamise seisukohalt määrav, kas rahastamiskohustus tuleneb vahetult kohaldatavast Euroopa Liidu määrusest või riigisisesest õigusnormist. Paragrahvis 59³ sätestatud kord lähtub mõlemal juhul samast põhimõttest: asjaomase probleemtoote tootjate või tootjate ühenduste vahel jaotatakse üksnes selle probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud uuringukulud.
Paragrahvi 59³ lõiget 3 on täpsustatud selliselt, et see kohaldub lõikes 2 nimetatud probleemtoote tootja või tootjate ühenduse makstava sortimisuuringu tasu arvutamisele.
Paragrahvi 59³ lõikes 3 sätestatud hinnavalemit on täpsustatud. Valemis tähistab K asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumust, mitte kogu riikliku sortimisuuringu maksumust. Kui sortimisuuring hõlmab mitut probleemtoodet või muid jäätmeliike, piiritletakse seega asjaomase probleemtoote tootjate või tootjate ühenduste kanda jääv kulu juba K kaudu. See kulu jaotatakse tasu maksjate vahel proportsionaalselt nende turuosaga, mida väljendab valemis T ja ΣT suhe.
Ettepanekut lisada valemisse AP-tegurit ei arvestata. Pakutud AP eesmärk on eristada kogu sortimisuuringu maksumusest asjaomase probleemtoote tootjate kanda jääv osa. Eelnõus saavutatakse sama eesmärk K määratluse kaudu, mistõttu täiendava AP-teguri lisamine valemisse ei ole vajalik.






Sortimisuuringu tasu määramise ja tasumise tähtajad tuleks sätestada kalendripäevades

Kavandatava JäätS § 594 järgi on nii tasu määramise kui selle tasumise tähtajad sätestatud tööpäevades. See on sedavõrd pikkade, 60-tööpäevaste perioodide puhul selgelt ebamõistlik, halduskoormust suurendav, vaidlusi tekitav ning asjaomaste haldusaktide adressaatide õiguste realiseerimist takistav. Tööpäeva arvutamine on tülikas, tekitab tarbetut lisakoormust ning võimaldab vigu. Kui eelnõu autorid leiavad, et just 60 tööpäeva on õige pikkus, siis võiks sama eesmärgi palju selgemal viisil saavutada kalendripäevades tähtajaga, millesse keskmiselt mahub ca 60 tööpäeva. Ilma riigipühadeta saab 60 tööpäeva keskmiselt täis 84 kalendripäevaga, riigipühade puhul võib selleks kuluda mõni päev enam.

Mittearvestatud.
Tööpäevades arvestatud tähtaeg tagab piisava aja nii Keskkonnaagentuuril haldusakti koostamiseks ja teatavaks tegemiseks kui ka tootjal või tootjate ühendusel tasu suuruse ja arvutuskäigu kontrollimiseks, makse planeerimiseks ning kohustuse täitmiseks. Kalendripäevadele üleminek lühendaks tegelikku tähtaega ligikaudu kolme kuni nelja nädala võrra. Seetõttu on põhjendatud säilitada 60 tööpäeva pikkune tähtaeg.


PROTO põhimääruse § 7 p 28 peaks kohalduma üksnes tekstiili- ja jalatsitoodetele
Kavandatava PROTO põhimääruse § 7 p-ga 28 soovitakse tootjale sätestada kohustus esitada registrile andmeid korduskasutuskõlbulikuks hinnatud probleemtoodete massi, eraldi eksporditud koguse kohta. Sellise üldise kohustuse kehtestamine eeldab, et kõigi probleemtoodete tootjate suhtes on kehtestatud kohustus teha kindlaks korduskasutuseks kõlblike probleemtoodete mass. Sellist kohustust aga kehtivas õiguses pole ning seda ei kavandata ka kõnealuse eelnõuga. Tegelikult kavandatakse kõnealuse eelnõuga sellise kohustuse kehtestamist vaid tekstiili- ja jalatsitoodete osas. Seega tuleks ka kavandatava PROTO põhimääruse § 7 p 28 sõnastust täpsustada selliselt, et see kohalduks vaid tekstiili-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjatele.

Mittearvestatud.
Esitatud märkus puudutab rakendusakti kavandit, mis ei ole käesoleva kooskõlastamise/arvamuse avaldamise esemeks. Käesolevas kooskõlastamisringis on kooskõlastamisel seaduse eelnõu. Rakendusaktide eelnõud esitatakse eraldi kooskõlastamiseks 2027. aasta alguses.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda

Toidujäätmete tekke vähendamise eesmärk

Eelnõuga lisatakse jäätmeseadusesse § 22⁷, millega võetakse üle Euroopa Liidu jäätmedirektiivis sätestatud riiklikud toidujäätmete vähendamise eesmärgid. Nende kohaselt tuleb 2030. aastaks vähendada toidujäätmete teket toidutööstustes 10%.
Juhime tähelepanu asjaolule, et EPKK esitas põhjendatud argumendid VV seisukohtade kujundamisel läbirääkimisteks jäätmedirektiivi üle (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja seisukoht jäätmedirektiivi muudatusettepaneku kohta, 27.09.2023 nr 1-3/112), milles märkis juba siis, et toidujäätmete vähendamise 10% sihtmäära kehtestamine toidutööstustele, on liialt optimistlik. Toona tõime välja, et enne sihttasemete kehtestamist tuleb hinnata, kui suur osa toidutööstuses tekkivatest toidujäätmetest on tegelikult välditavad ja kui suur osa moodustub tootmisprotsessist paratamatult tekkivatest kõrvalsaadustest või vältimatutest tootmisjääkidest. Ka käesoleva eelnõu seletuskiri ei sisalda analüüsi, mis võimaldaks hinnata seatud eesmärgi realistlikkust.
Toidujäätmete vähendamise eesmärkide seadmisel tuleb senisest selgemalt eristada välditavad toidujäätmed vältimatutest tootmisjääkidest ja kõrvalsaadustest, mida ei ole võimalik ega otstarbekas inimtoiduks kasutada ning mis on seetõttu mõttekam suunata loomasöödaks, biogaasi tootmiseks või väärindada muul viisil. Ilma sellise eristuseta ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kas seatud sihttase on ettevõtjatele saavutatav.
Lisaks märgime, et kuigi vähendamise eesmärk on seatud riigile, tuleb sihtmäära saavutamiseks vajalikud tegevused ellu viia ettevõtjatel. Eelnõust ega seletuskirjast ei nähtu, milliste meetmetega kavatseb riik ettevõtjaid eesmärgi saavutamisel toetada või milline on riigi roll seatud sihttasemete saavutamisel.
Seepärast tuleb EPKK hinnangul täiendada eelnõu seletuskirja analüüsiga välditavate ja vältimatute toidujäätmete osakaalu kohta ning hinnata uuesti seatud sihttaseme realistlikkust ja siduda selle saavutamine riiklike toetusmeetmetega.
Osaliselt arvestatud.
Seletuskiri täiendatud.


Uued kohustused suurendavad ettevõtjate halduskoormust

§ 22⁷ kohaselt lisanduvad suurematele toidutööstusettevõtetele kohustused pidada arvestust toidujäätmete ja annetatud toidu üle, koostada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava ning teha koostööd toidu ümberjaotamise organisatsioonidega.
EPKK juhib tähelepanu, et biojäätmed ei ole automaatselt toidujäätmed, tehnoloogiline kadu ei ole tingimata toidujääde ja kõik toidutööstuse jäätmed ei ole inimtoiduks sobivad. Toidu tootmise käigus tekib palju vahe- ja kõrvalsaadusi, mille liigitamine on keeruline isegi vastava valdkonna eksperdile. Seetõttu ei ole ettevõtjatel võimalik ilma ühtse metoodikata üheselt määratleda, millised tootmisprotsessis tekkivad materjalid tuleb lugeda toidujäätmeteks ning millised kõrvalsaadusteks või vältimatuteks tootmisjääkideks.
EPKK hinnangul tuleb enne nõuete rakendamist selgelt määratleda, millise metoodika alusel hakatakse ettevõtete panust hindama, millise detailsusega tuleb andmeid koguda ja esitada ning kuidas hinnatakse tegevuskavade täitmist ja millistel juhtudel loetakse nõuded täidetuks. Vastasel juhul suureneb ettevõtjate halduskoormus ilma, et see aitaks sisuliselt kaasa toidujäätmete vähenemisele.
Seetõttu teeb EPKK ettepaneku, et enne arvestuse pidamise kohustuse jõustumist tuleb töötada välja ühtne metoodika toidujäätmete määratlemiseks, mõõtmiseks ja aruandluseks ning täpsustada tegevuskava koostamise ja hindamise põhimõtted.

Arvestatud.
Seletuskiri täiendatud.
Juhendmaterjalid on oluline osa seadusemuudatuste rakendamisest ning toidujäätmete üle arvestuse pidamise kohta on võimalik juhendmaterjalid koostada.


Puudub riiklik toetusmeetmete pakett
Seletuskirjas märgitakse, et ettevõtted peavad arvestama toidujäätmete vähendamisega oma investeerimisotsustes. Samas puudub analüüs selle kohta, milliseid investeeringuid eesmärkide saavutamine tegelikult eeldab ning kuidas riik plaanib ettevõtteid nende tegemisel toetada. EPKK hinnangul ei ole võimalik üksnes arvestuse pidamise ja tegevuskavade koostamise kohustusega saavutada seatud toidujäätmete vähendamise eesmärke.
Kui riik soovib saavutada 10% vähendamise eesmärgi, peab sellega kaasnema ettevõtjatele suunatud toetusmeetmete pakett, mis hõlmab muu hulgas investeeringutoetusi uute tehnoloogiate ja seadmete kasutuselevõtuks, toetusi kõrvalsaaduste väärindamise ja ümbertöötlemisvõimekuse arendamiseks, teadus- ja arendustegevuse ning tootearenduse toetamist ning pilootprojektide ja tööstussümbioosi lahenduste arendamist.
Lisaks võivad vajalikuks osutuda investeeringud toodete sorteerimise, pakendamise ja annetamise korraldamisse. Paljudel juhtudel ei ole tootmises tekkivate kõrvalsaaduste või tootmispraagi ümbertöötlemine võimalik olemasolevates tootmisüksustes, kuna sellega kaasnevad täiendavad toiduohutuse riskid ning vajadus eraldiseisvate tootmislahenduste järele.
Samuti ei käsitleta üldse näiteks uute toodete arendamist kõrvalsaadustest; ümbertöötlemisvõimekuse loomist; uute töötlemisliinide rajamist; säilivusaja pikendamise tehnoloogiaid; külmutamis- või kuivatamislahendusi ega digilahendusi prognoosimise parandamiseks.
EPKK rõhutab tungivalt, et riikliku toidujäätmete vähendamise eesmärgiga peab kaasnema ettevõtjatele suunatud toetusmeetmete pakett, mis hõlmab investeeringutoetusi uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks, kõrvalsaaduste väärindamiseks, tootearenduseks, teadus- ja arenduskoostööks ning ringmajanduslahenduste arendamiseks.

Mittearvestatud.
Eelnõu eesmärk on luua raamistik toidujäätmete tekke vähendamiseks. Toidujäätmete vähendamine ei sõltu üksnes uutest investeeringutest, vaid ka ettevõttesisestest juhtimisotsustest, tootmise ja varude paremast planeerimisest ning muudest organisatsioonilistest meetmetest. Ei saa nõustuda väitega, et ettevõtjatele suunatud toetusmeetmed hetkel puuduvad. Ettevõtjatele on juba praegu kättesaadavad erinevad riiklikud ja Euroopa Liidu rahastatavad meetmed, sealhulgas ringmajanduse, innovatsiooni, teadus- ja arendustegevuse ning investeeringute toetuseks. Samuti on Euroopa Komisjon avanud täiendava toetusvooru toidujäätmete vältimise projektide toetamiseks.

Vajalikud meetmed sõltuvad ettevõtja tegevusalast, suurusest ja olemasolevatest protsessidest. Eelnõu eesmärk ei ole eeldada kõigilt ettevõtjatelt ulatuslikke uusi investeeringuid, vaid toetada toidujäätmete vähendamise süsteemset ja andmepõhist juhtimist.


Toidu annetamine ja inimtarbimiseks ümberjaotamine

§ 22⁸ kohustab suuremaid toidukäitlejaid tegema koostööettepaneku vähemalt ühele toidu ümberjaotamise organisatsioonile.
EPKK hinnangul keskendub säte üksnes inimtarbimiseks sobiva toidu annetamisele ega käsitle tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamist uute toidutoodete valmistamiseks. Just kõrvalsaaduste kõrgema lisandväärtusega väärindamine võiks anda suurima panuse toidujäätmete vähendamisse ja ringmajanduse edendamisse, mille puhul saame tuua Eesti kontekstis ka positiivseid näiteid. Nii on piimatööstuse kunagine kõrvalsaadus vadak tänaseks kujunenud väärtuslikuks ekspordiartikliks. Samuti on ajalooliselt kasutatud pagaritööstuse realiseerimata leiba leivakalja tootmiseks ning juustutootmise jääke sulatatud juustu valmistamisel.
Tänapäeva toidutöööstust iseloomustab lai ja mitmekesine toodete sortiment. Ühesuguse koostise ja kvaliteediga tootmisjääke tekib väikestes kogustes, mistõttu nende väärindamine eeldab sageli eraldiseisvat tootmisettevõtet või spetsialiseerunud väärindajat. Selliste ringmajanduslahenduste arendamine nõuab märkimisväärseid investeeringuid, teadus- ja arendustegevust ning koostööd erinevate ettevõtjate vahel.
Eelnõu ei käsitle seejuures olulisi küsimusi - kes investeerib kõrvalsaaduste väärindamise võimekusse, kes kannab tootearenduse ja turule toomise riski, kuidas tagatakse toiduohutus ega milliste meetmetega toetab riik selliste lahenduste loomist. EPKK juhtis nendele probleemidele tähelepanu juba oma 2023. aasta seisukohas jäätmedirektiivi kohta, kuid kahjuks peame tõdema, et kolm aastat hiljem, on need küsimused endiselt lahendamata.
Seepärast teeb EPKK ettepaneku laiendada § 22⁸ tähenduses kasutatavat "toidu ümberjaotamise organisatsiooni" mõistet või täiendada regulatsiooni selliselt, et see hõlmaks lisaks toidu annetamisele ka ettevõtjaid ja organisatsioone, kelle tegevuseks on tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine uuteks toidutoodeteks. Selline lähenemine toetaks oluliselt enam ringmajanduse eesmärke, looks kõrgemat lisandväärtust ning aitaks vähendada toidujäätmeid innovatsiooni ja tootearenduse kaudu, mitte üksnes annetamise teel.

Mittearvestatud.
Tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine uuteks toodeteks on oluline lahendus vähendamaks jäätmeteket ja loomaks suuremat lisandväärtust. Sellised tegevused on kooskõlas jäätmehierarhiaga ja ka toidujäätmete vähendamise hierarhiaga. Eelnõukohase JäätS § 228 eesmärk on aga erinev. Kõnealuse sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivist tulenev nõue soodustada tarbimiseks kõlbliku realiseerimata toidu annetamist ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist. Toidu annetamise koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus on suunatud inimtarbimiseks sobiva toidu päästmisele olukordades, kus see võiks muidu muutuda jäätmeteks.Kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine uuteks toidutoodeteks, tootearendus ning muud ringmajanduse lahendused on olemuselt teistsugused tegevused ning neid ei saa käsitada toidu annetamise või ümberjaotamisena kõnealuse sätte tähenduses. Seetõttu ei ole põhjendatud laiendada toidu ümberjaotamise organisatsiooni mõistet sellistele ettevõtjatele. Toidujäätmete hierarhias on kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine toidujäätmete tekke vältimise eesmärgil eelistatum kui toiduannetamine ja muul viisil ümberjaotamine.

Toidu annetamise koostöölepingu ettepaneku kohustus ei vähenda ega välista jäätmehierarhias kõrgemal tasemel paiknevate meetmete olulisust, sealhulgas kõrvalsaaduste väärindamist muudeks toidutoodeteks ja innovatsioonil põhinevaid lahendusi. Need tegevused jäävad jätkuvalt oluliseks toidujäätmete tekke vältimisel.


Vastutus
Eelnõuga täiendatakse jäätmeseaduse § 120 selliselt, et karistatavaks muutub ka toidujäätmete tekke vältimise nõuete rikkumine. Selle eest võib füüsilist isikut karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut (kuni 1600 eurot) ning juriidilist isikut rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
Samas ei ole eelnõus piisavalt selgelt määratletud, millal loetakse ettevõte nimetatud kohustust rikkunuks. Ebaselgeks jääb, kas rikkumiseks piisab tegevuskava puudumisest, hinnatakse selle tegelikku rakendamist või ettevõtte saavutatud tulemust. Samuti puudub kirjeldus järelevalve metoodika kohta.
Arvestades, et sama rikkumise eest võib juriidilisele isikule määrata kuni 100 000 euro suuruse rahatrahvi, peab rikkumise koosseis olema selgelt ja üheselt määratletud. Praegusel kujul jätab regulatsioon ulatusliku tõlgendamisruumi ning võib kaasa tuua erineva halduspraktika sarnastes olukordades, mis ei ole kooskõlas õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega.
EPKK teeb ettepaneku, et enne karistusnormide jõustumist tuleb täpsustada, millised konkreetsed tegevused või tegevusetus kujutavad endast § 120 rikkumist, kuidas hinnatakse tegevuskava täitmist, millise metoodika alusel viiakse läbi järelevalvet ning millised rikkumised on formaalsed ning millised sisulised.

Kokkuvõtlikult saame märkida, et EPKK toetab toidujäätmete vähendamise eesmärki ning peab oluliseks ressursside tõhusamat kasutamist kogu toidutarneahelas. Samas leiame, et eelnõus seatud eesmärgid peavad põhinema realistlikul hinnangul välditavate toidujäätmete mahule, tuginema ühtsele metoodikale ning olema toetatud ettevõtjatele suunatud investeerimis- ja arendusmeetmetega. Ilma selliste meetmeteta suureneb eelkõige ettevõtjate halduskoormus, kuid seatud eesmärkide saavutamine jääb küsitavaks.
Selgitame: Eelnõuga ei looda uut väärteokoosseisu toidujäätmete tekke vältimise nõuete rikkumise eest. Juba kehtiva jäätmeseaduse § 120 kohaselt on jäätmete tekke vältimise nõuete rikkumine karistatav samade karistusmäärade alusel. Muudatusega täpsustatakse üksnes, et see hõlmab sõnaselgelt ka toidujäätmete tekke vältimise nõudeid. Toidujäätmete tekke vältimine ja vähendamine ei ole uus kohustus vaid see on sätestatud juba kehtivas jäätmeseaduses (vt kehtiv JäätS § 21 lg 2 p 6 ning kehtiv § 120). Eelnõuga tunnistatakse JäätS § 21 lõike 2 punkt 6 kehtetuks ning toidujäätmete tekke vältimise nõuded sätestatakse edaspidi §-des 227 ja 228.

Järelevalve keskendub eelkõige seaduses sätestatud konkreetsete kohustuste täitmise kontrollimisele, sh arvestuse pidamisele, andmete säilitamisele, tegevuskava olemasolule ja muude seadusest tulenevate kohustuste täitmisele. Eelnõuga ei kehtestata kohustust saavutada konkreetset tulemust üksiku ettevõtja tasandil.

Samuti tuleb arvestada, et väärteovastutus eeldab rikkumise tuvastamist vastavalt väärteomenetluse üldpõhimõtetele ning järelevalveasutus hindab iga juhtumi asjaolusid eraldi. Vastutussätte eesmärk ei ole ettevõtjate sanktsioneerimine, vaid seadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamine. Praktikas on peamine eesmärk toetada ettevõtjate teadlikkust ja nõuete täitmist ning kasutada sunnivahendeid üksnes juhul, kui selleks on alus.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda II kooskõlastusringi arvamus

1. Toidujäätmete vähendamise eesmärgi saavutamine vajab toetusmeetmeid
Augustis saadetud kirjas märkisime, et riikliku toidujäätmete vähendamise eesmärgiga peab kaasnema ettevõtjatele suunatud toetusmeetmete pakett, mis hõlmab investeeringutoetusi uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks, kõrvalsaaduste väärindamiseks, tootearenduseks, teadus- ja arenduskoostööks ning ringmajanduslahenduste arendamiseks. Oma vastuses märkisite, et ettevõtjatele on juba olemas erinevaid investeeringu- ja innovatsioonitoetusi, kuid ei selgitanud, millised neist on suunatud just jäätmeseadusega seatud toidujäätmete vähendamise eesmärgi saavutamisele.
Toidujäätmete vähendamine eeldab paljudel juhtudel investeeringuid tootmisprotsesside arendamisse, tootearendusse, kõrvalsaaduste väärindamisse ning uute tehnoloogiate kasutuselevõttu. EPKK hinnangul ei ole üldised ettevõtlus- või innovatsioonimeetmed samastatavad sihipäraste meetmetega, mille eesmärk on toetada jäätmeseadusest tulenevate eesmärkide saavutamist. Seepärast näeme vajadust lisada eelnõusse õiguslik alus, mis võimaldab tulevikus pakkuda ettevõtjatele tuge investeeringuteks ning täiendada seletuskirja ülevaatega olemasolevatest või kavandatavatest toetusmeetmetest, mis aitavad ettevõtjatel toidujäätmete vähendamise eesmärke saavutada.
Osaliselt arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

Nõustume, et riiklike toidujäätmete vähendamise sihtarvude saavutamine eeldab lisaks eelnõus sätestatud kohustustele ka toetavaid meetmeid, sealhulgas innovatsiooni, tehnoloogiliste lahenduste ja ettevõtjate koostöö soodustamist ning rahastamisvõimaluste kasutamist. Siiski ei ole vajalik eelnõus luua eraldi õiguslikku alust toetusmeetmete rakendamiseks, kuna selliseid meetmeid saab kavandada ja rakendada nii riiklike kui Euroopa Liidu rahastamisvahendite kaudu. Täiendavate toetusmeetmete vajadust ja sobivaid lahendusi käsitletakse muu hulgas toidujäätmete tekke vältimise kava uuendamisel.


2. Toidu ümberjaotamise kõrval tuleb soodustada ja tunnustada ka kõrvalsaaduste väärindamist
EPKK tegi eelnõu esimeses tagasisides ettepaneku laiendada § 22⁸ tähenduses kasutatavat "toidu ümberjaotamise organisatsiooni" mõistet või täiendada regulatsiooni selliselt, et see hõlmaks lisaks toidu annetamisele ka ettevõtjaid ja organisatsioone, kelle tegevuseks on tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine uuteks toidutoodeteks. EPKK mõistab, et mõiste „toidu ümberjaotamise organisatsioon“ tuleneb Euroopa Liidu jäätmete raamdirektiivist. Samas ei käsitlenud teie vastus EPKK ettepaneku tegelikku eesmärki.
Toidujäätmete vähendamise seisukohalt on oluline toetada mitte üksnes inimtarbimiseks sobiva toidu annetamist, vaid ka tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide kõrgema lisandväärtusega väärindamist. Ministeerium on ise nimetanud ühe võimaliku toidujäätmete vähendamise meetmena tööstussümbioosi, mille sisuks on erinevate ettevõtjate vaheline koostöö kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide uueks ressursiks muutmisel. Praktikas väljendub tööstussümbioos uute toodete, tehnoloogiate ja ärimudelite väljatöötamises ettevõtetes või teadus- ja arenduskeskustes, kus tootmisjäägid väärindatakse uueks tooraineks või uueks toidutooteks.
Ettevõtja seisukohast on oluline, et toidujäätmete vähendamise meetmed oleksid lisaks keskkonnahoiule ka majanduslikult motiveerivad. Kuigi toidu annetamine on ühiskondlikult väärtuslik tegevus, ei võimalda see enamasti katta ettevõtjal tekkivaid kulusid. Kõrvalsaaduste väärindamine ja uute toodete arendamine võib seevastu luua ettevõtjale täiendavat majanduslikku väärtust või vähemalt vähendada tootmisjääkidega seotud kulusid. Seetõttu aitab just tööstussümbioos siduda ringmajanduse eesmärgid ettevõtluse konkurentsivõime ja innovatsiooniga ning loob ettevõtjatele reaalse motivatsiooni investeerida toidujäätmete vähendamisse.
Seepärast esitame uuesti ettepaneku täiendada jäätmeseaduse § 22⁸, et lisaks toidu annetamisele käsitletaks toidujäätmete tekke vältimise meetmena ka tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide kõrgema lisandväärtusega väärindamist. Selleks tuleks laiendada § 22⁸ tähenduses kasutatavat „toidu ümberjaotamise organisatsiooni“ mõistet või täiendada regulatsiooni selliselt, et see hõlmaks lisaks toidu annetamisele ka ettevõtjaid ja organisatsioone, kelle tegevuseks on tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine uuteks toidutoodeteks.
Mittearvestatud.
Asjaolu, et eelnõukohases JäätS §-s 22⁸ nähakse eraldi ette meede toidu annetamise ja ümberjaotamise edendamiseks, ei vähenda kõrvalsaaduste väärindamise ega muude toidujäätmete tekke vältimise meetmete olulisust. Eelnõuga ei piirata ettevõtjate võimalust rakendada selliseid lahendusi ning § 22⁷ kohaselt on toidujäätmete tekke vältimise meetmete valikul võimalik lähtuda ettevõtja tegevuse eripärast. Ettevõtjatele ei kirjutata ette konkreetset vähendamise viisi, vaid sobivad tegevused saab valida oma tegevuse ja kogutud andmete põhjal.

Nõustume, et tootmises tekkivate kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide kõrgema lisandväärtusega väärindamine on oluline ringmajanduse ja ressursitõhususe meede ning võib aidata vältida jäätmeteket ja luua ettevõtjatele täiendavat majanduslikku väärtust. Eelnõukohase JäätS § 22⁸ reguleerimisese on siiski kitsam, selle eesmärk on soodustada tarbimiseks kõlbliku realiseerimata toidu annetamist ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist ning sel eesmärgil koostöö tegemist toidu ümberjaotamise organisatsioonidega.

Toidu annetamine ja ümberjaotamine ning kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine on erineva sisuga tegevused ning viimast ei ole põhjendatud hõlmata „toidu ümberjaotamise organisatsiooni“ mõistega. Toidu ümberjaotamise organisatsiooni ülesanne eelnõu tähenduses on koguda, vastu võtta või vahendada tarbimiseks kõlblikku annetatud toitu selle inimesteni jõudmiseks. Kõrvalsaaduste või tootmisjääkide kasutamine uue toote või tooraine valmistamiseks on seevastu eraldiseisev ressursitõhususe ja ringmajanduse lahendus. Kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamist saab edendada eraldiseisvate lahendustega, ilma et selleks oleks vaja laiendada toidu ümberjaotamise organisatsiooni mõistet.


3. Vajalik on suurem õigusselgus järelevalve teostamisel
30. septembril toimunud Kliimaministeeriumi toidujäätmete seminaril anti ettevõtjatele mitmeid olulisi selgitusi. Ministeerium kinnitas muu hulgas, et ettevõtted ei pea: vähendama oma ettevõtte toidujäätmeid tingimata 10%; esitama riigile iga-aastast toidujäätmete aruannet; avalikustama toidujäätmete koguseid ega annetatud toidu osakaalu; looma eraldi infosüsteemi; koostama tegevuskava tingimata eraldiseisva dokumendina; sõlmima koostöölepingut juhul, kui sisulise ettepaneku tulemusel kokkulepet ei saavutata ega annetama toitu, mis selleks ei sobi.
Samas jääb suurematele ettevõtjatele kohustus pidada arvestust toidujäätmete üle ning teha andmed vajadusel järelevalveasutusele kättesaadavaks. Kuivõrd eelnõu näeb ette toidujäätmete tekke vältimise nõuete rikkumise eest kuni 100 000 euro suurust trahvimäära, peab olema üheselt selge, milliseid andmeid järelevalve käigus kontrollitakse, millise detailsusega neid koguda tuleb ning milliste kriteeriumide alusel hinnatakse nõuete täitmist.
EPKK juhtis oma augusti kirjas tähelepanu vajadusele täpsustada enne karistusnormide jõustumist, millised konkreetsed tegevused või tegevusetus kujutavad endast § 120 rikkumist, kuidas hinnatakse tegevuskava täitmist, millise metoodika alusel viiakse läbi järelevalvet ning millised rikkumised on formaalsed ning millised sisulised. Kliimaministeeriumi selgitas vastuses, et väärteovastutuse eesmärk ei ole ettevõtjate sanktsioneerimine ning järelevalve keskendub seadusest tulenevate konkreetsete kohustuste täitmise kontrollimisele. Samas ei vasta see EPKK poolt tõstatatud küsimusele, milliste põhimõtete ja metoodika alusel hinnatakse ettevõtja kohustuste täitmist. Näiteks ei ole jätkuvalt selge:
• millise detailsusega tuleb pidada arvestust;
• milliste kriteeriumide alusel hinnatakse tegevuskava piisavust;
• kas hinnatakse üksnes tegevuskava olemasolu või ka selle rakendamist;
• milliseid andmeid võib järelevalveasutus ettevõtjalt nõuda.
EPKK hinnangul peavad need põhimõtted olema ettevõtjatele teada enne kohustuste jõustumist ning kajastuma juhendmaterjalis või muus avalikult kättesaadavas dokumendis. See aitab tagada õigusselguse, ühtse järelevalvepraktika ning vähendab nii ettevõtjate kui ka järelevalveasutuste halduskoormust. Mida suurem on võimalik sanktsioon, seda suurem peab olema ka õigusselgus ettevõtja jaoks. Ettevõtjal peab olema võimalik ette näha, milline käitumine võib kaasa tuua kuni 100 000 euro suuruse rahatrahvi ning milliste kriteeriumide alusel tema tegevust hinnatakse.
Osaliselt arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

Järelevalve esemeks on eelnõus sätestatud konkreetsete kohustuste täitmine. Arvestuse pidamisel kontrollitakse eelkõige, kas ettevõtja peab arvestust toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste üle ning kas arvestuse aluseks olevad andmed ja kasutatud meetod võimaldavad koguste kujunemist kontrollida. Arvestuse pidamise viisi võib ettevõtja valida ise, arvestades oma tegevuse eripära, ning kasutada võib nii otsest mõõtmist kui ka põhjendatud hinnangut. Põhjendatud hinnang võib põhineda näiteks dokumenteeritud lähteandmetel ja mõõtmiste alusel tuletatud koefitsientidel. Seega ei ole eesmärk kehtestada kõigile ettevõtjatele ühesugust arvestuse detailsust või meetodit.
Tegevuskava puhul peab ettevõtja hindama oma tegevuses sobivaid toidujäätmete tekke vältimise võimalusi, kavandama nende rakendamiseks tegevused ning tegevuskava perioodiliselt üle vaatama. Järelevalve ei tähenda ettevõtja valitud meetmete otstarbekuse või majandusliku põhjendatuse ümberhindamist ega konkreetse jäätmete vähendamise tulemuse nõudmist. Järelevalves saab kontrollida seaduses sätestatud tegevuskavaga seotud kohustuste täitmist ja nende täitmist tõendavaid andmeid. Järelevalveasutus võib nõuda kohustuste täitmise kontrollimiseks asjakohaseid olemasolevaid andmeid ja dokumente.
Eelnõus sätestatud rahatrahvi ülemmäär ei tähenda, et kohustuse rikkumisel kohaldatakse automaatselt selles suuruses rahatrahvi. Väärteovastutuse kohaldamine eeldab kohustuse rikkumise tuvastamist ning karistuse määramisel lähtutakse rikkumise asjaoludest ja väärteomenetluse üldistest põhimõtetest.


4. Toidujäätmete vähendamine eeldab kogu toidutarneahela süsteemsete kitsaskohtade lahendamist
Nii EPKK toidutööstuse grupis toimunud arutelult kui 30. septembri Kliimaministeeriumi toidujäätmete seminarilt jäi kõlama, et toidujäätmete vähendamise eesmärgi saavutamine ei sõltu üksnes toidutööstuste tegevusest. Märkimisväärne osa toidukadudest on seotud kogu tarneahela toimimise ning sõltub teistest õigus- ja tururegulatsioonidest.
4.1 Toidualase teabe nõuded võivad takistada kõrvalsaaduste väärindamist
Toidutööstuses võib tootmisprotsessis tekkida väikestes kogustes erinevaid realiseerimata või nõuetele vastavaid, kuid müügiks sobimatuid tooteid, millest oleks võimalik valmistada uus toidutoode. Kehtivad toidualase teabe ja märgistamise nõuded võivad selliste innovaatiliste lahenduste rakendamist oluliselt piirata, kuna pakendatud toidu puhul tuleb tagada täpne toidualane teave ja toitainete sisaldus. Praktikas on selliste toodete realiseerimine sageli võimalik üksnes lahtiselt müües või annetamise kaudu.

EPKK hinnangul tuleks koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga hinnata, kas toidujäätmete vähendamise eesmärkide saavutamiseks oleks võimalik luua paindlikum regulatsioon või juhendmaterjal selliste innovaatiliste toodete turule toomiseks, ilma et see kahjustaks tarbijakaitset või toiduohutust.

4.2 Jaekaubanduse tarnepraktikad võivad suurendada toidukadusid
Seminaril toodi välja, et jaekaubandus kehtestab sageli tarnitavale kaubale nõude, kui pikk peab olema toote järelejäänud säilimisaeg. Praktikas tähendab see, et nõuetele vastav toit saadetakse tootjale tagasi ka juhul, kui tootel on veel märkimisväärne osa säilimisajast alles. Kaubanduslikud tingimused võivad suurendada toidukadude teket kogu tarneahelas ning vähendada võimalusi suunata tooted õigeaegselt soodushinnaga müüki või annetamisele. Sellisel juhul tekivad toidukaod mitte toidu kvaliteedi või ohutuse tõttu, vaid üksnes tarneahelas kokkulepitud kaubanduslike tingimuste tõttu.

EPKK teeb ettepaneku hinnata, milline on jaekaubanduse tarnepraktikate mõju toidujäätmete tekkele ning kas neid oleks võimalik vähendada vabatahtlike kokkulepete või regulatiivse sekkumise kaudu.

4.3 Kaubandusstandardid ja kvaliteedinõuded
Seminaril juhtis Eesti Toidupanga esindaja tähelepanu ka sellele, et puu- ja köögiviljade puhul võib jaekaubandus kehtestaga kvaliteedinõuetes sisalduvad välimusnõuded põhjustada olukordi, kus toiduks sobiv toodang ei jõua tarbijani. Vestluses liikmetega sai EPKK kinnitust, et ka Eestis sellist praktikat esineb. Näiteks on EPKK liikmed toonud välja juhtumeid, kus ühe jaeketi kehtestatud kvaliteedninõude tõttu suunatakse väikeste iluvigadega kartulid loomasöödaks, kuigi need sobiksid täielikult inimtoiduks.

EPKK hinnangul tuleb analüüsida, milline osa toidukadudest on seotud kvaliteedinõuete ja kaubandusstandarditega ning vajadusel töötada välja põhimõtted, mis piiravad selliste nõuete kehtestamist, kui need põhjustavad põhjendamatult toidukadusid.

Kokkuvõtlikult saame öelda, et meie meelest ei ole toidujäätmete teke üksnes tootmisprotsessi tulemus, vaid kujuneb kogu tarneahela otsuste koosmõjul. Seetõttu tuleb lisaks tootjatele hinnata ka teiste tarneahela osapoolte ning kehtiva regulatsiooni mõju toidujäätmete tekkele.

EPKK hinnangul ei ole võimalik saavutada jäätmeseaduses seatud eesmärke üksnes jäätmealase regulatsiooni muutmisega. Vajalik on valdkondadeülene koostöö Kliimaministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning toidutarneahela osapoolte vahel, et kõrvaldada toidujäätmete teket soodustavad süsteemsed takistused.
Nõustume, et toidujäätmete tekke vähendamise eesmärke ei ole võimalik saavutada üksnes jäätmealase regulatsiooni muutmisega. Esitatud ettepanekutega arvestatakse eelseisvates tegevustes, mis toimuvad lisaks jäätmeseaduse muudatustele. Näiteks on mitmed ettepanekud võimalik võtta arvesse toidujäätmete tekke vältimise kava uuendamisel 2027. aastal.
Eesti Tööandjate Keskliit

Tekstiiltoodete kogumisvõrgustiku nõuded peavad olema proportsionaalsed

Rakendusakti kavandi § 3 lõike 4 kohaselt peab tootja rajama kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumispunkti igasse Eesti jäätmejaama. Samal ajal näeb seaduseelnõu ette, et kogumisvõrgustiku kujundamisel tuleb arvestada elanike arvu ja asustustihedust. Ka seletuskirja kohaselt tuleb lähtuda muu hulgas eeldatavast jäätmevoost, kogumispunktide piisavusest ja nende kättesaadavusest.

Iga jäätmejaama hõlmav absoluutne nõue ei pruugi olla kõigis piirkondades vajalik ega kulutõhus ning võib põhjustada tootjatele ebaproportsionaalse püsikulu sõltumata konkreetse punkti kasutusest või kogutavast jäätmekogusest.

Teeme ettepaneku sõnastada nõue selliselt, et tootjate ühendus peab tagama üleriigilise, piisava ja kasutajale kättesaadava kogumisvõrgustiku, mille punktide arv ja paiknemine määratakse elanike arvu, asustustiheduse, vahemaade, eeldatava jäätmevoo ning olemasoleva taristu põhjal. Kogumispunkti rajamine igasse jäätmejaama ei peaks olema eesmärk omaette, kui samaväärne teenuse kättesaadavus on võimalik tagada tõhusamal viisil.

Mittearvestatud.
Esitatud märkus puudutab rakendusakti kavandit, mis ei ole käesoleva kooskõlastamise/arvamuse avaldamise esemeks. Käesolevas kooskõlastamisringis on kooskõlastamisel seaduse eelnõu. Rakendusaktide eelnõud esitatakse eraldi kooskõlastamiseks 2027. aasta alguses.



Tootja mõiste kohaldamine vajab praktilisi juhiseid

Jäätmeseaduse § 23 kavandatav lõige 11⁵ määratleb tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootja laialt, hõlmates muu hulgas valmistajaid, oma kaubamärgi all müüjaid, importijaid ja piiriüleseid müüjaid. Ettevõtjatele ei ole siiski piisavalt selge, kuidas kohustused kohalduvad juhul, kui eelnõu kohaldamisalasse kuuluvad tooted moodustavad üksnes väikese osa ettevõtte sortimendist või kui kaupu ostetakse erinevate tarneahelate kaudu.

Palume koostada enne kohustuste rakendumist ametlikud juhised koos näidetega, mis käsitlevad vähemalt:
segasortimendiga jaemüüjat;
oma kaubamärgi all turustatavat toodet;
importi teisest liikmesriigist ja kolmandast riigist;
Eesti tarnijalt ostetud toodet;
kontsernisiseseid tarneid;
e-kaubandust ja sidevahendi abil sõlmitavaid lepinguid;
kasutatud ja korduskasutuseks ettevalmistatud tooteid.

Juhendis tuleb selgelt kinnitada, et ettevõtja tootjavastutuse kohustused tekivad üksnes nende toodete ja koguste suhtes, mille puhul ta vastab seaduses sätestatud tootja tunnustele.

Mittearvestatud.
Eelnõuga kavandatava § 23 lõike 115 kohaselt on sätestatud, millistel juhtudel käsitatakse isikut tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete või jalatsite tootjana. Tootja termin hõlmab seejuures erinevaid turule laskmise viise ning tootjavastutuse kohustus tekib üksnes nende toodete ja koguste suhtes, mille puhul isik vastab seaduses sätestatud tootja tunnustele.
Seaduses sätestatud tootja termin kohaldub sõltumata sellest, kui suur osa ettevõtja sortimendist moodustavad asjaomased tooted või millise tarneahela kaudu need tooted ettevõtjale jõuavad. Seetõttu ei ole eelnõu rakendamiseks vajalik koostada eraldi ametlikku juhendit, milles korratakse seaduses sätestatud tootja tunnuseid erinevate näidete kaudu.
Vajaduse korral on võimalik seaduse rakendamisel anda ettevõtjatele täiendavaid selgitusi ja praktilisi näiteid, kuid see ei eelda eraldi juhendi koostamist.



Käibepõhiste trahvide alus vajab täpsustamist

Eelnõu §-des 124⁷ ja 124⁸ nähakse juriidilise isiku suhtes ette rahatrahv kuni kuus protsenti tema eelmise majandusaasta ülemaailmsest käibest. Sellise suure ülemmääraga sanktsiooni puhul peab seadusest üheselt selguma, kas käibe all mõeldakse rikkumise toime pannud juriidilise isiku või kogu kontserni käivet ning millistel erandlikel asjaoludel võib kontserni käive olla asjakohane. Kontserni ülemaailmse käibe automaatne arvestamine ei ole põhjendatud, kui rikkumise on toime pannud üks konkreetne äriühing ning teised kontserni ettevõtted ei ole rikkumisega seotud.

Teeme ettepaneku sätestada, et trahvi ülemmäära arvutamisel lähtutakse üldjuhul rikkumise toime pannud juriidilise isiku käibest. Samuti palume seaduses või seletuskirjas esitada selged sanktsiooni määramise kriteeriumid, sealhulgas rikkumise raskus ja kestus, tahtlus või hooletus, rikkumisest saadud majanduslik kasu, varasemad rikkumised, ettevõtja koostöö ning rikkumise kõrvaldamiseks rakendatud meetmed.

Trahv peab igal üksikjuhul olema tõhus ja hoiatav, kuid samal ajal rikkumisega proportsionaalne.

Osaliselt arvestatud.
Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.


„Maha kantud toidu“ mõiste tuleb seaduses määratleda

Jäätmeseaduse § 22⁷ lõike 6 kohaselt peavad suuremad jaemüügi- ja toidutööstusettevõtted avaldama annetatud toidu koguse osakaalu maha kantud toidu massist. Eelnõus ei ole aga määratletud, mida käsitatakse maha kantud toiduna.

Ebaselge on eelkõige see, kas maha kantud toidu hulka tuleb arvestada:
tootmisprotsessis tekkivad vältimatud ja mittesöödavad jäägid, näiteks koored, kondid ja puhastusjäägid;
tooraine või materjal, mida ei ole olnud võimalik inimtoiduks kasutada ega annetada;
kõrvalsaadused;
kvaliteedi- ja laboriproovid;
tootmisvead ning tehnoloogilised jäägid;
loomasöödaks või muul viisil väärindamiseks suunatud materjal.

Kui nimetajasse arvestatakse ka materjal, mida ei ole oma olemuse tõttu võimalik annetada, ei kajasta avaldatav suhtarv ettevõtte tegelikku annetamise tulemuslikkust ning ettevõtete näitajad ei ole omavahel võrreldavad.

Teeme ettepaneku määratleda maha kantud toit kui inimtoiduks turule viimiseks või kasutamiseks mõeldud toit, mis on ettevõtte arvestuses müügist või kasutusest kõrvaldatud. Näitaja arvutamisel tuleb välja jätta mittesöödavad osad, vältimatud töötlemisjäägid, kõrvalsaadused ja muu materjal, mida ei olnud võimalik inimtoiduks annetada. Lisaks palume kehtestada enne aruandluskohustuse rakendumist ühtne mõõtmis- ja arvestusmetoodika, mis eristab toidujäätmeid, toidukadu, maha kantud toitu, annetatud toitu, tootmisjääke ja kõrvalsaadusi.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.



Uute kohustustega kaasnev haldus- ja kulukoormus vajab põhjalikumat hindamist

Eelnõuga lisandub ettevõtjatele mitmeid uusi arvestus-, aruandlus-, avalikustamis-, korraldus- ja kulukohustusi. Kuigi seletuskirjas on viidatud halduskoormuse suurenemisele, ei ole meie hinnangul piisavalt hinnatud uute nõuete koosmõju ega nende rakendamisega kaasnevat tegelikku aja-, tööjõu-, investeeringu- ja kulukoormust erineva suuruse ning tegevusprofiiliga ettevõtjatele.

Palume mõjuanalüüsi täiendada ning hinnata terviklikult:
milline täiendav bürokraatia ja halduskoormus ettevõtjatele kaasneb;
milliseid uusi tööprotsesse, infosüsteeme, andmekogumist ja aruandlust nõuete täitmine eeldab;
millised on ettevõtjate otsesed ja kaudsed rakenduskulud;
kas kohustused on proportsionaalsed ettevõtte suuruse, tegevusmahu ja tegeliku keskkonnamõjuga;
milline on muudatuste mõju toodete ja teenuste hinnale ning ettevõtete konkurentsivõimele.

Samuti palume hinnata, milliste meetmetega on võimalik vältida dubleerivat aruandlust, kasutada juba olemasolevaid andmeid ning vähendada ettevõtjatele tekkivat halduskoormust.
Mittearvestatud.
Seletuskiri sisaldab mõjude kvantitatiivseks hindamiseks olemasolevat teavet ulatuses, mis on käesoleval hetkel võimalik. Mõjude kirjeldamisel on tuginetud Euroopa Komisjoni mõjuhinnangule ning seal esitatud andmetele tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi rakendamise kulude, tulude ja majanduslike mõjude kohta.
Täiendava kvantitatiivse mõjuanalüüsi koostamine Eesti ettevõtjate, sektorite ja ettevõtte suurusklasside lõikes ei ole käesoleval ajal võimalik, kuna tootjavastutuse süsteemi rakendamise seisukohalt olulised lähteandmed puuduvad. Eestis ei ole veel loodud tekstiiltoodete tootjate ühendust ega kujunenud välja süsteemi tegelikke kulusid, kogumismahte, logistikakorraldust, kogumisvõrgustikku, sortimisvõimekust ega tasumudelit. Samuti ei ole võimalik usaldusväärselt prognoosida, millises ulatuses kanduvad tootjatele tekkivad kulud edasi toodete lõpphinda, kuna see sõltub ettevõtjate ärimudelitest, hinnakujundusest ja konkurentsiolukorrast.
Seletuskirjas on siiski välja toodud Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus esitatud kvantitatiivsed hinnangud, sealhulgas tootjavastutuse süsteemist tulenevad keskmised kulud toodetele ning hinnangulised majanduslikud ja keskkonnaalased mõjud.
Tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi kehtestamine tuleneb jäätmete raamdirektiivist (EL) 2025/1892 ning liikmesriikidel lasub kohustus tagada süsteemi rakendamine direktiivis sätestatud tähtajaks.
Seletuskiri sisaldab ülevaadet tootjate ühenduse loomise, kogumissüsteemi väljaarendamise, logistika, käitlusvõimekuse, järelevalve ning muude rakendamisega seotud tegevuste kohta. Nimetatud tegevused kujutavad endast sisuliselt rakenduskava kirjeldust ulatuses, mis on eelnõu koostamise ajal võimalik. Tootjavastutuse süsteemi täpsem korraldus, sealhulgas kogumisvõrgustiku ülesehitus, teenusepakkujate kaasamine ning turu kohanemine, kujuneb välja tootjate ühenduse tegevuse käigus pärast regulatsiooni jõustumist.
Ühtlasi tuleb arvestada, et tootjavastutuse süsteemi eesmärk ongi luua vajalikud majanduslikud stiimulid kogumis-, sortimis- ja ringlussevõtutaristu arendamiseks. Taristu ja turuvõimekuse areng on tootjavastutuse süsteemi rakendamise tulemus, mitte selle eeltingimus.

Toidujäätmetega seotud kohustuste osas on mõjuanalüüsi täiendatud lisaselgitustega ettevõtjatele kaasneva halduskoormuse, rakenduskulude ning kohustuste proportsionaalsuse kohta. Mitmed eelnõus ette nähtud tegevused, näiteks toidujäätmete üle arvestuse pidamine ja toidu annetamine, toimuvad suuremates ettevõtetes juba täna. Samas ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata kõigi ettevõtjate individuaalseid rakenduskulusid ega võimalikku mõju toodete ja teenuste hinnale, kuna need sõltuvad ettevõtja suurusest, tegevusalast, olemasolevatest protsessidest ja valitud lahendustest. Eelnõu koostamisel on arvestatud halduskoormuse vähendamise põhimõttega. Kohustused rakenduvad üksnes suurematele ettevõtjatele, tegevuskava võib olla osa olemasolevast juhtimisdokumendist ning andmete kogumisel on eesmärk vältida dubleerivat aruandlust ja kasutada võimalikult suures ulatuses juba olemasolevaid andmeid. Arvestuse pidamise metoodika saab ettevõtja valida ise, andmeid aruandluse raames esitama ei pea.


Sortimisuuringute rahastamine peab olema läbipaistev ja kontrollitav

Eelnõu kohaselt võivad probleemtoodete tootjad ja tootjate ühendused olla kohustatud rahastama sortimisuuringuid ning tasu jagatakse turule lastud toodete koguse järgi. Palume täpsustada, et tootjate kanda võib panna üksnes asjaomase probleemtoote kohta tehtava uuringu põhjendatud ja otseselt seostatava kulu. Enne uuringu tellimist või tasu määramist peavad ettevõtjatele olema teada uuringu eesmärk, ulatus, metoodika, eelarve ja kulude jaotamise põhimõtted.

Mittearvestatud.
Eelnõus on kommentaaris nimetatud põhimõtted juba sätestatud. § 592 sätestab sortimisuuringu eesmärgi, ulatuse ja metoodilised põhimõtted ning § 593 lõige 3 piirab tootja tasu asjaomase probleemtoote sortimisuuringu kogumaksumusega ja sätestab selle tootjate vahel jaotamise põhimõtte. Samuti on seletuskirjas põhjalikult selgitatud uuringu kogumaksumuse ja asjaomase probleemtoote uuringukulu kujunemist. Samuti on seletuskirjas põhjalikult selgitatud uuringu kogumaksumuse ja asjaomase probleemtoote uuringukulu kujunemist, sealhulgas toodud välja varasemate aastate sortimisuuringu kogumaksumus ning sellest asjaomase probleemtoote ehk jäätmefraktsiooni uuringule langev eeldatav maksumus. § 594 lõike 1 kohaselt tehakse tootjale teatavaks ka tasu arvutamise alused ja arvutuskäik. Seetõttu ei pea vajalikuks kavandatud regulatsiooni selles osas täiendada. Uuringu lõplik maksumus kujuneb riigihanke tulemusena ning seda ei ole võimalik enne uuringu tellimist lõplikult kindlaks määrata.


Tuleb tagada võrdsed konkurentsitingimused piiriüleses e-kaubanduses

Toetame digiplatvormidele ja ekspediitorteenuse osutajatele pandavaid kohustusi, kuna ilma nende tegeliku jõustamiseta võivad Eesti ettevõtjad kanda tootjavastutuse süsteemi kulusid, samal ajal kui kolmandatest riikidest otse tarbijatele müüvad ettevõtjad kohustustest kõrvale jäävad.

Palume seletuskirjas täpsemalt kirjeldada:
kuidas kontrollitakse väljaspool Eestit asuvate tootjate registreerimist ja kohustuste täitmist;
kuidas toimub koostöö digiplatvormide, tolli ja järelevalveasutuste vahel;
millised on meetmed juhul, kui välismaine tootja jätab tasud maksmata;
kuidas välditakse kulude kandumist nõudeid täitvatele Eesti ettevõtjatele.

Tootjavastutuse süsteem saab olla toimiv üksnes juhul, kui selle rahastamisse panustavad kõik Eesti turule kaupu laskvad ettevõtjad sõltumata nende asukohast ja müügikanalist.

Mittearvestatud.
Tootjavastutuse nõuete täitmise üle järelevalve tegemine ei ole Keskkonnaameti jaoks uus ülesanne. Keskkonnaamet on tootjavastutuse nõuete täitmist kontrollinud alates 2004. aastast, mil tootjavastutuse põhimõtted Eestis kehtestati. Aja jooksul on tootjavastutuse kohaldamisalasse lisandunud uusi tootegruppe ning koos sellega on Keskkonnaametil kujunenud välja järelevalve korraldamise ja riskipõhiste kontrollide läbiviimise praktika.
Tekstiiltoodete tootjavastutuse rakendamisel kasutatakse olemasolevaid järelevalve põhimõtteid ja väljakujunenud töökorraldust. Seega ei ole tegemist Keskkonnaameti jaoks põhimõtteliselt uue järelevalveülesandega, vaid olemasoleva tootjavastutuse järelevalvesüsteemi laiendamisega uuele tootegrupile. Kontrollide kavandamisel ja läbiviimisel lähtutakse ka edaspidi riskipõhisest lähenemisest, mille puhul võetakse arvesse muu hulgas ettevõtja tegevust, turule lastavate toodete iseloomu ning varasemat nõuete täitmist.
Väljaspool Eestit asuvate tootjate puhul rakendatakse samasuguseid tootjavastutuse põhimõtteid nagu teistele Eesti turule kaupu laskevatele ettevõtjatele. Tootjavastutuse kohustuste täitmise kontrollimisel saab Keskkonnaamet kasutada oma seniseid järelevalvemehhanisme ning teha vajaduse korral koostööd teiste asjaomaste asutuste ja turuosalistega. Digiplatvormi nõuete täitmise üle teeb järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras. Digiplatvormide ja muude vahendajate kaasamine tootjavastutuse süsteemi aitab omakorda vähendada olukordi, kus Eesti turule kaupu laskev välisriigi ettevõtja jääb tootjavastutuse kohustuste täitmisest kõrvale.
Kui tootja ei täida talle kehtivaid tootjavastutuse kohustusi, on võimalik rakendada õigusaktides sätestatud järelevalve- ja sunnimehhanisme. Järelevalve eesmärk on tagada, et tootjavastutuse süsteemi panustaksid võrdselt kõik selle kohustuse alla kuuluvad ettevõtjad ning nõuete täitmine ei jääks üksnes Eesti ettevõtjate kanda.
Seetõttu ei ole tekstiiltoodete lisandumisel tootjavastutuse süsteemi vaja luua Keskkonnaametile eraldiseisvat uut järelevalvesüsteemi. Olemasolevaid riskipõhise järelevalve põhimõtteid ja kontrollipraktikaid hakatakse kohaldama ka tekstiiltoodete suhtes.


Juhendid ja tehnilised lahendused tuleb avaldada aegsasti

Ettevõtjate ettevalmistamiseks tuleb kõik aruandlusvormid, mõõtmismetoodikad, registrilahendused ja rakendusjuhendid koostada koostöös mõjutatud sektoritega ning avaldada vähemalt 12 kuud enne vastava kohustuse rakendumist.

Ettevõtjale ei tohiks kaasneda vastutust olukorras, kus riiklikud juhised, andmeväljad või tehnilised lahendused ei ole õigeaegselt kättesaadavad või nende tõlgendus muutub pärast kohustuse jõustumist.

Ettepanekuga arvestatakse võimalikult suures ulatuses.


Turba- ja põllumajandustootmises kasutatavate kattekilede käitlus vajab eraldi lahendust

Juhime täiendavalt oma liikmete tähelepanu turbatootmises aunade katmiseks kasutatavate kilede käitlusprobleemile. Tegemist on funktsioonilt põllumajanduses kasutatava silokilega sarnase materjaliga, kuid praktikas puudub turbatolmuga määrdunud kilele toimiv ja majanduslikult mõistlik kogumis- ning käitluslahendus. Ettevõtjal on kohustus jäätmed üle anda, kuid jäätmekäitlejad ei ole sageli valmis neid vastu võtma.

Palume ministeeriumil eraldi analüüsida, kas turba- ja põllumajandustootmises kasutatavad kattekiled peaksid olema lisatud probleemtoodete registrisse kuuluvate toodete nimekirja. Regulatsioon peab vältima olukorda, kus ettevõtjale pannakse jäätmete üleandmise kohustus, kuid turul puudub tegelik võimalus seda mõistlikel tingimustel täita.

Kokkuvõttes toetame eelnõu eesmärke, kuid peame vajalikuks täiendada eelnõu ja selle rakendusakte nii, et ettevõtjatele seatavad kohustused oleksid selged, kulud prognoositavad ning nõuded proportsionaalsed ettevõtte suuruse, turule lastud toodete koguse ja tegeliku keskkonnamõjuga.

Mittearvestatud.
Ettepanek ei ole seotud käesoleva eelnõu reguleerimisesemega. Turba- ja põllumajandustootmises kasutatavate kattekilede jäätmekäitluse korraldus ning nende toodete võimalik hõlmamine laiendatud tootjavastutusega on eraldiseisev küsimus, mida käesoleva eelnõu raames ei käsitleta.
Eelnõu eesmärk on võtta üle jäätmete raamdirektiivi muudatused, mis käsitlevad toidujäätmeid ning tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutust. Eelnõuga ei muudeta probleemtoodete hulka muude tooterühmade osas.
AS Ragn-Sells

Sortimisuuringuga seotud kohustused ja kulude hüvitamine Eelnõu kohaselt on kohalik omavalitsus, jäätmevedaja ja jäätmekäitleja kohustatud tagama sortimisuuringu tegemiseks juurdepääsu jäätmevoogudele, edastama nõutud teabe ning võimaldama proovivõttu (§ 592 lg 7). Samas ei reguleeri eelnõu uuringus osalemisega kaasnevate lisakulude hüvitamist. Praktikas võivad tekkida kulud seoses koormate eraldamise, täiendava tööjõu kaasamise, platsipinna kasutamise, tööseisakute, erakorraliste kaalumiste ning täiendavate andmete väljavõtete koostamisega. Eelnõu ei tohiks panna avalikes huvides läbiviidava uuringu kulusid osaliselt jäätmevedajate või jäätmekäitlejate kanda. Palume täiendada § 592 lõikes 7 sätestatud sortimisuuringu regulatsiooni selliselt, et jäätmevedajale ja jäätmekäitlejale uuringu läbiviimise võimaldamisega kaasnevad põhjendatud ja tõendatud lisakulud hüvitatakse uuringu tellija või korraldaja poolt.
Mittearvestatud.
Paragrahvi 59² lõikes 7 sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksuse, jäätmevedaja ja jäätmekäitleja kohustus tagada sortimisuuringu tegemiseks juurdepääs jäätmevoogudele, edastada vajalikku teavet ning võimaldada proovivõttu. Tegemist on seadusest tuleneva kaasaaitamiskohustusega, mis on vajalik riikliku sortimisuuringu läbiviimiseks.
Seadusest tuleneva kaasaaitamiskohustuse täitmisega ei kaasne iseenesest õigust nõuda selle täitmisega seotud kulude hüvitamist. Kui seadusandja näeb avalik-õigusliku kohustuse täitmisega seoses ette õiguse kulude hüvitamisele, tuleb selline õigus ning hüvitatavate kulude ulatus seaduses eraldi sätestada.
Eelnõus ei ole põhjendatud sellise hüvitamisõiguse kehtestamine. Paragrahvi 59² lõikes 7 sätestatud kohustus on piiritletud sortimisuuringu läbiviimiseks vajaliku juurdepääsu tagamise, teabe edastamise ja proovivõtu võimaldamisega. Säte ei pane jäätmevedajale ega jäätmekäitlejale kohustust osutada uuringu korraldajale täiendavaid tasulisi teenuseid ega kanna neile üle sortimisuuringu korraldamise kohustust. Seetõttu ei ole põhjendatud siduda § 59² lõikes 7 sätestatud kaasaaitamiskohustusega üldist õigust nõuda uuringu korraldajalt selle täitmisega seotud kulude hüvitamist.



Tekstiilijäätmete ja korduskasutusse suunatava tekstiili selge eristamine.
Eelnõu § 26 lg-d 1–1¹ eristavad kasutatud tekstiili, jäätmeks muutunud tekstiili ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiili, kuid praktikast ei nähtu, kuidas lõppkasutaja peab kogumiskohas aru saama, millisesse voogu ta eseme üle annab. Õigusselguse huvides peaks olema üheselt arusaadav, kas kogumisel käsitatakse üle antavat eset jäätmena või korduskasutuseks mõeldud esemena. Palume vaadata eelnõu üle, et selgelt oleks tagatud, et tekstiili kogumispunktid ja kogumismahutid oleksid üheselt eristatavad vastavalt sellele, kas tegemist on: tekstiilijäätmete kogumispunktiga või korduskasutuseks sobivate tekstiilitoodete kogumispunktiga.
Mittearvestatud.
Eelnõus on juba selgelt eristatud kasutatud tekstiil, jäätmeks muutunud tekstiil ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil. Eelnõu kohaselt käsitatakse liigiti kogutud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiiltooteid kogumisel jäätmetena, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja annab toote otse üle ning korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus hindab selle kogumispunktis otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Seega on eelnõus sätestatud selge põhimõte, millal kogutud tekstiiltoode käsitatakse jäätmetena ja millal mitte.
Kogumispunktide ja kogumismahutite tähistus ning nende praktiline korraldus on eelkõige jäätmekäitluse korraldamise küsimus. Lõppkasutajalt ei eeldata, et ta peab kogumisel eristama, kas üleantav ese on õiguslikult käsitatav jäätme või tootena. Lõppkasutaja jaoks on oluline, et kogumissüsteem annaks selged juhised, millised tekstiiltooted kogumispunkti või -mahutisse üle anda. See, kas üleantav ese on juriidiliselt jäätmeteks muutunud või korduskasutuseks mõeldud toode, selgub vastavalt eelnõus sätestatud tingimustele kogumise ja korduskasutuskõlblikkuse hindamise käigus.


„Korduskasutusettevõtja“ mõiste täpsustamine
§ 26 lg 1 kasutab mõistet „korduskasutusettevõtja“, kuid eelnõust ega seletuskirjast ei nähtu, millistele tingimustele selline ettevõtja peab vastama, kuidas ta erineb jäätmekäitlejast või sotsiaalmajanduse üksusest ning millised õigused ja kohustused talle kohalduvad. Kuna nimetatud isikul on õigus teha otsus, millest sõltub eseme käsitlemine jäätmena või mittejäätmena, peab tema õiguslik staatus olema üheselt selge. Palume lisada eelnõusse mõiste „korduskasutusettevõtja“ definitsioon.
Mittearvestatud.
Jäätmete raamdirektiiv ei käsitle „korduskasutusettevõtjat“ eraldi õigusliku staatusena, mille saamiseks peab ettevõtja vastama kindlaksmääratud tunnustele. Artikli 22d lõikes 3 peetakse silmas korduskasutamisega tegelevaid ettevõtjaid, kes võtavad kogumispunktis kasutatud tooteid lõppkasutajatelt otse vastu ja hindavad nende korduskasutuskõlblikkust.
Seda käsitlust toetab ka Euroopa Komisjoni selgitus, mille kohaselt on artikli 22d lõikes 3 sätestatud erandi eesmärk muu hulgas arvestada nende sotsiaalmajanduse üksuste ja korduskasutusettevõtjate tegevuspraktikaga, kes võtavad kasutatud tekstiiltooteid vastu oma tegevuskohas. Erandi eesmärk on võimaldada selliselt otse üle antud ning otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks hinnatud toodete korduskasutusse suunamist ilma, et neid käsitataks üksnes kogumise tõttu jäätmetena ja sellest tekiks näiteks vajadus jäätmekäitlusloa järele. Ehk see ei ole juhuslikult valitud ettevõtjate ring, vaid mõeldud konkreetse korduskasutuse tegevusmudeli jaoks.
Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunkti 48 kohaselt ei jäeta kasutatud toote korduskasutuskõlblikkuse hindamist lõppkasutaja otsustada, vaid lõpliku hinnangu annab kogumispunktis kasutatud tooteid vastu võttev isik, kellele on nõuetekohase hindamise tagamiseks antud koolitus või suunised. Seega ei loo jäätmete raamdirektiiv „korduskasutusettevõtjast“ uut ettevõtjate liiki, vaid reguleerib korduskasutamisega tegeleva ettevõtja tegevust kogumispunktis ning eelkõige nõudeid seal tehtavale korduskasutuskõlblikkuse hindamisele. Eelnõus on neid hindamise nõudeid täpsustatud.
Korduskasutusettevõtja ja jäätmekäitleja ei ole seejuures kaks teineteist välistavat ettevõtjate liiki. Ettevõtjale kohalduvad nõuded sõltuvad tema tegelikust tegevusest ja sellest, kas ese on jääde. Kui ettevõtja tegeleb jäätmete käitlemise, sealhulgas korduskasutuseks ettevalmistamisega, kohalduvad talle jäätmekäitluse nõuded. Sama ettevõtja võib seega tegeleda nii korduskasutuse kui ka jäätmekäitlusega.
Eraldi definitsioon õigusselgust ei suurendaks. Kui määratleda korduskasutusettevõtja ettevõtjana, kes tegeleb korduskasutusega, kordaks definitsioon sisuliselt juba määratletud korduskasutuse terminit. Kui aga lisada definitsiooni täiendavaid tunnuseid, kehtestataks korduskasutusettevõtjale nõuded, mida jäätmete raamdirektiiv ette ei näe.


„Asjatundliku hindamise“ ja pädeva isiku nõuete täpsustamine
Näeme vajadust, et § 26 lg 1¹¹ vajab üle vaatamist ja täpsustamist, sest hetkel jääb ebaselgeks: millist koolitust loetakse asjakohaseks hindamiskoolituseks, kes võib sellist koolitust läbi viia, kuidas tõendatakse pädeva isiku kvalifikatsiooni, kas jäätmekäitlusettevõtjal on õigus kasutada enda töötajaid korduskasutuskõlblikkuse hindamiseks. Jäätmekäitlusettevõte (või teised ettevõtted, kes koguvad tekstiilijäätmed kokku ja ei ole pädevad tegema hindamist) ei saa jäätmeid sotsiaalmajandusüksusele viia, sest sellisel juhul on tegemist juba jäätmetega. Praegune sõnastus jätab olulised rakendusküsimused lahtiseks. Kuna pädeva isiku hinnangust sõltub eseme käsitlemine jäätmena või mittejäätmena, peavad pädevusnõuded olema objektiivselt kontrollitavad ja üheselt rakendatavad. Tekstiilijäätmete konteinerisse paigutatud tekstiilesemed omandavad jäätmestaatuse. Nende hilisem korduskasutusse suunamine eeldab dokumenteeritud sorteerimis- ja kontrolliprotsessi ning toimub jäätmekäitluse osana. Tekstiilijäätmete konteinerisse pandud tekstiilitoodete korduskasutusse suunamine on sarnane jäätme lakkamise (End of Waste) põhimõttega, mistõttu on vajalik eelnõusse lisada täpsustav regulatsioon tekstiilijäätme lakkamise protsessi, sellele kehtestatavate nõuete ning dokumenteerimise kohta.
Mittearvestatud.
Jäätmete raamdirektiiv ei näe ette, et korduskasutuskõlblikkuse hindaja peab omama kindlat kutsekvalifikatsiooni või läbima kindla koolitusprogrammi. Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunkt 48 ütleb sisuliselt, miks asjatundlikku hindamist üldse vaja on: lõppkasutaja ise ei pruugi osata eristada korduskasutatavat ja ringlussevõetavat eset. Seetõttu peab lõpliku hinnangu korduskasutuskõlblikkusele andma kogumispunktis toodet vastu võttev isik, kellel on selleks teadmised ja ettevalmistus. Eesmärk ei ole luua eraldi kutset või sertifitseeritud hindajate süsteemi, vaid tagada, et kogumispunktis ei otsustaks toote korduskasutuskõlblikkuse üle ilma vajalike teadmiste ja ettevalmistuseta isik.
Jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõikes 3 sätestatud erandit kohaldatakse korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksuse poolt kogumispunktis vastu võetud toodetele. Seejuures on määrav ettevõtja tegelik tegevus. Asjaolu, et ettevõtja tegeleb ka jäätmekäitlusega, ei välista, et ta tegutseb samal ajal korduskasutusettevõtjana. Kui jäätmekäitlusettevõtja võtab kogumispunktis lõppkasutajatelt otse vastu kasutatud tooteid nende korduskasutusse suunamiseks, võib ta selles osas tegutseda korduskasutusettevõtjana ning hindamise võib teha tema töötaja, kes vastab eelnõus hindajale sätestatud nõuetele.
Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt ei tähenda nõue, et toode tuleb kogumispunktis vahetult asjatundlikult hinnata, tingimata seda, et hindamine peab toimuma kohe toote üleandmise hetkel. Tingimus võib olla täidetud ka siis, kui lõppkasutajalt otse vastu võetud tooted jäävad kogumispunkti kuni nende asjatundliku hindamiseni. Hindamine peab siiski toimuma mõistliku aja jooksul ning viisil, mis väldib hindamata tekstiiltoodete kuhjumist. Kui toode hinnatakse korduskasutuseks sobimatuks, käsitatakse seda jäätmena ning sellele kohalduvad jäätmekäitluse nõuded.
Märkuses kirjeldatud tekstiilijäätmete konteinerisse kogumise puhul on olukord teine. Artikli 22d lõike 2 üldreegli kohaselt käsitatakse liigiti kogutud kasutatud tekstiiltoodete kogumisel jäätmetena. Artikli 22d lõikes 3 sätestatud erand saab kohalduda üksnes juhul, kui lõppkasutaja annab tooted otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ning nende korduskasutuskõlblikkust hinnatakse kogumispunktis asjatundlikult. Komisjoni selgituse kohaselt tähendab otsene üleandmine muu hulgas seda, et enne asjatundlikku hindamist ei anta tooteid üle ega veeta teisele ettevõtjale või teise tegevuskohta.
Seega ei saa juba jäätmetena kogutud tekstiiltooteid hilisema sortimise käigus käsitada artikli 22d lõikes 3 sätestatud erandi alusel tagasiulatuvalt tootena, mis ei olnud kogumisel jääde. Jäätmena kogutud tekstiiltoote sortimine ja korduskasutuseks ettevalmistamine toimub jäätmekäitluse raames ning selle võimalik jäätmestaatuse lakkamine toimub jäätmestaatuse lakkamise regulatsiooni kohaselt. Seetõttu ei ole artikli 22d lõikes 3 sätestatud erandi rakendamiseks põhjendatud kehtestada eelnõus eraldi tekstiilijäätmete jäätmestaatuse lakkamise menetlust.


Sotsiaalmajanduse üksuste ja tootjavastutuse süsteemi vaheline kulude kandmise mehhanism
Kuigi § 253 lg 1 p 4 kohaselt peab tootja kandma ka nende jäätmete käitlemise kulud, mis tekivad sotsiaalmajanduse üksuse tegevuse tulemusena, ei nähtu eelnõust, millise praktilise korralduse kaudu toimub selliste jäätmete üleandmine, vedu ja käitlemise rahastamine. Selguse puudumine võib põhjustada vaidlusi süsteemis osalejate vahel ja välistatud ei ole pettused. Palume selgitada § 253 lg 1 p 4 ja § 256 lg 2 rakendamist olukorras, kus sotsiaalmajanduse üksus jätab endale korduskasutuskõlblikud esemed, kuid ülejäänud materjal muutub jäätmeks. Eelnõu ja seletuskirja lugedes võib välja lugeda, et sotsiaalmajanduse üksused, mis on osa tootja loodud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete liigiti kogumissüsteemist, ei ole kohustatud andma kogutud kasutatud ja jäätmeiks muutunud tooteid tootjate ühendusele üle. Kes ikkagi maksab selliste jäätmete käitlemise, mis sotsiaalmajandusüksustel hakkab üle jääma.
§ 253 lg 1 p 4 ja § 256 lg 2 rakendamisel lepitakse sotsiaalmajandusüksuse ning tootjate ühenduse vahelised praktilised korraldused kokku lepinguga. Lepingus määratakse muu hulgas kindlaks kogutud toodete ja jäätmete üleandmise, veo ning käitlemise korraldus ja sellega seotud kulude kandmine.
Seega olukorras, kus sotsiaalmajandusüksus, kes on tootjate ühendusega vastavas lepingulises suhtes, jätab endale korduskasutuskõlblikud esemed ning tema tegevuse tulemusena tekib ülejäänud materjalist jäätmeid, saab jäätmete üleandmise ja edasise käitlemise korralduse kokku leppida lepingus. Tootjavastutuse süsteemi kaudu kaetakse selliste jäätmete käitlemise kulud vastavalt tootjavastutuse süsteemis kokkulepitud tingimustele.
Oluline on, et sotsiaalmajandusüksusele ei jääks tootjavastutuse süsteemi kuuluva tegevuse käigus tekkinud jäätmete käitlemise kulu üksnes seetõttu, et korduskasutuseks sobivad esemed eraldatakse enne jäätmete tekkimist.
Praktiline lahendus – sealhulgas jäätmete kogumine sotsiaalmajandusüksuse juurest, vedu ja üleandmine tootjavastutuse süsteemi lepingupartnerile – lepitakse poolte vahel lepinguga kokku.



Kogumisvõrgustiku osaliste loakohustuste täpsustamine Kogumisvõrgustikus võivad osaleda jäätmekäitlejad, sotsiaalmajanduse üksused, jaemüüjad, ametiasutused ja muud isikud. Eelnõust ei nähtu, kas neile kohalduvad samad või erinevad keskkonnaalased nõuded. Õigusselguse ja võrdse kohtlemise tagamiseks on vajalik täpsustada, millal käsitatakse tegevust jäätmekäitlusena ning millised loa- või registreerimiskohustused sellega kaasnevad. Palume täiendada eelnõu ja anda selgitused, millistel juhtudel vajavad § 255 lg-s 4 nimetatud kogumisvõrgustiku osalised keskkonnakaitseluba, jäätmekäitleja registreeringut või muud tegevusõigust.
Mittearvestatud.
Keskkonnakaitseloa või registreeringu olemasolu nõue tuleneb jäätmeseaduse vastavatest sätetest.


Tundliku teabe kaitse
Kuigi eelnõu kohaselt tuleb avalikustamisel kaitsta äri- ja tööstussaladust (§ 254 lg-d 8 ja 9), jääb ebaselgeks, kas avalikustamisele kuuluvad üksnes valikukriteeriumid ja menetluse üldpõhimõtted või ka detailsemad andmed teenuste ülesehituse, hinnastamise või käideldavate mahtude kohta.
Valikumenetluse korraldamisel jäätmekäitleja valimiseks tuleb avalikustada menetluse ja teenuse kohta oluline info, et kõik huvitatud ettevõtted saaksid aru, millistele tingimustele nad peavad vastama ja kuidas pakkumusi hinnatakse. Avalikustada tuleb näiteks teenuse sisu, käideldavate jäätmete liigid ja mahud, teenuse osutamise piirkond, jäätmekäitlejale esitatavad nõuded, pakkumuse esitamise tähtaeg ning hindamiskriteeriumid. Samal ajal tuleb kaitsta ettevõtjate äri- ja tööstussaladust. Avalikustada ei tohi näiteks ettevõtte täpseid hinnakalkulatsioone, omahinda, konfidentsiaalseid tehnilisi lahendusi või muud äriliselt tundlikku teavet.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon


Toidujäätmete vähendamine ja toidu annetamine
Direktiivi kohaselt võtavad liikmesriigid asjakohased meetmed, et vältida toidujäätmete teket kogu toidutarneahelas, esmatootmisel, töötlemisel ja valmistamisel ning toidu jaemüügi ja muul viisil tarnimise käigus, samuti restoranides ja toitlustusteenuste pakkumisel ning kodumajapidamistes. Eelnõus sisuliselt toidujäätmete vältimist üldse ei puudutata. On ainult üks säte järgmises sõnastuses: „Iga tegevuse juures tuleb rakendada sobivaid toidujäätmete tekke vältimise ning toidu annetamise ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamise meetmeid, et vältida ja vähendada toidujäätmete teket kogu toidutarneahelas toidu esmatootmisest lõpptarbimiseni.“ Direktiivis nähakse ette, et liikmesriikides soodustatakse toidu annetamist ja toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist, tagades selle eelistamise, et toit jääb inimeste toiduks, mitte et see kasutatakse söödaks või töödeldakse toiduks mittekasutatavateks toodeteks. Soodustamise asemel sätestatakse eelnõus hoopis kohustus pidada arvestust annetatud toidu üle ja säilitada vastavaid andmeid seaduses ettenähtud aja jooksul ning avaldada neid ettevõtja veebilehel. Samuti tuleb direktiivi kohaselt toetada koolitusi ja oskuste arendamist ning hõlbustada juurdepääsu rahastamisvõimalustele, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning sotsiaalmajanduse üksuste jaoks. Eelnõus aga ei ole sätestatud volitust vastavate meetmete väljatöötamiseks. Eelnõu järgi on toidukäitleja kohustatud pidama tegevuskoha põhjal arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle igas toidukäitlemise etapis, kui näiteks tegemist on jaemüügiga tegeleva ettevõttega, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m2 . Kui ettevõtja teised toidukauplused on väiksema müügipinnaga, siis miks ta peab nende kohta eraldi arvetust pidama. Sarnane küsimus tekib, kui tegemist on toitlustusettevõttega, kelle põhitegevusala on restoranitegevus või toitlustamine ning eelmise kalendriaasta käive ületas 2 miljonit eurot, siis miks ta peab arvestust pidama iga tegevuskoha kohta eraldi. Miks ei piisa arvestusest ettevõtja kogu vastava tegevuse kohta tervikuna? Direktiivis on sätestatud, et liikmesriigid võtavad pärast toidupankade ja muude toidu ümberjaotamise organisatsioonidega konsulteerimist, asjakohasel juhul olemasoleva riikliku toidu annetamise süsteemi alusel meetmeid tagamaks, et ettevõtjad, kellel on liikmesriikide hinnangul oluline roll toidujäätmete tekke vältimisel ja toidujäätmete tekkimisel, teevad toidupankadele ja teistele toidu ümberjaotamise organisatsioonidele annetamislepingute ettepanekuid, et hõlbustada inimtarbimiseks ohutu müümata toidu annetamist, ettevõtjatele mõistlike kuludega. Ei oska hinnata, kas Eesti toidu annetamise süsteem vastab direktiivis nimetatud riiklikule süsteemile, aga eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et oleks konsulteeritud toidupankade või muude toidu ümberjaotamise organisatsioonidega enne, kui seadusega kohustatakse ettevõtjaid nendega koostöölepingute sõlmimiseks läbirääkimisi alustama. Eelnõu sõnastust silmas pidades on võimalik toitu annetada või teha koostöölepingu sõlmimise ettepanek ka kasumit teenivale või taotlevale äriühingule, kelle üheks tegevuseks on koguda, võtta vastu või vahendada tarbimiseks kõlblikku annetatud toitu mittetulunduslikul eesmärgil. Kas selline tegevus on kooskõlas direktiivi ja seaduse mõttega? Samuti on eelnõus ebakvaliteetselt defineeritud sotsiaalmajanduse üksuse mõiste. Eelnõu kohaselt on see eraõiguslik üksus, mis pakub kaupu või osutab teenuseid ja tegutseb kooskõlas eelnõus nimetatud põhimõtetega. Kui see ei pea olema isik, siis see võib näiteks olla kas ettevõte või seltsing ja sellisel juhul tekib küsimus, et kas selle üksuse tegevuse eest vastutav isik või isikud on kohustatud järgima eelnõus nimetatud põhimõtteid.
Osaliselt arvestatud.
Eelnõukohane JäätS § 227 on üles ehitatud toidujäätmete tekke vältimise loogikale, mitte annetamisele. Lisaks üldkohustusele nähakse ette toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamise kohustus, toidujäätmete tekke ja toidu annetamise üle arvestuse pidamine, annetamise koostöölepingu ettepanekute tegemine ning riikliku toidujäätmete tekke vältimise eriprogrammi (ehk toidujäätmete tekke vältimise kava) täiendamine. Nende meetmete eesmärk on toetada EL eesmärkide saavutamist kogu toidutarneahelas. Direktiivist tulenevaid koolituste, oskuste arendamise, innovatsiooni ja rahastamisvõimaluste soodustamise meetmeid jms käsitletakse toidujäätmete tekke vältimise kavas ning neid ei ole vajalik reguleerida eelnõuga ettevõtjatele suunatud kohustustena.
Arvestuse pidamise kohustust on eelnõus täpsustatud. Arvestuse eesmärk on anda ettevõtjale ülevaade tema tegevuses tekkivatest toidujäätmetest ja annetatud toidu kogustest ning luua alus sobivate vähendamismeetmete kavandamiseks. Kui toidukäitleja tegeleb toidu käitlemisega erinevates tegevuskohtades, on asjakohane neis kõigis toidujäätmete tekke üle arvestust pidada. Vastasel juhul ei saa toidukäitleja ülevaadet, millised on võimalused vähendada toidujäätmete teket ja ressursse tõhusamalt kasutada. Kui arvestust peetakse eri tegevuskohtades, siis saabki ettevõtja andmed oma tegevuses tervikuna tekkivatest toidujäätmetest.

Eelnõu ettevalmistamisel on toimunud kohtumised ja arutelud Toidupanga ning teiste asjaomaste osapooltega ning nende sisendit on eelnõu ettevalmistamisel arvestatud.

Toidu ümberjaotamise organisatsiooni mõiste osas ei ole eesmärk võimaldada annetamise kohustuse täitmist mis tahes äriühingu kaudu. Eelnõus on sätestatud, et tegemist on üksusega, kes tegutseb annetatud toidu kogumise, vastuvõtmise või vahendamise eesmärgil mittetulunduslikult. Kui näiteks ettevõte müüb annetustena saadud toitu edasi, ei ole tegemist enam ümberjaotamise, vaid müügiga.

Sotsiaalmajanduse üksuse mõiste tuleneb jäätmete raamdirektiivist, seletuskiri on täiendatud.


Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele laiendatud tootjavastutus
Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodetele laiendatud tootjavastutuse rakendamine on ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse seisukohast problemaatiline. Kui regulatsiooni eesmärgiks on vastavate jäätmete vähendamine tekstiilisektoris, siis laiendatud tootjavastutus ja ringmajanduse põhimõtete rakendamine ei ole tõhusad meetmed, mille abil seatud eesmärki saavutada. Ned meetmed peaksid tagama, et kogutud tekstiilmaterjalid suunatakse tegelikku korduskasutusse, korduskasutuseks ettevalmistamisse või ringlussevõttu ning välistatakse nende ladestamine prügilatesse või suunamine põletusse. On üldteada, et Eestis, samuti Euroopa Liidus laiemalt puuduvad tehnoloogiad, mille abil erinevaid tekstiilmaterjale tööstuslikus mastaabis ümber töödelda. Seega on nii eelnõus kui ka direktiivis sätestatud regulatsioon ettevõtjaid ülemääraselt koormav ja nende põhiõigusi ebaproportsionaalselt riivav nii Eesti kui ka EL tasemel. Vaja on kasutada vähemalt sama tõhusaid alternatiivseid meetmeid, mis koormaks ettevõtjaid vähem ega tooks kaasa ühiskonnas ebavajalikku jäätmete sorteerimist, kogumist ja transporti. Nii laiendatud tootjavastutuse süsteemi kui ka tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kui probleemtoodete tootjate ühenduse loomise asemel tuleb seada otsesema mõjuga ja reaalselt toimivad meetmed, mis tegelikult vähendaks turule lastud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete jäätmete teket.
Mittearvestatud.
Laiendatud tootjavastutuse süsteemi rakendamise kohustus tekstiiltoodetele tuleneb Euroopa Liidu õigusest ning liikmesriigil puudub võimalus jätta nimetatud kohustus riigisiseselt rakendamata. Eelnõuga võetakse üle jäätmete raamdirektiivist tulenevad nõuded ning eelnõu ei loo selles osas ettevõtjatele jäätmete raamdirektiivis ettenähtust täiendavaid kohustusi.
Uuskasutuskeskus, Humana, Sõbralt Sõbrale

Korduskasutuseks kogumise kulude hüvitamine vajab selget mehhanismi (§ 253)
Eelnõus on positiivne, et tootjate kulukohustuse alla on arvatud kasutatud toodete kogumine korduskasutamiseks, nende transportimine, sortimine, korduskasutamiseks ettevalmistamine ning sotsiaalmajanduse üksuste või teiste kogumissüsteemi osaliste tegevuse tulemusena tekkinud jäätmete kogumine, transportimine ja töötlemine.
Samas ei ole piisavalt selge, kuidas sotsiaalmajanduse üksustele ja korduskasutusorganisatsioonidele nende ülesannete täitmisega seotud kulud praktikas hüvitatakse.
Leiame, et üksnes põhimõte, mille kohaselt kulud määratakse kindlaks läbipaistval viisil asjaomaste osalejate vahel, ei ole piisav. Kui kuluhüvitise mehhanism jääb ainult tootjavastutusorganisatsiooni ja korduskasutusorganisatsiooni lepinguliseks kokkuleppeks, võib tekkida olukord, kus tootjavastutusorganisatsioon tõlgendab hüvitatavaid kulusid kitsalt ning hüvitab ainult jäägi äraveo või konteineri tühjenduse, kuid mitte korduskasutusorganisatsiooni tegelikku tööd.
Korduskasutuseks kogumisega seotud kulud ei piirdu jäägi äraveoga. Need hõlmavad muu hulgas annetuste vastuvõttu, esmast hindamist, sorteerimist, kvaliteedikontrolli, korduskasutuseks ettevalmistamist, puhastamist, parandamist, hoiustamist, andmekogumist, aruandlust, kommunikatsiooni ning korduskasutuseks mittesobiva jääkvoo eraldamist ja käitlusesse suunamist. Ilma täpsema regulatsioonita ei ole tagatud seaduse tegelik rakendumine.
Palume täpsustada:
1. Millise konkreetse mehhanismi kaudu hüvitab tootjavastutusorganisatsioon sotsiaalmajanduse üksustele ja korduskasutusorganisatsioonidele korduskasutuseks kogumise ja sellega seotud tegevuste kulud?
2. Kas hüvitatavate kulude liigid ja kulude arvestamise metoodika sätestatakse õigusaktis või rakendusaktis, mitte ainult tootjavastutusorganisatsiooni ja korduskasutusorganisatsiooni omavahelises lepingus?
3. Kas hüvitatavate kulude hulka kuuluvad lisaks jäägi äraveole ja käitlusele ka vastuvõtt, hindamine, sorteerimine, kvaliteedikontroll, korduskasutuseks ettevalmistamine, puhastus, parandus, hoiustamine, andmekogumine, aruandlus ja teavitustegevus?
4. Kas sotsiaalmajanduse üksuste kogumisvõrgustiku kaudu kogutud kaubale nähakse ette kulude hüvitamise määr, standardkulu või muu ühtne arvestusmudel?
5. Kuidas välditakse olukorda, kus tootjavastutusorganisatsioon saab korduskasutusorganisatsioonide kogutud kilogrammid ja tonnid oma arvestusse, kuid ei hüvita nende kogumise, hindamise ja sorteerimise tegelikke kulusid?
Lõige 2 sätestab kulude katmise kohta kulutõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtte, mille kohaselt ei tohi tootjatelt nõutavad kulud ületada taset, mis on vajalik lõikes 1 nimetatud teenuste tõhusaks osutamiseks. Mida tähendab see tänases seisus korduskasutusorganisatsioonidele, kes tegutsevad juba kulutõhusalt? Kas seda, et neid justnimelt tulebki toetada või pigem seda, et neid pole vajalik toetada?
1. Tootjate ühendus peab kandma § 253 lg 1 nimetatud kulud. Hüvitamise praktiline korraldus, sealhulgas kulude arvestus ja tasumine, lahendatakse tootjate ühenduse ja vastava teenuse osutaja vahelises lepingus. Kuluhüvitis peab olema läbipaistev, põhjendatud ja kulutõhus.

Seejuures ei ole põhjendatud riigi sekkumine ega detailne reguleerimine kahe juriidilise isiku vaheliste lepinguliste suhete korraldamisse. Pooltel peab olema võimalik kokku leppida kulude arvestuse, hüvitamise ja tasumise tingimustes vastavalt oma vajadustele ja kokkuleppele. Riigi roll piirdub siinkohal üldiste nõuete ja põhimõtete kehtestamisega, mitte aga pooltevahelise lepingu sisu üksikasjaliku reguleerimisega.
2. Vt eelmine vastus.
3. Hüvitatavad on § 253 lg 1 nimetatud tegevused ulatuses, milles need on vajalikud tootjavastutuse kohustuse täitmiseks. Need lepitakse kokku omavahelises lepingus.
4. Seaduses seda ei sätestata. Need lepitakse kokku omavahelises lepingus.
5. Olukordade vältimiseks, kus korduskasutusorganisatsioonide koguste kasutamise ja sellega seotud kulude hüvitamise osas tekib vaidlus, tuleks tootjavastutuse täitmisega seotud tingimused lepingus selgelt kokku leppida. Lepingus peaks olema üheselt sätestatud, milliseid korduskasutusorganisatsioonide koguseid võib tootjavastutuse täitmisel arvestada ning millise tasu või kuluhüvitise eest neid koguseid kasutatakse. Kui kokkulepitud koguste eest ettenähtud kulusid ei hüvitata, võib tegemist olla lepingu rikkumisega.
Seejuures tuleb arvestada § 253 lg 2 põhimõttega, mille kohaselt ei tohi tootjalt teenuse osutamise eest küsida suuremat tasu kui teenuse tegelik ja kulutõhus osutamine maksab.
Kui korduskasutusorganisatsioon teenib oma tegevuse käigus müügitulu, ei muuda see tulu tootja tuluks ega anna tootjale õigust seda endale saada. § 253 lg 2 alusel tuleb arvesse võtta üksnes seda tulu, mis on seotud konkreetse teenuse osutamisega ja mille arvestamine vähendab selle teenuse tegelikku kulu.
Seega tuleb eristada ühelt poolt tootjavastutuse täitmiseks osutatava teenuse kulusid ja tulusid ning teiselt poolt korduskasutusorganisatsiooni enda majandustegevusest saadavat tulu. Viimast on organisatsioonil õigus kasutada oma põhikirjaliste eesmärkide, sealhulgas sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide täitmiseks. Ainuüksi § 253 lg 2 alusel ei teki ühel ettevõttel õigust teise ettevõtte tulule ega kasumile.


Sotsiaalmajanduse üksuste osalemine kogumisvõrgustikus vajab täpsustamist (§ 106, § 256 lg 4–5, § 256 lg 1–2)
Eelnõus on positiivne, et sotsiaalmajanduse üksustel on lubatud pidada ja käigus hoida oma tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete liigiti kogumise punkte ning et neid koheldakse kogumispunktide asukohas võrdselt või eelistatult. Samuti on oluline, et sotsiaalmajanduse üksused, kes on osa tootja või tootjate ühenduse kogumisvõrgustikust, ei pea kogutud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiiltooteid tootjate ühendusele üle andma.
Samas jääb ebaselgeks, millistel tingimustel loetakse sotsiaalmajanduse üksus kogumisvõrgustiku osaks ning mida tähendab praktikas võrdne või eelistatud kohtlemine.
Palume täpsustada:
6. Millistel tingimustel loetakse sotsiaalmajanduse üksus tootjavastutusorganisatsiooni kogumisvõrgustiku osaks?
7. Kas sotsiaalmajanduse üksuste olemasolevad kogumispunktid loetakse automaatselt kogumisvõrgustiku osaks või on selleks vajalik eraldi leping tootjavastutusorganisatsiooniga?
8. Kas tootjavastutusorganisatsioon võib keelduda sotsiaalmajanduse üksuse olemasolevate kogumispunktide arvestamisest kogumisvõrgustiku osana?
9. Mida tähendab praktikas sotsiaalmajanduse üksuste “võrdne või eelistatud kohtlemine” kogumispunktide asukohtades?
10. Kas see puudutab avalikku ruumi, kohalike omavalitsuste jäätmejaamu, ringlusruume, kaubanduskeskusi, kogumiskappe, kogumismaju ja muid kogumiskohti?
11. Kas tootjavastutusorganisatsioon võib seada kulude hüvitamise tingimuseks, et sotsiaalmajanduse üksus annab kogutud tekstiili või osa sellest tootjavastutusorganisatsioonile üle?

6. Sotsiaalmajanduse üksus on kogumisvõrgustiku osa siis, kui ta osaleb tootja ühenduse kogumisvõrgustikus kokkulepitud tingimustel ehk nende vahel on sõlmitud leping. Sotsiaalmajanduse üksuse staatus üksi ei muuda kõiki tema kogumispunkte tootjate ühenduse kogumisvõrgustiku osaks.
7. Vt eelmine vastus.
8. Ei, vt 255 lg 5.
9. Võrdne või eelistatud kohtlemine kogumispunktide asukoha määramisel tähendab, et sotsiaalmajanduse üksusi ei tohi kogumispunktide asukohtade kavandamisel ja kasutusse andmisel põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda seada ning nende kogumispunktidega tuleb kogumisvõrgu kujundamisel arvestada. Eelistatud kohtlemine võib seisneda sotsiaalmajanduse üksuste kogumispunktide eelistamises sobivate asukohtade valikul, eelkõige juhul, kui see aitab suurendada korduskasutuseks sobivate tekstiiltoodete kogumist.
10. Põhimõte võib olla asjakohane erinevates kogumiskohtades. Võrdne või eelistatud kohtlemine tähendab, et sotsiaalmajanduse üksusi ei tohi selliste kogumispunktide asukohtade valikul põhjendamatult halvemasse olukorda seada ning vajaduse korral tuleb neile anda eelis sobivate asukohtade kasutamisel.
11. Süsteemi kuuluval sotsiaalmajanduse üksusel ei ole eelnõu kohaselt kohustust kogu kogutud materjali tootjavastutusorganisatsioonile üle anda. Kulude hüvitamist ei peaks automaatselt siduma kogu kogutud voo üleandmisega.


Korduskasutuseks kogutud tekstiili jäätmestaatuse küsimus (§ 256 lg 15)
Eelnõu järgi käsitatakse liigiti kogutud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid kogumisel jäätmetena, välja arvatud juhul, kui lõppkasutajad annavad need otse üle ning korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus on need kogumispunktis otseselt asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks hinnanud.
See säte vajab praktilise rakendamise vaates põhjalikku täpsustamist. Kui korduskasutuseks mõeldud konteinerisse, kogumiskappi või kogumismajja toodud ese muutub kogumisel automaatselt jäätmeks, muudab see korduskasutuseks eraldikogumise sisuliselt väga keeruliseks või kohati võimatuks. Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus korduskasutuseks mõeldud konteinerisse võib hakata jõudma ka tekstiilijäätmeid ning konteineri tühjendaja peab omama jäätmeluba või tegutsema jäätmekäitlejana.
See võib lõhkuda aastatega üles ehitatud korduskasutuseks kogumise süsteemi ning muuta olemasolevate korduskasutuskonteinerite, kogumiskappide ja kogumismajade kasutamise õiguslikult ja praktiliselt ebakindlaks.
Leiame, et korduskasutuseks kogumise säilitamiseks tuleb leida lahendus, mille kohaselt sotsiaalmajanduse üksuste poolt korduskasutuse eesmärgil paigaldatud ja vastavalt tähistatud kogumiskonteineritesse, kogumiskappidesse või kogumismajadesse toodud esemed ei muutu automaatselt tekstiilijäätmeks.
Lisaks pöörame eraldi tähelepanu ka kasutaja poolsele kavatsusele ja motiivile kogumiskonteineritesse annetamisele. Korduskasutuskonteinerisse annetamisel soovib loovutaja pikendada esemete kasutusiga, mitte vabaneda neist jäätmetena. Seetõttu ei tohiks kogumisviis dikteerida esemete staatust. Tekitades ühtlasi loovutajas segadust ja vastuolu, miks tema korduskasutuseks annetatud ese juriidiliselt jäätmeks muutub. Seetõttu pole mõistlik suunata tänaseid korduskasutusorganisatsioone, kes konteineritega koguvad, jäätmeluba taotlema.
Kui seadus peaks tulevikus kõiki annetuskonteinerisse pandud esemeid automaatselt jäätmetena käsitlema, halvendab see olulist osa kogu korduskasutussüsteemist.
Palume täpsustada:
12. Kas korduskasutuseks mõeldud sotsiaalmajanduse üksuse kogumiskonteinerisse, kogumiskappi või kogumismajja pandud ese muutub eelnõu järgi automaatselt jäätmeks?
13. Kui jah, siis kuidas on võimalik jätkata korduskasutuseks eraldi kogumist olemasolevate konteinerite, kappide ja kogumismajade kaudu?
14. Kas ministeerium on valmis sätestama sotsiaalmajanduse üksustele erandi, mille kohaselt korduskasutuseks mõeldud ja vastavalt tähistatud kogumiskonteineritesse toodud esemed ei muutu automaatselt tekstiilijäätmeks?
15. Kas piisavaks võiks lugeda seda, kui sotsiaalmajanduse üksus või tema volitatud tühjendaja teeb konteineri tühjendamisel esmase eelhindamise, et eristada ilmselgelt korduskasutuseks sobimatud jäätmed korduskasutusse suunatavast voost?
16. Kas asjatundlik hindamine võib toimuda hiljem sotsiaalmajanduse üksuse sortimiskeskuses või kaupluses, ilma et kogu kogutud voog muutuks vahepeal jäätmeks?
17. Kas ringluspoes või korduskasutuspoes kohapeal vastu võetud kasutatud ese muutub jäätmeks või mitte, kui töötaja või vabatahtlik hindab selle korduskasutuseks sobivaks?
18. Kas korduskasutuseks kogumise konteinerite tühjendamiseks peab tühjendajal olema jäätmeluba, kui konteinerisse pandud esemed loetakse kogumisel jäätmeks?
19. Kui kogumiskohas kogutakse üle 5 tonni aastas, kas sotsiaalmajanduse üksus peab taotlema keskkonnaluba või jäätmeluba ka korduskasutuseks mõeldud kogumisel?
20. Kuidas välditakse olukorda, kus korduskasutuseks kogumine muutub jäätmelubade ja jäätmerežiimi tõttu praktikas teostamatuks?
12. Kui ese pannakse avalikku või muusse sellisesse kogumiskonteinerisse, -kappi või -majja ning lõppkasutaja ja vastuvõtva üksuse vahel ei toimu vahetut üleandmist koos võimalusega eset kogumise hetkel asjatundlikult hinnata, rakendub § 26 lõike 1⁸ üldreegel: liigiti kogutud kasutatud tekstiiltoode käsitatakse kogumisel jäätmena.
Avalikku konteinerisse või muusse sarnasesse kogumiskohta paigutamist ei käsitata otsese üleandmisena, kui toodet ei ole võimalik üleandmise hetkel või vahetult kogumispunktis professionaalselt hinnata.
Seega ei piisa üksnes sellest, et konteiner on märgistatud „korduskasutuseks“ või seda haldab sotsiaalmajanduse üksus. Määravaks on see, kas toimub jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõike 3 tähenduses otsene üleandmine ning otsene ja asjatundlik hindamine.
13. Olemasolevat süsteemi saab jätkata eelkõige juhul, kui kogumiskonteiner, -kapp või -maja korraldatakse selliselt, et see vastab otsese üleandmise ning otsese ja asjatundliku hindamise tingimustele.
14. Märgistus üksi ei määra eseme õiguslikku staatust. Erand põhineb otsesel üleandmisel ning otsesel ja asjatundlikul hindamisel.
Seetõttu oleks „korduskasutuseks mõeldud konteineri“ põhine erand laiem kui praegu põhjendustes kirjeldatud jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõike 3 erand.
15. Tekstiilikonteinerisse või muusse sarnasesse kogumiskohta panemist ei saa käsitada otsese üleandmisena, kui lõppkasutajal puudub vahetu kontakt vastuvõtva üksuse või operaatoriga ning puudub võimalus toodete üleandmise hetkel või vahetult kogumispunktis neid otse ja asjatundlikult kontrollida ning hinnata. Tegemist ei ole otsese üleandmisega olukorras, kus tooted paigutatakse avalikku konteinerisse või muusse sarnasesse kogumiskohta ning nende sobivust korduskasutuseks ei ole võimalik üleandmise käigus otseselt ja asjatundlikult hinnata. Sellisel juhul tuleb tooteid käsitada jäätmetena.
16. Avalikku konteinerisse või muusse sarnasesse kogumiskohta paigutamist ei käsitata otsese üleandmisena, kui toodet ei ole võimalik üleandmise hetkel või vahetult kogumispunktis asjatundlikult hinnata.
17. Kui lõppkasutaja annab eseme otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ning toodet vastu võttev isik hindab selle otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks, ei käsitata toodet kogumisel jäätmena.
Samas ei piisa pelgalt sellest, et hindaja on töötaja või vabatahtlik. Tal peavad olema vajalikud teadmised ja oskused.
18. Vedajal peab olema jäätmete vedamiseks jäätmekäitleja registreering.
19. Kui tegemist on korduskasutuseks kogutavate toodetega, mida § 26 lõike 1⁸ alusel ei käsitata jäätmetena, ei kuulu nende kogumine jäätmerežiimi ning üksnes kogutava koguse tõttu ei teki registreeringu või keskkonnakaitseloa kohustust. Avalik tekstiilijäätmete kogumiskonteiner ise ei vaja eraldi registreeringut ega luba.
20. Eelnõu eesmärk ei ole korduskasutuseks kogumist piirata, vaid tagada, et korduskasutuseks suunatavad tooted eristatakse jäätmetest objektiivse ja asjatundliku hindamise alusel. See on vajalik ka jäätmete raamdirektiivi 2025/1892 eesmärkide saavutamiseks – eelkõige selleks, et vältida olukorda, kus jäätmeid käsitatakse toodetena ja saadetakse kolmandatesse riikidesse korduskasutuseks sobivate toodetena. Jäätmete raamdirektiiv näeb seetõttu ette, et liigiti kogutud tekstiiltooteid käsitatakse üldjuhul kogumisel jäätmetena, kuni need on nõuetekohaselt sorteeritud ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud.
Samas näeb jäätmete raamdirektiiv ette selge erandi: kui lõppkasutaja annab toote otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ning toode hinnatakse otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks, ei käsitata seda kogumisel jäätmetena. Eesmärk on seega ühildada korduskasutuse soodustamine ja jäätmete nõuetekohane käitlemine, mitte muuta korduskasutuseks kogumist ebamõistlikult koormavaks.



Korduskasutuseks sobiva tekstiili ja tekstiilijäätmete kooskogumine ei ole mõistlik (§ 255 lg 7)
Oleme varem korduvalt rõhutanud ja peame oluliseks uuesti välja tuua, et kogumise efektiivsemaks muutmise nimel ei ole korduskasutuseks sobiva kauba ja tekstiilijäätmete kooskogumine mõistlik.
Tekstiil on tundlik materjal. Märg, määrdunud või katkine tekstiil võib rikkuda ka muidu kasutuskõlbliku kauba. Kui kvaliteetne korduskasutuskõlblik ese pannakse samasse voogu tekstiilijäätmega, liigub see jäätmehierarhias kohe allapoole ning korduskasutusse suunamise võimalus väheneb.
Palume täpsustada:
21. Kas korduskasutuseks sobiva tekstiili ja tekstiilijäätmete kooskogumine on eelnõu järgi lubatav?
22. Kes hindab, millal kooskogumine ei kahjusta korduskasutust?
23. Milliste kriteeriumide alusel hinnatakse kooskogumise mõju korduskasutusse suunatava materjali kvaliteedile ja kogusele?
24. Kas korduskasutuseks sobiva tekstiili puhul on eraldi kogumine vaikimisi eelistatud lahendus
25. Kas tootjavastutusorganisatsiooni teavituskampaaniates ja kogumissüsteemis peab olema selgelt eristatud: kasutuskõlblik ese korduskasutusse, kasutuskõlbmatu tekstiil tekstiilijäätmete kogumisse?
26. Kuidas toimub TVO poolt jäätmetena kogutud tekstiilide sorteerimine ja sealt korduskasutuskõlbuliku välja sellekteerimine ning korduskasutuseks ettevalmistamine?
§ 255 lg 7 nimetatud "muu tekstiiltoodete" all on mõeldud neid tekstiiltooteid, millele tootjavastutus ei kehti, ehk mis ei ole nimetatud jäätmete raamdirektiivi IVc lisas.
21. Jah.
22. Korduskasutatava tekstiili ja tekstiilijäätmete kooskogumise kahjulikkust ei ole eelnõu kohaselt vajalik eraldi hinnata.
23. Vt vastus nr 22.
24. Korduskasutuseks sobivat tekstiili on mõistlik koguda eraldi väljaspool jäätmerežiimi, et vältida selle muutumist jäätmeteks ning võimaldada tekstiiltooteid võimalikult kiiresti korduskasutusse suunata.
25. Tootjate ühenduse poolt läbiviidava teavituskampaania sisu loob tootjate ühendus.
26. Tootjavastutuse süsteemis liigiti kogutud tekstiilijäätmed tuleb jäätmekäitleja poolt sorteerida. Korduskasutuseks ettevalmistamiseks sobiv materjal valmistatakse ette – puhastatakse, vajadusel parandatakse ja korrastatakse – ning suunatakse korduskasutusse. Ülejäänud tekstiiltooted suunatakse võimalusel ringlussevõttu või muusse käitlusse.



Tootjavastutusorganisatsioon ei tohi olemasolevaid korduskasutuskonteinereid üle võtta ega ümber suunata (§ 255 lg 1–5, § § 256 lg 1–2)
Olemasolevad korduskasutuskonteinerid, kogumiskapid, kogumismajad ja korduskasutus- organisatsioonide vastuvõtupunktid on loodud korduskasutuse eesmärgil. Neid ei tohiks käsitada automaatselt tekstiilijäätmete kogumistaristuna.
Näeme riskina, et tootjavastutusorganisatsioon võib hakata olemasolevaid kogumiskonteinereid käsitlema oma kogumisvõrgustiku osana ning kasutada neid tekstiilijäätmete kogumiseks. Selline lähenemine muudaks senise annetamise ja korduskasutuseks kogumise loogikat ning kahjustaks olemasolevaid korduskasutuskanaleid.
Palume täpsustada:
26. Kuidas tagatakse, et tootjavastutusorganisatsioon ei käsitle olemasolevaid sotsiaalmajanduse üksuste kogumiskonteinereid ja kogumiskappe automaatselt tekstiilijäätmete kogumistaristuna?
27. Kas olemasolevate korduskasutuskonteinerite kasutamine tootjavastutusorganisatsiooni kogumisvõrgustiku osana eeldab sotsiaalmajanduse üksuse nõusolekut ja eraldi kokkulepet?
28. Kas tootjavastutusorganisatsioon võib kasutada sotsiaalmajanduse üksuste kogumiskonteinerite asukohti oma kogumisvõrgustiku katvuse tõendamiseks ilma sotsiaalmajanduse üksusega lepingut sõlmimata ja kulusid hüvitamata?
29. Kuidas välditakse seda, et tootjavastutusorganisatsiooni kogumisvõrgustik kannibaliseerib olemasolevaid korduskasutuse kanaleid?

26. Sotsiaalmajanduse üksus on kogumisvõrgustiku osa siis, kui ta osaleb tootja ühenduse kogumisvõrgustikus kokkulepitud tingimustel ehk nende vahel on sõlmitud leping. Sotsiaalmajanduse üksuse staatus üksi ei muuda kõiki tema kogumispunkte tootjate ühenduse kogumisvõrgustiku osaks.
27. Jah.
28. Ei.
29. Tootjate ühenduse kogumisvõrk ei tohiks olemasolevaid korduskasutuskanaleid välja tõrjuda, vaid peab nendega arvestama ja neid toetama. Praktikas tähendab see eelkõige olemasolevate sotsiaalmajanduse üksuste kogumispunktide säilitamist ning nende kaasamist tootjate ühenduse kogumisvõrku.



Tootjavastutusorganisatsioonil ega tootjatel ei tohi olla õigust korduskasutusorganisatsioonide tuludele (§ § 254 lg 5 p 2, § § 256 lg 2)
Korduskasutusorganisatsioonide müügitulu on nende sotsiaalse, heategevusliku ja keskkonnaalase missiooni rahastusallikas. See tulu võimaldab katta tegevuskulusid, luua töö- ja praktikavõimalusi, toetada abivajajaid, kaasata vabatahtlikke ning hoida toimimas korduskasutuse taristut.
Seetõttu vajab eelnõu rakendamisel selget kinnitust, et tootjavastutusorganisatsioonil ega tootjatel ei ole õigust sotsiaalmajanduse üksuste ja korduskasutusorganisatsioonide müügitulule. Samuti ei tohiks tootjavastutusorganisatsioon vähendada korduskasutusorganisatsioonile makstavat kuluhüvitist üksnes põhjusel, et organisatsioon saab osa kogutud kaubast korduskasutusse müüa.
Palume täpsustada:
30. Kas ministeerium kinnitab, et tootjavastutusorganisatsioonil ega tootjatel ei ole õigust saada osa sotsiaalmajanduse üksuste ja korduskasutusorganisatsioonide müügitulust?
31. Kas tootjavastutusorganisatsioon võib vähendada sotsiaalmajanduse üksuse kuluhüvitist põhjusel, et sotsiaalmajanduse üksus teenib esemete müügist tulu?
32. Kas korduskasutusorganisatsioonide kogutud, sorteeritud, müüdud või annetatud kilogramme võib tootjavastutusorganisatsioon oma sihtarvude täitmisel arvesse võtta ainult juhul, kui tootjavastutusorganisatsioon hüvitab selleks tehtud põhjendatud kulud?
33. Kuidas tagatakse, et korduskasutusorganisatsioonide müügitulu jääb nende sotsiaalse ja keskkonnaalase eesmärgi täitmiseks?

30. Vt vastus nr 5.
31. Vt vastus nr 5.
32. Jah.
33. § 254 lg 5 p 2 sätestab millistele tingimustele peavad tootjate ühenduse rahalised tasud vastama, mida tootjad tasuvad. Põhimõte on see, et kui tootjate ühendus saab mingist tegevusest kasu, siis seda võetakse arvesse tootjale teenustasu arvutamisel.



Kohalike omavalitsuste roll ja hanketingimused vajavad ühtset tõlgendust (Eelnõu punkt 18, 20 ja § 255 lg 4–5)
Kui seadus ja rakendusaktid jätavad mitmed põhiküsimused mitmeti tõlgendavateks, võivad need hakata praktikas paika saama kohalike omavalitsuste hangete, koostöölepingute või jäätmejaamade tingimuste kaudu. See võib viia olukorrani, kus eri omavalitsustes kujuneb välja erinev praktika ning korduskasutusorganisatsioonid peavad iga omavalitsusega eraldi läbi rääkima jäätmestaatuse, kogumispunktide, kulude ja andmete üle.
Palume täpsustada:
34. Kas ministeerium töötab välja kohalikele omavalitsustele juhise, kuidas tekstiili tootjavastutuse rakendamisel eristada korduskasutuseks kogumist ja tekstiilijäätmete kogumist?
35. Kas kohalike omavalitsuste hanke- ja koostöölepingute jaoks luuakse tüüptingimused, mis kaitsevad olemasolevat korduskasutustaristut?
36. Kuidas välditakse, et eri kohalikes omavalitsustes kujuneb välja erinev praktika ja korduskasutusorganisatsioonid peavad iga omavalitsusega eraldi vaidlema jäätmestaatuse, kogumispunktide, kulude ja andmete üle?
37. Kas ministeerium annab selge tõlgenduse, et korduskasutuseks mõeldud sotsiaalmajanduse üksuste kogumispunktid ei ole samastatavad tekstiilijäätmete kogumispunktidega?
38. Milline saab olemas KOVide roll jäätmetena kogutud tekstiilide sorteerimisel ja korduskasutuskõlbuliku tekstiili väljasorteerimisel ja korduskastuseks ettevalmistamisel?

34. Eelnõus on juba sätestatud, millisel juhul ei ole tekstiiltooted jäätmetena käsitatavad ja millisel juhul on. Samuti on sätestatud tootjavastutuse alla kuuluva tekstiiltoodete kogumisvõrgustiku üldnõuded, mida täpsustatakse eraldi rakendusaktiga. Tootjavastutuse alla mittekuuluva tekstiili liigiti kogumise korraldamine jääb KOVi ülesandeks. Samas oleme lubanud tootjavastutuse alla kuuluvaid tekstiiltooteid koguda koos nende tekstiiltoodetega, mis tootjavastutuse alla ei kuulu. Sellisel juhul peavad KOV ja tootjate ühendus omavahel kokku leppima kogumise korralduse ja tingimused. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
35. KOVide hanketingimused loovad KOVid ise.
36. Eelnõus on juba sätestatud, millisel juhul ei ole tekstiiltooted jäätmetena käsitatavad ja millisel juhul on. Kui räägime tekstiiltoodete tootjavastutusest, siis tootjavastutuse alla kuuluva tekstiiltoodete kogumist korraldab tootjate ühendus, kes peab selleks sõlmima lepingu iga KOViga.
Seega ei ole korduskasutusorganisatsioonil vaja iga KOViga eraldi jäätmestaatuse üle vaielda ega nendega tootjavastutuse kogumise lepingut sõlmida. Korduskasutusorganisatsioon ei ole siin see osapool, kes tootjavastutuse süsteemi korraldab. Tootjate ühenduse ja KOVi vahelise lepingu kaudu saab paika panna ka kogumise korralduse, kulude ja andmete vahetamise tingimused.
37. Korduskasutuseks mõeldud märgistus üksi ei määra eseme õiguslikku staatust. Erand põhineb otsesel üleandmisel ning otsesel ja asjatundlikul hindamisel.
38. JäätS § 25 lg 2 p 11 kohaselt lisatakse probleemtoodete nimistusse tekstiiltooted, tekstiiliga seotud tooted ja jalatsid. JäätS § 25 lg 3 p 11 kohaselt käsitatakse tekstiilitoodetena, tekstiiliga seotud toodetena ja jalatsitena Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tooteid.
Nendele tekstiiltoodetele, mis ei ole hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletuga, tootjavastutus ei kehti ning nende jäätmete liigiti kogumist ja käitlemist peab korraldama KOV.
JäätS § 255 lg 7 võimaldab teatud juhtudel koguda tootjavastutusega hõlmatud ja tootjavastutusega hõlmamata muu tekstiilitooteid koos. Leiame, et juhul kui selline korraldus on põhjendatud, on kooskogumine mõistlik, kuna see muudab kogumissüsteemi tarbija jaoks selgemaks ja mugavamaks ning võimaldab kasutada olemasolevat kogumistaristut kulutõhusamalt nii KOVi kui ka tootjate ühenduse jaoks.


Asjatundliku hindamise nõuded peavad olema proportsionaalsed ja rakendatavad (eelnõu punkt 15)
Eelnõu näeb ette, et korduskasutuskõlblikuks hindamise teeb pädev isik, kes on läbinud asjakohase hindamiskoolituse ning kellel on teadmised toodete omadustest, ohutusnõuetest ja kasutusvõimalustest.
Põhimõtteliselt toetame kvaliteetset hindamist ja selgeid juhiseid, kuid palume tagada, et nõuded oleksid proportsionaalsed ning ei muudaks toimivaid korduskasutuskaupluste tööprotsesse ja vabatahtlikke kaasamise süsteeme ülemäära bürokraatlikuks. Korduskasutusorganisatsioonide tegevustes osalevad lisaks töötajatele ka vabatahtlikud, praktikandid, tööharjutajad ja kogukonnaliikmed. Seetõttu peab hindamissüsteem olema realistlikult rakendatav.
Palume täpsustada:
38. Kes võib olla pädev isik, kes hindab tekstiili korduskasutuskõlblikuks?
39. Kas pädev isik võib olla koolitatud töötaja, vabatahtlik, praktikant, tööharjutaja või ühiskondlikult kasuliku töö tegija?
40. Kes töötab välja hindamiskoolituse sisu ja kes koolitusi rahastab?
41. Kas hindamiskoolituse, juhendmaterjalide, kvaliteedisüsteemi ja kontrollprotsessi kulud kaetakse tootjavastutuse tasust?
42. Kui detailne peab hindamise dokumenteerimine olema — kas eseme, koti, partii, kogumispunkti või perioodi lõikes?
43. Kuidas välditakse olukorda, kus asjatundliku hindamise nõue tekitab korduskasutusorganisatsioonidele ebaproportsionaalse halduskoormuse?
38. Pädev isik peab omama ülesande täitmiseks vajalikke teadmisi toodete omadustest, ohutusest ja korduskasutuskõlblikkusest jne. Pädevus ei peaks sõltuma üksnes töötaja ametinimetusest.
39. Isiku töövorm ei peaks olema otsustav. Oluline on, et hindamine toimuks pädevuse nõuetele vastavalt ja oleks organisatsioonis nõuetekohaselt korraldatud.
40. Hindamiskoolituse sisu töötab välja korduskasutusettevõtja oma tegevuses kasutatavate hindamispõhimõtete ja -praktika alusel. Tegemist ei ole uue kohustuse või täiesti uue hindamissüsteemi loomisega – korduskasutusettevõtjad hindavad juba praegu kogutud tekstiiltoodete seisukorda ning nende sobivust korduskasutuseks. Sätte eesmärk on tagada, et korduskasutuskõlblikkuse hindamist teevad selleks piisavate teadmiste ja oskustega isikud. Koolituse korraldamise ja rahastamise eest vastutab seega vastav korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus oma tavapärase tegevuse raames.
41. Kui koolitus on otseselt vajalik tootjavastutuse süsteemis osaleva teenuse osutamiseks, võib selle põhjendatud kulu kuuluda § 253 kulude hulka.
42. Iga eset hinnatakse eraldi, lähtudes selle korduskasutuskõlblikkusest, nagu korduskasutusettevõtted seda ka praegu teevad. Selles osas nende senine tegevus ei muutu – korduskasutuskõlblikkust hinnatakse jätkuvalt eseme kaupa.
43. Vt vastus nr 42.


Aruandlus peab olema proportsionaalne ja rahastatud (§ 256lg 3, § 261)
Eelnõu näeb ette, et sotsiaalmajanduse üksused esitavad vähemalt kord aastas probleemtooteregistrisse andmeid. Aruandlus võib olla vajalik, kuid see peab olema lihtne, ühtne, digitaalne ja kuludega kaetud.
Kui korduskasutusorganisatsioonid peavad esitama andmeid, mille abil tootjavastutusorganisatsioon saab täita oma sihtarve või näidata kogumisvõrgustiku toimivust, peab nende andmete kogumise ja esitamise kulu olema samuti tootjavastutuse süsteemist kaetud.
Palume täpsustada:
44. Milliseid andmeid peavad sotsiaalmajanduse üksused probleemtooteregistrile esitama?
45. Kas aruandlus peab eristama kogutud, müüdud, annetatud, parandatud, korduskasutuseks ettevalmistatud, ringlussevõttu suunatud, kõrvaldatud ja eksporditud tekstiili?
46. Kas sotsiaalmajanduse üksuste korduskasutusse suunatud mahud arvestatakse tootjavastutusorganisatsiooni eesmärkide ja näitajate täitmise hulka?
47. Kui tootjavastutusorganisatsioon saab kasutada korduskasutusorganisatsioonide andmeid oma eesmärkide täitmiseks, siis kuidas tagatakse nende organisatsioonide kulude õiglane hüvitamine?
48. Kas aruandluskohustuse täitmise kulud kaetakse tootjavastutuse tasust?
49. Kas väiksematele sotsiaalmajanduse üksustele või ainult Eesti-siseselt korduskasutust korraldavatele organisatsioonidele nähakse ette lihtsustatud aruandlus?
44. Juhul, kui sotsiaalmajanduse üksused ei ole tootjavastutuse süsteemi osaks peavad nad probleemtooteregistrile esitama järgmised andmed:

a), korduskasutuskõlblikuks hinnatud kogus massina, täpsustades eraldi eksporditud koguse massina;
b), korduskasutuseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks minev kogus massina, täpsustades eraldi kiu kuina ringlussevõtu, täpsustades eraldi eksporditud koguse massina, ning
c), muuks taaskasutamiseks ja kõrvaldamiseks minev kogus massina.

Juhul, kui sotsiaalmajanduse üksus on tootjavastutuse süsteemi osa, siis eritatakse andmed tootjate ühendusele, kes esitab koondandmed probleemtooteregistrisse.

45. Vt vastus nr 44.
46. Jah, kui sotsiaalmajanduse üksuse ja tootjate ühenduse vahel on sõlmitud leping.
47. Kulude õiglane hüvitamine lepitakse kokku omavahelise lepinguga.
48. Kui nii on omavahelises lepingus sätestatud.
49. Hetkel lihtsustatud aruandlust ette nähtud ei ole. Tootjavastutuse süsteemi käivitamisel on oluline saada võimalikult hea ülevaade tekstiilivoogudest – kui palju tekstiili kogutakse, korduskasutusse suunatakse ja jäätmetena käideldakse. Seetõttu peame praeguses etapis vajalikuks ühtset aruandlust.


Jäätmekäitlejate roll on reguleeritud selgemalt kui korduskasutuspartnerite roll (§ 254 lg 10, § § 255 lg 4)
Eelnõus on jäätmekäitlejate valikumenetlus eraldi reguleeritud ning tootjate ühendus peab jäätmekäitlejatele ette nägema läbipaistva ja mittediskrimineeriva valikumenetluse. Samal ajal ei ole sama selgelt kirjeldatud, kuidas valitakse, kaasatakse ja rahastatakse sotsiaalmajanduse üksusi ja korduskasutusorganisatsioone.
Kui jäätmekäitlejate teenuste ostmine on õigusaktis selgelt reguleeritud, kuid korduskasutusorganisatsioonide kaasamine jääb üldiseks, võib süsteem praktikas kalduda jäätmekäitluskeskseks.
Palume täpsustada:
50. Miks on eelnõus jäätmekäitlejate valikumenetlus selgelt reguleeritud, kuid korduskasutusorganisatsioonide kaasamise ja kulude hüvitamise menetlus mitte?
51. Kas sotsiaalmajanduse üksustele ja korduskasutusettevõtjatele kavandatakse samaväärselt läbipaistev kaasamis- ja rahastamismenetlus?
52. Kuidas tagatakse, et tootjavastutusorganisatsioon ei sõlmi põhilisi süsteemilepinguid üksnes jäätmekäitlejatega ning ei jäta korduskasutusorganisatsioone kõrvalrolli?
53. Kas ministeerium kaalub eraldi korduskasutuspartnerite kaasamise miinimumnõudeid tootjavastutusorganisatsiooni tegevusloa või registreeringu tingimusena?

50.Sotsiaalmajanduse üksustel on kogumisvõrgustikus eriline roll: nad toetavad korduskasutust, parandamist ning kohaliku ja kaasava majandustegevuse arengut. Seetõttu tuleb nende kaasamist käsitada kogumisvõrgustiku loomuliku ja vajaliku osana. Jäätmekäitleja puhul on olukord erinev, kuna tema ülesanne on osutada jäätmete käitlemise teenust ning selle teenuse osutaja valikul tuleb tagada läbipaistvus, mittediskrimineerimine ja konkurents. Seetõttu on põhjendatud, et sotsiaalmajanduse üksusel on õigus kogumisvõrgustikus osaleda, samal ajal kui jäätmekäitleja valitakse läbipaistva valikumenetluse kaudu.
51. Sotsiaalmajanduse üksuse kaasamine peab toimuma selgete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate tingimuste alusel, kuid tootjate ühendus ei või muuta kaasamist konkurentsipõhiseks valikumenetluseks, mille tulemusel jäetakse nõuetele vastav sotsiaalmajanduse üksus kogumisvõrgustikust kõrvale.
52. § 255 lg 4 ja 256 lg 1, millega on üle võetud jäätmete raamdirektiivi artikli 22c lõiked 10–11 näevad ette, et tootjate ühendus ei tohi keelduda kohaliku omavalitsuse, sotsiaalmajanduse üksuse ega muu korduskasutusettevõtja osalemisest kogumissüsteemis. Sotsiaalmajanduse üksustele antakse lisaks õigus säilitada ja käitada oma kogumispunkte ning neile tuleb kogumispunktide asukoha valikul anda võrdne või eelistatud kohtlemine.
Samas näeb § 254 lg 9 p 6, millega on üle võetud jäätmete raamdirektiivi artikli 22c lõige 19 ette, et jäätmekäitlejate valimine peab toimuma läbipaistva ja mittediskrimineeriva valikumenetluse kaudu, lähtudes läbipaistvatest hankekriteeriumidest. See puudutab jäätmekäitlusteenuste hankimist, mitte sotsiaalmajanduse üksuse õigust kogumissüsteemis osaleda

53. Sotsiaalmajanduse üksuse kaasamine tootjate ühenduse süsteemi on reguleeritud juba 255 lg 4.



Korduskasutusorganisatsioonide sisuline kaasamine otsustusprotsessi vajab eraldi mehhanismi (§ 23 lg 3, § 255 lg 5, § § 256)
Eelnõu järgi on tootjate ühenduse liikmeteks üksnes tootjad või tootjate ühendused. Mõistame, et tootjavastutuse kohustuse kandjad on tootjad, kuid kui korduskasutusorganisatsioonide kogumisvõrgustik, andmed ja tegevus on tootjavastutuse eesmärkide täitmiseks vajalikud, peab neil olema ka sisuline roll süsteemi kujundamisel.
Palume täpsustada:
54. Millise mehhanismi kaudu kaasatakse korduskasutusorganisatsioonid tootjavastutusorganisatsiooni kogumisvõrgustiku, kulumudeli, andmemudeli ja kommunikatsiooni kujundamisse?
55. Kas luuakse tekstiili tootjavastutuse nõukoda või koostööplatvorm, kuhu kuuluvad tootjad/tootjavastutusorganisatsioon, sotsiaalmajanduse üksused/korduskasutus- organisatsioonid, kohalikud omavalitsused, jäätmekäitlejad ja ministeeriumid?
56. Kas korduskasutusorganisatsioonidel on õigus saada infot tootjavastutusorganisatsiooni kulumudeli, kogumisvõrgustiku, sihtarvude ja lepingupõhimõtete kohta?
57. Kuidas lahendatakse vaidlused tootjavastutusorganisatsiooni ja korduskasutus- organisatsiooni vahel kulude, andmete, kogumispunktide või kaubavoogude üle?

54.Tootjate ühenduse ja sotsiaalmajanduse üksuse vahelise lepingu alusel.
55. Riigil ei ole praegu plaanis eraldi tekstiili tootjavastutuse nõukoja või koostööplatvormi loomist. Samas võivad sellise koostöövormi soovi korral luua ka nimetatud osapooled ise – näiteks tootjad ja tootjate ühendus, korduskasutusorganisatsioonid, KOVid ja jäätmekäitlejad. Riik saab sellises koostöös vajadusel osaleda. Ka teiste laiendatud tootjavastutusega hõlmatud toodete puhul ei ole loodud eraldi nõukoda või koostööplatvormi, vaid asjaomaste osapoolte arutelud ja koostöö toimuvad vajaduspõhiselt, sealhulgas kohtumiste ja ümarlaudade kaudu.
56. Juhul, kui omavahelises lepingus on nii sätestatud.
57.Omavahelise lepingu alusel.



Riikidevaheliste saadetiste nõuded ei tohi kahjustada seaduslikke korduskasutus- ja annetuspõhiseid voogusid (§ § 2622)
Eelnõu sätestab nõuded korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete riikidevahelisele veole. Mõistame vajadust vältida jäätmete varjatud eksporti ja tagada saadetiste kvaliteet, kuid palume tagada, et nõuded ei muutuks ebaproportsionaalseks seaduslikele korduskasutus- ja annetuspõhistele voogudele.
Palume täpsustada:
58. Kas riikidevaheliste saadetiste nõuded kohalduvad ka Eestisse toodavatele korduskasutuskõlblikele annetustekstiilidele?
59. Milline dokumentatsioon peab kaasas olema heategevuslikel ja annetuspõhistel saadetistel?
60. Kas iga koti või ühiku kohta tuleb koostada sortimis- ja hindamisdokumentatsioon?
61. Kuidas tagatakse, et kontrollinõuded ei tekita ebaproportsionaalset koormust seaduslikule korduskasutusele ja heategevuslikele saadetistele?
62. Kes kannab kontrolli, ladustamise või analüüsi kulud juhul, kui saadetis osutub nõuetele vastavaks?

58. Kui tegemist on sätte kohaldamisalasse kuuluva korduskasutuskõlbliku kasutatud tekstiiltoote riikidevahelise veoga, kohaldub § 2622. Kui tegemist on jäätmega, kohalduvad jäätmesaadetiste reeglid.
59. Dokumentatsioon on toodud § 2622 .
60. Dokumentatsioon tuleb siduda iga veetava tekstiilipakiga. Iga paki kohta peab olema pakendile kinnitatud kirje, milles kirjeldatakse palli sisu vastavalt selle kõige detailsemale sorteerimistasemele.
61. Kontrollinõuded põhinevad riskipõhisel lähenemisel ning kohalduvad kõikidele saadetistele ja ettevõtjatele võrdselt, sõltumata sellest, kas tegemist on korduskasutuse, heategevusliku tegevuse või muu saadetisega. Nii tagatakse, et seaduslikule korduskasutusele ja heategevuslikele saadetistele ei teki ebaproportsionaalset kontrollikoormust.
62.Kui saadetis on nõuetele vastav, siis kulud kaetakse järelevalvet teostanud ameti poolt.


Vajalik on mõjuanalüüs korduskasutusvaldkonnale
Palume ministeeriumil hinnata eelnõu mõju olemasolevale korduskasutusvaldkonnale. Eelkõige on oluline hinnata, kas kavandatav süsteem suurendab tegelikult korduskasutusse jõudva kasutatud tekstiilide hulka või jätab eelnõu piisavalt tõlgendusruumi, et korduskasutus tegelikkuses väheneb.
Palume täpsustada:
63. Kas ministeerium on hinnanud eelnõu mõju olemasolevatele korduskasutusorganisatsioonidele, sh Uuskasutuskeskusele, Humanale ja Sõbralt Sõbrale?
64. Kas on analüüsitud, kuidas eelnõu mõjutab olemasolevaid korduskasutuseks kogumise konteinereid, kogumiskappe, kogumismaju, kauplustes vastuvõttu ja muid toimivaid kogumiskanaleid?
65. Kas on hinnatud, kas eelnõu suurendab korduskasutusse jõudva kvaliteetse kauba hulka või võib see hoopis suunata osa korduskasutuseks sobilikust kaubast jäätmekäitlusse?
66. Kas on hinnatud, milline haldus- ja loakoormus tekib sotsiaalmajanduse üksustele, kui korduskasutuseks kogutud tekstiil loetakse kogumisel jäätmeks?
67. Milliste mõõdikute alusel hinnatakse, et uus süsteem parandab korduskasutuse ja ringlussevõtu mahtusid, mitte ei suurenda pelgalt tekstiilijäätmete liigiti kogutud koguseid?
68. Millised on eelnõu eesmärkide mõõdikud ja kuidas neid hinnatakse?
63. Seletuskiri täiendatud.
64. Eelnõu koostamisel ei ole eraldi analüüsitud selle võimalikku mõju olemasolevatele korduskasutuseks kogumise kanalitele, sealhulgas kogumiskonteineritele, kogumiskappidele, kogumismajadele ja kauplustes toimuvale vastuvõtule. Sellise mõju täpne hindamine on keeruline eelkõige seetõttu, et uute nõuete rakendumisega kaasnevaid käitumuslikke muutusi nii tarbijate kui ka korduskasutusega tegelevate organisatsioonide tegevuses ei ole võimalik piisava kindlusega ette prognoosida.
65. Eelnõu koostamisel ei ole eraldi hinnatud selle võimalikku mõju korduskasutusse jõudva kvaliteetse kauba kogusele ega riski, et korduskasutuseks sobivat kaupa võidakse uute nõuete rakendumisel senisest enam suunata jäätmekäitlusse. Sellise mõju kvantitatiivne hindamine on keeruline eelkõige seetõttu, et uute nõuete rakendumisega kaasnevaid käitumuslikke muutusi asjaomaste osapoolte tegevuses ei ole võimalik piisava kindlusega ette prognoosida.
66. Juhul, kui avalike kogumiskonteinerite kaudu kogutav materjal liigitatakse jäätmeteks, peab nende vedajal olema jäätmete vedamiseks jäätmekäitleja registreering ning sortimistehasel keskkonnakaitseluba jäätmete käitlemiseks. Kogumiskonteiner ise ei vaja eraldi registreeringut ega luba.
Jäätmete vedamisel tuleb alates 01.01.2027 esitada jäätmeveo saatekiri. Sortimistehas peab omakorda esitama jäätmearuande.
67. Uue süsteemi mõju hindamisel ei peaks vaatama üksnes liigiti kogutud tekstiilijäätmete koguse suurenemist. Oluline on eristada kogumise suurenemist sellest, kui palju tekstiili jõuab tegelikult korduskasutusse või materjalina ringlusse.
Peamised mõõdikud võiksid olla:
• Korduskasutusse suunatud tekstiili kogus;
• Korduskasutuseks ettevalmistatud tekstiili kogus – kogus, mis läbib sortimise, puhastamise, parandamise vms ning muudetakse korduskasutatavaks;
• Ringlussevõetud tekstiili kogus – kui palju liigiti kogutud tekstiilist jõuab tegelikult materjalina ringlussevõttu;
• Segaolmejäätmetesse jääva tekstiili kogus – oluline tulemusnäitaja on tekstiilijäätmete vähenemine segaolmejäätmetes. See näitab, kas süsteem suudab tekstiili jäätmevoost kätte saada juba tekkekohal, nii et seda oleks üldse võimalik korduskasutusse, korduskasutuseks ettevalmistamisse või ringlussevõttu suunata.
• Liigiti kogutud tekstiilijäätmete kogus – seda tuleb samuti jälgida, sest praegu on liigiti kogumise tase väga madal. Koguse suurenemine on vajalik eeldus.
• Kogutud tekstiili tegelik saatus – kui suur osa läheb korduskasutusse, korduskasutuseks ettevalmistamisele, ringlussevõttu, muusse käitlusse või jääb jäätmena üle. See väldib olukorda, kus kogutud koguse kasv näib positiivne, kuigi tegelik korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu või korduskasutuse maht ei suurene.
Kõige olulisem oleks seega vaadata näitajaid ühe tervikuna: kas liigiti kogutud tekstiilijäätmete kogus suureneb, samal ajal väheneb tekstiili sisaldus segaolmejäätmetes ning kasvavad ka korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu tegelikud kogused. Nii saab hinnata, kas uus süsteem parandab päriselt tekstiili ringmajandusse jõudmist.
68. Eelnõu eesmärkide täitmist on võimalik hinnata mitme omavahel seotud mõõdiku alusel, et eristada pelgalt tekstiilijäätmete liigiti kogumise suurenemist sellest, kas tekstiil jõuab tegelikult korduskasutusse või ringlussevõttu. See on oluline, sest Eestis on tekstiilijäätmete liigiti kogumine olnud madal ning samal ajal võib kogutud tekstiil jõuda ka põletusse või prügilasse.
Peamised mõõdikud on:
• liigiti kogutud tekstiilijäätmete kogus;
• segaolmejäätmetes oleva tekstiili kogus ja osakaal, mille vähenemine näitab, kas tekstiil suunatakse segaolmejäätmete voost eraldi kogumisse;
• korduskasutusse suunatud tekstiili kogus;
• korduskasutuseks ettevalmistatud tekstiili kogus;
• ringlussevõetud tekstiili kogus;
• korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu osakaal liigiti kogutud tekstiilist, et hinnata kogutud tekstiili tegelikku käitlussaavutust.
Oluline on jälgida nii absoluutseid koguseid kui ka osakaale, sest näiteks liigiti kogutud tekstiili koguse kasv ei tähenda veel, et korduskasutus või ringlussevõtt oleks suurenenud.
Keskne loogika: liigiti kogumine suureneb, tekstiili osakaal segaolmejäätmetes väheneb ning samal ajal suurenevad tegelikud korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu kogused. Selline lähenemine näitab, kas süsteem loob tekstiilile reaalselt kõrgemat väärtust, mitte üksnes ei tõsta liigiti kogutud jäätmete hulka.
Eesti Linnade ja Valdade Liit

Liigiti kogumise taristu piisavuse hindamine KOV jäätmekavas
Eelnõuga täiendatakse JäätS § 42 lõike 3 punkti 6 selliselt, et kohaliku omavalitsuse jäätmekavas peab olema hinnang sellele, kas jäätmete liigiti kogumise taristu on omavalitsuse territooriumil piisav. ➢ Ettepanek: Palume täpsustada, kas riik kavandab KOV-idele ühtse metoodika või suuniste koostamist, mille alusel hinnata liigiti kogumise taristu "piisavust". Praegusel kujul jätab eelnõu selle mõiste suuresti KOV jäätmekava tasandil sisustatavaks, mis võib viia omavalitsuste lõikes väga erineva tõlgendus- ja rakenduspraktikani.
Arvestatud.
Seletuskiri täiendatud. Kohustust käsitletakse ka kohaliku omavalitsuse jäätmekava juhendis.



Toidujäätmete tekke vähendamise meetmed jäätmekavas Eelnõu järgi tuleb KOV jäätmekavasse hiljemalt 31. detsembriks 2030 lisada toidujäätmete tekke vähendamise meetmed. ➢ Ettepanek: Meetmete valik peab jääma kohaliku omavalitsuse otsustada. Võrreldava ja selge rakenduspraktika kujundamiseks palume siiski koostada KOV-idele soovituslik juhend või näidisloetelu meetmetest, mida võiks jäätmekavas käsitleda toidujäätmete tekke vähendamise meetmetena. Samuti palume täpsustada, kas KOV-ilt eeldatakse nende meetmete mõju seiret või piisab meetmete kavandamisest ja elluviimise kirjeldamisest.
Arvestatud.
Seletuskiri täiendatud. Samuti selgitatakse kohustuse täitmist ka kohaliku omavalitsuse jäätmekava juhendis.


Mõiste "muu tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmed" vajab täpsustamist JäätS§ 255 lõige 7 sätestab, et tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmed võib koguda koos muu tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmetega.
➢ Ettepanek: Ilma seletuskirjata ei ole üheselt arusaadav, mida mõeldakse väljendi "muu tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetest tekkinud jäätmed" all. Kas sellega peetakse silmas tootjavastutuse alla kuuluvaid erinevaid fraktsioone, tootjavastutusest välja jäävat tekstiili, või kasutatud tekstiili ja jäätmeks muutunud tekstiili kooskogumist? Palume eelnõus täpsustada nimetatud mõiste tähendust ning kooskogumise ulatust. Samuti palume täpsustada, kes ja millise metoodika alusel hindab, kas eraldi kogumine annab võrreldes kooskogumisega olulise eelise korduskasutuse või ringlussevõtu seisukohalt.
Osaliselt arvestatud.
§ 25 lõige 3 punktis 11 on sätestatud tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete ja jalatsite termin. Muu tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete ja jalatsite all peetakse silmas tekstiiltooteid, mis ei kuulu § 25 lõike 3 punktis 11 sätestatud määratluse alla (§ 255 lg 8).
Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud, mille kohaselt võib toimuda tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete kooskogumine muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmetega.



Kasutatud tekstiili, korduskasutuskõlbliku tekstiili ja jäätmeteks muutunud tekstiili eristamine
➢ Ettepanek: Palume täpsustada eelnõus kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiili eristust ning nendega seotud toiminguid. Vajab täpsustamist, millisel hetkel ja milliste tingimuste täitmisel lõpeb jäätmestaatus ning kuidas suhestub korduskasutuskõlblikuks hindamine JäätS § 21 jäätmestaatuse lakkamise kriteeriumidega.
Mittearvestatud.
Kommentaaris tõstatatud küsimused on eelnõus juba reguleeritud. Jäätmestaatuse lakkamise üldised kriteeriumid on sätestatud JäätS §-s 21 ning neid ei ole vajalik eelnõus uuesti esitada.


KOV-i vastutusalasse jäävad tekstiilijäätmed pärast tootjavastutuse rakendumist
Eelnõu järgi ei hõlma KOV-i korraldatav liigiti kogumine edaspidi neid tekstiilijäätmeid, millele kohaldub tootjavastutus, kuid KOV-ile jääb kohustus korraldada nende tekstiilijäätmete kogumine, mis tootjavastutuse alla ei kuulu. ➢ Ettepanek: Palume täpsustada, millised tekstiilijäätmed jäävad pärast tootjavastutuse rakendumist jätkuvalt kohaliku omavalitsuse korraldatava liigiti kogumise kohustuse alla. Kuidas on kavandatud tootjavastutuse alt välja jäävate tekstiilijäätmete kogumise korraldamine praktikas ning kas kohalikel omavalitsustel tuleb nende jäätmete jaoks jätkuvalt tagada eraldi kogumistaristu? Palume selgitada, kas KOV-idele koostatakse praktiline juhend koos näidetega, millised esemed kuuluvad tootjavastutuse alla ja millised mitte.
Mittearvestatud.
JäätS § 25 lg 2 p 11 kohaselt lisatakse probleemtoodete nimistusse tekstiiltooted. JäätS § 25 lg 3 p 11 kohaselt käsitatakse tekstiiltoodetena Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tooteid.
Nendele tekstiiltoodetele, mis ei ole hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletuga, tootjavastutus ei kehti ning nende jäätmete liigiti kogumist ja käitlemist peab korraldama KOV.
JäätS § 255 lg 7 võimaldab teatud juhtudel koguda tekstiiltoodetest tekkinud jäätmeid koos muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmetega. Leiame, et juhul kui selline korraldus on põhjendatud, on kooskogumine mõistlik, kuna see muudab kogumissüsteemi tarbija jaoks selgemaks ja mugavamaks ning võimaldab kasutada olemasolevat kogumistaristut kulutõhusamalt nii KOVi kui ka tootjate ühenduse jaoks.
Keskkonnaagentuuril on valminud 2026 aasta augustis “Tekstiilijäätmete osakaalude uuring”. Analüüsi eesmärgiks on hinnata 2028-2032 a. tekstiiltoodetest tekkivate tekstiilijäätmete osakaalusid järgmiste kategooriate lõikes:
1) ajaloolised tekstiilijäätmed – tekstiiltooted, mis on lastud turule enne kuupäeva, millest alates tootjavastutus kehtima hakkab (enne 17.04.2028).
2) pärast tootjavastutuse rakendumist tekkivad tekstiilijäätmed – tekstiiltooted, mis on lastud turule pärast kuupäeva, millest alates tootjavastutus hakkab kehtima (pärast 17.04.2028).
3) tekstiilijäätmed, millele tootjavastutus ei kohaldu.
Lisas 1 on ära toodud ka põhilised tekstiiltooted, millele tootjavastutus kehtima ei hakka.


Kogumisvõrgustiku rajamine ja rahastamine (JäätS § 31 lg 1 ja § 255)
Rakendusakti kavandi järgi peab tootja rajama tekstiilijäätmete kogumispunkti igasse Eesti jäätmejaama. ➢ Ettepanek: Palume lisada täpsustuse, et JäätS § 31 lõikes 1 sätestatav KOV-i kohustus tagada liigiti kogumiseks vajaliku taristu olemasolu ei laiene tootjavastutusega hõlmatud tekstiilitoodete kogumisvõrgustiku rajamisele ega rahastamisele. Palume täpsustada JäätS § 31 lg 1 ja § 255 vahelist seost, et kogumisvõrgustiku rajamise ja toimimise eest vastutaja oleks õiguslikult üheselt mõistetav. Lisaks palume täpsustada: kes katab jäätmejaama pinna kasutamisega seotud kulud; kes vastutab kogumispunkti teenindamise, koristamise ja valve eest; ning kes katab jäätmejaama operaatori lisatööga seotud kulud? Need küsimused vajavad selgitust, et vältida olukorda, kus tootjavastutuse süsteemi rakendamisega kaasnevad tegelikud kulud jäävad KOV-i kanda. Samuti peame vajalikuks, et tekstiili kogumisvõrgustik ei piirduks vaid jäätmejaamadega, vaid hõlmaks ka tihedamat ja elanikele mugavamat võrgustikku (nt müügikohtade juures).
Mittearvestatud.
JäätS § 255 kohaselt peavad tootjavastutusega hõlmatud tekstiiltoodete tootjad tagama nende toodetest tekkinud jäätmete kogumisvõrgustiku. JäätS § 25 lg 3 p 11 kohaselt käsitatakse tekstiiltoodetena Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tooteid. JäätS § 255 kohaselt peab kogumisvõrgustik hõlmama muu hulgas kogumispunktidele tasuta kogumismahutite ja veokonteinerite pakkumist.
JäätS § 31 lg 1 sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse kohustuse tagada oma territooriumil jäätmete liigiti kogumiseks vajalik taristu. See kohustus ei tähenda, et KOV peab rajama või rahastama tootjavastutusega hõlmatud tekstiiltoodete kogumisvõrgustikku. Tootjavastutusega hõlmatud tekstiiltoodete kogumisvõrgustiku loomise ja selle toimimise eest vastutab JäätS § 255 alusel tootjate ühendus.
Kui JäätS § 31 lg 1 tähenduses „taristu” all peetakse silmas muud kui kogumisvahendeid, leiame, et tootjavastutusega hõlmatud kasutatud ja jäätmeks muutunud tekstiilitooteid on põhjendatud koguda üleriigiliselt olemasoleva jäätmejaamade võrgustiku kaudu. Jäätmejaamade võrgustik on Eestis juba välja kujunenud ning täieneb pidevalt ja selline kogumisviis võimaldab teenindada nii tihe- kui ka hajaasustusega piirkondi. Samuti toimub tekstiilijäätmete kogumine praegu valdavalt jäätmejaamade kaudu. Seda kinnitas ka Keskkonnaagentuuri 2026. aasta mais valminud uuring.
Tootjavastutusega hõlmatud tooteid kogutakse ka praegu valdavalt olemasoleva jäätmejaamade võrgustiku kaudu, näiteks elektroonikaromusid, rehve, pakendeid ning patareisid ja akusid. Üldjuhul ei ole KOVid nende jäätmete kogumise eest tootjate ühendustelt jäätmejaamades täiendavat tasu küsinud. Samas võib jäätmejaamas tootjavastutusega hõlmatud tekstiilitoodete kogumise korraldamisega kaasneda KOVile põhjendatud täiendavaid kulusid. Selliste kulude kandmine ja hüvitamise tingimused tuleb lahendada tootjate ühenduse ja asjaomase KOVi koostöös.
Muu tekstiiltooted, mis ei ole tootjavastutusega hõlmatud, ei kuulu tootjavastutuse süsteemi ning nende liigiti kogumise ja käitlemise korraldamise eest vastutab KOV.
JäätS § 255 lg 7 võimaldab teatud juhtudel koguda tekstiiltoodetest tekkinud jäätmeid koos muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmetega. Leiame, et juhul kui selline korraldus on põhjendatud, on kooskogumine mõistlik, kuna see muudab kogumissüsteemi tarbija jaoks selgemaks ja mugavamaks ning võimaldab kasutada olemasolevat kogumistaristut kulutõhusamalt nii KOVi kui ka tootjate ühenduse jaoks.
Rakendusakti kavandiga nähakse ette tootjavastutusega hõlmatud tekstiiltoodete kogumispunktide rajamine hetkel vaid jäätmejaamadesse, mis tagab üleriigilise ja piirkondlikult ühtlaselt kättesaadava kogumisvõrgustiku.


Saastunud või ringlussevõtuks sobimatu tekstiili kuluvastutus Rakendusakti kavandi järgi peab tootja tagama saastunud (nt hallitanud, märgunud) tekstiili eraldi kogumise, et see ei kahjustaks muid tooteid. ➢ Ettepanek: Palume täpsustada, kes kannab kulud, kui jäätmejaamas või avalikus kogumispunktis kogutud tekstiil sisaldab suures ulatuses märgunud, määrdunud või muul viisil sobimatut materjali. Kas ka sellise fraktsiooni kogumine, vedu ja käitlemine kuulub tootjavastutuse kulude hulka või võib see jääda KOV-i või jäätmejaama operaatori kanda?
Mittearvestatud.
JäätS § 253 sätestab kulud, mida tootjad peavad kandma. Kui tootjate kogumissüsteemi tuuakse tootjavastutusega hõlmatud tekstiiltooteid, mis on märjad, määrdunud vms, tuleb tootjatel kanda ka nende toodete käitlemisega seotud kulud.
KOV peab kandma kulud, mis on seotud selliste tekstiiltoodetega, millele tootjavastutus ei kohaldu, sealhulgas juhul, kui need tooted on märjad, määrdunud vms.
Kaubandus-Tööstuskoda

Tegevuskohapõhine toidujäätmete ja annetatud toidu koguste arvestamine
Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike 3 kohaselt on teatud toidukäitlejad kohustatud pidama tegevuskoha põhjal arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle igas toidukäitlemise etapis.
Direktiiv (EL) 2025/1892 ei nõua, et arvestust peab pidama iga tegevuskoha kohta eraldi. Eelnõus kavandatud tegevuskohapõhine arvestuskohustus läheb seega direktiivi miinimumnõudest kaugemale ja tekitab mitme tegevuskohaga toidukäitlejatele ebaproportsionaalse halduskoormuse. Kaupluste või toitlustusüksuste arvu kasvades tähendab tegevuskohapõhine arvestus arvestuse pidamist igas tegevuskohas eraldi, mis suurendab oluliselt personali töökoormust ja nõuab IT-süsteemide kohandamist. Juriidilise isiku tasandil koondatud arvestus annab tegevuskohapõhisest arvestusest küll väiksema detailsusastmega ülevaate, kuid leiame, et see oleks proportsionaalsem lahendus ettevõtjate jaoks.
Lisaks ei ole seletuskirjas piisavalt selgelt täpsustatud, mida mõeldakse „toidukäitlemise etappide“ all. Toidukäitlemise etappide mõiste sisu on osaliselt seletuskirjas (lk 9) selgitatud toitlustusettevõtte näitel, mis eristab kolme etappi: toidu valmistamine köögis, toidu serveerimine ja klientide taldrikutele alles jäänud toit. Analoogset selgitust muude toidukäitlejate kohta seletuskiri ei sisalda, mistõttu jääb nende ettevõtjate puhul ebaselgeks, milliseid tegevusi, näiteks kauba ladustamine, riknenud kauba mahakanne, tootmisprotsessi vahesaadused, käsitatakse eraldi toidukäitlemise etapina, mille kohta arvestust tuleb pidada. Ettevõtjatel on oluline, et kohustused oleksid sõnastatud piisavalt täpselt, vältimaks segadust selle üle, milliste tegevuste puhul tuleb arvestust pidada, ja hilisemaid tõlgenduserinevusi järelevalve käigus.
Samuti selgitab seletuskiri (lk 9), et mõõtmise ja arvestuse pidamise viisi ja metoodika valib ettevõte ise ning tegemist võib olla otsese mõõtmisega, aga ka muude hinnanguliste meetoditega. Seevastu eelnõus ei ole sätestatud, et ettevõtjatel selline valikuvabadus eksisteeriks. Ettevõtjate jaoks on oluline, et neil on paindlikkus otsustada arvestuse pidamise metoodika üle ning et see oleks tagatud ka seaduse tasandil, mitte üksnes seletuskirjas.
Kaubanduskoja hinnangul vajab täpsustamist ka § 227 lõike 3 punktides 2-4 kasutatud käibekünnise, milleks on „eelmise kalendriaasta käive“, arvutamine olukorras, kus ettevõtjate majandusaasta ei lange kokku kalendriaastaga. Kuna kohustuse rakendumine sõltub otseselt sellest, kas ettevõtjate käive ületab kehtestatud künnist, tähendab ebaselgus selle arvutamisel künnise piiril olevale ettevõtjatele ebakindlust selles, kas kohustus talle rakendub. Samuti võib järelevalveasutustel olla sellistes olukordades keerulisem järelevalvet teha.
Kaubanduskoja ettepanekud:
• Palume eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõikes 3 sätestada, et toidukäitleja peab toidujäätmete arvestust pidama juriidilise isiku, mitte iga tegevuskoha kohta eraldi.
• Lisaks palume seletuskirjas täpsustada, millistes konkreetsetes toidukäitlemise etappides on erinevatel toidukäitlejatel kohustus pidada arvestust toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle.
• Palume eelnõus sätestada, et toidukäitleja saab ise valida mõõtmise ja arvestuse pidamise viisi ja metoodika ning, et arvestust võib pidada ka hinnanguliste meetoditega.
• Palume seletuskirjas selgitada, kuidas arvutatakse lõike 3 punktides 2-4 nimetatud käibekünnis ettevõtjate puhul, kelle majandusaasta ei lange kokku kalendriaastaga.
Osaliselt arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.
Tegevuskohapõhine arvestuse pidamine on siiski asjakohane, kuna muul viisil ei olegi võimalik ettevõtjal saada tervikuna ülevaadet, kui palju tema tegevuses toidujäätmeid tekib. Kui näiteks ettevõtjal on mitu toidukauplust, ei anna vaid ühes tegevuskohas ehk ühes kaupluses arvestuse pidamine ülevaadet ettevõtja tegevuses tekkivatest toidujäätmetest.


Toidujäätmete ja kõrvalsaaduste liigitamise juhend
Toidujäätmed on jäätmeseaduse § 52 kohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 2 määratletud toit, mis on muutunud jäätmeteks.
Oleme saanud ettevõtjatel tagasisidet, et toidujäätmete piiritlemine on praktikas keeruline. Toidu tootmisel tekib vahe- ja kõrvalsaadusi ning tehnoloogilist kadu, mille liigitamine toidujäätmeteks, biojäätmeteks, kõrvalsaaduseks või söödaks suunatavaks materjaliks nõuab eksperditeadmisi. Eelnõu ega seletuskiri ei sisalda juhendeid toidujäätmete, kõrvalsaaduste, söödaks suunatava materjali ja tehnoloogilise kao eristamiseks. Ilma ühtse riikliku juhendita võib kujuneda liigitamise praktika ettevõtjate vahel erinevaks.
Kuna arvestuskohustus rakendub eelnõu § 1 punktiga 34 lisatava jäätmeseaduse § 13631 kohaselt 2028. aasta 1. jaanuarist, leiame, et juhend liigitamise eristamiseks peaks koostöös ettevõtjatega valmima vähemalt kuus kuud enne rakendumise tähtaega, et ettevõtjatel oleks aega oma arvestussüsteeme kohandada.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume koostöös erasektoriga koostada ja avaldada riiklik metoodika- ja liigitusjuhend, sealhulgas toidujäätmete, kõrvalsaaduste, söödaks suunatava materjali ja tehnoloogilise kao eristamiseks, hiljemalt kuus kuud enne arvestuskohustuse rakendamist 2028. aasta 1. jaanuaril.
Võtame ettepanekut eelnõuga seotud juhendmaterjalide ettevalmistamisel võimalikult suures ulatuses arvesse.


Toidukäitleja mõiste erandi ulatus alkoholiettevõtjate puhul
Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike 4 kohaselt ei loeta toidukäitlejaks ettevõtjat, kelle tegevusala on üksnes alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi tootmine, alkoholi jae- või hulgimüük või jookide serveerimine.
Praktikas ei piirdu suur osa alkoholi jae- ja hulgimüüjatest ning jookide serveerijatest üksnes alkoholiga, vaid pakuvad ka toitu ja alkoholivabasid jooke. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kas selline ettevõtja loetakse erandi kohaldamisel toidukäitlejaks ja peab pidama arvestust toidujäätmete üle, või vabastab erand ta sellest kohustusest ka toidu ja alkoholivabade jookide osas.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume vähemalt seletuskirjas täpsustada, kas ja millistel tingimustel kohaldub eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõikes 4 sätestatud erand ettevõtjale, kelle tegevus ei piirdu üksnes alkoholiga, vaid kes pakub lisaks toitu või alkoholivabasid jooke, kuid põhiline on ikkagi alkoholi tootmine, müük või serveerimine.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Erandi alla kuuluvad ettevõtjad, kelle põhitegevusala on soetud alkoholiga, olenemata teistest tegevusaladest.


Järelevalveasutusele esitatavad andmed
Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike 5 kohaselt peab toidukäitleja kohustusliku tegevuskohapõhisel arvestuse pidamisel saadud andmeid säilitama vähemalt kolm aastat alates toidukäitlemise toimumise aasta lõpust ning peab tegema neis arvepidamistes sisalduva asjaomase teabe kättesaadavaks järelevalveasutusele tema taotluse korral.
Säte ei sisalda viidet, et järelevalveasutusele esitatavaid andmeid käsitletakse ärisaladusena. Küll aga lisatakse eelnõu § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 253 lõikega 8 analoogne kohustus tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendusele, kes peab tagama oma valduses olevate andmete konfidentsiaalsuse ärisaladusena käsitatava teabe või sellise teabe korral, mis on otseselt seostatav tootja või tema volitatud esindajaga kogu andmetöötluse, säilitamise ja aruandluse protsessi jooksul. Tekib küsimus, miks ei ole ärisaladuse kaitse kohustust lisatud järelevalveasutusele, kellele tehakse kättesaadavaks toidukäitleja arvestuse pidamisel saadud andmed.
Ärisaladuse kaitse vajadus on seda olulisem, kui arvestuse pidamine saab olema eelnõu kohaselt tegevuskohapõhine. See tähendab, et järelevalveasutusele kättesaadavaks tehtavad andmed sisaldavad detailset, poepõhist teavet ettevõtja tegevuse kohta, mille avalikuks saamine võib kahjustada ettevõtja konkurentsipositsiooni oluliselt rohkem kui juriidilise isiku tasandil koondatud arvestus.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume täiendada eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõiget 5 selliselt, et järelevalveasutusele esitatud toidukäitleja arvestuse pidamisel saadud andmeid käsitletakse ärisaladusena.
Mittearvestatud.

Järelevalveasutusele esitatud ärisaladuse kaitsmise kohustus tuleneb juba kehtivast õigusest. Järelevalveasutus on avaliku teabe seaduse mõttes teabevaldaja. Kui ettevõtja annab talle järelevalve käigus andmeid, kohaldub nende andmete suhtes AvTS-i juurdepääsupiirangute süsteem. AvTS § 35 lõike 1 punkti 17 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust. Seetõttu ei ole vaja sama kohustust jäätmeseaduses eraldi korrata.
Ettepanekus viidatud JäätS § 25³ lõikes 7 sätestatud tootjate ühenduse konfidentsiaalsuskohustus on eraldi sätestatud seetõttu, et tootjate ühenduse suhtes ei kohaldu eespool kirjeldatud AvTS-i regulatsioon. Ärisaladuse kaitsele kohaldub küll EKTÄKS, kuid EKTÄKS § 5 lõike 3 punktid 2 ja 3 ei kehtesta iseseisvalt üldist kohustust hoida isiku valdusse seaduslikult saadud ärisaladust konfidentsiaalsena. Nimetatud sätted reguleerivad olukorda, kus isik rikub talle juba pandud kohustust ärisaladust mitte avaldada või selle kasutamist piirata. Seega peab sellisel juhul mitteavaldamise või kasutamise piiramise kohustus tulenema muust õiguslikust alusest.
Jäätmete raamdirektiivi artikli 22c lõige 17 nõuabki liikmesriigilt, et tootjavastutusorganisatsioonile kehtestataks konkreetne kohustus tagada tema valduses olevate andmete konfidentsiaalsus. Kohustus hõlmab nii ärisaladusena käsitatavat teavet kui ka üksiktootja või tema volitatud esindajaga otseselt seostatavat teavet. JäätS § 25³ lõikega 7 kehtestatakse tootjate ühendusele see direktiivist tulenev konfidentsiaalsuskohustus. Selle eesmärk ja adressaadid erinevad toidujäätmete ja annetatud toidu üle arvestuse pidamise kohustusest. Seetõttu ei ole need sätted omavahel võrreldavad.


Annetatud toidu koguste osakaalu avalikustamine veebilehel
Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike 6 kohaselt peavad jaemüügiga tegelev ettevõte, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m2, ja toidutööstusettevõte, kelle põhitegevusala on toiduainete tootmine ning eelmise kalendriaasta käive ületas 2 miljonit eurot, tagama oma veebilehel hiljemalt 31. jaanuariks andmete avalikustamise eelneval kalendriaastal annetatud toidu koguste osakaalu kohta maha kantud toidu massist, välja arvatud alkoholist.
Annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustust direktiiv (EL) 2025/1892 ei sea. Kaubanduskoda peab oluliseks, et direktiiv võetakse üle miinimummahus ehk jäätmeseadus ei sisaldaks võrreldes direktiiviga karmimaid või täiendavaid kohustusi. Kui ettevõtjal on annetatud toidu osakaal madal ja ta soovib seda esile tuua, saab ta seda teha vabatahtlikult. Samuti on tarbijal võimalik huvi korral ettevõtjalt näitaja kohta otse küsida. Meie hinnangul ei peaks annetatud toidu osakaalu näitaja avalikustamine olema seadusega reguleeritud kohustus.
Kohustuse põhjendatust vähendab ka see, et kui Eesti ettevõtja või tema emaettevõtja koostab kestlikkusaruande kas kohustuslikus korras või vabatahtlikult, jõuab annetatud toidu ja toidujäätmete info juba niigi kestlikkusaruandesse. Seetõttu leiame, et sama info esitamine ettevõtja enda veebilehel ei ole põhjendatud, kui see avalikustatakse juba ettevõtja või tema emaettevõtja kestlikkusaruandes.
Samuti jääb ebaselgeks, mida konkreetselt mõeldakse maha kantud toidu all – kas tegemist on kitsama, laiema või samatähendusliku mõistega kui kehtiva jäätmeseaduses § 52 sätestatud toidujäätmete mõiste. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kas mõiste hõlmab kogu toidukaupade mahakannet või ainult toidujäätmeteks liigituvat kogust, mistõttu võib juhtuda, et ettevõtjad ja järelevalve arvutavad lõikes 6 nõutavat osakaalu erinevatel alusel.
Juhime tähelepanu ka sellele, et praktikas kajastavad ettevõtjad oma annetatud toidu ja maha kantud toidu arvestusi raamatupidamislikul alusel ehk rahalises väärtuses. Kuna lõikes 6 nõutava osakaalu arvutamiseks on vajalik massipõhine lähenemine, toob see ettevõtjatele kaasa täiendava koormuse luua eraldiseisev massipõhine arvestussüsteem, sest tavapäraselt on see info ettevõtte IT-süsteemis rahalises väärtuses.
Kaubanduskoja ettepanekud:
• Palume eelnõust välja jätta § 1 punktiga 4 lisatav jäätmeseaduse § 227 lõike 6, kuivõrd see läheb direktiivis (EL) 2025/1892 sätestatust kaugemale. Sellega seoses palume eelnõust välja jätta eelnõu § 1 punktiga 34 lisatava jäätmeseaduse § 13631 lõike 2, millega sätestatakse selle kohustuse rakendamise tähtaeg.
• Kui lõige 6 eelnõus säilib, palume eelnõus või seletuskirjas selgelt määratleda mõiste „maha kantud toit“. Samuti palume lugeda annetatud toidu koguste osakaalu veebilehel avalikustamise kohustuse täidetuks, kui andmed avalikustatakse ettevõtja või tema emaettevõtja kestlikkusaruandes.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Maha kantud toit on eelnõus määratletud, samuti täpsustatud avalikustamise kohustuse täitmine. Avalikustamise kohustus piiratud jaekaubandusele.


Toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava valdkonnad
Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatava jäätmeseaduse § 227 lõike 7 kohaselt on teatud toidukäitlejad kohustatud pidama ja rakendama toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava. Lõike 8 kohaselt peab tegevuskava sisaldama vähemalt ülevaadet toidujäätmete tekkekogustest ning peamistest tekkekohtadest ja -põhjustest, eesmärke ja põhimõtteid toidujäätmete tekke vähendamiseks ja vältimiseks, kavandatavaid tegevusi nende eesmärkide ja põhimõtete saavutamiseks, tegevuste rakendamise eest vastutavat isikut või isikuid ning tegevuskava ajakohastamise korda.
Säte jätab mulje, et loetletud viis punkti on tegevuskavas kohustuslikud miinimumelemendid, mis peavad sisalduma igal juhtumil. Samas seletuskiri (lk 11-12) selgitab, et täpsed valdkonnad ja teemad valib iga ettevõtja ise ning kui mõni teema pole asjakohane, ei pea seda kajastama. Seega on eelnõuga sätestatud kindel loetelu, mida tegevuskava peab vähemalt sisaldama, kuid seletuskiri jätab ettevõtjatele kaalutlusõiguse otsustada, mis on asjakohane. Ettevõtjatele ei ole seetõttu selge, kas tegevuskavas on kõik viis punkti tegelikult kohustuslikud, või võib mõne välja jätta, ja kui saab, siis mille alusel seda otsustada. Õigusselguse tagamiseks peavad eelnõu ja seletuskiri olema omavahel kooskõlas ja nägema ette samade teemade kajastamise tegevuskavas, et vältida hilisemaid tõlgenduserinevusi ja vaidlusi järelevalve käigus.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume viia eelnõu ja seletuskirja kooskõlasse, määratledes selgelt, millised loetletud valdkonnad on ettevõtjatele toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamisel kohustuslikud ja millistel tingimustel võib mõne valdkonna tegevuskavast välja jätta.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.


Nõutud kvalifikatsiooniga isik tootjate ühenduses
Eelnõu § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 254 lõike 3 kohaselt peab pädevuse tõendamiseks olema tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendusel vähemalt üks pädev isik, kellel on keskkonna-, jäätmekäitlus- või materjalitehnoloogia, tootearenduse või muu tekstiilijäätmete käitlemisega seotud erialane teise astme kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon ja vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas. Säte seob hariduse ja töökogemuse nõuded sidesõnaga "ja", mis tähendab, et need on kumulatiivsed.
Seletuskiri (lk 18) kirjeldab samu nõudeid seevastu alternatiivselt ehk isikul peab olema kas vastav erialane haridus või vähemalt kolmeaastane praktiline töökogemust. Seega on eelnõu ja seletuskirja vahel ebakõla, mis jätab tootjate ühendustele ebaselgeks, kumba nõuet pädeva isiku valikul reaalselt täita tuleb.
Kaubanduskoja hinnangul on pädeva isiku kvalifikatsioonikriteeriumide sisuline hindamine mõistlik jätta tootjavastutusorganisatsiooni enda otsustada. Kui ministeerium peab pädevusnõude sätestamist seaduse tasandil siiski vajalikuks, tuleb eelnõu ja seletuskirja vaheline ebakõla eemaldada. Valdkonnas tegutseb inimesi, kellel on aastakümnete pikkune praktiline töökogemus, kuid kellel võib puududa nõutav erialane teise astme kõrgharidus. Seega oleks kumulatiivne nõue selliste isikute puhul pädeva isiku valimisel põhjendamatult piirav, mistõttu on alternatiivne nõue meie hinnangul mõistlikum lahendus.
Kaubanduskoja ettepanekud:
• Palume eelnõust välja jätta § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 254 lõige 3.
• Kui ministeerium soovib siiski pädevused määratleda, palume sätestada hariduse ja töökogemuse nõuded alternatiivsena, mille kohaselt on pädeva isiku kvalifikatsiooniks piisav kas vastav erialane haridus või vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas.
Arvestatud.
254 lg 3 muudetud:

(3) Pädevuse tõendamiseks peab tekstiiltoodete tootjate ühendusel olema vähemalt üks pädev isik, kellel on:
1) keskkonna-, jäätmekäitlus- või materjalitehnoloogia, tootearenduse või muu tekstiilijäätmete käitlemisega seotud erialane teise astme kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon või
2) vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas.




Tekstiilitoodete kasutusaja arvesse võtmine
Eelnõu § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 254 lõike 6 kohaselt peab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus tootjale teenustasu arvutamisel arvesse võtma ka tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kasutusaega.
Direktiiv (EL) 2025/1892 annab liikmesriikidele õiguse nõuda, et tootjavastutusorganisatsioonid kohandaksid tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete puhul rahalisi tasusid lähtuvalt tootjate tavadest, võttes arvesse sellistest tavadest tulenevat toote kasutusiga, kuid ei sea seda kohustusena.
Kuivõrd Kaubanduskoda leiab, et direktiiv tuleks üle võtta miinimummahus, ei toeta me kohustuse lisamist eelnõusse. Nõustume, et näiteks kiirmoodi tuleks kõrgemalt maksustada, kuid praegu puudub toote kasutusea usaldusväärseks mõõtmiseks laialdaselt tunnustatud liiduülene metoodika. Peame otstarbekamaks selle nõude juurde tagasi tulla pärast toimiva süsteemi käivitumist ja tekstiilitoodete tootepasside kasutuselevõtmist.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume eelnõust välja jätta § 1 punktiga 14 lisatava jäätmeseaduse § 254 lõike 6, kuivõrd direktiiv ei kohusta seda liikmesriigil siseriiklikusse õigusesse üle võtta.
Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskirja muudetud.


Sortimisuuringu rahastamiskohustuse katmine
Eelnõu § 1 punktiga 23 lisatava jäätmeseaduse § 593 lõike 1 kohaselt kaetakse sortimisuuringu kulud riigieelarvest või muudest vahenditest, sealhulgas osaliselt probleemtoote tootja või tootjate ühenduse poolt, kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus.
Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, mille alusel otsustatakse, kas rahastamiskohustus lasub probleemtoote tootjal või tootjate ühendusel. See tekitab ebaselgust, kuna tootja ja tootjate ühendus on erinevad juriidilised isikud ning peab olema ette teada, kas maksekohustus on ettevõtjal ehk tootjate ühenduse kliendil või tootjate ühendusel.
Täpsustamist vajab ka „osaliselt“ rahastamise sisu. Eelnõu ega seletuskiri ei täpsusta, milline osa sortimisuuringu kuludest kaetakse riigieelarvest ja millise osa kannab tootja või tootjate ühendus. Ettevõtjatel on oluline seda proportsiooni teada, kuna sellest sõltub otseselt nende rahaline kohustus.
Lisaks peab olema läbipaistev ja kontrollitav, mis konkreetsed kulud tootjate kanda pannakse. Tootjate kanda võib panna üksnes asjaomase probleemtoote kohta tehtava uuringu põhjendatud ja otseselt seostatava kulu, mitte sortimisuuringu kulusid tervikuna. Leiame, et enne uuringu tellimist või tasu määramist peavad ettevõtjatele olema teada uuringu eesmärk, ulatus, metoodika, eelarve ja kulude jaotamise põhimõtted, et tasu kujunemine oleks nende jaoks jälgitav ja kontrollitav.
Seletuskiri (lk 32) selgitab, et § 593 lõikes 1 sätestatud rahastamiskohustus ei teki iseseisvalt sellest sättest, vaid tuleneb tootekategooria erisättest, ning tekstiili puhul on selleks eelnõu § 1 punktiga 14 lisatav jäätmeseaduse § 253 lõike 1 punkt 5, mis viitab otse § 593 lõike 3 hinnavalemile. Seletuskirjas on selle kohustuse puhul ekslikult viidatud § 253 lõike 1 punktile 3, mis käsitleb jäätmete sortimist, korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu käitlustoiminguna, mitte riiklikku sortimisuuringut. Seega vajab seletuskiri parandamist.
Seletuskiri (lk 45) toob teise näitena patarei- ja akutootjad, kellele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2023/1542 tulenevalt kohaldub analoogne kohustus hinnata kanda nende probleemtooterühmadega seotud sortimisuuringu kulud. Seletuskirjast ei selgu, kas rahastamiskohustus on ette nähtud üksnes nendele kahele probleemtoote kategooriale, kellele on olemas eraldi õiguslik alus, või kohaldub see ka teistele probleemtoote kategooriatele. Kuna § 593 ei loo konkreetsetele probleemtoodete tootjatele kohustust, tekib küsimus, kas teistel probleemtoodete tootjatel puudub sortimisuuringu rahastamiskohustus üldse, või on selle kohta eraldi alus mujal, mida seletuskiri ei ole selgitanud. Seega praegu ei selgu seletuskirjast piisavalt selgelt, millistel probleemtoodete tootjatel hakkab olema sortimisuuringu hüvitamise kohustus.
Kaubanduskoja ettepanekud:
• Palume seletuskirjas selgitada, mille alusel määratakse, kas sortimisuuringu rahastamiskohustus lasub probleemtoote tootjal või tootjate ühendusel.
• Samuti palume vähemalt seletuskirjas täpsustada, millises proportsioonis jaotub sortimisuuringu kulu riigieelarve ja tootja või tootjate ühenduse vahel, ning tagada rahastamise läbipaistvus.
• Palume parandada seletuskirjas ekslik viide eelnõu § 1 punktiga 23 lisatavale § 253 lõike 1 punktile 3, mis peaks olema viide punktile 5.
• Palume seletuskirjas esitada ammendav loetelu probleemtoote kategooriatest, kellele eelnõu § 1 punktiga 23 lisatava jäätmeseaduse § 593 kohane sortimisuuringu rahastamiskohustus kohaldub, koos viitega igaühe õigusliku aluse erisättele.
Arvestatud osaliselt.
Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.
Paragrahvi 59³ lõiget 1 on täpsustatud, sätestades, et sortimisuuringu kulude katmises osaleb probleemtoote tootja või tootjate ühendus, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. Seega kohaldatakse §-s 59³ sätestatud tasu arvutamise ja tasumise regulatsiooni üksnes nende probleemtoodete tootjate või tootjate ühenduste suhtes, kellel selline rahastamiskohustus asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatava õigusnormi alusel on.
Sortimisuuringu rahastamise kohustuse õiguslik alus ei pea seejuures kõikide probleemtoodete puhul sisalduma jäätmeseaduses. Tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete puhul tuleneb rahastamiskohustus jäätmeseaduse § 25³ lõike 1 punktist 5, patareide ja akude puhul aga vahetult kohaldatavast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2023/1542. Seega võib sisult sama sortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneda ühe probleemtoote puhul jäätmeseadusest ja teise probleemtoote puhul vahetult kohaldatavast Euroopa Liidu määrusest. Paragrahv 59³ ei loo neid rahastamiskohustusi, vaid sätestab nende olemasolu korral tasu arvutamise ja tasumise korra.
Paragrahvi 59³ lõikes 2 on täpsustatud, kas sortimisuuringu tasu maksjaks on probleemtoote tootja või tootjate ühendus. Kui tootja on seaduse kohaselt kohustatud täitma laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu, on sortimisuuringu tasu maksja tootjate ühendus. Sellisel juhul ei määrata sortimisuuringu tasu eraldi igale tootjate ühenduse kaudu kohustusi täitvale tootjale. See vähendab nii tootjate kui ka riigi halduskoormust, kuna tasu määramiseks ei ole vaja läbi viia eraldi menetlust ega anda eraldi korraldust igale tootjale. Tootja on tasu maksjaks juhul, kui talle tuleneb asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist sortimisuuringu rahastamise kohustus, kuid tal ei ole kohustust täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu.
Paragrahvi 59³ lõiget 1 on täiendatud, sätestades, et probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes. Sellega on täpsustatud tootja või tootjate ühenduse kanda jäävate kulude ulatust. Seega ei kanta tootjale või tootjate ühendusele üle kogu riikliku sortimisuuringu maksumust ega teiste probleemtoodete või muude jäätmeliikide uurimisega seotud kulusid.
Asjaolu, et eri probleemtoodete puhul võib sortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneda erinevatest õigusaktidest, ei takista §-s 59³ sätestatud ühtse tasu arvutamise ja tasumise korra kohaldamist. Regulatsioon hõlmab üksnes neid probleemtoote tootjaid või tootjate ühendusi, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist tulenev kohustus katta sellise sortimisuuringu kulusid, millega tehakse kindlaks asjaomase probleemtoote jäätmete osakaal segaolmejäätmetes, ning üksnes selle osakaalu kindlaksmääramisega seotud kulude ulatuses. Seetõttu ei ole tasu arvutamise seisukohalt määrav, kas rahastamiskohustus tuleneb vahetult kohaldatavast Euroopa Liidu määrusest või riigisisesest õigusnormist. Paragrahvis 59³ sätestatud kord lähtub mõlemal juhul samast põhimõttest: asjaomase probleemtoote tootjate või tootjate ühenduste vahel jaotatakse üksnes selle probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud uuringukulud.
Riigieelarve ja tootjate vahel ei ole võimalik seaduses ette määrata üht kindlat protsentuaalset jaotust. Tootjate kanda jääv osa ei kujune kindla protsendina kogu sortimisuuringu maksumusest, vaid sõltub sellest, millised uuringukulud on konkreetselt seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega ning millises ulatuses tuleneb nende kulude kandmise kohustus asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast õigusnormist. Ülejäänud sortimisuuringu kulud kaetakse riigieelarvest või muudest vahenditest.
Paragrahvi 59³ lõiget 3 on täpsustatud selliselt, et see kohaldub lõikes 2 nimetatud probleemtoote tootja või tootjate ühenduse makstava sortimisuuringu tasu arvutamisele. Samuti on täpsustatud lõikes 3 sätestatud hinnavalemit. Valemis tähistab K asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumust, mitte kogu riikliku sortimisuuringu maksumust. Kui sortimisuuring hõlmab mitut probleemtoodet või muid jäätmeliike, piiritletakse seega asjaomase probleemtoote tootjate või tootjate ühenduste kanda jääv kulu juba K kaudu. See kulu jaotatakse tasu maksjate vahel proportsionaalselt nende turuosaga, mida väljendab valemis T ja ΣT suhe.
Tasu kujunemise läbipaistvust toetab ka § 59² lõige 5, milles on sätestatud sortimisuuringu hankedokumentides kindlaksmääratavad miinimumnõuded, sealhulgas uuringu piirkond, hõlmatavad jäätmeliigid, proovivõtu sagedus ja periood, kasutatav metoodika ning tulemuste ja kvaliteedikontrolli nõuded. Koos §-s 59³ sätestatud kulude piiritlemise ja hinnavalemiga võimaldab see kontrollida, millised uuringukulud võetakse tasu arvutamisel arvesse ja kuidas tasu kujuneb.
Seletuskirjas parandatakse märkuses osutatud ekslik viide § 25³ lõike 1 punktile 3 ning asendatakse see viitega § 25³ lõike 1 punktile 5.
Seletuskirja täpsustatakse ka selles osas, milliste probleemtoodete puhul sortimisuuringu rahastamise kohustus praegu kohaldub ja millisest õigusnormist see tuleneb. Eelnõu jõustumise ajal puudutab see tekstiiltoodete tootjaid ning patarei- ja akutootjaid. Teiste probleemtoodete tootjatele § 59³ iseenesest sortimisuuringu rahastamise kohustust ei tekita. Kui edaspidi nähakse asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavas õigusnormis ette samasisuline sortimisuuringu rahastamise kohustus, kohaldatakse selle täitmisel §-s 59³ sätestatud tasu arvutamise ja tasumise korda.



Vastutus toidujäätmete tekke vältimise nõuete rikkumise eest
Eelnõu § 1 punktiga 23 muudetakse jäätmeseaduse § 120, millega muutub karistatavaks ka toidujäätmete tekke vältimise nõuete ehk §-de 227 ja 228 rikkumine. Rikkumise eest võib füüsilist isikut karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut ning juriidilist isikut rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
Seletuskiri (lk 36) selgitab, et tegemist ei ole sisulise muudatusega, kuna jäätmete tekke vältimise nõuete rikkumine sisaldus vastutussättes ka varem ning karistusmäärad ei muutu. Samas kohalduvad karistused eelnõu kohaselt oluliselt detailsematele kohustustele kui varasem üldkohustus, sealhulgas tegevuskohapõhisele arvestuse pidamisele, tegevuskava koostamisele ja rakendamisele ning andmete avalikustamisele. Nagu käesolevas arvamuses eespool (punktid 1 ja 6) toodud, on osa neist kohustustest eelnõus ebaselgelt sõnastatud. Näiteks ei ole selge, milliseid tegevusi käsitatakse toidukäitlemise eraldi etapina, ega see, millised tegevuskava viiest loetletud elemendist on ettevõtjale tegelikult kohustuslikud. Arvestades, et rikkumise eest võib juriidilisele isikule määrata kuni 100 000 euro suuruse rahatrahvi, on oluline, et selliste ebaselgete kohustuste sisu oleks üheselt mõistetav enne, kui nende rikkumine saab kaasa tuua karistuse.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume enne muudetava jäätmeseaduse § 120 jõustumist täpsustada, millised konkreetsed tegevused kujutavad endast sätte rikkumist.
Mittearvestatud.
Mitmed Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arvamuses toodud mured seoses ebaselgustega on lahendatud (vt eelnevad punktid) ning kohustused ja nende sisu on täpsustatud.

Järelevalve keskendub eelkõige seaduses sätestatud konkreetsete kohustuste täitmise kontrollimisele, sh arvestuse pidamisele, andmete säilitamisele, tegevuskava olemasolule ja muude seadusest tulenevate kohustuste täitmisele. Eelnõuga ei kehtestata kohustust saavutada konkreetset tulemust üksiku ettevõtja tasandil.

Samuti tuleb arvestada, et väärteovastutus eeldab rikkumise tuvastamist vastavalt väärteomenetluse üldpõhimõtetele ning järelevalveasutus hindab iga juhtumi asjaolusid eraldi. Vastutussätte eesmärk ei ole ettevõtjate sanktsioneerimine, vaid seadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamine. Praktikas on peamine eesmärk toetada ettevõtjate teadlikkust ja nõuete täitmist ning kasutada sunnivahendeid üksnes juhul, kui selleks on alus.


Muudatustega kaasneva halduskoormuse kasv ja mõjuanalüüs
Eelnõu toob ettevõtjatele kaasa terve rea uusi kohustusi, näiteks toidujäätmetega seotud andmete kogumise ja säilitamise, tegevuskavade koostamise, avalikustamisega seotud koormus ja kulud ning tekstiilijäätmete laiendatud tootjavastutusega seotud kohustused ja kulud. Seletuskiri tunnistab, et halduskoormus kasvab, kuid jätab lahtiseks, kui suur see kasv tegelikult on ja kuidas eri kohustused kokku ettevõtjate igapäevatööd mõjutavad. Puudub selge ülevaade, kas väiksemale kauplusele või tootjale tähendab see paari täiendavat tundi kuus või hoopis vajadust palgata uus töötaja ja soetada uus tarkvara.
Ilma sellise koondhinnanguta on ettevõtjatel raske aru saada, kas nõuded on nende tegeliku suuruse ja mõjuga tasakaalus.
Mõjuanalüüs peaks sisaldama toidujäätmetega seotud kohustuste puhul eeldatavat ajakulu ja rahalist mahtu puudutatud ettevõtjatele, eristades ühekordset kohanemiskulu, näiteks uue arvestussüsteemi juurutamine, korduvast iga-aastasest halduskoormusest. Samuti tuleks mõjuanalüüsis arvestada kuluartiklit, mis tuleneb ettevõtjatele vajadusest luua toidu mahakannete kohta eraldi massipõhine arvestussüsteem, kuivõrd praegune arvestus toimub üldjuhul raamatupidamislikult rahalises väärtuses, mitte massis. Kuna kõik kohustused rakenduvad samadele ettevõtjatele korraga, peaks mõjuanalüüs hindama ka nende koosmõju ehk kui palju tuleb muuta olemasolevaid tööprotsesse ja IT-süsteeme ning milline on sellega kaasnev otsene ja kaudne kulu.
Tekstiili laiendatud tootjavastutuse osas peaks mõjuanalüüs kajastama tootjatele kaasnevat halduskoormust ja selgitama, millistest kuluartiklitest tootja rahaline kohustus eeldatavalt koosneb, näiteks registreerimine probleemtooteregistris, aruandluskohustused, tasu tootjate ühendusele ja sortimisuuringu rahastamiskohustus, ning hindama, kui suured võivad need kulud olla. Seletuskiri kirjeldab põhjalikult tootjate ühenduse asutamise ja käivitamisega seotud tegevusi, sealhulgas IT-süsteemi loomist, personali värbamist, tariifisüsteemi ja ökomodulatsiooni metoodika väljatöötamist ning logistika korraldamist, kuid ei anna nende kohta ühtegi rahalist hinnangut. Palume täpsustada tootjate ühenduse asutamise ja tegevuse esimeste aastatega kaasnevaid hinnangulisi kulusid, sealhulgas eeldatavat tasu suurusjärku, mida tootja peaks ühendusega liitumisel arvestama. Sortimisuuringu rahastamiskohustuse puhul, mille suurus arvutatakse eelnõu § 1 punktiga 23 lisatava jäätmeseaduse § 593 lõikes 3 sätestatud hinnavalemi alusel turule lastud toodete koguselt, peaks mõjuanalüüs esitama eeldatava kulu tonni kohta, et tootjatel oleks võimalik oma tulevast rahalist kohustust juba varakult hinnata.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume täiendada mõjuanalüüsi nii, et see näitaks uute kohustuste tegelikku ajalist ja rahalist mõju ettevõtjatele.
Mittearvestatud.
Tekstiiltooted: Seletuskiri sisaldab mõjude kvantitatiivseks hindamiseks olemasolevat teavet ulatuses, mis on käesoleval hetkel võimalik. Mõjude kirjeldamisel on tuginetud Euroopa Komisjoni mõjuhinnangule ning seal esitatud andmetele tekstiilitoodete tootjavastutuse süsteemi rakendamise kulude, tulude ja majanduslike mõjude kohta.
Täiendava kvantitatiivse mõjuanalüüsi koostamine Eesti ettevõtjate, sektorite ja ettevõtte suurusklasside lõikes ei ole käesoleval ajal võimalik, kuna tootjavastutuse süsteemi rakendamise seisukohalt olulised lähteandmed puuduvad. Eestis ei ole veel loodud tekstiiltoodete tootjate ühendust ega kujunenud välja süsteemi tegelikke kulusid, kogumismahte, logistikakorraldust, kogumisvõrgustikku, sortimisvõimekust ega tasumudelit. Samuti ei ole võimalik usaldusväärselt prognoosida, millises ulatuses kanduvad tootjatele tekkivad kulud edasi toodete lõpphinda, kuna see sõltub ettevõtjate ärimudelitest, hinnakujundusest ja konkurentsiolukorrast.
Seletuskirjas on siiski välja toodud Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus esitatud kvantitatiivsed hinnangud, sealhulgas tootjavastutuse süsteemist tulenevad keskmised kulud toodetele ning hinnangulised majanduslikud ja keskkonnaalased mõjud.
Tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi kehtestamine tuleneb direktiivist (EL) 2025/1892 ning liikmesriikidel lasub kohustus tagada süsteemi rakendamine direktiivis sätestatud tähtajaks.
Lisaks ei ole laiendatud tootjavastutuse süsteem Eesti õiguses uus regulatiivne lahendus. Probleemtoodete tootjavastutuse süsteem on Eestis kehtinud juba alates 2004. aastal jõustunud jäätmeseadusest ning seda on järjepidevalt täiendatud ja laiendatud erinevatele probleemtoodetele. Käesoleva eelnõuga ei looda uut tootjavastutuse mudelit, vaid laiendatakse olemasoleva tootjavastutuse süsteemi kohaldamist tekstiiltoodetele.
Seletuskiri sisaldab ülevaadet tootjate ühenduse loomise, kogumissüsteemi väljaarendamise, logistika, käitlusvõimekuse, järelevalve ning muude rakendamisega seotud tegevuste kohta. Nimetatud tegevused kujutavad endast sisuliselt rakenduskava kirjeldust ulatuses, mis on eelnõu koostamise ajal võimalik. Tootjavastutuse süsteemi täpsem korraldus, sealhulgas kogumisvõrgustiku ülesehitus, teenusepakkujate kaasamine ning turu kohanemine, kujuneb välja tootjate ühenduse tegevuse käigus pärast regulatsiooni jõustumist.
Ühtlasi tuleb arvestada, et tootjavastutuse süsteemi eesmärk ongi luua vajalikud majanduslikud stiimulid kogumis-, sortimis- ja ringlussevõtutaristu arendamiseks. Taristu ja turuvõimekuse areng on tootjavastutuse süsteemi rakendamise tulemus, mitte selle eeltingimus.
Seletuskirjas on välja toodud tootjatele kaasnev kulu jäätmekoostise uuringu tegemiseks.
Toidujäätmed: Seletuskiri on täiendatud mõjude osas. Toidujäätmetega seotud kohustuste puhul sõltub ettevõtjale kaasnev halduskoormus suurel määral tegevusalast, suurusest, olemasolevatest tööprotsessidest, infosüsteemidest ning sellest, millises ulatuses peetakse juba praegu arvestust toidujäätmete, mahakannete ja annetatud toidu üle ning kas on tegevuskava koostatud toidujäätmete tekke vältimiseks, samuti kas on olemas annetamiseks koostööleping(ud). Seetõttu ei ole võimalik anda üldistatavat hinnangut ettevõtja tasandil tekkivale ajakulule või rahalisele kulule. Eelnõu ei kohusta ettevõtjaid looma uusi infosüsteeme ega kasutama kindlat arvestusmetoodikat. Arvestuse pidamisel võib kasutada olemasolevaid andmeid ning nii mõõtmisel kui ka põhjendatud hinnangutel põhinevaid meetodeid. Samuti võib toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava olla osa olemasolevast kvaliteedi-, keskkonna-, arengu- või muust juhtimisdokumendist. Seetõttu sõltub võimalik kohanemiskulu eelkõige ettevõtja senisest praktikast.


Jäätmete liigiti kogumise ja taaskasutamise ning jäätmete tekke vähendamise sihtarvud
Eelnõu § 1 punktiga 32 lisatava jäätmeseaduse § 1363 lõike 7 kohaselt tuleb hiljemalt 31. detsembriks 2030 vähendada toidujäätmete teket vähemalt 10% toidu töötlemisel ja valmistamisel võrreldes aastatel 2021-2023 tekkinud keskmise aastase toidujäätmete kogusega; vähemalt 30% elaniku kohta toidu jaemüügi ja muul viisil tarnimise käigus, restoranides ja toitlustusteenuste pakkumisel ning kodumajapidamistes kokku võrreldes aastatel 2021-2023 tekkinud keskmise aastase toidujäätmete kogusega.
Mõistame, et sihtarvud tulenevad direktiivist (EL) 2025/1892 ning Eestil on kohustus need siseriiklikusse õigusesse üle võtta. Seletuskiri (lk 39) selgitab, et sihtarvude täitmist ei delegeerita üksikute ettevõtete tasandile ja nende täitmise eest vastutab riik tervikuna, kujundades ja rakendades asjakohaseid poliitikameetmeid ning toetades toidukäitlejate ja teiste osaliste panust toidujäätmete tekke vähendamisse. Samas on säte sõnastatud eelnõus selliselt, et seda lugedes ei ole selge, kellele sihtarvud seatud on. Ettevõtja, kes loeb üksnes eelnõu teksti, võib jõuda järelduseni, et kohustus on suunatud otse temale, mitte riigile. Seega leiame, et ka eelnõu tasandil tuleks sätestada, et sihtarvud on riigi tasandi mõõdikud ega kohaldu otse ettevõtjatele.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume täpsustada eelnõu § 1 punktiga 32 lisatava jäätmeseaduse § 1363 lõiget 7 selliselt, et sellest nähtuks selgelt riigi vastutus sihtarvude saavutamise eest.
Mittearvestatud.
Eraldi kinnitamine, et tegemist on riigi vastutusega sihtarvude saavutamise eest, ei ole vajalik, kuna regulatsiooni õiguslik konstruktsioon seda küsimust üldse ei tekita.
Jäätmeseaduse § 136³ reguleerib jäätmehoolduse riiklikke sihtarve. Eelnõuga lisatavad toidujäätmete tekke vähendamise sihtmäärad tulenevad jäätmedirektiivi artikli 9a lõikest 4 ning kujutavad endast liikmesriigi tasandil saavutatavaid eesmärke. Seetõttu ei ole tegemist isikutele vahetult pandud kohustusega. Sihtarvude täitmist hinnatakse riigi kui terviku tasandil ning nende saavutamine eeldab, et riik rakendab selleks vajalikke õiguslikke, majanduslikke ja korralduslikke meetmeid.
Sama lähenemine sisaldub juba kehtivas regulatsioonis - § 136³ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud riiklikud taaskasutamise ja ringlussevõtu sihtarvud ilma konkreetset kohustatud isikut määratlemata. Seevastu juhul, kui seadusandja soovib panna kohustuse kindlale adressaadile, tehakse seda sõnaselgelt, nagu nähtub sama paragrahvi lõikest 5 („Kohaliku omavalitsuse üksus tagab ...“).
Ka lõikes 7 ei määratleta adressaati põhjusel, et tegemist on riikliku sihtarvuga. Sihtarvu saavutamiseks vajalikud kohustused on eelnõus sätestatud eraldi normides ja suunatud nendele isikutele, kelle tegevus mõjutab eesmärgi saavutamist. Seega tulenevad ettevõtjate kohustused neid otseselt reguleerivatest sätetest, mitte § 136³ lõikes 7 sätestatud riiklikust sihtarvust.


Asjaomaste ettevõtjate teavitustöö
Eelnõuga kehtestatakse ettevõtjatele mitmeid uusi ja mahukaid kohustusi, sealhulgas tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjatele laiendatud tootjavastutus ja liitumiskohustus tootjate ühendusega, ning toidukäitlejatele toidujäätmete ja annetatud toidu koguste arvestuse pidamine, tegevuskava koostamine ja andmete avalikustamine. Tekstiilivaldkonnas on tootja mõiste (eelnõu § 1 punktiga 5 lisatav jäätmeseaduse § 23 lõige 115) lai ja hõlmab nii valmistajaid, edasimüüjaid oma kaubamärgi all, importijaid kui ka kauglepingute alusel müüjaid, mistõttu ei pruugi ettevõtjatele muudatuste jõustumisel selge olla, kas nad kvalifitseeruvad uue regulatsiooni tähenduses tootjaks.
Leiame, et uute ja mahukate kohustuste rakendamise eelduseks on, et ettevõtjad mõistaksid, kas ja millised kohustused neile laienevad. Selguse puudumine, näiteks tootja mõiste kohaldamisel, võib kaasa tuua kohustuste hilinenud avastamise või ebaühtlase rakendamise. Seega on oluline juba ennetavalt tegeleda asjaomaste ettevõtjate teavitamisega, et muudatustega kohanemine oleks nende jaoks sujuv ja selge.
Kaubanduskoja ettepanek:
Palume Kliimaministeeriumil koostöös ettevõtjate esindusorganisatsioonidega enne kohustuste rakendumist teha teavitustööd ja korraldada infopäevi, mille käigus selgitatakse ettevõtjatele arusaadavalt eelnõust tulenevaid uusi kohustusi, sealhulgas seda, keda loetakse tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjaks. Kaubanduskoda on valmis sellele protsessile kaasa aitama.
Arvestame esitatud ettepanekuga jäätmeseaduse muudatustest teavitamisel ja infopäevade korraldamisel.
Eesti Kaupmeeste Liit

Jätta reguleerimata tootjate ühenduse töötaja pädevusnõuded täpse hariduse ja töökogemuse ette kirjutamisega.

Viide artiklile:
„§ 254. Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühenduse erinõuded. (3) Pädevuse tõendamiseks peab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendusel olema vähemalt üks pädev isik, kellel on:
1) keskkonna-, jäätmekäitlus- või materjalitehnoloogia, tootearenduse või muu tekstiilijäätmete käitlemisega seotud erialane teise astme kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon ja
2) vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas.“
Põhjendus:

Teadvustame, et direktiiv näeb ette pädevate isikute kaasamise kohustuse tootjavastutusorganisatsiooni opereerimiseks. Täpsemad nõuded on jäetud riikide otsustada. Kaupmeeste liidu hinnangul on Kliimaministeeriumi valitud kriteeriumid eelnõus liiga piiravad. Kuna Eesti turg on väike, siis igal hetkel antud kriteeriumitele vastava isiku kaasatus tootjavastutusorganisatsioonis (TVO) ei pruugi olla realistlik. Näiteks töökohavahetuse korral. Samuti võib olla organisatsiooni käivitamisel suurem väärtus majandusalasel kõrgharidusel või pikal töökogemusel sektoris, ilma spetsiaalse valdkondliku kõrghariduseta- seda eriti vanemaealisi inimesi palgates, kelle töökogemus kompenseerib magistrikraadi puudumise valdkonnas. Nõuded näivad kallutatud nooremate inimeste kasuks kogemuse arvelt. Teeme ettepaneku, et pädevus jäetaks TVO enda otsustada kuna on TVO huvides, et selles toimetaksid pädevad isikud. Soovitame seaduse tasandil pädevusi mitte reguleerida kuna nende ajakohastamine ja muutmine oleks tulevikus väga keeruline ja vajaks Riigikogu sekkumist kitsasse tehnilisse küsimusse. Mõistlik on selliseid nõudeid riigi poolt mitte reguleerida, aga kui see on hädavajalik, siis teha seda pigem ministri määruse tasandil ning nõudeid leevendada, et need sobiksid rohkem ka vanemaealistele ning rõhutaksid vähem erialahariduse tähtsust.

Mittearvestatud.
Jäätmete raamdirektiivi artikkel 22c (3) sätestab: Liikmesriigid kehtestavad kriteeriumid kvalifikatsioonide kohta, mis tootjate ühendusel olema peab, et neile saaks teha ülesandeks täita tootjate nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Eelkõige nõuavad liikmesriigid, et tootjatete ühendused tõendaksid vajalikke eksperditeadmisi jäätmekäitluse ja kestlikkuse valdkonnas.
Kuna jäätmete raamdirektiivis on selgelt välja toodud, millistes valdkondades peab tootjate ühendusel olema eksperditeadmisi, sätestame pädevusnõuded alternatiivsete, mitte kumulatiivsetena.
Märkuses toodud seisukohta, et pädevuse tõendamise nõuded ei peaks olema põhjendamatult piiravad, on siiski arvestatud sätte täpsustamisel. Eelnõus on pädeva isiku hariduse ja töökogemuse nõuded sätestatud alternatiivsetena. Selleks on nõuete vahel olnud sõna „ja“ asendatud sõnaga „või“. Seega ei pea pädev isik vastama korraga nii eelnõus sätestatud haridusnõudele kui ka töökogemuse nõudele. Pädevust on võimalik tõendada kas asjakohase hariduse või nõutava valdkondliku töökogemusega.
Selline lahendus võimaldab arvestada ka pikaajalise valdkondliku töökogemusega isikute pädevust sõltumata sellest, kas neil on sättes nimetatud erialane kõrgharidus, säilitades samal ajal jäätmete raamdirektiivist tuleneva nõude tagada tootjate ühenduses vajalikud eksperditeadmised.



Jätta praeguses faasis eelnõust välja § 254 lõige 6.

Viide artiklile:
„§ 254. Tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühenduse erinõuded
(6) Lisaks käesoleva seaduse § 23 lõikes 41 sätestatud nõuetele peab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus tootjale teenustasu arvutamisel arvesse võtma ka tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoote kasutusaega.“

Tegemist on siseriikliku täiendusega, mis ei sisaldu direktiivi nõuetes. Kuigi maailmavaateliselt nõustume, et kiirmoodi tuleks kõrgemalt maksustada selle suurema keskkonnakoormuse tõttu, on seda praeguses turu arengu faasis liiga keeruline teha. Toote kasutusaja mõõtmiseks peaks olema ülemaailmne või vähemalt üle EL kehtiv ametlik metoodika, mis on laialt levinud ja ennast tõestanud. Täna sellist metoodikat ei ole ja Eestis loodaval TVO-l puudub kompetents seda ise välja töötada. Seetõttu teeme ettepaneku praeguses turu arengu faasis antud nõue ära jätta ning tulla selle juurde tagasi kui süsteem on toimima saadud ning üle EL on jalad alla saanud tekstiilitoodete tootepassid.
Juhime tähelepanu ka sellele, et kiirmoe kontekstis on osakaaluna toote hinda TVO kehtestatav käitlustasu juba niigi suhteliselt kõrgem. Kestvad tooted on üldjuhul kallimad ning käitlustasu on protsentuaalselt nende toodete lõpphinnale väiksema mõjuga. Lisaks kehtivad muud ökomodulatsiooni nõuded. Leiame, et Kliimaministeeriumi eesmärgi muuta kiirmood seega suhteliselt kallimaks, täidavad praktikas teised eelnõu punktid.

Arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud.
Eesti Ringmajandusettevõtete Liit

JäätS §-i 23 täiendatakse lõikega 116, millega nähakse ette, et tekstiili-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjana ei käsitata muu hulgas (i) isikuid, kes varustavad turgu kasutatud ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodetega, s.t ei too turule uusi tooteid, vaid pikendavad olemasolevate toodete eluiga; ja (ii) personaliseeritud tooteid tootvaid iseenda tööandjana tegutsevaid rätsepaid.

ERMELi seisukoht:

Viidatud normi aluseks on direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (edaspidi jäätmete raamdirektiiv), artikli 3 punkti 4b teine lõik, arvestades direktiiviga (EL) 2025/1892 (edaspidi direktiiv 2025/1892) jäätmete raamdirektiivi tehtud muudatusi.

Seega tuleb JäätS § 23 lõike 116 eesmärgi mõistmisel lähtuda direktiivi 2025/1892 põhjendusest nr 22, mille kohaselt liidus tuleks tootja laiendatud vastutuse kohaldamisalasse kuuluvate tootjate hulgast välja jätta personaliseeritud tooteid tootvad iseenda tööandjana tegutsevad rätsepad, arvestades nende vähetähtsat rolli tekstiiliturul, ning need tootjad, kes teevad esimest korda turul kättesaadavaks korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid või sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest saadud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, et toetada nende toodete korduskasutamist ja pikendatud kasutusiga, mis hõlmab parandamist, taastamist, täiustamist, ümbertöötlemist ja väärindamist algtoote teatavate funktsioonide muutmise kaudu. Teisisõnu – rätsepad ning tootjad, kes teevad esmakordselt turul kättesaadavaks korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted, jäetakse tootja laiendatud vastutusest välja põhjusel, et nende roll tekstiiliturul on vähetähtis.

Eestis on tavapärane, et korduskasutuskõlblikud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted tuuakse Eestisse Euroopa Liidu teistest riikidest, st Eestis olemasolev tekstiil ei muutu korduskasutuskõlblikuks, vaid suurendatakse Eesti turul olevate toodete mahtu, sest need tuuakse näiteks Rootsist ja Saksamaalt. Seega ei ole tegemist tekstiiliturul vähetähtsat rolli olevate rätsepate ja isikutega, kes teevad esmakordselt turul kättesaadavaks korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooted, vaid riidekauplejatega. Sellised isikud tuleb sundkorras liita tootja laiendatud vastutusega ning need isikud peavad kandma tootja laiendatud vastuse kulud. Vastupidisel juhul peab tootjate ühendus või täpsemalt tootjad kandma riidekauplejate turule lastud tekstiilitoodete laiendatud tootjavastutuse kulud.

JäätS eelnõu § 23 lõige 116 moodustab erandi sama paragrahvi lõikest 115, mis sätestab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootja mõiste. JäätS § 23 lõike 116 praeguse sõnastuse kohaselt ei loeta tootjaks isikut, kes tarnib turule jäätmete raamdirektiivi lisas IVc loetletud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mis on korduskasutuskõlblikuks hinnatud, või jäätmete raamdirektiivi lisas IVc loetletud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mis on sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest saadud, on automaatselt tootja laiendatud vastutusest vabastatud, sõltumata sellest, kas isiku poolt turule tarnitud tooted moodustavad turul olevatest toodetest vähetähtsa osa või kas neid tuuakse Eestisse kaubanduslikul eesmärgil. Selline sõnastus ei vasta direktiivi 2025/1892 põhjendusele nr 22.

Teeme ettepaneku täpsustada JäätS eelnõu § 23 lõiku 116 nii, et selles lõikes nimetatud erand ei laiene isikutele, kes toovad Eestisse kaubanduslikult eesmärgil teisest liikmesriigist korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid.
Mittearvestatud.
JäätS eelnõu § 23 lõike 116 sõnastus lähtub jäätmete raamdirektiivi 2025/1892 artikli 3 punkti 4b teisest lõigust ning võtab selles sätestatud erandi sisuliselt üle. Nimetatud sätte kohaselt ei hõlma tekstiiltoodete tootja termin muu hulgas tootjaid, importijaid ja turustajaid ega muid füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes tarnivad turul korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltooteid või sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud toodetest või nende osadest saadud vastavaid tooteid. Seega on jäätmete raamdirektiivis erandi kohaldamisalasse sõnaselgelt hõlmatud ka importijad ja turustajad.
Jäätmete raamdirektiiv ei sea kõnealuse erandi kohaldamise tingimuseks seda, et korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toode peab olema pärit samast liikmesriigist, kus see turule tarnitakse. Samuti ei näe jäätmete raamdirektiiv ette erandit kaubanduslikul eesmärgil teisest liikmesriigist imporditud korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toodetele. Vastupidi, jäätmete raamdirektiiv reguleerib eraldi selliste kasutatud toodete piiriülest liikumist ning näeb ette nõuded, mille abil tõendada, et tegemist on korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toodetega, mitte jäätmetega.
Samuti ei saa jäätmete raamdirektiivi põhjendusest 22 järeldada, et kasutatud toodete turule tarnijate erand põhineks nende vähetähtsal rollil tekstiiliturul. Põhjenduses 22 on vähetähtis roll toodud põhjendusena personaliseeritud tooteid tootvate iseenda tööandjana tegutsevate rätsepate väljajätmisele. Korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud toodete puhul on erandi eesmärgiks toetada nende toodete korduskasutamist ja pikendatud kasutusiga, sealhulgas parandamist, taastamist, täiustamist ja ümbertöötlemist.
Seetõttu ei ole põhjendatud muuta JäätS § 23 lõiget 116 selliselt, et selles sätestatud erand ei kohalduks isikutele, kes toovad kaubanduslikul eesmärgil teisest liikmesriigist Eestisse korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltooteid. Selline muudatus piiraks jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkti 4b teises lõigus sätestatud erandit ning jätaks selle kohaldamisalast välja isikud, keda jäätmete raamdirektiiv sõnaselgelt erandiga hõlmab.
Küll aga tuleb erandi kohaldamisel tagada, et tegemist oleks jäätmete raamdirektiivis nimetatud tingimustele vastavate toodetega, s.o kasutatud toodetega, mis on korduskasutuskõlblikuks hinnatud. Jäätmete raamdirektiivi põhjenduse 23 kohaselt on kasutatud tekstiiltoode korduskasutuskõlblikuks hinnatud juhul, kui see on pärast kogumist, sortimist, korduskasutuseks ettevalmistamist või kogumispunktis toimunud otsest ja asjatundlikku hindamist hinnatud korduskasutuskõlblikuks. Selliste toodete piiriülesel saatmisel tuleb järgida jäätmete raamdirektiivi artiklis 22d sätestatud nõudeid, sealhulgas nõudeid sortimise või asjatundliku hindamise tõendamisele.
Eeltoodust tulenevalt on eelnõu § 23 lõige 116 jäätmete raamdirektiiviga kooskõlas.





JäätS § 23 lõiku 3 muudetakse ja selles nähakse ette, et tootjate ühenduse liikmeteks on üksnes tootjad või tootjate ühendused.

ERMELi seisukoht: Eesti Elektroonikaromu OÜ edastas 18.05.2026 Kliimaministeeriumile märgukirja, milles: (i) näitas, et jäätmekäitleja tootjate ühendusest välja jätmine on vastuolus Euroopa Liidu õiguse esimusega; ja (ii) tekstiilijäätmete ringlussevõtuks tuleb jäätmekäitlejad kaasata tootjate ühendusse. JäätS eelnõu seletuskirjas puudub põhjendus, miks jäätmekäitlejaid ei ole võimalik tootjate ühenduse liikmetena kaasata, ehkki Euroopa Liidu õigus seda ei välista. Samal ajal arvestab JäätS eelnõu märgukirja mõtet, et jäätmekäitleja kompetents on vajalik. Tekstiilijäätmete ringlussevõtuks on vajalikud konkreetsed meetmed, sh pikaajalised jäätmekäitluslepingus, jäätmekäitlejate kaasamine tootjate ühendustesse ning nendele tootjate ühendustes liikmelisuse või osaluse võimaldamine. Sel põhjusel on ebaõige JäätS eelnõu seletuskirja lk 14 põhjendused, et muudatus tagab parema vastavuse ELi jäätme- ja tootjavastutuse reeglitega ning et muudatus ei muuda tootjate ühenduste õiguslikku olemust, vaid täpsustab nende ülesandeid.

Teeme ettepaneku viida JäätS eelnõu § 23 lõik 3 jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõike 7 punktiga c).

Mittearvestatud.
Eesti Elektroonikaromu OÜ 18.05.2026 märgukirjale on Kliimaministeerium andnud põhjendatud vastuse. Kordame, et jäätmekäitlejate tootjate ühendusse kuulumise piirangu eesmärk on vältida tootjate ühenduse ja jäätmekäitlejate vahelist huvide konflikti ning tagada, et tootjate ühenduse otsuseid teevad tootjad, kelle nimel ühendus laiendatud tootjavastutuse kohustusi täidab. Direktiivi (EL) 2018/851 põhjenduspunktis 22 on sõnaselgelt nimetatud vajadust vähendada huvide konflikti tekkimise võimalust tootjate nimel laiendatud tootjavastutust kohaldavate organisatsioonide ja nendega lepingulistes suhetes olevate jäätmekäitlejate vahel.
Sama eesmärki on käsitlenud Euroopa Kohus kohtuasjas C-254/23. Kohtuotsuse punktis 181 leidis kohus, et nõue, mille kohaselt peavad tootjate ühenduses osalust omavad isikud olema tootjad, on otseselt kooskõlas keskkonna- ja rahvatervise kaitse eesmärgiga ning selle eesmärgi saavutamiseks sobiv. Kohus rõhutas seejuures, et selline korraldus võimaldab panna tootjad vastutama toote olelusringi jäätmeetapi haldamise eest mitte üksnes rahaliselt, vaid ka korralduslikult.
Sama lahendi punktides 182–183 käsitles kohus tootjate ühenduste, nendes osaluste omajate ja juhtorganite ning jäätmekäitlusteenuste osutajate vaheliste vertikaalsete sidemete piiramist. Kohus seostas selle direktiivi (EL) 2018/851 põhjenduspunktis 22 nimetatud eesmärgiga piirata huvide konflikti ohtu tootjate ühenduste ja nende poolt antud ülesandeid täitvate jäätmekäitlejate vahel. Kohus selgitas, et sellised piirangud võimaldavad vähendada riski, et tootjate ühendus sõlmib jäätmekäitlusteenuste osutamiseks lepinguid ebaoluliste kaalutluste alusel pakkujatega, kes ei vasta ette nähtud majanduslikele või keskkonnaalastele nõuetele, ning pidas sellist piirangut sobivaks keskkonna- ja rahvatervise kaitse eesmärkide saavutamiseks.
Lisaks märkis kohus punktis 188, et liikmesriigi seadusandja võib arvestada ohuga, et kui tootjate ühenduse juhtimist saavad mõjutada ettevõtjad, kes ei ole asjaomasel turul tegutsevad tootjad, võivad nad teha juhtimisotsuseid, mis kahjustavad ühenduse eesmärke.
Seega toetavad kohtuotsuses toodud põhjendused § 23 lõikes 3 valitud lahendust: tootjate ühenduse kaudu täidavad tootjad oma laiendatud tootjavastutust mitte üksnes rahaliselt, vaid ka korralduslikult, samal ajal kui jäätmekäitlejate ja tootjate ühenduse vaheliste vertikaalsete sidemete piiramine vähendab huvide konflikti ning jäätmekäitlusteenuse osutaja valiku mõjutamise riski.
Ka ERMELi viidatud jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõike 7 punkt c ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Artikli 22a lõikes 7 on tootjate nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täitvad organisatsioonid ja jäätmekäitlejad nimetatud tootja laiendatud vastutuse süsteemi rakendamisse kaasatud eri osalejatena. Jäätmekäitlejate süsteemi kaasamise kohustus ei tähenda nende liikmelisust või osalust tootjate ühenduses.
Eelnõu seletuskirja on täiendatud § 23 lõike 3 muudatuse põhjenduste osas, selgitades tootjate ühenduse liikmeskonna piiramise eesmärki ning lisades asjakohased Euroopa Kohtu otsuses C-254/23 esitatud seisukohad.


JäätS-i täiendatakse §-ga 253, mille kohta näeb JäätS eelnõu seletuskiri ette, et selleks, et tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitootjate laiendatud tootjavastutuse kohustusi ei kohaldataks tagasiulatuvalt ja et need vastaksid õiguskindluse põhimõttele, peaksid kõnealused tootjad rahastama kulusid, mis on seotud liikmesriikide territooriumil pärast muutmisdirektiivi jõustumist tarnitud, kogutud, kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete kogumise, korduskasutamiseks sortimise, korduskasutamiseks ja ringlussevõtuks ettevalmistamise ning ringlussevõtu ja muu töötlemisega, hõlmates ka tarbijatele müümata tooteid.

ERMELi seisukoht:

Esiteks, JäätS eelnõu seletuskirja põhjendused ei ole kooskõlas eelnõukohase JäätS §-ga 253. Viidatud normis ei räägita midagi sellest, et tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitootjate laiendatud tootjavastutuse kohustused hakkavad kehtima edasiulatuvalt ega hõlma ajaloolisi jäätmeid. JäätS eelnõu ei sisalda rakendussätteid, mistõttu JäätS eelnõu jõustub üldises korras, mõjutades JäätS eelnõu jõustumise hetkel olemasolevaid õigussuhteid (vt Riigikohtu 17.10.2005 otsus asjas nr 3-1-1-86-05, p 5). Järelikult, sõltumata eelnõu seletuskirjas näidatust ning rakendussätete puudumisel, peavad tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitootjad tagama JäätS eelnõu jõustumisel laiendatud tootjavastutuse raames ka ajalooliste jäätmete käitlemise ja sellega seotud kulude kandmise.

Teiseks, JäätS eelnõu seletuskirja põhjendustest ei selgu, kuidas tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsite jäätmete kogumisel hakatakse eristama ja koguma enne ja pärast direktiivi 2025/1892 jäätmeteks muutunud tooteid, st millised jäätmed on hõlmatud laiendatud tootjavastutusega ja millised mitte (nt kas jäätmete kogumiseks pannakse välja kaks kogumismahutit)?

Kolmandaks puudub mõistlik põhjus ning seda ei nähtu ka JäätS eelnõu seletuskirjast, miks peaksid tekstiil-, tekstiiliga seotud ja jalatsitootjate laiendatud tootjavastutuse kohustuse hakkama kehtima edasiulatuvalt. Eestis on seni probleemtoodete laiendatud tootjavastutust rakendatud nii, et olemasolevad tootjad ja tootjate ühendused täidavad ka probleemtoodetest tekkinud ajalooliste jäätmete käitlemise kulud (vt nt JäätS § 26 lg 14 ja § 262).
Tootjate rahastamiskohustus seotakse eelkõige liigiti kogutud tekstiilijäätmetega ning segaolmejäätmete hulka jõudnud tekstiilijäätmete käitlemise kulude katmist tootjatelt ei nõuta.
Selle lähenemise põhjendus on, et segaolmejäätmete hulka jõudnud ajalooliste tekstiiltoodete eraldamine ja sorteerimine ei pruugi olla majanduslikult otstarbekas.
Seega, kuigi direktiiv 2025/1892 annab Eestile võimaluse laiendada tootjavastutust ka segaolmejäätmetes sisalduvatele tekstiiltoodetele, on Eestis valitud lahendus, mille kohaselt hõlmab tootjavastutus liigiti kogutud tekstiilijäätmeid, kuid mitte segaolmejäätmete hulka jõudnud ajalooliseid tekstiiltooteid. Sarnast lähenemist on kasutatud ka Leedus ja Norras.




JäätS § 254 lõigetega 2 ja 3 nähakse ette, et tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus võib täita tootja nimel tootja laiendatud vastutuse kohustust üksnes juhul, kui ta tõendab ülesannete täitmiseks vajalikku pädevust jäätmekäitluse ja kestlikkuse valdkonnas. Sealjuures peab pädevuse tõendamiseks tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendusel olema vähemalt üks pädev isik, kellel on keskkonna-, jäätmekäitlus- või materjalitehnoloogia, tootearenduse või muu tekstiilijäätmete käitlemisega seotud erialane teise astme kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon ja vähemalt kolmeaastane töökogemus jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas.

ERMELi seisukoht: Esiteks näeb ERMEL olemuslikku vastuolu selles, et jäätmekäitlejaid ei lubata tootjate ühenduse liikmeks, aga samal ajal nõutakse tootjate ühenduselt jäätmekäitluse valdkonna kompetentsi. Teiseks on vastuolu viidatud lõigetes eelnõus ja seletuskirjas: eelnõu näeb § 254 lg 3 p-d 1 ja 2 ette kumulatiivsetena, ent seletuskiri alternatiivsetena. ERMEL peab problemaatiliseks, kui isikul on näiteks keskkonnaalane haridus, ent puudub praktiline töökogemus puudub. Olulisemaks tuleb pidada valdkondlikku praktikat.

Osaliselt arvestatud.
Vastuolu ei ole selles, et jäätmekäitleja ei või kuuluda tootjate ühendusse, kuid tootjate ühendusel peab olema jäätmekäitlusalane pädevus. Tootjate ühendus täidab tootjate nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi ning peab nende kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks omama ka jäätmekäitlusalaseid eksperditeadmisi. Jäätmekäitleja on seevastu laiendatud tootjavastutuse süsteemis eraldiseisev osaleja, kes võib osutada tootjate ühendusele jäätmekäitlusteenuseid.
Direktiivi (EL) 2018/851 põhjenduspunktides 21 ja 22 eristatakse tootjate nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täitvaid organisatsioone ja jäätmekäitlejaid ning tuuakse eraldi eesmärgina välja vajadus vähendada nende vahel huvide konflikti tekkimise võimalust. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-254/23 samuti käsitlenud tootjate ühenduste ja jäätmekäitlusteenuse osutajate rollide eristamist. Kohus on muu hulgas selgitanud, et nendevaheliste vertikaalsete sidemete piiramine aitab vähendada riski, et tootjate ühenduse otsuseid, sealhulgas jäätmekäitlusteenuse osutaja valikut, mõjutavad ebaolulised kaalutlused.
Seega teenivad jäätmekäitleja tootjate ühendusse kuulumise piirang ja tootjate ühenduse jäätmekäitlusalase pädevuse nõue erinevaid eesmärke. Jäätmekäitlusalaste eksperditeadmiste olemasolu tootjate ühenduses ei eelda, et jäätmekäitlusteenuse osutaja oleks tootjate ühenduse liige või osaleks selle juhtimises. Pädevuse nõue tagab, et tootjate ühendusel endal on tootjate nimel talle pandud kohustuste täitmiseks vajalikud teadmised, liikmeskonna piirang aga aitab vältida tootjate ühenduse ja jäätmekäitlusteenuse osutaja vahelist huvide konflikti.
Eelnõu ja seletuskirja vastuolu § 25⁴ lõike 3 punktides 1 ja 2 sätestatud hariduse ja töökogemuse nõuete osas on kõrvaldatud. Nõuded on muudetud alternatiivseteks, asendades nende vahel sõna „ja“ sõnaga „või“. Seega saab pädevust tõendada kas asjakohase erialase hariduse või vähemalt kolmeaastase töökogemusega jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas.
Ei ole põhjendatud nõuda praktilist töökogemust igal juhul ega seada seda erialasest haridusest olulisemaks. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22c lõige 3 nõuab, et tootjate ühendus tõendaks vajalike eksperditeadmiste olemasolu jäätmekäitluse ja kestlikkuse valdkonnas, kuid ei näe ette, et need eksperditeadmised peavad olema omandatud just praktilise töökogemuse kaudu. Eelnõus võimaldatakse seetõttu nõutavat pädevust tõendada nii erialase hariduse kui ka valdkondliku töökogemusega. Kuna jäätmete raamdirektiivis on selgelt välja toodud, millistes valdkondades peab tootjate ühendusel olema eksperditeadmisi, sätestame pädevusnõuded alternatiivsete, mitte kumulatiivsetena.


JäätS § 254 lg 5 p 2 näeb ette, et tootjate ühendus peab tagama, et rahalised tasud, mida tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjad neile maksavad, peavad arvestama tootjate ühenduse tulusid jäätmeteks muutnud asjaomase probleemtoote korduskasutusest, korduskasutamiseks ettevalmistamisest või selle ringlusse võtmisest saadud teisese toorme väärtusest.

ERMELi seisukoht: JäätS § 254 lg 5 p 2 puhul on ebaselge, kas tootjate ühendus hakkab ise selliseid tulusid saama või saavad neid käitluspartnerid. Juhul, kui tootjate ühendus neid tulusid ei saa, siis on küsimus, kuidas tootjate ühendus neid tulusid kontrollib ja arvestab.
Mõeldud on tootjate ühenduse võimalikke kulusid nagu normis ka kirjas on.


JäätS § 254 lg 5 p 3 näeb ette, et tootjate ühendus peab tagama, et tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjaid koheldakse võrdselt, olenemata nende päritolust või suurusest, ning ei tekitata ebaproportsionaalselt suurt koormust tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kes toodavad asjaomaseid probleemtooteid väikses koguses. Sellega haakub JäätS § 254 lg 6, mille järgi peab tootjate ühendus teenustasu arvutamisel arvestama tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutusaega.

ERMELi seisukoht: JäätS § 254 lg 5 p 3 puhul tekib vastuolu sama sätte punktiga 1: nimelt tuleb kõiki võrdselt kohelda, aga arvesse tuleb võtta probleemtoote väikest kogust. Sellega haakub JäätS § 254 lg 6, mille järgi peab tootjate ühendus teenustasu arvutamisel arvestama tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete kasutusaega. Kasutusiga ei vähenda tootjate ühenduse kulusid, vaid lükkab need edasi. Kasutusiga tähendab, et riided kestavad kauem, kuid ümbertöötlemise kulud on ikka samasugused. Diferentseerimisalus saaks olla kriteerium, kas ja kuidas on võimalik toodet ümber töödelda.
Kasutusaja arvestamine teenustasu arvestamisel on eelnõust välja jäetud.



JäätS § 254 lg 7 näeb ette, et tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjalt, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja bilanss ei ületa kaht miljonit eurot, nõuab tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitoodete tootjate ühendus, et need tootjad esitaksid igal aastal ainult esimest korda turul kättesaadavaks tehtud toodete koguse, sealhulgas massina.

ERMELi seisukoht:

Esiteks tuleb arvestada, et ilmselt ei ületa enamiku Eesti e-poodide käive kaht miljonit eurot ning nendel on vähem kui kümme töötajat. Seetõttu vabaneb suur osa Eesti e-poodidest tekstiili-, tekstiiliga seotud ja jalatsitoodete tootjatest info esitamise kohustusest. Jääb arusaamatuks, miks Eesti riik nõustus direktiivi 2025/1892 artikli 22c lõike 20 teise lõike väljatöötamisel piirmääradega (2 miljonit ja vähem kui 10 töötajat), millele ei vasta suur osa Eesti ettevõtjaid? Teiseks, JäätS eelnõu ja seletuskiri ei selgita, kuidas hakkab tootjate ühendus olukorras, kus erinevad tootjad esitavad tootjate ühendusele erineva mahuga andmeid, esitama PROTO-le andmeid tootjate poolt turule lastud toodete kohta?
Selgitame, et tekstiiltoodete tootjad, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kahte miljonit eurot, ei ole vabastatud tootjavastutuse kohustustest ega andmete esitamisest. Eelnimetatud ettevõtetel on lihtsam aruandluskohustus.
Tootjate ühendus esitab andmeid samasuguse loogika alusel nagu praegu esitab tootjate ühendus andmeid probleemtooteregistrisse. Iga tootja eest esitatakse turule lastud andmed ning edasise käitluse eest esitatakse koondandmed.


JäätS § 255 lg 4 näeb ette võimaluse vabatahtlikult käitatavateks kogumispunktideks.
ERMELi seisukoht: Jääb ebaselgeks, kes ja mis tingimustel saab vabatahtlikult kogumispunkti käitada. On märkimisväärne, et eelnõu kehtestab tekstiilitootjate ühenduse suhtes pädevusnõuded, kuid vabatahtliku kogumispunkti osas jäetakse avamata isegi see, milline isik seda võib käitada. Vabatahtliku kogumispunkti käitamise kulud peavad olema kontrollitavad, et vältida olukorda, kus majanduslikult nutikad isikud loovad vabatahtlikult käitatavad kogumispunktid ainult selleks, et nõuda tootjate ühenduselt kulude hüvitamist. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud nii, et sätestatakse nõuded vabatahtlikku kogumispunkti pidava isiku suhtes ning kehtestatakse vabatahtliku kogumispunkti kulude põhjendatuse ja kontrollitavuse nõuded.
JäätS § 255 sätestab millistele nõuetele peab vastama tekstiiltoodete kogumisvõrgustik, mille tekstiiltoodete tootjate ühendus peab looma. Tegemist ei ole vabatahtlikult loodavate kogumispunktidega. § 254 lõige 4 sätestab kellega koostöös võib tootjate ühendus kogumisvõrgustiku luua.


JäätS § 256 lg 3 näeb ette, et sotsiaalmajanduse üksused esitavad vähemalt kord aastas probleemtooteregistrisse andmeid käesoleva seaduse § 261 lõike 2 alusel kehtestatud nõuete ja korra kohaselt.

ERMELi seisukoht: Jääb ebaselgeks, kes ja kuidas raporteerimiskohustust täidavad, näiteks, kas Humana peab PROTO-sse andmeid esitama.
Juhul, kui sotsiaalmajanduse üksused ei ole tootjavastutuse süsteemi osaks peavad nad probleemtooteregistrile esitama ise andmed. Kui sotsiaalmajanduse üksus on tootjavastutuse süsteemi osaks esitab tootjate ühendus koondandmed.
Probleemtooteregistrisse andmete esitamine on reguleeritud probleemtooteregistri põhimäärusega ning see tuleb kooskõlastusringile ja arvamuse avaldamiseks 2027. aastal.


JäätS § 26 lg 18 näeb ette, et kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiil-, tekstiiliga seotud või jalatsitooteid, mis kogutakse liigiti, käsitatakse kogumisel jäätmetena, välja arvatud juhul, kui neid tooteid annavad lõppkasutajad otse üle ja mille korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus on kogumispunktis otseselt asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks hinnanud.

ERMELi seisukoht: Jääb ebaselgeks, kes saab asjatundlikku hindamist läbi viia, ja kas asjatundlik hindamine mingil kujul fikseeritakse. Praegu on eelnõus ümber kirjutatud jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõige 3, kuid selle praktiline rakendamine on ebaselge.
Me ei pea põhjendatuks kehtestada regulatsioonis konkreetse koolituse, sertifikaadi või kutsetunnistuse nõuet. Sättes on juba määratletud pädeva isiku sisulised nõuded ning hindamise sisu ja kriteeriumid. Vajaduse korral saab hindaja pädevust tõendada läbitud koolituse, juhendite ja varasema töökogemusega.



JäätS § 13630 lg 2 järgi käesoleva seaduse § 23 lõikes 115 nimetatud tootjatel, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kaht miljonit eurot, rakendatakse laiendatud tootjavastutuse kohustusi alates 2029. a 17. aprillist.

ERMELi seisukoht: JäätS § 13630 lg 2 järgi käesoleva seaduse § 23 lõikes 115 nimetatud tootjatel, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kaht miljonit eurot, rakendatakse laiendatud tootjavastutuse kohustusi alates 2029. a 17. aprillist. ERMELi hinnangul puudub selliseks vaheteoks alus. Ehkki JäätS eelnõu loeb kuni kaks miljonit eurot müügitulu teeniva ettevõtte väikeettevõtteks, siis jäetakse tähelepanuta, et kaks miljonit eurot müügitulu tähendab samal ajal suurt kogust tekstiili.
Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikkel 41 (c).
Väiksematele ettevõtjatele, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot, nähakse ette lisaüleminekuaeg ning nende puhul hakkavad laiendatud tootjavastutuse nõuded kehtima alates 17. aprillist 2029. Sellega tagatakse proportsionaalsus, arvestades väiksemate tootjate piiratud haldussuutlikkust ja majanduslikku koormust.

Eelnõu ei räägi mitte müügitulust vaid aastakäibest ja aastabilansist.
Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liit

Kõigepealt on igati positiivne, et eelnõus on alkoholi eripära juba arvesse võetud ning üksnes alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi tootmise, alkoholi jae- või hulgimüügi või jookide serveerimisega tegelevad ettevõtjad on kavandatud kohustuste kohaldamisalast välja jätta.
Alkoholi eraldi käsitlemine võimaldab vältida alkoholi spetsiifikast tulenevat tarbetut halduskoormust nii riigile kui ka ettevõtjatele, ilma et sellega kaasneks eelnõu eesmärgi seisukohalt võrreldav kasu. Alkoholil, eriti kangel alkoholil, ei ole reeglina kiiret riknemisohtu, mis tingiks annetamise vajaduse toidujäätmete vältimise eesmärgil. Vajadusel on jäätmetekke vältimiseks võimalik rakendada muid asjakohaseid meetmeid.
Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liit on vajadusel valmis kaasa mõtlema ja arutama, kuidas alkoholi erandit eelnõus võimalikult selgelt ja eesmärgipäraselt sõnastada.
Siinkohal ka paar esmast tähelepanekut.

Alkoholi käibe ja tegevusmahu arvestamine kohustuste kohaldumise lävendites
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on oma seisukohas juhtinud tähelepanu vajadusele täpsustada, kuidas kohaldub eelnõu suurematele alkoholimüüjatele, kelle tegevus ei piirdu üksnes alkoholiga, arvestades, et praktikas võivad alkoholi jaemüüjad, hulgimüüjad või jookide serveerijad pakkuda ka toitu või alkoholivabasid jooke.
Üheks võimalikuks lahenduseks võiks olla täpsustus, et eelnõus sätestatud kohustuste kohaldumise lävendites — näiteks 2 miljonit eurot käivet tootmisel ja 5 miljonit eurot käivet hulgimüügil — ei võeta arvesse alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses alkoholi tootmise, jae- ega hulgimüügi ning jookide serveerimisega seotud käivet ega muud tegevusmahtu.
Selline lahendus ei välistaks eelnõu kohaldumist ettevõtja mittealkohoolsele tegevusele, kui see tegevus iseseisvalt vastab eelnõus sätestatud kriteeriumidele. Küll aga aitaks see vältida olukorda, kus ettevõtja satub toidujäätmete arvestuse, tegevuskava või annetamisega seotud kohustuste alla üksnes alkoholi tootmise või müügi mahu tõttu.
Teisisõnu võiks kohaldumise hindamisel küsida esmalt seda, kas ettevõtja mittealkohoolne tegevus ületab eelnõus sätestatud lävendid ka ilma alkoholi käivet ja tegevusmahtu arvestamata. Kui mittealkohoolne tegevus iseseisvalt lävendeid ei ületa, ei peaks kohustused rakenduma üksnes alkoholi mahu tõttu.
Aga loomulikult on siin variante veel, mis võib-olla administratiivselt lihtsamad. Näiteks kaaluda baaride puhul kasutatud loogikale sarnast täpsustust, et alkoholi kõrval vähesel määral muude jookide pakkumine või müük ei välista iseenesest alkoholi erandi kohaldumist, kui selline tegevus ei ole iseseisvalt märkimisväärne.
Osaliselt arvestatud.
Eelnõu ja seletuskiri muudetud. Erand on tehtud ettevõtjatele, kelle põhitegevusala on seotud alkoholiga, olenemata teistest tegevusaladest.



Käibe mõiste täpsustamine
Lisaks võib täiendavalt kaaluda kas õigusselguse huvides vajaks täpsustamist, mida eelnõus käibe all silmas peetakse.
Muu hulgas võiks olla selge, kas lävendite hindamisel lähtutakse asjaomase tegevuse müügitulust või ettevõtja või kontserni kogu käibest, kuidas käsitletakse aktsiisi ja käibemaksu ning kas hulgimüügi puhul arvestatakse üksnes Eesti turule suunatud müüki. Eeldus oleks, et silmas peetakse konkreetse kohustatud ettevõtja asjaomase tegevuse müügitulu ilma käibemaksu, aktsiisita ja hulgimüügi puhul Eesti turule suunatud müük.
Selgitame: Lävendite hindamisel lähtutakse ettevõtja põhitegevusalast ning eelmise majandusaasta majandusaasta aruandes kajastatavast müügitulust. Eelnõus ei kasutata eraldi tegevusala-, kontserni- ega riigipõhist käibenäitajat.
Eesti Toiduainetööstuse Liit

Toidujäätmete tekke vähendamise 10% eesmärk.
Eelnõu punkt 32) kohustab toidutööstusi hiljemalt 31. detsembriks 2030 vähendama toidu töötlemisel ja valmistamisel tekkivaid toidujäätmeid vähemalt 10% võrreldes aastatel 2021–2023 tekkinud keskmise aastase toidujäätmete kogusega.

Juhime Teie tähelepanu sellele, et nii direktiivis 2025/1892, kui ka eelnõu seletuskirjas on sõnaselgelt märgitud, et tegemist on riikliku eesmärgiga. Direktiiv sätestab, et riigil tuleb eesmärgi täitmiseks välja töötada vastavad programmid, kujundada hoiakuid, teavitada, muuta käitumist, võidelda toidujäätmeid põhjustavate turutavadega, soodustada annetamist, toetada koolitusi, edendada innovatsiooni ning tehnoloogilisi lahendusi. Kõik need ülesanded on ainult riigi poolt täidetavad. Toiduettevõtete põhitegevus on konkurentsivõimeline toidutootmine. Ettevõtted ei saa oma ressursse kulutada riiklikele ülesannetele ega võtta üle riigi kohustusi.

Toiduliidu liikmete tagasisides toodi välja, et Eestis on mitmeid tootmisettevõtteid, kus toidukadu ei tekigi ja selle vähendamine pole tehniliselt võimalik.
Kokkuvõttes pole võimalik riiklikku kohustust tõlgendada nii, nagu peaks iga toidutööstuse ettevõte individuaalselt saavutama 10% toidukao vähendamise. Eriti olukorras, kus mõisted on ebaselged, lähteandmeid ebausaldatavad ja arvestusmetoodika puudub.

Eelneva põhjal ei ole riikliku toidukao vähendamise 10% eesmärgi delegeerimine ettevõtetele põhjendatud.

Ettepanek: palume eelnõust eemaldada ettevõtetele rakenduv toidukadude 10% vähendamise eesmärk.
Mittearvestatud.
Eelnõus ei ole ettevõtjatele rakenduvat 10% toidujäätmete vähendamise eesmärki ning iga toidutööstuse ettevõtja ei pea individuaalselt saavutama 10% toidujäätmete vähenemise eesmärki. Tegemist on riikliku sihtarvuga ning selle sätestamine on vajalik direktiivi ülevõtmiseks Eesti õigusesse.


Toidujäätmete tekke vähendamise tegevuskava koostamine.
Eelnõu punkti 4) kohaselt ettevõtetel koostada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava, mis peab sisaldama järgmisi tegevusi: töötajate ja tarbijate teadlikkuse suurendamine, töötajate koolitamine, tehnoloogia arendamine ning võimaluse korral annetamine. Lisaks tuleb toidutootja veebilehel avalikustada andmed eelneval kalendriaastal annetatud toidu koguste osakaalu kohta maha kantud toidu massist.

Ettevõtete tagasisides toodi korduvalt välja, et toiduettevõtted tegelevad igapäevaselt kadude, sealhulgas ka tooraine ning valmistoodangu kao vähendamisega. Kadude järjepidev vähendamine on konkurentsitihedal toiduturul püsimise oluline eeltingimus. Eelnõus loetletud toidujäätmete vähendamise meetmed ei ole ettevõtetele uued ja kordavad üle ammu käivitatud tegevusi.

SEI ja EMÜ hiljuti koostatud toidukadude uuringu lõpparuandes on välja toodud, et kõik küsitletud toidutööstused juba tegelesid nii töötajate koolituse, informeerimise kui tehnoloogia arendmisega. Uuringu lk 31 on kirjas, et toidujäätmete tekke, eelkõige toidukao osa vältimine, on otseselt seotud kulude vähendamisega ja seetõttu olid kõik uuringus osalenud ettevõtted võtnud kasutusele meetmeid toidujäätmete tekkimise vältimiseks ja vähendamiseks. Uuringus rõhutati, et „kõik tootmisettevõtted peavad oluliseks tekkivate jäätmete vältimist ja vähendamist. Toidujäätmete tekke, eelkõige toidukao osa vältimine, on otseselt seotud kulude vähendamisega ja seetõttu olid kõik uuringus osalenud ettevõtted võtnud kasutusele meetmeid toidujäätmete tekkimise vältimiseks ja vähendamiseks.“

Paljud ettevõtted teevad toidujagamise organisatsioonidega juba vabatahtlikku koostööd.
Ettevõtetele, kelle toidujäätmete kogus jääb kehtestatud vähese tähtsusega piirmäärast allapoole, põhjustab tegevuskava nõue ebavajalikku halduskoormust ja bürokraatia kasvu. Neile ettevõtetele tuleks luua oluliselt lihtsustatud arvestuse võimalus või võimaldada tegevuskava erandit.

Kokkuvõttes ei lisandu toidujäätmete vähendamise tegevuskava koostamisega juba rakendunud kadude vähendamise tegevustele praktiliselt midagi. Tegevuskava koostamine ja ajakohastamine paisutab vaid halduskoormust ja -kulusid.

Ettepanek: palume eelnõust jätta välja nõude toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamiseks.
Mittearvestatud.
Nõustume, et paljud toidukäitlejad rakendavad juba täna toidujäätmete vähendamise meetmeid ning see on nende majandushuvides. Eelnõu eesmärk ei ole kehtestada uusi meetmeid, vaid tagada juba kasutusel olevate lahenduste süsteemne kavandamine, rakendamine ja tulemuste hindamine.

Tegevuskava koos arvestuse pidamise kohustusega loob aluse eesmärkide seadmiseks, meetmete rakendamiseks ning tulemuste hindamiseks. Samuti võib tegevuskava olla osa olemasolevast kvaliteedi-, keskkonna-, arengu- või muust juhtimisdokumendist, mistõttu ei pea ettevõtja koostama eraldi uut dokumenti.

Selgitame seletuskirjas täiendavalt, et tegevuskava eesmärk on eelkõige olemasolevate tegevuste koondamine ja süstemaatiline juhtimine. Samuti täpsustame eelnõu sõnastust, et oleks selgem, millised tegevuskavas käsitletavad meetmed on rakendatavad vastavalt ettevõtte tegevuse eripärale (st kõik ei ole kohustuslikud osad).



Toidujäätmete tekke arvestus.
JätS muutmise eelnõu punkt 4) kohustab toidutööstusettevõtteid, kelle põhitegevusala on toiduainete tootmine ning eelmise kalendriaasta käive ületas 2 miljonit eurot, pidama tegevuskoha põhjal arvestust kalendriaasta jooksul oma tegevuses tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle igas toidukäitlemise etapis.

Juhime veelkord Teie tähelepanu sellele, et JätS eelnõus, ega ka üheski muus valdkondlikus õigusaktis pole defineeritud „toidujäätmete“ ega „maha kantud toidu“ mõisteid. Samuti pole toidujäätmete arvestuseks välja töötatud ühtset metoodikat.

Eelnõus viidatud direktiivi 2008/98/EÜ toidujäätmete koguse ühtse mõõtmise ühise metoodika ja kvaliteedi miinimumnõuded (ELT L 248, 27.9.2019, lk 77) ning Euroopa Komisjoni otsus 2019/1597 on äärmiselt üldsõnalised. Need õigusaktid pole toidujäätmete tekke arvestuseks kasutatavad. Ebaselge metoodikaga toidukadude arvestuse kohustus ei täida oma eesmärki ja tingib asjatut halduskoormuse ning kulude suurenemist.

Toidu tootmise käigus tekib palju vahe- ja kõrvalsaadusi, mille liigitamine on keeruline ja mitmeti tõlgendatav. Toidukao vähendamisel tuleks arvestada ainult välditavat toidukadu, ning eraldada sellest vältimatud tootmisjäägid, toiduohutusnõuetele mittevastav toodang, kõrvalsaadused, mida saab kasutada inimtoiduks või loomasöödaks, mida kasutatakse biogaasi tootmiseks või väärindatakse mõnel muul viisil.

Käibepiir 2 miljonit eurot ei anna asjakohast hinnangut toidukao koguse kohta. Kõrge käibega, kuid väga väikese jäätmetekkega ettevõttele võivad täismahus nõuded olla ebaproportsionaalsed. Üksnes müügitulu suurus ei ole piisav näitaja ettevõtte toidujäätmete tekkepotentsiaali hindamiseks.
Ettepanek: palume puuduva metoodika ja ebaselgete toidukao definitsioonide ning sellest tingitud halduskoormuse suurenemise vältimiseks jätta eelnõust välja ettevõtete toidujäätmete arvestuse nõude.
Mittearvestatud.
Toidujäätmete mõiste on olemas kehtivas jäätmeseaduses ning tuleneb Euroopa Liidu õigusest, seega puudub vajadus seda käesolevas eelnõus uuesti defineerida. Samuti toimub riiklik eesmärkide seire Euroopa Komisjoni kehtestatud metoodika alusel. Eelnõusse lisatakse maha kantud toidu mõiste.

Eelnõu ei näe ette ettevõtjatele kohustust kasutada üht konkreetset ettevõttesisest mõõtmismeetodit. Arvestuse pidamise eesmärk on eelkõige võimaldada ettevõtjal tuvastada toidujäätmete tekkekohad ja -põhjused ning hinnata aja jooksul toimunud muutusi.

Üksnes müügitulu suurus ei pruugi küll olla piisav toidujäätmete tekkepotentsiaali hindamiseks, kuid tegemist on halduskoormuse vähendamiseks valitud proportsionaalse lävendiga, mitte hinnanguga üksiku ettevõtja toidujäätmete tekkekogusele. Käibelävendi eesmärk on suunata kohustused suurematele ettevõtjatele, kelle tegevusel on suurim potentsiaalne mõju toidujäätmete tekkekogustele, ning vältida ebaproportsionaalset koormust väiksematele ettevõtjatele.

Eelnõust jäetakse välja toidutööstusettevõtjate kohustus avalikustada annetatud toidu osakaal maha kantud toidust.
Eesti Toiduainetööstuse Liit II kooskõlastusringi arvamus

1) Õiguslik ebaselgus – eelnõus puuduvad põhimõistete definitsioonid.
JätS eelnõu sätestab toidutööstustele toidujäätmete üle arvestuse pidamise ja vähendamise tegevuskava koostamise kohustuse. Kuid eelnõu ega ükski seonduv õigusakt ei selgitata, millised tooted või jäätmed kuuluvad konkreetselt „toidujäätmete“ määratluse alla.
Kliimaministeerium kasutab JätS-i tutvustavas kommunikatsioonis lisaks veel selliseid mõisteid, mida eelnõus pole, näiteks „toidukadu“, „teisesed kõrvalvood“, „välditavad toidujäätmed“ ja „vältimatud toidujäätmed“.
Kehtiv jäätmenimistu ega ükski toodete klassifikaator ei sisalda eespool loetletud mõisteid.
Toiduliit on seisukohal, JätS-i eelnõu õigusselgust tuleb oluliselt parandada. Potentsiaalselt 100 tuhande eurose trahvimääraga kohustuste sisu ja liigitamise aluseid tuleks ettevõtjatele oluliselt paremini selgitatada.
Ettevõtetel peaks olema võimalus täita kohustused nii, nagu need on seaduses kirjas, mitte sõltuma järelevalveametnike meelevaldsetest tõlgendustest.
Ettepanek: segaduste ja arusaamatuste vältimiseks palume eelnõud täiendada põhimõistete, nagu „toidujäätmed“, „toidukadu“, „teisesed kõrvalvood“, „välditavad toidujäätmed“ ja „vältimatud toidujäätmed“ definitsioonidega.
Väärtõlgenduste vältimiseks palume avalikus kommunikatsioonis kasutada ainult eelnõus olevaid ja selgelt defineeritud mõisteid.
Mittearvestatud. Eelnõu ei sisalda mõisteid „toidukadu“, „teisesed kõrvalvood“, „välditavad toidujäätmed“ ja „vältimatud toidujäätmed“, seetõttu neid ka eelnõus ei defineerita. Eelnõukohane JäätS kasutab mõistet toidujäätmed ning need on jäätmeseaduses defineeritud. Eelnõus sisalduvaid kohustusi tutvustades kasutatakse mõistet „toidujäätmed“, see hõlmab kogu jäätmeteks muutunud toitu, eristamata, kas tegemist on välditavate või vältimatute toidujäätmetega.


2) Eelnõus puudub toidujäätmete tekke arvestuse metoodika.
Viidatud Euroopa Komisjoni delegeeritud otsuse 2019/1597 lisades III ja IV olev metoodika, samuti direktiivi 2008/98/EÜ toidujäätmete koguse ühtse mõõtmise ühise metoodika ja kvaliteedi miinimumnõuded (ELT L 248, 27.9.2019, lk 77) on äärmiselt üldsõnalised ega pole praktikas rakendatavad.
Ettepanek: palume toidujäätmete tekke arvestuse kohustust mitte rakendada enne, kui direktiivis 2025/1892 viidatud EL ülene ühtlustatud toidujäätmete arvestuse metoodika on välja töötatud.
Ettevõtjaile tuleks pärast metoodika avaldamist jätta vähemalt 12 kuuline ajaperiood tutvumiseks ja rakendamiseks.
Osaliselt arvestatud.
Eelnõu juba näeb ette üleminekuaja arvestuse pidamise kohustuse rakendamisele (rakendub 1. jaanuarist 2028). Eesmärk on vastav juhend valmis saada 2027. aastal üleminekuajaga enne arvestuse pidamise kohustuse rakendamist.


3) Toidujäätmete tekke arvestus peaks sisaldama ainult selliseid jäätmeid ja kõrvalsaadusi, mida ladestatakse prügilasse või kasutatakse jäätmepõletustehases energia tootmiseks.
Põhiosa tööstuslikest toidujäätmetest ei ole inimtoiduks kõlblikud (näiteks kõrvitsa koored,presskoogid, looma- ja kanakondid jms), kuid neid kõrvalsaadusi on võimalik biomajanduses erineval viisil väärindada. Väärindamine annab materjalidele pikema olelusringi, mis omakorda vähendab nii jäätmeteket kui ka vajadust fossiilsete ressursside järele.
Ettepanek: palume toidukao arvestusest eemaldada sellised tootmises tekkivad jäätmed ja kõrvalsaadused, mida edasise töötluse käigus väärindatakse uuteks toodeteks (uus toiduaine, jook, biogaas, bioväetis, kompost, mõni muu tööstussümbioosi klastri sisend) või mis leiavad kasutust loomasöödana ja edendavad ringmajandust.
Mittearvestatud.
Oluline on eristada kõrvalsaaduseid ja jäätmeid (kehtivad jäätmeseaduse mõisted). Kui tootmisprotsessis tekkiv jääk ei muutu jäätmeteks ning seda kasutatakse edasi teise toote valmistamiseks või näiteks loomasöödana, ei kajastatagi seda toidujäätmete arvestuses. Toidujäätmete tekke vältimiseks on eelistatud lahendus leida tootmisprotsessis tekkivale ülejäägile kasutus enne selle jäätmeteks muutumist.
Kui ülejääk on aga muutunud jäätmeteks, kuulub see toidujäätmete hulka sõltumata sellest, millise jäätmekäitlustoiminguga seda hiljem käideldakse. Seetõttu ei saa toidujäätmete arvestusest välja jätta näiteks jäätmeteks muutunud toitu üksnes põhjusel, et see suunatakse biogaasi ja kääritusjäägi või komposti tootmiseks või muul viisil taaskasutusse. Seletuskirjas on selgitatud, et toidujäätmete hulka kuulub kogu jäätmeteks muutunud toit, sealhulgas selle mittesöödavad osad.
Toidujäätmete arvestuse eesmärk ei ole kajastada ainult kõrvaldamisele või energia tootmiseks suunatud toidujäätmeid, vaid kogu tekkinud toidujäätmete kogust. Tekkinud jäätmete ringlussevõtt on oluline, kuid ei muuda asjaolu, et toidujäätmed on juba tekkinud. Esmane eesmärk on vähendada toidujäätmete teket tervikuna.


4) Mitmed ettevõtjad tõid välja selle, et nende tootmisprotsess on kujundatud niivõrd tõhusaks, et see on muutunud praktiliselt kaovabaks. Sisuliselt nulljäätmetekkega ettevõtete puhul ei aita aruandluse pidamine ja tegevuskava koostamine toidujäätmeid vähendada. Küll aga suurendavad taolised nõuded ebavajalikku halduskoormust, bürokraatiat ning kulutaset.
Eelnevast lähtudes Juhime Teie tähelepanu sellele, et müügikäibe põhine lävend ei ole asjakohane. Toidutoodete kilohind, näiteks šokolaad vs joogipiim, võib olla eri tootekategooriates erinev mitukümmend korda. Seetõttu pole müügitulul seost toidujäätmete kogusega. Lävendi kehtestamisel tuleks arvestada jäätmeteket, mitte ettevõtte müügitulu.
Ettepanek: palume toidutöötlejaile kehtestada arvestuse pidamise ja tegevuskava koostamise lävendiks 5 miljoni eurone aastakäive (sarnaselt jaekaubanduse ettevõtetele) ja vähemalt 100 tonni toidujäätmete tekkekogus kalendriaastas.
Mittearvestatud.
Toidujäätmete tekkekogusega seotud lävendi kehtestamine eeldaks esmalt ühtlasi laialdast toidujäätmete üle arvestuse pidamise või aruandluskohustuse kehtestamist selleks, et lävendi saavutamist või mitte saavutamist oleks võimalik kontrollida. Selleks peaks ettevõtjatel juba piisavalt täpne arvestuse pidamise süsteem olemas olema, et hinnata, kas arvestuse pidamise ja tegevuskava kohustus talle kohaldub. See tähendaks praktikas arvestuse pidamise vajadust ka nendele ettevõtjatele, kelle jäätmeteke jääb lõpuks kehtestatud lävendist allapoole, ning suurendaks seetõttu ettevõtjate halduskoormust ja järelevalveasutuse töökoormust.
Müügitulul põhineva lävendi eesmärk ei ole kajastada ettevõttes tekkivate toidujäätmete kogust, vaid määratleda objektiivse ja võimalikult lihtsalt kontrollitava näitaja alusel ettevõtjate ring, kellele täiendavad kohustused kohalduvad. Müügitulu on kontrollitav olemasolevate andmete alusel ega eelda ettevõtjalt üksnes kohaldamisalasse kuulumise kindlakstegemiseks täiendavat toidujäätmete mõõtmist või arvestust. Asjaolu, et ettevõtja tootmisprotsessis tekib vähe toidujäätmeid, saab arvesse võtta kohustuste sisulisel täitmisel, kuna tegevuskava ja rakendatavad meetmed peavad lähtuma ettevõtja tegelikust olukorrast ja tegevuse eripärast.
MTÜ Eesti Toidupank (Eesti-Hollandi Heategevusfond SA)

Eesti Toidupank toetab eelnõu eesmärki vähendada toidujäätmete teket ning suurendada söömiskõlbliku toidu suunamist inimtoiduks. Peame positiivseks, et eelnõu loob suurematele toidutarneahela osapooltele kohustuse pidada arvestust, koostada tegevuskava ning osaliselt ka avalikustada annetamisega seotud andmeid. Selleks, et jäätmeseadusega saavutada soovitud mõju teeme järgmised ettepanekud.
1. Laiendada koostöö- ja annetamiskohustuse põhimõtet ka teatud toitlustustegevustele Eelnõu kohaselt peavad teatud suurusega jaemüüjad ja toidutööstusettevõtted tegema lepingu sõlmimise ettepaneku toidu ümberjagamise organisatsioonile. Toidupanga hinnangul tuleks kaaluda sarnase põhimõtte laiendamist ka suurematele toitlustusettevõtetele või vähemalt nendele toitlustustegevustele, mille puhul tekib märkimisväärne toidu päästmise potentsiaal. Mõistame, et kogu toitlustussektor ei ole homogeenne ning paljudes ettevõtetes moodustavad jäätmetest olulise osa taldrikujäägid ja muud inimtoiduks mittesobivad jäägid. Samas tekib märkimisväärne kogus päästmiseks sobivat toitu just cateringi teenuste puhul, kus valmistatud, kuid välja andmata toit võib jääda realiseerimata. Toidupanga praktiline kogemus näitab, et sadade või tuhandete osalejatega üritustel puudub sageli eelnevalt kokkulepitud lahendus söömiskõlbliku ülejääva toidu päästmiseks. Sellistel juhtudel võib märkimisväärne kogus kvaliteetset toitu jääda kasutamata üksnes seetõttu, et annetamise korraldus ei ole läbi mõeldud ega vajalikud koostöösuhted eelnevalt loodud. Koostöölepingu olemasolu või vähemalt lepingu sõlmimise kohustus aitaks selliseid olukordi ennetada. Lisaks on Toidupangale teadaolevalt Põllumajandus- ja Toiduamet üle vaatamas juhendit „Toiduohutus annetamisel“. Arutlusel on võimalus lubada teatud tingimustel, eelkõige toiduohutusnõuete täitmise ja temperatuurirežiimi järgimise korral, annetada ka serveeritud, näiteks buffet-laudadelt üle jäänud toitu. Selline lähenemine on kasutusel näiteks Soomes. Juhul kui vastav muudatus rakendub, suureneb cateringi- ja üritustoitlustuse sektoris toidu päästmise potentsiaal veelgi. Seetõttu teeme ettepaneku kaaluda järgmist meedet: Toitlustusettevõtjal, kes valmistab toitu väljaspool oma püsivat teeninduskohta toimuvatele üritustele või teenindab ühekordseid suurüritusi, peab olema sõlmitud koostööleping toidu päästmiseks sobiva organisatsiooniga. Kuna toitlustusettevõtted peavad eelnõu kohaselt niigi pidama arvestust ja koostama tegevuskava toidujäätmete vähendamiseks, oleks selline meede proportsionaalne.
Mittearvestatud.

Eelnõu ei takista toitlustusega tegelevaid ettevõtjaid, sealhulgas cateringi teenuse pakkujaid, tegemast koostööd toidu ümberjaotamise organisatsioonidega ega annetamast tarbimiseks kõlblikku toitu kehtivate nõuete kohaselt. Samuti on toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamise kohustus ja arvestuse pidamise kohustus juba kavandatud suurematele toitlustusettevõtjatele ning need tegevused suunavad eeldatavalt ka senisest enam annetama. Cateringi teenuse pakkumisel ja suurürituste toitlustamise puhul sõltub toidu ülejäägi tekkimine olulisel määral konkreetse ürituse iseloomust, mahust, logistilistest võimalustest ning toiduohutuse nõuetest.





2. Avaliku sektori toitlustushangete täiendavad nõuded Teeme ettepaneku sätestada, et avaliku sektori toitlustusteenuste hangetes peab hankepartneril olema koostatud tegevuskava toiduraiskamise vähendamiseks ja söömiskõlbliku ülejääva toidu kasutamiseks. Tegevuskavas kirjeldatakse vähemalt: • meetmeid toiduraiskamise ennetamiseks; • söömiskõlbliku ülejääva toidu käitlemise ja annetamise korda; • koostööpartnerit või koostööpartnereid (registreeritud toiduabi organisatsioonid); • vastutavaid isikuid ja tegevusi, mis tagavad toidu ohutu ning sujuva üleandmise. Kui söömiskõlbliku ülejääva toidu kogused on väikesed ning annetamine ei ole otstarbekas, tuleks võimaluse korral eelistada toidu kaasaandmist üritusel osalejatele või teisi lahendusi, mis võimaldavad toidu kasutamist inimtoiduna. Lisaks teeme ettepaneku sätestada, et hankepartneril peab olema kehtiv koostööleping või muu eelnevalt sõlmitud koostöökokkulepe registreeritud toiduabi organisatsiooniga. Selle nõude eesmärk ei ole kohustada annetama igal juhul, vaid tagada, et võimaliku ülejäägi tekkimisel on toidu päästmise korraldus eelnevalt läbi mõeldud ja kokku lepitud. Toidu annetamine toimub üksnes juhul, kui: • tekib söömiskõlblik ülejääk; • annetamine on praktiliselt võimalik; • täidetud on kõik toiduohutuse nõuded. Samuti teeme ettepaneku, et hankepartner esitaks pärast lepingu täitmist või ürituse lõppu tellijale aruande, milles tuuakse välja: • maha kantud söömiskõlbliku toidu kogus; • päästetud toidu kogus; • päästetatud toidu osakaal maha kantud söömiskõlblikust toidust. Selline aruandlus suurendab läbipaistvust, võimaldab hinnata meetmete tulemuslikkust ning aitab tulevikus täpsemalt planeerida vajalikke toidukoguseid.
Mittearvestatud.
Kliimaministeeriumil on kavas eraldiseisvalt teha muudatused keskkonnaministri 29.06.2021 määruses nr 35 „Hankelepingu esemeks olevate toodete ja teenuste keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja nende kohta riigihanke alusdokumentides kehtestavad tingimused“ kehtestades toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumid. Määruse eelnõu koostamist alustatakse 2026. aasta sügisel. Toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihanke kriteeriumite välja töötamise eesmärgiks on aidata kaasa:
o toidusüsteemiga seotud negatiivse kliima- ja keskkonnamõju vähenemisele;
o puu- ja köögiviljade ning kaunviljade tarbimise suurendamisele;
o regionaalsete toodete tootmise ja tarbimise kasvule;
o väiksema kliima ja- keskkonnajalajäljega toidu tootmise edendamisele;
o toidu raiskamise vähendamisele.
Seetõttu käsitletakse ka antud ettepanekut määruse eelnõu koostamise raames. Määruse eelnõu koostamine toetab ka jäätmete raamdirektiivi kohustuste ülevõtmist.


3. Hulgikaubanduse andmete avalikustamine Palume kaaluda, kas annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustus võiks laieneda ka suurematele hulgikaubandusettevõtetele. Seletuskirjas on põhjendatud, et hulgimüüjate nähtavus avalikkusele on väiksem ning mõju seetõttu kaudsem. Samas on hulgikaubanduse sektoris sageli märkimisväärne annetamispotentsiaal, eelkõige olukordades, kus toodete säilivusaeg ei vasta enam jaekaubanduse nõuetele, kuid tooted on jätkuvalt inimtoiduks kõlblikud. Toidupanga kogemus näitab, et märkimisväärne osa päästetud toidust pärineb just sellistest olukordadest. Seetõttu võiks kaaluda vähemalt suuremate hulgiettevõtete kaasamist avalikustamise kohustuse alla.
Mittearvestatud.
Eelnõus on annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustus pärast kooskõlastusringi piiratud jaekaubandusele, kus annetamine on üks olulisemaid ja paremini mõõdetavaid toidujäätmete vältimise meetmeid. Hulgikaubanduse tegevusmudelid ja roll tarneahelas on oluliselt mitmekesisemad, mistõttu ei pruugi avalikustatud näitaja olla ettevõtjate vahel võrreldav ega anda sama informatiivset ülevaadet.

Hulgikaubandusele kehtestatakse kohustus pidada arvestust toidujäätmete ja annetatud toidu üle ning teha toidu ümberjaotamise organisatsioonile koostöölepingu sõlmimise ettepanek. Selle põhjal on võimalik hinnata tulevikus, kas avalikustamiskohustuse laiendamine oleks põhjendatud ja proportsionaalne.


4. Annetatud toidu ja toidujäätmete osakaalu avalikustamine Toetame meedet, mis kohustab ettevõtteid avalikustama annetatud toidu osakaalu kogu mahakantud toidust. Toidupanga hinnangul on see jätkuvalt kõige informatiivsem näitaja, kuna peegeldab otseselt, kui suur osa tarbimiskõlblikust toiduülejäägist jõuab inimesteni. Praegu ei ole see teave avalik, mistõttu tekivad sageli olukorrad, kus ettevõte kujundab endast kuvandit kui suurest annetajast, kuid tegelikkuses jõuavad Toidupanka vaid väga väikesed kogused toitu või annetused piirduvad ainult ühe toidugrupiga, näiteks leiva- ja saiatoodetega. Avalik aruandlus aitaks suurendada läbipaistvust ning võimaldaks hinnata ettevõtete tegelikku panust toiduraiskamise vähendamisse ja toiduannetustesse. Mõistame ettepanekut avalikustada lisaks annetamise osakaalule ka toidujäätmete osakaal mahakantud toidust. Leiame siiski, et see näitaja üksi ei võimalda hinnata, kui palju söömiskõlblikku toitu tegelikult raisku läks. Toidujäätmete hulka võivad kuuluda nii inimtoiduks sobinud tooted kui ka mittesöödavad osad, näiteks koored, luud, varred või muud tootmisjäägid. Seetõttu võib sama näitaja taga olla väga erinev tegelik olukord. Kui kaaluda täiendavate näitajate avalikustamist, võiks toidujäätmete osakaalu käsitleda annetamise näitaja täienduse, mitte alternatiivina.
Kokkuvõte Toidupank toetab eelnõu üldist eesmärki vähendada toidujäätmete teket ja suurendada söömiskõlbliku toidu annetamist. Leiame, et eelnõu mõju võiks veelgi suurendada: 1. laiendades annetamisalase koostöö kohustuse põhimõtet suure annetamispotentsiaaliga toitlustustegevustele; 2. kehtestades avaliku sektori toitlustushangetes nõuded toidukao ennetamise tegevuskavale, koostööle toiduabi organisatsioonidega ja tulemuste aruandlusele; 3. analüüsides täiendavalt hulgikaubanduse kaasamist annetamise andmete avalikustamisse; 4. käsitledes toidujäätmete osakaalu näitajat võimaliku lisainfona, mitte peamise tulemusnäitajana.
Arvestatud.
Jäätmetekke osakaal ja annetatud toidu osakaal toidu mahakandest on kaks eraldiseisvat näitajat ning annetatud toidu osakaalu avalikustamise säte säilib eelnõus.
Greensession OÜ ja Ökopere OÜ

Greensession OÜ ja Ökopere OÜ toetavad jäätmeseaduse muutmise eelnõu eesmärki vähendada toidujäätmete teket ning suurendada söömiskõlbliku toidu kasutamist inimtoiduna. Peame oluliseks, et eelnõu keskendub toidujäätmete tekke vältimisele, ettevõtjate teadlikkuse ja vastutuse suurendamisele ning toidu annetamise soodustamisele. Eelnõu täiendamiseks ja selle rakendamise selguse suurendamiseks teeme järgmised ettepanekud ning palume täpsustada alljärgnevaid küsimusi. 1. Jaekaubandusettevõtetele seatud 400 m² müügipinna piir Palume selgitada, millistel andmetel, analüüsil või metoodikal põhineb jaekaubandusettevõtetele seatud 400 m² müügipinna piir. Seletuskirjas on märgitud, et toidujäätmete kogus kasvab üldjuhul koos müügipinna, sortimendi ja käibega, kuid ei selgu, miks on kohustuse rakendamise piiriks valitud just 400 m². EL-i jäätmete raamdirektiivi muudatus konkreetset müügipinna piiri ette ei näe, vaid jätab liikmesriikidele võimaluse määratleda ettevõtjad, kellel on toidujäätmete vältimisel ja tekkimisel oluline roll. Teistes riikides on kasutusel nii 400 m²-st väiksemaid kui ka suuremaid piirmäärasid ning nende määramisel lähtutakse üldjuhul riigi enda analüüsist ja turu eripäradest. Seetõttu palume täpsustada, millest lähtudes on Eesti puhul valitud just 400 m² piir ning kas selle sobivust Eesti jaekaubanduse struktuuri ja tegelike toidujäätmete koguste suhtes on eraldi analüüsitud.
Selgitame: 400 m² müügipinna lävendi valikul on arvestatud nii teiste riikide praktikaid kui ka Eesti turu eripära. Tegemist on lävendiga, mida kasutatakse ka muudes jäätmevaldkonna kohustustes Eestis. Eesmärk on suunata kohustused eelkõige nendele ettevõtjatele, kelle tegevusmaht ja mõju toidujäätmete tekkele on suurem, vältides samal ajal ebaproportsionaalse halduskoormuse tekitamist väiksematele jaekettidele ja kauplustele.
Eelnõu ettevalmistamise käigus toimunud aruteludel kaupade jaekaubanduse sektori esindajatega toodi samuti välja, et alla 400 m² müügipinnaga kauplused on valdavalt väiksemad kauplused ning suurem osa toidukaupade jaemüügist toimub suuremates kauplustes. Seetõttu võimaldab 400 m² lävend hõlmata suure osa sektori tegevusest ja võimalikust toidujäätmete tekkest, jättes samas väiksemad ettevõtjad, kellel suuremaid poode üldse pole, täiendavast halduskoormusest välja.
Täiendame seletuskirja selgitustega, miks on valitud just 400 m² lävend ning millistest kaalutlustest selle määramisel lähtuti.


2. Koostöölepingu sõlmimise ettepaneku tegemise kohustuse ulatus jaekaubanduses Palume täpsustada, kuidas tuleb § 22⁸ lõike 1 punktis 1 sätestatud kohustust rakendada juhul, kui jaekaubandusettevõttel on üks vähemalt 400 m² müügipinnaga toidukauplus, kuid lisaks ka väiksema müügipinnaga kauplusi. Kas koostöölepingu sõlmimise ettepaneku tegemise kohustus puudutab sellisel juhul üksnes vähemalt 400 m² müügipinnaga kauplust või kõiki sama ettevõtte toidukauplusi sõltumata nende müügipinna suurusest? Seletuskirjas on arvestuse pidamise kohustuse puhul märgitud, et see hõlmab kõiki sellise ettevõtte kauplusi, kuid annetamisega seotud koostöökohustuse ulatus ei ole sama selgelt välja toodud.
Selgitame: säte kohaldub ettevõtjale tervikuna, mitte üksikule kauplusele. Kui ettevõtjal on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m², lasub koostöölepingu sõlmimise ettepaneku tegemise kohustus ettevõtjal kui juriidilisel isikul.
Praktikas sõlmitakse toidu ümberjaotamise organisatsioonidega koostöölepingud üldjuhul ettevõtja, mitte iga üksiku kaupluse kohta eraldi. Lepingus lepitakse kokku, millistest kauplustest annetamine toimub, arvestades muu hulgas logistilisi võimalusi, toidu koguseid ja kohalike ümberjaotamise organisatsioonide võimekust. Seetõttu võib annetamine toimuda ka väiksematest kui 400 m² müügipinnaga kauplustest, kui see on praktiliselt võimalik ja poolte vahel kokku lepitud.
Täpsustame seletuskirja.


3. Vastutava isiku määramine ja vastutuse ulatus Palume täpsustada § 22⁷ lõike 8 punktis 4 sätestatud vastutava isiku rolli. Kas vastutav isik vastutab üksnes tegevuskavas kavandatud meetmete rakendamise eest või ka toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamise eest?
Selgitame: Eelnõu ei reguleeri eraldi toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamise eest vastutava isiku määramist ega vastutuse jaotust ettevõttes. Arvestuse pidamise korraldus ja vastavate ülesannete jaotus jääb ettevõtja otsustada.

Vajaduse korral võib sama isik täita nii tegevuskava rakendamise koordineerimise kui ka arvestuse pidamisega seotud ülesandeid, kuid eelnõu sellest kohustust ei tulene.


4. Cateringi- ja suurürituste ülejääva toidu annetamise korraldus Teeme ettepaneku laiendada toidu annetamise koostöökohustust cateringi- ja suurürituste toitlustusele, kus võib korraga tekkida märkimisväärne kogus söömiskõlblikku ülejäävat toitu. Eelkõige peame silmas valmistatud, kuid serveerimata jäänud toitu, mida on võimalik juba kehtivate nõuete kohaselt annetada. Cateringi puhul valmistatakse toit konkreetse tellija tellimusel. Seetõttu võiks juba teenuse tellimisel kokku leppida, kuidas toimitakse ülejääva söömiskõlbliku toiduga ja millistel tingimustel see annetatakse. Toitlustusettevõtjal võiks olla eelnevalt loodud koostöövõimalus toidu ümberjaotamise organisatsiooniga ning konkreetse ürituse ülejääva toidu annetamine toimuks koostöös tellijaga. Annetamise korraldamise kohustus ei peaks rakenduma väga väikestele kogustele. Teeme ettepaneku kaaluda mõistlikku koguselist piiri või muid selgeid kriteeriume, millest alates tuleb ülejääva söömiskõlbliku toidu annetamise võimalus ette näha. Lisaks tuleks kaaluda ka juba serveeritud, kuid tarbimata jäänud toidu annetamise võimaluste reguleerimist. Põllumajandus- ja Toiduamet vaatab praegu serveeritud toidu annetamise võimalusi üle ning teatud tingimustel on sellise toidu annetamine lubatud ka teistes riikides, näiteks Soomes. Kui ka serveeritud toidu annetamine oleks nõuetekohastel tingimustel lubatud, suureneks cateringi- ja suurürituste puhul annetamiseks sobiva toidu kogus märkimisväärselt. Seetõttu võiks regulatsiooni kujundamisel selle võimalusega juba arvestada.
Mittearvestatud.
Eelnõu ei takista toitlustusega tegelevaid ettevõtjaid, sealhulgas cateringi teenuse pakkujaid, tegemast koostööd toidu ümberjaotamise organisatsioonidega ega annetamast tarbimiseks kõlblikku toitu kehtivate nõuete kohaselt. Samuti on toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamise kohustus ja arvestuse pidamise kohustus juba kavandatud suurematele toitlustusettevõtjatele ning need tegevused suunavad eeldatavalt ka senisest enam annetama. Cateringi teenuse pakkumisel ja suurürituste toitlustamise puhul sõltub toidu ülejäägi tekkimine olulisel määral konkreetse ürituse iseloomust, mahust, logistilistest võimalustest ning toiduohutuse nõuetest.


5. Toidujäätmete vältimine avaliku sektori hangetes Teeme ettepaneku sätestada, et kõigis avaliku sektori toitlustusteenuste hangetes oleksid hanketingimustes kohustuslikult käsitletud toidujäätmete tekke vältimine ning söömiskõlbliku ülejääva toidu edasine kasutamine. Avalik sektor peab olema toidujäätmete vähendamisel eeskujuks ja eestvedajaks, nagu seda on tehtud ka teistes riikides (nt osaliselt Soomes, Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal). Hanketingimustes peaks olema kirjeldatud, milliseid meetmeid rakendatakse toidu ülejäägi ennetamiseks ning kuidas toimitakse söömiskõlbliku toiduga, mis siiski üle jääb. Eelnevalt peaks olema läbi mõeldud ja kokku lepitud ülejääva toidu jagamise või annetamise korraldus, osapoolte vastutus ning vastutav kontaktisik. Eesmärk on, et toidujäätmete vältimine ja ülejääva söömiskõlbliku toidu kasutamine oleks avaliku sektori toitlustushangete tavapärane osa, mitte lahendus, mida hakatakse otsima alles pärast ülejäägi tekkimist.
Mittearvestatud. Kliimaministeeriumil on kavas eraldiseisvalt teha muudatused keskkonnaministri 29.06.2021 määruses nr 35 „Hankelepingu esemeks olevate toodete ja teenuste keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja nende kohta riigihanke alusdokumentides kehtestavad tingimused“ kehtestades toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumid. Määruse eelnõu koostamist alustatakse 2026. aasta sügisel. Toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihanke kriteeriumite välja töötamise eesmärgiks on aidata kaasa:
o toidusüsteemiga seotud negatiivse kliima- ja keskkonnamõju vähenemisele;
o puu- ja köögiviljade ning kaunviljade tarbimise suurendamisele;
o regionaalsete toodete tootmise ja tarbimise kasvule;
o väiksema kliima ja- keskkonnajalajäljega toidu tootmise edendamisele;
o toidu raiskamise vähendamisele.
Seetõttu käsitletakse ka antud ettepanekut määruse eelnõu koostamise raames. Määruse eelnõu koostamine toetab ka jäätmete raamdirektiivi kohustuste ülevõtmist.


6. Haridus-, tervishoiu- ja teiste avaliku sektori asutuste toitlustushanked Teeme ettepaneku, et haridusasutuste, haiglate, hoolekandeasutuste ning teiste avaliku sektori asutuste toitlustushangetes oleks selgelt käsitletud toidujäätmete tekke vältimine ning söömiskõlbliku ülejääva toidu edasine kasutamine. Avalik sektor peab oma toitlustushangetega olema selles valdkonnas eeskujuks ja eestvedajaks. Kui erasektorile seatakse ootusi toiduraiskamise vähendamiseks, peab avalik sektor samu põhimõtteid järjepidevalt rakendama ka oma hangetes ning näitama praktikas, kuidas toidujäätmete teket ennetada ja ülejäävat söömiskõlblikku toitu väärtustada. Hanketingimustes võiks olla kirjeldatud, kuidas ülejääva söömiskõlbliku toiduga toimitakse ja kes selle eest vastutab. Lahenduseks võib olla annetamine, toidu suunamine toidujagamiskappidesse või võimaluse korral jagamine töötajatele, õpilastele või teistele koostööpartneritele, järgides toiduohutuse nõudeid.
Mittearvestatud. Kliimaministeeriumil on kavas eraldiseisvalt teha muudatused keskkonnaministri 29.06.2021 määruses nr 35 „Hankelepingu esemeks olevate toodete ja teenuste keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja nende kohta riigihanke alusdokumentides kehtestavad tingimused“ kehtestades toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumid. Määruse eelnõu koostamist alustatakse 2026. aasta sügisel. Toidu ja toitlustusteenuse keskkonnahoidlike riigihanke kriteeriumite välja töötamise eesmärgiks on aidata kaasa:
o toidusüsteemiga seotud negatiivse kliima- ja keskkonnamõju vähenemisele;
o puu- ja köögiviljade ning kaunviljade tarbimise suurendamisele;
o regionaalsete toodete tootmise ja tarbimise kasvule;
o väiksema kliima ja- keskkonnajalajäljega toidu tootmise edendamisele;
o toidu raiskamise vähendamisele.
Seetõttu käsitletakse ka antud ettepanekut määruse eelnõu koostamise raames. Määruse eelnõu koostamine toetab ka jäätmete raamdirektiivi kohustuste ülevõtmist.

28.10.2026
Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on vähendada tekstiili- ja toidujäätmete teket, suurendada korduskasutust, korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu ning viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega. Eelnõukohase seadusega muudetakse jäätmeseadust (edaspidi JäätS), millega võetakse üle ja rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1892, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (ELT L 1892, 26.9.2025) (edaspidi jäätmete raamdirektiiv), nõudeid. Jäätmete raamdirektiivi muudatused toetavad Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamist, edendades jäätmetekke vähendamist ja ringmajandusele üleminekut, keskendudes eelkõige kahele ressursimahukale sektorile: tekstiilitööstusele ja toidusektorile.

Tekstiilijäätmed
Euroopa Liidus ja Eestis tekib järjest rohkem tekstiilijäätmeid, kuid nende korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu süsteemid ei ole piisavalt arenenud, et kasvavate jäätmekogustega toime tulla. Kehtiv õigus ei taga süsteemi pikaajalist rahastamist ega loo piisavaid stiimuleid kestlikumate toodete turule laskmiseks. Probleemi süvendavad õiguslik ebaselgus tekstiilijäätmete käitlemisel ning kiiresti kasvav odavate tekstiilitoodete tarbimine.

Tekstiiltoodetele, tekstiiliga seotud toodetele ja jalatsitele kehtestatakse laiendatud tootjavastutus. Tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete ja jalatsite valmistajad või turule laskjad ehk tootjad peavad rahastama tekstiilijäätmete kogumist, sortimist, korduskasutust, korduskasutuseks ettevalmistamist, ringlussevõttu, taaskasutamist ja kõrvaldamist ning toetama tarbijate teavitamist. Tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutussüsteem tuleb luua hiljemalt 17.04.2028. Lisaks kehtestatakse nõuded korduskasutuskõlblike tekstiiltoodete riikidevahelistele saadetistele, et eristada neid jäätmetest ning vältida jäätmete ebaseaduslikku piiriülest vedu.

Muudatustega kehtestatakse teabe- ja hoolsuskohustus digiplatvormidele ja ekspediitorteenuse osutajatele ning vastutussätted. Digiplatvormidel tekib kohustus kontrollida, et nende kaudu Eesti tarbijatele tekstiiltooteid, tekstiiliga seotud tooteid või jalatseid pakkuvad tootjad oleksid täitnud laiendatud tootjavastutusest tulenevad nõuded. Samuti nähakse ette ekspediitorteenuse osutajate hoolsuskohustus tootjate esitatud teabe kontrollimisel ning tootjate vastutus esitatud andmete õigsuse eest. Nõuete rikkumise korral kehtestatakse järelevalve- ja vastutusmeetmed.

Olulise muudatusena tunnustatakse sotsiaalmajanduse üksuste rolli tekstiiltoodete korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja liigiti kogumise süsteemis. Sotsiaalmajanduse üksustele võimaldatakse osaleda laiendatud tootjavastutuse raames loodud kogumisvõrgustikes ning sätestatakse nende õigused ja kohustused kogutud tekstiiltoodete käitlemisel ja andmete esitamisel. Muudatuste eesmärk on tagada tekstiiltoodete ja nendest tekkinud jäätmete tõhusam kogumine ja käitlemine ning suurendada korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu osakaalu kooskõlas ringmajanduse põhimõtetega.

Toidujäätmed
Eestis tekkis 2025. aastal ligikaudu 139 000 tonni toidujäätmeid. 1 Kuigi toidujäätmete tekke vähendamiseks on juba rakendatud mitmeid meetmeid ning tekkekogus on viimastel aastatel vähenenud, oleks jätkuvalt märkimisväärne osa toidujäätmete tekkest välditav. Toiduraiskamine põhjustab olulist majanduslikku kahju ning avaldab negatiivset mõju keskkonnale ja ühiskonnale.

Toidujäätmete tekke vähendamiseks kehtestatakse riiklikud sihtarvud ning nähakse ette meetmed toidujäätmete tekke paremaks ennetamiseks ja söögikõlbliku toidu annetamise suurendamiseks. Suurematele jae- ja hulgikaubandusettevõtjatele, toidutööstusettevõtjatele ning toitlustusettevõtjatele kehtestatakse kohustus pidada arvestust toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle ning koostada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava. Lisaks nähakse suurematele jaemüüjatele ette annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustus ning suurematele jae- ja hulgikaubandusettevõtjatele ning toidutööstusettevõtjatele kohustus teha toidu ümberjaotamise organisatsioonidele koostöölepingu sõlmimise ettepanek. Muudatuste eesmärk on vähendada toidujäätmete teket toidutarneahela erinevates etappides.

Õigusselguse tagamiseks võetakse seaduses kasutusele ka uusi termineid. Lisaks täiendatakse seadust riikliku jäätmete sortimise uuringu regulatsiooniga, et saada usaldusväärseid andmeid jäätmevoogude koostise, liigiti kogumise taseme ning jäätmealaste eesmärkide saavutamise kohta.

Halduskoormust vähendatakse kahe keskkonnaministri määruse muudatustega.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna nõunik Kerli Rebane ([email protected]) ja sama osakonna jäätmekorralduse valdkonna juht Kristel Kibin ([email protected]), hankelepingute muutmise küsimustes Rahandusministeeriumi riigi osaluspoliitika ja riigihangete osakonna nõunik Laura Frolov ([email protected]), õigusekspertiisi on teinud õigusosakonna nõunik Käthlin Oeselg ([email protected]). Keeletoimetuse tegi Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1892, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid.

Eelnõukohase seadusega muudetakse jäätmeseaduse redaktsiooni RT I, 12.05.2026, 35.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2025–2027, mille kohaselt edendatakse ressursitõhusat ja keskkonnasäästlikku ringmajandust, sealhulgas korduskasutust ning jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu ning rakendatakse jäätmereformi. Tegevusprogrammis on eraldi ette nähtud tekstiiltoodetele laiendatud tootjavastutussüsteemi loomine. Eelnõuga direktiivi (EL) 2025/1892 ülevõtmisel panustatakse nimetatud eesmärkide saavutamisse, vähendades toidu- ja tekstiilijäätmete teket ning edendades tekstiiltoodete korduskasutust ja tekstiilijäätmete korduskasutuseks ettevalmistamist ning ringlussevõttu.

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõukohase seadusega ei muudeta konstitutsioonilisi seadusi.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide, Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute ning Euroopa Liidu õigusega.

2. Seaduse eesmärk

Seaduseelnõu eesmärk on vähendada toidu- ja tekstiilijäätmete koguseid, soodustada toidu annetamist ja muul viisil inimestele tarbimiseks ümberjaotamist, tekstiiltoodete korduskasutust ning kehtestada tekstiiltoodetele, tekstiiliga seotud toodetele ja jalatsitele tootjavastutus. Eelnõu aitab kaasa ringmajanduse põhimõtete rakendamisele Eestis, vähendades jäätmeteket ja edendades ressursside tõhusamat kasutamist.

Toidu- ja tekstiilijäätmed moodustavad märkimisväärse osa olmejäätmetest ning nende käitlemine toob kaasa olulise keskkonnamõju, sealhulgas kasvuhoonegaaside heite, vee ja energia liigse kasutamise ning bioloogiliste ressursside raiskamise. Eelnõu eesmärk on muuta jäätmekäitlus senisest ennetavamaks, keskendudes eelkõige jäätmetekke vältimisele ja korduskasutuse suurendamisele.

Eesmärk on mõjutada kogu toidutarneahelat vähendama toidujäätmete teket. Eestis tekkis 2025. aastal ligikaudu 139 000 tonni toidujäätmeid ehk 102 kg elaniku kohta. Ligi pool toidujäätmetest tekkis kodumajapidamistes, 27% toidutööstuses, 12% jae- ja hulgikaubanduses, 8% toitlustuses ning 3% esmatootmises. Kõigist toidujäätmetest 38% moodustas toidukadu ehk toit, mille raiskamist oleks olnud võimalik vähendada. Toidukao rahaline väärtus kogu toidutarneahelas ulatus 2025. aastal hinnanguliselt 233 miljoni euroni. Kuigi toidujäätmete ja eelkõige toidukao kogus on võrreldes 2020. aastaga vähenenud, ei pruugi senine positiivne areng olla püsiv. Näiteks kodumajapidamiste toidukao vähenemist seostatakse muu hulgas toiduainete hinnatõusuga ning hinnataseme stabiliseerumisel võivad kogused taas kasvada. Samuti on toidujäätmete teke toidutööstuses võrreldes 2021.–2023. aasta keskmisega suurenenud.2

Eestis on toidujäätmete tekke vältimiseks seni rakendatud eelkõige riigi jäätmekava juurde kuuluva toidujäätmete tekke vältimise kava meetmeid, sealhulgas teadlikkuse suurendamist, osapoolte koostöö edendamist, toidu ümberjaotamise soodustamist ning ringmajanduse ja ressursitõhususe meetmeid. Senised tegevused on valdavalt olnud vabatahtlikud ja toetavad ning ettevõtjatel puudub üldjuhul kohustus oma toidujäätmete teket süsteemselt mõõta ja selle põhjal vähendamismeetmeid kavandada. 2030. aastaks seatud vähendamise eesmärkide saavutamiseks ei piisa seniste tegevuste jätkamisest, vaid vaja on täiendavaid ja sihipäraseid meetmeid kogu toidutarneahelas.

Eelnõuga on kavandatud riiklikud sihtarvud toidujäätmete tekke vähendamiseks. Sihtarvud on aluseks edasiste tegevuste planeerimisel, mis aitavad järk-järgult vähendada toidujäätmete teket ja toiduraiskamist kogu tarneahela ulatuses alates tootmisest ja töötlemisest kuni kaubanduse ja tarbijateni. See toetab ÜRO kestliku arengu eesmärki (SDG 12.3) vähendada 2030. aastaks jaekaubanduse ja tarbijate tasandil elaniku kohta tekkivaid toidujäätmeid poole võrra ning vähendada toidu kadu tootmis- ja tarneahelas, kaasa arvatud saagikoristusjärgsed kaod. Ühtlasi edendatakse toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamist, ettevõtjate vastutust ise oma tegevuskavades määrata meetmed, millega toidujäätmete teket vähendatakse, ning toiduannetamist annetamise koostöölepingute ettepanekute kohustuse kaudu. Direktiivist tuleneva kaalutlusruumi kasutamisel on kohustused suunatud eelkõige suurematele ettevõtjatele, kelle tegevuse mahu tõttu on nende potentsiaalne mõju toidujäätmete tekkele suurem ning kellel on parem võimekus uusi nõudeid rakendada. Väiksemaid ettevõtjaid ei hõlmata seetõttu samas ulatuses kohustuslike meetmetega. Ettevõtjatele ei kirjutata seaduses ette konkreetseid toidujäätmete vähendamise viise, vaid ettevõtja saab oma tegevuse eripärast ja kogutud andmetest lähtudes valida sobivad meetmed. Arvestuse pidamisel võimaldatakse kasutada nii mõõtmist kui ka põhjendatud hinnanguid ning tegevuskava võib ühendada ettevõtja olemasolevate dokumentidega. Toidu annetamise ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamise edendamiseks nähakse ette koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus, kuid mitte toidu annetamise kohustust. Selline lahendus võimaldab suunata ettevõtjaid süsteemsemalt toidujäätmete teket analüüsima, vähendama ja ohutuid toidu ülejääke inimtarbimiseks ümber jaotama, jättes samal ajal ettevõtjale võimalikult suure paindlikkuse kohustuse praktilisel täitmisel.

Tekstiiltoodete puhul on probleemiks vähene tekstiilijäätmete liigiti kogumine, tekstiilijäätmete suur osakaal segaolmejäätmetes ning tekstiiltoodete tootmise ja tarbimisega kaasnev oluline keskkonnakoormus. Eestis ei ole seni kehtinud tekstiiltoodetele laiendatud tootjavastutuse süsteemi, mistõttu ei ole tootjatel olnud süsteemset vastutust oma toodetest pärast nende jäätmeteks muutumist tekkivate jäätmete kogumise ja käitlemise korraldamise ning sellega seotud kulude kandmise eest. Samuti ei ole olemasolev süsteem loonud piisavaid majanduslikke stiimuleid tootjatele, et parandada toodete vastupidavust, parandatavust, korduskasutatavust ja ringlussevõetavust.

Tekstiiltoodete korduskasutust, tekstiilijäätmete liigiti kogumist ja jäätmetekke vältimist toetavad Eestis praegu erinevad meetmed ning nende valdkondadega tegelevad muu hulgas kohalikud omavalitsused, korduskasutusorganisatsioonid ja jäätmekäitlejad. Senised meetmed ei ole siiski olnud piisavad, et tagada tekstiiltoodete kogu olelusringi hõlmav süsteemne lähenemine, suurendada korduskasutust, korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu ning tagada tootjate rahaline vastutus nendest toodetest tekkivate jäätmete käitlemise eest. Samuti ei ole senine süsteem andnud tootjatele piisavat majanduslikku põhjust võtta toodete kavandamisel arvesse nende keskkonnamõju kogu olelusringi jooksul. Seetõttu on vajalik tekstiiltoodetele laiendatud tootjavastutuse süsteemi kehtestamine.

Tekstiiltoodete puhul on üks keskseid muudatusi tootjavastutuse kehtestamine. See tähendab, et tootjad vastutavad pärast toodete jäätmeteks muutumist nende käitlemise korraldamise ja sellega seotud kulude kandmise eest. Laiendatud tootjavastutuse süsteem loob tootjatele majandusliku stiimuli kujundada tooteid, mis on vastupidavamad, pikema kasutuseaga, parandatavad, korduskasutatavad ja ringlussevõetavad. Tootjavastutuse tasu sidumine toote keskkonnatoimega aitab suunata tootjaid vähendama toodete keskkonnamõju ning toetab ressursitõhusamat tootmist ja tarbimist.

Eelnõukohase seaduse rakendamisega paraneb tekstiilijäätmete liigiti kogumine, väheneb tekstiilijäätmete hulk segaolmejäätmetes ning paraneb tarbijate teadlikkus kestlikumatest tarbimisviisidest. Samuti on eesmärk parandada korduskasutuskeskuste, omavalitsuste, tootjate ja jäätmekäitlusettevõtete koostööd, et tagada efektiivne süsteem tekstiilide ja tekstiilijäätmete käitlemiseks. Laiendatud tootjavastutuse süsteemiga tagatakse, et tekstiiltoodete jäätmefaasiga seotud kulud ei jää üksnes avaliku sektori ja teiste jäätmekäitluses osalevate isikute kanda, vaid tootjad panustavad nende kulude katmisse vastavalt oma vastutusele.

Laiendatud tootjavastutuse süsteemi rakendamisel on oluline tagada võrdsed konkurentsitingimused kõigile Euroopa Liidu turule laskvatele tootjatele. Seetõttu hõlmab süsteem ka kolmandatest riikidest e-kaubanduse kaudu Euroopa Liidu turule jõudvaid tekstiiltooteid. Selline lähenemine aitab vältida olukorda, kus Euroopa Liidus tegutsevatele tootjatele kehtivad tootjavastutuse kohustused, kuid väljaspool Euroopa Liitu asuvad turuosalised saavad samale turule tekstiiltooteid pakkuda ilma nendega kaasnevate jäätmekäitluskulude eest vastutamata.

Eelnõukohase seadusega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1892, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid. Jäätmete raamdirektiivi muudatuste eesmärk on tugevdada ELi tasandil meetmeid, mis toetavad jäätmete vähendamist ja ringmajanduse edendamist, sealhulgas ühtlustada laiendatud tootjavastutuse põhimõtteid ning suurendada jäätmetekke vältimise ja korduskasutuse osakaalu. Eelnõukohase seaduse rakendamine aitab täita Eesti riiklikke ja ELi keskkonnaeesmärke, vähendada jäätmete põhjustatud keskkonnakoormust ning edendada majanduse ja tarbimise kestlikumat toimimist.
Seaduseelnõule ei eelnenud väljatöötamise kavatsust, kuna eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist. Eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti väljatöötamisel ja menetlemisel on sisuliselt lähtutud seaduseelnõu väljatöötamise kavatsusele esitatavatest nõuetest ning seetõttu ei ole eraldi väljatöötamise kavatsuse koostamine olnud vajalik.
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni istungi protokollis nr 54 (23.02.2024) on kinnitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98 kohta, mis käsitleb jäätmeid (sihitud ülevaatamine). Jäätmete raamdirektiivi ülevaatamise eesmärk oli vähendada tekstiili- ja toidujäätmeid, et kasutada loodusvarasid kestlikumalt ja vähendada nende sektorite kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguseid. Eesti toetas seisukohtades üldiselt Euroopa Liidu ühtset lähenemist, kuid soovis, et uued nõuded arvestaksid Eesti ja eri sektorite eripäradega.
Tekstiiltoodete puhul toetas Eesti laiendatud tootjavastutuse rakendamist. See tähendab, et tootjad hakkaksid vastutama oma toodetest tekkivate jäätmete kogumise ja käitlemise kulude eest ning tootjavastutuse tasu sõltuks toote keskkonnatoimest. Eesti pidas seisukohtades oluliseks, et süsteem hõlmaks ka kolmandatest riikidest e-kaubanduse kaudu Euroopa Liitu jõudvaid tekstiiltooteid, et vältida ebaausat konkurentsi. Samuti soovis Eesti, et tekstiiltoodete tootjate register loodaks Euroopa Liidu tasandil, mitte eraldi igas liikmesriigis, sest see vähendaks haldus- ja IT-kulusid. Laiendatud tootjavastutus peaks eelkõige motiveerima tootjaid valmistama kvaliteetsemaid, pikema elueaga, parandatavaid ja ringlussevõetavaid tekstiiltooteid.
Toidujäätmete puhul toetas Eesti konkreetsete vähendamise eesmärkide seadmist. Euroopa Komisjon soovis, et 2030. aastaks väheneks töötlemis- ja tootmissektori toidujäätmete kogus 10% ning jaekaubanduses, toitlustuses ja kodumajapidamistes 30% võrreldes 2020. aastaga. Eesti leidis, et esmatootmisele ei peaks eraldi vähendamise eesmärki kehtestama, sest seal mõjutavad jäätmeteket näiteks ilmastikuolud, mida tootjad ei saa kontrollida. Samuti soovis Eesti kaubandusele, toitlustusele ja kodumajapidamistele eraldi eesmärke ning leidis, et toidutööstusele seatav eesmärk peaks olema maksimaalselt 10%, eelistatavalt väiksem. Seisukohad rõhutasid, et eesmärkide seadmisel tuleb arvestada ka vältimatute toidujäätmetega ning eristada neid tegelikust toidukaost.
Eesti pidas oluliseks ka ühtset ja selget metoodikat toidujäätmete mõõtmiseks, et liikmesriikide andmed oleksid võrreldavad. Samuti leiti, et tuleks selgelt eristada toidujäätmeid ja kõrvalsaadusi ning keskenduda eelkõige välditava toidukao vähendamisele.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Paragrahv 1 sisaldab eelnõuga tehtavaid muudatusi ja paragrahvis 2 on sätestatud õigusakti jõustumine.

Paragrahv 1

JäätSi § 1 lõike 11 punkti 1 muutmine
Eelnõuga täpsustatakse § 1 lõike 11 punktis 1 kasutatud terminoloogiat, et viia see kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/31/EÜ süsinikdioksiidi geoloogilise säilitamise kohta. Kehtiv sõnastus viitab süsinikdioksiidi maapõues säilitamisele, mis võib olla liiga üldine ja jätta ebaselgeks, et seadusest on välja arvatud just direktiivi tähenduses käsitatav geoloogiline säilitamine. Uue sõnastusega kasutatakse täpset terminit „geoloogiline säilitamine“ ning lisatakse viide ELi direktiivile. Muudatus on tehnilist laadi, ei muuda reguleerimisalast välja jäävate tegevuste sisu ning parandab õigusselgust ja vastavust ELi õigusele. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 2 lõike 1 punkt a.

JäätS §-d 103–107 (uued paragrahvid)
JäätSi § 103
Sätestatakse termin „digiplatvorm“ viitega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (edaspidi digiteenuste määrus). Viide määruse artikli 3 punktis i sätestatud määratlusele tagab, et riigisiseses õiguses kasutatakse kooskõlas ELi õigusega üheselt mõistetavat terminit.

Digiteenuste määruse kohaselt on digiplatvorm vahendusteenust osutav teenusepakkuja, kes võimaldab kasutajatel salvestada, jagada, avaldada või levitada teavet või vahendada kaupade ja teenuste pakkumist, nt Temu, Shein. Selle määratluse ülevõtmine hoiab ära olukorra, kus seaduses kasutatav mõiste kattub vaid osaliselt ELi õiguse eesmärkide ja reguleerimisalaga. Viide digiteenuste määruse sõnastusele on vajalik õigusselguse ja ühtse kohaldamispraktika tagamiseks kõigi digiplatvormi funktsioone täitvate teenuseosutajate suhtes. See hõlbustab järelevalveasutuste tööd ja tagab, et nõuded kohalduvad kõigile teenuseosutajatele, kelle tegevus vastab digiteenuste määruses sätestatud tunnustele, sõltumata nende tehnilisest lahendusest või ärimudelist. Termini sidumine ELi õigusega aitab vältida paralleelsete või vastuoluliste mõistete kujunemist ning toetab digiteenuste määruse eesmärki tagada kogu ELis turvaline ja läbipaistev digitaalne keskkond. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4e.

JäätSi § 104
Sätte eesmärk on piiritleda termini „tarbija“ kohaldamisala ning eristada tarbijana tegutsevat füüsilist isikut isikust, kes osaleb õigussuhtes oma majandus- või kutsetegevuse raames. Tarbijaks loetakse üksnes füüsiline isik, kes teeb tehingu või tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase ega kutsetegevusega. Käsitluse aluseks on põhimõte, et tarbija vajab õigussuhetes üldjuhul tugevamat kaitset võrreldes ettevõtja või professionaalse turuosalisega, kuna tarbijal võib olla vähem teadmisi, kogemusi või läbirääkimisoskust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4g.

JäätSi § 105
Sätestatakse termin „lõppkasutaja“. Selguse huvides täpsustatakse, et terminit kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 artikli 3 punktis 21 sätestatud tähenduses. Selline lähenemine tagab, et riigisiseses õiguses kasutatakse ELi õigusega kooskõlas olevat terminoloogiat ning välditakse erinevate tõlgenduste teket nii järelevalveasutustel, ettevõtjatel kui ka tarbijatel.

Viitega turujärelevalve määruses toodud määratlusele tagatakse, et lõppkasutajaks loetakse isik, füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on liidus ja kellele tehti toode kättesaadavaks kas tarbijana väljaspool kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevust, või kutsealase lõppkasutajana tema tööstusliku või kutsetegevuse raames. Sättel on eelkõige täpsustav ja selgitav eesmärk ning see ei too kaasa uusi kohustusi ega kulusid. See aitab luua ühtse ja arusaadava õigusraamistiku, mis toetab turujärelevalve tõhusamat korraldamist ja õigusselgust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4h.

JäätSi § 106
Sättega määratletakse „sotsiaalmajanduse üksus“ kui eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kelle tegevuse keskmes on ühiskondliku kasu loomine ning kelle toimimine lähtub kolmest põhialusest: inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamisest kasumile, kasumi valdavas osas reinvesteerimisest ühiskondliku väärtuse kasvatamisse ning demokraatlikust või kaasavast juhtimisest. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4i.

Sotsiaalmajanduse üksuse peamine eesmärk ei ole kasumi maksimeerimine, vaid ühiskondliku või keskkonnakasu loomine. Kasum võib olla vajalik organisatsiooni tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks, kuid seda kasutatakse valdavas osas organisatsiooni sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks. Samuti peab organisatsiooni juhtimine olema demokraatlik või kaasav. Tegemist on kumulatiivsete tunnustega, mistõttu peab sotsiaalmajanduse üksus vastama kõigile seaduses sätestatud põhimõtetele.

Jäätmete raamdirektiiv kasutab erinevates sätetes terminit „sotsiaalmajanduse üksus“ kui iseseisvat osalist, kellele on ette nähtud konkreetsed õigused ja kohustused. Nii on sotsiaalmajanduse üksusel tekstiilitoodete tootjavastutuse süsteemis osalemise õigus (art 22a lg 7 p f), tekstiilitoodete kogumissüsteemis osalemise õigus (art 22a lg 10), õigus hoida oma tekstiilitoodete kogumispunkte (art 22a lg 11), õigus jääda kogutud tekstiiltoodete valdajaks (art 22c lg 11), aruandluskohustus/sellest vabastus (art 22a lg 12/13) ning toidujäätmete vältimise meetmete raames toetuse ja koolitusvõimaluste saamise õigus (art 9a lg 1 p d).

Seetõttu peab Eesti õiguses olema võimalik määratleda, kes on nende normide adressaadid. Jäätmete raamdirektiiv ei seo sotsiaalmajanduse üksuse terminit ühe kindla organisatsioonivormiga, vaid lähtub üksuse tegevuse eesmärgist ja toimimispõhimõtetest. Ehk neid üksusi ühendavad seaduses sätestatud sisulised tunnused, mitte ühine õiguslik vorm. Jäätmete raamdirektiivi kohaselt hõlmab sotsiaalmajandus muu hulgas ühistuid, vastastikuse abi ühinguid, ühendusi, heategevusorganisatsioone, sihtasutusi, usuorganisatsioone ja sotsiaalseid ettevõtteid.

Eesti õiguskorras võivad sotsiaalmajanduse põhimõtete järgi tegutseda mittetulundusühingud, sihtasutused, tulundusühistud ning teatud juhtudel ka äriühingud. Samas puudub Eesti õiguses üldtermin, mis hõlmaks korraga kõiki selliseid organisatsioone, kes tegutsevad sotsiaalmajanduse põhimõtete järgi, kuid jäätmete raamdirektiiv annab just sellele isikute ringile konkreetsed õigused ja kohustused. Seetõttu on jäätmete raamdirektiivist tulenevate õiguste ja kohustuste adressaatide määratlemiseks vajalik kasutada ühist terminit „sotsiaalmajanduse üksus“.

Sotsiaalmajanduse üksuse termini kasutuselevõtuga ei looda uut eraõigusliku juriidilise või füüsilise isiku liiki, äriühingu vormi ega eraldiseisevat organisatsioonivormi Eesti õiguses. Tegemist on jäätmeseaduses kasutatava funktsionaalse terminiga, mis hõlmab erinevates õiguslikes vormides tegutsevaid eraõiguslikke juriidilisi või füüsilisi isikuid, kes vastavad JäätS § 106 sätestatud tunnustele. Sotsiaalmajanduse üksuse termin on üle võetud jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktist 4i. Tegemist on definitsiooniga, mille kohaselt peab sotsiaalmajanduse üksus tegutsema kooskõlas kõigi seaduses sätestatud põhimõtetega. Seetõttu ei ole tegemist alternatiivsete ega soovituslike tunnustega.

Eelnõuga ei looda sotsiaalmajanduse üksuste jaoks eraldi registreerimise või muud riikliku tunnustamismenetlust. Ka jäätmete raamdirektiiv ei eelda sotsiaalmajanduse üksuste eelnevat riiklikku tunnustamist, vaid nende määratlemist sisuliste tunnuste alusel. Organisatsiooni vastavust JäätS § 106 sätestatud tunnustele hinnatakse vajaduse korral konkreetse õigusnormi kohaldamisel, näiteks juhul, kui organisatsioon soovib osaleda sotsiaalmajanduse üksusena tekstiilitoodete kogumissüsteemis või kasutada muid seadusest tulenevaid õigusi. Pelgalt organisatsiooni enesemääratlusest sotsiaalmajanduse üksusena ei piisa.

Vastavust saab hinnata organisatsiooni asutamisdokumentide, juhtimiskorralduse, tegevuse ja majandustegevust kajastavate dokumentide põhjal. Eelkõige võib vastavus tuleneda:
1. põhikirjast või muudest tegevusdokumentidest, millest nähtub organisatsiooni eesmärk, sealhulgas inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamine kasumile;
2. majandusaasta aruandest ja tegevusaruandest, millest nähtub kasumi või ülejäägi kasutamine ning selle reinvesteerimine organisatsiooni sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks;
3. organisatsiooni juhtimiskorraldusest, sealhulgas liikmete või sidusrühmade kaasamise põhimõtetest, juhtorganite moodustamisest ja otsustusprotsessidest, mille alusel on võimalik hinnata demokraatliku või kaasava juhtimise põhimõtte järgimist.

Seega hinnatakse sotsiaalmajanduse üksuse tunnustele vastavust olemasolevate dokumentide ja organisatsiooni tegeliku tegevuse põhjal. Samas ei hinnata nendele tunnustele vastavust üksiku otsuse või ühe majandusaasta põhjal, vaid organisatsiooni tegevust ja toimimist tervikuna. Näiteks ei tähenda see automaatselt, et organisatsioon lakkab olemast sotsiaalmajanduse üksus üksnes põhjusel, et konkreetsel aastal ei tehtud täiendavaid investeeringuid keskkonnaalastesse eesmärkidesse. Oluline on, kas organisatsiooni tegevus tervikuna vastab seaduses sätestatud põhimõtetele, sealhulgas kasumit kasutatakse valdavalt sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks ning kas organisatsiooni juhtimine on oma olemuselt demokraatlik või kaasav.

Jäätmete raamdirektiivis kasutatud sotsiaalmajanduse ükskuse alla võivad Eestis kuuluda näiteks mittetulundusühingud (sh Uuskasutuskeskuse MTÜ, Eesti Punane Rist, Toidupank ja muud kogukondlikud MTÜ-d), sihtasutused, tulundusühistud ning teatud sotsiaalsed ettevõtted, keda ühendab inimeste ning sotsiaalse või keskkonnakasu eelistamine kasumile, kasumi valdavas osas reinvesteerimine ühiskondliku väärtuse loomisse ning demokraatlik või kaasav juhtimine. Sotsiaalmajanduse üksuseks võib olla ka kasumit teeniv äriühing. Näiteks võib sotsiaalmajanduse üksuseks kvalifitseeruda tekstiiltoodete korduskasutusega tegelev äriühing, kelle põhieesmärk on sotsiaalse või keskkonnakasu loomine ja kes reinvesteerib valdava osa kasumist selle eesmärgi saavutamisse, tingimusel et täidetud on ka demokraatliku või kaasava juhtimise nõue. Seevastu äriühing, mille eesmärk on omanikele kasumi teenimine ja dividendide maksmine, ei kvalifitseeruks sotsiaalmajanduse üksuseks isegi siis, kui ta teeb aeg-ajalt heategevust või keskkonnaprojekte.

JäätSi § 107
Sätestatakse termin „tarbijale mõeldud müümata toode“. Säte viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaini nõuete sätestamise raamistik, muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/125/EÜ (edaspidi ökodisaini määrus), toodud terminile „tarbijale mõeldud müümata toode“. Selle termini eesmärk on ühtlustada arusaam sellest, milliseid tooteid käsitatakse müümata jäänud tarbekaupadena, et tagada ühtne õigusraamistik nende käitlemiseks, sealhulgas neile kohaldatavate nõuete, piirangute ja võimaliku edasise kasutuse või käitlemise põhimõtete määramiseks.

Ökodisaini määruse artikli 2 punkti 37 kohaselt tähendab tarbijale mõeldud müümata toode sellist uut, kasutamata, tarbijale suunatud toodet, mida ei ole müüdud, sealhulgas tagastatud, kuid uuesti müümata jäänud toodet. Termin hõlmab seega tooteid, mis on tootja, turustaja või jaemüüja laos, müügipinnal või tagastusringis, kuid mis ei ole jõudnud lõpptarbijani. Samuti käsitletakse müümata tarbijatoodetena kaupu, mis on küll olnud müügiprotsessis, kuid mida ei ole ostetud või mille ost on tühistatud või kaup tagastatud ning mis seejärel ei ole uuesti müüdud.
Termini kasutamisega tagatakse, et valdkonna õiguslikud ja halduslikud nõuded oleks kooskõlas ELi õigusega ning menetlused, mis puudutavad müümata tarbijakaupade käitlemist (nt hävitamise keelud, ringlussevõtt, annetamine või muu jätkusuutlik käitlemine), lähtuksid üheselt mõistetavast terminist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4j.

JäätSi § 21 lõike 2 punkt 6 (kehtetuks tunnistamine)
Punkt 6 tunnistatakse kehtetuks. Senine üldkohustus (iga tegevuse juures võimalikult suures ulatuses vähendada toidujäätmete teket ning soodustada toidu annetamist ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist, eelistades seda, et toit jääb inimeste toiduks, mitte ei saa söödaks, ning et seda ei töödelda ümber toiduks mittekasutatavaks tooteks) viiakse jäätmete raamdirektiivi loogikaga kooskõlas eraldi paragrahvi. Ka direktiivis on samasisuline kohustus üldiste jäätmetekke vältimise kohustuste juurest viidud eraldiseisvasse artiklisse.

JäätS §-d 227 ja 228 (uued paragrahvid)
JäätSi § 227
Kehtestatakse toidujäätmete tekke vähendamise ja vältimise üldised nõuded, et vähendada toidujäätmete teket Eestis ning võtta üle jäätmete raamdirektiivi artikli 9a lõige 1.

Lõige 1 sisaldab varem JäätSi § 21 lõike 2 punktis 6 sisaldunud üldist kohustust, et iga tegevuse juures tuleb rakendada sobivaid toidujäätmete tekke vältimise võimalusi ning toidu annetamise ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamise meetmeid, et vältida ja vähendada toidujäätmete teket kogu toidutarneahelas igal tegevusel toidu esmatootmisest kuni lõpptarbimiseni. Eesmärk on tegeleda toidujäätmete tekke vähendamisega kogu toidutarneahela ulatuses, lähtudes jäätmehierarhiast ja jäätmete raamdirektiivi põhimõtetest. Üldine kohustus puudutab kogu toidutarneahelat ja selles tegutsevaid osapooli.

Eraldi rõhutatakse sättes tarbimiseks kõlbliku toidu suunamist eelistatult annetamisse või muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamisse, enne kui kaaluda selle kasutamist loomasöödaks või toiduks mittekasutatavate materjalide tootmiseks või äraviskamist. Toit on kasvatatud ja toodetud inimestele tarbimiseks ning see on ka toidujäätmete vältimiseks keskkonna- ja sotsiaalmõjult kõige eelistatum lahendus. Kõige prioriteetsemad ja ka eelnõu kohaselt eelistatud on küll tegevused, mis aitavad esmajoones vältida ja vähendada toidu ülejääkide teket (näiteks parem planeerimine, täpsem tootmine jm), kuid kui ülejäägid siiski tekivad ja need on tarbimiseks ohutud, siis on oluline eelistada näiteks loomasöödaks suunamise või jäätmekäitluse asemel ohutu toidu annetamist ja muul viisil ümberjaotamist. Jäätmete raamdirektiiv eristab selgelt toidu kasutamist inimtarbimiseks näiteks loomadele söödaks suunamisest või muude toodete tootmiseks suunamisest. Seetõttu rõhutatakse ka eelnõukohases sõnastuses, et toidu ümberjaotamisel tuleb eelistada selle suunamist inimtarbimiseks. Kui toidu ülejääkide tekke vältimine pole võimalik ning üle jäänud söögikõlbliku toidu annetamine või muul viisil ümberjaotamine inimtarbimiseks samuti mitte, on järgmine eelistatud tegevus toidu loomasöödaks suunamine. Kui ka see pole võimalik, tekivad jäätmed ning need tuleks suunata võimalikult suures ulatuses ringlusesse.

Toidujäätmete tekke statistika3 on näidanud, et suurim on toidujäätmete (sealhulgas välditavate toidujäätmete) teke kodumajapidamistes. Seetõttu on oluline, et toidujäätmete tekke vähendamise meetmed ka eelnevates toidutarneahela etappides võimaldaksid ja toetaksid toidujäätmete tekke vähendamist ka kodumajapidamistes ja mujal toidu tarbimisel. Näiteks on võimalik rakendada kogu toidutarneahelas meetmeid, mis toetavad kodumajapidamistes teadlikkuse kasvu, aitavad kujundada kestlikumaid tarbimisharjumusi ning hõlbustavad toiduraiskamise vältimist. Sealhulgas on oluline, et tarbijatel oleks parem ligipääs teabele, selgele märgistusele ning praktilistele juhistele, mis võimaldavad kodudes toitu paremini planeerida, säilitada ja kasutada. Kodumajapidamistele suunatud teavet ja soovitusi toidujäätmete tekke vähendamiseks leiab näiteks Keskkonnainvesteeringute Keskuse kodulehelt.4

Lõige 2 selgitab, et toidu annetamine ja toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamine JäätSi tähenduses on tegevus, mille käigus muidu raisku minev tarbimiseks kõlblik toit suunatakse tasuta või sümboolse tasu eest inimestele. Samasisuline tähendus on toidu ümberjaotamisele antud Põllumajandus-ja Toiduameti koostatud juhendis „Toiduohutus annetamisel“5 toidu ümberjagamise terminis ning Euroopa Komisjoni teatises „Toiduainete annetamist käsitlevad ELi suunised“6. Toidu ümberjaotamine võib hõlmata nii abivajajaid kui ka muid tarbijaid, kes ei ole abivajaja staatuses. Oluline on, et annetatud toitu ei suunataks inimestele tarbimiseks turuhinnaga, siis ei ole tegemist enam annetatud toidu ümberjaotamisega, vaid müügiga. Eelnõu kohaselt võib sümboolne tasu võib hõlmata kulupõhist teenustasu (nt transport või jagamisega seotud otsesed kulud), mitte ärikasumit. Annetamine on üks võimalus, mille kaudu toimub toidu ümberjaotamine inimtarbimiseks. Seetõttu kasutatakse eelnõus sõnastust „toidu annetamine ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamine“, et hõlmata nii annetamise vormis toimuvat üleandmist kui ka muid võimalikke lahendusi, mille kaudu tarbimiseks kõlblik toit jõuab inimesteni raisku minemise asemel.

Lõige 3 sätestab, et teatud toidukäitlejad on kohustatud jälgima oma tegevuses tegevuskoha (ehk toidukäitlemisettevõte Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 lõike 2 tähenduses) põhiselt kalendriaasta jooksul tekkivate toidujäätmete ja annetatud toidu koguseid. Toidukäitlejat käsitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 lõike 3 tähenduses ehk füüsiline või juriidiline isik, kelle ülesanne on tagada toidualaste õigusnormide nõuete täitmine tema kontrollitavas toidukäitlemisettevõttes. Toidujäätmete arvestus peab võtma arvesse toidujäätmeid kõigis ettevõtja asjakohastes tegevusvaldkondades, kus toitu käideldakse. Tegevuskoha põhine arvestuse pidamine on oluline selleks, et ettevõtja saaks ülevaate, kui palju tema tegevuses tervikuna toidujäätmeid tekib. Kui on mitu tegevuskohta ja valida arvestuse pidamiseks näiteks vaid üks tegevuskoht, ei ole võimalik terviklikult hinnata, mis on võimalused toidujäätmete tekke vähendamiseks.

Kohustus toidujäätmete tekke üle arvestust pidada on edaspidi suurematel toidukäitlejatel jae- ja hulgikaubanduse sektoris, toidutööstuses ning toitlustuses. Jaekaubanduse sektoris puudutab kohustus neid toidu jaemüügiga tegelevaid ettevõtjaid, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük (EMTAK koodid7 4721 kuni 4727 ja nende alamkoodid, välja arvatud 4726, ning 47111) ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukaupluse müügipind suurusega vähemalt 400 m2. Kohustus hõlmab peamiselt Eestis tegutsevaid suuremaid ja võimekamaid jaekette ja tarbijate ühistuid, keda on kokku hinnanguliselt 25–30, ning kõiki nende kaupluseid. Hinnangu aluseks on avalikult kättesaadavad andmed Eestis tegutsevate jaekettide ja nende kaupluste võrgustiku kohta, samuti sektoriorganisatsioonide andmed. Nende hulka kuuluvad muu hulgas Coop Eesti piirkondlikud tarbijate ühistud (18), Selver, Rimi, Maxima, OG Elektra, Lidl, RR Lektus jt. Nendele ettevõtjatele kuulub Eestis enam kui 700 toidukauplust. Kohustatud isikute arv võib ajas muutuda sõltuvalt turuosaliste struktuurist, uute jaekettide turule sisenemisest, ettevõtjate ühendamisest jne. Kohustuse alt jäävad välja sellised ettevõtjad, kellel on näiteks vaid väikesed maapiirkondade poed või pisipoed, kioskid, pimepoed (komplekteerimiskeskus, kust väljastatakse kullerrakenduste kaudu ostetud toidukaupu), tanklapoed, aga ka näiteks ehitus- ja elektroonikakauplused, kus müüakse muude kaupade hulgas toitu. Viimaste põhitegevusalaks ei ole toidu jaemüük. Praktikas kasvavad toidujäätmete kogused ning potentsiaalsed annetatava toidu kogused koos kaupluse müügipinna, sortimendi suuruse ning müügituluga. 400 m² müügipinna lävendi valikul on arvestatud nii teiste riikide praktikaid kui ka Eesti turu eripära. Tegemist on lävendiga, mida kasutatakse ka muudes jäätmevaldkonna kohustustes Eestis. Eesmärk on suunata kohustused eelkõige nendele ettevõtjatele, kelle tegevusmaht ja mõju toidujäätmete tekkele on suurem, vältides samal ajal ebaproportsionaalse halduskoormuse tekitamist väiksematele jaekettidele ja kauplustele.

Eelnõu ettevalmistamise käigus toimunud aruteludel kaupade jaekaubanduse sektori esindajatega toodi samuti välja, et alla 400 m² müügipinnaga kauplused on valdavalt väiksemad kauplused ning suurem osa toidukaupade jaemüügist toimub suuremates kauplustes. Seetõttu võimaldab 400 m² lävend hõlmata suure osa sektori tegevusest ja võimalikust toidujäätmete tekkest, jättes samas välja väiksemad ettevõtjad, kellel suuremaid poode üldse pole.

Samuti peavad arvestust pidama toidu hulgimüügiga tegelevad ettevõtjad, kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük (EMTAK koodid 4631 kuni 4639 ja nende alamkoodid, välja arvatud 4635) ning eelmise majandusaasta müügitulu ületas viis miljonit eurot. Selliseid hulgikauplejaid oli 2024. aasta müügitulu andmete põhjal Eestis 89. Kohustuse alla ei kuulu vahendusteenuse osutajad ehk sellised hulgifirmad, kes ei käitle ise füüsiliselt toidukaupa, vaid vahendavad müügitehinguid ning kelle kaup liigub otse tootjalt või ladustajalt kliendile näiteks logistikaettevõtte kaudu. Nende hulgimüügiga tegelevate ettevõtjate põhitegevusala on hulgimüük vahendustasu või lepingute alusel (näiteks EMTAK kood 4617).

Lisaks on arvestuse pidamise kohustus ette nähtud toidutööstuses ehk toidu töötlemisega tegelevatele ettevõtjatele (EMTAK koodid 101 kuni 108 ja nende alamkoodid), kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas kaks miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 110 ettevõtjat), ning toitlustuses tegutsevatele ettevõtjatele (EMTAK koodid 561 ja 562 ja nende alamkoodid), kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas kaks miljonit eurot (55 ettevõtjat).
Eesmärk on hõlmata eelkõige ettevõtjad, kelle tegevusmaht ja seeläbi ka eeldatavalt toidujäätmete kogused on suuremad ja märkimisväärsema mõjuga.

Toidujäätmete tekkekoguste üle arvestuse pidamine on vajalik selleks, et ettevõtjatel tekiks ülevaade, milliseid toidujäätmeid, kui palju ja millistes toidukäitlemise etappides tekib. Omades ülevaadet tekkivatest toidujäätmetest, on võimalik otsustada, millised meetmed on kõige asjakohasemad toidujäätmete tekke vähendamiseks. Näiteks kui toitlustuses tegutsev ettevõtja ei tea, kas enim toidujäätmeid tekib toidu valmistamisel köögis, toidu serveerimisel või klientide taldrikutele alles jäänust, ei ole võimalik sihitud tegevusi kavandada. Samuti on ettevõtjal oluline mõista, milline osa toidujäätmetest on välditav ning milline mitte (näiteks toidu valmistamisel tekkivad köögiviljade koored ei pruugi olla välditavad, kuid klientide taldrikutele toidu alles jäämine võib olla välditav).

Eesti ettevõtjatel on juba kasutusel erinevaid lähenemisi selleks, et oma toidujäätmete tekkekoguseid jälgida. Kaubanduses on praegu üldiselt olemas andmed, kui suure osa maha kantud kaubast moodustasid jäätmed, sealhulgas biojäätmed, mis enamasti on toidujäätmed, ning kui suure osa annetatud toit. Olemas on ka tasuta veebilahendusi, et toidujäätmete koguseid jälgida. Näiteks Läti Vidzeme piirkonnas on Interregi projekti käigus välja töötatud toitlustusettevõtetele tasuta toidujäätmete vähendamise lahendus Ce4Re, mis võimaldab toidujäätmete teket jälgida.8 Sama rakendust on võimalik kasutada ka Eesti ettevõtetel.

Annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamine aitab teha annetamise ka ettevõtjale endale nähtavamaks ja mõõdetavaks osaks tegevusest. Annetatud toidu koguste ülevaade annab ettevõtjale ülevaate, kui tõhusalt järgitakse nii-öelda toidujäätmete hierarhiat ja põhimõtet, et tuleb soodustada toidu annetamist ja muul viisil ümberjaotamist, eelistades et toit jääb inimeste toiduks, seda ei kasutata söödaks ega töödelda muudeks toodeteks, mida toiduks ei kasutata.

Lõige 4 täpsustab, et toidukäitlejal on võimalik arvestuse pidamise meetod valida ise, arvestades oma tegevuse eripära. Arvestus võib põhineda otsesel mõõtmisel või põhjendatud hinnangul. Põhjendatud hinnangu puhul saab toidujäätmete koguse arvutada olemasolevate andmete põhjal, kasutades näiteks perioodiliste mõõtmiste alusel tuletatud koefitsiente, mahu teisendamist massiks või muid ettevõtja tegevust iseloomustavaid ja sellega sobivaid näitajaid. Kasutatud meetod ja hinnangu aluseks olevad andmed dokumenteeritakse viisil, mis võimaldab koguseid kontrollida ning eri perioodide andmeid võrrelda. Selleks kirjeldab ettevõtja näiteks ettevõttesiseses juhendis või muus dokumendis arvestuseks kasutatavaid lähteandmeid, arvutusmeetodit ning vajaduse korral kasutatavaid koefitsiente ja eeldusi. Eraldi dokumendi koostamine ei ole nõutav, kui vastav teave on muul viisil dokumenteeritud ja vajadusel kontrollitav.

Toidujäätmetena käsitletakse kehtiva jäätmeseaduse § 52 kohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 01.02.2002, lk 1–24), artiklis 2 määratletud toitu, mis on muutunud jäätmeteks. Viidatud määruses tähendab mõiste „toit” töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed. Mõistega „toit” hõlmatakse joogid, närimiskumm ja muud ained, kaasa arvatud vesi, mis on tahtlikult lülitatud toidu koostisesse tootmise, valmistamise või töötlemise ajal. Mõiste hõlmab vett, mis on võetud pärast vastavalt direktiivi 98/83/EÜ artiklis 6 nimetatud kohta, kus määratakse nõuetele vastavus, piiramata 80/778/EMÜ ja 98/83/EÜ nõuete kohaldamist. Mõiste „toit” alla ei kuulu sööt, välja arvatud juhul, kui need on ette valmistatud turuleviimiseks inimtoiduna, taimed enne saagikoristust, ravimid, kosmeetikatooted, tubakas ja tubakatooted, narkootilised ja psühhotroopsed ained, jääkproduktid ja saasteained, meditsiiniseadmed. Seega kuuluvad toidujäätmete hulka kogu jäätmeteks muutunud toit, sisaldades ka mittesöödavaid osasid. Kliimaministeeriumil on plaanis koostada ka juhendavaid materjale seoses toidujäätmete üle arvestuse pidamisega. Toidujäätmete mõõtmine riiklikul tasandil toimub komisjoni delegeeritud otsuse (EL) 2019/1597 alusel ning see otsus aitab selgitada toidujäätmete käsitlust ka ettevõtjatele. Kuivõrd ettevõtjatele ei kehtestata kohustuslikku arvestuse pidamise meetodit, on arvestuse pidamise kohta järelevalves võimalik kontrollida eelkõige, kas ettevõtja peab arvestust toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste üle ning kas arvestuse aluseks olevad andmed ja kasutatud meetod võimaldavad koguste kujunemist kontrollida.

Lõige 5 täpsustab, et JäätSis toidukäitlejatele ette nähtud kohustused (toidujäätmete tekke üle arvestuse pidamine ja toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostamine ning annetamise koostöölepingute ettepanekud) ei laiene sellistele toidukäitlejatele, kelle põhitegevusala on seotud alkoholiga alkoholiseaduse § 2 lõike 1 tähenduses ehk piirituse ja alkohoolsete jookidega. See tähendab, et kui ettevõtja tegeleb põhitegevusalana näiteks alkohoolsete jookide tootmise või alkohoolsete jookide jae- või hulgimüügiga, ei laiene talle JäätS § 227 ja §228 kohustused. Samuti on erand tehtud ettevõtjatele, kelle põhitegevusala on jookide serveerimine, näiteks baarid, olenemata sellest, kas tegelikult baaris pakutakse jookide kõrvale vähesel määral näiteks suupisteid. Erand ettevõtjatele, kelle põhitegevusala on seotud alkoholiga, ei tekita olukorda, kus olulises mahus toidu töötlemise, müügi või toitlustamisega tegelevad ettevõtjad kohustuste alt välja jäävad. Alkohoolsete jookide tootmisega (EMTAK koodid 1101-1105) tegelevaid ettevõtjaid on e-äriregistri andmetel registrisse kantud 110, kuid kõik ei ole üle kahe miljoni eurose aastase müügituluga. Alkohoolsete jookide hulgimüügiga (EMTAK kood 46341) tegelevaid ettevõtjaid on e-äriregistri andmetel registrisse kantud 196, kuid 2024. aasta müügitulu andmete põhjal oli üle viie miljoni eurose müügituluga neist 15 ettevõtjat. Jookide serveerimisega tegelevaid ettevõtjaid (EMTAK kood 56301) on e-äriregistri andmetel registrisse kantud 439, kuid 2024. aasta müügitulu andmete põhjal oli neist üle kahe miljoni eurose müügituluga 2 ettevõtjat. Erand võimaldab keskenduda neile ettevõtjatele, kelle tegevuses on toidujäätmete teke märkimisväärsem.

Lõige 6 lisab, et toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste andmeid tuleb säilitada vähemalt kolm aastat alates toidukäitlemise toimumise aasta lõpust. Vähemalt kolme aasta jooksul andmete säilitamise kohustus on valitud selleks, et võimaldada suundumuse jälgimist. Mitmeaastane andmestik aitab hinnata tegevuse järjepidevust ja tuvastada arengusuundi, mis ei avaldu lühiajaliselt (näiteks võivad mõjutada toidujäätmete teket ka töötajate käitumisharjumused, mis ei pruugi muutuda kiiresti). Toidujäätmete tekkekoguste aruandluskohustust toidukäitlejatele ei looda, kuid järelevalveasutusel on õigus küsida andmeid toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste kohta.

Lõige 7 näeb ette § 227 lõikes 3 nimetatud jaemüügiga tegelevale ettevõtjale kohustuse avaldada oma veebilehel, kui suure osa moodustavad maha kantud toidu kogustest annetatud toidu kogused. Maha kantud toidu koguste hulgast tuleb välja jätta maha kantud alkoholi kogused, kuna see ei ole annetatav kaup. Kui ettevõtja avaldab osakaalu selliselt, et maha kantud toidu kogused hõlmavad ka alkoholi, võib annetamise osakaal väiksem olla. Muud kaubad, näiteks tööstuskaubad, ei kuulu samuti toidu hulka. Andmed avalikustatakse eelneva kalendriaasta kohta ning hiljemalt 31. jaanuariks. Kuigi arvestuse pidamise kohustus on laiem, on andmete avalikustamise kohustus piiratud jaekaubanduses tegutsevate ettevõtjatega. See lähtub proportsionaalsuse põhimõttest, keskendudes toidutarneahela etapile, kus toidujäätmete tekkemaht ja toidu annetamise potentsiaal on suurim. Nimetatud sektoris avaldab läbipaistvus otsesemat mõju ettevõtjate käitumisele ning võimaldab ka avalikkusel ja sidusrühmadel hinnata annetamise ulatust. Näiteks hulgimüügi tasandil on mõju kaudsem ning sektori halvem avalik nähtavus vähendab andmete avalikustamise meetme tõhusust, mistõttu ei ole kohustuse laiendamine sellele sektorile vajalik ega proportsionaalne. Ka toidutööstuses on olukord erinev ja sama näitaja võib sama anda erinevate ettevõtjate kohta eksitava või raskesti võrreldava tulemuse, kuna tegutsetakse erinevates valdkondades. Uue toidujäätmete uuringu tulemused kinnitavad, et toidutööstuses moodustab raisatud toit vaid suhteliselt väikese osa kogu tekkivast toidujäätmete voost, mistõttu ei ole annetamise osakaalu avalikustamine selles sektoris sama sisukas mõõdik kui jaekaubanduses. Kuivõrd arvestuse pidamise kohustus rakendub 2028. aasta 1. jaanuarist, on võimalik 2028. aasta kohta avalikustada andmed 2029. aasta 31. jaanuariks, kui toidukäitlejad ei ole samu andmeid juba varem kogunud. Kui arvestuse pidamine annetatud toidu koguste üle on toimunud juba varem, on võimalik vabatahtlikult avalikustada andmeid juba varem.

Põhiseaduspärasuse analüüs

Lõige 7 sätestab sama paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud jaemüügiga tegelevale ettevõtjale kohustuse avalikustada oma veebilehel kord aastas eelneval kalendriaastal annetatud toidu koguse osakaal maha kantud toidu massist, jättes arvestusest välja alkoholi.

Kohustus riivab põhiseaduse §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust, kuna piirab ettevõtja otsustusvabadust oma tegevust puudutava teabe avaldamisel ning toob kaasa avaldamisega seotud halduskoormuse. See ei tähenda automaatselt õigustamata riivet. Selliselt piiritletud kohustus aitab edendada annetamisalast koostööd ja vältida toidujäätmete teket, mis kaalub üles avaldamisega kaasneva lisakoormuse.

Avalikustamiskohustuse eesmärk on vältida jaekaubanduses tekkiva tarbimiseks kõlbliku realiseerimata toidu muutumist jäätmeteks, soodustades selle õigeaegset annetamist. Teabe avalik kättesaadavus toetab annetamisalase koostöö tekkimist ja kogemuste vahetamist, mille kaudu saavad ettevõtjad muuta oma seniseid tegutsemisviise ning parandada toidu annetamise ja ümberjaotamise korraldust. Eelnõukohase JäätS § 22⁸ lõike 1 kohaselt peavad jaekaubandusega tegelevad ettevõtjad tegema toidu ümberjaotamise organisatsioonile ettepaneku annetamise koostöölepingu sõlmimiseks enne annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustuse rakendumist. Avalikustatud andmed annavad toidu ümberjaotamise organisatsioonidele täiendavat teavet ettevõtjate annetamistegevuse kohta ning võimaldavad hinnata olemasoleva koostöö toimivust ja arendamise võimalusi. Samuti võivad andmed olla aluseks uute koostöösuhete algatamiseks ning olemasoleva koostöö tõhustamiseks, kuna ka toidu ümberjaotamise organisatsioonidel endal on võimalik pöörduda nii oma lepingupartnerite kui ka teiste ettevõtjate poole koostöö pakkumiseks ise, võttes aluseks avalikustatud andmed. 

Ettevõtjapõhiste annetamisandmete avalikustamine on riigisiseselt valitud meede, mis aitab täita direktiivi 2008/98/EÜ artikli 9a lõike 1 punktides a–c sätestatud liikmesriikide kohustust edendada toidutarneahela osaliste käitumisharjumuste muutmist, koostööd ning toidu annetamist ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist. Samuti toetab meede direktiivi artikli 9a lõike 4 punktis b sätestatud eesmärki vähendada 31. detsembriks 2030 jaemüügis ja muus turustamises, restoranides ja toitlustusteenuste osutamisel ning kodumajapidamistes tekkivaid toidujäätmeid riigi tasandil kokku 30% elaniku kohta võrreldes aastate 2021–2023 keskmisega. 

Meetme väljatöötamisel on arvestatud jäätmete raamdirektiivi muutva direktiivi (EL) 2025/1892 põhjenduspunktiga 1, mille kohaselt on igat liiki jäätmete tekke vältimine ja nende käitlemine ülioluline vahend keskkonna ja inimeste tervise kaitsmiseks. Direktiivi põhjenduspunkti 2 kohaselt on toidusektor kõige ressursimahukam sektor, mis tekitab märkimisväärset negatiivset keskkonna välismõju. Toidusektoris ei järgita täielikult jäätmekäitluse aluspõhimõtteid, et eelistada tuleb jäätmetekke vältimist ning seejärel korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu.  Direktiivi põhjenduspunkt 5 seob liikmesriikide meetmed toidujäätmete tekke vältimiseks ja vähendamiseks ÜRO kestliku arengu eesmärgi 12.3 saavutamisega. Selle eesmärk on vähendada 2030. aastaks toidujäätmete teket jaemüügi ning tarbijate tasandil poole võrra ühe elaniku kohta ja vähendada toidukadu kogu toidutarneahelas. Direktiivi põhjenduspunktides 9 ja 10 rõhutatakse, et teadlikkuse suurendamise kõrval on vaja meetmeid, mis aitavad muuta käitumisharjumusi.

Meetme eesmärk on seega seotud keskkonnakaitse, loodusvarade säästliku kasutamise, jäätmehierarhia rakendamise ning Euroopa Liidu ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide täitmisega. PS §-st 31 tulenev ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguste piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, mis ei ole põhiseadusega keelatud.9 Keskkonnakaitse ja loodusvarade säästlik kasutamine on ettevõtlusvabaduse piiramise legitiimsed eesmärgid, mis seonduvad põhiseaduse §-dega 5 ja 53.

Sobivus. Üldsuse juurdepääs annetatud toidu osakaalu käsitlevale teabele aitab vältida ja vähendada toidujäätmete teket, soodustades annetamisalast koostööd ja kogemuste vahetamist ning nende kaudu annetamise ja ümberjaotamise korralduse parandamist.

Toidu raiskamise ja söömiskõlbliku müümata toidu annetamise küsimus on pälvinud avalikkuses ning toidujäätmete vähendamisega tegelevate organisatsioonide hulgas korduvalt tähelepanu. Avaldatud käsitlused on osutanud, et osa toidust, mida oleks võimalik toidu ümberjaotamise kaudu inimtarbimisse suunata, jõuab jätkuvalt jäätmekäitlusse või muusse kasutusse, kuigi toidu annetamiseks on olemas toimivad lahendused.10 Annetamisandmete avalikustamise vajadust on väljendanud ka Eesti Toidupanga varasem partnerlussuhete koordinaator ja Euroopa Kliimapakti saadik Katarina Papp, kelle hinnangul võimaldab kavandatav avalikustamiskohustus hinnata, kas ettevõtja on korraldanud oma tegevuse nii, et võimalikult suur osa maha kantud söömiskõlblikust toidust jõuab inimesteni, mitte ei muutu jäätmeteks.11

See osutab praktikas olemasolevale teabevajadusele muuta toidu annetamine nähtavaks. Annetamise kohta avaldataval teabel on praktiline kasutusväärtus toidu ümberjaotamisega tegelevate organisatsioonide jaoks. Avaldatud andmed annavad toidu ümberjaotamise organisatsioonidele aluse pöörduda ettevõtjate poole, et selgitada välja annetamise suurendamise võimalused ja pakkuda selleks koostööd. Samuti aitavad avaldatud tulemused suunata teisi ettevõtjaid ja toidu ümberjaotamise organisatsioone uurima, millise töökorraldusega on õnnestunud annetamise osakaalu suurendada, ning hindama nende lahenduste kasutamise võimalusi oma tegevuses. Avalik juurdepääs teabele toetab ka neid osalisi, kes turule sisenevad ning koostööd ja valikuid jäätmetekke vähendamisel alles kujundavad.

Vajalikkus. Avalikustamise vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada, kas vähem piiravad meetmed võimaldaksid vähemalt sama tõhusalt leida uusi annetamisalaseid koostööpartnereid ja vahetada kogemusi, et parandada annetamise korraldust ning vältida toidujäätmete teket.

Ettevõttesisene arvestus ja tegevuskava toetavad ettevõtja tegevuse parandamist ning annetamislepingu ettepaneku tegemise kohustus koostöösuhte loomist. Need kohustused ei taga aga annetamise tulemuste kättesaadavust väljaspoole. Avalikustamine võimaldab ka teistel ettevõtjatel ja organisatsioonidel tutvuda tulemustega eraldi päringuteta ning kasutada neid lähtekohana koostöö pakkumiseks või annetamisel kasutatud lahenduste uurimiseks.

Vabatahtlik andmete avalikustamine piiraks ettevõtlusvabadust vähem, kuid avaldamine võib jääda väheväärtuslikuks ja raskesti jälgitavaks, kui seda tehakse valikuliselt ja ebaregulaarselt.
Kui avalikustamine asendada andmete kättesaadavaks tegemisega huvitatud isiku taotluse alusel, sõltuks teabe saamine tema eelnevast pöördumisest. Huvitatud isik peaks esmalt välja selgitama turul tegutsevad ettevõtjad ning küsima neilt annetamisandmeid, teadmata, milliste ettevõtjate tulemused võiksid pakkuda alust koostööks või kogemuste vahetamiseks. Sobivate partnerite leidmine võib seetõttu eeldada arvukaid päringuid. See suurendab teabe hankimise ja väljastamise koormust ning võib jätta osa koostöövõimalusi märkamata. Avalikustamine võimaldab annetamise tulemustega tutvuda enne ettevõtjate poole pöördumist ning teha nende põhjal sihipärasemaid koostööettepanekuid.

Üksnes pädevale asutusele andmete esitamine võimaldaks asutusel annetamise tulemusi jälgida, kuid ei tagaks nende kättesaadavust väljaspoole. Selleks peaks asutus korraldama eraldi juurdepääsu või vahendama teavet. Kui andmete saamine eeldaks ettevõtjapõhist taotlust, tekiksid samad takistused nagu otse ettevõtjalt teabe küsimisel: huvitatud isikul tuleks valida ettevõtjad, kelle kohta andmeid küsida, teadmata nende annetamise tulemusi. Lisaks kaasneks andmete esitamise, andmete väljanõudmise kui ka andmete juurdepääsu korraldamise koormus.

Avalikustamiskohustus tagab kõigi kohustusega hõlmatud ettevõtjate tulemuste regulaarse kättesaadavuse ilma eraldi päringute või vahenduseta. Huvitatud isik ei pea seega enne andmetega tutvumist teadma, millise ettevõtjaga võiks koostööd arendada või kelle kogemustest õppida. Avalikud tulemused annavad selle valiku tegemiseks lähtekoha ning aitavad leida koostöövõimalusi ka väljaspool senist kontaktide ringi. Nii vähendab avalikustamine teabelünki ja juurdepääsu takistusi, mille tõttu annetamise parandamise võimalused jäävad kasutamata, sest võimalikud koostööpartnerid ei oska üksteise poole pöörduda.

Meede on mõõdukas. Kohustus ei laiene kõigile toidukäitlejatele ega kõigile jaemüügiettevõtjatele. Avalikustamiskohustus kohaldub üksnes § 22⁷ lõike 3 punktis 1 nimetatud jaemüügiettevõtjatele, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks vähemalt 400 m² müügipinnaga füüsiline toidukauplus (müügipinna lävendi põhjendused on esitatud lg 3 p 1 selgitustes).

Kohustuse suunamisel jaemüüjatele on arvestatud nende rolli toidutarneahelas. Jaemüügis tekib müümata toit vahetult enne lõpptarbijale müümist ning jaemüügiettevõtjal on võimalik mõjutada, kas toit müüakse, annetatakse või suunatakse jäätmekäitlusse. Sama näitaja ei oleks täielikult samal viisil rakendatav toidutarneahela teistes etappides. Toidutööstuses võib oluline osa maha kantud toidust tekkida tootmisprotsessis ning olla seotud toiduohutuse, kvaliteedinõuete või muude asjaoludega, mille tõttu ei ole toit inimtarbimiseks sobiv. Toitlustuses tekib oluline osa raisku läinud toidust tarbimise etapis, sealhulgas taldrikujääkidena, mida ei saa annetada. Hulgikaubanduses võivad annetamise võimalusi piirata suured partiid, ladustamis- ja veotingimused ning vastuvõtjate suutlikkus toit õigel ajal vastu võtta.

Avalikustamisele kuulub üksnes annetatud toidu osakaal ettevõtja maha kantud toidu massist. Avaldada ei tule näitaja arvutamise aluseks olevaid absoluutkoguseid, üksiktehinguid, müügitulu, hindu, lepingutingimusi, tarnijate ega klientide andmeid või tooterühmapõhist teavet.

Avalikustamiskohustus ise ei kehtesta minimaalset annetamise osakaalu ega määra ettevõtjale konkreetset annetamisviisi või koostööpartnerit. Ettevõtja otsustab jätkuvalt ise annetamise korralduse.
Avalikustamise lisakoormus seisneb arvestusandmete põhjal koondnäitaja arvutamises ja kontrollimises ning selle veebilehel avaldamises ja vajaduse korral parandamises. Avaldamine üks kord aastas piirab nende toimingute sagedust ning näitaja arvutatakse arvestuse pidamise kohustuse alusel juba kogutavatest andmetest.

Arvestades avalikustatava teabe ja kohustatud isikute ringi piiratust, avaldamist üks kord aastas ja olemasoleva arvestuse kasutamist, ei ole avalikustamisega kaasnev lisakoormus ega ettevõtja teabe avaldamise üle otsustamise õiguse piirang ülemäärane võrreldes meetme eeldatava kasuga annetamise edendamisel ja toidujäätmete tekke vältimisel. Eeltoodust tulenevalt on kavandatav meede proportsionaalne ja ettevõtlusvabaduse piirang põhiseadusega kooskõlas.

Lõige 8 täpsustab, et annetamise osakaalu andmete avalikustamise kohustus loetakse täidetuks ka juhul, kui andmed avalikustatakse ettevõtja enda või tema emaettevõtja eelneva kalendriaasta kestlikkus- või keskkonnaaruandes (näiteks konsolideeritud kestlikkusaruandes vastavalt Euroopa kestlikkusaruandluse standardile või keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi EMAS aruandes) ettevõtja kohta eraldi. Sellisel juhul tuleb siiski tagada, et ettevõtja veebilehel oleks olemas viide aruandele avalikustamise tähtajaks ehk 31. jaanuariks.

Lõige 9 määratleb, mida käsitletakse JäätS mõistes maha kantud toiduna. Maha kantud toit JäätS tähenduses on algselt inimtarbimiseks ette nähtud toit, mis on ettevõtja arvestuses müügist või kasutusest kõrvaldatud, sealhulgas annetamiseks üle antud või inimtarbimiseks kõlbmatuks muutunud toit. Praktikas peavad toidukäitlejad enamasti juba arvestust maha kantud kauba üle, sealhulgas on olemas andmed maha kantud toidust. Toit on töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata aine või toode, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed.

Lõike 10 kohaselt peavad samad toidukäitlejad, kellel on kohustus toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste üle arvestust pidada ning kellel on potentsiaalselt märkimisväärsem toidujäätmete teke, koostama, pidama ja rakendama ka toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava. Kava koostamisel tuleks arvesse võtta toidujäätmete ja annetatud toidu koguste kohta kogutud andmeid. See tegevuskava võib olla muu tegevuskava või kvaliteedi-, keskkonna- või arengudokumendi osa, sealhulgas osa toidukäitleja enesekontrolliplaanist, kuid võib ka olla kehtestatud eraldi dokumendiga. Paljudel toidukäitlejatel on see juba olemas ning eesmärgid toidujäätmete tekke vähendamiseks kehtestatud. Tegevuskava pidamise ja rakendamise kohustus on süsteemne ja järjepidev, seega ei ole tegemist ühekordse tegevusega. Tegevuskava koostamise eesmärk ei ole kehtestada ettevõtjatele uusi toidujäätmete vähendamise meetmeid, vaid koondada olemasolevad ja kavandatavad tegevused terviklikuks juhtimisvahendiks. Paljud ettevõtjad rakendavad juba täna erinevaid toidujäätmete vältimise meetmeid ning tegevuskava võimaldab hinnata nende meetmete tulemuslikkust, seostada need ettevõtja eesmärkidega ning toetada andmepõhist juhtimist. Kliimaministeerium plaanib koostada juhendi selle kohta, mida ja kuidas tuleks tegevuskavas käsitleda.

Kui toidujäätmete koguste ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamise kohustus käib iga tegevuskoha kohta (näiteks jaemüügi puhul kaupluse kohta) eraldi, siis toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava võib olla ettevõtja ehk toidukäitleja kohta üks. See aga ei takista tegemast ka tegevuskavasid tegevuskohtade järgi ehk ettevõtja kohta mitu.

Lõige 11 täpsustab, et lõikes 10 nimetatud tegevuskava koostamisel võetakse arvesse arvestuse pidamise käigus kogutud andmeid. Samuti loetletakse, mida tegevuskava sisaldama peab. Tegevuskava peab sisaldama vähemalt ülevaadet toidujäätmete ja asjakohasel juhul (ehk kui annetamine toimub) annetatud toidu kogustest ning peamistest toidujäätmete tekkekohtadest ja -põhjustest ettevõtja tegevuses. Kui ettevõtja plaanib tegevuskava avalikustada näiteks oma kodulehel, võib tekkekoguste info olla ka üldistatumal kujul. Tegevuskava avalikustamist eelnõu ette ei näe. Samuti peab tegevuskava sisaldama eesmärke ja põhimõtteid toidujäätmete tekke vähendamiseks ja vältimiseks. Eesmärgid ja põhimõtted valib ettevõtja ise, kuid need võivad asjakohasel juhul sisaldada muu hulgas eesmärke ja põhimõtteid töötajate ja tarbijate teadlikkuse suurendamiseks, töötajate koolitamiseks, tehnoloogiliste lahenduste rakendamiseks ning toidu annetamiseks või muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamiseks. Valitud eesmärkide ja põhimõtete saavutamiseks kavandatavad tegevused tuleb samuti tegevuskavas kirjeldada. Samuti peab tegevuskava sisaldama meetmete rakendamise eest vastutajat või vastutajaid ning tegevuskava ajakohastamise korda.

Selline tegevuskava on suurematel toidukäitlejatel olemas, näiteks kestlikkuse strateegia osana, kuid ei pruugi sisaldada sedavõrd põhjalikke eesmärke ja põhimõtteid. Eraldi väljatoodud töötajate teadlikkuse suurendamise ja koolitamise eesmärgid ja põhimõtted võivad olla olulised selleks, et töötajad teaksid, miks ja kuidas tegevuses tõhusalt toidujäätmete teket vähendada. Tarbijate teadlikkuse parandamine võib olla asjakohane, kuna sageli on toidukäitlejatel võimalik jagatava teabega vähendada toiduraiskamist ka tarbimise tasandil. Tehnoloogilised lahendused toidujäätmete tekke vältimiseks võivad olla ettevõtjatel erinevad ja on sageli ka kasutusele võetud (näiteks planeerimissüsteemide, digitaalse EatB4 toiduannetamise platvormi kasutuselevõtt, et vähendada toiduannetamisega seotud halduskoormust ja paberimajandust, aga ka toidujäätmete üle arvestuse pidamise lahendused, näiteks Ce4Re). Kui ettevõtja tegevuses on võimalik toitu annetada ja muul viisil inimtarbimiseks ümber jaotada, et ei tekiks toidujäätmeid, peaks tegevuskava ka neid põhimõtteid kajastama.

JäätSi § 228
Lõige 1 näeb ette, et mõned toidukäitlejad on kohustatud toidujäätmete tekke vähendamiseks tegema ettepaneku vähemalt ühele toitu ümber jaotavale organisatsioonile koostöölepingu sõlmimiseks, et annetada müümata, kuid tarbimiseks kõlblikku toitu. Toidu annetamine ja muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamine on võimalus vältida jäätmeteket toidu ülejääkidest, mida pole olnud võimalik ennetada varem kas planeerimise, müügi või muul põhjusel.

Kohustus teha ettepanek koostöölepingu sõlmimiseks toidu annetamiseks on ette nähtud toidu jaemüügiga tegelevale ettevõtjale, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks toidukauplus vähemalt 400 m2 müügipinnaga, samuti toidu hulgimüügiga tegelevatel ettevõtjatel, kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ning eelmise majandusaasta müügitulu ületas viis miljonit eurot. Samuti on kohustus ette nähtud toidutööstuse ettevõtjatele, kelle majandusaasta müügitulu ületas kaks miljonit eurot. Tegemist on suuremate ettevõtjatega, millel on potentsiaalselt suurem toidu ülejäägi teke ning paljud neist juba annetavad. Annetamisega võivad tegeleda ka kõik teised toidukäitlejad ning see on ka soositud. Praegu annetatakse väga suur osa toidust ilma koostöölepinguteta, sageli ühekordse tegevusena. Selline praktika saab jätkuda, kuid eesmärk on suunata suuremad toidukäitlejad sõlmima toiduannetamise koostöölepinguid ja tõhustada senist annetamistegevust. Annetamise koostöölepingute ettepanekute tegemine võimaldab annetamise teha senisest süsteemsaks ja läbimõeldumaks.

Kohustus kohaldub ettevõtjale tervikuna, mitte üksikule tegevuskohale. Kui ettevõtjal on näiteks vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m², lasub koostöölepingu sõlmimise ettepaneku tegemise kohustus ettevõtjal kui juriidilisel isikul. Praktikas sõlmitakse toidu ümberjaotamise organisatsioonidega koostöölepingud üldjuhul ettevõtja, mitte iga üksiku kaupluse kohta eraldi. Lepingus on võimalik leppida kokku, millistest tegevuskohtadest annetamine toimub, arvestades muu hulgas logistilisi võimalusi, toidu koguseid ja kohalike ümberjaotamise organisatsioonide võimekust.

Koostöölepingu ettepaneku kohustuse täitmisel tuleb lähtuda üldistest võlaõigusseaduses sätestatud põhimõtetest, eelkõige hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. See tähendab, et koostööettepanek peab olema sisuline ning võimaldama tegelikku koostööd. Toidukäitleja ei või täita kohustust pelgalt formaalselt, esitades ettepaneku tingimustel, mis muudavad annetamise korraldamise põhjendamatult raskeks või võimatuks. Tingimuste mõistlikkuse hindamisel lähtutakse sellest, kuidas mõistlik isik samas olukorras tegutseks, arvestades muu hulgas annetatava toidu liiki, koguseid, logistikat ning poolte tavapärast tegevuskorraldust. Siiski ei ole annetamise koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustuse puhul tegemist lepingu sõlmimise kohustusega. Kohustuse rikkumine on annetamise koostöölepingu ettepaneku tegemata jätmine.

Sätte eesmärk on soodustada toidujäätmete vähendamist ja reaalselt toimivat toidu annetamist. Seetõttu tuleb kohustust tõlgendada ja täita viisil, mis aitab saavutada nimetatud eesmärki.

Lõige 2 selgitab, et annetamisega kaasnevad kulud peavad olema annetaja jaoks mõistlikud. Mõistlike kulude hulka loetakse kulusid, mis on proportsionaalsed, kooskõlas ettevõtja tegevusala ja mahuga ning ei too kaasa ebamõistlikku majanduslikku koormust ega eelda ettevõtja tegevuse mahtu ja annetamisvõimalusi arvestades ebaproportsionaalseid lisainvesteeringuid. Mõistlike kulude määramisel võetakse arvesse toidukäitleja tegevusala ja mahtu, et tagada kohustuse rakendamine proportsionaalselt ettevõtja tegeliku suutlikkusega. Suurema tegevusmahuga ettevõtjad on üldjuhul organisatsiooniliselt ja rahaliselt võimekamad toidu annetamise korraldamiseks, sealhulgas töökorralduslike muudatuste tegemiseks või selliste kulude kandmiseks, mis on seotud realiseerimata toidu suunamisega annetamisse äraviskamise asemel. Samuti arvestatakse tegevusala eripäraga, näiteks erinevused jaekaubanduse, toidutööstuse ja hulgimüügi vahel toovad kaasa erineva potentsiaali toidu ülejääkide tekkeks ja annetamiseks. Seetõttu ei eelda säte, et kõik ettevõtjad peaksid korraldama annetamise ühtmoodi, vaid võimaldab kohandada lahendusi konkreetse ettevõtja tegevuse iseloomu põhjal.

Lõige 3 määratleb toidu ümberjaotamise organisatsiooni jäätmeseaduse tähenduses juriidiline isikuna, kes kogub, võtab vastu või vahendab tarbimiseks kõlblikku annetatud toitu selleks, et see jõuaks inimestele, eelkõige abivajajatele. Lisaks võivad ümberjaotatud toidu saajad olla näiteks toidujagamiskappide kasutajad, kes ei ole ilmtingimata abivajaja staatuses. Toidu ümberjaotamise organisatsioonide hulka kuuluvad muu hulgas näiteks heategevuslikud toidupangad ja sotsiaalmajanduse üksused (näiteks MTÜ-d, mis haldavad kogukondlikke toidujagamiskappe) ning muud samalaadsed toidu ümberjaotamisega tegelevad üksused. Tegemist on näidetega, millised juriidilised isikud saavad vastata toidu ümberjaotamise organisatsiooni üldistele tunnustele. Toidu ümberjaotamise organisatsioonina ei käsitata äriühinguid, mis müüvad annetatud toitu turuhinnaga või mille tegevuse eesmärk on teenida annetatud toidult kasumit. Toiduannetuste kogumine ja vahendamine toimub mittetulunduslikul eesmärgil. Annetuste vahendamise kulupõhiselt kompenseeritud teenustasu ei loeta kasumi taotlemiseks (näiteks toidujagamiskapi kasutamise sümboolne kuutasu).

Lõige 4 selgitab, et toidu annetamisele ja toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamisele kohaldatakse toidu käitlemist reguleerivaid õigusakte (toiduseadus ja selle alamaktid) ning seega ka nendest tulenevat järelevalvet. Ka toidu ümberjaotamise organisatsioonid on toidukäitlejad ning nende kohustus on järgida toidu käitlemisele kehtestatud nõudeid. Iga toidu käitleja vastutab enda toodetud, müüdava või edastatava toidu ohutuse eest. Sama kehtib ka toidu ümberjaotamise organisatsioonidele, mis tegelevad toidu ümberjagamisega. Heategevusorganisatsioon või muu organisatsioon, mis tegeleb toidu ümberjagamisega, peab oma tegevusest teavitama Põllumajandus- ja Toiduametit. Põllumajandus- ja Toiduamet on koostanud annetamise toiduohutuse juhendi, millest saavad toidu ümberjaotamise organisatsioonid ja annetajad lähtuda12. JäätSi § 228 võtab üle jäätmete raamdirektiivi artikli 9a lõike 1 viimase lõigu.

JäätSi § 23 lõige 115 (uus lõige)
Täpsustatakse, keda käsitatakse tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete või jalatsite tootjana (edaspidi koos ka tekstiiltoodete tootja). Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4b.
Sätte eesmärk on tagada, et kõik laiendatud tootjavastutusega seotud kohustused oleksid üheselt mõistetavad ning hõlmaksid kõiki ettevõtjaid, kes lasevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tekstiiltooteid, tekstiiliga seotud tooteid või jalatseid (edaspidi koos ka tekstiiltooted) Eesti turule. Säte määratleb tekstiilitoodete tootja mitte üksnes otsese valmistajana, vaid laiemalt kogu toote väärtusahelas vastutava isikuna. Sätte kohaselt loetakse tekstiiltoodete tootjaks järgmised isikud:
1) tekstiiltoodete valmistaja või selle valmistamise korraldaja.
Tekstiiltoodete tootja on isik, kelle tegevuskoht asub Eestis ning kes valmistab tekstiiltooteid, oma nime või kaubamärgi all. Tekstiiltoodete tootjaks loetakse ka ettevõtja, kes ise ei valmista tekstiiltooteid, kuid laseb need oma nime või kaubamärgi all disainida või toota ning turustab tekstiiltooteid esimest korda Eesti turul. Sellega tagatakse, et tekstiiltoodete tootjaks loetakse ka brändiomanik;
2) tekstiiltoodete edasimüüja oma kaubamärgi all.
Tekstiiltoodete tootjaks loetakse isik, kes omab tegevuskohta Eestis ja müüb teiste ettevõtjate toodetud tekstiiltooteid oma nime või kaubamärgi all, juhul kui tekstiiltoodetel ei ole märgitud tegeliku valmistaja kaubamärki. Selle eesmärk on vältida olukorda, kus vastutav tekstiiltoodete tootja jääb määramata ning turule laskmise kohustused ei jääks ebaselgeks;
3) importija.
Tekstiiltoodete tootjaks on ettevõtja, kes laseb tekstiiltooteid majandus- või kutsetegevuse käigus Eesti turule, sõltumata sellest, kas tekstiiltooted pärinevad teistest ELi liikmesriikidest või kolmandatest riikidest. Importijad loetakse tekstiiltoodete tootjateks, kuna just nemad lasevad tekstiiltooted esmakordselt Eesti turule ja saavad seega kontrollida tekstiiltoodete vastavust nõuetele;
4) sidevahendi abil sõlmitud lepingute alusel müüja, kelle tegevuskoht ei ole Eestis.
Tekstiiltoodete tootjaks loetakse ka välisriigis asuv ettevõtja, kes müüb tekstiiltooteid otse Eesti kodumajapidamistele või teistele kasutajatele sidevahendi abil sõlmitud lepinguga, näiteks e-kaubanduse kaudu. Seega kehtivad laiendatud tootjavastutuse kohustused ka ettevõtjatele, kes müüvad tekstiiltooteid Eesti tarbijatele näiteks interneti teel, kuid kelle tegevuskoht ei ole siin.

Laiendatud tootjavastutuse kohaldamine sõltub tekstiiltoodetest ja tegevusest, mitte üksnes tegutseja õiguslikust vormist. Tekstiiltoodete tootjaks võib olla füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas äriühing, sihtasutus, mittetulundusühing ning oma asutuse kaudu tegutsev riik või kohaliku omavalitsuse üksus. Avaliku sektori kuuluvus, avaliku ülesande täitmine, kasumi teenimise eesmärgi puudumine või tulu kasutamine sotsiaalsetel eesmärkidel ei välista iseenesest laiendatud tootjavastutust.

Laiendatud tootjavastutuse kohaldamisel kontrollitakse esmalt, kas tegemist on jäätmete raamdirektiivi IVc lisas CN-koodi järgi loetletud tekstiiltoodetega. Kõik tekstiili sisaldavad tooted ei kuulu automaatselt kohaldamisalasse. Tekstiiltoodete tootja määratlusest on välja jäetud ka korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete ning sellistest kasutatud või jäätmeteks muutunud tekstiiltoodetest või nende osadest saadud toodete tarnijad vastava tegevuse osas (jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4b viimane lõik). Kui isik tarnib nii erandiga hõlmatud kui ka muid tooteid, hinnatakse neid eraldi.

Kui tekstiiltoode kuulub kohaldamisalasse ja erand ei kohaldu, kontrollitakse, kes vastab selle tekstiiltoote puhul tekstiiltoodete tootja määratlusele (jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4b ja IVc lisa). Isiku vastavust tekstiiltoodete tootja määratlusele hinnatakse tema tegevuse ja konkreetsete tekstiiltoodete alusel. Üksnes tekstiiltoote füüsiline valmistamine ei tähenda, et valmistaja on tootjavastutuse tähenduses tekstiiltoodete tootja. Kui tekstiiltooted valmistatakse tellija jaoks, tuleb hinnata, kelle nime või kaubamärgi all need valmistatakse ja tarnitakse. Tekstiiltoote tootjaks võib olla ka isik, kes laseb tekstiiltooted valmistada, müüb neid oma nime või kaubamärgi all edasi või tarnib neid esimest korda liikmesriigi turule teisest liikmesriigist või kolmandast riigist, kui täidetud on tekstiiltoodete tootja määratluses sätestatud tingimused. Turul kättesaadavaks tegemine võib toimuda nii tasu eest kui ka tasuta (jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punktid 4b–4c).

Riigi enda tarbeks valmistatud tekstiiltoodete üleandmist ühelt riigiasutuselt teisele on põhjendatud käsitada omatarbena, kui tekstiiltooteid kasutatakse riigi ülesannete täitmiseks. Riigiasutused tegutsevad sama õigussubjekti – Eesti Vabariigi – nimel ning sellisel juhul toimub tekstiiltoodete jaotamine selle õigussubjekti sees. Sama põhimõte kehtib ühe kohaliku omavalitsuse üksuse asutuste või ühe juriidilise isiku struktuuriüksuste vahel. Omatarbena ei käsitata üksnes ühise omaniku või asutaja tõttu tekstiiltoodete tarnimist ühelt juriidiliselt isikult teisele. See kehtib näiteks riigi tarnetele riigi osalusega äriühingule või riigi asutatud sihtasutusele, kohaliku omavalitsuse üksuse tarnetele tema äriühingule või sihtasutusele ning äriühingu tarnetele ema-, tütar- või sama omaniku teisele äriühingule. Kõigil neil juhtudel on tarnija ja saaja eraldi õigussubjektid. Seda tõlgendust toetavad Euroopa Komisjoni „Blue Guide’i“ punktid 2.2 ja 2.3, mis eristavad enda tarbeks valmistamist toodete turule tarnimisest. Juhendit kasutatakse jäätmete raamdirektiivi tõlgendamisel abivahendina.

JäätSi § 23 lõige 116 (uus lõige)
Eelnõu täpsustab tekstiiltoodete tootja terminit, tuues välja juhtumid, mille puhul isikut ei loeta tekstiiltoodete tootjaks. Muudatuse eesmärk on välistada regulatsiooni alt need turuosalised, kelle tegevus ei vasta sisu poolest tekstiiltoodete tootja tegevusele ega tekita vajadust laiendatud tootjavastutuse kohaldamiseks. Eelnõu kohaselt ei loeta tekstiiltoodete tootjateks isikuid, kes:
1) lasevad turule kasutatud ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiiltooteid, s.t ei too turule uusi tekstiiltooteid, vaid pikendavad olemasolevate tekstiiltoodete eluiga;
2) lasevad turule tekstiiltooteid, mis on saadud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete töötlemisel. Tegemist on korduskasutuseks ettevalmistatud tekstiiltoodetega, mille uuesti kasutusele võtmine toetab ringmajanduse eesmärke;
3) tegutsevad iseenda tööandjana, näiteks rätsepatena, kes toodavad tekstiiltooteid üksikutele klientidele (nt eritellimustööd) – see ei vasta masstootmise määratlusele. Sellise tegevuse maht on marginaalne ning laiendatud tootjavastutuse kohaldamine looks ebaproportsionaalse halduskoormuse.
Muudatusega tagatakse, et laiendatud tootjavastutus hõlmab üksnes neid turuosalisi, kes toovad turule uusi tekstiiltooteid tavapärases kommertskäibes. Laiendatud tootjavastutuse alt välja jäetud isikud soodustavad ringmajandust, korduskasutust, korduskasutuseks ettevalmistamist ja jäätmetekke vähendamist ning nende käsitamine tekstiiltoodete tootjatena ei oleks kooskõlas regulatsiooni eesmärkidega. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4b.

JäätSi § 23 lõige 3 (muutmine)
Muudatusega täpsustatakse tootjate ühenduse terminit, et viia see kooskõlla tootja laiendatud vastutuse põhimõttega. Kehtiva korra kohaselt on tootjate ühenduse üks eesmärk probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise korraldamine või rahastamine. Selline sõnastus on kitsas ega hõlma kõiki kohustusi, mida tootjate ühendus tootjate nimel laiendatud tootjavastutuse raames täidab. Muudatuse kohaselt on tootjate ühendus mittetulundusühing või muu majanduslikku tulu mittetaotlev juriidiline isik, kes korraldab tootjate nimel tootja laiendatud vastutuse kohustuste täitmist rahaliselt või nii rahaliselt kui ka korralduslikult. See hõlmab lisaks jäätmekäitluse korraldamisele muu hulgas aruandlust, teavitamist, andmete kogumist, sihtmäärade täitmise tagamist ning muid õigusaktidest tulenevaid tootja laiendatud vastutuse kohustusi.
Tootjate ühenduse liikmeskonna piirang sisaldub juba kehtivas seaduses ega muutu eelnõuga. Selguse huvides täiendatakse seletuskirja põhjendusi tootjate ühenduse liikmete piirangu osas. Lõige 3 sätestab, et ühenduse liikmeteks võivad olla üksnes tootjad või tootjate ühendused. Selle eesmärk on tagada, et tootjad kannavad tootjate ühenduse kaudu oma toodete olelusringi jäätmeetapi eest mitte üksnes rahalist, vaid ka korralduslikku vastutust, ning vältida tootjate ühenduse ja jäätmekäitlusteenuse osutajate vahelist huvide konflikti. Direktiivi (EL) 2018/851 põhjenduspunktis 22 on sõnaselgelt nimetatud vajadust vähendada huvide konflikti tekkimise võimalust tootjate nimel laiendatud tootjavastutust kohaldavate organisatsioonide ja nendega lepingulistes suhetes olevate jäätmekäitlejate vahel.
Liikmete piirangu põhjendatust toetab Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-254/23. Kohtuotsuse punktis 181 leidis kohus, et nõue, mille kohaselt peavad tootjate ühenduses osalust omavad isikud olema tootjad, on otseselt kooskõlas keskkonna- ja rahvatervise kaitse eesmärgiga ning võimaldab panna tootjad vastutama toote olelusringi jäätmeetapi haldamise eest mitte üksnes rahaliselt, vaid ka korralduslikult. Punktides 182–183 käsitles kohus tootjate ühenduse, selles osaluste omajate ja juhtorganite ning jäätmekäitlusteenuste osutajate vaheliste vertikaalsete sidemete piiramist ja seostas selle huvide konflikti ohu vähendamise eesmärgiga. Kohus selgitas, et sellised piirangud vähendavad riski, et tootjate ühendus valib jäätmekäitlusteenuse osutaja ebaoluliste kaalutluste alusel pakkujate seast, kes ei vasta ette nähtud majanduslikele või keskkonnaalastele nõuetele, ning pidas sellist piirangut sobivaks keskkonna- ja rahvatervise kaitse eesmärkide saavutamiseks. Punktis 188 märkis kohus lisaks, et liikmesriigi seadusandja võib arvestada ohuga, et kui tootjate ühenduse juhtimist saavad mõjutada ettevõtjad, kes ei ole asjaomasel turul tegutsevad tootjad, võivad nad teha ühenduse eesmärke kahjustavaid juhtimisotsuseid.
JäätSi § 23 lõige 7 (muutmine)
Muudatusega jäetakse lõikest välja digiplatvormi termini määratlemisel viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 säte. Vastav viide ja digiplatvormi termini määratlus on esitatud eelnõuga lisatud paragrahvis 103, mistõttu ei ole selle kordamine käesolevas lõikes vajalik. Muudatus ei muuda sätte sisulist regulatsiooni ega digiplatvormile antud õigust registreerida end tootjana ja täita kauplejate eest laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Samuti jääb muutmata nõue, et digiplatvorm peab registreerimisel esitama nende kauplejate nimed, kelle nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täidetakse.
JäätSi § 231 lõike 1 punkt 2 (muutmine)
Muudatusega lisatakse viide § 254 lõikele 5, mille kohaselt tuleb jäätmekäitluse teenustasu arvutamisel arvesse võtta ka asjaomaste probleemtoodete massi ja asjakohasel juhul kogust ning kohandada tasu ökodisaini nõuetega, mis on asjakohased jäätmete vältimiseks ja käitlemiseks. Samuti tuleb tasu kujundamisel arvesse võtta tootjate ühenduse tulusid asjaomase probleemtoote korduskasutusest, korduskasutamiseks ettevalmistamisest või selle ringlusse võtmisest saadud teisese toorme väärtusest. Lisaks tuleb tagada tootjate võrdne kohtlemine ning vältida ebaproportsionaalselt suure koormuse tekitamist, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. See info peab sisalduma tootjate ühenduse enesekontrollisüsteemis.
JäätSi § 25 lõike 2 punkt 11 (uus punkt)
JäätSi § 25 lõikes 2 esitatud probleemtoodete loetelu täiendatakse, lisades tekstiiltooted. Muudatuse eesmärk on tagada tekstiiltoodete ja tekstiilijäätmete senisest süsteemsem kogumine ja käitlemine ning rakendada tekstiilisektoris laiendatud tootjavastutuse põhimõtteid. Tekstiilijäätmete kogused on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, kuid nende korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu tase on madal ning jäätmekäitluse kulud lasuvad valdavalt kohalikel omavalitsustel. Probleemtoote staatuse kehtestamine võimaldab suunata tekstiiltoodete tootjate vastutuse jäätmete kogumise ja käitlemise korraldamisele, ühtlustades praktikat ja vähendades avaliku sektori koormust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 1.

JäätSi § 25 lõike 3 punkt 11 (uus punkt)
Punktiga täpsustatakse, milliseid tekstiiltooteid, tekstiiliga seotud tooteid ja jalatseid käsitatakse tekstiiltoodetena JäätSi mõttes. Sätte eesmärk on tagada üheselt mõistetav viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisa sisule. Jäätmete raamdirektiivi kohaselt hõlmab see termin tekstiiltooteid, mis on valmistatud tekstiilmaterjalidest või mis sisaldavad olulisel määral tekstiilist koostisosi, samuti jalatseid ja muid seesuguseid tooteid. Näiteks rõivad, kodutekstiilid, tekstiilkiududest valmistatud tarbeesemed ning erinevat tüüpi jalatsid. Termini kasutamine eelnõus loob selguse, millistele tekstiiltoodetele kohaldatakse laiendatud tootjavastutuse kohustusi.

JäätSi § 251 lõige 41 (uus lõige)
Sättes täpsustatakse, et volitatud esindajana võib tegutseda ka tootjate ühendus. Muudatuse eesmärk on täpsustada, et tootjate ühendus võib tekstiiltoodete tootja volitusel täita laiendatud tootjavastutusega seotud kohustusi juhul, kui tekstiiltoodete tootjal puudub asukoht liikmesriigis. Muudatus ei muuda volitatud esindajale kehtivaid nõudeid ega kohustuste sisu. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 4. Esindaja määramine ja tootjate ühendusega tootjavastutuse täitmiseks lepingu sõlmimine on eristatavad õigussuhted.

JäätSi § 251 lõige 6 (muutmine)
Muudatuse eesmärk on laiendada tootjate kohustust sõlmida tootjate ühendusega kirjalik leping ka tekstiiltoodete tootjatele. Kehtivas seaduses on selline kohustus ette nähtud rehvidest, kantavatest patareidest ja akudest, kergtranspordivahendite akudest, tööstuslikest patareidest ja akudest ning kodumajapidamistes kasutatavatest elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamiseks. Muudatuse tingib vajadus viia riigisisene õigus vastavusse jäätmete raamdirektiiviga, mis näeb ette, et liikmesriigid tagavad jäätmete raamdirektiivi IVc lisas loetletud tekstiiltoodete tootjate kohustuse anda tootjate ühendusele ülesanne täita nende nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Jäätmete raamdirektiivi artiklis 22a on kehtestatud nõuded, mis puudutavad nende tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete kogumist, taaskasutamist ja kõrvaldamist ning liikmesriigid peavad looma mehhanismid, mis tagavad nende kohustuste tõhusa täitmise. Seetõttu laiendatakse senist nõuet nii, et ka tekstiiltoodete tootjad peavad sõlmima tootjate ühendusega kirjaliku lepingu, tagamaks, et nende tekstiiltoodetest tekkinud jäätmed kogutakse ja käideldakse nõuetekohaselt. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 1.

JäätSi 251 lõige 7 (uus lõige)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1542 patareide ja akude kohta artikli 55 lõike 7 järgi peavad tootjad või tootjate ühendused esitama tagatise, mis katab käitluskulud olukorras, kus laiendatud tootjavastutuse kohustusi ei täideta, sealhulgas maksejõuetuse või tegevuse lõpetamise korral. Kuigi nõue tuleneb vahetult kohaldatavast ELi määrusest, ei reguleeri määrus tagatise õiguslikku staatust pankrotimenetluses. Seetõttu on vaja täpsustada, et selline tagatis ei kuulu pankrotivara hulka.

Muudatuse eesmärk on tagada, et tootjavastutuse kohustuste täitmiseks ette nähtud raha saaks kasutada sihtotstarbeliselt ka olukorras, kus tootja või tootjate ühendus muutub maksejõuetuks või lõpetab tegevuse. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole üheselt selge, kas tootjavastutuse täitmiseks kogutud või tagatisena esitatud raha kuulub tootja või tootjate ühenduse pankrotivara hulka. Selline ebaselgus võib viia olukorrani, kus jäätmekäitluseks ette nähtud vahendid kasutatakse pankrotimenetluses muude võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning jäätmed jäävad nõuetekohaselt käitlemata.

JäätSi §-d 253–256 (uued paragrahvid)

JäätSi § 253
Sätte eesmärk on kehtestada tekstiiltoodete tootjatele laiendatud tootjavastutuse põhimõttest tulenev kohustus kanda nende tekstiiltoodete kogu kasutusajal tekkivad kulud. Tekstiiltoodete tootjate laiendatud vastutuse eesmärk on tagada ELis kõrgel tasemel keskkonna- ja tervisekaitse ning luua kogumist, sortimist, korduskasutamist, korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu, eelkõige kiust kiuna ringlussevõttu toetav majandus, samuti luua stiimulid tekstiilitoodete tootjatele selle tagamiseks, et nende tooted disainitakse ringluspõhimõtteid järgides. Et laiendatud tootjavastutuse kohustusi ei kohaldataks tagasiulatavalt ja need vastaksid õiguskindluse põhimõttele, peaksid tekstiiltoodete tootjad rahastama kulusid, mis on seotud liikmesriikide territooriumil pärast muutmisdirektiivi jõustumist tarnitud, kogutud, kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete kogumise, korduskasutuseks sortimise, korduskasutuseks ettevalmistamise ning ringlussevõtu ja muu töötlemisega, hõlmates ka tarbijale mõeldud müümata tooteid. Tekstiiltoodete tootjad peaksid rahastama ka kulusid, mis on kogutud segaolmejäätmete koostise uuringute tegemisega, lõppkasutajatele tekstiiltoodete mõju ja kestliku käitlemise kohta teabe andmisega, liigiti kogumist, korduskasutust ja muud töötlemist käsitleva aruandlusega. Samuti peaksid toetama sortimis- ja ringlussevõtutehnoloogia ning probleemseid aineid mittesisaldavate tekstiiltoodete ökodisaini valdkonnas teadus- ja arendustegevust.

JäätSi § 253 lõige 1 käsitleb kogu tekstiiltoodete käitluse süsteemi toimimiseks vajaliku kulubaasi ning tagab, et tekstiiltoodete tootjad vastutavad mitte ainult tekstiiltoodete turule laskmise, vaid ka nende keskkonnamõju eest pärast kasutusaja lõppu.

Punkt 1 käsitleb kulusid, mis tekivad korduskasutatavate tekstiiltoodete kogumisel, et suunata need uuesti kasutusse, samuti jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete liigiti kogumisel, et neid oleks võimalik korduskasutuseks ette valmistada või suunata ringlussevõttu. See tähendab, et tekstiiltoodete tootjad peavad rahastama kogumissüsteeme, mis võimaldavad tekstiiltoodete eraldi kogumist muudest jäätmetest. Liigiti kogumine on oluline eeltingimus kvaliteetseks korduskasutuseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (a) (i).

Punkt 2 käsitleb transpordikulusid, mis tekivad kogutud tekstiiltoodete vedamisel eri käitluskohtade vahel, nii korduskasutatavate tekstiiltoodete transpordil sortimiskeskustesse kui ka jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete veol korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu või muu taaskasutamise rajatistesse. Kulud hõlmavad nii logistika korraldamist kui ka tegelikku vedu ning on vajalikud, et tagada kogutud materjalide jõudmine asjakohastesse käitluskohtadesse. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (a) (ii).

Punkt 3 hõlmab kulusid, mis tekivad kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete sortimisel, korduskasutuseks ettevalmistamisel (nt puhastamine, parandamine), ringlussevõtul ning muude taaskasutamistoimingute käigus. Samuti kuuluvad siia kulud, mis on seotud jäätmete kõrvaldamisega, kui neid ei ole võimalik taaskasutada. See punkt käsitleb kogu töötlemisprotsessi, mille käigus otsustatakse tekstiiltoodete edasine saatus ja tehakse toimingud. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (a) (iii).

Punkt 4 laiendab tekstiiltoodete tootja kulukohustust ka nendele jäätmetele, mis tekivad eelnevate toimingute tulemusena, kui neid käitlevad sotsiaalmajanduse üksused või muud süsteemis osalejad. See tagab, et ka nn kõrvalvoogude käitlemine on tagatud ega jää teiste osaliste või avaliku sektori kanda. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (a) (iv).

Punkt 5 käsitleb segaolmejäätmete koostise uuringute kulude katmist. Sellised uuringud võimaldavad hinnata, kui suur osa tekstiilijäätmetest satub endiselt segaolmejäätmetesse, ning annavad sisendi poliitika kujundamiseks ja süsteemi tõhustamiseks. Tekstiiltoodete tootjate osalus nende kulude katmises on põhjendatud, kuna uuringud aitavad parandada tekstiilijäätmete käitlemist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (b).

Punkt 6 käsitleb teavitamise ja teadlikkuse parandamisega seotud kulusid. Siia kuuluvad kampaaniad ja muud tegevused, mille eesmärk on suunata tarbijaid kestlikumale käitumisele, sealhulgas tekstiiltoodete pikemale kasutamisele, parandamisele, korduskasutusele ning nõuetekohasele jäätmete liigiti kogumisele. Teavitustegevus on süsteemi toimimise oluline eeltingimus, kuna tarbijate teadlikkus mõjutab otseselt kogumise ja ringlussevõtu tõhusust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (c).

Punkt 7 käsitleb probleemtooteregistriga seotud kulusid, sealhulgas tekstiiltoodete tootja registreerimist ja andmete esitamise kohustust. Probleemtooteregistri pidamine võimaldab riigil teha järelevalvet tekstiiltoodete tootjate kohustuste täitmise üle ning tagada süsteemi läbipaistvus. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (d).

Punkt 8 käsitleb teadus- ja arendustegevuse rahastamist, mille eesmärk on parandada tekstiiltoodete kestlikkust ja ringlussevõetavust, eelkõige kiu kiuna ringlussevõtu arendamist. Samuti toetatakse tegevusi, mis aitavad vähendada jäätmeteket ja parandada jäätmekäitluse kvaliteeti kooskõlas jäätmehierarhiaga. See punkt suunab tekstiiltoodete tootjaid panustama innovatsiooni ning aitab kaasa ELi tasandil kehtestatud ökodisaini eesmärkide saavutamisele. Rahastatakse üksnes sellist teadus- ja arendustegevust, mis on põhjendatud tootjate ühenduse eesmärkide täitmiseks, toimub koostöös või tellimusel asjaomaste tootjate või tootjate ühenduse poolt. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 8 (e).

Lõige 2 sätestab kulude katmise kohta selged piirangud, lähtudes kulutõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtetest. Sätte kohaselt ei tohi tekstiiltoodete tootjatelt nõutavad kulud ületada taset, mis on vajalik lõikes 1 nimetatud teenuste tõhusaks osutamiseks. Sellega välditakse olukorda, kus tekstiiltoodete tootjatele pannakse ebamõistlikult suur või põhjendamatu rahaline koormus. Lisaks sätestab lõige 2, et kulud tuleb määrata läbipaistval viisil asjaomaste osalejate vahel. See tähendab, et kulude kujunemise alused peavad olema selged, kontrollitavad ja põhjendatud. Eri osalistel (nt tootjad, tootjate ühendused, jäätmekäitlejad ja muud süsteemis osalejad) peab olema ülevaade kulude struktuurist ja jaotusest. Läbipaistvus aitab tagada usaldusväärse ja toimiva süsteemi ning vähendab võimalikke vaidlusi osaliste vahel. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 12.

Lõige 3 täpsustab lõike 1 punktis 8 nimetatud teadus- ja arendustegevuse kulude kandmise korda. Kulude kandmine lepitakse kirjalikult kokku teadus- ja arendustegevuse korraldajaga ning kulude suurus arvutatakse proportsionaalselt tekstiiltoodete tootjate turuosaga.

Lõige 4 määrab, kes võib olla teadus- ja arendustöö tegija. Viide teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadusele tagab, et nimetatud tegevusi teevad pädevad isikud või asutused, kellel on vajalik kompetents ja õiguslik staatus. See suurendab rahastatavate tegevuste kvaliteeti ja usaldusväärsust ning tagab, et avalikes huvides tehtavad uuringud ja arendustegevused vastavad kehtivatele standarditele.

Lõige 5 määratleb termini „kiu kiuna ringlussevõtt“. Tegemist on tekstiilijäätmete käitlemise seisukohalt olulise terminiga, mis kirjeldab protsessi, mille käigus jäätmematerjalid töödeldakse uuesti kiududeks, võimaldades nende kasutamist uute toodete valmistamisel. Sättega rõhutatakse, et kiu kiuna ringlussevõtt on suure väärtusega toiming, mis aitab säilitada materjalide kvaliteeti ja pikendada nende kasutustsüklit. Samuti välistatakse selgesõnaliselt energiakasutus (nt põletamine energia tootmiseks) ja jäätmete töötlemine kütusena kasutatavateks materjalideks, kuna need ei vasta ringlussevõtu eesmärgile ega toeta ringmajanduse põhimõtteid. Terminit „kiud“ tuleb mõista Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 1007/2011 tekstiilkiudude nimetuste ja tekstiiltoodete kiukoostise märgistamise ja tähistamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 73/44/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 96/73/EÜ ja 2008/121/EÜ, (ELT L 272 18.10.2011, lk 1), artikli 3 punkti b tähenduses.

JäätSi § 254
Sätte eesmärk on reguleerida tekstiiltoodete tootjate ühenduste tegevust, et tagada laiendatud tootjavastutuse tõhus täitmine. Sätte kohaselt peavad tekstiiltoodete tootjate ühendused olema pädevad, kehtestama õiglaselt kujundatud tasud, korraldama üleriigilise kogumissüsteemi ning tegutsema läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt.

Lõikes 1 täpsustatakse, et tekstiiltoodete tootjate ühendustele ei kohaldata üksnes seaduses sätestatud üldisi nõudeid, vaid nendele kehtivad ka erinõuded, mis arvestavad tekstiiltoodete eripära ning nendest tekkivate jäätmete käitlemisega seotud keskkonnamõjusid. Sellega tagatakse, et selles valdkonnas tegutsevad tootjate ühendused alluvad rangemale korrale, mis toetab ringmajanduse eesmärkide saavutamist.

Lõikes 2 sätestatakse nõue, et tootjate ühendus võib täita tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi üksnes juhul, kui ta suudab tõendada oma pädevust jäätmekäitluse ja kestlikkuse valdkonnas. Täiendus on vajalik, et tagada tekstiiltoodete tootjate ühenduste piisav pädevus laiendatud tootjavastutuse ülesannete täitmisel. Laiendatud tootjavastutus eeldab spetsiifilisi teadmisi jäätmete käitlemise, materjalide taaskasutuse, ringmajanduse ning kestliku tootmise põhimõtete kohta. Nimetatud valdkondadega seotud otsustel ja tegevustel on oluline mõju keskkonnale ning need nõuavad seetõttu professionaalsust. See aitab ennetada olukordi, kus tekstiiltoodete tootjate ühendused tegutsevad piisavate oskusteta, mis võib viia seadusest tulenevate kohustuste ebatõhusa täitmiseni. Lõike lisamine toetab keskkonnahoidu, parandab laiendatud tootjavastutuse süsteemi toimimist ning tagab, et turule lastud tekstiiltoodete jäätmekäitlus oleks korraldatud professionaalselt ja vastutustundlikult. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 3.

Lõikega 3 täpsustatakse pädevuse miinimumnõuded, nähes ette, et tekstiiltoodete tootjate ühendusel peab olema vähemalt üks nõutud kvalifikatsiooniga isik. Pädevust saab tõendada erialase teise astme kõrghariduse või sellele vastava kvalifikatsiooniga keskkonna, jäätmekäitluse, materjalitehnoloogia, tootearenduse või muus asjakohases valdkonnas või vähemalt kolmeaastase töökogemusega jäätmekäitluse, ringmajanduse või kestlikkuse valdkonnas. Selle nõude eesmärk on tagada, et tekstiiltoodete tootjate ühenduse tegevus põhineb erialateadmistel ja praktilisel kogemusel, mis on vajalikud tekstiilijäätmete nõuetekohaseks käitlemiseks.

Lõikes 4 sätestatakse, et lõikes 3 nimetatud kvalifikatsiooninõuete täitmise kontrollimiseks tuleb enne tegevuse alustamist esitada probleemtooteregistrile registreerimistaotluse osana kvalifikatsiooni tõendava dokumendi koopia või andmed isiku erialase töökogemuse kohta. Nimetatud teabe esitamine võimaldab pädeval asutusel hinnata, kas tegevust alustav isik või vastutav spetsialist vastab kehtestatud nõuetele ning tal on piisavad teadmised ja praktiline kogemus nõuetekohaseks ja ohutuks tegevuseks.

Lõikes 5 täpsustatakse nõudeid tekstiiltoodete tootjate ühenduse kehtestatavatele tasudele, mida tekstiiltoodete tootjad maksavad laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmiseks. Sätte eesmärk on tagada, et tasusüsteem oleks keskkonnahoidlik, läbipaistev ja õiglane ning toetaks ringmajanduse põhimõtteid.

Punkti 1 kohaselt peavad tasud põhinema toodete massil ja vajaduse korral ka kogusel ning olema diferentseeritud tekstiiltoodete keskkonnamõju järgi, arvestades ELi õigusaktides kehtestatud ökodisaini nõudeid. See tähendab, et keskkonda säästvamate ja kestlikumate tekstiiltoodete eest võib tasu olla väiksem, motiveerides tekstiiltoodete tootjaid kavandama tekstiiltooteid viisil, mis vähendab jäätmeteket ja hõlbustab nende korduskasutust, korduskasutuseks ettevalmistamist või ringlussevõttu kooskõlas jäätmehierarhiaga. Teenustasude täpse diferentseerimise korralduse jäetakse tekstiiltoodete tootjate ühenduste kujundada. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 5 (a).

Punkti 2 kohaselt tuleb tasude kujundamisel arvesse võtta ka tootjate ühenduste saadavaid tulusid, mis tekivad kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete korduskasutusest, korduskasutuseks ettevalmistamisest või ringlussevõtust saadud teisese toorme väärtusest. Sellega välditakse tekstiiltoodete tootjate põhjendamatut rahalist koormamist ning tagatakse, et süsteemi rahastamine on tasakaalus tegelike kulude ja tuludega. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 5 (b).

Punkti 3 eesmärk on tagada tekstiiltoodete tootjate võrdne kohtlemine ning vältida ebaproportsionaalse koormuse tekkimist, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Tasusüsteem peab olema kujundatud viisil, et see ei diskrimineeri tekstiiltoodete tootjaid nende suuruse või päritolu alusel ning arvestab ka väiksemates kogustes tekstiiltoodete turule laskvate ettevõtjate eripära. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 5 (c).

Lõige 6 käsitleb väikeste ettevõtjate halduskoormuse vähendamist tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutuse süsteemis. Sätte kohaselt kehtestatakse lihtsustatud aruandluskohustus tekstiiltoodete tootjatele, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastane käive ja bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot. Sellistelt väiketootjatelt nõuab tootjate ühendus üksnes kord aastas andmete esitamist turul kättesaadavaks tehtud tekstiiltoodete koguse kohta massina. See tähendab, et neile ei kohaldata ulatuslikumaid või detailsemaid aruandlusnõudeid, mis on ette nähtud suurematele tekstiiltoodete tootjatele. Sätte eesmärk on tagada proportsionaalsus – väiksematel ettevõtjatel on üldjuhul piiratud haldus- ja finantsressursid, mistõttu ei ole põhjendatud kehtestada neile sama mahukat aruandluskohustust kui suurtele turuosalistele. Samas on vajalik teave turule lastud tekstiiltoodete koguste kohta, mis on oluline süsteemi toimimiseks, järelevalveks ning keskkonnaeesmärkide saavutamiseks. Esitatavad andmed võimaldavad hinnata turule lastud tekstiiltoodete mahtu ning planeerida tagasivõtu- ja kogumissüsteemi toimimist. Seega tasakaalustab säte ühelt poolt vajadust koguda olulist teavet ning teiselt poolt vähendada väikeettevõtjate halduskoormust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 20.

Lõike 7 eesmärk on tagada tekstiiltoodete tootjate ühenduste valduses olevate andmete kaitse ning usaldusväärne käsitlemine. Tekstiiltoodete tootjate ühendus peab tagama oma valduses olevate andmete konfidentsiaalsuse, kui tegemist on ärisaladusena käsitatava teabega või sellise teabega, mis on otse seotud üksiktootjate või nende volitatud esindajatega. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 tuleb konfidentsiaalsus tagada kogu andmetöötluse, säilitamise ja aruandluse protsessi jooksul. Selleks tuleb kehtestada ranged turvameetmed ja andmekaitsestandardid, et vältida loata juurdepääsu või võimalikke andmetega seotud rikkumisi. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 17.

Lõikes 8 sätestatakse tekstiiltoodetega tegelevale tootjate ühendustele kohustus avaldada hiljemalt 31. jaanuaril eelmise kalendriaasta kohta, oma veebilehel teavet turule lastud tekstiiltoodete ning nendest tekkivate jäätmete käitlemise kohta. Muudatuse eesmärk on suurendada laiendatud tootjavastutuse süsteemi läbipaistvust ning parandada tekstiilivoogude kohta käiva teabe kättesaadavust. Tekstiiltoodete tootmisel ja tarbimisel on oluline keskkonnamõju ning usaldusväärne ja avalik teave toodete olelusringi eri etappide kohta on eeldus tõhusate jäätmetekke ennetamise ja ringmajanduse meetmete rakendamisel. Muudatus toetab ringmajanduse ja jäätmepoliitika eesmärke, sealhulgas vajadust parandada andmete kvaliteeti ja jälgitavust tekstiilijäätmete valdkonnas. Lõikega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 18 (a) ja (b).

Punkti 1 kohaselt tuleb tootjate ühendusel avaldada teave esmakordselt turul kättesaadavaks tehtud tekstiiltoodete kogus massina.

Punkti 2 kohaselt tuleb avalikustada JäätSi § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete liigiti kogutud kogused, tuues eraldi välja tarbijale mõeldud müümata jäänud tooted. See võimaldab hinnata nii tekstiilijäätmete tekkimise mahtu kui ka tootmise ja turustamise tõhusust.

Punkti 3 järgi tuleb avaldada andmed korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu määra kohta, sealhulgas eraldi kiu kiuna ringlussevõtu määr. Nimetatud teave aitab hinnata, mil määral suunatakse tekstiilijäätmeid suurema väärtusega taaskasutusviisidesse. Samuti tuleb esitada info muu taaskasutamise ja kõrvaldamise määrade kohta, mis annab tervikliku ülevaate tekstiilijäätmete käitlemisest (punkt 4).

Punktiga 5 nähakse ette ka kasutatud ja korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiiltoodete ning jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete ekspordimäärade avalikustamine. See aitab suurendada piiriüleste tekstiilivoogude läbipaistvust ning vähendada riski, et korduskasutusena deklareeritud tekstiiltooted suunatakse tegelikkuses kõrvaldamisele.

Punkti 6 järgi peab tootjate ühendus avaldama teabe selle kohta, kuidas valitakse jäätmekäitleja. See tähendab, et kirjeldada tuleb kasutatavat valikumenetlust – millistel alustel ja kriteeriumidel jäätmekäitlejaid valitakse ning milline on protsessi läbimise kord. Tuleb kirjeldada, milliseid nõudeid esitatakse jäätmekäitlejate pädevusele, tehnilistele võimalustele ja keskkonnanõuete täitmisele ning kuidas tagatakse võrdne kohtlemine ja aus konkurents.

Muudatus puudutab üksnes tootjate ühendusi ega too kaasa uute andmete kogumise kohustust, kuna seda teavet kogutakse juba laiendatud tootjavastutuse täitmise ja aruandluse raames. Lisanduv halduskoormus piirdub andmete avalikustamisega tekstiiltoodete tootjate ühenduse veebilehel ning on seetõttu mõõdukas. Muudatusel on positiivne mõju keskkonnale ja ühiskonnale, kuna see toetab kestlikumat tekstiilitarbimist, parandab järelevalvet ning suurendab avalikkuse teadlikkust tekstiiltoodete kasutusajast. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 18.

Lõige 9 reguleerib tootjate ühenduste kohustust korraldada jäätmekäitlusteenuste ja edasise jäätmetöötluse hankimine viisil, mis on läbipaistev, õiglane ja kõigile asjaomastele ettevõtjatele võrdselt ligipääsetav. Sätte eesmärk on tagada, et tootjavastutussüsteemis hangitakse teenused selgete, varem kindlaks määratud ja objektiivsete hindamiskriteeriumide alusel, vältides põhjendamatut eelistamist või turu sulgemist üksikutele osalejatele. Nõue näha ette läbipaistev ja mittediskrimineeriv valikumenetlus tuleneb vajadusest kujundada tekstiilijäätmete kogumiseks, sortimiseks, korduskasutuseks ettevalmistamiseks, ringlussevõtuks ja muuks töötlemiseks usaldusväärne ning toimiv süsteem. Sellega toetatakse turu avatust, ausat konkurentsi ja mitmekesise teenusepakkujate ringi osalemist tootjavastutussüsteemis. Sätte kohaselt kohaldub see põhimõte nii jäätmekäitlusteenuste hankimisele jäätmekäitlejatelt kui ka jäätmete edasise töötlemise korraldamisele. See tähendab, et kogu ahel alates jäätmete vastuvõtust ja käitlemisest kuni nende sortimise, korduskasutuseks ettevalmistamise, ringlussevõtu või muu nõuetekohase töötlemiseni peab põhinema teenuseosutajate selgel ja põhjendatud valikul.

Tekstiilijäätmete käitlemise turg ei tohi kujuneda killustunuks ega suletuks, sest see takistaks ringmajanduse eesmärkide saavutamist, vähendaks investeerimisvõimalusi ja pärsiks turu arengut. Seetõttu on oluline, et tootjate ühendused kujundaksid valikumenetluse selliselt, et see toetaks tõhusa jäätmekäitlusturu arengut, parandaks teenuste kvaliteeti ning looks eeldused kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete kogumise, sortimise ja töötlemise uute lahenduste tekkeks. Samuti on säte seotud eesmärgiga viia tekstiilijäätmete käitlemine kooskõlla jäätmehierarhiaga. Selleks tuleb valida teenuseosutajad, kes suudavad tagada, et kogutud tekstiilijäätmed läbivad asjakohased toimingud, korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu ning alles seejärel muud käitlusviisid. Läbipaistev valikumenetlus aitab seega kaasa mitte üksnes ausale konkurentsile, vaid ka sellele, et tootjavastutussüsteem täidaks oma keskkonnaeesmärki.

Kokkuvõttes on sätte eesmärk tagada, et tootjate ühenduste korraldatav jäätmekäitlusteenuste ja edasise jäätmetöötluse hankimine toimuks avatult, põhjendatult ja proportsionaalselt, toetades samal ajal ringmajandust ja jäätmehierarhia järgimist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 19.

JäätSi § 255
Säte kirjeldab tekstiiltoodete liigiti kogumise võrgustikku. Lõige 1 sätestab tekstiiltoodete tootjate ühendusele kohustuse tagada tekstiiltoodete tootjate poolt turule lastud tekstiiltoodete tasuta kogumine pärast nende kasutusaja lõppu. Kohustus laieneb kõikidele asjaomastele tekstiiltoodetele sõltumata nende omadustest. Sättes rõhutatakse, et tagasivõtu- ja kogumisvõrgustik peab hõlmama kõiki asjaomaseid tekstiiltooteid, olenemata nende olemusest, materjali koostisest, seisukorrast, nimetusest, tootemargist, kaubamärgist või päritolust. See tähendab, et tootjate ühendus ei tohi piirata kogumist üksnes teatud tüüpi või väärtuslikumate tekstiiltoodetega, vaid peab tagama süsteemi universaalsuse ja mittediskrimineeriva toimimise. Nõude eesmärk on rakendada laiendatud tootjavastutuse põhimõtet, mille kohaselt tekstiiltoodete tootjad vastutavad oma tekstiiltoodete eest ka pärast nende kasutuse lõppu. Selline lähenemine aitab vähendada jäätmete sattumist keskkonda, soodustab toodete korduskasutust ning toetab materjalide ringlussevõttu. Kogumisvõrgustiku olemasolu ja toimimine on eelduseks, et kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltooted suunatakse keskkonnahoidlikku käitlusse. See omakorda aitab kaasa ressursside säästlikule kasutamisele ning vähendab vajadust uute toormaterjalide järele. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 8.

Lõike 2 eesmärk on tagada, et tootjate ühenduse korraldatud kogumisvõrgustik toimiks terviklikult ja kasutajale mugavalt. Kogumisvõrgustik peab hõlmama nii kasutatud kui ka jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete kogumist ning nende edasist vedu käitluskohta. Tootjate ühendus peab kogumispunktidele tasuta tagama kogumiseks vajalikud sobivad kogumismahutid ja veokonteinerid ning korraldama nende regulaarse tühjendamise ja transpordi. Sellega välditakse olukorda, kus kogumispunkti pidajale tekivad kulud või lisahalduskoormus tekstiiltoodete kogumise korraldamisel. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 8 (a).

Lõige 3 täpsustab nõudeid tekstiiltoodete kogumisvõrgustiku territoriaalsele ulatusele ning korraldusele. Eesmärk on tagada, et süsteem oleks ühtlaselt kättesaadav kõigile elanikele ning toetaks tõhusat ja keskkonnahoidlikku jäätmekäitlust kogu riigis. Nõude kohaselt peab kogumisvõrgustik katma kogu riigi territooriumi. See tähendab, et teenus ei tohi olla koondunud ainult suurematesse linnadesse või tihedamini asustatud piirkondadesse, vaid peab olema tagatud ka väiksemates asulates ja hajaasustusega piirkondades. Võrgustiku kavandamisel tuleb arvesse võtta nii elanikkonna suurust kui ka asustustihedust, et tagada kogumispunktide piisav arv ja sobiv paiknemine.

Lisaks tuleb süsteemi planeerimisel lähtuda kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete eeldatavast kogusest. See aitab kavandada kogumisvõrgustikku selliselt, et see suudaks vastu võtta tekkivaid jäätmevooge ilma ülekoormuseta. Oluline aspekt on ka kogumispunktide juurdepääsetavus ja lähedus lõppkasutajatele. Kogumisvõimalused peavad olema tarbijatele mugavad ja lihtsasti kasutatavad, et soodustada toodete tagastamist ning vältida nende sattumist segaolmejäätmete hulka. Säte rõhutab ka, et kogumisvõrgustiku loomisel ei tohi lähtuda üksnes majanduslikust tasuvusest. See tähendab, et süsteem ei tohi olla piiratud ainult suuremate piirkondade või toodetega, mille kogumine ja käitlemine on kasumlik. Tegemist on laiendatud tootjavastutuse põhimõttest tuleneva kohustusega, mille eesmärk on tagada keskkonnakaitse ning ressursside tõhus kasutamine ka juhul, kui see ei ole otseselt majanduslikult tulus. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punktid 8 (b) ja 9 (b).

Lõige 4 täpsustab lõikes 1 nimetatud kogumisvõrgustiku ülesehitust ning osalisi, kes võivad selles tegutseda. Eesmärk on tagada mitmekülgne, toimiv ja kättesaadav kogumissüsteem, kaasates erinevaid sidusrühmi ning kasutades olemasolevaid kogumisvõimalusi. Sätte kohaselt koosneb kogumisvõrgustik kogumispunktidest, mille rajamise ja toimimise eest vastutab tootjate ühendus. Seejuures võivad tootjate ühenduse nimel tegutseda jäätmekäitlejad, kes korraldavad kogumispunktide igapäevast toimimist ja logistikat. Selline korraldus võimaldab kasutada professionaalset jäätmekäitlust ning tagada süsteemi tõhusust. Lisaks nähakse ette, et kogumisvõrgustik tuleb kujundada koostöös eri osalistega. Nendeks võivad olla sotsiaalmajanduse üksused (nt heategevusorganisatsioonid ja taaskasutuskeskused), jaemüüjad, ametiasutused ning kolmandad isikud, kes koguvad asjaomaseid tooteid nende nimel. Samuti hõlmab võrgustik muid vabatahtlike kogumispunktide käitlejaid. Lai koostööring aitab suurendada kogumispunktide arvu ja geograafilist paiknemist ning parandada teenuse kättesaadavust lõppkasutajatele.

Koostööpõhine lähenemine võimaldab integreerida juba olemasolevaid kogumislahendusi ühtsesse süsteemi, vältides dubleerimist ja soodustades ressursside tõhusamat kasutamist. Ühtlasi toetab see korduskasutuse edendamist, kuna mitmel kaasatud osalisel, eriti sotsiaalmajanduse üksustel, on toodete sortimise ja korduskasutusse suunamise kogemus. Kokkuvõttes aitab säte tagada, et kogumisvõrgustik ei oleks killustunud, vaid toimiks sidusa ja koostööl põhineva süsteemina, mis toetab nii keskkonnahoidlikku jäätmekäitlust kui ka tekstiiltoodete korduskasutust ja ringlussevõttu.

Tootjate ühendus vastutab koostöös kogumisvõrgustikus osalevate isikute ja organisatsioonidega kogumise korraldamise eest, sealhulgas kogumispunktide toimimise, kogutud toodete äraveo ning osalejate tegevuse koordineerimise eest. Koordineeritud toimimise eesmärk on tagada kogumisvõrgustiku ühtlane kvaliteet, vältida kogumispunktide ülekoormust või teenuse katkemist ning tagada kogutud toodete tõhus edasine käitlemine. Tasuta kogumise nõue tähendab, et kasutajatele ega kogumispunktide pidajatele ei või asjaomaste toodete üleandmise ja kogumise eest tekkida kulusid. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punktid 8 (c) ja 9 (a).

Lõikes 5 sätestatakse tootjate ühendusele kohustus tagada kogumisvõrgustiku avatus ning kaasav toimimine. Tootjate ühendusel ei ole lubatud keelduda kohalike ametiasutuste, sotsiaalmajanduse üksuste ega muude korduskasutusega tegelevate ettevõtjate kaasamisest kogumissüsteemi. Sätte eesmärk on vältida suletud või osalemist piiravat süsteemi. Avatud osalemine võimaldab paremini ära kasutada eri osaliste kogemust, taristut ja võimalusi, mis suurendab kogumissüsteemi tõhusust ja ulatust. Kohalike ametiasutuste kaasamine aitab tagada süsteemi parema lõimumise kohaliku jäätmekorraldusega ning suurendab kogumispunktide kättesaadavust elanikele. Sotsiaalmajanduse üksustel ja korduskasutusettevõtjatel on tähtis roll toodete sortimisel ja suunamisel korduskasutusse või korduskasutuseks ettevalmistamisse, millel on suurem keskkonna- ja kliimakasu võrreldes pelgalt jäätmekäitlusega.

Samuti soodustab selline kaasav lähenemine konkurentsi ja innovatsiooni kogumis- ja korduskasutuslahendustes, aidates kaasa kvaliteetsemate ja kasutajale mugavamate teenuste kujunemisele. Tootjate ühenduse ülesanne on seejuures tagada süsteemi koordineerimine ja toimimine, kuid mitte põhjendamatult piirata teiste pädevate osaliste osalemist. Kokkuvõttes toetab säte koostööl põhinevat, läbipaistvat ja tõhusat kogumissüsteemi, mille kaudu on võimalik suurendada tekstiiltoodete korduskasutust ja ringlussevõttu. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 10.

Lõikes 6 sätestatakse, et kogumisvõrgustiku kohustuse täitmist ütleb korrapäraselt hinnata, lähtutakse muu hulgas sortimise uuringu tulemustest.
Sortimise uuringu tulemuste analüüsi põhjal hinnatakse olemasoleva kogumisvõrgustiku tõhusust ning elanikkonna teadlikkuse taset jäätmete liigiti kogumisel. Kui uuringu tulemused viitavad puudujääkidele, on tootjate ühendusel kohustatud rakendama lisameetmeid, sealhulgas laiendama kogumisvõrgustikku ning tõhustama teavitustööd ja teabekampaaniaid, et parandada jäätmete kogumise ja sortimise tulemuslikkust. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 9 (c).

Lõige 7 võimaldab tekstiiltoodetest tekkinud jäätmeid ja muust tekstiilist, kui käesoleva seaduse § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud tekstiiltoodetest (edaspidi muu tekstiiltoode), termini sisu antakse sama §-i lõikes 8) tekkinud jäätmeid koguda sama kogumisvõrgustiku kaudu ning tingimuste täitmise korral ka koos.

Jäätmete raamdirektiivi IVc lisas loetletud tekstiiltoodete ring on lai ning hõlmab valdavat osa tavapärasest olmetekstiilist. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatava liigiti kogumise kohustuse alla jääv, muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete osa edaspidi oluliselt piiratum. Samas ei saa kogumissüsteemi korraldamisel lähtuda eeldusest, et lõppkasutaja eristab IVc lisaga hõlmatud ja hõlmamata tekstiiltooteid.

Jäätmete raamdirektiivi artikli 22c kohaselt korraldavad IVc lisaga hõlmatud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete kogumise tekstiiltoodete tootjad tootjate ühenduse kaudu. Kogumisvõrgustik luuakse koostöös muu hulgas kohalike ametiasutuste ja teiste kogumises osalejatega. Seetõttu võimaldab lõige 7 kohaliku omavalitsuse üksuse kogumiskohustuse alla jääva muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete kogumise praktiliselt ühildada tootjate ühenduse kogumisvõrgustikuga viisil, mis ei eelda lõppkasutajalt tekstiiltoodete õigusliku kuuluvuse eristamist.

Sama kogumisvõrgustiku kasutamine ei tähenda, et erinevaid tekstiilijäätmete fraktsioone tuleb alati koguda koos. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõike 2 kohaselt tuleb muu tekstiiltoodetest, kui IVc lisas loetletud tekstiiltoodete, eri fraktsioone jäätmetekkekohas eraldi hoida, kui selline eraldamine hõlbustab järgnevat korduskasutust, korduskasutuseks ettevalmistamist või ringlussevõttu. Eraldamine peab seejuures toimuma kulutõhusal viisil, et maksimeerida ressursside taaskasutamist ja keskkonnakasu. Seetõttu on koos kogumine lubatud üksnes juhul, kui eraldi kogumine ei anna nende eesmärkide saavutamisel olulist eelist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22d punkt 2.

Lõikes 8 sätestatakse muu tekstiiltoote termin. Termin on vajalik selleks, et eristada tekstiiltooteid, millele kohaldatakse laiendatud tootjavastutust, muudest samalaadsetest tekstiiltoodetest, millele laiendatud tootjavastutus ei laiene. Paragrahvi 25 lõike 3 punktis 11 sätestatud tekstiiltoote termin hõlmab direktiivi 2008/98/EÜ IVc lisas loetletud tekstiiltooteid. IVc lisa hõlmab suure osa tavapärastest kodumajapidamistes kasutatavatest tekstiiltoodetest, sealhulgas näiteks rõivaid, kodutekstiile ja jalatseid. Kõik tekstiiltooted IVc lisa kohaldamisalasse siiski ei kuulu. Neid IVc lisaga hõlmamata tekstiiltooteid käsitatakse käesolevas seaduses muu tekstiiltoodetena. Muu tekstiiltoodete alla võivad kuuluda näiteks padjad ning teatavad kotid, telgid ja muud eriotstarbelised tekstiiltooted. Selline eristamine on vajalik, sest laiendatud tootjavastutuse kehtestamine IVc lisas loetletud tekstiiltoodetele ei vabasta kohaliku omavalitsuse üksust muu tekstiilitoodetest tekkinud jäätmete liigiti kogumise korraldamise kohustusest. Seaduses kasutatakse muu tekstiiltoote terminit seega nende tekstiilitoodete ning neist tekkinud jäätmete tähistamiseks, mis ei kuulu laiendatud tootjavastutuse kohaldamisalasse.
Lõige 9 reguleerib kohaliku omavalitsuse üksuse ja tootjate ühenduse vahelist korraldust juhul, kui tekstiiltoodetest tekkinud jäätmeid kogutakse sama kogumisvõrgustiku kaudu koos muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmetega.

Ühise kogumisvõrgustiku kasutamine ei muuda jäätmeseadusest tulenevat vastutuse jaotust. Tekstiiltoodete tootjad vastutavad jäätmete raamdirektiivi IVc lisas loetletud tekstiiltoodete suhtes laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise eest ning kannavad nende tekstiiltoodete kogumise ja edasise käitlemisega seotud kulud. Muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete liigiti kogumise korraldamise kohustus jääb kohaliku omavalitsuse üksusele. Kui nimetatud jäätmevoogude kogumiseks kasutatakse sama kogumisvõrgustikku, tuleb seetõttu kohaliku omavalitsuse üksusel ja tootjate ühendusel kokku leppida kohaliku omavalitsuse üksuse vastutusalasse kuuluvate muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete kogumise ja käitlemise praktiline korraldus ning sellega seotud kulude katmine. Kokkuleppe eesmärk on võimaldada lõppkasutajale võimalikult selge ja toimiv kogumislahendus, säilitades samal ajal laiendatud tootjavastutusest ja kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduskohustusest tuleneva vastutuse ning kulude jaotuse.

JäätSi § 256
Säte reguleerib sotsiaalmajanduse üksuste rolli tekstiiltoodete kogumise võrgustikus. Sätte eesmärk on tagada, et sotsiaalmajanduse üksuste senine ja oluline panus kasutatud tekstiiltoodete kogumisel, korduskasutusse suunamisel ning sotsiaalse ja keskkondliku väärtuse loomisel säiliks ja oleks tootjavastutussüsteemis selgelt tunnustatud. Nende tegevus toetab ühtaegu jäätmetekke vähendamist, korduskasutuse laiendamist ja kvaliteetsete töökohtade loomist, sealhulgas kaitsetumatele sihtrühmadele. Seetõttu on põhjendatud anda neile tootjavastutussüsteemis selge ja kaitstud positsioon.

Arvestades sotsiaalmajanduse üksuste tähtsust olemasolevates tekstiiltoodete kogumise võrgustikes ning nende potentsiaali luua ELis kohalikke, keskkonnasäästlikke ning osaluspõhiseid ja kaasavaid ärimudeleid ning kvaliteetseid töökohti kooskõlas komisjoni 9. detsembri 2021. aasta teatisega „Inimeste hüvanguks toimiva majanduse kujundamine: sotsiaalmajanduse tegevuskava“, tuleks laiendatud tootjavastutuse süsteemide kehtestamisel säilitada kasutatud tekstiiltoodete käitlemisega tegelevate sotsiaalmajanduse üksuste tegevus ja seda toetada. Seepärast tuleks neid üksusi käsitada liigiti kogumise võrgustikus partneritena, kes toetavad korduskasutuse ja parandamise laiendamist ning loovad kvaliteetseid töökohti kõigile, eelkõige kaitsetumatele rühmadele. Sortimisnõudeid tuleks kohaldada ka nende üksuste kogutud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodetele.

Lõike 1 kohaselt on sotsiaalmajanduse üksustel lubatud pidada ja käigus hoida oma tekstiiltoodete liigiti kogumise punkte. Sellega tagatakse, et tootjavastutuse süsteemi rakendamine ei tõrju välja tegutsevaid sotsiaalmajanduse üksusi ega kahjusta nende senist tegevust. Samuti nähakse ette, et neid koheldakse liigiti kogumise punktide asukohavalikul võrdselt või eelistatult. Selle eesmärk on säilitada ja toetada sotsiaalmajanduse üksuste osalemist kogumise võrgustikus, arvestades nende tähtsust korduskasutuse ja parandamise edendamisel ning sotsiaalse lisandväärtuse loomisel. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 11.

Lõike 2 kohaselt ei pea sotsiaalmajanduse üksused, mis on osa tootjate ühenduse loodud tekstiiltoodete liigiti kogumise võrgustikust, andma kogutud kasutatud ja jäätmeteks muutunud teksiiltooteid tootjate ühendusele üle. Selle eesmärk on tagada nende üksuste tegevusautonoomia ning vältida olukorda, kus tootjavastutussüsteem tooks kaasa nende kogumis- ja korduskasutustegevuse allutamise tootjate ühendusele viisil, mis nõrgendaks nende senist rolli. Lahendus aitab säilitada sotsiaalmajanduse üksuste võime suunata kogutud esemeid eeskätt korduskasutusse, mis on jäätmehierarhias eelistatud ning annab suuremat keskkonna- ja kliimakasu kui jäätmekäitlus. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 11.

Lõige 3 sätestab sotsiaalmajanduse üksuste aruandluskohustuse probleemtooteregistrile vähemalt kord aastas. See tagab, et pädeval asutusel on ülevaade sotsiaalmajanduse üksuste kogutud tekstiiltoodete kogustest ning nende edasisest käitlemisest. Selline kohustus aitab tagada süsteemi läbipaistvuse, järelevalve võimalikkuse ja andmete võrreldavuse, säilitades samal ajal sotsiaalmajanduse üksustele proportsionaalse halduskoormuse. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22c punkt 12.

Kokkuvõttes on sätte eesmärk siduda sotsiaalmajanduse üksused tootjavastutussüsteemiga viisil, mis mitte ainult ei võimalda nende jätkuvat tegutsemist, vaid ka tunnustab nende erilist rolli tekstiilitoodete korduskasutuse, parandamise, keskkonnahoidliku käitlemise ja sotsiaalse mõju saavutamisel. See aitab vältida nende üksuste kõrvale tõrjumist tootjavastutuse süsteemi loomisel ning toetab nii ringmajanduse kui ka sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamist.

JäätSi § 26 lõiked 18–112 (uued lõiked)
Lõikes 1⁸ sätestatakse kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete jäätmetena käsitamise üldreegel ning erand sellest. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõike 2 kohaselt käsitatakse liigiti kogutud kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltooteid kogumisel jäätmetena. Kasutatud tekstiiltoode võib selles etapis olla korduskasutuskõlblik, kuid selle korduskasutuskõlblikkust ei ole veel hinnatud. Lõppkasutaja enda hinnang toote korduskasutuskõlblikkusele ei ole piisav.
Tekstiilikonteinerisse või muusse sarnasesse kogumiskohta panemist ei saa käsitada otsese üleandmisena, kui lõppkasutajal puudub vahetu kontakt vastuvõtva üksuse või operaatoriga ning puudub võimalus tekstiiltoodete üleandmise hetkel või vahetult kogumispunktis neid otse ja asjatundlikult kontrollida ning hinnata. Tegemist ei ole otsese üleandmisega olukorras, kus tekstiiltooted paigutatakse avalikku konteinerisse või muusse sarnasesse kogumiskohta ning nende sobivust korduskasutuseks ei ole võimalik üleandmise käigus otseselt ja professionaalselt hinnata. Sellisel juhul tuleb tekstiiltooteid käsitada jäätmetena.
Üldreeglist tehakse jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõike 3 kohaselt erand juhul, kui lõppkasutaja annab kasutatud tekstiiltoote kogumispunktis otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ning tekstiiltoode hinnatakse seal otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Sellisel juhul ei käsitata tekstiiltoodet kogumisel jäätmetena. Asjatundliku hindamise sisu täpsustatakse lõikes 1¹¹.
Euroopa Komisjon on jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõigete 2 ja 3 kohta selgitanud, et üldreegli eesmärk on tagada kasutatud tekstiiltoodete korduskasutuskõlblikkuse eelnev hindamine objektiivsete kriteeriumide alusel ning vältida olukorda, kus see sõltub lõppkasutaja enda hinnangust. Samuti vähendab see riski, et tekstiilijäätmeid käsitatakse põhjendamatult kasutatud tekstiiltoodetena, et vältida jäätmetele kohaldatavaid nõudeid.
Komisjoni selgituse kohaselt tähendab jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõikes 3 nimetatud otsene üleandmine, et tekstiiltoode antakse lõppkasutaja poolt kogumispunktis vahetult üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ilma vahendajata ning seda ei anta ega veeta enne asjatundlikku hindamist teise ettevõtja juurde või teise tegevuskohta. Hindamine ei pea toimuma üleandmisega samal hetkel, kui tekstiiltoode jääb kuni hindamiseni samasse kogumispunkti. Kui tekstiiltoode hinnatakse korduskasutuskõlbmatuks, käsitatakse seda jäätmetena. Lõikega võetakse üle jäätmedirektiivi artikli 22d lõiked 2 ja 3.
Lõige 19 sätestab termini „kasutatud tekstiiltoode“. Termin lähtub jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunktist 23, mille kohaselt on kasutatud tekstiiltoode liigiti kogutud tekstiiltoode, mille lõppkasutaja kõrvaldab, olenemata sellest, kas seda saab korduskasutada või mitte. Selles etapis võib kasutatud tekstiiltoode olla kas korduskasutuskõlblik või kujutada endast jäätmeid, sest seda ei ole veel hinnatud. Sel põhjusel tuleks kasutatud tekstiiltoode, mida kogutakse liigiti, käsitada kogumisel jäätmetena, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja annab selle otse üle ja korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus on selle kogumispunktis otseselt ja asjatundlikult hinnanud korduskasutuskõlblikuks. Liigiti kogutud kasutatud tekstiiltoote jäätmetena käsitamise üldreegel ja sellest tehtav erand on sätestatud lõikes 1⁸ ning korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoote termin lõikes 1¹⁰. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22d punkt 2.
Lõikes 1¹⁰ sätestatakse korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoote termin. Termin lähtub jäätmete raamdirektiivi (EL) 2025/1892 põhjenduspunktist 23 ning hõlmab kahte olukorda.
Esimesel juhul on tekstiiltoode kogumisel muutunud jäätmeteks ning selle korduskasutuskõlblikkust hinnatakse kogumise, sortimise ja korduskasutamiseks ettevalmistamise käigus. Korduskasutuskõlblikuks hindamine ei lõpeta sellisel juhul iseenesest jäätmestaatust. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõike 5 punkti d kohaselt peab sortimise ja järgnevate taaskasutamistoimingute tulemusena saadud korduskasutuseks mõeldud väljund vastama jäätmete raamdirektiivi artiklis 6 osutatud jäätmeteks oleku lakkamise kriteeriumidele.
Teisel juhul annab lõppkasutaja kasutatud tekstiiltoote kogumispunktis otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ning tekstiiltoode hinnatakse seal otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõike 3 ja § 26 lõike 1⁸ kohaselt ei käsitata sellist tekstiiltoodet kogumisel jäätmetena.
Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt tähendab otsene üleandmine, et tekstiiltoode liigub lõppkasutajalt vahetult korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ilma vahendajata ning seda ei anta ega veeta enne asjatundlikku hindamist teise ettevõtja juurde või teise tegevuskohta. Hindamine ei pea toimuma üleandmisega samal hetkel, kui tekstiiltoode jääb kuni hindamiseni samasse kogumispunkti. Kui tekstiiltoode hinnatakse korduskasutuskõlbmatuks, käsitatakse seda jäätmetena.
Lõikes 1¹¹ sisustatakse lõikes 1⁸ nimetatud otsest ja asjatundlikku korduskasutuskõlblikuks hindamist. Hindamine puudutab üksnes kasutatud tekstiiltoodet, mille lõppkasutaja annab kogumispunktis otse üle korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele. Otsese üleandmise korral liigub tekstiiltoode lõppkasutajalt vahetult korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ilma vahendajata ning seda ei anta enne korduskasutuskõlblikkuse hindamist üle ega veeta teise ettevõtja juurde või teise tegevuskohta.
Hindamise teeb tekstiiltoodet kogumispunktis vastu võttev isik, kellel on hindamiseks vajalikud teadmised ja oskused. Hindamine põhineb visuaalsel ning vajaduse korral funktsionaalsel kontrollil. Hindamisel tehakse kindlaks, kas tekstiiltoodet saab selle seisundit arvestades kasutada ettenähtud eesmärgil, kas see vastab selle kasutamise suhtes kohaldatavatele tehnilistele nõuetele ja õigusnormidele ning kas selle kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele.
Asjatundliku hindamise puhul on oluline, et lõpliku otsuse tekstiiltoote korduskasutuskõlblikkuse kohta teeb kogumispunktis tekstiiltoodet vastu võttev isik, mitte lõppkasutaja. Jäätmete raamdirektiivi (EL) 2025/1892 põhjenduspunkti 48 kohaselt ei ole lõppkasutaja koolitatud eristama korduskasutuskõlblikke ja korduskasutuskõlbmatuid esemeid ning seetõttu peab hindamise tegema tekstiiltoodet vastu võttev isik, kellele pakutakse asjakohase hindamise tagamiseks koolitust või suuniseid. Koolituse või suuniste eesmärk on anda hindajale teadmised ja oskused, mis võimaldavad tal hinnata tekstiiltoodet lõikes 1¹¹ sätestatud kriteeriumide alusel. Säte ei näe ette kindlat koolituse vormi ega eraldi hindaja kvalifikatsiooni, kuid korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus peab tagama, et hindamist tegeval isikul on selleks vajalikud teadmised ja oskused, sealhulgas vajaduse korral koolituse või asjakohaste hindamissuuniste kaudu.
Hindamiskriteeriumide sisustamisel on lähtutud jäätmeseaduse § 2¹ lõikes 1 sätestatud jäätmeteks oleku lakkamise sisulistest kriteeriumidest. Mõlemal juhul hinnatakse, kas asja saab kasutada ettenähtud otstarbel, kas see vastab selle kasutamise suhtes kohaldatavatele nõuetele ning kas selle kasutamine on inimese tervise ja keskkonna seisukohalt ohutu. Lõikes 1¹¹ sätestatud hindamise ja §-s 2¹ reguleeritud jäätmeteks oleku lakkamise erinevus seisneb hindamise õiguslikus lähtekohas ja tagajärjes. Lõike 1¹¹ alusel hinnatakse lõppkasutaja poolt otse üle antud tekstiiltoodet enne selle jäätmetena käsitamist. Kui tekstiiltoode hinnatakse korduskasutuskõlblikuks, ei käsitata seda lõike 1⁸ kohaselt kogumisel jäätmetena. Paragrahv 2¹ reguleerib seevastu juba jäätmeteks muutunud asja jäätmeteks oleku lakkamist pärast taaskasutamistoimingu läbimist.
Säte lähtub jäätmete raamdirektiivi (EL) 2025/1892 artikli 22d lõikest 3 ja põhjenduspunktist 23. Artikli 22d lõikes 2 sätestatud üldreegli kohaselt käsitatakse liigiti kogutud kasutatud tekstiiltooteid kogumisel jäätmetena. Artikli 22d lõige 3 võimaldab sellest erandi juhul, kui lõppkasutaja annab toote kogumispunktis otse üle ning korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus hindab selle seal otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks.
Euroopa Komisjon on jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõigete 2 ja 3 kohta antud selgituses märkinud, et üldreegli eesmärk on tagada liigiti kogutud tekstiiltoodete eelnev hindamine objektiivsete kriteeriumide alusel ning vältida olukorda, kus otsus tekstiiltoote korduskasutuskõlblikkuse kohta sõltub lõppkasutaja enda hinnangust. Samuti vähendab see riski, et tekstiilijäätmeid käsitatakse põhjendamatult kasutatud tekstiiltoodetena, et vältida jäätmetele kohaldatavate nõuete täitmist. Komisjoni selgituse kohaselt tähendab artikli 22d lõikes 3 nimetatud otsene üleandmine, et tekstiiltoode liigub lõppkasutajalt vahetult korduskasutusettevõtjale või sotsiaalmajanduse üksusele ilma vahendajata ning seda ei anta enne asjatundlikku hindamist üle ega veeta teise ettevõtja juurde või teise tegevuskohta.
Komisjon on selgitanud ka, et korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksuse tegevuskohas asuvat üleandmisala võib käsitada artikli 22d lõike 3 tähenduses kogumispunktina. Asjatundlik hindamine ei pea toimuma üleandmisega samal hetkel, kui tekstiiltoode jääb kuni hindamiseni samasse kogumispunkti. Hindamine peab sellisel juhul toimuma mõistliku aja jooksul viisil, mis väldib hindamata tekstiiltoodete kuhjumist. Kui hindamise tulemusel selgub, et tekstiiltoode ei ole korduskasutuskõlblik, käsitatakse seda jäätmetena ja sellele kohaldatakse jäätmekäitluse nõudeid.
Lõike 112 kontekstis tuleb muu tekstiiltoote ning tekstiiltoote, kõrvaldatud, tarbijale mõeldud müümata tekstiiltoodete tekstiilmaterjalide ja -esemete eri fraktsioonid hoida jäätmetekkekohas eraldi, kui see aitab kaasa nende edasisele keskkonnahoidlikule käitlemisele. Liigiti eraldamine on oluline eeldus, et materjale oleks võimalik suunata korduskasutusse, valmistada ette korduskasutuseks või võtta kvaliteetselt ringlusse, sealhulgas kiu kiuna ringlussevõtuks. See sõltub tehnoloogia arengust, kuid juba varajane liigiti eraldamine loob selleks vajalikud eeldused. Eraldi kogumine jäätmetekkekohas aitab vältida materjalide saastumist ja segunemist, mis vähendaks nende taaskasutamise kvaliteeti ja võimalusi. Samas rõhutatakse, et eraldamine peab toimuma kulutõhusal viisil. See tähendab, et nõuet tuleb rakendada proportsionaalselt, arvestades tehnilisi võimalusi ja majanduslikku otstarbekust. Eesmärk ei ole tekitada põhjendamatut halduskoormust ega kulu, vaid saavutada maksimaalne keskkonnakasu mõistlike vahenditega. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22d punkt 2.

JäätSi § 261 lõige 11 (muutmine)
Sätte eesmärk on tagada, et kõigil asjaomastele osalistele kehtiksid ühtsed reeglid. Kehtivas seaduses on registreerimiskohustus probleemtooteregistris sõnastatud üksnes tootjatele, kuigi turul tegutsevad ka tootjate ühendused, kes täidavad tootjate nimel kohustusi, sealhulgas korraldavad aruandlust ja muid tootjavastutusega seotud toiminguid. Muudatus laiendab kohustuse sõnastust neile, et peegeldada tegelikku olukorda ning tagada selged reeglid. Kohustus ei ole uus, sest tootjate ühendused on end probleemtooteregistris registreerinud ja andmeid esitanud, kuid seaduses puudus seni selgesõnaline viide nende kohustatud isikute hulka kuulumisele. Samuti sätestatakse lõikes sõnaselgelt, et registreeruda tuleb enne tegevuse alustamist. Tekstiiltoodete tootjate suhtes arvestatakse §-s 136³⁰ sätestatud rakendustähtaegu. Muudatus tagab õigusselguse ning toetab täieliku ja täpse ülevaate saamist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22b punkt 3.

JäätSi § 2610 lõige 6 punkt 2 (muutmine)
Punktist jäetakse välja Euroopa Liidu õigusakti täispikk nimetus, kuna see on eelnõus varem nimetatud.
JäätSi §-d 2622–2625 (uued paragrahvid)
JäätSi § 2622
Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivis sätestatud nõuded kasutatud tekstiiltoodete piiriülese liikumise korraldamisele. Muudatuse eesmärk on:
1) vältida jäätmete ebaseaduslikku liigitamist korduskasutuskõlblikuks kaubaks;
2) tagada, et majandus- või kutsetegevuse raames veetavad kasutatud tekstiilitooted on tegelikult korduskasutuskõlblikud ega kujuta endast jäätmeid;
3) võimaldada pädevatel asutustel kontrollida, kas saadetis vastab korduskasutuskõlblike toodete miinimumnõuetele;
4) täpsustada dokumenteerimise ja sortimise nõuded, mis võimaldavad paremini eristada kaupa ja jäätmeid;
5) luua alused kulude hüvitamiseks, kui toodete tegelikul kontrollimisel ilmneb, et saadetis sisaldab jäätmeid.

Kasutatud tekstiiltoodete vedu riikide vahel on viimastel aastatel suurenenud ning praktikas on esinenud juhtumeid, kus jäätmeid käsitatakse tegelikult nõuetele mittevastavalt korduskasutuskõlbliku kaubana. Selline tegevus moonutab turgu ja toob suurt koormust vastuvõtjariikide jäätmehooldussüsteemidele. Muudatus aitab tagada läbipaistvust, paremat kontrolli ning keskkonnakaitse poolest korrektset tegevust.

Lõike 1 alusel antakse Keskkonnaametile ja Maksu- ja Tolliametile õigus kontrollida korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiiltoodete saadetisi, kui esineb kahtlus, et tegemist ei ole kaubaga, vaid jäätmetega. Kontrolli eesmärk on tagada, et veetav kaup vastab ELi õigusest tulenevatele miinimumnõuetele.

Lõike 2 kohaselt peavad saadetiste dokumendid selgelt tõendama toodete korduskasutuseks sobivust. Dokumentide hulka peavad kuuluma:
1) arve või leping omandi ülemineku või müügi kohta;
2) tõendid eelneva sortimise või asjatundliku hindamise kohta;
3) vedaja deklaratsioon, et saadetis ei sisalda jäätmeid.

Dokumendinõuded tagavad, et korduskasutuskõlblikkus on objektiivselt tõendatav ning saadetist ei kasutata jäätmete väljaveoks. Lõike 3 kohaselt peab iga tekstiilipaki külge olema kinnitatud dokumenteeritud teave esemete sisu ja sortimisandmete kohta, sealhulgas rõiva liik, suurus, materjali koostis ja muu asjakohane teave. See aitab kontrolliasutustel kiiresti ja tõhusalt hinnata saadetise vastavust nõuetele.

Lõike 4 kohaselt peavad saadetised olema pakendatud ja käsitsetud viisil, mis hoiab ära tekstiiltoodete kahjustumise veol. Eesmärk on tagada, et korduskasutuskõlblik tekstiiltoode ei muutuks veol jäätmeteks, mis võiks suurendada jäätmekäitluskulusid.
Lõikes 5 sätestatakse, et kui kontrolli käigus ilmneb, et saadetises on jäätmed ja nõudeid on rikutud, võimaldab säte nõuda analüüsi, kontrolli ja ladustamise kulud hüvitada:
1) tekstiilitoodete tootjatelt;
2) tekstiiltoodete tootjate nimel tegutsevatelt isikutelt;
3) muudelt saadetise korraldajatelt.
See aitab ennetada keskkonnareostuse ja kulude tekkimist ning tagab, et riik ei pea kandma rikkumisega tekitatud kulusid. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22d punktid 7–10.

Maksu- ja Tolliamet teostab oma pädevuse piires saadetiste ja nendega seotud dokumentide kontrolli, sealhulgas kontrollib dokumentide olemasolu ja nende vastavust saadetisele. Kahtluse korral kaasatakse Keskkonnaamet, kes hindab saadetise jäätmestaatust ning vastavust korduskasutuskõlblikkuse nõuetele ja annab vajaduse korral vastava eksperthinnangu.

JäätSi § 2623
Paragrahvis sätestatakse tekstiiltoodete tootjate kohustus esitada digiplatvormi pakkujale andmed enne platvormi teenuse kasutamisele lubamist. Säte on suunatud tagamaks, et digiplatvormid täidavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2022/2065 (digiteenuste määrus) tulenevat hoolsuskohustust ning tootjate registriga seotud tootja kohustuste täitmist oleks võimalik tõhusalt kontrollida.

Paragrahvi eesmärk on vähendada olukordi, kus tekstiiltoodete tootja pakub liidus asuvale tarbijale tekstiiltooteid, täitmata laiendatud tootjavastutusega seotud nõudeid. Eelkõige puudutab see tekstiiltoodete tootjate registreerimis- ja aruandluskohustust ning nende toodete turule laskmisega kaasnevat jäätmekäitluskohustuste korralduslikku ja rahalist katmist. Kuna digiplatvormid on tekstiiltoodete pakkumisel üks olulisemaid müügikanaleid, on vaja tagada, et platvormi kaudu tegutsevad tekstiiltoodete tootjad oleksid nõuetekohaselt registreeritud tootjate registris, kus tarbija asub, ning täidaksid kõiki laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Ilma digiplatvormi vahendava kontrollita oleks oluline osa turul tegutsevatest tootjatest järelevalveasutusele raskesti tuvastatavad, mis omakorda vähendaks laiendatud tootjavastutuse süsteemi toimivust ja tooks kaasa ebaausa konkurentsiolukorra nende tootjate suhtes, kes regulaarsest täitmisest kinni peavad.

Lõike 1 järgi peab digiplatvormi pakkuja enne tekstiiltoodete tootja teenusele lubamist tagama, et tekstiiltoodete tootja esitab:
1) registreeringu numbri tootjate registris, kus tarbija asub, mis võimaldab järelevalveasutusel ning platvormi pakkujal kontrollida, kas tekstiiltoodete tootja on täitnud registreerimiskohustuse;
2) kinnituse laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise kohta, sealhulgas selle kohta, et platvormi kaudu pakutavad tekstiiltooted vastavad kõigile sätestatud nõuetele. Tegemist on hoolsuskohustuse täitmiseks vajaliku teabega, mis aitab platvormil hinnata tekstiiltoodete tootja õiguspärast tegutsemist.

Säte loob digiplatvormidele selge kohustuse kontrollida tekstiiltoodete tootja esitatud teavet enne tema tegevuse lubamist, toetades seeläbi laiemat eesmärki ennetada õigusrikkumisi e-kaubanduses ja tagada laiendatud tootjavastutuse süsteemi tõhus rakendamine. Samuti aitab see vähendada tarbijate eksitamist ja tagab, et turul tegutsevate tekstiiltoodete tootjad aitavad kaasa nende toodete keskkonnamõju vähendamisele seadusega ettenähtud korras. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 13.

JäätSi § 2624
Sätte eesmärk on tugevdada tekstiiltoodete tootjate tegevuse läbipaistvust ning tagada laiendatud tootjavastutuse nõuete tõhus rakendamine olukorras, kus selliseid tooteid pakutakse liidus asuvatele lõppkasutajatele. Nõude kehtestamise vajadus tuleneb eelkõige sellest, et turule jõuaksid üksnes nõuetele vastavad tekstiiltooted ning tarneahelas tegutsevatel ettevõtjatel, sealhulgas ekspediitorteenuse osutajatel, oleks piisav teave tekstiiltoodete tootja vastavusest kehtivatele õigusaktidele. Säte on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/1020, mis rõhutab turujärelevalve tõhustamist ja teenuseosutajate tähtsust vastavuskontrollis.

Lõikes 1 sätestatakse, et tekstiiltoodete tootja peab ekspediitorteenuse osutajale esitama teabe registreeringu kohta tootjate registris, kus tarbija asub ning kinnituse selle kohta, et pakutavad tekstiiltooted vastavad laiendatud tootjavastutuse nõuetele. Teave tuleb esitada ekspediitorteenuse osutajale lepingu sõlmimise hetkel, mis loob võimaluse kontrollida tekstiiltoote tootja vastavust enne teenuse osutamise alustamist. Nii välditakse olukordi, kus teenuseosutaja vahendab turule tekstiiltooteid, mille tootja ei ole tootjate registris registreerimiskohustust täitnud või ei täida talle pandud keskkonnaalaseid kohustusi. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 15.

Lõikes 2 sätestatakse termin „ekspediitorteenuse osutaja“, tuues sisse viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta (edaspidi turujärelevalve määrus). Viide turujärelevalve määruse artikli 3 punktile 11 tagab, et riigisiseses õiguses kasutatakse ühtlustatud ja ELi õigusega kooskõlas olevat terminoloogiat. Selline lähenemine väldib erinevat tõlgendamist ning tagab õigusselguse ja õiguskindluse.

Turujärelevalve määruse kohaselt on ekspediitorteenuse osutaja majandustegevuses tegutsev füüsiline või juriidiline isik, kes pakub äritegevuse käigus vähemalt kahte järgmistest teenustest: ladustamine, pakendamine, adresseerimine või lähetamine, ilma et tal oleks kauba omandiõigust. Nende teenuste hulka ei kuulu postiteenused, pakiveoteenused ega muud posti- või kaubaveoteenused. Ekspediitorteenuse osutajaid kasutatakse eelkõige veebikaubanduse tarneahelas, kus nad hoiustavad kaupu, täidavad tellimusi, pakendavad ja saadavad tooteid ning vajaduse korral tegelevad tagastustega. Need võivad olla nii mikroettevõtted kui ülemaailmsed logistikapakkujad.

Turujärelevalve määruses käsitatakse ekspediitorteenuse osutajat majandustegevuses osalejana, kellel on kohustus teha turujärelevalveasutustega koostööd kõigi nende käsitsetavate toodete puhul. Kui toode kuulub määruse artikli 4 kohaldamisalasse ning ELis puudub tootja, importija või volitatud esindaja, loetakse liidus asuv ekspediitorteenuse osutaja turujärelevalve määruse tähenduses selleks majandustegevuses osalejaks, kellel lasub vastutus toote vastavuse ja ohutuse tagamise eest. Seetõttu on termin korrektne ülevõtmine vajalik, et vältida tõlgendus- ja kohaldamisprobleeme. Seega kuuluvad eelnõu sätete kohaldamisalasse kõik isikud ja ettevõtjad, kes oma tegevuse iseloomu järgi täidavad ekspediitorteenuse osutaja ülesandeid, sõltumata nende õiguslikust vormist või tegevuse laadist. Selline lähenemine võimaldab rakendada turujärelevalvet järjepidevalt kogu tarneahelas ning tagab toodete ohutuse ning vastavusnõuete järgimise. Ühtlasi toetab see ettevõtjate õiguskindlust, vähendades riski, et erinevad õigusaktid kasutavad erinevaid termineid sama tegevuse kirjeldamiseks.

Ekspediitorteenuse osutaja termini ülevõtmine toetab ELi õigusest tulenevate kohustuste nõuetekohast rakendamist ning tagab, et liikmesriigid kasutavad turujärelevalve määruse tähenduses ühtseid termineid. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 3 punkt 4f.

JäätSi § 2625
Säte reguleerib ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustust ning tekstiiltoodete tootja vastutust esitatud teabe õigsuse eest. Sätte eesmärk on tagada, et laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmist kontrollitakse ka logistikateenuste tasandil, ning vältida olukordi, kus nõuetele mittevastavad tekstiiltoodete tootjad kasutavad ekspediitorteenuseid oma toodete turule toomiseks. Säte lähtub vajadusest tugevdada järelevalvet e-kaubanduse ja piiriülese müügi üle, kus traditsioonilised kontrollimehhanismid ei pruugi olla piisavad. Ekspediitorteenuse osutajale pannakse kohustus rakendada mõistlikke meetmeid, et hinnata tootja esitatud teabe usaldusväärsust, samas säilib vastutus teabe õigsuse eest tootjal endal.

Lõike 1 kohaselt peab ekspediitorteenuse osutaja tegema kõik endast oleneva, et hinnata tekstiiltoodete tootjalt saadud teabe usaldusväärsust ja täielikkust enne teenuse osutamise alustamist. Selleks võib ta kasutada avalikke ametlikke andmebaase, internetipõhiseid kasutajaliideseid ning tootja esitatud lisadokumente. Tegemist on hoolsuskohustusega, mis peab olema proportsionaalne ja teostatav.

Lõige 2 sätestab, et § 2623 lõikes 1 nimetatud teabe õigsuse eest vastutab tekstiiltoodete tootja. See tähendab, et kuigi ekspediitorteenuse osutaja peab rakendama kontrollimeetmeid, ei kanna ta vastutust ebaõigete andmete esitamise eest, kui ta on tegutsenud nõuetekohase hoolsusega. Tekstiiltoodete tootja on kohustatud ekspediitorteenuse osutaja nõudmisel ebaõige, puuduliku või aegunud teabe viivitamata parandama, täiendama või ajakohastama. Teabe õigsuse eest vastutamine tootja poolt ei kõrvalda teenuseosutaja enda hoolsuskohustust.

Lõike 3 kohaselt peab ekspediitorteenuse osutaja reageerima, kui tal tekib piisav alus arvata, et tootja esitatud teave on ebaõige, puudulik või aegunud. Sellisel juhul tuleb tootjalt nõuda teabe viivitamatut parandamist, täiendamist või ajakohastamist. See loob mehhanismi vigade ja rikkumiste kiireks kõrvaldamiseks.

Lõike 4 kohaselt peab ekspediitorteenuse osutaja peatama teenuse osutamise, kui tootja ei täida teabe parandamise või täiendamise kohustust. See on oluline täitemeede, mis takistab nõuetele mittevastavate toodete edasist pakkumist lõppkasutajatele liidus.

Lõike 5 järgi tuleb tootjat teavitada teenuse peatamise põhjustest. See tagab menetlusliku läbipaistvuse, annab tootjale võimaluse kõrvaldada rikkumine ja jätkata teenuse kasutamist.

Lõikega 6 võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõige 17. Kui ekspediitorteenuse osutaja peatab käesoleva paragrahvi alusel tootjale teenuse osutamise, peab tootjale olema tagatud võimalus peatamine kohtus vaidlustada. Tootjal on õigus pöörduda ühe sellise liikmesriigi kohtusse, kus ekspediitorteenuse osutaja on asutatud. Säte tagab tootjale õiguskaitsevõimaluse ekspediitorteenuse osutaja poolt direktiivist tuleneva kohustuse täitmisel rakendatud teenuse peatamise vastu.

Kokkuvõttes loob säte tasakaalustatud süsteemi, kus ekspediitorteenuse osutajal on kohustus rakendada mõistlikke kontrollimeetmeid, kuid vastutus teabe õigsuse eest jääb tootjale. See aitab tõkestada nõuetele mittevastavate toodete turule jõudmist, tugevdab laiendatud tootjavastutuse süsteemi toimimist ning toetab ausat konkurentsi ja keskkonnakaitset. Säte aitab tagada, et liidus lõppkasutajateni jõuavad vaid sellised tekstiiltooted, mille tootjad on tootjate registris registreeritud ja täidavad kõiki kohustusi. Säte tugevdab tootjate ja ekspediitorteenuse osutajate koostööd ning toetab turujärelevalve süsteemi toimimist. Sellega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a punkt 16.

JäätSi § 31 lõige 1 (muutmine)
Muudatusega täpsustatakse, et kohaliku omavalitsuse üksus tagab liigiti kogumiseks vajaliku taristu olemasolu ning liigiti kogumise punktide piisava katvuse. Säte võtab üle jäätmete raamdirektiivi artikli 11 lõike 1 kolmanda lõigu järele lisatud lõigu. Jäätmete raamdirektiivist tulenev kohustus tagada jäätmete liigiti kogumiseks vajaliku taristu olemasolu ja piisav katvus võetakse Eesti õigusesse üle kohaliku omavalitsuse üksuse tasandil, kuna jäätmehoolduse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 punkti 2 alusel. Riik sätestab seaduse tasandil liigiti kogumise üldise kohustuse, kuid katvuse ja taristu kriteeriumid kehtestab kohalik omavalitsus oma jäätmekavas, mis on omavalitsusele siduv rakendusdokument. Kohaliku omavalitsuse jaoks võrreldes senisega midagi ei muutu, kuna omavalitsus korraldab jätkuvalt jäätmete liigiti kogumist ning taristu olemasolu jäätmejaamade ja avalike kogumispunktide kaudu. Säte ei puuduta laiendatud tootjavastutuse kohustusi ega tähenda, et kohaliku omavalitsuse üksus peab jäätmevaldajatele rajama jäätmemajasid või pakkuma konteinereid. Kohaliku omavalitsuse üksus tagab taristu olemasolu korraldusliku tegevusega, sealhulgas korraldatud jäätmeveo korraldamisega. Selline lahendus vastab direktiivi nõudele ning Eesti jäätmevaldkonna senisele kompetentsijaotusele.

JäätSi § 31 lõige 3 (muutmine)
Muudatuse kohaselt ei hõlma kohaliku omavalitsuse korraldatav liigiti kogumine enam kõiki tekstiilijäätmeid, vaid üksnes sellise muu tekstiiltoote, mis ei kuulu JäätSi § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud tekstiiltoodete hulka. JäätSi § 255 lõikes 8 antakse muu tekstiiltoote termin. Sellega välistatakse kohaliku omavalitsuse kohustus korraldada nende tekstiiltoodete liigiti kogumist, millele kohaldub laiendatud tootjavastutus. Laiendatud tootjavastutuse all oleva tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete kogumise ja käitlemise korraldamine on edaspidi tekstiiltoodete tootjate ülesanne. Muudatus aitab selgelt eristada kohaliku omavalitsuse ja tekstiiltoodete tootjate vastutusvaldkonda ning vältida kohustuste kattumist. Sätte eesmärk on suurendada õigusselgust ning tagada, et tekstiilijäätmeid kogutakse kooskõlas laiendatud tootjavastutuse põhimõttega, mille kohaselt vastutavad tekstiiltoodete tootjad oma toodetest tekkinud jäätmete eest. Samal ajal säilib kohaliku omavalitsuse kohustus selliste muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete kogumisel, mis ei kuulu nimetatud laiendatud tootjavastutusesüsteemi alla. Kokkuvõttes suunab muudatus tekstiilijäätmete kogumise vastutuse osaliselt ümber tootjavastutuse süsteemi, vähendades kohalike omavalitsuste koormust ning tagades selgema vastutuse jaotuse osaliste vahel.

Muudatuse kohaselt ei hõlma kohaliku omavalitsuse korraldatav liigiti kogumine alates 2028. aasta 17. aprillist enam kõiki tekstiilijäätmeid, vaid üksnes sellise muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmeid, mis ei kuulu JäätS § 25 lõike 3 punktis 11 nimetatud tekstiiltoodete hulka. JäätS § 25⁵ lõikes 8 sätestatakse muu tekstiiltoote termin.

Laiendatud tootjavastutusega hõlmatud tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete kogumise korraldamise ja rahastamise kohustus läheb üle tekstiiltoodete tootjatele, kes täidavad laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu. Kohaliku omavalitsuse kohustus säilib muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete puhul, mis ei kuulu laiendatud tootjavastutuse süsteemi.

Jäätmete raamdirektiivi artikli 22c lõike 8 kohaselt peab tootjate ühendus looma tootjavastutusega hõlmatud tekstiiltoodete jaoks liigiti kogumise võrgustiku ning tagama selle toimimiseks vajaliku kogumise ja veo. Artikli 22c lõike 9 kohaselt peab kogumissüsteem hõlmama kogu liikmesriigi territooriumi ning selle kogumispunktid võivad olla loodud koostöös muu hulgas kohalike ametiasutuste või nende nimel jäätmeid koguvate isikutega. Koostöö korral võib kasutada ka kohaliku omavalitsuse olemasolevat kogumissüsteemi, kuid selle korraldamisel tuleb järgida tootjate ühendusele jäätmete raamdirektiivi artiklist 22c tulenevaid nõudeid. Artikli 22c lõike 19 kohaselt peab tootjate ühendus jäätmekäitlusteenuste hankimisel järgima läbipaistvat ja mittediskrimineerivat valikumenetlust, mis põhineb läbipaistvatel hindamiskriteeriumidel. Seega ei anna kohaliku omavalitsuse üksuse olemasolev hankeleping iseenesest alust jätkata laiendatud tootjavastutusega hõlmatud tekstiilijäätmete kogumist ja käitlemist senistel tingimustel. Kohaliku omavalitsuse üksustel tuleb seetõttu üle vaadata kehtivad hankelepingud, mis hõlmavad laiendatud tootjavastutusega hõlmatud tekstiilijäätmete kogumist või käitlemist pärast 2028. aasta 17. aprilli, ning viia need muutunud vastutuse jaotusega kooskõlla. Kohaliku omavalitsuse üksuse tellitavast ja rahastatavast teenusest tuleb välja jätta tootja vastutusalasse üle minevate tekstiilijäätmete kogumine ja käitlemine ning lepingu maksumust vastavalt vähendada. Asjaolu, et kohaliku omavalitsuse üksusel on selleks ajaks kehtiv hankeleping, ei lükka edasi laiendatud tootjavastutuse rakendumist.

Hankelepingu muutmisel lähtutakse RHS § 123 lõike 1 punktist 2 või punktist 4, sõltuvalt hankelepingu ja riigihanke alusdokumentide tingimustest ning lepingu sõlmimise asjaoludest.
1. RHS § 123 lg 1 p 2 kohaselt on hankijal õigus sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget korraldamata, kui muudatuse väärtusest sõltumata ei muudeta hankelepingu üldist olemust ja muudatuse ulatus, sisu ja kohaldamistingimused, nt hinna läbivaatamise kohta, olid riigihanke alusdokumentides selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt ette nähtud (vt ka direktiivi 2014/24 art 72 lg 1 p 2: Lepinguid ja raamlepinguid võib ilma käesoleva direktiivi kohaselt uut hankemenetlust korraldamata muuta, kui muudatused, sõltumata nende rahalisest väärtusest, olid esialgsetes hankedokumentides ette nähtud selgete, täpsete ja ühemõtteliste läbivaatamisklauslitega, mis võivad hõlmata hinna läbivaatamise klausleid või võimalusi. Sellistes klauslites märgitakse võimalike muudatuste või võimaluste ulatus ja olemus ning ka tingimused, mille korral neid võib kasutada. Nendega ei nähta ette muudatusi, millega muudetaks lepingu või raamlepingu üldist olemust).

Tallinna Ringkonnakohus on pidanud RHS § 123 lg 1 p-le 2 vastavaks muutmisklauslit, mis moodustus kokku hankelepingu punktist, mis nägi ette tellija õiguse ettevõtja põhjendatud ettepanekute alusel anda oma korraldusega nõusolek teenustasude suuruse muutmiseks, tehnilises kirjelduses sätestatust, mille kohaselt toimus teenustasude muutmine jäätmehoolduseeskirjas ja hankelepingus sätestatud tingimustel ning kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjas ette nähtust. Sealjuures tugines ringkonnakohus ka sellele, et jäätmehoolduseeskiri piiritles nii muudatuse sisu (teenustasu tõstmine) ja ulatuse (ainult konkreetsete kululiikide suurenemine) kui ka selle sätte kohaldamistingimused (ettenägematud objektiivsed asjaolud, mis suurendavad vedaja kulusid) (vt TlnRnKo 06.09.2024, nr 3-23-2857: Eesti Keskkonnateenused AS vs Keila Linnavalitsus, p-d 19-20). Lepingujärgsete muutmistingimuste hulka kuuluvad klauslid, mis sätestavad kas ja kuidas muutuvad hankelepingu täitmise tingimused seaduste muutmise, nt maksumuudatuse olukorras.

Selles osas, kas täpne, selge ja ühemõtteline muutmisklausel võiks olla midagi sellist, mida hankelepingu sõlmimise ajal olemas ei olnud, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et RHS § 123 lg 1 p 2 alusel ei ole õiguspärane selline hankelepingu muutmise klausel, millega pakkujad ei saanuks pakkumusi esitades arvestada. See seisukoht tulenes vaidlusest küsimuses, kas hankelepingus sätestatud viidet 2016. aasta jäätmehoolduseeskirjale ning selles sisalduvatele alustele hinna läbivaatamise kohta sai sisustada nii, et hankelepingu muutmist saaks reguleerida lepinguperioodi kestel kehtestatav ükskõik milline tulevane jäätmehoolduseeskiri. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et sellist viidet tuleb käsitleda staatilisena. Samas ei pea muutmisklausel sugugi ära määrama nt hinna muutmise piire ega sagedust (vt TlnRnKo 06.09.2024, nr 3-23-2857: Eesti Keskkonnateenused AS vs Keila Linnavalitsus, p 19).

Küsimuse osas, kas täpne, selge ja ühemõtteline muutmisklausel võiks olla midagi sellist, mida hankelepingu sõlmimise ajal olemas ei olnud, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et RHS § 123 lg 1 p 2 alusel ei ole õiguspärane selline hankelepingu muutmise klausel, millega pakkujad ei saanuks pakkumusi esitades arvestada. See seisukoht tulenes vaidlusest küsimuses, kas hankelepingus sätestatud viidet 2016. aasta jäätmehoolduseeskirjale ning selles sisalduvatele alustele hinna läbivaatamise kohta sai sisustada nii, et hankelepingu muutmist saaks reguleerida lepinguperioodi kestel kehtestatav ükskõik milline tulevane jäätmehoolduseeskiri. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et sellist viidet tuleb käsitleda staatilisena. Samas ei pea muutmisklausel sugugi ära määrama nt hinna muutmise piire ega sagedust (vt TlnRnKo 06.09.2024, nr 3-23-2857: Eesti Keskkonnateenused AS vs Keila Linnavalitsus, p 19).

2. RHS § 123 lg 1 p 4 alusel on hankijal lubatud hankelepingut (sh kontsessioonilepingut) muuta uut riigihanget korraldamata, kui muudatuse põhjustavad hoolsale hankijale ettenägematud asjaolud, kusjuures hankelepingu üldist olemust ei muudeta ja ühegi muudatuse tulemusena ei suurene hankelepingu maksumus rohkem kui 50% hankelepingu algsest maksumusest. Seega peab vaadeldava muutmisaluse korral ettenägematutest asjaoludest tingitud muutmisvajadus esinema hankijal, mitte ettevõtjal (pakkujal). See ei tähenda, et asjaolu peaks olema põhjustatud hankijast, vaid tegemist peab olema sedalaadi asjaoluga, millega hankija pidanuks riigihanke menetluse raames arvestama, kui ta oleks saanud seda ette näha (vt TlnRnKo 06.09.2024, nr 3-23-2857: Eesti Keskkonnateenused AS vs Keila Linnavalitsus, p 21). Muudatused õigusaktides, kui need polnud hoolsale hankijale mõistlikult ette nähtavad ja leiavad aset väljaspool hankija mõjuulatust, võivad iseenesest olla hankija jaoks ettenägematud. Ettenägematust asjaolust tulenev muudatus peab olema otseselt seotud vajadusega kohandada olemasolevat hankelepingut ning olema suunatud algse lepingu jätkuva nõuetekohase täitmise tagamisele.

Tootjavastutuse rakendumisega muutub õiguslik raamistik ning hankijal langeb seadusest tulenevalt ära vajadus korraldada ja rahastada tootjavastutusega hõlmatud tekstiilijäätmete kogumist ja käitlemist senises ulatuses. Kui hankeleping on sõlmitud enne vastava regulatsiooni vastuvõtmist või ajal, mil sellise reformi sisu ja ulatus ei olnud hoolsale hankijale mõistlikult ette nähtav, võib tegemist olla RHS § 123 lg 1 p 4 tähenduses ettenägematu asjaoluga. Sellisel juhul võib hankelepingu kohandamine seisneda tootjavastutusega hõlmatud teenuse osa väljajätmises ning sellele vastavas lepingu maksumuse vähendamises. Seejuures tuleb hankijal põhjendada nii õigusmuudatuse ettenägematust kui ka seda, et lepingu muutmine on sellest muudatusest otseselt tingitud. Samuti tuleb veenduda, et muudatusega ei muudeta hankelepingu üldist olemust. Asjaolu, et lepingu esemest jäetakse välja üks kõrvalisem või väikesemahuline teenuse komponent ning vähendatakse sellele vastavalt lepingu maksumust, viitab pigem sellele, et lepingu üldine olemus jääb samaks ning muutub üksnes selle maht.

Samas tuleb arvestada, et RHS § 123 lg 1 p 4 kohaldamine eeldab igakordset konkreetsete asjaolude hindamist. Eelkõige tuleb analüüsida, millal hankemenetlus läbi viidi ja hankeleping sõlmiti, millises etapis oli tootjavastutuse regulatsiooni väljatöötamine ning kas hoolsal hankijal oli võimalik vastava õigusmuudatuse jõustumist ja selle mõju hankelepingu täitmisele mõistlikult ette näha. Kui tootjavastutuse rakendumine oli hankemenetluse ajal juba teada või piisava kindlusega prognoositav, võib RHS § 123 lg 1 p 4 kohaldamise põhjendamine osutuda keerulisemaks.

Kui tekstiilijäätmete kogumise ja käitlemise kulud on hankelepingus eraldi hinnastatud, saab lepingu maksumuse vähendamisel lähtuda vastava teenuse kokkulepitud maksumusest. Kui need kulud sisalduvad teiste jäätmeliikide teenustasudes, tuleb välja jäetava teenuse maksumus objektiivselt kindlaks teha. Lepingu uus hinnastruktuur ja hinna vähendamise arvutus peavad olema dokumentaalselt põhjendatavad, et oleks võimalik kontrollida, millise teenuse ärajäämise tõttu ja millises ulatuses lepingu maksumust muudeti.

Pärast käesoleva muudatuse vastuvõtmist korraldatavate hangete puhul tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel juba riigihanke alusdokumentide ja hankelepingu koostamisel arvestada sellega, et alates 2028. aasta 17. aprillist muutub kohaliku omavalitsuse üksuse tekstiilijäätmete kogumise kohustuse ulatus. Kui hankeleping kavandatakse kestma pärast nimetatud kuupäeva, tuleb hankedokumentides ette näha tingimused, mis võimaldavad laiendatud tootjavastutuse rakendumisel vastava teenuse lepingu esemest välja jätta ja lepingu maksumust sellele vastavalt kohandada. See võimaldab hilisema muudatuse teha RHS § 123 lõike 1 punktis 2 sätestatud alusel ega eelda tuginemist sama lõike punktis 4 sätestatud ettenägematutele asjaoludele.

JäätSi § 39 lõige 35 (uus lõige)
Lisatav lõige sätestab, mida peab toidujäätmete tekke vältimise eriprogramm ehk riiklik toidujäätmete tekke vältimise kava sisaldama. Uue lõike kohaselt peab see kava sisaldama vähemalt meetmeid, mis edendavad käitumisharjumuste muutmisega seotud sekkumiste väljatöötamist ja teabekampaaniaid. Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunktis on rõhutatud, et tuleks välja töötada käitumisharjumuste muutmisega seotud sekkumised ning need lõimida toidujäätmete tekke vältimise programmidesse (kavadesse). Direktiivis rõhutatakse ühtlasi, et oluline on arvesse võtta toitumisharjumuste muutumist, piirkondlikke ringluslahendusi, avaliku ja erasektori partnerlust ning kodanike kaasamist, samuti kohandumist piirkondlike erivajadustega. Samuti peab toidujäätmete tekke vältimise kava sisaldama meetmeid, mis selgitavad välja toidutarneahela toimimise ebatõhusused ja tegelevad nendega. Praktikas on sageli ebatõhusused tingitud osaliste vähesest koostööst või sellest, et pole suudetud leppida kokku lepingutingimustes, mis täidaksid mõlema osapoole ootusi ega tekitaks asjatut toiduraiskamist. Seetõttu peavad meetmed ka toetama toidutarneahelas osalejate koostööd toidujäätmete tekke vältimiseks. Kava peab sisaldama ka meetmeid, millega soodustatakse toidu annetamist ja muul viisil inimestele tarbimiseks ümberjaotamist, toetatakse koolitust ja oskuste arendamist, hõlbustatakse juurdepääsu rahastusvõimalustele ning soodustatakse ja edendatakse innovatsiooni ja tehnoloogilisi lahendusi.

Riigi jäätmekava osaks olev toidujäätmete tekke vältimise kava on asjakohane dokument, millega luua raamistik, mis toetab muutusi nii nõudluse kui pakkumise poolel ning seda ka mitteregulatiivsete lahendustega. Toidujäätmete tekke vältimise kavas eri osalistega meetmetes kokkuleppimine aitab tagada, et meetmed oleksid nende jaoks proportsionaalsed ja realistlikult elluviidavad. Kehtivat toidujäätmete tekke vältimise kava on plaanis uuendada ja viia vastavusse täiendatud nõuetega 2027. aastal. Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 9a lõige 1.

JäätSi § 42 lõike 3 punktid 6 ja 17 (muutmine)
Muudetavad punktid käsitlevad kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas sisalduvat. Punkti 6 muudatusega nähakse sõnaselgelt ette, et kohaliku omavalitsuse üksus peab hindama, kas jäätmete liigiti kogumise taristu omavalitsuse territooriumil on piisav. Varem on sätestatud kohustus hinnata, kas tuleb luua uusi või muuta olemasolevaid kogumissüsteeme. Taristu piisavuse hindamisel tuleks arvestada eelkõige jäätmevaldajate ligipääsu liigiti kogumise võimalustele, kogumistaristu territoriaalset katvust, kogutavate jäätmeliikide ulatust, kogumissüsteemi kasutatavust ja ka liigiti kogumise tulemuslikkust. Arvestada saab ka jäätmevaldajate tagasisidet taristule, piirkonna asustustihedust jm. Sama on kohaliku omavalitsuse üksused sisuliselt teinud ka varem ning see ei tähenda uusi kohustusi võrreldes senisega. Vastava kohustuse täitmist kajastatakse ka kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava koostamise juhendis. Säte võtab üle jäätmete raamdirektiivi artikli 11 lõike 1 kolmanda lõigu järele lisatud lõigu.

Punkti 17 täiendatakse kohustusega kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas sätestada muu hulgas meetmed toidujäätmete tekke vähendamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalik mõjutada toidujäätmete teket toidutarneahela eri etappides kaudsete meetmetega, näiteks kasvatades elanike teadlikkust oma kanalite (näiteks kohalik ajaleht) kaudu, edendades kogukonnapõhiseid lahendusi ja seeläbi suunates elanikke ka muutma oma käitumisharjumusi (näiteks toetades toidujagamiskappide rajamist). Samuti saab omavalitsus mõjutada käitumisharjumusi, kestlikku toidu tarbimist ja toidujäätmete vähendamist keskkonnahoidlike riigihangete kaudu, eelkõige lasteaedades, koolides, samuti tervishoiuasutustes ja hooldekodudes. Selliseid meetmeid on võimalik ette näha kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas. Hea näide on Tallinna ringmajanduse arengukava aastani 2035 ning Tallinna jäätmekava 2022–2026, milles mõlemas on kavandatud palju meetmeid toidujäätmete tekke vähendamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksusel on meetmete valikul kaalutlusruum. Ühtlasema rakenduspraktika toetamiseks käsitletakse toidujäätmete tekke vähendamise meetmete kavandamist ka kohaliku omavalitsuse jäätmekava juhendis. Kohaliku omavalitsuse üksuselt ei eeldata iga üksiku meetme mõju eraldiseisvat mõõtmist, vaid meetmete kavandamist ja nende elluviimise kirjeldamist jäätmekavas. Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 9a lõige 1.

JäätSi 2. peatüki 4. jagu „Riiklik jäätmete sortimise uuring“ (uus jagu)
Seaduse 2. peatükki täiendatakse 4. jaoga „Riiklik jäätmete sortimise uuring“, millega luuakse terviklik õigusraamistik riikliku jäätmete sortimisuuringu korraldamiseks, tegemiseks ja rahastamiseks. Eesmärk on tagada usaldusväärne ja võrreldav teave Eestis tekkinud ja kogutud jäätmete koostise, liigiti kogumise taseme, jäätmevoogude puhtuse ning jäätmealaste sihttasemete täitmise kohta. Selline teave on vajalik nii riigi jäätmepoliitika kujundamiseks kui ka kehtestatud eesmärkide täitmise seireks ning ELile andmete esitamiseks.

Seaduses sätestatakse sortimisuuringu põhimõtted, sealhulgas uuringu sagedus (vähemalt üks kord viie aasta jooksul), korraldaja (Keskkonnaagentuur) ning nõue teha uuring viisil, mis tagab andmete võrreldavuse ja kvaliteedi. Samuti nähakse ette probleemtoodete tootjate ja tootjate ühenduste kaasamine ning kohalike omavalitsuste, jäätmevedajate ja -käitlejate kohustus võimaldada uuringu tegemist.

Lisaks kehtestatakse sortimisuuringu rahastamise põhimõtted. Uuringu kulud kaetakse riigieelarvest või muudest vahenditest, sealhulgas osaliselt probleemtoodete tootjate või tootjate ühenduste poolt, kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus. Rahastamiskohustuse olemasolu ja ulatus tuleneb asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavatest õigusnormidest. Probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes või muudes jäätmetes. Asjaomase probleemtoote uuringuga seotud kulud jaotatakse rahastamiskohustusega tootjate või tootjate ühenduste vahel proportsionaalselt nende turuosaga, lähtudes turule lastud probleemtoodete kogusest.

Tasu arvutamise alused ja metoodika sätestatakse seaduses selgelt, tuginedes probleemtooteregistri andmetele, mis tagavad tootjate tuvastamise ja nende turuosade kindlaksmääramise. Menetlusliku selguse tagamiseks sätestatakse sortimisuuringu tasu määramise kord, tasumise tähtajad ning täitmise tagamise mehhanismid, sealhulgas võimalus anda tasu määramise korraldus sundtäitmisele.

Muudatus koondab sortimisuuringu korraldamist, tegemist ja rahastamist puudutavad nõuded ühtsesse regulatsiooni, suurendab õigusselgust ning loob eeldused andmepõhiseks ja tõhusaks jäätmehoolduse korraldamiseks. Uuringu korraldamine ei ole Keskkonnaagentuuri jaoks uus ülesanne, ka viimase sortimisuuringu korraldas Keskkonnaagentuur. Muudatusega sätestatakse sortimisuuringu rahastamise ja tasu arvutamise ühtsed alused ning Keskkonnaagentuurile antakse õigus määrata sortimise uuringu tasu probleemtoote tootjale või tootjate ühendusele, kellel on asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavatest õigusnormidest tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus.

JäätSi § 592
Sätte eesmärk on kehtestada õiguslik alus sortimisuuringu tegemiseks ning määrata selle sisu, eesmärgid ja korralduslikud põhimõtted. Sättega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikkel 22d (6).

Lõikes 1 sätestatakse termin „riiklik jäätmete sortimise uuring“ ja uuringu ulatus. Sortimisuuringu käigus hinnatakse Eesti territooriumil tekkinud ja kogutud jäätmete liigilist koostist, sealhulgas segaolmejäätmete koostist, liigiti kogumise taset ning jäätmevoogude puhtust. Samuti võimaldab uuring hinnata riiklike jäätmealaste sihttasemete täitmist. Nimetatud andmed on vajalikud, et saada terviklik ja objektiivne ülevaade jäätmekäitluse tegelikust olukorrast ning tuvastada kitsaskohad jäätmete liigiti kogumisel ja ringlussevõtul.

Lõikes 2 tuuakse välja sortimisuuringu peamised eesmärgid. Uuringu abil kogutavat usaldusväärset ja võrreldavat andmestikku kasutatakse eeskätt laiendatud tootjavastutuse süsteemi toimimise hindamiseks, sealhulgas kohustuste arvutamiseks. Samuti on andmed vajalikud kogumisvõrgustiku tulemuslikkuse hindamiseks ning vajaduse korral selle parendamiseks. Lisaks võimaldab sortimisuuring hinnata avalikkusele suunatud teabekampaaniate mõju ning teha järeldusi nende edasiseks arendamiseks. Samuti kasutatakse sortimisuuringu andmeid Euroopa Komisjonile esitatava jäätmearuande koostamisel.

Lõikes 3 sätestatakse sortimisuuringu korraldus. Uuringu korraldaja on Keskkonnaagentuur, kes peab uuringu tegema vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Uuringu korraldamine ei ole Keskkonnaagentuuri jaoks uus ülesanne, ka viimase sortimisuuringu korraldas Keskkonnaagentuur. Kohustus korraldada segaolmejäätmete sortimisuuring iga viie aasta tagant tuleneb jäätmete raamdirektiivi artikli 22d lõikest 6. Selline sagedus on piisav, et jälgida ajas toimuvaid muutusi jäätmevoogudes ning hinnata poliitikameetmete mõju. Uuringu tellimisele kohaldatakse riigihangete seadust, et tagada läbipaistev ja konkurentsipõhine teenuse osutaja valik.

Lõikes 4 sätestatakse nõue teha sortimisuuring koostöös probleemtoodete tootjate ja tootjate ühendustega ning tagada andmete asjakohasus ja läbipaistvus ning kaasata puudutatud isikud. Nõue on vajalik, kuna sortimisuuringu tulemusi kasutatakse tootja kohustuste täitmise hindamisel. Paragrahvi 255 lõike 6 kohaselt võetakse tootja kohustuste täitmisel aluseks riikliku sortimisuuringu tulemused ning nende alusel võib tootjal tekkida kohustus suurendada kogumisvõrgustikku ja teabekampaaniaid. Arvestades uuringutulemuste otsest mõju tootja või tootjate ühenduse kohustuste ja võimalike kulude ulatusele, on oluline tagada uuringu läbipaistvus, andmete usaldusväärsus ja kaasata puudutatud isikud. See suurendab tulemuste aktsepteeritavust ning aitab ennetada võimalikke vaidlusi.

Puudutatud isikutena käsitatakse eelkõige probleemtoodete tootjaid ja tootjate ühendusi (§ 25⁵ lg-s 6 sätestatud kohustuste muutumine, sortimisuuringu tasu), kohalikke omavalitsusi (vastutavad jäätmehoolduse korraldamise eest, uuringutulemused mõjutavad kogumissüsteemi hindamist, § 592 lg 7 kohustused), jäätmevedajaid (§ 592 lg 7 kohustused, uuring võib mõjutada töökorraldust) ning jäätmekäitlejaid (seotud sortimise ja töötlemisega, tulemused mõjutavad kvaliteedinõudeid ja hinnanguid, § 592 lg 7 kohustused), keda sortimisuuringu tegemine ja selle tulemused otseselt mõjutavad.

Lõikes 5 sätestatakse nõuded sortimisuuringu tegija leidmiseks korraldatava riigihanke alusdokumentide kohta, et tagada uuringute ühtne kvaliteeditase ning tulemuste usaldusväärsus. Selleks nähakse ette, et hankedokumentides tuleb muu hulgas määrata uuritav piirkond ja jäätmeliigid, proovivõtu sagedus ja ajavahemik ning andmete kogumise ja analüüsi meetodid. Samuti sätestatakse nõuded tulemuste esitamisele ning kvaliteedi tagamise ja kontrolli põhimõtted. Nõuded aitavad vältida olukordi, kus uuringute metoodika erineb oluliselt, mistõttu ei ole tulemused võrreldavad ega kasutatavad poliitika kujundamisel.

Lõikes 6 täpsustatakse, et uuritavate jäätmeliikide ja piirkonna valim peab olema koostatud viisil, mis võimaldab tulemuste võrreldavust teiste samalaadsete sortimisuuringutega. Ehk lõike eesmärk on võimaldada jäätmevoogude muutuste järjepidevat ja usaldusväärset hindamist ajas. Kuna sortimisuuring tehakse perioodiliselt, on võrreldavus vajalik, et hinnata, kuidas jäätmete koostis, liigiti kogumise tase ja jäätmevoogude puhtus on muutunud ning kas rakendatud meetmed on olnud tulemuslikud. Võrreldavate andmete olemasolu võimaldab analüüsida suundumust ning hinnata, mil määral on eelnevatel aastatel ellu viidud poliitikameetmed, sealhulgas tootjavastutussüsteem, kogumisvõrgustiku arendamine ja teabekampaaniad, mõjutanud jäätmehoolduse tulemusi.

Lõikes 7 sätestatakse kohaliku omavalitsuse, jäätmevedaja ja jäätmekäitleja kohustused sortimisuuringu toetamisel. Uuringu usaldusväärsuse ja esinduslikkuse tagamiseks on vajalik, et uuringu tegijal oleks juurdepääs tegelikele jäätmevoogudele ning nende andmetele. Seetõttu nähakse ette kohustus võimaldada ligipääs jäätmetele, edastada uuringuks vajalik teave ning võimaldada proovivõttu. Nimetatud kohustus on proportsionaalne ja põhjendatud, kuna tegemist on avalikes huvides tehtava uuringuga, mille tulemusi kasutatakse riikliku jäätmepoliitika kujundamisel, järelevalves ning ELi õigusest tulenevate aruandluskohustuste täitmisel. Seejuures tuleb andmete edastamisel ja töötlemisel järgida asjakohaseid andmekaitse- ja ärisaladuse kaitse nõudeid.

Lõikes 8 sätestatakse sortimisuuringu tulemuste avalikustamise kohustus. Keskkonnaagentuur peab avalikustama uuringutulemused keskkonnaportaalis kuue kuu jooksul pärast uuringu kinnitamist. Avalikustamise eesmärk on tagada läbipaistvus ning võimaldada nii avalikkusel, puudutatud isikutel kui ka otsustajatel tutvuda tulemustega ja teha neist järeldusi. Tähtaeg on seatud selliselt, et see võimaldab tulemusi piisavalt põhjalikult analüüsida ja valideerida, kuid samas tagab andmete ajakohasuse.

JäätSi § 593
Sätte eesmärk on sätestada sortimisuuringu rahastamise põhimõtted ning probleemtoote tootjate ja tootjate ühenduste tasu arvutamise alused. Riiklik jäätmete sortimise uuring võib hõlmata mitut jäätmevoogu ja probleemtoodet, kuid probleemtoote tootja või tootjate ühenduse rahastamiskohustus puudutab ainult asjaomase probleemtoote uuringuosa.

Lõikes 1 nähakse ette, et sortimisuuringu kulud kaetakse riigieelarvest või muudest vahenditest, sealhulgas osaliselt probleemtoote tootjate või tootjate ühenduste poolt, kellel on sortimisuuringu rahastamise kohustus. Probleemtoote tootjaid või tootjate ühendusi, kellel lasub sortimisuuringu kulude kandmise kohustus, ei määrata §-s 59³ eraldi. Rahastamiskohustuse olemasolu ja ulatus tuleneb asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavatest õigusnormidest. Näiteks tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1542 artikli 56 lõike 4 punktist b patareide ja akude tootjate kohustus kanda artikli 69 lõikes 5 nimetatud segaolmejäätmete ning elektroonikaromude jäätmevoo koostise uuringu kulud ulatuses, mis on seotud nendes jäätmevoogudes kantavate patareide ja akude jäätmete ning kergtranspordivahendite akude jäätmete osakaalu kindlakstegemisega. Tekstiiltoodete tootjate sortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneb jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõike 8 punktist b ning see võetakse üle käesoleva eelnõu § 25³ lõike 1 punktiga 5.

Lõikes 1 täpsustatakse ka probleemtoote tootja või tootjate ühenduse kanda jäävate sortimisuuringu kulude ulatust. Probleemtoote tootja või tootjate ühendus kannab üksnes selle osa sortimisuuringu kuludest, mis on seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega segaolmejäätmetes või muudes jäätmetes. Seega ei kanta tootjale või tootjate ühendusele üle kogu riikliku sortimisuuringu maksumust ega teiste probleemtoodete või muude jäätmeliikide uurimisega seotud kulusid. See tagab, et sortimisuuringu tasu hõlmab üksnes asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavast rahastamiskohustusest tulenevaid uuringukulusid.

Riigi osalus tagab uuringu sõltumatuse ja järjepidevuse ning tootjate panus kajastab nende laiendatud tootjavastutust. Regulatsioon võimaldab sortimisuuringu rahastamisel kasutada paindlikult erinevaid rahastusallikaid, tagades samal ajal, et asjaomased probleemtoote tootjad või tootjate ühendused kannavad üksnes kohaldatava rahastamiskohustuse ulatusse jäävad kulud.
Lõikes 2 sätestatakse, et probleemtoote tootjad või tootjate ühendused tasuvad sortimisuuringu tasu Keskkonnaagentuuri korralduse alusel §-s 593 toodud hinnavalemile. Lõige täpsustab, et kui tootja on seaduse kohaselt kohustatud täitma laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu, on sortimisuuringu tasu maksjaks tootjate ühendus. Ehk Keskkonnaagentuur ei määra tasu ühendusega liitunud tootjatele eraldi. Selline regulatsioon arvestab eri probleemtoodete suhtes kohaldatavate laiendatud tootjavastutuse süsteemide erinevustega. Probleemtoodete puhul, mille tootjatel puudub kohustus täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi tootjate ühenduse kaudu, võib sortimisuuringu tasu maksjaks olla tootja. Kui aga seadus näeb ette kohustuste täitmise tootjate ühenduse kaudu, täidab ka sortimisuuringu rahastamisega seotud maksekohustuse tootjate ühendus.
Ühtlasi antakse Keskkonnaagentuurile pädevus määrata tasu suurus. Viimase sortimisuuringu tegi agentuur, mistõttu on asutusel olemas nii kogemus kui ka pädevus uuringu korralduslike ja metoodiliste aspektide elluviimiseks, samuti kõige täpsem ülevaade uuringu tegelikust maksumusest ning kulude tootjate vahel jaotamiseks vajalikest lähteandmetest.

Vabariigi Valitsuse seaduse § 38 järgi kuuluvad täidesaatva riigivõimu asutuste hulka ka valitsusasutuste hallatavad asutused. Sama seaduse § 43 lõike 1 kohaselt ei ole valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhiülesanne küll täidesaatva riigivõimu teostamine, kuid seadusega võib neile anda asjakohase pädevuse. Seetõttu puudub õiguslik takistus anda Keskkonnaagentuurile seadusega pädevus teha sortimisuuringu kulude jaotamisega seotud otsustusi ning anda üksikjuhtumit reguleerivaid haldusakte.

Keskkonnaagentuurile pädevuse andmine on põhjendatud, kuna tegemist on ülesandega, mis on vahetult seotud tema põhiülesannetega. Keskkonnaagentuur korraldab sortimisuuringu tegemist, määrab uuringu metoodilised alused ning kogub ja töötleb uuringu tegemiseks ja tulemuste hindamiseks andmeid. Seetõttu on tal parim ülevaade nii sortimisuuringu tegelikust maksumusest kui ka kulude jaotamiseks vajalikest lähteandmetest. Lisaks on tegemist selgelt piiritletud ja tehnilise iseloomuga ülesandega, mille puhul tasu suurus ei põhine kaalutlusõigusel, vaid seaduses sätestatud objektiivsel valemil. Keskkonnaagentuuri roll on seega eeskätt arvutuslik ja metoodiline, mis tagab tasu määramise ühtse ja läbipaistva praktika.

Sortimisuuringu tasu määratakse asjaomastele tootjatele või tootjate ühendustele Keskkonnaagentuuri korraldusega, mis võimaldab selgelt fikseerida igale tootjale või tootjate ühendusele kohalduva maksekohustuse ning tasu arvutamise alused. Nimetatud korraldus on haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 lõike 1 tähenduses ning selle määramisel kohaldatakse haldusmenetluse seaduse üldreegleid (JäätS § 1 lg 4), sealhulgas nõudeid haldusakti põhjendamisele, teatavaks tegemisele ning vaidlustamise võimalusele.

Sortimisuuringu tasu määramine haldusaktiga tagab menetluse läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning võimaldab tootjal või tootjate ühendusel aru saada talle pandud kohustuse kujunemisest ja vajaduse korral seda vaidlustada. Sortimisuuringu tasu arvutatakse paragrahvi 593 lõikes 3 sätestatud hinnavalemi alusel, mis tagab tasu kujunemise objektiivsuse, prognoositavuse ja tootjate võrdse kohtlemise.

Sortimisuuringu tasu PSi § 113 kontekstis
Sortimisuuringu kulude kandmine ei ole käsitatav maksuna. Maksu legaaldefinitsioon on toodud maksukorralduse seaduses (edaspidi MKS). Maks on seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või KOV avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduses või määruses ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks (MKS § 2). Maksu põhitunnus on fiskaalne eesmärk (riigi tegevuseks vajalike tulude saamine).13

Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi maks on avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ilma otsese vastutasuta vaieldamatult täitmisele kuuluv rahaline kohustus (22. detsembri 2000. a otsus nr 3-4-1-10-00, p 24).

Erinevalt maksust on sortimisuuringu tasu suurus otseselt seotud konkreetse kuluga – kindlas valdkonnas uuringu maksumusega.

Samuti ei ole tegemist riigilõivuga, kuna tasu maksmisega ei kaasne isikule individuaalset vastusooritust. Sortimisuuringu tulemused on üldise iseloomuga ning neid kasutatakse laiemalt avalikes huvides. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et riigilõiv eeldab konkreetset vastusooritust isikule. Sortimisuuringu tasu ei ole käsitatav ka trahvina ega sunnirahana, kuna selle eesmärk ei ole isiku karistamine või õigusvastase käitumise mõjutamine. Samuti ei ole tegemist sundkindlustuse maksega, kuna tasu ei anna tasujale kindlustuskaitset ega õigust hüvitisele.14

Seega on sortimisuuringu tasu PSi §-s 113 nimetamata avalik-õiguslik rahaline kohustus (RK 3-2-1-71-14, p 93-96).

Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise võib delegeerida täidesaatvale võimule tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41).

Sortimisuuringu tasu suuruse kindlaksmääramise saab delegeerida Keskkonnaagentuurile, kuna rahalise kohustuse iseloom võimaldab seda. Keskkonnaagentuur korraldab sortimisuuringu tegemist, määrab uuringu metoodilised alused ning kogub ja töötleb vajalikke andmeid. Seetõttu on tal ülevaade nii uuringu tegelikust maksumusest kui ka kulude jaotamiseks vajalikest lähteandmetest. Lisaks on tegemist selgelt piiritletud ja tehnilise iseloomuga ülesandega, mille puhul tasu suurus ei põhine ulatuslikul kaalutlusõigusel, vaid seaduses sätestatud objektiivsel hinnavalemil. Keskkonnaagentuuri roll on seega eeskätt arvutuslik ja metoodiline, mis tagab tasu määramise ühtse, läbipaistva ja prognoositava praktika.
Lõikes 3 sätestatakse sortimisuuringu tasu arvutamise hinnavalem, mille alusel jaotatakse asjaomase probleemtoote sortimisuuringu kogukulu tasu maksjate vahel proportsionaalselt nende turuosaga.
Valemis tähistab S konkreetse probleemtoote tootja või tootjate ühenduse makstava sortimisuuringu tasu suurust eurodes.
K tähistab asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumust, mitte kogu riikliku sortimisuuringu maksumust. Kui riikliku sortimisuuringu raames uuritakse korraga mitut jäätmevoogu või probleemtoodet, ei kanta ühe probleemtoote tootjatele või tootjate ühendustele üle teiste jäätmevoogude või probleemtoodete uurimise kulusid, mis ei ole seotud asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega. Tasu maksja kannab seega üksnes asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kulud ulatuses, milles talle tuleneb nende kulude kandmise kohustus asjaomase probleemtoote suhtes kohaldatavatest õigusnormidest.
T tähistab tootja või tootjate ühenduse kaudu kohustusi täitvate tootjate poolt sortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal turule lastud asjaomase probleemtoote kogus tonnides. Kui tasu maksja on tootja, võetakse aluseks tema poolt vastaval perioodil turule lastud asjaomase probleemtoote kogus. Kui tasu maksja on tootjate ühendus, võetakse aluseks selle tootjate ühenduse kaudu kohustusi täitvate tootjate poolt samal perioodil turule lastud asjaomase probleemtoote kogus kokku.
ΣT tähistab kõigi sortimisuuringu kulude katmises osalevate tootjate poolt sortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal turule lastud sama probleemtoote kogust kokku tonnides. T ja ΣT suhe väljendab tasu maksja turuosa asjaomase probleemtoote turul. Kui asjaomase probleemtoote puhul tegutseb mitu tootjate ühendust, jaotatakse asjaomase probleemtoote jäätmete osakaalu kindlaksmääramisega seotud sortimisuuringu kogumaksumus nende vahel vastavalt iga ühenduse kaudu kohustusi täitvate tootjate turuosale.
Kulude jaotamine turuosa alusel lähtub laiendatud tootjavastutuse põhimõttest. Turule lastud probleemtoodete kogus võimaldab määrata tootja või tootjate ühenduse osakaalu asjaomase probleemtoote turul ning jaotada sortimisuuringu kulud tasu maksjate vahel proportsionaalselt.
Hinnavalemi sätestamine seaduses tagab tasu kujunemise läbipaistvuse, objektiivsuse ja prognoositavuse ning piirab Keskkonnaagentuuri kaalutlusõigust tasu suuruse määramisel. Ühtlasi tagab ühesuguse arvutusaluse kohaldamine tasu maksjate võrdse kohtlemise ning võimaldab kontrollida konkreetse tasu kujunemist.
Lõikes 4 sätestatakse, et sortimisuuringu tasu arvutamisel võetakse arvesse tootjad, kes lasid sortimisuuringu tulemuste kinnitamise aastale eelnenud kalendriaastal turule asjaomaseid probleemtooteid ning kellele kohaldus nende toodete turule laskmise ajal õigusaktist tulenev sortimisuuringu rahastamise kohustus. Probleemtooteregistri andmed on sortimisuuringu rahastamise kohustusega tootjate ja tootjate ühenduste tuvastamisel ning nende turuosade arvutamisel peamiseks andmeallikaks.
Probleemtooteregister on jäätmeseaduse § 261 lõike 1 kohaselt riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on muu hulgas probleemtoodete tootjate ja tootjate ühenduste kohta käivate andmete koondamine. Andmekogu kasutatakse riikliku järelevalve tegemiseks ning registrisse kantud andmete alusel esitatakse Euroopa Komisjonile teavet jäätmete kohta. Sama paragrahvi lõike 111 kohaselt on tootjal kohustus end probleemtooteregistris registreerida ning esitada nõutud andmed.
Seega probleemtooteregistri andmed on esmane alus sortimisuuringu rahastamise kohustusega tootjate ja tootjate ühenduste tuvastamiseks ning nende turuosade arvutamiseks. Samas ei pruugi registriandmed olla kõikidel juhtudel täielikud või ajakohased. Seetõttu võimaldab säte arvestada ka muid menetluses kogutud andmeid, näiteks tootjate esitatud aruandeid, Maksu- ja Tolliametilt, Keskkonnaametilt või muudest usaldusväärsetest allikatest saadud andmeid ning muid tõendeid, mis võimaldavad tuvastada isiku tegevuse probleemtoodete turule laskjana ja määrata tema turuosa. Eesmärk on tagada sortimisuuringu kulude õiglane jaotus tegelike kohustatud isikute vahel ning vältida olukorda, kus kohustus jääks täitmata puudulike registriandmete tõttu.
Sortimisuuringu rahastamise kohustus tuleneb vahetult seadusest ega sõltu sellest, kas tootja on täitnud registrisse kandmise või andmete esitamise kohustuse. Vastupidise tõlgenduse korral võiks tootja vältida seadusest tulenevat rahastamiskohustust üksnes registrikande tegemata jätmise või andmete esitamata jätmise kaudu. Seetõttu ei vabasta registrikande või registrisse esitatud andmete puudumine tootjat ega tootjate ühendust sortimisuuringu rahastamise kohustusest, kui menetluses kogutud andmete põhjal on võimalik tuvastada, et isik lasi asjaomaseid probleemtooteid turule ning talle kohaldus nende toodete turule laskmise ajal sortimisuuringu rahastamise kohustus.

Lõikes 5 sätestatakse Keskkonnaagentuuri õigus küsida vajaduse korral lisaandmeid, dokumente ja selgitusi. See on vajalik tasu korrektseks arvutamiseks ning väldib olukordi, kus puudulikud või ebatäpsed andmed võivad mõjutada tasu suurust. Täiendavaid andmeid võib nõuda üksnes registriandmete kontrollimiseks või täpsustamiseks, sealhulgas juhul, kui on põhjendatud kahtlus esitatud andmete õigsuses või täielikkuses või selles, et tasu arvutamise seisukohast olulised andmed on jäetud esitamata. Täiendavalt võib küsida eelkõige andmeid ja dokumente asjaomase probleemtoote liigi, turule lastud koguse ning turule laskmise aja kohta. Andmete küsimisel tuleb lähtuda vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttest. Tootjalt või tootjate ühenduselt saadud ärisaladust sisaldava teabe puhul tagatakse selle kaitse kooskõlas ärisaladuse ja piiratud juurdepääsuga teabe kaitset reguleerivate õigusaktidega. Sellist teavet töödeldakse üksnes seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses ning seda ei avalikustata.

JäätSi § 594
Säte reguleerib sortimisuuringu tasu määramist, teatavakstegemist ja laekumist.

Lõikes 1 sätestatakse, et Keskkonnaagentuur teeb tootjale või tootjate ühendusele tasu määramise teatavaks haldusaktiga (korraldusega) 60 tööpäeva jooksul pärast sortimisuuringu tulemuste kinnitamist. Korralduses tuleb esitada tasu suurus, arvutamise alused ja arvutuskäik ning maksetähtaeg. Selline nõue tagab adressaadile piisava teabe tasu kujunemise kohta ning võimaldab kontrollida selle õiguspärasust.

Tähtaeg 60 tööpäeva on kehtestatud eesmärgiga tagada tasu määramise menetluse mõistlik kestus ning õigusselgus, võimaldades samal ajal Keskkonnaagentuuril teha vajalikud arvutused ning andmetöötlus pärast sortimisuuringu tulemuste kinnitamist.

Lõike 2 kohaselt makstakse sortimisuuringu tasu 60 tööpäeva jooksul selle teatavaks tegemisest. Maksetähtaja sätestamine seaduses on vajalik õigusselguse ja õiguskindluse tagamiseks (PS §-dest 10 ja 13 tulenev õiguskindluse põhimõte). Kuigi Keskkonnaagentuur võib korraldused adressaatidele teatavaks teha eri aegadel, tagab seaduses sätestatud tähtaeg kõigile kohustatud isikutele ühesuguse ajaraami maksekohustuse täitmiseks alates haldusakti teatavaks tegemisest. See tagab võrreldava kohtlemise ning väldib vajadust määrata maksetähtaeg iga üksikjuhtumi puhul eraldi.

60 tööpäeva pikkune tähtaeg on proportsionaalne (PS § 11), arvestades tasu võimalikku suurust. See annab tootjale või tootjate ühendusele piisava aja makse planeerimiseks ja tasumiseks ning võimaldab vajaduse korral kontrollida haldusaktis esitatud arvutuskäiku ja selle põhjendatust.
Lõikes 3 sätestatakse, et sortimisuuringu tasu laekub riigieelarvesse. See on kooskõlas avalike rahaliste vahendite kasutamise põhimõtetega ning tagab vahendite läbipaistva arvestuse.

JäätSi § 595
Paragrahvis sätestatakse tasu tasumata jätmise õiguslikud tagajärjed.

Paragrahvi kohaselt on § 594 lõikes 1 nimetatud Keskkonnaagentuuri korraldus täitedokument täitemenetluse seadustiku tähenduses. See tähendab, et kui tasu maksmiseks kohustatud isik ei täida kohustust vabatahtlikult ettenähtud tähtaja jooksul, võib alustada sundtäitmist ilma täiendava kohtumenetluseta. Selline kord tagab tasu tõhusa laekumise ning vähendab nii riigi kui kohtusüsteemi töökoormust. Samuti loob see piisava stiimuli tasu õigeaegseks tasumiseks.

JäätSi § 119 lõige 6 (muutmine)
Muudatus on vajalik, kuna JäätSi täiendatakse §-ga 26²², mis reguleerib korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete vedu riikide vahel. Riikidevahelised kaubaveod läbivad tollipiiri või tollikontrolli all ning Maksu- ja Tolliametil on pädevus kontrollida piiriüleseid saadetisi. Maksu- ja Tolliameti kaasamine võimaldab tõhusamalt tuvastada juhtumeid, kus korduskasutuskõlblike tekstiiltoodetena deklareeritud saadetised ei vasta seaduses sätestatud nõuetele ning kujutavad jäätmeid JäätSi § 2 lõike 1 tähenduses. Muudatusega tagatakse selge õiguslik alus Maksu- ja Tolliametile järelevalve tegemiseks JäätSi §-des 26²², 108 ja 113 sätestatud nõuete täitmise üle. Samuti säilib ja täpsustub Keskkonnaameti pädevus nimetatud nõuete täitmise järelevalvel, kusjuures Keskkonnaamet teeb järelevalvet koostöös Maksu- ja Tolliametiga. Selline koostööpõhine järelevalvemudel aitab vältida pädevuslünki, suurendab järelevalve tõhusust ning toetab jäätmete ebaseadusliku piiriülese veo ennetamist, aidates kaasa keskkonnakaitse ja õiguskindluse tagamisele.

JäätSi § 119 lõiked 93 ja 94 (uued lõiked)
Lõikega 93 sätestatakse, et JäätS § 2623 nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras.
Jäätmedirektiivi artikli 22a lõikes 13 sätestatud nõuded on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 (DSA määrus) artikli 30 lõike 1 punktides d ja e sätestatud digiplatvormi pakkuja kohustustega.
Jäätmete raamdirektiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt käsitatakse tekstiiltoodete tootjat, kes pakub liidus asuvatele tarbijatele esimest korda turul kättesaadavaks tehtud tekstiiltooteid, DSA määruse artikli 30 tähenduses kauplejana. Jäätmete raamdirektiivi põhjenduses 45 on täpsustatud, et tekstiiltoodete tootja registreerumist jäätmete raamdirektiivi kohaselt loodud tootjate registris käsitatakse DSA määruse artikli 30 lõike 1 punktis d nimetatud teabena ning artikli 30 lõike 1 punktis e nimetatud kinnitus peab hõlmama tootja kohustust pakkuda üksnes selliseid tooteid, mille suhtes on täidetud jäätmete raamdirektiivis sätestatud laiendatud tootjavastutuse nõuded. Samas põhjenduses on sõnaselgelt ette nähtud, et nende nõuete täitmise tagamisel kohaldatakse digiplatvormide pakkujate suhtes DSA määruse IV peatüki kohaseid täitmise tagamise norme.
DSA määruse riigisisese rakendamise ja selles sätestatud nõuete täitmise järelevalve korraldus on sätestatud infoühiskonna teenuse seaduses. Infoühiskonna teenuse seaduse § 12 lõike 4 kohaselt teeb DSA määruses sätestatud nõuete täitmise üle järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Kuna §-s 26²³ täpsustatakse DSA määruse artikli 30 lõike 1 punktides d ja e sätestatud nõuete kohaldamist tekstiiltoodete tootjate suhtes ning jäätmedirektiivi põhjenduse 45 kohaselt kohaldatakse nende nõuetega seoses digiplatvormide pakkujate suhtes DSA määruse IV peatüki kohaseid täitmise tagamise norme, toimub ka §-s 26²³ sätestatud nõuete täitmise üle järelevalve infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud korras. Seetõttu ei anta Keskkonnaametile §-s 26²³ sätestatud nõuete suhtes paralleelset järelevalvepädevust.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ning Keskkonnaameti koostöö vajadus tuleneb §-s 26²³ sätestatud nõuete sisust. Nimetatud paragrahvi kohaselt peab digiplatvormi pakkuja saama tekstiiltoodete tootjalt teabe selle kohta, kas tootja on Eestis probleemtooteregistris registreeritud, ning tootja kinnituse, et ta pakub digiplatvormi kaudu üksnes selliseid tooteid, mille suhtes on täidetud laiendatud tootjavastutuse nõuded. Paragrahvis 26²³ sätestatud nõuete täitmise üle järelevalve tegemisel peab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet seega kontrollima muu hulgas tootja esitatud registreerimisandmeid ja laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise kohta antud kinnitust. Kuna tootjate registreerimise ja neile jäätmeseadusest tulenevate laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise üle teeb järelevalvet Keskkonnaamet, võib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet vajada nende asjaolude kontrollimiseks Keskkonnaameti valduses olevat teavet. Seetõttu teevad ametid vajaduse korral oma pädevuse piires koostööd ja vahetavad järelevalveülesannete täitmiseks vajalikku teavet.
Lõikes 94 sätestatakse, et JäätSi §-des 26²4 ja 26²⁵ sätestatud nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Keskkonnaamet.

JäätSi § 120 (muutmine)
Muudatusega täpsustatakse sätte pealkirja ning lisatakse nii pealkirja kui lõikesse 1, et vastutussäte hõlmab ka toidujäätmete tekke vältimise nõuete (JäätS § 227 ehk arvestuse pidamise, andmete avalikustamise ja tegevuskava koostamise kohustuse ning § 228 ehk annetamise koostöölepingute ettepaneku kohustuse) rikkumist.

Lisaks muudetakse lõikes 2 juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäära, seda suurendatakse seniselt 100 000 eurolt 200 000 euroni. Muudatuse eesmärk on tagada füüsilise ja juriidilise isiku vastutuse proportsionaalsus, arvestades juba kehtivat füüsilise isiku maksimaalset võimalikku karistusmäära. Füüsilise ja juriidilise isiku sama teo eest ette nähtud karistusmäärad peaksid üldjuhul olema omavahel proportsioonis ning vastama karistusseadustiku üldosas kujunenud karistusraamidele. Muudatusega viiakse juriidilise isiku karistuse ülemmäär kooskõlla JäätS-is läbivalt kasutatava karistusmäärade suhtega.

Muudatus ei tähenda, et juriidilisele isikule määrataks rikkumise korral automaatselt senisest suurem rahatrahv. Tegemist on jäätmeseaduses sätestatud ülemmäära muutmisega, mille piires tuleb karistuse suuruse määramisel lähtuda konkreetse rikkumise asjaoludest ja karistuse individualiseerimise põhimõtetest. Rikkumise eest karistust mõistes arvestatakse alati konkreetseid asjaolusid: isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, eri- ja üldpreventsiooni jne. 200 000 euro suurune ülemmäär võimaldab seega määrata karistuse, mis on ühelt poolt rikkumise raskusega ja teiselt poolt juriidilise isiku olemuse ning majandusliku suutlikkusega paremini kooskõlas, kuid see ei tähenda ilmtingimata selliste rahatrahvide määramist.

Sätte pealkirja ja lõike 1 muutmisel ei ole tegemist sisulise muudatusega, kuna jäätmete tekke vältimise nõuete rikkumine on samas vastutussättes sisaldunud ka varem ning JäätS on juba sätestanud toidujäätmete tekke vältimise üldised kohustused § 21 lõike 2 punktis 6. Vastutus ei sõltu sellest, kas ettevõtja saavutab näiteks enda tegevuskavas seatud toidujäätmete vähendamise eesmärgi või kas annetamise tulemusena suureneb annetatud toidu kogus, vaid sellest, kas seaduses sätestatud kohustused on nõuetekohaselt täidetud. Samuti ei sõltu ettevõtja vastutus riiklike sihtarvude saavutamisest. Järelevalves keskendutakse seaduses ettevõtjale seatud kohustuste täitmisele. Näiteks arvestuse pidamisel on võimalik kontrollida, kas ettevõtja peab arvestust toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste üle ning kas arvestuse aluseks olevad andmed ja kasutatud meetod võimaldavad koguste kujunemist kontrollida. Kui arvestuse pidamine puudub, on tegemist rikkumisega. Samuti on rikkumine näiteks see, kui puudub tegevuskava toidujäätmete tekke vähendamiseks või pole tehtud annetamise koostöölepingu ettepanekut toidu ümberjaotamise organisatsioonile.


JäätS § 1207 lg 2 (muutmine)
JäätS § 1207 lõikes 2 sätestatud juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäära suurendatakse seniselt 20 000 eurolt 200 000 euroni. Muudatuse eesmärk on tagada füüsilise ja juriidilise isiku vastutuse proportsionaalsus ning võimaldada kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumise eest määrata rikkumise raskusele ja toimepanija olemusele vastav tõhus karistus.

Füüsilise ja juriidilise isiku sama teo eest ette nähtud karistusmäärad peaksid üldjuhul olema omavahel proportsioonis ning vastama karistusseadustiku üldosas kujunenud karistusraamidele. Kehtiva § 1207 puhul ei ole senine 20 000 euro suurune juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäär sellise proportsiooniga kooskõlas. Muudatusega viiakse juriidilise isiku karistuse ülemmäär kooskõlla JäätS-is läbivalt kasutatava karistusmäärade suhtega.

Karistusmäära suurendamine on põhjendatud ka seetõttu, et juriidilise isiku puhul peab rahatrahvi ülemmäär võimaldama arvestada rikkumise toimepanija majandusliku võimekuse ja tegevuse ulatusega. Senine 20 000 euro suurune ülemmäär võib suurema majandusliku võimekusega juriidilise isiku puhul jääda rikkumise raskusega võrreldes ebapiisavaks ega pruugi täita karistuse ennetavat ja mõjutavat eesmärki. Samuti võib liiga madal ülemmäär vähendada karistuse tegelikku mõju olukorras, kus jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumine on juriidilise isiku majandusliku tegevusega seotud.

Muudatus ei tähenda, et juriidilisele isikule määrataks rikkumise korral automaatselt senisest suurem rahatrahv. Tegemist on jäätmeseaduses sätestatud ülemmäära muutmisega, mille piires tuleb karistuse suuruse määramisel lähtuda konkreetse rikkumise asjaoludest ja karistuse individualiseerimise põhimõtetest. 200 000 euro suurune ülemmäär võimaldab seega määrata karistuse, mis on ühelt poolt rikkumise raskusega ja teiselt poolt juriidilise isiku olemuse ning majandusliku suutlikkusega paremini kooskõlas.

Sama teo eest füüsilisele ja juriidilisele isikule ette nähtud karistusmäärad peavad üldjuhul olema omavahel proportsioonis. Arvestades, et JäätS § 1207 lõike 1 kohaselt on füüsilise isiku rahatrahvi ülemmäär 200 trahviühikut, on juriidilise isiku rahatrahvi ülemmääraks põhjendatud sätestada 200 000 eurot.

Muudatusega kõrvaldatakse kehtivas õiguses esinev ebaproportsionaalsus ning tagatakse § 1207 alusel rakendatava juriidilise isiku karistusraami kooskõla JäätS-i teiste samalaadsete väärtegude eest ette nähtud karistusmääradega.

JäätSi § 120⁸ (uus paragrahv)
Paragrahvis 120⁸ sätestatakse vastutus korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus korduskasutuskõlbliku kauba nime all veetakse tegelikult jäätmeid ning püütakse kõrvale hoida jäätmesaadetistele kehtestatud nõuete täitmisest. Lisatavate nõuete eesmärk on selgelt eristada korduskasutuskõlbulikuks hinnatud kasutatud tekstiiltooteid ja tekstiilijäätmeid. Kui selgub, et tegemist on jäätmetega, on tegu jäätmete riikidevahelise veoga. Seetõttu võiksid ka § 120⁸ vastutussätte karistusmäärad olla samad, nagu on riikidevahelise jäätmeveo nõuete rikkumise korral.

Sätte eesmärk on tagada, et korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiiltoodete piiriülene vedu toimuks kooskõlas kehtestatud nõuetega ning et selliseid tooteid ei käideldaks viisil, mis võiks varjata jäätmete ebaseaduslikku eksporti või suurendada keskkonna- ja jäätmekäitlusriske. Nõuete rikkumise tulemusel võivad jäätmed liikuda korduskasutuse sildi all riikidesse, kus puudub võime neid nõuetekohaselt käidelda. See võib kaasa tuua tekstiilijäätmete sattumise keskkonda, nende põletamise mittevastavates tingimustes ning muu kahjuliku keskkonnamõju. Samuti moonutab selline tegevus ausat konkurentsi ja kahjustab nõuetekohaselt tegutsevaid ettevõtjaid.
Lõike 1 kohaselt nähakse füüsilisele isikule ette rahatrahv kuni 300 trahviühikut, kui ta rikub korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete riikidevahelise veo nõudeid. Lõige 2 sätestab sama teo eest vastutuse juriidilisele isikule, kellele võib määrata rahatrahvi kuni 400 000 eurot. Maksimaalne karistusmäär on kooskõlas teiste JäätSis kehtestatud vastutusmääradega, mis jäävad sõltuvalt rikkumise raskusest vahemikku 100 000 kuni 400 000 eurot.

Karistusmäärade kujundamisel on arvestatud, et kõnealuse rikkumise toimepanija võib saada otsest majanduslikku kasu eelkõige jäätmekäitluskulude vältimise kaudu, kuna jäätmete nõuetekohane käitlemine on kulukas. Samuti võib kasu seisneda odavamas ja lihtsamas piiriüleses veos, sest toodete vedu on üldjuhul vähem reguleeritud ja odavam kui jäätmete vedu. Lisaks võib rikkuja püüda anda kasutuskõlbmatutele esemetele näilist turuväärtust, müües neid korduskasutuskõlblike toodetena. Seetõttu on põhjendatud näha ette selline maksimaalne karistusmäär, mis võimaldab tõhusalt reageerida rikkumistele, mille puhul võib saadav tulu olla suur ning mõju keskkonnale ja majandusele võrreldav jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumisega.

Vastutuse kehtestamine aitab tõhustada järelevalvet ning soodustab läbipaistvat ja nõuetekohast korduskasutuskõlblike tekstiilitoodete rahvusvahelist liikumist, toetades seeläbi ringmajanduse eesmärke ja keskkonnakaitset. Seejuures on tegemist rahatrahvi ülemmääraga, mis ei tähenda automaatselt, et igal juhul tuleb kohaldada maksimaalset karistust. Konkreetse karistuse määramisel tuleb arvestada rikkumise asjaolusid, isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Selline lähenemine tagab, et karistused oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning täidaksid oma eesmärki suunata kohustatud isikuid seaduse nõudeid järgima.

JäätSi §-d 1247 - 1249 (uued paragrahvid)
Sätestatakse sanktsioonid ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmata jätmise, tootja poolt ekspediitorteenuse osutajale nõutava teabe esitamata jätmise või ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise ning riikliku järelevalve takistamise eest. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et ekspediitorteenuse osutaja täidaks talle pandud kohustusi ning teeks tõhusat koostööd Keskkonnaametiga.
Ekspediitorteenuste roll kaupade liikumises ja tarneahelates on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud. Sellega on suurenenud selliste teenuseosutajate roll, kelle teenuste abil saavad tootjad pakkuda tooteid liidus asuvatele lõppkasutajatele, mistõttu on suurenenud vajadus tagada, et nende tegevus oleks läbipaistev, õiguspärane ning vastaks keskkonnakaitse nõuetele.
Jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõigete 15 ja 16 kohaselt peab tootja esitama ekspediitorteenuse osutajale teabe enda registreerimise ja tootja laiendatud vastutuse nõuete täitmise kohta ning vastutab esitatud teabe õigsuse eest. Ekspediitorteenuse osutaja peab hindama saadud teabe usaldusväärsust ja täielikkust, nõudma vajaduse korral selle parandamist, täiendamist või ajakohastamist ning peatama teenuse osutamise, kui tootja puudusi ei kõrvalda.
Regulatsiooni eesmärk takistada laiendatud tootjavastutuse nõudeid mittetäitval tootjal teenuseosutaja vahendusel liidu turul tegutsemist ning selleks nähakse teenuseosutajale ette kohustused kontrollida tootja esitatud teavet ja reageerida nõuete täitmata jätmisele.
JäätSi § 1247
Paragrahv sätestab vastutuse ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmata jätmise eest.
Paragrahvis 124⁷ sätestatud väärteokoosseisu aluseks on eelnõu § 2625, milles sätestatakse ekspediitorteenuse osutaja kohustused hinnata tootja esitatud teabe usaldusväärsust ja täielikkust, nõuda vajaduse korral teabe parandamist, täiendamist või ajakohastamist ning peatada teenuse osutamine, kui tootja nõutud teavet ei paranda, täienda ega ajakohasta. Nimetatud kohustustega võetakse üle jäätmedirektiivi artikli 22a lõikest 16 tulenevad nõuded.
Lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut hoolsuskohustuse täitmata jätmise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Tegemist on karistusseadustikus sätestatud väärteo eest füüsilisele isikule kohaldatava rahatrahvi ülemmääraga. Kõrgema trahvimäära kasutamine on põhjendatud rikkumise laadiga, kuna ekspediitorteenuse osutajale pandud hoolsuskohustuse eesmärk on vältida olukorda, kus ekspediitorteenuseid kasutades pakutakse liidus lõppkasutajatele tekstiiltooteid laiendatud tootjavastutuse nõudeid täitmata.

Lõikega 2 sätestab juriidilise isiku vastutuse, nähes ette rahatrahvi kuni 400 000 eurot. Juriidilise isiku vastutuse sätestamine on põhjendatud eelkõige sellega, et käesolevas koosseisus ette nähtud hoolsuskohustused on suunatud eelkõige ekspediitorteenuse osutaja majandus- ja kutsetegevusele ning nende täitmine toimub praktikas juriidilise isiku korraldatud ja kontrollitud tegevuse raames.

Ekspediitorteenuse osutajal on laiendatud tootjavastutuse süsteemis oluline kontrolliv roll. Teenuse osutaja peab hindama tootja esitatud teabe usaldusväärsust ja täielikkust, nõudma vajaduse korral teabe parandamist, täiendamist või ajakohastamist ning peatama teenuse osutamise juhul, kui tootja ei täida talle esitatud nõuet. Tegemist ei ole üksnes formaalse teavitamis- või dokumenteerimiskohustusega, vaid hoolsuskohustusega, mille eesmärk on ennetada olukorda, kus liidus lõppkasutajatele tehakse kättesaadavaks tekstiiltooteid laiendatud tootjavastutuse nõudeid täitmata.

Juriidilisele isikule kuni 400 000 euro suuruse rahatrahvi kehtestamine on põhjendatud ka rikkumise ennetava eesmärgiga. Ekspediitorteenuse osutaja tegevus võib puudutada ulatuslikku hulka tootjaid ja tooteid ning hoolsuskohustuse täitmata jätmise tagajärjed võivad seetõttu olla ulatuslikumad kui üksiku tehingu või üksiku tootega seotud rikkumise puhul. Efektiivne, proportsionaalne ja heidutav sanktsioon on vajalik, et motiveerida ekspediitorteenuse osutajaid rakendama oma tegevuses piisavaid kontrollimeetmeid ning täitma neile pandud kohustusi tegelikkuses, mitte üksnes formaalselt.

Juriidilisele isikule sätestatud kõrgem rahatrahvi ülemmäär võimaldab arvestada tema tegevuse ulatuse, majandusliku suuruse ja võimaliku rikkumisest saadava majandusliku kasuga ning tagada sanktsiooni tegelik heidutav mõju. Seejuures on tegemist ülemmääraga, mitte automaatselt kohaldatava trahviga, mistõttu saab konkreetse karistuse määramisel arvestada rikkumise raskust, kestust, ulatust, tagajärgi ning toimepanija muid asjaolusid.
Juriidilise isiku vastutuse kehtestamine toetab seega JäätSi § 124⁷ eesmärki tagada ekspediitorteenuse osutajatele pandud hoolsuskohustuse tõhus täitmine ning aitab vältida olukordi, kus ekspediitorteenuseid kasutatakse laiendatud tootjavastutuse nõudeid täitmata toodete liidus lõppkasutajatele kättesaadavaks tegemiseks. Sanktsioon aitab tagada ka jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõikest 16 tulenevate nõuete tõhusa rakendamise.

JäätSi § 1248
Paragrahviga kehtestatakse vastutus tekstiiltoodete tootjale, kes jätab täitmata seadusest tuleneva kohustuse esitada ekspediitorteenuse osutajale nõutud teavet või esitab ebaõiget, mittetäielikku või eksitavat teavet. Paragrahv 1248 sätestatud väärteokoosseisu aluseks on §-d 2624 ja 2625, milles on sätestatud tekstiiltoodete tootja teabe esitamise kohustus ja vastutuskohustus. Nimetatud kohustusega võetakse üle jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõikest 15 tulenev nõue. Jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõike 16 kohaselt vastutab tootja esitatud teabe õigsuse eest. Sätte eesmärk on tagada tootja teabekohustuse täitmine ja võimaldada ekspediitorteenuse osutajal täita talle pandud hoolsuskohustust. Tootja teabe esitamata jätmine või ebaõige, puuduliku või aegunud teabe esitamine võib takistada ekspediitorteenuse osutajal hinnata tootja esitatud teabe usaldusväärsust ja täielikkust ning seeläbi võimaldada laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmisest kõrvalehoidmist.

Lõikes 1 sätestatakse füüsilise isiku vastutus teabe esitamata jätmise või ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise eest. Väärteo eest võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Karistusmäära kujundamisel on arvestatud rikkumise mõju tootjavastutuse süsteemi toimimisele ning vajadust tagada kohustuse täitmine.

Lõikes 2 nähakse ette juriidilise isiku vastutus sama teo toimepanemise eest. Juriidilist isikut võib karistada rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Teabe esitamise kohustus on otseselt seotud tootja majandus- ja kutsetegevusega ning kohustuse täitmata jätmine võib mõjutada ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmist ja seeläbi kogu laiendatud tootjavastutuse süsteemi toimimist.

Jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõigetega 15 ja 16 on kehtestatud omavahel seotud tootja teabe esitamise kohustus ja ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustus. Tootja esitatud teave on aluseks ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmisele ning tootja vastutab esitatud teabe õigsuse eest. Kui tootja jätab nõutud teabe esitamata või esitab ebaõige, puuduliku või aegunud teabe, ei ole ekspediitorteenuse osutajal võimalik talle pandud hoolsuskohustust nõuetekohaselt täita. Seetõttu võib teabe esitamise kohustuse rikkumine takistada jäätmete raamdirektiiviga ette nähtud kontrollimehhanismi toimimist ning võimaldada laiendatud tootjavastutuse nõuetest kõrvalehoidmist.

Juriidilise isiku puhul peab rahatrahv olema piisavalt tõhus ja heidutav, et vältida olukorda, kus nõutud teabe esitamata jätmine või ebaõige teabe esitamine võib ettevõtjale tuua majanduslikku kasu või vähendada tema kulusid. 400 000 eurot on sätestatud ülemmäärana, mis võimaldab konkreetse rikkumise korral arvestada selle raskuse, ulatuse ja tagajärgedega ning juriidilise isiku majandusliku olukorraga.
JäätSi § 1249
Säte käsitleb riikliku järelevalve takistamist. Paragrahvis 1249 sätestatud väärteokoosseisu on seotud § 2625 sätestatud ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustusega, mille täitmise üle teeb riikliku järelevalvet Keskkonnaamet.
Lõikes 1 nähakse ette füüsilise isiku vastutus järelevalve takistamise eest. Väärteo eest võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Rikkumine võib seisneda Keskkonnaametile ruumidele või teabele juurdepääsu võimaldamata jätmises, ebaõige, puuduliku või aegunud teabe esitamises või järelevalve käigus tuvastatud puudustele reageerimata ja nende parandamata jätmises. Tegemist on kohustustega, mille täitmine on vajalik selleks, et riiklik järelevalve saaks toimida tõhusalt ning võimalikke rikkumisi oleks võimalik õigeaegselt tuvastada ja lõpetada.
Lõikes 2 nähakse ette juriidilise isiku vastutus sama teo toimepanemise eest. Juriidilist isikut võib karistada rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Juriidilise isiku vastutuse sätestamine on põhjendatud, kuna ekspediitorteenuse osutaja hoolsuskohustuse täitmine ja selle üle järelevalve võimaldamine toimub üldjuhul juriidilise isiku majandus- ja kutsetegevuse raames. Juriidilisel isikul on võimalik korraldada oma tegevus selliselt, et Keskkonnaametile tagatakse vajalik juurdepääs ja teave ning järelevalve käigus esitatud nõuded täidetakse nõuetekohaselt.
Füüsilisele isikule sätestatud rahatrahvi ülemmäär 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule sätestatud kuni 400 000 euro suurune rahatrahv on proportsionaalsed, arvestades isikute erinevat olemust ja majanduslikku võimekust. Juriidilise isiku puhul peab sanktsioon olema piisavalt tõhus ja heidutav, et välistada olukord, kus järelevalve takistamine või nõutud teabe esitamata jätmine võimaldab vältida rikkumise tuvastamist või jätkata nõuetele mittevastavat tegevust. 400 000 euro suurune summa on sätestatud rahatrahvi ülemmäärana, mis võimaldab konkreetse rikkumise korral arvestada selle raskuse, ulatuse ja tagajärgedega ning juriidilise isiku majandusliku olukorraga.
JäätSi § 127 lõige 1 (muutmine)
Lõikesse 1 lisatakse eelnõuga lisatavad vastutussätted §-d 1208, 1247 - 1249.

JäätSi § 127 lõige 5 (muutmine)
Lõiget 5 muudetakse seoses JäätSi lisatava uue §-ga 1208, millega sätestatakse vastutus korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest. Arvestades Maksu- ja Tolliameti pädevust riikidevahelise kaubaveo ja tollikontrolli tegemisel, on põhjendatud määrata Maksu- ja Tolliamet kohtuväliseks menetlejaks ka §-s 1208 sätestatud väärteo puhul. Seetõttu täiendatakse § 127 lõiget 5 viitega §-le 1208, tagades selge pädevusjaotuse ja tõhusa järelevalve uue korra rakendamisel.

JäätSi § 1363 (muutmine)
Sätte pealkiri muudetakse JäätSi toidujäätmete tekke vähendamise sihtarvude lisamise tõttu. Edaspidi on pealkirjas viidatud ka jäätmetekke vähendamise sihtarvudele.

JäätSi § 1363 lõiked 7 ja 8 (uued lõiked)
Lõigetega 7 ja 8 lisatakse JäätSi toidujäätmete tekke vähendamise sihtarvud, mis tulenevad jäätmete raamdirektiivist. Hiljemalt 2030. aasta lõpuks tuleb vähendada toidujäätmete teket toidutööstuses vähemalt 10% võrreldes aastate 2021–2023 keskmise toidujäätmete kogusega. Tarbimise tasandil ehk jaemüügi ja muul viisil tarnimisel, restoranides ja toitlustuses ning kodumajapidamistes tuleb vähendada toidujäätmete teket vähemalt 30% elaniku kohta võrreldes aastate 2021–2023 keskmisega. Võrdlusaastateks on valitud aastad 2021–2023, et vältida näiteks kriiside moonutavat mõju.

Sihtarvude sõnastamisel on lähtutud jäätmete raamdirektiivi sõnastusest. Praktikas tähendab jaemüük ja muul viisil tarnimine jae- ja hulgimüüki ning restoranid ja toitlustus erinevaid toitlustusega tegelevaid toitlustusettevõtteid.

Sihtarvude täitmist ei delegeerita üksikute ettevõtjate tasandile, see tähendab, et näiteks iga toidutööstuse sektori ettevõtja ei pea saavutama eraldiseisvalt 10% toidujäätmete tekkekoguste vähenemist võrreldes baasaastate keskmisega. Riigi tasandi sihtarvu saavutamisse panustavad kõik toidutarneahela osalised oma tegevuse kaudu, kuid konkreetsete meetmete valik ja rakendamise ulatus sõltub ettevõtja tegevusvaldkonnast, suurusest ja võimalustest. Selline lähenemine võimaldab rakendada sobivaid ja proportsionaalseid meetmeid eri sektorites ning vältida üksikutele ettevõtjatele ebamõistliku tulemuskohustuse panemist. Sihtarvude täitmise eest vastutab riik tervikuna, kujundades ja rakendades asjakohaseid poliitikameetmeid ning toetades toidukäitlejate ja teiste osaliste panust toidujäätmete tekke vähendamisse, sealhulgas võimalusel ka toetusmeetmete kaudu. Ettevõtjatele on juba kättesaadavad erinevad riiklikud ja Euroopa Liidu rahastatavad meetmed, sealhulgas ringmajanduse, innovatsiooni, teadus- ja arendustegevuse ning investeeringute toetuseks. Näiteks toetatakse Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu projekte, mis vähendavad toidujäätmete teket, sealhulgas toidukoguste paremat planeerimist võimaldavaid digilahendusi ja toidu ümberjaotamise lahendusi, samuti ringmajanduse tootmis- ja tarbimismudelite ning tööstussümbioosi arendamist.15 Toidujäätmete vähendamist on toetatud muu hulgas Euroopa Liidu ühtse turu programmi vahenditest, mille raames on korraldatud toidujäätmete tekke vältimisele suunatud taotlusvoore. 2026. aasta 4 miljoni euro suurusest taotlusvoorust toetati muu hulgas ettevõtjate ja teiste toidutarneahela osaliste toidujäätmete vältimise lahenduste arendamist ja rakendamist, sealhulgas organisatsioonilisi ja tehnoloogilisi lahendusi ning koostööd tarneahelas.16

Toidutööstuse puhul oli aastate 2021–2023 keskmine aastane toidujäätmete tekkekogus Eestis riigi tasandil 34 459 tonni17, mis tähendab, et eesmärk on ligikaudu 31 000 tonni. 2025. aastal tekkis toidutööstuses uue toidujäätmete uuringu põhjal toidujäätmeid 36 916 tonni. Sellest moodustas toidukadu ehk raisku läinud toit 1161 tonni.18 Uuringus on küll esitatud hinnang, et ettevõtjad võisid alahinnata raisku läinud toidu osakaalu, kuid siiski näitab see ka, et toidutööstuse 10% vähendamise eesmärk on saavutatav lisaks toidu annetamise edendamisele eelkõige tootmises tekkivate jääkide kõrgema lisandväärtusega kasutamise kaudu. Näiteks tuleks suunata puu- ja köögiviljatööstuse jääke uutesse toodetesse, joogi- ja mahlatööstuse pressijääke kasutusse jm.

Tarbimise tasandi puhul oli keskmine toidujäätmete teke aastatel 2021–2023 elaniku kohta 90 kg, mis tähendab, et eesmärk on jõuda ligikaudu 63 kg-ni. 2025. aastal tekkis tarbimise tasandil elaniku kohta toidujäätmeid 71,2 kg. Senised pingutused kaubanduses, toitlustuses ja kodumajapidamistes on olnud tulemuslikud, kuid eesmärkideni jõudmiseks tuleb teha täiendavaid jõupingutusi. Mõlemad sihtarvud keskenduvad toidujäätmete tekkele tervikuna ning ei erista välditavate toidujäätmete ehk raisatud toidu või toidukao ja vältimatute toidujäätmete teket.

Sihtarvude eesmärk on mõõta edusamme toidujäätmete tekke vähendamisel ehk tagada toidujäätmete tekke vähendamise kohustuse mõõdetav ja ajaliselt piiritletud rakendamine. Sihtarvud on eristatud toidutarneahela etapiti, arvestades, et toidujäätmete tekke iseloom ning vältimise ja vähendamise võimalused on tootmis- ja tarbimistasandil erinevad. Toidutarneahela tarnimis- ja tarbimisetapid on omavahelises sõltuvuses ning jaemüügitavadel on mõju tarbijakäitumisele, samuti on seos koduse ja koduvälise toidutarbimise vahel. Seetõttu on tarbimistasandi sihtarvus koos nii toidu jaemüük ja muul viisil tarnimine, toitlustus ning kodumajapidamised. Neist iga etapi jaoks eraldi sihtmäärade seadmine lisaks tarbetut keerukust ja piiraks võimalust konkreetsetele probleemvaldkondadele paindlikult keskenduda.

Kui toidujäätmete vähendamise riiklikke sihtarve 2030. aasta lõpuks ei saavutata, võib Euroopa Komisjon algatada liikmesriigi suhtes rikkumismenetluse, millega võivad kaasneda täiendavad kohustused ja sanktsioonid. Sihtarvude saavutamata jäämisel tuleb riigil ühtlasi hinnata seniste meetmete piisavust ja vajadust rakendada täiendavaid meetmeid. 2030. aasta toidujäätmete tekke andmed esitab Eesti Euroopa Komisjonile 2032. aasta suvel.

Lõikes 8 sätestatud viide komisjoni otsusele 2019/1597 tagab, et sihtarvude täitmise hindamisel kasutatakse ELi ühtset mõõtmismetoodikat, mis võimaldab andmete võrrelda nii riigisiseselt kui ka Euroopa tasandil. Sama otsuse alusel on toidujäätmete koguseid kogu Euroopas mõõdetud alates 2020. aastast. Lõiked 7 ja 8 võtavad üle jäätmete raamdirektiivi artikli 9a lõiked 2 ja 4.

JäätSi § 13613 lõige 3 (uus lõige)
Lõige 3 sätestab üleminekuaja kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava täiendamiseks § 42 lõike 3 punktides 6 ja 17 nõutud muudatustega. Muudatuste rakendamise tähtajad on samad jäätmereformist tulenevate muudatuste tähtaegadega (jäätmekavad tuleb uute kohustustega viia kooskõlla jäätmekava muutmisest või uue kehtestamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 2030. aasta 31. detsembriks). Kattuvate tähtaegade eesmärk on vähendada omavalitsuste koormust jäätmekavade uuendamisel ja ülevaatamisel.

JäätSi §-d 13630 ja 13631 (uued paragrahvid)
Paragrahviga 136³⁰ sätestatakse tekstiiltoodete uute nõuete rakendamise tähtpäevad. Rakendussätte eesmärk on tagada, et tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutussüsteemi korraldus-, rahastamis-, kogumis- ja aruandluskohustused ning süsteemiga seotud jäätmestaatuse ja saadetiste erinõuded rakenduksid kooskõlastatult.

Jäätmete raamdirektiivi 2008/98/EÜ artikli 22a lõike 14 kohaselt tuleb tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutussüsteem luua hiljemalt 17. aprilliks 2028 kooskõlas artiklitega 8, 8a ja 22a–22d. Seega tekstiiltoodete tootjavastutussüsteemi korraldus- ja rahastamiskohustused ning nendega seotud kogumise ja käitlemise erinõuded rakenduvad kogu ulatuses ühtse tervikuna. Sellest tulenevalt seotakse allpool loetletud uute kohustuste rakendamine süsteemi käivitumisega. Enne seda kuupäeva saab teha süsteemi käivitamiseks vajalikke ettevalmistusi, sealhulgas registreerida kohustatud isikuid ja kontrollida tootjate ühenduste pädevust.

Lõike 1 kohaselt rakendatakse tekstiiltoodete ning nendest tekkinud jäätmete suhtes alates 17. aprillist 2028 järgmisi sätteid:
§ 23 lõiget 4, milles on sätestatud tootjate ühendusele kohalduvad üldnõuded;
§ 23¹, milles on sätestatud tootja ja tootjate ühenduse enesekontrolli nõuded;
§ 25¹, milles on sätestatud tootja laiendatud vastutuse põhialused, sealhulgas kohustuste täitmine volitatud esindaja ja tootjate ühenduse kaudu;
§ 25³, milles on sätestatud tekstiiltoodete tootjate kaetavad kogumise, käitlemise ja muud tootjavastutussüsteemiga seotud kulud ning nende kulude määramise põhimõtted;
§ 25⁴, milles on sätestatud tekstiiltoodete tootjate ühenduse erinõuded, sealhulgas pädevuse, tasude kujundamise, andmete töötlemise, teabe avaldamise ja jäätmekäitlejate valimise nõuded;
§ 25⁵ lõikeid 1–8, milles on sätestatud tekstiiltoodete kogumisvõrgustiku loomise ja toimimise nõuded, võrgustikus osalemise tingimused ning muu tekstiiltootega kooskogumise võimalus;
§ 26 lõiget 1¹, mille kohaselt laienevad probleemtoodetest tekkinud jäätmete vastuvõtjale selles sättes nimetatud kohustused;
§ 26 lõiget 4, milles on sätestatud probleemtootejäätmete vastuvõtja kohustus kanda nende jäätmete käitlemise kulud;
§ 26 lõiget 5, milles on sätestatud endisaegsetest probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemise kulude kandmise põhimõtted;
§ 26¹ lõiget 1¹, milles on sätestatud probleemtooteregistris registreerimise ja registrisse andmete esitamise kohustus;
§ 26¹ lõiget 1³, milles on sätestatud väljaspool Eestit asuva tootja volitatud esindajaga seotud registreerimisnõuded;
§ 26¹ lõiget 1⁸, milles on sätestatud probleemtootejäätmete vastuvõtjate, kes ei ole tootjad, kohustus esitada probleemtooteregistrisse andmeid jäätmete taaskasutamise ja kõrvaldamise kohta;
§ 26⁸ lõikeid 1–6, milles on sätestatud lõppkasutajate teavitamise nõuded;
§ 26²³ lõiget 2, milles on sätestatud tootja kohustus esitada digiplatvormi pakkujale nõutud teave ning vastutus selle õigsuse eest;
§ 26²⁴ lõiget 1, milles on sätestatud tootja kohustus esitada ekspediitorteenuse osutajale nõutud teave;
§ 26²⁵ lõiget 2, milles on sätestatud tootja kohustus teavitada ekspediitorteenuse osutajat esitatud andmete muutumisest.

Rakendamise algus seotakse tekstiiltoodete ja sätetega, mitte üksnes tekstiiltoodete tootjaga. Seetõttu hõlmab lõige ka tootjate ühendusi, probleemtootejäätmete vastuvõtjaid ja teisi loetletud sätete adressaate. Nii välditakse olukorda, kus tekstiiltoodete lisamine probleemtoodete loetellu käivitaks mõne tootjavastutussüsteemiga seotud kohustuse enne süsteemi korraldus- ja rahastamiskohustuste rakendumist.
Teiste probleemtoodete suhtes kehtivate kohustuste rakendamist lõige ei muuda.

Lõike 2 kohaselt rakendatakse sotsiaalmajanduse üksustele § 25⁶ alates 17. aprillist 2028. Paragrahvis reguleeritakse nende õigust pidada oma kogumispunkte, võrdset või eelistatud kohtlemist kogumispunktide asukoha määramisel, õigust jätta kogutud tooted tootjate ühendusele üle andmata ning andmete esitamist probleemtooteregistrisse.
Sotsiaalmajanduse üksuste osalemist uues kogumisvõrgustikus käsitlevad reeglid rakenduvad koos tootjavastutussüsteemiga. Väikeste majandustegevusega tegelevate üksuste kohustuste suhtes arvestatakse lõikes 6 sätestatud pikemat üleminekuaega.

Lõike 3 kohaselt rakendatakse digiplatvormi pakkujale § 26²³ lõiget 1 alates 17. aprillist 2028. Sellest ajast peab digiplatvormi pakkuja enne tootjale teenuse kasutamise võimaldamist küsima sättes nimetatud teavet registreerimise ja laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise kohta. Väiketootjate registreerimisnumbri küsimisel tuleb arvestada lõiget 7.

Lõike 4 kohaselt rakendatakse ekspediitorteenuse osutajale § 26²⁵ lõikeid 1 ja 3–5 alates 17. aprillist 2028. Need sätted reguleerivad tootjalt saadud teabe usaldusväärsuse ja täielikkuse kontrollimist, puuduste kõrvaldamise nõudmist, teenuse osutamise peatamist ning vastava otsuse põhjendamist ja vaidlustamist.
Nõuded rakenduvad koos tootjavastutussüsteemiga, mille kohustuste täitmist nende abil kontrollitakse.

Lõike 5 kohaselt rakendatakse kohaliku omavalitsuse üksusele ja tootjate ühendusele § 25⁵ lõiget 9 alates 17. aprillist 2028. Säte käsitleb tootjavastutusega hõlmatud tekstiilijäätmete ja muu tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete ühise kogumise korraldust ning kulude jaotamist ja katmist.
Kokkuleppe sõlmimise kohustus seotakse tootjavastutussüsteemi rakendumisega. Kokkulepped võib ette valmistada ja sõlmida varem, määrates nende rakendamise alguseks süsteemi käivitumise.

Lõikes 6 sätestatakse pikem üleminekuaeg majandustegevusega tegelevatele isikutele, kellel on vähem kui kümme töötajat ning kelle aastakäive ja aastabilanss ei ületa kaht miljonit eurot. Neile kohaldatakse lõigetes 1–5 nimetatud kohustusi ning § 26 lõikes 1¹² sätestatud fraktsioonide eraldi hoidmise kohustust ja §-s 26²² sätestatud saadetiste erinõudeid alates 17. aprillist 2029.
Erand lähtub direktiivi artiklist 41, mis näeb sellistele ettevõtjatele artiklite 22a–22d rakendamiseks ette hilisema tähtpäeva. Erand sõltub kohustatud isiku enda suurusest ega piirdu tootjatega.
Edasi lükatakse kohustuste täitmine. See ei piira sotsiaalmajanduse üksusele antud õigusi ega peata üldiste jäätmekäitlusnõuete kohaldamist.

Lõikega 7 täpsustatakse § 26²³ lõike 1 ja § 26²⁵ lõike 1 kohaldamist väiketootjate suhtes ja täpsustatakse digiplatvormi pakkuja ja ekspediitorteenuse osutaja kohustusi juhul, kui nad osutavad teenust lõikes 6 nimetatud väiketootjale. Sellise tootja registreerimiskohustus rakendub alles 17. aprillil 2029. Seetõttu ei pea teenuseosutaja enne nimetatud kuupäeva temalt probleemtooteregistris registreerimise kohta teavet saama ega seda kontrollima. Erand puudutab üksnes registreerimise kohta teabe saamist ja kontrollimist. See ei vabasta teenuseosutajat muudest talle kohalduvatest nõuetest ega takista kontrollimast, kas tootja vastab lõikes 6 sätestatud pikema üleminekuaja tingimustele. Alates 17. aprillist 2029 kohaldatakse ka nende tootjate puhul registreerimisandmete saamise ja kontrollimise nõudeid üldises korras.
Sättega välditakse olukorda, kus seadusega väiketootjale antud pikem üleminekuaeg kaotaks praktilise tähenduse, sest platvorm või ekspediitorteenuse osutaja peaks nõudma registreeringut juba enne tootja registreerimiskohustuse algust.

Lõige 8 võimaldab enne kohustuste rakendumist esitada registreerimistaotlusi ning neid menetleda §-de 25⁴ ja 26¹ alusel. Nii saab kontrollida tootjate ühenduse pädevust ja muid registreerimise eeldusi ning teha vajalikud toimingud enne süsteemi käivitumist.
Varasem registreerimine ei too iseenesest ettepoole tootjavastutuse sisuliste kohustuste rakendamise tähtpäeva. Tegemist on süsteemi käivitamiseks vajaliku ettevalmistusega.

Lõike 9 kohaselt rakendatakse § 26 lõikes 1⁸ sätestatud jäätmestaatuse erireeglit, § 26 lõikes 1¹² sätestatud fraktsioonide eraldi hoidmise nõuet ning §-s 26²² sätestatud saadetiste erinõudeid alates 17. aprillist 2028, arvestades samas väikeettevõtjate hilisemat rakendamisaega. Lahendus lähtub jäätmete raamdirektiivi artikli 22a lõike 14 ja artikli 22d koostoimest. Uue süsteemiga seotud kogumise ja käitlemise erinõuded rakenduvad koos vastava korraldus- ja rahastamiskohustusega. Enne seda ei kohaldata nimetatud erinõudeid iseseisvalt üksnes põhjusel, et neid sisaldavad sätted on jõustunud.

§ 26 lõikes 1⁸ sätestatud reegel muudab eraldi kogutud kasutatud tekstiiltoodete õiguslikku käsitlust: üldjuhul käsitatakse neid kogumisel jäätmetena, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja annab toote otse üle ning korduskasutusettevõtja või sotsiaalmajanduse üksus hindab selle kogumispunktis otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Reegli kohaldumine mõjutab seega toodete kogumist, korduskasutuseks suunamist, edasist käitlemist ja saadetiste korraldust. Selle rakendamine eeldab, et kogumis- ja korduskasutussüsteemis osalejatel on selged ülesanded ning olemas toimiv korraldus toodete hindamiseks, sortimiseks ja edasiseks käitlemiseks.

§ 26 lõikes 1¹² sätestatud nõue võib nõuda muudatusi tekstiilijäätmete liigiti kogumises ning kogutud materjali edasises sortimises ja käitlemises. Nõue rakendub seaduses sätestatud tingimustel, kui fraktsioonide eraldamine hõlbustab korduskasutamist, korduskasutuseks ettevalmistamist või ringlussevõttu ning seda saab teha kulutõhusal viisil. Selle rakendamine eeldab, et kogumise ja käitlemise korraldajatel on võimalik lahushoidmist korraldada ning kogutud fraktsioonidele on olemas sobivad edasise käitlemise lahendused. Tekstiiltoodete tootjavastutussüsteemi kaudu korraldatakse ja rahastatakse uue süsteemiga seotud kogumist ja käitlemist. Seetõttu rakendatakse lahushoidmise nõuet koos süsteemi käivitumisega.

§ 26²² kehtestab majandus- ja kutsetegevuses toimuvatele korduskasutuskõlblikuks hinnatud kasutatud tekstiiltoodete saadetistele dokumenteerimis-, tõendamis- ja pakendamisnõuded ning võimaluse nõuda kontrollimisega seotud kulude hüvitamist. Nende nõuete rakendamine peab olema kooskõlas toodete jäätmestaatuse ja sortimise reeglitega. Kui saadetise kontrollimisel tekib kahtlus, et see sisaldab jäätmeid, peavad kontrolli tulemuse hindamiseks olema selged ja ühetaoliselt kohaldatavad reeglid.

Nende erinõuete rakendamine enne tekstiiltoodete tootjavastutussüsteemi käivitumist tooks uued kohustused kaasa ajal, mil tekstiiltoodete tootjad ei ole veel kohustatud süsteemi kaudu selle korraldamises ja rahastamises osalema. Kogumise ja käitlemise korraldus ei oleks veel tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi alusel käivitunud. Nii rakenduksid kogumise, lahushoidmise ja saadetistega seotud kohustused lahus nende täitmiseks ette nähtud korraldusest ja rahastamisest ning kulukoormus võiks jääda kohalikele omavalitsustele, jäätmekäitlejatele, korduskasutusettevõtjatele või saadetiste korraldajatele. Seetõttu rakendatakse neid sätteid alates 17. aprillist 2028, mil tuleb käivitada tekstiiltoodete laiendatud tootjavastutuse süsteem. Väikeettevõtjate suhtes rakendatakse nõudeid jäätmete raamdirektiivis ette nähtud pikema üleminekuaja kohaselt alates 17. aprillist 2029.

Lõige 10 sätestab, et kuni § 26 lõike 1⁸ rakendumiseni ei muutu kasutatud tekstiiltoode jäätmeteks automaatselt uue erireegli alusel pelgalt seetõttu, et see antakse kogumisel üle. Kohaldatakse seni kehtinud korda: toote jäätmestaatust hinnatakse jäätmeseaduse § 2 alusel, lähtudes sellest, kas valdaja on eseme ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. Seega võib korduskasutuseks üle antud kasutuskõlblik ese jääda tooteks, kui üleandmine ei ole asjaolusid arvestades eseme äraviskamine. Samas ei tähenda korduskasutuse soov või eseme kasutuskõlblikkus iseenesest, et tegemist ei saa olla jäätmetega. Kui jäätmete üldmõiste tingimused on täidetud, käsitatakse eset jäätmetena ka enne uue erireegli rakendumist. Juba tekkinud jäätmete üleandmine teisele isikule ei kõrvalda nende jäätmestaatust.

Alates erireegli rakendumisest käsitatakse liigiti kogutud kasutatud tekstiiltooteid kogumisel jäätmetena, välja arvatud lõikes 1⁸ sätestatud juhul, kui lõppkasutaja annab toote otse üle ning see hinnatakse kogumispunktis otseselt ja asjatundlikult korduskasutuskõlblikuks. Väikeste majandustegevusega tegelevate kogujate puhul rakendub see reegel alates 17. aprillist 2029.

Paragrahvi 26²² rakendamise edasilükkamine ei tähenda, et üleminekuajal saadetisi ei kontrollita. Kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2024/1157 ning jäätmeseaduse muudest sätetest tulenevaid nõudeid. Kui saadetis sisaldab jäätmeid, tuleb järgida sellele kohalduvat jäätmesaadetiste korda. Korduskasutuskõlblike toodete saadetis ei muutu jäätmesaadetiseks üksnes uute erinõuete rakendumise tõttu.

Paragrahvi 26 lõigetes 1⁹–1¹¹ sätestatud terminid ja hindamiskriteeriumid kirjeldavad kasutatud ning korduskasutuskõlblikuks hinnatud tekstiiltooteid ja nende hindamist. Need ei rakenda iseseisvalt lõike 1⁸ jäätmestaatuse erireeglit enne rakendussättes määratud tähtpäeva.

Lõige 11 selgitab, et § 26²² rakendamise edasilükkamine ei peata saadetiste kontrollimist. Üleminekuajal kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2024/1157 ning jäätmeseaduse muudest sätetest tulenevaid nõudeid.
Kui kasutatud tekstiiltoodetena veetav saadetis sisaldab tegelikult jäätmeid, tuleb järgida sellele kohalduvat jäätmesaadetiste korda ka enne § 26²² rakendumist. Samas ei muutu korduskasutuskõlblike toodete saadetis jäätmesaadetiseks üksnes uute erinõuete jõustumise tõttu.

Paragrahv 13631 sätestab üleminekuaja toidujäätmete tekke vältimisega seotud kohustustele. Selle kohaselt rakendatakse JäätSi § 227 lõikes 3 sätestatud ettevõtjate kohustust pidada toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestust alates 2028. aasta 1. jaanuarist.
Kuivõrd arvestuse pidamise kohustus rakendub 2028. aasta 1. jaanuarist, rakendatakse toidukäitleja kohustust annetamise kohta andmeid avalikustada (JäätSi § 227 lg 7) alates 2029. aasta 1. jaanuarist. See tähendab, et andmed 2028 aasta kohta tuleb avalikustada hiljemalt 31. jaanuariks 2029.
Kohustust pidada ja rakendada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava (JäätSi § 227 lg 10) rakendatakse 2028. aasta 1. juulist.
Kõigi kolme tähtaja eesmärk on anda ettevõtjatele piisav üleminekuaeg, et viia tegevus nõuetega vastavusse ning valmistuda kohustuste täitmiseks.
Normitehniline märkus
Seaduse normitehnilist märkust täiendatakse viitega üle võetavale Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2025/1892.

Paragrahv 2

Lõikega 1 sätestatakse seaduse jõustumine 2027. aasta 17. juunil, mis on jäätmete raamdirektiivi ülevõtmise tähtpäev.
Lõikega 2 sätestatakse eelnõu § 1 punkt 20 jõustub 2028. aasta 17. aprillil, sest tekstiiltoodetele rakendub laiendatud tootjavastutus sellest kuupäevast.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus on valdavalt kasutatud kehtivas õiguses kasutuses olevaid termineid. Uusi termineid on kasutusele võetud jäätmete raamdirektiivist ja need on Eesti õigusesse ülevõtmisel taasesitatud järgmiselt: tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete või jalatsite tootja, digiplatvorm, ekspediitorteenuse osutaja, tarbija, lõppkasutaja, sotsiaalmajanduse üksus ja tarbijale mõeldud müümata toode.

Lisaks võetakse õigusselguse huvides kasutusele uued terminid „kiu kiuna ringlussevõtt“, „muu tekstiiltoode”, „kasutatud tekstiiltoode, tekstiiliga seotud toode või jalats” ja „toidu ümberjaotamise organisatsioon“.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Eelnõukohase seadusega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1892, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid (ELT L 1892, 26.9.2025). Jäätmete raamdirektiivi ülevõtmise vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas 2. Jäätmete raamdirektiivi ülevõtmise tähtaeg on 17.06.2027.

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga kavandatakse tekstiiltoodetele laiendatud tootjavastutuse rakendamist, sealhulgas tootjate ühenduse ning tekstiilijäätmete kogumis- ja käitlussüsteemi loomist. Toidujäätmete tekke vähendamiseks kehtestatakse suurematele toidukäitlejatele kohustus pidada arvestust toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle ning koostada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava. Samuti kehtestatakse suurematele toidukäitlejatele kohustus teha ettepanek sõlmida toidu annetamise koostööleping ning avalikustada annetatud toidu osakaal, kui seaduses sätestatud tingimused on täidetud. Kohalikud omavalitsused peavad kavandama jäätmekavades toidujäätmete tekke vähendamise meetmeid ning riigi tasandil kehtestatakse toidujäätmete tekke vähendamise sihtarvud. Lisaks reguleeritakse riikliku jäätmete sortimise uuringu korraldamist ja rahastamist.

Muudatustest on otseselt mõjutatud tekstiiltoodete tootjad, tootjate ühendused, tarbijad, korduskasutusettevõtjad, sotsiaalmajanduse üksused, jäätmekäitlejad, digiplatvormid, ekspediitorteenuse osutajad, suuremad toidukäitlejad, toidu ümberjaotamise organisatsioonid, kohalikud omavalitsused ning muudatuste rakendamise ja järelevalvega seotud riigiasutused, eelkõige Keskkonnaamet ja Keskkonnaagentuur.

Toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamise ning tegevuskava koostamise kohustus puudutab hinnanguliselt 25–30 toidu jaemüügiettevõtjat, kellel on kokku üle 700 toidukaupluse, 89 toidu hulgimüügiettevõtjat, 110 toidutööstusettevõtjat ja 55 toitlustusettevõtjat. Annetamise koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus puudutab samuti kuni 30 toidu jaemüügiettevõtjat, 89 toidu hulgimüügiettevõtjat ja 110 toidutööstusettevõtjat ning toidu ümberjaotamise organisatsioone. Jäätmekavade täiendamise kohustus puudutab kõiki Eesti 78 kohaliku omavalitsuse üksust.

Kaudselt mõjutavad muudatused kodumajapidamisi, kohalikke kogukondi ning korduskasutus-, parandus- ja ringlussevõtuteenuste osutajaid. Tekstiiltoodete tootjate, jäätmekäitlejate ning kaudselt mõjutatud teenuseosutajate arvu ei ole seletuskirjas praegu esitatud.

Muudatuste mõju avaldub eelkõige sotsiaalvaldkonnas, ettevõtjate tegevuses ja majanduses, regionaalarengus, riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste korralduses ning elu- ja looduskeskkonnas.

Kavandatud muudatustel puudub otsene mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele.

Kavandatud muudatus 1: laiendatud tootjavastutuse rakendamine tekstiiltoodetele. Tootjatele ja tootjate ühendustele kehtestatakse kohustus rahastada ja korraldada kasutatud ning jäätmeteks muutunud toodete kogumine ja käitlemine, tagada üleriigilise tasuta kogumisvõrgustiku toimimine, registreeruda probleemtooteregistris ning täita andme- ja teavitamiskohustusi. Muudatusega nähakse ette ka sotsiaalmajanduse üksuste osalemine kogumisvõrgustikus ning digiplatvormide pakkujate, ekspediitorteenuse osutajate ja riigiasutuste ülesanded.

Euroopa Liidus on kiirmoe tarbimismentaliteedi ja tekstiiltoodete suhteliselt madalate hindade tõttu nende tarbimine kasvanud. ELi turule lastakse aastas u 12 miljonit tonni tekstiiltooteid ehk keskmiselt 26 kg inimese kohta. Euroopa tekstiilisüsteemi vähest ringlust ja ressursimahukust näitab ka see, et toodetud rõivastest jääb müümata suur kogus, 4–9% Euroopa turule lastud tekstiiltoodetest. Tarbimisega paralleelselt on kasvanud ka tekstiilijäätmete kogus. Nii tekib ELis hinnanguliselt 12,6 miljonit tonni tekstiilijäätmeid aastas, millest tarbijajärgsed tekstiilijäätmed moodustavad 87% (10,9 miljonit tonni). ELis kogutakse liigiti ligikaudu 2,4 miljonit tonni tekstiilijäätmeid aastas, s.o 22% kasutatud tekstiiltoodetest (nii korduskasutamiseks kui jäätmetena). Tekkivatest tekstiilijäätmetest suurt osa, üle 8 miljoni tonni aastas, ei koguta liigiti, vaid põletatakse või ladestatakse prügilasse.

Eestis tarbitakse u 16 200 tonni uusi rõivaid ja kodutekstiile aastas, mis on 12,2 kg elaniku kohta. Lisaks sellele tarbitakse Eestis u 4100 tonni kasutatud rõivaid ja kodutekstiile aastas, mis on 3,1 kg elaniku kohta aastas. Seega tarbiti Eestis uusi ja kasutatud rõivaid ning kodutekstiile ligikaudu 20 300 tonni ehk 15,2 kg elaniku kohta aastas. Müümata jäi keskmiselt 9% turule lastud rõivastest ja kodutekstiilist. Eestis tekib ligikaudu 18 000 tonni tekstiilijäätmeid aastas. See kogus sisaldab nii liigiti kogutud tekstiilijäätmeid kui ka segaolmejäätmetes sisalduvaid tekstiilijäätmeid. Liigiti kogutakse u 900 tonni tekstiilijäätmeid, mis suunatakse peamiselt põletusse või ladestamisele. Tekstiilijäätmete käitlemise, sh liigiti kogumise ja ringlussevõtu peamiseks takistuseks on asjaolu, et seni puudub Eestis ja Euroopas nende jäätmete, eriti tarbijajärgsete tekstiilijäätmete suuremas mahus ringlussevõtu suutlikkus.

Euroopa Komisjon avaldas 5. juulil 2023 mõjuhinnangu (EUR-Lex - 52023SC0421 - ET - EUR-Lex), mis käsitleb jäätmete raamdirektiivi võimalikku läbivaatamist. Mõjuhinnangus on keskendutud kahele ressursimahukale sektorile – tekstiili- ja toidusektorile. Eelnimetatud mõjuhinnangu tulemusi käsitletakse allpool. Lisaks on Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni istungi protokollis nr 54 (23.02.2024) kinnitatud Vabariigi Valitsuse seisukohad, millega toetatakse laiendatud tootjavastutuse rakendamist tekstiilisektoris. Kliimaministeerium on koostanud seisukohade seletuskirja, milles olevad mõjusid vaadeldakse alljärgnevalt.

Sihtrühm: tekstiiltoodete tarbijad ja tootjad, Keskkonnaagentuur, Keskkonnaamet, Maksu- ja Tolliamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, jäätmekäitlejad, kohalikud omavalitsused, sotsiaalmajanduse üksused ja korduskasutusettevõtjad, digiplatvormide pakkujad, ekspediitorteenuse osutajad.

Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju.
Tekstiiltoodetele laiendatud tootjavastutuse süsteemi rakendamine mõjutab tarbijaid peamiselt tekstiilijäätmete kogumise ja käitlemise võimaluste paranemise kaudu. Toojavastutussüsteemi loomise tulemusel suureneb tekstiilijäätmete liigiti kogumise võimalus ning tekivad selgemad ja ühtlasemad võimalused kasutuselt kõrvaldatud tekstiiltoodete üleandmiseks korduskasutusse või ringlussevõttu. See parandab tarbijate ligipääsu tekstiilijäätmete nõuetekohasele käitlemisele ning vähendab olukordi, kus kasutuskõlbmatud tekstiiltooted suunatakse segaolmejäätmete hulka.
Tootjavastutussüsteemi rakendamine suurendab ka tarbijate teadlikkust tekstiiltoodete keskkonnamõjust ning soodustab kestlikumaid tarbimisvalikuid. Teavitustöö ja juhendite abil paraneb teadlikkus tekstiiltoodete olelusringist, korduskasutusvõimalustest ning jäätmetekke vähendamise põhimõtetest. Tootjavastutussüsteemi rakendamine võib avaldada ka kaudset mõju tekstiiltoodete hinnatasemele, kuna tekstiiltoodete tootjad katavad tootjavastutussüsteemiga seotud kulud. Sõltuvalt ettevõtjate ärimudelist ja kulude jaotumisest võib osa kuludest kanduda tekstiiltoodete lõpphinda. Samas loob tootjavastutuse põhimõte tootjatele stiimuli arendada kestlikumaid, vastupidavamaid ja paremini ringlusse võetavaid tooteid, mis võib edaspidi parandada toodete kvaliteeti ja vähendada keskkonnamõju.

Lisaks võib süsteemi rakendamine suurendada korduskasutus- ja parandusteenuste kättesaadavust ning soodustada ringmajanduse arengut, pakkudes tarbijatele senisest rohkem võimalusi tekstiiltoodete kasutusaja pikendamiseks. Kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete eraldi kogumise, sortimise ja töötlemise laienemine loob uusi töökohti sealhulgas tekstiiltoodete korduskasutuse, korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu valdkonnas. ELi tasandil hinnatakse uute töökohtade arvu ligikaudu 8740-le; Eestis võib tööhõive suureneda eelkõige kogumise, sortimise, korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise, parandamise ja ringlussevõtu valdkonnas, kuid mõju ulatus sõltub kohaliku käitlusvõimekuse ja teenuseturu arengust.

Kokkuvõttes on tootjavastutussüsteemi eesmärk muuta tekstiilisektor ressursitõhusamaks ning luua tarbijatele paremad võimalused keskkonnahoidlikeks valikuteks.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele.

Tekstiiltoodete tootjad.
Kavandatav jäätmete raamdirektiivi muutmine ning sellest tulenev laiendatud tootjavastutuse rakendamine tekstiiltoodetele avaldab märkimisväärset mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele. Valmistajatele ja turule laskjatele ehk tootjatele tekivad uued kohustused, sealhulgas registreerimis- ja aruandlusnõuded, kohustus rahastada ja korraldada nende poolt turule lastud toodetest tekkivate jäätmete kogumine ja edaspidine käitlemine ning tarbijate teavitamine toodete olelusringi lõppemisega seotud aspektidest.

Laiendatud tootjavastutuse rakendamine toob tekstiiltoodete tootjatele kaasa lisakulud, mis võivad osaliselt kanduda edasi tarbijahindadesse. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt moodustavad need kulud keskmiselt ligikaudu 0,6% tekstiiltoote kogumaksumusest (näiteks ligikaudu 0,12 eurot ühe T-särgi kohta). Samal ajal loob tootjavastutussüsteem aluse investeeringuteks kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete kogumisse, sortimisse, korduskasutusse, korduskasutuseks ettevalmistamisse ja ringlussevõttu ka Eestis.

ELi tasandil hinnatakse laiendatud tootjavastutusest tulenevat aastast majanduslikku kasu 3,5–4,5 miljardi euro suuruseks. Kasutatud ja jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete kontekstis hõlmab see eelkõige korduskasutusse suunatud või korduskasutuseks ettevalmistatud tekstiiltoodete müüki (sh kasutatud rõivaste edasimüük Eestis või ekspordiks), ringlusse võetud tekstiilimaterjalide kasutamist uute toodete valmistamisel ning teatud juhtudel ka sekundaarsete toorainete (nt kiud, täitematerjalid, puhastuslapid) müügist saadavat tulu.

Tekstiilisektori reguleerimine ning saastaja maksab põhimõtte selgem rakendamine annab võimaluse muuta majandust pikaajaliselt jätkusuutlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Ühtsete nõuete kehtestamine ELi siseturul muudab konkurentsitingimused läbipaistvamaks ning vähendab ebaausat konkurentsi. Samas eeldab see ettevõtjatelt kohanemist, sealhulgas tootmis- ja tarbimisharjumuste muutmist ning lisainvesteeringute tegemist.

Tekstiiltoodetele tootjavastutuse rakendamine võib kaasa tuua ühekordseid kulusid, näiteks tootmisprotsesside ja toodete (ümber)disainimisel, toormaterjalide väljavahetamisel, nutikamatele tellimis- ja laosüsteemidele üleminekul ning tarneahelate ja tootmise auditeerimisel. Samuti suureneb vajadus andmehalduse ja aruandlusega seotud pädevuse järele. Edaspidi võivad ettevõtjate majanduskulud siiski väheneda efektiivsemate tootmisprotsesside, täpsema tooraine hankimise, praagi vähenemise ning parema vastavuse kaudu turu- ja regulatiivsetele nõuetele.

Tekstiiltoodete tootjate ühendus.
Tootjate ühenduse asutamine ja käivitamine on mahukas ja kulukas protsess, mis eeldab põhjalikku ettevalmistust, süsteemset planeerimist ning märkimisväärseid alginvesteeringuid. Tootjate ühenduse loomiseks ja tõhusa toimimise tagamiseks tuleb arvestada kuludega kahes etapis: ühenduse asutamisel ja selle esimestel tegevusaastatel, mil kujundatakse välja vajalik infrastruktuur ja tagatakse süsteemi operatiivne toimimine. Esimestel tegevusaastatel kujunevad süsteemi ülesehitamisega seotud kulud suureks, kuna paralleelselt tuleb luua toimimiseks vajalikud struktuurid, arendada tehnilised lahendused ning tagada kogumis- ja käitlussüsteemi toimivus. Need kulud katavad tootjad laiendatud tootjavastutuse põhimõttest tulenevalt.

Asutamisetapis keskendutakse tootjate ühenduse juriidilise, finantsilise ja operatiivse suutlikkuse loomisele ning organisatsiooni toimimiseks vajalike alusstruktuuride väljatöötamisele. Selleks on vaja välja selgitada tekstiiltoodete tootjad ja turumahud ning süstematiseerida andmed, sealhulgas koondada kontaktandmed ning alustada suhtlust tootjatega. Samuti tuleb välja töötada süsteemid ja protsessid turuolukorra järjepidevaks jälgimiseks tulevikus. Oluline osa ettevalmistavast tegevusest on õigusliku raamistiku kujundamine, sealhulgas tootjatega sõlmitavate liitumislepingute ning jäätmekäitlejate ja kohalike omavalitsustega sõlmitavate koostöölepingute väljatöötamine. Samuti tuleb luua organisatsiooni toimimiseks vajalik finantsmudel, sealhulgas töötada välja tariifisüsteem ja ökomodulatsiooni metoodika, mis võimaldab määrata tootjate panused, arvestades turule lastavate toodete materjaliliike ja koguseid.

Asutamisetapis on vaja koostada tegevusloa taotlemiseks vajalikud dokumendid, äriplaan ja finantsplaan. Lisaks tuleb projekteerida organisatsiooni IT-süsteem, sealhulgas määrata tootjate aruandluskeskkonna ning kasutatava majandustarkvara süsteemide tehnilised nõuded. Organisatsiooni käivitamiseks on vaja ka personali värvata ning tagada vajalikud oskused, kaasata väliseid eksperte, näiteks õigus- või finantsnõustamise valdkonnas.

Esimeste tegevusaastate jooksul keskendutakse süsteemi rakendamisele, tootjate pikaajalisele kaasamisele, tekstiilivoogude kogumise ja käitlemise toimiva korralduse väljakujundamisele. Samuti tuleb välja valida ja kasutusele võtta organisatsiooni tööks vajalikud IT-lahendused.
Logistika ja kogumisvõrgustiku loomiseks tuleb optimeerida logistilised ahelad, kavandada esialgsed veomarsruudid, korraldada transpordihanked ning tagada vajaduse korral vaheladude võrgustiku kasutuselevõtt. Kui kohalike omavalitsuste olemasolev kogumisvõrgustik ei kata vajadusi piisavas mahus, tuleb soetada ja paigaldada juurde tekstiilijäätmete kogumiseks sobivaid ilmastiku- ja vandalismikindlad kogumismahuteid ning leppida kokku nende paigalduskohad.

Süsteemi toimimise tagamiseks tuleb panustada teavitus- ja kommunikatsioonitegevusse. Tootjaid tuleb teavitada liitumiskohustusest ning süsteemiga seotud nõuetest. Samuti on vaja välja töötada tarbijatele suunatud juhendmaterjalid ja teavituskampaaniad, et suurendada teadlikkust tekstiilide tagastamise võimalustest ja nõuetekohasest käitlemisest. Lisaks tuleb tagada süsteemi käitlusvõime ja usaldusväärsus, luues korduskasutuse ja ringlussevõtu partnerite auditeerimise ning sertifitseerimise süsteemi. Selle eesmärk on tagada, et kogutud tekstiilmaterjalid suunatakse tegelikku korduskasutusse, korduskasutuseks ettevalmistamisse või ringlussevõttu ning välistatakse nende ladestamine prügilatesse või suunamine põletusse. Sellise tervikliku süsteemi loomine on laiendatud tootjavastutuse eesmärkide saavutamise ning tekstiilisektori ringmajanduse põhimõtete tõhusa rakendamise eeldus.

Tootjavastutussüsteem loob uusi ärivõimalusi, sealhulgas parandusteenuste, rendi- ja vahetusteenuste ning ringmajandusel põhinevate ärimudelite arenguks, mis võib pikemas perspektiivis toetada majanduskasvu ja tööhõivet.

Tootjatele kaasnev kulu on seotud ka riiklikus jäätmete sortimise uuringus asjaomase probleemtootega seotud kulude kandmisel kord 5 aasta jooksul. Hinnangu kohaselt kujuneb ühe jäätmefraktsiooni kohta eraldi uuringu maksumuseks ligikaudu 12 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestus põhineb viimasel sortimisuuringul, mille kogumaksumus oli ligikaudu 184 000 eurot ilma käibemaksuta, millest sortimisuuringu osa moodustas ligikaudu 100 000 eurot. Kuna uuringutes on seni eristatud 12 põhifraktsiooni, on ühe fraktsiooni uuringukulu hinnatud vastava kogukulu proportsionaalse jaotuse alusel. Arvestades üldist hinnatõusu, võib uuringu maksumus lähiaastatel suureneda ning ulatuda hinnanguliselt kuni 15 000 euroni ühe jäätmefraktsiooni kohta.

Jäätmekäitlejad.
Tekstiiltoodetele laiendatud tootjavastutuse rakendamine mõjutab jäätmekäitlejaid eelkõige tekstiilijäätmete kogumise, sortimise ja käitlemise mahu suurenemise kaudu. Eraldi tekstiilijäätmete kogumise kohustus ning tootjate ühenduse teke suurendavad vajadust investeerida sortimis- ning ringlussevõtuvõimesse. Positiivse mõjuna võib tootjavastutus tuua jäätmekäitlejatele stabiilsema rahastusmudeli, kuna osa tekstiilijäätmete käitlemise kuludest liigub tootjate kanda. See võib parandada tekstiilijäätmete kogumise kvaliteeti ja suurendada materjalide korduskasutust, korduskasutuseks ettevalmistamist ning ringlussevõttu. Samas võib üleminekuperiood suurendada halduskoormust, vajadust uute koostöömudelite järele tootjate ühendusega ning nõudeid andmete kogumiseks ja aruandluseks. Samuti võib tekkida probleeme keerukate tekstiilmaterjalide käitlemise ja turu suutlikkusega vastu võtta suuremas mahus kogutud tekstiilivooge.

Sotsiaalmajanduse üksused ja korduskasutusettevõtjad.
Eelnõul on sotsiaalmajanduse üksustele ja korduskasutusettevõtjatele üldjoontes positiivne mõju. Laiendatud tootjavastutuse süsteemi rakendamine suurendab nende rolli tekstiiltoodete kogumisel, korduskasutusel või korduskasutuseks ettevalmistamisel. Eelnõu kohaselt võivad sotsiaalmajanduse üksused ja korduskasutusettevõtjad osaleda tootjate loodavas kogumisvõrgustikus ning tootjate ühendus ei tohi nende osalemisest keelduda. Sotsiaalmajanduse üksustel on õigus pidada kogumispunkte ning kogutud tooteid ei pea tingimata tootjate ühendusele üle andma, mis võimaldab jätkata ja arendada nende seniseid korduskasutusmudeleid.

Tootjavastutuse kaudu tekib võimalus katta osa kogumise, sortimise, korduskasutuseks ettevalmistamise ja muude käitlemistoimingutega seotud kuludest. Samuti võib suureneda nõudlus korduskasutuse ja tekstiilijäätmete käitlemise teenuste järele ning seeläbi sektoris tegutsevate organisatsioonide ja ettevõtjate tegevusvõimalused.

Samas kaasnevad uued nõuded, eelkõige korduskasutuskõlblikkuse hindamise, dokumenteerimise ja riikidevaheliste saadetiste nõuete täitmisega, täiendava haldus- ja korralduskoormusega. Mõju on suurem väiksematel organisatsioonidel ja ettevõtjatel, kellel tuleb kohandada oma töökorraldust ning tagada nõuetele vastav pädevus ja dokumentatsioon. Kokkuvõttes kaaluvad eeldatavad positiivsed mõjud täiendava halduskoormuse üles ning muudatused toetavad korduskasutuse ja sotsiaalmajanduse arengut.

Digiplatvormide pakkujad.
Muudatus suurendab digiplatvormi pakkujate kohustusi, kes võimaldavad tarbijatel sõlmida lepinguid tekstiiltoodete tootjatega. Enne tootjale platvormi kasutamise võimaldamist tuleb tootjalt küsida teave probleemtooteregistris registreerimise ja registreerimisnumbri kohta ning kinnitus laiendatud tootjavastutuse nõuete täitmise kohta.

Sellega kaasneb digiplatvormi pakkujale eelkõige täiendav haldus- ja kontrollikoormus, kuna tuleb koguda ja säilitada tootjatelt nõutud teave ning tagada, et see oleks enne platvormi kasutamise võimaldamist olemas. Samas ei panda digiplatvormi pakkujale kohustust kontrollida tootja esitatud teabe õigsust sisuliselt, sest teabe õigsuse eest vastutab tootja. Mõju on seega eelkõige menetluslik ning olemasolevate tootja registreerimise ja lepinguliste protsesside täiendamisega seotud.

Ekspediitorteenuse osutajad.
Muudatus paneb ekspediitorteenuse osutajale täiendava hoolsuskohustuse. Tootjalt tuleb lepingu sõlmimisel saada §-s 2623 nimetatud teave ning teha kõik endast olenev selle usaldusväärsuse ja täielikkuse hindamiseks, kasutades selleks muu hulgas ametlikke veebipõhiseid andmebaase, internetipõhiseid kasutajaliideseid ja tootja esitatud lisadokumente.
Kohustus suurendab ekspediitorteenuse osutaja halduskoormust ning võib eeldada tööprotsesside ja infosüsteemide kohandamist. Samas on hoolsuskohustus seotud proportsionaalse kontrolliga ning teabe õigsuse eest vastutab jätkuvalt tootja. Kui ilmneb, et teave on ebaõige, puudulik või aegunud, tuleb tootjalt nõuda selle parandamist või ajakohastamist ning vajaduse korral teenuse osutamine peatada. Seega võib muudatus vähesel määral suurendada ka lepingulist ja ärilist riski, eelkõige olukorras, kus tootja ei täida talle pandud teabe esitamise kohustust.

Mõju regionaalarengule. Tekstiiltoodete korduskasutuse ja tekstiiltoodetest tekkinud jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu edendamisel on oluline roll kohalikul ja regionaalsel tasandil. Tekstiiltoodetele tootjavastutuse rakendamine eeldab üleriigilise tekstiilijäätmete kogumissüsteemi väljaarendamist ning tihedat koostööd riigi, kohalike omavalitsuste, ettevõtjate ja elanike vahel. Tekstiiltoodete parandamise, sortimise ja korduskasutusega tegelemine loob uusi töökohti ka väiksema elanike arvuga piirkondades, toetades seeläbi regionaalarengut ja kohalike kogukondade elujõulisust. Samas võib üleriigilise kogumisvõrgustiku toimimisega kaasneda piirkondlikke erinevusi teenuse kättesaadavuses. Hõredama asustusega ja keskustest kaugemal asuvates piirkondades võib tekstiilijäätmete kogumise korraldamine olla väiksema kogumismahu ning pikemate transpordikauguste tõttu kulukam, mis võib mõjutada kogumispunktide tihedust ja teenuse kättesaadavust. Seetõttu on oluline kujundada kogumisvõrgustik viisil, mis tagab tekstiilijäätmete kogumise mõistliku kättesaadavuse kogu Eestis, arvestades seejuures piirkondlikke eripärasid ja kulutõhusust.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Laiendatud tootjavastutuse rakendamine jäätmete raamdirektiivi IVc lisas nimetatud tekstiiltoodetele muudab riigiasutuste ning kohaliku omavalitsuse rolli jäätmehoolduse korraldamisel. Nõuded eelnevalt nimetatud tekstiilijäätmete kogumiseks ja edasiseks käitlemiseks vähendavad kohalike omavalitsuste otseseid jäätmekäitluskohustusi, kuna osa kogumisest ja käitlusest viiakse tootjavastutussüsteemi kaudu tootjate vastutusalasse. See vähendab kohalike omavalitsuste kulusid tekstiilijäätmete käitlemisel ning aidata vähendada segaolmejäätmete hulka.

Keskkonnaamet.
Tekstiiltoodetele tootjavastutuse rakendamine kasvatab Keskkonnaameti järelevalvekoormust. Uue tootjavastutussüsteemi toimimise tagamiseks tuleb tootjate ühendust kontrollida, sealhulgas hinnata tegevuse vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele, kogumisvõrgustiku piisavust ja toimivust ning kogutud tekstiilijäätmete käitlemise korraldust. Lisaks tuleb kontrollida tootjaid ja jäätmekäitluspartnereid, et tagada tootjavastutuse kohustuste nõuetekohane täitmine kogu süsteemi ulatuses. Järelevalveülesandeid võib suurendada ka korduskasutuse valdkond, eelkõige vajaduse tõttu hinnata, kas tegemist on korduskasutuseks sobiva kasutatud tekstiiltootega või jäätmetega, millele kohalduvad jäätmealased nõuded. Selliste juhtumite menetlemine eeldab sageli üksikjuhtumite hindamist ja võib suurendada koormust.

Lisaressurssi nõuab ka tootjavastutuse nõuete täitmise kontroll vabakauplejate (free-raiderite) üle. Järelevalve peab hõlmama lisaks Eestis tegutsevatele ettevõtjatele ka kaugmüüjaid, ekspediitorteenuse kaudu tegutsevaid ettevõtjaid ning välisriikides registreeritud ettevõtjaid, kes lasevad tooteid Eesti turule. Selliste ettevõtjate tuvastamine ja nende tegevuse kontrollimine on tavapärasest ressursimahukam ning eeldab senisest suuremas mahus rahvusvahelist koostööd, teabevahetust ja koordineerimist teiste riikide pädevate asutustega. Samuti võib suureneda vajadus osaleda ühisjärelevalves ning menetleda piiriüleseid juhtumeid.

Muudatustega kaasnevad uued ülesanded Keskkonnaametile, kelle pädevusse kuulub muu hulgas tootjavastutussüsteemi toimimisega seotud küsimuste lahendamine, järelevalvetegevuse koordineerimine ning keerukamate juhtumite menetlemine. Kuna uued kohustused lisanduvad olemasolevatele tööülesannetele ning seniste järelevalvevaldkondade maht ei vähene, ei ole võimalik lisanduvat töökoormust katta olemasolevate ressursside arvelt. Lisaks suureneb järelevalvekoormus ka teiste kavandatud muudatuste rakendamisel, sealhulgas toidujäätmete valdkonnas, kus lisanduvad ettevõtjate arvestuse pidamise ning tegevuskava koostamise kohustuste täitmise kontrollimisega seotud ülesanded.

Kuna tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi rakendamisega seotud asjaolud, sealhulgas tootjate ühenduste võimalik arv, nende tegevusmaht ning süsteemi praktiline korraldusmudel, ei ole veel täielikult selgunud, on täpse töömahu prognoosimine keeruline. Samuti sõltub tegelik järelevalvekoormus sellest, millises ulatuses tekib vajadus kontrollida vabakauplejaid ning kui palju kujuneb piiriülest koostööd nõudvaid juhtumeid.

Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuete tõhus järelevalve ning katta ka peainspektori lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 65 000 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2028. aastast.

Keskkonnaagentuur.
2028. aastal valmib uus tootjavastutusregister, mis asendab senise pakendiregistri ja probleemtooteregistri. Registri arendustööde eelarve koostamisel on juba arvestatud tekstiiltoodete lisandumisega tootjavastutussüsteemi, mistõttu arenduskulu seaduse rakendamisega ei lisandu. Arvestades kehtiva jäätmeseaduse ülesehitust ning pädevuste jaotust, on põhjendatud jätta registri haldamisega seotud ülesanded Keskkonnaagentuuri pädevusse.

Mõningast mõju avaldavad Keskkonnaagentuuri töökorraldusele riikliku jäätmete sortimise uuringu korraldamine, uuringu kulude tootjate vahel jaotamise ning nende tasumise korralduste edastamine. Keskkonnaagentuur korraldab sortimisuuringu tegemist ning tal on selle ülesande täitmiseks vajalik pädevus ja kogemus. Viimase sortimisuuringu tegigi Keskkonnaagentuur, mistõttu on asutusel nii praktiline kogemus kui teadmine uuringu korralduslikest ja metoodilistest aspektidest. Keskkonnaagentuuril on parim ülevaade uuringu tegelikust maksumusest ning kulude tootjate vahel jaotamiseks vajalikest lähteandmetest.

Muudatuse kohaselt tuleb vähemalt üks kord viie aasta jooksul määrata sortimisuuringu kulude jaotus tootjate vahel ning teha tootjatele tasumise korraldused. Tasu suurus arvutatakse seaduses sätestatud objektiivse valemi alusel, mistõttu tuleb enne korralduste väljastamist teha arvutused tootjate kulukohustuse määramiseks. Tegemist on selgelt piiritletud ja tehnilise iseloomuga ülesandega, mille täitmine ei eelda ulatuslikku kaalutlusõiguse kasutamist. Keskkonnaagentuuri roll on eelkõige uuringu korraldamine, metoodiliste aluste määramine, seaduses sätestatud arvutusmetoodika rakendamine ning tasumise korralduste edastamine. Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuetega lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 62 800 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2030. aastast.

Varem ei seadnud ELi õigusaktid kohustust korraldada segaolmejäätmete sortimisuuringuid. Sellest hoolimata on Eestis sortimisuuringuid tehtud neli korda, neist esimene aastatel 2007–2008. Varasemaid uuringuid rahastati riigieelarvest ning Keskkonnaministeeriumi kui rakendusasutuse tehnilise abi projektist SFOS, kusjuures rahastamine jagunes võrdselt Keskkonnaministeeriumi eelarve ja SFOSi vahendite vahel. Viimase, 2025. aastal valminud sortimisuuringu kulud kaeti ELi struktuurifondide 2021–2027 perioodi vahenditest.

Jäätmete raamdirektiivi järgi on liikmesriikidel edaspidi kohustus teha vähemalt iga viie aasta järel segaolmejäätmete sortimisuuring, mille eesmärk on muu hulgas määrata kindlaks jäätmeteks muutunud tekstiiltoodete osakaal segaolmejäätmetes. Lisaks tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2023/1542, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid, liikmesriikidele kohustus hinnata patarei- ja akujäätmete osakaalu segaolmejäätmetes ja elektroonikaromudes. Laiendatud tootjavastutuse põhimõtte järgi on nii tekstiiltoodete tootjad kui ka patarei- ja akutootjad kohustatud kandma nende probleemtooterühmadega seotud asjaomase probleemtoote sortimisuuringu kulud. See vähendab osaliselt riigi kanda jäävat rahalist koormust sortimisuuringu korraldamisel.

Maksu-ja Tolliamet.
Eelnõu rakendamisega kaasneb Maksu- ja Tolliametile täiendav ülesanne osaleda saadetiste kontrollis. Maksu- ja Tolliamet kontrollib oma pädevuse piires saadetisi ja nendega seotud dokumentatsiooni ning tuvastab võimalikud riskijuhtumid. Kontrolli tegemisel saab Maksu- ja Tolliamet tugineda oma olemasolevale tollikontrolli korraldusele, riskianalüüsi süsteemidele, kontrollimenetlustele ning piiripunktides, sadamates, tolliterminalides ja muudes asjakohastes kohtades olemasolevale kohalolekule.

Eelnõuga ei anta Maksu- ja Tolliametile pädevust hinnata sisuliselt jäätmestaatust ega saadetise korduskasutuskõlblikkust. Selliste hinnangute andmine jääb Keskkonnaameti pädevusse. Seetõttu eeldab eelnõu rakendamine Maksu- ja Tolliameti ja Keskkonnaameti vahelist koostööd ning vajaduse korral teabe ja eriteadmiste vahetamist nagu see on ka praegu seoses jäätmesaadetistega.

Mõju Maksu- ja Tolliameti töökoormusele sõltub kontrollitavate saadetiste arvust ja riskijuhtumite hulgast. Eelkõige võib suureneda nende saadetiste kontrollimisega seotud töökoormus, mille puhul tekib põhjendatud kahtlus nõuete rikkumise kohta. Samas toimub kontroll osaliselt Maksu- ja Tolliameti olemasolevate tollikontrolli protsesside raames ning eelnõuga ei kaasne Maksu- ja Tolliametile uut iseseisvat kohustust anda jäätmeõiguslikke sisulisi hinnanguid.

Maksu- ja Tolliamet võib olla eelnõuga sätestatava väärteo puhul kohtuväline menetleja oma pädevuse piires. See on kooskõlas kehtiva jäätmeseadusega, mille kohaselt on Maksu- ja Tolliamet juba praegu kohtuväline menetleja teatavate jäätmete vedamise ja riikidevahelise veo nõuete rikkumiste puhul. Seetõttu ei too uus väärteokoosseis iseenesest kaasa põhimõtteliselt uue menetlusfunktsiooni loomist, kuid võib suurendada väärteomenetlusega seotud töömahtu juhtudel, kus kontrolli käigus tuvastatakse rikkumine.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
Eelnõu mõjutab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit, kuna talle lisandub ülesanne teha järelevalvet § 2623 alusel digiplatvormi pakkujatele pandud kohustuse täitmise üle. Tegemist on DSA määruse artikli 30 lõikes 1 sätestatud kauplejatega seotud teabenõuete täitmise täpsustamisega jäätmevaldkonnas. TTJA-l on juba olemas pädevus teha järelevalvet DSA määruse nõuete täitmise üle, mistõttu ei kaasne uue järelevalveülesandega vajadust luua uut pädevust ega kujundada ümber olemasolevat järelevalvekorraldust.
TTJA töökoormuse ja ressursivajaduse suurenemist võib eeldada vähesel määral, kuna lisanduv järelevalveülesanne piirdub tekstiiltoodete tootjaid puudutavate teabenõuete täitmise kontrollimisega digiplatvormide poolt. Järelevalve tegemisel on võimalik tugineda TTJA olemasolevale DSA määruse järelevalvepädevusele ja -praktikale. Eeldatavalt ei too muudatus kaasa vajadust täiendavate töökohtade loomiseks ega täiendavate rahaliste vahendite eraldamiseks. Järelevalve käigus võib tekkida vajadus teha koostööd Keskkonnaametiga, kelle pädevuses on tootjate suhtes kehtestatud kohustuste täitmise kontrollimine. Koostöö võimaldab tagada järelevalve tõhusa korralduse ning vajaliku teabe vahetamise asutuste vahel.

Kohalikud omavalitsused.
Kohaliku omavalitsuse roll jääb olulisel määral alles elanike teavitamisel, kogumissüsteemide kasutamise suunamisel ning kogukondlike lahenduste toetamisel, sealhulgas korduskasutuskeskuste ja parandusteenuste arendamisel. See eeldab omavalitsuste ja riigiasutuste teadlikkuse kasvu ringmajanduse ja tekstiilijäätmete käitlemise korraldamisel. Kohalikel omavalitsustel on kohustus edasi korraldada muu tekstiiltoodete kogumist ja käitlemist. Eelnõu järgi võib jäätmete raamdirektiivi IVc lisas nimetatud tekstiiltooteid koguda koos muu tekstiiltoodetega. Selleks peavad tootjate ühendus ja kohaliku omavalitsuse üksus kokku leppima.

Samas võib muudatustega kaasneda kohalikele omavalitsustele täiendav halduskoormus, kuna seoses tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi rakendumisega tuleb üle vaadata olemasolevad jäätmekäitluse hankelepingud ning vajaduse korral teha neis muudatusi. Seetõttu võib kohalike omavalitsuste töökoormus tekstiiltoodete tootjavastutusev rakendamise perioodil suureneda.

Kokkuvõttes toetab laiendatud tootjavastutuse rakendamine tekstiilivaldkonnas ringmajanduse eesmärke, vähendab pikaajaliselt segaolmejäätmete hulka ning loob eeldused tõhusamaks ja keskkonnasäästlikumaks jäätmekäitluseks.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale. Laiendatud tootjavastutuse rakendamine tekstiiltoodetele aitab vähendada tekstiilijäätmete ladestamist prügilatesse ja suunamist põletusse ning suurendab materjalide korduskasutust, korduskasutuseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu. Selle tulemusel väheneb keskkonnakoormus, sealhulgas kasvuhoonegaaside heide, veereostus ja loodusvarade kasutus uute materjalide tootmisel. Materjalide suurem taaskasutus toetab loodusvarade säästmist ning ringmajanduse põhimõtete rakendamist.

Korduskasutuse, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu suurenemisega kaasneb ka tekstiilijäätmetega seotud negatiivse keskkonnamõju vähenemine Eestis, sealhulgas kasvuhoonegaaside heite vähenemine ning tekstiilijäätmete ekspordi ja sellega seotud keskkonna- ja sotsiaalsete probleemide leevenemine kolmandates riikides. Euroopa Komisjoni hinnangute kohaselt ulatub keskkonnakasu ELi tasandil ligikaudu 16 miljoni euroni aastas, millest osa panustab ka Eesti keskkonnahoiu- ja kliimaeesmärkide saavutamisse.

Mõju olulisus. Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele on mõõdukalt suur, kuna see tekitab lühiajalisi kulusid ja kohandamisvajaduse, kuid tulevikus võib soodustada innovatsiooni ja jätkusuutlikku konkurentsivõimet. Riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele avalduv mõju on oluline, kuna nõuab uute süsteemide loomist ja järelevalvet, kuid vähendab omavalitsuse jäätmekäitluse koormust. Keskkonnamõju on oluline ja positiivne, kuna laiendatud tootjavastutus aitab vähendada jäätmete teket, soodustab ringlussevõttu ja toetab loodusvarade säästlikku kasutamist. Muudatused on kooskõlas ringmajanduse edendamise ja jäätmetekke vähendamise eesmärkidega. Muudatuste rakendamisega kaasnevad eelkõige süsteemi käivitamise, piisava käitlusvõimekuse ja järelevalveressursside tagamisega seotud riskid. Süsteemi käivitamisel võib tekkida ajutisi tõrkeid kogumise, aruandluse ja osapoolte vahelise koostöö korraldamisel. Neid riske aitab maandada etapiviisiline rakendamine, selgete nõuete ja vastutuse määratlemine ning piisav üleminekuaeg. Samuti võib esialgu olla piiratud tekstiilijäätmete sortimise, korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu käitlusvõimekus, mistõttu on oluline soodustada vajaliku taristu ja käitluslahenduste väljaarendamist ning tagada süsteemi nõuetekohane toimimine. Järelevalveressursi piiratuse riski aitab maandada riskipõhine järelevalve, selged aruandlus- ja andmevahetusnõuded ning järelevalveasutuste piisav ressurss.

Kavandatud muudatus 2: toidukäitleja kohustus pidada arvestust tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle (tegevuskoha põhiselt) ning koostada toidujäätmete tekke vältimise kava (ettevõtja kohta).

Sihtrühm: 1) toidu jaemüügiga tegelevad ettevõtjad, kelle põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus müügipinnaga vähemalt 400 m2 (25–30 ettevõtjat, sh piirkondlikud tarbijaühistud, hõlmatud kaupluste arv üle 700);
2) toidu hulgimüügiga tegelevad ettevõtjad, kelle põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ning eelmise majandusaasta müügitulu ületas viis miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 89 ettevõtjat);
3) toidu töötlemisega tegelevad ettevõtjad, kelle põhitegevusala on toiduainete tootmine ning eelmise majandusaasta müügitulu ületas kaks miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 110 ettevõtjat);
4) toitlustamisega tegelevad ettevõtjad, kelle põhitegevusala on restoranitegevus või toitlustamine ning eelmise majandusaasta müügitulu ületas kaks miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 55 ettevõtjat).

Ettevõtjate arvud põhinevad Äriregistri 2024. aasta müügitulu andmetel ning jaekettide ja toidukaupluste arv Kliimaministeeriumi ja sektoriorganisatsioonide hinnangutel.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: muudatus toob sihtrühma kuuluvatele toidukäitlejatele kaasa uue kohustuse pidada arvestust tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle ning koostada toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava. Ettevõtjatele kaasnev halduskoormus väljendub peamiselt töötajate koolitamises arvestuse pidamiseks, ajakulus andmete kogumiseks, dokumenteerimiseks ja andmete põhjal tegevuskava koostamiseks (kui seda koostavad oma töötajad). Praktikas on aga sageli ettevõtjatel juba olemas andmed tekkivatest jäätmetest ja toiduannetustest (seda eelkõige kaubanduses ja toidutööstuses mahakannete andmete kaudu) ning koostatud tegevuskava toidujäätmete tekke vähendamiseks. Seega sõltub lisanduv halduskoormust sellest, kas ettevõtja on varem kogunud andmeid toidujäätmete tekke ja annetatud toidu koguste kohta ning tal on toidujäätmete tekke vähendamiseks tegevuskava. Mitmed suuremad ettevõtjad on eelnõu ettevalmistamise käigus tõdenud, et neil on vastavad andmed ja tegevused juba osaliselt või täielikult olemas. Täiendava halduskoormuse täpne kvantifitseerimine ei ole võimalik, kuna see sõltub ettevõtja tegevusalast, suurusest, olemasolevatest infosüsteemidest ning sellest, millises ulatuses peetakse juba praegu arvestust toidujäätmete, mahakannete ja annetatud toidu üle ning kas tegevuskava on varem juba koostatud.

Eelnõu ei näe ettevõtjatele ette kohustust luua uus või eraldiseisev infosüsteem. Toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle arvestuse pidamisel võib kasutada olemasolevaid andmeid, sealhulgas mõõtmisel või põhjendatud hinnangul põhinevaid meetodeid. Samas võib osal ettevõtjatest tekkida vajadus kohandada olemasolevaid tööprotsesse või andmekogumise lahendusi, eriti juhul, kui toidujäätmete või maha kantud toidu koguste üle ei peeta praegu massipõhist arvestust. Mõju ulatus sõltub ettevõtja tegevusest ning selleks vajalikku ettevalmistusaega toetavad eelnõus ette nähtud üleminekusätted ning rakendamise eel koostatavad juhendmaterjalid.

Sihtrühma kindlaksmääramisel on kasutatud ettevõtjate suuruse ja müügitulu näitajaid, et välistada väiksemate ettevõtjate ebaproportsionaalne koormamine ning tagada, et kohustus rakendub eelkõige neile ettevõtjatele, kellel on nii suurem potentsiaal toidujäätmete tekkeks kui piisav haldussuutlikkus.

Koostatav tegevuskava võib olla osa olemasolevatest muudest kvaliteedi- või keskkonnadokumentidest, et vähendada lisakulusid ja liigset halduskoormust. Näiteks võib tegevuskava olla osa ka toidukäitleja enesekontrolliplaanist, kui ei ole muud sobivat arengudokumenti, mille osana toidujäätmete tekke vähendamise tegevusi kajastada.

Edaspidi võib muudatuse mõju kujuneda positiivseks, kuna toidujäätmetest parem ülevaade ja ennetusmeetmete rakendamine aitab vähendada kulusid toorainele ning jäätmekäitlusele ehk parandada ressursside kasutamise tõhusust. Samuti võib annetatud toidu arvestuse pidamine toetada koostööd toidu ümberjaotamise organisatsioonidega ning soodustada ettevõtjate sotsiaalse vastutuse ja kestlikkuse eesmärkide täitmist.

Lisanduvat halduskoormust tasakaalustatakse muudatustega kahes keskkonnaministri määruses. Määruse muudatused valmistati ette paralleelselt seaduseelnõu koostamisega ning need jõustusid suvel 2026. Keskkonnaministri 10.05.2016 määruses nr 12 „Nõuded biolagunevatest jäätmetest biogaasi tootmisel tekkiva kääritusjäägi kohta“ tehtavate muudatustega vähendati biogaasitootjate halduskoormust kääritusjäägi tootestaatusesse viimisel. Selleks muudeti sertifikaadi väljastamiseks võetavate proovide intervalli paindlikumaks, võimaldatakse kääritusjäägi tootja iga-aastasel kääritusjäägi tootmise korralduse kontrollil senise ühe korduskontrolli asemel edaspidi kahte korduskontrolli. Ühtlasi loodi võimalus sertifikaat kehtetuks tunnistamise asemel peatada. See võimaldab sertifikaadi taastada, kui on olnud probleeme nõuetele vastavusega ning puudused on kõrvaldatud. Peatatud sertifikaadi taastamine on kiirem ja lihtsam kui uue sertifikaadi taotlemine. Kääritusjäägi tootmise sisendmaterjalide nimekirjad viidi senisest paremasse vastavusse biogaasijaamade tegelike sisenditega ning leevendati kääritusjäägis sisalduva tsingi piirnormi. Teise määruse, keskkonnaministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 21 „Teatud liiki ja teatud koguses tavajäätmete, mille vastava käitlemise korral pole jäätmeloa omamine kohustuslik, taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise nõuded1“ muutmisega vähendati põllumajandustootjate halduskoormust jäätmestaatuses kääritusjäägi põllumajanduses kasutamisel. Eesmärk on võimaldada uue biogaasijaama käivitamisel kasutada jäätmestaatuses, kuid juba teatud kvaliteedinõuetele vastavat kääritusjääki põllumajanduses senisest lihtsamini ehk jäätmeloa või kompleksloa asemel jäätmekäitleja registreeringu alusel.

Mõju regionaalarengule: muudatus ei avalda mõju regionaalarengule, kuna kohustused ei sõltu ettevõtja asukohast.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: muudatus toob kaasa piiratud täiendava töökoormuse Keskkonnaametile, kes teeb järelevalvet olemasolevates raamides. Keskkonnaamet saab teha kohustuse üle järelevalvet vajaduse ja riski korral ning määrata järelevalveulatuse ja -mahu oma iga-aastases tööplaanis. Kliimaministeeriumil on vaja korraldada juhendmaterjalide või selgituste koostamist, kuid see on tavapärane õigusloome osa.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale: muudatusel on positiivne mõju elu- ja looduskeskkonnale toidujäätmete tekke vähendamise kaudu. Seeläbi vähenevad toidujäätmetega kaasnevad keskkonnamõjud, nt kasvuhoonegaaside heide. Lisaks soodustab annetatud toidu üle arvestuse pidamine toidu suunamist inimestele tarbimiseks, mis on kooskõlas jäätmehierarhiaga ja aitab vähendada toidu raiskamist.

Mõju olulisus: muudatuse mõju kohustatud toidukäitlejatele on mõõdukas ja puudutab suuremaid ettevõtjaid, kuid ei too tõenäoliselt kaasa olulisi lisakulusid väikese või keskmise suurusega ettevõtjatele. Mõju ulatus sõltub ettevõtja varasematest tegevustest toidujäätmete tekke vähendamiseks ja vältimiseks. Praktikas on enamasti arvestuse pidamise süsteemid ja tegevuskavad vähemalt mingil määral juba toidukäitlejatel olemas.

Muudatuse rakendamisel võib kaasneda risk, et ettevõtjate kasutatavad arvestusmeetodid erinevad ning seetõttu ei ole kogutavad andmed täielikult võrreldavad. Riski maandamiseks koostatakse ettevõtjatele juhendmaterjalid ning arvestuse pidamise põhimõtted, mis toetavad ühtlasemat rakenduspraktikat. Kuivõrd arvestuse pidamine on eelkõige tööriistaks ettevõtjale endale ning tervikuna arvestuse pidamisel kogutud andmeid ei avalikustata ega aruandluse raames ei esitata ega võrrelda, on oluline, et ettevõtja ise rakendaks aastati võrreldavat metoodikat. Samuti võib esineda risk, et toidujäätmete tekke vältimise tegevuskava koostatakse formaalse dokumendina ilma sisuliste tegevusteta. Seda aitab maandada asjaolu, et tegevuskava koostamisel tuleb lähtuda ettevõtja enda kogutud andmetest ning tegevuskava võib olla seotud olemasolevate kvaliteedi-, keskkonna- või arendusdokumentidega. Samuti aitab tegevuskava formaalseks jäämise riski maandada asjaolu, et Keskkonnaametil on tegevuskava koostamise ja rakendamise kohustuse üle järelevalveõigus. Järelevalve käigus on võimalik hinnata, kas tegevuskava tugineb ettevõtja kogutud andmetele, sisaldab seaduses nõutud elemente ning kas tegevuskavas kavandatud tegevused on ettevõtja tegevusega sisuliselt seotud.

Mõne ettevõtja jaoks võib olla vajalik olemasolevate arvestus- või infosüsteemide kohandamine. Mõju ulatus sõltub ettevõtja tegevusvaldkonnast ja senisest praktikast. Kuna paljudel suurematel ettevõtjatel on toidu mahakandmise ja annetamise andmed juba olemas, ei eeldata ulatuslikke süsteemiarendusi kõigil kohustatud ettevõtjatel.

Muudatuste rakendamine eeldab ka juhendamist ja järelevalvet. Riski, et nõuete tõlgendamine kujuneb ebaühtlaseks, maandatakse juhendmaterjalide koostamise, ettevõtjate teavitamise ja riskipõhise järelevalve kaudu.

Kavandatud muudatus 3: toidukäitleja kohustus teha toidu annetamise ja toidu muul viisil inimestele tarbimiseks ümberjaotamise suurendamiseks toidu annetamise koostöölepingu ettepanek toidu ümberjaotamise organisatsioonile ning avaldada teatud juhtudel annetatud toidu koguste kohta andmed (osakaal toidu mahakandest).

Sihtrühm: 1) toidu jaemüügiga tegelevad ettevõtjad, mille põhitegevusala on toidukaupade jaemüük ning kellel on vähemalt üks füüsiline toidukauplus vähemalt 400 m2 müügipinnaga (kuni 30 ettevõtjat, arvestades ka tarbijaühistuid);
2) toidu hulgimüügiga tegelevad ettevõtjad, mille põhitegevusala on toidukaupade hulgimüük ning eelmise majandusaasta müügitulu ületas viis miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 89 ettevõtjat, kuid neile ei laiene annetamise andmete avalikustamise kohustus);
3) toidutööstusettevõtjad, kelle eelmise majandusaasta müügitulu ületas kaks miljonit eurot (2024. aasta müügitulu andmete põhjal 110 ettevõtjat);
4) Toidupank ja teised toiduümberjaotamise organisatsioonid (16 piirkondlikku toidupanka, lisaks ligi 20 toidu ümberjaotamise organisatsiooni, kes on paigaldanud üle Eesti toidujagamiskapid, lisaks muud heategevusorganisatsioonid, kes tegelevad toidu ümberjaotamisega jt).

Ettevõtjate arvud põhinevad Äriregistri 2024. aasta müügitulu andmetel ning jaekettide ja toidukaupluste arv Kliimaministeeriumi ja sektoriorganisatsioonide hinnangutel.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: toidukäitlejatele, kes on annetajad, on annetamise koostöölepingute ettepanekute tegemisega kaasnev halduskoormus piiratud ning avaldub peamiselt koostööpartnerite leidmises ja ettepaneku vormistamises. Koostöölepingu ettepanek ega koostööleping ise ei eelda regulaarseid annetusi, kuid muudab eeldatavalt tegevuse läbipaistvamaks ja süsteemseks. Kuna annetamine ei ole kohustuslik, ei muuda lepingu ettepaneku kohustus äriprotsesse sunniviisi ega too ettevõtjale kaasa ilmtingimata märkimisväärseid lisakulusid. Koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus ei tähenda seega kohustust sõlmida leping ega kohustust annetada toitu. Kohustus loetakse täidetuks koostöölepingu ettepaneku tegemisega. Kui lepingu sõlmimiseni ei jõuta, ei kaasne sellest automaatselt ettevõtjale õiguslikke tagajärgi, eeldusel et ettepaneku tegemise kohustus on täidetud. Samuti ei ole eesmärk luua uusi toiduannetamise praktikaid olukordades, kus annetamine ei ole tegevuse eripära või toiduohutuse nõudeid arvestades võimalik. Meetme eesmärk on eelkõige muuta olemasolevad annetamisega seotud tegevused süsteemsemaks ning parandada tarbimiseks kõlbliku realiseerimata toidu jõudmist inimesteni.
Paljud suuremad ettevõtjad juba annetavad toitu ka lepinguta ja andmete avalikustamise kohustuseta. Koostöölepingu ettepaneku tegemine aitab aga toetada vastutuse ja rollide kokkuleppimist ning muuta annetamise ettevõtja jaoks tavapraktika osaks, prognoositavaks ja vähem riskantseks (olemas on kindel partner või partnerid, kellega annetamisel koostööd teha ning väheneb oht, et ülejääkidele ei tulda järele). Lisaks toetab see toidujäätmete tekke vähendamist ning vähendab ettevõtjate jäätmekäitlusega seotud kulusid, samuti parandab ettevõtjate kestlikkust ja suurendab sotsiaalset vastutust.

Annetatud toidu osakaalu avalikustamise kohustus suurendab jaekaubanduse ettevõtjate annetamisalase tegevuse läbipaistvust ning suunab toidukäitlejaid eeldatavalt suurendama annetamise osakaalu. Avalikustamine loob võimaluse sektorisiseseks võrdluseks ning toetab parimate kogemuste levikut. Kohustus ei too kaasa märkimisväärset halduskoormust, kuna see tugineb andmetele, mida toidukäitlejad juba koguvad arvestuse pidamise käigus. Avalikustamise nõue aitab ühtlasi suurendada annetamise teema nähtavust ettevõtte juhtimises ning siduda see ettevõtja kestlikkuse ja vastutustundliku ettevõtluse eesmärkidega.

Toidupangale ja teistele toidu ümberjaotamise organisatsioonidele on mõju positiivne, kuna lepingute ettepanekute kohustus soodustab süsteemsemat ja prognoositavamat koostööd ettevõtjatega, suurendab organisatsioonide nähtavust, eeldatavalt ka annetatava toidu koguseid ning aitab vähendada annetamistegevuse mitteformaalsusest tulenevat ebakindlust. Annetamise osakaalu avalikustamine suurendab eeldatavalt toidu ümberjaotamise organisatsioonidele suunatavate annetuste mahtu, kuna see tekitab ettevõtjatele lisamotivatsiooni annetuste osakaalu suurendamiseks. Samuti aitab avalikustamine parandada koostöö läbipaistvust ning toetab pikaajaliste ja stabiilsete partnerlussuhete kujunemist.

Mõju regionaalarengule: muudatus ei avalda olulist mõju regionaalarengule, kuna koostöölepingu ettepaneku kohustus rakendub ettevõtja tegevusala ja majandusliku mahu alusel ning ei sõltu ettevõtja asukohast. Samas võimaldab koostöö kohalike toidu ümberjaotamise organisatsioonidega toetada kohalikku kogukondlikku võrgustikku ja sotsiaalset sidusust, eelkõige piirkondades, kus tegutsevad piirkondlikud toidupangad või muud toidu ümberjaotamise organisatsioonid. Andmete avalikustamisega seotud läbipaistvus loob eeldusi, et annetuste kättesaadavus muutub stabiilsemaks ka väljaspool suuremaid keskusi.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: muudatus toob kaasa piiratud täiendava töökoormuse Keskkonnaametile, kes teeb järelevalvet olemasolevates raamides. Keskkonnaamet saab teha kohustuse üle järelevalvet vajaduse ja riski korral ning määrata järelevalveulatuse ja -mahu oma iga-aastases tööplaanis. Kliimaministeeriumil on vaja korraldada juhendmaterjalide või selgituste koostamist, kuid see on tavapärane õigusloome osa.
Annetamise osakaalu avalikustamise kohustus ei eelda uue aruandlussüsteemi loomist ega andmete regulaarse esitamise kohustust riigiasutustele, kuna andmed tehakse avalikkusele kättesaadavaks ettevõtja enda veebilehe kaudu. Samas võimaldab avalikustamine vajaduse korral kasutada avalikke andmeid ka poliitikameetmete mõju hindamisel.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale: muudatusel on positiivne mõju elu- ja looduskeskkonnale toidujäätmete tekke vähendamise kaudu. Seeläbi vähenevad toidujäätmetega kaasnevad keskkonnamõjud (nt kasvuhoonegaaside heide). Koostöölepingu ettepanekute ja andmete avalikustamise kohustus aitab kaasa jäätmehierarhia järgimisele ning toetab toiduannetamise suurendamise kaudu toidujäätmete tekke ennetamist ja toidu inimtarbimiseks ümberjaotamist enne toidu loomasöödaks suunamist või jäätmeteks muutumist.

Mõju olulisus: muudatuse mõju on mõõdukas, kuna see puudutab piiratud hulka suuremaid ettevõtjaid ega too kaasa otseseid majanduslikke kohustusi ega sanktsioone annetamise mittetoimumisel (tegemist on koostöölepingute ettepanekute kohustusega, mitte annetamise kohustusega). Muudatuse mõju avaldub eelkõige annetamisega seotud koostöö suurenemise, tarbimiseks kõlbliku toidu parema ümberjaotamise ning toidujäätmete tekke vältimise edendamise kaudu. Muudatus loob eeldused süsteemsemaks ja stabiilsemaks koostööks toidu ümberjaotamise organisatsioonidega ning toetab toidujäätmete vähendamise eesmärgi saavutamist. Muudatuse mõju avaldub toidu annetamise mahu suurenemise ja toidujäätmete tekke vähenemise kaudu. Eelnõuga ei kehtestata ettevõtjatele annetamise kohustust ega konkreetset tulemuskohustust annetatud toidu koguste osas. Koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus on suunatud eelkõige annetamise süsteemsemaks muutmisele ning koostöövõimaluste loomisele toidu ümberjaotamise organisatsioonidega.

Muudatuse rakendamisel võib kaasneda risk, et koostöölepingu ettepaneku tegemise kohustus täidetakse üksnes formaalselt. Riski maandab asjaolu, et ettepaneku tegemisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning ettepanek peab võimaldama tegelikku koostööd toidu ümberjaotamise organisatsiooniga. Samuti võib esineda oht, et ettevõtjad keskenduvad annetamise osakaalu suurendamisele ilma tegeliku toidujäätmete tekke vähendamiseta. Seda aitab tasakaalustada asjaolu, et eelnõu põhieesmärk on toidujäätmete tekke vältimine ning annetamine on meede olukorras, kus tarbimiseks kõlblikku ülejääki ei ole õnnestunud vältida. Samuti võib esineda risk, et toidu ümberjaotamise organisatsioonide võimekus erineb piirkonniti. Riski aitab maandada asjaolu, et ettevõtjatel on võimalik teha ettepanekuid erinevatele toidu ümberjaotamise organisatsioonidele ning koostöö korraldus lepitakse osapoolte vahel kokku.

Kavandatud muudatus 4: kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas toidujäätmete tekke vähendamise meetmete kavandamine.

Sihtrühm: kohalikud omavalitsused (78).

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: muudatusel ei ole otsest mõju ettevõtjatele, kuna ettevõtjatele ei kehtestata uusi kohustusi. Kaudselt võib muudatus mõjutada ettevõtjate tegevust positiivselt, kuna kohaliku tasandi jäätmekavades kavandatavad meetmed (nt teavitustegevused, koostööprojektid, kohaliku toidu ümberjaotamise taristu arendamine) võivad toetada ettevõtjate ja kogukondade teadlikkust ning parandada toidujäätmete tekke vältimise tingimusi.

Mõju regionaalarengule: muudatus avaldab positiivset mõju regionaalarengule, kuna annab kohalikele omavalitsustele võimaluse käsitleda toidujäätmete tekke vähendamist, arvestades piirkondlikku eripära. See võimaldab tugevdada kohalikke algatusi ja kogukondlikke lahendusi.

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele: muudatus toob kohalikele omavalitsustele kaasa ülesande arvestada oma jäätmekavade koostamisel toidujäätmete tekke vältimisega. Tegemist ei ole uue eraldiseisva dokumendi koostamise kohustusega, vaid olemasoleva jäätmekava täiendamisega üleminekutähtajaga, mistõttu on töökoormuse kasv piiratud. Muudatus ei nõua uute asutuste loomist ega oluliselt suuremaid ressursse ning on rakendatav kohalike omavalitsuste tavapärase planeerimistegevuse kaudu. Täiendavaid rahastamiskohustusi eelnõuga kohalikele omavalitsustele ei kehtestata.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale: muudatusel on positiivne mõju elu- ja looduskeskkonnale, kuna toidujäätmete tekke vältimise meetmete kavandamine kohalikul tasandil aitab vähendada biojäätmete teket, vajadust jäätmekäitluse järele ning nendega seotud keskkonnamõjusid. Kohaliku tasandi sekkumised saavad mõjutada nii elanike käitumist kui ka kohalikku tarbimist ja toidujäätmete käitlemist.

Mõju olulisus: muudatuse mõju on mõõdukas ja avaldub pikemas perspektiivis. Muudatus ei too kaasa vahetuid siduvaid kohustusi toidujäätmete tekke vähendamiseks, kuid loob raamistiku ja eelduse toidujäätmete süsteemseks käsitlemiseks omavalitsuse tasemel. Muudatuse rakendamisel võib esineda erinevusi kohalike omavalitsuste võimekuses kavandada ja ellu viia toidujäätmete tekke vähendamise meetmeid. Samuti võib piirkonniti erineda rakendatavate meetmete ulatus ja mõju. Riski maandab asjaolu, et kohalikel omavalitsustel säilib meetmete valikul kaalutlusruum ning toidujäätmete tekke vähendamise meetmete kavandamist käsitletakse täiendavalt kohaliku omavalitsuse jäätmekava juhendis, kus tuuakse näiteid võimalikest meetmetest ja headest praktikatest. Tegemist ei ole eraldiseisva tulemuskohustusega kohaliku omavalitsuse üksusele, vaid kohustusega kavandada ja kirjeldada asjakohaseid tegevusi.

Kavandatud muudatus 5: toidujäätmete tekke vähendamise riiklikud sihtarvud, mille kohaselt tuleb hiljemalt 2030. aasta lõpuks vähendada toidujäätmete teket toidu töötlemisel ja valmistamisel (ehk toidutööstuses) vähemalt 10% ning jaemüügi, toitlustuse ja kodumajapidamiste tasandil (ehk tarbimises) vähemalt 30% elaniku kohta võrreldes aastate 2021–2023 keskmisega.

Sihtrühm: riigiasutused, kohalikud omavalitsused, toidutarneahela osalised (toidukäitlejad) ja kodumajapidamised. Toidutarneahela osaliste täpset arvu ei ole võimalik sihtarvude puhul välja tuua, kuna eesmärgid on riigi tasandi sihtarvud ning hõlmavad kogu toidutarneahelat.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele: sihtarvude kehtestamine ei too ettevõtjatele kaasa uute kohustust konkreetsete meetmete rakendamiseks, kuid loob selge eesmärgi, mille suunas avalikud poliitikasuunad ja edasised meetmed kujundatakse. Ettevõtjatele tähendab see eelkõige vajadust arvestada toidujäätmete tekke vähendamisega oma tegevuses ja investeerimisotsustes. Pikemas perspektiivis soodustavad sihtarvud tõhusamat ressursikasutust, kulude vähenemist (sealhulgas rahalist kokkuhoidu) ning innovatsiooni kogu toidutarneahelas.
Toidujäätmete vähendamine võib parandada toidujulgeolekut, sest nii jõuab rohkem tarbimiseks kõlblikku toitu inimesteni. Mõju sõltub rakendatavatest meetmetest ja sellest, millises toidutarneahela etapis jäätmeid vähendatakse.

Mõju regionaalarengule: muudatusel puudub oluline mõju regionaalarengule, kuna sihtarvud on üleriigilised ega erista piirkondi.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele: sihtarvude kehtestamine ei suurenda iseseisvalt riigiasutuste ega kohalike omavalitsuste töökoormust. Muudatus rõhutab riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste osa strateegiliste eesmärkide seadmises, jälgimises ja hindamises. Sihtarvud toetavad poliitikakujundamise sidusust ja annavad selge eesmärgi edasiste meetmete kavandamiseks, kuid sihtarvude kehtestamine ei suurenda otseselt riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste töökoormust. Sihtarvude täitmise jälgimine eeldab olemasolevate aruandlussüsteemide kasutamist ja periooditi toidujäätmete tekke uuringute tegemist (kohustus uuringuid iga nelja aasta järel korraldada tuleneb juba varem kehtestatud Euroopa Komisjoni metoodikast). Sihtarvude täitmise jälgimine ei nõua uute aruandluskohustuste seadmist. Toidujäätmete teket juba mõõdetakse perioodiliselt Euroopa Komisjoni metoodika järgi detailuuringutega ning aastatel, mil uuringuid ei tellita, arvutab toidujäätmete tekkekoguseid sama metoodika alusel Euroopa Komisjonile esitatavate aruannete jaoks Keskkonnaagentuur.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale: muudatusel on oluline positiivne mõju elu- ja looduskeskkonnale, kuna toidujäätmete tekke vähendamine aitab vähendada ressursside raiskamist, jäätmekäitlusega seotud keskkonnamõjusid ning kasvuhoonegaaside heidet. Sihtarvud suunavad tähelepanu jäätmehierarhia kõrgeimatele astmetele ning toetavad kestlikku tarbimis- ja tootmismudelit. Euroopa Komisjon on jäätmete raamdirektiivi muudatusettepanekute mõjuanalüüsis leidnud, et sihtarvudest on märkimisväärne keskkonnakasu, vähendades toidujäätmetega seotud kasvuhoonegaaside heidet ligikaudu veerandi võrra ning leevendades oluliselt survet vee‑, maa‑ ja ökosüsteemiressurssidele.

Mõju olulisus: muudatuse mõju on oluline, kuna sihtarvud loovad toidujäätmete tekke vältimise poliitika kujundamisele selge strateegilise raamistiku ning on keskne mõõdik ja tööriist jäätmete raamdirektiivist tulenevate kohustuste täitmise jälgimisel. Mõju avaldub eelkõige pikaajalises vaates. Sihtarvude saavutamist võivad mõjutada nii andmete kvaliteet, rakendatavate meetmete piisavus kui ka eri osapoolte valmisolek panustada toidujäätmete vähendamisse. Samuti ei sõltu sihtarvude saavutamine üksnes avaliku sektori tegevusest, vaid eeldab ettevõtjate, kohalike omavalitsuste, vabaühenduste ja tarbijate panust. Toidujäätmete tekkekoguste jälgimine iga-aastaselt võimaldab täitmist korrapäraselt hinnata ja vajaduse korral täiendavaid meetmeid kavandada. Muudatus ei too ettevõtjatele, elanikele ega vabaühendustele sihtarvude kehtestamisest tulenevalt otseseid uusi haldus- või aruandluskohustusi.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud

Keskkonnaagentuur.
Tootjavastutusregistri arendamisel on juba arvestatud tekstiiltoodete lisandumisega tootjavastutussüsteemi ning täiendavat registriarenduse kulu eelnõuga ei kaasne. Eelnõuga ei kaasne täiendavate infosüsteemide loomist ning tootjavastutusregistri haldamine toimub olemasolevate vahendite raames. Seetõttu ei prognoosita eelnõust tulenevaid täiendavaid jooksvaid halduskulusid tootjavastutusregistri arendamiseks.

Sortimisuuringule, mis viiakse läbi järgmisena aastatel 2028/2029 on rahastus olemas muudest vahenditest. Alates aastast 2033/2034 korraldatavatele sortimisuuringutele on vaja Keskkonnaagentuurile eraldada iga viie aasta tagant riigieelarvest või muudest vahenditest sortimisuuringu läbiviimiseks vahendid. Viimane sortimisuuring maksis 184 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Võime eeldada, et aastatel 2033/2034 läbiviidav sortimisuuring maksab umbes 200 000 eurot.

Lisaks on praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuetega lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 62 800 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2030 aastast.
Keskkonnaamet.
Muudatustega kaasneb Keskkonnaametile täiendav järelevalvekoormus tekstiiltoodete tootjavastutuse nõuete täitmise ning toidujäätmete nõuete täitmise valdkonnas. Tekstiiltoodete puhul lisanduvad tootjate ühenduse iga-aastased kontrollid, kogumisvõrgustiku ja jäätmekäitluse hindamine ning jäätmekäitluspartnerite ja tootjate kontrollid. Samuti võib suureneda järelevalvevajadus korduskasutuse valdkonnas. Tootjavastutuse järelevalves suureneb vajadus kontrollida kaugmüüjaid, ekspediitorteenuste osutajate ja välismaiseid ettevõtjaid ning teha senisest enam riikidevahelist koostööd. Toidujäätmete valdkonnas rakendub arvestuse pidamise, tegevuskava koostamise ja annetamise koostöölepingute ettepanekute kohustus hinnanguliselt 300 ettevõtjale sõltuvalt kohustusest ja tegevusvaldkonnast, millega kaasneb riskipõhine järelevalve. Uued ülesanded lisanduvad olemasolevatele kohustustele ning seniste ülesannete maht ei vähene. Seetõttu ei ole täiendavat töökoormust võimalik katta olemasolevate ressursside arvelt. Kuna mitmed rakendamisega seotud asjaolud, sealhulgas tootjate ühenduste arv ja korraldusmudel, ei ole veel lõplikult selged, on täpset töömahtu keeruline hinnata.
Praeguse info põhjal on muudatuste rakendamiseks vajalik vähemalt 1 täiendav FTE, et tagada uute nõuete tõhus järelevalve ning katta lisanduv töökoormus. Täiendava FTE kulu on hinnanguliselt 65 000 eurot aastas (iga-aastane suurenemine 3%) ning vastav lisakulu tekib alates 2028. aastast.
Riigi kanda jäävate kulude rahastamine otsustatakse riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessis.
Kohalikud omavalitsused.
Tekstiiltoodetele tootjavastutuse rakendamisega väheneb kohalike omavalitsuste rahaline koormus tekstiilijäätmete kogumisel ja käitlemisel. Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt lähevad teatud tekstiiltoodete kogumise, veo ja käitlemisega seotud kulud tootjate kanda, mistõttu ei pea kohalikud omavalitsused neid kulusid enam oma eelarvest katma. See aitab vähendada jäätmehooldusega seotud kohalike omavalitsuste kulusid ning tagab, et tekstiilijäätmete käitlemise kulud kannavad senisest suuremas ulatuses need ettevõtjad, kes tekstiiltooted turule lasevad. Kohalikel omavalitsustel on kohustus edasi korraldada muu tekstiiltoodete kogumist ja käitlemist. Eelnõu järgi võib jäätmete raamdirektiivi IVc lisas nimetatud tekstiiltooteid koguda koos muu tekstiiltoodetega. Selleks peavad tootjate ühendus ja kohaliku omavalitsuse üksus kokku leppima.
Samas võib muudatustega kaasneda kohalikele omavalitsustele täiendav halduskoormus, kuna seoses tekstiiltoodete tootjavastutuse süsteemi rakendumisega tuleb üle vaadata olemasolevad jäätmekäitluse hankelepingud ning vajaduse korral teha neis muudatusi. Seetõttu võib kohalike omavalitsuste töökoormus tekstiiltoodete tootjavastutuse rakendamise perioodil suureneda.
Riigi tuludesse laekub iga viie aasta järel asjaomaste probleemtoodete tootjate tasutav uuringutasu. Konkreetse probleemtoote fraktsiooni kohta laekub riigieelarvesse uuringutasuna ligikaudu 15 000 eurot.

8. Rakendusaktid
Jäätmete raamdirektiivi rakendamiseks tuleb kehtestada Vabariigi Valitsuse määrus „Tekstiiltoodete, tekstiiliga seotud toodete ja jalatsitest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord“.
Jäätmete raamdirektiivi rakendamiseks tuleb muuta:
1) Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2019. a määrust nr 13 „Probleemtooteregistri põhimäärus“;
2) keskkonnaministri 22. juuli 2013. a määrust nr 57 „Probleemtoote kasutajale kättesaadavaks tehtava teabe loetelu ning teabe esitamise viisid ja kord1“.
Rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1.
Rakendusakte ei ole vaja kehtetuks tunnistada.

9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 2027. aasta 17. juunil, mis on jäätmete raamdirektiivi ülevõtmise tähtpäev.
Eelnõu § 1 punkt 20 jõustub 2028. aasta 17. aprillil, sest tekstiiltoodetele rakendub laiendatud tootjavastutus sellest kuupäevast.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
10.1. Seaduseelnõu saadeti 29. juunil 2026 kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile.

Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks Maksu- ja Tolliametile ning Põllumajandus- ja Toiduametile, Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskojale, Eestimaa Talupidajate Keskliidule, Eesti Toiduainetööstuse Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Kalaliidule, Eesti Hotellide ja Restoranide Liidule, Eesti Korteriühistute Liidule, Eesti Koolitoidu Liidule, Eesti Toidupangale (SA Eesti-Hollandi Heategevusfond), MTÜ-le Roheline Vald, MTÜ-le Põlvamaa Tsõõrimajandus, MTÜ-le Toit ei ole prügi, Sumena OÜ-le, EATB4 MTÜ-le, FUDLOOP OÜ-le, Eesti Peakokkade Ühendusele, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Ringmajandusettevõtete Liidule, Ragn-Sells ASile, SA-le Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, Levellab OÜ-le, Rimi Eesti Food ASile, ASile Prisma Peremarket, Coop Eesti Keskühistule, Aktsiaseltsile OG Elektra, MAXIMA Eesti OÜ-le, Lidl Eesti OÜ-le, Selver ASile, Osaühingule Aldar Eesti, Meie Toidukaubad OÜ-le, A1000 Market OÜ-le, Sanitex OÜ-le, Eugesta Eesti ASile, Karlskroona Kaubanduse OÜ-le, Bambona OÜ-le, Kaupmees & KO ASile, Gemoss ASile, Abestore OÜ-le, Salvest ASile, Orkla Eesti ASile, A. Le Coq ASile, Maag Grupp ASile, Valio Eesti Aktsiaseltsile, Leibur ASile, Eesti Pagar Asile, Baltic Restaurants Estonia ASile, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidule, Humana Eestile, Sõbralt Sõbrale Sihtasutusele, Uuskasutuskeskusele, Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus MTÜ-le, Tootjavastutusorganisatsioon Eesti Elektroonikaromu OÜ-le.

10.2. Sotsiaalministeerium kooskõlastas eelnõu märkusteta. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium eelnõud ei kooskõlastanud. Pärast kooskõlastusringi toimunud arutelude käigus eriarvamused lahendati ning Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kooskõlastas eelnõu (vastav märkus lisatud EISi). Justiits- ja Digiministeeriumilt, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, Rahandusministeeriumilt, Eesti Linnade ja Valdade Liidult ning huvigruppidelt laekunud tagasiside on esitatud eelnõule lisatud märkustega arvestamise tabelis.

___________________________________________________________________________
Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus 2026. a
allkirjastatud digitaalselt