Valge 4 / 11413 Tallinn / 620 1200 / [email protected] / www.transpordiamet.ee

Registrikood 70001490

Kliimaministeerium

[email protected]

Suur-Ameerika 1

15006, Tallinn, Harju maakond

Teie 19.10.2026 nr 1-5/26/3944

Meie 03.11.2026 nr 1.2-3/26/18827-2

Ettepanekud haldusmenetluse seaduse ja

Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise

seadusele

Kliimaministeerium edastas Transpordimetile ettepanekute tegemiseks haldusmenetluse seaduse

ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse.

Transpordiameti õigusosakonna juristide tähelepanekud:

1. Vaide lahendamise pädevuse ülevõtmine ministeeriumi poolt

Eelnõuga kavandatud võimaluse puhul, mille kohaselt saab ministeerium põhjendatud juhul võtta

valitsemisala valitsusasutusele esitatud vaide lahendamise enda pädevusse, vajab minu hinnangul

täiendavat selgitamist kavandatava regulatsiooni seos kehtiva HMS vaidealluvuse ja vaide

edastamise regulatsiooniga.

Kehtiva HMS § 73 lg 3 kohaselt lahendab juhul, kui haldusorgani üle teostab teenistuslikku

järelevalvet minister, vaide üldjuhul haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan ise.

HMS § 80 lg 1 kohaselt edastab haldusorgan nõuetekohase vaide (kas see tähendab, et

valitsusasutus tegeleb juba ka vaides puuduste kõrvaldamise nõudmisega?) koos vajalike

dokumentidega seitsme päeva jooksul haldusorganile, kes teostab tema üle teenistuslikku

järelevalvet.

Seetõttu ei ole eelnõust ja seletuskirjast piisavalt üheselt arusaadav, kuidas hakkavad kavandatava

muudatuse järel HMS § 73 ja § 80 omavahel suhestuma olukorras, kus valitsusasutus on ise vaide

lahendamiseks pädev, kuid ministeerium võib kaalutlusõiguse alusel konkreetse vaide

lahendamise pädevuse üle võtta.

Eelkõige vajab selgitamist, kuidas saab ministeerium teada valitsusasutusele esitatud vaidest, et

tal oleks praktikas võimalik üldse kaaluda selle vaide lahendamise pädevuse ülevõtmist.

HMS § 80 võib põhimõtteliselt olla selleks infokanaliks. Sellisel juhul tuleks aga seletuskirjas

selgelt välja tuua, kas kavandatava regulatsiooni kohaselt peab valitsusasutus edastama

ministeeriumile kõik talle saabunud nõuetekohased vaided koos vajalike dokumentidega ka siis,

kui üldreeglina kuulub vaide lahendamine valitsusasutuse enda pädevusse ja ministeerium ei ole

veel otsustanud konkreetse vaide lahendamist üle võtta. HMS § 80 räägib seejuures vaide ja

dokumentide edastamisest, mitte üksnes ministeeriumi teavitamisest vaide saabumise faktist.

Kui HMS § 80 ei ole kavandatud sellises olukorras kohalduma, tuleks selgitada, millise muu

mehhanismi kaudu saab ministeerium valitsusasutusele esitatud vaidest teada.

1.1 Seletuskirjas võiks täpsustada ka pädevuse ülevõtmise menetlust ja selgitada:

2 (5)

-kes ja millises vormis otsustab konkreetse vaide lahendamise pädevuse ülevõtmise;

-millisest hetkest läheb vaide lahendamise pädevus ministeeriumile;

-kuidas ja millal antakse ministeeriumile üle vaie ja menetlustoimik;

-milline mõju on ülevõtmisel valitsusasutuse juba tehtud menetlustoimingutele;

-kes ja millal teavitab pädevuse muutumisest vaide esitajat ja teisi menetlusosalisi;

-kuidas arvestatakse vaide lahendamise tähtaega, kui pädevus võetakse üle juba alanud

vaidemenetluse kestel.

1.2 Pädevuse ülevõtmise otsuse vaidlustatavus

Täiendavalt vajab minu hinnangul selgitamist seletuskirjas ministeeriumi pädevuse ülevõtmise

otsuse õiguslik olemus ja selle vaidlustamise võimalus.

Kui ministeerium otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas konkreetne vaie võtta enda lahendada, võib

vaide esitaja leida, et pädevuse ülevõtmiseks puudusid seaduses ettenähtud eeldused või et

kaalutlusõigust kasutati õigusvastaselt.

Kehtiva HMS § 87 järgi on isikul, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses

rikuti, õigus pöörduda HKMS-is sätestatud korras halduskohtusse. Samuti võimaldab HMS § 87

lg 2 nõuda vaideotsuse tühistamist juhul, kui vaideotsusega on isiku õigusi muul viisil rikutud.

Sellest ei nähtu aga üheselt, kas ministeeriumi otsustus võtta konkreetse vaide lahendamine enda

pädevusse on üksnes vaidemenetluse käigus tehtav menetluslik otsustus või on see teatud juhtudel

iseseisvalt vaidlustatav.

Minu hinnangul võiks seletuskiri seda küsimust käsitleda, et kavandatava uue pädevuse

kasutamise õiguslikud tagajärjed ja õiguskaitsevõimalused oleksid selged.

1.3.Ministeeriumi ja valitsusasutuse roll võimalikus kohtumenetluses

Samuti ei ole minu hinnangul seletuskirjas piisavalt käsitletud küsimust, millised on ministeeriumi

ja valitsusasutuse rollid järgnevas halduskohtumenetluses juhul, kui ministeerium on vaide

lahendamise pädevuse üle võtnud ja vaide sisuliselt lahendanud.

See küsimus võib olla nii lennunduses, kui muudes valdkondades praktiliselt oluline. Näiteks võib

Transpordiamet teha haldusakti, mille aluseks on spetsiifiline tehniline lennuohutusalane hinnang.

Kui ministeerium võtab vaide lahendamise üle, kontrollib vaide korras ameti haldusakti ja teeb

vaideotsuse, võib järgnev kohtuvaidlus puudutada nii algse haldusakti õiguspärasust kui ka

vaideotsust.

Kehtiv HMS § 87 lg 2 arvestab sõnaselgelt võimalusega nõuda kohtumenetluses ka vaideotsuse

tühistamist.

Seletuskirjas võiks seetõttu käsitleda, kuidas mõjutab vaide lahendamise pädevuse ülevõtmine

ministeeriumi ja valitsusasutuse menetluslikke rolle võimalikus järgnevas kohtumenetluses, eriti

juhul, kui kohtuvaidluse keskmes on valitsusasutuse tehtud erialane või tehniline hinnang.

1.4 Vaide läbivaatamise ulatus

Samuti võiks seletuskirjas selgemalt välja tuua, kas vaide lahendamise pädevuse ülevõtmisega

muudetakse üksnes vaide lahendajat või on kavandatud muudatusi ka vaide läbivaatamise ulatuses.

Minu hinnangul ei ole probleem selles, et ministeerium peab vaide lahendamisel tõlgendama

kohaldatavat õigust või kontrollima algse haldusakti materiaalset õiguspärasust. Küsimus tekib

eeskätt selles, millises ulatuses saab ministeerium vaide lahendamisel ümber hinnata või

asendada spetsialiseeritud valitsusasutuse tehnilise või erialase hinnangu enda hinnanguga.

Lennunduses vajab see eraldi tähelepanu, kuna haldusotsuse aluseks võib olla spetsiifiline

lennuohutusalane hinnang ning Transpordiamet täidab lennunduses EL õigusest tulenevaid pädeva

asutuse ülesandeid.

Ettepanek koondarvamusse: paluda seletuskirjas terviklikult kirjeldada vaide lahendamise

pädevuse ülevõtmise mehhanismi alates sellest, kuidas ministeerium saab vaidest teada, kuni

ülevõtmise, vaide lahendamise ja sellele järgneva võimaliku kohtuliku kontrollini, sealhulgas

selgitada HMS § 73 ja § 80 koostoimet, ülevõtmise otsuse õiguslikku olemust ning ministeeriumi

3 (5)

ja valitsusasutuse rolle järgnevas kohtumenetluses.

2. Haldusjärelevalve muudatuste mõju lennundusvaldkonnale

Minu teine tähelepanek puudutab haldusjärelevalve regulatsiooni muudatuste mõju lennundusele.

Jah SK on kirjas, et eriseaduste regulatsioone hetkel ei muudeta, see omakorda aga toob kaas minu

hinnangul rohkem segadust kui selgust.

Minu hinnangul ei ole seletuskirjas piisavalt analüüsitud kavandatava üldregulatsiooni

rakendamist valdkonnas, kus Transpordiamet täidab EL õigusest tulenevaid pädeva asutuse

ülesandeid ning haldusotsused ja järelevalvealased otsustused võivad tugineda spetsiifilisele

tehnilisele ja lennuohutusalasele kompetentsile.

Siin tuleks selgelt eristada riiklikku järelevalvet ja haldusjärelevalvet. Küsimus ei ole tavapärases

Transpordiameti järelevalves eraõiguslike lennundusettevõtjate või isikute üle, vaid olukordades,

kus haldusjärelevalve raames kontrollitakse teise haldusorgani või avalikku haldusülesannet täitva

isiku haldusülesande täitmist.

Lennunduse eripära arvestades vajab seletuskirjas täiendavat analüüsi vähemalt:

-millises ulatuses saab ministeerium haldusjärelevalve käigus hinnata Transpordiameti EL

lennundusõiguse alusel tehtud tehnilisi või professionaalseid otsustusi;

-kus paikneb õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrolli piir juhul, kui kontrollitav otsustus puudutab

lennuohutust;

-kas ja millises ulatuses saab haldusjärelevalve korras antava korralduse või juhisega mõjutada

sellise otsustuse sisu, mille tegemise ülesanne tuleneb EL lennundusõigusest;

-kuidas jaguneb sellisel juhul vastutus ministeeriumi ja Transpordiameti kui pädeva

lennundusasutuse vahel, kas Transpordiametil on kohustus täita ministeeriumi ettekirjutus, kas see

on vaidlustatav;

-kas Lennundusseaduses olemasolevad erisused on kavandatava üldregulatsiooni rakendamiseks

piisavad või tuleks näha ette täiendavad valdkondlikud erisused.

Kavandatav regulatsioon ei ole kindlasti EL lennundusõigusega vastuolus. Pigem on probleem

selles, et seletuskirjast ei nähtu piisav mõjuanalüüs, mille põhjal saaks veenduda, et ministeeriumi

haldusjärelevalve pädevus ning EL (lennundus)õigusest tulenevad pädeva asutuse ülesanded ja

vastutus on omavahel selgelt piiritletud.

Ettepanek koondarvamusse: palun täiendada seletuskirja analüüsiga kavandatava

haldusjärelevalve regulatsiooni rakendamisest lennunduses, sealhulgas käsitleda ministeeriumi

kontrollipädevuse piire lennuohutusalaste tehniliste otsustuste suhtes, vastutuse jaotust ning

Lennundusseaduses võimalike erisuste sätestamise vajadust.

Kokkuvõtlikult

Vaide osas: eelnõu annab ministeeriumile uue sekkumisvõimaluse, kuid seletuskirjas peaks olema

kogu selle pädevuse kasutamise ahel üheselt jälgitav: vaidest teadasaamine → § 80 kohaldumine

või muu teavitamiskord → pädevuse ülevõtmise otsus → menetluse ja toimiku üleminek → vaide

lahendamine → ülevõtmise otsuse õiguskaitse → võimalik kohtumenetlus ning ministeeriumi ja

ameti roll selles.

Haldusjärelevalve osas: üldregulatsiooni kõrval on vaja lennundusspetsiifilist analüüsi, sest

küsimus ei ole ainult asutustevahelises kontrollis, vaid selles, kui kaugele saab ministeeriumi

kontroll ulatuda EL õigusest tulenevat pädevust kasutava lennundusasutuse tehnilisse

ohutusotsustusse ja kuidas sellisel juhul vastutus jaguneb.

3. HMS § 73 lõike 3 kavandatud muudatus vajab täpsustamist eelkõige vaide ülevõtmise

menetluskorra ja erialase pädevuse tagamise osas. Vaidluste kordumine võib esineda paljudes

vaidemenetlustes (nt vaidlustatakse pidevalt juhtimisõiguse eksamite mittesooritamist) ja seetõttu

jääb ebaselgeks, millal on ülevõtmine erandlikult vajalik.

4 (5)

Eriti tuleb tähelepanu juhtida selgele menetluskorra puudumisele. Ei ole üheselt arusaadav, kas

minister võtab vaide üle omal algatusel, vaide esitaja taotlusel või haldusorgani ettepanekul.

Samuti ei ole selge, millises menetlusetapis ja millise otsusega pädevus üle läheb, kas enne

küsitakse haldusorgani seisukohta ning kuidas käsitletakse tema vastuväiteid. Eelnõu ei sea

ülevõtmist sõltuvusse haldusorgani nõusolekust, mistõttu võiks minister võtta vaide lahendada ka

siis, kui haldusorgan peab seda näiteks ohutuse või erialase pädevuse tõttu põhjendamatuks.

Seletuskirjas nimetatud teavitamiskohustus ja viide vaide lahendamise tähtajale neid küsimusi ei

lahenda. Tuleb selgelt määrata, kes kuni pädevuse üleminekuni vaiet menetleb või peatub

lahendamine seniks. Kes kiireloomulisi küsimusi otsustab ning kuidas välditakse paralleelset

menetlemist ja viivitusi. Samuti peab olema arusaadav, kuidas toimida otse ministrile esitatud

vaidega. Praegune lahendus võib soodustada selliste pöördumiste esitamist ka tavapärastes

vaidlustes ning tekitada täiendava vaidluse selle üle, kes peaks vaide lahendama. See omakorda

tooks kaasa asjatut ressursi raiskamist.

Samuti vajab selgitamist, kuidas mõjutab ministri poolt vaide lahendamine järgnevat

kohtumenetlust. Eriti oluline on see juhul, kui minister on vaide lahendamisel asunud

haldusorganist erinevale seisukohale või kaldunud kõrvale selle tehnilisest hinnangust. Sellisel

juhul tekib küsimus, kes ja milliste teadmistega kaitseb kohtus ministri vaideotsust ning kuidas

toimida siis, kui haldusorgan peab ministri põhjendusi erialaselt ekslikuks. Vaide lahendamise

ülevõtmine ei pruugi seega vähendada haldusorgani töökoormust, vaid võib tuua kaasa kahe organi

osalemise samas vaide lahendamises ja hiljem samas kohtuasjas ja vajaduse käsitleda nende

erinevaid seisukohti.

Seetõttu tuleks eelnõus selgelt sätestada vaide ülevõtmise alused ja menetluskord ning selgitada,

kuidas tagatakse vajalik erialane pädevus tehnilistes ja ohutuskriitilistes valdkondades. Praegusel

kujul ei anna regulatsioon piisavat selgust menetlusosalistele ega kindlust, et vaide ülevõtmine

aitab jõuda sisuliselt õige tulemuseni.

Kui vaide lahendamises hakkavad osalema minister (ministeerium) ning haldusorgan oma või

spetsiifiliste pädevustega, ei ole kehtivate vaide lahendamise tähtaegade järgimine realistlik,

arvestades näiteks Transpordiametiga seotud vaideid. Kui aga eeltoimingud teeb haldusorgan ning

ministeerium vaatab seejärel asja üle, suureneb oluliselt bürokraatia, ilma et see pruugiks

aidata kaasa muudatuse eesmärgi saavutamisele. Seda enam, et vaidlused puudutavad sageli

erialaspetsiifilisi küsimusi, näiteks projekteerimist, lennundust, juhtimisõiguse saamist vmt.

Samuti esitatakse Transpordiametile näiteks projekteerimistingimuste andmisel ühe objekti kohta

sageli mitu sisult sarnast vaiet. Milliste kriteeriumide alusel hindab ministeerium, millal on

tegemist üksikjuhtumite asemel laiema või süsteemse probleemiga, mis eeldab ministeeriumi

sekkumist? Samuti tekib küsimus, et kuidas tagatakse sellises olukorras ühetaoline halduspraktika

ning välditakse sama või sarnase küsimuse paralleelset lahendamist erinevate haldusasutuste

vahel.

Kokkuvõttes jääb eelnõud lugedes ebaselgeks, millist senises vaidemenetluses esinevat probleemi

kavandatava muudatusega lahendatakse ja praktiline pool vajaks ehk veel veidi läbimõtlemist.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Karin Victoria Kuuskemaa-Ivanov

juhataja

õigusosakond

5 (5)

Helen Härmson

58531041, [email protected]