Kliimakindluse ja vastupanuvõime raamistik
Euroopa Komisjon avalikustas 27.10.2026 kliimakindluse ja vastupanuvõime raamistiku (Climate Resilience Framework), mille eesmärk on muuta ELi ja liikmesriikide lähenemine kliimariskidele senisest süsteemsemaks ja ennetavamaks. Raamistik viib edasi senist ELi kliimamuutustega kohanemise poliitikat ning keskne põhimõte on nn resilience by design, ehk kliimariskidega tuleks arvestada juba poliitikate, planeeringute ja investeeringute kavandamisel.
Tegemist ei ole üksnes kliimapoliitika algatusega. Ettepanek mõjutab horisontaalselt riigi riskijuhtimist ja investeerimisotsuseid ning näeb ette nii kliimariskide eest vastutajate selgema määramise kui ka ühise riikliku kliimakindluse strateegilise planeerimise.
Pakett koosneb kahest osast:
• poliitiline teatis A Resilient Europe for a Changing Climate;
• õiguslik ettepanek (määrus) European Climate Resilience Law.
Komisjoni hinnangul ulatub kliimakindluse ja kohanemise investeerimisvajadus ELis ligikaudu 70 mld euroni aastas. Määrusega eraldi uut kliimakohanemise fondi ei looda; rahastamisel nähakse rolli ELi olemasolevatel ja järgmise MFFi rahastamisvahenditel ning erasektori investeeringute mobiliseerimisel.
Õigusliku ettepaneku ehk määruse ettepaneku olulisemad elemendid:
• Ühine globaalse soojenemise lähtetrajektoor. Riskihindamise ja planeerimise ühiseks lähtekohaks kehtestatakse ühine globaalse soojenemise võrdlustrajektoor, mis lähtub 1,5 °C globaalsest soojenemisest 2030., 2 °C 2050. ja 3 °C 2100. aastaks. Liikmesriigid saavad selle põhjal kujundada oma oludele vastavad kliimastsenaariumid, seega ei tähenda see eeldust, et temperatuur tõuseb igas liikmesriigis täpselt 3 °C.
• Ühtsemad kliimariskide hindamised. Liikmesriigid ja Euroopa Keskkonnaamet peavad perioodiliselt tuvastama peamised kliimariskid, hindama nende kiireloomulisust ja tooma välja võimalikud poliitikavalikud, et muuta riskihinnangud ELis paremini võrreldavaks.
• Selgem vastutus ehk nn risk owners. Liikmesriikide strateegilistes kavades tuleb määrata asutused, kes vastutavad tuvastatud peamiste kliimariskidega tegelemise eest. Määrus ei kirjuta seejuures ette konkreetseid riiklikke või sektoripõhiseid meetmeid, vaid jätab nende valiku liikmesriikidele.
• Üks kliimakindluse strateegiline kava. Nii komisjon kui liikmesriigid peavad koostama strateegilise kliimakindluse kava, mida liikmesriigid hindavad ja uuendavad iga viie aasta järel. Sellega koondatakse üheks kavaks praegused kohanemise planeerimise elemendid, sh riiklikud kohanemisstrateegiad ja -kavad ning REKKides ja pikaajalistes strateegiates sisalduvad kohanemiselemendid, vähendades seniste nõuete kattuvust.
• Piiriülene koostöö. Riikliku kava koostamisel või uuendamisel tuleb konsulteerida liikmesriikidega, keda kava võib oluliselt mõjutada, sealhulgas vähemalt naaberriikidega, käsitledes piiriüleseid kliimariske ja koostöövõimalusi.
• Seire ja aruandlus. Uut eraldiseisvat aruandluskohustust ettepanekuga ei looda, vaid kasutatakse ja kohandatakse olemasolevat juhtimismääruse raamistikku. Komisjon hindaks liikmesriikide kliimakindluse edenemist iga kahe aasta järel Euroopa poolaasta raames; alates 2030. aastast on kavas Eurostati statistika kliimamuutustele omistatava majandusliku kahju kohta.
• Ühine kliimakindluse teabeplatvorm. Komisjon peab tagama veebiplatvormi, mis koondab kliimariskide ja -kindluse teabe, tugiteenused ning tööriistad ja seob neid olemasolevate ELi teadmisteenustega.
• Erasektorile otseseid kohustusi määrusega ei seata. Raamistiku eesmärk on samas parandada ettevõtete teadlikkust kliimariskidest ja soodustada kliimakindluse lahenduste kasutamist.
Teatise olulisemad poliitilised suunad:
• „Resilience by design“. Läbivaks põhimõtteks on kliimariskidega ette arvestamine, mitte üksnes tagajärgedele reageerimine. Kliimaindlus ja vastupanuvõime seotakse laiemalt ELi konkurentsivõime, julgeoleku, valmisoleku ning inimeste heaolu kaitsmisega.
• Investeeringud ja rahastus. Teatis toob kliimakindluse ja kohanemise investeerimisvajaduseks ligikaudu 70 mld eurot aastas ning rõhutab vajadust suurendada investeeringuid. Määruse ettepanek ise eraldi uut kliimakohanemise fondi ei loo ning selle rakendamise rahastus on seotud mh järgmise MFFiga, mille üle läbirääkimised alles käivad. Samas käsitleb komisjon kasvavat nõudlust kliimakohanemise tehnoloogiate ja lahenduste järele ka Euroopa ettevõtete võimaliku uue turuna.
• Valmisolek äärmuslikeks ilmastikunähtusteks. Komisjon kavandab raamistikku täiendavaid algatusi, sh European Heatwave Plan'i, PreparEU katastroofivalmiduse nõuanderühma ning 100 kõige haavatavama Euroopa territooriumi väljaselgitamist. Need on teatise laiemas tegevuskavas ega ole iseenesest määrusest tulenevad liikmesriikide kohustused.
• Kindlustuskaitse ja kliimariskid. Teatis näeb ette Climate Insurance Alliance'i, mis asetub laiemasse eesmärki parandada Euroopa valmisolekut kliimakahjudeks ja tegeleda kindlustuskaitse puudujääkidega.
• Vesi ja muud valdkondlikud algatused. Raamistikuga seotakse ka uus Euroopa veealgatus ning juba käimasolevad ELi meetmed, sest eesmärk on lõimida kliimakindlus horisontaalselt eri poliitikavaldkondadesse.