1

Lisa 3. Huvirühmad: taskukohaste eluasemete õigusakt

Asutus E-post

Eesti Puuetega Inimeste Koda [email protected]

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik [email protected]

Eesti Korteriühistute Liit [email protected]

Eesti Linnade ja Valdade Liit [email protected]

Eesti Arhitektide Liit [email protected]

Eesti Ehitusettevõtjate Liit [email protected]

Eesti Kinnisvarafirmade Liit [email protected]

Eesti Pangaliit [email protected]

Eesti Planeerijate Ühing [email protected]

Eesti Omanike Keskliit [email protected]

Eesti Pank [email protected]

Eesti Hotellide ja Restoranide Liit [email protected]

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda [email protected]

Eesti Korteriühistute Liit [email protected]

1

Lisa 4. Kaasamistabel: taskukohaste eluasemete õigusakt

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar

Majandus- ja Kommunikatsiooniminis

teerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitab Kliimaministeeriumile Euroopa Liidu taskukohaste

eluasemete õigusakti eelnõu kohta järgmised ettepanekud. ELi taskukohaste eluasemete algatuste kujundamisel

tuleb järgida subsidiaarsuse põhimõtet ning hoiduda

ELi pädevuste laiendamisest elamumajanduse ja

lühiajalise üüri valdkonnas. Liikmesriikidele peab

säilima õigus otsustada lühiajaliste üüriteenuste

reguleerimise ning turule juurdepääsu tingimuste üle.

Selgitus: Lühiajalise üüri mõju eluasemeturule on

liikmesriikides ja piirkondades väga erinev. Ühes riigis või linnas toimivad meetmed ei pruugi teises anda soovitud tulemusi. Eestis on lühiajalise majutuse mõju majandusele ja

turismile oluline, kuid mõju eluasemeturule on pigem mõõdukas ja piirkondlik, avaldudes peamiselt üksikutes

suure turismikoormusega piirkondades. Seetõttu peavad võimalikud lahendused lähtuma kohalike turgude eripäradest ning jääma liikmesriikide otsustada. Sama

põhimõte sisaldub ka Eesti 10.02.2023 kinnitatud seisukohtades lühiajaliste üüriteenuste määruse ettepaneku kohta, mille kohaselt peab liikmesriikidele säilima

otsustusõigus lühiajaliste üüriteenuste osutamise ja turule juurdepääsu tingimuste määramisel. Seega

peaksid määruse artiklites 2, 5 ja 9 lühiajalise üüri valdkonna kohta kirjutatud sätted jääma ELi riikidele vabatahtlikuks, mitte kohustuslikult rakendatavaks.

Teeme ettepaneku eelnõust välja jätta artikkel 10 lg 1 p e),

mis sisuliselt teeks kohustuslikuks lühiajaliste üüriteenuste määruse (EL) 2024/1028 rakendamise. Lühiajaliste

Arvestatud. Subsidiaarsuse põhimõtte järgimine ja liikmesriigi otsustusõigus lühiajalise üüri reguleerimisel on

seletuskirjas esimene Eesti seisukoht koos MKM-i esitatud selgitusega. Ministeeriumite ühisel kokkuleppel kujundatud tugevam seisukoht, mis markeerib eelnõu vastuolu

subsidiaarsusega.

Arvestatud. Ettepanek jätta välja art 10 lg 1 p e ning

eelistada DAC7 ja turismistatistika raamistiku andmete kasutamist ja once-only põhimõtet on lisatud teise seisukoha juurde.

Arvestatud. Planeerimisõigus: kohaldamisala seisukohas (neljas seisukoht) on sätestatud, et määrus ei tohi laieneda

üldisele planeerimisõigusele ega mitme eesmärgiga meetmetele.

Arvestatud. Omandipõhiõiguse riivet (PS § 32) käsitleb

esimese seisukoha selgitus, on markeeritud, et meetmed võivad rakendamise korral oluliselt riivata

omandipõhiõigust, omaniku kasutus- ja käsutusõigust, lepinguvabadust ning privaatautonoomiat.

2

üüriteenuste määrus on aga vastu võetud opt-in

põhimõttega, mis tähendab, et liikmesriigid ei pea registreerimissüsteemi rakendama, kuid selle rakendamisel tuleb kasutada määruse raamistikku. Lühiajalise üürimise

andmeid on võimalik saada ka teistest allikatest ning vajaduse korral tuleks hinnata olemasolevate õigusaktide,

sealhulgas DAC7 ja turismistatistika raamistiku, kohandamist viisil, mis võimaldab juba kogutud andmeid kasutada tõhusamalt ka statistika ja elamumajandusega

seotud ülesannete täitmiseks. Prioriteediks peaks olema once-only põhimõtte rakendamine ja olemasolevate andmete

parem kasutamine, mitte uute nõuete või andmekogumiskohustuste loomine.

Määruse eelnõu läbirääkimistel tuleb tagada, et määruse

kohaldamisala ei laiendataks planeerimisõigusele.

Selgitus: Määruse eelnõust ja selle selgitustest nähtub, et õigusakti peamine eesmärk on tagada eluasemete piisav

olemasolu sellistes piirkondades, mille puhul on näha turismist tulenev surve ja kus eluasemeid seetõttu napib.

Eesti õiguse kontekstis on tegemist omandipõhiõiguse intensiivse riivega (PS § 32), kus ELi õigusakt võimaldab omandi vaba kasutamise piiramist.

Planeerimisõiguse kontekstis ei ole ELi määruse eelnõul

sisulist puutumust, kuna planeerimine toimub omandiüleselt. Planeeringuga kajastatakse nõuded ja tingimused, mis kehtivad konkreetsel planeeringualal ja

mille kehtestavad valdkondlikud õigusaktid (nt looduskaitset reguleerivad normid).

Kui omandipõhiõiguse riive kehtestatakse, võetakse seda planeerimismenetluses planeeringulahenduse koostamisel

3

arvesse, kuid planeerimisõigus ise sisulisi piiranguid ja

kitsendusi ei sea, sest need tulevad eriseadustest.

Regionaal- ja

Põllumajandusministeeri um

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitab

taskukohaste eluasemete õigusakti eelnõu kohta järgmised ettepanekud:

Välja töötatava määruse eesmärgiks on tagada eluasemete taskukohasus ning lahendada eluasemete nappusega seotud

kitsaskohti. Ühe võimalusena kitsaskohtade leevendamiseks käsitletakse ka asjaomastes piirkondades eluasemete, eelkõige sotsiaaleluruumide ja taskukohaste eluasemete

pakkumise suurendamisele suunatud meetmeid. Siinkohal teeme ettepaneku täiendada eelnõu preambuli punkti 30

lausega „Meetmete väljatöötamisel tuleb arvestada nende võimaliku mõjuga linnastumise ja valglinnastumise süvenemisele ning elanikkonna piirkondlikule

paiknemisele.“

Eluasemete pakkumise suurendamine üksnes suure nõudlusega piirkondades võib soodustada elanikkonna edasist koondumist linnadesse ja nende lähiümbrusse ning

süvendada piirkondlikku ebavõrdsust. Valglinnastumisega võivad kaasneda täiendav surve taristule ja avalikele teenustele, suurem transpordivajadus ning

keskkonnakoormus. Täiendus juhiks tähelepanu vajadusele hinnata meetmete laiemat ruumilist mõju, et eluasemete

taskukohasuse parandamine toetaks ühtlasi tasakaalustatud regionaalset arengut.

Artiklis 4 avatakse „hinna ja sissetuleku suhe“, viidates konkreetse piirkonna keskmise suurusega eluruumi eurodes

väljendatud tüüpilise hinna võrdlemisse leibkonna netosissetulekuga. Samas ei ole avatud ega antud

Ei arvestatud. Preambuli punkti 30 täiendust (linnastumine

ja valglinnastumine) ei lisatud seisukohta, kuivõrd seisukohad on koondatud Eesti jaoks kõige olulisematele normatiivsetele sätetele (sh subsidiaarsus, lühiajaliste

üüriteenuste määrus, hindamismetoodika jne). Taskukohaste elausemete pakkumise suurendamine on soovituse (EL)

2026/2069 ning riigisisese eluasemepoliitika (eluasemevaldkonna teekaart) küsimus. Kohaldamisala seisukohas taotleb Eesti ka seda, et pakkumist suurendavad

meetmed jääksid määruse kohaldamisalast välja. Meetmete ruumilist mõju, sh valglinnastumist ja pendelrännet, käsitleb

seletuskirja mõjuanalüüs.

Osaliselt arvestatud. Art 4 hinna ja sissetuleku suhte puhul on keskmise suurusega eluruumi arvestamise aluse

täpsustamise palve lisatud hindamismetoodika seisukohta. Lisaks palub Eesti võimaldada arvestada eluruumi keskmist

kvaliteeti (nt hoonete ehitusperiood ja elamufondi koosseis) liikmesriigi enda määratluse alusel. Detailseid metoodilisi nõudeid (eluruumide koosseis, suuruse mõõtmise alus,

keskmise arvutamise meetod) ei ole seisukohta lisatud. Piirkondliku eripära arvestamist toetab seisukoht, mille kohaselt saab pädev asutus kasutada riiklikke või

piirkondlikke andmeid, kui NUTS 2 piirkond hõlmab kogu liikmesriiki.

4

täiendavaid suuniseid, kuidas tuleks keskmise suurusega

eluruume arvestada. Leiame, et selles osas võiks määruse ettepanek olla selgem.

Keskmise suurusega eluruumi määratlemise viis mõjutab otseselt hinna ja sissetuleku suhte arvutust ning selle alusel

antavat hinnangut eluasemete taskukohasusele. Ühtsete metoodiliste suuniste puudumisel võivad pädevad asutused kasutada erinevaid lähteandmeid ja arvutusviise, mistõttu ei

pruugi tulemused olla piirkondade või liikmesriikide vahel võrreldavad. Seetõttu tuleks täpsustada vähemalt arvesse

võetav eluruumide koosseis, suuruse mõõtmise alus ning keskmise arvutamise meetod, võimaldades samal ajal arvestada piirkondliku eluasemefondi eripäradega.

Justiits- ja Digiministeerium

Avalik õigus Toetame eesmärki suurendada eluaseme taskukohasuse

tagamiseks võetavate meetmete läbipaistvust, põhjendatust ja õiguskindlust. Samas peame oluliseks tagada, et regulatsioon

ei piiraks ebaproportsionaalselt liikmesriikide ja kohalike omavalitsuste kaalutlusruumi, et halduskoormus oleks eesmärgiga proportsionaalne ning et regulatsiooni

kohaldamisala määravad põhielemendid oleksid piisava selgusega sätestatud alusaktis.

1. Eluasemesurve määratlemise kriteeriumid.

Palume täiendavalt põhjendada artiklis 6 sätestatud eluasemesurve tuvastamise kriteeriumide ja lävendite

valikut. Eelnõu kohaselt sõltub meetmete rakendamise võimalus suurel määral kindlaksmääratud statistiliste näitajate täitmisest,

mistõttu mõjutavad need otseselt regulatsiooni kohaldamisala ja liikmesriikide sekkumisvõimalusi.

Arvestades, et eluasemeturud ja eluasemepoliitika kujundamine on olemuselt tugevalt seotud kohalike ja

Arvestatud. Hindamismetoodika seisukohas palub Eesti

põhjendada läviväärtusi 8 ja 10, mis on sätestatud artiklis 6.

JDM-i selgitus liidu tasandi detailsete kriteeriumide

vajalikkuse kohta on üle võetud proportsionaalsuse analüüsi.

Seletuskirjas on täpsustatud, et komisjon on esitanud

tundlikkusanalüüsi, mille kohaselt vastaks lävend 8 koos 10-

aastase kasvunõudega ligikaudu 42%-le NUTS 3

piirkondadest, kus elab 46,8% elanikkonnast; Eesti palub

selgitada, kuidas on hinnatud lävendite sobivust erinevate

eluasemeturgude kontekstis.

Arvestatud. Hindamismetoodika seisukoha kohaselt peab

eluasemestressi hindamisel saama arvestada täiendavaid objektiivseid näitajaid (uute eluasemete pakkumine,

vakantsus, rahvastiku ja tööturu areng).

Osaliselt arvestatud. Kolmanda seisukoha kohaselt peaksid

eluasemesurve kriteeriumid olema liikmesriigispetsiifilised

5

piirkondlike oludega, vajab täiendavat põhjendamist,

miks on vajalik kehtestada liidu tasandil niivõrd detailsed ja ühtsed kriteeriumid eluasemesurve tuvastamiseks ning millistele analüüsidele valitud

lävendid tuginevad ning kuidas on hinnatud nende sobivust erinevate liikmesriikide ja piirkondade

eluasemeturgude kontekstis. Palume kaaluda, kas regulatsioon peaks võimaldama põhjendatud juhtudel arvestada lisaks kvantitatiivsetele näitajatele ka muid

objektiivseid asjaolusid, mis võivad viidata eluaseme kättesaadavuse probleemidele. Samuti palume

hinnata, kas määruse eesmärke oleks võimalik saavutada ka sellise regulatsiooniga, mis näeb ette eluasemesurve hindamisel arvesse võetavad asjaolud

ning meetmete vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamise nõuded, jättes liikmesriikidele suurema

kaalutlusruumi konkreetsete arvuliste lävendite ja näitajate määratlemisel. See võimaldaks paremini arvestada kohalike ja piirkondlike eripäradega,

säilitades samal ajal määruse eesmärgi tagada meetmete põhjendatus ja võrreldav hindamine.

2. Tõendamiskoormuse proportsionaalsus. Palume hinnata artiklis 9 ette nähtud tõendamisnõuete proportsionaalsust. Eelnõu kohaselt peab pädev

asutus enne piiravate meetmete rakendamist tõendama nii olulise negatiivse mõju olemasolu kui

ka põhjusliku seose meetme adressaadiks oleva tegevuse ja eluasemeprobleemi vahel. Selliste asjaolude tõendamine võib eeldada ulatuslikke

statistilisi ja majanduslikke analüüse ning võib osutuda eelkõige väiksemate kohalike omavalitsuste

jaoks märkimisväärselt ressursimahukaks. Seletuskirjas võiks täiendavalt käsitleda, kas ja kuidas on hinnatud kavandatava tõendamiskohustuse

(sh arvestama hoonefondi kvaliteeti ja piirkondlikke

turutõrkeid) ning Eesti palub põhjendada läviväärtusi 8 ja

10. Ettepanekut jätta arvuliste lävendite ja näitajate

määramine täielikult liikmesriigile seisukohana ei esitata.

Kohalike eripärade arvestamise vajadus on kaetud muul

viisil, sh riiklike ja piirkondlike andmete kasutamine,

täiendavad näitajad ning artikkel 7 alusel piirkonna

territoriaalse ulatuse määramine.

Osaliselt arvestatud. Artikkel 9 tõendamiskoormuse kohta eraldi seisukohta ei lisatud. KOV-ide koormust aitavad piirata meetmete rakendamise vabatahtlikkus (esimene

seisukoht) ning võimalus kasutada riiklikke ja piirkondlikke andmeid (kolmas seisukoht). Halduskoormuse hinnangut

seletuskirja eraldi ei lisatud. Võimalikku mõju KOV-ide halduskoormusele ja kuludele on käsitletud mõjuanalüüsis.

Arvestatud. Esimene seisukoht ja subsidiaarsuse analüüs

rõhutavad, et liidu nõuded peavad piirduma siseturu toimimiseks vajalikuga ega tohi põhjendamatult kitsendada

riiklikku ja kohalikku eluasemepoliitikat.

Arvestatud. Seoses tsiviilõigusega (omandiõigus, lepinguvabadus, KOV-i põhiseaduslik pädevus) on esimese

seisukoha selgituses välja toodud, et meetmed võivad oluliselt riivata omandipõhiõigust, lepinguvabadust ja

privaatautonoomiat ning et eelnõu mõju KOV-i põhiseadusliku pädevuse piiramisele ei ole piisavalt hinnatud. ELi sekkumise ulatust piirab ka neljas seisukoht

(kohaldamisala). Subsidiaarsuse küsimust käsitleb esimene seisukoht ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse peatükk.

6

halduskoormust ning selle rakendatavust erineva

haldusvõimekusega asutuste poolt. 3. Liikmesriikide ja kohalike omavalitsuste

kaalutlusruum. Kuigi eelnõu eesmärk ei ole

ühtlustada liikmesriikide eluasemepoliitikat, sisaldab see ulatuslikke kohustuslikke menetluslikke ja sisulisi

tingimusi meetmete kehtestamiseks, sealhulgas kohustuslikke näitajaid, hindamiskriteeriume, läbivaatamiskohustusi ja põhjendamisnõudeid.

Palume täpsustada, millises ulatuses säilib liikmesriikidel ja kohalikel omavalitsustel tegelik

kaalutlusruum eluasemepoliitiliste meetmete kujundamisel ning kuidas on tagatud, et eelnõu ei tooks kaasa sisulist harmoniseerimist valdkonnas, mis

kuulub peamiselt liikmesriikide pädevusse.

Tsiviilõigus Euroopa Kohus on küll tunnistanud, et eluaseme kättesaadavuse ja taskukohasuse tagamine võib kujutada

endast ülekaalukat avaliku huviga seotud põhjust, mis võib õigustada piiranguid, mis mõjutavad siseturu

vabadusi. Hoolimata sellest põhjustavad pakutavad kaks meedet olulise riive kehtiva õiguskorraga nii asja- kui ka lepinguõiguse valdkonnas.

Artikkel 5 p (a) oleva meetme puhul piiratakse

juurdepääsu lühiajalise majutuse üüriteenustele või nende osutamisele eluruumides, mis ei ole majutaja peamine eluase. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lõike 1 kohaselt on

omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt

teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omand kui asjaõiguslik õiguspositsioon tähendab omaniku jaoks

7

eelkõige omandivabadust ehk omanikule antud

ulatuslikku võimu ja otsustusõigust asjaga ümberkäimisel. Omaniku privaatautonoomsed õigused annavad talle õiguse käituda omandiga vastavalt oma

äranägemisele. Omandi puutumatuse põhimõte on seejuures sätestatud Põhiseaduses (PS) § 32, mida

täiendavad PS § 12 üldise võrdsuspõhiõiguse (omandi võrne kaitstus) ja PS § 19 vaba eneseteostuse õigus. Põhiseaduslik omandi puutumatuse põhimõte tagab

omandi kaitse kolmandate isikute ja riigi vastu, tagades samaaegselt efektiivse omandi käsutamise ja kasutamise

õiguse. Lähtudes privaatautonoomia ehk enesemääramisõigusest, mis tähendab üksikisiku vabadust ise oma elu korraldada, eelkõige ise vabalt luua,

muuta ja lõpetada õigussuhteid tehingute abil, on privaatautonoomia kehtivas õiguses see, mille all

mõistetakse eelkõige omanikule seadusega tagatud ulatuslikku võimu ja otsustusõigust talle kuuluva asja suhtes. PS § 32 lg 2 sätestab isikute õiguse oma asja

vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning lubab neid õigusi kitsendada üksnes seadusega. Omandit võib küll

kitsendada seadusega kas üldistes huvides (avalik- õiguslik kitsendus) või konkreetsete isikute (naabrite) huvides (eraõiguslikult), aga siiski selline kitsendus peab

olema väga kaalukas. Omandikitsendused, mis on sätestatud seaduses, peavad olema PS-ga kooskõlas ning

nende põhiseaduspärasuse tuvastamisel tuleb lugeda seaduspäraseks üksnes seadusandja eesmärk, mis ei ole PS-ga vastuolus.

Meetmed, millega piiratakse juurdepääsu lühiajalise

majutuse üüriteenusele nende osutamise keelamisega eluruumides, põhjustab kahtlemata omandiõiguslikku riivet. Omanik ei saa kasutada oma omandit (kinnisasja)

8

viisil, milleks ta seda soovib, olenemata sellest, kas see

riive on ajutine või mitte. Teatav riive käsutusele seisneb ka selles, et määrus lubab kehtestada nõudeid, mille kohaselt tohib teatavat elamukinnisvara omandada või

kasutada üksnes kindel sihtrühm, näiteks esmakordsed ostjad või väiksema ja keskmise sissetulekuga

leibkonnad. Selline piirang riivab omaniku käsutusõigust, kuna kitsendab oluliselt isikute ringi, kellele omanik saab oma vara müüa.

Määrus sätestab ka võimaluse seada elamukinnisvara ja

maa omandamise piiranguid isikutele, kes ei kavatse kinnisvara kasutada oma peamise elukohana. See kujutab riivet otsustusvabadusele ja tõenäoliselt ka

ettevõtlusvabadusele, kuivõrd avalik võim piirab tehinguid, kus kinnisvara ostetakse puhtalt

investeeringuteks, teiseks koduks või üürimise eesmärkidel. Sarnaselt on käsitletud pikka aega tühjalt seisvate eluruumide reguleerimist (v.a olukorras, nt töö,

hariduse, tervise või käimasoleva pärimismenetluse tõttu). Täna kehtiva õiguse kohaselt on omanikul täielik

võim asja üle ja kui ta soetab kinnisvara oma teiseks koduks, võib see seista tühjana aastakümneid, kartmata, et sellele järgneks omaniku jaoks tagajärgi.

Riive esineb ka võlaõigusseaduse (VÕS) dispositiivsuse

põhimõttega. VÕS § 5 kohaselt võib võlaõigusseaduses võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte

olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku

korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Dispositiivsuse põhimõttes väljenduvad privaatautonoomia põhimõte ja lepinguvabaduse

9

põhimõte kui eraõiguse aluspõhimõtted.

Privaatautonoomia tähendab iseotsustamise õigust, lepinguvabadus väljendub lepingu sõlmimise, sisu ja vormi vabaduses.

Olukorras, kus pädev asutus (nt kohalik omavalitsus)

lubab eluasemenappuse piirkondades kehtestada tingimusi, et teatud elamumaad või kortereid tohivad omandada üksnes kindlad isikuterühmad ning et ostja

peab seda ise elukohana kasutama, piirab see oluliselt müüja vabadust valida müügilepingu teist poolt ja

parimaid tinigimusi kinnisasja võõrandamiseks. Tegemist on küll lepinguvabaduse riivega, kuid

lepinguvabadus ei ole absoluutne põhimõte, mida ei oleks võimalik piirata. VÕS sisaldab hulgaliselt norme, millest

ei saa tarbija kahjuks kõrvale kalduda. 1. Kokkuvõte:

Määruse ettepaneku eesmärk on luua ühtne

menetlusraamistik meetmetele, millega liikmesriigid,

piirkonnad või kohalikud omavalitsused saavad

eluasemenappusega piirkondades kaitsta eluaseme

taskukohasust ja kättesaadavust. Kavandatavad

meetmed võimaldavad piirata lühiajalise majutuse

üüriteenuste osutamist eluruumides, mis ei ole

majutaja peamine eluase, ning sellise maa ja

elamukinnisvara omandamist või kasutamist, mida ei

kasutata peamise elukohana. Eesti õiguse seisukohalt

võivad need meetmed oluliselt riivata

omandipõhiõigust, omaniku kasutus- ja

käsutusõigust, lepinguvabadust ning

privaatautonoomiat, sest need võivad rakendamise

10

korral piirata nii vara kasutusviisi kui ka isikute ringi,

kellele võib kinnisvara võõrandada.

Määrus on kohaldatav kõigis EL liikmesriikides.

Konkreetsete meetmete kasutamine on vabatahtlik

ning see ei ole liikmesriikidele ega omavalitsustele

kohustuslik. Määrus sätestab reeglid ja kriteeriumid

juhuks, kui kohalik omavalitsus otsustab oma

siseriikliku õiguse alusel selliseid piiranguid

rakendada.

Kuigi nimetatud kategooriad (omandiõigus,

lepinguvabadus) ei ole absoluutsed ning nende

piiramine võib olla põhjendatud ülekaaluka avaliku

huviga, kui piirangud kehtestatakse seadusega ja need

vastavad põhiseadusest tulenevatele

proportsionaalsuse nõuetele, kahtleme selliste

piirangute kehtestamises väljapakutud EL

õigusaktiga. Meie hinnangul ei ole piisavalt hinnatud

eelnõu mõju subsidiaarsuse põhimõttele (mis

õigustaks just EL tasemel õiguslikku regulatsiooni),

tõusetub ka küsimus KOV põhiseadusliku pädevuse

lubamatu piiramise küsimus. Neid küsimusi tuleks

VV seisukohas kindlasti käsitleda.

Pangaliit Pangaliit toetab eelnõu üldist eesmärki parandada

eluasemete taskukohasust ja kättesaadavust ning suurendada õiguskindlust eluasemeturgu mõjutavate meetmete

rakendamisel. Peame oluliseks, et võimalikud meetmed oleksid tõenduspõhised, mittediskrimineerivad, proportsionaalsed, läbipaistvad ning selgelt suunatud

probleemide lahendamisele. Positiivne on, et ettepanek ei kohusta liikmesriike piiravaid meetmeid rakendama ning

näeb ette meetmete vajalikkuse, mõju ja vähem piiravate alternatiivide hindamise.

Arvestatud. Pangaliidu ettepanek seoses objektiivse

metoodika ja mitme näitaja tervikliku hindamisega on lisatud hindamismetoodika seisukohta ja selle selgitusse.

Arvestatud. Eesti on võtnud seisukoha, mis rõhutab riiklike eripärade arvestamist, sh soovime, et Eestil oleks võimalik kasutada leibkonnapõhiseid näitajaid.

Sisuliselt arvestatud. Põhimõte, et eluasemenappuse tuvastamisest üksi ei piisa, peegeldub kolmandas

11

Peame väga oluliseks, et eluasemenappusega piirkondade määratlemise metoodika oleks objektiivne, üheselt mõistetav ja vähese tõlgendamisruumiga. Hinna ja

sissetuleku suhe võib olla esmane sõelumisnäitaja, kuid piirkonna lõplik hindamine eluasemenappusega piirkonnaks

peaks põhinema mitme näitaja terviklikul hindamisel. Nende näitajatena võiks täiendavalt kaaluda näiteks piirkonna eluasemete müügi- ning üüripakkumiste arvu,

uute eluasemete lisandumist, tühjade ja alakasutatud ruumide arvu, rahvastiku arvu muutust ning kohaliku

tööturu arengut. Lisaks toome välja, et eluaseme ostmise ja finantseerimise võimekust hinnatakse praktikas eelkõige leibkonna, mitte üksikisiku tasandil. Seetõttu võib

üksikisiku sissetulekutele tuginev näitaja, eri leibkonnatüüpide ja piirkondade puhul anda moonutatud

tulemuse. Samuti peame oluliseks, et pelgalt eluasemenappuse

tuvastamine ei oleks piisav alus piirangute kehtestamiseks. Tõendatud peab olema seos konkreetse tegevuse ja

eluasemete taskukohasuse või kättesaadavuse halvenemise vahel ning hinnatud peab olema, kas sama eesmärki on võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega.

Eesti kontekstis hindame ettepaneku otsest mõju

eluasemeturule ja eluasemete finantseerimisele pigem tagasihoidlikuks, kuna lühiajaline üürimine ja investeerimiskinnisvara soetamine ei ole Eestis

eluasemenappuse peamised põhjused.

Kokkuvõttes leiame, et Eesti jaoks oleksid suurima positiivse mõjuga meetmed need, mis aitavad kiirendada planeerimis- ja ehitusprotsesse ning vähendada uute

seisukohas, mille kohaselt peaks piirkonna lõplik hindamine

põhinema mitme näitaja terviklikul hindamisel.

Teadmiseks. Hinnang, et ettepaneku otsene mõju Eestis on tagasihoidlik, on kooskõlas seletuskirjaga. Seletuskirja

kohaselt on lühiajalise üüri mõju Eesti eluasemeturule üldiselt vähene ja piirkondlik.

Ei arvestatud. Ettepanekut seoses planeerimis- ja ehitusprotsesside kiirendamisega ei arvestatud. Määrus loob raamistiku üksnes piiravatele meetmetele ega reguleeri

pakkumise suurendamist. See on soovituse (EL) 2026/2069 ja riigisiseste meetmete küsimus. Eesti eluasemevaldkonna

teekaart käsitleb seda punktis 4.1.1 „Planeeringute ja ehitusega seotud menetluste efektiivsuse tõstmine“.

Ei arvestatud. Mõju investeeringutele, tagatisväärtustele ja

finantseerimisele ei ole lisatud seisukohta, sest seda tuleb hinnata riigisiseselt. Mõjuanalüüs juba käsitleb võimalikku

mõju investeerimisatraktiivsusele ja kinnisvara väärtusele.

12

eluasemete turule toomise takistusi. Võimalike omandamis-

või kasutuspiirangute mõju tuleb enne nende rakendamist põhjalikult analüüsida, et vältida soovimatut negatiivset mõju investeeringutele, eluasemete pakkumisele,

kinnisvara- ja tagatisväärtustele ja finantseerimisele.

Põlva Vallavalitsus 1. Eluasemeprobleemide hindamine peab arvestama ka eluruumide seisukorda ja üüripakkumist. Üksnes

eluaseme ostuhinna ja sissetuleku suhe ei kirjelda piisavalt olukorda piirkondades, kus kinnisvara

hinnatase on madalam. Ka seal võib puududa sobivaid, energiatõhusaid ja pikaajaliselt üüritavaid eluruume. Elanike arvu vähenemine ega tühjade

eluruumide olemasolu ei tähenda automaatselt, et kasutuskõlblike eluasemete vajadus on kaetud.

2. Piiravate meetmete rakendamise künniseid tuleb eristada rahastamise tingimustest. Eelnõu artiklis 6 sätestatud eluasemenappuse hindamise kriteeriumid

ei tohiks kujuneda üldiseks eeltingimuseks elamumajanduse investeeringutoetuste saamisel.

Väiksemates keskustes ja maapiirkondades tuleb toetada projekte ka siis, kui ehitamise või renoveerimise maksumus ületab valmiva eluruumi

turuväärtust ning tavapärane laenurahastus seetõttu ei toimi.

3. Vajalikud on olemasolevate elamute korrastamise ja

pikaajaliste üürikodude loomise meetmed. Toetame komisjoni soovitust renoveerida ja võtta kasutusele

alakasutatud hooneid. Rahastamisvõimalused peavad sobima ka väikestele korteriühistutele ja väikese mahuga üürimajaprojektidele. Toetada tuleb

projektide ettevalmistamist, energiatõhusust, ligipääsetavust ning vajalikke taristuühendusi.

Omafinantseeringu määramisel tuleb arvestada piirkonna ja taotlejate maksevõimega.

Osaliselt arvestatud. Üüripakkumiste arv on hindamismetoodika seisukohas (kolmas seisukoht)

täiendava näitajana. Eluruumide seisukorda on arvestatud, st kolmanda seisukoha kohaselt peab saama arvestada

eluruumi keskmist kvaliteeti (nt hoonete ehitusperiood ja elamufondi koosseis) ning eluasemesurve kriteeriumid peaksid arvestama hoonefondi kvaliteeti ja piirkondlikke

turutõrkeid. Energiatõhusust eraldi näitajana ei lisatud.

Arvestatud. Ettepanek, et artikkel 6 kriteeriumid ei tohi

saada investeeringutoetuste eeltingimuseks, on lisatud üleminekuaja ja toetuste seisukohta, mis viitab kahaneva elanikkonnaga ja nõrga kinnisvaraturuga piirkondadele.

Toetuste tingimused, sh projektid, mille maksumus ületab turuväärtust, on riigisisese rahastuspoliitika küsimus.

Ei arvestatud. Ettepanekut seoses elamute korrastamise, pikaajaliste üürikodude, väikeste korteriühistute ja üürimajade rahastamise ning omafinantseeringu määraga ei

arvestatud, kuivõrd antud määrus ei reguleeri rahastamist.

Osaliselt arvestatud. Eraldi asulapõhise hindamise nõuet ei lisatud, kuivõrd artikkel 7 juba lubab määrata

eluasemestressiga piirkonnaks KOV-i.

Arvestatud. Lühiajalise majutuse piirangud peavad

põhinema tõendatud kohalikul mõjul ning olema vajalikud ja proportsionaalsed. Turismi ja väikeettevõtluse huvidega arvestamist toetavad subsidiaarsuse seisukoht ja

mõjuanalüüs.

13

4. Kohalikul tasandil peab säilima paindlikkus.

Eluasemevajadust peab saama hinnata asula või väiksema piirkonna kaupa. Toetame artikli 6 lõikes 4 ette nähtud detailsemate andmete kasutamise

võimalust, kuid selle rakendamine peab olema väikesele omavalitsusele jõukohane. Piirkondlikud

keskmised ei pruugi näidata valla eri asulate ega konkreetsete sihtrühmade vajadusi.

5. Lühiajalise majutuse piiramine peab põhinema

tõendatud kohalikul mõjul. Piirangud peavad olema vajalikud, proportsionaalsed ja territoriaalselt

põhjendatud. Põlva valla huvides on säilitada turismi ja väikeettevõtluse arenguvõimalused. Elamufondi kasutuselevõtul tuleb eristada kasutuskõlblike

eluruumide põhjendamatut tühjana hoidmist olukorrast, kus kasutamist takistavad hoone

seisukord, rahastamisraskused või muud põhjendatud asjaolud.

6. Omavalitsustele tuleb tagada andmed, eksperditugi

ja ülesannete rahastamine. Artiklis 9 ette nähtud vähemalt kolme aasta negatiivse mõju tõendamine

võib väikese eluasemeturu ja puudulike aegridade korral osutuda keeruliseks. Vajalikud on riiklik metoodika, andmevahetus ja õigusnõustamine.

Soovituses käsitletud tegevused peab saama siduda olemasolevate arengudokumentidega, vältides

dubleerivaid kavasid ja aruandlust. Põlva valla jaoks on esmatähtis, et Euroopa Liidu

eluasemealgatused aitaksid parandada elamufondi seisukorda ning luua sobivaid elamisvõimalusi noortele,

peredele ja piirkonda tööle asuvatele inimestele. Palume Eesti seisukohtades rõhutada, et lisaks piirangute õigusraamistikule on vaja piirkondlikke erinevusi

Osaliselt arvestatud. Andmete ja metoodilise toe

ettepanekut peegeldab kolmas seisukoht, mille kohaselt peab pädev asutus saama kasutada riiklikke ja piirkondlikke andmeid. KOV-idele riikliku metoodika ja

analüüsivahendite andmist eraldi seisukohana ei esitata. Õigusnõustamine, KOV-i ülesannete rahastamine ja

dubleeriva aruandluse vältimine on riigisisese korralduse küsimused.

Osaliselt arvestatud. Rahastamislahendusi on rõhutatud

eelkõige kolmandas seisukohas seisukohtades, täpsemalt, et artikkel 6 kriteeriumid ei tohi olla toetuste eeltingimus.

14

arvestavaid rahastamislahendusi ning väikeste omavalitsuste

rakendusvõime tuge.

Eesti Hotellide ja

Restoranide Liit

Meie seisukoht

Meie ettepanekud on seotud kahe protsessiga. Esiteks tuginevad need turismisektori ühisarvamusele, mille esitasime koos teiste turismisektori organisatsioonidega 31.

augustil 2026 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi turismiseaduse muutmise

väljatöötamiskavatsuse kohta (lisatud). Teiseks on need samas suunas HOTRECi kujuneva seisukohaga. HOTREC on Euroopa hotellide, restoranide, baaride ja kohvikute

katusorganisatsioon, kelle liige EHRL on ja kelle seisukoha väljatöötamises EHRL osaleb.

Eesti lühiajalise üüri turg on valdavalt majandustegevus. 2025. aastal teenisid juriidilised isikud 86% turu kogutulust ning 2024. aastal toimus 98% lühiajalise üüri ööbimistest

kogu eluruumi üürimisel. Lühiajalise üüri osakaal tavaeluruumidest on Pärnus 3,8% ning Tallinnas ja Tartus

1,4% (turismiseaduse muutmise väljatöötamiskavatsus, p 4.2 ja tabel 2).

Ettepanekud Eesti seisukohaks 1. Õigusakt peab kehtima ainult meetmetele, mida

põhjendatakse üksnes eluasemega. Eelnõu kohaldub

meetmetele, mida põhjendatakse eluaseme taskukohasusega (art 2 lg 1), ning jätab teenuste direktiivi (Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul) alla ainult need meetmed, mida võetakse üksnes muudel avaliku huvi põhjustel (art 2 lg 2, põhjendus

15). Seetõttu jääb lahtiseks, kas meede, millel on mitu eesmärki, kuulub õigusakti alla.

Eesti jaoks on see oluline. Majutusteenuse mõiste täpsustamine turismiseaduses on üleriigiline reegel. Selle

Arvestatud. Punkt 1 ettepanek on üle võetud neljandasse

seisukohta, st rõhutame, et määrus ei tohi laieneda üldisele planeerimisõigusele ega mitme eesmärgiga meetmetele, mille aluseks on muud ülekaalukad avalikud huvid (nt

muinsuskaitse, turismikorraldus). Eesti teeb ettepaneku sätestada, et õigusakt kohaldub ainult meetmetele, mida

põhjendatakse eranditult eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavusega, ning mitme eesmärgiga meetmete suhtes kehtib tervikuna edasi teenuste direktiiv. Seisukoha

selgituses on kasutatud EHRL-i toodud näiteid turismiseaduse majutusteenuse mõiste ja Pärnu kohta

(lühiajalise üüri osakaal tavaeluruumidest 3,8%, kuid esialgse hinnangu järgi eluasemesurve testi ei läbi).

Osaliselt arvestatud. Punkt 2 ettepanek on osaliselt lõimitud neljanda seisukoha juurde, mille kohaselt tuleb

sätestada, et artikkel 5 lg 1 p a piirangud ei hõlma nõuetekohaselt tegutsevaid majutusasutusi (hotellid, hostelid, korterhotellid) majutuseks ettenähtud hoonetes

ning art 5 lg 1 p b piirangud ei tohi takistada uute majutusasutuste rajamist ega mitteeluhoonete ümberehitamist majutusasutusteks. Juhusliku ja

professionaalse majutaja eristamise lävendit (kuni 60 väljaüürimise ööd aastas) käsitletakse turismiseaduse

muutmise menetluses. Seletuskirjas on täpsustatud, et eelnõu artikkel 4 p 8 viitab lühiajalise üüriteenuse mõiste osas määrusele (EL) 2024/1028, mille kaudu jäävad

komisjoni selgituse kohaselt teatud hotellid, hostelid ja kämpingud juba praegu kohaldamisalast välja; kuna piir ei

ole ettepaneku tekstis endas sõnaselge, taotleb Eesti selle sõnaselget sätestamist.

15

eesmärk on kaitsta oma kodu aeg-ajalt välja üürivat inimest

ja jõustada majutusteenusele juba kehtivad külaliste registreerimise, tarbijakaitse ja maksunõuded nende suhtes, kes sisuliselt osutavad majutusteenust. Kui selline reegel

loetaks õigusakti meetmeks, peaks see läbima eluasemesurve testi, mida üleriigiline reegel ei saa kunagi

läbida. Sama kehtib omavalitsuste planeeringu- ja muinsuskaitsemeetmete kohta. Näiteks Pärnus on lühiajalise üüri osakaal tavaeluruumidest Eesti suurim (3,8%), kuid

meie esialgse hinnangu järgi Pärnu eluasemesurve testi ei läbi.

Teeme ettepaneku sätestada, et õigusakt kohaldub ainult meetmetele, mida põhjendatakse eranditult eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavusega. Mitme eesmärgiga

meetmete suhtes kehtib tervikuna edasi teenuste direktiiv koos selle proportsionaalsuse nõuetega.

2. Alalise elukoha erand peab kaitsma kodu jagamist,

mitte ärilist tegevust. Toetame põhimõtet, et oma kodu aeg-ajalt välja üüriv inimene peab jääma piirangutest välja.

Eelnõu jätab aga alalise elukoha piirangutest välja sõltumata tegevuse mahust (art 5 lg 2), samas kui teiste eluruumide

puhul arvestab tegevuse ulatust, sagedust ja ärilist iseloomu (art 10 lg 1 p d, põhjendus 26). Kuna alalise elukoha mõiste jääb liikmesriigi määrata, võib aasta läbi turistidele üüritav

eluruum olla piirangute eest kaitstud ainult seetõttu, et see on registreeritud kellegi elukohaks. Teeme ettepaneku, et

erand kehtiks juhuslikule kodu jagamisele ega kehtiks, kui väljaüürimise maht ületab objektiivse lävendi. Ühtlasi teeme ettepaneku sätestada ühised põhimõtted juhusliku ja

professionaalse majutaja eristamiseks, nagu väljaüürimise maht, sagedus ja üksuste arv, jättes konkreetsed lävendid

liikmesriikide otsustada. Eestis oleme turismiseaduse muudatuses pakkunud samal loogikal põhineva piiri: kuni

Osaliselt arvestatud. Punkt 3 ettepanek on lisatud, teise seisukoha juurde, st Eesti ei toeta lühiajaliste üüriteenuste määruse (EL) 2024/1028 raamistiku kohustuslikuks

muutmist ja teeb ettepaneku jätta välja art 10 lg 1 p e; prioriteediks on olemasolevate andmete (sh DAC7 ja

turismistatistika) parem kasutamine ja andmete ühekordse esitamise põhimõte.

Arvestatud. Punkt 4 ettepanek on lisatud kolmanda seisukoha juurde, mille kohaselt peab eluasemestressi

hindamise metoodika arvestama liikmesriikide statistilist eripära ning pädev asutus peab saama kasutada riiklikke või piirkondlikke sissetuleku- ja hinnaandmeid, sh

leibkonnapõhiseid näitajaid, ilma et tuleks eraldi tõendada nende vastavust komisjoni andmekogumile.

16

60 väljaüürimise ööd aastas ühe üksuse kohta on

jagamismajandus. 3. Lühiajalise majutuse üüriteenuste määruse andmed

peavad olema piisav tõend. Eelnõu nõuab, et enne

lühiajalise üüri piiramist tõendataks selle olulist mõju eluasemete kättesaadavusele või taskukohasusele vähemalt

kolme aasta jooksul (art 9 lg 2). Eelnõu järgi võetakse ELi lühiajalise majutuse üüriteenuste määruse alusel saadud andmeid seejuures arvesse üksnes võimaluse korral. Alates

20. maist 2026 kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2024/1028, milles käsitletakse

lühiajalise majutuse üüriteenustega seotud andmete kogumist ja jagamist (edaspidi lühiajalise majutuse üüriteenuste määrus). Teeme ettepaneku, et selle määruse

alusel kogutud registri- ja platvormiandmeid loetaks piisavaks tõendiks. Samuti on oluline, et Eesti sätestaks

selle määruse rakendamise tähtaja. 4. Hinnatest peab arvestama väikeriikide olukorda. Eelnõu lisa järgi arvutatakse hinna ja sissetuleku suhe

vaikimisi nii, et piirkonna (NUTS 3) eluaseme keskmist tehinguhinda võrreldakse NUTS 2 tasandi keskmise

netosissetulekuga inimese kohta. Eesti on tervikuna üks NUTS 1 ja üks NUTS 2 piirkond. Seetõttu võrreldakse iga Eesti piirkonna hinda kogu riigi keskmise sissetulekuga,

mitte kohalike sissetulekutega. Kõrgema sissetulekuga pealinnapiirkonnas näib eluasemesurve seetõttu suurem ja

madalama sissetulekuga piirkondades väiksem, kui see tegelikult on. Meie esialgse hinnangu järgi läbiks testi Eestis praegu tõenäoliselt ainult Harjumaa. Eelnõu lubab kasutada

üksikasjalikumaid alternatiivseid andmeid (art 6 lg 4), kuid ainult tingimusel, et asutus tõendab nende kooskõla

künnistega. Teeme ettepaneku, et Eesti toetaks sätet, mis lubab otse kasutada riikliku statistika piirkondlikke

17

sissetulekuandmeid, kui NUTS 2 piirkond hõlmab kogu

liikmesriigi.

Vajalikud riiklikud sammud

Eelnõu järgi peab pädev asutus lühiajalise üüri piiramisel rakendama piirkonnas lühiajalise majutuse üüriteenuste

määrust ja tagama eelkõige registreerimise nõuete täitmise, sealhulgas registrinumbrite peatamise ja nõuetele mittevastavate kuulutuste eemaldamise (art 10 lg 1 p e).

Registreerimise nõuete täitmist saab aga tagada ainult siis, kui registreerimine on olemas. Eestis seda

registreerimiskorda praegu ei ole. Seetõttu ei saa riik platvormidelt üksuste kaupa tegevusandmeid, mis oleksid kõige usaldusväärsem alus eelnõu nõutud vähemalt kolme

aasta tõendite jaoks. Lisaks jäävad statistikast välja alla viie voodikohaga majutuskohad. Väljatöötamiskavatsuse

hinnangul jääb Statistikaameti majutusstatistikast välja kuni umbes 0,5 miljonit lühiajalise üüri ööbimist ehk umbes 7% kogu majutusturu mahust.

Teeme ettepaneku, et Kliimaministeerium toetaks

turismiseaduse muudatuses: 1. lühiajalise majutuse üüriteenuste määruse

rakendamise tähtaja sätestamist ja ühekordset

registreerimiskohustust olemasolevas majandustegevuse registris. Tegemist ei oleks

tegevusloa ega aastatasuga; 2. majutusteenuse mõiste sidumist objektiivsete

kriteeriumidega;

3. majutusstatistika esitamist alates esimesest voodikohast. ELi turismistatistika määrus seab

andmete esitamise miinimumi ja liikmesriik võib andmekogumist laiendada.

18

Need sammud ei lisa uusi sisulisi nõudeid ega puuduta

inimest, kes üürib välja oma kodu. Need tagavad kehtivate kohustuste täitmise ja kontrolli võimaluse ning selle, et riigil ja omavalitsusel oleksid olemas registreerimine ja andmed,

mida taskukohaste eluasemete õigusakti kasutamine eeldab.

Eesti

Kinnisvaraarendajate Klaster EKFL, Kinnisvaraarendajate Klastri seisukoht.pdf

Arvestatud. Punktid 1 ja 5 kattuvad seletuskirja esimese

seisukohaga (subsidiaarsus ja vabatahtlikkus) ja neljanda seisukohaga (pakkumist suurendavad meetmed jäävad

kohaldamisalast välja).

Osaliselt arvestatud. Punkt 6 on osaliselt väljendatud neljandas seisukohas (kohaldamisala täpsustus);

konkreetset.

Ei arvestatud. Punktides 7 ja 8 esitatud ettepanekuid ei

lisatud seletuskirja, kuna art 5 lg 1 p b on liikmesriikidele vabatahtlik meede. Lisaerandi sätestamine ELi tasandil võib piirata liikmesriigi otsustusõigust.

Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda I Üldised seisukohad

1. Kaubanduskoda toetab ühtse ELi raamistiku loomist, sest ühtsed kriteeriumid ja menetlusnõuded muudavad

ettevõtjatele ettenähtavaks, millal, kus ja kui kauaks võib piiranguid kehtestada.

2. Peame ka mõistlikuks, et määrus ei kohusta liikmesriike

piiranguid kehtestama ning iga liikmesriik saab oma olukorrast lähtudes otsustada, kas ja millisele asutusele ta

selleks õiguse annab.

3. Kaubanduskoja hinnangul peab lühiajalise majutuse piiramine jääma viimaseks abinõuks, mida kasutatakse

Teadmiseks võetud. Üldised seisukohad 1-3 on kooskõlas

seletuskirja analüüsi ning esimese seisukohaga.

Ei arvestatud. Üldist seisukohta 4 ei arvestatud, kuna see

on riigisisese turismi- ja majutusteenuse regulatsiooni küsimus (turismiseadus). Määrus reguleerib üksnes eluaseme taskukohasusega põhjendatud piiranguid.

Arvestatud. Mitme eesmärgiga meetmetele kehtib edasi

teenuste direktiiv.Seletuskiri juhib tähelepanu, et Eesti

ettepanek erineb komisjoni selgitusest, mille kohaselt piisab,

kui taskukohasus on meetme tegeliku põhjenduse osa,

sõltumata muudest eesmärkidest; Eesti hinnangul on vajalik

19

üksnes tõendatud eluasemenappuse korral ja

usaldusväärsetele andmetele tuginedes.

4. Oleme seisukohal, et kõigile, kes osutavad majutusteenust majandus- või kutsetegevuse raames, peavad kehtima samad

nõuded.

II Detailsemad seisukohad

1. Mitme eesmärgiga meetmete käsitlemine

Ettepaneku artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse määrust

meetmetele, mis on põhjendatud vajadusega tagada eluaseme taskukohasus ja kättesaadavus. Artikli 2 lõike 2 kohaselt ei

kohaldata määrust meetmetele, mida võetakse üksnes muudel ülekaaluka avaliku huvi põhjustel. Põhjenduspunkti 15 kohaselt kohaldatakse meetmetele, mis on võetud eluaseme

taskukohasuse ja kättesaadavusega mitteseotud põhjustel, näiteks avaliku korra, rahvatervise või tarbijakaitse huvides,

edasi direktiivi 2006/123/EÜ (teenuste direktiiv). Direktiiviga on kehtestatud üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate asutamisvabaduse teostamist ja teenuste

vaba liikumist ja mida kohaldatakse lühiajalise majutuse üüriteenustele juurdepääsu või nende osutamise suhtes.

Artikli 4 punkti 10 kohaselt on meetmed liikmesriikide õigus- ja haldusnormid.

Kaubanduskoja hinnangul ei selgu ettepaneku artikli 2 lõikest

2 ega põhjenduspunktist 15, kuidas käsitletakse meetmeid, millel on eluaseme taskukohasuse kõrval ka muid eesmärke.

Leiame, et ettepaneku eesmärk ei tohi olla see, et iga meede, millel on kaudne seos eluasemenappusega, kuulub automaatselt määruse reguleerimisalasse. Näiteks võib

kõigile majutusteenuse osutajatele kehtestatavatel üldnõuetel (nt külaliste registreerimine) olla kaudne seos

eluasemenappusega, kuid see ei tähenda, et neile tuleks automaatselt kohaldada määrust. Ettepaneku ebaselge

sõnaselge õiguslik piir kohaldamisala laiendamise

vältimiseks.

Osaliselt arvestatud. Määruse (EL) 2024/1028 andmete kohustuslik kasutamise seisukoht on osaliselt arvestatud, Eesti seisukohana seda ei esitata, sest see oleks vastuolus

teises seisukohas esitatud taotlusega jätta välja art 10 lg 1 p e ning säilitada määruse (EL) 2024/1028 opt-in põhimõte.

Andmete kohustuslik kasutamine tähendaks sisuliselt kohustust luua registreerimissüsteem.

Arvestatud. Majutusasutuste väljajätmine on kooskõlas

kohaldamisala seisukohaga.

Arvestatud. Art 5 lg 1 p b ja majutusarenduste ettepanek on

lõimitud kohaldamisala seisukoha alla, mille kohaselt ei tohi

elamukinnisvara piirangud takistada uute majutusasutuste

rajamist ega mitteeluhoonete ümberehitamist

majutusasutusteks. Seletuskirjas on täpsustatud, et eelnõu

arikkelt 4 p 8 viitab lühiajalise üüriteenuse mõiste osas

määrusele (EL) 2024/1028, mille kaudu jäävad komisjoni

selgituse kohaselt teatud hotellid, hostelid ja kämpingud

kohaldamisalast välja; kuna piir ei ole ettepaneku tekstis

sõnaselge, taotleb Eesti vastavat täpsustust.

Arvestatud. Teise seisukoha kohaselt taotleb Eesti artikkel 10 lg 1 p punkti väljajätmist, sest see muudaks sisuliselt

kohustuslikuks määruse (EL) 2024/1028 rakendamise. Eraldi täpsustamise palvet (mida kohustus tähendab riigis, kus registreerimiskorda ei ole) seisukohtadesse ei lisatud,

sest väljajätmise taotlus hõlmab seda küsimust.

20

sõnastuse tõttu ei saa siiski välistada, et selliseid nõudeid

loetakse määruse kohaldamisalasse kuuluvaks, kui nende põhjendustes viidatakse muu hulgas eluasemeturule.

Kaubanduskoja ettepanek:

Määruses tuleb selgelt välja tuua, millistel eesmärkidel on

lubatud määrust kohaldada. Eelkõige tuleb täpsustada,

kas ja mis tingimustel on lubatud määrust kohaldada, kui

plaanitaval meetmel on eluaseme taskukohasuse ja

kättesaadavuse kõrval ka muid eesmärke.

2. Võrdsete tingimuste ja tõhusa järelevalve tagamine

enne piirangute kehtestamist

Ettepaneku artikli 9 lõike 2 kohaselt võib pädev asutus lühiajalist majutust piirata üksnes juhul, kui ta tõendab, et see

on vähemalt kolm aastat avaldanud märkimisväärset negatiivset mõju eluaseme kättesaadavusele või

taskukohasusele selles piirkonnas. Määruse (EL) 2024/1028 alusel kogutud andmeid võtab pädev asutus arvesse üksnes võimaluse korral.

Leiame, et kolmeaastast mõju ei ole võimalik usaldusväärselt tõendada ilma määruse (EL) 2024/1028 kohaste

registreerimis- ja platvormiandmeteta, mis annavad kõige täpsema ülevaate lühiajalise majutuse ulatusest ja asukohast. Kui nende andmete kasutamine ei ole kohustuslik, võib

piirang tugineda puudulikele või kaudsetele andmetele. Seetõttu tuleb enne piirangute kaalumist tagada kehtivate

nõuete tõhus rakendamine ja nende täitmise kontroll kõigi majutusteenuse pakkujate puhul, et kõigile turuosalistele kehtiksid võrdsed tingimused.

21

Kaubanduskoja ettepanek:

Palume Eesti seisukohas toetada, et negatiivse mõju

tõendamisel oleks määruse (EL) 2024/1028 andmete

kasutamine kohustuslik.

3. Majutusasutuste väljajätmine kohaldamisalast

Ettepaneku artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse määrust meetmetele, millega piiratakse lühiajalise majutuse üüriteenuseid eluhoonetes. Artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt

võib pädev asutus piirata lühiajalise majutuse pakkumist eluruumides, mis ei ole majutaja peamine eluase.

Kaubanduskoja hinnangul peavad piirangud olema suunatud üksnes eluruumide lühiajalisele väljaüürimisele, mis võib vähendada pikaajaliseks elamiseks kättesaadavate

eluruumide hulka. Nõuetekohaselt tegutsevad majutusasutused, näiteks hotellid, hostelid ja korterhotellid,

mis paiknevad majutuseks ettenähtud hoonetes, eluasemete pakkumist ei vähenda. Ettepanekus ei ole aga selgelt sätestatud, et sellised majutusasutused jäävad

kohaldamisalast välja.

Kaubanduskoja ettepanek:

Palume Eesti seisukohas taotleda, et ettepanekus

sätestataks selgelt, et piiranguid ei kohaldata

nõuetekohaselt tegutsevatele majutusasutustele, mis

paiknevad majutuseks ettenähtud hoonetes.

4. Elamukinnisvara piirangute mõju

majutusarendustele

Ettepaneku artikli 5 lõike 1 punkti b kohaselt võib pädev

asutus piirata sellise maa ja elamukinnisvara omandamist või kasutamist, mida ei omandata ega kasutata peamise

22

elukohana. Artikli 4 punkti 3 järgi on elamukinnisvara

kinnisvara, mis on mõeldud eluruumidena kasutamiseks.

Leiame, et elamukinnisvara piirangud ei tohi takistada uute majutusasutuste rajamist ega mitteeluhoonete

ümberehitamist majutusasutusteks. Sellised arendused pakuvad turistidele alternatiivi korterimajutusele ja

vähendavad seeläbi survet eluasemeturule. Ettepanekus ei ole aga selgelt sätestatud, et artikli 5 lõike 1 punkti b kohased piirangud selliseid arendusi ei hõlma.

Kaubanduskoja ettepanek:

Palume Eesti seisukohas taotleda, et ettepanekus

täpsustataks, et artikli 5 lõike 1 punkti b piirangud ei

takista majutusasutuste rajamist ega mitteeluhoonete

ümberehitamist majutusasutusteks.

5. Piirangute proportsionaalsuse kontroll riigi tasandil

Ettepaneku artikli 3 lõike 1 kohaselt ei kohaldata eluaseme taskukohasuse tagamiseks kehtestatud lühiajalise majutuse piirangutele direktiivi 2006/123/EÜ, sh selle artikli 15 lõikes

7 sätestatud kohustust teavitada Euroopa Komisjoni.

Teavitamiskohustuse kaotamisega kaob ELi tasandi kontroll,

mille käigus Euroopa Komisjon hindab piirangute kooskõla ELi õigusega. Määrus ei kohusta liikmesriike piiranguid kehtestama. Kui aga Eesti otsustab seda võimalust tulevikus

kasutada, peab riigisisene õigus tagama, et piirangute põhjendatust ja proportsionaalsust oleks võimalik tõhusalt

kontrollida. Tõendamine peab tuginema avalikele ja kontrollitavatele andmetele ning ettevõtjal peab olema tegelik võimalus piirang ja selle aluseks olevad hinnangud

vaidlustada.

23

Kaubanduskoja ettepanek:

Juhul kui Eesti otsustab määruses sätestatud võimalust

kasutada, palume tagada, et piirangute aluseks olevad

hinnangud põhineksid avalikel ja kontrollitavatel

andmetel.

6. Määruse (EL) 2024/1028 rakendamine Eestis

Ettepaneku artikli 10 lõike 1 punkti e kohaselt peab pädev asutus lühiajalise majutuse piiramisel tagama piirkonnas

määruse (EL) 2024/1028 täitmise, sh registreerimisnumbrite peatamise ja tühistamise ning nõuetele mittevastavate

kuulutuste eemaldamise.

Ettepanekust ei selgu, mida see kohustus praktikas tähendab. Registreerimisnumbreid saab peatada ja tühistada üksnes siis,

kui registreerimiskord on olemas, kuid näiteks Eestis sellist korda praegu ei ole. Seetõttu ei ole selge, kas Eesti peab

kehtestama lühiajalise majutuse pakkujatele registreerimise, kui Eesti otsustab kasutada määruses sätestatud võimalust lühiajalist majutust piirata.

Kaubanduskoja ettepanek:

Palume selgitada, mida tähendab artikli 10 lõike 1

punktis e sätestatud kohustus tagada määruse (EL)

2024/1028 täitmine ja kas Eesti peab lühiajalise majutuse

piiramisel kehtestama majutuse pakkujatele

registreerimise, et registreerimisnumbreid oleks võimalik

peatada ja tühistada.

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 9.9.2026 COM(2026) 599 final

ANNEX

LISA

järgmise dokumendi juurde: Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega kehtestatakse liikmesriikides eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse

tagamiseks võetavate meetmete raamistik (taskukohaste eluasemete õigusakt)

{SEC(2026) 599 final} - {SWD(2026) 605 final} - {SWD(2026) 606 final} -

{SWD(2026) 607 final}

ET 1 ET

LISA

Hinna ja sissetuleku suhte arvutamine vastavalt komisjoni andmekogumile

1. Tüüpiliste eluasemehindade arvutamisel kasutatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusele (EÜ) nr 1059/20031 asjaomases NUTSi 3. tasandi piirkonnas asuva

eluaseme keskmist tehinguhinda eurodes.

2. Mis puudutab tüüpilist sissetulekut inimese kohta, siis esitab komisjon iga-aastased

aegread, mis käsitlevad leibkondade kasutada olevat netotulu inimese kohta eurodes, võttes

aluseks Eurostati andmed NUTSi 2. tasandi kohta või samaväärsed prognoosid.

3. Artikli 6 kohaldamisel arvutatakse kaks hinna ja sissetuleku suhte künnist kõige

värskemate kättesaadavate iga-aastaste tähelepanekute põhjal. Selle statistilise analüüsi põhjal

on künniseks kehtestatud vastavalt inimese kaheksa ja kümne aasta sissetulek, mis on vajalik

asjaomase piirkonna elamufondi kuuluva keskmise suurusega eluruumi ostmiseks.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1059/2003, millega kehtestatakse

ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus (NUTS) (ELT L 154, 21.6.2003, lk 1, ELI:

http://data.europa.eu/eli/reg/2003/1059/oj).

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 9.9.2026 COM(2026) 599 final

2026/0268 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega kehtestatakse liikmesriikides eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse

tagamiseks võetavate meetmete raamistik (taskukohaste eluasemete õigusakt)

{SEC(2026) 599 final} - {SWD(2026) 605 final} - {SWD(2026) 606 final} - {SWD(2026) 607 final}

(EMPs kohaldatav tekst)

ET 2 ET

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

• Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Käesolev seletuskiri on lisatud ettepanekule võtta vastu määrus, millega kehtestatakse

liikmesriikides eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks võetavate meetmete

raamistik (taskukohaste eluasemete õigusakt) (edaspidi „ettepanek“).

Eluaseme taskukohasus on muutunud kogu liidus üha suuremaks probleemiks, eelkõige

linnades, suurlinnapiirkondades, saartel ja turismisihtkohtades, kus eluasemenõudlus on

pidevalt suurem kui olemasolev pakkumine. Kuigi ebapiisav eluasemete pakkumine on

endiselt struktuurne liikumapanev jõud, võib nõudlus, mis on seotud eluaseme kasutamisega

muul otstarbel kui peamine eluase, suurendada taskukohasusega seotud probleeme mõnel

kohalikul turul. See surve mõjutab eelkõige väikese ja keskmise sissetulekuga leibkondi,

noori ja elutähtsate kutsealade töötajaid ning võib muuta elanike jaoks üha raskemaks

juurdepääsu taskukohasele eluasemele kohas, kus nad elavad ja töötavad.

Sellele olukorrale reageerimiseks võtavad pädevad asutused üha enam vastu või kaaluvad

meetmeid, mis mõjutavad lühiajalise majutuse üüriteenuse osutamist või elamukinnisvara

omandamist ja kasutamist. Selliste meetmete eesmärk on säilitada eluase pikaajaliseks

eluasemena kasutamiseks ning leevendada survet eluaseme taskukohasusele ja

kättesaadavusele. Kuigi eluasemepoliitika jääb peamiselt riigi, piirkonna ja kohaliku

omavalitsuse pädevusse, võivad sellised meetmed mõjutada siseturu vabadusi ning kuuluvad

seega liidu õiguse kohaldamisalasse.

Euroopa Liidu Kohus on tunnistanud, et eluaseme kättesaadavuse ja taskukohasuse tagamine

võib kujutada endast ülekaalukat avaliku huviga seotud põhjust, mis võib õigustada

piiranguid, mis mõjutavad siseturu vabadusi. Kehtiv liidu õigus, sealhulgas alusleping,

direktiiv 2006/123/EÜ (teenuste direktiiv) ja Euroopa Liidu Kohtu praktika, on siiski üldist

laadi. Selleks et parandada pädevate asutuste, kodanike ja ettevõtjate õiguskindlust ning

vähendada reguleerimisviiside killustatust kogu liidus, on vaja konkreetset

tegevusraamistikku eluasemenappuse hindamiseks või üksikute meetmete põhjendatuse ja

proportsionaalsuse tõendamiseks.

Üha enam tunnistatakse, et Euroopas valitsevale ühisele eluaseme taskukohasuse probleemile

on vaja ühiselt reageerida. Kuigi elamumajandus jääb peamiselt riigi, piirkonna ja kohaliku

omavalitsuse vastutusalasse, toetab, koordineerib ja täiendab EL oma pädevuse piires

riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke jõupingutusi, austades samal ajal eluasemeturgude ja

juhtimissüsteemide mitmekesisust kogu ELis.

Euroopa Komisjoni 2024.–2029. aasta poliitilistes suunistes1 tunnistati eluasemekriisi

pakilisust, teatati elamumajanduse voliniku ametisse nimetamisest ja võeti kohustus esitada

esimene Euroopa taskukohaste eluasemete kava.

2025. aasta oktoobris toimunud Euroopa Ülemkogu2 kohtumisel kutsusid ELi juhid komisjoni

üles esitama kiiresti ambitsioonikas ja terviklik taskukohaste eluasemete kava, mille eesmärk

1 von der Leyen, U. „Euroopa valik – poliitilised suunised järgmisele Euroopa Komisjoni koosseisule

2024–2029“, Euroopa Komisjoni veebisait, 18. juuli 2024,

https://commission.europa.eu/document/download/e6cd4328-673c-4e7a-8683-

f63ffb2cf648_en?filename=Political%20Guidelines%202024-2029_EN.pdf

ET 3 ET

oleks toetada ja täiendada liikmesriikide jõupingutusi, võttes nõuetekohaselt arvesse

subsidiaarsuse põhimõtet ja riikide pädevusi. Euroopa Parlament võttis 10. märtsil 2026 vastu

eluasemekriisi erikomisjoni lõpparuande, milles väljendati suurt heameelt komisjoni võetud

kohustuse üle koostada ja viia ellu ambitsioonikas Euroopa taskukohaste eluasemete kava3.

Ettepanek on osa Euroopa taskukohaste eluasemete tegevuskavast,4 mille komisjon esitas

16. detsembril 2025 ja mis sisaldab eluaseme taskukohasuse kriisi peamiste põhjuste analüüsi

ELis5. See vastab liikmesriikide, linnade, piirkondade ja sidusrühmade korduvatele

üleskutsetele suurendada õiguskindlust seoses tingimustega, mille alusel võib kooskõlas liidu

õigusega võtta vastu eluasemega seotud meetmeid.

Käesoleva ettepaneku eesmärk ei ole ühtlustada eluasemepoliitikat, vaid luua ühine raamistik,

millega reguleeritakse teatavate eluasemega seotud meetmete hindamist liidu õiguse alusel, et

kaitsta eluaseme taskukohasust ja kättesaadavust. Ettepanekus sätestatakse ühised nõuded

selliste meetmete põhjendatusele, proportsionaalsusele, läbipaistvusele ja läbivaatamisele, mis

hõlmab ühist eluasemenappuse hindamise metoodikat. Sellega püütakse parandada

õiguskindlust, läbipaistvust ja liidu õiguse järjepidevat kohaldamist, austades samal ajal

täielikult riikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste pädevust. Kuna ettepanek vähendab

õiguskindlusetust, peaks see võimaldama pädevatel asutustel tegeleda tõhusamalt kohaliku

eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse survega, kui sekkumine on põhjendatud.

Ettepanekuga ei kehtestata ELi õiguse alusel pädevatele asutustele ühtki uut õigust piirata

juurdepääsu lühiajalise majutuse üüriteenustele või nende osutamist või kinnisvara

omandamist või kasutamist, samuti ei nähta sellega ette ega soovitata selliseid meetmeid.

Selles sätestatakse ELi õiguse alusel kohaldatavad tingimused ja nõuded juhuks, kui pädevad

asutused otsustavad võtta vastu meetmeid, mis on neile riigisisese õiguse alusel

kättesaadavad.

Ettepaneku eesmärk on lihtsustada ja selgitada olemasolevat ELi raamistikku, mida

kohaldatakse meetmete suhtes, mille eesmärk on kaitsta eluaseme taskukohasust ja

kättesaadavust. Selleks kaotatakse direktiivi 2006/123/EÜ artikli 15 lõikes 7 sätestatud

teavitamiskohustus käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate meetmete puhul,

ühtlustades samal ajal nende meetmete proportsionaalsuse hindamise menetlust.

• Probleem ja selle põhjused

Käesolevas ettepanekus käsitletav probleem on ebapiisav õiguskindlus, mis puudutab

eluaseme taskukohasust ja kättesaadavust kaitsvate meetmete vastavust siseturu vabadusi

2 Euroopa Ülemkogu, „Euroopa Ülemkogu järeldused, 23. oktoober 2025“, Euroopa Ülemkogu veebisait,

23. oktoober 2025, vaadatud 13. aprillil 2026,

https://www.consilium.europa.eu/en/press/pressreleases/2025/10/23/european-council-conclusions-23-

october-2025/. 3 Euroopa Parlament, Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2026. aasta resolutsioon eluasemekriisi kohta

Euroopa Liidus, mille eesmärk on pakkuda lahendusi inimväärsete, kestlike ja taskukohaste eluasemete

jaoks, 10. märts 2026, vaadatud 10. aprillil 2026, https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-

10- 2026-0064_EN.html 4 Euroopa Komisjon, „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja

Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Euroopa taskukohaste eluasemete kava“, COM(2025)

1025 final, 2025, https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/adcb91d5-dbdd-11f0-8da2-

01aa75ed71a1 5 https://housing.ec.europa.eu/document/download/2ad4c9f2-602b-43ba-9ed9-

f2ee059cf97_en?filename=0_1.pdf

ET 4 ET

reguleerivale liidu õigusele. Selle tulemuseks on erinevad riiklikud, piirkondlikud ja

kohalikud meetmed, mis mõjutavad negatiivselt siseturu nõuetekohast toimimist.

Sellel probleemil on kaks põhjust.

– Esimene põhjus on eluasemeturu keeruline olukord, mis nõuab riiklikku sekkumist.

Mõnes eluasemenappusega piirkonnas püüavad pädevad asutused üha enam tulla

toime eluaseme taskukohasusele avalduva survega, mis tuleneb pakkumise ja

nõudluse mittevastavusest ning mida võib süvendada eluaseme kasutamine muul

otstarbel kui peamine eluase.

– Teine põhjus on juhtimisega seotud murekoht. Liidu õiguses tunnistatakse, et

eluaseme taskukohasus ja kättesaadavus võivad õigustada piiranguid, isegi kui need

mõjutavad siseturu vabadusi. Praegune raamistik on siiski üldist laadi. See ei taga

piisavalt konkreetset ega struktureeritud alust, mille abil teha kindlaks

eluasemenappuse olemasolu, hinnata konkreetsete sekkumismeetmete vajalikkust,

tasakaalustada nõudluse ja pakkumise poolt või tagada läbipaistvus, järelevalve ja

läbivaatamine aja möödudes.

Selle tulemusena on pädevatel asutustel ilma täiendavate ELi meetmeteta tõenäoliselt

jätkuvalt raskusi eluasemega seotud sekkumismeetmete kindlaksmääramisel, põhjendamisel

ja kavandamisel viisil, mis on kooskõlas liidu õigusega, ning neil on raske tulemuslikult

reageerida eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavusega seotud survele seal, kus see on kõige

tugevam.

Eluasemepoliitika, linnaplaneerimine ja maakasutuse reguleerimine jäävad peamiselt riigi,

piirkonna ja kohaliku omavalitsuse pädevusse. Käesoleva ettepaneku eesmärk ei ole

ühtlustada eluasemepoliitika tulemusi ega edendada või soodustada konkreetsete eluasemega

seotud sekkumismeetmete vastuvõtmist, vaid luua ühine Euroopa raamistik, mis reguleerib

siseturu vabadusi mõjutavate eluasemega seotud sekkumismeetmete põhjendatuse ja

proportsionaalsuse hindamist, läbivaatamist ja läbipaistvaks muutmist. Seepärast mõjutab see

negatiivselt siseturu nõuetekohast toimimist.

• Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Ettepanekuga täiendatakse siseturgu reguleerivaid kehtivaid liidu õigusakte.

See põhineb määrusel (EL) 2024/1028,6 milles käsitletakse lühiajalise majutuse

üüriteenustega seotud andmete kogumist ja jagamist (edaspidi „lühiajalise majutuse

üüriteenuste määrus“). Kuigi lühiajalise majutuse üüriteenuste määrusega kehtestatakse

registreerimise ja andmete jagamise ühtlustatud raamistik, ei määrata selles kindlaks

asjaolusid, mille korral võivad eluasemega seotud piirangud olla liidu õiguse alusel

põhjendatud. Seega täiendavad need kaks vahendit teineteist: lühiajalise majutuse

üüriteenuste määrusega parandatakse läbipaistvust ja andmete kättesaadavust, samas kui

käesoleva ettepanekuga nähakse ette ühine raamistik eluasemega seotud meetmete

hindamiseks.

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määrus (EL) 2024/1028, milles käsitletakse

lühiajalise majutuse üüriteenustega seotud andmete kogumist ja jagamist ning millega muudetakse

määrust (EL) 2018/1724 (https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2024/1028/oj/eng).

ET 5 ET

Ettepanek on kooskõlas ka direktiiviga 2006/123/EÜ7. Käesoleva ettepanekuga nähakse selle

kohaldamisalasse kuuluvate meetmete jaoks ette konkreetsed eeskirjad, millega reguleeritakse

eluasemenappuse hindamist ning põhjendatuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamist

ning mida kohaldatakse teenuste direktiivi asemel. Muid kohaldatavaid liidu õiguse sätteid,

sealhulgas teenuste direktiivi, kohaldatakse jätkuvalt niivõrd, kuivõrd need ei ole kõnealuste

konkreetsete eeskirjadega asendatud.

Ettepanekule on lisatud komisjoni soovitus eluasemete pakkumise meetmete kohta

eluasemenappusega piirkondades ning see täiendab komisjoni ulatuslikumaid algatusi

taskukohaste eluasemete pakkumise suurendamiseks lihtsustamise, investeeringute ja

ehitussuutlikkuse parandamise abil. Kuigi määrus võimaldab võtta tõhusamaid meetmeid, et

leevendada vahetut survet olemasolevale elamufondile, keskendutakse soovituses pakkumise

struktuursele suurendamisele, et parandada järjepidevalt taskukohasust.

Ettepanek on kooskõlas ka komisjoni tööga, mille eesmärk on tugevdada Euroopa

eluasemealast tõendusbaasi, sealhulgas parandada eluasemestatistikat, suurendada

eluasemeturgude läbipaistvust ning parandada juurdepääsu eluasemeandmetele ja analüüsile.

• Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega

Ettepanek on kooskõlas digiteenuseid reguleeriva liidu raamistikuga, sealhulgas e-kaubanduse

direktiivi8 ja digiteenuste määrusega9 ega mõjuta nende õigusaktidega kehtestatud kohustusi.

Samuti on see kooskõlas komisjoni tulevaste algatustega, mis käsitlevad digitaalset õiglust,

kestlikku turismi ja riigis viibimise õigust, ning taskukohaste eluasemetega seotud üldist

majandushuvi pakkuvate teenuste läbivaadatud riigiabiraamistikuga. Ettepanekuga

täiendatakse neid algatusi ja tagatakse suurem õiguskindlus pädevatele asutustele, kes võtavad

eluasemega seotud meetmeid, mis mõjutavad siseturgu.

2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

• Õiguslik alus

Ettepanekute õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114. Algatuse

eesmärk on parandada siseturu toimimist, luues ühise raamistiku selliste teatavate eluasemega

seotud meetmete hindamiseks, mis mõjutavad siseturu vabadusi. Kuigi eluasemepoliitika jääb

peamiselt liikmesriikide ning nende riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste

pädevusse, võivad teenuste osutamist või elamukinnisvara omandamist või kasutamist

mõjutavad meetmed piirata siseturu vabadusi ja seetõttu kohaldatakse nende suhtes liidu

õigust.

Ettepanekuga kehtestatakse ühine metoodika eluasemenappuse hindamiseks ning ühised

nõuded teatavate eluasemega seotud meetmete põhjendatusele ja proportsionaalsusele,

austades samal ajal täielikult liikmesriikide pädevust eluasemepoliitika valdkonnas ja

eluasemega seotud meetmete sisu. Erinevad riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud meetodid ja

7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta

siseturul (https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2006/123/oj). 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste

teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise

kaubanduse kohta) (https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2000/31/oj/eng). 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb

digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus)

(https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2022/2065/oj/eng).

ET 6 ET

menetlusnõuded loovad ettevõtjatele eri tingimused ja õiguskindlusetuse seoses ELi

toimimise lepingu artiklites 49 ja 56 sätestatud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise

vabaduse piirangutega, eelkõige seoses lühiajalise majutuse üüriteenustega, ning ELi

toimimise lepingu artiklis 63 sätestatud kapitali vaba liikumise piirangutega, eelkõige seoses

elamukinnisvara omandamise ja kasutamisega. Ettepanekuga ühtlustatakse neid meetodeid ja

nõudeid, kehtestades selliste piirangute hindamiseks liidu ühise raamistiku. Seepärast on

asjakohane õiguslik alus ELi toimimise lepingu artikkel 114.

• Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

Ettepanek vastab subsidiaarsuse põhimõttele. Eluasemepoliitika, linnaplaneerimine ja

maakasutuse reguleerimine jäävad peamiselt liikmesriikide pädevusse. Liikmesriigid ei saa

siiski üksi tegutsedes tõhusalt täpsustada tingimusi, mille alusel hinnata, kas siseturu vabadusi

piiravad eluasemega seotud meetmed on kooskõlas liidu õigusega.

Kuigi Euroopa Liidu Kohus on tõlgendanud asjakohaseid õiguslikke põhimõtteid, ei ole

kehtivas liidu õiguses ette nähtud konkreetset ühist tegevusraamistikku eluasemenappuse

kindlakstegemiseks ega eluasemega seotud meetmete põhjendatuse ja proportsionaalsuse

hindamiseks. Selle tulemusena kohaldavad pädevad asutused eri meetodeid ja

tõendamisnorme, mis tekitab õiguskindlusetust, halduskoormust ja liidu õiguse

ebajärjekindlat kohaldamist.

Liidu meetmete lisaväärtus seisneb seega ühise raamistiku loomises, et hinnata eluasemega

seotud meetmeid, mis mõjutavad siseturgu. Ettepanekus sätestatakse ühine eluasemenappuse

hindamise metoodika ja ühised menetlusnõuded, millega reguleeritakse nende meetmete

põhjendatust, proportsionaalsust, läbipaistvust ja läbivaatamist. Sellega säilitatakse pädevate

asutuste kaalutlusõigus otsustada, kas sekkumine on vajalik ja millised meetmed on kohalikke

olusid arvestades asjakohased, tagades samal ajal, et siseturgu mõjutavaid meetmeid

hinnatakse vastavalt ühistele liidu normidele.

• Proportsionaalsus

Ettepanek on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, sest see ei lähe kaugemale sellest,

mis on vajalik, et parandada siseturu toimimist. Sellega ei ühtlustata eluasemepoliitikat, ei

nõuta pädevatelt asutustelt eluasemega seotud meetmete võtmist ega nähta ette selliste

meetmete sisu. Selle asemel sätestatakse selles üksnes need ühised nõuded, mis on vajalikud,

et tagada õiguskindlus, läbipaistvus ja liidu õiguse järjepidev kohaldamine selle

kohaldamisalasse kuuluvate meetmete suhtes. See ei hõlma meetmeid, mida pädevad asutused

võtavad ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjustel, mis ei ole seotud vajadusega tagada

eluaseme taskukohasus ja kättesaadavus, näiteks avalik kord, avalik julgeolek, rahvatervis,

tarbijakaitse, keskkonna- ja linnakeskkonna kaitse, kultuuripärandi kaitse.

Lühiajalise majutuse üüriteenustega seotud meetmete puhul kohaldatakse ettepanekut üksnes

juhul, kui sellised meetmed võetakse vastu eesmärgiga tagada eluaseme taskukohasus ja

kättesaadavus eluasemenappusega piirkondades. Ettepaneku eesmärk on tagada, et need

meetmed on kohandatud lühiajalise majutuse üüritegevuse vormidele, mis oma ulatuse,

sageduse või ärilise laadi tõttu vähendavad tõenäolisemalt eluaseme kättesaadavust

pikaajaliseks eluasemena kasutamiseks.

Maa ja elamukinnisvara omandamist või kasutamist mõjutavate meetmete puhul kohaldatakse

ettepanekut üksnes juhul, kui sellised meetmed võetakse vastu eesmärgiga tagada eluaseme

taskukohasus ja kättesaadavus eluasemenappusega piirkondades. Seetõttu võib see hõlmata

ET 7 ET

näiteks piiranguid muuks kui peamise eluasemena kasutamiseks, nõuet, et taskukohast

elamukinnisvara kasutab selle omanik või see on mõeldud teatud liiki leibkondadele,

sealhulgas esmakordsetele ostjatele või väiksema ja keskmise sissetulekuga leibkondadele,

meetmeid, mis käsitlevad pikka aega tühjalt seisvaid eluruume, või deklareerimisnõudeid

seoses kavandatava kasutamisega enne omandamist või kasutusotstarbe muutmise keeldu, kui

eluruume kasutatakse eluaseme asemel ärilisel või ametialasel otstarbel. Käesoleva määruse

kohaldamisalast jäävad välja kinnisvara omamist ja üleandmist, sealhulgas pärimise teel

omandamist, kinkimist ja kingituseks saamist ning perekonnasiseseid üleandmisi reguleerivad

üldeeskirjad, eluaseme üürilepingute kohast üürihinda reguleerivad meetmed,

eluasemetoetused, ehitusstandardid, maksustamise ja üldise maakasutuse ning planeerimis-

või üldplaneeringu eeskirjad, kui nende eesmärk ega mõju ei ole piirata eluaseme omandamist

või kasutamist selle taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks käesoleva määruse

tähenduses.

Nagu mõjuhinnang kinnitas, tagab see lähenemisviis sobiva tasakaalu õiguskindluse

parandamise ning riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste paindlikkuse säilitamise

vahel, et reageerida kohaliku eluasemeturu tingimustele.

• Vahendi valik

Määrus on kõige sobivam õiguslik vahend, sest sellega kehtestatakse ühine

menetlusraamistik, millega reguleeritakse siseturgu mõjutavate eluasemega seotud meetmete

hindamist. Nende menetlusnõuete ühetaoline kohaldamine on oluline, et tagada õiguskindlus

ja liidu õiguse järjepidev kohaldamine kogu liidus.

Mittesiduvad suunised võiksid edendada liidu kehtiva õiguse järjepidevamat tõlgendamist,

kuid ei pakuks pädevatele asutustele, kodanikele ja ettevõtjatele piisavalt prognoositavat ja

ühtset raamistikku. Direktiiv tuleks liikmesriigi õigusesse üle võtta, mis suurendaks erineva

rakendamise ohtu ja takistaks õiguskindluse parandamise eesmärgi saavutamist.

Seepärast on määrus kõige tõhusam vahend ühise raamistiku loomiseks, austades samal ajal

täielikult liikmesriikide pädevust eluasemepoliitika valdkonnas ja eluasemega seotud

meetmete sisulist ülesehitust.

3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU

HINDAMISE TULEMUSED

• Konsulteerimine sidusrühmadega

Kooskõlas parema õigusloome suunistega korraldas komisjon sihtkonsultatsioone, et

täiendada ulatuslikku avalikku konsultatsiooni, mis korraldati 2025. aastal Euroopa

taskukohaste eluasemete tegevuskava ettevalmistamiseks ja millele saadi 13 330 vastust.

Ajavahemikul 6. märtsist kuni 3. aprillini 2026 korraldas komisjon tagasisidekorje,

sihtotstarbelise küsitluse ja neli spetsiaalset seminari liikmesriikide, piirkondade, linnade,

sidusrühmade ja ekspertidega. Tagasisidekorjele laekus 617 vastust ja sihtotstarbelisele

küsimustikule saadi 303 vastust.

Konsultatsioonid kinnitasid laialdast toetust suuremale õiguskindlusele seoses eluasemega

seotud meetmete vastavusega liidu õigusele ning samal ajal rõhutati vajadust austada

subsidiaarsuse põhimõtet ja säilitada pädevate asutuste paindlikkus. Avaliku sektori asutused

kutsusid üles looma ühist raamistikku eluasemenappuse hindamiseks ja kohalike meetmete

põhjendamiseks. Ettevõtjad rõhutasid proportsionaalsuse, õiguskindluse ja tõenditel põhineva

ET 8 ET

otsuste tegemise tähtsust, samas kui üürnike, üliõpilaste, sotsiaaleluruumide pakkujate ja

kodanikuühiskonna esindajad rõhutasid vajadust tõhusate vahendite järele, et tagada eluaseme

taskukohasus ja kättesaadavus.

• Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Ettepanek tugineb komisjoni tehtud ulatuslikule majanduslikule ja õiguslikule analüüsile,

sealhulgas Teadusuuringute Ühiskeskuse ja muude komisjoni talituste toetusele.

• Mõjuhinnang

Ettepanekut toetab mõju hindamise aruanne (SWD(2026) xxx), mis on koostatud kooskõlas

komisjoni parema õigusloome suunistega.

Pärast seda, kui õiguskontrollikomitee esitas 5. juunil 2026 negatiivse arvamuse, vaadati mõju

hindamise aruanne põhjalikult läbi. Läbivaadatud aruandes täpsustatakse probleemi kirjeldust,

eesmärke, subsidiaarsuse hindamist, poliitikavariante ja mõjuanalüüsi ning selgitatakse, et

algatus on menetluslik vahend, mille eesmärk on pigem parandada õiguskindlust kui sekkuda

eluasemeturu toimimisse. Samuti tugevdatakse sellega tõendusbaasi, sidusrühmade analüüsi,

kohtuvaidluste hindamist ja järelevalveraamistikku. 17. juulil 2026 esitas

õiguskontrollikomitee reservatsioonidega positiivse arvamuse.

Lisaks lähtestsenaariumile kaaluti mõjuhinnangus kolme võimalikku poliitikavarianti.

1. poliitikavariant: koosnes mittesiduvatest suunistest, milles selgitati kehtivat liidu õigust ja

anti praktilisi soovitusi.

2. poliitikavariant: eelistatud poliitikavariant. Sellega kehtestatakse ühine raamistik, millega

reguleeritakse eluasemega seotud meetmeid, mis mõjutavad siseturu vabadusi. Selles

ühendatakse ühine eluasemenappuse hindamise metoodika põhjendatuse, proportsionaalsuse,

läbipaistvuse ja korrapärase läbivaatamise nõuetega, säilitades samal ajal riikliku,

piirkondliku ja kohaliku kaalutlusõiguse selle üle, kas ja kuidas sekkuda.

3. poliitikavariant: sellega oleks kehtestatud üksikasjalikum raamistik, mis hõlmaks

eluasemenappusega piirkondade kohustuslikku kindlaksmääramist, ühtlustatud künniseid ja

eluasemekavasid ning ulatuslikumat ühtlustamist liidu tasandil.

Eelistatud poliitikavariant peaks aitama parandada eluaseme taskukohasust ja kättesaadavust

eluasemenappusega piirkondades, võimaldades võtta õigel ajal sihipärasemaid ja tõenditel

põhinevaid meetmeid, kui lühiajaline üürimine või eluaseme kasutamine muul otstarbel kui

peamise eluasemena suurendab tõendatavalt eluasemenappust. Kui selliste meetmetega

säilitatakse või suurendatakse pikaajaliseks eluasemena kasutamiseks kättesaadavate

eluasemete arvu, võivad need aidata leevendada survet üüri- ja eluasemehindadele ning

parandada juurdepääsu taskukohasele eluasemele, eelkõige piiratud kohalikel turgudel.

Elanikud, sealhulgas üürnikud ja võimalikud koduostjad, võivad seega saada kasu eluasemete

suuremast kättesaadavusest ja väiksemast taskukohasusele avalduvast survest, samal ajal kui

pädevad asutused saavutavad suurema õiguskindluse ning kodanikud ja ettevõtjad saavad

kasu selgematest ja järjepidevamatest kaitsemeetmetest. Tänu hinna ja sissetuleku künnistele

keskendub raamistik piirkondadele, mis seisavad silmitsi märkimisväärse taskukohasusele

avalduva survega, samal ajal kui kohaliku eluasemeturu tingimuste hilisem hindamine tagab,

et meetmed vastavad tegelikele kohalikele oludele. Ettepanekuga säilitatakse liikmesriikide ja

pädevate asutuste paindlikkus ning järgitakse subsidiaarsuse põhimõtet. Mõju keskkonnale ja

konkurentsivõimele on eeldatavasti piiratud ja peamiselt kaudne. Ettepanek on kooskõlas

liidu kliimaeesmärkidega.

ET 9 ET

• Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine

Ettepanek aitab kaasa lihtsustamisele, luues ühise menetlusraamistiku siseturgu mõjutavate

eluasemega seotud meetmete hindamiseks. Ettepaneku kohaldamisalasse kuuluvate meetmete

puhul selgitatakse kohaldatavaid menetlusnõudeid. Ettepaneku kohaselt ei nõuta enam

direktiivi 2006/123/EÜ kohastest lühiajalise majutuse üüriteenuste piirangutest teatamist, mis

vähendab korduvaid haldusformaalsusi ja parandab haldustõhusust. Ettepanekuga

täiendatakse määrust (EL) 2024/1028 ja välditakse kattuvate või dubleerivate haldusnõuete

tekitamist.

Ettepanekuga ei kehtestata ettevõtjatele otseseid kohustusi. Selle mõju väikestele ja keskmise

suurusega ettevõtjatele (VKEd) ning mikroettevõtjatele on seega kaudne ja sõltub pädevate

asutuste poolt vastu võetud eluasemealastest meetmetest. Suurem õiguskindlus, läbipaistvus

ja prognoositavus peaks vähendama regulatiivset ebakindlust ja nõuete täitmisega seotud

kulusid ettevõtjate, eelkõige mitmes jurisdiktsioonis tegutsevate ettevõtjate jaoks. Üldine

mõju konkurentsivõimele on eeldatavasti vähene ja üldjoontes neutraalne.

Ettepanek on koostatud kooskõlas komisjoni poliitikakujunduse digivalmiduse põhimõtetega.

See tugineb olemasolevatele andmeallikatele, edendab koostoimet määrusega (EL) 2024/1028

loodud raamistikuga ja väldib tarbetuid aruandluskohustusi.

Ettepanekuga ei tehta mikroettevõtjatele sõnaselget erandit, kuna sellega ei kehtestata

teenuseosutajatele otseseid kohustusi. Pigem kehtestatakse sellega tingimused, mille alusel

pädevad asutused võivad võtta vastu meetmeid, mis mõjutavad teatavat tegevust. Lühiajalise

majutuse üüriteenusega, mis hõlmab eluruumi, mida ei kasutata peamise eluasemena,

tegelevad sageli mikroettevõtjad, keda võivad seega kaudselt mõjutada pädevate asutuste

poolt raamistiku alusel vastu võetud meetmed.

Ettepanek oleks asjakohane VKEde, eelkõige lühiajalise majutuse üüriteenuse ja turismi

sektoris tegutsevate VKEde jaoks, kuid sellega ei kehtestata neile otseseid kohustusi ega

tekitata nõuete täitmisega seotud kulusid. Selle mõju on eeldatavasti peamiselt kaudne ja

sektorite lõikes erinev. VKEsid võivad siiski mõjutada meetmed, mille pädevad asutused on

raamistiku alusel vastu võtnud, kusjuures sellise mõju laad ja ulatus sõltub asjaomastest

meetmetest ja kohaliku turu tingimustest. Samal ajal saaksid VKEd kasu suuremast

nähtavusest ja prognoositavusest seoses sellega, millal, kus ja kui kaua piiranguid võib

kohaldada, samuti ühistest nõuetest, mille eesmärk on tagada, et sellised meetmed on

tõenduspõhised, vajalikud ja proportsionaalsed. See kasu on eriti oluline VKEde jaoks, kes

tegutsevad või osutavad teenuseid mitmel kohalikul turul. Üldine mõju konkurentsivõimele

on eeldatavasti piiratud ja üldjoontes neutraalne. Kuna algatus on suunatud esmajoones

pädevatele asutustele, mitte ettevõtjatele, on selle mõju kaudne ja sõltub kohalikest

rakendamisvalikutest. Suurem õiguskindlus, läbipaistvus ja prognoositavus peaks vähendama

mitmes jurisdiktsioonis tegutsevate ettevõtjate regulatiivset ebakindlust ja nõuete täitmisega

seotud kulusid, samal ajal kui eluasemenappusega piirkondades kehtestatud piirangutest

tulenevad kohandamiskulud jäävad eeldatavasti kohalikuks ja sektoripõhiseks.

• Põhiõigused

Ettepanekuga austatakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud õigusi ja põhimõtteid.

Kehtestades ühised menetluslikud tagatised, millega reguleeritakse eluasemega seotud

meetmete põhjendatust, läbipaistvust ja korrapärast läbivaatamist, toetatakse ettepanekuga

harta artikli 41 kohast õigust heale haldusele.

ET 10 ET

Ettepanek peaks aitama kaudselt kaasa harta artiklis 7, artikli 34 lõikes 3 ja artiklis 36

sätestatud eesmärkide saavutamisele, toetades pädevaid asutusi eluaseme taskukohasuse ja

kättesaadavuse tagamisel, austades samal ajal täielikult artiklis 17 sätestatud õigust omandile.

Eelkõige kohaldatakse ettepaneku kohaldamisalasse kuuluvate meetmete suhtes

kaitsemeetmeid, sealhulgas objektiivseid tõendeid märkimisväärse kahjuliku mõju kohta

eluaseme taskukohasusele või kättesaadavusele, territoriaalset suunamist, vajalikkust ja

proportsionaalsust, vähem piiravate alternatiivide kaalumist, õiguskindluse ja õiguspäraste

ootuste austamist, asjakohast üleminekukorda, kestuse piiranguid, korrapärast läbivaatamist ja

tõhusat õiguskaitset. Ettepanekuga ei kehtestata mingeid piiranguid kinnisvara omamisele ega

anta pädevatele asutustele volitusi võtta vastu piiranguid, mis ei ole neile riigisisese õiguse

alusel kättesaadavad.

4. MÕJU EELARVELE

Käesoleva määruse rakendamine avaldab liidu eelarvele piiratud mõju. Lisavahendeid on vaja

peamiselt selleks, et toetada uue raamistiku rakendamist, järelevalvet ja hindamist, sealhulgas

suuniste koostamist, sidusrühmade kaasamist, õiguslikke ja poliitilisi järelmeetmeid ning

olemasoleva Mapadomo vahendi (eluasemeandmebaas) hooldust ja jätkuvat toimimist.

Võimaluse korral tugineb ettepanek olemasolevatele komisjoni struktuuridele,

eksperditeadmistele ja digitaristule ning sellega ei looda uut liidu asutust,

rahastamisprogrammi ega digiplatvormi. Üksikasjalik finantsmõju on esitatud käesolevale

ettepanekule lisatud finants- ja digiselgituses.

5. MUU TEAVE

• Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

Komisjon jälgib käesoleva määruse rakendamist ja kohaldamist koostöös liikmesriikide ja

pädevate asutustega. Komisjon hindab käesoleva määrusega kehtestatud raamistiku toimimist,

sealhulgas eluasemenappuse hindamise metoodika kohaldamist, määruse alusel vastu võetud

meetmete põhjendatust, proportsionaalsust, läbipaistvust ja läbivaatamist, kohtuvaidluste arvu

vähendamist ja edukaid õiguslikke vaidlusi. Hindamisel keskendutakse liidu raamistiku

tulemuslikkusele ega hinnata pädevate asutuste tehtud eluasemepoliitika valikuid.

Komisjon hindab käesolevat määrust mitte varem kui viis aastat pärast selle jõustumist.

• Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus

I peatükk sisaldab üldsätteid. Selles määratakse kindlaks määruse reguleerimisese ja

kohaldamisala, täpsustatakse määruse seost kehtivate liidu õigusaktidega ning esitatakse

määruses kasutatud põhimõisted.

II peatükiga kehtestatakse eluasemega seotud meetmete suhtes kohaldatav ühine raamistik.

Selles sätestatakse eluasemenappuse hindamise metoodika, territoriaalse ulatuse eeskirjad

ning mittediskrimineerimise, vajalikkuse ja proportsionaalsuse tingimused. Samuti

kehtestatakse selles nõuded kestusele, korrapärasele läbivaatamisele, läbipaistvusele ja

kohtulikule kontrollile.

III peatükk sisaldab lõppsätteid delegeeritud õigusaktide, määruse hindamise ja läbivaatamise

ning selle jõustumise ja kohaldamise kohta.

ET 2 ET

2026/0268 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega kehtestatakse liikmesriikides eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse

tagamiseks võetavate meetmete raamistik (taskukohaste eluasemete õigusakt)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust1,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust2,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) Liit seisab silmitsi eluaseme taskukohasuse kriisiga, mis nõrgendab sotsiaalset

ühtekuuluvust ja ohustab liidu üldist konkurentsivõimet. Kriis mõjutab üha rohkemaid

leibkondi ja üha enam on inimesi, kellel on raske leida taskukohase hinnaga

kvaliteetset eluaset. See mõjutab eelkõige haavatavas olukorras olevaid inimesi, kuid

üha enam ka keskmise sissetulekuga leibkondi. Eluasemete kallidus piirab töötajate

liikuvust, juurdepääsu tööturule ja haridusvõimalusi ning majanduse arengut ja

konkurentsivõimet. Elutähtsate kutsealade töötajad ja inimesed, kes teevad hooajatööd

mujal kui oma alalises elukohas, ei saa endale lubada elamist kogukonnas, mida nad

teenivad.

(2) Komisjoni talituste töödokumendis „Understanding the Housing Crisis“

(Eluasemekriisi põhjused)3 esitatud analüüs näitab, et kuigi eluaseme taskukohasuse

probleeme esineb kogu liidus, on nende tõsidus ja algpõhjused liikmesriikide vahel ja

sees väga erinevad. Eelkõige suurtes linnakeskustes, tugeva tööturu kasvuga

suurlinnapiirkondades ja suure turismiintensiivsusega piirkondades on eluasemete

pakkumine ja nõudlus püsivalt tasakaalust väljas. See on toonud kaasa ostu- ja

üürihindade kiire tõusu ning suurendanud kohalike elanike mujale kolimise ohtu.

(3) Nendes piirkondades on nõudlus elamukinnisvara järele suurenenud pikaajaliste

linnastumise suundumuste, majandustegevuse koondumise, leibkonna struktuuri

muutumise ja kasvava nõudluse tõttu tänapäevase eluruumi järele. Elamukinnisvara

kasutatakse üha enam ka muudel eesmärkidel kui alaline elukoht. See hõlmab

1 ELT C , , lk . 2 ELT C , , lk . 3 SWD(2025) 1053 final, 16. detsember 2025.

ET 3 ET

kasutamist majutusettevõttena, näiteks lühiajalise majutuse üüriteenuste jaoks, samuti

juhukasutust ja investeerimist. Mõnes omavalitsuses või linnaosas, kus valitseb

eluasemenappus, võivad muud kui peamine eluasemena kasutatavad eluruumid

moodustada märkimisväärse osa elamufondist ning lühiajalise majutuse üüriteenusteks

mõeldud majutuskohad moodustavad märkimisväärse osa kõigist üüripindadest,

kusjuures märkimisväärne arv majutajaid üürivad selliste lühiajaliste lepingute alusel

välja mitut kinnisvara. Kuigi need täiendavad kasutusviisid võivad tuua majanduslikku

ja sotsiaalset kasu, sealhulgas leibkondadele, kellel on raske ots otsaga välja tulla,

võivad need suurendada ka eluasemenõudluse survet mõnel piiratud kohalikul

eluasemeturul, vähendades peamise eluasemena kasutatavate eluruumide

kättesaadavust ning avaldades inflatsioonisurvet üüri- ja eluasemehindadele. Selle

mõju ulatus on väga erinev ning sõltub kohaliku eluasemeturu tingimustest ja sellest,

kas eluasemete pakkumine suudab vastata eluasemete nõudlusele. Kui pakkumine ei

ole piisav, võivad sellised piirkonnad kogeda eluasemenappust, mis sageli väljendub

kasvavas lõhes ühelt poolt eluaseme- ja üürihindade ning teiselt poolt leibkonna

sissetulekute vahel.

(4) Kohalike eluasemete kättesaadavust võivad piirata ka tegurid, mis mõjutavad seda, kas

eluasemete pakkumine suudab vastata nõudlusele. Sellised tegurid on maanappus,

planeerimis- ja loapiirangud, tööjõupuudus, transpordi- ja taristupiirangud, tühjalt

seisev kinnisvara ning ebapiisavad investeeringud elamuehitusse, sealhulgas

taskukohastesse ja sotsiaaleluruumidesse. Täiendavat eluasemete pakkumist võib luua

ka renoveerimise, kasutusotstarbe muutmise, rohkematesse üksustesse jagamise ja

tühjalt seisvate eluruumide uuesti kasutusele võtmisega. Sellega seoses võivad tühjalt

seisvad ja alakasutatud eluruumid maapiirkondades pakkuda ka võimalusi eluasemete

pakkumise suurendamiseks. Eluaseme taskukohasuse kestlik parandamine nõuab

eluasemete, sealhulgas taskukohaste ja sotsiaaleluruumide pakkumise suurendamist.

(5) Eluasemenappusega piirkondade pädevad asutused on viimastel aastatel võtnud vastu

või kaaluvad piiravaid meetmeid, mille eesmärk on säilitada eluase pikaajaliseks

eluasemena kasutamiseks ning leevendada survet eluaseme taskukohasusele ja

kättesaadavusele. Need hõlmavad meetmeid, mille eesmärk on säilitada

elamukinnisvara peamise eluasemena kasutamiseks (olenemata sellest, kas seda

kasutab omanik või muu isik), sealhulgas käsitledes lühiajalise majutuse üüriteenust

või eluaseme kasutamist muul otstarbel kui peamine eluase.

(6) Käesoleva määrusega ei tohiks anda pädevatele asutustele liidu õiguse kohaselt õigust

piirata kinnisvara omamist või kasutamist ega nõuda, ette kirjutada ega soodustada

selliste meetmete vastuvõtmist. Määrusega tuleks kehtestada tingimused ja nõuded,

mida kohaldatakse juhul, kui pädevad asutused otsustavad võtta vastu meetmeid, mis

on neile liikmesriigi õiguse alusel kättesaadavad, et tagada eluaseme taskukohasus ja

kättesaadavus eluasemenappusega piirkondades, näiteks piirangud muuks kui peamise

eluasemena kasutamiseks, nõue, et taskukohast elamukinnisvara kasutab selle omanik

või see on mõeldud teatavad liiki leibkondadele, sealhulgas esmakordsetele ostjatele

või väiksema ja keskmise sissetulekuga leibkondadele, meetmed, mis käsitlevad pikka

aega tühjalt seisvaid eluruume, või deklareerimisnõuded seoses kavandatava

kasutamisega enne omandamist või loanõuded seoses kasutusotstarbe muutumisega,

kui eluruume kasutatakse eluaseme asemel ärilisel või ametialasel otstarbel.

(7) Riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud lähenemisviisid erinevad mitte ainult

vastuvõetud meetmete, vaid ka eluasemenappuse kindlakstegemiseks kasutatavate

kontseptsioonide ja näitajate, kohaldatavate künniste, nõutavate tõendite ja piirangute

põhjendatuse hindamiseks kasutatavate normide poolest. Sellised erinevused

ET 4 ET

tõenäoliselt suurenevad, kui rohkem pädevaid asutusi võtab meetmeid, et reageerida

eluasemenappuse probleemile. Taoline killustatus suurendab nõuete täitmisega seotud

kulusid ja vähendab õiguskindlust siseturul tegutsevate ettevõtjate, sealhulgas liidus

tegutsevate digiplatvormide, eri liikmesriikides kinnisvara pakkuvate üürileandjate

ning piiriüleste ostjate ja investorite jaoks. Seepärast mõjutab see negatiivselt siseturu

nõuetekohast toimimist.

(8) Õigusraamistikku reguleeritakse peamiselt Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi

„ELi toimimise leping“) artiklitega 49, 56 ja 63 ning Euroopa Liidu Kohtu praktikaga.

Lühiajalise majutuse üüriteenuste puhul reguleeritakse sellistele teenustele

juurdepääsu või nende osutamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

2006/123/EÜ4. Siiski puudub selgus selle kohta, mis liiki meetmed on kooskõlas

põhjendatust, mittediskrimineerimist ja proportsionaalsust käsitlevate liidu õiguse

põhimõtetega.

(9) Käesolevat määrust tuleks kohaldada täielikus kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste

harta artiklis 17 sätestatud õigusega omandile. Maa või elamukinnisvara omandamist

või kasutamist piiravad meetmed võivad takistada selle õiguse kasutamist ning

seetõttu tuleks nende suhtes kohaldada vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõudeid.

Eelkõige peaksid sellised meetmed põhinema objektiivsetel tõenditel, olema

territoriaalselt ja sisuliselt asjakohaselt suunatud, piirduma üksnes sellega, mis on

vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks, olema piiratud kestusega, järgima

õiguskindlust ja õiguspäraseid ootusi ning neid peaks saama tõhusalt kohtulikult

kontrollida. Näiteks kui meetmed käsitlevad elamukinnisvara pikaajalist tühjalt

seismist, peaksid pädevad asutused võtma arvesse olukordi, kus tühjalt seismine on

põhjendatud omaniku või kasutaja olukorraga. Eelkõige tuleks täielikult arvesse võtta

ajutist eemalviibimist sellistel põhjustel nagu töö, haridus või koolitus, tervis, sõltuvus

või sotsiaalne hädaolukord. Käesoleva määrusega kehtestatud raamistik peaks seega

tagama õiglase tasakaalu omandiõiguse kaitse ja taskukohase eluaseme kättesaadavuse

tagamisega seotud avaliku huvi vahel.

(10) Samas peaksid pädevad asutused võtma käesoleva määruse kohaldamisel arvesse harta

artiklis 7 sätestatud õigust kodu austamisele kooskõlas liidu õiguse ning liikmesriikide

õigusaktide ja tavadega.

(11) Asjaolu, et meede kuulub käesoleva määruse kohaldamisalasse, ei tohiks mõista nii, et

see meede on kooskõlas liidu õigusega. Meetme kooskõla liidu õigusega sõltub

kohaldatavate vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõuete täitmisest, võttes arvesse

meetme laadi, ulatust ja mõju ning selle kohaldamise asjaolusid. Nagu nähtub Euroopa

Liidu Kohtu praktikast, võib meede näiteks olla vastuolus mittediskrimineerimise

põhimõttega, kui pädeva asutuse kaalutlusõigus tekitab diskrimineeriva kohaldamise

ohu, sealhulgas allutades teiste liikmesriikide kodanikud rangemale kontrollile kui

oma riigi kodanikud.

(12) Euroopa Liidu Kohus on tunnistanud, et eluaseme kättesaadavuse ja taskukohasuse

tagamine võib kujutada endast ülekaalukat avaliku huviga seotud põhjust, mis võib

õigustada siseturu vabaduste piiramist, tingimusel et meede on sobiv ja

proportsionaalne. Liidu tasandil puuduvad aga konkreetsed eeskirjad, mis

reguleeriksid seda, kuidas pädevad asutused peaksid hindama eluasemenappust ja

tegema kindlaks, et konkreetsed ajutised meetmed on põhjendatud, sobivad ja

proportsionaalsed. Kuna puudub ühine raamistik, mis reguleeriks selliste meetmete

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta

siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2006/123/oj).

ET 5 ET

hindamist, võib tekkida õiguskindlusetus seoses tingimustega, mille alusel võib

eluasemega seotud sekkumismeetmeid rakendada, säilitada või kohandada. See võib

suurendada halduskoormust, nõuete täitmisega seotud kulusid ja kohtuvaidluste riske

ning vähendada prognoositavust pädevate asutuste, kodanike ja ettevõtjate jaoks.

(13) Selleks et parandada õiguskindlust ja siseturu toimimist, on vaja kehtestada ühine liidu

raamistik, millega reguleeritakse selliste liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvate

piiravate meetmete hindamist, mille pädevad asutused võtavad vastu eluaseme

taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks. Sellise raamistiku eesmärk ei tohiks olla

eluasemepoliitika valikute ühtlustamine ning sellega ei tohiks nõuda pädevatelt

asutustelt sekkumist eluasemeturgudel. Pigem tuleks raamistikuga tagada, et siseturu

vabadusi mõjutavaid meetmeid hinnatakse tõendite, läbipaistvuse, põhjendatuse ja

proportsionaalsusega seotud ühiste menetlusnõuete alusel. See peaks aitama

suurendada prognoositavust pädevate asutuste, üldsuse ja ettevõtjate jaoks ning

säilitama samal ajal pädevate asutuste suutlikkuse võtta vastu meetmeid, mis sobivad

kohalike oludega kõige paremini.

(14) Eluasemeturud on oma olemuselt kohalikud ja nõuavad sageli kohalikele oludele

kohandatud reageerimist. Seega peaks pädevatele asutustele jääma võimalus otsustada,

kas sekkumine on vajalik ja millised meetmed on kohalikke eluasemetingimusi

arvestades kõige asjakohasemad. Samal ajal saaksid siseturul tegutsevad kodanikud ja

ettevõtjad kasu sellest, kui eluasemega seotud meetmete vastuvõtmise tingimused

oleksid läbipaistvamad ja prognoositavamad.

(15) Direktiiviga 2006/123/EÜ on kehtestatud üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate

asutamisvabaduse teostamist ja teenuste vaba liikumist. Kõnealust direktiivi

kohaldatakse lühiajalise majutuse üüriteenustele juurdepääsu või nende osutamise

suhtes. Käesoleva määrusega reguleeritakse lühiajalise majutuse üüriteenustele

juurdepääsu või nende osutamise konkreetseid aspekte. Direktiivi 2006/123/EÜ

asemel tuleks käesolevat määrust kohaldada pädevate asutuste poolt vastu võetud

selliste meetmete suhtes, millega piiratakse juurdepääsu lühiajalise majutuse

üüriteenustele või nende osutamist, kui need meetmed on põhjendatud vajadusega

tagada eluaseme taskukohasus ja kättesaadavus. Direktiivi 2006/123/EÜ tuleks

jätkuvalt kohaldada meetmete suhtes, millega piiratakse juurdepääsu lühiajalise

majutuse üüriteenustele või nende osutamist nii peamise kui ka muu eluaseme puhul,

kui seda tehakse ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjustel, mis ei ole seotud

vajadusega tagada eluaseme taskukohasus ja kättesaadavus, näiteks avalik kord, avalik

julgeolek, rahvatervis, tarbijakaitse, keskkonnakaitse, linnakeskkonna kaitse ja

kultuuripärandi kaitse.

(16) Selleks et piirata negatiivset mõju, mida avaldavad lühiajalise majutuse üüriteenustele

juurdepääsu või nende osutamist või maa ja elamukinnisvara omandamist ja

kasutamist piiravad meetmed siseturule, tuleks selliste meetmete puhul piirduda

piirkondadega, kus terav surve elamukinnisvara kättesaadavusele ja taskukohasusele

(edaspidi „eluasemenappusega piirkonnad“) õigustab meetmeid elamukinnisvara

taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks, ning need meetmed peaksid olema

võimalikult proportsionaalsed.

(17) Puudub ühine liidu metoodika, mille abil määrata kindlaks, millal on eluasemega

seotud surve piisav, et õigustada eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavusega seotud

piiranguid, mis mõjutavad siseturgu. Mitu liikmesriiki ning nende piirkondlikud ja

kohalikud omavalitsused kasutavad eri kontseptsioone, näitajaid, künniseid,

territoriaalüksusi, andmeallikaid ja menetlusi, et teha kindlaks, kas piirkonnas valitseb

ET 6 ET

eluasemenappus või mitte.. Mõne lähenemisviisi puhul keskendutakse taskukohasuse

näitajatele, nagu hinna ja sissetuleku suhe, üürihindade tase või liiga suured

eluasemekulud. Teiste puhul kasutatakse ulatuslikumat analüüsi, nagu lisaeluasemete

või tühjalt seisvate eluruumide osakaal, lühiajalise üürimise koondumine, mõju

sotsiaaleluruumidele või surve pikaajalise üürimise turgudele. Ühiste objektiivsete

kriteeriumide puudumine tekitab õiguskindlusetust ega võimalda hinnata, kas

meetmed on objektiivselt põhjendatud, asjakohaselt suunatud ja proportsionaalsed.

(18) Seepärast on vaja kehtestada liidu ühine lähenemisviis, et teha kindlaks, kas

piirkonnas valitseb eluasemenappus või mitte.

(19) Kui pädev asutus kavatseb võtta vastu käesoleva määruse kohase meetme, peaks ta

hindama asjaomase piirkonna eluasemenappust hinna ja sissetuleku suhte ning aja

jooksul toimunud kasvu alusel koos muude näitajatega, mis võimaldavad tõendada, et

eluasemenappus tulevikus tõenäoliselt ei vähene. Asjaolu, et piirkond vastab

eluasemenappuse kriteeriumidele, ei tohiks automaatselt tähendada seda, et pädev

asutus peaks võtma käesoleva määruse alusel vastu meetmeid. Otsuse selle kohta, kas

sekkuda ja milliseid meetmeid võtta, peaksid tegema pädevad asutused.

(20) Hinna ja sissetuleku suhte abil mõõdetakse eluaseme taskukohasust, võrreldes

eluaseme omandamise hinda leibkonna sissetulekuga. Kombineerides hinna ja

sissetuleku suhet viimase kümne aasta kättesaadavate andmetega, saab pädev asutus

täielikuma ülevaate hiljutisest taskukohasuse dünaamikast. Hinna ja sissetuleku

näitajate võrdlemine piirkondade ja aja lõikes annab üksikasjalikuma ülevaate nii

praegu taskukohasusele avalduvast survest kui ka hiljutisest taskukohasuse

dünaamikast ning aitab ametiasutustel teha kindlaks paigad, kus hinna ja sissetuleku

suhe võib hetkel olla mõõdukas, kuid paistab kiiresti halvenevat. Hinna ja sissetuleku

suhte künnised näitavad eluaseme mittetaskukohasust ning kohaliku olukorra püsimist

ja halvenemist. Hinna ja sissetuleku suhet võib kasutada ka üüri ja sissetuleku suhte

näitajana, kuna eluaseme- ja üürihindade vahel on positiivne korrelatsioon.

(21) Komisjon teeb kättesaadavaks korrapäraselt ajakohastatavad hinnangulised

andmeread, mida pädevad asutused saavad kasutada hinna ja sissetuleku suhte

arvutamiseks, et hinnata eluasemenappust käesoleva määruse alusel. Pädevatel

asutustel peaks olema võimalik kasutada muid usaldusväärseid ja piisavalt

representatiivseid andmeid, mis vastavad käesoleva määruse nõuetele.

(22) Selleks et paremini mõista eluasemega seotud survet konkreetses piirkonnas, peaks

pädev asutus lisaks hinna ja sissetuleku suhtele hindama ka rahvastiku

arengusuundumusi ning eluaseme pakkumise ja nõudluse suundumusi selles

piirkonnas. Tõendid peaksid olema hiljutised ja geograafiliselt asjakohased ning neid

peaks olema võimalik kontrollida. Ainult koos vaadelduna aitavad need aspektid

hinnata eluasemeprobleemi tõsidust ning teha kindlaks iga valdkonna konkreetsed

asjaolud, ajendid ja võimalikud raskendavad tegurid. Kindlaksmääramise territoriaalne

ulatus tuleks piiritleda nii kitsalt, kui olemasolevad tõendid võimaldavad, ning see

võib olla väiksem kui territoriaalüksus, mille kohta andmed on kättesaadavad.

(23) Tagamaks, et kõik meetmed, millega piiratakse juurdepääsu lühiajalise majutuse

üüriteenustele või nende osutamist või piiratakse maa ja elamukinnisvara omandamist

ja kasutamist, on kooskõlas liidu õigusega, peavad need olema mittediskrimineerivad,

põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega ja proportsionaalsed.

(24) Kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega peaksid pädevad asutused kaaluma

olemasolevaid meetmeid ja valima need, mis sobivad eluaseme taskukohasuse ja

ET 7 ET

kättesaadavuse tagamiseks ega ole piiravamad, kui on vaja selle eesmärgi

saavutamiseks.

(25) Kui meetmed on seotud elamumaa või elamukinnisvara omandamise või

kasutamisega, peaksid pädevad asutused kaaluma ja vajaduse korral kasutama vähem

piiravaid meetmeid kui teatava vara omandamise või kasutamise absoluutne keeld,

näiteks kvantitatiivsed ülempiirid eluasemenappusega piirkondades, varem kehtinud

nõuete ajutine kohaldamine, erandid põhjendamatute raskuste vältimiseks või

maksusoodustused.

(26) Lühiajalise majutuse üüriteenuse valdkonnas peaksid pädevad asutused püüdma

keskenduda tegevusele, millel on kõige tõenäolisemalt kahjulik mõju eluaseme

kättesaadavusele ja taskukohasusele pikaajaliseks eluasemena kasutamiseks, näiteks

äriotstarbelistele ettevõtmistele. Pädevad asutused peaksid seda tehes võtma arvesse

objektiivseid kriteeriume, nagu ühe majutaja pakutavate eluruumide arv, tegevuse

sagedus või võrreldavad näitajad.

(27) Käesoleva määrusega jäetakse majutaja peamise eluaseme üürile andmine määruse

kohaldamisalasse kuuluvatest piirangutest välja. Seda seetõttu, et selline üürile

andmine ei kõrvalda üldiselt eluasemeid pikaajalise üürimise turult ja seetõttu tuleks

neid kohelda erinevalt lühiajalise majutuse üürimise vormidest, mis hõlmavad selliste

eluruumide kasutamist, mida ei kasutata peamise eluasemena. Peamise eluaseme

väljajätmine käesoleva määruse kohastest lühiajalise majutuse üüriteenuse piirangutest

on minimaalne kaitsemeede ja pädevad asutused võivad kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega otsustada veelgi piirata elamukinnisvara kategooriaid, mille suhtes nende

meetmeid kohaldatakse.

(28) Elamukinnisvara omandamist või kasutamist mõjutavad piirangud võivad kaudselt

mõjutada näiteks kinnisvara väärtust, rahastamistingimusi või investeeringuid. Selline

mõju sõltub vastuvõetud meetmete liigist, ulatusest ja kestusest, kohaliku

eluasemeturu eripärast ja sellest, mil määral kaasnevad nendega meetmed eluasemete

pakkumise suurendamiseks. Selleks et tagada käesoleva määruse kohaldamisel võetud

meetmetega seotud usaldatavusaspektide nõuetekohane arvessevõtmine, võib asutus,

kelle pädevusse kuulub käesoleva määruse kohaldamine, konsulteerida ja teha

koostööd pädeva asutuse või määratud asutusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 575/20135 artikli 4 lõike 1 punktile 40, määruse (EL) nr

575/2013 artikli 458 lõikele 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2013/36/EL6 artikli 133 lõikele 3.

(29) Piirangud, mis mõjutavad siseturu vabadusi, peavad olema sobivad taotletava

eesmärgi saavutamiseks ega või minna kaugemale, kui on vajalik selle saavutamiseks.

Seega ei tohiks eluasemenappus konkreetses piirkonnas iseenesest õigustada piiravate

meetmete vastuvõtmist. Pädevad asutused peaksid objektiivsete tõendite alusel

tõendama, et asjaomane tegevus on vähemalt kolme aasta jooksul enne meetme

vastuvõtmist avaldanud märkimisväärset negatiivset mõju eluaseme taskukohasusele

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013, mis käsitleb

krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr

648/2012 (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2013/575/oj).

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb

krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute

usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega

tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338, ELI:

http://data.europa.eu/eli/dir/2013/36/oj).

ET 8 ET

või kättesaadavusele selles piirkonnas ning et meede on asjaomase piirkonna

konkreetseid asjaolusid arvestades vajalik ja proportsionaalne.

(30) Kuigi elamukinnisvara kasutamine muul otstarbel kui peamine eluase suurendab

nõudluse survet juba niigi piiratud eluasemeturgudel, on pakkumise ja nõudluse

mittevastavus tingitud ka eluruumide ebapiisavast pakkumisest. Piirangud lühiajalise

majutuse üüriteenustele juurdepääsule või nende osutamisele või maa ja

elamukinnisvara omandamisele ja kasutamisele muul kui peamise eluasemena

kasutamise eesmärgil ei saa pikas perspektiivis kõrvaldada eluasemenappuse

struktuurseid põhjusi. Kuigi ajaliselt ja ulatuselt piiratud piirangud võivad lühiajaliselt

leevendada eluasemenõudluse survet, peaksid pädevad asutused täiendama selliseid

piiranguid meetmetega, mille eesmärk on suurendada nendes piirkondades eluasemete,

eelkõige sotsiaaleluruumide ja taskukohaste eluasemete pakkumist.

(31) Eluasemenappusega piirkondades võib mahajäetud tööstusalade arendamise projektide

elluviimine ja olemasolevate hoonete parem kasutamine aidata suurendada eluasemete

pakkumist, eriti linnapiirkondades, kus uute hoonete ehitamiseks on vähe maad.

Ehituseeskirjad, üldplaneeringu eeskirjad, planeerimis- ja loamenetlused on peamised

tegurid, mille puhul pädevate asutuste meetmed võiksid aidata viia eluasemenõudluse

ja -pakkumise paremini vastavusse, toetades nii uute eluasemete ehitamist ja tühjalt

seisvate eluruumide kasutuselevõttu kui ka mitteeluhoonete renoveerimist ja nende

kasutusotstarbe muutmist eluruumideks ning vähendades alakasutust. Avaliku sektori

asutuste toetamiseks võttis komisjon 2026. aasta septembris vastu soovituse

eluasemete taskukohasuse ja pakkumise kohta eluasemenappusega piirkondades,7

sealhulgas soovitused avaliku ja erasektori investeeringute kaasamiseks eluasemete

pakkumise valdkonnas, eelkõige turuhinnast madalama hinnaga eluasemete puhul.

Kõnealune soovitus võib toetada ka võitlust eluasemeturult tõrjutuse vastu ning aidata

luua kaasavamaid ja sotsiaalselt sidusamaid kogukondi, kus eluase on seotud tööhõive,

hariduse ja elutähtsate teenustega.

(32) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2024/10288 on kehtestatud

ühtlustatud raamistik lühiajalise majutuse üüriteenuseid osutavate majutajate

registreerimiseks ning selliste teenustega seotud andmete kogumiseks ja jagamiseks.

Pädevate asutuste jaoks on oluline usaldusväärse ja võrreldava teabe kättesaadavus

lühiajalise majutuse üüriteenuse asukoha, kestuse ja intensiivsuse kohta, kui nad

hindavad eluasemeturu tingimusi ja teevad kindlaks, kas sellist tegevust mõjutavad

meetmed on põhjendatud, vajalikud ja proportsionaalsed. Määruse (EL) 2024/1028

kohaselt kogutud andmed peaksid seega toetama tõenditel põhinevat otsuste tegemist

ja hõlbustama kavandatava määruse kohaldamist.

(33) Määruse (EL) 2024/1028 rakendamiseks vastu võetud meetmed ei tohiks kuuluda

käesoleva määruse kohaldamisalasse. Käesolevat määrust tuleks kohaldada meetmete

suhtes, millega reguleeritakse või piiratakse juurdepääsu lühiajalise majutuse

üüriteenustele või nende osutamist muu kui peamise eluaseme puhul eluaseme

taskukohasuse alusel. Muud elamukinnisvara ja eluasemega seotud meetmed,

sealhulgas kinnisvara omamist ja üleandmist, pärimise teel omandamist, kinkimist ja

kingitusena saamist ning perekonnasiseselt üleandmist reguleerivad üldeeskirjad,

7 ELT L , , lk . 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määrus (EL) 2024/1028, milles käsitletakse

lühiajalise majutuse üüriteenustega seotud andmete kogumist ja jagamist ning millega muudetakse

määrust (EL) 2018/1724 (ELT L, 2024/1028, 29.4.2024,

ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/1028/oj).

ET 9 ET

eluaseme üürilepingute kohast üürihinda reguleerivad meetmed, eluasemetoetused,

üldkohaldatavad maksustamismeetmed, ehitusstandardid ning üldkohaldatavad

planeerimis- või üldplaneeringu eeskirjad, peaksid jääma käesoleva määruse

kohaldamisalast välja, kui nendega ei reguleerita määruse kohaldamisalasse kuuluvaid

piiranguid või kui nende eesmärk või mõju ei ole muul viisil kaasa tuua määruse

kohaldamisalasse kuuluvaid piiranguid.

(34) Määruse (EL) 2024/1028 tulemuslikkus on oluline, et tagada sellise teabe

usaldusväärsus ja täielikkus, mida pädevad asutused kasutavad eluasemenappuse ja

lühiajalise majutuse üüriteenuse mõju hindamisel. Kuulutused, mis ei vasta kõnealuses

määruses sätestatud registreerimisega seotud nõuetele, kahjustavad kättesaadava teabe

kvaliteeti ning võivad takistada lühiajalise majutuse üüriteenuste suhtes kohaldatavate

riiklike, piirkondlike ja kohalike õigusnormide tulemuslikku jõustamist. Seepärast on

oluline, et pädevatel asutustel oleks kooskõlas määrusega (EL) 2024/1028 võimalik

nõuda lühiajalise väljaüürimise veebiplatvormide pakkujatelt kõnealustele nõuetele

mittevastavate kuulutuste eemaldamist või neile juurdepääsu tõkestamist

põhjendamatu viivituseta.

(35) Pädevad asutused peaksid järgima õiguskindluse, läbipaistvuse, õiguspäraste ootuste

kaitse ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtteid. Füüsilistel ja juriidilistel isikutel, keda

pädevate asutuste poolt käesoleva määruse kohaselt vastu võetud meetmed mõjutavad,

peaksid olema asjakohased menetluslikud tagatised ja juurdepääs nende meetmete

tõhusale kohtulikule kontrollile.

(36) Õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitsmiseks tuleks juhul, kui pädevad asutused

võtavad vastu meetmeid, millega piiratakse elamukinnisvara või maa omandamist või

kasutamist, kohaldada omandamisega seotud tingimusi üksnes sellise vara suhtes, mis

on omandatud pärast meetme kohaldamise kuupäeva. Isikute suhtes, kes omandasid

vara enne seda kuupäeva, ei tohiks seetõttu kohaldada kõnealuse omandamisega

seotud uusi piiranguid, mis on kehtestatud käesoleva määrusega.

(37) Tagamaks, et käesoleva määruse kohaselt vastu võetud meetmed ei kehti kauem kui

vajalik, tuleks need vastu võtta kuni viieks aastaks koos võimalusega neid pärast

läbivaatamist pikendada. Pädevad asutused peaksid need korrapäraselt läbi vaatama, et

kontrollida, kas käesolevas määruses sätestatud tingimused on jätkuvalt täidetud. Kui

need tingimused ei ole enam täidetud, tuleks meetmed põhjendamatu viivituseta

tühistada.

(38) Selleks et hinnata täpselt, milline on eluasemete taskukohasusega seotud surve, peaks

komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu

delegeeritud õigusakte, et muuta hinna ja sissetuleku suhte arvutamiseks kasutatavaid

andmeid, künniseid, näitajaid ja metoodikat, kui sellised muudatused on vajalikud

objektiivsete arengusuundumuste tõttu, mida kinnitavad asjakohased statistilised või

muud usaldusväärsed tõendid. On eriti oluline, et komisjon korraldaks oma

ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil,

ja et konsulteerimine toimuks kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta

institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes9 sätestatud põhimõtetega.

Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne

osalemine, peaksid Euroopa Parlament ja nõukogu saama kõik dokumendid

liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning eksperdid peaksid saama pidevalt osaleda

komisjoni eksperdirühmade koosolekutel, kus arutatakse delegeeritud õigusaktide

ettevalmistamist.

9 ELT L 123, 12.5.2016, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/agree_interinstit/2016/512/oj.

ET 10 ET

(39) Selleks et hinnata käesoleva määruse mõju siseturu toimimisele ning eluasemete

taskukohasusele ja kättesaadavusele liikmesriikides, peaks komisjon käesolevat

määrust hindama.

(40) Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt parandada siseturu rajamise ja toimimise

tingimusi, kehtestades ühise raamistiku liikmesriikide meetmete jaoks, et tagada

eluaseme taskukohasus ja kättesaadavus, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada,

küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil,

võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse

põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei

lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

1. peatükk

Üldsätted

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega kehtestatakse ühine raamistik meetmete jaoks, mida pädevad asutused

võtavad eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks, et parandada siseturu loomise

ja toimimise tingimusi. Selles sätestatakse ühised eeskirjad, tagamaks et käesoleva määruse

alusel võetavad meetmed oleksid põhjendatud, proportsionaalsed, läbipaistvad ja et neid peab

saama läbi vaadata.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1. Käesolevat määrust kohaldatakse järgmiste pädevate asutuste võetud meetmete

suhtes, kui need meetmed on põhjendatud vajadusega tagada eluaseme taskukohasus

ja kättesaadavus:

(a) meetmed, millega piiratakse juurdepääsu lühiajalise majutuse

üüriteenustele või nende osutamist eluhoonetes;

(b) meetmed, millega piiratakse sellise maa ja elamukinnisvara omandamist

või kasutamist, mida ei omandata ega kasutata peamise elukohana,

olenemata sellest, kas seda kasutab omanik või muu isik.

2. Käesolevat määrust ei kohaldata meetmete suhtes, mida võetakse üksnes

ülekaalukatel avaliku huviga seotud põhjustel, välja arvatud vajadus tagada eluaseme

taskukohasus ja kättesaadavus.

Artikkel 3

Seos muude liidu õigusaktidega

1. Artikli 2 lõike 1 punktis a osutatud meetmete suhtes ei kohaldata direktiivi

2006/123/EÜ, sealhulgas selle direktiivi artikli 15 lõikes 7 sätestatud

teavitamiskohustust.

ET 11 ET

2. Käesolevat määrust ei kohaldata meetmete suhtes, mida pädevad asutused võtavad

üksnes määruse (EL) 2024/1028 II peatükis sätestatud registreerimist käsitlevate

sätete kohaldamiseks.

Artikkel 4

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

(1) „pädev asutus“ – liikmesriigi riiklik, piirkondlik või kohalik asutus, kes on pädev

käesolevat määrust kohaldama, sealhulgas võtma meetmeid, millega piiratakse

juurdepääsu lühiajalise majutuse üüriteenustele või nende osutamist või millega

piiratakse maa ja elamukinnisvara omandamist või kasutamist;

(2) „eluasemenappusega piirkond“ – selgelt piiritletud kohalik geograafiline piirkond,

kus vastavalt pädeva asutuse poolt artikli 6 kohaselt tehtud hindamisele põhjustab

eluasemete pakkumise ja nõudluse vaheline ebakõla märgatavat survet

eluasemeturule;

(3) „elamukinnisvara“ – kinnisvara, mis on mõeldud eluruumidena kasutamiseks;

(4) „peamine eluase“ – elamukinnisvara, kus füüsiline isik jätkuvalt alaliselt elab ja kus

asub ka tema peamine huvide kese, nagu on täpsemalt määratletud liikmesriigi

õiguses;

(5) „hinna ja sissetuleku suhe“ – konkreetse piirkonna keskmise suurusega eluruumi

eurodes väljendatud tüüpilise hinna ja eurodes väljendatud tüüpilise netosissetuleku

(inimese kohta) suhe;

(6) „eluruum“ – elamuüksus, mis võib koosneda ühest või mitmest leibkonna jaoks ette

nähtud ruumist;

(7) „omandamine“ – elamukinnisvara omandiõiguse omandamine, välja arvatud

üleandmine pärandina ja abieluvararežiimi korral või pärandvara jagamine,

äriühingute ümberkorraldamine, mille tulemuseks ei ole tegeliku kasusaaja

muutumine, ning tagatise realiseerimine võlausaldaja poolt;

(8) „lühiajalise majutuse üüriteenus“ – määruse (EL) 2024/1028 artikli 3 punktis 4

määratletud lühiajalise majutuse üüriteenus;

(9) „majutaja“ – määruse (EL) 2024/1028 artikli 3 punktis 2 määratletud majutaja;

(10) „meetmed“ – liikmesriikide õigus- ja haldusnormid.

2. peatükk

Eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks võetavad meetmed

Artikkel 5

Eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks võetavate meetmetega seotud

nõuded

1. Pädev asutus võib võtta mis tahes järgmisi meetmeid, kui need on põhjendatud

vajadusega kaitsta eluaseme taskukohasust ja kättesaadavust ning tingimusel, et need

meetmed vastavad artiklites 6–10 sätestatud nõuetele:

ET 12 ET

(a) meetmed, millega piiratakse juurdepääsu lühiajalise majutuse

üüriteenustele või nende osutamist eluruumides, mis ei ole majutaja

peamine eluase;

(b) meetmed, millega piiratakse sellise maa ja elamukinnisvara omandamist

või kasutamist, mida ei omandata ega kasutata peamise elukohana,

olenemata sellest, kas seda kasutab omanik või muu isik.

2. Meetmeid, millega piiratakse juurdepääsu lühiajalise majutuse üüriteenustele või

nende osutamist üksnes selleks, et kaitsta käesoleva määruse alusel eluaseme

taskukohasust ja kättesaadavust, kohaldatakse üksnes sellise majutuse suhtes, mida

majutaja ei paku oma peamises elukohas.

Artikkel 6

Eluasemenappuse hindamine

1. Pädev asutus hindab, kas piirkond, kus ta kavatseb meetmeid võtta, vastab

järgmistele kriteeriumidele, et seda saaks käsitada eluasemenappusega piirkonnana:

(a) hinna ja sissetuleku suhe on 8 või üle selle, mis vastab kaheksa aasta

netosissetulekule inimese kohta, et osta keskmise suurusega eluruum

asjaomase piirkonna elamufondis;

(b) hinna ja sissetuleku suhe on viimase kümne aasta jooksul, mille kohta

andmed on kättesaadavad, suurenenud;

(c) ilma selle meetmeta on ebatõenäoline, et eluasemenappus kolme aasta

jooksul pärast meetme vastuvõtmist väheneb, võttes arvesse järgmiste

elementide hindamist:

(i) rahvastiku dünaamika;

(ii) eluasemete pakkumine;

(iii) nõudlus eluasemete järele.

2. Kui hinna ja sissetuleku suhe on 10 või üle selle, siis lõike 1 punkti b ei kohaldata.

3. Kui pädev asutus hindab, kas piirkond vastab lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele,

tugineb ta oma hinnangus objektiivsetele, läbipaistvatele ja kontrollitavatele

andmetele ning järgib usaldusväärseid statistikaalaseid põhimõtteid.

4. Hinna ja sissetuleku suhe arvutatakse lisas täpsustatud andmete, künniste, näitajate ja

metoodika alusel. Pädevad asutused võivad kasutada alternatiivseid andmeid

üksikasjalikumalt, tingimusel et nad suudavad tõendada, et saadud hinna ja

sissetuleku suhe on kooskõlas lõike 1 punktis a ja lõikes 2 osutatud künnistega.

5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 15 vastu delegeeritud õigusakte, et

muuta käesoleva artikli lõike 1 punkti a ja lõiget 2 seoses künnistega ning lisa seoses

arvutamiseks kasutatavate andmete, künniste, näitajate ja metoodikaga, kui

objektiivsete arengusuundumuste tõttu, mida kinnitavad asjakohased statistilised või

muud usaldusväärsed tõendid, on sellised muudatused vajalikud eluaseme

taskukohasusele avalduva surve täpseks hindamiseks.

ET 13 ET

Artikkel 7

Eluasemenappusega piirkonna territoriaalne ulatus

Artiklis 6 osutatud eluasemenappusega piirkonna territoriaalne ulatus ei tohi olla suurem, kui

on vajalik eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks. Sellised piirkonnad võivad

olla linnaosad, omavalitsusüksused, suurlinnapiirkonnad, funktsionaalsed linnapiirkonnad,

tiheasustusalad, maapiirkonnad või nende mis tahes osad.

Artikkel 8

Mittediskrimineerimine

Meetmed ei tohi olla otseselt ega kaudselt diskrimineerivad liikmesriikide kodanike vahel

kodakondsuse alusel või liikmesriigis asutatud juriidiliste isikute puhul nende

asukohaliikmesriigi alusel.

Artikkel 9

Vajalikkus

1. Meetmeid võib võtta üksnes juhul, kui need on põhjendatud vajadusega tagada

eluaseme taskukohasus ja kättesaadavus artiklis 6 osutatud eluasemenappusega

piirkondades.

2. Pädev asutus võtab artikli 5 lõike 1 punktis a osutatud meetmeid üksnes juhul, kui ta

suudab tõendada, et lühiajalise majutuse üüriteenuste osutamine eluasemenappusega

piirkonnas on vähemalt kolme aasta jooksul enne meetme vastuvõtmist avaldanud

märkimisväärset negatiivset mõju eluaseme kättesaadavusele või taskukohasusele

selles piirkonnas. Võimaluse korral võtab pädev asutus arvesse määruse (EL)

2024/1028 kohaselt saadud andmeid.

3. Pädev asutus võtab artikli 5 lõike 1 punktis b osutatud meetmeid üksnes juhul, kui ta

suudab tõendada, et maa ja elamukinnisvara omandamine ja kasutamine

eluasemenappusega piirkonnas muul kui peamise elukohana kasutamise eesmärgil on

vähemalt kolme aasta jooksul enne meetme vastuvõtmist avaldanud märkimisväärset

negatiivset mõju eluaseme kättesaadavusele või taskukohasusele selles piirkonnas.

4. Artikli 5 lõike 1 punktis b osutatud meetmeid, mis on seotud pikka aega tühjalt

seisva eluruumiga, ei kohaldata, kui tühjalt seismine on põhjendatud, sealhulgas töö,

hariduse või koolituse või tervisega seotud ajutise äraoleku, käimasoleva

pärimismenetluse, eluruumi kasutamist takistava õigusliku asjaolu või eluruumi

elamiskõlbmatuse tõttu.

Artikkel 10

Proportsionaalsus

1. Meetmed peavad olema sobivad, et saavutada taotletav eesmärk, ning need ei või

minna nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale ja peavad vastama

järgmistele nõuetele:

(a) territoriaalselt piirduvad need eluasemenappusega piirkonnaga ja on

vajaduse korral kohandatud piirkonna erinevatele eluasemenappuse

tasemetele;

ET 14 ET

(b) need põhinevad hinnangul, et ükski muu vähem piirav meede ei oleks

piisav, et mõistliku aja jooksul parandada eluaseme taskukohasust ja

kättesaadavust sama tõhusalt;

(c) need on kooskõlas õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse

põhimõttega;

(d) artikli 5 lõike 1 punktis a osutatud meetmed on kohandatud lühiajalise

majutuse üüritegevuse vormidele, mis oma ulatuse, sageduse või ärilise

laadi tõttu vähendavad tõenäolisemalt eluaseme kättesaadavust

pikaajaliseks eluasemena kasutamiseks;

(e) artikli 5 lõike 1 punktis a osutatud meetmete puhul kohaldab pädev

asutus asjaomases geograafilises piirkonnas määrust (EL) 2024/1028 ja

tagab selle täitmise, eelkõige seoses sätetega, mis käsitlevad

registreerimist, sealhulgas registreerimisnumbrite peatamist ja

tühistamist, kontrollimist, andmete jagamist ning korraldusi, millega

nõutakse selliste majutuskohtade kuulutuste eemaldamist või neile

juurdepääsu tõkestamist, mis on registreerimisnumbrita, kehtetu

registreerimisnumbriga või mis on seotud registreerimisnumbri

kuritarvitamisega;

(f) artikli 5 lõike 1 punktis b osutatud meetmeid, kuivõrd nendega

kehtestatakse piirangud elamukinnisvara ja maa omandamisele,

kohaldatakse üksnes sellise vara ja maa suhtes, mis on omandatud pärast

meetme kohaldamise kuupäeva;

(g) artikli 5 lõike 1 punktis b osutatud meetmete puhul, mis on seotud pikka

aega tühjalt seisvate eluruumidega, kohandatakse need objektiivsete

kriteeriumide alusel vastavalt tühjalt seismise laadile ja ulatusele, mis

kõige tõenäolisemalt vähendab eluasemete kättesaadavust pikaajaliseks

eluasemena kasutamiseks, võttes eelkõige arvesse sama omaniku

omanduses olevate eluruumide arvu asjaomases piirkonnas ning tühjalt

seismise kestust või omandamist juriidiliste isikute poolt.

2. Lõike 1 kohaldamisel, kui meetmed mõjutavad olemasolevaid õiguspäraseid

olukordi, peavad meetmed sisaldama asjakohast üleminekukorda.

Artikkel 11

Menetluslikud tagatised ja kohtulik kontroll

Füüsilistel ja juriidilistel isikutel, keda artikli 5 kohaselt võetud meetmed mõjutavad, peab

olema juurdepääs asjakohastele menetluslikele tagatistele ja nende meetmete tõhusale

kohtulikule kontrollile, sealhulgas võimalus vaidlustada pädeva asutuse tehtud hinnangud, et

tagada artiklite 6–10 järgimine.

Artikkel 12

Meetmete kestus ja läbivaatamine

1. Meetmed võetakse vastu kuni viieks aastaks. Neid võib pikendada, kui pädev asutus

jõuab pärast lõikes 2 osutatud läbivaatamist järeldusele, et artiklites 6–10 sätestatud

nõuded on jätkuvalt täidetud.

ET 15 ET

2. Pädev asutus vaatab korrapäraselt läbi, kas artiklis 5 osutatud meede vastab jätkuvalt

artiklites 6–10 sätestatud nõuetele. Esimene läbivaatamine tehakse viie aasta jooksul

alates meetme vastuvõtmise kuupäevast.

3. Kui pädev asutus jõuab läbivaatamise tulemusel järeldusele, et meede ei vasta enam

artiklites 6–10 sätestatud nõuetele, tühistab ta selle meetme põhjendamatu

viivituseta.

Artikkel 13

Meetmete avaldamine

1. Pädev asutus teeb avalikult kättesaadavaks teabe iga artikli 5 kohaselt võetud

meetme kohta ning meetme pikendamise, muutmise või tühistamise kohta enne selle

jõustumist.

2. Lõikes 1 osutatud teave hõlmab järgmist:

(a) pädeva asutuse tehtud hinnangud, et tagada artiklite 6–10 järgimine;

(b) eluasemenappusega piirkonna ja meetme täpne territoriaalne ulatus;

(c) meetme kestus.

3. peatükk

Lõppsätted

Artikkel 14

Kehtivad meetmed

Käesolevat määrust ei kohaldata meetmete suhtes, mis on võetud vastu enne … [väljaannete

talitus, palun lisada kuupäev – jõustumise kuupäev]. Pädev asutus võib sellised meetmed

siiski käesoleva määruse kohaselt läbi vaadata.

Artikkel 15

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte artikli 6 lõikes 3

sätestatud tingimustel.

2. Artikli 6 lõikes 3 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse

komisjonile määramata ajaks alates ... [väljaannete talitus, palun lisada kuupäev –

käesoleva määruse jõustumise kuupäev].

3. Euroopa Parlament või nõukogu võib artikli 6 lõikes 3 osutatud volituste

delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses

nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle

avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei

mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli

2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud

põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal

teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

ET 16 ET

6. Artikli 6 lõike 3 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui

Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti

teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes

vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist

komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu

algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 16

Hindamine

Hiljemalt ... [väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: jõustumise päev ja kuu + viis aastat]

hindab komisjon käesoleva määruse mõju siseturu toimimisele ning eluaseme

taskukohasusele ja kättesaadavusele ning esitab peamiste järelduste kohta aruande Euroopa

Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide

Komiteele.

Artikkel 17

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu

Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

ET 17 ET

FINANTS- JA DIGISELGITUS

Sisukord

1. ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK ............................................................ 20

1.1. Ettepaneku/algatuse nimetus ...................................................................................... 20

1.2. Asjaomased poliitikavaldkonnad ............................................................................... 20

1.3. Eesmärgid ................................................................................................................... 20

1.3.1. Üldeesmärgid ............................................................................................................. 20

1.3.2. Erieesmärgid .............................................................................................................. 20

1.3.3. Oodatavad tulemused ja mõju .................................................................................... 20

1.3.4. Tulemusnäitajad ......................................................................................................... 21

1.4. Ettepanek/algatus käsitleb .......................................................................................... 23

1.5. Ettepaneku/algatuse põhjendused .............................................................................. 23

1.5.1. Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused, sealhulgas algatuse

rakendamise üksikasjalik ajakava .............................................................................. 23

1.5.2. ELi meetme lisaväärtus (see võib tuleneda eri teguritest, nagu kooskõlastamisest

saadav kasu, õiguskindlus, suurem tõhusus või vastastikune täiendavus). Käesoleva

punkti kohaldamisel tähendab „ELi meetme lisaväärtus“ väärtust, mis tuleneb liidu

sekkumisest ja lisandub väärtusele, mille liikmesriigid oleksid muidu üksi loonud. 23

1.5.3. Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid ....................................................... 24

1.5.4. Kooskõla mitmeaastase finantsraamistikuga ja võimalik koostoime muude

asjakohaste vahenditega ............................................................................................. 24

1.5.5. Erinevate kasutada olevate rahastamisvõimaluste, sealhulgas vahendite

ümberpaigutamise võimaluste hinnang ...................................................................... 24

1.6. Ettepaneku/algatuse ja selle finantsmõju kestus ........................................................ 25

1.7. Kavandatud eelarve täitmise viis(id) .......................................................................... 25

2. HALDUSMEETMED ................................................................................................ 26

2.1. Järelevalve ja aruandluse reeglid ............................................................................... 26

2.2. Haldus- ja kontrollisüsteem(id) .................................................................................. 26

2.2.1. Eelarve täitmise viisi(de), rahastuse rakendamise mehhanismi(de), maksete tegemise

korra ja kavandatava kontrollistrateegia selgitus ....................................................... 26

2.2.2. Teave kindlakstehtud riskide ja nende vähendamiseks kasutusele võetud

sisekontrollisüsteemi(de) kohta .................................................................................. 26

2.2.3. Kontrollimeetmete hinnanguline kulutõhusus (kontrollikulude suhe hallatavate

vahendite väärtusse), selle põhjendus ja oodatav veariski tase (maksete tegemise ja

sulgemise ajal) ............................................................................................................ 26

2.3. Pettuste ja õigusnormide rikkumise ärahoidmise meetmed ....................................... 27

3. ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU ....................... 28

3.1. Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub28

ET 18 ET

3.2. Ettepaneku hinnanguline finantsmõju assigneeringutele ........................................... 30

3.2.1. Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele – ülevaade.......................................... 30

3.2.1.1. Heakskiidetud eelarvest saadavad assigneeringud ..................................................... 30

3.2.2. Hinnanguline tegevusassigneeringutest rahastatav väljund (ei täideta

detsentraliseeritud asutuste puhul) ............................................................................. 33

3.2.3. Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele – ülevaade ........................................... 35

3.2.3.1. Heakskiidetud eelarvest saadavad assigneeringud ...................................................... 35

3.2.4. Hinnanguline personalivajadus .................................................................................. 35

3.2.4.1. Rahastatakse heakskiidetud eelarvest ........................................................................ 35

3.2.5. Hinnanguline mõju digitehnoloogiaga seotud investeeringutele – ülevaade ............. 38

3.2.6. Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga................................................. 39

3.2.7. Kolmandate isikute rahaline osalus ............................................................................ 39

3.3. Hinnanguline mõju tuludele ....................................................................................... 40

4. Digimõõde .................................................................................................................. 42

4.1. Diginõuded ........................................................................................................................ 42

4.2. Andmed ............................................................................................................................. 43

4.3. Digilahendused .................................................................................................................. 45

4.4. Koostalitlusvõime hindamine ............................................................................................ 45

4.5. Digimõõtme rakendamist toetavad meetmed .................................................................... 47

ET 19 ET

1. ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK

1.1. Ettepaneku/algatuse nimetus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liikmesriikides

eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks võetavate meetmete raamistik

(taskukohaste eluasemete õigusakt)

1.2. Asjaomased poliitikavaldkonnad

Taskukohased eluasemed

Siseturg

Parem õigusloome ja tõenduspõhine poliitikakujundamine

Andmed ja järelevalve

1.3. Eesmärgid

1.3.1. Üldeesmärgid

Üldeesmärk nr 1: parandada õiguskindlust, läbipaistvust ja prognoositavust seoses

siseturgu mõjutavate eluasemealaste meetmete vastavusega liidu õigusele.

Üldeesmärk nr 2: tagada, et siseturupiirangud on proportsionaalsed ning viimase

abinõu meede, millega nähakse ette ühine metoodika, mis innustab avaliku sektori

asutusi kaaluma ELi pädevuse piires nii nõudluspoolega seotud meetmeid kui ka

pakkuma eluasemeid.

1.3.2. Erieesmärgid

Erieesmärk nr

Erieesmärk nr 1.1: tagada, et eluasemenappusega piirkondade väljaselgitamiseks

kasutatakse ühiseid, tõenduspõhiseid ja läbipaistvaid kriteeriume, et teha kindlaks,

millal võib eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse probleem õigustada riigi

sekkumist.

Erieesmärk nr 1.2: kehtestada ühised menetlusnõuded, millega reguleeritakse

konkreetsete siseturgu mõjutavate eluasemealaste sekkumismeetmete

proportsionaalsust.

Erieesmärk nr 2.1: toetada pädevaid asutusi asjakohaste meetmete

kindlaksmääramisel, et suurendada eluasemete pakkumist eluasemenappusega

piirkondades ja nende naaberpiirkondades.

1.3.3. Oodatavad tulemused ja mõju

Märkige, milline peaks olema ettepaneku/algatuse oodatav mõju

toetusesaajatele/sihtrühmale.

Ettepaneku peamised otsesed eelised on suurem õiguskindlus, läbipaistvus,

prognoositavus ja liidu õiguse järjekindel kohaldamine. Ühine metoodika,

menetluslikud tagatised, avaldamisnõuded ja korrapärane läbivaatamine aitaksid

pädevatel asutustel välja selgitada eluasemenappusega piirkonnad ning oleksid

selgemaks ja struktureeritumaks aluseks, mille põhjal hinnata, kas eluasemega seotud

piirangud, mis mõjutavad siseturu vabadusi, on põhjendatud ja proportsionaalsed.

Tänu sellele peaksid vähenema regulatiivne ebakindlus, halduskoormus, nõuete

ET 20 ET

täitmisega seotud kulud ning pädevate asutuste, kodanike ja ettevõtjate jaoks

välditavate kohtuvaidluste arv. Määruse (EL) 2024/1028 alusel kättesaadavaks tehtud

andmed tugevdaksid asjakohasel juhul veelgi tõendeid, mille alusel hinnata

lühiajalise üürimise mõju kohalikule eluasemeprobleemile. Mõju eluaseme

taskukohasusele ja kättesaadavusele oleks kaudne ja kohalik ning sõltuks pädevate

asutuste rakendamisvõimalustest ja eluasemeturul valitsevatest üldisematest

tingimustest. Eluasemenappusega piirkondade elanike jaoks võib olla kasulik see, kui

lisaks meetmetele, mille eesmärk on vähendada eluasemete pakkumise piiranguid,

võetakse vastu paremini suunatud meetmed.

1.3.4. Tulemusnäitajad

Märkige, milliste näitajate abil jälgitakse edusamme ja saavutusi.

Järelevalves on tähelepanu keskmes juhtimisraamistiku toimimine, sealhulgas

eluasemenappuse hindamise kriteeriumide kasutamine ja läbivaatamine,

eluasemenappusega piirkondade väljaselgitamisel ja meetmete vastuvõtmisel aluseks

olevate tõendite kättesaadavus ja kasutamine, õiguslike probleemide, sealhulgas

määruses käsitletud tõendus- ja menetluspuudustega seotud probleemide edukate

lahenduste arvu ja põhjustega seotud suundumused ning see, kas kohapealse

eluasemenappuse kõrvaldamisel on arvesse võetud pakkumispoolega seotud

kaalutlusi.

Näitaja Eesmärk Lähtetase Eesmärk Andmeallikas

Põhiline

tulemusnäitaj

a nr 1:

eluasemenap

pust ühiste

kriteeriumide

alusel

hindavate

pädevate

asutuste

osakaal

Tulemuslikku

s – kas

algatusega

õnnestub

veenda

kohalikke

omavalitsusi

võtma

hindamisel

aluseks

kavandatud

kriteeriume

0 %

Eluasemenap

pusega

piirkondi ei

saa pidada

selle põhilise

tulemusnäitaj

a

lähtetasemek

s, sest need

kõik

kasutavad

kavandatud

lähenemisviis

ist erinevat

lähenemisviis

i.

100 % Avaldamine

liikmesriikide /

pädevate asutuste

poolt; meetmete

avaldamine riigi või

kohalikul tasandil

Põhiline

tulemusnäitaj

a nr 2:

vastavalt

raamistikule

uuendatud

või lõpetatud

Mõju ja

tulemuslikku

s – kas

algatusega

õnnestub

meetmeid

säilitada

üksnes juhul,

Eluasemenap

pusega

piirkondade

arv, mis on

kindlaks

tehtud uue

algatuse

raames

75 % Avaldamine

liikmesriikide /

pädevate asutuste

poolt; meetmete

avaldamine riigi või

kohalikul tasandil

ET 21 ET

meetmete

osakaal

kui see on

põhjendatud

eluasemenap

pusega

kehtestatud

ühiskriteeriu

mide alusel

Põhiline

tulemusnäitaj

a nr 3:

kohtuvaidlust

e arvu

vähendamine

ja edukad

kohtumenetl

used

(absoluutarv

ja %)

Mõju ja

tõhusus –

algatus

vähendab

õiguskindluse

tust,

kohtuvaidlust

e riski ja

nendega

seotud

halduskoorm

ust

ei kohaldata Ebapiisavast

põhjendamise

st,

diskrimineeri

misest või

ebaproportsio

naalsusest

tulenevate

õiguslike

probleemide

edukate

lahenduste

arvu

mõõdetav

vähenemine

hindamisperi

oodil

Liikmesriikide

kohtute

andmebaasid;

halduskaebusi

menetlevad organid;

kaebuste käsitlemine

komisjonis

Põhiline

tulemusnäitaj

a nr 4:

selliste

meetmete

osakaal,

millega

kaasnevad

eluasemete

pakkumise

meetmed

(absoluutarv

udes ja %)

Mõju ja

tulemuslikku

s

Algatus

toetab

pädevaid

asutusi

tõhusalt

selliste

sekkumismee

tmete

valimisel,

mis on

asjakohased

kohalike

eluasemetingi

muste puhul

ning aitavad

tulemuslikult

ja

proportsionaa

lselt

lahendada

kindlaksmäär

atud

eluasemenap

puse

0 %

Eluasemenap

pusega

piirkondi ei

saa pidada

selle põhilise

tulemusnäitaj

a

lähtetasemek

s, sest need

kõik

kasutavad

kavandatud

lähenemisviis

ist erinevat

lähenemisviis

i.

Aja jooksul

suureneb

taskukohaste

eluasemete

kavade või

samaväärsete

meetmete

arv, et

suurendada

eluasemete

pakkumist

probleemsete

s

piirkondades

Avaldamine

liikmesriikide /

pädevate asutuste

poolt; meetmete

avaldamine riigi või

kohalikul tasandil

ET 22 ET

probleemi

1.4. Ettepanek/algatus käsitleb

☒ uut meedet

¨ uut meedet, mis tuleneb katseprojektist / ettevalmistavast meetmest19

¨ olemasoleva meetme pikendamist

¨ ühe või mitme meetme ümbersuunamist teise või uude meetmesse või ühendamist

teise või uue meetmega

1.5. Ettepaneku/algatuse põhjendused

1.5.1. Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused, sealhulgas algatuse

rakendamise üksikasjalik ajakava

Ettepanekuga kehtestatakse ühine liidu raamistik, millega reguleeritakse pädevate

asutuste poolt eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks liidu õiguse

alusel võetud meetmete hindamist, kui sellised meetmed mõjutavad siseturgu. Selles

sätestatakse ühine eluasemenappuse hindamise metoodika ja ühised menetlusnõuded,

millega reguleeritakse nende meetmete põhjendatust, proportsionaalsust,

läbipaistvust ja läbivaatamist.

Pärast määruse jõustumist vastutavad selle kohaldamise ning määruses sätestatud

avaldamis- ja läbivaatamisnõuete täitmise eest liikmesriikide ametiasutused.

Komisjon toetab rakendamist, tehes kättesaadavaks asjakohased andmed, sealhulgas

Mapadomo andmebaasi kaudu, kui see on asjakohane, ning andes suuniseid ja

hõlbustades teabevahetust liikmesriikide ja sidusrühmadega.

Kui määrust hakatakse kohaldama, võivad pädevad asutused võtta vastu, muuta või

läbi vaadata meetmeid kooskõlas määrusega kehtestatud ühise raamistikuga.

Komisjon jälgib määruse rakendamist ja kohaldamist ning hindab selle

tulemuslikkust kooskõlas läbivaatamisklausliga.

1.5.2. ELi meetme lisaväärtus (see võib tuleneda eri teguritest, nagu kooskõlastamisest

saadav kasu, õiguskindlus, suurem tõhusus või vastastikune täiendavus). Käesoleva

punkti kohaldamisel tähendab „ELi meetme lisaväärtus“ väärtust, mis tuleneb liidu

sekkumisest ja lisandub väärtusele, mille liikmesriigid oleksid muidu üksi loonud.

ELi tasandi meetme põhjused (ex-ante)

Vajadus liidu meetmete järele tekib seetõttu, et kuigi eluasemepoliitika jääb

peamiselt riigi, piirkonna ja kohaliku omavalitsuse pädevusse, reguleerivad siseturgu

mõjutavate eluasemealaste meetmete kooskõla liidu õigusega ELi eeskirjad ja neid

tõlgendab Euroopa Liidu Kohus.

Euroopa Liidu Kohtu praktika on endiselt piiratud ja juhtumipõhine ning seetõttu ei

kehtestata sellega ühist metoodikat eluasemenappuse väljaselgitamiseks, põhjuslike

seoste hindamiseks, territoriaalse ulatuse ja kestuse kindlaksmääramiseks ega

tulemuslikkuse hindamiseks. Sellega ei kehtestata ega saa kehtestada ühist

metoodikat ega menetlusraamistikku eluasemenappuse hindamiseks või siseturgu

mõjutavate eluasemealaste meetmete põhjendatuse tõendamiseks. Samuti ei ole

üksikutel liikmesriikidel üksi võimalik tagada sidusat ja järjepidevat lähenemisviisi.

19 Vastavalt finantsmääruse artikli 58 lõike 2 punktile a või b.

ET 23 ET

Oodatav tekkiv ELi lisaväärtus (ex-post)

Liidu meetmete lisaväärtus seisneb seega sellise ühise menetlusraamistiku loomises,

milles on kohalikud paindlikud meetmed ühendatud ühiste kaitsemeetmetega ning

mis on kooskõlas liidu õigusega. Algatusega ei tekitata uut liidu pädevusvaldkonda

ega kehtestata uut kohustust hinnata eluasemealaseid meetmeid. Pigem kehtestatakse

sellega ühine metoodika ja menetlusraamistik kehtivate liidu õiguse nõuete

kohaldamiseks. Algatusega nähakse ette ühised tingimused eluasemenappuse

väljaselgitamiseks ning eluasemealaste meetmete põhjendatuse ja proportsionaalsuse

hindamiseks ning samal ajal säilitatakse pädevate asutuste kaalutlusõigus otsustada,

kas sekkumine on vajalik, milliseid meetmeid võtta ja kuidas need tuleks välja

töötada. Niiviisi suurendatakse õiguskindlust, läbipaistvust ja prognoositavust ilma

eluasemepoliitikat sisuliselt ühtlustamata või riigi, piirkonna või kohaliku

omavalitsuse pädevust asendamata.

1.5.3. Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid

Siseturgu käsitlevate õigusaktide rakendamisel saadud kogemused on näidanud, et

ühised õigusraamistikud on kõige tõhusamad siis, kui nendega kaasnevad õigeaegsed

suunised, struktureeritud dialoog liikmesriikidega ja järjepidev järelevalve

rakendamise üle. Selline tegevus vähendab õiguskindlusetust, hõlbustab nõuete

täitmist ja aitab vältida tarbetuid rikkumismenetlusi. Seepärast on ettepaneku

rakendamiseks vaja piisavaid inimressursse ja rahalisi vahendeid, kuid samal ajal on

vaja võimalikult suures määral tugineda komisjoni olemasolevatele

eksperditeadmistele ja digivahenditele.

1.5.4. Kooskõla mitmeaastase finantsraamistikuga ja võimalik koostoime muude

asjakohaste vahenditega

Ettepanek on kooskõlas mitmeaastase finantsraamistikuga.

Kulud on seotud järgmisega:

– andmetaristu ja -haldus

– rakendamine, järelevalve ja hindamine

– seadusandlik järelmeede

– sidusrühmade kaasamine.

Algatuse kulud on võrreldavad selliste muude liidu algatuste kuludega, millega

luuakse ühised raamistikud ja tõendustaristud, nagu statistikat, andmehaldust ja

koostalitlusvõimet käsitlevad Euroopa raamistikud.

Meetmed, mida rahastatakse käesoleva ettepaneku rakendamise toetamiseks, saavad

kasu koostoimest muude horisontaalsete meetmetega majandusliku modelleerimise

valdkonnas.

1.5.5. Erinevate kasutada olevate rahastamisvõimaluste, sealhulgas vahendite

ümberpaigutamise võimaluste hinnang

Pärast erinevate olemasolevate rahastamisvõimaluste hindamist jõudis komisjon

järeldusele, et vahendeid võiks saada praeguse mitmeaastase finantsraamistiku

asjakohaste eluaseme rahastamise programmide raames vahendite

ümberpaigutamisest ja rubriigi 7 sellest osast, mis on eraldatud muudele

ET 24 ET

rahastamisprogrammidele. Praeguses mitmeaastases finantsraamistikus ei ole

elamumajanduse jaoks eraldi eelarverida ega kuluprogrammi.

1.6. Ettepaneku/algatuse ja selle finantsmõju kestus

☐ Piiratud kestusega

– ☐ hõlmab ajavahemikku [PP/KK]AAAA–[PP/KK]AAAA

– ¨ finantsmõju kulukohustuste assigneeringutele avaldub ajavahemikul AAAA–

AAAA ja maksete assigneeringutele ajavahemikul AAAA–AAAA.

☒ Piiramata kestusega alates 20 päeva möödumisest ettepaneku avaldamisest

Euroopa Liidu Teatajas,

– millele järgneb

– täieulatuslik rakendamine.

1.7. Kavandatud eelarve täitmise viis(id)20

☒ Eelarve otsene eelarve täitmine komisjoni poolt

– ☒ tema talituste kaudu, sealhulgas kasutades liidu delegatsioonides töötavat

komisjoni personali;

– ¨ rakendusametite kaudu.

¨ Eelarve jagatud täitmine koos liikmesriikidega

¨ Eelarve kaudne täitmine, mille puhul eelarve täitmise ülesanded on delegeeritud:

– ¨ kolmandatele riikidele või nende määratud asutustele;

– ¨ rahvusvahelistele organisatsioonidele ja nende allasutustele (nimetage);

– ¨ Euroopa Investeerimispangale ja Euroopa Investeerimisfondile;

– ¨ finantsmääruse artiklites 70 ja 71 osutatud asutustele;

– ¨ avalik-õiguslikele asutustele;

– ¨ avalikke teenuseid osutavatele eraõiguslikele asutustele, sel määral, mil neile

antakse piisavad finantstagatised;

– ¨ liikmesriigi eraõigusega reguleeritud asutustele, kellele on delegeeritud avaliku

ja erasektori partnerluse rakendamine ja kellele antakse piisavad finantstagatised;

– ¨ asutustele või isikutele, kellele on delegeeritud Euroopa Liidu lepingu V jaotise

kohaste ühise välis- ja julgeolekupoliitika erimeetmete rakendamine ja kes on

kindlaks määratud asjaomases alusaktis;

– ¨ liikmesriigis asutatud asutustele, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi eraõigust

või liidu õigust ja kellele võib kooskõlas valdkondlike normidega usaldada liidu

rahaliste vahendite või eelarveliste tagatiste haldamise niivõrd, kuivõrd selliseid

asutusi kontrollivad avalik-õiguslikud asutused või avalikke teenuseid osutavad

eraõiguslikud asutused ja kontrollivad organid annavad neile solidaarvastutuse

vormis piisavad finantstagatised või samaväärsed finantstagatised, mis võivad iga

meetme puhul piirduda liidu toetuse maksimumsummaga.

20 Eelarve täitmise viise koos viidetega finantsmäärusele on selgitatud BUDGpedia veebisaidil:

https://myintracomm.ec.europa.eu/corp/budget/financial-rules/budget-

implementation/Pages/implementation-methods.aspx]

ET 25 ET

Märkused

ei kohaldata

2. HALDUSMEETMED

2.1. Järelevalve ja aruandluse reeglid

Elamumajanduse rakkerühma poolt otseselt täidetavad ülesanded, mis on seotud

ettepaneku rakendamise ja kohaldamise järelevalvega, järgivad komisjonis

rakendatavat iga-aastast planeerimis- ja järelevalvetsüklit, sealhulgas energeetika

peadirektoraadi iga-aastases tegevusaruandes esitatavat aruandlust.

2.2. Haldus- ja kontrollisüsteem(id)

2.2.1. Eelarve täitmise viisi(de), rahastuse rakendamise mehhanismi(de), maksete tegemise

korra ja kavandatava kontrollistrateegia selgitus

Määruse rakendamise eest vastutavad eelkõige pädevad asutused, kes otsustavad

vastu võtta määruse kohaldamisalasse kuuluvad eluasemealased meetmed.

Määrusega ei nõuta uute riiklike haldusstruktuuride või liidu asutuste loomist, vaid

sätestatakse ühised menetlusnõuded, millega reguleeritakse kõnealuste meetmete

hindamist, põhjendatust, proportsionaalsust, läbipaistvust ja läbivaatamist.

Komisjoni jaoks sisaldab ettepanek rakendamise toetamisega seotud ülesandeid,

sealhulgas suuniste koostamist, dialoogi pidamist sidusrühmadega, määruse

kohaldamise järelevalvet ja hindamist ning vajaduse korral liidu õiguse täitmise

tagamist. Seda teevad elamumajanduse rakkerühm ja muud asjaomased komisjoni

talitused, võimaluse korral kasutades selleks olemas olevaid haldusstruktuure ja

digivahendeid. Kavandatud rakendusmeetod on seega kõige tõhusam ja

proportsionaalsem vahend algatuse eesmärkide saavutamiseks, piirates samal ajal

täiendavaid halduskulusid.

2.2.2. Teave kindlakstehtud riskide ja nende vähendamiseks kasutusele võetud

sisekontrollisüsteemi(de) kohta

Peamine rakendamisrisk on määruse ebajärjekindel kohaldamine pädevate asutuste

poolt, mis võib vähendada õiguskindlust ja prognoositavust kogu liidus. Veel üks

tegevusrisk on see, et Mapadomo kaudu kättesaadavaks tehtud võrdlusandmed ei

pruugi olla piisavalt ajakohased ega toetada eluasemenappuse hindamist seal, kus

kõnealuseid andmeid kasutatakse.

Nende riskide leevenduseks koostab komisjon suuniseid, vahetab korrapäraselt teavet

liikmesriikide ja sidusrühmadega, teeb järelevalvet määruse kohaldamise üle ning

vajaduse korral kasutab talle aluslepingutest tulenevaid täitmise tagamise volitusi.

Komisjon kannab ka hoolt asjakohaste vahendite eest ja tagab nende korrapärase

ajakohastamise, kasutades kättesaadavaid andmeallikaid ja olemasolevaid

haldusressursse.

2.2.3. Kontrollimeetmete hinnanguline kulutõhusus (kontrollikulude suhe hallatavate

vahendite väärtusse), selle põhjendus ja oodatav veariski tase (maksete tegemise ja

sulgemise ajal)

Algatuse kohaselt peavad komisjoni talitused haldama vahendeid, mis on vajalikud

andmebaasi hooldamiseks ja haldamiseks ning selle nõuetekohaseks kohaldamiseks,

kuid praeguses etapis ei ole võimalik hinnata kontrollide kulutõhusust.

ET 26 ET

Elamumajanduse rakkerühmale määratud ülesanne täidetakse juba olemasolevat

kontrollisüsteemi järgides ja kontrollikulud jäävad eeldatavasti minimaalseks.

2.3. Pettuste ja õigusnormide rikkumise ärahoidmise meetmed

Algatus hõlmab piiratud rahalisi vahendeid, mida rakendatakse eelarve otsese

täitmise kaudu. Selles etapis (nt järelevalve või hindamise eesmärgil) ei ole

riigihankemenetlusi ette nähtud.

Energeetika peadirektoraat on vastu võtnud pettustevastase võitluse strateegia ja

sellel põhineva tegevuskava. Igal aastal tehakse sisemine riskihindamine, et selgitada

välja pettuste suhtes kõige haavatavamad valdkonnad, kehtestatud kontrollid ja

meetmed, mis on vajalikud, et parandada energeetika peadirektoraadi ja

elamumajanduse rakkerühma suutlikkust pettusi ennetada, avastada ja kõrvaldada.

ET 27 ET

3. ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU

Hinnang alates 2028. aastast kuludele ja personalile avalduva mõju kohta on lisatud

näitlikustamise eesmärgil ega mõjuta järgmist mitmeaastast finantsraamistikku.

Rahastamisallikas ja liidu rahaliste kohustuste ulatus 2027. aasta järgsel perioodil

sõltuvad mitmeaastase finantsraamistiku 2028–2034 üle peetavate

institutsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemustest ning seejärel määratakse need

kindlaks iga-aastase eelarvemenetluse kaudu. Kõik assigneeringud ja töötajate arv

alates 2028. aastast on soovituslikud.

3.1. Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju

avaldub

Ettepanek ja selle nõuetekohane rakendamine tuginevad olemasolevale komisjoni

elamumajanduse andmebaasile Mapadomo, mille töötasid ühiselt välja majandus- ja

rahandusküsimuste peadirektoraat ning Teadusuuringute Ühiskeskus ja mis sisaldab

üksikasjalikke andmeid NUTS 3 tasandi ja kohalike haldusüksuste elamufondi ja

tehinguhindade kohta ning toetab hinna ja sissetuleku suhte näitajat, mida

kasutatakse eluasemenappusega piirkondade väljaselgitamiseks.

See andmebaas on seega oluline digivahend, mis võimaldab pädevatel asutustel

taaskasutada komisjoni käsutuses olevaid võrreldavaid andmeid ning toetada

järjepidevat ja tõenditel põhinevat rakendamist, loomata eraldi andmebaasi

taskukohaste eluasemete õigusakti kohta. Andmebaasi peavad pidevalt hooldama ja

ajakohastama komisjoni töötajad ja need ressursivajadused on esitatud allpool toodud

tabelites.

Lisaks on kavandatud kulud vajalikud selleks, et toetada käesoleva ettepaneku

rakendamist sidusrühmade kaasamise (kohtumised kohaliku ja riigi tasandi

ametiasutustega, ekspertide töörühmad), uuringute ja hindamiste kaudu.

• Olemasolevad eelarveread

Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku rubriigiti ja iga rubriigi sees eelarveridade

kaupa

Mitmeaa

stase

finantsra

amistiku

rubriik

Eelarverida Kulu liik Rahaline osalus

Nr

Liigenda

tud/liige

ndamata 21

EFTA

riigid22

Kandida

atriigid

ja

potentsia

alsed

kandidaa

did23

Muud

kolman

dad

riigid

Muu

sihtotstarbeli

ne tulu

Mitu eelarverida, sealhulgas

eelarverida 03.0202 – Ettevõtete,

eelkõige VKEde konkurentsivõime

Liigenda

tud ja

liigenda

EI EI EI EI

21 Liigendatud = liigendatud assigneeringud / liigendamata = liigendamata assigneeringud. 22 EFTA: Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon. 23 Kandidaatriigid ja vajaduse korral Lääne-Balkani potentsiaalsed kandidaadid.

ET 28 ET

parandamine ja nende turulepääsu

toetamine24

mata

24 2027. aastal vajalikke assigneeringuid rahastatakse täielikult mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide

1, 2 ja 3 asjaomaste olemasolevate programmide jaoks eraldatud vahendite ümberpaigutamise kaudu.

Hinnangulised assigneeringud alates 2028. aastast on soovituslikud ning rahastamisallikad ja

assigneeringute maht sõltuvad mitmeaastase finantsraamistiku 2028–2034 üle peetavate

institutsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemustest.

ET 29 ET

3.2. Ettepaneku hinnanguline finantsmõju assigneeringutele

3.2.1. Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele – ülevaade

– ¨ Ettepanek/algatus ei nõua tegevusassigneeringute kasutamist

– ☒ Ettepanek/algatus nõuab tegevusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt:

3.2.1.1. Heakskiidetud eelarvest saadavad assigneeringud

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik Nr

DG: ENER

Aasta Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Mitme

aastane

finants

raamist

ik

2028–

2034

KOKK

U

2027 2028 2029 2030 2031 2032 2033 2034

Tegevusassigneeringud

Eelarverida25

Kulukohust

used

(1a

) 0,68

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0 7,000

Maksed (2a

) 0,68

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0 7,000

25 2027. aastal vajalikke assigneeringuid rahastatakse täielikult mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide 1, 2 ja 3 asjaomaste olemasolevate programmide jaoks

eraldatud vahendite ümberpaigutamise kaudu, eelkõige Mapadomo andmebaasi käsitleva peatüki 03.02 („ühtse turu programm“) ja Mapadomo hooldust käsitleva

eelarverea 06.200401 all. Hinnangulised assigneeringud alates 2028. aastast on soovituslikud ning rahastamisallikad ja assigneeringute maht sõltuvad mitmeaastase

finantsraamistiku 2028–2034 üle peetavate institutsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemustest.

ET 30 ET

Eelarverida 03.0202 – Ettevõtete, eelkõige VKEde

konkurentsivõime suurendamine ja nende turulepääsu

toetamine

Kulukohust

used

(1b

)

0,32 0

Maksed (2b

)

0,32 0

Eriprogrammide vahenditest rahastatavad haldusassigneeringud26

Eelarverida (3)

0

DG ENERi Kulukohust

used

=

1a

+

1b

+ 3

1,000 1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0 7,000

assigneeringud KOKKU Maksed

=

2a

+

2b

+ 3

1,000 1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0

1,00

0 7,000

Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Mitmeaastane

finantsraamistik

2028–2034

KOKKU

2027 2028 2029 2030 2031 2032 2033 2034

Tegevusassigneeringud

KOKKU

Kulukohustused (4) 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 7,000

Maksed (5) 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 7,000

26 Tehniline ja/või haldusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised BA read), kaudne teadustegevus, otsene teadustegevus.

ET 31 ET

Eriprogrammide vahenditest rahastatavad

haldusassigneeringud KOKKU (6) 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mitmeaastase

finantsraamistiku Kulukohustused

= 4 +

6 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 7,000

RUBRIIKIDE

assigneeringud

KOKKU

Maksed = 5 +

6 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 7,000

Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Mitmeaastane

finantsraamistik

2028–2034

KOKKU

2027 2028 2029 2030 2031 2032 2033 2034

Tegevusassigneeringud

KOKKU

Kulukohustused (4) 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 7,000

Maksed (5) 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 7,000

Eriprogrammide vahenditest rahastatavad

haldusassigneeringud KOKKU (6) 0 0 0 0 0 0 0 0 0

Mitmeaastase

finantsraamistiku Maksed

= 4 +

6 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 7,000

RUBRIIKIDE 1–3

assigneeringud

KOKKU

= 5 +

6 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 1,000 7,000

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik 4 „Halduskulud“27

DG: ENER Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Mitmeaastane

27 Vajalike assigneeringute kindlaksmääramiseks tuleks kasutada aastaseid keskmisi kulunäitajaid, mis on kättesaadavad BUDGpedia veebilehel.

ET 32 ET

2027

2028 2029 2030 2031 2032 2033 2034

finantsraamistik

2028–2034

KOKKU

Ÿ Personalikulud 0,582 0,582 0,582 0,582 0,582 0,582 0,582 0,582 4,07

Ÿ Muud halduskulud 0,018 0,018 0,018 0,018 0,018 0,018 0,018 0,018 0,13

DG ENER

KOKKU Assigneeringud 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 4,20

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Mitmeaastane

finantsraamistik

2028–2034

KOKKU

2027 2028 2029 2030 2031 2032 2033 2034

Mitmeaastase

finantsraamistiku Kulukohustused 1,6 1,6 1,6 1,6 1,6 1,6 1,6 1,6 11,20

RUBRIIKIDE 1–428

assigneeringud

KOKKU

Maksed 1,6 1,6 1,6 1,6 1,6 1,6 1,6 1,6 11,20

Hinnang alates 2028. aastast kuludele ja personalile avalduva mõju kohta on lisatud näitlikustamise eesmärgil ega mõjuta järgmist mitmeaastast

finantsraamistikku. Rahastamisallikas ja liidu rahaliste kohustuste ulatus 2027. aasta järgsel perioodil sõltuvad mitmeaastase

finantsraamistiku 2028–2034 üle peetavate institutsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemustest ning seejärel määratakse need kindlaks iga-

aastase eelarvemenetluse kaudu. Kõik assigneeringud ja töötajate arv alates 2028. aastast on soovituslikud.

3.2.2. Hinnanguline tegevusassigneeringutest rahastatav väljund (ei täideta detsentraliseeritud asutuste puhul)

kulukohustuste assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Märkige

eesmärgid ja Aasta Aasta Aasta Aasta

Lisage vajalik arv aastaid, et

näidata finantsmõju kestust (vt KOKKU

28 Rubriigid 1–7 aastal 2027.

ET 33 ET

väljundid

ò

2028 2029 2030 2031 punkt 1.6)

VÄLJUNDID

Välj

undi

liik29

Kes

kmi

ne

kulu

A rv

Kulu A rv

Kulu A rv

Kulu A rv

Kul

u A rv

Kul

u A rv

Kulu A rv

Kulu

Välj

undit

e arv

kokk

u

Kulud

kokku

ERIEESMÄRK nr 130…

- Väljund

- Väljund

- Väljund

Erieesmärk nr 1 kokku

ERIEESMÄRK nr 2 ...

- Väljund

Erieesmärk nr 2 kokku

KOKKU

29 Väljunditena käsitatakse tarnitud tooteid ja osutatud teenuseid (rahastatud üliõpilasvahetuste arv, ehitatud teede pikkus kilomeetrites jms). 30 Vastavalt punktile 1.3.2. „Erieesmärgid“.

ET 34 ET

3.2.3. Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele – ülevaade

– ☐ Ettepanek/algatus ei nõua haldusassigneeringute kasutamist

– ☒ Ettepanek/algatus nõuab haldusassigneeringute kasutamist, mis toimub

järgmiselt:

3.2.3.1. Heakskiidetud eelarvest saadavad assigneeringud

HEAKSKIIDETU

D EELARVE

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

2028–

2034

KOKK

U 2027

2028 2029 2030 2031 2032 2033 2034

RUBRIIK 4

Personalikulud

0,582

0,582

0,582

0,582

0,582

0,582

0,582

0,582 4,074

Muud halduskulud 0,018 0,018 0,018 0,018 0,018 0,018 0,018 0,018 0,126

RUBRIIK 4 kokku 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 4,200

RUBRIIGIST 4 välja jäävad kulud

Personalikulud 0,000

0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000

Muud halduskulud 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000

RUBRIIGIST 4

välja jäävad kulud

kokku

0,000

0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000 0,000

KOKKU 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 0,600 4,200

Personali ja muude halduskuludega seotud assigneeringute vajadused kaetakse

assigneeringutest, mille asjaomane peadirektoraat on kõnealuse meetme haldamiseks juba

andnud, ja/või peadirektoraadi sees ümberpaigutatud assigneeringutest, mida vajaduse korral

võidakse täiendada nendest lisaassigneeringutest, mis haldavale peadirektoraadile eraldatakse

iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades eelarvepiirangutega.

3.2.4. Hinnanguline personalivajadus

– ¨ Ettepanek/algatus ei nõua personali kasutamist

– ☒ Ettepanek/algatus nõuab personali kasutamist, mis toimub järgmiselt:

3.2.4.1. Rahastatakse heakskiidetud eelarvest

Hinnanguline väärtus täistööaja ekvivalendina31

HEAKSKIIDETUD

EELARVE

A

as

ta

A

as

ta

A

as

ta

A

as

ta

A

as

ta

A

as

ta

A

as

ta

2

0

2

0

2

0

2

0

2

0

2

0

2

0

2

0

31 [Palun täpsustage allpool esitatud tabelis, kui palju täistööaja ekvivalente on juba määratud meetme

haldamiseks ja/või kui palju saab neid teie peadirektoraadis ümber paigutada ja millised on teie

netovajadused.]

ET 35 ET

2

7

2

8

2

9

3

0

3

1

3

2

3

3

3

4

Ametikohtade loeteluga ette nähtud ametikohad (ametnikud ja ajutised

töötajad)

20 01 02 01 (komisjoni

peakorteris ja esindustes) 3 3 3 3 3 3 3 3

20 01 02 03 (ELi

delegatsioonides) 0 0 0 0 0 0 0 0

(kaudne teadustegevus) 0 0 0 0 0 0 0 0

(otsene teadustegevus) 0 0 0 0 0 0 0 0

Muud eelarveread

(märkige) 0 0 0 0 0 0 0 0

Koosseisuväline personal (täistööaja ekvivalendina)

20 02 01 (üldvahenditest

rahastatavad lepingulised

töötajad ja riikide

lähetatud eksperdid)

0 0 0 0 0 0 0 0

20 02 03 (lepingulised

töötajad, kohalikud

töötajad, riikide

lähetatud eksperdid ja

noored eksperdid ELi

delegatsioonides)

0 0 0 0 0 0 0 0

Haldustoe

tuse

eelarverid

a

peakorte

ris 0 0 0 0 0 0 0 0

[XX.01.Y

Y.YY]

ELi

delegatsi

oonides

0 0 0 0 0 0 0 0

(lepingulised töötajad ja

riikide lähetatud

eksperdid kaudse

teadustegevuse

valdkonnas)

0 0 0 0 0 0 0 0

(lepingulised töötajad ja

riikide lähetatud

eksperdid otsese

teadustegevuse

valdkonnas)

0 0 0 0 0 0 0 0

Muud eelarveread

(märkige) – Rubriik 4 0 0 0 0 0 0 0 0

Muud eelarveread

(märkige) – Rubriigist 4

välja jäävad kulud

0 0 0 0 0 0 0 0

KOKKU 3 3 3 3 3 3 3 3

Ettepaneku rakendamiseks vajatav personal (täistööaja ekvivalendina)

ET 36 ET

Erakorraline lisapersonal*

Kaetakse

komisjoni talituste

olemasolevast

personalist

Rahastatakse

rubriigist 4 või

teadusuuringute

eelarveridadelt

Rahastatakse BA

ridadelt

Rahastatakse

tasudest

Ametikohtade

loeteluga ette

nähtud

ametikohad

3 ei kohaldata

Koosseisuväline

personal

(lepingulised

töötajad, riikide

lähetatud

eksperdid ja

renditööjõud)

Ülesannete kirjeldus:

Ametnikud ja ajutised töötajad Ettepaneku sätete rakendamisega lisanduvad komisjonile mitmed uued

ülesanded, mille tulemuslikuks ja õigeaegseks täitmiseks on vaja

sihtotstarbelisi vahendeid. Need ülesanded on valdkonnaülesed ning

hõlmavad poliitika koordineerimist, järelevalvet ja hindamist,

seadusandlikke järelmeetmeid, sidusrühmade kaasamist ja

andmehaldust eluaseme taskukohasuse, siseturu ja tõenduspõhise

poliitikakujundamise valdkonnas.

3 täistööajale taandatud alalise ametniku (AD) määramine energeetika

peadirektoraati on vajalik, et tagada ettepanekuga loodud uue raamistiku

pikaajaline juhtimine, koordineerimine ja regulatiivne järelevalve. See

hõlmab määruse rakendamise toetamist, selle kohaldamise jälgimist

liikmesriikides, sidususe tagamist liidu laialdasema õigusraamistikuga

(sealhulgas aluslepingud, teenuste direktiiv ja määrus (EL) 2024/1028)

ning komisjoni soovituse (mis käsitleb eluaseme taskukohasust

eluasemenappuse käes kannatavates piirkondades) rakendamise

jälgimist.

Need vahendid kataksid eelkõige järgmise.

1. Järelevalve, rakendamine ja hindamine (1,5 täistööajale taandatud

töötajat)

- pädevate asutuste ja muude asjaomaste sidusrühmade poolse

üldise rakendamise koordineerimine liikmesriikides;

- järelevalve määruse rakendamise üle ja hindamisaruande

koostamine 2031. aastaks;

- kooskõla tagamine laialdasemate siseturgu käsitlevate

õigusaktidega (ELi toimimise leping, teenuste direktiiv,

lühiajalise majutuse üüriteenuste määrus);

- koordineerimine selliste peadirektoraatidega nagu GROW,

ET 37 ET

FISMA, SJ, JRC, ECFIN jt;

- järelmeetmete võtmine seoses komisjoni soovituse (mis käsitleb

eluaseme taskukohasust eluasemenappuse käes kannatavates

piirkondades) rakendamisega.

2. Õiguslik rakendamine ja nõuete täitmise tagamine (1 täistööajale

taandatud töötaja)

- rakendamisprobleemide lahendamine;

- komisjoni suuniste ettevalmistamine;

- delegeeritud õigusakti ettevalmistamine (kui see on

põhjendatud);

- kaebuste hindamine;

- vajaduse korral töö rikkumisjuhtudega.

3. Sidusrühmade kaasamine (0,5 täistööajale taandatud töötajat)

- dialoog rakendamise üle;

- seminarid,

- teabevahetus liikmesriikidega;

- arutelud elamumajanduse liiduga;

- veebisait ja teabe avaldamine;

- suuniste levitamine.

Koosseisuvälised töötajad

Hinnang alates 2028. aastast kuludele ja personalile avalduva mõju kohta on lisatud

näitlikustamise eesmärgil ega mõjuta järgmist mitmeaastast finantsraamistikku.

Rahastamisallikas ja liidu rahaliste kohustuste ulatus 2027. aasta järgsel perioodil sõltuvad

mitmeaastase finantsraamistiku 2028–2034 üle peetavate institutsioonidevaheliste

läbirääkimiste tulemustest ning seejärel määratakse need kindlaks iga-aastase

eelarvemenetlusega. Kõik assigneeringud ja töötajate arv alates 2028. aastast on

soovituslikud.

3.2.5. Hinnanguline mõju digitehnoloogiaga seotud investeeringutele – ülevaade

Kohustuslik: järgmises tabelis tuleks esitada parim hinnang ettepanekust/algatusest

tulenevate digitehnoloogiaga seotud investeeringute kohta.

Erandkorras, kui see on vajalik ettepaneku/algatuse rakendamiseks, tuleks rubriigi 4

assigneeringud esitada selleks ettenähtud eelarvereal.

Rubriikide 1–3 assigneeringuid tuleks kajastada „tegevusvaldkonna IT-kuludena, mis

on eraldatud rakenduskavadele“. Nende kulud kuuluvad tegevuseelarvesse, mida

kasutatakse otseselt algatuse rakendamisega seotud IT-platvormide/vahendite

taaskasutamiseks/ostmiseks/arendamiseks ja nendega seotud investeeringuteks (nt

litsentsid, uuringud, andmete säilitamine jne). Selles tabelis esitatud teave peaks

olema kooskõlas 4. jaos „Digimõõde“ esitatud üksikasjadega.

Digi- ja IT-

assigneeringud

KOKKU

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a

Aast

a Mitmeaastane

finantsraamist

ik 2028–2034 2027 2028 2029 2030 2031 2032 2033 2034

ET 38 ET

KOKKU

RUBRIIK 4

Institutsiooni

tasandi IT-kulud

0 0 0 0 0 0 0 0

RUBRIIK 4 kokku 0 0 0 0 0 0 0 0

RUBRIIGIST 4 välja jäävad kulud

Poliitikavaldkonda

de IT-kulud

rakenduskavadele

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0 3,500

RUBRIIGIST 4

välja jäävad kulud

kokku

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0 3,500

KOKKU 0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0

0,50

0 3,500

3.2.6. Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga

Ettepanek/algatus:

– ☒ on täielikult rahastatav mitmeaastase finantsraamistiku asjaomase rubriigi

sisese vahendite ümberpaigutamise kaudu

Selleks et 2027. aastal rahastada Mapadomo andmebaasi, on vaja ühtse turu

programmi eelarvereal vahendeid ümber paigutada.

– Peadirektoraatidevaheline ümberpaigutamine on vajalik selleks, et tagada

energeetika peadirektoraadile vajalik toetus, et täita punktis 1.5.1 kirjeldatud

nõude kohaseid ülesandeid. tingib mitmeaastase finantsraamistiku asjaomase

rubriigi mittesihtotstarbelise varu ja/või mitmeaastase finantsraamistiku määruses

sätestatud erivahendite kasutuselevõtu

ei kohaldata

– ¨ nõuab mitmeaastase finantsraamistiku muutmist

ei kohaldata

3.2.7. Kolmandate isikute rahaline osalus

Ettepanek/algatus:

– ☒ ei näe ette kolmandate isikute poolset kaasrahastamist

– ¨ näeb ette kolmandate isikute poolse kaasrahastuse, mille hinnanguline summa

on järgmine:

assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta Aasta

Kokku 2028 2029 2030 2031 2032 2033 2034

ET 39 ET

Nimetage

kaasrahastav

asutus

Kaasrahastatavad

assigneeringud

KOKKU

3.3. Hinnanguline mõju tuludele

– ☒ Ettepanekul/algatusel puudub finantsmõju tuludele

– ¨ Ettepanekul/algatusel on järgmine finantsmõju:

– ¨ omavahenditele

– ¨ muudele tuludele

– ¨ märkige, kas see on kulude eelarveridasid mõjutav sihtotstarbeline tulu

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Tulude

eelarverida

Jooksval

eelarveaastal

kättesaadavad

assigneeringud

Ettepaneku/algatuse mõju32

Aasta

2028

Aasta

2029

Aasta

2030

Aasta

2031

Aasta

2032

Aasta

2033

Aasta

2034

Artikkel ….

Sihtotstarbeliste tulude puhul märkige, milliseid kulude eelarveridasid ettepanek

mõjutab.

Muud märkused (nt tuludele avaldatava mõju arvutamise meetod/valem või muu

teave).

ei kohaldata

32 Traditsiooniliste omavahendite (tollimaksud ja suhkrumaksud) korral tuleb märkida netosummad, st

brutosumma pärast 10 % sissenõudmiskulude mahaarvamist, nagu on ette nähtud dokumendis

COM(2025) 574.

ET 40 ET

ET 41 ET

4. DIGIMÕÕDE

4.1. Diginõuded

Viide nõudele Nõude kirjeldus Nõudest mõjutatud või

sellega seotud osaleja

Üldised

protsessid Kategooriad

Artiklid 6, 9, 10 ja 12

Meetmeid toetav tõendusmaterjal

Nõue, et pädevad asutused, kes otsustavad

võtta määruse kohaldamisalasse kuuluvaid

eluasemealaseid meetmeid, töötleksid,

analüüsiksid ja hindaksid korrapäraselt

uuesti teavet, mis on vajalik

eluasemenappuse tõendamiseks ning nende

meetmete põhjendamiseks ja

läbivaatamiseks. Vajaduse korral

taaskasutab pädev asutus määruse (EL)

2024/1028 alusel loodud digitaalselt

kättesaadavaid lühiajalise väljaüürimise

andmeid artikli 5 lõike 1 punktis a

kirjeldatud meetmete jaoks.

Pädevad asutused

Andmetöötlus;

andmete

taaskasutamine

Andmed

Artikkel 13

Vastuvõetud meetme(te) avaldamine

Pädevad asutused peavad avaldama

eluasemealaste meetmete aluseks olevad

hinnangud ja otsused, sealhulgas nende

territoriaalse ulatuse ja kestuse.

Pädevad asutused, üldsus

Andmetöötlus;

andmete

jagamine

Andmed

ET 42 ET

4.2. Andmed

Andmete liik Viide (viited) nõudele (nõuetele) Standard ja/või tehniline kirjeldus (kui see on

asjakohane)

Meetmeid toetav tõendusmaterjal Artiklid 6 ja 9, artikli 10 lõige 1,

artikkel 12

objektiivsed, läbipaistvad ja kontrollitavad andmed

Vastuvõetud meetme(te) avaldamine Artikkel 13 ei kohaldata

Komisjonipoolne järelevalve ja hindamine Artikkel 16 ei kohaldata

Kooskõla Euroopa andmestrateegiaga

Algatus on kooskõlas Euroopa andmestrateegiaga, sest selles seatakse esikohale olemasolevate andmete kasutamine, taaskasutamine ja avalik

kättesaadavus, et toetada tõenduspõhist avalikku otsustusprotsessi, selle asemel et luua eraldi andmekogumisarhitektuur.

Kooskõla ühekordsuse põhimõttega

Järgitud on ühekordsuse põhimõtet. Ettepanekuga ei kehtestata kodanikele, majutajatele, platvormidele ega muudele ettevõtjatele uusi

andmete esitamise kohustusi, kui asjakohast teavet on juba kogutud määruse (EL) 2024/1028 alusel. Pädevad asutused võivad enne

täiendavate andmete kogumist tugineda olemasolevatele ELi (nt Mapadomo) ning riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele statistilistele ja

haldusandmetele.

Ettepanekuga ei looda uut digiteenust, platvormi, andmebaasi, aruandlussüsteemi ega registreerimismehhanismi. Samuti ei võeta sellega

kasutusele automatiseeritud otsustusmenetlust ega algoritmilist hindamist. Pädevad asutused jäävad vastutavaks määrusega nõutud hindamiste

läbiviimise eest.

Andmevood

Andmete liik Viide (viited)

nõudele

(nõuetele)

Osalejad, kes

andmed esitavad

Osalejad, kes

andmed saavad

Andmevahetuse

ajend

Sagedus (kui see on

asjakohane)

ET 43 ET

Tõendeid toetavad meetmed, mis

hõlmavad eluasemenappuse hindamist,

ülevaadet asjaomase tegevuse mõjust

eluasemenappuse probleemile ja meetme

proportsionaalsuse hindamist.

Pädevad asutused peavad vastuvõetud

meetmed korrapäraselt läbi vaatama,

kasutades ajakohastatud andmeid,

veendumaks, et meetmeid õigustavad

tingimused on jätkuvalt täidetud ning et

meetmed on jätkuvalt vajalikud ja

proportsionaalsed.

Asjakohasel juhul kasutatakse

hindamisel määrusega (EL) 2024/1028

loodud andmeid uuesti lühiajalise

üürimisega seotud meetmete puhul.

Artiklid 6 ja 9,

artikli 10 lõige

1, artikkel 12

Pädev asutus Üldsus Otsus võtta vastu

piiravad meetmed

Vähemalt iga viie

aasta järel

Vastuvõetud meetme(te), sealhulgas

meetmete vastuvõtmiseks vajalike

hinnangute, k.a meetmete territoriaalne

ulatus ja kestus, avaldamine

Artikkel 13 Pädev asutus Üldsus Meetme

vastuvõtmine,

pikendamine,

muutmine või

tühistamine

Vähemalt iga viie

aasta järel

Määruse rakendamist ja kohaldamist

jälgib komisjon

Artikkel 16 Euroopa

Komisjon

Euroopa

Parlament,

nõukogu,

Euroopa

Majandus- ja

Sotsiaalkomitee

ning Regioonide

Komitee

20. mai 2031 Puudub korduva

hindamise tsükkel

ET 44 ET

4.3. Digilahendused

Digilahendus

Viide

(viited)

nõudele

(nõuetele)

Peamised

kohustuslikud

funktsioonid

Vastutav asutus

Kuidas on arvesse

võetud

juurdepääsetavust?

Kuidas on arvesse

võetud

korduskasutatavust?

Tehisintellektitehnoloogia

kasutamine (kui see on

asjakohane)

ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata

Digilahendus 1

Digi- ja/või valdkondlik poliitika (kui see on asjakohane) Selgitus selle kohta, kuidas see on kooskõlas

Tehisintellektimäärus ei kohaldata

ELi küberturvalisuse raamistik ei kohaldata

eIDAS ei kohaldata

Ühtne digivärav ja siseturu infosüsteem ei kohaldata

Muu ei kohaldata

4.4. Koostalitlusvõime hindamine

Digitaalne avalik

teenus või

digitaalsete avalike

teenuste kategooria

Kirjeldus Viide (viited)

nõudele (nõuetele)

Koostalitleva Euroopa

lahendus(ed)

Muu(d) koostalitluslahendus(ed)

Digitaalne avalik ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata

ET 45 ET

teenus 1

Klassifikaatori

COFOG 1. tasandi

kohane digitaalsete

avalike teenuste

kategooria

ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata

Digitaalne avalik teenus 1

Hindamine Meede (meetmed) Võimalikud allesjäänud tõkked (kui see on

asjakohane)

Kooskõla kehtivate digi- ja

valdkondlike poliitikameetmetega

Loetlege kohaldatavad

kindlakstehtud digi- ja

valdkondlikud poliitikameetmed

ei kohaldata ei kohaldata

Korralduslikud meetmed

digitaalsete avalike teenuste

sujuvaks osutamiseks

Loetlege kavandatud

juhtimismeetmed

ei kohaldata ei kohaldata

Meetmed, mis on võetud andmete

ühise mõistmise tagamiseks

Loetlege sellised meetmed

ei kohaldata ei kohaldata

Ühiselt kokku lepitud avalike

tehniliste kirjelduste ja standardite

kasutamine

ei kohaldata ei kohaldata

ET 46 ET

Loetlege sellised meetmed

4.5. Digimõõtme rakendamist toetavad meetmed

Meetme kirjeldus Viide (viited) nõudele (nõuetele) Komisjoni roll

(kui see on

asjakohane)

Kaasatavad

osalejad

(kui see on

asjakohane)

Eeldatav ajakava

(kui see on

asjakohane)

ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata ei kohaldata

1

SELETUSKIRI

Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse ettepaneku kohta, millega

kehtestatakse liikmesriikides eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks

võetavate meetmete raamistik (taskukohaste eluasemete õigusakt)

Sissejuhatus

Euroopa Komisjon (edaspidi komisjon) esitas 9. septembril 2026 Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu määruse eelnõu, millega kehtestatakse liikmesriikides eluaseme taskukohasuse ja

kättesaadavuse tagamiseks võetavate meetmete raamistik, ehk nn taskukohaste eluasemete

õigusakti eelnõu. Ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel

114.

Algatus on osa komisjoni 16. detsembril 2025 avaldatud Euroopa taskukohaste eluasemete

kavast, mille eesmärk on toetada liikmesriike eluasemete taskukohasuse ja kättesaadavuse

parandamisel. Kava keskendub neljale peamisele tegevussuunale: eluasemete pakkumise

suurendamine, avaliku ja erasektori investeeringute kaasamine, eluasemekriisi leevendamiseks

vajalike reformide toetamine ning kõige enam mõjutatud elanikkonnarühmade abistamine.

Süvenev eluasemekriis Euroopa Liidu liikmesriikides on tugevamalt päevakorda tõstatanud

vajaduse tagada eluasemete taskukohasus, eriti elanikkonna kõige haavatavamate gruppide

jaoks. Euroopa Komisjoni hinnangul puudub aga täna liiduülene ühtne raamistik hindamaks

eluasemenappuse tõsidust ning reguleerimaks, et taskukohasuse tagamise eesmärgil võetavad

meetmed oleksid põhjendatud, sobivad ja proportsionaalsed. Ühise raamistiku puudumine võib

komisjoni hinnangul põhjustada õigusselgusetust eluasemevaldkonna meetmete rakendamise,

säilitamise ja kohandamise tingimuste osas.

Komisjoni hinnangul on eluasemete taskukohasuse probleemid on eriti teravad suuremates

linnades, suurlinnapiirkondades ja turismipiirkondades, kus eluasemete nõudlus ületab

märkimisväärselt olemasolevat pakkumist. Taskukohaste eluasemete puudus mõjutab eelkõige

väiksema sissetulekuga leibkondi, noori ja üliõpilasi, kuid üha enam ka keskmise sissetulekuga

leibkondi ning oluliste avalike teenuste osutajaid, sealhulgas õpetajaid ja tervishoiutöötajaid.

Komisjoni hinnangul mõjutab eluasemete kättesaadavuse halvenemine lisaks ka tööjõu

liikuvust, hariduse ja töökohtade kättesaadavust, sotsiaalset sidusust ning konkurentsivõimet.

Eluasemete taskukohasuse halvenemise peamiseks struktuurseks põhjuseks peab komisjon

eluasemete pakkumise ja nõudluse mittevastavust, mida võivad teatud piirkondades süvendada

eluruumide kasutamine muul otstarbel kui peamise elukohana. Eelkõige on komisjon juhtinud

tähelepanu lühiajaliste üüriteenuste kiirele kasvule, elamukinnisvara kasutamisele teisese

elukohana ning eluruumide pikaajalisele tühjana seismisele. Komisjoni andmetel kasvas

lühiajaliste üüriteenuste maht Euroopa Liidus aastatel 2018–2024 ligikaudu 93%. Kuigi

lühiajalised üüriteenused toetavad turismisektorit ja pakuvad kinnisvaraomanikele täiendavaid

sissetulekuvõimalusi, võivad need komisjoni hinnangul suure nõudlusega piirkondades

vähendada pikaajaliseks elamiseks kättesaadavate eluruumide hulka ning suurendada survet

2

eluaseme- ja üürihindadele. Samas rõhutab komisjon, et eluasemeturgude olukord ja

probleemide põhjused erinevad liikmesriigiti ning ka riikide eri piirkondade vahel.

Pakkumaks ELi ülest lahendust, esitas komisjon taskukohaste eluasemete õigusakti ettepaneku,

mille eesmärgiks on ühtlustada eluasemesurve all olevate piirkondade definitsiooni ning luua

ELi õigusesse ühtlane metoodika hindamaks, millal on üürituru olukord piisavalt tõsine, et

õigustada lühiajalise üüriteenuse piiramist. Kuivõrd elamumajandus kuulub liikmesriikide

pädevusse, luuakse EL tasemel vaid raamistik ning meetmete endi valik jääb komisjoni

ettepaneku kohaselt liikmesriikide pädevatele asutustele.

Määruse ettepanekuga soovitakse eelkõige suurendada õigusselgust olukordades, kus

liikmesriigid või kohalikud omavalitsused peavad vajalikuks piirata eluruumide kasutamist

muul eesmärgil kui pikaajaliseks elamiseks. Eelnõu kohaldamisala hõlmab lisaks lühiajaliste

üüriteenuste piirangutele ka meetmeid, millega piiratakse maa või elamukinnisvara

omandamist või kasutamist muul eesmärgil kui majutaja peamise elukohana. Sellisteks

meetmeteks võivad olla näiteks teise elukoha omandamise või kasutamise piirangud,

pikaajaliselt tühjana seisvate eluruumide kasutuselevõttu soodustavad meetmed või

elamukinnisvara reserveerimine kindlatele sihtrühmadele. Määruse ettepanekuga kehtestatakse

ühised kriteeriumid eluasemesurve tuvastamiseks ning nõuded piiravate meetmete

põhjendatusele, vajalikkusele, proportsionaalsusele ja mittediskrimineerivusele. Seejuures ei

kohusta ettepanek liikmesriike nimetatud piiranguid kehtestama ega anna neile uusi iseseisvaid

õigusi piirangute rakendamiseks, vaid määrab kindlaks ELi õigusest tulenevad tingimused

meetmetele, mida liikmesriigid võivad oma riigisisese õiguse alusel kehtestada.

Õigusakti eelnõu keskendub peamiselt lühiajalisele üüriteenusele, lähtudes teenuste direktiivi

2006/123/EÜ ja lühiajaliste üüriteenuste määruse (EL) 2024/1028 senistest meetmetest ja ELi

pädevusest. Euroopa Liidu Kohus on oma praktikas tunnustanud, et eluasemete taskukohasuse

ja kättesaadavuse tagamine võib kujutada endast ülekaalukat avalikku huvi, mis õigustab teatud

tingimustel siseturu põhivabaduste piiramist. Samas ei sätesta senine ELi õigus ühtset

metoodikat eluasemesurve hindamiseks ega täpseid tingimusi, mille alusel hinnata eluasemete

taskukohasuse kaitseks rakendatavate piirangute põhjendatust ja proportsionaalsust.

Lühiajaliste üüriteenuste määrusega (EL) 2024/1028 sätestati andmete kogumise, jagamise

ning registreerimismenetluste raamistik, eesmärgiga parandada eluasemeturu läbipaistvust ja

andmete kättesaadavust. Kõnealune määrus ei reguleeri aga otseselt seda, millistel tingimustel

võivad pädevad asutused piirata lühiajaliste üüriteenuste osutamist eluasemete taskukohasuse

tagamiseks. Seetõttu täiendab taskukohaste eluasemete õigusakti ettepanek komisjoni

hinnangul olemasolevat õigusraamistikku, sätestades ühised nõuded selliste piirangute

hindamiseks ja põhjendamiseks.

Koos määruse ettepanekuga avaldas komisjon 9. septembril 2026 ka õiguslikult mittesiduva

soovituse (EL) 2026/2069 eluasemete taskukohasuse ja pakkumise kohta eluasemesurvega

piirkondades. Soovituse eesmärk on toetada liikmesriike eluasemete pakkumise suurendamisel

ja eluasemekriisi struktuursete põhjuste leevendamisel.

Eelnõu subsidiaarsustähtaeg on 17. novembril 2026.

3

Koostajad

Seletuskirja koostasid Kliimaministeeriumi ehituse ja elamumajanduse osakonna juhataja Lauri

Suu ([email protected]) elamumajanduse valdkonna juht Veronika Valk-Siska

([email protected]), digitaalehituse ekspert Jüri Rass

([email protected]) ja välissuhete osakonna nõunik Rahel Kelus

([email protected]). Valdkonna eest vastutab elukeskkonna ja ringmajanduse

asekantsler Ivo Jaanisoo ([email protected]).

Sisu ja võrdlev analüüs

Määrus pakub välja Euroopa Liidu ülese definitsiooni eluasemesurve all olevate piirkondade

kohta ning uue raamistiku reguleerimaks taskukohasuse tagamise eesmärgil võetavaid

meetmeid, täpsemalt lühiajalise üüriteenuse ja muu kui peamise elukoha omandamise või

kasutamise piiramise meetmeid. Eelnõu artiklis 2 sätestatakse määruse kohaldamisala, artiklis

5 täpsustatakse kohaldamisalasse kuuluvaid meetmeid ning artiklites 6, 7, 8, 9 ja 10 sätestatakse

nõuded, millele liikmesriikide pädevate asutuste võetavad ja määruse kohaldamisalasse

kuuluvad meetmed peavad vastama.

Artikkel 2. Kohaldamisala

Määruse ettepaneku artiklis 2 määratletakse määruse kohaldamisala, mis hõlmab kahte liiki

meetmeid, mida pädevad asutused võivad rakendada eluasemete taskukohasuse ja

kättesaadavuse kaitsmiseks. Esiteks kohaldatakse määrust meetmetele, millega piiratakse

lühiajalise majutuse üüriteenuste osutamist elamukinnisvaras või juurdepääsu nendele

teenustele. Teiseks hõlmab määrus meetmeid, millega piiratakse sellise maa ja elamukinnisvara

omandamist või kasutamist, mida ei omandata ega kasutata peamise elukohana, sõltumata

sellest, kas peamise elukohana kasutab kinnisvara omanik või muu isik (nt pikaajaline üürnik).

Määrust ei kohaldata meetmete suhtes, mida võetakse üksnes ülekaalukatel avaliku huviga

seotud põhjustel, välja arvatud vajadus tagada eluaseme taskukohasus ja kättesaadavus. Samuti

ei hõlma määrus üldisi kinnisvara omandamist ja võõrandamist, pärimist, pikaajalisi

üürisuhteid, eluasemetoetusi, maksustamist, ehitusstandardeid ega ruumilist planeerimist

reguleerivaid meetmeid, kui nende eesmärk ega mõju ei ole määruse kohaldamisalasse

kuuluvate piirangute kehtestamine. Määrus ei kohaldu ka meetmetele, mille ainus eesmärk on

rakendada lühiajalise majutuse üüriteenuste registreerimist käsitlevat määrust (EL) 2024/1028.

Ettepaneku artikli 2 lõike 2 ja põhjenduse 15 kohaselt ei kohaldata määrust meetmetele, mida

võetakse üksnes muudel ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjustel. Euroopa Komisjoni

selgituse kohaselt kuulub meede määruse kohaldamisalasse, kui taskukohasuse kaitse on

meetme tegeliku põhjenduse osa, sõltumata muudest eesmärkidest. Samas ei ole piisavalt selge,

kas lühiajalise majutuse piirangud hõlmavad majutuseks ettenähtud hoonetes tegutsevaid

professionaalseid majutusasutusi (hotellid, hostelid, korterhotellid).

4

Artikkel 5. Eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks võetavate meetmetega

seotud nõuded

Artikkel 5 sätestab lubatud piiravate meetmete tüübid: lühiajalise majutuse piirangud

eluruumides, mis ei ole majutaja peamine eluase (art 5 lg 1 p a), ning sellise maa ja

elamukinnisvara omandamise või kasutamise piirangud, mida ei omandata ega kasutata

peamise elukohana (art 5 lg 1 p b). Artikli 5 lõike 2 kohaselt kohalduvad üksnes eluaseme

taskukohasuse ja kättesaadavuse kaitsega põhjendatud lühiajalise majutuse piirangud ainult

majutusele, mida majutaja ei paku oma peamises elukohas. Täpsemad sisulised nõuded tuuakse

välja artiklites 6 kuni 10.

Artikkel 6. Eluasemenappuse hindamine

Artiklis 6 sätestatakse eluasemesurve hindamise kriteeriumid, mille alusel peab pädev asutus

kindlaks tegema, kas piirkonnas on põhjendatud eluasemete taskukohasuse ja kättesaadavuse

kaitseks piiravate meetmete rakendamine. Piirkonna käsitamiseks eluasemesurvega

piirkonnana peavad olema täidetud kolm tingimust: (1) eluaseme hinna ja sissetuleku suhtarv

on vähemalt 8, mis tähendab, et piirkonna keskmise suurusega eluruumi ostmiseks kulub

kaheksa aasta kasutatav sissetulek elaniku kohta; (2) nimetatud suhtarv on viimase kümne aasta

jooksul suurenenud ning (3) rahvastiku arengu ning eluasemete nõudluse ja pakkumise

prognoosi põhjal ei ole tõenäoline, et eluasemesurve järgmise kolme aasta jooksul ilma

kavandatava meetmeta väheneks. Kui eluaseme hinna ja sissetuleku suhtarv on vähemalt 10, ei

ole viimase kümne aasta jooksul suhtarvu suurenemise tingimuse täitmine vajalik.

Hindamisel tuleb tugineda objektiivsetele, läbipaistvatele ja kontrollitavatele andmetele ning

järgida määruse lisas sätestatud arvutusmetoodikat. Pädevatel asutustel on lubatud kasutada ka

üksikasjalikumaid kohalikke andmeid, kui nende põhjal arvutatud näitajad on kooskõlas

määruses sätestatud piirmääradega. Komisjonile antakse õigus delegeeritud õigusaktidega

muuta eluaseme hinna ja sissetuleku suhtarvu piirmäärasid ning määruse lisas sätestatud

andmeid, näitajaid ja arvutusmetoodikat, kui objektiivsed arengud seda põhjendavad.

Artikkel 7. Eluasemenappusega piirkonna territoriaalne ulatus

Artiklis 7 sätestatakse eluasemesurvega piirkonna territoriaalse ulatuse määramise nõuded,

täpsemalt see, et eluasemesurvega piirkonna territoriaalne ulatus ei tohi olla suurem, kui on

vajalik eluasemete taskukohasuse ja kättesaadavuse kaitsmiseks. Selliseks piirkonnaks võib

määrata linnaosa, kohaliku omavalitsuse, suurlinnapiirkonna, funktsionaalse linnapiirkonna,

linnastu, maapiirkonna või osa neist.

Artikkel 8. Mittediskrimineerimine

Artiklis 8 sätestatakse diskrimineerimiskeelu põhimõte, mille kohaselt ei tohi eluasemete

taskukohasuse ja kättesaadavuse kaitseks kehtestatavad meetmed otseselt ega kaudselt

diskrimineerida liikmesriikide kodanikke nende kodakondsuse alusel ega liikmesriigis asutatud

juriidilisi isikuid nende asutamiskoha liikmesriigi alusel.

5

Artikkel 9. Vajalikkus

Artiklis 9 sätestatakse meetmete vajalikkuse tõendamise nõuded. Piiravaid meetmeid võib

rakendada üksnes juhul, kui need on põhjendatud vajadusega kaitsta eluasemete taskukohasust

ja kättesaadavust artikli 6 alusel määratletud eluasemesurvega piirkonnas. Pädev asutus peab

tõendama, et lühiajalise majutuse üüriteenuste osutamine või kinnisvara omandamine ja

kasutamine muul eesmärgil kui peamise elukohana on vähemalt kolme meetme kehtestamisele

eelneva aasta jooksul avaldanud piirkonna eluasemete taskukohasusele või kättesaadavusele

olulist negatiivset mõju. Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt ei pea asjaomane tegevus olema

negatiivse mõju ainus ega peamine põhjus. Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt ei pea

asjaomane tegevus olema negatiivse mõju ainus ega peamine põhjus. Lühiajalise majutuse

piirangute põhjendamisel võtab pädev asutus olemasolu korral arvesse lühiajaliste üüriteenuste

määruse (EL) 2024/1028 alusel kogutud andmeid (art 9 lg 2), kuid need ei ole ainus lubatud

tõendusallikas. Pikaajaliselt tühjana seisvate eluruumide suhtes kehtestatavaid piiranguid ei

tohi kohaldada põhjendatud kasutamata jätmise korral, näiteks ajutise eemalviibimise tõttu töö,

õpingute või tervislikel põhjustel, samuti pärimismenetluse, õiguslike takistuste või eluruumi

elamiskõlbmatuse korral.

Artikkel 10. Proportsionaalsus

Artiklis 10 sätestatakse kohaldamisalasse kuuluvate meetmete proportsionaalsuse nõuded.

Kehtestatavad piirangud peavad olema eesmärgi saavutamiseks sobivad ega tohi minna

kaugemale vajalikust. Meetmed peavad piirduma eluasemestressiga piirkonnaga ning nende

rakendamise eel tuleb hinnata, kas sama eesmärki oleks võimalik mõistliku aja jooksul sama

tõhusalt saavutada vähem piiravate meetmetega. Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt ei nõuta

vähem piiravate alternatiivide (nt pakkumist suurendavad meetmed, renoveerimine) eelnevat

ammendamist ega meetmete hierarhiat; alternatiive tuleb arvestada siis, kui need on realistlikud

ja mõistliku aja jooksul sama tõhusad. Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt ei nõuta vähem

piiravate alternatiivide (nt pakkumist suurendavad meetmed, renoveerimine) eelnevat

ammendamist ega meetmete hierarhiat; alternatiive tuleb arvestada siis, kui need on realistlikud

ja mõistliku aja jooksul sama tõhusad. Samuti tuleb järgida õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

kaitse põhimõtteid. Lühiajalise majutuse piirangud peavad olema suunatud eelkõige tegevusele,

mis oma ulatuse, sageduse või ärilise iseloomu tõttu vähendab pikaajaliseks elamiseks

kättesaadavate eluasemete hulka. Lisaks peab pädev asutus asjaomases piirkonnas kohaldama

ja jõustama lühiajaliste üüriteenuste määruse (EL) 2024/1028 nõudeid, sealhulgas

registreerimise, andmete kontrollimise ja jagamise ning nõuetele mittevastavate

majutuspakkumiste eemaldamisega seotud sätteid. Kinnisvara omandamise piirangud võivad

kehtida üksnes pärast meetme kohaldamise algust omandatud kinnisvara suhtes. Pikaajaliselt

tühjana seisvate eluruumide piirangute kujundamisel tuleb arvestada muu hulgas sama omaniku

eluruumide arvu, eluruumi kasutamata jätmise kestust ning juriidiliste isikute

kinnisvaraomandit. Kui meetmed mõjutavad olemasolevaid õiguspäraseid olukordi, tuleb ette

näha asjakohased üleminekutingimused.

Artikkel 12. Meetmete kestus ja läbivaatamine

6

Artikli 12 kohaselt võetakse meetmed vastu kuni viieks aastaks. Pädev asutus peab regulaarselt

üle vaatama, kas meede vastab jätkuvalt artiklite 6–10 nõuetele; esimene ülevaatus tuleb teha

viie aasta jooksul meetme vastuvõtmisest. Meedet võib pikendada, kui ülevaatuse tulemusel on

nõuded jätkuvalt täidetud; kui ei ole, tuleb meede põhjendamatu viivituseta tühistada.

Artikkel 13. Meetmete avaldamine

Artikli 13 kohaselt avalikustab pädev asutus enne meetme, selle pikendamise, muutmise või

tühistamise jõustumist teabe meetme kohta, sealhulgas artiklite 6–10 täitmiseks tehtud

hindamised, eluasemesurvega piirkonna ja meetme täpse territoriaalse ulatuse ning meetme

kestuse.

Artikkel 14. Kehtivad meetmed

Artikli 14 kohaselt ei kohaldata määrust enne selle jõustumist vastu võetud meetmetele, kuid

pädev asutus võib need määruse kohaselt üle vaadata.

Artikkel 15. Delegeeritud volituste rakendamine

Artikli 16 kohaselt hindab Euroopa Komisjon viie aasta jooksul pärast määruse jõustumist selle

mõju siseturu toimimisele ning eluasemete taskukohasusele ja kättesaadavusele ning esitab

aruande Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning

Regioonide Komiteele.

EL asja vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele

Ettepanekute õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 114. Algatuse

eesmärk on parandada siseturu toimimist, luues ühise raamistiku siseturu toimimist mõjutavate

taskukohasuse eesmärgil võetavate elamumajanduse sekkumismeetmete hindamiseks. Kuigi

eluasemepoliitika jääb liikmesriikide ning nende ametiasutuste pädevusse, võivad komisjoni

hinnangul teenuste osutamist või elamukinnisvara omandamist või kasutamist mõjutavad

meetmed piirata siseturu vabadusi ja seetõttu tehakse ettepanek kohaldada nende suhtes

Euroopa Liidu õigust.

Subsidiaarsus

Eesti hinnangul on komisjoni ettepanek vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega ning komisjoni

esitatud subsidiaarsuse põhjendus ei ole piisav. Eluasemesurve on oma olemuselt tugevalt

kohalik ja regionaalne nähtus ning selle lahendamine ei nõua tingimata ühtset EL-tasandi

menetlusraamistikku.

Kuigi liikmesriike ei kohustata määruses mainitud meetmeid rakendama ning täpsemate

sekkumiste valik jäetakse liikmesriikide pädevatele asutustele, sätestab määrus väga detailselt

eluasemesurve hindamise metoodika ning määruse kohaldamisalasse kuuluvad meetmed ning

võib seeläbi piirata liikmesriikide pädevate asutuste otsustusõigust. Komisjon ei ole Eesti

hinnangul piisavalt põhjendanud, miks on siseturu toimimise parandamiseks vajalik kehtestada

7

ELi tasandil siduv ja detailne metoodika, sealhulgas ühtsed eluaseme hinna ja sissetuleku

suhtarvu piirmäärad. Samuti viitab komisjon õigusselguse vajadusele siseturul, kuid Eesti

hinnangul on see argument kitsas. Eelnõus ei ole piisavalt selgitatud, miks ei oleks õigusselgust

võimalik saavutada liikmesriikide otsustusõigust vähem piiravate alternatiividega, näiteks

ühiste suuniste või olemasoleva ELi õigusraamistiku täpsustamise kaudu.

Komisjon toob välja, et Euroopa Liidu Kohus on küll tõlgendanud taskukohasust puudutavaid

õiguslikke põhimõtteid, kuid kehtivas õiguses puudub konkreetne eluasemesurve all oleva

piirkonna definitsioon või täpsem raamistik eluasemesurve hindamiseks ning vastavate

sekkumiste rakendamiseks. Komisjon näeb metoodika ühtlustamises lisandväärtust ning leiab,

et nii vähendataks erinevate riiklike meetodite kasutamisest tulenevat õigusselgusetust. Kuid

asjaolu, et liikmesriigid rakendavad erinevaid meetodeid, peegeldab eluasemeturgude erinevat

olukorda ega tõenda Eesti hinnangul, et eluasemesurve hindamise metoodika ühtlustamine liidu

tasandil annaks liikmesriikide tasandil võetavate meetmetega võrreldes selget lisandväärtust.

Eesti leiab, et peamine roll eluasemekriisi leevendamisel lasub liikmesriikide pädevatel

asutustel ning liikmesriikidel peab igal juhul säilima vabadus kujundada eluasemepoliitikat

vastavalt kohalikele oludele. Eesti hinnangul on liikmesriikide eluasemeturgude tingimused on

liialt erinevad õigustamaks liiduülest lähenemist.

Proportsionaalsus

Määruse eelnõu ei sätesta liikmesriikidele kohustuslikke meetmeid, ei ühtlusta liikmesriikide

eluasemepoliitikasuundi ega sätesta kohustuslikus korras poliitikameetmete sisu. Kuigi eelnõu

on komisjoni hinnangul kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, on liiduülese sekkumise ja

siduva metoodika lisandväärtus Eesti hinnangul küsitav. Eesti leiab, et komisjon ei ole piisavalt

põhjendanud, et liidu tasandil kehtestatavad detailsed ja ühtsed kriteeriumid on eesmärgi

saavutamiseks vajalikud ega lähe kaugemale, kui on vajalik.

Liikmesriikide eluasemeturu ülesehitus ning väljakutsed erinevad märkimisväärselt ning

lühiajalise üüri mõju eluasemeturule on liikmesriikides ja piirkondades väga erinev. Ühes riigis

või linnas toimivad meetmed ei pruugi teises anda soovitud tulemusi. Eestis on lühiajalise

majutuse mõju majandusele ja turismile oluline, kuid mõju eluasemeturule on üldiselt vähene

ja piirkondlik, avaldudes peamiselt üksikutes suure turismikoormusega piirkondades nagu

näiteks Tallinna vanalinn ja Pärnu rannapiirkond. Seetõttu peavad võimalikud lahendused

lähtuma kohalike turgude eripäradest ning jääma liikmesriikide otsustada. Sama põhimõte

sisaldub ka Eesti 10.02.2023 kinnitatud seisukohtades lühiajaliste üüriteenuste määruse

ettepaneku kohta, mille kohaselt peab liikmesriikidele säilima otsustusõigus lühiajaliste

üüriteenuste osutamise ja turule juurdepääsu tingimuste määramisel.

Arvestades, et eluasemeturud ja eluasemepoliitika kujundamine on olemuselt tugevalt seotud

kohalike ja piirkondlike oludega, vajab täiendavat põhjendamist, miks on vajalik kehtestada

liidu tasandil niivõrd detailsed ja ühtsed kriteeriumid eluasemesurve tuvastamiseks. Komisjon

on esitanud lävendite tundlikkusanalüüsi, mille kohaselt vastaks hinna ja sissetuleku suhte

lävend 8 koos 10-aastase kasvunõudega ligikaudu 42%-le NUTS 3 piirkondadest, kus elab

8

46,8% elanikkonnast. Eesti hinnangul on vaja selgitada, kuidas on hinnatud lävendite sobivust

erinevate eluasemeturgude kontekstis ning milline on nende koostoime piirkondlike

eripäradega.

Lisaks tõusetub küsimus seoses määruse ettepaneku mõjuga kohaliku omavalitsuse

põhiseaduslikule enesekorraldusõigusele. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 154 kohaselt

otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi seaduste alusel

iseseisvalt. Kuigi määruse ettepanek ei muuda otseselt liikmesriigi sisest pädevuste jaotust ega

kohusta kohalikke omavalitsusi piiravaid meetmeid rakendama, seaks see määruse

kohaldamisalasse kuuluvate meetmete kehtestamisele siduvad sisulised ja menetluslikud

tingimused. Need võivad kitsendada kohalike omavalitsuste võimalusi kujundada

elamumajanduse meetmeid vastavalt kohalikele oludele ning põhjustada täiendavat

halduskoormust. Eesti hinnangul ei ole komisjon piisavalt põhjendanud, miks on niivõrd

detailsete tingimuste kehtestamine ELi tasandil vajalik. Seetõttu ei toeta Eesti praegusel kujul

taskukohaste eluasemete õigusakti rakendamist.

Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte

Määruse kohaldamisalasse kuuluvad meetmed on eelnõu kohaselt liikmesriikidele

vabatahtlikud, aga nende rakendamisel võib Eesti õiguse kontekstis kaasneda riive nii

otsustusvabadusele kui ka ettevõtlusvabadusele, kuivõrd avalik võim piiraks tehinguid, kus

kinnisvara ostetakse puhtalt investeeringuteks, teiseks koduks või üürimise eesmärkidel. Kui

pädev asutus (nt kohalik omavalitsus) lubaks eluasemenappuse piirkondades kehtestada

tingimusi, et teatud elamumaad või kortereid tohivad omandada üksnes kindlad isikuterühmad

ning et ostja peab seda ise elukohana kasutama, piirab see oluliselt müüja vabadust valida

müügilepingu teist poolt ja parimaid tingimusi kinnisasja võõrandamiseks. Sellest tulenevalt

võivad kohaldatavad meetmed oluliselt riivata omandipõhiõigust, omaniku kasutus- ja

käsutusõigust, lepinguvabadust ning privaatautonoomiat, sest need võivad rakendamise korral

piirata nii vara kasutusviisi kui ka isikute ringi, kellele võib kinnisvara võõrandada. Lisaks võib

juba omandi kasutamise piiramise võimaluse olemasolu tekitada kinnisvarasektoris õiguslikku

ebakindlust, mis mõjutab investeerimis- ja arendusotsuseid ka siis, kui piiranguid hiljem ei

kehtestata.

Kuivõrd Eesti markeerib muu hulgas eelmainitud põhjustel eelnõu vastuolu subsidiaarsuse

põhimõttega ning kuna määruse ettepanek ei kohusta ka praegusel kujul liikmesriike piiravaid

meetmeid kehtestama, on allpool toodud majanduslikud, keskkonnaalased, sotsiaalsed ja

halduslikud eelkõige kaudsed ja teoreetilised.

Mõju elus- ja looduskeskkonnale

Lühiajalise üürituru piiramise meetmed ei pruugi saavutada soovitud eesmärki ehk suurendada

taskukohaste eluasemete pakkumist. Samal ajal võivad need vähendada ehitus- ja

renoveerimistegevust ning piirata uute või renoveeritud eluruumide turule jõudmist, pidurdades

seeläbi elukeskkonna parandamist ja edasiarendamist.

9

Kui linnades jääks rohkem eluasemeid püsielanike kasutusse, võib väheneda elanike

väljatõrjumine äärealadele, valglinnastumine, pendelränne, transpordiheitmed ja uute maa-

alade hõivamine. Samas oleks mõju tõenäoliselt kaudne ja piirkonniti erinev, sest Eesti

eluasemevaldkonna teekaardi kohaselt on lühiajalise üürituru negatiivne mõju Eestis üldiselt

vähene ning avaldub peamiselt üksikutes suure turismikoormusega piirkondades, nagu Tallinna

vanalinn ja Pärnu rannapiirkond.

Mõju majandusele

Kuivõrd Eesti markeerib eelnõu vastuolu subsidiaarsuse põhimõttega, ning samuti on määruse

kohaldamisalasse kuuluvad meetmed vabatahtlikud ja võivad põhjustada omandiõiguse riivet,

on majanduslikud mõjud eelkõige teoreetilised ja kaudsed. Eesti leiab, et lühiajalise üüriteenuse

piiramine eluasemesurvega piirkondades ei pruugi suurendada taskukohaste eluasemete

kättesaadavust. Nendes piirkondades võivad lühiajaliseks üüriks kasutatavad eluruumid olla

eluasemeturul kohalikele elanikele endiselt liiga kallid ning võib kaasneda oht, et eluruumid

võivad piirangute kehtestamisel jääda hoopis tühjaks. Samal ajal vähendaksid piirangud

omanike tulu teenimise võimalusi ja kinnisvara investeerimisatraktiivsust. Majutuskohtade

pakkumise vähenemine võib kaasa tuua kõrgemad majutushinnad, turistide arvu vähenemise

ning kohalike teenindusettevõtete tulude languse. Lühiajaline üüriteenus on tihedalt seotud

majutus- ja turismisektoriga ning mõjutab eelkõige majutusturu, sealhulgas hotellituru

toimimist. Seetõttu tuleks selle reguleerimisel hinnata lisaks eluasemepoliitilistele eesmärkidele

ka mõju majutusettevõtlusele ja piirkonna turismimajandusele. Kuna eluruumi omamisega

kaasnevad püsikulud ka siis, kui eluruum on kasutuseta, on siiski tõenäolisem, et osa senistest

lühiajalise üüri eluruumidest suunatakse pikaajalisele üürile, muuks kasutuseks või müüki;

samas võib suureneda ka varjatud lühiajaline üürimine alternatiivsete kanalite kaudu. Lisaks

võivad lühiajalise üüri nõudlus ja hinnasurve nihkuda piirangutega hõlmamata

naaberpiirkondadesse. Turismiseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse andmetel oli

lühiajalise üüri kogutulu Eestis 2025. aastal 103,9 miljonit eurot, millest 86% teenisid

juriidilised isikud; lühiajalise üüri osakaal tavaeluruumidest oli suurim Pärnus (3,8%),

Tallinnas ja Tartus 1,4%.

Mõju regionaalarengule

Kuivõrd Eesti markeerib eelnõu vastuolu subsidiaarsuse põhimõttega, ning samuti on määruse

kohaldamisalasse kuuluvad meetmed vabatahtlikud ja võivad põhjustada omandiõiguse riivet,

on mõjud regionaalarengule eelkõige teoreetilised ja kaudsed. Eesti kontekstis oleks meetmete

rakendamine kohasem kõrgema kinnisvara hinnaga piirkondades, Harju-, Pärnu-, ja Tartumaal,

kus toimub aktiivne lühiajalise üüri pakkumine mistõttu. Teistes piirkondades on piirangute

seadmiseks nõutavate eeltingimuste (kinnisvara hinna suhe sissetulekusse) täitmise tõenäosus

ja eelkõige piirangute rakendamise objektiivne vajadus on väike. Kuigi meetmete rakendamine

on liikmesriikidele vabatahtlik, rõhutame siiski nende võimalikku negatiivset mõju

regionaalarengule, kuivõrd teise elukoha omamine, näiteks talve- ja suvekodu või linna- ja

maakodu pidamine, on Eestis laialt levinud. Teise elukoha omamise piiramine eelnimetatud ja

ühtlasi ka peamisteks töö ja õpirände sihtkohtadeks olevates piirkondades võib teoreetiliselt

kaasa tuua ka sundvaliku ühe elukoha kasuks suuremates keskustes ning vähendada

10

kinnisvaranõudlust, pärssida elukohtade soetamist ja hoonete renoveerimist ning seeläbi

aeglustada suurtest linnaregioonidest väljaspool asuvate piirkondade korrastamist ja arengut.

Samuti võib teoreetiliselt väheneda hooajaliste elanike tarbimine, mis halvendab kohalike

teenuste ja ettevõtete elujõulisust. Kinnisvara väärtuse langus võib omakorda nõrgendada

omanike investeerimisvõimet ja suurtest linnaregioonidest väljaspool asuvate piirkondade

atraktiivsust. Sundvalik ühe registrijärgse elukoha kasuks nimetatud keskustes toob kaasa

maksutulu liikumise. Piirangud võivad seetõttu süvendada ääremaastumist ja suurendada

piirkondlikku ebavõrdsust. Negatiivne mõju oleks tõenäoliselt suurim kahaneva elanikkonna ja

nõrga kinnisvaraturuga piirkondades.

Lühiajalise üüri piiramine võib lisaks vähendada turismi-, majutus- ja teenindussektori tulusid,

eelkõige piirkondades, kus lühiajalise üüri osakaal ja turismi tähtsus on suurem (nt Pärnus ja

saartel). Arvestades määruse eesmärki, rakendataks meetmeid liikmesriikides tõenäoliselt

eelkõige tiheasustusega ja suure nõudlussurvega linnapiirkondades, mistõttu avalduks mõju

regionaalarengule peamiselt kaudselt: kui teise elukoha omamist piiratakse eluasemesurvega

linnapiirkonnas, võivad kahepaiksed leibkonnad loobuda maapiirkonnas või väiksemas

keskuses asuvast kinnisvarast või koonduda keskustesse, mis võib süvendada maapiirkondade

rahvastiku kahanemist. Samas võib mõju jääda piiratuks, kuna piiranguid on teatud juhtudel

võimalik vältida (nt kinnisvara võõrandamisega pereliikmele või juriidilisele isikule), mis

omakorda raskendab järelevalvet.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele

Kuivõrd Eesti markeerib eelnõu vastuolu subsidiaarsuse põhimõttega, ning samuti on määruse

kohaldamisalasse kuuluvad meetmed vabatahtlikud ja võivad põhjustada omandiõiguse riivet,

on mõjud riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele

eelkõige teoreetilised ja kaudsed. Teise elukoha omamise ja lühiajalise üüri piirangute

rakendamine võib suurendada riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste halduskoormust

ning kulusid. Täiendavate registreerimis-, kontrolli- ja järelevalvemenetluste rakendamine

eeldab uute tööprotsesside ja infosüsteemide väljatöötamist, täiendavat tööjõudu ning

rikkumiste menetlemist. Eriti koormav võib järelevalve olla kohalikele omavalitsustele, kelle

haldus- ja finantsvõimekus on piiratud. Samas tuleb arvestada, et artikli 3 lõike 1 kohaselt ei

kohaldata taskukohasusega põhjendatud lühiajalise majutuse piirangule teenuste direktiivi

2006/123/EÜ, sealhulgas selle artikli 15 lõikes 7 sätestatud kohustust teavitada Euroopa

Komisjoni. Piirangu kehtestamisel langeb seega ära teavitamisega seotud halduskoormus, kuid

ühtlasi kaob komisjoni senine eelkontroll, mistõttu peab piirangute põhjendatuse ja

proportsionaalsuse kontroll olema tagatud riigisiseselt.

Väiksemates ja kahaneva elanikkonnaga piirkondades võivad piirangud vähendada

kinnisvarainvesteeringuid, turismitulu, hooajalist ettevõtlust ja kohalike teenuste tarbimist.

Selle tulemusel võib väheneda kohalike omavalitsuste maksutulu ning suureneda korrastamata

ja alakasutatud hoonete arv. Elamufondi seisundi halvenemine võib omakorda suurendada

omavalitsuste vajadust panustada piirkondade korrastamisse, ohutuse tagamisse ja kohaliku

arengu toetamisse. Seetõttu võivad piirangud halvendada eelkõige väiksemate,

maapiirkondade, saarte ja piirialade omavalitsuste finantsseisundit ning võimet tagada avalike

11

teenuste kättesaadavus. Selline mõju avalduks eelkõige kaudselt, kui piirangud kehtestatakse

linnapiirkondades ning omanikud loobuvad seetõttu teisest elukohast väiksemates

piirkondades.

Mõju riigirahandusele

Kuivõrd Eesti markeerib eelnõu vastuolu subsidiaarsuse põhimõttega, ning samuti on määruse

kohaldamisalasse kuuluvad meetmed vabatahtlikud ja võivad põhjustada omandiõiguse riivet,

on mõjud riigirahandusele eelkõige teoreetilised ja kaudsed. Kavandatavad piirangud võivad

vähendada maksulaekumisi ja suurendada avaliku sektori kulusid. Lühiajalise majutuse käibe

vähenemine võib kahandada tulu-, käibe- ja tööjõumaksu laekumisi ning pärssida turismiga

seotud majandustegevust. Selle kaudne mõju võib avalduda toitlustus-, transpordi-, kaubandus-

ja muude teenuste tulude ning nendelt tasutavate maksude vähenemises. Teise elukoha

omamise piiramine võib vähendada kinnisvaratehinguid, välisinvesteeringuid ja

renoveerimistegevust, nõrgendades veelgi riigi ja kohalike omavalitsuste tulubaasi. Samal ajal

kaasnevad piirangutega registreerimis-, kontrolli- ja järelevalvesüsteemide loomise ning

rikkumiste menetlemise kulud. Täiendavaid kulusid võivad põhjustada õigusvaidlused. Määrus

ise hüvitamise kohustust ei sätesta; võimalikud hüvitisnõuded võivad tuleneda riigisisesest

õigusest ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 17 (omandiõigus). Piiriäärsetes ja

kahaneva elanikkonnaga piirkondades võib kinnisvaranõudluse vähenemine suurendada

omavalitsuste sõltuvust riigi toetustest ning vajadust rahastada täiendavalt kohalikke teenuseid

ja regionaalarengut.

Eesti seisukohad ja nende põhjendused

1. Eesti leiab, et taskukohaste eluasemete õigusakti eelnõu ei ole kooskõlas

subsidiaarsuse põhimõttega. Euroopa Liidu taskukohaste eluasemete algatuste

kujundamisel tuleb hoiduda Euroopa Liidu pädevuste laiendamisest

elamumajanduse ja lühiajalise üüri valdkonnas ning liikmesriikidele peab

säilima õigus otsustada lühiajaliste üüriteenuste reguleerimise ning turule

juurdepääsu tingimuste üle.

Selgitus: Lühiajalise üüri mõju eluasemeturule on liikmesriikides ja piirkondades väga erinev.

Ühes riigis või linnas toimivad meetmed ei pruugi teises anda soovitud tulemusi. Eestis on

lühiajalise majutuse mõju majandusele ja turismile oluline, kuid mõju eluasemeturule on

üldiselt vähene ja piirkondlik, avaldudes peamiselt üksikutes suure turismikoormusega

piirkondades. Seetõttu peavad võimalikud lahendused lähtuma kohalike turgude eripäradest

ning jääma liikmesriikide otsustada. Sama põhimõte sisaldub ka 10. veebruaril 2023 Riigikogu

Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil kinnitatud Eesti seisukohtades lühiajaliste üüriteenuste

määruse (EL) 2024/1028 ettepaneku kohta, mille kohaselt peab liikmesriikidele säilima

otsustusõigus lühiajaliste üüriteenuste osutamise ja turule juurdepääsu tingimuste määramisel.

Lisaks võivad määruse kohaldamisalasse kuuluvad meetmed Eesti õiguse seisukohalt oluliselt

riivata omandipõhiõigust, omaniku kasutus- ja käsutusõigust, lepinguvabadust ning

12

privaatautonoomiat, sest need võivad rakendamise korral piirata nii vara kasutusviisi kui ka

isikute ringi, kellele võib kinnisvara võõrandada. Kuna eluasemepoliitika eesmärke on võimalik

piisavalt saavutada liikmesriikide ja kohalike omavalitsuste tasandil, on ettepanek Eesti

hinnangul vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega ning Eesti ei toeta määruse menetlemist

praegusel kujul.

2. Eesti ei toeta lühiajaliste üüriteenuste määrusega sätestatud raamistiku

kohustuslikuks muutmist.

Selgitus: Teeme ettepaneku eelnõust välja jätta artikkel 10 lõige 1 punkt e), mis sisuliselt teeks

kohustuslikuks lühiajaliste üüriteenuste määruse (EL) 2024/1028 rakendamise. Lühiajaliste

üüriteenuste määrus on aga vastu võetud opt-in põhimõttega, mis tähendab, et liikmesriigid ei

pea registreerimissüsteemi rakendama, kuid selle rakendamisel tuleb kasutada määruse

raamistikku. Lühiajalise üürimise andmeid on võimalik saada ka teistest allikatest ning

vajaduse korral tuleks hinnata olemasolevate õigusaktide, sealhulgas direktiivi (EL) 2021/514

(DAC7) ja turismistatistika raamistiku, kohandamist viisil, mis võimaldab juba kogutud

andmeid kasutada tõhusamalt ka statistika ja elamumajandusega seotud ülesannete täitmiseks.

Prioriteediks peaks olema andmete ühekordse esitamise (once-only) põhimõtte rakendamine ja

olemasolevate andmete parem kasutamine, mitte uute nõuete või andmekogumiskohustuste

loomine.

3. Eluasemesurve hindamise metoodika peab arvestama liikmesriikide statistilist

eripära ja selle definitsioon ei tohi kujuneda Euroopa Liidu tulevase

eluasemerahastuse või riigiabi eeltingimuseks. Euroopa Liidu rahastuse toel

peab olema võimalik lahendada ka muid piirkondlikke eluasemeturu

probleeme, sealhulgas eluasemete kvaliteedi, rekonstrueerimise ja

kättesaadavusega seotud kitsaskohti, sõltumata piirkonna vastavusest

eluasemesurve kriteeriumidele. Eesti peab oluliseks, et tähelepanu pöörataks

ka piirkondadele, kus vaatamata pealtnäha taskukohasele hinnatasemele ei ole

aastakümneid lisandunud kvaliteetseid eluasemeid.

Selgitus: Pädev asutus peab saama kasutada riiklikke või piirkondlikke sissetuleku- ja

hinnaandmeid, sh leibkonnapõhiseid näitajaid, ilma et tuleks eraldi tõendada nende vastavust

komisjoni andmekogumile. Eesti palub täpsustada keskmise suurusega eluruumi arvestamise

alust, võimaldada arvestada ka eluruumi keskmist kvaliteeti (nt hoonete ehitusperioodi ja

elamufondi koosseisu) liikmesriigi enda määratluse alusel ning põhjendada hinna ja sissetuleku

suhtarvu läviväärtusi. Eluasemesurve hindamisel peab olema võimalik arvestada täiendavaid

objektiivseid näitajaid, nagu uute eluasemete pakkumine, vakantsus, rahvastiku- ja tööturu

areng.

Peame väga oluliseks, et eluasemenappusega piirkondade määratlemise metoodika sobiks

liikmesriikide kohalike tingimustega. Hinna ja sissetuleku suhe võib olla esmane

sõelumisnäitaja, kuid piirkonna lõplik hindamine eluasemenappusega piirkonnaks peaks

põhinema mitme näitaja terviklikul hindamisel. Nende näitajatena võiks täiendavalt kaaluda

näiteks piirkonna eluasemete müügi- ning üüripakkumiste arvu, uute eluasemete lisandumist,

13

tühjade ja alakasutatud ruumide arvu, rahvastiku arvu muutust ning kohaliku tööturu arengut.

Lisaks toome välja, et eluaseme ostmise ja finantseerimise võimekust hinnatakse praktikas

eelkõige leibkonna, mitte üksikisiku tasandil. Seetõttu võib üksikisiku sissetulekutele tuginev

näitaja, eri leibkonnatüüpide ja piirkondade puhul anda moonutatud tulemuse. Samas tuleb

arvestada, et kõrge hinnatase võib tuleneda ka üldisest nõudluse ja pakkumise

tasakaalustamatusest, mida lühiajalise üüri või teise elukoha piiramine ei lahenda.

Eelnõu eluasemesurve hindamise metoodika lisa punktide 1 ja 2 kohaselt arvutatakse eluaseme

hind NUTS 3 ja sissetulek NUTS 2 tasandil. Eesti puhul vastab NUTS 2 tasand tervele riigile,

mistõttu võrreldakse piirkondlikku (nt Harju- või Ida-Virumaa) hinda riigi keskmise

sissetulekuga ning see moonutab tulemust: Harjumaa eluasemed näivad vähem ja Ida-Virumaa

eluasemed rohkem kättesaadavad, kui need tegelikult on. Eesti peab oluliseks, et metoodikas

kasutataks hinna ja sissetuleku puhul sama territoriaalset tasandit (NUTS 3) või võimaldataks

kasutada piirkondlikke riiklikke sissetulekuandmeid. Lisa punkti 3 kohaselt arvutatakse

läviväärtused viimaste kättesaadavate aastaste vaatluste alusel; ühe aasta andmed võivad olla

mõjutatud ühekordsetest teguritest (nt aasta, mil müüakse suur hulk uusi ja kallimaid

eluasemeid). Stabiilsema tulemuse annaks hinna ja sissetuleku mitme aasta libisev keskmine,

mida tuleks metoodikas võimaldada.

Näiteks Eesti uus üleriigiline planeering "Eesti 2050" (ÜRP) on koostatud leibkonnapõhise

metoodikaga, mille künnised on seotud konkreetsete planeerimiseesmärkidega. Taskukohaste

eluasemete õigusakti metoodika (NUTS 2 tasandil) ei ühildu otseselt ÜRP rakendamise

loogikaga ega Eesti planeerimissüsteemiga, mistõttu leibkonnapõhiste riiklike andmete

kasutamine peab olema lubatud ilma ümberarvutuseta. Seetõttu peab Eesti oluliseks, et

liikmesriik saaks kasutada oma metoodikat ja andmeid, sh leibkonnapõhiseid näitajaid, ilma et

neid tuleks komisjoni andmekogumi alusele ümber arvutada. Kui see ei ole võimalik, tuleks

määruses vähemalt selgitada, kuidas leibkonnapõhist suhet läviväärtustega 8 ja 10 võrrelda.

Samuti peab Eesti oluliseks, et artikli 6 alusel hinnatavad eluasemesurve kriteeriumid ei

muutuks ELi eluaseme- ega investeeringutoetuste saamiseks eeltingimuseks. Komisjon avaldas

koos määruse ettepanekuga soovituse (EL) 2026/2069, milles nähakse ette toetus liikmesriikide

pakkumispoolsetele meetmetele. On oluline, et kahaneva elanikkonnaga ja nõrga

kinnisvaraturuga piirkondades, kus eluasemesurve testi läbimise tõenäosus on väike, ei jääks

pakkumise suurendamise meetmed ELi toetusmeetmetest ilma üksnes seetõttu, et nendes

piirkondades ei täitu artikli 6 läviväärtused. Kinnisvaraturgu arendavad tegevused ja eelkõige

kvaliteetse kinnisvara suurem pakkumine väljaspool eluasemesurve piirkondi, kus täna

turutingimustel kinnisvara arendamine on vähene, aitab vähendada rändesurvet kõrgema

hinnatasemega piirkondadesse, kus rände üheks põhjuseks on just turutingimustel arendatud

kvaliteetne kinnisvara ja elu- ning töökeskkond. Siserände lähtepiirkondade elamumajanduse

adresseerimata jätmine toob kaas põhjendamatult suured kulutused eluasemeprobleemide

lahendamiseks rände sihtpiirkondades, sh muu taristu asendamise vajaduse kulud, lisaks

elukondlikule kinnisvarale.

Eriti oluline on see risk Eesti maapiirkondade ajalooliste linnasüdamete kontekstis. Nendes

piirkondades on hinna ja sissetuleku suhe tavaliselt 3-5, mis jääb selgelt alla artikli 6 lävendit

14

8, mistõttu piirkond ei kvalifitseeru eluasemesurve piirkonnaks taskukohaste eluasemete

õigusakti tähenduses. Samas on seal tõsine struktuurne elamufondi kvaliteediprobleem: valdav

osa hoonetest on ehitatud enne 1960. aastat, elanikkond kahaneb ja turg ei toeta erarahastusega

renoveerimist. Üleriigiline planeering „Eesti 2050“ seab nende piirkondade elamufondi

kvaliteedi tõstmise ja üüripindade kättesaadavuse parandamise sõnaselgeks eesmärgiks. Kui

komisjon kasutab taskukohaste eluasemete õigusakti metoodikat tulevaste SF 2028–2034

eluasemeinstrumentide geograafilise fookuse alusena, nagu eelnõuga avaldatud soovitus juba

viitab (investeeringud suunatakse eelkõige eluasemesurve piirkondadesse), jäävad need

piirkonnad EL toetustest ilma just siis, kui struktuurne vajadus on suurim. Seega peab Eesti

oluliseks, et eluasemestressi kriteeriumid ei saaks SF vahendite ega riigiabi raamistiku

rakendamise geograafiliseks eeltingimuseks ning et kahanevate piirkondade elamufondi

kvaliteedi parandamine jääks iseseisvalt rahastamiskõlblikuks eesmärgiks, sõltumata

taskukohaste eluasemete õigusakti kvantitatiivsetest lävedest.

Eluasemesurve kriteeriumid peaksid olema liikmesriigispetsiifilised, mh võtma arvesse

hoonefondi kvaliteeti ja turutõrgetest tulenevat erinevat uuenemise määra erinevates

turusituatsioonides olevates piirkondades, mis nõrgema konjunktuuriga piirkondades muudab

just kvaliteetse kinnisvara (eelkõige korterid) olemuslikult kättesaamatuks, kuna

turutingimustel neid ei arendata, ning takistab muuhulgas kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõu

kättesaadavust piirkondades ja majanduse regionaalselt tasakaalustatud arengut.

4. Eesti peab vajalikuks, et määrus ei laieneks üldisele planeerimisõigusele ega

mitme eesmärgiga meetmetele, mille aluseks on muud ülekaalukad avalikud

huvid, sealhulgas muinsuskaitse, turismikorraldus ja julgeolek. Samuti tuleb

selgelt sätestada, et kohaldamisalasse ei kuulu taskukohaste eluasemete

pakkumist kohustavad meetmed, sealhulgas nõuded rajada nõudlussurvega

piirkondades kindel osa taskukohaseid eluasemeid ja tagada avaliku toetusega

eluasemete pikaajaline taskukohasus.

Selgitus: Õigusakt peab kehtima ainult meetmetele, mida põhjendatakse üksnes eluaseme

taskukohasuse ja kättesaadavusega. Eelnõu kohaldub hetkel meetmetele, mida põhjendatakse

eluaseme taskukohasusega, ning jätab teenuste direktiivi alla ainult need meetmed, mida

võetakse üksnes muudel avaliku huvi põhjustel. Euroopa Komisjoni selgituse kohaselt on

kriteerium selge: meede kuulub kohaldamisalasse, kui taskukohasus on osa selle tegelikust

põhjendusest, sõltumata muudest eesmärkidest. Eesti hinnangul kaasneb sellise laia

tõlgendusega risk, et kohaldamisalasse loetakse meetmeid, mille peamine eesmärk on muu

avalik huvi ja mille põhjendustes on taskukohasusele viidatud üksnes kaudselt. Seetõttu on

oluline, et taskukohaste eluasemete õigusakt kohaldub ainult meetmetele, mida põhjendataks

üksnes eluaseme taskukohasusega.

Majutusteenuse mõiste täpsustamine turismiseaduses on üleriigiline reegel. Selle eesmärk on

kaitsta oma kodu aeg-ajalt välja üürivat inimest ja jõustada majutusteenusele juba kehtivad

külaliste registreerimise, tarbijakaitse ja maksunõuded nende suhtes, kes sisuliselt osutavad

majutusteenust. Kui selline reegel loetaks õigusakti meetmeks, peaks see läbima eluasemesurve

testi, mida üleriigiline reegel ei saa kunagi läbida, kuna eluasemesurvega piirkond on

15

määratletud riigi osa tasandil. Komisjoni selgituse kohaselt jääb selline meede kohaldamisalast

välja, kui selle põhjenduses ei ole eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse kaitset; seetõttu

on oluline, et selliste meetmete põhjendused oleksid selgelt piiritletud. Sama kehtib

omavalitsuste planeeringu- ja muinsuskaitsemeetmete kohta. Näiteks Pärnus on lühiajalise üüri

osakaal tavaeluruumidest Eesti suurim (3,8%), kuid meie esialgse hinnangu järgi Pärnu

eluasemesurve testi ei läbi.

Lisaks leiame, et ettepanekus tuleb selgelt sätestada, et lühiajalise majutuse piirangud ei hõlma

nõuetekohaselt tegutsevaid majutusasutusi - hotelle, hosteleid ega korterhotelle -, mis

paiknevad majutuseks ettenähtud hoonetes. Sellised asutused ei vähenda pikaajaliseks

elamiseks kättesaadavate eluruumide hulka, mistõttu nende kaasamine piirangute

kohaldamisalasse oleks ebaproportsionaalne. Ettepaneku artikkel 4 punkt 8 viitab lühiajalise

majutuse üüriteenuse mõiste osas määrusele ning komisjoni selgituse kohaselt jäävad selle

määruse üksuse mõiste kaudu teatud hotellid, hostelid ja kämpingud kohaldamisalast välja.

Kuna piir ei ole ettepaneku tekstis endas sõnaselge, peame vajalikuks seda õigusaktis

täpsustada.

5. Eesti peab oluliseks, et taskukohaste eluasemete meetmete kujundamisel ja

Euroopa Liidu vahendite suunamisel arvestataks Uue Euroopa Bauhausi

väärtusi ning Davosi ruumikvaliteedi hindamissüsteemi kriteeriume.

Selgitus: Taskukohasus ei ole üksnes hinna ja pakkumise mahu küsimus – ka taskukohane

eluase peab olema kvaliteetne asuma ja elamiskõlblikus elukeskkonnas. Eesti on oma

varasemates seisukohtades (Vabariigi Valitsuse 9. oktoobril 2025 kinnitatud seisukohad

Euroopa Komisjoni taskukohaste eluasemete kava konsultatsioonil ning Uue Euroopa Bauhausi

(UEB) konsultatsioonil esitatud seisukohad) toetanud UEB põhimõtete laiemat tunnustamist

ning nende käsitlemist samaväärsetena Davosi ruumikvaliteedi hindamissüsteemi ja Eesti 2019.

aasta kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetega. Eesti seisukoha kohaselt ei tohi UEB väärtuste ja

Davosi kriteeriumide arvestamine suurendada halduskoormust ega bürokraatiat, peab olema

läbipaistev ning arvestama kohalikke eripärasid, meetmete otstarbekust ja paiga

majandusväärtuse kasvu pikas vaates. Vastutus kvaliteetse ruumi eest jääb pädevatele

projekteerijatele ja liikmesriigi tasandi planeerimissüsteemile. Teeme ettepaneku täiendada

määruse põhjendusi või soovitust (EL) 2026/2069 viitega, et liikmesriigid võivad taskukohaste

eluasemete pakkumist ja renoveerimist toetavate meetmete kavandamisel arvestada Uue

Euroopa Bauhausi väärtusi ja Davosi ruumikvaliteedi kriteeriume, eelkõige

naabruskonnapõhise renoveerimise ning maapiirkondade tõmbekeskuste ja ajalooliste

linnasüdamete taaselustamise kontekstis.

Arvamuse saamine ja kooskõlastamine

Seisukohtade koostamisel küsiti sisendit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt ,

Justiits- ja Digiministeeriumilt, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt ning

Sotsiaalministeeriumilt. Algatus saadeti arvamuse saamiseks lisas 3 loetletud huvirühmadele.

16

Laekunud arvamused seisukohtade kujundamiseks ja nendega arvestamine on toodud

seletuskirja lisas 4 esitatud kaasamistabelis.