Suur-Ameerika tn 1 / 10122 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee

Registrikood 70000734

Keit Kasemets

Riigikantselei

Teie: 28.10.2026 nr 2-5/26-02163 Meie: (kuupäev digiallkirjas) nr 1.4-2/2717-1

Ettepanek Vabariigi Valitsuse seisukoha kujundamiseks loomakaitseseaduse ja

veterinaarseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1073 SE) kohta

Austatud riigisekretär

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku mitte toetada

Riigikogu liikmete Tiit Marani, Jaak Aabi, Kalev Stoicescu, Reili Ranna, Helmen Küti, Maria

Jufereva-Skuratovski, Andre Hanimäe, Irja Lutsari, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Tanel

Kiige, Lauri Läänemetsa ja Jaak Valge k.a 26. oktoobril algatatud loomakaitseseaduse ja

veterinaarseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1073 SE).

Riigikogu saadikud algatasid loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse

muutmise seaduse eelnõu (1073 SE), millega soovitakse muuta Riigikogus 21. oktoobril 2026

vastu võetud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seadust. Eelnõu eesmärk on

täpsustada loomakaitseseaduses varjupaiga pidaja kohustusi veterinaararsti kaasamisel

varjupaiga tegevusse ning kaasatud veterinaararsti rolli ja ülesandeid. Samuti on eesmärgiks

sätestada meetmed, mida varjupaiga pidaja peab kasutusele võtma, et vähendada loomataudide

ettevõttesse sattumise ja leviku riski.

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ei toeta eelnimetatud Riigikogu saadikute algatatud

eelnõu alljärgnevatel põhjustel.

Esiteks soovivad eelnõu algatajad täiendada loomakaitseseadust uue terminiga „varjupaiga

bioturvalisuse kava“ ning algatatud eelnõus nähakse ette, et varjupaiga bioturvalisuse kava

koostamise nõuded, andmete koosseisu ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega (eelnõu § 1 punktid 1 ja 2).

Selgitame, et bioturvalisuse kava koostamise põhimõtted tulenevad otsekohalduvast Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2016/429 loomataudide kohta, millega muudetakse

teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks (loomatervise

määrus). Loomatervise määruse artikli 10 kohaselt on pandud vastutus bioturvameetmete

valimise ja rakendamise eest ettevõtjale. Loomatervise määruse artikli 10 lõike 1 punkti b

kohaselt peab ettevõtja rakendama vajaduse korral selliseid bioturvalisuse meetmeid, mis on

asjakohased, arvestades peetavate loomade liike ja kategooriaid ning enda ettevõttega seotud

riske. See tähendab, et ettevõtja peab ise hindama oma ettevõtte riske ning valima nende

maandamiseks sobivad meetmed ning koostama bioturvalisuse kava. Bioturvalisuse kava on

ettevõtja enda vabas vormis koostatud kirjalik dokument. Arvestades, et varjupaigad erinevad

2 (3)

nii tüübilt, suuruselt kui ka peetavate loomade liigi poolest, võivad ühe varjupaiga

bioturvalisuse meetmed erineda teise varjupaiga omadest. Seega bioturvalisuse kava ei ole

standardvorm, mille sisu saaks kõigile varjupaiga pidajatele ühetaoliselt ette kirjutada. Kui

minister kehtestaks varjupaiga bioturvalisuse kava koostamise nõuded, sealhulgas kohustusliku

sisu ja konkreetsed meetmed, mida varjupaiga pidajad peavad järgima, siis võib see minna

vastuollu loomatervise määruse artiklis 10 ettenähtud riskipõhise lähenemisega, sest need

meetmed ei arvesta varjupaikade tegelikke erinevusi. Kooskõlas loomatervise määrusega on

veterinaarseaduse § 36 lõikes 1 sätestatud, et ettevõtja koostab bioturvalisuse kava ettevõttes

rakendatavate bioturvameetmete kohta. Veterinaarseaduse § 36 lõike 4 kohaselt tuleb

bioturvalisuse kava koostamisel ja ajakohastamisel võtta arvesse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2016/429 artiklis 10 sätestatud bioturvameetmeid ning sama määruse

artiklis 25 sätestatud loomatervise ülevaatuse tulemusi.

Samuti tuleb arvestada, et loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse §-s 2 on

tehtud muudatused ka veterinaarseaduses. Veterinaarseaduse muudatused on sisuliselt seotud

loomakaitseseaduse muudatustega ja on tehtud selleks, et viia veterinaarseaduse sätted

kooskõlla loomakaitseseaduse muudatustega. Kõnealuse muutmise seaduse § 2 punktides 5 ja

6 tehtavad muudatused puudutavad bioturvalisuse kava koostamisega seotud sätteid.

Veterinaarseaduse §-s 36 sätestatud bioturvalisuse kava koostamise kohustus kehtib ka

varjupaiga pidajate kohta, mistõttu on asjakohastes sätetes (VS-i § 36 lõigetes 1 ja 5) parandatud

viited ning lisatud viide loomakaitseseaduse § 54 lõikes 1 nimetatud tegevusaladele.

Bioturvalisuse kava tuleb koostada, sest varjupaikades peetakse teadmata tervisestaatusega

loomi ning on haiguseid, mis esinevad erinevatel loomaliikidel ja võivad ohustada nii inimese

kui ka väljaspool varjupaika elavate loomade tervist. Sellisteks haigusteks on näiteks marutaud,

toksoplasmoos ja dermatofütoos. Asjakohaste pidamisviiside ja loomaliikide loetelu, millesse

kuuluvate loomade pidamisel koostab isik bioturvalisuse kava, kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega veterinaarseaduse § 36 lõigete 2 ja 3 alusel. Seega ei pea Regionaal- ja Põllumajandusministeerium vajalikuks toetada uue termini „varjupaiga bioturvalisuse kava“ ega uue volitusnormi lisamist loomakaitseseadusesse.

Teiseks soovivad eelnõu algatajad muuta loomakaitseseaduse § 510 lõikes 4 sätestatud

varjupaiga pidaja kohustusi veterinaararsti kaasamisel varjupaiga tegevusse ning kaasatud

veterinaararsti rolli ja ülesandeid varjupaigas (eelnõu § 1 punkt 3).

Selgitame, et varjupaiga pidamisel kaasatud veterinaararsti pädevus on sätestatud piisava

täpsusega loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seadusega loomakaitseseaduse §

510 lõikes 4. Algatatud eelnõuga (1073 SE) ei soovita tegelikult täpsustada varjupaigas või

hoiukodus veterinaarteenust osutava veterinaararsti ülesandeid, vaid piirata varjupaiga

veterinaararsti ülesannete ja vastutusvaldkonna ulatust. Nimetatud muudatusel puudub

positiivne mõju varjupaigas peetavate loomade heaolule ning seetõttu ei ole see muudatus

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi hinnangul otstarbekas ega vajalik.

Peame oluliseks rõhutada, et varjupaigas või hoiukodus veterinaarteenust osutava

veterinaararsti ülesanded sätestatakse täpsemalt loomakaitseseaduse § 54 lõike 8 alusel

kehtestatavas regionaal- ja põllumajandusministri määruses. Töökorralduse ja ülesannete

ulatuse konkreetsel juhul lepivad omavahel kokku varjupaiga pidaja ja veterinaararst, vastavalt

sellele, milliste loomadega ja millises mahus varjupaigas tegeletakse. Varjupaiga pidajal on

õigus pöörduda erinevate teenuste saamiseks erinevate veterinaararstide ja loomakliinikute

poole, kuid tegevusloale märgitud veterinaararsti ülesanne on siduda kõik pöördumised ja

varjupaigas loomaga teostatud menetlused üheks tervikuks ja omada terviklikku ülevaadet,

vajaduse tuvastamisel väljastada varjupaigas peetavate loomade raviks vajalikke ravimeid,

anda nõu korrektse ravimite manustamise kohta ning nõustada varjupaiga personali loomade

seas haiguste ennetamiseks. Lisaks soovime esile tuua, et loomakaitseseaduse ja

3 (3)

veterinaarseaduse muutmise seadus võimaldab piisavat vabadust varjupaiga pidajale – tema

otsustada ja korraldada jääb see, kas veterinaararst palgatakse püsivalt või ostetakse teenust

sisse mõnelt veterinaararstilt või loomakliinikult näiteks korra nädalas Üks kord nädalas

veterinaararsti kliinikusse kutsumine võib aidata varjupaiga pidajal märkimisväärselt kulusid

kokku hoida visiiditasu arvelt. Riigikogu liikmete algatatud eelnõu sõnastus nõuab lepingu

sõlmimist veterinaararstiga, mis ei ole nii paindlik ja võib hoopis suurendada varjupaiga pidaja

haldus- ja rahalist koormust.

Lähtudes eeltoodust ei toeta Regionaal- ja Põllumajandusministeerium algatatud eelnõus

kavandatud muudatust loomakaitseseaduse § 510 lõike 4 sõnastuse kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Hendrik Johannes Terras

Regionaal- ja põllumajandusminister

Kadri Kaugerand

5646 9917 [email protected]

Katrin Tuula

5693 9897 [email protected]