| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 1-14/3724-3 |
| Registreeritud | 13.11.2026 |
| Sünkroonitud | 16.11.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 1 Ministeeriumi ja tema valitsemisala töö korraldamine |
| Sari | 1-14 Kohtuasjad |
| Toimik | 1-14/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Riigikohus |
| Saabumis/saatmisviis | Riigikohus |
| Vastutaja | Ivar Siska (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Õigusosakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]
www.riigikohus.ee
Õiguskantsler 13.11.2026 nr 5-26-38/11
PSJV nr 5-26-38
Seisukoha küsimine
Õiguskantsler esitas Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks Viimsi Vallavolikogu
13.12.2022. a määruse nr 22 „Planeerimisalase tegevuse korraldamine Viimsi vallas“ § 11.
Kohtuasi nr 5-26-38.
Riigikohus palub õiguskantsleril esitada 26. novembriks 2026 seisukoht, kas ta loobub oma
taotlusest, kuna Viimsi Vallavolikogu on vaidlusaluse määruse sätte kehtetuks tunnistanud.
Kirjale on lisatud Viimsi Vallavolikogu arvamus koos lisaga.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kadri Nõmm
Riigikohtu sekretär
Lisa: Viimsi Vallavolikogu 12.11.2026. a arvamus koos lisaga
Teadmiseks:
- Viimsi Vallavolikogu
- Justiits- ja Digiministeerium
- Vabariigi Valitsus
- Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
- Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
- Eesti Linnade ja Valdade Liit
|
Tähelepanu!
Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
13.11.2026
Kiri nr 5-26-38/11
PSJV nr 5-26-38
Seisukoha küsimine
Lugupidamisega
Kadri Nõmm
Riigikohtu sekretär
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]
www.riigikohus.ee
Õiguskantsler 13.11.2026 nr 5-26-38/11
PSJV nr 5-26-38
Seisukoha küsimine
Õiguskantsler esitas Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks Viimsi Vallavolikogu
13.12.2022. a määruse nr 22 „Planeerimisalase tegevuse korraldamine Viimsi vallas“ § 11.
Kohtuasi nr 5-26-38.
Riigikohus palub õiguskantsleril esitada 26. novembriks 2026 seisukoht, kas ta loobub oma
taotlusest, kuna Viimsi Vallavolikogu on vaidlusaluse määruse sätte kehtetuks tunnistanud.
Kirjale on lisatud Viimsi Vallavolikogu arvamus koos lisaga.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kadri Nõmm
Riigikohtu sekretär
Lisa: Viimsi Vallavolikogu 12.11.2026. a arvamus koos lisaga
Teadmiseks:
- Viimsi Vallavolikogu
- Justiits- ja Digiministeerium
- Vabariigi Valitsus
- Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
- Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
- Eesti Linnade ja Valdade Liit
Viimsi Vallavolikogu | www.viimsi.ee | [email protected] | +372 602 8800
Nelgi tee 1, Viimsi alevik, Viimsi vald 74001 Harjumaa
Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegium Teie 15.10.2026 nr 5-26-38/2
Lossi 17
50093 TARTU Meie 12.11.2026 nr 1-2/58-1
Viimsi Vallavolikogu arvamus
põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtuasjas nr 5-26-38 ja taotlus
menetluse lõpetamiseks
Lugupeetud Riigikohtu esimees
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 10 lõike 1 punkti 1 ja lõike 2
alusel esitab Viimsi Vallavolikogu taotluse menetluse lõpetamiseks.
Viimsi Vallavolikogu võttis 12. novembri 2026. a istungil vastu määruse nr 35
„Planeerimisseadusest tulenevate ülesannete delegeerimine“, mille § 2 lõikega 2 tunnistati Viimsi
Vallavolikogu 13.12.2022 määrus nr 22 „Planeerimisalase tegevuse korraldamine Viimsi vallas“
(RT IV, 28.12.2022, 5) tervikuna (sealhulgas selle vaidlustatud § 11) kehtetuks. Määrus jõustub
kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist (ehk käesoleval hetkel veel määrus jõustunud
ei ole).
Volikogu määruse jõustumisel langeb õiguskantsleri esitatud taotluse alus ära.
PSJKS § 56 lõike 1 kohaselt lõpetatakse menetlus, kui enne asja läbivaatamise lõppemist langeb
ära taotluse, kaebuse või protesti alus. Õiguskantsleri õigustloova akti kehtetuks tunnistamise
taotluse puhul tähendab taotluse aluse äralangemine nimelt õigustloova akti kehtetuks
muutumist, sealhulgas selle kehtetuks tunnistamist akti andnud organi enda poolt (RKPJKm
10.03.2023, 5-22-14/9, p 22; RKPJKo 18.12.2025, 5-25-6/10, p 31).
PSJKS § 56 lõikes 2 on toodud ammendav loetelu subjektidest (kohus, Vabariigi President,
Riigikogu esimees Vabariigi Presidendi ülesannetes), kelle algatatud menetlust asja aluse
äralangemisel ei lõpetata. Riigikohtu praktika kohaselt ei kuulu õiguskantsler abstraktse
normikontrolli algatajana PSJKS § 56 lõikes 2 nimetatud subjektide ringi (RKPJKm 10.03.2023,
5-22-14/9, p 23). Samuti ei võimalda PS § 142, ÕKS § 18 lõige 1 ega PSJKS § 6 lõige 1
õiguskantsleril üldjuhul nõuda sellise õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimist, mis
enam ei kehti, ehk tuvastada põhiseadusvastasust tagantjärele (RKPJKm 10.03.2023, 5-22-14/9,
p 30).
Kohaliku omavalitsuse organitel on kohustus tagada oma õigusaktide vastavus põhiseadusele ja
seadustele ning viia need vastuolu ilmnemisel omal algatusel kehtiva õigusega kooskõlla. Kui akti
andnud organ viib akti kooskõlla või tunnistab selle kehtetuks pärast õiguskantsleri pöördumist
Riigikohtusse, tuleb kohtumenetlus lõpetada PSJKS § 56 lõike 1 alusel (RKPJKo 18.12.2025, 5-
25-6/10, p 31).
2
Viimsi Vallavolikogu arvamus ja taotlus
Kuna Viimsi Vallavolikogu on vaidlustatud määruse tervikuna kehtetuks tunnistanud, puudub
vajadus vaielda õiguskantsleri taotluses toodud materiaalõiguslike etteheidete üle.
Seetõttu palub Viimsi Vallavolikogu Riigikohtul:
1. Võtta esitatud arvamus ja teave määruse kehtetuks tunnistamise kohta arvesse;
2. Pärast Viimsi Vallavolikogu 12. novembri 2026. a määruse nr 35 „Planeerimisseadusest
tulenevate ülesannete delegeerimine“ jõustumist lõpetada põhiseaduslikkuse järelevalve
menetlus PSJKS § 56 lõike 1 alusel seoses taotluse aluse äralangemisega.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Ive Eevel-Kuusmaa
vallasekretär
Lisa:
1. Volikiri
2. Viimsi Vallavolikogu 12. novembri 2026 määrus nr 35 „Planeerimisseadusest tulenevate
ülesannete delegeerimine“
[Koostaja nimi]
[telefon] [e-post]
Viimsi 09. november 2026 nr 60
Volikiri
Käesolevaga volitab Viimsi Vallavolikogu esimees, Taavi Kotka, tegutsedes kohaliku
omavalitsuse korralduse seaduse ja Viimsi valla põhimääruse § 21 lg 1 p 6 alusel, Viimsi
vallasekretäri Ive Eevel-Kuusmaad (isikukood 47905020029) esindama Viimsi Vallavolikogu
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 5-26-38.
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Kotka
Vallavolikogu esimees
MÄÄRUS
Viimsi 12. november 2026 nr 35
Planeerimisseadusest tulenevate
ülesannete delegeerimine
Määrus kehtestatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõigete 2 ja 23 alusel.
§ 1. Planeerimisseaduses sätestatud ülesannete delegeerimine
Planeerimisseaduses kohaliku omavalitsuse üksusele või kohalikule omavalitsusele antud
ülesannete täitmine delegeeritakse Viimsi Vallavalitsusele, välja arvatud planeerimisseaduse
§ 130 lõikes 2 nimetatud juhtudel detailplaneeringu koostamise algatamise ja vastuvõtmise
otsustamine.
§ 2. Määruse rakendussätted
(1) Enne käesoleva määruse jõustumist sõlmitud halduslepingud kehtivad neis kokkulepitud
tingimustel, kui seadusest ei tulene teisiti.
(2) Viimsi Vallavolikogu 13.12.2022 määrus nr 22 „Planeerimisalase tegevuse korraldamine
Viimsi vallas“ (RT IV, 28.12.2022, 5) tunnistatakse kehtetuks.
(3) Määrus jõustub kolmandal päeval pärast avalikustamist Riigi Teatajas.
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Kotka
vallavolikogu esimees
Seletuskiri
Viimsi Vallavolikogu määruse eelnõu
„Planeerimisseadusest tulenevate ülesannete delegeerimine“ juurde
1. Sissejuhatus
Käesoleva eelnõuga taotletav eesmärk on reeglistiku ühtlustamine ja lihtsustamine, vähendades
sätete üleliigsust ja muutes kokkuvõttes planeerimisalast tegevust reguleerivad normid
õigusselgemaks ja tõhusalt rakendatavateks. Planeerimismenetlused toimuvad seaduse alusel
ja need jätkuvad samal viisil edasi, sisuliselt delegeeritakse planeerimismenetlusi puudutav
tegevuste tehniline korraldus ja tööjaotus, selliseks võib eelnõu esitaja hinnangul lugeda kõik, mis
PlanS paneb ülesandeks kohalikule omavalitsusele ja omavalitsusüksusele. Küsimused, mis on
seadusega konkreetselt volikogu (ainu)pädevuses – neid delegeerida ei saagi, s.t oluliste
strateegiliste ja KOV ruumilist arengut kujundavate küsimuste täitjaks jääb endiselt volikogu.
Kehtiva volikogu määruse kehtetuks tunnistamine annab võimaluse reguleerida samad
küsimused valitsuse tasemel ja vajadusel, näiteks kehtiva õigusega vastuolu korral või praktika
selginemisel, neid ka operatiivsemalt muuta. Ka praegusel juhul esineb viivitamatu vajadus
korrigeerida näiteks taristutasu puudutavat sätet ning ei ole lõplikult selge ka edaspidine
taristutasu määrusega kehtestamise võimalus. Kui seaduses on ülesanne antud kohalikule
omavalitsusele või kohaliku omavalitsuse üksusele (mitte ei ole konkreetselt nimetatud volikogu),
siis sageli ongi tegu ka ülesannetega, mis on täidetavad osana igapäevasest tööst. Seega
mitmetes omavalitsustes on ühtsed ja konkreetsed vallavalitsusele delegeerivad määrused ilma
ebavajaliku seaduse ümberkirjeldamiseta, näiteks Võru, Valga, Tapa, Hiiumaa või Kose. Kuivõrd
muuhulgas olukord taristutasuga vajab lähiajal lahendamist, siis on hetkel esitatud eelnõu üksnes
planeerimisseadusest tulenevate ülesannete delegeerimiseks ning edaspidi on kavas analüüsida
kõigi olemasolevate (või puuduvate, ülesannete täitmiseks vajalike) delegeerimisnormide viimist
ka ühte määrusesse nagu nt Kose vallas vm, et vähendada määruste hulka, lihtsustada
delegeeritud normidest ülevaate omamist, luua õigusselgust.
Määruse andmise õiguslik alus on KOKS § 22 lõiked 2 ja 23. Vastavalt KOKS seletuskirjale saab
KOKS § 22 lõiget 2 rakendada kõigil neil juhtudel, kui ülesande täitjaks ei ole määratud
konkreetne kollegiaalne omavalitsusorgan – volikogu või valitsus ehk kui seadustes on kasutatud
termineid „kohalik omavalitsus“, „kohaliku omavalitsuse üksus“, „omavalitsusüksus“, „kohalik
omavalitsusüksus“, „omavalitsus“ või „vald või linn“. Eelnõu vastab volituse piiridele ja eesmärgile.
Käesolev eelnõu ei ole seotud teiste Viimsi Vallavolikogu ega Viimsi Vallavalitsuse menetluses
olevate eelnõudega, kuid vallavalitsus on välja töötamas eelnõud, mis sätestaks korra
detailplaneeringukohaste rajatiste väljaehitamise ja väljaehitamisega seotud kulude kandmises
kokkuleppimiseks.
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb kahest paragrahvist – s.o delegeerivast normist ning rakendussätetest, mis
hõlmab kehtiva määruse kehtetuks tunnistamist, sõlmitud lepingute staatust ning määruse
jõustumist.
Kuni 30. juunini 2015 kehtinud planeerimisseaduse § 5 kohaselt tuli kohalikul omavalitsusel
kehtestada ehitusmäärus, mis pidi sh hõlmama kohaliku omavalitsuse siseste ülesannete jaotuse
määramist ja menetluskorda ka planeerimisvaldkonna korraldamisel. Seejuures selle määruse
kehtestamine oli kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) § 22 lõike 1 punkti 29
kohaselt volikogu ainupädevuses. Viidatud seaduse sätted muutusid kehtetuks 2015. a ja kuigi
Viimsi Vallavolikogu 27.04.2016 määruse nr 17 „Planeerimisseaduse rakendamine Viimsi vallas“
2
(kehtetu, tunnistati kehtetuks järgnevalt nimetatud määrusega) ega Viimsi Vallavolikogu
13.12.2022 määruse nr 22 „Planeerimisalase tegevuse korraldamine Viimsi vallas“ (edaspidi kord
või kehtiv määrus) puhul ei võetud neid sätted enam ka aluseks, jäädi loogika juurde, kus
sisemine tööjaotus reguleeriti volikogu tasandil. Täiendavalt tekkis alates 2022. aastast kohaliku
omavalitsuse üksusel kohustus reguleerida planeerimisseaduse (PlanS) § 131 lõikes 21
nimetatud rajatiste väljaehitamiseks ja väljaehitamisega seotud kulude kandmise kokkuleppimise
kord, kuid ka selle kehtestamine on seadusandja poolt lubatud täitevvõimu tasandil ega ole
volikogu ainupädevusse jäetud. Korra loomine tähendab eelkõige menetluslike ja tehniliste
küsimuste reguleerimist, seejuures küllaltki üksikasjalike, mis praktika käigus võivad vajada
jooksvalt korrigeerimist.
Õigusaktid on pidevas muutuses, ühtlasi otsitakse riigi tasandil võimalusi dereguleerimiseks ja
madalamale delegeerimiseks (nt KOKS regulatsiooni uuendused) kaotades ülekordamised, sh nt
KOKS dubleerimised eriseaduste suhtes (nt KOKS § 22 lg 1 p 31-33 kehtetuks muutumine alates
01.07.2026) jne. Õigusselguse mõttes on otstarbekas planeerimisseadusest kohalikule
omavalitsusele ja kohaliku omavalitsuse üksusele tulenevad ülesanded, mida seadusandja ei ole
otsesõnu määranud volikogule sõnastada delegatsiooninormina nii nagu seda on tehtud näiteks
ehitusseadustikust, liiklusseadusest, veeseadusest jpt seadustest tulenevate ülesannete osas.
Täpsema korra volikogu tasandil ettekirjutamine ilma praktilise vajaduseta ei ole põhjendatud.
Kehtiv määrus, lisaks sellele, et sisaldab planeerimisseaduse § 131 lõike 21 alusel sätestatavat
korda puudutab ülejäänud osas küllaltki üksikasjalikku planeerimisvaldkonna ülesannete jaotust
ja nende ülesannete täitmise korda, mida on otstarbekas delegeerida vallavalitsuse või osakonna
tasandile, mis võimaldab tööjaotust vajaduse korral ka operatiivsemalt muuta. Lisaks hoiab see
ära probleemi, et mingis osas olemuslikult sama küsimust ei reguleeritaks erineva nüansi või
detailsusastmega mõnes muus regulatsioonis (planeerimiskomisjoni põhimäärus, osakonna
põhimäärus, ametijuhendid) või näiteks ei jõuta seaduse muutumise või praktika selginemise
korral kohalikku üldakti õigeaegselt korrigeerida. Näiteks on planeeringute osakonna
põhimääruse punkt 5.3 kohaselt osakonna ülesandeks muuhulgas planeerimisalase tegevuse
korraldamine. Planeerimisalase tegevuse korraldaja ülesanded on loetletud PlanS § 4 lõikes 2 ja
on iseenesest loogiline, et need igapäevased ülesanded on osakonna täita. Samas PlanS § 4
lg 1 nimetab planeerimisalase tegevuse korraldajaks kohaliku omavalitsuse üksust ja kuni ei ole
delegeeritud KOV üksuse ülesandeid KOKS § 22 lg 2 kohaselt, tuleb lugeda, et planeerimisalase
tegevuse korraldaja on vallavolikogu. Kehtiv kord küll sätestab valitsuse ja osakonna tööjaotuse,
kuid tekitab pigem segadust, kas ja mis sellise loetelu juures on siis erinevalt seaduses toodust
jäetud delegeerimata. Ka näiteks ei ole sama tähendusega „koostamise korraldamine“ ja
„tegevuse korraldamine“ – viimane on laiem mõiste ja hõlmab esimest. Seetõttu on otstarbekas
sätestada üldine delegatsiooninorm kõigi KOV ja KOV üksuse ülesannete osas, jättes muud
detailsemad tööjaotuslikud ja menetluslikud reeglid vallavalitsuse ja selle struktuuriüksuste
lahendada.
Võttes näiteks kehtiva eeskirja paragrahvi 3, ei tulene sealt vallavalitsusele õigusi, mida juba
planeerimisseadusest, aga ka üldisemalt haldusmenetluse läbiviimise otstarbekusest
(operatiivsem menetlus) ja täitevvõimu rolli loogikast ei võiks niigi eeldada (vt nt 01.07.2026
jõustunud KOKS § 22 lg 22 ja 23 – nn menetluslikud ja rakenduslikud ülesanded). Säte
põhimõtteliselt kordab seaduses sätestatut:
§ 3. Vallavalitsuse pädevus
Vallavalitsuse pädevuses planeerimisvaldkonna
korraldamisel on:
1) kohaliku omavalitsuse planeeringute
koostamise korraldamine;
Planeerimisalase tegevuse korraldaja on laiem
mõiste kui planeeringute koostamise korraldamine,
samas tegevuse korraldaja ülesanded on kõik
menetluslikud-korralduslikud (vt PlanS § 4 loetelu)
ning vajalikud teostada igapäevatööna
õigusaktides etteantud normide kohaselt.
3
2) üldplaneeringukohase detailplaneeringu
koostamise algatamise või algatamata jätmise üle
otsustamine, lähteseisukohtade kinnitamine ja
muutmine, keskkonnamõju strateegilise hindamise
algatamise või algatamata jätmise üle otsustamine,
üldplaneeringukohase detailplaneeringu
vastuvõtmine ja kehtestamine, välja arvatud
seadusega volikogu ainupädevusse antud
juhtudel, ühtlasi üldplaneeringukohase
detailplaneeringu menetluse pikendamise ja
koostamise lõpetamise üle otsustamine;
3) üldplaneeringukohase detailplaneeringu
koostamise ajaks planeeringualal või selle osal
ajutise planeerimis- ja ehituskeelu kehtestamine,
kui koostatava planeeringuga kavatsetakse muuta
planeeringuala kohta varem kehtestatud
ehitusõigust;
4) üleriigilise planeeringu, riigi eriplaneeringu,
maakonnaplaneeringu, valla naabrusse jäävate
kohalike omavalitsusüksuste üldplaneeringute
ning planeerimisseaduses ja muudes
planeerimisvaldkonda reguleerivates õigusaktides
sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuse
kooskõlastuse, seisukoha või arvamuse andmine
ja vajadusel koostamises osalemine valla nimel;
5) seaduses sätestatud valla ametlike teadaannete
avaldamise kohaks oleva üleriigilise levikuga
ajalehe ja maakonnalehe määramine.
Seaduses on juba loetletud juhtumid, mis on
volikogu ainupädevuses – seetõttu ei anna nende
kohalikus korras kordamine ja teisiti
ümbersõnastamine midagi juurde vaid tekitab
ülereguleerimist, dubleerimist ja segadust. Näiteks
võib segadust tekitada korra § 3 punkt 3. Korras on
sätestatud loogika, et kui planeeringu
kehtestamine on volikogu pädevuses, siis on seda
ka ajutise planeerimis- ja ehituskeelu
kehtestamine. Samas PlanS § 79 seletuskirja järgi
mõeldi keelu kehtestajana pigem valitsust kui
planeeringu koostamise korraldajat. See otsustus
on ka vaadeldav menetlusliku tegevusena
suuremas eesmärgis, milleks on planeeringu
kehtestamine. Viimsi valla praktika on tulenevalt
kehtivast määrusest (praegusel kujul
volitusnormist) läinud teist teedpidi (nt TlnHK
19.08.2024 3-24-853/8), mis samas ei aita kuidagi
kaasa menetluse kiirele ja efektiivsele läbiviimisele
ega taga õigemat tulemust. Sisulised
haldusõiguslikud otsused, ei ole otsused, mida
saaks õiguspäraselt lahendada lihtsalt poolt või
vastu hääletamisega. Üks aspekt on pädevus
otsustada (õigus mingi küsimuse üle otsustada),
kuid teiselt poolt peavad otsused olema ka
õiguspärased, s.t kaalutud ja proportsionaalsed
(s.t. tundes üksikjuhtumi asjaolusid, aluseks olevat
eriseadust on vajalik hinnata proportsionaalsust
vastavalt metoodikale (sobivust, mõõdukust,
kohasust) ja põhjendatust, kaaluda sisuliselt era- ja
avalikke huve, sealjuures määratleda avalik huvi).
KOKS § 22 lõike 2 järgi otsustab õigusaktiga kohaliku omavalitsuse üksuse pädevusse antud
küsimused omavalitsusüksuse nimel volikogu, kes võib nende küsimuste lahendamise volitada
linnavalitsusele või volikogu poolt määratud linnaosa esinduskogule, ametiasutusele, asutuse
struktuuriüksusele või ametnikule. 01.07.2026 jõustus KOKS § 22 lg 22 ja 23.
Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lõike 2 kohaselt määratakse haldusorganisiseselt isikud,
kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole
sätestatud teisiti.
Eelnõu § 1 ehk delegeerimisnorm hõlmab täpsustust, mille kohaselt delegeerimise alt on
välistatud PlanS § 130 lõikes 2 nimetatud planeeringu algatamise ja vastuvõtmise otsused. Säte
ei näe ette muid täpsustusi ega välistusi, sest strateegilisest iseloomust ning kohaliku
omavalitsuse ruumilise arengu kujundamise seisukohast olulised küsimused, mille täitjaks peab
jääma volikogu on juba seaduses sätestatud volikogule ja neid ülesandeid ei ole võimalik
delegeerida. Täpsemalt üldplaneeringu algatamine, vastuvõtmine ja kehtestamine ning PlanS
§ 130 lõikes 2 nimetatud detailplaneeringu kehtestamine on kehtiva PlanSiga juba määratud
volikogu pädevusse (PlanS § 77 lg 1, § 86 lg 1, § 91 lg 1, § 139 lg 1 lg 2). Peale selle on volikogu
ainupädevuses näiteks olulise avaliku huvi olemasolu korral algatada detailplaneeringu
koostamine alal või juhul, mida PlanS § 125 lõigetes 1 või 2 ei ole ette nähtud. 01.07.2026
jõustunud KOKS-i muudatuste seletuskirja kohaselt tunnistati KOKS § 22 lg 1 punktid 31–33
kehtetuks põhjusel, et nendes sätestatud küsimused on detailselt reguleeritud
planeerimisseaduses. Seletuskirjas on märgitud, et kuna tegemist on oluliste strateegiliste ja KOV
4
ruumilist arengut kujundavate küsimustega, peab nende täitjaks jääma volikogu. Seejuures on
vahepeal muutunud ka planeerimisseadus. Seadusandja ei näe enam vajadust käsitleda
detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist volikogu ainupädevusse kuuluvana, vaid võimaldab
KOV üksuse ülesandena selle delegeerimist vallavalitsusele. Seega eelnõu ei näe ette erisusi
kehtetuks tunnistamise juhtumitele – need jäävad vallavalitsuse ülesandeks.
Erinevalt kehtestamisest ei nähtu PlanS-st (samuti ei olnud seda KOKS-s) otsesõnu, et PlanS
§ 130 lõikes 2 sätestatud planeeringu, sh üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise
ja vastuvõtmise otsustab volikogu. Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul võib seda
järeldada PlanS § 142 lõikest 2, mille kohaselt kohaldatakse üldplaneeringu põhilahenduse
muutmise ettepanekut sisaldavale detailplaneeringule üldplaneeringu koostamisele ettenähtud
menetlust. Sellist käsitlust on jaganud ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium:
https://planeerimine.ee/kkk/kes-voib-algatada-detailplaneeringu/. Samuti võib seda järeldada
detailplaneeringu koostamisel ala kohta, mille kohta ei ole kehtestatud üldplaneeringut vastavalt
13.06.2026 jõustunud PlanS § 124 lõikest 91, mille kohaselt samuti kohaldatakse üldplaneeringu
koostamisele ettenähtud menetlust.
Üldplaneeringu menetlusnõuetest lähtumine ei ütle piisavalt selgelt, et otsustaja on volikogu,
seetõttu on põhjendatud see eelnõu delegeerivas sättes eraldi täpsustada. Samuti kuna PlanS
§ 130 lõike 2 punkti 3 osas sarnane regulatsioon puudub, siis neid otsuseid võiks üldise
delegeerimisnormi korral teha vallavalitsus. Vaadates PlanS § 130 lg 2 loetelu, esineb praktikas
eelkõige olukordi, kui planeeringuga soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut, kuid
ühtlasema haldusprotsessi ja parema arusaamise huvides on delegeerimisnormist välistatud kõik
PlanS § 130 lõikes 2 sätestatud planeeringu algatamise ja vastuvõtmise otsused.
Juhul, kui detailplaneeringu peaks esmalt algatama või vastu võtma üks haldusorgan
(vallavalitsus või vallavolikogu), kuid detailplaneeringu koostamise etapis selgub, et see kuulub
teise haldusorgani pädevusse (näiteks selgub, et on vaja üldplaneeringut muuta), siis saab
menetlus üle minna volikogule ja volikogu saab menetluse lõpuni viia (asjaolud eelnõus ära
selgitada, n-ö üle otsustada/heaks kiita ja võtta vastu otsuse DP kehtestamiseks või kehtestamata
jätmiseks). Nii toimib see ka praegu.
Kokkuvõtvalt ülesanded ja kohustused, mida seadusandja ei ole otsesõnu andnud volikogu
ainupädevusse (volikogu ainupädevuses on näiteks kõik KOKS § 22 lg 1 nimetatud ülesanded
või näiteks PlanS § 77 lg 1 jms) ja mis on olemuselt pigem täitevvõimuülesanded on lubatud
delegeerida madalamale. Riik arvestades KOV enesekorraldusõigust on jätnud selle igakordselt
KOV lahendada, kuid olemuselt on sellisel juhul sageli tegu pigem täitevvõimu ülesannetega.
Näiteks on KOKS uuendamise menetluse käigus koostatud ekspertarvamuses1 leitud, et
enamikku seadustes nimetatud ülesandeid ei saa täita volikogu, sest paljude ülesannete täitmine
eeldab spetsiifilist erialalist ettevalmistust, ülesande täitmiseks on vaja täistööajaga panustada
ning otsuseid ja eriti toiminguid tuleb teha igapäevaselt ja operatiivselt. Volikogu kui suure
liikmeskonnaga kollegiaalne organ ei saa oma piiratud tööaja ja pädevuse tõttu otsustada
küsimusi, mis nõuavad isikute ärakuulamist, operatiivset tegutsemist või spetsiifilist
erialateadmist. Volikogu pädevuses peavad olema üldist mõju omavate otsuste tegemine, sh
arengudokumentide, olulist tähtsust omavate planeeringute või strateegiadokumentide üle
otsustamine.
Seaduses volitatud rajatiste väljaehitamise kokkulepete sõlmimise kord (PlanS § 131 lg 21), aga
ka võimalusel avalikuks otstarbeks rajatavate hoonete osas kokkulepete sõlmimise kord (KOKS
1 Ekspertarvamus “Suurema dereguleerimise ja delegeerimise võimalused kohaliku omavalitsuse korralduses” (Karin Tenisson-Alev ja Anneli Apuhtin, 2020) kättesaadav Regionaal ja Põllumajandusministeeriumi veebilehelt
5
§ 6 lg 3 p 2 ja HMS § 90 lg 2)2 ja vajadusel võimalikud lepinguvormid või põhimõtted on
otstarbekas kehtestada valitsuse tasandil. Halduse üldakti kehtestamisel tuleb järgida
ühesuguseid seadusest tulenevaid reegleid (arvestada seadusest tuleneva volitusnormi ulatust).
Olenemata sellest, kas õigusakti kehtestab vallavalitsus või vallavolikogu, ei erine sellest
tulenevalt õigusakti kvaliteedi ja läbipaistvuse põhimõtted. Samas sõltuvad avaliku teenuse
kvaliteet ja halduskorralduse efektiivsus sellest, kui ulatuslikku asjaajamist nõuab konkreetse
tegevuse või toimingu reguleerimine ja vajaduse korral korrigeerimine. Üldaktide (määruste)
puhul tuleb juhinduda Vabariigi Valitsuse hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast, nt mitte
reguleerida küsimusi, mis on seaduse reguleerida või seadustes reguleeritud jm põhimõtted.
Planeerimisvaldkonna tööjaotus ja -kord, sh planeerimisalase tegevuse korraldamisel
lahendamist vajavad ja ühetaolisele kohtlemisele suunatud menetluslikud reeglid on lähtuvalt
seadusest ja kohtupraktikast vallavalitsusel ülevaatamisel ja kehtiva määruse kehtetuks
tunnistamise korral vaadatakse küsimus järgnevalt läbi vallavalitsuse istungil. Suuri erisusi
kavandatavatest muudatustest võrreldes kehtiva korraga välja tuua ei ole, sest kehtestatavale
korrale annab piirid juba seadus, selgitab kohtupraktika ja mingis osas on see veel muutuv
(planeerimisseaduse võimalikud edaspidised täpsustused, nt võimalik avalikes huvides rajatiste
mõiste avardamine avalikes huvides hoonetega) – seega on küsimus korra loomisest lähtuvalt
juba ette antud piirides ning praktikast lähtuvast vajadusest. Eelkõige vaadatakse üle sätted, mis
on mujal või teisiti reguleeritud, arvestatakse kohtupraktikat, pööratakse tähelepanu menetluse
tähtaegsuse tagamisele ja sätestatakse selleks võimalusel selgem ja ajakohasem rollijaotus
erinevate menetluse etappide staadiumis (vajadusel korrigeeritakse põhimäärused,
ametijuhendid). Sisulistest probleemidest ja lahendustest antud korra kehtestamise kontekstis
annavad infot näiteks Juridicas nr 2024/6 ilmunud B. K. Vähejaus artikkel „Detailplaneeringust
huvitatud isiku kohustus rahastada sotsiaalse taristu rajamist“, Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 19.06.2025 otsus asjas nr 5-24-34 või õiguskantsleri pöördumised (nt
27.11.2023 nr 6-4/231447/2306562, 04.06.2025 nr 6-4/231447/2504040; 04.05.2026 nr 6-
11/260944/2603703).
Vastavalt HMS § 5 lõikele 5, kui haldusõigust reguleerivad menetlusnormid muutuvad menetluse
ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Eriti on see asjakohane
soodustavate haldusaktide andmisel. Üldise põhimõtte kohaselt tuleb isiku taotlus soodustava
haldusakti saamiseks vaadata läbi taotluse esitaja jaoks soodsama seaduseredaktsiooni
kohaselt, on see siis varasem või hilisem3. Samas ei ole hetkel alust eeldada, et pooleliolevad
menetlused nõuaks määruse muutmisest tulenevalt otseselt teistsugust lahendust, kuivõrd
määrus on pigem olnud põhimõtteliseks aluseks ja lõplik otsus on põhjendatav ja kaalutletav
haldusaktis või -lepingus ning lõplikult välja selgitatav planeeringu kehtestamise eel. Näiteks
vastavalt eelpool viidatule on ühetaolise taristutasu kehtestamise õigus hetkel laiemalt juriidilise
vaidluse alla seatud ning see tingib vajaduse määrust muuta. Hetkel on tegemist kehtiva
õigusaktiga. Õigusvastane määrus või selle säte ei ole automaatselt tühine, vaid see tähendab,
et võivad esineda alused määruse/sätte kehtetuks tunnistamiseks. Samas, hoolimata hinnangust
määruse vastava sätte õiguspärasusele, ei tähenda see mitte, et vallal ei oleks õigus määrata
taristutasu, vaid, et seda ei tohiks kehtestada määrusega. Riigikohus on jaatanud omavalitsuse
õigust määrata taristutasu haldusakti kõrvaltingimusena (RKPSJK 19.06.2025 otsus asjas 5-24-
34, p 46).
2 Avalike hoonete rajamise kohta samaväärse korra kehtestamine nagu nõuab PlanS § 131 lg 21 rajatiste osas on õigusteoreetiliselt hetkel vaieldav, vt nt Õiguskantsleri ja Jõelähtme valla vastanduvad seisukohad. Käesoleva delegeeriva määruse eelnõu kehtestamise korral jääb see küsimus vallavalitsuse analüüsida vastava korra kehtestamise otsustamisel. 3 A. Aedmaa jt, Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 291 (p 9.4.5)
6
Kuivõrd pärast haldusakti andmist seadustes tehtud muudatused ei saa haldusakti õiguspärasust
mõjutada4, tuleb sama järeldada ka KOV määruste puhul. Juba antud haldusaktide muutmist või
nende kehtetuks tunnistamist määruse rakendamisel ei ole ette nähtud arvestades õiguskindluse
printsiipi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusõiguse üldpõhimõtete kohaselt peab
haldusakt vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Kuna seadusest kohaliku omavalitsuse üksusele tulenevate ülesannete delegeerimine on
kohaliku elu küsimust hõlmav ja korraldav õigusakt, siis Euroopa Liidu õigusega puutumus
puudub.
4. Määruse mõju, määruse rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatavad tulud
Paraneb õigusselgus ning tagatakse ühtne praktika valdkonna tööjaotuste reguleerimisel ja
vajadusel kiirem regulatsiooni korrigeerimine. Delegeerimine aitab kaasa teenuse efektiivsemale
juhtimisele, kuna muudatused, sh sõnastuses on edaspidi võimalik teha praktikas tekkivaid
kitsaskohti arvestades vahetult. Muud olulised mõjud puuduvad. Määruse rakendamine ei nõua
kulutusi ega eelda tulu saamist.
5. Määruse jõustumine
Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 93 lõikele 1 määrus kehtib, kuni selle tunnistab
kehtetuks haldusorgan või Riigikohus või kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks
tunnistamiseni. Vastavalt HMS § 93 lõike 2 lausele 1 jõustub määrus kolmandal päeval pärast
kehtivas korras avaldamist, kui seaduses või määruses endas ei ole sätestatud hilisemat
tähtpäeva.
6. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Tegemist ei ole strateegilise dokumendiga, mis seadusest tulenevalt tooks kaasa huvirühmade
kaasamise või avaliku konsultatsioonivajaduse. Eelnõu läbis esimese lugemise vallavalitsuse
03.06.2026 istungil. Vallavalitsuse valdkonnaspetsialistidest ja juristidest koosnev töögrupp
arutas ja analüüsis kehtiva korra sätteid, muutunud või muutuvat õiguskorda ning alustas
planeerimisseadusest tuleneva korra ette valmistamist. Pärast vallavalitsuse esimest lugemist on
seletuskirjas korrigeeritud sõnastust, arvestades vahepeal jõustunud seaduste muudatusi.
Seoses planeerimisseaduse 13.06.2026 jõustunud muudatusega, millega tunnistati kehtetuks
PlanS § 130 lõige 2 p 4 on vaadatud üle eelnõu § 1 sõnastus ning sättega kavandatav
regulatsioon. Samuti on eelnõust jäetud välja § 1 lõige 2, mis viitas HMS § 8 lõikele 2, kui tarbetu
kordus. Eelnõu on heakskiidetud Viimsi Vallavalitsuse 20.10.2026 istungil.
Maarja Kudrjavtseva
protsesside koordinaator
29.09.2026. a
4 A. Aedmaa jt, Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 292 (p 9.4.5) ja allmärkus nr 354
Viimsi Vallavolikogu | www.viimsi.ee | [email protected] | +372 602 8800
Nelgi tee 1, Viimsi alevik, Viimsi vald 74001 Harjumaa
Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegium Teie 15.10.2026 nr 5-26-38/2
Lossi 17
50093 TARTU Meie 12.11.2026 nr 1-2/58-1
Viimsi Vallavolikogu arvamus
põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtuasjas nr 5-26-38 ja taotlus
menetluse lõpetamiseks
Lugupeetud Riigikohtu esimees
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 10 lõike 1 punkti 1 ja lõike 2
alusel esitab Viimsi Vallavolikogu taotluse menetluse lõpetamiseks.
Viimsi Vallavolikogu võttis 12. novembri 2026. a istungil vastu määruse nr 35
„Planeerimisseadusest tulenevate ülesannete delegeerimine“, mille § 2 lõikega 2 tunnistati Viimsi
Vallavolikogu 13.12.2022 määrus nr 22 „Planeerimisalase tegevuse korraldamine Viimsi vallas“
(RT IV, 28.12.2022, 5) tervikuna (sealhulgas selle vaidlustatud § 11) kehtetuks. Määrus jõustub
kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist (ehk käesoleval hetkel veel määrus jõustunud
ei ole).
Volikogu määruse jõustumisel langeb õiguskantsleri esitatud taotluse alus ära.
PSJKS § 56 lõike 1 kohaselt lõpetatakse menetlus, kui enne asja läbivaatamise lõppemist langeb
ära taotluse, kaebuse või protesti alus. Õiguskantsleri õigustloova akti kehtetuks tunnistamise
taotluse puhul tähendab taotluse aluse äralangemine nimelt õigustloova akti kehtetuks
muutumist, sealhulgas selle kehtetuks tunnistamist akti andnud organi enda poolt (RKPJKm
10.03.2023, 5-22-14/9, p 22; RKPJKo 18.12.2025, 5-25-6/10, p 31).
PSJKS § 56 lõikes 2 on toodud ammendav loetelu subjektidest (kohus, Vabariigi President,
Riigikogu esimees Vabariigi Presidendi ülesannetes), kelle algatatud menetlust asja aluse
äralangemisel ei lõpetata. Riigikohtu praktika kohaselt ei kuulu õiguskantsler abstraktse
normikontrolli algatajana PSJKS § 56 lõikes 2 nimetatud subjektide ringi (RKPJKm 10.03.2023,
5-22-14/9, p 23). Samuti ei võimalda PS § 142, ÕKS § 18 lõige 1 ega PSJKS § 6 lõige 1
õiguskantsleril üldjuhul nõuda sellise õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimist, mis
enam ei kehti, ehk tuvastada põhiseadusvastasust tagantjärele (RKPJKm 10.03.2023, 5-22-14/9,
p 30).
Kohaliku omavalitsuse organitel on kohustus tagada oma õigusaktide vastavus põhiseadusele ja
seadustele ning viia need vastuolu ilmnemisel omal algatusel kehtiva õigusega kooskõlla. Kui akti
andnud organ viib akti kooskõlla või tunnistab selle kehtetuks pärast õiguskantsleri pöördumist
Riigikohtusse, tuleb kohtumenetlus lõpetada PSJKS § 56 lõike 1 alusel (RKPJKo 18.12.2025, 5-
25-6/10, p 31).
2
Viimsi Vallavolikogu arvamus ja taotlus
Kuna Viimsi Vallavolikogu on vaidlustatud määruse tervikuna kehtetuks tunnistanud, puudub
vajadus vaielda õiguskantsleri taotluses toodud materiaalõiguslike etteheidete üle.
Seetõttu palub Viimsi Vallavolikogu Riigikohtul:
1. Võtta esitatud arvamus ja teave määruse kehtetuks tunnistamise kohta arvesse;
2. Pärast Viimsi Vallavolikogu 12. novembri 2026. a määruse nr 35 „Planeerimisseadusest
tulenevate ülesannete delegeerimine“ jõustumist lõpetada põhiseaduslikkuse järelevalve
menetlus PSJKS § 56 lõike 1 alusel seoses taotluse aluse äralangemisega.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Ive Eevel-Kuusmaa
vallasekretär
Lisa:
1. Volikiri
2. Viimsi Vallavolikogu 12. novembri 2026 määrus nr 35 „Planeerimisseadusest tulenevate
ülesannete delegeerimine“
[Koostaja nimi]
[telefon] [e-post]
Viimsi 09. november 2026 nr 60
Volikiri
Käesolevaga volitab Viimsi Vallavolikogu esimees, Taavi Kotka, tegutsedes kohaliku
omavalitsuse korralduse seaduse ja Viimsi valla põhimääruse § 21 lg 1 p 6 alusel, Viimsi
vallasekretäri Ive Eevel-Kuusmaad (isikukood 47905020029) esindama Viimsi Vallavolikogu
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 5-26-38.
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Kotka
Vallavolikogu esimees
MÄÄRUS
Viimsi 12. november 2026 nr 35
Planeerimisseadusest tulenevate
ülesannete delegeerimine
Määrus kehtestatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõigete 2 ja 23 alusel.
§ 1. Planeerimisseaduses sätestatud ülesannete delegeerimine
Planeerimisseaduses kohaliku omavalitsuse üksusele või kohalikule omavalitsusele antud
ülesannete täitmine delegeeritakse Viimsi Vallavalitsusele, välja arvatud planeerimisseaduse
§ 130 lõikes 2 nimetatud juhtudel detailplaneeringu koostamise algatamise ja vastuvõtmise
otsustamine.
§ 2. Määruse rakendussätted
(1) Enne käesoleva määruse jõustumist sõlmitud halduslepingud kehtivad neis kokkulepitud
tingimustel, kui seadusest ei tulene teisiti.
(2) Viimsi Vallavolikogu 13.12.2022 määrus nr 22 „Planeerimisalase tegevuse korraldamine
Viimsi vallas“ (RT IV, 28.12.2022, 5) tunnistatakse kehtetuks.
(3) Määrus jõustub kolmandal päeval pärast avalikustamist Riigi Teatajas.
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Kotka
vallavolikogu esimees
Seletuskiri
Viimsi Vallavolikogu määruse eelnõu
„Planeerimisseadusest tulenevate ülesannete delegeerimine“ juurde
1. Sissejuhatus
Käesoleva eelnõuga taotletav eesmärk on reeglistiku ühtlustamine ja lihtsustamine, vähendades
sätete üleliigsust ja muutes kokkuvõttes planeerimisalast tegevust reguleerivad normid
õigusselgemaks ja tõhusalt rakendatavateks. Planeerimismenetlused toimuvad seaduse alusel
ja need jätkuvad samal viisil edasi, sisuliselt delegeeritakse planeerimismenetlusi puudutav
tegevuste tehniline korraldus ja tööjaotus, selliseks võib eelnõu esitaja hinnangul lugeda kõik, mis
PlanS paneb ülesandeks kohalikule omavalitsusele ja omavalitsusüksusele. Küsimused, mis on
seadusega konkreetselt volikogu (ainu)pädevuses – neid delegeerida ei saagi, s.t oluliste
strateegiliste ja KOV ruumilist arengut kujundavate küsimuste täitjaks jääb endiselt volikogu.
Kehtiva volikogu määruse kehtetuks tunnistamine annab võimaluse reguleerida samad
küsimused valitsuse tasemel ja vajadusel, näiteks kehtiva õigusega vastuolu korral või praktika
selginemisel, neid ka operatiivsemalt muuta. Ka praegusel juhul esineb viivitamatu vajadus
korrigeerida näiteks taristutasu puudutavat sätet ning ei ole lõplikult selge ka edaspidine
taristutasu määrusega kehtestamise võimalus. Kui seaduses on ülesanne antud kohalikule
omavalitsusele või kohaliku omavalitsuse üksusele (mitte ei ole konkreetselt nimetatud volikogu),
siis sageli ongi tegu ka ülesannetega, mis on täidetavad osana igapäevasest tööst. Seega
mitmetes omavalitsustes on ühtsed ja konkreetsed vallavalitsusele delegeerivad määrused ilma
ebavajaliku seaduse ümberkirjeldamiseta, näiteks Võru, Valga, Tapa, Hiiumaa või Kose. Kuivõrd
muuhulgas olukord taristutasuga vajab lähiajal lahendamist, siis on hetkel esitatud eelnõu üksnes
planeerimisseadusest tulenevate ülesannete delegeerimiseks ning edaspidi on kavas analüüsida
kõigi olemasolevate (või puuduvate, ülesannete täitmiseks vajalike) delegeerimisnormide viimist
ka ühte määrusesse nagu nt Kose vallas vm, et vähendada määruste hulka, lihtsustada
delegeeritud normidest ülevaate omamist, luua õigusselgust.
Määruse andmise õiguslik alus on KOKS § 22 lõiked 2 ja 23. Vastavalt KOKS seletuskirjale saab
KOKS § 22 lõiget 2 rakendada kõigil neil juhtudel, kui ülesande täitjaks ei ole määratud
konkreetne kollegiaalne omavalitsusorgan – volikogu või valitsus ehk kui seadustes on kasutatud
termineid „kohalik omavalitsus“, „kohaliku omavalitsuse üksus“, „omavalitsusüksus“, „kohalik
omavalitsusüksus“, „omavalitsus“ või „vald või linn“. Eelnõu vastab volituse piiridele ja eesmärgile.
Käesolev eelnõu ei ole seotud teiste Viimsi Vallavolikogu ega Viimsi Vallavalitsuse menetluses
olevate eelnõudega, kuid vallavalitsus on välja töötamas eelnõud, mis sätestaks korra
detailplaneeringukohaste rajatiste väljaehitamise ja väljaehitamisega seotud kulude kandmises
kokkuleppimiseks.
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb kahest paragrahvist – s.o delegeerivast normist ning rakendussätetest, mis
hõlmab kehtiva määruse kehtetuks tunnistamist, sõlmitud lepingute staatust ning määruse
jõustumist.
Kuni 30. juunini 2015 kehtinud planeerimisseaduse § 5 kohaselt tuli kohalikul omavalitsusel
kehtestada ehitusmäärus, mis pidi sh hõlmama kohaliku omavalitsuse siseste ülesannete jaotuse
määramist ja menetluskorda ka planeerimisvaldkonna korraldamisel. Seejuures selle määruse
kehtestamine oli kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) § 22 lõike 1 punkti 29
kohaselt volikogu ainupädevuses. Viidatud seaduse sätted muutusid kehtetuks 2015. a ja kuigi
Viimsi Vallavolikogu 27.04.2016 määruse nr 17 „Planeerimisseaduse rakendamine Viimsi vallas“
2
(kehtetu, tunnistati kehtetuks järgnevalt nimetatud määrusega) ega Viimsi Vallavolikogu
13.12.2022 määruse nr 22 „Planeerimisalase tegevuse korraldamine Viimsi vallas“ (edaspidi kord
või kehtiv määrus) puhul ei võetud neid sätted enam ka aluseks, jäädi loogika juurde, kus
sisemine tööjaotus reguleeriti volikogu tasandil. Täiendavalt tekkis alates 2022. aastast kohaliku
omavalitsuse üksusel kohustus reguleerida planeerimisseaduse (PlanS) § 131 lõikes 21
nimetatud rajatiste väljaehitamiseks ja väljaehitamisega seotud kulude kandmise kokkuleppimise
kord, kuid ka selle kehtestamine on seadusandja poolt lubatud täitevvõimu tasandil ega ole
volikogu ainupädevusse jäetud. Korra loomine tähendab eelkõige menetluslike ja tehniliste
küsimuste reguleerimist, seejuures küllaltki üksikasjalike, mis praktika käigus võivad vajada
jooksvalt korrigeerimist.
Õigusaktid on pidevas muutuses, ühtlasi otsitakse riigi tasandil võimalusi dereguleerimiseks ja
madalamale delegeerimiseks (nt KOKS regulatsiooni uuendused) kaotades ülekordamised, sh nt
KOKS dubleerimised eriseaduste suhtes (nt KOKS § 22 lg 1 p 31-33 kehtetuks muutumine alates
01.07.2026) jne. Õigusselguse mõttes on otstarbekas planeerimisseadusest kohalikule
omavalitsusele ja kohaliku omavalitsuse üksusele tulenevad ülesanded, mida seadusandja ei ole
otsesõnu määranud volikogule sõnastada delegatsiooninormina nii nagu seda on tehtud näiteks
ehitusseadustikust, liiklusseadusest, veeseadusest jpt seadustest tulenevate ülesannete osas.
Täpsema korra volikogu tasandil ettekirjutamine ilma praktilise vajaduseta ei ole põhjendatud.
Kehtiv määrus, lisaks sellele, et sisaldab planeerimisseaduse § 131 lõike 21 alusel sätestatavat
korda puudutab ülejäänud osas küllaltki üksikasjalikku planeerimisvaldkonna ülesannete jaotust
ja nende ülesannete täitmise korda, mida on otstarbekas delegeerida vallavalitsuse või osakonna
tasandile, mis võimaldab tööjaotust vajaduse korral ka operatiivsemalt muuta. Lisaks hoiab see
ära probleemi, et mingis osas olemuslikult sama küsimust ei reguleeritaks erineva nüansi või
detailsusastmega mõnes muus regulatsioonis (planeerimiskomisjoni põhimäärus, osakonna
põhimäärus, ametijuhendid) või näiteks ei jõuta seaduse muutumise või praktika selginemise
korral kohalikku üldakti õigeaegselt korrigeerida. Näiteks on planeeringute osakonna
põhimääruse punkt 5.3 kohaselt osakonna ülesandeks muuhulgas planeerimisalase tegevuse
korraldamine. Planeerimisalase tegevuse korraldaja ülesanded on loetletud PlanS § 4 lõikes 2 ja
on iseenesest loogiline, et need igapäevased ülesanded on osakonna täita. Samas PlanS § 4
lg 1 nimetab planeerimisalase tegevuse korraldajaks kohaliku omavalitsuse üksust ja kuni ei ole
delegeeritud KOV üksuse ülesandeid KOKS § 22 lg 2 kohaselt, tuleb lugeda, et planeerimisalase
tegevuse korraldaja on vallavolikogu. Kehtiv kord küll sätestab valitsuse ja osakonna tööjaotuse,
kuid tekitab pigem segadust, kas ja mis sellise loetelu juures on siis erinevalt seaduses toodust
jäetud delegeerimata. Ka näiteks ei ole sama tähendusega „koostamise korraldamine“ ja
„tegevuse korraldamine“ – viimane on laiem mõiste ja hõlmab esimest. Seetõttu on otstarbekas
sätestada üldine delegatsiooninorm kõigi KOV ja KOV üksuse ülesannete osas, jättes muud
detailsemad tööjaotuslikud ja menetluslikud reeglid vallavalitsuse ja selle struktuuriüksuste
lahendada.
Võttes näiteks kehtiva eeskirja paragrahvi 3, ei tulene sealt vallavalitsusele õigusi, mida juba
planeerimisseadusest, aga ka üldisemalt haldusmenetluse läbiviimise otstarbekusest
(operatiivsem menetlus) ja täitevvõimu rolli loogikast ei võiks niigi eeldada (vt nt 01.07.2026
jõustunud KOKS § 22 lg 22 ja 23 – nn menetluslikud ja rakenduslikud ülesanded). Säte
põhimõtteliselt kordab seaduses sätestatut:
§ 3. Vallavalitsuse pädevus
Vallavalitsuse pädevuses planeerimisvaldkonna
korraldamisel on:
1) kohaliku omavalitsuse planeeringute
koostamise korraldamine;
Planeerimisalase tegevuse korraldaja on laiem
mõiste kui planeeringute koostamise korraldamine,
samas tegevuse korraldaja ülesanded on kõik
menetluslikud-korralduslikud (vt PlanS § 4 loetelu)
ning vajalikud teostada igapäevatööna
õigusaktides etteantud normide kohaselt.
3
2) üldplaneeringukohase detailplaneeringu
koostamise algatamise või algatamata jätmise üle
otsustamine, lähteseisukohtade kinnitamine ja
muutmine, keskkonnamõju strateegilise hindamise
algatamise või algatamata jätmise üle otsustamine,
üldplaneeringukohase detailplaneeringu
vastuvõtmine ja kehtestamine, välja arvatud
seadusega volikogu ainupädevusse antud
juhtudel, ühtlasi üldplaneeringukohase
detailplaneeringu menetluse pikendamise ja
koostamise lõpetamise üle otsustamine;
3) üldplaneeringukohase detailplaneeringu
koostamise ajaks planeeringualal või selle osal
ajutise planeerimis- ja ehituskeelu kehtestamine,
kui koostatava planeeringuga kavatsetakse muuta
planeeringuala kohta varem kehtestatud
ehitusõigust;
4) üleriigilise planeeringu, riigi eriplaneeringu,
maakonnaplaneeringu, valla naabrusse jäävate
kohalike omavalitsusüksuste üldplaneeringute
ning planeerimisseaduses ja muudes
planeerimisvaldkonda reguleerivates õigusaktides
sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuse
kooskõlastuse, seisukoha või arvamuse andmine
ja vajadusel koostamises osalemine valla nimel;
5) seaduses sätestatud valla ametlike teadaannete
avaldamise kohaks oleva üleriigilise levikuga
ajalehe ja maakonnalehe määramine.
Seaduses on juba loetletud juhtumid, mis on
volikogu ainupädevuses – seetõttu ei anna nende
kohalikus korras kordamine ja teisiti
ümbersõnastamine midagi juurde vaid tekitab
ülereguleerimist, dubleerimist ja segadust. Näiteks
võib segadust tekitada korra § 3 punkt 3. Korras on
sätestatud loogika, et kui planeeringu
kehtestamine on volikogu pädevuses, siis on seda
ka ajutise planeerimis- ja ehituskeelu
kehtestamine. Samas PlanS § 79 seletuskirja järgi
mõeldi keelu kehtestajana pigem valitsust kui
planeeringu koostamise korraldajat. See otsustus
on ka vaadeldav menetlusliku tegevusena
suuremas eesmärgis, milleks on planeeringu
kehtestamine. Viimsi valla praktika on tulenevalt
kehtivast määrusest (praegusel kujul
volitusnormist) läinud teist teedpidi (nt TlnHK
19.08.2024 3-24-853/8), mis samas ei aita kuidagi
kaasa menetluse kiirele ja efektiivsele läbiviimisele
ega taga õigemat tulemust. Sisulised
haldusõiguslikud otsused, ei ole otsused, mida
saaks õiguspäraselt lahendada lihtsalt poolt või
vastu hääletamisega. Üks aspekt on pädevus
otsustada (õigus mingi küsimuse üle otsustada),
kuid teiselt poolt peavad otsused olema ka
õiguspärased, s.t kaalutud ja proportsionaalsed
(s.t. tundes üksikjuhtumi asjaolusid, aluseks olevat
eriseadust on vajalik hinnata proportsionaalsust
vastavalt metoodikale (sobivust, mõõdukust,
kohasust) ja põhjendatust, kaaluda sisuliselt era- ja
avalikke huve, sealjuures määratleda avalik huvi).
KOKS § 22 lõike 2 järgi otsustab õigusaktiga kohaliku omavalitsuse üksuse pädevusse antud
küsimused omavalitsusüksuse nimel volikogu, kes võib nende küsimuste lahendamise volitada
linnavalitsusele või volikogu poolt määratud linnaosa esinduskogule, ametiasutusele, asutuse
struktuuriüksusele või ametnikule. 01.07.2026 jõustus KOKS § 22 lg 22 ja 23.
Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lõike 2 kohaselt määratakse haldusorganisiseselt isikud,
kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole
sätestatud teisiti.
Eelnõu § 1 ehk delegeerimisnorm hõlmab täpsustust, mille kohaselt delegeerimise alt on
välistatud PlanS § 130 lõikes 2 nimetatud planeeringu algatamise ja vastuvõtmise otsused. Säte
ei näe ette muid täpsustusi ega välistusi, sest strateegilisest iseloomust ning kohaliku
omavalitsuse ruumilise arengu kujundamise seisukohast olulised küsimused, mille täitjaks peab
jääma volikogu on juba seaduses sätestatud volikogule ja neid ülesandeid ei ole võimalik
delegeerida. Täpsemalt üldplaneeringu algatamine, vastuvõtmine ja kehtestamine ning PlanS
§ 130 lõikes 2 nimetatud detailplaneeringu kehtestamine on kehtiva PlanSiga juba määratud
volikogu pädevusse (PlanS § 77 lg 1, § 86 lg 1, § 91 lg 1, § 139 lg 1 lg 2). Peale selle on volikogu
ainupädevuses näiteks olulise avaliku huvi olemasolu korral algatada detailplaneeringu
koostamine alal või juhul, mida PlanS § 125 lõigetes 1 või 2 ei ole ette nähtud. 01.07.2026
jõustunud KOKS-i muudatuste seletuskirja kohaselt tunnistati KOKS § 22 lg 1 punktid 31–33
kehtetuks põhjusel, et nendes sätestatud küsimused on detailselt reguleeritud
planeerimisseaduses. Seletuskirjas on märgitud, et kuna tegemist on oluliste strateegiliste ja KOV
4
ruumilist arengut kujundavate küsimustega, peab nende täitjaks jääma volikogu. Seejuures on
vahepeal muutunud ka planeerimisseadus. Seadusandja ei näe enam vajadust käsitleda
detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist volikogu ainupädevusse kuuluvana, vaid võimaldab
KOV üksuse ülesandena selle delegeerimist vallavalitsusele. Seega eelnõu ei näe ette erisusi
kehtetuks tunnistamise juhtumitele – need jäävad vallavalitsuse ülesandeks.
Erinevalt kehtestamisest ei nähtu PlanS-st (samuti ei olnud seda KOKS-s) otsesõnu, et PlanS
§ 130 lõikes 2 sätestatud planeeringu, sh üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise
ja vastuvõtmise otsustab volikogu. Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul võib seda
järeldada PlanS § 142 lõikest 2, mille kohaselt kohaldatakse üldplaneeringu põhilahenduse
muutmise ettepanekut sisaldavale detailplaneeringule üldplaneeringu koostamisele ettenähtud
menetlust. Sellist käsitlust on jaganud ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium:
https://planeerimine.ee/kkk/kes-voib-algatada-detailplaneeringu/. Samuti võib seda järeldada
detailplaneeringu koostamisel ala kohta, mille kohta ei ole kehtestatud üldplaneeringut vastavalt
13.06.2026 jõustunud PlanS § 124 lõikest 91, mille kohaselt samuti kohaldatakse üldplaneeringu
koostamisele ettenähtud menetlust.
Üldplaneeringu menetlusnõuetest lähtumine ei ütle piisavalt selgelt, et otsustaja on volikogu,
seetõttu on põhjendatud see eelnõu delegeerivas sättes eraldi täpsustada. Samuti kuna PlanS
§ 130 lõike 2 punkti 3 osas sarnane regulatsioon puudub, siis neid otsuseid võiks üldise
delegeerimisnormi korral teha vallavalitsus. Vaadates PlanS § 130 lg 2 loetelu, esineb praktikas
eelkõige olukordi, kui planeeringuga soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut, kuid
ühtlasema haldusprotsessi ja parema arusaamise huvides on delegeerimisnormist välistatud kõik
PlanS § 130 lõikes 2 sätestatud planeeringu algatamise ja vastuvõtmise otsused.
Juhul, kui detailplaneeringu peaks esmalt algatama või vastu võtma üks haldusorgan
(vallavalitsus või vallavolikogu), kuid detailplaneeringu koostamise etapis selgub, et see kuulub
teise haldusorgani pädevusse (näiteks selgub, et on vaja üldplaneeringut muuta), siis saab
menetlus üle minna volikogule ja volikogu saab menetluse lõpuni viia (asjaolud eelnõus ära
selgitada, n-ö üle otsustada/heaks kiita ja võtta vastu otsuse DP kehtestamiseks või kehtestamata
jätmiseks). Nii toimib see ka praegu.
Kokkuvõtvalt ülesanded ja kohustused, mida seadusandja ei ole otsesõnu andnud volikogu
ainupädevusse (volikogu ainupädevuses on näiteks kõik KOKS § 22 lg 1 nimetatud ülesanded
või näiteks PlanS § 77 lg 1 jms) ja mis on olemuselt pigem täitevvõimuülesanded on lubatud
delegeerida madalamale. Riik arvestades KOV enesekorraldusõigust on jätnud selle igakordselt
KOV lahendada, kuid olemuselt on sellisel juhul sageli tegu pigem täitevvõimu ülesannetega.
Näiteks on KOKS uuendamise menetluse käigus koostatud ekspertarvamuses1 leitud, et
enamikku seadustes nimetatud ülesandeid ei saa täita volikogu, sest paljude ülesannete täitmine
eeldab spetsiifilist erialalist ettevalmistust, ülesande täitmiseks on vaja täistööajaga panustada
ning otsuseid ja eriti toiminguid tuleb teha igapäevaselt ja operatiivselt. Volikogu kui suure
liikmeskonnaga kollegiaalne organ ei saa oma piiratud tööaja ja pädevuse tõttu otsustada
küsimusi, mis nõuavad isikute ärakuulamist, operatiivset tegutsemist või spetsiifilist
erialateadmist. Volikogu pädevuses peavad olema üldist mõju omavate otsuste tegemine, sh
arengudokumentide, olulist tähtsust omavate planeeringute või strateegiadokumentide üle
otsustamine.
Seaduses volitatud rajatiste väljaehitamise kokkulepete sõlmimise kord (PlanS § 131 lg 21), aga
ka võimalusel avalikuks otstarbeks rajatavate hoonete osas kokkulepete sõlmimise kord (KOKS
1 Ekspertarvamus “Suurema dereguleerimise ja delegeerimise võimalused kohaliku omavalitsuse korralduses” (Karin Tenisson-Alev ja Anneli Apuhtin, 2020) kättesaadav Regionaal ja Põllumajandusministeeriumi veebilehelt
5
§ 6 lg 3 p 2 ja HMS § 90 lg 2)2 ja vajadusel võimalikud lepinguvormid või põhimõtted on
otstarbekas kehtestada valitsuse tasandil. Halduse üldakti kehtestamisel tuleb järgida
ühesuguseid seadusest tulenevaid reegleid (arvestada seadusest tuleneva volitusnormi ulatust).
Olenemata sellest, kas õigusakti kehtestab vallavalitsus või vallavolikogu, ei erine sellest
tulenevalt õigusakti kvaliteedi ja läbipaistvuse põhimõtted. Samas sõltuvad avaliku teenuse
kvaliteet ja halduskorralduse efektiivsus sellest, kui ulatuslikku asjaajamist nõuab konkreetse
tegevuse või toimingu reguleerimine ja vajaduse korral korrigeerimine. Üldaktide (määruste)
puhul tuleb juhinduda Vabariigi Valitsuse hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast, nt mitte
reguleerida küsimusi, mis on seaduse reguleerida või seadustes reguleeritud jm põhimõtted.
Planeerimisvaldkonna tööjaotus ja -kord, sh planeerimisalase tegevuse korraldamisel
lahendamist vajavad ja ühetaolisele kohtlemisele suunatud menetluslikud reeglid on lähtuvalt
seadusest ja kohtupraktikast vallavalitsusel ülevaatamisel ja kehtiva määruse kehtetuks
tunnistamise korral vaadatakse küsimus järgnevalt läbi vallavalitsuse istungil. Suuri erisusi
kavandatavatest muudatustest võrreldes kehtiva korraga välja tuua ei ole, sest kehtestatavale
korrale annab piirid juba seadus, selgitab kohtupraktika ja mingis osas on see veel muutuv
(planeerimisseaduse võimalikud edaspidised täpsustused, nt võimalik avalikes huvides rajatiste
mõiste avardamine avalikes huvides hoonetega) – seega on küsimus korra loomisest lähtuvalt
juba ette antud piirides ning praktikast lähtuvast vajadusest. Eelkõige vaadatakse üle sätted, mis
on mujal või teisiti reguleeritud, arvestatakse kohtupraktikat, pööratakse tähelepanu menetluse
tähtaegsuse tagamisele ja sätestatakse selleks võimalusel selgem ja ajakohasem rollijaotus
erinevate menetluse etappide staadiumis (vajadusel korrigeeritakse põhimäärused,
ametijuhendid). Sisulistest probleemidest ja lahendustest antud korra kehtestamise kontekstis
annavad infot näiteks Juridicas nr 2024/6 ilmunud B. K. Vähejaus artikkel „Detailplaneeringust
huvitatud isiku kohustus rahastada sotsiaalse taristu rajamist“, Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi 19.06.2025 otsus asjas nr 5-24-34 või õiguskantsleri pöördumised (nt
27.11.2023 nr 6-4/231447/2306562, 04.06.2025 nr 6-4/231447/2504040; 04.05.2026 nr 6-
11/260944/2603703).
Vastavalt HMS § 5 lõikele 5, kui haldusõigust reguleerivad menetlusnormid muutuvad menetluse
ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Eriti on see asjakohane
soodustavate haldusaktide andmisel. Üldise põhimõtte kohaselt tuleb isiku taotlus soodustava
haldusakti saamiseks vaadata läbi taotluse esitaja jaoks soodsama seaduseredaktsiooni
kohaselt, on see siis varasem või hilisem3. Samas ei ole hetkel alust eeldada, et pooleliolevad
menetlused nõuaks määruse muutmisest tulenevalt otseselt teistsugust lahendust, kuivõrd
määrus on pigem olnud põhimõtteliseks aluseks ja lõplik otsus on põhjendatav ja kaalutletav
haldusaktis või -lepingus ning lõplikult välja selgitatav planeeringu kehtestamise eel. Näiteks
vastavalt eelpool viidatule on ühetaolise taristutasu kehtestamise õigus hetkel laiemalt juriidilise
vaidluse alla seatud ning see tingib vajaduse määrust muuta. Hetkel on tegemist kehtiva
õigusaktiga. Õigusvastane määrus või selle säte ei ole automaatselt tühine, vaid see tähendab,
et võivad esineda alused määruse/sätte kehtetuks tunnistamiseks. Samas, hoolimata hinnangust
määruse vastava sätte õiguspärasusele, ei tähenda see mitte, et vallal ei oleks õigus määrata
taristutasu, vaid, et seda ei tohiks kehtestada määrusega. Riigikohus on jaatanud omavalitsuse
õigust määrata taristutasu haldusakti kõrvaltingimusena (RKPSJK 19.06.2025 otsus asjas 5-24-
34, p 46).
2 Avalike hoonete rajamise kohta samaväärse korra kehtestamine nagu nõuab PlanS § 131 lg 21 rajatiste osas on õigusteoreetiliselt hetkel vaieldav, vt nt Õiguskantsleri ja Jõelähtme valla vastanduvad seisukohad. Käesoleva delegeeriva määruse eelnõu kehtestamise korral jääb see küsimus vallavalitsuse analüüsida vastava korra kehtestamise otsustamisel. 3 A. Aedmaa jt, Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 291 (p 9.4.5)
6
Kuivõrd pärast haldusakti andmist seadustes tehtud muudatused ei saa haldusakti õiguspärasust
mõjutada4, tuleb sama järeldada ka KOV määruste puhul. Juba antud haldusaktide muutmist või
nende kehtetuks tunnistamist määruse rakendamisel ei ole ette nähtud arvestades õiguskindluse
printsiipi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusõiguse üldpõhimõtete kohaselt peab
haldusakt vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Kuna seadusest kohaliku omavalitsuse üksusele tulenevate ülesannete delegeerimine on
kohaliku elu küsimust hõlmav ja korraldav õigusakt, siis Euroopa Liidu õigusega puutumus
puudub.
4. Määruse mõju, määruse rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatavad tulud
Paraneb õigusselgus ning tagatakse ühtne praktika valdkonna tööjaotuste reguleerimisel ja
vajadusel kiirem regulatsiooni korrigeerimine. Delegeerimine aitab kaasa teenuse efektiivsemale
juhtimisele, kuna muudatused, sh sõnastuses on edaspidi võimalik teha praktikas tekkivaid
kitsaskohti arvestades vahetult. Muud olulised mõjud puuduvad. Määruse rakendamine ei nõua
kulutusi ega eelda tulu saamist.
5. Määruse jõustumine
Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 93 lõikele 1 määrus kehtib, kuni selle tunnistab
kehtetuks haldusorgan või Riigikohus või kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks
tunnistamiseni. Vastavalt HMS § 93 lõike 2 lausele 1 jõustub määrus kolmandal päeval pärast
kehtivas korras avaldamist, kui seaduses või määruses endas ei ole sätestatud hilisemat
tähtpäeva.
6. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Tegemist ei ole strateegilise dokumendiga, mis seadusest tulenevalt tooks kaasa huvirühmade
kaasamise või avaliku konsultatsioonivajaduse. Eelnõu läbis esimese lugemise vallavalitsuse
03.06.2026 istungil. Vallavalitsuse valdkonnaspetsialistidest ja juristidest koosnev töögrupp
arutas ja analüüsis kehtiva korra sätteid, muutunud või muutuvat õiguskorda ning alustas
planeerimisseadusest tuleneva korra ette valmistamist. Pärast vallavalitsuse esimest lugemist on
seletuskirjas korrigeeritud sõnastust, arvestades vahepeal jõustunud seaduste muudatusi.
Seoses planeerimisseaduse 13.06.2026 jõustunud muudatusega, millega tunnistati kehtetuks
PlanS § 130 lõige 2 p 4 on vaadatud üle eelnõu § 1 sõnastus ning sättega kavandatav
regulatsioon. Samuti on eelnõust jäetud välja § 1 lõige 2, mis viitas HMS § 8 lõikele 2, kui tarbetu
kordus. Eelnõu on heakskiidetud Viimsi Vallavalitsuse 20.10.2026 istungil.
Maarja Kudrjavtseva
protsesside koordinaator
29.09.2026. a
4 A. Aedmaa jt, Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 292 (p 9.4.5) ja allmärkus nr 354
| Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
|---|---|---|---|---|---|---|
| Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 5-26-38 | 12.11.2026 | 1 | 1-14/3724-2 | Sissetulev kiri | mkm | Regionaal- ja Põllumajandusministeerium |
| Arvamuse andmine | 22.10.2026 | 22 | 1-14/3724-1 | Sissetulev kiri | mkm | Riigikantselei |