| Dokumendiregister | Rahandusministeerium |
| Viit | 13-3.1/4571-1 |
| Registreeritud | 13.11.2026 |
| Sünkroonitud | 16.11.2026 |
| Liik | Väljaminev kiri |
| Funktsioon | 13 FINANTSPOLIITIKA KUJUNDAMINE |
| Sari | 13-3.1 Kirjavahetus raamatupidamise ja audiitortegevuse osas |
| Toimik | 13-3.1/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Riigikogu majanduskomisjon |
| Saabumis/saatmisviis | Riigikogu majanduskomisjon |
| Vastutaja | Kersti Rahlin (Rahandusministeerium, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Rahandusteabe poliitika osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Rahandusministeeriumi selgitused raamatupidamise seaduse ja audiitortegevuse seaduse
muutmise seaduse eelnõu (991 SE) huvirühmade arvamustele
Arvamus Rahandusministeeriumi kommentaar
Eesti Tööandjate Keskliit
1 Eelnõu eesmärk on vähendada ettevõtjate
halduskoormust ja muuta peaasjalikult
kestlikkusearuandlusega seotud koormust
proportsionaalsemaks. See on üks
Keskliidu liikmete korduvatest
ettepanekutest, millel on ettevõtete
halduskoormusele märkimisväärne mõju.
Meil on hea meel, et ettepanek on jõudnud
eelnõusse, kuid teeme ettepaneku
rakendada sama põhimõtet ka
raamatupidamise aastaaruande
audiitorkontrolli kohustusele nende
osaühingute puhul, mille ainus osanik on
füüsiline isik. Oleme
auditeerimiskohustuse piirmäära tõstmise
ettepaneku teinud 2025. aastal
efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojale,
mida see ka toetas. Samuti oleme teinud
ettepaneku Euroopa õigust Eestis nõutust
rangemal kujul mitte üle võtta, mida nii
efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja
kui valitsuse liikmed on toetanud. Palume
majanduskomisjonil võtta ettepanek
arutusele ning esitada see eelnõule
muudatusettepanekuna.
Ettepaneku sisu lühidalt:
1) Osaühingul, mille ainus osanik on
füüsiline isik, tekib raamatupidamise
aastaaruande auditi kohustus alles siis, kui
kahel järjestikusel aruandeaastal ületavad
vähemalt kaks järgmisest kolmest
näitajast piirmäära: müügitulu või tulu 15
000 000 eurot, varad 7 500 000 eurot ja
keskmine töötajate arv 50. Need on
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2013/34/EL artikli 3 lõike 2 kohased
väikeettevõtja suurimad lubatud
piirmäärad.
2) Sellisele osaühingule ei kohaldata
audiitortegevuse seaduse § 91 lõike 2 ühe
näitaja testi.
3) Sellisele osaühingule ei kohaldata
audiitortegevuse seaduse § 92 lõigetes 1 ja
2 sätestatud ülevaatuse kohustust.
Eelnõu näol on tegemist Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)
2026/470 ülevõtmisega ning sellega
puutumust mitteomavate ettepanekute
lisamine kiireloomulise eelnõu juurde ei ole
otstarbekas. Kõnealust ettepanekut on
võimalik teha käesoleva aasta lõpus
esimesele kooskõlastusringile saadetava
audiitortegevuse seaduse asendusseaduse
eelnõu juures.
Esialgsel hinnangul kahjustab ettepanek
Eesti majandusruumi läbipaistvust ega ole
kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiviga 2013/34/EL, 26. juuni 2013,
mis käsitleb teatavat liiki ettevõtjate
raamatupidamise aastaaruandeid ja
konsolideeritud finantsaruandeid. Sellel
ettepanekul puudub ka mõjuanalüüs.
Täpsemad põhjendused ettepanekuga
mittenõustumise osas on järgmised:
Audiitorkontrolli vajalikkus
Eesti finantspoliitika eesmärk on
meie majandusruumi läbipaistvuse ja
usaldusväärsuse tagamine. See garanteerib
omakorda stabiilsuse ja teadmise, et avalike
andmete alusel tehtud otsused on
asjakohased nii avalikus kui erasektoris.
Audiitorkontroll tagab, et ettevõtte välised
osapooled (hankijad, tarnijad,
finantseerijad, investorid, toetuste andjad
(PRIA, KIK jt), avalik sektor), kes
tavapärase ettevõtte äritegevusega ei ole
seotud, saavad usaldada ettevõtte
finantsnäitajaid. Audiitorkontrolli tulem ei
ole suunatud ettevõtte omanikele. Kui
ettevõtte omanikel tekib vajadus, siis
sellegipoolest saavad ka nemad sellest
täiendavat kindlust. Audiitorkontrolli
ulatuse määramisel tuleb eelkõige lähtuda
avalikust huvist. Esitatud ettepanek lähtub
aga ainult ettevõtte vaatest (majandushuvi),
ega ole seetõttu õige lähtekoht.
4) Erisus ei kehti avaliku huvi üksustele,
riigi otsustusõigusega osaühingutele ega
juhul, kui auditi või ülevaatuse nõue
tuleneb osaühingu põhikirjast või osaniku
otsusest.
5)Uut korda kohaldatakse
aruandeperioodidele, mis algavad 2027.
aasta 1. jaanuaril või hiljem.
Eelnõu muutmise sõnastuslikud
ettepanekud:
1) Eelnõu § 2 täiendatakse pärast punkti 4
punktiga 4¹ järgmises sõnastuses:
„4¹) seadust täiendatakse §-ga 93¹
järgmises sõnastuses:
§. 93¹. Füüsilisest isikust ainuosanikuga
osaühingu erisus
(1) Käesoleva seaduse § 91 lõigetes 1 ja 2
sätestatud kohustust ei kohaldata
osaühingule, mille ainus osanik on kogu
aruandeaasta jooksul füüsiline isik, välja
arvatud juhul, kui osaühingu
raamatupidamise aastaaruandes toodud
näitajatest vähemalt kaks ületavad kahel
järjestikusel aruandeaastal alljärgnevaid
tingimusi:
1) müügitulu või tulu 15 000 000 eurot;
2) varad bilansipäeva seisuga kokku 7 500
000 eurot;
3) keskmine töötajate arv 50 inimest.
(2) Käesoleva seaduse § 92 lõigetes 1 ja 2
sätestatud kohustust ei kohaldata
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
osaühingule.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud osaühing on kohustatud
koostama konsolideeritud majandusaasta
aruande, lähtutakse lõikes 1 nimetatud
näitajate hindamisel konsolideeritud
näitajatest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2 ei
kohaldata osaühingule, mis on käesoleva
seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud avaliku
huvi üksus või milles riigil on vähemalt
otsustusõigus riigivaraseaduse
tähenduses, ega osaühingule, mille
põhikiri või osaniku otsus näeb ette
raamatupidamise aastaaruande auditi või
ülevaatuse.
2) Eelnõu § 2 täiendatakse pärast punkti 6
punktiga 6¹järgmises sõnastuses:
Audiitorkontrolli reguleerimisel on vajalik
silmas pidada üldpilti.
2) Audiitorkontrolli põhjendatuse
lähtekohad (ettevõtte suurus, mitte
omanike arv)
Ettepanekus esitatud audiitorkontrolli
kriteeriumi üks lähtekohtadest, st ettevõtte
omanike arv, ei ole asjakohane.
Audiitorkontrolli vajalikkuse
väljaselgitamiseks tuleb lähtuda ettevõtte
suurusest (müügitulu, varad, töötajate arv).
Selline lähtekoht on kõikidel Euroopa Liidu
liikmesriikidel.
Ülaltoodud direktiiv näeb ette ühese
lähenemise audiitorkontrolli
kehtestamisele, st, et audiitorkontrolli
kohustus peab kohalduma kõikidele kindla
suurusega ettevõtetele olenemata äriühingu
liigist ja omanike arvust. Kui varasemalt oli
meil aktsiaseltsidel absoluutne auditi
kohustus, siis see on muutunud ning
käesoleva aasta lõpus plaanime saata
esimesele kooskõlastusringile
audiitortegevuse seaduse asendusseaduse,
millega ühtlustatakse muuhulgas ka
audiitorkontrolli kohustuse kohaldumise
lähtekohad. Asendusseaduse kohaselt
lähtutakse edaspidi kõikide äriühingu
liikide puhul audiitorkontrolli kohustuse
kohaldumisel ainult nende suurusest.
Seetõttu oleme plaaninud jätta eelnõust
välja ka aktsiaseltsi aktsionäride arvust
tuleneva audiitorkontrolli erisuse. Ka
ettevõtte õiguslik struktuur ei ole
asjakohane kriteerium. Ühe füüsilisest
isikust osanikuga osaühing ettevõte võib
olla näiteks:
1) suure kontserni emaettevõte;
2) mitme tütarettevõtte omanik;
3) olulise avaliku rahastusega ettevõte;
4) keeruka finantsstruktuuriga ettevõte;
5) suure majandusliku või ühiskondliku
mõjuga ettevõte.
Seega ei ole üks füüsilisest isikust osanik
asjakohane argument audiitorkontrollist
vabastamiseks.
Isegi kui ettepanek oleks sisuliselt
asjakohane ja põhjendatud, tooks see kaasa
6¹) seadust täiendatakse §-ga 185⁵
järgmises sõnastuses: „§ 185⁵. Füüsilisest
isikust ainuosanikuga osaühingu erisuse
rakendamine Käesoleva seaduse §-i 93¹
kohaldatakse raamatupidamise
aastaaruannetele aruandeperioodide
kohta, mis algavad 2027. aasta 1. jaanuaril
või hiljem. Paragrahvi 93¹ lõikes 1
nimetatud kahe järjestikuse aruandeaasta
hindamisel võetakse arvesse ka käesoleva
paragrahvi jõustumisele eelnenud
aruandeaasta näitajaid.
audiitorkontrolli regulatsiooni
ebaproportsionaalse keerukuse. Ettepanek
erineb kehtivast aktsiaseltsi regulatsioonist,
kuna lisaks omaniku arvule eristatakse ka
füüsilisest isikust omanikku ja äriühingust
omanikku. Ka piirmäärade lävendid erineks
olenevalt omandistruktuurist ja juriidilisest
vormist. Lisaks võimaldaks selline
regulatsioon auditikohustuse vältimist
ettevõtte omandistruktuuri muutmisega.
Kõigile ühtne ettevõtte suurusest lähtuv
kolmel kriteeriumil põhinev regulatsioon
on lihtne ja tagab audiitorkontrolli eesmärgi
täitmise.
Halduskoormus
Rahandusministeerium jälgib iga-aastaselt
audiitorkontrolli kohustuse statistikat.
Viimase kümne aastaga on juriidiliste
isikute arv kasvanud ca 90%,
majanduslikult aktiivsete juriidiliste isikute
arv ca 34% (ca 200 000 ettevõtet kokku).
Ettevõtete arv, kellel on audiitorkontrolli
kohustus, on vähenenud kümne aastaga ca
15% ning neid on ca 8000 ettevõtet. 2024.
aastal oli audiitorkontrolliga ettevõtete
protsent 3,2 kõigist majandusaasta aruande
esitanud ettevõtetest.
2024. aasta lõpul jõustunud 25% võrra
piirmäärade tõstmine omas suurt mõju.
Eeldasime et ca 550 ettevõtet liigub auditi
töövõtult ülevaatuse töövõtule ning ca 580
ettevõtet vabaneb audiitorkontrollist
täielikult, kuid reaalne muutus oli kaks
korda suurem, st, et täielikult vabanes
audiitorkontrolli kohustusest ca 1100
ettevõtet.
Oleme võrrelnud ka Eesti audiitorkontrolli
kohustust meie lähiriikidega. Võrreldes
Soome, Rootsi, Läti ja Leeduga on meie
piirmäärad kõrgemad (kohustatud isikuid
on vähem), samuti on Eesti üks vähestest
Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus on
ülevaatuse kontroll võimalik (lihtsam ja
odavam töövõtt), enamikes riikides on vaid
audit.
2010. aastast oleme seadnud
audiitorkontrolli kohustuse lähtekohaks
Pareto 80:20 printsiibi, mille järgi saab 80%
tulemist kätte 20% pingutusega
(audiitorkontrolli kohustus). See tähendab,
et püüame võimalikult vähese kontrolliga
tagada, et 80% meie majanduse
finantsnäitajatest oleks kontrollitud.
80% Eesti ettevõtete müügitulu ja varade
kontrolli saame tehtud 3,2% ettevõtete
audiitorkontrolliga.
Ebavõrdne kohtlemine
Esitatud ettepanek paneb erinevad
äriühingu liigid ebavõrdsesse seisu.
Ettepanekus ei ole selgitud, miks näiteks
ühe osanikuga osaühing, kelle osanik on
füüsiline isik, peaks olema
audiitorkontrollist vabastatud, kuid
seevastu lasuks osaühingul, millel on
äriühingust osanik, audiitorkontrolli
kohustus. Näiteks kahe füüsilisest isikust
osanikuga väikeettevõte jääks erandist
välja, samal ajal kui ühe füüsilisest isikust
osanikuga oluliselt suurem ettevõte saaks
kõnealust erandit kasutada. Selline
eristamine ei ole sisuliselt millegagi
põhjendatud. Kõnealune ebavõrdne
kohtlemine laieneks ka teiste äriühingute
juriidilistele vormidele.
Analüüsi puudumine 2024. aastal lõpul täiendati audiitortegevuse
seadust sättega (kokkulepe
majanduskomisjonis), mis nägi ette, et
Rahandusministeerium analüüsib iga kahe
aasta tagant audiitorkontrolli kohustust ning
vajadusel teeb ettepaneku piirmäärasid
muuta. Oleme selle seadusemuudatuse
mõju saanud analüüsida vaid 2024. aastal.
2025. aasta analüüs valmib järgmisel kuul.
Esitatud ettepanek ei võta arvesse, et
audiitorkontrollil on laiem mõju kui
audiitorkontrolli kohustusega ettevõtete
raha- ja ajakulu.
Ettepanekukohast analüüsi ei ole
ettepanekule lisatud. Esitatud ettepanekust
nähtub vaid, et soovitakse vabastada teatud
osaühingud auditi ja ülevaatuse
kohustusest. Ettepanekus ei ole välja
toodud millistele sisulistele analüüsidele ja
andmetele on ettepaneku tegemisel
tuginetud. Nii näiteks ei ole välja toodud
kui palju on Eestis selliseid ettevõtteid,
mida ettepanek puudutaks, ega muid olulisi
andmeid, mille põhjal ettepanekut teha.
Analüüsimata ettepaneku tegemine ei
pruugi toetada Eesti finantspoliitika
eesmärkide saavutamist.
Ettepanekul puudub ka mõjuanalüüs ning
esitatud ei ole ühtegi arvulist näitajat
mõistmaks ettepaneku mõju. Mõjuanalüüs
peaks hõlmama ka väliste osapoolte ja
regulatsiooni killustatuse mõjude
hinnanguid.
Äritegevuse eripärad Üldjuhul tekib audiitorkontrolli kohustus
sellistel väikeettevõtetel, kellel on palju
vara (70%), (üle 50 töötaja (23), mistõttu
nad ületavad audiitorkontrolli piirmäärasid.
Kuna paljud neist tegelevad varahaldusega,
oleks äriseadustiku muutmise järgselt
kohane neil valida sobivam ühingu vorm
(erasihtasutused).
Eesti Raamatupidajate Kogu
2 Kooskõlastustabeli märkuses nr 11 on
arvestatuks märgitud ettepanek sõnastada
RPS § 62 lg 19 tervikuna ümber ning
sätestada seal kohaldamise algusena
01.01.2026 või hiljem algavad
aruandeperioodid. Eelnõu § 1 punkt 16
muudab aga üksnes kohustatud isikute
kirjeldust ega muuda kehtivas § 62 lg-s 19
sisalduvat 2027. a alguskuupäeva.
Palume viia eelnõu, seletuskiri ja
kooskõlastustabel kooskõlla, et mõlemas
oleks selgelt arusaadavad tähtajad.
Lisaks palume selgitada kalendriaastast
erinevate majandusaastate käsitlust.
Näiteks peab olema üheselt arusaadav,
milline kord kohaldub perioodile
01.07.2025 - 30.06.2026, kui ettevõtja
kuulus seniste kohustatud isikute hulka,
kuid ei vasta uutele piirmääradele.
Eelnõus on määravaks perioodi lõpp,
samal ajal kasutatakse seletuskirjas ka
01.01.2026 või hiljem algava
majandusaasta kirjeldust.
Raamatupidamise seaduse (RPS) § 62 lõige
18 kehtestab (ja siinne muudatus
piirab/lühendab) vaid direktiivis algselt
sätstatud kestlikkusaruandjate ringi
kohustuste kehtivusaega (2024-2025
alanud majandusaastad). RPS § 62 lõige 19
kehtestab eelnõuga ülevõetava direktiivi
järgsete kestlikkusaruandjate (müügitulu
üle 450 000000 euro ja üle 1000 töötaja)
kohustuste kehtivusaja (alates 2027.
majandusaastast). Kui majandusaasta
lõppeb hiljem kui 31.12.2025, siis RPS § 62
lõikes 18 sätestatud isikute ringil
kestlikkusaruande esitamise kohustust
enam ei ole.
3 Piirmäärade võrdlusperiood ja
kontserni näitajad
Nagu ka tervikuna raamatupidamise
seaduses konsolideerimisgruppi
puudutavas osas, lähtutakse siingi
Eelnõu § 1 punktis 3 kavandatud RPS § 24
lg 2 sõnastus seob müügitulu
aruandeaastale eelneva aastaga ning
keskmise töötajate arvu majandusaastaga.
Rakendussätte § 62 lg 18 kavandatav
sõnastus võib aga jätta mulje, et ka
töötajate arv määratakse aruandeaastale
eelneva aasta alusel. Palume
võrdlusperioodid ühtlustada või praegust
erinevust selgelt põhjendada, et
piirmäärade lähedal olev ettevõtja saaks
oma kohustuse õigesti kindlaks teha.
Kontserni puhul palume RPS § 31 lg 4
sõnastuses üheselt väljendada, et
müügitulu ja töötajate arvu kriteeriume
hinnatakse konsolideeritud alusel.
Seletuskirjas tuleks esitada näide
valdusettevõtjast, kelle enda näitajad
jäävad piirmääradest allapoole, kuid
kontserni näitajad ületavad neid.
konsolideeritud näitajatest. Sellekohase
selgitava lause võib võimalusel seletuskirja
lisada.
4 Kaitstud ettevõtja õiguste praktiline
rakendamine
Toetame kaitstud ettevõtja õigust piirduda
kestlikkusaruande jaoks teabe esitamisel
vabatahtlikus standardis sätestatud
teabega. Samas vajab täpsustamist
kavandatava RPS § 61³ lg-te 8 ja 9
koostoime. Lõige 8 keelab standardi
mahtu ületava teabe nõudmise olenemata
kokkulepetest, samas kui lõige 9
reguleerib olukorda, kus sellist teavet
siiski nõutakse, ning näeb ette teavitamise
ja keeldumise korra.
Palume eristada kohustuslikku teabenõuet
ja vabatahtliku lisateabe küsimist ning
selgitada, kuidas lõikes 9 sätestatud korda
rakendada kooskõlas lõike 8 keeluga.
Samuti peaks selgitusest nähtuma, et lõige
10 ei loo kaitstud ettevõtjale iseseisvat
seadusest tulenevat teabe esitamise
kohustust.
Nõustume eelnõus RPS § 613 lõike 9 teise
lause muutmisega. Uus sõnastus võiks olla
järgmine:
„(9) Kui kaitstud ettevõtja keeldub
rohkemat teavet esitamast, loetakse
kestlikkusaruandja väärtusahelat puudutava
teabe esitamise kohustus täidetuks ka juhul,
kui teave esitatakse kestlikkusaruandluse
vabatahtlikus standardis nõutud ulatuses.“;
5 Vabatahtlik aruandlus ja
audiitorkontrolli kohustus
Palume täpsustada, et ettevõtjale, kellel
puudub seadusest tulenev
kestlikkusaruande koostamise kohustus, ei
too üksnes vabatahtliku
kestlikkusaruandluse standardi
Kehtib üldprintsiip, st et kehtivad üksnes
need kohustused, mis on reaalselt seaduses
sätestatud, mitte vastupidi.
kasutamine iseenesest kaasa
kestlikkusaruande audiitorkontrolli
kohustust. Samuti ei muuda standardi
vabatahtlik kasutamine ettevõtjat
iseenesest RPS § 24 lg-s 2 nimetatud
kohustatud kestlikkusaruandjaks.
Kooskõlastustabeli märkuses nr 14
esitatud vastus selgitab eelkõige
tehinguosaliste lepinguvabadust. ERK
peab vajalikuks eristada seadusest
tulenevat kohustust ja lepinguga võetud
kohustust. Lepinguvabaduse selgitus ei
anna iseseisvat vastust küsimusele, kas
vabatahtlikult koostatud aruandele
rakendub seadusest tulenev
kontrollikohustus. Palume vastav selgitus
lisada seletuskirja ja praktilisse
juhendisse.
6 Praktilise rakendusinfo avaldamine
ERK varasem ettepanek avaldada
muudatuste rakendamise praktiline
kokkuvõte on kooskõlastustabeli
märkuses nr 15 võetud teadmiseks.
Palume määrata selle koostamise eest
vastutaja ja avaldamise aeg, et juhised
oleksid ettevõtjatele ja raamatupidajatele
kättesaadavad aegsasti enne asjaomaste
aruannete koostamist.
Võtame teadmiseks.
Eesti Roheline Liikumine
7 Eelnõu muudatused tekitavad
keskkonnakaitse vaatest järgnevaid riske:
1) Läbipaistvuse märkimisvääne
vähenemine enamiku keskmise ja
suurema mõjuga ettevõtete puhul, kes seni
pidama hakkama aru andma oma
süsinikujalajäljest, ressursitõhususest,
elurikkuse mõjudest ja reostusest,
vabastatakse seadusjärgsest
aruandluskohustusest. See tekitab
olukorra, kus avalikkusel, investoritel ja
tarbijatel puudub ligipääs olulisele
keskkonnateabele. Kui aruandluskohustus
kaob paljudelt ettevõtetelt, siis milline
mehhanism tagab edaspidi, et suure
keskkonnamõjuga ettevõtete tegevus on
läbipaistev, nende mõjud mõõdetud ja
nende juhtimisotsused kontrollitavad?
1)Eelnõu eesmärk ei ole vähendada
ettevõtete keskkonnaalast läbipaistvust,
vaid muuta kestlikkusaruandluse kohustus
proportsionaalsemaks ja suunata
kohustuslik aruandlus eelkõige kõige
suurema majandusliku, keskkonnaalase ja
ühiskondliku mõjuga ettevõtetele.
Kestlikkusaruandluse kohustuse lõppemine
ei tähenda ettevõtte keskkonnaalase teabe
esitamise kohustuste lõppemist.
Ettevõtetele jäävad kehtima muudest
õigusaktidest tulenevad kohustused,
sealhulgas keskkonnalubade,
keskkonnaseire, heitkoguste,
jäätmekäitluse, veekasutuse ja
keskkonnamõju hindamisega seotud
nõuded. Seega ei ole keskkonnateave
kättesaadav üksnes kestlikkusaruannete
kaudu. Olulist teavet kogutakse ja
2) Seaduse muudatuseelnõu metodoloogia
ei taga põhjuslikku seost, sest ettevõtte
käive ja töötajate arv ei ole otseses seoses
tema keskkonnamõju suurusega. Näiteks
võib suure energiatarbimise,
ressursikasutuse või heitkogustega
tööstusettevõte jääda mõlemast
kehtestatavast piirmäärast allapoole, kuigi
tema tegevusega kaasnevad olulised
keskkonnamõjud. Seega tuleks kaaluda
proportsionaalset ja riskipõhist
lähenemist, mis tagaks olulise
keskkonnateabe avalikustamise ka nende
ettevõtete puhul, kelle tegevusel on
märkimisväärne mõju, kuid kes ei kuulu
enam kohustuslike kestlikkusaruandjate
hulka.
3) Rohepesu ohu kasv ja seire
raskenemine. Seletuskirjas endas on välja
toodud, et ülejäänud ettevõtete osas
muutub kestlikkusteabe avalikustamine
ebaühtlaseks. Kuna puudub väline
kohustuslik auditeeritud aruandlus, on
ettevõtetel lihtsam esitada eksitavat või
poolikut infot oma keskkonnamõjude
kohta ilma, et seda sõltumatult
kontrollitaks. Vabatahtlik aruandlus ei
pruugi tagada kestlikkusandmete
järjepidevust, võrreldavust ega sõltumatut
kontrollitavust. Tekib oht, et ettevõtted
avalikustavad eelkõige neile soodsaid
näitajaid, samal ajal kui olulised
negatiivsed mõjud jäävad kajastamata.
Selle riski vähendamiseks tuleks toetada
ühtse ja proportsionaalse
kestlikkusandmete avalikustamise
raamistiku kasutamist, lähtudes võimaluse
korral VSME standardist ja
olemasolevatest riiklikest
andmeallikatest.
4) Aruandluskulude kokkuhoiu mõju
keskkonnale on ebaselge. Seletuskirjas
tuuakse ühe võimaliku kasuna välja, et
ettevõtetel jääb rohkem raha kestlikkusega
seotud tegevusteks. Kas kokkuhoitud raha
läheb näiteks energiatõhususe
parandamiseks või muudeks kuludeks, see
sõltub ettevõtte enda otsusest. Ettevõtte
jaoks on aruandluskulude vähenemine
avalikustatakse ka riiklike
keskkonnaandmebaaside, keskkonnalubade
ja järelevalvemenetluste kaudu.
Lisaks jääb ettevõttele võimalus avaldada
kestlikkusteavet vabatahtlikult. Eelnõu
võimaldab kasutada selleks Euroopa
Komisjoni poolt ette nähtud vabatahtlikku
kestlikkusaruandluse standardit (VSME).
Samas tuleb tunnistada, et
kestlikkusaruandluse kohustuse piiramine
vähendab osade ettevõtete puhul
standardiseeritud ja sõltumatult kontrollitud
teabe kättesaadavust. See on muudatuse üks
võimalikest kõrvalmõjudest.
2) Üle 450 miljonise käibe ja üle 1000
töötajaga ettevõtted ei pruugi alati olla
suurima keskkonnamõjuga võrreldes mõne
väiksema ettevõttega, kuid siiski on need
eriti Eesti kontekstis suured ettevõtted nii
läbi oma tegevuse kui tööandjana
tegutsedes, mis tähendab, et nad on olulise
mõjuga.
Direktiiv ei näe ette riskipõhist lähenemist
keskkonnamõju teabe avalikustamisel.
Suurema keskkonnariski juhtimise
regulatsioon tuleneb eelkõige keskkonna
valdkonna õigusaktidest, mis tavapäraselt
hõlmavad ka teatud avalikustamise
nõudeid.
Eelnõuga võetakse üle Euroopa Liidu
direktiivis (EL) 2026/470 sätestatud
lähenemine, mille kohaselt kuuluvad
edaspidi kohustuslike kestlikkusaruandjate
sihtrühma väga suure müügitulu ja töötajate
arvuga ettevõtted. Euroopa Liidu tasandil
on sellise lähenemise eesmärk vähendada
halduskoormust ja suunata
aruandluskohustus kõige suurematele
ettevõtetele.
3) Nõustume, et vabatahtliku aruandluse
puhul võib tekkida oht, et ettevõtted
avalikustavad valikuliselt eelkõige
positiivset teavet ning jätavad negatiivsed
keskkonnamõjud piisava tähelepanuta.
Samas ei tähenda kestlikkusaruandjate ringi
piiramine seda, et ettevõtted võiksid
edaspidi esitada oma keskkonnamõjude
kohta eksitavat või tõendamata teavet.
Väiksematele ettevõtetele jääb võimalus
kasutada vabatahtlikku VSME standardit.
küll rahaline võit, kuid ebaselgeks jääb
selle keskkonnakasu.
5) Jääb ebaselgeks, miks on
finantsaudiitori kutse tingimata eelduseks
ning kuidas tagatakse sisuline keskkonna-
ja sotsiaalvaldkonna pädevus? Eelnõu
järgi saab kestlikkusvandeaudiitor olla
üksnes finantsvandeaudiitori kutsega
inimene. Finantsaruandluse kontrollimise
oskus ei tähenda automaatselt võimet
hinnata näiteks elutsükliandmeid,
heitkoguste arvutusi või elurikkuse
mõjusid.
6) Seadus peaks säilitama tasakaalu
keskkonnakontrollis. Tuleb tagada, et
hoolimata aruandluskohustuse piiramisest
ei lõdvendataks keskkonnanõudeid ja et
suuremate ettevõtete keskkonnamõjude
järelevalve säilitaks oma ranguse.
Euroopa Komisjoni ja tarbijakaitseametite
rohepesu ühisuuringud toovad suuremat
teadlikkust, tarbijate eksitamine on ka
tarbijakaitseameti fookuses. Avalik surve
ning meedia sekkumine toovad suuremate
ettevõtete valeväited tihtipeale avalikkuse
ette. Kolmanda sektori organisatsioonid
juba tänasel päeval analüüsivad põhjalikult
ettevõtte poolt väljapoole kuvatavat infot
(näiteks kampaaniad).
4) Tegemist on ettevõtjate halduskoormuse
vähendamisega, mille tulemusel saab
ettevõte kasutada vabanevaid ressursse
enda majandustegevuse arendamiseks,
sealhulgas näiteks keskkonnahoidlikeks
investeeringuteks ja innovatsiooniks. 5) Finantsvandeaudiitori kutse nõude
kehtestamise põhjuseks on asjaolu, et
kestlikkusaruandlus on tihedalt seotud
ettevõtte finantsaruandluse, finantsseisundi
ja riskidega. Seetõttu on asjakohane nõuda,
et kestlikkusvandeaudiitoril oleksid ka
finantsaruandluse ja audiitorkontrolli
alased teadmised. Tegemist on direktiivi
kohustusliku ülevõtmise sättega.
6) Eelnõuga ei muudeta keskkonnakaitse
ega -järelevalve valdkonna regulatsioone.
8 Lisaks on meie hinnangul antud seaduse
muudatuseelnõus järgmiseid puudujääke
töötajate heaolu kaitses:
1) Töötajate, tarbijate ja kogukondade
õiguste piiramine: Nagu seletuskirjas
tõdetakse, suureneb kodanike haavatavus,
kuna ühiskonnas on vähem kontrollitud ja
avalikku teavet suurettevõtete tegevuse
tegelike mõjude kohta. Näiteks kohalike
kogukondade võimalused kaitsta oma
huve suurtootmiste või
keskkonnariskidega projektide läheduses
vähenevad.
2) Risk töötajate ja tarneahela nõrgemale
kaitsele: Sotsiaalsete riskide (sh
inimõiguste rikkumised globaalsetes
tarneahelates) hindamine ja maandamine
kaotab paljude ettevõtete jaoks süsteemse
raamistiku. Väiksemate ettevõtete
kaitsmine ebaproportsionaalse
aruandluskoormuse eest on põhjendatud.
Samas ei tohi piirata võimalusi tuvastada
ja hinnata olulisi keskkonna- ja
1) Eelnõuga ei piirata töötajate, tarbijate ega
kohalike kogukondade õigusi, vaid
vähendatakse kestlikkusaruandluse
kohustuse ebaproportsionaalset ulatust ning
suunatakse kohustuslik aruandlus kõige
suurematele ettevõtetele.
Kestlikkusaruandluse kohustuse
puudumine ei vabasta ettevõtet tööõiguse,
töötervishoiu, tööohutuse jms nõuete
täitmisest. Samuti ei tähenda
aruandluskohustuse piiramine seda, et
töötajatel või kohalikel kogukondadel
kaoks õigus oma huve kaitsta, saada
seaduses ettenähtud teavet või pöörduda
pädevate asutuste poole.
2) Tegemist ei ole töötajate õiguste jms
rikkumiste tuvastamiseks vajaliku teabe
kogumise keelamisega. Ettevõtte
hoolsuskohustuse täitmisel tuleb jätkuvalt
lähtuda kohaldatavatest nõuetest ja
riskipõhisest lähenemisest. Piirang
puudutab vaid aruandluse eesmärgil
küsitavat teavet. Kui tegu on valdkonnas
inimõiguste riske väärtusahelates. Seega
tuleb tagada, et aruandlusnõuete
lihtsustamine ei takistaks põhjendatud ja
proportsionaalset andmevahetust, sh teabe
kogumist töötingimuste, inimõiguste,
materjalide päritolu ja toodete
keskkonnamõju kohta. Eelistada tuleks
ühtlustatud andmenõudeid, mis
vähendavad dubleerimist ja võimaldavad
sama teavet kasutada mitme kliendi
vajadusteks.
3) Ärisaladuse kaitse on vajalik, kuid see
ei tohiks muutuda võimaluseks varjata
olulisi negatiivseid keskkonna- või
sotsiaalseid mõjusid. Eelnõu lubab teatud
tingimustel jätta avaldamata ettevõtte
äriseisundit kahjustavat või ärisaladusega
seotud teavet, kuid siin tuleks nõuda
selgeid ja kitsaid rakendamistingimusi.
tavapäraseks kujunenud andmestikuga või
ettevõte strateegiliselt vajab seda
kestlikkusinfot, siis võib ta seda küsida.
Direktiivi põhjenduspunkti nr 39 kohaselt
tuleb hoolsuskohustuse täitmisel esmalt
kaardistada oma tegevuse ning
tütarettevõtjate ja äripartnerite tegevuse
üldised valdkonnad, kus kahjulikud mõjud
on kõige tõenäolisemad. Selleks tuleb
kasutada mõistlikult kättesaadavat teavet.
3) Tegemist ei ole üldise õigusega jätta
avalikustamata ettevõtte jaoks ebamugavat
või negatiivset kestlikkusteavet. Erandi
kasutamine peab olema põhjendatud.
Tegemist on direktiivi ülevõtmise sättega.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.fin.ee
Registrikood 70000272
Kristiina Reinfeldt
Riigikogu majanduskomisjon
Meie 13.11.2026 nr 13-3.1/4571-1
Selgitused 991 SE huvirühmade
esitatud arvamustele
Lugupeetud Kristiina Reinfeldt
Saadame Rahandusministeeriumi selgitused raamatupidamise seaduse ja audiitortegevuse
seaduse muutmise seaduse eelnõu osas (991 SE) huvirühmade esitatud arvamustele (lisatud).
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Revo Krause
nõunik
rahandusteabe poliitika osakonna juhataja ülesannetes
Lisa: Rahandusministeeriumi selgitused raamatupidamise seaduse ja audiitortegevuse
seaduse muutmise seaduse eelnõu (991 SE) huvirühmade arvamustele
Kersti Rahlin 5885 1391