Ettepanekud Andmekaitse Inspektsiooni maksehäirete avaldamise juhendile
Toetame juhendi eesmärki tagada, et maksehäireandmed oleksid õiged, neid kasutataks põhjendatult ja andmesubjekti õigused oleksid kaitstud. Samas peab juhend olema praktikas täidetav ka võlausaldajale, registripidajale ja andmesaajale ning võimaldama neil oma tegevust tõendada.
Esitame ettepanekud krediidiandja ja võlausaldaja vaatest. Enamik neist puudutab juhendi praktilist rakendamist, mõne puhul juhime tähelepanu juhendi sisemistele vastuoludele. Eraldi käsitleme olukordi, kus nõude summa või õiguslik seisund pärast maksehäire avaldamist muutub.
Ettepanek 1. Ptk 2.4: kes teavitab võlgnikku ja millal on teavitus avaldamisega ajalises seoses
Ptk 2.4 ütleb ühelt poolt, et võlausaldaja peab võlgnikku enne andmete edastamist igal juhul teavitama, ja teisalt, et kui võlausaldaja seda ei tee, teavitab register. Lisaks kasutab juhend kahte väljendit, „ajalises seoses” ja „vahetult enne“, kuid ei selgita kumbagi ega ütle, millal ajaline seos katkeb.
Meie hinnangul on oluline, et võlgnik saaks teabe enne konkreetse võlgnevuse esmakordset avaldamist. See, kas teavitab võlausaldaja või register, ei ole määrav (TlnRnKo 3-23-2208, p 13; lahendile viitab ka juhend). Teeme ettepaneku sõnastada ptk 2.4 järgmiselt.
Kui võlausaldaja on võlgnikku teavitanud ja suudab seda tõendada, võib register tugineda IKÜM art 14 lg 5 punktile a. Teatest peavad nähtuma võlgnevuse summa, registripidaja ja avaldamise tingimus ning sellele lisatakse registri andmekaitsetingimused või selge viide neile. Kui võlausaldaja ei ole võlgnikku teavitanud või ei suuda seda tõendada, teavitab võlgnikku register enne andmete esmakordset avaldamist (IKÜM art 14 lg 3).
Teavitamise tõendamiseks piisab tavaliselt võlgnikule saadetud teate koopiast ning andmetest selle kohta, kellele, millisele aadressile või numbrile ja millal teade saadeti ning kas saatmisel ilmnes tõrkeid. Eraldi kättesaamise kinnitust ei ole vaja (vt ettepanek 2). Võlausaldaja kinnitab andmete edastamisel, et võlgnikku on teavitatud, hoiab tõendid alles ja esitab need registrile, kui register neid küsib, näiteks vastuväite lahendamisel või pistelisel kontrollil. Täpsema korra saavad võlausaldaja ja register kokku leppida omavahelises lepingus.
Ajaline seos on olemas, kui maksehäire edastatakse registrile mõistliku aja jooksul pärast seda, kui teates märgitud tähtaeg on möödunud või avaldamise tingimus täitunud. Varasem teade ei kata avaldamist, kui teatest on möödunud nii palju aega, et võlgnik võib mõistlikult arvata, et avaldamisest on loobutud, kui võlgnevus on vahepeal täielikult tasutud ja hiljem tekib uus, või kui avaldatakse muud nõuet kui see, mille kohta teade saadeti (loovutamise kohta vt ettepanek 8). Neil juhtudel tuleb võlgnikku uuesti teavitada. Kui võlgnik sõlmib pärast teadet maksekokkuleppe ja rikub seda, ei ole uut teadet vaja, kui teatest või kokkuleppest nähtus, et rikkumise korral võlgnevus avaldatakse.
Uut teadet ei ole vaja ka siis, kui summa muutub kõrvalnõuete, osamaksete või lepingu ülesütlemise tõttu ja teatest nähtus, et avaldatakse võlgnevus koos kõrvalnõuetega ning ülesütlemise korral kogu sissenõutavaks muutunud summa. Eelteavitust ei vaja ka juba avaldatud andmete muutmine, näiteks summa vähenemine, kande staatuse muutmine või avaldamise lõpetamine. IKÜM art 19 kohustab teatama andmete parandamisest, kustutamisest ja töötlemise piiramisest neile, kellele andmed on avaldatud. Andmesubjektile antakse nende andmesaajate kohta teavet tema soovil.
Lisaks palume kasutada kogu juhendis üht väljendit: „vahetult enne maksehäireregistrile edastamist” asemel „avaldamisega ajalises seoses“.
Põhjendus:
Ettepanek kõrvaldab ptk 2.4 vastuolu ja tugineb sellele, mida juhend ja kohtupraktika juba ütlevad. Teavitaja isik ei ole määrav (TlnRnKo 3-23-2208, p 13), piisavaks on peetud tingimuslikku teadet, millest nähtuvad summa, registripidaja ja avaldamise tingimus (sama lahend, p 11), ning kui võlausaldaja ei ole teavitanud, peab seda tegema registripidaja (RKTKo 2-17-1026, p 30).
Kui ajaline seos on sisustatud, on nii võlausaldajal kui ka registril kriteerium, mida saab kontrollida. Loetletud olukordades ei pruugi varasem teade enam vastata tegelikule andmetöötlusele, seega kaitseb see ka võlgnikku. Samas ei teki küsimust varasema teate kehtivusest iga kord, kui summa tavapäraselt muutub.
Tõendamisel on oluline vahe teate saatmisel ja selle tegelikul kättesaamisel. Võlausaldaja saab vastutada selle eest, et teade läheb õigele aadressile ja et ta reageerib teadaolevatele tõrgetele, kuid mitte selle eest, kas võlgnik teate läbi loeb. Kui tõendid esitatakse registri küsimisel, mitte iga kande juurde, ei edastata asjatult isikuandmeid (IKÜM art 5 lg 1 p c), kuid aruandekohustus on siiski täidetav (IKÜM art 5 lg 2). Kui juhend ütleb selgelt, et avaldatud andmete muutmine ei vaja uut eelteavitust, ei pea võlgnikule saatma teadet iga tehnilise muudatuse kohta.
Ettepanek 2. Ptk 2.4: olukord, kus „võlgnik ei tea, et ta on võlgu“
Teeme ettepaneku lugeda võlgnik teavitatuks, kui teade on saadetud kontaktandmetele, mille võlgnik on lepingu sõlmimisel või hiljem võlausaldajale andnud ja mille muutumisest ta ei ole lepingus kokkulepitud viisil teatanud, ning võlausaldajal ei ole andmeid, et teade jäi kätte saamata (näiteks kiri tuli tagasi või e-kiri ei jõudnud kohale).
Kui võlausaldaja teab, et teade jäi kätte saamata, kasutab ta muid talle teadaolevaid kontaktandmeid. Kui ta ei suuda teavitamist tõendada, peab võlgnikku ptk 2.4 kohaselt teavitama register.
Maksehäiret ei või avaldada, kui võlgnik jäi teatest ilma võlausaldaja tõttu, näiteks kui teade saadeti võlausaldaja vea tõttu valele aadressile.
Põhjendus:
Juhendi praegune kriteerium „võlgnik ei tea” on subjektiivne. Pakutud lahendust saavad kontrollida nii võlausaldaja, register kui ka järelevalveasutus (IKÜM art 5 lg 2). Risk on jaotatud mõistlikult: võlausaldaja vastutab õigete kontaktandmete kasutamise ja tagastustele reageerimise eest, võlgnik oma kontaktandmete ajakohasuse eest. See on kooskõlas ka juhendi ptk-ga 4.5.2, mis võtab vastuväite hindamisel arvesse, kas võlgnik jäi teadetest ilma võlausaldaja tõttu.
Ettepanek 3. Ptk 2.1: kus lõpeb teavitamine ja algab survestamine
Palume juhendis täpsustada, et survestamine ei ole:
a) võlgniku teavitamine IKÜM art 14 alusel maksehäire avaldamise tingimustest, sealhulgas selgitus, millal maksehäiret ei avaldata, näiteks kui võlg tasutakse või maksekokkulepe sõlmitakse enne teates märgitud tähtaega;
b) võlausaldaja kohustus teatada registrile viivitamata võla tasumisest või vähenemisest.
Teave peab olema tõene ja vastama võlausaldaja tegelikule praktikale, st kui tingimused täituvad, andmed ka edastatakse. Survestamisega võib olla tegemist eelkõige siis, kui maksehäire avaldamisega ähvardatakse nõude puhul, mille kohta on esitatud aegumise vastuväide.
Põhjendus:
Me ei vaidlusta juhendi põhimõtet, et maksehäire avaldamine ei tohi olla sunnivahend. Soovime vaid selgust, et art 14 kohane teave avaldamise tingimuste kohta on lubatud ja vajalik. Iga tingimuslik teade sisaldab paratamatult võimalust avaldamist vältida. Ilma täpsustuseta on võlausaldajal raske teavitamiskohustust täita nii, et teda ei saaks süüdistada survestamises.
Ettepanek 4. Ptk 2.3.1: kuidas tõendada sidevahendi abil sõlmitud lepingut
Juhend nõuab, et tarbija tahe olla lepinguga seotud oleks kinnitatud püsival andmekandjal, kuid ei ütle, kuidas seda veebis sõlmitud lepingu puhul tõendada. Teeme ettepaneku lisada juhendisse näitlik loetelu. Tarbija tahet saab tõendada eelkõige:
a) kvalifitseeritud e-allkirjaga allkirjastatud lepinguga;
b) Smart-ID, Mobiil-ID või pangalingiga tuvastatud isiku nõustumisega, kui võlausaldaja logist nähtuvad isiku tuvastamine, nõustumine, selle aeg ja tingimuste versioon, millega isik nõustus;
c) krediidisumma väljamaksega tarbija nimel olevale pangakontole;
d) sellega, et tarbija on lepingut täitnud, näiteks tasunud osamakseid;
e) tarbija kirjavahetusega, millest nähtub lepingu olemasolu või kohustuse tunnustamine.
Tõendeid hinnatakse koos. Lepingutingimuste saatmine tarbijale püsival andmekandjal toetab tõendamist koos eespool nimetatud tõenditega.
Kui lepingutingimuste kokkulepet ei ole võimalik tõendada, kuid väljamakse on tõendatud, hinnatakse maksehäire avaldamise lubatavust selles ulatuses, milles nõue on tõendatud.
Põhjendus:
Praegu on õigusselgus väike nii võlausaldaja kui ka registri jaoks, kuigi kontrollikohustus on mõlemal. Näitlik loetelu ei alanda nõudeid, vaid muudab need kontrollitavaks.
Ettepanek 5. Ptk 3 ja 3.1: aegumine ja avaldamise kestus
Teeme ettepaneku käsitada juhendis aegunud nõudena nõuet, mille puhul võlgnik on aegumisele tuginenud, aegumine on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga või võlausaldaja või register on aegumist tunnistanud.
Aegumistähtaja möödumine üksi ei muuda maksehäire avaldamist lubamatuks, sest aegumist kohaldatakse kohustatud isiku nõudel (TsÜS § 142 lg 1, § 143). Kui võlgnik tugineb aegumisele, olgu vastuväites või muus pöördumises, peavad võlausaldaja või register aegumist viivitamata hindama ja otsustama, kas avaldamist saab jätkata.
Aegumist hinnates tuleb arvestada aegumise katkemist ja peatumist. Aegumine katkeb/peatub näiteks siis, kui võlgnik tunnustab nõuet osamakse tasumise või maksekokkuleppe sõlmimisega, ning siis, kui nõue esitatakse kohtusse või maksekäsu kiirmenetlusse (TsÜS § 160). Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat. See algab kohtulahendi jõustumisest või täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist (TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2). Pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest (TsÜS § 157 lg 3). See, et võlgnik aegumisele tugineb, ei tähenda veel, et tähtaeg on tegelikult möödunud. Kui nõue on aegunud ainult osaliselt, võib maksehäiret avaldada aegumata osas ja avaldatavat summat tuleb vastavalt vähendada.
Palume ühtlustada ka ptk 3. Ühes kohas nimetatakse IKS § 10 lg 2 p-s 5 sätestatud viit aastat oluliseks orientiiriks, millest võib erandlikel asjaoludel kõrvale kalduda, teises kohas aga maksimaalseks tähtajaks. Riigikohus jättis IKS § 10 lg 2 p 5 kooskõla EL õigusega lahtiseks ja märkis, et tähtaega saab arvestada õigustatud huvi hindamisel (RKHKo 3-23-1409, p 19.4). Seetõttu teeme ettepaneku käsitada viit aastat orientiirina. Palume ka täpsustada, millest tähtaega arvestatakse. Tasumata nõude puhul lõpeb kohustuse rikkumine Riigikohtu selgituse kohaselt nõude aegumisega (RKHKo 3-23-1409, p 19.1), tasutud nõude puhul tasumise päeval.
Juhend ei käsitle praegu võlgade ümberkujundamist. Kui kohus on kinnitanud ümberkujundamiskava, peaks maksehäiret avaldama kavaga määratud summas ja kandest peaks nähtuma, et võlgnevus on ümber kujundatud. Kava muutmisel tuleb summat ajakohastada ja kava täitmisel kavaga hõlmatud võlgnevuse avaldamine lõpetada. Kui kava tühistatakse, võib nõuet avaldada selles ulatuses, milles see pärast tühistamist kehtib. Uut eelteadet ei ole vaja, kui varasemast teatest nähtus avaldamise tingimus ja ajaline seos ei ole katkenud.
Samuti palume käsitleda võlgniku surma. Surmaga nõue ei lõpe, kuid maksehäire avaldamise põhieesmärk kaob, sest surnud isiku krediidivõimelisust ei ole vaja hinnata. Teeme ettepaneku, et võlausaldaja teatab registrile võlgniku surmast, kui saab sellest teada, ja register lõpetab surnud isiku maksehäire avaldamise ka siis, kui saab surmast teada muul viisil. Surnud isiku maksehäiret ei kanta üle pärijale. Pärija kohta võib maksehäiret avaldada ainult eraldi kandena, kui pärija vastutab pärandaja kohustuse eest, nõue on tema suhtes sissenõutav ja teda on IKÜM art 14 kohaselt eraldi teavitatud. Avaldamise lõpetamine ei piira võlausaldaja õigust töödelda surnud võlgniku andmeid, et esitada nõue pärandvara või pärijate vastu (IKS § 9 lg 2 p 3).
Põhjendus:
Võlgnik saab alati esitada vastuväite (IKÜM art 21) ja juhendi ptk 4.5 kohustab registrit seda sisuliselt hindama. Praktikas tekib vajadus aegumist hinnata siis, kui võlgnik reageerib. Samas ei saa objektiivselt aegunud nõude avaldamine kesta piiramatult ka siis, kui võlgnik aegumisele ei tugine, sest IKS § 10 lg 2 p 5 viieaastane tähtaeg on oluline orientiir ka õigustatud huvi alusel toimuva avaldamise kestuse hindamisel (RKHKo 3-23-1409, p 19.4).
Riigikohus on selgitanud, et ka aegunud maksehäire avaldamine võib sõltuvalt asjaoludest olla õigustatud huvi alusel lubatud, sest see näitab isiku maksekäitumist, mida krediidiandja peab arvestama (RKHKo 3-23-1409, p 18). Seepärast peab aegumise hinnang arvestama katkemist ja peatumist, mitte ainult seda, kui palju aega on nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud.
Ümberkujundamiskava ja võlgniku surm muudavad nõude õiguslikku seisundit või avaldamise eesmärki. Kui juhend neid ei käsitle, on oht, et kanne ei vasta enam tegelikkusele (IKÜM art 5 lg 1 p d) või andmeid avaldatakse ilma eesmärgita. Surnud isiku andmeid võib töödelda pärija nõusolekul või muul õiguslikul alusel (IKS § 9 lg 2). Kuna krediidivõimelisuse hindamise vajadus surmaga kaob, on surnud isiku maksehäire avaldamiseks raske muud alust leida. Nõude sissenõudmine pärandvaralt või pärijatelt on aga eraldi eesmärk, millel on oma õiguslik alus.
Ettepanek 6. Ptk 4.5.2: kui võlausaldaja ei pöördu kohtusse
Teeme ettepaneku täpsustada, et kui võlausaldaja jätab nõude kohtus maksma panemata, näiteks loobub pärast võlgniku vastuväidet maksekäsu kiirmenetluse jätkamisest, ei viita see veel maksehäire kasutamisele survevahendina, kui otsuse põhjus on menetluskulude ja nõude suuruse suhe või muu mõistlik kaalutlus. Võlausaldaja passiivsust võib arvestada koos muude asjaoludega. Passiivsuse korral nõue aegub ja selle edasist avaldamist hinnatakse ptk 3.1 järgi.
Kui võlgnik on vastuväites vaidlustanud nõude olemasolu või suuruse, peab võlausaldaja enne andmete edastamist või avaldamise jätkamist vastuväite sisuliselt läbi vaatama ja veenduma, et andmed on õiged (ptk 2.3).
Põhjendus:
Juhendi praegune lause on mitmeti mõistetav. Kohtusse pöördumine on võlausaldaja valik (VÕS § 101). Passiivsuse õiguslik tagajärg on aegumine, mis juhendi kohaselt piirab avaldamist niikuinii. Kui loobumise taga on sisuline vaidlus nõude üle, on see andmete õigsuse küsimus, mida juhend käsitleb ptk-s 2.3.
Ettepanek 7. Ptk 2.3.1 ja 4.5.2: alusdokumentide edastamine registrile
Palume juhendis selgitada, millisel õiguslikul alusel küsib register võlausaldajalt võlgnevuse alusdokumente ja millisel alusel võlausaldaja need registrile edastab. Minimaalsuse põhimõttest (IKÜM art 5 lg 1 p c) lähtudes peaks register küsima ainult vaidluse lahendamiseks vajalikke dokumente ja võlausaldaja peaks saama esitada dokumentidest väljavõtteid.
Põhjendus:
Dokumentide küsimine ja edastamine on eraldi andmetöötlustoiming ja vajab õiguslikku alust nii registri kui ka võlausaldaja jaoks. Krediidilepingu toimikus on tavaliselt palju rohkem andmeid, kui vaidluse lahendamiseks vaja, näiteks sissetulek, tööandja, muud kohustused ja krediidivõimelisuse hindamise andmed. Kui register saab kogu toimiku, saab ta andmeid, mida ta avaldamiseks ega õigsuse kontrollimiseks ei vaja. See on vastuolus eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõttega (IKÜM art 5 lg 1 p-d b ja c) ning suurendab turvariski (IKÜM art 32), sest samu andmeid töötlevad kaks eraldi vastutavat töötlejat.
Juhend ise ütleb, et õigsuse kontroll ei tähenda, et register peaks alati kontrollima kõiki nõude alusdokumente, ja et kontrolli ulatus sõltub asjaoludest (ptk 2.3.1). Palume sama põhimõtet rakendada ka dokumentide küsimisel: register määrab küsitavad dokumendid konkreetse kahtluse või vaidluse järgi ja võlausaldaja võib esitada väljavõtteid, millest on eemaldatud vaidluse jaoks ebaolulised andmed.
Selgelt piiritletud dokumendikoosseis kiirendab ka vastuväidete lahendamist. See on võlgniku huvides, arvestades IKÜM art 12 lg 3 ühekuulist tähtaega. Dokumentide edastamise korra ja tavapärase koosseisu saavad võlausaldaja ja register kokku leppida omavahelises lepingus, mida juhend nimetab ka ise andmete õigsuse tagamise ühe vahendina.
Ettepanek 8. Ptk 2.4: nõude loovutamine
Juhend kohustab uut võlausaldajat võlgnikku teavitama, kuid ei ütle, mis saab loovutamise järel registrikandest. Palume täpsustada järgmist.
Pärast loovutamist ei ole algne võlausaldaja enam nõude omanik, nii et tema nimel tehtud kanne tuleb lõpetada või anda üle uuele võlausaldajale. Sama võlg ei tohi registris olla korraga kahe aktiivse kandena, sest see jätab mulje kahest eri võlast (ptk 2.3.2).
Kui algse võlausaldaja kanne lõpetatakse, peab staatusest nähtuma, et nõue on loovutatud. Staatus „lõpetatud” või „lahendatud“ võib jätta mulje, et võlg on tasutud. Kui lõpetatud kanne jääb andmesaajatele nähtavaks, peab olema näha selle seos uue võlausaldaja kandega. Uues kandes säilib kohustuse rikkumise algne kuupäev, millest arvestatakse ka avaldamise tähtaegu.
Uue võlausaldaja IKÜM art 14 kohase teabe võib esitada koos loovutamise teatega, kui see on selgelt eristatav ja arusaadav (IKÜM art 12 lg 1). Siis ei pea uus võlausaldaja võlgnikku eraldi teavitama (IKÜM art 14 lg 5 p a). Kui loovutamise teatest nähtub, et uus võlausaldaja jätkab maksehäire avaldamist, ei ole enne uue kande tegemist vaja eraldi eelteadet.
Põhjendus:
Praegu on oht, et sama võlg on registris korraga algse ja uue võlausaldaja nimel või et algse kande staatus jätab ekslikult mulje võla tasumisest. Mõlemal juhul ei vasta avaldatud teave tegelikkusele (IKÜM art 5 lg 1 p d) ja võib andmesaajaid eksitada. Kui rikkumise algne kuupäev säilib, ei pikenda loovutamine avaldamise aega. Loovutamise teate ja andmekaitseteabe ühendamine vähendab võlgnikule saadetavate teadete arvu ja teeb teabe arusaadavamaks.
Ettepanek 9. Ptk 3.2: pankrot ja kohustustest vabastamine
Juhend seob maksehäire avaldamise lõpu ajaga, mil kohustustest vabastamise teade on Ametlikes Teadaannetes avaldatud, kuid ei ütle, kui pikk see aeg on ega millest see tuleneb. Ametlike Teadaannete teadaande liikide avalikus loetelus on FiMS § 49 lg 14 alusel avaldatava kohustustest vabastamise teate avaldamise lõpuks märgitud „mitte hilisem kui 3 aastat avaldamisest”. Sama tähtaeg on märgitud varasema PankrS § 175 lg 7 alusel avaldatud teadetele. Palume juhendis sellele allikale viidata.
Loetelu annab ainult ülempiiri. Konkreetse teate avaldamise lõppkuupäev on näha teatest endast. Teeme ettepaneku, et register paneb selle kuupäeva kande staatuse muutmisel kirja. Nii saab avaldamise lõppu jälgida ka siis, kui teade ei ole Ametlikes Teadaannetes enam avalikult nähtav. Teate arhiveerimine ei ole sama, mis avaldamise lõppemine.
Avaldamise lõppu peaks jälgima register, sest tema otsustab iseseisva vastutava töötlejana, kui kaua andmeid avaldatakse. Võlausaldaja teatab registrile kohustustest vabastamisest põhjendamatu viivituseta, kuid hiljemalt ühe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada määruse jõustumisest ja kontrollis, et tema nõue on vabastamisega hõlmatud (vt ptk 4.2). Register muudab seejärel kande staatust nii, et sellest nähtub, et võlgnik on kohustuse täitmisest vabastatud.
Palume ka täpsustada, kuidas kohalduvad juhendis viidatud Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-26/22 ja C-64/22 (SCHUFA Holding). Neis asjades säilitas eraõiguslik krediidiinfo ettevõte avalikust maksejõuetusregistrist saadud kohustustest vabastamise andmeid kauem, kui avalik register neid avaldas, ja Euroopa Kohus leidis, et see ei ole IKÜM-iga kooskõlas. Meie hinnangul tuleb eristada kahte olukorda. Kui maksehäireregister avaldab Ametlikest Teadaannetest pärit andmeid kohustustest vabastamise kohta, ei tohi ta neid avaldada kauem kui Ametlikud Teadaanded. Kui aga tegemist on võlausaldajalt saadud maksehäireandmetega nõude kohta, millest võlgnik on vabastatud, tuleb avaldamise kestust hinnata õigustatud huvi alusel (IKÜM art 6 lg 1 p f) konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades. Ametlike Teadaannete tähtaeg on selles hinnangus oluline orientiir, kuid mitte automaatne piir. Mõlemal juhul peab kandest nähtuma, et võlgnik on kohustuse täitmisest vabastatud.
Põhjendus:
Praegu ei saa võlausaldaja ega register kindlaks teha, millal avaldamine tuleb lõpetada, ega tõendada, et nad nõudeid täidavad (IKÜM art 5 lg 2). Pakutud ülesannete jaotus aitab tagada, et staatus muutub õigel ajal: võlausaldaja saab kohtult määruse ja teatab sellest registrile, register määrab avaldamise kestuse ja jälgib selle lõppu.
SCHUFA kohtuasjad puudutasid avalikust registrist pärit andmete paralleelset säilitamist. Võlausaldajalt saadud andmed pärinevad lepingusuhtest ja nende avaldamise lubatavust tuleb hinnata eraldi, arvestades muu hulgas avaldamise kestust (RKHKo 3-23-1409, p 19.4). Kui allikaid ei eristata, kohaldatakse Ametlike Teadaannete tähtaega mehaaniliselt olukorrale, mille kohta Euroopa Kohus seisukohta ei võtnud. Teatamistähtaja täpsustus („põhjendamatu viivituseta, kuid hiljemalt ühe kuu jooksul“) on kooskõlas ettepanekuga 10.
Ettepanek 10. Ptk 2.3–2.3.2 ja 4.2: summa ajakohastamine, kui võlgnik maksab täiteasutuse kaudu
Juhend käsitleb summa muutumist, kuid mitte olukorda, kus võlgnik maksab kohtutäituri või välisriigi täiteasutuse, näiteks Soome ulosotto kaudu. Siis jõuavad teave makse kohta ja raha võlausaldajani eri ajal ning makse jaotus selgub alles täiteasutuse arvestusest.
Teeme ettepaneku täpsustada, et võlausaldaja kohustus summat ajakohastada tekib siis, kui ta saab täiteasutuselt piisava teabe makse summa ja jaotuse kohta või kui raha talle laekub, olenevalt sellest, kumb juhtub varem. Võlgniku makse täiteasutusele ei pruugi vähendada konkreetse võlausaldaja nõuet sama summa võrra, sest maksest arvestatakse täitekulud ja see võidakse jaotada mitme sissenõudja vahel. Kui võlgnik esitab tõendi täiteasutusele tehtud makse kohta, on see alus makse jaotust kontrollida, kuid mitte vähendada avaldatavat summat kohe kogu makse ulatuses. Kui võlausaldajal on makse ja jaotuse kohta piisav teave olemas, ei pea ta ajakohastamisega ootama, kuni raha tema kontole jõuab.
Võlausaldaja edastab muudatuse registrile põhjendamatu viivituseta pärast seda, kui ta on saanud vajaliku teabe ja sidunud makse õige nõudega. Muudatusi võib edastada ka koondatult kokkulepitud sagedusega, kui see ei lükka teadaolevalt vale summa parandamist põhjendamatult edasi. Register teeb muudatuse kandes viivitamata.
Ajutine erinevus kande ja tegeliku võlajäägi vahel, mis tuleneb täitemenetluse ajastusest, ei tähenda veel, et võlausaldaja või register on oma kohustusi rikkunud. Hinnata tuleb, mis erinevuse põhjustas ja millist teavet kummalgi poolel oli.
Palume täpsustada ka ptk 4.2. Ühekuuline tähtaeg (IKÜM art 12 lg 3) on andmesubjekti taotlusele vastamise tähtaeg. Andmeid tuleb aga parandada põhjendamatu viivituseta (IKÜM art 5 lg 1 p d, art 16), arvestades seda, millal võlausaldaja vajaliku teabe sai.
Põhjendus:
IKÜM art 5 lg 1 p d nõuab, et ebaõigete andmete parandamiseks võetaks kõik mõistlikud meetmed. Mõistlikkust saab hinnata ainult selle teabe põhjal, mis võlausaldajal tegelikult oli. Kui juhend määrab, millal ajakohastamise kohustus tekib, on nii võlausaldajal kui ka registril selge kriteerium. See kaitseb ka võlgnikku, sest kui teave on olemas, ei saa ajakohastamist edasi lükata raha laekumist oodates. Välisriigi täitemenetluses võib ajavahe teabe ja raha vahel olla eriti pikk.
Ettepanek 11. Ptk 1.2, 2 ja 2.1–2.1.2: õiguslik alus ja osaliste rollid
Palume juhendis selgelt eristada kolme toimingut. Kui võlausaldaja edastab maksehäireandmed registrile, on vastutav töötleja nõude omanik ja õiguslik alus IKÜM art 6 lg 1 p f. Kui register avaldab andmeid andmesaajatele, on vastutav töötleja registripidaja ja õiguslik alus samuti art 6 lg 1 p f (RKHKo 3-23-1409, p 17.5). Kui krediidiandja teeb registrisse päringu ja kasutab andmeid krediidivõimelisuse hindamiseks, on vastutav töötleja andmesaaja. Viimase puhul palume selgitada, kas krediidiandja tugineb art 6 lg 1 punktile c koos seadusest tuleneva krediidivõimelisuse hindamise kohustusega või punktile f.
IKS § 10 ei ole iseseisev õiguslik alus ning seda tuleb tõlgendada ja kohaldada kooskõlas IKÜM art 6 lg 1 punktiga f (RKHKo 3-23-1409, p 18). Ptk 2.1.1 ütleb, et eraõiguslik register ei tegutse IKS § 10 alusel, kuid sõnastab samas alapeatükis kontrollikohustused registripidaja ülesannetena. Palume siduda need kohustused (andmete õigsuse ja edastamise õigusliku aluse kontroll) IKÜM art 5 lg 1 p-dega a ja d ning lg-ga 2 ja selgitada, mis on registripidaja ja mis võlausaldaja ülesanne.
Palume eristada ka nõude omanikku, tema esindajat ja tehnilist andmeedastajat. Vastutav töötleja on nõude omanik. Kui andmed edastab tema nimel esindaja, näiteks inkassoettevõte volituse alusel, või tehniline vahendaja, ei muuda see nõude omaniku vastutust ega tee esindajast nõude omanikku. Esindaja või vahendaja andmekaitsealane roll (volitatud töötleja IKÜM art 28 mõttes või iseseisev vastutav töötleja) sõltub sellest, kas ta määrab ise töötlemise eesmärgid ja vahendid, mitte sellest, kelle nimel andmed registrisse lähevad. Nõude loovutamisel vastutav töötleja muutub (vt ettepanek 8).
Põhjendus:
Sama ettevõte võib eri toimingutes olla eri rollis. Krediidiandja on oma nõuete puhul võlausaldaja ja andmete edastaja, teiste krediidiandjate klientide puhul aga andmesaaja. Nõudeid menetletakse sageli esindaja kaudu või loovutatakse. Kui rollid on selged, on lihtsam valida õige õiguslik alus, anda võlgnikule õiget teavet vastutava töötleja kohta (IKÜM art 13 ja 14) ja sõlmida õiged lepingud (IKÜM art 28).
Riigikohtu 30.01.2026 otsuse järgi on registripidaja õiguslik alus õigustatud huvi, mitte avalikes huvides oleva ülesande täitmine (RKHKo 3-23-1409, p-d 17.3–17.5). Juhendi ptk 2.1.1 peaks sellega arvestama.
Ettepanek 12. Ptk 1.2, 2.3 ja 4: vastutuse jaotus võlausaldaja ja registripidaja vahel
Juhend selgitab, et registripidaja ei saa oma kohustusi lepinguga võlausaldajale üle kanda. Palume seda täiendada ja selgitada, kuidas vastutus jaguneb. Meie hinnangul on võlausaldaja ja registripidaja iseseisvad vastutavad töötlejad ja kumbki vastutab oma toimingu eest.
Võlausaldaja vastutab selle eest, et registrile edastatud andmed on õiged ja et ta teatab registrile põhjendamatu viivituseta, kui nõue on tasutud, vähenenud või loovutatud või kui võlgnik on kohustustest vabastatud. Registripidaja vastutab selle eest, et saadud õige teave jõuab kiiresti kandesse ja andmeid avaldatakse samas sisus ja staatuses, nagu need edastati. Vastuväite lahendamise ja avaldamise jätkamise otsuse eest vastutab registripidaja (IKÜM art 21 lg 1), võlausaldaja aga selle eest, et vastuväite lahendamiseks antud teave on õige. Kui rikkumine tuleneb mõlema poole tegevusest või tegevusetusest, hinnatakse kummagi vastutust tema enda tegevuse järgi.
Seega ei tähenda nõude kuulumine võlausaldajale, et ta vastutab registripidaja toimingute eest. Samuti ei vabasta registripidajat tema kohustustest see, et andmed pärinevad võlausaldajalt.
Palume eristada ka järelevalvemeetmeid ja trahve (IKÜM art 58 ja 83), andmesubjekti kahju hüvitamist ning pooltevahelisi tagasinõudeid. Kahju hüvitamisel kohaldub IKÜM art 82. Vastutav töötleja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ei vastuta mingil viisil kahju põhjustanud sündmuse eest (art 82 lg 3), näiteks kui võlausaldaja edastas parandatud andmed õigel ajal, kuid register ei viinud neid kandesse. Kui samas töötlemises osalenud vastutavad töötlejad vastutavad kahju eest mõlemad, vastutavad nad andmesubjekti ees kogu kahju eest ja tagasinõue jaguneb nende vastutuse osa järgi (art 82 lg-d 4 ja 5).
Vastutust saab hinnata ainult siis, kui andmevahetus on jälgitav. Peab olema näha, mida edastati, millal see saadeti ja kätte saadi ning millal ja kuidas kanne muutus. Võlausaldaja ja registripidaja võiksid lepingus kokku leppida, kuidas kinnitatakse andmete kättesaamist, kuidas teatatakse vigadest ja kuidas parandused tehakse.
Põhjendus:
Juhend kirjeldab mõlema poole kohustusi, kuid ei ütle, kuidas vastutus jaguneb, kui rikkumine tuleneb ühe poole tegevusest või mõlema koosmõjust. Praktikas tekivad vaidlused just siis, kui võlausaldaja on parandatud andmed edastanud, kuid kanne ei muutu, või vastupidi. Jälgitav andmevahetus aitab vigu kiiresti parandada ja näidata, kelle tegevus rikkumise põhjustas (IKÜM art 5 lg 2). Lepinguline ülesannete jaotus ei piira võlgniku seadusest tulenevaid õigusi, kuid vähendab pooltevahelisi vaidlusi.
Ettepanek 13. Ptk 4.3–4.5.2: registri ja võlausaldaja koostöö vastuväite lahendamisel
Palume täpsustada, kuidas register ja võlausaldaja vastuväite või taotluse lahendamisel koostööd teevad. Registri päringust võlausaldajale peaks nähtuma vastuväite sisu ja see, milliste asjaolude kohta register selgitusi või tõendeid vajab (dokumentide kohta vt ettepanek 7). Register peaks edastama võlausaldajale ainult vastamiseks vajaliku teabe ja andma vastamiseks mõistliku aja, arvestades IKÜM art 12 lg 3 tähtaega ja selle pikendamise võimalust. Kui register kannet muudab, avaldamist piirab või selle lõpetab, peaks ta sellest ja põhjusest võlausaldajale teatama, et võlausaldaja saaks oma andmeid ajakohastada ega edastaks sama nõuet uuesti.
Avaldamise piiramine või lõpetamine on andmekaitsealane otsus. See ei tähenda, et nõuet ei ole, et see on lõppenud või et võlausaldaja on sissenõudmisest loobunud, ega piira võlausaldaja õigust nõuet sisse nõuda. Kande staatus ei tohiks jätta sellest eksitavat muljet.
Põhjendus:
Vastuväidet saab sisuliselt lahendada ainult siis, kui võlausaldaja teab, millele vastata. Konkreetne päring hoiab ära asjatu kirjavahetuse ja liigsete andmete edastamise (IKÜM art 5 lg 1 p c) ning aitab vastuväite lahendada IKÜM art 12 lg 3 tähtaja jooksul. Kui võlausaldaja saab otsuse kohta tagasisidet, saab ta oma andmeid parandada ja sama viga ei kordu. Nõude olemasolu ja suuruse üle otsustab vaidluse korral kohus, mitte register, mistõttu tuleb andmekaitsealane otsus nõude sisulisest lahendamisest lahus hoida.
Ettepanek 14. Ptk 2.3, 4.2 ja 4.5.1: automaatne andmevahetus ja otsus avaldamise kohta
Palume juhendis eristada automaatset andmevahetust ja otsust, kas konkreetse inimese maksehäiret võib avaldada või avaldamist jätkata. Kui võlausaldaja ja register vahetavad andmeid automaatselt, näiteks summa vähenemise, tasumise või staatuse muutuse kohta, viiakse kanne lihtsalt vastavusse tegelikkusega. Meie hinnangul ei ole selline ajakohastamine otsus IKÜM art 22 lg 1 mõttes. Otsus jätkata avaldamist pärast vastuväidet vajab aga inimese sisulist hinnangut, sest Eestis puudub õiguslik alus, mis lubaks maksehäireregistril teha üksnes automatiseeritud otsuse (RKHKo 3-23-1409, p 20).
Automaatne andmevahetus peaks võimaldama märgata ebaõnnestunud uuendusi ja vastuolusid ning suunata need inimesele üle vaatamiseks. Korrapärane andmevahetus ei tohiks edasi lükata selliste andmete parandamist, mille kohta on juba teada, et need on valed.
Põhjendus:
Automatiseerimine parandab andmete kvaliteeti ja võimaldab muudatusi kiiremini teha, mis on ka võlgniku huvides (IKÜM art 5 lg 1 p d). Kui juhend tehnilist ajakohastamist ja sisulist hinnangut ei erista, võib tekkida arusaam, et iga automaatne uuendus vajab inimese sekkumist. See aeglustaks parandusi. Inimest on vaja seal, kus hinnatakse vastuväidet ja võlgniku olukorda.