| Dokumendiregister | Justiits- ja Digiministeerium |
| Viit | 10-3/7426 |
| Registreeritud | 17.11.2026 |
| Sünkroonitud | 18.11.2026 |
| Liik | Väljaminev kiri |
| Funktsioon | 10 Õiguspoliitika alase tegevuse korraldamine |
| Sari | 10-3 Kirjavahetus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjades (Arhiiviväärtuslik) |
| Toimik | 10-3/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Riigikohus |
| Saabumis/saatmisviis | Riigikohus |
| Vastutaja | Kai-Liis Palm (Justiits- ja Digiministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õiguspoliitika valdkond, Õiguspoliitika osakond, Avaliku õiguse talitus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Riigikohus [email protected]
Teie 13.10.2026 nr 5-26-37 Meie 17.11.2026 nr 10-3/7426
Arvamus PSJV asjas nr 5-26-37 Edastan käesolevaga arvamuse Jõelähtme Vallavolikogu 12.01.2023 määruse nr 26
„Detailplaneeringukohaste ja planeeringulahenduse elluviimiseks otseselt vajalike ning sellega
funktsionaalselt seotud ehitiste väljaehitamise ja väljaehitamisega seotud kulude kandmise kord“ § 2
punktide 2–4 ja 6, § 3 lõigete 3 ja 9 ning § 6 põhiseadusele vastavuse kohta.
Asjaolud
1. Õiguskantsler esitas Riigikohtule taotluse tunnistada Jõelähtme Vallavolikogu 12.01.2023
määruse nr 26 „Detailplaneeringukohaste ja planeeringulahenduse elluviimiseks otseselt
vajalike ning sellega funktsionaalselt seotud ehitiste väljaehitamise ja väljaehitamisega seotud
kulude kandmise kord“ § 2 punktid 2–4 ja 6, § 3 lõiked 3 ja 9 ning § 6 kehtetuks osas, milles
need on seadusega vastuolus.
2. Vaidlustatud määrus on antud planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 131 lg 2¹ alusel.
Õiguskantsleri hinnangul võimaldavad vaidlustatud sätted panna detailplaneeringust huvitatud
isikule kohustusi, milleks seadus piisavat alust ei anna. Muu hulgas laiendatakse regulatsiooni
projekteerimistingimuste menetlustele ning hõlmatakse lisaks detailplaneeringu elluviimiseks
vajalikele rajatistele ka sotsiaalse taristu ehitisi, nagu lasteaiad ja koolid, mille rahastamiseks
on kehtestatud 6500 euro suurune tasu elamuühiku kohta alates kolmandast elamuühikust.
Õiguskantsleri hinnangul ületavad vaidlustatud sätted seetõttu PlanS § 131 lg-s 2¹ sätestatud
volitusnormi piire ning võivad olla vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 31, 32 ja 113 ning § 154 lg
- ga 1.
3. Õiguskantsler tegi 14.04.2026 Jõelähtme Vallavolikogule ettepaneku viia määrus kooskõlla
põhiseaduse ja seadustega. Volikogu ei tunnistanud vaidlustatud sätteid kehtetuks ega
muutnud neid, vaid leidis 20.05.2026 vastuses, et määruse põhiseaduspärasus võib küll
tekitada õiguslikke vaidlusi, kuid ei nõustunud õiguskantsleri peamiste etteheidetega. Volikogu
tugines muu hulgas kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusele ning Riigikohtu praktikale
sotsiaalse taristu kulude kandmise küsimustes.
Taotluse lubatavus
4. Põhiseaduse § 142 lõike 2, õiguskantsleri seaduse § 18 lõike 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse seaduse § 6 lõike 1 punkti 1 kohaselt võib õiguskantsler taotleda Riigikohtult
kohaliku omavalitsuse õigustloova akti või selle sätte kehtetuks tunnistamist, kui ta on eelnevalt
teinud akti vastu võtnud organile ettepaneku viia akt põhiseaduse või seadusega kooskõlla ning
organ ei ole ettepanekut järginud. Õiguskantsler tegi 14.04.2026 Jõelähtme Vallavolikogule
ettepaneku viia määruse nr 26 vaidlustatud sätted kooskõlla põhiseaduse ja seadustega. Kuna
vallavolikogu ei tunnistanud vaidlustatud sätteid kehtetuks ega muutnud neid õiguskantsleri
2
ettepanekule vastavalt, on täidetud õiguskantsleri taotluse esitamise seadusest tulenevad
eeldused.
Seisukoht ja põhjendused
5. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes
põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tuleneb seaduslikkuse
põhimõte, mille kohaselt peab määrusandja tegutsema seadusega antud volituse piirides. Ka
juhul, kui kohaliku omavalitsuse hinnangul esineb kehtivas õiguses regulatiivne puudujääk, mis
raskendab elanike lisandumisest tingitud kulude kandmist, ei saa sellest tuletada täiendavat
normiloomepädevust. Kui seadusandja ei ole vastavat õiguslikku alust loonud, ei või kohalik
omavalitsus seda puudujääki korvata volitusnormi laiendava tõlgendamise ega uute avalik-
õiguslike kohustuste kehtestamisega. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 90 lg 1
kohaselt võib määruse anda üksnes seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning
kooskõlas volitusnormi piiride ja eesmärgiga. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus
kohalik omavalitsus võiks tugineda HMS § 90 lõikele 2, sest seadusandja on PlanS § 131 lõikes
2¹ andnud vastava küsimuse reguleerimiseks erivolitusnormi. Kohaliku omavalitsuse
enesekorraldusõigus (PS § 154 lg 1) ei võimalda laiendada seaduses sätestatud volituse ulatust
ega kehtestada määrusega uusi kohustusi ilma selge seadusliku aluseta.
6. PlanS § 131 reguleerib detailplaneeringukohaste rajatiste väljaehitamist ja sellega seotud
kulude kandmist. PlanS § 131 lõikes 1 on nimetatud rajatised, mille väljaehitamine on üldjuhul
planeeringu koostamise korraldaja kohustus. Sama paragrahvi lõige 2 võimaldab sõlmida
detailplaneeringust huvitatud isikuga halduslepingu lõikes 1 nimetatud
detailplaneeringukohaste ning planeeringulahenduse elluviimiseks otseselt vajalike ja sellega
funktsionaalselt seotud rajatiste väljaehitamiseks või sellega seotud kulude kandmiseks. PlanS
§ 131 lg 2¹ volitab kohaliku omavalitsuse üksust kehtestama korra lõikes 2 nimetatud rajatiste
väljaehitamises ja sellega seotud kulude kandmises kokkuleppimiseks. Volitusnormi eesmärk
on tagada detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikute võrdne kohtlemine ning rajatiste
väljaehitamiseks kantavate kulude ja planeeringuga kavandatu omavaheline proportsionaalsus.
Seega tuleb volitusnormi esemelise ulatuse määratlemisel lähtuda PlanS § 131 lõigetest 1 ja 2
nende koostoimes.
7. Määruse § 2 punktide 2 ja 3 kohaselt hõlmab määruse kohaldamisala lisaks
detailplaneeringutele ka projekteerimistingimuste alusel kavandatavat ehitustegevust.
Detailplaneeringuga lahendatakse PlanS §-s 126 sätestatud ulatuses maa-ala ruumilise arengu
ja ehitustegevuse küsimusi, sealhulgas planeeringulahenduse elluviimiseks vajalike rajatiste
kavandamist. Projekteerimistingimustega määratakse või täpsustatakse seevastu konkreetse
ehitise ehitusprojekti koostamise tingimusi. Riigikohus on selgitanud, et
projekteerimistingimustega ei lahendata ruumilise planeerimise küsimusi sama ulatuslikult kui
detailplaneeringuga (RKHKo 20.06.2023, 3-20-19/62, p 18). PlanS § 131 lg 2¹ võimaldab
reguleerida sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud detailplaneeringukohaste rajatiste
väljaehitamises ja sellega seotud kulude kandmises kokkuleppimise korda. Kuna seadus seob
nimetatud kohustuste võtmise detailplaneeringuga, ei anna volitusnorm alust laiendada korra
kohaldamist projekteerimistingimuste menetlusele. See kehtib nii EhS § 27 alusel
detailplaneeringu täpsustamiseks kui ka PlanS § 125 lg 5 alusel detailplaneeringut koostamata
antavate projekteerimistingimuste puhul. Riigikohus on samuti rõhutanud, et arendaja
osalemine arendusprojektist tingitud avaliku ehitise rajamises tuleb välja selgitada
detailplaneeringumenetluses (RKPJKo 18.12.2025, 5-25-6/10, p 50). Seetõttu väljuvad
määruse § 2 punktid 2 ja 3 PlanS § 131 lg-s 2¹ sätestatud volitusnormi piiridest osas, milles
need võimaldavad kohaldada nimetatud korda projekteerimistingimuste menetluses iseseisva
alusena rajatiste väljaehitamise või sellega seotud kulude kandmise kohustuste
kokkuleppimiseks.
8. Määruse § 2 punktis 4 määratletud avalikult kasutatava taristu mõiste hõlmab lisaks rajatistele
ka hooneid, sealhulgas lasteaedu, koole ja kogunemishooneid. PlanS § 131 lg 2 võimaldab
seevastu kokku leppida sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud detailplaneeringukohaste ja
3
planeeringulahenduse elluviimiseks otseselt vajalike ning sellega funktsionaalselt seotud
rajatiste väljaehitamises või sellega seotud kulude kandmises. EhS § 3 lg 2 kohaselt on ehitis
hoone või rajatis. Seega ei anna PlanS § 131 lg 2¹ volitusnorm alust reguleerida hoonete
väljaehitamises või sellega seotud kulude kandmises kokkuleppimist ega hõlmata määrusega
rajatisi, mille puhul ei ole täidetud PlanS § 131 lg-s 2 sätestatud tingimused. Seetõttu väljub
määruse § 2 punkt 4 nimetatud ulatuses volitusnormi piiridest.
9. Määruse § 3 lg 3 kohaselt rajab või rahastab huvitatud isik täielikult ehitised, mille väljaehitamist
vald ei ole oma eelarves või arengukavas ette näinud. Lisaks võib vald põhjendatud juhul nõuda
huvitatud isikult ka eelarves või arengukavas ette nähtud ehitiste rajamist või nendega seotud
kulude osalist või täielikku kandmist. Kuigi valla eelarvelised võimalused võivad olla kulude
jaotamisel asjakohane kaalutlus, ei saa need iseenesest õigustada kulude täielikku jätmist
huvitatud isiku kanda. PlanS § 131 lg 2 võimaldab küll kokku leppida rajatiste väljaehitamisega
seotud kulude täielikus kandmises, kuid kohustuse ulatus peab olema konkreetse
planeeringulahenduse asjaolusid arvestades põhjendatud ja proportsionaalne. Määruse § 3
lõiked 11, 13 ja 14 võimaldavad teatavatel juhtudel jätta kulud valla kanda või kehtestada
detailplaneering halduslepingut sõlmimata, kuid see ei kõrvalda § 3 lg-st 3 tulenevat üldreeglit.
Lisaks tuleb § 3 lg 3 kohaldamisala hinnata koos § 2 punktis 4 sätestatud avalikult kasutatava
taristu mõistega. Nende sätete koostoimes võimaldab määrus panna huvitatud isikule kohustusi
ka selliste ehitiste väljaehitamiseks või sellega seotud kulude kandmiseks, mida PlanS § 131 lg
2 ei hõlma.
10. Määruse § 2 punkt 6 kohaselt on avaliku taristu tasu huvitatud isiku poolt tasutav rahasumma
Jõelähtme valla avalikult kasutatava taristu väljaehitamise eest. Tasu võib koosneda erinevatest
alltasudest, nagu näiteks sotsiaalse infrastruktuuri tasu, maaparandussüsteemide ja sade- ning
pinnasevee taristu tasu jms. Määruse § 3 lõige 9 näeb ette sotsiaalse taristu tasu. Määruse
kohaselt määratakse tasu suuruseks 6500 eurot elamuühiku kohta ning kolme või enama
elamuühiku kavandamisel kohaldatakse tasu alates esimesest elamuühikust. Kuigi tasu
maksmise kohustus võib tekkida halduslepingu alusel, määrab määrus kindlaks selle suuruse
ja kohaldamise tingimused ning näeb lepingu sõlmimata või täitmata jätmise korral ette
ebasoodsad tagajärjed. Seetõttu ei saa tasu käsitada üksnes vabalt kokkulepitava
lepingutingimusena. Selliselt kujutab taristutasu endast avalik-õigusliku rahalise kohustuse
tunnustega tasu, mis puudutab isikute varalisi õigusi. Tulenevalt PS §-st 113 ja PS § 157 lg-st
2 peab maksul või muul avalik-õiguslikul rahalisel kohustusel olema piisavalt selge seaduslik
alus. Samas ei tulene PlanS § 131 lg-st 2¹ volitust kehtestada määrusega üldist ja ette
kindlaksmääratud sotsiaalse infrastruktuuri tasu, mida kohaldatakse sõltumata konkreetse
arenduse tegelikust mõjust või konkreetsete kulude suurusest. Valla eesmärk muuta taristu
rahastamine läbipaistvamaks, tagada arendajate võrdne kohtlemine ja vähendada
korruptsiooniohtu on iseenesest põhjendatud, kuid see ei anna õigust volitusnormi ületada.
Samuti ei tõenda valla esitatud 2022. aasta mõjuanalüüs, miks iga elamuühiku kavandamisega
peaks kaasnema 6500 euro suurune täiendav sotsiaalse taristu rajamise kulu. Sotsiaalse taristu
rajamise või selle kulude kandmise kokkuleppimine arendajaga ei ole iseenesest välistatud.
Riigikohus on leidnud, et sotsiaalse taristu rajamise kulud detailplaneeringu menetluses võib
jätta kõrvaltingimuse või halduslepinguga huvitatud isiku kanda. Seda juhul, kui samal ajal on
täidetud järgmised tingimused: need kulud on põhjuslikus seoses planeeringuga, ilma kulude
ülevõtmiseta oleks omavalitsusüksus õigustatud jätma planeeringu algatamata, vastu võtmata
või kehtestamata, õigusaktid ei keela kulude jätmist huvitatud isiku kanda ning ulatuses, milles
taristu väljaehitamise kulu ei kaeta muu sihtotstarbelise rahastuse toel (RKPJKo 19.06.2025, nr
5-24-34/13, p 60). Seega tuleb eristada konkreetse planeeringumenetluse raames sõlmitavat
õiguspärast rahastamiskokkulepet ja määrusega ette nähtud üldist tasu.
11. Üldise taristutasu puhul on tegemist rahalise kohustusega, mis võib sõltuvalt arenduse mahust
ulatuda kümnetesse või isegi sadadesse tuhandetesse eurodesse. Selline kohustus mõjutab
vahetult kinnisasja kasutamise ja arendamise võimalusi ning riivab seetõttu intensiivselt
ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandipõhiõigust (PS § 32). Rahalise koormuse suurus
mõjutab arenduse tasuvust ning suurendab arendaja kulusid, piirates seeläbi võimalusi
kinnisasja kavandatud viisil kasutada ja arendada. Mida suurem on isikule pandud kohustus,
4
seda ulatuslikum on sekkumine tema otsustusvabadusse kinnisasja arendamisel ja
majandustegevuse korraldamisel.
12. Eeltoodust tulenevalt tuleb käesolevas asjas PS § 3 lõikest 1 tulenevat seaduslikkuse põhimõtet
kohaldada kõrgendatud rangusega. Mida intensiivsem on isikule pandud varaline koormus,
seda selgemini peavad selle alused, ulatus ja piirid tulenema seadusest endast. Isegi kui avaliku
taristu väljaehitamise tagamist pidada legitiimseks eesmärgiks, peab arendajale pandud
kohustus olema tegelikus ja proportsionaalses seoses konkreetse arenduse põhjustatud
taristuvajadusega. Kui üldine taristutasu toimib sisuliselt mehhanismina, mille kaudu
rahastatakse laiemalt kohaliku omavalitsuse avalikke ülesandeid, ei ole enam tegemist üksnes
arenduse mõjuga seotud kulude kandmisega, vaid kohaliku omavalitsuse kulutuste osalise
ümberpaigutamisega üksikute arendajate kanda. Niivõrd intensiivset omandiõiguse ja
ettevõtlusvabaduse riivet saab kehtestada üksnes selge seadusandliku otsuse alusel, mitte
kohaliku omavalitsuse määrusega seaduslikku volitust laiendavalt tõlgendades.
13. Määruse § 6 lg 1 kohaselt keeldutakse detailplaneeringu kehtestamisest ja lõpetatakse selle
koostamise menetlus, kui huvitatud isik ei sõlmi taristu ehitamise või rahastamise lepingut.
PlanS § 129 lg 1 p 1 kohaselt võib detailplaneeringu koostamise lõpetada, kui selle käigus
ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus, sealhulgas juhul, kui
huvitatud isik keeldub detailplaneeringukohaste ehitiste ehitamise üleandmiseks halduslepingu
sõlmimisest. Seadus ei näe ette planeeringumenetluse automaatset lõpetamist, vaid eeldab
haldusorganilt konkreetse juhtumi asjaolude hindamist ja kaalutlusõiguse teostamist. Määruse
§ 6 lg 1 seob aga lepingu sõlmimata jätmisega kohustusliku tagajärje, võimaldamata hinnata,
kas see konkreetsel juhul planeeringu elluviimist tegelikult välistab. Seetõttu on määruse § 6 lg
1 vastuolus PlanS § 129 lg 1 p-s 1 sätestatud kaalutlusõiguse regulatsiooniga.
14. Määruse § 6 lg 2 kohaselt sõlmitakse haldusleping tingimusega, et lepinguliste kohustuste
täitmata jätmisel võib vald detailplaneeringu kehtetuks tunnistada või keelduda planeeringualal
ehitusloa või teatise andmisest. PlanS § 131 lg 6 võimaldab detailplaneeringu
kõrvaltingimusena ette näha õiguse tunnistada detailplaneering kehtetuks või keelduda
ehitusloa andmisest, kui huvitatud isik ei ole määratud tähtajaks täitnud sama paragrahvi lõike
2 kohaselt võetud kohustusi. Määruse § 6 lg 2 võimaldab aga siduda nimetatud tagajärjed ka
selliste lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega, mille seadmiseks puudub piisav õiguslik
alus. Lisaks näeb määrus ette ehitusteatise andmisest keeldumise, kuigi EhS §-de 35 ja 36
kohaselt esitab ehitusteatise isik, mitte haldusorgan. EhS § 36 lg 6 võimaldab küll ehitusteatise
täiendava kontrolli korral lähtuda ehitusloa andmisest keeldumise alustest, kuid määrusega ei
saa kehtestada täiendavaid aluseid ehitusteatise alusel ehitamise piiramiseks.
15. Eeltoodust tulenevalt leian, et määruse § 2 punktid 2–4 ning § 3 lg 3 väljuvad PlanS § 131 lg 2¹
volitusnormi piiridest osas, milles need laiendavad regulatsiooni projekteerimistingimuste
menetlusele, hõlmavad seaduses ette nähtust laiemaid ehitisi või näevad ette kulude täieliku
kandmise konkreetse planeeringulahenduse asjaolusid piisavalt arvestamata. Määruse § 2
punkt 6 ja § 3 lg 9 ületavad sama volitusnormi piire osas, milles need võimaldavad kehtestada
üldise sotsiaalse taristu tasu ilma piisava seadusliku aluseta, arvestades ka PS §-st 113 ja §
157 lg-st 2 tulenevaid nõudeid. Nimetatud sätted on selles ulatuses vastuolus PS § 3 lg 1
esimesest lausest tuleneva seaduslikkuse põhimõttega. Määruse § 6 lg 1 on vastuolus PlanS §
129 lg 1 p-ga 1 osas, milles see välistab seaduses ette nähtud kaalutlusõiguse. Määruse § 6 lg
2 on seadusega vastuolus osas, milles see võimaldab siduda detailplaneeringu kehtetuks
tunnistamise või ehitusloa andmisest keeldumise PlanS § 131 lg-s 2 nimetamata kohustuste
täitmata jätmisega või näeb ette ehitusteatise andmisest keeldumise iseseisva õigusliku
tagajärjena.
16. Kokkuvõtvalt leian, et vaidlustatud sätted ületavad PlanS § 131 lg-s 2¹ sätestatud volitusnormi
piire ning on vaidlustatud ulatuses vastuolus PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleneva
seaduslikkuse põhimõttega. Määrus võimaldab panna huvitatud isikule ulatuslikke rahalisi
kohustusi, mis võivad oluliselt mõjutada kinnisasja kasutamist ja arendamist ning riivata seeläbi
ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. Mida intensiivsem on isikule pandud varaline koormus
ja sellest tulenev põhiõiguste riive, seda selgemalt peavad kohustuse alused, ulatus ja piirid
tulenema seadusest endast. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei võimalda
5
volitusnormi laiendava tõlgendamise kaudu kujundada isikute põhiõigusi piiravaid kohustusi ega
kehtestada avalik-õigusliku rahalise kohustuse tunnustega tasusid ilma piisavalt selge
seadusliku aluseta. Seetõttu on õiguskantsleri taotlus põhjendatud.
Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Kai-Liis Palm 5305 9568 [email protected]
| Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
|---|